ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS
Märge tehtud: 13.09.2021
Kehtib kuni: 13.09.2026
Alus: AvTS § 35 lg 2 p 2
Teabevaldaja: Justiitsministeerium
Teie 05.05.2021 nr 7-7/202136/2103141
Õiguskantsleri Kantselei
Meie 08.03.2022 nr 10-2/2998
[email protected]
Vastus
Austatud õiguskantsler!
Tegite seoses 26.– 28.11.2020. a toimunud kontrollkäiguga Tartu Vanglasse erinevaid soovitusi Tartu
Vanglale ja Justiitsministeeriumile. Peamised soovitused puudutasid üksikvangistust, vahistatute
liikumis- ja suhtlemisvabadust, kartserikaristuste kandmise pikkust ja -režiimi, vanglavälist suhtlust (sh
videokõned), vahetu sunni dokumenteerimist, ravimite jagamist, olmetingimusi, raamatukogu teenust.
Vabandame esmalt, et soovitusele vastamine on sedavõrd kaua viibinud. Vastame Teie soovitustele
järgmiselt.
1. Üksikvangistus
Vangistusseaduse muudatuse küsimus seoses vahistatu liikumisõigusega vanglas on
Justiitsministeeriumis analüüsimisel. Muudatused eeldavad muuhulgas lisanduva personali
palkamiseks ja hõivetegevusteks täiendavate vahendite olemasolu ning ka mõningaid ümberehitusi
vangla hoonetes.
Vahistamise faasis ei tegeleta isiku taasühiskonnastamisega, mistõttu toimub tegevuste planeerimine
ja elluviimine mõnevõrra teistel põhimõtetel kui süüdimõistetutel. Vanglad tagavad juba täna
võimaluste piires hõive nii kinnipeetavatele kui vahistatutele. Vahistatute hõivetegevusi on järk- järgult
ka laiendatud. Näiteks on vahistatutel võimalik osaleda tööhõives, õppetöös, sh nii kutseõppes kui ka
riigikeele õppes. Lisaks on võimalik osaleda ka vastavas riskipõhises sotsiaalprogrammis või saada
sellekohast nõustamist.
1.1. Mõju ja selle hindamine
Üksikvangistuse all mõistetakse erinevaid vangistusrežiime, mistõttu tuleb pöörata tähelepanu sellele,
millistes oludes on seda uuritud. Kuigi palju viidatakse just kartserikaristuse kandmise negatiivsele
mõjule, siis teadusuuringutest ja -kirjandusest ei saa järeldada, et eraldatud režiimil olemine mõjub
alati inimese tervisele negatiivselt.1 On mõju-uuringuid, milles ei leitud üksikvangistuses viibijate ja
tavarežiimil olnud vangide vahel olulisi erinevusi, ning mille tulemused ei toeta järeldust, et
üksikvangistusel oleks alati üleüldine kahjustav negatiivne mõju (vt Bulman (2012) 2, Rogers (1993)3,
1 Reactions and Attributes of prisoners in solitary confinement. Suedfeld, Ramirez, Deaton, Baker-
Brown. University of Columbria. Criminal Justice and behaviour, vol 9 No. 3 September 1982 303-340.
2 Bulman, P. (2012). The psychological effects of solitary confinement. NIJ Report. Corrections Today,
58–59, arvutivõrgus: https://www.ncjrs.gov/pdffiles1/nij/239781.pdf.
3 Rogers, R. (1993). Solitary Confinement. International Journal of Offender Therapy and Comparative
Criminology, 37(4), 339–349.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected] / www.just.ee
Registrikood 70000898
Gendreau ja Bonta (1984)4, Morgan jt5). Üksikvangistuse all võib mõelda väga erinevaid tingimusi ning
sellest sõltub ka võimalik mõju inimesele. Lisaks oleneb see isiksuseomadustest ja
toimetulekumehhanismidest. Teadusuuringutest ja -kirjandusest lähtuvalt sõltub mõju pigem isiksuse
ja keskkonna koosmõjust kui et keskkonnamõjudest. Kinnipeetavad erinevad oma vaimse võimekuse,
terviseseisundi, ning elukogemuse poolest. Kõik see mõjutab isiku psühholoogilist vastupidavust,
kohanemisvõimet, üksinduse talumist ja oskust iseseisvalt toime tulla.
Teadusuuringuid, riigisisest ja EIK kohtupraktikat ning rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi
arvesse võttes rakendatakse alates 2018. aasta septembrist kõikides vanglates nn suhtlusprogrammi.
Programm algab kartserirežiimil või lukk-kambris viibimise 11. päevast ja seda viivad vanglas läbi
kaplan, sotsiaaltöötaja, psühholoog, tugiisik (vabatahtlik), inspektor-kontaktisik või kriminaalhooldaja
jt. Kohtumiste teemad6 on vabal valikul; nende eesmärk on pakkuda kartserikaristuse ajal inimlikku
kontakti ja ennetada, et ei tekiks või süveneks üksikvangistuse võimalik negatiivne mõju, millele palju
viidatakse. Üksikvangistuses viibivate kinnipeetavate vaimset tervist jälgitakse ning vastavalt
vajadusele suunab meditsiiniõde kinnipeetava üldarsti, vaimse tervise õe, kliinilise psühholoogi või
psühhiaatri vastuvõtule.
Kinnipeetav saab eraldatud režiimil viibimise ajal helistada lähedastele, pidada kirjavahetust; samuti
võimaldavad vanglad pikemalt kestnud kartserikaristuste kandmiste vahel pause, mille ajal on vangil
võimalik saada lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi.
1.1.1. Tervishoiutöötaja roll
Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas
olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde,
samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lõige 2). Vangla arstid arvestavad, et neil tuleb
jälgida kinnipeetavate terviseseisundit, märgata mistahes muutusi ja neile õigeaegselt reageerida,
sõltumata sellest, millisel režiimil vang parajasti on. Üksikvangistuse mõju on alati individuaalne, kuid
tuleb arvestada, et vangi ei jäeta vanglas üksi. Kinnipeetavaga tegelevad mitmed oma valdkonna
erialaspetsialistid, kellega suheldakse iga päev. Nii vangla psühhiaatrid, psühholoogid, kliinilised
psühholoogid, kaplanid kui ka vanglaametnikud jälgivad pidevalt kinnipeetavate vaimset tervist ja
muutusi terviseseisundis. Olukorras, kus vang vajab terviseseisundist tulenevalt ööpäevaringset
meditsiinilist järelevalvet, toimetatakse vang statsionaarsele ravile vanglas või väljapoole vanglat
tervishoiuteenuse osutaja juurde. Kinnipeetaval on igal ajal õigus pöörduda mistahes
tervisekaebusega meditsiiniosakonna poole. Vangi terviseseisundit jälgitakse järjepidevalt ning ei ole
põhjendatud, et tervishoiutöötajad käiksid iga päev vangiga vestlemas. Režiimi võimalike negatiivsete
mõjude vähendamiseks rakendab vangla suhtlusprogrammi.
1.2. Tähenduslik suhtlemine
Tähenduslik suhtlus on üks viise, mille kaudu vangla saab kaasa aidata vangistuse täideviimise
eesmärkide saavutamisele. Seega tuleb tähenduslikuks suhtluseks pidada vanglateenistuja ja
kinnipeetava vahelist suhtlust, mis soosib nende eesmärkide saavutamist. Kuna vanglaametnike üks
põhilisemaid ülesandeid on suunata vangi õiguskuulekale teele, siis tuleb esmalt selgitada välja, mis
4 Gendreau, P., & Bonta, J. (1984). Solitary confinement is not cruel and unusual punishment: People
sometimes are. Canadian Journal of Criminology, 26(4), 467–478.
5 Morgan, Labreque, Gendreau, Ramler, Olafsson. Questioning solitary confinement: Is
administrative segregation as bad as alleged? Arvutivõrgus:
https://www.researchgate.net/publication/320179584_Questioning_solitary_confinement_Is_administ
rative_segregation_as_bad_as_alleged. Vt ka teadusuuringute kokkuvõte koos viidetega:
„Üksikvangistus õigusteaduses ja teistes teadustes“, Glaase, L. Juridica, 2021/1, lk 71-80, p 2.3.1.,
arvutivõrgus kättesaadav:
https://www.juridica.ee/article_full.php?uri=2021_1_ksikvangistus_igusteaduses_ja_teistes_teaduste
s
6 Kohtumistel arutatavate teemade kohta vt ka Eesti valitsuse vastus piinamise ja ebainimliku või
alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportile Eesti külastuse
kohta, mis toimus 27. september kuni 5. oktoober 2017. CPT/Inf (2019) 32, lk 30. Arvutivõrgus:
https://rm.coe.int/168098db97.
on tegurid, mis selle eesmärgi saavutamist takistavad, st millised on need põhjused, millest tulenevalt
on tekkinud vajadus julgeolekumeetme kohaldamiseks.
Tuleb rõhutada, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse vaid kinnipeetavale, kes
süstemaatiliselt rikub VangS-i või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on
suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla
julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise
ärahoidmiseks. Juhul kui need tunnused ilmnevad, on selge, et kinnipeetava probleemid vajavad
tähelepanu ja aktiivset sekkumist. Vangla reaktsioon, millega kaasneb vangi jaoks mingit laadi piirang,
toob selle rakendamisel pea alati kaasa ka kinnipeetava meelepaha, mis muudab vanglateenistujate
töö veelgi keerulisemaks. Reageerimata ei saa vangla aga jätta, sest vastasel juhul võiksid tagajärjed
halvimal juhul panna ohtu inimese elu või tervise. Rikkumistele või ohule reageerimata jätmine
kahandab ka kinnipeetava motivatsiooni õiguskuulekalt käituda, kui nähakse, et sellel ei ole mingeid
tagajärgi.
Eraldatud režiimil olija saab osaleda suhtlusprogrammis, mille raames suhtlevad vangiga
psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja muud vanglateenistujad. Suhtlusprogrammi raames kinnipeetavaga
vestlemise eesmärk on välja selgitada probleemide põhjused ja määrata tegevused nende
probleemide lahendamiseks. Selle raames tagatakse kinnipeetavale ka mõtestatud suhtlus. Juhul, kui
aga vang ise ei soovi programmis osaleda, siis vangla küll püüab kinnipeetavat selleks motiveerida,
kuid programmis osalema sundida kedagi ei saa. Kui eraldamise põhjuseks on oma tervise
kahjustamine või suitsiidioht, toimib vangla lisaks veel ka suitsiidiennetuse standardi kohaselt. Vangiga
suhtleb sel juhul lisaks meditsiinipersonalile veel ka inspektor-kontaktisik, psühholoog või
sotsiaaltöötaja.
Vanglateenistujad teevad endast oleneva, et suunata vangi probleemidega tegelema ja leida koostöös
neile lahendused. Vangiga tegelevate teenistujate eesmärk on, et kinnipeetav õpiks motiveerivate
vestluste käigus ka ise enda tegevust analüüsima, probleeme kaardistama ja nendega tegelema nii
nagu see on ühiskonnas tavapärane. See tähendab, et tuleb ümber kujundada varasemalt juba pika
aja jooksul juurdunud uskumused ja käitumine, mis on omased kuritegelikule mõtteviisile või mille tõttu
on tekkinud harjumus valida probleemide lahenduseks viise, mis ei ole ühiskonnas aktsepteeritud.
Need muutused võtavad väga palju aega. Tegelema peab mitte üksnes inimese käitumisvalikute
suunamise, vaid ka väärtushinnangute ümberkujundamisega ning sellega kaasneb paratamatult vangi
meelepaha, mille osaliseks saavad vanglateenistujad.
Kontaktisikutel, valvuritel, sotsiaaltöötajatel, psühholoogidel on erialane väljaõpe, mis aitab tagada
kinnipeetavale igakülgse õiguskuulekale teele suunamise eri tasanditel. Teenistujad tegelevad
kinnipeetava õigusvastast käitumist soodustavate väärtushinnangute ümberkujundamisega
igapäevaselt lähtuvalt oma väljaõppest. See tähendab, et vangla tagab vangile nii mõtestatud
suhtluse, kui ka vajadusel rakendab asjakohaseid järelevalvemeetmeid. Juhime tähelepanu, et ka EIK-
i praktikas on peetud vangla tegevust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu eraldatud
režiimil olija suhtes igati õiguspäraseks.7
1.3. Kartser
1.3.1. Karistuse kestus
Selgitame, et pikaajalist kartserikaristust ilma leevendusmeetmeteta Eesti vanglates ei rakendata.
Kartserikaristuse kohaldamine ei ole vanglate laiaulatuslik praktika. Nt 31. jaanuari seisuga oli
kartserikaristust kandvaid kinnipeetavaid kõikides vanglates kokku 31, kellest 5 Tartu Vanglas. 11
neist oli selleks hetkeks kandnud kartserikaristust küll üle 14 päeva, kuid nad said samal ajal osaleda
suhtlusprogrammis. Seega tagab vangla, et kõikvõimalikud negatiivsed mõjud oleksid maandatud.
Ühtlasi märgime, et Justiitsministeeriumil on ettevalmistamisel vangistusseaduse muutmise eelnõu,
millega on plaanis VangS § 63 lõike 1 punktis 4 sätestada kartserisse paigutamine senise 45 ööpäeva
asemel 14 ööpäevaks. Noore kinnipeetava puhul on plaanis senise 20 ööpäeva asemel sätestada
kartserikaristuse ülemmäär 3 ööpäeva (VangS § 63 lõige 2).
7 https://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/a.t._vs._eesti_2_otsus_et.pdf
1.3.2. Voodi kasutamine ja lugemisvõimalused
Isikule, kellele on määratud kartserikaristus, tuleneb kartseris viibimise ajal päevaks voodivarustuse
ära andmise kohustus kartserirežiimi põhimõttest, mis omakorda täidab vangistuse täideviimise
eesmärki. Kartserikaristuse määramine ja täideviimine annab muuhulgas rikkujale märku tema
rikkumise tõsidusest. Kuivõrd distsiplinaarkaristuse eesmärk on suunata kinnipeetavat õiguskuulekale
käitumisele, on lisapiirangute kehtestamine asjakohane. Kartserirežiim ei saa ega tohigi olla identne
kinnipeetava tavarežiimiga, kuna sellisel juhul kaotaks kartserisse paigutamine oma eesmärgi. Kui
kinnipeetavatel oleks karistuse vältel võimalik näiteks päevasel ajal magada, võiks sellist režiimi
pidada küllaltki mugavaks, mistõttu ei oleks isikud motiveeritud edasistest korrarikkumistest hoiduma.
Seetõttu on distsiplinaarkaristuse määramisega kaasnevad teatud ebamugavused paratamatud.
Tavapärasest rangem režiim ei kätke endas üksnes kinnipeetava liikumisvabaduse piiramist, vaid
kartseris oleku ajal on piiratud ka muid mugavusi. Voodivarustuse kasutamisvõimaluse piirang, mis on
lubatud kartserikaristuse kandmisel VSkE § 7 lg 4 p 1 alusel, tuleneb kartserikaristuse kandmisest
endast ja on kooskõlas kartserikaristuse iseloomuga.
Selgitame täiendavalt, et kartserikaristusel peab olema nii üld- kui eripreventiivne eesmärk.
Distsiplinaarkaristuse eesmärgiks on heidutada nii konkreetset rikkumise toime pannud isikut kui ka
teisi kinni peetud isikuid üldisemalt edasistest õigusaktide rikkumistest. Isikutel on võimalik oma
tegusid juhtides ning käitudes õiguspäraselt vältida distsiplinaarkaristuste kandmist ning seega vältida
ka nendega kaasnevaid ebamugavusi.
Kohtupraktikas on leitud, et vangla tegevus on VSkE § 7 lõike 2 punktiga 1 kooskõlas.8
Ringkonnakohus ei jaganud kaebaja arvamust, et voodi kasutamisele kehtestatud piirang
kartserikambris ja sellest tulenev võimalus istuda päevasel ajal üksnes toolil oleks vastuolus Euroopa
vanglareeglistiku p-ga 60.2, mis nõuab, et (distsiplinaar)karistuse raskus peab olema proportsionaalne
süüteoga. Kohus märkis, et voodi kasutamise aeg on magamiseks piisav. Selle seisukohaga nõustus9
ka Riigikohus, jättes kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Sama seisukoht on kohtupraktikas10
kinnitust leidnud ka hiljem.
1.3.3. Alternatiivid
Seadus ei sätesta kindlat liiki karistusliku meetme rakendamise kohustust, kuid vanglal tuleb tagada
õigusaktides sätestatud nõuete täitmine ning selleks tuleb valida võimalikult tõhusad meetmed. See
eeldab kinnipeetavaga seotud riskide hindamist. Vanglas on raskete kuritegude toimepanemine
keerulisem kui vabaduses, mistõttu on vangistuses toime pandud korrarikkumised suuresti seotud just
vangistuse täideviimist reguleerivate õigusaktide rikkumistega. Näiteks ei ole võimalik hinnata
sõltuvusainete kuritarvitamisest loobumist, kuna vanglas neid aineid tarbida ei saa. Seetõttu saab
vangiga seotud dünaamilisi riskitegureid hinnata eelkõige tema õiguskuuleka käitumise järgi vanglas.
Kehtiva õiguskorra rikkumine vanglas, sh töökohustuse põhjuseta mittetäitmine, näitab riske, mille
maandamisega tuleb vanglal tegeleda. Vangla tegevus on eelkõige suunatud taasühiskonnastavate
eesmärkide täitmisele ning kriminogeensete riskide maandamine on selle üks eeldus.
Distsiplinaarkaristusel on üldpreventiivne eesmärk, mille kaudu toimub ka teiste kinnipeetavate
mõjutamine, et nad ei võtaks vanglas toimetulekustrateegiana omaks kinnipeetavate, kes püüavad
oma käitumisega saavutada autoriteeti teiste vangide hulgas, käitumisviise, mis kahjustaks nende endi
taasühiskonnastumist. Karistus ei ole seotud tahte murdmisega, vaid neutraalse, üldpreventiivse
eesmärgiga – anda selge signaal, et korra rikkumine ei ole konstruktiivne tee vangistuse täideviimise
eesmärkide saavutamiseks. Järeleandmiste tegemine (nt rikkumisele mitte reageerimine) vangidele,
kes püüavad saavutada teiste kinnipeetavate üle suuremat mõjuvõimu, võimaldab küll ära hoida
kohtukaebusi, kuid see ei ole inimeste õiguskuulekale käitumisele suunamisel konstruktiivne
lahendus.
8 Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2010 otsus nr 3-09-1557.
9 Riigikohtu halduskolleegiumi 04.04.2011. a otsus nr 3-3-1-7-11.
10 Vt ka Tartu Halduskohtu 05.04.2011 otsus nr 3-10-2844. Kartseris päevasel ajal voodivarustuse
keelamise õiguspärasust on kohtud hinnanud ka haldusasja nr 3-12-647 raames. Nii Tartu
Halduskohtu 13.02.2012 otsuses kui ka Tartu Ringkonnakohtu 18.12.2013 otsustes on leitud, et
piirang on põhjendatud, õiguspärane ja Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlas.
Kindlasti ei saa teha järeldust, et inimene, keda rikkumise eest ei karistata, ei pane enam
õigusrikkumisi toime, ega ka järeldust, et see, keda karistatakse, rikub igal juhul korda uuesti. Nii nagu
ei saa jätta kriminaalkaristust määramata korduvalt raskeid kuritegusid toime pannud isikule põhjusel,
et eelmised karistused ei ole mõjutanud teda uut tegu toime mitte panema, nii ei saa ka
distsiplinaarkaristus üldpreventiivseid eesmärke täita, kui rikkumistele kohaselt ei reageerita.
Distsiplinaarmeetme kohaldamine on osa vangide taasühiskonnastamisest, kuivõrd kartserikaristus
vähendab kehivat korda järgida mitte sooviva vangi kui võimaliku rollieeskuju mõju teiste vangide
hulgas ning takistab ise taasühiskonnastuda mittesoovival vangil enda negatiivse eeskuju edasi
kandmist teistele vangidele. Seeläbi aitab ühe vangi mõjutamine kartserikaristusega luua ja säilitada
ka teistele vangidele võimaluse taasühiskonnastumiseks ja väljendada vabamalt enda tahet
vastukaaluks sajandivahetuse vanglate, mida sageli iseloomustatakse kui kuritegevuse kasvulavasid.
Riskihindamise teooria järgi kannavad vanglakaristust pigem nn kroonilised kurjategijad. Kui
kriminogeensed vajadused (tegurid, mis toetavad kriminaalset käitumist ning mille muutmine aitab
vähendada korduvkuritegevust11) rahuldatakse antisotsiaalsel viisil, siis areneb ja saab kinnitust isiku
kriminaalne käitumine. Näiteks kui isiku vajadust olla aktseptitud rahuldavad antisotsiaalsed
kaaslased, on isikul tõenäosus muutuda ka ise antisotsiaalseks, et kaaslased teda seeläbi
vastuvõetavamaks tunnistaksid. Grupis koos samasuguste inimestega võib õigusrikkuja saada oma
teole positiivse hinnangu. Kuna rühma kuulumine on eelkõige sotsiaalset laadi nähtus, kus suurim
tähtsus on selle rühma normidel, siis peab inimene sinna kuuludes võtma omaks sealsed väärtus- ja
käitumisnormid. Kui need on antisotsiaalsed, siis kujunebki välja kuritegelik käitumine. Säärane
vajadus on kriminogeenne.12
Vangistus paneb paratamatult inimese olukorda, kus ta peab suhtlema teiste vangidega.
Toimetulekustrateegiana püütakse valida eeskujuks rollimudel, mis tagab inimesele lihtsama
toimetuleku vanglas ja teiste vangide soosingu. Seetõttu on oluline vanglal mitte aidata kaasa
negatiivsete rollimudelite tekkimisele ja eksisteerimisele, mille paratamatult võtaksid üle ka need
vangid, kes alguses sellist käitumist või suhtumist ei omanud.
Vanglahierarhias võib kõrgema positsiooni saavutada mistahes süsteemivastase käitumisega. Kui
korrarikkumiste toimepanekule ei järgne tõsiseid tagajärgi, siis on rikkumiste toimepanemine vangile
kõige kättesaadavam strateegia, mis tagab lihtsama elu ja kaaslaste (teiste kinnipeetavate) austuse.
Rikkumistele mitte reageerimine soosib ka teisi vange järgima õiguskuulekuse vastaseid käitumisviise.
Uurimuste13 kohaselt panevad isikud, kes veedavad rohkem aega kurjategijatega ja vähem aega
õiguskuulekate inimestega, suurema tõenäosusega toime uue kuriteo, kui need, kes veedavad
enamiku ajast õiguskuulekate inimestega (vangla kui „kuritegevuse ülikool“ 14). See motiveerib ka
ülejäänud vange selliseid „eeskujusid“ järgima, süsteemivastaseid aktsioone korraldama vms. Tuleb
arvestada, et kinnipeetava roll süsteemivastases tegevuses ei pruugi kõrvaltvaatajale alati lihtsasti
välja paista. Kinnipeetavate koordineeritud surveaktsioonid on võimumängud, mille eesmärk on
halvata vangla tööd. Nt võivad kinnipeetavad saada vanglahierarhias kõrgemal olijailt juhiseid esitada
massiliselt halduskoormust tekitavaid, sisutühje pöördumisi, keelduda vangla toidust või tegutseda
muul viisil, eesmärgiga desorganiseerida vangla töökorraldust. Selline tegevus kujutab, sõltuvalt oma
süsteemsusest ja mastaapsusest, vanglale väiksemat või suuremat julgeolekuohtu. Raskematel
juhtudel võib see päädida isikuvastaste rünnete või muude kuritegude organiseerimisega või neist
osavõtmisega.
11 Offender Assessment System OASys User Manual. UK: Home Office, 2002, 2.
12 J. R. P. Ogloff, M. R. Davis. Advances in Offender Assessment and Rehabilitation: Contributions of
the Risk-Needs- Responsivity Approach. Psychology, Crime and Law 2004, 10 (3), 233.
13 Offender Assessment System OASys User Manual, J. Bonta. Offender Rehabilitation: from
Research to Practice. Presentation in „What Works“ Seminar. Helsinki 2001.
14 Nähtus, mille korral õpivad vangid kuritegelikke eluviise teistelt vangidelt. Mida rohkem ollakse
selliste vangide mõjusfääris, seda keerulisem on seda mõju takistada. P. Gendreau, C. Goggin & F.
T. Cullen, The Effects of Prison Sentences on recidivism 4-5 (1999). Vt ka The juvenile crime dilemma.
Review of Economic Dynamics, vol 18, 2, April 2015, Pages 201-211:
https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1094202514000222?casa_token=EQvkgBtRO5U
AAAAA:cr-
7LlMKhyV24unWi1Yb_ETXM1SAf3CHB5JJktm5bK9MSEp475O9n9a1enGwvCfomt1B7QL2W84 .
Kuivõrd kogu vangla tegevus inimese taasühiskonnastamisel põhineb suuresti kriminogeensete
riskide maandamisel, siis hindab vangla neid riske ja planeerib riskide maandamiseks vajalikud
taasühiskonnastavad tegevused lähtuvalt individuaalsetest vajadustest 15. Kinnipeetava karistuse
täideviimise programmis (individuaalne täitmiskava) planeeritakse kinnipeetava kriminogeensete
riskide (sh hälbiv mõtteviis ja hoiakud õiguskorra ja ühiskonna suhtes) vähendamise abinõud ning
nende rakendamise ajagraafik. Üheks selliseks riskide maandamise viisiks on nt osalemine mõnes
sotsiaalprogrammis16. Lisaks rakendatakse eri motivatsioonimeetmeid nii alaealistele, noortele kui ka
täiskasvanud kinnipeetavatele. Motivatsioonimeetmed, nt rohkemates taasühiskonnastavates
tegevustes osalemine, on sihtgrupi põhised ja arvestavad nende eripäradega (noored, sõltlased vms).
Täiskasvanud kinnipeetavate puhul tähendab see pigem ühiskondlikku laadi tegevustes, nt
huvitegevustes17 osalemist, noorte puhul seevastu rohkem külastusi ja lühiajalisi väljaviimisi
(kodukülastused).
Meetme tõhusust võib hinnata retsidiivsusmõõdikute alusel. Väga sage on ekslik arvamus, justkui
Eestis on retsidiivsus kõrge, ning oletus, et selle põhjuseks on vanglaolud, pealiskaudne töö ja kasin
ressurss. Tõsi on, et korduvkuritegevust on keeruline võrrelda, seda põhjusel, et riigid kasutavad
erinevaid definitsioone, andmekogumise meetodeid, karistuspoliitikat ja kohtupraktikat.18 Tegelikult on
retsidiivsuse üldine tase nt Eestis ja Soomes küllaltki lähedane, kuivõrd ühe aasta jooksul pärast
vanglast vabanemist analüüsitud retsidiivsus on Eestis 19%, Soomes 17%, kahe aasta jooksul 34%,
Soomes 35% ning 3 aasta jooksul 42% nii Eestis kui Soomes.19 Seega võib öelda, et meetmete mõjust
retsidiivsusele ei saa järeldada, et võrreldes nt Soomega, oleks Eestis olukord kuidagi kehvem.
1.4. Eraldatud lukustatud kamber
Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise alused tulenevad VangS §-st 69 ning selles sätestatud
aluste ilmnemisel rakendatakse sobivaid abinõusid. Säte hõlmab laia skaala väga erinevatest
olukordadest, mistõttu ei pea me üksikasjaliku juhendi koostamist otstarbekaks. Kõiki ettetulevaid
juhtumeid ei ole võimalik juhendis ka kirjeldada. Julgeolekuabinõude kohaldamine on eelkõige
ennetuslikku laadi meede. Juhul kui aga kardetud oht ei realiseeru, siis ei saa sellest veel teha
järeldust, et meede oli õigusvastane. Kui meede on proportsionaalne ja sellega on suudetud kahjulik
tagajärg ära hoida, siis on see igati õiguspärane. Nõustume, et haldusakti põhjendused peavad olema
niivõrd selged, et neist nähtuks meetme kohaldamise vajalikkus. Seevastu ei pruugi haldusaktis olla
võimalik ära kirjeldada kõikvõimalikke asjaolusid, mille pinnalt saab hinnata, kas abinõu vajadus on
ära langenud. Näiteks ei saa haldusaktis kajastada juurdepääsupiiranguga teavet, mille osas
haldusakti adressaadi huvi ei kaalu üles hüve, mida kaitstakse teabele juurdepääsupiirangu
seadmisega. Neid asjaolusid tulebki ametnikel hinnata järjepidevalt ning vajaduse äralangemisel ka
meede lõpetada.
Igale lukustatud kambris viibijale individuaalse plaani koostamist üksikvangistuse lõpetamiseks ei pea
me samuti otstarbekaks. Kinnipeetava karistuse täideviimisel ja taasühiskonnastamisel lähtutakse
temale koostatud individuaalsest täitmiskavast, millele viitasime juba eelmises punktis. Täitmiskava
koostamisel võetakse aluseks kinnipeetava riskihindamise tulemused. Riskihindamise eesmärgiks on
selgitada välja need asjaolud, mis soodustavad õigusrikkumiste toimepanekut või viitavad
kinnipeetava ohtlikkusele. Riskihindamise tulemustest lähtuvalt koostatakse kinnipeetavale
individuaalne täitmiskava, milles nähakse ette konkreetse isikuga seotud riske maandavad tegevused.
Kui vangistuse käigus ilmnevad asjaolud, mis viitavad nt uutele riskidele, siis arvestatakse nendega
uue riskihinnangu tegemisel ja sellest lähtuvalt vaadatakse üle ka kinnipeetava individuaalne
täitmiskava. Lisaks ei pruugi mõnedel juhtudel meetme lõpetamise aeg sõltuda ainult kinnipeetavast
endast. Kui kinnipeetav paigutatakse lukustatud kambrisse juhtunu asjaolude väljaselgitamiseks, võib
15 Justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja
rakendamise juhend“ § 1 lõige 1.
16 Vt ka https://www.vangla.ee/et/taasuhiskonnastamine/sotsiaalse-rehabilitatsiooni-programmid-
oigusrikkujatele
17 Sporditrennid (jalgpall, korvpall), jooga, käsitöö (vitraaž, keraamika, maalimine, nahatöö),
muusikaringid, male, mälumängud, vestlusringid.
18https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/retsidiivsuseestis_201
7.pdf
19https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vanglast_vabanenute
_retsidiivsus_eestis_ja_soomes.pdf
lukustamise eesmärk olla nt võimalike tunnistajate mõjutamise takistamine. Sellisel juhul võib
lukustatud kambris viibimise aeg sõltuda vähemalt osaliselt ka menetlusele kuluvast ajast.
Kinnipeetavale on teada, mille tõttu teda lukustatud kambrisse paigutati. Nt kui ta lõhkus vangla vara
või ründas kedagi, siis on selge, et jätkuva lõhkumise, ründamise või sellega ähvardamise korral ei
ole meetme kohaldamise asjaolud ära langenud. Meetme kohaldamise lõpetamise või sellega
jätkamise otsuse tegemisel lähtutakse muu hulgas sellest, millised on kinnipeetava käitumine ja
hoiakud meetme kohaldamise ajal. Kirjeldades individuaalses plaanis detailselt, mida kinnipeetav
peab tegema ja mida ta kindlasti teha ei tohi, on küll kinnipeetava jaoks selge, mida temalt oodatakse,
kuid vangla ei saa olla kindel, et kinnipeetav ka tegelikult oma käitumist ja suhtumist muutnud on, mitte
ei tee seda eesmärgiga lukustatud kambrist vabaneda, et rikkumiste toimepanemist jätkata.
Märkisite õigesti, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on üksuse juhi pädevuses. Üksuse
juht on I klassi vanglainspektor, kes tunneb põhjalikult vangistust ja vanglateenistust reguleerivaid
õigusakte ning kes oskab kaasa aidata vangistuse eesmärkide saavutamisele, ennetada ja tõkestada
kinnipeetavate allumatust, põgenemist ja muid erakorralisi sündmusi ning likvideerida nende
tagajärgi.20 Lisaks on õigusaktiga sätestatud I klassi vanglainspektori haridusnõuded. Nende nõuete
koosmõjus tagatakse, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise haldusakti annab ametnik,
kellel on vajalikud teadmised haldusõigusest, samuti inim- ja põhiõigustest. Vanglaametnike
väljaõppes ja praktikas lähtutakse inimväärikuse austamise ja õiguste järgimise põhimõttest, mis on
sätestatud mh ka VangS § 41 lõikes 1. Lisaks koolitatakse vanglaametnikke, sh üksuste juhte
järjepidevalt ka inim- ja põhiõiguste valdkonnas. Vanglaid hoitakse kursis viimase aja kohtupraktika
olulisemate lahenditega, sh EIK-i lahenditega. Seeläbi tagatakse ka teenistujatele ajakohased
teadmised. Lisaks kontrollib Justiitsministeeriumi vanglate osakond järelevalvemeetmete
kohaldamisega seonduvat ka teenistusliku järelevalve raames ning selle käigus tehakse vanglatele
ettekirjutusi, millest vanglad peavad praktikas juhinduma. Justiitsministeeriumi vanglate osakond
annab vanglatele täitmiseks juhiseid ja soovitusi ka vahetult tõusetunud juhtumite pinnalt. Seega
tagatakse erinevate meetmetega, et vangla tegevus oleks kooskõlas õigusaktides sätestatuga.
1.4.1. Alternatiivid
Märgime, et eraldatud lukustatud kambrisse paigutatakse inimene viimase abinõuna, st kui vangla
muud meetmed ei ole osutunud piisavalt tõhusaks. Vangla ei pea keskenduma mitte kõige viimase
abinõu alternatiividele, vaid vanglal tuleb tegeleda eelkõige sellega, et taasühiskonnastavate
meetmete abil luuakse olukord, kus nn viimast abinõud kohaldamise vajadust üldse ei teki. Loomulikult
püüab vangla taasühiskonnastavate tegevuste ja suhtluse kaudu ennetada eraldatud lukustatud
kambrisse paigutamist, kuid viimase abinõuna kohaldatavat meedet ei saa jätta ära, leebemad
vahendid ei ole osutunud piisavaks. Sellisel juhul riskib vangla väga paljudel juhtudel inimeste elu ja
tervisega, mida ei saa aga ühelgi juhul lubada. Näiteks olukorras, kus vangla saab tagada inimese
tervise ja elu kaitse ainult julgeolekumeetme abil, st eraldamisega, siis saab vanglapoolset kohustust
lugeda täidetuks üksnes siis, kui vangla seda meedet ka kohaldas. Juhul, kui vangla kohaldab nn
alternatiivset meedet, mis samas ei taga inimese elu ja tervise kaitset, siis on vangla rikkunud oma
positiivset kohustust põhiseaduslike hüvede (elu ja tervise) kaitsel. Julgeolekumeede ei pea olema
isiku jaoks meeldiv, vaid peab lähtuma inimväärikuse põhimõttest ja tagama, et inimese elu ja tervis
oleksid kaitstud. Juhul, kui inimene vajab sealjuures psühhiaatrilist ravi, siis see ravi ka võimaldatakse.
6. Vanglaväline suhtlemine
6.1. Videokohtumised
Videokohtumiste võimaldamise küsimus on Justiitsministeeriumil analüüsimisel. Me tegutseme selle
nimel, et võimalikult suurel määral laiendada IT- valdkonna võimalusi, kus see on vajalik ja
otstarbekas. Näiteks on astutud samme selleks, et käivitada vangide e-poe teenus, samuti töötatakse
arendustega menetlusdokumentide digitaalseks kättetoimetamiseks.
Märgime, et ühele kinnipeetavale erandkorras videokõne võimaldamisest erandlikel asjaoludel ei saa
teha järeldust, et sama lihtne on seda pakkuda kõigile. Vangla peab tagama nt vahistatute puhul
20 Justiitsministri 23. juuli 2013. a määruse nr 26 „Vanglateenistuse ametnikule esitatavad nõuded,
nõuetele vastavuse hindamine ning vangla direktori värbamine ja valik“ § 8 lõike 1 punktid 1 ja 2:
https://www.riigiteataja.ee/akt/103012020020
suhtluspiirangutest kinnipidamise. Samuti peab vangla kontrollima, kellega kinnipeetav suhtleb ning
takistama kokkusaamist isikutega, kellega kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise
eesmärkidega või kelle maines on alust kahelda. Videokohtumiste võimaldamine eeldab vastavaid
tehnilisi võimalusi vajalike seadmete näol. Sealjuures tuleb tagada, et kasutatavates seadmetes ei
tekiks võimalust keelatud suhtluseks ega ligipääsu keskkondadele, mille kasutamine pole
kinnipeetavale lubatud. Lisaks tuleks igale kinnipeetavale luua videosuhtluseks oma konto.
6.2. Kokkusaamiste keeld distsiplinaarmeetmena
Vastuse punktis 1.4.3 selgitasime distsiplinaarkaristuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Need
üldpõhimõtted kehtivad ka kokkusaamiste keelu puhul. Kartserikaristuse mõte ei seisne mitte erinevas
kambris viibimises, vaid režiimis, millega kaasnevad tavarežiimiga võrreldes suuremad piirangud, mille
eesmärk on motiveerida vangi vanglas õigusrikkumisi mitte toime panema. Paratamatult suunab
kokkusaamiste piiramine kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma, kui ta soovib oma lähedastega
kohtuda. Arvestades, et kartserikaristus on kõikidest distsiplinaarkaristustest rangeim, mida
määratakse üksnes tõsiste rikkumiste puhul, siis ei saa pidada režiimi sellist erisust ka ülemääraseks.
Juhul, kui vangla hinnangul täidab eesmärki kõige paremini mõni muu karistus, siis on vanglal võimalik
määrata teine distsiplinaarkaristus. Õigusrikkumise toimepanemisel valitakse esmalt leebem meede,
kuid kui see ei mõjuta vangi edaspidi rikkumist mitte toime panema, siis valitakse järgmise rikkumise
korral rangem meede. Seega saab vangla juba karistuse määramisel kokkusaamistega seonduvat
arvesse võtta. Lisaks, kui kinnipeetavale on määratud mitu karistust, saab vangla vajadusel
võimaldada kinnipeetavale kokkusaamise kahe kartserikaristuse kandmise vahel.
Karistus peab olema mõjus, st mõjutama isikut loobuma edaspidi rikkumiste toimepanemist. Sarnast
põhimõtet rakendatakse ka karistusõiguses, kus vägagi erinevate kuritegude eest (ähvardamine,
kelmus, asja omavoliline kasutamine) võib karistuseks määrata nii rahalise karistuse kui vangistuse.
Karistuse liik ei ole lahutamatult seotud konkreetse teoga või selle toimepanemise viisiga, vaid
karistuse määramisel lähtutakse kahjustatud õigushüve laadist ja ulatusest. Sarnaselt tuleks vaadelda
ka distsiplinaarkaristuse määramise eesmärke. Kui nt vang, kelle vastu on suures summas erinevaid
rahalisi nõudeid, kahjustab järjepidevalt vangla vara, siis ei mõjuta teda edasiste rikkumiste
toimepanemisest see, et tal tuleb tekitatud kahju hüvitada. Seevastu distsiplinaarkaristus piiratud
hüvedega režiimil võib suurema tõenäosusega mõjutada vangi mitte vara lõhkuma.
Soovituses toodud näite puhul, kus kinnipeetav on kokkusaamisel kasutanud vägivalda kokkusaaja
suhtes, on asjakohane sanktsioon eelkõige karistusõiguslik. Teisisõnu saab selles olukorras
kinnipeetava jaoks kahjulik tagajärg päädida mitte distsiplinaarkaristusega, vaid koosseisupärase teo
korral kriminaalmenetluse käigus mõistetud karistusega.
Sellegipoolest analüüsib Justiitsministeerium võimalust leevendada regulatsioonis sisalduvat
piirangut.
7. Raamatukogu
Nõustume, et vanglas peab olema kättesaadav nii õppetööks tarvilik kui ka mõtestatud vaba aja
veetmist võimaldav kirjandus. Täpsustame, et vanglate raamatukoguteenuse ümberkorraldus
puudutas peamiselt teenistuskohti, st tegu oli vangla personalikoosseisu muudatusega. Nimelt
ühendati huvijuhi ja raamatukoguhoidja ametikohad huvijuht-raamatukoguhoidja kohaks. Muudatuse
käigus ei vähenenud juurdepääs raamatukoguteenusele, vastupidi, muudatuse tulemusel hoopis
parendati raamatukoguteenust. Ümberkorralduse tulemusel on eluosakondades suurem hulk
raamatuid, mille vahel valida. Eluosakondadesse paigutati 500-700 raamatut mahutavad riiulid ja
raamatuvalikut vahetatakse regulaarselt. Kui varem toimus raamatute jagamine kord kuus, siis uus
töökorraldus võimaldab raamatuid lugeda sagedamini. Raamatute vahendamisega tegelevad
vanglates huvijuht-raamatukoguhoidja, lisaks erialast kirjandust soovitavad erinevate programmide
läbiviijad, noorte huvijuht, kaplanid ja teised vangla töötajad. Neid lugemisringe, mida varem juhendas
raamatukoguhoidja, juhendab praegu huvijuht-raamatukoguhoidja. Muuhulgas ostetakse iga
kalendriaasta lõpus kolme vangla peale 20 000 euro eest uusi teavikuid.
Koolikirjanduse kättesaadavuse eest hoolitseb õppekorralduse spetsialist. Kui raamatuid on vaja
riigikeeleõppeks või muuks sotsiaalprogrammiks, tagab selle vastava programmi läbiviija.
Usuvabaduseks vajalikku kirjandust laenutab kaplan. Kui mingit raamatut on vaja õpinguteks,
sotsiaalprogrammiks või muuks sarnaseks, siis saab selle vastava töövaldkonna ametniku käest igal
ajal.
8. Töökeskkond
Tegite soovituse seoses justiitsministri 14.04.2014. a määruse nr 14 „Vanglateenistuse ametniku ja
vanglaametniku kandidaadi vormiriietuse ja eraldusmärkide kirjeldus ning nende kandmise kord“ § 62
lõikega 8, mis sätestab, et vormiriietuse kandmisel võivad juuksed olla värvitud vaid loomulikku tooni.
Ametniku kogu välimus peab olema vormiriietust kandes ametlik ja esinduslik. Sarnaseid
regulatsioone, mis sätestavad, et teenistujate (politseiametnikud) juuksevärv ei tohiks olla ekstreemne,
on erialadele kehtestatud ka teistes riikides, nt Ühendkuningriikides 21, Ameerika Ühendriikides22.
Sarnaselt on ka vanglaametnike vormiriietuse puhul leitud, et vormiriietusega ei sobi kokku
ebaloomulikku tooni juuksed või kirjud juuksed (nt musta, valget ja punast värvi kirjud). Vormiriietust
kandes esindab ametnik vanglateenistust ja kaugemale ulatuvalt ka riiki. Seetõttu on õigustatud nõuda
ametnikult esinduslikku välimust. Sellegipoolest analüüsime muudatuse võimalikkust.
9. Vanglate psühhiaatriaosakond
Tartu Vangla psühhiaatriosakonnas viibivad lisaks statsionaarset ravi vajavatele kinnipeetavatele ka
sundraviks vahistatud (KrMS § 395-2 korda järgides), kellele kehtivad ka vahistamise eraldamise
nõuded. Nõustume, et psühhiaatriaosakonnas viibivate patsientide vaba aja veetmise võimalusi tuleb
mitmekesisemaks muuta ja laiendada terapeutilisi tegevusi. Sarnaselt tavameditsiiniga seda ka aega
mööda tehakse. Oluline on, et need isikud, kelle psüühiline seisund ei võimalda viibida vanglas,
vanglakaristuse kandmisest ka vabastatakse.
Mõlemal juhul ei ole tegemist mitte pidevate kinnipidamistingimustega, vaid ajutisest olukorras
tulenevate piirangutega. Kõik psühhiaatrilist ravi vajavad kinnipeetavad ei viibi Tartu Vangla
psühhiaatriosakonnas vaid seal viibivad need, kes vajavad meditsiinilistel põhjustel statsionaarset ravi.
Sundravi vanglas ei kohaldata, mistõttu on selline kinnipidamine ajutine. Muul ajal vanglas on neil
võimalik kasutada ka teistele vangidele kättesaadavaid teenuseid.
Meditsiinipersonali turvalisuse tagamine keeruliste patsientidega toime tulemiseks ei ole vaid
tervishoiutöötaja, vaid tervishoiuteenuse osutaja, käesoleval juhul vangla, ülesanne.
Ohjeldusmeetmete kasutamise vajalikkust hindab Tartu Vangla psühhiaatriosakonnas
tervishoiutöötaja vastavalt oma pädevusele. Selgitame, et Tartu Vanglas on korraldatud
ööpäevaringne psühhiaatriline valve ning valves olev psühhiaater nõustab telefoni teel. Kui patsiendi
seisund võimaldab, on vanglal võimalik ära oodata valvearsti saabumine, kes vaatab patsiendi läbi.
Kiireloomulise sekkumise vajaduse korral on vanglal võimalik kasutada SA TÜK Psühhiaatriakliiniku
teenuseid.
Eelnevast nähtuvalt on juba praegu võimalik psühhiaatriaosakonna patsiente turvaliselt ohjeldada,
tagada nende seisundi jälgimine ning vajadusel toimetada nad sobivasse raviasutusse.
Täname Teid asjakohaste ettepanekute ja soovituste eest ja kaalume kindlasti nende rakendamise
võimalikkust edaspidi.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
21 https://www.suffolk.police.uk/sites/suffolk/files/uniform_behaviour_and_standards_-_fpd_1.pdf;
https://www.cleveland.police.uk/SysSiteAssets/foi-media/cleveland/publication-scheme/our-policies-
and-procedures/25-dress-and-appearance-policy-
v2.0_redacted.pdf?__cf_chl_captcha_tk__=pmd_VzyBevotX5eD5NvUQIcCqQjRvp3AGYrVMGwwm
eeVETE-1634142334-0-gqNtZGzNA7ujcnBszQil
22 https://www.cbp.gov/careers/car/bpa-grooming
Rait Kuuse
Asekantsler
Laura Glaase 620 8219
[email protected]