Erki Savisaar Teie 22.02.2022 nr 1-17/22/202-2
Keskkonnaministeerium
[email protected] Meie 04.03.2022 nr 6-1/212317/2201297
Veekaitsevööndi ulatuse määramine
Austatud minister
Tänan, et selgitasite enda mõttekäiku seoses veekaitsevööndi ulatuse määramisega.
Selle juures jääb ikkagi üles küsimus, et milline õigusnorm lubab nihutada veekaitsevööndi ulatuse
arvestamist veepiirist kaugemale või laiendab selle ulatust. Teie viidatud looduskaitseseaduse
(LKS) § 35 lg 4 ja lg 5 vööndi laiuse arvestamise lähtejoone nihutamist ja ka vööndi ulatuse
suurendamist ette ei näe. Seetõttu jääb ka arusaamatuks, kuidas saab ulatuda 20 m laiune
veekaitsevöönd veepiirist kaugemale kui 20 m või kuidas saab hakata arvutama veekaitsevööndi
ulatust kuskilt mujalt peale veepiiri. Veepiiriga on määratletud nii veekaitsevööndi (VeeS § 118
lg 3) kui ka ehituskeeluvööndi ja piiranguvööndi (LKS § § 35 lg 2) lähtejoon ilma igasuguste
eranditeta. LKS § 35 lg 4 ja lg 5 segane sõnastus ei ole põhjus, miks peaks seda normi käsitlema
erandina selgelt kirja pandud õigusnormide suhtes. Põhiseadusega kooskõlas oleva ja nii
põhiõigusi austava kui ka keskkonda kaitsva LKS § 35 lg 4 tõlgendusvõimaluse pakkusin välja
juba oma 2016. a kirjas.
Praktikas on asutud vööndite ulatuse lähtejoont nihutama maa peale viimastel aastatel
Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi survel. Näiteks kuni 09.05.2004 kehtinud ranna ja
kalda kaitse seaduse § 9 lg 6 järgi laienes üleujutatavatel aladel ehituskeeld kõrgveepiirini juhul,
kui kõrgveepiir ulatus kaugemale kui ehituskeeluvööndi 100 m või 200 m. Ka looduskaitseseaduse
seletuskirjas nenditakse, et „tuuakse seni kehtinud ranna- ja kalda kaitse seadus
looduskaitseseaduse koosseisu, kusjuures randade ja kallaste kaitse ja kasutamise põhimõtteid
võrreldes seni kehtiva seadusega ei muudeta“. Seega tegelikult puudub ajalooline praktika, mis
lubaks arvestada veekaitsevööndi, ehituskeeluvööndi või piiranguvööndi ulatust kuskilt mujalt
peale veepiiri.
Hetkel on kohalikud omavalitsused olukorras, kus üldplaneeringule Keskkonnaametilt
kooskõlastuse saamiseks tuleb lähtuda keskkonnaametnike seisukohast mitte seaduse normist.
Kokkuvõttes on tekkinud ja süvenemas olukord, mil omandipiirangut ei kujunda mitte seadus nagu
eeldab Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 vaid ametnikud. Kui Riigikogu lähiaastatel soovib vööndi
laiust igas olukorras määrata alates veepiirist, siis ei pruugi seaduse sellisel moel praktikas
rakendamine peagi olla enam võimalik, kuna üldplaneeringutes on vööndid selleks ajaks
2
määratletud lähtudes ametnike praegusest seisukohast. Seetõttu on küsimuse lahendamine
ajakriitiline.
Inimestes tekitab suurt segadust ja õigustatud pahameelt riigi vastu olukord, mil vaatamata sellele,
et normis on selgelt kirjas, mitme meetri laiune on kaitse-, piirangu- või keeluvöönd ja et vööndi
laiust arvestatakse veepiirist, leiavad keskkonnaametnikud, et tegelikult tuleb veekogu piir jätta
tähelepanuta. Õigusselguse tagamine on sellistes olukordades väga oluline ning ministeerium
peaks selle poole siiralt ja põhiõigusi austades püüdlema.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Teadmiseks: Riigikogu keskkonnakomisjon
Lisa: õiguskantsleri 2016.a kiri keskkonnaministrile
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]
Hr Marko Pomerants Teie nr
minister
Keskkonnaministeerium Meie 13.04.2016 nr 6-1/151125/1601576
[email protected]
Ehituskeeluvööndiga seotud küsimused
Austatud minister
Õiguskantslerile on esitatud mitu avaldust seoses ehituskeeluvööndiga meresaartel. Avaldajaid
häirib, et ehituskeeluvöönd meresaartel on poole laiem kui mandril, mistõttu on saartel
ehitustegevus mere lähedal ka piiratum kui mandril. Meresaarte rannajoon on seejuures pikem
kui Eesti mandriosal.1
Mandril 100 m ja meresaartel 200 m määramine ehituskeeluvööndiks on keskkonnapoliitiline
otsus ning maaomanike mõnevõrra erinev kohtlemine lähtub saarelise looduskeskkonna
eripäradest. Leian, et keskkonnapoliitiline otsus võib meeldida või mitte, kuid põhiseadusele
tuginedes ei ole võimalik Keskkonnaministeeriumi selgitusi seoses saarelise looduskeskkonna
täiendava kaitse vajadustega ümber hinnata. Oluline on seejuures ka asjaolu, et
ehituskeeluvööndit on võimalik kehtiva seaduse alusel vähendada.
Siiski on küsitav, kas ehituskeeluvööndi vähendamiseks on praegu valitud kõige lihtsam
menetluskord. Näiteks ehituskeeluvööndi vähendamise menetlus üldplaneeringu koostamise
kaudu on pigem kohmakas ja nõuab menetlusosalistelt palju ressursse. Samuti selgus, et
ehituskeeluvööndi laiuse määramist tõlgendatakse erinevalt, mis ei pruugi tagada
omandipõhiõigust kaitsvat halduspraktikat. Seadmata kahtluse all vajadust kaitsta ranna-alasid
kui looduskeskkonna väärtuslikku osa, on võimalik saavutada optimaalne tasakaal maaomaniku
huvide ja loodusväärtuste kaitse vahel kohasemas menetluses, kui kehtiv seadus seda praegu ette
näeb.
I Ehituskeeluvööndi laius
1. Ehituskeeluvööndi laius on mandril 100 m veepiirist ja meresaartel ja Narva-Jõesuus 200 m
veepiirist. Ehituskeeluvööndis on ehitamine keelatud (looduskaitseseaduse § 38 lg 1 p 1 ja 2 ja §
38 lg 3). Ranna lähedal ehitamise keelamise eesmärgiks on looduskaitseseaduse (LKS) § 34 järgi
rannal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine,
ranna eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine.
1
Eesti Entsüklopeedia: Mandri-Eesti Läänemererannajoone pikkus on 1242 km. Saarte kogurannajoonest – 2551 km
– kuulub 1381 km (54,1%) neljale suurimale saarele (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi).
2
2. Ehituskeeluvööndi laiuse määramise loogikat selgitades märkisite, et senise kogemuse järgi on
100 m keskmine kaugus, mille puhul säilivad ranna looduskooslused ja avaliku kasutuse
võimalus. Ühtlasi on elanikud kaitstud tuule, jää ja rannaprotsesside mõju eest. Maaomanikku ei
häiri rannal jalutavad inimesed ning ka rannas käijal ei teki ebamugavat tunnet, et ta peab teise
inimese õuest läbi astuma. Teie selgitustest nähtub seega, et ehituskeeluvööndile omistatavad
eesmärgid (rannakoosluste kaitse ja kallasraja mugav ja häirimatu kasutus2) on saavutatavad 100
m laiuse ehituskeeluvööndi korral. Seetõttu vajab meresaartel kehtestatud 200 m laiune
ehituskeeluvöönd kui täiendav piirang eraldi põhjendust.
3. Saartel sätestatud 200 m ehituskeeluvöönd on Teie arvates vajalik lähtudes nende alade
ökosüsteemide erilisusest ning sellest, et saared on mere mõjudele eriliselt avatud, vajades
seetõttu ka „ekstra-puhvrit“. Enamik Eesti saari asub Lääne-Eestis, kus maa kerkib ning
tundlikke ja väärtuslikke ökosüsteeme tekib juurde. Seoses maakerkega on saartel väärtuslikke
kooslusi ja elupaikasid ulatuslikumalt.
4. Eeltoodu tähendab, et mandriga võrreldes poole laiema ehituskeeluvööndi sätestamine
meresaartel on põhjendatud saarte looduskeskkonna eripäradega. Sarnases olukorras olevaid
isikuid võib põhiseaduse § 12 järgi kohelda erinevalt, kui selleks on olemas legitiimne ja
proportsionaalne põhjus. Saarelise looduskeskkonna omapära kaitse vajadus on selline põhjus.
Seetõttu ei saa pidada LKS § 38 lg 1 punktiga 1 meresaarte maaomanike omandipõhiõigust
põhjendamatult riivatuks. Piirangu intensiivsust leevendab see, et on olemas võimalus
ehituskeeluvööndi vähendamiseks (vt ka p III).
II Üleujutusalade määratlemine
5. Ehituskeeluvööndi laiust põhjendades tuleb tähelepanu pöörata sellele, kui suur ala rannikust
on selline, mida käsitletakse üleujutusalana3 ning kas ja kuidas ehituskeeluvöönd ja üleujutusala
üksteisega suhestuvad. Selles küsimuses pole hetkel üksmeelt. Samas mõjutab tõlgendusviis
oluliselt seda, kui lai on ehituspiirangutega hõlmatud ala ja kui intensiivne on põhiõiguste
piirang. Kuna ehituskeeluvööndi ja üleujutusala arvutamisest sõltub piirangutega rannaala laius,
siis on seda küsimust järgnevalt lähemalt käsitletud.
6. Hiiu Maavalitsus ja Saaremaa omavalitsused osundasid, et ehituskeeluvöönd ning üleujutusala
liituvad lähtudes LKS § 35 lõikest 4 nii, et üleujutusala lõpeb kohas, kus maapind on saavutanud
1 m absoluutkõrguse, ning sealt algab 100 m või 200 m laiune ehituskeeluvöönd. Seega
üleujutusala laiendab ka ehituskeeluvööndit, suurendades seeläbi oluliselt omandikitsendustega
ala. Tagajärjeks on olukord, mida illustreerib hästi Kassari saare kaart, millele on kantud liituv
ehituskeeluvöönd ja üleujutusala (vt lisa). Kaardilt nähtub, et enamik hooneid on merest
vähemalt 200 m kaugusel ning ükski ei asu ka üleujutusalal. See ei tähenda aga, et need hooned
oleksid automaatselt väljaspool ehituskeeluvööndit. Kui ehituskeeluvöönd algab alates maapinna
1 m absoluutkõrguse saavutamisest, siis ulatub ehituskeeluvöönd veepiirist üsna kaugele.
Ehituskeeluvööndiga on eelkirjeldatud tõlgendusest lähtudes hõlmatud antud juhul hoonestatud
ala, mis järgib traditsioonilist asustusjoont ega asu merele väga lähedal.
2
Kallasrada annab avalikkusele juurdepääsu rannale ja veekogule, kuid see pole vahetult seotud
ehituskeeluvööndiga. Kallasrada toimib ehituskeeluvööndist ja selle laiusest sõltumatult. Ehituskeeluvööndi
olemasolu ja laius ei anna seetõttu avalikkusele rannale juurdepääsu.
3
Korduva üleujutusala määramist reguleerib LKS alates 01.04.2007, enne seda reguleeris looduskaitseseadus küll
kõrgveepiiri määramist, kuid kõrgveepiiril puudus õiguslik järelm.
3
7. Sellistel juhtudel ei saa pidada omandiõiguse piirangut eesmärgipäraseks, kuna rannas on
ehituskeelu ja üleujutusalaga seotud eesmärgid4 täidetud vahetult merega piirnevas vööndis.
Samuti muudab selline tõlgendus ehituskeeluvööndi sageli seaduses sätestatust oluliselt laiemaks
(vt lisatud kaarti) ega lähtu ka LKS § 35 lõikest 2, mille järgi vööndite laiuse arvestamise
lähtejoon on põhikaardile kantud veekogu piir (tavaline veepiir).
8. Teise tõlgendusviisi järgi saab ehituskeeluvööndit ja üleujutusala käsitleda paralleelsetena
(mitte liituvatena). LKS § 35 lg 4 järgi koosnevad korduva üleujutusega veekogude ranna või
kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast ja LKS §-des 37-
39 sätestatud vööndi laiusest.5 Kuna vööndite laiuse arvestamise lähtejooneks on tavaline
veepiir, siis ei saa tavapärase laiusega ehituskeeluvöönd ulatuda kaugemale kui 100 m või 200 m
veepiirist ning järelikult lõpeb LKS § 38 lõikes 1 nimetatud ehituskeeluvöönd merepiirist 100 m
või 200 m kaugusel. LKS § 35 lõikes 4 tehtud osundus üleujutatavale alale tähendab aga seda, et
üleujutatav ala ise on ehituskeeluala. See tähendab, et kui nt 205 m kaugusel veepiirist on
kinnistul piirkond, mille absoluutkõrgus jääb alla 1 m, siis sellele madalale alale ei tohi
üleujutusohu tõttu ehitada. Madala ala kõrvale olevale alale, mille absoluutkõrgus ületab 1 m, on
ehitamine lubatud, kuna seal üleujutusoht puudub.
9. Eeltoodud teine tõlgendus (ehituskeeluvööndit ja üleujutusala tuleb käsitleda paralleelsetena,
mitte liituvatena) arvestab nii ehituskeeluvööndi ja üleujutusala määramise eesmärke kui ka
kinnistu omaniku omandipõhiõigust ning sellest lähtuvat võimalikku soovi oma kinnistule
midagi ehitada. Seetõttu saab ja tuleb LKS § 35 lg 4 rakendamisel eelistada tõlgendust, mis toob
kaasa vähem omandipiiranguid. Ehituskeeluvööndi ja üleujutusala paralleelne käsitlus lähtub ka
ajaloolisest tõlgendusmeetodist,6 mil ehitamine oli keelatud ehituskeeluvööndis ja sellest välja
jääval üleujutataval alal.
III Ehituskeeluvööndi vähendamine
10. Ehituskeeluvööndi vähendamine on abinõu, mis leevendab nii maaomanikele pandud üldist
piirangut ranna lähedale ehitamisele kui ka korvab meresaarte maaomanike suhtes rakendatavat
tavapärasest laiemat ehituskeeluvööndit. Ehituskeeluvööndit on võimalik vähendada, kui
koostatakse üldplaneering või üldplaneeringut muutev detailplaneering (LKS § 40 lg 4).
11. Ehituskeeluvööndi vähendamisega kokku puutunud kohalikud omavalitsused ega ka
maaomanikud ei pea seda aga piisavalt arusaadavaks ja hõlpsalt rakendatavaks menetluseks.
Samuti heidetakse ette sellest lähtuvat aja- ning rahakulu.7 Seetõttu on küsitav, kas piirangute
leevendamiseks on praegu leitud kõige lihtsam viis.
4
Vastavalt LKS §-le 34 on need järgmised: rannal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva
kahjuliku mõju piiramine, ranna eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu
tagamine.
5
Käesolevas kirjas ei käsitleta eraldi veekaitsevööndiga seotud küsimusi. LKS § 35 lõikes 4 tehtud viide
veekaitsevööndi laiusele on arusaamatu nii vööndite liitmise kui ka kattumise korral, st sõltumata LKS § 35 lg 4
tõlgendamisest. Kuivõrd veekaitsevööndi laiuseks on veeseaduse § 29 lg 2 p 1 järgi 20 m tavalisest veepiirist, siis
jääb arusaamatuks, kuidas üleujutusala ja veekaitsevöönd omavahel suhestuvad.
6
Kuni 09.05.2004 kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse § 9 lg 6 järgi laienes üleujutatavatel aladel ehituskeeld
kõrgveepiirini juhul, kui kõrgveepiir ulatus kaugemale kui ehituskeeluvööndi 100 m või 200 m.
7
Saaremaa Omavalitsuste Liit on hinnanud aja- ning rahakulu järgmiselt: „Senine praktika näitab, et 1 aasta on üsna
minimaalne aeg ühe üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamiseni jõudmiseks. /…/ Planeeringu
koostamise maksumus sõltub planeeringu keerukusest. Kui võtta näitena planeering, mille ainsaks eesmärgiks oleks
ehituskeeluvööndi vähendamine elamu rajamiseks, siis selle maksumus jääb vahemikku 1000-1500 €. Lisaks
geodeetilised mõõdistused, ajalehekuulutused ja muud kulud teevad planeeringu kogumaksumuseks suurusjärgus
2000-4000 €.“
4
12. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine võib toimuda Keskkonnaameti nõusolekul
(LKS § 40 lg 3). Ehituskeeluvööndi vähendamiseks esitab kohalik omavalitsus
Keskkonnaametile taotluse ja vastuvõetud üldplaneeringu või üldplaneeringut muutva
detailplaneeringu või detailplaneeringu, kui üldplaneering puudub (LKS § 40 lg 4).
Ehituskeeluvööndi laiuse vähendamine jõustub kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu
jõustumisel (LKS § 40 lg 6).
13. Kui hajaasustuses on ehitamine sageli võimalik ka detailplaneeringuta, siis
ehituskeeluvööndi vähendamise reeglid eeldavad ehituskeeluvööndisse ehitamiseks alati
üldplaneeringu või üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamist. Seejuures ei tähenda
planeeringu koostamine, et ehituskeeluvööndit tingimata vähendatakse. Keskkonnaamet otsustab
ehituskeeluvööndi vähendamise vastuvõetud planeeringust lähtudes. See tähendab, et
menetlusosalistel, eelkõige maaomanikul ja kohalikul omavalitsusel tuleb teha kulutusi
planeeringu koostamiseks ja läbida suur osa planeerimismenetlusest enne, kui oma seisukoha
esitab Keskkonnaamet. Kui Keskkonnaamet nõustub ehituskeeluvööndi vähendamisega, siis on
kulutatud aeg ja raha aidanud saavutada soovitud eesmärki. Kui mitte, siis on maaomanik ja
kohalik omavalitsus oma aega ja raha kulutanud tarbetult.
14. Mõistagi ei ole võimalik ega ka vajalik luua menetluskorda, mis lõpeb alati taotlejale
meelepärase tulemusega. Samuti ei saa oodata, et maaomanik, kes soovib enda suhtes teatava
erandi tegemist, ei peaks läbima selleks ühtegi menetlust. Küsimus on selles, et kas olemasolev
menetluskord on optimaalne ning kas selleks ei kulu hetkel mitte liiga palju maaomaniku,
kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti ressursse.
15. Ehituskeeluvööndi vähendamise menetluse kohta märkisid õiguskantsleri küsimustele
vastajad muu hulgas, et see nõuab menetluse osapooltelt lisaressursse ning antud küsimust saaks
lahendada ka lihtsamalt.8 Näiteks on võimalik menetlust lihtsustada, kui Keskkonnaamet
langetab oma põhimõttelise otsuse ehituskeeluvööndi vähendamise lubatavuse osas juba
planeerimismenetluse alguses, enne planeeringu vastuvõtmist. Mõistagi on selle eelduseks, et ka
kohalik omavalitsus peab ehituskeeluvööndi vähendamist võimalikuks ja mõistlikuks ning
algatab selleks vajaliku planeeringu.
16. Ehituskeeluvööndile saaks läheneda ka senisega võrreldes vastupidiselt. Näiteks oleks
võimalik võrdsustada mandri ja meresaarte ehituskeeluvööndi laiused (mõlemal juhul 100 m),
kuid meresaartel merest 100-200 m kaugusele elamu ehitamiseks oleks vaja Keskkonnaameti
nõusolekut, et juhtumipõhiselt oleks võimalik hapraid rannakoosluseid kaitsta. Kas
Keskkonnaameti nõusolek eeldaks ka planeeringu koostamist või piisab ehitusloa menetluses
antud kooskõlastusest, see sõltub paljuski menetluse üksikasjadest. Mõistagi tuleb menetluskorra
lihtsustamisel ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamist puudutavad normid tervikuna üle
vaadata.
Kokkuvõte
Eelnevast lähtudes teen Teile ettepaneku hinnata kriitiliselt ehituskeeluvööndiga seotud norme ja
kaaluda ehituskeeluvööndi vähendamist puudutava menetluse lihtsustamist. Mõned, ilmselt mitte
ainsad võimalused selleks on eelnevalt kirjeldatud.
8
Vt kirja lingitud kirjavahetust maavalitsuste ja kohalike omavalitsustega ja Eesti Maastikuarhitektide Liiduga,
millest saab hea ülevaate ehituskeeluvööndiga vahetult kokku puutuvate inimeste ja asutuste arvamusest. Füüsiliste
isikute avaldusi õiguskantslerile ei ole lisatud, et kaitsta avaldajate isikuandmeid.
5
Need küsimused puudutavad paljusid maaomanikke ja nende omandipõhiõigust. Lisaks
seonduvad teatud looduskaitselised piirangud ka kohalike omavalitsuste autonoomiaga, sest osas,
milles planeerimist ja ehitamist puudutavaid küsimusi otsustab riik, ei saa neid küsimusi
otsustada kohalik omavalitsus. Seejuures ei ole mõistagi kahtluse all vajadus kaitsta ranna-alasid
kui looduskeskkonna väärtuslikku osa. Eesmärk on saavutada maaomaniku huvide ja
loodusväärtuste kaitse vahel optimaalne tasakaal kohases menetluses.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Lisa: Kassari kaart
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]