Tartu Vangla_vastus

Pr Ülle Madise Teie 05.05.2021 nr 7-7/202136/2103141 Õiguskantsler Õiguskantsleri Kantselei [email protected] Meie 10.08.2022 nr 2-2/10-2 Vastus soovitusele Lugupeetud õiguskantsler! Õiguskantsleri nõunikud viibisid 26.–28.11.2020. a kontrollkäigul Tartu Vanglas. Kontrollkäigu kokkuvõttes tegite mitmeid soovitusi nii Tartu Vanglale kui ka Justiitsministeeriumile Tartu Vangla tingimuste ja kinnipidamise korralduse parendamiseks. Järgnevalt vastame Teie soovitustele Tartu Vangla tegevust puudutavas osas ning esitame ülevaate edaspidiseks kavandatavatest tegevustest. Seisukoht soovituste osas Üksikvangistus 1. Soovitasite, et vangla tervishoiutöötaja peaks iga päev hindama kõigi üksikvangistuses viibivate inimeste seisundit. Tartu Vangla nõustub ekspertide arvamusega, et üksikvangistuse mõjud võivad olla erinevad, sh võivad teatud juhtudel, st ilma sobivate leevendusmeetmeteta, ilmneda ka teatud negatiivseid mõjusid. Kuigi eraldatud režiim ei tähenda täielikku isolatsiooni, rakendab Tartu Vangla erinevaid leevendusmeetmeid, et võimalikku negatiivset mõju vähendada. Psüühikahäiret diagnoosib ja ravib psühhiaater. Häire diagnoosimise aluseks on patsiendil tekkinud kaebused ja/või tema käitumises tekkinud muutused. Mõlemal juhul ei ole selliste asjaolude ja muutuste märkamiseks vajalikud meditsiinilised eriteadmised. Kui kinni peetaval isikul tekib tervisekaebus, siis on tal võimalik inspektor-kontaktisiku kaudu registreerida end arsti vastuvõtule. Selle raames teeb tervishoiutöötaja kindlaks inimese abivajaduse ja osutab vajaduse korral arstiabi. Kinni peetava isiku käitumise muutumise korral peavad muutust märganud ametnikud sellest meditsiiniosakonnale teada andma. Seejärel saavad juba tervishoiutöötajad otsustada kas ja millist ravi inimene vajab. Mõlemal juhul (kaebuste või käitumise muutumise korral) on oluline spetsialistiga kohe ühendust võtta. Ametnike teavitamiskohustus kinni peetava isiku haigestumise, vigastuse või mürgistuse korral tuleneb ka vangistusseaduse (VangS) § 133 teisest lausest. Tartu Vangla hinnangul saab lisaks arstile inimeses tekkivaid muutusi hinnata töötaja/ametnik, kes näeb inimest igapäevaselt, teab nende tausta, perekonnas toimuvaid muutusi (näiteks probleemid lähisuhetes, lähedase surm vms), läheneva kohtuistungi aegadest või saabunud kohtuotsustest jne. Sageli on kinnipeetavad aastaid samade ametnike tööpiirkonnas. Nii näiteks on ühtses enesetappude ennetamise juhendis antud suunised, milliseid muutusi käitumises tuleks tähele panna. Muutused käitumises, mida iga teenistuja peaks märkama, on näiteks endasse tõmbumine, alanenud meeleolu ja loobumine tegevustest (sh nendest, milles varem on osalenud), emotsioonide kiire vaheldumine, alanenud isu, isiklikust hügieenist loobumine, suitsiidist rääkimine või elutüdimusmõtete avaldamine jms. Kuivõrd tegemist on uue juhisega, siis Turu 56 / 51004 TARTU / 750 0806 / e-post [email protected] / www.vangla.ee Registrikood 70006056 seda täiendavad koolitused leiavad aset käesoleval aastal. Eelnevalt olid samuti Tartu Vanglal juhised, millistest käitumuslikest muutustest on oluline meditsiiniosakonda teavitada. Konkreetse üksuse valvuritel ja inspektor-kontaktisikutel on oma üksuse kinni peetavate isikutega sedavõrd sagedased kokkupuuted, et just nemad saavad märgata esmaseid muutusi inimese käitumises. Ametnik saab ja peab vähimagi kahtluse või inimese tervisekaebuse korral koheselt teavitama meditsiiniosakonda. Tervishoiutöötaja (näiteks meditsiiniõde) igapäevane visiit üksikvangistuses viibiva inimese seisundi kontrollimiseks ei pruugi olla samavõrd efektiivne, kuna tervishoiutöötajal ei ole kinni peetava isiku taust sellisel määral teada ja lühiajalisel visiidil ei pruugi avalduda või olla märgatavad muutused kinnipeetava käitumises. Lisaks võib inimese seisund päeva jooksul muutuda, mistõttu ei pruugi ka tervishoiutöötaja poolsel korra päevas toimuval ülevaatusel olla suuremat mõju. Suurema tõenäosusega näeb 12-tunnise vahetuse jooksul võimalikke muutusi kinnipeetava seisundis just ametnik, kes temaga päeva jooksul rohkem kokku puutub. 09.02.2022. a seisuga kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid 43 kinnipeetava suhtes ja kartserikaristust kandis 10 kinnipeetavat, kellest 1 oli viibinud kartseris kauem kui 14 päeva. 05.08.2022. a seisuga kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid 20 kinni peetava isiku suhtes. Kartserikaristust kannab 05.08.2022. a seisuga 4 kinnipeetavat ja ühegi kinnipeetava puhul ei ületa kartseris viibitud aeg 14 päeva. Eeltoodud põhjustel ei pea vangla vajalikuks täiendavalt igapäevast tervishoiutöötaja visiiti eraldatud lukustatud kambritesse paigutatud kinni peetavate isikute juurde, kuna enam informeeritud ja vastava juhendamise saanud ametnik täidab seda rolli efektiivsemalt ja eesmärgipärasemalt. 2018. a suvel alustati suhtlusprogrammi pilootprojektiga ja sujuvalt läks see üle vangla praktikasse. Kui algselt kohaldati seda ainult kartserirežiimil viibivatele isikutele, siis 20.10.2020. a laienes see ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise raames eraldatud lukustatud kambris paiknevatele isikutele. Üksuse ametnikele on täiendavalt tutvustatud juhiseid, mille järgi nad peaksid ära tundma need kinnipeetavad, kelle vaimse tervise seisundile peab rohkem tähelepanu pöörama. Selliste kinnipeetavatega kohtuvad psühholoogid, sotsiaaltöötajad, kes hindavad, milliseid mõtestatud tegevusi tuleb läbi viia, et režiimi võimalikke negatiivseid mõjusid leevendada. Selleks on välja töötatud küsimustik, mis aitab hinnata inimese emotsionaalset seisu ja planeerivad vastavalt sellele erinevad tegevused ja vestlused. Programmi võivad läbi viia sotsiaaltöötaja, psühholoog, kontaktisik kaplan, huvijuht-raamatukoguhoidja, kriminaalhooldaja, tugiisik. Programmi läbiviijad vestluses kinnipeetavaga selgitavad välja, milliseid meetmeid või tegevusi on vajalik läbi viia. Programmi läbiviija poolt vajalikuks peetud tegevused viiakse ellu koostöös inspektor-kontaktisikuga, kes vajadusel abistab või korraldab vajalikuks peetud meetmete rakendamist. Sellisteks tegevusteks võivad olla psühholoogi nõustamine, psühhiaatri vastuvõtt, eneseabi materjalide andmine kambrisse, kaplani hingehoidlik vestlus või mõni muu tegevus. Tegevusi võidakse ka kombineerida. Leevendusmeetmetena pakuvad üksused eraldatud kinnipeetavatele materjale hingamisharjutuste tegemiseks, joogaks, sportimiseks kambris, samuti värvimisvõimalust, sudoku, ristsõnade ja mõistatuste lahendamise võimalust. Vanglas on olemas ööpäevaringselt valveõde, kes saab samuti vajadusel kinnipeetava seisundit hinnata. Programm algab 11. päeval kartseris või eraldatud lukustatud kambris viibimisest. Kohtumised toimuvad kolmel korral nädalas kestusega 1 tund. Kokku kestab programm kuni viis nädalat. Suhtlusprogrammi raames läbiviidavate kohtumiste sisuks on järgmised teemad: väärtushinnangud, nende kujunemine, väärtustele vastav käitumine; grupi mõju väärtustele ja hoiakutele: perekond, sõbrad, kasvukeskkond jms; tegu-tagajärg seos, valikute tegemine, alternatiivid ja vastutus; minu tugevused, mis aitavad võtta rohkem vastutust oma valikute eest; vaba teema – kinnipeetav tõstatab ise teda huvitava teema; ohvri roll, mina-pilt; minu roll ühiskonna jaoks, võimalused eneseteostuseks; konflikt: sisemised konfliktid, väärtushinnangute konfliktid (mina vs ühiskonna ootused, seadused, moraal); konflikt: välised konfliktid, lahendusstrateegiad (mina vs teised inimesed); vaba teema – kinnipeetav tõstatab; kultuur, vaba aja mõtestatud sisustamine; empaatia: erinevate seisukohtade nägemine, teistega arvestamine; eneseareng: millises valdkonnas ja millised on võimalused; eesmärgid tulevikuks. Kui suhtlusprogramm on lõppenud, kuid isiku üksikvangistus jätkub, siis toimuvad kohtumised intensiivsemalt – üks tund vestlust neljal korral nädalas kuni kartserikaristuse või eraldatud lukustatud kambrist vabastamiseni. Kui kohtumine langeb nädalavahetusele, siis pakutakse kinnipeetavale teisi leevendusmeetmeid. Vahistatute ja vastuvõturežiimil viibivate kinnipeetavate puhul hinnatakse kohtumiste jätkamise vajadust juhtumipõhiselt. Sellise vajaduse olemasolu saab hinnata varasemate kohtumiste pinnalt arvestades ka kinni peetava isiku enda hinnangut ning kinni peetava isiku igapäevast käitumist jälgides. 2 (11) Käesoleva aasta septembrikuust on Tartu Vanglas planeeritud alustada pereõendusprogrammiga. See aitab kaasa eesmärgile, et meedik tunneb oma patsiente (kinni peetavaid isikuid) veelgi paremini. Vanglas paiknevad kinni peetavad isikud jagatakse kolme õe vahel ning ühele õele jääb ligikaudu 230 kinnipeetavat. Kava kohaselt hakkab õde teostama iseseisvat vastuvõttu kinni peetavate isikute sooviavalduse alusel, lahendab vangiregistri (kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu) kaudu edastatud probleeme ning vastab vajadusel ka kirjalikele pöördumistele. See aitab kaasa nii vastuvõtu järjekordade lühenemisele kui ka väheneb vajadus kinnipeetavate saatmiseks meditsiiniosakonda kuna osa tervisega seotud muredest ja küsimustest saab õde varakult juba ise lahendada. Õe ja kinnipeetava otsesuhtlust hakkab olema rohkem ning see muudab infovahetuse veelgi sujuvamaks. Vanglateenistuses on väljatöötatud ühtne enesetappude ennetamise juhend, mis samuti kaasab vangla erinevad spetsialistid ennetavalt terviseriskide hindamisse, jälgimisse ja sekkumisse. Varajane märkamine ei ole mitte ainult tervishoiutöötaja, vaid kogu vangla personali ülesanne. Suitsiidiennetus eeldab terviklikku teabeanalüüsi, mille kvaliteedi tagamise üheks eelduseks on hea infovahetus meditsiiniosakonna ja kõigi vangiga kokku puutuvate teenistujate vahel. Lisaks meditsiiniliselt kõrgele riskile (sõltuvus, kaasuv psüühikahäire, raske kehaline puue, vaimne alaareng jms) tuleb arvestada ka kaasuvate riskidega nagu esmane vangistus, alaealine/noor, probleemid lähedastega, võõrriigist saabumine, keeleoskamatus, pikk karistusaeg, teiste kinnipeetavate negatiivsed hoiakud, eelnevad konfliktid teiste kinnipeetavatega, võlad, vabanemiseelne olukord, lähedase kaotus jne. Selline informatsioon on aga teada üksusele, kus kinni peetav isik paikneb. 2. Soovitasite tagada üksikvangistuses kinnipeetavatele ja vahistatutele vähemalt kaks tundi päevas tähenduslikku suhtlemist. Selleks peavad kõik töötajad ja eriti kinnipeetavatega kõige tihedamalt kokku puutuvad valvurid oma igapäevatöös rakendama dünaamilise julgeoleku põhimõtteid. Vangla juhtkond peaks korraldama töötajatele vajaliku väljaõppe ja andma neile asjakohased töösuunised. Mööname, et kinni peetavate isikute eraldamisel teistest on oluline ka sotsiaalne suhtlus. Kinni peetavate isikute eraldamisel ei viibi nad siiski täielikus sotsiaalses isolatsioonis ja neil on igapäevased kokkupuuted ametnikega. Üldjuhul on kinni peetavatel isikutel vähemalt kord nädalas võimalik suhelda inspektor- kontaktisikuga. Samuti on võimalik pöörduda valvurite poole, kes vajadusel edastavad kinni peetava isiku probleemi asjakohasele ametnikule või suunab kinni peetava isikut, kelle poole tekkinud probleemiga pöörduda. Soovi korral on võimalik vestelda kaplani või psühholoogiga. Kinnipeetavad on neist võimalustest teadlikud ning kasutavad neid. Võimalik on suhelda lähedastega nii kirja kui ka telefoni teel. Vastuse punktis 1 selgitasime eraldatuses viibivatele kinni peetavatele isikutele kohaldatava suhtlemisprogrammiga seonduvat. Ka sellise programmi rakendamine tagab kinni peetavatele isikutele eraldatuses tähendusliku suhtlemise võimaluse. Eeltoodud võimalusi arvestades oleme seisukohal, et ka isiku eraldamise korral on tal võimalik piisaval määral suhelda teiste inimestega. 3. Soovitasite kartserikaristuse kohaldamist vaid kõige tõsisematel juhtudel, viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik. Väljendasite seisukohta, et täiskasvanule määratud kartserikaristus ei tohi ületada 14 ööpäeva ja 14-päevasele kartseris viibimisele peab järgnema mõistlik aeg tavarežiimil. Kinni peetavate isikute distsiplinaarkorras karistamisel lähtub vangla kehtivast õigusest ning käesoleval ajal võimaldab kehtiv õigus karistada kinnipeetavat kartserisse paigutamisega kuni 45 ööpäevaks. Seetõttu ei saa Tartu Vangla nõustuda soovitusega, et määratud kartserikaristus ei tohi ületada 14 ööpäeva. Karistuste määramisel tuleb vanglal lähtuda nii üld- kui ka eripreventiivsest eesmärgist ja karistuse eesmärgipärasusest. Sellest vangla on kinni peetavate isikute distsiplinaarkorras karistamisel ka lähtunud. Distsiplinaarkaristuse liigi ja määra valik on individuaalne otsustus ning sellise valiku tegemisel tuleb arvesada nii rikkumise asjaolusid kui rikkuja isikut. Vangla ei saa määrata karistuseks ka ebaproportsionaalset madalat karistusmäära, kuna see ei aitaks kaasa ei karistuse eri- ega üldpreventiivsete eesmärkide saavutamisele. Pigem võib see kaasa tuua karistamatuse tunde ja see ei heidutaks ka teisi hoiduma sellisest käitumisest. Seetõttu ei saa vangla lähtuda arusaamast, et 14 päeva ületavad karistused on igal juhul lubamatud. Kõrgema karistuse määra valikul on vanglal võimalik otsustada karistuse täitmisele pööramine kas täielikult või osaliselt edasi lükata (VangS § 65 lg 2) või korraldada selle mõistev täideviimine. Tartu Vanglas on tõesti kinni peetavad isikud kandnud kartserikaristust ka 14-päeva ületavas määras. Tartu 3 (11) Vangla praktikas konsulteeritakse enne kartserikaristuse täitmisele pööramist tervishoiutöötajaga ja selgitatakse välja, kas konkreetset isikut võib kartserisse paigutada. Karistus pööratakse täitmisele üksnes tervishoiutöötaja nõusoleku korral. Kui isikule on määratud mitu karistust, siis üldjuhul täidetakse neid järjestikku. Kartserikaristuse täitmisel jälgitakse kartserisse paigutatud isiku tervislikku seisundit ja vajaduse korral kartserikaristuse kandmine katkestatakse. Hetkel vanglas kehtiva praktika kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale paus ja viibimine vangla tavarežiimil VangS § 63 lg 1 punktis 4 nimetatud karistuse maksimaalse määra (45 ööpäeva) täitumisel. Ka kohtupraktikas (Riigikohtu 04.06.2018. a otsus asjas nr 3- 15-2943 ja Tartu Ringkonnakohtu 29.03.2018. a otsus asjas 3-17-356) ei ole peetud ebaproportsionaalseks kartserikaristuse järjestikkust täitmist kuni 45 päeva ulatuses. Kohtud on leidnud, et kartserikaristuse maksimaalset määra ületava kartserirežiimil hoidmise korral peab vangla veenduma, et kartserikaristuse jätkuv täitmine ei too kaasa vangistuse eesmärkidega vastuolus olevaid kahjulikke tagajärgi kinnipeetavale. Sellistest põhimõtetest on vangla oma praktikas ka lähtunud. Vaimse alaarenguga kinni peetavaid isikuid ei hoita kartserirežiimil kauem kui 1–2 nädalat lähtuvalt konkreetse isiku tervislikust seisundist ning seejärel võimaldatakse neile paus ja viibimine vangla tavarežiimil. Seega arvestab vangla kartserikaristuse täitmisel ka isiku tervisliku seisundiga ning võimaldab vajaduse korral ka pause. 4. Soovitasite vanglale koostada üksikasjalik juhis eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise vajaduse hindamiseks, mis puudutaks ka seda, kuidas hinnata eraldamist tinginud asjaolusid ja nende äralangemist. Tõite välja, et meetmete kohaldamise käskkirjades peab olema selgelt kirjas, et meetme rakendamine lõpetatakse kohe, kui seda tinginud asjaolud on ära langenud, kuid igal juhul vaadatakse meetme jätkamise vajadus üle kindla aja pärast. Soovitasite veel, et vangla peaks üksikvangistuse lõpetamiseks igale eraldatud lukustatud kambris viibijale koostama individuaalse plaani ja tegema selle kinnipeetavale teatavaks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei planeerita ette. Selliseid abinõusid kohaldatakse VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluste ilmnemisel. Üldjuhul on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta tehtavad otsused kiireloomulised ning need võetakse vastu teabe pinnalt, millest nähtub vajadus ennetava meetme kohaldamiseks. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kuni nende asjaolude äralangemiseni (VangS § 69 lg 3), mis tähendab, et meetmete kohaldamine tuleb lõpetada kohe kui kohaldamist tinginud asjaolud ära lõpevad. Seega peab vangla kogu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal jälgima, kas meetmete kohaldamise alused on veel olemas. Igal juhul hinnatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkuvat vajadust ühe kuu möödudes. Vangla praktikas üldjuhul viidatakse algses haldusaktis sellele, millal toimub kohaldatud abinõude ülevaatamine. Kuivõrd täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on jätkuv protsess, siis ei nõustu vangla Teie soovitusega igale lukustatud kambris viibijale individuaalse plaani koostamisega. Oleme seisukohal, et igakordne individuaalse plaani koostamine on põhjendamatult halduskoormust suurendav ja liigsele bürokraatiale viitav, mis jätab ametnikele vähem aega tegeleda vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisega. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole mitte eraldiseisev taasühiskonnastav meede, vaid alternatiiv selleks juhuks, kui tavapärane järjepidev taasühiskonnastamise protsess ei ole osutunud piisvaks. Nõustume, et täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise otsustamisel tuleb lähtuda kogu olemasolevast teabest ja igal juhul on tegemist individuaalse otsustusega. Kuna nii isikute kui asjaolude lõikes võivad täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise põhjused olla väga erinevad, siis ei ole otstarbekas koostada ühtset ja üksikasjalikku juhist, kuivõrd see ei pruugi alati ja kõigi juhtumite korral olla rakendatav. Kaasa aitab ka ametnike järjepidev koolitamine. Hoiame ametnikke kursis täiendavate julgeolekuabinõudega seotud kohtupraktikaga ja lahendites väljendatud seisukohtadega ning suuname ametnike neid põhimõtteid järgima. Pöörame kindlasti ametnike tähelepanu soovituses väljatoodud kitsaskohtadele ja selgitame täiendavalt meetmete jätkuva kohaldamise üksikasjalikuma põhjendamise vajalikkust. 5. Soovitasite vanglal otsida eraldatud lukustatud kambri kasutamisele alternatiive, eriti ennast vigastavate, suitsiidiohtlike ja psüühikahäirete all kannatavate kinnipeetavate puhul ning soovitasite Justiitsministeeriumil vajaduse korral ette valmistada selleks vajalikud muudatused õigusaktides. Isiku taasühiskonnastavate tegevuste planeerimine ja läbiviimine on vangla järjepidev põhitegevus. Alles siis, kui see ei ole osutunud piisavaks, järgneb õigusaktides sätestatud juhtudel tagajärjena isiku kartserisse paigutamine või tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Inimese taasühiskonnastamine jätkub ka nende meetmete ajal, sest inimest ei jäeta vanglas üksi, vaid temaga tegelevad igapäevaselt mitmed teenistujad. Vangla selgitab välja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse tekkimise või kartserikaristuse kohaldamise vajaduse põhjused ning koostöös kinnipeetavaga püütakse jõuda probleemide algpõhjuseni (nt puudujäägid sotsiaalsetes oskustes vms). Seejärel valitakse sobivad meetmed, 4 (11) mis aitavad kinnipeetaval neid probleeme lahendada ja seeläbi ka vältida edaspidi julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust. See kõik toimubki vangla põhitegevuse raames, sotsiaalprogrammide või muude tegevuste käigus. Kindlasti on vangla huvides, et võimalikult palju ressurssi saaks koondada taasühiskonnastavatesse tegevustesse, kuid samal ajal ei tohi kannatada järelevalve ja inimeste julgeolek. Olme 6. Soovitasite vanglal tagada kinnipeetavate eluruumi korrashoiu, mis võib tähendada remondivajadust kambris nr 2134 ja sellega sarnases seisukorras kambrites. Aknaraami vahelt ei tohiks läbi tulla vihmavett. Tartu Vangla nõustub, et kinnipeetavate ja vahistatute elukambrid peavad vastama eluruumidele kehtestatud nõuetele ning neis ei tohiks olla tehnilisi puudusi. Tartu Vangla tegeleb kambrite seisukorra kontrollimiste ja vajalike remonttöödega järjepidevalt. Hommikuti ja õhtuti läbiviidavate loenduste käigus peavad ametnikud muuhulgas kontrollima ka kambri seisukorda. Kui selle käigus avastatakse puudusi, tuleb ametnikel vastavalt kehtestatud töökorraldusele sellest vanglat teavitada. Saadud teabe pinnalt hinnatakse, kas tekkinud probleemi peab lahendama vangla või Riigi Kinnisvara AS. Remonttöid teostatakse tavapäraselt tööde järjekorra alusel, kuid mõistagi tehakse erakorralise iseloomuga tööd ära võimalikult kiiresti. Kambris avastatud puudustest saavad kinnipeetavad teada anda valvuritele või inspektor-kontaktisikutele, kes suunavad teabe edasi, kuhu parajasti vaja. Nõustume, et kõik vajalikud parandustööd tuleb ära teha või korraldada nende tööde tegemine, kui konkreetete parandustööde tegemine ei ole vangla ülesanne. Vangla ei jäta selliseid probleeme tähelepanuta ja vastavalt tööde järjekorrale parandab puudused või korraldab nende parandamise. 2021. a võttis vangla akende veekindluse tagamiseks kasutusele teistsuguse lahenduse. Aknaraamid tihendatakse väljaspoolt ja see peaks tagama ka nende veekindluse. Täiendavalt selgitame, et perioodil 26.02.–02.03.2021. a toimus kambris nr 2134 täielik remont, mille käigus likvideeriti ka aknaga seonduvad probleemid. Tartu Vangla kinnitab, et kambrite tehnilist seisukorda jälgitakse pidevalt ja ilmnenud puudused kambri tehnilises seisukorras ka kõrvaldatakse vastavalt tööde järjekorrale. 7. Soovitasite piisava loomuliku valguse pääsemiseks kambrisse eemaldada kambriakendelt (sh kamber nr 1002) tihe metallvõrestik ning tagada turvalisus muul viisil. Arvestame Teie soovitusega ja anname teada, et käesolevaks ajaks on kambri nr 1002 akna eest tihe võrgustik eemaldatud ja asendatud purunemiskindla klaasiga. 8. Soovitasite leida kambri nr 1002 kambriterminalile selline asukoht, et terminali saaksid hõlpsalt kasutada kõik kinnipeetavad, sh puuetega inimesed. Arvestame Teie soovitusega ja anname teada, et kambris nr 1002 on kambriterminal paigutatud kambrisse sisse, mis võimaldab kinni peetavatel isikutel seda hõlpsamini kasutada. 9. Soovitasite teha pingutusi, et kinniste osakondade kinnipeetavate jalutusalad vastaksid rahvusvahelistele kinnipidamisstandarditele ja rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustele. Leiame, et jalutusvõimalused on sobivad, et võimaldada kehakultuuriga tegelda ja viibida värskes õhus. Kehakultuuri all ei saa silmas pidada üksnes sportimist treeningvahendite abil. Kehakultuur ehk liikumiskultuur on kultuuri valdkond või tegevus, mis haarab inimese kehalise ehk füüsilise arendamisega seotud. Sellesse kuuluvad kehaline kasvatus (koolivõimlemine), hommikvõimlemine, töövõimlemine, ravikehakultuur, osalt tervisesport ja rahvasport, ka mõõdukas füüsiline töö jm. Kehakultuur keskendub tervisele ja heale enesetundele liikumisest. Treenimine ja kehakultuuriga tegelemine on võimalik ka oma keharaskust kasutades ilma spetsiaalsete treeningvahenditeta. Psühhiaatriaosakonnas viibivatele kinnipeetavatele on rajatud eraldi jalutusboksist suurem jalutusala, mis on ümbritsetud võrkaiaga ja mis võimaldab nii avaramat vaadet kui kehakultuuriga tegelemise võimalusi. Seega on psühhiaatriaosakonna kinni peetavatel isikutel võimalik jalutada nii jalutusboksis kui avaramal jalutusalal. Võimaluse piires arvestab vangla ka kinni peetava isiku soovidega, kas viimane soovib jalutada jalutusboksis või jalutusaias. Küll aga püüab vangla jalutuskäike korraldada selliselt, et iga päev oleks erineval kinni 5 (11) peetaval isikul võimalik jalutada suuremal jalutusalal. Lisaks on vaimse alaarenguga isikutest loodud erirühm, kellele on loodud eraldi spordisaali kasutamise võimalus. Spordisaalis viiakse juhendaja käe all ning huvijuhi jälgimisel läbi ringtreeningut, aga ka kõiki lihasgruppe hõlmavaid harjutusi. Vahistatutel on võimalik osaleda erinevates huvitegevustes (sh jalgpalli trenn, jooga, kogu keha treening, korvpalli trenn, ringtreening, sulgpall, võrkpall). Seega on vangla loonud ka vahistatule võimalused aktiivsemaks liikumiseks. Vangla praktikas viiakse üldjuhul kartserikaristusi täide ja kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinni peetavate isikute koduüksuses, st samas osakonnas või üksuses, kus kinni peetav isik viibis avatud režiimil. Sellisest praktikast lähtuvalt on neil kinnipeetavatel võimalik jalutada avatud eluosakondade jalutusaedade kõrvale rajatud väiksemates jalutusaedades, mis võimaldavad ka horisontaalvaadet. E-hoones jalutavad kartserirežiimil ja eraldatud lukustatud kambris viibivad kinni peetavad isikud tõesti jalutusboksides. Arvestades sellega, et vanglal tuleb erirežiimil viibivaid kinni peetavaid isikuid hoida teistest eraldi ning jalutusaiad on päevasel ajal hõivatud avatud eluosakondades viibivate kinnipeetavate jalutuskäikudega, siis ei ole võimalik leida sellist aega, mis võimaldaks tagada igale erirežiimil viibivale kinnipeetavale vähemalt ühetunnist jalutuskäiku suuremal alal. Leiame siiski, et vangla tagab igale kinnipeetavale õigusaktidele vastavad värskes õhus viibimise ja sportimise võimalused. Ravimite jagamine 10. Soovitasite vanglal kinnipeetavatele ja vahistatutele arsti määratud ravimite andmine ümber korraldada viisil, et ravimeid jagaks üksnes tervishoiutöötajad. Ravimiseaduse (RaVS) § 33 lg 7 alusel sätestanud nõude, et ravimeid võivad välja kirjutada vaid tervishoiuteenuse osutamise õigust omavad arstid, hambaarstid, ämmaemandad ja perearsti nimistu alusel tegutseva perearstiga koos töötavad õed nende ravitavate isikute ambulatoorseks raviks. Nemad ka vastutavad, et ravim oleks inimesele sobiv ega tekitaks ohtu tema elule ega tervisele. Valvur võib jagada kinnipeetavale ravimeid, mis kuuluvad tervishoiuteenuse osutaja määratud raviskeemi, mille on ravimidosaatoritesse jaganud õde ning mille puhul ei tule iga kord hinnata manustamise vajadust. Töökorraldus, kus ravimid jaotab ravimipinalisse meditsiiniõde, kuid ravimeid jagab ja nende manustamist kontrollib valvur, on ühtne kõikides vanglates. Tegemist on tavapärase praktikaga ka näiteks hoolekandeasutustes, kus ravimeid patsientidele jagavad hooldajad, mitte ravi määranud tervishoiutöötajad.. Seesugune töökorraldus on kooskõlastatud Terviseametiga ja tuleneb justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „ Järelevalve korraldus vanglas“ §-st 38. Nimetatud määruse § 38 lõike 1 kohaselt jagavad vanglateenistuse ametnikud kinnipeetavatele ravimeid, järgides tervishoiutöötaja poolt ettenähtud kogust ja aega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab psühhotroopsete ja narkootiliste ravimite jagamise juures viibima tervishoiutöötaja. Seega on ravimite jagamise korraldus reguleeritud kõrgemalseisvate õigusaktidega ja vanglal ei ole võimalik omal initsiatiivil kehtivat ja täitmiseks kohustuslikku määrust eirata ega selles toodud korraldust muuta. Töökorralduslik muudatus viidi sisse põhjusel, et kinnipeetavate seas esines tahtlikke ravimite väärkasutusi nii suitsiidi kui joobe tekitamise eesmärgil. Võimalike suitsiidide ja joobe vältimiseks tõhustati kontrolli ravimite manustamise üle. Selline töökorralduslik muudatus on eelnevalt kooskõlastatud ka Terviseametiga. Määruse nr 44 § 38 lg 3 kohaselt on vanglateenistuse ametnik kohustatud kontrollima, kas kinnipeetav manustab ravimi. Ravimi manustamise kontrollimine ei ole meditsiiniline toiming, vaid järelevalvetoiming, mida teeb ametnik. Seega on ka mõistetav, et ravimi võtmist kontrollib vanglaametnik, mitte tervishoiutöötaja. Tartu Vangla kodukorra punkti 20.7 teise ja kolmanda lause kohaselt on kinnipeetav kohustatud võtma kätte veekruusi ning ravimid manustama koheselt vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise kontrollimiseks korralikult suu ja vajadusel liigutama keelt. Ravimi manustamisest keeldumisel edastab valvur informatsiooni meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ja teeb vastava märke tervisekaarti. Tervishoiutöötaja roll on teha patsiendiga koostööd ja meditsiiniõde ei saa tööeetika seisukohalt olla ravimite manustamise osas järelevaatajaks (kontrollida suu avamist, paluda seejärel liigutada keelt ning allumatuse korral teha ettekannet). Ravimite manustamise kontrollimise funktsioon on seetõttu põhjendatud jätta vanglaametnike kanda. Sellise ravimite jagamise ümberkorraldusega, kus ravimite manustamist kontrollib valvur, on muutunud olematuks suitsiidikatsed ravimite üledoosiga ning praktiliselt on kadunud joobe tekitamine ravimitega. Praegu saab 521 kinnipeetavat ravimit vähemalt ühel korral päevas. Enamus neist saavad ravimeid kahel kuni kolmel korral päevas. Lisaks sellise töö rutiinsusele kaotaks meditsiiniõde ka tööks vajaliku 6 (11) professionaalsuse. Ravimite jaotamisel vastavat pädevust omava tervishoiutöötaja poolt määratud raviskeemile, ei ole eesmärgiks mitte tervishoiuteenuse osutamine, vaid tahtliku ja mittetahtliku väärkasutuse vältimine. Õiguskantsler on oma 08.01.2018. a kontrollkäigu kokkuvõttes nr 7-8/171279/1800102 märkinud, et hooldaja võib jagada klientidele ravimeid, mis kuuluvad tervishoiutöötaja määratud raviskeemi ning mille puhul ei tule iga kord hinnata manustamise vajadust. Hetkel kehtiv töökorraldus on osutunud efektiivseks ja eesmärgipäraseks, ravimite õige manustamine on tagatud ja ravirežiimi võimalikud rikkumised viidud miinimumi. Kehtiv töökorraldus on Terviseameti poolt heaks kiidetud ja probleeme selles osas välja toodud ei ole. Kuivõrd ravimite manustamine on seotud ka nende manustamise kontrollimisega, siis pea Tartu Vangla võimalikuks Teie soovitust järgida ega töökorraldust ravimite jagamise osas muuta. Rahunemiskambrid 11. Soovitasite vanglal muuta rahunemiskamber (kamber nr 1192) ohutuks ja rahunemist soodustavaks ruumiks. Rahunemiskambri kasutamine tuleb üksikasjalikult dokumenteerida. Soovitasite, et rahunemiskambrisse viidud kinnipeetavast tuleb teavitada vangla tervishoiutöötajat, kes vaatab inimese üle. Enesele ohtliku kinnipeetava rahunemiskambrisse paigutamise kohta peab otsuse tegema vangla tervishoiutöötaja. Kui tervishoiutöötaja leiab, et rahunemiskambrisse viidavalt inimeselt tuleb tema turvalisuse tagamiseks riided ära võtta, tuleb need viivitamata asendada ohutu riietusega. Rahunemiskambri osas viitasite oma soovituses numbrile 1992. Kuivõrd Tartu Vanglas on rahunemiskambrina kasutusel kamber nr 1192, siis saame aru, et olete siiski silmas pidanud kambrit nr 1192. Selgitame, et vangla kambrisse nr 1192 ei paigutata psüühikahäirega patsiente. Kui isikul esineb psüühikahäire, mille tõttu osutub vajalikuks temale tahtest olenematu ravi osutamine või ohjeldamine, siis toimub see psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) alusel (PsAS § 13 ja 14) ja selles sätestatud korda järgides. Sellisel juhul inimest kambrisse nr 1192 ei viida. Psühhiaatriaosakonnas ohjeldamisega seonduvat selgitame vastuse punktis 18. Selgitame, et kambrisse nr 1192 paigutatakse kinni peetavaid isikuid, kellel ei esine psühhoosi ega deliiriumi ega muud haigusest tingitud segasusseisundit ja on aruselged, kuid kes on korduvalt käitunud mingi kindla eesmärgi saavutamiseks manipulatiivselt – näiteks lõhub elukambrit kambrit ja/või karjub, millega segatakse nii teiste eluosakonnas paiknevate kinnipeetavate rahu kui häiritakse ametnike teenistusülesannete täitmist; on ametnike suhtes agressiivne; manipulatiivsel eesmärgil vigastab end korduvalt (mitte suitsiidikatsed). Kambrisse nr 1192 paigutatakse kinnipeetavaid lühiajaliselt ning sellistel juhtudel, kui kinnipeetav võib oma tegevusega häirida teisi eluosakonna kinnipeetavaid. Sellisel juhul on vangla tegevuse aluseks vangistusseadus ja selle alusel viiakse isik eluosakonnast eemal asuvasse kambrisse nr 1192 rahunema. Kui isikul esineb kaasuvalt psüühikahäire ja tekib kahtlus, et isiku käitumine võib olla tingitud psüühikahäirest, siis annab psühhiaater arvamuse, kas tegemist võib olla haigusest tingitud käitumisega või mitte. Kui tegemist on haigusest tingitud käitumisega, siis isikut kambrisse nr 1192 rahunema ei viida, vaid rakendatakse psühhiaatrilise abi seadust ja vajaduse korral ohjeldatakse inimene psühhiaatriaosakonnas õe järelevalve all. Tartu Vanglale ei ole teada juhtumeid, kus eluosakonnast eraldatud ja rahunema viidud inimene oleks kambrist nr 1192 või selle ehituselementidest tulenevalt saanud vigastusi. Arvestades sellega, et kambrisse nr 1192 ei viida rahunema psühhoosis, deliiriumis ega muul viisil tervisest tingitud segasusseisundis kinnipeetavaid, siis ei saa kambri ehituselementidest tulenevat ohtu kambris viibivatele isikutele pidada oluliselt suuremaks ohust tavakambris viibimisel. Seetõttu ei kavanda Tartu Vangla hetkel kambri ega sisustuselementidega seonduvaid konkreetseid muudatusi ega kohandusi. Mööname, et kontrollkäigu ajal vaadeldud kambri nr 1192 kasutamise registri kannetes esines puudujääke. Tartu Vangla püüab edaspidi selliseid puudujääke vältida. Vestlesime ilmnenud puudujääkidest ametnikega ja selgitasime täiendavalt nõuetekohase dokumenteerimiskohustuse (sh kinnipeetava seisundi detailsema kirjeldamise) olulisust ning vajalikkukust. Samuti tõhustasime kontrolli registrisse tehtavate kannete üle ning teeme endast kõik oleneva edaspidiste vigade vältimiseks. Oleme seisukohal, et meedik saab anda hinnanguid ja arvamusi üksnes selle kohta, kas isik võib kujutada endale ohtu või mitte ning anda soovitusi, kas on vaja kohaldada täiendavaid järelevalvemeetmeid. Millist järelevalvemeedet sellise ohu ennetamiseks tuleks tarvitusele võtta, on pädev otsustama vanglaametnik ja tema teeb kohaldatava meetme osas lõpliku otsuse. Tervishoiutöötajal ei ole pädevust, vajalikku väljaõpet, 7 (11) teadmisi ega oskusi otsustamaks selle üle, millist järelevalve- või julgeoleku meedet tuleb käesoleval juhul kasutada. Küll aga võidakse küsida vajadusel tervishoiutöötaja arvamust. Riiete asendamine ohutuma riietusega on üks järelevalve- ja julgeoleku meede ilmnenud ohu minimeerimiseks. Vangla praktikas hindavadki arstid isiku ohtlikkust enesele ja kui ohu ennetamiseks on vajalik riided ära võtta, siis seda ka tehakse asendades äravõetud riided ohutuma riietusega. Vahetu sunni kasutamine 12. Soovitasite, et vanglal tuleks inimese terviseseisundit kontrollida ka pärast vahetu sunni kasutamist (nt käeraudade eemaldamist) ja see alati üksikasjalikult dokumenteerida. Soovituses väljatoodud isiku terviseseisundi dokumenteerimisel esinenud ebatäpsusi kontrollides ilmnes, et viiel juhul oli märgitud küll kontrollimise kellaaeg, kuid puudus sündmuse kuupäev; ühel juhul puudus sündmuse kellaaeg ja ühel juhul puudus tervishoiutöötaja nimi. Soovituses viidatud protokollidest võib tõesti jääda ebaselgeks, kas terviseseisundit kontrolliti enne või pärast käeraudade eemaldamist. Kinnitame, et vangla praktikas kontrollitakse isiku terviseseisundit peale vahetu sunni ja ohjeldusmeetmete kasutamist. Siiski võib esineda juhtumeid, kus isiku terviseseisundit on vajalik kontrollida ka enne käeraudade eemaldamist. Selline vajadus võib ilmneda siis, kui kinni peetava isiku suhtes on kasutatud füüsilist jõudu, kuid käeraudade eemaldamine koheselt ei ole võimalik. Sellises olukorras on vajalik peale jõu kasutamist koheselt isiku tervislik seisund ja vigastused fikseerida välistamaks isiku võimalust tekitada vigastusi juurde. Peale käeraudade eemaldamist kontrollitakse isiku terviseseisundit uuesti. Oleme edasise dokumentide täitmise kvaliteedi parandamise eesmärgil konkreetsetele töötajatega vestelnud ja teabe ilmnenud puuduste kohta edastanud. Selgitame veelkord kõigile meditsiiniosakonna töötajatele üksikasjaliku dokumenteerimise vajalikkust. 13. Soovitasite vanglal lõpetada vangistusseaduses nimetamata ohjeldamismeetmeete kasutamine (nt koti pähetõmbamine). Tartu Vangla kasutab tõesti äärmuslikel juhtudel ametnike ohutuse tagamiseks ja sülitamise takistamiseks võrgust kottmaski. Selline kottmask ei ole erivahend ning võrgust kott on sisuliselt tavalisest meditsiinilisest maskist erinev suurem ja pähe tõmmatav mask. Sageli põevad kinnipeetavad kroonilisi haigusi, mis võivad levida sülitamisel ja sülje kokkupuutel ametniku limaskestaga (nt silm, suupiirkond). Seetõttu ei ole sülitamise takistamine kantud mitte üksnes soovist ära hoida süljega pihtasaamist kui ebameeldiva olukorra ärahoidmisest, vaid eelkõige ametnike tervise kaitsmise vajadusest. Reeglina kasutatakse Tartu Vanglas sülitamise takistamiseks maski. Maski kasutamise muudab problemaatiliseks see, et vajaduse korral saab kinnipeetav suud liigutades maski endal eest liigutada ja siis on tal ikkagi võimalik ametnike suunas sülitada. Kottmaskiga sellist probleemi ei teki. Tartu Vangla kasutab kottmaski vaid äärmisel vajadusel ja väga keeruliste juhtumite korral. Kuivõrd tegemist on võrgust kotiga, siis ei tekita selle kasutamine lämbumistunnet. Sellest on võimalik läbi näha ja seetõttu ei tekita see ka desorientatsiooni. Soovituses pidasite piisavaks enesekaitsevahendiks sülitamise korral kaitseprille, -kiivreid, -kilpe ning väljendasite seisukohta, et ametnike ohutus on võimalik tagada selliseid kaitsevahendeid kasutades. Tartu Vangla sellise järeldusega nõustuda ei saa. Kaitseprillid või –kilp ei taga piisavalt tõhusat kaitset, kuna süljepritsmed võivad lennata üle prillide või kilbi ning tabada ikkagi ametniku. Kaitsekilpi ei saa kasutada olukorras, kus ametnikul on vaja kinni peetav isik kontrolli alla võtta, sest kilpi hoitakse enda ees kahe käega. Saatmisel ei ole seetõttu kilbi kasutamine süljega pihta saamise vältimiseks sobilik. Kaitseprillid ei kaitse ametniku võimaliku tabamuse eest ninast allapoole jääva piirkonna osas. Kuna kinnipeetaval on võimalik ametnikul ees olevad prillid eest ära lüüa, mida on vangla praktikas on ka juhtunud, siis ei anna kaitseprillid ametnikule piisavat kaitset. Ka kiivrit ei saa pidada piisavalt tõhusaks. Vangla praktikas on esinenud juhtum, kus konfliktsituatsioonis lõi kinnipeetav kiivri visiiri eest ära ja seeläbi osutus tal võimalikuks oma ekskrementidega määrida ametniku nägu. Sel viisil on kinnipeetaval võimalik ka ametnikule näkku sülitada. Konfliktsituatsioonis tuleb ametnikul säilitada kontroll kinnipeetava üle ning sel hetkel ei ole ametnikul aega hakata kiivri visiiriga tegelema või eest ära löödud prille tagasi ette panema. Tartu Ringkonnakohus on oma 01.11.2016. a otsuses haldusasjas nr 3-15-863, millele on viidatud ka soovituses, kujundanud seisukoha kinnipeetavast kaebajale sülitamisvastase koti pähe panemisega seonduvalt. Ringkonnakohus ei pidanud õigusvastaseks kinnipeetavalt sellise koti pähe panemise nõudmist. Kohus leidis, et piirang vastab täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõtetele ja on seega 8 (11) õiguspärane. Kuivõrd sülitamisvastase kottmaski kasutamine on ajendatud ka ametnike tervise kaitsmise eesmärgist, siis aitab sülitamisvastane kott kõige paremini sellist eesmärki täita. Mõistame, et vanglaametnikel tuleb isikute kinnipidamisel ja teenistusülesannete täitmisel arvestada inimväärika kohtlemise põhimõtetega, kuid vanglal tuleb tagada ka teenistuses olevate ametnike turvalisus ja sellist meedet kasutatakse üksnes äärmisel vajadusel. 14. Soovitasite vanglal tagada, et kinnipeetava vastu tahtmist lahti riietamise korral teeksid seda vaid temaga samast soost ametnikud. Nõustume, et naissoost ametniku osalemine meessoost kinnipeetava lahti riietamisel võib riivata tema privaatsust ja väärikust. Teeme kõik endast oleneva, et edaspidi selliseid juhtumeid vältida. Selgitasime kõigile ametnikele, et nagu kinnipeetava läbiotsimise korral, peavad ka kinnipeetava tahtevastasel lahti riietamisel sellist toimingut tegema üksnes kinnipeetavaga samast soost ametnikud. Raamatukogu 15. Soovitasite vanglal koostöös Justiitsministeeriumiga kaaluda võimalusi taastada vangla raamatukogu endisel viisil või pakkuda raamatukoguteenust vähemalt samal tasemel, nagu see oli kuni 2019. a lõpuni. Kuni 01.01.2020. a oli kinnipeetavatel võimalik saada lugemiseks raamatuid raamatukogust laenutamise teel, siis alates 01.01.2020. a muudeti lugemisvara kättesaadavaks tegemise viisi. Hetkel on kinnipeetavatel Tartu Vangla kodukorra punkti 18.3.1 kohaselt võimalik nii avatud kui suletud osakondades lugeda vangla poolt pakutavaid teavikuid. Samuti on kinnipeetavatel võimalus laenutada teavikuid seoses õppe- ja usulise tegevusega vanglas. Enamus raamatukogus arvel olevaid teavikuid on jagatud eluosakondadesse, kus kinnipeetavatel on võimalik valida endale meelepärast kirjandust. Avatud eluosakondades lugemiseks mõeldud teavikud on osakonna ühiskasutatavas ruumis riiulitel. Igas eluosakonnas on raamaturiiul, milles on ligikaudu 700–800 raamatut. Nende seas on nii ilukirjandust kui ka õppekirjandust (õpikud, teatmeteosed jne). Riiulitel on nii eesti- kui ka venekeelset kirjandust, aga ka inglisekeelset kirjandust. Raamatuid vahetatakse eluosakondade riiulitel iga kuue kuu järel ning jooksvalt täiendavatakse uute teavikutega. Seega on Tartu Vangla hinnangul kinnipeetavatele kättesaadav valik mitmekesine. Eluosakonnas on tavapäraselt 35–45 kinnipeetavat. Seetõttu on Tartu Vangla hinnangul eluosakondade riiulitele paigutatud piisavalt teavikuid tagamaks kinnipeetavatele piisavalt laia valiku. Tartu Vangla direktori 27.08.2021. a käskkirjaga nr 1-1/109 muudeti raamatukogusse jäänud teavikute laenutamisega seonduvat. Kui enne 27.08.2021. a oli võimalik kinnipeetavatel, kes ei ole õppetegevusega hõivatud, ainult õppekirjandust, siis muudatuse järgselt laenutatakse neid teavikuid, mida on raamatukogus rohkem või millele ei ole suurt nõudlust, ka nendele kinnipeetavatele, kes ei ole hõivatud õppetegevusega (Tartu Vangla kodukorra punkt 18.3.4). Seega on alates 27.08.2021. a laiendatud kinnipeetava võimalusi lugemisvara saamiseks ning neil on lisaks eluosakonnas kättesaadavatele raamatutele võimalik ka raamatukogus olemasolevaid teavikuid laenutada. Seega on Tartu Vangla parandanud kinnipeetavate lugemisvara kättesaadavust. Vangla psühhiaatriaosakond 16. Kordasite varasemat soovitust otsida psühhiaatriaosakonna patsientidele senisest mitmekesisemaid vaba aja veetmise ning terapeutilise tegevuse võimalusi. Soovitasite luua ühistegevuse ruum, et patsiendid ei oleks sunnitud pidevalt viibima üksi lukustatud palatis. VSkE § 8 lg 4 piirab vangla meditsiini- või tervisoiuosakonna statsionaaris viibivate kinni peetavate isikute vanglasisest liikumisvabadust väljaspool elukambrit. Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas viibivad ka sundraviks vahistatud (KrMS § 3952 korda järgides). Ka sellisel juhul kehtivad isiku vahistamisest tulenevad eraldamise nõuded. Lisaks viibivad psühhiaatriaosakonnas veel statsionaarsele ravile suunatud kinnipeetavad. Seetõttu saab vangla korraldada tegevusi kas kindlale grupile grupitööna või individuaalselt. Nõustume, et psühhiaatriaosakonnas viibivate patsientide vaba aja veetmise võimalusi tuleb 9 (11) mitmekesisemaks muuta ja laiendada terapeutilisi tegevusi. Sarnaselt tavameditsiiniga seda aegamööda ka tehakse. Seni oleme püüdnud sisustada patsientide päeva alternatiivsete vahenditega – raadio kuulamine ja ajalehe lugemise võimalus, sagedam raamatukogu teenuse kasutamine, puslede kokkupanek, kaplani poolt pakutav võimalus musitseerida kabelis, psüühikahäiretega isikutel on võimalik osaleda spordirühmas. Individuaalset psühhoteraapiat pakub kliiniline psühholoog. Alates 2020. a augustist töötab Tartu Vanglas tegevusjuhendaja, kes pakub väga mitmekülgset teenust nii statsionaarsel ravil viibivatele patsientidele kui ambulatoorsel ravil viibivatele psüühikahäirega patsientidele. Põhirõhk on suunatud madalate kognitiivsete võimetega isikutele. Koroonaviiruse leviku perioodil toimusid tegevused reeglina individuaalselt (va kasvuhoonega seotud tegevus). Reeglina kohtub üks kinni peetav isik tegevusjuhendajaga kord nädalas. Päevas külastab tegevusjuhendajat viis erinevat kinnipeetavat ja ühe kinnipeetava külastus kestab ühe tunni. Tegevusjuhendaja poolt kinni peetavatele isikutele pakutavad võimalused on väga mitmekülgsed ning igaüks leiab kindlasti just talle sobiva tegevuse. Näiteks võimaldatakse kinnipeetavatele viltimist, maalimist, keraamiliste piltide tegemist puitraamile, kinnipeetavad õpivad näiteks nööpe ette õmblema, õnnitluskaarte tegema. Veel täidavad kinnipeetavad erinevaid töölehti (kuidas raha planeerida, hinnata oma isiksusteste jm), lahendavad ristsõnu, sudokusid, teevad origamit, värvivad mandala lehti, võimaldatakse tegeleda erineva raskusega Lego-klotsidega ja lauamängudega (doomino, tsirkus, kabe jne). Tartu Vanglasse on rajatud kasvuhoone, kus on võimalik töötada grupis tegevusjuhendaja järelevalve all. Käesoleval aastal kasvatasid kinnipeetavad kurki, tomatit, tilli, redist, porgandit, paprikat, piparmünti, melissi. Tartu Vangla võimaldab kinnipeetavatel ise kasvatatud saadusi tarvitada ja see on kinnipeetavate jaoks oluline. 17. Kordasite varasemat soovitust kasutada patsientide palatites videojälgimist vaid juhul, kui muud meetmed ei ole patsiendi turvalisuse tagamiseks piisavad. Kui patsiendi tualettruumi videojälgimine on vältimatult vajalik, peaks leidma tehnilise võimaluse hügieenitoimingute ala hägustamiseks ekraanil. Selgitame, et tervishoiutöötaja hinnangule tuginedes valib sobiliku järelevalvemeetme (sh videojälgimise) selleks pädevust omav vanglaametnik kui järelevalvet teostav isik. Videojälgimise vajadus ning selle põhjendatus kajastatakse isiku haigusloos. Oleme tutvustanud psühhiaatritele kontrollikäigu kokkuvõtte sisu ning juhtinud suuliste vestluse käigus nende tähelepanu soovituses tehtud märkustele, et edaspidi oleks põhjendused põhjalikumalt lahti kirjutatud ja et sissekannetest nähtuksid selgelt põhjendused, miks ja millises ulatuses on videojälgimine vajalik. Kuivõrd vanglas (sh ka psühhiaatriaosakonnas) rakendatakse videojälgimist vaid vajadusepõhiselt, on praktika näidanud, et oht enesevigastuste tekkeks on suur just tualettruumis. Hügieenitoimingute hägustamine ekraanil võib viia enesekahjustuse liialt hilisele märkamisele. Kaalume sobiva tehnilise lahenduse leidmisel videopildi hägustamist hügieenitoimingute alal määral, mis ei takista oluliselt vahetu järelevalve teostamist. 18. Soovitasite luua vangla psühhiaatriaosakonnas tingimused, mis võimaldaksid vajaduse korral psühhiaatriaosakonna patsiente turvaliselt ohjeldada ning meditsiinipersonalil nende seisundit jälgida. Kui vangla ei suuda pakkuda seadusele vastavat psühhiaatrilist abi, tuleks haigestunu toimetada sobivasse raviasutusse. Soovitate vältida psühhiaatrilist abi vajava inimese paigutamist vanglas olevasse rahustuskambrisse. Nõustuda võib sellega, et kinnipeetavad, kes ei tervisest tulenevatel põhjustel peaksid viibima psühhiaatriahaiglas, tuleks sinna ka toimetada. Kui aga on leitud, et isik saab vanglas karistust kanda, siis peab vangla täitma oma kohustusi nii, et isiku tervise kaitse ja julgeolek oleks tagatud. Vajadusel tagab vangla need tingimused. Samuti on võimalik patsient viia SA Tartu Ülikooli Kliinikumi (SA TÜK) Psühhiaatriakliinikusse. Tartu Vanglal on SA-ga TÜK sõlmitud tervishoiuteenuse soetamise leping, mis katab nii plaanilise kui ka erakorralise abi. Kui psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 3 kohaselt võib isiku suhtes kohaldada tahtest olenematut ravi kohtu loata haigla psühhiaatriaosakonna psühhiaatri otsuse alusel kuni 48 tunniks (PsAS § 11 lg 4), siis isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks on vajalik isiku arstlik läbivaatus a teise psühhiaatri poolt, kes ei ole teinud PsAS § 11 lg-s 3 nimetatud otsust (PsAS § 13 lg 3). Sellise vajaduse ilmnemisel on Tartu Vanglal võimalik teist psühhiaatri arvamust küsida just SA-st TÜK Psühhiaatriakliinik. Nagu vastuse punktis 11 selgitasime, ei kasutata tervisest tuleneva ohjeldamisvajaduse korral kambrit nr 1192. 10 (11) Kaasaegsete ravimeetodite, varajase märkamise ja sekkumisega, on tahtest olenematu ravi ravivajadus (sh füüsiline ohjeldamine) praktiliselt olematu. Vangla andmetel on viimane ohjeldamine vangla toimunud 30.10.2017. a. Nimetatu kinnitab, et psühhiaatriaosakonna patsiente ei ole üle nelja aasta füüsiliselt ohjeldatud. Selgitame, et Tartu Vanglas on korraldatud ööpäevaringne psühhiaatriline valve ning valves olev psühhiaater nõustab valveõde telefoni teel. Ohjeldamise vajaduse tekkimisel on vajalik patsiendi visuaalne läbivaatus arsti poolt. Kui patsiendi seisund võimaldab, on vanglal võimalik ära oodata valvearsti saabumine, kes vaatab patsiendi läbi. Kiireloomulise sekkumise vajaduse korral on vanglal võimalik kasutada SA TÜK Psühhiaatriakliiniku teenust, mis tähendab, et vajadusel viiakse patsient SA-sse TÜK valvearsti vastuvõtule. Eelnevast nähtuvalt on juba praegu võimalik psühhiaatriaosakonna patsiente turvaliselt ohjeldada, tagada nende seisundi jälgimine ning vajadusel toimetada nad sobivasse raviasutusse. Ka haiglates vajavad patsiendid teinekord füüsilist ohjeldamist selleks, et tagada nende enda ja personali turvalisus. Puudub igasugune põhjus eeldada, et vanglas, kus personal on ohjeldamiseks koolitatud ja kus on reguleeritud ohjeldusmeetmete kasutamine, riivaks see kuidagi täiendavalt isikute õigusi. Vabandame käesoleva vastuse viibimise pärast! Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Edvard Remsel Direktor Teadmiseks: Justiitsministeerium [email protected] Tallinna Vangla [email protected] Viru Vangla [email protected] Tiiu Miller [email protected] 11 (11)