Tagasisideks Riigilõivuseaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõule

Saatja: <"RAM Info"> Saadetud: 11.09.2023 07:56 Adressaat: <"RAM Info"> Teema: FW: Tagasisideks Riigilõivuseaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõule From: Klaus Vinkman <[email protected]> Sent: Thursday, September 7, 2023 11:50 PM To: Mart Võrklaev <[email protected]> Subject: Tagasisideks Riigilõivuseaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõule Tere Tagasisideks Riigilõivuseaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõule Arvestades seaduseelnõu loomist selliselt, et see ei ole hea seadusloomega kooskõlas (2 päeva tagasiside andmiseks) ning koostajatel ei ole reaalset arusaama taustsüsteemi toimimisest, pean vajalikuks tuua välja kitsaskohti. Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimääruses on toodud: „§ 2. Metsaregistri pidamise eesmärk on koguda ja säilitada andmeid metsa paiknemise, pindala, tagavara, kasutamise ja seisundi kohta.“ Andmete kogumine ja säilitamine on riigi huvi. Reaalselt on ka huvi metsateatiste kaudu kontrollida tehtavaid töid riigipoolne, mitte metsaomanike taotlus. Eelnõu käsitleb metsateatiste maksustamise vajadust kulupõhimõtte rakendamisega. Samas ei nähtu praktikas, et kontrolliv asutus (Keskkonnaamet) käituks kuluefektiivselt. Samuti tulenevad paljud kulutused otseselt ameti enda tegevusest või tegevusetusest. Näiteks on üldteada, et kevadsuviste raiete osakaal moodustab marginaalse (~1%) kõikidest teostatavatest raietest. Samal ajal toob amet ise esile, et on raisanud hulga ressursse, et ainuüksi sel kevadel kontrollida pea 2000 kinnistut, millest raietööd peatati 32 juhul (~1,5 % kõikidest kontrollitud kinnistutest, mida kontrolliti 15.04 - 26.06). Ehk tõdeti teadaolevat. Selliste kulutuste tegemine (vähemalt sel kujul) ei ole mõistlik ja selline järelvalveteenus ei ole metsaomaniku kulu, mida peaks arvestama metsateatiste menetluskuludes. Järelvalvetegevus üldisemalt on otseselt riigipoolne tellimus ning ei kuulu maaomaniku poolt hüvitamisele. Eelnõu toob välja, et „Metsateatiste menetluskulud ja metsaregistri toimimise kõik kulud katab riik riigieelarve vahenditest, kuigi vahetu kasu saajaks ei ole ühiskond tervikuna. Praktikas esineb juhtumeid, kus objektidele esitatakse ka korduvaid metsateatisi tegelikke raieid teostamata. Kõnealuste teatiste menetlemine on KeAle täiendav ressursikulu.“ Väide, et vahetu kasu saajaks ei ole ühiskond tervikuna, on eksitav ja pahatahtlik. Reaalselt loob iga metsateatise alusel tehtud töö otsest ja kaudset kasu ühiskonnale: alates maksudest, mis makstakse tekkiva metsamaterjali realiseerimisel-töötlemise kuni lõpetades tööjõumaksudega. Viimased on nii olulised nii piirkondlikult kui tervikuna riigile. Korduvate metsateatiste esitamisel ei ole reaalne, et kulud on sama suurteks arvestatud kui seda esmakordsel menetlemisel. Eelnõu toob välja: „Aastal 2022 oli metsateatiste menetlemise alamteenuse kulu 1,78 miljonit eurot. See koosneb tööjõukuludest, transpordikuludest, järelevalve kuludest ja tugiteenuse kuludest (sh ka muud majandamise kulud). 2022. aastal menetles KeA kokku 120 432 metsateatist, seega kulu ühe metsateatise menetlemisel on 14,8 eurot. Tuginedes reaalsetele menetluskuludele on KeA teinud ettepaneku määrata riigilõiv metsateatise kohta 15 eurot. Määr on sama sõltumata sellest, kas metsateatis on esitatud metsaregistri kaudu või muul viisil (digitaalselt allkirjastatuna e[1]kirjaga või paberkandjal) või kas metsateatis sai “jah” otsuse või “ei” otsuse, sest menetluskulu tekib mõlemal juhul.“ Antud kirjutisest nähtub, et samaväärseks kuluks on hinnatud automaatselt arvuti poolt kontrollitavad (2022 aastal üle 50% juhtudest) ja kinnitatavad metsateatised kui ka ametniku poolt ühe liigutusega kinnitatavad, kui ka need, mille puhul riik on seadnud (määramatuks) ajaks piiranguid ja tekitanud omanikele pikaajalise selgusetuse ning endale menetluskulude suurendamise. Asjaolu, et omanike piirangutest informeerimine lonkab kahte jalga on tekitanud tõsiasja, et väga paljudel juhtudel saab omanik (võimalikest) piirangutest teada alles juhul kui ta metsateatise esitab. Seega tekitab KeA ise endale menetluskulude suurendamise ning kuna pahatihti seatakse piiranguid kergekäeliselt ja kontrollimata (näiteks metsise elupaikade laiendamine on loodud arvutimudeli põhjal ning reaalselt kontrolli pole teostatud või ka metsaelupaikade üleöö seadmine paljuski vigase/vananenud info põhjal), saabki omanik teada alles siis kui ta esitab metsateatise. Asjaolu, et Natura elupaikade hindamise puhul on KeA korduvalt keeldunud hindamist tegemast, kuigi on juba teostamas välikontrolli, viitab sellele, et eelnõus toodu nagu oleks kõik spetsialistid koolitatud maksimaalselt (kuluefektiivselt) oma tööd tegema, ei vasta tõele ja/või ei kasutata parimal viisil selleks kõiki ressursse, mis KeA teistes osakondades olemas on. Selle asemel tellitakse hangetena küsitavate tulemustega inventuure ning tehakse lisakulutusi veel täiendavalt organisatsioonist väljapoole. Lisaks tuleb n.ö korduvaid metsateatisi ette palju ka sel juhul kui ongi leitud (menetluse käigus „selgunud“) kattuval alal mõni loodusväärtus ja omanik sooviks välistada selle sattumise raiealasse siis on mõistlikuim esitada korduv metsateatis, kus on korrigeeritud metsateatise piire, selline kulu ei ole omaniku kulu. Kuivõrd metsateatis kehtib ainult ühe aasta kinnitamisest ning näiteks ei ole sobivat ilma tööde teostamiseks, muutuvad olud ligipääsuks jne siis paratamatult on parem kui metsaomanik lükkab tööd edasi ja esitab korduvalt sama metsateatise kui see, et hakkaks ebasobivates oludes töid teostama. Seejuures ei pea ametnik ilmtingimata osalema korduva menetluse protsessis ning sinna aega panustama vaid tuleb rakendada tulemuslikumalt automaatkontrolli. Koondina, kuna taustsüsteem on problemaatiline ja omanikele ei suudeta või taheta esitada reaalset infot piirangutest, on täiendavad kulud riigiasutuse enda tekitatud ja peavad olema riigi kanda. Täpsemad andmed võimaldaks suurendada ka automaatset kontrolli ning vähendada koondina kulutusi. Metsakaitseekspertiiside (MKE) maksustamine ei ole loogiline, kuivõrd tegemist on ühelt poolt riigi huviga teada, kus ja kui ulatuslikult on kahjusid esinemas ja võib täiendavalt eeldada suuremaid kahjustusi erinevate keskkonnamõjurite tõttu. Omanikul ei pruugi olla plaani ega soovi teostada oma metsa(de)s raietöid veel aastaid kuid nagu hiljutinegi torm Lõuna-Eestis näitas siis võib tekkida sundolukord, kus ta peab seda tegema. Ning ulatuslikuma kahju puhul on ta sunnitud esitama MKE, et vähendada võimalust tormi tagajärjel tekkida võivate muude kahjustuste (nt ürask) levikuks. Teoreetiliselt võiks omanik koristada seda ka 20 tm kaupa kuid selliselt väheneks koondina sealt tekkiva metsamaterjali väärtus, võimalus seda kasutada pikemaajalistes toodetes ning seeläbi väheneb laiemalt ka riigile tekkiv maksutulu. Arusaadavalt ei ole võimalik kõiki aspekte lahti kirjutada kui eelnõu tagasisidestamiseks on aega kaks päeva. Paraku antud juhul on tegemist mugavusmaksustamisega, mille puhul on lihtne esitada arveid omanikele mõne olemasoleva andmebaasi alusel. Samas ei ole näha, et oleks tehtud eelnevalt piisavalt, et vähendada kulusid või mõistetud maksueelnõu koostajate poolt laiemalt kogu süsteemi olemust ja nüansse. Laiemat pilti vaadates siis on see järjekordne ebastabiilse keskkonna säilitamise signaal metsaomanikele ja -sektorile laiemalt. Arvestades ka tulevast maamaksutõusu, muid maksutõuse ja teisi väljatoodud aspekte, on metsaomanike täiendav maksustamine kohatu lisakulu tekitamine ja pikas perspektiivis paistab maksutuludele negatiivse mõju potentsiaaliga. -- Klaus Vinkman -- Klaus Vinkman +372 58 173 713 [email protected]