Maris Lauri Teie 15.12.2021 nr JUM/21-1573/-1K, 8-
Justiitsministeerium 1/7692
[email protected]
Meie 14.02.2022 nr 18-2/220230/2200948
Arvamus konkurentsiseaduse muutmise seaduse kohta
Austatud Maris Lauri
Tänan Teid võimaluse eest esitada konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu)
kohta arvamus.
Pole kahtlust, et riik peab suutma tagada ausa konkurentsikeskkonna ning suutma sel eesmärgil
rikkumisi tuvastada ja süüdlasi mõjusalt karistada – see on selge nii Eesti Vabariigi põhiseaduse
kui Euroopa Liidu (EL) õiguse vaatenurgast. Ausa konkurentsi reeglite rikkumine ei tohi kellelegi
eelist anda.
Konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu vajab täiendavat läbiarutamist, võttes arvesse
võimalikke mõjusid kaugemas vaates. Põhimõttelised probleemid, millele on juhitud tähelepanu
juba haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu (02.11.2020 kiri) ja kontseptsiooni kohta esitatud
arvamustes (26.05.2020 kiri) on paraku jäänud lahenduse ja veenva vastuseta. Sisu poolest
karistusmenetluse nimetamine konkurentsijärelevalveks ei vabasta riiki kohustusest tagada isikute
õiguste kaitset samaväärselt õiguste kaitsega karistusmenetluses.
Leian, et avaliku võimu vigade vältimiseks mõeldud menetlusreeglitest loobumine ei ole
põhiseaduspärane lahendus. Planeeritavad haldustrahvid on - ja valdkonna eripära arvestades
peavadki olema - sedavõrd suured, et kvalifitseeruvad karistusõiguse teooria kohaselt raskeks
karistuseks. Raskete karistuste määramisel on riigil kohustus ette näha reeglid, mis aitavad
võimalikke vigu ja kahjusid vältida ning trahvitaval isikul end võimalike vigade ja kahjude eest
vajadusel kaitsta.
2
Väärteomenetluse kitsaskohad juriidilise isiku karistamisel ei seondu üksnes Euroopa Liidu
õigusest tulenevate trahvidega, lahendamist vajab üldine probleem, mis on eriti terav andmekaitse
ja rahapesu tõkestamise valdkonnas.1 Ka Tartu Ülikooli arvamuses eelnõu kohta kutsutakse üles
avama diskussiooni, kuidas tõhustada väärtegude menetlemist ka nn siseriiklike
väärteokoosseisude puhul, jäädes seejuures põhiseaduse raamesse.2 Eesmärk saab ju olla vaid ausa
ja õiglase konkurentsikeskkonna tagamine, mitte ettevõtjate karistamine.
Nõnda on ka konkurentsireeglite rikkumise tuvastamisel ja tuvastatud rikkumiste eest karistamisel
oluline, et isikud teavad, mida tohib rikkumise avastamise ja tõendamise nimel teha, mille eest ja
mis tingimustel karistatakse. Näiteks läbiotsimine on isiku põhiõiguste suhtes sama toimega
sõltumata sellest, kuidas nimetatakse menetlust, mille käigus töökoht, kodu, arvuti vm läbi
otsitakse. Seetõttu peab ka sellele eelnev kohtulik kontroll ning muud reeglid olema võrdväärsed
süüteomenetlusega. Läbiotsimine on lubatav vaid kooskõlas PS §-ga 33, nii peab seadusest
vähemalt tulenema, millal ja millisel eesmärgil on läbiotsimine lubatav ning mida kohus
läbiotsimiseks loa andmisel kontrollima peab.
Olukorras, kus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1 (edaspidi direktiiv)3 näeb
ette, et Eesti peab looma efektiivse konkurentsijärelevalve menetluse, mis hõlmab tõhusat
trahvimenetlust väljaspool kriminaalmenetlust, on Eesti riigil mitu võimalust, kuidas direktiivi
eesmärke täita. Sellises olukorras tuleb eelistada menetlust, mis on õigusselge ja tagab isikute
põhiõiguste kaitse tasemel, mis vastab põhiõiguste piiranute ja karistuste raskusele. Kasuks tuleks
ka eelnõu selgem sõnastamine. Loodetavasti aitavad nõupidamised eelnõu kohta tehtud
tähelepanekute arutamiseks ka sellele eesmärgile kaasa.
Eelnõu keelekasutus on praegu võrdlemisi raskepärane. Kindlasti on koostöös keeletoimetajaga
võimalik keelekasutust parandada ja teksti muuta lihtsamini loetavaks ja arusaadavamaks.
Järgnevalt on eelnõu normide kohta esitatud tähelepanekuid mitme erineva nurga alt.
Süüteokaristuse asendamine haldustrahviga põhimõttelise valikuna
1. Regulatsiooni loomisel tuleb arvestada, et mida ulatuslikumad on põhiõiguste piiramise
võimalused, seda suurem on riigi vastutus võimalike vigade ja kahjude vältimisel.
Süüteomenetluse ja haldusmenetluse vahele või nende kombinatsioonina uue menetlusliigi
loomise vajalikkust ei ole eelnõus veenvalt põhjendatud.
Eelnõust ega seletuskirjast ei nähtu põhjendusi, kuidas erinevad konkurentsijärelevalves
menetletavad rikkumised sisuliselt väärtegudest ja miks ei ole võimalik neile rikkumistele
reageerida väärteomenetluses, kohandades selleks karistusõiguse üldosa ja väärteomenetluse
seadustiku (VTMS) sätteid. Seda enam, et teatud rikkumised jäävad ka edaspidi väärtegudeks (nt
konkurentsi kahjustav koondumine – konkurentsiseaduse (KonkS) § 736).
1
Vt „Euroopa Liidu õiguses sätestatud halduskaristuste kohaldamine Eesti õiguses“, Tartu Ülikool 2020, lk 69.
2
Vt „Arvamus konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise kohta“, Tartu Ülikool,
07.02.2022.
3
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL)2019/1, 11. detsember 2018, mille eesmärk on anda liikmesriikide
konkurentsiasutustele volitused, et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu
nõuetekohane toimimine.
3
Varem õiguskantsleri kirjas ega ka Tartu Ülikooli teadlaste esitatud vastuargumente
eriregulatsiooni loomisele4 ei ole analüüsitud ega nende kõrvalejätmist põhjendatud. On tõsi, et
Direktiiv kohustab liikmesriike võtma kasutusele efektiivsed meetmed konkurentsijärelevalve
valdkonnas, sh trahvid, ning selle kohustuse täitmata jätmisel ähvardab liikmesriike
trahvimenetlus. Direktiivi artiklist 13 ja põhjenduspunktist 42 tuleneb muu hulgas, et EL
põhiõiguste harta kohaselt tuleks konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse menetluses
rahatrahvid määrata või taotleda rahatrahvide määramist muus kohtumenetluses kui
kriminaalmenetlus, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest.
Direktiiv ei kirjuta aga täpselt ette, mil viisil eesmärgid täita tuleb. See on poliitilise valiku
küsimus. Poliitilised valikud peavad jääma põhiseaduse raamesse.
Sisu poolest karistusmenetluse nimetamine konkurentsijärelevalveks ei vabasta riiki kohustusest
tagada menetlusõiguste kaudu isikute õiguste kaitse avaliku võimu kuritarvitamise ning ebaõigete
ja -õiglaste otsuste eest. Eesti põhiseadus näeb ette igaühe kaitse riigivõimu omavoli eest (PS § 13
lg 2) ning paneb õiguste ja vabaduste tagamise ülesande ka täitevvõimule (PS § 14), seejuures ei
tohi moonutada piiratavate õiguste olemust (PS § 11).
Riigi omavoli eest ongi seni kaitset pakkunud menetlusõigused, mis kohustavad riiki välja
selgitama asjaolud ning etteheidetavaid rikkumisi tõendama − alles seejärel on võimalik määrata
karistus. Põhiõiguste kaitset ei peaks pidama efektiivsuse takistuseks või muuks tarbetuks
ebamugavuseks. Riigi eesmärk on ju jõuda õige lahenduseni, mitte saada kiiresti palju
haldustrahviraha.
2. Eksitav on eelnõu seletuskirja (lk 7) väide, et konkurentsijärelevalvemenetlus hakkab
asendama riiklikku järelevalvet, haldusjärelevalvet ning väärteomenetlust ja kriminaalmenetlust.
Tegelikult jäävad võimalikuks ka muud menetlused. Näiteks juhul, kui menetlusalune isik ei allu
läbiotsimisele, on Konkurentsiametil võimalik rakendada sunniraha ning menetlusaluse isiku poolt
moodustatavat ettevõtjat trahvida. Läbiotsimisest keeldunud kolmandaid isikuid (nt menetlusaluse
isiku töötaja) haldustrahviga karistada ei saa, kuid Konkurentsiametil on õigus asendustäitmise ja
sunniraha seaduses (ATSS) sätestatud korras rakendada sunniraha kuni 9600 eurot ja inimest
karistada väärteo eest (seletuskiri lk 18).
Näiteks eelnõu § 73¹º sätestab uue väärteokoosseisu, mis on suunatud kolmandatele isikutele ning
mille eesmärk on vältida menetluse teadvalt takistamist. Eelnõu seletuskirja kohaselt nimetatud
väärteokoosseis konkurentsijärelevalvemenetluses menetlusalusele isikule ei laiene, küll aga
kohaldatakse seda muudele isikutele, keda saab konkurentsijärelevalvemenetluses
uurimismeetmele allutada. Näiteks eelnõu § 78²² näeb ette piirangud
konkurentsijärelevalvemenetluse käigus saadud teabe kasutamisele ja saladuse hoidmise
kohustuse. Saladuse hoidmise kohustus on tagatud väärteokoosseisuga (eelnõu § 73¹¹).
Seega ei asenda konkurentsijärelevalvemenetlus täielikult teisi menetlusliike. Menetlusliik sõltub
isiku menetluslikust staatusest. See omakorda ei paku õigusselget lahendust sellele, millised
tagajärjed on konkurentsireeglite rikkumisel.
Väär on ka seletuskirjas toodud väide (lk 8), et eelnõu aitab kaasa õigusliku killustatuse
vältimisele. Kui ühtselt ei lahendata juriidilise isiku väärteovastutuse seniseid murekohti mh
4
A. Soo, A. Lott, A. Kangur. „Euroopa Liidu õiguses sätestatud halduskaristuste kohaldamine Eesti õiguses. Aruanne.
Tartu Ülikool, 2020.
4
rahapesu tõkestamise ja andmekaitse valdkonnas, killustatus sisuliselt suureneb ja oht isikut
põhiseaduspäraselt kaitsvate reegliteta karistamiseks ka teistes valdkondades pigem kasvab.
Menetlusliikide praktilise eristamise probleemid
3. Eelnõu § 78²³ lõige 4 sätestab, kelle võib Konkurentsiamet uurimismeetme kohaldamisele
kaasata. Täpsustamata aga on, kas spetsialistide kaasamine võimaldab ka erasektorist isikuid
kaasata. Sellega seoses on vajalik eelnõus täpsustada taandamise taotluse esitamise võimalusi.
Täpsustada tuleb ka spetsialisti menetluslikku staatust. Kas halduskohtumenetluse seadustiku
(HKMS) kohaselt on ta ekspert või vastustaja töötaja?
Menetluslike valikute ebaselgust ilmestab ka järgmine eluline küsimus - kui isik soovib
vaidlustada kaasatud (eelnõu § 78²⁴ lõike 7 alternatiivid) politseiametniku tegevust (nt
õigusvastane kahju tekitamine), siis kelle vastu tuleb esitada nõue? Kas nõue tuleb esitada
Konkurentsiameti või Politsei- ja Piirivalveameti vastu? Eelnõust sellele küsimusele ühest ja selget
vastust ei leia. Sellised põhimõttelised küsimused peaksid olema eelnõus selgelt lahendatud.
Osaliselt on segadus tekkinud ka sellest, et sättele on pakutud alternatiivid, millest üksnes üks
eeldab ametiabi. Ametiabi osutamise alused ja kord on sätestatud halduskoostöö seaduses.
Kas kõnealune nõue, mille isik saaks kohtumenetluses esitada, alluks planeeritavale HKMS
konkurentsijärelevalve meetmete peale esitatud kaebuste lahendamise eriregulatsioonile või
HKMS üldregulatsioonile? Kas on võimalik vaidlustada üheskoos
konkurentsijärelevalvemenetluses tehtud otsus ja esitada uurimismeetme rakendamisel
põhjustatud kahju hüvitamise nõue? See, et nendele küsimustele ei ole üheselt selget vastust, on
tingitud asjaolust, et ühe selge menetluse asemel tegelikult on tegemist hübriidmenetlusega, kus
menetluslikud piirid on ebaselged ja läbimõtlemata. Kui aga lähtuda väljapakutud kitsast
haldustrahvi vaidlustamise menetluse mõistest, siis tekib küsimus vaidlustusmenetluse
efektiivsusest, kuna sama menetluse ja samade tehiolude osas viiakse läbi paralleelsed
kohtumenetlused.
Eelnõu juures tekib korduvalt küsimusi sellest, kas eelnõus on mõne toimingu juures
vaidlustamisega seonduv reguleerimata jäetud põhjusel, et eelnõu koostajad peavad seda juba
reguleerituks või just ei soovita vastavas osas isikule vaidlustamiseks võimalusi luua. Oluline on,
et isikul oleks iga olulise põhiõigusesse sekkumise korral selge seaduses sätestatud alus sellele
reageerimiseks ja enda õiguste kaitseks ning sealhulgas ka riigi vaieldavast toimingust
keeldumiseks, sellisel juhul saaks riik sekkuda, kui kohus on vaidluse vastavas üksikküsimuses
lahendanud.
Mõistete ebaselgus
4. Eelnõu § 7834 lõige 1 punkt 1 näeb trahvi kohaldamise võimaluse ette üksnes juhul, kui
keelatud tegu või muu rikkumine on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Samas on
„tahtlus“ ja „ettevaatamatus“ jäetud eelnõus sisustamata. Seletuskirja lk 10 on märgitud, et
„rõhutada tuleb, et EL konkurentsiõiguses on välja kujunenud täiesti eraldiseisev tahtluse ja
ettevaatamatuse dogmaatika. Muudes EL-i õigusaktis märgitud tahtluse ja ettevaatamatuse vormid
EL konkurentsiõigusele ei kohaldu.“ Seega ei ole tegelikult selge, mis on karistatava käitumise
eelduseks. Seejuures ei saa pöörduda ka karistusseadustiku üldosa poole, kus need mõisted
defineeritud on. Üldreeglina on karistusõiguse üldosa sätted mõeldud tagatisena isikule, et
erinormid ei irduks õigusriiklikust menetlusest. Seetõttu peab eriosas üldosast erisuse tegemise
5
võimalus üldosa normist ka nähtuma.5 Eelnõuga loodav segamenetlus teeb möönduse ka sellest
menetlusalusele subjektile mõeldud karistusõiguslikust tagatisest.
Õiguskindluse ja määratletuse põhimõttega (PS § 10) kooskõlas ei ole see, et tahtluse ja
ettevaatamatuse mõisted jäetakse menetluses, mis on oma olemuselt karistuslik, üldse
määratlemata. Asjaolu, et kohtupraktika võib muutuda, ei ole aluseks karistuse määramise eelduste
defineerimata jätmiseks. Kohtupraktika saab ja võib aidata sisustada konkreetsete mõistete
kohaldamist, kuid nende defineerimata jätmine on vastuolus õigusselguse ja õiguskindluse
põhimõtetega. Mõeldamatu oleks, et karistusõiguses oleksid need mõisted jäetud üksnes
kohtupraktika sisustada. Eesti karistusõiguses on need mõisted ajaloolisest traditsioonist tingitult
defineeritud, ka haldusmenetluses on valdkonniti vastavad mõisted siiski defineeritud
(maksukorralduse seadus § 40 lõige 4).
5. Eelnõu § 57 lõige 2 sätestab teabenõude esitamise korra. Täpsustatud ei ole, kas teabenõue
on haldusakt või menetlustoiming ning kas see on halduskohtus eraldiseisvalt vaidlustatav või
vaidlustatav üksnes lõpliku haldusaktiga. Kui on siiski menetluse kestel vaidlustatav, siis tuleb
täpsustada, kas sellisel juhul saab seda ka menetleda HMKS mõttes erimenetlusega
konkurentsijärelevalve trahviasjas või tuleb seda igal juhul eraldi menetleda HKMS
tavamenetluses.
6. Eelnõu § 78¹⁵ lõige 3 sätestab, et „Konkurentsiamet võib taotleja nime tema põhjendatud
taotluse alusel tunnistada teistele isikutele avaldamisele mittekuuluvaks.“
Seletuskirjas on öeldud: „teatud juhtudel võib taotleja nime avaldamine tuua talle kaasa
negatiivseid tagajärgi. Seetõttu peab Konkurentsiametil olema võimalus taotleja nime teistele
isikutele mitte avaldada. Avalikustamise erand tuleneb KonkS § 78²¹ lõikest 5 (menetlustoimik ja
õigus sellega tutvuda). Nimelt peab Konkurentsiamet võimaldama juurdepääsu ka
konfidentsiaalsele infole, kui see on vajalik menetlusaluse isiku õiguste kaitseks. Menetlusaluse
isiku kaitseõigus kaalub siin nime salastamise õiguse üles. Tähelepanu tuleb aga pöörata sellele,
et nime avaldamine peab olema tõepoolest vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse teostamiseks.
Üksnes huvi teada, kes on esitanud taotluse, ei ole piisav. Reeglina ei tohiks taotleja nimi kui
selline olla menetlusaluse isiku kaitse tagamiseks vajalik.“
Sättest ei selgu üheselt, kas nime avaldamine on vajalik ja võimalik üksnes kaitseõiguse
teostamiseks kriminaalmenetluses, kuna kaitseõigus kitsas tähenduses hõlmab üksnes kaitset
kriminaalsüüdistuse vastu (KrMS) või hõlmab see ka halduskohtumenetlust ja
tsiviilkohtumenetlust? Kui on silmas peetud üksnes kitsast kaitseõigust, siis tuleks neid kaalutlusi
seletuskirjas põhjalikumalt kajastada. Kui on peetud silmas ka halduskohtumenetlust ja
tsiviilkohtumenetlust, tuleks sätte sõnastust täpsemaks muuta. Tasub tähele panna, et taotluses
tuleb esitada veel rida muid andmeid, mille kaudu on isiku tuvastamine väga lihtne. Seega taotleja
varjamiseks tuleks peale nime varjata ka muid andmeid, mis võimaldavad taotleja tuvastamist.
5
Kommentaarid § 1 p 1. Jaan Sootak, Priit Pikamäe. „Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne.“ Juura, 2021.
6
Tõendite ristkasutusega seotud küsimused
7. Seletuskirjas (lk 13) on märgitud, et menetluste paljusus on probleemne ja seda eelkõige
tõendite ristkasutuse takistuste tõttu.
Esiteks, tõendite ületõstmise kohta riikliku järelevalve menetlusest süüteomenetlusse on
Riigikohus märkinud, et see on lubamatu, kui tõendi saamisel ei ole järgitud KrMS §-s 64
sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi või teatud menetluslikke garantiisid, nt PS § 22 lõikest
3 ja KrMS § 34 lõike 1 punktist 1 tulenevat õigust mitte olla sunnitud kaasa aitama enda või oma
lähedaste poolt toime pandud kuriteo tõendamisele.
Teiseks, tõendite ristkasutust kasutatakse kõikides valdkondades, kus haldusmenetluses
väljastatakse koormav haldusakt, milles toodud faktilised asjaolud (faktiline põhjendus) võivad
kattuda karistatava teoga KarS alusel, näiteks maksumenetluses. Tõendite kogumisele ja
kasutamisele on seejuures ettenähtud kindlad reeglid. Tõendi lubatavust hindav kohus peab
veenduma, et tõendi kogumisel järgiti kehtivat õigust. Sõltuvalt asjaoludest võib tõendi kogumine
olla õigusvastane ka väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumise tõttu
(RKKKo 18.06.2021 nr 116-6179/111, punkt 54). Seega ei saa see olla eraldiseseisev argument
uue menetlusliigi loomise kasuks.
Kolmandaks, eelnevalt väljatoodud seletuskirjas kajastatud kirjeldus menetluslike garantiide kohta
ei ole probleemi kirjeldus, mida oleks vaja lahendada, vaid menetluslike garantiide selge tagamine
on õigusriigi põhimõtte järgimise osa.
Eelnõu § 78²³ lõigete 2 ja 7, § 62¹ lõike 2 ja § 78⁴º kohaselt on uurimismeetme kohaldamisel saadud
teavet lubatud kasutada hiljem kriminaalmenetluses ja süüteomenetluses. Seega on tõendite
ristkasutus lubatud, keelatud on jagada ainult sõnaselgelt süüstavaid ütluseid. Seega on ka
seletuskirjas toodud väited tõendite ristkasutuse probleemi lahendamisest ekslikud. Mingil määral
jäävad need ka uue regulatsiooni kujul alles.
Täiendava tegevuspiirangu regulatsioon
8. Eelnõu § 55³ kehtestab Konkurentsiameti konkurentsiteenistuses töötavatele ametnikele
täiendava tegevuspiirangu lisaks avaliku teenistuse seaduse §-s 60 toodule.
Eelnõuga kavandatavast regulatsioonist ega seletuskirjast ei selgu, kas tegevuspiirangu kestus
(eelnõu tekstis „mõistliku aja jooksul“) määratakse kindlaks haldusmenetluses ja kas see otsus on
vaidlustatav. Samuti ei selgu, millal tegevuspiirangu aeg kindlaks määratakse – kas ametiaja
alguses või ametist lahkudes? Tegevuspiirang piirab põhiseaduse §-st 29 tulenevat tegevusala,
elukutse ja töökoha valikuvabadust. Tegevuspiirangu kokkuleppes peab seega olema määratletud
tegevuspiirangu aeg juba enne ametist lahkumist, sest muul juhul on inimesel raske enda edasisi
tegevusi ettenähtavalt ja vaba valiku alusel planeerida. Alternatiivselt on võimalik see aeg määrata
kindlaks seaduses eneses.
Teabe avaldamine sh toimikuga tutvumine, teabe hankimine, ärakuulamine
9. Eelnõu § 7817 näeb ette võimaluse, et menetlusalust isikut ei teavitata
konkurentsijärelevalvemenetluse algatamisest.
7
Alused selleks on väga üldised (lõige 4) ning piisab Konkurentsiameti hinnangust, et teavitamine
ohustaks tõendite kogumist või ei pea Konkurentsiamet konkreetsel hetkel menetluse alustamist
prioriteetseks. Menetlusaluse isiku teavitamine ilmselt muudab tõendite kogumise enamasti
keerulisemaks. Seda arvestades võib teavitamata jätmine teatud olukordades olla iseenesest
põhjendatud, aga selle alused tuleb sõnastada kitsamalt. Üksnes väga harvadel juhtudel, mille
seadusandja on normis täpselt piiritlenud, võiks menetluse algatamist menetlusaluse isiku eest
varjata. Vastasel juhul on isiku võimalused enda põhiõiguste kaitseks (nagu normi lõige 6 ette
näeb) suuresti näilised. Kui eesmärgiks on tagada tõendite säilimine nende kaotsimineku ohu
korral, siis tuleb see ka sellisena sätestada.
10. Eelnõu § 7821 lõige 2 võimaldab teiste isikute õiguste kaitseks või menetluse
mittekahjustamiseks salastada menetlusaluse isiku eest teabe, mille alusel teda menetlusaluse
isikuna käsitletakse. See võib teha isiku võimalused enda kaitsmiseks väga keeruliseks, kui ta ei
tea, milles teda täpselt kahtlustatakse. Paraku on haldusmenetlusest ka näiteid, kus n-ö menetluse
huvides salastatakse kahtlustuse sisu liiga kergekäeliselt. Seega peaks sellise võimaluse
kasutamine menetluses olema juba regulatsioonist nähtavalt selgelt pigem erandlik.
Tuleb nõustuda Riigikohtu arvamusega sama eelnõu kohta, et kuna „kahtluseta on tegemist EIÕK
art 6 lg 1 tähenduses kriminaalsüüdistusega, ei pruugi see tagada õiglast menetlust EIÕK art 6 lg
1 mõttes ega võimaldada kaitse ettevalmistamist art 6 lg 3 p b tähenduses.“ Seetõttu peab
toimikuga tutvumise õigus olema menetlusaluse isiku jaoks lai ning selle õiguse piirangud
seaduses üksikasjalikult sõnastatud. Kui toimikuga tutvumise õiguse piirangud on vajalikud, siis
tuleb näha ette ka lahendus selleks juhtumiks, mil juurdepääs on piiratud, et isiku põhiõiguste
kaitse ei kannataks, kuna tal ei ole õigust toimikuga tutvuda menetluse kestel. Üheks võimaluseks
on Riigikohtu pakutud lahendus, mille järgi antakse tutvumisõigus isiku esindajale.
11. Eelnõu § 7822 lõike 3 alusel keelatakse menetlusosalisel (ka menetlusalune isik on
menetlusosaline) kohtumenetluses enne Konkurentsiameti poolt konkurentsijärelevalvemenetluse
lõpetamist kasutada mingit osa teabest, mis on selle menetluse käigus koostatud.
Vastav piirang riivab PS § 13, § 14 ja § 15, kuna ei võimalda isikul enda õiguste kaitseks esitada
kogu selleks vajalikku teavet riigiasutuses toimuva menetluse tõttu. Keelu alternatiiviks võib olla
näiteks kohtumenetluses esitatud materjalile juurdepääsu piiramine, milleks on alused HKMS-s
juba olemas.
12. Eelnõu § 7823 räägib uurimismeetmetest. Normist nähtub, et uurimismeetmeks on
läbiotsimine ja teabe nõudmine.
Selguse huvides võikski neid uurimismeetmeid normis nimetada ning loobuda abstraktsest
koondmõistest „uurimismeetmed“. Praegu jääb sõnastusest mulje, et Konkurentsiamet saab
rakendada uurimismeetmeid, teha läbiotsimisi ja nõuda teavet. Ühtlasi tähendab praegune
lahendus, et näiteks läbiotsimise reeglid on nii KonkS § 7823 kui ka § 7824, kuid normid, mida
seadusandja soovib läbiotsimisele rakendada, võiks olla ühes paragrahvis.
13. Eelnõu § 7823 lg 2 järgi on Konkurentsiametil õigus saada igasugust teavet sõltumata
teabekandjast. Hõlmatud on ka avamata sõnumid.
PS § 43 järgi on igaühel õigus tema poolt või temale edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid
võib teha üksnes kohtu loal kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks
8
seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Seega ei võimalda põhiseadus kohtu loata sõnumisaladust
rikkuda. Järelikult on viidatud eelnõu norm praegu vastavas osas vastuolus PS §-ga 43.
14. Eelnõu § 7825 lõige 8 järgi saab ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele määrata suure trahvi,
kui isik annab ebatäielikku või eksitavat teavet.
Ebatäielik ja eksitav on väga hinnangulised kategooriad. Tajumis- ja analüüsivõime on inimestel
erinevad ning sõltuvad ka sellest, millised on inimese taustateadmised. Seetõttu võib mingi teave
olla ühe isiku jaoks ammendav ja teise jaoks ebatäielik. Karistamise alus ei ole kõnealusel juhul
üheselt mõistetavalt ja objektiivselt kirjeldatud, mistõttu ei vasta see säte karistusnormi
määratletusnõude standardile.
15. Menetlusaluse isiku arvamuse ja vastuväidete ärakuulamist puudutav eelnõu §-st 7827 ei
selgu, millal täpselt menetlusalusele isikule võimalus oma arvamust ja vastuväiteid esitada
antakse. Seadus peaks sätestama ka selle õiguse kasutamise aja. Vastasel korral piiratakse isiku
õigust korraldusele ja menetlusele (PS § 14). Menetlusõiguste tagamine on seda olulisem, et
haldustrahvi eesmärk on isikut halduseeskirja rikkumise eest karistada ning need karistused on
väga suured.
16. Eelnõu § 7831 lõike 6 punktiga 5 piiratakse kaebeõigust. Kaebeõigus on isikule tagatud PS
§-ga 15, selle järgmiseks tuleb (kasvõi piiratud ulatuses) kaebeõigus ette näha.
Ajutise kohustuse määratletus
17. Eelnõu § 7826 lõige 2 lubab Konkurentsiametil määrata isikule ajutise kohustuse teha
kindlaksmääratud tegu või sellest hoiduda.
Selleks, et kõnealune säte vastaks PS § 10 ja § 11 nõuetele, peab antud säte olema sedavõrd
konkreetse sisuga, et isikul oleks võimalik prognoosida, millist laadi tegu riik temalt nõuda võib.
Keelatud teo toimepanemine on selles etapis veel tuvastamata. Kuivõrd riigivõimu teostamiseks
ja põhiõiguste piiramiseks peab olema piisav seaduslik alus, siis tuleb keelatud või kohustuslikud
teod seadusesse kirja panna. Proportsionaalsuse nõude abstraktne sätestamine normis ei taga normi
vastavust PS §-le 11. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks on vaja, et seadusest nähtuks
piirangu eesmärk ning need abinõud, mida selle eesmärgi saavutamiseks on lubatud rakendada.
Konkurentsiametil on kohustus valida seaduses lubatud abinõude seast üksikjuhtumil sobiv,
vajalik ja mõõdukas meede.
Menetluse lõpetamine prioriteetide alusel
18. Eelnõu § 78¹⁴ lõike 2 punktiga 1 plaanitakse anda Konkurentsiametile õigus lõpetada
käimasolev konkurentsijärelevalvemenetlus prioriteetide alusel. Eelnõu § 7814 lg 2 ja 5 näevad
ette, et Konkurentsiamet ei algata konkurentsijärelevalvemenetlust või lõpetab menetluse, kui
esinevad lõikes 2 nimetatud asjaolud (nt p 1, kui menetlus ei ole võrreldes teiste pooleliolevate
menetlustega prioriteetne või p 3, kui ilmnenud teave ei ole piisav keelatud teo toimepanemise
tuvastamiseks).
Kuna konkurentsijärelevalvemenetlus võib lõppeda väga suure trahvi määramisega, siis on nn
Engeli kriteeriume arvestades tegemist karistamismenetlusega, mille puhul tuleks järgida ka ne bis
in idem põhimõtet. Ne bis in idem põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk
on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend. Teo
9
menetlemine ne bis in idem kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom.
Seega võib pidada küsitavaks eelnõus sätestatud võimalust menetlus nt väheprioriteetsena
lõpetada ja hiljem uuendada. Ne bis in idem põhimõttega antakse isikule kindlus, et kui juba
alustatud menetlus saab läbi, siis selle menetluse lõpus tehtud otsust ei hakata uuesti üle vaatama.
Menetleja ehk riigi jaoks on see aga kohustus lahendada ühe menetlusega teole antav hinnang,
mitte jääda ootama tulevikus täiendavalt saadavatele tõenditele.6 Ne bis in idem põhimõte tagab,
et isik ei pea taluma ebamäärast olukorda, kus tema võimalikku rikkumist võidakse igal ajal uuesti
menetlema hakata. Kord lõpetatud menetluse uuendamise võimalus just seda tema jaoks
tähendabki.
Kriminaalmenetluse seadustikus on üheks kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks jõustunud
kohtulahendi kõrval ka kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (KrMS § 199 lg 1 p 5 –
kriminaalmenetlust ei alustata, kui samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või
kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS § 200 sätestatud alusel). Tõsi, tegemist on relatiivse
kriminaalmenetlust välistava ajaoluga, kuna kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on
vaidlustatav. Kui seda aga ei vaidlustatud või kui kaebus on jäetud rahuldamata, siis samas
süüdistuses uut menetlust alustada ei saa.
19. Eelnõu§ 62¹ sätestab sellega seonduvalt ka teabe avalikustamata jätmise regulatsiooni. Need
alused võimaldavad jätta menetlusaluse isiku menetlusest teavitamata ning lubavad talle vastavat
infot mitte avaldada. Nende alustega koos tuleb ilmselt sätestada ka vastavad piirangud teiste
menetlusega seotud andmesubjektide õigustele. Vastasel korral võiks menetlusalune isik saada
konkurentsijärelevalvemenetluse algatamisest teada seda ära kasutades, et temaga seotud
füüsilised isikud (andmesubjektid) saavad esitada Konkurentsiametile nõude avaldada, kuidas
nende andmeid on töödeldud. Plaanitavat eelnõu § 561 lõiget 2 tuleb kohaldada koosmõjus sama
paragrahvi lõikega 3.
20. Eelnõu § 56¹ reguleerib isikuandmete töötlemist konkurentsijärelevalvemenetluses. Eelnõu
seletuskirjas ei kajastu andmesubjekti õiguste piiramise proportsionaalsuse analüüs, piirdutud on
vaid eesmärgipärasuse nentimisega. Seega ei saa väita, et sättes ettenähtud piirang oleks IKÜM
nõuetega kooskõlas. Ei ole aru saada, miks on prioriteetide alusel lõpetamisel igal juhul vajalik
piirata isiku õigust menetluse kohta infot saada. Kui eesmärgiks on tagada tõendite säilimine nende
kaotsimineku ohu korral, siis tuleb see ka sellisena sätestada. Igas menetluses ei saa sellist ohtu
olla ja (kui jääda üldise sõnastuse juurde) sellise ohu puudumisel oleks andmesubjekti õiguste
piiramine põhjendamatu. Piirangut intensiivistab seejuures tõendite ristkasutamise võimalus
kriminaal- ja väärteomenetluses, kuna isiku kohta kogutud tõendeid võib nende menetluste raames
kasutada.
21. Üldreegli kohaselt tuleb menetlusalust isikut konkurentsijärelevalvemenetluse algatamisest
viivitamata teavitada, kui menetlusalune isik on teada. Eelnõu § 78¹⁷ lõike 4 punkti 2 erand aga
võimaldab menetlusalust isikut üldse mitte teavitada. Seda alust saab rakendada juhul, kui
menetlus on lõpetatud prioriteetide alusel.
Plaanitavate sätete kohaselt on põhjuseks, miks isik ei saa infot tema suhtes tehtavatest
järelevalvetoimingutest, ressursside juhtimine. See ei ole piisavalt kaalukas põhjus. Kui
eesmärgiks on tagada tõendite säilimine ja eksisteerib nende hävitamise oht, tuleb see nii ka
sätestada. Igas olukorras ei pruugi see vajalik olla. See võimaldab prioriteetide seadmise all viia
6
Kommentaarid § 2 p 7.1. Jaan Sootak, Priit Pikamäe. „Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne.“ Juura, 2021.
10
läbi varjatud menetlust väga pika aja vältel. Aegumise regulatsioon (§ 78³⁸) siin abiks ei ole, kuna
ettevõtja teavitamine katkestab aegumise: „Keelatud teo toimepanemise eest trahvi kohaldamise
õiguse aegumistähtaeg katkeb alates hetkest, mil esimest menetlusalust isikut on teavitatud
menetlusest, mille esemeks on keelatud teo toimepanemine, kuni selle menetluse lõpuni. Menetlus
käesoleva paragrahvi tähenduses on lisaks konkurentsijärelevalvemenetlusele ka
halduskohtumenetlus ning teise liikmesriigi konkurentsiasutuse ja Euroopa Komisjoni menetlus,
kui selle esemeks on sama keelatud teo toimepanemine.“
22. Seletuskirjast (lk 46) nähtub eeldus, et Konkurentsiamet on vaba võtma vastu
haldusesiseseid eeskirju, et prioriteetide seadmise kriteeriume asutusesiseselt täpsustada. Kuna
prioriteetide seadmine mõjutab isiku suhtes läbiviidavat menetlust ja selle lõpetamise
võimalikkust, tuleks eelnõu seletuskirjas analüüsida vastavate eeskirjade mõju haldusvälistele
isikutele. Kui eeskirjadega määratakse haldusväliste isikute õiguste ja kohustuste seisukohalt
olulisi küsimusi, tuleb need kehtestada õigustloovates aktides.
Keelatud teo toimepanemise tuvastamise tagajärjed ja mõju tsiviilnõudele
23. Eelnõu § 78¹² muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 78¹². Keelatud teo toimepanemise tuvastamise tagajärjed
Keelatud teo toimepanemise tuvastamine Konkurentsiameti poolt on siduv keelatud teo
toimepanemisest tekkinud nõuet menetlevale kohtule, kui kaebuse esitamise tähtaeg nimetatud
tuvastamise vaidlustamiseks on möödunud ja tuvastamist ei ole vaidlustatud või on jõustunud
kohtulahend, mille alusel jääb tuvastamine kehtima.“
Sätte sõnastus on tarbetult keeruline ega aita mõista, mida tahetakse öelda. Aru ei ole saada, kas
ja millises osas püütakse tulevases kohtumenetluses lugeda siduvaks varasemalt jõustunud
haldusakti alusel tuvastatud asjaolud ning kuidas see säte hakkab koos töötama HKMS või TsMS
tõendamise regulatsiooniga (vt eelkõige HKMS §-d 56, 60, 61, TsMS §-d 229, 230). Pole
selgitatud, millises kohtumenetluses esitatud nõuet silmas on peetud. Vajadusel tasub kaaluda
normi sisu avamist mitme selgelt mõistetava lause abil.
HKMS § 61 lõike 4 kohaselt varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid
hindab kohus kogumis teiste tõenditega. See tähendab ühtlasi seda, et sellel tõendil ei ole uues
kohtuasjas ette kindlaksmääratud jõudu. TsMS § 232 lõike 2 kohaselt ühelgi tõendil ei ole kohtu
jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.
HKMS § 177 lõike 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles
lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. TsMS § 457 lõike 1
kohaselt jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi
või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti.
Kui eesmärgiks on siduda tulevased kohtumenetluses eelneva kohtumenetluse resolutsiooniga, siis
tekib küsimus regulatsiooni tarvilikkusest. Kui keelatud teo toimepanemine tuvastatakse
haldusakti resolutsioonis ja haldusakt on lõplikult jõustunud, on see ka kehtiv. Vaadates sätet
koostoimes aga kohtumenetluse seadustikega nähtub, et teo keelatuse tõendatuks lugemine tuleb
siduvaks lugemises jaoks sõnastada ka kohtuotsuse resolutsioonis. Siduv on ja saabki olla üksnes
resolutsioon. Seda peab kohtus asja arutamisel arvestama. Kõnesolev regulatsioon ei muuda
haldusakti kehtivuse ja kohtuotsuse resolutsiooni siduvuse senist õiguslikku käsitlust ja tundub
seetõttu üldse tarbetu.
11
Kui eesmärgiks on aga siduda tulevased kohtumenetlused eelnevas kohtumenetlus tuvastatud
faktiliste asjaoludega, tekib küsimus konkreetse sätte haakuvusest HKMS ja TsMS tõendamise
regulatsiooniga.
24. Eelnõu on ebaselge seoses konkurentsiasjades tsiviilnõude esitamise eelduste ja
tagajärgedega. Eelnõu seletuskirjas puuduvad selgitused selle kohta, kuidas tagatakse nende
isikute võrdne kohtlemine, kes tsiviilnõuet esitada soovivad. Erinevate sätete koostoimes (eelkõige
§ 78¹⁶ lõike 2 punkt 2 ja § 7830 lõige 1) ja sätete seletuskirja tekste kõrvutades on selgusetu, kas
eelnev keelatud teo tuvastamine on või ei ole tsiviilnõude esitamise eelduseks.
Kui keelatud teo tuvastamine ei ole tsiviilnõude esitamise eelduseks, ei ole selge, kas eelnõu
koostajad on arvestanud ka sellega, et tsiviilkohtu otsus võib olla vastuoluline Konkurentsiameti
hilisemas menetluses tuvastatuga. Kas ja kuidas see konflikt sellisel juhul lahendatakse? Eelnõu §
78¹² reguleerib keelatud teo tuvastamise siduvust haldusakti ja halduskohtumenetluses tehtud
otsuse osas.
Kaasaaitamiskohustus ja mittesüüstamise privileeg
25. Eelnõu § 621 lg 2 ja 7823 lg 7 puudutab kolmanda isiku (nt konkurentsireeglite rikkumises
süüdistatava ettevõtja töötaja) kohustust anda välja teave, mis võib teda ennast või tema lähedast
süüstada.
Juhime tähelepanu, et enese mittesüüstamise privileeg kehtib kõigile isikutele kõigis menetlustes7
– keegi ei ole kohustatud andma ütlusi, mis võiksid teda või tema lähedasi kuidagi süüstada.
Üldjuhul tähendab see ka õigust mitte üle anda isikut ennast süüstavaid dokumentaalseid tõendeid.
PS § 22 lg 2 ja 3 tagavad isikule süütuse presumptsiooni. Selle juures tuleb arvestada Euroopa
Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas valitseva nn pönaalse mateeria paradigmaga ehk arusaamaga,
et EIÕK art 6 tähenduses võidakse kriminaalsüüdistuseks (ja seega süütuse presumptsiooni
esemelise kaitsealaga hõlmatuks) lugeda ka selliseid kohtuasju, mida riigisiseselt ei käsitata mitte
kriminaal-, vaid distsiplinaarsüüdistusasjadena (vt nt EIKo 5100/71 jt, Engel jt vs. Holland,
08.06.1976). EIÕK mõttes võib tingida kriminaalsüüdistusasjana määratlemise üksnes karistuse
raskus või õigusrikkumise olemus. Arvestades haldustrahvide suurust, siis tuleb karistust pidada
raskeks ning järelikult lähtuda nende juures nn Engeli kriteeriumist.
26. Eelnõu § 78¹⁷ lõike 6 punktis 4 on sätestatud menetlusaluse isiku õigus „keelduda teabe
andmisest ulatuses, millega ta tunnistaks keelatud teo toimepanemist“.
Seletuskirja kohaselt on säte seotud direktiivi artiklis 8 sätestatuga – teabe nõudmisel ei tohi
menetlusalust isikut sundida tunnistama keelatud teo toimepanemist. Teabe andmisest keeldumine
on asjakohane, kui isikul on muidu kohustus teavet anda. Sellekohane kohustus tuleneb
haldusmenetluses üldiselt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lõike 3 esimesest lausest ning
konkretiseerub teabenõudes (vt KonkS § 7825), mille täitmine teabele juurdepääsu võimaldamise,
kirjaliku teabe koondamise ja andmise või kirjalike või suuliste vastuste andmise teel on
menetlusalusele isikule kohustuslik ja mille mittetäitmine on sanktsioneeritud. Menetlusaluse
isiku kaasaaitamiskohustus, mis väljendub viimati nimetatud kohustuses, on tasakaalustatud
punktis 4 ettenähtud õigusega mitte tunnistada keelatud teo toimepanemist. Kooskõlas EL
konkurentsiõiguse praktikaga ei ole nn vaikimisõigus kohaldatav muus osas kui keeld sundida
ettevõtjat andma vastuseid, mis sisaldaks enda poolt keelatud teo toimepanemise omaksvõttu.
7
RKKKo 3-1-1-39-05, p 12-14.
12
Kõnealune vaikimisõiguse sisu on väga kitsas. Sisuliselt puudutab see üksnes ülestunnistust ning
välja jäävad kõik kaudsed tõendid, mis võivad kogumis samasuguse järelduseni viia.
Isikut ei tohi kohustada kriminaalmenetluses oma süütust tõendama (PS § 22 lg 2). Haldustrahvi
karistuslik iseloom on selge ja nähtub ka eelnõust. Seetõttu on PS § 22 lg 2 asjakohane ka
haldustrahvimenetluses.
Ka direktiivi põhjenduspunktis 14 nenditakse, et „uurimisvolituste teostamise suhtes peaksid
kehtima sobivad tagatised, mis peaksid vastama vähemalt liidu õiguse üldpõhimõtetele ja EL
põhiõiguste hartale kooskõlas EL Kohtu praktikaga, eelkõige menetlustes, millega võib kaasneda
karistuste määramine. Need menetluslikud tagatised peaksid hõlmama õigust heale haldusele ja
ettevõtjate õigust teostada oma kaitseõigusi, mille oluline osa on õigus olla ära kuulatud. Lisaks
peaks liikmesriikide konkurentsiasutuste otsuste, eelkõige ELi toimimise lepingu artikli 101 või
102 rikkumise tuvastamist ning parandusmeetmete ja rahatrahvide määramist käsitlevate otsuste
puhul olema adressaatidel EL põhiõiguste harta artikli 47 kohaselt õigus tõhusale
õiguskaitsevahendile kohtus. Sellised otsused peaksid olema põhjendatud, et otsuse adressaatidel
oleks võimalik saada teada otsuse tegemise põhjused ja teostada oma õigust tõhusale
õiguskaitsevahendile.“
Lisaks ütleb direktiivi põhjenduspunkt 35 „Nõuete eesmärk ei tohiks olla kohustada ettevõtjat või
ettevõtjate ühendust tunnistama, et nad on rikkumise toime pannud, sest selle tõendamise ülesanne
lasub liikmesriigi konkurentsiasutusel.“
27. Eelnõu § 78²³ lõige 1 sätestab: „Konkurentsiamet võib käesoleva seaduse § 7813 lõikes 3
sätestatud eesmärgist lähtuvalt tõendite kogumiseks kohaldada käesoleva seaduse §-des 7824 ja
7825 sätestatud uurimismeetmeid. Konkurentsiamet võib uurimismeetme kohaldamiseks anda
korraldusi.“
Seletuskirjas on märgitud, et Konkurentsiamet võib konkurentsijärelevalvemenetluses kohaldada
üksnes nimetatud sätetes sisalduvaid volitusi. Korrakaitseseaduses (KorS), VTMS-is ja KrMS-is
sätestatud volitusi ei saa Konkurentsiamet keelatud teo tuvastamiseks kasutada.
Eelnõu § 78²⁴ lõike 1 punkt 3 sätestab Konkurentsiameti õiguse: „talletada või kaasa võtta
läbiotsitavas kohas olevat äri- ja raamatupidamisteavet sõltumata teabekandjast“. Säte võtab üle
ECN+ direktiivi art 6 lg 1 punktides b ja c ning art 7 lõigetes 1 ja 3 sätestatu. Sellega antakse
Konkurentsiametile volitus talletada või kaasa võtta läbiotsitavas ruumis olevat äri- ja
raamatupidamisteavet, sõltumata teabekandjast. Volitus hõlmab endas ka õigust talletatud või
kaasavõetud teabega tutvuda. Tutvumine võib toimuda nii kohapeal kui ka kohas, kuhu teave kaasa
võeti. Konkurentsiametil on osas, kus ja millal ta saadud teabe läbi töötab, ulatuslik kaalutlusõigus.
Täpsustamata on, kuidas tagatakse andmete kasutamine ettevõtjate muude kohustuste
(maksukohustused, lepingud) täitmiseks. KorS § 52 seab vallasasja hoiulevõtmiseks konkreetsed
(vallasasja omaniku ja valdaja õigusi arvestavad) nõuded, aga puudub viitenorm, mis neid siin
kohaldada võimaldaks. KorS nõuded on kohaldatavad vaid vahetu sunni korral eelnõu sama
paragrahvi lõikes 7 toodud juhtudel. Kehtiva KonkS § 54¹ on piiratud järgmiselt (ja seda eelnõuga
ei muudeta): „Konkurentsiamet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve
teostamiseks kohaldada KorS §-des 30, 31, 32, 49, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve
erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“ KorS §-le 52 ka siin viidet pole.
Ühtlasi annab seletuskiri tõlgenduse, et eelnõu § 78²³ kohaldamisel KorS ei kohaldu (tulenevalt
13
selle paragrahvi lõikes 1 tehtud viitest laieneb see järeldus ka eelnõu §-le 7824). Vallasasja omaniku
ja valdaja õiguste tagamiseks oleks vaja täpsemat regulatsiooni või viidet KorS §-le 52.
Lisaküsimus tekib tegelikult terve eelnõu § 78²⁴ lõikes 1 toodud meetmete loeteluga, mida lubab
kohaldada kohus määrusega. Kas ja kuidas konkureerivad omavahel kehtiva seaduse §-s 54¹
toodud volitused § 78²⁴ lõikes 1 toodud volitustega? Ühel juhul on alus seaduses, teisal volitab
meetme kasutamiseks kohus. Kas § 54¹ laieneb ka konkurentsijärelevalvemenetlusele?
Seletuskirja kohaselt ei laiene, kuid seadusest (sh eelnõu muudatusi arvestades) seda sõnaselgelt
välja ei loe.
Kokkuvõtvalt ei leia eelnõust selgeid vastuseid küsimustele, kas ja millised korrakaitseseaduse
sätted konkurentsijärelevalvemenetluses kohalduvad ning millises ulatuses kohalduvad need
halduskohtu määruse alusel tehtavatele toimingutele. Pole selge, kuidas tagada õigusselgus
olukorras, kus eelnõu § 78²³ seletuskirjas toodud tõlgendus ütleb, et KorS ei kohaldu, kuid
politseile on samas antud Eelnõu § 78²⁴ alternatiivide kohaselt õigus tugineda just KorS-le.
Probleemi tuum on selles, et tegemist on uue menetlusliigiga, mille puhul ei ole lõpuni läbi
mõeldud, millised meetmed ja millise seaduse alusel konkreetselt kohaldamisele tulevad.
Probleemne on ka see, et eelnõu KonkS sätted ei vasta reguleerimise tiheduselt ja täpsuselt KorS
sätetele, kuigi menetlus on olemuselt menetlusaluse isiku jaoks olulisel koormavam nii
menetlustoimingute kui ka tagajärgede (trahv) osas.
Menetlus halduskohtus
28. Eelnõu § 78¹⁷ lõige 7 sätestab „Menetlusalusel isikul on kohustus taluda tema suhtes
käesolevas peatükis sätestatud alusel ja korras kohaldatavaid uurimismeetmeid.“
Eelnõu § 78²⁴ lõige 4 sätestab: „Kui läbiotsimisele allutatud menetlusalune isik ei allu läbiotsimisel
Konkurentsiameti korraldusele, võib Konkurentsiamet isiku poolt moodustatavale ettevõtjale või
ettevõtjate ühendusele kohaldada sunniraha käesoleva seaduse §-s 7839 sätestatud korras ja
määras.“
Eelnõu § 78²⁴ lõige 5 sätestab: „Kui läbiotsimisele allutatud muu isik kui menetlusalune isik ei allu
läbiotsimisel Konkurentsiameti korraldusele, võib Konkurentsiamet tema suhtes rakendada
sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras kuni 9600 eurot.“
Selgitatud ei ole, miks kohaldub trahvi ja uus sunniraha regulatsioon olukorras, kus meedet
kohaldatakse kohtumääruse alusel. HKMS § 248 sätestab täitmisele kuuluva kohtulahendi täitmata
jätmise tagajärjed. Kui kohtumääruse alusel on isikul talumiskohustus, on tal ka määruse täitmise
kohustus. Haldustoiminguks loa andmise menetluses on isik menetlusosaline, kes peab määrust
täitma (vt ka käesolevat arvamust eelnõu § 78²⁴ juurde).
Eelnõus ei ole isikut, kelle suhtes kohtumääruse alusel uurimismeetmeid kohaldatakse, loetud
menetlusosaliseks (vt ka käesolevat arvamust eelnõu § 78²⁴ juurde). Seetõttu ei selgu eelnõust ka
määrusega kohustatud isikud ehk menetlusosalised ja millised on nende õigused ja kohustused
määruse (resolutsiooni) alusel.
29. Eelnõu § 78²² lõige 1 ja 2 sätestavad saladuse hoidmise kohustuse seoses menetluses kogutud
teabega ning piirangud selle kasutamise võimalusega kohtumenetluses. Lõige 1 kasutab seejuures
sõnastust „kaitse tagamine“, mis on kriminaalmenetlusele omane. Eelnõus puuduvad selgitused,
14
kas sätte kohaldamisala hõlmab ka tsiviil- ja halduskohtumenetlust. Kui see ei ole nendega
hõlmatud, tuleks seda põhjendada.
Põhjendused puuduvad ka kõnealuse sätte lõikes 2 toodud kitsenduste osas ja see kuidas see
õigustab isiku kaitseõiguse piirangut ja isiku õiguse esitada kohtumenetluses enda väidete
tõendamiseks tõendeid piiratult.
30. Eelnõu § 78²² lõige 3 sätestab: „Menetlusosalisel on keelatud kohtumenetluses enne
Konkurentsiameti poolt konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamist kasutada järgmist
konkurentsijärelevalvemenetluse käigus saadud teavet:
1) teave, mille muu isik on konkurentsijärelevalvemenetluse jaoks koostanud;
2) teave, mille Konkurentsiamet on konkurentsijärelevalvemenetluses koostanud ning
menetlusosalisele saatnud;
3) konkurentsijärelevalvemenetluses esitatud kokkuleppe sõlmimise taotlus, mis on tagasi
võetud.“
Kui isik soovib esitada kaebuse enda õiguste jätkuva rikkumise peale (nt läbiotsimise määruse
peale), siis millisel viisil on antud keelunormi arvestades võimalik? Kõnealuses sättes puudub
kaalumisvõimalus ja see võib takistada oluliselt isiku õigust enda kaebe- või kaitseõiguse
teostamiseks. Analüüsimata on, kas eesmärki hoida menetluses kajastatud andmeid saladuses, ei
ole võimalik saavutada leebemal viisil. Kohtumenetluses on juba praegu võimalik materjalidele
juurdepääsu piirata (HKMS § 88 ja § 89).
31. Eelnõu § 78²³ lõige 3 sätestab et „Uurimismeetme kohaldamisel tehtud talletust loetakse
samaväärseks protokolliga HMS § 18 tähenduses. Konkurentsiametil on õigus kasutada talletusena
heli- ja videosalvestisi.“
Tõendi kohtumenetluses kasutamise eelduseks on, et seal kajastuvad olulised andmed
kohtumenetluse seisukohalt. Sättes ei ole talletusele täpsemaid tingimusi sätestatud (vrdl TsMS §
50 jj), kuid see on tõendi nõuetekohasuse ja kasutatavuse tagamiseks vältimatult vajalik.
32. Eelnõu § 7824 järgi võib Konkurentsiamet halduskohtu eelneval loal teha läbiotsimise.
Läbiotsimine haldusmenetluses on isiku põhiõiguste suhtes sama toimega kui läbiotsimine
süüteomenetluses. Seetõttu peab ka sellele eelnev kohtulik kontroll ning seaduses esitatavad
menetluslikud reeglid olema võrdväärsed süüteomenetlusega. PS § 33 näeb ette kodu puutumatuse
ja PS § 32 omandi puutumatuse, läbiotsimine võib piirata ka ettevõtlusvabadust (PS § 31).
Läbiotsimine ei ole põhiseaduse järgi välistatud, kui seda lubab seadus, kuid põhiseadus nõuab, et
läbiotsimine peab olema vajalik avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste
kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks
kriminaalmenetluses. (Rõhutame: kriminaalmenetluses.) Seega, seaduslik alus ei taga veel
läbiotsimise põhiseaduspärasust (sh proportsionaalsust). Selleks, et läbiotsimist saaks kasutada riik
ainult juhtudel, mil see on möödapääsmatu mõne PS § 33 nimetatud õigushüve kaitseks, peab
seadusest vähemalt tulenema, millal ja millisel eesmärgil on läbiotsimine lubatav ning mida kohus
läbiotsimiseks loa andmisel kontrollima peab. Ühtlasi tuleks põhjalikult analüüsida küsimust,
millise PS §-s 33 nimetatud legitiimse eesmärgi alla see antud olukorras läbiotsimine läheb ning
kas see on proportsionaalne. See analüüs tuleb ära tuua seletuskirjas.
Samuti tuleb seaduses ette näha põhiõiguse piirangu intensiivsusele vastavad menetluslikud
tagatised. Näiteks tuleb ette näha isiku kaebeõigus läbiotsimist lubava kohtulahendi peale või kui
15
kaasa võetakse isikule kuuluvaid asju või piiratakse juurdepääsu valdusele, siis peab ka neid
toiminguid olema võimalik isikul vaidlustada.
33. Eelnõu § 78²⁴ lõike 7 teine alternatiiv sätestab, et sama paragrahvi lõike 1 punktides 1–3
sätestatud meetmete kohaldamiseks võib kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi
saavutamiseks vältimatu. Vahetut sundi kohaldab ametiabi korras politsei korrakaitseseaduses
sätestatud korras, arvestades eelnõu vastava peatüki erisusi.
Eelnõus puudub regulatsioon, mis puudutaks vahetu sunni kohaldamise erisusi. Mida selles sättes
silmas peetud on, pole selge. Arvestades, et see on seotud kohtumäärusega, mille tingimused on
määratlemata, ei ole kokkuvõtvalt üheselt selge see, milliseid toiminguid ja mis tingimustel vahetu
sunniga tagada võib ning mis on konkurentsijärelevalvemenetluses erisused.
34. Eelnõu § 78²⁴ kohaselt toimetatakse läbiotsimine haldustoiminguks loa andmise menetluses
antud määruse alusel. Reguleerimata on aga see, millal isikule määrust tutvustatakse ja millal saab
see olla „vajalik“ ja „mittevajalik“. Oluline on rõhutada, et HKMS § 265 lõige 5 näeb ette määruse
peale kaebuse esitamise võimaluse. Kui isikule määrust kätte ei toimetata ka peale
uurimistoimingu lõppu, siis riivab see väga intensiivselt PS § 24 lõikes 5 ettenähtud kaebeõigust.
Eelnõus ei ole kirjeldatud ja on raske leida ka argumente selle kasuks, miks selline kaebeõiguse
piirang saaks olla õigustatud.
35. Määruse nr 1/2003 art 20 lõige 8 sätestab, et „Lõikes 7 osutatud loa taotlemisel kontrollib
siseriiklik kohus komisjoni otsuse autentsust ning seda, et kavandatud sunnimeetmed ei oleks
kontrolli sisu seisukohalt meelevaldsed ega liigsed. Sunnimeetmete proportsionaalsuse
kontrollimisel võib siseriiklik kohus paluda komisjonilt otse või liikmesriigi konkurentsiasutuse
kaudu üksikasjalikke selgitusi eelkõige juhul, kui komisjonil on põhjust kahtlustada
asutamislepingu artiklite 81 ja 82 rikkumist, kui kahtlustatav rikkumine on tõsine või selgitused
on vajalikud, võttes arvesse asjaomase ettevõtja osalemise laadi. Siseriiklik kohtuasutus ei tohi
vaidlustada kontrolli vajalikkust ega nõuda, et talle esitataks komisjoni toimikus sisalduv teave.
Komisjoni otsuse seaduslikkuse võib läbi vaadata ainult Euroopa Kohus.“
Seletuskirjas on selle kohta märgitud, et „ruumi läbiotsimiseks loa andmisel võib kohus juhinduda
määruse nr 1/2003 art 20 lg-s 8 sätestatust. Säte reguleerib Euroopa Komisjoni poolt siseriiklikul
tasandil läbiviidavat kontrolli. Artikli 8 kohaselt kontrollib lõikes 7 osutatud loa (läbiotsimise loa)
andmise otsustamisel siseriiklik kohus mh, kas kavandatud sunnimeetmed ei oleks kontrolli sisu
seisukohalt meelevaldsed ega liigsed. Sunnimeetmete proportsionaalsuse kontrollimisel võib
siseriiklik kohus paluda komisjonilt otse või liikmesriigi konkurentsiasutuse kaudu üksikasjalikke
selgitusi eelkõige juhul, kui Komisjonil on põhjust kahtlustada asutamislepingu ELTL artiklite
101 ja 102 rikkumist, kui kahtlustatav rikkumine on tõsine või selgitused on vajalikud, võttes
arvesse asjaomase ettevõtja osalemise laadi. Siseriiklik kohtuasutus ei tohi vaidlustada kontrolli
vajalikkust. Volitus siseneda hõlmab endas volitust siseneda ruumi omaniku või valdaja tahte
vastaselt.“
Sellest nähtub, et Komisjoni otsuse seaduslikkuse kontroll on Euroopa Kohtu pädevuses. Tuleb
aga rõhutada, et kui siseriiklik kohus siiski kahtleb kontrolli vajalikkuses, siis on kohtul võimalik
algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ja lahendada tuleb küsimus kõnealuse määruse
sätte ja põhiseaduse kooskõlast (sh esmalt põhiseaduse EL õigusega kooskõlaliselt tõlgendamise
võimalusest). Ükski kohtu loal toimiv menetlustoiming ei tohi olla põhiseaduse kontrolliraamidest
väljaspool.
16
36. Eelnõue § 78³⁴ lõikega 6 on sätestatud, et „Trahv muutub täidetavaks, kui seda ei ole
tähtaegselt vaidlustatud või kui on jõustunud kohtulahend, mille alusel jääb trahv kehtima.“
Probleemne on sätte praktiline rakendamine ja seda ei ole täpsemalt lahti seletatud ka seletuskirjas.
Kohtuotsuse jõustumise aeg ei ole alati ette teada, nt see, millal Riigikohus menetlusse võtmise
või mittevõtmise otsustab (HKMS § 176, § 219). Arvestades trahvisummade suurust ei pruugi olla
võimalik ettevõtjal 1 päevaga nõutava summa tasumist korraldada. See tähendab, et ei ole mõistlik
võimaldada kohest sundtäitmist. Konkurentsiametil on sundtäitmise otsustamisel kaalutlusõigus.
Kuna selle teostamiseks ei ole kirja pandud täpsemaid tingimusi, ei aita see kaasa ettenähtavusele
sunnimeetmete rakendamisega seoses.
37. HKMS § 126 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „Ajutise
konkurentsijärelevalvemeetme peale esitatud kaebuse vaatab kohus läbi kiirendatud korras“. Säte
võtab Eesti õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 11 lõike 2. Direktiivi vastav säte nõuab, et
liikmesriigid tagaksid ajutiste meetmete (vt KonkS § 78²⁶) õiguspärasuse, sealhulgas
proportsionaalsuse läbivaatamise kiirendatud edasikaebekorra kohaselt.
HKMS § 2 kohaselt peab haldusasja lahendama sõltumatu ja erapooletu kohus õigesti, ausalt,
mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. See tähendab, et ka kehtiva õiguse kohaselt
tuleb asi lahendada ilma viivitusteta. „Kiirendatud korras“ mõiste tuleks konkreetselt ära sisustada
(tähtajad või eelisjärjekord), sest hetkel sellel tähendus puudub. Uue mõiste toomine HKMS
raamistikku ei ole põhjendatud, eriti olukorras, kus selle sisu on ebaselge. Kui on soov menetlus
tähtaegade või eelisjärjekorraga ära piirata, peab sellele eelnema põhjalik analüüs, miks on
põhjendatud konkreetsel juhul erisus teiste kaebuse esitanud isikutega võrreldes. Ühelegi
haldusotsusele ei saa anda kohtumenetluses eelisjärjekorda kergekäeliselt.
38. HKMS § 280¹ – Konkurentsijärelevalve trahviasi – defineerib konkurentsijärelevalve
trahviasja järgmises sõnastuses: „Konkurentsijärelevalve trahviasi on konkurentsiseaduse 92.
peatüki tähenduses konkurentsijärelevalvemenetlusest tekkinud haldusasi, mille esemeks on
ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele õigusrikkumise toimepanemise eest trahvi kohaldamine.“
Kas eelnõu koostajad on mõelnud, et mõiste „Konkurentsijärelevalve trahviasi“ alla käib üksnes
trahvi vaidlustamine või ka sunniraha ja muud kaebused, mis on selle trahviasjaga seotud (nt
kolmanda isiku kaebus; menetlusosalise kaebus läbiotsimise toimingute peale (kui see on
võimalik)? Kui tegemist on samade asjaoludega, kas mõeldud on, et need saab HKMS alusel liita
samasse „kiirendatud“ menetlusse? Vastused nendele küsimustele on olulised, et hinnata, milline
mõju saab konkurentsijärelevalve menetlusel olema menetlusosalise võimalusele kohtumenetluses
oma õiguste kaitsmise võimalustele ja efektiivsusele.
39. HKMS § 280² lõige 1 sätestab: „Konkurentsijärelevalve trahviasjas esitatud kaebusele ei
kohaldata käesoleva seadustiku § 121 lõike 2 punktis 2¹ sätestatut.“ Seletuskirjas ei ole
põhjendatud konkurentsiasjas sellise välistuse tegemise vajadust. Sellise otsustuse tegemise õigus
on kohtul ning konkurentsiasja olemusest tulenevalt ei oleks ka selle sätte eeldused üldjuhul
täidetud.
40. HKMS § 280³ täiendab halduskohtu volitusi konkurentsijärelevalve trahviasja
lahendamiseks ning näeb ette, et „[L]isaks käesoleva seadustiku §-s 5 sätestatud volitustele on
kohtul õigus tühistada trahvi määrav haldusakt osaliselt, vähendades Konkurentsiameti määratud
trahvi suurust. Nimetatud volitust rakendab kohus, arvestades konkurentsiseaduses sätestatut.“
17
Eelnõu kohaselt hakkab kohus seega otsustama kaalutlusõiguse alusel määratud trahvi suuruse üle.
See ei ole kehtiva haldusõiguse ja halduskohtumenetluse põhimõtetega kooskõlas (vt nt RKHKo
15.12.2009 nr 3-3-1-82-09 ja seal viidatud lahendid). Selgitamata on, miks ei piisa kehtivast
reeglistikust, kus on kohtu otsustada, kas kohus saab ise teha uue otsuse (kui teistsuguse
haldusotsuse tegemise võimalus on asjaolusid arvestades redutseerunud nullini) või saadab asja
uuesti otsustamiseks haldusorganile tagasi.
41. Eelnõu § 78³¹ lõike 6 punkt 5 sätestab, et „ Kokkuleppeläbirääkimiste tulemusel esitab
menetlusalune isik või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul menetlusaluste isikute
esindaja Konkurentsiametile viimase poolt määratud tähtaja jooksul kirjaliku kokkuleppe
sõlmimise taotluse, mis sisaldab: 5) kinnitust, et menetlusalune isik või käesoleva paragrahvi
lõikes 3 nimetatud juhul menetlusalused isikud loobuvad õigusest tutvuda menetlustoimikuga ning
õigusest vaidlustada ettevõtja kartellis osalemine ja selle eest kohaldatavad
konkurentsijärelevalvemeetmed.“
Tegemist on isiku enda nõusolekul toimuva kaebeõiguse absoluutse piiramisega. On kaheldav, kas
põhiõigusest täielik loobumine sellisel kujul on põhiseaduspärane (vrdl HKMS § 154 ja § 155).8
Sunniraha regulatsioon ei haaku kehtiva õigusega
42. Eelnõus kajastatud sunniraha regulatsioon ei ole kooskõlas seni kehtinud sunniraha
olemusega. Ka seletuskirjas on märgitud, et tegemist on Eesti õiguskorra jaoks uudse
haldussunnimeetmega, mis ei vasta täiel määral ATSS-is sätestatud sunniraha mehhanismile. Veel
on seletuskirjas selgitatud, et nimelt nõuab ECN+ direktiiv, et iga viivitatud päeva eest peab saama
määrata lõppotsusega sunniraha maksmise kohustuse, sõltumata sellest, kas esialgne ettekirjutus
mingil hetkel täidetakse või mitte.
Eelnõu seletuskirjas on õigesti viidatud Riigikohtu järjepidevale seisukohale, et kui kaebaja on
kohtuotsuse tegemise ajaks ettekirjutuse täitnud, tuleb kaebus rahuldada. Samas on haldusorganil
keelatud sunnivahendit kohaldada, kui temani jõuab teave ettekirjutuse täitmisest (vt RKHKo
16.06.2021 nr 3-20-1245 punkt 18.3 ja seal viidatud lahendid).
Sisuliselt on eelnõukohase sunniraha näol tegemist viivistasuga kohustuse täitmata jätmise eest.
Selle nimetamine sunnirahaks on eksitav ja loob mulje, et tegemist on senisele sunniraha
põhimõtetele vastava haldusmeetmega ja väheolulise muudatusega kehtivas õiguslikus
raamistikus. Seda see siiski ei ole. Näiteks ilmestab seda hästi küsimus, et eelnõu § 78³º kohaselt
on võimalik olukord, kus määratakse ettevõtjale trahv ja sunniraha ning lisaks uuendatakse
varasem menetlus – millele on suunatud siin sunniraha eesmärk?
Kui sunniraha regulatsioon on nõutav direktiivi artikli 16 kohaselt just sellisel kujul, tuleks vastav
nõue seadusesse sisse kirjutada uue haldusmeetmena. Selliselt ei looda ekslikku muljet, et tegemist
on üksnes vähemõjusa täiendusega sunniraha regulatsiooni seisukohalt.
8
Vt isiku nõusolekul toimuva põhiõiguse piiramise problemaatika kohta: K. Albi. § 9 komm 26 jj. – Ü. Madise jt
(toim). Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5. vlj. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda 2020. Üks asi on lihtsalt
kohtusse pöördumisest loobumine, hoopis teine selle asi on selle esitamine millegi eeltingimusena.
18
Eelnõust ei saa vastust küsimusele, mis saab, kui halduskohus peatab ATSS lõike 3 punkt 4 alusel
HKMS alusel sunniraha rakendamise. Vastust ei ole ka küsimusele, kuidas see mõjutab isiku poolt
tasumiseks kohustavat lõppsummat? Kas sunniraha aluseks on sellisel juhul siiski viivitatud
päevade arv või mõjutab kohtumääruse alusel sunniraha rakendamise peatamise ajal sunniraha
suureneda ei saa?
Tänan veelkord võimaluse eest selle olulise eelnõu kohta arvamust avaldada ja loodan, et
kirjapandust on olemasolevate õiguskorra probleemide lahendamisel abi.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Olari Koppel
asetäitja-nõunik, õiguskantsleri kantselei direktor
õiguskantsleri ülesannetes
Rait Sannik 693 8438
[email protected]
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]
Karolin Soo 693 8410
[email protected]
Marju Agarmaa 693 8447
[email protected]
Liina Lust-Vedder 693 8429
[email protected]