Ilya Zuev Teie 24.08.2022 nr
vandeadvokaat
Grandman Law Firm Advokaadibüroo Meie 05.09.2022 nr 14-5/221224/2204599
[email protected]
Lugupeetud vandeadvokaat
Palusite õiguskantsleril anda tõlgendus karistusseadustiku § 162 lõikele 1. Samuti palusite
kontrollida selle sätte vastavust põhiseadusele.
Riigikogu otsustada on, millist tegevust või tegevusetust tuleb karistusõiguslikult reguleerida.
Põhiseaduse § 23 lõikes 1 ja karistusseadustiku § 2 lõikes 1 sätestatud määratletusnõude kohaselt
peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et
igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus
selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt nt Riigikohtu üldkogu
21.06.2011 otsus nr 3-4-1-16-10, p 50; Riigikohtu 19.02.2016 otsus nr 3-1-1-113-13, p 7).
Karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle
põhiseadusvastasust (Riigikohtu 18.06.2018 otsus nr 1-16-10888, p 48 ja selles viidatud
kohtupraktika). Riigikohtu praktika järgi ei välista õigusselguse põhimõte määratlemata
õigusmõistete kasutamist.
Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb tugineda esmajoones selle grammatilisele tõlgendamisele
(Riigikohtu 17.05.2019 määrus nr 1-18-9343, p 10). Grammatilisel tõlgendamisel tuleb eelkõige
lähtuda sättes kasutatud sõnade tavapärasest tähendusest üldkeeles, vajadusel kasutades ka
sõnaraamatuid.
Õigusaktide selgitamise ja tõlgendamise pädevus on ametiasutusel, kes on olnud konkreetse
õigusakti väljatöötajaks või kelle tegevusvaldkonda konkreetne õigusakt reguleerib (antud juhul
Justiitsministeerium). Kehtivat õigust tõlgendab Eestis lõppastmes kohus. Õiguskantsleri
ametiülesandeks ei ole selgitada ega tõlgendada õigusaktide sätteid.
Kuna kriminaalasi seoses Teie esindatava süüdistusega karistusseadustiku § 162 lõike 1 järgi on
kohtumenetluses, on karistusseadustiku normide ebaõiget tõlgendamist võimalik vajaduse korral
vaidlustada edasikaebemenetluses. Kohtus saab vajaduse korral tõstatada ka seaduse sätte
põhiseaduspärasuse küsimuse. Põhiseaduse § 15 lg 1 lause 2 järgi võib igaüks oma kohtuasja
läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu
põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kui kohus leiab, et asjassepuutuv seadus või selle säte on
põhiseadusega vastuolus, on tal õigus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
2
Riigikohtus, mille käigus annab vaidlustatud akti põhiseaduslikkuse kohta arvamuse ka
õiguskantsler. Riigikohus kontrollib seaduse või selle sätte vastavust põhiseadusele ning kui see on
Riigikohtu arvates põhiseadusega vastuolus, tunnistatakse õigustloov akt või selle säte
põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Võrreldes õiguskantsleri algatatava abstraktse
normikontrolliga on kohtu algatatav konkreetne normikontroll kindlas kohtuasjas normi
põhiseaduspärasuse hindamiseks üldjuhul vahetum, kiirem, tõhusam ning eesmärgipärasem, sest
kohtumenetluses lahendatakse konkreetne kaasus. Seega on avaldusealuses asjas võimalus kasutada
muid õiguskaitsevahendeid ja õiguskantsler ei alusta põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust
(õiguskantsleri seaduse § 151 lg 2, õiguskantsleri seaduse § 25 lg 3 p 4).
Loodetavasti on selgitustest abi.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Kristel Lekko
õigusteenistuse juhataja-õiguskantsleri nõunik
õiguskantsleri volitusel
Kristel Lekko 693 8443
[email protected]