Kiri

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta Käesolevaga esitab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium oma seisukohad Euroopa Komisjoni ettepanekule: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta (edaspidi ka ettepanek või eelnõu). 1. Peame oluliseks läbirääkimiste käigus tagada vahendusteenuste osutajatele, internetiühenduse teenuse osutajatele ja isikutevahelise side teenuse osutajatele kehtiva regulatsiooni koherentsus, proportsionaalsus ja selgus. Vahendusteenuse osutajate vastutuse ja kohustuste osas on oluline tagada kooskõla digiteenuste määrusega (DSA), millega kehtestatakse kõigile vahendusteenuste osutajatele kohalduvad üldnormid. Eelnõu läbirääkimistel tuleb tagada, et digiteenuste määruse üldnormide ja käesolevas valdkondlikus õigusaktis sätestatud erinormide vahel ei oleks vastuolusid. Digiteenuste määrusest tulenevad majutusteenuste pakkujatele ulatuslikud hoolsuskohustused ebaseadusliku sisu tuvastamisel ning läbipaistvuskohustused kasutajate teavitamisel. Erinevad õigusaktid sätestavad samasisulisi kohustusi, mistõttu on oluline tagada, et kohustuste vahel ei oleks vastuolusid või põhjendamatuid erisusi. Taolisel juhul peaksid teenusepakkujad erinevat liiki ebaseadusliku sisu käsitlemiseks võtma kasutusele erinevad mehhanismid, tehes lisakulutusi mehhanismide väljatöötamisele ning töös hoidmisele. Eelnõu artikkel 12 lõige 3 sätestab kohustuse luua kasutajatele ligipääsetav, eakohane ja kasutajasõbralik teavitusmehhanism, mis võimaldab kasutajatel teavitada võimalikest laste seksuaalse kuritarvitamise juhtumitest. Samasuguse ebaseaduslikust sisust teavitamise mehhanismi loomise kohustus tuleneb ka DSA määruse artiklist 14 lõikest 1, mistõttu on ebaselge, kas teenusepakkujal on kohustus luua kaks erinevat mehhanismi, millest üks on võimalikust lapsi seksuaalselt kuritarvitavast ning teine ülejäänud sisust teavitamiseks. Dubleerivate mehhanismide loomise ning nende kaudu tulevate teavituste menetlemise kohustus on teenusepakkujale lisakoormus ja -kulu. Ühtlasi tekitavad erinevad teavitusmehhanismid teenusekasutajates ebaselgust, kuna neil pole võimalik olla kindel, kas nad on edastanud oma teavituse õigesse kohta. Samas valesse kohta teavituse tegemisel võib teavituse menetlemine viibida ega saada prioriteetsust, mis taolisele sisule muidu võiks osaks saada. DSA määruse artiklist 15 tuleneb majutusteenuse pakkujatele kohustus kasutajat teavitada tema loodud sisu nähtavuse mis tahes piiramisest. Käesoleva eelnõu artikli 12 lõike 2 kohaselt tuleb kasutajat lapsi seksuaalselt kuritarvitava materjali piiramisest teavitada üksnes juhul kui EL keskus ei ole teavitamist ära keelanud. Ühtlasi erineb kahe artikli alusel kasutajale sisu piiramisel antava informatsiooni sisu. Seega tekib teenusepakkujal teatud liiki ebaseadusliku sisu käsitlemisel erirežiimi loomise kohustus oodata enne kasutajate teavitamist ära võimuorganite nõusolek, mis tekitab teenusepakkujale lisakoormust ja -kulu. DSA määruse artikli 8 lõike 1 kohaselt on kõigi liikmesriikide õiguskaitseorganitel õigus nõuda teises liikmesriigis asutatud teenuseosutajalt ebaseadusliku sisu eemaldamist nii enda jurisdiktsioonis, mitme liikmesriigi kui ka kogu EL piires. Käesoleva eelnõu artikli 14 lõike 1 kohaselt on teenuseosutajalt lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu eemaldamise nõudmise õigus kogu EL piires üksnes teenusepakkuja asukohaliikmesriigi pädeval õiguskaitseorganil. Vajab selgitamist, miks on praegusel juhul otsustatud teha erand DSA määrusest ja terroristliku 1 veebisisu leviku tõkestamise (TCO) määrusest, kus piiriüleste eemaldamiskorralduse tegemise õigus on antud kõigi liikmesriikide pädevatele õiguskaitseorganitele. Isikutevahelise side teenuse osutajate ja internetiühenduse teenuse osutajate kohustuste osas on oluline tagada kooskõla GDPRi ja ePrivaatsuse direktiiviga (mis oh hetkel ülevaatamisel ja muutmisel), millest tehakse käesoleva määrusega erand artiklite 5 punktide 1 ja 3 (side konfidentsiaalsus) ning artikli 6 punkt 1 (kasutajatega seotud liiklusandmed). Eelnõu läbirääkimistel tuleb tagada, et ePrivaatsuse direktiivi (ülevõetud elektroonilise side seadusega) üldnormide ja käesolevas valdkondlikus õigusaktis sätestatud erinormide vahel ei oleks vastuolusid. Laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamise ja selle vastu võitlemise määrusest tulenevad isikutevahelise side teenuse osutajatele ja internetiühenduse teenuse osutajatele ulatuslikud hoolsuskohustused ebaseadusliku sisu tuvastamisel, teavituskohustus (artiklid 12 ja 13), selle info säilitamisel ning läbipaistvuskohustused kasutajate teavitamisel. 2. Määruse kohaldamisalasse hõlmatud vahendusteenuste osutajate, isikutevahelise side teenuse osutajate ja internetiühenduse teenuse osutajate suhtes tuleb lähtuda piiratud vastutuse ja päritoluriigi põhimõttest. Määruse eelnõus vahendusteenuste osutajatele kehtestatavad nõuded peavad arvesse võtma vahendusteenuste osutajate erirolli ning vahendajate tegelikku teadmist nende kaudu vahendatavast sisust ning võimekust antud teavet muuta või selle avalikkusega või teiste kasutajatega jagamisse sekkuda. Vahendusteenuse osutaja tegevus piirdub üldjuhul kolmandate osapoolte pakutava teabe edastamise või salvestamisega, mis on olemuselt tehniline ja automaatne. Taolisel juhul ei ole vahendusteenuse osutajal edastatava või salvestatava teabe kohta üldiselt teadmisi ega ka kontrolli ebaseadusliku teabe veebi jõudmise üle. Selliselt peaks vahendusteenuste osutajatele, sealhulgas digiplatvormidele kohalduma piiratud vastutuse printsiip. Toetame piiratud vastutuse põhimõtte säilimist, mille kohaselt ei tohiks vahendusteenuse osutajat lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu kättesaadavaks tegemise eest kriminaalkorras vastutusele võtta juhul kui ta lapsi seksuaalselt kuritarvitavast teabest teada saades kõnealuse teabe kiiresti kõrvaldab või sellele juurdepääsu tõkestab. Vahendusteenuse osutajad ei tohiks olla lapsi seksuaalselt kuritarvitava teabe kättesaadavaks tegemise eest vastutavad ka juhul, kui neile on väljastatud avastamiskorraldus, kuid nad ei ole suutnud tehniliste meetmete abil kogu lapsi seksuaalselt kuritarvitavat teavet tuvastada ja eemaldada või sellele juurdepääsu tõkestada. Eelnõu artikkel 19 välistab vahendusteenuste osutajate, isikutevahelise side teenuse osutajate ja internetiühenduse teenuse osutajate vastutuse üksnes juhul, kui nad täidavad heas usus antud määruses sätestatud kohustusi. Antud määruse rikkumine ei tohiks kaasa tuua vahendusteenuste osutajate, isikutevahelise side teenuse osutajate ja internetiühenduse teenuse osutajate kriminaalkorras lapsporno levitamise eest vastutusele võtmist, kuna isegi parimaid pingutusi tehes ning kõige kõrgetasemelisemaid tehnilisi lahendusi kasutades ei ole teenusepakkujatel võimalik tagada, et teenusekasutajad ei kuritarvita nende teenust laste seksuaalseks väärkohtlemiseks. Vastutus laste seksuaalse kuritarvitamise eest peaks jääma kasutajatele, kes lapspornot üles laevad või lapsi seksuaalselt ahvatlevad. Ühtlasi peaks määrus toetama vahendusteenuste osutajate võimalikku vabatahtlikku tegevust lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu eemaldamisel või sellele juurdepääsu tõkestamisel. Pelgalt vabatahtlike meetmete rakendamist ei peaks tõlgendama selliselt, et vahendusteenuse osutaja 2 on ebaseaduslikust teabest tegelikult teadlik. Määrus saab õigusselguse loomisega toetada ettevõtjate vastutustundlikku käitumist. Digiteenuste arengu tagatiseks on nende teenuste piiriülene vaba liikumine. Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et käesolev määrus oleks kooskõlas e-kaubanduse direktiivist tuleneva ja DSA määruses kinnitatud siseturu ehk päritoluriigi põhimõttega, millega tagatakse, et infoühiskonna teenuste järelevalve peaks toimuma tegevuse lähtekohas. Läbirääkimiste käigus on oluline tagada, et määruse eelnõu järelevalvemehhanism oleks kooskõlas päritoluriigi põhimõttega ehk määrusest tulenevate nõuete järelevalvepädevus jääks asukohariigile. 3. Määruse kohaldamisalasse hõlmatud vahendusteenuste osutajate, isikutevahelise side teenuse osutajate ja internetiühenduse teenuse osutajate suhtes tuleb lähtuda üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõttest. Määruse läbirääkimiste käigus ei tohi kehtestada vahendusteenuste osutajatele kohustust jälgida kogu teenuse kaudu edastatavat või üldsusele levitatavat sisu, et tuvastada ja eemaldada lapsi seksuaalselt kuritarvitavat sisu. Antud kohustus on vastuolus e-kaubanduse direktiivis sätestatud, ePrivaatsuse direktiivis ja DSA määruses kinnitatud üldise jälgimiskohustuse kehtestamise keelu põhimõttega, mille kohaselt ei ole vahendusteenuse osutajatel, isikutevahelise side teenuse osutajatel ja internetiühenduse teenuse osutajatel kohustust üldiselt aktiivselt otsida ebaseaduslikku sisu ega ebaseaduslikule tegevusele viitavaid asjaolusid. Üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõte keelab liikmesriikidel kehtestada teenuseosutajale üldist kohustust jälgida teavet, mida ta edastab või talletab, või aktiivselt otsida fakte või asjaolusid, mis viitavad ebaseaduslikule tegevusele. Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et üldise jälgimiskohustuse keeluga on vastuolus meetmed, mis seisnevad selles, et teenuseosutajat kohustatakse seadma ainult tema enda kulul sisse filtreerimissüsteemid, mis tähendavad üldist ja alalist jälgimist, et hoida ära mis tahes tulevane rikkumine.1 DSA määruse läbirääkimiste käigus selgitati, et üldise jälgimiskohustuse kehtestamise keeld ei piira spetsiifilisi jälgimiskohustusi, tingimusel et need vastavad proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtetele, on kooskõlas tingimustega, mis on sätestatud mis tahes asjakohases liidu õiguses, sealhulgas hartas, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus, ning kõnealuse sisu ebaseaduslikkus on kindlaks tehtud kohtu poolt või on ilmselge, kuivõrd see ei kohusta vahendusteenuse osutajat seda konkreetset sisu sõltumatult hindama. Ühtlasi ei mõjuta üldise jälgimiskohustuse keeld ametiasutuste korraldusi kooskõlas siseriiklike õigusaktidega vastavalt käesolevas määruses kehtestatud tingimustele. Sellised korraldused ei tohiks seisneda selles, et teenuseosutajalt nõutakse, et ta kehtestaks üksnes omal kulul filtreerimissüsteemi, mis hõlmab üldist ja püsivat järelevalvet, et vältida mis tahes tulevasi rikkumisi. Sellised korraldused võivad siiski kohustada veebimajutusteenuse pakkujat eemaldama teavet, mida ta talletab ja mille sisu on identne või samaväärne varem ebaseaduslikuks tunnistatud teabe sisuga, või tõkestama juurdepääsu sellele teabele, olenemata sellest, kes selle teabe säilitamist taotles, tingimusel et asjaomase teabe jälgimine ja otsimine piirdub teabega, mis on nõuetekohaselt kindlaks määratud korralduses, nagu eelnevalt tuvastatud rikkumisega seotud isiku nimi, rikkumise tuvastamise asjaolud ja sisu, mis tunnistati ebaseaduslikuks, ning see ei kohusta veebimajutusteenuse osutajat viima läbi selle sisu sõltumatut hindamist, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus. 1 Scarlet Extended, C‑70/10, , punktid 36–40, SABAM, C‑360/10, punktid 34–38 3 Eelnõu artikli 1 lõike 3 punkti c kohaselt ei mõjuta käesolev määrus DSA määruse kohaldumist, mistõttu kohalduvad DSA määrusest tulenevad infoühiskonna vahendusteenuste osutajate põhimõtted, sealhulgas üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõte. Oleme seisukohal, et artiklis 7 sätestatud avastamiskorraldused on üldise jälgimiskohustuse keeluga vastuolus, kuna vahendusteenuse osutajad ja isikutevahelise side teenuse osutajad peaksid enda kulul kasutusele võtma automatiseeritud süsteemi, et võrrelda enda sisu andmebaasides oleva sisuga ning tuvastada ebaseaduslikku sisu. Pädevad ametiasutused võivad vahendusteenuste osutajatelt nõuda kindla ebaseadusliku sisu eemaldamist või sellele juurdepääsu blokeerimist, nt kindla foto- või videomaterjali eemaldamist, tingimusel et teenuseosutaja ei pea läbi viima sisu iseseisvat hindamist. Eelnõu artikli 10 lõikes 1 on sätestatud avaldamiskorralduse saanud teenuseosutajale automaatse filtreerimissüsteemi installimise ja kasutusele võtmise kohustus, et tuvastada lapsi seksuaalselt kuritarvitavat sisu. Ametiasutused ei saa nõuda, et vahendusteenuse osutaja kehtestaks üksnes omal kulul filtreerimissüsteemi, mis hõlmab üldist ja püsivat järelevalvet, et vältida mis tahes tulevasi rikkumisi. Seega ei saa ametiasutused kohustada teenusepakkujaid looma filtreerimissüsteemi, et võrrelda kogu enda sisu andmebaaside vastu, et tuvastada võimalikku ebaseaduslikku sisu. Spetsiifiliste jälgimiskorraldustega saab nõuda üksnes konkreetse sisu eemaldamist, mille ebaseaduslikkus on tuvastatud ametiasutuse või kohtu poolt. Spetsiifiliste jälgimiskorraldustega ei saa nõuda uue lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu tuvastamist, mis pole eelnevalt ametiasutuse või kohtu poolt ebaseaduslikuks tunnistatud. Igal juhul pole võimalik teenuseosutajalt nõuda, et ta viiks ise läbi sisu ebaseaduslikkuse hindamise. 4. Õigusselguse saavutamiseks ning määruse ühetaoliseks rakendamiseks tuleb täpsustada ja piiritleda teenuse osutajatele ette nähtud kohustused ja vastutus. Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et teenuseosutajatele kehtestatavad kohustused oleksid sobivad, vajalikud ja proportsionaalsed. Vahendusteenuste ja isikutevahelise side teenuse kasutajatele peab jääma sobivate meetmete valikuõigus. Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et kohustuste kohaldamisala määramisel vahendusteenuste osutajate eristamiseks sätestatavad kriteeriumid oleksid asjakohased ja põhjendatud ning hoiaksid ära ebavõrdse kohtlemise teenuseosutajate vahel. Nõuded peavad kehtima nende ettevõtjate ja teenuste suhtes, mis on vajalikud konkreetse eesmärgi saavutamiseks ja seda ettevõtjaid võimalikult vähe koormaval viisil. Näiteks võib teenuse iseloomust tulenevalt soovimatu mõju avaldumise tõenäosus olla väike ja sellest tulenevalt meetme kehtestamine olla põhjendamatu. Või ei pruugi pelgalt teenuseosutaja suurus määrata selle teenuse osutamisel tekkivat soovimatut mõju, mistõttu toetame riskipõhist lähenemist, et teenuseosutajatel on eelkõige kohustus ise hinnata riske enda teenusel laste seksuaalseks kuritarvitamiseks ning võtta vajalikke, asjakohaseid ja proportsionaalseid meetmeid antud riski vähendamiseks. Eelnõu artiklis 4 lõikes 1 on loetletud kolm varianti, mida vahendusteenuse osutaja ja isikutevahelise side teenuse osutaja peab kasutusele võtma, et vähendada riski, et tema teenust võidakse kasutada lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu edastamiseks või avalikustamiseks, sealjuures on märgitud, et teenuseosutaja peab loetelust kasutusele võtma mõned või kõik kolm varianti. Oleme seisukohal, et teenuseosutajatele peab jääma õigus otsustada kasutusele võetavate riski vähendamise meetmete valiku üle, võttes arvesse antud sisuga kokkupuutumise riske ja ulatust ning seda, millist mõju see avaldab kolmandate isikute õigustele. Vahendusteenuse osutajatele ja isikutevahelise side teenuse osutajale peab jääma valikuvabadus, milline asjakohane, tõhus ja proportsionaalne erimeede tuleks kehtestada lapsi 4 seksuaalselt kuritarvitava sisu kindlakstegemiseks ja eemaldamiseks või sellele juurdepääsu blokeerimiseks. Riski vähendamise meetmete võtmise nõudega ei saa vahendusteenuse pakkujatele kehtestada automaatsete vahendite kasutamise kohustust, ega üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega üldist kohustust otsida aktiivselt ebaseaduslikule tegevusele viitavaid fakte või asjaolusid, kuna see oleks vastuolus eespool kirjeldatud üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõttega. Seega peab olema välistatud ametiasutuste õigus kohustada vahendusteenuste pakkujaid võtma kasutusele automaatseid sisumodereerimise vahendeid, et tuvastada lapsi seksuaalselt kuritarvitavat sisu ning automatiseeritud mehhanismide kasutusele võtmine peab jääma teenusepakkujatele vabatahtlikuks. Eelnõuga teenuseosutajatele kehtestatavad kohustused peavad olema sobivad, vajalikud ja proportsionaalsed. Eelnõu kohaselt on laps alla 18-aastane füüsiline isik ja lapskasutaja alla 17- aastane füüsiline isik. Eestis on laste seksuaalse enesemääramise vanusepiir 16 aastat, millest noorema isikuga suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine või seksuaalne ahvatlemine on kuriteona karistatav. Tegemist ei ole kuriteoga, kui täisealise isiku ja neljateist- kuni kuueteistaastase isiku vanusevahe ei ole suurem kui viis aastat. Eelnõu kohaselt kuulub eemaldamisele või blokeerimisele üksnes ebaseaduslik sisu, mis kujutab endast laste seksuaalset kuritarvitamist ehk seksuaalse enesemääramise east noorema isiku seksuaalset ahvatlemist, kusjuures isikute vahel on ületatud lubatud viieaastane vanusevahe. Kui seksuaalse enesemääramise iga ei ole rikutud, siis on tegemist seadusliku sisuga, mille eemaldamine või millele juurdepääsu blokeerimine oleks isikute põhiõigustega vastuolus. Isikutevaheliste sõnumiteenuste osutajatel on äärmiselt keeruline kontrollida, kas kahe isiku vaheline suhtlus kujutab endast lapse seksuaalset ahvatlemist ning on seega ebaseaduslik. Antud erasõnumivahetuse ulatusliku jälgimise ja kontrollimise õigus piirab oluliselt lapskasutajate õigust privaatsusele ja eraelu kaitsele, sõnumisaladusele, sõna- ja väljendusvabadusele ning seksuaalsele eneseteostusele. Eelnõu kohaselt on pädeval asutusel võimalik väljastada teenusepakkujale artiklis 7 sätestatud avastamiskorraldus ka siis, kui lapsi seksuaalselt kuritarvitavat sisu varasemalt teenusest tuvastatud ei ole, kuid on olemas tõendid, et taolist sisu on esinenud teistes samalaadsetes teenustes. Teenusepakkujale avastamiskorralduse väljastamine enne kui on tuvastatud, et teenusepakkuja poolt kasutusele võetud riski vähendamise meetmed ei toimi ning konkreetses teenuses esineb ebaseaduslik sisu, ei ole proportsionaalne ega põhjendatud. Eelnõud välja töötades on seadusandja juba hinnanud, et majutusteenustel või erasõnumiteenustel on eriline risk lapsi seksuaalselt kuritarvitava sisu edastamiseks või avalikustamiseks. Seega on antud teenused juba iseenesest kõrge riskiga, mistõttu võib pädev asutus sisuliselt sätestada avastamiskorralduse kõigile taolistele teenusepakkujatele, kui nad ei ole riski vähendamise meetmena juba kasutusele võtnud automaatset filtreerimissüsteemi. Eelnevast tulenevalt kallutab eelnõu teenuseosutajaid kasutama ebaseadusliku sisu tuvastamiseks automaatseid sisutuvastussüsteeme, mis on vastuolus üldise jälgimiskohustuse keelu põhimõttega. Eelnõust tulenevate ajaliselt piiritletud kohustuste puhul ei ole selge, kuidas tagatakse teenuseosutajatele õigusselgus ja õiguskindlus, et ametivõimud ei saa neid lõpmatult korraldusega kohustada antud meetmeid kasutusele võtma. Algatuse artikli 7 alusel on pädeval asutusel õigus avastamiskorraldusega nõuda automaatsete filtreerimissüsteemide kasutuselevõtmist maksimaalselt 12 või 24 kuuks sõltuvalt tuvastatava sisu liigist. Algatuse artikli 16 kohaselt võib pädev asutus blokeerimiskorraldusega nõuda internetiühenduse teenuse 5 pakkujatelt kõigi teatud EL poolt hallatavas nimekirjas olevate lapsi seksuaalselt kuritarvitavat sisu sisaldavate domeeninimede blokeerimist maksimaalselt 5 aastaks. Eelnõus pole täpsustatud, millega tagatakse meetmete võtmise vajaduse lõppemine pärast korralduses sätestatud tähtaja saabumist. Ühtlasi pole eelnõus välistatud peale esimese korralduse tähtaja saabumist uue korralduse väljastamist. Seega on risk, et pädevad asutused võivad korraldusega meetmete võtmist aina uuesti nõuda ning korralduse alusel võetavatest ajutistest meetmetest tekivad püsivad kohustused, mis on vastuolus õigusselguse, õiguskindluse ja ettenähtavuse põhimõtetega. Eelnõus tuleb piirata samale teenuseosutajale mitmete järjestikuste korralduste andmise õigust. Kui eelnõus on soov kehtestada teenuseosutajatele püsivad hoolsuskohustused, et vältida ebaseadusliku sisu edastamist või avalikustamist nende teenuste kaudu, siis tuleks antud kohustused ka seaduses sätestada, et oleks võimalik hinnata nende kohustuste seaduslikkust ja proportsionaalsust. 5. Määrus ei tohi ebaproportsionaalselt piirata õigust kasutada digiteenuseid anonüümselt ning tuua kaasa kasutajatele enda vanuse teenusepakkujale avaldamise kohustuse digiteenuste kasutamiseks. Eelnõuga kehtestatakse isikutevahelistele sideteenustele (artikkel 4 lõige 3) ja rakendusepoodidele (artikkel 6 lõige 1 punkt c) vanuse tuvastamise ja vanuse hindamise meetmete kasutusele võtmise kohustus. Nii kahjustavad eelnõust tulenevad kohustused vahendusteenuste osutajatele ja isikutevahelistele sideteenuste osutajatele õigust kasutada digiteenuseid anonüümselt ning kohustavad teenusekasutajatel avaldama platvormidele enda vanust või sünniaega, et teha kindlaks, et tegemist ei ole lapskasutajaga. Eelnõuga ei tohi kehtestada vahendusteenuste osutajatele ja isikutevahelistele sideteenuste osutajatele üldist kohustust piirata oma teenuste anonüümset kasutamist. Kooskõlas võimalikult väheste andmete kogumise põhimõttega ning selleks, et vältida isikuandmete kuritarvitamist, peaks kasutajatel olema õigus kasutada teenuseid anonüümselt. Digiteenuste anonüümselt kasutamise õigus võimaldab kasutajatel kaitsta end andmete liigse kogumise eest digiteenuste pakkujate poolt, et neid profileerida ning neile reklaami suunata. Ühtlasi suureneb taolisel juhul andmelekete ja privaatsusõiguse oluliste riivete risk. Anonüümsuse kaitse on oluline osa nii sõnavabaduse kui ka eraelu puutumatuse õiguse kaitsmisel. Anonüümsus võimaldab inimestel end väljendada ilma kättemaksuhirmuta. See võimaldab nn „vilepuhujatel“ endast teada anda ja üksikisikud avaldada interneti jututubades oma sisemisi mureküsimusi mitmesugustes küsimustes. Samuti võimaldab see kasutajatel lihtsalt liituda igasuguste aruteludega, mida nad muidu võiksid vältida. Eelnõus tuleb ette näha üksnes teadaolevate lapskasutajate kaitse, kes on ise või kelle seaduslik esindaja on digiteenuse pakkujale avaldanud, et tegemist on alaealisega, mistõttu peaksid kohalduma alaealiste seksuaalse kuritarvitamise eest kaitsmiseks võetavad meetmed. Eelnõu ei tohi viia tulemuseni, kus mis tahes digiteenuse kasutamiseks on vajalik end usaldusväärsel viisil identifitseerida, nt ID-kaardiga autentides, ning digiteenusele ulatuslikke isikuandmeid jagada, et teenusepakkujal oleks võimalik kontrollida, et tegemist pole alaealisega. 6. Me ei pea põhjendatuks ametiasutuste õigust edastada vahendusteenuste osutajatele teavitusi iseseisvaks hindamiseks ja vabatahtlikuks kaalumiseks. Eelnõu artiklite 32 ja 49 lõike 2 kohaselt võivad ametiasutused edastada vahendusteenuste osutajatele teavitusi võimalikust laste seksuaalsest kuritarvitamisest nende enda vabatahtlikuks 6 hindamiseks ja kaalumiseks, kas sisu eemaldada või sellele juurdepääs blokeerida. Ametiasutustele teavituste edastamise õigus tähendab, et põhimõtteliselt saavad nad saata teenuseosutajale nii mittesiduvaid teavitusi kui väljastada siduvaid korraldusi. Peame seda põhjendamatuks, kuivõrd korralduste väljastamise õigusega ametiasutused ei tohiks teenuseosutajale delegeerida sisu ebaseaduslikkuses veendumise kohustust ja vastutust. See muu hulgas koormaks põhjendamatult teenuseosutajat ega tagaks ebaseadusliku sisu tõhusat eemaldamist. Ühtlasi vähendab see teenuseosutajate õiguskindlust, kuna kui hiljem leitakse, et sisu oli ebaseaduslik, siis võidakse teenusepakkujat lugeda sisu eest vastutavaks, kuna tal oli ebaseaduslikust sisust tegelik teadmine. Iseseisvate päringute läbiviimine teenusepakkujate poolt vähendab ka ohvrite kaitset ning õigusi menetluses, kuna alaealiste võimaliku seksuaalse kuritarvitamise asjaolusid selgitavad välja teenusepakkujad, kellel pole alaealiste seksuaalkuritegude ohvrite kohtlemiseks vajalikke teadmisi ega oskusi. 7