Väljaminev kiri

Raili Kärmas Teie: 16.03.2022 Keskkonnaministeerium Paldiski mnt 96 Meie: 22.03.2022 nr 9-1/2022-020-3 13522, Tallinn Kiri edastatud digitaalselt aadressil: [email protected], arvamus ÜVVKS eelnõu muutmisettepanekutele Austatud proua Kärmas Riigikogu keskkonnakomisjoni menetluses on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse eelnõu (523 SE) (edaspidi eelnõu). Keskkonnaministeerium on soovinud Konkurentsiameti seisukohti eelnõule esitatud muudatusettepanekutele. Konkurentsiameti valdkonda puudutavad eelkõige Eesti Vee-ettevõtete Liidu (EVEL) 16. märtsi 2022. a ettepanekud raamatupidamise erinõude ja veeteenuse hinna kujundamise aluste ning kulude kohta. Järgnevalt esitame Konkurentsiameti seisukohad EVELi ettepanekutele. 1) EVEL ettepanekuga nr 14. soovitakse muuta eelnõu § 30 lõiget 1 selliselt, et asendada kulude jagamise kohustus tegevuste kaupa aruandluse erinõudega, mida vee-ettevõtja täidab Konkurentsiametile hinnataotluse esitamise käigus. Konkurentsiamet nõustub ettepanekuga osaliselt. Oluline on, et ettevõtja peaks kulude kohta eraldi arvestust veeteenuse, s.h purgimise (eelnõu § 47 tähenduses) ja lisateenuste üle ning muu tegevuse kohta. See on oluline veeteenuse hinnamenetluses selgitamaks kulude kujunemist regulatiivse tegevuse ja muu tegevuse vahel ka hinnataotluse esitamisele eelnevatel aastatel. Kulude õiglast jaotust erinevate veeteenuste vahel veeteenuse hinna kujundamisel saab kontrollida eraldi hinnamenetluse raames regulatsiooniperioodi kohta (hinna arvutamise aluseks olev 12-kuuline periood). 2) EVELi ettepanekuga nr 31 soovitakse muuta eelnõu §-i 50 selliselt, et veeteenuse hinda arvestatakse põhivara kulum sõltumata vara esialgse soetamise finantseerimise allikast. EVELi on ettepanekus selgitanud, et jätkusuutlikkuse tagamiseks pikemas perspektiivis on vajalik tagada põhivara kulumi arvestamine teenuse hinna sisse (sõltumata finantseerimise allikast), vastasel juhul ei ole vee-ettevõtjal võimekust vara jätkuvat toimimist tagada. Kehtivast seadusest tulenev ning ka eelnõukohane tariifiregulatsioon viib olukorrani, kus vee-ettevõtjal, kes on soetanud põhivara ilma toetuseta, on võimalik majandada seda vara jätkusuutlikumalt kui vee-ettevõtjal, kes on samasuguse vara soetanud tagastamatu abiga. Riigi raamatupidamise regulatsioon näeb nimelt ette, et veehinna sisse arvestatakse nende tootmisvahendite Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303 amortisatsiooni kulu, millised ettevõte on soetanud oma raha eest. Kui ettevõte on aga saanud seadmete soetamiseks toetust, näiteks EL Ühtekuuluvusfondist või KIKist, siis nende seadmete amortiseerimise kulu vee hinna sisse arvestada ei tohi. See võimaldab küll hoida vee hinda all, kuid teisalt ei anna see vee-ettevõttele võimalust raha kogumiseks, et needsamad toetuse arvelt soetatud seadmed ka korrashoid. Vara kogukulumi kajastamine hinnas aitab vähendada järske hinnatõuse, mis tekiksid sihtfinantseeritud vara asendusinvesteeringu tegemisel ilma toetuseta. Lisaks on praegune teenuse hinna määramise metoodika ettevõtluse tarbeks vastuolus EL ühisel turul õiglase konkurentsi tagamise põhimõttega. Sellele vastavalt peavad olema ettevõtjatele pakutavad teenused õiglase hinnaga, et mitte anda dumpinghindade kaudu mõnedele ettevõtjatele konkurentsieelist. Õiglane on selline hind, mis sisaldab kõiki kulusid, ka toetusega soetatud vara kulumit. Konkurentsiamet seisukohaga ei nõustu. Tagastamatust abist soetatud varade kulumi lülitamine veeteenuse hinda ei ole kulupõhine ning võimaldaks vee-ettevõtjal teenida ülemäärast kasumit, sest investeeringud lülitatakse hinda suuremas mahus, kui ettevõtja on investeeringute kulusid reaalselt teinud. Eeltoodu kahjustab oluliselt tarbijate õigust mõistlikule teenuse hinnale ja on vastuolus eelnõu § 50 lõikes 1 sätestatud veeteenuse hinna imperatiivse kulupõhisuse nõudega ning põhimõttega, mis võimaldab monopolil teenida tulukust vaid põhjendatud ulatuses. Lisaks juhib Konkurentsiamet tähelepanu, et monopolil (sh vee-ettevõtja) puuduvad konkurendid ning tarbijad ei saa endale monopoolse teenuse osutajat valida. Tarbijal puudub võimalus valida endale vee-ettevõtet, elektri– ja gaasivõrguteenuse ning kaugkütte müüjat. Seega puudub monopolil konkurentsi tasakaalustav jõud, mille tulemusel kujuneks tarbija jaoks teenuse hind õiglaseks ja mõistlikult vastavaks teenuse väärtusega ning ilma hinnaregulatsioonita teeniksid monopolid tarbijate arvelt ülikasumeid. Kehtivas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses (ÜVVKS) ja eelnõus sisalduv regulatsioon investeeringute monopoolse teenuse hinda lülitamise osas on sarnane ka teiste sektorite (nt elektri-, gaasi- ja võrguteenus) hinnaregulatsiooniga ehk on kulupõhine. Tagastamatust abist soetatud põhivaradelt arvestatud kulumi lülitamine veeteenuse hinda tooks lisaks kaasa ka erinevate vee-ettevõtjate tarbijate ebavõrdse kohtlemise, sest veeteenusehind ei ole osade vee-ettevõtjate puhul enam kulupõhine. Osadel vee-ettevõtjatel võimaldaks see investeeringuid lülitada hinda suuremas mahus, kui vee-ettevõtja on reaalselt omavahenditest/laenukohustustest investeerinud, mis viib lõppkokkuvõttes ülemäärase tulukuse teenimisele tarbijate arvelt. 3) EVELi ettepanekuga nr 32 soovitakse muuta eelnõu § 50 lõige 1 punkte 3 ja 5 järgmiselt: „3) investeeringud olemasoleva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni jätkusuutlikkuse ja toimepidevuse tagamiseks varade amortiseeritud asendusväärtuse alusel; 5) põhjendatud tulukus vee-ettevõtja investeeritud kapitalilt. Vee-ettevõtja poolt investeeritud kapitali väärtust hinnatakse varade amortiseeritud asendusväärtuse alusel, võttes arvesse finantskapitali säilitamise kontseptsiooni.“ Täiendada punktide 3 ja 5 sõnastust selliselt, et vee-ettevõtjatel tekiks piisavalt vahendeid investeeringuteks. Vee-ettevõtja poolt investeeritud kapitali tulukuse hindamise korral peab olema tagatud varade säilimine tulevikus. Varade amortiseeritud asendusväärtuse alusel ettevõtte varade säilitamise tagamine peaks seetõttu olema printsiibina seaduses sätestatud. Näide: kui vee-ettevõttel on 50 km torustikku, mille amortiseerumise aeg 50 aastat, siis vee- ettevõte peaks igal aastal vahetama 1 km torustikku. Kui ühel aastal maksab toru kilomeetri ehitamise hind x, siis järgmisel aastal x+i (i=inflatsioon, näiteks 5%). Kui korrigeerimise aluseks ei võeta asendusväärtust, siis järgmisel aastal saab rekostrueerida kilomeetri asemel 950 m. Kui võtta pikk ajaperspektiiv, siis 50 aasta pärast ei ole tänu inflatsioonile amortisatsioonist 2 (8) midagi alles jäänud. Kirjas viidatakse, et Konkurentsiameti poolt tellitud uuringus1 selgitatakse, miks on amet vastu põhivara asendusväärtuse printsiibile: „Kuigi osades raamatupidamisstandardites (nt IFRS) lubatakse põhivara kajastamist selle õiglases väärtuses ning seetõttu toob varade asendusmaksumuse kasv kaasa vajaduse põhivara ümber hinnata, ei ole põhjendatud kapitalikulu ja põhjendatud tulukuse arvutamine põhivara ümberhinnatud jääkmaksumuselt, kuna see võimaldaks hinnaregulatsioonile alluval ettevõtjal teenida ekstrakasumit, st põhjendatud tulukust ületavat kasumit. Hinnaregulatsiooni üheks eesmärgiks on välistada ekstrakasumi teenimine, seega on Konkurentsiameti seisukoht, et ümberhindlused ei tohi mõjutada teenuse hinda, majandusteoreetiliselt põhjendatud.“. Vastulausena märgib EVEL, et vee-ettevõtete eesmärgiks ei ole nn ektrakasumi teenimine, vaid jätkusuutlikku toimimise tagamine. Konkurentsiamet parandusettepanekuga ei nõustu. Vara järjepideva arvestuse metoodika ning selle alusel põhivara kulumi ja põhjendatud tulukuse arvestamine (kehtiv metoodika ja eelnõus sätestatu) tagab tarbijatele õiglase veeteenuse hinna. Vara järjepideval arvestamisel teenib ettevõte põhivara kulumi kaudu tagasi kõik investeeringud ning teenib lisaks ka tulukust põhjendatud määras. Mistahes ümberhindlus varades viib olukorrani, kus monopoolne ettevõte hakkab teenima ülemäärast kasumit, mis ei ole vastavuses monopoolse teenuse riskimääraga ega majandusteoreetiliselt põhjendatud. Selgitustes viidatud analüüsi (Tartu Ülikooli eksperdid on viinud läbi analüüsi „Reguleeritava vara väärtuse arvestus ja MS Exceli funktsiooni PMT kasutamine hinnaregulatsioonile alluvatel ettevõtetel – lõpparuanne, 2016“) eesmärgiks oli anda hinnang, kas Konkurentsiameti poolt hinnaregulatsioonis kasutatud lähenemine reguleeritavate põhivarade arvestusele ja kapitalikulu ning põhjendatud tulukuse arvutamisele on majandusteoreetiliselt põhjendatud. Analüüsis (lk 4 ja 52) on rõhutatud, et majandusteoreetilises plaanis on hinnaregulatsiooni üheks oluliseks ülesandeks kehtestada regulatsioonile alluvale tootele või teenusele selline hind, mis võiks välja kujuneda täiusliku konkurentsi tingimustes. Vaba konkurentsi tingimustes ei ole pikaajaliselt võimalik ilma spetsiifiliste konkurentsieeliseta teenida investeeritud kapitalilt tulusust, mis ületaks kapitali kulukuse määra. Analüüsis jõudsid autorid järeldusele, et Eestis rakendatav hinnaregulatsioon lähtub rahvusvaheliselt tunnustatud kulupõhisest lähenemisest ning määratleb investeeritud varadelt teenitava tootluse (rate of return method). Kehtestatud hinnaregulatsioon võtab kapitalikulu (põhivara kulumi) ja põhjendatud tulukuse arvutamisel arvesse tegelikult ettevõtja poolt tasutud summad regulatiivse põhivara soetamiseks. Kapitalikulu ja põhjendatud tulukust hakatakse arvestama peale vara soetamist. Järeldustes on autorid rõhutanud, et analüüs näitas, et Konkurentsiameti poolt kasutatavad metoodikad võimaldavad ratsionaalselt käituval ettevõtjal üldjuhul teenida investeeringutelt tulusust, mis vastab põhjendatud tasemele (regulatiivsele kapitali kulukuse määrale). Investorid saavad põhjendatud kompensatsiooni (kapitalikulu ja põhjendatud tulukuse näol) peale investeeringu teostamist (analüüs, lk 52). Seega, juhul kui lubada varade ümberhindlus, kujuneb tarbijatele põhjendamatu veeteenuse hind ning ettevõte teenib põhjendamatult kõrge kasumi. Ka raamatupidamise arvestuse kohaselt tekib varade ümberhindamisel kasum ning nimetatud raamatupidamisliku (nö paberi peal oleva kasumi) peavad tarbijad kinni maksma. Sõltuvalt ettevõttest tooks sellise klausli lisamine kaasa veeteenuse hinna mitmekordse tõusu. Tulenevalt eelpooltoodust ei saa ettepanekut lugeda põhjendatuks. Vee-ettevõtete puhul on tegemist pika tehnilise elueaga varadega, mistõttu on varade järjepidev arvestus eriti oluline. Hinnanguliselt tõstaks varade amortiseeritud asendusväärtuse meetod vee-ettevõtetes vara väärtust kuni 10 korda. See omakorda tooks kaasa olulise hinnatõusu tarbijatele. Erinevate vee-ettevõtete puhul moodustab põhivaraga seotud osa 1 Reguleeritava vara väärtuse arvestus ja MS Exceli funktsiooni PMT kasutamine hinnaregulatsioonile alluvatel ettevõtetel LÕPPARUANNE Koostajad: Priit Sander, Kertu Lääts, Mark Kantšukov (Tartu Ülikool) https://www.konkurentsiamet.ee/sites/default/files/4_reguleeritava_vara_vaartuse_arvestus_ja_ms_exceli_funkts iooni_pmt_kasutamine_koostaja_tartu_ulikool.pdf 3 (8) veeteenuse hinnast kolmandiku kuni poole. Seega tooks näiteks juba vara väärtuse kahekordne kasv kaasa vähemalt 25 protsendilise hinnatõusu. Samas lülitades järjest kallimad (ka asendus-)investeeringud järk-järgult veeteenuse hinda, tagab tarbijatele sujuva hinnatõusu arvestades tema huvides tehtud investeeringuid ning on ajas mõistlikus vahekorras tarbijale osutatava teenuse väärtusega. Analüüsis on autorid jõudnud järeldusele, võimaldab taoline lähenemine ratsionaalselt käituval ettevõtjal saada tagasi investeeringuteks tehtud kulutused ja teenida tulukust monopoolsele ettevõttele põhjendatud määras (analüüs lk 52). Lisaks on analüüsis (lk 31-33) asendusinvesteeringutega seonduvalt jõudnud eksperdid järeldusele järgnevas: kui olemasoleva põhivara asendamiseks sobiva vara soetusmaksumus aja jooksul kallineb ja enamasti see inflatsiooni tõttu ka nii on, siis ei saagi olemasoleva põhivara akumuleeritud kulumist piisata põhivara asendamiseks mõeldud vara soetamiseks. Samas on mõistlik eeldada, et ettevõtted reinvesteerivad (nt finantsvaradesse) teenuste tasudes sisalduva põhivara kulumi, kuni selle kasutamiseni olemasoleva põhivara asendamiseks. Reinvesteerimisel saadav tulusus mängib rolli selles, kui suurt osa asendusinvesteeringust on võimalik sisemistest vahenditest finantseerida. Kui reinvesteerimisel saadav tulusus ületab kahekordselt vara asendusmaksumuse keskmise aastase kasvu, on võimalik vara asendada täielikult ettevõtte sisemiste vahendite arvelt ilma välist kapitali kaasamata. Kui reinvesteerimise tulusus jääb madalamaks, tuleb ettevõtjal kaasata ka välist kapitali, kuid see ei tähenda, et ettevõtja ei teeniks õigustatud tulukust. Kehtivad eriseadused ei sisalda sätet, et kõik vajalikud investeeringud peavad olema rahastatud ilma välist kapitali kaasamata, nii nagu see ei oleks võimalik reeglina ka konkurentsitingimustes tegutsevate ettevõtete puhul. Seega vastab ameti poolt rakendatav metoodika majandusteoreetilistele printsiipidele ja Eestis kehtivale seadusandlusele (analüüsi lk 33-39). 4) EVELi ettepanekuga nr 33 soovitakse muuta eelnõu § 50 lõiget 2, täiendades lõiget sõnaga „prognoositavad“, sest hinna arvutamisel ei saa lähtuda ainult minevikust, vaid tuleb arvestada ka võimalikke muudatusi tarbimises. Ka sätte teine lause, mille kohaselt tehakse vajaduse korral müügikoguse leidmiseks vajalik analüüs, viitab prognoosile. Ettepanek sõnastada § 50 lõige 2 järgmiselt: „(2) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna arvutamisel võetakse aluseks viimase kolme kalendriaasta aritmeetiline keskmine müügikogus ning prognoositavad muutused tarbimises. Vajaduse korral tehakse müügikoguse leidmiseks analüüs.“ Konkurentsiamet leiab, et antud parandusettepanek ei ole vajalik. Eelnõu sätte § 50 lõike 2 viimases lauses on hõlmatud olukorrad, kus tarbimise muutuse tõttu on vajalik teha müügikoguse leidmiseks täiendavalt analüüs, seejuures hõlmaks analüüs nii juba toimunud muutusi kui ka prognoositavaid muutusi tarbimises, et tagada veeteenuse hinna arvutamise alusena võimalikult adekvaatne müügikoguse prognoos. Lisaks kehtib sama printsiip ka teistes reguleeritud sektorites. 5) EVELi ettepanekuga nr 34 soovitakse muuta eelnõu § 52 lõige 2 punkte 1 ja 3 asendaes sõna „kulude“ sõnaga „veehinna“. Kulud on väga ebamäärane mõiste ja praktika on näidanud, et erinevatel vee-ettevõtetel on väga erinevad kulude alaliigid. Veehind oleks igati asjakohane indikaator võrdlemaks seda tarbijahinnaindeksi dünaamikaga. „1) veehinna dünaamika ajas ja selle võrdlus tarbijahinnaindeksi dünaamikaga…“ jätta ära punkt 3. Vee-ettevõtjad on erineva suurusega ning mastaabiefekt mängib oluliselt rolli. Seejuures ka konkreetse näitaja (nt torustike pikkuse ja/või teenusmahtude) osas sarnase mastaabiga ettevõtted võivad olla mõne muu näitaja (nt geograafilise ulatuse, varade seisundi, toorvee omaduste, reovee koostise, stabiilsuse ja puhastusprotsessi eripära) osas sisuliselt 4 (8) küllalt erinevad. Kaasnevalt ei ole põhjendatud ettevõtete omavaheline võrdlemine kuluefektiivsuse piirnäitajate määramise eesmärgil. Konkurentsiamet ettepanekutega ei nõustu. Arusaamatuks jääb, miks peaks veeteenuse hinna kulupõhisuse hindamisel lähtuma veehinna dünaamikast. Tekib olukord, kus hind, mis peab baseeruma põhjendatud kuludel ja põhjendatud tulukusel, saab olema aluseks tegevuskulude määratlemisel, mis omakorda peaks tagama vee hinna kulupõhisuse. Antud muudatusettepanek loob segadust ja ei too kaasa õiget tulemit tegelikult veeteenuse hinda lülitatavate tegevuskulude hindamisel. Kuna veeteenuse hind peab olema kulupõhine ja sõltub mitmetest erinevatest faktoritest vee-ettevõtja tegevuses (müügimahud, keskkonna- ja ressursitasud, erinevad tegevuskulud, keskkonnanõuded), siis võib veeteenuse hind muutuda ajas väga erinevatest põhjustest tingitult ja sellel ei ole seost just nende tegevuskulude baasiga, mis on sõltuvuses majanduskeskkonnas toimuvaga, ehk THI-st (tarbijahinna dünaamikast). Lõppkokkuvõttes ei taga ettepanek tegevuskulude baasi õiget hindamist, mis oleks põhjendatud lülitada veeteenuse hinda. Samuti ei nõustu Konkurentsiamet ettepanekuga jätta eelnõust välja § 53 lõike 2 punkt 3, mis seisneb vee-ettevõtja kulude ning nende põhjal arvutatud statistiliste näitajate võrdlemises teiste sarnaste vee-ettevõtjate kuludega. Ameti hinnangul on antud võrdlus vee-ettevõtja tegevuskulude põhjendatuse hindamisel oluline, kuna annab lisaindikaatori ettevõtja efektiivsuse hindamiseks tegevuskuludega majandamisel. Amet juhib tähelepanu, et antud võrdlus on vaid üks võimalikest meetoditest põhjendatud kulude hindamisel ja seda saab kasutada nii koos kui ka sõltumatult teiste kulude hindamise meetoditega. Põhjendatud juhtudel võib amet antud kulude hindamise meetodit (võrdlust teiste vee-ettevõtjatega) analüüsis ka mitte kasutada, kui asub seisukohale, et teised lähenemised võiksid anda adekvaatsema tulemuse (nt THI või teatud kulude sügavam analüüs). Sätte välja jätmine kitsendaks põhjendamatult ameti õigusi ettevõtja tegevuskulude analüüsimisel ja põhjendatuse hindamisel. 6) EVELi ettepanekuga nr 35 soovitakse muuta eelnõu § 52 lõike 3 punkti 6 jättes välja punkti 6, mis seisneb, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda ei lülitata dividendide tulumaksu kulu. EVEL on selgitanud, et dividendide tulumaksu kulu ei ole arvestatud ka Konkurentsiameti poolt koostatud kaalutud keskmise kapitali hinna metoodikas (WACC). Konkurentsiamet on oma juhendis WACC-i puhul arvestanud ettevõtte tulumaksumääraks 0%. EVEL on korduvalt teinud ettepaneku lisada riiklik tulumaksumäär põhjendatud tulukuse arvestusse, kuid seda ei ole arvestatud ja piisava selgusega põhjendatud. Viidatud on teistele sektoritele kehtestatud nõuetele, kuid EVEL-i hinnangul ei ole arvestatud sektorite eripäradega. Ka tulukuse arvestuse aluseks olevad rahvusvahelised tulumäärad peegeldavad maksujärgset tootlust, seega peaks ka Eestis rakendatav metoodika võimaldama katta tekkivat dividendi tulumaksu kulu. Konkurentsiamet parandusettepanekuga ei nõustu. Dividendid maksab ettevõte teenitud kasumist, sealjuures hinnates tulumaksukulu suurust teenitud kasumile, mis dividendide maksmisega kaasnevalt ettevõtjal maksta tuleb. Konkurentsiamet on seisukohal, et kuna dividendide tulumaksu kulu ei ole hinnalisa, ei ole põhjendatud selle lülitamine tarbijatele müüdavate teenuste hinda järgmistel põhjustel: 1) Regulatiivselt arvestatakse põhjendatud tulukus ärikasumina ning dividendide tulumaks tekib peale ärikasumit. Seega makstakse dividende teenitud ärikasumi arvelt, sealjuures peab ettevõtja eelnevalt hindama dividendide väljamaksmisega kaasnevat tulumaksukulu suurust, mis vähendab dividendideks makstava ärikasumi suurust. 2) Võrdse kohtlemise põhimõtte järgmine – dividendide maksmine on vabatahtlik, on ettevõtteid, kes üldse dividende ei maksa, vaid investeerivad kogu kasumi. 3) Lisaks on Riigikohtu Halduskolleegium (kolleegium) 12.12.2017 kohtuotsuse (kohtuasi nr 3-11-1355) punktis 40 (lk 15) asunud seisukohale, et dividendi tulumaksukulu ei ole veeteenuse osutamiseks vajalik kulu, mistõttu kehtiv ÜVVKS § 14 lg 2 (mis on kulupõhine) ei võimalda 5 (8) seda arvesse võtta. Konkurentsiamet on seisukohal, et kuna ÜVVKS-i lõige 2 koosneb punktidest 1-6, laieneb kolleegiumi seisukoht ka kõikide loetletud punktide kohta (mitte üksnes punktis 1 nimetatud tegevuskulude kohta). Nimetatud lõike punkt 5 alusel arvutatakse põhjendatud tulukus (ärikasum) ettevõtja poolt investeeritud kapitalilt, milleks kasutatakse WACC-i näitajat, mistõttu laieneb kolleegiumi seisukoht ka põhjendatud tulukuse arvutamise aluseks olevale WACC-i suurusele. Eeltoodust tulenevalt tuleb lisaks veesektorile arvestada kolleegiumi seisukohaga ka teiste reguleeritavate teenuste osutamisega tegelevate sektorite puhul (elektrienergia ülekanne ja jaotamine, gaasi ülekanne ja jaotamine, soojuse tootmine ja jaotamine ning universaalse postiteenuse osutamine). Konkurentsiamet peab õigeks antud kulupõhisuse printsiipi jätkata. 4) Täiendavalt märgib amet, et tellis WACC’i hindamiseks Tartu Ülikooli eksperdilt P.Sander Konkurentsiameti poolt kasutatava kaalutud keskmise kapitali hinna (WACC) arvutamise analüüsi „Konkurentsiameti poolt väljatöötatud kaalutud keskmise kapitali hinna (WACC) arvutamise metoodika analüüs–lõppraport“ (leitav: https://www.konkurentsiamet.ee/sites/default/files/07_wacc_analuus_2014_konkurentsiameti _tellimus_21.07.14.pdf) hindamaks ameti poolt kasutatavat metoodikat ja sisendeid WACC (põhjendatud tulunorm) määratlemisel. Analüüsis on ekspert asunud seisukohale „Eesti tulumaksusüsteemi kohaselt maksustatakse ettevõtte poolt teenitud kasumit alles selle jaotamisel ning makstavad dividendid üldreeglina selle saaja tasandil täiendavat maksukohustust kaasa ei too. Laenuintressid vähendavad ettevõtte kasumit ja ettevõtte tasandil maksustamisele ei kuulu, küll aga kuuluvad need maksustamisele intresside saaja tasandil. Seega toimub Eestis nii oma- kui ka laenukapitali puhul tehtavate väljamaksete ühekordne maksustamine ning laenukapitali kasutamine maksueelist (maksukilpi) endaga kaasa ei too. Sellest tulenevalt on Eestis tegutsevate ettevõtete puhul vajalik WACC-i hindamisel kasutada valemit (Konkurentsiameti metoodikas), milles puudub maksukilp. Sellisel üldkujul Konkurentsiamet on oma metoodikas on ka WACC valemi esitanud, kuna Eestis ei teki maksukilpi“ (vt analüüsi lk 3). 7) EVELi ettepanekuga nr 36 soovitakse muuta eelnõu § 53 lõige 1 punkti 5 nii, et see punkt jäetakse välja. EVEL selgitab, et tuleb tagada § 54 sätestatud põhivara kulumi ja põhjendatud tulukuse arvestus ka tagastamatu abiga soetatud põhivaralt. Tagastamatu abiga soetatud põhivara kulumi veehinda hõlmamise põhjendused on toodud EVEL’i kirja punktis 31. Konkurentsiamet parandusettepanekuga ei nõustu. Amet on seisukohal, et tagastamatust abist soetatud varade kulumi lülitamine veeteenuse hinda ei ole monopoolse teenuse hinnaregulatsioonis põhjendatud, mida on selgitatud käesoleva kirja punktis 2. 8) EVELi ettepanekuga nr 37 soovitakse muuta eelnõu § 54 lõiget 3 selliselt, et vee-ettevõttel oleks piisavalt vahendeid investeeringuteks. EVELi põhjendused on toodud kirja punktis 32. EVELi ettepaneku kohaselt tuleks sõnastada § 54 lõiget 3 järgmiselt: „(3) Põhjendatud tulukus arvutatakse, korrutades ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks vajaliku põhivara väärtuse, millele on liidetud käibekapitali suurus, kaalutud keskmise kapitali hinnaga. Põhjendatud tulukuse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda lülitamine ei ole kohustuslik, kui vee-ettevõtja nii otsustab. Vee-ettevõtja poolt investeeritud kapitali väärtust hinnatakse varade amortiseeritud asendusväärtuse alusel võttes arvesse finantskapitali säilitamise kontseptsiooni.“ Konkurentsiamet parandusettepanekuga ei nõustu. Amet on seisukohal, et tulukuse arvutamisel saab lähtuda vaid ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks vajaliku põhivara (jääk)väärtusest, vastasel juhul teenib monopoolne ettevõte tarbijate arvelt ülikasumeid, mis ei ole kooskõlas monopoolsete teenuste hinnaregulatsiooni põhimõtetega. Asendusväärtusesse ümber hinnatud varad ei peegelda ettevõtja tegelikke investeeringuid regulatiivse teenuse osutamiseks ega saa olla seega aluseks põhjendatud tulukuse arvutamisel. Iga muudatus 6 (8) regulatsioonis (nt varade ümberhindlus, vms), mis toob kaasa monopoolse teenuse hinna suurenemise, viib investeeringute tulumäära kõrgemaks regulatiivsest kapitali kulukuse määrast ning pakub investoritele ekstrakasumit, mis ei ole majandusteoreetiliselt põhjendatud. Põhivara amortiseeritud asendusväärtusega seonduvat selgitas amet põhjalikumalt käesoleva kirja punktis 3. 9) EVELi ettepanekuga nr 38 soovitakse muuta eelnõu § 57 lõiget 3 asendades viis protsenti kümne protsendiga veeteenuse hinna muutuse osas järgmiselt: „(3) Vee-ettevõtja on kohustatud jälgima oma tegevusest sõltumatuid asjaolusid, mis mõjutavad ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda, ning teavitama Konkurentsiametit 30 päeva jooksul arvates teadasaamisest sellisest asjaolust, mis võib muuta ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni teenuse hinda rohkem kui kümme protsenti majandusaasta jooksul. Konkurentsiamet otsustab 30 päeva jooksul sellise teabe saamisest alates, kas ja millise tähtaja jooksul peab vee-ettevõtja esitama uue hinnataotluse.“ EVEL on seisukohal, et sõna „viis“ tuleks sendada sõnaga „kümme“, tuues näiteks 2021. aasta tarbijahinna indeksi (THI) muutused: juuli 2021 (4,6% THI) august 2021 (5,3% THI) september 2021 (6,6% THI) oktoober 2021 (6,4% THI) november 2021 (8,4% THI) detsember 2021 (11,7% THI) EVELi hinnangul peaks iga vee-ettevõtja olema esitanud Konkurentsiametile veehinna muutmise taotluse augustis 2021, septembris 2021 jne nagu tabelis esitatud. See ei ole proportsionaalne tarbija poolt saadava kasuga, eriti võttes arvesse, et veehinna osakaal tarbija kodukuludes on reeglina üks väiksemaid. 5 % määra kehtestamine on ebamõistlik ka haldusmenetluse kulude mõttes. Kusjuures tekitatakse nö sõltuvusring: vee-ettevõtjad on kohustatud pidevalt esitama veehinna muutmise taotluseid, see suurendab Konkurentsiameti töömahtu ja kulusid, mille vee-ettevõtjad peavad hüvitama, mis omakorda lisab kulusid ka veehinda. Tarbija jaoks siin kasutegurit ei ole. Konkurentsiamet ettepanekuga ei nõustu. Puuduvad alused järeldada, et ÜVVKS-s sätestatud 5% nõudest lähtuva hinnataotluse esitamise nõude täitmine oleks vee-ettevõtjatele ebamõistlikult koormav või tarbija huvisid silmas pidades ebaotstarbekas. Amet juhib tähelepanu, et kõnesolev säte ei ole otseses seoses majanduses toimuva THI muutusega. Sätte eesmärk ja regulatsioon näeb ette Konkurentsiameti teavitamise juhul, kui mistahes ettevõtjast sõltumatud faktorid põhjustavad veeteenuse hinna muutuse üle 5% (müügimahu märgatav muutus, mõne suurema kulu lisandumine/kadumine uutest asjaoludest tingituna, vms). Juhime tähelepanu, et muutus üle 5% on veeteenuse hinna, mitte hinnakomponendi (näiteks müügimaht või tegevuskulu) kohta. THI muutused majanduses lühi- või pikemas perioodis, ei tähenda, et vee-ettevõtja kulubaas tingimata muutub majandusaasta jooksul määral, mis toob kaasa teenuse hinna muutuse üle 5%. See, et ühe kuu lõikes toimub majanduskeskkonnas THI muutus (millised näitajad muuhulgas ei ole parandusettepaneku selgitustes korrektselt kajastatud), ei too automaatselt kaasa ettevõtja kõigi tegevuskulude muutuse samas vääringus ega mõjuta vastavalt veeteenuse hinda. Amet juhib tähelepanu, et ettevõtja kulude seas on suur osa kuluartikleid, mis ei ole sõltuvuses THI muutusest (ressursimaksud ja keskkonnatasud, pikema perioodi kohta sõlmitud lepingud kokkuleppelise hinnaga (nt elektrienergia ja võrguteenus), s.h muud pikaajalised teenus- või sisseostulepingud), ja ei too seega kaasa ettevõtja kulubaasi ega teenuse hinna muutust THI-ga samas vääringus. Ka ei muutu THI kuude lõikes nii nagu EVELi selgitustes kajastatud. Statistikaameti kohaselt muutus THI eelneva kuuga võrreldes: juulis 2021 THI 1,1% augustis 2021 THI 0,7% 7 (8) septembris 2021 THI 1,2% oktoobris 2021 THI -0,2% novembris 2021 THI 1,8% detsembris 2021 THI 3,1%). Amet märgib lisaks, et eelnõus kajastuv regulatsioon on sätestatud ka ÜVVKS-is ja ei ole toonud kaasa massiliste hinnataotluste esitamist Konkurentsiametile, mistõttu puudub ka antud probleemi aktuaalsus. Lisaks, kui vee-ettevõtjal tekib kahtlus, kas esinevad asjaolud, mis võiks mõjutada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda üle 5% (seda majandusaasta, mitte lühiperioodi jooksul), on ettevõtjal alati võimalus kõigepealt vastavasisuline esmane informatsioon esitada Konkurentsiametile hinnataotluse esitamise vajalikkuse väljaselgitamiseks. Sättes on märgitud, et Konkurentsiamet (kasutades selleks kaalutlusõigusi) otsustab 30 päeva jooksul kas vee-ettevõtja peab esitama uue hinnataotluse. Sarnane regulatsioon 5% teenuse hinna muutuse nõude osas kehtib lisaks ÜVVKS-le analoogselt ka kaugkütteseaduses § 9 lõige 91. Amet on seisukohal, et teenuse hinna 10%-ne muutus kulupõhisest hinnast, on liiga suur lisatulu, mida monopoolsetele vee-ettevõtjatele lubada (on eeldatav, et ettevõtja on huvitatud uue hinna kooskõlastamisest kohe kui hind peaks tõusma, kuid huvi on väiksem, kui hind peaks langema). Kokkuvõtvalt leiab Konkurentsiamet, et EVELi ettepanekud on sarnased juba eelnõu ettevalmistamisel esitatutele. Konkurentsiamet peab muudatusettepanekuid põhjendamatuteks. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Külli Haab regulatsiooniteenistuse juhataja-peadirektori asetäitja Aurelie Grenman 667 2588 [email protected] 8 (8)