Marek Aas Teie nr
Viru Vangla
[email protected] Meie 16.05.2022 nr 7-7/212257/2202614
Maris Lauri
Justiitsministeerium
[email protected]
Kontrollkäik Viru Vanglasse
Austatud vangla direktor ja justiitsminister
Õiguskantsleri üks kohustusi on teha regulaarset järelevalvet kinnipidamiskohtade (sh vanglate)
üle (õiguskantsleri seaduse § 1 lg 7 ja § 27 ning piinamise ning muu julma, ebainimliku või
inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli
artikkel 3). Selleks korraldab õiguskantsler kontrollkäike, mida tehakse asutusega varem
kokkulepitud ajal, aga ka ette teatamata.
Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid 21.−22.10.2021 lühikese etteteatamisega Viru Vanglat.
Tänan vanglat koostöövalmiduse, sujuva asjaajamise ja asjatundlike selgituste eest, mida
vanglaametnikud andsid nii kontrollkäigu ajal kui ka selle järel.
Kontrollkäigul keskenduti üksikvangistuses viibivate inimeste ning alaealiste ja noorte olukorrale.
Õiguskantsleri nõunikud vestlesid kinnipeetavate ja vahistatutega; suhtlesid vangla ametnike ja
töötajatega ning tegid vangla territooriumil ja ruumides ringkäigu. Valikuliselt tutvuti ka
dokumentidega. Õiguskantsleri nõunikega olid kontrollkäigul kaasas tervishoiueksperdid:
psühhiaater ja perearst. Viimati kontrollis õiguskantsler Viru Vanglat 2018. aastal.
Väärib kiitust, et vangla on hakanud rohkem tähelepanu pöörama sellele, kuidas saavutada hea
kontakt alaealiste ja noorte kinnipeetavatega ning eelistab karistusmeetmete asemel rakendada
pigem motiveerivaid mõjutusviise. Alaealiste ja noorte kambrites on võetud kasutusele
kujunduselemendid (nt korktahvel), mis võimaldavad neil oma kambrid isikupärasemaks muuta.
Hea on ka see, et kontrollitud jalutushoovidesse on paigaldatud kutsunginupud ning osaliselt on
parandatud jälgimiskambrite P214 ja P216 seisukorda.
Paraku ei vasta Viru Vanglas siiski kõik seadustele ja rahvusvahelistele nõuetele. Paljud Viru
Vanglas tuvastatud probleemid on sarnased 2020. aastal Tartu Vanglasse tehtud kontrollkäigul
tuvastatud probleemidega. Õiguskantslerile 08.03.2022 antud vastuses nr 10-2/2998
2
Justiitsministeerium, et mitmed Tartu Vangla kontrollkäigu kokkuvõttes toodud teemad on
ministeeriumis analüüsimisel. Selle üle on hea meel. Samas tuleb tõdeda, et paljud küsimused on
Justiitsministeeriumis olnud analüüsimisel juba aastaid, ent märkimisväärseid sisulisi muudatusi
ei ole õigusaktides ega vanglate praktikas tänaseni aset leidnud. Vanglate töös ja sealhulgas Viru
Vanglas on jätkuvalt puudusi, mis ei toeta inimeste taasühiskonnastamist ja mis loovad soodsa
olukorra inimeste väärkohtlemiseks. Õiguskantsleri kohustus on riigi väärkohtlemise
ennetusasutusena neile puudustele tähelepanu juhtida ja vajadusel teha seda ka korduvalt.
Juhin taaskord tähelepanu, et alates 2014. aastast on lahenduseta vahistatute liikumis- ja
suhtlemisvõimaluste avardamine. Jätkuv probleem on ka see, et kinnipeetavatel tuleb tihti kanda
rahvusvaheliste standarditega ettenähtud maksimummäärast mitu korda pikemaid
kartserikaristusi. Eraldatud lukustatud kambri kohaldamise vajaduse hindamine ei ole alati selge.
Vastuvõtuosakonnas viibivad kinnipeetavad tuleb pärast esmast riskihindamist ja paigutamise
otsust viia võimalikult kiiresti tavaosakonda. Ei ole loogilist põhjendust, miks on
vastuvõtuosakonnas olevatele kinnipeetavatele keelatud pikaajalised kokkusaamised. Vangla peab
iga päev jälgima üksikvangistuses viibivate inimeste terviseseisundit ning pakkuma neile
võimalusi tähenduslikult suhelda. Kinnipeetavatele tohivad arsti määratud ravimeid anda üksnes
tervishoiutöötajad. Muret teeb see, et Viru Vanglas rakendatakse palju vahetut sundi.
Parandamist vajavad olme ja kartserirežiimi tingimused. Alaealiste ja noorte osakondade
päevaruumide seisukord ja sisustus on suures osas samasugune, nagu see oli 2018. aastal tehtud
kontrollkäigu ajal. Päevaruumide välimust tuleks muuta hubasemaks ja kutsuvamaks - näiteks
värvida seinad, soetada paremas seisukorras ja noortepärasemat mööblit (nt kott-toolid) jne.
Alaealisi ja noori tuleb rohkem kaasata nendega seotud otsuste tegemisse – see võib puudutada nii
motivatsioonisüsteemi, olmet, huvitegevust jms. Head sisekliimat aitaks luua ja hoida (sh ennetada
uusi konflikte ja rikkumisi), samuti toetaks alaealiste ja noorte taasühiskonnastamist, kui vangla
kasutaks oma igapäevatöös taastaval õigusel põhinevaid meetodeid. Selleks on vaja vangla
ametnikke ja spetsialiste koolitada.
Vangla elukorraldus ja tingimused peavad muu hulgas seisma vanglas viibivate inimeste
taasühiskonnastamise teenistuses. Õppimisvõimaluste loomine, perekonnasidemete hoidmine ja
ühiskonnas toimuvaga kursis olemine suurendavad oluliselt võimalust, et vabanedes alustab või
jätkab inimene õiguskuulekat elu. Seega on vanglal suur roll ühiskonna turvalisemaks muutmisel,
korduva kuritegevuse vähendamisel ning ühtlasi ka vangistuse kulude vähendamisel.
Kinnipeetavad ja vahistatud peaksid saama oma pere ja lastega suhelda ka videokõne vahendusel.
Mitmesugused suhtlusvõimalused aitavad säilitada vanglaväliseid sidemeid, mis omakorda
annavad kinnipeetavale võimaluse jätkata pärast vanglast vabanemist õiguskuulekat elu.
Tingimused, mis ei soodusta kinnipeetavate ja vahistatute kokkusaamisi oma lähedastega, tuleb
üle vaadata ning kartserikaristusega kaasnev kokkusaamiste automaatne keeld tuleb kaotada.
Raamatukogude reform vähendas raamatute valikut ja seega võimalusi vanglas raamatuid lugeda.
Seepärast tuleb mõelda, kuidas raamatud kinnipeetavatele ja vahistatutele taas paremini
kättesaadavaks teha. Vanglal tuleb tagada, et vangla kodukord ning selle seletuskiri oleks kõigile
(sh välismaalastest) kinnipeetavatele ja vahistatutele lihtsasti kättesaadav.
Viru Vangla vajab kinnipeetavate ja vahistatutega vahetult tegelevaid ametnikke, kellest on pikka
aega puudus olnud. Töötajate puudus mõjutab nii ametnike töömeeleolu kui ka vangla suutlikkust
kinnipeetavate ja vahistatutega sisuliselt tegelda, samuti on keeruline nõnda tagada vangla
julgeolekut. Tervishoiueksperdi hinnangul on ka vangla meditsiiniosakonnas suur täitmata
3
töökohtade arv. Probleeme on vaimse tervise teenuste kättesaadavusega ning ravimiohutuse
nõuetest kinnipidamise ja patsiendi andmete konfidentsiaalsusega ravimite jagamisel.
Kuivõrd tuvastatud probleemid on mitmetahulised ning paljud lahendused eeldavad
õigusaktide muutmist, on soovitused mõeldud nii vanglale kui ka Justiitsministeeriumile,
mille valitsemisalasse Viru Vangla kuulub ning mille pädevuses on vangistusõigusega seotud
eelnõude ettevalmistamine.
1. Üksikvangistus
18.10.2021 seisuga oli Viru Vangla edastatud andmete kohaselt vanglas viibiva 636 inimese seast
üksikvangistuses 196 inimest. Need olid kinnipeetavad ja vahistatud, kes kandsid kartserikaristust
või kes viibisid eraldatud lukustatud kambris, kõik vahistatud, vastuvõtuosakonnas viibivad
kinnipeetavad ja meditsiinilises isolatsioonis olijad.
Nende kinnipeetavate ja vahistatute kinnipidamistingimusi iseloomustab see, et neid hoitakse oma
kambris kinni 23 tundi ööpäevas, nad on sotsiaalselt isoleeritud ega saa üldse või saavad väga vähe
osaleda kambrivälises tegevuses ning neil ei ole võimalust iga päev tähenduslikult suhelda.
Kontrollkäigule kaasatud perearstist tervishoiuekspert osutas, et vanglas ei ole üksikvangistuses
viibijate terviseseisundi jälgimiseks eraldi määratud korda ega meditsiinitöötajaid.
Üksikvangistuses olevate kinnipeetavate ja vahistatute terviseseisundit igapäevaselt ei hinnata.
Riigikohus rõhutas 08.12.2021 otsuses nr 3-18-1895, et kuna pikaajaline üksikvangistus ohustab
eeskätt inimese vaimset tervist, ei saa piisavaks pidada üksnes või peaasjalikult sellele lootmist, et
kinnipeetav annab ise märku sellest, et tema tervis on halvenemas. Inimene ei pruugi vaimse
tervise halvenemist ise küllalt kiiresti tajuda ega osata või soovida sellele tähelepanu juhtida (p
26).
Teaduskirjandusele ja rahvusvahelistele nõuetele ning erialaekspertide hinnangutele toetudes olen
analüüsinud üksikvangistuses olevate inimeste olukorda 2020. aastal Tartu Vanglasse tehtud
kontrollkäigu kokkuvõttes. Üksikvangistusega kaasnevatele võimalikele ohtudele olen juhtinud
tähelepanu ka varem (nt märgukirjas nr 6-1/161019/1604041, soovituses nr 7-4/200674/2003054
ja nr 7-7/200463/2001980).
Need seisukohad on Viru Vanglale ja Justiitsministeeriumile hästi teada. Kordan varasemaid
soovitusi.
Vangla tervishoiutöötaja peaks iga päev jälgima kõigi üksikvangistuses viibivate inimeste
terviseseisundit.
Vanglal tuleks tagada, et üksikvangistuses olevatel kinnipeetavatel ja vahistatutel oleks
vähemalt kaks tundi päevas võimalik tähenduslikult suhelda. Tähenduslik suhtlemine peab
toimuma vahetult, ilma füüsiliste (nt toiduluugi kaudu vms) tõketeta, ning võimaldama
empaatilist inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda kambriväliste tegevuste käigus,
teiste kinnipeetavate ja vahistatutega, samuti lähedastega, ametnike või meditsiiniosakonna
töötajatega kohtudes. Tähendusliku suhtluse tagamiseks tuleb kõigil töötajatel, aga eriti
kinnipeetavatega kõige tihedamalt kokku puutuvatel valvuritel oma igapäevatöös
rakendada dünaamilise julgeoleku põhimõtteid. Vangla juhtkond peaks korraldama
töötajatele vajaliku väljaõppe ja andma neile asjakohased töösuunised.
4
1.1. Vahistatud
Viru Vangla vahistatud osalevad kambrivälistes tegevustes väga harva. Mõned inimesed ei ole
vahi all oldud kahe aasta jooksul osalenud üheski kambrivälises tegevuses. Vahistatute
kambriväline tegevus ja teistega suhtlemine piirdub üldjuhul igapäevase tunnise jalutuskäiguga
värskes õhus ning harvade kohtumistega inspektor-kontaktisikuga. Õppetöös teevad kaasa vaid
mõned pikka aega vahi all viibivad inimesed. Sotsiaalprogramme ega muud tegevust (nt osalemist
huvi- või spordiringides) pole vahistatutele pakutud. Vangla on püüdnud inimesi aktiveerida
peamiselt selle kaudu, et pakub neile töötamise võimalust vangla majandustöödel (nt koristajana).
Vahistatutele kambrivälise tegevuse vajalikkusele olen juhtinud tähelepanu nii 2011. aastal kui ka
2019. aastal Viru Vanglale saadetud soovitustes. Olen öelnud ka seda, et vahistatud on sisuliselt
üksikvangistuses (vt 26.05.2020 seisukoht nr 7-4/200674/2003054). Üksikvangistuse võimalike
kahjulike mõjude ärahoidmiseks ja leevendamiseks tuleks kõigile vahistatutele, aga eeskätt pikka
aega vahi all olevatele inimestele pakkuda mõtestatud tegevust väljaspool kambrit. Kui võimalik,
tuleks vältida pikaaegse vahistatu üksinda kambrisse paigutamist.
Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa
Komitee (CPT) märkis juba 2005. aastal ning viimati 2019. aasta raportis, et Eestil tuleb hakata
vahistatute tegevusvõimalusi radikaalselt parandama. CPT hinnangul peavad vahistatud saama
viibida osa päevast (kaheksa tundi või isegi rohkem) väljaspool oma kambrit ja neid tuleb kaasata
mitmesugustesse sihipärastesse tegevustesse. Viimati (2021. aastal) saatis CPT sarnased
soovitused Soomele (p 47). Soovitustes on öeldud, et mida kauem inimene vahi all viibib, seda
rohkem peab tal olema võimalusi osaleda sihipärases kambrivälises tegevuses.
Vahistatute (kelle suhtlust teiste vahistatutega ei ole vaja kriminaalmenetluse huvides piirata)
olukorda aitaks märgatavalt parandada see, kui nad saaksid sarnaselt süüdimõistetutega osaleda
sihipärastes tegevustes ja vähemalt neli tundi päevas kambrist väljas käia (VSKE § 8 lg 1).
Eranditult kõigi vahistatute lukustamine (VangS § 90 lg 3 lause 1 ja lõige 5) ei võimalda arvestada
konkreetse ajahetke menetluse huvidega ning asjaoluga, et vahi all viibimise põhjuseks ei pruugi
olla vaid vajadus pärssida kriminaalmenetlusele vastu töötamist.
On äärmiselt kahetsusväärne, et Justiitsministeeriumil on alates õiguskantsleri 2014. aastal tehtud
ettepanekust ja Riigikogu antud suunistest vahistatute liikumisvabaduse ja suhtlemisvõimaluste
avardamise küsimused endiselt veel analüüsimisel ning vangistusseadust pole ikka veel muudetud.
Justiitsministeeriumil tuleks viivitamata ette valmistada ja Riigikokku saata VangS § 90
lõike 3 lause 1 ja lõike 5 muutmise seaduse eelnõu, mis puudutab vahistatute
liikumisvabadust ja suhtlemisvõimalusi.
Vanglal tuleks astuda viivitamata samme, et hoida ära ja leevendada vahistatute
üksikvangistuse võimalikke kahjulikke mõjusid. Muu hulgas tähendab see, et vahistatutele
tuleb pakkuda väljaspool kambrit sihipärast tegevust.
1.2. Vastuvõtuosakond
18.10.2021 oli Viru Vangla vastuvõtuosakonnas 14 kinnipeetavat. Kinnipeetavatega vesteldes
selgus, et nende arvates peavad nad vastuvõtuosakonnas olema kolm kuud ehk VangS § 14 lõikes 4
5
sätestatud pikima võimaliku aja. Neli kinnipeetavat olidki vastuvõtuosakonnas olnud peaaegu
kolm kuud. Hiljem saadud andmed kinnitasid, et kaks neist kinnipeetavatest said
vastuvõtuosakonnast välja kolme kuu täitumisel, üks kinnipeetav oli vastuvõtuosakonnas rohkem
kui kolm kuud (kuus päeva rohkem) ning üks kinnipeetav veidi vähem kui kolm kuud. Neist neljast
kaks kinnipeetavat olid eelnevalt viibinud vanglas vahistatuna.
Kolme kuu jooksul kohtusid kõik neli kinnipeetavat vangla teabe- ja uurimisosakonna ametnike
ning inspektor-kontaktisikuga vaid mõne korra ja valdavalt üsna peatselt pärast
vastuvõtuosakonda paigutamist. Kaks kinnipeetavat said kuu möödudes pärast nende
vastuvõtuosakonda paigutamist osaleda suhtlusprogrammis. Programm kestis ligi 1,5 kuud ning
nägi ette üldjuhul üks kord nädalas vestluse kriminaalhooldusametnikuga. Üks kinnipeetav kaasati
sellesse programmi pärast kahe kuu möödumist. Ühe kinnipeetava kohta puudusid andmed
igasuguse kaasamise ja kambrivälise tegevuse kohta.
Vastuvõtuosakonnas olles veetsid kinnipeetavad üldjuhul 23 tundi ööpäevast oma kambrites, neil
puudusid võimalused iga päev tähenduslikult suhelda ja nad ei osalenud kambrivälistes tegevustes.
Nende andmete alusel võib öelda, et vastuvõtuosakonna elukorraldusel on üksikvangistuse
tunnused nii nagu seda määratlevad ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite
(nn Mandela reeglite) artikkel 44, CPT standardite punktid 54 ja 56 (a), ÜRO piinamisvastase
eriraportööri aruande punkt 25 ning väljendavad õiguskirjanduses1 esitatud seisukohad.
Mitmete uuringutega on välja selgitatud, et üksikvangistuses olevaid kinnipeetavaid ohustavad
tervisehädad rohkem kui kinnipeetavaid üldiselt, ning neil on kõrgem enesevigastamise ning
enesetapurisk.2 Sellele viitavad ka Eesti vanglates 01.09.2019−01.09.2020 aset leidnud
surmajuhtumid − sellel ajavahemikul tehti kõik enesetapud üksikvangistuses olles.
CPT on rõhutanud, et vanglasse saabunud inimese individuaalse riski- ja vajaduste hindamise
seisukohalt ning enesevigastamise ohu kindlakstegemisel on vangla vastuvõtu- ja
sisseelamisprogrammidel oluline roll. Need programmid peavad aitama leevendada ärevust, mida
inimesed tunnevad pärast vanglasse saabumist või juba vahistatuna süüdimõistvast kohtuotsusest
teada saamist. Seejuures näitab CPT kogemus, et mõnes riigis võivad vastuvõtu- ja
sisseelamisprogrammid kesta mitu nädalat ning kinnipeetavate elukorraldus võib olla väga piirav,
kujutades endast sisuliselt üksikvangistust. Seetõttu on CPT asunud seisukohale, et inimene tuleb
võimalikult kiiresti pärast riski- ja muude vajaduste hindamist paigutada tavaosakonda. Veelgi
enam, äsja vanglasse saabunud inimeste elutingimused ei tohiks tähendada pikaajalist
üksikvangistuse tüüpi elukorraldust (CPT 26. üldraport, p 54). 2019. aastal Rumeeniale (p 78) ja
1
Vt nt J. Lobel, P. Scharff Smith (toim), Solitary Confinement: Effects, Practices, and Pathways Towards Reform.
Oxford University Press, 2020.
2
Vt nt õiguskantsleri 2020. aastal Tartu Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõtet ja seal viidatud allikaid; WHO,
Preventing Suicide in Jails and Prisons, 2007; S. Zhong et al., Risk factors for suicide in prisons: a systematic review
and meta-analysis, The Lancet Public Health, Vol 6, 2021; R Reeves, A. Tamburello, Single Cells, Segregated
Housing, and Suicide in the New Jersey Department of Corrections, The Journal of the American Academy of
Psychiatry and the Law, 2014; S. Fazel et al., Suicide in Prisoners: A Systematic Review of Risk Factors, Journal of
Clinical Psychiatry, 2008; N. Konrad et al., Preventing Suicide in Prisons, Part I: Recommendations from the
International Association for Suicide Prevention Task Force on Suicide in Prisons, The Journal of Crisis Intervention
and Suicide Prevention, 2007/28 (3); Kriminalvårdens Reprocentral, Prison suicide in 12 countries. An ecological
study of 861 suicides during 2003–2007, 2010; L. Favril et al., A 17-Year National Study of Prison Suicides in
Belgium, The Journal of Crisis Intervention and Suicide Prevention 2019/40 (1).
6
2018. aastal Portugalile (p 68) antud soovitustes on CPT märkinud, et enesetapuoht võib suureneda
vahetult pärast seda, kui inimene on vanglasse saabunud, aga ka enne ja pärast kohtuistungit.
Seetõttu on vastuvõtuprotsessil äärmiselt oluline roll enesetappude ennetamisel.
Vastuvõtuosakonnas viibivad kinnipeetavad tuleb pärast kinnipeetava individuaalse täitmiskava
koostamise ja rakendamise juhendi § 2 lõikes 2 sätestatud esmast riskihindamist ja paigutamise
otsust võimalikult kiiresti saata tavaosakonda. Nii saab vältida üksikvangistuses vastuvõturežiimil
viibimise kahjulikke mõjusid, sealhulgas ära hoida ennast vigastavat käitumist. VangS §-s 79 on
sätestatud, et noori kinnipeetavaid ei tohi vastuvõtuosakonnas hoida kauem kui kaks nädalat. Sama
nõue peaks kehtima ka täiskasvanute kohta. Vaid erandlikel ja põhjendatud juhtudel võib see aeg
olla pikem.
Vanglal tuleb tagada, et kinnipeetava elu ja tervis ei satuks ohtu ning et ta ei langeks kaaslaste
vägivalla või kiusamise ohvriks. Ka vangla julgeolek ja teiste inimeste elu ja tervis on väga
olulised. Seetõttu on ilmselt põhjendatud, et kinnipeetav viibib vastuvõtuosakonnas seni, kuni
vangla on teinud esmase riskihindamise ja vanglasisese paigutamise otsuse. Kui kinnipeetav on
samas vanglas olnud vahistatuna, siis on vangla tema suhtes mõningaid riske varem hinnanud ning
vanglal on kinnipeetava käitumise ning temaga seotud ohtude kohta juba rohkem andmeid. Seega
peaks selle kinnipeetava vanglasisese paigutamise kohta tehtama otsus kiiremini kui esmakordselt
vanglasse saabunud inimese kohta.
Kinnipeetava tavaosakonda paigutamisega viivitamine saab olla õiguspärane vaid siis, kui see on
vajalik ja põhjendatud. On arusaamatu, miks ei või kinnipeetav pärast esmast riskihindamist ja
paigutamise otsust oodata individuaalse täitmiskava valmimist (s.o kriminogeensete riskide
vähendamise abinõude üle otsustamist ning nende rakendamise graafiku koostamist)
tavaosakonnas.
Ka ei ole põhjendatud, et kõigile vastuvõtuosakonna kinnipeetavatele keelatakse pikaajalised
kokkusaamised oma laste ja teiste lähedastega (VangS 25 lg 3). Lähedastega suhtlemine aitab
maandada vanglakaristusega kaasnevat stressi ning ennetada ennast vigastavat käitumist. See on
oluline ka kinnipeetava lähedastele (eriti lastele), kes soovivad teada, millistes tingimustes nende
lähedane viibib ning kas ta on elus ja terve.
Arvestada tuleb, et vastuvõtuosakonda paigutatakse ka inimesi, kes on olnud enne vanglas
vahistatuna ning kel on sel ajal õigus taotleda pikaajalisi kokkusaamisi. Seepärast ei ole mõistlikku
põhjust, miks keelatakse varem vanglas vahistatuna viibinud kinnipeetavale pikaajalised
kokkusaamised vastuvõtuosakonnas. Niisamuti võib tekkida olukord, et liites viimasest
pikaajalisest kokkusaamisest (kui inimene oli vanglas vahistatuna) möödunud aja
vastuvõtuosakonnas veedetud ajaga, ei vasta see VSKE §-s 45 ette nähtud pikaajaliste
kokkusaamiste minimaalsele sagedusele.
Vangla peaks tagama, et vastuvõtuosakonnas olevad kinnipeetavad liiguksid võimalikult
kiiresti tavaosakonda. Nii saab vältida üksikvangistuse kahjulikke mõjusid ning muu hulgas
ennetada kinnipeetavate ennast kahjustavat käitumist. Justiitsministeeriumil tuleks
vajaduse korral ette valmistada selleks vajalikud muudatused õigusaktides.
7
Justiitsministeeriumil tuleks valmistada ette VangS § 25 lõike 3 muutmise eelnõu, mis
kõrvaldaks seadusest vastuvõtuosakonda paigutatud kinnipeetavatele pikaajaliste
kokkusaamiste automaatse keelu.
1.3. Kartser
Viru Vanglas kartserikaristust kandvad kinnipeetavad ei pea enam kartseris viibima mitu kuud
ega ka aasta aega järjest, nagu võis varem juhtuda. Seega on olukord mõnevõrra paranenud. Samas
selgus kontrollkäigul, et paljud inimesed, kellele oli määratud kartserikaristus, olid kartseris
järjepanu kuni 45 päeva. Nende hulgas olid nii ühe rikkumise eest määratud 45-päevased
karistused kui ka lühemad liidetud karistused. Viru Vanglas määratakse kõige pikemaajalisemad
kartserikaristused (s.o 45 päeva) töökohustuse rikkumise eest. Kartseris viibivad sageli ühed ja
samad kinnipeetavad, kes on vaheldumisi kartseri- ja eraldatud lukustatud kambri režiimil.
Tihtipeale on neil kinnipeetavatel ka käitumis- ja vaimse tervise probleeme.
Kartserikaristust kannavad kinnipeetavad tavaliselt oma kambris. Viru Vangla kodukorra lisadena
on kehtestatud iga osakonna päevakava. Päevakava järgi annavad kartserikaristust kandvad
kinnipeetavad voodivarustuse ära hommikul kella 06.00−07.00 ning saavad selle tagasi kella
20.00−21.00.
Kinnipeetavad rääkisid, et vastavalt VSKE § 60 lõikele 1 võib kartseris olija laenutada vaid õppe-
või usukirjandust. Mitmed kinnipeetavad märkisid, et nad ei õpi ega ole usklikud ning seetõttu
piirdub nende lugemismaterjal üksnes aeg-ajalt kambrisse toodava ajalehega. Kontrollkäigule
kaasatud psühhiaater leidis, et kirjeldatud piirangud on ülemäärased.
Kartseris viibijad saavad alates 11. kartseripäevast osaleda suhtlemisprogrammis. Üldjuhul toimub
see kolm korda nädalas üks tund korraga. See on samm õiges suunas. Ometi ei ole selle
programmiga tagatud üksikvangistuses viibivale inimesele võimalust iga päev vähemalt kaks tundi
tähenduslikult suhelda, nagu näevad ette rahvusvahelised standardid.
Kontrollkäigu ajal kartseris viibinud inimeste karistus ei olnud teadaolevalt seotud nende
kinnipeetavate ja vahistatute kontaktidega oma lähedastega (nt vägivallajuhtum kokkusaamisel
jms). Seega ei olnud nende kinnipeetavate ja vahistatute suhtes põhjendatud kohaldada
kartserikaristuse ajaks pere ja lastega kokkusaamise keeldu. Sellise karistusega piirati ülemäära
nende ja nende lähedaste õigust perekonnaelu puutumatusele.
Samu probleeme on kirjeldatud 2020. aastal Tartu Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõttes ja
õiguskantsleri 10. augustil 2021 esitatud arvamuses (nr 16-4/211408/2105134). Neis
seisukohtades esitatud põhjendused kehtivad ka Viru Vangla kohta. Arvamus, mida olen
väljendanud kartserikaristuse maksimaalse pikkuse, kartseri kinnipidamistingimuste ning
kartserile alternatiivsete lahenduste otsimise kohta, ei ole muutunud. Kordan varem antud
soovitusi.
Justiitsministeeriumil tuleks viivitamata ette valmistada ja Riigikokku saata VangS § 63
lõike 1 punkti 4, lõike 2 ja VangS § 100 lõike 1 punkti 3 ja lõike 2 muudatuste seaduse eelnõu,
et viia need sätted kooskõlla rahvusvaheliste kinnipidamisstandardite ja ekspertide (sh CPT)
väljendatud seisukohtadega.
8
Vangla tohib kartserikaristust kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel viimase abinõuna
ja nii lühiajaliselt, kui on võimalik. Täiskasvanule määratud kartserikaristuse kestus ei tohi
ületada 14 ööpäeva. 14-päevasele kartseris viibimisele peab järgnema mõistlik aeg
tavarežiimil.
Vanglal tuleks otsida kartserikaristusele alternatiive. Justiitsministeeriumil tuleks vajaduse
korral ette valmistada selleks vajalikud muudatused õigusaktides. Justiitsministeeriumil
tuleks ette valmistada VangS § 24 lõike 4 ja § 25 lõike 3 muutmine nõnda, et nende sätetega
ei keelataks automaatselt kõigi kartserisse paigutatud kinnipeetavate kokkusaamisi.
Justiitsministeeriumil tuleks VSKE § 60 lõiget 1 muuta nii, et see ei piiraks kartseris viibivate
kinnipeetavate lugemismaterjali valikut. Vanglal tuleks muuta VSKE § 7 lg 4 punkti1
tõlgendamise praktikat ning lubada kinnipeetaval kasutada kartseris voodivarustust ka
päevasel ajal.
1.4. Eraldatud lukustatud kamber
Kontrollitud käskkirjades oli detailselt kirjeldatud täiendavate julgeolekuabinõude (sh eraldatud
lukustatud kambri) kasutamise algseid põhjusi. Käskkirjades märgiti, et meetmeid kasutatakse
kuni asjaolude äralangemiseni.
Käskkirjades puudus aga teave meetmete kohaldamise jätkamise hindamise kohta (nt 15.07.2021
käskkiri nr 3-21/1-2/200, 14.04.2021 käskkiri nr 3-21/1-2/79, 29.07.2021 käskkiri nr 3-21/1-
2/216). Sellest saab järeldada, et abinõude kohaldamise vajadust hinnati taas alles enne nende
lõpetamist. Mõnel juhul tähendas see, et inimese suhtes kehtisid piirangud ligi pool aastat, ilma et
vahepeal oleks hinnatud nende piirangute jätkamise põhjendatust (nt 12.04.2021 abinõu
kohaldamise käskkiri nr 3-21/1-2/74 ja 21.10.2021 abinõu lõpetamise käskkiri nr 3-21/1-2/396).
Ka ei selgunud kontrollitud käskkirjadest, milliseid koheseid sekkumisi on vangla ette võtnud
inimeste tavaosakonda tagasiviimiseks.
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja peab selgelt kirja panema, millal
piirangud üle vaadatakse ja mida seejuures arvesse võetakse. Kinnipeetava või vahistatu
ettevalmistamist tavaosakonda tagasipöördumiseks tuleks alustada kohe, kui inimene eraldatud
lukustatud kambrisse paigutatakse. Eesmärk peaks olema, et inimene üksikvangistusest
võimalikult kiirelt vabaneks.
Kui kinnipeetav paigutatakse lukustatud kambrisse lühiajaliselt näiteks üksnes juhtunu asjaolude
väljaselgitamiseks, ei pruugi ta tõepoolest vajada tavaosakonda naasmiseks lisaks kogu tema
karistusaega puudutavas individuaalses täitmiskavas märgitud tegevustele lisa sekkumisi. Ent
tähendusliku suhtlemise võimalusi peab vangla inimesele sellegipoolest vähemalt kaks tundi
päevas tagama.
Olukorras, kus inimene paigutatakse eraldatud lukustatud kambrisse seetõttu, et ta on ohtlik
teistele ja/või endale, on sellise kinnipeetava või vahistatu tavaosakonda naasmiseks vaja koostada
inimese vajadustest lähtuv tegevusplaan. Seejuures ei piisa kinnipeetava individuaalses
täitmiskavas märgitud sekkumistest, vaid vangla peab sellele lisaks tegelema intensiivselt inimese
eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist tinginud põhjustega.
9
Kuigi Justiitsministeeriumi hinnangul ei ole sellise individuaalse tegevusplaani koostamine
vajalik, olen siiski seisukohal, et vangla ei saa jääda lootma, et inimese suhtumine ja käitumine
muutub ainuüksi sellega, et ta on teistest isoleeritud ja jäetud üksi olukorra üle n-ö järele mõtlema.
Eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal on oluline olla kinnipeetavaga igapäevaselt tihedas ja
sisulises kontaktis, tegeleda aktiivselt tema üksikvangistusse sattumise põhjustega ning aidata tal
võimalikult kiirelt naasta vangla tavapopulatsiooni. Üksikvangistusest väljaviimiseks igale
inimesele individuaalse tegevusplaani koostamise olulisust on rõhutanud ka CPT 21. üldraportis
(p 57 (c)) ja viimati 2021. aastal tehtud soovitustes Hispaaniale (p 75) ja 2020. aastal tehtud
soovitustes Ühendkuningriigile (p-d 89-91).
Käskkirjas, millega otsustatakse jätta kinnipeetav eraldatud lukustatud kambrisse, tuleb kirja
panna hindamisperioodil aset leidnud sündmused, sealhulgas vangla sekkumised ja selle
tulemused. Olen seda rõhutanud 2020. aastal Tartu Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõttes
(vt p-d 1.5.-1.5.1.) ning need seisukohad ja nende aluseks olevad põhjendused on ka Viru Vanglale
hästi teada. Kordan varem antud soovitusi ja täpsustan neid.
Vanglal tuleks koostada üksikasjalik juhis eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise
vajaduse hindamiseks. Juhises tuleb muuhulgas selgelt kirja panna, et meetme kohaldamise
käskkirjadesse tuleb märkida, et meetme rakendamine lõpetatakse kohe, kui seda tinginud
asjaolud on ära langenud, kuid igal juhul vaadatakse kindla aja tagant üle (soovitatavalt
mitte harvemini kui üks kord kuus), kas meetme rakendamist tuleb jätkata.
Ka tuleks juhisega suunata vangla ametnikke ja töötajaid tegutsema selle nimel, et inimene
üksikvangistusest võimalikult kiirelt välja tuua. Seda aitaks tagada, kui igale eraldatud
lukustatud kambris viibijale (eeskätt neile, kes on üksikvangistuses seetõttu, et nad on
teistele ja/või endale ohtlikud) koostataks üksikvangistusest väljumiseks individuaalne
tegevusplaan. Käskkirjas, mille kohaselt otsustatakse jätkata eraldatud lukustatud kambri
kohaldamisega, tuleks kirja panna hindamisperioodil aset leidnud sündmused, sealhulgas
individuaalses tegevusplaanis kirja pandud vangla sekkumised ja selle tulemused.
1.5. Jälgimiskambrid
Suur osa 17.12.2019 seisukohas (nr 7-4/191561/1906265) välja toodud nn jälgimiskambrite P214
ja P216 puudusi oli kõrvaldatud. Kambrite akendelt oli eemaldatud tihe metallvõrestik,
kambritesse olid paigaldatud kraanikausid ning toodud nagid ja riiulid, mida kinnipeetavad ja
vahistatud saavad kasutada isiklike asjade hoidmiseks. Sellele vaatamata valgus kambri nr P216
kontrollimisel WC-potita tualeti loputusvesi endiselt kambri põrandale, ulatudes maas asuva
magamisasemeni. See ei ole hügieeniline. Kambri ehituslikud lahendused peavad tagama, et
inimese voodiriided ega isiklikud riided ei märguks.
Kontrollkäigu ajal viibis kambris P214 rahutu ja ennast vigastav kinnipeetav. Psühhiaatrist
tervishoiuekspert tõi välja, et motoorselt rahutul ja agressiivsel inimesel ei ole jälgimiskambrites
P212, P214 ja P216 piisavalt ohutu olla (nt on kambrites teravate äärtega mööbel).
Rahunemiskamber (nn padded/rubber/smooth cell) tuleks ehitada selline, et inimene ei saaks seal
viibides end vigastada.
Ekspert tõi välja, et kui ennast vigastav või suitsiidiohtlik inimene isoleeritakse teistest ja
paigutatakse eraldatud lukustatud kambrisse, kaasneb sellega pigem oht, et inimese vaimse tervise
10
probleemid süvenevad veelgi. Sellistele kinnipeetavatele tuleks võimaldada sobivamat ja nende
vajadusi arvestavat keskkonda, programme ja režiimi.
Rahunemiskambri tingimustele ning endale ohtlike kinnipeetavate ja vahistatute vajadustega
arvestavale kinnipidamisrežiimile juhtisin tähelepanu ka 2020. aastal Tartu Vanglasse tehtud
kontrollkäigu kokkuvõttes (vt punkti 1.5.1 ja punkti 4). Kordan varem antud soovitusi.
Vanglal tuleks jälgimiskambris P216 leida lahendus, et vesi ei valguks põrandale ja
magamisasemele. Selle puuduse kõrvaldamiseni tuleb inimesed paigutada teistesse
kambritesse.
Kui jälgimiskambreid kasutatakse inimese rahunemise eesmärgil, tuleb need muuta ohutuks
ja rahunemist soodustavateks ruumideks. Inimest võib sellises kambris hoida vaid nii kaua,
kuni see on möödapääsmatult vajalik. Rahunemiskambri kasutamine tuleb üksikasjalikult
dokumenteerida. Rahunemiskambrisse viidud kinnipeetavast tuleb teavitada vangla
tervishoiutöötajat, kes vaatab inimese üle. Enesele ohtliku inimese rahunemiskambrisse
paigutamise kohta peab otsuse tegema vangla tervishoiutöötaja. Kui tervishoiutöötaja leiab,
et rahunemiskambrisse viidavalt inimeselt tuleb tema turvalisuse tagamiseks riided ära
võtta, tuleb need viivitamata asendada ohutu riietusega.
Vanglal tuleks otsida eraldatud lukustatud kambri kasutamisele alternatiive, eriti kui see
puudutab ennast vigastavate, suitsiidiohtlike või psüühikahäire all kannatavate
kinnipeetavate ja vahistatute kinnipidamist. Justiitsministeeriumil tuleb vajaduse korral
ette valmistada selleks vajalikud muudatused õigusaktides.
2. Vahetu sund
Ajavahemikul 01.01.–20.10.2021 koostati Viru Vanglas 298 füüsilise jõu, teenistusrelva,
erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise
protokolli. Fikseeritud juhtumitest 238 juhul kasutati vahetut sundi ühe ja sama kinnipeetava
suhtes.
Vangla saadetud nimekirjast nähtub, et sel ajal oli vanglas veel mitu kinnipeetavat, kelle suhtes
kasutati korduvalt vahetut sundi. Need kinnipeetavad olid samal ajal kas kartseris või eraldatud
lukustatud kambri režiimil, neil olid käitumuslikud ja/või vaimse tervise probleemid. Vangla
ametnikud tõdesid, et keerulise kinnipeetavaga tegelemine nõuab tihti kogu üksuse ja vahel ka
kogu vangla tähelepanu. Seetõttu võivad teiste kinnipeetavate ja vahistatute vajadused ning huvid
jääda tagaplaanile.
Selline olukord teeb muret. Vanglal tuleks otsida vahetu sunni kasutamisele ja inimeste
isoleerimisele alternatiive. Teistes riikides kasutatakse keeruliste kinnipeetavatega
hakkamasaamiseks motivatsioonisüsteemi ja ka intensiivse sekkumise programme. Selle asemel
et inimesi isoleerida ja kasinates oludes hoida, paigutatakse sellised kinnipeetavad osakonda, kus
on mitmest spetsialistist koosnev ja kinnipeetavatega pidevalt suhtlev kriisimeeskond.3 CPT
3
Vt nt Vera Institute of Justice, Segregation Reduction Project Findings and Recommendations, 30.01.2015; S.
Zyvoloski, Impacts of and Alternatives to Solitary Confinement in Adult Correctional Facilities, Social Work Master’s
Clinical Research Papers, 2018.
11
märkis 2020. aastal koostatud raportis, et Iirimaal tegeldakse selliste kinnipeetavatega nn
väljakutsuva käitumisega kinnipeetavate osakonnas (challenging behaviour unit).
Kontrollkäigule kaastatud psühhiaatrist tervishoiuekspert tõi välja, et selline osakond vajab
kindlasti rohkem personali ning vastavat väljaõpet ja toetust meditsiiniosakonnalt ja
psühholoogidelt. Osakonna töötajatel oleks vaja tihedalt suhelda kinnipeetavatega ning rakendada
tegevusi ja programme, millega oleks võimalik mõjutada neid inimesi oma käitumist muutma.
Viru Vanglal on olemas positiivne kogemus alaealiste ja noortega tegelemisel ning seda
lähenemist tuleks kasutada ka keerulise käitumisega täiskasvanutega suhtlemisel.
Vanglal tuleks keeruliste kinnipeetavatega hakkamasaamiseks otsida vahetu sunni
kasutamisele ja kinnipeetavate isoleerimisele alternatiive. Abi võiks olla näiteks
motivatsioonisüsteemist, käitumuslikele ja vaimse tervise probleemide lahendamisele
spetsialiseerunud osakonnast vms. Justiitsministeeriumil tuleks vajaduse korral ette
valmistada selleks vajalikud muudatused õigusaktides.
3. Olme
3.1. Kambrid
Õiguskantsleri nõunikud tuvastasid ringkäigul, et mitmed kambrid (nt kambrid V420, V421,
V221, V616, V802) olid kehvas olukorras. Hügieenisõlme põrandal, seintel ja laes oli hallitus ning
sealt koorus värvi. Mitmes kambris (nt kambrites V420, V421, S510) oli mõranenud aknalaas.
Alaealiste ja noorte osakondades oli mitmes kambris (nt kambrites R118, R208) puudu WC-poti
loputuskasti kaas.
VangS § 45 lõike 1 järgi peab kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud
üldistele nõuetele. Määrus „Eluruumile esitatavad nõuded“ näeb muu hulgas ette, et kambris peab
olema elutegevuseks vajalik õhutemperatuur ning ohutu ja tervislik elukeskkond. Elutegevuseks
vajaliku õhutemperatuuri ning ruumide korrashoiu ja puhtuse nõuet on rõhutatud nii Mandela
reeglite artiklites 13 ja 17 kui ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec(2006)2
Euroopa vanglareeglistiku kohta (EVR) artiklis 19. Ruumide head seisukorda ja nõuetekohast
temperatuuri peavad äärmiselt oluliseks ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja CPT
(CPT/Inf (2015) 44).
VSKE § 641 p 1 keelab kinnipeetaval omada esemeid, millega on võimalik tekitada vigastusi.
Paigutades kinnipeetava mõranenud aknaklaasiga kambrisse, loob vangla kinnipeetavale
võimaluse saada keelatud esemeid ning nendega ennast või teisi vigastada. Keelatud esemeid (nt
traat jms) on kinnipeetaval võimalik lihtsasti kätte saada ka katteta WC-loputuskastist.
Vangla peaks tagama kinnipeetavate eluruumide korrashoiu. See võib tähendada, et
viidatud ja nendega sarnases seisukorras kambrites tuleb teha remonti ja kui vaja, siis
parandada ka kambrite sisustust. Võimalikult kiiresti tuleks välja vahetada mõranenud
aknaklaasid, sest need võivad kujutada julgeolekuohtu ja muu hulgas mõjutada kambri
temperatuuri.
3.2. Valgustus
Juhtisin 17.12.2019 saadetud seisukohas (nr 7-4/191561/1906265) Viru Vangla tähelepanu, et kui
kambri akna ees on tihe võrestik, ei pääse kambrisse piisavalt loomulikku valgust. Paraku
12
tuvastasid õiguskantsleri nõunikud ringkäigul, et vanglas on endiselt kambreid (nt kambrid R218
ja K118), mille akendele on kinnitatud just sellised võrestikud.
Selleks et takistada agressiivselt käituvat inimest kambri sisustust (sh akent) lõhkumast, on tarvis
mõnes olukorras kasutada akende kaitseks lisaturvameetmeid. Samas on olemas alternatiivsed
turvavahendid (nt löögikindel klaas), mida vanglad kasutavad juba praegu ja mis ei takista sel
määral loomuliku valguse pääsu kambrisse, nagu takistab metallvõrestik.
Vanglal tuleks kambrite akende eest eemaldada tihe metallvõrestik ning tagada turvalisus
muul viisil.
3.3. Jalutusalad
Paljud õiguskantsleri nõunikega vestelnud kinniste osakondade kinnipeetavad ei kasutanud õigust
käia iga päev värskes õhus jalutamas. Kinnipeetavad märkisid, et tühjas jalutusboksis pole midagi
teha ning et jalutusboksi füüsiline keskkond on selline, mis stressi maandamise asemel loob seda
juurde.
Kontrollitud jalutusboksides olid kutsunginupud ja sademete eest kaitsvad varikatused. Paraku ei
olnud kõigis kontrollitud boksides puhkamiseks pinki ega treeningvahendeid (nt nn violetse maja
jalutusboks nr 12). Puhkekoha puudumisele juhtis õiguskantsleri nõunike tähelepanu teiste hulgas
ka liikumispuudega inimene, keda on tema sõnul korduvalt viidud sellisesse jalutusboksi jalutama.
Jalutusboksid olid sünged betoonist karbid, mille katus oli trellitatud ning milles viibides nägi
taevast vaid piiratud ulatuses.
VangS § 55 lõikes 2 ja § 93 lõikes 5 on sätestatud, et kinnipeetaval ja vahistatul on õigus viibida
värskes õhus. Õiguskantsler on korduvalt rõhutanud selle võimaluse tähtsust nii füüsilise kui
vaimse heaolu tagamisel (nt 2017. aasta soovituses Tallinna Vanglale, 2016. aasta soovituses Tartu
Vanglale, 2014. aasta soovituses Viru Vanglale, 2020. aasta soovituses Tartu Vanglale jne). Ka
Mandela reeglite artikkel 23, ÜRO reeglite kinnipidamiskohas viibivate alaealiste kaitse kohta (nn
Havanna reeglite) artikkel 47 ja EVR-i reeglite artikkel 27.1 näevad ette, et kinnipeetaval on õigus
viibida ja treenida värskes õhus.
CPT on pidevalt olnud seisukohal, et jalutusala peaks asuma maapinnal, see ei tohiks olla rõhuva
õhkkonnaga ja et õigus värskes õhus viibida ei tähenda üksnes võimalust nn betoonkastis jalutada,
vaid ka õigust treenida, näha taevast ja horisonti, ning kasutada võimalust jalutamise ajal puhata
ja näiteks sademete eest varju minna. CPT väljendas seda arvamust 2021. aastal saadetud raportis
Rootsile (p 36), 2019. aastal saadetud raportis Eestile (p 50), ning 2019. aasta raportis Tšehhile (p
43) ja 2019. aasta raportis Slovakkiale (p 47).
CPT kritiseeris Viru Vangla jalutusboksidega sarnaseid jalutusalasid 2017. aasta raportis (p 60) ja
2021. aasta raportis Hispaaniale (p 71) ning 2020. aasta raportis Itaaliale (p 50–57). CPT palus
muu hulgas eemaldada jalutusboksi katuselt trellid, luua neis ruumides treenimis- ja
puhkamisvõimalused, luua jalutushoovides visuaalseid stiimuleid – näiteks seinamaalinguid.
2019. aasta raportis Tšehhile soovitas CPT horisontaalse vaate loomiseks teha jalutusbokside
betoonseintesse aknad. 2016. aastal Slovakkiale saadetud raportis pakkus CPT, et eraldatud
režiimil olevatele kinnipeetavatele tuleks vähemalt aeg-ajalt anda võimalus jalutada horisontaalset
vaadet pakkuval jalutusalal.
13
EIK on EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamisel pööranud jalutushoovidele ja nende sisustusele
erilist tähelepanu (vt nt Ananyev jt vs. Venemaa, p 150; Gladkiy vs. Venemaa, p 69; Moiseyev vs.
Venemaa, p 125) ning seejuures viidanud muu hulgas CPT standarditele ja seisukohtadele.
EIK arvestab oma otsustes ka seda, kelle suhtes vaidlustatud tegu või tegevusetus toime pandi.4
Nii näiteks võib pingi puudumine jalutusalal olla n-ö tavakannatajale üksnes ebamugav ja
ebameeldiv kogemus, aga kui kannataja on haavatavas olukorras inimene (nt liikumispuudega
inimene), võib see asjaolude kogumis olla alandava iseloomuga kohtlemine.
Erialakirjanduses ja uuringutega on leidnud kinnitust, et vangla arhitektuur mõjutab inimese
füüsilist ja vaimset heaolu, see saab kaasa aidata inimese positiivse identiteedi ülesehitamisele,
vangla julgeolekule ja inimese õiguskuulekale teele suunamisele.5 Vanglaruume, sealhulgas
jalutusala, on võimalik paremaks muuta mitmel viisil. Kõikidesse jalutusboksidesse tuleks
paigaldada treeningseadmed ja puhkamiseks pingid, ning teha horisontaalset vaadet pakkuvad
aknad sinna, kus see on ehituslikult ja vangla julgeolekut ohustamata võimalik. Jalutusbokse
võiksid aidata atraktiivsemaks muuta kunstiringis või maalriõppes osalevad kinnipeetavad ja
vahistatud. Kaaluda võib ka koostööd kunsti ja disaini õppivate üliõpilastega.6
Vanglal tuleks teha pingutusi, et kinnipeetavate ja vahistatute jalutusalad vastaksid
rahvusvahelistele kinnipidamisstandarditele ja rahvusvaheliste organisatsioonide
soovitustele. Kinnistes osakondades viibivatel inimestel võiks kasvõi aeg-ajalt lubada
jalutada õuealal, mis võimaldab vaadata kaugusesse ja kogeda värskes õhus viibimise
eeliseid (nt looduslikke elemente).
4. Teabe saamine
EVR näeb ette, et kinni peetud inimesele tutvustatakse tema õigusi ja kohustusi ning vanglas
kehtivat kodukorda kohe, kui inimene vanglasse vastu võetakse ja ka hiljem nii sageli, kui see on
vajalik. Tutvustus toimub kirjalikult ja suuliselt kinnipeetule mõistetavas keeles (p 30.1). Sama on
öeldud ka Mandela reeglites (art-d 54–55) ja ka CPT 2020. aasta soovitustes Taanile (p-d 104–
105).
Vähemalt poolte Viru Vanglas kontrollkäigu ajal viibinud kinnipeetavate ja vahistatute emakeel
ei olnud eesti keel. Ometi polnud kinnipeetavatele ja vahistatutele kohandatud arvutites Viru
Vangla kodukord ega selle seletuskiri vanglas kinnipeetavate ja vahistatute seas enam
kasutatavates võõrkeeltes kättesaadav. Küll aga said Viru Vangla kinnipeetavad ja vahistatud
arvutis tutvuda näiteks Tartu Vangla ja Tallinna Vangla kodukorra ja selle seletuskirja
võõrkeelsete tõlgetega. Seega ei tohiks ka Viru Vanglale olla keeruline vangla kodukord ja selle
seletuskiri vanglas enam kasutatavatesse võõrkeeltesse tõlkida ning kinnipeetavatele ja
vahistatutele kohandatud arvutites kättesaadavaks teha.
4
Vt nt EIK, 5310/71, Iiri vs. Ühendkuningriik, 18.01.1978, p 162.
5
Vt nt EuroPris, Designing for rehabilitation, 2019; UNOPS, Technical guidance for prison planning, 2016; E.
Fransson, F. Giofré, B. Johnsen (toim), Prison architecture and humans, (2018); R. Karthaus, L. Block, A. Hu,
Redesigning prison: the architecture and ethics of rehabilitation, The Journal of Architecture, 24:2, lk 193−222,
(2019); K. Beijersbergen et al., A social building? Prison architecture and staff-prisoner relationships, Crime and
Delinquency, vol. 62(7), lk 60−85, (2016); A. Fikfak et al., The contemporary model of prison architecture: Spatial
response to the re-socialization programme, Spatium 1(34), lk 27–34, (2016); T. Brun Petersen, Material matters –
the social choreography of the state prison of Eastern Jutland, RASK, 39, lk 37–66, (2013).
6
Vt nt EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond, 48 h kong. Interdistsiplinaarne töötuba. 2019, 22.01.2020.
14
See aitaks kõigil kinnipeetavatel ja vahistatutel (sh välismaalastel) vangla igapäevaelu
puudutavatest reeglitest ning asjaajamisest paremini aru saada. Vangla reeglite teadmine
võimaldab inimesel vältida reeglite rikkumisega kaasnevaid distsiplinaarkaristusi. Reeglite
mõistmine on oluline ka selleks, et vanglas oleks tagatud kord ning seeläbi oleks kaitstud nii
kinnipeetavate ja vahistatute elu ja tervis kui ka vanglaametnike põhiõigused.
Vanglal tuleks leida võimalusi, kuidas tagada, et kõik kinnipeetavad ja vahistatud saaksid nende
õiguste seisukohalt olulist teavet. Seejuures on oluline roll inspektor-kontaktisikul, kes saab
märgata, kui inimene vajab lisainfot. Inspektor-kontaktisik annab võimaluse korral inimesele talle
arusaadavas keeles selgitusi (vajadusel ka korduvalt) ning informeerib teda, milliste materjalidega
tal on võimalik tutvuda (nt õigusaktide tõlgetest võõrkeeltesse). Oluline on ka kinnipeetava või
vahistatu koostöö vanglaga. Kinnipeetav või vahistatu peab leppima asjaoluga, et
vanglaametnikud ei pruugi tema emakeelt osata, ja ta võiks proovida suhelda vanglaametnikega
riigikeeles või mõlemale arusaadavas keeles, viisakalt ja heatahtlikult.
Vanglal tuleks hoolitseda selle eest, et vangla kodukord ning selle seletuskiri oleks vanglas
kinnipeetavate ja vahistatute seas enam kasutatavates võõrkeeltes lihtsasti kättesaadav (nt
kinnipeetavatele ja vahistatutele kasutamiseks kohandatud arvutite kaudu).
5. Raamatukogu
Justiitsministeerium asus 08.03.2022 vastuses nr 10-2/2998 seisukohale, et raamatukoguteenuse
ümberkorraldusega ei vähenenud juurdepääs raamatukoguteenusele ning muudatus hoopis
parandas raamatukoguteenust.
Kontrollkäigul kogutud info seda ei kinnita. Suur osa vestlustes osalenud kinnipeetavatest ja
vahistatutest kurtsid, et nende osakonnas kättesaadavate raamatute valik on kesine. Inimesed
ütlesid, et osakonna raamatud on mitu korda läbi loetud, osa raamatutest ei paku neile huvi või on
võõrkeelsed, ka pole raamatuvalikut mitu kuud uuendatud. Kinnipeetavad ja vahistatud leidsid, et
pärast raamatukogu ümberkorraldusi ei ole raamatud enam nii hõlpsalt kättesaadavad kui varem.
Valida saab vaid osakonnas olevate raamatute seast ning teistest osakondadest raamatuid või
huvipakkuvat teavikut laenutada pole võimalik. Inimestele ei teatata, millised uued raamatud on
vanglasse saabunud või mida on tellitud, millal need raamatud nende osakonda jõuavad või kuidas
neid saab laenutada.
Samasugune olukord oli 2020. aastal Tartu Vanglas, olen seda käsitlenud Tartu Vanglasse tehtud
kontrollkäigu kokkuvõttes (vt p 7). Ka Viru Vangla kogemus näitab, et vangla raamatukogu töö
ümberkorraldamine ei ole teinud raamatuid inimestele paremini kättesaadavaks. Raamatute
osakondadesse viimine oleks olnud hea mõte siis, kui lugejatele oleks jäänud võimalus laenutada
hõlpsasti ka üldises nimekirjas olevaid raamatuid ja neid raamatuid, mida parasjagu kinnipeetava
osakonna riiulil ei ole, ning osaleda neis tegevustes, mida raamatukogu pakkus huvi- ja muu
taasühiskonnastamist toetava tegevusena.
Raamatukogu ümberkorraldus on aga kaasa toonud olukorra, kus raamatute valik on senisest
piiratum. Ühtse raamatukogu kaotamine tähendab, et kinnipeetavate tegevuses on vähem
vaheldust, see tähendab ka huvi ja arengut soodustava keskkonna kadumist ning VangS §-s 6
vangistuse eesmärgile vastutöötamist. Kordan varem antud soovitust.
15
Vanglal tuleks koostöös Justiitsministeeriumiga kaaluda võimalusi taastada vangla
raamatukogu endisel viisil või pakkuda raamatukoguteenust vähemalt samal tasemel, nagu
see oli kuni 2019. aasta lõpuni.
6. Toit
Suur osa kinnipeetavatest ja vahistatutest väitsid vestlustes, et vangla pakutav toit on rahuldava
kvaliteedi ja maitsega, ent seda ei jätku piisavalt. Õhtusöögi ja hommikusöögi vahele jääb nende
hinnangul liiga pikk ajavahemik. Iseäranis kurtsid alaealised ja noored kinnipeetavad, et hilisõhtul
ja varahommikul tunnevad nad end tihti näljasena.
Õiguskantsleri nõunikud proovisid 21.10.2021 kinnipeetavatele ja vahistatutele pakutud
lõunasööki ning hindasid toidu kvaliteedi ja koguse rahuldavaks. Nõunikel ei olnud paraku
võimalik kogeda, kas ja kui suures ulatuses vastavad tõele kinnipeetavate ja vahistatute väited selle
kohta, et õhtusöögi ja hommikusöögi vahele jääb liiga pikk ajavahemik, mistõttu peab osa inimesi
tihti kannatama tühja kõhtu.
Viru Vangla kodukorras sätestatud eri osakondade päevakavade järgi jääb kinnipeetavate ja
vahistatute õhtusöögi (kl 17.05–17.45) ja hommikusöögi (kl 06.15–07.50) vahele ligi 14 tundi. On
usutav, et inimene võib tunda nälga, kui tal ei ole rahapuudusel või muul põhjusel (nt kannab isik
kartserikaristust ja tema õigust sisseostudeks on piiratud) võimalik endale vangla poest toitu juurde
osta. Toidukordade vahele jäävat pikka ajavahemikku on kritiseerinud ka CPT näiteks 2020. aastal
Iirimaale saadetud raportis (p 67) ja 2020. aastal Ühendkuningriigile saadetud raportis (p-d 140–
141) ning soovitanud pakkuda kinnipeetavatele hiljem õhtul veel kerget einet.
Samasuguse murega pöördusid Viru Vangla kinnipeetavad õiguskantsleri nõunike poole ka 2014.
aastal tehtud kontrollkäigu ajal. Kordan varasemat soovitust.
Vangla peaks õhtu- ja hommikusöögi vahele jäävat pikka ajavahemikku arvestades
pakkuma võimalusel õhtusöögiks kaloririkkamat toitu või pärast õhtusööki veel kerget einet.
Seejuures tuleks erilise tähelepanu alla võtta alaealiste ja noorte toitlustamine.
7. Vanglaväline suhtlemine
Viru Vanglas olevatel kinnipeetavatel ja vahistatutel on samasugused mured vanglavälise
suhtlemisega, nagu on kirjeldatud ka Tartu Vanglasse 2020. aastal tehtud kontrollkäigu
kokkuvõttes. Niisiis kehtivad selles kokkuvõttes esitatud põhjendused ka Viru Vangla kohta.
Kordan varem antud soovitusi ja märgin taas, et nagu näitavad teiste riikide kogemused, on
võimalik kinnipeetavate ja vahistatute suhtlemisvõimaluste ajakohastamisel tekkida võivate
julgeolekuohtudega edukalt toime tulla. Lisaks varem toodud näidetele, toimub näiteks mõnes
Soome vanglas asjaajamine kinnipeetavate ja vangla vahel (nt taotluste esitamine, arsti vastuvõtule
registreerimine, kokkusaamiste planeerimine, vanglapoe kasutamine jms) arvutiterminalide
kaudu. Ka saavad kinnipeetavad suhelda oma pere ja lähedastega, samuti kogukonnaga arvuti
vahendusel.7
7
Vt nt P. Puolakka „Smart Prison Facility Spurs Rehabilitation in Finland“, Correctional News, 03.11.2021.
16
Ohutut arvutikasutamise võimalikkust tõestab ka Eesti vanglates rakendatav ülimalt piiratud
ligipääs internetile õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumiseks ning võimalus videokonverentsi
vahendusel suhelda kohtutega. Videokõne ei erineks oma olemuselt eraldamisega lühiajalisest
kokkusaamisest, mida vangla võib korraldada vanglateenistuja järelevalve all (VangS § 31 lg 1).
Videokõnega kaasneksid samasugused võimalikud ohud, mis on täna telefoni kasutamise puhul ja
millega on vanglad hästi toime tulnud. Helistamiste korraldamisel saab vangla kontrollida,
millisele telefoninumbrile kinnipeetav või vahistatu helistab. Ent vangla ei saa alati olla kindel
selles, et kõne vastu võtnud inimene või kõne jooksul vestlusesse kaasatud inimene on kindlasti
see, kellele kinnipeetav või vahistatu väitis helistavat. Telefoni teel edastatavate sõnumite sisu
võib VangS § 29 lg 2 järgi kontrollida üksnes KrMS 31. peatükis ning VangS 2. peatüki 31. jaos
sätestatud alustel ja korras.
Justiitsministeeriumil tuleks astuda samme, et kinnipeetavad ja nende pere ning lapsed
saaksid suhelda videosilla vahendusel. Justiitsministeeriumil tuleks analüüsida, kas kehtiv
õigus võimaldab videokohtumisi korraldada, ning kui ei võimalda, siis kiiresti ette
valmistada vajalikud muudatused õigusaktides.
Vanglal tuleks soodustada kinnipeetavate suhtlemist pere ja lastega ning vaadata koostöös
Justiitsministeeriumiga üle pikaajaliste kokkusaamiste tasu. Justiitsministeeriumil tuleks
hinnata VSKE § 411 kooskõla VangS §-ga 23.
8. Noored
Väärib kiitust, et alaealiste ja noortega töötades püütakse nendega head kontakti saavutada ning
eelistatakse karistuste asemel nende käitumise suunamiseks kasutada motiveerivaid mõjutusviise.
Alaealised ja noored hindasid kõrgelt võimalust teha motivatsioonisüsteemi raames kodukülastusi.
Alaealiste ja noorte kambritesse on püütud lisada kujunduselemente (nt korktahvel), mis
võimaldavad neil oma kambrid isikupärasemaks muuta. See on positiivne edasiminek.
Samas ei olnud kahjuks alaealiste ja noorte ühisruumide sisustus ja seisukord 2018. aastaga
võrreldes oluliselt muutunud. Havanna reeglite artiklis 32 on öeldud, et alaealiste
kinnipidamisasutuste kujundus ja füüsiline keskkond peab teenima rehabilitatsiooni eesmärke.
Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb vanglal teha noorte ühisruumid hubasemaks ja kutsuvamaks.
Ühisruumid peaksid meenutama võimalikult palju elu vabaduses, toetama noorte suhtlust
vanglaametnikega ning omavahel, samuti võiks seal näiteks lubada noortel ühiselt einestada (vt nt
CPT 2020. aastal Iirimaale saadetud raporti p 67; 2020. aastal Ühendkuningriigile saadetud raporti
p 141). Hubasuse lisamiseks tuleks ühisruumides värvida seinad, teha seintele maalinguid,
riputada pilte jms; soetada rohkem ja paremas seisukorras ning noortepärasemat (nt kott-toolid)
mööblit jne.
Vestlustel osalenud alaealised ja noored ei osanud välja tuua, kuidas ja millistesse otsustesse on
vangla neid kaasanud või kaasab. Noored märkisid, et mitmetel motivatsioonisüsteemi raames
saadavatel hüvedel – näiteks filmide vaatamine või videomängude mängimine – oleks suurem
mõju, kui vangla hangiks aeg-ajalt uusi filme ning uuriks noortelt endilt, mida nad sooviksid
vaadata ja mängida. Sama kehtib ka huviringide kohta, mida võiks noorte arvates valida rohkem
nende endi huvide järgi. Noored leidsid, et vangla läheneb noorte omavahelistele ja
vanglaametnikega tekkivatele konfliktidele formaalselt: näiteks jäetakse noor ilma
motivatsioonisüsteemi punktidest, kuid olukorra sisulist arutelu ega osapoolte lepitust ei
korraldata.
17
Alaealiste ja noorte üksuse töös on näha dünaamilise julgeoleku elemente, mis on andnud
positiivseid tulemusi: õhkkond on võrreldes varasemate aastatega rahulikum, süütamisi, üleujutusi
ega füüsilisi konflikte pole üldse või esineb neid harva. Alaealiste ja noortega suhtlemist aitaks
veelgi tähenduslikumaks muuta see, kui noored saaksid rohkem osaleda nende igapäevaeluga
seotud otsustes – see võib puudutada nii motivatsioonisüsteemi, olmet, huvitegevust jms. On
mõistetav, et vanglas ei saa alati noorte soovidega arvestada. Sellegipoolest peab noorte kaasamine
toimuma nii, et nad tunneksid, et nende arvamus on vanglale tähtis.
Head sisekliimat aitaks luua ja hoida (sh ennetada uusi konflikte ja rikkumisi), samuti toetaks
alaealiste ja noorte taasühiskonnastamist veelgi see, kui vangla kasutaks oma igapäevatöös
taastaval õigusel põhinevaid meetodeid.8 Väljaspool vanglat ja eriti alaealiste ja noortega
töötamisel pööratakse tähelepanu just sellistele lahendustele ja vähem karistustel põhinevatele
lahendustele.9 Taastava õiguse teenuse osutamise ja koolituste läbiviimise pädevus on olemas
Sotsiaalkindlustusametil, kes pakub juba praegu taastava õiguse koolitusi kinniste lasteasutuste
(KLAT) töötajatele.
Taastaval õigusel põhinevad meetmed peavad jõudma ka vanglasse, kus viibivad alaealised ja
noored on toime pannud kõige raskemaid õigusrikkumisi ja kes vajavad nende
taasühiskonnastamiseks kõige tõhusamaid lähenemisviise. Taastava õiguse kasutamist töös
alaealiste ja noortega on kiitnud ka CPT (nt 2021. aastal Hispaaniale saadetud raportis, p 177, p
181).
Vanglal tuleks muuta alaealiste ja noorte osakondade ühisruumid hubasemaks ja
kutsuvamaks. Noori tuleks rohkem kaasata neid (sh nende igapäevaelu) puudutavatesse
otsustesse. Töösse alaealiste ja noortega tuleks lõimida taastaval õigusel põhinevaid
meetodeid. Selleks tuleks vanglal koostöös Justiitsministeeriumi ja
Sotsiaalkindlustusametiga otsida võimalusi, et koolitada alaealiste ja noortega töötavaid
ametnikke ja spetsialiste.
9. Ametnikud
Vaatamata vangla pingutustele on vabu ametikohti endiselt väga palju. Mõnes üksuses olid
kontrollkäigu ajal vakantsed ligi pooled ametikohad. Olukord ei ole võrreldes 2018. aastaga
muutunud. Vastupidi, Covid-19-sse haigestumise tõttu ametnike töölt puudumine on muutnud
olukorra veelgi kriitilisemaks.
Kinnipeetavad ja vahistatud rääkisid, et ametnike vähesuse tõttu puutuvad nad nendega kokku
harva (nt loenduse ja toidu jagamise ajal), ka lihtsate olmeküsimuste lahendamine võtab kaua aega,
asjaajamine (sh pöördumistele vastuse saamine) venib ning keeruline on saada aega inspektor-
kontaktisikuga kohtumiseks, ametnikud on väsinud ja kurnatud.
Ametnikud tõdesid, et nende koormus on väga suur, tegeldakse esmajärjekorras kiireloomuliste
küsimustega ning inimestega pikemaks ning sisulisemaks suhtlemiseks ei ole aega ega energiat.
Ka vangla osakondades ringkäiku tehes märkasid õiguskantsleri nõunikud, et ametnikke liigub
ringi vähe ning paljude sektsioonide valvuriruumid olid tühjad.
8
Vt nt CoE, Restorative Justice in Prisons: Methods, Approaches and Effectiveness, 2014, lk 12-14.
9
Vt nt Justiitsministeerium, „Avaneb taastava õiguse taotlusvoor, mis aitab toetada tööd noorte õigusrikkujatega“,
14.09.2020.
18
Rõhutan taas, et vahetult kinnipeetavate ja vahistatutega kokku puutuvate vanglaametnike
(valvurid, vanemvalvurid, inspektor-kontaktisikud) puudus mõjutab otseselt tööõhkkonda. See
teeb keeruliseks kinnipeetavatele ja vahistatutele ette nähtud õiguste kasutamise ja võib ohustada
vangla julgeolekut. Olukorras, kus ametnike ületunnitöö on tavapärane ja nad asendavad korraga
mitut kolleegi, ei saa rääkida ka dünaamilise julgeoleku kasutamisest töös kinnipeetavate ja
vahistatutega. Ametnike vähesus halvendab kinnipeetavatele ja vahistatutele pakutavate tegevuste
kvaliteeti ning seab ohtu nende vabastamise ettevalmistamise ja rehabilitatsiooni. Pidev
ülekoormus ohustab ka ametnike tervist ja heaolu.
Vanglal tuleks jätkata koostöös Justiitsministeeriumiga püüdlusi, et täita vabad ametikohad.
Eriti puudutab see kinnipeetavate ja vahistatutega vahetult kokku puutuvate
vanglaametnike (valvurid, vanemvalvurid, inspektor-kontaktisikud) ametikohtade täitmist.
10. Meditsiiniosakond
Kontrollkäigule kaasatud psühhiaatrist tervishoiuekspert nentis, et ka meditsiiniosakonnas on hulk
vabu töökohti. Sestap ei ole kinnipeetavatele ja vahistatutele vajalik abi nii kättesaadav, kui peaks
olema (nt kinnipeetavate pöördumistele vastamine, vastuvõtu ooteajad, korduvate
konsultatsioonide sagedus). Õdesid on eksperdi hinnangul piisavalt: tehakse 24 tunni pikkuseid
valveid (mis tavameditsiinis ei ole siiski enamasti aktsepteeritav) ning päevasel ajal on vanglas
kohal vähemalt kaks õde.
Eksperdi hinnangul võib üldarsti pakutava psühhiaatrilise abi kvaliteeti hinnata heaks (nii
ravisekkumiste valiku kui järjepidevuse osas), kuid probleeme on vaimse tervise teenuste
kättesaadavusega. Viru Vanglal on leping väikese koormusega töötava laste- ja
noortepsühhiaatriga, kuid psühhiaatri ja vaimse tervise õe ametikohad on täitmata. Viru Vangla
suuruses kinnipidamisasutuses peaks eksperdi hinnangul olema oma vaimse tervise meeskond:
psühhiaater (noorte osas vajalik ka laste- ja noorte pädevusega psühhiaater), vaimse tervise õed
(soovitavalt rohkem kui üks) ja kliiniline psühholoog. Kui on üksusi, mis vajavad rohkem
tähelepanu (milles on nt probleemse käitumisega kinnipeetavad), peaks vaimse tervise õdesid ja
psühholooge olema rohkem.
Vanglal ei ole kerge leida psühhiaatreid, vaimse tervise õdesid ega kliinilisi psühholooge. Paraku
ei seisne kestlik lahendus selles, et teenust ostetakse ühekordsete visiitidena sisse mõnest
lähedalasuvast psühhiaatriakliinikust – nii nagu on Viru Vangla personalitabelis märgitud. Vaimse
tervise teenused ei saa olla üles ehitatud üksikutele konsultatsioonidele. Need vajavad järjepidevat
diagnostilise ja ravitöö korraldust ning meeskonnapõhist lähenemist. Mitmete haigusjuhtude
meditsiinidokumentidega tutvudes ilmnes, et psühhiaatriliste kaebustega patsiendid viidi
konsultatsioonile Ahtme Haiglasse, kuid tulemuseks oli vaid raviskeemi ühekordne muutmine,
mis hilisema haigusdünaamika jälgimisel osutus ebatõhusaks.
Ekspert pidas üheks võimalikuks lahenduseks vanglateülese psühhiaatriameeskonna loomist.
Selline meeskond saaks veebis ja videosilla vahendusel anda nõu kohapealsetele üldarstidele ja
õdedele. Tõenäoliselt oleks kõige lihtsam moodustada selline meeskond Tartu Vangla
psühhiaatriaosakonna juurde, tuues sinna töötajaid lisaks. Viru Vangla vajab kindlasti kohapeale
abiks vaimse tervise õdesid, kes toetaksid üldarste ja õdesid.
19
Tervishoiuekspert rõhutas veel, et kõiki ravimeid, eeskätt aga psühhiaatrilisi ja neuroloogilisi
ravimeid, peaks andma meditsiinitöötaja. See tagab ravimiohutuse nõuetest kinnipidamise ja
patsiendi andmete konfidentsiaalsuse. Ravimite jagamise praktikat on CPT Eestile ette heitnud
juba 2014. aastal saadetud raportis (p 82) ja viimati Tartu Vanglale 2019. aasta raportis (p 60).
Olen ravimite jagamise kohta andnud soovitusi 2020. aastal Tartu Vanglasse tehtud kontrollkäigu
kokkuvõttes ning need seisukohad ja nende aluseks olevad põhjendused on ka Viru Vanglale hästi
teada. Kordan varem antud soovitusi.
Palun Viru Vanglal arvestada tervishoiueksperdi arvamuse ja soovitustega. Vanglal tuleks
astuda samme meditsiiniosakonna vabade töökohtade täitmiseks ja parandada
kinnipeetavatele vaimse tervise teenuste kättesaadavust. Kinnipeetavatele ja vahistatutele
arsti määratud ravimite andmine tuleks ümber korraldada nõnda, et ravimeid annaksid
üksnes tervishoiutöötajad. Justiitsministeeriumil tuleks vajaduse korral ette valmistada
selleks vajalikud muudatused õigusaktides.
Ootan Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi tagasisidet soovitustele 30.10.2022.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Koopia: Tallinna Vangla, Tartu Vangla
Ksenia Žurakovskaja-Aru 693 8404
[email protected]