Eelnõu arvamuse avaldamiseks

Haridus- ja Teadusministeerium Maaeluministeerium Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Rahandusministeerium 23.04.2020 nr 1-4/20/1793 Looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Esitame Teile kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ja seletuskirja. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Rene Kokk Minister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Rakendusaktid (3 faili) Teadmiseks: Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Erametsaliit, Eesti Jahimeeste Selts, Eesti Turismifirmade Liit, Eesti Orhideekaitse Klubi, Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit, Eesti Mesinike Liit, Eesti Laevaomanike Liit, Eesti Sadamate Liit Kadri Alasi, 626 2882 [email protected] Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231  EELNÕU aprill 2020 Looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmine § 1. Looduskaitseseaduse muutmine Looduskaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 14 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) poollooduslikul kooslusel niidet hekseldada.“; 2) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: „(7) Loomastiku kaitseks nende sigimisperioodil on pindalaliselt kaitse alla võetud kaitstavatel loodusobjektidel metsa raie keelatud ajavahemikul 15. aprillist kuni 15. juulini, välja arvatud metsaseaduse § 40 lõikes 2 sätestatud juhtudel. Valdkonna eest vastutav minister võib erakordsete ilmastikutingimuste korral, millega kaasneb oluline mõju lindude pesitsemisajale, raiekeelu tähtaega käskkirjaga muuta.“; 3) paragrahvi 15 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „21) Õuemaa käesoleva seaduse tähenduses on ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud õu.“; 4) paragrahvi 16 lõiked 2–6 tunnistatakse kehtetuks ja paragrahvi tekst sõnastatakse järgmiselt: „Kaitsealal või hoiualal asuva või kaitstavat looduse üksikobjekti või püsielupaika või kohaliku kaitse alla võetud loodusobjekti või asjakohases registris registreeritud kaitsealuse liigi leiukohta sisaldava kinnisasja või selle osa võõrandamisel või asjaõigusega koormamisel peab asjakohane leping sisaldama järgmist loodusobjektiga seotud teavet: 1) loodusobjekti tüüp, registrikood ja nimetus; 2) loodusobjekti valitseja nimi; 3) viide loodusobjekti kaitse alla võtmise otsusele.“; 5) paragrahvi 30 lõiget 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses: „7) asjakohasesse registrisse kantud poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustav tegevus, nagu mullaharimine, puittaimestiku istutamine, väetamine, taimekaitsevahendite kasutamine.“; 6) paragrahvi 30 lõike 4 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „6) tootmisotstarbeta ehitise püstitamist kaitsealal paikneva kinnistu, kaitseala või riigikaitse tarbeks ning tee või tehnovõrgu ja -rajatise rajamist ning olemasolevate ehitiste hooldustöid;“; 7) paragrahvi 31 lõiget 2 täiendatakse punktiga 13 järgmises sõnastuses: „13) asjakohasesse registrisse kantud poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustav tegevus, nagu mullaharimine, puittaimestiku istutamine, väetamine, taimekaitsevahendite kasutamine.“; 8) paragrahvi 35 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud vööndite laiuse arvestamise lähtejoon on ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 21–5 sätestatud juhtudel.“; 9) paragrahvi 35 lõige 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: (22) Veekaitsevööndi laiuse arvestamise lähtejoont arvestatakse veeseaduses sätestatud korras, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 sätestatud juhtudel.“; 10) paragrahvi 35 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Korduva üleujutusega rannal on käesoleva seaduse §-des 37–39 sätestatud vööndite arvestamise lähtejooneks korduva üleujutusega ala piir. Suurte üleujutusaladega siseveekogude või nende lõikude kaldal on käesoleva seaduse §-des 37–39 sätestatud vööndite arvestamise lähtejooneks kõrgveepiir. Korduva üleujutusega ranna ja suurte üleujutusaladega siseveekogude kalda üleujutusalal kehtivad piiranguvööndi, veekaitsevööndi ja ehituskeeluvööndi nõuded.“; 11) paragrahvi 35 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Üle viie meetri kõrgusel ja Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirile lähemal kui 200 meetrit oleval kaldaastangul on käesoleva seaduse §-des 37–39 sätestatud vööndite arvestamise lähtejooneks kaldaastangu ülaserv. Kaldaastangu all kuni veepiirini jääval alal kehtivad piiranguvööndi, veekaitsevööndi ja ehituskeeluvööndi nõuded.“; 12) paragrahvi 37 lõike 1 punktis 3 ja § 38 lõike 1 punktis 5 asendatakse sõna „veehoidlal“ sõnaga „tehisjärvel“; 13) paragrahvi 38 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) linnas asustusüksusena ja alevis ning aleviku ja küla selgelt piiritletaval kompaktse asustusega alal (edaspidi tiheasustusala) 50 meetrit, välja arvatud käesoleva lõike punktis 5 ja § 38 lõikes 2 sätestatud juhtudel;“; 14) paragrahvi 38 lõike 5 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) sadamaehitisele ja veeliiklust reguleerivale rajatisele;“; 15) paragrahvi 38 lõike 5 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) hüdromeetriajaama ja seirejaama ehitisele;“; 16) paragrahvi 45 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Tiheasustusalal asuvaid üksikpuid või nende osi, välja arvatud kasvav mets metsaseaduse tähenduses ja viljapuud, tohib raiuda kohaliku omavalitsuse loa alusel.“; 17) paragrahvi 47 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Isend käesoleva seaduse §-de 56 ja 59 tähenduses on igas arengujärgus loom, taim või seen või tema äratuntav osa või sellest valmistatud toode või muu kaup, mis saatedokumendi, pakendi või märgistuse järgi või muudel asjaoludel näib olevat kaitsekategooria liiki kuuluva looma, taime või seene osa või sellest valmistatud toode.“; 18) paragrahvi 55 lõike 61 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) tahtlik häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 sätestatud juhul, millal häirimisest tuleb kirjalikult teatada Keskkonnaametile hiljemalt üks tööpäev pärast häirimist, ja punktides 2–5 sätestatud juhul Keskkonnaameti loa alusel.“; 19) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 62 järgmises sõnastuses: „(62) Tegevuste kavandamisel ja elluviimisel, sealhulgas raidmete purustamisel ja teisaldamisel, tuleb vältida käesoleva paragrahvi lõikes 6¹ sätestatud nõuete rikkumist.“; 20) paragrahvi 55 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks; 21) paragrahvi 56 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Hülgetoodetega tehtavad tehingud, mis ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta (ELT L 286, 31.10.2009, lk 36–39) ning komisjoni rakendusmääruses (EL) 2015/1850, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1007/2009 (hülgetoodetega kauplemise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L 271, 16.10.2015, lk 1–11), kehtestatud tingimustele, on keelatud.“; 22) paragrahvi 57 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Tehistingimustes peetavaid looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliigi isendeid tohib tehistingimustesse ümber asustada üksnes Keskkonnaameti loa alusel.“; 23) paragrahvi 57 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Loomaliigi isendit, mis omandati enne selle liigi looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja kandmist, on õigus pidada lemmiklooma eluea lõpuni, kui välistatakse isendi paljunemine ja loodusesse pääsemine.“; 24) paragrahvi 58 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kaitsealuse liigi isendit tohib, välja arvatud § 55 lõikes 8 sätestatud juhtudel, loodusest eemaldada õppe-, meditsiini- või teadusotstarbel või taasasustamise eesmärgil Keskkonnaameti loa alusel või ümberasustamise eesmärgil üksnes siis, kui see ei kahjusta liigi soodsat seisundit.“; 25) paragrahvi 582 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Selgroogse loomaliigi isendi jälitamine, surmamine, püüdmine ja märgistamine teaduslikul eesmärgil on lubatud Keskkonnaameti loal.“; 26) paragrahvi 61 lõike 3 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „5) hundi, ilvese ja pruunkaru tekitatud kahju kuni 100 protsendi ulatuses, olles kahjusummast eelnevalt lahutanud omaniku omavastutuse osa 10–50 protsenti kogu kahju suurusest;“; 27) paragrahvi 61 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahjustuse ennetamiseks rakendatud abinõudele tehtud põhjendatud kulutused hüvitatakse kuni 50 protsendi ulatuses, kusjuures ühele isikule makstav summa ei või ületada 9600 eurot ühe majandusaasta kohta.“; 28) paragrahv 631 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2015/1850, artikli 6 lõikes 1 nimetatud pädev asutus on Keskkonnaministeerium.“; 29) paragrahvi 703 lõikesse 1 lisatakse arvu „32“ järele arv „34“; 30) peatükk 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „11. peatükk VASTUTUS § 71. Kaitstava loodusobjekti muude kaitsenõuete rikkumine (1) Kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise, välja arvatud §-des 711–7423 loetletud rikkumised, eest – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot. § 711. Kaitstaval loodusobjektil majandustegevuse või loodusvarade kasutamise keelu rikkumine (1) Kaitstaval loodusobjektil majandustegevuse või loodusvarade kasutamise keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. § 712. Kaitstaval loodusobjektil ehitamise nõuete rikkumine (1) Kaitstaval loodusobjektil ebaseadusliku ehitamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. § 713. Kaitstaval loodusobjektil viibimise keelu rikkumine (1) Kaitstaval loodusobjektil viibimise korra rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 75 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni100 000 eurot. § 714. Kaitstaval loodusobjektil sõidukiga liikumise nõuete rikkumine (1) Kaitstaval loodusobjektil sõidukiga, maastikusõidukiga või ujuvvahendiga liikumise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. § 715. Kaitstaval loodusobjektil telkimise või lõkke tegemise nõuete rikkumine (1) Kaitstaval loodusobjektil telkimise või lõkke tegemise eest selleks keelatud kohas – karistatakse rahatrahviga kuni 75 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. § 716. Kaitstaval loodusobjektil rahvaürituse korraldamise nõuete rikkumine (1) Kaitstaval loodusobjektil rahvaürituse korraldamisele kehtestatud piirangute rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 250 000 eurot. § 717. Kaitstaval loodusobjektil puittaimestiku istutamise ja raie nõuete rikkumine (1) Kaitstaval loodusobjektil puude raie või taimede istutamise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot. § 72. Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumine (1) Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. § 73. Tiheasustusala puude ebaseaduslik raie (1) Tiheasustusalal kasvava puu või selle osa ebaseadusliku raie eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot. § 74. Ranna või kalda piiranguvööndis metsa kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine (1) Ranna või kalda piiranguvööndis metsa kasutamise ja kaitse nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot. § 741. Ranna või kalda piiranguvööndis reoveesette laotamise keelu rikkumine (1) Ranna või kalda piiranguvööndis reoveesette laotamise keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. § 742. Ranna või kalda piiranguvööndis maavara kaevandamise keelu rikkumine (1) Ranna või kalda piiranguvööndis maavara kaevandamise keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. § 743. Ranna või kalda piiranguvööndis sõidukiga liikumise nõuete rikkumine (1) Ranna või kalda piiranguvööndis sõidukiga liikumise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot. § 744. Ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamise nõuete rikkumine (1) Ranna või kalda ehituskeeluvööndis ebaseadusliku ehitamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. § 745. Kaitsealuse loomaliigi isendi tahtliku surmamise keelu rikkumine (1) Kaitsealuse loomaliigi isendi tahtliku surmamise keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. § 746. Kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmise või tahtliku häirimise keelu rikkumine (1) Kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmise või tahtliku häirimise keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. § 747. I kaitsekategooria taimede või seente kaitsenõuete rikkumine (1) I kaitsekategooria taimede või seente kahjustamise, sealhulgas korjamise ja hävitamise, keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. § 748. II kaitsekategooria taimede või seente kaitsenõuete rikkumine (1) II kaitsekategooria taimede või seente kahjustamise, sealhulgas korjamise ja hävitamise, keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot. § 749. III kaitsekategooria taimede, seente või selgrootute loomade kaitsenõuete rikkumine (1) III kaitsekategooria taimede, seente ja selgrootute loomade hävitamise ja loodusest korjamise ulatuse nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 25 000 eurot. § 7410. Looduslikult esinevate linnuliikide kaitsenõuete rikkumine (1) Looduslikult esinevate lindude ning nende pesade ja munade tahtliku häirimise, hävitamise ja kahjustamise või pesade kõrvaldamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 15 000 eurot. § 7411. Looduslikult esinevate mittekaitsealuste loomaliikide kaitsenõuete rikkumine (1) Looduslikult esinevate mittekaitsealuste loomaliikide kaitsenõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 150 000 eurot. § 7412. Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliigi või punktis b loetletud taimeliigi isendi loodusest eemaldamise nõuete rikkumine (1) Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliigi või punktis b loetletud taimeliigi isendi loodusest eemaldamise (sh pidamise ja kasvatamise) nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot. § 7413. Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliigi isendi paljunemis- või puhkekohtade hävitamise või kahjustamise keelu rikkumine (1) Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliikide isendite selgelt märgatavate paljunemis- või puhkekohtade hävitamise või kahjustamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot. § 7414. I kaitsekategooria liigi isendiga tehingu keelu rikkumine (1) I kaitsekategooria liigi isendiga tehingu keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. § 7415. II kaitsekategooria liigi isendiga tehingu keelu rikkumine (1) II kaitsekategooria liigi isendiga tehingu keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. § 7416. III kaitsekategooria liigi isendiga tehingu keelu rikkumine (1) III kaitsekategooria liigi isendiga tehingu keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 eurot. § 7417. Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliigi või punktis b loetletud taimeliigi või looduslikult esinevate linnuliikide tehingu keelu rikkumine (1) Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliigi või punktis b loetletud taimeliigi või looduslikult esinevate linnuliikide elus või surnud isendite ja nende selgelt äratuntavate kehaosade või nendest valmistatud toodete müügi, müügiks transportimise, müügi eesmärgil pidamise ja müügiks pakkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 90 000 eurot. § 7418. Hülgetoodetega tehtavate tehingute nõuete rikkumine (1) Hülgetoodete turulelaskmise või impordi nõuete, mis on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1007/2009 artiklis 3 ning komisjoni rakendusmääruses (EL) 2015/1850, rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot. § 7419. Võõrliikide kasutamisnõuete rikkumine (1) Võõrliikide kasutamisnõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. § 7420. Lindude ja nahkhiirte märgistamisnõuete rikkumine (1) Lindude ja nahkhiirte märgistamisnõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 7000 eurot. § 7421. Nende looma- ja taimeliikide isendite kaitsenõuete rikkumine, mis on loetletud nõukogu määruses (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel lisades A–D (1) Nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 lisades A–D loetletud looma- ja taimeliikide kaitsenõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 7422. Kaaviari pakendi märgistamise nõuete rikkumine (1) Kaaviari pakendite märgistamise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. § 7423. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 511/2014 nõuete rikkumine (1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 511/2014 artiklite 4 ja 7 nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot. § 75. Menetlus (1) Käesoleva seaduse §-des 71–717, 74–7417, 7420, 7422 ja 7423 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnainspektsioon. (2) Käesoleva seaduse §-des 72, 73 ja 743–744 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on valla- või linnavalitsus. (3) Käesoleva seaduse §-des 7418, 7419 ja 7421 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnainspektsioon või Maksu- ja Tolliamet. § 751. Konfiskeerimine (1) Keskkonnainspektsioon ja kohus võivad käesoleva seaduse §-des 71–712 ja 746–7423, sätestatud väärtegude toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud isendi ja eseme suhtes kohaldada konfiskeerimist karistusseadustiku § 83 kohaselt. (2) Keskkonnaministeerium otsustab, kas konfiskeeritud isend või ese, mis kuulub kaitsealuste liikide või võõrliikide hulka või millega kauplemist reguleerib loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsioon, antakse tasuta üle Keskkonnaministeeriumi määratud asutusele või võõrandatakse või hävitatakse väärteomenetluse seadustiku §-s 206 kehtestatud korra kohaselt. § 76. Trahvi laekumine Kui rahatrahvi määranud kohtuväline menetleja on valla- või linnavalitsus, kantakse käesoleva seaduse §-des 72, 73 ja 743–74⁴ sätestatud väärtegude eest määratud rahatrahv otsuse teinud kohaliku omavalitsuse eelarvesse. § 77. Loodusobjektile tekitatud kahju sissenõudmine (1) Kaitstava loodusobjekti ja kaitsealuse liigi või muu loomaliigi, välja arvatud jahiuluk, isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega keskkonnale tekitatud kahju tekitamise alused ja kahju hüvitamise arvestamise alused, korra ning määrad kehtestab käesoleva paragrahvi lõigetes 4–13 sätestatud piirsummasid aluseks võttes ning kaitstava loodusobjekti ohustatuse taset arvestades Vabariigi Valitsus määrusega. (2) Keskkonnainspektsioonil on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. (3) Keskkonnale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitab kahju tekitanud isik riigile käesolevas paragrahvis sätestatud ulatuses ja korras. (4) Loodusobjektile tekitatakse kahju, kui: 1) kaitstava loodusobjekti, ranna või kalda piiranguvööndi piires raiutakse või raadatakse puittaimestikku keelatud ajal või tehakse seda kohas, kus kasutatav raieliik või raadamine on keelatud, või rikkudes kehtestatud raietingimusi; 2) kaitstava loodusobjekti piires kahjustatakse ebaseaduslikult pinnast; 3) kaitstava loodusobjekti piires põhjustatakse puit- või rohttaimestiku põlemist; 4) kaitstava loodusobjekti ala risustatakse või saastatakse ebaseaduslikult; 5) hävitatakse või kahjustatakse kaitstavat looduse üksikobjekti, liigi püsielupaika või kaitsealuse kivistise leiukohta; 6) hävitatakse ebaseaduslikult liigi isend, vigastatakse isendit elujõuetuseni või eemaldatakse isend ebaseaduslikult loodusest; 7) rikutakse EL Nõukogu määrusega nr 338/97 ja selle alusel kehtestatud reegleid; 8) kaitstava loodusobjekti piires hävitatakse või kahjustatakse poollooduslikku kooslust. (5) I kategooria kaitsealuse liigi isendi: 1) ebaseaduslikul hävitamisel, elujõuetuseni vigastamisel või ebaseaduslikul loodusest eemaldamisel arvestatakse keskkonnakahju 96–7000 eurot isendi kohta; 2) kahjustamisel arvestatakse keskkonnakahju 16–3500 eurot isendi kohta. (6) II kategooria kaitsealuse liigi isendi: 1) ebaseadusliku hävitamise, elujõuetuseni vigastamise või ebaseadusliku loodusest eemaldamise korral arvestatakse keskkonnakahju 64–3500 eurot isendi või 3,20–35 eurot isendi massi iga grammi kohta; 2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 6–1500 eurot isendi või 1,30–15 eurot isendi massi iga grammi kohta. (7) III kategooria kaitsealuse liigi isendi: 1) ebaseadusliku hävitamise, elujõuetuseni vigastamise või ebaseadusliku loodusest eemaldamise korral arvestatakse keskkonnakahju 32–1500 eurot isendi või 1,30–15 eurot isendi massi iga grammi kohta; 2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 6–700 eurot isendi või 0,64–7 eurot isendi massi iga grammi kohta. (8) Liigi püsielupaiga: 1) hävitamise korral arvestatakse keskkonnakahju 128–15 000 eurot; 2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 32–7000 eurot. (9) Kaitstava looduse üksikobjekti: 1) hävitamisel arvestatakse keskkonnakahju 320–5000 eurot; 2) kahjustamisel arvestatakse keskkonnakahju 192–2500 eurot. (10) Kaitstava loodusobjekti piiresse jääva asjakohasesse registrisse kantud poolloodusliku koosluse: 1) hävitamisel arvestatakse keskkonnakahju 8000–15 000 eurot ühe hektari kohta; 2) kahjustamisel arvestatakse keskkonnakahju 4000–7000 eurot ühe hektari kohta. (11) EL Nõukogu määruse nr 338/97 lisades A–D nimetatud liikide isenditega tehtavateks tehinguteks ja toiminguteks nimetatud määrusega ja selle alusel kehtestatud reeglite rikkumise või sellise isendi loodusest ebaseadusliku eemaldamise eest arvestatakse keskkonnakahju 13–150 000 eurot olenevalt liigi ohustatuse astmest ja isendi turuväärtusest. (12) Sellise liigi, mis ei ole kaitse all, välja arvatud jahiuluki isendiga tehtud ebaseaduslike toimingute – hävitamise, elujõuetuseni vigastamise, loodusest eemaldamise, tahtliku häirimise, pesade ja munade tahtliku hävitamise, pesade kõrvaldamise või isenditega ning nende selgelt äratuntavate kehaosadega või nendest valmistatud toodetega tehtavate tehingute eest arvestatakse keskkonnakahju 32–320 eurot isendi kohta. (13) Võõrliikide loodusesse laskmisega keskkonnale tekitatud kahju arvestatakse 12,80–6400 eurot võõrliigi isendi kohta. (14) Loodusobjektile tekitatud kahju hüvitist kasutatakse seadusega sätestatud otstarbel ja korras.“; 30) paragrahvi 91 täiendatakse lõikega 20 järgmises sõnastuses: „(20) Enne käesoleva lõike jõustumist moodustatud kaitsealal on käesoleva seaduse § 30 lõike 2 punktis 7 ja § 31 lõike 2 punktis 13 nimetatud tegevust võimalik lubada üksnes valitseja nõusolekul, kui kaitsekord ei sätesta teisiti.“; 31) paragrahvi 91 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Enne käesoleva lõike jõustumist moodustatud kaitsealal võib käesoleva seaduse § 30 lõike 3 punktis 6 sätestatud tee või tehnovõrgu ja -rajatise rajamist lubada üksnes valitseja nõusolekul, kui kaitsekord ei sätesta teisiti.“; 32) looduskaitseseaduse lisa „Valik- ja turberaie tingimused kaitstava loodusobjekti ning ranna ja kalda piiranguvööndis“ punkt 2 muudetakse järgmiselt: „2) Aegjärkset raiet tehakse korduvate raiejärkudena ja raiega ei tohi viia puistu esimese rinde täiust madalamale kui: Täius enne raiet Raiejärkude arv Täius pärast Täius pärast Täius pärast 1. raiejärku 2. raiejärku 3. raiejärku 65% ja suurem 3 50% 30% 0% 45–64% 2 30% 0% „. § 2. Jahiseaduse muutmine 1) paragrahvi 471 lisatakse arvu „32“ järele arv „34“; 2) paragrahvi 48 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) uluki ebaseadusliku hukkamisega keskkonnale tekitatud kahju ülemmäär on 8000 eurot ja alammäär 3 eurot;“; 3) paragrahvi 48 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Hüvitis kantakse riigieelarvesse.“; 4) paragrahvi 50 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Jahiloata jahipidamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.“; 5) paragrahvi 58 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Jahipidamisnõuete rikkumise eest jahipidamisvahendite kasutamisel või jahiohutusnõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“; 6) paragrahvi 61 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 61. Keskkonnaameti kehtestatud lisapiirangute, lisatingimuste või kehtestatud küttimismahu või struktuuri rikkumine (1) Keskkonnaameti kehtestatud lisapiirangute, lisatingimuste või kehtestatud küttimismahu või struktuuri rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“. § 3. Kinnistusraamatuseaduse muutmine Kinnistusraamatuseadust täiendatakse paragrahviga 7911 järgmises sõnastuses: „§ 7911. Looduskaitseseaduse § 16 alusel kantud riigi ostueesõiguse märkuse kustutamine Looduskaitseseaduse § 16 alusel riigi ostueesõiguse kohta kantud märkus kustutatakse kinnistusraamatust ametiülesande korras pärast looduskaitseseaduse § 16 lõigete 2–6 kehtetuks tunnistamist.“. § 4. Metsaseaduse muutmine 1) paragrahvi 29 lõike 11 punkt 21 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 29 lõike 11 punktid 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „3) käesoleva lõike punktis 2 nimetamata kasvukohatüüpides raielank olla suurem kui viis hektarit, välja arvatud juhul, kui nimetatud raielank jääb ühe metsaeraldise piiresse; 4) erinevates kasvukohatüüpides asuva raielangi pindala olla suurem kui viis hektarit, arvestades käesoleva lõike punktis 2 sätestatud piiranguid.“. § 5. Veeseaduse muutmine Veeseaduse § 118 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Veekaitsevööndi ulatuse arvestamise lähtejoon on ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir, välja arvatud looduskaitseseaduse § 35 lõigetes 3–5 sätestatud juhtudel.“. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn, ………………….2020. a Algatab Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse nimel  Looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Looduskaitseseadus (edaspidi LKS) on vastu võetud 21. aprillil 2004. aastal ning seda muudeti viimati 2019. aasta kevadel seoses veeseaduse uue tervikteksti kehtestamisega. Looduskaitseseaduse eesmärk on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega, samuti loodusvarade säästlikule kasutamisele kaasaaitamisega. Eelnõukohase seadusega on kavas teha mitu sisulist muudatust:  kaotada riigi ostueesõigus kinnisasja võõrandamisel. Kehtiva LKSi kohaselt on riigil ostueesõigus, kui võõrandatakse kinnisasja, mis asub ranna ehituskeeluvööndis, I kaitsekategooria liigi püsielupaigas, kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndis, kaitsealal või hoiualal. Viimastel aastatel on riik hinnanud ostueesõiguse rakendamist tuhandete ostu-müügitehingute puhul, kuid kasutatud seda ei ole. Kuna ka loodusväärtuste säilitamisele ei aita ostueesõiguse rakendamine kuigivõrd kaasa, siis on plaanis jätta need sätted seadusest välja. Riigi ostueesõiguse kaotamine vähendab loodusobjekti sisaldava kinnisasja võõrandamise korral haldusorgani töökoormust ja kiirendab ostu-müügitehingute sõlmimist;  muuta ja korrastada vastutussätted, eelkõige suurendada juriidiliste isikute karistusmäärasid ja täpsustada väärteokoosseisud. Vastutussätete ajakohastamisega viiakse need proportsionaalseks rikkumise iseloomu ja füüsilisele isikule ette nähtud karistusmääraga. Samuti korrastatakse loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamise sätteid, peamiselt I kategooria liikide ja suurkiskjate korral;  tõsta looma tekitatud kahju ennetamiseks rakendatud abinõudele tehtud kulutuste piirmäära. Sellega tekib võimalus hüvitada suurem summa tõhusate ennetustööde rakendamisel tehtud kulutustest, mis omakorda vähendab looma tekitatud kahjusid ja selle hüvitamiseks makstavaid kulutusi. Samuti on kavas muuta omavastutuse määramise alust, et saaks proportsionaalselt kahjuga määrata selle osakaalu (%);  kehtestada raierahu kaitstavatel aladel perioodil 15.04.–15.07. Eelnõukohase seadusega nähakse ette linnurahu kaitstavatel aladel kui linnustiku ja ka muu loodusliku mitmekesisuse seisukohast just kõige olulisematel aladel. Lisaks täiendatakse loodusliku linnustiku kaitse sätteid, lisades sinna nõude, et tegevuste kavandamisel ja elluviimisel, sealhulgas raidmete purustamisel ja teisaldamisel, tuleb vältida looduslikult esinevate lindude häirimist ning pesade ja munade hävitamist ja kahjustamist või pesade kõrvaldamist;  metsaseaduses kavandatud muudatustega vähendada lageraielangi maksimumpindala seitsmelt hektarilt viiele. Lisaks suurematele sisulistele muudatustele on plaanis täpsustada mitme LKSi sätte sõnastust, et muuta need selgemini mõistetavaks ja üheselt tõlgendatavaks:  ehitamine kaitsealade sihtkaitsevööndis (SKV) – lisatakse võimalus lubada kaitse-eeskirjaga rajada tee või tehnovõrgu ja -rajatiste rajamist laiemal eesmärgi (mitte üksnes kaitseala, kinnistu või riigikaitse tarbeks);  ranna ja kalda piiranguvööndi, veekaitsevööndi ja ehituskeeluvööndi ulatus – täpsustatakse mõisteid, mis iseloomustavad mereranna ja siseveekogude üleujutatavat ala;  täpsustatakse õuemaa mõistet, et eristada see elamumaa mõistest. Seotud kohtuotsusega, mis tõlgendas õuemaa mõistet teisiti, kui oli seaduse mõte meie poolt;  ehituskeeluvööndi regulatsioonis täpsustatakse linna mõistet seoses haldusreformiga, kui moodustati mitu linna, mis hõlmavad ka hajaasustusalasid ning kus väiksem ehituskeeluvöönd ei ole põhjendatud;  puude raie tiheasustusalal – sätet täpsustatakse, et oleks üheselt arusaadav, et tiheasustusalal üksikpuude raiumiseks nõutav kohaliku omavalitsuse luba on vaja ka nende puude osade raiumisel;  täpsustatakse isendi mõistet tehingute tegemisel – nn laiem isendi mõiste, mis hõlmab lisaks ka tooteid, rakendub ka kodumaiste kaitsealuste liikidega tehinguid tehes. Hetkel kehtib laiem isendi mõiste üksnes ohustatud liikidega kauplemise rahvusvahelise konventsiooniga (CITES) kaitstud liikide isenditega tehtavate tehingute korral;  täpsustatakse veeliiklusrajatise mõistet. Täpsem mõiste on veeliiklust reguleeriv rajatis. Eesmärk on, et lihtsustatud reeglid kehtiksid üksnes veeliiklust vahetult korraldatavatele rajatistele, nagu navigatsioonimärgid, radarimastid, poid, meremärgid jne. Et vältida olukorda, kus veeliiklusrajatisi, näiteks paadikanalid, rajatakse lihtsustatud korras keskkonnale tekitatud mõju kaalumata;  mittekaitsealuste loomade surmamist reguleeriv säte tunnistatakse kehtetuks, kuna selliste loomade surmamist reguleerib juba loomakaitseseadus;  võõrliikide ümberasustamise säte viiakse kooskõlla sätte algse mõttega ehk tehistingimustes ümberasustamise kord kehtib üksnes looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide korral;  võõrliike käsitlevat korda täiendatakse sättega, mille eesmärk on lubada pidada loomaliigi isendit, mis omandati enne selle liigi looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja kandmist, kuni looma eluea lõpuni, kui välistatakse isendi paljunemine ja loodusesse pääsemine;  korrastatakse III kategooria liikide isendite ja selgrootute loomade loodusest eemaldamise korda, muutes selle selgemaks ja vältimaks olukorda, kus teaduseesmärgil III kategooria taimede korjamine on rangemini reguleeritud kui nende taimede lihtsalt korjamine, ning muudetakse olukord, kus mittekaitsealuste selgrootute loomade püüdmine ja surmamine on rangemalt reguleeritud kui kaitsealuste selgrootute puhul;  ajakohastatakse Euroopa Liidu hülgekaubandust reguleerivate määruste viiteid;  korrastatakse ja täpsustatakse poollooduslike koosluste kaitseks kehtestatud korda. Hekseldamine ei ole lubatud ilma kaitseala valitseja nõusolekuta ja sätestatakse selgemalt keeld sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustav tegevus. Eelnõu mõningate punktide ettevalmistamisele eelnes väljatöötamiskavatsus. Enamike punktide korral ei olnud väljatöötamiskavatsus nõutav, kuna nende sätete rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust ega muud olulist mõju. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Seaduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nõunik Kadri Alasi (tel 626 2882, [email protected]), peaspetsialistid Merike Linnamägi (tel 626 2900, [email protected]), Kris Heinsoo (tel 626 2875, [email protected]) ja Piret Palm (tel 626 0730, [email protected]). Vastutussätete muutmise peatükk on koostatud koostöös Keskkonnainspektsiooniga. Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna nõunik Džein Aunre ([email protected]), eelnõu ja seletuskirja keeletoimetaja oli õigusosakonna peaspetsialist Aili Sandre (tel 626 2953, [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate eelnõudega. Eelnõu on seotud ELi õiguse rakendamisega. Sisulisest küljest on eelnõul puutumus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1143/2014 looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta. Vastutussätetel on vormiline puutumus järgmiste ELi õigusaktidega, mille kohased rikkumised eraldatakse eri väärteokoosseisude alla: 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 511/2014 geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokollist tulenevate kasutajate jaoks ette nähtud vastavusmeetmete kohta liidus; 2) nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta; 3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta. 4) nõukogu määrus (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel. Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktiga 18.9 „Vaatame üle looma- ja traditsioonilise liigirikkuse kaitse poliitika“. Eelnõukohase seadusega muudetakse looduskaitseseaduse redaktsiooni RT I, 22.02.2019, 21; kinnistusraamatuseaduse redaktsiooni RT I, 13.03.2019, 89; jahiseaduse redaktsiooni RT I, 06.07.2018, 12; metsaseaduse redaktsiooni RT I, 13.03.2019, 61; veeseaduse redaktsiooni RT I, 21.12.2019, 17. Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. Seaduse eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, kuna planeeritavate sätetega ei piirata ebaproportsionaalselt kodanike põhiõigusi ega kehtestata põhiseadusega vastuolus olevaid kohustusi. 2. Seaduse eesmärk Eelnõukohase seaduse eesmärk on ajakohastada looduse kaitseks kehtestatud korda. Lisaks sisulistele muudatustele täpsustatakse mitme sätte sõnastust, et muuta need selgemaks ja üheselt mõistetavamaks. Täpsemad eesmärgid iga punkti kohta eraldi on välja toodud seletuskirja peatükis 3. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb viiest paragrahvist. Eelnõu §-ga 1 muudetakse looduskaitseseadust. Eelnõu § 1 punktidega 1, 5 ja 7 korrastatakse ja täpsustatakse pool-looduslike koosluste (PLK) kaitseks kehtestatud korda. Kehtiva seaduse alusel on võimalik poollooduslike koosluse kaitset tagada § 14 lõike 1 punktis 1 sätestatu kohaselt. Sellega reguleeritakse katastriüksuse kõlviku piiri ja sihtotstarbe muutmist. 2019. a veebruari ETAKi väljavõtte alusel jäävad kaitstavate alade poollooduslikud kooslused kõlvikulise jaotuse alusel rohumaade, metsade, põõsastike, muude lagedate alade, madalsoode, põldude, veekogude hulka. ETAKi kõlvikuline jaotus toob välja, et kõlviku piiri ja sihtotstarbe muutmisega ei suudeta poollooduslikke kooslusi kaitsta. Seetõttu täiendatakse looduskaitseseaduse § 30 sihtkaitsevööndi ja § 31 piiranguvööndi sätteid, kuhu lisatakse punkt, millega tagada poollooduslike koosluste kaitse. Punktides 5 ja 7 tuuakse lõpetamata loetelu tegevustest, mis võivad poollooduslikku kooslust hävitada ja kahjustada. Nendeks tegevusteks on näiteks mullaharimine, puittaimestiku istutamine, väetamine, taimekaitsevahendite kasutamine. Sealjuures puitaimena käsitletakse puituvate ja korgistuvate vartega taimi: puud, põõsad, liaanid, puhmad. Kahjustava tegevuse hulka kuulub ka niite hekseldamine. Hekseldamisel jääb hein maha ning maapinnale tekib kulukiht (heinamatt), mistõttu näiteks linnud ja teised väiksemad loomad ei saa enam toitu kätte. Samuti ei mõju hekseldamine hästi taimedele, kuna võib neid lämmatada. Samuti ei toimu hekseldamise korral toitainete äraviimist, mis on PLKdel elurikkuse tekkimise alus. Kuid kaitseala valitsejale on vaja jätta õigus teha kaalutlusotsus kaitseala kaitse-eesmärkidest lähtudes ning lubada kaalukatel põhjustel hekseldamist ning hekseldatud heina maapinnale jätmist. Näiteks mõnes kohas ei olegi võimalik iga aasta heina ära vedada. Seetõttu on vaja hekseldamist teatud kohtades ja tingimustel ka lubada. Sellise täienduse tingis ka 01.07.2019. a muudetud maaeluministri 17. aprilli 2015. a määrus nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus”, mille tulemusel võib hekseldatud heina jätta kokku kogumata. Kaitstavatel aladel on ligi 3000 hektarit poollooduslikke kooslusi, kuhu taotletakse vaid otsetoetust ning otsetoetuse alusel võib hekseldatud heina maha jätta. Looduskaitseseaduse § 14 lõike 1 täiendamisega suudetakse paremini tagada poollooduslike koosluste hea seisund. Eelnõu § 1 punktiga 2 kehtestatakse raierahu kaitstavatel aladel (pindalaliselt kaitse alla võetud kaitstavatel loodusobjektidel) perioodil 15.04–15.07 (kolm kuud). Raierahu kehtestamine on vajalik, kuna tõenäoliselt luhtub raiealal suure osa lindude pesitsemine. Kui mitte otsese pesapaiga hävimise tõttu, siis tänaste mehhaniseeritud raievõtete põhjustatud müra tõttu, mis tekitab lindudele stressi ja põhjustab pesa hülgamist. Eestis on raiesurve aasta-aastalt suurenenud ja seda seostatakse ka metsalindude arvukuse vähenemisega. Eelnõukohase seadusega nähakse ette linnurahu kaitstavatel aladel, kui linnustiku ja ka muu loodusliku mitmekesisuse seisukohast just kõige olulisematel aladel. Väljaspool kaitstavaid alasid jätkub tänane praktika, kus kaitsealauste liikide elupaikades saab raiet reguleerida ja piirata ka metsateatise menetlemisel, seades muuhulgas piiranguid näiteks raie ajale. Seni on Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) rakendanud osalist raierahu perioodil 15.04– 15.06 (kaks kuud). Eelnõukohase seadusega nähakse ette raierahu periood kaitstavatel aladel 15. aprillist 15. juulini ja see lähtub järgmistest argumentidest:  LKSi alusel on kaitseala inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala ning eetilisest seisukohast ning eesmärkidest lähtuvalt on vaja tagada kaitsealadel segamatu paljunemine ning seda mitte ainult lindudele, vaid ka imetajatele.  Raierahu on vaja tagada ka pesa rajamise perioodiks, mil liigid on tavapärasest häirimistundlikumad.  Lindude pesitsuskalendri andmestik kajastab eelkõige tavaliste liikide pesitsusaegu alates perioodist, mil munad on munetud. Selles andmestikus on alaesindatud nii röövlinnud kui ka rähnid. Viimased on enamasti kaitsealused liigid, kuuluvad linnudirektiivi I lisasse ning  nende kaitse on seatud kaitsealade kaitse-eesmärkides. Paljud nende pesakohad (ja metsisel mängukohad) on teadmata ning raierahu aitab neile tagada eduka pesitsemise kaitsealadel.  Raierahu pikendamine juuli keskpaigani loob võimalused oluliselt rohkematel metsalinnuliikidel kasvatada edukalt üles teine pesakond ning on olemas tõendeid, et teise kurna olulisus asurkonna taastootmises seoses kliimamuutustega on suurenemas ning võib mõnel aastal või elupaigas olla isegi suurem kui esimesel kurnal. Juulis pesitsevad ka mitmed kaitsealused liigid, sh osa röövlinde. Raierahu kehtestamine vähemalt juuli keskpaigani on oluline, kuna juuli lõpuks on enamikul lindudel lõppenud haude- ja poegade kasvatamise periood, mis pea kõikides metsatüüpides on oma kõrgpunktis just juuni keskel.  Liikide arvukuse vähenemiseni viivad pidevad samasuunalised sündmused, harva ühe aasta jooksul (nagu meresaarte lindude puhul, kui sinna on sattunud kiskjad), reeglina aga aastakümnete või pikema sündmusteahela tulemusena, kui ei pöörata tähelepanu liikidele olulistele elupaikadele. Linnud on väga tundlikud ökosüsteemi koosluste muutmisele. Viimase 15 aasta jooksul on aastane raiete maht olnud pidevas tõusutrendis, samuti on suurenenud uuendusraiete osakaal, millel on linnustikule kõigist raieviisidest kõige negatiivsem mõju. Arvestama peab, et nii raiete otsene (lindude hukkumine) kui ka kaudne (häirimisest tingitud pesitsemise nurjumine) mõju on pideva ja püsiva iseloomuga (hukkunud kurnade järglaste järglased ei saa osaleda populatsiooni taastootmisel ning igal aastal tekib väike puudujääk asurkonna taastootmisel) ning seetõttu kuhjuva ja eksponentsiaalselt kasvava mõjuga.  Eesti Ornitoloogiaühingu andmetel on Eesti raieküpsetes metsades haudelindude asustustihedus keskmiselt 7 paari/ha, majandamata vanas metsas 11 paari/ha, nooremates metsades väiksem. Uuendusraietel hävivad kõik kurnad/pesakonnad (st mõjutatakse 7 paari/ha raie kohta) ning hooldusraiete ja muude raiete käigus hävib või ebaõnnestub 70% pesitsustest. Kui võtta arvesse loetletud fakte, häiritakse iga kevadsuvise uuendus- ja hooldusraiega looduslikult esinevate lindude pesitsust ning hävivad ka pesad. Seega on raierahu kinnitamine oluline tagada ka direktiivi 2009/147/EÜ (linnudirektiivi) artiklite 5 ja 6 täitmine. Neis on sätestatud üldised keelud seoses looduslikult esinevate linnuliikide tahtliku tapmisega ja püüdmisega, nende pesade ja munade tahtliku hävitamise või kahjustamisega ning lindude tahtliku häirimisega (eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal), kui see häirimine on direktiivi eesmärke arvesse võttes oluline. Teatavasti käsitleb linnudirektiiv kõikide looduslikult esinevate linnuliikide kaitsmist liikmesriikide territooriumil, see hõlmab nende liikide kaitset, majandamist ja seiret ning kehtestab nende kasutamise. Linnudirektiiv on muuhulgas vastu võetud põhjusel, et looduslikult esinevate linnuliikide arvukus väheneb ja mõningatel juhtudel väga kiiresti ning see kujutab tõsist ohtu looduskeskkonna kaitsele, eriti kuna see ohustab ka bioloogilist tasakaalu. Seega on oluline kaitsta kõiki looduslikult esinevaid linnuliike nii, et nende arvukus ei väheneks. Kuna ka mittekaitsealuste liikide seas on väheneva arvukusega liike, nt vainurästas, sootihane, pöialpoiss, on oluline tagada ka nende liikide häirimatus pesitsusajal, et toetada arvukuse stabiliseerumist ja vältida isendite hukkumist. LKSi rakendamisel keskendutakse juhtudele, mil häirimise vältimine on oluline. Metsateatise menetlemisel seab Keskkonnaamet (KeA) pesitsusaegse häirimise vältimiseks raiele alati ajalise piirangu pesitsusperioodiks, kui raiesse kavandatud alale jääb keskkonnaregistri andmetel kaitsealuse linnuliigi elupaik ning andmed on usaldusväärsed. Kaitsestaatuseta liikide kohta keskkonnaregistris andmed puuduvad, samas on nende seas väheneva arvukusega liike, mille arvukuse stabiliseerimine on eeldatavasti võimalik ilma neid liike kaitse alla võtmata ning nende jaoks spetsiaalseid kaitstavaid alasid loomata, rakendades üldiseid kaitse põhimõtteid (metsaomanikud tagavad pesitsusaegse häirimatuse). Linnurahu on vaja sätestada õigusaktiga, et KeA ei pea iga üksikut otsust põhjendama, sest see suurendaks halduskoormust. Samas võib valdkonna eest vastutav minister muuta erakordsete ilmastikutingimuste korral ja kaalutlusotsusele tuginedes kehtestatud kuupäevi. Kuna on täheldatud, et kliimamuutuste tõttu erakordsetel aastatel võib varapesitsevate paigalindude ja läbirändurite munemisaeg nihkuda varasemaks. Lisaks on teada, et kliimamuutused muudavad lindude sigimisedukust vähem ettearvatavaks ning ka Eesti kuulub piirkonda, kus ilmastikutingimuste määramatuse suurenemise tõttu on linnuasurkonnad muutumas ebastabiilsemateks. Seetõttu tuleb raierahu käsitleda paindlikumalt – ka kui meedet kliimamuutuste mõju leevendamiseks elurikkusele. Eelnõu kohaselt kehtestab minister nimetatud muudatused käskkirjaga, kuna see on kõige kiirem ja paindlikum võimalus. Sättesse on lisatud viide, et raierahu ei kehti metsaseaduse (MS) § 40 lõikes 2 sätestatud juhtudel, mille kohaselt on Keskkonnaametil õigus metsakaitseekspertiisi alusel teha metsakahjustuste ärahoidmiseks ja nende leviku tõkestamiseks ettekirjutusi. Lisaks metsaseaduse ettekirjutuse üldnõuetele nõutakse ettekirjutuses resolutsioonina kahjustust põhjustava tegevuse lõpetamist või kahjustust põhjustada võivast tegevusest hoidumist, ohuallika kõrvaldamist ja tekkinud kahjustuse tagajärgede likvideerimist. Ettekirjutus tehakse metsaomanikule teatavaks allkirja vastu või toimetatakse kätte väljastusteatega tähtkirjaga. Kui ettekirjutus ei ole selles märgitud tähtajaks täidetud, rakendab Keskkonnaamet sunnivahendit. Kui Keskkonnaamet rakendab sunnivahendina sunniraha, on sunniraha ülemmäär 1300 eurot ühe hektari kohta. Ettekirjutus on vajalik näiteks üraskikahjustuste likvideerimise korral, mis on teatud olukorras vaja teha just kevadise raierahu ajal. Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse LKSi § 15 lõikega 21, milles täpsustatakse LKSis õuemaa mõistet. Õuemaa on tavamõistes ala elamu (sh ühiselamud, hoolekandasutused jt ehitised, mida kitsamas tähenduses elamuks ei peeta) ja selle vahetus läheduses asuvate ehitiste vahel, mis on vajalik elamu teenindamiseks ning mida isik hooldab ja kasutab iga päev. Seetõttu on ka LKSis õuemaa leevendused ettenähtud alale, mis on inimese aktiivses kasutuses ehk selleks, et võimaldada juba väljakujunenud elukeskkonna toimimist. Kohtupraktikas on ekslikult õuemaa võrdsustatud elamumaaga ja see on tinginud vajaduse täpsustada, mis on LKSi mõistes õuemaa. Õuemaa ja elamumaa sisuline võrdsustamine ei ole kooskõlas kaitstavatel loodusobjektidel ning ranna ja kalda ehituskeeluvööndis õuemaaga seotud kitsenduste või leevenduste eesmärgiga. Elamumaa suurusele piiranguid ei ole, kui samas maatulundusmaa õuemaa kõlvik määratakse elamu ja selle vahetus läheduses paiknevate ehitiste vahelise tavapärases kasutuses oleva alana. Näiteks LKSi § 38 lõike 4 punkti 1 eesmärk on olnud leevendada ehituskeeluvööndisse ehitamise piirangut selliselt, et oleks võimalik ilma ehituskeeluvööndit vähendamata olemasolevate elamute vahetusse lähedusse (tavamõistes õuemaale) vajalikke abihooneid jms ehitisi ehitada. Sihtotstarbelt võib maaüksuse puhul olla tegemist elamumaaga, mis võrreldes õuega võib olla kordades suurem. Kui lubada ehitada ehituskeeluvööndis kogu elamumaale, arvestamata elamu tegeliku õuega, siis ei ole tagatud LKSi eesmärk. Ehitamine on oma olemuselt üks kõige intensiivsemaid häiringuid looduses. Ehitamise tulemusena ei hävine üksnes valmiva ehitise alune looduskooslus, vaid ka ehitamise ajal kasutuses oleva ala looduskooslus. Häiring on püsiva iseloomuga ja olukorda algses seisus taastada ei ole võimalik. Ranna ja kalda looduskooslused on õrnad ja tundlikud. Tavamõistes õuemaad (vt selgitus punkti alguses) iseloomustab kõige paremini põhikaardile kantud õuemaa, põhikaardi legendil nimetusega „õu“. Seega on kõige mõistlikum määratleda õuemaa kui põhikaardile kantud õu, lähtudes põhikaardi kõige uuemast versioonist. Maa-ameti kasutatavad õue kaardistamise peamised põhimõtted on sätestatud ruumiandmete seaduse § 66 lõike 4 kohase rakendusakti alusel. Seega on tagatud õue ühetaoline põhikaardile kandmine ja kajastamine. Nimetatud täiendus ei muuda senist halduspraktikat, küll aga loob piisava õigusselguse ja läheb kokku keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (KeÜS) nimetatud õuemaa sisuga. Väljavõte KeÜSi kommentaaridest: „Oluline on see, mida mõistlik inimene õuemaa all mõistab ja kuidas aru saada, millal on jõutud võõra maatüki õuemaale. Selles tähenduses saab lugeda õuemaaks maaomaniku aktiivses kasutuses oleva maa – hoonete jm ehitiste (nt välikamin, kasvuhoone, aiamaja) vahelise ja neid vahetult ümbritseva maa, samuti peenramaa, puuviljaaia, mesila jms.“. Kui LKSi § 33 lõige 7, § 38 lõike 4 punkt 1 ja § 50 lõige 6 annavad lisatingimuse, et erandid kehtivad olemasoleva elamu õuemaal, siis LKSi § 15 lõige 2 kehtib kõikide õuede korral. Ükskõik millisel õuel paikneva üksikobjekti juurde minekuks on vaja omaniku nõusolekut. See säte ei kehti üksnes olemasoleva elamu õuel, vaid ETAKi ja põhikaardi loogikat järgides ka näiteks tööstusõue ja ühiskondlike hoonete õuel. Eelnõu järgi sätestaks õuemaa kõlviku piiri edaspidi ainult ETAK, ilma muude eranditeta. Kuna LKSi § 14 lõike 1 punkt 1 jääb endiselt kehtima, mis tähendab, et kõlviku piiri ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta muuta, siis peaks olema välistatud oht, et kõnealune muudatus seadustab kooskõlastamata (ebaseaduslikud) õuealad kaitse- ja hoiualadel (sh sihtkaitsevööndis). Maa-amet ja Keskkonnaamet räägivad läbi ja lepivad kokku praktika, kui kõlvikuid on vaja muuta seoses ülelennul tekkinud uue infoga, mis tingib kõlviku muutmise. Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse LKSi § 16 ja kaotatakse ära riigi ostueesõigus loodusobjekti sisaldava kinnisasja võõrandamisel. Notarite saadetud ostueesõigusega seotud dokumentide läbivaatamise ja vastamisega kaasnev haldusorgani töökoormus on väga suur (tuhandeid dokumente aastas). Lisaks notarite saadetud kirjadele tekitavad haldusorganile töökoormust ka Keskkonnaameti väljasaadetavad avaldused kinnistusraamatusse riigi ostueesõiguse märke tegemiseks (2015. aastal ca 300). Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemist nähtub, et viimastel aastatel on ametis hinnatud ostueesõiguse rakendamist tuhandete ostu-müügitehingute korral, kuid riik ei ole kasutanud ostueesõigust. Näiteks 2015. aastal oli selliseid päringuid üle 2500. Kuna praktikas ei ole viimastel aastatel ostueesõigust üldse kasutatud ja varem on seda tehtud vaid väga üksikute suure loodusväärtusega kinnisasjade korral, on otstarbekas tehingudokumentide esitamise kohustus ja riigi ostueesõiguse rakendamise võimalus LKSis piirata või kaotada. Ostueesõiguse märgete mahavõtmiseks muudetakse ka kinnistusraamatuseadust, lisades sinna § 7911, mille kohaselt LKSi § 16 alusel riigi ostueesõiguse kohta kantud märkus kustutatakse kinnistusraamatust ametiülesande korras pärast LKSi § 16 lõigete 2–6 kehtetuks tunnistamist. Loodusobjekti sisaldava kinnisasja võõrandamise korral riigi ostueesõiguse kasutamist ettenägevate sätete väljajätmine vähendab haldusorgani töökoormust ja kiirendab ostu-müügitehingute sõlmimist. Ostueesõiguse rakendamine ei aita kuigivõrd kaasa loodusväärtuste säilitamisele ja praktikas ei ole viimastel aastatel seda ka kasutatud. Ostueesõiguse kaotamist toetab ka asjaolu, et riigi jaoks ei ole olnud eesmärgiks, et looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad oleksid kindlasti riigi omandis, mistõttu on piiratud eelarvevahendeid kasutatud pigem kinnisasjade riigile omandamiseks LKSi § 20 alusel, mitte ostueesõiguse rakendamiseks. Riigi ostueesõiguse täies mahus kaotamise korral jääb endiselt jõusse kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise võimalus LKSi § 20 kohaselt. Kuna ka omandamise korras on riigil (kaitstava loodusobjekti valitsejal või keskkonnaministril) võimalik teha ettepanek kinnisasja omandamiseks, asendaks see vajaduse korral ostueesõiguse kasutamise võimalust. Samas eeldab ostueesõiguse täielik kaotamine ning ainult omandamisprotseduuri rakendamine viimase olulist paranemist/kiirenemist, mida LKSi § 16 lõigete 2–6 kehtetuks tunnistamine ei taga. Kuna ei ole teada, kas lähiaastatel võiks olla tõenäoline maade riigile omandamise rahastamise suurenemine, säilib selle stsenaariumi puhul risk, et kaitsealuseid loodusobjekte sisaldavate kinnistute omandamine venib ja looduskaitseliselt väärtuslikke alasid ei suudeta vajaduse korral operatiivselt riigile omandada. Arvestades asjaoluga, et viimastel aastatel ei ole riik ostueesõigust kasutanud, ei ole tõenäosus selle riski avaldumiseks suur. Erakordseteks juhtumiteks jääb endiselt kehtima sundvõõrandamise võimalus kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse alusel. Ostueesõiguse kaotamine vähendab halduskoormust ka seetõttu, et alates 01.07.2018 kehtiva asjaõigusseaduse § 54 muudatustega nõuab kinnistusregister eelnevat riigi nõusolekut, kui ostueesõiguse märkust ei kanta registriosa jagamisel üle moodustatavasse registriossa, mis kitsendustega enam koormatu ei ole. See on seni suurendanud oluliselt halduskoormust, samuti notarite töökoormust. Punktiga täiendatakse ka paragrahvi sõnastust, lisades kohaliku kaitse alla võetud loodusobjekti või kaitsealuse liigi leiukoha nimekirja, millesse on kantud kinnisasjad, mille võõrandamisel või asjaõigusega koormamisel peab asjakohane leping sisaldama loodusobjektiga seotud teavet. Kehtivas seaduses on selline nõue kaitsealal või hoiualal asuva või kaitstavat looduse üksikobjekti või püsielupaika sisaldava kinnisasja korral. Kuna ka kohaliku loodusobjekti ja kaitsealuse liigi leiukohaga kaasnevad kinnistu omanikule piirangud, siis tuleb nendest teavitada ka kinnistu võõrandamisel. Mainitud info on notaritele kättesaadav e-notari programmi vahendusel, mis on x-tee kaudu ühenduses Maa-ameti kaardikihtidega. Looduskaitseseadusest tulenevad piirangud edastatakse Maa-ametisse iga nädal ja need kantakse ühe-kahe tööpäeva jooksul kitsenduste kaardile. Kuna ka kehtiva seaduse kohaselt tuleb teatud looduskaitsega seotud piirangud kindlaks teha ja asjakohasesse lepingusse märkida, siis ei muuda kahe kitsendusi põhjustava kategooria lisamine sellesse nimekirja juba toimivat praktikat. Eelnõu § 1 punktiga 6 lisatakse sihtkaitsevööndi tingimuste hulka (LKS § 30 lg 4 p 6) võimalus kaitse-eeskirjaga lubada tee või tehnovõrgu ja tehnorajatise rajamist. Sealjuures täpsustatakse ka terminit vastavalt asjaõigusseadusele. Kehtiv kord võimaldab tee ja tehnovõrgurajatise rajamist kaitsealal paikneva kinnistu, kaitseala või riigikaitse tarbeks. Praktikas on esinenud olukordi, kus plaanitav tee või tehnorajatis ei teeninda küll kaitsealal paiknevat kinnistut, kaitseala ennast ega teeni ka riigikaitse eesmärke, kuid samas ei kahjusta ka ala kaitse-eesmärke ning mõlemad võiksid seetõttu olla kaitse-eeskirjaga (vajaduse korral, ka kaitseala valitseja nõusolekul) lubatavad. Näiteks on siin maakaablid, mille paigaldamiseks ei ole vaja suures mahus pinnast teisaldada ega kasutada rasketehnikat ja mille kaitseala sihtkaitsevööndist läbiviimine aitaks trassi pikkust oluliselt vähendada. Samuti kaitseala läbiva pinnasetee või metsatee ümberehitamine uueks teeks selliselt, et olemuslikult on tegemist uue ehitise püstitamisega ehitusseadustiku mõistes. Näiteks Balticconnectori projekti raames on jõutud tõdemuseni, et kaitstavat ala läbiva gaasitoru maasse paigaldamisel ehitusajal küll kahjustatakse ajutiselt poollooduslikke kooslusi, kuid need taastuvad pärast ehitust ja pöördumatut kahju ei teki. Eelnõu § 1 punktidega 8–11 täpsustatakse LKSi §-s 35 ehituskeelu- jt vööndite laiuse määramist üleujutatavatel aladel ja kaldaastangute korral. LKSi § 35 lõiget 2 täiendatakse, et oleks üheselt selge, et mitte kõikidel juhtudel ei ole Eesti topograafia andmekogu põhikaardile märgitud veekogu veepiir veekoguäärsete kaitsevööndite arvestamise lähtejooneks. Erandiks on nii mereäärsed korduva üleujutusega rannaalad, suure üleujutusega siseveekogude kaldad kui ka kaldaastangud. Lisaks on LKSi § 35 praegune sõnastus tekitanud väljaspool Keskkonnaministeeriumi haldusala praktikas väärarusaamu, et kalda piiranguvööndile, veekaitsevööndile ja ehituskeeluvööndile ei liideta üleujutusala, vaid see sisaldub juba nende vööndite laiuses. Igal aastal saabub Keskkonnaministeeriumile nii kohalikest omavalitsustest kui ka mujalt päringuid vööndite arvestamise kohta. Uus sõnastus täpsustab, et veekoguäärse kaitsevööndi – olgu selleks veekaitsevöönd, ehituskeeluvöönd või piiranguvöönd – laiusele liidetakse LKSi §-de 37–39 järgi üleujutatav ala, kus kehtivad vastava vööndi nõuded. Mere- ja siseveekoguäärsetel üleujutavatel aladel paiknevad mitmed väärtuslikud elupaigad nii Eesti kui ka Euroopa Liidu (direktiivi 92/43/EMÜ, edaspidi loodusdirektiivi) mõistes. Perioodiliselt üleujutatavad ranna- ja kaldaalad vajavad lisapuhvrit, et oleks täidetud nende kaitse eesmärgid. Ühtlasi on tegemist omandi tõhusama kaitsega üleujutuste eest. Prognooside kohaselt tõuseb kliimamuutuste tagajärjel mereveetase ja äärmuslikud ilmastikuolud sagenevad. Tegemist on sõnastuse täpsustamise, mitte sisulise muutusega. Kehtiva LKSi § 35 lõikes 4 on nimetatud vaid korduva üleujutusega veekogu, st suur üleujutus, mis on siseveekogude ääres, on käsitlemata. Kuid eesmärk on olnud ja on reguleerida nii siseveekogude kui ka mereranna üleujutusalasid. Eelnõu § 1 punktiga 9 ja §-ga 4 lisatakse looduskaitseseaduse § 35 lõikesse 22 ja veeseaduse § 118 lõikesse 3 viide erijuhtudele, kui veekaitsevööndi laiuse arvestamise üldreegel ei kehti. Sellisteks juhtudeks on LKSi § 35 lõigetes 3–5 loetletud juhud. Eelnõu § 1 punktiga 12 korrigeeritakse ekslikud terminid. 01.10.2019 jõustunud veeseaduse rakendussätetega muudeti ka looduskaitseseadust. Mõlemas seaduses kasutatakse termini veehoidla asemel terminit tehisjärv. Tehnilise veana jäi nimetatud sätetesse sisse veehoidla, mis nüüd korrigeeritakse. Kuna veeseaduse kohaselt peetakse veekoguks tehisjärve veepeegli pindalaga üks hektar ja rohkem, siis alla 1 ha tehisjärvedele kaitsevööndit ei teki. Sealjuures paisjärve loetakse vooluveekogu osaks. Eelnõu § 1 punktiga 13 täpsustatakse LKSi § 38 lõike 1 punktis 3 linna mõistet LKSi tähenduses. LKSi § 38 lõike 1 punkt 3 on erand, mille kohaselt on linnas ja alevis ning aleviku ja küla selgelt piiritletaval kompaktse asustusega alal ehituskeeluvööndi laius 50 meetrit. Linnana on siin silmas peetud linna kui asustusüksust ning selle sätte mõte on, et ehituskeeluvöönd on väiksem tiheasustusalal, kus looduskooslused on vähem säilinud, väljakujunenud ehitusjoon tavaliselt veekogule lähemal, ehitussurve suurem. See tõlgendus tuleb välja ka punkti sõnastusest, milles aleviku ja küla korral on eraldi välja toodud, et ehituskeeluvöönd on väiksem just selgelt piiritletud kompaktse asustusega alal, mitte kogu küla või aleviku territooriumil. Muudatuse vajadus tuleneb asjaolust, et Eesti territooriumi haldusüksuste seaduse kohaselt võib linn olla nii haldusüksus kui ka asustusüksus ning nende piirid võivad olla erinevad. Haldusreformi järel moodustati mitu linna haldusüksusena, mis hõlmab ka hajaasustusalasid ning kus väiksem ehituskeeluvöönd ei ole põhjendatud. Eelnõu § 1 punktidega 14 ja 15 täpsustatakse LKSi § 38 lõike 5 punktides 2 ja 4 esitatud mõisteid. Kehtiva korra järgi ei laiene ehituskeeld kehtestatud detailplaneeringuga või kehtestatud üldplaneeringuga kavandatud sadamaehitisele ja veeliiklusrajatisele. Kavandatud täiendus on vajalik, et seaduse tasandil täpsustada, milliseid ehitisi peab seaduseandja silmas. Keskkonnaministeerium on varem (2013) nii Keskkonnaametit kui ka Keskkonnainspektsiooni informeerinud, et mõiste „veeliiklusrajatis“ all peab seaduseandja silmas rajatisi, mis on vältimatult vajalikud veeliikluse korraldamiseks (reguleerimiseks), nt rannale või kaldale paigaldatavad navigatsioonimärgid, radarimastid, poid, meremärgid jne. Erand on sätestatud, et tagada veekogul nõuetekohane ja ohutu veeliiklus. Samuti ei avalda eespool nimetatud rajatiste rajamine ranna ja kalda ehituskeeluvööndisse eeldatavalt olulist mõju ranna ja kalda kaitse eesmärkidele. Veeliiklusrajatisel laiemas tähenduses aga võib olla oluline mõju ja kui seda rajatakse ehituskeeluvööndisse, on vaja läbida ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumise protsess. Täpsustus on eelkõige vajalik kohalikele omavalitsustele, et vältida olukorda, kus planeeringuga kavandatud veeliiklusrajatisi, nagu paadikanalid, rajatakse keskkonnale tekitatud mõju põhjalikult kaalumata. Punktis 4 kasutatud mõiste „hüdromeetriateenistus“ ei ole enam kasutusel, kuna selliseid teenistusi ei ole olemas. Täna on meil Keskkonnaagentuuri hüdromeetriajaamad, mille kohta see säte kehtib. Eelnõu § 1 punktiga 16 lisatakse LKSi § 45 täpsustus, et tiheasustusalal üksikpuude raiumiseks nõutav kohaliku omavalitsuse luba on nõutav ka nende puude osade raiumisel. Seadusemuudatuse eesmärk on selgelt välja tuua, et kohalikel omavalitsustel on võimalik reguleerida ka puu osade lõikamist, mitte üksnes mahavõtmist. Säte on vajalik, et vältida puude liigset nn nudistamist, mis on probleemiks olnud mitmes asulas. Ka kehtiva sõnastuse kohaselt hõlmab termin „raiuma“ mitte ainult puude langetamist, vaid ka puude kärpimist või okste lõikamist. Kuna seaduse senist sõnastust on omavalitsustes tõlgendatud erinevalt ning see on tekitanud probleeme, siis on õigusselguse tagamiseks vaja sätet täiendada. Sätte sõnastuse täpsustamise vajadusele viitavad erinevad tõlgendused praktikas ning sellega kaasnenud probleemid. Sätte selgema sõnastuse vajadusele on viidanud nii õiguskantsler (15.05.2015 seisukohas nr 6-4/150580/1502173) kui ka Riigikohus (haldusasja nr 3-3-1-19-10 otsuse punkt 12). Eelnõu § 1 punktiga 17 ühtlustatakse LKSi § 47 lõikes 2 isendi definitsioonid nii ohustatud liikide kui ka kaitsealuste liikide isenditega tehtavate tehingute kohta. Täpsustatakse, et isendi laiem mõiste, mis hõlmab tooteid, rakendub ka kodumaiste kaitsealuste liikidega tehinguid tehes. Hetkel kehtib laiem mõiste üksnes CITESi konventsiooniga kaitstud liikide isenditega tehtavate tehingute korral. Mõistlik on seaduses selgelt määratleda, et tehingute korral käsitletakse isendeid ühe definitsiooni alusel. Me soovime lisaks ülemaailmselt ohustatud liikidele reguleerida ka meie kaitsealustest liikidest valmistaud toodetega tehtavaid tehinguid. Täiendus muudab sätte üheselt mõistetavaks ja selgemaks, kuna juba praegu tõlgendab Keskkonnainspektsioon kodumaiste liikide isendite tehingute üle järelevalvet tehes LKSi § 47 lõikes 1 sätestatud isendi definitsiooni laiemalt ehk äratuntava osa all käsitletakse ka toodet. Eelnõu § punktiga 18 muudetakse § 55 lõike 61 punkti 2 sõnastust, jättes sealt välja viite § 58 lõikele 7, kuna see on kehtetu. Eelnõu § punktiga 19 täiendatakse § 55 lõikega 62, mis sätestab, et erinevate tegevuste kavandamisel ja elluviimisel, sh raidmete purustamisel ja teisaldamisel, tuleb vältida looduslikult esinevate lindude häirimist ning pesade ja munade hävitamist ja kahjustamist või pesade kõrvaldamist. Säte on vajalik, et enne tegevuste alustamist isikud veenduksid, et linnupesi ei kahjustataks. Eelnõu § 1 punktiga 20 tunnistatakse LKSi § 55 lõige 10 kehtetuks. Kehtetuks tunnistatakse mittekaitsealuse looma tapmist reguleeriv säte, kuna selliste loomade surmamist reguleerib juba loomakaitseseadus. Loomakaitseseaduse § 10 „Looma lubatud hukkamine“ hõlmab täielikult hetkel LKSis oleva sätte. Eelnõu § 1 punktidega 21 ja 28 muudetakse Euroopa Liidu hülgekaubandust reguleerivate euromääruste viiteid. 2015. aastal muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta (ELT L 286, 31.10.2009, lk 36–39) ja sellega seoses kehtestati ka uued rakenduseeskirjad, millele on viidatud LKSi §-des 56 ja 631 ning vastutuse peatükis. Uus määrus on komisjoni rakendusmäärus (EL) 2015/1850, 13. oktoober 2015, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1007/2009 (hülgetoodetega kauplemise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad. Tegemist on otsekohalduva määrusega ja looduskaitseseaduse seisukohast sisulist muudatust viite muutmine kaasa ei too. Eelnõu § 1 punktiga 22 viiakse LKSi § 57 lõige 4 kooskõlla sätte algse mõttega ehk tehistingimustes ümberasustamise kord kehtib üksnes looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide korral. Sätte algne mõte oli omada selget ülevaadet sellest, kui ohtlikke looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike transporditakse näiteks ühest laborist teise või neid tuuakse Eesti teadusasutusse. Seega kui kusagil lahti pääsenud looduslikku tasakaalu ohustav võõrliik avastatakse, võiks leiukoht olla seostatav konkreetse liigi transportimisega seal piirkonnas ja see lihtsustaks ka isendite kinnipüüdmist või hävitamist ning vajaduse korral loodusele tekitatud kahju menetlemist. Tehistingimuste all peetakse §-s 57 silmas kõike, mis ei ole otseselt loodus, seega on tehistingimuseks labor, aga ka kodu ja iluaed, mida mõjutab inimene otseselt. Iga võõrliigi isendi loodusesse laskmine on keelatud, kuid võõrliigi isendi muul viisil kasutus (nt lemmikloomana või toidu ja ilutaimena) on piiratud vaid siis, kui tegemist on ohtlike looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikidega. Kehtiva sõnastuse alusel kehtib säte võõrliigi isendi igasugusele transportimisele tehistingimusest tehistingimusse (v.a lemmikloomad), seega näiteks ka toidupoest kartuli või tomati või lillepoest taime koju toomisel rikutakse selle sätte tingimusi. See ei ole olnud LKSi eesmärgiks ja seda ei ole soovi piirata. Eelnõu § 1 punktiga 23 täiendatakse LKSi § 57 lõikega 51. Muudatuse eesmärk on lubada pidada loomaliigi isendit, mis omandati enne selle liigi looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja kandmist, kuni looma eluea lõpuni, kui välistatakse isendi paljunemine ja loodusesse pääsemine. Sätte eesmärgiks on anda üleminekuperiood lemmikloomaomanikele, kes juhtuvad omama looma, mis looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja kantakse. Looduskaitseseaduse järgi on üldjuhul looduslikku tasakaalu ohustava võõrliigi isendi omamine keelatud. Kui aga inimene on omandanud selle legaalselt, enne liigi nimekirja lisamist, on oluline luua selgus, mis sellistest loomadest saab. Selliste loomade pidamise kohene keelamine tooks eeldatavalt kaasa pigem nende loodusesse vabastamise, kuna üldjuhul ei ole inimesed valmis oma lemmiklooma lihtsalt eutaneerima. Seaduse eesmärk on aga välistada selliste ohtlike loomade loodusesse sattumine, seega on ülemineku võimaldamine looma eluea ajaks parem ja toimivam lahendus. Muudatusega harmoniseeritakse Eesti õigus Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidus on võõrliikide kasutamine peamiselt reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1143/2014 looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta. Selles määruses antakse liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide korral eraomanikele samasugune võimalus enne piirangu kehtima hakkamist omandatud lemmiklooma pidamiseks selle eluea lõpuni tingimusel, et on välistatud looma põgenemine ja paljunemine. Eelnõu § 1 punktiga 24 muudetakse üheselt mõistetavaks LKSi § 58 lõikes 5 kaitsealuse liigi loodusest eemaldamise kord. Paragrahvi 58 lõiget 5 täiendatakse klausliga, mis jätab loodusest eemaldamise korrast välja teatud III kaitsekategooria liikide korjamise ja hävitamise. III kaitsekategooria liikide loodusest eemaldamine on juba piisavalt reguleeritud LKSi § 55 lõikega 8, mis ütleb, et keelatud on III kaitsekategooria taimede, seente ja selgrootute loomade hävitamine ja loodusest korjamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas. Praegu on olukord, kui teaduseesmärgil III kaitsekategooria liigi korjamiseks on igal juhul vaja Keskkonnaameti luba (LKS § 58 lg 5), aga niisama väikses ulatuses korjamiseks ei ole luba vaja (LKS § 55 lg 8). Täienduse tulemusena ei ole luba vajalik, kui teaduseesmärgil ei korjata elupaigast ära kõiki isendeid ehk ei ohustata liigi säilimist selles elupaigas. Kui aga soovitakse teaduseesmärgil ära korjata kõik taimed ehk soovitakse minna vastuollu LKSi § 55 lõikega 8, siis on vaja Keskkonnaameti luba. Eelnõu § 1 punktiga 25 asendatakse LKSi § 582 lõikes 1 sõna „loomaliigi“ sõnadega „selgroogse loomaliigi“, kuna see viib sätte vastavusse selle algse mõttega. Seaduse eesmärk on reguleerida loomade jälitamist, surmamist, püüdmist ja märgistamist teaduseesmärgil üksnes kõrgemate loomade korral. Selgrootute loomade, sh ka III kaitsekategooria selgrootute loomade hävitamine ja hukkamine on teatud ulatuses lubatud (LKS 55 lg 8, LoKS §10). Seega ei ole mõistlik sama tegevust teaduseesmärgil rangemat reguleerida, nõudes selleks Keskkonnaameti luba. Kaitsealuste selgrootute korral kehtib jätkuvalt ka LKSi § 58 lõige 5, mille alusel tohib kaitsealuse liigi isendit loodusest eemaldada õppe-, meditsiini- või teadusotstarbel või taasasustamise eesmärgil Keskkonnaameti loa alusel või ümberasustamise eesmärgil üksnes siis, kui see ei kahjusta liigi soodsat seisundit. Eelnõu § 1 punktiga 26 muudetakse hundi, ilvese ja pruunkaru tekitatud kahju hüvitamisel arvestatava omavastutuse määramise põhimõtet, viies selle enam kooskõlla põllumajandustootja enne või pärast esmakordset kahjustust tehtud kahjuennetustööga. Kehtiva LKSi järgi lahutatakse suurkiskjate tekitatud kahju kogusummast omaniku omavastutuse osa 64–128 eurot. Nagu teiste loomaliikide tehtud kahju hüvitamise ja kahjustuste ennetamise sätetes, on ka suurkiskjate tehtud kahju puhul eesmärgiks seatud ennekõike põllumajandustootja ja looduskaitseliselt ning ökosüsteemi terviklikkuse seisukohalt oluliste suurkiskjate (hunt, ilves, pruunkaru) vaheliste konfliktide ennetamine ja nende konfliktide leevendamine. Suurkiskjate tekitatud kahjustuste vältimiseks ja oluliseks vähendamiseks on mitu praktikas tõhusalt rakendatavat ennetusmeedet (kiskjakindlam aed, karjavalvekoerad, mesila piiramine elektritaraga, mitmesugused peletid jne). Kiskjakahjude hüvitamiseks omavastutuse määramisel hinnatakse ennetusmeetmete rakendamist ning põllumajandustootja käitumist pärast esmakordset rünnet. Praegune võimalik omavastutuse määr on oma väikese valikuvahemiku ja kahju suuruse mittearvestamisega osutunud eespool nimetatud eesmärkide täitmisel ebasobivaks. Suurkiskjate tekitatud kahjud kahjusaajatele varieeruvad väga suures ulatuses. Näiteks 2011–2013 oli ühe kahjusaaja väikseim deklareeritud kahju 60 eurot (murtud üks lammas) ning kõrgeim 7750 eurot (murtud 8 korral samal kahjusaajal samal aastal kokku 31 lammast). Kehtiva korra järgi pidi mõlemal juhul määrama omavastutuse vahemikus 64– 128 eurot. Nimetatud perioodil ei makstudki ühe lamba murdmise korral hüvitist välja, kuna kohustuslik omavastutuse määr (vähemalt 64 eurot) ületas kahjusaaja deklareeritud lamba maksumuse määra. Omavastutuse osa määramise võimaldamine proportsionaalselt kahju suurusega, arvestades sealjuures ka vara kaitseks kasutatud abinõude rakendamist, kahjustuste korduvust jms, tagab kahjude õiglasema hüvitamise ja meetme looduskaitseliste ning maamajanduslike eesmärkide saavutamise. Eelnõu § 1 punktiga 27 suurendatakse LKSi § 61 lõikes 4 looma tekitatud kahjustuse ennetamiseks tehtud kulutuste hüvitamise piirmäära. LKSi § 61 lõike 4 järgi hüvitatakse looma tekitatud kahju ennetamiseks rakendatud abinõudele tehtud kulutused kuni 50% ulatuses, kusjuures ühele isikule makstav summa ei või ületada 3200 eurot ühe majandusaasta kohta. Keskkonnaameti statistika kohaselt makstakse kiskjakahjusid välja kaks korda suurema summa eest, kui on hüvitatud kahjusid ennetavaid tegevusi. Kehtiv piirmäär ei võimalda tõhusat ennetust, mis väldiks või vähendaks hiljem kahju. Eriti olukorras, kus Aafrika seakatku tõttu on huntide looduslik toidubaas vähenenud, ning surve lammastele kasvanud. Suurem piirmäär võimaldaks näiteks rajada piisavalt suure aia ka suurematele karjadele. Aedade rajamisel on oluline teha need ühekorraga, kuna järk-järguline rajamine õpetab kiskjat takistusega toime tulema. Hüvitatav piirmäär aastas suureneb 9600 euroni aastas. Looma tekitatud kahju ennetamiseks rakendatud abinõudele tehtud kulutuste piirmäära tõstmisel on võimalus hüvitada suurem summa tõhusate ennetustööde rakendamisel tehtud kulutustest, mis omakorda vähendab looma tekitatud kahjusid ja selle hüvitamiseks tehtavaid kulutusi. Senise loomakahjude ennetamiseks rakendatud abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise praktika järgi (2009–2016 Keskkonnaameti andmestik) võib ennetustöödeks väljamakstavate hüvitiste kogumaht suureneda kuni kolm korda, hinnanguliselt kuni 130 000 euroni (2015. a hüvitati ennetustöid 45 181 euro suuruses summas). Muudatuste vajadusi on arutatud ka Eesti Lambakasvatajate Seltsi üldkoosolekul ja Keskkonnaameti-Keskkonnaministeeriumi loomakahjude komisjonis. Eesti Lambakasvatajate Selts on sellekohase kirja (29.01.2016 nr 1-1/1) saatnud keskkonnaministrile ja maaeluministrile. Looduskaitse arengukava aastani 2020 meetme 2.7. „Looduskaitsepiirangute kompenseerimine“ järgi analüüsitakse ja täiendatakse liikide tekitatud kahju ennetamise ja hüvitamise süsteemi. Eelnõu § 1 punktiga 29 lisatakse järelevalve erimeetmete sättesse võimalus Keskkonnainspektsioonil järelevalve tegemisel kasutada avalikus kohas toimuva jälgimiseks pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku. Korrakaitseseaduse (KorS) § 34 lõike 1 kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks kasutada avalikus kohas toimuva jälgimiseks pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku. KorSi § 54 kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Riigikohus käsitleb avaliku kohana paika, kuhu on ligipääs kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga isiklikult seotud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-88-14, p 6.2; 17. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6909, p 8 ja 21. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07, p 7.1). Salvestavat jälgimisseadmestikku on vaja kasutada kaitsealadel. Näiteks kaitseala vööndid, kus teatud perioodil on täielik liikumiskeeld. Samuti kaitsealad, mille teedel/radadel mootorsõidukiga liiklemine on lubatud vaid erandjuhtudel. Sellistele kaitseala teedele, radadele sisenemine on tavaliselt juba märgistatud liiklusseadusest tulenevate liiklusmärkide (keelumärgid 311a kuni 331) ja lisatahvlitega, kuid neid eiratakse. Kuna kaitsealade territooriumid on väga suured, on rikkujate juhusliku tabamise tõenäosus väike. Samas on kaitsealadel, eriti loodusreservaatides, looduslikud kooslused sageli äärmiselt tundlikud ja hävinevad hooletu või pahatahtliku käitumise korral kergesti, mistõttu on suur avalik huvi selliseid rikkumisi ära hoida. Üks näide, kuhu tuleks kiiresti paigaldada salvestavad jälgimisseadmed, on Piusa looduskaitseala, kus inimesed, hoolimata keelavatest tekstidest, alalõpmata varingulehtritest koobastesse sisenevad. Lisaks kaitse-eesmärkide mittearvestamisele panevad nad ohtu ka enese elu. Teine näide – Valgamaal asub Karula rahvuspargis Kaadsi loodusreservaat, kus on inimestel viibimine keelatud aasta ringi, kus asub Kaadsi järv ja kuhu suviti ikkagi inimesi satub, sõidetakse autoga järve kaldale, tehakse lõket ja koonusena on püsti pandud isegi püstkoja vaiad. Järelevalve käigus saadud foto- või videomaterjali kasutataks seadust rikkunud isikute tuvastamiseks, haldussunni kohaldamiseks ning vastutusele võtmisel tõendusmaterjalina süüteo toimepanemise kohta Eelnõu § 1 punktiga 30 muudetakse LKS 11. peatükki „Vastutus“. Justiitsministeerium on juhtinud varasema looduskaitseseaduse (LKS) muutmise menetluses tähelepanu sellele, et analüüsida tuleks LKSi vastutussätete otstarbekust, st kas on võimalik väärteovastutuse asemel kohaldada haldussundi, ning samuti tuleks täpsustada väärteokoosseise, mis ei vasta määratluse nõudele. Justiitsministeerium on palunud LKSi vastutussätete ajakohastamisel lähtuda karistusõiguse revisjoni põhimõtetest, mis on kajastatud karistusseadustiku (KarS) ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas. Nimetatud seletuskirjas on märgitud, et väärteovastutust tuleb kohaldada üksnes siis, kui haldussund ei anna tulemust. Kui aga karistusnorm on põhjendatud, siis peab see olema piisavalt määratletud, et isik saaks aru, millist tegu ette heidetaks. Justiitsministeerium on juhtinud tähelepanu ka sellele, et LKSi §-des 742, 743 ja 744 on kehtestatud kvalitatiivselt erinevaid süüteokoosseise ning LKSis sätestatud juriidilise isiku karistusmäär on leebe võrreldes KarSi juriidilise isiku maksimaalse karistusmääraga. Eelnõukohase seadusega ajakohastatakse seaduse vastutussätteid, eeskätt juriidilise isiku karistusmäära, et tagada õiglane karistus ja vastutussätete õigusselgus. Samuti on kaalutud, millisel juhul on võimalik väärteovastutuse asemel kohaldada haldussundi. LKSis on juriidilise isiku karistusmäär püsinud muutumatuna 2004. aastast (v.a § 741 lg 2 ja § 745 lg 2) ja on kuni 3200 eurot. See on selgelt liiga leebe karistus rikkumiste eest, mis võivad meie loodust väga oluliselt negatiivselt mõjutada. Sanktsioonide kehtestamisel on oluline arvesse võtta ka majanduslikku tulu, mida seaduse nõuete eiramine võib ettevõtjale anda. Praegu kehtivad juriidiliste isikute karistuste piirmäärad ei ole põhjendatud ka seetõttu, et paigast on nihutatud füüsilistele ja juriidilistele isikutele määratavate maksimaalsete karistuste proportsioonid. Füüsiliste ja juriidilisele isikule ettenähtud maksimaalne karistuse määr peaks omavahel korreleeruma, kuivõrd maksimaalse karistusmäära sätestamisel nii füüsilise kui ka juriidilise isiku puhul peab arvestama nii kaitstavat õigushüve (kaitsealuse loodusobjekti säilimine) kui ka eri- ning üldpreventiivseid mõjusid. Kui füüsilisele isikule on LKSi rikkumiste eest enamasti võimalik määrata maksimumkaristus, mis on karistusseadustiku § 47 lõike 1 kohaselt 300 trahviühikut, siis juriidiliste isikute kehtiv karistusmäär moodustub maksimaalselt vähem kui ühe sajandiku karistusseadustikuga sätestatud maksimaalsest karistusmäärast, mis hetkel on 400 000 eurot. LKSi muutmise käigus on analüüsitud kehtivaid vastutussätteid, et leida võimalusi karistuse asendamiseks haldussunniga. Vaadates LKSis kaitseala kohta sätestatut, on näha, et seadusega sätestatud keeldude ja piirangute (v.a § 742 lg-d 3 ja 4) eesmärk on ennetada ja ära hoida kaitstavate hüvede kahjustamist. Tegemist on selles suhtes liiklusseadusele sarnase seadusega ja kui isik mõnda piirangut rikub, on tagajärg saabunud ning haldussunniga protsessi tagasi pöörata ei ole võimalik. Samas on kohati võimalik rakendada väärteovastutust paralleelselt haldussunniga, kui rikkumisega tekkinud kahjulik tagajärg on vaja likvideerida (likvideerida ebaseaduslik ehitis piiranguvööndist, eemaldada piiranguvööndisse sõitnud sõiduk vms.). Kuna kaitse alla võetud loodusobjektid on ühel või teisel viisil õrnemad või tundlikumad kui meid tavapäraselt ümbritsev looduskeskkond, on kaitsealade kasutamine suurema avaliku tähelepanu all, mistõttu on ka avalik ootus, et kehtestatud nõuete rikkumise eest määratakse õiglane karistus. Samuti on analüüsitud kehtivate väärteokoosseisude vastavust määratluse nõuetele. Mitu väärteokoosseisu on liiga üldsõnalised, mistõttu isikud ei pruugi aru saada, mida konkreetselt neile ette heidetakse. Näiteks LKSi § 71 näeb ette vastutuse kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise eest. Looduskaitseseaduse kohaselt jagunevad kaitstavad loodusobjektid kuueks erineva iseloomuga objektiks, mis omakorda jagunevad vastavalt tüübile või liigile (LKS § 4). Seetõttu kirjutati enamik LKSi § 71 vastutusalas olevad rikkumised iseseisvate väärteokoosseisudena lahti. Kui kehtivas LKSis oli kokku üheksa väärteokoosseisu, siis eelnõus on neid 34. Viimase viie aasta jooksul on kõige rohkem, 693 korda trahve määratud üldise sätte, LKSi § 71 „Kaitstava loodusobjekti muude kaitsenõuete rikkumine“ alusel, kusjuures keskmine trahvisumma oli 432 eurot (maksimaalne 2000 ja minimaalne 5). Eelnõus on eraldi välja toodud seitse rikkumist – majandustegevuse või loodusvarade kasutamise keelu rikkumine, ehituskeelu nõuete rikkumine, telkimise või lõkketegemise nõuete rikkumine, rahvaürituse korraldamise nõuete rikkumine, viibimiskeelu rikkumine, sõidukiga liikumise ning puittaimestiku istutamise ja raie nõuete rikkumine. Need tegevused on reguleeritud LKSi §-de 30 ja 31 kohaselt ning viibimiskeeld ka §-des 15 ja 29. Trahvimäärade määramisel on arvestatud rikkumise tagajärge. Näiteks kaitstaval loodusobjektil sõidukiga, maastikusõidukiga või ujuvvahendiga liikumise nõuete rikkumise korral on arvestatud, et kuna kaitsevööndid on erineva rangusega piirangutega ja kooslused, mida kaitstakse, võivad olla äärmiselt tundlikud (rabas või liivasel rannal samblikukihi taastumine võib võtta aastakümneid), siis nimetatud rikkumise tagajärg võib olla väga raske ning seetõttu on nimetatud teo eest ette nähtud maksimaalse võimalik karistus. Juriidiliste isikute trahvimäära määramisel on arvestatud ka seda, et kui üksikisik rikub reeglina kaitsealal liikumise reegleid kogemata, siis juriidilise isiku puhul on reeglina tegemist vastavas valdkonnas (matkade, reiside korraldamine) tegutseva ettevõttega, kelle puhul eeldatakse eeltöö tegemist. Lisaks on ettevõtte korraldatud ürituste korral oht või kahjulik mõju loodusobjektile reeglina oluliselt suurem kui üksikisiku tegevusel. Alles on jäetud ka üldine vastutussäte kaitstavate loodusobjektide kaitsenõuete rikkumiste eest. Sellisteks rikkumisteks on LKSi § 31 lõike 2 puntides 1, 2, 4, 7, 9 ja 12 nimetatud keelatud tegevused: uue maaparandussüsteemi rajamine; veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine; puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine; jahipidamine ja kalapüük; roo varumine külmumata pinnasel. Selliseks rikkumiseks on ka LKSi § 32 lõike 2 kohane keelatud tegevus – hoiualal nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning seal kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Teine suurima trahvide arvuga, 297 korda, on olnud LKSis § 74 sätestatud ranna ja kalda kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine, kusjuures keskmine trahvisumma oli 417 eurot (maksimaalne 2400 ja minimaalne 8) . Eelnõus on eristatud viis sagedasemat rikkumist – ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamise, sõidukiga liikumise ning metsa kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine, reoveesette laotamise ja maavara kaevandamise keelu rikkumine. Ranna ja kalda piiranguvööndid on tavapärasest tundlikumad alad ja mis tahes rikkumised võivad kaasa tuua väga tõsiseid ning pöördumatuid tagajärgi, mistõttu on nende karistusmäärad maksimumi lähedased. Kui kehtivas seaduses oli eraldi vastutussättena üksnes linnuliikide kaitsenõuete rikkumine (viimase viie aasta jooksul määrati trahve 13 korral, keskmine trahvisumma 173 eurot), siis eelnõu kohaselt on lisaks looduslikult esinevate linnuliikide kaitsenõuete rikkumisele (§ 7410 ) eraldi vastutusnormiks looduslikult esinevate mittekaitsealuste loomaliikide kaitsenõuete rikkumine (§ 7411), mille regulatsioon on sätestatud §-des 51, 511, 52, 58 ja 63. Üldsätte alt on eraldatud ka nende looma- ja taimeliikide isendite kaitsenõuete rikkumine, mis on loetletud nõukogu määruses (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel ehk nn CITES isendite kaitsenõuete rikkumine. Kehtivas LKSis ei ole juriidilisele isikule kehtestatud karistusmäärad kooskõlas aja jooksul toimunud muudatustega majanduses ning elatustasemes, mistõttu kaaluti süüteokoosseisude juures, milline oleks teo raskuse ja keskkonnamõjuga vastavuses olev karistus. Ühtlasi hinnati erinevate süüteokoosseisude korral uuesti füüsilisele isikule kohaldatavad maksimaalsed karistusmäärad ja ajakohastati menetluspädevust ning keskkonnakahju hüvitamist käsitlevaid sätteid. Muudatust tehes võeti arvesse ka rikkumise korral selle võimaliku keskkonnaohu olulisust, ohu realiseerumise tõenäosust ning kaitstava loodusobjekti võimalikku pöördumatut hävimist või kahjustumist ning asjaolu, et nimetatud tegu võib olla laiaulatuslike keskkonnaalaste ning loodusobjekti kaitse-eesmärkide täitmist mõjutavate tagajärgedega. Seega ei ole tihti üksnes haldussunni rakendamine tõhus eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide täitmiseks ning vaja on määrata väärteovastutus. Samuti arvestati juriidilise isiku puhul sellega, et rikkumine ei oleks majanduslikult tulusam kui maksimaalne võimalik karistus. Mitme koosseisu korral on teoalternatiivide juures alust eeldada olulise majandusliku tulu saamist, mida peab arvestama juriidilise isiku puhul teo maksimaalse karistusmäära määramisel. Menetluspädevust käsitlevast LKSi § 75 lõikest 2 on välja jäetud viide §-le 73 „Tiheasustusala puude ebaseaduslik raie“. Kehtiva LKSi § 75 lõigete 2 ja 3 kohaselt on LKSi §-s 73 sätestatud väärteo menetlejaks nii valla- või linnavalitsus kui ka Keskkonnainspektsioon. Üksikpuude raie eeskirjad kehtestab iga kohalik omavalitsus eraldi ning kohaliku omavalitsuse kehtestatud õigusaktide järelevalve kohustus lasub kohalikul omavalitsusel. Kuna Keskkonnainspektsioon ei ole pädev tegema järelevalvet kohaliku omavalitsuse kehtestatud õigusaktide üle, tekitab kehtiv menetluspädevus segadust. LKSi § 77 lõigete numeratsiooni on muudetud ning lisatud on lõige 3, mis sõnaselgelt sätestab, et keskkonnale kahju tekitanud isiku kohustus on tekitatud kahju hüvitada. Samuti lisatakse lõikesse 4 punkt 8, millega soovitakse looduskaitseseaduse mõtet selgemini välja tuua ning (loodusobjektile tekitatud) kahjude loetellu lisatakse poollooduslike koosluste kahjustamine ja hävitamine. Lähtudes eespool selgitatud vastutusmäärade korrastamise ja tõstmise põhjendustest, on üle vaadatud ka keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise määrad ning lisatud poollooduslike koosluste hävitamise ja kahjustamise määrad. Määrasid on tõstetud proportsionaalselt kahjustatava loodusväärtuse väärtusele ehk ohustatusele. Suurendatud on kaitsealuste liikide isendite ebaseaduslikul hävitamisel, elujõuetuseni vigastamisel või ebaseaduslikul püsielupaigast eemaldamisel ning ka kahjustamisel arvestatavaid keskkonnakahju maksimummäärasid. I kategooria kaitsealuse liigi ebaseadusliku hävitamise määra oluline tõstmine on muuhulgas vajalik, et rakendusaktis, Vabariigi Valitsuse 08.04.2005 määruses nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ (edaspidi kahjumäärus), oleks teatud I kategooria liikide isendite, näiteks kotkaste ebaseadusliku ja kuritahtliku hävitamise korral keskkonnakahju määraks summa, mille alusel tekiks karistusseadustiku järgi nn oluline kahju, ja Keskkonnainspektsioonil oleks alus sellise teo kahtluse korral algatada kriminaalmenetlus. Kriminaalmenetluse käigus tehtud uurimine võimaldab suurema tõenäosusega jõuda lahenduseni. Viimase viie aasta jooksul on I kategooria liikide isendite eest keskkonnakahju määratud kokku 37 800 euro ulatuses. Keskkonnakahju määrade suurendamine mõjub ka preventiivse heidutusmeetmena. Lisaks eespool mainitud proportsionaalsuse põhimõttele on § 77 lõike 6 punktis 2 toodud III kategooria kaitsealuse liigi kahjustamise korral arvestatava keskkonnakahju piirmäära tõstmise põhjuseks ka looduskaitseseaduse ja kalapüügiseaduse kooskõlla viimine. Praegu ületab kalapüügiseaduse (KPS) alusel püüda lubatud kalaliigi isendi ebaseadusliku püügi korral (näiteks elektripüük) arvestatav kahju mitu korda (vt KPS § 73 lg 6 – 5x ja 10x määr) LKSi alusel kaitsealuse kalaliigi isendi korral arvestatavat kahjumäära. LKSi § 77 lõike 1 alusel vastuvõetud kahjumäärus ei erista kahjumäärade korral tegevusi, mille tagajärjel kahju tekkis. Seega tuleb LKSi ja KPSi alusel määratavad kahjumäärad ühtlustada. Selleks on kõige mõistlikum võimaldada teatud tegevuste korral määrata kolmekordne kahjumäär. Et kolmekordne kahjumäär vastaks LKSi piirmäärale, tuleb teha kõnealune muudatus seaduses. Eelnõu § 1 punktidega 30 ja 31 lisatakse seadusesse rakendussätted. Poolloodusliku kaitseala kahjustamise ja hävitamise vältimiseks kehtestatakse normid, mis sätestavad LKSi mõistes keelu, mida saab leevendada kaitse-eeskirjas. Kaitse-eeskirjade muutmine on aja- ja ressursimahukas, mistõttu antakse LKSi §-s 90 rakendussäte, et enne LKSi § 30 lõike 2 punkti 7 ja lõike 4 punkti 6 ning § 31 lõike 2 jõustumist moodustatud kaitsealadel on nimetatud tegevus lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Lähtudes Riigikohtu 28.11.2019 lahendist nr 3-17-740, ei ole igasugune negatiivne tegevus poollooduslikel kooslustel tingimata seda tegevust välistav asjaolu. Vältida tuleb olulist mõju ala terviklikkusele, võtta arvesse ala eesmärgid ja nende täitmist mõjutavad antropogeensed ja looduslikud tegurid. Seega ilma rakendussätteta looksime me olukorra, kus kuni kaitse-eeskirjade muutmiseni puuduks Keskkonnaametil võimalus kaaluda tegevuse lubamist olukorras, kus sellel puudub oluline mõju ala terviklikkusele. Selline imperatiivne keeld tooks asjaolude kokkulangemisel kaasa ebaproportsionaalsed piirangud maaomanikele, olles seega vastuolus nii Euroopa Liidu asutamislepingu artikli 5 lõikega 4 kui ka põhiseaduse § 11 teise lausega. Samuti tuleb kehtestada rakendussäte sihtkaitsevööndis tee või tehnovõrgu ja -rajatise rajamise korda muutva sätte kohta, kuna praktikas võib tekkida vajadus juba varem moodustatud kaitsealadel kaalutletud otsuse põhjal lubada nimetatud rajatiste rajamist kaitsealal mitte paikneva kinnistu tarbeks, milleks varem võimalus puudus. Eelnõu § 1 punktiga 32 muudetakse looduskaitseseaduse lisa. Et ühtlustada LKSis ja MSis aegjärkse raie kirjeldused, muudetakse LKSi lisas aegjärkse raie tingimused selliselt, et aegjärkne raie tehakse vähemalt kahe järguga. Eelnõu § 2. Jahiseaduse muutmine Eelnõu § 2 punktiga 1 lisatakse järelevalve erimeetmete sättesse Keskkonnainspektsioonile võimalus kasutada järelevalve tegemisel avalikus kohas toimuva jälgimiseks pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku. Korrakaitseseaduse § 34 lõike 1 kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks kasutada avalikus kohas toimuva jälgimiseks pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku. KorSi § 54 kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Riigikohus käsitab avaliku kohana ala, kuhu on ligipääs kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga isiklikult seotud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-88-14, p 6.2; 17. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6909, p 8 ja 21. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07, p 7.1). Pärast sigade Aafrika katku levikut Eestis kehtestati jahiseaduse alusel piirangud metssigade söötmisele, sh söötmiskohtade tihedus ja registreerimise kohustus. Praktikas rajatakse registreerimata söödakohti ja mitte ainult erametsades, vaid ka riigile kuuluvatesse metsadesse. Selleks, et välja selgitada, kes ebaseaduslikult rajatud söödakohta kasutab ja anda talle korraldus rajatise likvideerimiseks, on ainus võimalus mõistliku ressursikuluga see välja selgitada salvestava kaamera abil. Samas avalik huvi ja vajadus selliste söödakohtade likvideerimiseks on suur, sest ebaseaduslikud söödakohad suurendavad seakatku leviku võimalust. Järelevalve käigus saadud foto- või videomaterjali kasutataks seadust rikkunud isikute tuvastamiseks, haldussunni kohaldamiseks ning vastutusele võtmisel tõendusmaterjalina süüteo toimepanemise kohta. Eelnõu § 2 punktidega 2 ja 3 muudetakse jahiseaduse § 48, tõstes uluki ebaseadusliku hukkamisega keskkonnale tekitatud kahju ülemmäära 8000 euroni. Salaküttimine on üheks oluliseks ohuteguriks meie suurkiskjate populatsioonile. Seoses sellega on „Suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavas“ olulise tegevusena ette nähtud ebaseadusliku küttimisega tekitatud kahjude hüvitamise määrade muutmine. See on kavas määratud I prioriteediastme ehk hädavajalikuks tegevuseks, milleta eesmärgi saavutamine planeeritavas ajavahemikus on võimatu. Jahiulukite ebaseadusliku hukkamisega keskkonnale tekitatud kahjude suurus on praegu määratud pigem nende isendite turuväärtuse, mitte nende arvukuse, ökoloogilise rolli või kaitsestaatuse põhjal. Samas on väikese arvukusega liigi iga üksiku indiviidi tähtsus ökosüsteemis märgatavalt suurem kui suure arvukusega liikide puhul. On viiteid suurkiskjate, eriti hundi ja ilvese ebaseadusliku küttimise suurenemisele, mis on omakorda tähendab nende populatsiooni ohuteguri suurenemist. Samas on ebaseaduslikke küttimisi avastatud vähe ning need vähesedki ei ole menetlusprotseduuride keerukuse ja potentsiaalsete karistuste ebaproportsionaalsusega seoses jõudnud lahendusteni. Seetõttu on vaja kõigi kolme suurkiskja ebaseadusliku hukkamisega seotud keskkonnakahju määr viia tasemele, mis annab aluse sellise teo kahtluse korral kriminaalmenetluse algatamiseks. See peaks, peaasjalikult heidutusmeetmena, andma märgatava positiivse tulemuse. Kehtiva jahiseaduse § 48 punkt 1 ütleb, et uluki ebaseadusliku hukkamisega keskkonnale tekitatud kahju ülemmäär on 2000 eurot ja alammäär 3 eurot. Kuna see säte välistab eespool kirjeldatud tegevuse, on eelnõus suurendatud ülemmäära vähemalt 8000 euroni. Piirmäära tõstmisel on muuhulgas aluseks võetud Tallinna Ülikoolis 2019. a kaitstud magistritöö „Jahiulukite ebaseadusliku küttimisega tekitatud väliskulu“, kus on võrreldud keskkonnale tekitatud kahju määrasid naaberriikides kehtestatutega ja arvutatud võimalikud määrad kolmel meetodil: turuhinna meetodil, tulu ülekande meetodil ja uluki väärtus seoses alampalgaga. Ulukite ebaseadusliku hukkamisega keskkonnale tekitatud kahjumäärade tõstmise vajalikkusele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Eesti Terioloogia Selts. Kuna kehtivas jahiseaduses ei ole määratud asutust, kes on pädev nõudma sisse jahiseaduse alusel keskkonnale tekitatud kahju, siis lisatakse § 48 säte, mille kohaselt nõuab keskkonnakahju hüvitise sisse Keskkonnainspektsioon ning hüvitis kantakse riigieelarvesse. Eelnõu § 2 punktidega 4 ja 5 tõstetakse jahiloata jahipidamise ja jahipidamise, sh jahiohutuse nõuete rikkumise trahvimäär maksimumini ehk 300 trahviühikuni. Kehtiva jahiseaduse §-s 50 (jahiloata jahipidamine) ja §-s 58 (jahipidamise nõuete rikkumine, mille alla kuulub ka jahiohutus) on sätestatud rikkumiste eest rahatrahv kuni 200 trahviühikut. Jahiloata jahipidamise korral on reeglina tegemist nn salaküttimisega, millega sageli kaasneb ka keskkonnakahju ja mis jahiseaduse kontekstis kuulub raskeimate rikkumiste hulka. Seega peaks sellise teo eest olema võimalik ka määrata ka maksimaalne võimalik karistus. Jahipidamisnõuete rikkumine hõlmab muuhulgas ka jahiohutusnõuete rikkumisi, mis aeg-ajalt lõppevad jahikaaslase vigastamise või koguni surmaga. Seetõttu peaks sellise teo eest olema võimalik määrata ka maksimaalne võimalik karistus. Jahiloata jahipidamise ja jahipidamise nõuete rikkumisi on viimastel aastatel olnud keskmiselt 20 juhtumit (2019. aastal 28) aastas ja keskmine trahv on seni olnud umbes 200 eurot. Eelnõu § 2 punktiga 6 täiendatakse jahiseaduse § 61, lisades väärteokoosseisu ka Keskkonnaameti kehtestatud lisapiirangute ja lisatingimuste rikkumise. Keskkonnaameti peadirektor kehtestab igaks jahiaastaks eri käskkirjadega suurkiskjate küttimismahud, suurkiskjate jahi registreerimise nõuded, küttimisest teavitamise kohustused, suurkiskjatelt bioproovide võtmise nõuded jne. Samuti kehtestab Keskkonnaamet käskkirjaga sigade Aafrika katku tõrjumiseks lisanõuded metssigade küttimise korraldamisele, vereproovide võtmisele ja esitamisele, lisasöötmiskohtade registreerimisele, söödaautomaatidele, lisasöötmiskohtade arvule, lisasöötmiskohtade vahekaugustele, lisasööda kogustele jne. Nõuete eiramiste korral (nt bioproovide võtmata jätmine, suurkiskjate jahi registreerimata jätmine, suurkiskjate küttimisest teavitamata jätmine, ei peeta kinni metssigade lisasööda kogustest, lisasöötmiskohtade registreerimata jätmine jne) puudub jahiseaduses vastutussäte kirjeldatud kohustuste eirajate vastutusele võtmiseks. Jahindusalase järelevalve käigus avastab KKI igal aastal kõigis maakondades kirjeldatud nõuete eiramisi. Kuivõrd tegemist on rikkumistega, mida ei ole võimalik tagantjärele haldusaktiga heastada, on õiguskuulekuse tagamiseks vaja kehtestada vastutus. Eelnõu § 3. Kinnistusraamatuseaduse muutmine Eelnõu §-ga 2 täiendatakse kinnistusraamatuseadust §-ga 7911. Muudatus on seotud eelnõu § 1 punktiga 2. Muudatuse kohaselt kustutatakse LKSi § 16 alusel riigi ostueesõiguse kohta kantud märkus kinnistusraamatust ametiülesande korras pärast LKSi § 16 lõigete 2–6 kehtetuks tunnistamist. Eelnõu § 4. Metsaseaduse muutmine Metsaseaduse muudatustega vähendatakse mitme eraldise piires paikneva lageraielangi maksimumpindala seitsmelt hektarilt viiele. Seni kehtinud langi piirang lubab teatud kasvukohatüübist sõltuvate eranditega teha mitme eraldise piires asuvat lageraiet kuni seitsmel hektaril. Muudatusega vähendatakse maksimaalset lageraielangi pindala viiele hektarile ning kaotatakse erand kasvukohatüüpidele, kus oli lubatud kuni viie hektari suurused lageraied. Kehtima jääb kahehektarine pindalapiirang loo kasvukohatüübis. Samuti jääb kehtima võimalus raiuda suuremaid kui viiehektarisi lanke, kui see jääb ühe metsaeraldise piiresse. Muudatus on vajalik, kuna metsandusega seotud rahulolu-uuringud1 on välja toonud, et lageraie ning lageraiealade suured pindalad on üks probleemkohti. Muudatusel ei ole tagasiulatuvat mõju. See tähendab, et kui seaduse jõustumise ajal on kehtiv metsateatis, mis lubab raiuda mitme eraldisega langil seitse hektarit, siis säilib see õigus kuni loa realiseerimiseni. Muudatus laieneb neile teatistele, mis esitatakse pärast kavandatud muudatuse jõustumist. Eelnõu §-ga 5 lisatakse veeseaduse § 118 lõikesse 3 viide erijuhtudele, kui veekaitsevööndi laiuse arvestamise üldreegel ei kehti. Sellisteks juhtudeks on LKSi § 35 lõigetes 3–5 loetletud juhud. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei kasutata uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Sisulise poole pealt on eelnõul puutumus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1143/2014, 22. oktoober 2014, looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta. Euroopa Liidus on võõrliikide kasutamine peamiselt reguleeritud nimetatud määrusega. Selles määruses antakse liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide puhul eraomanikele võimalus pidada enne piirangu kehtima hakkamist omandatud lemmiklooma looma eluea lõpuni tingimusel, et on 1 https://www.envir.ee/sites/default/files/sihtryhmade_ootused_metsanduse_arengukavale.pdf. https://www.eramets.ee/wp-content/uploads/2019/10/Erametsaomanike-uuringu-2019-aruanne.pdf välistatud looma põgenemine ja paljunemine. Eelnõukohase seadusega harmoniseeritakse meie seadus selle määrusega. Vastutussätetel on vormiline puutumus järgmiste ELi õigusaktidega, milles sätestatudrikkumised eraldatakse eri väärteokoosseisude alla: - Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 511/2014 geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokollist tulenevate kasutajate jaoks ette nähtud vastavusmeetmete kohta liidus; - nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta; - Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta; - nõukogu määrus (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel. 6. Seaduse mõju Seadusel puudub oluline sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju, mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, majandusele ning regionaalarengule. Kuna tegemist on õigusakti eelnõuga, millega suuremas osas täpsustatakse kehtivat seadust ega muudeta väljakujunenud halduspraktikat, siis on tegemist suuresti juba kehtiva õigusega, mis on oma mõju juba avaldanud. Kavandatavad muudatused ja nende mõju: § 1. Looduskaitseseaduse muudatused: 1, 5 ja 7. Poollooduslike koosluste regulatsiooni täpsustamisel on oluline positiivne mõju keskkonnale. Eelnõu kohaselt ei tohi kaitstavatel aladel kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta poollooduslikel kooslustel niidet hekseldada. Sätte mõju looduskeskkonnale on positiivne, kuna väheneb risk, et kaitstavatel aladel poollooduslikke kooslusi kahjustatakse. Eesmärgiks on ennetada põllumajandusmeetmetega niite hekseldamise ulatuse suurenemist. Säte võib kaasa tuua halduskoormuse suurenemise. Arvestada niite hekseldamise ulatust, on halduskoormuse suurenemine võrreldes positiivse mõjuga looduskeskkonnale vähese tähtsusega. 2019. a andmetel hekseldatakse niidet poollooduslikel kooslustel, väljaspool poollooduslike koosluste hooldustoetusega alasid 675 hektaril. Sihtkaitsevööndi ja piiranguvööndi sätete täiendamine poollooduslike kooslustega ei too kaasa olulist mõju, kuna see on juba olemasoleva korra täpsustamine. Mõju looduskeskkonnale on positiivne, kuna vähendab võimalust, et kaitstavatel aladel poollooduslikke kooslusi siiski kahjustatakse. Poollooduslike koosluste kaitset käsitlevate sätete rakendamine võib ajutiselt suurendada Keskkonnaameti halduskoormust, kui tuleb kooskõlastada varem kinnitatud kaitse-eeskirjaga kaitsealadel tegevusi poollooduslikel kooslustel. Halduskoormuse kasv ei ole suur. Täna taotletakse PLK aladest otsetoetust umbes 3000 hektarile, millest hekseldatakse vähem kui 700 hektaril, mis ongi need alad, kuhu tuleb luba anda. 2. Kevadise raierahu kehtestamisel on oluline positiivne mõju keskkonnale. Kokku pesitseb Eesti metsades umbes 70% kõigist Eesti haudelinnupaaridest. Seega on mets paljudele lindudele oluliseks elupaigaks ja metsades toimuvail muutustel võib olla oluline mõju Eesti lindude arvukusele ja seeläbi kogu meie elusloodusele. Sotsiaal-majanduslikku võimalikku negatiivset mõju vähendab asjaolu, et uuringute kohaselt pooldab 95% erametsaomanikest kevadist raierahu. Majanduslikus mõttes ei ole pesitsusaegne raierahu kaitsealadel, hoiualadel ja püsielupaikades olulise mõjuga. 2017–2019 moodustasid kaitsealadele, hoiualadele ja püsielupaikadesse metsateatistega lubatud kõikide raieviiside pindalad kogu Eesti peale lubatud raiete pindalast alla 6%: Aasta Raiete pindala (ha) Raiete pindala (ha) % raietest Eesti kokku kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad 2017 116 846 8540 7,3 2018 122 495 7849 7,6 2019 117 849 8372 7,1 Ka raiet lubava otsusega metsateatiste arvust moodustavad kaitsealadele, hoiualadele ja püsielupaikadesse esitatud metsateatised kindla vähemuse – 2019. aasta I poolaastal moodustasid kaitsealadele, hoiualadele ja püsielupaikadesse esitatud lubava otsusega metsateatised 11% kõikidest metsateatistest. Kui metsaomanikke on mõistliku aja jooksul teavitatud, et kaitsealadel, hoiualadel ja püsielupaikades kehtib pesitsusaegne raierahu, on metsaomanikel ka piisavalt aega, et enda metsa majandamine planeerida väljapoole pesitsusaegset raierahu. 3. Õuemaa mõiste täpsustamine ei too kaasa olulist mõju, kuna selles seletuskirja kirjeldatud täiendus ei muuda senist praktikat. Tõenäoliselt toob kavandatav muudatus kaasa isikute pöördumiste kasvu Maa-ameti poole, sest looduskaitselised kitsendused seotakse otsesõnu Eesti topograafia andmekogu andmetega. Töökoormuse suurenemise mahtu ei ole aga võimalik kuidagi täpsemalt prognoosida ja hinnata, ilmselt võib pidada mõju väheoluliseks. 4. Ostueesõiguse kaotamine vähendab oluliselt Keskkonnaameti, Maa-ameti, notarite ja kinnistusraamatu pidaja halduskoormust. Kaob vajadus praegu notarite saadetud ostueesõigusega seotud dokumentide läbivaatamiseks ja neile vastamiseks, väheneb sellega kaasnev halduskoormus (praegu tuhandeid dokumente aastas). Samuti kaob vajadus saata Keskkonnaametist välja avaldusi kinnistusraamatusse riigi ostueesõiguse märke tegemiseks. Kuna asjaga seotud avalduste ja dokumentide hulk on suur, siis avalduv mõju on oluline. Kuna praktikas ei kasutata enam ostueesõigust, siis puudub ka mõju elu- ja looduskeskkonnale. Vajadusel saab kaitsealuste loodusobjektidega kinnistute omandamiseks kasutada maade omandamise korda. Seega avalduv mõju on väheoluline. Positiivne mõju on maaomanikele. Jäävad ära inimeste küsimused ja mõnikord kaovad ka hirmud ja pahameel, miks riik tahab sekkuda omandiõiguse teostamisse. Avalduv mõju on oluline, kuna puudutab enam kui 2000 maaomanikku aastas. Negatiivsed olulised mõjud puuduvad, kuna praktikas ei ole riigi ostueesõigust kasutatud ja LKSis säilib looduskaitseliste piirangutega maade riigile omandamise võimalus. 6. Võimalus tee ja tehnovõrgu ja -rajatise rajamiseks kaitseala sihtkaitsevööndis ei oma kaitseala kaitseväärtustele püsivat mõju. Muudatusega luuakse võimalus kaitse-eeskirjaga lubada tee ja tehnovõrgu ja -rajatise rajamist kaitseala sihtkaitsevööndis, selle rakendamise võimalust kaalutakse iga kord eeskirja koostamise käigus. Lisaks eeldab uue tee või tehnovõrgu ja -rajatise rajamine kaitseala valitseja igakordset nõusolekut, mis on ebasoovitavate mõjude vältimisel lisatagatiseks. Mõju halduskoormusele ei ole märkimisväärne, kuna selliste rajatiste rajamise vajadus kaitseala sihtkaitsevööndisse on pigem erandlik. 8, 9, 10 ja 11. Üleujutatavate alade ehituskeeluvööndi laiuse määramise täpsustamine ei too kaasa olulisi mõjusid, kuna tegemist on sõnastuse täpsustamise, mitte sisulise muutusega. 12. Mõju puudub, kuna parandatakse üksnes veeseaduse muudatusega ekslikult sisse jäänud termin. 13. Linna mõiste täpsustamine ei too kaasa mõju, kuna nimetatud täpsustus ei muuda senist praktikat. 14 ja 15. Veeliiklusrajatise mõiste täpsustamine ei too kaasa olulist mõju, kuna ka seni on tõlgendatud seda LKSi mõistes üksnes veeliiklust reguleeriva rajatisena. Mõju looduskeskkonnale on positiivne, kuna vähendab segadust ja välistab võimaluse, et ekslikult kavandatakse planeeringuga suurema keskkonnamõjuga veeliiklusrajatisi, näiteks paadikanalid- ja sillad, keskkonnale tekitatud mõju põhjalikult kaalumata. Samuti on puhtalt tehniline muudatus mõiste „hüdromeetriateenistus“ asendamine mõistega „hüdromeetriajaam“. Mõiste „hüdromeetriateenistus“ ei ole enam kasutusel, kuna selliseid teenistusi ei ole olemas. 16. Tiheasustusalal üksikpuude ja nende osade raiumise nõuete täpsustamine ei too kaasa olulist mõju, kuna ka seni on omavalitsused käsitanud puude raiena ka nende osade eemaldamist ning väljastanud vastavaid lube. Sätte mõju looduskeskkonnale on positiivne, kuna väheneb risk, et asulates tehakse oskamatut või põhjendamatut puude kärpimist. 17. Isendi definitsiooni ühtlustamine ei too kaasa olulist mõju, kuna juba täna tõlgendab Keskkonnainspektsioon kodumaiste liikide isendite tehingute üle järelevalvet tehes LKSi § 47 lõikes 1 sätestatud definitsiooni laiemalt ehk äratuntava osa all mõistetakse ka toodet. 20. Mittekaitsealuse looma tapmist reguleeriva sätte kehtetuks tunnistamine ei too kaasa mõju, kuna sama on reguleeritud loomakaitseseaduses ja jätkub senisel moel. 21 ja 28. Mõju puudub, kuna ajakohastatakse üksnes määruse viidet. 22. ja 23. Võõrliigi isendite ümberasustamise korra täpsustamise mõju on positiivne (vähendab segadust), kuna välistab võimaluse, et sätet tõlgendatakse erinevalt selle algsest mõttest. Samas juba praegu tõlgendatakse seda sätet, nagu see kehtiks vaid looduslikku tasakaalu ohustavatele võõrliikidele, seega muutust praktikas ei järgne. Positiivne mõju on ka lemmiklooma käsitleva sätte rakendamisel. See annab selguse, mis saab inimestel kodus olevatest lemmikloomadest, kui liik looduslikku tasakaalu ohustavate liikide nimekirja lisatakse, ning samuti vähendab karistushirmust loomade lahtilaskmist. 24. Kaitsealuste isendite loodusest korjamise korra täpsustamine ei too kaasa negatiivset mõju. Pigem võib mõju olla positiivne, kuna vähendab halduskoormust. Täna küsitakse teaduseesmärgil kaitsealuste liikide isendite loodusest eemaldamiseks alati Keskkonnaametilt luba. Täpsustuse tulemusena võiks tulevikus teatud koguses III kaitsekategooria taimi, seeni ja selgrootuid teaduseesmärgil korjata ka ilma loata. See aga ei avaldaks negatiivset mõju looduskeskkonnale, kuna LKSi § 55 lõike 8 kohaselt on see juba ka praegu lubatud. 25. Loomaliigi isendi jälitamise, surmamise, püüdmise ja märgistamise korda täpsustava sätte mõju ei ole oluline, kuna muudatusega viiakse säte vastavusse selle algse mõttega, mida on praktikas juba ka seni järgitud. Mõningal määral võib väheneda Keskkonnaameti halduskoormus nende lubade väljastamisel, mida siiski on varem taotletud. 26. Kiskjakahju omavastutuse osa määramise võimaldamine proportsionaalselt kahju suurusega, arvestades sealjuures ka vara kaitseks kasutatud abinõude rakendamist, kahjustuste korduvust jms, on positiivse mõjuga, kuna tagab kahjude õiglasema hüvitamise ja meetme looduskaitseliste ning maamajanduslike eesmärkide saavutamise. 27. Ennetusmeetmete piirmäära tõstmine võimaldab investeerida korraga loomakahjude ennetusmeetmetesse suurema summa, mis on loomakasvatusele ulatusliku mõjuga ja ärgitab loomakasvatajaid tõhusamalt tegutsema. See vähendab pikemas plaanis loomakahjude suurust ja sellest tekkivat majanduslikku kahju. Kui võimalust suuremaks investeeringuks hakatakse aktiivselt kasutama, siis võib avalduv mõju olla oluline. Muudatus parandab maamajandajate suhtumist looduskaitseliselt olulistesse, kuid neile kahjustusi tekitavatesse loomaliikidesse. Seeläbi paraneb ja tasakaalustub elanikkonna suhe elu- ja looduskeskkonnaga. Muudatus mõjub positiivselt, võimaldab loomakahjude tekkepiirkondades majandavate isikute võrdsemat kohtlemist võrreldes kahju mitte kannatavate isikutega. Seadusemuudatus aitab tugevdada regionaalarengut Eestis. 29. Sättel, mis annab Keskkonnainspektsioonile jälgimisseadmestikku kasutamise võimaluse, on oluline positiivne mõju keskkonnale, kuna aitab tõhustada järelevalvet. 30. Ajakohastatud vastutussätted (eriti juriidilise isiku karistusmäärade tõstmine) tagavad õiglasema karistuse ning vastutuse õigusselguse. Juriidiliste isikute karistusmäärade suurendamine koos väärteokoosseisude täpsustamisega muudab karistuse proportsionaalseks karistusseadustikus sätestatuga ja viib need rohkem kooskõlla rikkumise iseloomuga. Olulist negatiivset mõju see ei tohiks kaasa tuua, kuna uued määrad on kooskõlas muudatustega, mis on toimund majanduses ning elatustaseme kvaliteedis ja on seega ootuspärased. Tiheasustusalal puude ebaseadusliku raie menetlemise jätmine üksnes kohaliku valla- või linnavalitsuse pädevusse ei too neile kaasa lisatööd, kuna nad tegelevad juba praegu sellega. Väärteokoosseisude täpsustamine on positiivse mõjuga, kuna suurendab õigusselgust ja võimaldab inimesel paremini aru saada, mille eest talle täpsemalt karistus on määratud. § 2. Jahiseaduse muudatused Muudatused suurendavad õigusselgust, eriti Keskkonnainspektsiooni tegevusvaldkonnas, ja on olulise positiivse mõjuga keskkonnale. Valvekaamerate kasutamise võimalus aitab tõhustada järelevalvet, aitab rikkujate tuvastamisel ja võimaldab kiiremini reageerida, mis tagab efektiivsema rikkujate tabamise. Trahvimäärade ja keskkonnale tekitatud kahju määrade tõstmine aitab tõhusamalt teha menetlustoiminguid ja samuti toimib heidutusmeetmena ning annab seega märgatava positiivse tulemuse. Trahvimäärade suurendamine tagab õiglasema karistuse ja annab ka signaali, millised rikkumised on enim taunitavad. Keskkonnale tekitatud kahju määra tõstmine annab õiguse alustada teatud ulukite ebaseadusliku küttimise korral kriminaalmenetlus, mis omakorda laiendab võimalusi süüdlaste väljaselgitamisel. Keskkonnakahju määrade tõstmine mõjub samuti ulukeid väärtustavalt, andes selge indikatsiooni, et riik hindab kõrgelt jätkusuutlikku ja reguleeritud jahipidamist kõigile ulukitele. Senised tagasihoidlikud ja tegelikule väärtusele mittevastavad jahiulukite keskkonnakahjud on eriti tugevas kontrastis näiteks kalapüügiseaduses kehtestatud kahjumääradega, mis püügile seatud tingimuste rikkumisel võivad kordades ületada jahiulukite kahjumäärasid (üks keeluajal keelatud vahendiga püütud lõhekala kahjumäär on 900 eurot, põdra ebaseadusliku küttimise kahjumäär on 400 eurot). Seetõttu loob jahiseaduse alusel kehtestatud kahjumäärade tõstmine õigluse ka võrreldes teiste liikide kahjumääradega. Keskkonnale tekitatud kahju määrade tõstmine tagab, et ulukite ebaseaduslik küttimine tulu saamise eesmärgil ei ole enam majanduslikult kasulik ning seetõttu paraneb ka ulukite looduslik asurkond. Keskkonnakahju sissenõudja märkimine seadusesse täpsustab kehtivat korda. Keskkonnaameti kehtestatud lisapiirangute rikkumise eest vastutuse lisamine jahiseadusesse on olulise positiivse mõjuga seaduskuulekusele. Jahipidamisel on oluline järgida mitte ainult jahiloal lubatud ulukiliigi tabamist, vaid paljude liikide korral on oluline järgida ka täpsustatud piiranguid uluki valikul ja küttimise korraldamisel, et jahipidamine oleks jätkusuutlik ning hetkeoludele vastav. Keskkonnaameti kehtestatud lisapiirangute ja lisatingimuste rikkumise vastutussätte lisamine võimaldab piirangute sihilikke rikkujaid vastutusele võtta. § 3 kinnistusraamatuseaduse ja § 5 veeseaduse muudatused Olulist mõju kaasa ei too, kuna tegemist seaduste tehnilise täpsustamisega. § 4. Metsaseaduse muudatused Lageraielangi maksimaalse pindala vähendamisel viiele hektarile on positiivne mõju looduskeskkonnale, kuna metsamaastikule ei teki suuri lagedaid alasid, mis on väheliikuvatele liikidele levikubarjääriks. Samas on kuni viie hektari suurused langid piisava suurusega, et maastikule ei tekiks ainult killustunud minielupaiku, mis samuti ei ole elustikku toetavad. Eesti Maaülikooli koostatud „Metsade majandamisel eraldisepõhise langi pindala rakendamise mõju analüüs“2 on välja toodud järgmised lageraielangi suuruse mõjud elustikule: lühiajaline: • suurematel raiesmikel suurenevad lagedate alade liikide eluvõimalused; • teistele (häiludes elavatele) liikidele sobivad vaid väiksemad raiesmikud; • kui metsamaastik killustub väiksemateks, sageli (elustiku jaoks) omavahel ühenduseta metsatükkideks, tekivad eraldusbarjäärid. Eri liikidele on eraldusbarjääriks eri laiusega alad; pikaajaline: • väikeste raiesmikega maastik on kogu ulatuses ühtlaselt killustunud, puuduvad suuremad üheealised metsatükid (seega ka elupaigad seda tüüpi alasid vajavatele liikidele); 2 https://www.envir.ee/sites/default/files/eraldisepohiselangiaruanne.pdf. • suuremate raiesmike korral muutub maastik homogeensemaks, seda ilmestavad suuremad metsatükid. Mõju elustikule võib olla positiivne või negatiivne, sõltuvalt eri vanusega metsade ruumilisest asetusest. RMK on hinnanud, et lageraielangi maksimumpindala vähendamine ei põhjusta oluliselt suuremat servaefekti, mistõttu servaefekti puhul negatiivset mõju langi pindala sellises mahus vähendamisele ei esine. RMK 2018. aasta lankidest moodustasid mitmest eraldisest koosnevad langid 35% lankide koguarvust ning 52% lankide kogupindalast, sealjuures oli mitmel eraldisel paiknenud üle 5 hektari suuruste lankide hulk 7% lankide koguhulgast ning 18% kogupindlast. Seega on riigimetsa näitel seadusemuudatusest mõjutatud 18% raietest, kus võrreldes tänase seisuga tekivad lisapiirangud. RMK hindas ka seatavate langipiirangute maksimaalset majanduslikku mõju ning hinnanguliselt väheneb RMK kasum kuni 4 miljoni euro võrra aastas, kuid arvestama peab, et tegemist on maksimaalse võimaliku tulu vähenemisega. Kuna riigimetsa ja erametsa osakaal Eesti metsades on enam-vähem sama, siis on majanduslikud mõjud erametsaomanikele eeldatavalt vähemalt samas mahus. Arvestades meie metsaomandi killustatust3 (enamik metsaomandist on alla 5 ha) võib eeldada, et mitme eraldise piiresse jääva lageraielangi pindala vähendamine mõjutab majanduslikult negatiivsemalt just erametsaomanikke, kuna nende kinnistud ja seega ka metsaeraldised on väiksemad kui riigimetsades. Viimaste aastate andmete alusel puudutaks muudatus umbes 10–12% lageraie teatisi esitanud erametsaomanikest. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad tulud ja kulud Arendus- ja halduskulude vahendid on planeeritud 2019. aasta riigieelarve ja 2017–2020 riigi eelarvestrateegia summade hulgas. Teataval määral võib ennetuskulude hüvitismäärade tõstmisega kaasneda ajutine, ühekordne lisaraha vajadus, kuid kokkuvõttes see lisavahendeid ei nõua, kuna piirmäära tõstmine võimaldab investeerida korraga loomakahjude ennetusmeetmetesse suurema summa, mis kehtiva korra järgi oleks lihtsalt eraldatud kolme aasta vältel. Trahvimäärade ja keskkonnakahju määrade tõstmisega võib kaasneda rahaline tulu. Selle ulatust prognoosida on raske, kuna loodetavasti on määrade tõstmisel ka preventiivne mõju ehk rikkumised hoopis vähenevad. Metsaseaduse kavandatava muudatusega seoses on vaja täiendada metsaressursi arvestuse riikliku registri metsateatiste kontrollide osa. Hinnanguliselt maksavad arendusööd pindala kontrollide uuendamiseks 2500 eurot. Seaduse rakendamisega vähenevad riigieelarve tulud nii RMK kui ka erametsaomanike tulu maksustamisest. 8. Rakendusaktid Seadusemuudatusega kaasneb järgmiste rakendusaktide muutmine: 1) Vabariigi Valitsuse 08.04.2005 määrus nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“; 2) Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 määrus nr 79 „Jahiuluki ebaseadusliku hukkamise või jahiuluki elupaiga hävitamise või kahjustamisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise alused ja kahjumäärad“; 3) Keskkonnaministri 10.09.2008 määrus nr 40 „Looma tekitatud kahju hindamise metoodika, 3 https://www.envir.ee/sites/default/files/erametsaomandi_struktuur_ja_kasutamine_2015.pdf. kahju hüvitamise täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning kahjustuste vältimise abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise täpsustatud ulatus ja kord“. Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirjale. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub üldises korras. 10. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Maaeluministeeiumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, samuti Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning järgmistele huvigruppidele: Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Erametsaliit, Eesti Jahimeeste Selts, Eesti Turismifirmade Liit, Eesti Orhideekaitse Klubi, Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit, Eesti Mesinike Liit, Eesti Laevaomanike Liit, Eesti Sadamate Liit.  EELNÕU ….2020 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Tallinn 2020 nr Jahiuluki ebaseadusliku hukkamise või jahiuluki elupaiga hävitamise või kahjustamisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise alused ja kahjumäärad Määrus kehtestatakse jahiseaduse § 48 alusel. Määruse lisas 1 olevad jahiuluki ebaseadusliku hukkamisega keskkonnale tekitatud kahju määrad muudetakse järgmiselt: Jahiuluki nimetus Kahjumäär isendi kohta Eestikeelne nimetus Teaduslik nimetus Pruunkaru Ursus arctos Ilves Felis lynx Hunt Canis lupus Hallhüljes Halichoerus grypus  EELNÕU ….2020 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Tallinn 2020 nr Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 77 lõike 1 alusel. 1) Muuta § 15 ja sõnastada järgmiselt: „§ 15. Hüvitise määr I kaitsekategooria loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamise eest (1) Hüvitise määr I kaitsekategooria selgroogse loomaliigi isendi kahjustamise eest on 3500 eurot isendi kohta. (2) Hüvitise määr I kaitsekategooria loomaliigi isendi hävitamise eest: 1) kahepaikseliigi isendi korral on 1900 eurot isendi kohta; 2) linnuliigi või imetajaliigi isendi korral on 7000 eurot isendi kohta. (3) Hüvitise määr I kaitsekategooria selgrootu loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamise korral on 960 eurot isendi kohta.“.  EELNÕU ….2020 KESKKONNAMINISTER MÄÄRUS Tallinn 2020 nr Looma tekitatud kahju hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning kahjustuste vältimise abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise täpsustatud ulatus ja kord Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 61 lõike 2 alusel. 1) Muudetakse § 8 lõiget 4 ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Suurkiskja tekitatud kahju hüvitatakse kuni 100% ulatuses. Ühele kahjusaajale ühe kalendriaasta kestel tekitatud kahjud liidetakse kokku ja summast lahutatakse omaniku omavastutuse osa 1050 protsenti kogu kahju suurusest kalendriaasta kohta. Omavastutuse osa määramisel arvestatakse vara kaitseks kasutatud kahjustuse vältimise abinõude efektiivsust vastavalt käesoleva määruse §-le 9.“; 2) Muudetakse § 10 ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 10. Kahjustuse vältimiseks tehtud kulutuse hüvitamise täpsustatud ulatus Kahjustuse vältimiseks rakendatud abinõudele tehtud kulutused hüvitatakse 50% ulatuses, sealjuures ühele isikule makstav summa ei või ületada 9600 eurot ühe majandusaasta kohta.“. Saatja: Mattias Suumann </O=EESTI KV/OU=EXCHANGE ADMINISTRATIVE GROUP (FYDIBOHF23SPDLT)/CN=RECIPIENTS/CN=DFD5AB509EA34F19BDC425E1AB04CC99-MATTIAS SUUMANN> Saaja: Mona Sikkar, Kirsti Link Teema: Looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu Austatud Mona Sikkar Teeme ettepaneku looduskaitseseaduse § 38 lg 4 p 7 muutmiseks sõnastades selle järgmiselt: „7) riigikaitselistele ehitistele ja piirivalve rajatistele“. Sellise muudatuse puhul saab riigikaitselised ehitised jätta välja § 38 lg 5 p 6. Sarnaselt piirivalvele on Kaitseministeeriumi valitsemisalal merele orienteeritud rajatisi. Kehtiv § 38 lg 4 p 7 sõnastus riigikaitselisi rajatisi ei kajasta. Punkti muutmisel lisades sõna „riigikaitse“ võimaldaks seadus vaid riigikaitselisi rajatisi, kuid riigikaitseks võib olla vajadus ehitada ehituskeeluta ka hooneid. Lisaks on mõistlik ministeeriumi vastamise tähtaega pikendada, kuivõrd RKIK-l on 14.05.2020 toimumas KeM ja KeA-ga kohtumine BRASS teemal, kus võib selguda täiendavaid vajadusi seaduse muutmiseks. Lugupidamisega Mattias Suumann juhtiv õigusnõunik *** AMETIALASEKS KASUTAMISEKS *** Selles e-kirjas sisalduv teave (kaasa arvatud manused) on mõeldud ametialaseks kasutamiseks ning seda võivad kasutada vaid e-kirja adressaadid. E-kirjas sisalduvat teavet ei tohi ilma saatja selgelt väljendatud loata edasi saata ega mistahes viisil kõrvalistele isikutele avaldada. Juhul, kui Te olete saanud käesoleva e-kirja eksituse tõttu, teavitage sellest koheselt saatjat ning kustutage e-kiri oma arvutist. This e-mail and any attachments may contain sensitive and privileged information. If you are not the intended recipient, please notify the sender immediately by return e-mail, delete this e-mail and destroy any copies. Any dissemination or use of this information by a person other than the intended recipient is unauthorized and may be illegal.