Riigikaitseseaduse eelnõu kooskõlastamine

Justiitsministeerium Teie 21.06.2019 nr 8-2/3881 Tõnismägi 5a 15191 TALLINN Meie 09.09.2019 nr 5-2/19/2560 [email protected] Riigikaitseseaduse eelnõu kooskõlastamine Austatud härra minister Sõjalise riigikaitse planeerimise mõttes on tervitatav, et uus riigikaitseseaduse eelnõu arvestab senisest veelgi terviklikumalt riigikaitse laiast käsitusest tulenevate vajadustega ning fikseerib selgelt riigikaitsega tegelevatele organitele seatavad eeldused ja neilt oodatavad tegevused võimalike kriiside lahendamisel. Juhime tähelepanu, et eelnõu ei lahenda veel kõiki planeerimise ja koordineerimisega seonduvaid kitsaskohti, sest lähenemine kriisireguleerimisele on selles pigem lineaarne, küll aga on õigesti võetud suund paindlikkuse suurendamisele. Märgime, et oluline on edaspidi selgelt piiritleda erinevate asutuste ja ministeeriumide pädevused ja tegevused kriisi eskaleerudes ning arvestada asutuste operatiivplaneerimise eripäradega, mis võib kaasa tuua ka ressursside kasutamise piiranguid (nt Kaitseväe ettevalmistavad tegevused kriisi eskalatsiooniks valmistumisel). Eelnõu järgi koordineerib Vabariigi Valitsus valitsusasutuste tegevust riigikaitse planeerimisel, kuid lahendamata jääb küsimus, kuidas toimub ülejäänud riigi, sh kohalike omavalitsuste ja põhiseaduslike institutsioonide riigikaitselise tegevuse planeerimise koordinatsioon. Neid küsimusi ja ootusi on kõige õigem sünkroniseerida valitsemisalade vahel riigi kaitsetegevuse kava uuendamisel. Oleme seisukohal, et sõltumata teistest muudatustest peab säilima senine Kaitseväe ja Kaitseliidu vahetu sunni volitustega korrakaitseorganite ülesannete täitmisse kaasamise kord, milles on oma roll nii Vabariigi Valitsusel kui ka Vabariigi Presidendil. Relvajõudude demokraatliku tsiiviljuhtimise seisukohalt on oluline, et relvajõudude kaasamine siseturvalisuse tagamisse oleks erandlik ja kaalutletud otsus. Peame Vabariigi Presidendi rolli selle otsuse kaalutletuse hindamisel väga oluliseks. Kaitseministeerium kooskõlastab riigikaitseseaduse eelnõu järgmiste märkustega arvestamise korral. 1. Eelnõu 3. peatüki 4. jaos (§-des 19–24) käsitletakse kaitseolukorra lahendamise juhtimist ja koostööd. See on eelnõu üks kõige põhimõttelisema tähtsusega küsimusi. Oleme eelnõu mitteametliku kooskõlastamise käigus märkinud, et ei saa selles esitatud juhtimisskeemiga täielikult nõustuda. Oleme rõhutanud, et eelnõus pakutud lahenduse sõnastus pisendab ebamõistlikult kaitseministri rolli ning annab teistele riigiasutustele ebamõistlikult suure võimaluse sekkuda kriisi ajal Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste tegevusse. Samuti ei Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502 võimaluse sekkuda kriisi ajal Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste tegevusse. Samuti ei ole olnud üheselt mõistetav kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse nimetus ja roll. Eelnõust ei tohi jääda muljet, et kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus muutub teiste täitevvõimu organite aktiivseks juhiks, kelle kohustus on anda neile korraldusi ning vastutada nende ülesannete täitmise eest. Eelnev peab olema seletuskirjas üheselt mõistetavalt märgitud. Soovime, et eelnõu täiendatakse kaitseolukorra juhtimise osas vastavalt Riigikantseleis riigisekretäri juhtimisel 28.08.2019 toimunud selleteemalisel kohtumisel kokku lepitule. Selle kohaselt täiendatakse eelnõu § 20 lõiget 5 täpsustusega, et Kaitseväge võib kaasata kaitseolukorra lahendamisse ning selle raames riiklikku järelevalvesse korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras. Samuti tuleb eelnõu täiendada nii, et kaitseolukorra juhi sekkumisvolitus oleks piiritletud sarnaselt kehtiva riigikaitseseadusega, s.t õigus sekkumiseks tekib siis, kui kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus ei tee või ei tee õigel ajal teatud tegevusi ning sekkumine on vältimatult vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Ühtlasi soovime eelnõus asendada läbivalt sõnad „kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus“ sõnadega „kaitseolukorda lahendav asutus“, mis annab selgemalt edasi selle asutuse pädevust. Lisaks juhime tähelepanu, et eelnõu § 24 lõiked 1 ja 2 pole vajalikud, sest vastavad kohustused ja pädevused on praegu juba õiguskorras reguleeritud. 2. Eelnõu §-s 6 käsitletakse riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ning kaitsetegevuse kava koostamise ja kehtestamise erandeid. Paragrahvi esimeses lõikes viidatakse, et asjaomased üldnormid on riigieelarve seaduses ning selle alusel antud õigusaktides. Leiame, et lõigetes 2 ja 3 sätestatud riigikaitse strateegiliste arengudokumentide sätted peaksid sisalduma riigieelarve seaduse §-s 20, eriti seetõttu, et riigisaladust võib sisaldada ka muu, näiteks siseturvalisust puudutav arengudokument. See muudaks üleliigseks ka lõike 1. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku käsitleda riigikaitseseaduses üksnes riigi kaitsetegevuse kava, millele ei kohaldata riigieelarve seadust, ning sõnastada eelnõu § 6 järgmiselt: „§ 6. Riigi kaitsetegevuse kava koostamine ja kehtestamine (1) Riigi kaitsetegevuse kava koostamist juhib Vabariigi Valitsus. (2) Riigi kaitsetegevuse kava koostamist koordineerib Riigikantselei. (3) Riigi kaitsetegevuse kava kinnitab Vabariigi Valitsus. (4) Riigi kaitsetegevuse kava koostamise, elluviimise ja muutmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“. Sellega seoses tuleb täiendada ka eelnõu § 156 „Riigieelarve seaduse muutmine“ uue punktiga järgmises sõnastuses: „1) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Riigisaladust sisaldavale valdkonna arengukava ei esitata Riigikogule arutamiseks. Enne sellise arengukava või selle muutmise eelnõu Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks esitamist kuulab peaminister ära asjaomase Riigikogu komisjoni seisukoha.“. 3. Eelnõu § 9 lõike 4 järgi ei ole Vabariigi Valitsusel võimalik mobilisatsiooni ajal otsustada kaitseolukorra lõppemise üle. Mobilisatsioon võib kesta kauem kui eksisteerivad eelnõu § 3 lõikes 1 nimetatud kaitseolukorra põhjustanud asjaolud, mille esinemist peab Vabariigi Valitsus järjepidevalt hindama. Seetõttu teeme ettepaneku § 9 lõiget 4 muuta, jaotades selle kaheks lõikeks järgmises sõnastuses: „(4) Käesoleva seaduse alusel erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamisega loetakse kaitseolukord tekkinuks. (5) Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal ei saa Vabariigi Valitsus otsustada 2 (11) (5) Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal ei saa Vabariigi Valitsus otsustada kaitseolukorra lõppemise üle.“. 4. Eelnõu § 12 lõikega 2 ja § 14 lõikega 3 pannakse Vabariigi Presidendile kohustus kutsuda enne Riigikogule erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemist kokku Riigikaitse Nõukogu ja kuulata ära selle liikmete arvamus. Riigikaitse Nõukogu kui nõuandva organiga konsulteerimine on sellistes olukordades äärmiselt mõistlik, sest sellega tagatakse riigikaitse seisukohalt kõige olulisemate otsuste ja ettepanekute tasakaalustatus, kuid sellekohase otsuse tegemine peab jääma Vabariigi Presidendi vabaks valikuks. Vastasel korral võib seda käsitada Vabariigi Presidendi enesekorraldusõiguse kitsendamisena. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku jätta eelnõust välja § 12 lõige 2 ja § 14 lõige 3 ning § 7 lõike 2 tekstiosa „sealhulgas käesoleva seaduse §-des 12 ja 14 sätestatud juhtudel“. 5. Eelnõu § 15 lõike 1 kohaselt võib Vabariigi Valitsus teha ise ettepaneku sõjaseisukorra lõpetamiseks. Arvestades Vabariigi Presidendi rolli riigikaitse kõrgeima juhina, samuti seda, et ta on teinud ettepaneku sõjaseisukorra väljakuulutamiseks või kuulutanud selle ise välja, tuleb §- s 15 sätestada, et kõnealusel juhul kuulab Riigikogu ära Vabariigi Presidendi seisukoha. 6. Eelnõu § 23 lõike 2 järgi võib Vabariigi Valitsus erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal otsustada peatada teatud õigusaktide täitmise või kehtivuse või tunnistada need kehtetuks. Silmas on peetud ka osalist täitmise või kehtivuse peatamist või kehtetuks tunnistamist, kuid sätte sõnastusest seda ei nähtu. Õiguskorras on sarnastel juhtudel kasutatud sätete täpsemat sõnastust. Näiteks on haldusmenetluse seaduse § 85 järgi võimalik haldusakti osaline või täielik kehtetuks tunnistamine, õiguskantsleri seaduse § 18 lõike 1 järgi võib õiguskantsler teha Riigikohtule ettepaneku tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks. Eelnevast tulenevalt teeme õigusselguse eesmärgil ettepaneku sõnastada eelnõu § 23 lõige 2 järgmiselt: „(2) Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal võib Vabariigi Valitsus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule: 1) otsustada peatada osaliselt või täielikult Vabariigi Valitsuse, ministri, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määruse täitmise või kehtivuse, kui see takistab vahetult kaitseolukorra lahendamist; 2) otsustada tunnistada osaliselt või täielikult kehtetuks kaitseolukorra ajal antud ministri, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määruse, kui see takistab vahetult kaitseolukorra lahendamist.“. 7. Eelnõu §-des 48 ja 49 on kasutatud sõna „politsei“, mis tähistab politsei ja piirivalve seaduse (edaspidi PPVS) § 2 lõike 1 järgi täidesaatva riigivõimu institutsiooni, mis kuulub Siseministeeriumi valitsemisalasse ning kelle põhiülesanneteks on avaliku korra kaitsmine, piirihalduse asjade korraldamine, merereostuse avastamine ja likvideerimine, merel otsingu- ja päästetööde korraldamine ning kodakondsuse ja migratsiooni valdkonna asjade korraldamine. Seega loob sätte sõnastus ebaselgust, millisele asutusele kõnealuste sätetega volitused antakse. Seetõttu teeme kooskõlas PPVS § 4 lõikega 1 ettepaneku asendada sätetes sõna „politsei“ sõnadega „Politsei- ja Piirivalveamet“ või sõnaga „politseiasutus“. Ühtlasi vajab täpsustamist § 49 seletuskirja sõnastus. Sellekohased ettepanekud edastame eelnõu koostajatele e-kirjaga. 8. Eelnõu §-des 48 ja 49 viidatakse julgeolekuasutuste seadusele. Sätete järgi toimub 3 (11) 8. Eelnõu §-des 48 ja 49 viidatakse julgeolekuasutuste seadusele. Sätete järgi toimub sõnumisaladuse ning kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse riivete kohaldamine Vabariigi Valitsuse, politseiasutuse ja Kaitseväe poolt vastavalt julgeolekuasutuste seaduse § 25 lõikes 3 või § 26 lõikes 3 sätestatud viisil ning §-s 27 sätestatud korras. Oleme seisukohal, et sellised viited ei ole korrektsed ning loovad ebaselgust. Muu hulgas võib eelnõust järeldada, et sellise piiramise otsustab sõltumata meedet kohaldavast organist julgeolekuasutuse juht, kes teatud juhul peab taotlema selleks ka halduskohtu luba. Eelnõu § 48 seletuskirja järgi taotleb luba aga vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või Kaitseväe juhataja. Seetõttu teeme ettepaneku eelnõu täpsustada, lisades selle §-desse 48 ja 49 vastavate põhiõiguste piiramise viisid ning korra, võttes aluseks julgeolekuasutuste seaduse asjaomased paragrahvid. 9. Eelnõu § 68 lõike 1 ja § 69 lõike 1 punkti 2 sõnastused võivad koosmõjus tekitada segadust. Nimelt võib esimese sätte järgi Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus kaitseolukorra ajal võtta ajutiselt täidesaatva riigivõimu asutuse kasutusse isiku valduses oleva asja juhul, kui see on vältimatult vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Samas teise sätte järgi ei kuulu sundkasutusse võtmisele või sundvõõrandamisele asi, mis on vältimatult vajalik riigikaitseülesande täitmiseks, sealhulgas elutähtsa teenuse osutamiseks. Õigusselguse eesmärgil teeme ettepaneku sõnastada § 69 lõike 1 punkt 2 järgmiselt: „2) asi, mis on vältimatult vajalik teise isiku või asutuse riigikaitseülesande täitmiseks, sealhulgas elutähtsa teenuse osutamiseks;“. 10. Eelnõu § 68 lõike 3 järgi on sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutustel ehk Kaitseväel, Kaitseressursside Ametil ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutusel võimalik võtta asi sundkasutusse või see sundvõõrandada ka edasilükkamatul juhul ilma, et kaitseolukord oleks välja kuulutatud. Sel juhul loetakse alates Vabariigi Valitsuse (kaitseolukorra) otsuse jõustumisest, et kaitseolukord esines juba asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusakti andmise ajal. Rõhutame, et säte, mis võimaldab ka ilma kaitseolukorra otsuseta võtta asju, sealhulgas maa- alasid sundkasutusse või neid sundvõõrandada, on riigi sõjalise kaitse seisukohalt äärmiselt vajalik. Eelkõige saab selle alusel võtta kasutusse lisaõppekogunemise korraldamiseks või Eesti riigi kaitsmise eesmärgil Eestis viibivate välisriigi relvajõudude tegevuse toetamiseks vältimatult vajalikke asju juhul, kui kaitseolukorra esinemise üle ei ole otsustatud, kuid reageerimine peab toimuma kiirelt. Kriitiliste olukordade eskaleerumist ning nendele reageerimise kiireloomulisust on asjalikult käsitletud ka eelnõu seletuskirjas. Samas tuleneb sätte praegusest sõnastusest probleem – Vabariigi Valitsus peab hiljem igal juhul kaitseolukorra esinemise otsustama. See aga võib olla välistatud seetõttu, et eelnõu § 3 lõikes 1 nimetatud kaitseolukorra väljakuulutamise aluseid ei esine. Muu hulgas võib just lisaõppekogunemise kiire korraldamine välistada sündmuse edasise eskaleerumise ning kaitseolukorra tingimuste täitumise. Seetõttu tuleks eelnõu § 68 muuta nii, et lisaõppekogunemise korraldamisel (mis on samuti võimalik üksnes Vabariigi Valitsuse otsuse alusel) kohaldatavate sundkasutuse ja sundvõõrandamise meetmete õiguspärasus ei ole vahetult seotud kaitseolukorra otsusega. Mööname, et erinevatel valitsusasutustel ning nende ametnikel on erinev olukorrateadlikkus, mis võib Vabariigi Valitsusega võrreldes olla puudulikum. Seetõttu tuleb lisaõppekogunemise korraldamiseks vajaliku sundkasutuse ja sundvõõrandamise kohaldamist lubada üksnes Vabariigi Valitsuse otsusel (s.t § 68 lõikes 3 käsitletud juhul välistada lõikes 1 nimetatud asutuste asjaomane volitus). Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku jagada eelnõu § 68 lõige 3 kaheks lõikeks ning sõnastada 4 (11) Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku jagada eelnõu § 68 lõige 3 kaheks lõikeks ning sõnastada need järgmiselt: „(3) Vabariigi Valitsus võib otsustada käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud volituste kohaldamise enne käesoleva seaduse § 9 lõike 1 alusel langetatud kaitseolukorra otsust, kui see on vältimatult vajalik lisaõppekogunemise korraldamiseks või käesoleva seaduse § 84 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul loetakse alates Vabariigi Valitsuse kaitseolukorra otsuse jõustumisest, et kaitseolukord esines juba asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusakti andmise ajal. Juhul, kui Vabariigi Valitsus kaitseolukorra otsust ei tee, hüvitatakse isikule asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamisega tekitatud kahju käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.“. 11. Eelnõu § 70 lõike 1 järgi võib Kaitseressursside Amet enne kaitseolukorda või kaitseolukorra ajal asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustuse panemiseks määrata haldusaktiga ehk eelotsusega kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mis võivad olla vajalikud kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesannete täitmise toetamiseks. Eelnõu järgi võib eelotsuse teha üksnes Kaitseressursside Amet. Samas võib kaitseolukorra ajal valdkondlik asutus olla Kaitseressursside Ametist võimekam kiirelt otsustama, kas saadaval olevad asjad on kaitseolukorra lahendamiseks kasutatavad või mitte. Seetõttu teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 70 lõige 1 järgmiselt: „(1) Kaitseressursside Amet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib enne kaitseolukorda või kaitseolukorra ajal asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustuse panemiseks määrata asjaomase haldusaktiga (edaspidi eelotsus) kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mis võivad olla vajalikud kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesannete täitmise toetamiseks.“. 12. Eelnõu 70 lõike 2 järgi võib eelotsuses kehtestada kõnealuses lõikes loetletud kõrvaltingimused, sh sundkasutusse andmise või sundvõõrandamise kohustuse täitmiseks vajaliku lisakohustuse. Eelnõu § 64 seletuskirjas on selgitatud, et kui ettevõtjal on kohustus näiteks viia riigikaitselise sundkoormisega koormatud veesõiduk sundkoormiste täitmisele pööramisel PPA määratud sadamasse, siis määrab ettevõtja juhtimisõigusega isiku, kes asub täitma PPA pandud ühekordset töökohustust (s.t toimetab veesõiduki ettenähtud kohta). Selline sõiduki või muu transpordivahendi toimetamine ettenähtud kohta sätestatakse eelotsuses lisatingimusena. Lisaks eelnevale on selgitatud, et asja kohaletoimetamise kohustuse panemisel on tegemist ühekordse töökohustuse panemisega. Seevastu eelnõu § 64 lõikes 4 sätestatakse, et ühekordne töökohustus ei või olla tingimuslik. Seega ei selgu eelnõust ja seletuskirjast üheselt, kas selline kõrvaltingimus on ühtlasi käsitatav ühekordse töökohustusena eelnõu § 64 tähenduses. Teeme ettepaneku seda küsimust eelnõu seletuskirjas täpsemalt käsitleda ning vajadusel täpsustada ka eelnõu asjaomaseid sätteid. 13. Eelnõu §-ga 90 reguleeritakse välisriigi relvajõudude Eesti Vabariiki saabumist, Eesti Vabariigis viibimist ja Eesti Vabariigist lahkumist. Eelnõu § 90 vastab kehtiva riigikaitseseaduse §-le 36 ning selle järgi kannab Politsei- ja Piirivalveamet Eesti Vabariiki saabumise loa alusel riigipiiri ületanud välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava esitatud dokumenti märke Eestis viibimise aluse ja aja kohta. Lisaks on esitatud erandid, mil seda märget ei tehta. Teeme ettepaneku asjaomases paragrahvis märke tegemise nõuet muuta. Esiteks teeme ettepaneku muuta märke taotlemine relvajõudude liikmele vabatahtlikuks. Kui riiki saabuv isik saab ise märke vajadust hinnata, välditakse märgete tegemisega kaasnevat töö- ja halduskoormust. Teiseks muudetakse paindlikumaks, milline valitsusasutus on volitatud märget tegema. Sellega võimaldatakse sisejulgeoleku valdkonna eest vastutaval ministril ehk 5 (11) märget tegema. Sellega võimaldatakse sisejulgeoleku valdkonna eest vastutaval ministril ehk siseministril määrata teatud tingimustel või kohtades märkeid tegema nt Kaitseväge. Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 90 lõiked 2 ja 3 järgmiselt: „(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa alusel võib välisriigi relvajõudude liige taotleda välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel või hiljem esimesel võimalusel esitatud dokumenti märke tegemist Eestis viibimise aluse ja aja kohta. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa pikendamisel või uue loa andmisel võib taotleda uue märke tegemist. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud märke teeb asjaomane valitsusasutus, mille määrab sisejulgeoleku valdkonna eest vastutav minister.“. Sellele vastavalt tuleb muuta ka seletuskirja. 14. Eelnõu § 112 järgi teeb eelnõu §-des 100–102 sätestatud riigikaitseobjekti kaitse nõuete täitmise üle riiklikku ja haldusjärelevalvet üldjuhul Kaitsepolitseiamet, sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses olevate riigikaitseobjektide korral aga erandina Kaitsevägi. Sellega võetakse eelnõusse üle kehtiva riigikaitseseaduse § 88 lõige 2. Teeme ettepaneku asendada eelnõu § 112 punktis 2 sõna „Kaitsevägi“ sõnaga „Kaitseministeerium“. 15. Eelnõu §-ga 137 muudetakse julgeolekuasutuste seadust. Eelnõu üldine eesmärk on ajakohastada ja ühtlustada riigikaitset puudutavaid sätteid eri seadustes, võttes arvesse nüüdisaegseid julgeolekuohtusid nii, et riik suudaks kiirelt ja paindlikult reageerida nii sõjalistele kui ka mittesõjalistele rünnetele. Selle eesmärgi täitmiseks on muu hulgas vaja korrastada korrakaitse erimeetmeid (mida tehakse eelnõu §-ga 144) kuid ka anda riigiasutustele piisavad volitused oma valduse ja sellel viibivate isikute kaitseks füüsiliste rünnete eest. Just viimane on valdkond, mis vajab seaduse tasemel täiendusi. Nimelt ei tulene kehtivatest õigusaktidest Välisluureameti ametnikule piisavaid volitusi oma territooriumi, vara ja teenistujate kaitseks. Kahtlemata on Välisluureameti territooriumil, varal ja teenistujatel paljude teiste riigiasutustega võrreldes suurem oht sattuda ründe objektiks. Seetõttu vajab amet nende kaitseks ka selgeid ja piisavaid volitusi. Vastasel korral võib juhtuda, et ründe või selle ohu ilmnedes ületab kahju ärahoidev ametnik praktilisest kaitsevajadusest lähtudes lubatud piire või siis vastupidi ei julge rakendada vajalikke abinõusid. Mõlemal juhul võivad tagajärjed kahjustada oluliselt riigi julgeolekut. Välisluureameti ametnikul on volitus kasutada tulirelva julgeolekuasutuste seaduse §-s 35 ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 21 sätestatud tingimustel. Lisaks on Välisluureametil kui salastatud teabe valdajal õigus tulenevalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-st 20 kohaldada piiratud juhtudel korrakaitseseaduse erimeetmeid. Sellega volitused piirduvad. Eeltoodust tulenevalt teeb Välisluureamet ettepaneku täiendada julgeolekuasutuste seadust eesmärgiga anda Välisluureametile õigus oma valduse, sh seal asuva vara ning viibivate isikute, kaitseks kohaldada korrakaitseseaduse erimeetmeid koos vahetu sunni kasutamise õigusega. Isikusamasuse tuvastamine, turvakontroll ja vallasasja hoiulevõtmine on tavapärased korrakaitseseaduse toimingud, mida Välisluureamet kohaldab isikute suhtes, kes soovivad ameti territooriumile siseneda. Muud ettepanekus loetletud korrakaitseseaduse erimeetmed annavad võimaluse reageerida Välisluureameti valdust ohustavatele sündmustele proportsionaalselt ehk lähtudes konkreetse sündmuse asjaoludest. Selline lähenemine kaotab kehtiva regulatsiooni ühe peamise puudujäägi, mille kohaselt teabevaldaja korrakaitseseaduse meetmete ja füüsilise jõu 6 (11) peamise puudujäägi, mille kohaselt teabevaldaja korrakaitseseaduse meetmete ja füüsilise jõu kohaldamise volitus sõltub sellest, kas isik siseneb turvaalale või juba viibib seal (riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 20). Ühtlasi teeb Välisluureamet ettepaneku sätestada seaduses Välisluureameti erivahendid ja teenistusrelvad. Kehtiv julgeolekuasutuste seadus reguleerib üksnes tulirelva kasutamist, kuid selle kasutamine ei ole alati põhjendatud. Siiski tuleb kehtivate tulirelva kasutamise piirangutega arvestada ka edaspidi. Seetõttu teeme ettepaneku lugeda eelnõu § 137 senine punkt 2 punktiks 3 ning täiendada eelnõu § 137 punktidega 2 ja 4 järgmises sõnastuses: „2) paragrahvi 21 pealkirjas asendatakse sõna „Kaitsepolitseiameti“ sõnaga „julgeolekuasutuste “; (…) 4) paragrahvi 21 täiendatakse lõigetega 21–24 järgmises sõnastuses: „(21) Välisluureametil on oma valduse kaitseks õigus kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 32–34, 44–49, 52 ja 53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. (22) Korrakaitseseaduse §-des 32–33, 44–49 ja 52 sätestatud meetmete rakendamisel on Välisluureametil lubatud kohaldada füüsilist jõudu, erivahendeid ning ametirelvi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras, arvestades käesoleva seaduse §-s 35 sätestatud piiranguid. (23) Välisluureameti erivahendid on: 1) käerauad; 2) sidumisvahend; 3) tehniline tõke; 4) sõiduki sundpeatamise vahend. (24) Välisluureameti ametirelvad on: 1) tulirelv; 2) gaasirelv; 3) külmrelv.“.“. 16. Eelnõu § 138 punktiga 1 muudetakse Kaitseliidu seaduse § 4 lõiget 2 ning sätestatakse senise punktidest koosneva loetelu asemel üldiselt, et Kaitseliitu võib kaasata riiklikku järelevalvesse korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras. Kaitseliidu seaduse 7. peatükis (§ 58 lõikes 4, § 60 lõigetes 3 ja 7, § 61 lõikes 41 ning § 64 lõike 1 punktis 2) viidatakse aga § 4 lõike 2 punktidele. Teeme ettepaneku viidatud sätted koostöös Kaitseministeeriumiga üle vaadata ning täiendada eelnõu § 138 asjakohaste muudatustega. 17. Eelnõu § 138 punktiga 3 täiendatakse Kaitseliidu seaduse § 4 lõikega 6 ning sätestatakse, et Kaitseliidu riigikaitseülesanded on § 4 lõike 1 punktides 2–4 nimetatud ülesanded. See tähendab, et Kaitseliidu riigikaitseülesanded on valmistada ette riigi sõjalise kaitse võimet, osaleda Eesti elanike turvalisuse suurendamises ja tagamises ning anda ja korraldada tegevliikmetele sõjaväelist väljaõpet kaitseväeteenistuse seaduse § 6 lõike 3 alusel Kaitseväe juhataja kehtestatud korras. Sellega jäetakse aga välja § 4 lõike 1 punktis 7 nimetatud Kaitseliidu ülesanne tagada vajaduse korral riigikaitseobjektide ja riigikaitse eesmärgil kasutatava vara ning Eesti välisesinduste valve. Ka see on ülesanne, mis on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks, sest kaitseolukorras suureneb nimetatud objektide rünnaku oht. Seetõttu on tähtis, et Kaitseliit oleks võimeline ka suurenenud ohu 7 (11) objektide rünnaku oht. Seetõttu on tähtis, et Kaitseliit oleks võimeline ka suurenenud ohu olukorras valvet osutama ning täidaks ka eelnõu § 53 lõikes 1 nimetatud riigikaitseülesande täitmiseks valmistumise kohustust. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 138 punkt 3 järgmiselt: „3) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Kaitseliidu riigikaitseülesanded on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 ja 7 nimetatud ülesanded.“.“. 18. Ühtlasi teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 138 kahe uue punktiga, muutes vastavalt teiste punktide numeratsiooni. 18.1. Esiteks on alates käesoleva aasta 1. juulist Kaitseliidu seadusesse lisatud § 4 lõige 31, mille sissejuhatava lauseosa järgi võib Kaitseliitu tema nõusolekul kaasata lõikes loetletud Kaitseväe ülesannete täitmisse. Oleme seisukohal, et seaduse tasemele viidud nõusoleku küsimine ei ole mõistlik ega otstarbekas. Nõusoleku nõuet ei ole ka Kaitseliidu seaduse § 4 lõikes 2, millega reguleeritakse kaasamist erinevate korrakaitseülesannete täitmisse (eelnõu järgi riiklikku järelevalvesse), ega ka eelnõu §-s 133 (halduskoostöö seaduse muutmine), mille punktiga 2 reguleeritakse kaasamist haldusülesande täitmisse ning mis loob lõpuks selge õigusliku raami Kaitseliidu seaduse § 4 lõike 31 rakendamiseks. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 138 uue punktiga järgmises sõnastuses: „…) paragrahvi 4 lõikest 31 jäetakse välja sõnad „tema nõusolekul“. 18.2. Teiseks on praktikas ilmnenud sõnastuslik ebakõla Kaitseliidu seaduse § 4 lõike 1 punkti 2, § 17 lõike 2 ning § 12 punkti 1 vahel. Neist kahes esimeses kasutatakse terminit „riigi sõjaline kaitse“, mis on kooskõlas ka Kaitseväe korralduse seaduse § 1 lõike 1 punktis 1 sätestatud Kaitseväe põhiülesandega „riigi sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses enesekaitses“. Paragrahvi 12 punktis 1 kasutatakse aga sõnastust „Kaitseliidu sõjaline võime“, mis ei ole õigusselge, sest tekitab küsimusi seosest eelviidatud punktidega ning võib luua eksliku arusaama, nagu oleks Kaitseliidul iseseisev sõjaline võime. Tegelikkuses tegeleb Kaitseliit riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamise ja hoidmisega, s.t loob kõik võimalused, et Kaitsevägi, kes on ainus sõdimisega tegelev täidesaatva riigivõimu asutus, saaks seda vajaduse korral Kaitseväes olevate sõjalise auastmega sõjaaja ametikohtadele asunud isikute kaudu kasutada. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 138 uue punktiga järgmises sõnastuses: „…) paragrahvi 12 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) kehtestab Kaitseliidus ettevalmistatava riigi sõjalise kaitse võime ja valmisoleku nõuded;“. Selgitame, et pakutud sõnastus ühtlustab Kaitseliidu riigikaitseülesanded ning selle täitmiseks vajaliku Kaitseväe juhataja pädevuse. Sõnastuse täpsustamise kaudu tekib ühetaoline arusaam Kaitseliidule seatud ülesannetest ning õigusselgus, mille kohaselt ei oma Kaitseliit eraldiseisvat sõjalist võimet, vaid tegu on riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamise, hoidmise ja vajadusel rakendamisega. Oluline on, et Kaitseliidu riigikaitseülesannete ja nende täitmiseks vajaliku Kaitseväe juhataja pädevuse eelduseks on riigi sõjalise kaitse tagamine. Tähtis on ühetaoline arusaam Kaitseliidule seatud ülesannetest ning õigusselgus. Kaitseliidu ülesanded riigi sõjalise kaitse võime 8 (11) seatud ülesannetest ning õigusselgus. Kaitseliidu ülesanded riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamise osas jagunevad kaheks: 1) Kaitseväe reservis olevatest isikutest, vabatahtlikult kaitseväekohustuse võtnud Kaitseliidu tegevliikmete ja kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegevliikmete, kes on andnud nõusoleku sõjaaja ametikohale määramiseks – baasil formeeritavate sõjaaja üksuste komplekteerimine, väljaõppe läbiviimine, üksustele määratud varustuse hooldamine ja hoidmine ning nende üksuste kasutamine nii nn rahuaja tingimustes kui ka kaitseolukorras ning sõjaseisukorras toimub vastavalt Kaitseväe juhataja poolt kehtestatud riigi sõjalise kaitse võime ning valmisoleku nõuetele. Ettevalmistavate üksuste arv määratakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Nende üksuste mobiliseerimise ja formeerimise tegevuskavad, koosseisude ja varustuse tabelid, nõuded väljaõppele ning kriisi- ja sõjaohu ülesanneteks ettevalmistamise korra kehtestab Kaitseväe juhataja. Õppekogunemiste ja lisaõppekogunemiste läbiviimise tähtajad ja mahud kehtestatakse Kaitseväe juhataja ettepanekul Kaitseministeeriumi poolt. Samuti tagatakse Kaitseministeeriumi poolt sõjaliseks väljaõppeks ning sõjapidamiseks vajalikud vahendid ja varud. Üksuste, gruppide ja keskuste ülesandeks kriisi olukorras on osalemine sisejulgeolekut tõhustavate meetmete rakendamisel ning sõjaajal – riigi sõjaline kaitsmine. Juhtimise seisukohalt on võtmetähtsusega nimetatud üksuste asumine Kaitseväe juhataja käsuliinis. 2) Kõikidele Kaitseliitu kuuluvatele tegevliikmetele korraldatakse sõjaväelist väljaõpet Kaitseväe juhataja kehtestatud korras ning antakse vajalikud teadmised ja oskused laiapindses sõjalises riigikaitses osalemiseks. Vajadusel kaasatakse vastavad spetsialistid, grupid või Kaitseliidu struktuuriüksused ja toetusvõrgustik täielikult või osaliselt Kaitseväe sõjaaja ülesannete lahendamisele vastavalt seadusega määratud püsivatele riigikaitseülesannetele. Üksuste, gruppide, keskuste ja Kaitseliidu toetusvõrgustiku (koostöö tsiviilstruktuuridega, evakuatsiooni toetamine, teavitus, logistika) rakendamine ning Kaitseväe üksuste formeerimise toetamine nii kriisi kui ka sõjaohu korral toimub vastavalt riigikaitse sõjalistes plaanides Kaitseväe juhataja poolt kehtestatud valmisoleku nõuetele. Kaitseliidu riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamisel on oluline nii Kaitseministeeriumi kui Kaitseväe juhataja tahe suurendada Kaitseliitu kuuluvate isikute hulka, kellel on täpsem seos sõjaaja üksustega, pidades silmas väljaõppelisi, vanuselisi ning terviseseisundiga seotud nõudeid. Eesmärgiks on sõjaaja koosseisu hõlmatute arvu suurendamine neile antava väljaõppe, varustuse ja püsitatud ülesannete kaudu. 19. Eelnõu § 140, millega muudetakse kaitseväeteenistuse seadust, on koostanud Kaitseministeeriumi ametnikud. Seetõttu esitatakse kõnealuse paragrahviga seotud täpsustused ja ettepanekud ametnike töötasandil. 20. Eelnõu § 144 punktiga 10 muudetakse korrakaitseseaduse Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamisega seonduvaid sätteid. Sellega säilitatakse senised kaasamise põhimõtted ning suhteliselt detailne kaasamise kord. Samuti on Kaitseliidu seaduses alates käesoleva aasta 1. juulist nähtud ette võimalus kaasata Kaitseliitu Kaitseväe ülesannete täitmisse. Seevastu ei käsitleta eelnõus muude relvi ja erivahendeid valdavate asutuste (nt Politsei- ja Piirivalveamet, Vanglateenistus või Maksu- ja Tolliamet) kaasamist teiste korrakaitseorganite tehtavasse riiklikku järelevalvesse või Kaitseväe ülesannete täitmisse. Teeme ettepaneku eelnõu asjaomaste sätetega täiendada ning oleme valmis nende koostamisel osalema. 21. Eelnõu § 144 punktiga 10 täiendatakse korrakaitseseadust muu hulgas § 822 lõikega 3, mille järgi on riiklikku järelevalvesse kaasatav kaitseväelane ja Kaitseliidu liige allutatud käsuõigusega ülemale või juhile, kes saab korraldusi korrakaitseorganilt. Teatud juhtudel on operatiivsuse eesmärgil või ülesande täitmise eripära tõttu põhjendatud, et kaasatud 9 (11) operatiivsuse eesmärgil või ülesande täitmise eripära tõttu põhjendatud, et kaasatud kaitseväelased või Kaitseliidu liikmed alluksid vahetult korrakaitseorganile ilma, et käsuliinis oleks nende vahel veel eraldi ülem või juht. Palume eelnõu sellele vastavalt muuta ning sõnastada asjaomane säte järgmiselt: „(3) Riiklikku järelevalvesse kaasatav kaitseväelane ja Kaitseliidu liige on allutatud ülesande täitmise eest vastutavale korrakaitseorgani ametnikule või käsuõigusega ülemale või juhile, kes saab korraldusi korrakaitseorganilt. 22. Eelnõu §-ga 169 punktiga 1 muudetakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 16 lõiget 21. Muudatuse järgi on edaspidi lubatud Vabariigi Valitsuse vähendatud ehk peaministrist ja vähemalt kahest ministrist koosnev kvoorum ka põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu ning riigikaitset puudutavate kiireloomuliste küsimuste korral. Põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu ehk erakorralise seisukorra väljakuulutamise tingimuse lisamine on kõnealusel juhul mõistlik, sest erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku võib teha Vabariigi Valitsus, kes seejärel asub erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud kaitseolukorda lahendama. Sellisel juhul on Vabariigi Valitsuse kiirete otsustuste tegemise võimekus kriitilise tähtsusega. Välistada ei saa, et sarnane kvooruminõue on põhjendatud ka eriolukorra väljakuulutamise vajaduse korral ehk loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaiguse leviku puhul, kuid seda tuleb eelnõu seletuskirjas praegusest palju rohkem põhjendada, sealhulgas selgitada tavapärase kvoorumi nõude järgmisega seotud võimalikke probleeme ajal, kui riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ei ähvarda vahetu oht. Igal juhul ei toeta Kaitseministeerium ühe tingimusena riigikaitset puudutavate kiireloomuliste küsimuste sätestamist. Vabariigi Valitsuse arutatavad riigikaitset puudutavad küsimused võivad olla seotud näiteks Kaitseministeeriumi valitsemisala reguleerivate õigusaktide eelnõude või strateegiliste arengudokumentide heakskiitmisega või Kaitseväe juhataja või Kaitseliidu ülema ametikohale nimetamise või sellelt vabastamisega. Küsimuse kiireloomulisus on aga äärmiselt subjektiivne. Seega võimaldab sätte eelnõus kavandatud sõnastus seda kuritarvitada ning teha vähendatud kvoorumiga väga erinevaid potentsiaalselt riigi julgeolekut kahjustavaid otsuseid. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku jätta eelnõu § 169 punktist 1 välja sõnad „või muude riigikaitset puudutavate kiireloomuliste küsimuste korral“ või asendada need sõnadega „või loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust põhjustatud hädaolukorra puhul“, täiendades seejuures oluliselt seletuskirja. 23. Eelnõu seletuskirja lisas on esitatud rakendusaktide kavandid. Muu hulgas plaanitakse kehtetuks tunnistada Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 77 „Alarm- ja jälitussõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord” § 1 lõike 3 punkt 8. See tähendab, et edaspidi ei ole kiireloomuliste ametiülesannete täitmisel alarmsõidukiks Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni liikme auto. Juhime tähelepanu, et tegemist on olulise muudatusega, mis mõjutab Kaitseministeeriumi kantsleri ja enamiku teiste kantslerite, samuti Kaitseväe peastaabi ülema autode staatust. Muudatus tähendab, et edaspidi puudub neil isikutel kiireloomuliste ametiülesannete täitmisel alarmsõitude tegemise õigus. Muudatust ei ole aga eelnõu seletuskirjas analüüsitud ega selgitatud. Saame otsustada muudatuse toetamise, kui see on ministeeriumidega läbi räägitud ning seletuskirjas kajastatud. 24. Eelnõu §-de 82, 83, 92, 93, 95 ja 97 sõnastuste täpsustamise üle jätkub arutelu Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste vahel. Juhul, kui arutelu tulemusena selgub, et eelnõu vajab muutmist, teavitame sellest viivitamata Justiitsministeeriumi. 10 (11) Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Jüri Luik Minister Peeter Papstel 717 0024 [email protected] Erki Kodar 717 0249 [email protected] 11 (11)