Taotlus riigipreemiale

Indrek Saar Minister Kultuuriministeerium Suur-Karja 23 10.01.2019 nr 1-11/17 Eesti Kunstimuuseum esitab elutöö preemia kandidaadiks JAAK KANGILASKI Jaak Kangilaski on tänapäeva Eesti üks nimekamaid kunstiteadlasi ja kindlasti üks teenekamaid kunstiajaloolaste ja kunstnike õpetajaid. Jaak Kangilaski käsitlus kunstiajaloost on mõjutanud mitut põlvkonda üliõpilasi, kellest omakorda tänaseks on saanud professionaalsed kunstiajaloolased, seega võib öelda, et ta on loonud oma koolkonna eesti kunstiajaloo uurimises. Teiseks on Jaak Kangilaski roll olnud väga suur tutvustamaks nõukogude aja tingimustes Euroopa 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi modernismi ja ka sõjajärgset rahvusvahelist kunsti eesti laiemale publikule. Väga oluliseks kujunes tema osa esimese tõsiseltvõetava 20.sajandi kunsti ajaloo käsitluse ilmumisel 1994. aastal ( “20. sajandi kunst“, koostöös Ants Juske ja Reet Varblasega). Kuni tänaseni on ta äärmiselt hinnatud lektor selles valdkonnas ning loengusaalid on praegugi üliõpilasi täis, et kuulata prof. emer. Jaak Kangilaski loenguid. Kangilaski lõpetas tookordse Tartu Riikliku Ülikooli 1963. aastal ja kaitses 1969. aastal kunstiteaduse kandidaadi väitekirja teemal „Les Nabis ja nende osa prantsuse 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse maalikunstis.“ On märkimisväärne, et Jaak Kangilaskil õnnestus kirjutada ja kaitsta väitekiri sajandivahetuse modernismist, mis hilisemal akadeemilisel tööl jäigi tema üheks lemmikperioodiks. Samal ajal alustas Kangilaski Tartu Ülikoolis kunstiajaloolaste ning alates 1971 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis kunstnike õpetamist. Edasine oli seostud mitte ainult akadeemilise vaid ka administratiivse tegevusega, olles Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis aastatel 1978-1987 kunstiajaloo kateedri juhataja. Keerulisel üleminekuajal ning taaskehtestatud Eesti Vabariigi algusaastatel, 1989-1995 langes tema õlule äärmiselt raske koorem –olles valitud ERKi rektoriks, hakkas ta tegelema kunstikõrghariduse reformimisega selle esimesel ja kõige raskemal perioodil. Seejärel siirdus Kangilaski tagasi Tartu Ülikooli, kunstiajaloo õppetooli juhatajaks, kuid tema teadmisi ning avarat ühiskondlikku pilku vajati enamaks. Jaak Kangilaskist sai ülikooli prorektor (2003-2006). Alates 2006. aastast on ta TÜ emeriitprofessor, samuti on ta ning aastast 2014 Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Taasiseseisvunud Eestis oli ta 1995- 2007 UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni esimees, 1998-2002 Kaasaegse Kunsti Keskuse juhatuse liige., on olnud ka Teaduskompetentsi nõukogu liige. Praegu on J. Kangilaski Kunstiteaduslike uurimuste kolleegiumi liige, Ajaloolise ajakirja kolleegiumi liige, Humanitaarteaduste monograafiate sarja „Heuremata“ kolleegiumi liige Jaak Kangilaski on Boris Bernsteini kõrval olnud üks eesti kunstiteaduse teoreetikutest, kes on mõtestanud paljusid kunstimaailma probleeme (nt kunsti sotsiaalsus, rahvuslikkus, autonoomsus) ning arutlenud nende üle mitmete humanitaarteaduste uusimate teoreetiliste diskursuste vaatepunkte kriitiliselt rakendades (nt postkolonialismi teooria kasutatavus eesti kunsti ajaloo käsitlemisel). Tema publikatsioonide nimekiri on väga pikk. Siin tõstame esile „Lühikese eesti kunsti ajaloo“ (koos Sirje Helmega, 1999), „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud artiklite kogumiku „Kunstist, Eestist ja Eesti kunstist“ (2000). Viimaste aastate suurimaks tööks on olnud eesti kunstiajaloo suurima ettevõtmise - Eesti kunsti ajaloo 6-köitelise sarja kolleegiumi töös osalemine ja II maailmasõja järgse perioodi käsitluse koostamine ja toimetamine, lisaks on ta ise mitme peatüki (stalinismi periood, pagulaskunst ) autor. Nimetatud kuues köide ilmus kahe massiivse osana vastavalt 2013. aastal (mis käsitleb nõukogude perioodi esimest osa 1940-1970) ja 2016. aastal (mis käsitleb aastaid 1970-1991). Nende teoste ilmumine on loonud tänase raami kogu nõukogudeaegse perioodi käsitlemisele meie kunstiajaloos. Nimetatud VI köite 2. osa (1940 – 1991) sai kõrge tunnustuse ka Eesti Ajalookirjanduse aastapreemia näol Lisaks tõsiakadeemilistele käsitlustele on ta lisanud väärtusliku ja vajaliku osa ajaloo õpetamisele ka kooliõpilastele: ta on nii „Kunsti kukeaabitsa“ (1967, koos Ott Kangilaskiga) kui ka „Kunstikultuuri ajaloo“ kolme köite (2003-2005) gümnaasiumiõpikute autor. Täna on Jaak Kangilaski Eesti Kunstimuuseumi nõukogu liige ja armastatud lektor Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi liikmeskonnas. Jaak Kangilaski on läbi oma kõikide tegevuste silmas pidanud kunsti rolli ühiskonnas, kunstiajaloo õppimise väärtuslikkust ja vajalikkust, selle osa eesti kultuuriloos. Ta on äärmiselt tõsiseltvõetav akadeemiline uurija, teoreetik ja ka publitsist. Suure osa oma ajast on ta panustanud kunstiasutuste organisatsioonilisele tööle, võttes enda kanda ja vastutusele kõige keerulisemad aastad Eesti Kunstiakadeemias. Tema tegemiste ja kirjutiste mõju eesti kunstimaailmas on võimas ja kestev, Jaak Kangilaski on igati ära teeninud mitte ainult oma õpilaste ja kolleegide vaid ka riigi tähelepanu ja tänu. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Helme Juhatuse liige