Vastus TsÜS-i, VÕS-i ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu osas

Justiitsministeerium Teie 15.12.2017 nr [email protected] Meie 14.01.2018 nr 10-3/177 Seaduseelnõu osas seisukoha esitamine Täname võimaluse eest esitada seisukoht tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu osas. Tallinna Ringkonnakohus analüüsis eelnõuga kavandatavaid muudatusi ja sellega kaasnevaid tagajärgi. Muudatusi arutati tsiviilkolleegiumi kohtunike nõupidamisel. Tallinna Ringkonnakohus leiab, et eelnõu ei saa toetada ja selle edasisest menetlemisest tuleb loobuda. Eelnõuga soovitakse eristada kahju õigusvastasest tekitamisest tulenenud ja kriminaalmenetluse raames tsiviilhagiga esitatud nõudeid kõikidest ülejäänud jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõuetest. Selline eristamine võib arvestatava tõenäosusega osutuda põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtte vastaseks ning seega põhiseaduse vastaseks. Eelnõu seletuskirjast ega mujalt ei nähtu, et Justiitsministeerium oleks analüüsinud eelnõuga kavandatavate muudatuste vastavust võrdse kohtlemise põhimõttega. Põhiseaduse § 32 järgi on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandina põhiseaduse tähenduses, mis põhiseaduses sätestatud kaitse alla läheb, käsitletakse lisaks tsiviilõiguslikule omandile ka mh näiteks nõudeõigusi. Nõude aegumine kujutab endast sellest tulenevalt omandipõhiõiguse riivet. Igal nõude omajal, sõltumata sellest, millisel konkreetsel tsiviilõiguslikul alusel on nõue rahuldatud või millise kohtumenetluse raames on nõue tunnustamist leidnud, on õigus võrdsele kohtlemisele ja võrdsele kaitsele. Need nõuete omajad, kes esitavad oma nõuded lepingulisel alusel, rikastumisõiguse alusel, käsundita asjaajamise õiguse alusel, asjaõiguslikul alusel, perekonna- või pärimisõiguslikul alusel või ühinguõiguslikul alusel, ei vääri väiksemat kaitset ja ei pea kannatama seetõttu halvemat kohtlemist võrreldes nende võlausaldajatega, kes rajavad oma nõude kahju õigusvastase tekitamise alusele. Rõhutame, et väga paljudel juhtudel on võimalik ühest elusündmusest tulenev nõue esitada erinevatel alustel. Nii näiteks on tihti võimalik rajada õiguste rikkumisest tulenev nõue nii deliktilisele alusele kui ka rikastumisõiguse rikkumiskondiktsiooni alusele. Tervel real juhtudel on võimalik õiguste rikkumisest tulenev nõue esitada nii lepingulisel kui ka deliktilisel alusel. Puudub põhjus, miks tuleks halvemini kohelda neid võlausaldajaid, kellele on seadusega ette nähtud õiguste kaitsmise võialused, kuid kes ei saa või ei ole Pärnu mnt 7, 15084 TALLINN. Registrikood 74001943. Telefon 628 2784, faks 628 2790, e-post [email protected] www.kohus.ee esitanud oma nõuet deliktilisel alusel või ei ole nõuet esitanud teatud kindla menetlusliigi – kriminaalmenetluse raames. Teisest küljest puuduvad igasugused põhjused, miks tuleks halvemini kohelda neid võlgnikke, kelle suhtes on otsustatud nõue esitada just deliktilisel alusel või kriminaalmenetluse raames. Puudub igasugune põhjus, miks nende isikute puhul peaks aegumistähtaeg olema 250% pikem. Võlgnikud ei saa sattuda oluliselt halvemasse olukorda üksnes seetõttu, et võlausaldaja, kes võinuks esitada nõude ka lepingulisel, rikastumisõiguslikul või muul alusel, esitas selle just deliktilisel alusel. Samuti ei saa isiku positsioon sõltuda sellest, kas isiku suhtes otsustati esitada tsiviilhagi või kas tsiviilhagi otsustati menetleda kriminaalmenetluse raames või väljaspool seda. Eespool kirjeldatud alused, millest peaks Justiitsministeeriumi hinnangul sõltuma see, kas nõude aegumistähtaeg on 250% pikem, on väga paludel juhtudel suvalised ja juhuslikud ning sellistel alustel ebavõrdse kohtlemise ja omandipõhiõiguse erineva kaitse ettenägemine ei saa olla suure tõenäosusega põhiseaduspärane. Oluline on ka see, et eelnõu läheb vastuollu viimastel aastatel Eesti ja Euroopa õiguses toimunud arengutega. Viimasel kümnendil on vastu võetud ja rakendatud nii saneerimisseadus kui ka muud võlakaitse regulatsioonid. Õiguskorras toimunud muudatused on kantud eesmärgist võimaldada võlgnikele mingi aja möödudes võimalus alustada puhtalt lehelt ning anda võlgnikele teatud lootus, et neil on võimalus mingi aja möödudes siiski oma eluga edasi minna. Värske alguse tagamise võimalusest on räägitud ka Euroopa Liidu tasandil. Teadaolevalt ei ole ka Eesti selles osas vastuväiteid esitanud. Kuigi eelnõu väljatöötamisel ei ole koostatud adekvaatseid uuringuid, võib siiski eeldada, et kavandatud muudatused puudutaksid olulisel määral just füüsilisi isikuid. 10 aastat kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumise osas on arvestatava pikkusega periood ning kui juba selle aja jooksul ei ole õnnestunud nõuet täita, võiks tekkida inimestel siiski väljavaade oma eluga edasiminemise võimalusele. 25 aastat on väga arvestatava pikkusega periood ühe inimese elust ning paljudel juhtudel võib see tähendada, et paljud võlgnikud ei tarvitsegi suuta enam oma elus saavutada olukorda, kus nad saaksid jälle iseseisvalt majanduslikult toime tulla. Riigi eesmärk ei peaks olema luua sellist olukorda, kus teatud inimesed teavad, et neil ei olegi enam lootust majandusliku toimetuleku olukorda saavutada. Praegusel kujul ei täitaks eelnõu oma eesmärki ning kaheldav on, kas nõuete või nõuete menetlusliigi kaupa erineva aegumistähtaja kehtestamise korral on võimalik üldse eelnõuga taotletavat eesmärki saavutada. Eespool viitasime sellele, et väga paljudel juhtudel on võimalik samast elusündmusest tulenev nõue rajada väga erinevatele õiguslikele alustele. Oluline on rõhutada ka seda, et kriminaalmenetluses menetletava tsiviilhagi raames saab lisaks deliktilistele nõuetele esitada ka muid kuriteoga seotud nõudeid. See, kas mingit tsiviilnõuet kriminaalmenetluses tsiviilhagina menetletakse, sõltub paljudest asjaoludest, mh sellest, milline seos on nõudel konkreetselt menetletava kuriteoga, kas, kelle suhtes ja millisel viisil võlgniku suhtes kriminaalmenetlust läbi viiakse ja ega ei leita, et tsiviilhagi menetlemine oleks väljaspool kriminaalmenetlust otstarbekam. Kuigi eluliselt on eelnõu lihtsustatud eesmärk arusaadav (eesmärk, et kurjategijate poolt tekitatud kahju hüvitamise nõuded ei aeguks sama kiiresti kui muud nõuded), ei ole seda eesmärki tsiviilõiguse ja kohtumenetluse ning täitemenetluse õiguse olemusest tulenevalt võimalik saavutada. Praegusel juhul läheksid kaks ja pool korda pikema aegumistähtaja alla kõik deliktilised nõuded. Eespool selgitasime, et väga paljude deliktiliste nõuete puhul võiks sama nõude esitada ka muul õiguslikul alusel. Paljud deliktilised nõuded ei ole seotud kuritegude toimepanemisega. Kõikide kurjategijate suhtes esitatavaid nõudeid ei menetleta 2(4) kriminaalmenetluses ning kõiki kurjategijate suhtes esitatavaid nõudeid ei menetleta kriminaalmenetluses. Kehtiv õigus ei erista jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõuete aegumistähtaegasid. Seetõttu ei erista ka kohtud lahendeid tehes seda, millisel õiguslikul alusel nõuded rahuldatakse. Kohus märgib otsuse resolutsioonis üksnes seda, et välja mõista kostjalt hageja kasuks mingi konkreetne rahasumma. Nõude rahuldamise õiguslikku alust kohtuotsuse resolutsioonis ei märgita. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõtte tõttu saab täitemenetluses tähendust omada üksnes kohtulahendi resolutsioon. Kui jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõuete aegumistähtaeg oleks erinev, tuleks hakata iga kohtulahendi koostamisel arvestama sellega, et kunagi 10 või 25 aasta pärast on vaja selgitada, millisel õiguslikul alusel nõue ikkagi rahuldati. Isegi, kui nõude olemuse hindamisel saaks aluseks võtta kohtulahendi põhjendusi, siis paljudel juhtudel (näiteks kui jõustunud kohtulahend on kompromissi kinnitamise kohtumäärus või näiteks maksekäsk või tagaseljaotsus jne) ei märgita nõude rahuldamise õiguslikku alust ka kohtulahendi põhjendavas osas. Kuna nõude esitamisel ei pööra hageja suure tõenäosusega tähelepanu sellele, mis juhtub peale seda, kui vastav nõue rahuldatakse ja kui sellest möödub veel täiendavalt 10 aastat, vaid hagejad pööravad nõude esitamisel tähelepanu eelkõige sellele, millisest nõude alusnormist tulenevaid eeldusi suudavad nad kõige tõenäolisemalt kohtumenetluses esile tuua ja tõendada, ei täidaks käesolev eelnõu suure tõenäosusega ka oma eesmärki. Konkreetse eelnõu seadusena vastuvõtmine muudaks Eesti õiguskorra keerukamaks ja komplitseeritumaks. Selliste eelnõude tagajärjel muutub Eesti õiguskord enam selliseks, mille raames ei ole keskmisel inimesel võimalik ilma kvalifitseeritud õigusabita toime tulla. Selliste tagajärgedega muudatusi õiguskorras tuleb üritada vältida. Selle eelnõu kontekstis on oluline meenutada, et algselt oli kõnealuste nõuete aegumistähtaeg 30 aastat, seejärel viidi vastav tähtaeg 10 aasta peale, nüüd soovib Justiitsministeerium viia aegumistähtaja osade nõuete osas 25-le aastale ning osade nõuete osas tähtaega mitte muuta. Seejuures on nõuete eristamine keerukas ja vastuoluline. Edaspidi tuleks aegumise hindamisel, aegumise kohaldamisel ja selle taotlemisel arvesse võtta mitte üksnes TsÜS § 157 lg-s 11 sätestatud erisusi, vaid ka seda, millisel ajahetkel nõuded on tekkinud vms. See põhjustaks vaieldamatult ja vältimatult segadust seaduste rakendamisel. Kavandatavad muudatused põhjustaksid vaieldamatult ka kohtuvaidluste kasvu, sest 10 ja 25 aastase aegumistähtaja eristamine ei ole eespool toodud põhjustel alati lihtne ja ühene. Justiitsministeeriumil tuleks seista õiguskorra lihtsuse ja selguse eest. Eelnõu osas on oluline rõhutada ka seda, et eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et eelnõu mõjusid oleks kohaselt analüüsitud. Vaieldamatult põhjustab eelnõu eespool kirjeldatud õiguslikku segadust ja rakendamise probleeme. Samas ei ole teada, kas ja kui paljud võlausaldajad on enda nõuete rahuldamisest muudetava aegumistähtaja tõttu ilma jäänud ja juhul kui aegumistähtaeg oleks pikem, siis kas ja millises ulatuses õnnestuks nõudeid täiendavalt realiseerida. Seega ei ole tegelikult teada, kas eelnõul võiks olla tegelikku efekti ja milline see efekt võiks olla. Seetõttu ei saa ka hinnata, põhiseaduse vastasuse probleemid kõrvale jättes, kas muudatustega kaasnev efekt kaaluks üles õiguskorras muudatustega kaasnevad probleemid ja segaduse. Juhime eelnõu koostajate tähelepanu veel ühele rakendussättega seotud probleemile. Kuigi võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 4 räägib ka nõuete tekkimisest, tuleks eelnõu § 2 osas veelkord hinnata, kas nõuete tekkimine on kõige kohasem viis muudatuste rakendamiseks. Nimelt 3(4) soovitakse eelnõuga rakendada muudetavat aegumistähtaega nõuetele, mis tekivad peale 01.07.2018. a. Nõuete puhul kasutatakse materiaalõiguses nõude sissenõutavaks muutumise mõistet. Samas räägib TsÜS § 157 jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõuetest. Selles kontekstis oleks kohane kaaluda, kas siduda muutunud regulatsiooni kohaldumist kohtuotsuste jõustumise ajaga, nagu seda näeb ette TsÜS § 157 lg 2. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 4(4)