Arvamuse edastamine

[email protected] Sotsiaalministeerium Suur-Ameerika 1 Teie 01.09.2021 nr 1.2-2/114-1 Tallinn 10122 Meie 19.09.2021 Eelnõu arvamuse avaldamine Täname võimaluse eest esitada kommentaarid ja tähelepanekud Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (edaspidi ka Eelnõu) ja selle planeeritavatele rakendusaktidele. Tunnustame, et kehtivas SHS § 86 lg 1 sätestatud kataloogi haridusest /kvalifikatsioonist on laiendatud selliselt, et alusharidusasutuse pedagoog kvalifitseeruks intellektipuudega täisealise isiku tegevusjuhendajaks (vastav regulatsioon on sätestatud määruseelnõu „Tegevusjuhendaja ettevalmistusnõuded, sealhulgas nõuded haridusele ja koolitusele, ning nõuded koolituse läbimisele, koolituse mahule ja sisule“ § 1 lg 2. Eelnõuga planeeritakse kehtivasse sotsiaalhoolekande seadusesse (edaspidi ka SHS) mahukaid muudatusi, mis Eelnõu seletuskirja kohaselt kannavad eesmärki vähendada bürokraatiat, luua õigusselgust ja aidata kaasa kvaliteetse hoolekandelise abi pakkumisele. Ka toetuvad Eelnõu seletuskirja kohaselt muudatusettepanekud praktikas tekkinud ettepanekutele. Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidu liige AS Hoolekandeteenused on omalt poolt viimastel aastatel teinud korduvalt seitse põhimõttelist muudatusettepanekut, nendest on Eelnõus käsitletud vaid kahte. Esiteks juba eelnimetatud tegevusjuhendajate kvalifikatsiooni laiendamist alusharidusasutuse pedagoogiga ning sellega seonduvat tegevusloa küsimust (vt all p 1), mida Eelnõuga küll käsitletakse, aga mille regulatsioon jääb arusaamatuks. Kõik teised ettepanakud on kahjuks jäänud tähelepanuta, mistõttu toome need uuesti välja. Täiendavalt lisame ka alkoholi liigtarbimisega seonduva probleemistiku (vt p 6 all). 1. Tegevusluba Eelnõu punktis 56 kohaselt SHS paragrahvi 153 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) tegevusloa taotleja ja teenus, mida kavatsetakse osutama hakata, ning hooldustöötaja, turvakodus teenust vahetult osutav isik, lapsehoidja, kasvataja, perevanem ja tegevusjuhendaja (edaspidi teenust vahetult osutav isik) vastavad käesolevas seaduses ja selle alusel teenusele, teenuseosutajale ja teenust vahetult osutavale isikule kehtestatud nõuetele;“. Eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et Eelnõu § 1 punktiga 56 muudetakse SHS § 153 punkti 1 sõnastust ning et tegu tehniliste muudatustega. Kuna edaspidi on tegevusjuhendajate ettevalmistusnõuded kehtestatud lisaks seadusele ka valdkonna eest vastutava ministri määrusega, tuleb täpsustada ka tegevusloa kontrollieseme regulatsiooni ja lisada sellesse viide ministri määrusele. Eelnev sõnastus aga ühelegi rakendusaktile ei viita. Mida peetakse seletuskirja selgitusega silmas? Sotsiaalteenuse osutamiseks nõutava tegevusloa (SHS § 151) väljastab Sotsiaalkindlustusamet (SHS § 152). SHS § 153 p 1 kohaselt sotsiaalteenuse osutamiseks antakse tegevusluba, kui tegevusloa MTÜ Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit Haavassaare talu Kiidjärve küla Vastse-Kuuste vald 64605 Põlvamaa taotleja ja teenus (sh teenust vahetult osutav isik) vastavad SHS sätestatud nõuetele, sh rakendatavatel tegevusjuhendajatel on nõutav kvalifikatsioon. Teenuseosutajana toetame väga, et tegevusjuhendajatele kehtivad teatud kvalifikatsiooninõuded. Samas on nii meil kui ka teistel erihoolekandeteenuse osutajatel olnud viimased aastad raske kvalifitseeritud tööjõudu leida, seda eelkõige Tallinnas asuvatesse üksustesse (sh ka meie sel aastal tood alustanud ööpäevaringsesse kohtumäärusega teenuse üksusesse Merimetsas). Oleme korduvalt teinud ettepaneku, et SHS tegevuslubade regulatsiooni (sh § 154) võiks muuta selliselt, et Sotsiaalkindlustusamet saaks anda tegevusloa kas tingimuslikult või siis kõrvalkohustusega, mille kohaselt sotsiaalteenuse osutaja kohustub tagama, et teatud aja jooksul tegevusloa väljastamisest on kõikidel vastavas tegevuskohas töötavatel töötajatel seaduses nõutud kvalifikatsioon. Sellist nn üleminekuperioodi on vaja selleks, et need töötajad, kellel see kvalifikatsioon puudub, kuid kes on valmis selle töötamise ajal omandama, saaksid seda teha. Seejuures oleme tööandjana ise oluliselt panustanud, et oma töötajate kvalifikatsiooni tõsta, nt oleme aegade jooksul ise välja koolitanud 516 tegevusjuhendajat (koolitustundide kogumahuga 131 846 h), kusjuures meil töötab ca 700 tegevusjuhendajat. Juba 2020.a olid päevakorral SHSi muudatused eesmärgiga viia vastavate kvalifikatsiooninõuete täitmine vastavusse tööturu olukorraga. Juba siis tegi AS Hoolekandeteenused ettepaneku täiendada SHS § 154 punktiga 4 selliselt, et sotsiaalteenuse osutajale pannakse kõrvaltingimusena kohustus tagada tegevusloaga hõlmatud tegutsemiskohas töötavate tegevusjuhendajate kvalifikatsiooninõuete täitmine 12 kuu jooksul tegevusloa väljastamisest. Seni kuni nõudeid muudetud ei ole võib juhtuda, et uute erihoolekandeüksuste avamine viibib või lausa takerdub, sest vajaliku kvalifikatsiooniga töötajaid pole. Seni on olukorda püütud lahenda nii, et Sotsiaalkindlustusamet on väljastanud tähtajalised tegevusload. Nt Tallinna Merimetsa ööpäevaringse kohtumäärusega teenusüksuse tegevusluba kehtib kuni 31.12.2021. Kui tegevusloa saamise reegleid ei muudeta, siis on reaalne oht, et AS Hoolekandeteenused Merimetsa ööpäevaringse kohtumäärusega üksuse tegevusluba ei pikendata ning me ei saa seal teenuse osutamisega jätkata. Ettepanek: Täiendada SHS § 154 p 4 järgmiselt: 3) teenuse osutaja kohustus tagada tegevusloaga hõlmatud tegutsemiskohas töötavate tegevusjuhendajate kvalifikatsiooninõuete täitmine 24 kuu jooksul. 2. Tegevusjuhendajate suhtarvust SHS § 90 lg 5, § 93 lg 7, § 96 lg 7, § 99 lg 5 ja § 104 sätestavad teenuse osutajale kohustuse tagada kindel arv tegevusjuhendajaid teatud arvu teenust saavate isikute kohta. Aastate jooksul oleme korduvalt rääkinud ja teinud ettepanekuid ümber mõtestada SHS-is sätestatud tegevusjuhendaja suhtarvu nõuded, ning teenuse kvaliteedinäitajana kasutada teenuse osutamise sisulist kvaliteeti mõõtvaid mõõdikuid. Eelnõu kahjuks neid teemasid ei käsitle. SHS § 90 lg 5, § 93 lg 7 ja § 96 lg 7 nõuab igapäevaelu toetamise, töötamise toetamise ja toetatud elamise teenuse puhul ühe täistööajaga tegevusjuhendaja olemasolu kümne teenust saama suunatud isiku kohta. Kogukonnas elamise teenuse puhul nõuab SHS § 99 lg 5 ühe tegevusjuhendaja kohalolu kümne teenust saava isiku kohta, ning ööajal ühe tegevusjuhendaja kättesaadavus kõigi selle teenuseosutaja juures teenust saavate isikute kohta. SHS § 104 kohustab teenuse osutajat ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul tagama 30 teenust saava isiku kohta vähemalt ühe tegevusjuhendaja ööpäevaringse kohaloleku, pluss vastavalt vajadusele lisaks vähemalt ühe tegevusjuhendaja väljaspool ööaega. Personali suhtarvu nõue ei aita kaasa teenuse kvaliteedi tagamisele. Esiteks mõõdab nõue vaid personali arvu teenuse saajatesse, mitte aga personali (so teenuse osutaja) töö tulemust – tegevusplaanides toodud eesmärkide ning teenuse eesmärkide saavutamist. Teiseks oleneb personali vajadus suures osas teenust saavate isikute toimetulekutasemest ning sellest, kuidas ja milliste teiste vahenditega (elektroonilised abivahendid, paindlikud MTÜ Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit Haavassaare talu Kiidjärve küla Vastse-Kuuste vald 64605 Põlvamaa töögraafikud jne) teenuse osutaja kliendi eesmärke suudab aidata saavutada. Näiteks on kohustus igapäevaelu toetamise teenusel tagada kümne kliendi kohta üks tegevusjuhendaja olenemata sellest, kui mitu neist kümnest kliendist vajab teenust minimaalne neli tundi kuus ja kui palju kliente näiteks 120 tundi kuus. On selge, et tegelik personali vajadus tuleneb osutatavast teenusest, tegevuse intensiivsusest ja ajalisest mahust ning on näha, et nimetatud nõue on vastuolus efektiivse ressursikasutamisega. Kolmandaks ei aita personali suhtarvu nõue kaasa uuenduste ja innovaatiliste lahenduste kasutamisele efektiivsuse eesmärgil, kuna personalikulu selle võrra ei vähene. Oleme korduvalt soovitanud loobuda personali suhtarvu nõudest ning teenuse kvaliteedinäitajana (näiteks tegevusloa taotlemise eeltingimusena) kasutada teenuse osutamise sisulist kvaliteeti mõõtvaid mõõdikuid (näiteks mõõdikuid Euroopa sotsiaalhoolekandeteenuse kvaliteedimärgi Equass kvaliteedisüsteemist vm sarnasest kvaliteediraamistikust või kvaliteedisüsteemi tervikuna). Sellisel juhul oleks tegevusloa saamise eelduseks teenuse osutaja vastavus Equass vm kvaliteediraamistikus toodud olulisimatele kvaliteedinäitajatele. Et Equass jm kvaliteedisüsteemile vastamiseks peab teenuse osutaja läbima koolitatud audiitori auditi, siis tagab riik antud nõude sisseviimisega selle, et teenust osutatakse erinevate teenuse osutajate lõikes minimaalsel kvaliteeditasemel. Teenuse osutaja on omakorda kohustatud kvaliteedimärki teatud aja tagant taas uuendama (näiteks Equass kvaliteedimärk eeldab sertifikaadi uuendamist iga kahe aasta tagant), mis omakorda tagab kvaliteedi järjepideva kontrolli ning teenuse osutaja järjepideva töö teenuse osutamise kvaliteedi tõstmiseks Ettepanek: Tunnistada vastavad SHS sätted kehtetuks ja vajadusel reguleerida teenuse osutaja kvaliteedistandard läbi muude meetmete. 3. Õendusabi „kättesaadavuse“ mõistest Oleme aastate jooksul korduvalt tõstatanud küsimuse SHS-is kasutatud termini „kättesaadavus“ sisustamiseks ning teinud ettepaneku loobuda SHS § 102 lg 4 kuni 7 sätestatud õendusabi kättesaadavuse nõudest. SHS § 102 lg 4 kuni 7 kohustab teenuse osutajat tagama iseseisva õendusabi kättesaadavuse, samas seda, mida seadusandja on „kättesaadavuse“ all silmas pidanud, õigusaktis lahti ei mõtestata. Ka ei ole seda käsitletud üheski SHS seletuskirjas, mistõttu ongi võimalik tõlgendada nii sedasi, et õendusabiteenuse kättesaadavus tähendab, et õde peab reaalselt nõutud tundide aru üksuses viibima kui ka sedasi, et õde peab olema valmis vajadusel nõutud tundide arvu teenust osutama (meie arusaamist mõistete „kättesaadavus“ ja „kohalolu“ kohta on siiani toetanud ka SHS § 99 lg 5, mis sätestab KE tegevusjuhendajate kohalolu ja kättesaadavuse erinevuse) Meie kogemus on selline, et õendusabiteenuse osutajal ei ole tarvidust SHS-is sätestatud arvu tunde üksuses viibida, sest esiteks on klientidele tagatud perearstiteenuse kasutamine nagu ka erakorraline abi, ning teiseks ei taga seaduses sätestatud tundide arv õendusabiteenuse kvaliteeti. Eelnevast tulenevalt on nii halduskoormuse kui ka kuluefektiivsuse seisukohast mõistlik SHS § 102 lg 4 sätestatud kohustus kehtetuks tunnistada või muuta selliselt, et teenuse osutajal on kohustus õendusabiteenuse kättesaadavus tagada, kas selleks peab õde üksuses viibima 40 tundi või vähem, sõltub konkreetsetest asjaoludest ja vajadusest. Ettepanek: Tunnistada SHS § 102 lg 4 kehtetuks. 4. Erihoolekande kliendi elektroonilisest valvest Oleme teinud varasemalt ja korduvalt ettepanekuid eesmärgiga täita seadusest tulenevat kohustust omada ülevaadet ööpäevaringset erihooldust saava (sh kohtumäärusega) täisealise isiku viibimiskohast, mis tuleneb SHS § 102 lg 1 p 1. Selle eesmärgi täitmiseks oleks meie hinnangul kõige efektiivsem viis elektroonilise valve rakendamine (nutikellad, riietesse õmmeldavad või taskus asetsevad GPS signaaliga varustatud seadmed) MTÜ Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit Haavassaare talu Kiidjärve küla Vastse-Kuuste vald 64605 Põlvamaa SHS § 106 lg 1 kohaselt võib õigust vabalt liikuda piirata isikul, kes on paigutatud hoolekandeasutusse kohtumääruse alusel vastavalt SHS §-le 105 või kes saab ööpäevaringset erihooldusteenust, kui see on vajalik nimetatud isiku või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Seadus ei täpsusta, mis ulatuses ja viisil võib teenuse osutaja viidatud isikute liikumisvabadust piirata. SHS § 106 lõike 2 kohaselt võib teenuse osutaja ööpäevaringset erihooldusteenust saava psüühikahäirega isiku õigus vabalt liikuda piirata vaid sel määral, kui see on vajalik nimetatud isiku või teiste isikute elu ja tervise kaitseks. Seega on kohustus hinnata, mil määral sellise kliendi liikumisvabadust piirata, pandud teenuse osutajale. Samas ei ole selge, kuidas suhestuvad SHS § 106 lõige 2 ja § 103 kuivõrd viimase kohaselt on teenuse osutaja kohustus tagada, et (i) isik ei lahku teenuse osutamise ruumidest ega territooriumilt ilma teenuseosutaja tagatud saatjata; (ii) oleks pidev ööpäevaringne kontroll ja ülevaade isiku liikumise, asukoha ja tegevuste üle, ning (iii) et isik ei sea ohtu ennast või teisi isikuid. Eelnevast ja kuivõrd ei seadus ega kohtumäärus ei sätesta üldjuhul sõnaselgelt, kas kuidas SHS § 103 punktis 2 sätestatud kohustust täita, võib järeldada et teenuse osutaja otsustab ise, kuidas kontrolli teostada - kas tagada nõutud kontroll visuaalsel või elektroonilisel viisil (nn elektrooniline valve, mida kasutatakse üldmõistena, kuivõrd kasutusel on erineva piirangute intensiivsusega tehnoloogiaid. Nt eksisteerib tehnoloogia, mis võimaldab isiku liikumist ööpäevaringselt jälgida, samas on kasutusel ka süsteeme, millega kontrollitakse isiku asukohta teatud ajahetkel). Tehnoloogiliselt on võimalik ka keha külge kinnitatav elektroonilise valve seade. Eestis on elektrooniline valve kasutuses kriminaalmenetluse erinevates etappides (vahistamisel, karistuse kandmisel jne), kuid peamist rakendamist leiab vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel KarS § 76 alusel. Vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel kohaldatakse elektroonilist valvet üksnes isiku nõusolekul kuna sellega antakse riigile aktiivne ja laialdane õigus sekkuda isiku perekonna- ja eraellu (aluseks põhiseaduse § 26, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.). Erihoolekandeteenuse kliendi jälgimine nn elektroonilise valve seadmega riivab isiku füüsilist ja vaimset puutumatust, ning selline eraellu sekkumine saab toimuda vaid seaduse alusel. Ettepanek: täiendada SHS § 106 lõigetega 3 ja 4 järgmiselt: (3) Kohtumääruse alusel vastavalt käesoleva seaduse §-le 105 hoolekandeasutusse paigutatud isikule võib teenuse osutaja tema nõusolekul paigaldada elektroonilise seadme, mis kinnitatakse isiku keha külge ning mille abil on võimalik kindlaks teha tema asukoht. (4) Kui isiku terviseseisund seda võimaldab, siis võib teenuse osutaja varustada ööpäevaringset erihooldusteenust saava isiku tema nõusolekul elektroonilise seadmega, mis kinnitatakse isiku keha külge ning mille abil on võimalik kindlaks teha tema asukoht. Isiku nõusolekut asendab tema seadusliku esindaja nõusolek. 5. Erihoolekande kliendi elukoht Korduvalt oleme juhtinud tähelepanu sellele, et erihoolekandeteenuse klient, kes elab kodusarnases üksuses ei saa enda elukohta rahvastikuregistris registreerida. Kehtiva rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 70 (2) kohaselt ei ole isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi muutmise aluseks isiku asumine või paigutamine: 1) statsionaarsele haiglaravile; 2) ööpäevaringset sotsiaalteenust osutavasse hoolekandeasutusse; 3) hooldamisele hooldusperesse; MTÜ Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit Haavassaare talu Kiidjärve küla Vastse-Kuuste vald 64605 Põlvamaa  4) kinnipidamisasutusse; 5) kaitseväeteenistusse Hoolekandeasutuse kaasamine nimetatud loetellu on täiesti mõistetav, kui räägitakse eakate hooldusest, mis oma olemuselt on pigem lühemaajaline või ka ajutine teenus. Hoolekandeasutuse mõiste alla lähevad aga ka kõik erihoolekandeasutused, kui nad on suuremad kui 10 teenuskohta. Erihoolekandeteenus aga ei ole oma olemusest tulenevalt ajutine teenus, vaid kui inimene vajab erihoolekannet, siis üldjuhul pikaks ajaks või ka püsivalt, mis tähendab, et erihoolekandeteenusel oleva inimese jaoks on teenusüksus tema koduks, mitte ajutiseks peatuspaigaks. Väga sageli asub inimene teenusele 18-aastaselt ja jääb teenusele terveks eluks või siis vanadusikka saabumiseni. Seega võib erihoolekandeteenusel viibimine kujuneda 20- 50 aasta pikkuseks ja see ongi ainuke kodu, mida psüühilise erivajadusega tööealine täiskasvanud inimene omab enne eakate teenusele minemist. Kui tänase seadusandluse alusel on kõikidel teistel inimestel võimalik oma elukohta kasvõi iga kuu ümber registreerida, siis erihoolekandes on inimesi, kelle elukohaks on enne 2001. aastat registreeritud hoolekandeasutus (siis seadus võimaldas seda teha), kuid keda kolimise korral mõnda teise üksusesse uude kohta sisse kirjutada ei saa. Juba alates 2012, mil Eestis alustati vanade hooldekodude reorganiseerimisega ja sulgeti suured ühiselamu-tüüpi hooldekodud ning ehitanud väikesed kodusarnased elamised oma klientidele, oleme püüdnud saavutada olukorda, kus kliendi elukohana on võimalik registreerida üksus, kus ta reaalselt elab. Kuna seadus seda aga endiselt ei võimalda, siis on tavalised olukorrad, kus inimene elab täiesti teises Eestimaa nurgas võrreldes tema registrijärgse elukohtaga ja eestkosteasutusega, mis määrati talle arvestades rahvastikuregistrijärgset elukohta (kuna paljudel lähedasi ei ole, siis on eestkosteülesannetes elukohajärgne omavalitsus). Ühtegi muud sidet inimene selle asukohaga ei oma, seejuures on tema elukohana registreeritud hooldekodu likvideeritud ja erihoolekandele ta sinna kindlasti tagasi ei lähe. Lisaks teeb muret see, et tänu rahvastikuregistrijärgsele elukohale ei saa niigi väga madala sissetulekuga inimene kasutada ka praeguse elukoha kohaliku omavalitsuse teenuseid (tasuta linna- ja maaliinid, odavamad ujulapiletid, üritused kohaliku kogukonna liikmetele, isegi perearsti registrisse saamisel Tallinnas on antud tagasisidet, et eelistatakse kohalikke elanikke). Hoolekandeasutuses elava inimese puhul teavitatakse rahvastikuregistrisse küll isiku viibimiskoht, aga see ei anna täna samasugust õigust kui on teistel samas omavalitsuses registreeritud inimestel. Seega mõjutab selline seaduslik regulatsioon oluliselt erihoolekandekliendi elukorraldust ja õigusi, mh ei saa nt KOVi soodustusi kasutada. Ka on tegemist otseselt diskrimineeriva olukorraga, võrrelduna tavalise inimesega, kes nt kolib ühest KOVist teise. Riik ei ole tänaseni selgitanud millal lõpetab sellise diskrimineerimise või millega on selline diskrimineerimine õigustatud. Seejuures täiendatakse Eelnõu kohaselt SHS § 3 lg 1 p 2, mille kohaselt pakutakse esmajärjekorras sellist abi ja tuge, mis võimaldab inimesel elada kodus või saada kodusarnast keskkonda ja elukorraldust pakkuvat teenust. Ettepanek on muuta RRS selliselt, et - enne 2001 aastat hoolekandeasutusse registreeritud inimesed saavad õiguse registreerida oma tegelik elukoht, isegi kui see on hoolekandeasutus; - erihoolekandeasutuses (samuti eakatekodus, asenduskodus või hooldusperes) elav inimene saab soovi korral selle registreerida oma elukohana või alternatiivselt annab tema registreeritud viibimiskoht talle võrdsed õigused kohalike teenuste kasutamisel sinna omavalitsuses registrijärgset elukohta omavate inimestega. 6. Alkoholi (liig)tarbimine MTÜ Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit Haavassaare talu Kiidjärve küla Vastse-Kuuste vald 64605 Põlvamaa SHS § 6 lg 1 p 3 kohaselt on hoolekandeasutuses sotsiaalteenust saavale isikule on keelatud mh aine, mida kasutatakse narkootilise, toksilise või alkohoolse joobe tekitamiseks. Tolleaegne seletuskiri selgitab järgmist (muutmata kujul): „Eelnõu § 6 lõigete 2 ja 3 terminite kasutus on viidud kooskõlla KorS-s sätestatud terminoloogiaga. Eelnõu § 6 lõike 2 kohaselt on hoolekandeasutuse töötaja kohustatud teavitama politsei, kui tal on ohukahtlus, et isikul on kaasas narkootikumid, relvad, lõhkeained. Lõike 3 kohaselt peab hoolekandeasutus võtma kasutusele abimeetmed vahetu ohu vähendamiseks või kõrvaldamiseks, kui muu eelnõu § 6 lõikes 2 nimetamata keelatud asi seab vahetusse ohtu isiku enda või teiste isikute elu või tervise. See tähendab seda, et hoolekandeasutuse töötaja ei tohi lõikes 2 nimetatud asjade puhul võtta kasutusele abimeetmeid nende asjade vahetu ohu kõrvaldamiseks nagu haarama isikult ära relva või lõhkeainet, kuna see nõuab erialateadmisi ja nõuab kindlasti politsei kohest sekkumist. Muude eelnõu lõikes 2 nimetamata asjade puhul on oluline välja tuua, et hoolekandeasutuse töötaja võib kasutada vaid selliseid abimeetmeid, mis ei ohusta hoolekandeasutuse töötaja ega teiste isikute elu ja tervist. See tähendab sisuliselt seda, et kui hoolekandeasutusse tuleb teenust saama klient, kes omab näiteks alkoholi, siis on hoolekandeasutusel kohustus selgitada isikule, et tegemist on keelatud asjaga ning see tuleb hoiule anda vastavalt hoolekandeasutuse sisekorraeeskirjas sätestatud tingimustel ja korras. Kui isik ei ole nõus alkoholi hoiule andma või muutub muul viisil agressiivseks, siis on hoolekandeasutusel kohustus teavitada politsei, kuna isik võib oma käitumisega olla ohtlik endale ja teistele. Politsei on üldkorrakaitseorgan KorS alusel ja saab seega vajadusel reageerida ohu vähendamiseks või selle kõrvaldamiseks. Politseil on õigus kohaldada KorS erimeetmeid (läbivaatus ja asja hoiule võtmine), kui nimetatud meetmete kasutamise eeldused on täidetud. Praktikas ei ole teada juhtumeid, kus politsei on pidanud sekkuma seetõttu, et sotsiaalteenust sooviv isik ei täida sisekorraeeskirjas 14 sätestatud tingimusi ja korda. Üldjuhul on isikud nõus alkoholi hävitamisega või selle hoiule andmisega. Eeltoodust tulenevalt võib eeldada, et käesoleva eelnõuga tehtavad muudatused ei too kaasa politseile kaasa nende töökoormuse ja sellega seotud kulude kasvu. Seega on ühtlasi eelnõust jäetud välja jäetud ka lõiked 4 ja 5, mis lubavad hoolekandeasutuse töötajal keelatud asja isikult ära võtta. Keelatud asja isikult ära võtmine ja selle hoiule võtmise puhul on tegemist korrakaitseseaduse §-s 52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmega, mille kasutamise õigus puudub eraõiguslik juriidilisel isikul. Arvestades praktilist vajadust on mõistetav, et teatud abimeetmeid võib teenuseosutaja probleemi tekkimisel kasutada, kuid asjade äravõtmine on korrakaitseline meede, mille kasutamise õigus on vaid korrakaitseorganil, kelleks on KorS kohaselt ainult riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku organil. Korrakaitse on osa täidesaatva võimu ülesannetest, täpsemalt osa riivehaldusest. Eeltoodust tulenevalt eraõiguslik isik ei saa olla kõnealuse eelnõu tähenduses korrakaitseorganiks isegi juhul, kui talle on seadusega või seaduse alusel sõlmitud halduslepinguga antud üle avaliku võimu ülesandeid. Eraõiguslikule isikule volituste andmisel tuleb arvestada, et KorS § 82 tänase redaktsiooni vastuvõtmisega väljendas Riigikogu selget tahet, et lepingute alusel korrakaitseorgani ülesannete täitmisesse kaasatud isikud ei oleks korrakaitseorganid (vrd korrakaitseseaduse eelnõu nr 49 SE algteksti ja selle seletuskirja). Ka Õiguskantsler asus märgukirjas 2008. a abipolitseiniku seaduse kohta seisukohale, et korrakaitseliste ülesannete üleandmine eraõiguslikule isikule ei ole riigi jõumonopoli põhimõttest tulenevalt põhiseadusega kooskõlas. Õiguskantsler osundas märgukirjas (kehtinud abipolitseiniku seaduse kohta) probleemidele, mis vastasel juhul tekivad: huvide konflikt, olles üheaegselt turvatöötaja ja riigivõimu esindaja, riigi jõumonopol, tuumikfunktsiooni delegeerimise keeld jmt. Samuti on hoolekandeasutuselt võetud ära asjade hävitamise õigus. Asja hävitamine ei ole vajalik, kui seda saab ka hoiule panna (kui eseme omadused seda võimaldavad) ning selle isikule hoolekandeasutusest lahkumisel tagastada. Hävitamisõiguse all tuleb silmas pidada seda, et tegemist on omandiõiguse väga tugeva riivega. Keelatud asjade säilitamise ning hoiustamise tingimusi ja korda saab hoolekandeasutus reguleerida oma sisekorraeeskirjas. Praktikas toimub keelatud aine MTÜ Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit Haavassaare talu Kiidjärve küla Vastse-Kuuste vald 64605 Põlvamaa nagu alkoholi hävitamine üldjuhul isiku nõusolekul ning seetõttu ei ole hävitamiseõiguse andmine hoolekandeasutuse töötajale vajalik. Isiku nõusolekul on keelatud asja hävitamine võimalik sätestada sisekorraeeskirjas.“ Selge on, et SHS § 6 alkoholi (jm joovet tekitavate ainete) osa sätete koostajad ei ole praktilise eluga lihtsalt kursis. Kuna teenuse osutaja alkoholi tarbimise puhul ise sekkuda justkui ei tohi (ei tohi ka alkoholi ära võtta), siis oleme püüdnud raskematel juhtudel pöörduda politsei poole ning kergematel juhtudel (kus klient ei ole agressiivne) ise lahendada. Politsei on meile seejuures teinud korduvalt märkuseid (sh kirjalikult), et vastavate pöördumise hulk on liialt suur. Tekkinud on justkui vaakum, kus SHS ja seletuskiri selgelt selgitavad, et teenuse osutajana on meie õigus alkoholi (või muid keelatud asju) ära võtta või ka alkoholijoobes kliendi tegevusse sekkuda piiratud, samas praktikas on sellised olukorrad kahjuks igapäevased, eriti kui arvestada, et kliendid elavad kodusarnastes üksustes, käivad ise vabalt poes, restoranis, külas jne. Seejuures nt 2017 täiendati SHS kinnis lasteasutuse teenuse sätetega, ning SHS § 1304 lg 1 lubab kinnise lasteasutuse teenuse osutajal SHS § 6 l 1 nimetatud asju ära võtta, seejuures kohustab seadus teenuse osutajat selliseid asju hoiustama. Piltlikult öeldes, kui leiame lapse juures pooliku õllepudeli, siis hävitada seda ei tohi, selle saab tegevusjuhendaja küll ära võtta, aga peab hoiustama ja teenuselt lahkumisel lapsele tagastama. Kokkuvõtvalt on alkoholi tarbimine erihoolekandeteenuse klientide poolt kahjuks probleem, mis on reaalselt olemas aga mida SHS (ega ka muud kohalduvad sätted) adekvaatselt ei käsitle. Jagame selle probleemi omakorda kaheks. Esiteks vajab lahendamist ja reguleerimist see, et Sotsiaalkindlustusamet erihoolekandeteenusele suunamisel arvestaks lisaks muudele asjaoludele ka alkoholi kui haigust, ning jätaks erihoolekandeteenusele alkohoolikud suunamata. Alkohoolik, kellel on erihoolekandeteenuse vajadus, tuleb suunata selleks ettenähtud üksusesse ja kohandatud erihoolekandeteenusele, kus on vajaliku eriväljaõppe saanud personal. Tava erihoolekandeteenus selleks ei sobi, ka ei ole selle personal vajaliku väljaõppega. Siinkohal juhime tähelepanu SHS § 72 lg 2 p 2, mille kohaselt riigieelarvest ei rahastata erihoolekandeteenuse, välja arvatud kohtumääruse alusel ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamist isikule, kellel on sõltuvus alkoholist või narkootilisest ainest juhtiva psüühikahäirena. Samas puudub Sotsiaalkindlustusametil SHSist tulenevalt selgesõnaliselt õigus keelduda sellise isiku puhul erihoolekandeteenusele suunamisest. Ettepanek: Täiendada SHS § 70 lg 4 teise lausega järgmiselt: 4) Sotsiaalkindlustusamet otsustab erihoolekandeteenuse osutamise või sellest keeldumise, välja arvatud kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud isiku puhul, 40 tööpäeva jooksul taotluse ja kõikide nõutavate dokumentide saamisest arvates. Sotsiaalkindlustusamet keeldub erihoolekandeteenuse osutamisest, välja arvatud kohtumäärusega hoolekandeasutusse paigutatud isiku puhul, isikule, kellel on sõltuvus alkoholist või narkootilisest ainest. Teiseks tuleb lahendada ja reguleerida olukord, mis lubaks teenuse osutajal ära võtta SHS § 6 lg 1 p 3 ära nimetatud keelatud aineid, so aineid, mida kasutatakse toksilise või alkohoolse joobe tekitamiseks. Lahenduseks võiks olla, et SHS § 1304 regulatsioon kehtib mitte üksnes kinnise lasteasutuse teenusele vaid üldiselt kõikidele erihoolekandeteenustele. 7. Teenuseosutaja vastutuse ulatuse küsimus Isegi kõige hoolsama erihoolekandeteenuse osutaja juures juhtuvad aeg ajalt õnnetused, kus inimesed saavad viga. Tegemist on erihoolekandeteenusele iseloomulike riskidega, mida täiesti välistada ei ole võimalik. Viimaste aastate kohtupraktika on tekitanud vajaduse luua selgust selles, (i) kuidas MTÜ Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit Haavassaare talu Kiidjärve küla Vastse-Kuuste vald 64605 Põlvamaa sisustada erihoolekandeteenuse osutajast tööandja käibekohustus töötaja ja kliendi suhtes, ning (ii) kuidas mõista SHS § 100 lg 2 p 2 nagu ka § 102 lg 1 p 3. Selle valguses on vaja selgust ka selle kohta, missugust tähendust omab SHS § 104 sätestatud tegevusjuhendajate miinimumarvu nõue koostoimes teenuse osutaja kohustustega. Kohtud on seadnud teenuse osutajale hoolsuskohustuse standardi, mis on oluliselt kõrgem seadusega sätestatud hoolsusmäärast. SHS § 100 lg 2 p 2 kohaselt ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise käigus on teenuseosutaja kohustatud lähtuvalt täisealise isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist tagama ööpäevaringset erihooldusteenust saava täisealise isiku turvalisuse. SHS § 102 lg 1 kohaselt ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja on kohustatud (i) omama ülevaadet ööpäevaringset erihooldust saava täisealise isiku viibimiskohast; (ii) tagama ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise ruumidesse sisenemise ja ruumidest väljumise kontrolli; (iii) tagama teenust saavate täisealiste isikute turvalisuse, ohutuse ja ettenähtud teenuse osutamise, kui ööpäevaringset erihooldusteenust osutatakse käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 nimetatud täisealistele isikutele, sügava liitpuudega täisealistele isikutele ja ebastabiilse remissiooniga raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäirega täisealistele isikutele samades ruumides. Kolmes hiljutises õigusvaidluses tõusetusid just eelnimetatud küsimused. Kohtuasjas 2-18-4391 tegid kohtumäärusega erihoolekandeteenusele suunatud kliendid (nn kinnisel teenusel) kliendid endale käte desovahendist joogi, mida tarbisid ja millest said joobe. Omavahelises kakluses tekitati kehavigastusi, mille eest kehavigastusi tekitanud klient sai kriminaalkorras karistada, aga lisaks leidis kohus, et vastutab ka teenuse osutaja, sest kui teenuse osutaja oleks korrapäraselt valvanud klientide tegevuse üle, siis ei oleks peksmine aset leidnud ega kahju saanud tekkida. Teenuse osutaja argumenteeris kohtumenetluses, et ei vastuta tekkinud kahju eest, sest tema tegevuses puudub õigusvastane tegu, ning ka ei esine süüd. Maakohus nõustus teenuse osutajaga leides et teenuse osutajal puudus kohustus tagada hoolekandeasutuses viibivate isikute üle pidevat järelevalvet juhul, kui isikud siirdusid tualettruumi. Sellise pideva järelevalve teostamine oleks ka riivanud isikute põhiõigust privaatsusele. Teenuse osutaja tagas järelevalve asutuses viibivate isikute üle viisil, kus osakonnas oli tagatud piisav arv tegevusjuhendajaid ning julgestustöötaja olemasolu. Täiendavate riskide välistamiseks oli hoolekandeasutuses viibivatele isikutele selgitatud nõuet mitte tarbida alkoholi. Ka oli kahju kannatanud kliendil keelatud alkoholi tarvitamine tema suhtes tehtud kohtumääruse alusel. Kohtu hinnangul oli teenuse osutaja järelikult tarvitusele võtnud piisavad meetmed selleks, et välistada alkoholi kuritarvitamisest tulenevaid riske. Kohtumenetluses ei väidetud ega tõendatud, et alkohol oleks olnud hoolekandeasutuses vabalt kättesaadav ning, et selle kasutamise üle järelevalvet ei teostatud. Kokkuvõttes leidis kohus, et teenuse osutaja olnud kliendi turvalisuse tagamisel tegevusetu. Kuna puudub teenuse osutaja õigusvastane tegu ja süü, siis jättis maakohus ka mittevaralise kahjunõue rahuldamata. Täiendavalt leidis kohus, et isegi juhul, kui teenuse osutaja oleks olnud tegevusetu, tuleks kahju hüvitist vähendada nullini, sest vägivallani viinud konflikti tekitas kliendi ühine alkoholi tarvitamine teise kliendiga, kusjuures alkoholi tarvitamise keelust olid nad mõlemad teadlikud. Ringkonnakohus leidis, et eelviidatud juhul ei ole teenuse osutaja poolt SHS § 104 lg 3 nõuded täidetud, sest osakonnas teostas reaalset kontrolli klientide üle vaid üks töötaja. Riigikohus kassatsiooni menetlusse ei võtnud, mistõttu jäi kehtima Ringkonnakohtu hinnang, et antud asjas rikkus teenuse osutaja SHS § 102 lg 1 p 3 nõudeid. Kohtuasjas 1-19-7743 lükkas üks klient teist klienti põhjustades ettevaatamatusest teisele kliendile raske tervisekahjustuse. Ründaja sai teo eest kriminaalkorras karistada, kuid kohus rahuldas ka kannatanu esitatud tsiviilhagi, leides, et teenuse osutajale saab ette heita üldist seadusest tuleneva kohustuse rikkumist, milleks on teenusel viibivatele isikutele turvalisuse tagamine vastavalt SHS § 100 lg 2 p 2 sätestatule. Samas maakohus möönis, et ükskõik kui hoolas teenuse osutaja ka ei oleks, ei saa ta kõiki isikutevahelisi nügimisi ja lükkamisi ära hoida. Kolmandas asjas (kohtuasi 2-18-18114) ründas alkoholijoobes ööpäevaringse erihooldusteenuse MTÜ Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit Haavassaare talu Kiidjärve küla Vastse-Kuuste vald 64605 Põlvamaa klient tegevusjuhendajat, kellele tekitas kehalisi vigastusi. Ka selles asjas sai rünnaku toime pannud klient kriminaalkorras teo eest karistada, kuid lisaks mõisteti kohtu poolt teenuse osutajalt välja kannatanu kasuks ka tsiviilkahju. Asjas oli peamine vaidlus selle üle, kas teenuse osutaja on oma töötajale loonud turvalise töökoha või mitte. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et teenuse osutajana oleks tööandja jätnud täitmata oma seadusest tulenevad kohustused ega ole õigusvastaselt tekitanud kehavigastusi või tervisekahjustust ega ole ka kohustatud hüvitama sellega tekkinud mittevaralist kahju. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustunud ja asus seisukohale, et SHS § 100 lg 2 p 4 ja SHS § 102 lg-s 1 sätestatud kohustused on ennekõike teenust saava isiku kaitseks, kuid nende kohane täitmine tagab ka selle, et teenust vahetult osutatavate isikute turvalisus on tagatud. Ringkonnakohus leidis, et SHS § 100 lg 1 p 4 ja § 102 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kohustuste täitmiseks peab teenuse osutaja tagama organisatsiooniliste meetmete olemasolu. Selliseks meetmeks võib olla vajadusel täiendava personali palkamine, kelle ülesandeks oleks tagada järelevalve klientide viibimiskohtade ja tegevuse üle, sh ka selle üle, et kliendid ei tarbiks alkoholi ega viibiks joobes olekus hooldusasutuses. Kohus leidis, et lisatöötajate palkamine (nt turvamees) on teenuse osutaja sisemise töökorralduse küsimus ja tema enda mõjusfäär. Samuti leidis kohus, et vajadusel lisatöötajate palkamist ei välista SHS § 104 lg 1, millele vastav töötajate arv oli Võisiku Kodus olemas. Kokkuvõtlikult asus Ringkonnakohus seisukohale, et teenuse osutajast tööandja ei täitnud seadusest tulenevat käibekohustust oma töötajate turvalisuse tagamiseks, mis põhjustas töötajale kahju tekkimise. Ringkonnakohtu arvates, kui kliendi käitumisele (alkoholi tarvitamine ja ravimite võtmata jätmine) oleks pööratud varem tähelepanu ja need asjaolud välistatud või võetud tarvitusele abinõud talle teist liiki teenuse osutamiseks, enne ründe toimumist oleks turvakaamera abil olnud hagejal võimalik olukorda hinnata ja ohu korral mitte sekkuda ning ründe toimumise ajal oleks hageja saanud lukus oleva ukse kaudu põgeneda, ei oleks hagejale kahju tekkinud või see oleks olnud väiksem. Teenuse osutaja pöördus kassatsioonkaebusega Riigikohtusse aga viimane asja menetlusse ei võtnud. Kokkuvõtteks on eelnevast tulenevalt vaja selgust, missugust hoolsuskohustust saab erihoolekandeteenuse osutajalt nõuda või eeldada. Nt Riigikohtu lahendis 3-14-52324 vaagis kohus koolipidaja suhtes kehtivat hoolsusmäära (vt viidatud lahendi punktid 18.1 ja 18.2) ning leidis, et koolipidaja ei saa vastutada kui on kõik mõistlikult võimaliku teinud. Üldist käibekohustust on Riigikohus läbivalt sisustanud isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada. Erihoolekandeteenuse osutaja hoolsuskohustuse määra hindamisel (nt VÕS § 1050 lg 1 järgi) tuleb arvestada võimaliku kliendiründe ohuga, mistõttu tuleb erihoolekandeteenuse osutajal oma hoolsuskohustuse täitmiseks rakendada selliseid meetmeid, mida võib keskmiselt erihoolekandeteenuse valdkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata. Samas näiteks seadusandja ei ole nõudnud erihoolekandeteenuse osutajast tööandjalt mehitatud turvateenuse korraldamist, turvakaamerate paigaldamist, joobes klientide hooldekodust väljatõstmist jmt meetmeid. Enamgi veel, seadusandja on sõnaselgelt öelnud (vt SHS seletuskiri), et erihoolekandeteenuse osutajal puudub keelatud asjade äravõtmise või hävitamise õigus, selline pädevus on üksnes politseil. Eelneva valguses on vaja selgust ka selle kohta, missugust tähendust omab SHS § 104 sätestatud tegevusjuhendajate miinimumarvu nõue. Antud juhul on kohtud seadnud teenuse osutajale hoolsuskohustuse standardi, mis on oluliselt kõrgem seadusega sätestatud hoolsusmäärast. Oluline on see küsimus ka seetõttu, et nii HKT kui ka teiste erihoolekandeteenuse osutajate jaoks on vaja selgust, missugune on nende vastutus kliendipoolse rünnaku korral, kas siis töötaja või teise kliendi vastu. Nt HKT on sõlminud kindlustuskaitselepingu(d) vastutuskindlustuse sätete alusel juhtudeks, kui tööülesannete täitmisel tekitab klient töötajale viga või siis klient tekitab kahju teisele kliendile, kuid ükski Eestis tegutsev kindlustusandja ei paku kindlustuskaitset mittevaralise kahju vastu. Samas nagu eelnevas kolmes kohtuasjas nähtub, nõuded on üldjuhul just mittevaralised. Juba seetõttu, et MTÜ Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit Haavassaare talu Kiidjärve küla Vastse-Kuuste vald 64605 Põlvamaa erihoolekandeteenuse osutajal puuduvad mõistlikud võimalused vastava riski maandamiseks, on vaja selgust teenuse osutajal lasuvate õiguslike kohustuste sisustamise osas. Teeme ettepaneku Eelnõu seletuskirjas neid küsimusi selgitada. Alternatiivselt palume kaaluda SHS muutmist järgmiselt: - Muuta SHS § 100 lõike 2 punkti 2 ja sõnastada järgmiselt: „2) võtma kasutusele füüsilised ja organisatoorsed turvameetmed, mis vähendavad teenuseosutaja territooriumil ohtlike tegude toimepanemise riski;“ - Muuta SHS § 102 lõike 1 punkti 1 ja sõnastada järgmiselt: „1) võtma kasutusele meetmed, et jälgida teenust saavate isikute liikumist teenuseosutaja territooriumil. Teenuseosutajal on õigus piirata teenuse saajate hoonest või territooriumilt väljaliikumist;“ - Muuta SHS § 102 lõike 1 p 3 ja sõnastada järgmiselt: „3) tagama teenust saavate täisealiste isikute turvalisuse, ohutuse ja ettenähtud teenuse osutamise, kui teenuse osutamine toimub samades ruumides erihooldusteenust käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 nimetatud täisealistele isikutele, sügava liitpuudega täisealistele isikutele ja ebastabiilse remissiooniga raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäirega täisealistele isikutele; „ Lugupidamisega /digiallkirjastatud/ Liina Lanno Juhatuse esimees Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit MTÜ Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit Haavassaare talu Kiidjärve küla Vastse-Kuuste vald 64605 Põlvamaa Saatja: Liina Lanno <[email protected]> Saadetud: 23.09.2021 17:31 Adressaat: SM Info <[email protected]> Koopia: Elen Preimann <[email protected]>; Maarja Krais-Leosk <[email protected]> Teema: Ed: Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu kommetaarid Tere! Saadan uuesti Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidu arvamuse ja seisukohad SHSi muutmise kohta. Tervitades Liina Lanno ________________________________ Saatja: Liina Lanno <[email protected]>Saadetud: pühapäev, 19. september 2021 18:38Adressaat: info ([email protected]) <[email protected]>Teema: Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu kommetaarid Tere! Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit saadab oma arvamuse Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu kohta. Lugupidamisega Liina Lanno Juhatuse esimees Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit ________________________________ Saatja: [email protected] <[email protected]>Saadetud: kolmapäev, 1. september 2021 09:55Adressaat: Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon <[email protected]>; Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukoda <[email protected]>; Eesti Psühhiaatrite Selts <[email protected]>; Eesti Puuetega Inimeste Koda <[email protected]>; Liina Lanno <[email protected]>; Balti Sotsiaalteenuste Kvaliteedi Liit <[email protected]>Teema: Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu Tere! Teile on saadetud Sotsiaalministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu eelnõu arvamuse avaldamiseks. Pealkiri: Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu Registreerimise kuupäev: 01.09.2021 Registreerimise number: 1.2-2/114-1 Ootame tagasidet hiljemalt 22.09.2021 e-posti aadressile [email protected] või läbi DVK.Lugupidamisega Sotsiaalministeerium Suur-Ameerika 1, 10122 TallinnTel. (372) 626 9301, faks (372) 626 9209e- post: [email protected]