Arvamuse edastamine

Arvamus ettepaneku Euroopa Nõukogu määruse Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta [COM (2013) 534 lõplik] I Sissejuhatus ja üldine hinnang eelnõule 1.1. Ettepanekuga soovitakse realiseerida juba 1996. a M. Delmas-Marty juhitud ekspertkomisjoni väljatöötatud kava Euroopa kodifitseeritud karistusõiguse (Corpus Juris), sh Euroopa Prokuratuuri loomiseks. EL primaarõiguses on ELL art-te 20 ja 329 lg-s 1 ning ELTL art 86 lg-s 1 sätestatud EL pädevus seadusandliku erimenetluse käigus määrusega asutada Euroopa Prokuratuur (edaspidi EProk). Komisjoni koostatud määruse eelnõus esitatakse selle õigusasutuse toimimise alused ja struktuur. Lisaks on eelnõuga seotud ka mitmed materiaal- ja menetlusõiguslikud küsimused. 1.2. EProk asutamine oleks suureks sammuks edasi Euroopa karistusõiguse väljakujundamisel, luues esimese selgelt karistusõigusliku pädevusega EL institutsiooni. Kuigi EProk pädevus on piiratud EL finantshuvide kaitsmisega, võimaldab see EL-l osaleda aktiivselt kriminaalmenetluses ja teostada karistusvõimu süüdistusfunktsiooni täitmise näol. Asutuse võimalik tegevusala on isegi mõnevõrra laiem kui pelgalt pettused EL finantshuvide vastu, hõlmates ka seonduvaid delikte (korruptsioon jne). Siiski pole ettepaneku näol tegemist pelgalt karistusõigusliku küsimusega, vaid omab lisaks konstitutsiooni- ja põhiõiguste dimensiooni, sest karistusõiguslike pädevuste loovutamist EL-le on pikka aega peetud poliitilisel tasandil tabuteemaks ja liikmesriikide suveräänsuse tuuma riivavaks arenguks. 1.3. Eelnõu ja tema lisad on veel üsna üldsõnaliselt, ebaselgelt ja vastuoluliselt formuleeritud (ja tõlgitud), mistõttu selguse saamine eeldab aktiivset tööd ettepaneku enda ning tema põhistustega. See aga omakorda nõuab eri eriala valdkondade asjatundjate kaasamist eelnõu menetlemisse, et tagada mh ka avalik diskussioon sellise olulise eelnõu sisu üle. II Riigiõiguslikud küsimused 2.1. Eelnõu olulisus seoses olulise siseriikliku pädevuse loovutamisega EL-le Euroopa Prokuratuuri loomise õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikkel 86, mis tuleneb 1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepingust. Kuna aluslepingu tasemel on kokku lepitud üksnes Euroopa Prokuratuuri loomise võimalus, selle üldine eesmärk ja üldine pädevus1, määratletakse käesolevas määruse ettepanekus täpsemalt, milline on Euroopa Prokuratuuri ülesehitus, pädevused ja võimuvolitused. 1 ELTL art 86 lg 1 annab Euroopa Liidu nõukogule õiguse Liidu finantshuve kahjustavate kuritegude vastu võitlemiseks asutada Eurojusti põhjal Euroopa Prokuratuuri. ELTL art 86 lg 2 kohaselt on Euroopa Prokuratuuril pädevus liidu finantshuve kahjustavate kuritegude uurimiseks ning nende kuritegude täideviijate ja osavõtjate vastutusele võtmise tagamiseks. Euroopa Prokuratuur täidab liikmesriikide pädevates kohtutes nende kuritegude puhul prokuröri ülesandeid. Oluline on märkida, et Euroopa Prokuratuuri loomisel on tegemist riigi karistusvõimu osalise loovutamisega, mistõttu puudutab käesolev määrus olulisi liikmesriikide suveräänsuse küsimusi. Kuna erinevad regulatiivsed võimalused võivad mõjutada liikmesriikide suveräänsust suuremal või vähemal määral, pole käesoleva määruse sisu liikmesriikide jaoks sugugi ebaoluline. Mõju liikmesriikide õigusele lähtub eelkõige materiaalse karistusõiguse ja kriminaalmenetlusõiguse muudatustest, mis paratamatult kaasnevad Euroopa Prokuratuuri loomisega. Nende valdkondade regulatsiooni sisu on eelnõu mõju hindamisel isegi olulisem kui institutsiooni loomise fakt. Seetõttu on eriti oluline määruse ettepanekule hinnangu andmisel arvestada Euroopa õiguse oluliste põhimõtetega nagu subsidiaarsus ja proportsionaalsus (Euroopa Liidu lepingu (ELL) artikkel 5). Kuna käesolev määrus toob liikmesriikide jaoks kaasa olulisi riigiõiguslikke muutusi, tekitab nende reguleerimine Nõukogu määruse tasandil küsimuse, kas õigusakti vastuvõtmisel on tagatud piisavalt demokraatlik otsustusmehhanism ja liikmesriikide rahvaesindajate võimalus otsustamisel kaasa rääkida. Võib öelda, et aluslepingu tasemel on määruse vastuvõtmise menetluses piisavalt arvestatud demokraatlike otsusmehhanismidega (ELTL art 86 lg 1 kohaselt tuleb Nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamiseks võtta vastu seadusandliku erimenetluse kohaselt Nõukogu ühehäälse otsusega pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist; lisaks on liikmesriigil võimalik nõuda eelnõu esitamist Euroopa Ülemkogule). Pigem on oluline rõhutada, et liikmesriikide parlamendid selles menetluses märkimisväärse rolli võtaks. 2.2. Määruse vastavus subsidiaarsuse põhimõttele ELL art 5 lg 3: valdkondades, mis ei kuulu liidu ainupädevusse, võtab liit kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega meetmeid ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda riigi, piirkonna või kohalikul tasandil piisavalt saavutada kavandatava meetme eesmärke, kuid kavandatud meetme ulatuse või toime tõttu saab neid paremini saavutada liidu tasandil. Määruse seletuskirjas on selgitatud vajadust Euroopa Prokuratuuri loomiseks sellega, et asjaomased riigiasutused ei uuri EL-i eelarve vastaseid “kuritegusid ega esita nende eest süüdistusi, kuigi nendega kaasnev võimalik kahju on märkimisväärne. Seepärast on riikide õiguskaitsealased jõupingutused selles valdkonnas sageli killustunud ja nende kuritegude piiriülene mõõde jääb tavaliselt riigiasutuste tähelepanuta“. Hinnata määruse kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ehk seda, kuivõrd põhjendatud sellised väited sisuliselt on, on praeguses olukorras raske, sest puudub piisav info tegeliku olukorra kohta. Määruse seletuskirjas ja ettepanekule lisatud dokumentides Euroopa Prokuratuuri loomise vajaduse põhjendamisega kuigipalju pikemalt kui eespool viidatud tsitaat ei tegeletagi. Seletuskirjas sisalduvad mitmed viited komisjoni ja nõukogu varasematele dokumentidele ning korduvatele, aastaid kestnud aruteludele Euroopa Prokuratuuri loomise teemal, millest jääb mulje, et prokuratuuri loomise vajadus peaks olema iseenesest mõistetav. Isegi juhul, kui sisuliselt võiks nõustuda, et Euroopa Prokuratuuri loomiseks võib olla selline vajadus, mis täidab subsidiaarsuse nõude, on väga küsitav määruses (määruse preambuli punkt 5) sisalduv selgitus selle kohta. „Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt Euroopa Prokuratuuri asutamist, ei saa liikmesriigid liidu finantshuve kahjustavate kuritegude eest eri liikmesriikides esitatavate süüdistuste killustatust arvesse võttes ise saavutada […], saab seda paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega“. Sellisest põhjendusest jääb mulje, et eesmärgiks on Euroopa Prokuratuuri loomine kui asi iseeneses, kuigi eesmärgiks tuleb pidada ikkagi Liidu finantshuvide vastu suunatud kuritegevusega võitlemist, mille üheks meetmeks on prokuratuuri loomine. 2.3. Määruse vastavus proportsionaalsuse põhimõttele ELL artikkel 5 lg 4: kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ei või liidu meetme sisu ega vorm minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Määruse ettevalmistajad on püüdnud jälgida, et meede oleks piisavalt efektiivne, kuid mõju liikmesriikide õigussüsteemile võimalikult väike. Seetõttu on otsustatud valida hierarhilise struktuuriga detsentraliseeritud prokuratuuri mudel. Proportsionaalsuse põhimõttega kooskõla hindamisel on peamine kaal eelnõu materiaalset ja formaalset karistusõigust puudutaval osal, mida käsitletakse allpool. III Materiaalõiguslikud küsimused EProk sisuline pädevus ja tegevusvaldkond piiritletakse materiaalõigusega, st EL õigusega, millega määratletakse need kuriteod, mis kahjustavad EL finantshuve (määruse EN selgitus nr 24 ja art 12). Nende ja seonduvate vähemtähtsate kuritegude (määruse EN art 13 lg 1, kaaspädevus) ainupädevus kuulub üldjuhul EProk-le (määruse EN art 14). Seega võetakse liikmesriikidelt see pädevus ära ja võetakse tervikuna üle EL kompetentsi. Järelikult on materiaalõigusel keskne roll EProk asutamise subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele vastavuse hindamisel. 3.1. Konventsioon Kehtivas õiguses on need teod reguleeritud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooniga [Nõukogu akt (95/C 316/03)].2 Selle artikli 1 kohaselt tuleb Euroopa ühenduste finantshuve kahjustav kelmusena karistatavaks tunnistada: a) kulude puhul iga tahtlikku tegevust või tegevusetust, mis on seotud: – valede, ebatäpsete või ebatäielike avalduste või dokumentide kasutamise või esitamisega, mille tagajärjel on vääralt eraldatud või hoitud Euroopa ühenduste üldeelarve või Euroopa ühenduste poolt või nimel juhitava eelarve rahalisi vahendeid, – konkreetset kohustust rikkudes teabe varjamisega, millel on sama tagajärg, – kõnealuste rahaliste vahendite väära kasutamisega eesmärkidel, milleks need ei olnud algselt eraldatud; b) tulude puhul iga tahtlikku tegevust või tegevusetust, mis on seotud: 2 https://www.riigiteataja.ee/akt/836512 (RT II 2005, 1, 1), jõustunud Eestis 4. mail 2005. a.; lisaks ka 27. septembri 1996. a esimene protokoll (EÜT C 313, 23.10.1996, lk 2) ja 26. mai 1997. a konventsioon (EÜT C 195, 25.6.1997) (korruptsioon); 29. novembri 1996. aasta protokoll (EÜT C 151, 20.5.1997, lk 2) (kohtu tõlgendus); 19. juuni 1997. aasta teine protokoll (EÜT C 221, 19.7.1997, lk 12) (rahapesu). – valede, ebatäpsete või ebatäielike väidete või dokumentide kasutamise või esitamisega, mille tagajärjel on Euroopa ühenduste üldeelarve või Euroopa ühenduste poolt või nimel juhitava eelarve rahalised vahendid ebaseaduslikult vähenenud, – konkreetset kohustust rikkudes teabe varjamisega, millel on sama tagajärg, – seaduslikult saadud tulu väära kasutamisega, millel on sama tagajärg. Muuhulgas tuleb selliste tegude eest ette näha mõjuvad karistused, sh vangistus, mis võimaldab kahtlustatavate väljaandmist või loovutamist (konventsiooni art 2). Sellele vastab karistusseadustikus § 210, millega määratletakse soodustuskelmuse koosseis ja karistused, samuti KarS § 280 (valeandmete esitamine). Konventsioonis esitatud koosseisude kirjeldus on äärmiselt laialivalguv ja ebakonkreetne, hõlmates ka käitumist, mida on raske pidada pettuseks. Karistusseadustikus on vähemalt soodustuskelmus märksa määratletumalt reguleeritud kui konventsiooni tekstis. 3.2. Direktiivi eelnõu Konventsioon on plaanitud asendada direktiiviga, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil [COM(2012) 363 lõplik], kuid selle eelnõud veel menetletakse. EProk ettepanekus tuginetakse just sellele veel vastu võtmata eelnõule (määruse EN art 12) ja selle ülevõtmisega siseriiklikku õigusse. Eelnõu seletuskirja kohaselt pole Liidu finantshuvid aluslepingus määratletud, aga kõnealune termin on ELTL art 325 kontekstis selgelt laiema tähendusega kui „eelarve”, mida on kasutatud mujal aluslepingus (nt artikli 310 lõike 1 teises lõigus), ning hõlmab kõiki vahendeid, mida haldab liit või mida hallatakse liidu nimel (põllumajandustoetused, struktuurivahendid, sotsiaalfondi vahendid etc). Direktiivi EN-s on see mõiste sätestatud art-s 2 ja hõlmab liidu eelarvet ja aluslepingute alusel asutatud institutsioonide, organite ja asutuste või nende hallatavaid ja kontrollitavaid eelarveid.3 Direktiivi EN art 3 sätestab EL finantshuve kahjustava pettuse ja art 4 lisaks muud kuriteod, mis kahjustavad EL finantshuve, nagu riigihanke ja toetuse andmise protsessi moonutamine, rahapesu, aktiivne ja passiivne korruptsioon ja omastamine või usalduse kuritarvitamine ametiisiku poolt. Lisaks sätestatakse direktiivi EN-ga ka üsna ranged miinimummäärad nende kuritegude eest ette nähtud sanktsioonide raamidele (direktiivi EN art 8).4 Lisaks nähakse direktiivi EN-ga ette regulatsioonid, mis puudutavad kergemate süütegude puhul5 ka väärteo- või haldusvastutuse kohaldamist (art 7 lg 2), juriidilise isiku vastutust (art 6) ja sanktsioone (art 9), kuriteost osavõttu ja kuriteo katset (art 5), vara arestimist ja konfiskeerimist (art 10), kohtualluvust (art 11) ja kuritegude aegumist (art 12). Seega on meetmete näol tegemist tervikliku karistusõigusliku paketiga, mis jätab liikmesriikide seadusandjatele üsna vähe otsustusruumi EL finantshuve kahjustavate kuritegude reguleerimisel. 3 Pahatahtlikult tõlgendades võiks siia alla lugeda ka liikmesriikide riigieelarved, kui neid kontrollivad Liidu organid või asutused. 4 Nt soodustuskelmuse eest, kui see on summas üle 100 000 euro ja toime pandud kuritegeliku ühenduse vormis, peab vangistuse miinimummäär olema karistusseaduses vähemalt 6 kuud ja ülemmäär vähemalt 10 aastat. 5 Tulu või kahju alla 10 000 euro. 3.3. Materiaalõiguse kriitika Kahtlemata ei saa eitada vajadust kaitsta EL finantshuve ja liikmesriikide karistusõigust selles osas harmoniseerida. Küll aga tuleb seejuures silmas pidada demokraatia, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, samuti karistusõiguse sisemisi printsiipe (kriminaalkaristus kui ultima ratio, määratletuse põhimõte jne). Komisjoni ettepanek ise ja selle põhjendused aga neile põhimõtetele päris ei vasta. Ühelt poolt on eelnõus karistusõiguslikud küsimused detailselt ja põhjalikult üle reguleeritud, jättes liikmesriikide parlamentidele vaevalt kaalutlusruumi asjassepuutuvate karistusnormide kehtestamisel, rikkudes seega demokraatia ja subsidiaarsuse põhimõtet.6 Teisalt on aga koosseisud sõnastatud nii laialt ja ebamääraselt, et võivad rikkuda ultima ratio ja määratletuse põhimõtteid, kuna karistusõiguslikult sanktsioneeritakse ka käitumist, mis ei pruugi olla iseenesest etteheidetav7 ja karistusõiguslikku sekkumist kasutatakse peamise vahendina EL finantside kasutamisel esinevate probleemide lahendamisel.8 Peamiseks puuduseks on aga endiselt selgete normide puudumine, mis reguleeriksid EProk-i sisulist pädevust, st direktiiv on endiselt vastu võtmata ja koosseisude kirjeldustes pole veel kokku lepitud. Seega on ka raske hinnata, kas EProk loomine on vajalik ja eesmärgipärane tegevus või lihtsalt institutsiooni loomine selle enda pärast ja sümboolne asendustegevus. Ühtlasi peab Riigikohus vajalikuks rõhutada, et EProk ja materiaalõigust tuleb käsitleda koos, kuna need eelnõud on omavahel sisuliselt seotud. IV Menetlusõiguslikud küsimused Vaatamata määruse põhjendustes toodule mõjutab EProk loomine väljapakutud kujul ka oluliselt siseriiklikku kriminaalmenetlusõigust. Kriminaalmenetlusse tekib täiesti uus ja erineva pädevusega menetlusosaline, kelle õigused ja kohustused vajavad reguleerimist ka kriminaalmenetluse seadustikus. 4.1. Määruse regulatsiooni sisu Esiteks tekib siseriiklikel õiguskaitseasutustel teavitamiskohustus EProk ees (määruse EN art 15). Teiseks tekib EProk-l õigus alustada ja toimetada ise kriminaalmenetlust (määruse EN art 16 ja art 18), kuigi uurimistoimingute tegemine ja eriti põhiõigusi- ning vabadusi riivavate uurimistoimingute tegemine jääb liikmesriikide õiguskaitseasutuste ülesandeks, kes sooritavad neid toiminguid EProk korraldusel. Kindlasti on oluline ka määruse eelnõus loodud võimalus siseriiklike immuniteetide (nt parlamendi ja valitsuse liikmed, kohtunikud jne) tühistamiseks, millega antaks EProk õigus sekkuda ka liikmesriikide kõrgemate võimorganite tegevusse ja nende tegusid uurida (määruse EN art 19 lg 1). Sama kehtib ka Liidu enda immuniteediga kaitstud isikute suhtes. Keskne põhimõte, millest määruse eelnõu lähtub, on Euroopa õigusruumi käsitlemisena ühtse karistusõigusliku keskkonnana ja 6 Jäme ots otsustusprotsessis karistusnormide üle on liikmesriikide ministritel nõukogus, kes dikteerivad rahva poolt valitud parlamentidele nende poolt kehtestatavate karistusnormide sisu. 7 Nt kui EL toetuse eest ostetakse samaväärset toodet, kuid mis ei vasta täpselt projektis kirjeldatule, olles sellest soodsam ja projekti eesmärkide saavutamiseks paremini sobiv või kui algses taotluses kirjeldatud teenus või toode pole enam turul saadaval. 8 Preventsioon ja vahendite kasutamise kontrolli tugevdamine, haldusõiguslike meetmete kasutamine. vastastikuse tunnustamise printsiibist lähtumine. Tegemist on paradigmamuutusega, mis tähendab olulist sammu edasi ühtse karistusõigusruumi loomisel, seda küll vähemalt sektoraalselt.9 Määruse EN art-s 26 loetletud uurimistoimingud annavad EProk-le mahuka pädevuse ise või liikmesriikide õiguskaitseorganite abiga teabe kogumiseks ja sunni rakendamiseks (sh läbiotsimine, jälitustegevus ja ülekuulamine), v.a. vahistamine jt isikuvabadust piiravate menetlust tagavate toimingute kohaldamine. Loetletud meetmed tuleb vähemalt EProk-le ette näha ka siseriiklikus õiguses (määruse EN l art 26 lg 2).10 EProk otsustab menetluse lõpetamise ja liikmesriigi kohtus süüdistuse esitamise üle (määruse EN art 27 ja 28). Lisaks on EProk-l õigus kokkulepluse vormis otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetlust lõpetada (määruse art 29), kusjuures lõpetatud asjadele ei rakendu kohtulik kontroll. Kuigi määruse eelnõus on tõendamist puudutav reguleeritud väga lühidalt ja lapidaarselt art-s 30, omab see äärmiselt suurt mõju liikmesriikide kriminaalmenetlusele. Sisuliselt rakendatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, kusjuures ainukeseks piiranguks on EL põhiõiguste harta normid. Küll aga jäetakse liikmesriikide kohtutele õigus vabalt hinnata tõendi kaalu ja usaldusväärsuse üle. Kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagamise osas lähtutakse üldjuhul EL enda11 ja liikmesriigi, kelle kohtus kriminaalasja menetletakse, õigusest (määruse EN art 32). Paraku on paljud küsimused EL tasandil endiselt täpsemalt reguleerimata ja kahtlustatavate õigustes kokku leppimata (õigus kaitsja abile). Eelnõus on ka vaikimisõiguse, õigusabi ja tõendite esitamise osas tuginetud asjaomase liikmesriigi kriminaalmenetlusõigusele. 4.2. Eelnõu kriitika Ühtse õigusruumi kontseptsiooni ülevõtmine ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte nõnda laiaulatuslik kohaldamine võib kaasa tuua olulisi probleeme õiglase ja ausa menetluse tagamisel EL liikmesriikides. Esiteks on EProk-le sisuliselt antud õigus tegutseda piiriüleselt ja koguda tõendeid neis liikmesriikides, mille kriminaalmenetlusõigus on süüdistajale kõige soodsam ja repressiivsem, kohaldades nö foorum shoppingut. See aga võib kasvada üle tasakaalustamata ja kahtlustatava/süüdistatava suhtes ebavõrdseks menetluseks, milles ei arvestata liikmesriigi kriminaalmenetlusõiguses ajalooliselt väljakujunenud tasakaaluga menetluse poolte vahel. Nii võib kaitse jääda tõsiselt hätta teises EL liikmesriigis tõenditega, mis tuleb vastu võtta ilma igasuguse kontrollita ja mille kogumise seaduspärasust on teise riigi õigussüsteemi mitte tundval advokaadil ja kohtunikul raske kui mitte võimatu kontrollida. See aga rikub oluliselt võrdsete võimaluste põhimõtet kriminaalprotsessis. Ka ei taga EL põhiõiguste harta süüdistatavatele sellises mahus menetlusõigusi, nagu siseriiklik õigus ja vastupidi. Tulemuseks võib olla üleüldine menetlusõiguste devalveerumine 9 Hõlmates üksnes EL finantshuvide kaitset ja sellega seonduvaid kuritegusid. Küll aga võib EProk loomine tähistada esimest liigutust ka teiste (piiriüleste) kuritegude supranatsionaalseks menetlemiseks, seega EL föderaliseerumise üheks märgiks. 10 Seega vajab ilmselt muutmist ka KrMS vastav peatükk. 11 Vastavad raamotsused ja direktiivid sekundaarõigusest (tõlge ja õigustest teavitamine) ning EL põhiõiguste hartast. uues ühtses õigusruumis. Järelikult võib olukorras, kus EL justiitsministrid pole ligi 10 aasta jooksul suutnud kokku leppida elementaarsete menetlusõiguste, mis on juurdunud EIK praktikas, harmoniseerimises Liidus, pidada taolist lahendust ennatlikuks ja ebaproportsionaalseks. V Struktuuri ja haldusküsimused Eelnõus on ebaselged ka mitmed küsimused, mis puudutavad EProk sisemist ülesehitust ja tööjaotust. Õiguslikult on raskesti hoomatav eelnõu autorite käsitlus EProk käsitlusest kui siseriiklikust asutusest kriminaalmenetluses. Samuti on ebaselge, kuidas toimub ressursside jaotamine, ülesannete andmine ja efektiivne kriminaalmenetlus, kuna sisuliselt peavad EProk töö ära tegema liikmesriikide prokuratuurid ja uurimisasutused. Eelnõus tekitab ka küsimusi plaan säilitada kõik senised EL institutsioonid, mis tegelesid EL finantshuvide kaitsmisega (OLAF, Eurojust jne). Vaatamata mõnedele selgitustele ja OLAF-i ning Eurojusti ümberkujundamisele pole siiski päris jälgitav, kuidas hakkab toimuma nende asutuste koostöö ja ülesannete dubleerimise vältimine. Kahjuks pole eelnõus realiseerunud ka üks EProk loomise esimestes ettepanekutes väljapakutud rolle, so Europoli tegevuse õiguspärasuse kontroll. VI Ettepanekud Riigikohus on seisukohal, et tegemist on riigi- ja karistusõiguslikult äärmiselt olulise initsiatiiviga Euroopa Komisjoni poolt, mis vajab avalikku arutelu ja plaanitud meetmete (materiaalne karistusõigus ja kriminaalmenetlusõigus) koos käsitlemist. Nii materiaalse karistusõiguse kui ka kriminaalmenetlusõiguse osas on väljapakutud eelnõudes mitmeid küsitavusi, mis vajavad tõstatamist ka justiits- ja siseasjade nõukogu aruteludel, rääkimata siseriiklikust diskussioonist.