dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Arvamus ja ettepanekud maapõueseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 7. märts 2022
Viit
2-7/2022/1760
Registreeritud
7. märts 2022
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Viru Keemia Grupp
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
2/S Õigusalane teenindamine
Sari
2-7/S Ettepanekud, arvamused ja seisukohad ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide/dokumentide eelnõude kohta
Toimik
2-7/2022
Vastutaja
Ando Leppiman (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond)

Failid

  • 📎Arvamus_ja_ettepanekud_maapoueseaduse_ja_teiste_seaduste_muutmise_seaduse_eelnou_kohta_04032022_KA01.asice542 KB
  • 📎E-kiri.pdf67 KB

Sisu (failidest)

Erki Savisaar keskkonnaminister Keskkonnaministeerium 04.03.2022 nr KA.01-06/66 [email protected] Taavi Aas majandus- ja taristuminister Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium [email protected] Keit Pentus-Rosimannus rahandusminister Rahandusministeerium [email protected] Arvamus ja ettepanekud maapõueseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta Lugupeetud ministrid Keskkonnaministeerium (edaspidi nimetatud KeM) esitas 10.02.2022 kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks maapõueseaduse (edaspidi nimetatud MaaPS) ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi nimetatud ka Eelnõu). MaaPS-i muutmise eesmärgiks Eelnõu seletuskirja kohaselt on seaduse parem rakendamine, muudatustega kõrvaldatakse seaduse rakendamise käigus ilmnenud probleemid ja kitsaskohad. Osaühing VKG Kaevandused (edaspidi nimetatud VKGK) leiab, et MaaPS-i muutmine on põhjendatud ja vajalik ning seda eelkõige põlevkivi säästliku majandamise ja ressursijaotuse õigluse aspektist. Eeltoodud seisukoha toetuseks esitas VKGK KeM-ile ettepanekud 29.05.2020 kirjaga nr KA.01.06/95-1 ja 16.09.2020 kirjaga nr KA.01-06/95-2. Viidatud kirjades esitatud ettepanekuid on KeM osaliselt aktsepteerinud ning nendega Eelnõu koostamisel arvestanud. VKGK on selle eest tänulik. Samas on MaaPS-i rakendamisel jätkuvalt probleeme põlevkiviressursi jaotusega. Samuti ei pea VKGK põhjendatuks põlevkivi valdkonna arengukava koostamist käsitleva sätte kehtetuks tunnistamist. Seetõttu esitame täiendavalt oma ettepanekud ning palume nendega Eelnõu täiendamisel ja täpsustamisel arvestada. 1. Põlevkiviressursi kinnistunud ja tegelikest vajadustest mittelähtuv jaotus Kõige põhimõttelisem probleemide ring põlevkivisektoris seondub põlevkivi kui piiratud ressursi jaotuspoliitikaga ja maapõueseadusesse 2008. a. sisse viidud ning MaaPS-iga kinnistatud ressursijaotuse regulatsiooniga. Kehtiv põlevkiviressursi jaotamise regulatsioon takistab põlevkivituru normaalset toimimist, mille tõttu kasutatakse ressurssi ebamõistlikult ning riigile jääb laekumata juba väljaehitatud tootmisvõimsuste pealt ka oodatav maksutulu. Kõige valusamaks kitsaskohaks on just 2009. a. käskkirjaga nr 1319 kehtestatud proportsionaalne jaotus ja selle sisseviimine MaaPS-i, mis on kinnistanud olukorra, kus seadusega on turuosaliste proportsioonid sõltumata tegelikest vajadustest ära jagatud. Sellega on kinnistatud olukord, kus isik, kellel on valdava osa ressursi valitsemise õigus antud, VKG Kaevandused OÜ Telefon 334 2782 Registrikood 10854884 Järveküla tee 14 Faks 337 5044 E-post [email protected] 30328 Kohtla-Järve www.vkg.ee jätab talle lubatud mahu kaevandamata ning samas ei ole neil, kellel on reaalne vajadus täiendava ressursi järele, võimalik vajaminevat kogust ise kaevandada. Sellises olukorras on tegemist ebaefektiivse ja eesmärgipäratu ressursikasutusega ebaõnnestunud õigusliku regulatsiooni tõttu, mis otseselt takistab PAK-is toodud eesmärkide täitmist. Eelpoolkirjeldatud olukord on viinud mitmete kohtuvaidlusteni. Näiteks rõhutas Riigikohtu halduskolleegium 21.02.2017 otsuses haldusasja nr 3-3-1-26-16 (p 46) järgmist: „Juhul kui KKM asub Enefiti taotlust uuesti lahendama, tuleb tal silmas pidada ka EL-i konkurentsiõigust. Kolleegium nõustub kaebajate etteheitega, et MaaPS § 301 võimaldas kinnistada käskkirjaga nr 1319 määratud KLAM-ide (praeguse MaaPS-i mõttes aastamäära osade) jaotuse teadmata ajaks, sulgedes põlevkivi kaevandamise turu uutele ettevõtjatele ning välistades turuosade muutumise muul viisil kui mõne senise loaomaniku vabatahtliku loobumise korral enda turuosast. Nagu eespool kirjeldatud, kinnistab sama olukorra veel tugevamalt MaaPS u.r (s.o kehtiv MaaPS), mis sõnaselgelt välistab KLAM-i vabanemise isegi mõne kehtiva kaevandamisloa lõppemise korral. KKM-il tuleb analüüsida, kas selline olukord, mis sulgeb turu ja säilitab olemasoleva turujaotuse, on kooskõlas ELTL art 106 lg-ga 1 koostoimes art-ga 102.“ Eeltoodu valguses on ilmne, et MaaPS-i regulatsioon vajab muutmist, mis ühelt poolt arvestaks kõigi turuosaliste tegelike vajadustega ja teisalt Euroopa Liidu konkurentsireeglitega ning lisaks võtaks arvesse ka PAK-i olulisemaid põhimõtteid. Kokkuvõtvalt tuleb MaaPS-i muutmisel lähtuda eelkõige järgmisest põhimõtetest: - tegemist peab olema vajaduspõhise ressursi jaotamisega - tuleks võimaldada kasutada juba väljaehitatud tootmisvõimsusi. Senine regulatsioon ei lähtu ressursi tegelikust vajadusest. Lisaks takistab selline regulatsioon arenevate ettevõtete jätkusuutlikkust ja investeerimist, kuna puudub kindlus, et väljaehitatud tootmisvõimsuste jaoks vajalikku ressurssi saab kasutada; - riigi maksimaalse maksutulu tagamiseks tuleb soodustada vähemalt 20 mln t suurusele mahule vastavat ressursi kasutamist; - tuleb tagada ressursi jaotamise mehhanism, mis ei soodusta ressursi kasutuseta kinnihoidmist; - ressursi jaotamisel tuleks eelistada ennekõike keskkonnasäästlikumat kasutamist. Paraku praegu eelistatakse suurema keskkonnajalajäljega tegevust. Põlevkiviõli tootmisel on kordades väiksem keskkonnajalajälg ning suurem efektiivsus kui põlevkivi otsepõletamisel. Samal põhjusel näeb nii PAK kui ka ENMAK ette ülemineku otsepõletamiselt õli tootmisele; - ressursi jaotamisel tuleb järgida Euroopa Liidu ülest vaba konkurentsi põhimõtet. Täpsemalt on eeltoodud probleemid ja põhjendused selgitatud 29.05.2020 kirja nr KA.01.06/95-1 punktis 1.1. 2. Põlevkivi kaevandamise aastamäära kasutamise ja enampakkumise regulatsioon ei ole põhjendatud ega vajalik 2.1 Põlevkivi kaevandamise aastamäärast MaaPS-i § 46 lõike 1 kohaselt on põlevkivi kaevandamise aastamäär kalendriaastas kokku maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi kogus. MaaPS-i § 46 lõikest 3 tulenevalt on selleks koguseks 20 miljonit tonni. MaaPS-i eelnõu 213SE seletuskirjast1 nähtuvalt (lk 31) kavandati reguleerida aastamäärad samamoodi kui kehtivas seaduses. Kuni 31.12.2016 kehtinud maapõueseaduse2 § 251 lõikest 1 tulenevalt oli põlevkivi aastane kaevandamismäär kalendriaastas kõigi lubade alusel kokku maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi kogus. Põlevkivi aastane kaevandamismäär oli 20 miljonit tonni. 1 Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e090ecff-9911-4721-822c-1ffd61c20ceb/Maap%C3%B5ueseadus, lk 31 (02.03.2022). 2 RT I 2004, 84, 572; RT I, 07.07.2015, 23. VKG Kaevandused OÜ www.vkg.ee 2/5 Lähtuvalt eeltoodust ning arvestades, et MaaPS jõustus 01.01.2017 ja kuni 31.12.2016 kehtinud maapõueseaduse § 251 jõustus 17.07.2015, siis on põlevkivi kaevandamise aastamäär olnud seaduse tasandil reguleeritud juba pea seitse aastat. KeM poolt 21.02.2022 algatatud „Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016-2030“ aastate 2016-2020 tulemuste analüüsi (edaspidi nimetatud ka Analüüs) põhjal saab väita, et põlevkivi kaevandavad ettevõtted on põlevkivi kaevandamise aastamääraga oma tegevuses arvestanud ja seda ilma administratiivse sekkumiseta. Analüüsist nähtuvalt (lk 5) ei ole põlevkivi kaevandamise lubatud aastamäära ühelgi vaatlusalusel aastal ületatud. Eeltoodust nähtuvalt on põlevkivi kaevandamise aastamäära rakendamine tagatud põlevkivi kaevandavate ettevõtete enda tegevuse tulemusel. 2.2 Põlevkivi kaevandamise aastamäära kasutamisest Põlevkivi kaevandamise aastamäära kasutamist reguleerib MaaPS-i § 61. Nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt määrab põlevkivi kaevandamise loa omaja kasutatava põlevkivi kaevandamise aastamäära osa valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutus. MaaPS-i eelnõu 213SE seletuskirjast nähtuvalt (lk 42) oli võrreldes toona kehtinud seadusega tegemist uue sisuga paragrahviga, kuid selles kirja pandud põhimõtted tulenesid kehtinud seadusest ja praktikast ning üldjoontes jäid põlevkivi kasutada andmise põhimõtted samaks. Kuni 31.12.2016 kehtinud maapõueseaduse § 26 lõike 3 kohaselt oli maavara kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogus aastas ja lõikest 4 nähtuvalt määrati kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär turba ja põlevkivi kaevandamisel. Lähtuvalt eeltoodust ning arvestades, et MaaPS jõustus 01.01.2017 ja kuni 31.12.2016 kehtinud maapõueseaduse § 26 lõige 4 jõustus põlevkivi suhtes 13.07.2008, siis on põlevkivi kaevandamise aastamäära kasutamist reguleerivad sätted kehtinud ligi 14 aastat. Leiame, et 14 aastat on piisav aeg selleks, et hinnata kehtestatud regulatsiooni mõjusid. Eelkõige seda, kas kehtestatud säte tegelikkuses toimib ja kas sättele seatud eesmärk on täidetud. Vastused viidatud küsimustele on leitavad Analüüsist. Analüüsi kohaselt (lk 3) on alates 2019. aastast olnud põlevkivi kaevandamise mahud langustrendis ning 2020. aastal kaevandati põlevkivi 9,2 miljonit tonni, mis on aastakümnendite madalaim. Analüüs puudutab ka viidatud langustrendi põhjuseid, milleks muuhulgas on põlevkivist elektritootmise vähenemine (lk 7). Eeltoodust nähtuvalt pole põlevkivi kaevandamise seadusega kehtestatud aastamäära kordagi ületatud. Pigem on põlevkivi kaevandamise mahud langustrendis ja see ei ole tingitud ministri (kantsleri) käskkirjast. Seetõttu puudub vajadus põlevkivi kaevandamist ministri käskkirjaga täiendavalt piirata. Eeltoodu näitab , et põlevkivi kaevandamise aastamäära osa määramist puudutav regulatsioon tegelikkuses ei toimi ja sätte eesmärk on saavutamata. Viidatud paragrahvi kehtetuks tunnistamisega lahenevad ka 29.05.2020 kirja nr KA.01.06/95-1 punktis 1.1. markeeritud probleemid, sealhulgas regulatsiooni vastuolu Euroopa Liidu konkurentsireeglitega ja ettevõtjate ebavõrdne kohtlemine. Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku lisada Eelnõusse MaaPS-i § 61 kehtetuks tunnistamist käsitlev säte. 2.3 Põlevkivi kaevandamise aastamäära osa enampakkumisest Põlevkivi kaevandamise aastamäära osa enampakkumise kord on sätestatud MaaPS-i §- s 62. VKG Kaevandused OÜ www.vkg.ee 3/5 VKGK-le teadaolevalt ei ole MaaPS-i § 62 sätestatud enampakkumise regulatsiooni praktikas kordagi kasutatud. Arvestades, et maapõueseadus jõustus 01.01.2017, siis on MaaPS-i § 62 regulatsioon kehtinud pea kuus aastat. Lähtuvalt eeltoodust ning asjaolust, et vastav regulatsioon pole kuue aasta jooksul kasutamist leidnud, siis on alust arvata, et põlevkivi kaevandamise aastamäära osa enampakkumise regulatsioon tegelikkuses ei toimi ja sätte eesmärk on saavutamata. Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku lisada Eelnõusse MaaPS-i § 62 kehtetuks tunnistamist käsitlev punkt. 3. Põlevkivi valdkonna arengukava koostamine on põhjendatud ja vajalik MaaPS-i § 47 lõike 1 kohaselt koostatakse põlevkivi valdkonna strateegiliseks arendamiseks põlevkivi valdkonna arengukava. MaaPS-i eelnõu 213SE seletuskirjast nähtuvalt (lk 31) põhistati selles arengukava koostamise vajadust asjaoluga, et põlevkivi on riigi jaoks strateegiliselt oluline maavara, mispärast on vajalik, et seaduses sisaldub säte valdkondliku arengukava koostamise kohta. Kuna tegemist on riigi jaoks prioriteetse valdkonnaga, lisaks on selle valdkonna suhtes eri huvigruppidel ja avalikkusel teravdatud huvi, on kohane, et arengukava kinnitab Riigikogu. VKGK hinnangul ei ole põlevkivi valdkonna arengukava koostamise ja Riigikogu poolt kinnitamise vajadust toetavad asjaolud käesolevaks ajaks muutunud. Põlevkivi on jätkuvalt riigi jaoks strateegiliselt oluline maavara ning tegemist on prioriteetse valdkonnaga. Samuti on põlevkivi valdkonna suhtes eri huvigruppidel ja avalikkusel teravdatud huvi. Viidatud asjaolude muutumist ei ole Eelnõu seletuskirjas ka põhjendatud. Samas, kui riik ei käsitle põlevkivi enam strateegiliselt olulise maavarana ja prioriteetse valdkonnana ja kui huvigruppidel ja avalikkusel põlevkivi valdkonna vastu huvi puudub, siis puudub ka vajadus seada seadusega põlevkivi kaevandamisele piiranguid. Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt (lk 10) põhjendavad eelnõu koostajad põlevkivi valdkonna arengukava koostamist reguleeriva maapõueseaduse paragrahvi kehtetuks tunnistamise vajadust asjaoluga, et see ei sobitu riigieelarve seaduse ja Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määrusega nr 17 „Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse hindamise ja muutmise kord“ kehtestatud riigi strateegilise planeerimise süsteemi. Eesti Vabariigi põhiseaduse3 § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 87 punkti 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus määrusi seaduse alusel. Lähtuvalt eeltoodust ning arvestades seaduse kõrgema juriidilise jõuga Vabariigi Valitsuse määruse suhtes, ei ole õiguslikult pädev olukord, kus seaduse säte tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et see pole kooskõlas Vabariigi Valitsuse määrusega. Juhul kui Vabariigi Valitsuse määrus ei ole arengukavade koostamist puudutavas osas MaaPS-iga kooskõlas, siis tuleb muuta määrust. MaaPS § 47 kehtetuks tunnistamine on problemaatiline ka seetõttu, et arengukava kehtib kuni aastani 2030 ning selle elluviimise ja eesmärkide saavutamise hindamise, samuti muutmise tingimused ja kord puuduks. Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku jätta Eelnõust välja punkt 17, millega tunnistatakse paragrahv 47 kehtetuks. Samas, kui KeM siiski leiab, et põlevkivi ei ole enam strateegiliselt oluline maavara ja prioriteetne valdkond ning huvigruppidel ja avalikkusel ei ole huvi põlevkivi valdkonna vastu, siis tuleb seda eelnõu seletuskirjas ka selgitada. Samuti puudub sel juhul vajadus seada seadusega põlevkivi kaevandamisele piiranguid. 3 RT 1992, 26, 349; RT I, 15.05.2015, 2; edaspidi tekstis PS. VKG Kaevandused OÜ www.vkg.ee 4/5 4. Mäeeraldistele ühiselt koostatud keskkonnamõju hindamise tulemusel antud kaevandamislubade muutmise regulatsioon vajab täpsustamist Leiame, et kõrvuti asuvatele mäeeraldistele antud kaevandamislubadel peab olema võimalik muuta kaevandamise maksimaalset aastamäära avatud menetluseta kui mäeeraldistele on teostatud ühiselt keskkonnamõju hindamine ning üks kaevandamisloa omajatest tegelikkuses põlevkivi ei kaevanda. Teeme ettepaneku täiendada MaaPS-i paragrahvi 66 lõiget 3 punktiga 6. Pakume välja ka sätte võimaliku sõnastuse: „6) kui on vaja muuta kaevandamislubadele kantud maksimaalset aastamäära ning mäeeraldistele on koostatud ühiselt keskkonnamõju hindamine ja üks kaevandamisloa omaja ei kaevanda.“ Eeltoodud regulatsioon on vajalik eelkõige olukorras, kus kõrvuti asetsevatele mäeeraldistele on enne kaevandamislubade väljastamist teostatud ühiselt keskkonnamõju hindamine ning keskkonnamõju hindamise tulemusel on võetud seisukoht, et vastavate mäeeraldiste piires võib kokku kaevandada X tonni maavara, millest üks isik (A) võib kaevandada 50% ja teine isik (B) 50%. Juhul kui A oma kaevandamisloa alusel ei kaevanda, siis peaks olema B-l võimalik taotleda oma kaevandamisloa avaliku menetluseta muutmist ja kaevandamise maksimaalse aastamäära tõstmist kuni X tonnini. Kui A-l on tekkinud vajadus oma kaevandamisloa alusel kaevandmist alustada, siis on tal võimalik esitada teatis vähemalt 12 (kaksteist) kuud enne kaevandamise alustamist ja kaevandamisloa andja taastab kaevandamislubadel esialgsed maksimaalsed aastamäärad. Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku täiendada Eelnõu punktiga, milles nähakse ette MaaPS-i § 66 lõike 3 täiendamine punktiga 6. 5. Uuritud ja kaevandatud maa korrastamise süsteem vajab ajakohastamist Teeme ettepaneku kaaluda lähitulevikus ka MaaPS-i § 80 muutmist seonduvalt kaeveõõnte tagasitäite võimaluste loomisega. Selgitused viidatud paragrahvi muutmise vajaduse ja võimaluste kohta on leitavad 29.05.2020 kirja nr KA.01.06/95-1 punktist 2.2. 6. Kokkuvõtvalt Käesoleva arvamuse punktides 1-5 käsitletut kokku võttes teeme Eelnõu täiendamiseks ja täpsustamiseks järgmised ettepanekud: 6.1 lisada Eelnõusse MaaPS-i § 61 kehtetuks tunnistamist käsitlev punkt; 6.2 lisada Eelnõusse MaaPS-i § 62 kehtetuks tunnistamist käsitlev punkt; 6.3 jätta Eelnõust välja punkt 17, millega tunnistatakse paragrahv 47 kehtetuks; 6.4 täiendada Eelnõu punktiga, milles nähakse ette MaaPS-i § 66 lõike 3 täiendamine punktiga 6; 6.5 kaaluda MaaPS-i § 80 muutmist. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margus Kottise Margus Loko juhatuse liige juhatuse liige Lisa: 29.05.2020 kiri nr KA.01.06/95-1 - Arvamus ja ettepanekud MaaPS muutmise väljatöötamiskavatsuse koostamise kohta.asice Heili Kaares [email protected] VKG Kaevandused OÜ www.vkg.ee 5/5 Keskkonnaminister Rene Kokk Teie 23.04.2020 nr 14-6/20/1795 Keskkonnaministeerium [email protected] Meie 29.05.2020 nr KA.01.06/95-1 Arvamus ja ettepanekud maapõueseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse koostamise kohta Lugupeetud minister Rene Kokk 23.04.2020 kirjas nr 14-6/20/1795 soovite Te VKG Kaevandused OÜ (edaspidi VKG) arvamust ja seisukohti maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) muutmise väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) koostamise kohta. VTK koostamise eesmärgiks on muuhulgas MaaPS-i rakendamisel praktikas ilmnenud probleemide analüüsimine. Leiame, et MaaPS-i muutmine on vajalik ning seda peaasjalikult põlevkivi säästliku majandamise ja ressursijaotuse õiglase jaotuse aspektist. Praktikas on ilmnenud rida probleeme, mille leevendamine ja lahendamine on seadusemuudatuse kaudu võimalik. I Praktikas ilmnenud probleemid MaaPS rakendamisel 1.1 Põlevkiviressursi kinnistunud ja tegelikest vajadustest mittelähtuv jaotus Kõige põhimõttelisem probleemide ring põlevkivi sektoris seondub põlevkivi kui piiratud ressursi jaotuspoliitikaga ja MaaPS-i juba 2008. a sisse viidud ning 2016. a vastu võetud MaaPS-iga kinnistatud ressursijaotuse regulatsiooniga. Kehtiv põlevkiviressursi jaotamise regulatsioon takistab põlevkivituru normaalset toimimist, mille tõttu kasutatakse ressurssi ebamõistlikult ning riigile jääb laekumata juba väljaehitatud tootmisvõimsuste pealt ka oodatav maksutulu. 2008. a kehtestati Põlevkivi kaevandamise ja kasutamise riikliku arengukava (edaspidi ka PAK) alusel põlevkivi kaevandamise üleriigiline aastamäär 20 mln t. Sellist määra peeti ühest küljest keskkonnakaitselisest aspektist ning teisalt riigitulu teenimise aspektist otstarbekaks ja tasakaalustatuks. Vastav määr viidi ka MaaPS-i ning muudatuse eesmärgiks oli tagada, et kaevandajad ei kaevandaks reaalselt üle 20 mln t aastas. Kuna kaevandajatele väljastatud load ületasid 20 mln t piiri (täpsemalt oli 25,52 mln t), siis Keskkonnaministri kantsleri 10.08.2009. a käskkirjaga nr 1319 (edaspidi Käskkiri 1319) määrati kõikide kaevandajate lubadele vähendatud aastamäärad, mille kogusumma oli 20 mln t (sh VKG Kaevandused 2,772 mln t; Enefit Kaevandused 15,010 mln t). Sisuliselt jagati 2009. a sellega nelja turuosalise vahel ära põlevkiviturg, arvestamata seejuures kaevandajate tegelikke vajadusi ja lähtudes sel hetkel kehtinud lubadest. See jaotus sai seaduse tasandil kinnistatud uue MaaPSi kehtestamisega 2016. a (kehtiva MaaPS-i §-d 61 ja 133). VKG KAEVANDUSED OÜ Registrikood 10854884 Telefon +372 334 2782 Järveküla tee 14 Faks +372 337 5044 30328 Kohtla-Järve E-post [email protected] EESTI www.vkg.ee Vastava regulatsiooni kehtestamisest alates, st 12 aasta jooksul ei ole kaevandajad ühelgi aastal kaevandanud üle 16 mln t, keskmiselt kaevandatakse aastas alla 15 miljoni tonni ning seega jääb aastas kaevandamata ca 5 mln t. Ehk seda piiri, mille tagamiseks Käskkirjaga 1319 kaevandajate õigusi piiravad aastamäära osad määrati, ei ole kunagi saavutatud. Nt 2019 aasta 1. augusti seisuga on eelmisel kuuel kalendriaastal kaevandamise aastamäärast kaevandamata jäänud põlevkivi kogus kokku 30,831 mln tonni. Kaevandamata jäänud põlevkivivaru võrra on väiksem põlevkivi kaevandamisest ja kasutamisest tingitud keskkonnamõju, aga ka riigitulu. Põlevkivi kaevandatud kogusest sõltub otseselt nii tulu Eesti riigile kui ka poliitiliselt väga tundliku piirkonna Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslik olukord. Ühe mln t põlevkivi kaevandamine ja töötlemine toob Eesti SKP-sse ca 30 mln eurot ning sellega on seotud ca 420 inimese töökoht ja sissetulek. 2015. a võeti vastu MaaPS-i muudatused, mille eesmärgiks oli loodava paindliku regulatsiooni alusel võimaldada ettevõtetel kaevandada alates 2009. a põlevkivi kaevandamise aastamäärast vähem kaevandatud põlevkivi varu tagantjärele. Nimetatud seadusemuudatuse kohaselt arvestati edaspidi 20 mln t piirangut majandusliku efektiivsuse eesmärgil paindlikkuse tagamiseks mitmeaastase (6aastase) keskmise põlevkivi kaevandamise kogusena. See oli küll ajutise meetmena tervitatav lahendus, leevendamaks ressursile juurdepääsu probleemi, ent seadusemuudatus seadis konkreetse kaevandaja tagantjärele kaevandatava koguse siiski sõltuvusse kaevandaja kõikide lubade maksimaalsete aastamäärade summast. See tähendab olemasolevat lubade jaotust silmas pidades seda, et sõltumata kaevandajate reaalsetest vajadustest ja tootmisvõimekustest on konkreetse kaevandaja võimalused tagantjärele jagatavast mahust lisa taotleda piiratud konkreetse kaevandaja lubadele märgitud maksimaalsete lubatud aastamääradega. Kuigi tagantjärele jagatav maht on üleriigiliselt suur, seab piirid kaevandaja võimalusele tagantjärele kaevandatavat kogust kaevandada see, et täiendavalt tuleb kinni pidada kaevandamislubadele kantud maksimaalsest aastamäärast. VKG olemasolevate lubade ja kaevanduste puhul tähendab see seda, et VKG-l on olnud võimalik tagantjärele kaevandamise mehhanismi kaudu aastas taotleda vaid 0,7 mln t - 1,428 mln t (Ojamaa/Sompa ning Viru II kaevandamislubade maksimaalsete aastamäärade summa 4,2 ja Käskkirjast tuleneva piirangu 2,772 mln t vahe; Viru II luba anti 2019. a). Viimastel aastatel on tekkinud ja prognoosi kohaselt ka lähiaastatel tekib kõige enam tagantjärele kaevandatavat mahtu Enefit Kaevandused AS-i (edaspidi Enefit) poolt välja kaevandamata mahust (aastas ca 3 mln t), seejuures on aga hetkeregulatsiooni kohaselt just Enefitile tagatud kõige suurem osa tagantjärele kaevandatavast mahust taotlemiseks. See on tingitud Enefiti ettevõtete põlevkivitarbimise vähenemisest ning põlevkivielektri osakaalu vähenemisest Eesti energiabilansis. Olukorras, kus kaevandaja jätab oma tavamahu välja kaevandamata, ei ole tõenäoline, et ta hakkaks taotlema tagantjärele kaevandatavast mahust lisamahtu juurde. Ent praegu puudub mehhanism, mis võimaldaks sellises olukorras „vabaks jäävat tagantjärele kaevandatavat mahtu“ teistel kaevandajatel kasutamast. Seega, kuigi 2015. a kehtestatud regulatsioon tõepoolest teatud määral leevendas ressursile ligipääsu probleemi, ei ole jätkuvalt tagatud see, et kaevandajad saaksid kaevandada vastavalt tegelikele vajadustele vastavalt tootmis – ja tarbimisvõimekusele, ületamata seejuures keskkonnakaitselistest eesmärkidest johtuvalt seatud üleriigilist aastamäära, ning et riigil oleks ka reaalselt võimalik saada 20 mln t-le vastavat tulu. Ka on tagantjärele kaevandamise regulatsioonil 2 olulist puudust (vt all p 1.2), mis teevad selle regulatsiooni rakendamise kaevandaja jaoks vägagi ebamõistlikuks ja toovad kaasa ebavõrdse kohtlemise võrreldes nende kaevandajatega, kes neile eraldatud kaevemahte täis ei kaevanda. 1 Keskkonnaameti ülevaade põlevkivi tagantjärele kaevandamisest https://www.keskkonnaamet.ee/et/eesmargid- tegevused/maapou/polevkivi-tagantjargi-kaevandamine VKG KAEVANDUSED OÜ www.vkg.ee 2/13 MaaPSi muudatustega (või uue MaaPS-iga) tuleks kõrvaldada need regulatiivsed takistused ja luua õiguslik mehhanism, mis võimaldab reaalselt 20 mln t põlevkivi kaevandamist ning seda vastavalt kaevandajate tegelikele vajadustele ja tootmisvõimsustele. Põlevkivi riikliku arengukava 2016-2030 kohaselt on põlevkivivaldkonna eesmärgiks riigi huvi elluviimine, mis seisneb põlevkivi kui rahvusliku rikkuse efektiivses ja säästlikus kasutamises ning põlevkivisektori jätkusuutliku arengu tagamises. Eesti põlevkivi kaevandamise ja kasutamise strateegia põhimõtted perioodiks 2016–2030 on järgmised: 1) tagada tingimused üleminekuks majanduslikult efektiivsemale ja suuremat lisandväärtust andvale ressursi komplekssemale kasutamisele ning keskkonnamõju vähendamisele; 2) teenida põlevkivi kui riigile kuuluva taastumatu ressursi kasutamise eest ühiskonnale pikaajalises perspektiivis maksimaalset tulu; 3) suunata põlevkivi kaevandamist ja kasutamist ressursisäästlikumale tehnoloogiale, arvestades kaasnevaid maavarasid ja teisi loodusressursse ning vähendades negatiivset keskkonnamõju. Nii nagu varasema perioodi PAKiga, on ka kehtiva (s.o perioodi 2016-2030) PAK-iga riik ette näinud võimaluse põlevkiviressurssi kaevandada ja ümber töödelda 20 mln t ulatuses, eeldades sellele mahule vastavalt ka töökohtade loomist ja maksutulude saamist. Hetkel on aga seaduse tasandil paraku põlistatud olukord, kus suuremat lisandväärtust ning vähem keskkonda saastavale tehnoloogiatele ei võimaldata ligipääsu täiendavale põlevkiviressursile ning loodud õiguslik regulatsioon ei aita tagada riigile maksutulu laekumist. Kõige valusamaks kitsaskohaks on just 2009. a Käskkirjaga 1319 kehtestatud proportsionaalne jaotus ja selle sisseviimine 2016. a MaaPS-i, mis on kinnistanud olukorra, kus seadusega on turuosaliste proportsioonid, sõltumata tegelikest vajadustest, ära jagatud. Sellega on kinnistatud olukord, kus isik, kellele on valdava osa ressursi valitsemise õigus antud, jätab talle lubatud mahu kaevandamata ning samas ei ole neil, kellel on reaalne vajadus täiendava ressursi järele, võimalik vajaminevat kogust ise kaevandada. Sellises olukorras on tegemist ebaefektiivse ja eesmärgipäratu ressursikasutusega ebaõnnestunud õigusliku regulatsiooni tõttu, mis otseselt takistab PAKis toodud eesmärkide täitmist. See olukord on viinud mitmete kohtuvaidlusteni, mis päädis Riigikohtu otsusega haldusasjas nr 3-3-1-26-16, mille p-s 46 rõhutas Riigikohus järgmist: „Juhul kui KKM asub Enefiti taotlust uuesti lahendama, tuleb tal silmas pidada ka EL-i konkurentsiõigust. Kolleegium nõustub kaebajate etteheitega, et MaaPS § 301 võimaldas kinnistada käskkirjaga nr 1319 määratud KLAM-ide (praeguse MaaPS-i mõttes aastamäära osade) jaotuse teadmata ajaks, sulgedes põlevkivi kaevandamise turu uutele ettevõtjatele ning välistades turuosade muutumise muul viisil kui mõne senise loaomaniku vabatahtliku loobumise korral enda turuosast. Nagu eespool kirjeldatud, kinnistab sama olukorra veel tugevamalt MaaPS u.r (s.o kehtiv MaaPS), mis sõnaselgelt välistab KLAM-i vabanemise isegi mõne kehtiva kaevandamisloa lõppemise korral. KKM-il tuleb analüüsida, kas selline olukord, mis sulgeb turu ja säilitab olemasoleva turujaotuse, on kooskõlas ELTL art 106 lg-ga 1 koostoimes art-ga 102.“ Selle valguses on ilmne, et regulatsioon vajab muudatust, mis ühest küljest arvestaks kõigi turuosaliste tegelike vajadustega, teisalt EL-i konkurentsireeglitega ning kolmandaks võtaks arvesse PAK-i olulisemaid põhimõtteid. Kokkuvõtvalt tuleb MaaPS muutmisel või hoopiski uue MaaPS-i vastuvõtmisel lähtuda eelkõige järgmisest põhimõtetest: VKG KAEVANDUSED OÜ www.vkg.ee 3/13  tegemist peab olema vajadusepõhise ressursi jaotamisega - tuleks võimaldada kasutada juba väljaehitatud tootmisvõimsusi. Senine regulatsioon ei lähtu ressursi tegelikust vajadusest. Lisaks takistab selline regulatsioon arenevate ettevõtete jätkusuutlikkust ja investeerimist, kuna puudub kindlus, et väljaehitatud tootmisvõimsuste jaoks vajalikku ressurssi saab kasutada.  riigi maksimaalse maksutulu tagamiseks tuleb soodustada vähemalt 20 mln t suurusele mahule vastavat ressursi kasutamist  tuleb tagada ressursi jaotamise mehhanism, mis ei soodusta ressursi kasutuseta kinnihoidmist  ressursi jaotamisel tuleks eelistada ennekõike keskkonnasäästlikkumat kasutamist. Paraku praegu eelistatakse suurema keskkonna jalajäljega tegevust. Põlevkiviõli tootmisel on kordades väiksem keskkonna jalajälg ning suurem efektiivsus kui põlevkivi otsepõletamisel. Samal põhjusel näeb nii PAK kui ka ENMAK ette ülemineku otsepõletamiselt õli tootmisele.  ressursi jaotamisel tuleb jälgida EL ülest vaba konkurentsi põhimõtet. Sellest lähtuvalt oleks MaaPS alusel põlevkiviressursi jaotamisel järgmised võimalused, arvestades seejuures seda, et nii kehtiv PAK kui PAK-i KSH peavad võimalikuks pärast 2020. a 20 mln t suurust piirmäära suurendada või paindlikumaks muuta reaalse turusituatsiooni alusel ja ka sotsiaalmajanduslikel kaalutlustel: 1) VKG teeb ettepaneku jätta välja MaaPS § 46 lg 3 (põlevkivi kaevandamise aastamäär 20 mln t). Sellega seoses langeks ära ka vajadus MaaPS § 61-63 regulatsiooni järele (ja ka Käskkirja 1319 järele). Kaevandamismahte jääksid piirama lubadele kantud maksimaalsed lubatud aastamäärad (MaaPS § 56 lg 1 p 7), nagu teiste maavarade kaevandamisel. 2008. a kehtestatud 20 mln t piiramäära regulatsioon ei ole eesmärgipärane ega proportsionaalne meede kaevandamismahtude piiramiseks, arvestades, et reaalselt ei ole ühelgi aastal enne 2020. a kaevandajad ligilähedaseltki vastavat piirmäära täis kaevandanud. 12 aastat on piisavalt pikk aeg, kinnitamaks, et see regulatsioon ei ole end õigustanud ning et tegelik vajadus Käskkirjaga nr 1319 kehtestatud piirangute järele puudub. Veelgi enam, see aeg on ka selgelt näidanud, et vastav regulatsioon toob juurde ebamõistlikke takistusi üleriigiliselt lubatud aastamäära raames kaevandamisele ja loob kaevandajate ebavõrdse kohtlemise. Samuti on Riigikohus tõstatanud küsimuse selle regulatsiooni vastuolust ELTL art 102 ja 106. 2) Alternatiiviks on sisse viia paindlik aastamäära regulatsioon, muutes MaaPS §-i 46 lg 3 ehk et põlevkivi kaevandamise üleriigilisele aastamäärale kohaldatakse summeeritud arvestust (nt perioodiga 6 aastat). Sellega seoses jäetakse välja MaaPS § 61-63 regulatsioon (aastamäära osade jaotus), kaevandajad saaksid kaevandada vastavalt lubadel kehtivatele maksimaalsetele lubatud aastamääradele. Kui 6 aasta lõikes tõepoolest peaks toimuma kaevandamine keskmiselt üle 20 mln t aastas, on võimalik taas kehtestada täiendavate piirangute regulatsioon, ent seda juba tegelikest kaevandusmahtudest ja vajaduspõhisusest lähtudes, mitte aga 2009. a jaotuspõhimõtteid arvestades. Senine põlevkivi kaevandamispraktika on aga näidanud, et kaevandajad reaalselt ei kaevanda ligilähedaseltki 20 mln t piirile, mistõttu on sellise regulatsiooni taaskehtestamise vajadus vägagi ebatõenäoline. Keskkonnakaitselised eesmärgid saavad kaevanduste lõikes tagatud KMH aruandega kooskõlas kehtestatud maksimaalsete lubatud aastamäärade kaudu. VKG KAEVANDUSED OÜ www.vkg.ee 4/13 3) Alternatiiviks on põlevkivi aastast kaevandamismäära tõsta, mida alates 2021. aastast võimaldavad ka kehtiv PAK2 ja selle KSH aruanne3. Sellega seoses langeks samuti ära vajadus aastamäärade piiramise topeltregulatsiooniks ehk kehtima võiksid jääda maksimaalsed lubatud aastamäärad (MaaPS § 56 lg 1 p 7) ning aastamäära osade regulatsioon, sh MaaPS §-des 61-63 ja 133 toodu ning Käskkiri 1319), kaotab praktilise vajaduse. Käsitletavatel ettepanekutel ei ole summaarset negatiivset mõju keskkonnale, sest ei toimu hüppelist lokaalset põlevkivi kaevandamise mahu kasvu ning sellega seotud keskkonna mõjutamist. Loa omanik peab ka edaspidi tagama, et ta ei ületaks konkreetse kaevanduse KMH-s hinnatud keskkonnamõjudele vastavat maksimaalset lubatud aastamäära. Selliste muudatuste kaudu, kus kõik turuosalised saavad kaevandada vastavalt oma vajadustele ja tootmisvõimalustele, on tagatud maapõue kasutamise strateegilised eesmärgid - kasutada maavarasid Eesti ühiskonnale suurimat väärtust looval moel, arvestades sotsiaalmajanduslikke, julgeoleku, geoloogilisi ja keskkonnaalaseid aspekte. Eeltoodud ettepaneku puhul on majanduslik tasuvus ja keskkonnakaitse võrdselt arvesse võetud. Ka ei piira kõnealused muudatused ühegi praeguse turuosalise võimalusi olemasolevate lubade alusel kaevandada ja ka edaspidi vähemalt varasemas mahus kaevandada. Sõltumata sellest, millise regulatsiooniga ja kuidas täpselt senised valukohad kõrvaldatakse, on tulevaste vaidluste vältimiseks oluline tagada, et regulatsioon vastaks Euroopa konkurentsireeglitele. Nagu eelnevalt öeldud, ei vasta Käskkirjaga 1319 kehtestatud aastamäära osade jaotus ELTL-i art 102 ja 106, kuna sulgeb turu uutele osalejatele ning külmutab senistele osalejate turuosad ja välistab nende suurendamise (eeskätt MaaPS § 61 lg 5 regulatsiooni tõttu). Lisaks sellele piirab selline jaotus, mis ei arvesta vajaduspõhisust ega taga turuosalistele võrdset juurdepääsu piiratud ressursile, ettevõtlusvabadust. Uue regulatsiooni väljatöötamisel tuleks siduda riigi poolt ettevõtetele antav põlevkivi kaevandamisõigus põlevkivi töötlemisvõimsustega viisil, mis tagaks põlevkivi töötlemisvõimsuste omanikele põlevkivi pideva kättesaadavuse. Neil asjaoludel on vältimatult vajalik kehtetuks tunnistada MaaPS § 61 ja 62 regulatsioon ning Käskkiri 1319. 1.2 Põlevkivi kaevandamise aastamäärast kaevandamata jäänud põlevkivi tagantjärele kaevandamise taotluse esitamise tähtaeg ja kaevandatava põlevkivi ressursitasu maksmine Kuigi VKG leiab eeltoodud põhjendusi arvesse võttes, et kaaluda tuleks aastamäära osade regulatsiooni tühistamist ja edaspidiselt võiks lähtuda lubadele kantud maksimaalsetest lubatud aastamääradest, millega seoses langeks üldse ära vajadus tagantjärele kaevandamise õiguslikuks mehhanismiks, toob VKG siiski välja kriitilised probleemid, mis on tõusetunud seonduvalt tagantjärele kaevandamise regulatsiooniga. Vastavaid küsimusi on VKG käsitlenud ka 29.05.2018. a Keskkonnaministeeriumile saadetud kirjas nr VKGk/119-1, paraku on need jäänud ka seni tähelepanuta. MaaPS § 63 lõike 1 alusel on põlevkivi kaevandamise aastamäärast kaevandamata jäänud põlevkivi kogust lubatud tagantjärele kaevandada kaevandamata jätmise aastale järgneva seitsme aasta jooksul. Selleks peab põlevkivi kaevandamise loa omaja, kes soovib järgmisel kalendriaastal talle määratud põlevkivi kaevandamise aastamäära osast rohkem kaevandada, esitama MaaPS § 63 lõike 4 alusel kaevandamisloa andjale vastava taotluse hiljemalt eelneva aasta 1. septembril. Kui tagantjärele kaevandamise regulatsioon jääb kehtima ka edaspidi, peaks see olema kaevandajale paindlikum kui praegu kehtivas MaaPS §-s 63 on sätestatud. Järgmise aasta 2 Vt kehtiv PAK https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3180/3201/6002/RKo_16032016_Lisa.pdf , suurendamise võimalused lk 39, 40 3 Vt kehtiva PAK-i KSH https://www.envir.ee/sites/default/files/pak_ksh_heakskiitmiseks_03.12.2014.pdf , lk 7-8 VKG KAEVANDUSED OÜ www.vkg.ee 5/13 põlevkivi vajadust ei ole 1. septembriks võimalik täpselt kindlaks määrata. Tegelik jooksva aasta tootmiseks vajalik põlevkivi kogus on kaevandajale selge alles jooksva aasta 1. juuliks. Hetkel seadusesse sisse kirjutatud 1. septembriks saab küll anda esmase prognoosi ja ka edaspidi võiks see kuupäev olla esmase taotlusvooru tähtpäev, ent jooksva aasta sees peaks toimuks ka täiendav taotlusvoor, mis saaks seejuures toimuda ainult eeldusel, et selleks jooksvaks aastaks kaevandada lubatud põlevkivi tagantjärele kaevandamata mahu jääki ei ole 1. septembri nö tavamenetluses eelnevalt täis taotletud. Nimetatud muudatus ei tooks endaga kaasa täiendavaid keskkonna- ja muid mõjusid, kuna tagantjärele põlevkivi kaevandamise mahud on nagunii piiratud kaevandamisloale kantud kaevandamise lubatud maksimaalse aastamääraga. Kuna Eestis on käesoleval ajal põlevkivi kaevandamisload ainult 4 ettevõttel, kehtivas seaduses sätestatud menetluslikku poolt ei ole vaja muuta ja täiendav ühekordne taotluse administratiivne menetlemine on menetluslikult lihtne, siis ei too MaaPS muudatus ka Keskkonnaametile halduskoormust oluliselt juurde. Lähtuvalt eeltoodust ning tuginedes praktilisele vajadusele teeb VKG ettepaneku anda põlevkivi kaevandamise loa omajale lisaks täiendav võimalus taotleda tagantjärele kaevandamise põlevkivi mahu suurendamist ka ühel korral jooksval aastal, esitades taotluse hiljemalt 1. juuliks. Regulatsiooni sisseviimiseks teeme ettepaneku täiendada MaaPS §-i 63 täiendava lõiguga järgmises sõnastuses: Juhul kui 1. septembriks esitatavates taotlustes märgitud põlevkivi kogused on väiksemad kui vastavalt käesoleva seaduse § 63 lõikele 2 teatavaks tehtud tagantjärele kaevandatavat põlevkivi kogus, on täiendavalt võimalik tagantjärele kaevandatava põlevkivi kogust taotleda ka pärast 1. septembrit, kuid mitte hiljem kui jooksva aasta 1. juulil. Sellisel juhul rahuldatakse taotlused vastavalt nende esitamise järjekorrale ning kuni § 63 lõikele 2 teatavaks tehtud tagantjärele kaevandatavat põlevkivi koguse täitumiseni ning käesoleva seaduse §-s 64 toodut ei kohaldata. Tagantjärele kaevandamise regulatsiooniga seonduvalt teeme ettepaneku muuta ka keskkonnatasude seadust (KetS). KetS § 32 lg 2¹ kohaselt tuleb tagantjärele kaevandada lubatud põlevkivi koguse ressursitasu osas teha ettemaks aasta esimese kvartali deklaratsiooniga. KetS § 32 lg 2³ sätestab, et juhul, kui kogu tagantjärgi kaevandamiseks kinnitatud kogus jääb välja kaevandamata, siis ettemakstud tasu ei tagastata. See tähendab ettevõttele täiendavat põhjendamatut riski ja maksukoormat, arvestades seejuures, et üleriigilisel tasandil ei ole põlevkivi puudujääki ja keskkond ei saa koormatud kaugeltki mahus, mida keskkonnataluvuse aspektist on määratud (ehk seni 20 mln t aastas). Samuti ei toimu varu kaevandamata jäämisel keskkonnakasutust, mille eest ressursitasu üldse nõuda saaks. Olukorras, kus tegelikult jääb varu välja kaevandamata, mille eest on ettemaksuna ressursitasu makstud, ja see kaevandatakse välja järgneval aastal (mille eest makstakse ka ressursitasu), on sisuliselt tegemist topeltmaksustamisega. Oleme seisukohal, et keskkonnatasude süsteem peaks võimaldama tasu maksmist vaid vastavalt kaevandatud kogustele või vähemalt tagastamist kaevandamata jäänud koguste osas (või tasaarvestust). Kehtivat turusituatsiooni arvestades on reaalne põlevkivi puudujääk vaid VKG-l, mistõttu on ta senist ressursijaotust arvestades sunnitud taotlema täiendavaid mahte tagantjärele kaevandamise regulatsiooni kaudu. Samas aga jätab suurimat turuosalust omav kaevandaja igal aastal mitmeid miljoneid tonne talle eraldatud kaevandamismahust välja kaevandamata, seejuures ei pea ta tasuma mingeid tasusid selle eest, et ta jätab põlevkivi väärindamata, samuti ei ole tal ka mingit survemehhanismi, et ta peaks selle osa aastamäärast loovutama, mida ta juba aastaid ära kasutanud ei ole. Seadus kindlustab hetkel turuvalitsejale tema turuosa säilimise ja ei näe ette ka mingeid motivatsioonimehhanisme (nt aastamäära osa ajutine võõrandamine teisele kaevandajale või aastamäära osast osaline loobumine/ vähendamine, kui teatud aastate jooksul ei ole aastamäära osa täis kaevandatud), et suunata teda kas ise või teiste kaevandajate kaudu VKG KAEVANDUSED OÜ www.vkg.ee 6/13 lubatud mahte täis kaevandama. Sellises olukorras on turuosalisi selgelt ebavõrdselt kohtlev ja konkurentsitingimusi kahjustav seada ühe turuosalise suhtes täiendav ressursitasu pelgalt selle eest, et kindlustada endale järgmiseks kalendriaastaks eeldatav kaevemaht. VKG ei vaidlusta ressursitasu maksmise põhjendatust reaalselt välja kaevandatud osa eest. Lähtuvalt eeltoodust oleks õige ja õiglane, kui tagantjärele kaevandatud koguse suhtes ei rakendata üldse ettemaksu, vaid tasu maksmine toimuks samadel alustel tavapärase kaevandatavalt põlevkivi koguselt ressursitasu maksmisega või alternatiivselt peaks keskkonnatasude süsteem võimaldama ressursitasude tagastamist kaevandamata jäänud varude osas või edaspidist tasaarveldust. 1.3 Halduskoormuse vähendamise ja menetluse kiirendamise võimaluste laiendamine Arvestades loamenetluste kestvust, teeb VKG ettepaneku laiendada aluseid, mil loamenetluse läbiviimine on võimalik avalikkust kaasamata. Eeskätt puudutab see lubade muutmist, st tuleks laiendada MaaPS § 66 lg 3 aluseid (kaevandamisloa muutmise otsustamine avatud menetluseta) ka lg 2 sätestatud juhtudeks (loa omaja taotluse kaevandamisloa muutmine). Praktikas on ilmnenud ka probleeme seonduvalt sellega, et kohaliku omavalitsuse üksusega kooskõlastamine põhjustab menetluse venimist. Selleks sätestada selgelt, et kohaliku omavalitsuse üksusele kooskõlastamiseks antud 2-kuuline tähtaeg (MaaPS § 49 lg 6) ei ole pikendatav ning seaduses toodud tähtajaks kooskõlastuse mitteandmisel loetakse kooskõlastus antuks. Samuti sätestada, et kaevandamisloa muutmist ei pea kooskõlastama kohaliku omavalitsuse üksusega, v.a erandjuhtudel, kus tegemist on mastaapse muutmisega, mis võib otseselt puudutada kohaliku omavalitsuse huve. 1.4 Viia kooskõlla seadus ja väljatöötatavad infosüsteemid Seoses väljatöötatava infosüsteemiga (keskkonnalubade taotluste ja aruandluse jaoks), tuleks seaduses ühtlustada infosüsteemis toodu, sest käesoleval hetkel ei ole vastavuses näiteks KOTKAS infosüsteemis nõutav teave kaevandamisloa taotlusele esitatavate nõuetega. Infosüsteemide juurutamisega tuleks silmas pidada eelkõige nullbürokraatia printsiipi, vähendamaks ka ettevõtete halduskoormust. II Tuleviku vajadusest lähtuvate lahenduste väljatöötamine 2.1 Maavarade kontsessioon VKG ei välista, et maavarade kontsessioon võiks teatud maavarade kaevandamisloa andmisel tulevikus kohalduda, ent see süsteem ja selle kohaldatavus Eesti halduspraktikas tuleb hoolikalt läbi mõelda. Niivõrd põhimõttelise muudatuse elluviimine eeldab põhjalikku ettevalmistust ning ka mõjuanalüüsi. Põlevkivitööstuse spetsiifikat arvestades ei pea VKG õigeks ja otstarbekaks põlevkivi kaevandamislubade väljaandmist kontsessiooni kaudu. Selleks, et kontsessiooni süsteem toimiks, tuleb paika panna, mis on kontsessiooni roll, kuidas kontsessioon antakse, milline on ettevõtte kindlus saada pärast kontsessiooni kaevandamisluba, kas menetlusse kaasatakse avalikkus, milline on regulatsiooni mõju, kuidas toimub kontsessiooniga seotud vaidluste lahendamine (kas ja millises kohtus saab huvitatud isik kontsessioonilepingut vaidlustada, kui ta ei osutu võitjaks jne), milline on kohaliku omavalitsuse roll jne. Äärmiselt oluline küsimus on see, kuidas maavarade kontsessiooni menetlus algatatakse – kas riigi enda initsiatiivil või ettevõtja põhjendatud taotluse alusel või muul alusel. Ennetamaks praktilisi probleeme, tuleb reguleerida, kas huvitatud isikul on võimalik nö sundida või suunata riiki kontsessiooni andma, nt kas huvitatud isikud saavad omalt poolt suunata kontsesseeritava mäeeraldise asukoha valikut. Kui ei saa, siis millistest VKG KAEVANDUSED OÜ www.vkg.ee 7/13 kriteeriumidest lähtuvalt teeb riik (oma asutuse kaudu) kui kontsessiooni läbiviija valiku mäeeraldise asukoha ja kaevandatava maavara aastase koguse osas. Kõik mäeeraldised on unikaalsete tingimustega ning sobivus konkreetsele kaevandajale sõltub suuresti selle mäeeraldise asukohast senise tööstuskompleksi suhtes, kuna see määrab mh ära transpordikulud, mis mõjutavad kaevandatava maavara omahinda väga olulisel määral. Seega on eri mäeeraldised kaevandajatele väga erineva väärtusega. Senises praktikas määrab arendaja kaeveloataotluse ettevalmistamisel, milline on mäeeraldise asukoht ja kaevandatava maavara kogus (lähtudes mh sobivusest tootmisvajadustele nii mahult kui kvaliteedilt), samuti tuleb konkreetse arendaja põhiselt leida sobiv kaeveõue asukoht, arvestades seejuures peastreki ja tootmisplokkide asukohta ja transporti (teid ja raudtee/konveieri rajamise võimalusi), maaga seotud õiguslikke küsimusi (eraomand, riigimaa), elektriühendust jne. Kui aga riik hakkab ise menetluse algatamisel mäeeraldise asukohta määrama, siis tõusetub kohe küsimus ka sellest, millistest kriteeriumidest riik lähtub, millise kaevandaja huve on riik selle määramisel eelistanud jne. Ettenähtavalt võib see tekitada olulisi probleeme. Kui kontsessioonimenetlus algatatakse kaevandaja taotluse alusel, tõstatab ka see rida küsimusi. Esmalt, millistele tingimustele peab taotlus vastama, kuidas määratleda taotluse põhjendatust, millised on menetlustähtajad, taotluse menetlusse võtmisest keeldumise alused, vaidlustamise võimalused jne. Kui on konkureerivad taotlused – üks kaevandaja esitab ühele mäeeraldisele ja teine teisele mäeeraldisele – millist eelistada? Või kui taotlused esitatakse samale mäeeraldisele, ent erinevate kaevandamistehnoloogiate ja transpordilahendustega – milline taotlus võtta siis edasises menetluses (mh KMH-s) aluseks ja millise lahenduse osas ikkagi kontsessioon korraldada? Kui kaevandamisluba plaanitakse enampakkumisele panna juba valmis kujul, tähendab see mh seda, et riigi poolt on ära otsustatud mitte ainult mäeeraldise asukoht, vaid ka aastased kaevandatavad mahud, vaid ka loa kehtivusaeg, mäetehnilised küsimused jm tingimused. VKG leiab, et selline lahendus ei ole praktikas realiseeritav ainuüksi seetõttu, et konkreetse kaevandamisloa tingimused on sedavõrd konkreetse kaevandaja spetsiifilised, et KKM-l ei ole neid võimalik neutraalsena (üldisena, mis sobiks kõikidele potentsiaalsetele huvilistele) määratleda ja enampakkumisele panna. Selline lahendus ei taga konkurentsi ega aita kuidagi kindlustada, et riik kohtleb huvilisi võrdselt, mitte aga riigile kuuluvat kaevandusettevõtet eelistades. Kui luba pannakse enampakkumisele valmiskujul, tähendab see seda, et riik viiks ise läbi kõik loa väljastamiseks vajalikud etapid, mh keskkonnamõjude hindamise. Lisaks sellele, et KMH läbiviimine on aja- ja rahakulukas (mis jääks riigi kanda), peab KMH lahendama nii keskkonnaaspektides kui ka majanduslikult optimaalse kaeveõue asukoha, transpordi- ja logistikalahendused, veeärastuse küsimused, mäetehnilised küsimused, mh kasutatavad kaevandamistehnoloogiad, jäätmete küsimused jm tingimused. Need küsimused on, nagu juba ülal öeldud, paljuski konkreetse kaevandusettevõtte spetsiifilised ning need ei ole ette välja töötatavad neutraalsetena, mis sobituksid kõikide kaevandusettevõtete huvidega. Kui riik lähtub nende küsimuste lahendamisel konkreetse kaevandaja taotlusest (nägemusest), siis on selge, et ka nö valmis luba sobib ainult konkreetsele kaevandajale ja enampakkumine on sel juhul huvipakkuv samuti ainult ühele konkreetsele kaevandajale. Sel juhul ei ole aga sisuliselt tagatud võrdne kohtlemine ja konkurentsireeglid. Ka tuleb silmas pidada, et KMH on kaevandajale hiljem siduv ja ta peab sellest lahendusest lähtuma, kuna vastasel juhul saab enampakkumisel kõrvale jäänud kaevandaja argumenteerida, et pärast enampakkumise toimumist on olulisi tingimusi muudetud ja see rikub tema õigusi (ta oleks ise osalenud/kõrgemat hinda pakkunud, kui enampakkumisele oleks teistsugune lahendus pandud). VKG KAEVANDUSED OÜ www.vkg.ee 8/13 Lisaks eeltoodule eeldab valmis loa enampakkumisele panek ka seda, et riigi poolt on peetud läbirääkimisi maaomanikega ja kohalike omavalitsustega ning saavutatud kokkulepe konkreetse loa väljastamise osas. Ettenähtavaks probleemkohaks on ka küsimus, kuidas maandada kontsessioonimenetlusega seotud riske kontsessiooniõiguse saaja jaoks, sh kas kontsessiooni saamine annab teatud eelduste täitmisel garantiid kaevandamisõiguse omandamise osas, arvestades, et kontsessioonitasu on makstud ja seda üldjuhul ei tagastata). Samuti on küsimus sellest, kas uuringuloa kontsessiooni saanul on eelisõigus ka kaevandamisloa saamisel ehk kas ka kontsessiooni korral säiliks kehtivas MaaPS-s §-s 53 lg 1 ja 2 sätestatud kaevandamisloa saamise eelisõigus uuringuloa omanikule. VKG arvates on vastava eelisõiguse säilitamine väga oluline. Eeltoodut kokku võttes leiab VKG, et maavarade kaevandamisloa andmine kontsessiooni kaudu eeldaks olemasoleva praktika kardinaalset muutmist ning ei aita VKG arvates menetlus kiirendada ega ka tagada paremini kaevandajate huve. Olemasolev süsteem, kus kaevandajal on talle huvipakkuvas kohas maavara kaevandamiseks võimalus esitada taotlus ning seda menetletakse nii kaevandaja, avalikkuse kui keskkonnahuve arvestavalt, sh antakse konkurendile võimalus konkureerida samal alal kaevandamiseks (ja vajadusel enampakkumist korraldades), on VKG arvates piisavalt hästi toimiv. 2.2 Uuritud ja kaevandatud maa korrastamise süsteemi ajakohastamine Hetkel on uuritud ja kaevandatud maa korrastamise regulatsioon MaaPS §-s 80. VKG-l on praktilisest vajadusest ja EL-i regulatsioonist ning kaevandamisjäätmete direktiivi rakendamiseks koostatud Kaevandamisjäätmete parima võimaliku tehnika viitedokumendist (BREF 2018)4 johtuv ettepanek täiendada regulatsiooni ja korrigeerida halduspraktikat kaevandamisjäätmete kaeveõõntesse tagasitäitmise regulatsiooni osas. Viidatud BREF-i kohaselt on kaevandamisjäätmete, sh aheraine, tagasipanek kaeveõõnde üks olulisemaid jäätmetekke vältimise viise ehk sel viisil kaevandamisjäätmeid kasutades on tegemist kõrvalsaaduse/tootega, mitte aga jäätmete käitlemisega (vt BREF p 2.2 Prevention of extractive waste generation ja 4.2.2.1.2, 4.2.2.1.4.3, 4.1.3.1.2). Aheraine kaeveõõnde tagasipanekul jäätmehoidla ja jäätmete ladestamise regulatsioon ei kohaldu (vt BREF p 2.4.5) Põlevkivi tootmisel tekib igal aastal miljoneid tonne aherainet. Kaevandajad on otsinud võimalusi ja välja töötanud tehnilisi lahendusi aheraine kaeveõõntesse tagasitäitmiseks, seda eesmärgiga vältida vajadust aherainet maapealselt ladustada. Aheraine kaeveõõntesse tagasiviimine on tehniliselt teostatav, majanduslikult mõistlik ning keskkonnasäästlik ja sellel on mitmeid positiivseid efekte. Pärast seda, kui põlevkivituhk ei kvalifitseeru enam ohtlikeks jäätmeteks, on veelgi laiemad võimalused kasutada aherainet põlevkivituhaga segades (tsementeerumise eesmärgil) kaeveõõnte tagasitäitmisel, sh tehistervikute loomisel. KKM on varasemalt väljendanud arusaamist, et kehtivates õigusaktides sätestatud nõuete täitmisel on mineraalsete jäätmete kasutamine kaeveõõnsuste täitmisel liigitatav taaskasutuseks ning kaeveõõnte täitmine aheraine killustikuga võib olla tegevus, mis võimaldab kaevandamisjäätmeid taaskasutada. Seda, et Eesti kehtivas õiguses käsitletakse jäätmete tagasitäitmist taaskasutamisena, kinnitab ka Vabariigi Valitsuse määruse „Vabariigi Valitsuse 08.12.2011 määruse nr 148 „Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud § 2 p-s 5 toodu, kus ühe jäätmete taaskasutamistoiminguna on käsitletud R5t – jäätmete taaskasutamine tagasitäitena, mille korral sobivaid jäätmeid kasutatakse maa-alade täitmiseks, taastamiseks või kaevandatud maa-ala korrastamiseks. See muudatust kehtestati 01.01.2017. a ning vastava määruse 4 https://ec.europa.eu/environment/waste/mining/pdf/MWEI%20BREF.pdf VKG KAEVANDUSED OÜ www.vkg.ee 9/13 muutmise eelnõu seletuskirjas oli toodud, et tagasitäitmist loetakse taaskasutamiseks üksnes juhul, kui tegevus on kooskõlas jäätmeseaduses (JäätS) sätestatud taaskasutuse mõistega, st jäätmeid kasutatakse kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjali, mida muidu oleks selleks otstarbeks kasutatud. Seejuures on oluline silmas pidada, et eelnõus ega seletuskirjas ei eristata jäätmete liike, mida taaskasutamiseks kasutatakse, viidatud on „sobivatele jäätmetele“. Euroopa Liidu õigus eristab siiski tagasitäitena kasutatavate jäätmeliikide seas selgelt kaevandamisjäätmete tagasitäitena kasutamist sama kaevandamisala piires, millisel juhul kohaldub eriregulatsioon ning üldine jäätmete regulatsioon, sh taaskasutamise nõudena asendamise kriteerium, ei kohaldu. Seni on praktikas aheraine kaeveõõntesse tagasipanemise elluviimise üheks probleemiks osutunud riigiasutuste arusaam, et aheraine tagasitäitmisel peab see asendama teisi materjale, vastasel juhul on tegemist jäätmete ladestamisega jäätmehoidlasse. Selline käsitlus on aga ebaõige, praktika peab selles osas muutuma ja võtma arvesse ELi regulatsioonist tulenevat käsitlust, mille kohaselt on kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasipanemise näol tegemist jäätmete vältimisega ja sellist tegevust ei käsitleta jäätmete ladustamise ega ka taaskasutamisega, vaid aheraine kui kõrvalsaaduse/toote kasutamisega. Kuna kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasipaigutamisel ei ole tegemist jäätmete kasutamisega või käitlemisega, ei ole kohane hinnata ka seda, kas tegemist võiks olla taaskasutamisega (sh kas asendamise kriteerium on täidetud või mitte) või jäätmete kõrvaldamisega. Järgnevalt toome välja ülevaate asjakohastest EL-i õiguse sätetest ning kohtupraktikast ja Euroopa Komisjoni poolt välja töötatud BREFist, mis kinnitavad, et aheraine kaeveõõntesse tagasipaigutamisel üldine jäätmeregulatsioon ei kohaldu ning kohalduvad lihtsustatud erinõuded, mis tulenevad kaevandamisjäätmete direktiivi artiklist 10 lg 1 (üle võetud MaaPS § 80 lg 7). Eesti jäätmeregulatsioon tugineb jäätmedirektiivile (2008/98/EÜ) ning kaevandamisjäätmete osas kaevandamisjäätmete direktiivile (2006/21/EÜ). Jäätmedirektiiv eristab selgelt aineid, mida kasutatakse nende väljakaeve kohas ning väljaspool väljakaeve kohta. Jäätmedirektiivi preambula p 11 sätestab: „Seda, kas jäätmetega on tegemist saastamata kaevepinnase ja muude looduslike ainete puhul, mida kasutatakse muus kui nende väljakaeve kohas, tuleks otsustada käesoleva direktiivi jäätmete määratluse ning kõrvalsaaduseid või jäätmete lakkamise staatust käsitlevate sätete kohaselt.“ Seega ainult selliste mitteohtlike looduslike ainete puhul, mida kasutatakse muus kui nende väljakaeve kohas, tuleb otsustada jäätmestaatus jäätmedirektiivi järgi. Kui mitteohtlikke looduslikke aineid (nagu seda on ka aheraine) kasutatakse nende väljakaeve kohas (antud juhul kaeveõõntesse tagasiviimiseks), siis selle aine jäätmestaatust jäätmedirektiivi järgi otsustada ei tule, st tegemist ei ole jäätmetega jäätmedirektiivi (Eesti vaste JäätS) mõttes. Jäätmedirektiivi art 2 p 2 sätestab lisaks, et kaevandamisjäätmed ei kuulu jäätmedirektiivi kohaldamisalasse. Kaevandamisjäätmete direktiivi preambula p 20 sätestab: „Jäätmete suhtes, mis paigutatakse tagasi kaeveõõntesse kas kaeveõõnte ülevalhoidmiseks või maapinna taastamiseks või maavarade kaevandamisega seotud ehitustegevuseks, nagu masinatele mõeldud juurdepääsuteede, veorampide, vaheseinte ja kaitsetõkete või pervede ehitamine kaeveõõntesse või nende hooldamine, tuleb samuti kohaldada teatavaid nõudeid, et kaitsta pinna- ja/ või põhjavett, kindlustada kaevandamisjäätmete stabiilsus ning tagada asjakohane järelevalve pärast sellise tegevuse lõpetamist. Seetõttu ei tuleks selliste jäätmete suhtes kohaldada käesoleva direktiivi nõudeid, mis käsitlevad eranditult VKG KAEVANDUSED OÜ www.vkg.ee 10/13 jäätmehoidlaid, välja arvatud tingimuste osas, millele on osutatud kaeveõõsi käsitlevates erisätetes.“ Eelnevast tuleneb, et kaeveõõntesse tagasi paigutatavate kaevandamisjäätmete osas ei kohaldata kaevandamisjäätmete direktiivi nõudeid, sh jäätmehoidla regulatsiooni, ning kohalduvad üksnes kaeveõõsi käsitlevad erisätted. Kui nende kaevandamisjäätmete osas kohalduksid niikuinii jäätmete (taas)kasutamisele esitatavad nõuded, siis ei oleks põhjendatud rääkida sellest, et „tuleb kohaldada teatavaid nõudeid“, vaid siis oleks tehtud viide jäätmedirektiivi vastavatele sätetele, mis näevad ette nõuded jäätmete (taas)kasutamisele. Kaevandamisjäätmete direktiivi artikkel 3 p 15 välistab jäätmehoidla mõiste alt kaeveõõned, sätestades, et „Sellised hoidlad hõlmavad ka tamme või muid struktuure, mille eesmärk on hoida, säilitada, piirata või muul viisil toetada sellist hoidlat, ning samuti, kuid mitte ainult, puistanguid ja hiivahoidlaid, aga ei hõlma kaeveõõsi, millesse jäätmed paigutatakse pärast kaevandamist ala taastamise ja ehituse eesmärgil.“ Seega ei käsitleta kaeveõõsi jäätmehoidlatena. Täpselt samal kujul on regulatsioon üle võetud ka JäätS § 352 lg 2. Kaevandamisjäätmete direktiivi art 5 lg 2 nähtub, et kaevandamisjäätmete tagasipaigutamine kaeveõõnde on jäätmete tekitamise vältimise ja vähendamise viis. Viidatud sättes on toodud: 2. Jäätmekava eesmärgid on järgmised: a) vältida või vähendada jäätmete tekitamist ja nende ohtlikkust, võttes eelkõige arvesse iii) kaevandamisjäätmete paigutamist tagasi kaeveõõnde pärast maavara väljamist, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav ning keskkonnasäästlik kooskõlas ühenduse tasandil olemas olevate keskkonnaalaste standarditega ja muude käesoleva direktiivi asjakohaste nõuetega. Kõnealune regulatsioon on samas sõnastuses üle võetud Keskkonnaministri 09.11.2010 määrusega nr 56 „Kaevandamisjäätmete käitlemise kord“ §-i 4 lg 2. Eelnevast tuleneb, et kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasipaigutus on jäätmete vältimise või vähendamise viis. Kaevandamisjäätmete direktiivi artiklist 5 tulenevad kriteeriumid, millal saab kaevandamisjäätmete tagasipaigutamist pidada kohaseks jäätmete vältimise või vähendamise meetmena – see peab olema tehniliselt ja majanduslikult teostatav ning keskkonnasäästlik kooskõlas ühenduse tasandi keskkonnaalaste standarditega. Aheraine kaeveõõntesse tagasipanekul oleksid nimetatud tingimused täidetud, kuna kaeveõõntesse tagasiviimine on: a) tehniliselt ja majanduslikult teostatav (seda on VKG käsitlenud oma varasemas kirjavahetuses KKM-iga) ja 2) keskkonnasäästlik ning negatiivseid keskkonnamõjusid ei oma. Lisaks on tagasipaigutamine ka vajalik ja kasulik, parandades maa-aluseid töökeskkonna tingimusi ning tagades ohutuse tervikute toestamisel ja kaeveõõnte ülalhoidmisel. Lisaefektina vähenevad ettevõtete kulutused lisatoestuseks vajaliku materjali (puit, metall, betoon vms ehitusmaterjalid) osas, mida kasutatakse hetkel tervikute lisatoestuse tegemiseks. Eriregulatsiooni kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasipaigutamise osas sätestab kaevandamisjäätmete direktiivi artikkel 10, mis sätestab: 1. Liikmesriigid tagavad, et taastamise ja ehitamise eesmärgil kaevandamisjäätmete tagaspanemisel kaeveõõntesse, mis on tehtud pealmaa- või allmaakaevandamise käigus, võtab käitaja asjakohaseid meetmeid, et: 1) kindlustada kaevandamisjäätmete stabiilsus vastavalt artikli 11 lõikele 2 mutatis mutandis; 2) vältida pinnase, pinna- ja põhjavee saastumist vastavalt artikli 13 lõigetele 1, 3 ja 5 mutatis VKG KAEVANDUSED OÜ www.vkg.ee 11/13 mutandis; 3) tagada kaevandamisjäätmete ja kaeveõõnte seire vastavalt artikli 12 lõigetele 4 ja 5 mutatis mutandis. 2. Kaeveõõnte täitmisel kasutatavate muude jäätmete kui kaevandamisjäätmete suhtes kohaldatakse asjakohastel juhtudel jätkuvalt direktiivi 1999/31/EÜ. /s.o prügiladirektiivi/ Nimetatud sätted on üksüheselt üle võetud MaaPS §-i 80 lg 7 ja 9. Nimetatud regulatsioonist tuleneb, et kaevandamisjäätmete kaeveõõntesse tagasipanekul ei kohaldu jäätmeregulatsiooni üldnõuded (sh jäätmehoidla nõuded), vaid järgida tuleb lihtsustatud korda ja leebemaid nõuded, mis on toodud artiklis 10. Kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasiviimise erisus johtub mõistetavalt asjaolust, et maa alt kaevandamise käigus välja toodud looduslik materjal viiakse samasse kohta tagasi, kust see välja kaevandati (st aidatakse vähemalt osaliselt kaasa loodusliku algseisundi taastamisele) ning seeläbi välditakse maapealsete hoidlate teket. Eelkäsitletud EL-i regulatsioonist johtuvalt võib kaeveõõnte täitmisel olla tegemist (vähemalt) 3 erineva õigusliku olukorraga: 1) Jäätmetekke vältimise ehk mittejäätmete kasutusega, kui kaeveõõntesse pannakse tagasi sama kaevandamisala kaevandamisjäätmeid. Sellisel juhul tuleb järgida kaevandamisjäätmete direktiivi art 10 lg 2 sätestatud lihtsustatud nõudeid. Aheraine kaeveõõntesse tagasiviimisel on tegemist just selle olukorraga. Eeltoodut kinnitab ühemõtteliselt ülalviidatud BREF 2018, mille kohaselt on kaevandamisjäätmete, sh aheraine, tagasipanek kaeveõõnde üks olulisemaid jäätmetekke vältimise viise. Seejuures võib kaeveõõnde tagasipanekul olla mitmeid erinevaid eesmärke, nagu pinnase stabiilsuse tagamine, kaeveõõne toestamine, ala taastamine, ohutus, ehituslikud eesmärgid, aga ka pinnasehäiringute vältimine (mis kaasneks kaevandamisjäätmete maapinnale ladestamisega). Sel viisil kaevandamisjäätmeid kasutades on tegemist kõrvalsaaduse/tootega, mitte jäätmetega ja jäätmehoidla ja jäätmete ladustamise regulatsioon ei kohaldu (vt BREF p 2.2 4.2.2.1.2, 4.2.2.1.4.3, 4.1.3.1.2, 2.4.5). Oluline on seejuures, et BREF on vastu võetud just kaevandamisjäätmete direktiivi rakendamiseks. 2) Jäätmete taaskasutamisega (tagasitäitmisega), kui kaeveõõntesse paigutatakse tagasi muid jäätmeid kui sama kaevanduse kaevandusjäätmeid ning taaskasutamise tingimused on täidetud (sh jäätmed asendavad teisi materjale). Kohaldub üldine jäätmeregulatsioon. Seda juhtumit on käsitlenud Euroopa Kohus asjas C-147/15 kaevandamisjäätmete direktiivi art 10 lg 2 kontekstis. 3) Jäätmete kõrvaldamisega, kui kaeveõõnde paigutatakse muid jäätmeid kui sama kaevanduse kaevandamisjäätmeid ning mille puhul ei ole täidetud taaskasutamise tingimused. Sellisel juhul kohaldub prügiladirektiiv. Seda juhtumit on samuti Euroopa Kohus käsitlenud asjas C-147/15 kaevandamisjäätmete direktiivi art 10 lg 2 kontekstis. Eelnevast tuleneb, et EL-i õiguse tasandil on kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasipanek keskkonna jalajälje minimeerimise ja jäätmete vähendamise aspektist eelistatud tegevus ning langeb seetõttu eriregulatsiooni alla, mille puhul kehtivad lihtsustatud nõuded ning ei kohaldu jäätmete taaskasutamise ega ka jäätmehoidla regulatsioon. Seetõttu ei pea ka kaeveõõntesse tagasi pandavad kaevandamisjäätmed asendama teisi materjale (kuna nad viiakse tagasi sinna samasse, kust need välja kaevandati). Küll aga olukorras, kus kaeveõõntesse tahetakse viia muid jäätmeid kui kaevandamisjäätmed, tuleb järgida jäätmeregulatsiooni, sh taaskasutamise sätteid ja vajadusel prügila nõudeid. VKG KAEVANDUSED OÜ www.vkg.ee 12/13 Eeltoodust johtuvalt teeb VKG ettepaneku täpsustada MaaPS-is ja JäätS-s ning ka Vabariigi Valitsuse 08.12.2011 määruses nr 148 kaevandamisjäätmete direktiivile ja kaevandamisjäätmete BREF-ile vastavat regulatsiooni, mis arvestaks kaevandamisjäätmete (sh aheraine) kaeveõõntesse tagasipaneku erisusi ning käsitleks seda tegevust jäätmehierarhia tipus oleva jäätmete vältimise meetmena. Oluline on seejuures, et praktikas seda ka kohaldama ja keskkonda säästva tegevusena ka soodustama asutaks ega tehtaks selleks asjatuid takistusi. Aheraine kaeveõõntesse tagasipanekut ei saa käsitleda kui jäätmete ladestamist ega ka nõuda, et täidetaks või tõendataks asendamiskriteeriumi täitmist, kuna see loob põhjendamatuid takistusi tagasitäitmise kui eelistatud kasutusviisi praktikas kasutamiseks. Ükski Euroopa Liidu õigusakt, juhis ega kohtupraktika ei nõua, et välja kaevandatud materjal peaks kaeveõõnde tagasiviimisel asendama mõnda teist materjali peale iseenda. Kuna kaevandamise käigus maa alt välja toodud aine viiakse tagasi maa alla, ei ole ega saagi olla nõutav ega loogiline, et nad asendaksid teisi materjale. Kuna Eesti siseriiklik õigus on EL-i õigusest üle võetud ning seda ei saa tõlgendada erinevalt EL-i õiguse mõttest ja eesmärkidest, ei saa ka MaaPS-i ja JäätS viidatud sätetele anda teistsugust tõlgendust. Tuleb silmas pidada, et siseriiklikul tasandil suunab ka PAK kaeveõõnte tagasitäitmise võimalusi otsima, tõstmaks põlevkivi kaevandamise efektiivsust ja edendada 5 kaevandamiskadude vähendamist (vt PAK lk 12,19,45,46). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margus Kottise Margus Loko juhatuse liige juhatuse liige 5 https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3180/3201/6002/RKo_16032016_Lisa.pdf VKG KAEVANDUSED OÜ www.vkg.ee 13/13 Saatja: Viru Keemia Grupp <[email protected]> Saadetud: 04.03.2022 15:50 Adressaat: <[email protected]>; MKM info <[email protected]>; RAM Info <[email protected]> Koopia: <[email protected]> Teema: Teile on suunamine Arvamus ja ettepanekud maapõueseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta Reg. kuupäev: 04.03.2022 nr KA.01-06/66Keskkonnaministeerium Majandus- ja KommunikatsiooniministeeriumRahandusministeeriumTereSaadame Teile manuses VKG Kaevandused OÜ poolt digitaalselt allkirjastatud kirja nr KA.01-06/66 Arvamus ja ettepanekud maapõueseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta edastamiseks ministritele.LugupidamisegaKristel Kopelmanbüroojuht334 [email protected] Keemia GruppJärveküla tee 1430328 Kohtla-Järvewww.vkg.ee
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel