Siret Kotka Teie 13.04.2022 nr 1-1/14-536/6
Riigikogu sotsiaalkomisjon
[email protected] Meie 27.04.2022 nr 18-1/220610/2202305
Arvamus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise ning sellega seonduvalt
teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (536 SE) kohta
Austatud Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees ja liikmed
Tänan Teid arvamuse küsimise eest eelnõu nr 536 SE kohta. Õiguskantsler on enam kui kaks aastat
kestnud koroonapandeemia vältel saanud arvukalt kaebusi pandeemia ohjamiseks kehtestatud
piirangute ning piirangute seadmise üldise korralduse kohta. Tuleb tunnistada, et paljud neist
kaebustest on olnud põhjendatud. Ühtlasi on koroonapandeemia toonud selgelt välja kehtiva
nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) puudused ja toonitanud vajadust koostada uus
ja praktilise elu vajadustele vastav seadus.
Tunnustust väärib püüdlus kõrvaldada ilmnenud puudusi käesoleva eelnõuga. Mitmel juhul on
lahendus ka leitud. Paraku on osale pakutud lahendustest õiguslikke, sh põhiseadusest tulenevaid
vastuväiteid, mida palun Riigikogul kaaluda. Valdkonna keerukust ning põhiseadusega paika
pandud põhiõiguste ja –vabaduste ulatuslikku piiramist arvestades saab eelnõu põhjalikumat
menetlemist üksnes tervitada. Loodan, et tähelepanekutest on kasu nii konkreetse eelnõu
viimistlemisel kui ka uue NETSi koostamisel.
I Eelnõu üldised probleemid
Tervikkontseptsiooni puudumine ja terminoloogilised ebatäpsused
1. Riigil on õigus ja kohustus inimeste tervise kaitseks ning tervishoiusüsteemi toimimise
(plaaniline ravi, erakorraline abi ja pandeemiapatsientide ravi) tagamiseks kehtestada piiravaid
reegleid. Iga piirang peab olema soovitava eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. Iga piirang
nii eraldi kui osana piirangute tervikust peab olema loogiliselt põhjendatud ja tuginema
metoodiliselt korrektselt saavutatud ning õigesti tõlgendatud teadustulemustele ning faktidele.
Piirangute kehtestamisel saavutatav kasu peab ületama kaasnevad kahjud.
2. NETS jõustus 2003. aastal, seda on korduvalt muudetud, mistõttu ei käsitle seadus
nakkushaigusi piisava eristusastmega terviklikult ega ka kaasaegsel viisil (nt ohtlik või eriti ohtlik
nakkushaigus, nakkuspuhang, epideemia, pandeemia). Seadust on küll aja jooksul uuendatud, kuid
sellest puudub terviklik ja kaasajastatud kontseptsioon nakkushaiguste levikuga kaasnevate ohtude
tulemusliku ennetamise ja tõrjumise kohta.
2
3. Seaduseelnõus kasutatavad mõisted (karantiin, nakkuskahtlus, epideemia jt) ei ole
ühemõtteliselt arusaadavad, neid kasutatakse eri kontekstides erinevas tähenduses või erinevalt
sellest, kuidas neid üldiselt rahvusvahelises praktikas kasutatakse. Terminoloogiline ebatäpsus ja
teatud terminite puudus põhjustab seaduse rakendamisel segadust ja töötab probleemi
lahendamisele vastu. Läbivalt tuleks eelnõus isikusamasuse tuvastamise asemel rääkida
isikusamasuse kontrollimisest (vt isikut tõendavate dokumentide seaduse § 155 lõigetest 2 ja 3
mõistete „isiku tuvastamine“ ja „isikusamasuse kontrollimine“ legaaldefinitsioone).
4. Pole arvestatud, et nakkushaigustest tingitud ohud võivad olla erinevad (nt
kontaminatsioon vs loomulik nakkuse levik) ning et sellest sõltub nakkuse leviku tõkestamiseks
vajalike meetmete valik. Seaduses ei ole esitatud põhimõtteid, millest nakkushaiguste ohtude
käsitlemisel lähtuda. Näiteks ettevaatusprintsiip ja selle ulatus, meetmete tõenduspõhisus, eesmärk
ja selle saavutatavus, meetmete proportsionaalsus.
5. Seaduses on selgelt sätestamata ametkondlik rollijaotus ja vastutus, samuti vajalikud
protseduurid erinevatest nakkushaigustest tingitud erinevate ohtude käsitlemisel ja lahendamisel.
Täidesaatvale võimule antavad piisavalt piiritlemata volitused
6. Eelnõu sisu ja seletuskirjas toodud eesmärgid peaksid ka tegelikult kokku langema. Väärib
tunnustust, et eelnõuga kavatsetakse seaduse tasemel täpsemalt reguleerida näiteks
karantiinikohustus. Nii saab Riigikogu temale õigusriigis ette nähtud rolli. Laiemalt väärib aga
kaalumist, milliseid piiranguid oleks võimalik ja mõistlik sätestada seadusega.
7. Seadusega täidesaatvale võimule põhiõiguse piiramiseks antav volitus on
põhiseaduspärane vaid siis, kui see seab täitevvõimule selged raamid ehk tingimused, millele
vastavust on võimalik kohtulikult kontrollida. Seadus peab olema selge ja vastuoludeta. Paraku
säilitab eelnõu täitevvõimule ka üldkehtivate piirangute seadmisel sisuliselt vabad käed, kohati
neid kehtiva NETSiga võrreldes isegi laiendades.
8. NETS § 281 lg 4 p-s 6 ja lg 6 p-s 7 (eelnõu § 1 p 19) on Vabariigi Valitsusele antud õigus
kehtestada piiranguid, mida seadus otse ei nimeta. Riigikohus on oma arvamuse punktides 3 ja 4
välja toonud, et kõiki olulisi põhiõiguste piiranguid peab põhiseaduse § 3 järgi kehtestama
Riigikogu. Riigikogu komisjoni kooskõlastus ei asenda Riigikogu kehtestatud seaduse
regulatsiooni seal, kus põhiseadus nõuab piirangute kehtestamist seadusega (vt eelnõu § 1 p-ga 19
lisatav NETS § 281 lg 4 p 6 ning lg 6 p 7). Põhiõiguse piirangu aluse peab kehtestama Riigikogu
ning see seadus peab olema seda täpsem (määratletum), mida intensiivsem on piirang (vt
Riigikohtu 25.11.2021 otsuse nr 3-21-2241/11 p 21). Sama kehtib ka kiiret sekkumist vajavas
olukorras. Põhiseadus siin erandeid ei tee. Seletuskirjas kirjeldatud paralleel mõnede kõrgemate
ametnike nimetamisega ei ole kohane, sest neil juhtudel ei kaasne põhiõiguste piirangut. Samuti
ei saa eeskujuks võtta Euroopa Liidu õigusaktide menetlust, mille puhul on erilahenduse vajadus
tingitud Euroopa Liidu õigusloome eripärast. Tuleb nõustuda Riigikohtuga, et volitusnormi
määratletuse nõude mittetäitmist ei saa õigustada asjaoluga, et senised valitsused pole oma volitusi
kuritarvitanud.
9. Eelnõuga ei muudeta kehtivat NETS § 22 lõiget 3, mille kohaselt nakkushaiguste tõrje
nõuded ja meetmed kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega (sama paragrahvi
lõike 1 kohaselt nähakse nakkushaiguste tõrje nõuetes ette nakkushaiguste tõrje ja epideemilise
leviku tõkestamise juhised). Samuti ei muudeta sama paragrahvi lõiget 2 osas, mille kohaselt on
3
nakkushaiguste tõrje nõudeid kohustatud täitma mh ka nakkushaiguse levialal viibiv isik. Need
sätted koostoimes võimaldavad kehtestada määrusega piiranguid igaühele. See pole kooskõlas
põhiseadusega, sest volitusnorm jätab lubatavad nõuded ja meetmed määratlemata. Milleks täpselt
on Riigikogu ministrile volituse andnud, pole NETSi ja konkreetset normi lugedes võimalik
mõista.
10. Eelnõus kavandatavate muudatuste tulemusel ei sisaldaks NETS enam midagi, millest
lähtuda mõistete „liikumisvabaduse piirang“ ja „viibimiskeeld“ sisustamisel. Mõiste
„liikumisvabaduse piirang“ määratlematus tuleneb sellest, et esiteks on eelnõuga ette nähtud
kehtiva NETS § 27 lg 1 p-s 2 sisu kehtetuks tunnistamine (võimalus piirata isikute, kaupade ja
sõidukite teatud territooriumil liikumist või sellelt lahkumist) ja edaspidi ei saa seega selle kaudu
enam määratleda liikumisvabaduse piirangu sisu ja ulatust. Teiseks näeb eelnõu ette NETS § 28
lg 5 kehtetuks tunnistamise (sh selle p 3, mis annab Terviseametile muude liikumisvabaduse
piirangute kehtestamise aluse). Neid muudatusi tuleb toetada, aga sellest tulenevalt tuleb mõiste
„liikumisvabaduse piirang“ kehtetuks tunnistada ka nii kehtiva NETS § 28 lõikes 3 kui ka jätta see
välja eelnõu § 1 punktiga 19 lisatava NETS § 281 lg 4 punktist 2 ning lõikest 5. Ühtlasi vajavad
sellega seoses muutmist nii kehtiva NETS § 28 lõige 3 teine lause kui ka eelnõu § 1 punktiga 19
lisatava NETS § 281 lg 5, mis sisaldavad sõnastuses viidet viibimiskeelule. Eelnõu näeb ette ka
seda mõistet praegu (viitega korrakaitseseaduse ehk KorS §-le 44) sisustava NETS § 27 lg 1 p 3
asendamise karantiini regulatsiooniga. Pealegi ei ole nendes sätetes ilmselt sisuliselt silmas peetud
mitte KorS § 44 tähenduses viibimiskeeldu (see kujutab endast kohustust kellelegi või millelegi
lähenemisest hoiduda – selle mõte ei ole kohustada isikut jääma oma elu- või viibimiskohta ja
hoiduda kokkupuutest kõigi mittenakatunutega), vaid hoopis eelnõuga ettenähtavat karantiini.
Nende probleemide lahendamata jätmisel annaks seadus edaspidi Terviseametile nendes
olukordades täiesti määratlemata volitused.
11. Muudetava NETS §-i 27 lg-s 4 (eelnõu § 1 p 13) ja lisatava § 281 lg-s 7 (eelnõu § 1 p 19)
on Vabariigi Valitsusel lubatud teha erandeid nii karantiinist kui ka teiste meetmete, piirangute ja
nõuete kohaldamisest vanuse, terviseseisundi jm alustel. Paraku ei ole volitusnormis öeldud,
milleks, mis tingimustel või eesmärgil võib nt vanuse, erivajaduse või terviseseisundi alusel näha
ette erandeid.
Üldkorraldused
12. Piiritlemata hulgale isikutele ja piiritlemata hulga juhtumite reguleerimiseks saab
põhiõiguste piiranguid kehtestada üksnes seaduse, määruse või muu õigustloova aktiga. Muu
hulgas tagab see võimaluse piiranguid põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse korras avalikes
huvides isikute jaoks tasuta ning kiiresti vaidlustada.
13. Üldkorraldus on mõeldud eelkõige olukordadeks, kus hüpoteetiliselt saaks asjaolude
põhjaliku kaalumiseta kätte jagada üksikkorraldused, näiteks keelata lagunevale järve- või
merejääle mineku. Jääle minek on ühtmoodi ohtlik igaühele. Olukord, kus nakkuse leviku
piiramise eesmärgil keelatakse teadmata ajaks kõik teatrietendused, kinoseansid,
individuaaltreening õhurikkas spordihallis jmt, suletakse muuseumisaalid ja hiigelsuured, osaliselt
välitingimustes asuvad ehitus- ja aianduspoed sõltumata sellest, kas hajutatust saab tagada või
mitte, üldkorraldusega reguleerimiseks ei sobi. Seaduse alusel tuleks neil juhtudel anda korraldus
kaalumise ja asjaolude kontrollimise järel, ning nakkuse leviku takistamiseks peatataks tegevus
üksnes seal, kus pole vähem koormavate meetmetega võimalik päriselt tagada piisavat õhuvahetust
ja hajutatust.
4
14. Kindlasti peab seadus võimaldama viivitamata reageerida uuele tundmatule ja eeldatavasti
väga ohtlikule nakkushaigusele. Sellisel juhul on lubatud ettevaatuspõhimõttele tuginedes
kehtestada rangemaid piiranguid. Ka need tuleks siiski kehtestada üldaktiga.
15. Ajast, mil haiguse ohtlikkuse, ravivõimaluste ja tüsistuste kohta on juba oluliselt rohkem
teada kui oli tõve ilmudes; ja eriti olukorras, kui on tasuta kättesaadav haiguse raske kulgemise
eest tõhusalt kaitsev vaktsiin, ei saa enam tugineda ettevaatuspõhimõttele ega selge teadusliku ja
faktilise aluseta üldisi piiranguid kehtestada.
II Kommentaarid eelnõu üksikute sätete kohta
Eelnõu § 1 p 2 näeb ette NETS § 2 lg 1 täiendamise punktiga 12 järgmises sõnastuses:
„avalik siseruum või maa-ala – ruum või territoorium, mis on antud kindlaks määramata isikute
ringile kasutamiseks või on tema kasutuses või milles ta võib viibida. Avalikuks siseruumiks või
maa-alaks loetakse ka ruumi või territooriumi, mis on majandus- või kutsetegevuse raames antud
üürile, rendile või tasu eest või tasuta kasutada mis tahes isikute ringile käesoleva seaduse § 281
lõike 2 punktis 2 nimetatud tegevuse või ürituse korraldamiseks.“
Kommentaar: üldised korrakaitse piirangud laienevad eraüritustele ainult juhul, kui eraürituse
korraldaja lubab siseneda igaühel (KorS § 54 kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile
kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle
osa, samuti ühissõiduk). Eelnõuga soovitakse minnakse kaugemale, kattes ka sellised eraüritused,
kuhu igaüks ei pääse. Sealjuures hõlmatakse aga ainult teisele isikule kuuluval pinnal toimuvad
eraüritused. See toob endaga erineva kohtlemise varalise seisundi järgi (sõltuvalt sellest, kas isikul
endal on ürituse pidamiseks sobiv pind).
Eelnõu § 1 p 4 täiendab NETS §-i 2 lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Ohtlik nakkushaigus on nakkushaigus:
1) mis levib kiiresti ja ulatuslikult ning mille levik toob kaasa tervishoiualase hädaolukorra või
selle ohu või
2) mille kulg on raske ja mille levik toob kaasa tervishoiualase hädaolukorra või selle ohu.“
Kommentaar: uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste asendatakse oluliselt laiema mõistega, mille
alla mahuvad põhimõtteliselt kõik hooajalised viirushaigused, kuivõrd eriti ohtliku nakkushaiguse
tunnustele vastamine ei ole enam oluline, ning antakse õigus rakendada nende leviku vältimiseks
sama rangeid piiranguid kui eriti ohtlike nakkushaiguste puhul.
Seletuskirjast võib järeldada, et ohtliku nakkushaiguse definitsioon on vajalik seetõttu, et erinevalt
eriti ohtlikest nakkushaigustest ei ole ohtlikke nakkushaigusi võimalik loeteluna esitada. Ohtlikeks
nakkushaigusteks loetakse pakutava definitsiooni järgi nii uudsed nakkushaigused, mille kohta
veel piisav teadmine puudub, kui ka uuesti levima hakkavad varem tuntud nakkushaigused, mille
vastu on olemas vaktsiin ja ravi ning mis ei kutsu laialdaselt esile rasket haigestumist.
Lisaks aluse loomisega ilmselgelt ebaproportsionaalsetele piirangutele tekitab eelnõus pakutav
sõnastus praktilisi probleeme arstidele ja laboritele. Et pakutav mõiste võimaldab põhiõiguste
ulatuslikku piiramist ka pelgalt mõne nakkuse laialdase leviku ja tervishoiualase hädaolukorra ohu
puhul, siis ei ole näiteks arstil või laboril millestki kindlast lähtuda neile NETS § 19 lõigetes 2 ja
4 pandud kohustuse täitmisel (HOS ei kohusta erinevalt eriolukorrast isegi hädaolukorda välja
kuulutama, rääkimata siis hädaolukorra ohust). Eelnõuga täiendatakse neid lõikeid selliselt, et
edaspidi tuleb Terviseametit teavitada mitte ainult eriti ohtlikust nakkushaigusest (mis on
5
põhjendatud), vaid ka ohtlikust nakkushaigusest, st nähtavasti ka igast hooajalise viirushaiguse
juhtumist.
Eelnõu § 1 p 5 täiendab NETS § 6 lõiget 1 p-ga 8 järgmiselt:
„[Tervishoiutöötaja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lõike 1 tähenduses] „väljastab
terviseseisundit kinnitava tõendi, eelkõige kui seda ei ole võimalik luua digitaalselt ning selle näeb
ette käesolev seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt.“
Kommentaar: Sellisest lauseehitusest ei ole üheselt võimalik järeldada, kas sõna „eelkõige“
laieneb ka sätte osale „selle näeb ette käesolev seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt“. See
on põhimõtteline küsimus, mis tuleks lahendada Riigikogul. Küsimus seisneb selles, kas avalik-
õiguslikus suhtes tähendust omava (täpsemalt NETS alusel kehtestatud piirangute kohaldumist
mõjutava) tervisetõendi peab tervishoiutöötaja andma ka siis, kui õigusakt selle väljastamist ette
ei näe, aga patsient siiski seda soovib. Kui ei, siis tuleb säte ümber sõnastada selliselt, et oleks
üheselt arusaadav, et õiguslik alus peab olema ning „eelkõige“ käib ainult tõendi digitaalselt
loomise võimatuse kohta. Kui tõendit on vaja avalik-õiguslikus suhtes kasutamiseks, tuleks
Riigikogul ühtlasi otsustada, kas ja kui suurt tasu võib tervishoiutöötaja patsiendilt tõendi
väljastamise eest küsida.
Eelnõu § 1 p 7 täiendab NETSi §-ga 181 järgmises sõnastuses:
„Nakkuskahtlase isiku väljaselgitamine ja sellega seotud teabe edastamine.
(1) Terviseamet võib nakkuskahtlase isiku väljaselgitamiseks ja temaga ühenduse võtmiseks ning
nakkushaiguse leviku tõrjeks edastada nakkushaige isiku ees- ja perekonnanime, isikukoodi või
sünniaja ning nakkusohtliku perioodi andmeid teisele füüsilisele või juriidilisele isikule,
sealhulgas riigi või kohaliku omavalitsuse asutusele, kui see on vältimatult vajalik nakkushaiguse
leviku tõrjeks ja konkreetse menetluse läbiviimiseks.
(2) Terviseameti pöördumise korral edastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud füüsiline või
juriidiline isik või asutus Terviseametile viivitamata talle teadaolevad võimaliku nakkuskahtlase
isiku andmed: ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg ning vajaduse korral ka
nakkuskahtlase isiku või tema eestkostja kontaktandmed. Terviseameti päringule vastates isik või
asutus ise täiendavaid asjaolusid ei tuvasta ega vii läbi uurimistoiminguid.“
Kommentaar: kavandatava paragrahvi lõikes 1 pole lauseosal „ja konkreetse menetluse
läbiviimiseks“ eraldisesivat tähendust, ent need võivad tekitada segadust normi lugejas, kes ei ole
haldusmenetluse põhialustega kursis. See lauseosa tuleks jätta selguse huvides eelnõust välja.
Eelnõuga soovitakse seadust täiendada nii, et Terviseamet saaks nt koolis viibinud nakkushaige
tõttu selgitada seal välja kõik nakkuskahtlased inimesed. Selleks on eelnõu autorite hinnangul
Terviseametil tarvis koolile öelda, kes oli nakkushaige, ja koolil anda Terviseametile teada, kes
nakkushaigega kokku puutus.
Paraku ei ole eelnõu seletuskirja lugemata võimalik mõista regulatsiooni eesmärki. Terviseamet
võiks vajadusel küsida kolmandatelt isikutelt teavet inimeste kohta, kes nende teada puutusid
Terviseameti viidatud nakkusohtlikul perioodil kokku konkreetse nakkushaigega. Siis saaks
Terviseamet hinnata nakkushaigega kokku puutunud inimeste nakatumise ohtu ja rakendada nende
suhtes nakkushaiguse leviku tõkestamise meetmeid.
6
Eelnõu tekst on seesmiselt vastuoluline ning vastuolus ka seletuskirjaga. Eelnõuga lisatava § 181
lg 2 on esmalt ülesandepüstitus „edastab […] talle teadaolevad võimaliku nakkuskahtlase isiku
andmed“ ja seejärel lause: „Terviseameti päringule vastates isik või asutus ise täiendavaid
asjaolusid ei tuvasta ega vii läbi uurimistoiminguid.“ Seletuskirjas on öeldud: „Sellisel juhul
edastabki Terviseamet õpilase X andmed koolile, kes omakorda teeb kindlaks, kes X-ga kokku
puutus, ning ütleb Terviseametile need isikud.“ Lõike 2 kahe lause omavaheline vastuolu tuleneb
sellest, et võimaliku nakkuskahtlase isikute väljaselgitamine kujutab endast nii või teisiti mingil
määral asjaolude tuvastamist. Antud näite puhul: kas nakkushaigest õpilane selles vahemikus üldse
koolis käis, millal ja kus ta viibis, kes samal ajal ja samas kohas viibis. Sõltuvalt nakkushaiguse
iseloomust võib olla täiendavalt vaja epidemioloogilisi kriteeriumeid aluseks võttes välja selgitada
ka muid asjaolusid nagu kokkupuute lähedus ja kestus. Loomulikult peaks isikud ja asutused
tegema Terviseametiga nakkuskahtlaste isikute väljaselgitamisel ja nende isikute teavitamisel
koostööd.
Koolid on väljendanud muret, et nende personalil ei ole selliseks määratlemiseks piisavalt teadmisi
ja et Terviseameti teavitamisega võib kaasneda märkimisväärne koormus. Seda probleemsem
oleks eeldada sellist uurimistööd mõnelt eraisikult või -asutuselt. Ühtlasi tekib kulude katmise
küsimus. Eelnõu jätab need küsimused vastuseta.
Norm, millega pannakse kohustusi praktiliselt igaühele, peab olema sõnastatud selgelt ja
konkreetselt ning olema lihtsalt mõistetav. Üks võimalus oleks sõnastada norm nt nii:
„Terviseameti nõudmisel edastab füüsiline või juriidiline isik või asutus Terviseametile
viivitamata talle teadaolevalt nakkushaigega kokku puutunud inimese kohta järgmised andmed:
ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg ning eestkostja olemasolu korral ka tema
kontaktandmed.“ Sellise sõnastuse puhul oleks arusaadav, et epidemioloogiliste kriteeriumite
alusel nakkuskahtluse väljaselgitamine jääb Terviseameti ülesandeks.
Lõike 2 viimases lauses on ka tarbetu mõttekordus – „asutus ise täiendavaid asjaolusid ei tuvasta“
ja „ega vii läbi uurimistoiminguid“ tähendavad üht ja sedasama.
Eelnõu § 1 p 13 muudab NETS §-i 27 ehk karantiini kehtestamise ja lõpetamise reegleid, lg-d 1,
2, 5 ja 6:
„(1) Karantiin on eriti ohtliku või ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku korral kohaldatav
meede, mille kohaselt on isikul kohustus viibida elukohas või püsivas viibimiskohas, kui tal on
diagnoositud eriti ohtlik või ohtlik nakkushaigus, kui tervishoiuteenuse osutaja tehtud analüüsi
tulemus on positiivne või kui isik on nakkuskahtlane.
(2) Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada karantiini konkreetse eriti ohtliku või ohtliku
nakkushaiguse kohta, sealhulgas määrata isikutele kohaldatava karantiinis viibimise perioodi.
(5) Terviseamet võib haldusaktiga kehtestada karantiini mitte kauemaks kui 30 kalendripäevaks,
lähtudes käesolevas paragrahvis sätestatust, sealhulgas määrata isikutele karantiinis viibimise
perioodi, kui:
1) Vabariigi Valitsus ei ole käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel sätestanud karantiini konkreetse
eriti ohtliku või ohtliku nakkushaiguse suhtes või
2) Vabariigi Valitsus on Terviseametit selleks volitanud.
7
(6) Karantiini lõpetab haldusorgan, kes selle kehtestas, kui nakkushaiguse levik on tõkestatud,
nakkushaiguse tõrje nõuded on täidetud või nakkushaigus ei vasta enam eriti ohtliku või ohtliku
nakkushaiguse tunnustele.“
Kommentaar: lõikega 1 pakutud karantiini mõiste on ebaselge, ei vasta sisuliselt rahvusvahelises
praktikas kasutatavale tähendusele ning vajab täpsustamist. Eelnõuga sõnastatakse karantiini
mõiste, kui „eriti ohtliku või ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku korral kohaldatav meede,
mille kohaselt on isikul kohustus viibida elukohas või püsivas viibimiskohas, kui tal on
diagnoositud eriti ohtlik või ohtlik nakkushaigus, kui tervishoiuteenuse osutaja tehtud analüüsi
tulemus on positiivne või kui isik on nakkuskahtlane“.
Üldlevinud rahvusvahelises praktikas tähendab karantiin terve, kuid nakatuda võinud inimese
tegevuse piiramist ja/või teistest eraldamist eesmärgiga vältida võimaliku nakkuse levikut.
Seevastu haigestunud inimese tegevuse piiramist ja eraldamist eesmärgiga vältida nakkuse edasist
levikut mõistetakse üldtähenduses isolatsioonina. Viimase kohta seaduses eraldi definitsioon
puudub. Tegu on põhimõttelise erinevusega, kus karantiini rakendatakse reeglina nakkushaiguse
peiteperioodi kestel ning isolatsiooni haige diagnoosi täpsustumiseni või haigestunu
tervenemiseni.
Eelnõuga pakutud sõnastuse järgi on inimesel kohustus viibida elukohas või püsivas
viibimiskohas, mh kui „tervishoiuteenuse osutaja tehtud analüüsi tulemus on positiivne“. Sellises
sõnastuses jääb esmalt seosetuks, millist analüüsi silmas peetakse. Eeldatavasti on mõeldud
(laboratoorset) diagnostilist analüüsi, millega on võimalik kinnitada või välistada nakkushaiguse
diagnoos, sest muud analüüsid ei saa olla kontekstis sobivad. Sellisel juhul puudub vajadus ja
loogiline põhjendus sellist tingimust eraldi nimetada. Seaduse kohaselt on nakkushaige inimene,
kellel on arstiteaduses tunnustatud meetoditega diagnoositud nakkushaigus. Kui konkreetse
nakkushaiguse diagnoosimiseks kasutatakse (laboratoorset) diagnostilist analüüsi, siis selle
aluseks ongi diagnoosi määramine või välistamine. Sõltuvalt nakkushaigusest võidakse diagnoos
määrata ka (laboratoorse) diagnostilise analüüsita inimesel esinevate haigusele iseloomulike
haigustunnuste ja epidemioloogilise seose alusel.
NETS § 27 lõikega 2 näeb eelnõu Vabariigi Valitsusele ette volitusnormi, mille järgi võib
Vabariigi Valitsus kehtestada karantiini konkreetse eriti ohtliku või ohtliku nakkushaiguse kohta,
sealhulgas määrata isikutele kohaldatava karantiinis viibimise perioodi. Volitusnormi andmisel
tuleb pidada silmas karantiini sisulist tähendust rahvusvahelises praktikas. Karantiin on terve, kuid
nakatuda võinud inimese tegevuse piiramine ja/või teistest eraldamine eesmärgiga vältida
võimaliku nakkuse levikut. Seega saab karantiin olla põhjendatud konkreetse nakkushaiguse
levikuomadustega ning selle periood konkreetse nakkushaiguse peiteperioodi kestusega.
Eelnõuga NETS § 27 lg 5 sellisel kujul jõustumine annaks tulemuseks, et Vabariigi Valitsuse
määruse asemel saaks Terviseamet anda haldusakti. On küsitav, miks on vaja anda Vabariigi
Valitsusele õigus volitada Terviseametit enda asemel õigusakti kehtestama, kui ta võiks ise vastava
määruse anda (eelnõu juba parandab võimalust määrus kiiresti jõustada – vt haldusmenetluse
erisuste ja Riigi Teatajas avaldamisega seotud sätted; kui vaja, siis oleks määruse andmise
menetluse reegleid võimalik muuta veel paindlikumaks). Põhiseadust silmas pidades vajab vastust,
kas üldakti (määrus on üldakt) andmise pädevust võib täidesaatva võimu sees delegeerida ministri
tasemest allapoole. Iseenesest on Riigikohus möönnud, et ka põhiseaduses nimetamata organile
võib normiloomepädevuse anda, kui selleks on kaalukas põhjus (Riigikohtu 26.04.2016 otsuse nr
3-2-1-40-15 p 51, aga vt ka riigikohtunike J. Põllu ja L. Kivi eriarvamuse p-i 9). Kavandatava
NETS § 27 lg 5 puhul sellist kaalukat põhjust ei ole (vt ka Riigikohtu 22.06.2000 otsuse nr 3-4-1-
8
7-00 p-d 11 ja 12, milles Riigikohus järeldab, et Vabariigi Valitsuse seadus ei anna ameti
peadirektorile üldakti andmise pädevust ning peadirektori käskkiri on vastuolus PS § 3 lõikega 1).
Ka ei peaks sisuliselt üldakti saama anda üksikakti vormis. Neil põhjustel tuleks lõige 5 eelnõust
tervikuna ära jätta.
NETS § 27 lõikega 6 nähakse eelnõus ette, et karantiini lõpetab haldusorgan, kes selle kehtestas,
kui nakkushaiguse levik on tõkestatud, nakkushaiguse tõrje nõuded on täidetud või nakkushaigus
ei vasta enam eriti ohtliku või ohtliku nakkushaiguse tunnustele. Sätte sõnastuses on ebaloogilised
eeldused, sh näiteks olukord, kus nakkushaigus ei vasta enam karantiini järgselt eriti ohtliku
nakkushaiguse tunnustele. Eriti ohtlikud nakkushaigused on kehtivas seaduses toodud konkreetse
loeteluna. Nende nakkushaiguste omadused on teada, mis peaks olema ka põhjuseks ja
võimalikuks eelduseks nende nimetamisel eriti ohtlike nakkushaigustena. Seetõttu eeldus, et
karantiini võimaldab lõpetada asjaolu, et eriti ohtlikul nakkushaigusel ei ole enam sellele
iseloomulikke virulentsuse või patogeensuse omadusi, ei ole loogiline. Sõnastusest tuleb siin välja
jätta „eriti ohtliku või“.
Väärib tunnustust, et eelnõu kavandab peamise osa karantiini sisust tuua seaduse tasemele.
Regulatsioon ei ole aga veel piisav. Nähtuvalt eelnõust võib karantiin kesta ka 30 päeva, teatud
juhtudel isegi kauem. Kuna karantiini tagajärjel peab inimene kuni 800-eurose rahatrahvi
ähvardusel viibima oma elu- või püsivas viibimiskohas, siis on tegemist intensiivse
liikumisvabaduse piiranguga. Kuna inimese liikumisvabadust piirab intensiivselt riik, vastutab riik
ka selle eest, et inimese elutingimused vastaksid inimväärikuse põhimõttele ning et karantiinis
olijale oleksid tagatud nt esmavajalikud kaubad. Eelnõus ei ole ette nähtud kes avaliku võimu
organitest peab karantiinis oleku ajal tagama inimesele toidu, ravimite ja muude esmavajalike
kaupade kättesaadavuse, kui inimesel endal ei ole võimalik seda mõistlikult korraldada. Kohalik
omavalitsus see olla ei saa, sest ükski seadus ei kohusta valda või linna hoolitsema nakkuskahtlaste
inimeste eest.
Eelnõus on jäetud tähelepanuta, et Eesti inimeste elutingimused erinevad suuresti. Olukorras, kus
eluruum on ahtake või pime ja puudub ka mõistlik võimalus õues käimiseks, on selge, et
sunnismaiselt selles pikka aega viibimine ohustab inimese vaimset tervist. Samuti võib inimene,
kes jagab teiste kortermajaelanikega pesu- ja tualettruumi või kes elab ahiküttega korteris, olla
asetatud olukorda, kus tal on karantiinist kinnipidamine tehtud ülemäära keeruliseks, sest ta peab
pesema või tualetti minema või õuest puid tooma nii, et trepikojas kellegagi kokku ei puutu.
Eelnõust ei selgu, kes ja millise eluaseme peab karantiinis olijale sellisel juhul tagama. Kodututele
inimestele pakuvad vallad ja linnad ulualust vaid õhtutundidel ja öösiti, mil tuleb magada teiste
hädalistega samas ruumis.
Eelnõu § 1 p 15 muudab senist NETS § 28 lõiget 4 („Lasteasutuse ja sotsiaalteenuseid osutava
asutuse pidaja võib ajutiselt sulgeda enda juhitava asutuse, kooskõlastades selle Terviseametiga.“)
järgmiselt:
„(4) Kui see on kiireloomulise vajaduse tõttu vältimatu, võib õppeasutuse, lasteasutuse või
sotsiaalteenuseid osutava asutuse juht asutuse tegevust selle ruumides ajutiselt piirata, sealhulgas
seada külastuspiirangu, kooskõlastades selle viivitamata asutuse pidaja ja Terviseametiga.“
Kommentaar: nii distantsõppe otsuste analüüsimisel kui eelnõu arutelu käigus sai selgeks, et
põhjus, miks soovitakse anda asutuse tegevuse piiramise õigus nakkushaiguse epideemilise leviku
tõkestamise eesmärgil asutuse juhile, tuleneb sellest, et Terviseamet (kui tegelikult epideemilise
olukorra hindamiseks pädev asutus) ei suuda nimetatud asutustes valitsevat olukorda hinnata ega
9
ise otsuseid teha. Seda arvestades puudub ka veendumus, et Terviseameti kooskõlastus hakkab
olema sisuline ja kaalutud ning mõjutab asutuse juhi otsust, eriti kui kooskõlastus antakse
määratlemata aja jooksul juba pärast piirangu seadmist.
Õigus piirata asutuses liikumist epideemia leviku või leviku tõkestamise vajaduse tõttu peaks
jääma haldusorganile, kes on sisuliselt pädev hindama nakkushaiguse levikust tulenevaid ohte ning
piirangu mõjusid. Terviseameti tegevuse praktilisi probleeme pole õige lahendada nii, et
epideemia leviku tõkestamise vajaduse üle hakkavad otsustama vajalike eriteadmisteta ja seetõttu
vastava pädevuseta kooli- või sotsiaalhoolekande asutuste juhid. Haavatavas positsioonis olevatel
inimestel on sellises olukorras pea võimatu või ülemäära keeruline oma õiguste eest seista.
Pole välistatud, et osade õppeasutuste (nt üldhariduskoolid) ja sotsiaalteenuseid osutavate asutuste
(nt väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse) puhul oleks vaja luua vastavas seaduses (mitte
NETSis, vaid nt PGSis ja SHSis) regulatsioon, mis annab juhile teatud selgetel piiratud tingimustel
õiguse asutuse tegevus peatada või ümber korraldada (st otsustada teenuse osutamise üle), kui
pädev asutus (nt Terviseamet) on teinud otsuse, et nakkushaiguse epideemilise leviku tõttu tuleb
asutuses inimeste vahel kontaktide vähendamiseks tegevust piirata.
Sättega antud volitus on liiga lai. Pole sätestatud tähtaega, kui kauaks võib asutuse juht tegevust
piirata. Kui arvestada ka, et „kiireloomuline“ ja „vältimatu“ vajadus on määratlemata
õigusmõisted, on oht põhiõiguste põhjendamatuks piiramiseks väga suur.
Kooskõlastuse iseloom ei ole selge – kui tegemist on siduva kooskõlastusega, siis tuleb see sättesse
kirja panna. Samuti pole selge, kas kooskõlastus tuleb anda teatud tähtajaks või on see piiramatu
kehtivusega. Kõik oluline peab tulenema sättest, et nii selle rakendaja kui ka inimene, keda otsus
puudutab, saab aru sellest, et mida võib ja mida mitte. Seaduse seletuskiri ei ole järgimiseks
kohustuslik.
Regulatsiooniga soovitakse hõlmata erinevaid asutusi (nt üldhariduskoole, munitsipaallasteaedu,
aga ka nt eraõiguslikke lapsehoide, hooldekodusid vmt). Kuna erinevatel asutustel on erinevad
kohustused teenuse tagamisel, siis eelnõu sõnastuse puhul tekib probleem, kus nt eraõiguslik
lastehoid või huviring ei või oma asutust sulgeda ilma Terviseameti kooskõlastuseta, ehkki tegu
on puhtalt eraõigusliku tegevusega ja õigusaktid ei keela neil ise oma tegevuse üle otsustada (pole
kohustust teenust osutada sarnaselt nt üldhariduskooliga). Samuti tekib sõltuvalt sotsiaalteenuse
iseloomust küsimus asutuse tegevuse selle ruumides piiramise tagajärgedest inimesele, nt kas
inimesel peaks olema õigus asendusteenusele kuskil mujal jne.
Sätte osa „sealhulgas seada külastuspiirangu“ ei ole asjakohane, sest sätte sisuks on asutuse
tegevuse piiramine selle ruumides. Külastustegevus pole asutuse tegevuse sisu. Lisaks võib siin
tekkida tõlgendusprobleeme, kuna NETS § 28 lg 2 p 4 annab Terviseametile õiguse kohustada
haiglat ja sotsiaalteenust osutavat asutust kehtestama külastuspiirangu.
Eelnõu § 1 p 19 täiendab NETS §-ga 281, lõiked 2–5 ja 10:
„(2) Eriti ohtliku ja ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjeks võib kehtestada käesolevas
paragrahvis sätestatud meetmeid, piiranguid ja nõudeid, kui:
1) isik on saabunud suure nakkusohuga piirkonnast ning ületanud riigipiiri Eestisse sisenemise
eesmärgil;
10
2) isik osaleb tegevuses või korraldab tegevust, mis on seotud avalikkusele mõeldud kaupade ja
teenuste pakkumisega või toimub avalikus siseruumis või avalikul maa-alal, sealhulgas
sporditegevus, haridus, täienduskoolitus, täiendusõpe, huvitegevus, huviharidus, noorsootöö,
meelelahutus, vaba aja tegevus, kultuuriüritus, toitlustus-, teenindus- ja kaubandusettevõtte
tegevus, riigi ja kohaliku omavalitsuse pakutav avalik teenus, avalik koosolek, avalik üritus,
jumalateenistus või muu avalik usuline talitus.
(3) Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada isikutele ja nende tegevusele meetmeid,
piiranguid ja nõudeid eriti ohtliku või ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjeks kogu
riigis või piiritletud territooriumil.
(4) Vabariigi Valitsus võib käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel määruses kehtestada füüsilisele
isikule järgmisi meetmeid, piiranguid ja nõudeid:
1) kohustus esitada suure nakkusohuga piirkonnast saabumisel riigipiiri ületamise järel andmed
reisimise, viibimiskoha ja kontaktandmete kohta ning järgida käesoleva lõike punktides 2–6
nimetatud meetmeid;
2) kohustus järgida viibimiskeeldu korrakaitseseaduse § 44 tähenduses, liikumisvabaduse
piiranguid ja käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud tegevustele seatud piiranguid;
3) kohustus järgida nakkusohutuse ettevaatusabinõusid, sealhulgas kanda kaitsemaski, kasutada
isikukaitsevahendeid, hoida distantsi, pesta või desinfitseerida käsi;
4) kohustus esitada terviseseisundit kinnitav tõend ja isikusamasuse tuvastamist võimaldav
dokument;
5) kohustus teha terviseuuring, sealhulgas anda analüüs eriti ohtliku või ohtliku nakkushaiguse
tuvastamiseks;
6) kohustus täita muid asjakohaseid nõudeid, mis aitavad kaasa eriti ohtliku või ohtliku
nakkushaiguse leviku tõrjele ja on vältimatult vajalikud ning mille kohta on enne määruse
vastuvõtmist kuulatud ära Riigikogu valdkondliku komisjoni seisukoht ja millest on teavitatud
Riigikogu juhatust.
(5) Terviseuuringust keeldumise korral võib isiku suhtes kohaldada käesolevas seaduses sätestatud
viibimiskeeldu või liikumisvabaduse piiranguid.
(10) Vabariigi Valitsus võib volitada Terviseametit kehtestama käesolevas paragrahvis sätestatud
meetmeid, piiranguid ja nõudeid mitte kauemaks kui 30 kalendripäevaks, kui need:
1) on piirkondlikust vajadusest, konkreetse sündmuse või tegevuse iseloomust või kiiret
reageerimist nõudvast asjaolust tulenevalt vältimatult vajalikud või
2) täpsustavad käesolevas paragrahvis ette nähtud meetmeid, nõudeid ja piiranguid.“
Kommentaar: paragrahvi lõiked 2, 3 ja 4 tuleks ümber sõnastada. Õigusselguse huvides ei ole see,
et piirangu kohaldamise juhtum ja piirang ise on eri lõigetes (nt lg 4 p 1 ja lg 5 p 1). Üks võimalus
selgemaks sõnastuseks on näiteks selline: „[---] epideemilise leviku tõkestamiseks võib Vabariigi
Valitsus määrusega kehtestada piiranguid ja nõudeid isikutele ning nende tegevusele kogu riigis
või riigi osas, kui: […]“.
Kavandatava § 281 lõike 5 kohaselt võib terviseuuringust keeldumise korral isiku suhtes kohaldada
NETSis sätestatud viibimiskeeldu või liikumisvabaduse piiranguid. Tegu on ebaproportsionaalse
meetmega, mis võimaldaks viibimiskeeldu või liikumisvabaduse piiranguid kehtestada ka tervele
inimesele, sh inimesele, kelle puhul ei ole alust kahtlustada nakkushaigust või nakatumist.
11
NETS § 281 lg 10 puhul on küsitav, miks on vaja anda Vabariigi Valitsusele õigus volitada
õigusakti andmise õigust edasi. Selle asemel võiks Vabariigi Valitsus vastava määruse anda ise
(eelnõu juba parandab võimalust määrus kiiresti jõustada – vt haldusmenetluse erisuste ja Riigi
Teatajas avaldamisega seotud sätted; kui vaja, siis oleks määruse andmise menetluse reegleid
võimalik muuta veel paindlikumaks). Põhiseadust silmas pidades vajab vastust, kas üldakti
(määrus on üldakt) andmise pädevust võib täidesaatva võimu sees delegeerida ministri tasemest
allapoole. Iseenesest on Riigikohus möönnud, et ka põhiseaduses nimetamata organile võib
normiloomepädevuse anda, kui selleks on kaalukas põhjus (Riigikohtu 26.04.2016 otsuse nr 3-2-
1-40-15 p 51, aga vt ka riigikohtunike J. Põllu ja L. Kivi eriarvamuse p-i 9). Kavandatava NETS
§ 27 lg 5 puhul sellist kaalukat põhjust ei ole (vt ka Riigikohtu 22.06.2000 otsuse nr 3-4-1-7-00 p-
d 11 ja 12, milles Riigikohus järeldab, et Vabariigi Valitsuse seadus ei anna ameti peadirektorile
üldakti andmise pädevust ning peadirektori käskkiri on vastuolus PS § 3 lõikega 1). Ka ei peaks
sisuliselt üldakti saama anda üksikakti vormis. Lisaks tekib lg 10 p-i 2 tõttu võimalus, et
samaaegselt kehtivad omavahel vastuolulisena Vabariigi Valitsuse määrus ja Terviseameti
haldusakt. Neil põhjustel tuleks lõige 10 eelnõust tervikuna ära jätta.
Eelnõu § 1 p 20 täiendab NETS §-ga 282, lõiked 1, 2 ja 3:
„(1) Käesoleva seaduse § 27 lõike 5, § 28 lõike 2 või § 281 lõike 10 alusel kehtestatud haldusakti
võib avaldada massiteabevahendis.
(2) Massiteabevahendis avaldatav haldusakt saadetakse viivitamata avaldamisele Riigi Teatajas.
(3) Käesoleva seaduse § 27 lõike 5, § 28 lõike 2 või § 281 lõike 10 alusel kehtestatud haldusakt
hakkab kehtima selle teatavaks tegemisel vahetule adressaadile või selle avaldamisel
massiteabevahendis, kui haldusaktis eneses ei sätestata teist tähtaega.“
Kommentaar: seadusesse lisatavad NETS § 282 lõiked 1, 2 ja 3 viitavad ohule, et haldusakti
andmiseks ettenähtud raamidest võib hakata väljuma ka kehtiva NETS § 28 lg 2 alusel antav
Terviseameti haldusakt. Viidatud sätetest võib välja lugeda, et Terviseamet saab hakata
kehtestama sellist laadi haldusakte, mida ei toimetata kätte igale adressaadile (nagu haldusaktide
puhul tüüpiliselt nõutav), vaid mis muudetakse kohustavaks avalikult teatavaks tegemisel. Palun
Riigikogul eeltoodud põhjustel kaaluda NETS § 282 lõigete 1-3 pakutaval kujul kehtestamisest
loobumist.
Loodan, et neist üldisemat laadi tähelepanekutest ja konkreetsete normide kohta käivatest
kommentaaridest on eelnõu 536 SE edasisel menetlemisel abi.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Liina Lust-Vedder 693 8429
[email protected]
Martin Kadai 693 8419
[email protected]
Kärt Muller 693 8418
[email protected]
Aigi Kivioja 693 8428
[email protected]