Taotlus riigipreemiale

10 .01.2019 Eesti Vabarii gi kultuuripreemiate komisjonile Raivo Adlas Esitame Raivo Adlase , pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest , elutööpreemiale . Eesti Näitlejate Liidu juhatuse nimel Tõnn Lamp / allkirjastatud digitaalselt / Eesti Vabariigi kultuuripreemiate komisjonile Avaldus Esitame Raivo Adlase elutööpreemiale . Raivo Adlas lõpetas 1965. aastal Vanemuise õppestuudio . Tema esimesed tööaastad langesid teatriuuenduse kõrgaega ning Adlas kujunes üheks selle protsessi keskseks näitlejaks (Phaeton - M ati Undi näidendis „Phaeton, päikese poeg ” 1968 ; Prints – P aul- E erik Rummo näidendis „ Tuhkatriinumäng ” 1969). Hiljem on Adlas täiendanud end Georgi Tovstonogovi režiilaboratooriumis , mille lõpetas 1990. aastal . Suure ja tänuväärse töö on Adlas teinud harrastusteatritega Tartus , Räpinas , Palamusel ja Elvas ( nt „ Tagahoovis ” Vilde teatris ). Adlas pälvis 2006. aastal Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali preemia tähelepanuväärse ja tulemusrikka lavastajaloome eest eesti harrastusteatrites . Adlase lavastajatöödes domineerivad selgelt eesti algupärandid ning tema näitlejatöödel on alati olnud oma isikupärane ja põnev käekiri . Eeltoodut arvesse võttes esitama Raivo Adlase elutööpreemiale. Eesti Näitlejate Liidu juhatuse nimel Tõnn Lamp / allkirjastatud digitaalselt / Soovituskiri Eesti Vabariigi kultuuripreemiate komisjonile Raivo Adlas (s. 1940) on hetkel üks Eesti vanimaid tegevnäitlejaid - ja lavastajaid . EPA diplomiga mullateadlane sai oma esimese teatrihariduse Vanemuise õppestuudios ning täiendas end hiljem kuulsa vene lavastaja G. Tovstonogovi režiilaboratooriumis . Adlase teatritee Vanemuises algas 1965.aastal ning on ( lühikese vaheajaga ) kestnud tänase päevani . Tema esimesed tööaastad langesid teatriuuenduse kõrgaega ning Raivo Adlase kujunes üheks selle protsessi keskseks näitlejaks (Phaeton M. Undi näidendis „Phaeton, päikese poeg “ 1968 , Prints P.-E. Rummo näidendis „ Tuhkatriinumäng “ 1969). Tema rikkalikust rollide galeriist tõusevad eredalt esile rollid lavastustes „ Külvikuu “ (Mati Johkem ), „ Tagahoovis “ ( Belski ), „ Polonees 1945“ ( Kossecki ), „ Kauka jumal “ ( Peeter Pärn ), „ Aeg tulla – aeg minna “ (Andres), „John Gabriel Borkman “ (John Gabriel). Lavastajatöödest tõusevad esile Lutsu „ Suvi “ ( 1984) ning Tammsaare „ Armastuse võimalikkusest Vargamäel “ (1993). Suure ja tänuväärse töö on Adlas teinud harrastusteatritega Tartus , Räpinas , Palamusel ja Elvas ( nt „ Tagahoovis “ Vilde teatris ). Adlase lavastajatöödes domineerivad selgelt eesti algupärandid , tema näitlejatöödel on alati olnud oma isikupärane ja põnev käekiri . Reimo Sagor , Teater Vanemuine , näitleja