Veeseaduse muutmise seadus

EELNÕU 16.06.2022 Veeseaduse muutmise seadus § 1. Veeseaduse muutmine Veeseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 17 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 17. Joogivesi (1) Joogivesi käesoleva seaduse tähenduses on algkujul või töödeldud vesi, sealhulgas allikavesi, mis on mõeldud joomiseks, keetmiseks, toiduvalmistamiseks või muuks olmeotstarbeks kõigis omandivormides olenemata vee päritolust ning sellest, kas see toimetatakse tarbijani jaotusvõrgu kaudu, paagiga, pudelis või mahutis. (2) Joogiveeks nimetatakse ka vett, mida toidukäitleja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 01.02.2002, lk 1–24), artikli 3 punkti 3 tähenduses, kasutab inimesele tarbimiseks mõeldud toodete või ainete tootmiseks, töötlemiseks, säilitamiseks või turustamiseks.“; 2) paragrahvi 36 lõike 1 punktid 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) selle veehaarde sanitaarkaitseala ja selle joogiveehaarde toiteala või valgala, mida kasutatakse joogivee võtmiseks ja mille projektikohane veevõtt ööpäevas on suurem kui 10 kuupmeetrit või mis teenindavad rohkem kui 50 inimest; 4) selle veehaarde sanitaarkaitseala ja selle joogiveehaarde toiteala või valgala, mida kavatsetakse kasutada käesoleva lõike punktis 3 nimetatud otstarbel;“; 3) paragrahvi 36 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud veehaarde sanitaarkaitsealal ja joogiveehaarde toitealal ja valgalal välditakse pinna- ja põhjavee kvaliteedi halvenemist ulatuses, mis võib kaasa tuua joogivee tootmisel veetöötluse kulude olulise suurenemise.“; 4) paragrahvi 85 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 85. Joogivee kvaliteedinõuded (1) Joogivesi peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud kvaliteedinõuetele. Joogivee kvaliteeti kontrollitakse nimetatud lõike alusel kehtestatud nõuete kohaselt ja analüüsitakse sama lõike alusel kehtestatud meetoditega. 1 (11) Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuete, sealhulgas riskihindamise ja -juhtimise nõuete, kehtestamise eesmärk on kaitsta inimese tervist joogivee saastumise kahjulike mõjude eest ning parandada joogivee kättesaadavust. (12) Käesolevas paragrahvis ning §-des 851–855, 87 ja 92 sätestatud nõuete rakendamiseks võetavad meetmed peavad põhinema ettevaatusprintsiibil ega tohi tuua otseselt või kaudselt kaasa joogivee olemasoleva kvaliteedi halvenemist ega joogivee tootmiseks kasutatava vee saastatuse mistahes viisil suurenemist. (13) Pudelisse või mahutisse villitavale veele kohalduvad üksnes käesolevas paragrahvis ning §-des 87, 92 ja 195 esitatud nõuded. (2) Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (3) Terviseamet koostab kord aastas käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud nõuete järgimise kohta kokkuvõtte.“; 5) seadust täiendatakse §-dega 851–857 järgmises sõnastuses: „§ 851. Veeohutuse riskipõhine käsitlus (1) Joogiveega varustamise, joogivee töötlemise ja jaotamise suhtes kohaldatakse riskipõhist käsitlust, mis hõlmab kogu veevarustusahelat, sealhulgas joogiveehaarde valgala või toiteala, veevõtt, töötlemine, säilitamine, jaotamine ja käesoleva seaduse § 87 lõikes 2 nimetatud vastavuse hindamise koht. (2) Riskipõhine käsitlus sisaldab järgmisi elemente: 1) joogiveehaarde valgala või toiteala riskihindamine ja -juhtimine arvestades käesoleva seaduse §-s 852 sätestatut; 2) veevarustussüsteemi riskihindamine ja -juhtimine, mis hõlmab joogivee võtmist, töötlemist, säilitamist ja jaotamist kuni varustamise lähtepunktini, arvestades käesoleva seaduse §-s 853 sätestatut; 3) tarbimiskoha veevärgiga seotud riskihindamine vastavalt käesoleva seaduse §-s 854 sätestatule. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud riskihindamine ja -juhtimine vaadatakse läbi iga kuue aasta tagant ning vajadusel need ajakohastatakse. (4) Riskipõhist käsitlust ei pea kohaldama, kui geograafilisest iseärasusest, näiteks veevärgi kaugusest või piiratud ligipääsetavusest, tuleneb takistus. Riskipõhise käsitluse rakendamata jätmisel ei kahjustata käesoleva seaduse § 85 lõikes 11 nimetatud joogivee kvaliteedi ja inimese tervisega seotud eesmärki. § 852. Joogiveehaarde valgalade ja toitealade riskihindamine ja -juhtimine (1) Joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamise ja -juhtimise teeb joogivee käitleja. 2 (2) Joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamise ja -juhtimise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (3) Kui riskihindamise tulemuste alusel tehakse kindlaks risk, rakendab Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet, joogivee käitleja või muu isik riski ennetamiseks ja kontrollimiseks käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud riskijuhtimise meetmeid, alustades ennetusmeetmetest. (4) Terviseamet koostab koostöös Keskkonnaministeeriumiga iga kuue aasta tagant käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud nõuete järgimise kohta ajakohastatud kokkuvõtte. § 853. Veevarustussüsteemi riskihindamine ja -juhtimine (1) Veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise teeb joogivee käitleja. (2) Veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (3) Joogivee käitleja, kes varustab ööpäevas keskmiselt 10 kuupmeetrit kuni 100 kuupmeetrit vett või teenindab 50 kuni 500 inimest, ei pea tegema veevarustussüsteemi riskihindamist ja -juhtimist, kui see ei ohusta joogivee kvaliteeti. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud erisuse kohaldamisel, peab joogivee käitleja tegema käesoleva seaduse § 87 lõike 4 punktis 1 sätestatud joogivee kontrolli vastavalt käesoleva seaduse § 85 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele ja meetoditele. § 854. Tarbimiskoha veevärgi riskihindamine (1) Tarbimiskoha veevärk käesoleva seaduse tähenduses on torustik, tarvikud ja muud seadmed, mis paigaldatakse joogivee kraanide vahele, ja jaotusvõrk, kuid üksnes juhul, kui need ei kuulu joogivee käitleja vastutusalasse tema tegevuses joogivee käitlejana. (2) Terviseamet korraldab tarbimiskoha veevärgi ning joogiveega kokku puutuva toote ja materjaliga seotud võimalike riskide kokkuvõtliku analüüsi koostamise ning hindab, kas võimalikud riskid mõjutavad vee kvaliteeti kohas, kus vesi väljub joogiveevõtuks kasutatavast kraanist (edaspidi tarbimiskoha veevärgi riskihindamine). Tarbimiskoha veevärgi riskihindamine ei hõlma kodumajapidamisi. (3) Tarbimiskoha veevärgi riskihindamise käigus vee kvaliteedile ja inimese tervisele Legionella ja pliiga seotud riskide tuvastamise korral tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud analüüsis välja valitud prioriteetses tarbimiskohas teha käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud määruses sätestatud tarbimiskoha veevärgi näitajate seire. Tarbimiskoha veevärgi näitajate seire korraldab prioriteetse tarbimiskoha omanik. (4) Prioriteetne tarbimiskoht käesoleva seaduse tähenduses on üldsusele kasutamiseks avatud valdus, mis ei ole kodumajapidamine ning mille kasutajad võivad kokku puutuda veega seotud riskidega. 3 (5) Kui tarbimiskoha veevärgi riskihindamise või tarbimiskoha seire tulemusel selgub, et kinnistusisesest jaotussüsteemist või sellega seotud tootest või materjalist tuleneb risk inimese tervisele, korraldab prioriteetse tarbimiskoha omanik riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks asjakohaste meetmete rakendamise vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud nõuetele. (6) Tarbimiskoha veevärgi riskihindamise ja tarbimiskoha veevärgi näitajate seire ja kontrolli nõuded ning nõuded selle riskihindamise kokkuvõttele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (7) Terviseamet koostab iga kuue aasta tagant käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud nõuete järgimise kohta ajakohastatud kokkuvõtte. § 855. Joogiveega kokkupuutuvad materjalid, veepuhastuskemikaalid ja filtreerimisvahendid (1) Joogivee võtmisega, puhastamisega, säilitamisega või jaotamisega seotud rajatistes joogiveega kokkupuutuvad materjalid ei tohi: 1) otse ega kaudselt ohustada inimese tervist; 2) ebasoodsalt mõjutada vee värvi, lõhna ega maitset; 3) soodustada mikroobide kasvu; 4) leostada vette saasteaineid rohkem kui materjali kavandatud eesmärgi saavutamiseks vältimatu. (2) Joogiveega kokkupuutuvad veepuhastuskemikaalid ja filtreerimisvahendid peavad olema puhtad ja kvaliteetsed ning vastama käesoleva seaduse § 85 lõikes 12 loetletud ning biotsiidiseaduses, kemikaaliseaduses ja toote nõuetele vastavuse seaduses sätestatud nõuetele ega tohi: 1) otse ega kaudselt ohustada inimese tervist; 2) ebasoodsalt mõjutada vee värvi, lõhna ega maitset; 3) soodustada tahtmatult mikroobide kasvu; 4) saastada vett rohkem kui kavandatud eesmärgi saavutamiseks vältimatu. § 856. Joogivee varustusahela jälgimisnimekiri (1) Joogivee varustusahela jälgimisnimekiri on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/2184 olmevee kvaliteedi kohta (ELT L 435, 23.12.2020, lk 1–62) artikli 13 lõike 8 alusel vastu võetud Euroopa Komisjoni rakendusotsuse lisas sätestatud nimekiri üldsusele või teadlaste kogukonnale terviseohutuse seisukohast muret tekitavatest ainetest või ühenditest, mida tuleb seirata, kui nende esinemine joogivees on tõenäoline ja need võivad ohustada inimese tervist (edaspidi jälgimisnimekiri). (2) Jälgimisnimekirjas loetletud aineid seiratakse § 852 lõike 2 ja § 853 lõike 2 alusel kehtestatud nõuete kohaselt, võttes arvesse keskkonnaseire ja -uuringute tulemusi. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuetekohase seire ja uuringute tulemused lisatakse paragrahvi 852 lõikes 4 sätestatud kokkuvõttesse. (4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud seire käigus leitakse jälgimisnimekirja aineid koguses, mis ületab jälgimisnimekirjas esitatud suunisväärtusi: 4 1) rakendab Keskkonnaministeerium käesoleva seaduse § 852 lõike 2 alusel kehtestatud riskijuhtimise meetmeid või teeb asjakohast seiret joogiveehaarde valgalade ja toitealadel või toorvees; 2) rakendab joogivee käitleja ennetus- ja leevendusmeetmeid ning teeb asjakohast seiret käesoleva seaduse § 852 lõike 2 alusel kehtestatud tingimustel; 3) kontrollib joogivee käitleja suunisväärtuse saavutamiseks veetöötlemise piisavust ning vajaduse korral optimeerib töötlemist, või 4) rakendab joogivee käitleja, Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet või muu isik parandusmeetmeid koostöös Terviseametiga. § 857. Joogivee kvaliteedinõuete erand (1) Joogivee näitajate piirväärtuste järgimise nõuetest võib Terviseamet joogivee käitleja taotlusel kohaldada erandit, kui erandi kohaldamine ei too kaasa võimalikku ohtu inimese tervisele ja asjassepuutuva piirkonna joogiveevarustust ei ole muul viisil võimalik mõistlike vahenditega korraldada. Erandit võib kohaldada üksnes juhul, kui: 1) joogivett võetakse uuest joogiveehaarde valgalast või toitealast; 2) valgalal või toitealal on tuvastatud uus saasteallikas; 3) valgalal või toitealal on äsja otsitud või leitud uusi parameetreid või 4) valgalal või toitealal on tekkinud ettenägematu ja erandlik olukord, mis võib põhjustada parameetrite väärtuste ajutist piiratud ületamist. (2) Erandliku asjaolu esinemise korral võib Terviseamet kohaldada käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 loetletud juhtudel joogivee käitleja taotlusel täiendava erandi. (3) Joogivee kvaliteedinõuete erandi kohaldamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 6) paragrahvi 86 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Joogiveehaarde asukoha valikul lähtutakse sanitaarkaitseala moodustamise võimalikkusest, asjakohase registri andmetest pinna- ja põhjavee kvaliteedi, koguse ja kehtestatud põhjaveevaru kohta ning joogiveehaarde toiteala ja valgala kaitsmise võimalustest.“; 7) paragrahvi 87 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses: „(11) Joogivee käitlejaks ei loeta toidukäitlejat, kes võtab veevõtukohast vett üksnes toidukäitlemisettevõttes, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 punkti 2 tähenduses, kasutamiseks, kui kasutatava vee kvaliteet ei mõjuta tarbimisvalmis toidu ohutust ning toidukäitleja järgib toiduseaduse §-s 34 sätestatud enesekontrollikohustuse nõudeid. (12) Käesoleva seaduse § 87 lõike 4 puntki 21, §-e 851–855, § 87 lõike 4 punkti 51 ning § 88 ei kohaldata joogivee käitleja suhtes, kes varustab tarbijat keskmiselt alla 10 kuupmeetri ööpäevas või teenindab alla 50 inimese majandus- või avalik-õigusliku tegevuse raames.“; 8) paragrahvi 87 lõikes 3 asendatakse sõna „kinnistuid“ sõnaga „tarbimiskoha veevärki“ ja sõna „kinnistu“ asendatakse sõnaga „tarbimiskoha“; 5 9) paragrahvi 87 lõike 4 punkti 1 täiendatakse pärast sõnu „kontrolli kava“ tekstiosaga „arvestades §-des 852 ja 853 sätestatud riskihindamise tulemusi“; 10) paragrahvi 87 lõiget 4 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses: „21) esitab Terviseametile vajadusel teabe, mis puudutab käesoleva seaduse § 85 lõikes 3 nimetatud kokkuvõtet joogivee kvaliteedi- ja kontrollnõuete järgimise kohta ning käesoleva seaduse § 852 lõikes 4 nimetatud kokkuvõtet joogiveehaarde valgalade ja toitealade kohta;“; 11) paragrahvi 87 lõiget 4 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses: „51) avaldab korrapäraselt vähemalt kord aastas kergesti kättesaadaval kujul elektroonselt ja põhjendatud taotluse korral muul viisil käesoleva seaduse § 85 lõike 2 alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud tarbijale antava teabe.“; 12) paragrahvi 87 lõiget 4 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses: „8) rakendab muid meetmeid §-des 85, 851–856 ja käesolevas paragrahvis sätestatud nõuete täitmiseks, kaasates vajadusel Terviseameti.“; 13) paragrahvi 88 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 88. Kohaliku omavalitsuse üksuse õigused ja kohustused joogivee kättesaadavuse tagamisel (1) Kohaliku omavalitsuse üksus tagab kõigile isikutele puhta joogivee kättesaadavuse. Selleks kohaliku omavalitsuse üksus: 1) teeb kindlaks joogiveele juurdepääsuta ja piiratud juurdepääsuga isikud ning joogiveele juurdepääsu puudumise ja tõrgete põhjused; 2) hindab käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isikutele juurdepääsu parandamise võimalusi; 3) teavitab käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isikuid jaotusvõrguga ühinemise võimalustest või alternatiivsetest joogivee saamise võimalustest; 4) võtab joogivee kättesaadavuse parandamiseks kasutusele asjakohased meetmed. (2) Kohaliku omavalitsuse üksus korraldab avalikesse kohtadesse väli- ja sisetingimustes avalikult kasutatavate joogiveevõtu seadmete paigaldamise, kui see on tehniliselt teostatav, arvestades kogukonna vajadusi. (3) Kui joogivett ei jätku joogi- ja toiduvalmistamise vajaduse rahuldamiseks, on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus piirata joogivee kasutamist muul otstarbel, kuni veevaru on vajaliku tasemeni taastunud. (4) Kohaliku omavalitsuse üksus koostab iga kuue aasta tagant ülevaate käesoleva paragrahvi lõigetes 1–2 sätestatud õiguste ja kohustuste täitmise kohta ning esitab selle Terviseametile.“; 14) paragrahvi 92 lõike 1 punktid 5 ja 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 6 „5) nõustab tarbijaid, vara omanikke ja käitlejaid ning annab soovitusi parandusmeetmete rakendamiseks ja terviseohtude kõrvaldamiseks; 6) otsustab kvaliteedinõuetele mittevastava suplusvee ja joogivee kasutamise üle, muu hulgas arvestades võimalikke joogivee tarbimise katkestamisest ja selle kasutamise piiramisest tulenevaid ohte inimese tervisele;“; 15) paragrahvi 92 lõiget 1 täiendatakse punktidega 111 ja 112 järgmises sõnastuses: „111) teavitab käesoleva seaduse paragrahvi 857 lõikes 1 sätestatud erandi tegemisest viivitamata ja kohasel viisil erandist mõjutatud elanikkonda ning nõustab elanikkonnarühma, kellele erand võib olla eriti ohtlik; 112) rakendab muid tema pädevuses olevaid meetmeid käesoleva seaduse §-des 85–856 sätestatud nõuete täitmiseks;“; 16) seaduse 6. peatüki 6. jao pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „6. jagu Tegevuse piiramine veehaarde sanitaarkaitsealal, joogiveehaarde toitealal, valgalal ja hooldusalal“; 17) paragrahvi 153 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 153. Joogiveehaarde toiteala ja valgala ning tegevuse piiramine joogiveehaarde toitealal ja valgalal (1) Joogiveehaarde toiteala käesoleva seaduse tähenduses on piirkond, millelt põhjavesi liigub veehaardesse ja mille ulatus esitatakse käesoleva seaduse §-s 852 sätestatud riskihindamise aruandes. (2) Joogiveehaarde valgala käesoleva seaduse tähenduses on piirkond, millelt pinnavesi liigub veehaardesse ja mille ulatus esitatakse käesoleva seaduse §-s 852 sätestatud riskihindamise aruandes. (3) Käesoleva seaduse §-s 852 sätestatud riskihindamise tulemuste alusel võib Keskkonnaamet joogiveehaarde kaitseks selle toitealal või valgalal vajaduse korral keelata või piirata järgmisi tegevusi: 1) sellise ehitise ehitamine, millega kaasneb keskkonnaoht; 2) väetise ja taimekaitsevahendi kasutamine; 3) ohtlike ainete juhtimine pinnasesse, pinna- ja põhjavette; 4) reoveesette kasutamine ja sõnnikuauna paigutamine; 5) maavara kaevandamine; 6) jäätmete käitlemine; 7) kalmistu rajamine. (4) Joogiveehaarde toiteala ja valgala määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 7 18) paragrahvi 192 lõike 3 punktis 3 asendatakse sõnad „või joogiveehaarde toitealale“ sõnadega „joogiveehaarde toitealale või valgalale“; 19) paragrahvi 195 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „(4) Joogivee käitleja, kes osutab teenust ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemi kaudu, millega varustatakse vähemalt 10 000 kuupmeetrit ööpäevas või teenindatakse vähemalt 50 000 inimest, kasutab veelekete taseme ja veelekete vähendamise võimaluste hindamisel taristu lekkeindeksi hindamismeetodit või muud asjakohast meetodit. Hindamisel võetakse arvesse asjakohaseid rahvatervise, keskkonna-, tehnilisi ja majanduslikke aspekte. (5) Kui taristu veelekete tasemele on Euroopa Komisjon kehtestanud künnisväärtuse, peab veelekete tase olema künnisväärtusest väiksem. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud joogivee käitleja taristu veelekete tase ületab kehtestatud künnisväärtuse, koostab joogivee käitleja veelekete vähendamise tegevuskava, mis on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aruande osaks.“; 20) paragrahvi 250 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: (3) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse 3. peatükis ja selle alusel joogivee, loodusliku mineraalvee ning suplusvee ja supelranna kohta kehtestatud nõuete täitmise üle teeb Terviseamet.“; 21) paragrahv 260 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 260. Veekaitsevööndis, sanitaarkaitsealal, joogiveehaarde toitealal või valgalal, hooldusalal ja nitraaditundlikul alal tegevuspiirangute rikkumine (1) Veekaitsevööndis, sanitaarkaitsealal, joogiveehaarde toitealal või valgalal, hooldusalal või nitraaditundlikul alal kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.“; 22) seaduse 14. peatüki 1. jao pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1. jagu Seaduse rakendamine ja järelhindamine“; 23) Seadust täiendatakse paragrahvidega 2841–2849 järgmises sõnastuses: „§ 2841. Joogivee kvaliteedinõuete järgimise kokkuvõtte koostamine 8 Käesoleva seaduse § 85 lõikes 3 sätestatud kokkuvõtte koostab Terviseamet esimest korda hiljemalt 2023. aasta 31. novembriks. § 2842. Joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamise ja -juhtimise koostamine ja kokkuvõte (1) Käesoleva seaduse § 852 lõikes 1 sätestatud joogiveehaarde valgalade ja toitealade riskihindamise ja -juhtimise koostab joogivee käitleja esimest korda hiljemalt 2026. aasta 12. juuliks. (2) Käesoleva seaduse § 852 lõikes 4 sätestatud kokkuvõtte koostab Terviseamet koostöös Keskkonnaministeeriumiga esimest korda hiljemalt 2027. aasta 12. juuliks. § 2843. Veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise koostamine Käesoleva seaduse § 853 lõikes 1 sätestatud veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise koostab joogivee käitleja esimest korda hiljemalt 2028. aasta 12. jaanuariks. § 2844. Tarbimiskoha veevärgi riskihindamise koostamine ja kokkuvõte (1) Käesoleva seaduse § 854 lõikes 2 sätestatud tarbimiskoha veevärgi riskihindamise koostab Terviseamet esimest korda hiljemalt 2028. aasta 12. jaanuariks. (2) Käesoleva seaduse § 854 lõikes 7 sätestatud kokkuvõtte koostab Terviseamet esimest korda hiljemalt 2029. aasta 12. jaanuariks. § 2845. Joogiveega kokkupuutuvate materjalide nõuete rakendamise ulatus Enne 2023. aasta 12. jaanuari ehitatud rajatisele rakendatakse käesoleva seaduse § 855 lõikes 1 sätestatud nõudeid alates rajatise rekonstrueerimisest. § 2846. Joogivee kättesaadavuse tagamine (1) Käesoleva seaduse § 88 lõigete 1–3 rakendamise kohta koostab kohaliku omavalitsuse üksus ülevaate ning esitab selle Terviseametile esimest korda hiljemalt 2028. aasta 12. jaanuariks. (2) Käesoleva seaduse § 88 lõikes 4 sätestatud kokkuvõtetest koostab Terviseamet koondi esimest korda hiljemalt 2029. aasta 12. jaanuariks. § 2847. Joogivee kvaliteedinõuete, riskihindamise ja -juhtimise ning joogivee kättesaadavuse tagamise kokkuvõtete kättesaadavaks tegemine Käesoleva seaduse § 85 lõikes 3, § 852 lõikes 4 ning § 854 lõikes 7 sätestatud kokkuvõtted ning koondi käesoleva seaduse § 88 lõikes 4 sätestatud kokkuvõtetest teeb Terviseamet kättesaadavaks Euroopa Komisjonile, Euroopa Keskkonnaametile ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusele. § 2848. Veelekete taseme ja veelekete vähendamise võimaluste hindamise koostamine 9 Terviseamet edastab käesoleva seaduse § 195 lõikes 4 nimetatud hindamise tulemused Euroopa Komisjonile hiljemalt 2026. aasta 12. jaanuariks. § 2849. Paragrahvi 852 regulatsiooni järelhindamine Keskkonnaministeerium analüüsib hiljemalt 2032. aastal käesoleva seaduse §-s 852 sätestatud joogiveehaarde valgalade ja toitealade riskihindamise ja -juhtimise meetmete regulatsiooni rakendamise mõju ja tulemuslikkust.“; 24) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2020/2184/EL, olmevee kvaliteedi kohta (uuesti sõnastatud) (ELT L 435, 23.12.2020, lk 1–62)“. § 2. Seaduse jõustumine (1) Käesolev seadus jõustub 2023. aasta 12. jaanuaril. (2) Käesoleva seaduse § 1 punkt 19 jõustub alates 2024. aasta 12. jaanuaril. Jüri Ratas Riigikogu esimees Tallinn, „.....“....................2022. a Algatab Vabariigi Valitsus „.....“.......................2022. a 10  Veeseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga tehakse muudatused veeseaduses (VeeS), et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/2184 olmevee kvaliteedi kohta1 (edaspidi ka direktiiv või joogivee direktiiv). Eelnõu eesmärk on vähendada joogivee varustamisega seotud riske tervisele ja keskkonnale, optimeerida joogivee käitlemise kulusid ja tagada ohutu joogivesi kogu elanikkonnale. Lisaks on eelnõu eesmärk kasvatada tarbijates usaldust kraanivee vastu, et vähendada plasti tootmist, jäätmeteket ja seeläbi säästa keskkonda. Eelnõuga võetakse kasutusele veevarustusahela riskihindamise põhine käsitlus. Samuti parandatakse elanike juurdepääsu joogiveele ja sellega seotud teabele ning seatakse nõuded joogiveega kokkupuutuvatele materjalidele ja veepuhastuskemikaalidele, aga ka nõuded veelekete vähendamiseks. Eelnõuga pannakse kohustusi joogivee käitlejale, avalike valduste omanikele, kohaliku omavalitsuse üksustele (edaspidi ka KOV), Terviseametile, Keskkonnaametile ja Keskkonnaministeeriumile. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Ramon Nahkur (626 9190, [email protected]), Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Margus Korsjukov (626 2853, [email protected]) ja nõunikud Kersti Türk (626 2809, [email protected]) ja Raili Kärmas (626 2858, [email protected]). Eelnõu on õiguslikult üle vaadanud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Virge Kuningas-Turu (626 9114, [email protected]) ja Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Elina Lehestik (626 2904, [email protected]). Eelnõu seletuskirja mõjude osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna analüütik Liisa Koreinik (626 9301, [email protected]). Eelnõu keeletoimetatakse pärast kooskõlastamist eelnõude infosüsteemis. Eelnõu koostamisse on panustanud Terviseameti keskkonnatervise osakonna juhataja Leena Albreht (7943525, [email protected]) ja peaspetsialist Lauri Liepkalns (7943536, [email protected]). Eelnõu koostamisel oli partneriks Maaeluministeerium. 1.3. Märkused Eelnõuga võetakse üle joogivee direktiiv. Eelnõuga ei võeta täielikult üle neid direktiivi artikleid, mille ülevõtmine on vabatahtlik ning mille ülevõtmine sõltub direktiiviga seotud delegeeritud- ja 1 ELT L 435, 23.12.2020, lk 1–62. 1 rakendusaktide vastuvõtmisest, kuivõrd need ei ole Euroopa Komisjonil eelnõu koostamise ajaks veel valminud. Eelnõuga muudetakse VeeS redaktsiooni (RT I, 27.05.2022, 20) ja 1. jaanuaril 2024. a jõus olevat redaktsiooni (RT I, 27.05.2022, 21). Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus. Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses. 2. Seaduse eesmärk Veeseaduse muutmise eesmärk on parandada joogivee kättesaadavust, muuta joogivee käitlemine avalikkusele läbipaistvamaks, sealhulgas tõsta joogivee varustamisega seotud teadlikkust. Seeläbi püütakse kasvatada tarbijates usaldust kraanivee vastu, et vähendada plasti tootmist, jäätmeteket ja seeläbi säästa keskkonda. Seadusemuudatustega vähendatakse joogivee varustamisega seotud riske tervisele ja keskkonnale, et tagada ohutu joogivesi kogu elanikkonnale. Seadusemuudatuse teiseks eesmärgiks on ennetada tõhusamalt joogiveega seotud probleeme ja parandada üldist joogivee valdkonna ohutust. Vastavalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lõike 2 punktile 2 ei ole enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist koostatud väljatöötamiskavatsust ega kontseptsiooni, sest eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist ning menetlus peab olema põhjendatult kiireloomuline. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Eelnõu §-ga 1 muudetakse VeeS-i ja §-ga 2 sätestatakse seaduse jõustumistähtaeg. Eelnõu § 1 punktiga 1 võetakse üle direktiivi artikkel 2 punkt 1 ja muudetakse VeeS §-s 17 sätestatud joogivee mõistet. Eelnõuga sätestatakse, et joogivesi on algkujul või töödeldud vesi, sealhulgas allikavesi, mis on mõeldud joomiseks, keetmiseks, toiduvalmistamiseks või muuks olmeotstarbeks kõigis omandivormides olenemata vee päritolust ning sellest, kas see toimetatakse tarbijani jaotusvõrgu kaudu, paagiga, pudelis või mahutis. Kehtiva sätte sõnastust täiendatakse sõnadega „sealhulgas allikavesi“ ja „kõigis omandivormides“. Sellega täpsustatakse, et nõuded kohalduvad ka allikaveele ning joogiveele laienevad nõuded sõltumata tarbimiskoha omandivormist. Kehtivat joogivee mõistet sisuliselt eelnõuga ei muudeta, sest ka praegu peab tarbimiskohas kraanist voolav joogivesi vastama nõuetele, olenemata sellest, kas joogiveekraan on avalikõigusliku või eraõigusliku isiku valduses. Samuti kehtivad kvaliteedinõuded joogiks kasutatavale allikaveele2. Joogivee mõiste täiendatud sõnastusega luuakse selgem arusaam joogivee nõuete kohaldamisalast. Võrreldes kehtiva õigusega, kaotatakse joogivee mõistest ära toidukäitleja kasutatava joogivee erisus. Direktiivis ei sätestata joogivee mõiste juures enam pädevate asutuse erisust (joogivee nõuete 2 Sotsiaalministri 03.10.2019 määruse nr 62 „Tervisekaitsenõuded mineraalveele ja allikaveele“ § 1 lg 2. 2 mittekohaldamise veendumus, et vee kvaliteet ei saa mõjutada valmis toiduainete tervislikkust), vaid seda käsitletakse erandite all direktiivi artiklis 3. Sama lähenemine viiakse eelnõuga sisse VeeS-i ning täpsustatud erisus tehakse joogivee nõudeid puudutavas peatükis (vt selgitust § 87 lõike 11 kohta). Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse VeeS § 36 lõike 1 punkte 3 ja 4 terminiga „joogiveehaarde valgala“. Kehtivas regulatsioonis on VeeS-i tähenduses kaitset vajav ala muuhulgas ka selle joogiveehaarde toiteala, mida kasutatakse või plaanitakse kasutada joogivee võtmiseks ja mille projektikohane veevõtt ööpäevas on suurem kui 10 kuupmeetrit või mis teenindavad rohkem kui 50 inimest. Termin „joogiveehaarde toiteala“ katab põhjavee osas ära joogivee direktiivi artiklis 8 sätestatud termini „olmevee veevõtukoha valgala“. Pinnavee osas on kohane termin „joogiveehaarde valgala“. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on joogiveehaarde toiteala kaitset vajav ala ning kuna eelnõuga tuuakse sisse uue terminina „joogiveehaarde valgala“, siis ka joogiveehaarde valgala on analoogselt joogiveehaarde toitealaga kaitset vajav ala VeeS-i tähenduses. Kaitset vajav ala VeeS § 36 lõike 2 kohaselt on ala, kus kehtivad VeeS §-des 32 ja 34 sätestatud eesmärkidega võrreldes rangemad kvaliteedinõuded või seal piiratakse tegevust. Joogiveehaarde toiteala ja valgala käsitlemine VeeS-i tähenduses kaitset vajavate aladena on oluline joogivee kvaliteedi tagamise eeltingimusena. Kaitset vajaval ala võidakse piirata tegevusi, et tagada joogivee kvaliteet. Kaitset vajaval alal tuleb vältida pinna- ja põhjavee kvaliteedi halvenemist ulatuses, mis võib kaasa tuua joogivee tootmisel veetöötluse kulude olulise suurenemise. Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse VeeS § 36 lõiget 5 terminiga „joogiveehaarde valgala“. VeeS § 36 lõike 5 kohaselt tuleb sama paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud joogiveehaarde toitealal vältida pinna- ja põhjavee kvaliteedi halvenemist ulatuses, mis võib kaasa tuua joogivee tootmisel veetöötluse kulude olulise suurenemise. Kuna VeeS § 36 lõike 1 punkte 3 ja 4 täiendati terminiga „joogiveehaarde valgala“, siis on vastav täiendus vajalik teha ka sama paragrahvi lõikes 5. Eelnõu kohaselt tuleb nii joogiveehaarde toitealal kui ka joogiveehaarde valgalal vältida joogivee tootmiseks kasutatava vee kvaliteedi halvenemist ulatuses, mis võib kaasa tuua joogivee tootmisel veetöötluse kulude olulise suurenemise. Joogivee direktiivi üks peamine põhimõte on, et joogivee kvaliteedi tagamisega tuleb alustada juba joogiveehaarde toitealal või joogiveehaarde valgalal ehk joogivee tootmiseks kasutatavat vett kaitstes. Eelnõu § 1 punktiga 4 sõnastatakse uuesti VeeS § 85. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga täiendatakse VeeS §-i 85 lõigetega 11–13 ja 3 ning muudetakse lõike 2 sõnastust. VeeS § 85 lõike 1 kehtivat sõnastust korrigeeritakse üksnes keeleliselt, sisuliselt midagi ei muutu. VeeS § 85 lõikega 11 võetakse üle direktiivi artikkel 1 punkt 2 ning sätestatakse üldine joogivee nõuete kehtestamise eesmärk. Direktiivi üheks uueks täiendavaks eesmärgiks võrreldes endise joogivee direktiiviga3 (edaspidi ka vana direktiiv) on juurdepääsu parandamine joogiveele ning see esitatakse ka VeeS-is. VeeS § 85 lõikega 12 võetakse üle direktiivi artikkel 4 lõige 2 ja sätestatakse, et §-des 851–855, 87 ja 92 sätestatud nõuete rakendamiseks võetavad meetmed peavad põhinema ettevaatusprintsiibil ega tohi tuua otseselt või kaudselt kaasa joogivee olemasoleva kvaliteedi halvenemist ega joogivee tootmiseks kasutatavate vete saastatuse mistahes viisil suurenemist. Direktiivi artiklis 4.2 viidatakse kogu direktiivi rakendamiseks võetavatele meetmetele, aga VeeS-is on vajalik piiritleda, millistes 3 EÜT L 330, 05.12.1998, lk 32–54. 3 konkreetsetes paragrahvides, mille rakendamisel tuleb ettevaatusprintsiipi ja muid tingimusi tagada, need direktiivi nõuded esitatud on. VeeS § 85 lõikega 13 võetakse üle direktiivi artikli 3 punkti 5 teine lõik. Pudelisse või mahutisse villitavale joogiveele ei kohaldu kõik direktiivi sätted ja eelnõuga viidatakse vastavalt, millised sätted neile kohalduvad. Sisuliselt kohalduvad pudeliveele ja mahutisse villitavale veele joogivee kvaliteedinõuded nagu ka kehtiva korra kohaselt, aga ei kohaldu näiteks riskihindamise ja joogivee kättesaadavuse parandamise nõuded. VeeS § 85 lõikega 2 sõnastatakse ümber kehtiv volitusnorm ning võrreldes kehtiva sõnastusega lisandub sinna tarbijale esitatav teave. Muudatus on seotud eelnõu VeeS § 87 lõike 4 punkti 51 kavandatava täiendusega, millega võetakse üle artikli 17 lõige 2 esimene lause kuni loeteluni ning see järgnev loetelu võetakse üle VeeS § 85 lõike 2 alusel kehtestatud määrusega, kuivõrd tegemist on detailsete nõuetega. Varasemalt ei käsitlenud määrus tarbijale antavat teavet sedavõrd põhjalikult ja seetõttu tuleb ka määruse volitusnormi laiendada. VeeS § 85 lõikega 3 võetakse üle direktiivi artikkel 18 punkti 1 alapunktid c, d ja e ning sätestatakse kohustus Terviseametile koostada kord aastas VeeS § 85 lõike 2 alusel kehtestatud nõuete järgimise kohta kokkuvõtte. Kokkuvõtte täpsem sisu ja ülesehitus täpsustatakse eelnõuga VeeS § 85 lõike 2 alusel antavas määruses (ehk joogivee kvaliteedinõuete määruses). Sisuliselt koostab Terviseamet kokkuvõtte, mis sisaldab teavet joogivee mikrobioloogiliste ja keemiliste näitajate piirsisalduste ületamiste ja ka parandusmeetmete kohta. Lisaks sisaldab kokkuvõte teavet joogiveega seotud vahejuhtumistest, millega on kaasnenud võimalik oht inimese tervisele ning teavet veevarustussüsteemi riskihindamise tulemuste ja ka kõigi tehtud erandite kohta. Selle ja teistest uutest eelnõus käsitletavatest teemadest koosnevad kokkuvõtted teeb Terviseamet kättesaadavaks Euroopa Komisjonile, Euroopa Keskkonnaametile ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusele. Veel pole selge, kuidas tuleb kokkuvõtted eelnimetatud asutustele kättesaadavaks teha, sest see sõltub direktiivi artikli 18 lõike 4 alusel Euroopa Komisjoni poolt vastu võetavatest rakendusaktidest, milles sätestatakse esitatava teabe vorm ja üksikasjalik kord teabe edastamiseks. Direktiivi artikli 18 lõike 3 kohaselt avaldab Euroopa Keskkonnaamet liikmesriikide kogutud andmete põhjal kogu liitu hõlmava ülevaate ja ajakohastab seda regulaarselt või Euroopa Komisjoni taotlusel. Kogu Euroopa Liitu hõlmav ülevaade sisaldab asjakohasel juhul väljundite, direktiiviga saavutatud tulemuste ja mõju näitajaid, kogu liitu hõlmavaid ülevaatlikke kaarte ning liikmesriikide ülevaatearuandeid. Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VeeS-i §-dega 851–857. VeeS §-ga 851 võetakse üle direktiivi artikkel 7 ja sätestatakse veeohutuse riskipõhise käsitluse üldraamistik. Paragrahvis tuuakse ära riskipõhise käsitluse olemus ja ulatus, selle elemendid, koostamise ja ajakohastamise perioodilisus ning ka riskihindamise rakendamise erand. Kehtiva õiguse kohaselt on joogivee kvaliteedi veevarustussüsteemi riskihindamise rakendamine joogivee käitlejatele valikuline, aga direktiivi kohaselt muutub see kohustuslikuks ja lisandub kaks riskihindamise elementi — joogiveehaarde valgala või toiteala ja tarbimiskoha veevärk. Kokkuvõttes tuleb riske hinnata ja juhtida kogu joogivee ahelas, s.o alates valgalast või toitealast kuni kraani otsani. Riskipõhise käsitluse eesmärk on tagada joogivee ohutus laiemalt ja efektiivsemalt, kasutada aega ja ressursse oluliste joogivee riskidega tegelemisele ning kulutõhusate meetmete võtmisele seoses reostusallikaga ja vältida asjasse mittepuutuvate probleemidega seotud analüüse ja jõupingutusi. 4 Riskhindamise käsitluse kohaselt tuleb esiteks hinnata joogiveehaarde valgaladega ja toitealadega seotud riske ja neid juhtida valides välja kõige asjakohasemad meetmed, teiseks hinnata joogivee käitleja võimalusi kohandada seiret vastavalt peamistele riskidele ja võtta vajalikke meetmeid veevarustusahelas alates veevõtust, vee töötlemisest, säilitamisest kuni jaotamiseni kindlaks tehtud riskide juhtimiseks. Kolmandaks tuleb hinnata tarbimiskoha veevärgist (ehk kinnistu siseselt) tulenevaid selliseid võimalikke riske nagu Legionella või plii sisaldus joogivees. Nimetatud riskide osas keskendutakse eelkõige prioriteetsetele tarbimiskohtadele. Koostatud riskihindamist tuleb ajakohastada iga kuue aasta tagant vastavalt VeeS § 852 lõikele 3 ning igale etapile eraldi sätestatakse esimest korda koostamise tähtaeg seaduse rakendussätetes. Kõige varem (hiljemalt 12. juulil 2026. aastal) peab valmima joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihinnang ja riskijuhtimine, et teisel etapil, ehk veevarustussüsteemi riskihindamisel saaks selle tulemusi arvesse võtta. Veevarustussüsteemi ja tarbimiskoha veevärgi esimesed riskihindamised peavad valmima hiljemalt 12. jaanuaril 2028. aastal. VeeS § 851 lõike 4 kohaselt ei pea riskipõhist käsitlust rakendama, kui ei kahjustata VeeS § 85 lõikes 11 nimetatud eesmärki seoses joogivee kvaliteedi ja tarbija tervisega, kui esinevad eriomased piirangud, mis tulenevad geograafilistest asjaoludest, näiteks veevärgi kaugusest või piiratud ligipääsetavusest. Näiteks saab erandit rakendada juhul, kui piirkonnas pole alternatiive joogiveega varustamiseks geograafiliste piirangute tõttu (joogivee allikas pole ligipääsetav ja/või on pinna- või põhjavesi saastunud) ja ainsateks meetmeks joogivee kvaliteedi saavutamisel on töötlus või joogiveega varustamine mahutitega muust allikast. Sellisel juhul pole õigustatud nõuda veekäitlejalt valgala ega veevarustussüsteemi riskihinnangu tegemist. VeeS § 852 võetakse üle direktiivi artikkel 8 ja sätestatakse üldnõuded joogiveehaarde valgalade ja toitealade riskihindamisele ja -juhtimisele. VeeS § 852 lõikes 1 sätestatakse, et joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamise ja riskijuhtimise teeb joogivee käitleja. Joogivee käitleja määratakse riskihindamise tegemise eest vastutavaks, sest kogu veevarustusahela (valgala ja veevarustussüsteemi) riske peaks hindama üks osapool, vältides nii ülesannete killustatust ja saavutades sellega ühtlane kvaliteet ning direktiiviga seotud tähtaegade õigeaegne täitmine. Eeldatavasti on joogivee käitleja kõige paremini kursis tema tegutsemispiirkonna kohaliku elu küsimustega, sh veevärkide valgaladel toimuva tegevusega, mis võib joogivee kvaliteeti mõjutada. Küll aga ei pruugi joogivee käitleja olla teadlik tema veevõtukoha valgala hüdrogeoloogilistest tingimustest, maakasutusest, vee äravoolu ja varustamise protsessidest ning neid mõjutatavatest teguritest ja sellest, kuidas see kõik võib joogivee kvaliteeti või varusid mõjutada. Seetõttu sõltub valgala riskide hindamine paljuski ka Keskkonnaministeeriumi valitsemisala andmetest, mida saab ja tuleb riskide hindamisel arvesse võtta (näiteks põhja- ja pinnavee riiklikud seireandmed, määratud kaitsevööndid, maakasutuse ja muud keskkonnaandmed). Riik peab tagama joogivee käitlejale vajalike andmete olemasolu joogiveehaarde valgala ja toiteala riskide asjakohaseks hindamiseks ja juhtimiseks. Nõudeid selle kohta, kuidas veevõtukoha valgala riske hinnata, direktiiv ette ei anna. Direktiivi eessõnas on soovitatud, et veevõtukohtade valgaladega seotud riskide hindamine tuleks teha vastavalt WHO suunistele ja veeohutuskavasid käsitlevale käsiraamatule. Sellised juhised on leitavad WHO kodulehelt4. Veevõtukoha valgala riskihindamise koostamise sisu ja nõudeid käsitletakse täpsemalt VeeS § 852 lõike 2 alusel kehtestatava määruse ja selle menetluse raames. Riigi poolt on plaanis tsentraalselt korraldada joogiveehaarete valgalade ja toitealade ulatuse määramise ja nende kirjelduse töö tegemine. Sisuliselt tähendab see, et näiteks kõikidele olemasolevatele joogivee käitlejate 4 https://www.euro.who.int/en/health-topics/environment-and-health/water-and-sanitation/water-safety-plans 5 veevärkide veevõtukohtadele modelleeritakse toiteala ja selle piirid, et oleks aru saada, kuidas ja kui kaugelt vesi veevõtukohta jõuab. Pinnaveehaarde (neid on Eestis praegu 2) puhul joogiveehaarde valgalana käsitletakse selle veekogu, kust vett võetakse joogivee tootmiseks, valgala ja see on esitatud EELIS-es. Lisaks kavandatakse selle tööga teha GIS ruumianalüüs, et selgitada välja peamised inimtegevusest lähtuvad ohutegurid just ülemistele põhjaveekihtidele ning anda ülevaade looduslike saasteainete, mis võivad halvendada joogivee kvaliteeti, levikust. Riigi tellitav töö määrab lisaks ära kogu Eesti lõikes võimalikud joogivee kvaliteeti mõjutavad riskid põhjaveehaarete osas. Pinnaveehaarete osas teeb/tellib sisse vastava analüüsi joogivee käitleja, selleks on võimalik kasutada juba veemajanduskavade ettevalmistamisel tehtud uuringuid. Teades valgala ulatust, sellel toimuvaid hüdrogeoloogilisi protsesse ning valgala kirjeldust, on võimalik mõista, milline tegevus toitealal vee kvaliteeti mõjutada võib ning hinnata riske, ohte ja ohtlikke olukordi ja sõltuvalt hindamise tulemustest võtta vastavaid meetmeid riskide juhtimiseks või ohtude ennetamiseks. Töö osana valmistatakse tüüpsituatsioonide kirjeldamiseks kontseptuaalsed mudelid, et hiljem kui joogivee käitleja hakkab tegema riskihinnangut oma valgalal või toitealal, siis oleks tal olemas selgitav illustratiivne materjal, mis abistab teda riskide hindamisel ja juhtimisel. Keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS ja ka Terviseameti joogivee käitlejate kohta olevate andmete abil kaardistatakse kõik joogivee veevõtukohad, millele peab määrama joogiveehaarde toiteala ja ühtlasi ka kirjelduse. Plaanis on arendada välja küsimustiku põhine mudel või rakendus, mis aitab joogivee käitlejal hinnata riske võttes arvesse kogu veevarustusahelat — nii joogiveehaarde toiteala ja valgala kui ka VeeS §-s 853 käsitletud veevarustussüsteemi, mille riskide hindamine ja juhtimine on samuti joogivee käitleja kohustus. See mudel võtaks arvesse juba eelnimetatud joogiveehaarete valgalade ja toitealade ulatuse määramise ja nende kirjelduse tööd ning abistaks joogivee käitlejal hinnata tema piirkonnale omaseid spetsiifilisi riske nii valgalal või toitealal ning ka veevarustussüsteemis. Mudeli kavandatav lahendus on üsna lihtne — joogivee käitleja loob oma konto ning sisestab temale iseloomulikud andmed (näiteks tunnuskood, ettevõtte registri number või muud andmed), mille järgselt viib mudel joogivee käitleja kokku tema hallatavate veevärkidega ja nendele tehtud joogiveehaarete valgalade ja toitealade ulatuse määramise ja kirjelduse töödega. Võttes arvesse eelnimetatud tööd, koostab seejärel mudel joogivee käitlejale küsimustiku põhise vormi, kus käitleja peab nii mudeli sisendandmete abil kui ka oma tarkusega vastama tema valgala või toiteala puudutavatele spetsiifilistele küsimustele. Küsimuste vastamise järgselt arvutab mudel välja riskitaseme(d) ning pakub välja ka ennetus- või leevendusmeetmed riskide juhtimiseks erinevatele osapooltele (sealhulgas joogivee käitlejale endale, Keskkonnaministeeriumile, Keskkonnaametile või muudele isikutele, kes valgala või toiteala olukorda mõjutada saavad). Mudel annab juurdepääsu ka Terviseametile, kes joogivee ohutuse üle riiklikku järelevalvet teeb ning kellele riskihindamised ja -juhtimised nende valmimisel esitatakse. Mudeli täpne lahendus lepitakse kokku ja arendatakse koostöös vastavate ministeeriumide (Sotsiaalministeerium, Keskkonnaministeerium, ja teised), nende valitsemisala partnerite (TEHIK, KEMIT) ja ametite (Terviseamet, Keskkonnaamet) ning joogivee käitlejatega (EVEL). VeeS § 852 lõikes 2 sätestatakse volitusnorm joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamise ja - juhtimise täpsemate nõuete kehtestamiseks määrusega valdkonna eest vastutavale ministrile. VeeS § 852 lõikes 3 sätestatakse, et riskihindamise tulemuste alusel kindlaks tehtud riski ennetamiseks või kontrollimiseks rakendab Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet, joogivee käitleja või muu isik vastavalt vastutusele ja vajadusele riskijuhtimismeetmeid, alustades ennetusmeetmetest. Keskkonnaministeerium saab seada meetmeid vee kasutamise ja kaitse korraldamiseks veemajanduskava meetmeprogrammis, koostada veemajanduskava täiendava kava või vaadata meetmed üle nitraaditundliku ala tegevuskava ajakohastamisel. Keskkonnaamet on 6 keskkonnakahju ja kahju ohu tuvastaja keskkonnavastutuse seaduse kohaselt ning ka keskkonnalubade menetleja. Muu isikuna saavad meetmeid võtta näiteks KOV vastavalt talle pandud ülesannetele ja pädevusele kohaliku elu küsimuste lahendamisel ja korraldamisel (veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamine, jäätmehooldus, ruumiline planeerimine ja teiste seadustega pandud ülesandeid). Veel saab meetmeid võtta näiteks keskkonnakahju ja kahju ohu põhjustanud isik (keskkonnakahju tekitaja keskkonnavastutuse seaduse mõistes), näiteks põllumajandusettevõte, kelle tegevuse tulemusena leostub põhja- või pinnavette aineid koguses, mis kujutavad ohtu piirkonnas tegutseva veevärgi joogivee tootmiseks võetavale veele. Kõik meetmete eest vastutavad osapooled tuleb tuvastada vastavalt konkreetse riskihindamise tulemustele ja fikseerida (sealhulgas nende rollid) riskide juhtimisel. VeeS § 852 lõike 4 kohaselt koostab Terviseamet koostöös Keskkonnaministeeriumiga iga kuue aasta tagant sama paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud nõuete järgimise kohta ajakohastatud kokkuvõtte. Lõikega 4 võetakse üle direktiivi artikkel 18 punkti 1 alapunktis b sätestatud kohustus, mille kohaselt tuleb koostada andmestik, mis sisaldab veevõtukohtade valgalade ja toitealade riskihindamise ja riskijuhtimisega seotud andmeid (teave veevõtukohtade valgalade, seire ja võetud meetmete ning nende edu kohta jm). Terviseameti koostöö Keskkonnaministeeriumiga sätestatakse põhjusel, et veevõtukoha valgala riskihindamine ja riskijuhtimine puudutab kahte erinevat valdkonda (tervis ja keskkond). Näiteks on vaja riskihindamise põhjal võtta meetmeid, mis on Keskkonnaministeeriumi võimuses (veemajanduskavade meetmeprogrammid). Nende Keskkonnaministeeriumi meetmete võtmise, tõhususe mõõtmise ja aruandluse kohustus on ministeeriumil ning ministeerium peab andma selle sisendi Terviseametile, kellele tekib kohustus koostada riskihindamise kokkuvõte ja raporteerida sellest Euroopa Komisjonile, Euroopa Keskkonnaametile ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusele. Kokkuvõtte täpsem sisu ja ülesehitus täpsustatakse sama paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatavas joogivee veevõtukohtade valgalade ja toitealade riskihindamise määruses, milles sisustatakse ka muud valgala riskihindamist ja riskijuhtimist puudutavad nõuded. VeeS §-ga 853 võetakse üle direktiivi artikkel 9 ja sätestatakse üldnõuded veevarustussüsteemi riskihindamisele ja -juhtimisele. Direktiivi eessõna kohaselt tuleks veekäitlejatele võimaldada teatavat paindlikkust seoses parameetritega, mille üle nad veevarustussüsteemi riskihindamise ja riskijuhtimise jaoks seiret teostavad. Kui parameetrit ei tuvastata, peaks veekäitlejatel olema võimalik vähendada seiresagedust või loobuda parameetri seirest täielikult. Veevarustussüsteemi riskihindamist ja riskijuhtimist tuleks teha enamiku parameetrite puhul. Siiski tuleks mitmete põhiparameetrite suhtes alati kohaldada spetsiifilist miinimumsagedusega seiret. VeeS § 853 lõike 1 kohaselt on kehtestatud joogivee käitleja kohustus teha veevarustussüsteemi riskihindamine ja -juhtimine, kuna veevarustussüsteemi toimimise eest vastutab joogivee käitleja. Sarnaselt on praegu kehtiva korra kohaselt kehtestatud võimalus (mitte kohustus) teha veevarustussüsteemi riskihindamine5. Seni kehtis võimalus, mitte kohustus, et joogivee käitleja saaks valida, kas ta analüüsib kõiki joogivee määruses sätestatud näitajaid või teeb riskihindamise ja saab näiteks analüüsida ainult tema piirkonnale ja veevarustussüsteemile omaseid näitajad ning optimeerida seeläbi ka veekäitlusega seotud kulusid. Edaspidi muutub veevarustussüsteemi riskihindamine kohustuslikuks teatud eranditega (vt selgitust VeeS § 853 lõike 3 kohta) ning selle koostamise ja sisu nõuded täpsustatakse joogivee määruses. Direktiiv ei sätesta, kuidas veevarustussüsteemi riske hinnata, seega sarnaselt eelnõuga VeeS §-ga 852 kavandatud joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamisel ja -juhtimisel, tuleks ka veevarustussüsteemiga 5 Sotsiaalministri 24.09.2019 määruse nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“ § 12. 7 seotud riskide hindamine ja juhtimine teha vastavalt WHO suunistele ja veeohutuskavasid käsitlevale käsiraamatule. Joogiveehaarde toiteala ja valgala riskihindamist puudutava (eelnõuga kavandatud VeeS § 852) selgituspunkti juures mainitud riskihindamise mudeli loomine ja arendamine on asjakohane ka veevarustussüsteemi riskide hindamise ja juhtimise puhul. Kavandatud mudel peaks sisaldama endas muuhulgas veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise moodulit ning võtma nende riskide hindamisel arvesse joogiveehaarde toiteala ja valgala riskihindamise tulemusi. Seega on viimase tulemused sisendiks ja aluseks sellele, milliseid joogivee parameetreid käitleja oma veevarustussüsteemis määrama peaks, millist veetöötlust ta rakendab ning suunama käitlejat tegelema veevarustussüsteemi kõige kriitilisemate punktidega. Kavandatud mudel liidab süsteemselt kokku nii valgala ja toiteala kui ka veevarustussüsteemi riskid ja nende juhtimise ning abistab joogivee käitlejat oma tegevuse planeerimisel ja veevarustuse ohutul ja jätkusuutlikul käitamisel. VeeS § 853 lõikega 2 sätestatakse volitusnorm veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise täpsemate nõuete kehtestamiseks määrusega valdkonna eest vastutavale ministrile. Sisuliselt muudetakse olemasolevat sotsiaalministri kehtestatud joogivee määrust. VeeS § 853 lõikega 3 võetakse üle direktiivi artikli 9 punktis 6 sätestatud erand, mille kohaselt ei pea joogivee käitleja, kes varustab ööpäevas keskmiselt 10 kuupmeetrit kuni 100 kuupmeetrit vett või teenindab 50 kuni 500 inimest, tegema veevarustussüsteemi riskihindamist ja -juhtimist. Terviseameti andmetel on Eestis sellises vahemikus püsitarbijaga veevärke kokku 468 (1355-st). Tegemist on väga väikeste veevärkidega, kellele võib riskihindamise tegemine olla liiga koormav ja tekitada suuremaid kulutusi võrreldes nendega, mis tekivad tavapärast joogivee näitajate seiret tehes. Küll aga jääb neile joogivee käitlejatele võimalus veevarustussüsteemi riskihindamist teha, kui neil selleks soov tekib. VeeS § 853 lõikes 4 on märgitud, et kui eelnimetatud tingimustele vastav joogivee käitleja otsustab riskihindamist mitte teha, peab ta tegema tavapärast joogivee määruse kohast kvaliteedinäitajate kontrolli. Kuna joogivee käitlejatele, kes varustavad tarbijat keskmiselt alla 10 kuupmeetri ööpäevas või teenindavad alla 50 inimese majandus- või avalik-õigusliku tegevuse raames, riskihindamise nõuded ei kehti (VeeS §-i 87 kavandatud lõike 12 täienduse kohaselt), tuleb seega veevarustussüsteemi riskihindamine ja -juhtimine teha Terviseameti andmetel 86-le veevärgile. VeeS § 854 võetakse üle direktiivi artikkel 10 ja sätestatakse nõuded tarbimiskoha veevärgi riskihindamisele. Joogivee kvaliteedi hindamiseks kehtestatud mikrobioloogiliste ja keemiliste näitajate väärtused peavad kehtiva korra ja ka uue direktiivi kohaselt olema täidetud kohas, kus vesi väljub kraanist ning selle kvaliteedi tagamise eest vastutab Eesti õiguse kohaselt joogivee käitleja. Direktiivi eessõna kohaselt võib aga joogivee kvaliteeti mõjutada tarbimiskoha (ehk kinnistusisene) jaotussüsteem. WHO märgib, et Euroopa Liidus põhjustab kõigist veega levivatest patogeenidest suurimat tervisekahju Legionella, mis kandub edasi soojaveesüsteemide kaudu ja levib sissehingamisel, näiteks duši all pesemise käigus. Seega on Legionella levik selgelt seotud tarbimiskoha jaotussüsteemiga. Direktiivi eessõna kohaselt ei ole Legionella seire tegemine kõikides avalikes ja eravaldustes mõeldav, kuivõrd see oleks ebamõistlikult kulukas, ja seepärast on probleemiga tegelemiseks sobivam kinnistusisese jaotussüsteemi riskihindamine. Lisaks näeb direktiiv ette, et selle raames võiks hinnata võimalikke riske, mis tulenevad joogiveega kokku puutuvatest toodetest ja materjalidest. Direktiivi kohaselt peab tarbimiskoha jaotussüsteemi riskihindamine hõlmama muu hulgas seire fokuseerimist liikmesriikide poolt kindlaks määratud prioriteetsetele tarbimiskohtadele (näiteks haiglad, tervishoiuasutused, vanadekodud, 8 lastehoiuasutused, koolid, haridusasutused, majutusasutused, restoranid, baarid, spordi- ja kaubanduskeskused, vaba aja veetmise, meelelahutus- ja näitusekeskused, karistusasutused ja kämpingud) ning hõlmama tarbimiskoha jaotussüsteemist ja sellega seotud toodetest ja materjalidest tulenevate riskide hindamist. Direktiiv näeb ette, et riskihindamisest lähtudes peaksid liikmesriigid võtma kõik vajalikud meetmed tagamaks muu hulgas, et rakendatakse asjakohaseid kontrolli- ja haldusmeetmeid näiteks haiguspuhangute korral, mis on kooskõlas WHO suunistega, ning et nende ainete migratsioon ehitustoodetest, mis võivad olla kahjulikud, ei ohusta inimeste tervist. Eesti õiguses võetakse eelnõu kohase lahendusega kasutusele mõiste „tarbimiskoha veevärk“, mis vastab ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduses kasutatavale mõistele. VeeS § 854 lõikega 1 võetakse üle direktiivi artiklis 2 sätestatud tarbimiskoha veevärgi mõiste ning lõikega 2 võetakse üle artikli 10 lõike 1 punkt a. VeeS § 854 lõike 2 kohaselt korraldab Terviseamet tarbimiskoha veevärgi ning joogiveega kokku puutuva toote ja materjaliga seotud võimalike riskide üldise analüüsi koostamise ning hindab, kas võimalikud riskid mõjutavad vee kvaliteeti kohas, kus vesi väljub joogivee võtuks kasutatavast kraanist. Lisaks on märgitud, et tarbimiskoha veevärgi riskihindamine ei hõlma kodumajapidamisi. Üldise riskianalüüsi korraldamise kohustus pannakse Terviseametile, kuna joogivee ohutus on Terviseameti vastutusvaldkond ning üldist analüüsi tuleks teha riigi poolt, et hinnata ära põhilised riskid, mis Eestis tarbimiskohtade veevärkides ohtu kujutavad. Üldise riskianalüüsi käigus peab ühtlasi kindlaks tegema valdused, mis vajavad Eestis eritähelepanu (ehk nn prioriteetsed tarbimiskohad). Seetõttu sätestatakse VeeS § 854 lõikes 3, et kui üldise analüüsi käigus tuvastatakse spetsiifilised riskid vee kvaliteedile ja inimese tervisele, tuleb prioriteetses tarbimiskohas teha teatud näitajate seiret, mille tagab prioriteetse tarbimiskoha omanik. Seiret tuleb direktiivi kohaselt teha eelkõige Legionella ja plii üle, seal kus see on põhjendatud. Direktiivi artiklis 2 sõnastatud prioriteetse tarbimiskoha mõiste võetakse üle ka VeeS § 854 lõikega 4, mis sätestab, et see on üldsusele kasutamiseks avatud valdus, mis ei ole kodumajapidamine ning mille kasutajad võivad kokku puutuda veega seotud riskidega. Millised prioriteetsed valdused Eestis seiret tegema peavad hakkama, selgub üldise analüüsi käigus Terviseameti poolt. Olenevalt riskihindamise tulemustest, tuleb võtta ka muid meetmeid riskide ohjamiseks — need meetmed on planeeritud sätestada VeeS § 85 lõike 2 alusel kehtestatud joogivee määruses. VeeS § 854 lõikes 5 sätestatakse, et kui tarbimiskoha veevärgi riskihindamise või tarbimiskoha veevärgi seire tulemusel selgub, et kinnistusisesest veevärgist või sellega seotud tootest või materjalist tuleneb risk inimese tervisele, korraldab prioriteetse tarbimiskoha omanik riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks asjakohaste meetmete rakendamise. VeeS § 854 lõikes 6 sätestatakse volitusnorm tarbimiskoha veevärgi riskihindamise täpsemate nõuete kehtestamiseks, sealhulgas täpsustatakse seal meetmetega seotud nõuded. VeeS § 854 lõikega 7 võetakse üle artikkel 18.1.b ning selle kohaselt peab Terviseamet koostama kokkuvõtte tarbimiskoha veevärgi riskihindamise ja sellega seotud meetmete kohta. Kokkuvõtet peab Terviseamet ajakohastama iga kuue aasta tagant. Selline kokkuvõte tuleb direktiivi ja eelnõuga kavandatud VeeS rakendussätete kohaselt teha hiljemalt 12. jaanuariks 2029. a ja ühtlasi peab selle tegema kättesaadavaks Euroopa Komisjonile, Euroopa Keskkonnaametile ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusele. Nõuded kokkuvõtte sisule sätestatakse VeeS § 854 lõike 6 alusel kehtestatavas määruses. 9 VeeS §-ga 855 võetakse üle direktiivi artiklid 11 ja 12 ning sätestatakse üldnõuded joogiveega kokkupuutuvatele materjalidele, veepuhastuskemikaalidele ja filtreerimisvahenditele. VeeS § 855 lõige 1 reguleerib joogiveega kokkupuutuvaid materjale. Direktiivi kohaselt kiidetakse kehtiva korra kohaselt tooteid heaks riigi tasandil ning igas liikmesriigis kohaldatakse erinevaid nõudeid. Selle tingis vana direktiivi liigset õiguslikku paindlikkust lubavad töötlemise, seadmete ja materjalide kvaliteedi tagamist käsitlevad sätted, mille tagajärjel kujunesid Euroopa Liidus välja erinevad riiklikud süsteemid olmeveega kokku puutuvate materjalide heakskiitmiseks. Sellest tulenevalt on tootjatel keeruline ja kulukas turustada oma tooteid kogu Euroopa Liidus ning see on kulukas ka liikmesriikidele. Seetõttu on tarbijatel ja veekäitlejatel keerukas tuvastada, kas tooted vastavad terviseohutuse nõuetele. Joogivee direktiivi kohaselt aitab ühtlustatud miinimumnõuete kehtestamine joogiveega kokku puutuvatele materjalidele saavutada tervisekaitse ühtlase taseme kogu Euroopa Liidus ning aitab kaasa siseturu paremale toimimisele. Lisaks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/10206 sätestatud üldine kogu Euroopa Liitu hõlmav toodete turujärelevalve mehhanism, mille eesmärk on tagada, et Euroopa Liidu turul tehakse kättesaadavaks üksnes nõuetele vastavad tooted, mis tagavad selliste avalike huvide kõrgetasemelise kaitse nagu üldine tervis ja ohutus, töötervishoid ja tööohutus, tarbijakaitse, keskkonnakaitse ja avalik julgeolek. Joogiveega kokku puutuvad materjalid võivad vee kvaliteeti mõjutada sellega, et ained, mis võivad olla kahjulikud, satuvad vette, soodustades mikroobide teket või mõjutades vee lõhna, värvi või maitset. Seetõttu on direktiiviga kehtestatud konkreetsemad minimaalsed hügieeninõuded materjalidele, mis on mõeldud kasutamiseks joogivee võtmisel, töötlemisel, säilitamisel või jaotamisel uutes rajatistes, samuti olemasolevates rajatistes, kui neid remonditakse või ehitatakse ümber. Eesmärk on tagada, et need ei seaks otse ega kaudselt ohtu inimeste tervist, ei kahjustaks vee värvi, lõhna ega maitset, ei soodustaks mikroobide teket vees ega leostaks vette saasteaineid rohkem kui materjali kavandatud eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Sellel eesmärgil on direktiivi kohaselt materjalidele vaja sätestada spetsiifilised minimaalsed hügieeninõuded. Nendeks on lähteainete, koostiste ja koostisosade katse- ja heakskiitmismetoodika, samuti lubatud lähteainete, koostiste ja koostisosade Euroopa nimekirjad, aga ka meetodid ja menetlused lähteainete, koostiste ja koostisosade lisamiseks lubatud lähteainete, koostiste ja koostisosade Euroopa nimekirjadesse ning meetodid ja menetlused lähteainete, koostiste ja koostisosade nimekirja lisamise läbivaatamiseks. Nõuete hulka kuulub ka Euroopa nimekirjades olevate lubatud lähteainete, koostiste või koostisosade kombinatsioonidest valmistatud tootes kasutatud valmismaterjalide katse- ja heakskiitmismenetlused ja meetodid. Lubatud ainete Euroopa nimekirjad on direktiivi kohaselt lähteainete, koostiste ja koostisosade nimekirjad, mis on koostatud materjalitüübi — orgaanilised materjalid, sideained, metallmaterjalid, emailid ning keraamilised või muud anorgaanilised materjalid — alusel, mida on lubatud kasutada materjalide tootmiseks ja kõnealused nimekirjad peaksid hõlmama lähteainete, koostiste ja koostisosade kasutustingimusi ja migratsiooni piirnorme. Lähteaine, koostise või koostisosa lisamiseks lubatud ainete Euroopa nimekirja tuleb teha lähteaine koostise või koostisosa, asjakohaste lisandite ja eeldatavate reaktsioonisaaduste ja ettenähtud kasutamise korral tekkivate lagunemissaaduste riskihindamine. Taotleja (näiteks materjalitootja) või riigi ametiasutuse tehtaval riskihindamisel tuleks käsitleda terviseriske, mida võimalik migratsioon halvimates eeldatavates kasutustingimustes ja toksilisus võivad põhjustada. Olmeveega kokku puutuvas tootes kasutatava valmismaterjali ohutuse tagamiseks tuleks lubatud ainete Euroopa nimekirjas sätestada asjakohasel 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169, 25.6.2019, lk 1). 10 juhul riskihindamise alusel lähteaine, koostise või koostisosade spetsifikatsioonid ning lähteaine, võimalike lisandite ja reaktsioonisaaduste või komponentide kasutuspiirangud, koguselised piirangud ja migratsiooni piirnormid. Direktiivis käsitletakse siiski üksnes toodetes kasutatavate materjalide ja ainete tervise- ja hügieeniaspekte seoses nende mõjuga joogivee kvaliteedile ning lõpptoodete vastavuskontrolli ja kvaliteedikontrollinorme. Direktiivis ei sätestata muid nõudeid, näiteks reegleid selle kohta, kuidas väljendada toote tulemusnäitajaid või struktuurse ohutuse reegleid, mida võidakse reguleerida või mis tulenevad liidu ühtlustamisõigusaktidest, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustest (EL) nr 305/20117 või (EL) 2016/4268. Direktiiviga ühtlustatud tervise- ja hügieeniriskide aspektide ning Euroopa Liidu ühtlustamisõigusaktides käsitletud ohutus- või muude riskiaspektide kooseksisteerimine ei põhjusta vastuolusid juhul, kui direktiiviga ja Euroopa Liidu ühtlustamisõigusaktidega hõlmatud riskid ei kattu. Keskne roll seoses kontaktmaterjalidega on Euroopa Kemikaaliametil, kes hakkab Euroopa Liidus lubatud lähteainete, koostiste ja koostisosade nimekirju üle vaatama ja olmeveega kokku puutuvate materjalide lähteainete ja koostiste hindamise ülesandeid täitma. Direktiivi artikli 11 lõike 2 kohaselt võtab komisjon vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse joogiveega kokkupuutuvatele materjalidele konkreetsed minimaalsed hügieeninõuded. Rakendusaktidega kehtestatakse: 1) hiljemalt 12. jaanuariks 2024. aastal nende lähteainete, koostiste ja koostisosade katse- ja heakskiitmismetoodika, mis kantakse lubatud lähteainete, koostiste ja koostisosade Euroopa nimekirjadesse, sealhulgas konkreetse aine või materjaliga seotud migratsiooni piirnormid ja teaduslikud eeltingimused; 2) hiljemalt 12. jaanuariks 2025. aastal, võttes aluseks Euroopa Kemikaaliameti poolt kokku koondatud ja kehtivuse lõpptähtpäevi sisaldavad andmed, lubatud lähteainete, koostiste ja koostisosade Euroopa nimekirjad, mis on koostatud kõikide materjaligruppide, st orgaaniliste materjalide, sideainete, metalli, emaili ning keraamiliste ja muude anorgaaniliste materjalide kohta, mis on lubatud kasutamiseks olmeveega kokkupuutuvate materjalide ja toodete tootmiseks, ning mis sisaldavad asjakohasel juhul materjalide kasutustingimusi ja migratsiooni piirnorme, mis määratakse kindlaks käesoleva lõigu punkti a alusel kehtestatud metoodika kohaselt, ning võttes arvesse direktiivi artikli 11 lõikeid 3 ja 4; 3) hiljemalt 12. jaanuariks 2024. aastal selliste tootes kasutatavate valmismaterjalide katse- ja heakskiitmismenetlused ja -meetodid, mis on valmistatud lubatud ainete Euroopa nimekirjadesse kantud materjalidest või sinna kantud lähteainete, koostiste ja koostisosade kombinatsioonidest. Kuna eelnimetatud rakendusaktid võetakse vastu peale direktiivi ülevõtmise tähtaega ning nende sisu pole praegu teada, ei saa nendega seotud nõudeid üle võtta ja sisustada ka VeeS-is ning vastavad muudatused tuleb õigusruumis teha rakendusaktide vastuvõtmise järgselt. Praegu sätestatakse eelnõuga VeeS-is üksnes joogiveega kokkupuutuvate materjalide üldnõue vastavalt direktiivi artiklile 11.1. VeeS § 855 lõige 2 reguleerib joogiveega kokkupuutuvaid veepuhastuskemikaale ja filtreerimisvahendeid. Direktiivi eessõna kohaselt võib toorvee töötlemisel kasutada veepuhastuskemikaale ja filtreerimisvahendeid selleks, et saavutada vee kõlblikkus joogiveeks. 7 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta määrus (EL) nr 305/2011, millega sätestatakse ehitustoodete ühtlustatud turustustingimused ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 89/106/EMÜ (ELT L 88, 4.4.2011, lk 5). 8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrus (EL) 2016/426, mis käsitleb küttegaasi põletavaid seadmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/142/EÜ (ELT L 81, 31.3.2016, lk 99). 11 Veepuhastuskemikaalid ja filtreerimisvahendid võivad aga mõjutada joogivee ohutust. Seega peaksid olmevee töötlemise ja desinfitseerimise protseduurid tagama tõhusate, turvaliste ja nõuetekohaselt käideldud veepuhastuskemikaalide ja filtreerimisvahendite kasutamise, et hoida ära kahjustav mõju tarbija tervisele. Direktiivi kohaselt on veepuhastuskemikaale ja filtreerimisvahendeid vaja seetõttu hinnata nende omaduste, hügieeninõuete ja puhtuse alusel ning neid ei tohiks kasutada rohkem kui see on hädavajalik, et hoida ära ohtu inimese tervisele. Direktiivi kohaselt ei tohiks veepuhastuskemikaalid ja filtreerimisvahendid soodustada mikroobide teket, välja arvatud kavatsuslikult, näiteks mikroobse denitrifikatsiooni soodustamiseks. Direktiivi kohaselt tuleb kindlustada veepuhastuskemikaalide ja filtreerimisvahendite kvaliteedi tagamine, piiramata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 528/20129 kohaldamist, ning kasutama olemasolu korral Euroopa standardeid. Direktiiv rõhutab, et on äärmiselt oluline tagada, et iga olmeveega kokku puutuv toode, samuti keemiliste reaktiivide ja filtreerimisvahendite konteinerid, kannaksid turule laskmisel selgelt loetavat ja kustutamatut märgistust, mis teavitab tarbijaid, veekäitlejaid, paigaldajaid, ametiasutusi ja reguleerivaid asutusi, et toodet tohib kasutada kokkupuutes joogiveega. Lisaks lubatakse riigil kooskõlas määrusega (EL) nr 528/2012 piirata või keelata biotsiidide kasutamist elanikkonna joogiveega varustamisel, sealhulgas isikliku veevarustuse puhul. Seetõttu on ka lõikes 2 viidatud biotsiidiseadusele, kemikaaliseadusele ning filtreerimisvahenditele vastavalt toote nõuetele vastavuse seadusele, kuna viimased reguleerivad biotsiide, kemikaale ja tooteid. Lõikes 2 sätestatud kohustuse täitmise üle teeb järelevalvet Terviseamet, kes peab tegema kindlaks, et veepuhastuskemikaalid ja filtreerimisvahendid vastavad lõikes 2 esitatud loetelus sätestatud nõuetele. VeeS § 856 võetakse üle direktiivi artikli 13 kaheksanda lõike lõigud 5–8 ja sätestatakse nõuded joogivee varustusahela jälgimisnimekirjale. Direktiivi eessõna kohaselt kehtestatakse jälgimisnimekirja mehhanism selleks, et võtta arvesse üldsuse kasvavat muret seoses joogivees ilmnevate ühendite, näiteks endokriinfunktsiooni kahjustavate ühendite, ravimite ja mikroplasti mõjuga inimeste tervisele joogivee kaudu ning tegeleda veevarustusahelas ilmnevate uute ühenditega. Jälgimisnimekirjade mehhanism võimaldab kasvavatele muredele dünaamiliselt ja paindlikult reageerida. Samuti võimaldab see võtta järelmeetmeid juhul, kui saadakse uusi teadmisi kõnealuste ilmnevate ühendite mõju kohta inimeste tervisele ning kõige asjakohasemate seireviiside ja -meetodite kohta. Olmevee jälgimisnimekirjade mehhanism on osa reageeringust erinevatele asjakohastele Euroopa Liidu valdkondlikele poliitikasuundadele, mis on paika pandud Euroopa Komisjoni 11. märtsi 2019. aasta teatises „Euroopa Liidu strateegiline lähenemisviis ravimitele keskkonnas“, Euroopa Komisjoni 7. novembri 2018. aasta teatises „Endokriinfunktsiooni kahjustavaid kemikaale käsitlev põhjalik Euroopa Liidu raamistik“ ja Euroopa nõukogu 26. juuni 2019. aasta järeldustes „Liidu keskkonnasäästlike kemikaalide poliitika strateegia“. Euroopa Komisjon võtab vastu rakendusaktid jälgimisnimekirja loomiseks ning ajakohastamiseks. Praeguseks on Euroopa Komisjon võtnud vastu otsekohalduva otsuse10, mille lisas on esitatud kaks ainet (17-β-östradiool ja Nonüülfenool) koos suunisväärtustega. VeeS § 856 lõikega 1 sätestatakse jälgimisnimekirja definitsioon ja viide direktiivi artikli 13 lõike 8 alusel vastu võetud Euroopa Komisjoni otsekohalduvale rakendusotsusele, mille lisas jälgimisnimekirja ained esitatakse. 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrus (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist (ELT L 167, 27.6.2012, lk 1). 10 Euroopa Komisjoni rakendusotsuse (EL) 2022/67, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2020/2184 ette nähtud jälgimisnimekiri olmevees muret tekitavate ainete ja ühendite kohta (ELT L 124, 27.04.2022, lk 41–43). 12 VeeS § 856 lõikega 2 sätestatakse, et jälgimisnimekirjas loetletud aineid seiratakse VeeS § 852 lõike 2 ja § 853 lõike 2 alusel kehtestatud nõuete kohaselt, võttes arvesse VeeS § 53 lõike 5, § 76 lõike 1 ja § 79 lõike 3 alusel kehtestatud nõuete järgimise seiret. Selle sättega võetakse üle artikli 13 lõike 8 viies lõige, mille kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama nõuded jälgimisnimekirja kantud ainete ja ühendite võimaliku esinemise seireks olmevee varustusahela asjakohastes punktides. Direktiiv aga ei täpsusta, millistes asjakohastes punktides jälgimisnimekirja aineid seirama peaks, ehk see on jäetud liikmesriigi enda otsustada. Artikli 13 lõike 8 kuuenda lõigu kohaselt on märgitud, et liikmesriigid võivad jälgimisnimekirja seire nõuete kehtestamisel võtta arvesse direktiivi artikli 8 lõigete 1, 2 ja 3 alusel kogutud teavet ning kasutada kooskõlas direktiividega 2000/60/EÜ 11 ja 2008/105/EÜ12 või mõne muu liidu asjaomase õigusakti alusel kogutud seireandmeid, et hoida ära seirenõuete kattumist. Eelnõu sõnastuses on viidatud VeeS § 852 lõikele 2, sest selle alusel kehtestatakse joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamise ja -juhtimise täpsemad nõuded, muuhulgas peab ka joogiveehaarde valgalade ja toitealade kirjeldus sisaldama pinnavee või põhjavee või mõlema või toorvee asjakohase jälgimisnimekirja kuuluvate ainete ja ühendite seire kirjeldust. Ehk joogiveehaarde valgalal ja toiteala riskide hindamisel tuleb hinnata ka seda riski, kas need konkreetsed jälgimisnimekirja ained seal riski kujutavad ja riski tuvastamisel peab neid valgalal või toitealal seirama. Samuti on sättes viidatud VeeS § 853 lõike 2 alusel kehtestatud määrusele, sest selle alusel kehtestatakse veevarustussüsteemi riskihindamise ja -riskijuhtimise nõuded, mis tulenevad direktiivi artiklist 9. Nimelt artikli 9 lõike 5 kohaselt keskendub veevarustussüsteemi riskihindamine muuhulgas ka artikli 13 lõike 8 alusel koostatud jälgimisnimekirja kantud ainetele ja ühenditele. Kui tulevikus teaduse ja tehnika arengul lisatakse jälgimisnimekirja aineid, mis võivad tekkida veevarustussüsteemis (näiteks töötluse ja/või joogiveega kokkupuutuvate materjalide mõjul), siis peab neid sõltuvalt riskihindamise tulemustest ka vajadusel veevarustussüsteemis seirama. VeeS § 856 lõikes 2 sätestatakse veel, et jälgimisnimekirja aineid seiratakse, võttes arvesse keskkonnaseire ja-uuringute tulemusi. See tähendab, et joogivee jälgimisnimekirja ainete seire ülesehitamisel võib arvesse võtta neid teadmisi, mis on saadud kas keskkonnaseire või keskkonnauuringute alusel. Selgituseks tuleb avada praegu toimuva seire tausta. Riiklikku pinna- ja põhjaveeseiret tehakse veemajanduskavade lisas oleva vesikonna veeseireprogrammi alusel. Pinnaveeseire osas on veeseireprogrammis esitatud kõik seiratavad näitajad, seirekohad, seiratavad maatriksid, seire sagedused ning seire intervallid. Näiteks erinevaid veekeskkonnale ohtlikke aineid on hetkel seires kokku 68 erinevat ainet või ainerühma 13. Sõltuvalt aine omadustest (kas nad püsivad vees, akumuleeruvad vee-elustikku või settesse) on paika pandud ka seiratav maatriks ehk see, kust kohast võetakse proove, s.o kas veest, vee-elustikust või settest. Veest tehakse määranguid neli korda aastas, settest ja elustikust kord aastas. Aineid määratakse kahel korral ühe veemajanduskava tsükli jooksul. Seirekohtade valikul on arvestatud sellega, et tegemist oleks suuremate veekogudega ning kus reaalselt võib esineda ohtlikke aineid. Lisaks veeseirele korraldab Keskkonnaministeerium ka erinevate veealaste uuringute korraldamist, näiteks pinnaveekogude jälgimisnimekirja ainete iga-aastast uuringut. Selle uuringu eesmärk on hinnata veekogudes teatud uute veekeskkonnale ohtlike ainete esinemist ja sisaldust veekogudes. Tegemist 11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ, 23. oktoober 2000, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik 12 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/105/EÜ, 16. detsember 2008, mis käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika valdkonnas ning millega muudetakse nõukogu direktiive 82/176/EMÜ, 83/513/EMÜ, 84/156/EMÜ, 84/491/EMÜ, 86/280/EMÜ ja tunnistatakse need seejärel kehtetuks ning muudetakse direktiivi 2000/60/EÜ 13 https://www.riigiteataja.ee/akt/131122021003 13 on ainetega, mida peetakse ohtlikuks veekeskkonnas ja mille nimekiri on Euroopa Komisjoni poolt ette antud, kuid ei ole veel teada, kas ja kui suurt probleemi need ained riikide veekogudes kujutavad. Kui need ained kujutavad probleemi paljudes riikides, siis on see alus, et neid Euroopa Liidu üleselt reguleerida veekeskkonnas. Sageli on veekeskkonnale ohtu kujutavad ained probleemiks ka inimese tervisele ning seetõttu on veekeskkonna seire oluline ka joogivee kontekstis ning järjest rohkem nähakse kahe valdkonna (keskkond ja tervis) vahelisi seoseid, mille tõestus on ka joogivee direktiivi ja vee raamdirektiivi, põhjaveedirektiivi ja teiste nõuete integreerimine. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2006/118/EÜ, mis käsitleb põhjavee kaitset reostuse ja seisundi halvenemise eest14 (edaspidi põhjaveedirektiiv) on toodud keemilise seisundi hindamise üldpõhimõtted ja kvaliteedi näitajad, millest lähtutakse keemilise seisundi hindamisel. Põhjaveekogumite keemilise seisundi ülevaateseire ja operatiivseire käigus kogutakse andmeid põhjaveekogumi keemilise seisundiklassi määramiseks kasutatavate kvaliteedinäitajate kohta ning põhjavee keemilist koostist iseloomustavate muude asjakohaste näitajate kohta. Riikliku põhjaveeseire seirevõrk on üles ehitatud selliselt, et see võimaldaks kirjeldada põhjavee keemilises koostises toimuvaid looduslikke ja inimtekkelisi muutusi, avastada põhjavees sisalduvaid saasteaineid ning saasteainesisalduse olulisi ja püsivaid kasvusuundumusi ning hinnata keskkonna eesmärkide saavutamist põhjaveest sõltuvatel kaitset vajavatel aladel. Põhjaveekogumite keemilise seisundi seire käigus võetakse veeproovid füüsikalis-keemiliste kvaliteedinäitajate määramiseks. Põhjaveeseire teostamisel jälgitakse, et oleksid määratud kõik asjakohased keskkonnaministri 01.10.2019 määruse nr 48 „Põhjaveekogumite nimekiri ja nende eristamise kord, seisundiklassid ja nende määramise kord, seisundiklassidele vastavad keemilise seisundi määramiseks kasutatavate kvaliteedinäitajate väärtused ja koguselise seisundi määramiseks kasutatavate näitajate tingimused, põhjavett ohustavate saasteainete nimekiri, nende sisalduse läviväärtused põhjaveekogumite kaupa ja kvaliteedi piirväärtused põhjavees ning taustataseme määramise põhimõtted“ järgsed põhjaveekogumi keemilise seisundiklassi määramiseks kasutatavad kvaliteedinäitajad. Põhjaveedirektiivi I lisa kohaselt on kehtestatud Euroopa Liidu liikmesriikide ülesed põhjaveekogumite piirväärtused nitraatidele ning pestitsiididele ja nende toimeainete, sealhulgas nende asjakohaste metaboliitide, lagunemis- ja reaktsioonisaaduste sisaldusele. Nimetatud saasteainete sisaldust seiratakse kõikides põhjaveekogumites. Nitraatide seiresagedus on vähemalt üks kord aastas, pestitsiidide puhul vähemalt kaks korda veemajanduskavade tsükli, s.o kuue aasta jooksul. Sügavamatest ja hästi kaitstud põhjaveekihtidest moodustatud põhjaveekogumitest võib põhjaveedirektiivi I lisa kohaste saasteainete sisaldust määrata üks kord kahe veemajanduskava perioodi, s.o 12 aasta jooksul. Põllumajandusliku reostusohuga piirkondades seiratakse eelkõige lämmastikühendeid (eriti NO3-, NH4+) ning sõltuvalt põhjavee kaitstusest ka ülemise, maapinnalähedase põhjavee pestitsiidide ja nende asjakohaste metaboliitide esinemist põhjavees. Läänemere ja põhjaveekogumitega seotud pinnavee ja maismaaökosüsteemide eutrofeerumise ohust tingituna seiratakse põhjavees ka fosforühendite (üldfosfor või fosfaatidena) sisaldusi. Nitritite ja fosforiühendite määramise vajadus tuleneb Komisjoni direktiivist 2014/80/EL, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/118/EÜ (mis käsitleb põhjavee kaitset reostuse ja seisundi halvenemise eest) II lisa.15 Juhul kui põhjaveekogumis võivad uuringute või eksperdiarvamuse kohaselt esineda põhjaveele ohtlikud saasteained, kogutakse ressursi olemasolul põhjaveekogumite keemilise seisundi ülevaateseire käigus andmeid ka nende ainete kohta (näiteks ravimijäägid, perfluoreeritud ained ja teised ained), mis on põhjadirektiivi kandidaatained. Eestis on osades põhjaveekogumites sõltuvalt 14 ELT L 372, 27.12.2006, lk 19–31. 15 ELT L 182, 21.06.2014, lk 52–55. 14 koormusallikatest kehtestatud saasteainete sisalduse läviväärtused 1-aluselistele fenoolidele, naftasaadustele, benseenile, kloriidile, nitraadile, sulfaadile ja summa polütsüklilistele aromaatsetele süsivesinikele (PAH). Seega nendes põhjaveekogumites võetakse veeproove piisava sagedusega läviväärtustega ainete kasvusuundumuste määramiseks. Vähemalt üks kord veemajanduskavaga hõlmatud ajavahemiku jooksul kogutakse andmeid igas põhjaveekogumites ka põhjaveedirektiivi II lisa B osa saasteainete, s.o arseeni, kaadmiumi, plii ja elavhõbeda sisalduse ning lisaks trikloroetüleeni ja tetrakloroetüleeni sisalduse kohta. Iga kuue aasta järel tehakse Kvaternaari ladestu põhjaveekihtidest moodustatud põhjaveekogumites ja maapinnalt esimestest aluspõhjalistest põhjaveekihtidest moodustatud põhjaveekogumites ohtlike ainete sisalduse uuring. Uuringu tulemusena saame teavet ohtlike ainete sisalduse ja leviku põhjuste kohta põhjavee maapinnalähedastes kihtides, mis on inimkoormuse mõju all. Uuringu andmete alusel saame ülevaate põhjavee kui peamise joogiveeallika ohtlike ainete sisalduse kohta, mis võivad tekitada joogiveena kasutamisel inimestele terviseprobleeme. Veeanalüüside tulemuste alusel koostatakse uuringuaruanne, kus kirjeldatakse olukorda, antakse soovitusi seire korraldamiseks ohtlike ainete määramiseks. Uuringu tulemusi kasutatakse uue veemajanduskava perioodi veemajanduskavade koostamisel, põhjaveekogumitega seotud tegevuste planeerimisel (kontseptuaalsete mudelite koostamine, põhjaveekogumite seisundi ja ohustatuse hindamine, riskianalüüsi tegemine, meetmete kavandamine) ja põhjavee riikliku seire korraldamisel. Järgmine selline uuring on kavas 2023. aastal. Kavas on uurida põhjavees lisaks muudele ohtlikele ainetele ka joogivee direktiivi jälgimisnimekirjas olevaid aineid 17-β-östradiool ja nonüülfenool. Nimetatud aineid põhjavee riiklikus seire käigus praegu ei määrata, kuna need ei ole põhjaveedirektiivi Lisa I ja Lisa II nimetatud saasteained ning neile ei ole põhjaveekogumites määratud riskist tulenevaid läviväärtusi. Joogivee direktiivi jälgimisnimekirja aga hakatakse järjepidevalt tehnika ja teaduse arengul täiendama selliste saasteainetega, mis võivad olla olulised põhjavee kontekstis. Seega ei saa välistada, et tulevikus on vaja põhjaveedirektiivi muuta ja ka need aineid Eestis riikliku seire käigus määrata. Joogivee jälgimisnimekirjas hetkel olevat kahte ainet on pinnaveekogudest määratud seire või uuringute raames. 17-β-östradiooli puhul on tegemist ravimi toimeainega, see aine on puhtalt inimtekkeline ja keskkonnas looduslikult ei esine. Veekeskkonda saab seega jõuda ravimite tootmisettevõtetest, haiglatest, olmest heitveega. Kuna 17-β-östradiool ei ole täna veekeskkonnas reguleeritud, siis teda ei ole ka sees riiklikus seires, küll on aga ainet uuritud erinevate projektide raames. Üks selline projekt, mille raames seda regulaarselt jälgitakse, on pinnavee osas tehtav jälgimisnimekirja ainete uuring, mis on regulaarne tegevus. Täna on Euroopa Komisjoni poolt pinnavees normeeritavate ohtlike ainete direktiiv ülevaatamisel ning praeguse seisuga saab 17-β-östradiool olema ka pinnavees normeeritavate ainete nimistus. See tähendab, et seda on vaja hakata regulaarset pinnavees jälgima ehk seirama, samuti on vaja tagada, et aine sisaldus pinnavees ei ületaks ohutut taset (kui ületab, siis on vaja meetmeid kavandada ületamise lõpetamiseks). 17-β-östradiooli viimase kümne aasta uuringute andmetest pinnavees on näha, et ainet on uuritud sellistest kohtadest, kust teda leida võiks — nii reoveepuhastite väljavooludest ja reoveepuhastite suublate piirkonnast ja jõgedes kohtadest, mis on reoveepuhastite mõju all. Aine sisaldus on alati olnud allpool määramispiiri. See tähendab, et ainet ei ole kunagi pinnaveest leitud, rääkimata joogivee jälgimisnimekirjaga ette antud suunisväärtuse ületamisest. Arvestada tuleb, et kasutatud analüüsimetoodika määramispiir oli kõrgem kui see, mida joogivee jälgimisnimekirja rakendusotsusega nõutakse. Vaid viimaste aastate uuringud on tehtud tundlikuma analüüsimetoodikaga, mis vastab joogivee jälgimisnimekirja rakendusotsuses nõutavale, aga ka 15 sellisel juhul ei ole ainet mitte kordagi tuvastatud pinnavees. Lisaks veest tehtud analüüsidele on ainet määratud ka veekogu setetest (et hinnata aine settesse kuhjumist) ning ka settest ei ole ainet mitte kunagi tuvastatud. Eestis on praegu kaks pinnaveehaaret, ent siiski tuleb nentida, et nende joogiveehaarete valgaladel ei ole 17-β-östradiooli määratud ei seire ega uuringute raames. Seega tuleb riskihinnangu raames esmalt välja selgitada, kas esineb risk selliste ainete olemasoluks joogiveehaarde valgalal või mitte, ja kui selline risk on, siis tuleb joogivee käitleja poolt antud ainet määrata toorveest. Nonüülfenool on tööstuses kasutatav aine (keemiatööstus, paberi ja papi tootmine, seadmete, masinate tootmine ja remont, metallitööstus), kasutatakse ka taimekaitsevahendites, olmes (olmekasutus on seotud heidetega toodetest, sealhulgas puhastusvahendid, metalltooted jne.). Aine on normeeritud pinnavees, seega on ta ka regulaarses seires sees. Mõõtmisi ja seirekohti on rohkem võrreldes eelmise ainega. Mõõtmistel kasutatud määramispiir on olnud palju tundlikum (madalam) kui joogivee jälgimisnimekirja rakendusotsuses nõutud määramispiir. Seire tulemused viimase kümne aasta kohta näitavad, et aine sisaldus pinnavees on alati olnud allpool määramispiiri, rääkimata joogivee suunisväärtuse ületamisest. Eestis on praegu kaks pinnaveehaaret ning nende joogiveehaarete valgaladel ei ole nonüülfenooli määratud ei seire ega uuringute raames. Seega ka selle aine puhul tuleb riskihinnangu raames esmalt välja selgitada, kas esineb risk selliste ainete olemasoluks valgalal või mitte, ja kui selline risk on, siis tuleb joogivee käitleja poolt antud ainet määrata toorveest. Põhjaveest 17-β-östradiooli ja nonüülfenooli määrangud seirete või uuringute raames puuduvad. Praegu pole direktiivides nõuet neid põhjaveest seirata. Seega riskihinnangu raames tuleb esmalt välja selgitada kas esineb risk selliste ainete olemasoluks toitealal või mitte, ja kui selline risk on, siis tuleb joogivee käitleja poolt antud ainet määrata toorveest. Kokkuvõttes on oluline, et VeeS § 856 lõike 2 näol on olemas regulatsioon, mille abil saab joogivee jälgimisnimekirja ainete seire vajaduse hindamisel võtta arvesse ka riikliku (nii pinna- kui põhjavee) seire tulemusi. VeeS § 856 lõikega 3 võetakse üle direktiivi artikli 13 lõike 8 seitsmes lõige ning sätestatakse, et lõikes 2 loetletud sätete alusel kehtestatud määruses sätestatud nõuete järgimise seire tulemused lisatakse VeeS § 852 lõikes 4 sätestatud kokkuvõttesse. Sisuliselt tuleb joogiveehaarde toiteala ja valgala riskihinnangu tulemuste kokkuvõttesse lisada ka andmed jälgimisnimekirja ainete kohta. VeeS § 856 lõikega 4 võetakse üle direktiivi artikli 13 lõike 8 kaheksas lõige ning sätestatakse meetmed erinevatele osapooltele, mida tuleb rakendada kui seire käigus leitakse jälgimisnimekirja aineid koguses, mis ületab jälgimisnimekirjas esitatud suunisväärtusi. Lõike 4 punkti 1 kohaselt rakendab Keskkonnaministeerium VeeS § 852 lõike 2 alusel kehtestatud riskijuhtimise meetmeid või teeb asjakohast seiret joogiveehaarde valgalade ja toitealadel või toorvees. Need riskijuhtimismeetmed saavad olla administratiivsed — näiteks veemajanduskavade meetmeprogrammide ja tegevuskavade kehtestamine, keskkonnaseire kavandamine ja korraldamine ja muus sarnased meetmed. Lõike 4 punkti 2 kohaselt rakendab joogivee käitleja ennetus- ja leevendusmeetmeid ning teeb asjakohast seiret VeeS § 852 lõike 2 alusel kehtestatud tingimustel (tingimused täpsustatakse määruses). Joogivee käitleja saab ennetada probleeme näiteks tagades, et tema omandis olevad joogiveega kokkupuutuvad materjalid vastavad nõuetele ning on korrapäraselt hooldatud. Kui muud võimalust pole, saab joogivee käitleja leevendada probleemi veetöötlusega. Viimasega seoses on sätestatud ka lõike 4 punkt 3, mille kohaselt kontrollib joogivee käitleja suunisväärtuse saavutamiseks veetöötlemise piisavust ning vajaduse korral optimeerib töötlemist. Lõike 4 punkti 4 kohaselt rakendab joogivee käitleja, Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet või 16 muu isik parandusmeetmeid koostöös Terviseametiga. Koostöö Terviseametiga on sisuliselt seotud VeeS § 92 lõike 1 punkti 10 kohaldamisega. See punkt on seotud direktiivi artikli 14 lõikega 6, mille kohaselt parameetrite väärtustele või direktiivi I lisa C osas sätestatud spetsifikatsioonidele mittevastavuse korral kaaluvad liikmesriigid, kas mittevastavus kujutab ohtu inimeste tervisele. Artikli 14 lõige 6 täpsustab, et liikmesriigid võtavad parandusmeetmeid joogivee kvaliteedi taastamiseks, kui see on inimeste tervise kaitsmiseks vajalik. Nimetatud artikkel on Eestis üle võetud VeeS § 92 lõike 1 punktiga 10, mille kohaselt korraldab Terviseamet koostöös ekspertidega terviseriski hindamise ja abinõude programmi väljatöötamise, kui joogivees on ainete ja mikroorganismide piirsisaldus ületatud. Koostöö Terviseametiga seisneb selles, et kui eelnimetatud terviseriskid on hinnatud ja vastav abinõude programm on välja töötatud, selguvad selle tulemusel meetmed, mida üks või teine osapool rakendada saab. Selgitus erinevate osapoolte selliste meetmete rakendamise kohta on leitav eelnõuga kavandatud VeeS § 852 lõike 3 selgituse juures ning selgitust täpsustatakse VeeS § 852 lõike 2 alusel kavandatavas määruses. VeeS §-ga 857 võetakse üle direktiivi artikkel 15 ja kehtestatakse joogivee kvaliteedinõuete erandi nõuded. Direktiivi kohaselt tuleks lubada teatud tingimustel ja piisavalt põhjendatud asjaoludel lubada erandite tegemist tingimusel, et need erandid ei kujuta endast võimalikku ohtu inimeste tervisele ning asjassepuutuva piirkonna joogiveevarustust ei ole võimalik muude mõistlike vahenditega säilitada. Erandid peaksid piirduma erijuhtudega. Erandit saab kohaldada Terviseamet joogivee käitleja taotlusel tingimusel, et erandi kohaldamine ei too kaasa võimalikku ohtu inimese tervisele ning asjassepuutuva piirkonna joogiveevarustust ei ole muul viisil võimalik mõistlike vahenditega korraldada. Erandi kohaldamise juhud on esitatud lõikes 1 ning lõikes 2 sätestatakse, et erandliku asjaolu esinemise korral võib Terviseamet kohaldada täiendava erandi (millest tuleb ka Euroopa Komisjoni teavitada). Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm joogivee kvaliteedinõuete erandi tegemise täpsemate tingimuste kehtestamiseks määrusega. Sisuliselt viitab volitusnorm praegu kehtivale (VeeS § 85 lõike 2 alusel kehtestatud) sotsiaalministri joogivee määrusele. Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse VeeS § 86 lõiget 1. VeeS § 86 lõige 1 sätestab joogiveehaarde valiku põhimõtted. Kehtiva korra kohaselt joogiveehaarde asukoha valikul lähtutakse sanitaarkaitseala moodustamise võimalikkusest, pinna- või põhjavee kvaliteedist ja kogusest, kehtestatud põhjaveevarust ning joogiveehaarde toiteala kaitsmise võimalustest. Eelnõuga tuuakse sisse joogiveehaarde valgala regulatsioon ning seega joogiveehaarde valikul tuleb lähtuda sarnaselt põhjavee osas joogiveehaarde toiteala kaitsmise võimalusele ka pinnaveehaarde osas joogiveehaarde valgala kaitsmise võimalusest. Joogivee direktiivi üks peamine lähtekoht on, et joogivee kvaliteedi tagamisega tuleb alustada juba joogiveevõtukohas, sealhulgas seal vajalikke kaitsemeetmeid rakendades ning seega tuleb juba joogiveehaarde valiku juures arvestada muuhulgas ka joogiveehaarde toiteala või joogiveehaarde valgala kaitsmise võimalusega. Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse VeeS §-i 87 lõigetega 11 ja 12. VeeS § 87 lõike 11 kohaselt ei loeta joogivee käitlejaks toidukäitlejat, kes võtab oma veevõtukohast vett üksnes toidukäitlemisettevõttes kasutamiseks ning seega ei pea nimetatud käitleja täitma joogivee käitlejale kehtestatud nõudeid. Toidukäitleja, kes võtab vett oma veevõtukohast üksnes toidukäitlemisettevõttes kasutamiseks, näiteks puu- ja köögivilja pesemiseks, toidu valmistamiseks, toidu koostisosana, peab tagama, et kasutatava vee kvaliteet ei mõjuta tarbimisvalmis toidu ohutust. Toidu hügieeninõuetest lähtuvalt tuleb toidukäitlemisel kasutada joogivee miinimumnõuetele vastatava kvaliteediga vett. Lisaks peab toidukäitleja täitma toiduseaduse §-s 34 sätestatud enesekontrolli nõudeid. Näiteks on ta kohustatud kontrollima toidu ja selle käitlemise nõuetekohasust ning rakendama abinõud selle tagamiseks; kindlaks määrama olulised käitlemisetapid, sealhulgas kriitilised kontrollpunktid, neid kontrollima ning registreerima kontrolli 17 tulemused Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 852/200416 artikli 5 kohaselt. Põllumajandus- ja Toiduamet kontrollib ja veendub järelevalve käigus, et toidukäitleja täidab toidule ja selle käitlemisele kehtestatud nõudeid. Muuhulgas kontrollib ja veendub Põllumajandus- ja Toiduamet, et toidukäitleja kasutab toidukäitlemisel joogivee miinimumnõuetele vastatava kvaliteediga vett ning toidukäitleja, kes võtab oma veevõtukohast vett üksnes toidukäitlemisettevõttes kasutamiseks, täidab direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 3 lõikega 5 erandi kasutamise tingimusi. Näiteks tegevusloa kohustusega ettevõtja ettevõtte korral, kes võtab oma veevõtukohast vett üksnes toidukäitlemisettevõttes kasutamiseks, veendub Põllumajandus- ja Toiduamet kõigi toiduohutuse alaste tingimuste täitmises, enne ettevõtte tegevuse alustamist ning edaspidi regulaarselt järelevalve käigus. Toidukäitleja, kellel on oma veevõtukoht ning kes tegutseb joogivee käitlejana, peab järgima joogivee käitlejale kehtestatud nõudeid. Eelnõuga kavandatu puhul on tegemist direktiivi artikli 3 lõike 5 rakendamisega. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et toidukäitlejad, kellel on oma veeallikas ning kes tegutsevad joogivee käitlejatena (näiteks peale toidu käitlemise varustavad ka tarbijat joogiveega), peavad järgima joogivee käitlemise nõudeid sarnaselt teistele joogiveekäitlejatele. VeeS § 87 lõikega 12 võetakse üle direktiivi artikkel 3 lõige 6, mis sätestab, et veekäitlejate suhtes, kes tarnivad keskmiselt alla 10 m3 ööpäevas või teenindavad alla 50 inimese äri- või avalikõigusliku tegevuse raames, kohaldatakse üksnes direktiivi artikleid 1–6 ning 13, 14 ja 15 ning asjakohaseid lisasid. VeeS võetakse säte üle nii, et viidatakse vastavatele sätetele, mis sellistele veekäitlejate suhtes ei kehti. Sisuliselt ei pea eelnimetatud tingimustele vastavad joogivee käitlejad rakendama riskihindamise, joogiveega kokkupuutavate materjale, veepuhastuskemikaale ja filtermaterjali, avalikkusele teabe andmise ja joogivee kättesaadavust puudutavaid sätteid. Eelnõu § 1 punktiga 8 asendatakse VeeS § 87 lõikes 3 sõna „kinnistuid“ sõnaga „tarbimiskoha veevärki“ ja sõna „kinnistu“ asendatakse sõnaga „tarbimiskoha“ ning sellega viiakse lõike sõnastus kooskõlla direktiivis ja peagi jõustuva ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduse kasutatava terminiga (523 SE). Eelnõu § 1 punktiga 9 võetakse üle direktiivi artikkel 13 lõige 2, mille kohaselt on vana direktiiviga võrreldes sätte sõnastust täiendatud, et joogivee kvaliteedi korrapärase seire programmides võetakse arvesse veevõtukohtade valgalade ning veevarustussüsteemide riskihindamise tulemusi. Vastav täiendus tehakse VeeS § 87 lõike 4 punktis 1. Sisuliselt peab joogivee käitleja koostama joogivee kontrolli kava nagu ka kehtiva korra kohaselt, aga võtma selle koostamisel arvesse ka joogivee veevõtukohtade valgalade ja toitealade ning veevarustussüsteemi riskihindamise ja riskijuhtimise tulemusi. Eelnõu § 1 punktiga 10 täiendatakse VeeS § 87 lõiget 4 punktiga 21. VeeS § 87 lõike 4 punktiga 21 täiendatakse joogivee käitleja ülesandeid, pannes talle kohustuse teavitada Terviseametit seoses teabega, mis puudutab Terviseameti koostatavaid kokkuvõtteid, mille kohustus on Terviseametil ja mis tuleb sisustada VeeS § 852 ja § 853 kohaselt tehtud veevõtukohtade valgalade ja toitealade ning veevarustussüsteemi riskihindamise ja riskijuhtimise andmetega, samuti joogivee kvaliteedinäitajate seire, väärtuste ületuste, intsidentide ja nendega seotud parandusmeetmete andmetega (mille kokkuvõtte koostamise kohustus tuleb VeeS § 85 lõikest 3). See kohustus on pandud joogivee käitlejale, sest Terviseamet ei koosta ise riskihinnanguid, samuti 16 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04. 2004 määrus (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta (ELT L 199, 21.07.2006, lk 39–57). 18 on joogivee käitlejal andmed joogivee kvaliteedinäitajate väärtuste ületamiste ja intsidentide kohta, millest Terviseamet ei pruugi teada. Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse paragrahvi 87 lõiget 4 punktiga 51 ja võetakse üle direktiivi artikli 17 lõike 1 ja lõike 2 esimese lause kuni loeteluni (milles olevad nõuded kehtestatakse § 85 lõike 2 alusel kehtestatud määruses). Direktiivi eessõna kohaselt peaks ajakohane tarbijale antav teave sisaldama seireprogrammide tulemusi, teavet kasutatud veetöötlemis- ja desinfitseerimisviiside kohta, teavet inimese tervise seisukohalt oluliste parameetrite ületamise kohta, asjakohast teavet veevarustussüsteemi riskihindamise ja riskijuhtimise kohta, nõuandeid, kuidas vähendada veetarbimist ja kuidas hoida ära seisvast veest tingitud terviseriske, ning samuti täiendavat teavet, mis võib üldsusele kasulik olla, näiteks teave selliste näitajate kohta nagu rauasisaldus, vee karedus ja mineraalide sisaldus, millest sageli sõltub tarbijate hinnang kraaniveele. Direktiivis märgitakse, et tarbija huvile veega seotud küsimuste vastu tuleb reageerida andes taotluse korral juurdepääsu ka kättesaadavatele varasematele seiretulemuste ja parameetrite ületamisega seotud andmetele. VeeS § 87 lõiget 4 täiendatakse punktiga 51. Tegemist on üldnõudega, mille kohaselt joogivee käitleja esitab tarbijale korrapäraselt ja vähemalt kord aastas kergesti kättesaadaval kujul teabe ning teeb elektroonselt ja tarbijapoolse põhjendatud taotluse korral muul viisil kättesaadavaks. Direktiivi artikli 17 lõikes 2 ja IV lisas sätestatud detailsed nõuded teabe esitamise kohta sätestatakse VeeS § 85 lõike 2 alusel kehtestatud määruses. Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse VeeS § 87 lõiget 4 punktiga 8 ja võetakse üle direktiivi artikli 4 lõike 1 punkt c, mis sätestab liikmesriigi kohustuse rakendada kõiki muid meetmeid, mis on vajalikud artiklite 5–14 täitmiseks, et tagada joogivee puhtus ja tervislikkus. Täienduspunkti näol muudetakse regulatsioon paindlikumaks, et joogivee puhtuse tagamiseks poleks joogivee käitleja rakendatavad meetmed piiratud ja tehakse kõik endast olenev, et tagada ohutus. Lisatud on ka Terviseametiga koostöö tegemise nõue, sest ka Terviseametile on pädeva asutusena sätestatud sarnased ülesanded joogivee valdkonnas, tema pädevuse piires. Lisaks tekib Terviseametile analoogne kohustus (vt muutmispunkti nr 15 selgitust VeeS § 92 lõike 1 punkti 112 kohta). VeeS § 87 lõike 4 punktis 8 viidatakse vastavatele VeeS-i paragrahvidele, mida reguleerivad direktiivi viidatud artiklid 5–14. Eelnõu § 1 punktiga 13 muudetakse VeeS § 88 ja võetakse üle direktiivi artikkel 16 lõige 1 ja osaliselt lõige 2 (osaliselt, sest teine osa artikli 16 lõikest 2 on soovituslikku laadi), mis käsitlevad ligipääsu tagamist joogiveele. Direktiivi eessõnas on märgitud, et õigust veele käsitleva Euroopa kodanikualgatuse (edaspidi Right2Water-algatus) järeldustest lähtuvalt määratleti Right2Water- algatuse raames selge probleemina asjaolu, et osal elanikkonnast, eelkõige tõrjutud rühmadel, puudub ligipääs olmeveele ja selle tagamine on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kestliku arengu tegevuskava 2030 kestliku arengu eesmärkide 6. eesmärgist tulenev kohustus. Direktiivi kohaselt kutsus vastavalt WHO soovitustele Euroopa Komisjon oma 19. märtsi 2014. aasta teatises „Euroopa kodanikualgatus „Vesi ja kanalisatsioon on inimõigus! Vesi on avalik hüve, mitte kaup!““ liikmesriike üles tagama kõigile elanikele ligipääs minimaalsele veevarustusele. Samuti kohustus komisjon parandama keskkonnapoliitika kaudu jätkuvalt kogu elanikkonna ligipääsu puhtale joogiveele. See on kooskõlas kestliku arengu17 6. eesmärgiga ja sellega seotud sihiga tagada kõikidele inimestele üldine ja õiglane ligipääs ohutule ja taskukohasele joogiveele. Nende vee kvaliteedi ja kättesaadavusega seotud ligipääsetavusaspektide käsitlemiseks ja osana vastusest Right2Water-algatusele ning selleks, et aidata rakendada Euroopa sotsiaalõiguste samba 20. põhimõtet, mille kohaselt on igaühel õigus saada ligipääs kvaliteetsetele esmatähtsatele teenustele, sealhulgas veele, peaksid direktiivi kohaselt liikmesriigid tegelema veele 17 https://www.un.org/sustainabledevelopment/sustainable-development-goals/ 19 ligipääsetavusega seotud probleemidega riigi tasandil, kuid samas tuleks neile jätta teatav kaalutlusruum otsustada, milliseid meetmeid täpselt rakendatakse. VeeS § 88 lõike 1 kohaselt tagab KOV kõigile isikutele puhta joogivee kättesaadavuse. See ei ole iseenesest uus ülesanne, sest kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS § 6) kohaselt on KOV ülesanne korraldada vallas ja linnas muuhulgas veevarustust ja kanalisatsiooni. Siiski kaasnevad KOV-ile eelnõuga uued ülesanded: 1) teha kindlaks joogiveele ligipääsuta või piiratud ligipääsuga inimesed, sealhulgas tuleb keskenduda eraldi kaitsetutele ja tõrjutud rühmadele (näiteks põgenikud, rändrahvaste kogukonnad, kodutud, vähemuskultuurid), ning põhjused, miks ligipääs joogiveele puudub; 2) hinnata joogiveele ligipääsu parandamise võimalusi nende inimeste jaoks; 3) teavitada neid inimesi jaotusvõrguga ühinemise võimalustest või alternatiivsetest joogivee saamise võimalustest ja vajadusel võtta kasutusele asjakohased meetmed tagamaks joogivee kättesaadavus. Direktiiv rõhutab selle küsimuses subsidiaarsuse põhimõtet ehk lähimuspõhimõtet, mis on Euroopa Liidu üks keskseid printsiipe, mille kohaselt Euroopa Liidu poliitilised otsused tuleb alati teha madalaimal võimalikul haldus- ja poliitilisel tasandil ning võimalikult lähedal kodanikele. KOV-il on kõige parem ülevaade oma piirkonna joogiveevarustuse küsimustest ja piirkondlikest eripärasest, millega arvestada, mistõttu kohustuse seadmine KOV-ile on selles kontekstis asjakohane. Samuti peavad KOV-i tegevus joogivee ligipääsu tagamisel olema proportsionaalne, leidmaks tasakaalu erinevate vastandlike huvide vahel. VeeS § 88 lõike 1 lõike 2 kohaselt korraldab KOV avalikesse kohtadesse väli- ja sisetingimustes avalikult kasutatavate joogiveevõtu seadmete paigaldamise, kui see on tehniliselt teostatav, arvestades kliimat ja kogukonna vajadusi. Tegemist on KOV-ile uue tingimusliku kohustuse seadmisega, mille eesmärk on ligipääsu parandamine ja ühisveevärgivee kasutamise propageerimine. Ära on märgitud tehniline teostatavus ja kogukonna vajadus, sest igat piirkonda tuleb vaadata eraldi — kas seal on ligipääs joogiveele juba muud moodi tagatud. Samuti tuleb seadmete paigaldamisel arvestada kliimaga, ehk väliskeskkonna jaoks toodetav joogiveevõtu seade ei pruugi sobida Eesti kliima tingimustes (külmad talved). Lisaks on direktiivi kohaselt soovitatav ühisveevärgivee kasutamise propageerimiseks võtta kasutusele järgmisi meetmeid, nagu: 1) teadlikkuse suurendamine lähimatest väli- ja sisetingimustes olevatest ühisveevärgivee kasutamise kohtadest; 2) kampaaniad inimeste teavitamiseks ühisveevärgivee kvaliteedist; 3) haldusasutustes ja üldkasutatavates hoonetes ühisveevärgivee pakkumise toetamine; 4) restoranides, sööklates ning toitlustusteenuste osutamisel klientidele tasuta või odava ühisveevärgivee pakkumise julgustamine. Selliseid meetmeid on soovitatav rakendada kas KOV-il või riigil (Sotsiaalministeerium või Terviseamet ohutu joogivee kampaaniate raames, Keskkonnaministeerium ühisveevärgiga liitumise ja toetusmeetmete või ka näiteks Rahandusministeerium hajaasustuse kontekstis). VeeS § 88 lõike 3 sätestatakse, et kui joogivett ei jätku joogi- ja toiduvalmistamise vajaduse rahuldamiseks, on KOV-il õigus piirata joogivee kasutamist muul otstarbel senikaua, kuni veevaru on vajaliku tasemeni taastunud. Tegemist on juba kehtivas seaduses olemasoleva sättega, mis sõnastatakse uuesti, kuna muutmisele läheb terve paragrahv. VeeS § 88 lõike 4 kohaselt koostab KOV iga kuue aasta tagant ülevaate sama paragrahvi lõigetes 1–2 sätestatud õiguste ja kohustuste täitmise kohta ning esitab selle Terviseametile. Seatav kohustus on seotud direktiivi artikli 18 lõike 1 punktiga a, mille kohaselt koostavad liikmesriigid hiljemalt 12. jaanuariks 2029. aastal andmestiku, mis sisaldab teavet meetmete kohta, mida on rakendatud joogiveele ligipääsu parandamiseks ja tarbimise propageerimiseks, ning teavet joogiveele 20 juurdepääsu omava elanikkonna osakaalu kohta, ning ajakohastavad seda iga kuue aasta järel. Kõikide KOV-ide ülevaated tuleb eelnõuga kavandatava VeeS rakendussätte (VeeS § 2846 lg 1) kohaselt koostada esimest korda 2028. aasta 12. jaanuariks ja esitada see Terviseametile. Kõikide KOV-ide ülevaadetest koostatava andmestiku ehk VeeS-i mõistes „kokkuvõtte“ peab VeeS-i rakendussätete kohaselt koostama Terviseamet (VeeS § 2846 lg 2) esimest korda direktiivis nõutud tähtajaks, s.o 2029. aasta 12. jaanuariks. Tähtaeg KOV-ile määratakse direktiivis nõutust aasta aega varasemaks, et Terviseametil oleks piisav aeg kõikide KOV-ide ülevaadete koondamiseks, läbitöötamiseks ja kokkuvõtte koostamiseks Euroopa Komisjonile, Euroopa Keskkonnaametile ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusele (seegi on direktiivist tulenev kohustus). Eelnõu § 1 punktiga 14 muudetakse VeeS § 92 lõike 1 punktid 5 ja 6. VeeS § 92 lõike 1 punkti 5 muutmisega täiendatakse kehtivat sõnastust sellega, et Terviseametil tuleb lisaks nõustada vara omanikke ja nii tarbijale, käitlejale kui ka vara omanikule tuleb soovitusi anda ka parandusmeetmete rakendamiseks. Tegemist on sätte olemasoleva sõnastuse täiendamisega vastavalt direktiivi artikli 6.3.a-le ja 6.3.b-le. Nõustamine igasuguste meetmete osas saab toimuda üksnes Terviseameti pädevuse piires vastavalt Terviseameti põhimäärusele. VeeS § 92 lõike 1 punkti 6 muutmisega võetakse üle artikli 14 lõige 5 ja täiendatakse kehtivat sõnastust joogivett puudutava tingimusega, et Terviseamet otsustab kvaliteedinõuetele mittevastava joogivee kasutamise üle, muu hulgas arvestades võimalikke joogivee tarbimise katkestamisest või selle kasutamise piiramisest tulenevaid ohte inimeste tervisele. Selleks peab Terviseamet oma otsustes kaaluma ja riske hindama, kas näiteks mikrobioloogiliste näitajate piirväärtuste ületamisel tuleks vee kasutamist piirata või tekib selle tagajärjel suurem probleem (näiteks vee puudusest või hügieenitingimuste halvenemisest tingitud haiguste levik). Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse VeeS § 92 lõiget 1 punktidega 111 ja 112. VeeS § 92 lõiget 1 punktiga 111 võetakse üle artikli 15 lõige 5 ning seatakse Terviseametile kohustus teavitada VeeS § 857 lõikes 1 sätestatud erandi tegemisest viivitamata ja kohasel viisil erandist mõjutatud elanikkonda ning ühtlasi kohustus nõustada elanikkonnarühma, kellele erand võib olla eriti ohtlik. Kuidas Terviseamet seda nõustamist ja teavitust teeb, jääb tema kaalutlusotsuseks, hinnates seda, milline on parim viis info edastamiseks. VeeS § 92 lõiget 1 punktiga 112 võetakse üle artikli 4 lõige 1 punkt c ning seatakse Terviseametile kohustus rakendada muid Terviseameti pädevuses olevaid meetmeid VeeS §-des 85–856 sätestatud nõuete täitmiseks. Direktiivi kohaselt rakendavad liikmesriigid meetmeid, mis on vajalikud joogivee tervislikkuse ja puhtuse tagamiseks ning direktiivi miinimumnõuete kohaldamisel käsitatakse joogivett tervisliku ja puhtana, kui on täidetud muuhulgas nõue, et on rakendatud kõik muud meetmed, mis on vajalikud artiklite 5–14 täitmiseks. Eelnõus viidatakse nende artiklite vastavatele sätetele VeeS-is ning võetakse direktiivi kohustus üheselt üle. Täienduspunkti näol muudetakse regulatsioon paindlikumaks, et joogivee puhtuse tagamiseks poleks Tervisemeti poolsed meetmed piiratud ja võetakse kõik endast olenev, et tagada ohutus. Analoogne kohustus kehtestatakse ka joogivee käitlejatele (VeeS § 87 lõige 4 punkt 8), sest mõlemal osapoolel on oma roll ja ülesanded joogiveega seotud meetmete rakendamisel. Eelnõu § 1 punktiga 16 muudetakse VeeS 6. peatüki 6. jao pealkiri, täiendades seda joogiveehaarde valgalaga. VeeS 6. peatüki 6. jagu reguleerib tegevuste piiramist veehaarde sanitaarkaitsealal, joogiveehaarde toitealal ja hooldusalal. Kuna eelnõuga tuuakse sisse joogiveehaarde valgala regulatsioon pinnaveehaarete osas (põhjaveehaarete osas on kehtivas regulatsioonis juba 21 joogiveehaarde toiteala regulatsioon) ning et riskihindamistest lähtuvalt võib olla vajalik võtta kaitsemeetmeid ka joogiveehaarde valgalal, siis tuleb ka 6. jao pealkirja täiendada joogiveehaarde valgalaga. Eelnõu § 1 punktiga 17 muudetakse VeeS §-i 153. Selles paragrahvis defineeritakse joogiveehaarde toiteala ja reguleeritakse seal tegevuse piiramist. Paragrahvi täiendatakse joogiveehaarde valgala definitsiooniga ja seal tegevuse piiramise regulatsiooniga. Tegevuste piirangute osas laiendatakse kehtivat tegevuste piirangute regulatsiooni joogiveehaarde toitealalt ka joogiveehaarde valgalale. VeeS § 852 kohaselt joogiveekäitleja poolt tehtud joogiveehaarde toiteala või joogiveehaarde valgala riskihindamise järelduste alusel võib Keskkonnaamet joogiveehaarde kaitseks selle toitealal või valgalal vajaduse korral keelata või piirata järgmisi tegevusi: 1) sellise ehitise ehitamine, millega kaasneb keskkonnaoht; 2) väetise ja taimekaitsevahendi kasutamine; 3) ohtlike ainete juhtimine pinnasesse, pinna- ja põhjavette; 4) reoveesette kasutamine ja sõnnikuauna paigutamine; 5) maavara kaevandamine; 6) jäätmete käitlemine; 7) kalmistu rajamine. VeeS § 153 lõikes 4 sätestatakse joogiveehaarde toiteala ja valgala määramise kord keskkonnaministri määrusega, nagu ka kehtiva korra kohaselt. Sisulised muudatused puuduvad. Eelnõu § 1 punktiga 18 muudetakse VeeS § 192 lõike 3 punkti 3. Säte reguleerib täna seda, et veeloa andmisest võib Keskkonnaamet keelduda kui veehaarde sanitaarkaitsealale, hooldusalale või joogiveehaarde toitealale kavatsetakse juhtida ohtlikke aineid. Kuna eelnõuga tuuakse sisse joogiveehaarde valgala regulatsioon, siis muudetakse ka VeeS § 192 lõike 3 punkti 3, et ka joogiveehaarde valgalale ohtlike ainete juhtimiseks võib Keskkonnaamet keelduda veeloa andmisest sarnaselt joogiveehaarde toitealaga. Muudatus on vajalik, et nii joogiveehaarde toiteala kui ka joogiveehaarde valgala kaitsta ohtlike ainete eest kaitsmaks joogivee kvaliteeti juba võimalike probleemide tekke alguskohas. Eelnõu § 1 punktiga 19 võetakse üle direktiivi artikkel 4 lõige 3 ja täiendatakse VeeS §-i 195 lõigetega 4 ja 5, mis reguleerivad veelekete vähendamist. Direktiivi eessõna kohaselt on tänu seiremeetodite paranemisele muutunud lekkemäärad üha nähtavamaks. Veetaristu tõhususe parandamiseks, sealhulgas selleks, et vältida olmevee nappide ressursside ülekasutamist, peaksid kõik liikmesriigid hindama veelekete taset ja neid teatava künnise ületamisel vähendama. VeeS § 195 lõike 4 kohaselt kasutab joogivee käitleja, kes osutab teenust ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemi kaudu, millega varustatakse vähemalt 10 000 kuupmeetrit ööpäevas või teenindatakse vähemalt 50 000 inimest, veelekete taseme ja veelekete vähendamise võimaluste hindamisel taristu lekkeindeksi hindamismeetodit või muud asjakohast meetodit. Sellisele kriteeriumile vastavad Eestis hetkel kolme linna veevärgid – Tallinna, Tartu ja Narva. Leketest raporteerivad joogivee käitlejad veearuandluses ka täna juba Eesti Keskkonnaagentuurile, seega sisuliselt pole tegemist täiesti uue tegevusega. Veelekete hindamiseks on Euroopa Komisjon soovitatud kasutada ILI meetodit18. Eelnõuga kavandatavate VeeS-i rakendussätete (VeeS § 2848) kohaselt esitab joogivee käitleja lekete hindamise tulemused Keskkonnaagentuurile hiljemalt 2025. aasta 31. oktoobriks ning Keskkonnaagentuur edastab hindamise tulemused Euroopa Komisjonile hiljemalt 2026. aasta 12. jaanuariks, mis on direktiivist tulenev tähtaeg. VeeS § 195 lõike 5 kohaselt sätestatakse, et kui taristu veelekete tasemele on Euroopa Komisjon kehtestatud künnisväärtuse, peab veelekete tase olema künnisväärtusest väiksem. Kui joogivee käitleja taristu veelekete tase ületab kehtestatud künnisväärtuse, koostab joogivee käitleja veelekete 18 https://doi.org/10.2166/aqua.1999.0025 22 vähendamise tegevuskava ja esitab selle aastaruandes Keskkonnaagentuurile. Künnisväärtust pole eelnõu koostamise hetkel kehtestatud, nimelt direktiivi artikli 4 lõike 3 eelviimase lõigu kohaselt võtab Euroopa Komisjon hiljemalt 12. jaanuariks 2028. aastal kooskõlas artikliga 21 direktiivi täiendamise eesmärgil vastu delegeeritud õigusakti, milles sätestatakse taristu lekkeindeksil või muul asjakohasel meetodil põhinev künnis, mille ületamisel peavad liikmesriigid esitama tegevuskava. Selle delegeeritud õigusakti koostamisel kasutatakse liikmesriikide hinnanguid ja nende hinnangute alusel kindlaks määratud Euroopa Liidu keskmist lekkemäära. Direktiivi artikli 4 lõike 3 viimase lõigu kohaselt esitavad hiljemalt kaks aastat pärast eelnimetatud delegeeritud õigusakti vastuvõtmist liikmesriigid, kelle lekkemäär ületab delegeeritud õigusaktis sätestatud künnise, komisjonile tegevuskava, milles nähakse ette lekkemäära vähendamiseks võetavad meetmed. Eelnõu koostamise ajal ei saa tegevuskava esitamise tähtaega VeeS-i rakendussätetesse panna, sest pole teada, millal komisjon vastava delegeeritud akti vastu võtab (millest sõltub tegevuskava komisjonile esitamise tähtaeg). Eelnõu § 1 punktiga 20 muudetakse VeeS § 250 lõiget 3 ning täiendatakse Terviseameti järelevalve sätteid. Terviseametile lisanduvad järelevalve kohustused direktiivi ülevõtmise muudatustest tingitud uute nõuetega seoses. Võrreldes kehtiva korraga lisandub VeeS § 852 lõige 2, § 853 lõige 2, § 854 lõige 5 ja § 855 lõige 2. VeeS § 852 lõike 2 alusel kehtestatakse määrusega joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamise ja -juhtimise nõuded. Nende nõuete üle tehtav järelevalve jagatakse erinevate asutuste vahel. Kusjuures Terviseamet saab teha järelevalvet üksnes joogivee käitleja kohustusi puudutavate nõuete üle. VeeS § 853 lõike 2 alusel sätestatakse veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise nõuded ning VeeS § 854 lõike 5 alusel sätestatakse, et kui tarbimiskoha veevärgi riskihindamise või tarbimiskoha seire tulemusel selgub, et kinnistusisesest jaotussüsteemist või sellega seotud tootest või materjalist tuleneb risk inimese tervisele, korraldab prioriteetse tarbimiskoha omanik riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks asjakohaste meetmete rakendamise vastavalt VeeS § 854 lõike 6 alusel määrusega kehtestatud nõuetele. Eelnõu § 1 punktiga 21 muudetakse VeeS §-i 260, mis reguleerib veekaitsevööndis, sanitaarkaitsealal, joogiveehaarde toitealal, hooldusalal või nitraaditundlikul alal kehtestatud nõuete rikkumise eest määratava rahatrahvi suurust füüsilisele ja juriidilisele isikule. Kuna eelnõu kohaselt tuuakse uue terminina sisse joogiveehaarde valgala, siis ka see lisatakse VeeS §-is 260 esitatud loetellu. Eelnõuga lisatakse karistatavate tegevuste loetellu karistus tegevuspiirangute rikkumise eest valgalal sarnaselt täna reguleeritud tegevuspiirangute rikkumise eest toitealal. Trahvimäärasid eelnõuga ei muudeta. Praegu lubab karistusseadustiku § 47 kohaldada juriidilisele isikule rahatrahvi kuni 400 000 eurot. Kehtivas VeeS §-s 260 on juriidilisele isikule toitealal tegevuspiirangute rikkumise eest määratava rahatrahvi maksimummääraks 300 000 eurot. Ka füüsilisele isikule valgalal tegevuspiirangute rikkumise eest karistusmäära kehtestamisel on lähtutud kehtiva VeeS §-s 260 sätestatud määrast. Valgala kohta kehtestatakse trahvimäärad tõsiseltvõetavuse tagamiseks ning põhjendatud on sarnaste väärtegude eest ettenähtud karistusmäärade ühtlustatus. Määratavad karistused on eelnõu koostaja hinnangul tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Karistusmäärade kehtestamisel on lähtutud õiguskorra kaitsmise huvidest. Silmas on peetud, et trahvimäärad omaksid nii eri- kui ka üldpreventiivset mõju ehk kujundaksid nii süüdlase kui ka kogu ühiskonna hoiakut, arvestades sealjuures rikkumise võimalikku olemust ja selle tagajärgi. Eelnõu § 1 punktiga 22 muudetakse seaduse 14. peatüki 1. jao pealkiri ja lisatakse sinna sõna „järelhindamine“, sest direktiivi ülevõtmise tulemusel tuleb hinnata VeeS § 852 esitatud regulatsiooni rakendamise mõju ja tulemuslikkust. 23 Joogiveehaarde valgalade ja toitealade riskihindamise ja -juhtimise meetmete järelhindamine sätestatakse eelnõuga kavandatava VeeS §-s 2849. Järelhindamise teeb Keskkonnaministeerium. Järelhindamise tegemise ajaks on määratud 2032. aasta. Järelhindamise tähtaja valik on seotud direktiivi artikli 8 lõike 4 viimase lausega, mille kohaselt tagavad liikmesriigid, et riskijuhtimise meetmete tõhusus vaadatakse läbi asjakohaste ajavahemike järel ning 2032. a on seotud riskihindamise ja -juhtimise tähtaegadega, peale mida on piisavalt aega meetmete võtmise osas järeldusi teha. Kuna eelnõu peamine eesmärk on vähendada joogivee varustamisega seotud riske tervisele ja keskkonnale, mõõdetakse järelhindamise käigus seadusemuudatustega seotud eesmärkide saavutatust ja täidetust. Eelnõu § 1 punktiga 23 täiendatakse VeeS-i §-dega 2841–2849 ja lisatakse kõik direktiivi ülevõtmise ja rakendamisega seotud sätted. Eelnõu § 1 punktiga 24 täiendatakse VeeS-i normitehnilise märkusega, milles viidatakse joogivee direktiivile. Eelnõu §-s 2 sätestatakse seaduse jõustumine. Seadus on planeeritud jõustuma 2023. aasta 12. jaanuaril, mis on ühtlasi direktiivi ülevõtmise tähtaeg. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga võetakse kasutusele uued mõisted. Eelnõuga kavandatava VeeS § 153 lõike 1 kohaselt täpsustatakse olemasolevat joogiveehaarde toiteala mõistet. Joogiveehaarde toiteala on piirkond, millelt põhjavesi liigub veehaardesse ja mille ulatus esitatakse VeeS § 852 kohases riskihindamise aruandes. VeeS § 153 lõike 2 kohaselt tuuakse uue mõistena sisse joogiveehaarde valgala. Joogiveehaarde valgala on piirkond, millelt pinnavesi liigub veehaardesse ja mille ulatus esitatakse VeeS § 852 kohases riskihindamise aruandes. Nimetatud terminid võtavad üle joogivee direktiivi artiklis 8 toodud olmevee veevõtukoha valgala termini. Kuna põhjavee puhul ei räägita valgalast, vaid toitealast, siis on vajalik põhjavee ja pinnavee osas sätestada terminite erinevad nimetused, kuigi sisu on neil terminitel sama — tegemist on alaga, millelt vesi liigub veevõtukohta. Joogiveehaarde valgalana käsitletakse selle pinnaveekogu, millest võetakse vett joogivee tootmiseks, valgala, ja mille ulatus ning piir on esitatud EELIS-es. Joogiveehaarde toitealad tuleb eraldi määrata hüdrogeoloogilise modelleerimisega. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/2184 olmevee kvaliteedi kohta (uuesti sõnastatud). Direktiivi ülevõtmise tähtpäev on 12. jaanuar 2023. aastal. Direktiivi ülevõtmise vastavustabel on esitatud seletuskirja lisas 1. 6. Seaduse mõjud Direktiivi ülevõtmise eesmärk on vähendada joogivee varustamisega seotud riske tervisele ja keskkonnale, optimeerida joogivee käitluse kulusid ja tagada ohutu joogivesi kogu elanikkonnale. 24 Käesoleva seaduseelnõu väljatöötamiseks ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust. Oluliste mõjude ilmnemisel on vaja lisada HÕNTE § 46 nõuetele vastavalt põhjalikum mõjuanalüüsi aruanne. Sotsiaalministeerium on põhjalikuma mõjuanalüüsi koostanud ning see sisaldub seletuskirja mõjude osas. Mõju analüüsi koostamiseks on kasutatud Terviseameti andmeid. Eelnõus esitatud muudatuste rakendamisel võib eeldada mõju esinemist järgmistes valdkondades: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju, mõju elu- ja looduskeskkonnale ning mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste asutuste korraldusele. Eelnõu mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta majandust, regionaalarengut ning riigi julgeolekut ja välissuhteid, mistõttu ei ole mõjusid selles valdkonnas hinnatud. Käesolev peatükk ei käsitle eelnõu tehnilisi muudatusi, mis õigusselgust parandavad, kuid ei too kaasa mõjusid. Muudatus 1: Veeohutuse riskipõhise lähenemise käsitluse kohustus (joogiveehaarde toiteala ja joogiveehaarde valgala ning veevarustussüsteemi riskihindamine ja -juhtimine) Mõju majandusele Mõju sihtrühm I: joogivee käitlejad, kes teenindavad Eestis riikliku järelevalve all olevaid veevärke. Terviseameti andmetel on Eestis riikliku järelevalve all 1 355 veevärki19, mida teenindab 599 käitlejat (ettevõtted, eraisikud, MTÜ-d, ühistud). Veevärke, mis varustavad tarbijat keskmiselt alla 10 kuupmeetri vett ööpäevas või teenindavad alla 50 inimese, sh majandus- või avalik-õigusliku tegevuse raames, on Terviseameti andmetel kokku 801 (60% kõikidest veevärkidest) ning neid opereerib 545 veekäitlejat. Veevärke, mis varustavad ööpäevas 10 kuni 100 kuupmeetrit vett või mis teenindavad 50 kuni 500 inimest on Terviseameti andmetel kokku 468 (35% kõikidest veevärkidest). Sellises vahemikus veevärke teenindab 103 käitlejat. Selguse huvides tuleb välja tuua, et üks käitleja võib samaaegselt opereerida erinevates vahemikes vett varustavate veevärkidega. VeeS-i muudatused mõjutavad seega osa Eestis riikliku järelevalve all olevatest veevärkidest. Joogiveehaarde toiteala ja valgala riskihindamise ja -juhtimise kohustusest on mõjutatud 554 veevärki, mida haldab 113 veekäitlejat ning veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise kohustus mõjutab 86 veevärki, mida haldab 53 veekäitlejat. Mõju sihtrühma võib seega pidada keskmiseks, kuna mõjutatud on alla poole veekäitlejatest. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Eestis pole hetkel joogiveehaarde toiteala ja valgala riskihindamine ja -juhtimine ning tarbimiskoha veevärgi riskihindamine reguleeritud. Praegu kehtiva korra alusel on joogivee käitlejal võimalus (mitte kohustus) teha veevarustussüsteemi riskihindamist ja -juhtimist. Seni oli joogivee käitlejal 19 https://www.terviseamet.ee/sites/default/files/Keskkonnatervis/Joogivesi/joogivee_kvaliteet_eestis_kokkuvote_2006- 2021.zip 25 võimalus valida, kas analüüsida kõiki joogivee määruses sätestatud näitajaid ja seeläbi teha järeldusi joogivee ohutuses või teha riskihindamise ja analüüsida ainult tema piirkonnale ja veevarustussüsteemile omaseid näitajad ning optimeerida seeläbi ka veekäitlusega seotud kulusid. Seaduse muudatuste tulemusena muutub nii joogiveehaarde valgalade ja toitealade kui ka veevärgi varustussüsteemi riskihindamine ja -juhtimine ning tarbimiskoha veevärgi riskihindamine kohustuslikuks kõigile joogivee käitlejatele, v.a erandid. Erandina ei kehti joogiveehaarde valgalade ja toitealade riskihinnangu ja -juhtimise kohustus veevärkidele, kus varustatakse tarbijat keskmiselt alla 10 kuupmeetri ööpäevas või mis teenindab alla 50 inimese majandus- või avalik-õigusliku tegevuse raames. Lisaks ei ole veevärgi varustussüsteemi riskihindamine ja -juhtimine kohustuslik joogivee käitlejatele, kes varustavad ööpäevas keskmiselt 10 kuupmeetrit kuni 100 kuupmeetrit vett või teenindavad 50 kuni 500 inimest. Riskihindamise koostamise ja sisu nõuded täpsustatakse joogivee kvaliteedinõuete määruses. Muudatuste ulatust sihtrühmale võib pidada keskmiseks, kuna praegu reguleerimata joogiveehaarde toiteala ja valgala riskihindamine ja -juhtimine muutub direktiivi ülevõtmisega kohustuslikuks joogivee käitlejatele, kelle opereerida on 40% Eestis riikliku järelevalve all olevatest veevärkidest. Veevärgi joogiveehaarde toiteala määramisega võib kaasneda kulu juhul, kui joogivee käitleja soovib rajada uusi veevärke (veevõtukohti), mille rajamine toimub peale direktiivi rakendamiseks tehtava töö tellimist riigi poolt. Sellistele veevärkidele peavad joogivee käitlejad joogiveehaarde valgala või toiteala riskihinnangu oma kuludega tegema. Selliste kulude suurusjärku on keeruline hinnata, sest kui riik tellib toiteala määramise veevärkidele ühe tööna, siis on see eeldatavasti säästlikum ja tagab ühtlase kvaliteedi ning direktiivi tähtaegade saavutamise. Kui käitleja rajab veevärgi (veevõtukoha) peale direktiivi rakendamiseks tehtava töö tellimist, siis peab arvestama suurusjärguga 1000–2000 eurot ühe veevärgi (ehk ühe veevõtukoha) kohta. Toiteala määramise tööd saab teha hüdrogeoloogilise töö tegevusloaga ettevõte või isik (keskmine tööks kuluv aeg 24 töötundi, keskmine tunnihind 50 eurot). Samuti muutub hetkel kehtiva regulatsiooni kohaselt valikuline veevarustussüsteemi riskihindamine ja -juhtimine kohustuslikuks alla pooltele riikliku järelevalve all olevatele veevärkidele ning nende käitlejatele. Veevärgi veevõtukoha joogiveehaarde toiteala ja valgala riskihindamise ja -juhtimisega ning veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimisega seotud majanduslikke mõjusid on raske prognoosida, sest igat veevärki mõjutavad erinevad näitajad ja muutujad. Veevärgi joogiveehaarde valgala või toiteala on erinev, samuti on erinev see, millised on valgala või toiteala inimtekkelised koormusallikad ja looduslikud vees esinevad ühendid, kust vett võetakse (pinnavesi või põhjavesi), sealhulgas millisest põhjaveekihist, millised on veetöötlusviisid, veepuhastuskemikaalid, joogiveega kokkupuutuvad materjalid jne. Näiteks veevärgid, mis võtavad vee ülemistest põhjaveekihtidest, on inimtekkelisele koormusele rohkem avatud ja seega võib seal tekkida vajadus määrata joogiveehaarde toitealal või veevarustussüsteemis rohkem analüüse võrreldes sügavamate ja paremini kaitstud põhjaveekogumite põhjaveekihtidega. Veevarustuse riskipõhise käsitluse üldine mõju majandusele on eeldatavalt positiivne, sest kui varasemalt hinnati joogivee kvaliteeti kraani otsast ja probleemide puhul tegeleti tagajärgedega ning analüüsiti kõiki nõutud joogivee kvaliteedinäitajaid, siis riskipõhise käsitluse mõte on optimeerida ja tõhustada kogu veevarustusprotsessi — tegeleda riskide, ohtude ja ohtlike olukordadega võimalikult varajases etapist, selliselt et võtta vastutusele nende riskide või ohtude põhjustajad, töödelda joogivee tootmiseks võetavat vett võimalikult vähe ja suunata ressursid kõige 26 kriitilisematesse veevarustusahela punktidesse. Riskipõhise käsitluse kohaselt tuleb tegeleda ainult piirkonna jaoks oluliste riskidega ning analüüsida üksnes piiratud arv joogivee kvaliteedinäitajaid. Näiteks, kui valgalal või toitealal tuvastatakse saasteallikas, mis riskide juhtimisel vastutusele võetakse ning mille tegevust piiratakse (selle tulemusel ei pea joogivee käitleja tegema vastavate probleeme põhjustavate ühendite kulukat seiret ja rakendama veetöötlust nende ühendite eemaldamiseks või sisalduse vähendamiseks). Riskihinnangu ja -juhtimise abil on võimalik joogiveega seotud probleeme ennetada ja joogivee käitlust paremini planeerida, sealhulgas valmistuda võimalikeks kriisideks (näiteks kliimamuutustega seotud veeressursi küsimused, üleujutused, põuad, elektrikatkestused, sõjaolukord). Probleemide ennetamise ja kogu veekäitluse protsessi tõhustamine võimaldab eeldatavasti ka kulusid säästa, mis tekiks siis kui joogivee probleeme lahendatakse tagantjärgi, üksnes kraani otsast ohutust hinnates. Kuna riik plaanib riskide hindamise ja juhtimise abistamiseks välja töötada vastavat mudelit, siis eeldatavasti riskide enda hindamisel ja juhtimisel joogivee käitlejad kulusid kandma ei pea (näiteks analüüsi sisse tellimine konsultandilt). Seetõttu peaks riskihindamise ja -juhtimise rakendamine tooma majandusele pikemas perspektiivis eeldatavasti positiivsed mõjud. Muudatuste tulemusena muutub sihtrühma senine toimimine ning muudatustega on tarvis kohaneda. Mõju avaldumise sagedust saab pidada väikeseks, kuna riskihindamise etapid vaadatakse üle iga kuue aasta tagant ning vajadusel hinnangud ajakohastatakse. Joogiveehaarde valgalade ja toitalade riskihindamise ja -juhtimise esimene tähtaeg on hiljemalt 2026. aasta juulis ning veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise esimene tähtaeg on hiljemalt 2028. aasta jaanuaris. Seega on sihtrühma kokkupuude muudatuse mõjudega harv. Joogiveehaarde toiteala ja valgala ning veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise kohustusega kaasnevad olulised mõjud joogivee käitlejatele, kes teenindavad Eestis riikliku järelevalve all olevaid veevärke. Ebasoovitavate mõjude risk võib kaasneda veekäitlejatele, kellele muutub riskihindamine võrreldes varasemaga kohustuslikuks. Kaasnevat mõju võib pidada oluliseks. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: joogivee tarbijad Terviseameti andmetel on Eestis riikliku järelevalve all olevate 1 355 veevärgi peale kokku 1 153 493 püsitarbijat. Veevärgid, mis varustavad alla 10 kuupmeetri vett või teenindavad alla 50 tarbija, varustavad kokkuvõttes vett 17 150 püsitarbijale. Veevärgid, mille varustamise tase jääb 10 ja 100 kuupmeetri või 50 kuni 500 inimese vahele, varustavad joogivett kokku 130 513 püsitarbijale. Veevärgid, mis varustavad üle 100 kuupmeetri vett või teenindavad üle 500 tarbija, varustavad joogiveega 1 005 830 püsitarbijat. Direktiivi ülevõtmisega kaasnev joogiveehaarde toiteala ja valgala riskihindamise ja -juhtimise kohustus mõjutab otseselt seega 1136 343 püsitarbija joogivee kvaliteeti. Veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise kohustus mõjutab 1 005 830 püsitarbija veekvaliteeti. Seega võib sihtrühma pidada suureks, kuna mõjutatud on enamik püsitarbijatest. 27 Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Joogiveehaarde toiteala ja valgala ning veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise kohustusega kaasnevate mõjude ulatust sihtrühmale võib pidada keskmiseks, kuna hetkel juba joogivesi vastab kvaliteedinõuetele (2021. aastal kasutas kõikidest ühisveevärgi tarbijatest 98,76% vett mille mikrobioloogiliste, keemiliste ja indikaatornäitajate mittevastavusi ei tuvastatud) ning riskipõhised meetmed toovad kaasa joogivee kvaliteedi tagamise veel paremal tasemel. Joogivee kvaliteet mõjutab oluliselt inimeste tervist ja heaolu. Mõju ulatust võib pidada samuti suureks, kuna joogivee tarbimine on igapäevane ning muudatusest on positiivselt mõjutatud suure osa Eestis riikliku järelevalve all olevatest veevärkidest, mis teenindavad suurt osa joogivee püsitarbijatest. Muudatustega ei kaasne ebasoovitavate mõjude riski sihtrühmale, kuna muudatus mõjutab neid vaid positiivselt. Joogiveehaarde toiteala ja valgala ning veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise kohustusega kaasneb oluline mõju, kuna positiivselt mõjutatud on suur osa joogivee püsitarbijatest. Riskihindamise rakendamisel kasvab eeldatavasti ka tarbijate usaldusväärsus kraanivee (joogivee) suhtes, sest joogivee käitlejad ja riik võtavad järjest rohkem meetmeid joogivee ohutuse tagamiseks. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Sihtrühm : Terviseamet, Keskkonnaamet, Sotsiaalministeerium, Keskkonnaministeerium, KOV-id Mõju sihtrühma võib pidada keskmiseks. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet või muu isik (näiteks KOV) peab riski ennetamiseks ja kontrollimiseks rakendama riskijuhtimise meetmeid (nii ennetavaid kui ka leevendavaid) olenevalt vajadusest ja vastutusalast. Direktiivi ülevõtmisega kehtestab joogiveehaarde valgala ja toiteala ning veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise nõuded valdkonna eest vastutav minister määrusega. Selle määruse menetluse raames hinnatakse riskijuhtimise meetmete mõjusid. Kehtestatud nõuete järgimise kohta hakkavad Terviseamet ja Keskkonnaministeerium iga kuue aasta tagant koostama ajakohastatud kokkuvõtteid. Terviseamet peab lisaks koostama kokkuvõtte ka veevarustussüsteemi riskihindamise kohta ning mõlema riskihindamise etapi kokkuvõtted tegema kättesaadavaks Euroopa Komisjonile, Euroopa Keskkonnaametile ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusele. Veevarustusahela riskihindamise ja riskijuhtimise teeb joogivee käitleja, kuid ta ei pruugi olla teadlik tema veevõtukoha valgala hüdrogeoloogilistest tingimustest, maakasutusest, vee äravoolu ja varustamise protsessidest ning neid mõjutatavatest teguritest ning kuidas see kõik joogivee kvaliteeti (või varusid) mõjutada võib. Siinkohal on oluline roll Keskkonnaministeeriumil, kelle tagada on riskihindamiseks vajalike andmete olemasolu ja kättesaadavus. Muudatustest tulenevalt plaanib riik korraldada tsentraalselt joogiveehaarete valgalade ja toitealade ulatuse määramise ja nende kirjelduse töö tegemise (sealhulgas GIS ruumianalüüs) ja arendada välja mudel või rakendus, mis aitab joogivee käitlejatel hinnata riske arvesse võttes kogu veevarustusahelat. Riskide ohjamise meetmeid peavad vajadusel arvesse võtma loastamise protsessis Keskkonnaamet, vajadusel Keskkonnaministeerium veemajanduskavade ettevalmistajana, et lisada meetmed veemajanduskavade meetmeprogrammi. KOV saab võtta meetmeid joogivee ohutuse tagamiseks 28 läbi ruumilise planeerimise, ehituslubade, veevarustuse korraldamise jm tema vastutuses olevate toimingutega. Muudatuste tulemusena kaasneb tõenäoliselt ka vajadus Keskkonnaministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi valitsemisala protsesside ja andmevahetuse ülehindamiseks ning IT-süsteemide ja andmebaaside arendamiseks. Nii mõju ulatust kui avaldumise sagedust võib hinnata keskmiseks. Muudatuste järgselt lisandub asutustele tööülesandeid, mille tulemusel suureneb töökoormus, kuid tegemist on mõjuga, mis aja jooksul leeveneb. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on pigem keskmine, kuna suureneb asutuste töömaht. Tegemist on olulise mõjuga, kuna muudatused mõjutavad kahte ministeeriumi ja nende allasutusi ning tõenäoliselt kasvab ülesannete lisandumisega töökoormus ning vajadus IT-alasteks arendusteks. Muudatus 2: veeohutuse riskipõhise lähenemise käsitluse kohustus (tarbimiskoha veevärgi riskihindamine) Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste asutuste korraldusele Mõju sihtrühm I: Terviseamet Tarbimiskoha veevärgi riskihindamisega ja sellega seotud kokkuvõtte koostamisega hakkab Terviseametis tegelema keskkonnatervise osakond ja regionaalosakonnad. Terviseametil tekib joogiveeohutuse pädeva asutuse ja riikliku järelevalvega seotud kohustuste tõttu töökoormuse tõus ning vajadus kahe kuni kolme uue töökoha loomiseks. Kaudselt on mõju sihtrühmaks ka Terviseameti riskihindamise järgselt selguvad prioriteetsete tarbimiskohtade omanikud või haldajad, kuid mõju neile ei ole hetkel võimalik hinnata. Sihtrühma suurust võib hinnata väikeseks. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Direktiivi ülevõtmisega muutub joogivee kvaliteedi kogu veevarustusahela riskihindamise rakendamine kohustuslikuks ning lisandub kaks riskihindamise elementi – joogiveehaarde valgala või toiteala ja tarbimiskoha veevärk. Direktiivi ülevõtmise järgselt hakkab Terviseamet korraldama tarbimiskoha veevärgi ning joogiveega kokku puutuva toote ja materjaliga seotud võimalike riskide kokkuvõtliku analüüsi koostamist ning hindab, kas võimalikud riskid mõjutavad vee kvaliteeti kohas, kus vesi väljub joogiveevõtuks kasutatavast kraanist. Riskianalüüsi käigus tuleb Terviseametil ühtlasi kindlaks teha prioriteetsed tarbimiskohad Eestis, mis vajavad oma püsitarbijate tõttu eraldi tähelepanu (näiteks haiglad, sotsiaal- ja haridusasutused, majutusasutused). Üldise riskianalüüsi korraldamise kohustus muutub kohustuslikuks Terviseametile, kuna joogivee ohutus on Terviseameti vastutusvaldkond ning üldine riskianalüüs tuleks teha riigi poolt. Kuna praegu kehtiv VeeS ei reguleeri tarbimiskoha veevärgi riskihindamist ning Terviseamet sellega hetkel ei tegele, siis on muudatusega kaasnev mõju ulatus keskmine, kuna Terviseametile lisandub riskihindamise kohustus, seega sihtrühma käitumises võivad toimuda muudatused, kuid eeldatavasti ei kaasne sellega kohanemisraskusi, kuna Terviseameti näol on tegemist piisavalt pädeva asutusega. 29 Muudatuste tagajärjel lisandub Terviseametile ka kohustus koostada kord kuue aasta jooksul (esimest korda hiljemalt 12. jaanuaril 2029. aastal) tarbimiskoha veevärgi riskihindamise kokkuvõte, mis peab endas sisaldama prioriteetsete tarbimiskohtade veevärkide kvaliteedinäitajate (plii, Legionella või vajadusel muu riskianalüüsi käigus selgunud näitaja) seire tulemusi, teavet meetmete kohta, mida on võetud näitajate väärtuste mittejärgimise riski vähendamiseks, avalike ja eravalduste riskihindamise tegemise ärgitamise, tarbijate nõustamise, meetmete võtmisel saavutatud edusammude ja muu sarnase kohta. Selle ja teistest uutest eelnõus käsitletavatest teemadest koosnevad kokkuvõtted peab Terviseamet tegema kättesaadavaks Euroopa Komisjonile, Euroopa Keskkonnaametile ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusele. Lisandunud kohustusega suureneb Terviseameti töökoormus ning võib tekkida ka vajadus Terviseameti infosüsteemide või hallatavate andmebaaside arendamiseks, et need ühilduksid nii Euroopa Liidu asutuste kui Keskkonnaministeeriumi omadega. Mõju ulatust võib pidada keskmiseks, kuna Terviseameti senine käitumine muutub, kuid hinnanguliselt ei kaasne muudatusega kohanemisraskusi. Mõlema kohustusega kaasneva mõju avaldumise sagedust võib pidada keskmiseks, kuna Terviseametile lisandub küll riskihindamise ja kokkuvõtete tegemise kohustus, mille tõttu töökoormus kindlasti kasvab, kuid selle näol ei ole tegemist igapäevase tööülesandega pikas perspektiivis. Oluline töökoormuse kasv tekib VeeS-i muudatuste rakendamise algusaastate perioodil kui keskkonnatervise osakond peab riskihindamise analüüsi koostama. Koostatud tarbimiskohtade veevärkide riskihinnangut tuleb ajakohastada iga kuue aasta tagant ja tarbimiskoha veevärgi riskihinnangu kokkuvõte tuleb Euroopa Liidu vastavatele asutustele teha kättesaadavaks. Ebasoovitavate mõjude risk võib kaasneda töökoormuse suurenemisel, kuid see on eeldatavasti lisatöökohtade loomisega leevendatav. Tegemist on olulise mõjuga. Mõju majandusele Mõju sihtrühm: Terviseameti riskianalüüsi kohaselt tuvastatud prioriteetsete tarbimiskoha veevärkide (kinnistute) omanikud või haldajad Praegu pole võimalik eristada prioriteetseid tarbimiskoha veevärke (kinnistuid), kuna see selgub Terviseameti analüüsi järgselt. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Direktiivi ülevõtmisega lisandub Terviseametile kohustus hinnata kinnistuste joogivee tarbimiskoha veevärgist tulenevaid riske nagu Legionella või plii ning selle analüüsi tulemusel tuvastada ja välja valida prioriteetsed kinnistud, kus riske põhjalikumalt hindama peab. Legionelloosi, mille peamiseks haigusvormiks on kopsupõletik, tekitajaks on Legionella bakter. Legionella bakterile on vastuvõtlikumad inimesed, kellel on nõrgenenud immunsüsteem või kellel on kroonilised haigused. Plii on inimesele ohtlik juba väikeses koguses. Pideval kokkupuutel pliiga võib mürgistus alata kergest psüühikamuutustest ja lõppeda surmaga. Kinnistute prioritiseerimisel võetakse arvesse ehitise vanust, püsitarbijate olemasolu ning riskirühmade kinnistus viibimise sagedust. Kui tarbimiskoha veevärgi riskihindamise käigus tuvastatakse tarbimiskohas Legionella või plii risk vee kvaliteedile ja inimese tervisele, siis tuleb prioriteetse tarbimiskoha omanikul korraldada tarbimiskoha veevärgi näitajate seire. Kui tarbimiskoha veevärgi riskihindamise või tarbimiskoha seire tulemusel selgub, et kinnistusisesest jaotussüsteemist või sellega seotud tootest või materjalist 30 tuleneb risk inimese tervisele, korraldab prioriteetse tarbimiskoha omanik riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks asjakohaste meetmete rakendamise. Mõju ulatust ja avaldumise sagedust ei ole võimalik hetkel hinnata. Ebasoovitavate mõjude risk puudub, kuna tegemist on pigem positiivse mõjuga, s.t, et riskihindamine aitab varakult avastada riske vee kvaliteedile ja seeläbi inimeste tervisele. Mõju olulisus selgub Terviseameti analüüsi järgselt. Muudatus 3: joogivee kättesaadavuse parandamine Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste asutuste korraldusele Sihtrühm: Kohaliku omavalitsuse üksused Direktiivi ülevõtmisega kaasnevatest muudatustest on mõjutatud kõik 79 KOV-i Eestis. Mõju sihtrühm on seega suur. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Direktiivi ülevõtmisega kaasnevad KOV-idele uute ülesannetena kohustus teha kindlaks joogiveele piiratud juurdepääsu või täiesti juurdepääsuta inimesed, selle põhjused ning hinnata juurdepääsu parandamise võimalusi. Samuti tuleb edaspidi KOV-idel teavitada joogiveele piiratud juurdepääsu või täiesti juurdepääsuta inimestele jaotusvõrguga ühinemise võimalustest või alternatiivsetest joogivee saamise võimalustest. Seadusemuudatuse järgselt on KOV-ide kohustus ka tehnilise teostuse korral avalikult kasutatavate joogiveevõtu seadmete paigaldamine avalikesse kohtadesse. KOV-idele lisandub kohustus ka iga kuue aasta tagant teha ülevaade kohustuste täitmise kohta ning saata see Terviseametile. Kuigi KOV-idele lisandub uusi ülesandeid, on siiski nende näol tegemist praeguse KOV-i kohustusega tagada elanikele puhta joogivee kättesaadavus. Muudatuste tagajärjel kaasneva mõju ulatust sihtrühmale võib pidada keskmiseks, kuna võrreldes varasemaga muutub KOV-ide toimimine mingil määral, kuid eeldatavalt ei kaasne sellega kohanemisraskusi. Ebasoovitavate mõjude risk võib kaasneda, kui lisandutavatest kohustustest kasvab KOV-ide töömaht. Direktiiv ülevõtmisest toimuv muudatus toob endaga kaasa olulise mõju. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Sihtrühm: joogiveele juurdepääsuta või piiratud ligipääsuga inimesed Kuna KOV-idele lisanduvatest kohustustest on positiivselt mõjutatud eelkõige need inimesed, kellel puudub või on piiratud ligipääs puhtale joogiveele, siis avaldub mõju just niisugustele tarbijatele. Kuid, kuna alles direktiivi ülevõtmise järgselt lisandub KOV-idele kohustus hinnata joogiveele ligipääsuta või piiratud ligipääsuga elanike suurust KOV-is, siis pole hetkel võimalik hinnata sihtrühma suurust. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk 31 Kaasneva mõju ulatust joogiveele piiratud või puuduva ligipääsuga elanikele saab hinnata väikeseks, kuna sihtrühma käitumises see muutusi kaasa ei too. Mõju avaldumise sagedus sellistele elanikele on aga suur, kuna joogivesi on eluks vajalik ning seetõttu avaldub positiivne mõju regulaarselt. Ebasoovitavate mõjude risk on väike, kuna muudatused mõjutavad sihtrühma eeldatavasti vaid positiivselt. Mõju olulisust ei ole võimalik hinnata, kuna sihtrühma suurus tuleneb KOV-ide analüüsi järgselt. Muudatus 4: veelekete hindamine ja vähendamine. Mõju majandusele Mõju sihtrühm: joogivee käitlejad, kelle hallata on veevärgid, mis varustavad ööpäevas joogivett vähemalt 10 000 kuupmeetri ulatuses või mis teenindavad vähemalt 50 000 püsitarbijat. Terviseameti andmetel vastavad sellisele kriteeriumile hetkel Eestis kolme linna veevärgid: 1) Tallinna pinnavee piirkond ja Harku (60 000 m³ ööpäevas ja 395 000 tarbijat); 2) Tartu linna ühisveevärk (13 500 m³ ja 100 000 tarbijat); 3) Narva linna veevärk (6619 m³, 55 050 tarbijat). Sihtrühma suurust võib seega pidada keskmiseks. Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Eelnõuga täpsustatakse, et nüüdsest on üle 10 000 kuupmeetri ööpäevas varustavate või üle 50 000 tarbija teenindavate veevärkide käitlejad kohustatud veelekete taseme ja veelekete vähendamise võimaluste hindamisel kasutama taristu lekkeindeksi hindamismeetodit (ILI meetod) või muud asjakohast meetodit. Leketest raporteerivad joogivee käitlejad veearuandluses ka juba täna, seega sisuliselt pole tegemist täiesti uue tegevusega. Veelekete info tuleb koos veekasutuse aastaaruandega edastada Keskkonnaagentuurile, kes hindab, kas lekete määr ületab Euroopa Komisjoni poolt ette antud künnist. Künnise ületamisel kohustub joogivee käitleja koostama veelekete vähendamise tegevuskava. Hindamine ja meetmed lekete määra nõuetekohase tasemeni viimiseks tuleb raporteerida Euroopa Komisjonile. Komisjonile raporteerib Terviseamet, kes küsib need andmed Keskkonnaagentuurilt. Mõju ulatust võib pidada keskmiseks, kuna veelekete raporteerimisega tegelevad suured veekäitlejad juba praegu, kuid seaduse muudatuse tulemusena tuleb seda teha ILI või muu asjakohase meetodiga, mistõttu võib sihtrühma käitumises toimuda muutusi, kuid eeldatavasti ei kaasne nendega kohanemisraskusi. Joogivee käitlejad peavad juba kehtiva korra kohaselt veelekkeid raporteerima iga aasta, aga alates 2024. aastast tuleb sihtgrupil teha seda ILI meetodi (või muu asjakohase meetodi) kohaselt, seega mõju avaldumise sagedust see ei puuduta. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, kuna negatiivse iseloomuga mõjud on vähesed. Tegemist on olulise mõjuga, kuna muudatustest on mõjutatud suured veekäitlejad, kes teenindavad peaaegu pooli joogivee püsitarbijaid Eestis ning kuigi muudatuse näol ei ole tegemist sisuliselt uue kohustusega, muutub veekäitlejatele siiski kohustuslikuks ILI või muu asjakohase meetodi kasutamine veelekete hindamisel. Muudatus 1, 2, 3 ja 4: veeohutuse riskipõhise lähenemise käsitluse kohustus (joogiveehaarde toiteala ja joogiveehaarde valgala, veevarustussüsteemi riskihindamine ja -juhtimine ning tarbimiskoha 32 veevärgi riskihindamine, joogivee kättesaadavuse parandamine ning veelekete hindamine ja vähendamine) Mõju elu- ja looduskeskkonnale Muudatustega 1 ja 2 kaasneb elu- ja looduskeskkonnale positiivne mõju. Direktiivi ülevõtmisega reguleeritakse joogiveehaarde valgala ja toiteala ning veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise kohustus. Kokkuvõttes aitavad rakendatavad meetmed kaasa joogiveehaarde valgala, toiteala või joogivee tarbimiskoha elu- ja looduskeskkonna kaitsele. Joogiveehaarde valgala ja toiteala ning veevarustussüsteemi riskihindamise ja -juhtimise tulemusel võetakse nii ennetus- kui ka leevendusmeetmeid valgalal või toitealal. Näiteks kehtestab Keskkonnaministeerium veemajanduskava meetmeprogrammi toiteala keskkonnakoormuse ohjamiseks, mis ühtlasi kaitseb nii tervise kui ka keskkonna huvisid (põhja- ja pinnavee kaitsemeetmed, toitealal põllumajandustegevuse, reoveejuhtimise, tootmistegevuse piiramine jms). Samuti aitab kogu joogiveeahela riskihindamine ja -juhtimine eeldatavasti kaasa veemajanduse protsessi ühtlustamisele, kvaliteedi tõstmisele ja üleüldisele süstematiseerimisele. Selle tulemusel vähenevad eeldatavasti veemajandusega seotud kulud (probleemide ohjamine ja ennetamine varajases etapis, mis tähendab suuremate ja kulukamate probleemsete tagajärgede vältimist, veekäitluskulude vähenemine jm), mis kõik panustab CO2 vähendamisse. Hetkel pole muudatustega kaasnevat mõju elu- ja looduskeskkonnale võimalik põhjalikumalt hinnata, sest see sõltub iga veevärgi riskihindamise tulemustest ning riskide juhtimisel saavutatud edust. Muudatusega 3 parandatakse elanike joogivee kättesaadavust ja ligipääsu joogiveele (avalikult kasutatavate veevõtukoha seadmete paigaldamine). Direktiivi ja käesoleva seletuskirja kohaselt on soovitatav ühisveevärgivee kasutamise propageerimiseks suurendada teadlikkust lähimatest väli- ja sisetingimustes olevatest ühisveevärgivee kasutamise kohtadest, teha kampaaniad inimeste teavitamiseks ühisveevärgivee kvaliteedist, toetada haldusasutustes ja üldkasutatavates hoonetes ühisveevärgivee pakkumist ning julgustada restoranides, sööklates ning toitlustusteenuste osutamisel klientidele tasuta või odava ühisveevärgivee pakkumist. Koosmõjus muudatusega 3 ja seadusest tuleneva tarbijale teabe andmise kohustusega (joogivee kvaliteedist ja käitlusest) tekivad positiivsed mõjud keskkonnale. Tarbijate parem ligipääs joogiveele, teadlikkus olulisest teabest ja suurem läbipaistvus aitab tõsta elanike usaldust neile tarnitava vee ja osutatavate veeteenuste vastu, ning sellega peaks kaasnema kraanivee laialdasem kasutamine joogiveena, mis võiks aidata vähendada plasti kasutamist ja plastprügi kogust ning kasvuhoonegaaside heidet, ja avaldada positiivset mõju kliimamuutuste leevendamisele ja keskkonnale üldiselt. Muudatusega 4 hinnatakse veelekkeid ja võetakse künnise ületamisel meetmeid veelekete vähendamiseks. Muudatus aitab kaasa veetaristu tõhususe parandamisele, sealhulgas välditakse tegevusega joogivee kui olulise ressursi ülekasutamist. Muudatuste koondmõju ettevõtete ja/või kodanike halduskoormusele Halduskoormus kodanikele tervikuna ei muutu. Halduskoormus ettevõtetele muutub Teatud halduskoormus tekib joogivee käitlejatele ja prioriteetsetete tarbimiskohtade omanikele, kes peavad hakkama riske veevarustusahelas ja tarbimiskoha veevärgis hindama. Joogiveehaarde valgalade ja toitealade riskihindamiseks plaanib riik korraldada tsentraalselt toitealade ulatuse määramise (modelleerimise) ja nende üldise kirjelduse töö tegemise joogivee käitleja riskide 33 hindamise toetamiseks, aga joogivee käitleja peab selle materjali abil enda piirkonna spetsiifilised riskid ise tuvastama ja fikseerima need riigi poolt kavandatavas riskihindamise mudelis/rakenduses. Samuti annab kavandatav riskihindamise ja -juhtimise mudel suunised ette veevarustussüsteemi riskide hindamiseks ja juhtimiseks aga joogivee käitleja peab selle abil tuvastama oma veevärgi veevarustussüsteemi spetsiifilised riskid ja sisestama vastavad andmed eelnimetatud mudelisse. Prioriteetse tarbimiskoha omanik peab korraldama veevärgi näitajate seire, kui Terviseameti poolt korraldatava kokkuvõtliku analüüsi tulemusel tuvastatakse risk. Kui seire tulemusel selgub, et kinnistusisesest jaotussüsteemist või sellega seotud tootest või materjalist tuleneb risk inimese tervisele, peab prioriteetse tarbimiskoha omanik korraldama riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks asjakohaste meetmete rakendamise. Töökoormus avalikule sektorile muutub. Terviseametil tekib joogiveeohutuse pädeva asutuse ja riikliku järelevalvega seotud kohustuste (riskihindamiste järelevalveasutus, riskihindamist puudutavate kokkuvõtete koostamine ning Euroopa Liidu pädevasutuste teavitus ja koostöö) tõttu töökoormuse tõus ning vajadus kahe kuni kolme uue töökoha loomiseks. Mõjutatud on ka Keskkonnaagentuur, kellele veelekete määr ja vajadusel tegevuskava esitatakse. Samas veelekete kokku kogumist ja andmetöötlust teevad nad juba niigi, töömahu olulist suurenemist ei ole ette näha. Töömahu suurenemine on Terviseametil, täiendava raporteerimistööna, kes raporteerib meetmed lekete vähendamiseks Euroopa Komisjonile. Samas see raporteerimise vajaduse sõltub sellest, kas veekäitlejatel üldse on vaja meetmeid rakendada. Teatud töökoormuse tõusu on eeldada ka KOV-dele, kes peavad kõigile oma piirkonna isikutele puhta joogivee kättesaadavuse tagama. Võib eeldada, et KOV on teadlik oma piirkonna isikute joogivee kättesaadavusest, aga tervikpildi loomiseks on vaja teha lisatööd. KOV-dele võib tekkida ka töökoormus seoses veevarususahela riskide juhtimisel olenevalt riskihindamiste tulemustest. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Joogiveehaarde toitealade riskihindamiseks ja -juhtimiseks alusuuringu teostamine Eesti Geoloogiakeskuse poolt maksab riigile ca 80 000 eurot. Tegevus rahastatakse Keskkonnaministeeriumi eelarvest. Joogivee veevarususahela riskipõhise käsitluse (joogiveehaarde toiteala ja valgala ning veevarustussüsteemi riskide hindamine ja juhtimine) rakendamiseks vajaliku mudeli loomine ja arendamine maksab hinnanguliselt kuni 200 000 eurot (ilma KM-ta). Sellise mudeli püsikulud on hinnanguliselt 60 000 eurot aastas (hoolduslepingud ja arenduste lisasoovide katmiseks). Tegemist on võimaliku kuluga ja kuna täpse summa jaoks on vaja põhjalikumalt analüüsida mudeli sisu vajadust ning võimalust integreerida see teiste infosüsteemide või tarkvaradega, siis esitatakse tegelik kulu Sotsiaalministeeriumi valitsemisala poolt järgmise perioodi RES-is (2024–2027) lisataotlusena. Kohaliku omavalitsuse üksuse avaliku joogiveevõtukoha seadme paigaldamise kohustuse täitmiseks tuleb arvestada, et hinnanguliselt maksab üks seade koos paigaldusega ca 10 000 eurot. Hinda võivad mõjutada erinevad tingimused, näiteks olemasoleva toru asukoht ja sügavus, kaugus veekraanist, katendite taastamine, pinnas jms. Kõikide KOV-ide peale kokku (arvestades ka juba olemasolevaid avalikke veevõtu seadmeid) on kulu hinnanguliselt 400 000–500 000 eurot. 34 Muid joogivee kättesaadavuse parandamise kulusid on keeruline hinnata, sest kõik sõltub konkreetsest KOV-st ja joogivee kättesaadavuse kaardistamise analüüsi tulemustest. Näiteks ühe majapidamise liitmine ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga võib minna maksma vahemikus 800-3000 eurot (sõltuvalt tööde mahust kinnistu siseselt ja majapidamise ning trassi liitumispunkti vahelisest kaugusest) ning lisaks tuleb arvestada ka vee-ettevõtte liitumistasuga (vahemik 500-6000 eurot, sõltuvalt sellest kas liitumispunkt on juba olemas või mitte jt teguritest). Teatud olukordades võib ilmneda, et majapidamise liitmist trassiga pole mõistlik teha ning kui ühtlasi on põhjavesi saastunud, tuleb joogiveega varustamine tagada hoopis muul viisil (nt tsisterniga vedu kohapealsesse reservuaari vms). Riigi poolt on olemas ka toetusmehhanismid ohutu joogivee kättesaadavuse tagamiseks – näiteks kui alal on tegemist jääkreostusega, mis kujutab veele ohtu, on võimalik SA Keskkonnainvesteeringute Keskusest taotleda toetust jääkreostuse mõjude leevendamiseks ja alternatiivseks veevarustuseks. Lisaks on hajaasustuse programmi rahastatud toetuse abil võimalik välja ehitada või rekonstrueerida veevärk (kaevu rajamine või parandamine, veepuhastusseadmed jm) ja kanalisatsioon. Terviseametil tekib joogiveeohutuse pädeva asutuse ja riikliku järelevalvega seotud uute kohustuste (riskihindamise järelevalveasutus ja neid puudutavate kokkuvõtete koostamine ning Euroopa Liidu pädeva asutuste teavitus ja koostöö) tõttu töökoormuse tõus ning vajadus kolme täiendava töökoha loomiseks. Lisaks võib Terviseametil tekkida vajadus tarbimiskoha veevärgi üleriigilise analüüsi tellimiseks teadusasutuselt (eeldatav maksumus 5000–15 000 eurot ilma KM-ta). Direktiivi ülevõtmise kokkulepetest tulenevalt on täiendava tööjõukulu vajadus kokku 107 754 eurot. Direktiivi täiendavate kohustuste kulud kokku on 122 754 eurot (millest 107 754 eurot on tööjõukulu ja 15 000 eurot ühekordne kulu analüüsi tegemiseks). Kui RES-i protsessis lisaraha ei saa, tuleb lisakulu katta Terviseameti teiste tegevuste arvelt, kuna direktiivi nõuete täitmine on ülimuslik ning on ohuks, et direktiivi nõuete mittetäitmisel võib Euroopa Komisjon Eesti Vabariigi suhtes alustada rikkumismenetlust, millega kaasnevad suuremahulised trahvid. 8. Rakendusaktid Eelnõuga kehtestatakse uus keskkonnaministri määrus „Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala riskihindamise ning riskijuhtimise nõuded“. Eelnõuga muudetakse järgmisi rakendusakte:  sotsiaalministri 24.09.2019 määrus nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“  keskkonnaministri 03.10.2019 määrus nr 50 „Veehaarde sanitaarkaitseala ulatuse suurendamise nõuded ja nõuded veehaarde sanitaarkaitseala projekti kohta ning joogiveehaarde toiteala määramise kord“ Määruste kavandid on esitatud eelnõu seletuskirja lisana. 9. Seaduse jõustumine Seadus on planeeritud jõustuma 2023. aasta 12. jaanuaril, mis on ühtlasi direktiivi ülevõtmise tähtaeg. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks Terviseametile, Keskkonnaagentuurile, Keskkonnaametile, Põllumajandus- 35 ja Toiduametile, Eesti Vee-ettevõtete Liidule, Eesti Linnade ja Valdade Liidule ja Eesti Toiduainetööstuse Liidule. Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2021. a. 36  Keskkonnaministeerium Meie 01.07.2022 nr 1.2-2/93-1 Rahandusministeerium Maaeluministeerium Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Eelnõu kooskõlastamine Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks veeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo sotsiaalkaitseminister tervise- ja tööministri ülesannetes Lisa: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Seletuskirja lisa 1 direktiivi vastavustabel 4. Seletuskirja lisa 2 rakendusaktide kavandid Lisaadressaadid: Terviseamet Keskkonnaamet Eesti Vee-ettevõtete Liit Eesti Toiduainetööstuse Liit Põllumajandus- ja Toiduamet Ramon Nahkur 6269 190 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  1 veeseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisa 2 KAVAND Rakendusaktide kavandid MINISTRI MÄÄRUS Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid Määrus kehtestatakse veeseaduse § 85 lõike 2, § 853 lõike 2, § 854 lõike 6 alusel ning 857 lõike 3 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Kohaldamisala (1) Määrus reguleerib joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõudeid ning joogivee proovide analüüsimeetodeid eesmärgiga kaitsta inimese tervist joogivee saastumise kahjulike mõjude eest. (2) Määrust ei kohaldata: 1) looduslikule mineraalveele; 2) veele, mis on ravim ravimiseaduse tähenduses; 3) isiklikule veevärgile, kust võetakse vett alla 10 m3 ööpäevas või mida kasutab vähem kui 50 inimest, välja arvatud juhul, kui joogiveega varustamine on osa ettevõtja majandustegevusest või avalik-õiguslikust tegevusest; 4) joogiveele, mis on ette nähtud üksnes tehniliseks vajaduseks, nagu autopesuvesi, seadmete jahutusvesi, tuletõrjevesi, ja muuks otstarbeks, mille puhul joogivee kvaliteet asjassepuutuvate tarbijate tervist mingil viisil otseselt ega kaudselt ei mõjuta. (3) Terviseamet teavitab käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud veevarustuse omanikke määruse nõuete kohaldamata jätmisest. Samuti teavitab Terviseamet viivitamata ja nõustab tasuta käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud veevarustuse omanikke, kui vee kvaliteedi tõttu tekib võimalik ettenähtav oht inimese tervisele, ning annab nõu meetmete kohta, mida on võimalik võtta tervise kaitseks vee saastamisest tingitud kahjuliku mõju eest. Sõit objektile ja tagasi, objekti külastamine, joogiveeproovide võtmine ja veeproovide analüüsimine toimub rahvatervise seaduse § 21 lõike 5 alusel kehtestatud hinnakirja kohaselt. 2. peatükk JOOGIVEE KÄITLEMINE JA KVALITEEDINÕUDED § 2. Joogivee käitleja ja käitlemise nõuded  2 (1) Joogivee käitleja on ettevõtja veeseaduse § 87 lõike 1 tähenduses. (2) Joogivee käitleja peab tagama joogivee vastavuse kvaliteedinõuetele ning esitama teavet käideldava joogivee kvaliteedi kohta tarbijale ja järelevalveametnikule viimase nõudmisel. (3) Jaotusvõrgu kaudu kinnistuid joogiveega varustav joogivee käitleja tagab joogivee nõuetekohase kvaliteedi kohani, kus joogivesi saab kättesaadavaks teisele käitlejale või tarbijale, välja arvatud juhul, kui joogivee käitleja ja kinnistu omanik või tarbija ei ole kokku leppinud teisiti. Joogivee käitleja on täitnud oma kohustused kvaliteedinõuete tagamisel, kui ta tõendab, et joogivee mittevastavus kvaliteedinõuetele on põhjustatud kinnistu veevärgist. (4) Joogivee käitlemisel ei tohi rakendada meetmeid, mis otseselt või kaudselt võivad halvendada joogivee olemasolevat kvaliteeti või vett täiendavalt saastada. (5) Joogivee käitlemisel joogiveega kokku puutuvad veevarustussüsteemi seadmed, veepuhastuskemikaalid, vahendid ja materjalid ei tohi halvendada joogivee kvaliteeti ega ohustada inimese tervist otseselt ega kaudselt ning peavad olema kooskõlas veeseaduse §-ga 855, ehitusseadustiku §-ga 11 ja selle alusel kehtestatud nõuetega ning kiirgusseaduse §-ga 22. § 3. Joogivee kvaliteet (1) Joogivett loetakse tervislikuks ja puhtaks, kui see ei sisalda mikroorganisme, parasiite ega mis tahes aineid sellisel arvul ega sellises koguses, mis kujutab potentsiaalset ohtu inimeste tervisele ning kui mikrobioloogilised ja keemilised kvaliteedinäitajad ei ületa käesoleva määruse §-des 4 ja 5 esitatud piirsisaldusi. (2) Joogivee mikrobioloogilised kvaliteedinäitajad, keemilised kvaliteedinäitajad ja indikaatorid (organoleptilisi omadusi mõjutavad ja üldist reostust iseloomustavad näitajad) ei tohi ületada käesoleva määruse §-des 4–6 sätestatud piirsisaldusi ja §-s 7 sätestatud parameetri kontrollväärtusi, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tingimustel. (3) Joogiveele esitatud piirsisalduste või parameetri kontrollväärtuste ületamisel korraldab Terviseamet terviseriski hindamise, vajaduse korral koostöös ekspertidega, ja inimese tervise kaitsmise vajaduse korral abinõude programmi väljatöötamise, mille kulud katab joogivee käitleja, kui joogivee kvaliteedi halvenemine on tingitud joogivee käitleja tegevusest. Kui lubatust kõrgemate näitajate puhul ei kaasne ohtu inimese tervisele, võib seda vett kasutada joogivee otstarbeks. (4) Parameetri kontrollväärtus käesoleva määruse tähenduses on radioloogilise näitaja väärtus, mille ületamise korral hinnatakse, kas joogivees sisalduvad radioaktiivsed ained kujutavad inimese tervisele sellist ohtu, mis nõuab tegutsemist, ning vajaduse korral võetakse parandusmeetmeid vee kvaliteedi viimiseks tasemele, mis vastab kiirguskaitse seisukohast inimeste tervise kaitsmise nõuetele. § 4. Mikrobioloogilised kvaliteedinäitajad (1) Mikrobioloogilised kvaliteedinäitajad jaotusvõrgu, mahutite ja tsisternide kaudu edastatavas joogivees on järgmised:  3 Näitaja Ühik Piirsisaldus Escherichia coli arv / 100 ml 0 Enterokokid arv / 100 ml 0 (2) Mikrobioloogilised kvaliteedinäitajad pudelitesse või kanistritesse villitavas joogivees on järgmised: Näitaja Ühik Piirsisaldus Escherichia coli arv / 250 ml 0 Enterokokid arv / 250 ml 0 Pseudomonas aeruginosa arv / 250 ml 0 Kolooniate arv 22 0C arv/ml 100 Kolooniate arv 37 0C arv/ml 20 § 5. Keemilised kvaliteedinäitajad Keemilised kvaliteedinäitajad joogivees on järgmised: Näitaja Piirsisaldus Ühik Märkused Akrüülamiid 0,10 µg/l Märkus 1 Antimon 5,0 µg/l Arseen 10 µg/l Benseen 1,0 µg/l Benso(a)püreen 0,010 µg/l Boor 1,0 mg/l Bromaat 10 µg/l Märkus 2 1,2-dikloroetaan 3,0 µg/l Elavhõbe 1,0 µg/l Epikloorhüdriin 0,10 µg/l Märkus 1 Fluoriid 1,5 mg/l Kaadmium 5,0 µg/l  4 Kroom 50 µg/l Nikkel 20 µg/l Märkus 9 Nitraat 50 mg/l Märkus 3 Nitrit 0,50 mg/l Märkus 3 Pestitsiidid 0,10 µg/l Märkused 4 ja 5 Pestitsiidide summa 0,50 µg/l Märkused 4 ja 6 Plii 10 µg/l Märkus 9 Polütsüklilised 0,10 µg/l Määratakse ühendite aromaatsed summaarne sisaldus süsivesinikud (PAH) Märkus 7 Seleen 10 µg/l Tetrakloroeteen ja 10 µg/l Määratakse ühendite trikloroeteen summaarne sisaldus Trihalometaanide 100 µg/l Määratakse ühendite summa summaarne sisaldus Märkused 2 ja 8 Tsüaniid 50 µg/l Vask 2,0 mg/l Märkus 9 Vinüülkloriid 0,50 µg/l Märkus 1 Märkus Piirsisaldus näitab monomeeride jääksisaldust vees, arvutatuna, lähtudes maksimaalse eraldumise spetsifikatsioonidest vastava polümeeri kokkupuutel veega. 1 Märkus Võimaluse korral, desinfitseerimist kahjustamata, peaksid joogivee käitlejad püüdlema väiksema väärtuse poole. 2 Märkus Nitraadi ja nitriti proportsioonid joogivees peavad olema: (NO3) / 50 + (NO2) / 3 ≤ 1 3 (NO3) ja (NO2) tähistavad nitraadi ja nitriti kontsentratsioone mg/l. Veetöötlusseadmetest väljumisel on nitriti piirsisaldus 0,10 mg/l. Märkus Pestitsiidide all mõistetakse järgmisi orgaaniliste ühendite gruppe: insektitsiidid, herbitsiidid, fungitsiidid, nematotsiidid, akaritsiidid, algitsiidid, rodentitsiidid, 4 slimitsiidid, pestitsiididega seotud tooted (sealhulgas kasvuregulaatorid) ning kõigi nende ühendite metaboliidid, lagunemis- ja reaktsioonisaadused. Järelevalvet kohaldatakse üksnes nende pestitsiidide suhtes, mida võib asjaomases veevarustuses leiduda. Märkus Piirsisaldus kehtib iga üksiku pestitsiidi kohta. Aldriini, dieldriini, heptakloori ja heptakloorepoksiidi puhul on piirsisaldus 0,030 μg/l. 5  5 Pestitsiidide summa tähendab koguseliselt määratud pestitsiidide sisalduse summat. Märkus 6 Märkus Uuritavad ühendid on: benso(b)fluorantreen, benso(k)fluorantreen, benso(ghi)perüleen ja indeno(1,2,3-cd)püreen. 7 Märkus Trihalometaanid on järgmised ühendid: kloroform, bromoform, dibromoklorometaan ja bromodiklorometaan. Trihalometaanide summa tähendab koguseliselt määratud 8 trihalometaanide sisalduse summat. Märkus Proov tuleb võtta nõuetekohase metoodika järgi, tarbija kraani juures. Proov võetakse selliselt, et see esindaks tarbijate poolt manustatavat keskmist nädalakogust. 9 § 6. Indikaatorid Indikaatorid joogivees on järgmised: Näitaja Piirsisaldus Ühik Märkused Alumiinium 200 µg/l Ammoonium 0,5 mg/l µS cm-1 20 Elektrijuhtivus 2500 Märkus 1 ºC juures Jääkkloor ≤ 0,5 ja ≤ 1 mg/l Märkus 6 Kloriid 250 mg/l Märkus 1 Mangaan 50 µg/l Naatrium 200 mg/l mg/l O2 Oksüdeeritavus 5,0 Märkus 3 Orgaanilise süsiniku Ebaloomulike muutusteta Märkus 4 sisaldus (TOC) Raud 200 µg/l Sulfaat 250 mg/l Märkus 1 Vesinikioonide ≥ 6,5 ja ≤ 9,5 pH ühik Märkused 1 kontsentratsioon ja 2 Hägusus Tarbijale vastuvõetav, NTU Märkus 5 ebaloomulike muutusteta Maitse Tarbijale vastuvõetav, ebaloomulike muutusteta  6 Lõhn Tarbijale vastuvõetav, ebaloomulike muutusteta Värvus Tarbijale vastuvõetav, ebaloomulike muutusteta Clostridium 0 arv / 100 ml Märkus 7 perfringens (koos eostega) Kolooniate arv 22 ºC Ebaloomulike muutusteta Coli-laadsed bakterid 0 arv / 100 ml Märkus 8 Märkus Vesi ei tohi olla agressiivne, st ei tohi põhjustada joogiveega kokku puutuvate seadmete ja materjalide korrosiooni. 1 Märkus Anumatesse villitava gaseerimata joogivee pH väärtus võib olla tabelis esitatust väiksem, kuid mitte alla 4,5. 2 Märkus Näitajat ei ole vaja määrata, kui on määratud orgaanilise süsiniku sisaldus. 3 Märkus Näitajat ei uurita, kui jaotusvõrku suunatava vee kogus ööpäevas on alla 10 000 m³. 4 Märkus Kui joogivett võetakse pinnaveekogust, on hägususe piirsisaldus pärast veetöötlust 1,0 nefelomeetrilise hägususe ühikut. 5 Märkus Näitaja piirsisaldust „≤ 0,5 mg/l“ kontrollitakse tarbija kraanist ja piirsisaldust „≤ 1“ kontrollitakse veetöötlusjaamast väljuvas vees. Jääkkloori all mõistetakse 6 aktiivset kloori sisaldavaid ühendeid, mis on jäänud vette pärast 0,5-tunnilist kontakti kloorimiseks kasutatud klooriühenditega. Märkus Näitaja määramine on vajalik, kui joogivesi on pärit või mõjutatud pinnaveest. Clostridium perfringens’i esinemisel tuleb korraldada täiendav veeallika uuring 7 teiste patogeensete mikroorganismide suhtes. Märkus Anumatesse villitava vee puhul on ühikuks arv / 250 ml. 8 § 7. Radioloogilised kvaliteedinäitajad (1) Indikatiivdoos käesoleva määruse tähenduses on aastasest sissevõtust tulenev oodatav efektiivdoos, mis saadakse kõigist joogivees avastatud tehislikest ja looduslikest radionukliididest, välja arvatud triitium, kaalium-40, radoon ja radooni lühikese poolestusajaga lagunemissaadused. (2) Indikatiivdoosi hindab Keskkonnaamet või ekspert kiirgusseaduse tähenduses. (3) Joogivee radioloogilised kvaliteedinäitajad on järgmised:  7 Radioloogiline näitaja Parameetri kontrollväärtus Ühik Märkused Triitium 100 Bq/l Märkus 1 Indikatiivdoos 0,10 mSv Märkused 2 ja 3 Radoon 100 Bq/l Märkus 4 Märkus Triitiumit tuleb joogivees määrata juhul, kui joogiveeks kasutatava vee valgalal on tehislikke radionukliide emiteerida võiv rajatis. 1 Märkus Indikatiivdoosi seire toimub määruse lisas kehtestatud korra kohaselt. 2 Märkus Efektiivdoosi hindamine toimub kiirgusseaduse alusel kehtestatud korras. 3 Märkus Radooni tuleb joogivees määrata juhul, kui uute teadusuuringute andmete või muu usaldusväärse teabe alusel on Terviseametil põhjust eeldada, et kontrollväärtus 4 võib olla ületatud. § 8. Indikatiivdoosi seire Indikatiivdoosi seirel kasutatakse järgmist strateegiat: 1) Kambriumi-vendi, ordoviitsiumi-kambriumi või ordoviitsiumi veekihist pärineva joogivee ja nende kihtide veega segatud muust veekihist pärineva joogivee korral määrab joogivee käitleja joogivees raadiumi isotoopide Ra-226 ja Ra-228 kontsentratsiooni; 2) käesoleva paragrahvi punktis 1 nimetamata veekihtidest ja pinnaveest pärineva joogivee korral indikatiivdoosi ei seirata; 3) kui uute teadusuuringute andmete või muu usaldusväärse teabe alusel on Terviseametil põhjust eeldada, et indikatiivdoosi kujunemisel võivad olulist osa etendada ka punktis 1 nimetamata veekihtidest pärinev joogivesi või täiendavad radionukliidid, on joogivee käitlejal kohustus Terviseameti nõudmisel vastavate radionukliidide kontsentratsioonid joogivees määrata. 3. peatükk JOOGIVEE KVALITEEDI KONTROLLINÕUDED § 9. Joogivee kvaliteedi kontrollimiseks proovi võtmine (1) Joogivee kvaliteedi vastavust nõuetele kontrollitakse järgmistes proovi võtmise kohtades: 1) jaotusvõrgu kaudu antava vee puhul ruumi või rajatise selles paigas, kus see väljub üldjuhul inimesele tarbimiseks kasutatavatest kraanidest. Kui joogivesi ei vasta nõuetele, rakendatakse käesoleva määruse § 2 lõiget 3; 2) mahutite ja tsisternide kasutamisel – mahutist või tsisternist väljumise kohas; 3) pudelitesse, kanistritesse või muudesse õhukindlatesse anumatesse villimisel – enne pudelitesse villimist (villimiskohas); 4) toiduaineid käitlevas ettevõttes – toidu käitlemise kohas; 5) teenuse pakkumisel – teenuse osutamise kohas.  8 (2) Joogivee kvaliteedi vastavust nõuetele nende näitajate puhul, mis jaotusvõrgus ebasoodsas suunas ei muutu, võib kontrollida veetöötlusjaamas või veevärgis. (3) Vase, plii ja nikli vastavust nõuetele kontrollitakse tarbija kraanist, kusjuures vett ei lasta enne joosta. Päevasel ajal võetakse juhuslik proov, mille maht on üks liiter. (4) Mikrobioloogiliste näitajate vastavusproove võetakse ja neid käideldakse vastavalt standardis EVS-EN ISO 19458 osutatud proovivõtueesmärgile B. (5) Proovivõtt jaotusvõrgus, välja arvatud proovivõtt tarbija kraanist, peab vastama standardile ISO 5667-5. Mikrobioloogiliste näitajate puhul peab jaotusvõrgus proovide võtmine ja käitlemine vastama standardis EVS-EN ISO 19458 osutatud proovivõtueesmärgile A. (6) Proove võivad võtta atesteeritud proovivõtjad. (7) Joogivett tuleb uurida akrediteeritud laboris, kus vastavuse tõendamiseks kasutatavad analüüsimeetodid on valideeritud ja dokumenteeritud kooskõlas standardiga EVS-EN ISO/IEC 17025 või muu samaväärse rahvusvaheliselt tunnustatud standardiga. (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud laborid ja nende alltöövõtjad kohaldavad kvaliteedijuhtimise süsteemi tavasid kooskõlas standardiga EVS-EN ISO/IEC 17025 või muu samaväärse rahvusvaheliselt tunnustatud standardiga. § 10. Joogivee kontroll (1) Joogivee käitleja peab tagama oma veevarustussüsteemis oleva ning sellest väljuva joogivee tava- ja süvakontrolli vastavalt käesoleva määruse §-s 11 sätestatud nõuetele. (2) Joogivee tavakontrolli eesmärk on saada teavet joogivee kvaliteedi ja joogivee töötlemise, eriti desinfektsiooni tõhususe kohta. (3) Tavakontrolli käigus tuleb joogivees uurida järgmisi näitajaid: Näitaja Uurimise nõuded Alumiinium Näitajat tuleb uurida, kui alumiiniumi või selle ühendeid kasutatakse veepuhastuskemikaalidena. Muudel juhtudel uuritakse näitajat süvakontrolli käigus. Ammoonium Näitajat tuleb uurida, kui kasutatakse kloorimist. Muudel juhtudel uuritakse näitajat süvakontrolli käigus. Värvus Elektrijuhtivus Escherichia coli  9 Vesinikioonide kontsentratsioon pH Raud Näitajat tuleb uurida, kui rauda või selle ühendeid kasutatakse veepuhastuskemikaalidena. Muudel juhtudel uuritakse näitajat süvakontrolli käigus. Nitrit Näitajat tuleb uurida, kui kasutatakse kloorimist. Muudel juhtudel uuritakse näitajat süvakontrolli käigus. Lõhn Pseudomonas Näitajat tuleb uurida anumatesse villitud joogiveest. aeruginosa Maitse Kolooniate arv 22 ºC juures Coli-laadsed bakterid Hägusus Jääkkloor Näitajat tuleb uurida joogivee kloorimisel. (4) Tavakontrolli käigus määratakse täiendavad näitajad, kui see tuleneb käesoleva määruse § 12 lõike 1 alusel koostatud riskihinnangust. (5) Süvakontrolli eesmärk on saada teavet joogivee vastavusest kõikidele käesoleva määruse §-des 4–6 sätestatud kvaliteedinäitajatele. (6) Joogivee käitleja peab joogivee tarbimisest saadava indikatiivdoosi määrama iga kümne aasta tagant, välja arvatud käesoleva määruse § 8 punktis 3 esitatud tingimusel. (7) Kui konkreetses proovis on parameetri kontrollväärtus ületatud, teavitab joogivee käitleja sellest Terviseametit, kes otsustab proovivõtusageduse suurendamise vajaduse üle, et tagada aasta keskmise kontrollväärtuse representatiivsus. (8) Tava- ja süvakontrolli käigus jaotusvõrgu, mahutite, tsisternide, kanistrite või pudelite kaudu edastatava ning toidu käitlemisel kasutatava joogivee kvaliteedinäitajate, välja arvatud radioloogilised näitajad, määramiseks võetavate proovide minimaalne arv on järgmine: Jaotusvõrgu, mahutite, Tavakontrolli Süvakontrolli minimaalne tsisternide, kanistrite ja minimaalne proovide arv proovide arv aastas pudelite kaudu edastatava aastas (vt märkus 2) joogivee hulk m³/ööpäevas (vt märkus 2) (vt märkus 1)  10 Kuni 10 1 1 kümne aasta jooksul kuni 100 1 1 kuue aasta jooksul 101 kuni 1000 4 1 1001 kuni 10 000 4 1 + 3 iga täiendava 1000 + 1 iga täiendava 4500 m³/ööpäevas ja ülejäänud m³/ööpäevas ja ülejäänud osa kohta kogumahust osa kohta kogumahust 10 001 kuni 100 000 4 3 + 3 iga täiendava 1000 + 1 iga täiendava 10 000 m³/ööpäevas ja ülejäänud m³/ööpäevas ja ülejäänud osa kohta kogumahust osa kohta kogumahust üle 100 000 4 12 + 3 iga täiendava 1000 + 1 iga täiendava 25 000 m³/ööpäevas ja ülejäänud m³/ööpäevas ja ülejäänud osa kohta kogumahust osa kohta kogumahust Märkus 1. Vee kogus arvutatakse kalendriaasta keskmise väärtusena. Miinimumsageduse kindlaksmääramiseks võib vee hulga asemel kasutada veevarustussüsteemi elanike arvu, eeldades inimese ööpäevaseks veetarbimiseks 200 l. Märkus 2. Osutatud sagedus arvutatakse järgmiselt: nt 4300 m³/ööpäevas = 16 proovi (neli proovi esimese 1000 m³/ööpäevas kohta + 12 proovi ülejäänud 3300 m³/ööpäevas kohta). (9) Kui joogivett edastatakse tarbijale lühiperioodi jooksul mahutites, määrab kontrollitavate proovide arvu Terviseamet. (10) Proovide arv peab jagunema aja ja koha järgi võrdselt niipalju kui võimalik. (11) Joogivee kvaliteedinäitajate operatiivseire eesmärk on anda kiire ülevaade süsteemi toimimise tulemustest ja veekvaliteedi probleemidest ning mis võimaldab kiiresti võtta eelnevalt kavandatud parandusmeetmeid. (12) Operatiivseire programm sisaldab hägususe seiret, et kontrollida veevarustusjaamas regulaarselt hägusustekitajate füüsilise eemaldamise tõhusust filtreerimisprotsessis vastavalt esitatud võrdlusväärtustele ja sagedustele (ei kohaldata põhjaveeallikate puhul, kus hägusust põhjustavad raud ja mangaan). (13) Operatiivseire programm sisaldab samuti Somaatiliste kolifaagide seiret toorvees, et kontrollida töötlemisprotsesside tõhusust seoses mikrobioloogiliste riskidega. § 11. Joogivee kontrolli kavandamine (1) Joogivee käitleja peab koostama ja Terviseametiga kooskõlastama joogivee kontrolli kava. Joogivee kontrolli kava ajakohastatakse vähemalt iga viie aasta tagant ja kooskõlastatakse Terviseametiga.  11 (2) Joogivee kontrolli kavaga tuleb tagada, et inimese tervisele avalduvate riskide juhtimiseks kehtivad meetmed toimivad tõhusalt kogu veevarustusahelas alates valgalast kuni veevõtu, vee puhastamise ja säilitamise kaudu jaotuseni ning et nõuetele vastavuse kohas on vesi tervislik ja puhas. (3) Kvaliteedinäitajate valimisel joogivee kontrolli kavasse tuleb iga veevarustussüsteemi puhul arvesse võtta kohalikke tingimusi. (4) Kontrolli kavas peab olema esitatud: 1) ühe ööpäeva jooksul käideldava vee kogus; 2) uuritavate kvaliteedinäitajate loetelu proovi võtmise kohtade viisi; 3) proovi võtmise kohtade arv ja nende asukohad, arvestades eraldi proovide võtmise vajadust juhul, kui veekvaliteeti veevarustussüsteemis ei saa käsitleda umbes ühetaolisena; 4) iga kvaliteedinäitaja proovide arv käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ajavahemiku jooksul. (5) Kontrolli kava võib sisaldada järgmist: 1) seadmete funktsionaalsust ja korrasolekut käsitlevate kannete kontroll; 2) valgala, veevõtu-, töötlemis-, säilitamis- ja jaotustaristu kontroll. (6) Joogivee kontrolli kava võib põhineda käesoleva määruse § 12 lõikes 1 nimetatud riskihinnangul. § 12. Riskihindamine (1) Joogivee käitleja võib teha erandeid §-s 10 esitatud tava- ja süvakontrolli näitajatest ja proovivõtusagedustest, kui ta on kooskõlas veeseaduse §-ga 853 koostanud riskihinnangu, mis kooskõlastatakse Terviseametiga. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riskihinnang peab põhinema riskihindamise üldpõhimõtetel, mis on sätestatud kooskõlas standardiga EVS-EN 15975-2 „Joogiveega varustamise turvalisus. Riski- ja kriisijuhtimise juhised”. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud joogivee kvaliteeti käsitlev riskihinnang peab koosnema vähemalt järgmistest osadest: 1) joogivee veevarustussüsteemi kirjeldus; 2) joogivee veevarustussüsteemi võimalike ohtude ja ohtlike sündmuste kindlakstegemine; 3) joogivee veevarustussüsteemi riskide hindamine; 4) joogivee veevarustussüsteemi riskide ohjamine; 5) riskide haldamise tõendamine; 6) joogivee kvaliteedinäitajate määramise või määramata jätmise alused ja põhjendused. (4) Riskihindamisel tuleb selliste veekogumite puhul, mida kasutatakse joogivee võtmiseks ja mis annavad ööpäevas keskmiselt üle 100 m³ vett, võtta arvesse veeseaduse § 53 lõike 1 kohaste veeseireprogrammide tulemusi. (5) Riskihindamisel tuleb hinnata riske veeseaduse § 856 lõikes 1 sätestatud jälgimisnimekirja ainete ja ühendite suhtes ning riskide avaldumisel neid seirata.  12 (6) Kui käesoleva paragrahvi lõike 5 kohase seire käigus leitakse jälgimisnimekirja aineid ja ühendeid koguses, mis ületab jälgimisnimekirjas esitatud suunisväärtusi, joogivee käitleja: 1) kontrollib, kas töötlemine on suunisväärtuse saavutamiseks piisav ja vajaduse korral optimeerib töötlust; 2) võtab parandusmeetmeid. (7) Riskihindamise tulemuste põhjal tuleb käesoleva määruse § 10 lõigetes 3 ja 5 esitatud näitajate loetelu täiendada ja sama paragrahvi lõikes 8 esitatud proovivõtusagedust suurendada järgmistel juhtudel: 1) käesoleva määruse §-s 10 loetletud näitajad või sagedused ei ole piisavad, et täita veeseaduse § 87 lõikes 2 sätestatud kohustusi; 2) veeseaduse § 92 lõike 1 punkti 11 kohaldamise tulemusel on leitud aineid või mikroorganisme, mis kujutavad potentsiaalset ohtu inimese tervisele; 3) on vaja tagada käesoleva määruse § 11 lõikes 2 sätestatud nõuded. (8) Riskihindamise tulemuste põhjal võib käesoleva määruse § 10 lõigetes 3 ja 5 esitatud näitajate loetelu lühendada ja sama paragrahvi lõikes 8 esitatud proovivõtusagedust vähendada, kui on arvestatud järgmisi tingimusi: 1) määratakse proovi võtmise koht ja sagedus vastavalt näitaja päritolule, samuti selle kontsentratsiooni muutumine ja pikaajalised suundumused, arvestades käesoleva määruse § 2 lõiget 3, § 9 lõiget 1 ja § 13 lõiget 1 ning veeseaduse § 92 lõike 1 punkti 5; 2) käesoleva määruse § 10 lõike 8 kohase proovivõtu miinimumsageduse vähendamiseks peavad kogu veevarustussüsteemi esindavatest proovi võtmise kohtadest vähemalt kolme aasta jooksul korrapäraste ajavahemike järel kogutud proovide tulemused olema alla 60% näitaja piirsisaldusest; 3) näitaja väljajätmiseks käesoleva määruse § 10 lõigete 3 ja 5 kohasest seirega hõlmatud loetelust peavad kogu veevarustussüsteemi esindavatest proovi võtmise kohtadest vähemalt kolme aasta jooksul korrapäraste ajavahemike järel kogutud proovide tulemused olema alla 30% näitaja piirsisaldusest; 4) käesoleva määruse § 10 lõigete 3 ja 5 kohasest seirega hõlmatud näitajate loetelust konkreetse näitaja väljajätmine põhineb riskihindamise tulemustel, milles on arvesse võetud joogiveeallikate seire tulemusi ja mis kinnitavad, et inimeste tervis on kaitstud joogivee mistahes saastatusest tuleneva kahjulik mõju eest, nagu on sätestatud käesoleva määruse § 1 lõikes 1; 5) proovivõtusagedust võib vähendada või näitaja loetelust välja jätta vastavalt käesoleva lõike punktidele 2 ja 3 üksnes juhul, kui riskihindamine kinnitab, et ei ole ühtegi tegurit, mille puhul oleks põhjust eeldada, et see võib põhjustada joogivee kvaliteedi halvenemise. (9) Käesoleva paragrahvi lõiget 8 ei kohaldata Escherichia coli suhtes, mille proovivõtusagedus ei tohi olla väiksem kui käesoleva määruse § 10 lõikes 8 esitatud sagedus. (10) Riskihinnangu koostamisel võetakse arvesse asjakohased ja usaldusväärsed uuringud, mis on riskihinnangu täiendamise aluseks. (11) Riskihindamisel võetakse arvesse veeseaduse §-s 852 sätestatud joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamise tulemusi. (12) Joogivee käitleja teeb teabe riskihindamise läbiviimise kohta ja riskihindamise tulemused avalikkusele kättesaadavaks.  13 (13) Riskihinnang tuleb ajakohastada juhul, kui uute teadusuuringute andmete või muu usaldusväärse teabe alusel on Terviseametil põhjust eeldada, et riskihinnang ei kajasta enam tegelikku olukorda. (14) riskihindamise kohta tuleb koostada kokkuvõte, mis sisaldab endas järgmist: 1) kvaliteedinäitajate väärtuste ületamised ja parandusmeetmed; 2) teave sellistest joogiveega seotud vahejuhtumitest, millega on kaasnenud võimalik oht inimeste tervisele, olenemata sellest, kas parameetrite väärtusi ületati või mitte, ning mis kestsid kauem kui kümme päeva järjest ja mõjutasid vähemalt 1 000 inimest, sealhulgas selliste vahejuhtumite põhjused ja rakendatud parandusmeetmed; 3) teavet kõigi tehtud erandite kohta § 13. Tarbimiskoha jaotussüsteemi riskihindamine (1) Prioriteetse tarbimiskoha omanik tagab jaotussüsteemi näitajate seire plii või Legionella üle. (2) Tarbimiskoha jaotusega seotud riskide vähendamiseks kõigis tarbimiskoha jaotussüsteemides võib: 1) ärgitada avalike ja eravalduste omanikke tegema tarbimiskoha jaotusega seotud riskihindamist; 2) teavitada tarbijaid ning avalike ja eravalduste omanikke meetmetest, mille eesmärk on kõrvaldada või vähendada joogivee kvaliteedinormide mittetäitmise riske, mis tulenevad tarbimiskoha jaotussüsteemist; 3) nõustada tarbijaid joogivee tarbimise ja kasutamise tingimuste ning võimalike meetmete küsimuses, et vältida nende riskide uuesti avaldumist; 4) propageerida koolitusi, mis on suunatud torulukkseppadele ja muudele spetsialistidele, kes tegelevad tarbimiskoha jaotussüsteemidega ning olmeveega kokkupuutuvate materjalide ja ehitustoodete paigaldamisega; 5) seoses Legionellaga tagada, et kehtestatakse tõhusad ja riskidega proportsionaalsed kontrolli- ja haldusmeetmed võimalike haiguspuhangute ennetamiseks ja tõrjumiseks, ning 6) rakendada meetmeid olemasolevates kinnistusisestes jaotussüsteemides pliist valmistatud osade väljavahetamiseks, kui see on majanduslikult ja tehniliselt teostatav. (3) Tarbimiskoha jaotussüsteemi riskihindamise kohta tuleb koostada kokkuvõte, mis sisaldab endas teavet veeseaduse § 854 lõike 5 ja käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt rakendatud meetmete kohta, sealhulgas teave käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 6 kohaselt rakendatud meetmete liigi ja saavutatud edu kohta. § 14. Kvaliteedinõuetele mittevastava joogivee kasutamine (1) Kui joogivesi ei vasta käesoleva määruse §-des 4–6 sätestatud nõuetele, peab joogivee käitleja viivitamata: 1) uurima kvaliteedi mittevastavuse põhjusi; 2) teavitama asjaomast elanikkonda võimalikust ohust tervisele ning andma elanikkonnale asjakohast nõu täiendavate ettevaatusabinõude kohta, mida rakendada tervise kaitseks; 3) rakendama vajalikke abinõusid parameetrite mittevastavuse vähendamiseks, nagu asjakohased puhastusmeetodid, et muuta vee omadusi enne selle jaotusvõrku suunamist, vähendades või likvideerides seeläbi riski, et vesi pärast jaotusvõrgu läbimist parameetrite väärtustele ei vasta, ning teavitama sellest tarbijaid ja Terviseametit.  14 (2) Kui joogivesi ei vasta käesoleva määruse §-s 7 sätestatud nõuetele, peab joogivee käitleja: 1) viivitamata uurima kvaliteedi mittevastavuse põhjusi; 2) käesoleva määruse § 3 lõikes 3 sätestatud riskihindamise tulemustest sõltuvalt rakendama vajaduse korral parandusmeetmeid vee kvaliteedi viimiseks tasemele, mis vastab inimese tervise kaitsmise nõuetele, teavitama asjaomast elanikkonda võimalikust ohust tervisele ja andma elanikkonnale asjakohast nõu täiendavate ettevaatusabinõude kohta, mida rakendada tervise kaitseks. (3) Kui rakendatud abinõud ei anna tulemusi ning veega varustamine ei ole võimalik muul viisil, otsustab Terviseamet sellise vee edasise kasutamise vastavalt veeseadusele ja selle alusel kehtestatud sotsiaalministri määruse nõuetele ning teavitab sellest veekäitlejaid ja tarbijaid. 4. peatükk Tarbijale antav teave § 15. Tarbijale antav teave (1) Joogivee käitlejad tagavad, et kõik joogivee saajad saavad korrapäraselt ja vähemalt kord aastas ilma küsimata ning kõige sobivamal ja kergesti ligipääsetaval kujul, näiteks arvetel või nutirakenduse kaudu järgmise teabe: 1) teave olmevee kvaliteedi kohta, sealhulgas indikaatorparameetrid; 2) tarnitava olmevee liitri ja kuupmeetri hind; 3) kodumajapidamise tarbitud kogus vähemalt aasta või arveldusperioodi kohta koos kodumajapidamise aastase tarbimistrendiga, kui see on tehniliselt teostatav ja kui see teave on veekäitlejale kättesaadav; 4) kodumajapidamise aastase veetarbimise võrdlus keskmise kodumajapidamise tarbimisega, kui see on kohaldatav; 5) elektroonne viide veebilehele, kust leiab teabe; 6) veekäitleja identifitseerimisandmed, varustatav piirkond ja varustatavate inimeste arv ning veetootmise meetod, sealhulgas üldine teave kohaldatud veetöötlemis- ja desinfitseerimisviiside kohta; 7) joogivee kvaliteedinäitajate kõige viimased seiretulemused, sealhulgas seiresagedus ning näitajate väärtused; seiretulemused ei tohi olla vanemad kui üks aasta; 8) teave indikaatorites loetlemata parameetrite kohta ja nendega seotud väärtused, milleks on karedus, mineraalid, vees lahustunud anioonid/katioonid nagu kaltsium, magneesium, kaalium; 9) Kui Terviseamet on kehtestatud väärtuste ületamise korral tuvastanud võimaliku ohu inimeste tervisele, teave võimaliku ohu kohta inimeste tervisele ning sellega seotud tervise- ja tarbimisnõuanded või elektroonne viide sellisele teabele; 10) teave veevarustussüsteemi riskihindamise kohta; 11) nõuanded tarbijale, sealhulgas selle kohta, kuidas vähendada veetarbimist, kui see on asjakohane, kuidas kasutada vett vastutustundlikult vastavalt kohalikele oludele ja kuidas vältida seisvast veest põhjustatud terviseriske. (2) Veekäitleja, kes tarnib vähemalt 10 000 m3 päevas või teenindab vähemalt 50 000 inimest, avaldab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud teabele igal aastal järgmise teabe: 1) veesüsteemi üldine tulemuslikkus tõhususe seisukohast ja lekkemäärad, niipea kui see teave on kättesaadav ja hiljemalt 12. jaanuariks 2026. a;  15 2) veekäitleja teave veeteenuse omandistruktuuri kohta; 3) teave olmevee kuupmeetri eest võetava tariifi struktuuri kohta, sealhulgas püsi- ja muutuvkulud ning kulud, mis on seotud veeseaduse § 88 kohaste meetmetega, kui veekäitleja on selliseid meetmeid rakendanud; 4) kokkuvõte ja statistika tarbijate joogiveega seotud kaebustest. § 16. Joogivee kvaliteedinõuete erand (1) Veeseaduse § 857 sätestatud erandi kohaldamisel märgitakse järgmist: 1) erandi tegemise põhjused; 2) asjassepuutuv parameeter, eelnevad asjaomased seiretulemused ning erandiga lubatav maksimaalne lubatud parameetri väärtus; 3) geograafiline piirkond, ööpäevas tarbimiseks antava vee kogus, asjassepuutuv elanikkond ning kas see mõjutab mõnda asjassepuutuvat toidukäitlejat; 4) asjakohane seireskeem, vajadusel tihedama seiresagedusega; 5) vajalike parandusmeetmete kava lühikokkuvõte, sealhulgas tööde ajakava ja maksumuse prognoos ning sätted ülevaatuse kohta; 6) erandi kehtivusaeg. (2) Erandi kehtivus ei tohi ületada kolme aastat. Erandi kehtivuse tähtaja lõpupoole korraldab Terviseamet läbivaatamise, et teha kindlaks, kas saavutatud edu on piisav. (3) Kui Terviseamet leiab, et näitajate väärtusele mittevastavus on tühine ning kui käesoleva määruse § 13 lõike 1 alusel rakendatavatest meetmetest piisab probleemi kõrvaldamiseks 30 päeva jooksul, käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teavet erandisse ei märgita. Sel juhul märgib Terviseamet erandis üksnes asjassepuutuva parameetri lubatud maksimumväärtuse ning probleemi kõrvaldamiseks antud tähtaja. (4) Käesoleva paragrahvi lõikele 2 ei saa tugineda, kui veevarustuse mittevastavus mõne parameetri väärtusele on väldanud viimase 12 kuu jooksul kokku rohkem kui 30 päeva. (5) Veeseaduse § 92 lõike 1 punkti 111 kohast teavitust ei pea rakendama käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud olukorras, välja arvatud juhul, kui Terviseamet otsustab teisiti. § 17. Joogivee kvaliteedinõuete järgimise kokkuvõte Terviseamet koostab kord aastas kokkuvõtte, mis sisaldab: 1) käesoleva määruse §-de 11 ja 12 kohaselt kogutud seireandmeid §-des 4-6 kehtestatud kvaliteedinäitajate väärtuste ületamise korral ning teavet võetud parandusmeetmete kohta; 2) teavet sellistest joogiveega seotud vahejuhtumitest, millega on kaasnenud võimalik oht inimeste tervisele, olenemata sellest, kas parameetrite väärtusi ületati või mitte, ning mis kestsid kauem kui kümme päeva järjest ja mõjutasid vähemalt 1 000 inimest, sealhulgas selliste vahejuhtumite põhjused ja võetud parandusmeetmed; 3) teavet kõigi veeseaduse § 857 kohaselt tehtud erandite kohta, sealhulgas käesoleva määruse § 16 lõikes 1 sätestatud teavet. 5. peatükk ANALÜÜSIMEETODID § 18. Analüüsimeetodid  16 (1) Mikrobioloogiliste kvaliteedinäitajate määramiseks tuleb kasutada alljärgnevaid analüüsimeetodeid: Mikrobioloogilised kvaliteedinäitajad Analüüsimeetodid Escherichia coli (E. coli) ja coli-laadsed bakterid EVS-EN ISO 9308-1 või EVS-EN ISO 9308-2 Enterokokid EVS-EN ISO 7899-2 Pseudomonas aeruginosa EVS-EN ISO 16266 kultiveeritavate mikroorganismide loendamine – EVS-EN ISO 6222 kolooniate loendamine 22 ºC juures kultiveeritavate mikroorganismide loendamine – EVS-EN ISO 6222 kolooniate loendamine 36 ºC juures Clostridium perfringens (kaasa arvatud eosed) EVS-EN ISO 14189 (2) Joogivee keemilised ja indikaatornäitajad, mille jaoks nähakse ette tulemuslikkuse kriteeriumid, on esitatud käesoleva määruse lõigetes 3 ja 6. (3) Analüüsimeetodi suutlikkusnäitaja „mõõtemääramatus”: Näitaja Mõõtemääramatus (vt märkus 1) Märkused % piirsisaldusest (v.a pH puhul) Alumiinium 25 Ammoonium 40 Antimon 40 Arseen 30 Benso(a)püreen 50 vt märkus 5 Benseen 40 Boor 25 Bromaat 40 Kaadmium 25 Kloriid 15 Kroom 30  17 Elektrijuhtivus 20 Vask 25 Tsüaniid 30 vt märkus 6 1,2-dikloroetaan 40 Fluoriid 20 Vesinikuioonide kontsentratsioon 0,2 vt märkus pH (pH ühikutes) 7 Raud 30 Plii 25 Mangaan 30 Elavhõbe 30 Nikkel 25 Nitraat 15 Nitrit 20 Oksüdeeritavus 50 vt märkus 8 Pestitsiidid 30 vt märkus 9 Polütsüklilised aromaatsed 50 vt märkus süsivesinikud (PAH) 10 Seleen 40 Naatrium 15 Sulfaat 15 Tetrakloroeteen 30 vt märkus 11 Trikloroeteen 40 vt märkus 11 Trihalometaanid kokku 40 vt märkus 10  18 Orgaanilise süsiniku kogusisaldus 30 vt märkus 12 Hägusus 30 vt märkus 13 Akrüülamiid-, epikloorhüdriin ja Sisaldust kontrollitakse toote vinüülkloriid spetsifikatsiooni alusel. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 esitatud näitajate puhul tähendavad ettenähtud analüüsimeetodi suutlikkusnäitajad, et kasutatav analüüsimeetod peab vähemalt võimaldama mõõta piirsisaldusele vastavaid kontsentratsioone, selle määramispiir peab olema 30% või vähem asjaomasest piirsisalduse väärtusest ja mõõtemääramatus peab vastama lõikes 3 esitatule. Tulemus tuleb esitada vähemalt sama tüvenumbrite arvuga kui käesoleva määruse §-de 5 ja 6 kohased näitaja piirsisaldused. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud mõõtemääramatust ei tohi kasutada kui käesoleva määruse §-des 4–6 sätestatud näitajate piirsisalduste lisahälvet. (6) Analüüsimeetodi suutlikkusnäitajad „tõesus”, „kordustäpsus” ja „avastamispiir”: Näitaja Tõesus Kordustäpsus Avastamispiir Märkused (vt märkus 2) (vt märkus 3) (vt märkus 4) näitaja % näitaja % näitaja % piirsisaldusest piirsisaldusest piirsisaldusest (v.a pH puhul) (v.a pH puhul) (v.a pH puhul) Alumiinium 10 10 10 Ammoonium 10 10 10 Antimon 25 25 25 Arseen 10 10 10 Benso(a)püreen 25 25 25 Benseen 25 25 25 Boor 10 10 10 Bromaat 25 25 25 Kaadmium 10 10 10 Kloriid 10 10 10 Kroom 10 10 10 Elektrijuhtivus 10 10 10  19 Vask 10 10 10 Tsüaniid 10 10 10 vt märkus 6 1,2-dikloroetaan 25 25 10 Fluoriidid 10 10 10 Vesinikioonide 0,2 0,2 vt märkus 7 kontsentratsioon pH (pH ühikutes) Raud 10 10 10 Plii 10 10 10 Mangaan 10 10 10 Elavhõbe 20 10 20 Nikkel 10 10 10 Nitraat 10 10 10 Nitrit 10 10 10 Oksüdeeritavus 25 25 10 vt märkus 8 Pestitsiidid 25 25 25 vt märkus 9 Polütsüklilised 25 25 25 vt märkus 10 aromaatsed süsivesinikud (PAH) Seleen 10 10 10 Naatrium 10 10 10 Sulfaat 10 10 10 Tetrakloroeteen 25 25 10 vt märkus 11 Trikloroeteen 25 25 10 vt märkus 11 Trihalometaanid 25 25 10 vt märkus 10 kokku Hägusus 25 25 25  20 Akrüülamiid, sisaldust sisaldust sisaldust epikloorhüdriin ja kontrollitakse kontrollitakse kontrollitakse vinüülkloriid toote toote toote spetsifikatsiooni spetsifikatsiooni spetsifikatsiooni alusel alusel alusel (7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 6 esitatud märkused on järgmised: Märkus 1 Mõõtemääramatus on mittenegatiivne parameeter, mis iseloomustab kasutatud teabe põhjal mõõtesuurusele omistatud väärtuste hajuvust. Mõõtemääramatus (k = 2) on lõikes 3 märgitud protsent näitaja piirsisaldusest või parem. Kui ei ole ette nähtud teisiti, hinnatakse mõõtemääramatust näitaja piirsisalduse tasemel. Märkus 2 Tõesus on süstemaatilise vea suurus, st erinevus suure hulga korratud mõõtmiste keskmise tulemuse ja tegeliku väärtuse vahel. Täiendavad üksikasjad on esitatud standardisarjas EVS- ISO 5725. Märkus 3 Kordustäpsus on juhusliku vea suurus ning seda väljendatakse üldjuhul tulemuste keskmise standardhälbena (partii piires ja partiide vahel). Aktsepteeritav kordustäpsus on kahekordne suhteline standardhälve. Seda mõistet on täiendavalt selgitatud standardisarjas EVS- ISO 5725. Märkus 4 Avastamispiir on parameetrit väikeses koguses sisaldava loodusliku proovi partii kolmekordne standardhälve või nullproovi partii viiekordne suhteline standardhälve. Märkus 5 Kui mõõtemääramatuse väärtust ei ole võimalik saavutada tuleks valida parim võimalik tehnika (kuni 60%). Märkus 6 Meetod peab võimaldama tuvastada mis tahes vormis tsüaniidi üldkogust. Märkus 7 Tõesuse, kordustäpsuse ja mõõtemääramatuse väärtused esitatakse pH ühikutes. Märkus 8 Võrdlusmeetod: EVS-EN ISO 8467 Märkus 9 Üksikute pestitsiidide analüüsimeetodi suutlikkusnäitajad on indikatiivsed. Mitme pestitsiidi puhul on võimalik saavutada mõõtemääramatus 30%, paljude pestitsiidide puhul võib lubada suuremat mõõtemääramatust (kuni 80%). Märkus 10 Analüüsimeetodi suutlikkusnäitajad kehtivad üksikute ainete kohta ning on määratud 25% tasemel § 5 kohasest näitaja piirsisaldusest.  21 Märkus 11 Analüüsimeetodi suutlikkusnäitajad kehtivad üksikute ainete kohta ning on määratud 50% tasemel § 5 kohasest näitaja piirsisaldusest. Märkus 12 Mõõtemääramatust tuleks hinnata orgaanilise süsiniku üldsisalduse 3 mg/l juures. Tuleb kasutada Euroopa Standardikomitee suuniseid orgaanilise ja lahustunud süsiniku üldsisalduse määramise kohta (EVS-EN 1484). Märkus 13 Mõõtemääramatust tuleks hinnata 1,0 NTU (nefelomeetriline hägususühik) puhul vastavalt standardile EVS-EN ISO 7027-1. (8) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 6 esitatud tulemuslikkuse kriteeriumidele vastav analüütiline meetod puudub, tuleb tagada, et seire tegemisel kasutatakse parimat võimalikku tehnikat, millega ei kaasne ülemäära kulusid. 5. peatükk RAKENDUSSÄTTED § 19. Määruse rakendamine (1) Hiljemalt 2026. aasta 12. jaanuariks tuleb võtta vajalikke meetmeid tagamaks, et joogivesi vastaks sätestatud näitajate väärtustele bisfenool A, kloraadi, kloriti, haloäädikhapete, mikrotsüstiin-LRi, PFASide kokku, PFASide summa ning uraani puhul. (2) Kuni 2026. aasta 12. jaanuarini ei ole joogivee käitlejad kohustatud tegema seiret käesoleva paragrahvi lõikes 1 osutatud parameetrite üle. (3) Määrus jõustub 12. jaanuaril 2023. aastal. Signe Riisalo Sotsiaalkaitseminister tervise- ja tööministri ülesannetes Maarjo Mändmaa Kantsler  22 KAVAND MINISTRI MÄÄRUS Joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamise ja -juhtimise nõuded Määrus kehtestatakse veeseaduse § 852 lõike 2 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse: 1) nõuded joogiveehaarde valgala või toiteala riskihindamisele; 2) nõuded joogiveehaarde valgala või toiteala riskijuhtimisele. § 2. Joogiveehaarde valgala või toiteala riskihindamise ning riskijuhtimise osad Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala riskihindamise ning riskijuhtimise osad on: 1) joogiveehaarde valgala või toiteala kirjeldus; 2) joogiveehaarde valgalal või toitealal ohtude ja ohtlike olukordade kindlakstegemine ning nende poolt joogivee kvaliteedile kujutatava võimaliku riski hindamine; 3) joogiveehaarde pinnavee, põhjavee ja toorvee seireandmed; 4) riskide juhtimise meetmed. § 3. Joogiveehaarde valgala või toiteala kirjeldus Joogiveehaarde valgala või toiteala kirjeldus hõlmab endas järgmist: 1) joogiveehaarde valgala või toiteala määratlemine ja kaardistamine; 2) joogiveehaarde valgalal või toitealal paiknevate veevõtukohtade kaitsevööndite kaardistamine; 3) joogiveehaarde valgalal või toitealal olevate veevõtukohtade geograafilised koordinaadid; 4) joogiveehaarde valgala või toiteala maakasutuse, äravoolu ja joogivee varustamise protsesside kirjeldus. § 4. Joogiveehaarde valgalal või toitealal ohtude ja ohtlike olukordade kindlakstegemine ning nende poolt joogivee kvaliteedile kujutatava võimaliku riski hindamine (1) Joogiveehaarde valgalal või toitealadel ohtude ja ohtlike olukordade kindlakstegemisel ning nende poolt joogivee kvaliteedile kujutatava võimaliku riski hindamisel: 1) tehakse kindlaks veevõtukoha valgalal või toitealal joogivee kvaliteeti ohustavad ohud ja ohtlikud olukorrad; 2) hinnatakse ohtude ja ohtlike olukordade poolt joogivee kvaliteedile kujutatavat võimalikku riski; 3) hinnatakse võimalikke riske, mis võivad põhjustada joogivee kvaliteedi halvenemist sel määral, et see võib kujutada ohtu inimeste tervisele.  23 § 5. Joogiveehaarde seire (1) Joogivee veevõtukohas tehakse toorvee asjakohast seiret järgmistest loeteludest valitud asjakohaste parameetrite, ainete või saasteainete üle: 1) sotsiaalministri 24. septembri 2019. aasta määruses nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“ kehtestatud parameetrid; 2) keskkonnaministri 1. oktoobri 2019. aasta määruses nr 48 „Põhjaveekogumite nimekiri ja nende eristamise kord, seisundiklassid ja nende määramise kord, seisundiklassidele vastavad keemilise seisundi määramiseks kasutatavate kvaliteedinäitajate väärtused ja koguselise seisundi määramiseks kasutatavate näitajate tingimused, põhjavett ohustavate saasteainete nimekiri, nende sisalduse läviväärtused põhjaveekogumite kaupa ja kvaliteedi piirväärtused põhjavees ning taustataseme määramise põhimõtted“ kehtestatud parameetrid; 3) keskkonnaministri 24. juuli 2019. aasta määruses nr 28 „Prioriteetsete ainete ja prioriteetsete ohtlike ainete nimekiri, prioriteetsete ainete, prioriteetsete ohtlike ainete ja teatavate muude saasteainete keskkonna kvaliteedi piirväärtused ning nende kohaldamise meetodid, vesikonnaspetsiifiliste saasteainete keskkonna kvaliteedi piirväärtused, ainete jälgimisnimekirjaga seotud tegevused“ kehtestatud parameetrid; 4) veeseaduse § 856 lõikes 1 nimetatud jälgimisnimekirjas loetletud ained ja ühendid. (2) Seiresse valitakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 esitatud loetelust parameetrid, ained või saasteained, mida peetakse asjakohasteks § 4 alusel kindlaks tehtud ohte ja ohtlikke olukordi või muud teavet silmas pidades. (3) Seiratavate parameetrite, ainete või saasteainetega seotud suundumustest ja ebatavalistest numbritest või kontsentratsioonidest teavitavad joogivee käitlejad Terviseametit ja Keskkonnaametit § 6. Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala riskijuhtimine (1) Käesoleva määruse § 3–5 kohaselt tehtud riskihindamise tulemuste põhjal tagatakse, et kindlaks tehtud riskide ennetamiseks või kontrollimiseks võtab Keskkonnaministeerium vastavalt vajadusele järgmisi riskijuhtimismeetmeid, alustades ennetusmeetmetest: 1) kui see on vajalik joogivee kvaliteedi tagamiseks, määratleb ja rakendab veevõtukohtade valgalade või toitealade puhul lisaks keskkonnaministri 11. detsembri 2019. aasta määruse nr 67 „Veemajanduskava ja meetmeprogrammi sisu nõuded“ § 2 lõike 1 punktis 3 sätestatud meetmetele ka ennetusmeetmeid ning vajaduse korral lisatakse need ennetusmeetmed veeseaduse § 46 sätestatud meetmeprogrammi; 2) kui see on vajalik joogivee kvaliteedi tagamiseks, rakendab veevõtukohtade valgala või toiteala puhul lisaks punktis 1 ette nähtud ennetusmeetmetele ka leevendusmeetmeid ning vajaduse korral lisatakse need leevendusmeetmed veeseaduse § 46 sätestatud meetmeprogrammi; 3) tagab asjakohane seire pinnavees, põhjavees või toorvees sisalduvate parameetrite, ainete ja saasteainete üle, mis võivad vee tarbimisel kujutada ohtu inimeste tervisele või võivad tuua kaasa joogivee kvaliteedi langemise vastuvõetamatu tasemeni, ning mida ei ole võetud arvesse keskkonnaministri 1.septembri 2019. aasta määruse nr 35 „Vesikonna veeseireprogrammi sisu, veeseireprogrammi koostamise põhimõtted, meetodid ja metoodika ning rakendamise nõuded“ kohase seire teostamisel; 4) hindab vajadust luua või muuta veeseaduse § 148 või § 153 alusel moodustatud kaitsevööndeid.  24 (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaste meetmete tõhusus vaadatakse üle käesoleva määruse § 8 lõike 2 kohase riskihindamise ja riskijuhtimise läbivaatamise käigus kooskõlas veeseaduse § 2849 sätestatud tähtajaga. (3) Käesoleva määruse § 3–5 kohaselt tehtud riskihindamise tulemuste põhjal tagatakse, et kindlaks tehtud riskide leevendamiseks rakendab Keskkonnaministeerium, koostöös joogivee käitleja ja muu isikuga selliseid leevendusmeetmeid kooskõlas käesoleva määruse § 6 lõike 1 punktiga 2. § 7. Joogiveekäitleja seire kohandamine riskihindamise tulemuste alusel (1) Käesoleva määruse § 3–5 alusel kogutud teabe alusel võib Terviseamet: 1) nõuda joogiveekäitlejalt teatavate parameetrite täiendavat seiret või töötlemist; 2) lubada joogiveekäitlejal veevarustussüsteemi riskihindamist tegemata vähendada parameetri seiresagedust või eemaldada parameetri veekäitleja seiratavate parameetrite loetelust, tingimusel et see parameeter ei ole põhiparameeter sotsiaalministri 24.septembri 2019. aasta määruse nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“ tähenduses ning ei ole ühtegi tegurit, mille puhul oleks põhjust eeldada, et see võib põhjustada joogivee kvaliteedi halvenemise. (2) Kui joogiveekäitlejal on lubatud käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt parameetri seiresagedust vähendada või parameeter seiratavate parameetrite loetelust eemaldada, tagatakse kõnealuse parameetri asjakohane seire käesoleva määruse § 8 lõike 2 kohase riskihindamise ja riskijuhtimise läbivaatamise käigus. § 8. Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala riskihindamise ja -juhtimise kokkuvõte (1) Terviseamet koostöös Keskkonnaministeeriumiga koostab kord kuue aasta tagant kokkuvõtte, mis sisaldab: 1) teavet joogiveehaarde valgalade ja toitealade kohta; 2) joogiveehaarde valgaladel või toitealadel tehtud seire tulemuste kohta; 3) kokkuvõtlik teave võetud meetmete kohta joogiveehaarde valgaladel ja toitealadel. § 9. Rakendussätted (1) Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala esimene riskihindamine ja riskijuhtimine tehakse esimest korda hiljemalt 2027. aasta 12. juuliks. (2) Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala riskihindamine ja riskijuhtimine vaadatakse läbi iga kuue aasta tagant ning vajaduse korral seda ajakohastatakse. § 10. Määruse jõustumine Määrus jõustub 12. jaanuaril 2023. Urmas Kruuse  25 Keskkonnaminister Meelis Münt Kantsler KAVAND MINISTRI MÄÄRUS Keskkonnaministri 03. oktoobri 2019. aasta määruse nr 50 „Veehaarde sanitaarkaitseala ulatuse suurendamise nõuded ja nõuded veehaarde sanitaarkaitseala projekti kohta ning joogiveehaarde toiteala määramise kord“ muutmine Määrus kehtestatakse veeseaduse § 152 lõike 4 ja § 153 lõike 4 alusel. § 1. Keskkonnaministri 03.oktoobri 2019. aasta määruses nr 50 „Veehaarde sanitaarkaitseala ulatuse suurendamise nõuded ja nõuded veehaarde sanitaarkaitseala projekti kohta ning joogiveehaarde toiteala määramise kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) määruse pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Veehaarde sanitaarkaitseala ulatuse suurendamise nõuded ja nõuded veehaarde sanitaarkaitseala projekti kohta ning joogiveehaarde toiteala ja valgala ulatus ning piirid“; 2) määruse paragrahvi 2 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 3) määruse paragrahvi 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 8. Joogiveehaarde toiteala ja valgala ulatus ning piirid (1) Joogiveehaarde toiteala ulatus ja piirid määratakse hüdrogeoloogilise uuringu käigus hüdrodünaamiliste arvutustega ning need esitatakse veeseaduse § 852 kohase joogiveehaarde toiteala riskihindamise raames. Arvutuste aluseks on veehaarde kasutamise aeg, mille jooksul veekihti sattunud saasteained liikumisel veehaarde suunas ei jõua veel sinna. (2) Veeseaduse § 852 kohase joogiveehaarde valgala riskihindamise jaoks võetakse joogiveehaarde valgala ulatuse ning piiri andmed EELIS-est“. § 2. Määruse jõustumine Määrus jõustub 12. jaanuaril 2023. Urmas Kruuse  26 keskkonnaminister Meelis Münt kantsler  Veeseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisa 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/2184, 16. detsember 2020, olmevee kvaliteedi kohta ja Eesti õigusaktide vastavustabel Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/2184, 16. detsember 2020, olmevee kvaliteedi kohta. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?qid=1600766496993&uri=CELEX:32019L0882 EL-i õigusakti norm EL-i EL-i õigusakti normi sisuliseks rakendamiseks Kommentaarid õigusakti kehtestatavad ja kehtivad riigisisesed õigusaktid normi ülevõtmise kohustus Artikkel 1 Eesmärgid Osaline ülevõtmise kohustus Artikkel 1 lg 1 Ei Artikkel 1 lg 2 Jah VeeS eelnõu § 85 lg 11 Artikkel 2 Mõisted Jah Artikkel 2 lg 1 p 1 a) – veeS eelnõu § 17 lg 1 1  b) – veeS eelnõu § 17 lg 2 Artikkel 2 lg 1 p 2 veeS eelnõu § 854 lg 1 Artikkel 2 lg 1 p 3 veeS § 87 lg 1 Kehtiv sõnastus katab ära Artikkel 2 lg 1 p 4 veeS eelnõu § 854 lg 4 Artikkel 2 lg 1 p 5 veeS eelnõu § 87 lg 11 Artikkel 2 lg 1 p 6 veeS eelnõu § 17 lg 2 Artikkel 2 lg 1 p 7-9 veeS alusel kehtestatavad määrused: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 12 lg 1-3 ja „Joogiveehaarde valgala ja toiteala riskihindamise ja -juhtimise nõuded“ § 4 lg 1-3 Artikkel 2 lg 1 p 10 ja Välja selgitamisel 11 (mõisteid puudutava direktiivi artikli 11 ülevõtmine sõltub rakendus- ja delegeeritud aktide vastuvõtmisest – hetkel ei saa üle võtta muud peale art 11 lg 1 ja selles sõnastuses vastavaid mõisteid ei kasutata). 2 Artikkel 3 Erandid Jah Sotsiaalministri 24.09.2019. a määrus nr 61: „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid1“ (edaspidi määrus nr 61) § 1 lg 2 Artikkel 3 lg 1 a) määrus nr 61 § 1 lg 2 p 1 b) määrus nr 61 § 1 lg 2 p 2 Artikkel 3 lg 2 veeS alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 1 lg 2 p 5 Artikkel 3 lg 3 a) määrus nr 61 § 1 lg 2 p 4 b) määruse nr 61 § 1 lg 2 p 3 ja veeS § 87 lg 1 Artikkel 3 lg 4 Määruse nr 61 § 1 lg 3 Artikkel 3 lg 5 Esimene lõik: veeS eelnõu § 87 lg 11 Art 3.5 kolmandas lõigus nimetatud I Teine lõik: veeS eelnõu § 85 lg 13 lisa A nõuded on Kolmas lõik: sotsiaalministri 03.10.2019. a määrus nr 62 kehtestatud/kehtestat „Tervisekaitsenõuded mineraalveele ja allikaveele1“ § 1 akse joogivee lg 2 määruses nr 61. Määrus nr 61 mineraalveele (sh allikaveele) nõudeid ei kehtesta. Nõuded allikaveele on kehtestatud mineraalvee määruses nr 62 ning seal täpsustatakse mh erinõuded 3  allikavee mikrobioloogiale. Artikkel 3 lg 6 veeS eelnõu § 87 lg 12 Artikkel 4 Jah Üldkohustused Artikkel 4 lg 1 Lg 1 sõnastus kuni loeteluni: veeS § 85 lg 1, § 87 lg 2 Art 4.1.b osas vaja täiendada määrust nr a) määruse nr 61 § 3 lg 1. 61. b) määruse nr 61 § 3 lg 2 c) veeS eelnõu § 87 lg 4 p 8 ja § 92 lõiget 1 p 112 Artikkel 4 lg 2 veeS eelnõu § 85 lg 12 Artikkel 4 lg 3 veeS eelnõu § 195 lg 4 ja 5 keskkonnaministri 16.01.2020. a määrus nr 6 „Veekasutuse aruande täpsustatud andmekoosseis ja aruande esitamise kord“ lisa punktid 1.2.1–12.3 Artikkel 5 Jah Kvaliteedistandardid — Artikkel 5 lg 1 veeS § 85 lg 1 ja 2, veeS alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ Artikkel 5 lg 2 veeS alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ 4  Artikkel 5 lg 3 veeS alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ Artikkel 6 jah Nõuetele vastavuse hindamise koht Artikkel 6 lg 1 veeS alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 9 lg 1 Artikkel 6 lg 2 veeS § 87 lg 2 ja 3, veeS alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 2 lg 3 Artikkel 6 lg 3 veeS § 92 lg 1 punktid 5 ja 6, veeS alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 13 lg 1 ja 3 Artikkel 7 jah Veeohutuse riskipõhine käsitlus Artikkel 7 lg 1 veeS eelnõu § 851 lg 1 ja 2 Artikkel 7 lg 2 veeS eelnõu § 851 lg 4 5  Artikkel 7 lg 3 veeS eelnõu § 852 lg 1 ja 3, veeS § 853 lg 1, veeS § 854 lg 2 ja 3 Artikkel 7 lg 4 veeS eelnõu § 851 lg 3, veeS § 2842 Artikkel 7 lg 5 veeS eelnõu § 851 lg 3, veeS § 2843 Artikkel 7 lg 6 veeS eelnõu § 851 lg 3, veeS § 2844 Artikkel 7 lg 7 Ei Artikkel 8 jah Olmevee veevõtukohtade valgalade riskihindamine ja riskijuhtimine Artikkel 8 lg 1 veeS eelnõu § 852 lg 1 Artikkel 8 lg 2 veeS eelnõu § 852 lg 2 alusel kehtestatav keskkonnaministri määrus „Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala riskihindamise ning riskijuhtimise nõuded“ Artikkel 8 lg 3 veeS eelnõu § 852 lg 2 alusel kehtestatav keskkonnaministri määrus „Joogivee veevõtukoha 6  valgala või toiteala riskihindamise ning riskijuhtimise nõuded“ § 5 lg 3 Artikkel 8 lg 4 veeS eelnõu § 852 lg 3, veeS eelnõu § 852 lg 2 alusel kehtestatav keskkonnaministri määrus „Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala riskihindamise ning riskijuhtimise nõuded“ § 6 Lõike 4 viimane lause: veeS eelnõu § 2849 Artikkel 8 lg 5 Artikkel 8 lg 5 esimene lause: AvTS § 4, veeS § 852 lg 2 alusel kehtestatav keskkonnaministri määrus „Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala riskihindamise ning riskijuhtimise nõuded“. Artikkel 8 lg 5 teine lause: veeS § 852 lg 2 alusel kehtestatav keskkonnaministri määrus „Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala riskihindamise ning riskijuhtimise nõuded“ § 7 lg 1 Artikkel 8 lg 6 veeS eelnõu § 852 lg 2 alusel kehtestatav keskkonnaministri määrus „Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala riskihindamise ning riskijuhtimise nõuded“ § 7 lg 2 Artikkel 9 jah Veevarustussüsteemi riskihindamine ja riskijuhtimine Artikkel 9 lg 1 veeS eelnõu § 853 lg 1 7  Artikkel 9 lg 2 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 12 Artikkel 9 lg 3 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 12 Artikkel 9 lg 4 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 12 Artikkel 9 lg 5 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 12 Artikkel 9 lg 6 veeS eelnõu § 853 lg 3 ja 4 Artikkel 10 Jah Tarbimiskoha jaotussüsteemide riskihindamine Artikkel 10 lg 1 a) veeS eelnõu § § 854 lg 2 b) veeS eelnõu § § 854 lg 3 Artikkel 10 lg 2 veeS eelnõu § 854 lg 5 Artikkel 10 lg 3 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 13 8 Artikkel 11 Ainult Ülejäänud artikli artikkel 11 ülevõtmine sõltub Minimaalsed lg 1 delegeeritud- ja hügieeninõuded rakendusaktide olmeveega vastuvõtmisest kokkupuutuvatele Euroopa Komisjoni materjalidele poolt (2024 ja 2025 aastal). Artikkel 11 lg 1 veeS eelnõu § 855 lg 1 Artikkel 11 lg 2 Ei Ei ole ülevõetav säte Artikkel 11 lg 3 Ei Ei ole ülevõetav säte. Teavitus EE poolt tehtud. Artikkel 11 lg 4 Ei Ei ole ülevõetav säte. Artikkel 11 lg 5 Ei Ei ole ülevõetav säte. Artikkel 11 lg 6 Ei Ei ole ülevõetav säte. Artikkel 11 lg 7 Ei Tuleb üle võtta artikli 11 lg 2 p c sätestatud rakendusakti vastuvõtmise järgselt 9  Artikkel 11 lg 8 Ei Ei ole ülevõetav säte. Artikkel 11 lg 9 Ei Ülevõtmine on valikuline ja sõltub artikli 11 lg 2 sätestatud rakendusaktide vastuvõtmisest Artikkel 11 lg 10 Ei Ei ole ülevõetav säte. Artikkel 11 lg 11 Ei Ei ole ülevõetav säte. Artikkel 11 lg 12 Ei ole ülevõetav säte. Artikkel 12 Jah Miinimumnõuded olmeveega kokkupuutuvatele veepuhastuskemikaalid ele ja filtreerimisvahenditele Artikkel 12 lg 1 veeS eelnõu § 855 lg 2 Artikkel 12 lg 2 veeS eelnõu § 85 lg 12 Artikkel 12 lg 3 veeS eelnõu § 855 lg 2 10  Artikkel 13 Seire Artikkel 13 lg 1 veeS § 87 lg 4 p 1 ja 2, veeS § 92 lg 1 p 1, veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 11 Artikkel 13 lg 2 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 12, veeS eelnõu § 852 lg 2 alusel kehtestatav keskkonnaministri määrus „Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala riskihindamise ning riskijuhtimise nõuded“ § 5 Artikkel 13 lg 3 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 9 Artikkel 13 lg 4 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ neljas peatükk Artikkel 13 lg 5 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 11 lg 1 p 11 Artikkel 13 lg 6 Ei Ei ole ülevõetav säte Artikkel 13 lg 7 Ei Ei ole ülevõetav säte Artikkel 13 lg 8 Ainult veeS eelnõu § 856 lõigud 5-8 11  Artikkel 14 Parandusmeetmed ja kasutuspiirangud Artikkel 14 lg 1 veeS § 87 lg 4 p 4 Artikkel 14 lg 2 veeS § 87 lg 4 p 4, veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatud määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 13 lg 1 veeS § 92 lg 1 p 6 ja 10 Artikkel 14 lg 3 Artikkel 14 lg 4 veeS § 87 lg 4, veeS § 92 lg 1, veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatud määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 13 Artikkel 14 lg 5 veeS eelnõu § 92 lg 1 p 5 ja 6 Artikkel 14 lg 6 veeS § 92 lg 1 p 10 ja § 87 lg 4 p 4 Artikkel 15 Jah Erandid Artikkel 15 lg 1 veeS eelnõu § 857 lg 1 Artikkel 15 lg 1 viimased kaks lõiget: veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 16 12  Artikkel 15 lg 2 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 16 Artikkel 15 lg 3 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 16 Artikkel 15 lg 4 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 16 veeS eelnõu § 92 lg 1 p 111 Artikkel 15 lg 5 Artikkel 15 lg 5 viimane lause: veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 16 Artikkel 15 lg 6 veeS eelnõu § 85 lg 13 Artikkel 16 Jah Juurdepääs olmeveele Artikkel 16 lg 1 veeS eelnõu § 88 lg 1 Artikkel 16 lg 2 veeS eelnõu § 88 lg 2 Artikkel 16 lg 2 teine lõik seletuskirja ja juhendmaterjali tasand. Artikkel 16 lg 3 RES 5. jagu TuMS § 5 lg 1 p 1 13  aastapõhine riigieelarve seadus MaaMS § 6 Artikkel 17 Jah Üldsuse teavitamine Artikkel 17 lg 1 veeS eelnõu § 87 lg 4 p 51 Artikkel 17 lg 2 veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 15 Artikkel 17 lg 3 Ei ole ülevõetav säte Artikkel 18 Jah Teave rakendamise seire kohta Artikkel 18 lg 1 a) veeS eelnõu § 88 lg 4 ja § 2846 b) veeS eelnõu § 852 lg 4, § 854 lg 7, § 2842 lg 2, § 2844 lg 2 , veeS eelnõu § 852 lg 2 alusel kehtestatav keskkonnaministri määrus „Joogivee veevõtukoha valgala või toiteala riskihindamise ning riskijuhtimise nõuded“ § 8, veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 17 c) veeS eelnõu § 85 lg 3, § 2841 ja § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 17 14  d) veeS eelnõu § 85 lg 3, § 2841, § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 17 e) veeS eelnõu § 85 lg 3, § 2841, § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ § 17 Artikkel 18 lg 2 veeS eelnõu § 2847 Artikkel 18 lg 3 Ei ole ülevõetav säte Artikkel 18 lg 4 Ei ole ülevõetav säte Artikkel 18 lg 5 Ei ole ülevõetav säte Artikkel 19 Ei Hindamine Artikkel 20 Ei Lisade läbivaatamine ja muutmine Artikkel 21 Ei Delegeeritud volituste rakendamine Artikkel 22 Ei 15  Komiteemenetlus Artikkel 23 Jah veeS § 273 Karistused Artikkel 24 Ei veeS eelnõu § 2 lg 1 Ülevõtmine Artikkel 25 Jah veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded Üleminekuperiood ning analüüsimeetodid“ § 19 Artikkel 26 Ei Kehtetuks tunnistamine Artikkel 27 Ei Jõustumine Artikkel 28 Ei Adressaadid I LISA Jah veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ II LISA Jah veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ III LISA Jah veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ 16 IV LISA Jah veeS § 85 lg 2 alusel kehtestatav määrus: „Joogivee kvaliteedi-, kontrolli- ja tarbijale teabe esitamise nõuded ning analüüsimeetodid“ V LISA Ei VI LISA Ei Ei VII LISA 17 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: SOM/22-0791 - Veeseaduse muutmise seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Keskkonnaministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 26.07.2022 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/3d2eb595-7147-4158-b37f-b67e6872b7df Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/3d2eb595-7147-4158-b37f-b67e6872b7df?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main