Tarbijate võimestamise direktiiv

Andmed algatuse kohta Nimetus EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade vastu ja paremat teavet Eelnõu nr COM(2022) 143 Esitamise kuupäev: 30 .0 3 .2022 Menetluskord EL-is: tavamenetlus SEISUKOHA Valitsusse toomise alus 1. FORMCHECKBOX RK KT S § 152 1 lg 1 p1 - algatuse/teatise reguleerimisala nõuab seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist 2. FORMCHECKBOX RK KT S § 152 1 lg 1 p2 - algatuse/ vastuvõtmisega või teatises toodud meetmete rakendamisega kaasneb oluline majanduslik , sotsiaalne või muu mõju 3. FORMCHECKBOX RK KT S § 152 1 lg 2 - Euroopa Liidu asjade komisjoni või väliskomisjoni nõue 4. FORMCHECKBOX VVS § 20 1 lg 1 - algatuse/teatise reguleerimisala nõuab VV pädevusse kuuluva otsuse vastuvõtmist (määruse vastuvõtmine, muutmine, tühistamine) 5. FORMCHECKBOX VVS § 20 1 lg 2 - seisukoha võtmist algatuse/teatise osas peab oluliseks peaminister või minister (on poliitiliselt oluline või tundlik (Eestis või EL-is)) Valitsusele esitamine Kuupäev 0 8 .0 6 KOK, 1 6 .0 6 VV EL menetluse ajakava Siseriiklik menetlus Vastutav min MK M Kaasatud ministeeriumid KEM, JM, SOM (sisendi andmise tähtaeg 0 1 . 0 6 ) Sotsiaalpartnerid, huvigrupid Kaasata kõik asjasse puutuvad partnerid ja huvigrupid EELNÕU ÜLEVAADE kokkuvõte eelõu sisust ja eesmärkidest Euroopa K omisjon on esitanud ettepaneku ELi tarbijakaitsee normide ajakohastamiseks, et anda tarbijatele rohkem võimalus i aktiivseks osalemiseks roheüleminekus . Uuendatud eeskirjad tagavad, et tarbijad saavad oma tooteid ostes teha teadlikke ja keskkonnasõbralikke valikuid. Tarbijaid tuleb teavitada toodete garanteeritud vastupidavusest. Kui tarbekauba tootja annab garantii kauemaks kui kaheks aastaks, peab müüja selle st tarbija t informeerima . Energiat tarbivate kaupade puhul peab müüja tarbijaid teavitama ka siis, kui tootja ei esitanud teavet kaubandusliku vastupidavusgarantii kohta. Müüja peab esitama ka teavet asjade parand amise kohta, näiteks asjakohastel juhtudel nn parandatavuse skoor i ( reparability score ) või muu olulise remonditea be , mille tootja on kättesaadavaks teinud, näiteks informatsioon varuosade kättesaadavuse kohta või remondijuhendi. Nutiseadmete ning digitaalse sisu ja teenuste puhul tuleb tarbijat teavitada tootja poolt pakutavatest tarkvarauuendustest. Lisaks tugevdavad eeskirjad tarbijakaitset ebausaldusväärsete või valede keskkonnaalaste väidete eest, keelates nn rohepesu ja tarbija te eksitamise toote vastupidavuse osas. Võimalikud sots-maj. mõjud võimalikud õiguslikud muudatused Mõju eelarvele Kommentaarid SEISUKOHAD Eesti seisukoht Teiste riikide seisukohad Kommentaarid Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon Viide: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium / / ; Riigikantselei / / 2-5/22-01110 Resolutsiooni teema: Tarbijate võimestamise direktiiv Adressaat: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi Valitsuse reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgneva algatuse kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli: - Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade vastu ja paremat teavet, COM(2022) 143. EISi toimiku nr: 22-0185 Tähtaeg: 06.06.2022 Adressaat: Justiitsministeerium, Keskkonnaministeerium, Sotsiaalministeerium Ülesanne: Palun esitada oma sisend Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud eelnõu kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu). Tähtaeg: 01.06.2022 Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 16.06.2022 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (08.06.2022) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 06.06.2022. Kinnitaja: Katrin Juhandi, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja Kinnitamise kuupäev: 23.05.2022 Resolutsiooni koostaja: Ann Saks [email protected], 693 5201 EXPLANATORY MEMORANDUM 1. CONTEXT OF THE PROPOSAL 1.1. Reasons for and objectives of the proposal The Trea ty on the Functioning of the European Union (Articles 114 and 169 TFEU) and the Charter of Fundamental Rights (Article 38) require a high level of consumer protection in the E U. EU consumer legislation also contributes to the proper functioning of the single market. It aims to make business-to-consumer relations fair and transparent and ultimately support the welfare of European consumers and the EU economy. This proposal aims at enhancing consumer rights by amending two directives that protect the interest of consumers at Union level : the Unfair Commercial Practices Directive 2005/29/EC and the Consumer Rights Directive 2011/83/EU . More specifically, t he proposal aims to contribute to a circular, clean and green EU economy by enabling consumers to take informed purchasing decisions and therefore contribut e to more sustainable consumption . It also targets unfair commercial practices that mislead consumers away from sustainable consumption choices . Furthermore, it ensures a better and more co nsist ent application of EU consumer rules . The proposal was one of the initiatives set out in the New Consumer Agenda and the Circular Economy Action Plan and follows up on the European Green Deal . Empowering consumers and providing them with cost-saving opportunities is a key building block of th e sustainable product policy framework. This is to be achieved through the improved participation of consumers in the circular economy, in particular by providing better information on the durability and reparability of certain products to consumers before concluding the contract and stepping up the protection of consumers against unfair commercial practices that prevent sustainable purchases, such as : greenwashing practices (i.e. misleading environmental claims) , early obsolescence practices (i.e. premature failures of goods ) , and the use of unreliable and non-transparent sustainability labels and information tools . More precisely , the proposal aims at : P rovi ding information on the existence and length of a producer’s commercial guarantee of durability for all types of goods , or the absence of such guarantee in case of energy-using goods . P roviding information on the availability of free software updates for all goods with digital elements , digital content and digital services . P rovi ding information on the reparability of products, through a repa rability score or other relevant repair information , where available, for all types of goods . Ensuring that traders do not mislead consumers about environmental and social impacts, durability and reparability of products . Ensuring that a trader can make an environmental claim related to future environmental performance only when this involves clear commitments. Ensuring that a trader cannot advertise benefits for consumers that are considered as a common practice in the relevant market . Ensuring that a trader can only compare products, including through a sustainability information tool, if they provide information about the method of the comparison, the products and suppliers covered, and the measures to keep information up to date . A ban on displaying a sustainability label which is not based on a certification scheme or not established by public authorities . A ban of generic environmental claims used in marketing towards consumers , where the excellent environmental performance of the product or trader cannot be demonstrated in accordance with Regula tion (EC) 66/2010 (EU Ecolabel) , officially recognised eco - labelli ng schemes in the Member States , or other applicable Union laws , as relevant to the claim . A ban on making an environmental claim about the entire product , when it actually concerns only a certain aspect of the product . A ban on presenting requirements imposed by law on all products within the relevant product category on the Union market as a distinctive feature of the trader’s offer. A ban of certain practices related to the early obsolescence of goods. These measures are needed to update existing consumer law to ensure consumers are protected and can actively contribute to the green transition. T he Consumer Rights Directive currently requires traders to provide consumers w ith information on the main characteristics of the goods or services. It includes specific information requirements about the existence of the legal guarantee of conformity, as well as additional commercial guarantees. However, as there is no requirement to provide information on the absence of commercial guarantees of durability, the Directive does not incentivise producers sufficiently to provide such guarantees to consumers . Research shows that where consumer products are offered with a commercial guarantee , the information on such commercial guarantees, and the way that consumers are being charged, is often unclear, imprecise or incomplete , making it difficult for consumers to compare between products and to distinguish the commercial guarantee from the (compulsory) legal guarantee . This proposal will address this issue by ensuring that consumers are provided with information on the existence of a commercial guarantee of durability of more than two years, covering the entire good, whenever such information is made available by the producer. Furthermore, the Directive does not contain specific requirements to provide information to consumers on the reparability of goods . Rather , it requires only information on ‘after sale services’ to be provided on a ‘ where applicable ’ basi s . This information , which would help promote the repair of goods and therefore be particularly valuable in helping consumers contribute to a circular economy, is largel y missing at the point of sale . Recent studies show that up to 80% of EU consumers claim to have difficulty in finding information on how easy it is to repair a product . The general rules in the Unfair Commercial Practices Directive on misleading practi ces can be applied to greenwashing practices when they negatively affect consumers , using a case-by-case assessment. However, t here are no specific rules in the Directive or in its Annex I ( the blacklist) defining such practices as unfair in all circumstances. Recent screening of websites by Consumer Protection Cooperation Network authorities to detect misleading environmental claims confirmed there is a need to strengthen the rules to facilitate enforcement in this area. Furthermore, a recent Commission study assessed 150 environmental claims and found that a considerable share (53.3%) of them provide vague, misleading or unfounded information on products’ environmental characteristics across the EU and in a wide range of product groups (both in advertisement as well as on the product) . The s ame situation exists for early obsolescence cases . The lack of specific rules and the need to assess the concrete effects of the practice on consumers makes it difficult to enforce the Directive in this area. This is borne out by the fact that, in their reply to the Open Public Consultation consulted in preparation of this proposal , 76% of respondents mentioned that they had experienced an unexpected failure of a product in the past 3 years . 1.2. Consistency with existing rules Directive (EU) 2019/771 (Sale of Goods Directive) promotes durability of goods through the legal guarantee, which provides certain rights to consumers during a minimum two-year period , which can be extended by Member States under certain conditions . It also provides for conditions under which a producer may offer a commercial guarantee of durability to a consumer . This proposal will increase transparency for consumers as regards commercial guarantees and will thereby also incentiv ise producers to offer commercial guarantees of durability longer th a n two years by obliging traders to provide information at the point of sale on the existence ( or absence in the case of energy-using goods ) and length of the commercial guarantee s of durability provided by producers . B oth the Sale of Goods Directive and the Digital Content Directive ensure consumers are supplied with software updates so that a product remains in conformity for the duration of the contract , or alternatively for a period of time which the consumer might reasonably expect . However, the comparability of product s at the point of sale based on the availability of software updates is not addressed. This proposal will provi de for an obligation to inform consumers before concluding the contract on the existence of software updates and the period for which the p roducer commits to provide them , when this information is provided by the producer . When there is already a commercial guarantee of durability offered for longer than two years , the information obligation for traders only remains for software updates when the duration is longer than the duration of the commercial guarantee of durability , to avoid unnecessary information for consumers . As this proposal amends existing EU consumer law d irectives, its provisions will be able to rely on the full spectrum of enforcement mechanisms in existing EU consumer law , recently strengthened by the Better enforcement and modernisation Directive , the Representative Actions Directive and the revised C onsumer P rotection C ooperation Regulation . 1.3. Consistency with other EU policies With the exception of certain derogations, t he two consumer law directives amended by this proposal , apply across all economic sectors. Due to their general scope, they apply to many aspects of business-to-consumer transactions that may also be covered by other , more specific EU legislation in different areas . The interplay between the different instruments of Union law is regulated by the lex specialis principle. Under this principle, the general consumer law directives apply when ever the relevant aspects of business-to-consumer transactions are not regulated by more specific provisions of EU law. Thus, the general consumer law directives work as a ‘safety net’, ensuring that a high level of consumer protection can be maintained in all sectors, complementing and filling gaps in sector-specific Union law. Two other EU-level initiatives would complement this proposal : the Green Claims i nitiative and the S ustainable Products i nitiative . The objective of the Green Claims initiative will be to introduce further requirements in relation to environmental claims made about products and organisations , both when made by businesses towards consumers and by businesses towards other businesses . The Sustainable Products initiative (SPI) build s on the current Eco-design Directive in order to introduce sustainability requirements for products sold in the EU . The three initiatives are mutually consistent and complementary. 2. LEGAL BASIS, SUBSIDIARITY AND PROPORTIONALITY Legal basis Consumer protection falls within the joint remit (‘shared competence ’) of the EU and its m ember countries . As stipulated in Article 169 of the Treaty on the Functioning of the E U (TFEU) , the EU must help protect the economic interests of consumers and promot e their right to information and education , to safeguard their interests. This proposal is based on Article 114 which in accordance with Article 169 (2)(a) is the legal basis for adoption of measures that contribute to attainment of objectives of Article 169 in the context of the completion of the internal market . In addition to pursuing single market and consumer protection objectives, the proposal will also pursue a high level of environmental protection by unlocking opportunities for the circular, clean and green economy. As these environmental benefits are complementary to the primary objectives of consumer protection and completion of the single market, Article 114 TFEU on internal market completion, with due regard to Article 169 TFEU remain s the appropriate legal basis . Subsidiarity (for shared competence) This proposal amends EU consumer protection rules, whose adoption has been deemed necessary and in line with the principle of subsidiarity. A better functioning single market cannot be achieved by national laws alone. EU consumer protection rules become increasingly relevant as the single market deepens, and the number of EU consumer transactions increases between Member States. The problems addressed by these proposed amendments are EU -wide problems with the same causes . Therefore , only action taken at EU level will be effective. Within the EU, the volume and intensity of cross-border trade are high enough to make the efficient functioning of the single market vulnerable to inconsistent — or even merely divergent — policy choices by Member States. Moreover, traders can reach consumers across Member States' borders. This can create problems that national lawmakers and regulators are ill placed to address adequately by acting alone . In the absence of EU-level action, n ational initiatives, while bringing certain benefits to consumers and the national markets , could lead to a fragmentation of the s ingle m arket, in turn bringing legal uncertainty and raising compliance costs. Directive 2005/29/EC ensures full harmonisation of national rules on unfair commercial practices that harm consumers' economic interests. Directive 2011/83/EU in principle provides full harmonisation of rules on pre-contractual information requirements . Any n ew national legislation within the scope of these Directives would go against the fully harmonised legal framework . This proposal helps alleviate the difficulties faced by national authorities in enforcing the existing principle-based rules in Directive 2005/29/EC in such complex areas as misleading environmental claims , early obsolescence practices and non-transparent sustainability labels and sustainability information tools . By specifying further when and how such practices would qualify as unfair, it would increase the effectiveness of consumer protection within the EU. This proposal also amends Directive 2011/83/EU by requiring traders to provide information on the durability and reparabili t y of products before concluding a contract , to ensure consumers can make better - informed purchasing choices. This will ensure consumers can benefit from such information w hen buying products in the single market . Proportionality The measures in the proposal are proportionate to the objectives of enabling informed purchasing decisions by consumers , to promote sustainable consumption, eliminat e unfair commercial practices by traders that cause damage to the sustainable economy and lead consumers away from sustainable consumption choices, and ensuring a better and more consistent application of EU consumer protection rules . The requirement to provide information about the presence of a producer’s commercial guarantee of durability of more than two years is only needed when a producer makes this information available to the trader. Moreover, for energy - using goods, consumers should also be informed of the fact that the producer has not made that information available. T raders are only subject to this requirement in relation to energy - using goods for which durability can be reliably estimated and about which consumers are mostly interested to receive this information . For goods with digital elements, the provision of information about available software updates is required only when updates are supplied for a period longer than the period covered by the producer’s commercial guarantee of durability, and when such information is provided to the trader by the producer. Furthermore, such information should only be provided in case of a single act of supply of the digital elements in question. For digital services and digital content, the provision of information about available software updates is required only when such information is provided to the trader by the provider when the provider is different from the trader. Furthermore, such information should only be provided in case of a single act of supply of the digital service or content in question. P rovi ding information on the reparability of products through a reparability scor e or other relevant repair information is required at the point of sale only i f a reparability score is already established for that product under EU law , or whenever other relevant repair information is made available by the producer. T raders are not obliged to inform consumers at the point of sale if no such information is available . The ban on generic environmental claims used in marketing towards consumers is expected to bring significant benefits for consumers while limiting the burden on traders. Traders are allowed to make generic environmental claims in cases where the excellent environmental performance by products or traders can be demonstrated in accordance with Regulation (EC) 66/2010 (EU Ecolabel), by officially recognised eco - labelling schemes in the Member States in accordance with Article 11 of Regulation (EC) 66/2010, or in accordance with other applicable Union laws. The ban on making an environmental claim about the entire product when it actually concerns only a certain aspect of the product is also expected to bring significant benefits for consumers while clarifying the rules for traders , ensuring a level playing field among them. It will allow traders to continue to make environmental claims about a certain aspect of a product as long as it is made clear to the consumer that the claim relates to a certain aspect and not to the whole product. The b an o n practices related to the early obsolescence of products is targeted at specific and well defined existing practices and aims at ensuring legal certainty for traders and facilitat ing enforcement, as enforcement authorities will not be required to prove th at a product has been designed for early obsolescence, with the intention of stimulating the purchase of a new model . Choice of instrument As this proposal amends two existing Directives, the most appropriate instrument is a directive. 3. RESULTS OF EX-POST EVALUATIONS, STAKEHOLDER CONSULTATIONS AND IMPACT ASSESSMENTS Ex-post evaluations/fitness checks o n existing legislation In 2017, the EU Consumer and Marketing Law and the Consumer Rights Directive underwent a f itness c heck and evaluation, respectively. The findings from this exercise pointed primarily to the need to improve awareness and enforcement of the rules and opportunities for consumers to seek redress, to make the best of the existing legislation , and highlighted a limited range of necessary changes due to digitalisation. Given the focus on enforcement and digitalisation, there were no specific conclusions o n the contribution of EU consumer law to sustainable consumption, an issue which gained further political prominence some years later with the announcement of the European Green Deal. Nevertheless, whenever possible and relevant, this instrument draws on the findings and conclusions collected in th e 2017 exercise . Stakeholder consultations In preparing this proposal, the Commission consulted with stakeholders via: a feedback mechanism on the i nception impact assessment ; an online public consultation; targeted consultations with key stakeholders , consisting of about 150 in-depth interviews wi th the main groups concerned by the initiative: national authorities, EU and national business associations and EU and national consumer associations; computer-assisted telephone interview s with over 1 0 0 companies ; a n online consumer survey of almost 12 000 consumers in all EU countries ; four expert workshops with different stakeholder groups . The online Open Public Consultation Th is open public consultation found that verify ing the reliability of environmental claims about products was the biggest obstacle to improve d consumer participation in the green transition and towards more sustainable consumption behaviour . C onsumer organisations were more likely than business associations to identify this as an obstacle . Most respondents had experienced the unexpected failure of a product in the last three years. I C T products were identified as most problematic, followed by small household appliances and clothing and footwear. ‘Information about the reparability of the product’ was identified as the option most likely to enable consumers to choose more sustainable products and participate in the circular economy. This was strongly favoured by public authorities and citizens, but not by companies/business organisations, who instead favoured the provision of ‘ i nformation on the product’s life-cycle environmental and climate footprint ’. This was also rated as the second-best option overall. Providing better information on products’ durability/lifespan was identified as the best option to empower consumers in the green transition. This was strongly favoured by consumer organisations and citizens, but not by company/business organisations or business associations, who favoured ‘ r aising awareness about the role of consumers on circular economy and green transition ’. T argeted consultation In this consultation – conducted to expand on the feedback collected i n the online Open Public Consultation, a lmost all stakeholders (except those representing industry) agreed with the view that consumers are not given, or do not have sufficient access to information on (i) products’ environmental impact , (ii) the lifespan of goods , (iii) product-specific features that may lead to early failure , and (iv) the availability of repair services spare parts and software updates/upgrades. Most consumer organisations considered that consumers are subjected to ‘greenwashing’ and that ‘premature obsolescence’ occurs to some extent . R epresentatives from industry tended to disagree. The proliferation of sustainability labels was also identified as a problem by most stakeholder groups. C omputer-assisted telephone interview survey M anufacturers and retailers were asked to indicate the scale of impact and cost of introducin g various legal requirements on their organisation . The responses for each requirement were as follows: ‘ Provide information on aspects in the product’s design that can cause its early failure ’ would have the biggest impact and would be most costly. ‘ Stronger consumer protection against planned (intentional) obsolescence practices ’ would have the lowest impact ‘ Obligation to provide information on the duration of the commercial guarantee for all products ’ and the ‘ Obligation to expressly inform the consumer that no commercial guarantee of durability is provided for the given product ’ would be least costly. O nline consumer survey The survey found that consumers a ppear to be open to participating in the green transition. Most respondents were unwilling to pay for information (e.g. via an app) on the durability and reparability of ‘durable goods’. Around half of respondent s said they were willing to pay extra on top of the initial price for a product that lasts longer without having to be repaired , and a similar proportion said they were willing to pay extra for an identical product that lasts longer with minor/reasonable repairs. An even larger share said they were willing to pay extra for an identical product covered by a commercial guarantee that would cover the cost of repairs. The ‘ Perceived higher price of environmentally-friendly products ’ was identified as the main obstacle that prevents consumers from adopting more sustainable behaviours and ‘ Providing better information on products’ durability/lifespan ’ and ‘ Providing better consumer information on the life-cycle environmental and climate footprint of the product ’ were identified as the most effective options to help consumers choose more environmentally sustainable products. Expert workshops 1 st workshop C ollected views on the extent of the problems and examples of effective action . It validated many of the findings from the other strands of consultation. It was largely agreed that greenwashing occurs and that information on product durability can be difficult to obtain. Doubts were raised that products are intentionally designed to fail early. 2 nd w orkshop C ollect ed views of industry associations on how digital means can be used to provide product information. It highlighted some of the opportunities that digital tools (e.g. QR codes, e-labels) offer for conveying mandatory product information and simplifying product labels. It also highlighted some of the challenges, particularly for SMEs who may need financial support to implement these tools and for vulnerable consumers who do not have access to, or who cannot use, them. 3 rd workshop C ollect ed feedback on possible options to address the various problem s . The workshop participants reiterated many of the same points that were raised in the previous consultation activities and confirmed support for certain policy options under examination . 4 th workshop C ollected the view s of consumer protection enforcement authorities (CPC authorities) on enforcement challenges. Participants highlighted the difficulty of proving intent with regard to planned obsolescence. Public authorities noted that they lack technical expertise to be able to enforce environmental claims, and were divided on whether enforcement of the current rules in the Unfair Commercial Practices Directive is effective. Impact assessment This proposal is based on an i mpact a ssessment . The Commission’s Regulatory Scrutiny Board (RSB) first issued a negative opinion ( with comprehen sive comments ) on 5 February 2021 . After a significant revision of the initial draft, the RSB provided a positive opinion with further comments on 17 September 2021 . Annex I of the impact assessment explains how the RSB comments were addressed. The impact assessment identifies two problems divided into a number of sub-problems. The two problems identified are: (1) Consumers lack reliable information at the point of sale to make environmentally sustainable consumption choices . (2) Consumers face misleading commercial practices related to the sustainability of products . Problem 1 is further broken down into the sub-problems: 1.1) Lack of reliable information on the environmental characteristics of products 1.2) Lack of reliable information on the lifespan of goods 1.3) Lack of reliable information about products’ reparability Problem 2 is further broken down into the sub-problems: 2.1) Consumers are sold products that do not last as long as they could or consumers expect (“early obsolescence”) 2.2) Consumers are faced with unclear or poorly -substantiated environmental claims (‘greenwashing’) from companies 2.3) Consumers are faced with sustainability labels and digital information tools that are not always transparent or credible . A number of policy options were considered for each individual sub-problem . On the basis of a multi-criteria analysis , complemented by a (partial) c ost- b enefit a nalysis, and a qualitative assessment of the proportionality of the various options considered, a combination of five preferred policy options were proposed to address these problems: (1) P rovi ding information on the existence or absence of information about the existe nce of a producer’s commercial guarantee of durability and of the period of time during which free software updates are provided (to address sub-problem 1.2) (2) Providing a reparability score , or other relevant repair information , where applicable / available (to address sub-problem 1.3) (3) B an o n certain identified practices associated with early obsolescence (to address sub-problem 2.1) (4) B an o n unfounded gener ic or vague environmental claims and setting criteria for assessing the fairness of environmental claims to ensure their transparency and credibility towards consumers (to address sub-problem 2.2) (5) S etting criteria for assessing the fairness of sustainability labels and digital information tools , to ensure the y are transparen t and credib le for consumers (to address sub-problem 2.3) S ub-problem 1.1 ( l ack of reliable information on products’ environmental characteristics ) I t was considered that introduc ing mandatory information requirements on environmental characteristics would best be done by sectoral legislation, as the characteristics in question differ significantly according to product category. The impact assessment therefore did not propose a preferred policy option to address this sub-problem. S ub-problem 1.2 ( l ack of reliable information on the lifespan of goods ) T he preferred option would ensure consumers are better informed about the durability of the goods they purchase, as the producer’s commercial guarantee of durability is an excellent proxy for the durability of the good . Furthermore, the obligation on traders to inform the consumer about the length of the guarantee, or the absence of a guarantee i f that is the case, would stimulate traders to compete on the provision and length of such guarantees, thus indirectly stimulating the manufacturing of products with a longer lifespan. Another option considered to address this sub-problem was an o bligation to inform consumers about the expected lifespan of goods . However this was not selected as it was not deemed feasible to calculate an expected lifespan in a standardised manner for all the product types in scope. S ub-problem 1.3 ( l ack of reliable information about products’ reparability ) The preferred policy option would ensure consumers will receive reliable information at the point of sale about the reparability of a good in the form of a reparability score, if one exist s for that particular product category and is mandated under Union law . If no such reparability score is applicable or available, this option would ensure consumers are provided with other relevant repair information ( where available ) , such as the availability of spare parts ( including a procedure for ordering them ) or repair manual s . S ub-problem 2.1 ( products not last ing as long as they sh ould ) The preferred option would ensure consumers are better protect ed against from goods or services being marketed without disclosing that they have been designed to become obsolete earlier than the consumer might expect. The designation of specific practices as constituting ‘ early obsolescence practices ’ will facilitate the enforcement work of consumer protection authorities. Another option considered to address this sub-problem was collectin g evidence on early failures of products identified by authorised bod ies . However this option was not selected as it was not deemed likely to bring significant benefits to consumers. S ub-problem 2.2 ( unclear or unfounded environmental claims ) T he preferred option would ensure consumers are protected from greenwashing , since a certain standard will need to be met by those making such claims. It would also facilitate enforcement by consumer protection authorities. S ub-problem 2.3 ( unclear/unfounded sustainability labels / digital information tools ) The preferred option would ensure consumers are protected from being misled by such labels and tools. Another option considered to address this sub-problem was p re-approval f or sustainability labels and digital information tools via an EU body . However this option was not selected as the burden on traders was deemed to be disproportionate. The combination of the preferred policy options is expected to increase consumer welfare by at least EUR 12.5 – 19.4 billion over a 15 year period (around EUR 1 billion per year on average) . It will also bring benefits to the environment, with a partial estimation of the total saved CO2e of 5 - 7 MtCO2e over a 15 year period . At the same time, businesses will have to adjust, which is expected to cost between EUR 9.1 – 10.4 billion . This represents an average one off cost per company of between EUR 556 - 568 , followed by an annual recurrent cost of between EUR 64 - 79 for the period covered. On the other hand, businesses will also experience very important benefits related to level playing field as businesses that currently mislead consumers would have to align their practices with those that are truly sustainable. The enforcement of the preferred options on the part of public administrations is expected to cost on average about EUR 44 0 000 – 500 000 per year per Member State. In order to ensure full coherence with other Commission initiatives in preparation, it was decided that some of the elements of the preferred policy options selected in the impact assessment to tackle sub-problem 2.2 ( unclear or unfounded environmental claims ) and sub-problem 2.3 ( unclear/unfounded sustainability labels / digital information tools ) will not be implemented via this initiative but via the other initiatives . Regulatory fitness and simplification The fitness check report published in 2017 showed that the general EU consumer legislation is not particularly burdensome, either in absolute terms or when compared to other areas of EU regulation . Therefore, given the benefits of EU legislation in protecting consumers and facilitating the s ingle m arket, these evaluations identified only a limited scope f or burden reduction. Given the focus on enforcement and digitalisation , there were no specific conclusions about the contribution made by EU consumer law to sustainable consumption. Nevertheless, whenever possible and relevant, this instrument draws on the findings and conclusions collected in that exercise. Fundamental rights The proposal is in accordance with Article 38 of the Charter of Fundamental Rights , according to which the EU must ensure a high level of consumer protection. This will be ensured by (a) improv ing the reliability of durability and reparability information provided at the point of sale , and (b) address ing misleading commercial practices related to greenwashing and the use of unreliable and non-transparent sustainability labels and sustainability information tools , and early obsolescence . The clarification of what constitutes an unfair commercial practice as regards the making of environmental claims and the use of sustainability labels and sustainability information tools, and early obsolescence, will contribute to the implementation of Article 16 of the Charter, which guarantees the freedom to conduct a business in accordance with Union law a nd national laws and practices. Finally, by empowering consumers to make more environmentally sustainable purchasing decisions, the proposal respects the right to a high level of environmental protection and the improvement of the quality of the environment , set out in Article 37 of the Charter. 4. BUDGET IMPLICATIONS There are no consequences for the EU budget. 5. OTHER ELEMENTS Implementation plans and monitoring, evaluation and reporting arrangements The Commission will submit a report on the application of this Directive to the European Parliament and to the Council no later than 5 years after its adoption . This report will assess the application of the Directive . Explanatory documents (for directives) As the proposal introduces specific amendments to two existing directives, Member States should either provide the Commission with the text of the specific amendments to national rules or, in the absence of such amendments, explain which specific national law provision already implements the amendments provided in the proposal. Detailed explanation of the specific rules in the proposal Article 1 - Amendments to Directive 2005/29/EC Article 1 of the proposal amends Directive 2005/29/EC by updating the list of product characteristics about which if a trader deceives a consumer it can be considered a misleading action . Two new commercial practices are also included in the list of actions which are to be considered misleading if they cause or are likely to cause the average consumer s to take a transactional decision that they would not have otherwise taken . One new item is added to the list of information to be regarded as material in the case of specific commercial practice s, the omission of which may cause the commercial practice in question to be regarded as misleading. Furthe r more, the list of commercial practices which are considered unfair in all circumstances is extended to practices associated with the early obsolescence of products and greenwashing. The list of product characteristics about which a trader should not deceive a consumer in Article 6(1) of Directive 2005/29/EC is amended to include ‘environmental or social impact , ‘durability’ and ‘reparability’ . As regards the commercial practices to be considered misleading actions if they cause or are likely to cause the average consumer s to take a transactional decision that they would not have otherwise taken , two additional practices are added in Article 6(2) of Directive 2005/29/EC : making an environmental claim related to future environmental performance without clear, objective and verifiable commitments and targets and a n independent monitoring system. advertising benefits for consumers that are considered as a common practice in the relevant market. In Article 7 of Directive 2005/29/EC, t he list of information to be regarded as material in the case of specific commercial practice s, the omission of which may cause the commercial practice in question to be regarded as misleading, is extended to include the following item: w here a trader provides a service which compares products , including through a sustainability information tool, information about the method of the comparison, the products which are the object of the comparison and the suppliers of those products, and the measures to keep information up to date shall be regarded as material . The ten additional commercial practices added to Annex I of Directive 2005/29/EC which are to be considered unfair in all circumstances are: Displaying a sustainability label which is not based on a certification scheme or not established by public authorities. Making a generic environmental claim for which the trader is not able to demonstrate recognised excellent environmental performance relevant to the claim . Making an environmental claim about the entire product when it actually concerns only a certain aspect of the product. Presenting requirements imposed by law on all products in the relevant product category on the Union market as a distinctive feature of the trader’s offer. Omitting to inform the consumer that a software update will negatively impact the use of goods with digital elements or certain feature of those goods even if the software update improves the function of other features. Omitting to inform the consumer about the existence of a feature of a good introduced to limit its durability. Claiming that a good has a certain durability in terms of usage time or intensity when it does not. Presenting products as allowing repair when they do not or omitting to inform the consumer that goods do not allow repair in accordance with legal requirements. Inducing the consumer into replacing the consumables of a good earlier than for technical reasons is necessary . Omitting to inform that a good is designed to limit its functionality when using consumables, spare parts or accessories that are not provided by the original producer . Article 2 – Amendments to Directive 2011/83/EU Article 2 of the proposal amends Directive 2011/83/EU as regards the pre-contractual information to be provided to consumers when concluding distance and off-premises contracts as well as contracts other than distance or off-premises contracts , in particular in regard to information on the durability and reparability of goods . It also amends the Directive as regards the information of which consumers are to be made aware directly before placing their order, in the case of distance contracts to be concluded by electronic means. As regards the pre-contractual information to be provided to consumers when concluding contracts other than distance or off-premises contracts, six additional items are added to the list un d er Article 5 (1) of Directive 2011/83/EU , which compris es the information to be provided to the consumer in a clear and comprehensible manner. These six additional items consist of : information on the existence and length , of a producer’s commercial guarantee of durability for all types of goods, when this information is made available by the producer ; information that no information has been provided by the producer about the existe nce of a producer’s guarantee of durability for energy-using goods ; the existence and length of the period during which the producer commits to providing software updates for goods with digital elements ; the existence and length of the period during which the provider commits to providing software updates for digital content and digital services ; the reparability score of the good as applicable under Union law ; other repair information, should no reparability score be available at Union level – such as information on the availability of spare parts and a repair manual. As regards the pre-contractual information to be provided to consumers when concluding distance and off-premises contracts , the same six items are added to the list un d er Article 6(1) of Directive 2011/83/EU ( information to be provided to the consumer in a clear and comprehensible manner ) . As regards the information consumers are to be made aware of directly before placing their order, in the case of distance contracts to be concluded by electronic means, information on the existence and length ( or that no such information has been provided , in the case of energy-using goods ) of a producer’s commercial guarantee of durability is added to the list of such information to be provided under Art 8 (2) of Directive 2011/83/EU. 2022/0092 (COD) Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL amending Directives 2005/29/EC and 2011/83/EU as regards empowering consumers for the green transition through better protection against unfair practices and better information (Text with EEA relevance) THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION, Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union, and in particular Article 114 thereof, Having regard to the proposal from the European Commission, After transmission of the draft legislative act to the national parliaments, Having regard to the opinion of the European Economic and Social Committee , Acting in accordance with the ordinary legislative procedure, Whereas: (1) In order to tackle unfair commercial practi c es which prevent consumers from making sustainable consumption choices, such as practices associated with the early obsolescence of goods, misleading environmental claims (“greenwashing”), non-transparent and non-credible sustainability labels or sustainability information tools , specific rules should be introduced in Union consumer law. This would enable national competent bodies to address th o se practices effectively . By ensuring that environmental claims are fair, consumers will be able to choose products that are genuinely better for the environment than competing products . This will encourage competition towards more environmentally sustainable products, thus reducing negative impact on the environment. (2) Th ose new rules should be introduced both through amending Article s 6 and 7 of Directive 2005/29/EC of the European Parliament and of the Council relating to those commercial practices which are to be considered misleading, and therefore prohibited, on the basis of a case-by-case assessment, and through amending Annex I to Directive 2005/29/EC with the addition of specific misleading practices which are in all circumstances consi dered unfair, hence prohibited. (3) I n order to deter traders from deceiv ing consumers as regards the environmental or social impact , durability or reparability of their product s , including through the overall presentation of the product s , A rticle 6(1) of Directive 2005/29/EC should be amended by adding the environmental or social impact , durability and reparability of the product to the list of the main characteristics of the product in respect of which the trader ’s practices can be considered misleading , following a case-by-case assessment . Infor mation provided by traders on the social sustainability of products, such as working conditions, charity contributions or animal welfare, should not mislead consumers either. (4) E nvironmental claims, in particular climate-related claims , increasingly relate to future performance in the form of a transition to carbon or climate neutrality, or a similar objective , by a certain date. Through such claims, traders create the impression that consumers contribute to a low-carbon economy by purchasing their products. T o ensure the fairness and credibility of such claims , Article 6(2) of Directive 2005/29/EC should be amended to prohibit such claim s , following a case-by-case assessment , when they are not supported by clear, objective and verifiable commitments and targets given by the trader . Such claims should also be supported by a n independent monitoring system to monitor the progress of the trader with regard to the commitments and targets . (5) Another potentially misleading commercial practice which should be added to the specific practices targeted by Article 6(2) of Directive 2005/29/EC is advertising benefits for consumers that are actually a common practice in the relevant market. For example, if the absence of a chemical substance is a common practice in a specific product market, its promotion as a distinctive feature of the product could constitute an unfair commercial practice . (6) Comparing products based on their environmental or social aspects, including through the use of sustainability information tools, is an increasingly common marketing technique. In order to ensure that such comparisons do not mislead consumers, Article 7 of Directive 2005/29/EC should be amended to require that the consumer is provided with information about the method of the comparison, the products which are the object of comparison and the suppliers of those products, and the measures to keep information up to date. This should ensure that consumers make better informed transactional decisions when using such services. The comparison should be objective by, in particular, comparing products which serve the same function, using a common method and common assumptions, and comparing material and verifiable features of the products being compared. (7) T he displaying of sustainability labels which are not based on a certification scheme or not established by public authorities sh ould be prohibited by including such practices in the list in Annex I to Directive 2005/29/EC . The certification scheme should fulfil minimum transparency and credibility conditions . The displaying of sustainability labels remains possible without a certification scheme where such label s are established by a public authority , or in case of additional forms of expression and presentation of food in accordance with Article 35 of Regulation (EU) No 1169/2011 . This rule complements point 4 of Annex I to Directive 2005/29/EC which prohibits claiming that a trader, the commercial practices of a trader, or a product has been approved, endorsed or authorised by a public or private body when it has not, or making such a claim without complying with the terms of the approval, endorsement or authorisation. (8) In cases where the displaying of a sustainability label involves a commercial communication that suggests or creates the impression that a product has a positive or no impact on the environment, or is less damaging to the environment than competing products, that sustainability label also should be considered as constitut ing an environmental claim. (9) Annex I to Directive 2005/ 2 9/EC should also be amended to prohibit making generic environm e ntal claims without recognised excellent environmental performance which is relevant to the claim . Examples of such generic environmental claims are ‘environmentally friendly’, ‘eco-friendly’, ‘eco’, ‘green’, ‘nature’s friend’, ‘ecological’, ‘environmentally correct’, ‘climate friendly’, ‘gentle on the environment’, ‘carbon frie ndly’, ‘carbon neutral’, ‘carbon positive’, ‘climate neutral’, ‘energy efficient’, ‘biodegradable’ , ‘bio based’ or similar statements, as well as broader statements such as ‘conscious’ or ‘responsible’ that suggest or create the impression of excellent environmental per formance . Such generic environmental claims should be prohibited whenever there is no excellent environmental performance demonstrated or whenever the specification of the claim is not provided in clear and prominent terms on the same medium, such as the same advertising spot, product’s packaging or online selling interface . For example, the claim ‘biodegradable’ , referr ing to a product, would be a generic claim, whilst claiming that ‘ t he packaging is biodegradable throu gh home composting in one month’ would be a specific claim, which does not fall under this prohibition . (10) E xcellent environmental performance can be demonstrated by compliance with Regulation (EC) No 66/2010 of the European Parliament and of the Council , or officially recognised ecolabelling schemes in the Member States , or compliance with top environmental performance for a specific environmental aspect in accordance with other applicable Union laws , such as a class A in accordance with Regulation (EU) 2017/1369 of the European Parliament and of the Council . The excellent environmental performance in question should be relevant to the claim. For example, a generic claim ‘energy efficient’ could be made based on excellent environmental performance in accordance with Regulation (EU) 2017/1369. By contrast , a generic claim ‘biodegradable’ could not be made based on excellent environmental performance in accordance with Regulation (EC) No 66/2010 , insofar as there are no requirements for biodegradability in the specific EU Ecolabel criteria related to the product in question. (11) Another misleading commercial practice which should be prohibited in all circumstances and thus added to the list in Annex I to Directive 2005/ 2 9/EC is m aking an environmental claim about the entire product when it actually concerns only a certain aspect of the product . This would be the case for example when a product is marketed a s ‘ made with recycled material’ giving the impression that the entire product is made of recycled material , when in fact it is only the packaging that is made of recycled material . (12) The Circular Economy Action Plan provides for the need to set the rules on environmental claims using Product and Organisation Environmental Footprint methods. Additional requirements on environmental claims will have to be set in specific Union legislation. Th o se new requirements will contribute to the Green Deal objective of enabling buyers to make more sustainable decisions and reduce the risk of greenwashing through reliable, comparable and verifiable information. (13) Presenting requirements imposed by law on all products within the relevant product category on the Union market, including imported products, as a distinctive feature of the trader’s offer, sh ould also be prohibited in all circumstances and added to the list in Annex I to Directive 2005/29/EC . This prohibition could apply , for example, when a trader i s advertising that a given product does not include a specific chemical substance while th at substance is already forbidden by law for all products within that product category in the U nion . Conversely, the prohibition should not cover commercial practices promoting traders ’ or products ’ compliance with legal requirements that only apply to some products but not to other competing products of the same category on the U nion market , such as products of non-EU origin . (14) In order to improve the welfare of consumers , t he amendment s to Annex I to Directive 2005/29/EC should also address several practices associated with early obsolescence , including planned obsolescence practices , understood as a commercial policy involving deliberately planning or designing a product with a limited useful life so that it prematurely become s obsolete or non-functional after a certain period of time . P urchasing products that are expect ed to last longer than they actually do causes consumer detriment . Furthermore, early obsolescence practices have an overall negative impact on the environment in the form of increased material waste . Therefore, addressing those practices are also likely to reduce the amount of waste, contributing to a more sustainable consumption. (15) I t should be prohibited to omit to inform the consumer that a software update, including a security update, will negatively impact the use of goods with digital elements or certain features of th ose good s , even if the update improves the function ing of other features . For example, when inviting consumer s to update the operating system on their smartphone, the trader will have to inform the consumer if such an update will negatively impact the functioning of any of the features of the smartphone. (16) It should also be prohibit ed to o mit to inform the consumer about the existence of a feature of the good introduced to limit its durability . For e xample, such a feature could be software which stops or downgrades the functionality of the good after a particular period of time, or it could be a piece of hardware which is designed to fail after a particular period of time. The prohibition of omitting to inform consumers of such features of the goods complements and does not affect the remedies available to consumer s when they constitute a lack of conformity under Directive (EU) 2019/771 of the European Parliament and of the Council . For such a commercial practice to be considered unfair , i t should not be necessary to demonstrate that the purpose of the feature is to stimulate the replacement of the respective good. The use of features limiting the durability of the goods should be distinguished from manufacturing practices using materials or processes of general low quality resulting in limited durability of the goods . L ack of conformity of a good result ing from the use of low quality materials or processes should continue to be governed by the rules on the conformity of goods set out in Directive (EU) 2019/771. (17) Another practice which should be prohibited under Annex I to Directive 2005/29/EC is the practice of c laiming that a good has a certain durability when it does not. That would be the case, for instance, when a trader informs consumer s that a washing machine is expected to last a certain number of washing cycles , while the actual use of washing machine shows this is not the case . (18) Similarly, Annex I to Directive 2005/29/EC should also be amended to prohibit p resenting products as allowing repair when such repair is not possible , as well as omitting to inform consumers that it is not possible to repair goods in accordance with legal requirements. (19) The prohibition of th o se practices in relation to durability and reparability in Directive 2005/29/EC w ould provide the consumer protection authorities of Member States with an additional enforcement tool for better protection of consumers’ interests in the cases where traders fail to comply with requirements on the durability and reparability of goods under U nion product legislation. (20) Another practice associated with early obsolescence which should be prohibited and added to the list in Annex I to Directive 2005/29/EC is i nducing the consumer into replacing the consumables of a product earlier than would otherwise be necessary for technical reasons . Such practice s mislead the consumer into believing that the good s will no longer function unless the ir consumables are replaced , thus leading them to purchase more consumables than necessary . For example, the practice of urg ing the consumer , via the settings of the printer, to replace the printer ink cartridge s before they are actually empty in order to stimulate the purchase of additional ink cartridges would be prohibited. (21) Annex I to Directive 2005/29/EC should also be amended to prohibit o mitting to inform the consumer that the good is designed to limit its functionality when using consumables , spare parts or accessories that are not provided by the original producer. For example, the marketing of printer s that are designed to limit their functionality when using ink cartridges not provided by the original producer of the printer without disclosing this information to the consumer would be prohibited. Th is practice could mislead consumers into purchasing an alternative ink cartridge which cannot be used for that printer, thus leading to unnecessary repair costs , waste streams or additional costs due to the obligation to use the original producer’s consumables which the consumer could not foresee at the time of purchase. Similarly, marketing smart devices designed to limit their functionality when using chargers or spare parts that are not provided by the original producer without disclosing this information to the consumer would be prohibited as well . (22) In order for consumers to take better informed decisions and stimulate the demand for, and the supply of, more durable goods, specific information about a product’s durability and reparability should be provided for all type s of goods before concluding the contract . Moreover, as regards goods with digital elements, digital content and digital services, consumers should be inform ed about the period of time during which free software updates are available . Therefore, Directive 2011/83/EU of the European Parliament and of the Council should be amended to provide consumers with pre-contractual information about durability, reparability and the availability of updates . Information should be provided to consumers in a clear and comprehensible manner and in line with the accessibility requirements of Directive 2019/882 . The obligation to provide this inform ation to consumers complements and does not affect the rights of consumers provided in Directive s (EU) 2019/ 770 and (EU) 2019/771 of the European Parliament and of the Council . (23) A good indicator of a good’s durability is the producer’s commercial guarantee of durability within the meaning of Article 17 of Directive (EU) 2019/771. Therefore, Directive 2011/83/EU should be amended to specifically require traders selling goods to inform consumers about the existence of the producer’s commercial guarantee of durability for all type s of goods , where the producer makes this information available . (24) The problem of limited durability contrary to consumer expectations is most relevant for energy-using goods , which are goods that function from an external energy source. Consumers are also most interested in receiving information about the expected durability of this category of goods. For th ese reason s , only for this category of goods, consumers should be made aware that the information about the existence of a producer’s commercial guarantee of durability of more than two years has not been provided by the producer . (25) Goods containing energy-using components, where those components are mere accessories and do not contribute to the main function of th ose goods, such as decorative lighting for clothing or footwear or electric light for a bicycle, should not be classified as energy-using goods. (26) I n view of the established minimum duration of two years of the seller’s liability for lack of conformity in accordance with Directive (EU) 2019/771 and the fact that many product failures occur after two years, the trader’s obligation to inform consumers about the existence and duratio n of the producer’s commercial guarantee of durability should apply to guarantees that are of more than two years . (27) In order to make it easier for consumers to take an informed transactional decision when comparing goods before concluding a contract, traders should inform consumers about the existence and duration , of the producer’s commercial guarantee of durability for the entire good and not for specific components of the good. (28) T he producer and the seller should remain free to offer other types of commercial guarantees and after-sales services of any duration . However, the information provided to the consumer about such other commercial guarantees or services should not confuse the consumer with regard to the existence and duration of the producer’s commercial guarantee of durabilit y that covers the entire good and has a duration of more than two years . (29) To promote competition between producers as regards the durability of goods with digital elements the traders selling those goods should inform consumers about the minimum period of time during which the producer commits to provide software updates for such goods. However, to avoid overloading consumers with information, such information should only be provided when this period is longer than the period of the producer’s commercial guarantee of durability , as th at guarantee entails the provision of updates, including security updates , that are necessary to maintain the required functions and performance of goods with digital elements. Furthermore, information about the producer’s commitment to provide software updates is relevant only where the sales contract regarding goods with digital elements provides for a single act of supply of the digital content or digital service in respect of which Article 7(3 ) , point ( a ) , of Directive (EU) 2019/771 applies . In contrast, th ere should be no new obligation to provide that information w here the sales contract provides for a continuous supply of the digital content or digital service over a period of time , since for th o se contracts Article 7(3), point (b), of Directive (EU) 2019/771 specif ies , by reference to Article 10 (2) or (5), the period of time during which the seller is to ensure that the consumer is informed of and supplied with updates . (30) Likewise, t raders offering digital content and digital services should also inform consumers about the minimum period during which the provider of the digital content or digital service , where the provider is different from the trader, commits to provide software updat es, including security updates, necessary to keep the digital content and digital services in conformity. Information about the provider’s commitment to provide software updates is relevant only where the contract provides for a single act of supply or a series of individual acts of supply in respect of which Article 8(2) , point (b) , of Directive 2019/770 applies . In contrast , t here should be no new obligation to provide that information w here the contract provides for a continuous supply over a period of time , since for these contracts Article 8(2), point (a) of Directive (EU) 2019/770 specifies the period of time during which the trader is to ensure that the consumer is informed of and supplied with updates. (31) To allow consumers to make an informed transactional decision and choose goods that are easier to repair, traders should provide , before the conclusion of the contract, for all types of goods , where applicable, the reparability score of the good as provided by the produce r in accordance with Union law. (32) Pursuant to Article 5 (1) , point (e) , and Article 6 (1) , point (m) , of Directive 2011/83/EU traders are obliged to provide the consumer before the consumer is bound by the contract with information on the existence and the conditions of after-sales services, including repair services , where such services are provided. In addition, i n order to ensure that consumers are well informed about the reparability of the goods they purchase, where a reparability score is not established in accordance with Union law , traders should provide, for all types of goods , other relevant repair information that is made available by the producer, such as information about the availability of spare parts, and a user and repair manual. (33) T raders should provide consumers with information about the existence and duration of the producer’s commercial guarantee of durability, the minimum period for updates and the repair information other than the reparability score, where the producer or provider of the digital content or digital service , when different from the trader, makes the relevant information available. In particular, as regards goods, t he trader should convey to consumers the information that the producer has provided to the trader or has otherwise intended to make readily available to the consumer before the conclusion of the contract, by indicating it on the product itself, its packaging or tags and labels that the consumer would normally consult before concluding the contract . The trader should not be required to actively search for such information from the producer, for example, on the product-specific websites. (34) D irectives 2005/29/EC and 2011/83/EU should continue to work as a ‘safety net’ ensuring that a high level of consumer protection can be maintained in all sectors, by complementing sector and product -specific Union law that prevail in case of conflict . (35) Since the objectives of this Directive , namely , enabling better informed transactional decisions by consumers to promote sustainable consumption, eliminating practices that cause damage to the sustainable economy and mislead consumers away from sustainable consumption choices, and ensuring a better and consistent application of the Union consumer legal framework, cannot be sufficiently achieved by the Member States individually but can rather, by reason of the Union-wide character of the problem, be better achieved at U nion level, the U nion may adopt measures, in accordance with the principle of subsidiarity as set out in Article 5 of the Treaty on European Union. In accordance with the principle of proportionality, as set out in that Article, this Directive does not go beyond what is necessary to achieve those objectives. (36) In accordance with the Joint Political Declaration of 28 September 2011 of Member States and the Commission on explanatory documents , Member States have undertaken to accompany, in justified cases, the notification of their transposition measures with one or more documents explaining the relationship between the components of a directive and the corresponding parts of national transposition instruments. With regard to this Directive, the legislator considers the transmission of such documents to be justified , HAVE ADOPTED THIS DIRECTIVE: Article 1 Amendments to Directive 2005/29/EC Directive 2005/29/EC is amended as follows: (1) in Article 2, the following points (o) to ( y ) are added: ‘(o) ‘ environmental claim’ means any message or representation, which is not mandatory under Union law or national law, including text, pictorial, graphic or symbolic representation, in any form, including labels, brand names, company names or product names, in the context of a commercial communication, which states or implies that a product or trader has a positive or no impact on the environment or is less damaging to the environment than other products or traders , respectively, or ha s improved their impact over time; (p) ‘explicit environmental claim’ means an environmental claim that is in textual form or contained in a sustainability label ; (q) ‘ generic environmental claim’ means any explicit environmental claim , not contained in a sustainability label, where the specification of the claim is not provided in clear and prominent terms on the same medium; (r) ‘sustainability label’ means any voluntary trust mark, quality mark or equivalent, either public or private, that aims to set apart and promote a product, a process or a business with reference to its environmental or social aspects or both. This does not cover any mandatory label required in accordance with Union or national law; (s) ‘certification scheme’ means a third-party verification scheme that is open under transparent , fair and non-discriminatory terms to all traders willing and able to comply with the scheme’s requirements, which certifies that a product complies with certain requirements , and for which the monitoring of compliance is objective , based on international, Union or national standards and procedu res and carried out by a party independent from both the scheme owner and the trader ; (t) ‘sustainability information tool’ means software, including a website, part of a website or an application, operated by or on behalf of a trader, which provides information to consumers about environmental or social aspects of products, or which compares products on those aspects ; ( u ) ‘recognised excellent environmental performance’ means environmental performance complian t with Regulation (EC) 66/2010 of the European Parliament and of the Council*, with national or regional EN ISO 14024 type I ecolabelling schemes officially recognised in accordance with Article 11 of Regulation (EC) 66/2010, or top environmental performance in accordance with other applicable Union law; (v) ‘durability’ means durability as defined in Article 2, point (13), of Directive (EU) 2019/771 of the European Parliament and of the Council**; (w) ‘ software update’ means a free update, including a security update, that is necessary to keep goods with digital elements, digital content and digital services in conformity in accordance with Directives ( EU) 2019/770 and (EU) 2019/771; (x) ‘consumable’ means any component of a good that is used up recurrently and needs to be replaced for the good to function as intended ; (y) ‘functionality’ means functionality as defined in point (9) of Article 2 of Directive (EU) 2019/771. ________ * Regulation (EC) No 66/2010 of the European Parliament and of the Council of 25 November 2009 on the EU Ecolabel (OJ L 27, 30 .1. 2010, p. 1). ** Directive (EU) 2019/771 of the European Parliament and of the Council of 20 May 2019 on certain aspects concerning contracts for the sale of goods, amending Regulation (EU) 2017/2394 and Directive 2009/22/EC, and repealing Directive 1999/44/EC ( OJ L 136, 22.5.2019, p. 28 ). ’ ; (2) Article 6 is amended as follows: (a) in paragraph 1, point (b) is replaced by the following: ‘(b) the main characteristics of the product, such as its availability, benefits, risks, execution, composition, environmental or social impact, accessories, durability, reparability , after-sale customer assistance and complaint handling, method and date of manufacture or provision, delivery, fitness for purpose, usage, quantity, specification, geographical or commercial origin or the results to be expected from its use, or the results and material features of tests or checks carried out on the product.’; (b) in paragraph 2, the following points (d) and (e) are added: ‘(d) making an environmental claim related to future environmental performance without clear, objective and verifiable commitments and targets and without a n independent monitoring system ; ( e ) advertising benefits for consumers that are considered as a common practice in the relevant market . ’ (3) i n A rticle 7, the following paragraph (7) is added: ‘7 . Where a trader provides a service which compares products , including through a sustainability information tool, information about the method of comparison, the products which are the object of comparison and the suppliers of those products , as well as the measures in place to keep that information up to date , shall be regarded as material.’; (4) Annex I is amended in accordance with the Annex to this Directive. Article 2 Amendments to Directive 2011/83/EU Directive 2011/83/EU is amended as follows: (1) Article 2 is amended as follows: (a) the following point (3a) is inserted: ‘(3a) ‘ energy-using good’ means any good that depends on energy input (electricity, fossil fuels and renewable energy sources) to work as intended;’; (b) the following points (14a) to ( 14 e ) are inserted: ‘(14a) ‘commercial guarantee of durability’ means a producer’s commercial guarantee of durability referred to in Article 17 of Directive (EU) 2019/771, under which the producer is directly liable to the consumer during the entire period of that guarantee for repair or replacement of the goods; (14b) ‘durability’ means durability as defined in Article 2, point (13), of Directive (EU) 2019/771; (14c) ‘producer’ means producer as defined in Article 2, point (4), of Directive (EU) 2019/771; (14d) ‘reparability score’ means a score expressing the capacity of a good to be repaired, based on a method established in accordance with Union law; (14e) ‘ software update’ means a free update , including a security update, that is necessary to keep goods with digital elements, digital content and digital services in conformity in accordance with Directives (EU) 2019/770 and (EU) 2019/771; ’; (2) i n Article 5, paragraph 1 is amended as follows: (a) the following points (ea) to (e d ) are inserted: ‘(ea) for all goods, where the producer makes it available, information that the goods benefit from a commercial guarantee of durability and its duration in units of time , where that guarantee covers the entire good and has a duration of more than two years ; (eb) for energy-using goods, where the producer does not make available the information referred to in point (ea), information that the producer has not provided information on the existence of a commercial guarantee of durability of more than two years. This information shall be at least as prominent as any other information about the existence an d the conditions of after-sales services and commercial guarantees provided in accordance with point (e) ; (e c ) for goods with digital elements, where the producer makes such information available, the minimum period in units of time during which the producer provides software updates , unless the contract provides for a continuous supply of the digital content or digital service over a period of time . Where information about the existence of a commercial guarantee of durability is provided in accordance with point (ea), the information on the updates shall be pr ovided if those updates are supplied for a longer period than the commercial guarantee of durability; (e d ) for digital content and digital services, where the ir provider is different from the trader and makes such information available, the minimum period in units of time during which the provider provides software updates , unless the contract provides for a continuous supply of the digital content or digital service over a period of time ;’ (b) the following points (i) and (j) are added: ‘(i) where applicable, the reparability score for the goods; (j) when point (i) is not applicable, information made available by the producer about the availability of spare parts, including the procedure of ordering them, and about the availability of a user and repair manual.’; (3) in Article 6, paragraph 1 is amended as follows: (a) the following points (ma) to (m d ) are inserted: ‘(ma) for all types of goods, where the producer makes it available, information that the goods benefit from a commercial guarantee of durability and its duration in units of time , where that guarantee covers the entire good and has a duration of more than two years; (mb) for energy-using goods, where the producer does not make available information referred to in point (ma), information that the producer has not provided information on the existence of a commercial guarantee of durability of more than two years. This information shall be at least as prominent as any other information about the existence and the conditions of after-sales services and commercial guarantees provided in accordance with point (m) ; (m c ) for goods with digital elements, where the producer makes such information available, the minimum period in units of time during which the producer provides software updates , unless the contract provides for a continuous supply of the digital content or digital service over a period of time . Where information about the existence of a commercial guarantee of durability is provided in accordance with point (ma), the information on the updates shall be provided if those updates are supplied for a longer period than the commercial guarantee of durability; (m d ) for digital content and digital services, where their provider is different from the trader and makes such information available , the minimum period in units of time during which the provider provides software updates , unless the contract provides for a continuous supply of the digital content or digital service over a period of time ;’ (b) the following points (u) and (v) are added: ‘(u) where applicable, the reparability score for the goods; (v) when point (u) is not applicable, information made available by the producer about the availability of spare parts, including the procedure of ordering them, and about the availability of a user and repair manual.’; (4) in Article 8(2), the first subparagraph is replaced by the following: ‘If a distance contract to be concluded by electronic means places the consumer under an obligation to pay, the trader shall make the consumer aware in a clear and prominent manner, and directly before the consumer places his order, of the information provided for in Article 6(1), points (a), (e), (ma), (mb), (o) and (p).’. Article 3 Reporting by the Commission and review By [ 5 years from adoption ] , the Commission shall submit a report on the application of this Directive to the European Parliament and to the Council. That report shall be accompanied, where appropriate , by relevant legislative proposal s . Article 4 Transposition 1. Member States shall adopt and publish by [ 18 months from adoption ] at the latest, the laws, re gulations and administrative provisions necessary to comply with this Directive. They shall forthwith communicate to the Commission the text of those provisions. They shall apply those provisions from [ 24 months from ad option ]. When Member States adopt t hose provisions, they shall contain a reference to this Directive or be accompanied by such a reference on the occasion of their official publication. Member States shall determine how such reference is to be made. 2. Member States shall communicate to the Commission the text of the main provisions in national law which they adopt in the field covered by this Directive. Article 5 Entry into force This Directive shall enter into force on the twentieth day following its publication in the Official Journal of the European Union . Article 6 Addressees This Directive is addressed to the Member States. Done at Brussels, For the European Parliament For the Council The President The President SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST 1.1. Ettepaneku põhjused ja eesmärgid Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise lepingu artiklid 114 ja 169) ja põhiõiguste hartaga (artikkel 38) on ette nähtud, et Euroopa Liidus on kõrgetasemeline tarbijakaitse. ELi tarbijakaitsealased õigusaktid aitavad ühtlasi kaasa ühtse turu nõuetekohasele toimimisele. Nende eesmärk on muuta ettevõtjate ja tarbijate vahelised suhted õiglaseks ja läbipaistvaks ning lõppkokkuvõttes toetada Euroopa tarbijate ja liidu majanduse üldist heaolu. Käesoleva ettepaneku eesmärk on tugevdada tarbijate õigusi, muutes kahte direktiivi, mis kaitsevad tarbijate huve liidu tasandil: ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ ja tarbija õiguste direktiivi 2011/83/EL . Täpsemalt on ettepaneku eesmärk aidata kaasa puhtale ja keskkonnahoidlikule ELi ringmajandusele, võimaldades tarbijatel teha teadlikke ostuotsuseid ja aidata seega kaasa kestlikumale tarbimisele . Selles käsitletakse ka ebaausaid kaubandustavasid, mis eksitavad tarbijaid kestlikest tarbimisvalikutest eemale. Lisaks tagab see ELi tarbijakaitsenormide parema ja järjepidevama kohaldamise. Ettepanek oli üks algatustest, mis on esitatud uues tarbijakaitse tegevuskavas ja ringmajanduse tegevuskavas ning see on jätkuks Euroopa rohelisele kokkuleppele . Tarbijate võimestamine ja neile kulutõhusate võimaluste tagamine on kestliku tootepoliitika raamistiku oluline osa. Selleks tuleb suurendada tarbijate osalemist ringmajanduses, eelkõige andes tarbijatele enne lepingu sõlmimist paremat teavet teatavate toodete vastupidavuse ja parandatavuse kohta ning tõhustades tarbijate kaitset ebaausate kaubandustavade eest, mis takistavad tarbijatel kestlike ostude tegemist, näiteks: rohepesu (st eksitavad keskkonnaalased väited) , toodete enneaegne vananemine (st kaup ade enneaegsed rikked) ja ebausaldusväärsete ja läbipaistmatute kestlikkusmärgiste ja teabevahendite kasutamine. Täpsemalt on ettepaneku eesmärk järgmine. Anda teavet tootja pakutava vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu ja kestuse kohta igat liiki kaupade puhul või sellise garantii puudumise kohta energiat tarbivate kaupade puhul. Anda teavet tasuta tarkvarauuenduste kättesaadavuse kohta kõigi digielementidega kaupade, digisisu ja digiteenuste puhul. Anda teavet toodete parandatavuse kohta parandatavuse hinde või muu asjakohase remonditeabe kaudu, kui see on kättesaadav, igat liiki kaupade puhul. Tagada, et kauplejad ei eksitaks tarbijaid toodete keskkonna- ja sotsiaalse mõju, vastupidavuse ja parandatavuse osas. Tagada, et ettevõtja saaks esitada keskkonnaväidet tulevase keskkonnatoime kohta ainult siis, kui see hõlmab selgeid kohustusi. Tagada, et kaupleja ei saaks reklaamida tarbijatele eeliseid, mida peetakse asjaomasel turul levinud tavaks. Tagada, et kaupleja saaks tooteid võrrelda, sealhulgas kestlikkusteabe vahendi abil, üksnes juhul, kui ta annab teavet võrdlusmeetodi, hõlmatud toodete ja tarnijate ning teabe ajakohastamise meetmete kohta. Keelata selliste kestlikkusmärgiste esitamine, mis ei põhine sertifitseerimissüsteemil või mida ei ole kehtestanud ametiasutused. Keelata tarbijatele turustamisel kasutatavad üldised keskkonnaväited, kui toote või kaupleja suurepärast keskkonnatoimet ei ole võimalik tõendada kooskõlas määrusega (EÜ) nr 66/2010 (ELi ökomärgis), liikmesriikides ametlikult tunnustatud ökomärgise süsteemidega või muude selle väite puhul asjakohaste liidu õigusaktidega. Keelata keskkonnaväite esitamine kogu toote kohta, kui see puudutab tegelikult ainult toote teatavat aspekti. Keelata esitada liidu turul kõigi asjaomasesse tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes õigusaktidega kehtestatud nõudeid ettevõtja eripakkumisena. Keelata teatavad kaupade enneaegse vananemisega seotud tavad. Neid meetmeid on vaja kehtiva tarbijaõiguse ajakohastamiseks, et tagada, et tarbijad on kaitstud ja saavad rohepöördele aktiivselt kaasa aidata. Praegu on tarbijaõiguste direktiiviga ette nähtud, et kauplejad peavad andma tarbijatele teavet kaupade või teenuste põhiomaduste kohta. Direktiiv sisaldab konkreetseid nõudeid esitada teave seadusest tuleneva vastavusgarantii ning täiendavate müügigarantiide olemasolu kohta. Kuna aga puudub nõue esitada teavet vastupidavusega seotud müügigarantii puudumise kohta, ei motiveeri direktiiv tootjaid piisavalt tarbijatele sellist garantiid pakkuma. Uuringud näitavad, et kui tarbekaupu pakutakse koos müügigarantiiga, on teave sellise müügigarantii ja tarbijatelt võetavate tasude kohta sageli ebaselge, ebatäpne või puudulik, mistõttu tarbijal on keeruline tooteid võrrelda ja eristada müügigarantiid (kohustuslikust) seadusest tulenevast garantiist . Käesolevas ettepanekus käsitletakse seda küsimust, tagades, et tarbijatele antakse teavet kogu kaupa hõlmava, enam kui kaheaastase kestusega vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu kohta, kui tootja sellise teabe kättesaadavaks teeb. Peale selle ei sisalda direktiiv konkreetseid nõudeid anda tarbijatele teav et kaupade parandatavuse kohta. Pigem nõuab see üksnes teabe esitamist „müügijärgsete teenuste“ kohta „kui see on kohaldatav“. See teave, mis aitaks edendada kaupade parandamist ja oleks seega eriti suureks abiks selles, et tarbijad saaksid osaleda ringmajanduses, on müügikohtades suures osas puudu. Hiljutised uuringud näitavad, et kuni 80 % ELi tarbijatest väidab, et neil on raske leida teavet selle kohta, kui lihtne on toodet parandada . Ebaausate kaubandustavade direktiivi üldnorme eksitavate tavade kohta võib kohaldada tarbijaid negatiivselt mõjutavate rohepesu tavade suhtes, hinnates iga juhtumit eraldi. Samas ei ole direktiivis ega selle I lisas (must nimekiri) konkreetseid sätteid, mille kohaselt loetaks sellised tavad ebaausaks igas olukorras. Tarbijakaitsealase koostöö võrgustikus osalevate ametiasutuste hiljutine veebisaitide kontroll eksitavate keskkonnaväidete avastamiseks kinnitas vajadust tugevdada õigusnorme , et neid selles valdkonnas paremini maksma panna. Lisaks hinnati hiljutises komisjoni uuringus 150 keskkonnaväidet ja leiti, et märkimisväärne osa neist (53,3 %) annavad ebamäärast, eksitavat või põhjendamatut teavet toodete keskkonnanäitajate kohta kogu ELis ja paljudes tooterühmades (nii reklaamis kui ka tootel) . Samasugune on olukord ka toodete enneaegse vananemise juhtumite vallas. Konkreetsete normide puudumine ja vajadus hinnata tegevuse konkreetset mõju tarbijatele raskendab direktiivi jõustamist selles valdkonnas. Seda kinnitab asjaolu, et vastustes käesoleva algatuse ettevalmistamisel kasutatud avalikule konsultatsioonile märkis 76 % vastanutest, et neil on viimase kolme aasta jooksul ette tulnud, et mõnel tootel on tekkinud ootamatu rike . 1.2. Kooskõla praegu kehtivate õigusnormidega Direktiiviga (EL) 2019/771 (kaupade müügi direktiiv) edendatakse kaupade vastupidavust seadusest tuleneva garantiiga, millega nähakse tarbijatele ette teatavad õigused vähemalt kaheaastase ajavahemiku jooksul, mida liikmesriigid võivad teatavatel tingimustel pikendada. Samuti on selles sätestatud tingimused, mille kohaselt tootja võib pakkuda tarbijale vastupidavusega seotud müügigarantiid. Käesolev ettepanek suurendab müügigarantiide läbipaistvust tarbijate jaoks ja motiveerib seega tootjaid pakkuma üle kahe aasta kehtivaid vastupidavusega seotud müügigarantiisid sel teel, et kauplejaid kohustatakse esitama müügikohas teavet tootjate antud vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu (või energiat tarbiva kauba puhul ka puudumise) ja kestuse kohta. Nii kaupade müügi direktiiv kui ka digisisu direktiiv tagavad, et tarbijatele antakse üle tarkvarauuendused nii, et toode jääks nõuetele vastavaks kogu lepingu kehtivuse ajal või sellise ajavahemiku jooksul, mida tarbija võib mõistlikult eeldada. Direktiivides ei ole aga käsitletud võimalust tooteid müügikohas võrrelda tarkvarauuenduste kättesaadavuse alusel. Käesoleva ettepanekuga nähakse ette kohustus anda tarbijatele enne lepingu sõlmimist teavet tarkvarauuenduste olemasolu ja ajavahemiku kohta, mille jooksul tootja kohustub neid esitama, kui tootja on selle teabe esitanud. Kui kauem kui kaks aastat kehtivat vastupidavusega seotud müügigarantiid juba pakutakse, jääb kauplejate teavitamiskohustus tarkvarauuenduste puhul alles ainult juhul, kui see periood, mille vältel pakutakse tarkvarauuendusi, on pikem kui vastupidavusega seotud müügigarantii kestus, et vältida tarbijate tarbetut teavitamist. Kuna käesoleva ettepanekuga muudetakse kehtivaid ELi tarbijaõiguse direktiive, saavad selle sätted tugineda kõigile ELi tarbijakaitseõigusega ette nähtud jõustamismehhanismidele, mida hiljuti tugevdati tarbijakaitsenormide parema täitmise ja ajakohastamise direktiivi , esindushagide direktiivi ja läbivaadatud tarbijakaitsealase koostöö määrusega . 1.3. Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega Kahte tarbijaõiguse direktiivi, mida käesoleva ettepanekuga muudetakse, kohaldatakse teatavate eranditega kõikides majandussektorites. Nende üldise kohaldamisala tõttu kohaldatakse neid ettevõtjate ja tarbijate vaheliste tehingute paljude aspektide suhtes, mis võivad eri valdkondades reguleerida ka konkreetsemad ELi õigusaktid. Erinevate liidu õigusaktide koosmõju toimib vastavalt lex specialis põhimõttele. Selle põhimõtte kohaselt kohaldatakse üldisi tarbijaõiguse direktiive ainult siis, kui ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute asjakohaseid aspekte ei ole reguleeritud ELi õiguse erinormidega. Seega toimivad tarbijaõiguse üldised direktiivid nn turvavõrguna, mille abil saab tagada tarbijakaitse kõrge taseme kõikides sektorites, kuna need täiendavad valdkondlikke liidu õigusakte. Käesolevale ettepanekule lisanduvad veel kaks ELi tasandi algatust: roheväidete algatus ja kestlike toodete algatus. Roheväidete algatuse eesmärk on kehtestada täiendavad nõuded seoses keskkonnaväidetega toodete ja organisatsioonide kohta juhul, kui ettevõtjad esitavad neid tarbijatele, aga ka juhul, kui ettevõtjad esitavad neid teistele ettevõtjatele. Kestlike toodete algatus tugineb kehtivale ökodisaini direktiivile, et kehtestada ELis müüdavatele toodetele kestlikkusnõuded. Need kolm algatust on omavahel kooskõlas ja täiendavad üksteist. 2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS Õiguslik alus Tarbijakaitse kuulub ELi ja selle liikmesriikide ühisesse pädevusse („jagatud pädevus“). Nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 169, peab EL aitama kaitsta tarbijate majanduslikke huve ning edendama nende õigust teavitamisele ja koolitamisele oma huvide kaitseks. Käesolev ettepanek põhineb lepingu artiklil 114, mis vastavalt artikli 169 lõike 2 punktile a on õiguslik alus selliste meetmete vastuvõtmiseks, mis aitavad kaasa artikli 169 eesmärkide saavutamisele seoses siseturu väljakujundamisega. Lisaks ühtse turu ja tarbijakaitse eesmärkidele püütakse ettepanekuga saavutada ka keskkonnakaitse kõrge tase, luues uusi võimalusi puhta ja keskkonnasäästliku ringmajanduse saavutamiseks. Kuna see keskkonnakasu täiendab põhieesmärke, milleks on tarbijakaitse ja ühtse turu väljakujundamine, jääb asjakohaseks õiguslikuks aluseks ELi toimimise lepingu artikkel 114 siseturu väljakujundamise kohta, võttes nõuetekohaselt arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 169. Subsidiaarsus ( jagatud pädevuse puhul) Käesoleva ettepanekuga muudetakse ELi tarbijakaitsenorme, mille vastuvõtmist peeti vajalikuks ja mis on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Paremini toimivat ühtset turgu ei ole võimalik saavutada üksnes liikmesriikide õigusaktide abil. ELi tarbijakaitsenormid on üha enam asjakohased, sest ühtne turg süveneb ja ELi tarbijatehingute arv liikmesriikide vahel suureneb. Nendes muudatusettepanekutes käsitletud probleemid hõlmavad kogu ELi ning neil on samad põhjused. Seetõttu on tulemuslikud ainult ELi tasandil võetavad meetmed. ELis on piiriülese kaubanduse maht ja intensiivsus piisavalt suured, et muuta ühtse turu tõhus toimimine haavatavaks ebajärjekindlate või isegi lihtsalt lahknevate poliitiliste valikute suhtes, mida teevad liikmesriigid. Lisaks sellele on kauplejatel võimalus jõuda tarbijateni üle liikmesriikide piiride. See võib tekitada probleeme, mida riigisisesed seadusandjad ja reguleerivad asutused ei saa üksinda tegutsedes piisavalt hästi lahendada. ELi tasandi meetmete puudumisel võivad riikide algatused, mis toovad tarbijatele ja riikide turgudele küll teatavat kasu, viia ühtse turu killustumiseni, tuues omakorda kaasa õiguskindlusetuse ja suurendades nõuete täitmisega seotud kulusid. Direktiiviga 2005/29/EÜ tagatakse tarbijate majandushuve kahjustavaid ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate riigisiseste õigusnormide täielik ühtlustamine. Direktiiviga 2011/83/EL on põhimõtteliselt ette nähtud lepingueelse teabe esitamise nõudeid käsitlevate normide täielik ühtlustamine. Nende direktiivide kohaldamisalasse kuuluvad siseriiklikud õigusaktid oleksid vastuolus täielikult ühtlustatud liidu õigusraamistikuga. Käesolev ettepanek aitab liikmesriikide ametiasutustel üle saada raskustest direktiivi 2005/29/EÜ põhimõttepõhiste normide jõustamisel sellistes keerulistes valdkondades nagu eksitavad keskkonnaväited, toodete enneaegne vananemine ning läbipaistmatud kestlikkusmärgised ja kestlikkusteabe vahendid. Kuna ettepanekus täpsustatakse, millal ja kuidas saab selliseid tavasid ebaausateks pidada, parandaks see tarbijakaitse tulemuslikkust ELis. Käesoleva ettepanekuga muudetakse ka direktiivi 2011/83/EL, nõudes kauplejatelt teabe esitamist toodete vastupidavuse ja parandatavuse kohta enne lepingu sõlmimist, et tarbijad saaksid teha teadlikumaid ostuvalikuid. See tagab, et tarbijad saavad sellisest teabest kasu, kui nad ühtsel turul tooteid ostavad. Proportsionaalsus Ettepanekus esitatud meetmed on proportsionaalsed eesmärgiga võimaldada tarbijatel teha teadlikke ostuotsuseid, edendada kestlikku tarbimist, kaotada kauplejate ebaausad kaubandustavad, mis kahjustavad kestlikku majandust ja juhivad tarbijaid eemale kestlikest tarbimisvalikutest, ning tagada ELi tarbijakaitsenormide parem ja järjepidevam kohaldamine. Nõuet esitada teavet selle kohta, et tootja pakub vastupidavusega seotud müügigarantiid, mis kehtib kauem kui kaks aastat, tuleb täita ainult juhul, kui tootja teeb selle teabe kauplejale kättesaadavaks. Energiat tarbivate kaupade puhul tuleks tarbijaid teavitada ka asjaolust, et tootja ei ole seda teavet kättesaadavaks teinud. Seda nõuet kohaldatakse üksnes energiat tarbivate kaupade suhtes, mille vastupidavust saab usaldusväärselt hinnata ja mille puhul tarbijad on kõige rohkem huvitatud selle teabe saamisest. Digielementidega kauba puhul on teabe esitamine kättesaadavate tarkvarauuenduste kohta nõutav üksnes juhul, kui uuendused tehakse kättesaadavaks pikemaks ajaks kui on tootja pakutava vastupidavusega seotud müügigarantii kestus ja kui tootja esitab sellise teabe kauplejale. Lisaks tuleks selline teave esitada ainult juhul, kui kõnealused digielemendid antakse üle ühe toiminguga. Digiteenuste ja digisisu puhul on teabe esitamine kättesaadavate tarkvarauuenduste kohta nõutav üksnes juhul, kui kaupleja on selle teabe teenuseosutajalt saanud (st teenuseosutaja ja kaupleja on erinevad isikud). Lisaks tuleks selline teave esitada ainult juhul, kui tegemist on digiteenuse osutamise või digisisu üleandmise ühekordse toiminguga. Teavet toodete parandatavuse kohta parandatavuse hinde või muu asjakohase remonditeabe kaudu tuleb müügikohas pakkuda üksnes juhul, kui selle toote parandatavuse hinne on juba ELi õiguse kohaselt kindlaks tehtud või kui tootja on muu asjakohase remonditeabe kättesaadavaks teinud. Kauplejad ei ole kohustatud tarbijaid müügikohas teavitama, kui selline teave puudub. Turustamisel kasutatavate üldiste keskkonnaväidete keelamine toob tarbijatele eeldatavasti märkimisväärset kasu ja vähendab samal ajal kauplejate koormust. Kauplejatel on lubatud esitada üldisi keskkonnaväiteid juhul, kui toodete või kauplejate suurepärast keskkonnatoimet on võimalik tõendada kooskõlas määrusega (EÜ) nr 66/2010 (ELi ökomärgis), liikmesriikides ametlikult tunnustatud ökomärgise süsteemidega kooskõlas määruse (EÜ) nr 66/2010 artikliga 11 või muude kohaldatavate liidu õigusaktidega. Keskkonnaväidete esitamise keeld kogu toote kohta, kui see puudutab tegelikult ainult toote teatavat aspekti , peaks samuti tooma tarbijatele märkimisväärset kasu ja muutma õigusnormid samal ajal kauplejatele selgemaks, tagades neile võrdsed tingimused. See võimaldab kauplejatel esitada ka edaspidi keskkonnaväiteid toote teatava aspekti kohta, kui tarbijale on selge, et väide on seotud teatava aspektiga, mitte kogu tootega. Toodete enneaegse vananemisega seotud tavade keelamine on suunatud konkreetsetele ja täpselt määratletud tavadele ning selle eesmärk on tagada kauplejatele õiguskindlus ja hõlbustada nõuete täitmise tagamist, kuna täitevasutused ei pea tõendama, et toode on kavandatud lühikese kasutuseaga, et stimuleerida uue mudeli ostmist. Õigusakti valik Kuna käesoleva ettepanekuga muudetakse kahte kehtivat direktiivi, on kõige sobivamaks vahendiks direktiiv. 3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll 2017. aastal tehti ELi tarbija- ja turundusõiguse ning tarbijaõiguste direktiivi toimivuskontroll ja hindamine. Hindamise tulemused osutasid eelkõige vajadusele suurendada teadlikkust normidest ning parandada nende täitmise tagamist ja tarbijate võimalusi taotleda õiguskaitset, et kehtivaid õigusakte parimal viisil ära kasutada, ning tõid esile väikese hulga muudatusi, mis on vajalikud digitaliseerimise tõttu. Kuna keskenduti normide täitmise tagamisele ja digitaliseerimisele, ei tehtud konkreetseid järeldusi ELi tarbijaõiguse panuse kohta kestlikku tarbimisse, mis pälvis mõned aastad hiljem Euroopa rohelise kokkuleppe väljakuulutamisega veelgi suuremat poliitilist tähelepanu. Kui see on võimalik ja asjakohane, tugineb käesolev vahend siiski 2017. aasta hindamise käigus kogutud tulemustele ja järeldustele . Konsulteerimine sidusrühmadega Ettepaneku koostamisel konsulteeris komisjon sidusrühmadega järgmiselt: esialgse mõjuhinnangu tagasisidemehhanismi kaudu; korraldati veebipõhine avalik konsultatsioon; toimusid sihipärased konsultatsioonid peamiste sidusrühmadega, mis seisnesid ligikaudu 150 põhjalikus intervjuus peamiste algatusega seotud rühmadega: liikmesriikide ametiasutused, ELi ja liikmesriikide ettevõtjate ühendused ning ELi ja liikmesriikide tarbijaühendused; toimusid arvutipõhised telefonivestlused rohkem kui 100 äriühinguga; tehti internetipõhine tarbijauuring, mis hõlmas peaaegu 12 000 tarbijat kõigis ELi riikides; toimus neli ekspertide seminari erinevate sidusrühmadega. Veebipõhine avalik konsultatsioon Avaliku konsultatsiooni käigus leiti, et tooteid käsitlevate keskkonnaväidete usaldusväärsuse kontrollimine on suurim takistus tarbijate paremale osalemisele rohepöördes ja säästvamale tarbimiskäitumisele. Tarbijaorganisatsioonid pidasid seda takistuseks tõenäolisemalt kui ettevõtjate ühendused. Enamik vastajaid oli viimase kolme aasta jooksul kogenud toote ootamatut riket. Kõige rohkem probleeme oli IKT-toodetega, neile järgnesid väikesed kodumasinad ning rõivad ja jalatsid. „Teavet toote parandatavuse kohta“ peeti variandiks, mis aitaks tarbijatel kõige tõenäolisemalt valida kestlikumaid tooteid ja osaleda ringmajanduses. Seda pooldasid tugevalt avaliku sektori asutused ja kodanikud, kuid mitte ettevõtjad/äriorganisatsioonid, kes selle asemel pooldasid teabe esitamist toote elutsükli keskkonna- ja kliimajalajälje kohta . See hinnati ka üldiselt paremuselt teiseks variandiks. Parema teabe andmist toodete vastupidavuse ja kasutusea kohta peeti parimaks võimaluseks võimestada tarbijaid üleminekul rohelisele majandusele. Seda pooldasid tugevalt tarbijaorganisatsioonid ja kodanikud, kuid mitte ettevõtjad/äriorganisatsioonid või ettevõtjate ühendused, kes pooldasid teadlikkuse suurendamist tarbijate rolli kohta ringmajanduses ja üleminekul rohelisele majandusele . Sihtkonsultatsioon Sihtkonsultatsioonile – mis viidi läbi selleks, et täiendada veebipõhise avaliku konsultatsiooni käigus kogutud tagasisidet – antud vastustes nõustusid peaaegu kõik sidusrühmad (v.a tootjad) seisukohaga, et tarbijatele ei anta teavet või neil puudub juurdepääs teabele i) toodete keskkonnamõju kohta, ii) kaupade kasutusea kohta, iii) tootespetsiifiliste omaduste kohta, mis võivad põhjustada varajase rikke, ning iv) parandusteenuste, varuosade ja tarkvarauuenduste ja -täiustuste kättesaadavuse kohta. Enamik tarbijaorganisatsioone leidis, et tarbijad kogevad rohepesu ja et teataval määral esineb „toodete enneaegset vananemist“. Tootmissektori esindajad jäid pigem eriarvamusele. Enamik sidusrühmi pidas probleemiks ka kestlikkusmärgiste üleküllust. Arvutipõhine telefoniküsitlusuuring Tootjatel ja jaemüüjatel paluti märkida erinevate õiguslike nõuete kehtestamise mõju ja kulud oma organisatsioonile. Vastused iga nõude puhul olid järgmised. Variandil „anda teavet toote konstruktsiooni aspektide kohta, mis võivad põhjustada selle varajast riket“ oleks kõige suurem mõju ja see oleks kõige kulukam. Variandil „tugevam tarbijakaitse toodete kavandatud (tahtliku) vananemise eest“ oleks kõige väiksem mõju. Variandid „kohustus anda teavet kõikide toodete müügigarantii kestuse kohta“ ja „kohustus teavitada tarbijat selgelt sellest, et asjaomase toote puhul ei ole antud vastupidavusega seotud müügigarantiid“, oleksid kõige vähem kulukad. Veebipõhine tarbijauuring Uuringust selgus, et tarbijad tunduvad olevat avatud rohepöördes osalemisele. Enamik vastanutest ei soovinud maksta teabe eest (nt rakenduse kaudu) kestvuskaupade vastupidavuse ja parandatavuse kohta. Ligikaudu pooled vastanutest ütlesid, et nad on valmis maksma alghinnast rohkem toote eest, mis kestab kauem remonti vajamata, ning sama suur osa ütles, et nad on valmis maksma lisatasu samasuguse toote eest, mis kestab kauem väikeste/mõistlike parandustöödega. Veelgi suurem osa ütles, et nad on valmis maksma lisatasu samasuguse toote eest, millel on remondikulusid kattev müügigarantii. Peamiseks takistuseks, mis ei lase tarbijatel võtta omaks kestlikumaid käitumisviise, peeti asjaolu, et keskkonnahoidlike toodete hinda tajutakse kõrgemana , ning kõige tõhusamateks võimalusteks, kuidas aidata tarbijatel valida keskkonnasäästlikumaid tooteid, olid anda tarbijatele paremat teavet toodete vastupidavuse (kasutusea) kohta ning anda tarbijatele paremat teavet toote või teenuse keskkonna- ja kliimajalajälje kohta selle kasutusea jooksul . Ekspertide seminarid 1. seminar Koguti arvamusi probleemide ulatuse kohta ja näiteid tulemuslike meetmete kohta. Kinnitust leidsid paljud teiste konsultatsioonide käigus tehtud järeldused. Osalejad olid suuresti nõus, et toimub rohepesu ja et teavet toote vastupidavuse kohta võib olla keeruline saada. Väljendati kahtlust, et tooted on tahtlikult kavandatud enneaegselt üles ütlema. 2. seminar Koguti ettevõtjate ühenduste arvamusi selle kohta, kuidas saab digivahendeid kasutada tooteteabe esitamiseks. Välja toodi mõned digivahendite (nt QR-koodid, e-märgised) pakutavad võimalused kohustusliku tooteteabe edastamiseks ja tootemärgiste lihtsustamiseks. Samuti juhiti tähelepanu mõnele probleemile, eelkõige VKEde jaoks, kes võivad vajada nende vahendite rakendamiseks rahalist toetust, ning haavatavate tarbijate jaoks, kellel puudub neile juurdepääs või kes ei saa neid kasutada. 3. seminar Koguti tagasisidet eri probleemide lahendamise võimaluste kohta. Seminaril osalejad kordasid paljusid samu punkte, mis tõstatati eelmiste konsultatsioonide käigus, ning kinnitasid toetust teatavatele uuritavatele poliitikavalikutele. 4. seminar Koguti tarbijakaitse valdkonna täitevasutuste arvamusi jõustamisprobleemide kohta. Osalejad rõhutasid, et toodete kavandatud vananemisega seoses on raske tõendada tahtlust. Ametiasutused märkisid, et neil puuduvad tehnilised teadmised, et keskkonnaväidetega seotud norme maksma panna, kuid nad olid eriarvamusel küsimuses, kas ebaausate kaubandustavade direktiivi kehtivate normide täitmist tagatakse tulemuslikult. Mõjuhinnang Ettepanek toetub mõjuhinnangule . Komisjoni õiguskontrollikomitee esitas kõigepealt negatiivse arvamuse koos põhjalike märkustega 5. veebruaril 2021. Pärast esialgse eelnõu olulist parandamist esitas õiguskontrollikomitee positiivse arvamuse koos täiendavate märkustega 17. septembril 2021 . Mõjuhinnangu I lisas selgitatakse, kuidas õiguskontrollikomitee märkusi on arvesse võetud. Mõjuhinnangus on välja toodud kaks probleemi, mis on jagatud mitmeks alaprobleemiks. Kaks kindlaks tehtud probleemi on järgmised. (1) Tarbijatel puudub müügikohas usaldusväärne teave keskkonnasäästlike tarbimisvalikute tegemiseks. (2) Tarbijad puutuvad kokku eksitavate kaubandustavadega, mis on seotud toodete kestlikkusega. Probleem nr 1 jaguneb omakorda alamprobleemideks: 1.1) Puudub usaldusväärne teave toodete keskkonnanäitajate kohta 1.2) Puudub usaldusväärne teave kaupade kasutusea kohta 1.3) Puudub usaldusväärne teave toodete parandatavuse kohta Probleem nr 2 jaguneb omakorda alamprobleemideks: 2.1) Tarbijatele müüakse tooteid, mis ei pea vastu nii kaua, kui võiks või kui tarbijad eeldavad („enneaegne vananemine“). 2.2) Ettevõtjad esitavad tarbijatele ebaselgeid või ebapiisavalt põhjendatud keskkonnaväiteid („rohepesu“) 2.3) Tarbijad puutuvad kokku kestlikkusmärgistega ja digitaalsete teabevahenditega, mis ei ole alati läbipaistvad või usutavad. Iga alamprobleemi puhul kaaluti mitut poliitikavalikut. Mitmel kriteeriumil põhineva analüüsi põhjal, mida täiendati (osalise) kulude-tulude analüüsiga ning erinevate kaalutud variantide proportsionaalsuse kvalitatiivse hindamisega, pakuti nende probleemide lahendamiseks välja viis eelistatud poliitikavarianti: (1) Teabe andmine tootja pakutava vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu või vastava teabe puudumise kohta ning ajavahemiku kohta, mille jooksul pakutakse tasuta tarkvarauuendusi (alamprobleemi nr 1.2 lahendamiseks) (2) Parandatavuse hinde või muu asjakohase remonditeabe esitamine, kui see on asjakohane/kättesaadav (alamprobleemi nr 1.3 lahendamiseks) (3) Teatavate enneaegne vananemisega seotud tavade keelustamine (alamprobleemi nr 2.1 lahendamiseks) (4) Põhjendamatute üldiste või ebamääraste keskkonnaalaste väidete keelustamine ja keskkonnaväidete tõelevastavuse hindamise kriteeriumide kehtestamine, et tagada nende läbipaistvus ja usaldusväärsus tarbijate jaoks (alamprobleemi nr 2.2 lahendamiseks) (5) Kriteeriumide kehtestamine kestlikkusmärgiste ja digitaalsete teabevahendite õigluse hindamiseks, et tagada nende läbipaistvus ja usaldusväärsus tarbijate jaoks (alamprobleemi nr 2.3 lahendamiseks) Alamprobleem nr 1.1 (usaldusväärse teabe puudumine toote keskkonnanäitajate kohta) Leiti, et keskkonnanäitajate kohta kohustuslike teabenõuete kehtestamiseks oleks kõige parem kasutada valdkondlikke õigusakte, kuna need näitajad on tootekategooriati väga erinevad. Seetõttu ei pakutud mõjuhinnangus välja eelistatud poliitikavarianti selle alamprobleemi lahendamiseks. Alamprobleem nr 1.2 (puudub usaldusväärne teave kaupade kasutusea kohta) Eelistatud variant tagaks, et tarbijad on ostetava kauba vastupidavusest paremini informeeritud, kuna tootja pakutav vastupidavusega seotud müügigarantii on suurepärane näitaja kauba vastupidavuse kohta. Lisaks ergutaks kauplejate kohustus teavitada tarbijat garantii kestusest või selle puudumisest kauplejaid konkureerima sellise garantii andmise ja kestuse osas, mis omakorda stimuleeriks kaudselt pikema elueaga toodete tootmist. Teine kaalutud variant selle alamprobleemi lahendamiseks oli kohustus teavitada tarbijaid kaupade eeldatavast kasutuseast. Seda aga ei valitud, sest kõigi kohaldamisalasse kuuluvate tooteliikide eeldatava kasutusea arvutamist standardsel viisil ei peetud teostatavaks. Alamprobleem nr 1.3 (usaldusväärse teabe puudumine toodete parandatavuse kohta) Eelistatud poliitikavariandiga tagataks, et tarbijad saavad müügikohas usaldusväärse teabe kauba parandatavuse kohta parandatavuse hinde kujul, kui see on olemas konkreetse tootekategooria kohta ja kui see on liidu õiguse kohaselt kohustuslik. Kui sellist parandatavuse hinnet ei kohaldata või see ei ole kättesaadav, tagaks see variant, et tarbijatele antakse muud asjakohast remonditeavet (kui see on olemas), näiteks varuosade kättesaadavuse (sealhulgas nende tellimise korra) või parandusjuhendite kohta. Alamprobleem nr 2.1 (tooted ei pea vastu nii kaua kui peaksid) Eelistatud variant tagaks, et tarbijad on paremini kaitstud kaupade või teenuste eest, mida turustatakse ilma, et oleks märgitud, et need aeguvad eeldatavasti varem, kui tarbija oskaks oodata. Konkreetsete tavade määratlemine „enneaegse vananemise tavadena“ hõlbustab tarbijakaitseasutuste jõustamistööd. Teine variant, mida selle alamprobleemi lahendamiseks kaaluti, oli tõendite kogumine volitatud asutuste poolt tuvastatud toodete varajaste rikete kohta. Seda varianti siiski ei valitud, sest leiti, et see ei too tõenäoliselt tarbijatele märkimisväärset kasu. Alamprobleem nr 2.2 (ebaselged või põhjendamatud keskkonnaväited) Eelistatud variant tagaks tarbijate kaitse rohepesu eest, kuna keskkonnaväidete esitajad peavad täitma teatavaid nõudeid. Samuti hõlbustaks see tarbijakaitseasutustel normide täitmise tagamist. Alamprobleem nr 2.3 (ebaselged või põhjendamatud kestlikkusmärgised / digitaalsed teabevahendid) Eelistatud variant tagaks, et tarbijad on selliste märgiste ja vahenditega eksitamise eest kaitstud. Teine kaalutud variant selle alamprobleemi lahendamiseks oli kestlikkusmärgiste ja digitaalsete teabevahendite eelnev heakskiitmine ELi asutuse kaudu. Seda varianti siiski ei valitud, sest kauplejate koormust peeti ebaproportsionaalselt suureks. Eelistatud poliitikavariantide kombinatsioon peaks suurendama tarbijate heaolu vähemalt 12,5–19,4 miljardi euro võrra 15 aasta jooksul (keskmiselt ligikaudu 1 miljard eurot aastas). See toob kasu ka keskkonnale, kuna osalise hinnangu kohaselt säästetakse 15 aasta jooksul kokku 5–7 miljonit tonni CO 2 ekvivalenti . Samal ajal peavad ettevõtjad kohandusi tegema, mis eeldatavasti läheb maksma 9,1–10,4 miljardit eurot . See tähendab, et keskmine ühekordne kulu ettevõtja kohta on 556–568 eurot , millele järgneb iga-aastane korduv kulu 64–79 eurot vaadeldaval ajavahemikul. Teisest küljest saavad ettevõtjad ka väga olulist kasu seoses võrdsete võimalustega, sest praegu tarbijaid eksitavad ettevõtjad peaksid viima oma tavad kooskõlla tõeliselt kestlike tavadega. Eelistatud poliitikavariantidega ettenähtud normide täitmise tagamiseks riigiasutuste poolt peaks kuluma keskmiselt 440 000–500 000 eurot aastas liikmesriigi kohta. Selleks et tagada täielik kooskõla komisjoni teiste ettevalmistatavate algatustega, otsustati, et mõningaid mõjuhinnangus valitud eelistatud poliitikavariantide elemente, mis on suunatud alamprobleemi nr 2.2 (ebaselged või põhjendamatud keskkonnaväited) ja alamprobleemi nr 2.3 (ebaselged või põhjendamatud kestlikkusmärgised / digitaalsed teabevahendid) lahendamiseks, ei rakendata käesoleva algatuse, vaid muude algatuste kaudu. Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine Aastal 2017 avaldatud toimivuskontrolli aruanne näitas, et üldised ELi tarbijakaitsealased õigusaktid ei ole kas absoluutarvudes või muudes valdkondades kehtivate ELi õigusnormidega võrreldes eriti koormavad . Seega, võttes arvesse ELi tarbijakaitsenormide positiivset mõju tarbijate kaitsmisel ja ühtse turu toimimise hõlbustamisel, tuvastati nende hindamiste käigus üksnes piiratud vajadus koormust vähendada. Kuna keskenduti normide täitmise tagamisele ja digitaliseerimisele, puudusid konkreetsed järeldused ELi tarbijaõiguse panuse kohta kestlikku tarbimisse. Kui see on võimalik ja asjakohane, tugineb käesolev vahend siiski selle hindamise käigus kogutu d tulemustele ja järeldustele. Põhiõigused Ettepanek on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 38, mille kohaselt peab EL tagama tarbijakaitse kõrge taseme. See tagatakse järgmiste meetmete abil: (a) müügikohas esitatava vastupidavust ja parandatavust käsitleva teabe usaldusväärsuse parandamine ja (b) tegelemine eksitavate kaubandustavadega, mis on seotud rohepesuga ning ebausaldusväärsete ja läbipaistmatute kestlikkusmärgiste ja kestlikkusteabe vahendite kasutamisega ning toodete enneaegse vananemisega. Ebaausate kaubandustavade selgitamine seoses keskkonnaväidete esitamisega, kestlikkusmärgiste ja kestlikkusteabe vahendite kasutamisega ning toodete enneaegse vananemisega aitab rakendada harta artiklit 16, millega tagatakse ettevõtlusvabadus kooskõlas liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega. Andes tarbijatele võimaluse teha keskkonnakestlikumaid ostuotsuseid, austatakse ettepanekus õigust kõrgetasemelisele keskkonnakaitsele ja keskkonna kvaliteedi parandamisele, mis on sätestatud harta artiklis 37. 4. MÕJU EELARVELE Ettepanek ei mõjuta ELi eelarvet. 5. MUU TEAVE Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord Hiljemalt viis aastat pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmist esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta. Aruandes hinnatakse direktiivi kohaldamist. Selgitavad dokumendid (direktiivide puhul) Kuna ettepanekuga tehakse konkreetseid muudatusi kahte kehtivasse direktiivi, peaksid liikmesriigid esitama komisjonile siseriiklike sätete konkreetsete muudatuste teksti või nende muudatuste puudumisel selgitama, milliste konkreetsete siseriiklike õigusnormidega juba rakendatakse ettepanekus esitatud muudatusi. Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus Artikkel 1 – Direktiivi 2005/29/EÜ muutmine Ettepaneku artikliga 1 muudetakse direktiivi 2005/29/EÜ, ajakohastades nende tooteomaduste loetelu, mille puhul võib tarbija eksitamist kaupleja poolt pidada eksitavaks tegevuseks. Kaks uut kaubandustava on lisatud ka selliste tegevuste loetellu, mida tuleb lugeda eksitavaks, kui need panevad või tõenäoliselt panevad keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud. Lisatakse üks uus punkt sellise teabe loetellu, mida tuleb pidada konkreetse kaubandustava puhul oluliseks ja mille väljajätmise tõttu võib kõnealust kaubandustava lugeda eksitavaks. Lisaks laiendatakse kõigil tingimustel ebaausaks loetavate kaubandustavade nimekirja, lisades tavad, mis on seotud toodete enneaegse vananemise ja rohepesuga. Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 6 lõikes 1 esitatud tooteomaduste loetelu, mille osas kaupleja ei tohiks tarbijat petta, lisatakse „keskkonna- või sotsiaalne mõju“, „vastupidavus“ ja „parandatavus“. Seoses kaubandustavadega, mida tuleb lugeda eksitavaks tegevuseks, kui need panevad või tõenäoliselt panevad keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud, lisatakse direktiivi 2005/29/EÜ artikli 6 lõikesse 2 veel kaks tava : tulevase keskkonnatoimega seotud keskkonnaväidete esitamine ilma selgete, objektiivsete ja kontrollitavate kohustuste ja eesmärkideta ning sõltumatu järelevalvesüsteemita. tarbijatele sellise kasu reklaamimine, mida peetakse asjaomasel turul levinud tavaks. Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 loetelu teabest, mida tuleb pidada konkreetse kaubandustava puhul oluliseks ja mille väljajätmise tõttu võib kõnealust kaubandustava lugeda eksitavaks, laiendatakse nii, et see hõlmaks järgmist: kui kaupleja osutab teenust, mis võrdleb tooteid, sealhulgas kestlikkusteabe vahendi kaudu, loetakse oluliseks teavet võrdlusmeetodi, võrdlusobjektiks olevate toodete ja nende toodete tarnijate kohta, samuti selle teabe ajakohastamiseks kehtestatud meetmete kohta. Direktiivi 2005/29/EÜ I lisasse lisatud kümme täiendavat kaubandustava , mida tuleb kõigil tingimustel lugeda ebaausaks, on järgmised. Sellise kestlikkusmärgise esitamine, mis ei põhine sertifitseerimissüsteemil või mida ei ole kehtestanud ametiasutused. Sellise üldise keskkonnaväite esitamine, mille puhul ettevõtja ei suuda tõendada väite seisukohast olulist tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet. Keskkonnaväite esitamine kogu toote kohta, kui see puudutab tegelikult ainult toote teatavat aspekti. Liidu turul kõigi asjaomasesse tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes õigusaktidega kehtestatud nõuete esitamine ettevõtja eripakkumisena. Tarbija teavitamata jätmine, et tarkvarauuendus mõjutab negatiivselt digielementidega kaupade või nende kaupade teatavate funktsioonide kasutamist, isegi kui tarkvarauuendus parandab muude funktsioonide toimimist. Tarbija teavitamata jätmine kauba funktsioonist, mille eesmärk on piirata kauba vastupidavust. Väide, et kaubal on teatav vastupidavus kasutusaja või -intensiivsuse seisukohast, kui see nii ei ole. Toote esitlemine parandamist võimaldavana, kui see tegelikult võimalik ei ole, või tarbija teavitamata jätmine sellest, et kaupa ei ole võimalik parandada vastavalt õiguslikele nõuetele. Tarbija sundimine asendama kauba kulumaterjale varem kui see tehnilistel põhjustel vajalik oleks. Tarbija teavitamata jätmine sellest, et kaup on projekteeritud nii, et selle funktsionaalsus väheneb, kui kasutatakse kulumaterjale, varuosi või tarvikuid, mida ei paku algne tootja. Artikkel 2 – Direktiivi 2011/83/EÜ muutmine Ettepaneku artikliga 2 muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses lepingueelse teabega, mis tuleb tarbijale esitada kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute ning muude lepingute kui kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute puhul, eelkõige seoses teabega kauba vastupidavuse ja parandatavuse kohta. Samuti muudetakse direktiivi seoses teabega, millest tarbijaid tuleb enne tellimuse esitamist elektrooniliselt sõlmitud kauglepingute puhul otse teavitada. Mis puudutab lepingueelset teavet, mis tuleb tarbijale esitada muude kui kauglepingute või väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute sõlmimisel, lisatakse kuus täiendavat kirjet direktiivi 2011/83/EL artikli 5 lõikes 1 sätestatud nimekirja, milles on loetletud tarbijale selgel ja arusaadaval viisil esitatava teabe elemendid. Need kuus täiendavat kirjet on järgmised: teave tootja pakutava vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu ja kestuse kohta igat liiki kaupade puhul või sellise garantii puudumise kohta energiat tarbivate kaupade puhul; teave selle kohta, et tootja ei ole esitanud teavet energiat tarbivate kaupade vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu kohta; kui tootja kohustub digielementidega kaupadele teatava ajavahemiku jooksul tarkvarauuendusi pakkuma, siis selle ajavahemiku pikkus; kui teenuseosutaja kohustub digisisu ja digiteenuste jaoks teatava ajavahemiku jooksul tarkvarauuendusi pakkuma, siis selle ajavahemiku pikkus; kauba parandatavuse hinne, nagu seda kohaldatakse liidu õiguse alusel; muu remonditeave, kui parandatavuse hinne ei ole liidu tasandil kättesaadav, näiteks teave varuosade kättesaadavuse ja parandusjuhendi kohta. Mis puudutab lepingueelset teavet, mis tuleb tarbijale esitada kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute sõlmimisel, siis lisatakse direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõike 1 kohasesse loetellu (teave, mis tuleb tarbijale esitada selgel ja arusaadaval viisil) samad kuus elementi. Elektrooniliselt sõlmitavate kauglepingute puhul tarbijatele vahetult enne tellimuse esitamist antava teabe osas lisatakse direktiivi 2011/83/EL artikli 8 lõikes 2 sätestatud loetellu teave tootja pakutava vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu ja kestuse kohta (või energiat tarbiva kauba puhul sellise teabe puudumise kohta). 2022/0092 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade vastu ja paremat teavet (EMPs kohaldatav tekst) EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning arvestades järgmist: (1) Et võidelda ebaausate kaubandustavade vastu, mis ei lase tarbijatel teha kestlikke tarbimisvalikuid, eelkõige selliste tavade vastu, mis on seotud kaupade enneaegse vananemisega, eksitavate keskkonnaväidetega (rohepesu), läbipaistmatute ja mitteusaldusväärsete kestlikkusmärgiste või kestlikkusteabe vahenditega, tuleks liidu tarbijaõiguses kehtestada erinormid. See võimaldaks riiklikel pädevatel asutustel nende tavadega tulemuslikult tegeleda. Kui on tagatud, et keskkonnaväited vastavad tõele, saavad tarbijad valida tooteid, mis on keskkonna seisukohast tõepoolest paremad kui konkureerivad tooted. See soodustab konkurentsi keskkonnahoidlikumate toodete suunas, vähendades seega negatiivset mõju keskkonnale. (2) Need uued õigusnormid tuleks kehtestada, muutes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ artikleid 6 ja 7 seoses kaubandustavadega, mida võib igal üksikjuhul eraldi tehtava hindamise alusel pidada eksitavateks ja mis tuleks seetõttu keelata, ja direktiivi 2005/29/EÜ I lisa, lisades konkreetsed eksitavad tavad, mis loetakse kõigil tingimustel ebaausateks ja mis on seega keelatud. (3) Et takistada kauplejaid eksitamast tarbijaid seoses oma toodete keskkonna- või sotsiaalse mõju, vastupidavuse või parandatavusega, sealhulgas toodete üldise esitusviisi kaudu, tuleks muuta direktiivi 2005/29/EÜ artikli 6 lõiget 1, lisades toote keskkonna- või sotsiaalse mõju, vastupidavuse ja parandatavuse toote põhiomaduste loetellu, mille puhul võib ettevõtja tavasid pärast juhtumipõhist hindamist pidada eksitavaks. Samuti ei tohiks tarbijaid eksitada kauplejate esitatav teabega toodete sotsiaalse kestlikkuse kohta, näiteks töötingimused, heategevusannetused või loomade heaolu. (4) Keskkonnaväited, eelkõige kliimaga seotud väited, käsitlevad üha enam tulevast keskkonnatoimet ja esitatakse seoses üleminekuga CO 2 -neutraalsusele või kliimaneutraalsusele või muule sarnasele eesmärgile teatavaks kuupäevaks. Selliste väidetega loovad kauplejad mulje, et tarbijad aitavad nende tooteid ostes kaasa vähese CO 2 heitega majandusele. Nende väidete tõelevastavuse ja usaldusväärsuse tagamiseks tuleks muuta direktiivi 2005/29/EÜ artikli 6 lõiget 2, et keelata sellised väited pärast juhtumipõhist hindamist, kui neid ei toeta ettevõtja võetud selged, objektiivsed ja kontrollitavad kohustused ja eesmärgid. Neid väiteid peaks toetama ka sõltumatu järelevalvesüsteem, et jälgida kaupleja edusamme kohustuste ja eesmärkide täitmisel. (5) Teine potentsiaalselt eksitav kaubandustava, mis tuleks lisada direktiivi 2005/29/EÜ artikli 6 lõikes 2 osutatud konkreetsetele tavadele, on sellise kasu reklaamimine tarbijatele, mis tegelikult on asjaomasel turul levinud tava. Näiteks kui keemilise aine puudumine on konkreetsel tooteturul levinud tava, võib selle reklaamimine toote iseloomuliku tunnusena kujutada endast ebaausat kaubandustava. (6) Toodete võrdlemine nende keskkonna- või sotsiaalsete aspektide alusel, sealhulgas kestlikkusteabe vahendite abil, on üha levinum turundusmeetod. Tagamaks, et sellised võrdlused tarbijaid ei eksitaks, tuleks muuta direktiivi 2005/29/EÜ artiklit 7 ja näha ette, et tarbijale tuleb anda teavet võrdlusmeetodi, võrreldavate toodete ja nende toodete tarnijate ning teabe ajakohastamise meetmete kohta. See peaks tagama, et tarbijad teevad selliste teenuste kasutamisel teadlikumaid tehinguotsuseid. Võrdlus peaks olema objektiivne, eelkõige võrreldes tooteid, millel on sama otstarve, kasutades ühist meetodit ja ühiseid eeldusi ning võrreldes toodete peamiseid ja kontrollitavaid omadusi. (7) Tuleks keelata selliste kestlikkusmärgiste kasutamine, mis ei põhine sertifitseerimissüsteemil või mida ei ole kehtestanud avaliku sektori asutused, lisades need tavad direktiivi 2005/29/EÜ I lisa loetellu. Sertifitseerimissüsteem peaks vastama minimaalsetele läbipaistvuse ja usaldusväärsuse tingimustele. Kestlikkusmärgise kasutamine on võimalik ilma sertifitseerimissüsteemita, kui märgise on kehtestanud avaliku sektori asutus, või täiendavate toitumisalase teabe väljendus- ja/või esitusviiside korral kooskõlas määruse (EL) nr 1169/2011 artikliga 35. Selle normiga täiendatakse direktiivi 2005/29/EÜ I lisa punkti 4, mille kohaselt on keelatud väide, et ettevõtja (sealhulgas tema kaubandustavad) või toode on heaks kiidetud, kinnitatud või lubatud avalik-õigusliku või eraõigusliku asutuse poolt, kuigi ta seda ei ole, või sellise väite esitamine ilma heakskiiduks, kinnitamiseks või loa saamiseks vajalikele tingimustele vastamata. (8) Kui kestlikkusmärgise esitamine hõlmab ärilist teadaannet, mis väidab või jätab mulje, et toote mõju keskkonnale on soodne või puudub või et toode on keskkonnale vähem kahjulik kui konkureerivad tooted, kujutab see kestlikkusmärgis endast ka keskkonnaväidet. (9) Direktiivi 2005/29/EÜ I lisa tuleb muuta, et keelata üldised keskkonnaväited, millel puudub väite seisukohast asjakohane tunnustatud suurepärane keskkonnatoime. Sellised üldised keskkonnaväited on näiteks „keskkonnasõbralik“, „ökosõbralik“, „öko-“, „keskkonnasäästlik“, „loodussõbralik“, „ökoloogiline“, „keskkonnanõuetele vastav“, „kliimasõbralik“, „keskkonnast hooliv“, „CO 2 -neutraalne“, „süsinikuneutraalne“, „kliimaneutraalne“, „energiatõhus“, „biolagunev“, „biopõhine“ või muu samalaadne või laiema tähendusega väljend, nagu „teadlik“ või „vastutustundlik“, mis viitab suurepärasele keskkonnatoimele või loob sellest mulje. Sellised üldised keskkonnaväited tuleks keelata, kui ei ole tõendatud suurepärast keskkonnatoimet või kui väite kirjeldus ei ole selgelt ja nähtavalt esitatud sama kanali vahendusel, näiteks samas reklaamilõigus, toote pakendil või internetipõhisel müügiliidesel. Näiteks toote kohta käiv väide „biolagunev“ on üldine väide, samas kui väide, et „pakend on kodukompostimise teel ühe kuu jooksul biolagunev“, on konkreetne väide, mille suhtes seda keeldu ei kohaldata. (10) Suurepärast keskkonnatoimet saab tõendada vastavusega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 66/2010, või liikmesriikides ametlikult tunnustatud ökomärgise süsteemidega või vastavusega konkreetse keskkonnaaspekti kõrgeimale keskkonnatoimele kooskõlas muude kohaldatavate liidu õigusaktidega, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1369 kohane klass A. Kõnealune suurepärane keskkonnatoime peab olema väite seisukohast oluline. Näiteks võiks suurepärase keskkonnatoime alusel esitada üldise väite „energiatõhus“ kooskõlas määrusega (EL) 2017/1369. Seevastu ei saa esitada suurepärase keskkonnatoime alusel esitada üldist väidet „biolagunev“ kooskõlas määrusega (EÜ) nr 66/2010, kui kõnealuse tootega seotud konkreetsetes ELi ökomärgise kriteeriumides puuduvad biolagunevuse nõuded. (11) Teine eksitav kaubandustava, mis tuleks kõigil tingimustel keelata ja lisada seega direktiivi 2005/29/EÜ I lisa loetellu, on keskkonnaväide kogu toote kohta, kui see puudutab tegelikult ainult toote teatavat aspekti. Nii on see näiteks juhul, kui toodet turustatakse „ringlussevõetud materjalist valmistatud“ tootena, mis jätab mulje, et kogu toode on valmistatud ringlussevõetud materjalist, kuigi tegelikult on ringlussevõetud materjalist valmistatud ainult pakend. (12) Ringmajanduse tegevuskavas on mainitud vajadust kehtestada eeskirjad keskkonnaväidete kohta, kasutades toote ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodeid. Lisanõuded keskkonnaväidete kohta tuleb sätestada konkreetsetes liidu õigusaktides. Need uued nõuded aitavad saavutada rohelise kokkuleppe eesmärki võimaldada ostjatel teha kestlikumaid otsuseid ja vähendada rohepesu ohtu usaldusväärse, võrreldava ja kontrollitava teabe abil. (13) Samuti tuleks igal juhul keelata ja lisada direktiivi 2005/29/EÜ I lisa loetelusse liidu turul kõigi asjaomasesse tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes õigusaktidega kehtestatud nõuete esitlemine ettevõtja eripakkumisena. Seda keeldu võib kohaldada näiteks juhul, kui kaupleja reklaamib, et toode ei sisalda teatavat keemilist ainet, samas kui see aine on seadusega juba keelatud kõigi sellesse tootekategooriasse kuuluvate toodete puhul liidus. Küll aga ei peaks see keeld hõlmama kaubandustavasid, millega edendatakse kauplejate või toodete vastavust õiguslikele nõuetele, mida kohaldatakse ainult mõne toote suhtes, kuid mitte muude konkureerivate toodete suhtes, mis kuuluvad liidu turul samasse kategooriasse, näiteks väljastpoolt ELi pärit tooted. (14) Tarbijate heaolu parandamiseks tuleks direktiivi 2005/29/EÜ I lisa muudatustes käsitleda ka mitmeid toodete enneaegse vananemisega seotud tavasid, sealhulgas kavandatud vananemist, mida mõistetakse kaubandusstrateegiana, mille puhul toode kavandatakse või projekteeritakse piiratud kasuliku elueaga, nii et see muutub teatava aja möödudes enneaegselt aegunuks või mittetoimivaks. Selliste toodete ostmine, mille puhul tarbijad eeldavad, et need kestavad kauem kui tegelikult, põhjustab tarbijatele kahju. Lisaks avaldab enneaegne vananemine keskkonnale üldist negatiivset mõju, kuna jäätmete kogus suureneb. Seetõttu peaks nende tavade kaotamine tõenäoliselt vähendama jäätmete kogust ja aitama kaasa kestlikumale tarbimisele. (15) Esiteks peaks olema keelatud jätta tarbijale edastamata teave, et tarkvarauuendus, sealhulgas turvauuendus, mõjutab negatiivselt digielementidega kaupade või nende kaupade teatavate funktsioonide kasutamist, isegi kui uuendamine parandab muude funktsioonide toimimist. Näiteks kui kaupleja palub tarbijatel uuendada oma nutitelefoni operatsioonisüsteemi, peab ta tarbijat teavitama, kui selline uuendamine mõjutab negatiivselt nutitelefoni mi s tahes funktsiooni toimimist. (16) Samuti peaks olema keelatud jätta tarbijat teavitamata toote funktsioonist, mis piirab toote vastupidavust. Näiteks võib selliseks funktsiooniks olla tarkvara, mis peatab kauba funktsionaalsuse või alandab seda teatava aja möödudes, või riistvara, mis on projekteeritud teatava aja möödudes üles ütlema. Keeld jätta tarbijad sellistest omadustest teavitamata täiendab ega mõjuta õiguskaitsevahendeid, mida tarbijatel on võimalik kasutada mittevastavuse korral kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/771 . Et sellist kaubandustava saaks pidada ebaausaks, ei peaks olema vaja tõendada, et funktsiooni eesmärk on stimuleerida vastava kauba asendamist. Kaupade vastupidavust piiravate funktsioonide kasutamist tuleks eristada tootmistavadest, mille puhul kasutatakse üldiselt halva kvaliteediga materjale või protsesse, mille tulemuseks on kaupade vähene vastupidavus. Kauba mittevastavust, mis tuleneb halva kvaliteediga materjalide või protsesside kasutamisest, reguleeritakse jätkuvalt direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud kaupade nõuetelevastavuse normidega. (17) Veel üks tava, mis tuleks direktiivi 2005/29/EÜ I lisa kohaselt keelata, on väitmine, et kaubal on teatav vastupidavus, kui see nii ei ole. Nii on see näiteks juhul, kui kaupleja teavitab tarbijaid sellest, et pesumasin peab eeldatavasti vastu teatava arvu pesutsükleid, samas kui pesumasina tegelik kasutamine näitab, et see nii ei ole. (18) Samamoodi tuleks muuta ka direktiivi 2005/29/EÜ I lisa, et keelata toodete esitlemine nii, nagu oleks neid võimalik parandada, kui parandamine ei ole võimalik, samuti tarbijate teavitamata jätmine sellest, et kaupu ei ole võimalik õigusaktide nõuete kohaselt parandada. (19) Selliste vastupidavuse ja parandatavusega seotud tavade keelustamine direktiiviga 2005/29/EÜ annaks liikmesriikide tarbijakaitseasutustele täiendava jõustamisvahendi tarbijate huvide paremaks kaitsmiseks juhtudel, kui kauplejad ei täida tooteid käsitlevates liidu õigusaktides sätestatud nõudeid kaupade vastupidavuse ja parandatavuse kohta. (20) Veel üks toodete enneaegse vananemisega seotud tava, mis tuleks keelata ja lisada direktiivi 2005/29/EÜ I lisa loetellu, on sundida tarbijat asendama toote kulumaterjale varem, kui see oleks tehnilistel põhjustel vajalik. Selline tava eksitab tarbijat uskuma, et kaup ei tööta enam, kui selle kulumaterjale ei asendata, ning sunnib neid seega ostma rohkem kulumaterjale kui vaja. Näiteks oleks selle sätte kohaselt keelatud programmeerida printer nii, et see nõuab tindikassettide väljavahetamist enne, kui need tegelikult tühjad on, et stimuleerida täiendavate tindikassettide ostmist. (21) Samuti tuleks muuta direktiivi 2005/29/EÜ I lisa, et keelata tarbija teavitamata jätmine sellest, et kaup on projekteeritud piirama selle funktsionaalsust, kui kasutatakse kulumaterjale, varuosi või tarvikuid, mida ei paku algne tootja. Näiteks oleks selle sätte kohaselt keelatud selliste printerite turustamine, mis on projekteeritud nii, et nende funktsionaalsus on piiratud, kui kasutatakse tindikassette, mida ei paku printeri algne tootja, juhul kui see teave ei ole tarbijale avaldatud. See tava võib eksitada tarbijaid ostma alternatiivset tindikassetti, mida ei saa selle printeri jaoks kasutada, põhjustades seega tarbetuid paranduskulusid, jäätmevooge või lisakulusid, mis tulenevad kohustusest kasutada algse tootja tarvikuid, mida tarbija ei saanud ostu ajal ette näha. Samuti oleks keelatud turustada nutiseadmeid, mis on projekteeritud piirama nende funktsionaalsust, kui kasutatakse laadijaid või varuosi, mida ei paku algne tootja, avaldamata seda teavet tarbijale. (22) Et tarbijad saaksid teha teadlikumaid otsuseid ning et stimuleerida nõudlust vastupidavamate kaupade järele ja nende pakkumist, tuleks enne lepingu sõlmimist esitada igat liiki kaupade puhul konkreetne teave toote vastupidavuse ja parandatavuse kohta. Lisaks tuleks digielementidega kaupade, digisisu ja digiteenuste puhul tarbijaid teavitada ajavahemikust, mille jooksul on tasuta tarkvarauuendused kättesaadavad. Seepärast tuleks muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL, et anda tarbijatele lepingueelset teavet vastupidavuse, parandatavuse ja uuenduste kättesaadavuse kohta. Teavet tuleks anda tarbijatele selgel ja arusaadaval viisil ning kooskõlas direktiivis 2019/882 säte statud ligipääsetavusnõuetega. Kohustus esitada tarbijatele seda teavet täiendab ning ei mõjuta tarbijate õigusi, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides (EL) 2019/770 ja (EL) 2019/771 . (23) Kauba vastupidavuse hea näitaja on tootja pakutav vastupidavusega seotud müügigarantii direktiivi (EL) 2019/771 artikli 17 tähenduses. Seepärast tuleks direktiivi 2011/83/EL muuta, et konkreetselt nõuda, et kaupu müüvad kauplejad teavitaksid tarbijaid tootja pakutava vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolust igat liiki kaupade puhul, kui tootja teeb selle teabe kättesaadavaks. (24) Vähese vastupidavuse probleem, mis on vastuolus tarbijate ootustega, on kõige olulisem energiat tarbivate kaupade puhul, mis on tooted, mis töötavad välisest energiaallikast. Samuti on tarbijad kõige enam huvitatud teabe saamisest selle kaubakategooria eeldatava vastupidavuse kohta. Seepärast tuleks üksnes selle kaubakategooria puhul teavitada tarbijaid sellest, et tootja ei ole esitanud teavet üle kaheaastase kestusega vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu kohta. (25) Energiat tarbivateks toodeteks ei klassifitseerita energiat tarbivaid komponente sisaldavaid kaupu, kui need on lihtsalt lisaseadmed ega aita kaasa kauba põhifunktsiooni täitmisele, näiteks dekoratiivvalgustusega rõivad või jalatsid või jalgratta elektrilatern. (26) Arvestades direktiivi (EL) 2019/771 kohast müüja vastutuse minimaalselt kaheaastast kestust mittevastavuse korral ja asjaolu, et paljud tooterikked ilmnevad kahe aasta pärast, tuleks kaupleja kohustust teavitada tarbijaid tootja pakutava vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolust ja kestusest, kohaldada garantiide suhtes, mille kestus on pikem kui kaks aastat. (27) Selleks et tarbijatel oleks enne lepingu sõlmimist lihtsam teha kaupade võrdlemisel teadlikke otsuseid, peaksid kauplejad teavitama tarbijaid kogu kaupa, mitte kauba konkreetseid komponente hõlmava tootja pakutava vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolust ja kestusest. (28) Tootjale ja müüjale peaks jääma võimalus pakkuda mis tahes kestusega muud liiki müügigarantiisid ja müügijärgseid teenuseid. Tarbijale selliste muude müügigarantiide või -teenuste kohta antav teave ei tohiks siiski ajada tarbijat segadusse seoses tootja pakutava kogu kaupa hõlmava ja üle kaheaastase kestusega vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu ja kestusega. (29) Selleks et edendada tootjatevahelist konkurentsi digielementidega kaupade vastupidavuse osas, peaksid neid kaupu müüvad kauplejad teavitama tarbijaid minimaalsest ajavahemikust, mille jooksul tootja kohustub vabatahtlikult pakkuma sellisele kaubale tarkvarauuendusi. Selleks et vältida tarbijate koormamist liigse teabega, tuleks see teave esitada siiski ainult juhul, kui see ajavahemik on pikem kui tootja pakutav vastupidavusega seotud müügigarantii, kuna nimetatud garantii hõlmab uuenduste, sealhulgas turvauuenduste esitamist, mis on vajalikud digielementidega kaupade nõutavate funktsioonide ja toimivuse säilitamiseks. Lisaks on teave tootja kohustuse kohta pakkuda tarkvarauuendusi asjakohane üksnes juhul, kui digielementidega kaupade müügilepingus on ette nähtud üks digisisu üleandmise või digitaalteenuse osutamise toiming, mille suhtes kohaldatakse direktiivi (EL) 2019/771 artikli 7 lõike 3 punkti a. Seevastu ei tohiks olla uut kohustust seda teavet esitada, kui müügilepingus on ette nähtud, et digisisu üleandmine või digiteenuse osutamine toimub teatava ajavahemiku jooksul pidevalt, kuna nende lepingute puhul on direktiivi (EL) 2019/771 artikli 7 lõike 3 punktis b, viitega artikli 10 lõikele 2 või 5 täpsustatud ajavahemik, mille jooksul müüja peab tagama, et tarbijat teavitatakse uuendustest ja need antakse talle üle. (30) Samuti peaksid digisisu ja digiteenuseid pakkuvad kauplejad teavitama tarbijaid minimaalsest ajavahemikust, mille jooksul digisisu pakkuja või digiteenuse osutaja, kui teenuseosutaja ei ole kaupleja, kohustub pakkuma tarkvarauuendusi, sealhulgas turvauuendusi, mis on vajalikud digisisu ja digiteenuste nõuetele vastavuse säilitamiseks. Teave teenuseosutaja kohustuse kohta pakkuda tarkvarauuendusi on asjakohane üksnes juhul, kui lepingus on ette nähtud üks või mitu üleandmise või teenuse osutamise toimingut, mille suhtes kohaldatakse direktiivi (EL) 2019/770 artikli 8 lõike 2 punkti b. Seevastu ei tohiks olla uut kohustust seda teavet esitada, kui lepingus on ette nähtud, et üleandmine või osutamine toimub teatava ajavahemiku jooksul pidevalt, kuna nende lepingute puhul on direktiivi (EL) 2019/770 artikli 8 lõike 2 punktis a täpsustatud ajavahemik, mille jooksul kaupleja peab tagama, et tarbijat teavitatakse uuendustest ja need antakse talle üle. (31) Et tarbijad saaksid teha teadlikke otsuseid ja valida kaupu, mida on lihtsam parandada, peaksid kauplejad enne lepingu sõlmimist esitama kõigi kaubaliikide kohta vajaduse korral kauba parandatavuse hinde, mille tootja on kooskõlas liidu õigusega esitanud. (32) Direktiivi 2011/83/EL artikli 5 lõike 1 punkti e ja artikli 6 lõike 1 punkti m kohaselt on kauplejad kohustatud andma tarbijale enne tarbija sidumist lepinguga teavet müügijärgsete teenuste, sealhulgas remonditeenuste olemasolu ja tingimuste kohta, kui selliseid teenuseid osutatakse. Lisaks peaksid kauplejad juhul, kui parandatavuse hinne ei ole liidu õiguse kohaselt kindlaks määratud, esitama kõigi kaupade kohta tootja poolt kättesaadavaks tehtud muu asjakohase remonditeabe, näiteks teabe varuosade kättesaadavuse kohta ning kasutus- ja parandusjuhendi, tagamaks, et tarbijad on ostetava kauba parand atavusest hästi informeeritud. (33) Kauplejad peaksid andma tarbijatele teavet tootja pakutava vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu ja kestuse, minimaalse uuenduste perioodi ja parandatavuse hinde kohta juhul, kui digisisu tootja või digiteenuse osutaja, kui see erineb kauplejast, on selle teabe kättesaadavaks teinud. Eelkõige kauba puhul peaks kaupleja edastama tarbijatele teabe, mille tootja on kauplejale esitanud või kavatseb muul viisil tarbijale enne lepingu sõlmimist hõlpsasti kättesaadavaks teha, märkides selle tootele endale, selle pakendile või märgistele ja etikettidele, millega tarbija tavaliselt enne lepingu sõlmimist tutvub. Kauplejalt ei tohiks nõuda, et ta aktiivselt püüaks tootjalt sellist teavet saada, näiteks tootepõhistelt veebisaitidelt. (34) Direktiivid 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL peaksid jätkuvalt toimima turvavõrguna, mis tagab tarbijakaitse kõrge taseme säilimise kõigis sektorites, täiendades vastuolu korral kehtivaid valdkondlikke ja tootepõhiseid liidu õigusakte. (35) Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt võimaldada tarbijatel teha teadlikke ostuotsuseid kestliku tarbimise edendamiseks, kaotada tavad, mis kahjustavad kestlikku majandust ja eksitavad tarbijaid kestlikest tarbimisvalikutest eemale, ning tagada liidu tarbijakaitsealase õigusraamistiku parem ja järjepidev kohaldamine, ei suuda liikmesriigid üksi piisavalt saavutada, küll aga saab neid probleemi liiduülese olemuse tõttu paremini saavutada ELi tasandil, võib EL võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. (36) Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: Artikkel 1 Direktiivi 2005/29/EÜ muutmine Direktiivi 2005/29/EÜ muudetakse järgmiselt. (1) Artiklisse 2 lisatakse punktid o–y: „o) „keskkonnaväide“ – sõnum või kujutis, mis ei ole liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt kohustuslik, sealhulgas tekst, pilt, graafiline või sümboolne kujutis mis tahes kujul, kaasa arvatud etiketid, kaubamärgid, ärinimed või tootenimed ärilise teadaande kontekstis, mis väidab või jätab mulje, et toote või kaupleja mõju keskkonnale on soodne või puudub või et see on keskkonnale vähem kahjulik kui teised tooted või kauplejad või et toode või kaupleja on oma keskkonnamõju aja jooksul parandanud; p) „sõnaselge keskkonnaväide“ – teksti kujul esitatud või kestlikkusmärgisel sisalduv keskkonnaväide; q) „üldine keskkonnaväide“ – sõnaselge keskkonnaväide, mis ei sisaldu kestlikkusmärgisel ja mille puhul ei ole väite kirjeldus esitatud selgelt ja esiletõstetult samal kandjal; r) „kestlikkusmärgis“ – vabatahtlik avalik-õiguslik või eraõiguslik usaldusmärk, kvaliteedimärk või võrdväärne märk, mille eesmärk on eristada ja reklaamida toodet, protsessi või ettevõtet selle keskkonna- või sotsiaalsete aspektide või mõlema poolest. See ei hõlma liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt nõutavat kohustuslikku märgist; s) „sertifitseerimissüsteem“ – kolmanda isiku kontrollisüsteem, mis on läbipaistvatel, õiglastel ja mittediskrimineerivatel tingimustel avatud kõigile kauplejate, kes soovivad ja suudavad täita süsteemi nõudeid, ning mis tõendab, et toode vastab teatavatele nõuetele, ning mille nõuetele vastavuse järelevalve on objektiivne, põhineb rahvusvahelistel, Euroopa Liidu või riiklikel standarditel ja menetlustel ning järelevalvet teostab süsteemi omanikust ja kauplejast sõltumatu isik; t) „kestlikkusteabe vahend“ – tarkvara, sealhulgas veebisait, veebisaidi osa või rakendus, mida haldab kaupleja või mida hallatakse tema nimel ja mis annab tarbijatele teavet toodete keskkonna- või sotsiaalsete aspektide kohta või võrdleb tooteid nende aspektide alusel; u) „tunnustatud suurepärane keskkonnatoime“ – keskkonnatoime, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 66/2010*, riiklikele või piirkondlikele EN ISO 14024 I tüübi ökomärgise süsteemidele, mida on ametlikult tunnustatud kooskõlas määruse (EÜ) nr 66/2010 artikliga 11, või kõrgeimale keskkonnatoimele kooskõlas muude kohaldatavate liidu õigusaktidega; v) „vastupidavus“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/771* artikli 2 punktis 13 määratletud vastupidavus; w) „tarkvarauuendus“ – tarkvara tasuta uuendamine, sealhulgas turvauuendus, mis on vajalik selleks, et digielementidega kaubad, digisisu ja digiteenused oleksid vastavuses direktiividega (EL) 2019/770 ja (EL) 2019/771; x) „kulumaterjal“ – kauba komponendid, mis kasutatakse ära ja mis tuleb asendada, et kaup toimiks ettenähtud viisil; y) „funktsionaalsus” – direktiivi (EL) 2019/771 artikli 2 punktis 9 määratletud funktsionaalsus. ________ * Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 66/2010, 25. november 2009, ELi ökomärgise kohta (ELT L 27, 30.1.2010, lk 1). ** Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ ( ELT L 136, 22.5.2019, lk 28 )“. (2) Artiklit 6 muudetakse järgmiselt. (a) Lõike 1 punkt b asendatakse järgmisega: „b) toote põhiomadused, näiteks selle kättesaadavus, sellest tulenev kasu või sellega kaasnevad riskid, toote teostus, koostis, keskkonna- või sotsiaalne mõju, juurdekuuluvad lisandid, vastupidavus, parandatavus, müügijärgne klienditeenindus ja kaebuste lahendamine, valmistamise või varumise viis ja kuupäev, kättetoimetamine, sobivus ettenähtud otstarbeks, kasutamine, kogus, toote kirjeldus, geograafiline või kaubanduslik päritolu või toote kasutamise oodatavad tulemused või tootega seotud katsete või kontrollimiste tulemused ja olulised tunnused;“. (b) Lõikele 2 lisatakse punktid d ja e: „d) tulevase keskkonnatoimega seotud keskkonnaväidete esitamist ilma selgete, objektiivsete ja kontrollitavate kohustuste ja eesmärkideta ning ilma sõltumatu järelevalvesüsteemita; e) tarbijatele sellise kasu reklaamimist, mida peetakse as jaomasel turul levinud tavaks.“ (3) Artiklisse 7 lisatakse järgmine lõige 7: „7. Kui kaupleja osutab teenust, mis võrdleb tooteid, sealhulgas kestlikkusteabe vahendi kaudu, loetakse oluliseks teavet võrdlusmeetodi, võrdlusobjektiks olevate toodete ja nende toodete tarnijate kohta, samuti selle teabe ajakohast amiseks võetud meetmete kohta.“ (4) I lisa muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi lisale. Artikkel 2 Direktiivi 2011/83/EL muutmine Direktiivi 2011/83/EL muudetakse järgmiselt. (1) Artiklit 2 muudetakse järgmiselt. (a) Lisatakse järgmine punkt 3a: „3a) „energiat tarbiv kaup“ – kaup, mis sõltub sisendenergiast (elekter, fossiilkütused ja taastuvad energiaallikad), et toimida ettenähtud viisil;“. (b) Lisatakse järgmised punktid 14a–14e: „14a) „vastupidavusega seotud müügigarantii“ – direktiivi (EL) 2019/771 artiklis 17 osutatud tootja pakutav müügigarantii vastupidavuse kohta, mille kohaselt vastutab tootja kogu garantii kehtivusaja jooksul vahetult tarbija ees kauba parandamise või asendamise eest; 14b) „vastupidavus“ – direktiivi (EL) 2019/771 artikli 2 punktis 13 määratletud vastupidavus; 14c) „tootja“ – direktiivi (EL) 2019/771 artikli 2 punktis 4 määratletud tootja; 14d) „parandatavuse hinne“ – punktisumma, mis väljendab kauba parandamise võimalikkust ja mis põhineb liidu õiguse kohaselt kehtestatud meetodil; 14e) „tarkvarauuendus“ – tarkvara tasuta uuendamine, sealhulgas turvauuendus, mis on vajalik selleks, et digielementidega kaubad, digitaalne infosisu ja digiteenused oleksid vastavuses direktiividega (EL) 2019/770 ja (EL) 2019/771;“. (2) Artikli 5 lõiget 1 muudetakse järgmiselt. (a) Lisatakse järgmised punktid ea–ed: „ea) kõikide kaupade puhul, millele tootja annab vastupidavusega seotud müügigarantii, teave selle kohta, et kaubal on selline müügigarantii ja selle kestus ajaühikutes, tingimusel et müügigarantii hõlmab kogu kaupa ja selle kestus on pikem kui kaks aastat; eb) energiat tarbiva kauba puhul, kui tootja ei tee kättesaadavaks punktis ea osutatud teavet, teave selle kohta, et tootja ei ole esitanud teavet vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu kohta, mille kestus on pikem kui kaks aastat. See teave peab olema vähemalt sama silmapaistev kui mis tahes muu punkti e kohaselt pakutav teave müügijärgsete teenuste ja müügigarantii olemasolu ja tingimuste kohta; ec) digitaalsete elementidega kauba puhul, kui tootja teeb sellise teabe kättesaadavaks, minimaalne ajavahemik ajaühikutes, mille jooksul tootja pakub tarkvarauuendusi, välja arvatud juhul, kui lepinguga on ette nähtud, et digitaalse infosisu üleandmine või digiteenuse osutamine toimub teatava ajavahemiku jooksul pidevalt. Kui kooskõlas punktiga ea on esitatud teave kauba vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu kohta, tuleb esitada teave uuenduste kohta juhul, kui uuendusi esitatakse pikema aja jooks ul kui müügigarantii kestus; ed) digitaalse infosisu ja digiteenuste puhul, kui teenuseosutaja on kauplejast erinev ja teeb sellise teabe kättesaadavaks, minimaalne ajavahemik ajaühikutes, mille jooksul teenuseosutaja pakub tarkvarauuendusi, välja arvatud juhul, kui lepingus on ette nähtud, et digitaalse infosisu üleandmine või digiteenuse osutamine toimub teatava ajavahemiku jooksul pidevalt;“. (b) Lisatakse järgmised punktid i ja j: „i) vajaduse korral kauba parandatavuse hinne; j) kui punkti i ei kohaldata, siis teave, mille tootja on teinud kättesaadavaks varuosade kättesaadavuse, sealhulgas nende tellimise korra kohta, ning kasutus- ja parandusj uhendi kättesaadavuse kohta.“ (3) Artikli 6 lõiget 1 muudetakse järgmiselt. (a) Lisatakse järgmised punktid ma–md: „ma) igat liiki kauba puhul, millele tootja annab vastupidavusega seotud müügigarantii, teave selle kohta, et kaubal on selline müügigarantii ja selle kestus ajaühikutes, kui garantii katab kogu kauba ja selle kestus on üle kahe aasta; mb) energiat tarbiva kauba puhul, kui tootja ei tee kättesaadavaks punktis ma osutatud teavet, teave selle kohta, et tootja ei ole esitanud teavet vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu kohta, mille kestus on pikem kui kaks aastat. See teave peab olema vähemalt sama silmapaistev kui mis tahes muu punkti m kohaselt pakutav teave müügijärgsete teenuste ja müügigarantii olemasolu ja tingimuste kohta; mc) digielementidega kauba puhul, kui tootja teeb sellise teabe kättesaadavaks, minimaalne ajavahemik ajaühikutes, mille jooksul tootja pakub tarkvarauuendusi, välja arvatud juhul, kui lepingus on ette nähtud, et digitaalse infosisu üleandmine või digiteenuse osutamine toimub teatava ajavahemiku jooksul pidevalt. Kui vastavalt punktile ma on esitatud teave vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu kohta, tuleb esitada teave uuenduste kohta juhul, kui uuendusi esitatakse pikema aja jooksul kui vastupidavuseg a seotud müügigarantii kestus; md) digitaalse infosisu ja digiteenuste puhul, kui teenuseosutaja on kauplejast erinev ja teeb sellise teabe kättesaadavaks, minimaalne ajavahemik ajaühikutes, mille jooksul teenuseosutaja pakub tarkvarauuendusi, välja arvatud juhul, kui lepingus on ette nähtud, et digitaalse infosisu üleandmine või digiteenuse osutamine toimub teatava ajavahemiku jooksul pidevalt;“. (b) Lisatakse järgmised punktid u ja v: „u) vajaduse korral kauba parandatavuse hinne; v) kui punkti u ei kohaldata, siis teave, mille tootja on teinud kättesaadavaks varuosade kättesaadavuse, sealhulgas nende tellimise korra kohta, ning kasutus- ja parandusjuh endi kättesaadavuse kohta.“ (4) Artikli 8 lõike 2 esimene lõik asendatakse järgmisega: „Kui elektrooniliselt sõlmitav kaugleping seab tarbijale maksekohustuse, esitab kaupleja tarbijale vahetult enne, kui tarbija teeb tellimuse, selgelt ja esiletõstetult artikli 6 lõike 1 punktides a, e, ma , mb, o ja p sätestatud teabe.“ Artikkel 3 Komisjoni aruanne ja läbivaatamine [ 5 aastat pärast direktiivi vastuvõtmist ] esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta. Kui see on asjakohane, lisatakse aruandele seadusandlikud ettepanekud. Artikkel 4 Ülevõtmine 1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt [ 18 kuud pärast direktiivi vastuvõtmist ]. Nad edastavad nimetatud normide teksti viivitamata komisjonile. Liikmesriigid hakkavad neid norme kohaldama [ 24 kuud pärast direktiivi vastuvõtmist ]. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. Artikkel 5 Jõustumine Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas . Artikkel 6 Adressaadid Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel president eesistuja LISA Direktiivi 2005/29/EÜ I lisa muudetakse järgmiselt: Lisatakse punkt 2a: „2a) Sellise kestlikkusmärgise esitamine, mis ei põhine sertifitseerimissüsteemil või mida ei ole kehtestanud avaliku sektori asutus.“; lisatakse punktid 4a ja 4b: „4a) Üldise keskkonnaväite esitamine, ilma et ettevõtja suudaks tõendada väite seisukohast olulist tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet. 4b) Keskkonnaväite esitamine kogu toote kohta, kui see puudutab tegelikult ainult toote teatavat aspekti .“; Lisatakse punkt 10a: „10a) Liidu turul kõigi asjaomasesse tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes õigusaktidega kehtestatud nõuete esitamine ettevõtja eripakkumisena.“; lisatakse punktid 23d–23i: „23d) Tarbija teavitamata jätmine sellest, et tarkvarauuendus mõjutab negatiivselt digielementidega kaupade või nende kaupade teatavate funktsioonide kasutamist, isegi kui uuendamine parandab muude funktsioonide toimimist. 23e) Tarbija teavitamata jätmine kauba funktsioonist, mille eesmärk on piirata kauba vastupidavust. 23f) Väide, et kaubal on teatav vastupidavus seoses kasutusaja või -intensiivsusega, kui see nii ei ole. 23g) Kaupade esitlemine parandamist võimaldavana, kui see tegelikult võimalik ei ole, või tarbija teavitamata jätmine sellest, et kaupa ei ole võimalik parandada vastavalt õiguslikele nõuetele. 23h) Tarbija sundimine asendama kauba kulumaterjale varem kui see tehnilistel põhjustel vajalik oleks. 23i) Tarbija teavitamata jätmine sellest, et kaup on projekteeritud piirama selle funktsionaalsust, kui kasutatakse kulumaterjale, varuosi või tarvikuid, mida ei paku algne tootja.“. Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne. Eelnõu toimik: 12.1.1/22-0185 - COM(2022) 143 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade vastu ja paremat teavet Eelnõu kohta seisukoha esitamine Vabariigi Valitsuse istungile vastavalt Riigikantselei 23.05.2022 resolutsioonile. Osapooled: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Tähtaeg: 06.06.2022 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9a910eef-78d8-45a9-b5fe-ce5d58d9b10e Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9a910eef-78d8-45a9-b5fe-ce5d58d9b10e?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main ANNEX Annex I to Directive 2005/29/EC is amended as follows: the following point 2a is inserted: ‘2a. Displaying a sustainability label which is not based on a certification scheme or not established by public authorities.’; the following points 4a and 4b are inserted: ‘ 4 a . Making a generic environmental claim for which the trader is not able to demonstrate recognised excellent environmental performance relevant to th e claim . 4b. Making an environmental claim about the entire product when it actually concerns only a certain aspect of the product . ’; the following point 10a is inserted: ‘10a. Presenting requirements imposed by law on all products within the relevant product category on the Union market as a distinctive feature of the trader’s offer.’; the following points 23d to 23i are inserted: ‘23d. Omitting to inform the consumer that a software update will negatively impact the use of goods with digital elements or certain features of those goods even if the software update improves the functioning of other features. 23e. Omitting to inform the consumer about the existence of a feature of a good introduced to limit its durability . 23 f . Claiming that a good has a certain durability in terms of usage time or intensity when it does not. 23 g . Presenting goods as allowing repair when they do not or omitting to inform the consumer that goods do not allow repair in accordance with legal requirements . 23 h . Inducing the consumer into replacing the consumables of a good earlier than for technical reasons is necessary . 23 i . Omitting to inform that a good is designed to limit its functionality when using consumables, spare parts or accessories that are not provided by the original producer.’ .