Saatja: Merili Kriisa <
[email protected]>
Saadetud: 14.04.2022 12:31
Adressaat: Juriidiline osakond <
[email protected]>; EL kohtu töögrupp
<
[email protected]>; JHA Justice (EE) <
[email protected]>; Heli Hirsik
<
[email protected]>
Teema: EL kohtulahendite kokkuvõte: märts 2022
Manused: Euroopa Liidu kohtuasjade kokkuvõte märts 2022.pdf
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest märtsis 2022.
Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele. Seekordse
kokkuvõtte koostasid EL õiguse büroo juristid Mariliis Toomiste, Margo Roasto, Klen Teder ja Merili
Kriisa.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-213/19: komisjon vs. UK (kohtuotsus – liikmesriikide rahaline vastutus omavahendite
laekumata jäämise korral)
o C-614/20: Lux Express Estonia (kohtujuristi ettepanek – reisijateveoteenuse osutamine)
Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud:
o C-205/20: Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (eelotsus – vahetu õigusmõju)
o C-177/20: Grossmania (eelotsus – esimuse põhimõte)
o C-302/20: Autorité des marchés financiers (eelotsus – siseteabe mõiste)
o C-508/19: Prokurator Generalny (eelotsus – eelotsusetaotluse vastuvõetavus)
o C-117/20: bpost (eelotsus – ne bis in idem põhimõte konkurentsiõiguses)
o C-151/20: Nordzucker jt (eelotsus – ne bis in idem põhimõte konkurentsiõiguses)
o C-245/20: Autoriteit Persoonsgegevens (eelotsus – kohtudokumentide ajakirjanikele
kättesaadavaks tegemine)
o C-533/20: Upfield Hungary (eelotsus – toiduaines sisalduva vitamiini märgistamine)
o C-433/20: Austro-Mechana (eelotsus – tasu teoste pilves talletatavate koopiate eest)
o C-132/20: Getin Noble Bank (eelotsus – kohtunike sõltumatus)
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või
EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Merili Kriisa
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
————————————
Euroopa Liidu
kohtuasjade kokkuvõte
märts 2022
————————————
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
C-213/19: komisjon vs. UK (kohtuotsus – liikmesriikide rahaline vastutus
omavahendite laekumata jäämise korral)
C-614/20: Lux Express Estonia (kohtujuristi ettepanek – reisijateveoteenuse
osutamine)
Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud:
o C-205/20: Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (eelotsus – vahetu
õigusmõju)
o C-177/20: Grossmania (eelotsus – esimuse põhimõte)
o C-302/20: Autorité des marchés financiers (eelotsus – siseteabe mõiste)
o C-508/19: Prokurator Generalny (eelotsus – eelotsusetaotluse vastuvõetavus)
o C-117/20: bpost (eelotsus – ne bis in idem põhimõte konkurentsiõiguses)
o C-151/20: Nordzucker jt (eelotsus – ne bis in idem põhimõte konkurentsiõiguses)
o C-245/20: Autoriteit Persoonsgegevens (eelotsus – kohtudokumentide ajakirjanikele
kättesaadavaks tegemine)
o C-533/20: Upfield Hungary (eelotsus – toiduaines sisalduva vitamiini märgistamine)
o C-433/20: Austro-Mechana (eelotsus – tasu teoste pilves talletatavate koopiate eest)
o C-132/20: Getin Noble Bank (eelotsus – kohtunike sõltumatus)
1
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
——————————————————————————————
C-213/19: komisjon vs. UK (kohtuotsus – liikmesriikide rahaline
vastutus omavahendite laekumata jäämise korral)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 8. märtsil 2022
Euroopa Liit kaotas 2005. aasta 1. jaanuarist Hiinast pärit tekstiilitoodete ja rõivaste suhtes
kohaldatavad impordikvoodid. Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) saatis järgnevatel aastatel
liikmesriikidele vastastikuse abi teateid, et teavitada neid muu hulgas Hiinast imporditud
tekstiilitoodete ja jalatsite äärmusliku alahindamise riskist, mida teostasid variettevõtted (shell
companies), mis olid registrisse kantud ainsa eesmärgiga anda näiliselt õiguspärane kate pettusega
seotud tehingutele. OLAF palus seega kõigil liikmesriikidel selliste toodete importimisel viia läbi
asjakohased tollikontrollid ja võtta asjakohaseid kaitsemeetmeid juhul, kui tekib kahtlus, et
kohaldatud hinnad on kunstlikult madalad.
OLAFi sõnul kasvas Ühendkuningriigis impordipettuste hulk märkimisväärselt, kuna kontroll, mida
selle riigi toll teostas, oli sobimatu ja ajendas teistesse liikmesriikidesse suunatud pettusega seotud
tehingute üleviimist Ühendkuningriiki. OLAFi sõnul ei järginud Ühendkuningriik tema soovitusi,
lubades asjaomased tooted sobiva tollikontrollita vabasse ringlusesse, mistõttu jäi oluline osa
tasumisele kuuluvast tollimaksust kogumata ja Euroopa Komisjonile kättesaadavaks tegemata.
Komisjon esitas seetõttu Euroopa Kohtusse hagi nõudega tuvastada, et Ühendkuningriik on rikkunud
omavahendite sissenõudmise kontrolli- ja järelevalvealastest liidu õigusnormidest, tolliõigusest ja
käibemaksu käsitlevatest liidu eeskirjadest tulenevaid kohustusi.
Euroopa Kohtu suurkoda otsustas komisjoni hagi osaliselt rahuldada ja leidis sisuliselt, et
Ühendkuningriik rikkus liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Ühendkuningriik oleks Euroopa
Kohtu hinnangul pidanud arvesse võtma riskiprofiile ja tollikontrolli liike, mida OLAF ja komisjon
talle soovitasid.
Euroopa Kohus rõhutas kõigepealt, et ELTL artikli 325 lõige 1 paneb liikmesriikidele saavutatava
tulemuse osas täpse kohustuse. Liikmesriigid peavad selleks, et võidelda rikkumiste vastu, mis võivad
takistada tollimaksust laekuvate traditsiooniliste omavahendite tegelikku ja täies ulatuses
sissenõudmist ning tekitada seega liidu finantshuvide kahjustamise ohu, ette nägema nii piisavate
sanktsioonide kui ka tõhusate ja hoiatavate tollikontrolli meetmete kohaldamise. Kuigi ELTL
artikli 325 lõige 1 jätab liikmesriikidele teatava otsustusruumi ja valikuvabaduse tollikontrolli
meetmete osas, ei olnud konkreetses asjas Ühendkuningriigi tollikontrolli mehhanism kooskõlas
selles sättes nimetatud tõhususe põhimõttega. Lisaks möönis Euroopa Kohus, kuigi ühised
riskikriteeriumid, mida OLAF ja komisjon liikmesriikidele soovitasid, ei ole siduvad, nõuab ELTL
artikkel 325 tihedat koostööd ühelt poolt liikmesriikide ja liidu ning teiselt poolt liikmesriikide endi
vahel. Seetõttu on viimased kohustatud neid kriteeriume nõuetekohaselt arvesse võtma või isegi
järgima juhul, kui nad ei ole välja töötanud vähemalt sama tõhusaid riigisiseseid kriteeriume kui
liidu soovitatud kriteeriumid.
Seejärel tuletas Euroopa Kohus meelde, et liikmesriigid on kohustatud liidu omavahenditesse laekuva
maksu kindlaks määrama niipea, kui nende ametiasutustel on võimalik tollivõlast tulenev
2
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
maksusumma välja arvutada ja maksukohustuslane kindlaks teha, ning seejärel tegema liidu
omavahendid komisjonile kättesaadavaks. Kuna tollimaksudest laekuva tulu sissenõudmise ja
vastavate vahendite komisjonile kättesaadavaks tegemise vahel on otsene seos, siis on liikmesriigid
kohustatud kaitsma liidu finantshuve ning võtma nende maksude tegeliku ja täies ulatuses
sissenõudmise tagamiseks vajalikud meetmed. Seejärel leidis Euroopa Kohus, et kuna
Ühendkuningriik ei kontrollinud asjaomase kauba väärtuse õigsust, mis oli deklareeritud liidu
õigusnormide kohaselt enne kauba vabasse ringlusse lubamist, siis tekitas ta pöördumatu olukorra,
mis tõi kaasa liidu omavahendite märkimisväärse laekumata jäämise, mille eest tuleb teda vastutavaks
pidada.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-614/20: Lux Express Estonia (kohtujuristi ettepanek –
reisijateveoteenuse osutamine)
——————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 10. märtsil 2022
Eestis kehtiv Ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 34 kohustab riigisisese liiniveo teenuse osutajat vedama
eelkooliealisi lapsi ja puudega isikuid tasuta. Teenuseosutaja ei saa nende reisijate tasuta vedamise
eest mingit hüvitist. Reisijateveoga tegelev ettevõtja Lux Express Estonia esitas kohtusse kaebuse,
milles väitis, et liidu õiguse järgi on ettevõtjatel sellise reisijate tasuta vedamise kohustuse korral
õigus hüvitisele. Tallinna Halduskohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, millega soovis
teada, kas liikmesriik võib määruse nr 1370/2007 (avaliku reisijateveoteenuse osutamine raudteel ja
maanteel) järgi välistada hüvitise maksmise eraõiguslikule ettevõtjale, kellele on seadusega pandud
kohustus vedada puudega isikuid ja eelkooliealisi lapsi tasuta.
Kohtujuristi hinnangul pannakse ÜTS §-ga 34 vedajatele avaliku teenindamise kohustus, mille
eesmärk on soodustada teatud reisijatekategooriaid. Sellise kohustustega peab kaasnema sobiv
rahaline hüvitis või ainuõiguse andmine. Sellega tagatakse, et kui avaliku teenindamise kohustused
on kulukad, ei kahjusta need majanduslikult teenusepakkujaid, kes peavad neid täitma. Kohtujurist
täpsustas, et kuigi määrusega nr 1370/2007 soovitakse samuti tagada, et ei toimuks
ülekompenseerimist, ei luba määrus sellise avaliku teenindamise kohustuse kehtestamist ilma
hüvitiseta.
Seda järeldust ei muuda ka määruse nr 1370/2007 artikli 3 lõige 3, mille järgi võivad liikmesriigid
määruse kohaldamisalast välja jätta avaliku teenindamise kohustuste täitmise rahalisi hüvitisi
käsitlevad üldeeskirjad, millega kehtestatakse maksimumtariifid õpilastele, üliõpilastele,
praktikantidele ja liikumispuudega isikutele. Kohtujuristi hinnangul ei ole nimetatud sätte tingimused
käesoleval juhul täidetud, sest Eesti ei ole avaldanud soovi jätta oma üldeeskirjad määruse
nr 1370/2007 kohaldamisalast välja ega ole neist komisjonile teatanud. Seega jõudis kohtujurist
järeldusele, et Eesti on pannud vedajatele avaliku teenindamise kohustuse, mille eest tuleb
vedajatele maksta hüvitist. Sellise hüvitise suurus peab vastama määruse nr 1370/2007 artiklites 4
ja 6 ning määruse lisas sätestatule.
Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
3
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud:
——————————————————————————————
C-205/20: Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld
(eelotsus – vahetu õigusmõju)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 8. märtsil 2022
Austria haldusasutus määras NE-le tööõiguslike kohustuste täitmata jätmise eest trahvi, mille NE
kohtus vaidlustas. Austria kohus esitas seejärel Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles küsis, kas
Austria riigisiseses õiguses tööõiguse normide rikkumise eest ette nähtud karistused on kooskõlas
liidu õigusega, eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega. Euroopa Kohus otsustas 2019. aastal, et
need Austria riigisisesed õigusnormid on vastuolus direktiivi 2014/67 (töötajate lähetamise direktiivi
jõustamine) artiklis 20 sätestatud proportsionaalsuse nõudega, sest kehtestavad rikkumise eest liiga
kõrged trahvid.
Kuna Austria ei muutnud ka pärast Euroopa Kohtu otsust neid õigusnorme, siis esitas Austria kohus
Euroopa Kohtule uue eelotsusetaotluse. Austria kohus küsis esiteks, kas direktiivi 2014/67 artiklil 20
on vahetu õigusmõju ja seega eraõiguslikud isikud võivad sellele tugineda riigisiseses kohtus
liikmesriigi vastu. Teiseks soovis Austria kohus teada, kas juhul, kui tal ei ole võimalik
põhikohtuasjas käsitletavaid riigisiseseid õigusnorme tõlgendada kooskõlas liidu õigusega, tuleb tal
jätta need õigusnormid tervikuna kohaldamata.
Esimesele küsimusele vastates tuletas Euroopa Kohus meelde, et kõigil juhtudel, kui direktiivi sätted
on tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad eraõiguslikud isikud neile liikmesriigi kohtus riigi vastu
tugineda, kui direktiiv on riigisisesesse õigusesse ettenähtud tähtaja jooksul üle võtmata või kui
direktiiv ei ole nõuetekohaselt üle võetud. Käesoleval juhul leidis Euroopa Kohus, et direktiivi
2014/67 artiklis 20 sätestatud karistuste proportsionaalsuse nõue on tingimusteta ja piisavalt täpne.
Kuigi see säte jätab liikmesriikidele teatava kaalutlusruumi rikkumise korral kohaldatava
karistuste kindlaksmääramisel, on niisugune kaalutlusruum Euroopa Kohtu sõnul piiratud,
sest säte keelab üldiselt ja üheselt mõistetavalt ebaproportsionaalsed karistused. Seega on sättel
vahetu õigusmõju.
Teisele küsimusele vastates meenutas Euroopa Kohus, et liidu õiguse esimuse põhimõttest tulenevalt
peavad liikmesriikide kohtud tõlgendama riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses kooskõlas
liidu õigusega. Kui riigisiseseid õigusnorme ei saa tõlgendada kooskõlas liidu õiguse nõuetega, siis
peavad kohtud tagama liidu õiguse sätete täieliku õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel
kohaldamata riigisisesed õigusnormid. Käesolevas kohtuasjas leidis Euroopa Kohus seetõttu, et
liikmesriigi kohus peab jätma kohaldamata liikmesriigi õigusnormid, et tagada asjaomasele
isikule määratud karistuste vastavus direktiivis sätestatud proportsionaalsuse nõudele.
Seejuures peab liikmesriigi kohus liikmesriigi õigusnormid jätma kohaldamata üksnes selles
osas, milles need takistavad proportsionaalsete karistuste määramist.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
4
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
——————————————————————————————
C 177/20: Grossmania (eelotsus – esimuse põhimõte)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 10. märtsil 2022
Äriühingule Grossmania kuulusid Ungari põllumajanduslikele maatükkidele seatud kasutusvaldused.
Ungari riigisisesed õigusnormid nägid ette, et kõik põllumajandusmaale seatud kasutusvaldused,
mille omanikud ei ole maaomaniku lähisugulased, lõpevad automaatselt 1. mail 2014 ning need
kustutatakse seetõttu kinnistusraamatust. Kuigi Euroopa Kohus oli 2018. aastal otsustanud, et sellised
riigisisesed õigusnormid on vastuolus ELTL artikliga 63 (kapitali vaba liikumine), kustutas Ungari
pädev asutus nende õigusnormide alusel Grossmaniale kuulunud kasutusvaldused
kinnistusraamatust. Ungari kohus esitas eelotsusetaotluse, milles küsis sisuliselt, kas liikmeriigi
kohus on esiteks kohustatud jätma kohaldamata need õigusnormid, mis on vastuolus ELTL
artikliga 63, ja teiseks kohustama pädevat ametiasutust need kasutusvaldused uuesti
kinnistusraamatusse kandma.
Euroopa Kohus selgitas, et kui Euroopa Kohtu praktika on andnud liidu õiguse tõlgendamist
käsitlevale küsimusele selge vastuse, peab liikmesriigi kohus tegema kõik vajaliku, et seda tõlgendust
kohaldataks. Esimuse põhimõtte kohaselt on liikmesriigi kohtul kohustus tagada liidu õigusnormide
täielik õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata riigisisese õigusakti sätte, mis
on vastuolus liidu õigusega. Kuna käesoleval juhul olid riigisisesed õigusnormid vastuolus ELTL
artikliga 63, millel on vahetu õigusmõju, leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohus peab jätma
riigisisesed õigusnormid tema menetluses oleva vaidluse lahendamisel kohaldamata.
Euroopa Kohtu hinnangul kujutasid põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ja neid
rakendavad otsused endast nii ELTL artiklis 63 ette nähtud põhivabaduse kui ka põhiõiguste harta
artikli 17 lõikega 1 tagatud omandiõiguse ilmselget ja olulist rikkumist. Euroopa Kohus lisas, et ELL
artikli 4 lõikest 3 tulenevate tõhususe põhimõtte ja lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt võib
liikmesriigi haldusorgan olla kohustatud lõplikuks muutunud haldusakti uuesti läbi vaatama. Seetõttu
jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et liikmesriigi kohus peab kohustama pädevat haldusasutust
kasutusvaldused uuesti registreerima. Kui selline uuesti kinnistusraamatusse kandmine osutub
tõepoolest võimatuks, tuleb isikutele, kelle nimele olid seatud kustutatud kasutusvaldused, liidu
õiguse rikkumise õigusvastaste tagajärgede heastamiseks anda õigus saada rahalist või muud hüvitist.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-302/20: Autorité des marchés financiers (eelotsus –
siseteabe mõiste)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 15. märtsil 2022
Ajakirjanik A avaldas UK päevalehe veebisaidil kaks artiklit, mis käsitlesid Euronextis kaubeldavaid
väärtpabereid. Täpsemalt viitas A oma artiklites, et teatud äriühingute väärtpaberitele võidakse teha
ülevõtmispakkumine hinnaga, mis oli nende väärtpaberite viimasest sulgemishinnast palju kõrgem.
5
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Prantsusmaa finantsturgude järelevalveamet AMF määras A-le rahatrahvi 40 000 eurot, sest tuvastas,
et A oli edastanud B-le ja C-le teavet nende kahe artikli peatse avaldamise kohta. AMF leidis, et teave
selliste ajakirjandusartiklite peatse avaldamise kohta, mis kajastavad kuuldust börsil noteeritud
väärtpabereid puudutavate tehingute kohta, on siseteave liidu õiguse tähenduses.
Prantsusmaa kohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, millega soovis teada, kuidas tõlgendada
direktiivis 2003/6 (turu kuritarvitamise kohta) esitatud täpsusnõuet, mille kohaselt siseteave on täpset
laadi avaldamata teave. Samuti küsis Prantsusmaa kohus, kuidas hinnata määruse 596/2014
(turukuritarvituste määrus) tähenduses, kas teave avalikustati ajakirjanduse jaoks või ajakirjaniku
kutsealal tegutsemisega seotud tavapärase tegevuse raames.
Euroopa Kohus selgitas, et teave on täpne, kui see esiteks viitab ilmnenud või toimunud sündmusele
ning teiseks on sedavõrd üksikasjalik, et võimaldab teha järelduse mõju kohta, mida see sündmus
võib avaldada finantsinstrumentide või nendega seotud tuletisinstrumentide hindadele. Euroopa
Kohus märkis, et käesolevas kohtuasjas esitati teavet kahe erinevat liiki tulevikus toimuva sündmuse
kohta, milleks oli esiteks artiklite avaldamine ja teiseks nendes artiklites viidatud pakkumiste
tegemine. Euroopa Kohtu hinnangul võib asjaolust, et investor on teadlik kuulduse peatsest
avaldamisest, teatud asjaoludel piisata selleks, et anda talle eelis teiste investorite ees. Seejuures tuleb
aga teha kindlaks, kas teave neid kuuldusi kajastava artikli peatse avaldamise kohta on sedavõrd
üksikasjalik, et selle põhjal saab teha järelduse mõju kohta, mida see avaldamine hindadele
võib avaldada.
Seejärel selgitas Euroopa Kohus, et teabe avalikustamine ajakirjanduse jaoks määruse nr 596/2014
tähenduses võib olla ka teabe avalikustamine artikli avaldamisele eelneva ajakirjaniku
uurimistegevuse käigus. Euroopa Kohtu sõnul peab aga eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima,
kas käesoleval juhul see ka tegelikult nii oli. Euroopa Kohus leidis seega, et siseteabe
avalikustamine ajakirjaniku poolt on õiguspärane, kui seda tuleb pidada vajalikuks tema
kutsealal tegutsemiseks ja kui järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet. Euroopa Kohus lisas, et
kui teabe avalikustamine toimus ajakirjandusartikli avaldamise eesmärgil, tuleb eelkõige hinnata, kas
avalikustamine läks kaugemale sellest, mis oli vajalik selles artiklis sisalduva teabe kontrollimiseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-508/19: Prokurator Generalny (eelotsus –
eelotsusetaotluse vastuvõetavus)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 22. märtsil 2022
Poola rajoonikohtu kohtuniku suhtes algatati distsiplinaarmenetlus seoses menetluste venimise ja
otsuste põhjenduste koostamisel viivitamisega. Kohtunik vaidlustas selle tsiviilmenetluses põhjusel,
et distsiplinaarmenetlusorgani liikme ametisse nimetamisel esines menetluslikke rikkumisi. Samuti
nõudis ta kõigi kohtunike taandamist ja hagi määramist lahendamiseks teisele kohtule (kõrgeima
kohtu töövaidluste ja sotsiaalkindlustuse kolleegiumile). Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas
Euroopa Kohtule küsimused, sest leidis, et sellise hagi vastuvõetavus, nagu on esitatud
põhikohtuasjas, sõltub sellest, kas niisuguses riigisiseses õiguslikus kontekstis tuleb liidu õigust
6
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
tõlgendada nii, et see annab talle pädevuse – mida tal riigisisese õiguse kohaselt ei ole – sellises
menetluses nagu põhikohtuasjas tuvastada, et kostjal puudub kohtuniku mandaat.
Kõigepealt leidis Euroopa Kohus, et ta on pädev eelotsusetaotlust lahendama, sest kuigi
kohtukorraldus liikmesriikides kuulub liikmesriikide pädevusse, on nad siiski kohustatud selle
pädevuse teostamisel täitma kohustusi, mis tulenevad neile liidu õigusest, ning et see võib nii olla
muu hulgas seoses riigisiseste normidega, mis reguleerivad kohtunike ametisse nimetamise otsuste
vastuvõtmist, ja olenevalt olukorrast normidega, mida selliste ametisse nimetamise menetluste
kontekstis kohaldatakse kohtulikule kontrollile, ning kohtunike suhtes kohaldatavat
distsiplinaarkorda reguleerivate normidega.
Seejärel hindas Euroopa Kohus vastuvõetavust. Euroopa kohus tuletas meelde, et taotletavat
eelotsust peab olema eelotsusetaotluse esitanud kohtul „vaja“ tema menetluses olevas
kohtuasjas „otsuse tegemiseks“. See eeldab liikmesriigi kohtus tegelikult pooleli olevat menetlust.
Samuti eeldab liikmesriikide kohtute koostöö põhimõtteliselt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on
pädevus lahendada põhikohtuasja, selleks et seda ei peetaks puhthüpoteetiliseks.
Käesolevas asjas aga leidis kohus, et hageja lõppeesmärk on seada kahtluse alla kohtuniku
ametikohale nimetamise kehtivus ning lahendada seeläbi õiguslik küsimus, mis on üles kerkinud tema
enda vastu teises kohtus algatatud distsiplinaarmenetluses ehk kohtumenetluses, mis on erinev
põhikohtuasjas algatatud menetlusest. Seega Euroopa Kohtule esitatud küsimused on olemuslikult
seotud põhikohtuasjast erineva vaidlusega, mille suhtes on põhikohtuasi tegelikult üksnes
aktsessoorne. Euroopa kohus peaks nende küsimuste ulatuse täielikuks hindamiseks ja neile sobiva
vastuse andmiseks võtma arvesse pigem seda teist kohtuvaidlust iseloomustavaid asjaolusid.
Euroopa Kohus märkis ka, et pärast käesoleva eelotsusetaotluse esitamist on Euroopa Kohus
otsustanud asjas C-791/19, et kuna Poola seadusega on distsiplinaarkolleegiumi esimehele antud
kaalutlusõigus määrata distsiplinaarkohus, kellel on territoriaalne pädevus lahendada üldkohtute
kohtunike ehk liidu õigust tõlgendama ja kohaldama pidavate kohtunike suhtes algatatud
distsiplinaarasju, ei vasta need sätted ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevalt nõudele, mille
kohaselt peab selliseid kohtuasju saama läbi vaadata „seaduse alusel moodustatud“ kohus. Kuna
selline nõue tuleneb ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust, siis on sellel sättel ka vahetu õigusmõju,
mistõttu kohustab liidu õiguse esimuse põhimõte niimoodi määratud distsiplinaarkohut jätma
kohaldamata need riigisisesed sätted, mille alusel see määramine toimus, ning sellest tulenevalt
asuma seisukohale, et ta ei ole pädev talle esitatud vaidlust lahendama.
Kohus tunnistas eelotsusetaotluse vastuvõetamatuks, sest Euroopa Kohtule esitatud küsimused
ületavad ELTL artikliga 267 pandud ülesande piirid.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
7
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
——————————————————————————————
C-117/20: bpost (eelotsus – ne bis in idem põhimõte
konkurentsiõiguses)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 22. märtsil 2022
Belgia posti- ja elektroonilise side amet määras postiteenuse osutajale bpost 2,3 miljoni euro suuruse
trahvi selle eest, et ta oli rikkunud hindade valdkonnas diskrimineerimise keeldu. Mõne aja pärast
määras Belgia konkurentsiamet bpostile turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest trahvi
37 399 786 eurot, mille arvutamisel võeti arvesse posti- ja elektroonilise side ameti varem määratud
trahvi.
Belgia kohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles küsis, kas põhiõiguste harta artiklis 50
sätestatud ne bis in idem põhimõttega on vastuolus see, kui juriidilisele isikule määratakse trahv liidu
konkurentsiõiguse rikkumise eest, kuigi samadel asjaoludel on isiku suhtes juba tehtud lõplik otsus
menetluses, mis puudutas asjaomase turu liberaliseerimisele suunatud valdkondlike õigusnormide
rikkumist.
Euroopa Kohus selgitas, et kui põhikohtuasja kahe menetluse esemeks olnud asjaolud on identsed,
kujutab see menetluste kumuleerimine endast harta artikliga 50 tagatud põhiõiguse piirangut, mis
siiski võib olla harta artikli 52 lõike 1 alusel põhjendatud. Euroopa Kohus tõdes, et põhikohtuasjas
kõne all oleval kahel normistikul on eraldiseisvad õiguspärased eesmärgid. Seega on õiguspärane,
et tagamaks postiteenuste siseturu liberaliseerimise protsessi jätkumist, karistab liikmesriik ühelt
poolt asjaomase turu liberaliseerimist taotlevate valdkondlike õigusnormide rikkumise ja teiselt poolt
konkurentsiõiguses kohaldatavate õigusnormide rikkumise eest. Selline karistuste määramine kahe
menetluse tulemusena ei ole vastuolus ne bis in idemi põhimõttega aga üksnes tingimusel, et on
olemas selged ja täpsed õigusnormid, mis võimaldavad ette näha, millise tegevuse või
tegevusetuse korral võidakse menetlusi ja sanktsioone kumuleerida, menetlused viiakse kahe
asutuse poolt läbi piisavalt koordineeritult ja ajaliselt lähestikku ning määratud sanktsioonide
kogum vastab toimepandud süütegude raskusele.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-151/20: Nordzucker jt (eelotsus – ne bis in idem põhimõte
konkurentsiõiguses)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 22. märtsil 2022
Nordzucker ja Südzucker on suhkrutootjad Saksamaal. Südzuckeri tütarettevõtja Agrana on peamine
suhkrutootja Austrias. 2004. a leppisid Nordzucker ja Südzucker kokku, et ei konkureeri omavahel
üksteise peamistes müügipiirkondades. Seda kinnitati hiljem ka omavahelises telefonivestluses.
Pärast seda esitas Nordzucker leebuse kohaldamise taotlused nii Saksa kui ka Austria pädevatele
asutusele, kes alustasid kaks eraldi uurimismenetlust. Saksa asutus määras keelatud kokkuleppe
8
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
sõlmimise eest Südzuckerile 195 500 000 euro suuruse trahvi. Otsuses tõi Saksa asutus ära
telefonivestluse sisu, mille käigus arutlesid Nordzuckeri ja Südzuckeri esindajad Austria turu üle.
Austria kohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles küsis, kas põhiõiguste harta artiklis 50
sätestatud ne bis in idem põhimõttega on vastuolus see, kui ühe liikmesriigi asutus määrab ettevõtjale
trahvi riigisisese konkurentsiõiguse norme rikkunud tegevuse eest, samas kui teise liikmesriigi asutus
mainis juba seda tegevust lõplikus otsuses, mille ta selle ettevõtja suhtes tegi teise liikmesriigi
konkurentsiõiguse normide rikkumise menetluse tulemusena. Lisaks küsis Austria kohus, kas
leebusprogrammis osalenud ettevõtja õigusrikkumise tuvastamine ilma sanktsiooni määramata, võib
kuuluda ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamisalasse.
Euroopa Kohus selgitas, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab eelkõige analüüsima, kas Saksa
asutuse õiguslik hinnang puudutas üksnes Saksamaa või ka Austria suhkruturgu. Seejuures on
asjakohane küsimus, kas trahvi arvutamisel võttis Saksa asutus arvutamise aluseks üksnes Saksamaal
saadud käibe. Seega leidis Euroopa Kohus, et kui Saksa asutus ei määranud sanktsiooni
kartellikokkuleppe konkurentsivastase eesmärgi või tagajärje tõttu Austria territooriumil, siis
ei puuduta Austria menetlus samu asjaolusid, mis olid Saksa asutuse lõpliku otsuse aluseks,
ning ei ole ne bis in idem’i põhimõttega vastuolus.
Euroopa Kohus lisas, et kriminaalõiguslikku laadi menetluse alustamine kui selline võib kuuluda ne
bis in idem’i põhimõtte kohaldamisalasse sõltumata sellest, kas selle menetluse tulemusel tegelikult
sanktsioon määratakse. Seega ka menetlus, milles tuvastatakse üksnes leebusprogrammis
osalenud ettevõtja õigusrikkumise, võib kuuluda ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamisalasse.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-245/20: Autoriteit Persoonsgegevens (eelotsus –
kohtudokumentide ajakirjanikele kättesaadavaks tegemine)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 24. märtsil 2022
Hollandi Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) halduskolleegiumi
kohtuistungil menetluses, kus Z osales poolena ja X oli tema esindaja, nägi X ajakirjaniku käes
menetlusdokumente tema ja Z-i isikuandmetega. Nimelt tegi Raad van State kohtuistungi päeval
kohtumajas viibivatele ajakirjanikele kättesaadavaks kohtuistungi jälgimist võimaldavad
dokumendid, näiteks kaebuste ja vastuste koopiad. Istungipäeva lõpus need hävitati.
Järelevalveasutus, kelle poole Z ja X selles küsimuses pöördusid, leidis, et tal puudub pädevus
ning edastas pöördumised halduskohtute isikuandmete kaitse komisjonile, kes edastas need omakorda
Raad van State halduskolleegiumi esimehele.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus Euroopa Kohtul selgitada, kas määruse 2016/679
(isikuandmete kaitse üldmäärus) artikli 55 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kohus, kes teeb aja-
kirjanikele ajutiselt kättesaadavaks isikuandmeid sisaldavad kohtumenetluse dokumendid, täidab
oma „õigust mõistvat funktsiooni“ selle sätte tähenduses, ning kas arvesse tuleb võtta seda, et
järelevalveasutuse tehtav järelevalve võib kahjustada kohtunike sõltumatust otsuse tegemisel
9
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
konkreetses kohtuasjas ning menetlusdokumentide kättesaadavaks tegemise laadi ja eesmärki või
seda, kas kättesaadavaks tegemisel on riigisiseses õiguses sõnaselge õiguslik alus.
Kohus selgitas, et määruse 2016/679 artikli 55 lõikes 3 sisalduvat viidet andmetöötlustoimingutele,
mida kohtud teevad „oma õigust mõistvat funktsiooni täites“, tuleb mõista nii, et see ei ole piiratud
isikuandmete töötlemisega, mida kohtud teevad konkreetsetes kohtuasjades, vaid nii, et see
puudutab laiemalt kõiki andmetöötlustoiminguid, mida kohtud õigusemõistmise raames
teevad. Seetõttu on välistatud järelevalveasutuse pädevus selliste andmetöötlustoimingute suhtes,
mille üle järelevalve tegemine selle asutuse poolt võiks otse või kaudselt mõjutada kohtu liikmete
sõltumatust või nende otsuseid. Selle kohtuasja eset ja konteksti arvestades leidis kohus, et kohtu-
menetluse toimikus sisalduva teabe kindlaksmääramine, mida võib anda ajakirjanikele, et võimaldada
neil mõista kohtumenetluse käiku või selgitada tehtud kohtuotsuse mõnda aspekti, on selgelt seotud
kohtu „õigust mõistva funktsiooni“ täitmisega, mille üle järelevalve tegemine kohtuvälise asutuse
poolt võib üldiselt kahjustada kohtusüsteemi sõltumatust.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-533/20: Upfield Hungary (eelotsus – toiduaines
sisalduva vitamiini märgistamine)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 24. märtsil 2022
Upfield Hungary turustab Ungaris margariini, mille märgistuses on muu hulgas „vitamiinid (A, D)“.
Ungari pädev asutus otsustas, et toote märgistus tuleb ära muuta, sest tootel puudub vitamiinide ja
nende ühendite täpne nimetus määruse 1169/2011 (toidualase teabe esitamine tarbijatele) kohaselt.
Kuna Upfield Hungary vaidlustas selle otsuse kohtus, siis eelotsusetaotluse esitanud Ungari kohus
küsis, et juhul kui toiduainele on lisatud vitamiini, kas siis peab selle toiduaine koostisosade loetelu
lisaks selle vitamiini nimetusele sisaldama kasutatud vitamiiniühendi nimetust.
Euroopa Kohus märkis kõigepealt, et määruses 1169/2011 eristatakse mõisteid „koostisosa“ ja
„toitaine“ ning nende kohta peab olema kaks erinevat kohustuslikku sellekohast märget, nimelt
„koostisosade loetelu“ ja „toitmisalane teave“. Kohus leidis, et põhimõtteliselt kvalifitseeritakse
vitamiinid toitainetena ning et neid võib seega esitada toitmisalase teabe hulgas, kui neid on
toiduaines märkimisväärses koguses, kuid see teave ei ole kohustuslik. Samas ei tähenda see, et
vitamiinid ei saaks samal ajal kujutada endast koostisosi. Seega juhul kui toiduainele lisatakse
vitamiin, tuleb see kindlasti märkida koostisosade loetelus. Seda ei pea seevastu tingimata
mainima ja arvuliselt määratlema kohustusliku toitumisalase teabe hulgas.
Seejärel analüüsis kohus, millise nimetuse all tuleb vitamiin lisada koostisosade loetellu. Määrusest
tulenevalt on koostisosade nimetuseks asjaomase koostisosa seaduslik nimetus või selle puudumise
korral selle üldtuntud nimetus või kui see puudub või seda ei kasutata, siis kirjeldav nimetus. Samas
ei võimalda määruse sõnastus kindlaks määrata, millise nime all tuleb toiduainesse lisatud vitamiini
koostisosade loetelus nimetada. Analüüsides sätete konteksti, järeldas kohus, et vitamiine tuleb
nimetada sama nimega (nt „vitamiin A, vitamiin D“) ka nende kandmisel koostisosade loetelusse.
Seda toetab ka määruse eesmärk. Nimelt see, kui kohustusliku toitumisalase teabe hulgas ja
10
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
koostisosade loetelus nimetatakse vitamiine ühtselt ja eranditult sellise nimetuse all nagu
„vitamiin A“ või „vitamiin D“, tagab see keskmisele tarbijale, kes on piisavalt informeeritud,
mõistlikult tähelepanelik ja arukas, täpse, selge ja kergesti arusaadava teabe andmise. Seevastu
kui kasutada ühendite nimetusi nagu retinool või kolekalsiferool, siis võib see enamiku
vitamiiniühendite suhtelist keerukust ja üldsuse hulgas vähest tuntust arvestades muuta selle teabe
keerulisemaks, tehnilisemaks ja järelikult keskmise tarbija jaoks vähem selgeks ning raskemini
arusaadavaks. Seega ei pea toiduaine koostisosade loetelu sisaldama lisaks selle vitamiini
nimetusele ka selle vitamiiniühendi nimetust.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-433/20: Austro-Mechana (eelotsus – tasu teoste pilves
talletatavate koopiate eest)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 24. märtsil 2022
Autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioon Austro-Mechana soovis, et Austria kohtud
mõistaksid pilvtalletusteenuse osutajalt Strato AG-lt välja tasu autoriõigusega kaitstud teostest
isiklikuks tarbeks koopiate tegemise eest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsis, kas sisu salvesta-
mine pilvandmetöötluse raames kuulub direktiivis 2001/293 (autoriõiguse ja sellega kaasnevate
õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas) ette nähtud isiklikuks tarbeks
kopeerimise erandi alla.
Euroopa Kohus leidis, et serveris, kus pilvteenuse osutaja annab kasutaja käsutusse talletus-
ruumi, on isiklikuks tarbeks kopeerimise erand teostest koopiate tegemisele tõepoolest
kohaldatav. See, kui liikmesriigid ei pane pilvteenuste osutajatele kohustust maksta selle erandi
alusel õiglast hüvitist, ei ole direktiiviga 2001/29 vastuolus, kui õiglase hüvitise maksmine õiguste
omajatele on ette nähtud muul viisil. Liikmesriigid, kes kehtestavad isiklikuks tarbeks kopeerimise
erandi, on kohustatud nägema ette õiglase hüvitise süsteemi, mille eesmärk on hüvitada õiguste
omajatele tekitatav kahju. Hüvitise maksmise kohustuse kehtestamine kuulub liikmesriigi
seadusandja kaalutlusruumi.
Hüvitist peab rahastama isik, kes isiklikuks tarbeks kopeerib, st pilvandmetöötluse raames
talletusteenust kasutav isik. Kuna praktikas on lõppkasutajaid keeruline tuvastada, võivad liikmes-
riigid sisse seada isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu, mida peab maksma isik, kes toodab või
impordib servereid, mille kaudu pakutakse üksikisikutele pilvteenuseid. See tasu kantakse majandus-
likult edasi serverite ostjale, nii et lõppastmes tasub selle isiklikuks tarbeks kasutaja, kes neid
seadmeid kasutab või kellele osutatakse reprodutseerimisteenust.
Seoses „reproduktsiooni“ mõistega täpsustas kohus, et teosest isiklikuks tarbeks varukoopia
tegemine pilves olevas talletusruumis kujutab endast selle teose reprodutseerimist. Teose pilve üles-
laadimine on nimelt selle koopia salvestamine. Sõnade „mis tahes kandja“ kohta märkis kohus, et
need hõlmavad kõiki andmekandjaid, millel kaitstud teost saab reprodutseerida, sealhulgas selliseid
servereid, mida kasutatakse pilvandmetöötluses. Määrav ei ole see, et server, kus talletusruumi
kasutada saab, kuulub kolmandale isikule.
11
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-132/20: Getin Noble Bank (eelotsus – kohtunike
sõltumatus)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 29. märtsil 2022
Poola kõrgem kohus lahendab kohtuasja, mis puudutab tarbijate kaebust ebaõiglaste laenutingimuste
kohta krediidilepingus. Selles kohtuasjas aga tekkis eelotsusetaotluse esitanud Poola kõrgeimal
kohtul küsimus, kas apellatsioonikohtu kohtunikud, kes seda vaidlust eelmises astmes lahendasid,
vastasid liidu õigusega kehtestatud sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele. Nimelt üks kohtunikest
alustas karjääri kohtunikuna kommunistliku režiimi ajal ning ei andnud pärast selle lõppu uut vannet.
Teised nimetati ametisse siis, kui riiklik kohtunike nõukoda ei tegutsenud läbipaistvalt ja tema
koosseis oli põhiseadusega vastuolus.
Euroopa Kohus meenutas kõigepealt, et kuigi kohtukorraldus liikmesriikides kuulub nende endi
pädevusse, peavad nad selle pädevuse teostamisel siiski täitma kohustusi, mis tulenevad neile liidu
õigusest. Seega liikmesriikide ülesanne on ELL artikli 19 lõike 1 kohaselt ette näha
õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, mis tagaks õigussubjektidele, et järgitakse nende õigust
tõhusale kohtulikule kaitsele liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Kindlustamaks, et kohtul endal
oleks võimalik tagada tõhusat kohtulikku kaitset, on esmatähtis säilitada kohtu sõltumatus ja
erapooletus.
Sõltumatuse ja erapooletuse tagatised eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu
hulgas kohtuorgani koosseisu, selle liikmete nimetamist, ametiaja kestust ning nende taandumise,
taandamise ja ametist vabastamise aluseid ning mis võimaldavad välistada õigussubjektide mis tahes
põhjendatud kahtlusi, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas ta on
vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne. Sellega seoses on oluline, et kohtunikud oleksid kaitstud
välise sekkumise või surve eest, mis võiks ohustada nende sõltumatust ja erapooletust. Seetõttu on
vaja, et kohtunike ametisse nimetamise otsuste vastuvõtmise sisulised tingimused ja menetlusnormid
oleksid sellised, et need ei saaks tekitada pärast ametisse nimetamiste toimumist õigussubjektidel
põhjendatud kahtlusi selle suhtes, kas asjasse puutuvad kohtunikud on väljaspool väliste tegurite
haardeulatust ja kas nad on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalsed.
Mis puudutab kommunistliku režiimi ajal ametisse nimetatud kohtunikku, siis leidis kohus, et
eelotsusetaotlusest ei ilmne ühtegi selget ja konkreetset selgitust, millest nähtuks, kuidas sellise
kohtuniku esmakordse ametisse nimetamise tingimused võimaldaksid mis tahes isikul, institutsioonil
või asutusel praegu teda alusetult mõjutada. Selline mõju saab aga olla tõendatud üksnes siis, kui on
tõendatud seos nende riigisiseste õigusnormide, mille alusel need asjaolud aset leidsid, ning selle
vahel, kui õigussubjektidel tekivad praegu põhjendatud ja tõsised kahtlused puudutatud kohtuniku
sõltumatus ja erapooletuse suhtes. Seega asjaolusid, mis on seotud kohtuniku esmakordse
ametisse nimetamisega kommunistliku režiimi ajal, ei saa iseenesest pidada sellisteks, mis
tekitavad õigussubjektidel põhjendatud ja tõsiseid kahtlusi kohtuniku sõltumatuse ja
erapooletuse suhtes hilisemate õigusemõistmise ülesannete täitmisel.
12
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Mis puudutab ülejäänud kahte kohtunikku, siis asjaomases kohtusüsteemis kohtunike ametisse
nimetamisel esinev nõuetele mittevastavus toob kaasa seaduse alusel moodustatud kohtu nõude
rikkumise eelkõige juhul, kui see nõuetele mittevastavus on niisugust laadi ja niisuguse
raskusastmega, mis tekitab tegeliku ohu, et teised võimuharud, iseäranis täitevvõim, võivad
rakendada kaalutlusõigust selle piire põhjendamatult ületades, ohustades niimoodi ametisse
nimetamise protsessi tulemuse usaldusväärsust ja tekitades õigussubjektidel põhjendatud
kahtluse puudutatud kohtuniku või kohtunike sõltumatuse ja erapooletuse suhtes. Sellest
tulenevalt iga viga, mis võib esineda kohtuniku ametisse nimetamise menetluses, ei tekita kahtlust
selle kohtuniku sõltumatuses ja erapooletuses ega järelikult selles, et kohtukoosseis, millesse ta
kuulub, on „sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohus“ liidu õiguse tähenduses.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja
kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).
13