Arvamus eelnõule

Saatja: Katrin Talihärm <[email protected]> Saadetud: 02.09.2021 17:45 Adressaat: SM Info <[email protected]> Teema: väljaläinud kiri Katrin TalihärmEesti PangaliitT +372 611 6569M +372 50 60701 Sotsiaalministeerium [email protected] Teie: e-mail 22.06.2021 Meie: 2.09.2021 nr 30 Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõu Täname võimaluse eest avaldada arvamust toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) ja rakendusaktide osas. Järgnevalt Pangaliidu märkused ja ettepanekud. Eelnõus on olulisi aspekte, mille osas oleks vaja selgemat detailsusastet ja mis hõlmavad eeskätt erinevaid planeeritult rakendatavaid standardeid ning hindamismetoodikaid, mida ei ole eelnõus kirjeldatud, kuid millele viidatakse teatud juhtudel vaid seletuskirjas. Olemuslikult toetame eelnõu seletuskirjas käsitletud põhimõtteid, mida tuleb ligipääsetavuse juurutamisel arvestada, kuid soovitame antud käsitluse juures rakendada seadust pigem juhendava materjalina, mis suunab isikuid rakendama märgitud põhimõtteid (1) tajutavus – teavet ja kasutajaliidese komponente tuleb kasutajatele esitada viisil, mida nad suudavad tajuda; 2) talitlusvõimelisus – kasutajaliidese komponendid ja navigeerimine peavad olema kasutatavad; 3) mõistetavus – teave ja kasutajaliidese toimimine peavad olema arusaadavad; 4) töökindlus – sisu peab olema piisavalt töökindel selleks, et seda saaksid usaldusväärselt tõlgendada väga erinevad kasutajaagendid, sh tugitehnoloogiad. Eelnõu kohaldamisala on ebaselge Meie hinnangul ei ole arusaadav, mis ulatuses ja kellele see eelnõu tegelikkuses kohaldub. Eelnõus on ebakõlad kohaldamise ulatuse suhtes, märkides ühelt poolt õigusakti rakendusalasse pangandusteenuste loetelu, millele see kohaldub: 1) tarbijakrediidi ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi andmine krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 3 tähenduses; Ahtri 12, 10151, Tallinn T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee 2) väärtpaberituru seaduse § 43 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 sätestatud investeerimisteenused ja - tegevused; 3) väärtpaberituru seaduse § 44 punktides 1, 2, 4 ja 5 sätestatud investeerimisteenuse kõrvalteenused; 4) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud makseteenused; 5) võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud maksekontoga seotud põhimakseteenused; 6) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud e-raha väljastamine. Meie hinnangul on liialt ebaselgelt defineeritud toote ja teenuse eristamine ning rakendusalasse on kaasatud kõik e-kaubandusega tegelevad ettevõtted, mis laiendab seaduse kohaldatavust kõigile digikeskkondadele, milles tooteid ja teenuseid pakutakse ja nende tugiteenustele. Sellest lähtuvalt on raske arvutada kõigile mõjutatud ettevõtetele halduskoormuse tõusust tekkivate lisanduvate kulude suurust ja vajalike muudatuste hulka. Lisaks on tagasiside andmine keeruline, sest pole selgelt aru saada, kas ja mis aspektides me oleme mõjutatud või ei ole. Näitena võime tuua eelnõu § 2 lg 2 p 6 sätestatud e-kaubanduse teenuse, mis kohustab pankasid avaldama „ligipääsetavas vormis teavet veebilehel pakutavate toodete ja teenuste kohta ning tagama, et pakutava teenuse osad (autentimis-, turva-, makseviisid, elektroonilised allkirjad) oleksid ligipääsetavad. Täpsemad ligipääsetavusnõuded reguleeritakse LiPS-i rakendusaktides. Selles osas, milles nõudeid ei ole reguleeritud, tuleb ettevõtjal lähtuda kõige uuemas rahvusvahelises suuniste standardis WCAG sätestatust.“ - eelnõus ei ole viidatud vastavale standardile ja seletuskiri on antud juhul viites ebaselge. Segadust tekitab, kas näiteks pangad on eelnõu reguleerimisalas vaid teenuse osutajatena eelnõu mõttes või ka e-kaubanduse teenuste osutajatena eelnõu § 2 lg 2 p 6 mõttes. Sisuliselt on seaduse kohaldamisalasse hõlmatud tarbijale pakutavad teenused, mis on mobiilseadmetes, veebilehtedel ja iseteenindusterminalides, kuid eristatakse ka eraldi pangateenuseid, millele kohaldub veel kitsam regulatsioon ning nõuded, mida täpsustatakse eelnõu § 2 lõikes 4 – kui suur on kohalduvuse erinevus? Samas on seletuskirjas selgelt loetletud, et ligipääsetavusnõudeid tuleb kohaldada tarbijale osutatavatele teenustele ja toodetele, mis on vajalikud nende teenuste osutamiseks (nt sularaha- või makseautomaadid). Nõudeid kohaldatakse ka veebilehtede kaudu pakutavatele finantsteenustele, sealhulgas mobiilseadmetel põhinevatele teenustele ja erinevatele mobiilirakendustele. Klient saab oma nutitelefoni alla laadida vastava teenust pakkuva panga (või makseasutuse) mobiilirakenduse, mis võimaldab tal kasutada erinevaid finantsteenuseid, näiteks ülekannete tegemine, maksed telefoninumbri alusel, kontoteabe nõue, kaartide ja limiitide haldamine (mh nt internetiostude lubamine), väärtpaberite ostmine või müümine. Kas eelnõu hõlmab nii finantsteenuseid kui nende osutamiseks sõlmitavaid lepinguid ja mil viisil on võimalik hinnata lepingute keerukusastet? Makseteenused, mis võimaldavad sularaha maksekontolt välja võtta ja sularaha maksekontole maksta on samuti eelnõu kohaldamisalas. Sularahaautomaadi suhtes tuleb järgida ka toote ligipääsetavusnõudeid. Eelnev tegelikult kohustab pankasid kohaldama nõudeid sisuliselt kõikidele teenustele ja toodetele, mis teenuste osutamist toetavad ja teostama ka ligipääsetavuse jaoks vajalikud rakendusaktides käsitletud hindamised, mida ei ole võimalik subjektiivselt teostada. Kuigi pangaautomaadid ei ole pankade valmistatud, siis kasutatakse neid siiski pangandusteenuse osutamisel ja nõutakse ligipääsetavust pangandusettevõtete poolt, kellel ei pruugi olla võimalust toote valmistamist mõjutada. Vastutuse alused on ebaselged Eelnõu kohaselt on õigus karistada rahatrahviga ettevõtteid, kes ei ole rakendanud eelnõus käsitletud ligipääsetavuse nõudeid, kuid need ei ole meie hinnangul objektiivselt kirjeldatud. Oleme seisukohal, et seaduses olevaid nõudeid tuleb oluliselt täpsustada ja definitsioone täiendada, et ettevõtted saaksid neid kohaselt täita ja mõistaksid, mille eest karistusi rakendatakse. Eelnõu suurendab oluliselt ettevõtete halduskoormust Eelnõuga tekitatakse selgelt teenuse osutajatele halduskoormust juurde. Ligipääsetavusnõudeid kohaldatakse finantsteenustele ja eelnõust nähtuvalt ka kõikidele digikeskkondadele, siis peavad nende teenuste osutajad viima nõuetega vastavusse kõik vahendid, mida tarbija kasutab teenuste tarbimiseks või nende teenuste kohta informatsiooni hankimiseks. See loetelu hõlmab kõiki veebilehti, mobiilirakendusi, autentimist, makseterminale, iseteenindusterminale, pangaautomaate jne, samuti on tal kohustus kõikide teenuste ja toodete puhul tagada teabe kättesaadavus, mis ei ole mõningatel juhtudel praktiliselt lihtsasti teostatav. Täiendavalt on eelnõuga sisuliselt nõutud, et pangad tagaksid töötajatele koolituse, kuidas kasutada ligipääsetavaid tooteid ja teenuseid, et tarbijaid oleks võimalik abistada. See toob kaasa töökoormuse ja kulu ning ei saa olla piisavalt kõikehõlmav. Väga olulise rakendusakti kavand on puudu Eelnõuga koos ei olnud täies mahus määruse eelnõud, millega kehtestatakse ligipääsetavuse ebaproportsionaalse mõju hindamise täpsed kriteeriumid. Samas on antud eelnõude puhul väga oluline mõista, kas see valdkonnapõhiselt lahendab ka pangandussektori jaoks olulist koormust käsitlevaid küsimusi. Eelnõu § 4 lg 4 sätestab, et toote ja teenuse täpsemad funktsionaalsed ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta antavale teabele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega, kuid viidatud määruses puuduvad täpsed viited standarditele ja metoodikatele ning ei selgitata, mida hõlmab endas toote või teenuse märkimisväärne muutmine või ebaproportsionaalne koormus ettevõtjale. Määruse „Toote ja teenuse funktsionaalsed ligipääsetavusnõuded ja nõuded nende kohta antavale teabele“ aspektid Jääb ebaselgeks, kas rakendusakti § 3 lg 1 osas märgitud teave peaks olema igal tootelehel ja teenusel, mis kuulub LIPS kohaldamisalasse või on siin silmas peetud digitaalsete toodete puhul näiteks veebikeskkonda või mobiilirakendust tervikuna. Samuti ei ole arusaadav, mis infot nõutud teave konkreetselt sisaldama peab. Teeme ettepaneku näidisvormi väljastamiseks. Sama rakendusakti paragrahvi viies lõige viitab, et teenuse osutamisel esitatakse teave teenuse toimimise kohta ning teenuse osutamisel kasutatava toote ligipääsetavusomaduste, abivahendite ja teenuse elementidega koostalitlusvõime ja teenusega seose kohta. Ka sel juhul on ebaselge, mis teavet on konkreetselt nõutud ning missuguses vormis see esitada. § 4 lg 2 märgitud funktsionaalsusnõuete sisu on meie jaoks ebaselge ning ei ole mõistetav, mida on peetud silmas töörežiimina ja kuidas on defineeritud suur ulatuvus ja jõu puudumine ning kuidas hinnatakse praktikas valgustundlikkushoogude vallandumise põhjustamise võimalust. Sama paragrahvi seitsmendas lõikes toodud paindlikud võimalused nähtavuse selguse parandamiseks on defineerimata ja ei ole arusaadav, mis nõudeid täpsemalt rakendatakse. § 4 lg 9 puhul on äärmiselt oluline selgitada, mis kvalifitseerub peenmotoorse juhtimise alla ja kas see sisaldab näiteks internetipanga ja mobiilirakenduse kasutamist (hiir, puuteekraan/touchpad). § 6 lg 2 sätestab, et veebileht ja mobiilsideseadmel põhinev teenus muudetakse ligipääsetavaks järjepideval ja sobival viisil, tehes see tajutavaks, kasutatavaks, arusaadavaks ja töökindlaks, kuid ei täpsusta, mis nõudeid rakendatakse. § 7 p 7 puhul ei ole arusaadav, mida tähendab piiratud võimekusega kasutaja ligipääs ligipääsetavuselementi aktiveerimata. Kas § 13 märgitud teenused, millega antakse ligipääs audiovisuaalmeedia teenusele ja nende ligipääsetavuselemendid hõlmavad ka veebilehtedel ja mobiilirakenduses kuvatud videoklippidele, jne? § 16 lg 1 sätestatud tajutavuse, kasutatavuse, arusaadavuse ja töökindluse nõuded ei ole defineeritud. Samuti ei ole selge, kuidas rakendatakse sama paragrahvi teist lõiget ja mil viisil seda hinnatakse ning testitakse. § 21 käsitleb kasutamist nägemisvõime puudumise korral. Kas kohustus pakkuda kasutajale vähemalt üks töörežiim, mis ei eelda nägemisvõimet hõlmab endas näiteks ka ekraanilugeja kasutamise võimalust? Paragrahvis 27 käsitletakse kasutamist piiratud käsitsemisvõime või jõu korral. Eelnõu sätestab, et kui toode või teenus nõuab manuaalseid toiminguid, pakutakse kasutajale vähemalt üks töörežiim, mis võimaldab kasutada toodet alternatiivsete toimingute abil, mis ei eelda peenmotoorset juhtimist ega käsitsemist, käejõudu ega korraga rohkem kui ühe juhtseadise kasutamist. Kas see tähendab praktikas, et digikeskkondades (mobiilirakendus ja internetilehekülg) peab olema pakutud üks täiesti mittemanuaalne töörežiim? § 29 kohustab ettevõtjaid hindama, mis töörežiimid vallandavad valgustundlikkushoogusid. Selline kohustus ei ole proportsionaalne. Arusaadavalt ei ole defineeritud ka paragrahvis 30 märgitud töörežiim ja elemendid, mis lihtsustavad ja hõlbustavad kasutamist piiratud kognitiivsete võimete korral. Määruse „Ettevõtja ebaproportsionaalse koormuse hindamise kriteeriumid ja ligipääsetavusnõuete kohaldamata jätmisest teavitamise kord“ aspektid Määruses ei ole sätestatud piisavalt täpsed kriteeriumid ja metoodikad, mis võimaldaks hindamist teostada ning määrus ei ole hetkel terviklik, mistõttu on keeruline hinnangut anda ja rakendusakti kavandit tagasisidestada. Kokkuvõtteks Oleme seisukohal, et eelnõuga küll lahendatakse ligipääsetavusega seotud probleeme, kuid kasutatakse norme, millest ei ole võimalik selgelt aru saada ja seadust ega rakendusakte ei ole võimalik seetõttu üheselt mõista nii tehnilistel töötajatel, juristidel kui ka tarbijatel, kes ei ole õigusaktide tõlgendamisega kokku puutunud. Õigusnormid peavad olema üheselt mõistetavad ning kõik õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema proportsionaalsed oma eesmärgiga. Loodame, et ministeeriumil on Pangaliidu arvamusega eelnõu edasise menetlemise käigus arvestada. Lugupidamisega, /allkirjastatud digitaalselt/ Katrin Talihärm Pangaliidu tegevdirektor