Kiri

Ministeeriumid Meie 17.10.2016 nr 10-4/7459-1 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus Käesolevaga esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ja huvirühmadele arvamuse avaldamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmiseks välja töötatud VTK, milles käsitletakse täitedokumendiga tunnustatud nõude aegumistähtaja pikendamist. Arvamusi ja ettepanekuid väljatöötamiskavatsuse kohta ootame kolmekümne päeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Lisa: Tsiviilseadustiku üldosa seadustiku muutmise seaduseelnõu väljatöötamise kavatsus (15 leheküljel) Arvamuse avaldamiseks: Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Pärnu Maakohus, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide Liit, Eesti Kohtunikuabide Ühing, Eesti Pangaliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Teenusmajanduse Koda, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli õigusakadeemia, Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse Instituut, Notarite Koda, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Eesti Linnade Liit, Eesti Maaomavalitsuste Liit, Maksu- ja Tolliamet, Eesti Võlausaldajate Liit, Registrite ja Infosüsteemide Keskus Indrek Niklus 620 8210 [email protected] Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  31.08.2016 Tsiviilseadustiku üldosa seadustiku muutmise seaduseelnõu väljatöötamise kavatsus I. Probleem, sihtrühm ja eesmärk 1. Probleemi kirjeldus ja selle tekke põhjus Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 157 lõige 1 kohaselt aegub kohtuotsusega tunnustatud nõue või muust täitedokumendist tulenev nõue 10 aasta jooksul. Selline regulatsioon kehtib alates 05.04.2011. Enne seda – alates 01.07.2002 – nägi TsÜS § 157 lõige 1 kohtuotsusega tunnustatud nõude või muust täidedokumendist tuleneva nõude aegumistähtajana ette 30 aastat. Aegumistähtaja lühendamine 30 aastalt kümnele aastale viidi sisse võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadusega (edaspidi VÕVS), mis jõustus 05.04.2011. Nimetatud seaduse eelnõu töötas välja Riigikogu XI. kooseisu õiguskomisjoni poolt kokku kutsutud ekspertide grupp eesmärgiga parandada majandussurutise tulemusena majanduslikult raskesse olukorda sattunud füüsiliste isikute õiguslikku olukorda. Nii on VÕVS seletuskirjas1 asutud seisukohale, et tol ajal kehtinud TsÜS § 157 lõige 1 nägi ette täitedokumendiga tunnustatud nõuetele erakorraliselt pika aegumistähtaja. Põhjalikuma selgitusena on tookordset muudatust põhjendatud järgmiselt: „TsÜS § 157 lg 1 muutmine on eelnõuga kaasnevaid üks olulisemaid muudatusi. Sellega lühendatakse täitedokumendist tulenevate nõuete üldist aegumistähtaega 30 aastalt kümnele. 30-aastane aegumistähtaeg koos TsÜS § 159 järgse aegumise katkemise regulatsiooniga on võlgniku suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalselt pikk. Nt ka Euroopa Ühtlustatud lepinguprintsiipide (DCFR) art-s III.- 7:202 järgi on täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtajaks kümme aastat nagu see oli ka 1994. a TsÜS § 123 lg 1 esimese lause järgi. Kümneaastane aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg 3 järgi ette nähtud ka pankrotimenetluses tunnustatud nõuetele.“2 Lisaks TsÜS-is tehtud muudatustele nähti 2011. aastal VÕVS-is ette ka rakendussäte, mis lisati võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lõikesse 4. Selle sätte kohaselt lühendati ka kõikide juba varasemalt kohtuotsuse või muu täitedokumendiga tunnustatud nõuete aegumistähtaega kuni kümne aastani. Arvestades VÕVS väljatöötamise eesmärki ja tookordset majanduslikku olukorda, on põhjust eeldada, et kogu VÕVS rakendamisega tehtud muudatuste eesmärk oli lihtsustada just nende inimeste olukorda, kes majandusliku buumi ajal olid enda majanduslikke tulevikuväljavaateid liiga positiivselt hinnanud ja sellele tuginedes võtnud endale ülejõukäivaid rahalisi kohustusi (liisingud, laenud jne). Peeti kohaseks, et nõndaviisi käitunud inimesed ei peaks oma varasemaid väärarvestuste tagajärgi, mida võimendas ülemaailmne majanduskriis, kandma 30 aastat (mis on sisuliselt üle poole keskmise inimese majanduslikult aktiivsest elueast). Neil peaks olema ootus, lootus ja ettenähtav võimalus teatud aja jooksul oma suurtest võlgadest lahti saada ja eluga edasi minna. Oletati, et kümneaastane aegumistähtaeg, mis täitemenetluse algatamise korral katkeb ja seejärel uuesti algab, võiks olla üheks sobivaks vahendiks andmaks ühiskonnale julgustavat signaali tuleviku suhtes. TsÜS § 157 lõike 1 muutmise tulemusena ei paranenud mitte ainult majandusliku valearvestuse teinud ja nö majanduskriisi ohvriks langenud inimeste olukord. Täitedokumendist tuleneva nõude aegumine lühenes 30 aastalt kümnele aastale kõigil võlgnikel, sh ka neil võlgnikel, kelle puhul ei ole võimalik ja kohane rääkida majanduslikust ebaõnnest või oma tulevikuväljavaadete ülehindamisest, mis võib elu jooksul tabada paratamatult kõiki inimesi. Siinkohal tuleb esile tõsta eriti ühte võlgnike 1 Kättesaadav Riigikogu kodulehel: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5512f9ec-6db0-139d- f871-8421606dad23/V%C3%B5lgade%20%C3%BCmberkujundamise%20ja%20v%C3%B5lakaitse%20seadus/ 2 VÕVS seletuskirja lehekülg 27. 1 gruppi, kelle puhul ei pruukinud aegumistähtaja lühendamine olla eesmärgipärane – need on isikud, kes on tekitanud võlausaldajale kahju oma õigusvastase käitumisega. Näiteks kurjategijad, kes on tekitanud teisele isikule kahju. Kokkuvõttes saabki probleemina välja tuua selle, et TsÜS § 157 lõike 1 kohaselt aeguvad kõik täitedokumendiga tunnustatud nõuded ühepikkuse tähtaja jooksul. Justiitsministeeriumi hinnangul võiks vähemalt kuriteoga tekitatud kahju aegumistähtaeg olla pikem, kui kümme aastat. 2. Sihtrühm Sihtrühm, keda TsÜS § 157 lõikes 1 sisalduva aegumistähtaeg mõjutab, on kindlasti väga suur. Siia hulka kuuluvad kõik isikud, nii juriidilised kui ka füüsilised isikud, kelle kasuks või kahjuks on kohtu poolt välja mõistetud kohustuse täitmine või on välja antud muu täitedokument (näiteks notariaalselt tõestatud kokkulepe hüpoteegiga tagatud nõude kohesele sundtäitmisele allumiseks) nõude kohta. Seega on sihtrühmas nii võlgnikud kui ka võlausaldajad. Kahjuks ei ole võimalik täpset või ligikaudset arvu selle sihtrühma suuruse kohta anda, sest ei ole olemas üheseid andmeid täitedokumentide kohta, millest tuleneb nõue ühe või teise isiku vastu. Seda põhjusel, et täitedokumente on väga erinevaid (täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1) ja kõikide nõuete aegumistähtaeg ei ole siiski määratud TsÜS § 157 lõike 1 kohaselt, vaid on ka teatud erandid, näiteks korduvatele kohustustele või ülalpidamiskohustustele on vastavalt kolm aastat või kümme aastat (TsÜS § 157 lõige 4 ja § 154). Kindlasti kuuluvad sihtrühma ka kohtutäiturid, kes peavad täitemenetluse seadustikus sätestatud reeglite kohaselt tegelema täitedokumendist tulenevate nõuete sundtäitmisega. Neid mõjutab TsÜS § 157 lõige 1 seeläbi, et mida pikem on täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg, seda kauem peavad nad seda nõuet täitma. Siin on küll võimalikud teatud erandid (näiteks pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) 11. peatükk näeb ette füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, mistõttu võib juhtuda, et kõiki füüsilise isiku vastu olevaid nõudeid ei saagi täita 30 aastat, sest ta vabastatakse kohtu poolt eelnevalt nende nõuete täitmiseks, erandiks on PankrS § 176 lõike 2 kohaselt õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused). Hetkel on ametis 47 kohtutäiturit. 3. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Punktis 1 kirjeldatud probleemi saab pidada kõrvaldatuks, kui õiguskorras ette nähtud täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg oleks õiglane ja arvestaks neid sisulisi põhjuseid, mis olid võlgniku vastu tekkinud nõude aluseks. Samas tuleb tõdeda, et universaalset tasakaalu õiglustunde, nõude tekkimise sisuliste põhjuste ja aegumistähtja pikkuse vahel ei õnnestu saavutada kunagi. Ainuüksi hinnang sellele, mida saab pidada õiglaseks ja mida mitte, on ajanud ühiskonnateadlasi, filosoofe ja juriste vaidlema aastasadu. Lisaks on olulise tähtsusega ka igakordsed juhtumi asjaolud, sest see, mis on õiglane ühe elulise olukorra jaoks, ei pruugi olla õiglane mõne teise olukorra jaoks. Probleemi lahendamisel tuleb lisaks silmas pidada seda, et regulatsiooni muutmisega ei tekitata teistpidi ebaõiglust ja ei rikuta ootust, et õiguskorras eksisteerib võimalus võlgadest vabanemiseks ning eluga edasiminemiseks. II. Hetkeolukord, uuringud ja analüüsid 4. Kehtiv regulatsioon, seotud strateegiad ja arengukavad Kehtiv regulatsioon tuleneb TsÜS § 157 lõikest 1, mis on järgmine: § 157. Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumine 2  (1) Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. [RT I, 06.12.2010, 1 - jõust. 05.04.2011] Viidatud probleemi lahendamisele ei ole viidatud ühteski strateegiadokumentides või arengukavas. 5. Tehtud uuringud Käesoleva probleemi lahendamiseks ei ole Justiitsministeeriumile teadaolevalt läbi viidud ühtegi uuringut ega analüüsi. Puuduvad ka ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud uuringud või analüüsid. 6. Kaasatud osapooled Väljatöötamiskavatsuse ettevalmistamisse ei ole kaasatud ühtegi huvigruppi. Huvigruppide kaasamine ja nende arvamuse teadasaamine, läbitöötamine ja võimalusel arvestamine toimub käesoleva väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamise ajal ja järel ning enne võimaliku eelnõu välja töötama asumist. Samas tuleb tõdeda, et alates 05.04.2011, mil jõustus TsÜS § 157 lg 1 uus sõnastus ja aegumistähtaeg lühenes 30 aastal kümnele aastale, on korduvalt erinevatel ümarlaudadel, erialaste vestluste käigus ja pöördumiste raames juhitud tähelepanu, et erinevate huvirühmade hinnangul on kümneaastane tähtaeg täitedokumendist tuleneva nõude aegumiseks ebamõistlikult lühike. Näiteks Eesti Krediidihaldusfirmade Liidu hinnangul on kümneaastane aegumistähtaeg „„üle elatav”, sest 10 aastane tähtaeg on piisavalt lühike ootamiseks.“3 III. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused 7. Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused  Avalikkuse teavitamine JAH  Rahastuse suurendamine  Mitte midagi tegemine ehk olemasoleva olukorra JAH säilitamine  Senise regulatsiooni parem rakendamine JAH  Muu (palun täpsusta) 7.1. Kaalutud võimalike mitteregulatiivsete lahenduste võrdlev analüüs Avalikkuse teavitamine käesoleva probleemi kõrvaldamisel ilmselt kaasa ei aita. Aegumise kohta olemasoleva info parem kättesaadavus ja teadmine isikute poolt võiks küll kaasa aidata võlausaldajate aktiivsemale suhtumisele oma nõuetega tegelemisse. Teiselt poolt suurendaks see ka võlgnike teadlikkust nõuete aegumisele tuginemise kohta. Kuid nõude aegumise tähtaegade pikkus, tagajärjed ja muud sellega seonduv tuleneb ikkagi õigusaktidest ja parem teavitamine ei muudaks suhtumist näiteks kurjategija suhtes, kes kehtiva õiguse kohaselt vabaneb ohvrile tekitatud kahju hüvitamisest kümne aastaga. Mitte midagi tegemine säilitaks täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtajana jätkuvalt kümme aastat, mistõttu võib prognoosida, et teatud olukorrad, näiteks kui kuriteo toimepanija vabaneb ohvrile kahju hüvitamise kohustusest ainult kümne aastaga, neist pooled veedab ta võib-olla vanglas, näivad paljudele isikutele jätkuvalt ebaõiglased. 3 Eesti Krediidihaldusfirmade Liidu pöördumine kuupäevaga 05.09.2016, viitenumber Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemis on 10-4/6430-1. 3 TsÜS § 157 lõikes 1 sisalduva nõude aegumise tähtaega ei saa paremini rakendada, sest aegumistähtaegade puhul regulatsiooni kas rakendatakse või ei rakendata, kuid seda ei saa teha olulisel määra halvemini või paremini. 7.2. Järeldus mitteregulatiivse lahenduse sobimatusest Mitteregulatiivsed lahendused ei võimalda kõrvaldada täitedokumendist tuleneva nõude liiga lühikest aegumistähtaega. Mitteregulatiivsete vahendite kasutamisel ei muutu õiguslik olukord kannatanud jaoks õiglasemaks, sest kurjategija on vabaneks ikkag kahju hüvitamise kohustusest kümne aastaga alates kohtulahendi jõustumisest. Seega on võimalik probleemi kõrvaldamiseks kasutada üksnes regulatiivseid vahendeid. IV. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused 8. Välisriigid, mille regulatiivseid valikuid probleemi lahendamiseks on analüüsitud või on kavas seaduseelnõu koostamisel analüüsida (koos põhjendusega) Euroopa Liidu liikmesriikides on nõuete aegumise instituut kujundatud üldjuhul võrreldavalt. Loomulikult on erinevusi nõuete aegumistähtaegade pikkuses, aegumise alguses, peatumises, katkemises ja lõppemises, kuid üldjuhul võib täheldada sarnaseid jooni enamuse liikmesriikide regulatsioonides. Täitedokumendiga tunnustatud nõude aegumine on võrreldes nõuete aegumise ülejäänud regulatsiooniga seevastu riigiti päris erinev. On riike, kus ei olegi kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumist eraldi ette nähtud. Olemasolevate andmete põhjal võib selliseks riigiks pidada näiteks Rootsit4. Sellisel juhul kohaldatakse kohtulahendiga tunnustatud nõude aegumistähtajale neid sätteid, mis reguleerivad seda tüüpi nõude aegumist üldiselt. Näiteks, kui kohus on hageja kasuks välja mõistnud lepingust tuleneva nõude rikkumisest lähtuvalt kahjuhüvitise, siis kohaldatakse lepingulise nõude aegumise tähtaegu. Nendes riikides, kus on kohtulahendiga või muu täitedokumendiga tunnustatud nõude aegumist reguleeritud, võib leida aegumistähtaegu alates 5 aastast (Soomes5) kuni 30 aastani (Saksamaal ja Austrias6). Näiteks Prantsusmaal, Itaalias, Belgias, Poolas, Taanis on olemas analoogne regulatsioon nagu hetkel kehtiv TsÜS § 157 lõige 1 – aegumistähtaeg on 10 aastat. Portugalis on täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 20 aastat. Nendest väga erinevatest aegumistähtaegade pikkustest saab järeldada seda, et Euroopa riikide seadusandjad on täitedokumendist tuleneva nõude aegumisel lähtunud väga erinevatest kaalutlustest ja puudub ühtne riikide ülene „arusaam“ kohtu poolt tunnustatud nõude aegumistähtaegade kohta. Täheldada võib üksnes seda, et kui on loodud eriregulatsioon kohtulahendiga tunnustatud või täitedokumendist tuleneva nõude aegumiste kohta, siis ei ole seadusandja enam täiendavaid eristusi tähtaegade pikkustes või muus (näiteks aegumise lõppemisel või algamisel) teinud. Seda ilmselt põhjusel, et liigne diferentseerimine muudaks täitedokumentide täitmise liialt keerukaks ja põhjustaks ülemääraseid vaidlusi. Samas näiteks nn Rootsi-süsteemi puhul, kus ei olegi eriregulatsiooni kohtuotsusest tulenevate nõuete aegumiste kohta, on kindlasti vaja lahendi täitmisel eraldi tegeleda aegumise küsimusega. Kuid Rootsi puhul tuleb arvestada, et seal tegeleb täitedokumentide täitmisega vastav amet, mille pädevus on mõnevõrra suurem, kui näiteks meie kohtutäituritel. 4 http://www.cbbl-lawyers.de/schweden/forderung-und-vollstreckung/vollstreckung-in- schweden/meta,64,565,1027 5 http://www.gtai.de/GTAI/Navigation/DE/Trade/Recht-Zoll/Wirtschafts-und- steuerrecht/suche,t=verjaehrungsvorschriften-im-finnischen-recht,did=1083210.html 6 http://www.diro.eu/wp-content/uploads/pdf/131025-Booklet-Verjaehrung.pdf 4 Eelöeldust lähtuvalt ei ole asjakohane käesolevas väljatöötamiskavatsuses kirjeldatud probleemi lahendamiseks ühtegi konkreetset riiki eeskujuks võtta, sest erinevate riikide seadusandjate poolt valitud aegumistähtaegade pikkused on sõltuvuses õiguskorrast tervikuna ja ei ole seega nö universaalsed. 9. Regulatiivsete võimaluste kirjeldus Kirjeldatud probleemi regulatiivseks lahendamiseks on erinevaid võimalusi. Järgnevalt tuuakse välja kaks peamist võimalust:  Taastada õiguslik olukord, mis kehtis enne 05.04.2011. Nimetatud kuupäeval jõustus VÕVS, mille rakendussätete hulgas oli ka TsÜS § 157 lõike 1 muutmine viisil, mis lühendas täitedokumendiga tunnustatud nõude aegumise tähtaega 30 aastalt kümnele aastale. VÕVS seletuskirjas toodud kaalutluse põhjal võib järeldada, et tookordsete hinnangute kohaselt sobib 10-aastane aegumistähtaeg täitedokumendist tulenevate nõuete puhul palju paremini Eesti õiguskorda ja ühildub hästi ka Euroopas levivate kaasaegsete suundumustega aegumistähtaegade kujundamisel. Üldiselt saab VÕVS seletuskirjas toodud argumentidega nõustuda. Nagu ülal on välja toodud, siis on paljudes Euroopa riikides valitud kohtulahendiga tunnustatud nõuete aegumistähtajaks kümme aastat, mistõttu kehtivas õiguses ette nähtud sama pikk aegumistähtaeg oleks kooskõlas Euroopas valitsevate õiguspoliitiliste trendidega. Lisaks tuleb möönda, et 30-aastane aegumistähtaeg kõikide võlanõuete puhul on tõesti ehk ebainimlikult pikk ja kui lisada juurde veel asjaolu, et täitedokumendi täitmisele esitamisel aegumistähtaeg katkeb ja algab uuesti, siis võib vabalt kujuneda olukord, kus inimene peab kergekäeliselt võetud laenulepingust tulenevat võlanõuet täitma kogu oma elu. See suurendab ohtu, et inimene kaotab üldse usu ja lootuse kordki n-ö võlavabalt edasi elada ja seega loobub üldse töötegemisest ning jääb sõltuma riigi sotsiaalsüsteemist. Kindlasti ei tohiks aegumistähtaegade kehtestamisel sellist trendi kuidagi soodustada või süvendada. 05.04.2011 kehtima hakanud 10-aastase aegumistähtaja puuduseks saab pidada, et see on üldkehtiv kõikide täitedokumendiga tunnustatud nõuete osas. See ei arvesta asjaoluga, et lisaks võlgniku olukorra parandamisele mõjutavad aegumistähtajad ka võlausaldajat, aga laiemalt ka avalikkuse õigustatud ootust sundida võlgnikku oma kohustusi täitma sõltumata võla tekkimise ajast. Seda eelkõige just selliste võlgade puhul, mis on tekkinud seaduse alusel ja mille puhul võlausaldaja ei ole saanud valida, kellega ta võlasuhtesse astub. Sellisteks võlgadeks on eelkõige just kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevad nõuded, näiteks miks peaks võlgnik vabanema kohustuste täitmisest, kui temalt on ohvri kasuks välja mõistetud hüvitis kehavigastuse tekitamise eest. Sellises olukorras on kahjuhüvitis ja selle maksmine lisaks võlausaldajale tekitatud kahju korvamisele ka preventiivse mõjuga. Ning ilmselgelt on preventiivne mõju seda väiksem, mida lühem on nõude maksmapanemiseks aegumistähtaeg. Seega oleks näiteks 30-aastase aegumistähtaja taassätestamine TsÜS § 157 lõikes 1 teatud nõuete puhul kindlasti asjakohane, kuid teiste nõuete puhul ehk liigselt võlgnikku koormav ja ei haakuks euroopalike arusaamadega nõuete aegumistähtaegade pikkusest. Seetõttu tuleks Justiitsministeeriumi hinnangul loobuda TsÜS § 157 lõikes 1 enne 05.04.2011 kehtinud üldise 30-aastase aegumistähtaja taaskehtestamisest.  Eelnevas punktis asuti seisukohale, et TsÜS § 157 lõikes 1 sisalduva 10-aastase aegumistähtaja asemel ei ole käesoleva väljatöötamiskavatusega lahendada soovitava probleemi kõrvaldamiseks heaks lahenduseks 30-aastase aegumistähtaja ettenägemine. Sellise muudatuse puhul ei oleks tagatud tasakaalustatud lahendus võlgniku ja kannatanu huvide vahel. Parem lahendus oleks see, kui saaks enamuse täitedokumendiga tunnustatud nõuete puhul säilitada 10-aastase aegumistähtaja ja teatud nõuete puhul kehtestada 30- 5  aastase aegumistähtaja. Nii võiks üldreeglina olla kohtulahendiga tunnustatud või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Säiliks ka reegel (TsÜS § 159 lg 1), et täitemenetluse algatamisel nõude aegumine katkeb ja algab uuesti. Pikema aegumistähtaja, näiteks 30-aastase aegumistähtaja, võiks ette näha nende nõuete jaoks, mille puhul võlgniku huvide asemel tuleks esiplaanile seada just võlausaldaja positsioon. Selline diferentseeritud lahendus ei ole kindlasti täiesti probleemivaba. Lisaks asjaolule, et vaja on selgust, millisel alusel aegumistähtaegade pikkust diferentseerida (ja ka see, kui pikk peaks üldse olema pikem aegumistähtaeg ja kui palju peaks olema lühem aegumistähtaeg), loob täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaja eristamine juurde õiguslikku keerukust, sest alati on vaja eraldi selgeks teha, milline aegumistähtaeg kohaldub. See omakorda lisab kindlasti täiendavat keerukust vaidlustele, kas nõue on aegunud või mitte. Diferentseeritud aegumistähtaja loomisel on võimalikke lahendusi kaks: o Näha ette, et pikem kui 10-aastane aegumistähtaeg (näiteks 30 aastat) on kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuete puhul, mis on kohtulahendiga tunnustatud. Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist saaks sellisel juhul võlgnikult sisse nõuda kauem, kui mõnda teist kahjuhüvitist või muud täitedokumendist tulenevat nõuet. Kirjeldataval juhul tuleks regulatsiooni selguse huvides kaaluda pikem aegumistähtaja kohaldamist siis, kui kriminaalmenetluses on isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt võiks pikem aegumistähtaeg kohalduda vaid siis, kui süüdimõistetud isiku suhtes on rahuldatud kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi. Kannatanul on võimalik tsiviilhagis esitada mitte ainult nõue, mis tuleneb kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest, vaid ka selline nõue, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega. Olukorras, kus isik tuleb kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasata, on nii tema õiguste tõhusa kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt põhjendatud võimaldada tal esitada kõik kuriteosündmusega seotud tsiviilnõuded ühe ja sama menetluse raames.7 Juhul, kui pikem aegumistähtaeg kohalduks kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõutele hoolimata asjaolust, kas nõue on rahuldatud kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses, siis võib tsiviilkohtus lahendatud hagi puhul tekkida küsimus, et mida käsitleda kuriteoga tekitatud kahjuna. Sellisel juhul peaks tsiviilkohus (nõude aegumise vaidluses) hindama, mis on kuriteosündmusega seotud tsiviilnõue ning mis mitte. Riigikohus on selgitanud, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni.8 Seetõttu oleks ebaselguse vältimiseks otstarbekas kehtestada pikem aegumistähtaeg vaid nendele nõuetele, mis on tunnustatud kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi rahuldamise kohtuotsuses. Vaaldeldava lahenduse puuduseks võib pidada asjaolu, et kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõue ei erine oma õigusliku aluse poolest muudest kahju õigusvastaselt tekitatud nõuetest. Ka kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamisel tugineb kohus VÕS-i 53. peatükis sätestatud kahju õigusvastase tekitamise sätetele. Erinevus on ainult formaalne – ühel juhul on kriminaalmenetluses fikseeritud kuriteo toimepanemine süüdimõistva otsuse näol, teisel juhul seda tehtud ei ole. Nii ei ole välistatud olukord, kus ühe ja sama teo eest välja mõistetud kahjuhüvitis aegub erinevate aja jooksul. Näiteks ei soovi kannatanu esitada politseile avaldust, et kahju tekitaja teda tööandja korraldatud suvepeol rusikaga näkku lõi. Samas mõistab 7 RKKKo 11.04.2011 otsus asjas nr 3-1-1-97-10, p 22. 8 RKKKo 22.06.2007 otsus asjas nr 3-1-1-22-07, p 14.2. 6  tsiviilkohtus kannatanu poolt esitatud hagiavalduse alusel tema kasuks välja siiski kahjuhüvitise (sh ka mittevaralise kahju eest hüvitise). Võib õigustatult küsida, kas selline nõue peaks aeguma lühema või pikema aja jooksul, kui olukorras, kus kannatanu oleks esitanud avalduse ka politseile ja vägivallatseja oleks süüdi mõistetud kuriteos. Probleemseks võib osutuda ka olukord, kus kriminaalasi lõpetatakse oportuniteedi tõttu. Kuigi oportuniteedi kohaldamise eelduseks on kannatanule kahju hüvitamine, võib kahju tekkimise fakt ilmneda ka pärast oportuniteedi kohaldamist. Samuti ei ole välistatud kriminaalmenetluse lõpetamine kuriteo aegumise9 või mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Eelnimetatud juhtudel on kannatanul küll võimalik kahju hüvitamiseks pöörduda tsiviilkohtusse kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kuid kuna kahju tekitajat ei ole kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud, ei kohalduks nõude aegumisele ka pikem aegumistähtaeg. o Võimalik on TsÜS § 157 lõikes 1 aegumistähtaegu diferentseerida ka üldisemal alusel ja näha ette, et pikem aegumistähtaeg kohaldub kõigi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate nõuete puhul (VÕS 53. peatükk). Sellisel juhul oleks hõlmatud kõik kahjuhüvitamise nõuded, mille puhul kahju kannataja ei ole saanud ise valida, millise isikuga ta õigussuhtesse astub, mistõttu võiks tavapärasest pikem aegumistähtaeg olla õigustatud. Nimetatud lahenduse puhul ei sõltuks aegumistähtaeg ka sellest, kas ja kuidas õnnestub riigil kriminaalmenetluse läbiviimine. Lahendamist vajab ka küsimus, kui pikk või lühike peaks diferentseeritud aegumistähtaeg olema. Eelnevalt on näitena toodud 30 aastat. Eelkõige seetõttu, et enne 10-aastase aegumistähtja kehtestamist oli kõigi nõuete aegumistähtaeg just 30 aastat. Üle 30 aasta pikkust aegumistähtaega ei tuleks täitedokumendist tuleneva nõude aegumisele kehtestada, sest sisuliselt tähendaks näiteks 40- aastane aegumistähtaeg juba peaaegu aegumatut nõuet ja selline lähenemine oleks Eesti õiguskorras uus ja eelkõige võlgniku kaitse aspekti arvestades ilmselt sobimatu. Seetõttu võiks kaaluda lühemat aegumisperioodi kui 30 aastat. Näiteks 20 aastat. Selline ajaperiood võiks olla heaks tasakaaluks võlgniku ootuse, et teatud mõistliku pikkusega ajaperioodi möödudes võib ta vabaneda tema vastu olevast nõudes, ja võlausaldaja ootuse vahel, et teatud nõudeid, näiteks õigusvastasest kahjutekitamisest tulenevate nõueded saab maksma panna pikema aja jooksul, kui teisi nõudeid. 20- aastase aegumisperioodi vastu saab argumendina tuua, et seni Eesti õiguskorras sellist aegumisperioodi pikkust ei tunta. Kuna diferentseeritud aegumistähtaegade kehtestamisel tuleb nagunii arvestada sellega, et nõude aegumise üle „arvepidamine“ muutub keerukamaks, siis oleks mõistlik vältida igasuguseid muid nüansse, mis „arvepidamist“ veelgi keerukamaks muudavad. Aegumistähtaja pikkuse muutmisel tuleb alati tegeleda ka küsimustega, mis seonduvad muudatuste jõustumise ajal juba kulgevate aegumistähtaegadega. Kuidas mõjutavad muudatused neid nõudeid, mis ei ole veel aegunud, kuid aeguksid näiteks kolme aasta või viie aasta pärast? Kas nende aegumistähtaeg pikeneb või jääb samaks? Seni on võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduses (edaspidi VÕSRS), milles sisalduvad kirjeldatud rakendusprobleemide lahendamisele suunatud sätted, lähtutud põhimõttest, et nõue aegub kehtiva regulatsiooni kohaselt (VÕSRS § 9 lg 1), kuid võlgniku positsiooni parandamiseks aegub nõue lühima võimaliku tähtaja jooksul (VÕSRS § 9 lg 2). Selle alusel on võimalik konstrueerida kolm võimalikku lahendust: 9 Esimese astme kuritegu aegub KarS § 81 lõikest 1 tulenevalt 10 aasta jooksul ning teise astme kuritegu aegub 5 aasta jooksul teo lõpuleviimisest. 7  o Kõigile nõuetele, sh veel aegumata kohtulahendiga tunnustatud kahjuhüvitamise nõuetele (kas kuriteoga tekitatud nõuetele või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevatele nõuetele) kohaldub uus ja pikem aegumistähtaeg (näiteks 30 aastat). Uut aegumistähtaega tuleks hakata arvestama mitte muudatuste jõustumisest, vaid nõude tunnustamisest kohtotsuses või muus täitedokumendis. Vastasel korral võivad näiteks 2012. aastal tekkinud nõuete aegumistähtajad olla pikemad kui 30 aastat. Selline muudatus riivaks kindlasti ulatuslikud nende võlgnike, kelle võlg on tekkinud enne muudatuste jõustumist, õiguslikku ootust, et tema vastu olev nõue aegub kümne aastaga. Samas parandab see võlausaldaja positsiooni. o Kohaldada uut regulatsiooni ainult uutele täitedokumendiga tunnustatud nõuetele, mis tekivad pärast muudatuste jõustumist. Selline lahendus oleks kõige neutraalsem olemasolevate ja veel aegumata nõuete suhtes, kuid ilmselt ei pruugi vastata nende võlausaldaja ootusele, kelle nõue võlgniku vastu on tekkinud enne muudatuste jõustumist, kuid kelle hinnangul on kümneaastane aegumistähtaeg ülemäära lühike. o Kohaldada uut ja pikemat aegumistähtaega enne 05.04.2011 tekkinud nõuetele, alates 05.04.2011 kuni uue TsÜS § 157 lg 1 muudatuse jõustumiseni tekkinud nõuded aeguvad 10 aasta jooksul ja pärast muudatuste jõustumist aeguvad nõuded uue regulatsiooni kohaselt. Sellist rakendusregulatsiooni saaks põhjendada väitega, et enne 05.04.2011 tekkinud nõuete puhul pidi võlgnik täitedokumendi loomisel arvestama 30-aastase aegumistähtajaga, mida küll vahepeal lühendatakse, kuid samas jälle pikendatakse. Vahepealsel perioodil tekkinud nõuete puhul ei ole võlgnik kunagi pidanud arvestama üle 10-aastase tähtajaga nõudega. Käesoleva väljatöötamiskavatsusega ootamegi huvirühmade tagasisidet järgnevatele küsimustele: 1. Kas TsÜS § 157 lõikes 1 sisalduv aegumistähtaeg (kümme aastat) on teatud nõuete puhul liiga lühike? 2. Kas kohaldada kohtulahendiga tunnustatud või muust täitedokumendist tulenevate nõuete aegumisele (TsÜS § 157 lõige 1) erinevaid aegumisperioode? 3. Kas nõuete, millele erinevaid aegumistähtaegu kohaldada, eristamise aluseks võtta: a. Kuriteoga toime pandud tegu; b. Kahju õigusvastane tekitamine? 4. Kas nõuete n-ö diferentseeritud aegumiste puhul võiks aegumise pikkuseks olla: a. 30 aastat; b. 20 aastat? 5. Kas kavandatav regulatsioon võiks kehtida: a. Kõigi regulatsiooni jõustumise ajaks veel aegumata nõuete suhtes; b. Ainult pärast uue regulatsiooni jõustumist tekkinud nõuete suhtes; c. 05.04.2011 kuni uue regulatsiooni kehtestamiseni kohtulahendiga tunnustatud nõuete suhtes kohaldada kümneaastast aegumistähtaega, enne seda ja pärast seda tekkinud nõuetele kohaldada uut aegumisperioodi pikkust? 10. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ning Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega määratud raamid Kavandatavad regulatiivsed muudatused ei ole puutumuses ühegi EL õiguse normiga. EL õigus reguleerib väga harvadel juhtudel nõuete aegumist. Neil juhtudel, kui seda on tehtud, on reguleeritud materiaalõiguslike nõuete aegumist ja ei kehtestatud reegleid kohtulahendiga tunnustatud või muust täitedokumendist tulenevate nõuete aegumisele. Seega saab TsÜS § 157 lõikest 1 tuleneva aegumisregulatsiooni kujundada lähtuvalt neist väärtushinnangutest ja argumentidest, mis on olulised siseriiklikult. 8 Põhiseaduses puuduvad konkreetselt aegumist reguleerivad sätted. Samas riivavad kõik aegumistähtajad üldiselt kindlasti näiteks põhiseaduse § 25 ette nähtud hüvitispõhiõigust, kuid seda on õigustatud eelkõige õiguskindlusega, mis on omakorda põhiseaduslik väärtus. Kuna võimaliku muudatusega ei looda nõuete aegumise instituuti, vaid täiendatakse seda ühe aegumise erijuhuga, siis ei ole põhjust asuda seisukohale, et soovitav muudatus oleks kuidagi erilisem ja seega põhiseadusega vastuolus võrreldes teiste nõuete aegumist puudutavate regulatsioonidega. Lisaks võib küsida, kas kohtuotsusega tunnustatud või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaja diferentseerimine sõltuvalt nõude olemusest võiks olla vastuolus võrdse kohtlemise põhiõigusega (PS § 12). Nimetatud põhiõiguse riivamist ei saa eitada, sest võrreldavasse gruppi peab paigutama kõik isikud, kellel on täitedokumendist tulenev nõue. Nende ebavõrdne kohtlemine seisneb kavandatava regulatsiooni loomise järel selles, et ühel juhul aegub nende nõue 10 aasta jooksul ja teisel juhul näiteks kolm korda pikema aja jooksul. Ebavõrdset kohtlemist õigustavaks põhjuseks saab tuua asjaolude kogumi. Sellesse kogumisse kuuluvad eelkõige järgmised asjaolud: 1. Võlausaldaja ei ole ise saanud valida võlgnikku, kellega võlasuhtesse asub, mistõttu tal ei ole olnud võimalust hinnata oma hilisema nõude maksmapanemise võimalikkust; 2. Kuriteoga või kahju õigusvastase tekitamise tulemusena tekkiva nõude puhul on võrreldes teistel õiguslikel alustel tekkinud nõudega mõnevõrra suurem preventiivne iseloom. Seega ei ole põhjust pidada täitedokumendist tulenevate nõuete erinevaid aegumistähtaegu võrdsuspõhiõigust rikkuvaks. V. Regulatiivsete võimaluste mõjude eelanalüüs ja mõju olulisus. 11. Kavandatavad muudatused ja nende mõjud Kaalumisel on kolm võimalikku alternatiivset valikut kohtuotsusega tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaja pikendamiseks. Regulatiivsete valikute poolt- ja vastuargumente on kirjeldatud väljatöötamiskavatsuse punktis 9. - Kehtestada kõigi täitedokumentidest tulenevate nõuete aegumistähtajaks 30 aastat ehk taastada enne 05.04.2011 kehtinud õiguslik olukord; - kehtestada üle 10-aastane aegumistähtaeg kriminaalmenetluses tuvastatud kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuetele; - kehtestada üle 10-aastane aegumistähtaeg kahju õigusvastasest tekitamisest (VÕS 53. peatükk) tulenevatele nõuetele. 11.1. Kehtestada kõigi kohtuotsusega tunnustatud nõuete ja muude täitedokumentidest tulenevate nõuete aegumistähtajaks 30 aastat Majanduslik mõju Sihtrühm 1: Kohtuotsusest või muust täitedokumendist tulenevalt kohustatud isikud (sh võlgnikud). Kaudselt puudutab regulatsioon kõiki isikuid, kelle vastu on täitedokumendist tulenev nõue (v.a korduvatest kohustustest, ülalpidamiskohustusest ja pankrotimenetlusest tulenevad nõuded). Lisaks ei kohaldu TsÜS § 157 väärteo- ja kriminaalasjades mõistetud riigi rahalistele nõuetele (rahatrahvid ja rahalised karistused). Sihtrühma suurust on isegi kaudselt raske hinnata, kuna täitedokumendid on erinevad ning kohustatud isikute kohta puuduvad ühtsed andmed. Kui nõue on tsiviilkohtumenetluses kohtu poolt tunnustatud ja kui võlgnik seda siiski vabatahtlikult ei täida, siis reeglina pöördub võlausaldaja nõude täitmiseks kohtutäituri poole, kes alustab täitemenetlust. Täitemenetluse statistika kohaselt võeti 2015. aastal menetlusse 98 630 nõuet10, 10 Täitemenetluse registri andmed 2015. aastal avatud täitetoimikute kohta, andmed ei sisalda elatisnõudeid. 9 millest enamik tõenäoliselt täitemenetluse käigus rahuldatakse (või menetlus lõpetatakse muul põhjusel). Täitemenetluse registri andmetel oli väljatöötamiskavatsuse koostamise hetkel menetluses 70 143 täitetoimikut, mille menetlemine oli kestnud üle 10 aasta11. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: Juhul, kui nõude aegumistähtaega pikendatakse kõigi kohutuotsusest või muust täitedokumendist tulenevate nõuete jaoks, siis on kaudselt mõjutatud sihtrühm suur (seejuures suurem kui teiste lahendusalternatiivide korral). Kaudne mõju võib seisneda võlgniku vähenenud motivatsioonis töötada ning ametlikku sissetulekut ja vara omada, kuivõrd sõltuvalt aegumistähtaja pikkusest võib tunduda tõenäosus üldse kunagi võlgnevusest vabaneda peaaegu võimatu. Otsene mõju seisneb nõude rahalises või varalises täitmises, seega moodustavad mõju otsese sihtrühma isikud, kelle suhtes kestab täitemenetlus rohkem kui 10 aastat. Sellisel juhul võib olla tegemist märkimisväärsete rahaliste kohustustega, mille täitmine käib füüsilisest isikust võlgnikele üle jõu. 2011. aasta jooksul alustatud täitemenetlustes oli nõude keskmiseks rahaliseks väärtuseks 3216 eurot, seejuures oli notariaalsetest dokumentidest tulenevate nõuete keskmine väärtus 88 594 eurot, tsiviilasja võlanõuete keskmine väärtus 2701 eurot ning kriminaalmenetluse raames välja mõistetud muud rahalised nõuded12 väärtusega keskmiselt 4426 eurot. Valdavale osale sihtrühmast on mõju siiski väikse ulatusega, kuna kohtuotsusega tunnustatud nõuded täidetakse üldiselt kiiremini kui 10 aastaga. Mõju avaldumise sagedust on seevastu raske hinnata, sõltudes konkreetse nõude sisust ja muudest asjaoludest. Ebasoovitavaks riskiks on võlgnike heitumine tööturult ning sellega kaasnevad sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed. Mõju koondhinnang sihtrühmale: oluline. Sihtrühm 2: Võlausaldajad, kannatanud ja teised õigustatud isikud (sh riik). Sihtrühma ligikaudset suurust on olemasolevate andmete põhjal raske hinnata. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: Võlausaldajate, kuriteos kannatanute ja teiste õigustatud isikute seisukohalt on muudatus soovitud mõjuga, kuivõrd suureneb võimalus, et nende nõue täidetakse suuremas ulatuses. Eriti mõjutab see neid õigustatud isikuid, kelle nõuet täidab võlgnik kohusetundlikult, ning mõnevõrra vähem neid, kelle nõuet ei ole õnnestunud 10 aasta jooksul täita (on tõenäoline, et seda ei täidetaks ka pikema aegumistähtaja puhul). Muudatusel on sihtrühmale ulatuslik majanduslik mõju ning ebasoovitavad riskid sihtrühmale puuduvad. Vaatamata harvale või ühekordsele esinemissagedusele võib muudatuse mõju hinnata oluliseks. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Sihtrühm: Kohtutäiturid. Käesoleval hetkel on Eestis ametis 47 kohtutäiturit. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: Kohtutäituritele avaldab regulatsiooni muutmine vähese ulatusega, peamiselt töökorralduslikku, mõju. Kuna nõude aegumistähtaeg pikeneb, siis kaasneb sellega kohtutäituri jaoks kohustus ka täitemenetlust jätkata. Mõju sagedus sihtrühma jaoks on harv, puudutades vaid üksikuid täitemenetlusi, ning ei too kaasa ebasoovitavaid riske. Mõju koondhinnang sihtrühma jaoks: ebaoluline. 11 Kuigi seadusest ei tulene otsest piirangut sellele, et ühe nõude täitmiseks alustatakse mitut täitemenetlust, siis on sellised juhtumid harvad ning nende koguhulk marginaalne. 12 Ei sisalda rahalise karistuse nõudeid ja menetluskulude nõudeid. Andmed põhinevad Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja täitestatistikal: http://www.kpkoda.ee/doc/Täitestatistika+2011+nõuete+järgi_0.pdf. 10 11.2. Kehtestada üle 10-aastane aegumistähtaeg kriminaalmenetluses tuvastatud kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuetele Majanduslik mõju Sihtrühm 1: Kriminaalmenetluses süüdi mõistetud isikud, kellelt on jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud kuriteoga tekitatud kahju hüvitis. 2015. aastal jõustunud kohtuotsustega mõisteti kuriteo toimepanemises süüdi ca 6800 isikut. Paraku puuduvad usaldusväärsed andmed selle kohta, kui paljudelt neist mõisteti välja ka kuriteoga tekitatud kahju hüvitis. Tekitatud kahju hüvitamist võib kannatanu nõuda nii kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagiga kui ka tsiviilkohtumenetluses Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: Muudatusest mõjutatud sihtrühm on alternatiivi 2 puhul väiksem, kuna hõlmab vaid kuriteos süüdimõistetud isikuid, kelle vastu on rahuldatud nõue kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuigi andmed mittevaralise kahju kohta puuduvad, siis võib kriminaalstatistikale toetudes välja tuua, et suurem varaline kahju seostub sageli majanduskuritegude ning juriidiliste isikute poolt või nende nimel toime pandud kuritegudega13. 2011. aasta andmetel tekitati ligikaudu 1% vargustega kahju rohkem kui 10 000 eurot. Kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaja pikenemine 10 aastalt 20 või 30 aastale avaldab sihtrühmale ulatuslikku majanduslikku mõju, kuna mõjutab nii nende sissetulekuid kui ka motivatsiooni tööturul osaleda. Kurjategijate puhul tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et tegemist on riskirühmaga, kelle taasühiskonnastamine on oluline tegur kuritegevuse vähendamisel. Aegumistähtaja pikendamine puudutaks otseselt siiski väikest osa sihtrühmast. Regulatsiooniga kaasneb ebasoovitav risk, et kurjategija, kellelt on välja mõistetud suur kahjuhüvitis, heitub tööturult ning jätkab kuritegude toimepanemist, siiski ei saa seda riski seostada otseselt kavandatava muudatusega. Eeltoodut arvesse võttes võib muudatuse koondmõju sihtrühma jaoks hinnata oluliseks. Sihtrühm 2: Kuriteo tagajärjel kannatanud, kelle kasuks on välja mõistetud kahjuhüvitis (sh riik). 2015. aastal jõustus ligikaudu 6500 kriminaalkohtu otsust. Neist mitte kõigi puhul ei saa rääkida kahju hüvitamisest, kuid paraku puuduvad täpsed andmed kahjuhüvitiste ja kuriteo tagajärjel kannatanud isikute kohta. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: Õigus nõuda kuriteo tagajärjel tekitatud kahju hüvitamist on nii varalist kui ka mittevaralist kahju kannatanud isikutel. Kohtuotsusega tunnustatud nõuete aegumistähtaja pikendamine kaitseb tõhusamalt kannatanute õigusi ning suurendab tõenäosust, et nõue saab täidetud. Lisaks kannatanu õiguste kaitsele, mõjutab regulatsioon ka üldist avalikku taju ja hinnangut seoses kuritegudega tekitatud kahju hüvitamisega, omades seega üldpreventiivset toimet. Muudatuse mõju sihtrühmale on ühekordne või harv, kuid teatud juhtudel märkimisväärse rahalise ulatusega. Kokkuvõtvalt võib hinnata kaalutava regulatsiooni mõju sihtrühmale oluliseks. 11.3. Kehtestada üle 10-aastane aegumistähtaeg kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevatele nõuetele 13 Kuritegevus Eestis 2011. Justiitsministeerium http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/kuritegevus_eesti s_2011.pdf, lk 25. 11  Majanduslik mõju Sihtrühm 1: Isikud, kellelt on jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud hüvitis õigusvastaselt tekitatud kahju eest. Sihtrühma täpne suurus ei ole teada, kuid sihtrühma võivad kuuluda nii isikud, kes on süüdi mõistetud kuriteo toimepanemises ja kelle vastu on esitatud ka kuriteo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõue kui ka isikud kellelt on tsiviilhagiga välja mõistetud mis tahes õigusvastaselt tekitatud kahju VÕS § 1045 tähenduses. Avaliku kohtute infosüsteemi põhjal tehti 2015. aastal maakohtutes 269 kohtuotsust, milles viidati VÕS §-le 1045. Antud hinnang on oluliselt alahinnatud, kuna ei sisalda mitteavalikke otsuseid ning neid, mille tekstis ei ole kahjunõude väljamõistmisel viidatud VÕS §-le 1045. Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: Lahenduse, millega pikendatakse aegumistähtaega ainult kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevatele nõuetele, sihtrühm on väiksem kui alternatiivi 1 korral, kuid suurem kui alternatiivil 2. Selle regulatsiooni mõju avalduks ka neile isikutele, keda ei ole võib-olla kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud, kuid kes on siiski õigusvastaselt kahju tekitanud ja kellelt on välja mõistetud kahjuhüvitis. Näiteks võib olla tegemist juhtumitega, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud. Regulatsiooni mõju avaldub sihtrühmale samuti, nagu käesoleva väljatöötamiskavatsuse punktides 11.1. ja 11.2. kirjeldatud, seisnedes peamiselt täiendavas rahalises kulus ning rahaliste kohustustega kaasnevates psühholoogilistes aspektides. Mõju ulatust võib hinnata suureks ja mõju tervikuna oluliseks eelkõige nende jaoks, kelle suhtes kestab täitemenetlus kauem kui 10 aastat. Sihtrühm 2: Õigustatud isikud, kelle kasuks on välja mõistetud kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue (sh riik) Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: Sarnaselt kuriteo tagajärjel kannatanutele, ei ole ka õigusvastaselt tekitatud kahju kannatanud isikud saanud valida, kellega nad õigussuhtesse astuvad. Seetõttu võib pidada õigustatuks, et selliste nõuete aegumistähtaeg on pikem, võrreldes teiste kohtuotsustega (või muude täitedokumentidega) tunnustatud nõuetega. Õigustatud isikute jaoks on tegemist positiivse muudatusega, millega ei kaasne sihtrühmale ebasoovitavaid riske. Aegumistähtaja pikendamisel suureneb tõenäosus, et nõue rahuldatakse ning õigustatud isiku majanduslik olukord paraneb. Regulatsiooni otsest majanduslikku mõju ei ole olemasolevate andmete põhjal siiski võimalik hinnata. Kuigi mõju esinemise sagedus on harv, siis tuleb mõju tervikuna hinnata sihtrühma jaoks oluliseks. 12. Muudatuste koondmõju ettevõtete ja/või kodanike halduskoormusele Sõltuvalt valitavast lahendusalternatiivist kaasneb regulatsiooniga halduskoormuse suurenemine võlgnike jaoks, kelle suhtes kestab täitemenetlus üle 10 aasta. Mõjutatud sihtrühm on suurim alternatiivi 1 puhul ning oluliselt väiksem alternatiivide 2 ja 3 puhul. Kohtuotsuse või muu täitedokumendiga tunnustatud nõude aegumistähtaja pikendamisel suureneb mõnevõrra ka kohtutäiturite töökoormus, kuivõrd täitemenetluste kestus pikeneb ning täitetoiminguid tuleb teostada pikema perioodi jooksul. 13. Muudatuste rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse eeldatavad kulud ja tulud Kohtuotsusega tunnustatud nõuete aegumistähtaja pikendamise tulemusena võivad suureneda riigi tulud nende nõuete osas, kus õigustatud isikuks (sissenõudjaks) on riik. 12 14. Edasine mõjude analüüs Põhjalikku mõjude analüüsi HÕNTE § 46 mõistes plaanis ei ole, kuna kohtupraktika kohtuotsusest tulenevate nõuete aegumise (TsÜS § 157) kohta sisuliselt puudub ning huvigruppide tagasiside põhjal analüüsitakse eelistatud lahendusvariandi mõjusid täiendavalt tulevase võimaliku eelnõu koostamise käigus. Kvantitatiivsete andmete raske kättesaadavuse, puudulikkuse ja võrreldamatuse tõttu oleks põhjaliku mõjuanalüüsi koostamine ebaproportsionaalselt kulukas, võrreldes sellest saadava lisandväärtusega. VI. Kavandatav õiguslik regulatsioon ja selle väljatöötamise tegevuskava 15. Valitav lahendus 15.1. Töötatakse välja uus tervikseadus 15.2. Muudatused tehakse senise X seaduse struktuuris 15.3 Selgitus Kuna kehtivas õiguses reguleerib täitedokumendist tuleneva nõude aegumist TsÜS § 157 lg 1, siis tuleb aegumistähtaja muutmiseks teha muudatusi just nimetatud paragrahvis ja uut tsiviilseadustiku üldosa seaduse tervikteksti kehtestada ei tule 16. Puudutatud ja muudetavad õigusaktid Tsiviilseadustiku üldosa seadus; võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus. 17. Edasine kaasamise plaan – keda, millal ja kuidas kaasatakse Tulenevalt eelnõu väga laiast sihtrühmast kaasatakse eelnõu väljatöötamiseks kõiki huvirühmasid, kes käesoleva väljatöötamiskavatsuse raames soovivad antud teemal kaasa rääkida ja mõtteid avaldada. Kaasamine toimub kirjalike arvamuste kogumisega või vahetute kohtumiste käigus. 18. Põhjaliku mõjuanalüüsi toimumise aeg Ei koostata 19. Eeldatav kontseptsiooni (HÕNTE § 1 lg 3) valmimise ja Ei koostata kooskõlastamisele saatmise aeg (kui järgmise sammuna koostatakse eelnõu kontseptsioon) 20. Eeldatav eelnõu avaliku konsultatsiooni ja Detsember 2016 kooskõlastamise aeg 21. Õigusakti eeldatav jõustumise aeg 1. juuli 2017 22. Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed Indrek Niklus [email protected] 13 Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument. Pealkiri: Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus Registreerimise kuupäev: 17.10.2016 Registreerimise number: 10-4/7459-1. Tõnismägi 5a, 15191, Tallinn Tel. (372) 620 8100 , Faks (372) 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee