Aime Keis Teie 31.03.2022 nr
Tartu Ülikooli inimuuringute eetika
komitee Meie 22.04.2022 nr 16-5/220597/2202240
[email protected]
Laste osalemine teadusuuringutes
Lugupeetud Aime Keis
Küsisite, kas Eestis võiks seadusega anda vähemalt 16-aastastele noortele võimaluse ise otsustada
minimaalse riskiga ja ilma füüsilise sekkumiseta teadusuuringutes osalemise üle. Samuti soovisite
teada, kas teadlastele ja eetikakomiteedele võiks anda seadusega õiguse hinnata, kas alaealine on
pädev tegema ise otsuse teadusuuringus osalemise kohta.
Eesti seadused ei reguleeri, mis vanusest alates võib alaealine ise teadusuuringutes osalemiseks
nõusoleku anda. Üksnes ravimiseaduse § 995 lõikes 3 on sätestatud, et ravimi kliinilises uuringus
osalemiseks on lisaks seadusliku esindaja nõusolekule vaja ka lapse enda nõusolekut alates
seitsmendast eluaastast. Selle konkreetse vanusepiiri on määranud Riigikogu ning see ei tulene
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) nr 536/2014, millele säte viitab. Määrus nõuab, et
kliinilises uuringus osalemiseks peab andma nõusoleku alaealise seaduslik esindaja, kuid lisaks
sellele tuleb arvesse võtta kaalutlusvõimelise alaealise tahet, kui ta ei soovi uuringus osaleda (art 32
p 1 (c)).1
Ka rahvusvahelises teaduskirjanduses käsitletakse alaealiste nõusolekuvõimet eelkõige kliiniliste
uuringute kontekstis. Nii näiteks leidsid Irma M. Hein jt oma uuringus2, et lapsed alates vanusest
11,6 on võimelised tegema otsuse kliinilises uuringus osalemise kohta ning seetõttu võiks alates
12. eluaastast nõuda laste uuringus osalemiseks nii vanema kui ka lapse nõusolekut (duaalse
nõusoleku süsteem). Viidatud autorid ei ole aga selles uuringus analüüsinud, mis vanusest alates
võiks laps üksi nõusoleku anda.
1
A. Altavilla (2010) osutab, et kuigi Euroopa Liidus kehtib kliiniliste uuringute kohta ühtne regulatsioon, võivad riigid
ise sätestada lapse nõusolekuvõime kohta erineva regulatsiooni. Ta viitab mitme Euroopa riigi seaduste nõuetele
kliinilises uuringus osalemise kohta: Hispaanias arvestatakse lapse enda tahtega alates 12. eluaastast, Taanis 15.
eluaastast, Eestis 7. eluaastast ning Hollandis 12. eluaastast. Vt Altavilla, A. Ethical key issues and fundamental rights
in paediatric research. − European Journal of Clinical Pharmacology, Springer Verlag, 2010, 67 (S1), lk 117−123.
2
Hein, I. M., De Vries, M. C., Troost, P. W., Meynen, G., Van Goudoever, J. B., Lindauer, R. J. (2015). Informed
consent instead of assent is appropriate in children from the age of twelve: Policy implications of new findings on
children’s competence to consent to clinical research. − BMC medical ethics, 16(1), 1−7.
2
Üldisi lapsi puudutavate teadusuuringute eetikanõudeid ja tavasid on käsitletud põhjalikult Southern
Cross University ja UNICEF’s Office of Research, Innocenti koostöös valminud juhendmaterjalis
„Ethical Research Involving Children“ (ERIC). Selles juhendis (lk 57) viidatakse, et kuigi tavaliselt
on uuringus osalemiseks vajalik lapsevanema nõusolek, võib riigisisese õigusega reguleerida ka
lapse enda otsustusõigust. Näiteks on toodud Norra, kus noored vanuses 16−18 võivad tavaliselt ise
anda nõusoleku uuringus osalemiseks ning lapsevanemaid informeeritakse uuringust. Teatud
juhtudel võivad ka alla 16-aastased iseseisvalt uuringus osalemisega nõustuda, kuid nooremad kui
12-aastased saavad uuringus osaleda üksnes vanema nõusolekul.
Norraga sarnaselt on olukord lahendatud ka Soomes. Sealsete inimuuringuid puudutavate
teaduseetika juhiste (The ethical principles of research with human participants and ethical review
in the human sciences in Finland) järgi piisab uuringus osalemiseks 15-aastase alaealise enda
nõusolekust, kuid vanemaid tuleb uuringust informeerida.
Ka Eestis võib seadusandja sätestada vanusepiiri, millest alates saab laps anda iseseisva nõusoleku
teadusuuringus osalemiseks. Milline see vanusepiir täpselt olla võiks, on Riigikogu otsustada,
õiguskantsler ei saa seda ette kirjutada.
Eesti seadustes on mitmeid sätteid, mille kohaselt seadusandja on pidanud noort piisavalt küpseks,
et ise oma elu puudutavaid otsuseid teha. Nii näiteks lubab tsiviilseadustiku üldosa seadus vähemalt
15-aastase noore teovõimet laiendada, kui see on noore huvides ning tema arengutase seda
võimaldab. Kui vähemalt 15-aastane alaealine astub sellise noorteühingu liikmeks, mis vastab
noorsootöö seaduses sätestatule, ei pea ta mittetulundusühingute seaduse järgi esitama seadusliku
esindaja nõusolekut (kui mittetulundusühingu põhikirjas ei ole sätestatud teisiti). Kirikute ja
koguduste seaduse järgi võib iga vähemalt 15-aastane inimene astuda iseseisvalt koguduse liikmeks.
Kohalike volikogude valimisel on 16-aastastele antud hääletamisõigus. Sarnaseid näiteid on
mitmeid ning kõik need osutavad sellele, et laps areneb pidevalt ning omandab järk-järgult oskusi ja
teadmisi ühiskonnaelus osalemiseks. Paljude oma elu puudutavate otsuste vastuvõtmiseks on
noored küpsed enne 18-aastaseks saamist.
Lisaks kindla vanusepiiri määramisele võib Riigikogu sätestada ka põhimõtte, et teadusasutuste
eetikakomiteed võivad lubada teatud tingimustel ka seaduses määratud vanusepiirist nooremate
laste osalemist uuringus laste iseseisval nõusolekul (nagu näiteks Norras).
Ka siis, kui laps ei saa anda iseseisvat nõusolekut uuringus osalemiseks, tuleb ÜRO lapse õiguste
konventsiooni (LÕK) ja teaduseetika põhimõtete järgi uuringu läbiviimisel alati lähtuda lisaks
lapsevanemate soovile ka lapse enda tahtest. Uuringus osalemiseks tuleb saada lapse heakskiit,
sõltumata lapse vanusest ning sellest, kas lapsevanem annab formaalse nõusoleku uuringus
osalemiseks või mitte. Kui laps ei ole riigisisese õiguse järgi nõusolekuealine, tuleb tema tahtega
arvestada nõnda, et austatakse lapse soovi uuringus osalemisest keelduda (vt näiteks ERIC
juhendmaterjal lk 56). Selleks, et laps saaks sellist keeldumise õigust kasutada, tuleb teda
asjakohaselt informeerida.
3
Lapse arvamusega arvestamist nõuab LÕK artikkel 12, mille järgi on lapsel õigus väljendada vabalt
oma vaateid kõigis teda puudutavates küsimustes. LÕK artikli 5 järgi peab lapse suunamine ja
juhendamine olema kooskõlas lapse arenevate võimetega. Samuti tuleb LÕK-i põhimõtete kohaselt
otsida igas olukorras mõistlikku tasakaalu täiskasvanu suunamise ja lapse iseotsustusõiguse vahel.3
Mida rohkem on lapsel teadmisi ja kogemusi ning mida arusaamisvõimelisem ta on, seda suurem
kaal tuleb anda tema arvamusele.4
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Andres Aru
laste ja noorte õiguste osakonna juhataja, õiguskantsleri nõunik
õiguskantsleri volitusel
Kristi Paron 6938404
[email protected]
3
Aru, A., Paron, K. Lapse arenevate võimete põhimõte. – Oja, L. (toim) Raamat „Inimõigused“. Õiguskantsleri
Kantselei, 2022.
4
Paron, K. Lapse osalemine teda puudutava küsimuse otsustamisel. Kuidas hinnata lapse küpsust ning anda tema
arvamusele kohane kaal. − Juridica 2021/9, lk 647–657.