Ülle Madise Teie 11.03.2022 nr 6-1/211741/2201394
Õiguskantsleri Kantselei
Meie 26.05.2022 nr 1-17/21/3429-7
Jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamine
Austatud proua Madise
Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet said 11.03.2022 kirjaga nr 6-1/211741/2201394 Teilt
soovitused jahipiirkonna kasutusõiguse lubade väljaandmiseks ja pikendamiseks. Täname Teid
soovituste eest ning anname teada, et muudame osaliselt Teie soovitustest tulenevalt jahipiirkonna
kasutusõiguse lubade väljaandmise halduspraktikat.
Alljärgnevalt anname selgitused mõnede Teie soovitustes välja toodud seisukohtade kohta, milles
oleme jäänud eriarvamusele.
1. Kirja sissejuhatuses toote välja probleemi, mis puudutab maaomaniku õigust oma maal jahti
pidada, osaleda suurulukijahis ning seeläbi ulukikahjustusi ennetada. Selgitame, et
maaomanikele on antud jahiseadusest tulenevalt mitmed hoovad oma maal toimuva
jahipidamise osas kaasa rääkida, samuti nõuda jahipiirkonna kasutajalt ulukikahjude ennetamist
ning nende tekkimisel kahjude kompenseerimist. Alljärgnevalt selgitame jahilubade andmise,
maaomanike kaasatuse ja kahjude ennetamisega seonduvat:
- esiteks, maaomanikul ja ka tema määratud isikul on õigus maaomaniku maal pidada jahti
väikeulukitele (jahiseaduse § 6 lõige 1) jahiseaduses sätestatud korras ja jahieeskirjas määratud
jahiaegadel ning selleks on jahipiirkonna kasutaja kohustatud andma maaomanikule või tema
poolt määratud isikule tasuta väikeuluki jahiloa (jahiseaduse § 40 lõige 4). Loa andmata jätmist
saab käsitleda süüteoana ning võtta jahipiirkonna kasutaja vastutusele jahiseaduse § 63 alusel;
- teiseks, jahiloa saab anda vaid jahitunnistusega isikule (jahiseaduse § 40 lõige 1).
Eesti Jahimeeste Seltsi andmetel oli seisuga 01.04.2022 jahitunnistus 15 320 isikul. Arvestades,
et Eestis on ca 140 000 maaomanikku, siis poleks maaomanikele jahipidamise võimaldamine
jahiulukite tekitatud kahjude vältimisel kindlasti määrava tähtsusega ega lahendaks enamike
maaomanike probleemi ulukikahjudega võitlemisel. Lisaks kuulub Eesti Jahimeeste Seltsi
andmetel ca 80% jahimeestest maaomanikke juba kohalikesse jahiseltsidesse ning on seeläbi
oma maal toimuvasse jahindustegevusse kaasatud;
- kolmandaks, arvestades, et suurulukite puhul on määratud ka küttimismahud, siis ei saa
jahipiirkonna kasutaja kõigile maaomanikele vastu tulla. Keskmiselt on ühes jahipiirkonnas
Paldiski mnt 96/ Tallinn 13522/ 626 2802/
[email protected]/ www.envir.ee/
Registrikood 70001231
2000 maaomanikku ning näiteks 10 põdra küttimisloa jaotamine maaomanikele poleks kuidagi
võimalik. Lisaks, kui maaomanik jätab suuruluki loa realiseerimata ja sellega tekivad
ulukikahjud, siis selle korvamise kohustus tekib jahiseaduse § 43 alusel jahipiirkonna kasutajal,
mitte loa realiseerimata jätnud maaomanikul;
- neljandaks, jääb arusaamatuks, kuidas tagab jahipiirkonna kasutaja vahetus jahilubade senisest
parema andmise maaomanikele või maaomanike senisest parema kaasamise ulukikahjude
vältimisse või jahipidamisse suurulukitele. Jahipiirkonna kasutaja on reeglina
mittetulundusühing, kes langetab liikmeks võtmise otsused põhikirja alusel ning keegi ei saa
teda kohustada liikmeks vastu võtma jahipiirkonda jäävaid maaomanikke ega kaasama jahti
ühingusse mittekuuluvaid isikuid. Seega jäävad sarnased riskid üles ka jahipiirkonna kasutaja
väljavahetamisel;
- viiendaks, jahiseaduse 6. peatükk on näinud ette mehhanismid ulukikahjude ennetamiseks ja
kompenseerimiseks, mis aga ei eelda maaomanikult ise jahimeheks olemist. See tagabki kõigi
maaomanike huvidega arvestamise ning ei sunni oma vara kaitseks neil ilmtingimata ise
jahimeheks hakkama. Maaomanikul on õigus sõlmida kokkulepe jahindustegevuse
korraldamiseks oma kinnisasjal ning selles lepingus sätestatakse ka ulukikahjude vältimise ja
kahjude tekkimisel nende kompenseerimine. Lepingu puudumisel on tagatud kahjude
kompenseerimine jahiseaduse §-s 44 kirjeldatud viisil;
- kuuendaks, jahiseaduses on olemas mehhanismid jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks
ning seda saavad algatada maaomanikud (jahiseaduse § 6 lõige 4) või jahindusnõukogu
(jahiseaduse § 9 lõige 3). Lisaks saab jahipiirkonna kasutusõiguse loa tunnistada kehtetuks
jahiseaduse § 20 lõikes 2 loetletud juhtudel. Seega ei saa ühtegi jahipiirkonna kasutusõiguse
luba pidada põlistatuks, sest seda saab kehtetuks tunnistada nii maaomanike initsiatiivil kui ka
näiteks jahiseaduses loetletud jahipiirkonna kasutaja kohustuste täitmata jätmisel.
2. Oma kirjas asute seisukohale, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlusi saab
seaduse järgi lahendama asuda kõige varem kuus kuud enne loa kehtivuse lõppu.
Keskkonnaametil tuleb lugeda mittenõuetekohaseks ja jätta käiguta need pikendamistaotlused,
mis on esitatud liiga vara, st varem kui kuus kuud enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa
kehtivusaja lõppu. Kui taotlus on esitatud varem kui kuus kuud, ei ole võimalik hinnata senise
kasutusõiguse loa kehtivusaja lõpuni jäänud perioodi, mis moodustab loa kehtivusajast
märkimisväärse osa.
Jahiseaduse § 18 lõike 1 kohaselt pikendatakse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust
järgmiseks kümneks aastaks, kui jahipiirkonna kasutaja on esitanud kuus kuud enne jahipiirkonna
kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale vastava taotluse
koos jahindusnõukogu seisukohaga.
Seni on sätet lähtuvalt eesmärgist tõlgendatud ja selle järgi kujundatud ka halduspraktikat, et
jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlus tuleb esitada vähemalt kuus kuud enne olemasoleva loa
kehtivuse lõppu.
Juhime tähelepanu, et Teie soovitustes antud tõlgenduse puhul oleks tegemist ainulaadse taotluse
esitamise tähtaja tõlgendusega keskkonnavaldkonna seadustes. Seni on kõikidel juhtudel, kus
keskkonnavaldkonna seaduses on seatud analoogne tähtaeg, olnud selle eesmärgiks tagada loa
pikendamisel loa andjale piisav aeg asjakohase põhjalikkusega menetluse läbi viimiseks, et vältida
olukorda, kus loa kehtivus enne pikendamise taotluse lõpuni menetlemist lõppeb. Üldjuhul antakse
keskkonnaluba tähtajatult ning pikendamise regulatsiooni sisaldavad üldse vähesed seadused. Kus
aga pikendamise tähtaeg sisaldub, on sätestatud, et pikendamise taotlus tuleb esitada „vähemalt“
enne loa kehtivuse lõppemiseni ettenähtud tähtaega. Toome siinkohal järgmised näited:
- metsaseaduse § 122 lõige 43: Tunnistuse kehtivuse pikendamiseks tuleb esitada taotlus
agentuurile vähemalt 30 päeva enne selle kehtivusaja lõppemist;
- geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse § 15 lõige 1: Loa omaja peab
esitama Keskkonnaministeeriumile taotluse loa kehtivuse pikendamiseks vähemalt üheksa
kuud enne loa kehtivuse lõppemist;
- veeseaduse § 197 lõige 1: Veekeskkonnariskiga tegevust kavandav isik (edaspidi käesolevas
jaos taotleja) esitab taotluse tegevuse registreerimiseks vähemalt üks kuu enne selle tegevuse
alustamist;
- veeseaduse § 224 lõige 2: Pädev asutus võib hoonestusloa omaja taotlusel pikendada
hoonestusloa kehtivusaega kuni 50 aastat. Hoonestusloa pikendamise taotlus tuleb esitada
vähemalt kolm kuud enne hoonestusloa kehtivusaja lõppu;
- maapõueseaduse § 67 lõige 5: Kaevandamisloa kehtivusaja pikendamise taotlus tuleb esitada
vähemalt aasta enne loa kehtivusaja lõppemist. Kui kavandatava tegevusega seoses on vaja teha
keskkonnamõju hindamine, tuleb kaevandamisloa kehtivusaja pikendamise taotlus esitada
vähemalt kaks aastat enne loa kehtivusaja lõppemist.
Leiame, et ka jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluse esitamisel kuue-kuulise tähtaja andmise
eesmärgiks on anda haldusorganile piisav aeg loa taotluse nõuetekohaseks menetlemiseks.
Arvestades jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise taotluste suurt hulka (31.05.2023
lõpeb 319 jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivus) on haldusorganile piisava menetlusaja
andmine vajalik, et ei tekiks olukorda, kus olemasoleva loa kehtivuse lõppemise ajaks ei ole jõutud
luba veel pikendada (käsitleme seda olukorda allpool).
Selgitame, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisel reguleeris taotluse esitamise tähtaega
kehtiva jahiseaduse § 18 sõnastusega võrreldes samas sõnastuses ka enne kehtiva jahiseaduse
jõustumist kehtinud jahiseadus. Enne kehtivat jahiseadust kehtinud jahiseaduse eelnõu (888 SE)
seletuskirjas toodud selgituste kohaselt antakse jahipiirkonna kasutusõiguse luba kümneks aastaks
ja see pikendatakse järgnevaks kümneks aastaks, kui kasutaja on vähemalt kuus kuud enne loa
kehtivuse lõppemist loa pikendamist taotlenud.
Seega on kehtiva jahiseaduse ja enne kehtivat jahiseadust kehtinud jahiseaduse regulatsioon
jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotluse esitamise tähtaja puhul sõnastuslikult sama
ning kehtiva jahiseaduse eelnõu seletuskirjas ei muudeta seadusandja poolt ka selgitusi sätte
sisustamisel. Kuna kahe järjestikuse jahiseaduse regulatsiooni sõnastus selles osas ei ole
muutunud, ei ole Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet pidanud õigeks muuta ka sätte
tõlgendust ja halduspraktikat ning on asunud seisukohale, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa
pikendamise taotluse võib esitada vähemalt kuus kuud enne olemasoleva loa kehtivuse lõppemist.
Leiame, et selline halduspraktika on kooskõlas seaduse eesmärgiga ja tagab, et jahipiirkonna
kasutusõiguse lubade nõuetekohaseks ja erinevaid huvisid tasakaalustatult arvestavaks
menetlemiseks on haldusorganil piisav aeg ning on välistatud nii jahipiirkonna kasutusõiguse loa
pikendaja seisukohast kui ka ulukivaru ohjamise ja ulukikahjustuste ennetamise seisukohast
taunitav olukord, kus jahipiirkond on küll olemas, kuid kehtivat luba piirkonna kohta välja antud
ei ole ning reaalselt jahipiirkonda kasutada ei saa. Sellise olukorra tekitamine ei ole maaomanike
ega jahipiirkonna kasutajate ega ka riigi huvides, kuna jahipiirkonna kasutaja kohustused jääksid
vastasel juhul jahipiirkonnas täitmata ning oleks reaalne oht ulukikahjustuste tekkeks. Seadusandja
on jahiseadusega küll ette näinud ka selliste olukordade lahendamiseks regulatsiooni, kus
jahipiirkonnal ei ole kasutajat, kuid ilmselgelt on selline olukord erandlik ja ei saa olla
regulatsiooni eesmärgiks. Äsja kirjeldatud olukorra tekkimise tõenäosus on küllalt suur, kui
jahipiirkonna kasutusõiguse lubade väljaandmisel lähtuda tõlgendusest, et jahipiirkonna
kasutusõiguse loa pikendamise taotlusi ei saa esitada varem kui kuus kuud enne kasutusõiguse loa
kehtivusaja lõppu.
Jahiseaduse § 18 lõike 1 rakendamine viisil, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise
taotlus tuleks esitada vähemalt kuus kuud enne kehtiva loa lõppemist, ei tähenda seda, et loa
taotleja võiks esitada taotluse ebamõistlikult vara, sest loa taotleja poolt loa pikendamise eelduste
täitmist, samuti jahiseaduses sätestatud nõuete täitmist peab nii jahindusnõukogul kui ka
Keskkonnaametil olema võimalik kontrollida.
Märgime, et paindlikkus jahipiirkonna kasutusõiguse lubade taotluste esitamise tähtaja kohta on
praktiliselt vajalik ka selleks, et tagada loa taotleja jaoks sujuv menetlus. Vastavalt jahiseaduse
§ 18 lõikele 1 tuleb jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlejal esitada koos loa
pikendamise taotlusega Keskkonnaametile ka jahindusnõukogu seisukoht. Seega peab
jahindusnõukogu seisukoht jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlejal olemas olema
enne loa pikendamist taotlema asudes. Jahindusnõukogu seisukoha saamiseks taotluse esitamise
tähtaega seadus jahipiirkonna kasutajale ette ei näe, kuid arvestades, et jahindusnõukogud käivad
koos küllalt harva (reeglina vähemalt neli korda aastas − veebruaris, mais, juulis ja oktoobris,
vajadusel ka rohkem), siis võtab jahindusnõukogult seisukoha saamine aega. Millal taotleja
nõukogult seisukoha saab, ei saa taotleja päris täpselt prognoosida, sest see sõltub omakorda
jahindusnõukogust (näiteks juhul, kui jahindusnõukogus jahipiirkonna kasutusõiguse loa
pikendamise kohta konsensust ei saavutata, menetletakse küsimust edasi järgnevatel
jahindusnõukogu koosolekutel). Seetõttu on mõistlik, et jahindusnõukogust hakataks piisavalt
aegsasti jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise seisukohta taotlema.
Pärast jahindusnõukogult seisukoha saamist soovivad loa pikendamise taotlejad taotlemisega edasi
minna ning esitada taotlus Keskkonnaametile. Soovitustes toodud tõlgenduse kohaselt peaks
taotleja taotluse esitamisega ootama, kuni olemasoleva loa kehtivuse lõppemiseni on vähem kui
kuus kuud. Ent selline kunstlik ootamine toob isiku jaoks kaasa asjaolu, et menetlus ei ole sujuv,
samuti oleks viivitus ebaotstarbekas ja vastuolus normi eesmärgiga, milleks on tagada
haldusorganile piisav aeg nõuetekohase menetluse läbiviimiseks. Sellisel juhul, ning arvestades
taotluste tõenäolist arvu, ei jõuta neid õigeaegselt lõpuni menetleda, mille tagajärgi kirjeldasime
juba eespool. Alternatiivselt jõutakse menetlus läbi viia, kuid kiirendatud tempos ning
pinnapealselt.
Olete oma tõlgendussoovituses tuginenud eeldusele, et tähtaja eesmärgiks on hinnata senise
kasutusõiguse loa kehtivusaja lõpuni jäänud perioodi maksimaalselt pikalt, mistõttu tuleks taotlus
esitada võimalikult hilja. Siinkohal juhime Teie tähelepanu, et selline tõlgendus oleks sisulises
vastuolus Teie soovitustes tõstatatud vajadusega muuta loa pikendamise menetlus oluliselt
põhjalikumaks. Kui KeA peaks loa pikendamise menetluse käigus kontrollima senisest enam
asjaolusid ning koguma rohkem tõendeid ja seisukohti, kuluks selleks ka rohkem menetlusaega.
Teie taotluse esitamise tähtaja kohta esitatud tõlgendus aga vähendab oluliselt menetlusaega.
Kindlasti ei ole sellisel juhul võimalik „teavitada ka avalikkust ja küsida nii maaomanike kui
kohalike elanike arvamust“. Seega, Teie ühe soovituse täitmine muudab teise täitmise võimatuks.
Kuna Teie soovitustes jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotluse esitamise tähtajale
antud tõlgendust ei toeta ei jahiseaduse säte, eesmärk ega analoogia teiste keskkonnavaldkonna
seadustega, siis ei pea me seda tõlgendust põhjendatuks ega korrektseks.
3. Oma kirjas märgite, et jahiseaduse § 67 lõike 2 kohaselt automaatselt kümneks aastaks
pikenenud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse
lubasid pikendada jahiseaduse § 18 alusel seetõttu, et siis jääksid täitmata jahipiirkonna
kasutusõiguse lubade väljaandmise nõuded. Seega ei arvestataks kehtiva jahiseaduse
§-des 14−17 väljendatud põhimõtteid. Õigusriigis ei ole kohane jätta halduspraktikas lubade
üle otsustamisel kehtiva seaduse nõuded kõrvale ja sel viisil sisuliselt põlistada kehtiva seaduse
eelsete jahipiirkonna kasutusõiguse lubade andmise alused. Kasutusõiguse loa pikendamisel
tuleb Keskkonnaametil sisuliselt kontrollida, kas jahiseaduse § 18 lõikes 2 nimetatud eeldused
on täidetud, sealjuures tuleb hinnata nii seadusest tulenevate kohustuste täitmist (nt ulukiseire,
uluki tekitatud kahju hüvitamine), kui ka kasutusõiguse loas määratud kohustuste täitmist. Nii
jahindusnõukogul kui ka Keskkonnaametil tuleb hinnata, kas jahipiirkonna kasutaja on täitnud
kõiki jahiseaduses kehtestatud kohustusi. Kehtivat jahiseadust tuleb tõlgendada selliselt, et
pärast 10 aasta möödumist peab Keskkonnaamet üleminekuajaks sätestatud jahipiirkondades
(mille piire pole muudetud ja mille suhtes saab loa kehtivusaeg läbi 31.05.2023) jahilubasid
andes kohaldama jahiseaduse §-des 14–17 sätestatud menetlust ja tingimusi.
Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet ei nõustu Teie poolt jahiseaduse § 67 lõikele 2 antud
tõlgendusega, mida ei toeta ei seaduse säte ega anna selleks alust ka seaduse seletuskirjad.
Jahiseaduse § 67 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt: „Käesoleva seaduse jõustumisel kehtiv
jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtib kümme aastat pärast käesoleva seaduse jõustumist
ulatuses, milles see ei ole vastuolus käesolevas seaduses sätestatuga.“. Säte näeb seega ette kõigi
seaduse vastuvõtmise ajal kehtivate jahipiirkonna kasutuslubade ühekordse automaatse
pikendamise ning sellisel viisil pikendatud lubade kehtivuse 10 aastat. Seega on tegemist
kehtivatele lubadele mõeldud ühekordse erandiga jahiseaduse § 14 lõikest 4 (kehtivusaeg) ning
§ 18 kohasest lubade pikendamise menetlusest. Sättest ei ole võimalik välja lugeda, et oleks
soovitud välistada kehtivatele lubadele teiste seaduse sätete kohaldamine ning § 14 lõike 4 ja § 18
kohaldamine 10 aasta möödumisel. Nähakse ette lubade ühekordne automaatpikendamine,
edaspidi toimub pikendamine üldreeglite alusel.
Keskkonnavaldkonnas ei esine praktikat, et uue seaduse redaktsiooni kehtestamisel muutuks kõik
eelmise seaduse alusel antud load ilma igasuguse kaalumise või sisulise hinnanguta kehtetuks.
Tavapäraselt nähakse keskkonnavaldkonna seaduste rakendussätetes ette eelmis(t)e seadus(t)e
alusel antud lubade kehtivus uue seaduse alusel (nt maapõueseaduse § 128 käsitleb lausa kahe
sellele eelnenud seaduse redaktsiooni alusel antud lube, mille kehtivus jätkub), kohaldades
kehtivatele lubadele uue seaduse asjakohaseid sätteid, sh neid, mis puututavad lubade muutmist,
pikendamist jne.
Kõigi eelnevalt antud lubade kehtetuks muutumist, eriti olukorras, kus eelnev seaduse redaktsioon
on isikutele andnud lubaduse, et nende lube on võimalik pikendada, sätestav seaduseelnõu vajaks
kindlasti eelnevat põhjalikku proportsionaalsuse analüüsi. Meie hinnangul kaasneks sellega
oluline õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtte riive. Jahiseaduse eelnõu 351 SE taolisi
kaalutlusi ega selgitusi ei sisalda. Kuigi jahipiirkonna kasutusõiguse loa tähtaeg lisati eelnõusse
alles Riigikogus, peaks ka sellisel juhul vastava muudatuse selgituses sisalduma vähemalt
indikatsioon, et niisugune oluline samm oli seadusandja eesmärgiks. Antud juhul on selgitus väga
napp ja kordab tegelikult ainult seadusesätet ning sellist indikatsiooni seletus ei sisalda. Seega
tuleb pigem järeldada, et sooviti jätkata senise jahiseaduse alusel antud lubadega, sh ka nende
pikendamise võimalusega edaspidi. Ühekordne automaatpikendus on sätestatud eesmärgiga
võimaldada uue seaduse kohaselt süsteemil, sh jahindusnõukogudel hakata toimima nendes
funktsioonides, mis uus seadus neile andis, et järgmine loa pikendamistaotluse menetlus oleks
võimalik juba läbi viia kehtiva jahiseaduse § 18 reegleid ja nõudeid järgides.
Juhime siinkohal tähelepanu, et õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ei ole antud juhul
õiguskantsleri soovitustes käsitletud. Soovitustes antud tõlgendus on võrreldes senise praktikaga
kannapööre. Ei seadus ega seletuskirjad ei anna alust seda tõlgendust eelistada senisele, mida enam
oleks vajalik kaaluda kogu kaasnevat mõju, et vältida olukorra tekitamist, kus
ebaproportsionaalselt riivatakse teiste osapoolte huve.
Lisaks selgitame, et senise halduspraktika järgi jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid pikendades ei
esine meie hinnangul riski, et arvestamata jääks kehtiva jahiseaduse mõte ja sätted (sh maaomanike
ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu) ning on
tagatud ka maaomanike huvide arvestamine. Seega ei ole tegelikult sisulist põhjust, miks peaks nii
oluliselt erinevalt kohtlema eelmise seaduse ja kehtiva seaduse ajal loa saanud isikuid.
Põhjendame oma järeldust allpool.
Jahiseaduse § 18 lõike 1 kohaselt pikendatakse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust
järgmiseks kümneks aastaks, kui jahipiirkonna senine kasutaja on esitanud kuus kuud enne
jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale
vastava taotluse koos jahindusnõukogu seisukohaga.
Esmalt tuleb jahipiirkonna kasutajal taotleda jahindusnõukogu seisukoht jahipiirkonna
kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise kohta. Jahiseaduse § 18 lõike 2 punktist 2 tulenevalt ei
pikendata jahipiirkonna kasutusõiguse luba, kui jahindusnõukogu ei ole loa kehtivuse pikendamist
toetanud. Seadusandja on loonud lahenduse, kus loa pikendamise otsustajaks on küll
Keskkonnaamet, kuid Keskkonnaametil puudub kaalutlusõigus ja ta ei saa mingil juhul loa
kehtivust pikendada, kui jahindusnõukogu ei ole loa kehtivuse pikendamist toetanud.
Jahiseaduses ette nähtud lahenduse kohaselt on jahindusnõukogu jahipiirkonna kasutusõiguse loa
andmise ja pikendamise menetluses kollegiaalne haldusorgan, kelle otsused peavad olema
seaduslikud, lähtuma jahiseaduse eesmärgist ja nõuetest. Jahindusnõukogus on võrdsetel alustel
esindatud nii jahimeeste kui maaomanike esindajad, viimaste rolliks ongi just maaomanike huvide
eest seismine.
Ehkki seadus ei sätesta jahindusnõukogule kriteeriume, millest nad otsuse tegemisel lähtuma
peavad, kontrollivad jahindusnõukogud tegelikkuses nii jahipiirkonna kasutaja ja maaomanike
vahel sõlmitud lepingute olemasolu, küttimismahtude täitmist kui ka aruannete ja seireandmete
esitamist. Vastavad kriteeriumid lepiti kokku 18.06.2021 jahimeeste ja maaomanike ümarlaual
koostatud juhises, mille kohaselt kontrollitakse jahindusnõukogus jahipiirkonna kasutusõiguse
pikendamise osas seisukoha andmisel uluksõraliste vaatluse andmete esitamist, metssigade, põdra,
punahirve ja metskitse küttimismahtude täitmist, jahindusalaste õigusrikkumiste toimepanemist
(info karistuste kohta), maaomanikega sõlmitud jahinduslike lepingute olemasolu.
Keskkonnaamet koostas 15.10.2021 juhise jahindusnõukogude esimeestele jahindusnõukogudes
jahipiirkonna kasutusõiguse lubade taotluste menetlemise kohta ning selle juhise kohaselt tuleb
jahindusnõukogus peatuda loa pikendamist käsitledes järgmistel punktidel: seireandmete
esitamine, metssigade küttimine sigade Aafrika katku tõkestamiseks, jahindusalaste õigusaktide
rikkumised, suursõraliste küttimismahtude täitmine, jahipiirkonna kasutaja ja maaomanike vahel
sõlmitud lepingute maht ja kontroll. Keskkonnaamet koostas 21.06.2021 ka juhise jahipiirkonna
kasutajatele, millesse on koondatud info selle kohta, millistest kriteeriumitest lähtuvalt kujundab
jahindusnõukogu seisukoha jahipiirkonna kasutaja senise tegevuse kohta jahipiirkonna
kasutusõiguse loa pikendamise menetluses. Eelviidatud kokkuleppeid ja juhiseid
jahindusnõukogus Keskkonnaameti hinnangul ka täidetakse.
Kui jahipiirkonna kasutajal on jahindusnõukogult toetav seisukoht olemas, esitab ta koos
eelnimetatud jahindusnõukogu seisukohaga Keskkonnaametile taotluse jahipiirkonna
kasutusõiguse loa pikendamiseks. Keskkonnaamet vaatab taotluse läbi ja teeb otsuse loa kehtivuse
pikendamise kohta, kontrollides muuhulgas jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustuste
täitmist jahipiirkonna kasutaja poolt, samuti kontrollitakse seda, kas ei esine jahiseaduse § 18
lõikes 2 toodud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamata jätmise aluseid. Juhime tähelepanu,
et seadusandja on loonud eriregulatsiooni jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamiseks ja
lähtudes põhimõttest lex specialis derogat legi generali, mis ei võimalda pikendamise taotluse
lahendamisel lähtuda jahiseaduse §-dest 14−17, kuna seadus sätestab alused loa pikendamisest
keeldumiseks ning tegemist on ammendava loeteluga.
Seadus sätestab pikendamiseks oma menetluskorra ja alused (§ 18). Jahiseaduse § 20 sisaldab loa
kehtivuse lõppemise ja loa kehtetuks tunnistamise aluseid, mida samuti ei pea järgima loa
pikendamisel, kuid mille esinemist on kohane pikendamismenetluses kontrollida. Jahiseaduse
§-des 18 ja 20 sätestatud alused koos tagavad piisava võimaluse selleks, et ei pikendataks nende
isikute lube, kes ei ole täitnud loast ja õigusaktidest tulenevaid kohustusi, kellega maaomanikud
ei ole olulisel määral rahul või kelle puhul esinevad muud alused, mistõttu ta ei ole sobilik senises
funktsioonis jätkama. Eeltoodut arvestades ei ole jahiseadust süstemaatiliselt tõlgendades õige
püüda pikendamismenetluses rakendada loa andmisest keeldumise aluseid, mis on ette nähtud
isikutele, kellel luba ei ole ning sellest lähtuvalt ka sõnastatud. Luba juba omavate isikute jaoks
kehtivad omad, palju mahukamad ja spetsiifilised seaduse mõttest ja eesmärkidest johtuvad
nõuded, sh pikendamisest keeldumise ja kehtetuks tunnistamise alused, mis adresseerivad just neid
asjaolusid, millega puututakse kokku juba kehtivate lubade puhul.
Märgite oma soovitustes järgmist: Jahipiirkonna kasutusõigust saab küll ennetähtaegselt lõpetada,
kuid pole põhjust arvata, et seadusandja on soovinud võrdsustada loa pikendamise menetluse loa
kehtetuks tunnistamise menetlusega. Loa pikendamise menetlus sarnaneb olemuslikult rohkem loa
andmise menetlusega ning selle eesmärk on leida jahipiirkonnale parim võimalik kasutaja ehk
pikendada vaid selle kasutaja luba, kes tegutseb vastavalt kehtivale seadusele ja kes on täitnud
kõiki seadusega pandud kohustusi.
Eelviidatud kaalutlustel ei saa selle seisukohaga nõustuda. Olemuslikult jääb pikendamise
menetlus andmise ja kehtetuks tunnistamise menetluse vahepeale ja seda ei tohiks samastada ei
ühe ega teisega, seetõttu näebki ju seadus ette täiesti eraldi menetlusliigi. Märgite, et ei ole põhjust
arvata, et seadusandja on soovinud võrdsustada loa pikendamise menetluse loa kehtetuks
tunnistamise menetlusega. Samas asute ise seisukohale, et pikendamise menetlus tuleb
võrdsustada loa andmise menetlusega, kuigi ka selline seadusandja soov kusagilt ei nähtu.
Seadusandja on pikendamisele näinud ette eraldi menetluse, millest nähtub seadusandja ühene
soov käsitledagi seda eraldi loa andmisest ja taotlemisest. Kui teoreetiliselt saaks nõustuda, et
pikendamisest võiks keelduda juhul kui isik kui selline ei vasta enam loa saamisel talle
esitatavatele baasnõuetele (nt § 14 lõige 2 − tegemist peab olema Eestis registreeritud juriidilise
isiku või riigiasutusega), siis ei ole ka selline tuletus vajalik, kuna seadusandja on niisuguse
olukorra puhuks juba reegli ette näinud – jahiseaduse § 20 lõike 1 punkti 1 kohaselt lõpeb loa
kehtivus, kui jahipiirkonna kasutusõiguse loa saanud juriidiline isik või riigiasutus likvideeritakse.
Pikendamise menetluses on isikul õigusaktist tulenevalt teatud ootus, et tema õiguse kehtivus saab
jätkuda, kui ei esine õigusaktis selgelt sätestatud aluseid pikendamisest keeldumiseks. Oleme
arusaamisel, et isiku õiguste piiramine ehk siis pikendamise mittevõimaldamine peab tuginema
kehtivale õigusele ja selleks peaks olema selged alused. Teie soovitust järgides peaks aga
Keskkonnaamet keelduma loa pikendamisest ka juhtudel, kui seadus selleks alust ette ei näe. Meie
hinnangul rikuks selline tegevus seaduslikkuse põhimõtet, mistõttu me ei saa selle soovitusega
nõustuda. Pikendamise taotluse rahuldamata jätmisel tuleb tugineda seaduses selleks ette nähtud
alustele.
Seega kontrollivad nii jahindusnõukogu kui Keskkonnaamet haldusorganitena talle seadusega
pandud pädevuse piires sisuliselt jahipiirkonna kasutaja senist tegevust, jahipiirkonna
kasutusõiguse loa täitmist ja jahiseaduse nõuetele vastavust ning ei ole ohtu, et kehtiva jahiseaduse
mõtet ning sätteid jahipiirkonna kasutusõiguse lubade andmise menetluses ei arvestataks.
Jahindusnõukogus toimuva menetluse kaudu tagab kehtiva seaduse kohane süsteem selle, et
lubade pikendamisel arvestatakse asjakohases ulatuses ka muude seadusest tulenevate kohustuste
täitmist. Juhime siinkohal tähelepanu, et kui praktikas peaks selle süsteemi rakendamisel esinema
puuduseid, siis saab Keskkonnaamet korrastada halduspraktikat. Nagu eeltoodust nähtub, on
Keskkonnaamet juba astunud samme jahindusnõukogu menetluse korrastamiseks ja
ühtlustamiseks.
Olete oma soovituses märkinud järgmist: Keskkonnaametil tuleb seaduse järgimiseks enne
jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisotsuse tegemist veenduda, kas jahipiirkonna kasutaja
on täitnud kõiki jahindustegevusele kehtestatud nõudeid: nt küttimismahtude täitmine (jahiseaduse
§ 22), statistiliste aruannete ja seireandmete esitamine (jahiseaduse § 21 lõiked 2 ja 3 ning
keskkonnaministri määrus) ja ulukikahjude hüvitamine (jahiseaduse §-d 43 ja 44).
Esiteks, jääme oma varem väljendatud seisukoha juurde, et pikendamisest keelduda saab ainult
seaduses esinevate aluste olemasolul. Kui seadusandja oleks soovinud, et Keskkonnaamet peaks
kõigi seaduses sätestatud kohustuste täitmist pikendamisel aluseks võtma, siis seadus sellist
regulatsiooni ka sisaldaks. Ka kaalutlusõiguse rakendamiseks peab seadus sisaldama volitust –
HMS § 4 lõige 1: „Kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus
kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel“ – antud juhul jahiseadus sellist
volitust ei anna. HMS § 4 lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride,
kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes
põhjendatud huve. Kaalutlusvolituse puudumise tõttu ei anna seadus ka volituse piire.
Võttes näiteks statistiliste aruannete ja seireandmete esitamise – kui õigusaktis sisalduks alus, et
loa pikendamisest saab keelduda, kui loa andja ei ole nt esitanud statistilisi aruandeid tähtaegselt
või on muid aruannete esitamise nõudeid rikkunud, peaks selle aluse rakendamiseks olema
määratud ka kaalutlusõiguse piirid, mis tagaks et aluse rakendamine oleks proportsionaalne.
Näiteks, et võib keelduda kui rikutud on nii ja nii mitmel korral, esinevad sellised või sellised
(olulised) puudused, tegemist on tuvastatud rikkumisega, mille eest on määratud karistus vms.
Vastasel juhul võiks jõuda ka järeldusele, et Keskkonnaamet peaks isiku 10-aastases
jahindustegevuses esitatud kõik aruanded ja andmed välja otsima ning igasuguse rikkumise korral
pikendamisest keelduma, mis oleks selgelt ebaproportsionaalne. Jahiseaduse § 20 lõike 2 punkti 7
kohaselt tuleb luba kehtetuks tunnistada kui jahipiirkonna kasutajal on rohkem kui üks karistus
käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusakti nõuete rikkumise eest. Seega on
seadusandja selgelt mõista andnud, et loa kehtivuse lõppemist peetakse proportsionaalseks kahe
karistuse korral. Kuidas ja millest tulenevalt saaks loa andja järeldada, et mittepikendamise kaudu
loa kehtivuse lõppemine oleks proportsionaalne nt seireandmete esitamisega seotud rikkumise (või
mitme – kui mitme? – rikkumise) korral, mille asjaolusid pole isegi uuritud (karistust määratud)?
Lisaks tõstatuks siin ka küsimus selle tegevuse otstarbekuses. Kas riik peaks 10 aastat ootama, et
jahipiirkonna kasutajat andmete esitamata jätmise eest vastutusele võtta, jättes jahipiirkonna
kasutusõiguse loa pikendamata, või on kiirem ja tõhusam viis andmete esitamise distsipliini
parandamiseks jahipiirkonna kasutajale määrata väärteo korras karistus andmete esitamata jätmise
eest kohe peale selle kohustuse tähtaja möödumist ning juba korduval rikkumisel luba kehtetuks
tunnistada? Seireandmeid on vaja, et hinnata ulukiasurkondade seisundit ning teha õigeid otsuseid
asurkonna ohjamisel. Neid andmeid on vaja jahiaasta lõpus, mitte 10 aasta pärast. Ka aasta hiljem
oleks need andmed juba kasutud, sest tagantjärele prognoose enam ümber ei tehta. Seetõttu on
riigi kohene reaktsioon andmete esitamata jätmisel äärmiselt oluline.
Jahiseaduse eesmärkide täitmise tagamiseks on kahe tuvastatud rikkumise korral võimalik
Keskkonnaametil luba kehtetuks tunnistada.
Õiguskantsleri soovituses on märgitud: „Kui jahipiirkonna kasutamise loas on jäänud mõni
seadusest tulenev nõue üle kordamata, ei tähenda see, et nõuet ei pea täitma, vaid seda, et luba on
vormistatud puudulikult.
Soovime siinkohal märkida, et ei pea õigeks õiguskantsleri arvamust, et luba peaks sisaldama kõiki
seadusest tulenevaid kohustusi. Ka teistes keskkonnavaldkondades ei ole praktika kohaselt kõiki
seadusest tulenevaid kohustusi loale kirjutatud. Sellist lähenemist toetab samuti kohtupraktika.
Näiteks Tallinna Halduskohtu otsuses haldusasjas 3-21-979 (p 14, otsus on veel jõustumata) on
kohus sedastanud, et „Kohtu hinnangul ei olnud vastustajal kohustust kõrvaltingimusega piirata
raie teostamise aega LKS § 55 lg-st 61 lähtudes. Vastustajal on kaalutlusõigus (HMS § 55 lg 2),
kuidas LKS § 55 lg 61 täitmist tagada ning see sõltub ka konkreetse juhtumi asjaoludest. Viidatud
säte kehtib kolmanda isiku raietegevuse suhtes vaidlusalustel eraldistel sõltumata sellekohaste
tingimuste kandmisest metsateatisele.“. Oleme seisukohal, et loale tuleb seadusest tulenev nõue
kanda üksnes juhul, kui seaduses sätestatu vajab konkreetsele olukorrale kohandamist ja
täpsustamist, lähtudes seadusest tulenevatest alustest ja piiridest.
Olete oma kirjas välja toonud ka järgmist: „Niisiis viitab Keskkonnaameti juhis sellele, et kui
jahindusnõukogu soovib, võib ta loa pikendamise üle otsustamise ajal paluda jahipiirkonna seniselt
kasutajalt ülevaadet maaomanikega sõlmitud lepingute ja jahindustegevusega seotud asjaolude
kohta (nt küttimismahtude täitmine, statistiliste aruannete ja seireandmete esitamine). Samas ei ole
täpsustatud, kuidas peaksid jahipiirkonna kasutajad tõendama näiteks sõlmitud lepingute
olemasolu maaomanikega või seirekohustuse täitmist. Seega on jäetud jahindusnõukogu otsustada,
kas, mil määral ja millistele andmetele tuginedes kontrollitakse jahipiirkonna eramaaomanikega
sõlmitud lepinguid ja seirekohustuse täitmist.“.
18.06.2021 toimunud ümarlaual kokkulepitud juhise seirekohustust puudutavas punktis on lisatud
ka alamärkus, mille järgi täpsustatakse seireandmete esitamist õigusnormide muutmisega, et
kohustus senisest selgemalt sätestada, ning et kontrolli teostab riik. Seega on see tulevikku
suunatud tegevus ja jahindusnõukogu jaoks selle käsitlemine pigem informatiivne tegevus
(küsitakse selgitust jahipiirkonna kasutajalt). Keskkonnaamet ja Keskkonnaagentuur on omavahel
leppinud kokku teha tihedamat koostööd andmete paremaks laekumiseks. Meetmetena nähakse
ette ka andmete esitamata jätnud jahipiirkonna kasutaja vastutusele võtmist ning vajadusel ka
karistamist.
Maaomanikega sõlmitud lepingute ülevaate teeb jahipiirkonna kasutaja jahindusnõukogus.
22.02.2022 toimunud ümarlaual leppisid kõik jahindusnõukogudes esindatud osapooled kokku, et
lepingute kehtivuse kontrolli tehakse jahindusnõukogu liikme soovil koos jahipiirkonna
kasutajaga enne jahindusnõukogu koosolekut. Koosolekul kohapeal lepingute kehtivust enam ei
kontrollita ning seal piirdutakse vaid koondite esitlemisega (kui suure % maaomanikega on
jahipiirkonna kasutaja lepingud sõlminud). Andmed eramaaomanikega sõlmitud lepingute kaetuse
kohta kantakse jahindusnõukogu protokolli, niisamuti ka konsensuse mittesaavutamisel selle vastu
olnud jahindusnõukogu liikmete nimed ja selgitused. Selline praktika on olnud kasutusel kõigis
jahindusnõukogudes juba 2021. aasta oktoobrist.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Erki Savisaar
Minister
Teadmiseks: Keskkonnaamet
Eda Pärtel, 626 2825
[email protected]
Annemari Vene, 5565 5707
[email protected]
Aimar Rakko, 5306 9104
[email protected]
Signe Lehtme, 5694 0995
[email protected]