Pöördumine

Lugupeetud Lii Pärg , Esitame Eesti Töötervishoiuarstide Seltsi kommentaarid „Püsiva töövõimekao väljakujunemise ennetamiseks pikaajalise ajutise töövõimetusega inimeste tööhõives püsimise toetamine“ meetme väljatöötamise analüüs i dokumendile Juhime tähelepanu, et Sotsiaalministeeriumi tellimusel valmis juunis 2020 .a Töötervishoiuteenuse uuring, mille viisid läbi Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE ja rahvatervise ja peremeditsiini instituut koos Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga. Uuringu lõppraportis tuukase välja mudel, mille eesmärk on võimaldada tervisekahjustusega töötajatel osaleda tööturul võimalikult paindlikult, vähendades tervisekahjustuste mõjusid sellistele töötajatele ja suurendada koostööd TTAde ja perearstide vahel nii, et töötaja tervise hoidmine ja taastamine on mõlema osapoole huvi ning vastutus (M udel 2. Töötervishoiuarstide ja perearstide koostöömudel tervisekahjustusega töötajate tervise hoidmiseks ). Mudeli sihtrühma kuuluvad vähenenud töövõimega töötaja d , ajutise töövõimetusega töötaja d ning tervisekaebustega töötaja d. Nimetatud mudeli sisu haakub otseselt käesoleva projektiga, ometi ei ole analüüsi dokumndis sellele tähelepanu pööratud Analüüsi dokumendis l k 12 on välja toodud, et „ ATV vajaduse hindamise kohta toovad uuringud välja, et arstid ei peaks mitte ainult küsima „mis on teie amet”, vaid saama patsiendilt ka täieliku selgituse selle kohta, mida tema töö endast kujutab. Kaasaegsed ametinimetused annavad sageli vähe või üldse mitte vihjeid selle kohta, mida inimene iga päev oma töö käigus teeb. Teatud tööga seotud võimalike terviseriskide hindamisel on kasulik mõelda ka füüsilistele, keemilistele, bioloogilistele, ergonoomilistele ja psühhosotsiaalsetele ohtudele “. Tänane praktika on kahjuks see, et haiguslugudes puudub sageli amtikoht või on see isikuandmetes muutmata, konkreetseid ametikirjeldusi ja töökeskkonna ohutegurite tervisetoimet käsitlevad oma vastuvõttudel töötervishoiuarstid. Soovitame analüüsida ambulatoorse epikriisi andmekoosseisu ning kaaluda võimalusi sinna lisada ametikirjeldus ning töökeskkonna ohutegurid. Oleme täielikult nõus analüüsis sõnastatuga, et „ n ii patsiendi kui tööandja seisukohast on oluline, et soovitused kohanduste iseloomu kohta oleksid üheselt mõistetavad ja ei tekiks olukord, kus ebasobivate kohanduste tagajärjel pidurdaks töötaja tervise taastumine “. Leiame, et kõige sihitatumalt nii konkreetse patsiendi kui tema töökoha osas saab soovitusi anda töötervishoiuarst. Seetõttu peame alahinnatuks töötervishoiuarsti rolli, mis analüüsi dokumendis on välja tooud nii: „ Seetõttu oleks k a hea uues süsteemis näha ette keerulisemate juhtumite korral töötervishoiuarstiga konsulteerimise võimalused raviarstidele, kui nad seda vajavad “. Märgime ka, et oleme nõus sellega, et töötervishoiuarst aitab hinnata patsiendi võimekust hakkama saada konkreetsetes töötingimustes ning vajalikke töökeskkonna muudatusi, ei saa aga kuidagi nõustuda, et töötervishoiuarsti roll oleks töötaja „suunamine sanatooriumisse liikuma värskes õhus“. „ Patsient vajab mõnikord ilmselt ka töötervishoiu arsti konsultatsiooni, kui haigus nii kaua kestnud, kes aitaks hinnata patsiendi oskusi ja suutlikkust, vajadusel võiks suunata järgmistele teenustele kindlaks arvuks seanssideks (näiteks 10 – 12 korda): ravimassaaž, ravivõimlemine, sanatooriumi suunamine koos veeprotseduuridega ja vabas õhus liikumisega, lõõgastavatele protseduuridele, mis valusid vähendaksid (näiteks raviujumine; vesivõimlemine, ravidušš jne) . “ Analüüsi dokumendis on välja toodud vajadus luua Töötukassasse nö juhtumikorraldaja ametikoht. ETTAS soovitav kaaluda juhtumikorraldajat pigem tervishoiusüsteemis, otsese seoses ravisüsteemi ja töökeskkonna vahel aitab luua meie hinnagul töötervishoiuõde. 06.10.2021 Lugupidamisega Karin Sarapuu Eesti Töötervishoiuarstide Seltsi esinaine / allkirjastatud digitaalselt /