Keskkonnaministeerium Meie 11.03.2022 nr 6-1/211741/2201394
[email protected]
Keskkonnaamet
[email protected]
Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine
Austatud minister, austatud peadirektor
Õiguskantsler on saanud kaebusi selle kohta, et seniseid jahipiirkonna kasutusõiguse lube
pikendatakse seaduses sätestatud nõuete täitmist kontrollimata.
Seaduse järgi tuleb enne loa pikendamist kontrollida, kas jahipidajad on täitnud metsloomade
arvukuse hindamise kohustust, teinud maaomanikuga koostööd ning täitnud muid nõudeid. Seniste
lubade põlistamine võib muu hulgas kaasa tuua selle, et põldude, metsade jm jahimaade omanikud
ei saa omal maal jahipidamise õigust, kuigi seda sooviksid. See õigus jääb sisuliselt automaatselt
neile, kes ei pruugi olla huvitatud maaomaniku põldude ja metsa kaitsmisest ulukikahjude eest,
arvestada muul moel maaomaniku huve ega hoida looduskeskkonda.
Oluline on tagada aus konkurents ning seaduste täitmine. Kui ühte ja sama jahipiirkonda soovib
kasutada mitu jahiseltsi, on seaduses sellegi konflikti lahendamiseks juhis olemas. Kui
jahipiirkonna kasutamise loas on jäänud mõni seadusest tulenev nõue üle kordamata, ei tähenda
see, et nõuet ei pea täitma, vaid seda, et luba on vormistatud puudulikult.
Jahiseadus ei kohusta jahipiirkonna kasutajaid (ehk jahiseltse) võtma oma liikmeks jahipiirkonnas
asuvate jahimaade omanikke, et need saaksid jahipiirkonnas jahiseltsi tegevuses osaleda.
Õiguskantslerini on jõudnud info, et jahiseltsi mittekuuluvatel jahimaade omanikel ei ole seetõttu
kuigi suuri võimalusi mõjutada enda maatükil suurulukijahi (nt põder või metssiga) korraldamist,
kuigi nad seda sooviksid ja see oleks ka mõistlik. Jahiselts, kelle liikmete hulgas ei ole kohalikke
maaomanikke ja kes korraldab jahti peamiselt nädalavahetustel, ei pruugi olla võimeline piisavalt
kaitsma kohalike maaomanike põllu- ja metsamaid ulukikahjustuste eest. See tähendab, et
kohalikud põllu- ja metsaomanikud ei pruugi olla jahipiirkonna jahikorraldusega rahul ja soovivad
moodustada jahipiirkonnas jahikorralduseks jahiseltsi, mis arvestaks senisest enam jahipiirkonnas
paiknevate eramaaomanike huvidega.
Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlusi saab seaduse järgi lahendama asuda kõige
varem kuus kuud enne loa kehtivuse lõppu. Taotlusi tuleb sisuliselt hinnata ning selle käigus
kontrollida, kas loas ja seaduses sätestatud kohustused on täidetud (nt seirekohustuse täitmine,
maaomanike nõusolekud jahi pidamiseks). Soovi korral on võimalik kasutusõiguse loa taotluse
esitamisest teavitada ka avalikkust ja küsida nii maaomanike kui kohalike elanike arvamust.
Ühtlasi võib koguda teavet, kas kasutusõiguse luba võiks soovida mõni teine jahiselts ja kas
jahipiirkonna senine kasutaja on oma tegevuses arvestanud maaomanike huve. Keskkonnaametil
2
tuleb lugeda mittenõuetekohaseks ja jätta käiguta need pikendamistaotlused, mis on esitatud liiga
vara, st varem kui kuus kuud enne kasutusõiguse loa kehtivusaja lõppu.
Keskkonnaametil tuleb seaduse järgimiseks enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa
pikendamisotsuse tegemist veenduda, kas jahipiirkonna kasutaja on täitnud kõiki
jahindustegevusele kehtestatud nõudeid: nt küttimismahtude täitmine (JahiS § 22), statistiliste
aruannete ja seireandmete esitamine (JahiS § 21 lõiked 2 ja 3 ning keskkonnaministri määrus) ja
ulukikahjude hüvitamine (JahiS §-d 43 ja 44).
Jahipiirkonna kasutusõiguse luba
1. Keskkonnaamet annab jahipiirkonna kasutusõiguse Eestis registreeritud juriidilisele isikule või
riigiasutusele jahipiirkonna kasutusõiguse loaga, vt jahiseadus (JahiS) § 14 lõiked 1−3. Loa võib
anda kümneks aastaks tingimusel, et loa taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt
ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse
korraldamiseks tema kinnisasjal (JahiS § 14 lõiked 4 ja 5). Kui ühe ja sama jahipiirkonna
kasutamisest on huvitatud mitu taotlejat, on võimalik taotlejate nõusolekul anda luba ühiseks
kasutamiseks. Kui taotlejad loa ühises kasutamises kokkuleppele ei jõua, antakse luba taotlejale,
kellel on selles jahipiirkonnas suurema jahimaa pindala ulatuses kokkulepped maaomanikega
jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel (vt JahiS § 14 lg 6).
2. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust pikendatakse kümneks aastaks, kui jahipiirkonna
senine kasutaja on esitanud kuus kuud enne kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist loa andjale
vastava taotluse ja jahindusnõukogu seisukoha (JahiS § 18 lg 1).
3. Kasutusõiguse loa saaja peab loa kehtivusajal (s.o 10 aasta jooksul alates loa andmisest ja enne
pikendamistaotluse suhtes seisukoha võtmist) kinni pidama kehtivatest seadusest või kaitstava
loodusobjekti kaitse-eeskirjast tulenevatest piirangutest ja tingimustest, korraldama jahiulukite
seiret ning järgima jahiulukite teadusuuringute korraldamisega seotud piiranguid ja tingimusi
(JahiS § 14 lg 7).
4. Õiguskantslerilt on küsitud ka jahiseaduse § 67 lõikest 2 tuleneva jahipiirkonna kasutusõiguse
lubade pikendamise kohta. JahiS § 67 lõikes 2 on öeldud, et seaduse jõustumisel kehtiv
jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtib kümme aastat pärast selle seaduse jõustumist ulatuses,
milles see ei ole vastuolus kehtivas jahiseaduses sätestatuga. JahiS § 67 lõige 2 on üleminekusäte
ja see reguleerib JahiS jõustumise ajal (s.o 01.06.2013) kehtinud varasema seaduse alusel välja
antud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade n-ö ühekordset automaatset pikendamist seaduse
rakendamiseks. JahiS § 67 lõike 2 kohaselt automaatselt kümneks aastaks pikenenud jahipiirkonna
kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid pikendada JahiS § 18
alusel selle tõttu, et need load ei ole välja antud kehtiva seaduse tingimusi arvestades (vt JahiS §
14−17 sätestatud eelduste olemasolu, sh maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste
lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu, JahiS § 14 lg 5 ja 6, § 15 lg 2).
5. Keskkonnaministeeriumi seisukoht, et ka nende üleminekusätete järgi kehtivate jahipiirkonna
kasutusõiguse lubade suhtes tuleb rakendada JahiS §-s 18 kirjeldatud korda, ei ole seadusandja
mõttega ja seaduse sätetega kooskõlas. Keskkonnaministeeriumi tõlgendusele tuginedes jääksid
täitmata jahipiirkonna kasutusõiguse lubade väljaandmise nõuded, seega ei arvestataks JahiS §-
des 14–17 väljendatud põhimõtteid ega jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise põhimõtteid.
Õigusriigile ei ole kohane jätta halduspraktikas lubade üle otsustamisel kehtiva seaduse nõuded
kõrvale ja sel viisil sisuliselt põlistada kehtiva seaduse eelsete jahipiirkonna kasutusõiguse lubade
andmise alused.
3
6. Kehtivat jahiseadust tuleb tõlgendada selliselt, et pärast 10 aasta möödumist peab
Keskkonnaamet üleminekuajaks sätestatud jahipiirkondades (mille piire pole muudetud ja mille
suhtes saab loa kehtivusaeg läbi 31.05.2023) jahilubasid andes kohaldama JahiS §-des 14–17
sätestatud menetlust ja tingimusi.
Keskkonnaameti otsus ja jahindusnõukogu kaalutlusruum
7. Keskkonnaametil tuleb jätta kasutusõiguse luba pikendamata, kui loa taotleja on teadlikult
esitanud valeandmeid; jahindusnõukogu ei ole loa kehtivuse pikendamist toetanud
või jahipiirkonna kasutaja ei ole täitnud jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustusi
(JahiS § 18 lg 2). Kasutusõiguse loa pikendamisel saab ja tuleb Keskkonnaametil sisuliselt
kontrollida, kas JahiS § 18 lõikes 2 nimetatud eeldused on täidetud. Seejuures tuleb hinnata nii
seadusest vahetult tulenevate kohustuste täitmist (nt ulukiseire, uluki tekitatud kahju hüvitamine)
kui ka kasutusõiguse loas määratud kohustuste täitmist.
8. Tuleb tähele panna, et keskkonnaministri kehtestatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa vormis ei
ole korratud seadusest tulenevaid kohustusi, näiteks jahiulukite seire korraldamise kohustust
(JahiS § 14 lg 7 p 4). Õiguskantslerile teadaolevalt ei kontrolli Keskkonnaamet täna enne
jahilubade pikendamist kõigi seaduses sätestatud jahipiirkonna kasutaja kohustuste täitmist.
9. Nii jahindusnõukogul kui ka Keskkonnaametil tuleb hinnata, kas jahipiirkonna kasutaja on
täitnud kõiki jahiseaduses kehtestatud kohustusi. See tähendab, et jahindusnõukogu peab oma
seisukohta kujundades lähtuma parima jahipiirkonna kasutaja väljavalimise põhimõttest ja
eesmärgiks on jahiseaduses sätestatud eesmärkide täitmine. Peale selle peab jahindusnõukogu
silmas pidama, et maaomanike ja jahipiirkonna kasutaja huvid oleksid võrdselt kaitstud, et
nõukogu seisukoht oleks igakülgselt põhjendatud ja vajaduse korral halduskohtus kontrollitav.
10. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisel on määrava tähtsusega jahindusnõukogu
seisukoht. Siin tuleb jahindusnõukogul arvestada Riigikogu seatud üldisi eesmärke ja kontrollida,
kas loa pikendamise taotleja on täitnud seadusega püstitatud eesmärgid. Riigikogu on
jahindusnõukogu moodustamise eesmärgiks seadnud regionaalse jahindustegevuse korraldamise
selliselt, et oleks tagatud võrdselt nii jahipiirkonna kasutajate kui ka maaomanike huvid (JahiS §
9 lg 1).
11. Riigikogu selgituse kohaselt moodustatakse jahindusnõukogu selleks, et tuua ühise laua taha
jahipiirkondade kasutajate ja maaomanike esindajad, kes otsustaksid uluksõraliste regionaalse
küttimise põhimõtted (sh küttimismahu ja -struktuuri). Sellega antakse kaasarääkimisvõimalus
kogu regiooni jahipiirkonna kasutajatele ja maaomanikele ning otsused tehakse laiapõhjaliselt.
Seaduseelnõu teisel lugemisel on Riigikogu täpsustanud ka jahindusnõukogu olemust:
jahindusnõukogu on eelkõige institutsioon, kus osapooled sõlmivad kokkuleppeid. Seaduseelnõu
teise lugemise seletuskirjas on välja toodud, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa tähtaja küsimust
arutati ja leiti, et tähtajatu luba ei motiveeri jahipiirkonna kasutajaid piisavalt arvestama
maaomanike huve. Selle tõttu otsustati anda jahipiirkonna kasutusõiguse luba kümneks aastaks
ning loa kehtivuse pikendamise aluseks seati jahindusnõukogu seisukoht.
12. Tuleb tähele panna, et jahiseadus ei kohusta jahipiirkonna kasutajaid (ehk jahiseltse) võtma
oma liikmeks jahipiirkonnas asuvate jahimaade omanikke, et need saaksid jahipiirkonnas jahiseltsi
tegevust suunata ja maaomanike huvides igapäevaselt aktiivselt kaasa rääkida. See tähendab, et
4
kohalikud põllu- ja metsaomanikud saavad kaasa rääkida vaid esindusliitude kaudu
jahindusnõukogudes.
13. Selle tõttu on parlament näinud ette, et just jahindusnõukogud peavad esindama võrdselt nii
jahipiirkonna kasutajate kui ka maaomanike huve ning eelistama seda jahipiirkonna kasutajat,
kellel on suurema osa maaomanikega jahipidamise kokkulepped. Niisugusel juhul on tõenäoline,
et jahipiirkonna kasutaja arvestab jahipidamises rohkem ka jahipiirkonna maaomanike huvidega.
14. Riigikogu on öelnud, et nii maaomanikud kui ka jahipiirkonna kasutaja peavad olema
jahindusnõukogus tehtavate kokkulepetega nõus. Seda põhimõtet peab nõukogu rakendama ka
jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlust arutades ja selle suhtes seisukohta esitades.
15. Lubade pikendamise taotlused on seni olnud väga lakoonilised ja väheinformatiivsed. Kui
kasutusõiguse loa pikendamisel ei hinnata sisuliselt senise kasutaja tegevuse vastavust seadusele,
siis ei ole tagatud, et jahipiirkonda kasutab parim võimalik soovija. Jahipiirkonna kasutusõigust
saab küll ennetähtaegselt lõpetada, kuid pole põhjust arvata, et seadusandja on soovinud
võrdsustada loa pikendamise menetluse loa kehtetuks tunnistamise menetlusega. Loa pikendamise
menetlus sarnaneb olemuslikult rohkem loa andmise menetlusega ning selle eesmärk on leida
jahipiirkonnale parim võimalik kasutaja ehk pikendada vaid selle kasutaja luba, kes tegutseb
vastavalt kehtivale seadusele ja kes on täitnud kõiki seadusega pandud kohustusi.
16. Keskkonnaamet andis 21.06.2021 jahindusnõukogudele jahipiirkonna kasutusõiguse loa
pikendamise kohta juhise. Juhises on omakorda viidatud keskkonnaministri 18.06.2021
korraldatud ümarlauaarutelul jahimeeste ja maaomanike esindajate vahel sõlmitud kokkuleppele.
Juhise kohaselt peab jahipiirkonna kasutaja esindaja osalema jahindusnõukogu koosolekul, olema
valmis andma ülevaadet maaomanikega sõlmitud lepingutest ja selgitama jahindusnõukogu
liikmetele jahindustegevusega seotud asjaolusid (nt küttimismahtude täitmine, statistiliste
aruannete ja seireandmete esitamine). Kokkuleppes on selgitatud, et jahindusnõukogud otsustavad
konsensuse alusel toetada jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist juhul, kui: „sõlmitud
lepingute põhifookus peab olema suunatud kahjude ennetamisele ja tekkinud kahjude
hüvitamisele. Suulised lepingud ehk kokkulepped loetakse samuti lepinguteks. Jahipidamise
lausalist keeldu ei loeta lepinguks. Juhul kui jahipiirkonna kasutaja on esitanud väärinformatsiooni
lepingute olemasolu kohta, käsitletakse seda valeandmete esitamisena. Maaomanikega sõlmitud
jahinduslike lepingute maht jahipiirkonna kohta ületab 50%, sealhulgas peab eramaade
lepingutega kaetuse püüdlus olema see, et pindala peaks tulevikus ületama 50% määra. Kui see
kriteerium on täidetud ja muid kokkuleppe välistavaid asjaolusid ei esine, siis jahipiirkonna
kasutusõiguse luba pikendatakse“. Samas on kokkuleppes antud selgitus, et „JahiS § 9 lg 2 punkti
5 kohaselt annab jahindusnõukogu seisukoha loa andjale jahipiirkonna kasutusõiguse loa
kehtivuse pikendamise kohta. Kriteeriume selles osas, millest peab jahindusnõukogu lähtuma
otsuse tegemisel, seadus ette ei näe, jahindusnõukogud on sõltumatud ja võivad kokku leppida,
nagu soovivad. Kui nad ei soovi ühiseid kriteeriume kokku leppida, siis nad seda tegema ei pea“.
17. Niisiis viitab Keskkonnaameti juhis sellele, et kui jahindusnõukogu soovib, võib ta loa
pikendamise üle otsustamise ajal paluda jahipiirkonna seniselt kasutajalt ülevaadet maaomanikega
sõlmitud lepingute ja jahindustegevusega seotud asjaolude kohta (nt küttimismahtude täitmine,
statistiliste aruannete ja seireandmete esitamine). Samas ei ole täpsustatud, kuidas peaksid
jahipiirkonna kasutajad tõendama näiteks sõlmitud lepingute olemasolu maaomanikega või
seirekohustuse täitmist. Seega on jäetud jahindusnõukogu otsustada, kas, mil määral ja millistele
andmetele tuginedes kontrollitakse jahipiirkonna eramaaomanikega sõlmitud lepinguid ja
seirekohustuse täitmist.
5
18. Seesugune praktika viitab võimalusele, et jahindusnõukogud ei ole oma otsustes ja tegevuses
arvestanud eramaaomanike huve ning ei ole igakülgselt kontrollinud senise jahipiirkonna kasutaja
(jahiseadusest tulenevate) kohustuste täitmist. See tähendab, et olemasolev praktika ei võimalda
jahipiirkonnale parimat kasutajat välja selgitada ja jahiseaduse eesmärk jääb täitmata. Seaduse
antud võimalused jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamisel kontrollida kehtiva seaduse
nõuete täitmist, on jäetud kasutamata. Seega on tekkinud oht, et sisuliselt põlistatakse praegu
kehtiva seaduse eelsete jahipiirkonna kasutusõiguse lubade andmise aluseid ja kehtiva seaduse
eesmärgid ja nõuded jäetakse kasutusõiguse lubade pikendamisel kõrvale.
19. Keskkonnaameti välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse pikendamiste korraldustes ja sinna
lisatud jahindusnõukogu protokollides puuduvad viited, kas jahipiirkonna kasutaja on näiteks
seirekohustust täitnud või kuidas on tõendatud jahipiirkonna kasutaja kokkulepped
eramaaomanikega.
20. Jahindusnõukogu peab jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlust läbi vaadates
lähtuma haldusmenetluse üldistest põhimõtetest, sealhulgas uurimispõhimõttest.
Jahindusnõukogul tuleb üksikasjalikult selgeks teha, kuidas on maaomanikud senise jahipiirkonna
kasutajaga rahul, täpsemalt, kas, kui palju ja millises ulatuses on senisel jahipiirkonna kasutajal
maaomanikega kokkulepped nende omandis olevatel jahimaadel jahitegevuse korraldamiseks.
Sealjuures tuleb jahimaadena arvesse võtta jahipiirkonnas paiknev üksnes jahiuluki vabaks
elamiseks sobiv ja jahipidamiseks kasutatav ala (JahiS § 5). Arvestusest tuleb aga välja jätta
planeeringuga määratud linna, alevi ja aleviku ning küla selgelt piiritletav kompaktse asustusega
ala (edaspidi tiheasustusala), samuti puhke- ja virgestusala, kus ohutult jahti pidada ei ole
võimalik, ning kaitseala vöönd, kus jahipidamine on seadusega või seaduse alusel kehtestatud
õigusaktidega keelatud (vt JahiS § 3).
21. Keskkonnaametil tuleb enne pikendamisotsuse tegemist veenduda, kas jahipiirkonna kasutaja
on täitnud kõiki jahindustegevusele kehtestatud nõudeid: nt küttimismahtude täitmine (JahiS § 22),
statistiliste aruannete ja seireandmete esitamine (JahiS § 21 lõiked 2 ja 3 ning keskkonnaministri
määrus) ja ulukikahjude hüvitamine (JahiS §-d 43 ja 44).
22. Kokkuvõttes tuleb nii jahindusnõukogul kui ka Keskkonnaametil lähtuda jahipiirkonna
kasutusõiguse loa pikendamist otsustades kõigist jahiseaduse eesmärkidest ja nõuetest, mis on ette
nähtud jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmiseks (JahiS § 14) ja kehtetuks tunnistamiseks (JahiS
§ 20 lg 2).
Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise ajakava
23. Keskkonnaministeeriumi kinnitusel lõpeb 320 kasutusõiguse loa kehtivus 31.05.2023 (lube on
välja antud 328).
24. Õiguskantslerile teadaolevalt on paljude jahipiirkondade kasutajad juba mõnda aega tagasi
esitanud jahindusnõukogudele jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise taotlusi ja
Keskkonnaamet on praeguseks pikendanud juba mitukümmend luba. On näha, et osa
pikendamistaotlusi on esitatud lausa kaks aastat enne senise loa kehtivuse lõppemist.
25. JahiS § 18 lõike 1 kohaselt võib jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust pikendada
järgmiseks kümneks aastaks siis, kui jahipiirkonna senine kasutaja on esitanud kuus kuud enne
jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist kasutusõiguse loa andjale vastava taotluse
6
koos jahindusnõukogu seisukohaga. Arvestades seda, et jahipiirkonna maaomanikud ei pruugi olla
senise jahiseltsi tegevusega rahul või soovib jahiselts ise piirkonna jahikorraldusest loobuda, on
igati põhjendatud, et loa pikendamise soovist antakse teada kuus kuud ette. Nii on võimalik leida
jahipiirkonnale vajadusel uus kasutaja (jahikorraldaja).
26. Jahiseaduse eelnõu menetluse ajal (teisel lugemisel) on Riigikogu märkinud, et jahipiirkonna
kasutusõiguse luba antakse kümneks aastaks ning loa kehtivust pikendatakse jahindusnõukogu
asjakohase seisukoha alusel. Keskkonnaametil tuleb enne pikendamise otsuse tegemist hinnata,
kas jahipiirkonna kasutaja on täitnud kasutusõiguse loas sätestatud kohustusi (vt JahiS § 18 lg 2
p 3).
27. Seega võib öelda, et Riigikogu on pidanud oluliseks, et hinnatakse kasutusõiguse omaniku
kohustuste täitmist kogu kümneaastase loa kehtivusaja jooksul ning loa pikendamine enam kui
kuus kuud enne loa kehtivusaja lõppemist pole lubatud. Selline tähtaeg on vajalik selleks, et
maaomanikud saaksid kujundada pikendamise taotluse suhtes oma seisukoha ja hinnataks
sisuliselt ka teiste võimalike huviliste tähtaegselt esitatud taotlusi.
28. Jahindusnõukogude ja Keskkonnaameti halduspraktika, mis jätab hindamata jahipiirkonna
kasutusõiguse senise omaniku tegevuse ja vastavuse kasutusõiguse loas ja seaduses sätestatule
kogu loa kehtivusaja jooksul (st 9 aastat ja 6 kuud), ei ole kooskõlas jahiseadusega.
29. Lähtudes JahiS § 18 lõike 2 punktist 3 ja lõikest 3 tuleb Keskkonnaametil lugeda
mittenõuetekohaseks need pikendamistaotlused, mis on esitatud liiga vara, st varem kui kuus kuud
enne kasutusõiguse loa kehtivusaja lõppu. Kui taotlus on esitatud varem kui kuus kuud, ei ole
võimalik hinnata senise kasutusõiguse loa kehtivusaja lõpuni jäänud perioodi, mis moodustab loa
kogu kehtivusajast märkimisväärse osa. Ehk võib arvata, et liiga varase taotluse esitamisega on
maaomanikega sõlmitud lepingute osakaal jäetud loa kogu kehtivusajal sisuliselt hindamata või ei
ole jahipiirkonna kasutaja tõendanud näiteks seireandmete õigeaegset esitamist kogu senise
jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivusaja jooksul.
30. Nimelt paneb jahiseadus jahipiirkonna kasutajale kohustuse pidada arvestust küttimiseks
mõeldud jahilubade andmise ja tagastamise ning jahiloale kantud andmete üle (JahiS § 40 lg 7),
olenemata sellest, millistele jahiulukitele ja millistel maadel jahti lubatakse. Tagastatud jahilube
tuleb jahipiirkonna kasutajal säilitada kolm aastat (JahiS § 41 lg 5). Jahiloale kantud kütitud
jahiulukite andmete üle arvestuse pidamine on üks osa jahipiirkonna kasutaja jahiulukite seire
korraldamise kohustusest, sest tegemist on ühe osaga seireandmetest (JahiS § 21 lg 2 ja jahiulukite
seireandmete loetelu ja kogumise kord). Jahipiirkonna kasutajal tuleb esitada
Keskkonnaagentuurile igal aastal kindlateks kuupäevadeks oma piirkonna kohta jahiulukite seire-
ja loendusandmeid ning bioproove. Vastasel juhul jääb täitmata jahiseaduse eesmärk saada
jahipiirkonnast tegelikke ja asjakohaseid andmeid ning teha riikliku jahiulukipopulatsiooni kohta
otsuseid läbipaistvalt, otstarbekalt ja põhjendatult.
Riigile kuuluva jahimaa kasutusse andmine
31. Õiguskantslerile on teada ka juhtumeid, kus riigi kui maaomaniku esindaja (nt RMK või Maa-
amet) on senise jahiseltsi tegevusega rahul, aga jahipiirkonna eramaaomanikud sooviksid jahiseltsi
välja vahetada sellise seltsi vastu, kes arvestaks senisest rohkem eramaaomanike huve. Kuna väga
suur osa jahimaast kuulub riigile (nii RMK kui ka Maa-ameti valduses), tuleb hoolitseda selle eest,
et riigi avalik maaressurss antaks soovijate kasutusse jahiseaduse eesmärke silmas pidades. Nii
RMK kui ka Maa-amet on sõlminud riigimaade kasutusse andmise lepinguid seni peamiselt
7
olemasolevate jahipiirkondade kasutajatega ehk kasutajatega, kellele on jahimaad antud kasutusse
10 aastaks üleminekusätete alusel.
32. Riigile kuuluva jahimaa puhul on tegemist riigivaraga riigivaraseaduse (RVS) tähenduses. Nii
Maa-ameti kui ka RMK valduses olevate riigimaade valitseja on Keskkonnaministeerium (RVS §
4 lg 2 p 7). Maa-amet ja RMK on nende valdusesse antud riigimaa volitatud asutused (RVS § 3 lg
1 p 11). Riigivara valitsemise põhimõtetest tuleb kinni pidada riigivara valitsejal ja ka volitatud
asutustel, kelle valdusesse on riigimaad antud. Kehtib põhimõte, et riigivaraga ehk ka riigile
kuuluva jahimaaga tuleb teha tehinguid kooskõlas õigusaktidega, läbipaistvalt ja kontrollitavalt
(RVS § 8 lg 5). Riigivaraseadus võimaldab Keskkonnaministeeriumil määrata, millised õigused,
kohustused ja otsustusõigus anda enda valitsemisel olevate riigimaade suhtes volitatud asutusele
(RVS § 8 lg 71). Keskkonnaminister on andnud 16.06.2021 käskkirja, millega ta volitas nii Maa-
ametit kui ka RMK-d teostama jahiseadusest tulenevaid riigivara valitseja õigusi ja kohustusi
(edasivolitamise õigusega), sh sõlmima kokkuleppeid jahindustegevuse korraldamiseks, seadma
jahipidamise tingimusi ja keelama jahipidamist.
33. Maaomaniku õigused jahinduses on välja toodud JahiS §-s 6 ja § 25 lõikes 1. Maaomanikul on
õigus seada omal maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine ära keelata, sõlmida kokkulepe
maa kasutamiseks jahinduslikul eesmärgil, algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine ning
teha ettepanekuid jahipiirkonna piiride muutmiseks.
34. Jahiseaduses ei ole kehtestatud riigile kui jahimaa omanikule teistsuguseid norme kui
eraomanikele, mis välistaksid riigile kuuluva jahimaa puhul riigivaraseaduse (teatud juhtudel tulu
saamise eesmärgil RMK puhul ka metsaseaduse) kohaldamise. Piirangud, mis muudavad riigi
ressursi (riigile kuuluv jahimaa) abil konkurentsiolukorda, ei saaks põhineda muul kui selgel
seaduslikul alusel ja sel juhul peavad seadusandjal olema kaalukad põhjused.
35. Jahiseadus ei tee vahet eramaaomaniku ega riigimaaomaniku õigustel ja kohustustel. Seega
saab riik nagu ka eraomanik enda huvides oma kinnisasjadel jahi ära keelata, jahti lubada ja/või
seada jahipidamiseks endale sobivaid tingimusi. Sarnaselt eraomanikuga ei pea riik olema
automaatselt nõus, et tema kinnisasjadel peab jahti jahipiirkonna kasutaja, kes on saanud
jahipiirkonna kasutusse üleminekusätete alusel. Nii nagu eraomanik peab ka riik oma kinnisasjade
jahinduslikku kasutusse andmise otstarbekust hindama ja kaaluma. Muu hulgas tuleb ka riigil
kaaluda jahindusliku kasutuse kvaliteeti, erinevate kasutajate pakutavaid tingimusi jms. Riigile
kuuluvate jahimaade puhul tuleb vastavad otsused teha avalikult ja läbipaistvalt ning otsuste
õiguspärasus peab olema kohtulikult (halduskohtus) kontrollitav.
36. Rahandusministeerium ja Keskkonnaministeerium on tõlgendanud jahiseadust nõnda, et see
võimaldab riigile kuuluvat jahimaad (ehk avalikku ressurssi) anda vaid olemasolevale
jahipiirkonna kasutajale, kes on enamjaolt saanud jahipiirkonna enda kasutusse jahiseaduse
üleminekusätetele tuginedes. Selline tõlgendus ei ole õige, sest jätab arvestamata jahiseadusest
tulenevate riigi kui maaomaniku õigustega oma maaomandi kasutuse üle otsustada ja teisalt
riigivara valitsemise põhimõtted – eelkõige põhimõtte, et tehinguid riigile kuuluvate
kinnisasjadega tuleb teha kooskõlas õigusaktidega ning läbipaistvalt ja kontrollitavalt (RVS § 8 lg
5).
37. Ühtlasi näen ohtu, et Keskkonnaameti peadirektori kehtestatud töökord, mis võimaldab
olemasolevate jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamisel eramaaomanike ja jahimeeste
konsensusenõudest mööda vaadata (vt töökorra p 4.10), ei täida seaduse eesmärki, kui otsustavaks
jõuks saab praegu jahindusnõukokku määratud Riigimetsa Majandamise Keskuse (ehk riigi)
8
esindaja. Kui riik peab oluliseks konkreetses jahipiirkonnas jahinduse korraldamises kaasa
rääkida, tuleks sellised tingimused vajaduse korral kehtestada algusest peale haldusakti (ehk
jahipiirkonna kasutusõiguse loa) kõrvaltingimustena (HMS § 53), mitte seeläbi, et nimetatakse
veel sisuliselt üks riigi esindaja (lisaks seaduses ettenähtud ühele esindajale) maakondlikku
jahindusnõukogusse.
38. Kui riik peab oluliseks olemasolevates piirides jahipiirkondi säilitada, siis ei tohi riigile
kuuluva jahimaa kasutusse andmise menetlus jahinduslikuks otstarbeks viia olukorrani, kus
jahiseaduse eesmärk (milleks on sisuliselt koostöö maaomanike (eramaaomanike) ja jahipiirkonna
kasutaja vahel) jääb täitmata ja riigi jahimaade kasutusse andmisel jahinduslikuks otstarbeks
arvestatakse vaid riigi enda ja jahimeeste huve. Riik maaomanikuna ei saa jätta eramaaomanike
huve arvestamata, kui jahipiirkonnas asuva eramaa omanikud ei ole jahiseltsi tegevusega rahul ja
neil puudub ühtlasi võimalus olemasoleva jahiseltsiga liituda, et jahiseltsi tegevust aktiivselt
mõjutada.
39. Ka konkureeriv jahiselts võib täita riigi sisulisi maaomanike huve ehk olla valmis praegu
kehtivaid RMK ja Maa-ameti jahindusliku kasutuse lepingutingimusi (kahjude hüvitamine
seaduses sätestatud suuremas osas jne) täitma. Tuleks leida lahendused, kuidas riigile kuuluvate
jahimaade kasutusse andmisel saaksid ühtlasi täidetud nii jahiseaduse kui riigivaraseaduse
põhimõtted. Näiteks riigile kuuluv jahimaa kui olulise piiratud avaliku ressurssi kasutusse
andmisel on võimalik pöörata ühtlasi tähelepanu ka isikute võrdsele kohtlemisele jahikorralduses.
Sel juhul tuleb riigi jahimaade kasutusse andmisel tagada isikute võrdne ligipääs jahipiirkondadele
ehk anda riigi jahimaad kasutusse viisil, mis tagaks ühtlasi jahiseaduse eesmärgid st tagaks
võrdselt nii eramaamaaomanike kui ka jahipiirkonna kasutajate huvide kaitse. Lisaks muudele
RMK kehtestatud riigi jahimaa kasutustingimustele (nt kahjude kandmine seaduses sätestatud
suuremas mahus jne) on võimalik kaaluda valikukriteeriumideks seada ka nt jahipiirkonna
eramaaomanike nõusolek konkreetse jahiseltsiga lepingut sõlmida ja/või eramaaomanike
võimalus liituda konkreetse jahiseltsiga ja/või võimalikult paljude jahimeeste ja eramaaomanike
hõlmatus jahiseltsis jne. Ka on võimalik riigil kaaluda maaomanikuna eraldi jahipiirkondade
moodustamist selliselt, et tekiksid valdavalt riigimaa jahipiirkonnad ja valdavalt eramaa
jahipiirkonnad, et oleks piisavalt palju jahimaid ka neile jahimeestele, kes ei soovi niipalju
arvestada kohalike eramaaomanike huvidega.
Palun korraldada jahipiirkondade kasutusõiguse lubade andmine järgides seaduse sätet ja mõtet.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Teadmiseks (isikuandmeteta): Riigikogu keskkonnakomisjon; Rahandusministeerium; Riigimetsa
Majandamise Keskus; Maa-amet; Avaldajad
Marje Kask 6 93 8427
[email protected]