Teie 20.07.2023 nr 8-1/5096, JUM/23-
Justiitsministeerium 0993/-1K
[email protected] Meie 21.08.2023 nr 1.1-11/5059-2
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku
ja teiste seaduste muutmise seaduse
(kollektiivse esindushagi menetluse
loomine) eelnõu kooskõlastamine
Austatud härra justiitsminister
Kooskõlastame tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse
(kollektiivse esindushagi menetluse loomine) eelnõu järgmiste märgustega arvestamisel.
1. Eelnõu sõnastuse kohaselt ei ole riigisiseste rikkumiste puhul piirdutud üksnes EL
õigusaktidega, vaid rikkumiste kohaldamisulatus on laiem. Eesti puhul hõlmaks see ka nt
krediidiandjate- ja vahendajate seaduse rikkumisi jne. Teeme ettepaneku eelnõu § 4 punktis 5
ehk tarbijakaitseseadusesse lisatava § 602 lõike 5 punktis 3 viidata Finantsinspektsiooni
seaduse § 2 lõikele 1, mis on selgem ja konkreetsem kui lihtsalt viide finantsvaldkonnale.
Näiteks ei kuulu hetkel hoiu-laenuühistud Finantsinspektsiooni järelevalve alla, kuid samas
saab nende tegevuse liigitada finantsvaldkonna alla, mistõttu oleks eelnõu praeguse sõnastuse
kohaselt Finantsinspektsiooni pädeva üksuse skoop laiem kui seda on Finantsinspektsiooni
järelevalveulatus.
2. Palume asendada §-s 2 Finantsinspektsiooni seaduse § 6 lõike 14 sõnastuses sõna
„Finantsinspektsioon“ sõnaga „Inspektsioon“ lähtuvalt Finantsinspektsiooni seaduse § 2 4
lõikest 1. Ühtlasi leiame, et sättes kasutatud väljend „finantsinstrumentide ning
finantsteenuste valdkonna tarbijatele“ on liiga ebamäärane. Näiteks jääb ebaselgeks, kas
finantsinstrumendi tarbija (kes tegelikult on jaeinvestor) kuulub või ei kuulu finantsteenuse
valdkonna tarbija alla ning kuivõrd TKS muudatus täpsustab nagunii Finantsinspektsiooni
riigisisese pädeva üksuse ja piiriülese pädeva üksuse pädevuse ulatust, siis ei ole vaja eraldi
viidata finantsinstrumentidele ja finantsteenuste valdkonnale. Seega teeme ettepaneku
sõnastada lõige järgmiselt:
„(14) Inspektsioon on pädev üksus tarbijakaitseseaduse §-de 602 ja 662 tähenduses ja võib
pöörduda Eesti Vabariigi nimel tarbijate ja jaeinvestorite kollektiivsete huvide kaitseks
riigisisese kollektiivse esindushagiga maakohtusse, samuti piiriülese kollektiivse
esindushagiga teise Euroopa Liidu liikmesriigi kohtusse.“.
3. Eelnõust nähtub, et finantsvaldkonna rikkumiste puhul ei ole hagi esitamise õigus
ainupädevalt Finantsinspektsioonil. Sama õigus on ka TTJA-l ja asjakohasel juhul
tarbijaühendustel. Direktiivi art 20 lõige 4 viitab pädevate üksuste koostööle, aga eelnõus
sellekohased sätteid ei leidu. Eelnõu seletuskirjale ei ole lisatud direktiivi ülevõtmise
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
vastavustabelit, seega ei ole võimalik veenduda, millisel moel ja milliste õigusaktide alusel
koostööd kavandatakse.
4. Piiriülese pädeva üksuse määratlemisel on finantsvaldkonnas viidatud kolme EL õigusakti
kohasele rikkumisele (§ 662 lõike 7 punkt 3). Millest selline kitsendus? MKM määruse
kavandi § 3 lõike 1 punktis 3 on nimetatud seitse EL õigusakti. Ka see ei kata ära kõiki
finantssektori EL õigusakte, mis on nimetatud direktiivi lisas ja loetletud eelnimetud MKM
määruse kavandi §-s 2. Palume seletuskirjas selgitada, millest selline kitsendus. Näiteks on
direktiivi lisas nimetatud veel järgmised finantsvaldkonna direktiivid: 2009/110/EÜ,
2009/138/EÜ, 2009/65/EÜ, 2011/61/EL ja 2015/2366 ning määrused: 924/2009, 2017/1129
ja 2017/1131.
5. Eelnõu § 1 punkti punktiga 4 täiendatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku §-ga 4974,
mille lõikes 1 sätestatud kollektiivse esindushagi esitamiseks pädeva üksuse loetelu erineb
seletuskirja punktis 6.3 (Mõju kollektiivse esindushagi esitamiseks pädevatele üksustele)
toodust – seletuskirja mõjude osas on riigisisene kollektiivse esindushagi esitamise õigus ka
muul asutusel avalduse alusel tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks nende
vastutusvaldkonnas.
6. Tarbijakaitseseadusesse lisatav § 605 reguleerib esindushagiga ühinemise tasu võtmise
võimalust. Nimetatud sätte puhul esineb meie hinnangul mitmeid probleeme:
1) eelnõus peaks sisalduma säte, mis viitaks, et tasu laekub riigieelarvesse. Tulenevalt
riigieelarve seadusest kajastatakse riigieelarves vahendid, mida riik eelarveaastal plaanib
koguda, saada toetusena, vahendada ja kasutada, sealjuures on tulud kõik vahendid, mida riik
oma ülesandeid täites kogub või saab toetusena (riigieelarve seaduse § 26 lõige 1 ja lõike 4
punkt 1). Samas, kuivõrd kollektiivse esindushagi esitamiseks pädev üksus on ka
Finantsinspektsioon, siis tuleks ilmselt täpsustada ka Finantsinspektsiooni seadust, et
finantsvaldkonna puhul kohaldatakse tasu tasumisele FIS § 4510.
2) PS § 113 seab kõrgendatud nõudmised avalik-õiguslike rahaliste kohustuste
kehtestamisele. Riigikohtu praktikas on korduvalt kinnitatud, et põhiseaduse §-st 113 tuleneb
nõue, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud
seaduses. See võib seisneda seadusega tasu alam- ja ülemmäära sätestamises, tasu suuruse
arvestamise aluste kehtestamises vms (RKPJKo 26.11.2007, 3-4-1-18-07, punktid 24−26;
RKPJKo 19.12.2003, 3-4-1-22-03, p 19). Sel juhul oleks võimalik rahalise kohustuse täpse
suuruse kehtestamist delegeerida täitevvõimule.
7. Direktiivi artikli 7 kohaselt tagavad liikmesriigid, et pädevad üksused saavad esitada
esindushagisid kohtutele või haldusasutustele. Eelnõuga nähakse ette esindushagide esitamine
kohtule. Palume selgitada, et kui Eestis saab olema näiteks kohtuväline finantsvaidluste
lahendamise üksus, n-ö finantsombudsman (kohaldub tsiviilkohtumenetluse seadustik), siis
kas kollektiivse esindushagi saaks põhimõtteliselt esitada ka sinna (kui vastavad täpsustused
riigisiseselt ette näha)?
8. Seletuskirjast jääb mulje, et uue eelnõu §-ga 5 lisatava riigilõivuseaduse § 59 lõike 51
reguleerimisala on laiem võrreldes selle eelnõus oleva sõnastusega. Nimelt, seletuskirjas
kasutatakse fraasi „/…/ õiguskaitsemeetmete saamiseks ja tarbijatele ning andmesubjektidele
individuaalsete õiguskaitsevahendite kindlaksmääramiseks /…/“ (seletuskirja lk 59), ent
normis endas on jutt ainult õiguskaitsevahendite kindlaksmääramisest. Palume täpsustada, kas
õiguskaitsemeetmete saamine ja õiguskaitsevahendite kindlaks määramine on kaks erinevat
asja, sest seletuskiri vahel justnagu kasutab neid fraase sünonüümidena, vahel aga ka eristab
2
neid. Kui tegemist ei ole sünonüümidega ning mõlemad on kavandatud katta riigilõivuga, siis
tuleks mõlemad alused välja tuua vastavas riigilõivuseaduse normis.
9. Eelnõu kohaselt tuleb kollektiivse esindushagi avalduse esitamisel tasuda 420 eurot
riigilõivu. Seletuskirjas selgitatakse küll seda, miks on praktilisem lähtuda ühtsest fikseeritud
riigilõivumäärast, ent ei ole selgitatud, millistel kaalutlustel konkreetselt jõuti 420 euro
suuruse määrani. Palume seletuskirjas riigilõivu suuruse kujunemise aluseid täpsemalt
selgitada.
10. Eelnõu eesmärgiks on üle võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/1828,
mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse
kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ. Samas ei sisalda eelnõu muudatusi, millega täiendataks
eelnõuga muudetavaid seadusi vastava normitehnilise märkusega. Samuti, nagu märkisime
kirja punktis 3, ei ole seletuskirjale lisatud direktiivi ülevõtmise vastavustabelit.
11. Palume SK ptk 7 täiendada selliselt, et oleks arusaadav, et kõik seaduse rakendamisega
kaasnevad kulud, sh võimalik kulu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile on
vastutava ministeeriumi poolt hinnatud ning seletuskirjas kajastatud. Seletuskirjas puudub ka
analüüs kollektiivse esindushagi esitamiseks pädevale üksusele, sh Tarbijakaitse ja Tehnilise
Järelevalve Ametile, Finantsinspektsioonile, Andmekaitseinspektsioonile kaasnevate kulude
analüüs ning info kaasnevate kulude katteallikate kohta.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Mart Võrklaev
rahandusminister
Virge Aasa 5885 1493
[email protected]
Kristiina Kubja 5885 1398
[email protected]
Artur Lundalin 5885 1321
[email protected]
Tuuli Levandi 5885 1487
[email protected]
3