Arvamuse küsimine direktiivi 2014/17/EL ülevõtmise valikute kohta

Rahandusministeerium [email protected] Meie 18.02.2015 nr 10-4/1544-1 Suur-Ameerika 1 15006, Tallinn Arvamuse küsimine direktiivi 2014/17/EL ülevõtmise valikute kohta Pöördume Teie poole seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/17/EL 4. veebruar 2014, elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta, mis tuleb Eesti riigisisesesse õigusesse üle võtta hiljemalt 21.03.2016. Direktiiv on eesti keeles kättesaadav järgmisel veebilehel: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0017&rid=1. Direktiivi peamine eesmärk on harmoneerida hüpoteegiga tagatud ning muul viisil elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute regulatsioon Euroopa Liidus ning tagada seejuures selles valdkonnas kõrge tarbijakaitsetase. Direktiiv sisaldab nii era- kui ka avalik-õiguslikku regulatsiooni. Avalik-õigusliku iseloomuga artiklite (näiteks krediidiandjate järelevalve) ülevõtmiseks on Rahandusministeerium koostöös Finantsinspektsiooniga koostanud vastavad sätted krediidiandjate ja -vahendajate seaduse eelnõus (795 SE). Lepinguõiguslike sätete ülevõtmisega võlaõigusseadusesse (edaspidi lühendatult VÕS) hakkab tegelema Justiitsministeerium. VÕS-i või VÕS-i alusel kehtestatavatesse ministri määrustesse tuleb harmoneerida direktiivi artikkel 8 (teabe esitamine tasuta), artikkel 12 (seosmüük ja komplektina müük), artikkel 13 (üldteabe esitamise kohustus), artikkel 14 ja määruse lisa II (lepingueelne teave), artikkel 15 (krediidivahenduse korral rakenduvad teavitusnõuded), artikkel 16 (piisavad selgitused tarbijale), artikkel 17 ja määruse lisa I (krediidi kulukuse määra arvutamine), artikkel 18 osaliselt (krediidivõimelisuse hindamine), artikkel 20 (tarbija poolt teabe esitamine), artikkel 22 osaliselt (nõustamisteenuse leping), artikkel 23 (välisriigi vääringus krediidid), artikkel 25 (krediidi ennetähtaegne tagasimaksmine), artikkel 27 (teave laenuintresside kohta). Seejuures peame üritama tagada võimalikult suures osas kooskõla krediidiandjate ja –vahendajate seaduses sätestatuga ning olemasoleva VÕS-i tarbijakrediidi regulatsiooniga. Selleks, et tagada ka direktiivi lepinguõigusliku osa võimalikult sujuv ülevõtmine ja anda huvitatud isikutele eelnõu väljatöötamise võimalikult varajases etapis võimalus enda arvamuse avaldamiseks, soovib Justiitsministeerium Teie esialgseid seisukohti direktiivi rakendamise erinevate võimaluste kohta. Palume Teil esitada oma arvamus kolme nädala jooksul käesoleva kirja saamisest arvates. Meie peamised küsimused on järgmised: 1. Osaline miinimumharmoneerimine Direktiivi artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et käesolev direktiiv ei takista liikmesriike tarbijate kaitseks säilitamast või kehtestamast rangemaid õigusnorme, tingimusel et sellised normid on kooskõlas liikmesriikide kohustustega, mis tulenevad liidu õigusest. Lõikes 2 on toodud välja, et liikmesriigid ei tohi samas oma riigisiseses õiguses kehtestada selliseid sätteid, mis kalduvad kõrvale artikli 14 lõike Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 2 ja II lisa A osa sätetest seoses standardse lepingueelse teabe esitamisega Euroopa standardinfo teabelehel ning artikli 17 lõigete 1–5, lõigete 7 ja 8 ning I lisa sätetest seoses ühise ja järjekindla liidu standardiga krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks. Seega direktiiv on valdavas osas (va krediidi kulukuse määra regulatsioon ja lepingueelse teabe esitamiseks kasutatav ESIS vorm) miinimumharmoneeriv, mis tähendab, et liikmesriigid peavad tagama direktiivis ette nähtud tarbijakaitsetaseme, kuid võivad kehtestada tarbija jaoks soodsamaid regulatsioone. Kas osades, kus direktiiv on miinimumharmoneeriv, võiks Eestis ette näha mingis osas rangema regulatsiooni? Kui jaa, siis missugustes küsimustes täpsemalt, kuidas ja miks? 2. Uue regulatsiooni ühildamine senise tarbijakrediidiregulatsiooniga VÕS-is Seni on Eestis kohaldatud ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele väheste eranditega üldist tarbijakrediidi regulatsiooni, mis põhineb suures osas tarbijakrediidi direktiivil 2008/48/EÜ. Tulevikus tuleb hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele hakata kohaldama elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute direktiivist 2014/17/EL tulenevat regulatsiooni, mis on tarbijakrediididirektiiviga teatud osas sarnane, näiteks on üritatud lähtuda ühtsest mõistekasutusest, kuid sisaldab siiski, arvestades hüpoteegiga tagatud lepingute ja nendega seotud riskide eripära, mõningaid olulisi erisusi, samuti on kahe direktiivi materiaalne kohaldamisala teistsugune. Uue direktiivi ülevõtmisel peame otsustama, kas ühtlustada riigisiseses õiguses need küsimused, mida hüpoteekkrediidi direktiiv reguleerib detailsemalt kui tarbijakrediidi direktiiv või mida tarbijakrediidi direktiivis üldse ei ole, hüpoteekkrediidi direktiivi vastava regulatsiooniga ja vastupidi. Seejuures tuleb silmas pidada, et tarbijakrediididirektiiv on tervikuna maksimumharmoneeriv, hüpoteekkrediididirektiiv on maksimumharmoneeriv ainult piiratud osas. Esialgne valik nendest küsimustest on järgmine: 2.1. Kas hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevat „seosmüügi“ regulatsiooni ehk krediidilepingu pakkumist ühes paketis muude eristatavate finantsteenustega, kusjuures krediidilepingut eraldiseisvalt tarbijale kättesaadavaks ei tehta, ning „komplektina müügi“ regulatsiooni ehk krediidilepingu pakkumist ühes paketis muude eristatavate finantsteenustega, tehes krediidilepingu samal ajal kättesaadavaks ka eraldiseisvana, kuid mitte tingimata samadel tingimustel kui komplektis kõrvalteenustega, tuleks laiendada ka tarbijakrediidile? Kui jaa, siis miks? 2.2. Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt võimaldab krediidiandja tarbijale krediiti ainult juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse krediidilepinguga nõutavatel tingimustel. Tarbijakrediidi direktiiv sellist regulatsiooni ei sisalda. Kas Teie hinnangul peaks krediidivõimelisuse hindamisel saadud negatiivne tulemus tooma kaasa lepingu sõlmimise keelu lisaks hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingule ka mis tahes muu tarbijakrediidilepingu puhul? Kui jaa siis, miks? Vt seejuures ka allpool punkti 6.1. 2.3. Uue direktiivi ülevõtmisel tuleb hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingute jaoks luua eraldi nõustamisteenuse instituut. Nõustamine on krediidiandmisest eraldiseisev teenus ning see tähendab tarbijale konkreetse soovituse andmist temale kõige sobilikuma pakkumise kohta. Kas Eestis tuleks nõustamisteenuste regulatsiooni, mida pole praegu reguleeritud tarbijakrediidi direktiivis, laiendada kõigile teistele tarbijakrediidilepingutele peale hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingute? Palun põhjendage oma vastust. 2.4. Hüpoteekkrediidi direktiiv sisaldab reegleid välisriigi vääringus antud laenude kohta, tarbijakrediidi direktiivis vastavad sätted puuduvad. Kas hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevat välisriigi vääringus antud laenude konverteerimise regulatsiooni tuleks kohaldada ka kõigile teistele tarbijakrediitidele või ei oleks see Eestis praktikas vajalik? Palun põhjendage oma vastust. Vt seejuures ka allpool punkti 6.2. 2.5. Kas endiselt peaks säilima põhjalik lepingulise teabe esitamise kohustus ka hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele, nii nagu see on praegu sätestatud, kuid mida hüpoteekkrediidi direktiiv ette ei näe? Kui ei, ning peate vajalikuks kehtiva õiguse muutmist, siis miks? Kas Teie hinnangul võiks ülalviidatud küsimustes hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingute ja kõigi teiste tarbijakrediidilepingute regulatsioone ühtlustada? 3. Kohaldamisala Direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi a) krediidilepingutele, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, mida liikmesriigis tavaliselt elamukinnisvarale seatakse, või elamukinnisvaraga seotud õigusega, ning b) krediidilepingutele, mille eesmärk on maa või olemasoleva või kavandatava ehitise omandiõiguse omandamine või säilitamine. Artikli 3 lõigetes 2–5 on sätestatud võimalikud välistused reguleerimisalast, mille kohaldamise üle võivad liikmesriigid direktiivi ülevõtmisel otsustada. Nimetatud välistuste rakendamise üle on juba langetatud otsus krediidiandjate ja –vahendajate seaduse koostamisel ning Justiitsministeeriumi arvates oleks mõistlik võimalikult suures osas lähtuda samadest põhimõtetest ka tulevase VÕS-i hüpoteegiga tagatud krediidilepingute regulatsiooni kohaldamisala piiritlemisel. Siiski ei ole välistatud, et mõningate lepingute puhul võib näiteks lepinguõigusliku regulatsiooni kohaldamine olla õigustatud ka juhul, kui näiteks kõik krediidiandjate ja –vahendajate seaduse sätted ei kohaldu. Palume selles küsimuses ka Teie arvamust. Missuguses ulatuses tuleks VÕS-i üle võetavate sätete reguleerimisala tulenevalt direktiivi artikli 3 lõigetest 2–5 piirata? 4. VÕS-i ning krediidiandjate ja –vahendajate seaduse vahelised seosed Hüpoteekkrediidi direktiiv võetakse üle krediidiandjate ja –vahendajate seaduse eelnõuga ning tulevikus valmiva võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Krediidiandjate ja –vahendajate seaduse eelnõus on reguleeritud mh ka tarbijale nõustamisteenuse osutamist ja tarbija krediidivõimelisuse hindamist. Kuna nõustamine saab iseenesest samuti toimuda lepingulise suhte alusel ning alates 2011. aastast on vastutustundliku laenamise regulatsioon sätestatud VÕS-is, peame kaaluma krediidiandjate ja –vahendajate seaduse vastavate sätete kajastamist ka VÕS-is. Kas Teie hinnangul tuleks lisaks krediidiandjate ja –vahendajate seaduses sätestatule näha ette ka analoogne eraõiguslik regulatsioon nõustamisteenuste ja täpsustatud krediidivõimelisuse hindamise kohta, mille täitmist saab nõuda ka eraõiguslikult pooltevahelises lepingulises suhtes ning mille rikkumise tagajärg oleks ka eraõiguslik? 5. Direktiivis sõnaselgelt ette nähtud valikuvõimalused Direktiiv annab liikmesriikidele teatud sätete juures selgesõnaliselt valikuvabaduse nende riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel. Alljärgnevalt on välja toodud direktiivis ette nähtud peamised valikukohad. Soovime teada, missugust lahendust Te eelistaksite. Palume Teil enda seisukohti ka põhjendada. 5.1. Seosmüük ja komplektina müük Art 12 reguleerib „krediidilepingu seosmüüki“ ning „komplektina müüki“ Art 12 lõike 1 kohaselt lubavad liikmesriigid komplektina müüki, kuid keelavad seosmüügi. Samas on art 12 lõigetes 2, 3, 4 nähtud kindlad olukorrad, millal liikmesriigid võivad seosmüüki lubada, nt nõuda tarbijalt arvelduslepingu või kindlustuslepingu sõlmimist jne. Kas Teie hinnangul tuleks Eestis lubada seosmüüki vastavalt direktiivi art 12 lõigetele 2, 3 ja 4? Miks? 5.2. Üldise teabe esitamise kohustus Direktiivi artiklis 13 on ette nähtud, et krediidiandjad või asjakohasel juhul seotud krediidivahendajad teevad krediidilepinguid käsitleva selge ja arusaadava üldise teabe igal ajal kättesaadavaks paberil või muul püsival andmekandjal või elektrooniliselt. Art 13 lg 1 sissejuhatava osa viimane lause võimaldab liikmesriikidel lisaks sätestada, et üldise teabe teevad kättesaadavaks ka mitteseotud krediidivahendajad ehk teisisõnu vahendajad, kes ei ole krediidiandjate ja -vahendajate seaduse tähenduses krediidiandja agendid. Kas Teie hinnangul tuleks Eestis laiendada üldise teabe esitamise kohustust ka mitteseotud krediidivahendajatele? Miks? Artikli 13 lõige 1 sisaldab põhjalikku loetelu üldisest teabest, mida krediidiandjad ja vahendajad peavad igal ajal kättesaadavaks tegema. Lisaks võimaldab artikli 13 lg 2 liikmesriikidel näha ette krediidiandjatele kohustus lisada muid liiki hoiatusi, mis on asjakohased kõnealuses liikmesriigis Kas Teie hinnangul tuleks Eestis krediidiandjaid kohustada lisama üldisele teabele muid liiki hoiatusi? Kui jaa, siis miks ja missugused võiksid need olla? 5.3. Lepingueelne teave Direktiivi artiklis 14 on sätestatud krediidiandjale ja –vahendajale kohustus anda tarbijale enne lepingu sõlmimist isikupärastatud teavet, mida on vaja turul pakutavate krediidilepingute võrdlemiseks, nendega kaasnevate tagajärgede hindamiseks ja krediidilepingu sõlmimise kohta teadliku otsuse tegemiseks. Teave esitatakse direktiivi II lisas esitatud Euroopa standardinfo teabelehel (edaspidi lühendatult ESIS). Art 14 lõike 3 kohaselt tagavad liikmesriigid, et kui tarbijale tehakse krediidiandja jaoks siduv pakkumine, esitatakse see koos ESIS-ga. Art 14 lg 4 võimaldab liikmesriikidel sätestada, et ESIS-e esitamine on ka enne siduva pakkumise tegemist kohustuslik. Kas Teie hinnangul peaks ESIS-e esitamine igal juhul olema kohustuslik enne siduva pakkumise tegemist? Art 14 lõikes 5 on sätestatud, et liikmesriigid, kes on enne 20. märtsi 2014 kasutusele võtnud teabelehe, mis vastab vähemalt võrdväärsetele teabealastele nõuetele, mis on sätestatud II lisas (ESIS), võivad jätkata selle kasutamist käesoleva artikli kohaldamise eesmärgil kuni 21. märtsini 2019. Eestis on alates 2011. aastast kohaldatud ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele ESIS-ega sisuliselt samaväärse Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esitamise kohustust. Seega oleks Eestis põhimõtteliselt võimalik sellist üleminekuperioodi kasutada. Kas Teie arvates tuleks ESIS-e kasutulevõtuks ette näha kuni 5-aastane üleminekuperiood? Art 14 lõike 6 kohaselt peavad liikmesriigid määrama kindlaks vähemalt seitsmepäevase tähtaja, mille jooksul tarbijal on piisavalt aega pakkumisi võrrelda, hinnata nendega kaasnevaid tagajärgi ja teha teadlik otsus. Iga liikmesriik võib ise otsustada, kas kehtestada see tähtajana enne lepingu sõlmimist, mil pakkumine on krediidiandjale siduv, või taganemistähtajana pärast lepingu lõppu. Kas Te eelistaksite pigem enne lepingu sõlmimist järelemõtlemisaja sätestamist või pärast lepingu sõlmimist taganemistähtaja sätestamist? Palun põhjendage oma valikut. Kui sätestada järelemõtlemisaeg enne lepingu sõlmimist, siis kas tarbijal peaks olema võimalus järelemõtlemisaja jooksul krediidiandja pakkumus vastu võtta vastavalt art 14 lõike 3 kolmanda lõigu punktile b või tuleks ette näha, et tarbija ei või pakkumist vastu võtta vastavalt art 14 lõike 3 neljandale lõigule? Art 14 lõike 3 neljandale lõigu kohaselt saab piirang tarbija pakkumise vastuvõtmisele kehtida maksimaalselt 10 päeva. Kui Te eelistate sellist piirangut, siis kui pikalt peaks see Teie hinnangul kehtima? Kui sätestada taganemistähtaeg, siis kas see peaks olema direktiivis ette nähtud miinimumaeg 7 päeva või võiks see olla ühtlustatud muude põhjust avaldamata taganemise sätetega VÕS-is ja olla 14 päeva? Direktiivi lisas II on sätestatud nii ESIS-e vorm (A osa), mille krediidiandja peab täitma ja tarbijale enne lepingu sõlmimist esitama, kui ka ESIS-e täitmise juhend krediidiandjale (B osa). ESIS-e vormi ei saa liikmesriigid tulenevalt artikli 2 lõikes 2 ette nähtud maksimumharmineerimise nõudest muuta ega täiendada. Samas on liikmesriikidel selgesõnaliselt lubatud täiendada ja täpsustada direktiivi II lisa B osas sätestatud ESIS-e täitmise juhendit. Kas Teie hinnangul oleks ESIS-e täitmise juhendi täpsustamine vajalik? Kui jaa, siis missuguseid täiendavaid selgitusi tuleks Teie arvates juhendile juurde lisada ja miks? Direktiivi põhjenduspunktis 43 on viidatud võimalusele, et liikmesriigid saavad lisada ESIS-ele krediidilepinguid käsitlevaid muid hoiatusi, mis on kohandatud nende riigisisese turu ja tavadega, kui neid hoiatusi ei ole juba sõnaselgelt ESIS-ele lisatud. Kas Teie hinnangul oleks vaja ESIS-ele luua juurde täiendavaid hoiatusi? Kui jaa, siis miks ja missuguseid? 5.4. Tarbijale selgituste andmine Direktiivi art 16 kohaselt peavad krediidiandjad ja asjakohasel juhul krediidivahendajad andma tarbijale piisavaid selgitusi pakutava krediidilepingu ja mis tahes kõrvallepingu kohta, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav krediidileping ja kõrvalleping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale. Artikli 16 lõikes 1 on nimetatud asjaolud, mis peavad tarbijale antavates selgitustes eelkõige sisalduma. Art 16 lõige 2 võimaldab liikmesriikidel kohandada lõikes 1 osutatud selgituste andmise viisi ja ulatust ning selgituste andja isikut vastavalt krediidilepingu pakkumise asjaoludele, isikule, kellele krediidilepingut pakutakse, ja pakutava krediidi liigile. Kas Teie arvates Eestis tuleks seaduse tasandil täpsustada selgituste andmise viisi ja ulatust? Kui jaa, siis miks ja kuidas? 5.5. Nõustamisteenus Uue direktiiviga luuakse eraldi nõustamisteenuse instituut. Täpsemad reeglid nõustamisteenuse osutamisele on esitatud artiklis 22. Nimetatud artikli lõikes 5 on liikmesriikidele antud võimalus näha krediidiandjatele ja –vahendajatele ette täiendav kohustus hoiatada tarbijat, arvestades tarbija finantsolukorda, kui krediidileping võib tarbija jaoks kaasa tuua spetsiifililse riski. Kas Teie hinnangul tuleks nõustamisteenuse osutamisel sätestada täiendav tarbija hoiatamise kohustus, kui krediidileping võib kaasa tuua mingi spetsiifilise riski? Kui jaa, siis missuguseid riske Te silmas peate? 5.6. Krediidi ennetähtaegne tagasimaksmine Direktiivi artikli 25 lõike 1 kohaselt on tarbijal õigus täita krediidilepingust tulenevad kohustused täielikult või osaliselt enne kõnealuse lepingu kehtivuse lõppu. Artikli 25 lõiked 2, 3 ja 5 võimaldavad igal liikmesriigil otsustada, kas siduda krediidi ennetähtaegse tagastamise õigus erinevate lisatingimustega. Kas Teie arvates peaks ennetähtaegse tagasimaksmise õigus olema seotud mingite kindlate tingimustega? Kas krediidiandja peaks saama põhjendatud juhtudel hüvitist ennetähtaegse tagasimaksmise korral? Kas fikseeritud intressimääraga perioodil peaks tagasimaksmine olema võimalik ainult õigustatud huvi korral? Palun põhjendage oma vastuseid. Kas oleks mõistlik jääda sama loogika juurde nagu kehtivas VÕS-i §-s 411? 5.7. Välisriigi vääring Artiklis 23 on reguleeritud välisriigi vääringus antud krediitide konverteerimise võimalusi. Artikli 23 lõikes 2 on ette nähtud, et lõike 1 punktis a osutatud mõni teine vääring on: a) vääring, milles tarbija saab oma peamise sissetuleku või omab varasid, millest krediit tagasi makstakse, ja mis on kindlaks määratud ajal, kui krediidilepinguga seoses viidi läbi viimane krediidivõimelisuse hindamine, või b) selle liikmesriigi vääring, kus oli tarbija alaline elukoht krediidilepingu sõlmimise ajal või kus on tema alaline elukoht praegu. Lõike 2 viimases lõigus on täpsustatud, et liikmesriikidel on õigus valida, kas tarbija käsutuses on mõlemad esimese lõigu punktides a ja b osutatud võimalused või ainult üks nendest, või võivad lubada krediidiandjatel täpsustada, kas tarbija käsutuses on mõlemad esimese lõigu punktides a ja b osutatud võimalused või ainult üks nendest, teisisõnu jätta valik pooltele endile. Missugune lahendus oleks Teie arvates artikli 23 lõike 2 kohaldamisel kõige eelistatum? Miks? 6. Täiendav riigisisene regulatsioon direktiivis sätestatu rakendamiseks Mõningates kohtades näeb direktiiv ette üldise põhimõtte või üldise kohustuse, mis tuleb riigisiseses õiguses kajastada, kuid jätab konkreetse õigusliku lahenduse või konkreetsed tagajärjed täpsustamata. Et tagada vastava regulatsiooni sujuv rakendumine, tuleks riigisiseselt direktiiviga otseselt reguleerimata küsimusi siiski täpsustada. Palume esialgu Teie seisukohti kahes sellises küsimuses: 6.1. Lepinguõiguslik tagajärg, kui krediidivõimetu tarbijaga on siiski krediidileping sõlmitud Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt võimaldab krediidiandja tarbijale krediiti ainult juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemuse osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse krediidilepinguga nõutavatel tingimustel. Samas pole täpsustatud, missugune tagajärg peaks saabuma siis, kui hoolimata direktiivis sätestatust tarbijaga siiski leping sõlmitakse. Kui käsitada sellises olukorras sõlmitud lepingut seadusest tuleneva keeluga vastuolus olevana, siis tähendaks see mh, et pooled peaksid lepingu alusel saadu viivitamata vastastikku tagastama. Tarbija jaoks võiks krediidi, eriti elamukinnisvaraga seotud krediidi, kohene tagastamine ilmselt enamikul juhtudel osutuda üle jõu käivaks, seega oleks mõistlik kaaluda, kas oleks võimalik näha ette tarbija jaoks mõnevõrra soodsamat regulatsiooni. Kas Teie arvates tuleks kõnealuses olukorras täiendavalt reguleerida keelu vastu eksimise tagajärgi? Kui jaa, siis missugune võiks Teie arvates olla nii tarbija kui ka krediidiandja huve mõistlikult arvesse võttev lahendus? Kas seejuures võiks näiteks võtta eeskuju TsÜS § 86 lõikes 4 2 (tulevikus VÕS § 406 lg 3) sätestatust? 6.2. Välisriigi vääringus antud krediiti konverteerimise tingimused Art 23 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kui krediidilepingu esemeks on välisriigi vääringus krediit, on krediidilepingu sõlmimise ajal jõus asjakohane õigusraamistik, tagamaks vähemalt, et a) tarbijal on teatavatel tingimustel õigus arvestada krediidileping ümber mõnda teise vääringusse või b) krediidilepingu alusel tarbijale tekkiva vahetuskursiriski piiramiseks kehtib mõni muu kord. Direktiivi ülevõtmisel peaksime riigisiseselt täpsustama, mis on need „teatavad“ tingimused, mille esinemisel on tarbijal õigus nõuda krediidilepingu ümberarvestamist mõnda teise vääringusse või mis võiks alternatiivselt olla „muu kord vahetusriski piiramiseks“. Kas Teil on eelistusi selle kohta, mis tingimustel peaks tarbija saama krediidilepingut mõnda teise vääringusse ümber arvestada? Kas see võiks olla seotud näiteks mingi kindla protsendiga, mille võrra on valuutakurss muutunud? Või eelistaksite Te mingit muud korda vahetusriski piiramiseks (art 23 lg 1 p b)? Kui jaa, siis missugune see olla võiks? Kokkuvõtteks Juhime tähelepanu asjaolule, et käesoleva kirja näol on tegemist esialgse seisukohtade kogumisega. Kahtlemata avaneb Teil võimalus avaldada tulevikus direktiivi pinnalt valmiva eelnõu kohta arvamust ametliku kooskõlastusringi käigus. Kuid loodame Teie aktiivsele koostööle juba praegu ning jääme ootama Teie tagasisidet. Palume Teil võimalusel esitada oma arvamus kolme nädala jooksul käesoleva kirja saamisest arvates. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Norman Aas Kantsler Sama: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Sotsiaalministeerium Välisministeerium Tarbijakaitseamet Finantsinspektsioon Tartu Ülikool Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Pärnu Maakohus Eesti Pank Pangaliit Eesti Liisingühingute Liit Finance Estonia Eesti KaubandusTööstuskoda Eesti Advokatuur Eesti Juristide Liit Eesti Hoiu-Laenuühistute Liit Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Teenusmajanduse Koda Kristiina Koll 620 8265 [email protected] Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument. Pealkiri: Arvamuse küsimine direktiivi 2014/17/EL ülevõtmise valikute kohta Registreerimise kuupäev: 18.02.2015 Registreerimise number: 10-4/1544-1. Tõnismägi 5a, 15191, Tallinn Tel. (372) 620 8100, Faks (372) 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee