Taotlus riigipreemiale

20. november 2018 nr ÕO-9/16-930 TÕEND Eesti Kunstiakadeemia tõendab, et Mark Antonius Puhkan (isikukood 39403250280) on täiskoormus õppe üliõpilane: Vabade kunstide teaduskond 2. õppeaasta, õppekava Kaasaegne kunst (magistriõpe), riigifinantseeritav (rf). Nominaalne õppeaeg on 2 aastat. Tõendi väljastamise hetkel on üliõpilase staatus "õpib praegu". /allkirjastatud digitaalselt/ Helen Jürgens Õppeosakonna spetsialist +372 62 67 305 [email protected] Motivatsioonikiri E.Wiiralti stipendiumi taotluseks. Mark Antonius Puhkan Olen Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide magistrant. Olen oma varasemate aastate jooksul oma loomingu suures mahus pühendanud üldinimlikele teemadele läbi erinevate graafikatehnikate ja illustratsioonižanrite. Minu looming keskendub suures laastus inimeseks olemisele. Ma uurin inimese tegusid ja tagajärgi ning kuidas nendes peegeldub inimlik sisemaailm ja selle raskused kokkupuutel välise maailmaga. Ma lähenen oma teemadele sümbolite ja allegooriliste vihjete kaudu, mis ei hoia kinni teose kaasajast, vaid liidavad selle suuremasse konteksti. Olen siiani spetsialiseerunud graafilistele novellidele (konkreetsest loost kantud koomiks) ja raamatuillustratsioonidele. Viimatine avalik tegevus selles vallas oli A.H.Tammsaare „Tõde ja õiguse“ I osa juubelitrükise (EKSA 2018) illustreerimine. Tunnen, et raamatu kaante vahel on parem kunstnikuna oma mõtteid publikuni viia kui galerii keskkonnas. Usun, et raamatut satuks vaatama ka inimene, kellel kunstinäitustel käimise harjumus seni puudub. Raamatu vorm annab vaatajale- lugejale võimaluse ise valida endale aeg ja koht, et teosesse süübida. Teos annab raamatu kujul usaldusliku ja lähedase keskkonna selle lehitsejale ning sel momendil pole vastuvõtja ja edastaja vahel muud kui impulsse tekitav algmaterjal ja vaataja assotsiatsioonid, mis ühendavad pildid looks. Kuid ma ei eelista raamatu vormi ainult selle füüsiliste omaduste tõttu vaid veel enam selle võime pärast edastada lugusid. Kui mu teos pole lugu, on ta tihti seeria, et näidata mingi kindla teema erinevaid tahke ja sidemeid, mis ühe vaatenurga sisse korraga ei mahu. Minu lood tekivad ajendatuna minu kogemustest ja on edastatud ainult traditsioonilistes tehnikates. See tähendab, et ma ei loo oma pilte arvutis vaid kõik sünnib kirjutuslaua taga pliiatsite, vildikate ja dušiga. Mainin seda, sest see paistab graafika ja illustratsiooni valdkonnas harulduseks muutuvat. Käesoleval stipendiumivoorul osalen ma seoses oma magistri projektiga, mis on ühtlasi minu kaua aega töös olnud isikliku loomingu kogum. Nimelt olen pühendanud oma magistritöö graafilise novelli žanrile. Töö loomingulise osana tahan välja anda sisu poolest just valminud graafilise novelli „Antennimaja inimesed“. Mul on lisaks sellele eelnevalt valmis veel kaks graafilist novelli pealkirjadega „Odüsseia ühistranspordis“ ja „Normaalne mees“ ja üks mahukam teos, mida võiks juba teatud mööndustega nimetada „graafiliseks romaaniks“, pealkirjaga „Mees kastis“. Kui ma osutuks stipendiumi komisjoni poolt valituks, kulutaks ma stipendiumi suuremas mahus oma teoste kujunduse, trükkimise ja köitmise kuludele. Minu jaoks on vormistus oluline, seega tahan, et trükis oleks palgatud kujundaja poolt küljendatud ja hea kvaliteediga trükitud ja köidetud. (Näiteks ühe ca 30 leheküljelise värvilise trükise trükkimine maksab 500-e tiraažiga keskmiselt 1000€.) Lisaks sellele on mul suur ambitsioon ka lasta lood tõlkida (esialgu vist praktilisim variant oleks inglise keelde ja võib olla ka prantsuse keelde) ja nendega esineda suurematel rahvusvahelistel raamatumessidel ja konkursidel, et esindada Eestit ja anda oma loomingule suuremat kõlapinda. Lähimad üritused on Helsinkis, prestiižikamad Belgias ja Prantsusmaal. Teose avaldamiseks Eestis on plaanis korraldada ka galeriinäitus raamatuesitlusega. Mul on teosed praktiliselt valmis, ainus asi, mille taha on nende publikuni viimine seni jäänud, on professionaalsete teenuste kõrge maksumus üksikettevõtja jaoks. Ma arvan, et minu panus on Eesti ja ka maailma kultuurimaastikul oluline, sest seni on olnud koomiksikultuur kodumaisel pinnal võrreldes muude riikide, kasvõi näiteks lähinaaber Soomega, väheviljeletud ja sisulise kaaluta žanr. Sellele vaatamata on tegu paljude teoreetikute poolt uurituna ühe kõige lihtsamini loetavama ja selgeima sisu edastamismeediumiga, mille juured ulatuvad vanadesse kultuuridesse ( näiteks lähis ida vaibad ja keskaegsed manusriptid ja kirikumaalingud). Soovin seda pilti muuta ja tajun, et praegu hiljuti ilmunud J.Sildre A.Pärdi teemalise graafilise romaaniga hakkab formaat koguma pärituult purjedesse ning tahaks toetavalt liituda selle laineharjaga. Sellele lisaks, arvan, et on tähtsad ka teemad, mida käsitlen nii praeguse aja mõttes kui ka mõeldes ühiskonnale minevikus ja tulevikus. Kõige hiljutisem lugu „Antennimaja inimesed“ räägib väärtuste kokkupõrkest ühiskonnas. Teos räägib sellest, mis juhtub, kui inimene võõrandub loodusest, kuidas ta otsib teed tagasi iseenda ja täisväärtusliku keskkonna juurde vaatamata hirmule, mida see otsing temas tekitab. Palju on tegelemist jäänukväärtuste teemaga ühiskonnas, mille algset päritolu keegi ei mäleta, kuid pimesi kummardatakse selle asemel, et oma peaga otsustada, mis on tähtis. Teose peamine rõhupunkt on minu arvates teise inimese mõistmine tema erinevuses. Ma arvan, et praegusel hetkel Eesti ühiskonnas on väga vähe mõistmist ja üldse tahet selle poole püüelda. See teos on väljakutse lasta lugejal jõuda arusaamiseni karakterite käitumise osas ja seeläbi mõtestada enda ja ka teiste hoiakute tagamaid. Minu varasem ja seni mahukaim teos „Mees kastis“ uurib meheks sooliselt ja ka üldiselt inimeseks olemise eksitnsiaalseid raskusi. Teoses esinevad erinevad filosoofilised mõtisklused abjektsiooni ja puhtuse teemadel. Seatakse küsimuse alla vaba tahte mõiste ja kukutatakse „neljas sein“, et illustreerida karakteri rännakut raamatu dimensioonide vahel. Palju on rõhku psüholoogilistel teemadel nagu teadvus ja reaalsustaju. Teos riivab ka religioosseid teemasid mängides jumala kui autori rolliga teose peategelase suhtes. Kõik need teemad ja palju muudki on peidetud teose muidu sürreaalsesse ja unenäolisesse keskkonda lugejale leidmiseks vastavalt sellele, mida ta teosest otsib. Arvan, et „Mees kastis“ on nauditav ja teemade kaalukuse juures üsnagi kerge lugemine, sest pakub tähendusi erinevates süvenemisastmetes ja pakub huvi erineva tausta, soo ja vanusega lugejatele. Loodan, et minu otsingud leiavad mõistmist, kaasa elamist ja toetust. Katkend graafilisest novellist „Antennimaja inimesed“ Katkend graafilisest novellist „Mees kastis“ (2 lehekülge) Veel kaks katkendit sama teose eri kohtade pealt. Kaks katkendit graafilisest novellist „Odüsseia ühistranspordis“ PORTFOOLIO M.A.Puhkan 2018 GRAAFIKA „Mustvalge“ Linoollõige (60×72cm) Seeria lahkab inimest tema vajaduse järgi luua enda ümber olevasse hirmutavasse kaosesse korda ja puhtust – selget musta ja valget keset ebakonkreetset hallideskaalat. Puhaste sirgete nurkade ja siledate pindadega hoiab inimene ohutut distantsi loodusega, mis temaga samal ajal hoopis kontakti otsib. Teos oli eksponeeritud näitusel „20:84“ Hobusepea galeriis, 2015. aastal. „Minagi olen muster, härra Maugham” Ofort ja kõrgtrükk, installatsioon (21×21cm) Sattusin hiljuti lugema W.S.Maughami romaani “Inimorjusest”, kust mind jäi kummitama loo keskne kujund vaibast. Nimelt kingiti peategelasele pärsia vaip, milles pidavat kinkija sõnul peituma elu mõte. Loo lõpus vaatab peategelane vaipa ja leiab, et elu oma valiukute ja keerdkäikudega on nagu vaiba muster – mõttetu, kuid ilus. Ilu aga, oma puhtal kujul, ei vaja põhjendusi. Sllele vabastavale ja ka samas hirmutavale tundele mõeldes pigistan silmad kinni ja võrdlen enda põrandal oleva vaiba mustreid silme ette tekkivate fosfeenidega. Ma näen nüüd mustreid igal pool. Nad moodustuvad keskondadest, situatsioonidest, teistest inimestest. See on saanud minu jaoks millekski, mis on väljapääsmatult kindel. Teos ekponeerituna näitusel „Surilina“ Eesti Tervishoiu Muuseumis 2016. aastal. „Magatud elu” Linoollõige ja tekstiil (ca 210×130cm) Inimene veedab pool oma elust magades, ent siiski ei peeta und ja unenägusid elamiseks. Eluloo moodustab ikkagi see, mida inimene ärkvelolekul on teinud, tundnud ja saavutanud. Unenägudes läbielatu muutub just kui ebaoluliseks pärast ärkamist. Sellele vaatamata on see midagi, mis iseloomustab inimest, kui elavat isendit. See on arusaadav, kuna inimene ise on ka materiaalne üksus, kuid siiski teevad kujutelmad, unelmad ja fantaasiad meid selleks, kes me oleme. Ja kes teab, ehk me lihtsalt ei saa veel reaalsuses elades aru, et me näeme und ning kõik reaalne muutub ebaoluliseks, kui me sureme või siis... ärkame. Siis kui mateeria meid maha jätab on ainus asi, mis inimese moodustab tühi voodi, koos sinna magatud eluga. Teos oli koos eelmisega üleval näitusel „Surilina“. JOONISTUSED „Koha olu helides“ Tintelpen ja marker (59×84cm) Helid ei ole esimesed asjad, mis seostuksid nähtavate kujunditega, kuid siiski ma näen neid oma peas. Kui oma pea välja lülitada visuaalsetest kanalitest ja ainult kuulata seda, mis ümber on, tekib samuti ruum, nagu silmaga vaadateski. Ainult see „näeb välja“ teistsugune. Kõik asjad on. Ka ilma visuaalse vormita. KUNSTNIKURAAMATUD „Ebaratsionaalsuste raamat“ Värviraamat, tintelpen ja digitrükk (21 × 29cm) Me elame mõistuse ajastul, kus kõik on optimaalne, ratsionaalne, tõhus, kiire, voolujooneline ja säästlik. Ühiskond ei näe ette, et indiviid võiks tegeleda millegi muuga kui normaalne ja otstarbekas olemine. Me peame käituma nii, nagu on teistel meid kergem vastu võtta, me peame rääkima nii, et teised meist aru saavad ning me peame tegema asju, mis teevad teistele mõistetavaks meie vajalikuse ja staatuse. Miks mitte sellest veidi puhata ja olla mittemõistlik. Ratsionaalsus on krooniline haigus, mis võtab elamiselt ära kogu lõbu. Selle vastu aitab käesolev värviraamat, mis oma teraapiliste ülesannetega kõditab olendollust meie sees, keda me endale kodunt lahkudes igapäevaselt kandilisse karpi kaasa pakime. „Inimese käsiraamat“ Raamat, tintelpen ja digitrükk (21×15cm) Inimene olla on keeruline. Et ühiskonnas ellu jääda, on abiks manuaal „Inimese käsiraamat“. Raamat koosneb illustreeritud juhenditest, kuidas toimida olukordades, kus on kaasatud teised inimesed või kuidas teha asju, et paista välja nagu inimene. Teos on paroodia inimeseks olemisest ja lammutab ühiskonna poolt juurutatud inimesena toimimise ja käitumise traditsiooni. ILLUSTRATSIOONID A.H.Tammsaare „Tõde ja õigus“ I osa juubelitrükis kirjaniku 140. sünniaastapäevaks ja Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. Tindipliiats, värvipliiats, marker