Arvamus

Sotsiaalministeerium nr Suur-Ameerika 1 10122 Tallinn [email protected] [email protected] 21. september 2021 nr 4 ARVAMUS sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta 1. Sotsiaalministeerium on koostaud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis on saadetud Balti Sotsiaalteenuste Kvaliteedi Liidule ning Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukojale arvamuse avaldamiseks. BSKL ja ESJN esitavad käesolevaga ühise arvamuse ning paluvad eelnõu edasise menetlemisel võtta arvesse alljärgnevat. 2. Eelnõu § 1 p 4 2.1. Seletuskirja kohaselt täiendatakse SHS § 9 lõikega 11, sätestades pikaajalise hoolduse mõiste. Eelnõus toodud definitsioonist ei nähtu, kas selle all on mõeldud nii koduhooldust kui asutuses hooldust või ainult asutusevälist hooldust. Seletuskirjast seevastu on võimalik aru saada, et silmas peetakse nii hooldust asutuses kui kodus, kuid see ei ole jällegi mõistetav seaduse tekstist. Seaduse arusaadavuse tagamiseks ja vaidluste ennetamiseks oleks mõistlik sätestada see üheselt mõistetavalt ka seaduse tekstis. 3. Eelnõu § 1 p 7 3.1. Seletuskirja kohaselt täiendatakse SHS § 15 lõikega 4, mille kohaselt selgitab KOV-i üksus välja hoolduskoormusega inimese ja tema toetusvajaduse. Eelnõu kohaselt teeb KOV seda „võttes arvesse tema tegelikku hoolduskoormust, toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid“. Seletuskirjas on toodud pikem selgitus, kuidas KOV seda tegema peaks. Seletuskirja sõnastus, kuid veelgi enam seaduse enda sõnastus, on üldine ning annab KOV-le suure kaalutlusruumi, kuidas hoolduskoormust täpselt välja selgitada ning milliseid asjaolusid seda tehes arvesse võtta. Seetõttu võib seaduse vastu võtmise järgselt tekkida olukord, kus erinevate KOV-de praktika hoolduskoormuse välja selgitamisel võib osutuda väga erinevaks. Seetõttu palume kaaluda võimalust kehtestada ühtsed hindamise alused ja metoodika, tagamaks erinevates KOV-des elavate isikute ühetaoline kohtlemine. 4. Eelnõu § 1 p 8 4.1. Seletuskirja kohaselt täiendatakse seadust §-ga 152 „Puudega täisealise isiku abivajaduse hindamine“. Sätte sõnastusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas selle all on mõeldud ainult tööealisi isikuid või ka vanaduspensionäre. Eelnõu § 152 lg 1 ja 2 räägivad  inimestest, kelle puue on tuvastatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel. PISTS § 2 lg 11 ja lg 21 kohaselt tuvastatakse puude raskus kuni 16-aastasel lapsel ja vanaduspensioniealisel inimesel (lg 11) ning tööealisel inimesel (lg 21) erinevalt. Seetõttu tuleks vastav küsimus selgelt määratleda seaduse tekstis. 4.2. Eelnõu lähtub põhimõttest, et raske puudega inimese puhul võib KOV tema abivajaduse välja selgitada ning sügava puude inimese korral on KOV-l kohustus seda teha. Ometigi on sageli ka raske puudega inimene olukorras, kus ta vajab abi, kuid ta ei pöördu selle saamiseks ise, kuna ta ei oska seda teha või ei ole võimeline seda tegema. Seletuskirja lk 12 viidatakse, et „Varasemad analüüsid näitavad, et puudega inimestel on raskusi vajaliku abi ja teenusteni jõudmisel ning tihti ei tea abivajaja, kuhu ta millise probleemiga peaks pöörduma“. Kahtlemata on see õige, kuid seletuskirjas viidatud analüüsidest ei nähtu, et see probleem oleks vaid sügava puudega inimestel või et raske puudega inimesed oleksid kuidagi väiksemates raskustes. 4.3. Seetõttu teeme ettepaneku kaaluda võimalust kehtestada regulatsioon, mille kohaselt on KOV-l kohustus enda initsiatiivil selgitada välja isiku abivajadus mitte ainult sügava vaid ka raske puudega inimeste korral. 5. Eelnõu § 1 p 22 5.1. Seletuskirja kohaselt muudetakse eelnõuga SHS § 72 lg 2 p 2 terminoloogiat ning asendatakse termin „juhtiv psüühikahäire“ terminiga „põhihaigus“, kuid muudatus ei puuduta sätte sisu ning kui inimesel esineb põhihaigusena sõltuvus alkoholist või narkootilisest ainest, ei ole võimalik talle tulemuslikult erihoolekandeteenuseid osutada ja see põhimõte kehtib edasi. 5.2. Ehkki vastav põhimõte on praegu kehtivas seaduses juba olemas, on see probleemne. Nimelt tähendab see seda, et erihoolekandele määratud inimesi suunatakse just alkoholi või narkootikumi sõltuvuse tõttu üldhooldusele, kuigi nad sinna ei sobi ning ka üldhoolduse osutamine neile on kas keeruline või üldse võimatu. Seletuskirjast ei selgu, miks ei ole inimesele, kellel on alkoholi või narkootilise aine sõltuvus, võimalik osutada tulemuslikult erihoolekandeteenuseid või miks on alust arvata, et samal ajal on üldhooldusteenuse osutamine nende puhul võimalik ja tulemuslik. 5.3. Samuti ei ole selge, miks peaks alkoholi või narkootilise aine sõltuvusest tingitud psüühikahäirega inimest kohtlema teisiti kui inimest, kellel on mõnel muul põhjusel samalaadne psüühikahäire. Kehtiv põhimõte võimaldab olukordi, kus samasuguse psüühikahäirega inimene, kas saab või ei saa erihooldust, lähtuvalt psüühikahäire tekke põhjusest. Miks on sedavõrd oluline just psüühikahäire tekke põhjus ning mitte psüühikahäire ja selle sümptomaatika, ei ole kahjuks arusaadav. 5.4. Mõeldav ei oleks ka olukord, kus alkoholi või narkootilise aine sõltuvusega inimesed peaksid üldse jääma ilma hoolekandeteenuseta. Seetõttu oleks otstarbekas ja võrdsuspõhiõigust austav loobuda samasisulise psüühikahäirega inimeste ebavõrdsest kohtlemisest lähtuvalt nende psüühikahäire tekkepõhjusest. Ka isikud, kellel on sõltuvus alkoholist või narkootilisest ainest põhihaigusena peaksid saama riigieelarvest rahastatud erihoolekandeteenust kui see on neile rohkem näidustatud kui üldhooldusteenus. 6. Eelnõu § 1 p 38 6.1. Seletuskirja kohaselt tõstetakse varem SHS § 86 lg 2 sätestatud õigus asendada tegevusjuhendaja ööpäevaringne kohalolu hooldustöötaja kohaloluga, ümber § 104 lõikeks 21. Ehkki tegemist on justkui formaalse tehnilise muudatusega, osundame siinkohal, et SHS § 86 lg 2 juba sisalduv põhimõte on praktikas probleeme tekitav. Sisuliselt tähendab see seda, et kutse või õppekava omandanud hooldustöötaja võib tegutseda mitte ainult üldhoolduses hooldustöötajana vaid ka erihoolduses tegevusjuhendajana. Samas öösiti (kui hooldekodus on kohal vähem personali kui päeval) võib tegevusjuhendajana töötada ka eriharidust mitteomav inimene. See on suur risk nii kliendile kui töötajale endale, kuna töötajal puudub erialane ettevalmistus tunda ära ja lahendada psüühilisest erivajadusest tulenevaid probleeme 6.2. See on vastuolus Sotsiaalministeeriumi senise praktikaga, mille kohaselt muudetakse teenuseosutaja tegevusluba (teenuseosutaja enda sooviavalduse alusel, kuid SM nõuab sellise sooviavalduse esitamist) tähtajaliseks kui tal ei ole nõutava haridusega tegevusjuhendajat, ajaks, mil töötaja omandab seda haridust. 6.3. Probleem on lisaks ka selles, et üldhooldusteenuse puhul kehtestati hooldustöötaja kvalifikatsiooninõuded SHS § 22 lõikega 4 juba 1. jaanuarist 2020. a., mis tähendab seda, et üldhooldusteenuse osutajad peavad enda kulul koolitama hooldustöötajaid, kuid need samad hooldustöötajaid saavad selle koolituse läbimise järgselt just SHS § 86 lg 2 sätestatu tõttu minna erihooldusteenuse tegevusjuhendajaks. Kuna see on kõrgemalt tasustatud töö, teevad paljud töötajad täpselt seda. Sisuliselt tähendab see seda, et üldhooldusteenuse osutajad on tänaseks juba peaaegu kahe aasta jooksul olnud kohustatud koolitama erihoolekandele enda kulul töötajaid. 6.4. Seetõttu teeme ettepaneku loobuda kehtiva SHS § 86 lg 2 sätestatud põhimõttest üldse. Oleme seisukohal, et riigi poolt sellisel viisil haridusnõuete langetamine ei vasta teenust saava isiku huvidele ning ei taga nende turvalisust öisel ajal. 7. Eelnõu § 1 p 51 7.1. Seletuskirja lk 6 lg 4 kohaselt pannakse seadusemuudatusega üldhooldusteenuse osutajale kohustus kanda STAR-i alates 1. jaanuarist 2022. a kuni 14 kalendripäeva jooksul teenust saama tulnud uute teenusesaajate viibimiskoha andmed. See aeg võib muutuda lähtuvalt seaduse vastuvõtmise menetlusest Riigikohus. Samas on juba praegu Sotsiaalkindlustusameti kvaliteediosakonna poolt antud üldhooldusteenuse osutajatele juhend, et viibimiskoha andmed tuleb STARi kanda hiljemalt 30. septembril 2021. a. Riigi kui terviku poolt on tegemist vastuolulise käitumisega, kus seadusandlik ja täidesaatev võim lähtuvad erinevatest kuupäevadest ning hooldusteenuse osutajatel ei ole seetõttu selgust, kummast kuupäevast peavad nemad lähtuma. 7.2. Märkimist väärib, et veel 3. aprillil 2019. a rõhutas Siseministeerium tookord saadetud juhendis eraldi, et hooldekodud ei pea ise klientide viibimiskoha andmeid edastama, vaid neid andmeid hakkab rahvastikuregister automaatse andmevahetusega saama Sotsiaalkindlustusameti andmebaasist. Seetõttu tekib küsimus, kas rahvastikuregister saab neid andmeid automaatselt või mitte ning kui saab, siis miks peab vastava kohustuse panema üldhooldusteenuse osutajatele. 7.3. Samuti tekib küsimus seoses eelnõuga ette nähtud teenuse osutamise lõpetamise andmete STARi kandmise kohustusega, mis on kavandatud SHS § 144 lg 51 punktiga 2. Nimelt on teenuse lõppemise üks aluseid teenuse saaja surm. Otstarbekas oleks täiendada eelnõu selliselt, et üldhooldusteenuse osutaja kannab teenuse osutamise lõpetamise andmed STARi, v. a. juhul, kui teenuse osutamise lõpetamise põhjuseks on teenuse saaja surm. Puudub mõistlik põhjus, miks ei võiks info isiku surma kohta jõuda otse rahvastikuregistrist otse STARi ning miks peavad seda edastama just hooldekodud. 8. Erihoolde vabade kohtade tasustamine 8.1. SHS § 79 lg 11 tuleneb, et SKA kannab kohtumäärusega erihoolekandeteenusele saadetud isikute puhul vaba koha maksumuse 95% ulatuses esitatud arve alusel. Põhjendatud oleks laiendada see regulatsioon kõigile erihoolekande vabadele kohtadele, sest teenuse osutaja ei saa ise võtta inimest teenusele, vaid selle määrab juhtumikorraldaja. See tähendab, et sageli on asutustes vabu erihoolekandekohti, mille loomise ja hoidmisega kaasnevad kulud, kuid mida asutus ise täita ei saa. Mõistlik oleks see kulu jagada asutuse ja SKA vahel, samalaadselt nagu see on praegu reguleeritud kohtumäärusega erihoolekandeteenusele saadetud isikute puhul. Samalaadselt on reguleeritud ka haiglate valmisolekutasu, mida rahastab Haigekassa. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Ene Arus Juhatuse liige Saatja: Ene Arus <[email protected]> Saadetud: 22.09.2021 12:46 Adressaat: SM Info <[email protected]> Teema: Arvamuse esitamine Tere, edastan Balti Sotsiaalteenuste Kvaliteedi Liidu arvamuse sotsiaalhoolekande seaduse jt seaduste muutmiseks. Lugupidamisega Ene Arus Balti Sotsiaalteenuste Kvaliteedi Liit MTÜ juhatuse liige