väikeostu pakkumuskutse: kogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda III“ elektroonilise trükise kujundus ja küljendus

VÄIKEOST Kogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda III“ elektroonilise trükise kujundus ja küljendus Käesoleva dokumendiga kutsub Sotsiaalministeerium Teid esitama pakkumust väikeostul. HINNAPÄRING 1. ÜLDINFO Sotsiaalministeerium 1.1 Hankija andmed Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn, Eesti Vabariik 1.2 Hanke eest vastutav Grete Kaju, telefon: 626 9152, e-post: [email protected] isik 1.3 Hanke objekti Kogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda III“ elektroonilise trükise lühikirjeldus ja kujundus ja küljendus eesmärk 1.4 Rahastamise allikas KT103301, Ressurss: OKT10-S04, Liik: 20, Konto: 55, Tegevusala: 10900 2. HANKE OBJEKTI OLULISEMAD TINGIMUSED JA TEHNILINE KIRJELDUS Iga viidet, mille hankija teeb väikeostu dokumentides mõnele standardile, tehnilisele tunnustusele, tehnilisele kontrollisüsteemile vms kui pakkumuse tehnilisele kirjeldusele vastavuse kriteeriumile, tuleb lugeda selliselt, et see on täiendatud märkega „või sellega samaväärne“. Iga viidet, mille hankija teeb väikeostu dokumentides ostuallikale, protsessile, kaubamärgile, patendile, tüübile, päritolule või tootmisviisile, tuleb lugeda selliselt, et see on täiendatud märkega „või sellega samaväärne“. Hanke objektiks on kogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda III“ elektroonilise trükise (+ iga artikkel eraldi) kujundus ja küljendus. 1. Elektroonilise trükise all on silmas peetud mugavalt kasutatavat (navigeeritava sisukorraga) kogumiku PDF faili, mis avaldatakse Sotsiaalministeeriumi hallataval vordsuskeskus.ee kodulehel. 2. Kujunduse ja küljenduse all on silmas peetud kogumikule tervikliku visuaalse kontseptsiooni loomist (teksti paigutus, fondid ja tähesuurused, jooniste-tabelite kujundus jmt) järgides/tuginedes 2010. a välja antud kogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda II“ 2.1 Hanke objekti https://www.sm.ee/sites/default/files/content- kirjeldus editors/Ministeerium_kontaktid/Valjaanded/teel_tasak_yhiskonda_ii_eesti.pdf kontseptsiooni(le) v.a hankijaga eelnevalt kooskõlastatud erandid, sh 2010. a kogumiku hõbehalli-rohelise värvikombinatsiooni rohelise värvi asendamine teise värviga (uus värv tuleb samuti eelnevalt hankijaga kooskõlastada). 3. Eraldi artiklite kujunduse ja küljenduse all on mõeldud, et lisaks punktis 1 nimetatud navigeeritava sisukorraga kogumiku PDF faili, tuleb iga artikli kohta luua ka iseseisev PDF fail. Nimetatud failid avaldatakse Sotsiaalministeeriumi võrdsuskeskuse lehel konkreetse artikliga seotud temaatiliste materjalide juures. Tehnilised andmed Kogumik koosneb hankija poolt eelnevalt keeletoimetatud eessõnast, sissejuhatusest, kokkuvõttest ja 18 sisuartiklist. Teksti maht: 70 3000- 70 4000 tähemärki (koos tühikutega). Lisaks artiklite tekstile sisaldab kogumik jooniseid (47 tk), tabeleid (5 tk) ning artiklite juurde lisatavaid 400-500 tähemärgi pikkusi autoritutvusi (23 tk). Hankija on kaasa lisanud ka paar artiklite näidist. 1  Kogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda III“ elektrooniline trükis (vastavalt 2.2 Tähtaeg ja/või punkt 2.1 kirjeldusele) peab olema valmis hiljemalt 25.11.2021. ajakava 2.3 Täitmise koht Tallinn, Suur-Ameerika 1. - Lepingu täitmisel kohaldatakse Sotsiaalministeeriumi töövõtulepingu üldtingimusi, mis on kättesaadavad Sotsiaalministeeriumi kodulehel 2.4 Lepingutingimused aadressil: https://www.sm.ee/et/lepingute-uldtingimused. - Lepingu eritingimused on toodud väikeostu dokumendi lisas 2. 3. TÄIENDAV INFO Tööd läbiviival trükise kujundajal peab olema vähemalt 1-aastane töökogemus kujundajana ja vähemalt 2 varasema analoogse töö küljendamise ja kujundamise kogemus. 3.1 Pakkujale ja Kujundaja pädevuse tõendamiseks tuleb esitada kujundaja erialane CV pakkumusele koos näidistega varem tehtud analoogsetest töödest (artiklikogumik või kehtestatavad mõni muu jooniste ja tabelitega trükis). Ligipääs näidistele võib olla ka läbi nõuded veebikeskkonna. Sel juhul tuleb pakkumuses tuua ära vastava veebikeskkonna aadress. 4. PAKKUMUSE ESITAMINE ja MENETLEMINE - Huvitatud isikutel on õigus küsida väikeostu dokumentide kohta selgitusi, esitades küsimused e-posti aadressile: [email protected]. Hankija vastab huvitatud isiku küsimustele 1 tööpäeva jooksul. Hankija edastab 4.1 Selgitused esitatud küsimused ja vastused samaaegselt kõigile isikutele, kellele tehti ettepanek pakkumuse esitamiseks. - Pakkumuses esitab pakkuja: o Pakkumuse vormi (väikeostu dokumendi lisa 1); o Kujundaja CV koos varasema töökogemuse kirjeldusega ning vähemalt 2 näidisega varem tehtud analoogsetest töödest (millest nähtuks vastavus väikeostu dokumendi punktile 3.1); - Pakkuja kannab kõik pakkumuse ettevalmistamise ja esitamisega seotud kulud ning pakkumuse tähtaegse esitamise riski. - Esitatud pakkumus peab olema jõus vähemalt 60 päeva alates 4.2 Pakkumuse pakkumuste esitamise tähtpäevast. vormistamine ja - Pakkumus tuleb esitada elektrooniliselt e-posti aadressil [email protected] esitamine hiljemalt 3.11.2021 kell 11:00. - Palume ühtlasi, et teavitaksite meid, kui otsustate pakkumust mitte esitada. - Pakkumus on konfidentsiaalne kuni hankelepingu sõlmimiseni. - Pakkuja märgib pakkumuses, milline teave on pakkuja ärisaladus ning põhjendab teabe ärisaladuseks määramist. Pakkuja ei või ärisaladusena märkida pakkumuse maksumust või osamaksumusi. Hankija ei avalikusta pakkumuste sisu ärisaladusega kaetud osas. Hankija ei vastuta ärisaladuse avaldamise eest osas, milles pakkuja ei ole seda ärisaladuseks märkinud. - Hankija avab kõik tähtajaks esitatud esialgsed pakkumused ning kontrollib esitatud pakkumuste vastavust väikeostu dokumendis 4.3 Pakkumuse vastavus sätestatud nõuetele. - Juhul kui pakkuja või pakkumus ei vasta väikeostu dokumendis esitatud tingimustele, siis lükkab hankija pakkumuse tagasi. 2  - Hankijal on õigus tagasi lükata pakkumus, mille maksumus nõuaks riigihangete seaduse kohaselt toiminguid riigihangete registris. - Hankija võib pidada kõikide vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkujatega läbirääkimisi esitatud pakkumuse sisu, ajakava ja maksumuse üle. Läbi ei räägita väikeostu dokumendi pakkujale ja pakkumusele sätestatud nõuete ja hindamiskriteeriumide üle. - Läbirääkimiste ajal tagab hankija kõigi pakkujate võrdse kohtlemise ega avalda läbirääkimiste käigus saadud teavet diskrimineerival viisil, mis võiks anda ühele pakkujale eelise teiste pakkujate ees. Hankija ei avalda pakkuja esitatud konfidentsiaalset teavet teistele läbirääkimistes 4.4 Läbirääkimised ja osalejatele ilma pakkuja nõusolekuta. pakkumuste - Läbirääkimisi võib pidada vastavalt hankija ja pakkujate kokkuleppele, kas hindamine elektrooniliselt või koosoleku vormis. Suuliselt peetud läbirääkimised protokollitakse. - Läbirääkimiste lõppedes võib hankija teha pakkujatele ettepaneku lõplike, kohandatud pakkumuste esitamiseks. - Hankija hindab kõiki vastavaks tunnistatud pakkumusi. Hankijal on õigus vajadusel pakkumusi omavahel võrrelda. - Edukaks tunnistatakse kõige madalama hinnaga pakkumus. - Hankija esitab kõigile pakkujatele teate hankelepingu sõlmimise kohta 4.5 Pakkuja teavitamine mitte hiljem kui 3 tööpäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest. hankija otsustest ja - Hankija sõlmib edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkujaga lepingu sõlmimine lepingu. Lisad: Lisa 1. Pakkumuse vorm Lisa 2. Töövõtulepingu eritingimused Lisa 3. Taustainfo Lisa 4. Kolm kogumiku sisuartiklit näidiseks (etenduskunst, naised poliitikas ning töö ja pereelu) koos tabelite ja joonistega punktis 2.1 nimetatud tööde jaoks. (Kui soovite, et hankija edastaks enne hinnapakkumuse tegemist tööde sisust parema ülevaate saamiseks ka ülejäänud sisuartiklid, siis palun andke sellest teada aadressil [email protected] või telefonil 626 9152). 3  Lisa 1 väikeostule Kogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda III“ elektroonilise trükise kujundus ja küljendus Pakkumuse vorm Pakkuja üldandmed Pakkuja ärinimi Pakkuja registrikood Pakkuja juriidiline aadress Pakkuja või pakkuja kontaktisik/ volitatud esindaja lepingu täitmisel - nimi ning kontaktandmed (e-posti aadress, telefoninumber) Pakkumuse maksumus Pakkumuse maksumus (ilma käibemaksuta) Käibemaks: Pakkumuse kogumaksumus (käibemaksuga) 1. Kinnitame, et pakutav hind sisaldab kõiki tasusid ning pakkuja on teadlik, et tal ei ole õigust täiendavale tasule pakkumuse lähteülesande alusel tehtava töö eest. 2. Kinnitame, et pakkumus on jõus vähemalt väikeostu dokumendis märgitud tähtaja. 3. Kinnitame, et pakkuja on teadlik, et hankija ei kasuta arveldamises ettemaksu. 4. Kinnitame, et pakkuja on teadlik, et tal tuleb märkida pakkumuses, milline teave on pakkuja ärisaladus ja põhjendada seda ning selle nõude mittetäitmisel kannab pakkuja riisikot, et hankija avalikustab pakkumuse sisu, mida ei ole ärisaladuseks märgitud. 4  Lisa 2 väikeostule Kogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda III“ elektroonilise trükise kujundus ja küljendus TÖÖVÕTULEPINGU NR 1.9-7.1/3361-1 ERITINGIMUSED Eesti Vabariik, Sotsiaalministeeriumi kaudu, registrikood 70001952, asukoht Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn, keda esindab Maarjo Mändmaa (edaspidi nimetatud „tellija“) ja [Jur.isiku või FIE ärinimi], registrikood [number], asukoht [aadress], keda esindab [ees- ja perekonnanimi] (edaspidi nimetatud “töövõtja”), edaspidi koos nimetatud „pooled“ ja eraldi „pool“, sõlmisid käesoleva töövõtulepingu (edaspidi “leping”) alljärgnevas: 1. Lepingu objekt Lepingu objektiks on töövõtja poolt kogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda III“ elektroonilise trükise kujundus ja küljendus, lähtudes väikeostu dokumendis väljatoodust (edaspidi „tööd“). Tööde täpsem kirjeldus on toodud tellija [kuupäev] pakkumuskutses ja töövõtja [kuupäev] esitatud pakkumuses. 2. Tööde teostamise aeg ja tähtpäevad Töövõtja kohustub teostama lepingu objektiks olevad tööd hiljemalt 25.11.2021. Tööde teostamise täpsem ajakava lepitakse poolte vahel eraldi kokku. 3. Lepingu hind 3.1. Lepingu alusel töövõtja poolt teostatavate tööde kogumaksumuseks on [numbritega] eurot koos käibemaksuga / lepingu hinnale ei lisandu käibemaksu (edaspidi nimetatud „lepingu hind“). 3.2. Lepingu hind tasutakse tellija volitatud esindaja kinnitatud üleandmise-vastuvõtmise akti alusel esitatud arve alusel. 3.3. Töövõtja esitab Tellijale arve e-arvena. E-arvet on võimalik saata e-arvete operaatori vahendusel. E-arve loetakse laekunuks selle operaatorile laekumise kuupäevast. 4. Volitatud esindajad 4.1. Tellija volitatud esindajaks lepingu täitmisega seotud küsimustes on Grete Kaju, tel 6269152, e-post [email protected], või teda asendav isik. 4.2. Töövõtja volitatud esindajaks lepingu täitmisega seotud küsimustes on [ees- ja perekonnanimi], tel [number], e-post [aadress]. 5. Lepingu lisad Lepingu juurde kuuluvad allkirjastamise hetkel lisadena alljärgnevad dokumendid: 5.1. Lisa 1 – väikeostu dokument; 5.2. Lisa 2 – töövõtja (kuupäev) pakkumus; 6. Muud sätted 6.1. Lepingu osaks on lisaks käesolevatele eritingimustele ja nende lisadele töövõtulepingute üldtingimused. Töövõtja kinnitab, et on üldtingimustega tutvunud paberkandjal või elektroonselt Sotsiaalministeeriumi kodulehel aadressil: https://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/sisekomm/toovotulepingu_uldtingimused.pdf. Pooled kinnitavad, et kõik üldtingimused on nende poolt eraldi läbi räägitud, need on mõistlikud ega saa seetõttu olla tühised. 6.2. Kui konkreetsest sättest ei tulene teisiti, tähendab mõiste „leping” lepingu eritingimusi ja üldtingimusi koos kõikide lisadega. Lepingu dokumentide prioriteetsus on järgmine: eritingimused (I), lepingu lisad (II) ja üldtingimused (III). Vastuolude korral lepingu dokumentide vahel prevaleerib prioriteetsem dokument. Lepingu sõlmimisega kaotavad kehtivuse kõik töövõtja hinnapakkumuses või muus sarnases dokumendis sisalduvad tingimused niivõrd, kuivõrd need on vastuolus lepingu eritingimuste ja üldtingimustega. 6.3. Leping allkirjastatakse digitaalselt. Tellija Töövõtja 5 /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tel: 626 9301 Tel: [number] E-post: [email protected] E-post: [aadress] 6  Lisa 3 väikeostule Kogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda III“ elektroonilise trükise kujundus ja küljendus TAUSTAINFO Aastal 2000 koostati ÜRO Arenguprogrammi eestvõttel artiklikogumik „Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis”, mille eesmärgiks oli anda analüütiline ülevaade naiste ja meeste olukorrast erinevates valdkondades – alates tööturust ning soolisest palgalõhest kuni soostereotüüpide esinemiseni meedias. Nimetatud kogumiku sisuline jätk – „Teel tasakaalustatud ühiskonda II” anti Sotsiaalministeeriumi vedamisel välja 2010. a. Käesolev kogumik on omakorda jätk eelnimetatud kahele kogumikule. Kogumikus käsitletakse soolise võrdõiguslikkuse teemat erinevates valdkondades. Eesmärk on anda analüütiline ülevaade Eestis hetkel valitsevast olukorrast, viimase kümne aasta arengutest ning neid mõjutanud naiste ja meeste olukorda käsitlevatest poliitikatest. Kogumik annab ülevaate naiste ja meeste võrdõiguslikkusest erinevates valdkondades ning ärgitama uurima huvipakkuvaid teemasid sügavuti. Kogumik antakse välja veebikogumikuna. Kogumik tehakse kättesaadavaks 2021. a 1. detsembril Sotsiaalministeeriumi poolt hallatavas soolise võrdõiguslikkuse virtuaalses kompetentsikeskuses ehk Võrdsuskeskuses, mis hakkab asuma aadressil vordsuskeskus.ee. 7 Kas etenduskunstid ja audiovisuaalne kunst Eestis loovad naistele ja meestele võrdsed võimalused? Liis Jõhvik, Hedi-Liis Toome Sissejuhatus Kultuuri- ja loomevaldkond on ühelt poolt avatud, mitmekesised ja boheemlaslikud, nad on jäikade mustrite vastu ja neid seostatakse tööga, mis on lahe, loominguline ja egalitaarne. Teisalt on näiteks filmikunstis, televisioonis, muusikas, aga ka etenduskunstides laiemalt märgata püsivaid ja isegi süvenevaid soolise, etnilise, vanuselise ja klassilise ebavõrdsuse ilminguid. (Conor et al., 2015) Artikli eesmärk on analüüsida selle ebavõrdsuse ühte aspekti Eestis. Keskendume soolisele ebavõrdsusele kahes kultuurivaldkonnas: etenduskunstides ja audiovisuaalkunstis1. Rakendame Joan Ackeri mõistet ebavõrdsuse režiim (ingl inequality regime), mis viitab omavahel seotud protsessidele, tegevustele ja tähendustele, need manifesteeruvad klassi, soo ja rassilise ebavõrdsuse alalhoidmises kindlas organisatsioonis. Ackeri järgi väljendub organisatsiooni ebavõrdsus süstemaatilises ebavõrdsuses nende vahel, kellel on kontroll eesmärkide, ressursside, otsuste ja tasustamise üle, ning nende vahel, kellel seda pole. Ebavõrdsuse režiime on erinevaid, nad on muutuvad ja transformeeruvad. (Acker, 2006) Selline käsitlusviis võimaldab arvesse võtta erinevaid strukturaalseid tegureid, ideoloogiat ja tavasid, mis taastoodavad, õigustavad ja varjutavad soolist ebavõrdsust teatris ja filmis. 2020. aasta septembris uuendatud EENCA (European Expert Network on Culture and Audiovisual) uuring2 kinnitab, et Euroopa Liidu liikmesriikide etenduskunstide valdkonnas valitseb sooline ebavõrdsus, mis väljendub eelkõige selles, et naised on vähem aktiivsed, saavad vähem palka, nende loomingut on mängukavades vähem ning nad ei jõua juhtivatele kohtadele (EENCA 2020). Mitmed rahvusvahelised uuringud on ka näidanud, et naised on filmitootmise eri valdkondades alaesindatud, nt režissööride, produtsentide, stsenaristide ja isegi näitlejate hulgas on naisi vähem kui mehi. Veelgi enam, naised töötavad sageli vähem tasustatud positsioonidel, nt kunstnike ja kostüümikunstnikena (nt EFARN, 2018; Hochfeld et al., 2017; Prommer & Loist, 2019). Artikli eesmärk on analüüsida, kuivõrd esineb Eesti etenduskunstides ja filmikunstis soolist ebavõrdsust ning milles see täpsemalt väljendub. Esmalt anname lühikese ülevaate 1 Etenduskunstidena käsitleme eri liiki teatrit, kuid artikli fookus on eelkõige sõnateatril ning teatud näiteid toome ka alternatiivsemate teatrivormide (nn etenduskunsti) kohta. Vaatluse alt jääb välja muusikateater. Audiovisuaalse kunstina analüüsime just filmikunstiga seonduvat. Meediateenuseid, mis samuti kuuluvad Kultuuriministeeriumi vaateväljas audiovisuaalvaldkonda, me siinkohal ei käsitle. 2 Prantslaste tehtud uuringu tulemusi saab ekspertide hinnangul laiendada kogu Euroopa Liidule. kultuuripoliitikast Eestis ning etenduskunstide ja filmivaldkonna rahastamisest. Seejärel teeme sissevaate sellesse, millised on meeste ja naiste ametid, võimalused ja vastutus teatri- ja filmikunstis. Analüüsime ka seda, keda tunnustatakse. Ehkki Eestis on loodud kultuuri toetav institutsionaalne struktuur ning olenevalt valdkonnast kogutakse ka mitmekülgset statistikat3, pole tehtud uuringuid, mis kaardistaksid kultuuritöötajate probleeme ja murekohti4. Nii põhinevad artiklis toodud küsimused ja järeldused peamiselt meie endi kogutud andmetel perioodist 2015–2019. Etenduskunstide puhul käsitleme riigiteatrites5 töötavate näitlejate ja lavastajate soolist jagunemist (Heili Sibrits-Bondarenko 2016. a bakalaureusetöö andmed), ametite struktuurset jaotust ning selle eiramist (avalikult kättesaadav info teatrite kodulehtedelt ning Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu ning Eesti Näitlejate Liidu tegevjuhilt Kaisa Seinalt küsitud info), samuti seda, kellele jagatakse erinevaid teatriauhindu (avalikult kättesaadav info Eesti Teatriliidu kodulehel). Samuti vaatleme, kuivõrd soodustab hariduse omandamine teatud ametite soolist struktureeritust (avalikud andmed teatriharidust andvate kõrgkoolide kodulehtedel). Artiklis keskendume vaid professionaalsetele teatritegijatele6, kuna amatöörteatrite kohta on andmeid kogutud vähe (vt Saro & Toome, 2020). Filmikunsti puhul analüüsime artiklis Eestis viimasel viiel aastal esilinastunud filmides eri ametikohtade soolist jaotust ning seda, kuidas jagunevad auhinnad meeste ja naiste vahel. Analüüsi aluseks on Eesti filmi andmebaasis avaldatud andmed kõigi Eestis esilinastunud mängu-, dokumentaal- ja animafilmide kohta (kokku 311 filmi). Lisaks võrdleme Balti Filmi- ja Meediakooli (BMF) tudengifilmide lavastajate andmeid esilinastunud filmide andmetega, et tuua välja vähemalt ühe positsiooni sooline potentsiaal ja selle rakendumine tööturul. Eelnimetatud andmeid täiendavad intervjuud filmivaldkonna spetsialistidega. Filmide analüüs ei hõlma õppe- ja reklaamfilme, telemängufilme ega filme, mille esilinastumise kohta polnud andmeid. Tudengifilme käsitleme eraldi kategooriana (vaatame ainult režissööre). 3 Eesti Teatri Agentuur, Eesti Filmi Instituut, Statistikaamet. 4 Oktoobris 2020 on Kultuuriministeerium kuulutanud välja hanke uuringu „Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus“ korraldamiseks. 5 Juriidiliselt pole riigiteatreid enam olemas, need teatrid tegutsevad riigi loodud sihtasutusena. Artiklis kasutame neid mõisteid sünonüümidena. 6 Kuigi etenduskunstid hõlmavad eri teatriliike, kaasa arvatud muusika- ja tantsuteater, keskendume siin eelkõige sõnateatrile, kuna peale muusikalide on just sõnateatril kõige suuremad publikunumbrid (vt nt Sibrits, 2020) ning seega kõige laiem kõlapind. Võimaluse korral võrdleme sõnateatrit etenduskunsti kui kitsamalt eelkõige teatud kaasaegset esteetikat viljeleva teatriliigiga. Kuivõrd olemasolevad ja kogutud andmed ei ole otseselt võrreldavad, analüüsime neid kahes osas. Kokkuvõttes esitame siiski olulisimad järeldused ja ettepanekud, mis puudutavad võimaluse korral mõlemat valdkonda. Kultuuripoliitika Eestis Eurostati andmetel on Eesti valitsussektori kulutused kultuurile (2,8% SKT-st) ühed suurimad Euroopa Liidus ning kõvasti üle Euroopa Liidu keskmise ehk 1% (Eurostat, 2020). Samuti oleme kultuuritarbimiselt Euroopa Liidu riikide esimese kolmandiku hulgas – Eurostati viimaste (2015. aasta) andmete põhjal on viimase 12 kuu jooksul kultuuri või spordi tegemises osalenud 69,8% Eestis elavatest inimestest, mis on kõrgem Euroopa Liidu keskmisest (62,6%) (Eurostat, 2021). Kultuuri olulisuse määrab juba Eesti Vabariigi põhiseadus (1992), mis ütleb, et riik „peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Eesti kultuuri, rahvuse ja keele säilimise tagamisse läbi aegade on suhtutud ka kriitiliselt, nähes selles liigset keskendumist omakultuurile „nii siinsete mitmesuguste vähemuskultuuride kui ka rahvusvahelise kultuuriruumile orienteerituse arvelt“ (Aadamsoo et al., 2012). Riik toetab kultuuri Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ning riigi loodud sihtasutuste, nt Eesti Filmi Instituudi kaudu. Kuigi riiklikult on kehtestatud kultuuritöötaja palga alammäär (2020. aastal 1300 eurot brutotasuna), laieneb see kohustuslikuna ainult Kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavatele töötajatele, nt riigile kuuluvate sihtasutuste, nagu teatrite, muuseumide jms töötajatele. 2015. aastal oli etenduskunstide valdkonnas koosseisulisi töötajaid 1700, audiovisuaalkunstis tegutsetakse peamiselt äriühingutes (Eesti Konjunktuuriinstituut, 2018). Mõlemas valdkonnas on arvestatav hulk vabakutselisi, kellel puuduvad regulaarsed sissetulekud ning seetõttu tihti ka järjepidev sotsiaalkindlustus. Eriti oluliselt tõstatus see probleem koroonakriisi tingimustes. Kultuuripoliitika strateegiline alusdokument on „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ (2014), mille Riigikogu kinnitas 2014. aastal. Sooliste aspektidega seotud perspektiive selles ei käsitleta, küll aga tuuakse oluliste printsiipidena välja konkurentsivõimeline palk, vabakutseliste ravikindlustuse tagamine ning kõigi Eesti elanike, sealhulgas erivajadustega inimeste ligipääs kultuurile. Praegu valmistatakse ette uut alusdokumenti „Kultuur 2030“, mille väljatöötamisse on samuti kaasatud valdkonna esindajad. Etenduskunstide ja filmikunsti rahastamine Võrreldes audiovisuaalse kunsti valdkonnaga on teater üsna hästi rahastatud (vt tabel 1). Kultuuriministeeriumi 2020. aasta eelarves oli puhtalt toetusteks etenduskunstidele planeeritud 13,6% ja filmivaldkonnale 2,3%7 (Kultuuriministeerium, 2020). Eesti Kultuurkapitali toetused jagunevad võrdsemalt: näitekunstile läks 2019. aastal 14,1% ja audiovisuaalse kunstile 16,1% kogu Eesti Kultuurkapitali jagatavast rahast (Eesti Kultuurkapital, 2019). Eesti Konjunktuuriinstituudi 2018. aasta loomemajandusuuringu järgi tuleb etenduskunstide valdkonna tulust 46,5% avalikust sektorist, filmis on see 10,2% (Eesti Konjunktuuriinstituut, 2018). Tabel 1. Etenduskunstide ja audiovisuaalse kunsti valdkonna toetused Kultuuriministeeriumi ja Eesti Kultuurkapitali 2019. aasta kogueelarvest Rahastaja Etenduskunstid Audiovisuaalvaldkond Kultuuriministeerium 13,6% 2,3% Eesti Kultuurkapital 14,1% 16,1% Etenduskunstide valdkonna stabiilse rahastuse taga on kindlasti taasiseseisvunud Eesti valitsuse otsus säilitada nõukogude ajal väljakujunenud teatrisüsteem ja selle rahastamine (Saro, 2009) ning tugevad valdkondlikud organisatsioonid (Eesti Etendusasutuste Liit, Eesti Teatriliit ja selle alaliidud). Lisaks on stabiilsusele kaasa aidanud demokraatlikud rahastuspõhimõtted: tegevustoetust saavad võrdsetel alustel taotleda nii riiklikud sihtasutused kui eraomanduses teatrid. Samuti on mõjuteguriks olnud suured külastusarvud (stabiilselt üle miljoni teatrikülastuse alates 2011. aastast, Eesti Teatri Agentuur, s. a.) ja prestiiž ühiskonnas (nii arvab alates 2003. aastast üle 80% elanikkonnast, Kivirähk, 2016). Riigi sihtasutustena tegutsevate teatrite puhul tagab ministeerium 50–70% eelarvest, erateatritel 10–30% (Pesti & Reidolv, 2018). Riik rahastab keskmiselt 20 etendusasutust aastas (Sippol, 2020). Audiovisuaalse kunsti valdkonna rahastamine käib eelkõige Eesti Filmi Instituudi kaudu, mille põhifinantseerija on Kultuuriministeerium. Väikeses mahus rahastab filmitegevust ka ministeerium otse. Suurem rahasüst filmindusse toimus seoses vabariigi sajanda aastapäeva tähistamisega, mille raames linastus viis täispikka mängufilmi (sh üks lastele), üks animafilm, kaks dokumentaalfilmi ning üks kümneosaline teleseriaal. Oluline on audiovisuaalse kunsti loomemajanduslik potentsiaal, mille edukaimaks näiteks on Hollywoodi kassahiti „Tenet“ (2020) filmivõtted Eestis. Nagu teatrikülastuste arv, on ka kinokülastuste arv pidevalt suurenenud, jõudes 2018. aastal 3 631 000 külastuseni (2012. aastal oli seda pea poole vähem) (Statistikaamet, 2020). Kindlasti mõjutab 2020. aasta külastuste arvu COVID-19 viirus, kuna alates 13. märtsist kuni juunini olid teatrid ja kinod suletud. 7 See eelarve kehtis enne COVID-19 pandeemiat. Teater ja kino on Eestis populaarsed, teater kindlasti filmiga võrreldes riiklikul tasandil stabiilsemalt rahastatud. Etenduskunstide valdkond Üleeuroopaline EENCA (2020) uuring soolisest võrdsusest kultuuri- ja loomesektoris osutab, et etenduskunstides ei nähta tihti naisi ebavõrdses olukorras olevana, kuna nad on ju iseenesest nähtaval, st laval. See peaks olema piisav tõestus liberaalsusest ja võrdsusest teatris, ooperis, tantsukunstis jm. Selline arusaam on petlik, sest laval olek ei tähenda automaatselt peaosi või loomingulisi juhtrolle. Seda sobib illustreerima 2015. aastal Vabal Laval esietendunud lavastuse „sugu:N“8 avatseen, milles jooksid ringi ja kiljusid ajaloolistes kostüümides naisnäitlejad. Sellega vihjati tavalisele arusaamale naisest, kelle ülesanne on olla laval ilus ja lapselikult ringi joosta, mitte olulisi teemasid või probleeme käsitleda. EENCA uuring näitabki, kuidas vaatamata näilisele võrdsusele on otsustajate seas (loomingulised juhid, lavastajad, lavale jõudvad näitekirjanikud) eelkõige mehed. See tähendab, et soo- ja muud stereotüübid levivad ning neid taastoodetakse ka etenduskunstides. Repertuaariteater on oma olemuselt väga heterogeense töötajaskonnaga organisatsioon, mille efektiivseks toimimiseks peavad olema tööl eri vanusest ja soost inimesed. Ühelt poolt on neid vaja selleks, et hoida hooajal mängukavas keskmiselt kahtkümmet eriilmelist lavastust, kus tegutsevad erinevad tegelased või etendajad. Ka kogu lavastuse ettevalmistus (alates lavakujunduse ehitamisest kuni kostüümide õmblemiseni) ja teenindamine (alates grimmi tegemisest kuni etenduse valgustamiseni) on teatri enda õlul, mis tähendab, et teater vajab ka lava taga erinevate oskuste, teadmiste ja kogemustega töötajaid. Seega on teatrites iseenesest tööl eri soost ja vanuses inimesi. Püsitrupp ja püsipalgal tehniline meeskond ei ole aga iseloomulik ainult suurtele repertuaariteatritena tegutsevatele etendusasutustele, vaid ka väikestel teatritel ning mõnel erateatril võib olla püsitrupp. 2020. aastal oli Eestis kolm püsitrupiga teatrit – Paide Teater, Kuressaare Teater ja VAT Teater –, kus püsipalgal olid ainult meesnäitlejad (igas teatris kolm). Teistes püsitrupiga teatrites olid naised võrdselt esindatud. Naised ja mehed etenduskunstides Postimehe Nädala peatoimetaja Heili Sibrits-Bondarenko 2016. aastal kaitstud bakalaureusetööst Eesti teatrite9 näitlejate vanuselise ja soolise koosseisu kohta selgub, et 8 „sugu:N“, Vaba Lava, esietendus 25.11.2015. Lavastajad Priit Võigemast ja Hendrik Kalmet, teksti autorid Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp, Evelin Võigemast ja Maria Lee Liivak, dramaturg Maria Lee Liivak. Laval Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp, Evelin Võigemast. 9 Kokku kümme teatrit, valikukriteeriumiks oli püsitrupp ja oma teatrisaal. aastal 2014 oli iga naisnäitleja kohta trupis keskmiselt 1,3 meesnäitlejat. Näitlejate keskmine vanus oli 40 eluaastat, Tallinnas asuvates teatrites olid naised keskmiselt vanemad kui mehed ja maakonnateatrites (Ugala, Endla, Rakvere) oli olukord vastupidine (vahed on 2–5 aastat). (Sibrits-Bondarenko, 2016) Kuigi Euroopas, sealhulgas Eestis, õpib Eurostati andmetel kunsti ja humanitaarvaldkonnas rohkem naisi kui mehi (Eurostat, 2017), kinnitab Sibrits-Bondarenko uuring siiski seda, et valdkondlikel töökohtadel, kus on suurem avalik tähelepanu (nt näitleja), saavad väikese ülekaalu ikkagi mehed. Nii Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen kui ka eelmine Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas peavad mõistlikuks, et trupis oleks umbes kaks kolmandikku mehi, kuna üldiselt on repertuaar meestegelaste poole kaldu (Sibrits-Bondarenko, 2016).10 Peanäitejuhtide mainitud sooline jaotus iseloomustab üldiselt ka näitlejaõpet, kus mehi lõpetabki veidi rohkem kui naisi (vt tabel 2). Tabel 2. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli (EMTA) ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (TÜVKA) näitlejaõppe lõpetajate sooline jaotus Mehed Naised EMTA lavakunstikooli 29. lend (lõpetanud 2020) 9 4 EMTA lavakunstikooli 28. lend (2018) 9 7 EMTA lavakunstikooli 27. lend (2016) 7 4 EMTA lavakunstikooli 26. lend (2014) 8 7 EMTA lavakunstikooli 25. lend (2012) 7 6 TÜVKA 12. lend (2019) 4 8 TÜVKA 11. lend (2017) 6 8 TÜVKA 10. lend (2015) 10 3 TÜVKA 9. lend (2013) 6 6 TÜVKA 8. lend (2011) 6 6 Lõpetajate sooline jaotus on võrdsem Viljandi kultuuriakadeemias, näiteks on 12. lennus suisa kaks korda rohkem naisi kui mehi. On keeruline öelda, miks Viljandis on naiste ja meeste suhe viimastel aastatel võrdsem kui Tallinnas. Praegu on peamine näitlemise õppejõud Viljandis naine, tabelis välja toodud kursuse vastuvõtmist juhtis nüüdseks meie hulgast lahkunud Kalju Komissarov. Viljandi kultuuriakadeemia on hetkel läbimas muudatusi (õppekava uuendused jms), mille pikaajalisemat mõju on keeruline hinnata. Siiski jäävad just kultuuriakadeemia 10 Klassikalised naise rollid kuni 19. sajandini on teatris tõesti olnud noor neiu, kes oli noore või vanema meesterahva armastuse objekt, ning vanamutt (Saro, 2001). 20. ja 21. sajandi näitekirjandus aga pakub naistegelaste kujutamisel erinevamaid võimalusi. lõpetajad pigem vabakutselisteks võrreldes Tallinnas asuva lavakunstikooli lõpetajatega.11 Lavakunstikoolis, kus kehtib kursusejuhendajate süsteem (ehk siis kursusejuhendajaks on üks kindel õppejõud, kes ka kursuse vastu võtab ja endale sobivad üliõpilased valib), on selle loomisest peale 1956. aastal on olnud kursusejuhendajaks pigem mees. Vaid kahel kursusel on olnud naisjuhendaja, viimastel lendudel on olnud juhendajaid kaks, mees ja naine koos. Kursusejuhendajad on tavaliselt samal ajal ka mõne teatri kunstilised juhid, mis tähendab, et juba tudengeid kooli vastu võttes määravad nad paljuski selle, milline on Eesti teatri pilt tulevikus. Seega kujundavad Eesti sõnateatrit eelkõige teatrite kunstilised juhid – Eesti kontekstis eeskätt keskealised mehed.12 Eesti suurematest teatritest neljas (Endla, Vene Teater, Vanemuine, Tallinna Linnateater) on 2020. aastal kunstiliseks juhiks 50-aastane või vanem mees, kahes teatris (Ugala, Rakvere Teater) on juhid 40–50 aasta vahel ning vaid kahes suuremas teatris (Eesti Draamateater, Noorsooteater) on juhiks veidi üle 30-aastased mehed. Ka pikemalt tegutsenud erateatrite (nt Von Krahli Teater, VAT Teater, Theatrum) eesotsas on mehed, samuti juhivad kahekümnendates eluaastates mehed selliseid viimastel aastatel loodud teatreid nagu Teater Kelm, Paide Teater ja Kinoteater. Taasiseseisvunud Eestis ei ole pea ühegi suure teatri ega riigilt enim toetust saavate erateatrite kunstiliste juhtide hulgas olnud naisi. Nagu näitlejate, nii on ka lavastajate hulgas rohkem mehi kui naisi. Üheksas suuremas teatris on lisaks üheksale meessoost kunstilisele juhile püsipalgal veel 14 lavastajat, koos kunstiliste juhtidega on kas osalise või täiskohaga 19 lavastajat (vt tabel 3). Neist neli on naised, kellest kaks töötavad Endla teatris (ainult lavastamisega tegelevaid naisi on kaks, teised kaks on lavastajad-näitlejad). Näiteks 2015. ja 2017. aastal olid naised kõigist uuslavastustest lavastanud vaid 26%13, kusjuures olematu on naislavastajate osakaal muusikateatris, mis on teatriliikidest kõige ressursimahukam14. Seega kutsutakse ka vabakutselisi meeslavastajaid teatritesse lavastama palju enam kui naisi. Lavastajate soolist jagunemist meeste kasuks kinnitab ka erialaliit: Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu liikmetest 72 on mehed ja 42 naised15. 11 2014. aastal ei töötanud Tallinna Linnateatris ega Eesti Draamateatris, mis on suurima püsitrupiga teatrid Eestis, ühtegi Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud näitlejat (Sibrits-Bondarenko, 2016). 12 Muidugi sõltub see ka loomingulise juhi kultuurilisest kapitalist: ka etenduskunstide keskuse Kanuti Gildi SAALI kunstiline juht Priit Raud ja Tartu Uue Teatri juht Ivar Põllu on keskealised mehed, kuid nende teatris on naised laval võrdsemalt esindatud. 13 Andmed saadud Eesti Teatri Agentuurist, kus Tiia Sippol on isiklikuks tarbeks teinud väljavõtted neist kahest aastast. 14 Vaja on orkestrit, koori ja soliste (kes tihti tuuakse välismaalt), kasutatakse ka välislavastajaid. Ka Eestis saavad kõige suuremat riiklikku toetust rahvusooper Estonia ja Vanemuise teater, kus on eraldi muusikatrupp. Ooper on oma ettevalmistuskulude poolest vaieldamatult kõige kallim teatrižanr. 15 Dramaturgid ühinesid liiduga 17.11.2019 ning Eesti Lavastajate Liit nimetati ümber Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liiduks. See võis ka suurendada naiste arvu liidus, sest organiseerunud dramaturgide hulgas on rohkem naisi. Erinevalt Eesti Näitlejate Liidust, kuhu kuulub enamik Eestis töötavaid professionaalseid näitlejaid (nii Kuna repertuaariteatris on püsipalgal keskmiselt 1–3 lavastajat, kuid lavastajaid on erialaliidus pea sada, tegutsevad paljud vabakutselistena. See tähendab, et võimalus teatris lavastada sõltub kunstilise juhi repertuaarivaliku koostamise põhimõtetest. Teine võimalus on teha lavastusi projekti korras ning küsida selleks raha Eesti Kultuurkapitalilt. Tabel 3. Lavastajate sooline jaotus Eesti üheksas suuremas teatris Koguarv Protsent Tallinna Linnateater Eesti Draamateater Kuressaare Teater Rakvere Teater Noorsooteater Vene Teater Vanemuine Ugala Endla Mehed 4 1 1 3 4 2 2 1 1 19 82,6 Naised 1 1 2 4 17,4 Lavastajaid õpetatakse nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis kui ka Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Lavakunstikoolis on saanud lavastajaks õppida 1996. aastast.16 2020. aasta kevadeks oli lavakunstikoolis lavastajaõppe lõpetanud 20 inimest (sh viis naist), lõpetanutest pooled on jäänud erialasele tööle.17 Samas on Eesti teatrisse lisandunud lavastajaid sama kooli lõpetanud dramaturgi- ja näitlejaõppest. Siiski on ka dramaturgiks õppijate hulgast (kokku lõpetanud seitse naist ja viis meest) lavastama hakanud just mehed (erandiks üks naine), naised on jäänud pigem dramaturgideks ja tegutsevad vabakutselistena. Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna on 2020. aasta kevade seisuga lõpetanud 15 lavastajakutse saanud inimest, koos harrastusteatri lavastaja erialaga isegi 19 inimest (neist 10 naist ja 9 meest). Meestest töötab neli riigiteatris, olles palgal kas lavastaja või lavastaja-näitlejana, ülejäänud viis on tegevad vabakutseliste lavastajate või dramaturgidena. Naistest neli on vabakutselised lavastajad, kolm tegutsevad samuti vabakutselistena mõnes muus ametis teatris, ülejäänud on seotud muude aladega. vabakutselisi kui püsipalgalisi), ei ole kõik lavastajad oma valdkonna erialaühenduse liikmed. Nt mitmed näitlejad, kes lavastavad, kuuluvad küll Eesti Näitlejate Liitu, aga mitte Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liitu. 16 Kuna pikka aega puudus Eestis lavastajaõpe, on n-ö lavastavad näitlejad olnud väga tavaline praktika, sh praegu. 17 Endla lavastaja Laura Jaanhold on ka ainuke täiskohaga diplomeeritud naislavastaja, Tallinna Linnateatri ainuke naislavastaja Diana Leesalu on õppinud dramaturgiks. Peale lavakunstikooli lõpetanud dramaturgide töötavad teatrites ka kirjandustubade inimesed, kes on traditsiooniliselt kaasa rääkinud repertuaari koostamisel. Nendes ametites on olnud palju naisi. Viimaste aastate tendents aga näitab, et kirjandustoad on muutumas turundus- ja kommunikatsiooniosakondadeks, mille töötajate eesmärk on pigem eri tüüpi turundustekstide koostamine, kodulehtede haldamine, kavalehtede loomine jms. Repertuaari paneb kokku loomejuht, kes järjest suureneva omatulu tingimustes on sunnitud üha enam arvestama laiema publiku huve, mis on kaldu komöödiate, klassikaliste sõnalavastuste ja muusikalide ning operettide suunas (Kivirähk, 2016). Kui lavastajate hulgas on ülekaalus mehed, siis lavakunstnike hulgas on traditsiooniliselt ülekaalus naised, olgugi et peakunstnik või majakunstnik on ainult seitsmes suures teatris: kuues on ametis naine, ühes mees. Siiski võib teatrite mängukavasid läbi vaadates märgata meeslavastajate ja naiskunstnike rohkust. Ka Eesti Lavastuskunstnike Liidu liikmete hulgas on 13 meest ja 51 naist, mis kinnitab naiste ülekaalu lavakujundamisel. Kui lavakunstikooli kursusejuhendajad on olnud mehed, siis Eesti Kunstiakadeemias on stsenograafia õppetooli alati juhtinud naine. Seega võib näha, et stereotüüpne ametite jagunemine saab alguse juba haridusasutustes endis. Administratiivsetel juhtkohtadel teatris on naised selgemalt esindatud: üheksast riigi sihtasutusest kolmes on juhiks naine, samuti on erateatrite administratiivjuhtide hulgas mitmeid naisi. Samas võtab kunstilise juhi sihtasutustena tegutsevates teatrites tööle teatrijuht18 – ka naisteatrijuhid on kunstiliste juhtidena tööle võtnud mehi, samas on just naisjuhid toonud tehniliste alade juhtkohtadele rohkem naisi. Meesjuhtidega erateatrid paistavad ka silma naisprodutsentide ja -projektijuhtide rohkusega, mis samas näitab taas seda, et juhtkohal on mees ning tema alluvad ehk produtsendid on eelkõige naised. Austraalias läbi viidud uuringust ilmneb, et administratiivsetel ja n-ö taustapositsioonidel (nagu tehnilised ametid) ongi naisi üha enam, kuid mitte loomingulistel ametikohtadel (Lally & Miller, 2012). Tunnustamine Kunsti hindamine ei ole võrreldav spordiga, kus tulemused on täpselt mõõdetavad. Seda enam on erinevate kultuuriauhindade žüriide hinnangud märgilised ja nende kaudu on palju enam võimalik n-ö poliitikat teha.19 Järgnevalt vaatleme, kuidas on viimasel viiel aastal jagunenud Eesti teatriaasta auhinnad, valdkonna ühed olulisimad preemiad, mida antakse Eesti Kultuurkapitali rahalisel toel üle rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil. 18 Teatrijuhi enda valib sihtasutuse nõukogu. 19 Väga huvitavalt on auhindamisest kirjanduses kirjutanud Maarja Kangro raamatus „Minu auhinnad“ (2018). Kuna naised lavastavad vähem, on ootuspärane, et võrreldes meestega leiavad naislavastajad seal vähem tunnustust. Taasiseseisvunud Eestis on ainult ühel korral saanud parima lavastaja tiitli naine – Kaarin Raid aastal 1991. Lisaks on preemia kahe peale saanud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Tabel 4, kus kajastuvad sõnalavastuste lavastaja- ja kunstnikupreemia ning etenduskunstide ühisauhinna nominendid ja laureaadid aastatest 2015–2019, näitab, et viimastel aastatel on naislavastajad olnud preemiale nomineeritud, kuid võitjaks on osutunud siiski mees või mehed. Tabel 4. Lavastaja- ja kunstnikupreemia ning etenduskunstide ühisauhinna nominentide ja laureaatide sooline jaotus aastatel 2015–2020 Etenduskunstid Lavastajapreemi Laureaa Kunstnikupreemi Laureaa Laureaa Aasta Sugu e ühisauhinna a nominendid t a nominendid t t nominendid 2020 Mees 5 x 1 1 Naine 2 x 1 Grupp 3 2 x 2019 Mees 4 x 1 x 1 Naine 3 2 Grupp 1 1 2 x 2018 Mees 4 x 1 2 Naine 4 x Grupp 1 2 x 2017 Mees 3 2 Naine 1 2 x 2 x Grupp 1 x 3 1 2016 Mees 5 x 3 x 2 Naine 2 1 Grupp 2 x 2015 Mees 5 x 2 x 1 Naine 3 2 Grupp 1 x Arvestades eespool toodud soolist jaotust on loogiline, et kunstnikupreemia nominentide hulgas on naisi rohkem kui mehi. Tabelist on näha ka tendents, et kunstnikuauhinnale nomineeritakse loomingulisi kooslusi. See näitab kohanemist valdkonna muutustega: valgus- ja videokujunduse tase on tõusnud ning nende olulisust hinnatakse lavastuste atmosfääri loomisel, samas jagatakse ka auhinnaraha kogu meeskonna vahel. Lavastajaauhinna laureaat saab sama summa üksinda endale. Positiivne on, et etenduskunstide valdkonnas leiavad naised rohkem tunnustust. Kuigi viimase viie aasta laureaatide hulgas on vaid üks naine, on nomineeritute seas naisi rohkem.20 Põhjuseks on kindlasti see, et etenduskunst on Eestis tihedalt seotud kaasaegse tantsuga ning tantsijateks õppijate hulgas ongi rohkem naisi, mis loogiliselt väljendub tunnustuses. Samas hindab kaasaegne etenduskunst ka palju enam teistsuguseid organisatoorseid suhteid kui n-ö klassikaline repertuaariteater21: etenduskunstiks nimetatavaid lavastusi luuakse trupiga ühiselt näiteks nn koosloome meetodil, kus lavastuse valmimisse on võrdselt kaasatud nii laval olijad kui ka lavatagused jõud. Etenduskunstis on ka tavaline, et lavastuse looja on ühtlasi selle esitaja, mis tähendab, et etendaja ei pea ootama, et teda kuskile truppi valitakse, ning ka lava taha jääva loomingulise meeskonna saab ta ise valida. Auhindamise juures on oluline ka žürii koosseis – etenduskunstide ühisauhinda ja sõnalavastuste auhindu annavad välja erinevad žüriid. Viimastel aastatel on eelkõige sõnalavastuse žüriis olnud keskealised või vanemad inimesed, puudu on olnud nooremate teatrikriitikute ja -praktikute pilgust, olgugi et 2020. aasta sõnalavastuse žüriis oli ka üks noor teatrikriitik. Etenduskunstide auhinna žürii koosseis on olnud vanuseliselt mitmekülgsem. Stereotüübid etenduskunstide valdkonnas Kuigi eriti viimastel aastatel on järjest enam naisi hakanud lavastajaks õppima, eelistatakse püsipalgalistena siiski mehi ning ka tuntumates riigi- ja erateatrites lavastavad pigem mehed kui naised. Lavastajaid saab kultuurisektoris vaadelda juhina ning meeste rohkust võib seletada sellega, et juba juhtkohtadel olevad mehed määravad juhtimise tähenduse ja kvaliteedi, andes seega meestena ise eelise teistele meestele (Caust, 2020). Teatrite tehnilised ja loovtehnilised ametikohad on samuti olnud stereotüüpselt soolistatud: grimmi- ja kostüümiosakonnas on tavaliselt tööl naised, valgus-, video- ja lavatehnilises osakonnas mehed. Nendes valdkondades on aga toimunud muutusi. Näiteks on kolmes Eesti suuremas teatris (Ugala, Vanemuine ja Noorsooteater) lavastusala juhatajaks alla 40-aastane naine.22 Valgustajate hulgas on üha enam naisi, kuid mitte valguskunstnike hulgas. Ka siin on näha teatavat stereotüüpset ametite jaotust, kuna valguskunstnik loob kujunduse ja suuremates teatrites sellega tema töö piirdubki. Valgusmeister peab seda kujundust aga igal 20 Etenduskunstide ühisauhinda anti välja aastatel 2015–2020. Varem anti välja sõnalavastuse eriauhinda ja selle laureaatide hulgas oli ka naisi. 21 Kui arvestada, et Eestis esietendus nt 2019. aastal 222 uuslavastust, siis on sildistamine „klassikaline teater“ vs. „etenduskunst“ kindlasti meelevaldne. Ka riigiteatrites tehakse uudseid ja avangardseid lavastusi. 22 Nii Ugalas kui Vanemuises on noore naisjuhi palganud samuti naisjuht, Kristiina Alliksaar. etendusel näitama, st looval ja juhtival positsioonil on mees, töötaja positsioonil aga naine. Sellesuunalisele liikumisele on kaasa aidanud valgustajate ning tehniliste produtsentide õpetamine Viljandi kultuuriakadeemias, kus õppijate hulgas on nii naisi kui mehi. Lisaks on naised tõusnud vastutavatele ametikohtadele nendes teatrites, kus ka teatrijuht on naine. Samas teistpidist liikumist ehk meeste suundumist grimmi- või kostüümiosakonda ei ole näha. Peale selle, et taasiseseisvunud Eestis on suurenenud erinevate teatritruppide arv, on suurenenud ka vabakutseliste näitlejate arv. Ühelt poolt on vabakutselisus inimeste vaba valik – edukad (mees)näitlejad saavad endale vabakutselisust lubada –, teisalt ei olegi võimalik kõigile näitlejahariduse saanutele teatrites tööd pakkuda. Palgaläbirääkimistel lähtutakse eelkõige Eesti Näitlejate Liidu kehtestatud miinimumidest (Eesti Näitlejate Liit, s. a.), samuti on Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital kehtestanud töötasud lavastajatele, kujundajatele ja näitlejatele. Samas võivad teatrid näitlejatele nendest miinimumidest kõrgemat tasu maksta. Kahjuks puuduvad andmed selle kohta, palju vabakutselised projektides või ka riigiteatrites külalistena kaasa tehes keskmiselt palka saavad. Eravestlused teatrijuhtidega viitavad sellele, et meesnäitlejad küsivad rohkem palka kui naised, mis iseloomustab olukorda ka Eesti erasektoris, kus naised on üldiselt halvemad palga läbirääkijad kui mehed (Masso et al., 2020). Nagu läänemaailmas üldiselt, on ka Eesti keskmine teatrikülastaja keskealine kõrgharitud naine. Lisaks ei algata 57% teatrikülastajatest teatrisse minekut ise, vaid läheb kellegagi kaasa. (Kivirähk, 2016) Seega vaatavad naised ning nende kaasa kutsutud mehed eelkõige keskealiste meeste kokkupandud repertuaari. Filmikunsti valdkond Eestis saab filmikunsti õppida 2005. aastal loodud Balti Filmi- ja Meediakoolis,23 mis on 2015. aastast Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut. Filmikunsti bakalaureuseõpe on eestikeelne, igal aastal võetakse õppijaid vastu režii, stsenaristika, operaatoritöö, montaaži, heli ja produktsiooni erialale. Need on filmi tegemisel olulised positsioonid ning üheskoos õppides saavad tudengid juba ülikooliajal koos filme teha ja sidemeid luua. Koolis on ka mitmeid rahvusvahelisi programme ja projekte, mis loovad hea võimaluse teha rahvusvahelist koostööd. BFM-i on viimase kümne aasta jooksul juhtinud kaks naist24. Eesti filmitööstus pole riiklikult institutsionaliseeritud, filme toodavad filmitootmisfirmad. Greta Varts on intervjuus välja toonud, et filmitegemisel ei saa rääkida järjepidevusest ega traditsioonidest, sest pärast nõukogude aja lõppu stuudiote süsteem lagunes, sh kadus 23 Enne seda sai filmikunsti õppida Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi- ja videokoolis. 24 Katrin Saks (2011–2020) ja Birgit Vilgats (2020–…). Tallinnfilm. Võimalik, et just seetõttu leidub Eesti filmitööstuses väga vähe 45.–55. eluaastates tegijaid – rohkem on vanemaid inimesi, kes alustasid juba nõukogude ajal, ja üha enam on nooremaid, kes on saanud hariduse BFM-is. Filmitööstuses ei torka silma keskseid figuure ega struktuure. Filmitegemine on projektipõhine ja filmitegijad sageli vabakutselised.25 Teised filmitegijad on osutanud, et Eesti Filmi Instituut toetab täispikkade filmide tegemisel pigem vanemaid ja tuntuid tegijaid, aga ka nooremate ja vähem tuntute lühifilme ja -projekte. Filmitootmisfirmad juhivad kogu protsessi. See tähendab, et produtsendid palkavad spetsialistid, kes valivad endale ise partnerid. Kuna projektide eelarve ja ajakava on tavaliselt piiratud, ei tohi palkamisel eksida. Valitakse partnerid, keda usaldatakse või keda usaldusväärsed kolleegid soovitavad. Seetõttu moodustuvad tiimid tavaliselt tuttavatest inimestest (Eikhof & Warhurst, 2013). Ka filmitegijad26 ütlevad, et tutvused ja head suhted on ülitähtsad. Filmi tegemisel on oluline kuuluda võrgustikku. Väljast tulijal on keeruline võrgustikku saada. Selles valdkonnas tehakse palju koostööd ning jagatakse oskusi ja ideid. Eikhofi ja Warhursti (2013) sõnul võidakse seesuguse projektipõhise tööga jääda ilma sotsiaalkindlustusest. Kõige enam mõjutab projektipõhisus aga neid, kes soovivad peret luua. Seeläbi kahjustab süsteem naiste huve tugevamini kui meeste omi, sest naised sõltuvad vanemapalgataolistest mehhanismidest rohkem. Projektipõhine töö tähendab pidevat tööotsimist, sh vajadust teistele tõestada, et ollakse oma töös hea. Süsteem lähtub eeldusest, et „hea“ on midagi lihtsat ja läbipaistvat ning selle kindlakstegemine on eelarvamustevaba ja objektiivne protsess (Jones & Pringle, 2015). Praktikas aga kipuvad domineerivad grupid ennast taastootma: osalt sellepärast, et endaga sarnaseid inimesi nähakse usaldusväärsete ja kompetentsetena, ja osalt sellepärast, et süsteem, mis karistab vigade korral rängalt, soosib konservatiivsemaid personalivalikuid. (Siin võib sarnaselt etenduskunstidega märgata, et süsteem eelistab mehi rohkem kui naisi.) Ehkki töötasud pole avalikud, räägivad filmitegijad, et enamasti on need välja kujunenud ja üldiselt maksavad tootmisfirmad sarnaste tööde eest sama suurt tasu. Ka palga osas on püütud saavutada miinimummäärasid. Mõni eriala on palgaläbirääkimistel siiski olnud edukam kui teine. Näiteks on läbipaistvamalt tasustatud tehnilised alad, tasustatakse ka ületunde. Varts nimetab põhjusena asjaolu, et tehnilistel töötajatel on võtteplatsil pikad päevad, seetõttu on nende tööaeg ja tasu reguleeritud, vastasel juhul nad põleksid läbi. Loomingulistele töötajatele, nt režissööridele ja peakunstnikele, makstakse üldiselt projekti eest. Teiste filmitegijate sõnul ei saa kunstnikud, kellest suurem osa on naised, sageli eeltöö või ületöö eest tasu. Lisaks ei saa palgaläbirääkimisel väga nõudlik olla, sest nii võib juhtuda, et leitakse keegi teine ja tööd ei 25 Varts, Greta. Intervjuu autoriga. 20.12.2012. 26 Andmed pärinevad eravestlustest ja intervjuudest filmitegijatega (18.12.2020), kes ei soovi enda nime avalikustada. antagi. Seega ilmneb, et ehkki palga kohta justkui kehtivad mingid piirmäärad, on osa valdkondi paremini ja selgemini tasustatud kui teised. Nii kontrollivad ja legitimeerivad valdkonnaspetsiifilised võimusuhted ebavõrdsust. Osa noori filmitegijaid toob esile, et Eestis on võrdlemisi keeruline ennast üles töötada. Projektipõhine töö mõjutab väljaõpet ja tööle saamise võimalusi. Kuna projektid on ajutised, ei näe tööandjad praktikakohtade või väljaõppe tasustamises kuigi suurt mõtet. See tähendab, et tööturule sisenejad leiavad end tavaliselt vähe- või mittetasustatud töölt (Eikhof & Warhurst, 2013). Intervjuust selgub, et ka Eestis on sarnane tendents – väga pikalt töötatakse tasuta, et saada kogemusi. Tasustamata kohtadel töötavad nii mehed kui ka naised. Seega pole tegemist mitte niivõrd soolise ebavõrdsusega, kuivõrd vanusel ja sissetulekul põhineva ebavõrdsusega (et saaks tasuta tööd teha, peab olema alternatiivne sissetulek, nt vanemate toetus või lisatöökoht). Filmitegijad juhivad tähelepanu sellele, et töötingimused on keerulised. Handy ja Rowlandsi (2017) sõnul suhtuvad filmitööstuses töötavad inimesed töösse kahetiselt, vastandades sageli ärevuse, mida ebakindel ja konkurentsitihe tööturg põhjustab, emotsionaalse ja intellektuaalse tunnustusega, mida ühine töö pakub. Töötingimused esitavad väljakutseid mõlemale soole. Samas taastoodab loometöö individuaalne iseloom soolist ebavõrdsust seeläbi, et juhib tähelepanu isiklikele valikutele (nt naised valivad teise töö, loobuvad või otsustavad pereelu kasuks), jättes kõrvale selle, kuidas strukturaalsed tingimused ning kollektiivsed tavad valikuid mõjutavad (erinevad sotsiaalsed normid ja ootused naistele ja meestele). Naised ja mehed filminduses Üleeuroopalise EENCA (2020) uuringu kohaselt on #MeToo liikumine audiovisuaalse kunsti valdkonnale viimastel aastatel suurt tähelepanu toonud. See väljendub paljude soolise ebavõrdsuse uuringute ja raportite avaldamises. Siiski osutatakse, et akadeemilisi uurimusi soolisest jaotusest filmide tegemisel ja turustamisel on veel vähe. Senised feministlikud uurimused on keskendunud pigem naiste kujutamisele filmides või muudes audiovisuaalteostes. Filmide tootmise kohta ei ole paljudes riikides andmeid süstemaatiliselt kogutud. Soolist tasakaalu audiovisuaalses sektoris on uuritud nt Austrias, Prantsusmaal, Itaalias, Sloveenias, Rootsis, Ühendkuningriigis ja Soomes. Uuringutest selgub, et audiovisuaalse kunsti valdkonnas esineb sooline ebavõrdsus. See avaldub nii rollides, mida inimesed filmitootmises täidavad, kui ka toetuses, mida nad saavad. Näiteks oli 2016. aastal seitsme eelnimetatud Euroopa riigi peale kokku ainult 21% filmidel naissoost režissöör. Riigipõhistest uuringutest on ilmnenud, et Sloveenia filmifond toetas aastatel 2012–2017 täispikkadest filmidest ainult selliseid, millel oli meessoost lavastaja. Saksamaal teevad täispikki filme mehed oluliselt rohkem kui naised; iseäranis väike on naiste osakaal heli- (3%) ja operaatoritöös (6%), samas kostüümikunstnike seas on naisi 89%. (EENCA, 2020) Need uuringud toovad esile sarnased tendentsid eri riikides: naisi on nii tehnilistel kui ka loomingulistel ametikohtadel võrreldes meestega vähem ning naisrežissööride filmid27 saavad vähem toetusi. Sooline jaotus eri ametikohtade ja filmiliikide kaupa Loominguliste ametite soolist jaotust filmimaastikul pole Eestis veel uuritud. Et saada aimu, kuidas on eri ametikohad sooliselt jaotatud, analüüsisime Eesti filmi andmebaasi kantud 311 filmi andmeid. Valimisse kuulub 169 dokumentaal-, 57 mängu-, 48 anima-, 28 lühimängu- ja 9 lühidokumentaalfilmi, mis on esilinastunud aastatel 2015–2019. Arvesse võtsime ka rahvusvahelisi koostööfilme, kuna Eesti filmi andmebaasi kantakse kõik filmid, kus Eestil on vähemalt vähemusosalus. Info koondasime sugude kaupa järgmiste ametite kohta: režissöör, stsenarist, operaator, monteerija, kunstnik, kostüümikunstnik, helilooja, helirežissöör, toimetaja ja produtsent. Samuti käsitlesime andmeid festivalidel osalemise, auhindade ja nominatsioonide kohta. Analüüsist jäid välja õppe- ja reklaamfilmid, telemängufilmid ja filmid, mille esilinastumise kohta polnud andmeid. Kogutud andmed on esitatud joonisel 1. 27 2020. aastal uuendati Oscarite väljaandmise kriteeriume, et toetada mitmekesisust nii ekraanil kui ka filmi valmimise eri etappides. Nii saab edaspidi Oscaritele esitada ainult selliseid filme, kus osa tiimist on naised või mõnest vähemusgrupist. Dokumendiga „Academy establishes representaton and inclusion standards for Oscars eligibility“ kehtestatud kriteeriumide mõju (sh Eesti filmitööstusele) saab hinnata aga tulevikus.  Helilooja (n = 172) Operaator (n = 262) Helirežissöör (n = 173) Režissöör (n = 310) Mees Stsenarist (n = 213) Meestiim Monteerija (n = 255) Segatiim Produtsent (n = 292) Naine Animaator (n = 48) Naistiim Kunstnik (n = 122) Toimetaja (n = 33) Kostüümikunstnik (n = 68) 0% 20% 40% 60% 80% 100% Joonis 1. Ametite sooline jaotus Eesti filmi infosüsteemi põhjal Andmetest nähtub ametite ebavõrdne jaotus sugude lõikes: mehed on kõige rohkem üle esindatud helilooja, operaatori, helirežissööri, režissööri ja stsenaristi ametikohal, kus üksikuna töötavaid mehi ja meestiime on kolm kuni kümme korda rohkem kui üksikuna töötavaid naisi ja naistiime. Monteerija, produtsendi, animaatori, kunstniku ja toimetaja ametikohal on sooline ebaühtlus väiksem (vahe kuni kahekordne). Seevastu kostüümikunstnike seas oli naisi ja naistiime kaheksa korda rohkem kui mehi ja meestiime. Režissööride, stsenaristide ja toimetajate hulgas torkab silma naistiimide vähesus. Naistiime esineb nendel ametikohtadel märksa harvem, kui võiks oodata, vaadates meeste ja naiste suhet üksinda töötavate režissööride, stsenaristide ja toimetajate hulgas. Seevastu animaatorid moodustavad naistiime rohkem (võrreldes meestiimidega), kui meeste ja naiste suhet üksinda töötavate animaatorite hulgas vaadates võiks oodata. Ei ole selge, millised valdkonnaspetsiifilised traditsioonid ja protsessid seda tüüpi soolist koondumist põhjustavad. Võimalik, et andmeid mõjutab siin see, kuidas Eesti filmi andmebaasis tiimi määratletakse. Viimase viie aasta jooksul on ametikohtade sooline jaotus püsinud võrdlemisi muutusteta. Kaasates analüüsi tudengifilmid, ilmneb, et nende puhul on peamiste ametikohtade sooline jaotus pigem tasakaalus. Nimelt valmistati vaadeldaval perioodil Eestis 339 tudengifilmi, millest 47%-l oli režissööriks mees või meestiim, 51%-l naine või naistiim ja 2%-l segatiim (Eesti filmi andmebaas).28 Tuleb tõdeda, et sooline tasakaal koolitusetapis ei kandu edasi sooliseks tasakaaluks tööturul. BFM-is õpib üha enam naisi ja filmitegijad suhtuvad ka ise optimistlikult sellesse, et naisi võetakse rohkem kooli vastu, avaldades lootust, et küllap nad jõuavad ennast tippu töötada. Conori jt (2015) sõnul on sellised optimistlikud selgitused osa narratiivist, mis asetab soolise ebavõrdsuse minevikku ja põhjendab naiste vähesust tippude hulgas asjaoluga, et nad pole veel jõudnud tippu tõusta. Selle narratiivi järgi saavutatakse võrdõiguslikkus ja tegelik võrdsus iseenesest. Järgnevalt vaatleme mõningaid peamisi ametikohti (helilooja, helirežissöör, stsenarist, operaator, režissöör, produtsent), kus meeste ülekaal on iseäranis suur, filmikategooriate (dokumentaalfilm, mängufilm, animafilm, lühimängufilm ja lühidokumentaalfilm) kaupa. 28 Eesti filmi andmebaas; https://www.efis.ee. Joonis 2. Mõned meeste ülekaaluga ametikohad filmiliikide kaupa Jooniselt ilmneb, et meesheliloojad ja -helirežissöörid domineerivad eriti täispikkade dokumentaal- ja mängufilmide puhul. Anima- ja lühifilmide kategoorias on naishelirežissööride ja eriti naisheliloojate osakaal mõnevõrra suurem kui täispikkadel filmidel. Seevastu režissööri ja stsenaristi ametikohal on meeste ülekaal suurem just animafilmide puhul. Peale selle on meessoost režissööride ülekaal dokumentaalfilmide kategoorias mõnevõrra väiksem kui mängufilmide omas. Lühidokumentaalfilmide kategoorias (mille valim on küll väike) on naisrežissöörid isegi enamuses. Produtsentide hulgas valitseb üldiselt meeste osakaal, kuid siin on erandiks täispikad mängufilmid, kus naisprodutsente on mõnevõrra rohkem kui meesprodutsente. Filmitegijad tõid intervjuus välja, et produtsendid peavad olema väga sihi- ja järjekindlad ning töötama mitme projektiga samal ajal. Filmitegijad usuvad, et just seepärast on naised sageli produtsendid. See ilmestab, kuidas erinevad ootused sugudele (nt ootus, et naised on paremad rööprähklejad) mõjutavad reaalsuse tõlgendamist ja seeläbi seda, millistel ametikohtadel filminduses töötatakse. Seega viitavad andmed soolisele segregatsioonile. Naised on küll üleesindatud kostüümikunstnike ja kunstnikena, kuid alaesindatud sellistel positsioonidel nagu stsenarist, operaator ja režissöör. Seejuures toovad filmitegijad esile, et täispikkades filmides saavad kunstnikena tööd sageli ka mehed. Tunnustamine Et uurida filmide kunstiliste saavutuste hindamist ja soolistatust, võtsime aluseks Eesti Kultuurkapitali preemiad ning Eesti filmi- ja teleauhinnad (EFTA), samuti vaatasime festivalidel osalemist ning festivaliauhindadele nomineeritust ja nende võitmist. Aastatel 2015–2019 on Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemia saajate hulgas naisi 22% (2015. aastal 9 auhinnasaajast 2) kuni 38% (2018. aastal 13 auhinnasaajast 5). Ühelgi aastal ei ole premeeritud rohkem kui viit naist. 2018. aastal pälvisid parima näitlejanna tiitli kaks naist: Paula Rits ja Helena Maria Reisner. Mõlemad said auhinnaks 1000 eurot. Samal aastal anti välja üks meesnäitleja preemia, mille pälvis Reimo Sagor, kes sai auhinnaks 2000 eurot. Võimalik, et auhinnafond oli mõlemale soole 2000 eurot, kuid kuna silma paistis kaks noort näitlejannat, pidid nemad auhinda omavahel jagama. Siiski näiteks aasta dokumentaal- ja animafilmi preemiad ei läinud jagamisele, mõlema filmi kaks meessoost režissööri said preemiaks 2000 eurot. Aasta debüütfilmi „Võta või jäta“ režissöör Liina Trishkina-Vanhatalo sai preemiaks 2500 eurot. Ühelgi aastal pole naine saanud elutööpreemiat.29 Kuidas preemiate suurused kujunevad, ei ole läbipaistev. Peamine sooline erinevus seisneb preemiate arvus – naised saavad preemiaid vähem kui mehed. Eesti filmi- ja teleauhindu jagatakse alates 2017. aastast. Võrdlemiseks kaasati sellesse artiklisse ka 2020. aasta andmed. Auhindu antakse välja umbes 15 kategoorias (erineb aastati). Statuudi järgi võivad kandidaate esitada produtsendid või nende määratud isikud, ka võivad erialaliidud teha produtsentidele ettepanekuid. Esitada saab mängu-, dokumentaal-, anima- ja lühifilme, mis on esilinastunud kinos ja/või osalenud rahvusvahelisel festivalil. Esitada ei saa 29 Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemiad 2011; https://www.kulka.ee/sihtkapitalid/audiovisuaalne- kunst/aastapreemiad/2011. filme, mis propageerivad pornograafiat, rassismi või vägivalda. Hindamisel lähtutakse kunstipärasusest, sh pole sõnastatud, kas ja kuivõrd järgitakse võrdse kohtlemise põhimõtet. Välja antakse parima mees- ja naisnäitleja auhind.30 Analüüsist selgub, et ka EFTA-de puhul premeeritakse enam mehi kui naisi. 2017. ja 2018. aastal said mehed või meesrežissööri filmid 75% ja 77% preemiatest, naised või naisrežissööri filmid 25% ja 23%. Parima mängufilmi auhinna võitis 2017. aastal Triin Ruumeti film „Päevad, mis ajasid segadusse“ ja Ruumet pälvis parima režissööri auhinna. Sellel aastal jagasid parima stsenaristi preemiat Livia Ulman ja Andris Feldmanis. Ülejäänud preemiad pälvisid ainult mehed. 2018. aastal läks neljast parima filmi tiitlist kolm naissoost režissööride filmidele (Sandra Jõgeva „Armastus ...“, Chintis Lundgreni „Manivald“ ja Anna Hintsi „Jää“), kuid kõik teised auhinnad, sh parima režissööri, operaatori, filmikunstniku ja stsenaristi auhind, jagati meestele. Parimaks mängufilmiks tituleeriti „November“ (Rainer Sarnet) ja viis auhinda jagati eri kategooriates selle filmi meestegijatele.31 Auhindade jagamisel ei tunnustata võimalikult paljude kunstiteoste tegijaid, vaid pigem jagatakse preemiad ühe parimaks valitud filmi tegijatele. Parima mängufilmi tiitli võitnud filmi režissöör pärjatakse enamasti parimaks režissööriks. Kahel viimasel aastal (2019 ja 2020) said mehed 72% ja 65% auhindadest, naised vastavalt 28% ja 35%. Nendel aastatel anti välja auhinnad ka segatiimidele, mistõttu kokkuvõttes oli naisi auhinnasaajate seas võrreldes 2017. ja 2018. aastaga rohkem. 2020. aastal võitis parima mängufilmi preemia „Tõde ja õigus“ (Tanel Toom), seejuures võitsid kuus teist preemiat selle filmi tegijad. Parim dokumentaalfilm „Aasta täis draamat“ (Marta Pulk) ja parim animafilm „Toomas teispool metsikute huntide orgu“ (Chintis Lundgren) teistes kategooriates auhindu ei saanud. Aasta tegija oli 2020. aastal Karin Tetsmann, kes panustas filmi „Tõde ja õigus“ tegemisse.32 Aasta tegija tiitel jagatakse filmiprofessionaalile, keda pole võimalik muudes kategooriates tunnustada.33 Sedapuhku võitis selle tiitli esimest korda naine. Eesti filmi andmebaasi andmetel osales aastatel 2015–2019 rahvusvahelistel festivalidel meesrežissööride filme rohkem kui naisrežissööride omi, mida võib seletada meesrežissööride loodud filmide suurema arvuga. Tähelepanuväärne on, et ehkki naisrežissööride filme osaleb rahvusvahelistel festivalidel vähem, võidavad nad siiski enam-vähem sama palju auhindu kui meesrežissööride omad. See viitab, nagu oleks vähemalt festivalifilmide hulgas naisrežissööride filmide keskmine tase kõrgem. Seda erinevust üheselt seletada on keeruline. Kui 30 EFTA filmiauhindade statuut 2020; https://eftagala.ee/reeglid/. 31 EFTA 2018, filmikategooria; http://eftagala.ee/voitjad-2018/. 32 EFTA 2020, filmikategooria; http://eftagala.ee/voitjad2020/. 33 EFTA filmiauhindade statuut 2020; http://eftagala.ee/reeglid/. naisrežissööride suhteline vähesus on põhjustatud mingitest struktuursetest takistustest, on tõenäoline, et naised, kes nendest takistustest hoolimata režissöörina filme teevad, on filmitegemises järelikult iseäranis head. Võib aga ka olla, et mehhanismid, mis viivad filme festivalidele ja neid festivalidel auhindadele turundavad, funktsioneerivad mees- ja naisrežissööride filmide puhul erinevalt. Selle tulemuseks on suhteliselt laiem kandepind auhinnata jäävaid meesrežissööride filme ja suhteliselt kitsam tipp auhindu võitvaid naisrežissööride filme. Hannemann, kes on uurinud filmide auhindamist Berlinale filmifestivalil, pakub välja, et naisrežissöörid kasutavad modernsemaid käsitlusi kui meesrežissöörid, nende filmides on eripalgelisemad tegelased ja nad rakendavad vähem klassikalist kangelasloo süžeeformaati. See nõuab nii tegijate kui ka vaatajate avatust teistele jutustamisviisidele ja teistsugusele esteetikale. Võimalik, et naisrežissööride filme on festivalidel rohkem just seetõttu, et nad valivad julgemaid teemasid. (Hannemann, 2013) See, kuidas Eesti nais- ja meesrežissööride filmid sisult erinevad, vajab eraldi uurimist. Küll aga saab esile tuua, et festivalidele pääsemine nõuab järjepidevat tööd ja tavaliselt teeb seda produtsent. Mõned iseäranis auhinnatud naisrežissööride filmid aastatel 2015–2019 on olnud Minna Hintsi lühifilm „Jää“ (12 auhinda eri kategooriates), Moonika Siimetsa mängufilm „Seltsimees laps“, Marta Pulga dokumentaalfilm „Aasta täis draamat“ ja Ksenia Okkapkina dokumentaalfilm „Surematu“. EV 100 Siin alapeatükis on vaatluse all programmi EV 100 raames esilinastanud kaheksa filmi: „Eia jõulud Tondikakul“ (Anu Aun), „Seltsimees laps“ (Moonika Siimets), „Võta või jäta“ (Liina Triškina-Vanhatalo), „Juured“ (Nora Särak, Aljona Suržikova, Heilika Pikkov, Anna Hints, Moonika Siimets, Kersti Uibo), „Põrgu Jaan“ (Kaur Kokk), „Tuulte tahutud maa“ (Joosep Matjus), „Lotte ja kadunud lohed“ (Janno Põldma, Heiki Ernits) ning „Tõde ja õigus“ (Tanel Toom). Analüüsime nende filmide eelarvet, Eesti Filmi Instituudi toetust, soolist jaotust eri ametikohtadel ja vaatajate arvu. Täpselt poolte filmide režissöörid on naised. Stsenaristide seas torkab silma, et üksinda vastutavaid naisi on rohkem kui mehi, aga mehed töötavad rohkem tiimides. Operaatoritena domineerivad mehed. Kunstnike seas töötab rohkem mehi, kostüümikunstnikena aga neli korda rohkem naisi. Heli- ja montaažirollides on mehed arvukamalt esindatud. Sellegipoolest võib täheldada, et EV 100 filmide valikus on vähemalt osaliselt (mõnes filmi võtmeametis) tegijad sooliselt tasakaalus. EV 100 toetusi eraldas Eesti Filmi Instituut vastavalt toetuse eraldamise eeskirjale (Eesti Filmi Instituut, 2014), milles ei ole mainitud soolist tasakaalu. Samas ei olnud kandidaatide sugu žüriile kindlasti saladuseks. Kas žürii soolist tasakaalu tegelikult arvestas või saavutati sooline tasakaal juhuslikult, ei ole teada. EV 100 filmid said Eesti Filmi Instituudilt (EFI) filmi tegemiseks toetust. Kõige enam toetust said mängufilmid, kusjuures toetus ei korreleeru sellega, kas režissöör on mees või naine. Nende filmide toetuse osakaal kogu filmi eelarvest oli 82–92%. 82% toetust kogu eelarvest said Anu Auna ja Moonika Siimetsa filmid. Nende kahe filmi eelarve oli ka sama suur. Ehkki nende filmide süžee on väga erinev, saab välja tuua mõned vormilised sarnasused: käsitletakse peresuhteid ja igatsust ning peategelased on lapsed. „Tõde ja õigus“ ning „Võta või jäta“ said protsentuaalselt sama palju toetust, mis viitab toetuste andmisel suhtelisele soolisele tasakaalule. Kõige vähem toetust said animafilm „Lotte ja kadunud lohed“ ja dokumentaalfilm „Tuulte tahutud maa“. Lotte-filmi eelarve oli aga kõigi filmide seas kõige suurem (2 655 925 eurot) ning „Tuulte tahutud maa” oma üks väiksemaid (210 763 eurot), sellest väiksema eelarvega oli dokumentaalfilmide kogumik „Juured“ (148 754 eurot). EFI toetus on aga ainult üks osa, peale selle said EV 100 filmid toetusi telest, MEDIA-lt ning muudest allikatest. Tootja panustab filmi valmimisse ka ise. Filmi finantseerimise allikaid on mitmeid, sh erakapital, ning seetõttu on keeruline rahaallikaid ja nende jagamist kindlaks teha ja uurida. Siiski tundub, et EFI toetusi said nii nais- kui ka meesrežissöörid sarnastel alustel ja samaväärse protsendi kogu eelarvest, kusjuures see tasakaal on saavutatud ilma selleta, et EFI toetuste eraldamise eeskiri sisaldaks soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet. EV 100 filmidest oli 31.12.2019. a seisuga kõige enam vaatajaid filmil „Tõde ja õigus“ ja kõige vähem filmil „Juured“.34 Esikolmikus olid ka „Eia jõulud Tondikakul“ ja „Seltsimees laps“. Tõenäoliselt on neid andmeid liiga vähe, et otsustada, kas vaatajad on mõjutatud filmi autorist ja tema soost. Võib arvata, et vaatajad lähtusid pigem filmi teemast ja ka sellest, millal ja kus film üldse kättesaadav oli. Kokkuvõte ja soovitused Artikli eesmärk oli selgitada soolist tasakaalu Eesti etenduskunstides ja filmikunstis. Kummaski valdkonnas pole varem selleteemalisi uuringuid tehtud ega andmeid kogutud. Peab nentima, et valdkondades toimivad väga erinevad traditsioonid ja struktuurid, mis mõjutavad soolist tasakaalu ja taastoodavad ebavõrdsust. Ei paista, et filmi- või teatritegijad soolise võrdõiguslikkuse küsimust olulise probleemina näeks või selle üle kuigivõrd arutleks. Ackeri (2006) järgi on probleemi just seesugune nähtamatus sugude režiimi spetsiifiline tunnus, mis õigustab ebavõrdsust ja kontrollimehhanisme ning 34 EV 100 filmiprogrammi kokkuvõte; https://www.filmi.ee/filmid/ev-100/ev100-filmiprogrammi-kokkuvote. raskendab ebavõrdsusega tegelemist, selle äratundmist ja sellele vastu astumist. Peale selle takistavad võrdõiguslikkuse kujunemist filminduse ja etenduskunsti valdkondlikud erijooned, nt töötamine tiimides ja projektipõhisus, mis tingivad vajaduse hoida sõbralikke suhteid. Mõlemas valdkonnas esineb nii vertikaalset soolist segregatsiooni, mille korral on mehed üleesindatud kõrge staatusega ametikohtadel (teatris püsipalgaliste lavastajatena ja filmis nt tehnilistel ametikohtadel, kus on stabiilsem sissetulek), kui ka horisontaalset soolist segregatsiooni, mille korral on osa ametikohti jagunenud traditsiooniliste soorollide järgi (teatris nt grimmikunstnikud või filmikunstis kostüümikunstnikud; mõlemas valdkonnas nt kunstnikud). Nii etenduskunstidele kui ka filmikunstile on iseloomulik ebakindlus, mis väljendub ebaregulaarses sissetulekus (projektipõhine töö), vähe tasustatud või tasustamata töös algajate puhul ning võrgustikupõhises tiimidesse jagunemises, mistõttu tuleb hoida häid suhteid. Filmikunsti ja etenduskunstide tööle on iseloomulik ka ebaregulaarne tööaeg (hilja õhtul, nädalavahetusel) ning geograafiline paindlikkus (võtted teises paigas või etendus mõnes teises kohas). Selline ebakindlus puudutab rohkem lastega töötajaid, kes on pigem naised kui mehed. Et pakkuda lahendusi ebavõrdsuse kõrvaldamiseks, on vaja probleem esmalt ära tunda ja seda teadvustada. Edaspidistes uuringutes peaks koguma andmeid ja analüüsima peamisi probleeme, valdkondade takistavaid ja diskrimineerivaid tavasid ning mehhanisme. Valdkonnas hõivatud inimeste kaasamise kaudu saaks uurida, kuidas eriala inimesed ennast ise etenduskunstides ja filmikunstis töötades näevad ja tunnevad. See annaks aimu, kuidas töötajad ise soolist tasakaalu või tasakaalutust näevad ning diskrimineerimist ja seksismi tajuvad või ei taju. Ühtlasi võimaldaks see mõista soo kui kategooria läbipõimitust teiste oluliste sotsiaalsete kategooriatega, nt vanus ja rahvus, samuti seda, kuidas soolised stereotüübid mõjutavad naiste ja meeste hõivatust teatris ja filmis. Tulevastes uuringutes peaks keskenduma ka uutele ja transformeerunud soolise ebavõrdsuse viisidele, mis on seotud uute esile tõusnud väärtustega, nagu informaalsus, paindlikkus ja autonoomsus (Gill, 2002), ning nendest tuleneva ebakindlusega. Filmikunstis peaks lähemalt uurima ka Eesti Filmi Instituuti ja selle struktuure ning toetuste jagamise süsteeme ja põhimõtteid. Samamoodi võiks uurida ka Eesti Kultuurkapitali toetuste soolist tasakaalu nii etenduskunstides kui audiovisuaalkunstis. Loodetavasti annab vabakutseliste olukorrast ülevaate Kultuuriministeeriumi tellitud uuring, mis peaks läbi viidama 2021. aastal. Kirjandus Aadamsoo, M., Arujärv, E., Ibrus, I., Jõesaar, A., Karulin, O., Kulbok-Lattik, E., Mark, Ü., Melioranski, R-H., Runnel, P., Rüütel, I., Tafel-Viia, K., Tali, M., & Väljataga, M. (2012). Eesti kultuuripoliitika põhimõisted ja suundumused. Eesti Kultuuri Koda. Acker, J. (2006). Inequality regimes: Gender, class, and race in organizations. Gender & Society, 20(4), 441–464. https://doi.org/10.1177%2F0891243206289499 Caust, J. (2020). Arts leadership in comtemporary contexts. (Routledge Advances in Art and Visual Studies.) Routledge. Conor, B., Gill, R., & Taylor, S. (2015). Gender and creative labour. The Sociological Review, 63(1), 1–22. https://doi.org/10.1111%2F1467-954X.12237 EENCA (2020). Gender gaps in the cultural and creative sectors (with the exception of the audio- visual sector). European Expert Network on Culture and Audiovisual (EENCA). http://www.eenca.com/eenca/assets/File/EENCA%20publications/Final%20Report%20- %20Gender%20in%20CCS%20EAC.pdf Eesti Filmi Instituut (2014). Toetuste eraldamise eeskiri. http://filmi.ee/wordpress/wp- content/uploads/2014/11/Toetuste-eraldamise-eeskiri-21.01.14.pdf Eesti Konjunktuuriinstituut (2018). Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/1._eesti_lm_olukorra_uuring_ja_kaardistus_yldosa.pdf Eesti Kultuurkapital (2019). Eelarve 2019. https://meedia.kulka.ee/files/EKK%202019%20eelarve_kinnitatud.pdf Eesti Näitlejate Liit (s. a.). Lähtetasud (miinimumtariifid). https://www.enliit.ee/lahtetasud- %28miinimumtariifid%29 Eesti Teatri Agentuur (s. a.). Teatristatistika. https://statistika.teater.ee/stat/stat_filter/show/numPerformancesAndVisitors Eesti Vabariigi põhiseadus (1992). Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/PS EFARN (2018). Research highlights 2018. A selection of research by European Film Agencies. European Film Agencies Research Network. https://rm.coe.int/efarn-research-highlights- 2018/16808ee5c7 Eikhof, D. R., & Warhurst, C. (2013). The promised land? Why social inequalities are systemic in the creative industries. Employee Relations, 35(5), 495–508. https://doi.org/10.1108/ER-08- 2012-0061 Eurostat (2017). 80% of the 80% of graduates in the field of education are women. https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20170710-1 Eurostat (2020). Culture statistics – government expenditure on culture. https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Culture_statistics_- _government_expenditure_on_culture Eurostat (2021). Culture statistics – cultural participation. https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/ilc_scp03/default/table?lang=en Gill, R. (2002). Cool, creative and egalitarian? Exploring gender in project-based new media work in Europe. Information, Communication and Society, 5(1), 70–89. https://doi.org/10.1080/13691180110117668 Handy, J., & Rowlands, L. (2017). The systems psychodynamics of gendered hiring: Personal anxieties and defensive organizational practices within the New Zealand film industry. Human Relations, 70(3), 312–338. https://doi.org/10.1177%2F0018726716651690 Hannemann, M. (2013). Accept diversity! Accept equality? Eine analytische Untersuchung des Anspruchs und der Realität von Gleichstellung in der Filmindustrie mit Hinblick auf die Funktion des internationalen Filmfestivals Berlinale. PL Academic Research. Hochfeld, K., Genz, K., Iffländer, V., & Prommer, E. (2017). Gender und Film. Rahmenbedingugen und Ursachen der Geschlechterverteilung von Filmschaffenden in Schlüsselpositionen in Deutschland. Filmförderungsanstalt (FFA). Jones, D., & Pringle, J. K. (2015). Unmanageable inequalities: Sexism in the film industry. The Sociological Review, 63(1), 37–49. https://doi.org/10.1111%2F1467-954X.12239 Kivirähk, J. (2016). Teatri roll ja positsioon ühiskonnas. Turu-uuringute AS. http://www.eeteal.ee/sisu/326_1129Teatri_Poisytsioon.pdf Kultuuriministeerium (2020). Kultuuriministeeriumi valitsemisala 2020. a eelarve liigendus. https://www.kul.ee/media/757/download Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020 (2014). https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3140/2201/4002/RKo_lisa.pdf Lally, E., & Miller, S. (2012). Women in theatre. A research report and action plan for the Australia Council for the Arts. https://www.australiacouncil.gov.au/workspace/uploads/files/research/women-in-theatre- april-2012-54325827577ea.pdf Masso, J., Meriküll, J., & Vahter, P. (2020). The role of firms in the gender wage gap. https://dx.doi.org/10.2139/ssrn.3532955 Pesti, M., & Reidolv, K. (2018). Institutional and artistic changes in Estonian performing arts with a case study of Vaba Lava / Open Space. Nordic Theatre Studies, 30(1), 34–54. https://doi.org/10.7146/nts.v30i1.106917 Prommer, E., & Loist, S. (2019). Filmindustrie: Branchenkultur mit Gender Bias. In J. Dorer, B. Geiger, B. Hipfl, & V. Ratkovic (Eds.), Handbuch Medien und Geschlecht (pp. 1–14). Springer VS, Wiesbaden. Saro, A. (2001). Naine püünel on püünises. Sirp, 13.07.2001. Saro, A. (2009). The interaction of theatre and society: The example of Estonia. In H. van Maanen, A. Kotte, & A. Saro (Eds.), Global changes – Local stages. How theatre functions in smaller European countries (pp. 41–46). Rodopi. Saro, A., & Toome, H-L. (2020). The challenges of the Estonian amateur theatre field. Amfiteater. Journal of Performing Arts Theory, 8(1), 166−181. Sibrits, H. (2020). Teatristatistikas tehti taas rekordeid. Postimees, 14.10.2020. Sibrits-Bondarenko, H. (2016). Eesti repertuaariteatrite koosseisulised näitlejad 2014. aasta kevadel. [Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool.] https://dspace.ut.ee/handle/10062/52319 Sippol, T. (koost.) (2020). Kroonika. A. Saro & H-L. Toome (toim.), Teatrielu 2019 (lk 348–349). Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur. Statistikaamet (2020). Film ja kino. https://www.stat.ee/et/avasta- statistikat/valdkonnad/kultuur/film-ja-kino Varts, G. (2020). Intervjuu artikli autoriga. Artikli autori valduses. 20.12.2020. Naised Eesti poliitikas 21. sajandi kolmanda kümnendi lävel Helen Biin Alates iseseisvuse taastamisest 1991. aastal on naiste esindatus Eesti poliitikas tasapisi tõusnud. Viimasel kümnendil on kasv pidurdunud ja naiste osatähtsus nii kohalike omavalitsuste volikogudes, Riigikogus kui Euroopa Parlamendis on jäänud pidama kolmandiku piirimaile. Soolist tasakaalu siiski saavutatud pole ja praeguse trendi jätkumisel selleni niipea ei jõuta. Poliitilistel ametikohtadele, olgu selleks ministriamet, kohaliku tasandi või Riigikogu (komisjonide) juhid, määratakse naisi harva. Kuigi 2021. aasta alguses ametisse asunud Kaja Kallase valitsuses on ministrikohad jaotatud pea võrdselt, on võim endiselt koondunud peamiselt meeste kätte. Ka valdkonnad, kus mehed ja naised juhtidena tegutsevad, on soostereotüüpselt jaotunud. Ilma naiste osalust eraldi eesmärgiks seadmata on keeruline valitavates kogudes soolist tasakaalu saavutada. Kuigi Eesti erakondades on naisi palju, pole parteidel seni jagunud piisavat huvi ja motivatsiooni naiste poliitikas edenemist toetada, samuti puudub selleks avalikkuse leige suhtumise tõttu selge ühiskondlik tellimus. Ootused poliitikas tegutsevate naiste ja meeste käitumisele ja sooritusele on erinevad. Mehi hinnatakse enam nende erialaste õnnestumiste ja läbikukkumiste põhjal, naised peavad aga ametialasele pädevusele lisaks suutma tõestada, et nad mahuvad ka naistele esitatavasse rollimudelisse. Sissejuhatus 2000. aastal ilmunud esimeses kogumikus „Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis“ andis Tiina Raitviir ülevaate Eesti naiste osalusest erakondades, valitavates kogudes ja valitsuses. Kümme aastat hiljem analüüsis Mirjam Allik (2010), kuidas naised poliitikasse jõuavad ning kus ja miks tekivad sellel teel takistused. Võiks eeldada, et 21. sajandi kolmanda kümnendi lävel ja enam kui sada aastat peale hääle- ja kandideerimisõiguse saamist ei pea me enam rääkima naiste alaesindatusest Eesti poliitikas. Kahjuks jääb unistus käsitleda naisi ja mehi võrdsete tegijatena veel oma aega ootama. Ka 30 aastat peale Eesti iseseisvuse taastamist ja olukorras, kus paarikümne aasta vältel on naiste olulisusele poliitikas ning osalemist takistavatele teguritele tähelepanu juhitud, on Eesti poliitikas võim endiselt koondunud meestele ning naised otsustuskogudes ja poliitilistel ametikohtadel alaesindatud. Artiklis annan ülevaate sellest, mil moel on naiste osalemine Eesti poliitikas viimasel kümnendil arenenud nii erakonna, kohaliku omavalitsuse kui riigi tasandil. Naiste esindatuse kirjeldamise kõrval on üha rohkem hakatud tähelepanu pöörama sellele, mida poliitikas olemine naistele tähendab ning millised on ühiskonna ootused naispoliitikutele. Kuna avalik arvamus ning naiste endi valmisolek poliitikas tegutseda määravad selle, kas ja milliste ambitsioonidega poliitikukarjääri sukeldutakse, annan artiklis põgusa ülevaate ka naispoliitikute kajastamisest meedias ning sellest, mil viisil naised poliitikas tegutsejatena ennast, oma võimalusi ja takistusi mõtestavad. 1 Kuigi naisi on kolmekümne aasta jooksul Eesti poliitikasse tasapisi „sisse segatud“, nagu Charlotte Bunch strateegias „Lisa naisi ja sega“1 naiste mõjukuse suurendamiseks soovitas (Harding, 1995), pole see piisav. Selleks, et naiste hääl ja nägu oleksid ühiskonnas mõjukamad, vajab Eesti poliitikamaastik raputust. Kas kogemus, mida on pakkunud 2021. aasta alguses ametisse astunud esimene naise juhitud sooliselt tasakaalus valitsus ning sellele eelnenud rahvuskonservatiivne ja soolise võrdsuse ideele vastandunud valitsus, on piisavalt raputav, selgitab aeg. Piisav hulk naisi muudab poliitilist kultuuri ja teemasid Võimalus enda elu puudutavates küsimustes kaasa rääkida on demokraatia aluspõhimõtete hulka kuuluv inimõigus (Ballington, 2005). Sellest hoolimata moodustavad naised – pool maailma rahvastikust – keskmiselt vaid veerandi kõigi riikide parlamendiliikmetest (Inter- Parliamentary Union, 2020). Kuigi naiste osakaal maailma parlamendisaadikute hulgas on viimase kahekümne aasta jooksul pea kahekordistunud (ibid.), püsib sooline ebavõrdsus siiski visalt ning viitab selgelt võimu ebavõrdsele jagunemisele ühiskonnas. Ühiskonnaelu puudutavad otsused on seda legitiimsemad, mida rohkem on erinevaid ühiskonnagruppe otsuste tegemisse kaasatud. Kuigi piisavat poliitilist esindatust on keeruline üheselt defineerida, on üheks levinumaks käsitluseks Hanna Pitkini (1967) poliitilise esindatuse kontseptsioon, milles eristatakse nelja esindatuse tüüpi: formaalset, kirjeldavat, sisulist ja sümbolilist.  Formaalne esindatus tähendab seda, et naistele on seadusega tagatud õigus valimistel hääletada ja kandideerida.  Kirjeldav esindatus tähistab naiste piisavat arvu poliitilistes otsustuskogudes.  Sisuline esindatus viitab sellele, kui sisukalt ja tõhusalt saavad naised otsustuskogudes poliitikat mõjutada ja oma eesmärke ellu viia.  Sümboliline esindatus saavutatakse juhul, kui ühiskonnas hakatakse väärtustama soolist võrdsust ja naiste kuulumist otsustajate hulka. On selge, et nii kirjeldava, sisulise kui sümbolilise esindatuse tagamine on ilma naiste osaluseta võimatu. Kui palju aga peab naisi olema selleks, et saaksime rääkida piisavast esindatusest? Rosabeth Moss Kanter (1977a, 1977b) uuris 1970. aastatel naisi ettevõtete juhtkondades ning tõi sotsiaalteadustesse kriitilise massi kontseptsiooni, mida hakati kasutama ka naiste poliitilise osaluse analüüsimisel. Selle käsitluse kohaselt muutuvad otsustuskogude kultuur, käsitletavad teemad ja tehtavad otsused, kui seal on piisavalt palju – vähemalt kolmandik – naisi. Kolmandik naisi poliitilistes otsustuskogudes tõusis kiirelt kokkuleppeliseks eesmärgiks ning seda on kasutatud ka argumendina sookvootide kehtestamisel (Childs & Krook, 2008). Kuigi kriitilise massi kontseptsioon on kasutusel ka praegu, ollakse nüüd seisukohal, et ka kolmandik naisi otsustuskogus on endiselt vähemus ning üha rohkem räägitakse soolisest 1 Charlotte Bunchi sõnastatud „Lisa naisi ja sega“ („Add women and stir“) strateegia kohaselt on naiste mõjukuse ja võimaluste suurendamiseks mingis valdkonnas vaja pelgalt suurendada naiste arvu valdkonnas tegutsejate hulgas (Harding, 1995). 2 tasakaalust või soolisest võrdsusest. Drude Dahlerupi (2018) hinnangul võime soolisest tasakaalust rääkida siis, kui naisi on otsustuskogus 40–60%. Ka Euroopa Liidu eesmärkide ja tegevuste raames käsitletakse sooliselt tasakaalus olevana otsustuskogusid, kus on vähemalt 40% naisi või mehi (Council of Europe, 2003), soolisest võrdsusest saame rääkida aga siis, kui naisi ja mehi on otsustuskogudes võrdselt. Naiste arvulise esindatuse kõrval arutletakse üha rohkem selle üle, milline peaks olema kirjeldava ja sisulise esindatuse omavaheline suhe (Dahlerup, 2018). Teisisõnu on fookus nihkunud sellelt, millal naised poliitikasse muutusi tuua saavad, sellele, kuidas seda teha. Oluliseks peetakse siinjuures seda, et oleks nii otsustavaid tegusid (ingl critical acts), mis tooksid naised ja nende huvisfääri kuuluvad teemad poliitikasse, kui ka piisavalt otsustavaid tegutsejaid (ingl critical actors), kes algatavad poliitika ja poliitilise kultuuri muudatusi. (Childs & Krook, 2008) Peale selle, et naiste esindatus otsustuskogudes suurendab tehtavate otsuste legitiimsust, pakub see ka naissoost eeskujusid, vähendab soolist lõhet poliitikas osalemises, kasvatab tõenäosust, et otsuste tegemisel arvestatakse naiste huvidega, ning tänu mitmekesisema tausta ja juhtimisstiiliga inimeste kaasamisele muudab ka otsustuskogude töö tõhusamaks (Shreeves et al., 2019). Teisisõnu murrab naiste osalus nn meeste domineerimise mudeli (Dahlerup & Leyenaar, 2013).2 Üle poole Eesti erakondade liikmetest on naised, kuid juhtkondades domineerivad mehed Parteid on oluliseks lüliks poliitikas osalemise soovi ja reaalse osalemisvõimaluse vahel (EIGE, 2019b; European Commission, 2019). Et naised saaksid poliitikas kirjeldava või sisulise esindatuse saavutada ning muutusi luua, peab neil lisaks huvile poliitika vastu olema valmisolek erakondade töös osaleda. Eesti inimesed on poliitika suhtes võrdlemisi leiged, vaid 29,5% elanikkonnast hindab poliitikat enda jaoks oluliseks (European Values Survey, 2017).3 Hoolimata leigest suhtumisest poliitikasse ei saa Eesti naisi erakondadest eemale hoidmises süüdistada. Võrreldes nn vanade Euroopa riikidega on Eesti erakondade liikmete hulgas naisi oluliselt rohkem (Kallakas, 2015). Naiste osakaal erakondades suurenes 1990. aastate algusest järjepidevalt (Raitviir, 2011) ning püsib peale 50% piiri ületamist 2004. aastal stabiilselt kõrgena (Kallakas, 2015). 2020. aasta oktoobris oli seitsmes suurimas Eesti erakonnas4 naissoost liikmete osatähtsus keskmiselt 52%, varieerudes 43%-st erakonnas Eesti 200 57%-ni Keskerakonnas (Sepper et al., 2020). Kuigi kindlasti väljendab naiste innukus erakondadega liituda nende huvi poliitika vastu, võib üheks Eesti erakondade 2 Ülevaate erinevatest analüüsidest selle kohta, millised muutused kaasnevad naiste poliitilise esindatuse suurenemisega, annavad nt Taylor-Robinson ja Heath (2003) ning Sepper et al. (2020). 3 Võrdluseks: 75% rootslastest, 68% sakslastest ja 45% soomlastest leiavad, et poliitika on nende elus oluline (European Values Survey, 2017). 4 Reformierakond, Keskerakond, Isamaa, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Eesti 200 ja Eestimaa Rohelised. 3 liikmeskonna soolise tasakaalu tagajaks olla ka siin täheldatud komme astuda erakondadesse perekonniti (Raitviir, 2011). Kuigi erakondade liikmeskond on sooliselt tasakaalus, on vaid 35% parteide juhatuse liikmetest naised ning veelgi vähem, keskmiselt 30%, on naisi piirkondade juhtide hulgas (SA Poliitikauuringute Keskus Praxis, 2020) (vt joonis 1). Kolme erakonna – Reformierakonna, Eesti 200 ja Eestimaa Roheliste – juht on naine, seejuures Riigikogus on neist esindatud vaid Reformierakond. Lisaks on kolmes erakonnas naised asejuhi kohal: Reformierakonnas üks, Keskerakonnas üks ja Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas kolm (2020. aasta detsembri seisuga, erakondade kodulehed). Kuigi võrreldes kümne aasta taguse ajaga, mil naisi oli erakondade juhtkondades keskmiselt 18% (Raitviir, 2011), on edenemine märgatav, püsib selge kontrast naiste esindatuses erakonna liikmeskonnas ja juhtide hulgas. 60 57 56 55 54 50 50 50 48 44 43 41 41 40 36 33 33 31 31 29 30 26 22 19 20 15 10 0 REF KE ISAMAA SDE EKRE E200 ROH Naisi erakonnas Naisi juhatuses Naisi piirkonna juhtide hulgas Naisjuht Naissoost aseesimees/-mehed Joonis 1. Naiste osakaal (%) erakondades, erakondade juhatustes ja piirkondade juhtide hulgas (seisuga oktoober 2020). Andmed: SA Poliitikauuringute Keskus Praxis (2020) ja erakondade kodulehed Ka teistes Euroopa Liidu (EL) riikides pole naisi erakondade juhtide hulgas palju ning keskmised näitajad jäävad Eestile alla. Nn vanades Euroopa riikides oli 2015. aastal naisi erakonna liikmete hulgas keskmiselt 37% (Kallakas, 2015), EL-i liikmesriikide peamistest erakondadest veidi vähem kui viiendikul (18,4%) oli 2018. aastal naisjuht ja kolmandikul naissoost asejuht (European Commission, 2019). Naiste osatähtsus erakondade liidrite hulgas on EL-i riikides viimasel kümnendil kõikunud ja olulist edenemist pole saavutatud (ibid.). 4 Kohalike omavalitsuste volikogudes on võim koondunud meeste kätte Kohaliku omavalitsuse (KOV) tasand on naistele kõikjal Euroopas üleriigilise „suure poliitikaga“ võrreldes kergemini ligipääsetav ning nii on see olnud ka Eestis. Naiste osakaal KOV-i volikogudes kasvas esimestest taasiseseisvumisjärgsetest kohalikest valimistest 1993. aastal veerandilt pea 29%-ni 1999. aastal ning on viimased 20 aastat püsinud üsna samal tasemel (Vabariigi valimiskomisjon, s. a., vt joonis 2). Visalt säilib ka 10%-ni ulatuv vahe KOV-i valimistel kandideerijate ja valituks osutunute vahel. 45 40 39,3 40 38,7 38,6 37,7 35 35,6 33 31,1 30 29,6 29,6 28,3 28,3 28,4 28,6 26,6 25 23,9 20 15 10 5 0 1993 1996 1999 2002 2005 2009 2013 2017 Valitud Kandideerinud Joonis 2. Naiste osatähtsus (%) KOV-i valimistel kandideerinute ja valituks osutunute hulgas aastatel 1993–2017. Andmed: Vabariigi valimiskomisjon Omavalitsuste lõikes on naiste esindatus väga erinev. 2018. aastal oli naisi enam linnade volikogudes, kuid alla pooltes KOV-i volikogudes olid vähemalt kolmandik liikmetest naised ning naiste enamusega volikogusid oli viis5 (Osila et al., 2019). Kuigi KOV-i töötajate seas on naised ülekaalus (73%), on naisi volikogudes keskmiselt kolmandik ja juhtide hulgas vaid 17% (ibid.), st võim on kohalikul tasandil koondunud meeste kätte. See, et naiste osatähtsus KOV-i valimistel mandaadi saanute ja kandidaatide seas ei ole viimasel paarikümnel aastal muutunud ning ka juhtkohtadel toimetavad endiselt peamiselt mehed, on murettekitav ning vihjab võimalusele, et naiste osakaalu spontaanne kasv on ammendunud. Samuti viitab see erakondade puuduvale huvile ja motivatsioonile naiste 5 Kokku 64 valla- ja 15 linnavolikogu, naised olid enamuses Narva-Jõesuu, Loksa linna, Haljala ja Kohtla-Järve linna volikogus. 5 osaluse suurendamise nimel pingutada. Leigest suhtumisest soolise võrdsuse küsimusse kohalikul tasandil annab aimu ka asjaolu, et vaid üks Eesti omavalitsus6 on allkirjastanud 2006. aastal koostatud „Euroopa harta naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta kohalikus elus“, mis kutsub EL-i omavalitsusi edendama soolist võrdõiguslikkust, sh toetama naiste osalemist KOV-i tasandi poliitilises juhtimises (Osila et al., 2019). Ka mujal EL-is ei erine naiste esindatus KOV-i tasandil kuigivõrd Eesti olukorrast. Naiste esindatus on viimase 15 aastaga tõusnud veerandilt (EIGE, 2015) kolmandikuni (Shreeves et al., 2019). Nn kriitilise massi piiril stabiliseerunud naiste esindatus tähendab, et soolisest tasakaalust oleme nii Eestis kui EL-is keskmiselt veel kaugel. Olukorras, kus erakondadel puudub motivatsioon ja surve naiste osalust suurendada, on tee soolise tasakaaluni aeglane ja konarlik. Naiste kesine esindatus kohaliku tasandi poliitikas on naiste mõjukuse suurendamise vaatest problemaatiline, sest sageli on just kohalik tasand, mis võimaldab koguda vajalikku kogemust, tuntust valijate hulgas ja usalduskrediiti erakonnas, hüppelauaks üleriigilisse poliitikasse (Anniste et al., 2020). Riigikogus on naised vähemuses, tegelevad nn pehmete valdkondadega ja pääsevad harva juhtima Naiste osatähtsus Riigikogus on alatest esimestest taasiseseisvumise järgsetest parlamendivalimistest järjepidevalt kasvanud: kui 1992. aasta valimistelt noppisid naised 13% mandaatidest, siis 2019. aastal kuulus naistele 28% saadikukohtadest (Vabariigi valimiskomisjon, s. a.). Samas tempos on kasvanud ka valimistel kandideerinud naiste hulk. Võrreldes kohalike valimistega on Riigikogu valimistel kandideerinud ja mandaadi saanud naiste osatähtsuse vahe väiksem, kuid siiski püsiv. Teisisõnu, ka seal kandideerib naisi rohkem, kui valituks osutub (vt ka joonis 3). 6 Kose vald (2017. a andmed). 6  45 40 35 32,1 30 26,9 27,1 27,1 27,7 25 21,4 23,8 23,8 22,6 20 19,8 17,8 18,8 17,7 15 14 12,9 11,9 10 5 0 1992 1995 1999 2003 2007 2011 2015 2019 Valitud Kandideerinud Joonis 3. Naiste osatähtsus (%) Riigikogu valimistel kandideerinute ja valituks osutunute hulgas aastatel 1992–2019. Andmed: Vabariigi valimiskomisjon Naiste valimine parlamenti ei jää Eestis valimissüsteemi eripära või valijate eelistuste ja häälte taha7, võtmetähtsusega on hoopis erakondade valmisolek naisi kandidaatidena üles seada (Allik, 2010, 2015). Uudis pole aga seegi, et erakondades pole seda asjaolu piisavalt teadvustatud või tähtsaks peetud (Biin, 2004a, 2004b; Vask, 2007). Viimastel, 2019. aasta Riigikogu valimistel küündis naissoost kandidaatide osakaal vaevu kolmandikuni. Naiste osatähtsus parlamendiliikmete hulgas on viimasel kümnendil stabiilselt tõusnud kogu maailmas, ning kui 2010. aastal oli naisi maailma parlamentides 19%, siis 2020. aastal moodustasid naised veerandi kõigist saadikutest (Inter-Parliamentary Union, 2020). Kui varem oli naiste esindatus suurem jõukamates demokraatlikes heaoluriikides, siis viimasel kümnendil on täheldatud naiste esindatuse kiiret kasvu kvootide jmt meetmete toel just globaalses lõunas8 (Dahlerup, 2018). Nii ongi Rootsi esimese globaalse põhja riigina naiste esindatuselt parlamendis alles seitsmendal kohal (ligi 48% naisi nimistu koostamise aluseks võetud 2019. aastal), esikolmiku moodustavad aga Rwanda (61%), Kuuba (53%) ja Boliivia (53%). Eesti asub selles pingereas 193 riigi hulgas 59. kohal. (Inter-Parliamentary Union, 2020) 7 Erandiks on vähese tuntusega kandidaadid, kelle puhul meestel on naistega võrreldes rohkem lootust valijate poolehoidu võita (Allik, 2015). 8 Mõisted globaalne lõuna ja globaalne põhi viitavad maailma riikide sotsiaal-majanduslikule ja poliitilisele jaotusele kaheks piirkonnaks, kus globaalse põhja (Euroopa, Põhja-Ameerika, Austraalia, Uus-Meremaa, osa Aasia) riikide ja elanike käes on enamik maailma rikkusest ja privileegidest. 7 Ka EL-i riikide parlamentides on naiste osatähtsus viimase kümnendi jooksul kasvanud9 ning oli 2020. aasta lõpus keskmiselt 32,7% (EIGE, s. a.). Seejuures on naiste esindatus eri riikides väga erinev, varieerudes 12,6%-st Ungaris pea 50%-ni Rootsis. Eesti asetub selles edetabelis EL-i keskmisest madalamale, 14. kohale (vt joonis 4). 60 49,6 50 40 29,7 30 20 12,6 10 0 Läti Ungari Küpros Saksamaa Kreeka Leedu Luksemburg Austria Belgia Bulgaaria Taani Malta Tšehhi Holland Rumeenia Poola Hispaania Itaalia Portugal Rootsi Iirimaa Slovakkia Sloveenia Eesti Horvaatia Prantsusmaa Soome Naiste osatähtsus riigi parlamendis (2020) EL-i keskmine (32,7%) Soolise tasakaalu piir (40%) Joonis 4. Naiste osatähtsus (%) EL-i riikide parlamentides 2020. aasta IV kvartalis. Andmed: EIGE Kuigi EL-is keskmiselt on naiste osakaal kasvanud, kulub juhul, kui valimissüsteemides ja - tegevustes midagi ei muudeta ning muutus toimub sama tempoga, soolise tasakaalu saavutamiseks kõigi liikmesriikide parlamentides veel vähemalt 12 aastat – seejuures keskmiselt kuus aastat neis riikides, kus on kehtestatud sookvoodid, ja 22 aastat riikides, kus naiste esindatuse suurendamisega sihitatult ei tegeleta (EIGE, 2019b). 2020. aastal on soolise tasakaalu saavutanud või sellele väga lähedal vaid kaheksa EL-i liikmesriiki: Austria, Portugal, Taani, Prantsusmaa, Belgia, Hispaania, Soome ja Rootsi. On oluline märgata, et soolise tasakaalu piiri on ületanud vaid need riigid, kus sooline võrdsus on üheks alusväärtuseks (Põhjamaad) või kus parlamendivalimistel on kehtestatud kohustuslikud sookvoodid10. Naiste mõjuvõimu parlamendis näitab hästi see, kas neil on ligipääs spiikriametile ning kas ja milliseid parlamendikomisjone nad juhivad. Erinevalt parlamendimandaatidest ei käi nende ametikohtade jagamine valijate abiga, vaid otsustavaks saab erakondade ja fraktsioonide ning nende liidrite meelestatus. Arvestada tuleb sellega, et Riigikogu on tugevalt 9 Kuigi trend on tõusev, tuleb meeles pidada, et kasv ei ole alati lineaarne ja eri valimistsüklites võib esineda ajutisi hüppeid nii üles kui ka alla. Kiirem kasv on toimunud neis riikides, kus on kehtestatud sookvoodid (EIGE, 2019b). 10 2020. aastal olid seadusega kehtestanud sookvoodid 11 EL-i riiki: Prantsusmaa, Belgia, Portugal, Sloveenia, Hispaania, Kreeka, Horvaatia, Poola, Iirimaa, Itaalia ja Luksemburg (EIGE, 2019b). 8 segregeeritud nii vertikaalselt, st kõrgematel ametikohtadel on sagedamini mehed, kui ka horisontaalselt, st naised ja mehed on tegevad eri valdkondades. Kaheksa parlamendi koosseisu vältel on olnud kümme Riigikogu esimeest, neist kolmel korral on seda rolli ainsa naisena täitnud Ene Ergma aastatel 2003–2006, 2007–2011 ja 2011–2014. Riigikogu aseesimehe rolli on erinevate koosseisude vältel alates taasiseseisvumisest täitnud 23 inimest, neist vaid kuus on olnud naised. (Riigikogu koduleht, s. a.) Alates 2015. aastast pole naistel Riigikogu juhatusse asja olnud. Riigikogu komisjonide juhtimises on naiste osalus samuti pigem tagasihoidlik ning võrreldes naiste osakaaluga parlamendis oluliselt kesisem. Komisjonide juhid ja asejuhid on valdavalt mehed (88,1% kõigist esimeestest ja 77,2% aseesimeestest) ning naised on ühtviisi alaesindatud nii alatiste (17,6% naisi) kui eri-, probleem- ja uurimiskomisjonide (16,9% naisi) juhtide hulgas (Anniste et al., 2020). Selle näitajaga jääb Eesti kaugele maha paljudest teistest Euroopa riikidest – EL-is on parlamendikomisjonide juhtidest naisi keskmiselt 28% (EIGE, 2019a). Valdkondade vahel jaguneb naisjuhtide osatähtsus komisjonides üsna stereotüüpselt. Naised on sagedamini olnud sotsiaal- ja kultuurivaldkonna ning EL-iga seotud komisjonide juhid või asejuhid, kõige harvem on naised juhtinud riigikaitse/julgeoleku, maaelu ja õiguse valdkonna komisjone (Anniste et al., 2020). Seejuures pole õigusvaldkonna komisjonides olnud kunagi ühtki naissoost juhti või asejuhti ning keskkonna, maaelu ja välispoliitika komisjonides on naiste laeks jäänud mõnel harval juhul asejuhi positsioon (ibid.). Ka teistes EL-i riikides on naised sagedamini sotsiaal- ja kultuurivaldkonna ning taristuga seotud komisjonide juhid ning harvem baasfunktsioonide (st kaitse, õiguse, välis- ja sisepoliitika) ja majandusvaldkonna komisjonides. Siiski ületavad EL-i riikide keskmised naiste osakaalud Eesti näitajaid oluliselt ning naiste võimalusi parlamendi tööprotsesside mõjutamiseks hinnatakse Eestis teiste EL-i riikidega võrreldes kesiseks11. (EIGE, 2019a) Vahel satuvad naised ka valitsusse, kuid kaitseministriks neil asja ei ole Arvestades kokku kõigi ministrite kõik valitsemispäevad alates 1990. aastast kuni Jüri Ratase 2019. aastal moodustatud valitsuse ametisse astumiseni, selgub, et naised on Eesti riiki valitsenud 23 777 ning mehed 129 841 päeva (Anniste et al., 2020). Seega on naised valitsenud alla viiendiku ajast ning võib üsna kindlalt väita, et neil on kõrgemale riigivõimule meestest keerulisem ligi pääseda. Kui valitavates otsustuskogudes nii kohalikul kui riigi tasandil on naiste osakaal vaikselt kasvanud ja üsna stabiilne, siis ministripositsioonide puhul sellist kindlat trendi ei ole ja naiste osatähtsus valitsustes kõigub suurelt (vt joonis 5). Teistest enam on naisi ametisse nimetanud Reformierakond, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Kõige rohkem, st 11 Hinnangu andmisel võetakse peale vertikaalse ja horisontaalse segregatsiooni arvesse ka diskrimineerimisvastaste reeglite ja eeskirjade olemasolu parlamendis. Eestis soolist diskrimineerimist keelavat reglementi Riigikogus otseselt kehtestatud ei ole. 9 22-st ametisse nimetamise korrast kümnel12, määras naissoost ministreid ametisse Taavi Rõivase esimene, 2014. aastal kokku kutsutud valitsus. Naisministreid oli rohkem ka Siim Kallase 2002–2003. aasta valitsuse ajal (10-st ametisse nimetatust olid viis naised), Taavi Rõivase 2015–2016. aasta valitsuses (15-st ministriks nimetatust viis) ning Jüri Ratase 2016– 2019. aasta valitsuses (17 ametisse määratust olid kuus naised). (Anniste et al., 2020) 26. jaanuaril 2021. aastal astus ametisse esimene naise juhitud valitsus Eestis ning peaminister Kaja Kallase valitsuse 14 ministriametist seitse (s.o 47%) kuulub naistele. Uue valitsuse moodustamisel lähtus Kallas teadlikult soolise võrdsuse aspektist ning vähemalt hetkeks on Eesti ministriportfellide jaotuses sooline tasakaal saavutatud. 50 45 43 40 35 30 31 25 24 25 20 17 17 15 13 12 13 12 10 11 11 10 7 8 5 4 4 0 Joonis 5. Naistele määratud ministrikohtade osatähtsus (%) valitsustes aastatel 1990–2019. Allikas: Anniste et al. (2020), Vabariigi Valitsuse koduleht Naistele antakse ministriportfelle meestest harvemini ka enamikus teistes EL-i riikides, kuid erinevalt Eestist on naiste osatähtsus EL-is aja jooksul stabiilselt kasvanud (European Commission, 2019). 2020. aasta lõpus oli naisi keskmiselt 33% kõigist EL-i riikide ministritest, kuid erinevused riikide vahel on väga suured: edetabeli tipus troonib Soome, kus pea 55% ministritest on naised, Malta napilt alla 8% naisministrite osakaaluga on viimane (EIGE, s. a.). Veel 2020. aasta lõpus polnud kiita ka Eesti positsioon, sest vaid kahe naisministriga asetusime 27 EL-i riigi seas tagant kolmandale kohale Kreeka ja Rumeenia vahel. 2021. aasta 12 Arvestatud on ka sama inimese korduvaid ametisse nimetamisi, st kui ühe peaministri juhitud valitsuse valitsemisaja jooksul määrati sama isik eri ajal erinevatele ministrikohtadele, siis analüüsis on see arvestatud kahe eraldi ametisse määramisena. 10 jaanuaris ametisse astunud uue valitsusega, kus 47% ministriportfellidest on naiste käes, tõusis Eesti kaheksandale kohale ja kuulub nüüd nende kümne EL-i riigi hulka, kus on sooliselt tasakaalus valitsused (vt joonis 6). 60 54,5 50 46,6 40 30 20 13,3 10 7,7 0 Ungari Küpros Läti Luksemburg Saksamaa Kreeka Eesti 2020 Leedu Eesti 2021 Taani Belgia Austria Bulgaaria Malta Poola Tšehhi Portugal Hispaania Holland Itaalia Rootsi Rumeenia Slovakkia Iirimaa Sloveenia Horvaatia Prantsusmaa Soome Naiste osakaal ministrite hulgas EL-i keskmine (32,7%) Soolise tasakaalu piir (40%) Joonis 6. Naiste osatähtsus (%) EL-i riikide ministrite hulgas 2020. a IV kvartalis. Andmed: EIGE (s. a.) Lisaks naiste vähesusele on murekohaks portfellide sooliselt segregeerunud jaotumine. Naistele kuuluvad EL-i liikmesriikides sagedamini sotsiaal-, haridus- ja kultuurivaldkonna portfellid, meestele aga majanduse, rahanduse, õiguse, riigikaitse ja siseturvalisusega seotud ministripositsioonid (European Commission, 2019). Sarnast tendentsi võib märgata ka Eesti valitsustes. Naised juhivad sagedamini välispoliitika, kultuuri, sotsiaalpoliitika, hariduse ja rahvastiku valdkonda ning üksikutel kordadel on nad olnud ka rahandusministri, siseministri, keskkonnaministri, tervise- ja tööministri ning põllumajandusministri rollis (Anniste et al., 2020). Kolmekümne aasta vältel pole Eestis olnud ühtegi naissoost kaitseministrit (ibid.) ning alles 2021. aasta alguses ametisse astunud valitsuses täidab naine esimest korda justiitsministri rolli. EL-i riikide valitsuste juhid on valdavalt mehed. Vaid viies riigis on 2021. aasta alguses naissoost peaminister: Soomes, Taanis, Saksamaal, Leedus ja Eestis (EIGE, s. a.). Eesti sai naissoost peaministri alles teisel katsel – kuigi Reformierakond võitis Kaja Kallase eestvedamisel 2019. aasta parlamendivalimised, moodustas poliitiliste kokkulepete tulemusel valitsuse hoopis valimistel teiseks tulnud Keskerakond Jüri Ratase juhtimisel, kaasates sinna Isamaa ja EKRE. Kallas sai valitsuse moodustamiseks võimaluse 2021. aasta jaanuaris, kui Jüri Ratas taandus peaministri kohalt seoses Keskerakonda tabanud korruptsioonikahtlusega. 11 Eesti kuulus maailmas eksklusiivsesse naissoost presidendiga riikide gruppi Läbi aegade on Eesti presidendiks kandideerinud kuus naist: Lagle Parek13 (1992), Siiri Oviir (1996), Ene Ergma (2006) ning Mailis Reps, Marina Kaljurand ja Kersti Kaljulaid (2016) (Vabariigi valimiskomisjon, s. a.). Nimetatud kuus naist moodustavad vaid neljandiku kõigist iseseisvuse taastamise järel presidendivalimisteks üles seatud kandidaatidest. 2016. aastal toimunud presidendivalimistel olid aga pooled eri voorudes üles seatud kandidaatidest naised ning peale mitut vooru Riigikogus, valimiskogus ja taas Riigikogus valiti Eesti Vabariigi presidendiks esimest korda naine – Kersti Kaljulaid.14 Naine riiki juhtimas on maailma mastaabis endiselt haruldane. Naiste võimu indeksi kohaselt on 193 riigi juhtidest vaid 13 presidenti (6,7%) naised (Women and Foreign Policy Program, 2020). EL-i liikmesriikides on 2021. aasta hakul lisaks Eestile naissoost president veel vaid Kreekas ja Slovakkias (EIGE, s. a.). 2021. aasta alguses sai Eestist seoses Kaja Kallase peaministriks tõusmisega ainus riik maailmas, kus mõlemad valitud riigijuhid olid naised (Hankewitz, 2021). Euroopa Parlamendis pääsevad naised paremini pildile Viimased Euroopa Parlamendi (EP) valimised olid märgilised, kuna esimest korda ületati soolise tasakaalu künnis: naised täidavad 304 kohta 747 kohast (40,7%) ning pooled liikmesriikide esindused on samuti sooliselt tasakaalus. Ka viimane Euroopa Komisjon, mida esimest korda juhib naissoost president, Ursula von der Leyen, on senistest paremini sooliselt tasakaalustatud (12 naist ja 15 meest). (EIGE, 2019b) Volinike hulka kuulub ka Kadri Simson, kes vastutab energeetika valdkonna eest. Eesti naised on olnud EP valimistel riigisisestest valimistest edukamad. Kuigi kandidaatide ja mandaadi saanute hulgas pole üldjuhul soolise tasakaalu piiri ületatud – erandiks vaid üle- eelmised, 2014. aastal toimunud valimised, mille tulemusena pooled Eesti eurosaadikutest olid naised –, on naiste osakaal valituks osutunute hulgas olnud kõrgem kui kandidaatide seas (vt ka joonis 7). 13 Esitati ka Miina Hindi kandidatuur, kuid ta loobus kandideerimast enne kandidatuuri kinnitamist vabariigi valimiskomisjonis. 14 Artikli ilmumise ajaks on ametisse astunud uus, 2021. aastal valitud president Alar Karis. Karis valiti presidendiks Riigikogu II hääletusvoorus, 2021. aasta presidendivalimistel ühtki naist presidendikandidaadina üles ei seatud. 12  60 50 50 40 33,3 31,8 30 35,2 30 28,6 20 24 10 0 0 2004 2009 2014 2019 Kandidaadid Mandaadid Joonis 7. Naiste osatähtsus (%) Euroopa Parlamendi valimiste kandidaatide ja mandaadi saanute seas Eestis. Andmed: Vabariigi valimiskomisjon Naiste suuremat edu EP valimistel võib seostada sellega, et Eesti elanikud hääletavad just neil valimistel KOV-i ja Riigikogu valimistega võrreldes sagedamini naiste poolt: vastavalt 28% EP ja 20% riigisisestel valimistel (Turu-uuringute AS, 2016). 2019. aasta EP valimiste tulemus oli soolise tasakaalu vaatest märksa kesisem ning kopeerib KOV-i ja Riigikogu valimiste tulemusi – kandidaatide hulgas oli naisi pea kolmandik, kuid mandaadi saanutest 28,6%. Naiste esindatuse suurendamise kiirteeks peetakse sookvoote Nagu eespool viidatud, võtab soolise võrdsuse saavutamine Eesti poliitikas juhul, kui me praeguses tegevuses midagi ei muuda, ning eeldusel, et areng jätkub senisega samas tempos, veel vähemalt paarkümmend aastat (EIGE, 2019b). Kui soovime, et naiste võrdne esindatus ühiskonnaelu puudutavate küsimuste otsustamisel ja võimu juures saavutataks varem, on seda vaja läbimõeldud strateegiatega toetada. Naiste poliitilise esindatuse tagamiseks kasutatavad strateegiad võib jagada kolmeks: retoorilisteks strateegiateks, toetavateks tegevusteks ja positiivseteks erimeetmeteks. Retoorilised strateegiad kätkevad naiste huvide ja vajaduste toetamist ning nende arvestamist erakonna või otsustuskogu tegevusprogrammides. Toetav tegevus tähendab seda, et naiste osaluse suurendamine on eesmärgiks seatud ning selle nimel pakutakse naistele igakülgset abi, nt koolitust, mentorlust, rahastust. Positiivsed erimeetmed viitavad aga kvootide kehtestamisele, seejuures on need meetmed alati ajutised. (Lovenduski, 1993) Just kvoote peetakse sageli nn kiirteeks soolise võrdsuse edendamisel (Dahlerup, 2005; Lépinard & Rubio-Marín, 2018). Kvoodid toetavad esmapilgul eeskätt naiste kirjeldava esindatuse saavutamist, kuid võimalikult suurearvulise ja mitmekesise naiste esindatuse kaudu kätkevad need ka võimalust tagada sisuline esindatus (Dahlerup, 2007). Sookvoodid vabastavad üksikud naised survest ja asetavad põhivastutuse naiste määramise eest neile, 13 kes kontrollivad valimisnimekirja koostamise või määratavale kohale sobivate inimeste leidmise protsessi (Dahlerup, 2005). Selle käiguga saavutatakse naiste suuremat osalust takistanud tingimuste, olgu selleks diskrimineerimise, soostereotüüpidest kantud käitumise või negatiivse seisukoha murdmine ja hoiakute muutumine (George et al., 2020). Poliitikas kasutatakse peamiselt kahte tüüpi kvoote: kandidaatide kvoote või reserveeritud mandaate (Dahlerup, 2005). Esimesel juhul on kindlaks määratud, milline peab olema naiste osakaal valimisnimekirjades, ning kvoodid võivad olla vabatahtlikud või õigusaktidega sätestatud (Dahlerup, 2005; Lépinard & Rubio-Marín, 2018). Reserveeritud mandaatide puhul on valitavas või määratavas kogus (nt parlament või valitsus) teatud hulk kohti naistele reserveeritud. EL-is on valdavalt kasutusel vabatahtlikud kandidaadikvoodid, mis esitatakse valimisnimekirjades (EIGE, 2019b) ning mis eri riikides eelnevad sageli seadusega sätestatud kvootidele (Lépinard & Rubio-Marín, 2018). Kvoodid võivad olla ka sooneutraalsed ning sellisel juhul ei määrata kindlaks naiste minimaalset osakaalu nimekirjades või otsustuskogudes, vaid lähtutakse sellest, milline on mõlema soo esindajate väikseim lubatud osatähtsus, nt nii mehi kui naisi peab olema otsustuskogus vähemalt 40% (Dahlerup, 2005). Naiste suuremat osalust toetavaid meetmeid, eriti sookvoote, Eestis ei pooldata Selle, kes pääsevad kohaliku, riikliku või Euroopa tasandi valitavatesse kogudesse või nimetatakse poliitilisele ametikohale, määravad eelkõige erakonnad, sest just nemad on väravavahiks poliitikasse soovija ja otsustuskogudesse pääsemise vahel (EIGE, 2019b). Parteide mõjuvõim pole Eesti eripära, vaid riigist ja valimissüsteemist võrdlemisi sõltumatu rusikareegel (Dahlerup, 2018). Erakonna organisatsioonikultuuri ja juhtfiguuride rolli rõhutavad ka Eesti naispoliitikud, tõdedes, et kui otsuseid tehakse kitsas ringis mitteformaalselt ning võtmeisikute hoiakud ei ole naiste suhtes soosivad, on naistel keeruline poliitilist karjääri teha (Ester et al., 2020). Viimasel kümnendil on erakondade rolli naiste võimaluste avardamisel märgatud ka Eestis, kuid tõsiseltvõetavaid samme on astutud vähe. Erandina võib välja tuua 2017. aasta aprillis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatusel Riigikogule esitatud eelnõu nn triibuliste15 valimisnimekirjade kehtestamiseks KOV-i, Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. Eelnõus nähti ette, et valimiste üleriigilistes nimekirjades peab olema esimese 20 kandidaadi seas vaheldumisi asetatuna võrdselt mehi ja naisi (Riigikogu, 2017). Eelnõu lükati 2017. aasta juunis Riigikogu täiskogus põhiseaduskomisjoni ettepanekul ülekaaluka häälteenamusega tagasi, põhjendades seda vajadusega tagada võrdõiguslikkus muude meetmetega kui seaduses kehtestatud sookvootidega, samuti viidati asjaolule, et meile eeskujuks olevas Põhjalas on naiste poliitiline esindatus saavutatud ilma kvoote kehtestamata (Kuus, 2017). Tõrjudes sookvootide kehtestamise ideed viitega sellele, et Põhjamaades saavutati sooline tasakaal otsustuskogudes kohustuslikke kvoote kehtestamata, unustatakse, et neis riikides on sotsiaalne õiglus ja sooline võrdsus ühiskonna alusväärtuste hulgas ning naiste 15 Ka nn tõmblukusüsteem. 14 kaasamisele ja toetamisele on erakondades alates 1980. aastatest eri meetmetega, sh erakondades vabatahtlikult kehtestatud kvootidega, järjepidevalt tähelepanu pööratud (vt ka nt Anniste et al., 2020; Freidenvall, 2018; Rolandsen Augustín et al., 2018; Teigen, 2018). Mis veelgi olulisem – kolmandikuni küündiva naiste esindatuse saavutamiseks kulus kohustuslikke sookvoote kehtestamata mitukümmend aastat (Dalherup, 2007). Eesti avalik arvamus on kvootide kehtestamise suhtes leigelt meelestatud ning pigem eelistatakse teisi, vähem sekkuvaid meetmeid. Sookvootide (nn reserveeritud mandaatide) kehtestamist Riigikogule toetab vaid 15% Eesti inimestest. Pisut üle kolmandiku (39%) elanikest leiab, et tõhusaks naiste osakaalu suurendamiseks on oluline, et tipp-poliitikas oleks väljapaistvaid naisi. Veidi enam kui veerand (28%) peab tähtsaks, et parteid määraksid naisi valimisnimekirjadesse võrdselt meestega. Viiendiku (19%) hinnangul tuleks kutsuda valijaid üles naiste poolt hääletama. Lisaks näeb väike osa elanikkonnast (5%) lahendusena ainult naistest koosneva erakonna loomist. (Turu-uuringute AS, 2016) Paradoks seisneb selles, et eelistatumad lahendused – silmapaistvad naissoost tipp-poliitikud, erakondade valmisolek naiste valituks saamist toetada, määrates neid senisest märksa enam valimisnimekirjadesse või toetades nende kampaaniat, ning valijate valmisolek naiste poolt hääletada – ei teki spontaanselt ega pruugi naiste esindatust suurendada. Kindlasti ei tee paha naiste erakonna lisandumine meie poliitilisele maastikule. Analüüsid on kinnitanud selle potentsiaali naiste osaluse suurendamisel (Shreeves et al., 2019), kuid sellisele võimalusele on liialt vähe tähelepanu pööratud (Cowell-Meyers, 2016). Kahtlemata on ka silmapaistvate naiste olemasolu poliitikas tähtis ning see võib positiivselt mõjutada valijate ja poliitiliste ringkondade meelestatust naispoliitikute suhtes. Siiski kätkevad mõlemad lähenemisviisid endas tugevat ohtu naiste kui grupi taandamiseks käputäiele stereotüüpsetele omadustele ja seeläbi ka marginaliseerimiseks. Et naiste osalus ei jääks pelgalt kirjeldavaks, vaid oleks ka sisuline, on vaja naisi üle kogu poliitilise spektri, st kõigis poliitikamaastikul tegutsevates erakondades. Vaid piisavalt paljude erineva elukogemuse ja maailmavaatega naiste osalemine poliitiliste organisatsioonide tegevuse eri tasanditel (peale fraktsioonide ka erakondade juhtkondades, mitte vaid lihtliikme või kohaliku aktiivi tasandil) viib poliitilise kultuuri, prioriteetide ja hoiakute muutuseni. Et naised jõuaksid tipp-poliitikasse ja valijad saaksid naisi valida16, on vaja, et naisi oleks erakondade juhtkondades ja valimisnimekirjades piisavalt. See aga eeldab, et erakonnas väärtustatakse naiste osalemist poliitikas ja soolise võrdsuse poole püüdlemist ning olemas on ka valmisolek selle nimel sihipäraselt tegutseda. Siinkohal ei tähenda tegutsemine pelgalt valmisolekut määrata kandideerimise või poliitilise ametikoha vastu huvi tundvaid naisi nimekirjadesse või ametikohtadele, vaid aktiivset ja teadlikku tegutsemist naiste värbamise, innustamise ja julgustamise nimel. Kui sellist valmisolekut parteides pole ja meie 16 Nagu eespool viidatud, ei tulene naiste väike esindatus Eesti valitavates kogudes mitte valijate soovimatusest naisi valida, vaid naiste vähesusest erakondade valimisnimekirjades (Allik, 2015). 15 sihiks on naiste osakaalu suurendamine, on ainus tõhus võimalus erakondi (ajutiselt) kehtestatud nõuetega motiveerida. EL-i riikide võrdlusandmed kinnitavad, et kvoodid on tõhus meede naiste osaluse kiireks suurendamiseks (EIGE, 2019b). 11-s EL-i liikmesriigis on seadusega kehtestatud sookvoodid parlamendivalimisteks (ibid.), nt on kasutuses nii tõmblukusüsteem, 50% naiskandidaatide nõue kui ka eri soost kandidaatide vähemalt 40 : 60 osakaalu nõue (EIGE, 2019a). Lisaks on 19-s EL-i liikmesriigis vähemalt üks erakond, kus on vabatahtlikult sookvoodid kasutusele võetud (Lépinard & Rubion-Marín, 2018a). Et tagada naiste osalemine poliitikas ja suurendada seda, on võetud kvoodid kasutusele 127 riigis üle maailma (International IDEA …, s. a.). „Katsu olla vähem naine ja ole rohkem nagu poliitik!“17 Hoolimata sellest, et naistel on suuremas osas Euroopas ja Põhja-Ameerikas olnud võimalus poliitikas kaasa lüüa, st erakondade töös osaleda, valimistel kandideerida ja valida juba sadakond aastat, on naised nii kohaliku, riikliku kui rahvusvahelise tasandi otsustajate seas endiselt vähemuses. Sajandipikkune poliitikas tegutsemine on küll murdnud mitmed algsed hirmud ja eelarvamused selle kohta, kas naised võimupositsioonidele sobivad, kuid poliitikuametiga seotud ühiskondlikud normid ja ootused peegeldavad tänini pigem neid omadusi, mida traditsiooniliselt on seotud meeste ja mehelikkusega (George et al., 2020). Seetõttu peavad naised poliitikas kasutama meestest erinevaid strateegiaid (George et al., 2020; Sapiro & Walsh, 2002), olema valmis tunnustuse saavutamiseks rohkem tööd tegema, kompama soorollide piire (George et al., 2020; Wilcox et al., 2003), taluma ebapädevaks tembeldamist (Jones, 1993) ning suuremat hukkamõistu ebaõnnestumise või reeglitest üleastumise korral (George et al., 2020). Alates 2000. aastate algusest on üha enam uuritud seda, millised on ootused naistele valdkondades või rollides, kus tavapäraselt on tegutsenud mehed, ja kuidas naised nende ootustega toime tulevad. Nii on uuritud näiteks naisi ja töökultuuri inseneride seas (nt Faulkner, 2009; Powell et al., 2009), naisjuhte (vt ka Mavin & Grandy, 2012), naisi teaduses (nt Spanó, 2020). Vähemal määral on analüüsitud seda, mil moel lahendavad naised rollikonflikti poliitikas. Nii nagu teistel traditsiooniliselt meeste pärusmaaks olnud aladel, tähendab ka poliitikas naisena tegutsemine pidevat kahe vastandliku rolliootuse – n-ö normile vastava naise ja normile vastava poliitiku rolli – tasakaalustamist. Püüd üheaegselt sobituda nii meestele kui ka naistele omistatud rollide ja väärtustega on raske. Kerge pole ka meessoost poliitikutel, sest nemadki peavad paigutuma etteantud stereotüüpsete ootuste raami ning võimalusi poliitikat ja poliitikuks olemist sellest normist erinevalt „teha“ on vähe. Ühiskonnas, kus valitseb tugev usk meeste ja naiste maailmade ning rollide lahknevusse, on naiste ülesanne sobituda korraga mõlemasse rolli siiski keerulisem. Seda, kuidas vastuolulised rolliootused ja identiteedid Eesti poliitikute tegevuses ja oma rolli mõtestamises peegelduvad, uurisin 2010. 17 Keit Pentus-Rosimannus projekti „Naised poliitikas“ kogemusloos (www.naisedpoliitikas.ee). 16 aastate alguses (Biin, 2015) ning uuesti vaatasid teemat mõttekoja Praxis uurijad 2020. aastal (Ester et al., 2020). Eelmise kümnendi alguses paljastus Riigikogu naissaadikute narratiivides sellest, millisena nad näevad poliitikat, poliitikuid ja iseennast poliitikuna, kolm peamist nn positsioonide18 kobarat: poliitikas olemise õigustamine ja põhjendamine, poliitikuks sobimise rõhutamine ja naistele seatud rolliootustele vastamine (Biin, 2015). Lühidalt kokku võttes peegeldus naispoliitikute narratiivses identiteediloomes tugev usk naiste ja meeste maailmade lahknevusse, kusjuures poliitika kuulus selgelt meeste maailma. Seetõttu pidi naine poliitikas põhjendama, miks ta seal on, tõestama, et tal on vajalikud eeldused poliitikuks saamiseks ning ta toob lisaväärtust, kinnitama emakohustuste eeskujulikku täitmist ning vastama kõigile teistele naiselikkuse mudeli osadele, st olema sõltuv, hooliv, altruistlik ning soovitatavalt ka hea välja nägema ja meeskolleegide komplimente nautima. Silma torkas vastandumine feminismile ning rõhutatud distantseerumine naiste õiguste ja soolise võrdsuse eesmärkidest. Hoolimata sellest, et naispoliitikutel oli tagataskust võtta mõni kogemus naisena poliitikas tegutsemise raskuste kohta, valitses neoliberalistlikule mõtteviisile omane arusaam, et igaüks peab iseenda koha eest ise võitlema. Mõttekoja Praxis projekti „Naised poliitikas“ raames 2020. aastal tehtud intervjuud vajavad soolistatud narratiivide väljaselgitamiseks veel analüüsi. Siiski annavad esmased tulemused alust loota, et kümne aastaga on poliitikas tegutsevate naiste positsioonid muutunud (Ester et al., 2020). Endiselt on olemas surve olla tõsiseltvõetava poliitiku kõrval ka tõsiseltvõetav naine – ühtaegu peab olema resoluutne, professionaalne, empaatiline ja lahke, täitma emarolli (aga mitte töö arvelt!) ja hoolitsema oma välimuse eest (aga mitte liiga palju!). Kui kümmekond aastat tagasi võtsid naised selle surve omaks ja lõid oma poliitiku-identiteedi läbi nende nõuete prisma, siis nüüd käsitlevad naispoliitikud seda avaliku arvamuse, kolleegide või ajakirjanduse poolse survena ise sellega samastumata. Selline nihe hoiakutes annab lootust, et kui rollisurvet tajutakse välisena ja seda ei võeta omaks, siis tunnistatakse poliitikas tegutseda soovivate naiste ees seisvaid raskusi ning ollakse üha enam valmis ka teisi naisi sel teel toetama. Lisaks poliitikute endi nägemusele tõelisest poliitikust on oluline poliitika ja poliitikute kujutamine avalikus diskursuses. Avaliku arvamuse, sh poliitikuid puudutavate hoiakute kujundamisel, on võtmeroll meedial. See, kas naispoliitik pääseb meediasse ning millisel viisil tema tegevust ja isikut kajastatakse, mõjutab ka valijate seas tuntuse saavutamist. Mirjam Allik (2015) on valijate käitumist analüüsides leidnud, et kuigi üldiselt on Eesti valijad naiste suhtes soosivad, on laia tuntuseta naiskandidaatidel vähe tuntud meestega võrreldes keerulisem hääli saada. Seega võimaldab asjalik ja positiivne kajastus naispoliitikutel vajalikku tuntust koguda ja suurendab šanssi valimiseduks. 2019. aasta parlamendivalimistele eelnenud perioodi meediakajastuste analüüs19 näitab, et kuigi nais- ja meeskandidaate kajastati enam-vähem sama palju, olid erinevad nii teemad, 18 Positsioneerimisteooria kohta lähemalt vt Davies & Harré (1999). 19 Kuigi meeste ja naiste kujutamist meedias on meilgi varem uuritud, on naispoliitikute meediakajastuse uurimisele Eestis seni harva keskendutud. Üksikuid erandeid siiski leidub (nt Lindma, 2004), kuid needki jäävad 2000. aastate algusesse. 17 millest eri soost poliitikud kõnelesid, kui ka poliitikute tegevuse ja seisukohtade kajastamise tonaalsus (Ester et al., 2020). Teemadering on stereotüüpne: naised kõnelevad sagedamini hariduse, tervise, lõimumise, keskkonnahoiu ja sotsiaalvaldkonnaga seotud teemadel, mehed arutlevad julgeoleku, välispoliitika ja majanduse üle. Ka käsitluste ülesehitus erineb. Mehed olid neist rääkivate persoonilugude peakangelased, kelle isikut tõsteti esile ja tegevust tunnustati ka juhul, kui loo keskmeks oli intriig. Naisi kajastavatesse lugudesse põimiti enamasti sisse poliitiku pere- ja eraelulisi detaile, loo kangelanna oli sageli taandatud üheks tegelaseks paljude seas, käsitlus oli meespoliitikutega võrreldes kriitilisem ning kohati ka seksistlik ja halvustav. Mis eriti kurb – artikleid, mis oleksid naispoliitikuid ametialaselt tunnustanud, valimiste-eelsel perioodil ei ilmunud.20 Seega kujutatakse poliitikuid traditsiooniliselt mehelikeks peetud omaduste, nagu jõulisuse, enese- ja otsusekindluse, järeleandmatuse, otsekohesuse jms abil ning naispoliitikutelt oodatakse kahe vastandliku rolli üheaegset täitmist. Naispoliitikud tajuvad, et meedia hoiab ülal survet olla korraga superpoliitik ja supernaine. (Ester et al., 2020) Sellest olukorrast on naistel pea võimatu võitjana väljuda. Kuigi poliitikas tegutsevad naised neid nõudmisi enam nii kergelt omaks ei võta, mõjutab see siiski avalikkuse hoiakuid ning naispoliitikute võimalusi poliitiliseks eneseteostuseks. Eesti poliitika vajab raputust, mitte tasast naiste lisamist Alates iseseisvuse taastamisest 1991. aastal on naiste esindatus Eesti poliitikas tasapisi kasvanud. KOV-i volikogudes ja Riigikogus on naiste osatähtsus jõudnud nn kriitilise massi ehk kolmandiku lähedale, kuid soolist tasakaalu saavutatud pole. Euroopa Parlamendis on Eesti naised olnud edukamad, napsates mandaate rohkem, kui naiste osakaal kandidaatide seas loota lubaks. Rõõmustamiseks pole aga põhjust – naiste esindatuse kasv nii KOV-i volikogudes kui Riigikogus on viimasel kümnendil peatunud, olles viimaste valimiste järel isegi kerges langustrendis. Nimelt moodustasid 2020. aastal naised u 28% nii KOV-i volikogude, Riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi Eesti saadikutest. Näib, et kümne aasta eest Mirjam Alliku (2010) tõstatatud mure naiste osaluse iseenesliku kasvu pidurdumisest ja lae saavutamisest on põhjendatud. Vähenenud on ka nende inimeste hulk, kes leiavad, et naisi oleks poliitikasse juurde vaja (Turu-uuringute AS, 2016). Kas tegu on uue trendi või juhusliku kõikumisega, on vara öelda. Julgemad või pessimistlikumad võivad seda nihet seostada avalikus diskursuses jõuliselt esile kerkinud rahvuskonservatiivse ning soolist võrdsust väärtusena hülgava ideoloogiaga. Määratavatel poliitilistel ametikohtadel on naiste osakaal pigem juhuslik. Naisi on vähe nii kohaliku tasandi kui Riigikogu (komisjonide) juhtide seas ning meestest harvem antakse neile ministriportfell. Kuigi 2021. aasta alguses ametisse asunud Kaja Kallase valitsuses on ministrikohad jaotatud pea võrdselt, näitab varasem kogemus, et naiste osakaal kõigub 20 Analüüsiti 2019. aasta Riigikogu valimiste eelsel perioodil (03.01.–02.03.2019) ilmunud artikleid, mille kogumiseks kasutati meediamonitooringu keskkonda Station ning Eesti Rahvusringhäälingu eestikeelseid valimisdebatte Vikerraadios ja ETV-s. 18 valitsusest valitsusse tugevalt. Lisaks on valdkonnad, kus mehed ja naised juhtidena tegutsevad, soostereotüüpselt jaotunud. Oleks naiivne eeldada, et ilma naiste osalust eraldi eesmärgiks seadmata saavutatakse valitavates kogudes sooline tasakaal. Sellist pessimismi toetab ka teiste EL-i riikide kogemus: naiste jõudsat edenemist poliitikas saavad tähistada need riigid, kes on selle eesmärgiks seadnud ja kus on toetav väärtusruum või kehtestatud sookvoodid. Süüdistavalt võib siinkohal näpuga näidata erakondadele, kel ei jagu piisavat huvi ja motivatsiooni toetada naiste edenemist poliitikas, aga ka avalikkuse leigele suhtumisele, mistõttu puudub selge ühiskondlik tellimus naiste senisest paremaks esindatuseks. Ka ajakirjandus, mis poliitikat mõtestab ja kajastab, ei ole süüst prii. Poliitika ei toimu vaakumis ning selleks, et naised saaksid senisest arvukamalt ja tõhusamalt poliitikas osaleda, on oluline ka selle ümber toimuv. Seni, kuni naisi asetatakse avalikku diskursust ja ühiskondlikke hoiakuid kujundava meedia abil vastandlikku kaksikrolli – ole vähem poliitik, aga rohkem naine, samas püüa tõsiseltvõetava poliitikuna mitte liialt naine olla! –, tehakse karuteene nii naispoliitikutele kui kogu ühiskonnale. Oma ametitegevuse eest väärivad tunnustust või kriitikat ühtviisi nii mees- kui naispoliitikud, samuti ei tee paha näidata kõigi poliitikute puhul soost sõltumata nende inimlikku poolt. Võttes poliitikutelt kohustuse enda soo- ja ametirolli sobivust pidevalt tõestada, vabastame sellele kuluva energia poliitiliste sihtide elluviimiseks. Seega võib utreeritult öelda, et ajakirjanike ülesandeks on järgneval kümnendil rahvale senisest enam näidata kooki küpsetavat meesministrit ning tutvustada poliitikas tegutsevate naiste ametisaavutusi. Sisuliselt tähendab see aga vajadust suurendada ajakirjanike teadlikkust soolise võrdsuse eesmärgist ning erineva meediakajastuse võimalikust mõjust sellele. Naisi on kolmekümne aasta jooksul vaikselt Eesti poliitikasse „juurde lisatud ja sisse segatud“, kuid selleks, et pääseda nn kriitilise massi piirimail tiksumisest, vajavad Eesti poliitika ja poliitikud korralikku raputust. Kuna avalikku survet, mis nõuaks erakondadelt senisest enam naiste määramist valimisnimekirjadesse ja poliitilistele ametikohtadele, ei ole, puudub erakondadel ka motivatsioon ise teemat jõuliselt edendada. Seetõttu oleks kõige tõhusam lahendus valimistele sookvootide kehtestamine. Olgu selleks triibulised valimisnimekirjad, nagu sotsiaaldemokraadid 2017. aastal ette panid, või mõni muu viis, kuid ilma tõhusate ja tugevate ajutiste meetmeteta ei ole edenemist ette näha. Alates 2019. aasta kevadest, kui valitsuse moodustasid Keskerakond, EKRE ja Isamaa, muutusid poliitiline kultuur ja retoorika Eestis tugevalt. Senisest agressiivsemad ja tahumatumad poliitikute sõnavõtud tõstatasid küsimusi, mis riivasid inimõigusi ja naiste õigusi (nt abordiõigus, samast soost paaride abiellumise õigus, soolise võrdsuse ja võrdse kohtlemise eest seisvate organisatsioonide rahastamine). Sellise muutuse tulemusena aktiveerusid ka naiste ja vähemuste õiguste eest seisvad kodanike grupid ning üha teravamalt vastandusid koalitsiooni- ja opositsioonierakonnad. Teravnenud poliitiline kliima ning Kaja Kallase sooliselt tasakaalus valitsuse ametisse astumine 2021. aasta alguses võivad 19 osutuda vajalikuks raputuseks ning väärtustada naiste osalemist poliitikas senisest suuremal määral, olgu vastandumisena ametist lahkunud Jüri Ratase valitsuse retoorikale või reaktsioonina Kaja Kallase senise Eesti ajaloo kõige paremini sooliselt tasakaalus valitsusele. Seda, kas praegune olukord valmistab ette soodsamat pinnast sookvootide küsimuse juurde tagasi tulemiseks järgmistes valitsustes või kulub kogu ressurss lähiaastatel naissoost ministrite pädevuse tõestamisele ning inimõiguste säilitamise eest võitlemisele, on keeruline ennustada. 2020. aastal pööras tavapärase elu pea peale COVID-19 pandeemia. Ülemaailmse kriisi keskel tõusid paljude tähelepanu keskmesse naissoost riigijuhid, sest kevadised analüüsid näitasid, et naiste juhitud riikides oli pandeemia esimese laine ajal koroona-surmasid kuus korda vähem ja majandus taastus kiiremini kui meesliidritega riikides (Fioramonti et al., 2020). See tähelepanek tekitas elava arutelu ja lootuse poliitilise kultuuri ning poliitikutele esitatavate rolliootuste muutumiseks: et karmikäelisus ja individualism asenduks tasakaaluka ja ühiskonna heaolule suunatud eestvedamisega (Chamorro-Premuzic & Wittenberg-Cox, 2020). Kuigi ka Eesti kuulub kriisiga edukalt toime tulnud naiste juhitud riikide hulka (Fioramonti et al., 2020), ei ole siin sel teemal sisulist arutelu kerkinud. Kas ja milline mõju on COVID-19 pandeemial naiste võimalustele poliitikas osaleda nii Eestis kui mujal, näitab samuti aeg. Kirjandus Allik, M. (2010). Millal naised poliitikast kaovad? R. Marling, L. Järviste, & K. Sander (toim.), Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II (lk 138–149). Sotsiaalministeerium. Allik, M. (2015). Who stands in the way of women? Open vs. closed lists and candidate gender in Estonia. East European Politics, 31(4), 429–451. https://doi.org/10.1080/21599165.2015.1084924 Anniste, K., Biin, H., Laanepere, L. A., Vainre, M., & Ester, J. (2020). Naiste osalus poliitikas: kirjanduse ülevaade. SA Poliitikauuringute Keskus Praxis. http://www.praxis.ee/wp- content/uploads/2019/05/Naised-poliitikas-kirjanduse-ulevaade-2020.pdf Ballington, J. (2005). Introduction. In J. Ballington & A. Karam (Eds.), Women in parliament: Beyond numbers. A revised edition (pp. 23–32). International Institute for Democracy and Electoral Assistance. https://www.idea.int/sites/default/files/publications/women-in- parliament-beyond-numbers-a-revised-edition.pdf Biin, H. (2004a). Women’s presence in Estonian Parliament. The influence of political parties [Master thesis, Central European University.] https://enut.ee/biin-helen-womens-presence- in-estonian-parliament-the-influence-of-political-parties/ 20 Biin, H. (2004b). Erakondade mõju naiste poliitikas osalemise võimalustele Eestis. Ariadne Lõng, 5(1/2), 78–89. Biin, H. (2015). Kortsus püksiviigid ja värvitud huuled. Poliitikuameti soolistatud konstrueerimine Eesti parlamendisaadikute narratiivides. Saatused ja staatused: soolisuse mõtestamine postsotsialistlikus Eestis. Tallinn. Chamorro-Premuzic, T., & Wittenberg-Cox, A. (2020). Will the pandemic reshape notions of female leadership? Harvard Business Review, 26.06.2020. https://hbr.org/2020/06/will-the- pandemic-reshape-notions-of-female-leadership Childs, S., & Krook, M. L. (2008). Critical mass theory and women’s political representation. Political Studies, 56(3), 725–736. https://doi.org/10.1111%2Fj.1467-9248.2007.00712.x Council of Europe (2003). Balanced participation of women and men in political and public decision-making. Recommendation Rec (2003) 3 of the Committee of Ministers and explanatory memorandum. https://rm.coe.int/1680519084 Cowell-Meyers, K. (2016). Women’s political parties in Europe. Women & Gender, 12, 1–27. https://doi.org/10.1017/S1743923X15000586 Dahlerup, D. (2005). Increasing women’s political representation: New trends in gender quotas. In J. Ballington & A. Karam (Eds.), Women in parliament: Beyond numbers. Revised Edition (pp. 141–153). International Institute for Democracy and Electoral Assistance. Dahlerup, D. (2007). Electoral gender quotas: Between equality of opportunity and equality of result. Representation, 43(2), 73–92. https://doi.org/10.1080/00344890701363227 Dahlerup, D. (2018). Has democracy failed women? Polity Press. Dahlerup, D., & Leyenaar, M. (2013). Introduction. In D. Dahlerup & M. Leyenaar (Eds.), Breaking male dominance in old democracies (pp. 1–22). Oxford University Press. http://dx.doi.org/10.1093/acprof:oso/9780199653898.003.0001 Davies, B., & Harré, R. (1999). Positioning and personhood. In R. Harré & L. fan Langenhove (Eds.), Positioning theory (pp. 32–52). Blackwell Publishers. EIGE (2015). Gender equality in power and decision-making. Review of the implementation of Beijing platform for action in the EU member states. Report. European Institute for Gender Equality. Publication Office fof the European Union. EIGE (2019a). Gender equality in national parliaments across the EU and the European Parliament. 2019 results from EIGE’s Gender-sensitive Parliaments tool. European Institute for Gender Equality. Publication Office of the European Union. EIGE (2019b). Statistical brief: Gender balance in politics. European Institute for Gender Equality. https://eige.europa.eu/sites/default/files/documents/20201274_mh0420132enn_pdf.pdf 21 EIGE (s. a.). Gender Statistics Database. https://eige.europa.eu/gender-statistics/dgs Ester, J., Maripuu, L., Nuiamäe, M., Sepper, M-L., & Vainre, M. (2020). Poliitikud meedias läbi sooprisma. SA Poliitikauuringute Keskus Praxis. http://www.praxis.ee/wp- content/uploads/2019/05/Naised-poliitikas-meediaanaluus-2020.pdf European Commission (2019). 2019 Report on equality between women and men. DG Justice and Consumers, European Commission. Publication Office of the European Union. https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/aid_development_cooperation_fundamental_righ ts/annual_report_ge_2019_en_1.pdf European Values Survey (2017). Atlas of European values. https://www.atlasofeuropeanvalues.eu Faulkner, W. (2009). Doing gender in engineering workplace cultures. Observations from the field. Engineering Studies, 1(1), 3–18. https://doi.org/10.1080/19378620902721322 Fioramonti, L., Coscieme, L., & Trebeck, K. (2020). Women in power: It’s a matter of life and death. Social Europe, 01.06.2020. https://www.socialeurope.eu/women-in-power-its-a- matter-of-life-and-death Freidenvall, L. (2018). Gender equality without legislated quotas in Sweden. In É. Lépinard & R. Rubio Marín (Eds.), Transforming gender and citizenship. The irresistible rise of gender quotas in Europe (pp. 366–399). Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781108636797.013 George, R., Samman, E., Washington, K., & Ojha, A. (2020). Gender norms and women in politics: Evaluating progress and identifying challenges on the 25th Anniversary of the Beijing Platform. ALIGN https://www.alignplatform.org/sites/default/files/2020- 08/politics_guide_0.pdf Hankewitz, S. (2021). Estonia becomes the only country in the world led by women. Estonian World, 26.01.2021. https://estonianworld.com/life/estonia-becomes-the-only-country-in- the-world-led-by-women/ Harding, S. (1995). Just add women and stir? Missing Links: Gender Equity in Science and Technology for Development (pp. 295–308). Gender Working Group, United Nations Commssion on Science and Technology for Development. International IDEA Gender Quotas Database (s. a.). https://www.idea.int/data- tools/data/gender-quotas Inter-Parliamentary Union (2000). Women in national parliaments. Inter-Parliamentary Union. http://archive.ipu.org/wmn-e/arc/world250100.htm Inter-Parliamentary Union (2020). Women in Politics: 2020. Inter-Parliamentary Union, UN Women. https://www.ipu.org/resources/publications/infographics/2020-03/women-in- politics-2020 22 Jones, K. B. (1993). Compassionate authority: Democracy and the representation of women. Routledge. Kallakas, P. (2015). Naiste enamus parteides ei peegeldu veel nende mõjuvõimus. valimisvaatlus.ee. http://valimisvaatlus.ee/eesti/naiste-enamus-parteides-ei-peegeldu-veel- nende-mojuvoimus/ Kanter, R. M. (1977a). Some effects of proportions on group life. American Journal of Sociology, 82(5), 965–990. Kanter, R. M. (1977b). Men and women of the corporation. Basic Books. Kuus, I. (2017). Riigikogu lükkas „triibuliste nimekirjade“ eelnõu tagasi. www.err.ee, 13.06.2017. https://www.err.ee/601833/riigikogu-lukkas-triibuliste-nimekirjade-eelnou- tagasi Lépinard, É., & Rubio-Marín, R. (2018). Introduction: Completing the unfinished task? Gender quotas and the ongoing struggle of women’s empowerment in Europe. In É. Lépinard & R. Rubio Marín (Eds.), Transforming gender and citizenship: The irresistible rise of gender quotas in Europe (pp. 1–38). Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781108636797.001 Lindma, H. (2004). Eesti naispoliitikud uudisajakirjanduses (Eesti Päevaleht, Postimees ja SL Õhtuleht – 1999. ja 2003. aasta väljaanded). Ariadne Lõng, 5(1/2), 90–100. Lovenduski, J. (1993). Introduction: The dynamics of gender and party. In J. Lovenduski & P. Norris (Eds.), Gender and party politics (pp. 1–15). Sage Publications. Mavin, S., & Grandy, G. (2012). Doing gender well and differently in management. Gender in Management: An International Journal, 27(4), 218–231. https://doi.org/10.1108/17542411211244768 Osila, L., Anniste, K., & Pulk, M. (2019). Naiste ja meeste roll kohalikes omavalitsustes ja volikogudes. SA Poliitikauuringute Keskus Praxis. http://www.praxis.ee/wp- content/uploads/2018/07/Naiste-ja-meeste-roll-kohalikes-omavalitsustes-ja-volikogudes.pdf Pitkin, H. F. (1967). The concept of representation. University of California Press. Powell, A., Bagilhole, B., & Dainty, A. (2009). How women engineers do and undo gender: Consequences for gender equality. Gender, Work & Organization, 16(4), 411–428. https://doi.org/10.1111/j.1468-0432.2008.00406.x Raitviir, T. (2000). Poliitikas osalemine. P. Maimik, K. Mänd, & U. Papp (toim.), Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis (lk 58–65). Sotsiaalministeerium. Raitviir, T. (2011). Naised poliitikas. R. Marling (toim.), Sissejuhatus soouuringutesse (lk 122– 163). Tartu Ülikooli Kirjastus. 23 Riigikogu (2017). Eelnõu „Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja riigikogu valimise seaduse muutmise seadus“. https://www.riigikogu.ee/download/9a7b88f4-cbe0-4434-8648-2c415e4962f0 Rolandsen Augustín, L., Siim, B., & Borchorst, A. (2018). Gender equality without gender quotas: Dilemmas in the Danish approach to gender equality citizenship. É. Lépinard & R. Rubio Marín (Eds.), Transforming gender and citizenship. The irresistible rise of gender quotas in Europe (pp. 400–421). Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781108636797.014 Sapiro, V., & Walsh, K. C. (2002). Doing gender in congressional campaign advertisements. Annual Meeting of the International Society for Political Pshychology, Berlin, Germany. SA Poliitikauuringute Keskus Praxis (2020). Projekti „Naised poliitikas“ koduleht. www.naisedpoliitikas.ee Sepper, M-L., Ester, J., & Haugas, S. (2020). Naised poliitikas. Teel soolise tasakaalu poole. SA Poliitikauuringute Keskus Praxis. http://www.praxis.ee/wp- content/uploads/2019/05/Naised-poliitikas-sunteesraport.pdf Shreeves, R., Pripc, M., & Claros, E. (2019). Women in politics in EU. State of play (PE 635.548). European Parliamentary Research Service. https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/BRIE/2019/635548/EPRS_BRI(2019)6355 48_EN.pdf Spanò, E. (2020). Femina Academica: Women ‘confessing’ leadership in higher education. Gender and Education, 32(3), 301–310. Taylor-Robinson, M. M., & Heath, R. M. (2003). Do women legislators have different policy priorities than their male colleagues? Women & Politics, 24(4), 77–101. Teigen, M. (2018). The „natural“ prolongation of the Norwegian Gender Equality Policy Institution. In É. Lépinard & R. Rubio Marín (Eds.), Transforming gender and citizenship. The irresistible rise of gender quotas in Europe (pp. 341–365). Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781108636797.012 Turu-uuringute AS (2016). Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2016. https://enut.ee/files/soolise_vordoiguslikkuse_monitooringu_raport_2016.pdf Vask, L. (2007). Naised poliitikas: vajadus, takistused ja nende ületamise teed. M. Sutrop, K. Lõuk, & T. Kiho (toim.), Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus (lk 13– 52). Eesti Naisüliõpilaste Selts, Tartu Ülikooli eetikakeskus. Wilcox, C., Stark, B., & Thomas, S. (2003). Popular support for electing women in Eastern Europe. In. R. E. Matland & K. A. Montgomery (Eds.), Women’s access to political power in post-communist Europe (pp. 43–62). Oxford University Press. 24 Women and Foreign Policy Program (2020). Women’s Power Index. Council on Foreign Relations. https://www.cfr.org/article/womens-power-index 25 Töö- ja pereelu ühitamine Pirjo Turk Sissejuhatus 2010. aasta kogumikus „Teel tasakaalustatud ühiskonda“ ilmus Leeni Hanssoni sulest artikkel töö- ja pereelu ühitamise kohta. Hansson käsitles oma artiklis soostereotüüpseid hoiakuid ja traditsioonilisi rolle Eesti peredes ning leidis, et Eesti on suundumas Põhjamaade väärtusruumi poole, kus meeste ja naiste puhul väärtustatakse nii nende töö kui ka perega seonduvaid rolle. Siinse artikli peamine uurimisküsimus on: kas Eesti pered on töö- ja pereelu kombineerimisel viimase kümne aasta vaates jätkuvalt teel põhjamaise rollijaotuse suunas? Uurimisküsimusele vastamiseks kirjeldan poliitikameetmeid, mis soodustavad töö- ja pereelu ühitamist, ning lapsevanemate hoiakute ja käitumise muutumist. Kuna viimastel aastatel on tehtud mitmeid olulisi muudatusi vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemis, et võimaldada lapsevanematel paremini tasakaalustada töötamist ja laste kasvatamist, analüüsin artiklis põhjalikumalt Sotsiaalkindlustusameti andmeid vanemahüvitise kasutajate soolise struktuuri kohta viimasel kümnendil. Samuti saab artiklist teada, millise profiiliga lapsevanemad kasutavad võimalusi väikelapse kõrvalt töötada ning kuidas on viimastel aastatel hakatud rakendama töö- ja pereelu ühitamise meetmeid. Lisaks tulevad vaatluse alla isapuhkuse kasutamise trendid viimasel kümnendil. Vanemahüvitise saajate ja kasutamise andmete taustal on kirjeldatud ka väikelastega naiste ja meeste tööhõive näitajaid (ETU andmed). Hoiakute hindamiseks käsitlen soolise võrdõiguslikkuse 2013. ja 2016. aasta monitooringu ning Euroopa sotsiaaluuringu viimaste aastate tulemusi. Artikkel lõppeb väikese ülevaatega sellest, kuidas lapsevanemad tulid toime töö- ja pereelu ühitamisega COVID-19 pandeemiast tingitud eriolukorra ajal (kevadel 2020). Viimase kümnendi suunad perepoliitikas Eesti on maailma arenenud riikide seas tuntud kui pikima tasustatud lapsehoolduspuhkusega riik (Chzhen et al., 2019). Vanemahüvitis, mida makstakse lapse pooleteiseaastaseks saamiseni, on vähemalt vanemahüvitise süsteemi rakendamise algusaastatel (aastast 2004) avaldanud märkimisväärset mõju naiste sündimuskäitumisele (Võrk et al., 2009). Alates nullindate algusest on erinevad erakonnad seadnud perepoliitika ja Eesti rahva säilimise küsimuse valimisprogrammides esikohale. Liberaalsema maailmavaatega erakonnad on näinud olulisena töö- ja pereelu ühitamist ja ka isade kaasatust laste eest hoolitsemisse, samas kui konservatiivsemate parteide valimisprogrammidest on läbi käinud lasterikkuse soosimine. Kui vaadelda teiste Euroopa riikide statistikat sündimuse ja naiste tööhõive korrelatsioonis, on näha, et lapsi sünnib rohkem neis riikides, kus on loodud võimalikult mitmekesised ja head võimalused töö- ja pereelu ühitamiseks ning kus on seega suurem naiste tööhõive. Juhtriikideks on näiteks Rootsi, kus naiste tööjõus osalemise määr oli mõned aastad tagasi 81% ja summaarne sündimuskordaja 1,85, Taani (vastavalt 77%; 1,79) ja Norra (76%; 1,71). Trendijoone alumises otsas näeme aga selliseid riike nagu Itaalia, Malta ja Kreeka, kus keskmiselt vaid ligi pooled 15–64-aastastest naistest töötavad, ka summaarne sündimuskordaja (vastavalt 1,34; 1,37; 1,38) on neis riikides madal (vt ka joonis 1). 2,1 Summaarne sündimuskordaja RO FR IE SE CZ UKDE EE BE BG SI LV NOR NL LT 1,6 HR SKHU AT DE EL PL LU PT FI IT ES CY MT 1,1 50 55 60 65 Tööhõive määr,70% 75 80 85 Joonis 1. Summaarne sündimuskordaja ja naiste tööhõive määr Euroopa riikides. Allikas: 20–64- aastaste naiste tööhõive määr 2019. aastal (Eurostat, s. a.) ja summaarne sündimuskordaja 2018. aastal (OECD, s. a.) Statistikaameti andmetel oli 2019. aastal Eestis tööga hõivatud 65% naistest ja 73% 15–74- aastastest meestest. Peredes, kus kasvab 3–6-aastaseid lapsi, oli naiste tööhõive määr 84% ja meeste tööhõive määr 94%. Seega töötavad väikeste lastega vanemad keskmiselt rohkem ning neil tuleb leida lahendusi töö- ja pereelu kombineerimiseks. Samuti saab andmetest järeldada, et eneseteostus tööl ja kodus on oluline nii naistele kui ka meestele. Vanemapuhkused ja -hüvitised 2016. aasta Euroopa sotsiaaluuringu Eesti töö- ja pereelu ühitamist käsitleva mooduli raames viisid Tartu Ülikool ja Statistikaamet läbi küsitluse ema ja isa rollist perekonnas. Küsimusele, kuidas peaks olema ema ja isa vahel jagatud laste kasvatamine ning nende eest hoolitsemine, vastas 90%, et see peaks olema võrdselt jagatud. Samuti leidis 71% vastanutest (valides vastusevariandiks „pigem peaks kasutama“ ja „kindlasti peaks kasutama“), et isad peaksid kasutama lapsega kodus olemiseks vanemahüvitisega kompenseeritud lapsehoolduspuhkust. Järgnevalt vaatleme, kuivõrd lähevad eeltoodud hoiakud emade ja isade rolli kohta kokku Sotsiaalkindlustusameti statistikaga vanemahüvitise kasutamisel. Nii nagu enamik Euroopa riike, on ka Eesti väheneva rahvaarvuga riik, kus ühest küljest on puudus töökätest, ent teisalt on just parimas tööeas inimesed need, kes loovad pere. Muutunud töötegemisviisid ning erinevused perede elukorralduses ja soovides eeldavad vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemilt piisavat paindlikkust ja valikuvõimalusi, et vanemad saaksid kindlustunnet kaotamata pühenduda laste kasvatamisele või tegeleda samal ajal ettevõtluse ja töise eneseteostusega. Seetõttu leppis 2017. aasta kevadel Eesti Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu koalitsioon kokku vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi muudatustes. Muudatuste eesmärk oli suurendada vanemate võimalusi töö- ja pereelu ühitamiseks, luues vanemapuhkuste ja - hüvitiste süsteemi enam valikuvõimalusi ning soodustades hoolduskoormuse jagamist ema ja isa vahel. Nii muudetigi aastatel 2017 ja 2018 perehüvitiste seadust ja teisi asjassepuutuvaid seadusi, et kehtestada muudatused seaduse tasandil.1 Need muudatused jõustati järk-järgult aastatel 2018, 2019, 2020 ja 2022. Üks muudatustest oli isadele antava isapuhkuse perioodi pikendamine 10 tööpäevalt 30 kalendripäevale.2 Kui varem oli olnud isapuhkuse ja selle tasu õigus vaid töö- või teenistussuhtes olevatel isadel, siis alates 1. juulist 2020 tekkis täiendava vanemahüvitise saamise õigus kõigil isadel, hoolimata sellest, kas ja millises töösuhtes nad olid. Tegu on justkui vanemahüvitise pikendusega, mille saamise õigus on vaid isadel. Seega oli muudatuse eesmärk ka motiveerida peresid jagama rohkem hoolduskoormust ning premeerida neid isadele mõeldud lisakuu kaudu. Üldiselt võib öelda, et aasta-aastalt võtab üha rohkem isasid aja maha, et saada senisest suuremal määral osa oma lapse elust esimestel elukuudel. Seda kinnitab peale vanemahüvitise statistika ka isapuhkust kasutavate isade arvu järjepidev suurenemine. 80% 70% 72% 76% 66% 70% 63% 59% 55% 60% 50% 40% 30% 20% 10,9% 14,1% 7,4% 9,0% 8,9% 9,3% 9,9% 10% 0% 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 Isapuhkust võtnud isade hinnanguline osakaal kõikidest selleks õigustatud isadest, % Isade osakaal vanemahüvitise saajate seas, % Joonis 2. Isapuhkuse ja isade vanemahüvitise kasutamine 2013–2019. Allikas: Sotsiaalkindlustusameti vanemahüvitise ja isapuhkuse kasutamise statistika Iga aastaga on kasvanud nende isade osakaal, kes on kasutanud 10-tööpäevast isapuhkust, milleks kuni 30. juunini 2020 oli õigus kaks kuud enne ja pärast lapse sündi kõigil neil isadel, 1 Täpsemalt võib kõigist tehtud muudatustest lugeda Sotsiaalministeeriumi veebilehe postitusest „Vanemapuhkuste- ja hüvitiste süsteemi olulisemad muudatused“. 2 Alates 2002. aastast, mil kehtestati puhkuseseadus, oli isadel võimalik kasutada isapuhkust kümne tööpäeva ulatuses kaks kuud enne arsti määratud eeldatavat sünnituse tähtpäeva või kaks kuud pärast lapse sündi. Kuni 2008. aasta jaanuarini oli isapuhkus väga madalalt tasustatud, mistõttu kasutas ametlikult isapuhkust vaid 10% isadest (Võrk et al., 2009). 2008. aastal muudeti isapuhkuse rahastamine sarnaseks vanemahüvitisega ning isadele kompenseeriti palk täies mahus. Seoses majanduskriisiga kaotas paraku Riigikogu 2009. aasta 1. jaanuarist uuesti isapuhkuse kompensatsiooni ära ning kuni 2013. aastani oli tegu tasustamata puhkusega. kes olid töö- või teenistussuhtes. Kui 2013. aastal kasutas isapuhkust ligikaudu 55% isadest, kellel selleks õigus oli, siis 2019. aastaks oli isapuhkust kasutanud isade osakaal kasvanud enam kui 20% võrra (vt ka joonis 2). Töötamine vanemahüvitise saamise ajal 1. märtsist 2018 muutusid vanemahüvitisega samal ajal tulu teenimise põhimõtted. Kui seni kehtinud regulatsiooni korral vähendati vanemahüvitist juhul, kui hüvitise saaja sai hüvitise maksmise kalendrikuul tulu, mille suurus ületas vanemahüvitise määra3, siis muudatusega võimaldati vanemahüvitise saamise ajal teenida tulu kuni pool vanemahüvitise ülempiirist (ehk ligikaudu pooleteisekordset keskmist palka). Ka selle muudatuse eesmärk oli toetada töö- ja pereelu ühitamist ning hoolduskoormuse ühtlasemat jaotumist. Kuna isadele on väikelapse eest hoolitsemise juures oluline säilitada oma töine identiteet (Karu et al., 2007; Pajumets, 2007), eeldati, et vanemahüvitisega samal ajal töötamist paremini võimaldav meede suurendab isade osakaalu vanemahüvitise saajate seas. Aastate jooksul on kasvanud ka nende vanemahüvitist saavate naiste arv, kes teenivad samal ajal töist tulu. Kui 2010. aasta juulis oli vanemahüvitisega paralleelselt tulu teenivate vanemate osakaal 5%, siis 2020. aasta augustis teenis sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 17% kõigist vanemahüvitise saajatest. Seejuures nende emade osakaal naistest, kes teenisid vanemahüvitise kõrvalt tulu, oli 2010. aastal 4% ja kümme aastat hiljem 8%. Kuna meeste jaoks on lapse kõrvalt töise identiteedi säilitamine olulisem kui naistele, on näha, et lisaks meeste osakaalu kasvule vanemahüvitise saajate seas on mitmekordistunud nende isade osakaal, kes vanemahüvitise kõrvalt teenivad sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Kui 2010. aastal oli selliste isade osakaal 24%, siis 2020. aasta juuli seisuga teenis vanemahüvitise kõrvalt sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 71% isadest. Kuigi seaduse mõju on vara hinnata, võib öelda, et muudatus, millega suurendati võimalusi teenida töist tulu vanemahüvitise kõrvalt, on soodustanud isade osakaalu kasvu vanemahüvitise saajate seas (vt ka joonis 2). Kui enne seadusemuudatust oli isade osakaal vanemahüvitise saajate seas ca 8%, siis 2019. aasta lõpuks oli see 14%. Samuti on kasvanud vanemahüvitise kõrvalt töise tulu teenimine (10% enne seaduse muudatust vs. keskmiselt 17% aastal 2020), mis näitab seega, et muudatusel on olnud positiivne mõju töö- ja pereelu ühitamisele. Vähem ootuspärasena võib esile tuua asjaolu, et seadusemuudatus pole meestega samaväärselt mõjutanud vanemahüvitise kõrvalt töist tulu teenivate naiste osakaalu. Samas on olnud muudatusel suurem mõju naiste teenitud töise tulu suurusele: enne seadusemuudatust teenisid naised (ca 80%) tulu peamiselt alla hüvitise määra, kuid pärast muudatust teenib üle poole naistest (51%) tulu üle hüvitise määra. Vanemahüvitise suurus 3 Vanemahüvitise määr vastab alati eelmise kalendriaasta 1. jaanuaril kehtinud töötasu alammäärale. Vanemahüvitise määras hüvitist makstakse sellele vanemale, kes pole vanemahüvitise arvestusperioodil teeninud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Ka naiste ja meeste keskmise vanemahüvitise suuruse alusel saab teha mõningaid järeldusi naiste ja meeste tööturukäitumise kohta. 2009. aastal valmis poliitikauuringute keskusel Praxis (Võrk et al., 2009) vanemahüvitise mõjuanalüüs. Üks järeldus, milleni jõuti, oli see, et vanemahüvitis suurendas naiste motivatsiooni töötada enne lapse sündi. Seda näitas üha rohkemate naiste osakaal, kes sünnitamisele eelnenud aastal töötasid ning said sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Kui 2004. aastal, mil vanemahüvitis kehtestati, sai 30% naistest vanemahüvitist hüvitise määra ulatuses (ehk kõige madalamat hüvitise määra), siis 2020. aasta juuli andmetel oli naisi, kes said hüvitist selle määra ulatuses, vaid 12% (vt ka Joonis 3). Eeltoodu põhjal võib järeldada, et alates vanemahüvitise kehtestamisest ja ka viimase kümne aasta jooksul on pidevalt suurenenud nende naiste osakaal, kes enne lapse saamist töötavad. Arvestades, et eelnev töötamine võimaldab naisel saada paremat vanemahüvitist ning teisalt garanteerib naisele töökoha ka pärast lapsehoolduspuhkust, on see ilmselt ka põhjus, miks naiste tööturukäitumine taastub kiiresti pärast lapse 2-aastaseks saamist. Näiteks Statistikaameti Eesti tööelu uuringu andmete põhjal oli 2019. aastal lasteta 20–49- aastaste naiste tööhõive määr 80%, 2-aastase lapsega naiste tööhõive määr 63%4 ning naistel, kelle lapsed olid vanuses 3–6 aastat, oli tööhõive määr isegi kõrgem kui selles vanuses lasteta naistel ehk 84%. Samas tuleb lapse saamisele eelneva töötamise puhul arvestada asjaoluga, et keskmine sünnitusiga on aasta-aastalt kasvanud. Kui 2010. aastal oli naise keskmine vanus sünnitamisel 29,2, siis 2019. aastal oli sünnitajate keskmine vanus 31,2 (Tervise Arengu Instituut, 2020a). Nende meeste osakaal, kes saavad vanemahüvitist selle määra ulatuses, on püsinud aastaid 1–2% piires. Samuti on meeste tööhõivenäitajad olnud alati kõrgemad ning ka keskmine vanus lapse saamisel kõrgem kui naistel. 4 Siinkohal vaadeldakse 20–49-aastaste naiste ja meeste tööhõive määra noorima lapse vanuse järgi.  2% 1% 100% 2% 2% 2% 1% 1% 2% 3% 3% 2% 2% 17% 14% 12% 12% 9% 90% 13% 21% 10% 18% 12% 13% 15% 80% 18% 19% 17% 20% 70% 16% 18% 3% 2% 3% 3% 60% 3% 4% 50% 84% 86% 84% 83% 88% 40% 80% 63% 63% 66% 68% 30% 60% 60% 20% 10% 0% naised mehed naised mehed naised mehed naised mehed naised mehed naised mehed 2010 2012 2014 2016 2018 2020 100% ühe kalendrikuu tulu suuruses Maksimaalses suuruses Kuupalga alammääras Vanemahüvitise määras Joonis 3. Vanemahüvitis liigiti 2010–2020, sooline jaotus. Allikas: Sotsiaalkindlustusamet (2020), vanemahüvitise igakuine statistika, andmed 2010. a augustist 2020. a augustini Kuna üha rohkem naisi töötab enne lapse saamist, mõjutab see ilmselt ka seda, miks vähehaaval on vähenenud ka sooline vanemahüvitise lõhe.5 Kui 2010. aasta juulis oli naiste vanemahüvitise keskmine suurus 689 eurot ja meestel 1231 eurot ning seega vanemahüvitise sooline lõhe oli 44%, siis 2020. aasta samas kuus oli naiste keskmine hüvitis 1217 eurot ja meestel 1955 eurot ning seega sooline erinevus 38%. See tähendab, et kümne aastaga on vanemahüvitise keskmine sooline lõhe vähenenud 6% võrra. Arvestades, et vanemahüvitise aluseks on varasem sissetulek ja ka palgalõhe on viimasel kümnendil sammhaaval vähenenud, on mõistetav, et ka lõhed naiste ja meeste vanemahüvitise suuruses vähenevad (vt ka joonis 4). 5 Üldsusele on rohkem tuntud soolise palgalõhe probleem, mis väljendab ressursside ebaühtlast jaotumist naiste ja meeste vahel.  50% 45% 45% 44% 43% 43% 43% 42% 40% 41% 39% 39% 39% 35% 30% 25% 25% 25% 23% 23% 24% 22% 20% 21% 21% 19% 17% 15% 10% 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 Sooline palgalõhe Sooline vanemahüvitise lõhe Joonis 4. Sooline palga- ja vanemahüvitise lõhe. Allikas: Statistikaameti (2020a) palgalõhe andmed ja autori arvutused Sotsiaalkindlustusameti vanemahüvitise kuise statistika põhjal Arve vaadates tekib kindlasti küsimus, miks on hüvitise suurust arvestades niivõrd suured soolised erinevused. Mitmed Eestis läbi viidud soolise palgalõhe analüüsid on näidanud, et palgalõhe ongi sagedasem vanusegruppides, kus saadakse ja kasvatatakse lapsi (Anspal et al., 2010; Täht, 2019). Lisaks tuleb arvestada, et kui pere on otsustanud, et vanemahüvitist saab isa, on see otsus sageli tehtud ka pere finantsseisu silmas pidades. Sellest räägib ka asjaolu, et 2020. aasta juulis sai 100% ühe kalendrikuu tulu ulatuses vanemahüvitist 68% naisi, samas kui meeste seas oli sama näitaja 88%. Samuti on võrreldes naistega (2%) läbi aegade olnud meeste seas rohkem neid, kes saavad vanemahüvitist maksimaalses määras (9%). Peretoetused Kuigi peretoetuste eesmärk on iga kuu toetada lapsevanemaid laste kasvatamisel ning neil on väiksem roll töö- ja pereelu ühitamisel, olen artikli alguses lubanud anda ülevaate viimase kümnendi perepoliitikast. Lapse- ja peretoetused on kahtlemata üks osa perepoliitikast ning kümne aastaga on märkimisväärselt kasvanud universaalsed lapsetoetused (toetused, millele on õigus igal alla 16- või 19-aastasel). Kuni 2014. aastani polnud lapsetoetust pikka aega tõstetud ning toetuse määr esimese ja teise lapse eest oli 19,18 eurot ning kolmanda ja iga järgmise lapse eest 76,72 eurot. Alates 2015. aastast tõsteti lapsetoetust aasta-aastalt nii, et 2019. aastaks oli esimese ja teise lapse eest saadava lapsetoetuse määr 60 eurot ning kolmanda ja järgnevate laste eest 100 eurot. Seega on viimase kümne aastaga kolmekordistunud lapsetoetus esimese ja teise lapse eest. Peale selle, et vanemapuhkuste süsteemi paindlikumaks muutmise kaudu on püütud töö- ja pereelu paremini ühitada, on olnud fookuses ka lasterikkuse toetamine. Nimelt asendus 2017. aasta juulist seitsme- ja enamalapselise pere vanema toetus lasterikka pere toetusega. Kui varem toetati seitsme- või enamalapselisi peresid iga kuu 168,74 euroga, siis lasterikka pere toetusega muudeti tähelepanuväärselt lasterikkuse kontseptsiooni, kuna nüüdsest hakati lasterikkaks lugema peresid, kus kasvas kolm või enam last. Arvestades veel, et toetuse määr oli pea kaks korda suurem kui algse seitsme- ja enamalapselise pere vanema toetuse puhul, oli muudatus seda märkimisväärsem. Lasterikka pere toetuse suuruseks sai 300 eurot peredele, kus kasvab kolm kuni kuus lapsetoetust saavat last, ning 400 eurot peredele, kus kasvab seitse ja rohkem last. Kuigi ilmselt ei saa väita, et lasterikka pere toetus on ainus põhjus, miks kolmandaid ja neljandaid lapsi 2018. ja 2019. aastal rohkem sündis, siis võib seda pidada siiski üheks oluliseks põhjuseks. Nimelt oli sünniregistri andmetel 2019. aastal kolmanda lapse sünnitajaid 23% rohkem (2674 last) kui 2017. aastal ning 26% rohkem kui viimasel kümnel aastal keskmiselt (Tervise Arengu Instituut, 2020b). Sotsiaalkindlustusameti andmetel maksti 2015. aastal 97% ja 2020. aastal 96% lapsetoetustest emadele. Sama tendents jätkub praegugi, kuigi 2019. aasta oktoobrist avas Sotsiaalkindlustusamet iseteeninduse veebikeskkonna, mis teeb pärast lapse registreerimist rahvastikuregistris mõlemale vanemale perehüvitiste pakkumuse. Selle alusel peavad vanemad muu hulgas otsustama, kumma arvele peretoetusi makstakse (Sotsiaalkindlustusamet, 2019). Kuna lapse kasvatamisse panustavad üha rohkem mõlemad vanemad ning lahutuse korral määratakse üha sagedamini mõlemale vanemale jagatud hoolduskohustus, on sagenenud ka kohtuvaidlused6, kus peale laste hooldusõiguse vaieldakse ka selle üle, kumb vanem peaks saama peretoetusi või kuidas neid võrdselt jaotada. Peretoetusi puudutakse ka kohalikele omavalitsustele tehtud lastekaitseteemalistes pöördumistes, näiteks 2020. aastal tehti kõige enam pöördumisi (2795) just hooldusõiguse, hoolduse ja ülalpidamise kohta. Arvestades viimaste aastate perepoliitikat, mille eesmärk on, et laste eest hoolitsemine langeks võrdsemalt mõlema vanema õlule, tuleb ilmselt ka tulevikus leida lahendusi, kuidas peretoetuste (lapsetoetuse, lasterikka pere toetuse jms) määramisel kohelda mõlemat vanemat võrdselt. Erinevate puhkuste kasutamine lähedaste eest hoolitsemiseks Vanemapuhkusel olemine ja vanemahüvitise saamine loovad võimalused töö- ja pereelu ühitamiseks alla 3-aastaste laste kasvatamisel. Samas ei piirdu hoolduskohustus vaid alla 3- aastaste laste eest hoolitsemisega. Laste eest hoolitsemine nõuab kompromisse töö ja pere sfääris ilmselt veelgi enam, kui lapsed on lasteaiaealised ning nad pole veel piisavalt iseseisvad, et üksi päevaseid tegemisi ette võtta (nt lasteaeda minna ja sealt tulla). Laste vanuse kasvades tuleb muidugi iseseisvust üha enam juurde ning eeldatavalt väheneb lapsevanemate töö- ja pereelu konflikt. Olukord võib olla ka teistsugune, kui peres kasvab 6 Näiteks https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=277189215. erivajaduse või puudega laps. Samuti ei tasu alahinnata vananeva ühiskonnaga üha rohkem kaasnevat kohustust hooldada eakaid lähedasi. Eesti sotsiaaluuringu 2019. aasta andmetel abistas või hooldas oma pereliiget vähemalt 20 tundi nädalas ligi 23 000 inimest (ligi 16 300 naist ja 6600 meest), kellest veidi alla 3000 (sh 2600 naist ja 400 meest) abistas/hooldas alla 18-aastast last ning ligi 19 800 (sh 13 600 naist ja 6200 meest) oma täiskasvanud pereliiget. Kirjeldatud hoolduskohustusega inimestest märkis uuringus oma staatuseks „täis- või osaajaga töötav“ vaid 35% (ligi 8000 inimest, sh 5900 naist ja 2100 meest). Statistikaameti prognoosi kohaselt järgnevatel aastatel eelkooliealiste laste (ja seega ka lapsevanemate) arv ühiskonnas küll väheneb, kuid vananeva rahvastiku tõttu suureneb samas nende täiskasvanute arv, kes vajavad hoolitsemist. Seetõttu jääb hoolduskohustusega inimeste osakaal kogurahvastikus lähitulevikus samaks või pigem suureneb. Peale lapsehoolduspuhkuse on Eestis võimalik võtta ka lapsepuhkust7, puudega lapse vanema lapsepuhkust, tasustamata lapsepuhkust8 ja puhkust täisealise sügava puudega isiku hooldamiseks ehk hoolduspuhkust9. Puudega last kasvataval emal või isal on õigus saada lapse 18-aastaseks saamiseni lapsepuhkust üks tööpäev kuus, mida tasustatakse keskmise töötasu alusel. Puudega lapse vanema lapsepuhkust on hakatud viimase kümne aasta jooksul üha rohkem kasutama. Ilmselt on see tingitud sellest, et ka puudega laste arv on viimastel aastatel pidevalt kasvanud. Kui 2010. aastal kasutas puudega lapse vanema lapsepuhkust 1185 naist ja 309 meest, siis 2019. aastal vastavalt 4118 naist ja 1618 meest. Seega on kõnealuse lapsepuhkuse kasutajate arv viimase kümmekonna aasta jooksul peaaegu neljakordistunud. Kui vaadelda puudega lapse vanema lapsepuhkuse kasutust soolises lõikes viimase kümne aasta jooksul, võib öelda, et vähehaaval on aastatega suurenenud nende meeste osakaal, kes neid puhkepäevi kasutavad. Kui 2010. aastal kasutas seda puhkuse liiki 79% naistest, siis 2019. aastal oli naiste osakaal 72%. Ka tavalise lapsepuhkuse päevade puhul võib täheldada, et seda on hakanud kasutama üha rohkem mehi. Kui 2010. aastal oli lapsepuhkuse päevi välja võtnud 86% ulatuses naisi, siis üheksa aastat hiljem ehk 2019. aastal oli naiste osakaal 15% võrra madalam ehk 71%. Seevastu hoolduspuhkust ehk puhkust täisealise sügava puudega isiku hooldamiseks, mis jõustus 1. juulil 2018, kasutatakse veel üpris vähe, nt 2019. aastal 515 inimest, kellest 15% olid mehed. Sooline statistika hoolitsemise eesmärgil pakutavate riigipoolsete puhkuste kasutamise kohta ei võimalda muidugi väita, et naiste ja meeste hoolitsemisrollid on tasakaalustumas, samas saab ehk siiski järeldada, et väike nihe naiste ja meeste hoolitsemisrollides on toimunud. 7 Lapsepuhkust on õigus saada emal või isal (ehk ühel vanemal) igal kalendriaastal kolm tööpäeva, kui tal on üks või kaks alla 14-aastast last, ja kuus tööpäeva, kui tal on vähemalt kolm alla 14-aastast last või vähemalt üks alla 3-aastane laps (Töölepingu seadus, 2020). 8 Emal ja isal, kes kasvatab kuni 14-aastast last või kuni 18-aastast puudega last, on õigus saada igal kalendriaastal kuni kümme tööpäeva tasustamata lapsepuhkust (Töölepingu seadus, 2020). 9 Täisealisel töötajal on õigus saada kalendriaastas kuni viis tööpäeva puhkust täisealise sügava puudega isiku hooldamiseks (hoolduspuhkus) (Töölepingu seadus, 2020). Osalise koormusega töötamine Osalise tööajaga töötamine on üks võimalus töö- ja pereelu ühitamiseks. Paraku on aga üle Euroopa osalise koormusega töötamine levinud eeskätt naiste seas ning sageli on põhjuseks just vajadus kombineerida töö- ja pereelu. Eurostati 2019. aasta andmetel töötas Euroopa Liidus (27 liikmesriigi alusel) 15–64-aastaste hulgas osalise koormusega keskmiselt 10% mehi ja 36% naisi. Statistikaameti andmetest ilmneb, et 2019. aastal oli meil samas vanuserühmas 7% mehi ja 16% naisi, kes töötasid osalise tööajaga, ning vanuserühmas 25–49, kus laste ja eakate lähedaste eest hoolitsemine on iseäranis aktuaalne, 5% mehi ja 14% naisi. Kusjuures osakoormusega töötamine naiste seas on võrreldes 2010. aastaga 4% võrra kasvanud. Ühest küljest on osaajaga töötamine hea meede töö- ja pereelu ühitamiseks, kuid teisalt on mitmed uuringud tõestanud, et sellel võib naiste jaoks olla ka negatiivseid tagajärgi. Näiteks poliitikauuringute keskuse Praxis ja rakendusuuringute keskuse Centar tehtud palgalõheuuring (2010) näitas, et soolise palgalõhe üks põhjus on ka selles, et naised töötavad meestest enam osalise tööajaga. Sageli on osalise tööajaga töötades nii kuu- kui ka tunnipalga võrdluses palk madalam kui täisajaga töötades (Platenga, 2006, viidatud Anspal et al., 2009 vahendusel). Ka hiljutine soolise palgaerinevuse analüüs näitas, et riikides, kus naiste töötamine osaajaga on rohkem levinud, on ka suurem palgalõhe (Täht, 2019). Eeltoodule lisaks ei näe tööandjad osalise töötajaga töötajaid sageli täiel määral pühendunutena, mistõttu osutatakse neile vähem tööalast toetust. Samuti on nende võimalused saada tööalaseid koolitusi väiksemad. See tähendab omakorda, et selliste töötajate karjäärivõimalused on piiratumad nii töötasu kui ka karjääriredeli mõttes (Altonji et al., 1999, viidatud Karu et al., 2010 vahendusel). Kuna osalist tööaega kasutavad peamiselt naised, on sellel ka negatiivne mõju soolisele palgalõhele. Töö- ja pereelu puudutavad hoiakud 2016. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringu alusel eelistavad naised võrreldes meestega täiskoormusele sagedamini osakoormust. Kui meestest eelistas 65% töötada täiskoormusega ja 23% osakoormusega, siis naistest soovis täiskoormust 41% ja osakoormust 44%. Oluline on märkida, et võrreldes 2013. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringuga on toimunud ka väike nihe meeste töökoormuse soovides: 2016. aastaks on rohkem mehi hakanud eelistama osalise tööajaga töötamist (vastavalt 17% vs. 23%). Et naiste ja meeste arvamused osa- ja täiskoormusega töötamise kohta on rohkem tasakaalustumas kui varasematel aastatel, näitab ka see, et võrreldes 2013. aastaga on enam toetust leidnud seisukoht, et kui peres on koolieelikust lapsi, peaks täiskohaga töötama nii ema kui ka isa (ning jagama vastutust kodu ja laste eest võrdselt). Kui 2013. aastal pidas sellist elukorraldust sobivaimaks 30% küsitletutest, siis 2016. aastal toetas seda 34%. Teisalt vähenes võrreldes 2013. aasta tulemustega 8% võrra (42%-lt 34%-le) 2016. aastal nende vastajate osakaal, kes leidsid, et kui peres on/oleks koolieelikust (s.t alla 7-aastaseid) lapsi, siis võiks küll mõlemad vanemad töötada, kuid naine võiks töötada osaajaga ning hoolitseda kodu ja laste eest. Seega võib öelda, et vähehaaval on vähenemas soolisi stereotüüpe toetav hoiak, mille järgi mehed on leivateenijad (ja peres põhilise sissetuleku teenijad) ning naised koduhoidjad. 2016. aasta monitooring näitas, et lapse haigestumise tõttu oli eelneva kahe aasta jooksul (vähemalt ühel korral) töölt koju jäänud veidi enam kui iga kolmas töösuhtes mees (34%) ja pea kaks kolmandikku (64%) töötavatest naistest, kel oli leibkonnas alla 12-aastaseid lapsi. Analoogsed proportsioonid avalduvad hoolduslehe võtjate soolises jaotuses: Eesti Haigekassa andmetel võttis 2019. aastal hoolduslehe 120 823 inimest, kellest 31% olid mehed ja 69% naised. Samas hõlmab hoolduslehe kasutamise statistika ka hoolduslehe võtmist täiskasvanud lähedase eest10 ning ei sisalda vaid andmeid laste eest kasutatud hoolduslehtede kohta. 2016. aasta monitooringu järgi oli meeste peamine põhjus, miks just nemad haige lapsega koju jäid, see, et nende töö võimaldas koju jääda (60%). Ka 2013. aasta monitooringu tulemused selles küsimuses olid sarnased: 63% mehi nimetas peamise põhjusena paindlikku töökorraldust. Naistel olid põhjused mitmekesisemad. Kuigi peaaegu kolmandik (32%) põhjendas oma kojujäämist samamoodi nagu mehed, siis järgmine populaarseim vastusevariant, mida 28% naistest valis, oli „mina oskan haige lapse eest paremini hoolitseda“. Võrreldes 2013. aasta tulemustega on naiste põhjendus jäänud peaaegu muutumatuks. Ühest küljest kinnitab see jätkuvat soorolli, kus naised tunnevad, et on paremad vanemad lastele. Teisalt, kuna lapsed on samuti harjunud rohkem sellega, et ema hoolitseb nende eest, võib põhjus olla ka selles, et lapsed tunnevad end emaga turvalisemalt ja eelistavad sellises olukorras ema. Siin võib näha aga omamoodi lumepalliefekti: kui emad on lapse eest hoolitsemiseks rohkem aega maha võtnud, siis see tekitab harjumuse nii lapsele kui ka emale ning taastoodab selliste tavade jätkumist. Traditsioonilisi soorolle peegeldavaid hoiakuid näitavad mõnevõrra 2016. aasta monitooringu tulemused, mille kohaselt nägi pereelu ja laste olemasolu piiranguna naiste karjäärile pea iga teine vastaja (ehk 49%), samas kui meeste karjääri piiranguks peeti seda ligi kolm korda harvem ehk 18% Eesti inimeste meelest. Kui aga vaadelda eelmiste, 2009. ja 2013. aasta monitooringu tulemusi, saab järeldada, et see hoiak on vaikselt muutumas ning üha vähem on neid, kes leiavad, et pereelu ja lapsed piiravad naiste karjäärivõimalusi. Kui 2009. aastal arvas veel nii 66% vastajatest (nõustudes täielikult või osaliselt), siis 2016. aastal omas sellist hoiakut 49%. Samas tunnetavad naised karjääribarjääri pereelu ja laste tõttu mõnevõrra rohkem kui mehed: 53% naistest ja 45% meestest olid seda meelt, et pereelul on naiste karjäärile negatiivne mõju. Samuti tunnevad naised (13%) harvemini kui mehed (23%), et pereelu ja lapsed seaks meeste karjäärile piiranguid. Töö- ja pereelu ühitamine COVID-19 ajal Suur sooline palgalõhe on tingitud ka meeste ja naiste koondumisest eri ameti- ja tegevusaladele. Tööturu sooline segregatsioon tuleb ilmekalt esile majanduskriiside ajal, kui meeste ja naiste töötuse määr suureneb erinevalt, olenedes sellest, milline tegevusala on majanduskriisis rohkem kannatada saanud. Kui 2008. aastal alanud majanduskriis mõjutas 10 Hoolduslehte on võimalik võtta alla 12-aastase lapse või alla 19-aastase puudega inimese põetamiseks ja ka haige (ükskõik millises vanuses) perekonnaliikme põetamiseks kodus. eelkõige meeste tegevusalasid tööturul (ehitussektor ja töötlev tööstus) ja meeste töötus küündis 2010. aasta esimeses kvartalis rekordilise 25%-ni võrrelduna naiste 15%-ga, siis seekordne COVID-19 viirusega kaasnenud kriis mõjutab rohkem naisi, kuna kõige enam on kannatanud turismi-, majutus- ja teenindussektor, mis on suuremas osas naiste hõivatud valdkonnad. Töötukassa andmetel oli näiteks jaanuaris 2020 registreeritud töötuid 5,6% (ehk 36 587) ning naisi ja mehi oli töötute seas võrdselt, samas augustis 2020 oli registreeritud töötuse määr 8% (ehk 49 324 töötut), kellest naised moodustasid 53% ja mehed 47% (vt ka joonis 5). 30000 25 960 26 425 26 641 24 843 26 024 20 607 23 518 24 263 24 331 23 786 25000 23 300 18 391 18 358 20 268 20000 18 200 18 316 15000 10000 5000 0 jaanuar veebruar märts aprill mai juuni juuli august naised mehed Joonis 5. Registreeritud töötud soo alusel, jaanuar–august 2020. Allikas: Töötukassa andmed, registreeritud töötuse ja soo järgi, september 2020 Kõige enam raskusi töö- ja pereelu ühitamisel tekitas lapsevanematele aga ilmselt eriolukord. Kui 13. märtsil 2020 kuulutas Eesti peaminister Jüri Ratas välja eriolukorra, soovitati inimestel püsida kodus, minimeerida avalikes kohtades käimist ja hoida avalikkuses kahemeetrist distantsi. Koolides ei toimunud enam kontaktõpet ning nii õpetajad kui ka lapsed pidid end e-õppele ümber häälestama. Paljud lasteaiad suleti, osasse lasteaedadesse lubati tuua vaid eesliinitöötajate11 lapsi. Kuivõrd vanemaealiseid nähti põhilise riskirühmana, soovitati hoiduda vanavanematega kohtumisest. See tähendas lapsevanemate jaoks, et peaaegu päevapealt sai nende kodust töökoht, kool ja/või lasteaed, söökla ja võimla ning neil tuli kehastuda eri rollidesse. Sotsiaalministeerium tellis 2020. aasta aprillis Turu-uuringute AS-ilt küsitluse „Lapsevanemate töötamine ja perede toimetulek eriolukorras“. Analüüsist selgus, et 36% lapsevanematest oli eriolukorra ajal kaugtööl või tegi kaugtööd senisest suuremal määral (Viira et al., 2020). Sama aasta märtsi lõpus CV Keskuse avaldatud kaugtöö tegemise analüüs näitas, et Eestis tegi eriolukorra ajal kaugtööd 30% töötajatest. Seega võib järeldada, et lapsevanemad kasutasid kaugtöö tegemise võimalusi mõnevõrra rohkem. Ilmselt on see tingitud ka sellest, et võrreldes kõigi Eesti hõivatutega on lapsevanemate seas rohkem 11 Eesliinitöötajate all peetakse silmas tervishoiutöötajaid, hooldajaid hooldekodus, sotsiaaltöötajaid, koduhooldajaid, sotsiaalteenuste osutajaid, politseinikke, päästjaid, asendus- ja turvakodu spetsialiste. kõrgharidusega töötajaid (Statistikaamet, 2020b), kellel on enam võimalusi teha kaugtööd. Nimelt tõdes 67% kõrgharidusega lapsevanematest, et neil on võimalik teha kaugtööd. Samuti oli kaugtöö tegemise võimalus suurem eesti keelt kõnelevate lapsevanemate seas (42%) võrreldes vene keelt kõnelevate lapsevanematega (20%). Piirkonniti on kaugtöö tegemine vähem levinud Kirde-Eestis (Ida-Virumaal, 19% lapsevanematest) ning kõige rohkem levinud Põhja-Eestis (Harjumaal, 43% lapsevanematest). Suuremad võimalused kaugtöö tegemiseks on avaliku sektori töötajatel (60%), erasektori töötajatest tunnistas seda vaid 30%. Peaaegu igal kolmandal (32%) lapsevanemal vähenes töökoormus, kuid ligikaudu igal seitsmendal see suurenes (vt ka joonis 6). Kuna kaugtöö tegemise võimalusi on rohkem avaliku sektori töötajatel, selgitab see, miks töökoormus vähenes rohkem just erasektoris (37% vastajatest) võrreldes avaliku sektoriga (14% vastajatest). Nagu arvata võis, suurendas eriolukord hariduse (36% vastajatest) ning tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandetöötajate (42% vastajatest) töökoormust. See selgitab ka asjaolu, miks töökoormuse suurenemist märkisid rohkem just avalikus sektoris töötavad lapsevanemad (28%). Samuti tunnistasid eeskätt kõrgharidusega lapsevanemad, et nende töökoormus suurenes (21%) võrreldes ülejäänud lapsevanematega. 45 40 38 38 35 Eriolukord ei ole üldse minu töötamist 35 31 32 32 mõjutanud 29 Töö sisu muutus olulisel määral 30 28 28 28 27 25 25 23 24 24 23 24 23 Töögraafik muutus olulisel määral 22 22 21 20 20 Teen kaugtööd või teen kaugtööd 17 senisest suuremal määral 15 15 15 15 14 Töökoormus suurenes 12 10 Töökoormus vähenes 5 Töökoormus on sama, mis enne 0 0–6 a 7–10 a 11–13 a 14–16 a Peres on lapsi vanuses Joonis 6. COVID-19 mõju lapsevanemate töökorraldusele vastavalt laste vanusele peres, osakaal (%) vastanud lapsevanematest. Allikas: Sotsiaalministeeriumi analüüs „Lapsevanemate töötamine ja perede toimetulek eriolukorras“, aprill 2020 Eri liiki puhkust oli pidanud eriolukorra tõttu kasutama vaid 4% lapsevanematest, kes vastasid, et olid eriolukorras välja võtnud mõne tasustatud puhkuse (nt põhipuhkus), ning 2% lapsevanematest, kes olid kasutanud mõnd tasustamata puhkust (nt tasustamata lapsepuhkus). Ligikaudu 44% lapsevanematest pidas eriolukorrast tingitud kodust elukorraldust stressirohkeks ja koormavaks. Samas leidis ligi viiendik vastanud lapsevanematest, et kodukesksem elukorraldus (sh distantsõpe ja kaugtöö) sobis neile suuremal või vähemal määral (vt ka joonis 7). Ootuspäraseks võib pidada asjaolu, et laste arv peres oli korrelatsioonis koduse elukorralduse stressirohkusega – kolme ja enamalapseliste perede lapsevanematest nõustus 54%, et eriolukorrast tingitud elukorraldus on pereliikmetele koormav ja/või stressirohke. Eriolukorrast tingitud kodune elukorraldus on 9 18 27 26 18 2 pereliikmetele koormav ja/või stressirohke Meie perele sobib hästi kodukesksem 16 27 32 14 7 4 elukorraldus (sh distantsõpe ja kaugtöö) 0 20 40 60 80 100 120 Ei nõustu üldse Pigem ei nõustu Nii ja naa Pigem nõustun Nõustun täielikult See ei kehti minu või minu pere kohta Joonis 7. Toimetulek eriolukorraga. Allikas: Sotsiaalministeeriumi analüüs „Lapsevanemate töötamine ja perede toimetulek eriolukorras“, aprill 2020 Märkimisväärne oli küsitlustulemuste puhul asjaolu, et mitmeid olulisi soolisi erinevusi küsitlusest ei selgunud. Naised ise ei leidnud, et töö- ja pereelu ühitamise tõttu oleks nende töö tegemine häiritud, kuid meeste hulgas oli tunduvalt rohkem (36%) neid, kes leidsid (nõustudes täielikult või osaliselt), et lapse/laste eest hoolitsemise tõttu ei saa teine vanem (üldjuhul laste ema) vajalikus mahus tööd teha. Diskussioon Leeni Hansson kirjutas 2010. aastal samanimelise kogumiku artiklis töö- ja pereelu ühitamise kohta, et Eesti on suundumas Põhjamaade väärtusruumi poole. Viimase kümne aastaga on töö-, pere- ja eraelu ühitamisel astutud väikseid samme tasakaalustatuma rollijaotuse suunas. Sellele viitab artiklis toodud statistika selle kohta, kuidas naised ja mehed kasutavad erinevaid hoolitsemiseks loodud puhkusi. Nii isapuhkuse, vanemapuhkuse, puudega lapse vanema lapsepuhkuse kui ka hoolduspuhkuse kasutajate statistikale tuginedes saab väita, et vähehaaval on kasvanud nende meeste arv, kes on lähedase eest hoolitsemiseks aja võtnud. Ka 2013. ja 2016. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemused peegeldavad naiste ja meeste vähem jäikasid hoiakuid soorollide suhtes töö ja pere sfääris. Kui osalise tööajaga töötamine ja vanemapuhkuste kasutamine oleksid võrdselt levinud nii naiste kui ka meeste seas ning tööturul ei oleks ametikohad ja -alad segregeerunud soo alusel, ei peaks me ilmselt enam piinlikkust tundma Eurostati palgalõhe edetabeli esikoha pärast. Samuti ei oleks erinevatel majandustsüklitel tööhõivele märkimisväärset soolist mõju. Siinses artiklis käsitlesin ka COVID-19 mõju töö- ja pereelu ühitamisele. Ilmselt pole aga see teema veel lõppenud, kuna 2020. aasta sügisel algas teine nakatumiste laine. Nii nagu maailm on kohanenud viimase poole aasta jooksul uue reaalsusega ning pidanud lühikese ajaga palju oma harjumusi muutma, on pandeemia mõju eri eluvaldkondadele, sh perepoliitikale, võimalik hinnata alles mõne aasta pärast. Millistest suundumustest saab 2030. aasta kogumikust „Teel tasakaalustatud ühiskonda“ lugeda, on keeruline prognoosida. Lisaks koroonapandeemia mõjule seisab järgmiste aastate perepoliitika jätkuvate raskuste ees, kuna nagu kogu Euroopat, ilmestab ka Eestit lastetusnäitaja kasv. Kuigi 2018. ja 2019. aastal sündis Eesti peredesse rohkem kolmandaid ja neljandaid lapsi, siis järgmistel aastatel on vähetõenäoline, et selline tendents jätkuks, kuna vähenenud on ühe ja kahe lapsega perede arv. Et aga kolmandaid lapsi saaks juurde sündida, peaks peres juba olema kaks last (Puur & Vseviov, 2019). Kuna Euroopa riikide statistika põhjal sünnib lapsi rohkem neis riikides, kus naiste tööhõive on suur ning on loodud võimalikult mitmekesised ja head võimalused töö- ja pereelu ühitamiseks, tuleb ilmselt jätkuvalt tähelepanu pöörata teenustele, mis pakuksid lapsevanematele töö- ja pereelu ühitamisel tuge. Artikli alguses tõdesin, et liberaalsema maailmavaatega erakondade perepoliitilised rõhuasetused on rohkem töö- ja pereelu ühitamisel, sealhulgas hoolduskoormuse ühtlasemal jaotumisel lapsevanemate vahel. Seevastu konservatiivsemat maailmavaadet esindavate parteide valimisprogrammid keskenduvad rohkem lasterikkuse soosimisele. Seetõttu võib vaid järeldada, et järgmise kümnendi Eesti perepoliitika suunad sõltuvad palju tulevastest võimul olevatest erakondadest ning nende maailmavaatest. Kirjandus Anspal, S., Biin, H., Kallaste, E., Karu, M., & Kraut, L. (2009). Sooline palgalõhe. Teoreetilise ja empiirilise kirjanduse ülevaade. Eesti Rakendusuuringute Keskus CENTAR, Poliitikauuringute Keskus PRAXIS, Sotsiaalministeerium. http://www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Projektid/Too- ja_Sotsiaalpoliitika/1_raport.pdf Anspal, S., Kraut, L., & Rõõm, T. (2010). Sooline palgalõhe Eestis. Empiiriline analüüs. Eesti Rakendusuuringute Keskus CENTAR, Poliitikauuringute Keskus PRAXIS, Sotsiaalministeerium. http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2014/03/2010_Sooline_palgalohe.pdf Chzhen, Y., Gromada, A., & Rees, G. (2019). Are the world’s richest countries family friendly? Policy in the OECD and EU. UNICEF Office of Research. https://www.unicef- irc.org/publications/pdf/Family-Friendly-Policies-Research_UNICEF_%202019.pdf Euroopa sotsiaaluuring (2016). Tartu Ülikool, Statistikaamet. Eurostat (2019). Part-time employment as percentage of the total employment, by sex, age and country of birth (%). http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/submitViewTableAction.do Eurostat (s. a.). Employment – annual statistics. https://ec.europa.eu/eurostat/statistics- explained/index.php?title=Employment_-_annual_statistics Hansson, L. (2010). Töö- ja pereelu ühitamine. R. Marling, L. Järviste, & K. Sandre (toim.), Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II (lk 40–51). Sotsiaalministeerium. https://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/Ministeerium_kontaktid/Valjaanded/teel_tasak_yhiskonda_ii_eesti.pdf Karu, M., Kallaste, E., Kraut, L., Rõõm, T., Turk, P., & Anspal, S. (2010). Sooline palgalõhe Eestis. Poliitikameetmete analüüs. Poliitikauuringute Keskus PRAXIS, Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR, Sotsiaalministeerium. https://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/4_raport.pdf Karu, M., Kasearu, K., & Biin, H. (2007). Isad ja lapsehoolduspuhkus. Uuringuraport. Poliitikauuringute Keskus PRAXIS. https://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/isadus_2007_1_.p df OECD (s. a.). Fertility rates. https://data.oecd.org/pop/fertility-rates.htm Pajumets, M. (2007). „Ei maksa selle isatamisega väga üle ka pingutada.“ Lapsevanemate isapuhkusest loobumise diskursused. Ariadne Lõng, 7(1/2), 49–64. Puur, A., & Vseviov, H. (2019). Eesti sündimusareng ja perepoliitika võimalused. Akadeemia, 3(360), 387–429. Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2016 (2016). Turu-uuringute AS, Sotsiaalministeerium. https://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/soolise_vordoigusli kkuse_monitooringu_raport_2016.pdf Sotsiaalkindlustusamet (2019). Perehüvitiste taotlemine. https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/lapsed-ja-pere/perehuvitiste- taotlejale#Pereh%C3%BCvitiste%20taotlemine Sotsiaalkindlustusamet (2020). Sotsiaalkindlustusameti vanemahüvitise igakuine statistika. https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/organisatsioon-kontaktid/statistika-ja-aruandlus Statistikaamet (2020a). Palgalõhe. https://www.stat.ee/et/avasta- statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/palgalohe Statistikaamet (2020b). Tööjõu-uuring 2019. https://www.stat.ee/et/statistika-too/toojou- uuring-2019 Tervise Arengu Instituut (2020a). SR54: Sünnitajad vanuse järgi. https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__01Rahvastik__02Synnid/SR54. px/ Tervise Arengu Instituut (2020b). Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__01Rahvastik__02Synnid/?tablel ist=true Täht, K. (toim.) (2019). Soolise palgalõhe kirjeldamine ja seletamine – tehniline ülevaade. RASI toimetised nr 10. Tallinna Ülikool. https://www.tlu.ee/sites/default/files/Instituudid/%C3%9CTI/RASI/2019_RASI%20toimetise d%20nr%2010_soolise%20palgal%C3%B5he%20kirjeldamine%20ja%20seletamine.pdf Töölepingu seadus (2020). Riigi Teataja, RT I, 29.12.2020, 25. https://www.riigiteataja.ee/akt/112072014146?leiaKehtiv Viira, A., Turk, P., & Ilisson, K. (2020). Lapsevanemate töötamine ja perede toimetulek eriolukorras. Sotsiaalministeerium. https://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/Uudised_pressiinfo/koroona_lapsevanemad_aprill2020.pdf Võrk, A., Karu, M., & Tiit, E-M. (2009). Vanemahüvitis: kasutamine ning mõjud tööturu- ja sündimuskäitumisele 2004–2007. Poliitikauuringute Keskus Praxis. http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2014/03/2009-Vanemahuvitise-kasutamine-ja- moju-tooturule-ja-sundimusele.pdf From : Grete Kaju Sent: Monday , October 25, 2021 12:39 PM Subject : KOGUMIKU KÜLJENDUSE VÄIKEOSTU PAKKUMUSKUTSE TÄHTAJAGA 29.10.2021 KELL 11:00 Tere Edastan teile väikeostu „Kogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda III“ elektroonilise trükise kujundus ja küljendus“ pakkumuskutse. Väikeostu info ja kogumiku artiklite näidised leiate manusest. Pakkumus tuleb esitada elektrooniliselt e-posti aadressil [email protected] hiljemalt sel reedel, s.o 29.10.2021 kell 11: 00. Palun andke meile ka teada kui te otsustate pakkumust mitte esitada . Kui teil on väikeostu dokumentide kohta küsimusi, siis edastage need e-posti aadressile: [email protected] . Tervitades Grete Kaju nõunik | Võrdsuspoliitikate osakond 626 9152 | [email protected] Sotsiaalministeerium Suur-Ameerika 1 | 10122 Tallinn www.sm.ee | www.facebook.com/sotsiaalministeerium