Arvamus

Teie 03.05.2019 nr Justiitsministeerium [email protected] Meie 07.06.2019 nr 10-3/75 Arvamus perekonnaseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta Tallinna Ringkonnakohus leiab, et praegu kehtiv regulatsioon ei taga vanema ja lapse suhtlemise efektiivset korraldust vanemate lahkhelide korral ja seda tuleb muuta. Meie hinnangul tuleks aga prioriteediks seada VTK-s nimetatud lepitusmenetluse reform, st aidata lapsi puudutavates küsimustes eri meelt olevatel vanematel spetsialistide abil üksmeelt saavutada ning jätta kohtumenetlus seda liiki asjades üksnes viimaseks abinõuks, sest tulenevalt kohtumenetluse olemusest võib see vanemate vahel konflikti ja pingeid pigem suurendada kui maandada. Neil juhtudel, kus vanemad on siiski sunnitud viimase abinõuna kohtu poole pöörduma (sh senikaua, kuni ei ole loodud alternatiivseid võimalusi vanemate kohtueelseks lepitamiseks), toetame suhtlemise efektiivsemaks korraldamiseks nii kohtu- kui ka täitemenetluse tõhustamist järgmiselt. 1) Kohtumenetluse kiirus Lapse huve tagab kahtlemata kõige paremini see, kui kohus asub viivitamatult pärast avalduse saamist sellega tegelema ja kuulab esimesel võimalusel ära asjast puudutatud isikud. See tagab aga lapse huve üksnes juhul, kui ärakuulamise järel saab kohus kohtumenetluse ajaks kohe ka vajalikke abinõusid rakendada. Prioriteediks ei peaks olema tingimata see, et kohus lahendab suhtluskorra vaidluse kiiresti, vaid see, et kohus tagab kohtumenetluse ajaks vanema ja lapse kontakti esialgse õiguskaitse korras. Selleks tagavad TsMS § 551 ja § 378 lg 3 p 2 ka õigusliku aluse ning koosmõjus sellega, et kohus peab asjast puudutatud isikud võimalikult kiiresti pärast kohtule avalduse saabumist ära kuulama, tuleks kujundada positiivset praktikat selliselt, et kohus määrab pärast ärakuulamist kohe kas esialgse õiguskaitse taotluse alusel või selle puudumisel omal algatusel esialgse suhtluskorra. Praeguse praktika kohaselt toimub see siiski vaid juhul, kui kohtule esitatakse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks avaldus. Lisaks on esialgse õiguskaitse määrus ka Pärnu mnt 7, 15084 TALLINN. Registrikood 74001943. Telefon 628 2784, faks 628 2790, e-post [email protected] www.kohus.ee  koheselt (ilma lepitusmenetluseta) täidetav ning kui kohtumenetluse ajal on suhtlus tagatud, ei ole tähtsust sellel, kui kaua kestab kohtuasja lõplik lahendamine läbi kõigi kohtuastmete. Teisalt tähendab suhtluskorra asjade prioriteetseteks ja kiireteks asjadeks muutmine ning igas asjas esialgse õiguskaitse määramine kohtute koormuse kasvu, mistõttu vajavad kohtud selliste muudatuste puhul ka lisaressursse, mida VTK praegu paraku silmas ei pea. Kokkuvõttes saaks suhtluskorra asju ka täna menetleda selliselt, et vanema ja lapse kontakt on kohtumenetluse algfaasist alates tagatud, kui kujundada praktikat vastavalt ülaltoodule. Probleem on pigem kohtute koormuses. 2) Kohtu õigus kohaldada omal algatusel lapse huvide tagamiseks abinõusid Nagu ülal märgitud, saab kohus TsMS § 551 ja § 378 lg 3 p 2 alusel last puudutava kohtumenetluse ajal omal algatusel vajadusel ka suhtluskorra määrata, kuid VTK kohaselt ei saa kohus ilma vanema avalduseta algatada suhtluskorra määramise kohtuasja. Leiame, et VTK järeldus selle kohta, et TsMS ja PKS on kohtu oma algatust puudutavas osas vastuolus, on ekslik. Esmalt reguleerivad need seadused erinevaid olukordi – PKS annab materiaalõigusliku nõudealuse kohtu poole pöördumiseks ja n-ö põhiasja algatamiseks, TsMS reguleerib aga olukorda, kus kohtule on avaldus esitatud ja seda on vaja esialgse õiguskaitse korras tagada. Lisaks näeb kehtiv õigus mõlemal juhul juba praegu ette kohtu oma algatuse. Nii TsMS § 551 lg 1 kui ka PKS § 143 lg 5 lubavad kohtul kohaldada vanema ja lapse suhtlemisõiguse tagamiseks abinõusid ka kohtu omal algatusel. Seetõttu ei ole vaja seadust muuta. Küll aga võib ka siin olla vaja kujundada parimat praktikat selliselt, et kohtud oleksid julgemad ja aktiivsemad suhtluskorra asju lahendades. Kohtu oma algatuse suurendamine eeldab aga jällegi kohtutele ressursi lisamist, sest ülekoormuse ja ajasurve tingimustes töötavalt kohtunikult ei saa sedavõrd suurt omaalgatust oodata. Lisaks lubab ka PKS § 134 kohaldada kohtul lapse heaolu ohustamise korral omal algatusel vajalikke abinõusid. Seega, ka juhul, kui teises kohtuvaidluses saavad kohtule teatavaks asjaolud, mis nõuavad lapse heaolu tagamiseks sekkumist, saab kohus seda kehtiva õiguse järgi teha. Eelnevat arvestades ei ole vaja muuta seadusi selleks, et kohtu rolli aktiivsemaks muuta, vaid vaja on kujundada kehtiva õiguse alusel parem praktika. Kohtute aktiivsuse suurendamine tähendab aga paratamatult kohtute koormuse suurendamist, mis nõuab lisaressursse. + 3) TsMS §-s 563 sätestatud lepitusmenetluse ümberkujundamine Toetame VTK ettepanekut muuta TsMS §-s 563 sätestatud lepitusmenetlus vabatahtlikuks, tuginedes mh Tsiviilkohtumenetluse seadustik III, § 563 kommentaaridele. Kuigi viidatud sätte mõtteks oli säästa last täitemenetlusest, ei taga selline regulatsioon tõhusat suhtlemise korraldamist. Vanemate lepitamine peaks toimuma enne seda, kui vanemad peavad kohtu poole abi saamiseks pöörduma, ning kui vanemate lepitamine eriala spetsialistide vahendusel ei ole tulemust andnud, peab viimase abinõuna kasutatav kohtumenetlus olema kiire ja tõhus. Kohustuslik lepitusmenetlus pärast kohtulahendi tegemist töötab aga vastupidiselt. Iseenesest võib küll vabatahtlikuna selline lepitusmenetluse alustamise võimalus vanematele jääda, kuid ka sel juhul vajab see ilmselt 2(5)  ümberkujundamist ning parima praktika väljatöötamist. Hetkel on kohtupraktika pigem selline, et kohus menetleb lepitusmenetluse avalduse alusel sisuliselt uuesti suhtluskorra määramise asja muutunud asjaolude valguses ning lubab seda täita. Seega ei ole lepitusmenetlus praktikas ka lepitamise funktsiooni täitma hakanud. Pigem on see kohustuslik lisamenetlus, et saada täitedokument ning sellisena lisab kohtutele ka tarbetult koormust. Eraldi analüüsi vajab kindlasti ka lepitusmenetluses tehtud kohtulahendi peale edasikaebeõiguse piiramine. Üldjuhul võiks toetada piiratud edasikaebeõigust, kuid olukorras, kus kohus kohaldab sunnivahendeid, on puutumuses isiku põhiõigused, mistõttu võib kaebeõiguse puudumine neil juhtudel osutuda põhiseaduse vastaseks. Lisaks tuleks analüüsida, kas kohtulahend võiks olla täidetav enne selle jõustumist. Kui TsMS §-s 563 sätestatud kohtulahendi järgne lepitusmenetlus muuta vabatahtlikuks, siis taastub normaalne olukord, kus suhtluskorda reguleeriv jõustunud kohtulahend on täitedokument ning vanem saab valida, kas sellest tulenevate kohustuste rikkumise korral alustada lepitusmenetlust või täitemenetlust. Samuti kõrvaldab see praeguse ebaloogilise olukorra, kus kohtumenetluse ajaks esialgse õiguskaitse korras määratud suhtluskorra lahend on täidetav, kuid asjas tehtav lõpplahend mitte. 4) Kohtulahendi täitmine Toetame VKT eesmärki muuta suhtluskorra kohta tehtud kohtulahendite täitmine tõhusamaks ja lapsesõbralikumaks ning seetõttu ka erinevate lahenduste põhjalikku analüüsi enne vastava seaduseelnõu koostamist. Nagu ülal märgitud, tuleks eelkõige enne kohtumenetlust aidata vanematel jõuda lapse huvides kokkuleppele, et kohtusse jõuaksid üksnes need juhtumid, kus vanemad ei soovi või ei suuda kokkuleppele jõuda. See vähendaks nii kohtute kui ka kohtutäiturite koormust. Kohtulahendiga peaks sellest tulenevalt reguleerima suhtluskorda üksnes lepitamatute erimeelsuste korral ning need juhtumid nõuaksid siis ka ilmselt kohtulahendi täitmiseks abinõude kohaldamist. Toetame mõtet, et suhtluskorra lahendi tõhusaks täitmiseks kohaldatavate abinõude ring võiks olla seaduses täpsustatud ja täiendatud. Seejuures on otstarbekas anda kohtutele võimalus vastavalt olukorrale kohaldada suhtluskorra tõhusaks täitmiseks kas täitmist abistavaid meetmeid (suhtluse hooldaja vms) või äärmuslikel juhtudel ka äärmuslikke meetmeid (arest, trahv, muudatused hooldusõiguses). Täpsemalt vajab aga selliste abinõude kohaldamine täiendavat analüüsi. Eelkõige tuleks läbi mõelda, kas ja kuidas paigutub suhtluse hooldaja kehtivasse õigusraamistikku ning kas on vaja luua selleks eraldi õigusinstituut või piisab PKS §-s 143 sätestatud kolmanda isiku vahendusel suhtlust reguleerivate sätete täiendamisest. Samuti vajab täiendavat analüüsi suhtluse hooldaja rahastamise süsteem, seda eelkõige olukorras, kus vanemad ei ole nõus seda rahastama. Lapse suhtes jõu kasutamise osas juhindub kohtupraktika juba täna VTK-s viidatud Riigikohtu seisukohast, mistõttu võib jõu kasutamist seaduses täpsustada ja viia seaduse kooskõlla kujunenud praktikaga, kuid praktikas olulist muudatust see endaga kaasa ei tooks. Pisut arusaamatuks jääb VTK mõte anda sunnivahendite kohaldamise õigus kohtute pädevusse ning muuta kohus kohtutäituri asemel sundtäitmise juhtijaks. Ka kehtivas õiguse järgi määrab kohus, milliseid sunnivahendeid suhtluskorra täitmiseks kohaldada ning seeläbi määrab, kuidas kohtulahendit täita. Erandiks on üksnes sunniraha määramine. 3(5)  Küsimus on aga eelkõige selles, kelle algatusel ja millises menetlusfaasis saab kohus sunnivahendite kohaldamise üle otsustada. Praegu kehtiva õiguse järgi saab kohus otsustada sunnivahendite kohaldamise üle alles siis, kui TsMS § 563 alusel algatatud lepitusmenetlus ebaõnnestub. Seejuures ei tulene TsMS § 563 lg-st 7, et kohus oleks sunnimeetmeid kohaldades seotud vanemate taotlustega. Seega on ka praegu kehtiva õiguse järgi võimalik kohtul omal algatusel sunnivahendeid kohaldada. Kohtu oma algatust toetab ka TsMS § 477 lg 5, mille kohaselt ei ole kohus hagita asjas seotud menetlusosaliste taotlustega. Küsimus on pigem jällegi selles, kuivõrd kohtud seda võimalust praktikas kasutavad ning kas kohtutel on välja kujunenud parim võimalik praktika. Samas on muutunud praktikas tavapäraseks, et lepitusmenetluse alustamise avaldust esitades taotleb vanem kohe ka sunnivahendite kohaldamist ebaõnnestumise puhuks. Olukorras, kus TsMS § 563 sätestatud lepitusmenetlus muutub vabatahtlikuks, peaks kohtul olema suhtluse tõhusaks korraldamiseks õigus ja võimalus otsustada vajalike täitmisabinõude kohaldamise üle juba suhtluskorda määrates (nii esialgse õiguskaitse määruses kui ka lõpplahendis, mis on täitedokumendid), mitte üksnes lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral. Seega tuleks selles osas kehtivat õigust täiendada. Samas ei välista see olukorda, kus täitemenetluses ilmneb siiski täiendav vajadus sunnimeetmete kohaldamiseks ning sellisel juhul peaks ikkagi kohtutäitur ja/või vanem vastavast vajadusest kohut informeerima ja täiendavate sunnimeetmete kohaldamist taotlema. Kohtule ei saa panna kohustust teostada pärast asjas lõpplahendi tegemist täitemenetluse üle omal algatusel järelevalvet ja kohaldada täiendavaid sunnivahendeid. Kui on soov kehtestada kohtu järelevalve suhtluskorra täitmise puhuks (sarnaselt nt eestkostja ülesannete täitmise järelevalvele), siis vajavad kohtud selleks kindlasti ka lisaressursse. 5) Lapse vahelduv elukoht See küsimus ei seondu otseselt vanema ja lapse suhtlemise korraldamise tõhustamise ega abinõude kohaldamisega. Pigem puudutab see seda, kas PKS vajab täiendamist eraldi nõudealusega juhuks, kui vanem taotleb lapsele vahelduvat elukohta. VTK-s pakutud PKS § 143 täiendamine selliselt, et kohus võib kinnitada vanemate kokkuleppe, ei lahenda tõstatatud küsimust õiguslikust alusest ega anna kohtule mingeid täiendavaid võimalusi. Kui vanemad on vähegi kokkuleppealtid ja sõlmivad kokkuleppe, kinnitab kohus selle kompromissina (TsMS § 430). Eraldi säte on seega tarbetu. Küll aga vajaks praktika kujundamist osas, mis puudutab seda, millisel õiguslikul alusel saab kohus määrata n-ö lapse vahelduva elukoha – kas selleks tuleb teha muudatusi hooldusõiguses (PKS § 137-138) või määrata suhtluskord (PKS § 143). Seetõttu vajavad need normid põhjalikku analüüsi enne seaduses muudatuste tegemist ning analüüsi tulemuste põhjal võib kujuneda olukord, et kohtupraktikat tuleb üksnes nende sätete kohaldamisel kujundada. Arvestades vanema hooldusõiguse kontseptsiooni ja suhtlusõiguse olemust on tõenäoliselt parim praktika neis olukordades see, kui vanematel säilib sellisel juhul ühine hooldusõigus (PKS § 137-138 ei kohaldu) ning suhtluskorra raames määratakse kindlaks lapse viibimine vahelduvalt kummagi vanema juures (PKS § 143). Selliseks lahenduseks ei ole tingimata vaja muuta kehtivat õigust. Piisab, kui kujundada ühine parim praktika. 4(5) Eelnevat arvestades toetame üldjoontes VTK alusel seaduse eelnõu väljatöötamist pärast kogu suhtlemisõigust puudutava regulatsiooni täiendavat analüüsi. Lisaks palume arvestada, et kohtule lisaülesannete panemisel tuleb kohtutele ette näha ka täiendavad ressursid. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 5(5)