Riigi Teataja_2022. aasta tegevuse ülevaate edastamine_ettekanne Riigikogus

Teie nr Riigi Teataja [email protected] Meie 22.09.2022 nr 17-2/2204966 Lugupeetud Riigi Teataja toimetus Edastan õiguskantsleri 2021.−2022. aasta tegevuse ülevaate, mida õiguskantsler esitles Riigikogule 20. septembril 2022. a. Palume esitatud ettekanne avaldada Riigi Teataja veebilehel ja viidata õiguskantsleri aastaülevaatele, mis on täies ulatuses kättesaadav õiguskantsleri veebilehel https://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2022/. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Arukaevu üldosakonna juhataja, personalijuht õiguskantsleri volitusel Kadi Kallas 693 8413 [email protected]  Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Riigikogus 20. 09. 2022 „Õiguskantsleri 2021.-2022. aasta tegevuse ülevaade“ Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Aastaülevaates on materjali palju, siin täna aega vähe, nii et ütlen esmalt, et ülevaates on esitatud olulisemad suundumused valdkondade kaupa ja ka mõned näited. Kogu töö tulemus selles osas, mida tohib ja mida tuleb avalikustada, on avalikult saadaval meie dokumendiregistris ja osa seisukohti ka veebilehel. Nagu igal aastal, tuli probleeme lahendada peaaegu kõikides Eesti eluvaldkondades. Ja nagu igal aastal, on põhjust tänada teid, austatud Riigikogu liikmed, selle abi ja toe eest, mida osutasite inimeste murede lahendamisel. Samamoodi on põhjust tänada ministreid, ametnikke nii riigiasutustes kui ka linnades‑valdades ja ka ettevõtjaid, kes on vastu tulnud ja inimeste probleemid ära lahendanud. Suur aitäh! Nii et mul on väga hea meel, et ma saan tihtipeale argumenteeritult mitte nõustuda nendega, kes ütlevad, et riigitüüri juures mitte keegi mitte midagi ei tee ja kui teeb, siis halvasti. See ei ole nii. Kahjuks ei oleks õige ka vastupidine üldistus. Kohtasime jälle ka ülbust, seadustele vilistamist, avaliku arvamuse kummardamist ja kohati isegi poliitiliste suuniste ootamist seal, kus ametniku kohustus on lähtuda ainult seadusest, faktidest ja loogikast. Seda nägime mitmes valdkonnas. Austatud rahvaesindus! Me jätkuvalt juhindume põhimõttest, mille kohaselt ka üksainukene bürokraatia hammasrataste vahele jäänud inimene on Eesti Vabariigis liiga palju. Nii näiteks mul on tõesti südamest hea meel, et õnnestus ära lahendada kaitseväelase mure, kes oli välismissioonil. Sellel ajal sündis perekonda laps, aga öeldi, et kui kaitseväelane missioonilt koju seda last omaks võtma ei tule, siis pannakse ta kirja isata lapsena. Meil õnnestus asjad korda ajada. Aitäh kõikidele osalistele! Kindlasti võib öelda, et see on tühiasi, aga selle pere jaoks see ei olnud tühiasi. Samamoodi on alati hea meel, kui õnnestub aidata peret, kes on ametnike eksimuse tõttu näiteks perehüvitisest ilma jäänud. Asi saab ruttu korda ja niigi ülekoormatud kohtud jäävad täiendavalt koormamata. Enamasti muidugi on probleemid, mis meile tulevad, süsteemset laadi ja puudutavad paljusid. Näiteks tuleb pidevalt lahendust otsida, kui kahju on tekkinud selle tõttu, et seaduses on lünk, et seaduse rakendaja on mõttelaisk, või üha sagedamini seepärast, et öeldakse, et infosüsteemid ei luba. Ajuti tundub, et Riigikogu ja inimeste põhiõigused on sattunud infosüsteemide pantvangi. Nii see olla ei või. Riigikogu peab saama langetada oma otsuseid ja kõikide põhiõigusi peab saama kaitsta. Ei olda mitte infosüsteemide teenistuses, vaid infosüsteemid peaksid aitama teha Riigikogul ja ametnikel oma tööd, ja ikka inimeste heaks. Ja nüüd märksõnaliselt töövaldkondade kaupa mõnest teemast, mis ehk teile on siin huvitav. Põhiseaduslikkuse järelevalves tuli kõige rohkem ettepanekuid teha kohalikele omavalitsustele, et nad viiksid oma määrused põhiseaduse ja seadustega kooskõlla. Enamasti sotsiaalhoolekande valdkonnas, heakorra alal, ehituse alal, puudega inimeste diskrimineerimise küsimuses, jäätmekäitluses, reoveekäitluses ja nii edasi. Rõhuv enamus nendest ettepanekutest täideti ja Riigikohtusse minna ei olnud vaja. Oli ka ministri määrusi, mis jällegi enamasti korda tehti. Siin saalis ootab arutamist ettepanek viia põhiseadusega kooskõlla kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus. Õigusteoreetiliselt kõige kaalukam ja suunda näitav otsus tuleb loodetavasti Riigikohtust. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse põhiseaduspärasus. Küsimus ei ole seal selles, kas üks või teine piirang oli õigustatud. Küsimus on selles, kas seaduses tohib volitusnorm olla nii üldine, et see on nagu tühi pildiraam, kuhu valitsus pistab sisse ükskõik mida. Ja seetõttu pole ka võimalik kontrollida, kas see vastab Riigikogu tahtele. Tegelikult saab seaduses lihtsate eestikeelsete sõnadega ütelda, millistes olukordades mis laadi piiranguid tohib inimeste tervise ja tervishoiusüsteemi toimepidevuse kaitseks seada. Kui see olukord on käes, siis loomulikult peab põhistatud otsuse tegema kas Vabariigi Valitsus või Terviseamet. Mõistagi peab silmas pidama, et iga piirang peab olema nii eraldi võttes kui ka osana kogumist vältimatult vajalik eesmärgi saavutamiseks. Kindlasti ei kõlba õigusriigis põhjenduseks, et midagi tuli justkui teha, rahvas nõuab, teised riigid teevad või äkki natuke aitab. Ükski neist ei kõlba mitte ühegi käsu ega keelu põhjenduseks. Teha tuleb ja tohib ainult seda, millest on päriselt kasu ja kui see kasu ületab kahju. Teine suur valdkond, niinimetatud ombudsmani tegevus, kätkeb endas hea halduse tava täitmise kontrolli. Jälle märksõnaliselt, kui võib. Seadus kehtib, aga seda ei täideta. Päris sage juhtum. Linna- ja vallavolikogu töökeel on eesti keel. Punkt. Võõrkeelne sõnavõtt tuleb istungi juhatajal katkestada. Punkt. Erihoolekandes õendusabi on jätkuvalt ebapiisav ja küüniliselt isegi hanget korraldades kirjutatakse tingimustesse seaduses nõutust väiksem õendusabi maht. Ja seda teeb sisuliselt riigihalduse enda struktuur. Lasteaiakohad. Ei möödu päevagi, kui Õiguskantsleri Kantseleisse ei jõuaks kiri murelikult lapsevanemalt, kes oma lapsele seaduses ette nähtud lasteaiakohta ei saa. Ja seepärast, kui tohib, austatud Riigikogu, küsingi, et ehk tasub teil kaaluda sunniraha ettenägemist. Selles ei oleks midagi erakordset, küll aga võiks see omavalitsusüksuse panna mõtlema, et kui ei ole lapsele seadusjärgselt lasteaiakohta anda, siis järelevalvaja ehk Haridus- ja Teadusministeerium määrab näiteks 10 000 eurot sunniraha. Nii kaua, kui koht on olemas. Teatavasti ei lähe laps lasteaeda kohe pärast sündimist. Omavalitsus üldjoontes teab, kui palju lasteaiaealisi lapsi tema maa-alal elab. See kõik võib kõlada drakooniliselt. Kui seal on mingid eelarveprobleemid, lasteaiakasvatajate probleemid, tuleb ka need lahendada. Aga olukord, kus lapsevanemad, kes soovivad lapsele alusharidust anda lasteaias, seda ei saa, kuigi seadus näeb ette, ei ole talutav. Möödunud aastal kerkis esile üks uus päris paheline võte. Ja nüüd tundub, et see ei ole levinud enam ainult ühes ametis või inspektsioonis, vaid halvast võttest õpivad ka teised. Nimelt on saanud tavaks keerukamates asjades üldse mitte otsust teha. Näiteks, inimene taotleb mõne finantsasutuse osaluse müüki. Tal on selleks vaja luba. Aga luba ei anta, sellest ka ei keelduta. Ja niimoodi väga kaua. Või taotleb inimene elamisluba, ei anta, ka ei keelduta, ja öeldakse, et võtke oma taotlus tagasi. Nii kaob ära igasugune võimalus oma õigusi kaitsta. Nõrgemad meie seast sellele survele alluvadki ja siis tulevad meie käest abi paluma. Küll me välja mõtleme, mis selle vastu aitab, aga teie saate siin ka kindlasti aidata. Pidevalt puutume kokku teemaga, millest on ka siin saalis palju juttu olnud. Keskkonnakaitse sildi all unustatakse maa- ja metsaomanike vastutus ja õigused justkui ära. Ei tohiks lähtuda eeldusest, et maa- või metsaomanik soovib halba, et temal ei tohi lubada koristada tormimurdu, teha karjamaale väikest ööbimiseks sobivat eluaset ega mõnes kohas üldse mitte midagi. Nagu siingi korduvalt arutatud, see ei aita kaasa mitte looduskaitsele, vaid tekitab hoopiski vimma. Isikute menetluslik kurnamine eriti paisudega seoses (näiteks Linnamäel) on meile hästi teada. Aga täiesti lubamatu. Järgmine valdkond on isikute varjatud jälgimine, pealtkuulamine, asjade läbivaatus, läbiotsimine. Te andsite õiguskantslerile kohustuse regulaarselt kõiki neid asutusi, kes inimesi varjatult jälgivad, kontrollida. Seda on meie head nõunikud ka teinud. Saan kinnitada, et süsteemseid probleeme ei ole, aga praktiliselt iga kontrollkäik toob välja midagi, mida saaks parandada. Õnneks on meie julgeolekuasutuste juhid õigusriiklikult meelestatud ja võtavad need ettepanekud täitmiseks. Kurioossematest juhtumitest saime jälile jahimeeste ebaseaduslikule pealtkuulamisele ja see lõpetati. Jahimeeste raadioside ebaseaduslikku pealtkuulamiste õigusvastasust kinnitas meie heameeleks ka riigiprokuratuur. Üks mahukamaid töövaldkondi on laste ja noorte õiguste kaitse. Nagu öeldud, lasteaiad-koolid, kahjuks ka lahutavate vanemate veriseks kippuvad vaidlused. On hea meel, et lepitusviise ja võimalusi ettenägev seadus esimesest septembrist täies mahus jõustus. Väga loodame, et need välja õpetatud kokkulepete vahendajad suudavad tõesti väga riius vanemad viia selleni, et suhtluskord lepitakse kokku, lähtudes ennekõike laste huvidest. Üks kurioosne juhtum. Ametnike mõttelaiskus sai siin murtud. Aga nimelt, Eestis pikaajalise elamisloaga viibivatel inimestel sündis laps. Ja ennäe imet, otsustati, et see laps viibib Eestis ebaseaduslikult, sest talle pole eelnevalt elamisluba taotletud. Sünnieelset elamisloa taotlemist meie õiguskord ette ei näe. Julgen arvata, et ei peagi olema. Aga tõsimeeli suudeti öelda, et laps viibib Eestis illegaalselt. Nagu igal aastal tegime arvukalt kontrollkäike üldhooldekodudesse, kinnistesse psühhiaatriaosakondadesse, vanglatesse, kinnipidamiskeskusesse. Üksikasjalik ülevaade on jällegi kirjalikult esitatud, nii et siin ei hakka seda kordama. On asju, mis on läinud paremaks, ja seda, mis ei ole paremaks läinud. Lühidalt: hooldekodu kohatasu ja perekonna kohustused selle tasumisel tõesti vajavad kindlasti üle vaatamist. Puuetega inimeste õiguste kaitsel olime abiks paljude üksikjuhtumite lahendamisel. Süsteemselt juhin tähelepanu, et näiteks valimistele peavad pääsema ka need, kellel liikuda on raske. Ei pea olema puue, inimene võib lihtsalt olla eakas, parasjagu murtud jalaluuga või muul põhjusel võib liikumine olla vaevaline. Seega, kõik avalikud asutused, sealhulgas valimisjaoskonnad, peavad olema ligipääsetavad. Ja kui riik teeb mõnda infosüsteemi, siis tuleb silmas pidada ka neid inimesi, kes hästi ei näe või hästi ei kuule. Kahjuks näeme, et tihtipeale unustatakse nemad ära, aga neid on meie hulgas päris palju. Sõltumatu inimõiguste kaitse edendamise asutuse ülesanne pandi meile samuti. Ennekõike seisneb see Eesti olukorrast raporteerimises. Aga me peame mingis ulatuses ka edendama inimõigustega seotud mõtteviisi. Ja selles raamis sai valmis minu arvates väga huvitav ja kaasaegne inimõiguste käsitlus, mis on meie veebilehelt leitav. Mulle endale pakkus väga palju mõtteainet vestlus Nobeli rahupreemia laureaadi Dmitri Muratoviga, mida mul oli au juhtida. Kõnelesime inimõiguste olukorrast maailmas ja Venemaal. Austatud Riigikogu! Viis viimast ettekande minutit pühendan õigusriigi tervisele üldiselt. See on kehvemaks jäänud, vast pole kellelegi üllatus. Kahjuks kuuleb praegu juba eri leeridest küllaltki sageli, et kui meil on kriis, olgu see tervishoiukriis või naaberriikides sõda, siis ei peagi põhiseadust ja seadusi täitma. Küll rahulikumatel aegadel jälle jõuab. See mõtteviis on äärmiselt ohtlik. See on veel ohtlikum kui kahju, mida ülemääraste piirangutega inimestele ja keskkonnale tekitatakse. Siin on vaja väga palju kindlat meelt, ka julgust olla avalikule arvamusele vastu, sest suure hirmu ja viha ajel kipub avalik arvamus põhiseaduse rikkumist isegi nõudma. Siis, kui kõva käsi on oma kõri kallale jõudnud, on juba hilja kahetseda. Üks õigusriigi terviseprobleem on seegi, kui seadus saab nii segane, et igaüks loeb sealt välja, mida tahab. Või siis ei suudetagi ära otsustada, mis teed minna. Kirjutatakse midagi segast kokku ja kõikidele vaidlejatele jääb mulje, et just nende õigus jäi peale. Ehk siis seadus on, aga tulemus on nagu vanas naljaloos, kus kohtunik ütleb ühele vaidlevatest pooltest: "Sul on õigus." Teine hakkab vaidlema: "Ei saa ju olla." Kohtunik ütleb: "Ka sul on õigus." Seepeale küsivad pooled: "Ei saa ju nii olla, et meil mõlemal õigus on?" Kohtunik lõpetab lühidalt juttu: "Jälle õige." Vaat sellisest seadusest ei ole väga palju kasu. Siis on mõned seadused, mis on kindlasti puudu. Ja ma väga palun kaaluda nende lünkade kõrvaldamist. Patsiendi testament. Teoreetiline õigus anda korraldus selleks ajaks, kui ise enam enda elus hoidvaks raviks või kliinilisest surmast elustamiseks nõusolekut anda pole võimalik, see teoreetiline õigus on olemas. Aga praktilist lahendust, mis selle teadmise arstini viiks, ei ole. See oleks kindlasti vaja leida. Teine koht, kus meie arstid ja õed on jäetud kahjuks üksinda, on agressiivsete inimeste ohjeldamine enne operatsiooni või kiirabis. Mis tahes põhjusel inimene agressiivne on, alkoholist tingitud seisundi tõttu või midagi muud, aga täna on nii, et seadusesse on jäänud kirja panemata, et teda tohib ohjeldada nii kaua, kui narkoos hakkab mõjuma või kui kiirabiga jõutakse haiglasse. Ühe anestesioloogiga just hiljuti sel teemal rääkisin ja ta ütles, et ta on korduvalt vastu vahtimist saanud. See ei tohi nii olla. Sotsiaalne pangakonto nendele, kellele kontot ei avata või kelle konto pannakse kinni. Te teate, et põhjendusi tavaliselt ei avaldata või on need üldsõnalised, et selle isiku teenindamine pangas ei vasta panga riski-isule. Võib-olla viidatakse mingisuguse rahapesukahtlusele. Aga lühidalt: inimesel enam mitte üheski Eesti pangas kontot pole. Samal ajal tõenäoliselt ei võeta lasteaiaväravas toiduraha sularahas vastu ega saa tasuda riigilõive. Ja vaevalt on rahapesuvastase võitluse ja maksude kogumise huvides seegi, et inimene võtab oma palka, kui ta seda saab, sularahas. Hakkas aasta- poolteist tagasi lahendus paistma, nüüd saatsime uue pöördumise rahandus- ja justiitsministerile, et kiiresti lahendus leida. Neid inimesi, kes on sellises lõksus, on tõesti päris palju. See, kui nad surutakse skeemitama või sularaha kasutama, teeb asja halvemaks, mitte paremaks. Lõpetuseks. Arvan, et põhiseadus, mis ütleb, et Eesti riik on rajatud igaühe vabadusele ja vastutusele, on meie rahva meeleseisundi väga hästi ära tabanud. Nii peabki olema. See on üks põhjus, miks ülemääraseid piiranguid, ülemäärast sekkumist inimeste ellu ei tohiks lubada. See vähendab vastutust, see ässitab inimesi üksteise kallale, osa inimesi ajab üleüldse eemale. Tänan teid ja kasutan võimalust siin selle kõige auväärsema kogu ees tänada ka õiguskantsleri ametkonna tarku pühendunud töötajaid, kes on eriti neil kriisiaastatel kõvasti pingutanud ja teinud ka seda tööd, mida ehk ei pidanudki, aidates ministeeriume õiguslike probleemide lahendamisel. Aitäh, austatud Riigikogu! Aitäh!