E-RESIDENTSUSE PROJEKTI TSIVIILÕIGUSLIKE
RISKIDE KAARDISTAMINE
Lõppanalüüs
18.05.2015
Uuringu tellis riigikantselei ja seda rahastatakse ühtekuuluvusfondide 2014–2020 rakenduskava
prioriteetse suuna 12 „Haldusvõimekus“ meetmest 12.2 „Poliitikakujundamise kvaliteedi
arendamine“.
Uuringu koostas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE.
Uuringu autorid: Maarja Torga (õigusanalüüs)
Kerly Espenberg (projektijuht)
Autorid tänavad analüüsi koostamisel osutatud abi eest Jaanus Otsa.
RAKE on võrgustikutüüpi rakendusuuringute keskus. Meie missiooniks on tõsta teadmisel
põhineva otsustamise osakaalu Eesti ühiskonnas. Lisaks RAKE meeskonnale kaasame kõrgeima
kvaliteedi tagamiseks oma uuringutesse parimaid valdkonnaeksperte nii Tartu Ülikoolist kui
vajadusel ka väljastpoolt. RAKE võrgustik hõlmab kõiki TÜ sotsiaalteadlasi ning meditsiini-, loodus-
, tehnika- ja humanitaarteaduste valdkonna esindajaid.
Kontaktandmed: Lossi 36-124, 51003, Tartu
http://www.ec.ut.ee/rakendusuuringud
SISUKORD
SISSEJUHATUS........................................................................................................................................... 5
1. KAVANDATAVAD MUUDATUSED JA KEHTIV ÄRIÜHINGU ASUKOHA REGULATSIOON ......................... 6
1.1. Kavandatavad muudatused........................................................................................................... 6
1.2. Hetkel kehtiv regulatsioon ja selle kitsaskohad ............................................................................ 6
1.3. Vahekokkuvõte.............................................................................................................................. 9
2. ÄRI- JA ETTEVÕTLUSKEELU REGULATSIOON....................................................................................... 11
2.1. Eestis kehtiv äri- ja ettevõtluskeeldude regulatsioon ................................................................. 11
2.1.1. Ärikeelu eesmärk, sisu, ulatus ja rikkumise tagajärjed ........................................................ 12
2.1.2. Ettevõtluskeelu eesmärk, sisu, ulatus ja rikkumise tagajärjed ............................................ 13
2.2. Eestis kehtiv regulatsioon välisriigi äri- ja ettevõtluskeeldude kohaldamise kohta .................... 15
2.2.1. Välisriigi ärikeeldude Eestis kohaldamise tingimused ja tagajärjed .................................... 15
2.2.2. Välisriigi ettevõtluskeeldude Eestis kohaldamise tingimused ja tagajärjed ........................ 19
2.3. Välisriikides kehtiv äri- ja ettevõtluskeeldude regulatsioon ....................................................... 19
2.3.1. Soome .................................................................................................................................. 19
2.3.2. Suurbritannia ....................................................................................................................... 20
2.3.3. Ameerika Ühendriigid (Delaware) ....................................................................................... 22
2.3.4. Ukraina ................................................................................................................................. 22
2.3.5. Malaisia ................................................................................................................................ 23
2.4. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest ....................................................................... 24
3. ÜHINGUÕIGUSLIK REGULATSIOON .................................................................................................... 26
3.1. Äriühingu ja selle juhatuse Eesti asukoha vajalikkus kehtiva ühinguõiguse regulatsiooni järgi . 26
3.2. Äriühingu Eesti asukoha kaotamisega kaasnevad ühinguõiguslikud riskid, sh riskid
aktsionäride/osanike ja võlausaldajate jaoks..................................................................................... 27
3.3. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest ....................................................................... 28
4. TAHTEAVALDUSTE KÄTTETOIMETAMISE REGULATSIOON ................................................................. 29
4.1. Eestis kehtiv regulatsioon äriühingutega seotud tahteavalduste kättetoimetamise kohta ....... 29
4.2. Äriühingu Eesti asukoha kaotamisega kaasnevad ja tahteavalduste kättetoimetamisega seotud
riskid ................................................................................................................................................... 31
4.3. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest ....................................................................... 32
5. RAHVUSVAHELISE ERAÕIGUSE REGULATSIOON ................................................................................. 33
5.1. Eestis kehtiv regulatsioon äriühingute suhtes kohalduva õiguse määramise kohta ................... 33
5.1.1. Juriidilisele isikule kohalduv õigus ....................................................................................... 33
5.1.2. Juriidilise isikuga seotud lepingutele (sh tahteavalduste tegemisele) kohalduv õigus ........ 37
5.1.3. Juriidilise isikuga seotud lepinguvälistele kohustustele kohalduv õigus ............................. 38
5.1.4. Juriidilise isiku pankrotimenetluses kohalduv õigus ............................................................ 40
5.2. Välisriikides kehtiv regulatsioon äriühingute suhtes kohalduva õiguse määramise kohta ......... 40
5.2.1. Soome .................................................................................................................................. 41
5.2.2. Suurbritannia ....................................................................................................................... 41
5.2.3. Ameerika Ühendriigid (Delaware) ....................................................................................... 42
5.2.4. Ukraina ................................................................................................................................. 43
5.2.5. Malaisia ................................................................................................................................ 43
5.3. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest ....................................................................... 43
6. TSIVIILKOHTUMENETLUSE REGULATSIOON ....................................................................................... 45
6.1. Kohtualluvuse kontrollimise regulatsioon................................................................................... 45
6.1.1. Soome kostjad Eesti kohtutes ja kohtualluvuse kontrollimine Soome kohtutes ................. 46
6.1.2. Suurbritannia kostjad Eesti kohtutes ja kohtualluvuse kontrollimine Suurbritannia kohtutes
....................................................................................................................................................... 50
6.1.3. Ameerika Ühendriikide (Delaware) kostjad Eesti kohtutes ja kohtualluvuse kontrollimine
Ameerika Ühendriikide (Delaware) kohtutes ................................................................................ 50
6.1.4. Ukraina kostjad Eesti kohtutes ja kohtualluvuse kontrollimine Ukraina kohtutes .............. 52
6.1.5. Malaisia kostjad Eesti kohtutes ja kohtualluvuse kontrollimine Malaisia kohtutes ............ 53
6.1.6. Kohtualluvuse kontrollimine maksejõuetusmenetluse asjades .......................................... 54
6.1.7. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest ............................................................... 55
6.2. Menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsioon ............................................................. 55
6.2.1. Menetlusdokumentide kättetoimetamine Eestis ja välisriikides ......................................... 56
6.2.2. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest ............................................................... 59
6.3. Kohtulahendite tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise regulatsioon ................................... 60
6.3.1. Soome kohtulahendid Eestis ja Eesti kohtulahendid Soomes ............................................. 60
6.3.2. Suurbritannia kohtulahendid Eestis ja Eesti kohtulahendid Suurbritannias ........................ 61
6.3.3. Ameerika Ühendriikide (Delaware) kohtulahendid Eestis ja Eesti kohtulahendid Ameerika
Ühendriikides (Delaware’s) ............................................................................................................ 62
6.3.4. Ukraina kohtulahendid Eestis ja Eesti kohtulahendid Ukrainas .......................................... 63
6.3.5. Malaisia kohtulahendid Eestis ja Eesti kohtulahendid Malaisias ......................................... 64
6.3.6. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest ............................................................... 65
6.4. Tõendite kogumise regulatsioon ................................................................................................. 65
6.4.1. Tõendite kogumine välisriigis ja tõendite kogumiseks rahvusvahelise ametiabi osutamine
välisriikide asutustele .................................................................................................................... 66
6.4.2. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest ............................................................... 66
6.5. Menetlusabi andmise regulatsioon ............................................................................................. 67
6.5.1. Menetlusabi andmine Eestis registreeritud äriühinguga seotud Eesti e-residentidest
füüsilistele isikutele ....................................................................................................................... 67
6.5.2. Menetlusabi andmine välisriigis elava või asuva Eesti e-residendi poolt asutatud ja Eestis
registreeritud äriühingule .............................................................................................................. 67
6.5.3. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest ............................................................... 68
7. TÄITEMENETLUSE REGULATSIOON .................................................................................................... 69
7.1. Täitemenetlus Eestis kui võlgniku vara asukohariigis ................................................................. 69
7.2. Täitemenetlus välisriigis kui võlgniku elu- ja asukohariigis ......................................................... 71
7.2.1. Täitemenetlus Soomes ........................................................................................................ 72
7.2.2. Täitemenetlus Suurbritannias .............................................................................................. 72
7.2.3. Täitemenetlus Ameerika Ühendriikides (Delaware) ............................................................ 73
7.2.4. Täitemenetlus Ukrainas ....................................................................................................... 74
7.2.5. Täitemenetlus Malaisias ...................................................................................................... 74
7.3. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest ....................................................................... 74
KOKKUVÕTE ............................................................................................................................................ 75
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
Sissejuhatus 5
SISSEJUHATUS
1. detsembril 2014 jõustusid isikut tõendavate dokumentide seaduse muudatused, millega loodi
õiguslik alus e-residendile (e-resident on isik, kes ei ole Eesti kodanik ega Eesti välismaalasest
elanik 1 ) digitaalse isikutunnistuse väljaandmiseks, selle kasutamise õiguspärasuse üle
järelevalve teostamiseks, kehtivuse peatamiseks ja kehtetuks tunnistamiseks. E-residendi
digitaalne isikutunnistus võimaldab asukohast sõltumata nö online-keskkonnas e-teenuste
kasutamisel ennast õiguslikult siduvalt tuvastada ning anda digitaalallkirja.
Eesti seadusandja kaalub e-residentsuse juurutamisel võimalust lubada asutada ja juhtida Eesti
äriühinguid ilma, et äriühing ja selle juhatus peaksid Eestit oma asukohana määratlema. Selleks
plaanitakse kaotada äriühingu Eesti asukoha nõue (alternatiivselt kaalutakse määratleda
äriühingu asukoht kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega), kaotada juhatuse ruumilised
piirangud ning kanda registrisse välismaalase välisriigi aadress ja e-mail, millele oleks võimalik
dokumente saata.
Käesoleva uuringu eesmärk on:
kaardistada pankrotiõiguslikud, ühinguõiguslikud, tsiviilõiguslikud, rahvusvahelise
eraõiguse, tsiviilkohtumenetluse ja täitemenetlusega seonduvad riskid, mis võivad
kaasneda nn e-residentsuse projektis pakutud muudatustega, mis seonduvad äriühingute
asutamise ning registreerimisega Eestis;
analüüsida, kas muudatusele kaotada äriühingu kohustuslik Eesti asukohanõue on
alternatiive, arvestades, et väljapakutud muudatuste eesmärgiks on saavutada, et Eestis
aadressi märkimine ei saaks e-residentide jaoks takistuseks Eestis äriühingu asutamisel.
1
E-residentsuse kohta vt: isikut tõendavate dokumentide seadus (RT I 1999, 25, 365; RT I, 23.03.2015,
1) § 205-2012. Loe lähemalt: (eesti keeles) R. Annus. E-residentsus. – Juridica X/2014, lk 740-750; (inglise
keeles) A.Piik, K.Kala. Estonia: Unique E-Residency Regime – Towards the End of the Nation States As
We Know Them? – Computer Law Review International 6/2014, lk 186-187.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
1. Kavandatavad muudatused ja kehtiv äriühingu asukoha regulatsioon 6
1. KAVANDATAVAD MUUDATUSED JA KEHTIV
ÄRIÜHINGU ASUKOHA REGULATSIOON
1.1. Kavandatavad muudatused
Analüüsi koostajatele esitatud lähteülesande kohaselt soovitakse e-residentsuse juurutamise
raames võimaldada asutada ja juhtida Eesti äriühinguid ilma, et äriühing ja selle juhatus peaksid
Eestit oma asukohana määratlema. Selleks plaanitakse kaotada äriühingu Eesti asukohanõue
(alternatiivselt kaalutakse määratleda äriühingu asukoht kohaliku omavalitsuse üksuse
täpsusega),2 kaotada juhatuse ruumilised piirangud ning registrisse kanda välismaalase välisriigi
aadress ja e-posti aadress, millele oleks võimalik dokumente saata.
1.2. Hetkel kehtiv regulatsioon ja selle kitsaskohad
Kehtiva regulatsiooni kohaselt saab Eestis äriregistrisse kanda vaid neid äriühinguid, mille asukoht
on Eestis. See nõue on tuletatav äriseadustiku3 (ÄS) § 22 lõikest 1, mille järgi peab äriregistrit Tartu
Maakohtu registriosakond Eestis asuvate füüsilistest isikutest ettevõtjate ettevõtete ja äriühingute
kohta. Seega kantakse äriregistrisse hetkel vaid nö Eestis “asuvad” äriühingud. Kuidas täpselt
määrata, kas äriühing “asub” ÄS § 22 lõike 1 tähenduses Eestis (st millised äriühingud tuleks ÄS §
22 lõike 1 kohaselt Eestis äriregistrisse kanda), on seadusandja jätnud mõneti lahtiseks.
Kui füüsiliste isikute puhul on tulenevalt rahvusvahelise eraõiguse seaduse4 (REÕS) §-st 10 selge,
et selliste isikute elukoha kindlaksmääramiseks Eestis tuleb kohaldada Eesti õigust, siis juriidiliste
isikute osas ei ole Eesti seadusandja sarnast rahvusvahelise eraõiguse reeglit otsesõnu ette
näinud.5 REÕS § 14 lõike 1 kohaselt kohaldatakse juriidilisele isikule küll selle riigi õigust, mille
kohaselt ta on asutatud, ning sama sätte lõike 2 kohaselt, kui juriidilist isikut juhitakse tegelikult
Eestis või tema põhitegevus toimub Eestis, kohaldatakse juriidilisele isikule Eesti õigust, kuid
kaheldav on, kas viidatud õiguse alusel tuleks kindlaks määrata ka äriühingu “asukohta” ÄS § 22
lõike 1 kehtiva sõnastuse tähenduses st kas selle õiguse alusel saab kindlaks määrata, millised
äriühingud on Eesti äriregistrisse kandmise kõlbulikud. Nimelt tooks rahvusvahelise eraõiguse
reeglite alusel ÄS § 22 lõike 1 kohase äriühingu Eesti “asukoha” kindlaksmääramine kaasa eri
normide vahel edasi-tagasi hüppamise, kuna REÕS § 14 viitab peamise ühendava seosena
äriühingu “asutamise” kohale, ÄS § 22 lõige 1 aga tegelebki just äriühingu asutamisega. ÄS § 22
lõike 1 sõnastus ei ole seepärast ehk kõige õnnestunum – piisaks, kui ÄS § 22 lõige 1 sätestaks, et
Tartu Maakohtu registriosakond peab äriregistrit füüsilistest isikutest ettevõtjate ettevõtete ja
2
Viidatud alternatiivi osas juhivad käesoleva analüüsi koostajad siiski tähelepanu asjaolule, et ka
kehtiva regulatsiooni kohaselt (ÄS § 62 lg 4) esitatakse registripidajale ja kantakse äriregistrisse
juriidilise isiku asukohana kohaliku omavalitsuse üksus, kus isik asub, st sisuliselt on juriidilise isiku
asukoht ka kehtiva regulatsiooni kohaselt määratletud kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega.
3
RT I 1995, 26, 1995; RT I, 19.03.2015, 3.
4
RT I 2002, 35, 217; RT I 2009, 59, 385.
5
REÕS § 15 annab küll avatud loetelu küsimustest, mis määratakse juriidilisele isikule kohaldatava
õiguse alusel, kuid seejuures ei ole otsesõnu ette nähtud, et sellise õiguse alusel tuleks määrata kindlaks
ka juriidilise isiku “asukohta”.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
1. Kavandatavad muudatused ja kehtiv äriühingu asukoha regulatsioon 7
äriühingute kohta, kuivõrd äriühingu “Eestis asumist” ei ole enne äriregistrisse kandmist nagunii
võimalik kindlaks määrata, kuna asutamisele eelnevalt puudub äriühing,6 mille puhul saaks selle
“asukohta” kindlaks määrata. Eelnevast tulenevalt tuleks ÄS § 22 lõike 1 eesmärgiks ilmselt pidada
mitte seda, et kõik abstraktselt Eestis “asuvad” äriühingud peavad ilmtingimata olema Eesti
äriregistrisse kantud, vaid pigem seda, et isikud, kes soovivad Eestis tegutseda registreeritud
äriühingu vormis, peavad tagama, et selline äriühing omandab Eestis “asukoha” Eesti õiguse
mõttes. Sellest nõudest lähtudes võiks kaaluda ka ÄS § 22 lõike 1 parandamist.7 “Asukohta”, mille
äriühing peaks registreerimisel omandama, et ta oleks Eestis ÄS § 22 lõike 1 parandatud sõnastuse
alusel registrisse kandmise ja registris olemise kõlbulik, tuleks kindlaks määrata REÕS § 14 lõikes 1
viidatud õiguse alusel, st Eesti kui äriühingu asutamisriigi (registri pidamise riigi) materiaalõiguse
alusel.
Eesti materiaalõiguses on äriühingu asukoha mõiste esmajoones avatud tsiviilseadustiku üldosa
seaduse (TsÜS) § 29 lõikes 1, mille kohaselt on juriidilise isiku asukoht tema juhatuse või juhatust
asendava organi asukoht, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Asukoha kindlaksmääramise
eriregulatsioon on ette nähtud täisühingute, usaldusühingute, sihtasutuste ja
mittetulundusühingute jaoks. Täisühingu puhul näeb ÄS § 81 lg 1 ette, et täisühingu asukoht on
koht, kust ühingut juhitakse, või koht, kus ühing tegutseb. Sama põhimõte on tulenevalt ÄS § 125
lõikest 2 kohaldatav ka usaldusühingute puhul. Sihtasutuste puhul näeb sihtasutuste seaduse
(SAS)8 § 4 ette, et sihtasutuse asukohaks on koht, kus asub sihtasutuse juhatus, kui põhikirjaga ei
ole ette nähtud teisiti. Samasugune regulatsioon mittetulundusühingute asukoha kohta sisaldub
mittetulundusühingute seaduse (MTÜS)9 §-s 3. Seega peab selleks, et äriühingu asukohaks saaks
Eesti materiaalõiguse järgi lugeda Eestit, üldreeglina olema äriühingu juhatuse või juhatust
asendava organi asukoht Eestis; täisühingu ja usaldusühingu puhul tuleb sellist ühingut juhtida
Eestist või peab ühing Eestis tegutsema, sihtasutuste ja mittetulundusühingute puhul peab Eestis
asuma selliste ühingute juhatus, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et selliste isikute asukoht
määratakse muul viisil, kui juhatuse asukoha järgi. Eelnevast tulenevalt võiks ÄS § 22 lõiget 1 koos
TsÜS § 29 lõikega 1 tõlgendada ilmselt selliselt, et juhul, kui äriühing soovib olla Eesti äriregistrisse
kantud äriühing, peab ta üldreeglina (arvestades siiski täisühingute, usaldusühingute, sihtasutuste
ja mittetulundusühingute kohta käivaid erireegleid) tagama, et tema juhatuse või juhatust
asendava organi asukoht oleks Eestis.
6
Näiteks Eesti kui asutamise riigi materiaalõiguse kohaselt tekib eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime
seadusega ettenähtud registrisse kandmisega, vt: § 26 lg 2 tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS). RT
I 2002, 35, 216; RT I , 29.06.2014, 109.
7
Näiteks võiks ÄS § 22 lg 1 parandatud sõnastus olla, kas: a) Äriregistrit peab Tartu Maakohtu
registriosakond (edaspidi registripidaja) füüsilisest isikutest ettevõtjate ettevõtete ja äriühingute kohta.
Registrisse kandmise tagajärjel loetakse, et ettevõtja või äriühingu asukoht on Eestis; (või) b) Äriregistrit
peab Tartu Maakohtu registriosakond (edaspidi registripidaja) füüsilisest isikutest ettevõtjate
ettevõtete ja äriühingute kohta. Äriregistrisse kantud ettevõtja või äriühingu registrijärgne asukoht
peab olema Eestis.
8
RT I 1995, 92, 1995; RT I, 29.06.2014, 109.
9
RT I 1996, 42, 811; RT I, 29.06.2014, 109.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
1. Kavandatavad muudatused ja kehtiv äriühingu asukoha regulatsioon 8
TsÜS § 29 lõige 1 jätab lahtiseks küsimuse, kuidas määrata kindlaks äriühingu juhatuse või juhatust
asendava organi asukohta, mh kuidas määrata kindlaks, kas selline asukoht asub Eestis.10 Näiteks
ei ole TsÜS § 29 lõike 1 puhul päris selge, kas juhatuse asukoht TsÜS § 29 lõike 1 tähenduses on nö
õiguslik fiktsioon, mille lihtsalt määrab äriühing ise, või peaks tegemist olema konkreetsete
juhatuse liikmete (või enamiku juhatuse liikmete) asukohaga või hoopis abstraktse juhatuse
liikmete ühise tegutsemise kohaga vms. Eesti õiguskirjanduses on leitud, et juhatuse asukoht TsÜS
§ 29 lg 1 tähenduses peaks eelduslikult seonduma kohaga, “kust teostatakse juriidilise isiku
juhtimist”.11 Selline määratlus ei ole just ülemäära selge ning tugineb ilmselt TsÜS § 29 lõike 1
eeskujuks olnud Šveitsi tsiviilseadustiku (ZGB)12 artikli 56 sõnastusele, mille järgi on juriidilise isiku
registrijärgne asukoht juhul, kui põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti, seal, kus juriidilist isikut
juhitakse. 13 Ka see määratlus ei ole üheselt mõistetav, mistõttu võib juriidilise isiku “juhtimise
koha” määramine ZGB artikli 56 järgi sarnaselt TsÜS § 29 lõike 1 sisustamisele tekitada küsimusi.
ZGB artikli 56 tõlgendamise küsimusse toob aga selgust Šveitsi kohtupraktika, mille järgi loetakse
ZGB artiklis 56 viidatud kohta kohaks, kust äriühingut faktiliselt juhitakse, kus võetakse vastu
äriühingu juhtimisega seotud otsuseid ja antakse korraldusi äriühingu juhtimiseks.14 Lähtudes nö
ajaloolisest tõlgendamismeetodist ning arvestades seda, et TsÜS § 29 lõige 1 on Eesti õigusesse
jõudnud just Šveitsi eeskujul, võiks ilmselt sarnaselt tõlgendada ka TsÜS § 29 lõiget 1. Seega peaks
selleks, et äriühingul oleks TsÜS § 29 lõike 1 tähenduses Eestis asuv juhatus, sellist äriühingut ka
faktiliselt Eestist juhitama.
Kuigi teoreetiliselt tuleks eelnevast lähtudes Eestis asukohta omavat äriühingut faktiliselt juhtida
Eestis, ei ole praktikas registripidajal siiski võimalik takistada seda, et äriühingu juhatuse liikmed
elavad, töötavad ja võtavad äriühinguga seotud otsuseid vastu välisriigis, tingimusel, et nad on
äriühingu põhikirjas märkinud, et äriühingu (või äriühingu juhatuse) juriidiliseks asukohaks on Eesti
ning tingimusel, et äriregistrisse kantud asukohaks on märgitud Eesti.15 Äriühing ning teda juhtivad
isikud riskivad nö fiktiivse (õigusliku tähendusega) Eesti asukoha määramisel küll sellega, et selline
asukoht toob vastavate isikute jaoks kaasa konkreetseid õiguslikke tagajärgi (nt võimaluse
äriühingut Eesti kohtus hageda, toimetada äriühingule Eestis kätte tahteavaldusi jms), kuid mingit
efektiivset mehhanismi tegelikult välisriigist juhitavate äriühingute Eestis registreerimise
tõkestamiseks registripidajal hetkel olemas ei ole. Näiteks ÄS § 71 lõikest 1 tulenevalt võib
valeandmete esitamise korral registripidaja ettevõtjat ja kõiki andmete esitamiseks kohustatud
10
TsÜS § 29 lõike 1 tõlgendamisprobleemidega sarnased probleemid tekivad ka SAS § 4 ja MTÜS § 3
tõlgendamisega, mis viitavad sarnaselt TsÜS § 29 lõikele 1 sihtasutuse ja mittetulundusühingu
“juhatuse asukohale”, ning ka täisühingu ja usaldusühingu puhul ei ole selge, kuidas määrata (ÄS 81 lg
1 tähenduses) selliste ühingute asukohta st kohta, kust ühingut “juhitakse”, või kohta, kus ühing
“tegutseb”.
11
P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2010, lk 102.
12
Schweizerisches Zivilgesetzbuch. 10.12.1907; 01.07.2014. Elektrooniliselt kättesaadav nt:
http://www.admin.ch/opc/de/classified-compilation/19070042/index.html#a80 (21.05.2015).
13
Sätte originaalsõnatuses: Der Sitz der juristischen Personen befindet sich, wenn ihre Statuten es nicht
anders bestimmen, an dem Orte, wo ihre Verwaltung geführt wird.
14
Sellised juhised on andnud Šveitsi kõrgeim kohus: Schweizerisches Bundesgericht, 04.12.2003, 2A.
321/2003, E. 3.
15
Asukoht on osa äriregistrisse kantavatest andmetest, vt nt: ÄS § 84 p 2 (täisühing), ÄS § 145 lg 1 p 2
(osaühing), § 251 p 2 (aktsiaselts).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
1. Kavandatavad muudatused ja kehtiv äriühingu asukoha regulatsioon 9
isikuid küll trahvida, kuid raske on ette kujutada situatsiooni, millal registripidaja saaks praktikas
olla tõsikindlalt veendunud selles, et äriühingut juhitakse tegelikkuses välisriigist ning et andmed
äriühingu juhatuse asukoha kohta Eestis on seetõttu valed. Lisaks tuleks tähele panna, et seadus
ei nõua iseenesest äriühingult “juhatuse asukoha” kindlaksmääramist – vajalik on üksnes (kohaliku
omavalitsuse üksuse täpsusega) 16 äriühingu enda asukoha märkimine, kuivõrd ÄS näeb ette
kohustuse edastada registripidajale üksnes äriühingu enda ning mitte äriühingu juhatuse asukoht.
Näiteks märgitakse ÄS § 139 lõige 1 punkti 1 kohaselt osaühingu põhikirjas mh osaühingu asukoht,
mitte aga osaühingu juhatuse asukoht. ÄS § 64 punkti 2 kohaselt kantakse aga registrikaardile
üksnes ühingu asukoht ja aadress, mitte “juhatuse asukoht” või “juhatuse aadress”. Seega on
iseenesest võimalik, et äriühingu tegelik juhtimine toimub küll välisriigis, kuid äriühingu (ja TsÜS §
29 lõikest 1 tulenevalt seega ka äriühingu juhatuse) asukoht registripidaja vaatepunktist asub
Eestis, kuivõrd äriühingu asukohana on registripidajale esitatud Eesti kohaliku omavalituse üksus.
Eelnev ei tähenda mõistagi seda, et selliste äriühingute juhatuse juriidiline asukoht oleks Eesti riigi
silmis välismaal, küll aga on võimalik, et Eestis registreeritud äriühingut juhitakse ka hetkel kehtiva
regulatsiooni tingimustes faktiliselt välismaalt, vaatamata sellele, et äriühingu näol on tegemist
õiguslikus tähenduses Eestis asukohta omava äriühinguga.
Lisaks äriühingu “asukohale” tuleb kehtiva õiguse kohaselt registripidajat teavitada äriühingu
aadressist, mida loetakse ÄS § 63 tähenduses kuuluvaks nö “sidevahendite andmete” alla.
Ettevõtjal on täiendavalt õigus (ning tulenevalt ÄS § 631 lõikest 2 teatud tingimustel lausa
kohustus) registripidajale lisaks oma aadressile esitada ühe isiku Eesti aadressi, millel saab sellele
isikule kätte toimetada ettevõtja menetlusdokumente ja ettevõtjale suunatud tahteavaldusi (ÄS §
631 lõige 1). 17 Äriühingu “aadressil” on seega tähendus üksnes menetlusdokumentide
kättetoimetamise kontekstis, ülejäänud eraõiguse valdkondades (nt ühinguõigus,
tsiviilkohtumenetluse muud valdkonnad) lähtutakse ühendava seosena äriühingu “asukoha”
mõistest.
1.3. Vahekokkuvõte
E-residentsusega seoses plaanib Eesti seadusandja kaotada ära Eesti äriühingute kohustusliku
Eesti asukohanõude st kaotada ära nõude, et Eestis registreeritud äriühing ja selle juhatus peaksid
Eestit oma asukohana määratlema. Alternatiivselt kaalutakse määratleda äriühingu asukoht
kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega.
16
See tuleneb ÄS § 62 lg-st 4.
17
Alates 12.07.2013.a. kehtiva ÄS § 631 lg-st 2 tulenevalt, kui vähemalt poolte osaühingu, aktsiaseltsi
või filiaali juhatuse liikmete elukoht ei ole Eestis, mõnes teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis
või Šveitsi Konföderatsioonis, peab osaühing, aktsiaselts või välismaa äriühing nimetama sama sätte
esimeses lõikes nimetatud isiku (st isiku, kelle Eesti aadressil saab sellele isikule kätte toimetada
ettevõtja menetlusdokumente ja ettevõttele suunatud tahteavaldusi). Sellise muudatuse eesmärgiks
oli kaotada nõue, et filiaali vähemalt ühe juhataja elukoht peab olema Eestis või mõnes teises Euroopa
Majanduspiirkonna liikmesriigis või Šveitsi Konföderatsioonis. Vt lähemalt välismaalaste seaduse, isikut
tõendavate dokumentide seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise
seaduse eelnõu seletuskiri. 425, SE, lk 29-30.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
1. Kavandatavad muudatused ja kehtiv äriühingu asukoha regulatsioon 10
Eestis hetkel kehtiva regulatsiooni kohaselt peab Eestis registreeritud äriühingul olema Eestis
asukoht, kusjuures selline asukoht peab juba praegu olema määratud kohaliku omavalitusse
üksuse täpsusega. Eesti äriühingu kohustuslik asukohanõue tähendab mh seda, et sellise äriühingu
juhatuse asukoht peab samuti asuma Eestis. Praktikas võib siiski esineda juhtumeid, kus Eestis
registreeritud äriühingut juhitakse faktiliselt välisriigist, vaatamata sellele, et Eesti riigi silmis on
sellise äriühingu ning tema juhatuse (õigusliku tähendusega) asukoht Eestis. Sellisel juhul peab
selline äriühing arvestama, et tema enda ning tema juhatuse (õigusliku tähendusega) asukoha
asumine Eestis võib äriühingule ning sellega seotud isikutele kaasa tuua mitmeid erinevaid
õiguslikke tagajärgi. Lisaks äriühingu asukohale tuleb kehtiva õiguse kohaselt registripidajat
teavitada äriühingu aadressist, mida loetakse ÄS § 63 tähenduses kuuluvaks nö “sidevahendite
andmete” alla.
Milline on kehtiva õiguse kohaselt äriühingu Eesti asukoha, juhatuse asukoha või aadressi täpne
õiguslik tähendus äriühingu ning temaga seotud isikute jaoks, sõltub kontekstist, millega seoses
neid mõisteid erinevates õigusaktides kasutatakse. Järgnevalt on selgitatud, millised riskid võivad
erinevates õigusvaldkondades (pankrotiõigus (sh äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon),
ühinguõigus, tsiviilõigus, rahvusvaheline eraõigus, kohtumenetlus ja täitemenetlus) realiseeruda
seoses e-residentsuse juurutamise raames välja pakutud muudatustega kaotada äriühingute või
nende juhatuste kohustuslik Eesti asukohanõue.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 11
2. ÄRI- JA ETTEVÕTLUSKEELU REGULATSIOON
2.1. Eestis kehtiv äri- ja ettevõtluskeeldude regulatsioon
Eestis kehtiv äri- ja ettevõtluskeeldude regulatsioon sisaldub pankrotiseaduse (PankrS)18 §-s 91
(Ärikeeld) 19 ning karistusseadustiku KarS §-s 491 (Ettevõtluskeeld). 20 PankrS § 91 reguleerib
küsimust, millisel juhul kehtib ja kohaldatakse isiku suhtes tsiviilõiguslikku ärikeeldu. KarS § 491
näeb ette, millistel juhtudel kohaldatakse isiku suhtes teatud süütegude toimepanemise eest
karistusõigusliku lisakaristusena ettevõtluskeeldu.
Tulenevalt ÄS §-st 691 tehakse nn “kehtivad” st Eesti kohtute määratud21 äri- ja ettevõtluskeelud
e-äriregistri vahendusel avalikkusele kättesaadavaks. 22 Sarnane regulatsioon puudub
majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MsÜS) 23 alusel määratud majandustegevuse
keeldude24 kohta, mistõttu on sellised keelud kooskõlas justiitsministeeriumi lähteülesandega25
käesolevast analüüsist välja jäetud.
18
RT I 2003, 17, 95; RT I, 29.06.2014, 109.
19
Loe soovi korral lähemalt PankrS 91 alusel kohaldatava ärikeelu kohta: A. Tubin. Menetlusjärgne
ärikeeld: kas pankrotiõiguslik piirang või karistusõiguslik lisakaristus? – Juridica VI/2012, lk 442-449;
P.Varul. Maksejõuetusõiguse areng Eestis. – Juridica IV/2013, lk 234, 236-237.
20
Loe soovi korral lähemalt KarS § 491 alusel kohaldatava ettevõtluskeelu kohta: P. Pikamäe ja J. Sootak.
Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, 3. trükk. Juura: 2009, lk 213-214.
21
Kuigi PankrS § 91 näeb ette võimaluse tunnustada teatud välisriikide õigusaktide alusel määratud
ärikeelde, ei näe ÄS § 691 ette välisriikide kohtute või muude ametiasutuste poolt määratud ärikeeldude
teatavaks tegemist ning praktikas seda analüüsi autoritele teadaolevalt siiani (vähemalt 21.05.2015
seisuga) ka tehtud ei ole.
22
Kehtivad äri- ja ettevõtluskeelud avaldatakse järgmisel võrgulehel:
https://ariregister.rik.ee/arikeelud.py. Näiteks 17.05.2015.a. seisuga kehtis ettevõtluskeeld 7 isiku
suhtes, ärikeeld aga 437 isiku suhtes.
23
RT I, 25.03.2011, 1; RT I , 19.03.2015, 4.
24
MsÜS § 36 lg-te 1 ja 2 järgi võib majandushaldusasutus ettevõtjal või ettevõtjaga seotud isikul
majandustegevuse nõuete olulise rikkumise tõttu keelata majandustegevuse, sellise keelu korral
kaotab isik õiguse tegutseda keelamise otsuses märgitud tegevusalal ettevõtjana ning olla sellele
tegevusalal tegutseva juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija või prokurist või osaleda muul viisil
sellise juriidilise isiku juhtimises.
25
Kuigi justiitsministeeriumi lähteülesandes on palutud analüüsida vaid Eestis kehtivat äri- ja
ettevõtluskeeldude regulatsiooni, kasutavad analüüsi autorid siiski võimalust ja juhivad
justiitsministeeriumi tähelepanu vajadusele tagada ka majandustegevuse keeldude üldsusele ning
registripidajalae teatavaks saamine - selles osas võiks seadusandja kaaluda ÄS § 691 lg 1 täiendamist
viitega majandustegevuse keeldudele. Mõneti sarnase regulatsiooni kohta MsÜS-s vt: MsÜS § 51 lg 1 p
1, § 56 ja 58 lg 5.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 12
2.1.1. Ärikeelu eesmärk, sisu, ulatus ja rikkumise tagajärjed
Pankrotiõigusliku ärikeelu eesmärgiks on üldistatult öeldes kaitsta kolmandaid isikuid (nt
võimalikke võlausaldajaid, teisi juriidilise isiku aktsionäre/osanikke) isiku tegevuse eest, kelle
suhtes on ärikeeldu kohaldatud. Näiteks Riigikohus on selgitanud, 26 et ärikeelu regulatsiooni
eesmärk on kolmandate isikute preventiivne kaitse, tõkestamaks ärikeelu subjektil toime panna
uusi võimalikke süütegusid või tekitada kolmandatele isikutele kahju st tegemist on nö
preventiivse sunnivahendiga. Ärikeelu määramise kitsamaks eesmärgiks on takistada ühe
juriidilise isiku pankroti põhjustanud isikutel teha sama teiste juriidiliste isikute puhul. 27 Keelu
eesmärgiks ei ole isiku vastu algatatud kriminaalmenetluse tagamine.28
Ärikeelu sisuks on keeld olla kohtu loata ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku
likvideerija või prokurist. Näiteks ei või isik, kelle suhtes on PankrS § 91 lõike 2 alusel kohaldatud
ärikeeldu, olla prokuristiks ÄS § 16 lõike 1 tähenduses st ta ei või esindada ettevõtjat
majandustegevusega seotud tehingute tegemisel. Kuivõrd PankrS § 91 on Eesti kohtus käivas
menetluses ärikeelu määramist reguleeriv menetlusõiguslik norm, tuleks viidatud sättes kasutatud
mõisteid (st “prokurist”, “ettevõtja”, “juriidiline isik”, juriidilise isiku “juhtorgani liige”, juriidilise
isiku “likvideerija”) sisustada lähtudes Eesti materiaalõiguses (st eelkõige ÄS-s ja TsÜS-s) kasutatud
mõistetest, kuna Eesti äriregistril ei ole kuidagi võimalik kontrollida seda, kas isik tegutseb
sarnastel positsioonidel (nt prokuristina) välisriigi õiguse tähenduses välisriigis. Ärikeeld on nö
automaatne füüsilisest isikust pankrotivõlgniku suhtes, kes ei või tulenevalt PankrS § 91 lõikest 1
pankroti väljakuulutamisest kuni pankrotimenetluse lõpuni olla kohtu loata ettevõtja, juriidilise
isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Kohtu poolt eraldi määramist
vajavad aga PankrS § 91 lõike 2 kohaselt ärikeeld PankrS § 19 lõigetes 1 ja 3 märgitud isikute suhtes
ning PankrS § 91 lõike 3 järgi nö pankrotimenetluse järgne ärikeeld.
Ärikeelu ulatusest lähtudes võib ärikeelud liigitada nö pankrotimenetluse aegseteks (PankrS § 91
lõiked 1 ja 2) ja pankrotimenetluse järgseteks ärikeeldudeks (PankrS § lõige 3). Pankrotimenetluse
aegse ärikeelu ulatus on tuletatav PankrS § 91 lõikest 1, mille kohaselt ei tohi füüsilisest isikust
võlgnik tema pankroti väljakuulutamisest kuni pankrotimenetluse lõpuni olla kohtu loata samas
sättes viidatud isikuks (nt prokuristiks või likvideerijaks). Juhul, kui pankrotivõlgnikuks on juriidiline
isik, võib sarnase ärikeelu PankrS § 91 lõike 2 kohaselt määrata ka PankrS § 19 lõigetes 1 ja 3
viidatud isikute suhtes st juhtorgani liikme, likvideerija, täisühingu osaniku, usaldusühingu
täisosaniku, vähemalt 1/10 suurust osalust omava osaniku või aktsionäri, prokuristi ja
raamatupidamise eest vastutava isiku suhtes. Menetlusjärgset ärikeeldu saab määrata
pankrotimenetluse lõpetamisel tingimusel, et võlgnik või PankrS § 19 lõigetes 1 ja 3 nimetatud isik
on jõustunud kohtuotsuse alusel süüdi mõistetud PankrS § 91 lõikes 3 nimetatud süütegudes.
26
Vt eelkõige: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.02.2010.a. määrus nr 3-2-1-124-09, p 15. Vt lisaks:
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.03.2000.a. määrus nr 3-2-1-26-00; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
09.05.2000.a. määrus nr 3-2-1-70-00; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.01.2005.a. määrus tsiviilasjas nr
3-2-1-158-04.
27
Vähemalt sellist kitsamat eesmärki on PankrS § 91 lg-l 2 näinud Riigikohus: Riigikohtu
tsiviilkolleegiumi 22.02.2010.a. määrus nr 3-2-1-124-09, p 14.
28
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.02.2010.a. määrus nr 3-2-1-124-09, p 16.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 13
Menetlusjärgse ärikeelu ulatuseks on PankrS § 19 lõike 3 järgi kolm aastat pärast
pankrotimenetluse lõppu.
PankrS ning ÄS ei näe otsesõnu ette ärikeelu rikkumise tagajärgi. See ei tähenda aga, nagu oleks
ärikeelu rikkumine lubatud või nagu ei tooks ärikeelu rikkumine endaga kaasa mingisuguseid
tagajärgi. Esiteks näeb KarS § 373 ette, et kohtulahendis 29 ettenähtud ärikeelu rikkumise eest
karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Teiseks, juhul, kui isik, kelle
suhtes kehtib ärikeeld, soovib tegutseda ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liikme, juriidilise isiku
likvideerija või prokuristina, siis ei tohiks teda sellise isikuna äriregistrisse kanda. Registripidaja
vastav keeldumisõigus on tuletatav ÄS § 33 lõikest 5, mille järgi ei tee registripidaja mh kannet
registrisse juhul, kui avaldus või sellele lisatud dokumendid ei “vasta seadusele”. Praktikas saab
Eesti registripidaja ärikeelust kinnipidamist kontrollida seega eelkõige seeläbi, et isikuid, kellele on
Eesti kohtu või teatud kindlate välisriikide kohtute 30 poolt määratud ärikeeld, ei kanta
äriregistrisse isikutena (nt likvideerija31 või prokuristina32), kellena tegutsemist ärikeeld keelab.
Juhul, kui isik on aga siiski keelatud isikuna tegutsenud, 33 on tema tegevus KarS § 373 alusel
karistatav.
2.1.2. Ettevõtluskeelu eesmärk, sisu, ulatus ja rikkumise tagajärjed
KarS § 491 alusel kohaldatud ettevõtluskeelu eesmärk on sarnane pankrotiõigusliku ärikeelu
eesmärgiga st kaitsta kolmandaid isikuid (nt võimalikke võlausaldajaid) isiku tegevuse eest. Kuna
KarS § 491 alusel kohaldatud ettevõtluskeelu näol on tegemist teatud kindlate süütegude st
29
KarS § 373 jätab seejuures lahtiseks küsimuse, kas selline kohtulahend peab olema tehtud Eesti kohtu
poolt. Ilmselt võiks ka välisriigis kohaldatud ärikeelu rikkumine tuua Eestis kaasa karistusõigusliku
vastutuse, kui on täidetud KarS § 6 lg 1 tingimus (st kui tegu on toime pandud Eesti territooriumil) või
KarS § 7 tingimused (nt kui tegu on toime pandud välisriigis Eesti kodaniku poolt ning ka vastavas
välisriigis on tegu karistatav). Vaieldav on siiski, kas isikut saab KarS § 373 alusel karistada välisriigis
kohaldatud ärikeelu rikkumise eest, kui sellise ärikeelu Eestis “tunnustamist” PankrS § 91 lg 5 ette ei
näe.
30
PankrS § 91 lg-st 5 tulenevalt kehtestatakse justiitsministri määrusega loetelu, milliste välisriikide
õigusaktide alusel määratud ärikeelde Eestis tunnustatakse. Tunnustatavad ärikeeldu peavad sama
sätte teise lause kohaselt olema määratud kohtu poolt ning nende eeldused ja sisu peab olema sarnane
Eesti õiguse alusel määratavate ärikeeldudega. 06.04.2015 seisuga oli justiitsminister ette näinud
üksnes Soome Vabariigi õigusaktide alusel määratud ärikeeldude tunnustamise. Vt: Justiitsministri
määrus “Välisriigis määratud ärikeeldude tunnustamine Eestis”. RTL 2009, 45, 612.
31
ÄS § 64 p 5 kohaselt kantakse registrikaardile mh likvideerijate andmed. ÄS § 116 lõike 2 järgi
kantakse äriregistrisse likvideerijate nimed ja isikukoodid.
32
ÄS § 64 p 6 kohaselt kantakse registrikaardile prokuristi andmed. ÄS § 21 lg 1 esimese lause kohaselt
tehakse prokuura kanne äriregistrisse ettevõtja avalduse alusel.
33
Äriregistris juriidilise isiku juhatuse liikme kohta tehtud kanne ei ole konstitutiivne, mis tähendab
seda, et teoreetiliselt saab isik juhatuse liikmena tegutseda, vaatamata sellele, et teda ei ole registrisse
vastava isikuna kantud. Nagu on selgitatud õiguskirjanduses: “Kui isik vaatamata ärikeelule on näiteks
valitud aktsiaseltsi nõukogu poolt juhatuse liikmeks või ta jätkab juhatuse liikmena tegevust pärast
ärikeelu kehtestamist, ei ole ärikeelu tõttu tema valimine tühine, ta ei kaota ärikeelust tulenevalt
automaatselt juhatuse liikme õiguslikku seisundit.”. – P.Varul. Tühine tehing. – Juridica I/2011, lk 35,
41.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 14
kelmuse (KarS § 209-213), usalduse kuritarvitamise (KarS § 2172), altkäemaksu andmise või
vahendamise (KarS § 292 ja 4024), mõjuvõimuga kauplemise (KarS § 2981), avaliku usalduse vastase
kuriteo (KarS § 332-351) või majandusalase kuriteo (KarS § 372-4024) eest kohaldatava
lisakaristusega, on sellisel keelul ka isiku karistamise (sh üld- ja eripreventiivne) eesmärk.
Ettevõtluskeelu sisuks on KarS § 491 lõikes 2 ette nähtud keeld olla kohtu poolt määratud
ajavahemikul ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija või prokurist või
osaleda muul viisil juriidilise isiku juhtimises. Küsimus, kas KarS § 491 lõikes 2 loetletud isikute
mõisteid tuleks sisustada (sarnaselt PankrS §-le 91) lähtudes Eesti materiaalõigusest, on mõneti
taandatav küsimusele Eesti karistusõiguse ruumilisest ja isikulisest kehtivusest. Vaidlust ei tohiks
olla selle üle, et isikut, kelle suhtes on Eesti kohus KarS 491 lõike 2 alusel kohaldanud
ettevõtluskeeldu, saab KarS § 329 alusel sellise ettevõtluskeelu rikkumise eest Eestis toime pandud
tegude eest karistada vaid juhul, kui ta on tegutsenud Eestis KarS 491 lõikes 2 viidatud isikuna Eesti
materiaalõiguse tähenduses st nt prokuristi või äriühingu juhatuse liikmena ÄS ja TsÜS tähenduses.
Isiku tegutsemine Eestis vormis, mida ei loeta Eesti õiguse kohaselt nt juhatuse liikmena
tegutsemiseks, kuid mida loetakse juhatuse liikmena tegutsemiseks mõne välisriigi õiguse
kohaselt, ei saa isiku suhtes kaasa tuua karistusõiguslikku reageeringut, kuna selline reageerimine
tähendaks sisuliselt välisriigi karistusõiguse kohaldamist Eestis. Eesti riigi poolset karistusõiguslikku
reaktsiooni ei tohiks reeglina järgneda ka juhul, kui isik, kelle suhtes on Eestis kohaldatud
ettevõtluskeeldu, tegutseb juhatuse liikme või prokuristina välisriigis sellise riigi tsiviilõiguse
tähenduses, kuivõrd KarS § 6 lõike 1 järgi kehtib Eesti karistusseadus üldreeglina34 üksnes tegude
kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Eelnevast tulenevalt ei ole vajadust sisustada KarS
§ 491 lõikes 2 toodud isikute mõisteid muul viisil kui Eesti materiaalõigusest (st ÄS-st ja TsÜS-st)
lähtudes.
Ettevõtluskeelu ulatus on tuletatav KarS § 491 lõikest 1, millest tulenevalt võib kohus
ettevõtluskeeldu kohaldada ühest kuni viie aastani. Seega otsustab kohus lähtudes konkreetsest
isikust ja toimepandud teo asjaoludest, kui pikk konkreetne ettevõtluskeeld selles ajavahemikus
olema saab.
Kuivõrd ettevõtluskeeld on olemuselt lisakaristus, on ka ettevõtluskeelu rikkumise tagajärjed
reguleeritud esmajoones KarS-s. Nimelt näeb KarS § 329 ette karistuse ettevõtluskeelu rikkumise
eest: ettevõtluskeelu täitmisest teadliku kõrvalehoidmise eest karistatakse isikut rahalise karistuse
või kuni üheaastase vangistusega. Lisaks peaks registripidaja ettevõtluskeeldude puhul (sarnaselt
ärikeeldudega) tulenevalt ÄS § 33 lõikest 5 keelduma kandmast äriregistrisse KarS § 491 lõikes 2
viidatud isikuna isikut, kelle suhtes on ettevõtluskeeldu kohaldatud.
34
Vt siiski KarS §-s 7 kirjeldatud erireeglit Eesti karistusõiguse isikulise kehtivus kohta välisriigi
territooriumil ning KarS § 6 lg-s 2 sisalduvat erireeglit, mille järgi kehtib Eesti karistusseadus ka teo
kohta, mis pannakse toime Eestis registreeritud laeval või õhusõidukil või selle vastu, sõltumata laeva
või õhusõiduki asukohast süüteo toimepanemise ajal ja asukohamaa karistusseadusest. Arvestades
ettevõtluskeelu olemust ei ole viimane erireegel ettevõtluskeelu rikkumiste puhul ilmselt kuigi
aktuaalne.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 15
2.2. Eestis kehtiv regulatsioon välisriigi äri- ja ettevõtluskeeldude
kohaldamise kohta
Uuringu lähteülesandes on peetud oluliseks tagada tulevikus välismaalaste välistamine
äriühingute juhtorganitest juhul, kui nende suhtes on määratud välisriigis äri- või ettevõtluskeeld.
Seetõttu on lähteülesandes palutud kirjeldada välisriigis määratud äri- ja ettevõtluskeeldude Eestis
kohaldamise eeldused. Eelnevast tulenevalt selgitatakse järgnevalt välisriigis määratud äri- ja
ettevõtluskeeldude Eestis kohaldamise tingimus ja tagajärgi (sh seda, milline on Eesti
ametiasutuste kontrolliulatus välisriigi äri- ja ettevõtluskeeldude kohaldamisel ning milline on
välisriigis määratud äri- ja ettevõtluskeeldude mõju ja tagajärjed Eestis selliste keeldude subjektiks
olevate isikutega lepinguid sõlmivate isikute jaoks) ning seda, kas uuritavates välisriikides (Soome,
Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid (Delaware), Ukraina, Malaisia) on mingeid instituute, mille
alusel keelatakse isikutel äriühingute juhtorganites osalemine ning kas Eesti ametiasutustele oleks
vastav info kättesaadav.
2.2.1. Välisriigi ärikeeldude Eestis kohaldamise tingimused ja tagajärjed
Välisriigis kehtivate või välisriigis määratud ärikeeldude kohaldamise tingimusi ja tagajärgi Eestis
reguleerib PankrS § 91 lõige 5. Teistes Euroopa Liidu liikmesriikides maksejõuetusmenetluses
tehtud kohtulahendite tunnustamist ja täitmist Eestis reguleerib ka EL maksejõuetusmenetluse
määrus. 35 Järgnevalt selgitatakse PankrS § 91 lõike 5 regulatsiooni ning seejärel EL
maksejõuetusmenetluse määruse ja PankrS § 91 lõike 5 vahekorda välisriigis kohaldatud
ärikeeldude kohaldamisel Eestis.
Välisriigis määratud ärikeeldude kohaldamise tingimused avab PankrS § 91, mille teisest lausest
tulenevalt peavad (Eestis) “tunnustatavad” ärikeelud olema määratud kohtu poolt ning nende
eeldused ja sisu olema sarnased Eesti õiguse alusel määratavatele ärikeeldudele. Eesti
rahvusvaheline tsiviilkohtumenetlus tunneb välisriigi kohtulahendi tunnustamise mõistet, kuid
PankrS § 91 lõikega 5 on soovitud sellest regulatsioonist mööda minna ja kehtestada välisriigi
ärikeeldude nö vahetu “tunnustamise” menetlus. Sellise menetluse puhul ei ole kehtivat
regulatsiooni arvestades üheselt selge, kes ja millises menetluses sellist nö “tunnustamist” peaks
läbi viima. Tulenevalt PankrS § 91 lõikest 5 peavad Eestis tunnustatavad ärikeelud olema määratud
kohtu poolt st mõneti on välisriigi õiguse alusel määratud ärikeelu “tunnustamise” näol
olemuslikult tegemist välisriigi kohtulahendi tunnustamisega, kuid vastupidiselt välisriigi
kohtulahendite tunnustamise regulatsioonile, ei näe PankrS lõige 5 ette ühtegi reeglit selle kohta,
kes peaks kohtulahendit tunnustama, millises vormis peab välisriigi kohtulahend olema tehtud jne.
Samas ei oleks õige pidada PankrS § 91 lõike 5 regulatsiooni välisriigi kohtulahendi tunnustamiseks,
kuivõrd välisriigi kohtulahendi tunnustamise menetlus leiab aset nö huvitatud isiku taotlusel,
välisriigis kohaldatud ärikeelu nö tunnustamisest Eestis on aga esmajoones huvitatud Eesti riik
lähtudes vajadusest kaitsta potentsiaalsete kolmandatest isikutest võlausaldajate huve. Segaduse
vältimiseks ning õigussüsteemi ühtsuse huvides võiks seadusandja seega kaaluda PankrS § 91 lõike
35
Nõukogu määrus (EÜ) nr 1346/2000, 29. mai 2000, maksejõuetusmenetluse kohta. – EÜT L 160,
30.06.2000, lk 1–18.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 16
5 parandamist viisil, et selles sättes kasutatud sõna “tunnustamine” asemel kasutatakse väljendit
“Eestis kohaldamine”, mis vastab paremini vastava tegevuse olemusele ja eesmärgile.36
Välisriigis määratud ärikeeldude kohaldamiseks Eestis on PankrS § 91 lõike 5 kehtiva sõnastuse
kohaselt vajalik, et vastav välisriik, mille õiguse alusel ärikeeld määrati, oleks kantud valdkonna
eest vastutava ministri (st justiitsministri) kehtestatud loetelusse. Sellesse loetelusse37 on hetkel
kantud vaid Soome Vabariik. PankrS § 91 lõike 5 teisest lausest tulenevalt saab Eestis nö
“tunnustada” vaid selliseid (välisriikide) ärikeelde, mis on määratud kohtu poolt ning mille
eeldused ja sisu on sarnased Eesti õiguse alusel määratavate ärikeeldudega.38 PankrS § 91 lõike 5
kolmanda lause kohaselt on “tunnustatavate” (välisriigi) ärikeeldude ajaline kestus määratud
vastava välisriigi õigusega, kuid Eestis kohaldamise ulatus siiski Eesti õigusega. Selline regulatsioon
on mitmeti tõlgendatav - kuivõrd sama sätte teise lause kohaselt peavad kohaldatava ärikeelu
eeldused ja sisu nagunii olema sarnased Eesti õigusega, tuleks PankrS § 91 lõike 5 kolmandas lauses
kasutatud sõna “ulatus” ilmselt tõlgendada selliselt, et seejuures peetakse silmas nö ajalist
“ulatust” mitte ärikeelu sisu või eelduste kohta käivat “ulatust”. Seega näiteks juhul, kui Soome
Vabariigis on isiku suhtes ärikeeld määratud 5 aastaks pärast pankrotimenetluse lõppu, saab sellist
keeldu tulenevalt PankrS § 91 lõikest 3 Eestis kohaldada ilmselt vaid kolmeks aastaks pärast
pankrotimenetluse lõppu.
Seadus ei reguleeri küsimust selle kohta, kes peab PankrS § 91 lõike 5 kohaselt välisriigis
kohaldatud ärikeeldu kohaldama. Välisriigis kohaldatud ärikeelu kohaldamiseks ei ole seega vaja
läbida eraldi välisriigi ärikeelu “tunnustamise” menetlust (mida oleks vaja läbi viia nt välisriigi
kohtulahendi tunnustamise puhul). Ilmselt tuleks PankrS § 91 lõiget 5 tulevikus tõlgendada
selliselt, et välisriigi ärikeelu kohaldamise üle peaks otsustama registripidaja, kes peab hea seisma
selle eest, et kehtivad ärikeelud tehakse ÄS § 691 kohaselt avalikkusele arvutivõrgu kaudu
kättesaadavaks. 39 ÄS § 691 praegune sõnastus siiski muu kui Eesti õiguse (st PankrS) alusel
määratud ärikeeldude teatavaks tegemist ette ei näe.
Välisriigid määratud ärikeelu Eestis kohaldamise tagajärjed on liigitatavad menetluslikeks,
tsiviilõiguslikeks ja karistusõiguslikeks tagajärgedeks. Välisriigis välisriigi õiguse alusel määratud
ärikeelu Eestis kohaldamise menetluslikuks tagajärjeks on see, et registripidajal tekib ÄS § 33 lõike
5 alusel kohustus keelduda kandmast äriregistrisse PankrS § 91 lõigetes 1 ja 2 viidatud isikutena
isikut, kellele on välisriigis ärikeeld määratud. Kui välisriigis on isikul keelatud tegutseda muu
36
Näiteks välisriigis isikule antud nime Eestis nö korrigeeritud tunnustamise (st mille puhul võidakse
nime kirjapilti muuta) kontekstis räägitakse samuti välisriigis antud nime “kohaldamisest”. Vt selle
kohta nimeseaduse (NS) § 4: RT I 2005, 1, 1; RT I, 06.03.2015, 24. Välisriigis antud nimede puhul on
võimalik, et neid nö ei “tunnustata” alati nii, nagu need on välisriigis antud (nt rakendatakse vajaduse
korral võõrkeelsete isikunimede ümberkirjutusreegleid). Ärikeeldude nö “tunnustamisel” PankrS § 91
lg 5 alusel kohaldatakse selliseid keelde Eestis samuti üksnes ulatuses, mille näeb ette Eesti õigus st
tegemist ei ole üks-ühele tunnustamisega, nagu tehakse nt välisriigi kohtulahendite või muude
tunnustamisele kuuluvate täitedokumentide puhul. Õigussüsteemi ühtsuse huvides võiks seadusandja
ehk kasutada erinevates õigusvaldkondades sarnasele metoodikale viitamiseks samasuguseid
väljendeid.
37
Vt: Justiitsministri määrus “Välisriigis määratud ärikeeldude tunnustamine Eestis”. RTL 2009, 45, 612.
38
Vt käesoleva analüüsi p 2.1.1.
39
Äriregistrisse samas ärikeelu ja isikule määratud ettevõtluskeelu kohta kannet ei tehta, vt: ÄS 58 lg 5.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 17
isikuna, kui PanksS §-s 91 viidatud isikuna, siis selles osas välisriigis määratud ärikeeldu tulenevalt
PankrS § 91 lõike 5 teisest lausest Eestis ei kohaldata. Juhul, kui välisriigi ärikeeldu Eestis
kohaldatakse st kui ärikeelu subjektiks olevat isikut ei kanta äriregistrisse PankrS §-s 91 lõigetes 1
ja 2 viidatud isikuna, on sellise kandmata jätmise tsiviilõiguslikuks tagajärjeks see, et selline isik ei
saa PankrS §-s 91 lõigetes 1 ja 2 viidatud isikuna tegutseda, sh ei saa selline isik äriühingut esindada
nt äriühingu juhtorgani liikmena. Täiendavalt olgu öeldud, et välisriigis määratud (kuid Eestis
kohaldamata) ärikeelu tsiviilõiguslikuks tagajärjeks võib pidada ka seda, milline on sellise keelu
mõju ja tagajärjed Eestis keelu subjektiks oleva isikuga äriühingu nimel lepinguid sõlmivale isikule
(nö kolmas isik). Kuna sisuliselt on sellisel juhul tegemist küsimusega, kas Eestis tuleks pidada
äriühingu nimel lepingut sõlminud isikut esindusõiguslikuks isikuks sh millises ulatuses mõjutab
võimalik esindusõiguse puudumine sellise isiku sõlmitud lepingu kehtivust, annab vastuse sellele
küsimusele REÕS § 9, mis reguleerib esindamisele kohalduva õiguse määramist Eest kohtutes.40
Tulenevalt selle sätte esimeses lõikes sisalduvast üldreeglist, määrab esindusõiguse olemasolu
(ning selle võimaliku puudumise seoses välisriigis määratud ärikeelule) Eesti kohtutesse jõudnud
vaidlustes selle riigi õigus, kus esindaja tegutses. 41 Seega juhul, kui välisriigis määratud keelu
subjektiks olev isik tegutses vastuolus välisriigi ärikeeluga äriühingu esindajana välisriigis, kohaldub
tulenevalt REÕS § 9 lõikest 2 sellise isiku ja kolmanda isiku vahelisele suhtele Eesti kohtutes vastava
välisriigi õigus. Juhul, kui välisriigis määratud keelu subjektiks olev isik tegutses vastuolus välisriigi
ärikeeluga äriühingu esindajana Eestis, kohaldub keelu subjektiks oleva isiku ja kolmanda isiku
vahelisele suhtele Eesti õigus. Viimasel juhul ei ole tänu PankrS § 91 lõike 5 olemasolule välistatud,
et Eesti kohus leiab, et puudust esindusõiguses ei esine, kui vastavat välisriigis määratud keeldu ei
ole Eestis PankrS § 91 lõike 5 alusel kohaldatud, kuigi käesoleva analüüsi koostajad kahtlevad
sellise (võimaliku) järelduse õigsuses. Mis puutub välisriigis määratud ärikeelu karistusõiguslikke
tagajärgi, siis ei ole üheselt selge, kas välisriigis määratud ärikeelu kohaldamine PankrS § 91 lõike
5 alusel peaks olema eeltingimus KarS § 373 kohaldamiseks, mis näeb ette karistuse kohtulahendis
ette nähtud ärikeelu rikkumise eest. See on küsimus, mis vajaks ilmselt lahendamist
kohtupraktikas, ärikeelde puudutav senine kohtupraktika42 siinjuures abiks ei ole.
Lõpetuseks tasub selgitada PanrkS § 91 lõike 5 vahekorda EL maksejõuetusmenetluse määrusega.
Maksejõuetusmenetluse määrus reguleerib maksejõuetusmenetluse asjades tehtud
kohtulahendite vastastikkust tunnustamist ja täitmist Euroopa Liidus. Maksejõuetusmenetluse
määrus ei reguleeri ärikeeldude nö vahetut tunnustamist, mille vastu on huvi eelkõige Eesti riigil,
mitte aga konkreetsel, välisriigi kohtulahendi tunnustamise suhtes huvi omaval isikul. 43
40
Lepingule endale kohalduv õigus määratakse Eesti kohtutes lepingutele kohalduva õiguse määramise
rahvusvahelise eraõiguse reeglite alusel. Nende reeglite kohta vt lähemalt käesoleva analüüsi
alapeatükki 5.1.2.
41
Arvestades siiski selle riigi rahvusvahelise eraõiguse reegleid, mis võivad teoreetiliselt viidata Eesti
kohtuniku Eesti õiguse juurde tagasi (vt selle kohta REÕS § 6).
42
06.04.2015.a. seisuga nähtus Riigi Teataja kohtulahendite andmebaasist 11 kohtulahendit, mis oli
tehtud KarS § 323 kohta. Neis lahendites välisriigis kohaldatud ärikeelu rikkumise problemaatikaga ei
tegeletud.
43
Kuigi TsMS § 620 lg 3 esimese lause kohaselt tunnustatakse välisriigi kohtulahendit Eestis, ilma et
selleks oleks vaja läbi viia eraldi kohtumenetlust, saab tsiviilasjas (sh pankrotiasjas) tehtud välisriigi
kohtulahendi tunnustamine siiski toimuda üksnes tsiviilkohtumenetluse osana, mille läbiviimine eeldab
avaldaja õigustatud huvi (vt: TsMS § 371 lg 2).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 18
Maksejõuetusmenetluse määruse kohaldamisalas võib teoreetiliselt küll olla teises Euroopa Liidus
määratud ärikeelu kohta käiva kohtulahendi tunnustamine, 44 kuid selline tunnustamine on
võimalik üksnes tingimusel, et tunnustamise suhtes on kellelgi õigustatud huvi. PankrS § 91 ja ÄS
§ 691 ei näe aga ette, et keegi saaks välisriigis kohaldatud ärikeelu nö “tunnustamisel” olla asjast
huvitatud isikuks. Ainus isik, kellel võiks olla huvi välisriigis määratud ärikeelu kohta tehtud
kohtulahendi tunnustamiseks, on sellise keelu objektiks olev isik (nt kui ta soovib tõendada, et
tema suhtes on juba kohaldatud ärikeeldu, mida tuleks PankrS § 91 alusel Eestis kohaldada).
Sellisel juhul võiks ta teoreetiliselt tugineda maksejõuetusmenetluse määruses sisalduvale
regulatsioonile.
Maksejõuetusmenetluse määruse artikli 17 lõikest 1 tulenevalt on ühes riigis tehtud
maksejõuetusmenetluse algatamise otsusel teistes liikmesriikides ilma täiendavate
formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud riigi seaduse alusel, tingimusel, et
kõnealuses teises liikmesriigis ei ole algatatud määruse artikli 3 lõikes 2 osutatud menetlust (nn
teisest menetlust). Ilmselt ei ole pankrotivõlgniku suhtes ärikeelu kohaldamise kohtulahend
käsitletav selle sätte tähenduses maksejõuetusmenetluse algatamise otsusena. Lisaks
maksejõuetusmenetluse algatamise otsuste tunnustamisele näeb maksejõuetusmenetluse
määruse artikli 25 lõige 1 aga ette ka teatud muude, maksejõuetusmenetluse läbiviimist ja
lõpetamist või kohtu heakskiidetud kompromisse käsitlevate otsuste tunnustamise. Seega on
maksejõuetusmenetluse määruse alusel teoreetiliselt tunnustatavad ka teiste EL liikmesriikide
kohtute otsused maksejõuetusmenetluses tsiviilõiguslike ärikeeldude määramise kohta
tingimusel, et sellised lahendid on tehtud nö maksejõuetusmenetluse läbiviimise või lõpetamise
kohta. Kuivõrd aga maksejõuetusmenetluse määruse artikli 25 lõike 3 kohaselt ei ole liikmesriigid
kohustatud selliseid otsuseid tunnustama või täitma, kui need võivad mh piirata isikuvabadust, ei
ole PankrS § 91 lõikes 5 sisalduv regulatsioon iseenesest maksejõuetusmenetluse määrusega
vastuolus ning registripidaja saab sellest sättest lähtuda ka juhul, kui Eesti kohus on mingil põhjusel
pidanud vajalikuks tunnustada Eestis teise EL liikmesriigi kohtu poolt tehtud kohtulahendit, millega
määrati isikule maksejõuetusmenetlusega seoses ärikeeld.
44
Arvestades maksejõuetusmenetluse määruse art-s 4 toodud loetelu küsimustest, mida reguleerib
maksejõuetusmenetlusele kohalduv õigus, võiks selles võimaluses siiski pigem kahelda. Kuivõrd aga
hetkel puudub Euroopa Kohtu seisukoht selle kohta, kas ka ärikeelu määramise kohtulahend võiks olla
maksejõuetusmenetluse määruse alusel tunnustatav, käsitletakse analüüsis ka teoreetilist võimalust,
et sellised otsused võiksid maksejõuetusmenetluse määruse kohaldamisalasse kuuluda.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 19
2.2.2. Välisriigi ettevõtluskeeldude Eestis kohaldamise tingimused ja tagajärjed
Välisriigi õiguse alusel määratud ettevõtluskeelu Eestis kohaldamist PankrS ette ei näe. Välisriigis
õiguse alusel välisriigis määratud ettevõtluskeeldude kohaldamise võimalust ei saa tuletada ka ÄS-
st, kuivõrd ÄS § 691 kohaselt tehakse arvutivõrgu kaudu kättesaadavaks andmed (Eesti)
“karistusseadustiku” alusel määratud kehtivate ettevõtluskeeldude kohta st ilmselgelt on selles
sättes silmas peetud Eesti kohtu poolt KarS § 491 alusel kohaldatud ettevõtluskeelde. Seega
puudub hetkel regulatsioon selle kohta, kas ja kuidas peaks toimuma välisriigi ettevõtluskeeldude
(olemuslikult karistusõiguslike lisakaristuste) tsiviilõiguslik 45 kohaldamine Eestis, mistõttu ei ole
võimalik selgitada ka sellise kohaldamise tagajärgi.
2.3. Välisriikides kehtiv äri- ja ettevõtluskeeldude regulatsioon
Uuringu lähteülesandes on palutud analüüsida, kas Soomes, Suurbritannias, Ameerika
Ühendriikides (Delaware), Ukrainas ja Malaisias on olemas regulatsioon, mis on sarnane Eesti äri-
ja ettevõtluskeelu regulatsioonile, kirjeldades seejuures, millise eesmärgi, sisu ja ulatusega
vastavad instituudid on ning kuidas on võimalik seoses e-residentsust sooviva või omava isiku
taustakontrolliga uurida asjaolu, kas isikul on olemas kehtiv äri- või ettevõtluskeeld, mis alustel ja
ulatuses seda isiku suhtes kohaldatud on ning kas ja kuidas on vastav info kättesaadav Eesti
ametiasutustele. Eelnevast tulenevalt antakse järgnevalt ülevaade 46 Soomes, Suurbritannias,
Ameerika Ühendriikides (Delaware), Ukrainas ja Malaisias kehtivast äri- ja ettevõtluskeelu
regulatsioonist ning võimalustest koguda nendes riikides määratud äri- ja ettevõtluskeeldude
kohta teavet.
2.3.1. Soome
Soome Vabariik on ainsaks riigiks, mis on hetkel kantud PanrkS § 91 lõikes 5 viidatud riikide
loetelusse st tegemist on ainsa riigiga, mille õiguse alusel määratud ärikeelde Eestis hetkel nö
“tunnustatakse”. Avaldatud ärikeeldude loetelust 47 ei nähtunud 06.04.2015.a. seisuga
avalikkusele ühtegi ärikeeldu, mis oleks olnud määratud Soome õiguse alusel st Soome pädeva
ametiasutuse poolt. 48 Justiitsministeeriumilt saadud informatsiooni kohaselt ei nähtu Soome
45
Rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö kohta välisriigi kohtuotsuste tunnustamisel ja
täitmisel kriminaalasjades vt lähemalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrSM) 19. peatükki. – RT I 2003,
27, 166; RT I, 19.03.2015, 1.
46
Põhjalikku eesti keelset ülevaadet ärikeelu regulatsiooni kohta Iirimaal, Prantsusmaal, Saksamaal,
Soomes ja Suurbritannias vt: S. Mikli. Juhatuse liikme suhtes rakendatava ärikeelu regulatsioon.
Justiitsministeerium, Tallinn 2012.
47
Kehtivad äri- ja ettevõtluskeelud avaldatakse järgmisel võrgulehel:
https://ariregister.rik.ee/arikeelud.py. 21.05.2015.a. seisuga kehtis ettevõtluskeeld 6 isiku suhtes,
ärikeeld aga 429 isiku suhtes.
48
Pankrotiõigus on olemuselt menetlusõigus st võib eeldada, et Soome õiguse alusel määratud ärikeelu
määrab just Soome ametiasutus, mis kohaldab alati enda menetlusõigust.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 20
ametiasutuste määratud ärikeelde avaldatud ärikeeldude loetelust põhjusel, et need on mõeldud
vaid ametialaseks kasutamiseks (kättesaadavad vaid registripidajale ja notarile).
Soome õiguses sisaldub ärikeelu regulatsioon pankrotiseaduse (Konkurssilaki)49 peatükis 4, mille
artikli 13 kohaselt juhul, kui seadusega on piiratud pankrotivõlgniku pädevust seoses mingi ameti
või positsiooniga, kehtib selline piirang pankrotimenetluse algusest kuni pankrotivara inventuuri
kinnitamiseni. Kui ei ole teistmoodi määratud, kehtib selline piirang maksimaalselt 4 kuud pärast
pankrotimenetluse algust. Sarnane regulatsioon sisaldub piiratud vastutusega äriühingute
seaduse (Osakeyhtiölaki)50 kuuenda peatüki artikli 10 lõikes 1, mis näeb ette, et isik ei saa olla
äriühingu juhatuse liige ajal, mil tema suhtes on kohaldatud ärikeeldu. Soome õiguse alusel
määratavate ärikeeldude näol on seega tegemist PanrkS § 91 lõikes 1 sisalduvale menetlusaegsele
ärikeelule sarnanevate instituutidega, mille eesmärgiks on võlausaldajate ja võimalike kolmandate
isikute kaitse.
Lisaks Soome pankrotiseadusest tulenevale üldisele ärikeelule on Soomes kehtiva nn äritegevuse
keelamise seaduse (Laki liiketoimintakiellosta) 51 II jao kohaselt keelatud teatud äritegevustega
tegelemine (nt inimkaubitsemine), kuid tegemist on pigem karistusõigusliku regulatsiooniga st
sellised keelud ei saa olla PankrS § 91 lõike 5 kohaldamisalas.
Infot Soome pankrotivõlgnike kohta pakutakse võlausaldajatele Soome pankrotiombudsmani
(Konkurssiasiamiehen toimisto )52 poolt hallatava nn Kosti53 veebilehe vahendusel, kuid selle lehe
kasutamine eeldab Soome panga kaudu identifitseerimist või Soome ametiasutuseks olemist,
mistõttu ei õnnestunud käesoleva analüüsi koostajatel seda lehte kasutada.
2.3.2. Suurbritannia
Eesti ärikeelu regulatsiooniga sarnanev regulatsioon sisaldub Suurbritannia äriühingu juhtide
diskvalifitseerimise seaduses (Company Directors Disqualification Act 1986),54 mida on parandatud
Suurbritannia pankrotiseadusega (Insolvency Act 2000) 55 ning mille punkti 1(1) kohaselt võib
kohus määrata, et isikul on keelatud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul olla äriühingu
juhtorgani liige, tegutseda otseselt või kaudselt äriühingu vara saajana, osaleda äriühingu
49
Konkurssilaki. 20.2.2004/120. See Soome pankrotiseadus on kättesaadav:
https://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2004/20040120 (21.05.2015). Sama seadus on inglise keeles
kättesaadav: http://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/2004/en20040120.pdf (21.05.2015).
50
Osakeyhtiölaki. 21.7.2006/624. Kättesaadav: https://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2006/20060624
(30.05.2015).
51
Laki liiketoimintakiellosta. 13.12.1985/1059. Kättesaadav soome keeles:
http://finlex.fi/fi/laki/ajantasa/1985/19851059 (21.05.2015).
52
Vt lähemalt selle ameti võrgulehelt: http://www.konkurssiasiamies.fi/en/index.html (21.05.2015).
53
Võrguaadressil: https://kosti.oikeus.fi/web/guest/home (21.05.2015).
54
Company Directors Disqualification Act 1986. c. 46. Kättesaadav inglise keeles:
http://www.legislation.gov.uk/ukpga/1986/46 (21.05.2015).
55
Insolvency Act 2000. c. 39. Kättesaadav inglise keeles: http://www.legislation.gov.uk/ukpga/2000/39
(21.05.2015).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 21
asutamises või juhtimises, va kui talle on selleks antud eriluba, või tegutseda nö pankrotihaldurina
(insolvency practitioner). Sarnaselt Eestis kehtiva ärikeeluga on selliste ärikeeldude sisuks seega
keeld teatud isikutena tegutseda, keelu eesmärgiks on kaitsta võimalikke kolmandaid isikuid sh
võlausaldajaid. See, millise isiku suhtes saab Suurbritannia äriühingu juhtide diskvalifitseerimise
seaduse alusel keeldu määrata ning kui pikaks ajaks selline keeld maksimaalselt määratakse (st
milline on keelu võimalik pikim ajaline ulatus), on avatud Suurbritannia äriühingu juhtide
diskvalifitseerimise seaduse punktides 1A-10. Näiteks saab keelu subjektiks Suurbritannia
äriühingu juhtide diskvalifitseerimise seaduse punkti 2(1) kohaselt olla isik, kes on süüdi mõistetud
süüteo eest, mis pandi toime seoses äriühingu asutamise, juhtimisega või lõpetamisega või seoses
äriühingu vara vastuvõtmise või äriühingu nimel tegutsemisega - sellisel juhul on keelu
maksimaalseks pikkukseks seaduse punkti 2(3) kohaselt (sõltuvalt sellest, milline kohus keelu
määrab), kas 5 või 15 aastat. Sarnaselt saab seaduse punkti 9A kohaselt keelu määrata isikule, kes
on juhtinud äriühingut, mis on toime pannud konkurentsiõiguse rikkumise, ning kes on sobimatu
äriühingu juhtimisega tegelema; sellisel juhul on kohtu poolt määratava keelu maksimaalseks
pikkuseks 15 aastat. Suurbritannia äriühingu juhtide diskvalifitseerimise seaduse punkti 6 kohaselt
määratakse keeld aga isikule, kes juhtis äriühingut, mis pankrotistus sellise juhtimise ajal või sellele
järgnevalt, ning kes ei ole sobilik äriühingu juhtimisega tegutsema; sellisel juhul on keelu
maksimaalseks pikkuseks 15 aastat, kusjuures ette nähakse ka keelu minimaalne pikkus, milleks
on 2 aastat.
Lisaks ärikeeldudele, mis määratakse Suurbritannia äriühingu juhtide diskvalifitseerimise seaduse
alusel, saab Suurbritannias isikule määrata ka keelu seoses tema suhtes läbiviidava
pankrotimenetlusega. Sellised keelud määratakse ettevõtlusseaduse (Enterprise Act 2002)56 alusel
ning võivad olla 2-15 aasta pikkused. Piirangud võivad oma sisult olla väga erinevad ning sõltuvad
kohtumäärusest, millega piirang kehtestatakse, nt võib sellise piirangu sisuks olla kohustus
ettevõtlusega tegelemisel informeerida oma äripartnereid oma pankrotist, keeld tegutseda
äriühingu juhtorgani liikme või pankrotihaldurina või keeld tegutseda Suurbritannia kohaliku
omavalituse üksuse juhina.57
Kuna Suurbritanniat ei ole (erinevalt Soomest) kantud PanrkS § 91 lõikes 5 viidatud riikide
loetelusse, siis Suurbritannias määratud ärikeelde ja pankrotimenetlusega seoses määratud
piiranguid hetkel Eestis ei kohaldata. Juhul, kui Suurbritannia sellisesse nimekirja kantaks, saaks
selliseid Suurbritannias määratud keelde kohaldada ulatuses, milles need ei lähe PankrS § 91 lõikes
5 toodud tingimustega vastuollu. Näiteks juhul, kui Suurbritannias on isiku suhtes ärikeeld
määratud 15 aastaks, saaks sellist keeldu tulenevalt PankrS § 91 lõikest 3 ilmselt Eestis kohaldada
vaid kolmeks aastaks pärast pankrotimenetluse lõppu. 58 Kuna PanrkS § 91 lõike 5 teine lause
nõuab, et Eestis kohaldatavad välisriigi ärikeelud oleksid välisriigi määratud kohtu poolt ning et
selliste keeldude eeldused ja sisu oleksid sarnased Eesti õiguse alusel määratavate ärikeeldudega,
saaks Eestis kohaldada ilmselt vaid neid Suurbritannia kohtu määratud ärikeelde, mis on määratud
56
Enterprise Act 2002. c. 40. Kättesaadav inglise keeles:
http://www.legislation.gov.uk/ukpga/2002/40/contents (21.05.2015).
57
Lähemalt selliste võimalike piirangute kohta vt:
https://www.gov.uk/government/publications/bankruptcy-restrictions-orders (21.05.2015).
58
Seda põhjusel, et PankrS § 91 lg 5 viimase lause järgi on tunnustatavate ärikeeldude Eestis
kohaldamise ulatus määratud Eesti õigusega.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 22
isiku suhtes, kes on Suurbritannias eelnevalt süüdi mõistetud PankrS § 91 lõikes 3 viidatud
süütegudega sarnanevate süütegude eest.
Suurbritannias määratud ärikeelud (disqualification orders) ja pankrotimenetlusega seoses
määratud tegutsemispiirangud (bankruptcy restrictions) registreeritakse riiklikus registris
(Companies House), mille haru (The Insolvency Service) avaldab oma võrgulehel59 regulaarselt infot
määratud keeldude ja piirangute kohta. Sellest võrgulehest ei ole e-residentsusega seoses
taustakontrolli tegevale Eesti ametiasutusele siiski väga palju kasu, kuna informatsioon on lehel
avalikkusele kättesaadav kuni 3 kuud, Suurbritannias määratud keelud võivad aga olla kuni 15
aasta pikkused. Juhendmaterjal selle kohta, kuidas saada teada, kas isiku suhtes on Suurbritannias
ärikeeld määratud varem või kas isikule on määratud tegutsemispiirang seoses
pankrotimenetlusega, on kättesaadav järjekordsel võrgulehel, 60 millelt allalaetava juhendi
kohaselt peaks huvitatud isik vastava soovi saatma kas e-posti aadressile:
[email protected] (kui soovitakse infot ärikeeldude ehk nn
disqualification kohta) või
[email protected] (kui soovitakse infot
pankrotimenetlusega seoses määratud tegutsemispiirangute ehk nn bankruptcy restrictions
kohta). Seega on selline info põhimõtteliselt kättesaadav, kuid vastuse saamine sõltub
Suurbritannia ametiasutuste heasoovlikkusest ja töökiirusest.
2.3.3. Ameerika Ühendriigid (Delaware)
Analüüsi autoritel puudub info selle kohta, et Ameerika Ühendriikide (Delaware) õigus näeks ette
äri- või ettevõtluskeelde, mis võiksid põhimõtteliselt langeda PankrS § 91 lõike 1 kohaldamisalasse.
Näiteks ei nähtu selliseid keelde Delaware kirjutatud õiguse kogumiku (Delaware Code) 61
pankrotimenetlust (Title 10 – Courts and Judicial Procedure, Chapter 73 Insolvency) ega äriühinguid
(Title 8 – Corporations) käsitlevast osast.
2.3.4. Ukraina
Analüüsi autoritel puudub info selle kohta, et Ukraina õigus näeks ette ärikeelde, mis võiksid
põhimõtteliselt langeda PankrS § 91 lõike 1 kohaldamisalasse. Näiteks ei nähtu selliseid keelde
Ukraina pankrotiseadusest.62
59
Kättesaadav: https://www.insolvencydirect.bis.gov.uk/IESdatabase/viewdirectorsummary-new.asp
(21.05.2015).
60
Kättesaadav: https://www.gov.uk/government/publications/unfit-conduct-our-disqualification-and-
restrictions-search-facilities--2 (21.05.2015).
61
The Delaware Code Online. Kättesaadav inglise keeles: http://delcode.delaware.gov/index.shtml
(21.05.2015).
62
The Law of Ukraine on Restoring Debtor Solvency or Declaring a Debtor Bankrupt. Kättesaadav inglise
keeles:
http://www.commerciallaw.com.ua/attachments/013_Draft_Law_On_Bankruptcy_2143_new%20edi
tion_Oct14_2010.pdf (21.05.2015).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 23
2.3.5. Malaisia
Malaisias kehtiv äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon on leitav Malaisia nn äriühingute seadusest
(Companies Act) 63 ning lihtsamad üldised vastused Malaisia maksejõuetusregulatsiooni sh
maksejõuetusega seonduvate ärikeeldude kohta on leitavad ka asjakohase Malaisia ametiasutuse
(Malaysia Department of Insolvency) võrgulehelt.64
Malaisia äriühingute seaduse art 125(1) kohaselt ei või pankrotivõlgnik, keda kohus ei ole
võlgadest vabastanud, olla ilma kohtu loata äriühingu juhatuse liige või võtta otseselt või kaudselt
osa äriühingu juhtimisest. Sellise keelu rikkumise eest nähakse samas sätte kohaselt ette
karistusena 5 aastat vangistust või rahalise karistusena 100 000 RM (ca 25 000 EUR). Kuna keeldu
kohaldatakse pankrotivõlgniku suhtes ajaks, mil võlgnikku ei ole võlgadest vabastatud, on
tegemist olemuslikult ParkrS §-s 91 kirjeldatud menetlusaegsele ärikeelule sarnaneva keeluga.
Sellist keeldu ei saaks Eestis tulenevalt PankrS § 91 lõike 5 kehtivast sõnastusest siiski tunnustada,
kuna esiteks ei ole Malaisiat kantud PankrS § 91 lõikes 5 viidatud justiitsministri poolt kehtestatud
riikide loetellu ning teiseks ei määrata Malaisia õiguse kohaselt ärikeeldu kohtu poolt (tegemist on
PankrS § 91 lõikes 1 kirjeldatud ja füüsilisest isikust pankrotivõlgnike suhtes kohaldatud nö
automaatse ärikeeluga sarnaneva keeluga, mis kehtib pelgalt seetõttu, et tegemist on
pankrotivõlgnikuga). PankrS § 91 lõike 5 teise lause kohaselt peavad välisriigi õiguse alusel
määratud ja Eestis tunnustatavad ärikeelud olema aga määratud just kohtu poolt.
Kui pankrotistunud isik soovib Malaisias pankrotimenetluse ajal siiski tegutseda nt juhatuse
liikmena, peab ta selleks eraldi saama Malaisia äriühingute seaduse art 125(1) kohaselt kas kohtu
või Malaisia ametiasutuse (Malaysia Department of Insolvency) võrgulehel oleva info kohaselt ühe
kindla ametiisiku (nn Director General of Insolvency) nõusoleku. Lisaks ei tohi pankrotistunud isik
Malaisia ametiasutuse (Malaysia Department of Insolvency) võrgulehel oleva info kohaselt töötada
oma abikaasa/lapse/sugulase äriühingus ning iseseisvalt tegeleda majandustegevusega.
Malaisia ametiasutuse (Malaysia Department of Insolvency) võrgulehel oleva info kohaselt saab
Malaisia pankrotivõlgnike kohta infot, kas: a) Putrajayas oleva kontori kaudu (päring maksab 10
RM sularahas st ca 3 EUR) või b) võrgulehelt www.insolvensi.gov.my (alajaotus About Us – Online
Services) (päring maksab 12 RM st ca 3 EUR-i). Neist viimast otsingut ei õnnestunud analüüsi
koostajatel nö Safari browser’i abil eelnevalt viidatud võrgulehelt leida, kuid Firefox kasutamisel
suunatakse kasutaja järgmisele võrgulehele, 65 millel registreerumise järel lubatakse kasutaja
tasulise päringu abil infot Malaisia pankrotivõlgnike kohta. Päringu eest saab võrgulehel oleva info
kohaselt maksta kas krediitkaardi või võrgulehele kantud rahakonto (nn E-cash) abil.
63
Companies Act 1965 Act 125. Kättesaadav:
https://www.ssm.com.my/acts/fscommand/CompaniesAct.htm (21.05.2015).
64
http://www.insolvensi.gov.my/faqs/bankruptcy (21.05.2015).
65
St Malaysian Electronic-Government Services Berhard võrguleht: https://www.myeg.com.my
(21.05.2015).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 24
2.4. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest
Eestis kehtiv äri- ja ettevõtluskeeldude regulatsioon sisaldub pankrotiseaduse (PankrS) §-s 91
(Ärikeeld) ning karistusseadustiku KarS §-s 491 (Ettevõtluskeeld). Välisriigis määratud
ettevõtluskeelde Eestis kehtiva regulatsiooni järgi Eestis kohaldada ei saa, küll aga saab teatud
tingimustel Eestis kohaldada välisriigis määratud ärikeelde.
Välisriigis määratud ärikeeldude kohaldamise tingimusi ja tagajärgi Eestis reguleerib PankrS § 91
lõige 5, millest tulenevalt kohaldatakse hetkel Eestis vaid Soome ärikeelde ning sedagi üksnes
teatud tingimuste esinemisel. Nimelt selleks, et välisriigis määratud ärikeeld oleks Eestis
kohaldatav, peab vastav välisriik olema kantud PankrS § 91 lõikes 5 viidatud riikide loetelusse
(kuhu Soome ainsa riigina on kantud), lisaks saab tulenevalt PanrkS § 91 lõikest 5 kohaldada
välisriigis määratud ärikeelde Eestis üksnes tingimusel, et sellised keelud sarnanevad oma sisu ja
eelduste poolest Eesti õiguse alusel määratavate ärikeeldudega ning on määratud kohtute poolt.
Viimasele tingimustele vastavad analüüsitud riikide loetelust vaid Suurbritannias määratud keelud,
ei vasta aga Malaisia ärikeelud ning tegelikult ka Soome ärikeelud, kui neid ei määrata Soome
kohtu poolt. Informatsiooni selle kohta, et Eesti äri- või ettevõtluskeeldudega sarnaseid keelde
nähtaks ette Ameerika Ühendriikide (Delaware) või Ukraina õigusega, käesoleva analüüsi autoritel
leida ei õnnestunud.
E-residentsuse andmisele eelneva taustakontrolli tegemise raames on Eesti ametiasutustel
teoreetiliselt võimalik saada infot Soomes, Malaisias ja Suurbritannias kohaldatud ärikeeldude
kohta, kuid sellise info saamine ei ole takistustevaba – vajalikuks võib osutuda kas teatava tasu
maksmine (Malaisia), enese välisriigi panga kaudu identifitseerimine (Soome) või välisriigi
ametiasutusele kirjutamine (Suurbritannia).
Mis puutub võimalikke äri- ja ettevõtluskeelu regulatsiooniga seotud riske, mis e-residentsuse
projekt endaga kaasa toob, siis on need riskid liigitatavad kaheks – vahetud riskid seoses käesoleva
analüüsi peatükis 1.1. kirjeldatud muudatusega kaotada äriühingute kohustuslik Eesti
asukohanõue ning kaudsed riskid seoses e-residentsuse projekti ning kavandatava muudatusega
üldisemalt. E-residentsuse juurutamise raames väljapakutud muudatus kaotada äriühingu
kohustuslik Eesti asukohanõue ei tekita vahetuid riske seoses Eestis kehtiva äri- või
ettevõtluskeeldude regulatsiooniga, kuna äriühingu Eesti asukohanõude regulatsioon ei mõjuta
kuidagi seda, kas ja millistel tingimustel kohaldatakse Eestis välisriigis määratud äri- või
ettevõtluskeelde. Kuna aga analüüsi tellijate huviks on ilmselt teada, milliseid üldiseid riske seoses
äri- ja ettevõtluskeeldudega võib e-residentsuse projekt kaasa tuua, selgitavad analüüsi autorid
siiski järgnevalt ka kaudset riski, mille analüüsi peatükis 1.1. kirjeldatud muudatus endaga seoses
äri- ja ettevõtluskeeldude regulatsiooniga kaasa võib tuua. Nimelt soovitakse e-residentsuse
projekti juurutada mh selleks, et suureneks välisriigi isikute huvi asutada Eestis äriühinguid. Sellise
huvi suurenemisel on võimalik, et suureneb ka selliste isikute huvi, kellele on välisriigis määratud
äri- või ettevõtluskeeld, kuivõrd sellised isikud ei saa tegeleda ettevõtlusega välisriigis ning otsivad
seega võimalust tegutseda mõne muu riigi äriühingu vormis. Nagu nähtus eelnevast analüüsist ei
ole Eesti registripidajal võimalik kiiresti (ja mõnede riikide puhul ilmselt üldse)66 kontrollida seda,
66
Analüüsi autorid möönavad, et sellise väite näol on tegemist oletusega, kuid arvestades riikide
rohkust maailmas, võib mõistlik isik ilmselt eeldada, et leidub riike, kust informatsiooni kättesaamine
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
2. Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsioon 25
kas välisriigis on sellise isiku suhtes kohaldatud äri- või ettevõtluskeeldu. Samuti ei võimalda kehtiv
regulatsioon välisriikide (va Soome) ärikeelde Eestis kohaldada. Eelnev võib kaasa tuua selle, et
Eesti äriühing saab sobivaks äritegevuse vormiks isikutele, kelle suhtes on välisriigis kohaldatud
ärikeeldu (nt põhjusel, et selline isik on toime pannud süüteo, viinud äriühingu pankrotti vms).
Eesti äriühingu kohustusliku asukohanõude kaotamine muudab selliste isikute jaoks Eesti
äriühingu asutamise ilmselt oluliselt atraktiivsemaks. Seega suurendab Eestis registreeritud
äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamine kaudselt riski, et Eesti äriühingute abil
hakkavad tegutsema isikud, kelle tegevust peaks Eesti riik siin asuvate võimalike võlausaldajate ja
kolmandate isikute huvide kaitsmiseks takistama. Sellist riski ei maanda kuidagi ka e-residentsuse
projekti juurutamise raames välja pakutud võimalus kaotada ära üksnes Eesti äriühingu juhatuse
kohustuslik Eesti asukohanõue või alternatiivselt äriühingu enda Eesti asukohanõue.
äri- ja ettevõtluskeeldude kohta ei ole nii lihtne kui inglisekeelsest Suurbritanniast või lähinaabrist
Soomest.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
3. Ühinguõiguslik regulatsioon 26
3. ÜHINGUÕIGUSLIK REGULATSIOON
Uuringu lähteülesandes on palutud analüüsida, miks on kehtiva ühinguõiguse kohaselt oluline, et
äriühingu ja juhatuse asukoht oleks Eestis; millised ühinguõiguslikud riskid võivad kaasneda juhul,
kui muuta kehtivaid põhimõtteid analüüsi punktis 1.1. kirjeldatud viisil; kuidas muutub olukord
võrreldes kehtiva õigusega ning milliste võimalike riskidega peaksid teised aktsionärid/osanikud ja
võlausaldajad arvestama. Analüüsi aluseks palutakse seejuures võtta: (1) äriühingu sisesuhted; (2)
osaniku/aktsionäri ja äriühingu vahelised suhted ning (3) kolmandate isikute poolt ühingu sisestest
probleemidest tulenevad nõuded ühingu vastu. Järgnevalt antakse vastused eelnevalt viidatud
uurimisküsimustele, kuid kuna analüüsi koostajad ei näe ühtegi viisi, kuidas Eesti äriühingute
asukohanõude kaotamise ühinguõiguslikud riskid erineksid gruppide (1), (2) ja (3) puhul, on neid
gruppe järgnevas analüüsis käsitletud koos, va kui mingi grupi osas esinevad spetsiifilised riskid.
3.1. Äriühingu ja selle juhatuse Eesti asukoha vajalikkus kehtiva
ühinguõiguse regulatsiooni järgi
Nagu käesoleva analüüsi peatükis 1.2. selgitatud, ei saa Eesti registripidaja takistada seda, et Eestis
registreeritud äriühingu juhatuse liikmed elavad, töötavad ja võtavad äriühinguga seotud otsuseid
vastu välisriigis, tingimusel, et nad on äriühingu põhikirjas märkinud, et äriühingu (või äriühingu
juhatuse) õiguslikuks asukohaks on Eesti. Isegi, kui äriühingu asukoht Eestis on üksnes formaalne
ning tegelikult juhitakse äriühingut faktiliselt välisriigist, kaasnevad äriühingu Eesti kohustusliku
asukohanõudega äriühingu suhtes siiski kindlad ühinguõiguslikud tagajärjed, millel peatutakse
järgmistes lõikudes. Seejuures hinnatakse, kas need tagajärjed õigustavad regulatsiooni, mille järgi
peab Eesti äriühingul ilmtingimata olema Eestis õigusliku tähendusega asukoht või juhatuse
asukoht.
Esiteks toob äriühingu, sh äriühingu juhatuse õiguslik asukoht Eestis kehtiva õiguse kohaselt kaasa
selle, et äriühing on Eestis registrisse kandmise ning seal hoidmise kõlbulik. Seega loetakse Eesti
riigi silmis äriühingud nö Eesti enda äriühinguteks üksnes juhul, kui nende õiguslik asukoht, sh
juhatuse asukoht on Eestis. Eelnevat tulenevalt on äriühingu Eesti asukoha nõue esmajoones
vajalik nö õigusselguse tagamiseks, kuivõrd kõikidel asjaosalistel (riigil, registrisse kantud
äriühingul endal, sellise äriühingu aktsionäridel või osanikel, kolmandatel isikutel, sh
võlausaldajatel) on selge, et Eesti äriühing nö asub Eestis.
Teiseks toob Eesti asukoha määramine Eestis äriühingu ja sellega seotud isikute jaoks kaasa
mitmeid ÄS-st tulenevaid kohustusi Eestis teatud viisil tegutseda. Seeläbi seotakse äriühing kehtiva
regulatsiooni kohaselt sageli faktiliselt Eesti territooriumiga. Nimelt näevad mitmed ÄS-i sätted
ette teatud toimingute tegemise osaühingu või aktsiaseltsi asukohas (st juhatuse asukohas). Need
sätted on järgmised:
ÄS § 215 lõike 3 järgi peavad osaühingu likvideerijad esitama osaühingu asukohas kõigile
osanikele tutvumiseks lõppbilansi ja vara jaotusplaani, sarnane norm aktsiaseltsi kohta
sisaldub ÄS § 378 lõikes 3.
ÄS § 295 kohaselt viiakse aktsiaseltsi üldkoosolek läbi aktsiaseltsi asukohas, kuid seda siiski
üksnes juhul, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
3. Ühinguõiguslik regulatsioon 27
ÄS § 304 lõige 3 nõuab aktsiaseltsi üldkoosoleku protokolli väljapanemist aktsiaseltsi
asukohas, kuigi seda võib sama sätte kohaselt teha ka aktsiaseltsi kodulehel.
Vähemusaktsionäridele kuuluvate aktsiate ülevõtmist otsustavale üldkoosolekule eelnevalt
peab juhatus just aktsiaseltsi asukohas esitama aktsionäridele tutvumiseks ÄS § 3635 lõikes 1
viidatud dokumendid.
ÄS § 378 lõike 3 järgi peavad aktsiaseltsi likvideerijad lõppbilansi ja vara jaotusplaani esitama
aktsiaseltsi asukohas tutvumiseks kõigile aktsionäridele ja teatama sellest aktsionäridele,
kellel on nimelised aktsiad.
ÄS § 419 lõike 1 kohaselt peab ühineva aktsiaseltsi juhatus esitama enne ühinemist otsustavat
üldkoosolekut aktsiaseltsi asukohas aktsionäridele tutvumiseks sättes viidatud dokumendid.
Sarnane säte aktsiaseltsi jagunemise kohta sisaldub ÄS § 463 lõikes 1 ning ümberkujundamise
kohta ÄS § 496 lõikes 1 ja ÄS § 502 lõikes 1.
Loetelus toodud normide kitsamaks eesmärgiks on asjaosaliste (osanike ja aktsionäride, sh
väikeaktsionäride) huvide tagamine. Näiteks tagavad viidatud normid seda, et
osanikud/aktsionärid saaksid soovi korral tutvuda äriühingu kohta käivate oluliste dokumentidega
ning ei peaks (ÄS §-st 295 tulenevalt aktsiaseltsi puhul) minema üldkoosolekul osalemiseks
välisriiki. Kui eelmistes sätetes viidatud dokumente oleks võimalik osanikele ja aktsionäridele
avaldada nt elektrooniliselt, kas äriregistri või mõne muu avaliku platvormi vahendusel, millele
tagatakse (lähtudes vajadusest kaitsta ärisaladust) juurdepääs üksnes Eestis registreeritud
äriühingu osanikele ja aktsionäridele, ei oleks äriühingu asukoha nõude säilitamine Eestis lähtudes
osanike/aktsionäride kaitse eesmärgist iseenesest vajalik. Ka aktsionäride kaitse nö välisriiki
sõitmise eest ei tohiks olla piisavaks põhjenduseks seaduse muutmatajätmisele, kuna kehtiva
regulatsiooni kohaselt peavad osad aktsionärid (st need, kes elavad välisriigis või nende esindajad)
sõitma üldkoosolekul osalemiseks nagunii välisriiki (st Eestisse) ning kuna ÄS § 295 kohaselt saab
juba praegu põhikirjaga näha ette, et äriühingu üldkoosolekut ei peeta äriühingu asukohas (st mh
Eestis).
Lisaks osanike/aktsionäride kaitse eesmärgile on loetelus toodud normide üldisemaks eesmärgiks
siduda äriühing faktiliselt Eesti territooriumiga, sundides isikuid piltlikult öeldes Eestis viibima ning
äriühingut faktiliselt Eestis tegutsema. Selline nn faktilise seose tagamise huvist kantud eesmärk
ei tohiks aga olla piisavaks põhjuseks äriühingu Eesti asukoha nõude olemasolule, kuivõrd võib
praktikas saada pigem takistuseks Eestisse investeeringute saabumisele. Omaette küsimus on aga
see, kas faktiliselt välisriigist juhitava Eesti äriühingu asutamisvõimaluse pakkumine välisriigi
isikutele Eestisse üldse investeeringuid tooks.67
3.2. Äriühingu Eesti asukoha kaotamisega kaasnevad
ühinguõiguslikud riskid, sh riskid aktsionäride/osanike ja
võlausaldajate jaoks
Eelmises punktis läbiviidud analüüsist nähtub, et peamiseks ühinguõiguslikuks riskiks, mis võib
67
Analüüsi autoritele teadaolevalt ei olnud 21.05.2015 seisuga läbi viidud ühtegi uuringut selle kohta,
mil määral tooks Eesti riigile tulusid (nt maksutulusid) e-residentsuse raames ettenähtud muudatus
kaotada Eesti äriühingute kohustuslik Eesti asukohanõude.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
3. Ühinguõiguslik regulatsioon 28
kaasneda Eesti äriühingu Eesti asukoha kaotamisega, on võimalus, et äriühingu
osanikud/aktsionärid ei saa tutvuda äriühingu vajalike dokumentidega (vt eelmises punktis toodud
loetelu sätetest, mis erinevate dokumentide väljapanemist reguleerivad). Sellise riski
realiseerumist aitaks vältida riikliku platvormi loomine, mille kaudu peavad Eestis registreeritud
äriühingute esindajad asjakohaseid dokumente osanikele/aktsionäridele avaldama. Riski ei tohiks
maandada regulatsiooniga, mille kohaselt kohustatakse kohustatud isikuid asjakohaseid
dokumente osanikele/aktsionäridele nt elektrooniliselt või kirja teel saatma, sest sellisel viisil
saatmine ei taga, et huvitatud isikud saavad vastava info tegelikkuses õigeaegselt kätte.
Eestis oleva asukohanõude kaotamine toob kaasa ka ühinguõigusliku riski, et Eestis elavad/asuvad
aktsionärid peavad üldkoosolekul osalemiseks sõitma välisriiki. Kuna aga kehtiv ÄS § 295 näeb juba
praegu nagunii ette võimaluse näha põhikirjaga ette, et aktsiaseltsi üldkoosolek viiakse läbi mujal
kui äriühingu asukohas, ei tohiks see risk olla takistuseks äriühingute Eesti asukohanõude
kaotamisele.
3.3. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest
Arvestades kehtivat ühinguõiguslikku regulatsiooni on Eesti äriühingu Eesti asukohanõue vajalik
kolmel põhjusel: esiteks laiemalt õigusselguse huvides, et asjaosalistel oleks selge, kus äriühing nö
asub; teiseks selleks, et kaitsta äriühingus osanikke/aktsionäre, et nad ei peaks teatud
informatsiooni saamiseks või toimingute tegemiseks välisriiki sõitma; kolmandaks selleks, et
siduda Eesti äriühingud faktiliselt tihedamalt Eestiga.
Mis puutub ühinguõiguse regulatsiooniga seotud riske mille Eestis registreeritud äriühingute
kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamine endaga kaasa võib tuua, siis on peamiseks vahetuks
riskiks võimalus, et Eestis asuvatel äriühingu osanikel/aktsionäridel võib sellise muudatuse
tagajärjel olla raskem äriühingu tegevuses osaleda. Sellise riski tekkimist mõjutaks eelkõige Eesti
äriühingu kohustusliku Eesti asukohanõude (vs kohustusliku juhatuse asukohanõude) kaotamine,
kuna ühendavaks seoseks ühinguõiguslike normide kontekstis on just Eesti äriühingu enda
asukoht. Kuna aga ka kehtiva regulatsiooni kohaselt võib äriühingu tegevuses osalemine olla
raskendatud välisriigis asuvate osanike/aktsionäride jaoks ning kuna ka kehtiva regulatsiooni
tingimustes on võimalik, et Eestis asuvatel osanikel/aktsionäridel ei ole võimalik vajaliku
informatsiooniga alati Eestis tutvuda, ei pea käesoleva analüüsi autorid sellist vahetut riski
oluliseks. Ühinguõiguslikuks kaudseks riskiks, mille Eesti äriühingute Eesti asukohanõude
kaotamine endaga kaasa võib tuua, on võimalus, et juhul, kui kaotatakse ära ühinguõiguslikud
reeglid, mis seovad äriühingu nö faktiliselt Eestiga, väheneb ka äriühingutega seotud isikute huvi
Eestis faktiliselt äritegevusega tegeleda. See võib omakorda vähendada Eesti riigi võimalikke
tulusid ettevõtlusega seotud maksude näol.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
4. Tahteavalduste kättetoimetamise regulatsioon 29
4. TAHTEAVALDUSTE KÄTTETOIMETAMISE
REGULATSIOON
Uuringu lähteülesande kohaselt palutakse analüüsis kirjeldada, millal loetakse kehtiva õiguse
kohaselt tahteavaldus kehtivaks ja millal kättesaaduks, millised on võimalused tahteavalduste
tegemiseks, kasutades kaasaegset kommunikatsioonitehnoloogiat ja sidevahendeid ning kuidas
mõjutab käesoleva analüüsi alapeatükis 1.1 pakutud muudatus, millega soovitakse kaotada Eesti
äriühingu kohustuslikku Eesti asukohanõuet, äriühingutega seotud tahteavalduste kättesaamist,
sh milliste riskidega tuleb seejuures arvestada. Järgnevalt antakse vastused eelnevalt viidatud
küsimustele.
4.1. Eestis kehtiv regulatsioon äriühingutega seotud tahteavalduste
kättetoimetamise kohta
Tahteavalduse kehtivust reguleerib kitsamalt TsÜS § 69 lõige 1, mille järgi kindlale isikule
suunatud tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega, kindlale isikule suunamata
tahteavaldus muutub aga kehtivaks tahte väljendamisega. Laiemas tähenduses võiks
tahteavalduse kehtivuse küsimusteks pidada ka seda, kas tahteavaldus on tehtud seadusega
nõutud vormis ning kas isik, kes tahteavalduse tegi, oli suuteline tahteavaldust tegema.
Tahteavalduste vormi osas näeb TsÜS § 68 lõige 1 ette, et tahteavalduse võib teha mis tahes viisil,
kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Mis puutub tahteavalduse tegija suutlikkust tahteavaldust
teha, siis võib selline suutlikkus olla piiratud eelkõige seetõttu, et isik ei suuda oma tahet
väljendada (nt kui tegemist on piiratud teovõimega isikuga, kuigi ka piiratud teovõimega isikud
võivad põhimõtteliselt olla suutelised tahteavaldusi tegema.68)
Tahteavalduste kättetoimetamist, sh kättetoimetamist juriidilistele isikutele, reguleerivad Eesti
õiguses eelkõige TsÜS §-d 69-75. Kuivõrd neid reegleid on Eesti õiguskirjanduses põhjalikult juba
käsitletud, 69 kirjeldatakse lähtudes käesoleva analüüsi üldeesmärgist järgnevalt üksnes neid
tahteavalduste kättetoimetamise reegleid, mis võivad olla olulised Eesti äriühingute puhul, mille
on asutanud Eesti e-residendid ning millel ei ole Eestis asukohta. Seejuures eristatakse
tahteavalduste kättetoimetamist välisriigis elavatele ning Eesti äriühingu asutanud Eesti e-
residentidele ning tahteavalduste kättetoimetamist Eestis registreeritud juriidilistele isikutele,
mille on asutanud Eesti e-residendid.
Tahteavalduste kättetoimetamine välisriigis elavatele Eesti e-residentidele - välisriigis elava
isiku puhul võib problemaatilisim olla tahteavalduste kättetoimetamise tehniline pool. TsÜS
§ 69 lõikes 1 sisalduva üldreegli kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on
tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse
68
Selle kohta annab tunnistust ka asjaolu, et TsÜS § 10-11 näeb ette eriregulatsiooni piiratud
teovõimega isiku poolt tehtud tehingute kohta.
69
Tahteavalduste kättetoimetamise regulatsiooni kohta loe huvi korral lähemalt: P.Varul jt.
Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2010, lk 226-241; P.Varul.
Tahteavaldus ja selle tegemine. – Juridica VII/2010, lk 497-507.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
4. Tahteavalduste kättetoimetamise regulatsioon 30
kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik
võimalus sellega tutvuda. Mõistagi saab välisriigis asuvatele isikutele tahteavalduste
tegemisel kasutada tänapäevaseid kommunikatsioonivahendeid ja –tehnoloogiat (nt e-mail,
Skype jne) tingimusel, et sellisel viisil võib tahteavaldust teha.70 Ei ole iseenesest vahet, kas
tahteavalduse saaja on Eesti e-resident või lihtsalt välisriigis elav isik. Siiski tasub tähelepanu
juhtida asjaolule, et juhul, kui tahteavaldus tehakse juriidilise isiku poolt nt tema aktsionärile
või osaühingule, kes ei ela Eestis, ei pruugi sellise tahteavalduse kättetoimetamisele üldse
Eesti õigus kohalduda. Tahteavaldusi tehakse peamiselt tehingute sõlmimiseks,71 juhul, kui
Eesti äriühing teeb tehingu oma aktsionäri/osanikuga või kui tehing tehakse
osanike/aktsionäride vahel, kellest osad elavad väljaspool Eestit, suureneb tõenäosus, et
sellisele tehingule sh tehinguga seotud tahteavalduste tegemisele tuleb kohaldada Eesti
õiguse asemel välisriigi õigust. Juriidilise isikuga seotud lepingutele kohalduva õiguse
määramise kohta vt lähemalt käesoleva analüüsi alapeatükki 5.1.2.
Tahteavalduste kättetoimetamine Eestis registreeritud juriidilistele isikutele, mille on
asutanud Eesti e-residendid - Eestis kehtiva tahteavalduste kättetoimetamise regulatsiooni
kohaselt võib juriidilise isiku asukoht omada tähendust lugemaks juriidilisele isikule saadetud
tahteavaldus kättesaaduks. Nimelt loetakse TsÜS § 69 lõike 2 teise lause kohaselt
eemalviibijale tehtud tahteavaldus mh kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja
asukohta ja tal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Lisaks loetakse TsÜS § 69 lõikest 3
tulenevalt juhul, kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal
puudub tegevuskoht, tahteavaldus kättesaaduks mh, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja
asukohta ja tal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Juriidilise isiku “asukohaks” nende
sätete tähenduses loetakse TsÜS § 29 lõikest 1 tulenevalt reeglina72 juriidilise isiku juhatuse
või seda asendava organi asukohta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.73 Selline juriidilise
isiku juhatuse asukoht määratakse lähtudes põhimõtetest, mida kirjeldati käesoleva analüüsi
peatükis 1.2. Lõpetuseks tasub märkida, et Eestis registreeritud äriühingutele on võimalik
tahteavaldusi kätte toimetada ka ÄS § 631 korras, kuid sellise viisi kasutamisel ei toimetata
tahteavaldust kätte äriühingu enda “asukohta”, vaid äriühingu poolt määratud isiku
aadressile.
70
TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud
teisiti. Näiteks, kui seadus näeb ette teatud tehingu jaoks kohustusliku notariaalse vormi, tuleks tehingu
tegemiseks vajalik otsene tahteavaldus teha notari ees otsese tahteavaldusena TsÜS § 68 lg 2
tähenduses.
71
Näiteks TsÜS-s paikneb tahteavalduste regulatsioon just tehinguid reguleerivas 4. Osas. Samas võib
tahteavalduste tegemist esineda ka muudes tsiviilõiguse valdkonnas. Näiteks teeb Eesti õiguse kohaselt
tahteavalduse ka isik, kes otsustab midagi ära visata st asjast loobuda. Sellisel puhul ei pruugi tegemist
olla kinkega (tehinguga), vaid lihtsalt nö asja ära viskamisega. Nimelt loetakse AÕS § 96 lõike 3 järgi asi
peremehetuks mh juhul, kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise “tahtega”.
72
Täisühingute, usaldusühingute, sihtasutuste ja mittetulundusühingute kohta käivate erireeglite
kohta vt lähemalt käesoleva analüüsi p 1.2.
73
Selliste erandite kohta ning äriühingu juhatuse asukoha määramise kohta vt lähemalt käesoleva
analüüsi p 1.2.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
4. Tahteavalduste kättetoimetamise regulatsioon 31
4.2. Äriühingu Eesti asukoha kaotamisega kaasnevad ja
tahteavalduste kättetoimetamisega seotud riskid
Tahteavalduste kättetoimetamise regulatsiooniga seotud riskid, mis võivad kaasneda käesoleva
analüüsi alapeatükis 1.1. kirjeldatud muudatusega, millega soovitakse kaotada Eesti äriühingute
kohustuslik Eesti asukohanõue, on liigitatavad vahetuteks ja kaudseteks riskideks.
Eesti äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamisega seonduv vahetu risk seisneb
võimaluses, et Eestis registreeritud äriühingutele tahteavaldusi tegevatel isikutel võib Eesti
materiaalõiguse kohaselt olla keerulisem sellistele äriühingutele Eestis tahteavaldusi kätte
toimetada. Seda põhjusel, et juriidilise isiku asukohta kasutatakse TsÜS § 69 lõigete 2 ja 3
tähenduses ühe võimaliku kohana, kuhu saab juriidilisele isikule suunatud tahteavaldusi saata.
Seejuures loetakse selliseks asukohaks TsÜS § 29 lõike 1 kohaselt juriidilise isiku juhatuse asukohta,
mis määratakse lähtudes käesoleva analüüsi alapeatükis 1.2 kirjeldatud põhimõtetest st mis
õiguslikust vaatepunktist saab asuda vaid Eestis. Eestis hetkel kehtivad reeglid sunnivad seega
sisuliselt Eesti äriühingut omama Eestis asukohta (sh juhatuse asukohta), kuhu saab äriühingule
tahteavaldusi kätte toimetada.
Teoreetiliselt oleks riski, et äriühingule võib olla raskem tahteavaldusi Eestis kätte toimetada,
võimalik maandada nö kohustusliku (kuid soovi korral fiktiivse) juhatuse asukoha aadressi
määramisega Eestis. On aga küsitav, kas Eesti riik peaks ilmtingimata tagama, et äriühingule saaks
tahteavaldust kätte toimetada ilmtingimata just Eestis. Kuivõrd Eesti lepinguõigus (sh
tahteavalduste tegemise regulatsioon) võib kohalduda ka kaasustes, kus üks lepingupooltest omab
asukohta välisriigis,74 kohalduks TsÜS § 69 lõiked 2 ja 3 praktikas vajadusel ka nt situatsioonides,
kus tahteavalduse adressaadiks olev juriidiline isik asub välisriigis. Sellisel juhul ei määrataks TsÜS
§ 69 lõigete 2 ja 3 tähenduses tahteavalduse saaja asukohta mitte TsÜS § 29 lõike 1 kohaselt
juhatuse asukoha järgi, vaid vaadataks, kuidas määratakse tahteavalduse saaja asukohta välisriigi
juriidilisele isikule kohalduva õiguse alusel; selliselt määratud asukohaks võib olla ka välisriigis
paiknev koht. Ka Eestis registreeritud äriühingutele tahteavalduste kättetoimetamisel peaks
olulisem olema mitte eesmärk, et tahteavaldus toimetatakse kätte just Eestis, vaid pigem eesmärk,
et tahteavaldusega saaks selle saaja tutvuda ning et tahteavalduse tegijal oleks võimalik
tahteavaldust teha.
Eesti äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamisega seonduv kaudne risk seisneb
võimaluses, et Eesti äriühingutele võib olla üldiselt raskem (st mitte vaid Eestis) tahteavaldusi kätte
toimetada ning äriühingutel omakorda võib olla raskem tahteavaldustega tutvuda. Tahteavalduse
tegemise reeglite eesmärgiks on üldistatult tagada, et tahteavalduse saanud isikul oleks võimalik
tahteavaldusega tutvuda ning et tahteavaldust tegeval isikul oleks võimalik teisele poolele
tahteavaldust teha (sh tugineda sellele, et tahteavalduse on selle saaja tõepoolest kätte saanud).
Tahteavalduse tegemise regulatsioon peaks lähtuma mingist ühendavast seosest, mis selliseid
eesmärke saavutada aitab. Äriühingu asukoht on seejuures iseenesest sobivaks ühendavaks
seoseks tingimusel, et äriühingu õiguslik asukoht langeb kokku kohaga, kust ühingut faktiliselt
juhitakse. Selline regulatsioon kaitseb kõige paremini mõlemat osapoolt – tahteavalduse saajat ja
74
Kohalduva õiguse määramise reeglite kohta Eesti äriühingutega seotud vaidlustes vt lähemalt
käesoleva analüüsi alapeatükki 5.1.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
4. Tahteavalduste kättetoimetamise regulatsioon 32
tahteavalduse tegijat. Kui seadusandja otsustab kaotada äriühingu kohustusliku Eesti
asukohanõude (või kohustusliku juhatuse asukohanõude), võib see kaasa tuua selle, et äriühingu
faktilise tegutsemise koht ning äriühingu õiguslik (registrijärgne) asukoht erinevad üksteisest
suurema tõenäosusega, kui seda võimaldab kehtiv regulatsioon. Tahteavalduse tegemise reeglite
kontekstis peaks seadusandja (või kohtud) sellisel juhul otsustama, millist neist kohtadest (st kas
registrijärgsed asukohta või faktilise juhtimise kohta) peetakse ühendava seosena olulisemaks,
lugemaks Eesti äriühingule tehtud tahteavaldus kättetoimetatuks. Kitsalt tahteavalduse tegemise
reeglite kontekstis oleks soovitav, et Eesti äriühingu õiguslik asukoht ja faktiline asukoht langeksid
kokku, et kaitsta paremini tahteavalduse tegija ning saaja huve (eelduslikult on tahteavalduse
saaja huvides, et tahteavaldus toimetataks faktilise tegutsemise kohta, tahteavalduse tegija
huvides aga see, et tal oleks teada kindel registrist nähtuv koht, kuhu tahteavaldus äriühingule
kätte toimetada). Kuigi ka kehtiva regulatsiooni kohaselt on võimalik, et Eestis registreeritud
äriühingut ei juhita faktiliselt Eestist (st et Eesti äriühing ei pruugi tegelikkuses tema Eesti asukohta
toimetatud tahtevaldusega tutvuda), ei peaks seadusandja äriühingu õigusliku ja faktilise asukoha
lahutamist täiendavalt soodustama, kaitsmaks kõikide asjaosaliste st tahteavalduse saaja ning
tegija huve.
4.3. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest
Eestis kehtiv ja tahteavalduste kohta käiv regulatsioon paikneb TsÜS-s, mis näeb mh ette
võimaluse toimetada Eesti äriühingule tahteavaldus kätte tema (õiguslikus) asukohas, mis saab
asuda vaid Eestis. Muuhulgas on võimalik Eesti äriühingule tahteavaldusi kätte toimetada,
kasutades selleks kaasaegset kommunikatsioonitehnoloogiat ja sidevahendeid.
Tahteavalduste tegemise regulatsiooniga seotud riskid on liigitatavad vahetuteks ja kaudseteks
riskideks. Eesti äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamisega seonduv vahetu risk
seisneb võimaluses, et Eestis registreeritud äriühingutele tahteavaldusi tegevatel isikutel võib
Eesti materiaalõiguse kohaselt olla keerulisem sellistele äriühingutele Eestis tahteavaldusi kätte
toimetada. Sellist riski ei pea käesoleva analüüsi autorid aga kuigi oluliseks, kuivõrd tahteavalduse
kättetoimetamise võimaluse tagamine Eestis ei ole väärtus omaette – oluline on võimaldada
tahteavalduse saajal tahteavaldusega tutvuda ning tahteavalduse tegijal tahteavaldust teha.
Oluline on aga Eesti äriühingu asukohanõude kaotamisega seotud kaudne risk, mille järgi võib Eesti
äriühingu faktilise ning õigusliku asukoha lahutamine vähendada tahteavalduse tegemises
osalevate isikute (st saaja ja tegija) õiguskindlust. Sellise lahutamise korral peaks seadusandja või
kohtud otsustama, milline võimalikest asukohtadest (st faktiline või registrijärgne asukoht) peaks
ühendava seosena olema kasutatav tahteavalduse tegemise reeglite kontekstis. Kuna õiguslik
asukoht kaitseb eelkõige tahteavalduse tegija huve, faktiline asukoht aga tahteavalduse saaja
huve, tooks selliste kohtade lahutamise soodustamine kaasa riski, et kellegi huvid saavad
kahjustada. Seega on kitsalt tahteavalduste regulatsiooni arvestades soovitatav, et seadusandja ei
soodustaks täiendavalt Eestis registreeritud äriühingu registrijärgse ning faktilise asukoha
lahutamist. Eesti äriühingu kohustusliku Eesti juhatuse asukohanõude kaotamine sellist võimalust
aga ilmselgelt soodustaks.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
5. Rahvusvahelise eraõiguse regulatsioon 33
5. RAHVUSVAHELISE ERAÕIGUSE REGULATSIOON
Uuringu lähteülesandes palutakse analüüsida, kas ja millisel juhul kaasneb analüüsi punktis 1.1
välja pakutud muudatusega risk, et Eesti õiguse asemel tuleb Eestis registreeritud äriühingu suhtes
kohaldada välisriigi õigust (sh pankrotimenetluses) ning kuidas mõjutab punktis 1.1 väljapakutud
muudatus tulevikus Eesti ühingute tunnustamist välisriikides st kas asjaolu, et äriühing on Eestis
registreeritud, on piisav, et teised riigid sellist äriühingut tunnustaksid. Justiitsministeerium on
täiendavalt analüüsi aluseks palunud võtta: (1) äriühingu sisesuhted; (2) osaniku/aktsionäri ja
äriühingu vahelised suhted ning (3) kolmandate isikute poolt ühingu sisestest probleemidest
tulenevad nõuded ühingu vastu. Järgnevalt antakse vastused eelnevalt viidatud
uurimisküsimustele, kuid kuna analüüsi koostajad ei näe ühtegi viisi, kuidas Eesti äriühingute
asukohanõude kaotamise rahvusvahelise eraõiguse riskid erineksid gruppide (1), (2) ja (3) puhul,
on neid gruppe järgnevas analüüsis käsitletud reeglina koos, va kui mingi grupi osas esinevad
spetsiifilised riskid.
5.1. Eestis kehtiv regulatsioon äriühingute suhtes kohalduva õiguse
määramise kohta
Juriidilise isiku suhtes kohalduva õiguse määramisel tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas tegemist
on juriidilise isiku enda suhtes kohalduva õiguse määramise küsimusega või küsimusega, kuidas
määrata kohalduvat õigust õigussuhtele, mille pooleks on juriidiline isik või tema
osanikud/aktsionärid. Eelnevast tulenevalt selgitatakse järgnevalt kitsamalt juriidilise isiku enda
suhtes kohalduva õiguse määramise regulatsioon (st lihtsustatult öeldes seda, millise õiguse alusel
toimub välisriigi isikute nö “tunnustamine” Eestis ning milliseid isikuid loetakse nö Eesti
äriühinguteks) ning juriidilise isikuga seotud õigussuhetele (lepingutele, lepinguvälistele
võlasuhetele) kohalduva õiguse määramise regulatsiooni. Vastamaks uuringu lähteülesandes
püstitatud küsimustele, selgitatakse lõpetuseks seda, kuidas toimub kohalduva õiguse määramine
e-residendi või tema poolt asutatud juriidilise isiku pankrotimenetluses ning kuidas määraksid
Eestis registreeritud juriidilistele isikutele kohalduvat õigust välisriigi kohtud (st kuidas toimub
Eesti äriühingute nö “tunnustamine” välisriikides).
5.1.1. Juriidilisele isikule kohalduv õigus
Juriidilisele isikule kohalduva õiguse kindlaksmääramise reeglid paiknevad Eesti õiguses REÕS-s
ning nn õigusabilepingutes, mille Eesti on sõlminud Vene Föderatsiooni,75 Ukraina,76 Poola77 ning
75
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja
kriminaalasjades. – RT II 1993, 16, 27
76
Eesti Vabariigi ja Ukraina leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades. – RT II
1995, 13/14, 63
77
Eesti Vabariigi ja Poola Vabariigi vaheline leping õigusabi osutamise ja õigussuhete kohta tsiviil- töö-
ning kriminaalasjades. RT II 1999, 4, 22.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
5. Rahvusvahelise eraõiguse regulatsioon 34
Läti-Leeduga. 78 Kuna viimaste kohaldamisala on äärmiselt kitsas 79 ning kuna need lepingud
lähtuvad juriidilisele isikule kohalduva õiguse määramisel REÕS-ga sarnastest põhimõtetest, 80 ei
käsitleta neid lepinguid käesolevas analüüsis eraldi, va Ukrainat puudutavas osas (vt selle kohta
käesoleva analüüsi alapeatükki 5.2.4).
Lisaks REÕS-i ning õigusabilepingute regulatsioonile võib tulevikus Eesti ametiasutustel olla vajalik
kohaldada ka Euroopa Liidu reegleid äriühingutele kohalduva õiguse määramise kohta. Selliseid
ühtlustatud reegleid hetkel veel olemas ei ole, kuigi soovi selliste reeglite kehtestamiseks on
Euroopa Liidu tasandil juba väljendatud. 81 Küll aga on olemas rida Euroopa Kohtu lahendeid, milles
on tegeletud äriühingute piiriülese liikumise problemaatikaga Euroopa Liidus. Sellised lahendid on
käsitlenud äriühingu asukoha muutmisega seotud materiaalõiguslike ja menetluslike ühinguõiguse
reeglite kooskõla EL õigusega, mitte aga juriidilisele isikule kohalduva õiguse määramise
rahvusvahelise eraõiguse reeglite kui selliste koosõla EL õigusega. Näiteks:
Daily Mail 82 lahendis leidis Euroopa Kohus, et EL õigus ei anna äriühingule, mis on ühes
liikmesriigis asutatud ja kus selline äriühing omab registreeritud asukohta, õigust viia oma
faktilise juhtimise kohta teise liikmesriiki.
Centros83 lahendis leidis Euroopa Kohus, et EL õigusega on vastuolus liikmesriigi keeldumine
kandmast registrisse teise liikmesriigi õiguse kohaselt loodud ja seal asukohta omava, kuid
majandustegevusega reaalselt mitte tegeleva äriühingu filiaali, kui filiaali loomise eesmärgiks
on võimaldada sellisel äriühingul viia oma majandustegevus läbi riigis, kus filiaal luuakse,
vältides seal äriühingu asutamist ja hoides niiviisi kõrvale sealsete äriühingu asutamise
nõuete täitmisest, mis on miinimumkapitali sissemakse tegemise osas rangemad.
78
Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi õigusabi ja õigussuhete leping. RT II 1993, 6, 5.
79
Üldistatult öeldes peaksid õigusabilepingud tulenevalt nende esimestest sätetest ning neis viidatud
eesmärkidest kohalduma vaid kaasustes, kus Eesti ametiasutuste poole on pöördunud
õigusabilepingute partnerriikide juriidilised isikud või kodanikud, lisaks saab õigusabilepingutes
sisalduvaid juriidilise isiku suhtes kohalduva õiguse määramise reegleid tulenevalt nende reeglite
sõnastusest kasutada vaid sellistele äriühingutele kohalduva õiguse määramise osas, mis on konkreetse
õigusabilepingu partnerriigi territooriumil asutatud. Vt õigusabilepingute kohaldamisala kohta
lähemalt: M.Torga. Õigusabilepingute kohaldamine tsiviilvaidluste lahendamisel Eesti kohtutes.
Riigikohus. Kohtute aastaraamat 2012, lk 76-81.
80
Näiteks Eesti-Vene õigusabilepingu art 22 lg 2 kohaselt määratakse juriidilise isiku õigusvõime selle
lepingupoole seaduse kohaselt, kelle territooriumil see isik on moodustatud. REÕS lähtub üldreeglina
samuti nö asutamisriigi põhimõttest.
81
Nimelt on Euroopa Komisjon kuulutanud välja avaliku pakkumise viimaks läbi uuringut liikmesriikide
rahvusvahelise eraõiguse reeglite kohta eesmärgiga harmoniseerida tulevikus äriühingutele kohalduva
õiguse määramise reegleid EL tasandil. Vt: Study on the law appicable to companies with the aim of a
possible harmonisation of conflict of laws rules on the matter. Lähem info avaliku pakkumise kohta on
kättesaadav: http://ec.europa.eu/justice/newsroom/contracts/2014_267126_en.htm (21.05.2015).
Hetkel ei ole veel avaldatud ühtegi projekti vms selliste reeglite kohta.
82
The Queen v H. M. Treasury and Commissioners of Inland Revenue, ex parte Daily Mail and General
Trust plc. Case 81/87, ECR 1988, 05483.
83
Centros Ltd v Erhvervs- og Selskabsstyrelsen. Case C-212/97, ECR 1999, I-01459.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
5. Rahvusvahelise eraõiguse regulatsioon 35
Überseering 84 lahendis leidis Euroopa Kohus, et EL õigusega on vastuolus liikmesriigi
menetlusõiguslikud reeglid, millega ei võimaldata tsiviilõigusliku vaidlusega kohtusse
pöörduda teises EL riigis asutatud äriühingul, mis on oma tegevuse toonud vaidlusalused
reeglid kehtestanud liikmesriiki.
Inspire Art Ltd 85 lahendis leidis Euroopa Kohus, et EL õigusega on vastuolus liikmesriikide
ühinguõiguslik reeglistik, millega pannakse teises EL riigis asutatud äriühingule teatud
kohustused (nt seonduvalt kapitali miinimumnõuete ja äriühingu juhtorganite liikmete
vastutusega) filiaali asutamisel.
Cartesio86 lahendis leidis Euroopa Kohus, et EL õigus ei takista liikmesriikidel kehtestamast
ühinguõiguslikke norme, mille kohaselt liikmesriigis asutatud äriühing ei või oma asukohta
viia teise liikmesriiki ning samal ajal jääda asutamise liikmesriigi äriühinguks.
Jne.87
Eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu lahendid on käsitlenud äriühingute piiriülese liikumisega seotud
probleeme ning sellist liikumisvabadust takistavate ühinguõiguslike materiaal- ning
menetlusreeglite kooskõla EL õigusega, mitte aga rahvusvahelise eraõiguse reeglite kui selliste
kooskõla EL õigusega. Kuigi Eesti õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, justkui peaks Eesti
ametiasutused Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt kohaldama teiste liikmesriikide ühingutele
nende asutamisriigi õigust ning seda ilma REÕS-s sisalduvaid piiranguid arvestamata,88 ei mõjuta
sellised kohtulahendid tegelikult Eestis kehtivate rahvusvahelise eraõiguse reeglite kui selliste
kehtivust või kohaldamist Eesti ametiasutuste poolt; 89 samuti ei oleks õige öelda, et mõni REÕS-s
sisalduv säte on “vastuolus” EL õigusega. Sarnaselt ei saa väita justkui oleks Eestis registreeritud
äriühingu kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamine “vastuolus” Euroopa Liidu õiguse või
Euroopa Kohtu praktikaga.
84
Überseering BV v Nordic Construction Company Baumanagement GmbH (NCC). Case C-208/00, ECR
2002, I-09919.
85
Kamer van Koophandel en Fabrieken voor Amsterdam v Inspire Art Ltd. Case C-167/01, ECR 2003, I-
10155.
86
Cartesio Oktató és Szolgáltató bt. Case C-210/06, ECR 2008, I-09641.
87
Vt äriühingute piiriülese liikumise temaatikat puudutavate Euroopa Kohtu lahendite kohta ülevaadet
eesti keeles: Külliki Feldman. Ühingute piiriülene liikumine Euroopa Liidus. Juridica 2015/II, lk 113, 128-
132.
88
Või kasutades viidatud allika autori enda sõnu: “tuleks sellistele isikutele REÕS § 14 lõike 2 asemel
‘kohaldada’ euroopaõiguslikku inkorporatsiooniteeoriat” (Külliki Feldman. Ühingute piiriülene
liikumine Euroopa Liidus. Juridica 2015/II, lk 113, 136). Ilmselt on viidatud allika autor pidanud siiski
silmas seda, et sellistele äriühingutele kohalduva õiguse määramisel tuleks jätta kohaldamata REÕS §
14 lõikes 2 sisalduv reegel.
89
Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt võib küll olla vajalik mõnel juhul jätta Eesti materiaalõiguslik või
menetlusõiguslik ühinguõiguse reeglistik vastuolu tõttu EL õigusega kohaldamata, selline vajadus ei
tähenda aga seda, et REÕS § 14 lg-s 2 sisalduv regulatsioon juriidilisele isikule kohalduva õiguse kohta
oleks iseenesest vastuolus EL õigusega. Lisaks tuleks silmas pidada, et REÕS § 14 lg 2 alusel määratud
õigusega reguleeritakse mh küsimusi (nt küsimust juriidilise isiku vastutusest), mis sõltuvalt kaasusest
ei pruugi üldse seonduda äriühingute asutamise või isikute vaba liikumisega EL-s st mille puhul Euroopa
Kohtu praktika ei pruugi asjakohaseks osutuda.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
5. Rahvusvahelise eraõiguse regulatsioon 36
REÕS-s reguleerib juriidilisele isikule kohalduva õiguse määramist § 14 ning seda ilmselt 90
koostoimes REÕS §-ga 6. REÕS § 14 lõike 1 kohaselt kohaldatakse juriidilisele isikule selle riigi
õigust, mille kohaselt ta on asutatud. Sama sätte teise lõike kohaselt juhul, kui juriidilist isikut
juhitakse tegelikult Eestist või tema põhitegevus toimub Eestis, kohaldatakse juriidilisele isikule
Eesti õigust. Seega kohaldataks Eesti kohtute ja muude ametiasutuste poolt tulevikus ka juhul, kui
seadusandja otsustab kaotada ära Eestis registreeritud äriühingute puhul Eesti asukoha nõude,
selliste isikute suhtes ikkagi Eesti (ühingu)õigust, kuivõrd tegemist on jätkuvalt Eestis “asutatud”
isikutega REÕS § 14 lõike 1 tähenduses. Pelgalt asjaolust, et Eestis registreeritud äriühingul ei ole
enam Eestis Eesti õiguse tähenduses “asukohta”, ei saa tuletada, et selline äriühing ei oleks Eestis
“asutatud” või et tegemist oleks Eesti rahvusvahelise eraõiguse kohaselt välisriigi äriühinguga,
kuivõrd asutamine tähendabki Eesti vaatepunktist äriühingu registrisse kandmist. Kuivõrd REÕS §
14 viitab selliste isikute puhul Eesti õiguse juurde, ei ole vaja korrigeerida sellistele isikutele
kohalduva õigus määramist ka REÕS §-s 6 sisalduva nn renvoi reeglistikuga.
Juriidilisele isikule kohalduv õigus määrab eelkõige ära juriidilise isiku õigusliku olemuse (nt
küsimuse, millist liiki juriidilise isikuga on tegemist), juriidilise isiku tekke ja lõppemise (nt millisest
hetkest loetakse isik õigusvõimeliseks, millised on tingimused juriidilise isiku lõpetamiseks),
juriidilise isiku õigusvõime (nt küsimuse, milliseid õiguseid ja kohustusi saab juriidiline isik kanda),
juriidilise isiku nime ja ärinime (nt millised on nõuded juriidilise isiku nimele, kas nimes peab
kajastuma teatud kindel lühend, nagu OÜ, AS vms), juriidilise isiku organid (nt kas aktsiaseltsil peab
olema nõukogu), juriidilise isiku sisesuhted (nt millised on aktsionäride õigused äriühingu suhtes,
mida saab juhatuselt nõuda nõukogu), vastutuse juriidilise isiku kohustuste eest (nt kas osanik
vastutab juriidilise isiku kohustuste eest oma isikliku varaga) ning juriidilise isiku seadusjärgse
esinduse (nt millisest hetkest alates loetaks, et juhatuse liikmel on õigus juriidilist isikut esindada
– kas alates registrisse kandmisest või temaga lepingu sõlmimisest). Kuna REÕS § 15 näeb ette
avatud loetelu küsimustest, mis määratakse kindlaks juriidilisele isikule kohaldatava õiguse alusel,
tuleks ka kõikide muude küsimuste puhul, mis on kvalifitseeritavad ühinguõiguslike küsimustena,
kohalduv õigus määrata REÕS § 14 alusel. Näiteks tuleks juriidilise isiku asutamislepingu
kehtivusele kohalduv õigus tulenevalt REÕS §-st 30 kindlaks määrata just REÕS § 14 alusel kindlaks
määratud õiguse alusel ning sama õigus peaks ilmselt91 kohalduma ka juriidilise isiku organi otsuse
kehtivuse küsimusele.
90
Eesti õiguskirjanduses on siiski avaldatud ka arvamust, et REÕS § 6 (st edasiviite ja tagasisaate ehk nn
renvoi regulatsioon) äriühingule kohalduva õiguse määramisel (lähtudes seadusandja oletatavast
soovist) kasutatav olla ei tohiks. Vt: I. Nurmela. Arengud Eesti rahvusvahelises eraõiguses. Uus
rahvusvahelise eraõiguse seadus. Juridica 2002/VII, lk 467, 471. Sellist järeldust REÕS § 6 enese
sõnastus siiski ei toeta.
91
REÕS § 15 lõike 15 sõnastusest lähtudes võib see küsimus siiski olla kvalifitseeritav ka lepinguõigusliku
küsimusena, millele tuleks kohalduv õigus määrata (sõltuvalt vastava lepingu sõlmimise ajast) kas REÕS
6. osa, 1. peatüki, 1. jao (st “Üldsätted ja lepingud”) sätete või Eesti kohtutes ja ametiasutustes kehtiva
mõne muu kohalduva õiguse määramist reguleeriva õigusakti, nt vana TsÜS (1994), alusel. Vana TsÜS
(1994) vt: Tsiviilseadustiku üldosa seadus. RT I 1994, 53, 889. Vaieldav on, kas juriidilise isiku organi
otsuse kehtivuse küsimusele kui lepinguõiguslikule küsimusele saab kohalduvat õigust määrata nn
Rooma konventsiooni ja Rooma I määruse alusel, kuivõrd need instrumendid välistavad
ühinguõiguslikud küsimused oma kohaldamisalast ning vastava Euroopa Kohtu seisukoha puudumise
tõttu ei ole üheselt selge, kas sellised välistused hõlmavad ka juriidilise isiku organi otsuse kehtivuse
küsimusi või on tegemist lepinguõiguslike küsimustega, mis Rooma I määruse ja Rooma konventsiooni
kohaldamisalasse kuuluvad. Vt vastavate välistuste kohta Rooma I määruse art 1(2)f ning Rooma
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
5. Rahvusvahelise eraõiguse regulatsioon 37
Lisaks juriidilisele isikule endale kohalduvale õigusele, võib juriidiliste isikutega seotud vaidluses
olla vajalik kohalduvat õigust määrata mitmetele muudele küsimustele, mis juriidilise isiku
tegutsemisega seonduvad. Näiteks võib olla vajalik määrata kohalduvat õigust juriidilise isiku poolt
sõlmitud tehingutele, juriidilise isiku või tema juhatuse liikme poolt toime pandud deliktile,
juriidilise isiku poolt tehtud tahteavalduse kehtivusele ja kättesaamisele jms. Selliste küsimuste
puhul võib äriühingu asukoht osutuda ühendavaks seoseks, mille alusel kohalduvat õigust kindlaks
määrata. Järgnevalt on toodud näiteid peamistest õigusvaldkondadest, milles juriidilise isiku
asukohta või sellega sarnaseid mõisteid ühendava seosena kasutatakse, sh leiab selgitamist, kas
vastavate ühendavate seoste kindlaksmääramine võib muutuda, kui Eestis registreeritud
äriühingute kohustuslik Eesti asukohanõue kaotatakse.
5.1.2. Juriidilise isikuga seotud lepingutele (sh tahteavalduste tegemisele) kohalduv
õigus
Eesti kohtutes reguleerivad lepingutele (sõltuvalt konkreetse lepingu sõlmimise ajast ja
lepingupoolteks olevatest isikutest) kohalduva õiguse määramist rida õigusakte, alustades
rahvusvahelistest lepingutest ja EL määrustest ning lõpetades riigisiseste õigusaktidega. 92
Üldistatult öeldes kohaldatakse nende õigusaktide kohaselt lepingutele üldreeglina poolte valitud
õigust, selle puudumisel aga lepingule iseloomuliku kohustuse täitja elukoha/asukoha või mõne
muu sarnase ühendava seose (nt hariliku viibimiskoha) alusel kindlaks määratud riigi õigust.
Lepingute puhul, mis on sõlmitud tarbijatega, kohaldatakse üldistatult öeldes reeglina sellise
lepingu poolte vahel kokkulepitud õigust, kuid seda üksnes ulatuses, milles selline õigus annab
suurema või samaväärse kaitse tarbijale tema hariliku viibimiskoha riigi õigusega; kokkuleppe
puudumisel kohalduvas õiguses kohaldatakse tarbijaga sõlmitud lepingutele tarbija hariliku
viibimiskoha riigi õigust.
Lepingutele kohalduva õiguse määramise õigusaktidest, mida Eesti ametiasutused peavad
kohaldama, on olulisimad nn Rooma I määrus 93 ja Rooma konventsioon, 94 mis kasutavad
lepingutele kohalduva õiguse määramisel peamise ühendava seosena lepingule iseloomuliku
kohustuse täitja hariliku viibimiskoha mõistet. Äriühingu harilikuks viibimiskohaks loetakse
seejuures kohta, kust äriühingut juhitakse (place of central administration, Ort der
Hauptverwaltung). Rooma I määruse eesti keelses versioonis on äriühingu juhtimise koha asemel
konventsiooni art 1(2)e. Rooma I määrus: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/2008,
17. juuni 2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I). ELT L 177,
04.07.2008, lk 6-16. Rooma konventsioon: Lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse
konventsioon. ELT C 334, 30.12.2005, lk 1-27. Rooma I määruse ja Rooma konventsiooni vahekorra
kohta vt lähemalt: M.Torga. Kohalduva õiguse ja selle sisu kindlakstegemine rahvusvahelistes
eraõiguslikes vaidlustes. – Juridica V/2014, lk 406, 409.
92
Ülevaadet selliste õigusaktide ning nende vahekorra kohta vt: M.Torga. Kohalduva õiguse ja selle sisu
kindlakstegemine rahvusvahelistes eraõiguslikes vaidlustes. – Juridica V/2014, lk 409-411.
93
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/2008, 17. juuni 2008, lepinguliste võlasuhete
suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I). ELT L 177, 04.07.2008, lk 6-16.
94
Lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon. ELT C 334, 30.12.2005, lk 1-27.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
5. Rahvusvahelise eraõiguse regulatsioon 38
seejuures millegipärast viidatud äriühingu “peakontori asukohale”,95 mis viitaks justkui sellele, et
juriidilise isiku juhatuse põhikirjajärgne asukoht peaks, selleks, et isikul oleks Eestis harilik
viibimiskoht, asuma Eestis. Tegelikult loetakse aga Rooma I määruse tähenduses juriidilise isiku
harilikuks viibimiskohaks kohta, kus äriühingu juhatus asub ning kus võetakse vastu äriühingu
juhtimist puudutavaid otsuseid st tegemist ei ole üksnes registrijärgse asukoha või registrijärgse
juhatuse asukohaga või kohaga, kus toimub äriühingu majandustegevus, vaid pigem nö faktilise
juhtimise kohaga 96 (näiteks, kus peetakse juhatuse koosolekuid, kus määratakse äriühingu
põhilised tegevussuunad, kus peetakse äriühingu üldkoosolekuid, kus sõlmitakse peamised
äriühinguga seotud lepingud jne).97
Kuna hetkel ei suuda Eesti registripidaja tagada seda, et juhatuse asukoht oleks faktiliselt Eestis st
et Eestis võetaks vastu äriühingu juhtimist puudutavaid otsuseid, ei muudaks Eesti äriühingute
Eesti asukoha nõude kaotamine ÄS § 22 lõikest 1 ja TsÜS § 29 lõikest 1 tulenevalt iseenesest seda,
kuidas määratakse selliste äriühingute poolt sõlmitud lepingutele kohalduvat õigust Rooma I
määruse alusel. Küll aga loob TsÜS § 29 lõike 1 alusel juhatuse asukoha märkimine Eestis ilmselt
eelduse selleks, et äriühingu hariliku viibimiskoha riigiks Rooma I määruse tähenduses peetakse
Eestit. See kaitseb kohtumenetluses äriühingu suhtes vaidluse teist poolt, kuivõrd äriühing peaks
tõendama, et vaatamata Eestis õigusliku asukoha olemasolule, juhitakse äriühingut faktiliselt
välisriigis. Ilmselt peaks kohalduva õiguse määramise normide puhul aga lähtuma eelkõige
lepingule iseloomuliku kohustuse täitja huvide kaitsest mitte sellise täitja suhtes lepingu teiseks
pooleks oleva isiku huvidest, mistõttu võiks seadusandja, arvestades (kitsalt) Rooma I määruses
sisalduvat regulatsiooni, pigem kaaluda äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamist
või (pigem hoopis), meetmete võtmist, tagamaks efektiivsemalt, et Eestis registreeritud
äriühinguid ka faktiliselt Eestist juhitakse.
5.1.3. Juriidilise isikuga seotud lepinguvälistele kohustustele kohalduv õigus
Äriühingud, mis on Eestis registreeritud, võivad toime panna delikte, neile võidakse tekitada
lepingulist kahju, nad võivad alusetult rikastuda, äriühingu osanikel/aktsionäridel või kolmandatel
isikutel võib tekkida vajadus esitada äriühingule lepinguväline nõue dokumendiga tutvumiseks98
jne. Kõikide selliste lepinguväliste võlasuhete puhul võib tekkida vajadus määrata sellistele
95
Vt: Rooma I määrus art 19(1). Mõneti erineva reegli kohta vt Rooma konventsiooni art 4(2) teist
lauset, mis peab peamiseks ühendavaks seoseks juriidilise isiku põhitegevuse toimumise kohta või
juriidilise isiku tegevuskohta.
96
Huvi korral loe lähemalt: G.-P. Calliess. Rome Regulations Commentary on the European Rules of the
Conflict of Laws. The Netherlands: Wolters Kluwer 2010, lk 309-311.
97
Just selliseid kriteeriume on osad autorid tuletanud Euroopa Kohtu praktikast, mis siiski Rooma I
määruse hariliku viibimiskoha kohta ei ole käinud. Vt: R. Plender, M. Wilderspin. The European Private
International Law of Obligations. Third edition. London: Thomson Reuters 2009, lk 78-79.
98
Sellise Eesti materiaalõiguses tuntud nn dokumendiga tutvumise (võlaõigusseaduse (VÕS § 1015)
nõude kvalifitseerimine lepinguvälise kohustuse nõudena Eestis kehtivate rahvusvahelise eraõiguse
õigusaktide kontekstis on siiski vaieldav, kuivõrd sellist instituuti Eestis kehtivad rahvusvahelise
eraõiguse õigusaktid sõnaselgelt ei reguleeri. Võlaõigusseadust vt: RT I 2001, 81, 487; RT I, 29.06.2014,
109.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
5. Rahvusvahelise eraõiguse regulatsioon 39
õigussuhetele kohalduvat õigust, kui vaidlusel on mingi seos välisriigiga, näiteks, kui äriühing, kes
sellises suhtes osaleb, on küll registreeritud Eestis, kuid teda juhitakse välisriigis e-residendi poolt.
Sarnaselt lepingutele kohalduva õiguse määramisega, reguleerivad Eesti kohtutes ka
lepinguvälistele kohustustele kohalduva õiguse määramist väga erinevat liiki õigusaktid,99 millest
olulisim on nn Rooma II määrus. See määrus kasutab sarnaselt Rooma I määrusele ühe ühendava
seosena juriidilise isiku hariliku viibimiskoha õigust, mida tuleks tõlgendada samamoodi100 nagu
Rooma I määruse kontekstis st juriidilise isiku harilikuks viibimiskohaks tuleks pidada juriidilise
isiku faktilist juhtimise kohta mitte registrijärgset juhtimise kohta/asukohta. Sarnaselt Rooma I
määrusele kasutatakse ka Rooma II määruses isiku harilikku viibimiskohta kui ühendavat seost
selleks, et isik saaks paremini ette näha õigust, mida lepinguvälisele õigussuhtele kohaldatakse.
Näiteks kohaldatakse Rooma II määruse artikli 4 lõike 2 kohaselt juhul, kui väidetavalt vastutava
isiku ja kannatanu harilik viibimiskoht on kahju tekkimise ajal samas riigis, kõnealuse riigi õigust.
Selle normi eesmärgiks on, et kahju hüvitamisele kohaldatav õigus oleks kõige paremini ettenähtav
nii väidetavalt kahju tekitanud isikule kui ka kahju kannatanud isikule. Kuna eelduslikult saab
juriidiline isik kõige paremini ette näha just selle riigi lepinguväliste võlasuhete õigust, millega ta
on tihedamalt seotud (st kust teda faktiliselt juhitakse), oleks Rooma II määruse regulatsiooni
arvestades Eesti äriühingute huvide kaitsmiseks soovituslik, et seadusandja ei võimaldaks Eesti
äriühingul asuda Eestis üksnes nö registrikande poolest, vaid nõuaks Eestis faktilist tegutsemist.
Sellisel juhul ei saa sellisel isikul endal ning temaga õigussuhetesse astuvatel isikutel tekkida
kahtlust küsimuses, millise riigi õigust võimalikule pooltevahelisele lepinguvälisele võlasuhtele
kohaldatakse, kui asjakohased kohalduva õiguse määramise reeglid kasutavad ühendava seosena
kohalduva õiguse määramisel äriühingu hariliku viibimiskoha mõistet.
Arvestades eelpooltoodud regulatsiooni, mille kohaselt kasutatakse kohalduva õiguse määramise
õigusaktide kontekstis ühe ühendava seosena juriidilise isiku harilikku viibimiskoha (mis viitab
määruste tähenduses pigem juriidilise isiku faktilise juhtimise kohale kui õiguslikule asukohale)
mõistet, suureneb juhul, kui Eesti äriühingute Eesti asukohanõue seadusest kaotatakse,
tõenäosus, et selliste äriühingutega seotud asjaoludele kohaldub Eesti kohtutes välisriigi õigus.
Nimelt on Eesti äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamisel tõenäolisem, et Eestis
registreerivad äriühingu isikud, kes ei kavatse faktiliselt Eestis äriühingut juhtida. See toob
omakorda kaasa võimaluse, et Eesti kohtutesse jõuavad tõenäolisemalt vaidlused, mille osalisteks
on küll Eestis registreeritud, kuid faktiliselt välisriigis harilikku viibimiskohta omavad äriühingud.
Kuna äriühingu harilikku viibimiskohta kasutatakse lepingulistes ja lepinguvälistes vaidlustes
ühendava seosena, võib see omakorda kaasa tuua selle, et Eesti kohtud peavad tõenäolisemalt
kohaldama sellistes Eesti äriühingutega seotud vaidlustes välisriigi õigust. See tõstab omakorda
Eesti kohtute ja muude ametiasutuste töökoormust, kuivõrd REÕS § 2 lõike 1 kohaselt tuleb
välisriigi õigust kohaldada juhul, kui see kuulub seaduse, välislepingu või tehingu kohaselt
kohaldamisele, sõltumata sellest, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte st Eesti kohtud ja
muud ametiasutused peavad välisriigi õigust kohaldama nö ex officio omal algatusel, kui see on
kohalduva õiguse määramise reeglite järgi vajalik.
99
Ülevaadet selliste õigustaktide ja nende vahekorra kohta vt: M.Torga. Kohalduva õiguse ja selle sisu
kindlakstegemine rahvusvahelistes eraõiguslikes vaidlustes. – Juridica V/2014, lk 406, 411-412.
100
Vt selle kohta Rooma II määruse art 23(1).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
5. Rahvusvahelise eraõiguse regulatsioon 40
5.1.4. Juriidilise isiku pankrotimenetluses kohalduv õigus
Et vastata ammendavalt uuringu lähteülesandes püstitatud küsimustele, selgitatakse lõpetuseks
ka seda, kas Eesti äriühingu suhtes, millel ei ole Eestis asukohta, on Eestis läbiviidavas
pankrotimenetluses võimalik kohaldada välisriigi õigust. Pankrotimenetlus viiakse Eestis alati läbi
PankrS-s ette nähtud korras. PankrS on oma olemuselt menetlusõigust reguleeriv õigusakt ning
Eesti kohus kohaldab tsiviilasjades üksnes Eesti tsiviilkohtumenetluse norme, nagu nähtub TsMS §
8 lõikest 1. Sama põhimõte tuleneb maksejõuetusmenetluse määruse artiklist 4(1).
Teatud materiaalõiguslike küsimuste suhtes võib aga ka pankrotimenetluse käigus olla vajalik
kohaldada välisriigi materiaalõigust. Näiteks selleks, et määrata kindlaks, kas PankrS § 116 lõike 1
alusel on võimalik esitada tagasivõitmise nõude tagasivõidetava tehingu või toimingu teinud isiku
üldõigusjärglase vastu, võib olla vajalik määrata kohalduvat õigust (ja kohaldada selle tulemusel
välisriigi õigust) nt pärimisele kui üldõigusjärgluse tekkimise võimalikule alusele; lisaks võib
välisriigi õiguse kohaldamine olla vajalik määramaks kindlaks, kas PankrS § 116 lõike 1 tähenduses
esineb üldse tehing, mida tagasi võita soovitakse. Kui Eestis algatatakse pankrotimenetlus
äriühingu suhtes, kelle osanikud/aktsionärid ning võlausaldajad on kolmandas riigis, kasvab
tõenäosus, et selliste materiaalõiguslike eeldusküsimuste lahendamiseks peab Eesti kohus
välisriigi õigust kohaldama. Omaette küsimus on aga see, kas Eesti äriühingute suhtes, kellel
puudub Eestis asukoht, saab Eestis üldse pankrotimenetlust algatada. Selle kohta vt lähemalt
käesoleva analüüsi alapeatükki 6.1.
5.2. Välisriikides kehtiv regulatsioon äriühingute suhtes kohalduva
õiguse määramise kohta
Lähtudes analüüsi lähteülesandest selgitatakse järgnevalt, kuidas toimuks Eestis registreeritud
äriühingute, mille asukoht ei ole Eestis, tunnustamine välisriikides. Selleks selgitatakse lähemalt
Soomes, Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides (Delaware), Ukrainas ja Malaisias kehtivat
regulatsiooni välisriigi äriühingute tunnustamise kohta ning selgitatakse, kas viidatud riigid
lähtuvad äriühingute tunnustamisel nn äriühingute inkorporatsiooni (asutamise) või juhtimise
teooriast.
Üldistatult öeldes on inkorporatsiooni (asutamise) või juhtimise teooriate erinevus järgnev: juhul,
kui mingi välisriik lähtub äriühingute tunnustamisel nö inkorporatsiooni (asutamise) teooriast, loeb
välisriik Eestis registreeritud äriühingu Eesti äriühinguks põhjusel, et äriühing on asutatud Eestis.
Kui aga välisriik lähtub nö juhtimise teooriast,101 loeb selline välisriik Eestis registreeritud äriühingu
välisriigi äriühinguks, kui sellist äriühingut juhitakse faktiliselt välisriigist.
101
Näiteks on selliseks riigiks Saksamaa, kus äriühingule kohalduv õigus määratakse üldistatult öeldes
selle riigi õiguse alusel, kus on äriühingu tegelik juhtumise koht (nn Sitztheorie). Saksa rahvusvahelise
eraõiguse seadus (EGBGB) siiski äriühingule kohalduva õiguse määramise reegleid ei sisalda, mistõttu
on selline teooria välja arendatud kaasusepõhiselt kohtupraktika pinnalt.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
5. Rahvusvahelise eraõiguse regulatsioon 41
Eestis hetkel kehtiv regulatsioon on suunatud sellele, et Eesti äriühinguid juhitaks ka faktiliselt
Eestist st et Eesti äriühingu registreerimiskoht ja faktilise juhtimise koht langeksid kokku. Seega
peaks (vähemalt teoreetiliselt ning arvestades Eestis hetkel kehtivat regulatsiooni) välisriigid
tunnustama Eestis registreeritud äriühinguid alati Eesti äriühingutena. Juhul, kui seadusandja
otsustab aga kaotada äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude (st olemuslikult juhatuse
asukohanõude), võib see kaas tuua võimaluse, et osade välisriikide silmis, mis nähtuvad nö
juhtimise teooriast, ei loeta Eesti äriühingut enam õigusvõimeliseks; loetakse Eesti äriühing hoopis
teist liiki ühinguks, kui selline äriühing on Eesti õiguse alusel; kohaldatakse Eesti äriühingu suhtes
äriühingu jaoks ootamatut ühinguõiguslikku vastutuse regulatsiooni vms. Sellised tagajärjed
sõltuvad täpsemalt siiski konkreetse riigi rahvusvahelise eraõiguse reeglitest.
5.2.1. Soome
Soomes puudub eraldi rahvusvahelise eraõiguse seadus, kodifitseeritud on vaid mõned
rahvusvahelise eraõiguse valdkonnad, nagu pärimine, abielu ning lepingud. Eelnevast tulenevalt
on Soome rahvusvahelise eraõiguse reeglid juriidiliste isikute kohta veel välja arendamata. Lisaks
puudub Soome ja Eesti vahel ka rahvusvaheline leping, milles sisalduksid ühtlustatud reeglid
äriühingutele kohalduva õiguse määramise kohta.
Õiguskirjanduse 102 pinnalt saab siiski järeldada, et Soome lähtuks Eesti äriühingute nö
tunnustamisel inkorporatsiooniteooriast. Soome ametiastutused tunnustaksid seega Soomes
elava Eesti e-residendi poolt asutatud ja Eestis registreeritud äriühingut ilmselt Eesti äriühinguna
ning lähtuksid sellise äriühingu vormi, vastutuse jms küsimuste osas Eestis kehtivatest
põhimõtetest ning seda olenemata sellest, kas sellist äriühingut juhitakse faktiliselt Soomest või
mitte. Seega ei tooks vähemalt Soome osas seadusandja soov kaotada Eesti äriühingute
kohustuslik Eesti asukohanõue ilmselt endaga kaasa mingeid olulisi muudatusi.
5.2.2. Suurbritannia
Sarnaselt Soomele puudub ka Suurbritannias eraldi rahvusvahelise eraõiguse seadus, mh ei ole
Suurbritannia seadusandja pidanud vajalikuks kehtestada ka muude õigusaktide raames
äriühingule kohalduva õiguse määramise reegleid seaduse tasandil. Küll aga võib Suurbritannias
kehtivast ühinguõiguslikust regulatsioonist kaudselt tuletada, et Suurbritannia seadusandja lähtub
välismaiste äriühingute tunnustamisel nö inkorporatsiooniteooriast. Näiteks Suurbritannia
välisriikide äriühingute reeglistiku (The Overseas Companies Regulations 2009)103 punti 6(1) alusel
peab välisriigi äriühing Suurbritannias filiaali asutamise korral Suurbritannia ametiastutustele mh
edastama info oma ühinguõigusliku vormi ning asukohariigi registrikoodi kohta st tegemist on
asjaoludega, mida Suurbritannia ametiasutused ei hakka välismaise äriühingu nö faktilise juhtimise
koha õiguse alusel eraldi kindlaks määrama. Ka õiguskirjandusest nähtub, et Suurbritannia kohtud
102
S. Rammeloo. Corporations in Private International Law: A European Perspective. Oxford: Oxford
University Press 2001, lk 33.
103
Inglise keeles kättesaadav: http://www.legislation.gov.uk/ukdsi/2009/9780111479476/contents
(21.05.2015).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
5. Rahvusvahelise eraõiguse regulatsioon 42
lähtuksid välisriigi äriühingute tunnustamisel nö inkorporatsiooniteooriast 104 st Suurbritannia
tunnustaks Suurbritannias elava Eesti e-residendi poolt asutatud ja Eestis registreeritud äriühingut
sarnaselt Soomele Eesti äriühinguna ning seda sõltumata sellest, kas seadusandja otsustab
kaotada selliste äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude.
Lõpetuseks olgu märgitud, et Eesti ei ole Suurbritannia Ühendkuningriigiga sõlminud
rahvusvahelist lepingut, mis sisaldaks ühtseid reegleid äriühingutele kohalduva õiguse määramise
kohta. Kahe riigi vahel kehtib küll nö investeeringute soodustamise ja kaitse leping, 105 kuid
kaheldav on, kas sellise lepingu alusel saab nõuda Eesti äriühingu suhtes Eesti õiguse kohaldamist
Suurbritannia ametiasutuste poolt (st Eesti äriühingu nö eraõiguslikku tunnustamist
Suurbritannias).106
5.2.3. Ameerika Ühendriigid (Delaware)
Sarnaselt Soomele ja Suurbritanniale puudub ka Ameerika Ühendriikides (Delawares) nö eraldi
rahvusvahelise eraõiguse seadus, milles sisalduksid reeglid välisriigi äriühingute tunnustamise
kohta. Olemas on küll Eesti-Ameerika vaheline investeeringute soodustamise leping, 107 kuid
sarnaselt Eesti-Suurbritannia lepingule on kaheldav, kas selle lepingu alusel saab nõuda Eesti
äriühingu suhtes Eesti õiguse kohaldamist Ameerika Ühendriikide (Delaware) ametiasutuste poolt
(st Eesti äriühingu nö eraõiguslikku tunnustamist Ameerika Ühendriikides).108Õiguskirjandusest
lähtuvalt lähtub Delaware sarnaselt Soomele ja Suurbritanniale nö inkorporatsiooniteooriast109 st
tunnustaksid Delaware kohtud Delaware’s elava Eesti e-residendi poolt asutatud ja Eestis
registreeritud äriühingut ilmselt Eesti äriühinguna ning seda olenemata sellest, kas Eesti
seadusandja otsustab kaotada Eesti äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude.
104
S. Rammeloo. Corporations in Private International Law: A European Perspective. Oxford: Oxford
University Press 2001, lk 33.
105
Eesti Vabariigi Valitsuse ja Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi Valitsuse vaheline
investeeringute soodustamise ja kaitse leping. RT II 1994, 30, 132.
106
Sellise võimaluse võiks teoreetiliselt tuletada Eesti ja Suurbritannia vahelise lepingu art-st 2(2), mille
järgi antakse kummagi lepingupoole kompaniidele igal ajal õiglane ja erapooletu käsitlus ja neil on
täielik kaitse ja julgeolek teise lepingupoole territooriumil. Lepingu art 1(d) kohaselt tähendab lepingu
tähenduses “kompanii” korporatsioone, firmasid ja assotsiatsioone, mis on ühinenud või moodustatud
vastavalt kehtivatele seadustele, mis on jõus lepingupoole mis tahes osas või mis tahes territooriumil,
millele leping laieneb.
107
Eesti Vabariigi Valitsuse ja Ameerika Ühendriikide Valitsuse vaheline investeeringute soodustamise
ja vastastikuse kaitse leping. RT II 1994, 20, 62.
108
Teoreetiliselt võiks sellise võimaluse tuletada lepingu art-st I(1)b ja II(1), kuid analüüsi autoritele
teadaolevalt ei ole vähemalt Eesti kohtud niiviisi sellist lepingut kunagi tõlgendanud.
109
R. R. Drudy. The Regulation and Recognition of Foreign Corporations: Responses to the ‘Delaware
Syndrome’. The Cambridge Law Journal, Vol 57, Issue 1 1998, lk 4. (21.05.2015).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
5. Rahvusvahelise eraõiguse regulatsioon 43
5.2.4. Ukraina
Ukraina lähtub sarnaselt Soomele, Suurbritannia Ühendkuningriigile ja Delaware’le Eesti
äriühingute tunnustamisel nö inkorporatsiooniteooriast st tunnustaks Ukrainas elava e-residendi
poolt asutatud ja Eestis registreeritud äriühingut Eesti äriühinguna. See on tuletatav Eesti-Ukraina
õigusabilepingu artikkel 22 lõikest 2, mille järgi määratakse juriidilise isiku õigusvõime selle
lepingupoolse seadusandlusega, kelle territooriumil ta on moodustatud. Seega määraksid Ukraina
kohtud ilmselt Eesti äriühingu suhtes kohalduva õiguse Eesti õiguse alusel ning seda olenemata
sellest, kas seadusandja otsustab ära kaotada Eesti äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude.
5.2.5. Malaisia
Sarnaselt Soomele, Suurbritanniale ning Ameerika Ühendriikidele (Delaware) puudub ka Malaisias
eraldi rahvusvahelise eraõiguse seadus, mis reguleeriks mh äriühingute suhtes kohalduva õiguse
määramist. Nähtuvalt Malaisia äriühingute seadusest (The Companies Act 1965) 110 võib siiski
järeldada, et Malaisia lähtuks välismaiste äriühingute nö tunnustamisel sarnaselt eelnevalt
käsitletud riikidele inkorporatsiooniteooriast. Nimelt loetakse välismaiseks äriühinguks Malaisia
äriühingute seaduse 4(1) kohaselt ühinguid, korporatsioone, ühendusi või muid nö kehasid, mis
on väljaspool Malaisiat asutatud (inkorporeeritud). Seega võib eeldada, et Malaisia ametiasutused
lähtuksid Eesti äriühingute tunnustamisel Malaisias samadest põhimõtetest, millest lähtuksid
eelnevalt käsitletud riikide ametiasutused.
5.3. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest
Analüüsi punktis 1.1 kirjeldatud muudatus kaotada Eesti äriühingute kohustuslik asukohanõue, ei
muuda Eestis kehtivate ning kitsalt juriidilisi isikuid käsitlevate rahvusvahelise eraõiguse reeglite
kohaldamist, kuna Eesti ametiasutused kohaldaksid ka kavandatava muudatuse sisseviimisel Eesti
õiguskorda REÕS § 14 lõikest 1 tulenevalt Eesti äriühingute suhtes jätkuvalt alati Eesti
materiaalõigust. Muudatusega kaasneb aga rahvusvahelise eraõiguse regulatsiooniga seotud
risk, et riigid, mis lähtuvad äriühingute tunnustamisel nö juhtimisteooriast, ei tunnusta välisriigist
faktiliselt juhitavat Eesti äriühingut enam Eesti äriühinguna, mistõttu on soovituslik, et
seadusandja ei soodustaks Eesti äriühingute nö õigusliku ja faktilise juhtimise koha lahutamist
(selles osas ei ole ka vahet, kas kaotatakse ära vaid juhatuse kohustuslik Eesti asukohanõue või nii
äriühingu enda kui ka selle juhatuse kohustuslik asukohanõue).
Lisaks juriidilisele isikule endale kohalduva õiguse määramise rahvusvahelise eraõiguse reeglitele
võib kavandatav muudatus mõjutada nende rahvusvahelise eraõiguse reeglite kohaldamist Eesti
kohtutes, mis tegelevad õigussuhetega, millesse juriidilised isikud võivad astuda (nt lepingute ning
lepinguväliste võlasuhetega). Kaotades ära Eesti äriühingute kohustusliku asukohanõude,
suurendab seadusandja tõenäosust, et Eesti kohtud peavad selliste isikutega seotud vaidlustes
kohaldama välisriigi õigust. See võib omakorda Eesti kohtute ja ametiasutuste jaoks kaasa tuua
110
Companies Act 1965. Inglise keeles kättesaadav:
https://www.ssm.com.my/acts/fscommand/CompaniesAct.htm (21.05.2015).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
5. Rahvusvahelise eraõiguse regulatsioon 44
lisakulutusi, mis seonduvad välisriigi õiguse kindlakstegemisega. Lisaks on välisriigi õiguse sisu
kindlakstegemine olla Eesti ametiasutuste jaoks keeruline, mistõttu ei ole rahvusvahelise
eraõiguse vaatepunktist asjaosaliste huvide tagamiseks soovitatav, et seadusandja soodustaks
Eesti äriühingute faktilise ja tegeliku juhtimise koha lahutamist.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 45
6. TSIVIILKOHTUMENETLUSE REGULATSIOON
6.1. Kohtualluvuse kontrollimise regulatsioon
Uuringu lähteülesande kohaselt on vaja analüüsida, kas Eesti riigil on võimalik tagada igaühe õigust
tõhusale menetlusele juhul, kui Eestis oleks võimalik asutada ja juhtida äriühinguid Eestis asukohta
määratlemata (sh nii formaalse asukohata kui ka faktilise sidemeta). Selleks tuleb analüüsis
kirjeldada, kuidas toimub kehtiva õiguse alusel kohtualluvuse kontrollimine olukordades, kus
kostjaks on välisriigis asukohta omav välismaalane; täpsemini, kelle asukohaks on Soome,
Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Malaisia ja Ukraina ning lähtuda õigusinstrumentidest, mis
reguleerivad kohtualluvuse küsimusi vastavate riikidega piiriüleses situatsioonis. Seejuures tuleb
justiitsministeeriumi soovi kohaselt kohtualluvuse kontrollimise kirjeldamisel võtta arvesse: (1)
ühingusisesed osanike/aktsionäride vahelised vaidlused; (2) osaniku/aktsionäri ja ühingu vahelised
vaidlused; (3) kolmandate isikute ühingu sisestest probleemidest tulenevad nõuded ühingu vastu;
(4) pankrotimenetlus. Seejuures tuleb analüüsida, kas ja kuidas muutub olukord võrreldes kehtiva
õigusega käesoleva analüüsi punktis 1.1 välja toodud muudatuste kehtestamisel ning milliste
potentsiaalsete riskidega tuleb seejuures arvestada. Analüüsida tuleb, mis kaasneb sellega, kui
võlausaldaja peab oma õiguseid välisriigi kohtus maksma panema. Lisaks, tuleb analüüsida, kas
asukoha määratlemine, mis põhineb vaid asjaolul, et äriühing on kantud Eestis registrisse, kuid ei
oma mitte mingit faktilist sidet Eestiga, sobib kokku EL õigusega. Järgnevalt antakse vastused
eelnevalt viidatud küsimustele.
Kuna Justiitsministeerium on soovinud, et eristataks situatsioone, kus kostja on pärit eelnevalt
viidatud riikidest, on järgmistes alajaotustes seda tellija soovile vastu tulles püütud maksimaalselt
teha. Lähtudes aga käesoleva analüüsi eesmärgist ei oma analüüsi teostajate hinnangul tähtsust
see, millisest riigist on pärit kostja, vaid pigem see, millistel tingimustel ja kus on võimalik hageda
Eesti äriühingut, millel ei ole Eestis asukohta. Eelnevast tulenevalt on järgnevas analüüsis
põhitähelepanu pööratud küsimusele, millistel tingimustel saab e-residentide poolt Eestis
registreeritud äriühingut Eestis hageda ning mitte sellele, millistel tingimustel saab Eestis teatud
välisriikidest pärit kostjaid abstraktselt hageda. Lisaks ei oma analüüsi koostajate hinnangul ka
tähtsust eelmises lõigus viidatud gruppide (1), (2) ja (3) eristamine, kuna selliste isikute puhul
kehtivad samasugused kohtualluvuse kontrollimise reeglid, küll aga on eristatud erinevaid
kohtualluvuse kontrollimise aluseid, mis tegelevad kitsalt äriühingu nö sisesuhetest tulenevate
vaidluste lahendamisega ja üldisemalt võlausaldajate-võlgnike vaheliste vaidlustega (arvestades
siiski, et ka osanik/aktsionär ja ühing ise võivad sõltuvalt vaidluse iseloomust olla käsitletav nö
võlausaldajatena). Eri riikide kohta käivate alapeatükkide raames on justiitsministeeriumi soovile
vastu tulles üldistatult kirjeldatud ka sellistes riikides kehtivaid kohtualluvuse kontrollimise
reegleid, kuid analüüsi koostajad juhivad siiski justiitsministeeriumi tähelepanu asjaolule, et
käesoleva analüüsi peatükis 1.1. kirjeldatud muudatus ei mõjutaks välisriigi kohtutes
kohtualluvuse reeglite kohaldamist – selline muudatus võiks üksnes mõjutada välisriikides
kehtivate rahvusvahelise eraõiguse reeglite kohaldamist, mida käsitleti analüüsi eelmises peatükis.
Analüüsi lõpus on justiitsministeeriumi soovile vastu tulles eraldi alapeatükis selgitatud
kohtualluvuse kontrollimist pankrotiasjades, kuid seejuures ei ole lähtutud justiitsministeeriumi
soovist võtta sellise analüüsi aluseks kostja asukoht. Seda põhjusel, et selliste vaidluste puhul ei
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 46
ole tähtsust, millisest riigist on pärit menetluse asjaosalised – kohtualluvuse kontrollimine toimub
Eesti kohtutes alati sama õigusakti st maksejõuetusmenetluse määruse alusel.
6.1.1. Soome kostjad Eesti kohtutes ja kohtualluvuse kontrollimine Soome kohtutes
Juhul, kui Eesti kohtusse jõudvas õigusvaidluses on kostjaks Soomes elav füüsiline isik või Soome
äriühing, lähtub Eesti kohus selliste ühingutega seotud vaidlustes111 kohtualluvuse kontrollimisel
üldreeglina nn Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrusest.112 Juhul aga, kui Soomes elava füüsilise
isiku puhul on samaaegselt tegemist Vene või Ukraina kodanikuga või kui hageja näol on tegemist
Vene või Ukraina kodaniku või äriühinguga, määratakse selliste Soome kostjate suhtes
kohtualluvus Eesti kohtus (vastavalt) Eesti-Vene õigusabilepingu ning Eesti-Ukraina
õigusabilepingu alusel. Järgnevalt selgitatakse ühingutega seotud vaidlustes kohtualluvuse
kontrollimise regulatsiooni Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse ning õigusabilepingute alusel.
Õigusabilepinguid käsitletakse seejuures Eesti-Ukraina õigusabilepingu näitel, mis on sõnastatud
peaaegu analoogselt Eesti-Vene õigusabilepinguga. Lõpetuseks selgitatakse ka riigisisese
kohtualluvuse kontrollimist kaasustes, kus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse või
õigusabilepingute järgi allub vaidlus Eesti kohtutele.
Kohtualluvuse kontrollimine Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse alusel 113 – Brüsseli I
(uuesti sõnastatud) määruse kontekstis on (lähtudes käesoleva analüüsi eesmärgist)
olulisimad need sätted, mis reguleerivad kitsamalt kohtualluvuse kontrollimist
ühinguõiguslikes vaidlustes ning kohtualluvuse kontrollimist äriühingute (sh e-residentide
poolt asutatud ja Eestis registreeritud äriühingute) hagemisel muudes tsiviilasjades (nt
lepingu- või deliktiõiguslikes vaidlustes) kohtualluvuse kontrollimise nö üldreegli järgi.
Ühinguõiguslikes vaidlustes kohtualluvuse kontrollimist reguleerib Brüsseli I (uuesti
sõnastatud) määruse artikkel 24(2). Ühinguõiguslikeks vaidlusteks selle sätte tähenduses on
menetlused, mille esemeks on äriühingute, muude juriidiliste isikute või füüsiliste isikute
ühenduste asutamise või lõpetamise õiguspärasus või õigusvõime puudumine või nende
organite otsuste kehtivus. Näiteks kuuluks selle loetelu hulka osaniku poolt osaühingu vastu
111
Ühingutega seotud vaidluste all peetakse siinjuures silmas kitsalt ühinguõiguslikke vaidlusi (nt
äriühingu juhatuse otsuse kehtivuse üle käivat vaidlust, vaidlust üldkoosoleku otsuse kehtivuse üle vms)
ning lepingulisi ja deliktiõiguslikke vaidlusi, kuivõrd sellised vaidlused võivad kõige tõenäolisemalt
äriühingute tegevusega seonduda. Teoreetiliselt võivad ühingud osaleda küll ka muudes tsiviilvaidlustes
(nt võib äriühing juhul, kui talle on midagi pärandatud, olla osaliseks isegi pärimisvaidluses), kuid
lähtudes käesoleva analüüsi eesmärgist sellistel vaidlustel lähemalt ei peatuta. Huvi korral teistes
tsiviilõiguse valdkondades kohtualluvuse kontrollimise kohta Eesti kohtutes vt: M.Torga.
Rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimine Eesti kohtutes. – Juridica III/2013, lk 192-200.
112
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning
kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. – ELT L 351, 20.12.2012, lk 1–
32.
113
Lähemalt Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse alusel kohtualluvuse kontrollimise kohta vt nt:
M.Torga. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus: kas põhjalik muutus Eesti rahvusvahelises
tsiviilkohtumenetluses? – Juridica IV/2014, lk 304, 309-311. U. Magnus, P. Mankowski. Brussels I
Regulation. European Commentaries on Private International Law. 2nd revised edition. Sellier European
Law Publishers 2012, lk 76-620.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 47
esitatud hagi osaühingu juhatuse otsuse kehtivuse vaidlustamiseks või aktsionäri poolt
aktsiaseltsi vastu esitatud hagi üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Ka
aktsionäride omavahelised hagid, mis seonduvad äriühingu asutamisega, kuuluvad Brüsseli I
(uuesti sõnastatud) määruse artikli 24(2) kohaldamisalasse.
Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 24(2) näeb ühinguõiguslikes vaidlustes ette
erandliku (st ainuvõimalikule kohtule viitava) kohtualluvuse reegli selle riigi kohtute kasuks,
kus on äriühingu, juriidilise isiku või ühenduse asukoht, kusjuures asukoha
kindlaksmääramiseks selle sätte tähenduses peab kohus tulenevalt Brüsseli I (uuesti
sõnastatud) määruse artikli 24(2) sõnastusest kohaldama enda rahvusvahelise eraõiguse
reegleid (st Eesti puhul REÕS-i). Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 24(2) eesti
keelses versioonis sisalduvasse sõnasse “asukoht” tuleks aga suhtuda ettevaatlikult. On
küsitav, kas Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 24(2) mõtteks on see, et kohus peaks
hakkama määrama enda rahvusvahelise eraõiguse reeglite alusel juriidilise isiku “asukoha”
paiknemist mingis riigis.114 Pigem on selle sätte mõtteks, et kohus peaks enda rahvusvahelise
eraõiguse reeglite alusel kindlaks tegema, kas tegemist on tema riigi äriühinguga.115 Seega
tuleks asukoha kindlakstegemiseks ilmselt vaadata, kas REÕS § 14 tähenduses on konkreetse
äriühingu näol tegemist Eesti äriühinguga st kas tema suhtes kohaldub Eesti materiaalõigus.
Kuna Eesti e-residentide poolt asutatud ja Eestis registreeritud, kuid faktiliselt välisriigist
juhitud äriühinguid loetakse REÕS § 14 lõike 1 alusel Eesti äriühinguteks, saaks selliste
äriühingutega seotud ühinguõiguslikke vaidlusi seega Eesti kohtutes lahendada, mis võib
olulisel määral tõsta Eesti kohtute töökoormust sõltuvalt sellest, kui suur huvi on Eesti e-
residentidel Eestis äriühingute registreerimise vastu. Kuna hetkel puudub Euroopa Kohtu
seisukoht Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artiklis 24(2) sisalduva sõna “asukoht”
tõlgendamise kohta,116 võib Eesti kohtutel tekkida kiusatus määrata REÕS alusel mitte lihtsalt
äriühingule kohalduvat õigust, vaid ka seda, kas äriühingul on asukoht Eestis st korrigeerida
REÕS § 14 lõike 1 regulatsiooni TsÜS § 29 lõikega 1. See võib omakorda viia õiguslikult
huvitava, kuid praktikute jaoks keerulise probleemini. Nimelt juhul, kui seadusandja otsustab
ära kaotada regulatsiooni, mille kohaselt peab äriühingul olema Eestis asukoht, võib tekkida
olukord, kus Eestis registreeritud äriühingul ei ole Eesti rahvusvahelise eraõiguse
vaatepunktist (st REÕS § 14 lõige 1 korrigeerituna TsÜS § 29 lõikega 1) Eestis asukohta. Sellisel
juhul ei saa sellist äriühingut ühinguõiguslikes vaidlustes Eesti kohtus hageda (nt ei pruugi
Eesti kohtusse saada pöörduda osanikud, kes soovivad vaidlustada juhatuse otsust või
114
Nagu käesolevas analüüsis juba selgitatud (vt p 1.2.), ei ole Eesti rahvusvahelises eraõiguses reeglit
juriidilise isiku “asukoha” kindlakstegemiseks. Arusaamatus on siin ilmselt tekkinud tänu Eesti
õiguse/eesti keele eripäraga. Eesti juristide jaoks on loomulik rääkida äriühingule kohalduvast õigusest
ja “Eesti äriühingust”, samas kui nt inglise juristi jaoks võiks olla “English company” arusaamatu
sõnaühend. Äriühing, millel on Suurbritannias asukoht (company with a seat in the UK) võib inglise
juristi jaoks tähendada sama, mis Eesti juristi jaoks “Inglise äriühing”, millele “kohaldub Inglise õigus”.
115
Sellele viitab sõna “asukoht” vaste inglise keelses versioonist st “seat”, mis erineb Brüsseli I (uuesti
sõnastatud) määruse tähenduses äriühingu “alalisest asukohast” (domicile), põhikirjajärgsest
asukohast (statutory seat), juhatuse asukohast (central administration) ja peamisest äritegevuse kohast
(principal place of business). Vt vrdl: Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 63.
116
Vt aga nt Saksa Ülemkohtu seisukohta, mis näib toetavat loogikat, et äriühingu “asukoha”
kindlaksmääramine selle sätte tähenduses, tähendab Eesti juristi jaoks hoopis äriühingule kohalduva
õiguse kindlaksmääramist: Bundesgerichtshof. NJW 2011, 3372, p 12-13.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 48
üldkoosoleku otsust). Kas sellised isikud saavad oma nõudega pöörduda välisriigi (kust Eesti
äriühingut juhitakse) kohtusse, sõltub sellest, milline on kohtualluvuse kontrollimise
regulatsioon vastavas välisriigis, kuhu hagi esitada soovitakse. Ei ole välistatud, et asjakohane
välisriik ei luba Eestis registreeritud äriühingutega seotud nö ühinguõiguslike vaidlustega
enda kohtute poole pöörduda (nt põhjusel, et välisriigis kehtib sarnaselt Eestiga Brüsseli I
(uuesti sõnastatud) määruse artikkel 24(2), mille tähenduses loeb välisriik äriühingu Eesti
äriühinguks), mistõttu võib äriühingu osanik/aktsionär sellisel juhul jääda ilma efektiivsest
õiguskaitsest. Kokkuvõtlikult võib Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikliga 24(2)
seoses järeldada, et õigusselguse huvides, oleks parem, kui kohustuslikku Eesti asukoha
nõuet Eestis registreeritud äriühingute puhul ära ei kaotataks, tagamaks Brüsseli I (uuesti
sõnastatud) määruse artikli 24(2) ettenähtavat tõlgendamist kõikide asjaosaliste jaoks.
Muude tsiviilasjade osas näeb Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 4(1) ette
üldreegli, et sellistes vaidlustes saab kostjat (sh Eesti e-residendi poolt asutatud ja Eestis
registreeritud, kuid välisriigist juhitud äriühingut) hageda riigis, kus on sellise kostja nö alaline
elukoht (domitsiil). Juriidiliste isikute puhul määratakse selliste isikute domitsiil kindlaks
Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artiklis 63 sisalduva reegli kohaselt. Selle reegli järgi on
äriühingu domitsiil seal, kus asub kas äriühingu põhikirjajärgne asukoht, juhatuse asukoht või
peamine äritegevuse koht. Kui Eesti seadusandja kaotab nõude, et Eestis registreeritud
äriühingutel peab olema Eestis põhikirjajärgne asukoht, toob see kaasa selle, et nt
lepinguõiguslikes või deliktiõiguslikes vaidlustes ei saa selliseid äriühinguid Eesti kohtutes
enam Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artiklis 4(1) sisalduva üldreegli järgi hageda, kui
selliseid äriühinguid juhitakse faktiliselt välisriigist ja kui nad ei tegutse Eestis äritegevusega.
Seega oleks võimalike võlausaldajate huve arvestades soovitatav, et Eesti äriühingu juhatuse
asukoht või alternatiivselt põhikirjajärgne asukoht peaksid asuma Eestis, selleks et Eesti
äriühinguid saaks Eesti kohtutes hageda.
Kohtualluvuse kontrollimine Eesti-Ukraina õigusabilepingu alusel – vaidlustes, milles
osalevad Vene või Ukraina kodanikud, tuleks Soomes elavaid või asuvaid kostjaid Eesti kohtus
hageda õigusabilepingute järgi. Erisätet ühinguõiguslike vaidluste jaoks õigusabilepingud ei
sisalda. Õigusabilepingutes sisalduva kohtualluvuse üldregulatsiooni järgi saab isikut hageda
õigusabilepingu lepinguriigis, kus on kostja elukoht või kus asub juriidilise isiku haldusorgan,
esindus või filiaal. Mida selline “asumine” Eestis õigusabilepingu kontekstis tähendab, ei ole
üheselt selge, kuid ilmselgelt loob seni seadusega kehtestatud nõue, et Eesti äriühingu
juhatus peab asuma Eestis, Eesti kohtumenetluses eelduse selle kasuks, et sellise äriühingu
juhatus õigusabilepingute tähenduses tõesti Eestis “asub”. Seega on kehtiv regulatsioon
praegu suunatud võlausaldajate, kes soovivad Eesti äriühingut hageda, kaitsmisele. Nt Eestis
registreeritud äriühinguid, mille juhatuse asukoht ei ole Eestis, ei saaks Eesti-Ukraina
õigusabilepingu artiklis 21(1) sisalduva üldreegli järgi Eestis hageda. Seega piiraks kavandatav
Eesti äriühingu Eesti asukohanõude kaotamine oluliselt selliste äriühingute võlausaldajate
õigust oma nõuet Eesti kohtus õigusabilepingute alusel maksma panna.
Riigisisese kohtualluvuse kontrollimine – Juhul, kui vaidlus allub Eesti kohtule Brüsseli I
(uuesti sõnastatud) määruse või õigusabilepingute alusel ning kui neist õigusaktidest ei selgu,
millise piirkonna kohtule vaidlus Eestis alluma peaks, määratakse riigisisene kohtualluvus
kindlaks TsMS regulatsiooni alusel. Kui TsMS alusel ei ole riigisisest kohtualluvust võimalik
kindlaks teha, lahendab asja tulenevalt TsMS § 72 lõikest 2 Harju Maakohus. Sellise
situatsiooni näiteks võiks (juhul, kui analüüsi alapeatükis 1.1. kirjeldatud muudatus Eesti
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 49
õigusesse sisse viiakse) olla juhtum, kus hagi esitatakse Eesti e-residendi poolt asutatud
äriühingu vastu juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamiseks, sellist äriühingut juhitakse aga
välisriigist. Sellisel juhul alluks vaidlus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 24(2)
alusel Eesti kohtule, kuna tegemist on Eestis registreeritud äriühinguga, riigisisest
kohtualluvust ei ole aga võimalik kindlaks määrata, kuna äriühingul ei ole tulenevalt TsMS §
101 koostoimes TsÜS § 29 lõikest 1 Eestis asukohta. Sõltuvalt sellest, kui suur saab olema
Eesti e-residentide huvi Eestis äriühingute asutamise vastu, mida tegelikult Eestist ei juhita,
võib seega oluliselt kasvada Harju Maakohtu töökoormus võrreldes teiste Eesti kohtutega.
Justiitsministeerium on soovinud ka lühiülevaadet selle kohta, kuidas toimub kohtualluvuse
kontrollimine Soome kohtutes. Juhul, kui Eesti äriühingut soovitakse hageda Soomes, lähtuks
Soome kohus sarnaselt Eesti kohtule kohtualluvuse kontrollimisel üldreeglina117 Brüsseli I (uuesti
sõnastatud) määrusest. Kohtualluvuse kontrollimise reeglid on Eesti ja Soome kohtutes seega
üldjoontes samad. Arvestades käesoleva analüüsi põhieesmärki (st hinnata Eesti äriühingute Eesti
asukohanõude kaotamise tähendust), on järgnevalt käsitletud võimalust, kuidas saaks Soome
kohtus hageda Eesti e-residendi (kes elab Soomes) poolt asutatud Eesti äriühingut (st seda, kuidas
kohaldaks Soome kohus sellisel juhul Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artiklit 4(1)) ning kas
Soome kohtusse saab pöörduda sellise Eesti äriühinguga seotud asutamis- jms ühinguõiguslikes
vaidlustes (st seda, kuidas kohaldaks Soome kohus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artiklit
24(2) selliste Eesti äriühingute suhtes).
Juhul, kui Eesti seadusandja otsustab kaotada Eesti äriühingu kohustusliku Eesti asukohanõude,
saaks Eesti äriühingut tsiviil- ja kaubandusasjades hageda Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse
artikli 4(1) alusel Soomes, kui Soomes asub sellise äriühingu põhikirjajärgne asukoht, juhatuse
asukoht või peamine äritegevuse koht. Eelnev ei tähenda, et sellist Eesti äriühingut ei saaks nt
juhul, kui seda juhitakse faktiliselt Soomes asuva e-residendist juhatuse poolt, enam Eestis hageda.
Seda aga siiski tingimusel, et äriühingu põhikirjajärgne asukoht või peamine äritegevuse asukoht
jääb Eestisse. Sellisel juhul saab Eesti äriühingut hageda nii Eestis kui Soomes. Eelnevast tulenevalt
on Eestis asuvate võimalike võlausaldajate huvide tagamiseks soovituslik, et seadusandja ei
kaotaks ära mõlemat – nii äriühingu juhatuse Eesti asukohta kui äriühingu põhikirjajärgset Eesti
asukohta, vaid jätaks vähemalt ühe neist Eestisse.
Juhul, kui tegemist on Eesti äriühinguga, millel ei ole Eestis asukohta (sh juhatuse asukohta), ei saa
sellise äriühingu puhul Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 24(2) alusel Soome kohtu
poole pöörduda. Seda põhjusel, et Soome rahvusvahelise eraõiguse reeglid lähtuvad äriühingute
tunnustamisel nö inkorporatsiooniteooriast. Seega ei saaks tulevikus Eestis registreeritud, kuid
faktiliselt Soomest juhitud äriühingute asutamise või lõpetamise õiguspärasuse või õigusvõime
puudumise või selliste äriühingute organite otsuste kehtivuse asjadega Soome kohtu poole
pöörduda ning seda olenemata sellest, kas Eesti seadusandja otsustab kaotada ära üksnes ühe –
kas Eesti äriühingute Eesti asukohanõude või Eesti äriühingute juhatuse Eesti asukohanõude.
Selline lahendus kaitseb ilmselt kõige paremini võimalike avalduse esitajate ja äriühingu enda
õiguskindlust, kuna kõik asjaosalised teavad, et selliste vaidluste puhul saab Eestis registreeritud
117
Juhul, kui Soome suhtes kehtivad Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse suhtes prioriteeti omavad
välislepingud (nt Soome ja Venemaa vahel sõlmitud õigusabileping), mis kuuluvad Eesti äriühingutest
kostjatega seotud vaidlustes kohaldamisele, lähtuksid Soome kohtud kohtualluvuse kontrollimisel
selliste välislepingute sätetest.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 50
äriühingute puhul tulla vaid Eesti kohtusse. Seega ei muudaks kavandatav muudatus Brüsseli I
(uuesti sõnastatud) määruse artikli 24(2) kohaldamist Soome kohtute poolt.
6.1.2. Suurbritannia kostjad Eesti kohtutes ja kohtualluvuse kontrollimine
Suurbritannia kohtutes
Juhul, kui Eesti kohtusse jõudvas õigusvaidluses on kostjaks Suurbritannias elav füüsiline isik või
Suurbritannia äriühing, toimub kohtualluvuse kontrollimine Eesti kohtus samal viisil, nagu Soomes
elavate füüsiliste isikute või Soome äriühingute puhul (vt selle kohta lähemalt käesoleva analüüsi
alapeatükki 6.1.1.).
Soome kohta käivas alapeatükis (st analüüsi alapeatükis 6.1.1.) toodule sarnased põhimõtted
kehtivad ka juhul, kui kohtualluvust kontrolliks Suurbritannia kohus. Seda põhjusel, et
Suurbritannia on sarnaselt Soomele seotud Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrusega.
6.1.3. Ameerika Ühendriikide (Delaware) kostjad Eesti kohtutes ja kohtualluvuse
kontrollimine Ameerika Ühendriikide (Delaware) kohtutes
Juhul, kui Eesti kohtusse jõudvas õigusvaidluses on kostjaks Ameerika Ühendriikides (Delaware)
elav füüsiline isik või Ameerika Ühendriikide (Delaware) äriühing, lähtub Eesti kohus
kohtualluvuse kontrollimisel üldreeglina TsMS regulatsioonist, arvestades siiski Brüsseli I (uuesti
sõnastatud) määruse artiklis 6 sisalduvaid piiranguid 118 ning õigusabilepingutest tulenevaid
erireegleid. St juhul, kui selliste kostjatega peetavas menetluses on mõni menetlusosalistest Vene
või Ukraina kodanik või Vene või Ukraina äriühing, tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda
(vastavalt) kas Vene või Ukraina õigusabilepingust. Õigusabilepingutes sisalduva kohtualluvuse
regulatsiooni kohta vt lähemalt käesoleva analüüsi alapeatükki 6.1.1.
Sarnaselt Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrusele võivad ka TsMS puhul seoses Eesti e-residentide
poolt asutatud ja Eestis registreeritud äriühingute ning nendega seotud isikute hagemisega
oluliseks osutuda eelkõige need kohtualluvuse kontrollimise sätted, mis käivad kitsamalt
ühinguõiguslike vaidluste kohta ning sätted, mis näevad ette äriühingute hagemise
üldregulatsiooni.
Ühinguõiguslikes vaidlustes kohtualluvuse kontrollimist reguleerivad TsMS § 85 ning TsMS § 101.
TsMS § 85 näeb ette valikulise kohtualluvuse sätte liikmelisusest või osalusest tulenevate ning
juriidilise isiku liikme, osaniku või aktsionäri vastu esitatavate hagide jaoks. Sellise hagi võib
liikmelisusel põhinev juriidiline isik, muu hulgas ka äriühing, või selle liige osanik või aktsionär
esitada juriidilise isiku liikme, osaniku või aktsionäri vastu juriidilise isiku asukoha järgi. “Asukoht”
viidatud sätte tähenduses määratakse kindlaks TsÜS § 29 alusel st lähtub sellest, kus asub
äriühingu juhatus. Seega juhul, kui seadusandja otsustab kaotada Eesti äriühingute kohustusliku
Eesti asukohanõude või juhatuse Eestis asumise nõude, toob see kaasa selle, et Eestis
registreeritud, kuid faktiliselt välisriigist juhitud äriühingute puhul ei saa sellised ühingud, selle
118
Näiteks saab sellest sättest tulenevalt tarbija esitada Ameerikas elava teenusepakkuja vastu
tarbijalepingust tuleneva hagi, kui tarbija alaline elukoht on Eestis.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 51
liikmed, osanikud või aktsionärid esitada liikmelisusest või osalusest tulenevaid hagisid juriidilise
isiku liikme osaniku või aktsionäri vastu enam Eestis, kui äriühingu juhatus Eestis ei asu. Siinjuures
tuleb märkida, et kuigi ka hetkel kehtiva regulatsiooni tingimustes võib Eesti äriühingut nö
faktiliselt juhtida välisriigist, ei mõjuta selline võimalus siiski TsMS § 85 tõlgendamist, kuna kehtiva
regulatsiooni tingimustes loetakse, et äriühingu juhatuse õigusliku tähendusega asukoht saab olla
vaid Eestis.119 E-residentsuse projekti raames väljapakutud muudatus võib seega hakata piirama
äriühingute võlausaldajate õiguskaitset, kui vastava vaidlusega ei saa pöörduda ka välisriigi kohtu
poole (nt kui välisriigi kohtud lähtuvad kohtualluvuse normide formuleerimisel nö äriühingute
registreerimise kohast, mis on, arvestades seda, et enamik riike lähtub äriühingutega seotud
normide formuleerimisel nö inkorporatsiooniteooriast, küllaltki tõenäoline). Seega ei ole TsMS §-i
85 arvestades soovitatav, et seadusandja kaotaks ära Eesti äriühingute juhatuse kohustusliku Eesti
asukohanõude. Vastasel korral võib selliste äriühingutega seotud võlausaldajatel olla raske (või
isegi võimatu) oma nõudeid selliste äriühingute vastu maksma panna.
TsMS § 101 näeb ette erandliku kohtualluvuse aluse juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks
tunnistamise või tühisuse tuvastamise hagide jaoks. Selliseid hagisid saab viidatud sätte kohaselt
Eestis esitada vaid juriidilise isiku asukoha järgi. Asukohta viidatud sätte tähenduses tuleks jällegi
sisustada lähtudes TsÜS §-st 29, mis tähendab, et juhul, kui Eesti e-residendi poolt registreeritud
Eesti äriühingut juhitakse faktiliselt välisriigist, ei saa ka selliste vaidluste puhul pärast analüüsi
alapeatükis 1.1. viidatud muudatuse sisseviimist enam Eesti kohtute poole pöörduda, küll aga saab
selliste vaidluste puhul Eesti kohtusse pöörduda praeguse regulatsiooni tingimustes ning seda
vaatamata võimalusele, et faktiliselt võib ka täna äriühingut juhtida välisriigist. Ebatõenäoline on
ka TsMS §-s 101 viidatud ning Eesti äriühingutega seotud nö ühinguõiguslike vaidlustega välisriigi
kohtu poole pöördumise võimalus, kuna enamik riike maailmas lähtub ühingutega seotud normide
formuleerimisel (sh kohtualluvuse normide formuleerimisel) sarnaselt Eestiga nö
inkorporatsiooniteeoriast. Seega ei ole ka TsMS §-s 101 sisalduvat regulatsiooni arvestades
soovitatav, et seadusandja kaotaks ära Eestis registreeritud äriühingute Eesti asukohanõude (st
sisuliselt õiguslikus tähenduses Eestis asuva juhatuse asukohanõude).
Muude tsiviilasjade osas näeb TsMS § 79 lõikes 1 sisalduv üldreegel ette, et juriidilise isiku vastu
võib hagi esitada tema asukoha järgi, lisaks kasutatakse kostja (sh juriidilise isiku) “asukohta”
ühendava seosena veel mitmetes teistes TsMS kohtualluvust reguleerivates sätetes.120 “Asukoht”
viidatud sätete tähenduses määratakse jällegi kindlaks TsÜS § 29 alusel. Seega juhul, kui
seadusandja otsustab kaotada Eesti äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude (sh juhatuse
asukohanõude), toob see kaasa selle, et Eestis registreeritud, kuid faktiliselt välisriigist juhitud
äriühinguid ei saa nt lepingulistes või deliktiõiguslikes vaidlustes Eesti kohtutes tulevikus enam
TsMS § 79 lõikes 1 sisalduva üldreegli järgi hageda. Kui välisriigi kohus, kust juriidilist isikut
faktiliselt juhitakse, lähtub kohtualluvuse määramisel aga kostjast juriidilise isiku registreerimise
kohast, võib see kaasa tuua selle, et selliste isikute suhtes ei saa nende isikute võlausaldajad oma
nõudeid tulevikus üheski kohtus maksma panna.
119
Vähemasti ei ole analüüsi autoritele teadaolevalt kordagi Eesti kohtupraktikas või õiguskirjanduses
teistmoodi leitud.
120
St: TsMS § 89, § 91 lg 1, § 97 lg 1, § 100, § 104 lg 2 ja 3, § 121.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 52
Riigisisest kohtualluvust kontrollitakse Ameerika Ühendriikidest (Delaware’st) pärit kostjate puhul
samadest põhimõtetest lähtudes, nagu Soomest pärit kostjate puhul. Vt selle kohta lähemalt
käesoleva peatüki p 6.1.1.
Mis puutub kohtualluvuse kontrollimise reegleid Ameerika Ühendriikide (Delaware) kohtus, siis
on sellised normid laiali erinevates Ameerika kohtulahendites, Ameerika föderaalreeglitest ja
Delaware enda seadusandluses. Kohtualluvuse määramisel lähtutakse Delaware’s (sarnaselt
Ameerika Ühendriikidele tervikuna) üldistatult öeldes põhimõttest, et vaidlusel peab Delaware’ga
olema mingi side (nn miinimumkontakti nõue),121 kusjuures välisriikide isikute hagemisvõimalused
on küllaltki laiad.122 Näiteks Delaware tsiviilkoodeksi (Delaware Code) § 3104 punktist b tulenevalt
saab Delaware kohtus hageda isikuid, kes panevad toime sama sätte punktis c loetletud tegusid.
Sellisteks “tegudeks” loetakse nt äritegevusega tegelemist, teatud lepingute sõlmimist, delikti
toimepanemist Delaware’s, kinnisasja omamist või kasutamist Delaware’s jne. Seega on nende
reeglite alusel Eesti äriühingu hagemisel Delaware’s esmatähtis see, kas selline äriühing
Delaware’s faktiliselt tegutseb (nt tegeleb äritegevusega).
Eraldi kohtualluvuse määramise reeglit nö ühinguõiguslike vaidluste (nt äriühingu asutamise üle
käiva vaidluse) käesoleva analüüsi autoritel Delaware seadusandlusest leida ei õnnestunud, kuid
arvestades seda, et Delaware lähtub äriühingute tunnustamisel nö inkorporatsiooniteooriast, võib
eeldada, et Delaware kohtud lähtuksid sellisest põhimõttest ka kitsalt ühinguõiguslike vaidlustes
kohtualluvuse kontrollimisel st jätaksid juhul, kui Delaware kohtusse jõuab vaidlus nt Eestis
registreeritud äriühingu asutamise üle, sellise vaidluse ilmselt läbi vaatamata.
6.1.4. Ukraina kostjad Eesti kohtutes ja kohtualluvuse kontrollimine Ukraina
kohtutes
Juhul, kui Eesti kohtusse jõudvas õigusvaidluses on kostjaks Ukrainas elav füüsiline isik, kes ei
ole Ukraina kodanik, toimub kohtualluvuse kontrollimine Eesti kohtus täpselt samal viisil, nagu
Ameerika Ühendriikides (Delaware) elavate füüsiliste isikute puhul (vt selle kohta lähemalt
käesoleva analüüsi alapeatükki p 6.1.3.). Juhul, kui kostjaks on Ukraina äriühing, tuleb
kohtualluvuse kontrollimisel Eesti kohtutes lähtuda Eesti-Ukraina õigusabilepingu regulatsioonist
(vt selle kohta lähemalt käesoleva analüüsi alapeatükki 6.1.1.).
Mis puutub kohtualluvuse kontrollimise reegleid Ukraina kohtus, siis sisalduvad sellised reeglid
Ukraina nö tsiviilkohtumenetluse seadustikus123 ja Ukraina välislepingutes. Kuna Ukraina ja Eesti
Vabariik on sõlminud kahepoolse õigusabilepingu, millest tulenevalt peaksid Ukraina kohtud juhul,
kui Ukrainas soovitakse hageda Eestis kodanikku või Eestis registreeritud äriühingut, lähtuma
kohtualluvuse kontrollimisel üksnes sellest lepingust, ei ole Ukraina tsiviilkohtumenetluse
seadustikus toodud reegleid käesolevas analüüsis lähemalt selgitatud.
121
See nn ‘minimum contacts’ doktriin arendati välja Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu poolt, vt
eelkõige: Inernational Shoe Co. V. Washington. 326 US 310 (1945), Shaffer v Heitner. 433 US 186 (1977).
122
Vt üldist selgitust kohtualluvuse määramise reeglite kohta Ameerika Ühendriikides üldiselt: S. C.
Symeonides. American Private International Law. Kluwer Law International 2008, lk 23-41.
123
23.06.2005, N 2709-IV, OVU, 2005, N 29. Inglise keeles kättesaadav:
http://www.wipo.int/wipolex/en/text.jsp?file_id=187649 (21.05.2015).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 53
Eesti-Ukraina õigusabileping ei sisalda erisätet ühinguõiguslike vaidluste jaoks, mistõttu lähtuks
selliste vaidluste puhul Ukraina kohus ilmselt 124 õigusabilepingute üldregulatsioonist. Eesti-
Ukraina õigusabilepingus sisalduva kohtualluvuse üldregulatsiooni järgi (artikkel 21(1)) saab isikut
hageda õigusabilepingu lepinguriigis, kus on kostja elukoht või kus asub juriidilise isiku
haldusorgan, esindus või filiaal. Mida selline “asumine” Eestis õigusabilepingu tähenduses Ukraina
kohtu jaoks tähendaks situatsioonis, kus Eesti äriühingul ei pea Eestis enam asukohta sh juhatuse
asukohta olema, ei ole üheselt selge. Ei ole välistatud, et Ukraina kohus määraks juhatuse
“asukoha” nö faktilisest kriteeriumit lähtudes, samas ei ole välistatud ka võimalus, et Ukraina
kohus loeks tulenevat Eesti-Ukraina õigusabilepingu artiklis 22(2) sisalduvast kohalduva õiguse
määramise reeglist Eestis registreeritud äriühingu juhatuse õiguslikuks asukohaks artikli 21(1)
tähenduses koha, kus selline isik on asutatud st Eesti. Kehtiva regulatsiooni tingimustes, mille
kohaselt peab Eesti äriühingu õigusliku tähendusega juhatuse asukoht olema Eestis, ei saa
tulenevalt Eesti-Ukraina õigusabilepingu artiklis 21(1) toodud üldreeglist sellist Eesti äriühingut
Ukrainas hageda, küll aga saaks sellist Eesti äriühingut hageda Eestis. Selline lahendus on ilmselt
kõige paremini Eesti äriühingu enda jaoks ettenähtav, mistõttu ei ole segaduse tekitamise
vältimiseks soovituslik Eesti äriühingu registreerimiskoha ning juhatuse õigusliku asukoha
lahutamine.
6.1.5. Malaisia kostjad Eesti kohtutes ja kohtualluvuse kontrollimine Malaisia
kohtutes
Juhul, kui Eesti kohtusse jõudvas õigusvaidluses on kostjaks Malaisias elav füüsiline isik või
Malaisia äriühing, toimub kohtualluvuse kontrollimine Eesti kohtus samal viisil, nagu Ameerika
Ühendriikides (Delaware) elavate füüsiliste isikute või Ameerika Ühendriikide (Delaware)
äriühingute puhul (vt selle kohta lähemalt käesoleva analüüsi alapeatükki 6.1.3.).
Mis puutub kohtualluvuse kontrollimise reegleid Malaisia kohtus, siis sisalduvad sellised reeglid
erinevates kohtulahendites (sh Suurbritannia kohtulahendites, kuna Malaisia on kunagine
Suurbritannia asumaa) ning Malaisia enda seadusandluses. Malaisias ei ole ühtset
tsiviilkohtumenetluse seadustikku, milles oleks reguleeritud rahvusvahelise kohtualluvuse
kontrollimist, sellised reeglid võivad sisalduda aga eriseadustes. Näiteks nö kohtute seaduse
(Courts of Judicature Act)125 § 23 kohaselt alluvad Malaisia kohtule (High Court) mh vaidlused, mille
puhul nõude alus tekkis või kostja või üks kostjatest elab või kui kostja äritegevuse asukoht (place
of business) on sellise kohtu tööpiirkonnas. Seega saaks selle sätte alusel Eesti äriühingut, mille
äritegevuse asukoht on Malaisias, hageda Malaisias. Kuna Malaisias kehtiv ühingutega seotud
reeglistik näib aga üldreeglina nähtuvat nö inkorporatsiooniteooriast, ei saaks Eestis registreeritud
124
Käesoleva analüüsi autorid ei ole küll pädevad ennustamaks, mida Ukraina kohus teeks või ei teeks,
kuid sellist oletust toetab asjaolu, et ka Ukraina tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe sarnaselt Eesti-
Ukraina õigusabilepingule ette kohtualluvuse erireeglit kitsalt ühinguõiguslike vaidluste jaoks st Ukraina
kohtul ei oleks ilmselt kiusatust täiendada õigusabilepingu sätteid selles osas enda riigisisese
reeglistikuga.
125
Act 91 Courts of Judicature Act 1964. Inglise keeles kättesaadav:
http://www.agc.gov.my/Akta/Vol.%202/Act%2091.pdf (21.05.2015).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 54
äriühingut ilmselt126 kitsamalt ühinguõiguslikus vaidluses Malaisias hageda, vähemasti ei näi sellist
võimalust toetavat Malaisia nö kohtute seaduse reeglistik (Courts of Judicature Act) ega ka
äriühingute seadus (Companies Act).127
6.1.6. Kohtualluvuse kontrollimine maksejõuetusmenetluse asjades
Maksejõuetusasjades (sh pankroti-, kuid ilmselt128 ka saneerimise- ja võlgade ümberkujundamise
asjades) tuleb kohtualluvuse kontrollimisel Eesti kohtutes lähtuda maksejõuetusmenetluse
määrusest, mis näeb artikli 3(1) esimeses lauses sisalduva üldreegli kohaselt ette, et vaidlus allub
selle riigi kohtule, kus asub võlgniku nö põhihuvide kese. Sama sätte teise lause kohaselt
eeldatakse, et äriühingu või muu juriidilise isiku puhul on tema põhihuvide kese seal, kus asub
tema registrijärgne asukoht, kuid tegemist on üksnes eeldusega, mille paikapidavust kohus peab
maksejõuetusmenetluse asja lahendades vajadusel kontrollima. Äriühingu põhihuvide kese
maksejõuetusmenetluse määruse tähenduses võib (kuid ei pruugi) seega olla koht kus äriühing on
registreeritud. Seega ei mõjuta käesoleva analüüsi punktis 1.1 viidatud muudatus iseenesest seda,
kuidas kontrollitakse pankrotiasjades Eesti kohtutes kohtualluvust. Küll aga võib sellisel
muudatusel olla kaudne mõju. Nimelt juhul, kui seadusandja otsustab Eesti äriühingute puhul
kaotada ära selliste äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude, soodustab see võimalust, et
selliseid äriühinguid juhitakse faktiliselt välisriigist, mis võib omakorda soodustada võimalust, et
selliste äriühingute põhihuvide kese maksejõuetusmenetluse määruse tähenduses on samuti
välisriigis. Eelnev võib kahjustada Eesti äriühingu Eestis asuvaid võlausaldajaid, kuna muudab
ebatõenäolisemaks võimaluse, et Eesti äriühingu pankrotiasja saab menetleda Eesti kohus.
Eelnevast tulenevalt võib näiteks Maksu- ja Tolliametil olla tulevikus raskem oma nõudeid Eestis
registreeritud, kuid faktiliselt välisriigist juhitud äriühingute suhtes maksma panna, kuna selliste
äriühingute suhtes ei pruugi pankrotimenetlust saada maksejõuetusmenetluse määruse kohaselt
Eestis läbi viia.
126
“Ilmselt”, kuna Malaisia kohtualluvuse reeglite kohta tõsikindlate järelduste tegemine ei ole
käesoleva analüüsi koostajate pädevuses põhjusel, et neil puuduvad Eesti juristidena terviklikud
teadmised Malaisia õigussüsteemist.
127
Companies Act 1965 Act 125. Kättesaadav:
https://www.ssm.com.my/acts/fscommand/CompaniesAct.htm (21.05.2015).
128
Eesti saneerimismenetlust ja võlgade ümberkujundamise menetlust ei ole lisatud
maksejõuetusmenetluse määruse Lisas A viidatud menetluste hulka, mille suhtes
maksejõuetusmenetluse määrust kohaldatakse. Justiitsministeeriumi varasema seisukoha (Vt:
Seletuskiri Vabariigi Valitsuse istungi päevakorrapunkti „Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja
nõukogu maksejõuetusmenetluse määruse eelnõu kohta“ juurde. Justiitsministeerium 2013, lk 6.
Kättesaadav: file:///C:/Users/kerstin.jyrgenson/Downloads/Seletuskiri%20(1).pdf) (21.05.2015) järgi ei
vasta nt saneerimismenetlus määruse tähenduses maksejõuetusmenetluse kriteeriumitele, kuid
olemuslikult võib käesoleva analüüsi autorite arvates ka saneerimismenetluse ja võlgade
ümberkujundamise menetluse näol olla tegemist määruse tähenduses maksejõuetusmenetlustega. Igal
juhul ei ole välistatud, et saneerimismenetlus ja võlgade ümberkujundamise menetlus lisatakse
määruses loetletud maksejõuetusmenetluste loetellu tulevikus.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 55
6.1.7. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest
Eesti kohtutes reguleerivad rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimist välislepingud (eelkõige nn
õigusabilepingud), EL määrused (eelkõige nn Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus) ning TsMS.
Nende õigusaktide kohaldamine sõltub sellest, millised isikud on konkreetse vaidluse poolteks ning
millise vaidlusega on tegemist.
Eesti kohtutes ja välisriigi kohtutes kehtivaid kohtualluvuse kontrollimise reegleid arvestades on
vaidlustes osalejate õiguskindluse tagamise huvides soovitatav, et seadusandja ei soodustaks Eesti
äriühingute registreerimise koha lahutamist nende faktilise juhtimise kohast. Sellise lahutamisega
võivad kaasneda järgmised kohtualluvuse kontrollimise regulatsiooniga seotud riskid. Esiteks
võib selline lahutamine muuta raskemini prognoositavaks selle, kas Eesti või välisriigi kohtud
selliste äriühingutega seotud vaidlusi menetleks, teisalt võib selline lahutamine (eelkõige TsMS-s
sisalduvaid kohtualluvuse reegleid arvestades) viia tulemuseni, kus Eesti äriühingut ei ole teatud
vaidluste puhul võimalik hageda ei Eestis ega ka välisriigis. Selline lahendus võib oluliselt
kahjustada Eesti äriühingutega õigussuhetesse astuvate isikute huve ning mõjuda halvasti Eesti
äriühingute kuvandile välisriikides. Lõpetuseks võib selline lahutamine muuta keerulisemaks Eestis
asuvate võlausaldajate (nt (läbi Maksu- ja Tolliameti) Eesti Vabariigi) nõuete maksmapanemise
Eesti äriühingute pankrotimenetluses.
6.2. Menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsioon
Uuringu lähteülesande kohaselt tuleks analüüsis anda ülevaade kehtivast õigusest, mis reguleerib
menetlusdokumentide kättetoimetamist, sh fakti, millal saab lugeda menetlusdokumendi
kättetoimetatuks ning millised on menetlusdokumentide keelelised nõuded. Lisaks tuleb
analüüsida, kuidas mõjutab käesoleva analüüsi alapeatükis 1.1 väljapakutud muudatus
menetlusdokumentide kättetoimetamise tõhusust ja kiirust ning millised riskid võivad kaasneda
võrreldes kehtiva õigusega. Analüüsida tuleb, kas olukorras, mil isikul ei ole Eesti aadressi ja ta ei
oleks kohustatud edaspidi määrama kontaktisikut menetlusdokumentide kättesaamiseks, on
tagatud põhiseaduse (PS)129 § 24 lõikes 2 sätestatud põhiõigus.130 Lisaks peab analüüsis pöörama
tähelepanu keeleaspektile ning analüüsida tuleb, millised riskid võivad kaasneda eestikeelsete
menetlusdokumentide kättetoimetamisel, ning kas ja kuidas on võimalik e-residentide suhtes
ületada keelelisest aspektist tulenevaid probleeme. Analüüsida tuleb, kas ja kuidas oleks võimalik
rakendada e-toimiku infosüsteemi kohtudokumentide kättetoimetamisel ning mis kaasneb
129
RT 1992, 26, 349; RT I, 27.04.2011, 1.
130
Sellele küsimusele ei ole analüüsi autorite arvates võimalik vastata. Esiteks juhivad analüüsi autori
tähelepanu sellele, et tulenevalt lähteülesandes kirjeldatud seadusandja kavatsusest (vt analüüsi
alapeatükki 1.1.), ei plaani seadusandja muuta ÄS § 631 lg-s 2 sisalduvat regulatsiooni st vabastada
äriühingud kohustusest selles sättes kirjeldatud juhtudel nimetada isik, kellele saab Eestis asuvale
aadressile menetlusdokumente kätte toimetada. Teiseks märgivad analüüsi autorid, et isegi, kui see
muudatus Eesti õigusesse sisse viidaks, ei tähendaks see seda, et välisriigis asuvatele isikutele ei tuleks
menetlusdokumente kätte toimetada muul viisil võrreldes kättetoimetamisega §-s 631 viidatud
aadressile. St põhiõigust olla oma (Eesti) kohtuasja arutamise juures tuleb välisriigis elavale või asuvale
isikutel mh läbi menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsiooni nagunii tagada, ÄS § 63 1
reguleerib lihtsalt ühte võimalikku viisi, kuidas menetlusdokumente äriühingule kätte toimetada saab.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 56
sellega, kui võimaldada välismaalastele juurdepääs e-toimiku infosüsteemile. Muuhulgas tuleb
analüüsida asjaolu, kas inglisekeelse toe lisamine infosüsteemile on piisav, võttes arvesse asjaolu,
et e-residentsust võib taotleda igaüks olenemata keeleoskustest. Järgnevalt antakse vastused
tõstatatud küsimustele. Lähtudes käesoleva analüüsi põhieesmärgist on seejuures tähelepanu
pööratud eelkõige küsimusele, kuidas on kehtivat regulatsiooni arvestades võimalik
menetlusdokumente kätte toimetada Eesti äriühingule, millel ei ole Eestis asukohta, ning sellise
äriühinguga seotud isikutest e-residentidele.
6.2.1. Menetlusdokumentide kättetoimetamine Eestis ja välisriikides
Eestis kehtiv menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsioon paikneb Eesti välislepingutes,
Euroopa dokumentide kättetoimetamise määruses 131 ja TsMS 6. osas. Menetlusdokumendi
kättetoimetamise mõistet on reguleeritud täpsemini TsMS §-s 306, sama sätte viimases lõikes on
loetletud dokumendid, mis tuleb menetlusosalisele kätte toimetada. TsMS § 306 lõike 1 kohaselt
on menetlusdokumendi kättetoimetamine dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks
võimalik dokumendiga oma õiguste teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda.
Välisriigis asuvale isikule (sh Eesti e-residendile) ning Eesti äriühingule, millel ei ole Eestis asukohta,
saab menetlusdokumentide Eestis kätte toimetada samadel põhimõtetel, nagu Eesti isikutele.
Näiteks menetlusdokumentide kättetoimetamine isikutele elektrooniliselt (sh TsMS § 3111 lõike 3
kohaselt infosüsteemis avamise läbi) toimub Eesti e-residentidele samas korras nagu igasugustele
muudele menetlusosalistele. Menetlusdokumendi kättetoimetamise puhul välisriigis tuleb siiski
arvestada (eelkõige) 132 menetlusdokumendi välisriigis kättetoimetamise erireegleid, mis
tulenevad TsMS §-st 316, Euroopa dokumentide kättetoimetamise määrusest, Haagi 1965
dokumentide kättetoimetamise konventsioonist 133 ja Eesti õigusabilepingutest, mille Eesti
Vabariik on sõlminud Vene Föderatsiooni, Ukraina, Poola, Läti ja Leeduga. Eelkõige sisalduvad
nendes õigusaktides sätted selle kohta, kuidas on võimalik menetlusdokumentide
131
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1393/2007, 13. november 2007, kohtu- ja
kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades
(dokumentide kättetoimetamine), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr
1348/2000. – ELT L 324, 10.12.2007, lk 79-120.
132
“Eelkõige”, sest teoreetiliselt võib asjakohases välisriigis olla kehtestatud ka reegleid selle kohta, et
välisriigi (nt Eesti) kohtulahendeid ei tunnustata, kui menetlusdokument toimetati saajale kätte
elektrooniliselt. Käesoleva analüüsi autorid ei ole sellistest regulatsioonidest siiski teadlikud –
olulisemaks peetakse mitte seda, mil viisil menetlusdokument kätte toimetatakse, vaid seda, et
dokumendi saajal oleks olnud võimalik piisavalt aegsasti dokumendiga tutvuda. Näiteks Brüsseli I
(uuesti sõnastatud) määruse art-st 45(1)b tulenevalt saab kohtulahendi tunnustamisest keelduda, kui
kohtuotsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei toimetatud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti
või võrdväärset dokumenti kätte piisavalt aegsasti ja sellisel viisil, et ta oleks saanud ennast kaitsta, va
juhul, kui ta ei algatanud kohtuotsuse vaidlustamise võimalust, kui tal oli selleks võimalust. Küsimust,
mil viisil täpselt (nt kas elektrooniliselt, ÄS §-le 631 sarnanevate reeglite alusel vms) tuleb
menetlusdokument kostjale kätte toimetada, Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus ei reguleeri – oluline
on vaid see, et dokument toimetataks kostjale kätte “piisavalt aegsasti ja sellisel viisil, et kostja saab
end kaitsta”.
133
Tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kätteandmise
konventsioon. - RT II 1996, 1, 1.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 57
kättetoimetamiseks teiste riikide ametiasutustelt abi paluda, millises vormis peavad olema
vastavad taotlused, milliseid viise saab välisriigi ametiasutus kasutada välisriigis
menetlusdokumenti kätte toimetamisel jne. Lähtudes nende reeglite sisust, ei saa need reeglid
kuidagi olla mõjutatud sellest, kas seadusandja otsustab kaotada Eesti äriühingute kohustusliku
asukohanõude või mitte, mistõttu ei ole võimalik hinnata ka seda, kas Eesti äriühingu kohustusliku
asukohanõude kaotamine on Euroopa Liidu reeglite ning välislepingutega nö “kooskõlas”.
Välisriigis asuvaid isikuid silmas pidades on Eesti seadusandja ette näinud eriregulatsiooni, mis
peaks mõneti leevendama vajadust sellistele isikutele välisriigis menetlusdokumente kätte
toimetada. Nimelt võib ÄS § 631 lõike kohaselt ettevõtja lisaks oma aadressile esitada
registripidajale ühe isiku Eesti aadressi, millele saab sellele isikule kätte toimetada ettevõtja
menetlusdokumente ja ettevõtjale suunatud tahteavaldusi. Kolmandate isikute suhtes kehtib
nimetatud isiku õigus võtta ettevõtja nimel vastu ettevõtja menetlusdokumente ja ettevõtjale
suunatud tahteavaldusi vastavalt ÄS § 34 lõikes 2 sätestatule. Juhtudel, kui vähemalt poolte
osaühingu, aktsiaseltsi või filiaali juhatuse liikmete elukoht ei ole Eestis, mõnes teises Euroopa
Majanduspiirkonna liikmesriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, peab osaühing, aktsiaselts või
välismaa äriühing tulenevalt ÄS § 631 teisest lõikest sellise isiku nimetama. Viidatud regulatsiooni
ei mõjutaks kuidagi see, kui seadusandja otsustab kaotada Eesti äriühingu kohustusliku Eesti
asukohanõude. Siinkohal tasub aga tähelepanu juhtida ühele praktilisele probleemile, mis ÄS § 631
kohaldamisega seoses üles kerkida võib. Nimelt võib ÄS § 631 regulatsiooni nö postkastifirmade
puhul (mis on küll registreeringu poolest Eesti äriühingud, kuid millel puudub Eestis asukoht) olla
lihtne kuritarvitada – piisab vaid kahe sellise äriühingu loomisest ja äriregistrile nende aadresside
edastamisest. ÄS § 631 regulatsioon (mis ei näe ette, et nö kontaktisikuks peab olema füüsiline isik)
võimaldab sisuliselt seda, et üks äriühing võtab vastu teise äriühingu menetlusdokumente ja
vastupidi. Sellist probleemi võiks praktikas aidata vältida see, kui menetlusdokumentide Eestis
vastuvõtjaks tuleb märkida nt Eesti advokaat või notar. Samas ei tagaks ka selliselt parandatud
regulatsioon, et isikud tõepoolest neile suunatud menetlusdokumendid (nt kohtukutse) kätte
saaks, mistõttu jääb välisriigis asuvate isikute puhul, kellele ei õnnestu välisriigis
menetlusdokumenti kätte toimetada, alati oht, et menetlusdokumendi saajate suhtes tehakse nt
tagaseljaotsus. Sellise ohu suurust ei mõjuta aga kuidagi seadusandja plaan kaotada ära Eestis
registreeritud äriühingute kohustuslik asukohanõue või lubada isikutel saada Eesti e-residentsust.
Tulenevalt TsMS § 32 lõikest 1 toimub Eesti kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine eesti keeles st ka
Eesti kohtumenetluse käigus kätte toimetatavad dokumendid peavad olema eesti keeles, kuigi
teistes Euroopa Liidu liikmesriikides asuval saajal võib teatud tingimustel tulenevalt Euroopa
dokumentide kättetoimetamise määrusest olla õigus keelduda menetlusdokumendi
vastuvõtmisest. 134 See on ka ainus õiguslik tagajärg Eestis kehtiva õiguse kohaselt, 135 mis võib
saabuda, kui menetlusdokument toimetatakse välisriigis asuvale isikule kätte (eesti) keeles, millest
134
Vt selle kohta lähemalt dokumentide kättetoimetamise määruse art 8. Õigus keelduda dokumendi
vastuvõtmisest on saajal selle artikli järgi juhul, kui ta ei saa eesti keelest aru ning kui dokument ei ole
selle Euroopa Liidu liikmesriigi (ühes) ametlikus keeles, mille kohtutelt pakus Eesti kohus abi
menetlusdokumendi kättetoimetamiseks.
135
Lisaks võib sellisel juhul teoreetiliselt tekkida probleeme Eesti kohtulahendi välisriigis
maksmapanemisega. Selline võimalus sõltub aga regulatsioonist, mis kehtib riigis, kus Eesti
kohtulahendit maksma panna soovitakse, ning ei mõjuta Eesti menetlusreeglite kohaldamist.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 58
ta ei saa aru. Mõistagi on võimalik, et välisriigis asuv e-resident ei oska eesti keelt, kuid kehtiva
õiguse kohaselt ei ole see aluseks, et lugeda menetlusdokument talle kui saajale mitte
kättetoimetatuks. Menetlusdokumentide kättetoimetamist nt inglise keeles ei saaks Eesti
kohtumenetluses praktilistel põhjustel toimuda, kuna kõik kohtunikud ei pruugi inglise keelt osata,
menetleja peab aga kättetoimetatavatest menetlusdokumentidest alati ise aru saama.
See, kas ja kuidas on võimalik rakendada e-toimiku infosüsteemi kohtudokumentide
kättetoimetamisel ning mis kaasneb sellega, kui võimaldada välismaalastele juurdepääs e-toimiku
infosüsteemile, sõltub sellest, milline on suutlikus seda süsteemi hallata – õiguslikus mõttes ei ole
vahet, kas menetlusdokumente toimetatakse selle süsteemi vahendusel kätte äriühingule, millel
on Eestis asukoht või Eesti äriühingule, millel ei ole Eestis asukohta; välisriigi kodanikule või Eesti
e-residendist välisriigi kodanikule tingimusel, et menetlusdokumendi kättetoimetamisel e-toimiku
vahendusel järgitaks Eesti tsiviilkohtumenetluse reegleid. 136 Muuhulgas ei välista e-toimiku
vahendusel menetlusdokumentide kättetoimetamist Eestis kehtivad välislepingud ning ei välistaks
ilmselt 137 ka Euroopa dokumentide kättetoimetamise määrus. Näiteks Euroopa dokumentide
kättetoimetamise määruse artiklist 1 tulenevalt tuleb menetlusdokument toimetada selle saajale
kätte küll Euroopa dokumentide kättetoimetamise määruse alusel, kui saaja aadress on teada ning
see asub Euroopa Liidus, kuid kuna määruse artikkel 14 võimaldab kohtul lisaks määruses
sisalduvale üldregulatsioonile (mis võimaldab kasutada dokumendi kättetoimetamiseks teise
liikmesriigi kohtu abi) toimetada dokument saajale kätte ka otse, kasutades selleks registreeritud
posti, millega saaja kinnitab dokumendi kättesaamist, siis ei oleks määrusega ilmselt vastuolus ka
dokumendi saatmine teises Euroopa Liidu liikmesriigis elavale isikule läbi süsteemi, mille alusel
saaja kinnitab dokumendi kättesaamist, kui saaja isikusamasust on seejuures võimalik kontrollida.
Euroopa dokumentide kättetoimetamise määruses viidatud menetlusdokumendi postiga saatmise
võimalusele sarnase võimaluse näeb ette ka Haagi 1965 dokumentide kättetoimetamise
konventsiooni artikkel 10(1). Mis puutub Eesti õigusabilepinguid, siis puuduvad neis lepingutes
normid, mis takistaksid dokumentide nö otse (nt e-toimiku vahendusel) kättetoimetamist
õigusabilepingu partnerriikides elavatele või asuvatele isikutele. Õigusabilepingutes sisalduvad
küll reeglid kohtulahendite tunnustamisest keeldumise kohta, kuid sellised reeglid ei näe
tunnustamisest keeldumise alusena ette asjaolu, et dokument toimetati menetlusosalisele kätte
nö otse st mitte õigusabilepingu partnerriigi ametiasutuse kaudu rahvusvahelise õigusabi
osutamise korras. 138 Lõpetuseks märgivad analüüsi autorid justiitsministeeriumi püstitatud
136
Justiitsministeeriumi lähteülesandest tulenevalt ei ole käesoleva analüüsi eesmärgiks anda
hinnangut e-toimikule kui sellisele. Seetõttu võtavad käesoleva analüüsi autorid analüüsi aluseks
eelduse, et menetlusdokumentide kättetoimetamine e-toimiku vahendusel on põhimõtteliselt Eesti
tsiviilkohtumenetluse reeglitega kooskõlas, kuid juhivad siiski tähelepanu sellele, et e-toimiku
vahendusel menetlusdokumentide kättetoimetamisel on praktikas esinenud mitmeid tehnilisi
probleeme (nt dokumendid ei “avane”, “kaovad süsteemist”, e-toimik nö “jookseb kinni” jms).
137
“Ilmselt”, kuna lõpliku tõlgenduse Euroopa dokumentide kättetoimetamise määrusele saab anda
vaid Euroopa Kohus.
138
Näiteks Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 43(1) näeb Ukraina kohtu jaoks küll ette võimaluse
keelduda Eesti kohtulahendi tunnustamisest, kui kostja ei võtnud Eesti menetlusest osa, kuna talle või
tema volinikule ei toimetatud õigeaegselt ja “nõuetekohaselt” kätte kohtukutset. Õigusabilepingust ei
tulene aga, et selline “nõuetekohasus” peaks tähendama, et dokument toimetatakse kätte just Eesti-
Ukraina õigusabilepinguga võimaldatud riikidevahelise õigusabi korras. Ilmselt peab kättetoimetamine
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 59
küsimusele vastamiseks, et see, kas inglisekeelse toe lisamine e-toimiku infosüsteemile on
(kasutades lähteülesandes olevat sõnastust) “piisav”, sõltub (isikute efektiivse õiguskaitse
saavutamise vajadust arvestades) e-residentide keeleoskusest. Nagu eelnevalt selgitatud, peab
menetlusdokumendi sisust alati aru saama menetleja, Eesti kohtunikkonnalt ei saa aga inglise
keele oskust menetlusdokumentide koostamise tasemel eeldada.
Kuivõrd TsMS 6. osa sätted ei kasuta äriühingu “asukohta” ühendava seosena dokumentide
kättetoimetamise kontekstis,139 ei mõjuta Eesti äriühingu kohustusliku Eesti asukoha kaotamine
iseenesest Eestis kehtivat menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsiooni. Küll aga võib
sõltuvalt Eesti e-residentide huvist asutada Eesti äriühinguid, selline muudatus mõjutada Eesti
kohtute töökoormus sellistele äriühingutele ja nendega seotud isikutele menetlusdokumentide
kättetoimetamisel. Nimelt juhul, kui seadusandja otsustab kaotada Eesti äriühingute kohustusliku
Eesti asukohanõude, suureneb ilmselt huvi selliste äriühingute asutamise vastu neil isikutel, kes
asuvad välisriigis. Seeläbi muutub ka tõenäolisemaks, et äriühingutega seotud vaidlustes on vaja
kohtudokumente kätte toimetada isikutele, kes elavad või asuvad välisriigis. Selline
kättetoimetamine on võrreldes riigisisese kättetoimetamisega kättetoimetamist korraldavatele
ametiasutustele koormavam ja kulukam ning võib Eesti kohtus käivat menetlust venitada.
Kirjeldatud puuduseid ei tohiks siiski üle tähtsustada, kuivõrd ka kehtiva regulatsiooni tingimustes
on vajalik menetlusdokumente mõnikord kätte toimetada välisriigis ning, arvestades
tsiviilvaidluste muutumist üha rahvusvahelisemaks, oleks naiivne arvata, et Eesti suudaks (või ka
peaks) kuidagi oma riigisiseste reeglite abil menetlusdokumentide rahvusvahelist
kättetoimetamist vältima. Eelnev ei kehti mõistagi nende kättetoimetamiste kohta, mis kaasneksid
vaid üksnes välisriigist juhitud äriühingute arvu suurenemise kui sellisega (st täpsemini
registrimenetlusega seotud140 dokumentide kättetoimetamisega).
6.2.2. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest
Eestis kehtiv menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsioon sisaldub Eesti välislepingutes,
Euroopa dokumentide kättetoimetamise määruses ja TsMS-s. Menetlusdokumentide
kättetoimetamine välisriigis elavatele Eesti e-residentidele või Eesti e-residentide poolt asutatud
äriühingutele toimub samasuguses korras, nagu menetlusdokumentide kättetoimetamine
igasugustele teistele isikutele Eesti kohtumenetluses, mh oleks sellistele isikutele (sarnaselt
igasugustele muudele isikutele) võimalik dokumente kätte toimetada e-toimiku vahendusel
tingimusel, et selline kättetoimetamine vastab TsMS reeglitele. Menetlusdokumentide
kättetoimetamist välisriigis asuvatele isikutele e-toimiku vahendusel Eestis kehtivad
rahvusvahelised lepingud ja Euroopa kättetoimetamise määrus ilmselt ei takista. Küll aga ei saa
Eesti kohtutelt nõuda menetlusdokumentide kättetoimetamist välisriigis elavatele või asuvatele
isikutele muus kui eesti keeles.
selle sätte tähenduses vastama siiski Eesti kui menetluse asukohariigi tsiviilkohtumenetluse
dokumentide kättetoimetamise nõuetele.
139
Vrdl aga nt TsMS § 323, mis reguleerib menetlusdokumendi kättetoimetamist “äriruumis”.
140
Näiteks peab registripidaja ÄS § 60 lg-st 1 tulenevalt teatud tingimuste esinemisel hoiatama
osaühingut registrist kustutamise eest jms.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 60
Menetlusdokumentide kättetoimetamise puhul ei ole vahet, kas Eesti äriühingul, millele
dokument kätte toimetatakse, on Eestis asukoht või mitte, kuivõrd juriidilise isiku asukohta ei
kasutata Eestis kehtivates menetlusdokumentide kättetoimetamist reguleerivates õigusnormides
ühendava seosena. Eelnevast tulenevalt ei tekita käesoleva analüüsi alapeatükis 1.1. kirjeldatud
muudatus vahetult mingeid menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsiooniga seotud
riske. Kaudselt võib e-residentsuse projekt siiski kaasa tuua Eesti kohtute ja muude ametiasutuste
töökoormuse kasvu, kui kasvab vajadus toimetada dokumente kätte välisriigis. Sellist ohtu ei
tohiks ületähtsustada, kuna menetlusdokumentide välisriigis kättetoimetamise vajadust võib
tsiviilvaidluste rahvusvahelisemaks muutumise tõttu nagunii ennustada. Eelnev ei puuduta siiski
kitsamalt registrimenetlusega seotud menetlusdokumentide kättetoimetamist. Nimelt juhul, kui
Eesti e-residentidega seotud äriühingud Eestis ei tegutse, Eestiga mingit faktilist seost ei oma ning
seetõttu kunagi Eestis toimuvates tsiviilvaidlustes ei osale, võib sellistele isikutele ja nendega
seotud isikutele siiski olla vajalik toimetada dokumente kätte seoses registrimenetlusega. See
suurendab ilmselt oluliselt Eesti kohtute töökoormust võrreldes nö tavapärase tsiviilvaidluste
rahvusvahelisemaks muutumise situatsiooniga. Lõpetuseks võib e-residentsuse projekti edukus
(sh suure arvu e-toimiku kasutajate lisandumine) mõjutada negatiivselt ka e-toimiku tehnilist
toimimist, kuid seda võimalust ei ole käesoleva analüüsi autorid pädevad hindama.
6.3. Kohtulahendite tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise
regulatsioon
Uuringu lähteülesandes on palutud analüüsida, kuidas toimub Soome, Suurbritannia, Ameerika
Ühendriikide, Malaisia ja Ukraina kohtulahendite tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine Eestis,
sh millistel juhtudel kaasneb oht, et Eestis ei tunnustataks nende riikide kohtulahendeid. Lisaks
palutakse analüüsida, kuidas toimub Eesti kohtulahendite tunnustamine Soomes, Suurbritannias,
Ameerika Ühendriikides, Malaisias ja Ukrainas, sh millistel juhtudel võib realiseeruda oht, et Eestis
tehtud kohtulahendit vastavates riikides ei tunnustataks või täidetaks. Mh palutakse analüüsida
olukordi, kus asjas on tehtud tagaseljaotsus või menetlusdokument (menetlust alustav dokument)
on saajale kätte toimetatud avalikult.
6.3.1. Soome kohtulahendid Eestis ja Eesti kohtulahendid Soomes
Kaubandus- ja tsiviilasjades tehtud kohtulahendite vastastikkust tunnustamist ja täitmist Euroopa
Liidus (sh Soome ja Eesti vahel) reguleerib eelkõige141 nn Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus,
mille kohaldamisalasse langevad mh ühinguõiguslikes, lepingulistes ja lepinguvälistes vaidlustes
tehtud kohtulahendid. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus näeb ette teistest EL liikmesriikidest
pärit kohtulahendite tunnustamise ilma ühegi erimenetluseta, lisaks on selle määrusega kaotatud
kohtulahendite täidetavaks tunnistamise (ehk nn exequatur) menetlus. Eelnev tähendab seda, et
Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse kohaselt saab teistest EL riikidest pärit kohtulahendiga
141
Ülevaadet Euroopa Liidus kohtulahendite vastastikkust tunnustamist, täidetavaks tunnistamist ja
täitmist reguleerivate Euroopa Liidu määruste kohta, vt: M. Torga. Välisriigi kohtulahendite ja muude
täitedokumentide tunnustamine, täidetavaks tunnistamine ja täitmine Eestis. – Juridica I/2015, lk 55,
63-64.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 61
pöörduda otse Eesti täituri poole ilma vajaduseta sellist kohtulahendit eelnevalt Eesti kohtu poolt
täidetavaks tunnistada. Kohus võib siiski juhul, kui välisriigi kohtulahendi täitmist on Eestis
vaidlustatud, keelduda Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrusest tulenevatel tingimustel
kohtulahendi Eestis täitmisest. Alused keeldumaks välisriigis (sh Soomes) tehtud kohtulahendi
tunnustamisest või täitmisest on loetletud Brüsseli I (uuesti sõnastatud määruse) artiklis 45
koostoimes artikliga 46. Neist käesoleva analüüsi eesmärke arvestades kõige olulisemad on alused
keelduda välisriigi kohtulahendi tunnustamisest seoses puudustega kostjale dokumentide
kättetoimetamisel (tagaseljaotsused) ning seoses välisriigi kohtu poolt ühinguõiguslikke vaidlusi
puudutavate kohtualluvuse sätete rikkumisega:
Tagaseljaotsused - Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 45(1)(b) koostoimes
artikliga 46 kohaselt on kohtulahendi tunnustamisest või täitmisest keeldumise aluseks
asjaolu, et kohtuotsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei toimetatud menetluse
algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte piisavalt aegsasti ja
sellisel viisil, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud
kohtuotsuse vaidlustamise menetlust, kui tal oli selleks võimalus. Seega on Brüsseli I
(uuesti sõnastatud) määruse alusel võimalik keelduda Eestis tunnustamast või täitmast
mh Soomest pärit tagaseljaotsuseid, mille puhul ei toimetatud kostjale menetluse
algatamist käsitlevat dokumenti kätte või toimetati kätte avalikult ilma, et kostja oleks
tegelikkuses saanud dokumendiga tutvuda.
Ühinguõiguslike sätete rikkumine - E-residentide poolt asutatud äriühingutega seoses
võib Eesti kohtute jaoks aktuaalseks osutuda ka võimalus keelduda teisest EL riigist (sh
Soomest) pärit kohtulahendi tunnustamisest või täitmisest Brüsseli I (uuesti sõnastatud)
määruse artikli 45(1)e(ii) koostoimes artikliga 24(2) alusel. Viidatud sätete järgi võib
välisriigi kohtulahendi tunnustamisest või täitmisest keelduda, kui välisriigi kohtulahendi
tegemisel rikuti Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrusega ühinguõiguslike vaidluste jaoks
ette nähtud erandliku kohtualluvuse reegleid. Näiteks võiks Eesti kohus keelduda Soome
kohtulahendi tunnustamisest, kui Soome kohtus lahendati Soomes elava e-residendi
poolt asutatud ja Eestis registreeritud äriühingu juhatuse otsuse kehtivuse küsimus.
Sellise võimaluse esinemine praktikas on aga ebatõenäoline, kuivõrd Soome kohus lähtuks
Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 24(2) alusel rahvusvahelise kohtualluvuse
kontrollimisel sarnaselt Eestile nö inkorporatsiooniteooriast st tõenäoliselt sellist vaidlust
üldse ei lahendaks.
Eesti kohtulahendite tunnustamine ja täitmine Soomes toimub sarnaselt Eestiga EL määruste, sh
Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse alusel. Seega saavad ka Soome kohtud keelduda Eesti
kohtulahendite tunnustamisest ja täitmisest, kui Eestis toimetati Soomes elavale e-residendile
menetlust algatav dokument kätte avalikult tingimusel, et on täidetud muud Brüsseli I (uuesti
sõnastatud) määruse artiklis 45(1)(b) viidatud tingimused (nt et selline Soome e-resident on Eesti
kohtulahendi Eestis edutult vaidlustanud).
6.3.2. Suurbritannia kohtulahendid Eestis ja Eesti kohtulahendid Suurbritannias
Kuivõrd Suurbritannia Ühendkuningriik on sarnaselt Soome Vabariigile Euroopa Liidu liikmesriigiks,
kehtivad Suurbritannia kohtulahendite Eestis tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise osas
täpselt samad põhimõtted, mis kehtivad Soome kohtulahendite Eestis tunnustamise ja täidetavaks
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 62
tunnistamise kohta. Samas korras toimub ka Eesti kohtulahendite tunnustamine ja täidetavaks
tunnistamine Suurbritannias.
6.3.3. Ameerika Ühendriikide (Delaware) kohtulahendid Eestis ja Eesti
kohtulahendid Ameerika Ühendriikides (Delaware’s)
Ameerika Ühendriikide (sh Delaware) kohtute poolt ühinguõiguslikes, lepinguõiguslikes ja
lepinguvälistes vaidlustes 142 tehtud kohtulahendite tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine
toimub Eesti kehtiva regulatsiooni kohaselt TsMS-s sätestatud korras. Ameerika Ühendriikide
(Delaware) kohtulahendite tunnustamisest või täidetavaks tunnistamisest on võimalik keelduda,
kui esineb mõni TsMS §-s 620 kirjeldatud alustest. Üheks selliseks aluseks on TsMS § 620 lõike 1
punkti 2 kohaselt alus, et kostja või muu võlgnik ei ole saanud oma õigusi mõistlikult kaitsta,
eelkõige kui ta ei saanud kohtukutset või muud menetlust algatavat dokumenti kätte õigel ajal ja
nõuetekohasel viisil, välja arvatud juhul, kui tal oli mõistlik võimalus kohtulahend vaidlustada ja ta
seda ettenähtud tähtaja jooksul ei teinud. Seega on TsMS § 620 lõike 1 punkti 2 alusel
põhimõtteliselt võimalik keelduda nö tagaseljaotsuste tunnustamisest ja täidetavaks
tunnistamisest, mille puhul ei olnud kostjal võimalik end menetluses kaitsta.
Ameerika Ühendriigid tunnustavad ja täidavad välisriikide kohtulahendeid reeglina143 lähtudes nö
vastastikususe põhimõttest välislepingute alusel. Eesti ei ole Ameerika Ühendriikidega sõlminud
välislepingut kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste vastastikkuseks tunnustamiseks ja
täidetavaks tunnistamiseks. Eelnevast tulenevalt võib Eesti kohtulahendite maksmapanemine
Ameerika Ühendriikides (Delaware) olla raskendatud, kuivõrd Delaware kohtud hindaksid Eesti
kohtulahendi tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel seda, kas sarnast Delaware
kohtulahendit tunnustataks ja tunnistataks täidetavaks Eestis. Kuidas Delaware kohtud seda
täpselt teeksid, ei ole aga võimalik ennustada. Juhul, kui Eesti kohtulahend tehakse e-residendi
suhtes, kes elab Delaware’s võib seega tekkida oht, et kohtulahendi võlausaldaja ei saa oma nõuet
sellise e-residendi vastu praktikas maksma panna. Eelnev ei kehti aga siiski nö rahaliste
kohtulahendite suhtes (st millega on mõistetud välja teatud rahasumma), kuna nende suhtes on
Delaware koodeksiga (Delaware Code) kehtestatud erireeglid, mis sisalduvad koodeksi §-s 4803.
Mh saaks nende reeglite kohaselt keelduda Eesti kohtulahendi tunnustamisest Delaware’s, kui
Eesti kohtul ei olnud nö personaalset jurisdiktsiooni (personal jurisdiction) kostja suhtes st kui Eesti
kohus oleks nt lahendanud vaidluse, mis Delawares kehtivate põhimõtete kohaselt ei oleks saanud
Eesti kohtule alluda. Kuna Eestis registreeritud äriühingu loeks Delaware kohtud tulenevalt
Delaware rahvusvahelise eraõiguse reeglitest aga alati Eesti äriühinguks, oleks Eesti kohtul
Delaware õiguse tähenduses siiski ilmselt alati nö personaalne jurisdiktsioon (personal jurisdiction)
142
Nt perekonnaõiguslikes vaidlustes tehtud lahendite tunnustamisele ja täidetavaks tunnistamisele
Eestis võivad kohalduda ka erinevad Haagi konventsioonid, millega Ameerika Ühendriigid võivad olla
liitunud. E-residentide poolt Eesti äriühingute asutamist need konventsioonid aga kuidagi ei puuduta.
Huvi korral vt siiski lähemalt Eesti suhtes kehtivaid Haagi konventsioone ja nende liikmesriike Haagi
Konverentsi koduleheküljelt: www.hcch.net (21.05.2015).
143
Erinevates osariikides võib siiski kehtida erinev regulatsioon, mh ei pruugi kõik osariigid lähtuda
kohtulahendite tunnustamisel nö vastastikkuse põhimõttest. Vt selle kohta lähemalt: S. C. Symeonides.
American Private International Law. Kluwer Law International 2008, lk 336.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 63
Eesti äriühingu suhtes ning seda olenemata sellest, kas seadusandja otsustab Eesti äriühingu
kohustusliku Eesti asukohanõude kaotada või mitte.
6.3.4. Ukraina kohtulahendid Eestis ja Eesti kohtulahendid Ukrainas
Ukrainas tehtud kohtulahendite tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine Eestis toimub Eesti-
Ukraina õigusabilepingu alusel. Eesti-Ukraina õigusabileping räägib seejuures tunnustamise kõrval
küll kohtulahendite “täitmiseks loa andmisest”,144 kuid sellise loa andmise näol on olemuslikult
tegemist kohtulahendi täidetavaks tunnistamise määruse tegemisega.
Eesti-Ukraina õigusabilepingust tulenevad alused välisriigi kohtulahendi tunnustamisest või
täidetavaks tunnistamisest keeldumiseks on loetletud õigusabilepingu artiklis 43, mida täiendab
artikkel 18. Kuivõrd tegemist on välislepinguga, mis omab PS §-st 123 145 tulenevalt prioriteeti
riigisiseste seaduste ees, ei saa Eesti-Ukraina õigusabilepingus olevaid välisriigi kohtulahendite
tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest keeldumise aluseid nö korrigeerida või täiendada
TsMS §-s 620 sisalduvate välisriigi kohtulahendite tunnustamisest või täidetavaks tunnistamisest
keeldumise alustega. Küsimustes, mida Eesti-Ukraina õigusabileping ei reguleeri (nt kaebeõigus,
menetlustähtajad) tuleb Ukraina kohtulahendite Eestis tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel
siiski lähtuda just TsMS regulatsioonist.
Eesti-Ukraina õigusabilepingu artikli 43 punktist 1 tulenevalt võib Eesti kohus Ukrainast pärit
kohtulahendi tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest keelduda juhul, kui taotluse algatanud
isik või kostja asjas ei võtnud protsessist osa seetõttu, et talle või tema volinikule ei toimetatud
õigeaegselt ja nõuetekohaselt kätte kohtukutset. Seega sisaldub Eesti-Ukraina õigusabilepingus
alus keeldumaks Ukraina kohtute poolt tehtud nö tagaseljaotsuste tunnustamisest või täidetavaks
tunnistamisest, kui selliste otsuste tegemisele eelnevalt toimetati menetlusdokument kostjale
kätte avalikult st talle ei toimetatud faktiliselt kätte kohtukutset. Küll aga ei saa kostja sellele
alusele Eesti kohtumenetluses ilmselt tugineda siis, kui tal oli võimalik tagaseljaotsus Ukrainas
vaidlustada ja ta seda ei teinud.146
Ukraina kohtulahendi Eestis tunnustamisest või täidetavaks tunnistamisest keeldumise aluseks on
Eesti-Ukraina õigusabilepingu artikli 43 punktist 2 tulenevalt veel ka asjaolu, et Eestis on samas
õigusvaidluses samade poolte vahel juba varem langetatud jõustunud otsus või on Eesti kohus
juba algatanud menetluse samas asjas, ning artikli 43 punktist 3 tulenevalt asjaolu, et vastavalt
Eesti-Ukraina õigusabilepingu sätetele, neil juhtudel aga, mida ei ole Eesti-Ukraina
õigusabilepinguga ette nähtud, Eesti seadusandluse kohaselt kuulub asi Eesti kohtute
144
Vt nt Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 41 ja 43.
145
PS § 123 järgi juhul, kui Eesti seadused on vastuolus Riigikogu ratifitseeritud välislepingutega,
kohaldatakse välislepingu sätteid. PS § 123 kohta lähemalt vt Eesti Vabariigi põhiseadus.
Kommenteeritud väljaanne. Ü. Madise jt (toim.). Kolmas, täiendatud väljaanne. Juura 2012, § 123, lk 2–
14.
146
Vähemasti on Riigikohus sellisele järeldusele jõudnud Eesti-Ukraina õigusabilepinguga sarnaneva
Eesti-Vene õigusabilepingut analüüsides, vt: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.01.2011.a. määrus nr 3-2-
1-141-10, p 12. Eesti-Vene õigusabileping vt: Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja
õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades. – RT II 1993, 16, 27
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 64
ainupädevusse. Kuivõrd Eesti-Ukraina õigusabileping reguleerib üldiselt kõiki tsiviil- ja
kaubandusasju, saab Eesti kohus keelduda viimasel alusel Ukraina kohtulahendit Eestis
tunnustamast või täidetavaks tunnistamisest vaid juhul, kui rikutud on Eesti-Ukraina
õigusabilepingus sisalduvaid erandliku kohtualluvuse sätteid. Selliseid sätteid ühinguõiguslike
vaidluste jaoks Eesti-Ukraina õigusabileping ette ei näe. Ühinguõiguslike vaidluste puhul kehtib
kohtualluvuse määramisel Eesti-Ukraina õigusabilepingu artiklis 21 lõikes 1 sisalduv (üldise)
kohtualluvuse ning sama sätte lõikes 2 sisalduv kohtualluvuse kokkulepetega tegelev regulatsioon.
Üks alus keeldumaks Ukraina kohtulahendi tunnustamisest või täidetavaks tunnistamisest Eestis
on Eesti-Ukraina õigusabilepingusse nö veel sisse peidetud. Nimelt ei anta Eesti-Ukraina
õigusabilepingu artikli 18 kohaselt õigusabi (mis hõlmab lepingu artikli 3 kohaselt mh
kohtulahendite tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist) juhul, kui selle andmine võib tuua kahju
järelpärimise saanud lepingupoole suveräänsusele või julgeolekule või kui see on vastuolus tema
seadusandluse põhiprintsiipidega. Tegemist on lihtsustatult öeldes TsMS § 620 lõike 1 punktis 1
sisalduvale avaliku korra klauslile sarnaneva kohtulahendite tunnustamisest ja täidetavaks
tunnistamisest keeldumise alusega. Ilmselt ei kuulu Eesti-Ukraina õigusabilepingu artikkel 18
kohaldamisele põhjusel, et kostjale ei toimetatud menetlust algatatud otsust kätte või põhjusel,
et tema suhtes tehti tagaseljaotsus, kuivõrd sarnaste küsimustega tegeleb juba niigi Eesti-Ukraina
õigusabilepingu artikkel 43 punkt 1.
Eesti kohtulahendite tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine Ukrainas toimub Eesti-Ukraina
õigusabilepingu alusel, mh kehtivad seejuures samad põhimõtted keeldumaks välisriigi (st Eesti
Vabariigi) kohtulahendite tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest Ukrainas, mis kehtivad
juhul, kui õigusabilepingut kohaldaksid Eesti kohtud. Näiteks saavad Ukraina kohtud Eesti-Ukraina
õigusabilepingu artikkel 43 punktist 1 tulenevalt keelduda Eesti kohtulahendi tunnustamisest või
täidetavaks tunnistamisest juhul, kui kostjale ei toimetatud õigeaegselt ja nõuetekohaselt kätte
menetlust algatavat dokumenti. Seega tuleks hilisemate vaidluste vältimiseks ja võlausaldajate
efektiivse õiguskaitse saavutamiseks Eesti kohtumenetluses Ukraina kostjate147 puhul tagada, et
sellistele isikutele toimetatakse ka faktiliselt Eesti-Ukraina õigusabilepingu tähenduses nö
menetlust algatavad dokumendid (st ilmselt hagi ja kohtukutse) kätte.
6.3.5. Malaisia kohtulahendid Eestis ja Eesti kohtulahendid Malaisias
Malaisia kohtute poolt ühinguõiguslikes, lepinguõiguslikes ja lepinguvälistes vaidlustes tehtud
kohtulahendite tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine Eestis toimub samas korras, nagu
Ameerika Ühendriikide (sh Delaware) kohtulahendite tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine
Eestis (vt selle kohta käesoleva analüüsi alapeatükki 6.3.3).
Sarnaselt Ameerika Ühendriikidele lähtub ka Malaisia välisriigi kohtulahendite tunnustamisel ja
täidetavaks tunnistamisel nö vastastikkuse põhimõttest. Välisriigi (nt Eesti) kohtulahendit
tunnustatakse ja täidetakse Malaisias nn kohtulahendite vastastikkuse täitmise seaduse
147
St isikute puhul, kelle suhtes eelduslikult võidakse soovida hiljem kohtulahendit Ukrainas täita.
Sellisteks isikuteks võivad olla nt Ukraina kodanikud, Ukrainas elu- ja asukohta omavad isikud ja
Ukrainas vara omavad isikud.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 65
(Reciprocal Enforcement of Judgments Act) 148 alusel. Välisriigi kohtulahendit tunnustatakse ja
täidetakse Malaisias tingimusel, et kohtulahend on eelnevalt Malaisias registreeritud. Selline
registreerimine on aga võimalik vaid teatud riikidest pärit kohtulahendite puhul. Sellised riigid
peavad olema kantud Malaisia kohtulahendite vastastikkuse täitmise seaduse lõpus olevasse
Lisasse 1 (näiteks on sellisteks riikideks Suurbritannia Ühendkuningriik, Uus-Meremaa, Singapur
ning India). Eestit viidatud nimekirjas ei ole, mistõttu Eesti kohtulahendeid Malaisias ka ei
tunnustata ega täideta. Juhul, kui Eesti kohtulahend tehakse e-residendi suhtes, kes elab Eestis,
tekib seega oht, et kohtulahendi võlausaldaja ei saa oma nõuet Malaisias elava e-residendi vastu
praktikas hiljem maksma panna.
6.3.6. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest
Soome, Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide, Malaisia ja Ukraina kohtulahendite tunnustamine
ja täidetavaks tunnistamine Eestis toimub Eesti välislepingutes (eelkõige õigusabilepingutes), EL
määrustes (eelkõige nn Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruses) ning TsMS-s sätestatud korras.
Eesti kohtulahendite tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel Soomes, Suurbritannias ja
Ukrainas lähtutakse väga üldistatult öeldes samasugustest põhimõtetest, millest lähtuvad nende
riikide kohtulahendite tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel Eesti kohtud. Lisaks teistest
Euroopa Liidu liikmesriigist pärit kohtulahenditele tunnustatakse Eestis ka Ameerika Ühendriikide
(Delaware) ja Malaisia kohtulahendeid. Delaware tunnustab omakorda osasid Eesti
kohtulahendeid, küll aga ei tunnusta Eesti kohtulahendeid Malaisia.
Käesoleva analüüsi alapunktis 1.1. kavandatud muudatus kaotada Eesti äriühingute kohustuslik
Eesti asukohanõue ei tekita mingeid erilisi riske seoses kohtulahendite tunnustamise ja
täidetavaks tunnistamise regulatsiooniga. Võimalus, et mingi välisriik jätab Eesti kohtulahendi
tunnustamata või täidetavaks tunnistamata, sõltub pigem sellest, kas Eesti kohtumenetluses
toimetati kohtumenetluse osalistele kätte menetlusdokumendid, mitte sellest, kas
menetlusosaliseks olev Eestis registreeritud äriühing omab Eestis õiguslikus mõttes asukohta.
6.4. Tõendite kogumise regulatsioon
Tulenevalt justiitsministeeriumi koostatud lähteülesandest analüüsitakse käesolevas analüüsis ka
seda, mil määral mõjutab analüüsi alapeatükis 1.1. kirjeldatud muudatus kaotada Eesti äriühingute
kohustuslik Eesti asukohanõue Eestis kehtivat tõendite kogumise regulatsiooni.
148
Act 99 Reciprocal Enforcement of Judgements Act 1958. Inglise keeles kättesaadav:
http://www.agc.gov.my/Akta/Vol.%202/Act%2099.pdf (21.05.2015).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 66
6.4.1. Tõendite kogumine välisriigis ja tõendite kogumiseks rahvusvahelise ametiabi
osutamine välisriikide asutustele
Välisriikidest tõendite kogumisel ja välisriikidele tõendite kogumiseks abi andmisel peaksid Eesti
kohtud lähtuma (nt Soome ja Suurbritannia puhul) EL tõendite kogumise määrusest, 149 (nt
Ameerika Ühendriikide sh Delaware puhul) Haagi 1970 tõendite kogumise konventsioonist,150Eesti
õigusabilepingutest (nt Eesti-Ukraina õigusabilepingust Ukraina puhul) ning juhul, kui eelnevalt
viidatud instrumentide kohaldamise eeldused ei ole täidetud, TsMS üldregulatsioonist, mille § 241
lõige 5 näeb mh ette võimaluse kasutada tõendite kogumisel Eesti Vabariiki välisriigis esindava
saadiku või pädeva konsulaarametniku (nt Malaisias Eesti Vabariiki esindava aukonsuli151) abi.
Vaidlust ei ole ilmselt selle üle, et tänu Eestis registreeritud äriühingu kohustusliku Eesti
asukohanõude kaotamisele võib äriühingu registreerimine muutuda atraktiivsemaks isikute jaoks,
kes ei plaani Eestis faktiliselt äriühingu juhtimisega tegeleda. Eesti äriühingu, sh Eesti äriühingu
juhatuse Eesti asukohanõude kaotamine suurendab seega võimalust, et Eesti kohtusse jõuavad
vaidlused, milles kostjaks on isik, kellel ei ole faktilist sidet Eestiga. Eelnevast tulenevalt võib
suurema tõenäosusega tekkida vajadus koguda tõendeid välisriigis ning vastata välisriigist tulnud
abipalvetele tõendite kogumiseks. Seega toob Eesti äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude
kaotamine kaasa eelkõige kohtute (kuid ka Justiitsministeeriumi kui tõendite kogumise määruse
ja Haagi 1970 tõendite kogumise konventsiooni kohase keskasutuse) töökoormuse kasvu ning
välisriikides asuvate Eesti Vabariiki esindavate pädevate konsulaarametnike ning saadikute
töökoormise kasvu. Sellise riski suurust ei ole võimalik prognoosida, kuna ei ole veel üheselt selge,
kui suur huvi nö faktiliselt välisriigist juhitavate, kuid Eestis registreeritud äriühingute vastu e-
residentsuse projekti elluviimise käigus tekib. Eelnevat riski ei tohiks siiski üle tähtsustada, kuna
tsiviilvaidlused muutuvad ajapikku ka ilma e-residentsuse projektida üha rahvusvahelisemaks,
mistõttu võib eeldada, et kohtute ja muude ametiasutuste töökoormus tänu vajadusele välisriigis
tõendeid koguda nagunii kasvab.
6.4.2. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest
Tõendite rahvusvahelist kogumist Eestis reguleerivad Eesti välislepingud, Euroopa tõendite
kogumise määrus ning TsMS. Analüüsi alapeatükis 1.1. kirjeldatud muudatus kaotada Eesti
äriühingute kohustuslik Eesti asukohanõue ei mõjuta Eestis kehtivaid tõendite kogumise reegleid
st ei tekita mingeid vahetuid riske seoses tõendite kogumise regulatsiooniga. Küll aga võib juhul,
kui e-residentsuse projekt osutub edukaks, suureneda Eesti kohtute ja muude ametiasutuste
töökoormus seoses vajadusega välisriikides tõendeid koguda või vastata välisriikidest saabunud
tõendite kogumise abipalvetele.
149
Nõukogu määrus (EÜ) nr 1206/2001, 28. mai 2001, liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta
tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades. - EÜT L 174, 27.06.2001, lk 1-24.
150
Tsiviil- ja kaubandusasjades välisriigis tõendite kogumise konventsioon. - RT II 1996, 1, 2.
151
Andmed Eesti Vabariigi aukonsuli kohta Kuala Lumpuris on leitavad Välisministeeriumi vastaval
võrgulehel: http://vm.ee/et/riigid/malaisia?display=estonian_honorary_consuls (21.05.2015).
Aukonsuli ülesannete kohta vt konsulaarseaduse (KonS) § 18: RT I 2009, 29, 175; RT I, 29.06.2014, 109.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 67
6.5. Menetlusabi andmise regulatsioon
Järgnevalt analüüsitakse, kas Eesti äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamine
kehtivast õigusest suurendab Eesti riigi kohustust tagada menetlusosalistele menetlusabi
andmine. Selleks analüüsitakse Eestis registrisse kantud juriidilise isikuga seotud Eesti e-
residentidest füüsiliste isikutele (osanikud, aktsionärid, võlausaldajad) menetlusabi andmist ning
seejärel Eestis registrisse kantud, kuid Eesti e-residendi poolt asutatud äriühingule endale
menetlusabi andmist.
6.5.1. Menetlusabi andmine Eestis registreeritud äriühinguga seotud Eesti e-
residentidest füüsilistele isikutele
Juhul, kui Eesti seadusandja otsustab kaotada äriühingu kohustusliku Eesti asukohanõude ning kui
selline seadusemuudatus toob kaasa Eestis äriühingu registreerimise nö atraktiivsuse kasvu
välisriigist pärit isikute seas, kasvab ka tõenäosus, et välisriigist pärit e-residendid osalevad Eestis
toimuvates kohtuvaidlustes. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab Eesti riik seejuures tagama
teatud välisriikides elavatele või teatud välisriikide kodanikele menetlusabi andmise. Nimelt
antakse tulenevalt TsMS § 182 lõike 1 esimesest lausest menetlusabi füüsilisest isikust
menetlusosalisele, kelle elukoht on menetlusabi andmise avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis
või mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis (nt Soomes või Suurbritannias) või kes on Eesti
Vabariigi või mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi (nt Soome või Suurbritannia) kodanik. Muule
füüsilisest isikust menetlusosalisele antakse sama sätte kolmanda lause kohaselt menetlusabi
üksnes juhul, kui see tuleneb välislepingust (nt Ukraina ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud
õigusabilepingust152 või nt Haagi 1980 kohtumenetluse lihtsustamise konventsioonist153). Kõikide
välisriikidega Eesti vastavat välislepingut sõlminud ei ole, näiteks Ameerika Ühendriikide ja Eesti
Vabariigi ning Malaisia ja Eesti Vabariigi vahel selliseid lepinguid ei kehti. Menetlusabi antakse
isikutele, kes langevad TsMS § 182 lõikes 1 viidatud isikutegrupi hulka, samadel tingimustel ja
korras nagu Eestis elavatele Eesti kodanikelegi.
6.5.2. Menetlusabi andmine välisriigis elava või asuva Eesti e-residendi poolt
asutatud ja Eestis registreeritud äriühingule
Kuivõrd Eesti e-residentide poolt asutatud ja Eestis registreeritud äriühinguid loetakse tulenevalt
REÕS § 14 lõikest 1 Eesti äriühinguteks,154 antakse neile menetlusabi samadel tingimustel ja korras,
nagu nö ka faktiliselt Eestis juhitavatele äriühingutelegi. 155 Seega ei too käesoleva analüüsi
alapeatükis 1.1 kirjeldatud seadusemuudatus iseenesest kaasa mingeid vahetuid õiguslikke riske
152
Kohustus anda Ukraina kodanikele menetlusabi on tuletatav Eesti-Ukraina õigusabilepingu art-st 16,
mille järgi osutatakse lepingupoolte seadusandlusega ettenähtud juhtudel ühe lepingupoole
kodanikele kohtutes ja muudes asutustes tasuta õigusabi ja tagatakse tasuta kohtumenetlus samadel
alustel ja samade eelistega nagu selle lepingupoole kodanikelegi.
153
Rahvusvahelise kohtumenetluse lihtsustamise konventsioon. RT II 1996, 1, 3.
154
Vt selle kohta lähemalt käesoleva analüüsi alapeatükki 5.1.1.
155
Juriidilisele isikule ja pankrotivõlgnikule menetlusabi andmise piirangute kohta vt TsMS § 183.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
6. Tsiviilkohtumenetluse regulatsioon 68
seoses mentelusabi andmise regulatsiooniga. Siiski tasub märkida, et piiriülese elemendiga
vaidluste kasvuga seoses, mida nö e-residentsuse sisseviimine endaga eelduslikult kaasa toob, võib
täiendavalt prognoosida, et kasvab ka kohtute töökoormus menetlusabi taotluste lahendamisel
menetlusabi andmiseks muus Euroopa Liidu liikmesriigis (TsMS § 192) ning menetlusabi andmise
taotluste vahendamisel teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele (TsMS § 193). Seda näiteks juhul, kui
Eesti e-resident on pärit teisest Euroopa Liidu liikmesriigist ning tema poolt asutatud Eesti
äriühinguga seotud isik soovib sellist e-residenti viimase elukohariigis hageda. Sellist kasvu ei
tohiks jällegi üle tähtsustada, kuna tsiviilvaidluste rahvusvahelisemaks muutumise tingimustes
võib sellist kasvu ennustada ka ilma e-residentsuse sisseviimiseta Eesti õiguskorda.
6.5.3. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest
Käesoleva analüüsi alapeatükis 1.1 kirjeldatud muudatus, millega soovitakse kaotada Eesti
äriühingute kohustuslik Eesti asukohanõue, ei too iseenesest kaasa mingeid täiendavaid vahetuid
õiguslikke riske seoses Eestis kehtiva mentelusabi andmise regulatsiooniga. Küll aga võib juhul, kui
e-residentsuse projekt osutub edukaks, suureneda vajadus anda välisriigis elavatele isikutele
menetlusabi ning Eesti kohtute ja ametiasutuste töökoormus vastavate taotluste menetlemisel
ning vahendamisel.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
7. Täitemenetluse regulatsioon 69
7. TÄITEMENETLUSE REGULATSIOON
Uuringu lähteülesande kohaselt tuleb analüüsida, kas ja kuidas on võimalik võlgniku elukohariigis
ja vara asukohariigis viia läbi täitemenetlust juhul, kui isikul puudub (või ei ole teada) tema
päritoluriigi isikukood ning äriregistrisse on kantud üksnes võlgniku välismaine aadress ja e-posti
aadress. Analüüsida tuleb, kas ja kuidas on võimalik isik täitemenetluse läbiviimiseks
identifitseerida, kas ja kuidas saavad Eesti võlausaldajate huvid kahjustada seetõttu, et olenemata
kohtulahendi olemasolust, ei ole võimalik Eestis täitemenetlust läbi viia ning kas käesoleva
analüüsi alapeatükis 1.1. kirjeldatud muudatus kaotada Eesti äriühingute kohustuslik Eesti
asukohanõue võib oluliselt suurendada Eesti täiturite töökoormust. Järgnevalt antakse vastused
neile küsimustele. Selleks kirjeldatakse kõigepealt Eesti täitemenetluse regulatsiooni st
situatsiooni situatsioonides, kus täitemenetlus viiakse läbi Eestis, kuid võlgnik elab/asub välisriigis,
ning seejärel selgitatakse, kuidas saab täitemenetlust läbi viia Eestis kui võlgniku elukohariigis.
Tulles vastu justiitsministeeriumi täiendavale soovile, antakse analüüsis ka üldine ülevaade
täitemenetluse läbiviimisest lähteülesandes viidatud riikides (st Soomes, Suurbritannias, Ukrainas,
Ameerika Ühendriikides (Delaware) ning Malaisias). Seejuures arvestatakse probleemidega, mis
võivad tekkida, kui neis riikides soovitakse täita Eesti kohtulahendit, kuid varasemas Eesti
kohtumenetluses on e-resident identifitseeritud muul viisil, kui tema päritoluriigi isikukoodi kaudu.
7.1. Täitemenetlus Eestis kui võlgniku vara asukohariigis
Kehtiva täitemenetluse seadustiku156 (TMS) § 4 lõike 1 kohaselt pöörab võlgniku varale sissenõude
see Eesti kohtutäitur, kelle valdkonna eest vastutava ministri määrusega määratud tööpiirkonnas
on võlgniku elu- või asukoht või kelle tööpiirkonnas asub võlgniku vara, kui TMS-st ei tulene
teisiti. 157 Seega on võimalik, et Eesti täituri poole pöördutakse täitemenetluse läbiviimiseks
võlgnike suhtes, kes ei ela Eestis, kuid kellel on vara Eestis. Näiteks võib selline võlgnik olla Eesti e-
resident, kes on Eestis registreeritud äriühingu osanik, aktsionär või juhatuse liige. Arvestades
käesoleva analüüsi alapeatükis 1.1. toodud ettepanekut, võib Eesti kohtutäituril tulevikus olla
vajalik viia täitemenetlust läbi ka Eestis registreeritud äriühingu suhtes, millel puudub Eesti õiguse
tähenduses Eesti asukoht, kuid millel on Eestis vara.
Täitemenetluse läbiviimine TMS § 4 lõike 1 alusel välisriigis elava või asuva isiku suhtes, tuginedes
asjaolule, et sellise võlgniku vara asub Eestis, on täiturite jaoks problemaatiline kahel põhjusel.
Esiteks võib olla keerulisem selliseid võlgnikke identifitseerida, teiseks võib olla keerulisem
sellistele isikutele dokumente kätte toimetada.
Võlgnike identifitseerimine - mis puutub Eesti e-residentide poolt asutatud Eesti äriühingute,
millel puudub Eesti asukoht, identifitseerimist, siis ei tohiks see täiturite jaoks probleeme
valmistada, kuivõrd Eestis registrisse kandmisel kantakse registrisse (sh e-residendi poolt
asutatud) äriühingu ärinimi (ÄS § 7) ja kordumatu registrikood (ÄS § 42). Seda regulatsiooni
ei ole põhjust muuta ka juhul, kui seadusandja otsustab kaotada äriühingute kohustusliku
Eesti asukohanõude. Problemaatilisem võib täituri jaoks olla aga identifitseerida välisriigis
156
RT I 2005, 27, 198; RT I , 05.03.2015, 2.
157
Erandid sellest põhimõttest kehtestavad TMS § 4 lõiked 2 ja 3.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
7. Täitemenetluse regulatsioon 70
elavaid või asuvaid võlgnikke, kes on Eestisse kantud äriühinguga seotud isikuteks. Siinjuures
aitab riske maandada TMS § 23 lõike 2 punktis 2 sisalduv regulatsioon, mille järgi esitatakse
täitmisavalduses kohtutäiturile kirjalikult sissenõudja poolt mh võlgniku isikukood või
sünniaeg. Kuivõrd ka kehtiva regulatsiooni kohaselt on võimalik, et täitemenetlus viiakse läbi
võlgniku suhtes, kes Eestis ei ela või kes Eesti isikukoodi ei oma, ei too e-residentsuse projekti
elluviimine ses osas võrreldes kehtiva resolutsiooniga kaasa mingeid muudatusi.
Võlgnikele dokumentide kättetoimetamine – Eesti kohtutäiturite jaoks võib tekitada
probleeme ka välisriigis asuvatele isikutele täitemenetluse käigus dokumentide 158
kättetoimetamine. Näiteks peab täitur TMS § 24 kohaselt toimetama võlgnikule kätte
täitmisteate. Täitur saab võlgniku elu- või asukoha aadressi, kuhu tuleks täitmisteade kätte
toimetada, teada sissenõudja avaldusest (milles tuleb TMS § 23 lõike 2 punkti 2 kohaselt
märkida mh võlgniku nimi, isikukood (või sünniaeg), elukoht ja sidevahendite numbrid,
juriidilise isiku puhul registrikood, selle puudumise korral viide juriidilise isiku õiguslikule
alusele, asukoht ja sidevahendite numbrid). Juhul, kui sissenõudja ei tea Eestis registreeritud
juriidilise isikuga seotud füüsilisest isikust võlgniku elukohta välisriigis, on sellisele isikule
dokumentide saatmine problemaatiline, kuna Eesti täituri käsutuses ei ole efektiivset
mehhanismi, kuidas sellise välisriigis asuva isiku elu- või asukohta kindlaks teha. Samas on
TMS § 24 lõike 5 kohaselt täituril õigus toimetada täitmisteade võlgnikule kätte Ametlike
Teadaannete vahendusel.159 Seega ei pea võlausaldaja jääma õiguskaitseta pelgalt seetõttu,
et ta ei tea välisriigis asuva või elava võlgniku täpset aadressi. Riski, et täitur keeldub
täitemenetlust alustamast põhjusel, et ta ei tea, kuhu välisriigis elavale võlgnikule
täitmisteadet kätte toimetada, ning riski, et isikud ei oleks teadlikud nende suhtes Eestis
alustatud täitemenetlusest, aitaks maandada see, kui Eestis registreeritud äriühingu juhatuse
liikmed (ja võimalusel ka osanikud/aktsionärid) peaksid registreerimisel teatama
registripidajale oma välisriigis asuva elu- või asukoha, millel nad kohustuvad nt posti vastu
võtma, või sidekanali aadressi, millel nad kohustuvad täituri teateid vastu võtma. Selles osas
võiks juhul, kui seadusandja otsustab kaotada ära Eesti äriühingute kohustusliku
asukohanõude, täiendada ÄS § 62 lõiget 7, mis näeb ette loetelu isikutest, kes peavad esitama
registripidajale oma aadressi ja elektronposti aadressi. Siinjuures võiks üheks lahenduseks
olla riigipoolse avaliku platvormi loomine, mille kaudu on Eesti täituritel õigus välisriigis
asuvatele ning Eestis registreeritud äriühingutele, nende juhatuse liikmetele ning
osanikele/aktsionäridele elektrooniliselt teateid kätte toimetada. Eelnev ei mõjuta mõistagi
kuidagi ÄS § 631 kohaldamist st täituri võimalust toimetada Eesti äriühingule dokumente
kätte selles sättes viidatud aadressil.
Lisaks täitemenetluse käigus välisriigis asuvate võlgnikega tegelemisele võib Eesti kohtutäiturite
jaoks välisriigis asuvate isikutega suhtlemine olla vajalik ka juhul, kui täitur peab välisriigis asuvale
isikule kätte toimetama tahteavaldusi. Nimelt võib TsÜS § 69 lõike 5 kohaselt teisele isikule
tahteavalduse teha ka kohtutäituri vahendusel TMS-s sätestatud korras, sellist tahteavalduste
tegemist ja kohtutäituri ülesandeid selliste tahteavalduste kättetoimetamisel reguleerib TMS § 6
osa.
158
Vt lähemalt TMS § 10 lõiget 1, mis näeb ette loetelu dokumentidest, mille täitur peab täitemenetluse
käigus võlgnikule kätte toimetama.
159
Ka muude dokumentide puhul saab tulenevalt TMS § 10 lõikest 2 kasutada vajadusel Ametlikes
Teadaannetes avaldamist.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
7. Täitemenetluse regulatsioon 71
Juhul, kui kaotatakse ära Eesti äriühingute kohustuslik Eesti asukohanõue, suureneb tõenäosus, et
Eesti äriühingute osanikeks/aktsionärideks saavad isikud, kes ei oma Eestis elu- või asukohta.
Seega võib e-residentsuse projekti elluviimine teoreetiliselt suurendada Eesti täiturite
töökoormust täitemenetluse läbiviimisel välisriigis asuvate isikute suhtes või välisriigis asuvatele
isikutele tahteavalduste kättetoimetamisel. Mil määral täiturite töökoormus tänu kavandatavatele
muudatustele suureneda võib, ei ole selge, kuivõrd ei ole selge, kui suur huvi on e-residentidel
asutada Eesti äriühinguid, mida faktiliselt Eestist ei juhita. Mingeid muudatusi isikute
identifitseerimises või neile dokumentide kättetoimetamises käesoleva analüüsi alapeatükis 1.1.
kirjeldatud muudatus võrreldes kehtiva regulatsiooniga kaasa ei tooks, kuivõrd ka kehtiva
regulatsiooni kohaselt peavad täiturid vajadusel täitemenetlust viima läbi isiku suhtes, kellel
puudub Eestis elu- või asukoht.
7.2. Täitemenetlus välisriigis kui võlgniku elu- ja asukohariigis
TMS § 4 lõike 4 esimese lause kohaselt teeb Eesti täitur täitetoiminguid üksnes Eesti Vabariigi
territooriumil. Seega peab võlausaldaja juhul, kui ta soovib täitemenetlust läbi viia võlgniku elu-
või asukohariigis, mis ei ole Eesti, pöörduma vastava sooviga välisriigi täiteametniku poole, kes
kasutab isiku tuvastamiseks ja tema elu- ja asukoha kindakstegemiseks vastavas välisriigis
olemasolevaid võimalusi.
Käesoleva analüüsi punktis 1.1 kirjeldatud äriühingu Eesti asukoha nõude kaotamine ei mõjutaks
kuidagi TMS § 4 lõike 4 regulatsiooni kohaldamist. (Juriidilisest isikust) võlgniku Eesti asukoht on
TMS § 4 lõike 1 kohaselt küll üheks nö ühendavaks seoseks Eesti kohtutäiturite omavahelise
tööjaotuse kindlakstegemiseks, kuid olulisem võlgniku Eesti asukohast on see, et võlgnikul oleks
Eestis vara. Vastasel juhul ei ole täitemenetlust Eestis nagunii võimalik läbi viia. Seega võib
juriidiliste isikute Eesti kohustusliku asukohanõude kaotamine küll raskendada juriidiliste isikute
kui võlgnike täitemenetluseks pädeva Eesti kohtutäituri kindlaksmääramist, kuid arvestades TMS
§ 4 lõikes 1 sisalduvat regulatsiooni, mille järgi saab võlgniku varale sissenõude pöörata ka
kohtutäitur, kelle tööpiirkonnas asub võlgniku vara, ei ole äriühingute Eesti asukoha nõude
säilitamine kohtutäiturite riigisisese pädevuse kindlaksmääramise hõlbustamiseks iseenesest
oluline.
Juhul, kui Eesti kohtumenetluses osalevad Eesti e-residendid, kes elavad välisriigis, tuleb nad Eesti
kohtumenetluses identifitseerida, mh peab Eesti kohus kohtulahendis tulenevalt TsMS § 442 lõike
1 punktist 6 märkima selliste isikute nimed ja isikukoodid, kusjuures ei ole selge, kas märkida tuleks
isiku välisriigi isikukood või Eesti e-residendi isikukood. Ilmselt oleks soovitatav, et kohtulahendisse
märgitaks mõlemad, tagamaks seda, et Eesti kohtulahendit oleks hiljem võimalik täita nii Eestis kui
ka e-residendi elukohariigis. Välisriigis elava Eesti e-residendi identifitseerimine Eesti
kohtumenetluses üksnes Eesti isikukoodi kaudu on problemaatiline, kuna võib raskendada
välisriigi täituril sellise isiku isikusamasuse kontrollimist. Kui võlgnik on Eesti registripidajale
avaldanud oma elu- või asukoha aadressi, saab võlausaldaja seda teavet mõistagi välisriigi
täiteametnikuga jagada, kuid selleks, et tagada, et välisriigi täitevametnik suudaks Eesti
kohtulahendi võlgniku isikusamasust kontrollida, tuleks Eesti kohtulahendisse märkida välisriigis
asuva võlgniku välisriigi isikukood (või alternatiivselt sellise isiku sünniaeg). Järgnevalt selgitatakse
justiitsministeeriumi soovile vastu tulles üldistatult seda, kuidas toimub täitemenetlus
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
7. Täitemenetluse regulatsioon 72
lähteanalüüsis viidatud riikides ning millist rolli võib seejuures märkida see, kui Eesti kohtulahendis
on Eesti e-residendi puhul ära toodud vaid tema Eesti isikukood.
7.2.1. Täitemenetlus Soomes
Soome täitemenetluse regulatsioon sisaldub Soome täitemenetluse seaduses (Ulosottokaari).160
Täitemenetlust Soomes viivad läbi Soome nn täitevametnikud, kelle nimekiri on leitav Soome
vastavalt ametlikult võrgulehelt.161 Õige täitevametniku valimisel on võlausaldaja jaoks määravaks
eelkõige võlgniku vara asukoht Soomes. Täiteavalduse võib Soome täiteametnikule esitada kas
isiklikult, posti teel või elektrooniliselt, seejuures tuleb täiteavaldusele lisada Soome kohtulahend,
millega Eesti kohtulahend tunnistati Soomes täidetavaks, va kui selline kohtulahend on Soome
kohtulahendite registris elektrooniliselt avaldatud või kui Eesti kohtulahendit täidetakse Soomes
ilma selle eelneva täidetavaks tunnistamiseta.162 Ülevaade võimalike riigilõivude kohta, mida tuleb
Soomes läbiviidavas täitemenetluses tasuda, on avaldatud Soome täitevameti üldisel kodulehel.163
Nagu nähtub Soome täitemenetluse seaduse § 2 lõikest 3, tuleb Soome täiteametnikule esitada
mh võlgniku nimi ja (kui see on avaldajale teada) võlgniku personaalne isikukood või ettevõtte
registreerimise kood, aadress ja telefoninumber. Seega oleks Soome regulatsiooni arvestades
võlausaldajate huve arvestades soovituslik, et Soomes elavate e-residentide puhul
identifitseeritakse sellised isikud Eesti kohtumenetluses nende Soome isikukoodi kaudu. Lisaks
tuleb tähele panna, et enamike Eesti kohtulahendite täitmine Soomes toimuks Brüsseli I (uuesti
sõnastatud) määruse alusel. Selle määruse lõppu on lisatud nö Lisa 1, mille kohaselt peab Eesti
kohus Soome täitevametniku jaoks väljastama Eesti kohtulahendi kohta käiva kinnituse, milles
tuleb tulenevalt selle punktist 3.3. mh märkida kohtulahendi võlgniku sünniaeg ja sünnikoht. See
peaks vähendama võimalust, et hilisemas täitemenetluses ei ole Soome täitevametnikul võimalik
võlgnikku identifitseerida.
7.2.2. Täitemenetlus Suurbritannias
Tulenevalt Suurbritannia riigisisestest reeglitest st tsiviilasjades kohtualluvuse ja kohtulahendite
seadusest (Civil Jurisdiction and Judgments Act 1982)164 tuleb välisriigi kohtulahend Suurbritannias
selle täitmiseks Suurbritannia kohtu juures nö registreerida, va kui välisriigi kohtulahend kuulub
160
Ulosottokaari. 15.6.2007/705. Soome keeles kättesaadav:
https://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2007/20070705 (21.05.2015). Inglise keeles kättesaadav:
http://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/2007/en20070705.pdf (21.05.2015).
161
Vt: http://www.oikeus.fi/ulosotto/en/index/yhteystiedot.html (21.05.2015).
162
Nt on Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse alusel võimalik Eesti kohtulahendeid Soomes täita ilma
vajaduseta selliseid kohtulahendid eelnevalt Soomes täidetavaks tunnistada. Kõik Eestis tehtud
kohtulahenditest ei pruugi aga (sõltuvalt nende tegemise ajast või iseloomust) Brüsseli I (uuesti
sõnastatud) määruse kohaldamisalasse kuuluda.
163
Vt: http://www.oikeus.fi/ulosotto/en/index/ulosotto/ulosottomaksut.html (21.05.2015).
164
Vt: http://www.legislation.gov.uk/ukpga/1982/27/contents (21.05.2015).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
7. Täitemenetluse regulatsioon 73
Suurbritannias vahetult täitmisele. 165 Kuna tulenevalt tsiviilasjades kohtualluvuse ja
kohtulahendite seaduse §-st 4(1) on selliseks kohtuks kas nn High Court või Court of Session, täidab
sellise kohtu lahendeid Suurbritannias täitevametnikuna nn High Court Enforcement Officer.
Selliste täitevametnike nimekiri ja kontaktid on leitavad täitevametnike ametlikult võrgulehelt,166
täitevametnike poolt läbiviidavat täitemenetlust reguleerib tribunalide, kohtute ja täitmise seadus
(Tribunals, Courts and Enforcement Act 2007),167 kuid see seadus on küllaltki üldist laadi, mistõttu
lahendatakse täitemenetluse konkreetsemad küsimused (nt millised dokumendid tuleb
täiteametnikule esitada) ilmselt täitmist läbiviiva ametniku poolt kaasuspõhiselt.
Sarnaselt Soomele toimub ka Suurbritannias enamike Eesti kohtulahendite täitmine Brüsseli I
(uuesti sõnastatud) määruse alusel, millest tulenevalt peab Eesti kohus avaldaja taotlusel
väljastama Eesti kohtulahendi kohta nö kinnituse, milles märgitakse mh kohtulahendi võlgniku
sünniaeg ja koht. Eelnevast tulenevalt ei ole Eesti e-residentidest Eesti kohtulahendite võlgnike
hilisem identifitseerimine Suurbritannia täitevametnike poolt ilmselt kuigivõrd problemaatiline.
7.2.3. Täitemenetlus Ameerika Ühendriikides (Delaware)
Delaware täitemenetluse reeglid sisalduvad Delaware koodeksis (Delaware Code) §-des 4901-
5095, kuid need reeglid on üldist laadi ning jätavad mh lahtiseks küsimuse, kuidas võlgnikud
Delaware’s toimuvas täitemenetluses identifitseeritakse. Ilmselt on tegemist seega küsimusega,
mis lahendatakse nö kaasusepõhiselt täitemenetlust läbiviiva isiku poolt.
Võlgnikelt võlgade sissenõudmiseks on võlausaldajal võimalik pöörduda erinevate Delawares
tegutsevate nö võlgade sissenõudmise juristide (debt collection attorneys) poole, kes kliendi soovil
võlgnikult võlgu sisse nõuavad. Tegemist ei ole siiski täitemenetlust läbiviivate ametlike isikutega,
vaid pigem inkassona tegutsevate eraisikutena, kelle kontaktid on internetist küllaltki lihtsasti
leitavad. Riiklikuks täitemenetluseks pädevad isikud Delawares on nö politseiametnikud (Sheriffs).
Igal Delaware nö maakonnal (County) st New Castle’l, 168 Kent’il 169 ja Sussex’il 170 on oma
politseiametniku büroo (Sheriff’s Office). Peamiseks viisiks, kuidas selline ametnik täitemenetluses
tegutseb, on tulenevalt Delaware koodeksi (Delaware Code) §-st 2106 võlgniku vara müük.
165
Nt on Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse alusel võimalik Eesti kohtulahendeid Suurbritannias
täita ilma vajaduseta selliseid kohtulahendid eelnevalt Suurbritannia kohtu juures registreerida st
sisuliselt täidetavaks tunnistada. Kõik Eestis tehtud kohtulahenditest ei pruugi aga (sõltuvalt nende
tegemise ajast või iseloomust) Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse kohaldamisalasse kuuluda.
166
Vt: http://www.hceoa.org.uk/members/authorised-members-directory.html (21.05.2015).
167
Vt: http://www.legislation.gov.uk/ukpga/2007/15/contents (21.05.2015).
168
Vt New Castle Sheriff’s Office: http://www.nccde.org/167/Sheriffs-Office (21.05.2015).
169
Vt Kent’i Sheriff’s Office: http://www.co.kent.de.us/sheriffs-office.aspx (21.05.2015).
170
Vt Sussex’i Sheriffs Office: https://www.sussexcountyde.gov/sheriffs-office (21.05.2015).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
7. Täitemenetluse regulatsioon 74
7.2.4. Täitemenetlus Ukrainas
Ukrainas läbiviidavat täitemenetlust reguleerib Ukraina täitemenetluse seadus (No 606-XIV,
21.04.1999), 171 täitmist viib läbi Ukraina kohtutäitur. Tulenevalt Eesti-Ukraina õigusabilepingu
artiklist 41(1) on Eesti kohtulahendi täitmiseks Ukrainas vaja, et Ukraina kohus oleks sellise lahendi
eelnevalt Ukrainas täidetavaks tunnistamine või (kasutades õigusabilepingus kasutatud
terminoloogiat) loa andnud Eesti kohtulahendi Ukrainas täitmiseks.
Ukraina täitemenetluse seaduse § 18 lõike 1 punkti 3 kohaselt peab täitedokumentidest nähtuma
mh võlgniku nimi, aadress, isikukood (või passi number) või vajadusel sünniaeg. Seega oleks
soovitatav, et Eesti kohtulahendites märgitakse Eesti e-residendi puhul, kes elab Ukrainas, sellise
isiku Ukraina isikukood või alternatiivselt nende sünniaeg, et sellistelt isikutelt oleks võimalik
Ukrainas ilma probleemideta võlgu sisse nõuda.
7.2.5. Täitemenetlus Malaisias
Nagu nähtub käesoleva analüüsi alapeatükist 6.3.5. ei tunnustata ega täideta Malaisias Eesti
kohtulahendeid. Eelnevast tulenevalt ei ole ka võimalik, et Malaisia kohtutäitur peaks tegelema
küsimusega, kuidas identifitseerida Eesti kohtulahendi võlgnikku, kes on Eesti kohtulahendis
identifitseeritud vaid tema Eesti isikukoodi kaudu.
7.3. Vahekokkuvõte ja ülevaade võimalikest riskidest
Käesoleva analüüsi alapeatükis 1.1. kirjeldatud muudatuse sisseviimine Eesti õiguskorda st Eesti
äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamine ei tekita mingeid vahetult täitemenetluse
regulatsiooniga seotud riske. Juhul, kui kaotatakse ära Eesti äriühingute kohustuslik Eesti
asukohanõue, suureneb siiski tõenäosus, et Eesti äriühingute osanikeks/aktsionärideks saavad
isikud, kes ei oma Eestis elu- või asukohta, mistõttu võib e-residentsuse projekti elluviimine
teoreetiliselt suurendada Eesti täiturite töökoormust seoses välisriigis elavate või asuvate isikute
suhtes täitemenetluse läbiviimisega Eestis asuva vara osas või seoses välisriigis elavatele või
asuvatele isikutele tahteavalduste ja dokumentide kättetoimetamisega.
171
Ukraina keeles kättesaadav: http://zakon4.rada.gov.ua/laws/show/606-14 (21.05.2015).
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
Kokkuvõte 75
KOKKUVÕTE
Eestis hetkel kehtiva regulatsiooni kohaselt peab Eestis registreeritud äriühingul olema Eestis
asukoht, mis tähendab mh seda, et Eesti äriühingu juhatuse asukoht peab (õiguslikus
tähenduses) samuti asuma Eestis. E-residentsuse projektiga seoses plaanib Eesti seadusandja
Eesti äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude (sh eelkõige juhatuse asukohanõude) ära
kaotada. Sellise nõude kaotamine võib Eestis kehtivat tsiviil- ja kohtumenetlusregulatsiooni
arvestades endaga kaasa tuua järgmiseid riske:
Äri- ja ettevõtluskeelu regulatsiooniga seotud riskid on liigitatavad kaheks – vahetud
riskid seoses muudatusega kaotada äriühingute kohustuslik Eesti asukohanõue ning
kaudsed riskid seoses e-residentsuse projekti ning kavandatava muudatusega üldisemalt.
E-residentsuse juurutamise raames väljapakutud muudatus kaotada äriühingu
kohustuslik Eesti asukohanõue ei tekita vahetuid riske seoses Eestis kehtiva äri- või
ettevõtluskeeldude regulatsiooniga, kuna äriühingu Eesti asukohanõude regulatsioon ei
mõjuta kuidagi seda, kas ja millistel tingimustel kohaldatakse Eestis välisriigis määratud
äri- või ettevõtluskeelde. Kaudne risk, mille kavandatav muudatus endaga seoses äri- ja
ettevõtluskeeldude regulatsiooniga kaasa võib tuua, seondub ilma faktilise sidemeta
äriühingu atraktiivsuses isikute jaoks, kelle suhtes on välisriigis kohaldatud äri- või
ettevõtluskeeldu. Nimelt soovitakse e-residentsuse projekti raames suurendada välisriigi
isikute huvi Eesti äriühingute asutamise vastu. Sellise huvi suurenemisel on võimalik, et
suureneb ka selliste isikute huvi, kellele on välisriigis määratud äri- või ettevõtluskeeld,
kuivõrd sellised isikud ei saa tegeleda ettevõtlusega välisriigis ning otsivad seega
võimalust tegutseda mõne muu riigi äriühingu vormis. Eesti registripidajal ei ole võimalik
kiiresti (ja mõnede riikide puhul ilmselt üldse) kontrollida seda, kas välisriigis on sellise
isiku suhtes kohaldatud äri- või ettevõtluskeeldu. Samuti ei võimalda kehtiv regulatsioon
välisriikide (va Soome) ärikeelde Eestis kohaldada. Eelnev võib kaasa tuua selle, et Eesti
äriühing saab sobivaks äritegevuse vormiks isikutele, kelle suhtes on välisriigis
kohaldatud ärikeeldu (nt põhjusel, et selline isik on toime pannud süüteo, viinud
äriühingu pankrotti vms). Eesti äriühingu kohustusliku asukohanõude kaotamine muudab
selliste isikute jaoks Eesti äriühingu asutamise ilmselt oluliselt atraktiivsemaks. Seega
suurendab Eestis registreeritud äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamine
kaudselt riski, et Eesti äriühingute abil hakkavad tegutsema isikud, kelle tegevust peaks
Eesti riik siin asuvate võimalike võlausaldajate ja kolmandate isikute huvide kaitsmiseks
takistama. Sellist riski ei maanda kuidagi ka e-residentsuse projekti juurutamise raames
välja pakutud võimalus kaotada ära üksnes Eesti äriühingu juhatuse kohustuslik Eesti
asukohanõue või alternatiivselt äriühingu enda Eesti asukohanõue.
Ühinguõiguse regulatsiooniga seotud riskidest peamiseks vahetuks riskiks on võimalus,
et Eestis asuvatel äriühingu osanikel/aktsionäridel võib sellise muudatuse tagajärjel olla
raskem äriühingu tegevuses osaleda. Sellise riski tekkimist mõjutaks eelkõige Eesti
äriühingu kohustusliku Eesti asukohanõude (vs kohustusliku juhatuse asukohanõude)
kaotamine, kuna ühendavaks seoseks ühinguõiguslike normide kontekstis on just Eesti
äriühingu enda asukoht. Kuna aga ka kehtiva regulatsiooni kohaselt võib äriühingu
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
Kokkuvõte 76
tegevuses osalemine olla raskendatud välisriigis asuvate osanike/aktsionäride jaoks ning
kuna ka kehtiva regulatsiooni tingimustes on võimalik, et Eestis asuvatel
osanikel/aktsionäridel ei ole võimalik vajaliku informatsiooniga alati Eestis tutvuda, ei
pea käesoleva analüüsi autorid sellist vahetut riski oluliseks. Ühinguõiguslikuks kaudseks
riskiks, mille Eesti äriühingute Eesti asukohanõude kaotamine endaga kaasa võib tuua,
on võimalus, et juhul, kui kaotatakse ära ühinguõiguslikud reeglid, mis seovad äriühingu
nö faktiliselt Eestiga, väheneb ka äriühingutega seotud isikute huvi Eestis faktiliselt
äritegevusega tegeleda. See võib omakorda vähendada Eesti riigi võimalikke tulusid
ettevõtlusega seotud maksude näol.
Tahteavalduste tegemise regulatsiooniga seotud riskid on liigitatavad vahetuteks ja
kaudseteks riskideks. Eesti äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamisega
seonduv vahetu risk seisneb võimaluses, et Eestis registreeritud äriühingutele
tahteavaldusi tegevatel isikutel võib Eesti materiaalõiguse kohaselt olla keerulisem
sellistele äriühingutele Eestis tahteavaldusi kätte toimetada. Sellist riski ei pea käesoleva
analüüsi autorid aga kuigi oluliseks, kuivõrd tahteavalduse kättetoimetamise võimaluse
tagamine Eestis ei ole väärtus omaette – oluline on võimaldada tahteavalduse saajal
tahteavaldusega tutvuda ning tahteavalduse tegijal tahteavaldust teha. Oluline on aga
Eesti äriühingu asukohanõude kaotamisega seotud kaudne risk, mille järgi võib Eesti
äriühingu faktilise ning õigusliku asukoha lahutamine vähendada tahteavalduse
tegemises osalevate isikute (st saaja ja tegija) õiguskindlust. Sellise lahutamise korral
peaks seadusandja või kohtud otsustama, milline neist asukohtadest (st faktiline või
registrijärgne asukoht) peaks ühendava seosena olema kasutatav tahteavalduse
tegemise reeglite kontekstis. Kuna õiguslik asukoht kaitseb eelkõige tahteavalduse tegija
huve, faktiline asukoht aga tahteavalduse saaja huve, tooks selliste kohtade lahutamise
soodustamine kaasa riski, et kellegi huvid saavad kahjustada. Seega on kitsalt
tahteavalduste regulatsiooni arvestades soovitatav, et seadusandja ei soodustaks
täiendavalt Eestis registreeritud äriühingu registrijärgse ning faktilise asukoha
lahutamist. Eesti äriühingu kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamine sellist võimalust
aga vaieldamatult soodustaks.
Rahvusvahelise eraõiguse reeglitega seotud riskidest olulisimaks on võimaluses, et
kavandatava muudatuse tõttu ei tunnusta Eesti äriühinguid enam riigid, mis lähtuvad
äriühingute tunnustamisel nö juhtimisteooriast. Lisaks võib muudatuse tagajärjel
juriidiliste isikutega seotud (lepingulistes ja lepinguvälistes) vaidlustes olla vaidluse
osaliste jaoks raskemini ennustatav, millise riigi õigust sellistes vaidlustes kohaldatakse,
kuna õigussuhetes osalejate jaoks on ilmselt keerulisem ette nähta seda, millisest riigist
äriühingut faktiliselt juhitakse võrreldes riigiga, kus äriühing on registreeritud. Seetõttu
on soovituslik, et seadusandja ei soodustaks Eesti äriühingute nö õigusliku ja faktilise
juhtimise koha lahutamist (selles osas ei ole ka vahet, kas kaotatakse ära vaid juhatuse
kohustuslik Eesti asukohanõue või nii äriühingu enda kui ka selle juhatuse kohustuslik
asukohanõue). Kaotades ära Eesti äriühingute kohustusliku asukohanõude, suurendab
seadusandja ka tõenäosust, et Eesti kohtud peavad selliste isikutega seotud vaidlustes
kohaldama välisriigi õigust. See võib omakorda Eesti kohtute ja ametiasutuste jaoks kaasa
tuua lisakulutusi, mis seonduvad välisriigi õiguse kindlakstegemisega.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
Kokkuvõte 77
Rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimise regulatsiooniga seotud peamine risk
seisneb võimaluses, et Eesti äriühingut ei ole teatud vaidluste puhul võimalik hageda ei
Eestis ega ka välisriigis. Selline võimalus võib oluliselt kahjustada Eesti äriühingutega
õigussuhetesse astuvate isikute huve ning võib mõjuda halvasti Eesti äriühingute
kuvandile välisriikides. Lisaks võib Eesti äriühingu (õigusliku tähendusega) juhatuse
asukoha ja registreerimiskoha lahutamine muuta menetlusosaliste jaoks keerulisemaks
prognoosimise, kas selliste äriühingutega seotud vaidlused alluksid Eesti või välisriigi
kohtutele. Lõpetuseks võib selline lahutamine muuta keerulisemaks Eestis asuvate
võlausaldajate (nt (läbi Maksu- ja Tolliameti) Eesti Vabariigi) nõuete maksmapanemise
Eesti äriühingute pankrotimenetluses.
Menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsiooniga seotud riske kavandatav
muudatus endaga vahetult kaasa ei tooks. Kaudselt võib e-residentsuse projekt siiski
kaasa tuua Eesti kohtute ja muude ametiasutuste töökoormuse kasvu, kui kasvab vajadus
toimetada dokumente kätte välisriigis. Sellist ohtu ei tohiks ületähtsustada, kuna
menetlusdokumentide välisriigis kättetoimetamise vajadust võib tsiviilvaidluste
rahvusvahelisemaks muutumise tõttu nagunii ennustada, kuid seda siiski ühe erandiga -
kitsalt registrimenetlusega seotud menetlusdokumentide kättetoimetamist, mille
äriühingute kohustusliku Eesti asukohanõude kaotamine endaga kaasa toob, sellise
muudatuse puudumisel aset ei leiaks. Lisaks võib e-residentsuse projekti edukus (sh
suure arvu e-toimiku kasutajate lisandumine) mõjutada ka e-toimiku tehnilist toimimist
ning tekitada sellega seoses lisakulutusi.
Kohtulahendite tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise regulatsiooniga seotud riske
kavandatav muudatus vahetult kaasa ei tooks, kuivõrd võimalus, et mingi välisriik jätab
Eesti kohtulahendi tunnustamata või täidetavaks tunnistamata, sõltub pigem sellest, kas
Eesti kohtumenetluses toimetati kohtumenetluse osalistele kätte menetlusdokumendid,
mitte sellest, kas menetlusosaliseks olev Eestis registreeritud äriühing omab Eestis
õiguslikus mõttes asukohta. Küll aga tuleks abstraktselt kõikide välisriikide kodanikele e-
residentsuse andmisel arvestada, et kõik maailma riigid (nt Malaisia) Eesti
kohtulahendeid üldse ei tunnusta. Kui sellistest riikidest pärit e-residendid asutavad Eesti
äriühinguid, võib hiljem olla raske selliste isikute suhtes nõudeid maksma panna.
Tõendite kogumise regulatsiooniga seotud riske kavandatav muudatus vahetult kaasa
ei tooks. Küll aga võib juhul, kui e-residentsuse projekt osutub edukaks, suureneda Eesti
kohtute ja muude ametiasutuste töökoormus seoses vajadusega välisriikides tõendeid
koguda või vastata välisriikidest saabunud tõendite kogumise abipalvetele. Sellist
võimalust ei tohiks siiski ületähtsustada, kuivõrd töökoormuse kasv seoses
rahvusvahelise tõendite kogumisega võib aset leida ka ilma e-residentsuse projekti
olemasoluta.
Menetlusabi andmise regulatsiooniga seotud riske kavandatav muudatus vahetult
kaasa ei tooks. Küll aga võib juhul, kui e-residentsuse projekt osutub edukaks, suureneda
vajadus anda välisriigis elavatele isikutele menetlusabi ning Eesti kohtute ja
ametiasutuste töökoormus vastavate taotluste menetlemisel ning vahendamisel. Ka
sellist riski ei tohiks ületähtsustada, kuna rahvusvahelise iseloomuga tsiviilvaidluste kasvu
võib ennustada ka kavadantavat seadusemuudatust arvestamata.
E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine
Kokkuvõte 78
Täitemenetluse regulatsiooniga seotud riske kavandatav muudatus vahetult kaasa ei
tooks. Juhul, kui kaotatakse ära Eesti äriühingute kohustuslik Eesti asukohanõue,
suureneb siiski tõenäosus, et Eesti äriühingute osanikeks/aktsionärideks saavad isikud,
kes ei oma Eestis elu- või asukohta, mistõttu võib e-residentsuse projekti elluviimine
teoreetiliselt suurendada Eesti täiturite töökoormust välisriigis elavate või asuvate isikute
suhtes täitemenetluse läbiviimisega seoses või seoses välisriigis elavatele või asuvatele
isikutele tahteavalduste kättetoimetamisega. Ühtlasi suureneks ilmselt ka võimalus, et
täitemenetlust peab läbi viima välisriigis, kuna võlgniku vara ei asu Eestis, mis võib
võlgniku Eestis asuvate võlausaldajate jaoks olla küllaltki keeruline.
Koondjäreldusena leiavad käesoleva analüüsi autorid, et Eesti äriühingute kohustusliku
Eesti asukohanõude (sh ka lihtsalt Eestis asuva juhatuse asukohanõude) kaotamist tuleks
vältida. Nii nagu e-residentsuse projekt võib Eestist luua maailmas positiivse kuvandi, võib
Eesti äriühingu asukohanõude kaotamine ja sellele järgnev tung luua Eestis ettevõtteid, mida
ei pruugi olla võimalik ühegi riigi kohtus hageda ning mida ei pruugi osad välisriigid üldse
tunnustada, luua Eestist ka negatiivse kuvandi. Lisaks võib selline lahendus jätta õiguskaitseta
selliste äriühingute võlausaldajad ning äriühingutega seotud isikud. Hetkel Eestis kehtiv
regulatsioon, mis ei lahuta äriühingu registreerimiskohta selle juhatuse õigusliku tähendusega
asukohast, kaitseb parimal viisil selliste äriühingutega õigussuhetesse astuvate isikute ning
äriühinguga seotud asjaosaliste huve ning õigustatud ootusi seoses kohtualluvuse, kohalduva
õiguse ning tahteavalduste ja menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsiooniga.
Lõpetuseks ei ole käesoleva analüüsi autoritele teadaolevalt tehtud ühtegi uuringut selle
kohta, et selliste äriühingute loomisega, millel puudub faktiline side Eestiga, kaasnevad tulud
kaaluksid üles kulutusi, mida Eesti riik peaks tegema seoses suurenenud töökoormusega
registrimenetluses, dokumentide kättetoimetamisega ning erinevate tsiviilkohtumenetlusega
seotud infosüsteemide töös hoidmise ning nende turvalisuse tagamisega.
Meie 20.10.2015 nr 10-4/7134-1
Ministeeriumid
Eelnõu väljatöötamiskavatsus
Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning huvirühmadele arvamuse avaldamiseks
äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse.
Väljatöötamiskavatsuse leiate aadressilt: http://eelnoud.valitsus.ee.
Väljatöötamiskavatsuses käsitletakse kolme eraldiseisvat kehtiva õiguse muutmise ettepanekut.
Esiteks esitletakse vajadust muuta kehtivat juriidilise isiku asukoha alast regulatsiooni tulenevalt nn
1
e-residentsuse projekti eesmärkidest . Teiseks keskendutakse äriregistri ning mittetulundusühingute
ja sihtasutuste registri kannete hilisema jõustamise alase regulatsiooni ja kolmandaks juriidilise isiku
ärinime broneerimise alase regulatsiooni väljatöötamise võimalustele.
Juhime tähelepanu, et tagasiside raames on muu hulgas oodatud nii eelistused konkreetsete
väljapakutud lahendusvariantide või tegutsemisviiside osas kui ka ettepanekud küsimuste
täpsemaks reguleerimiseks.
Arvamusi ja ettepanekuid ootame hiljemalt 13. novembriks 2015. a.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Urmas Reinsalu
Minister
Lisaadressaadid:
Ametiühingute Keskliit, Arengufond, Audiitorkogu, Avatud Eesti Fond, Eesti Advokatuuri äriõiguse
komisjon, Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsioon, Eesti Juristide Liit, Eesti Kaubandus-
Tööstuskoda, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Kohtunikabide Ühing, Eesti
Korteriühistute Liit, Eesti Linnade Liit, Eesti Maaomavalitsuste Liit, Eesti Maksumaksjate Liit, Eesti
Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, Eesti Pangaliit, Eesti Pank, Eesti Suurettevõtjate
Assotsiatsioon, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti
Väärtpaberikeskus, Eesti Äriinglite Assotsiatsioon, Eesti Ühistegeline Liit, Ettevõtluse Arendamise
SA, Finantsinspektsioon, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Maksu- ja Tolliamet, NASDAQ
OMX Tallinn, Notarite Koda, Raamatupidamise Toimkond, Riigikantselei, Riigikontroll, Tallinna
Tehnikaülikooli Õiguse Instituut, Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia, Tartu Maakohtu registriosakond,
Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Teenusmajanduse Koda, õiguskantsler, kohtud, ministeeriumid.
1
Vt 8.4.2015. a vastuvõetud Vabariigi Valitsuse tegevuskava punkt 4.15 ja 12.6.2014. a Vabariigi Valitsuse heakskiidetud
„Avatud valitsemise partnerluse tegevuskava 2014–2016“, punkt 5.4.
Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected] / www.just.ee
Registrikood 70000898
Marget Kukk 620 8264
[email protected]
Lisad: Eelnõu väljatöötamiskavatsus (36 lk);
Tartu Ülikooli 2015.a lõpparuanne „E-residentsuse tsiviilõiguslike riskide kaardistamine“ (78
lk)
Väljatöötamiskavatsuse vorm
08.10.2015
Äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus
I. Hetkeolukord ning tehtud uuringud
II. Probleem, sihtrühm ja eesmärk
III. Kaalutud lahendused
IV. Kavandatav õiguslik regulatsioon
V. Määratletud mõjud
VI. Väljatöötamise tegevuskava
I. Hetkeolukord ning tehtud uuringud
1. Kehtiv 1.1. E-residentsusega seotud muudatused
regulatsioon Alates 1. detsembrist 2014. a on isikut tõendavate dokumentide seaduse
(ITDS) 51. peatüki alusel võimalik taotleda e-residendi digitaalset
isikutunnistust isikul, kellel on seos Eesti riigiga või põhjendatud huvi
kasutada Eesti riigi e-teenuseid (ITDS § 206 lg 1). Üks Eesti pakutavatest
e-teenustest on Registrite ja Infosüsteemide Keskuse hallatava
ettevõtjaportaali1 kaudu teatud juriidiliste isikute asutamise võimalus. Nn
e-residentsuse projekti (vt allpool p 2.1) üks eesmärke on võimaldada e-
residentidel hõlpsalt asutada erinevaid juriidilisi isikuid vajaduseta tulla
selleks Eestisse, samuti neid juriidilisi isikuid ka distantsilt juhtida.2
Kehtiva regulatsiooni kohaselt saab Registrite ja Infosüsteemide Keskuse
veebilehel esitada tavamenetlusse digitaalallkirjastatud kandeavaldust
füüsilisest isikust ettevõtja, täis- ja usaldusühingu, välisriigi äriühingu
filiaali ning mittetulundusühingu registrisse kandmiseks (Justiitsministri
28.12.2005. a määruse nr 59 „Kohtule dokumentide esitamise kord“ § 11
lg 1 p 1) ning kiirmenetlusse füüsilisest isikust ettevõtja, täis-, usaldus- ja
osaühingu esmakandeavaldust (sama määruse § 11 lg 2 p 1). Seega saab
interneti teel Eestis hetkel asutada täis- ja usaldusühingut, välismaa
äriühingu Eesti filiaali, osaühingut ja mittetulundusühingut, samuti kanda
registrisse füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtteid.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 29 lg 1 kohaselt on juriidilise
isiku asukoht tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, kui
seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nt osaühingu ega aktsiaseltsi kohta, aga
ka tulundusühistu kohta eriseadustes eriregulatsiooni kehtestatud ei ole ja
nende asukohana vaadeldaksegi juhatuse asukohta. Äriseadustiku (ÄS) §
22 lõike 1 kohaselt peab äriregistrit Tartu Maakohtu registriosakond
Eestis asuvate füüsilisest isikust ettevõtjate ettevõtete ja äriühingute
kohta. Seega kehtib hetkel nõue, et kui
osaühing/aktsiaselts/tulundusühistu soovib olla Eesti äriregistrisse kantud
1
https://ettevotjaportaal.rik.ee/.
2
https://e-estonia.com/e-residents/services-and-benefits/.
1
Väljatöötamiskavatsuse vorm
äriühing, peab ka tema juhatus asuma Eestis. Sellist lähenemist toetab ka
õiguskirjandus3 ja registripraktika. Juhatuse asukoht on määratlemata
õigusmõiste, mida ühe tõlgenduse kohaselt on võimalik mõista kohana,
kus juhatus teostab ühingu igapäevast juhtimist. Juriidilise isiku
asukohast (määratletakse omavalitsusüksuse täpsusega) võib eristada
tema „asukoha aadressi“ (mis on täpsem, kui „asukoht“ ja nõuab ka maja
ja korteri täpsusega info edastamist). Eesti õiguse kohaselt peavad
„asukoht“ ja „asukoha aadress“ siiski kokku langema. Nii tõlgendatakse
äriseadustikku (§ 22 lg 1, § 62 lg 5 ja § 64 p 2 koosmõjus ) ka
registripraktikas.
Muude äriühingute puhul on kehtiv regulatsioon teatud määral erinev.
Täisühingu puhul on kehtiva õiguse kohaselt asukohaks koht, kust
ühingut juhitakse, või koht, kus ühing tegutseb (ÄS § 81 lg 1) ja see
määratletakse ühingulepinguga (ÄS § 81 lg 2). Usaldusühingu puhul
kehtivad samad põhimõtted (ÄS § 125 lg 2).
Ülal nimetamata juriidiliste isikute asukohta reguleerivad normid on
paindlikumad. Mittetulundusühingu asukohaks on koht, kus asub
mittetulundusühingu juhatus, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti
(mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 3). Sama põhimõte kehtib ka
sihtasutuste puhul (sihtasutuste seaduse (SAS) § 4).
Lisaks näeb kehtiv õigus ette võimaluse anda äriregistrile teada kolmanda
isiku aadressi, millele saab kätte toimetada ettevõtja menetlusdokumente
ja ettevõtjale suunatud tahteavaldusi. Äriseadustiku § 631 lõike 1 kohaselt
võib ettevõtja juba täna lisaks oma asukoha aadressile esitada
registripidajale ühe isiku Eesti aadressi, millele saab kätte toimetada
ettevõtja menetlusdokumente ja ettevõtjale suunatud tahteavaldusi. Sama
paragrahvi lõike 2 kohaselt juhul, kui vähemalt poolte osaühingu,
aktsiaseltsi või filiaali juhatuse liikmete elukoht ei ole Eestis, mõnes
teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis või Šveitsi
Konföderatsioonis, peab osaühing, aktsiaselts või välismaa äriühing
nimetama § 631 lõikes 1 sätestatud isiku. Nimetatud nõue ei reguleeri
äriühingu ega tema juhatuse asukohta (mis peab jätkuvalt olema täiel
määral Eestis ja millel on konkreetne tsiviilõiguslik tähendus), vaid on
lisanõue puhuks, kui äriühingu juhatusel on faktiliselt minimaalne seos
Eestiga (kui ühegi juhatuse liikme elukoht ei ole Eestis, tuleb määrata
kontaktisik).
Kokkuvõtteks võib kehtiva õiguse pinnalt väita, et teatud juriidiliste
isikute n-ö kaugjuhtimine Eestist eemal viibides ei ole lubatud, sest
juhatuse ja juriidilise isiku asukoht langevad kokku ning kehtib nõue, et
juriidiline isik ja selle juhatus peavad asuma Eestis. Seetõttu teatud
juriidiliste isikute distantsilt, täielikult väljaspool Eestit juhtimine (nt e-
residendi poolt) ei ole kehtiva õiguse järgi lubatud.
Ühingu asukoha küsimusega on seotud ka tsiviilkohtumenetluse reeglid,
3
Vt A. Vutt. Äriühingute vastastikune tunnustamine ja asukohavahetus Euroopa Liidus. – Juridica II/2007, lk
107; Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul jt (koost.). Tallinn: Juura 2010, § 29
punkt 3.1 (K. Saare); õigusloomes on ajalooliselt samuti juhatuse nõutava asukohana määratletud Eesti, vt
Riigikogu VIII koosseisu poolt menetletud äriseadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu
(209 SE) seletuskirja lk 2.
2
Väljatöötamiskavatsuse vorm
mis reguleerivad kohtualluvust.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 79 lg 1 kohaselt võib
üldise kohtualluvusreegli kohaselt esitada hagi juriidilise isiku
vastu tema asukoha järgi.
Valikulise kohtualluvuse reegli kohaselt võib kostja majandus-
või kutsetegevusest tuleneva hagi esitada ka tema tegevuskoha
järgi (TsMS § 84).
TsMS §-s 85 sätestatud valikulise kohtualluvusreegli kohaselt
võib liikmesusel põhinev juriidiline isik, muu hulgas äriühing, või
selle liige, osanik või aktsionär esitada liikmesusest või osalusest
tuleneva hagi juriidilise isiku liikme, osaniku või aktsionäri vastu
ka juriidilise isiku asukoha järgi (TsMS § 85).
TsMS § 101 sätestab erandliku kohtualluvuse reegli juriidilise
isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja tühisuse tuvastamise
asjadele. See tähendab, et juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks
tunnistamise või tühisuse tuvastamise asja kohtualluvuse võib
määrata üksnes selle reegli kohaselt. Hagi juriidilise isiku organi
otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja tühisuse tuvastamiseks
esitatakse juriidilise isiku asukoha järgi.
Suhetes Euroopa Liidu füüsiliste ja juriidiliste isikutega tuleb
piiriüleste tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse määratlemisel
üldjuhul4 lähtuda Brüssel I (uuesti sõnastatud) määrusest.5 Brüssel
I (uuesti sõnastatud) määruse art 24 lg-s 2 on sätestatud erandlik
kohtualluvuse reegel ühinguõiguslike vaidluste kohtualluvuse
määramiseks. See tähendab, et juhul, kui kohtualluvus tuleb
määrata Brüssel I määruse järgi, tuleb ühinguõiguslike vaidluste
puhul kohtualluvuse määramisel lähtuda üksnes sellest reeglist.
Brüssel I (uuesti sõnastatud määruse) art 24 lg 2 kohaselt allub
poolte alalisest elukohast (domitsiil) olenemata asi menetluste
puhul, mille esemeks on äriühingute, muude juriidiliste isikute või
füüsiliste või juriidiliste isikute ühenduste asutamise või
lõpetamise õiguspärasus või õigusvõime puudumine või nende
organite otsuste kehtivus, erandlikult selle liikmesriigi kohtutele,
kus on äriühingu, juriidilise isiku või ühenduse asukoht (ingl. k.
seat). Asukoha kindlakstegemisel kohaldab kohus oma
rahvusvahelise eraõiguse sätteid.
Muude vaidluste puhul saab lähtuda Brüssel I (uuesti sõnastatud)
üldisest kohtualluvusreeglist art 4 lg-s 1, mis lähtub kostja
asukohast (domitsiil). Artikkel 63 kohaselt on määruse
kohaldamisel äriühingu alaline asukoht (domitsiil) seal, kus on
tema: a) põhikirja järgne asukoht (statutory seat); b) juhatuse
asukoht või c) peamine tegevuskoht.
Suhetes Islandi, Norra või Šveitsi füüsiliste ja juriidiliste isikutega
4
Brüssel I (uuesti sõnastatud) määrust ei kohaldata suhetes Taani Kuningriigiga. Suhetes Taani Kuningriigiga
kohaldatakse Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahelist kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja
täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitlevat lepingut. – Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vaheline
kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitlev leping. – ELT L 79,
21.3.2013, lk 4.
5
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning
kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. – ELT L 351, 20.12.2012, lk 1–32.
3
Väljatöötamiskavatsuse vorm
määratakse tsiviil- ja kaubandusasjades rahvusvaheline
kohtualluvus kindlaks tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ja
neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise
konventsiooniga ehk nn Lugano II konventsiooniga.6
Konventsiooni art 22 lg 2 sisaldab erandliku kohtualluvuse reeglit
ühinguõiguslike vaidluste kohta, mis lähtub ühingu asukohast
(seat, mitte domicile), mis omakorda lähtub rahvusvahelise
eraõiguse sätete kohaselt määratud ühingule kohaldatavast
õigusest. Konventsiooni üldine kohtualluvusreegel lähtub ühingu
asukohast (domicile), st asukohast, mis on Eestis asutatud
äriühingu puhul kehtiva õiguse kohaselt määratletud juhatuse
asukoha kaudu.
Kehtivatest õigusabilepingutest on aktuaalsed Eesti Vabariigi ja
Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-,
perekonna- ja kriminaalasjades (RT II 1993, 16, 27) ning Eesti
Vabariigi ja Ukraina leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-
ning kriminaalasjades (RT II 1995, 13/14, 63).7 Õigusabilepingud
ei sisalda eriregulatsiooni ühinguõiguslike vaidluste kohtualluvuse
määramiseks. Kohtualluvuse üldreegli järgi saab juriidilist isikut
hageda õigusabilepingu lepinguriigis, kus asub juriidilise isiku
haldusorgan, esindus või filiaal (õigusabilepingute art 21 lg 1).
See, kas hagi ühingu vastu on võimalik esitada muu välisriigi
kohtusse, sõltub selle välisriigi kohtualluvuse kontrollimise
regulatsioonist.
1.2. Registrikande hilisem tegemine/jõustumine, 1.3. Ärinime/nime
(edaspidi: nimi) broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Hetkel reguleerivad olukorda eelkõige äriseadustik,
mittetulundusühingute seadus, sihtasutuste seadus ja
tulundusühistuseadus. Kehtiva õiguse kirjeldust vt allpool punktides 4.2
ja 4.3.
2. Seotud 2.1. E-residentsusega seotud muudatused
strateegiad ja 8.4.2015. a vastu võetud Vabariigi Valitsuse tegevuskava8 punktis 4.15
arengukavad on märgitud järgmist: „Rakendame e-residentsuse programmi
eesmärgiga tuua Eestisse uusi investeeringuid, töökohti, rahvusvahelist
äritegevust ning sellega kaasnevat maksutulu. Arendame järjepidevalt e-
kodanike tarbeks mõeldud teenuseid.“.
Eelkirjeldatud eesmärk on samas sõnastuses ettenähtud ka 29.5.2015. a
vastu võetud „Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2015–2019“9
6
Tsiviil- ja kaubandus asjade kohtu alluvuse ning neid käsitlevate kohtu otsuste tunnustamise ja täitmise
konventsioon – protokollid. – ELT L 147, 10.06.2009, lk 5–43.
7
Lisaks on Eesti Vabariik sõlminud õigusabilepingud ka Poola (RT II 1999, 4, 22), Läti ja Leedu Vabariigiga
(RT II, 1993, 6, 5), kuid kohtualluvuse kontrollimise osas õigusabilepingud enam ei kehti (Brüssel I (uuesti
sõnastatud) määruse art 69, 70). Euroopa Liidus on kohtualluvuse kontrollimise reguleerimine Euroopa Liidu
ainupädevuses.
8
Tegevuskava on kättesaadav Vabariigi Valitsuse kodulehelt: https://valitsus.ee/sites/default/files/content-
editors/failid/re-sde-irl-valitsusliidu-lepe-2015.pdf.
9
Tegevusprogramm on kättesaadav Vabariigi Valitsuse kodulehelt: https://valitsus.ee/et/valitsuse-
tegevusprogramm.
4
Väljatöötamiskavatsuse vorm
punktis 4.15, millega seotud tegevusena on märgitud „10 miljoni e-
eestlase programmi tegevuskava“.
12.6.2014. a kiitis Vabariigi Valitsus „Avatud valitsemise partnerluse
tegevuskava 2014–2016“10, mille punktis 5.4 on väljendatud eesmärgina
järgmist: „Tegevuse eesmärgiks on parandada mitteresidentide võimalusi
e-teenuseid kasutada ning ühiskonnaasjades ja ettevõtluses osaleda.“.
Vabariigi Valitsus on võtnud eesmärgiks võimaldada ka e-residentidel
ettevõtluses osaleda, mis hõlmab ka ettevõtjate väljaspool Eestit
asutamist ja/või juhtimist.11
2.2. Registrikande hilisem tegemine/jõustumine, 2.3. Nime
broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2015–2019, Vabariigi
Valitsuse „100 päeva plaan“ 12
Käesolevas VTK-s kirjeldatud regulatiivsed muudatused aitavad kaasa
Eesti ettevõtluskeskkonna parandamisele. Vabariigi Valitsuse
tegevusprogrammi 2015–2019 punkt 8.29 näeb ette järgmise eesmärgi:
„Arendame ettevõtluskeskkonda sooviga luua Eestist atraktiivseima
piirkonna maailmas. […]“. Selle eesmärgi saavutamiseks ette nähtud
üheks konkreetseks tegevuseks on küll „Parema ja konkurentsivõimelise
ärikeskkonna regulatsiooni lähteülesanne“, kuid ka käesolevas VTK-s
kirjeldatud muudatused aitavad selle eesmärgi saavutamisele kaasa. Ka
Vabariigi Valitsuse „100 päeva plaani“ p 2.12 näeb ette järgmise
prioriteetse tegevuse: „Majanduskasu edendamiseks ja tööjõumaksude
vähendamiseks […] arendame ettevõtluskeskkonda sooviga luua Eestist
atraktiivseima piirkonna maailmas“.
„Ettevõtja õigus 2“13
Ühinguõiguse ning äriregistri ja ettevõtjaportaali arendamisega seotud
küsimusi on mainitud ka eelmise Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi14
kohaselt koostatud ja 29.1.2015 heaks kiidetud programmis „Ettevõtja
õigus 2“, mis plaanitakse omakorda aluseks võtta eelmises lõigus
10
Tegevuskava on kättesaadav Riigikantselei kodulehelt: https://riigikantselei.ee/et/valitsuse-toetamine/avatud-
valitsemise-partnerlus/tegevuskava-2014-2016.
11
Vabariigi Valitsus asutas e-residentsuse projekti ja juriidilise isiku välisriigist juhtimise küsimust ka
27.08.2015. a kabinetiistungil, kommenteeritud päevakord on kättesaadav Riigikantselei kodulehelt:
https://valitsus.ee/et/uudised/valitsuskabineti-noupidamise-paevakord-12.
12
Plaan on kättesaadav Vabariigi Valitsuse kodulehelt: https://valitsus.ee/sites/default/files/content-
editors/arengukavad/100_paeva_plaan.pdf.
13
29.1.2015 Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud programm on kättesaadav Justiitsministeeriumi kodulehelt:
http://www.just.ee/et/uudised/ettevotlust-puudutav-oigus-peab-pidevalt-arenema.
14
Eesti Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsiooni tegevuskava on kättesaadav Vabariigi
Valitsuse kodulehelt: https://valitsus.ee/sites/default/files/content-
editors/failid/kevadkoalitsiooni_tegevuskava.pdf.
5
Väljatöötamiskavatsuse vorm
nimetatud „Parema ja konkurentsivõimelise ärikeskkonna regulatsiooni
lähteülesande“ koostamisel15. Käesolevas VTK-s sisalduvaid küsimusi ei
ole otseselt viidatud programmis nimetatud.
3. Tehtud 3.1. E-residentsusega seotud muudatused
uuringud Justiitsministeeriumi algatusel paluti Tartu Ülikoolil kaardistada e-
residentsuse projekti tsiviilõiguslikke riske16. Justiitsministeerium palus
analüüsis välja tuua riske, mis seonduvad lahendusega, kus juriidilise
isiku juhatuse ja/või registrijärgne asukoht ei oleks Eesti. Tartu Ülikool
tõi välja järgmised riskid.
3.1.1. Riskid, mida on võimalik väljatöötamiskavatsuses pakutud
muudatustega maandada
On võimalik välja tuua mitmeid tsiviilõiguslikke riske, kui kaotataks
juriidiliste isikute Eestis asumise nõue osaliselt (registri- või
põhikirjajärgse Eesti asukoha nõude säilitamine) või täielikult (Eesti
asukoha alase nõude täielik kaotamine). Tartu Ülikool on mitmel juhul
rõhutanud, et mingigi side Eestiga tuleks siiski säilitada (kas juhatuse
Eestis asumise nõude või ühingu põhikirja/registrijärgse asukohana Eesti
määratlemise nõude kaudu). Alljärgnevalt toome välja konkreetsed Tartu
Ülikooli tuvastatud riskid ja selgitame, kuidas väljapakutud lahendus
peaks neid riske maandama.
1) Kohtualluvus. Juriidilise isiku asukoha alaste nõuete täielikul
kaotamisel muutuks raskemini prognoositavaks see, kas välisriigi kohtud
selliste juriidiliste isikutega seotud vaidlusi üldse menetlusse võtavad,
ning juhul, kui isikul puudub ka Eestis kohtualluvus, võidakse jõuda
tulemuseni, kus juriidilist isikut ei ole võimalik hageda ei Eestis ega
välisriigis. Nimelt juhul, kui kaotatakse Eestis asukoha omamise nõue,
võib tekkida olukord, kus Eestis registreeritud juriidilisel isikul ei ole
Eesti rahvusvahelise eraõiguse seisukohast Eestis asukohta
(tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja nn Brüssel I (uuesti sõnastatud)
määruse järgi määratletakse kohtualluvus ühingu asukohast lähtuvalt).
Sellisel juhul ei saa nt Eesti äriühinguid ühinguõiguslikes vaidlustes Eesti
kohtus hageda (nt osanikud ei saa vaidlustada koosoleku otsust). Kas
sellised isikud saavad oma nõudega pöörduda välisriigi (kus ühingut
juhitakse) kohtusse, sõltub sellest, milline on kohtualluvuse kontrollimise
regulatsioon konkreetses välisriigis, kuhu hagi esitada soovitakse. Ei ole
välistatud, et ka selle välisriigi õiguse kohaselt konkreetse äriühingu
kohta hagi esitada ei saa, sest puudub selle riigi kohtualluvus. Nii võivad
teatud osanikud/aktsionärid jääda ilma igasugusest võimalusest saada
efektiivset õiguskaitset.
Eelkirjeldatud riske peab Tartu Ülikool oluliseks. Samas peaks
Justiitsministeeriumi pakutav lahendus aitama neid riske olulisel määral
vähendada: kaotataks küll nt osaühingute/aktsiaseltside juhatuse asukoha
15
Vt Justiitsministeeriumi kutset konkurentsivõimelise ärikeskkonna juhtgrupi moodustamiseks:
Justiitsministeeriumi dokumendiregistri viit: 10-4/4782-1; registreerimise kuupäev: 30.6.2015.
16
„E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine. Lõpparuanne“. Tartu Ülikool, 2015.
Kättesaadav Riigikantselei kodulehelt: https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/pka/e-
residentsuse_tsiviiloiguslikud_riskid_lopparuanne_2015.pdf.
6
Väljatöötamiskavatsuse vorm
ruumilised piirangud, kuid sätestatakse nõue määratleda juriidilise isiku
enda asukohana põhikirjas Eesti või Eesti kohaliku omavalitsuse üksus ja
see kantakse ka äriregistrisse (registrijärgne asukoht). Need muudatused
ei mõjuta küll kirjeldatud EL regulatsiooni sisu, kuid samas võivad siiski
aidata kaasa sellele, et Eesti kohtulikku registrisse kantud juriidilise
isikuga seotud vaidluseid saaks lahendada Eesti kohtutes. Regulatsiooni
muutmisel tuleb arvesse võtta ka teatud riikidega sõlmitud
õigusabilepinguid, mis võivad vajada muutmist.17
2) Tahteavalduse kättetoimetamine. Eestis kehtiva tahteavalduste
kättetoimetamise regulatsiooni kohaselt võib juriidilise isiku asukoht
omada tähendust, lugemaks juriidilisele isikule saadetud tahteavaldus
kättesaaduks. Nimelt loetakse kehtiva TsÜS § 69 lõike 2 teise lause
kohaselt eemalviibijale tehtud tahteavaldus mh kättesaaduks, kui see on
jõudnud tahteavalduse saaja asukohta ja tal on olnud mõistlik võimalus
sellega tutvuda. Juriidilise isiku „asukohaks” nende sätete tähenduses
loetakse kehtiva TsÜS § 29 lõikest 1 tulenevalt reeglina juriidilise isiku
juhatuse või seda asendava organi asukohta. Eesti asukoha nõude
kaotamisel suureneb võimalus, et näiteks Eestis registreeritud
äriühingutele tahteavaldusi tegevatel isikutel võib Eesti materiaalõiguse
kohaselt olla keerulisem sellistele äriühingutele tahteavaldusi edukalt
kätte toimetada – isik, kellele tahteavaldus tuleb kätte toimetada, asub
välisriigis. Tartu Ülikool on leidnud, et nt ka Eesti äriühingu faktilise
(juhatuse asukoht) ja õigusliku asukoha (registrijärgne asukoht)
lahutamine võib vähendada tahteavalduse tegemises osalevate isikute, sh
saaja ja tegija õiguskindlust laiemalt. Tartu Ülikool märgib, et lahendus,
kus tahteavaldus loetakse edukalt kättetoimetatuks just nt ühingu
registrijärgsele asukohale, ja mitte faktilisele asukohale, on küll
tahteavalduse tegija huve kaitsev lahendus, kuid samas mitte alati
tahteavalduse saaja huve kaitsev lahendus. Samas leiame, et väljapakutav
lahendus (kindel kontaktisik Eestis) peaks riski (tahteavalduste
kättetoimetamise keerukuse suurenemine) aitama vähendada:
tahteavalduse tegija ei saa mõjutada tahteavalduse saaja konkreetset
asukohta, mistõttu tema tahteavalduse (seadusjärgselt) kättetoimetatuks
lugemine ka juriidilise isiku määratavale Eesti kontaktisikule peaks
tahteavalduse tegija kantavaid riske vähendama. Välisriigist faktiliselt
juhitav juriidiline isik, kui tahteavalduse saaja, aga saab eeldada, et
temale mõeldud tahteavaldused on tema enda määratletud kontaktisiku
kaudu „ligipääsetavad“.
3) Menetlusdokumentide kättetoimetamine. Menetlusdokumentide
kättetoimetamise põhimõtetes otseselt midagi e-residentide puhul ei
muutuks – Eestis kehtiv menetlusdokumentide kättetoimetamise
regulatsioon, sh välislepingud ja EL õigusaktid, ei kasuta äriühingu
„asukohta“ ühendava seosena dokumentide kättetoimetamise kontekstis.
17
Euroopa Liidus on kohtualluvuse reguleerimine Euroopa Liidu ainupädevuses. Õigusabilepingud Läti, Leedu
ja Poolaga kehtivad üksnes nende kohtulahendite suhtes, mis tehti enne vastavate riikide Euroopa Liiduga
liitumist ja uute vaidluste kohtualluvuse määramisel õigusabilepingud enam ei kehti (Brüssel I (uuesti
sõnastatud) määruse art 69, 70). Liikmesriigid omavahelisi varem sõlmitud õigusabilepinguid Euroopa Liidu
ainupädevusse jäävas osas muuta ei saa. Euroopa Liidu liikmete puhul, v.a Taani Kuningriik, määratakse
kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades kindlaks Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse sätete kohaselt.
7
Väljatöötamiskavatsuse vorm
Samas suureneb tõenäoliselt halduskoormus, sest Eesti kohtutel ja
muudel ametiasutustel tuleb hakata aina enam toimetama dokumente
kätte välisriigis. Väljatöötamiskavatsuses pakutav lahendus peaks seda
riski mõneti maandama (menetlusdokumendid loetakse kättetoimetatuks
ettevõtja viidatud kontaktisikule). Samas jääb oht, mida Eesti õigusega ei
ole võimalik mõjutada, et selliseid kohtulahendeid välisriigis ei
tunnustata.
4) Eesti juriidiliste isikute tunnustamine välisriigis. Välisriigid, mis
lähtuvad äriühingute tunnustamisel n-ö asukohateooriast, ei pruugi
tunnustada välisriigist faktiliselt juhitavat Eesti äriühingut Eesti
äriühinguna. Isegi Euroopa Liidu riikide puhul tuleb arvestada, et
Euroopa Kohtu viimaste aastate kohtupraktika näib liikuvat selles suunas,
et Euroopa Kohtu varasem seisukoht, mis ei nõudnud ühingu
tunnustamiseks registririigi ühinguna teiste liikmesriikide poolt mingit
sidet registririigiga, ei pruugi enam täielikult kehtida ning tunnustamise
eelduseks võib saada just mingisuguse faktilise sideme eksisteerimine
registririigiga. Hetkel on veel vara tõsikindlalt öelda, kas see on või saab
Euroopa Kohtu praktikaks (lahendid on ebaselged; õiguskirjanduses on
esindatud erinevad seisukohad; sekundaarsed õigusaktid puuduvad), kuid
juhul, kui see nii oleks, siis käsitaks nt Saksa jurisdiktsioon Eesti
osaühingut, mille juhatus ja kogu tegevus asub Saksamaal, hoopis Saksa
seltsinguna või täisühinguna, millega kaasneks omakorda osanike
piiramatu isiklik vastutus18. Sama probleem võib ilmneda ka kolmandate
riikidega seoses. Sellisel juhul kaoks e-residendi poolt Eestis nt
osaühingu asutamise (sealjuures muu sideme Eestiga puudumisel)
mõttekus. Meie pakutav lahendus – säilitada mingigi side (kui ühegi
juhatuse liikme elukoht ei ole Eestis, tuleb määratleda kontaktisik, lisaks
registrijärgse asukohana Eesti määratlemine) – aitab seda riski teatud
vähendada.
3.1.2. Muud riskid
Tartu Ülikool on toonud välja hulganisti võimalikke lisaprobleeme, mis
kaasnevad e-residentsuse projektiga laiemalt: nt ettevõtlus- ja ärikeeldude
alane problemaatika (raske tagada nii Eesti kui välismaiste keeldude
kohaldamist vastavalt välisriigis või Eestis); vajadus kohaldada välisriigi
õigust sagedamini õigussuhetele, millesse Eesti juriidilised isikud
astuvad; kohtulahendite tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise ning
tõendite kogumise ja menetlusabi andmise alased probleemid; aga ka
täite- ja pankrotimenetlusega seonduvad kitsaskohad (täitemenetluse
territoriaalsuse printsiip, pankrotimenetluses põhihuvide keskme
muutumine). Tõenäoliselt suureneb halduskoormus nii riigile kui ka
18
Nt Saksamaa Liitvabariigi õiguses eristatakse osaühingu ja aktsiaseltsi juhatuse asukohta ja äriühingu asukohta
selliselt, et Saksa Handelsregister-ile tuleb esitada äriühingu asukoht omavalitsusüksuse, teatud piirkondades
lausa linnaosa täpsusega (kohtualluvuse täpsemaks määratlemiseks), samuti tuleb esitada ka Saksamaa aadress,
mille kaudu saab äriühinguga kontakteeruda. Selle aadressi otsustab äriühing oma vabal valikul ja see võib olla
äriühingu mingi üksuse tegevuskoht, aga ka nt osaniku isiklik aadress vmt, samuti võib määrata ka mõne
kolmanda isiku, nt advokaadi aadressi kontaktaadressiks (kes peab sellega nõus olema). Ka Saksa seaduseandja
jaoks on olnud oluline „ankurdada“ äriühing Saksa õiguse külge, et kaitsta siseriiklikke äriühinguid,
võlausaldajaid ning vähemusaktsionäre võimalike kuritarvituste ning õigusselgusetute olukordade eest. Juhatuse
asukohale Saksamaal piiranguid ei seata – ühinguid võib juhtida ka välisriigist.
8
Väljatöötamiskavatsuse vorm
isikutele, kes omavad õigussuhteid peamiselt välisriigis tegutsevate e-
residentidega, ja suhtlemine e-residentidega võib osutuda tsiviilkäibes
igast aspektist kulukamaks kui Eestis asuvate isikutega. Tuleb arvestada,
et neid riske on üksnes Eesti õigusaktides tehtavate muudatuste kaudu
praktiliselt võimatu maandada, sest tekkivatel õigussuhetel võib mitmel
juhul olla puutumust ka välisriigi õigusega.
3.2. Registrikande hilisem tegemine/jõustumine
Uuringuid ei ole läbi viidud. Praktikas esinevaid probleeme on
kirjeldanud Advokatuur ja Sotsiaalministeerium:
Advokatuuri äriõiguse komisjoni 10.3.2015 kiri
(Justiitsministeeriumi dokumendiregistri viit: 10-4/2089-1;
registreerimise kuupäev: 10.3.2015) (lk 3);
Advokatuuri äriõiguse komisjoni 5.1.2015 kiri
(Justiitsministeeriumi dokumendiregistri viit: 7-7/14-9016;
registreerimise kuupäev: 6.1.2015) (lk 6 j);
Advokatuuri äriõiguse komisjoni 20.6.2014 kiri
(Justiitsministeeriumi dokumendiregistri viit: 7-7/14-4763;
registreerimise kuupäev: 25.6.2014) (lk 3 j);
Sotsiaalministeeriumi 16.3.2015 kiri (Justiitsministeeriumi
dokumendiregistri viit: 10-4/2238-1; registreerimise kuupäev:
16.3.2015);
Sotsiaalministeeriumi 19.10.2011 kiri (Justiitsministeeriumi
dokumendiregistri viit: 2.3-5/13538; registreerimise kuupäev:
19.10.2011).
3.3. Nime broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Uuringuid ei ole läbi viidud. Praktikas esinevaid probleeme on
kirjeldanud Advokatuur:
Advokatuuri äriõiguse komisjoni 5.1.2015 kiri (Justiitsministeeriumi
dokumendiregistri viit: 7-7/14-9016; registreerimise kuupäev: 6.1.2015)
(lk 7 j).
II. Probleem, sihtrühm ja eesmärk
4. Probleemi 4.1. E-residentsusega seotud muudatused
kirjeldus ja selle Alates 1. detsembrist 2014. a on isikut tõendavate dokumentide seaduse
tekke põhjus (ITDS) 51. peatüki järgi võimalik taotleda e-residendi digitaalset
isikutunnistust isikul, kellel on seos Eesti riigiga või põhjendatud huvi
kasutada Eesti riigi e-teenuseid (ITDS § 206 lg 1). Selle
seadusemuudatuse põhjustanud nn e-residentsuse projekti üheks
eesmärgiks on hõlbustada välisriikide isikutel Eestis pakutavate e-
lahenduste kasutamist, sh asutada juriidilisi isikuid, omada neis osalusi
ning kuuluda nende juhtorganitesse. Kehtiva õiguse kohaselt vaadeldakse
9
Väljatöötamiskavatsuse vorm
teatud äriühingute – osaühingute/aktsiaseltside/tulundusühistute –
asukohana üksnes juhatuse asukohta, mis peab asuma Eestis. Nõue, et
äriühingu juhatus peab asuma Eestis, muudab Eesti e-residentide jaoks
ilmselt vähem-atraktiivseks (ühingute „kaugjuhtimine“ pole lubatud).
Määratledes äriühingu asukoha tema juhatuse asukoha järgi, arvestades,
et e-residentide asutatud ühingute puhul ei asuks juhatused ilmselt
faktiliselt Eesti Vabariigis, ei oleks teoreetiliselt rahvusvahelise ja
siseriikliku kohtualluvuse reeglite kohaselt tagatud ühinguga seotud
vaidluste lahendamine Eesti kohtutes. Probleem on teoreetiline –
käesoleval ajal ei ole teada, et Eesti kohus oleks lähtunud kohtualluvuse
määramisel Eestis asutatud äriühingu juhatuse faktilisest asukohast ning
keeldunud kohtualluvuse sätete kohaselt hagi ühingu vastu menetlusse
võtmast. Samas e-residentide ja nende poolt asutatud ühingute arvu kasvu
ning põhjendatud eeldusega, et nende ühingute juhatus ei asu Eestis, kuid
Eesti õigus määratleb ühingu asukohta juhatuse asukoha kaudu ja
juhatuse asukoha kaudu määratletud ühingu asukohast lähtuvad ka
kohtualluvuse sätted, ei oleks välistatud kohtupraktika muutumine
tulevikus. Kui ka asjakohase välisriigi kohtualluvusreeglite kohaselt ei
ole selliste ühingute vaidluste menetlemine tagatud, on teoreetiline oht, et
võlausaldajate, osanike ja aktsionäride õigused võivad jääda kaitseta.
4.2. Registrikande hilisem tegemine/jõustumine
Kehtiva õiguse kohaselt ei ole avalduse esitajal kande tegemise ja
jõustumise täpset aega võimalik ette teada või määrata, vaid see sõltub
registripidajast, kes peab kandeavalduse läbi vaatama seaduses sätestatud
tähtaja jooksul (sõltuvalt menetluse liigist reeglina ühe või viie tööpäeva
jooksul, ÄS § 53). Registripidaja võib teha ka puuduste kõrvaldamise
määruse või kande tegemisest keelduda. Kanne jõustub koheselt kande
tegemisel (ÄS § 68 lg 1, § 34 lg 1).
Kehtiv regulatsioon muudab juriidilise isiku jaoks komplitseerituks
ettevalmistuste tegemise kande jõustumiseks ning vajalike registriväliste
muudatuste jõustamise (nt organisatoorsed muudatused, uue nime
kasutuselevõtmine). Kande tegemiseni puudub kindlus kande jõustumise
võimalikkuse ja selle täpse aja osas. See tingib vajaduse teha kõik
vajalikud ettevalmistused olukorras, kus kande tegemine ja jõustumine ei
ole veel kindel. Samuti puudub nt võimalus ühildada ühinemise või
osakapitali suurendamise jõustumine uue kalendriaasta algusega vms.
4.3. Nime broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Kehtiva õiguse kohaselt peab juriidiline isik oma nime muutmiseks
otsustama põhikirja/ühingulepingu muutmise ja esitama vastavasisulise
kandeavalduse (vt nt ÄS §-d 82 jj, § 139 lg 1 p 1, § 145 lg 1 p 1, § 175,
MTÜS § 7 lg 1 p 1, § 8 lg 1, § 10 lg 1 p 1). Kandemenetluses kontrollib
registripidaja, kas nimi on vaba, vastab seaduses sätestatud nõuetele ja
kas konkreetne juriidiline isik võib seda oma nimena kasutada (ÄS §-d 8
jj, 52, MTÜS § 4, SAS § 3). Kasutusele võetav nimi peab erinema teistest
konkreetsesse registrisse kantud nimedest (ÄS § 11 lg 1, MTÜS § 4 lg 1,
10
Väljatöötamiskavatsuse vorm
SAS § 3 lg 1).
Kehtiva regulatsiooni valguses on juriidilise isiku nime muutmine
komplitseeritud. Kuni kande tegemiseni puudub kindlus konkreetse nime
kasutuselevõtu võimalikkuse osas, sh selles osas, et soovitud nime ei
soovi kasutusele võtta mõni teine juriidiline isik. Samas on uue nime
kasutuselevõtuks reeglina vaja teatud ettevalmistusaeg (nt tuleb ärinime
hakata näidama ühingu dokumentidel ja veebilehel, ÄS § 15 lg 2). Samuti
on raskendatud nime üleandmine ühelt juriidiliselt isikult teisele, kuna
registris nime muutmise protsessi ajal võib selle kasutusele võtta kolmas
juriidiline isik.
5. Sihtrühm 5.1. E-residentsusega seotud muudatused
Sihtrühmaks on kõik potentsiaalselt end Eestiga siduda tahtvad isikud ja
kes soovivad asutada Eesti registritesse kantavaid juriidilisi isikuid ja/või
neid distantsilt juhtida. E-residentsuse projekti üks deklareeritud eesmärk
on olnud kuni 10 miljonit e-residenti aastaks 2025.19
Sihtrühmaks on praktiliselt kõik tsiviilkäibe osalised (nii era- kui ka
avalik sektor), kes e-residentidega kokku puutuvad ja õigussuhteid
omavad. Sihtrühmaks on ka kohtud, kes e-residentidega seotud vaidlusi
lahendavad, samuti kitsamalt Tartu Maakohtu registriosakond kui
äriregistri pidaja. Puudutatud on ka e-äriregistrit haldav Registrite ja
Infosüsteemide Keskus.
Sihtrühmaks on ka juba asutatud juriidilised isikud, kelle asukoha (sh
juhatuse asukoha) alast regulatsiooni plaanitakse muuta.
5.2. Registrikande hilisem tegemine/jõustumine, 5.3. Nime
broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Sihtrühmaks on kõik äriregistrisse ja mittetulundusühingute ja
sihtasutuste registrisse kantud juriidilised isikud, kes soovivad kande
hilisemat tegemist/jõustumist või nime broneerimist.
Muudatuste rakendamisega seotud sihtrühmaks on eelkõige Tartu
Maakohtu registriosakond. Puudutatud on ka e-registreid toestav
Registrite ja Infosüsteemide Keskus.
6. Eesmärk ja 6.1. E-residentsusega seotud muudatused
saavutatava Muudatuste eesmärgiks on võimaldada äriühinguid (eelkõige osaühinguid
olukorra ja aktsiaseltse) juhtida ka välisriigist, mis võimaldab laiemal ringil
kirjeldus isikutel osaleda Eesti majanduskäibes, sh kasutada Eestis kasutusel
olevad e-teenuseid. Sidudes äriühingu asukoha lahti tema juhatuse
asukohast, nähes ette samas kohustuse määratleda äriühingu enda
(põhikirja- ja registrijärgse-) asukohana Eesti, on võimalik määrata
kohtualluvus äriühingu asukohast lähtuva kohtualluvusreegli kohaselt ka
juhul, kui äriühingu juhatus ei asu Eestis. Eestis asutatud äriühingute
ühinguõiguslikke vaidlusi ja muid ühingu vastu esitatud hagisid on
19
https://www.mkm.ee/et/uudised/10-miljoni-e-eestlase-programmi-viib-ellu-easi-juurde-loodav-meeskond;
https://e-estonia.com/taavi-kotka-promises-10-million-e-estonians-2025/.
11
Väljatöötamiskavatsuse vorm
võimalik menetleda Eesti kohtus.
6.2. Registrikande hilisem tegemine/jõustumine
Üldiseks eesmärgiks on ärikeskkonna parandamine ettevõtlusvabaduse
suurendamise kaudu. Muudatustega soovitakse saavutada olukord, kus
juriidilistel isikutel on soovi korral juba enne kande tegemist/jõustumist
teatud aja jooksul võimalikult suur kindlustunne kande tegemise ja
jõustumise aja osas, seda nt selleks, et teostada registrikande
tegemise/jõustumisega seotud vajalikud ettevalmistused. Samuti oleks
võimalik määrata kande tegemine ja jõustumine konkreetsele kuupäevale,
nt ühinemise või osakapitali suurendamise jõustumine uue kalendriaasta
algusesse vms.
Siiski ei ole kande tegemine/jõustumine täielikult garanteeritud, kuna
teatud kandeid peaks saama teha ja jõustada ka varem (nt sundlõpetamine
jms). Samuti ei ole täielikult garanteeritud, et kanne tehakse ja see
jõustub just kandeavalduses määratud tähtpäeval, seda nt siis, kui
registripidaja kasutab võimalust kandeavalduse läbivaatamise tähtaega
erilist kontrollimist vajavate asjaolude tõttu pikendada (ÄS § 53 lg 3).
6.3. Nime broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Üldiseks eesmärgiks on ärikeskkonna parandamine ettevõtlusvabaduse
suurendamise kaudu. Muudatustega soovitakse saavutada olukord, kus
juriidilisel isikul on soovi korral teatud aja jooksul võimalikult suur
kindlustunne soovitud nime kasutuselevõtu võimalikkuse osas, seda nt
selleks, et teostada vajalikud ettevalmistused nime kasutuselevõtuks ja
takistada teistel juriidilistel isikutel sellel ajal soovitud nime omandada.
Õiguskindlamaks muutuks ka nime ühelt juriidiliselt isikult teisele
üleandmise protsess.
III. Kaalutud lahendused
7. Kaalutud Avalikkuse X Rahastamise X Mitte-midagi- X
võimalikud teavitamine suurendamine tegemine
lahendused
Senise regulatsiooni X De- X Uue X
parem rakendamine regulatsioon regulatsiooni
loomine
Muu (palun täpsusta): -
7.1. Kaalutud 7.1.1. E-residentsusega seotud muudatusega
võimalike Võimalike lahendustena on kaalutud mitte-midagi-tegemist,
lahenduste deregulatsiooni ja uue regulatsiooni loomist. Muud variandid ei aitaks
võrdlev analüüs eesmärgi (võimaldada juriidilise isiku juhatusel asuda Eestist eemal)
saavutamisele kaasa (avalikkuse teavitamine kehtivaid nõudeid ei muuda,
rahastamise suurendamise abil ei saa samuti kehtivaid nõudeid
leevendada ning senise regulatsiooni parem rakendamine ei vii samuti
kehtivate nõuete võimaliku leevendamiseni). Mitte-midagi-tegemine kui
variant viiks e-residentsuse projekti eesmärke arvestades selleni, et
12
Väljatöötamiskavatsuse vorm
õiguslikult ei saa olema vähemalt osaühingute/aktsiaseltside puhul
võimalik juhtida juriidilisi isikuid väljaspool Eestit. Sellisel juhul jääb
saavutamata eesmärk ärgitada e-residente Eesti e-teenuseid Eestis otseselt
viibimise kohustuseta kasutama ja osalema Eesti majanduskäibes
distantsilt.
Deregulatsioon lahendusvariandina tähendaks seda, et kaotataks ära
igasugused nõuded juriidilise isiku juhatuse asukoha, aga ka juriidilise
isiku enda asukoha suhtes. Selline lahendus aga ei oleks piisavalt
õiguskindel, sest Eesti äriregistrisse kantud äriühingul võib puududa
sellisel juhul igasugune side Eestiga ning huvitatutel ei ole võimalik
juriidilise isikuga edukalt kontakteeruda. Üksikjuhtudel võib Eesti kohtute
kohtualluvuse võimalikkus muutuda kaheldavaks, samuti täitemenetluse
teostamise kui ka tahteavalduse/menetlusdokumentide kättetoimetamise
edukus (vt lähemalt p 3.1).
Võimaliku variandina on kaalutud kehtiva regulatsiooni muutmist ning
kõigist variantidest peaks just kehtiva regulatsiooni muutmise kaudu
saavutatama e-residentsuse projekti eesmärgid, samuti maandatama teatud
projektist tulenevad riskid (vt p 6.1).
7.1.2. Registrikande hilisem jõustumine
Kande hilisema tegemise ja jõustumise taotlemine vajalike ettevalmistuste
tegemiseks ning kande tegemine/jõustumine konkreetsel kuupäeval on
saavutatav uue regulatsiooni loomisega. Registrimenetlus on
formaliseeritud menetlus, mille reeglid on sätestatud õigusaktis. Uue
regulatsiooni loomise vastu võivad rääkida sellega kaasnevate vajalike
infotehnoloogiliste arendustööde väga suur maht ja kulud, samuti
registripidaja koormuse kasv ning võimalik registri õigusselguse ja
kindluse vähenemine (vt lähemalt allpool p 10.2).
Alternatiivse lahendusena on välja toodud registripidajaga
kokkuleppimine kande tegemiseks konkreetsel – seadusega ettenähtud
ajaraamistikku jääval – kuupäeval, aga see aitab soovitud eesmärke
saavutada vaid osaliselt, samuti on see õiguslikult ebakindel lahendus.
Lisaks suureneb registripidaja töökoormus.
Mitte-midagi tegemise korral kande tegemise/jõustumisega seotud
praktilised probleemid säilivad.
Probleemi ei ole võimalik lahendada ka avalikkuse teavitamise,
rahastamise suurendamise, senise regulatsiooni parema rakendamise või
deregulatsiooniga, kuna kande hilisem tegemine/jõustumine vajab
õiguslikku alust, mis kehtivas õiguses puudub.
7.1.3. Nime broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Nime broneerimine ning seeläbi nime kasutuselevõtuks vajaliku
ettevalmistusaja tagamine ja kasutatava nimega võrdväärse kaitse
andmine broneeritud nime omajale, samuti nime ühelt isikult teisele
üleandmise protsessi õiguskindlamaks muutmine on saavutatav uue
13
Väljatöötamiskavatsuse vorm
regulatsiooni loomisega. Uue regulatsiooni loomise vastu võivad rääkida
sellega kaasnevate vajalike infotehnoloogiliste arendustööde maht ja
kulud, registripidaja koormuse kasv ning õigusselguse vähenemise oht (vt
lähemalt allpool p 10.3).
Soovitud tulemus oleks osaliselt saavutatav ka ainuüksi punktis 7.1.2
kirjeldatud registrikande hilisema tegemise/jõustumise võimaldamisega.
Samas võimaldaks mõlema regulatsiooni loomine juriidilisel isikul valida,
kui suurt kindlust vs otsustusvabadust ta nime muutmise ettevalmistamise
protsessis soovib: hiljem jõustuva kande taotlemine on õiguskindlam
lahendus, kuna kande eeldused on lõplikult kontrollitud ja kanne tehtud,
nime broneerimise korral on aga juriidilisel isikul ettevalmistusprotsessis
võimalus veel esialgselt kavandatud nime muuta, samuti võiks
broneerimise maksimaalne kestvus olla pikem kui kande jõustumise
edasilükkamise maksimaalne tähtaeg (vt põhjendusi allpool p 10.3).
Samuti oleks soovitud tulemust osaliselt võimalik saavutada ka soovitava
nime kaubamärgina registreerimise kaudu, kuid see annab kaitse üksnes
sellisel tegevusalal tegutseva juriidilise isiku osas, mille suhtes
kaubamärk on kaitstud (ÄS § 12 lg 3; kaubamärgiseaduse § 10 lg 1 p 4).20
Mitte-midagi tegemise korral nime muutmisega seotud praktilised
probleemid säilivad. Probleemid säilivad üksnes osaliselt, kui otsustatakse
kehtestada hiljem jõustuva kande regulatsioon. Samas langevad ära üle-
eelmises lõigus kirjeldatud tagajärjed.
Probleemi ei ole võimalik lahendada ka avalikkuse teavitamise,
rahastamise suurendamise, senise regulatsiooni parema rakendamise või
deregulatsiooniga, kuna nime broneerimine vajab õiguslikku alust, mis
kehtivas õiguses puudub.
7.2. Kokkuvõte 7.2.1. E-residentsusega seotud muudatused
Kokkuvõtteks on asjakohaseim ja efektiivseim lahendus muuta kehtivaid
õigusakte, leevendades ühelt poolt äriühingu juhatuse asukoha alaseid
nõudeid, kehtestades teiselt poolt tasakaalustava meetmena Eesti
kontaktisiku määratlemise nõude juhul, kui juhatuse ühegi liikme elukoht
ei ole Eesti.
7.2.2. Registrikande hilisem tegemine/jõustumine, 7.2.3. Nime
broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Eespool kirjeldatud probleeme on võimalik lahendada üksnes uue
regulatsiooni loomise kaudu. Samas toob loodav regulatsioon kaasa
mahukate ja kulukate infotehnoloogiliste arendustööde mahu,
registripidaja koormuse kasvu ning registri kindluse ja õigusselguse
vähenemise ohu. Need tagajärjed jäävad ära mitte-midagi tegemise korral.
IV. Kavandatav õiguslik regulatsioon
8. Kavandatava regulatsiooni 8.1. E-residentsusega seotud muudatused
20
Vt selle kohta nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25.2.2015 määrust nr 3-2-1-162-14.
14
Väljatöötamiskavatsuse vorm
õiguslikud raamid (sh Plaanitav regulatsioon ei ole põhiseadusega
põhiseadusega määratletud vastuolus.
raamid ning Euroopa Liidu ja
Muudatused on puutumuses põhiseaduse §-ga 31 (Eesti
muu rahvusvahelise õigusega
kodanike ettevõtlusvabadus ja õigus kuuluda
määratletud raamid)
mittetulundusühingutesse ja liitudesse, võrdväärsed
õigused on ka Eestis viibivatel välisriigi kodanikel ja
kodakondsuseta isikutel, kui seadus ei sätesta teisiti).
Eestis mitteviibivatele välisriigi kodanike
ettevõtlusvabadus otseselt põhiseaduse mainitud
paragrahvi kaitsealasse ei kuulu. Samas on muudatused
universaalsed ja pole otseselt seostatud üksnes e-
residentidega, seetõttu on muudatustel siiski puutumus ka
§-ga 31. Samuti, eriti mittetulundusühingutesse
kuulumisega seonduvad muudatused omaksid puutumust
PS §-ga 48 (eelkõige selle 1. lause: „Igaühel on õigus
koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse.
Erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud.“,
nn ühinemisvabadus). Normi kaitsealasse kuuluvad kõik
inimesed, samuti eraõiguslikud juriidilised isikud, mille
tegevuse eesmärk seda võimaldab21. Hetkel
väljapakutavad lahendused aga mittetulundusühinguid ei
puuduta.
Plaanitav regulatsioon on Euroopa Liidu õigusega
kooskõlas.
Asustamisvabadust reguleerivas Euroopa Liidu toimimise
lepingu artiklis 49 on sätestatud järgmist: „[…] keelatakse
piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku
asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. Niiviisi
keelatakse ka piirangud, mis takistavad mis tahes
liikmesriigi territooriumile asunud liikmesriigi kodanikel
rajada esindusi, filiaale ja tütarettevõtjaid. Kui kapitali
käsitleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, hõlmab
asutamisvabadus õigust alustada ja jätkata tegutsemist
füüsilisest isikust ettevõtjana ning asutada ja juhtida
ettevõtjaid, eriti äriühinguid artikli 54 teises lõigus
määratletud tähenduses, neil tingimustel, mida oma
kodanike jaoks sätestab selle riigi õigus, kus niisugune
asutamine toimub.“ Seega on väljapakutud muudatused
seotud nii EL toimimise lepingu artikliga 49 kui ka
artikliga 54: liikmesriikidel tuleb tunnustada õigust
alustada ja jätkata tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana
ning asutada ja juhtida ettevõtjaid (eriti lepingu artiklis 54
loetletuid) samadel tingimustel, mis oma kodanike jaoks
on riigis ettenähtud.
Muudatused seonduvad ka kohalduva õiguse
21
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. E.-J. Truuväli (toim.). Tallinn 2012 (edaspidi: PS
kommentaar), § 48 punkt 14 (O. Kask/Ü. Madise).
15
Väljatöötamiskavatsuse vorm
määratlemisega. Nimelt eristatakse kohalduva õiguse
määramisel peamiste teooriatena asukohateooriat (ingl. k.
real seat theory; sks. k. Sitztheorie) ja
inkorporatsiooniteooriat ehk asutamiskoha teooriat
(incorporation theory;
Inkorporationstheorie/Gründungstheorie).
Asukohateooria kohaselt kohaldatakse ühingule selle riigi
õigust, kus asub tema juhatus. Inkorporatsiooniteooria
kohaselt kohaldatakse juriidilisele isikule selle riigi õigust,
kus ta on asutatud (registrisse kantud). Eesti kohaldab
REÕS § 14 kohaselt põhireeglina
inkorporatsiooniteooriat; aga juhul, kui ühingut juhitakse
Eestist või ta tegutseb peamiselt Eestis, tuleb
kohaldamisele asukohateooria ja Eesti siseriiklik õigus.
Side Eestiga võib olla või lähitulevikus oluliseks saada ka
selleks, et Eestis registreeritud ühingut tunnustataks ka
teistes EL riikides. Euroopa Kohtu viimaste aastate
kohtupraktika22 näib liikuvat selles suunas, et Euroopa
Kohtu varasem seisukoht, mis ei nõudnud ühingu
(õigusvõime) tunnustamiseks teiste liikmesriikide poolt
mingit sidet registririigiga, ei pruugi enam täielikult
kehtida ning tunnustamise eelduseks võib saada
mingisuguse faktilise sideme eksisteerimine
registririigiga. Hetkel on veel vara tõsikindlalt öelda, kas
see on või saab Euroopa Kohtu praktikaks (lahendid on
ebaselged; õiguskirjanduses on esindatud erinevad
seisukohad), kuid juhul, kui see nii oleks, siis käsitaks nt
Saksa jurisdiktsioon Eesti osaühingut, mille juhatus ja
kogu tegevus asub Saksamaal, hoopis Saksa seltsinguna
või täisühinguna, millega kaasneks omakorda osanike
piiramatu isiklik vastutus. Sama probleem võib ilmneda
ka kolmandate riikidega seoses. Sellisel juhul kaoks e-
residendi poolt Eestis nt osaühingu asutamise (sealjuures
muu sideme Eestiga puudumisel) mõttekus, sest
Saksamaal käsitataks seda osaühingut Saksa õiguse alusel
seltsingu või täisühinguna. Just neid riske peaks
maandama käesolevas VTK-s väljapakutud lahendus.
Suhetes Euroopa Liidu füüsiliste ja juriidiliste isikutega
lähtutakse piiriüleste tsiviil- ja kaubandusasjade
kohtualluvuse määratlemisel üldjuhul 23 lähtuda Brüssel I
(uuesti sõnastatud) määrusest. Üldine kohtualluvusreegel
lähtub äriühingu alalisest asukohast (domitsiil);
ühinguõiguslikele vaidlustele kohalduv erandlik
kohtualluvuse reegel lähtub ühingu asukohast (ingl. k.
22
Olulisemad Euroopa Kohtu lahendid: 13.12.2005 otsus kohtuasjas nr C‑ 411/03 (Sevic) – piiriülene ühinemine
sisserände vormis, 16.12.2008 otsus kohtuasjas nr C‑ 210/06 (Cartesio) – piiriülene registreeritud asukoha
muutmine väljarände vormis, 12.7.2012 otsus kohtuasjas nr C-378/10 (Vale) – piiriülene registreeritud asukoha
muutmine sisserände vormis.
23
Brüssel I (uuesti sõnastatud) määrust ei kohaldata suhetes Taani Kuningriigiga; lisaks kohaldatakse kindlat
valdkonda reguleerivaid konventsioone – vt joonealune märkus p-s 1.
16
Väljatöötamiskavatsuse vorm
seat), mis määratakse kindlaks vastavalt rahvusvahelise
eraõiguse sätetele. Muudatus ei peaks mõjutama senist
režiimi Brüssel I (uuesti sõnastatud) alusel kohtualluvuse
kindlaksmääramisel.
Plaanitav regulatsioon on puutumuses
rahvusvahelise õigusega.
Eesti on sõlminud nn õigusabilepingud Leedu, Läti, Poola
ja Ukrainaga, samuti Venemaa Föderatsiooniga.
Nimetatud lepingutes on reguleeritud erinevaid õigusabi ja
õigussuhete alaseid küsimusi nii tsiviil- kui ka
kriminaalasjades (mh dokumentide kättetoimetamine,
kohtu pädevus, õigusabi). Tuleb kaaluda, kas viidatud
lepinguid tuleks muuta, arvestades uute võimalustega,
mida pakub e-residentsuse projekt.24
Suhetes Islandi, Norra või Šveitsi füüsiliste ja juriidiliste
isikutega määratakse tsiviil- ja kaubandusasjades
rahvusvaheline kohtualluvus kindlaks tsiviil- ja
kaubandusasjade kohtualluvuse ja neid käsitlevate
kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooniga ehk
nn Lugano II konventsiooniga.
8.2. Registrikande hilisem tegemine/jõustumine, 8.3.
Nime broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Plaanitav regulatsioon ei ole põhiseadusega
vastuolus.25
Ühinguõigusliku regulatsiooni alused on kindlaks
määratud Eesti Vabariigi põhiseaduses26. Põhiseaduse §
31 kohaselt on Eesti kodanikel, ning kui seadus ei sätesta
teisiti, siis ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja
kodakondsuseta isikutel õigus tegeleda ettevõtlusega ning
koonduda tulundusühingutesse ja –liitudesse; seaduses
võib sätestada nende õiguste kasutamise tingimused ja
korra.27 Riigikohtu hinnangul hõlmab ettevõtlusvabaduse
kaitseala ettevõtlusvormidele kehtestatud reegleid.28
Ettevõtlusvabaduse tuumaks on Riigikohtu seisukoha
kohaselt riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid
takistusi ettevõtluseks.29 Ettevõtlusvabadusele
kehtestatavad „piirangud peavad olema demokraatlikus
ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate
õiguste ja vabaduste olemust. Piirangud ei tohi
24
Vt joonealust märkust nr 15.
25
Järgnev lõik põhineb dokumendil „Ühinguõiguse kodifitseerimise lähteülesande projekt“, lk 16 j, kättesaadav
Justiitsministeeriumi kodulehelt.
26
RT I, 27.04.2011, 2.
27
Vt ka RKPJKo 28.4.2000, 3-4-1-6-00, p 12.
28
RKPJKo 11.3.2015, 3-4-1-51-14, p 61.
29
RKPJKo 6.7.2012, 3-4-1-3-12, p 41.
17
Väljatöötamiskavatsuse vorm
kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui
see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav.
Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed
soovitud eesmärgiga“.30 Riigikohtu hinnangul riivab
ettevõtlusvabadust avaliku võimu iga abinõu, mis takistab,
kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud
tegevuse.31 Samuti on ettevõtlusvabaduse kaitseala
riivatud siis, kui ettevõtlusvabadust mõjutatakse avaliku
võimu poolt ebasoodsalt.32 Tulundusühingutesse ja -
liitudesse ühinemise võimaluse tagamiseks peab riik
nägema ette tulundusühingud ja -liidud ning looma
äriühinguõiguse, millega reguleeritakse nende asutamist,
tegevust ja lõpetamist.33 Kui PS § 31 kaitseb ühinemist
tulunduslikel eesmärkidel, siis PS § 48 ühinemist
mittetulunduslikel eesmärkidel.34 Põhiseaduse § 48 lg 1
esimese lause kohaselt on igaühel õigus koonduda
mittetulundusühingutesse ja -liitudesse. Ka PS §-st 48
tulenevat ühinemisvabadust tohib piirata kooskõlas PS §-s
11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega.35 Sarnaselt
PS §-ga 31 peab riik ka siin looma õigusliku keskkonna36:
„Ühinemisvabaduse kasutamine Põhiseaduse tähenduses
eeldab mittetulundusühingute erinevaid õiguslikke vorme
vastavalt koonduvate isikute õiguslikule staatusele,
koondumise eesmärkidele ning huvidele. Paragrahvis 48
lg 1 nimetatud „õigus koonduda" tähendab ka õigust
asutada mittetulundusühinguid ja nende liite.
Ühinemisõigus tähendab ka õigust koonduda asjakohasel
õiguslikul alusel nii juriidilise isiku kui ka mittejuriidilise
isiku staatusega ühingutesse“37. Põhiseaduse § 9 lõike 2
kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused,
vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd,
kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide
ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega.
Selliseks juriidilistele isikutele laienevaks vabaduseks on
ka ettevõtlusvabadus.38
Kande hilisema tegemise/jõustumise ja nime broneerimise
võimaluse loomine on osa põhiseadusega nõutavast
ühinguõigusliku keskkonna loomisest. Loodavad reeglid
kuuluvad ettevõtlusvabaduse kaitsealasse.
Ettevõtlusvabaduse riivel on legitiimne eesmärk
(juriidilise isiku kohta käiva informatsiooni ja
30
RKPJKo 28.4.2000, 3-4-1-6-00, p 13.
31
RKPJKo 28.4.2000, 3-4-1-6-00, p 11.
32
RKPJKo 6.7.2012, 3-4-1-3-12, p 41.
33
PS kommentaar, § 31 p 8 (O. Kask/U. Lõhmus).
34
PS kommentaar, § 48 p 2 (O. Kask/Ü. Madise).
35
PS kommentaar, § 48 p 3 (O. Kask/Ü. Madise).
36
PS kommentaar, § 48 p 7 (O. Kask/Ü. Madise).
37
RKPJKo 10.5.1996, 3-4-1-1-96.
38
RKPJKo 11.3.2015, 3-4-1-51-14, p 60.
18
Väljatöötamiskavatsuse vorm
dokumentide avalikustamine; nime valimise piirangud,
kontrollimine ja protseduur kolmandate isikute õiguste
kaitseks) ja see on proportsionaalne.
Plaanitav regulatsioon on Euroopa Liidu õigusega
kooskõlas.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2009/101/EÜ,
16. september 2009, tagatiste kooskõlastamise kohta, mida
liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute
huvide kaitseks asutamislepingu artikli 48 teises lõigus
osutatud äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised
võrdväärseteks, ELT L 258, 1.10.2009, lk 11–19 (1.
ühinguõiguse direktiiv), mis reguleerib mh aktsiaseltsi ja
osaühingu kohta käiva informatsiooni ja dokumentide
avalikustamist äriregistris39 ning avalikustamise
40
õiguslikku tähendust , ei tule piiranguid regulatsiooni
loomiseks kande hilisema tegemise/jõustumise või
ärinime broneerimise võimaldamiseks. Sama kehtib ka
seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga
2012/30/EL, 25. oktoober 2012, tagatiste kooskõlastamise
kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja
kolmandate isikute huvide kaitseks Euroopa Liidu
toimimise lepingu artikli 54 teises lõigus tähendatud
äriühingutelt nõuavad seoses aktsiaseltside asutamise ning
nende kapitali säilitamise ja muutmisega, et muuta sellised
tagatised võrdväärseteks, ELT L 315, 14.11.2012, lk 74–
97 (2. ühinguõiguse direktiiv), mis mh reguleerib 1.
ühinguõiguse direktiivi kohaselt avalikustava aktsiaseltsi
39
1. ühinguõiguse direktiivi art 2: „Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 1 osutatud
äriühingud avalikustavad vähemalt järgmised dokumendid ja andmed: a) asutamisdokument ja põhikiri, kui see
on eraldi dokumendis; b) kõik punktis a nimetatud dokumentides tehtavad muudatused, kaasa arvatud äriühingu
tegevuse tähtaja pikendamine; c) pärast asutamisdokumendi või põhikirja muutmist asutamisdokumendi või
põhikirja täielik tekst kehtivas redaktsioonis; d) selliste isikute määramine, ametist vabastamine ja andmed
nende isikute kohta, kellel on kas seadusjärgse organina või sellise organi liikmena õigus: i) esindada
äriühingut tehingutes kolmandate isikutega või kohtus; avalikustamise kaudu peab ilmnema, kas äriühingut
esindama volitatud isikud võivad seda teha üksinda või ühiselt; ii) võtta osa äriühingu juhtimisest, järelevalvest
või kontrollimisest; e) vähemalt kord aastas kapitali suurus, kui asutamisdokument või põhikiri nimetavad
lubatud kapitali, välja arvatud juhul, kui kapitali suurendamise korral on vaja põhikirja muuta; f) iga
majandusaasta raamatupidamisdokumendid, mille avaldamine on nõutav nõukogu direktiivide 78/660/EMÜ, (6)
83/349/EMÜ, (7) 86/635/EMÜ (8) ja 91/674/EMÜ (9) kohaselt; g) äriühingu asukoha muutmine; h) äriühingu
lõpetamine; i) äriühingu asutamise õigustühisuse tunnustamine kohtu poolt; j) likvideerijate määramine,
andmed nende kohta ja nende volitused, välja arvatud juhul, kui sellised volitused tulenevad otse ja eranditult
seadusest või äriühingu põhikirjast; k) likvideerimismenetluse lõppemine ning registrist kustutamine nende
liikmesriikide puhul, kus registrist kustutamine toob kaasa õiguslikke tagajärgi.“.
40
1. ühinguõiguse direktiivi art 3: „6. Nimetatud dokumentidele ja andmetele võib äriühing tugineda kolmanda
isiku vastu üksnes pärast nende avalikustamist lõike 5 kohaselt, välja arvatud juhul, kui äriühing tõendab, et
kolmas isik oli neist teadlik. Tehingute puhul, mis toimuvad enne kuueteistkümnendat päeva pärast avaldamist,
ei või siiski neile dokumentidele ja andmetele tugineda selle kolmanda isiku vastu, kes tõendab, et tal ei olnud
võimalik dokumentide ja andmetega tutvuda. 7. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid vältimaks lahknevusi
lõike 5 kohaselt avaldatu ja registris või toimikus sisalduva vahel. Lahknevuse korral ei saa siiski kolmanda
isiku vastu tugineda lõike 5 kohaselt avaldatud tekstile; küll aga saab sellele tugineda kolmas isik, välja arvatud
juhul, kui äriühing tõendab, et kolmas isik oli teadlik toimikus talletatud või registrisse kantud tekstidest. Lisaks
võib kolmas isik alati tugineda dokumentidele ja andmetele, mille puhul pole avalikustamisnõudeid veel täidetud,
välja arvatud juhul, kui need avalikustamatuse tõttu ei kehti.“.
19
Väljatöötamiskavatsuse vorm
asutamislepingu/põhikirja kohustuslikku sisu (sh ärinimi).
Muudatused ei ole vastuolus ka Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiviga 2011/35/EL, 5. aprill 2011, mis
käsitleb aktsiaseltside ühinemist, ELT L 110, 29.4.2011,
lk 1–11 (3. ühinguõiguse direktiiv), kuuenda nõukogu
direktiiviga, 17. detsember 1982, mis käsitleb
aktsiaseltside jagunemist lähtuvalt asutamislepingu artikli
54 lõike 3 punktist g (nr 82/891/EMÜ), EÜT L 378,
31.12.1982, lk 47–54 (6. ühinguõiguse direktiiv); Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2005/56/EÜ, 26.
oktoober 2005, piiratud vastutusega äriühingute piiriülese
ühinemise kohta, ELT L 310, 25.11.2005, lk 1–9 (10.
ühinguõiguse direktiiv).
Kavandatavad muudatused ei ole vastuolus
rahvusvahelise õigusega.
9. Välisriigid, mille 9.1. E-residentsusega seotud muudatused
regulatsioone on kavas Tartu Ülikooli analüüsis on võetud arvesse Soome,
seaduseelnõu koostamisel Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide (Delaware
analüüsida (koos põhjendusega) osariigi), Ukraina ja Malaisia regulatsiooni. Käesolevas
väljatöötamiskavatsuses väljapakutud lahenduses on
teatud määral lähtutud Saksamaa Liitvabariigi
regulatsioonist (vt p 8.1).
9.2. Registrikande hilisem tegemine/jõustumine
VTK koostamisel on analüüsitud Saksa õigust, kus
eksisteerib Eesti registrisüsteemile sarnane süsteem. Saksa
õiguses puudub valitseva arvamuse kohaselt kande
hilisema jõustumise võimalus, küll on sellist võimalust
aga õiguskirjanduses vajalikuks peetud.41 Võimalikuks
peetakse aga nt põhikirja muutmist selliselt, et teatud
põhikirja sätted omandavad kehtivuse mitte põhikirja
avalikustamisega registris, vaid põhikirjas määratud
hilisemal tähtpäeval või kehtivad üksnes teatud tähtaja;
seejuures peab tähtpäev või tähtaeg põhikirjast üheselt
tulenema, ilma vajalike lisauuringuteta vms.42 Lisaks
viidatakse Saksa õiguskirjanduses tihti praktikas levinud
hädalahendusele, milleks on registrikohtunikuga
kokkuleppimine, tõdedes samas, et tegemist ei ole
õiguskindla lahendusega ning samuti on see
registrikohtunikule koormav.43
41
Vt nt Krafka/Kühn. Registerrecht, 9. Auflage, 2013, E. äärenr. 146 (Krafka/Ulrich); sellist võimalust aga
teatud tingimustel ning 2–3 kuu pikkuse tähtajaga jaatanud nt J. Scheel. Befristete und bedingte
Handelsregistereintragungen, Der Betrieb 2004, lk 2355 jj (2358 jj),
42
Nii nt Münchener Kommentar zum Aktiengesetz, 3. Auflage, Band 4, 2011, § 179 äärenr. 47 j, § 181 äärenr.
80 (Stein); Hüffer. Aktiengesetz, 11. Auflage, 2014, § 179 äärenr. 25 (Koch); Spindler/Stilz. Aktiengesetz, 2.
Auflage, 2010, § 179 äärenr. 162 j.
43
J. Scheel. Befristete und bedingte Handelsregistereintragungen, Der Betrieb 2004, lk 2355 jj (2355).
20
Väljatöötamiskavatsuse vorm
9.3. Nime broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Saksa õiguses tunnustatakse teatud tingimustel asutamisel
oleva ühingu õigust asutamislepingus sisalduvale nime
kaitsele, kui ta on seda nime enne registrisse kandmist
oma tegevuses kasutanud.44
Saksa õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et
vahetult teisele ettevõtjale kuulnud, kuid tema poolt
loobutud ärinime enda nimena registreerimisel võib saada
takistuseks nime eksitavus.45
Saksa õiguses on ärinime ühelt ettevõtjalt teisele võimalik
üle anda ühes menetluses (vt Handelsgesetzbuch § 31,
Handelsregisterverordnung § 42).46
10. Kavandatava 10.1. E-residentsusega seotud muudatused
regulatsiooni Kehtiv nõue, et Eesti (äriregistrisse kantud) osaühingu/aktsiaseltsi (mis
kirjeldus, sh on populaarseimad äriühingu vormid) juhatus peab asuma Eestis,
regulatiivsete kavandatakse kaotada. See võimaldab äriühinguid ka Eestist väljastpoolt
võimaluste juhtida. Osaühingu või aktsiaseltsi enda asukohana tuleb aga edaspidigi
kirjeldus äriühingu põhikirjas määratleda Eesti või Eesti kohaliku omavalitsuse
täpsusega. Tagamaks, et Eesti äriühingutel oleks reaalne side Eestiga
(saamaks kätte nt tahteavaldusi või menetlusdokumente), tehakse
ettepanek kehtestada kohustus määratleda Eesti kontaktisik juhul, kui
äriühingute ühegi juhatuse liikme elukoht ei ole Eesti. Et kontaktisik
oleks usaldusväärne nii teenuse kasutajale kui ka kolmandatele isikutele
(nt välistades skeemid, kus kaks e-residentide poolt asutatud äriühingut
määravad end vastastikku kontaktisikuks), tuleks piirata sellealase
teenuse pakkujate ringi. Tuleks lubada määratleda kontaktisikuna kas
advokaat (või vastavalt büroo) või rahapesu ja terrorismi tõkestamise
seaduse (RPTKS) §-s 7 nimetatud „usaldusfondide ja äriühingute teenuse
pakkuja“, kes peavad juba kehtiva õiguse alusel tegutsema Politsei- ja
Piirivalveameti struktuuriüksuse rahapesu andmebüroo väljastatud
tegevusloa alusel (RPTKS § 52). Et kohustust määrata kontaktisik
tõsikindlalt täidetaks, nähakse ette ka kontaktisikust mitte-teavitamise
tagajärg – registripidaja võib otsustada äriühingu sundlõpetamise juhul,
kui kontaktisikut ei määratleta ka registripidaja määratletud täiendava
tähtaja jooksul. Kui sellist tagajärge seaduses ette ei nähtaks, jääks nõue
määrata kontaktisik formaalsuseks ning registripidaja võimalused
kontaktisiku määramise tagamiseks piiratuks. Eesmärk on siiski
maandada mitmeid punktis 3.1 väljatoodud olulisi riske, mistõttu ei saa
piirduda seaduses üksnes formaalse nõude (määratleda kontaktisik)
kehtestamisega.
Lisaks tuleb kaaluda, kas ja kuidas tuleks analoogselt muuta ka teiste
juriidiliste isikute liikide alast regulatsiooni (võttes arvesse teatud liikide
44
Vt nt Münchener Kommentar zum GmbHG, 2. Auflage, Band 1, 2015, § 11, äärenr. 48; Roth/Altmeppen,
GmbHG, 7. Auflage, 2012, § 4 äärenr. 51 (Roth).
45
Vt nt Baumbach/Hopt. Handelsgesetzbuch, 36. Auflage, 2014, § 18 äärenr. 17.
46
Saksa seadused on leitavad internetiaadressilt http://www.gesetze-im-internet.de/titelsuche.html.
21
Väljatöötamiskavatsuse vorm
suhtes hetkel kehtivat leebemat regulatsiooni – nt mittetulundusühingute
puhul – ning punktis 3.1 väljatoodud riske, aga nt tuleks mõelda, kas ka
muude äriühingute – tulundusühistu, täis- ja usaldusühing – puhul
kehtestada analoogne regulatsioon). Samuti tuleks hinnata, kas ja kuidas
tuleb üle vaadata kehtiv füüsilisest isikust ettevõtja (ja ettevõtete) alane
regulatsioon, võttes arvesse e-residentsuse projekti eesmärke ja senist
praktikat.
Kaotades osaühingu ja aktsiaseltsi asukoha määratlemise nõude tema
juhatuse asukoha kaudu ja võimaldades määrata ühingu asukoha
põhikirjas Eesti või Eesti kohaliku omavalitsuse täpsusega, on võimalik
kohtualluvuse sätete kohaselt ühinguõiguslike vaidluste ja muude ühingu
vastu esitatud hagide menetlemine Eesti kohtus. Vähemalt Eesti või Eesti
kohaliku omavalitsuse täpsusega määratava asukoha järgi on võimalik
määrata siseriiklik kohtualluvus, st millisele maakohtule ja millisele
kohtumajale vaidluse lahendamine allub. Kontaktisiku määramise kaudu
võivad Vene Föderatsiooni ja Ukrainaga sõlmitud õigusabilepingute
kohaselt ühingu vastu esitatud nõuded alluda Eesti kohtule.
10.2. Registrikande hilisem tegemine/jõustumine
10.2.1. Registrikande hilisem jõustumine
• Välja pakutakse kehtiva õiguse muutmine selliselt, et avalduse esitaja
saaks teatud (eelkõige konstitutiivsete, vt allpool) kannete korral ise
määrata tähtpäeva, millal kanne jõustub.
• Võimaliku tähtaja reguleerimisel tuleb ühelt poolt arvesse võtta vajadust
tagada juriidilisele isikule piisav aeg kande jõustumiseks ettevalmistuste
tegemiseks, samas peab see olema võimalikult lühike, kuna selline kanne
ei aita kaasa registri funktsioonile, milleks on avalikkuse tegelikust
õiguslikust seisundist informeerimine, avalikustades seejuures üksnes
olulised õigussuhted.47 Samuti koormab selline kanne registripidajat,
kuna enne kande jõustumist esitatavad uued kandeavaldused vajavad
põhjalikumat kontrolli (vt selle kohta lähemalt allpool). Tähtpäev peab
olema määratud hilisemaks kui üldine kandeavalduste menetlemise
tähtaeg (seega vähemalt kuus tööpäeva kandeavalduse esitamisest), et
vältida puuduste kõrvaldamise määruse tegemise vajadust üksnes
seetõttu, et kandeavaldust ei jõuta ära menetleda enne avalduses määratud
tähtpäeva (alles jääb siiski eriliste asjaolude kontrollimise vajadusest
tuleneva läbivaatamise tähtaja pikendamine risk, ÄS § 53 lg 3). Hiliseim
tähtpäev võiks olla kolm kuud alates kandeavalduse esitamisest või kande
tegemisest. Määrata võib ka puhkepäeva. Kaaluda tuleb, kas soovitav
kande jõustumise aeg peab olema kandeavalduses alati konkreetse
kuupäevana määratud või tuleks võimaldada ka kuupäeva paindlikumat
määramist, nt kolm päeva pärast kande tegemist.
• Kord registrisse kantud tähtpäeva muuta ei saa. Avalikkus lähtub sellest
tähtpäevast. Samuti on registripidaja lähtunud kande eelduste
47
Sarnaselt: E. Gustavus. Äriühinguõigus, 2000, lk 25; Krafka/Kühn. Registerrecht, 9. Auflage, 2013, E. äärenr.
146 (oluliste ja õiguskäibele aktuaalselt oluliste asjaolude avalikustamine) (Krafka/Ulrich).
22
Väljatöötamiskavatsuse vorm
kontrollimisel sellest konkreetsest kuupäevast; mitmekordse kontrolli
kohustus oleks liiga koormav. Samuti võib olla vahepealsel ajal tehtud ka
teisi kandeid, mille eelduseks on just see konkreetne jõustumiskuupäev.
• Kandeavaldust on võimalik esitada üksnes tavamenetlusse, mitte
kiirmenetlusse; kandeavalduse kiirkorras menetlemine ei ole hädavajalik,
kuna kande jõustumist soovitakse nagunii edasi lükata.
• Kandeavaldust menetletakse üldises korras, st tavapärase viie tööpäeva
pikkuse tähtaja jooksul, samuti tehakse kanne ja see ka avalikustatakse.
Kanne jõustub aga alles kandeavalduses määratud tähtpäeval, jõustumine
toimub automaatselt kell 00.00. Teatud juhtudel on vajalik kannete
kindlas järjekorras jõustumine samal päeval (nt ühinemisega seotud
kanded).
• Tulevikus jõustuvad kanded peavad olema registris selgesti äratuntavad
(kande jõustumise kuupäev kantakse registrikaardile, kirjed teist värvi
kirjaga, asjakohased hoiatused, selgitused jms). Eelnõuga vajab
lahendamist kannete järjekorranumbrite süsteem, et oleks üheselt selge,
millises järjekorras on kanded tehtud ning millises järjekorras need
jõustuvad.
• Eelkõige saab kande hilisemat jõustumist taotleda konstitutiivsete
kannete korral, deklaratiivsed kanded teevad reeglina nähtavaks juba
toimunud õigusliku muudatuse (nt juhatuse liikmete määramine) ning
need tuleb jõustada viivitamata. Siiski võib olla vajalik teatud
deklaratiivsete kannete hilisem jõustumine (nt seoses ühinemisega).
• Kui hilisem kanne on vastuolus varasema, aga veel jõustumata kandega,
peab registripidaja keelduma kande tegemisest (nt pärast tulevikus
jõustuva ühinemise kande tegemist, aga enne selle jõustumist soovitakse
ühendatavat ühingut likvideerida; pärast tulevikus jõustuva osakapitali
vähendamise kande tegemist, aga enne selle jõustumist soovitakse
osakapitali veelkord ja koheselt vähendada, mille tulemusel oleks
mõlema kande jõustumisel kapital alla seaduses lubatud
miinimummäära). Vastuolu peab registripidaja ise hindama. Küll peaksid
aga vahepealsel ajal vajadusel olema võimalikud kohtu poolsed
sundlõpetamised ja kustutamised ja muud kanded, mida ei tehta juriidilise
isiku enda taotlusel.
• Juriidiline isik ei peaks saama juba tehtud, aga veel jõustumata kande
muutmist taotleda. Esitada saaks vaid uue, kannet muutva kandeavalduse,
mis saaks jõustuda alles pärast esimese kande jõustumist. See tähendab,
et juriidiline isik peab esitama kandeavalduse üksnes siis, kui taotletud
tagajärge ka tegelikult soovitakse; kannete tegemine n-ö igaks juhuks ei
peaks olema võimalik.
• Kande hilisemat jõustumist taotlenud juriidiline isik, kes enne esimese
kande jõustumist esitab uue kandeavalduse, peab arvestama, et juhul, kui
esimese kande jõustumiseni on jäänud vähe aega, ei ole võimalik ette
teada, kumb kanne enne jõustub. Selle tulemusel võib juhtuda, et teise
kande eeldused ei ole enam täidetud.
• Jõustumata kande ajal esitatud uus kandeavaldus peaks minema
tavamenetlusse, mitte kiirmenetlusse, kuna avalduse menetlemise
23
Väljatöötamiskavatsuse vorm
keerukuse tõttu võib registripidaja vajada rohkem aega.
• Välistada tuleks juriidilise isiku asutamine hiljem jõustuva kandega,
kuna sellisest kandest võiks avalikkus ekslikult järeldada, et juriidiline
isik ongi lõplikult tekkinud, kuigi tegelikult on tegemist alles asutamisel
oleva juriidilise isikuga, kellele kohaldub juriidilise isiku õiguslik
regulatsioon üksnes osaliselt. Siiski on vajalik kaaluda hiljem jõustuva
kande tegemise vajalikkust ühinemise ja jagunemise käigus.
• Kaalumist vajab kande hilisema jõustumise võimaldamine piiriülese
ühinemise korral, kus registrimenetlus toimub mitmes riigis ja seetõttu on
vajalik erinevate registripidajate koostöö. 10. ühinguõiguse direktiiv
kande hilisemat jõustumist otseselt ei välista, küll aga võib see
ühinemismenetluse üleliia komplitseerituks ja õnnestumise ebakindlaks
muuta. Eelkõige võiks kande hilisem jõustumine vajalik olla juhul, kui
ühendav ühing asub Eestis, kuna ühinemine jõustub just märke tegemisest
ühendava ühingu registrikaardile. Ühendatava ühingu Eestis asumise
korral ei piisa kande hilisema jõustumise võimaldamisest Eestis, vaid see
peab võimalik olema eelkõige ühendava ühingu koduriigis. Võimaldades
piiriülese ühinemise korral kande hilisemat jõustumist, vajab
lahendamist, millisel hetkel peab Eesti registripidaja väljastama
ühinemise eelduste täitmist ja kande tegemist kinnitava tõendi
(ühendatava ühingu koduriigina) ning millisel hetkel teavituse ühinemise
jõustumise kohta (ühendava ühingu koduriigina). Siin tuleb arvesse võtta
ka 10. ühinguõiguse direktiivi nõudeid, mis nõuavad tõendi ja teabe kiiret
edastamist (vt artiklid 10, 13). Lahendus peab olema õiguskindel
(arvestada tuleb vahepealsel ajal teatud kannete tegemise
vajadust/võimalust), aga mitte koormama registripidajat kahekordse
kontrolli vajadusega.
• Kehtivad õigusnormid, mis seavad eelduseks kande tegemise registrisse
(nt ÄS § 3011 lg 4: „(4) Otsuse tühisusele ei saa tugineda, kui otsuse
alusel on tehtud kanne äriregistrisse ja kande tegemisest on möödunud
kaks aastat.“), lähtuksid ka pärast muudatust jõustunud kandest.
Õigusnormid, mis lähtuvad kandeavalduse esitamisest (nt ÄS § 144 lg 4:
„Osaühingut ei kanta äriregistrisse, kui äriregistrisse kandmise avaldus
esitatakse pärast ühe aasta möödumist asutamislepingu sõlmimisest või
käesoleva seadustiku § 520 1. lõikes nimetatud asutamisnumbri
saamisest.“), lähtuksid kandeavalduse esitamise ajast ka edaspidi,
sõltumata sellest, et kanne jõustub hiljem. Teatud õigusnormide korral
vajab eelnõu koostamisel kaalumist, kummast asjaolust lähtuda tuleks (nt
ÄS § 403 lg 5: „(5) Ühinemist ei saa vaidlustada pärast selle kandmist
ühendava ühingu asukoha äriregistrisse.“).
• Regulatsioon hõlmaks kõik juriidilised isikud. Kaalumist vajab, kas
regulatsiooni loomine on vajalik ka füüsilisest isikust ettevõtja jaoks.
• Kande hilisema jõustumise võimaldamise „hinnaks“ on ühelt poolt
registri selguse ja õiguskindluse vähenemine, kuna väheneb registri
24
Väljatöötamiskavatsuse vorm
tegelikkusele vastavus tulenevalt veel jõustumata asjaolude nähtumisest
registris;48 seda ohtu tasakaalustaks hiljem jõustuva kande võimaldamisel
omakorda asjaolu, et kande jõustumine või mittejõustumine ei oleks
juriidilise isiku ega registripidaja mõjusfääris, vaid leiab tähtpäeva
saabudes üldreeglina igal juhul aset.49 Teiselt poolt on võimalik
argumenteerida, et tulevikus jõustuvate kannete nägemine ongi just
avalikkuse huvides, kuna võimaldab nendega juba varakult arvestada.50
• Võrreldes kehtiva õigusega väheneb ka kandemenetluses kontrollitavate
asjaolude esinemise kindlus kande jõustumise hetkel (nt sissemaksete
väärtus) , kuna kontrolli ja kande jõustumise vahele jääb senisest oluliselt
pikem ajavahemik.
• Tulenevalt muudatustest muutub keerulisemaks registripidaja tegevus,
kuna ta peab hindama enne kande jõustumist esitatavate kandeavalduste
vastuolu jõustumata kandega. See muudab ka juriidilise isiku jaoks kande
tegemise võrreldes kehtiva õigusega ebakindlamaks. Seda mõju aitab
vähendada lühikese tähtaja ettenägemine kannete jõustumiseks (kolm
kuud) ning samuti üldreeglina juba tehtud kande muutmise võimatus, mis
välistab koormuse tõusu n-ö igaks juhuks tehtavate kannete tõttu.
• Samas peab säilima kannete muutmise võimalus sundlõpetamisel jms,
mis võib aga vähendada registri selgust ja õiguskindlust.
• Uue regulatsiooni loomisega VTK-s kirjeldatud viisil kaasneksid
hinnanguliselt väga suured infotehnoloogilised arendustööd, mistõttu
tuleb hinnata, kas muudatusest tulenev kasu kaalub üles selle
rakendamiseks vajalikud kulutused. Muudatuste rakendamiseks on vaja
muuta elektroonilise registri toimimise aluspõhimõtteid (sh
menetlustarkvara, ettevõtjaportaali, teabesüsteeme ja päringusüsteeme).
Esialgse hinnangu kohaselt läheks muudatus maksma vähemalt 500 000
eurot ja sellele kuluks vähemalt 1,5–2 aastat. Kaaluda tuleb, kas tegemist
on ettevõtluskeskkonna jaoks kõige prioriteetsema arendusvajadusega.
• Kokkuvõttes tuleb hinnata, kas saavutatav tulemus kaalub üles sellega
kaasnevad kulud ja potentsiaalsed riskid.
48
Sarnane põhimõte kehtib täna aga juba nt seoses ühinemise kandmisega ühendatava ühingu registrikaardile,
ÄS § 400 lg 1 teine lause: „(1) Ühinemine kantakse ühendava ühingu asukoha äriregistrisse, kui see on kantud
kõigi ühendatavate ühingute asukoha äriregistritesse. Kandes ühendatava ühingu asukoha äriregistris
märgitakse, et ühinemine loetakse toimunuks selle kandmisega ühendava ühingu asukoha äriregistrisse.“; vt
ka nt ÄS § 4339 lg 4 esimene lause: „(4) Kui Eesti äriregistrisse kantud äriühing osaleb piiriüleses ühinemises
ühendatava ühinguna, märgitakse ühendatava ühingu asukoha äriregistrisse, et ühinemine loetakse
toimunuks vastavalt selle liikmesriigi õigusele, millele ühendav ühing allub. Saanud selle liikmesriigi kohtult,
notarilt või muult pädevalt asutuselt, mille õigusele ühendav äriühing allub, teate ühinemise toimumise kohta,
märgib registripidaja äriregistrisse, millal on ühinemine saadud teate kohaselt toimunud, ning teavitab sellest ka
Eesti väärtpaberite keskregistri pidajat, kui ühendatava ühingu osad või aktsiad on registreeritud Eesti
väärtpaberite keskregistris.“; J. Scheel´i (Befristete und bedingte Handelsregistereintragungen, Der Betrieb
2004, lk 2355 jj (2358)) arvamuse kohaselt tuleb hiljem jõustuva kande võimaldamisel kaaluda ühelt poolt
ettevõtja õiguste tagamise vajadust ja teiselt poolt registripidaja ülesannet tagada õiguskäibe jaoks läbipaistev ja
usaldusväärne informatsioon. Hiljem jõustuv kanne peaks tema hinnangul lubatav olema, kui konkreetne
ettevõtja sellist õiguskaitset vajab (nt ühinemise jms korral vajadus ühtlustada ühinemise jõustumine ühinemise
bilansi päevaga), kanne ei kahjusta registris sisalduvat informatsiooni ja kande tegemine ei ole registripidajale
põhjendamatult koormav.
49
Erinevast põhimõttest lähtub nt aktsiakapitali tingimuslik suurendamine, kus registrisse kantakse küll osa- või
aktsiakapitali suurendamise kavatsus, kuid õiguslik muudatus ise toimub registriväliselt sõltuvalt juriidilise isiku
tahtest, vt nt ÄS §-d 351 jj.
50
Nii nt Münchener Kommentar zum Aktiengesetz, 3. Auflage, Band 4, 2011, § 181 äärenr. 80; J. Scheel.
Befristete und bedingte Handelsregistereintragungen, Der Betrieb 2004, lk 2355 jj (2359).
25
Väljatöötamiskavatsuse vorm
10.2.2. Registrikande hilisem tegemine
• Alternatiivina eelnevalt kirjeldatud kande hilisemale jõustumisele
pakume välja kande hilisema tegemise registripidaja poolt. Sarnaselt
eelnevalt kirjeldatule saab isik taotleda kande hilisemat jõustumist, kuid
selle vahega, et registripidaja asub kannet tegema taotletud kuupäeval ja
registrist ei kajastu ükski tulevikus tehtav kanne. Kanne jõustub kande
tegemisega.
• Kuna kande hilisem tegemine tagatakse organisatoorsete meetmetega,
mitte automatiseeritud korras infosüsteemi poolt, siis hilisemaks
kuupäevaks ei või määrata puhkepäeva ega riigipüha, vastasel juhul
tehakse kanne järgmisel tööpäeval pärast puhkepäeva või riigipüha.
Soovitav kande tegemise aeg peab olema kandeavalduses alati konkreetse
kuupäevana määratud.
• Kandeavaldus vaadatakse läbi üldises korras, st tavapärase viie
tööpäeva pikkuse tähtaja jooksul, kuid erinevalt esimesest
lahendusvariandist kannet koheselt ei tehta ja seda ei avalikustata,
mistõttu ei nähtu tulevikus tehtav ja jõustuv kanne registrist ka
kolmandatele isikutele. Kui esitatud kandeavalduse ja lisadokumentide
alusel on võimalik taotletud kanne kandeavalduses määratud kuupäeval
teha, teavitab registripidaja sellest e-kirja teel ettevõtjat ning märgib
kande tegemise aja endale kalendrisse. Kui avalduses on kande tegemist
takistav puudus või kui puudub vajalik dokument ja puudust on ilmselt
võimalik kõrvaldada, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Kui
puudust kande hilisema tegemise kuupäeva saabumise ajaks kõrvaldatud
ei ole, jätab registripidaja avalduse kandemäärusega rahuldamata. Samuti
jääb registripidajale võimalus jätta kandeavaldus rahuldamata juhul kui
esitatud kandeavalduse ja lisadokumentide alusel ei saa taotletavat kannet
teha.
• Kui hiljem taotletud kanne on vastuolus varasemalt taotletud, aga veel
tegemata kandega, teeb registripidaja ettevõtjale puuduste kõrvaldamise
määruse ettevõtja tegeliku soovi väljaselgitamiseks.
• Kuna alternatiivis toodud lahenduse puhul ei ole kannet veel tehtud,
peaks juriidiline isik saama kandeavalduse enne kande tegemist tagasi
võtta või seda muuta. Kandeavalduse muutmise avalduse esitamisel tuleb
tasuda uuesti riigilõivu nagu algse avalduse esitamisel, kuna see
põhjustab registripidajale topelt nn käsitööd.
• Kande hilisemat tegemist taotlenud juriidiline isik, kes enne esimese
kande tegemist esitab uue kandeavalduse, peab arvestama, et juhul, kui
esimese kande tegemiseni on jäänud vähe aega, ei ole võimalik ette teada,
kumb kanne enne tehakse ja jõustub. Selle tulemusel võib juhtuda, et
teise kande eeldused ei ole enam täidetud.
• Tegemata kande menetlemise ajal esitatud uus kandeavaldus liigub
varasema menetluse juurde tavamenetlusse, mitte kiirmenetlusse, kuna
avalduse menetlemise keerukuse tõttu võib registripidaja vajada rohkem
aega.
• Alternatiivi puhul võib kaaluda ka juriidilise isiku asutamise
26
Väljatöötamiskavatsuse vorm
võimaldamist hilisemal kuupäeval tehtava kandega, kuna juriidiline isik
kantakse registrisse kande tegemisega ning muutub ka avalikkusele
sellest ajast nähtavaks.
• Sarnaselt esimesele lahendusvariandile, vajab kaalumist kande hilisema
tegemise võimaldamine piiriülese ühinemise korral, kus registrimenetlus
toimub mitmes riigis ja seetõttu on vajalik erinevate registripidajate
koostöö. Vt põhjendusi esimese lahendusvariandi juures.
• Regulatsioon hõlmaks kõiki juriidilisi isikuid.
• Alternatiivi puhul ei kaasne infotehnoloogilisi arendustöid. Tulenevalt
muudatustest muutub keerulisemaks registripidaja tegevus, kuna esiteks
on tegemist kandeavalduse üksikjuhtudel eraldi menetlemisega ja
andmete käsitsi sisestamisega, mis suurendab registripidaja töökoormust
ning teiseks peab ta hindama enne kande tegemist esitatavate
kandeavalduste vastuolu veel tegemata kandega. Nimetatud põhjustel
peaks kande hilisema tegemise taotlemine olema kõrgemalt
riigilõivustatud, et vältida kannete hilisema tegemise taotlemist n-ö igaks
juhuks. Tegemist on n-ö eritellimusega või mugavusteenusega, mida
kasutades on ettevõtjal võimalik mugavamalt oma toiminguid teostada
ning seetõttu on väljapakutav riigilõivu suurus 1350 eurot (sarnaselt RLS
§ 219 lg 3). Sellises suuruses riigilõiv katab ära ka vastava erilise
menetluse nn käsitööna menetlemise kulu kogu selle keerukuses.
10.3. Nime broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
• Välja pakutakse kehtiva õiguse muutmine selliselt, et juriidilised isikud
saaksid äriregistris ja mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris nime
broneerida.
• Iga juriidiline isik saab broneerida ainult ühe nime.
• Broneering võiks kehtida kuus kuud. Tähtaeg võib olla pikem kui
eespool kirjeldatud kande hilisema jõustumise korral (kolm kuud), kuna
selline kanne ei mõjuta nii suurel määral teiste registriasjade menetlemist,
samuti on siin mõju registri avalikkuse tegelikust õiguslikust olukorrast
informeerimise funktsioonile vähem intensiivne. Samas ei ole üleliia pikk
tähtaeg põhjendatud, kuna ka teised juriidilised isikud võivad antud nime
kasutada soovida; nimi tuleks broneerida üksnes siis, kui seda plaanitakse
ka tegelikult lähemas tulevikus kasutusele võtta. Kuus kuud on piisav aeg
vajalike ettevalmistuste tegemiseks uue nime kasutuselevõtuks.
• Broneerimiseks esitatakse kandeavaldus. Osanike/aktsionäride/liikmete
otsust ja põhikirja uut teksti pole vaja, need tuleb esitada alles siis, kui
soovitakse broneeritud nime kasutusele võtta (see muudatus ei toimu
automaatselt erinevalt eespool kirjeldatud kande jõustumisest).
• Broneerimisel kontrollitakse nimele kehtivad eeldused ära niivõrd,
kuivõrd see on võimalik, hiljem kontrollitakse muid kande tegemise
eelduseid (põhikiri jms dokumendid), aga ka nimele endale esitatavaid
eelduseid, millele vastavus on potentsiaalselt ajas muutuv, nt ühingu
õiguslik vorm, tegevusala jms.
• Broneeritud nime kohta tehakse märge registrikaardile. Tähtaja
möödumisel broneering automaatselt kustutatakse. Juriidiline isik võib
kandeavalduse esitamisega taotleda ka broneeringu varasemat kustutamist
27
Väljatöötamiskavatsuse vorm
või muutmist (nt on nime muutmise kavatsus ära langenud või soovitakse
broneerida uus nimi). Eriregulatsiooni vajab olukord, kus kandeavaldus
ärinime kasutuselevõtuks esitatakse küll broneeringu kehtivuse ajal, kuid
seda ei jõuta enne broneeringu kustumist ära menetleda.
• Infosüsteemi tuleb lisada selgitused, hoiatused jms, et oleks üheselt
selge, et tegemist ei ole konkreetse juriidilise isiku nimega.
• Nime ei saa broneerida asutamisel. Sel ajal puudub registrikaart, millele
saaks broneeringu kohta kande teha. Sama kehtib ka siis, kui uus ühing
asutatakse ühinemisel või jagunemisel.
• Broneerida saab üksnes vabasid nimesid; erandina saab broneerida ka
teisele juriidilisele isikule kuuluva või teise juriidilise isiku poolt
broneeritud nime nende (notariaalselt kinnitatud/digitaalallkirjastatud)
nõusolekul. See võimaldab nime üleandmist ühelt juriidilisel isikult
teisele ilma ohuta, et keegi kolmas isik vahepealsel ajal nime kasutusele
võtaks. Vt aga ka allpool välja pakutud alternatiivlahendust.
• Teisele juriidilisele isikule kuuluva nime broneerimisel peaks
broneering olema registri infosüsteemis nähtav ka broneeritud nime
omaja andmetes.
• Broneeritud nimele laieneb üldine nime kaitse regulatsioon,51 juriidilisel
isikul on üksnes keelatud kasutada broneeritud nime enda nimena. Teisele
juriidilisele isikule kuuluva nime broneerimisel on kaitstud nime omaja;
broneerija saab kaitse alates hetkest, kui teise isik enam nime ei kasuta.
• Kirjeldatud regulatsiooni loomine toob kaasa õigusselguse vähenemise
mitme registrisse kantud nime tõttu; seda saab vähendada hoiatuste,
selgituste jms näitamisega infosüsteemis. Samuti võib muudatus
soodustada lubamatut kahe nime korraga kasutamist juriidilise isiku
poolt; selle tegevuse eest tuleb ette näha juriidilise isiku vastutus.
Suureneb registripidaja koormus, kuna teostada tuleb nime kahekordne
kontroll. Toimuma võib hakata ka nimede igaks juhuks või müügiks
broneerimine; seda ohtu vähendab ajaline piirang (kuus kuud) ja korraga
üksnes ühe nime broneerimise võimalus.
• Regulatsioon hõlmaks kõik juriidilised isikud. Kaalumist vajab, kas
regulatsiooni loomine on vajalik ka füüsilisest isikust ettevõtja aoks (vt ka
järgmist punkti).
• Kaalumist vajab, kas nime broneerimise regulatsiooni loomine
kirjeldatud viisil on vajalik või piisaks eespool kirjeldatud kande hilisema
jõustumise võimalusest koos varasemalt kasutusel olnud nime teatud aja
jooksul vaid eelmise omaniku nõusolekul kasutamise võimalusega.52
51
Sihtasutuse ja mittetulundusühingute nime kaitse regulatsiooni erisuste kohta võrreldes ärinime kaitsega vt nt
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25.2.2015 määrust nr 3-2-1-162-14.
52
Kuni 2005. aasta lõpuni oli keelatud viimase kolme aasta jooksul äriregistris olnud ärinime kasutamine:
„§ 11. Ärinime eristatavus
[Lõike 1 sõnastus kuni 31. 12. 2005]
(1) Füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi peab olema selgesti eristatav teistest sama registripidaja tööpiirkonnas
äriregistrisse kantud või vähem kui kolm aastat tagasi äriregistrist kustutatud ärinimedest.
[Lõike 1 sõnastus alates 1. 01. 2006]
(1) Füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi peab olema selgesti eristatav teistest sama registripidaja tööpiirkonnas
äriregistrisse kantud ärinimedest.
[Lõike 2 sõnastus kuni 31. 12. 2005]
(2) Äriühingu ärinimi peab olema selgesti eristatav teistest Eestis äriregistrisse kantud või vähem kui kolm
aastat tagasi äriregistrist kustutatud ärinimedest.
28
Väljatöötamiskavatsuse vorm
Kaaluda võib ka nime üleandmise võimaldamist ühes kandemenetluses.
Sarnaselt toimub see täna ka ühinemis-, jagunemis- ja
ümberkujundamismenetluses, aga ka füüsilisest isikust ettevõtja poolt
ettevõtte üleandmisega teisele füüsilisest isikust ettevõtjale (vt ÄS § 8 lg-
d 3 ja 4, kohtu registriosakonna kodukorra § 20253).
• Muudatuste realiseerimiseks vajalike infotehnoloogiliste arendustööde
minimaalseks maksumuseks oleks esialgsel hinnangul ca 50 000 eurot.
10. a) Töötatakse välja uus 10. b) Muudatused viiakse sisse X
tervikseadus senise seaduse struktuuri
11. Selgitus -
12. Puudutatud 12.1. E-residentsusega seotud muudatused
ja muudetavad Muutmist vajavad/puudutatud on järgmised õigusaktid: tsiviilseadustiku
õigusaktid üldosa seadus, äriseadustik, mittetulundusühingute seadus,
tulundusühistuseadus, sihtasutuste seadus, tsiviilkohtumenetluse
seadustik.
12.2. Registrikande hilisem tegemine/jõustumine, 12.3. Nime
broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Muutmist vajab eelkõige äriseadustik, aga muutmist vajavad/puudutatud
[Lõike 2 sõnastus alates 1. 01. 2006]
(2) Äriühingu ärinimi peab olema selgesti eristatav teistest Eestis äriregistrisse kantud ärinimedest.
[Lõige 21kehtetu alates 1. 01. 2006 – RT I 2005, 57, 449 ]
(21) Ärinimi ei pea olema eristatav vähem kui kolm aastat tagasi äriregistrist kustutatud ärinimest, kui õigus
ärinimele omandati ettevõtja likvideerimisel või pankrotimenetluses või käesoleva seadustiku § 8 lõike 3 või 4
alusel või kui tegemist on välismaa äriühingu filiaali ärinimega.
(3) Kui äriregistrisse on ärinimena või selle osana kantud sama füüsilise isiku ees- ja perekonnanimi, mille
registrisse kandmist taotletakse, peab kande taotleja oma ärinime täiendite lisamise või ärajätmisega selgelt
eristatavaks muutma.
[RT I 2005, 57, 449 - jõust. 01.01.2006]”.
Piirangu ärakaotamise selgitus (äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu nr 552 seletuskiri): „ÄS § 11 muutmine
Lõigetes 1 ja 2 tehtavate muudatustega kaotatakse piirang, mille kohaselt peab äriregistrisse kantav ärinimi
olema selgesti eristatav mitte ainult teistest, sama registripidaja tööpiirkonnas äriregistrisse kantud ärinimedest,
vaid ka nendest ärinimedest, mis on registrist viimase kolme aasta jooksul kustutatud. Muudatuse tagajärjel
saab äriregistrisse kanta neid ärinimesid, mida enam äriregistris registreeritud ei ole, kuid mis on kustutatud
viimase kolme aasta jooksul. Piirang, mille kohaselt ei saa äriregistrisse kanda ärinime, mis on küll äriregistrist
kustutatud, kuid mis vastab või on piisavalt sarnane viimase kolme aasta jooksul registrist kustutatud ärinimega,
ei ole põhjendatud ja piirab liigselt ettevõtlust. Ärinime valikuga seonduvad raskused on muutunud oluliseks
probleemiks äriühingu asutamisel. Ärinime eristamise vajadus tuleneb sellest, et tagada selgus äriregistrisse
kantud ärinimede osas. See on tagatud ka juhul kui ärinime piirang puudutab üksnes äriregistrisse kantud
ärinimesid ja mitte sealt juba kustutatud nimesid. Infosüsteemides tagab piisava eristatavuse unikaalne
registrinumber. Juhul kui senini ärinime kasutanud isik soovib tagada nime kaitstust ka pärast äriühingu
registrist kustutamist, on tal võimalik see registreerida kaubamärgina. Esimeses ja teises lõikes tehtavate
muudatuste tõttu muutub sisutuks ka lõige 21, mistõttu see tunnistatakse kehtetuks.“.
53
„§ 202. Üksikettevõtja vahetumine registrikaardil
(1) Kui füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte omandaja soovib end äriseadustiku § 8 lõike 3 või 4 alusel kanda
äriregistrisse ärinime all, mis sisaldab senise ettevõtja ärinime ning see toimub ühel ajal senise füüsilisest isikust
ettevõtja kustutamisega, ei avata uut registrikaarti, vaid kanded tehakse senise ettevõtja registrikaardile.
(2) Registrikaardi alajaotusesse „Õiguslik seisund” märgitakse ärinime edasikasutamise õiguslik alus.
(3) Lõiget 1 ei kohaldata, kui senise ettevõtja registrikaart on juba suletud. Lõikes 2 nimetatud märkus tehakse
sel juhul uuele registrikaardile.“.
29
Väljatöötamiskavatsuse vorm
on ka mittetulundusühingute seadus, sihtasutuste seadus,
tulundusühistuseadus, tsiviilseadustiku üldosa seadus,
tsiviilkohtumenetluse seadustik ja teised juriidilisi
isikuid/registrimenetlust reguleerivad õigusaktid.
13. Seaduse 13.1. E-residentsusega seotud muudatused
tasandil Muudatuste näol on tegemist põhiseaduse kaitsealasse jäävate
regulatsiooni põhivabaduste (üldine kohtusse pöördumise põhiõigus PS §-s 15,
loomise ettevõtlusvabadus PS §-s 31, kogunemisvabadus PS §-s 48)
vajalikkus regulatsiooniga, mis tuleb vastu võtta seaduse tasandil.
13.2. Registrikande hilisem tegemine/jõustumine, 13.3. Nime
broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Uus regulatsioon tuleb luua seaduse tasandil, kuna esineb
ettevõtlusvabaduse riive (vt üleval p 8).
V. Määratletud mõjud
Muudatused
Väljatöötamiskavatsusega planeeritakse sisse viia kolm peamist muudatust:
1. Äriühingu asukoht on muudatuste järgselt põhikirjas määratletud koht Eestis ja
kaotatakse nõue, et äriühingu juhatus peab asuma Eestis.
2. Avalduse esitaja saab teatud kannete korral ise määrata tähtpäeva, millal kanne
tehakse või millal see jõustub.
3. Muudatuse järgselt saavad juriidilised isikud äriregistris ja mittetulundusühingute ja
sihtasutuste registris nime broneerida.
Sihtrühm
Teostatavate muudatuste puhul on sihtrühmad läbivalt samad:
- Kõik potentsiaalselt end Eestiga siduda tahtvad isikud ja isikud, kes soovivad asutada
Eesti registritesse kantavaid juriidilisi isikuid ja/või neid distantsilt juhtida. E-
residentsuse projekti üks deklareeritud eesmärk on olnud kuni 10 miljonit e-residenti
aastaks 2025.54
- Nii era- kui ka avalik sektor, kes e-residentidega kokku puutub ja õigussuhteid omab.
- Kohtud, kes e-residentidega seotud vaidlusi lahendavad.
- Tartu Maakohtu registriosakond kui äriregistri pidaja. Puudutatud on ka e-äriregistrit
haldav Registrite ja Infosüsteemide Keskus.
- Aktsiaseltsid ja osaühingud, kelle asukoha (sh juhatuse asukoha) alast regulatsiooni
plaanitakse muuta.
- Kõik äriregistrisse ja mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud
juriidilised isikud, kes soovivad kande hilisemat tegemist/jõustumist või nime
broneerimist või broneerimise võimaldamist.
Mõju
54
https://www.mkm.ee/et/uudised/10-miljoni-e-eestlase-programmi-viib-ellu-easi-juurde-loodav-meeskond;
https://e-estonia.com/taavi-kotka-promises-10-million-e-estonians-2025/.
30
Väljatöötamiskavatsuse vorm
Muudatusega kaasnevad majanduslik mõju – mõju ettevõtluskeskkonnale; mõju
infotehnoloogia arengule; mõju riigiasutuste korraldusele – töökoormusele, töökorraldusele ja
riigieelarvele.
Olulisus
Enamuste muudatustega ei kaasne ühiskonna tasandil olulist mõju, välja arvatud esimese
muudatusega – juhul, kui suur hulk teiste riikide ettevõtjaid kasutab võimalust luua Eestis
juriidiline isik, võib muudatuse mõju osutuda oluliseks.
Täpsemad mõjude kirjeldused on esitatud järgnevas tabelis:
14. Mõju
E-residentidega seotud muudatused
14.1. Äriühingu asukoht on muudatuste järgselt põhikirjas määratletud koht Eestis.
Kavandata Kaotatakse nõue, et Eestis äriregistrisse kantud osaühingu või aktsiaseltsi (mis
vmuudatu on populaarseimad äriühingu vormid) juhatus peab asuma Eestis. Muudatus
s võimaldab juhtida äriühinguid väljastpoolt Eestit.
Juhul, kui juriidilise isiku ühegi juhatuse liikme elukoht ei ole Eesti,
kehtestatakse nõue määratleda Eesti kontaktisik. Kui kontaktisikut seaduses
sätestatud juhul ei määrata, võib registripidaja alustada osaühingu või
aktsiaseltsi sundlõpetamise menetlust.
14.2. Mõju Majanduslik mõju; 14.3. Muudatuse tulemusel saab teatud
valdkond I mõju Avalduv äriühinguid juhtida ka välisriigist, mis
ja alajaotis ettevõtluskeskkonnal mõju omakorda võimaldab laiemal isikute ringil
e osaleda Eesti majandustegevuses.
Eestis asutatud äriühingutega seotud
vaidlusi menetletakse Eesti kohtus (sellega
kaasnevad mõjud riigiasutuste
töökoormusele ja töökorraldusele).
Muudatuse sihtgrupi suurus sõltub pakutud
lahenduse populaarsusest välisettevõtjate
seas ning VTK koostamise faasis on seda
keeruline prognoosida.
14.4. Ulatus K Sihtrühma suurus V–S
Olulisus
Sagedus V Ebasoovitavate mõjude risk V
14.5. Mõju Majanduslik mõju; 14.6. Välisriikides asuvad isikud saavad
valdkond mõju infotehnoloogia Avalduv võimaluse kasutada Eestis kasutusel
II ja arengule mõju olevad e-teenuseid. Lisaks
alajaotis majanduskeskkonna parandamisele aitab
teenuste laialdasem kasutus sihipäraselt
arendada Eesti avalikke infotehnoloogia ja
-kommunikatsiooniteenuseid (nii riigi kui
erasektori poolt pakutavaid teenuseid).
31
Väljatöötamiskavatsuse vorm
14.7. Ulatus V Sihtrühma suurus V
Olulisus
Sagedus V Ebasoovitavate mõjude risk V
14.8. Mõju Mõju riigiasutuste 14.9. Muudatuse tulemusel muutub teatud
valdkond korraldusele; mõju Avalduv määral kohtu ja registripidaja töökorraldus
II ja riigiasutuste mõju (sidudes äriühingu asukoha lahti tema
alajaotis töökorraldusele ja juhatuse asukohast, on võimalik määrata
ülesannetele kohtualluvus äriühingu asukohast lähtuva
kohtualluvusreegli kohaselt ka juhul, kui
äriühingu juhatus ei asu Eestis), seetõttu
võib suureneda nii kohtute kui
registripidaja töökoormus – kohtutel tekib
tarvidus lahendada enam vaidlusi ja
registripidaja sooritab ja haldab senisest
enam kandeid.
14.10. Ulatus V Sihtrühma suurus V
Olulisus
Sagedus K Ebasoovitavate mõjude risk V
14.11. Kuna muudatustega ei kaasne ühiskonna tasandil olulisi mõjusid, siis edasist
Edasine analüüsi teostada ei plaanita, eelnõu ettevalmistamise käigus määratletakse
analüüs võimalikult täpselt muudatuse sihtgrupp ja sagedus. Kui andmete täpsustudes
selgub oluliste mõjude avaldumine, vajab kaalumist täiendavate analüüside
tegemine.
14.12. Muudatuse ulatus on ei ole suur – sihtgrupil ei teki seaduse muutmise järgselt
Miks on kohanemisraskusi uue olukorraga ning vajadust enda käitumist oluliselt muuta.
mõju Muudatustega luuakse uusi võimalusi äriühingute juhtimiseks välisriikidest ning
ebaoluline soodustatakse majandustegevust, otseseid kitsendusi tegutsevatele ettevõtjatele
? ei luua.
Muudatuse sagedus (äriühingu esmaregistreerimine või andmete muutmine) on
pigem madal - taoline sündmus leiab aset mõned korrad ettevõtte tegevuse
käigus.
Muudatuse sihtgrupp (äriühingud, mille juhatus asub välisriigis) võib sõltuvalt
teenuse populaarsusest olla väike, keskmine või suur. Ilmselt lähiaastatel suurt
registreeringute massi oodata ei ole ning esialgu jääb sihtgrupp pigem
väikeseks, samas, väljatöötamiskavatsuse etapis on potentsiaalse sihtgrupi
suurust võimatu hinnata. Juhul, kui loodavate äriühingute hulk on väike või
kasutatakse võimalust juhtida äriühinguid välisriigist vähe, osutub mõju
väheoluliseks, juhul, kui muudatusega pakutud võimalust asutada Eestis
äriühing, mille juhtimine toimub teisest riigist, kasutab suur hulk välismaal
asuvaid ettevõtjaid, võib kaasnev mõju osutuda ulatuslikuks ja oluliseks.
Muudatusega võib kaasneda ka negatiivseid kõrvalmõjusid: tahteavalduse või
menetlusdokumentide kätte toimetamine võib osutuda keeruliseks olukorras,
kus äriühingu juhatus asub väljaspool Eestit. Sellise riskiga arvestatakse eelnõu
ettevalmistamisel ja selle riski esinemise tõenäosust ning tekkiva kahju suurust
piiratakse maksimaalselt valmivas seaduseelnõus: kui juhatus asub väljaspool
Eestit, kehtestatakse nõue, et tuleb määratleda Eestis asuv kontaktisik.
Eelnevast tulenevalt võib väita, et muudatusega kaasnevad pigem positiivsed
mõjud ning avarduvad ettevõtjate võimalused, ja ühiskonna tasandil võivad
32
Väljatöötamiskavatsuse vorm
kaasneda olulised mõjud, juhul, kui seadusega loodud võimalust kasutab suur
hulk välismaiseid ettevõtjaid. Täpsem hinnang potentsiaalsele sihtgrupile ja
sündmuse esinemise sagedusele antakse eelnõu väljatöötamise käigus.
Registrikande hilisem tegemine/jõustumine
14.13. Registrikande hilisem jõustumine
Kavandata Avalduse esitaja saab teatud kannete korral ise määrata tähtpäeva, millal kanne
vmuudatu tehakse/jõustub. Muudatuse puhul on kaks alternatiivi:
s
- Kande hilisem (automaatne) jõustumine infosüsteemis;
- Kande hilisem (mehhaaniline) teostamine registripidaja poolt.
Alternatiivid on üksteist välistavad, st. valmivas seaduseelnõus on otsustatud
ühe või teise lahendusvariandi kasuks.
14.14. Majanduslik mõju; 14.15. Muudatus avardab ettevõtlusvabadust ja
Mõju mõju Avalduv parandab üldist ärikeskkonda.
valdkond I ettevõtluskeskkonnal mõju Muudatuste järel on juriidilistel isikutel
ja alajaotis e soovi korral enne kande jõustumist teatud
aja jooksul võimalikult suur kindlustunne
kande jõustumise osas, et vajadusel
teostada registrikande jõustumisega seotud
ettevalmistused. Kande tegemine või
jõustumine on võimalik määrata
konkreetsele kuupäevale.
1. Kande hilisem jõustumine:
Kande hilisema jõustumise korral võib
muudatus endaga (soovimatu
kõrvalmõjuna) kaasa tuua mõningase
õigusselguse vähenemise – tekkida võib
olukord, kus hiljem jõustuv kanne
vähendab õigusselgust, kuna sellisest
kandest võiks avalikkus ekslikult
järeldada, et kanne ongi jõustunud. Samuti
võib õigusselgus väheneda tulenevalt
sellest, et teatud jõustumata kandeid peab
olema võimalik enne nende jõustumist
muuta.
2. Kande hilisem tegemine.
Juhul, kui muudatus seisneb kande
hilisemas tegemises, eelnevalt kirjeldatud
kõrvalmõju ei teki.
Hilisema kande tegemisega kaasneb
riigiasutuste töökoormuse kasv, seetõttu
peaks tegevusega kaasnema kõrgem
riigilõiv. Kõrgem riigilõiv tähendab
33
Väljatöötamiskavatsuse vorm
ettevõtjatele (kande hilisema teostamise
menetlusega seotud) suuremat kulu
võrreldes tavalise (kohese) registrikande
sooritamisega.
Planeeritavaks riigilõivu suuruseks on
1350 eurot menetluse kohta.
14.16. Ulatus V Sihtrühma suurus V
Olulisus
Sagedus V Ebasoovitavate mõjude risk K
14.17. Mõju riigiasutuste 14.18. Muudatuse tagajärjel on registripidaja
Mõju korraldusele; mõju Avalduv sunnitud enda tegevust teatud määral
valdkond riigiasutuste mõju ümber korraldama ja keerukamaks muutub
II ja töökorraldusele ja tegevuse sisu.
alajaotis ülesannetele 1. Kande hilisem jõustumine
Registrite infosüsteeme tuleb muuta
selliselt, et kande jõustumise kuupäeva
saaks otsustada kande teostamise taotleja.
Muudatusega kaasneb riigile ka ühekordne
kulu minimaalselt 500 000 eurot registri
ümberkorraldamiseks, ümberkorralduste
teostamine võib kesta minimaalset 1,5–2
aastat.
2. Kande hilisem tegemine
Tulenevalt muudatustest muutub
keerulisemaks registripidaja tegevus ja
suureneb töökoormus, kuna: (1)
kandeavaldusi menetletakse
üksikjuhtumite haaval, kus andmeid
sisestatakse käsitsi; (2) registripidaja peab
enne kande tegemist hindama esitatavate
kandeavalduste vastuolu veel tegemata
kandega.
Planeeritavaks riigilõivu suuruseks on
1350 eurot, mis peaks katma keerulisema
menetlusega kaasneva kulu.
14.19. Ulatus V Sihtrühma suurus V
Olulisus
Sagedus V Ebasoovitavate mõjude risk V
14.20. Kuna muudatustega ei kaasne ühiskonna tasandil olulisi mõjusid, siis edasist
Edasine analüüsi teostada ei plaanita, eelnõu ettevalmistamise käigus määratletakse
analüüs võimalikult täpselt muudatuse sihtgrupp ja sagedus.
14.21. Muudatuse ulatus on pigem väike kui suur – sihtgrupil ei teki seaduse muutmise
Miks on järgselt kohanemisraskusi uue olukorraga ning vajadust enda käitumist oluliselt
mõju muuta. Muudatustega luuakse uusi võimalusi juriidiliste isikutega seotud
34
Väljatöötamiskavatsuse vorm
ebaoluline muudatuste registreerimiseks, andes teatud kannete korral võimaluse määrata
? kande jõustumise kuupäev. Sellega lihtsustatakse juriidiliste isikute tegutsemist,
loomata kitsendusi tegutsevatele juriidilistele isikutele.
Muudatuse sagedus (juriidilise isiku kohta tehtud kannete muutmine) on
juriidilise isiku seisukohast pigem madal – taoline sündmus leiab mõne korra
juriidilise isiku tegevuse käigus. Registripidaja jaoks on tegu sagedase
(igapäevase ja rutiinse) sündmusega.
Muudatuse sihtgrupp (kande hilisemat jõustumist taotlevad juriidilised isikud)
on arvestades juriidiliste isikute koguhulka pigem väike.
Muudatusega kaasnevad riskid maandatakse eelnõu ettevalmistamise käigus.
Eelnevast tulenevalt võib väita, et muudatusega kaasnevad pigem positiivsed
mõjud ning lihtsustub juriidiliste isikute tegevus registrisse kantud andmete
muutmisel, kuid ühiskonna tasandil olulisi mõjusid ei kaasne.
Nime broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
14.22. Nime broneerimine, kokkuleppeline üleandmine
Kavandata Muudatuse järgselt saavad juriidilised isikud äriregistris ning
vmuudatu mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris nime broneerida. Iga juriidiline
s isik saaks broneerida ainult ühe nime, broneering kehtiks kuus kuud.
14.23. Majanduslik mõju; 14.24. Muudatuse tulemusel suureneb
Mõju mõju Avalduv ettevõtlusvabadus ja paraneb üldine
valdkond I ettevõtluskeskkonnal mõju ärikeskkond.
ja alajaotis e Muudatuste tulemusel on juriidilisel isikul
teatud aja jooksul senisest suurem
kindlustunne soovitud nime kasutuselevõtu
võimalikkuse osas, seda nt selleks, et
teostada vajalikud ettevalmistused nime
kasutuselevõtuks ja takistada teistel
juriidilistel isikutel sellel ajal soovitud
nime kasutusele võtta.
Õiguskindlamaks muutuks ka nime ühelt
juriidiliselt isikult teisele üleandmise
protsess.
Muudatus võib kaasa tuua õigusselguse
vähenemise ohu mitme registrisse kantud
nime tõttu, samuti võib muudatus
soodustada lubamatut kahe nime korraga
kasutamist juriidilise isiku poolt. Neid ohte
saab vähendada hoiatuste, selgituste jms
näitamisega infosüsteemis ning juriidilisele
isikule vastutuse ettenägemisega keelatud
toimingute eest.
14.25. Ulatus V Sihtrühma suurus V
Olulisus
Sagedus V Ebasoovitavate mõjude risk K
35
Väljatöötamiskavatsuse vorm
14.26. Mõju riigiasutuste 14.27. Muudatuse tagajärjel on tuleb
Mõju korraldusele; mõju Avalduv registripidajal enda tegevus teatud määral
valdkond riigiasutuste mõju ümber korraldada, võimaldamaks
II ja töökorraldusele ja äriühingute nime broneerimist, kohandada
alajaotis ülesannetele tuleb registrite infosüsteeme selliselt, et
oleks võimalik broneerida juriidilise isiku
nimi.
See toob kaasa registripidaja koormuse
suurenemise ning riigile
infotehnoloogiliste arenduste kulu.
Muudatusega tekib registripidajale
ühekordne kulu (esialgsel hinnangul
vähemalt) 50 000 eurot registri
ümberkorraldamiseks.
14.28. Ulatus V Sihtrühma suurus V
Olulisus
Sagedus V Ebasoovitavate mõjude risk V
14.29. Kuna muudatustega ei kaasne ühiskonna tasandil olulisi mõjusid, siis edasist
Edasine analüüsi teostada ei plaanita, eelnõu ettevalmistamise käigus määratletakse
analüüs võimalikult täpselt muudatuse sihtgrupp ja sagedus.
14.30. Muudatuse ulatus on pigem väike kui suur – sihtgrupil ei teki seaduse muutmise
Miks on järgselt kohanemisraskusi uue olukorraga ning vajadust enda käitumist oluliselt
mõju muuta. Muudatustega luuakse uusi võimalusi nime kasutuselevõtuks,
ebaoluline võimaldades nimi eelnevalt broneerida. Sellega lihtsustatakse juriidiliste isikute
? tegutsemist, loomata kitsendusi tegutsevatele juriidilistele isikutele.
Muudatuse sagedus (ärinime broneerimine) on juriidiliste isikute seisukohast
pigem madal – taoline sündmus leiab aset väga harva. Registripidaja jaoks on
tegu sagedase (igapäevase ja rutiinse) sündmusega.
Muudatuse sihtgrupp (nime broneerijad) on arvestades juriidiliste isikute
koguhulka pigem väike.
Muudatusega kaasnevad riskid maandatakse eelnõu ettevalmistamise käigus.
Eelnevast tulenevalt võib väita, et muudatusega kaasnevad pigem positiivsed
mõjud ning lihtsustub juriidiliste isikute tegevus nime muutmisel, kuid
ühiskonna tasandil olulisi mõjusid ei kaasne.
VI. Väljatöötamise tegevuskava
15. Eeldatav kontseptsiooni valmimise ja Kontseptsiooni valmistada ei
kooskõlastamisele saatmise aeg (kui järgmise sammuna plaanita.
koostatakse eelnõu kontseptsioon)
16. Eeldatav eelnõu kooskõlastamisele saatmise aeg 1) E-residentsusega seotud
muudatused: detsember 2015
2) Registrikande hilisem
jõustumine, nime
broneerimine, kokkuleppeline
36
Väljatöötamiskavatsuse vorm
üleandmine: veebruar 2016
17. Eeldatav avaliku konsultatsiooni toimumise aeg 1) E-residentsusega seotud
muudatused: november–
detsember 2015
2) Registrikande hilisem
jõustumine, nime
broneerimine, kokkuleppeline
üleandmine: märts 2016
18. Õigusakti eeldatav jõustumise aeg 1.1.2018
19. Kaasatavad valitsusasutused ja Ametiühingute Keskliit, Arengufond, Audiitorkogu,
valitsusvälised organisatsioonid Avatud Eesti Fond, Eesti Advokatuuri äriõiguse
komisjon, Eesti Era- ja Riskikapitali assotsiatsioon,
Eesti Juristide Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda,
Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Kohtunikabide Ühing,
Eesti Korteriühistute Liit, Eesti Linnade Liit, Eesti
Maaomavalitsuste Liit, Eesti Maksumaksjate Liit,
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit,
Eesti Pangaliit, Eesti Pank, Eesti Suurettevõtjate
Assotsiatsioon, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti
Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti
Väärtpaberikeskus, Eesti Äriinglite Assotsiatsioon,
Eesti Ühistegeline Liit, Ettevõtluse Arendamise SA,
Finantsinspektsioon, Kohtutäiturite ja
Pankrotihaldurite Koda, Maksu- ja Tolliamet,
NASDAQ OMX Tallinn, Notarite Koda,
Raamatupidamise Toimkond, Riigikantselei,
Rahapesu andmebüroo, Riigikontroll, Tallinna
Tehnikaülikooli Õiguse Instituut, Tallinna Ülikooli
Õigusakadeemia, Tartu Maakohtu registriosakond,
Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Teenusmajanduse
Koda, õiguskantsler, kohtud, ministeeriumid.
20. Vastutavate ametnike nimed ja Marget Kukk – e-
kontaktandmed (sh nii sisulise kui residentsus (
[email protected])
juriidilise analüüsi teinud ametnikud) Stella Johanson – e-residentsus (kohtumenetlus)
(
[email protected])
Külliki Feldman – e-residentsus, registrikande
hilisem jõustumine, ärinime broneerimine
(
[email protected])
Berit Loog – registrikande hilisem tegemine
(
[email protected])
Uku-Mats Peedosk – mõjude määratlemine (Uku-
[email protected])
37
Väljatöötamiskavatsuse vorm
38
Tere!
Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument.
Uueks tähtajaks 18. november 2015. a.
Pealkiri: Eelnõu väljatöötamiskavats
Registreerimise kuupäev: 20.10.2015
Registreerimise number: 10-4/7134-1.
Tõnismägi 5a, 15191, Tallinn
Tel. (372) 620 8100, Faks (372) 620 8109
e-mail:
[email protected]
www.just.ee