Sisend REPowerEU tegevuskavale

Ketli Lindus Teie 27.05.2022 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium [email protected] Meie 10.06.2022 nr 7-9/22/10809-2 Keskkonnaameti esmane sisend REPowerEU tegevuskavale Austatud Ketli Lindus Esitasite Keskkonnaametile esmase sisendi andmiseks EL 2030 energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärkide tõstmisele ning taastuvenergia projektide loamenetluste kiirendamisele suunatud ettepanekud (Proposal for a Directive of the European Parliament and the Council amending Directive (EU) 2018/2001 on the promotion of the use of energy from renewable sources, Directive 2010/31/EU on the energy performance of buildings and Directive 2012/27/EU on energy efficiency). Dokumendis esitatakse õiguslikud ettepanekud, mille abil soovitakse oluliselt hõlbustada taastuvenergeetika eesmärkide saavutamist, seda eelkõige läbi taastuvenergeetika kavandamise ja loamenetluse kiirendamise. Ehkki õigusliku ettepaneku eesmärk kiirendada üleminekut taastuvenergeetikale on tervitav, muudaks ettepaneku praegusel kujul rakendamine väga oluliselt Eestis seni taastuvenergeetika planeerimises kui ka muus ruumilises planeerimises ja loamenetluses rakendatavaid põhimõtteid. See eeldaks olulisi muudatusi ka õigusruumis, nõuaks olulisel määral lisaressursse nii planeerimis- kui loamenetlusega seotud ametkondadelt kui ka lühikese ajaperioodi jooksul planeerimise ja keskkonnamõju hindamise pädevusega ekspertide kaasamiseks. Seda olukorras, kus pädevate ekspertide leidmine on Eestis teadaolevalt juba väga keeruline nii ametkondades kui planeerimise ja keskkonnamõjude hindamisega tegelevates ettevõtetest. Taastuvenergeetika planeerimise eelisarendamine võib tekitada viivitusi muude valdkondade eesmärkide täitmisel. Ettepanekus kirjeldatu rakendamine eeldab ka, et liikmesriik läheneks taastuvenergeetika planeerimisele ja selle mõjude hindamisele süstemaatiliselt, mis kahtlemata tervikuna vähendaks ressursivajadust ning hõlbustaks üksikprojektide kavandamist. Kokkuvõttes on taastuvenergeetika planeerimise kiirendamine kindlasti põhjendatud, kuid seda ei saa teha teiste valdkondade arvelt, kuna eelduslikult ammendab selline forsseeritud planeerimine teatud ajaks kogu Eesti planeerimise ja keskkonnamõju hindamise võimekuse. Alljärgnevalt esitame Keskkonnaameti pädevusvaldkonnaga seonduvad esmased tähelepanekud. Eesti praegune planeerimissüsteem on hierarhiline, liikudes nii planeerimise kui keskkonnamõju hindamise osas üldisemalt täpsema suunas. Sama põhimõtet kannab ka keskkonnamõju hindamine, mis koos vajalike uuringute ja järeldustega üha täpsustub, mida täpsemaks muutub arendustegevuse info. Ettepaneku kohaselt tuleks kahe aasta jooksul planeeringutega tagada taastuvenergeetika arendamiseks eriliselt sobivad alad (go-to areas) ja Roheline 64 / 80010 Pärnu / Tel 662 5999 / Faks 680 7427 / e-post: [email protected] / www.keskkonnaamet.ee / Registrikood 70008658 vastavad võrguühendused ning viia läbi niivõrd detailsed keskkonnamõju hindamised, mis võimaldaks seada asjakohaseid leevendavaid meetmeid ning läbida üldjuhul projektifaasis keskkonnamõjusid hindamata aasta jooksul ka loamenetlus. Eestis kehtestati hiljuti mereala planeering, mis küll määrab taastuvenergeetika arendamiseks sobivad piirkonnad ja annab järgmisteks etappideks tingimused ja suunised, kuid suunab lõpliku keskkonnamõju hindamise (koos keskkonnaseisundi uuringutega) ja keskkonnamõju leevendavate meetmete väljatöötamise siiski loamenetluse etappi. Käimas on ka kohalike omavalitsuste üldplaneeringute koostamine, kuid ka nende raames leitakse valdavalt taastuvenergeetika (täpsemalt tuuleenergeetika) arendamiseks teatud tingimustel sobivad piirkonnad, kuid mitu tuulikut, täpselt kuhu, mis parameetritega, asjakohasel juhul tehnoloogia jmt selgub järgnevates loamenetluse etapis, mistõttu ka lõplik keskkonnamõju hindamine (taas koos keskkonnaseisundi uuringutega) ja lõplik otsus ala arendatavuse osas lükkub järgnevasse, detailplaneeringu või veel kaugemale loamenetluse etappi. Seega ei kvalifitseeruks mereala planeering ega koostamisel/kehtestamisel olevad üldplaneeringud eeldatavalt ettepaneku kohasteks taastuvenergeetika arendamiseks eriliselt sobivate alade planeeringuteks, seda ei planeeringu ega ka keskkonnamõjude hindamise täpsusastmest. Eelnevast tulenevalt võib pidada riigile väga suureks väljakutseks tagada kahe aasta jooksul Eesti taastuvenergeetika eesmärkide täitmiseks vajalike alade planeeringud ja nende detailne keskkonnamõjude hindamine. See eeldaks märkimisväärsete lisaressursside suunamist taastuvenergeetika protsessi kaastatud osapoolte võimekuse tõstmisse (lisatööjõu värbamine, koolitused, juhised) ja õigusaktide muutmisse. Ettepaneku art 15c annab teatud suunised taastuvenergeetika arendamiseks eriliselt sobivate alade leidmiseks. Sobivaks on peetud eelkõige tugeva inimmõjuga alasid, sobivate alade leidmisel on eelistatuks peetud elustiku tundlikkuse kaardistamist ning muid sarnaseid töövahendeid ja andmebaase. Kogemus koostamisel olevatest kohalike omavalitsuste üld- ja eriplaneeringutest näitab, et Eestis kipub nappima varasemas intensiivses inimkasutuses olevaid alasid, mille piires taastuvenergeetika (st eelkõige tuulenergeetika) arendamisel oleks võimalik ilma detailsete keskkonnamõjude hindamiseta eeldada vähest keskkonnamõju. Hajaasustuse ja suure looduslike alade osakaalu tõttu on ei ole harv tuuleenergeetika arendusalade planeerimine loodusmaastikesse, kaasa arvatud kaitsealade ning kaitsealuste liikide elupaikade lähedusse. Eesti keskkonnaseisund, sh loodusväärtused ei ole ülepinnaliselt inventeeritud, mistõttu väga paljudel juhtudel on möödapääsmatu keskkonnamõju hindamise käigus detailsete elustiku inventuuride tegemine, mis võimaldaks hinnata taastuvenergeetika arenduste mõju, seada konkreetsed ala või tehnoloogiaga seotud leevendusmeetmed ning teostada hilisemalt ka arenduste järelseiret (mille vajadusele on ka viidatud dokumendi p 11 lk 12). Seega muudab planeerimise ja keskkonnamõju hindamiste raames väliuuringute teostamise vajadus ettepanekus sisaldava planeeringu koostamise ajaraames püsimise äärmiselt pingeliseks kui mitte võimatuks. Näiteks kestavad meretuuleparkide puhul linnustiku uuringud reeglina kaks aastat, sellele lisandub mõjude hindamine ja aruande koostamine, avalikkuse ja vajadusel mõjutatud riikide kaasamine. Keskkonnamõju hindamise protsessi optimaalne aeg võiks olla kuni 3 aastat. Siinjuures tuleb märkida ka taastuvenergeetika arenduste keskkonnamõju uuringute ja hindamistega seotud erialaekspertide (sh ornitoloogid, nahkhiireeksperdid) nappust, mis pingestab veelgi etteantud ajaraamis planeeringute koostamise ja põhjalike keskkonnamõju hindamiste läbiviimist. Eestis on maismaa tuuleenergeetika arendamine olnud viimasel kümnendil äärmises madalseisus , mistõttu ka tegutsevatel erialaekspertidel on antud valdkonnas uuringute ja järelseire tegemisel ning tulemuste interpreteerimisel piiratud praktiline kogemus. Keskkonnaamet ei nõustu ettepaneku art 15c (b) nimetatud suunisega leida leevendusmeetmeid eelkõige loodusdirektiivis (92/43/EEC), veepoliitika raamdirektiivis (2000/60/EC) ja linnudirektiivis (2009/147/EC) nimetatud kahjustuste ära hoidmiseks. Võimalusi negatiivse mõju leevendamiseks tuleb leida kõigis valdkondades, kus keskkonnamõju võib olla oluline. 2 (4) Planeerimisülesande teostamist hõlbustaks (või muudaks selle ülesande teostatavaks) selgemad ja ühesemalt rakendatavamad planeerimissuunised, sh nii Eesti taastuvenergeetika vajaduse ruumiline või pindalaline tuletis, taastuvenergeetika arenduste üheselt aktsepteeritav kaugus asustusest või loodusobjektidest, standardiseeritud suunised uuringute või seirete vajaduse määramiseks. Samuti vajavad riigi tasemel kokku leppimist negatiivse mõju aktsepteeritavad piirmäärad (vt ka dokumendi p 18 lk 14). Osaliselt on üle-eestiliste suuniste koostamine ka töös (Keskkonnaministeeriumi poolt tellitud üle-eestiline maismaalinnustiku ja tuuleenergeetika konflikti analüüs, Keskkonnaagentuuri analüüsid). Ettepanek ei kirjelda, kuidas on saavutatav taastuvenergeetika arendamiseks sobivate alade planeerimisel ja keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimisel praeguse etapiviisilise lähenemisega võrreldav täpsusaste, mis võimaldaks teha keskkonnamõju strateegilisel hindamisel lõplikke järeldusi (sh ka tavapäraselt alles loastamise etapis selguvate asjaolude kohta, nt ehitusaegsed mõjud) ja tagaks arvestamise konkreetse alapõhiste oludega või tehnoloogiliste üksikasjadega. Lubava otsuse tegemisel ei pruugi probleemi olla ettepaneku art 15c (1)(a) esmases punktis kirjeldatud tehis- ja ehitusaladel tagasihoidliku ruumilise mõjuga taastuvenergeetika lahenduste (nt päikesepaneelid hoonetel) kavandamisega. Kuid olulise ruumilise mõjuga lahenduste (nt tuuleenergeetika), mille puhul mõju olulisus ja ulatus sõltub konkreetsest tehnilisest lahendusest või seadme täpsest asukohast, ei saa Eesti planeeringu- ja keskkonnamõju hindamise praktikute väitel planeerimisprotsessis lõplikku täpsusastet saavutada. Planeerimisetapile järgnevas loamenetluse etapi kestvus oleks ettepaneku art 16a kohaselt üldjuhul kuni 1 aasta ning selle raames võib keskkonnamõju hindamise läbiviimine olla võimalik vaid erijuhul. Seda eelkõige juhul, kui ilmnevad asjaolud, mida planeerimisetapis ei olnud võimalik arvestada. Siis tuleks keskkonnamõju hindamine viia läbi väga lühikese tähtaja jooksul (6 kuud). Eesti kehtiva õigusruumi kohaselt ei ole sellise tähtajaga keskkonnamõju hindamise läbiviimine teostatav. Eriti juhul kui planeeringumenetluses teadmata asjaolude täpsustamine vajab lisauuringuid. Eestis ei saa lähtuda olemasolevast keskkonnainfost, nagu eelnõu ette näeb, kuna siinse looduse uuritus pole sellisel tasemel. Samuti muutub keskkond ka ajas (nn liikide ümberpaiknemine) ehk vajadusel tuleb läbi viia vajalikud väliuuringud ja selleks kavandada aega. Ettepanekus ei ole ka selgitatud, kas juhul, kui loamenetluse etapis tuleb algatada keskkonnamõju hindamine, tuleb kogu loamenetlus siiski viia läbi üldjuhul 1 aasta (maksimaalselt 1 aasta ja 3 kuu) jooksul, tehes selle aja jooksul ka keskkonnamõju hindamine, mis lühendaks veelgi loamenetluse etappi. Kui taastuvenergeetika arendust kavandatakse planeeringuga määratud eriliselt sobivast alast väljapoole, on ettepaneku art 16b kohaselt loamenetluse protsessi kestvus üldjuhul 2 aastat. Selle ajaraame piires tuleb eeldatavalt läbi viia ka keskkonnamõjude hindamine, mille vajalikkus peaks ala paiknemisest lähtudes (väljaspool planeeritud sobivaid alasid) olema eriti põhjendatud. Arvestades taas nii avalikkuse kaasamise kui keskkonnamõju hindamiste väliuuringute vajadusega, on 2-aastane loamenetlus koos keskkonnamõju hindamisele kuluva ajaga väga pingeline ja ebareaalne. Eriti arvestades ettepaneku art 16b (2) nimetatud uuenduslike ja senises praktikas laialdaselt rakendamata leevendusmeetmete rakendamisega, mille toimimise hindamiseks on vajalik äärmiselt detailne keskkonnaseisundi info. Ettepaneku art 16 (3) kohane loamenetluses rakendatav kontaktpunkt võimaldab ilmselt loamenetlusi oluliselt kiirendada, kuid sellega eeldatakse kontaktpunktist päris suurt pädevust tulla toime erinevate küsimustega, mis taastuvenergiaobjekti rajamisel ette tulevad (sh ehitamine, keskkonnateemad jm). Kuna eelnõu järgi loa andmise protsess haarab kõike, siis peavad riigid ka selgeks saama, mis kohustused tuleb taastuvenergiaprojekti elluviimiseks ehk loa saamiseks täita ja kuidas see toimub. Keskkonnaameti hinnangul võib ettepaneku art 16 (3) kohase kontaktpunkti määramine tähendada eraldi ametkonna vajadust. Ettepanekus on väga ebamäärased loa andmisest keeldumise alused. 3 (4) Ettepaneku eesmärgid on mõistetavad, kuid suurima vastuväitena toome välja, et dokumendis käsitletakse kõiki taastuvenergeetika allikaid ja asukohti võrdsena. Sealjuures ka artiklis 16d, mille kohaselt tuleb kuni kliimaneutraalsuse saavutamiseni käsitleda taastuvenergeetikarajatisi loodusdirektiivi (92/43/EEC) artiklite 6(4) ja 16(1)(c), veepoliitika raamdirektiivi (2000/60/EC) artikli 4(7) ja linnudirektiivi (2009/147/EC) artikli 9(1)(a) mõttes ülekaaluka avaliku huviga tegevusena, mis kannavad rahva tervise ja julgeoleku saavutamise eesmärki. Keskkonnaameti hinnangul ei saa, hoolimata taastuvenergeetika arendamise olulisest, sellele läheneda niivõrd suure üldistusega. Taastuvenergeetika lahendused tuleb leida põhjalikult kaaludes ja kaasnevat keskkonnamõju hinnates. Samas on ettepanekus korduvalt rõhutatud otsuste kaalumise olulisust ja et isikutele peab olema tagatud vaidlustamisvõimalus, mis tähendab, et tehtud otsused peavad olema põhjalikult kaalutud. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Rainer Vakra peadirektor Irma Pakkonen 5683 1311 [email protected] Märt Öövel 5306 8315 [email protected] 4 (4)