Arvamus tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise seaduse eelnõu (Riigikohtu ettepanekud edasikaebeõiguse optimeerimiseks) osas

Justiitsministeerium Teie 15.12.2017 nr [email protected] Meie 14.01.2018 nr 10-3/178 Arvamus seaduseelnõu osas Tallinna Ringkonnakohtul on tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (Riigikohtu ettepanekud edasikaebeõiguse optimeerimiseks) osas järgmised märkused. 1. Menetlusökonoomia kaalutlustel Riigikohtusse edasikaebamise õiguse piiramine TsMS-is Vaadeldav eelnõu on seletuskirja kohaselt osa kohtumenetluse tõhustamise paketist ning juhindub Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi p-st 3.3, mille kohaselt vähendab valitsus riigivalitsemise kulusid. Samast tegevusprogrammist ja eesmärgist ajendatuna on Justiitsministeerium koostatud ka 16.05.2017 TsMS-i muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse tsiviilkohtumenetluse tõhustamiseks maa- ja ringkonnakohtutes. Arvestades seda, et mõlemad meetmed on suunatud tsiviilkohtumenetluse tõhustamisele ning näevad ette TsMS-i sätete muutmise, teeme ettepaneku menetleda Riigikohtu menetlusõiguse tõhustamise sätteid koos ülalnimetatud VTK-ga, st töötada kiiremas korras välja ka maa- ja ringkonnakohtu menetluse tõhustamise sätted ja koondada need ühte eelnõusse. Eelkõige on see vajalik selleks, et analüüsida tõhustamise meetmete koosmõju kõigile kohtuastmetele, samuti käsitlevad need osaliselt kattuvaid abinõusid (nt menetluskulude summa piirmäär edasikaebeõiguse kontekstis (§ 178 lg 2)). Nõustume, et põhimõtteliselt võib Riigikohtusse edasikaebeõiguse piiramine olla põhjendatud. Olukorras, kus ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata, ei pruugi kahekordne kaebeõigus praegusel kujul olla kõigil juhtudel põhjendatud ja vajalik. Samas on eelnõu sõnastuse kohaselt edasikaebeõigust piiratud sõltumata sellest, kas ringkonnakohus maakohtu lahendi tühistab või jätab jõusse. Menetluslike määruste puhul saab seda ilmselt põhjendatuks pidada, kuid küsitav on selline lahendus hagita asjade puhul. Lisaks juhime tähelepanu, et eelnõu seletuskirjast ei selgu, millest juhindudes on välja valitud need määrused, mille puhul kaebeõigust piiratakse ja millega on piiramine põhjendatud. Piiratud on kaebeõigust: 1) trahvi määramise määrusele (§ 48); 2) põlvnemise ekspertiisiks kohustavale määrusele (§ 300); 3) hagi tagamise, abinõu asendamise ja tagamise tühistamise Pärnu mnt 7, 15084 TALLINN. Registrikood 74001943. Telefon 628 2784, faks 628 2790, e-post [email protected] www.kohus.ee määrusele (§ 390); 4) lahendis vigade parandamise määrusele (§ 447); 5) esialgse õiguskaitse määrusele (§ 477¹); 6) kohtu nimetatud isiku trahvimise ja ametist vabastamise määrusele (§ 477²) ja 7) vanema õigusi või lapsega suhtlemist korraldavale määrusele (§ 563³). Menetluslike määruste puhul ei ole üheselt selge, miks on kõigil juhtudel esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebuse esitamist piiratud ja lubatud kinnisesse asutusse paigutamise puhul. Äärmiselt põhiõigusi piiravaks meetmeks võivad olla ka lapse vanemast eraldamine ja hooldusõiguse täielik äravõtmine esialgse õiguskaitse korras, aga võimalik, et ka muud abinõud, sh on isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamine ajaliselt piiratud (4 päeva, pikendamine 40 päeva), kuid nt ülalnimetatud perekonnaõiguslikes küsimustes on põhiõigusi piiravatel abinõudel üldjuhul ajaliselt piiramata toime. Neil kaalutlustel toetame pigem ühtset regulatsiooni, kus kõigil esialgse õiguskaitse määrustel on ühekordne kaebeõigus. Hagita asjade puhul on ühekordne kaebeõigus põhjendatud ilmselt juhul, kui ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata. Siiski olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb maakohtust erineva määruse (avalduse rahuldamise asemel jätab selle rahuldamata), on kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärasus kaheldav, sest hagita asjades lahendab kohus sisulisi elulisi probleeme samuti nagu hagiasjades. Erinevus on üksnes kohtu aktiivsemas rollis sellise menetluse läbiviimises. Seetõttu toetame kaebeõiguse piiramist hagita asjade puhul üksnes osaliselt, s.o juhul, kui ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata. Arvestades seletuskirja põhjendusi jääb arusaamatuks, mille alusel on välja valitud need hagita asjade määrused, mille peale kaebeõigust piiratakse. Kuna põhjenduste kohaselt piisab diskretsiooniotsuse puhul ühekordsest kaebeõigusest, siis võiks sellest juhindudes piirata ka teistes hagita asjades kaebeõigust, kui ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata. Eelnõu seletuskirja järgi jääb mulje, et Riigikohus on valinud välja kõige ebameeldivamad hagita asjad, millega ei soovita tegeleda. Ainuüksi põhjendus, et selliseid määruskaebusi on Riigikohtule suhtelist palju tulnud, ei anna veel alust kaebeõigust piirata ja sätestada ühekordne kaebeõigus mõnes hagita asjas, säilitades samas teistes hagita asjades kahekordse kaebeõiguse. Täiesti vastuvõetamatu on Riigikohtu ettepanek kaotada säte, mis võimaldab ringkonnakohtul teha määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata (resolutiivmäärus), kui ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata ja määruse peale ei saa esitada määruskaebust (§ 667). Selline ettepanek on selges vastuolus nii vaadeldavas eelnõus kui ka ülalnimetatud VTK-s sätestatud kohtumenetluse tõhustamise põhimõttega. Selliselt soovib Riigikohus küll tõhustada oma menetlust ja vähendada oma töökoormust, kuid teha seda ilmselgelt ringkonnakohtute arvel, kus koormus on Riigikohtust kordades suurem. Mööname, et juhul, kui (osades) hagita asjades kaotatakse kahekordne kaebeõigus, siis selliste määruste puhul tuleks ringkonnakohtul teha kirjeldava ja põhjendava osaga määrus sõltumata sellest, kas maakohtu määrus tühistatakse või jäetakse muutmata. Seda eelkõige põhjusel, et neis asjades tehakse menetlust lõpetav määrus sarnaselt hagimenetluse otsusega. Kindlasti ei nõustu me aga sellega, et ka kõik menetluslikud määrused peavad olema tulevikus kirjeldava ja põhjendava osaga. Hetkel aitab nimetatud säte optimeerida töökoormust sellega, et kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus õige, tunnustab ringkonnakohus maakohtu määrust resolutiivmäärusega, ega pea koostama selleks kohtumäärusele kirjeldavat ja põhjendavat osa. Sellega saab säästa ressursse oluliste asjade lahendamiseks. Lisaks ei annaks sellistel juhtudel kirjeldava ja põhjendava osaga määrus võrreldes resolutiivmäärusega erilist lisandväärtust, sest maakohtu määruse põhjendustega nõustudes ei pea ringkonnakohus neid kordama (§ 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659), kuid sellest hoolimata tuleb koostada määruse kirjeldav osa. Kuigi täpseid statistilisi andmeid selle kohta, kui palju määruskaebusi lahendab Tallinna Ringkonnakohus praegu resolutiivmäärustega, ei ole võimalik KIS-ist saada, võib 2(4) see osade kohtunike hinnangul nende enda asju arvestades olla ca 10% kõigist jagatud asjadest (2017. a jagati tsiviilkolleegiumis täiskoormusega kohtuniku kohta ca 160 asja, mis teeb märkimisväärse arvu asju ja märkimisväärse koormuse tõusu). Juhul kui seadusandja otsustab sellisel juhul seadusemuudatuse vastu võtta, vajavad ringkonnakohtud kindlasti lisaressursse ja lahendusi koormuse tõusu vastu. Menetluskulude kindlaksmääramise edasikaebeõiguse piirsumma tõstmine on põhjendatud ja toetame seda. Siiski, arvestades seda, et Tallinna Ringkonnakohtu piirkonnas jäävad harva esimeses kohtuastmes kantud menetluskulud (üldjuhul riigilõiv ja esindajakulud) alla 500 euro, ei ole muudatusel Tallinna Ringkonnakohtu töökoormusele erilist mõju neil juhtudel, kui menetlusosaline kaebab maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale ringkonnakohtule. Soodsam mõju võib olla Riigikohtu piirsumma tõstmisel 2000 euroni, sest see võimaldab keelduda lihtmenetluse asjades kaebust TsMS § 637 lg 2¹ alusel menetlusse võtmast üldjuhul sõltumata sellest, et vaidlustatud on ka menetluskulude jaotus (senine Riigikohtu praktika on selle sätte kohaldamist oluliselt piiranud ja kohustanud ringkonnakohtuid menetlema kõiki lihtmenetluse asju, kus menetluskulude hüvitis on suurem kui piirmäär (seni 200 eurot)). Siiski ei ole lihtmenetluse asjade osakaal Tallinna Ringkonnakohtu piirkonnas kuigi suur. Seejuures tuleb Riigikohtu juhiste järgi ka menetlusse võtmisest keeldumise määrust piisavalt põhjendada. Lisaks juhime tähelepanu sellele, et § 477 lg-t 4 tuleks täiendada järgmise lausega: „Kui kohus parandab käesoleva paragrahvi alusel vea määruses, mille peale ei saa esitada määruskaebust, siis ei saa ka vea parandamise määruse peale edasi kaevata.“ 2. TMS § 13 lg 1 ja § 14 muutmine Taunimisväärne on asjaolu, et endiselt koostatakse kobareelnõusid, kus ühe seaduse muutmise varjus muudetakse olulisi materiaalõiguse norme. Juhime tähelepanu sellele, et TMS-i muutmine mõjutab oluliselt suurt osa ühiskonnast (enamus abikaasasid on kas PKS-i rakendussätete või valiku tõttu varaühisuse varasuhtes ning nad kõik võivad potentsiaalselt sattuda täitemenetluse subjektiks). Seetõttu ei tohiks sellise eelnõu koostamine ilma mõjuanalüüsita head seadusloome tava arvestades lubatav olla. Lisaks eelnevale ei ole muudatus ka sisuliselt põhjendatud. Asjaolu, et Riigikohus on leidnud, et täitemenetluses võiks kaaluda lahusvara eelduse laiendamist, ei tähenda seda, et täitemenetluses tuleks eeldada võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekut ühisvara arestimiseks, müügiks ja sellele sissenõude pööramiseks. Selline regulatsioon on võlgnikuks mitteolevale abikaasale äärmiselt kahjulik ning liigselt võlausaldaja kasuks tasakaalust väljas. Mõistlik oleks kaaluda Riigikohtu lahendis märgitu kohaselt siiski lahusvara eelduste laiendamist selliselt, et just võlgniku nimel oleva vara puhul eeldatakse selle lahusvara hulka kuulumist või teise abikaasa nõusolekut. Mingil juhul ei ole aga põhjendatud kogu ühisvarale sellise eelduse kehtestamine ning üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa sissetuleku ja pangakonto välistamine. Lisaks tuleks võimaluse korral vältida nõusoleku eelduse konstruktsiooni. Perekonnaõiguses ei ole tänaseni päris selge selliste eelduste tegelik tähendus ja ümberlükkamise võimalus. Kuigi seletuskirja järgi saab abikaasa esitada vastuväite, ei ole selge ka sellise vastuväite tähendus, st kas piisab vastuväite esitamisest, et lükata eeldus ümber, või on abikaasal vaja tõendada midagi enamat. Ühtlasi on küll seletuskirjas selgitatud, et vastuväite esitamise korral võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist, kuid sättest sellist regulatsiooni ei nähtu, et saab vastuväite esitada, sh kes, millise aja jooksul ja millise vastuväite esitada saab. 3(4) Neil põhjustel ei toeta me sellisel kujul ja ilma mõjuanalüüsita TMS-i muutmist, kuigi täitemenetluse tõhustamist viisil, mis siiski arvestab piisavalt võlgnikuks mitteoleva abikaasa huvidega, tuleks ilmselt toetada. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 4(4)