Kiri

Maailmameistri võistlused Paatidest spinninguga kalapüügis Inglismaa 2018 Rutland Fotod: Jaanus Jakobson, Andrus Käpp, Ivo Sööt Kirjutanud: Raigo Padar Eessõna Olles mõned aastad teinud tööd Eesti koondise kaptenina ja omandanud seeläbi väärtuslike kogemusi, läksin seekord MM-ile väga enesekindlana, realiseerimaks õpitut. Suheldes potentsiaalsete võistkonnaliikmetega ja nähes ka nende kogemustest tulenevat enesekindlust sain aru, et seekord on meie parim võimalus, võita maailmameistri võistlused. Küsimus oli ainult selles, kuidas korraldada kõik asjad nii, et ükski nüanss ei jääks tähelepanuta. Sellel hetkel ei teadnud ma, kes tegelikult koondise eest võistlema lähevad, kuid see ei olnudki väga oluline. Nagu ma varemgi öelnud olen, siis Eestil on palju maailma parimatega samal tasemel olevaid võistlejaid. Ainus mida poisid vajavad on MM-il võistlemise kogemus. Tõsi, sponsorid sel aastal meil puudusid ja see oli kitsendanud meie võimalusi meeskonnaliikmete valikul, sest MM-i osavõtu eeldatav eelarve tuli 15 000€ (ei sisalda varustust) ja võistlejad pidid arvestama väga märkimisväärse väljaminekuga Seekord teadsin täpselt, millised on kõige olulisemad eeldused suurepärase tulemuse saavutamiseks.  Esimene eeldus -võistlejate hea psühholoogiline ettevalmistus ja valmisolek. Selles osas sain väga väärtusliku info Venemaa koondise peatreenerilt eelmisel aastal. Ta ise ei tea seda, kuid temaga peetud selle teemalised vestlused 2017 toimunud MM-i ajal oli üks väärtuslikumaid õppetunde minu jaoks. Kasutasin ära kõik tema positiivsed ja negatiivsed kogemused, mida tema oli oma karjääri jooksul kogenud. Kuna ta on õppinud spordipsüholoog ja väga kogenud, siis suutis ta seda ka väga selgelt ja värvikalt edasi anda. Eesti koondise hea tulemus 2017 Venemaal toimunud MM-il jäi just halva psühholoogilise ettevalmistuse taha.  Õige treeningmetoodika koostamine. Eesmärgiks leida veekogu kõige kalarikkamad kohad ja kõige paremini töötav lant. Kõige raskem selle juures on asjaolu, et kõik võistlejad tahaksid saada juba treeningus häid tulemusi ja suunates võistlejaid püüdma väikese potentsiaaliga kohtadesse, on lahkarvamused paratamatud.  Võistlusplaan ja strateegia. Olles seda ka varem teinud, ei valmistanud see väga suuri probleeme, aga teadsin, et kõige tähtsam on oma võistlusplaani juurde jäämine, sõltumata ükskõik millisest segavast faktorist sh. võistlejate soovist seda muuta.  Võistlejate füüsiline ettevalmistus: Tulenevalt asjaolust, et selle aasta võistkond oli füüsiliselt väga heas vormis, siis ei pidanud sellega eraldi lisaks tegelema. Küll aga jälgisime, et kõigil oleks piisavalt treeningtunde.  Matemaatika. Eesmärgiks välja arvutada kõige potentsiaalsem kalaliik, mille püüdmisele tasub keskenduda. Seda ei saanud ennem treeninguid teha, sest puudus teadmine kalade suuruste ja toitumisharjumiste kohta. Alustasin võistluse eelarve koostamist ja veekogu kohta info hankimisega juba suvel. Suureks abiks selles osas oli Hr Jaak Väärsi, kes organiseeris meile antud veekogu sügavuste kaardi. Minu vähestest kogemustest tulenevalt sai sellega ka omajagu nalja sest ma tõsimeeli mõned päevad arvasin, et selle veekogu maksimum sügavuseks on 100m ja ei suutnud seda kuidagi uskuda. Õnneks taipasin siiski, et tegu on Inglismaaga ja sügavused, kaardil antud fiitides. Jaotasime ülesanded kõigi võistlejate vahel. Igale ühele jäi organiseerida osa meie võistluse transpordi, varustuse, riietuse, lennukipiletite, toitlustusega seonduvast. Kõik täitsid oma ülesanded korrektselt ja juba sellest oli näha, et kõik suhtuvad seekord meie võistlemisse väga tõsiselt. 1  11th FIPS-ed Carnivorous Artificial Bait Boat Angling World Championships 10th – 15th October 2018 Rutland Water, East Midlands, England Võistlusmäärus ja reeglid: https://worldlurechamps.co.uk Peaauhind: Meeskondlik Maailmameistri tiitel Lohutusauhinad: Parim paatkond; Suurim püütud kala turniiril. Võistlejad Eesti meeskonnas: Jaanus Jakobson (osales treeningus ja MM-il); Martin Meier (osales treeningus ja MM-il); Raigo Padar (osales treeningus ja MM-il) ; Andrus Käpp (osales treeningus ja MM-il); Roman Jakovlev (osales treeningus ja MM-il); Ivo Sööt (osales MM-il). Toetasid: JR Töömasin Fishfinder.ee 2 Treening Lendasime Inglismaale treeningusse 25.09.2018.a. Eelnevalt olles saatnud Inglismaale bussi koos oma varustusega. Meeskonna vaim oli nii tugev, et nentisin esmakordselt oma kalastusspordiga tegelemise ajaloos, et enam paremini vist ei saakski. Isegi asjaolu, et tormi tõttu maandusime Inglismaal lennukiga peaaegu saba ees, ei näinud nimetatud vahejuhtum mehi absoluutselt kõigutavat. Asjaolud olid kulgenud nii, et võistkonda kuulusid neli omavahel parimat sõpra ja lisaks väga töökas meie uus sõber Roman, kes siiski otsustas võistkonnaga liituda, olles äsja saabunud Venemaal toimuvalt kõrgetasemeliselt BAL-i võistluselt. Hiljem MM-il lubas meiega liituda ka Ivo. See tähendas, et võistkond oli minimaalselt komplekteeritud ja kõik ülesanded saavad täidetud. Leidsime oma bussi lennujaama parklas autojuhiga kokkulepitud kohast. Paigutasime oma käsipagasid kaubaruumi varustuse otsa ja olime valmis liikuma hakkama. Kõik püüdsid vaikselt reisijate ustest bussi imbuda ja juhi kohale ei tundunud kedagi tahtvat minna. Enamusel oli vist meeles paari aasta tagune kogemus parempoolse liiklusega Iirimaalt. Asjaolud sundisid mind seega istuma ainukesele tühjaksjäänud kohale ehk rooli taha. Esimene pooltund sõitu kulges suhtelises vaikuses, aga oli tunda, et kõik tegelesid juhtimisega, aegajalt oma jalgu sügavale bussi põrandasse surudes. Sõita oli kokku 120 miili ja aja möödudes saavutas meeskond taas oma tavalise oleku, olles rõõmsameelsed ja enesekindlad. Üsna sõidu viimases faasis teatas Roman, et mul tuleb sõitmine juba peaaegu välja. Jõudsime kella viie paiku oma majutuskohta Oakamis ja ei pidanud pettuma, ees ootas meid tõeline inglise stiilis maja, mis oma saja või rohkema aastase vanusega paistis välja nagu filmis. Loomulikult kuulus sinna juurde pea saja aastase vanusega Inglise proua, kes alates esimesest hetkest asus täitma meie kõigi vanaema rolli. Väga kiiresti tekkis hubane ja kodune tunne ja õhtuks ei saanud enam arugi, et ei viibinud tegelikult kodus. Vedasime oma varustuse esimese korruse saali, mis nägi järgmisel hetkel välja nagu Vobla kalatarvete pood Inglismaal ja asusime esimeseks treeningpäevaks ettevalmistusi tegema. Eestist kaasa võetud toidust sai kokk Jaanuse kaasabil maitstud suurepärast õhtusööki ja jagasime oma ülesanded eelseisvaks treeningpäevaks. Treeningutel ja võistlustel on üheks tähtsaks osaks uni ja seda teadsid kõik võistlejad ning kella 11.00 olid kõik oma vooditesse pugenud ja nautisid und hoolimata väiksekasvuliste inglaste järgi tehtud vooditest, kus suurematel eesti meestel jalad magamise ajal üle voodiotsa rippusid. 3 Äratus oli kell 6.30 hommikul. Alla tulles käis köögis elu täie hooga, kõik sebisid ringi ja koka kohuseid täitma asunud Martin sai hakkama tõelise Inglise stiilis hommikusöögiga, muna ja peekon, mis tal haruldaselt hästi välja oli tulnud. Laadisime oma varustuse bussi ja suundusime treeningusse. Kohale jõudes jättis veekogu väga hea esmamulje, paadid tundusid natukene vanamoelised ja kipakad, sellest me ei lasknud end häirida, sest ka võistlustel kõigil ühesugused paadid, ja seega ka tingimused võrdsed. Suundusime täitma oma jaotatud treeninguülesandeid järve erinevatesse osadess e. Esialgu oli harjumatu püüda järves, mille sügavus oli 2-25m, sest meie harjumuspärane alla 2m –ne sügavus järves sootuks puudus. Esimene tund aega ei toimunud suurt midagi, kõik oli võõras ja vajas harjumist. Märkasime, et enamus treeningul olevaid võistkondi püüavad 20m sügavuse peal. Iirimaa kogemusest teadsime, et sellel ajal, seal kliimas rohi kalda ääres mädaneb ja hapniku selles alas on vähe, aga siiski tuli see kõik järgi kontrollida. Sama „reha otsa“ astus Iirimaal 2016 aastal Vene meeskond, kes treenisid kuu aega enne võistlust ning leidsid madalast palju kala, kuid võistlustel jätsid selle üle kontrollimata ja hävisid MM-il täielikult. Kuid nii see oli, kalda ääres oli vähe hapniku ja kala hoidis ennast sügavasse vette. Sõitsime sügavasse teiste treenivate meeskondade vahele ja vaatasime millega nad seal tegelevad. Kajalood näitas 20m sügavusel nii koha kui ahvenat. Alustasime lantide katsetamist ja tunda oli, et kala all oli palju, kuid mitte väga aktiivne. Saime ühe kilose ahvena ja väiksed kohad togisid pidevalt. Jõudsime katsetamisega parimate Emajõe lantideni ja kohe olid esimesed tugevad võtud. Paar korraliku koha läks otsast ära ja mõned väiksemad saime kätte. Peab ütlema, et Emajõel veedetud tohutud treeningtunnid tulid siinkohal väga kasuks, sest vesi oli küll sügavam aga landi raskused voolu puudumise tõttu samad ja hea kodune tunne oli. Vahetasime asukohta ja läksime kõige sügavama veega alasse. Vahepeal muutsin landi suurust ja valisin landi, millise suurusega Eesti oludes tavaliselt ei püüa. Esimene vise, kohe 2-3kg koha. Teine vise mõõdus koha. Kolmas vise 5-6kg haug. Neljas vise alamõõduline koha. Viies vise mõõdus koha. Andrus sai samuti samal ajal mitu kala ja vahetasime landid järgmiste värvide vastu. Ainult togimised ja üksikud kalad, mille kätte saime. Mõne aja möödudes arutasime, et kas leidsime õige landi värvi, või oli see juhus, et järjest nii hästi võttis. Ei jäänud muud üle, kui panime üheks viskeks parima silikooni tagasi. Kaks kerimist ja kala oli otsas, nii et siiski hea värv selle veekogu jaoks. 4 Suhtlesime vahepeal teise paadiga ja andsime info edasi. Selgus, et järve teises otsas näitab kajalood, et kala on vähe, kuid siiski said Jaanus Martin ja Roman mõned korralikud haugid. Saime palju väärtusliku infot kalade aktiivsete kellaegade ja landivalikute osas. Hoolimata heast koha võtust, teadsin, et me võistlusel neid ei püüa ja oluline on see info ainult nende võistkondade ja maade osas kes selle peale välja lähevad. Nimelt suurt koha ja ahvenat püüdes on keeruline võistlust võita, sest nende tabamine on keeruline ning aktiivsusperiood lühike. Samuti on nad väga ilmatundlikud ning põhja või idatuulega väga raskelt tabatavad. Aga Inglismaa ilm on teada-tuntud oma keeruliste oludega. Seega tegime oma tööd edasi ja proovisime leida kohti, kus haugi püüda, kuid midagi erilist me ei leidnud. Päeva teises pooles oli tuul tõusnud 15m/s ja tunnetus kadus ning kala püüdmisest ei tulnud enam midagi välja. Olime meeskonnad paatides ka ringi vangerdanud ja üritasin õpitud tehnikat ning loogikat järgmistele meestele edasi anda, kuid tuul muutis selle võimatuks. Samal ajal Martin ja Andrus olid leidnud endale ilmakohase meelelahutuse, püüdes forelle, mis pea iga vise võtsid. Tõeline püüa ja vabasta paradiis tundus olevat. Päeva lõppedes saime sadamas info, et järgmisel päeval ei pruugita ilma tõttu järvele lubatama, kuid lõplik otsus, tehakse varahommikul. Nii ka juhtus, kuid leidsime endale kohe kiiresti uue väljundi. Tegime plaani, et sõ idame läbi kõik ümberkaudsed kalastuspoed ja räägime info saamiseks nii paljude kohalikega, kui võimalik. 5 Esimene pool sellest ülesandest oli lihtne ja saime vajaliku info seal maal populaarseimate landivalikute osas, kuid teine pool ülesandest oli vähe keerulisem. Nimelt olid kõik Inglise kalamehed vist niipalju kalal käinud ja harjunud sellega, et pooled sõnad lähvad tugeva tuule tõttu kaotsi. Seega rääkisid nad inglisekeelt poole sõna kaupa ja kasutasid tekstis ainult poolikuid sõnasid. Või ei osanud me inglise keelt, k…t seda teab. Igal juhul oli päev täis meeldivaid emotsioone. Sõltumata sellest, et liigeldes kitsastel Inglismaa teedel, kus liiklusvoolus püsides tuleb sõita 100km tunnis ja aegajalt mõnel käänulisel lõigul põõsaste vahelt välja jõudes mõni mees kõrvalistmel karjatas ja jalad ülesse tõstis. Aga nad k…d sõidavad ju koguaeg „vastassuuna vööndis“. Kolmandal päeval saime siiski treeningule minna, hoolimata tuulest mis puhus 10-12m/s Ülesanded jagatud suundusime järvele. Kokkuleppe kohaselt oli täna meie osaks teise poole järve madalama osa kontrollimine. No küll on ikka see igav tegevus, kui tead, et seal kala ilmselt ei ole , aga tegema peab. Teine paat suundus järve teise otsa ja hakkas vastu tulema. Aga töö sai tehtud lõunaks ja sain kindla veendumuse, et siia meil võistluste ajal asja pole. Teine paat püüdis 5-10m sügavusel ja neil oli päris lõbus. Leidsid kala ja said kuus ilusat haugi ning Martin püüdis ühe 5-6kg koha. Tegime veepeal lõuna ja vahetasime püügialasid. Võtsime ette sügavuse 10-20m järve läänepoolses osas ning ei pidanud pettuma. Esimese poole tunniga kolm väga suurt haugi. Oli mõttetu leitud paigas haugi häirida ja suundusime veel sügavamasse. Saime ka sealt paar mõõdus koha ja 26m sügavuselt ühe suure haugi. Tagasiteel märkasime Läti võistkonna paate ja läksime vaatama millega nad seal tegelevad. Nähes, et eestlased lähenevad, hakkasid nad imelikult sebima ja oma positsiooni kaitsma. Mõistlik oleks olnud neil sealt hoopis jalga lasta aga sain nende käitumise järgi kohe aru, et siin tasub proovida. Sättisime ennast 50m kaugusele ja tegin viske selle paadi suunas (praktiliselt paadi alla) kes üritas oma kala kaitsta. Lant vajus liueldes põhja ja nii kui esimese kerimise tegin oli kala otsas. Ilus haug. Sõitsime teisele poole lätlaste paati ja tegin ka sinna ühe viske. Samuti korralik haug otsas. Panime oma spinningud kokku ja sõitsime sadamasse, sest treeningpäev oli lõppenud. Kokkuvõttes: Hoolimata lühikeseks jäänud treeningperioodist, oli meil piisavalt infot mida töödelda ja mille alusel võistlusplaan koostada. „Koju“ jõudes korrastasime oma varustuse ja küsisime perenaiselt, et kas saame oma varustuse kohapeale jätta, et vältida asjatuid riske varustusega bussi parkimisel lennujaama. Vahepeal selgus, et elamise broneerimisega oli midagi segamini läinud ja meie elamine oli läbi bookingu ära broneeritud kellegi teise poolt. 6 Aga „vanaemal“ oli meiega juba uus ja kavalam plaan võistluste ajal majutamiseks. Nimelt plaanis ta ise samal perioodil puhkama sõit Hispaaniasse ja oli välja mõelnud plaani, kuidas tema kodu ja kass saaks turvaliselt hoitud. Seega oli ta lahkesti nõus oma maja meie kasutusse jätma koos kassi ja lindudega, kellede eest hoolitsemine tundus tema elu mõte olevat. Andrus kui meie seast kõige ladusamalt inglise keelt valdav meeskonnaliige kuulas ära kõik juhised, mis puudutasid spetsiifilist teavet kodu hoidmise kohta. Loeng kestis umbes kolm tundi ja sisaldas teavet erinevate tee sortide kasulikkusest, kassi toitumisharjumustest, jne. Eriti rõhutamist vajas asjaolu, et kass sööb ainult laua pealt ja kui tema kauss maha tõsta, siis jääb tal söömata. Tagasilend Eestisse sujus viperusteta ja saime kümme päeva puhkust enne võistlusi. Eestis olles tegime Emajõel mõned treeningpäevad ja tellisime varustust vastavalt treeningul saadud kogemustele. Loomulikult oli vaja tellida töötava landi kõik suurused ja kogu värvi valik, mis tähendas järjekordselt päris suuri väljaminekuid, aga mis teha. Vähe sellest, ka spinningud ei tundunud olema need päris õiged ja ka need oli vaja uued ja paremad osta. Õnneks saime need „soodsalt“ 400€ tk. Ma tõesti ei tea, kas kunagi tuleb aeg, kui ma seda kõike kasutan kalapüügis, mida kogu aeg tundub vajaminevat. Võistlus Lendasime Londonisse 10.10 2018, kuuekesi (ka Ivo oli meiega seekord liitunud) täis entusiasmi ja enesekindlust. Kuna olin kogu aeg rõhutanud, et kui me kõik õieti teeme , siis saame maailmameitriteks, tekkisid igasugused põnevad jutuajamised teemal „juhul kui“. Kes lubas osta mulle maailma parima nutitelefoni, sest kõigile käib jubedalt närvidele minu nuppudega telefon ja Facebooki puudumine infovahetamise eesmärgil. Teine lubas kõigile tellida plaatinast klotserid kirjaga maailmameister jne. Iseenesest lahedad avaldused mis näitavad kui hingestatult võistlejad võistlusesse ja selle tulemusse suhtuvad. Teisest küljest sain aru, et peaks tööd tegema veel sellega, et kõik usuksid võitmisesse päriselt. 7 Seekord maandusime Londonis siiski lennuki nina eespool ja leidsime oma bussi parklas alles olevat. Iseenesest hea algus, aga parklast välja sõites ja piletit automaati pannes tabas meid tõeline šokk. Ekraanil helendas number 450£ tasu parkimise eest. Aga meie nn MM-i ühiskonto pangakaart paistis siiski nende numbritega leppivat. Hea seegi. Sõit „vanaema“ juurde kulges juba tavapäraselt ja kohale jõudes oli esmane ülesanne korralik õhtusöök korraldada. Pidime Ivoga esimesele kaptenite koosolekule jõudma ja tahtsime enne väikse eine teha. Ühel poisil oli kõht nii tühi, et hakkas laual olevast kausist näppudega lihatükke nokkima. Ulatasin talle kahvli, kuigi teadsin, et tegemist on kassitoidu kausiga. Talle tundus see maitsevat. Ma ei hakanud ka midagi kommenteerima, sest ega mina ei tea teiste koduseid toitumisharjumusi. Peaasi, et pärast näuguma ei hakka. Tõsi hiljem selgus, et ta tavapäraselt siiski kassitoitu ei söö ja tegu oli eksitusega. Sõitsin Ivo ja Romaniga kaptenite koosolekule ja seal räägiti üle ajakava, reeglid ja korraldati paatide ning kohtunike loosimine. Paatide loosimisel ütlesin Ivole, et võtku tema number. Ivo küsis, et mis numbrit tahaksin. Vastasin, et number ühte. Ivo pani käe kavala näoga loosikotti ja võttis numbri ja pööras selle kohe minu poole, ise seda nägemata. Ja oligi nr 1! Hea enne: mõtlesin. Kohtunike loosimisel kordus see uuesti. Kuna Eesti koondise numbriks oli nr 1, siis selleks, et me saaksime inglaste paati oma võistkonnast kohtuniku panna, pidime saama loosimisel jälle number ühe. Ivo pani käe kotti ja võttis sealt võidurõõmsa näoga number ühe. Tubli poiss. Kohal oli kuusteist riiki ja enamus „vanad tuttavad“, vähemalt koondiste kaptenid. Kuna Ukraina Venemaal 2017.a ei osalenud, siis vestlesin nendega natuke pikemalt. Koosolek peetud, suundusime tagasi ja asusime ettevalmistusi tegema. Tavapäraselt jagasime ülesanded. Ainuke erinevus, et meie võistlemiseks määratud ala ükski paatkond ei puutu. Kõike muud võib teha ja proovida. Ametlikus treeningus oli meil kasutada kolm paati kahel päeval, seega jõuame rohkem tööd ära teha. 8 Kõik kordus. Töötasime läbi kõik samad alad, kus eelmine kord kala ei tundunud olevat. Kontrollisime erinevaid sügavusi ja erinevaid lante. Õnneks ei olnud vahepeal midagi muutunud ja kõik toimis endiselt. Roman oli minuga paadis ja tegi ära selle tänuväärse töö, katsetas erinevaid lante. Kala me eriti ei saanud, aga see oli ette teada, sest püüdsime vähepotentsiaalsetel aladel. Aga kontrollima pidi. Eriti häiris mind asjaolu, et treeningus kõige rohkem kala andnud koht jäi meie võistlusalast välja ja tahtsin teada, kas ka seekord toimib seal kõik nii hästi, sest näha oli, et pooled meeskonnad kavatsevad seal võistelda. Õnneks oli koha seal nii häiritud, et saime ainult mõned kalad. Kuigi ahvenat tundus seal palju olevat ja Martin ja Jaanus sai neid sealt ka mõned lühikese aja jooksul kätte. Aga sellest hoolimata see ei kuulu meie võistlusplaani. Andrus ja Ivo käisid ainukesena meie potentsiaalse püügiala lähedal proovimas ja saavad teada, et kala on endiselt olemas. Esimeseks kalaks umbes 10kg haug Ivol ja veel mõned suured haugid mõlemal. Õhtusel kaptenite koosolekul tuli määrata võistlejad paatidesse. Raske otsus, kuid jääme esialgse plaani juurde. Seega võistlevad Martin, Jaanus, Andrus ja Raigo. Roman jääb täitma kapteni kohuseid kaldal ja Ivo kohtunikuks inglaste paati. Romani aeg võistlejana veel tuleb, sest tegu on ambitsioonika ja tööka noormehega, kes on saanud nüüdseks vajalikud MM-i kogemused. Ivo on terane ja tuligi meile appi tööd tegema ning väärtuslike kogemusi saama. Martin ja Jaanus on vanad „kalad“ ni ng on ennegi oma head võistlusnärvi tõestanud. Andrus teeb alati oma osa ära ja tema peale saab kindel olla. Minu enda ambitsioonid on küll siiani rohkem olnud seotud kapteni rolliga meeskonnas , sest ma naudin „täiega“ seda strateegilist mängu, mida on vaja selle võistluse võitmiseks. Aga arvan, et saan ka võistlejana hakkama, kui vaja. Igal juhul on kogu meeskond andnud endast treeningutel parima ja kellelgi ei jäänud midagi tegemata. Esimese võistluspäeva hommikul toimus kõik tavapärases rütmis. Äratus, hommikusöök ja väljasõit. Varustuse paatidesse paigutamisel avastan, et kajalood ja teise paatkonna tangid on maha jäänud. Võistluse alguseni 45min ja koju ning tagasi sõiduks kulub min. 30 minutit. Kuna kõik keelduvad kategooriliselt Inglismaa liikluses osalemast, ei jää midagi muud üle kui tuleb minna. Võtan asja rahulikult ja jõuan tagasi viis minutit enne starti. Imestan, et isegi see asjaolu ei suuda mind ärevusse ajada aga nii see õnneks oli. Antakse võistluste start. Tulenevalt kohalike paatide „tohutust kiirusest“ 8km tunnis jõuan sõidu ajal kõik ette valmistada. Püügialasse sõitmine võtab aega täpselt pool tundi. Kohtunik on meile sattunud muhe Inglise härra kel nimeks Duncan ja küsib korduvalt kas ma sooviksin, et ta ise juhib. 9 Tänan viisakalt ja keeldun. Kuigi reglemendi järgi võime seda võimalust kasutada, siis on olulisem näha, kus kala asub ja millistes sügavustes ta hetkel on. Martin ja Jaanus startisid esimeses grupis viis minutit varem ja toimetavad juba püügialas. Alustame püüki. Kohe algul saan esimese korraliku võtu, kuid haug hammustab paela ülevalt poolt trossi läbi. Hoolimata sellest saame peatselt oma esimese korralikus mõõdus kala ja pinged on maas. Sama ka Martinil ja Jaanusel. Mõni aeg hiljem kostub selja tagant „Raix“, mis peaks tähendama tavaliselt, et peab kahvamisega tegelema. Andrus arvab, et tal on otsas nii suur kala, millist ta varem pole kogenud. Naeratan ja ütlen, võtku rahulikult. Aga tõsi ta on selliseid kontrollimatuid sööste näeb suhteliselt harva. Um bes pärast kümnendat sööstu sügavustesse tuleb kala esimest korda vee peale. Oh sa r…k ongi suur, palju rohkem kui meeter ja kindlasti rohkem kui kümme kilo. Tean, et nüüd läheb veidi keeruliseks sest selline kala võtab ka kõvematel meestel käed värisema rääkimata sellisest kalast MM-il. Kohtunik elab samal ajal kogu etendusele kaasa nagu oleks hoopis Eesti meeskonna liige. Korrutan Andrusele, et peab jääma rahulikuks ja tegema kõik nii nagu tavaliselt. Õnneks ta teebki seda, kuid sööstud alla poole jätkuvad. Samal ajal saavad poisid teises paadis veel ühe suure haugi. Mõtlen, et jube hea on ikka väga profesioonaalse meeskonnaga MM-il olla. Kuid siis ütleb Andrus, et midagi juhtus. Käis mingi nõksatus. Tean mida see tähendab aga teha ei saa midagi. Nimelt läks landi lõks lahti ja hoidma jäi kala, ainult lõksu küljes olev lisakonksu rakendus. Samal hetkel tuleb kala vee peale aga kahvata veel ei saa. Veel üks väike sööst ja uuesti vee peale tagasi. Kasutan selle hetke ära ja tõmban ta kahva. Kuna kala on nii suur ja ei taha kahva katki tõsta siis viivitan hetke. See viivitus ei meeldi millegipärast absoluutselt minu võistluskaaslasele aga säästan teda asjatust ärevusest ja tõstan kala paati. Kala mõõduks on 114cm ja kaalu kindlasti rohkem kui kümme kilo. 10 Andrus küsib, et kas on normaalne saada MM-il elu suurim haug? Vastan, et nii peabki. Lätlased on vahepeal meie külje alla imbunud ja nemadki saavad mitu kala päeva jooksul. Aga mõtlen, et las saavad ikkagi naabrid ja kuna nende teine paat on mujal, mis tähendab, et ilmselt neil kala pole, siis ei muretse üleliia. Kõik sujub soovitud rütmis mõlemal paatkonnal ja suhtleme omavahel peale igat kala ning vahetame kogemusi. Vahepeal mõned võtud, mida ei suuda realiseerida aga üldjoontes läheb plaanipäraselt. Jaanus ja Martin saavad järjekordse kala ja Jaanus kirjeldab mulle kuidas ta keris mööda põhja hästi aeglaselt (kerin samal aja ja proovin intuktiivselt sama teha) ja siis, vahetult enne paati, haug ründas tal lanti tohutu jõuga ja oligi otsas. Samal hetkel kogen ise seda sama ja minulgi kala otsas. Ütlen seda Jannile, lõpetan kõne ja katsun kala vee peale kerida. Aga tundub suur kala olevat pärast kümmet sööstu on ta siiski vee peal ja Andrusel kahvas, haug 94cm. Hiljem saame veel ühe suure haugi 87cm Kuid siis on Läti naabrid taibanud oma suurt viga ja soovivad oma teist paati järgi aidata, vahetades esimese paadiga oma kohad. Olgu naabrid või mitte aga seda me sündida ei saa lasta ja piirame kahelt poolt nende paadi ümber ning välistame kala saamise. Märkamatult on aeg jõudnud sinnamaale, et peame finišisse suunduma. Päeva tulemuseks Martinil ja Jaanusel 5 haugi ja kaks ahvenat ning meil neli haugi aga kõik väga suured. Kogu päeva jooksul oleme edastanud infot kaptenina tegutsenud Romanile ja saanud temalt infot teiste võistkondade tulemuste osas, mille põhjal tundus, et kõik on kontrolli all. Saime teada, et Valgevenel oli kohe alguses läinud väga hästi ja kapten oli esinenud avaldusega, et seekord nad teevad oma ära, kuid peale meie 114cm haugi ei tahtnud ta Romaniga enam millegipärast suhelda. Kaptenite koosolekul selguvad ka tulemused. Selgub, et Eesti on kokkuvõttes seitsme kohapunktiga jagamas esimest-teist kohta, mis on väga ok esimese päeva tulemus ja hoiab meid ilusti konkurentsis. Suurimad punktid on leedulastel, kes püüdsid ainult ahvenaid ja said korraliku saagi. Mind huvitab ainult Tsehhi ja Läti koondise tulemus sest tean, et nemad on meiega sarnase taktikaga ja järgmisel 11 päeval puhuv põhjatuul vähemalt kümme meetrit sekundis kustutab kõik ahvenapüüdjate lootused. Õnneks on vahe Tsehhiga 10 punkti ja Lätlaste liiga hiline ärkamine paatkonna vahetuse osas maksis neile kurjalt kätte. Kõigest hoolimata tean, et kõvasti alla poole tulemusest on tehtud ja ees ootab väga raske teine päev, oma päevläbi kallava vihmaga. Koju jõudes on rõõm tõdeda, et kõik võistlejad võtavad tulemusi väga professionaalselt ja ei tähtsusta seda üle. Kõik mõistavad, et kõige raskem on veel ees ja minnakse peale koosolekut varakult magama. Hommikul ärgates jääb mulje, et kõik läheksid nagu lihtsalt kalale. Ei mingit ärevust ega üleliigseid emotsioone. Peab tõdema, et päris hea tunne oli seda näha. Kontrollisin, et seekord midagi ei unune ja sõitsime võistluspaika. Nii nagu ilmateade ütle s, kallas vihma täiega, nii et halvema riietuse korral oleks juba enne starti võinud läbimärjaks saada. Tänasin mõttes Jaanust, kes vastutas meie riietuse eest ja valis Visioni täiesti vihmakindlad riided meile võistluseks. Eriti vinged olid püksid, millega võis istuda kasvõi vee sees ja nägid välja nagu teksad. Suundusime peale starti juba tuttavatele aladele ja alustasime püüdmist. Esimesed tund aega ei toimunud midagi, siis järsku esimene võtt, aga paiknesime valesti ning olin visanud mõõda ranti ja nagu sel puhul tavaline ründas haug mööda. Muutsime asukohta ja saime teise viskega oma esimese kala- 87cm. Tegin kõne Jaanusele ja kutsusin ta meie juurde ning andsin landi kirjelduse ning sügavuse. Tulemuseks neilgi esimene haug. Järgmised tund aega olid rahulikud, mõned ettevaatlikud võtud nagu ikka põhja tuulega aga realiseerida neid ei suutnud. Suundusime mõlema paatkonnaga sügavamasse, kus kajalood näitas väikest kala. Jaanus ja Martin said lühikese ajaga kaks haugi ja ahvena. Meiegi ühe suure haugi ja ahvena. Kõik tundus kontrolli all olevat, välja arvatud jubedas koguses taevast alla tulev vihm, mille niiskus hakkas koos põhjatuule ja 9 kraadise temperatuuriga naha vahele pugema. Tegin landi vees vajumise ajal võimlemisliigutusi ja meie kohtunik vist arvas, et see on mingi rituaal ning tegi seda kaasa ise laginal naerdes. Küsin, ega tal külm ei ole aga ta vastas naerdes, et tema jaoks on selline ilm täis troopika. „Pull vana “ja oli näha, et südames elab ta meile kaasa ja on täiesti kindel, et me võidame. Aga siis sai meie õnn otsa, sest meid truult teeninud elektrimootor otsustas meie elu keeruliseks teha ja ei kavatsenud paati enam ankrus hoida. Proovisime igasuguseid nippe ja vahetasime akut aga ei suutnud teda ümber veenda. Tuul oli nii tugev, et triivis ja tsigiga püüda ei olnud võimalik ja nii madalas, et ankrut kasutada, polnud meil midagi teha. (Ankruköie max lubatud pikkus tohtis olla 10m ja see tähendas sisuliselt kaldaäärt). Proovisime igat moodi, alla ja vastutuult püüda, kuid tunnetust ei olnud ja normaalselt püüda ei saanud. Saime isegi mõned võtud aga ei suutnud neid triivis realiseerida Jaanus ja Martin suundusid ahvenat püüdma ja üritasime meiegi, kuid triivisime kogu aeg teistele liiga lähedale ja ei tahtnud selle eest kollast kaarti saada ning läksime eemale. Jaanus tabab ahvenapüügi käigus ka ühe suure forelli, kuid see võistlusel kahjuks arvesse ei lähe. Jaanus helistas ja teatas, et lätlased on kahtlaselt kaua ühe koha peal seisnud ning peaks minema kontrollima. Läksimegi ja kohale jõudes nägime, kuidas nad kala said. (Pärast selgus, et selle päeva esimene). Jällegi piirasime nad sisse ja alustasime püüdmist. Meil oli väga keeruline ennast paigal hoida 12 kuid siiski sain teise viskega kala otsa, aga kahjuks ei suutnud teda piisavalt tugevalt triivis haakida ja ta sai peale mõningat võitlust vabaks. Roman helistas, et aeg on otsas ja peab lõpetama. Lõpetasime püügi ja suundusime finišisse. Olin väga pettunud ja pahane ning kindel, et meie mootor võttis meilt võiduvõimaluse. Kaldalt tuleva info põhjal teadsime, et medali konkurentsis oleme, aga see ei olnud see, mida me siia saavutama tulime. Lõikasin spinningu küljest landi koos kogu rakendusega ja ulatasin kohtunikule. Ta vaatas mind ammuli sui ja ei saanud midagi aru. Ütlesin, et see on nüüd tema oma. Andrus tegi sama. Nähes millise heldimusega Duncan need landid rätikusse pakkis ja kotti pani ning vist nägin ka silmanurgas pisarat, sain alles aru kui tugevalt ta oli meile kaasa elanud ja meie kogu Eesti tiimi tegevust hinnanud. Hea tunne oli, aga ikkagi olin pettunud. Päeva tulemus-Jaanusel ja Martinil kolm haugi ja viis ahvenat ehk tegid oma osa auga ära. Meil kaks haugi (tõsi need olid suured) ja kaks ahvenat. Ehk selgelt üks haug puudu. Oli tunne, et vedasin meeskonda alt. Kaldale jõudes oli ainuke mõte, et saaks sooja bussi aga kahjuks teatas Roman, et bussil aku tühi. Lõpuks laenasid sõbrad leedulased oma aku, mis bussile sobis ja saime liikuma. Nii see kord käib, võistlustel konkurendid muul ajal sõbrad, mis teha. Tegime kiired söögid ja soojendasime ennast dušši all ja mitte keegi ei rõõmustanud, et olime tulemas medalile, sest kõik soovisid maksimumi. Jaanus küsis minu käest: Kas tõesti pe ame Poolas 2020 maailmameistriks tulema. Ei osanudgi talle midagi vastata. Järsku astusid Ivo ja Roman imelikude nägudega tuppa. Mõtlesin, et mingi jama on juhtunud, sest näod olid sellised, kohe väga imelikud. Ja oligi „jama juhtunud“: Ivo teatas, et me tulime maailmameistriks. Esimesed 10 minutit olid kõik täiesti vait ja alles siis me saime päriselt aru. Eesti koondis ongi võitnud. Lõpetuseks Olime selle maailmameistri tiitli nimel palju aastaid väga palju tööd teinud ja seda suuresti peredega koosveedetud aja arvelt. Me kõik teadsime ja uskusime siiralt, et ükskord me võidame selle nagunii. Mul on väga selgelt meeles, kus ma selle enda jaoks ära otsustasin. See juhtus Viljandis 2015a toimunud maailmameistrivõistluste ajal, olles paadis kohtunik Hungarlaste paatkonnale. Iirimaal ja Venemaal koondise kaptenina saadud kogemused kasvatasid järjest minus teadmist, et eesti koondis on maailma parimatega samal tasemel kuid alati jäi meil midagi puudu. Nüüdseks ma tean mis see oli, nimelt kogemused. Ma siiralt loodan, et meie koondisel on edaspidi vahendeid ja usku, et seda uuesti korrata sest see on seda väärt, uskuge. Eesti koondis on 2018 Inglismaal toimunud maailmameistrivõistlustel tulnud maailma parimaks koondiseks ja see on juba ajalukku kirjutatud. Enam ei pidanud me lõpugaalal istuma ja mõtlema, et mis me seekord valesti tegime ja küsima endalt, millal tuleb meie aeg sest seekord oli see „meie pidu“. Peatse kohtumiseni! 13 Maailmameistrid Ivo Sööt Roman Jakovlev Jaanus Jakobson (lisaks eraldi paatkondade arvestuses teine koht) Martin Meier (lisaks eraldi paatkondade arvestuses teine koht) Andrus Käpp (lisaks eraldi paatkondade arvestuses neljas koht ja Suurima kala auhinna võitnud paatkond) Raigo Padar (lisaks eraldi paatkondade arvestuses neljas koht ja Suurima kala auhinna võitnud paatkond) 14 left top Tartu 15.11.2018 Lp . m inister Indrek Saar! Pöördun Teie poole Eesti Spinninguspordi Liidu nimel . Eesti Spinninguspordi Liidu liikmed ( edaspidi Eesti koondis ) osalesid 10-15.10.2018 Inglismaal , Rutland Water veehoidlal 11ndatel FIPSED paadist röövkala püüdmise maailmameistriv õ istlustel . 16 riigi konkurentsis tul d i esimest korda Eesti spordiajaloos maailmameistriks . Kirjale on lisatud pikem kokkuvõte kogu treening - ja võistlusprotsessist . Seoses sellega palun leida võimalusi Eesti koondise kulutuste ( eelarve 15 000eur) kompenseerimiseks või koondise premeerimiseks . Eesti koondise liikmed 2018 : Jaanus Jakobson, Martin Meier, Roman Jakovlev , Andrus Käpp, Raigo Padar, Ivo Sööt Ivo Sööt Juhatuse liige Eesti Spinninguspordi Liit MTÜ Vahi tee 5 Vahi alevik , Tartu vald Tartumaa 60534 [email protected] +37256693397