Kalmistu ja asulakoha kultuurimälestiseks tunnistamine

Lisa 1. Kalmistu ja asulakoha nr 30948 ja nende kaitsevööndi asukoht kaardil. 1. Mälestise koordinaadid Nr X Y 1 6416763,60 671831,32 2 6416707,12 671723,63 3 6416765,66 671695,19 4 6416796,42 671696,18 5 6416866,53 671745,79 6 6416888,42 671792,52 7 6416878,97 671799,98 8 6416860,96 671815,30 9 6416852,70 671822,76 10 6416850,92 671820,74 11 6416844,83 671818,62 12 6416836,23 671815,97 13 6416834,93 671815,76 14 6416817,89 671812,98 15 6416812,94 671815,81 16 6416809,90 671817,69 17 6416805,09 671818,28 18 6416800,12 671818,88 19 6416794,03 671817,69 20 6416789,12 671818,04 21 6416785,66 671819,27 22 6416784,35 671819,68 23 6416778,65 671825,33 24 6416776,97 671827,00 25 6416773,97 671830,12 26 6416773,24 671830,90 27 6416773,22 671830,91 28 6416773,08 671831,04 29 6416767,63 671833,06 2. Kaitsevööndi koordinaadid Nr X Y 1 6416780,80 671871,28 2 6416763,60 671831,32 3 6416850,92 671820,74 4 6416802,95 671871,28 5 6416790,72 671877,24 6 6416780,80 671871,28 7 6416972,04 671724,29 8 6416937,31 671751,08 9 6416887,86 671790,61 10 6416870,32 671753,63 11 6416950,21 671695,52 12 6416972,04 671724,29 13 6416947,89 671764,31 14 6416951,86 671776,55 15 6416937,97 671793,08 16 6416925,40 671781,18 17 6416947,89 671764,31  MINISTRI KÄSKKIRI Tallinn 11.03.2019 nr 54 Kalmistu ja asulakoha kultuurimälestiseks tunnistamine Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1 ja § 25 lõike 1 alusel, arvestades Muinsuskaitseameti eksperdihinnangut ja Muinsuskaitse Nõukogu 08.03.2018. a ettepanekut: 1. Tunnistan kultuurimälestiseks mälestise liigiga arheoloogiamälestis kalmistu ja asulakoha. 2. Kehtestan mälestise (asukoht Võru maakond Võru vald Järvere küla, Sõmerpalu metskond 43, KÜ 76701:001:0364 ja 23140 Sihva-Vidrike-Kärgula-Järvere tee, KÜ 76701:002:0022) ja selle kaitsevööndi asukoha vastavalt kaardile käskkirja lisas 11. Käskkirja punktis 1 nimetatud mälestise andmed, asukoht ja kaitsevöönd kantakse kultuurimälestiste riiklikusse registrisse ning asukoht ja kaitsevöönd kantakse lisaks Maa-ameti kaardile. Käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekuga saab tutvuda Muinsuskaitseametis. Muinsuskaitseamet teavitab otsusest mälestise omanikke või valdajaid ja kaitsevööndisse jäävate kruntide omanikke ning viib läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord” § 4 lõikele 2. Käesolevat käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul alates käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. I KULTUURIMÄLESTISEKS TUNNISTAMISE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Teateid arvatava kalmistu kohta Järvere külas paikneva Soe kõrtsi vastas oleval künkal on alates 1927. aastast, kuid täpsemalt lokaliseerisid muistise Muinsuskaitseameti arheoloogid alles 2015. aastal detektorirüüste vihjet kontrollides. 2017. aasta suvel viidi muistisel läbi arheoloogilised 1 Mälestise piir ja kaitsevöönd on märgitud käskkirja lisas esitatud kaardil, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Muinsuskaitseametis, kultuurimälestiste riiklikus registris (http://register.muinas.ee) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee). uuringud, mille käigus tuvastati maa-aluste põletusmatustega muinasaegne kalme, keskaegne külakalme, ja pronksiaegse asulakoha kultuurkiht. Kalmega on seotud Soe kõrtsist sadakond meetrit loodes asuv pärimuslik kirikukoht ning selle vastas teisel pool teed pärimuses hukkamis- ja ohverdamiskohaks peetud Kellalomp. Kuna viimaste kohta arheoloogilised andmed puuduvad, siis on need arvatud mälestise kaitsevööndisse. Ettepaneku kalmistu ja asulakoha (nn Soe kalmistu) kultuurimälestiseks tunnistamiseks tegi Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti juhataja Heiki Valk esmaseid arheoloogiliste uuringute tulemusi kokkuvõtvas eksperdihinnangus. 08.03.2018. a koosolekul vaatas Muinsuskaitse Nõukogu läbi Muinsuskaitseameti koostatud eksperdihinnangu ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada kalmistu kultuurimälestiseks. Vastavus mälestise tunnustele Soe kalmistu ja asulakoht vastavad arheoloogiamälestiseks tunnistamise kriteeriumidele: muistis tervikuna omab ja sisaldab olulist teaduslikku teavet Eesti muinas- ja keskajast ning on oma olemuselt ainulaadne. Kalmistu ja asulakoht vastavad arheoloogiamälestise tunnustele, milleks on matmispaigale iseloomulikud hauarajatised, inimluud ning arheoloogilisi leide ja muud teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht. Soe kalmel ja asulakohal säilinud matused ja arheoloogilised leiud on hindamatuks allikaks muinas- ja keskaja ühiskonna, majanduse, religiooni ning elu- ja loodusolude uurimisel. Lisaks teaduslikule potentsiaalile väärib arheoloogiline matusepaik säilitamist kollektiivset mälu ja kultuuritraditsioone kandva maastikuobjektina. Riikliku kaitseta ohustavad muistist detektorirüüste, mitteteaduslikud kaevamised ning teadmatusest tulenev lõhkumine. Mälestise piiri ja kaitsevööndi määramine Kalmistu ja asulakoht on maa-alaline mälestis, mille asukoht ehk piirid on vaja määrata. Mälestise piir kehtestatakse vastavalt väliuuringutel saadud andmetele, mis viitavad veel arheoloogiliselt läbikaevamata matustele ja võimalikele arheoloogilistele leidudele. Arheoloogiliste kaevamiste käigus uuriti läbi vaid osa kalmistust, suurem osa muistisest on veel teaduslikult läbi uurimata. Arvestades asjaolu, et muistis sisaldab peamiselt metallist esemeid (ehted, tööriistad, mündid), on objekt ohustatud salajaste ja mitteteaduslike kaevamiste tõttu. Mälestise ja kaitsevööndi piiri määratlemisel on lähtutud detektoriuuringutest, mullapuurimise tulemustest, šurfimisest ja inimluude, põlenud kivide ning keraamika leidude esinemisest. Muinsuskaitseseaduse § 25 kohaselt määratakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd. Kaitsevööndi eesmärk on tagada kinnismälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis, st võimaliku arheoloogilise kultuurkihi säilimine kalmistu lähiümbruses. Arheoloogilise kultuurkihi paksus ja teabemahukus võivad erineda paiguti ning ilma täielikult arheoloogiliselt läbi kaevamata ei ole kultuurkihi ulatust alati võimalik täpselt määrata. Mälestise kaitsevööndi määramisel on lähtutud arheoloog Heiki Valgu koostatud eksperdihinnangust. Kaitsevöönd koosneb kolmest erinevast osast: 1) mälestisest loodes asuva kaitsevööndi eesmärk on kaitsta muinasaegse kalme ja asulakoha arheoloogilist kultuurkihti, mis võib laiguti ulatuda kaugemale teada olevalt mälestise alalt, samuti võimalikku pärimuslikku kirikukohta; 2) teiseks hõlmab kaitsevöönd pärimusliku hukkamis- või ohvrikoha Kellalombi lähiümbrust, mis võib sisaldada arheoloogilisi leide; 3) kolmas kaitsevööndi osa hõlmab kalmistuks oleva künka kagujalami esist platsi, mis on osaliselt olnud kasutuses liivakarjäärina ning võib sisaldada arheoloogilisi leide. Lisaks on mälestisest kagus oleva kaitsevööndi eesmärgiks säilitada vaateid mälestisele ja mälestiselt Vagula orule ja ajaloolisele Vagula küla tuumikule. Seega aitab kaitsevöönd kaitsta arheoloogilist kultuurkihti, mis võib ulatuda kaugemale seni teada olevalt mälestise alalt. Kaitsevööndiga tagatakse mälestise seni avastamata arheoloogilise kultuurkihi ja leidude säilimine edaspidiseks teaduslikuks uurimiseks. Menetlusosaliste seisukohad Muinsuskaitseamet teavitas kalmistu ja asulakoha kaitse alla võtmise menetlusest mälestisel ja kaitsevööndis asuvate kinnistute omanikke ja Võru Vallavalitsust kirjalikult. Mälestise valdav osa paikneb Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) hallataval riigimetsa kinnistul. RMK toetab mälestise kaitse alla võtmist. Väike osa mälestisest jääb Maanteeameti hallatavale transpordimaale. Maanteeamet vastas kultuurimälestiseks tunnistamise ettepanekule 26.02.2018 kirjaga ega esitanud vastuväiteid. Väike osa kaitsevööndist jääb erakinnistule, mille omanik vastas samuti nõusolekuga. II KAITSE ALLA VÕTMINE Muinsuskaitseseaduse § 2 kohaselt on mälestis riigi kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus, mille tõttu see on tunnistatud mälestiseks muinsuskaitseseaduses sätestatud korras. Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade. Nn Soe kalmistu ja asulakoht on mitmekihiline muististe kompleks, mis koosneb pronksiaegsest asulakohast, maa-aluste põletusmatustega muinasaegsest kalmest ning keskaegsest külakalmest. Mälestiseks tunnistamisega tagatakse kalmistu ja asulakoha säilimine teadusliku ja kultuuriväärtusega objektina. Muististest vanim on nooremasse pronksiaega dateeritud asulakoht, mille kultuurkihist avastati leide perioodist 10.–3. sajand eKr. Muinasaegne kalme oli kasutusel matusepaigana rooma rauaajal (50–450 pKr) ning on maa-aluste põletusmatustega kalmevorm. Kesk-, ja varauusajal on Soe kõrtsi vastas olevat küngast kasutatud külakalmena. Kinnismälestisel kehtivad kitsendused on sätestatud muinsuskaitseseaduse § 24 lõigetes 1 ja 2 ning mälestise kaitsevööndis § 25 lõikes 7. Mälestiseks tunnistamise järel väljastab Muinsuskaitseamet maaomanikele muinsuskaitseseaduse § 18 kohaselt kaitsekohustuse teatise, milles märgitakse arheoloogiamälestisel kehtivates kitsendustes tehtavad leevendused. Arvestades arheoloogilise kultuurkihi vanust ja unikaalsust tuleb tagada maksimaalselt selle säilimine, mistõttu mitte ette näha ehitiste või rajatiste püstitamist mälestise alale. Kalmistu ja asulakoha mälestiseks tunnistamisega juba välja kujunenud maakasutust ei piirata ning kooskõlastatult Muinsuskaitseametiga on kuival või külmal ajal lubatud raietööd, mis ei kahjusta muistist. Lubatud ei ole metsaadra kasutamine kalmistu alal, kuna see kahjustab veel terviklikult säilinud luustikke. Samuti ei ole lubatud Soe kõrtsi vastas oleva endise liivakarjääri laiendamine. Maanteekraavi laiendamisel või uuendamisel asulakoha piirkonnas peab olema tagatud arheoloogiline uurimine. Kõigile mälestise alal toimuvatele pinnasetöödele, peavad eelnema arheoloogilised uuringud. Mälestisel on otsinguvahendiga otsimine keelatud, välja arvatud tööülesannete täitmiseks või Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud uuringuteks. Mälestise kaitsevööndis võib jätkata kõiki välja kujunenud maakasutusega seotud tegevusi, sh metsa majandamine, maaharimine ja karjakasvatamine. Kaitsevööndis asuva metsamaa majandamine on lubatud, kuid metsaadra kasutamisel peab olema tagatud arheoloogiline uurimine. Kellalombi puhul ei ole lubatud selle täitmine ega süvendamine. Mälestise kaitsevööndis on otsinguvahendiga otsimine keelatud, välja arvatud tööülesannete täitmiseks või Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud uuringuteks. Kaitsekohustuse teatises tehakse leevendus, mille järgi Muinsuskaitseameti luba ei ole vaja kaitsevööndis ehitus-, mulla ja kaevetöödeks, mille sügavus ei ületa 20 cm. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Saar