Erki Savisaar
keskkonnaminister
Keskkonnaministeerium 04.03.2022 nr KA.01-06/66
[email protected]
Taavi Aas
majandus- ja taristuminister
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
[email protected]
Keit Pentus-Rosimannus
rahandusminister
Rahandusministeerium
[email protected]
Arvamus ja ettepanekud maapõueseaduse
ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta
Lugupeetud ministrid
Keskkonnaministeerium (edaspidi nimetatud KeM) esitas 10.02.2022 kooskõlastamiseks ja
arvamuse avaldamiseks maapõueseaduse (edaspidi nimetatud MaaPS) ja teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu (edaspidi nimetatud ka Eelnõu). MaaPS-i muutmise eesmärgiks
Eelnõu seletuskirja kohaselt on seaduse parem rakendamine, muudatustega kõrvaldatakse
seaduse rakendamise käigus ilmnenud probleemid ja kitsaskohad.
Osaühing VKG Kaevandused (edaspidi nimetatud VKGK) leiab, et MaaPS-i muutmine on
põhjendatud ja vajalik ning seda eelkõige põlevkivi säästliku majandamise ja ressursijaotuse
õigluse aspektist. Eeltoodud seisukoha toetuseks esitas VKGK KeM-ile ettepanekud 29.05.2020
kirjaga nr KA.01.06/95-1 ja 16.09.2020 kirjaga nr KA.01-06/95-2. Viidatud kirjades esitatud
ettepanekuid on KeM osaliselt aktsepteerinud ning nendega Eelnõu koostamisel arvestanud.
VKGK on selle eest tänulik. Samas on MaaPS-i rakendamisel jätkuvalt probleeme
põlevkiviressursi jaotusega. Samuti ei pea VKGK põhjendatuks põlevkivi valdkonna arengukava
koostamist käsitleva sätte kehtetuks tunnistamist. Seetõttu esitame täiendavalt oma ettepanekud
ning palume nendega Eelnõu täiendamisel ja täpsustamisel arvestada.
1. Põlevkiviressursi kinnistunud ja tegelikest vajadustest mittelähtuv jaotus
Kõige põhimõttelisem probleemide ring põlevkivisektoris seondub põlevkivi kui piiratud
ressursi jaotuspoliitikaga ja maapõueseadusesse 2008. a. sisse viidud ning MaaPS-iga
kinnistatud ressursijaotuse regulatsiooniga. Kehtiv põlevkiviressursi jaotamise regulatsioon
takistab põlevkivituru normaalset toimimist, mille tõttu kasutatakse ressurssi ebamõistlikult
ning riigile jääb laekumata juba väljaehitatud tootmisvõimsuste pealt ka oodatav maksutulu.
Kõige valusamaks kitsaskohaks on just 2009. a. käskkirjaga nr 1319 kehtestatud
proportsionaalne jaotus ja selle sisseviimine MaaPS-i, mis on kinnistanud olukorra, kus
seadusega on turuosaliste proportsioonid sõltumata tegelikest vajadustest ära jagatud.
Sellega on kinnistatud olukord, kus isik, kellel on valdava osa ressursi valitsemise õigus antud,
VKG Kaevandused OÜ Telefon 334 2782 Registrikood 10854884
Järveküla tee 14 Faks 337 5044 E-post
[email protected]
30328 Kohtla-Järve www.vkg.ee
jätab talle lubatud mahu kaevandamata ning samas ei ole neil, kellel on reaalne vajadus
täiendava ressursi järele, võimalik vajaminevat kogust ise kaevandada. Sellises olukorras on
tegemist ebaefektiivse ja eesmärgipäratu ressursikasutusega ebaõnnestunud õigusliku
regulatsiooni tõttu, mis otseselt takistab PAK-is toodud eesmärkide täitmist.
Eelpoolkirjeldatud olukord on viinud mitmete kohtuvaidlusteni. Näiteks rõhutas Riigikohtu
halduskolleegium 21.02.2017 otsuses haldusasja nr 3-3-1-26-16 (p 46) järgmist: „Juhul kui
KKM asub Enefiti taotlust uuesti lahendama, tuleb tal silmas pidada ka EL-i konkurentsiõigust.
Kolleegium nõustub kaebajate etteheitega, et MaaPS § 301 võimaldas kinnistada käskkirjaga
nr 1319 määratud KLAM-ide (praeguse MaaPS-i mõttes aastamäära osade) jaotuse teadmata
ajaks, sulgedes põlevkivi kaevandamise turu uutele ettevõtjatele ning välistades turuosade
muutumise muul viisil kui mõne senise loaomaniku vabatahtliku loobumise korral enda
turuosast. Nagu eespool kirjeldatud, kinnistab sama olukorra veel tugevamalt MaaPS u.r (s.o
kehtiv MaaPS), mis sõnaselgelt välistab KLAM-i vabanemise isegi mõne kehtiva
kaevandamisloa lõppemise korral. KKM-il tuleb analüüsida, kas selline olukord, mis sulgeb
turu ja säilitab olemasoleva turujaotuse, on kooskõlas ELTL art 106 lg-ga 1 koostoimes art-ga
102.“
Eeltoodu valguses on ilmne, et MaaPS-i regulatsioon vajab muutmist, mis ühelt poolt
arvestaks kõigi turuosaliste tegelike vajadustega ja teisalt Euroopa Liidu
konkurentsireeglitega ning lisaks võtaks arvesse ka PAK-i olulisemaid põhimõtteid.
Kokkuvõtvalt tuleb MaaPS-i muutmisel lähtuda eelkõige järgmisest põhimõtetest:
- tegemist peab olema vajaduspõhise ressursi jaotamisega - tuleks võimaldada kasutada
juba väljaehitatud tootmisvõimsusi. Senine regulatsioon ei lähtu ressursi tegelikust
vajadusest. Lisaks takistab selline regulatsioon arenevate ettevõtete jätkusuutlikkust ja
investeerimist, kuna puudub kindlus, et väljaehitatud tootmisvõimsuste jaoks vajalikku
ressurssi saab kasutada;
- riigi maksimaalse maksutulu tagamiseks tuleb soodustada vähemalt 20 mln t suurusele
mahule vastavat ressursi kasutamist;
- tuleb tagada ressursi jaotamise mehhanism, mis ei soodusta ressursi kasutuseta
kinnihoidmist;
- ressursi jaotamisel tuleks eelistada ennekõike keskkonnasäästlikumat kasutamist. Paraku
praegu eelistatakse suurema keskkonnajalajäljega tegevust. Põlevkiviõli tootmisel on
kordades väiksem keskkonnajalajälg ning suurem efektiivsus kui põlevkivi otsepõletamisel.
Samal põhjusel näeb nii PAK kui ka ENMAK ette ülemineku otsepõletamiselt õli tootmisele;
- ressursi jaotamisel tuleb järgida Euroopa Liidu ülest vaba konkurentsi põhimõtet.
Täpsemalt on eeltoodud probleemid ja põhjendused selgitatud 29.05.2020 kirja nr
KA.01.06/95-1 punktis 1.1.
2. Põlevkivi kaevandamise aastamäära kasutamise ja enampakkumise regulatsioon ei ole
põhjendatud ega vajalik
2.1 Põlevkivi kaevandamise aastamäärast
MaaPS-i § 46 lõike 1 kohaselt on põlevkivi kaevandamise aastamäär kalendriaastas
kokku maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi kogus. MaaPS-i § 46 lõikest 3
tulenevalt on selleks koguseks 20 miljonit tonni.
MaaPS-i eelnõu 213SE seletuskirjast1 nähtuvalt (lk 31) kavandati reguleerida
aastamäärad samamoodi kui kehtivas seaduses. Kuni 31.12.2016 kehtinud
maapõueseaduse2 § 251 lõikest 1 tulenevalt oli põlevkivi aastane kaevandamismäär
kalendriaastas kõigi lubade alusel kokku maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi
kogus. Põlevkivi aastane kaevandamismäär oli 20 miljonit tonni.
1 Arvutivõrgus kättesaadav:
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e090ecff-9911-4721-822c-1ffd61c20ceb/Maap%C3%B5ueseadus, lk 31 (02.03.2022).
2 RT I 2004, 84, 572; RT I, 07.07.2015, 23.
VKG Kaevandused OÜ
www.vkg.ee 2/5
Lähtuvalt eeltoodust ning arvestades, et MaaPS jõustus 01.01.2017 ja kuni 31.12.2016
kehtinud maapõueseaduse § 251 jõustus 17.07.2015, siis on põlevkivi kaevandamise
aastamäär olnud seaduse tasandil reguleeritud juba pea seitse aastat.
KeM poolt 21.02.2022 algatatud „Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016-2030“
aastate 2016-2020 tulemuste analüüsi (edaspidi nimetatud ka Analüüs) põhjal saab väita,
et põlevkivi kaevandavad ettevõtted on põlevkivi kaevandamise aastamääraga oma
tegevuses arvestanud ja seda ilma administratiivse sekkumiseta. Analüüsist nähtuvalt (lk
5) ei ole põlevkivi kaevandamise lubatud aastamäära ühelgi vaatlusalusel aastal ületatud.
Eeltoodust nähtuvalt on põlevkivi kaevandamise aastamäära rakendamine tagatud
põlevkivi kaevandavate ettevõtete enda tegevuse tulemusel.
2.2 Põlevkivi kaevandamise aastamäära kasutamisest
Põlevkivi kaevandamise aastamäära kasutamist reguleerib MaaPS-i § 61. Nimetatud
paragrahvi lõike 1 kohaselt määrab põlevkivi kaevandamise loa omaja kasutatava
põlevkivi kaevandamise aastamäära osa valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga või
valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutus. MaaPS-i eelnõu 213SE seletuskirjast
nähtuvalt (lk 42) oli võrreldes toona kehtinud seadusega tegemist uue sisuga
paragrahviga, kuid selles kirja pandud põhimõtted tulenesid kehtinud seadusest ja
praktikast ning üldjoontes jäid põlevkivi kasutada andmise põhimõtted samaks. Kuni
31.12.2016 kehtinud maapõueseaduse § 26 lõike 3 kohaselt oli maavara kaevandamise
lubatud maksimaalne aastamäär maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogus
aastas ja lõikest 4 nähtuvalt määrati kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär turba
ja põlevkivi kaevandamisel.
Lähtuvalt eeltoodust ning arvestades, et MaaPS jõustus 01.01.2017 ja kuni 31.12.2016
kehtinud maapõueseaduse § 26 lõige 4 jõustus põlevkivi suhtes 13.07.2008, siis on
põlevkivi kaevandamise aastamäära kasutamist reguleerivad sätted kehtinud ligi 14
aastat.
Leiame, et 14 aastat on piisav aeg selleks, et hinnata kehtestatud regulatsiooni mõjusid.
Eelkõige seda, kas kehtestatud säte tegelikkuses toimib ja kas sättele seatud eesmärk on
täidetud. Vastused viidatud küsimustele on leitavad Analüüsist. Analüüsi kohaselt (lk 3)
on alates 2019. aastast olnud põlevkivi kaevandamise mahud langustrendis ning 2020.
aastal kaevandati põlevkivi 9,2 miljonit tonni, mis on aastakümnendite madalaim. Analüüs
puudutab ka viidatud langustrendi põhjuseid, milleks muuhulgas on põlevkivist
elektritootmise vähenemine (lk 7).
Eeltoodust nähtuvalt pole põlevkivi kaevandamise seadusega kehtestatud aastamäära
kordagi ületatud. Pigem on põlevkivi kaevandamise mahud langustrendis ja see ei ole
tingitud ministri (kantsleri) käskkirjast. Seetõttu puudub vajadus põlevkivi kaevandamist
ministri käskkirjaga täiendavalt piirata. Eeltoodu näitab , et põlevkivi kaevandamise
aastamäära osa määramist puudutav regulatsioon tegelikkuses ei toimi ja sätte eesmärk
on saavutamata.
Viidatud paragrahvi kehtetuks tunnistamisega lahenevad ka 29.05.2020 kirja nr
KA.01.06/95-1 punktis 1.1. markeeritud probleemid, sealhulgas regulatsiooni vastuolu
Euroopa Liidu konkurentsireeglitega ja ettevõtjate ebavõrdne kohtlemine.
Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku lisada Eelnõusse MaaPS-i § 61 kehtetuks
tunnistamist käsitlev säte.
2.3 Põlevkivi kaevandamise aastamäära osa enampakkumisest
Põlevkivi kaevandamise aastamäära osa enampakkumise kord on sätestatud MaaPS-i §-
s 62.
VKG Kaevandused OÜ
www.vkg.ee 3/5
VKGK-le teadaolevalt ei ole MaaPS-i § 62 sätestatud enampakkumise regulatsiooni
praktikas kordagi kasutatud. Arvestades, et maapõueseadus jõustus 01.01.2017, siis on
MaaPS-i § 62 regulatsioon kehtinud pea kuus aastat. Lähtuvalt eeltoodust ning asjaolust,
et vastav regulatsioon pole kuue aasta jooksul kasutamist leidnud, siis on alust arvata, et
põlevkivi kaevandamise aastamäära osa enampakkumise regulatsioon tegelikkuses ei
toimi ja sätte eesmärk on saavutamata.
Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku lisada Eelnõusse MaaPS-i § 62 kehtetuks
tunnistamist käsitlev punkt.
3. Põlevkivi valdkonna arengukava koostamine on põhjendatud ja vajalik
MaaPS-i § 47 lõike 1 kohaselt koostatakse põlevkivi valdkonna strateegiliseks arendamiseks
põlevkivi valdkonna arengukava. MaaPS-i eelnõu 213SE seletuskirjast nähtuvalt (lk 31)
põhistati selles arengukava koostamise vajadust asjaoluga, et põlevkivi on riigi jaoks
strateegiliselt oluline maavara, mispärast on vajalik, et seaduses sisaldub säte valdkondliku
arengukava koostamise kohta. Kuna tegemist on riigi jaoks prioriteetse valdkonnaga, lisaks on
selle valdkonna suhtes eri huvigruppidel ja avalikkusel teravdatud huvi, on kohane, et
arengukava kinnitab Riigikogu.
VKGK hinnangul ei ole põlevkivi valdkonna arengukava koostamise ja Riigikogu poolt
kinnitamise vajadust toetavad asjaolud käesolevaks ajaks muutunud. Põlevkivi on jätkuvalt
riigi jaoks strateegiliselt oluline maavara ning tegemist on prioriteetse valdkonnaga. Samuti on
põlevkivi valdkonna suhtes eri huvigruppidel ja avalikkusel teravdatud huvi. Viidatud asjaolude
muutumist ei ole Eelnõu seletuskirjas ka põhjendatud. Samas, kui riik ei käsitle põlevkivi enam
strateegiliselt olulise maavarana ja prioriteetse valdkonnana ja kui huvigruppidel ja avalikkusel
põlevkivi valdkonna vastu huvi puudub, siis puudub ka vajadus seada seadusega põlevkivi
kaevandamisele piiranguid.
Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt (lk 10) põhjendavad eelnõu koostajad põlevkivi valdkonna
arengukava koostamist reguleeriva maapõueseaduse paragrahvi kehtetuks tunnistamise
vajadust asjaoluga, et see ei sobitu riigieelarve seaduse ja Vabariigi Valitsuse 19.12.2019
määrusega nr 17 „Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse
hindamise ja muutmise kord“ kehtestatud riigi strateegilise planeerimise süsteemi.
Eesti Vabariigi põhiseaduse3 § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja
sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 87 punkti 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus
määrusi seaduse alusel.
Lähtuvalt eeltoodust ning arvestades seaduse kõrgema juriidilise jõuga Vabariigi Valitsuse
määruse suhtes, ei ole õiguslikult pädev olukord, kus seaduse säte tunnistatakse kehtetuks
põhjusel, et see pole kooskõlas Vabariigi Valitsuse määrusega. Juhul kui Vabariigi Valitsuse
määrus ei ole arengukavade koostamist puudutavas osas MaaPS-iga kooskõlas, siis tuleb
muuta määrust. MaaPS § 47 kehtetuks tunnistamine on problemaatiline ka seetõttu, et
arengukava kehtib kuni aastani 2030 ning selle elluviimise ja eesmärkide saavutamise
hindamise, samuti muutmise tingimused ja kord puuduks.
Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku jätta Eelnõust välja punkt 17, millega tunnistatakse
paragrahv 47 kehtetuks.
Samas, kui KeM siiski leiab, et põlevkivi ei ole enam strateegiliselt oluline maavara ja
prioriteetne valdkond ning huvigruppidel ja avalikkusel ei ole huvi põlevkivi valdkonna vastu,
siis tuleb seda eelnõu seletuskirjas ka selgitada. Samuti puudub sel juhul vajadus seada
seadusega põlevkivi kaevandamisele piiranguid.
3
RT 1992, 26, 349; RT I, 15.05.2015, 2; edaspidi tekstis PS.
VKG Kaevandused OÜ
www.vkg.ee 4/5
4. Mäeeraldistele ühiselt koostatud keskkonnamõju hindamise tulemusel antud
kaevandamislubade muutmise regulatsioon vajab täpsustamist
Leiame, et kõrvuti asuvatele mäeeraldistele antud kaevandamislubadel peab olema võimalik
muuta kaevandamise maksimaalset aastamäära avatud menetluseta kui mäeeraldistele on
teostatud ühiselt keskkonnamõju hindamine ning üks kaevandamisloa omajatest tegelikkuses
põlevkivi ei kaevanda. Teeme ettepaneku täiendada MaaPS-i paragrahvi 66 lõiget 3 punktiga
6. Pakume välja ka sätte võimaliku sõnastuse:
„6) kui on vaja muuta kaevandamislubadele kantud maksimaalset aastamäära ning
mäeeraldistele on koostatud ühiselt keskkonnamõju hindamine ja üks kaevandamisloa omaja
ei kaevanda.“
Eeltoodud regulatsioon on vajalik eelkõige olukorras, kus kõrvuti asetsevatele mäeeraldistele
on enne kaevandamislubade väljastamist teostatud ühiselt keskkonnamõju hindamine ning
keskkonnamõju hindamise tulemusel on võetud seisukoht, et vastavate mäeeraldiste piires
võib kokku kaevandada X tonni maavara, millest üks isik (A) võib kaevandada 50% ja teine
isik (B) 50%. Juhul kui A oma kaevandamisloa alusel ei kaevanda, siis peaks olema B-l
võimalik taotleda oma kaevandamisloa avaliku menetluseta muutmist ja kaevandamise
maksimaalse aastamäära tõstmist kuni X tonnini. Kui A-l on tekkinud vajadus oma
kaevandamisloa alusel kaevandmist alustada, siis on tal võimalik esitada teatis vähemalt 12
(kaksteist) kuud enne kaevandamise alustamist ja kaevandamisloa andja taastab
kaevandamislubadel esialgsed maksimaalsed aastamäärad.
Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku täiendada Eelnõu punktiga, milles nähakse ette
MaaPS-i § 66 lõike 3 täiendamine punktiga 6.
5. Uuritud ja kaevandatud maa korrastamise süsteem vajab ajakohastamist
Teeme ettepaneku kaaluda lähitulevikus ka MaaPS-i § 80 muutmist seonduvalt kaeveõõnte
tagasitäite võimaluste loomisega. Selgitused viidatud paragrahvi muutmise vajaduse ja
võimaluste kohta on leitavad 29.05.2020 kirja nr KA.01.06/95-1 punktist 2.2.
6. Kokkuvõtvalt
Käesoleva arvamuse punktides 1-5 käsitletut kokku võttes teeme Eelnõu täiendamiseks ja
täpsustamiseks järgmised ettepanekud:
6.1 lisada Eelnõusse MaaPS-i § 61 kehtetuks tunnistamist käsitlev punkt;
6.2 lisada Eelnõusse MaaPS-i § 62 kehtetuks tunnistamist käsitlev punkt;
6.3 jätta Eelnõust välja punkt 17, millega tunnistatakse paragrahv 47 kehtetuks;
6.4 täiendada Eelnõu punktiga, milles nähakse ette MaaPS-i § 66 lõike 3 täiendamine punktiga
6;
6.5 kaaluda MaaPS-i § 80 muutmist.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Margus Kottise Margus Loko
juhatuse liige juhatuse liige
Lisa: 29.05.2020 kiri nr KA.01.06/95-1
- Arvamus ja ettepanekud MaaPS muutmise väljatöötamiskavatsuse koostamise
kohta.asice
Heili Kaares
[email protected]
VKG Kaevandused OÜ
www.vkg.ee 5/5
Keskkonnaminister Rene Kokk Teie 23.04.2020 nr 14-6/20/1795
Keskkonnaministeerium
[email protected] Meie 29.05.2020 nr KA.01.06/95-1
Arvamus ja ettepanekud maapõueseaduse
muutmise väljatöötamiskavatsuse koostamise kohta
Lugupeetud minister Rene Kokk
23.04.2020 kirjas nr 14-6/20/1795 soovite Te VKG Kaevandused OÜ (edaspidi VKG) arvamust
ja seisukohti maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) muutmise väljatöötamiskavatsuse (edaspidi
VTK) koostamise kohta. VTK koostamise eesmärgiks on muuhulgas MaaPS-i rakendamisel
praktikas ilmnenud probleemide analüüsimine.
Leiame, et MaaPS-i muutmine on vajalik ning seda peaasjalikult põlevkivi säästliku
majandamise ja ressursijaotuse õiglase jaotuse aspektist. Praktikas on ilmnenud rida
probleeme, mille leevendamine ja lahendamine on seadusemuudatuse kaudu võimalik.
I Praktikas ilmnenud probleemid MaaPS rakendamisel
1.1 Põlevkiviressursi kinnistunud ja tegelikest vajadustest mittelähtuv jaotus
Kõige põhimõttelisem probleemide ring põlevkivi sektoris seondub põlevkivi kui piiratud
ressursi jaotuspoliitikaga ja MaaPS-i juba 2008. a sisse viidud ning 2016. a vastu võetud
MaaPS-iga kinnistatud ressursijaotuse regulatsiooniga. Kehtiv põlevkiviressursi jaotamise
regulatsioon takistab põlevkivituru normaalset toimimist, mille tõttu kasutatakse ressurssi
ebamõistlikult ning riigile jääb laekumata juba väljaehitatud tootmisvõimsuste pealt ka
oodatav maksutulu.
2008. a kehtestati Põlevkivi kaevandamise ja kasutamise riikliku arengukava (edaspidi ka
PAK) alusel põlevkivi kaevandamise üleriigiline aastamäär 20 mln t. Sellist määra peeti
ühest küljest keskkonnakaitselisest aspektist ning teisalt riigitulu teenimise aspektist
otstarbekaks ja tasakaalustatuks. Vastav määr viidi ka MaaPS-i ning muudatuse
eesmärgiks oli tagada, et kaevandajad ei kaevandaks reaalselt üle 20 mln t aastas.
Kuna kaevandajatele väljastatud load ületasid 20 mln t piiri (täpsemalt oli 25,52 mln t), siis
Keskkonnaministri kantsleri 10.08.2009. a käskkirjaga nr 1319 (edaspidi Käskkiri 1319)
määrati kõikide kaevandajate lubadele vähendatud aastamäärad, mille kogusumma oli 20
mln t (sh VKG Kaevandused 2,772 mln t; Enefit Kaevandused 15,010 mln t). Sisuliselt
jagati 2009. a sellega nelja turuosalise vahel ära põlevkiviturg, arvestamata seejuures
kaevandajate tegelikke vajadusi ja lähtudes sel hetkel kehtinud lubadest. See jaotus sai
seaduse tasandil kinnistatud uue MaaPSi kehtestamisega 2016. a (kehtiva MaaPS-i §-d 61
ja 133).
VKG KAEVANDUSED OÜ
Registrikood 10854884 Telefon +372 334 2782
Järveküla tee 14 Faks +372 337 5044
30328 Kohtla-Järve E-post
[email protected]
EESTI www.vkg.ee
Vastava regulatsiooni kehtestamisest alates, st 12 aasta jooksul ei ole kaevandajad
ühelgi aastal kaevandanud üle 16 mln t, keskmiselt kaevandatakse aastas alla 15
miljoni tonni ning seega jääb aastas kaevandamata ca 5 mln t. Ehk seda piiri, mille
tagamiseks Käskkirjaga 1319 kaevandajate õigusi piiravad aastamäära osad määrati, ei ole
kunagi saavutatud. Nt 2019 aasta 1. augusti seisuga on eelmisel kuuel kalendriaastal
kaevandamise aastamäärast kaevandamata jäänud põlevkivi kogus kokku 30,831 mln
tonni. Kaevandamata jäänud põlevkivivaru võrra on väiksem põlevkivi kaevandamisest ja
kasutamisest tingitud keskkonnamõju, aga ka riigitulu. Põlevkivi kaevandatud kogusest
sõltub otseselt nii tulu Eesti riigile kui ka poliitiliselt väga tundliku piirkonna Ida-Virumaa
sotsiaal-majanduslik olukord. Ühe mln t põlevkivi kaevandamine ja töötlemine toob Eesti
SKP-sse ca 30 mln eurot ning sellega on seotud ca 420 inimese töökoht ja sissetulek.
2015. a võeti vastu MaaPS-i muudatused, mille eesmärgiks oli loodava paindliku
regulatsiooni alusel võimaldada ettevõtetel kaevandada alates 2009. a põlevkivi
kaevandamise aastamäärast vähem kaevandatud põlevkivi varu tagantjärele. Nimetatud
seadusemuudatuse kohaselt arvestati edaspidi 20 mln t piirangut majandusliku efektiivsuse
eesmärgil paindlikkuse tagamiseks mitmeaastase (6aastase) keskmise põlevkivi
kaevandamise kogusena. See oli küll ajutise meetmena tervitatav lahendus, leevendamaks
ressursile juurdepääsu probleemi, ent seadusemuudatus seadis konkreetse kaevandaja
tagantjärele kaevandatava koguse siiski sõltuvusse kaevandaja kõikide lubade
maksimaalsete aastamäärade summast. See tähendab olemasolevat lubade jaotust silmas
pidades seda, et sõltumata kaevandajate reaalsetest vajadustest ja tootmisvõimekustest on
konkreetse kaevandaja võimalused tagantjärele jagatavast mahust lisa taotleda piiratud
konkreetse kaevandaja lubadele märgitud maksimaalsete lubatud aastamääradega. Kuigi
tagantjärele jagatav maht on üleriigiliselt suur, seab piirid kaevandaja võimalusele
tagantjärele kaevandatavat kogust kaevandada see, et täiendavalt tuleb kinni pidada
kaevandamislubadele kantud maksimaalsest aastamäärast. VKG olemasolevate lubade ja
kaevanduste puhul tähendab see seda, et VKG-l on olnud võimalik tagantjärele
kaevandamise mehhanismi kaudu aastas taotleda vaid 0,7 mln t - 1,428 mln t
(Ojamaa/Sompa ning Viru II kaevandamislubade maksimaalsete aastamäärade summa 4,2
ja Käskkirjast tuleneva piirangu 2,772 mln t vahe; Viru II luba anti 2019. a).
Viimastel aastatel on tekkinud ja prognoosi kohaselt ka lähiaastatel tekib kõige enam
tagantjärele kaevandatavat mahtu Enefit Kaevandused AS-i (edaspidi Enefit) poolt välja
kaevandamata mahust (aastas ca 3 mln t), seejuures on aga hetkeregulatsiooni kohaselt
just Enefitile tagatud kõige suurem osa tagantjärele kaevandatavast mahust taotlemiseks.
See on tingitud Enefiti ettevõtete põlevkivitarbimise vähenemisest ning põlevkivielektri
osakaalu vähenemisest Eesti energiabilansis. Olukorras, kus kaevandaja jätab oma
tavamahu välja kaevandamata, ei ole tõenäoline, et ta hakkaks taotlema tagantjärele
kaevandatavast mahust lisamahtu juurde. Ent praegu puudub mehhanism, mis võimaldaks
sellises olukorras „vabaks jäävat tagantjärele kaevandatavat mahtu“ teistel kaevandajatel
kasutamast.
Seega, kuigi 2015. a kehtestatud regulatsioon tõepoolest teatud määral leevendas
ressursile ligipääsu probleemi, ei ole jätkuvalt tagatud see, et kaevandajad saaksid
kaevandada vastavalt tegelikele vajadustele vastavalt tootmis – ja tarbimisvõimekusele,
ületamata seejuures keskkonnakaitselistest eesmärkidest johtuvalt seatud üleriigilist
aastamäära, ning et riigil oleks ka reaalselt võimalik saada 20 mln t-le vastavat tulu. Ka on
tagantjärele kaevandamise regulatsioonil 2 olulist puudust (vt all p 1.2), mis teevad selle
regulatsiooni rakendamise kaevandaja jaoks vägagi ebamõistlikuks ja toovad kaasa
ebavõrdse kohtlemise võrreldes nende kaevandajatega, kes neile eraldatud kaevemahte
täis ei kaevanda.
1
Keskkonnaameti ülevaade põlevkivi tagantjärele kaevandamisest https://www.keskkonnaamet.ee/et/eesmargid-
tegevused/maapou/polevkivi-tagantjargi-kaevandamine
VKG KAEVANDUSED OÜ
www.vkg.ee
2/13
MaaPSi muudatustega (või uue MaaPS-iga) tuleks kõrvaldada need regulatiivsed
takistused ja luua õiguslik mehhanism, mis võimaldab reaalselt 20 mln t põlevkivi
kaevandamist ning seda vastavalt kaevandajate tegelikele vajadustele ja
tootmisvõimsustele.
Põlevkivi riikliku arengukava 2016-2030 kohaselt on põlevkivivaldkonna eesmärgiks riigi
huvi elluviimine, mis seisneb põlevkivi kui rahvusliku rikkuse efektiivses ja säästlikus
kasutamises ning põlevkivisektori jätkusuutliku arengu tagamises. Eesti põlevkivi
kaevandamise ja kasutamise strateegia põhimõtted perioodiks 2016–2030 on järgmised:
1) tagada tingimused üleminekuks majanduslikult efektiivsemale ja suuremat lisandväärtust
andvale ressursi komplekssemale kasutamisele ning keskkonnamõju vähendamisele;
2) teenida põlevkivi kui riigile kuuluva taastumatu ressursi kasutamise eest ühiskonnale
pikaajalises perspektiivis maksimaalset tulu;
3) suunata põlevkivi kaevandamist ja kasutamist ressursisäästlikumale tehnoloogiale,
arvestades kaasnevaid maavarasid ja teisi loodusressursse ning vähendades
negatiivset keskkonnamõju.
Nii nagu varasema perioodi PAKiga, on ka kehtiva (s.o perioodi 2016-2030) PAK-iga riik
ette näinud võimaluse põlevkiviressurssi kaevandada ja ümber töödelda 20 mln t ulatuses,
eeldades sellele mahule vastavalt ka töökohtade loomist ja maksutulude saamist. Hetkel on
aga seaduse tasandil paraku põlistatud olukord, kus suuremat lisandväärtust ning vähem
keskkonda saastavale tehnoloogiatele ei võimaldata ligipääsu täiendavale
põlevkiviressursile ning loodud õiguslik regulatsioon ei aita tagada riigile maksutulu
laekumist.
Kõige valusamaks kitsaskohaks on just 2009. a Käskkirjaga 1319 kehtestatud
proportsionaalne jaotus ja selle sisseviimine 2016. a MaaPS-i, mis on kinnistanud olukorra,
kus seadusega on turuosaliste proportsioonid, sõltumata tegelikest vajadustest, ära
jagatud. Sellega on kinnistatud olukord, kus isik, kellele on valdava osa ressursi valitsemise
õigus antud, jätab talle lubatud mahu kaevandamata ning samas ei ole neil, kellel on
reaalne vajadus täiendava ressursi järele, võimalik vajaminevat kogust ise kaevandada.
Sellises olukorras on tegemist ebaefektiivse ja eesmärgipäratu ressursikasutusega
ebaõnnestunud õigusliku regulatsiooni tõttu, mis otseselt takistab PAKis toodud eesmärkide
täitmist.
See olukord on viinud mitmete kohtuvaidlusteni, mis päädis Riigikohtu otsusega
haldusasjas nr 3-3-1-26-16, mille p-s 46 rõhutas Riigikohus järgmist: „Juhul kui KKM asub
Enefiti taotlust uuesti lahendama, tuleb tal silmas pidada ka EL-i
konkurentsiõigust. Kolleegium nõustub kaebajate etteheitega, et MaaPS § 301 võimaldas
kinnistada käskkirjaga nr 1319 määratud KLAM-ide (praeguse MaaPS-i mõttes aastamäära
osade) jaotuse teadmata ajaks, sulgedes põlevkivi kaevandamise turu uutele ettevõtjatele
ning välistades turuosade muutumise muul viisil kui mõne senise loaomaniku vabatahtliku
loobumise korral enda turuosast. Nagu eespool kirjeldatud, kinnistab sama olukorra veel
tugevamalt MaaPS u.r (s.o kehtiv MaaPS), mis sõnaselgelt välistab KLAM-i vabanemise
isegi mõne kehtiva kaevandamisloa lõppemise korral. KKM-il tuleb analüüsida, kas selline
olukord, mis sulgeb turu ja säilitab olemasoleva turujaotuse, on kooskõlas ELTL art 106
lg-ga 1 koostoimes art-ga 102.“
Selle valguses on ilmne, et regulatsioon vajab muudatust, mis ühest küljest arvestaks kõigi
turuosaliste tegelike vajadustega, teisalt EL-i konkurentsireeglitega ning kolmandaks võtaks
arvesse PAK-i olulisemaid põhimõtteid.
Kokkuvõtvalt tuleb MaaPS muutmisel või hoopiski uue MaaPS-i vastuvõtmisel lähtuda
eelkõige järgmisest põhimõtetest:
VKG KAEVANDUSED OÜ
www.vkg.ee
3/13
tegemist peab olema vajadusepõhise ressursi jaotamisega - tuleks võimaldada kasutada
juba väljaehitatud tootmisvõimsusi. Senine regulatsioon ei lähtu ressursi tegelikust
vajadusest. Lisaks takistab selline regulatsioon arenevate ettevõtete jätkusuutlikkust ja
investeerimist, kuna puudub kindlus, et väljaehitatud tootmisvõimsuste jaoks vajalikku
ressurssi saab kasutada.
riigi maksimaalse maksutulu tagamiseks tuleb soodustada vähemalt 20 mln t suurusele
mahule vastavat ressursi kasutamist
tuleb tagada ressursi jaotamise mehhanism, mis ei soodusta ressursi kasutuseta
kinnihoidmist
ressursi jaotamisel tuleks eelistada ennekõike keskkonnasäästlikkumat kasutamist.
Paraku praegu eelistatakse suurema keskkonna jalajäljega tegevust. Põlevkiviõli
tootmisel on kordades väiksem keskkonna jalajälg ning suurem efektiivsus kui põlevkivi
otsepõletamisel. Samal põhjusel näeb nii PAK kui ka ENMAK ette ülemineku
otsepõletamiselt õli tootmisele.
ressursi jaotamisel tuleb jälgida EL ülest vaba konkurentsi põhimõtet.
Sellest lähtuvalt oleks MaaPS alusel põlevkiviressursi jaotamisel järgmised võimalused,
arvestades seejuures seda, et nii kehtiv PAK kui PAK-i KSH peavad võimalikuks pärast
2020. a 20 mln t suurust piirmäära suurendada või paindlikumaks muuta reaalse
turusituatsiooni alusel ja ka sotsiaalmajanduslikel kaalutlustel:
1) VKG teeb ettepaneku jätta välja MaaPS § 46 lg 3 (põlevkivi kaevandamise
aastamäär 20 mln t). Sellega seoses langeks ära ka vajadus MaaPS § 61-63
regulatsiooni järele (ja ka Käskkirja 1319 järele). Kaevandamismahte jääksid
piirama lubadele kantud maksimaalsed lubatud aastamäärad (MaaPS § 56 lg 1 p
7), nagu teiste maavarade kaevandamisel. 2008. a kehtestatud 20 mln t piiramäära
regulatsioon ei ole eesmärgipärane ega proportsionaalne meede
kaevandamismahtude piiramiseks, arvestades, et reaalselt ei ole ühelgi aastal enne
2020. a kaevandajad ligilähedaseltki vastavat piirmäära täis kaevandanud. 12 aastat
on piisavalt pikk aeg, kinnitamaks, et see regulatsioon ei ole end õigustanud ning et
tegelik vajadus Käskkirjaga nr 1319 kehtestatud piirangute järele puudub. Veelgi enam,
see aeg on ka selgelt näidanud, et vastav regulatsioon toob juurde ebamõistlikke
takistusi üleriigiliselt lubatud aastamäära raames kaevandamisele ja loob kaevandajate
ebavõrdse kohtlemise. Samuti on Riigikohus tõstatanud küsimuse selle regulatsiooni
vastuolust ELTL art 102 ja 106.
2) Alternatiiviks on sisse viia paindlik aastamäära regulatsioon, muutes MaaPS §-i
46 lg 3 ehk et põlevkivi kaevandamise üleriigilisele aastamäärale kohaldatakse
summeeritud arvestust (nt perioodiga 6 aastat). Sellega seoses jäetakse välja
MaaPS § 61-63 regulatsioon (aastamäära osade jaotus), kaevandajad saaksid
kaevandada vastavalt lubadel kehtivatele maksimaalsetele lubatud aastamääradele.
Kui 6 aasta lõikes tõepoolest peaks toimuma kaevandamine keskmiselt üle 20 mln t
aastas, on võimalik taas kehtestada täiendavate piirangute regulatsioon, ent seda juba
tegelikest kaevandusmahtudest ja vajaduspõhisusest lähtudes, mitte aga 2009. a
jaotuspõhimõtteid arvestades. Senine põlevkivi kaevandamispraktika on aga näidanud,
et kaevandajad reaalselt ei kaevanda ligilähedaseltki 20 mln t piirile, mistõttu on sellise
regulatsiooni taaskehtestamise vajadus vägagi ebatõenäoline. Keskkonnakaitselised
eesmärgid saavad kaevanduste lõikes tagatud KMH aruandega kooskõlas kehtestatud
maksimaalsete lubatud aastamäärade kaudu.
VKG KAEVANDUSED OÜ
www.vkg.ee
4/13
3) Alternatiiviks on põlevkivi aastast kaevandamismäära tõsta, mida alates 2021.
aastast võimaldavad ka kehtiv PAK2 ja selle KSH aruanne3. Sellega seoses
langeks samuti ära vajadus aastamäärade piiramise topeltregulatsiooniks ehk kehtima
võiksid jääda maksimaalsed lubatud aastamäärad (MaaPS § 56 lg 1 p 7) ning
aastamäära osade regulatsioon, sh MaaPS §-des 61-63 ja 133 toodu ning Käskkiri
1319), kaotab praktilise vajaduse.
Käsitletavatel ettepanekutel ei ole summaarset negatiivset mõju keskkonnale, sest ei toimu
hüppelist lokaalset põlevkivi kaevandamise mahu kasvu ning sellega seotud keskkonna
mõjutamist. Loa omanik peab ka edaspidi tagama, et ta ei ületaks konkreetse kaevanduse
KMH-s hinnatud keskkonnamõjudele vastavat maksimaalset lubatud aastamäära. Selliste
muudatuste kaudu, kus kõik turuosalised saavad kaevandada vastavalt oma vajadustele ja
tootmisvõimalustele, on tagatud maapõue kasutamise strateegilised eesmärgid - kasutada
maavarasid Eesti ühiskonnale suurimat väärtust looval moel, arvestades
sotsiaalmajanduslikke, julgeoleku, geoloogilisi ja keskkonnaalaseid aspekte. Eeltoodud
ettepaneku puhul on majanduslik tasuvus ja keskkonnakaitse võrdselt arvesse võetud. Ka
ei piira kõnealused muudatused ühegi praeguse turuosalise võimalusi olemasolevate
lubade alusel kaevandada ja ka edaspidi vähemalt varasemas mahus kaevandada.
Sõltumata sellest, millise regulatsiooniga ja kuidas täpselt senised valukohad
kõrvaldatakse, on tulevaste vaidluste vältimiseks oluline tagada, et regulatsioon vastaks
Euroopa konkurentsireeglitele. Nagu eelnevalt öeldud, ei vasta Käskkirjaga 1319
kehtestatud aastamäära osade jaotus ELTL-i art 102 ja 106, kuna sulgeb turu uutele
osalejatele ning külmutab senistele osalejate turuosad ja välistab nende suurendamise
(eeskätt MaaPS § 61 lg 5 regulatsiooni tõttu). Lisaks sellele piirab selline jaotus, mis ei
arvesta vajaduspõhisust ega taga turuosalistele võrdset juurdepääsu piiratud ressursile,
ettevõtlusvabadust. Uue regulatsiooni väljatöötamisel tuleks siduda riigi poolt ettevõtetele
antav põlevkivi kaevandamisõigus põlevkivi töötlemisvõimsustega viisil, mis tagaks
põlevkivi töötlemisvõimsuste omanikele põlevkivi pideva kättesaadavuse. Neil asjaoludel on
vältimatult vajalik kehtetuks tunnistada MaaPS § 61 ja 62 regulatsioon ning Käskkiri 1319.
1.2 Põlevkivi kaevandamise aastamäärast kaevandamata jäänud põlevkivi tagantjärele
kaevandamise taotluse esitamise tähtaeg ja kaevandatava põlevkivi ressursitasu
maksmine
Kuigi VKG leiab eeltoodud põhjendusi arvesse võttes, et kaaluda tuleks aastamäära osade
regulatsiooni tühistamist ja edaspidiselt võiks lähtuda lubadele kantud maksimaalsetest
lubatud aastamääradest, millega seoses langeks üldse ära vajadus tagantjärele
kaevandamise õiguslikuks mehhanismiks, toob VKG siiski välja kriitilised probleemid, mis
on tõusetunud seonduvalt tagantjärele kaevandamise regulatsiooniga. Vastavaid küsimusi
on VKG käsitlenud ka 29.05.2018. a Keskkonnaministeeriumile saadetud kirjas nr
VKGk/119-1, paraku on need jäänud ka seni tähelepanuta.
MaaPS § 63 lõike 1 alusel on põlevkivi kaevandamise aastamäärast kaevandamata jäänud
põlevkivi kogust lubatud tagantjärele kaevandada kaevandamata jätmise aastale järgneva
seitsme aasta jooksul. Selleks peab põlevkivi kaevandamise loa omaja, kes soovib
järgmisel kalendriaastal talle määratud põlevkivi kaevandamise aastamäära osast rohkem
kaevandada, esitama MaaPS § 63 lõike 4 alusel kaevandamisloa andjale vastava taotluse
hiljemalt eelneva aasta 1. septembril.
Kui tagantjärele kaevandamise regulatsioon jääb kehtima ka edaspidi, peaks see olema
kaevandajale paindlikum kui praegu kehtivas MaaPS §-s 63 on sätestatud. Järgmise aasta
2
Vt kehtiv PAK https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3180/3201/6002/RKo_16032016_Lisa.pdf , suurendamise
võimalused lk 39, 40
3
Vt kehtiva PAK-i KSH https://www.envir.ee/sites/default/files/pak_ksh_heakskiitmiseks_03.12.2014.pdf , lk 7-8
VKG KAEVANDUSED OÜ
www.vkg.ee
5/13
põlevkivi vajadust ei ole 1. septembriks võimalik täpselt kindlaks määrata. Tegelik jooksva
aasta tootmiseks vajalik põlevkivi kogus on kaevandajale selge alles jooksva aasta 1.
juuliks. Hetkel seadusesse sisse kirjutatud 1. septembriks saab küll anda esmase
prognoosi ja ka edaspidi võiks see kuupäev olla esmase taotlusvooru tähtpäev, ent jooksva
aasta sees peaks toimuks ka täiendav taotlusvoor, mis saaks seejuures toimuda ainult
eeldusel, et selleks jooksvaks aastaks kaevandada lubatud põlevkivi tagantjärele
kaevandamata mahu jääki ei ole 1. septembri nö tavamenetluses eelnevalt täis taotletud.
Nimetatud muudatus ei tooks endaga kaasa täiendavaid keskkonna- ja muid mõjusid, kuna
tagantjärele põlevkivi kaevandamise mahud on nagunii piiratud kaevandamisloale kantud
kaevandamise lubatud maksimaalse aastamääraga. Kuna Eestis on käesoleval ajal
põlevkivi kaevandamisload ainult 4 ettevõttel, kehtivas seaduses sätestatud menetluslikku
poolt ei ole vaja muuta ja täiendav ühekordne taotluse administratiivne menetlemine on
menetluslikult lihtne, siis ei too MaaPS muudatus ka Keskkonnaametile halduskoormust
oluliselt juurde.
Lähtuvalt eeltoodust ning tuginedes praktilisele vajadusele teeb VKG ettepaneku anda
põlevkivi kaevandamise loa omajale lisaks täiendav võimalus taotleda tagantjärele
kaevandamise põlevkivi mahu suurendamist ka ühel korral jooksval aastal, esitades
taotluse hiljemalt 1. juuliks. Regulatsiooni sisseviimiseks teeme ettepaneku täiendada
MaaPS §-i 63 täiendava lõiguga järgmises sõnastuses:
Juhul kui 1. septembriks esitatavates taotlustes märgitud põlevkivi kogused on väiksemad
kui vastavalt käesoleva seaduse § 63 lõikele 2 teatavaks tehtud tagantjärele kaevandatavat
põlevkivi kogus, on täiendavalt võimalik tagantjärele kaevandatava põlevkivi kogust
taotleda ka pärast 1. septembrit, kuid mitte hiljem kui jooksva aasta 1. juulil. Sellisel juhul
rahuldatakse taotlused vastavalt nende esitamise järjekorrale ning kuni § 63 lõikele 2
teatavaks tehtud tagantjärele kaevandatavat põlevkivi koguse täitumiseni ning käesoleva
seaduse §-s 64 toodut ei kohaldata.
Tagantjärele kaevandamise regulatsiooniga seonduvalt teeme ettepaneku muuta ka
keskkonnatasude seadust (KetS). KetS § 32 lg 2¹ kohaselt tuleb tagantjärele kaevandada
lubatud põlevkivi koguse ressursitasu osas teha ettemaks aasta esimese kvartali
deklaratsiooniga. KetS § 32 lg 2³ sätestab, et juhul, kui kogu tagantjärgi kaevandamiseks
kinnitatud kogus jääb välja kaevandamata, siis ettemakstud tasu ei tagastata. See
tähendab ettevõttele täiendavat põhjendamatut riski ja maksukoormat, arvestades
seejuures, et üleriigilisel tasandil ei ole põlevkivi puudujääki ja keskkond ei saa koormatud
kaugeltki mahus, mida keskkonnataluvuse aspektist on määratud (ehk seni 20 mln t
aastas). Samuti ei toimu varu kaevandamata jäämisel keskkonnakasutust, mille eest
ressursitasu üldse nõuda saaks. Olukorras, kus tegelikult jääb varu välja kaevandamata,
mille eest on ettemaksuna ressursitasu makstud, ja see kaevandatakse välja järgneval
aastal (mille eest makstakse ka ressursitasu), on sisuliselt tegemist topeltmaksustamisega.
Oleme seisukohal, et keskkonnatasude süsteem peaks võimaldama tasu maksmist vaid
vastavalt kaevandatud kogustele või vähemalt tagastamist kaevandamata jäänud koguste
osas (või tasaarvestust). Kehtivat turusituatsiooni arvestades on reaalne põlevkivi
puudujääk vaid VKG-l, mistõttu on ta senist ressursijaotust arvestades sunnitud taotlema
täiendavaid mahte tagantjärele kaevandamise regulatsiooni kaudu. Samas aga jätab
suurimat turuosalust omav kaevandaja igal aastal mitmeid miljoneid tonne talle eraldatud
kaevandamismahust välja kaevandamata, seejuures ei pea ta tasuma mingeid tasusid selle
eest, et ta jätab põlevkivi väärindamata, samuti ei ole tal ka mingit survemehhanismi, et ta
peaks selle osa aastamäärast loovutama, mida ta juba aastaid ära kasutanud ei ole.
Seadus kindlustab hetkel turuvalitsejale tema turuosa säilimise ja ei näe ette ka mingeid
motivatsioonimehhanisme (nt aastamäära osa ajutine võõrandamine teisele kaevandajale
või aastamäära osast osaline loobumine/ vähendamine, kui teatud aastate jooksul ei ole
aastamäära osa täis kaevandatud), et suunata teda kas ise või teiste kaevandajate kaudu
VKG KAEVANDUSED OÜ
www.vkg.ee
6/13
lubatud mahte täis kaevandama. Sellises olukorras on turuosalisi selgelt ebavõrdselt
kohtlev ja konkurentsitingimusi kahjustav seada ühe turuosalise suhtes täiendav
ressursitasu pelgalt selle eest, et kindlustada endale järgmiseks kalendriaastaks eeldatav
kaevemaht. VKG ei vaidlusta ressursitasu maksmise põhjendatust reaalselt välja
kaevandatud osa eest.
Lähtuvalt eeltoodust oleks õige ja õiglane, kui tagantjärele kaevandatud koguse suhtes ei
rakendata üldse ettemaksu, vaid tasu maksmine toimuks samadel alustel tavapärase
kaevandatavalt põlevkivi koguselt ressursitasu maksmisega või alternatiivselt peaks
keskkonnatasude süsteem võimaldama ressursitasude tagastamist kaevandamata jäänud
varude osas või edaspidist tasaarveldust.
1.3 Halduskoormuse vähendamise ja menetluse kiirendamise võimaluste laiendamine
Arvestades loamenetluste kestvust, teeb VKG ettepaneku laiendada aluseid, mil
loamenetluse läbiviimine on võimalik avalikkust kaasamata. Eeskätt puudutab see lubade
muutmist, st tuleks laiendada MaaPS § 66 lg 3 aluseid (kaevandamisloa muutmise
otsustamine avatud menetluseta) ka lg 2 sätestatud juhtudeks (loa omaja taotluse
kaevandamisloa muutmine).
Praktikas on ilmnenud ka probleeme seonduvalt sellega, et kohaliku omavalitsuse
üksusega kooskõlastamine põhjustab menetluse venimist. Selleks sätestada selgelt, et
kohaliku omavalitsuse üksusele kooskõlastamiseks antud 2-kuuline tähtaeg (MaaPS § 49 lg
6) ei ole pikendatav ning seaduses toodud tähtajaks kooskõlastuse mitteandmisel loetakse
kooskõlastus antuks. Samuti sätestada, et kaevandamisloa muutmist ei pea kooskõlastama
kohaliku omavalitsuse üksusega, v.a erandjuhtudel, kus tegemist on mastaapse
muutmisega, mis võib otseselt puudutada kohaliku omavalitsuse huve.
1.4 Viia kooskõlla seadus ja väljatöötatavad infosüsteemid
Seoses väljatöötatava infosüsteemiga (keskkonnalubade taotluste ja aruandluse jaoks),
tuleks seaduses ühtlustada infosüsteemis toodu, sest käesoleval hetkel ei ole vastavuses
näiteks KOTKAS infosüsteemis nõutav teave kaevandamisloa taotlusele esitatavate
nõuetega. Infosüsteemide juurutamisega tuleks silmas pidada eelkõige nullbürokraatia
printsiipi, vähendamaks ka ettevõtete halduskoormust.
II Tuleviku vajadusest lähtuvate lahenduste väljatöötamine
2.1 Maavarade kontsessioon
VKG ei välista, et maavarade kontsessioon võiks teatud maavarade kaevandamisloa
andmisel tulevikus kohalduda, ent see süsteem ja selle kohaldatavus Eesti halduspraktikas
tuleb hoolikalt läbi mõelda. Niivõrd põhimõttelise muudatuse elluviimine eeldab põhjalikku
ettevalmistust ning ka mõjuanalüüsi. Põlevkivitööstuse spetsiifikat arvestades ei pea VKG
õigeks ja otstarbekaks põlevkivi kaevandamislubade väljaandmist kontsessiooni kaudu.
Selleks, et kontsessiooni süsteem toimiks, tuleb paika panna, mis on kontsessiooni roll,
kuidas kontsessioon antakse, milline on ettevõtte kindlus saada pärast kontsessiooni
kaevandamisluba, kas menetlusse kaasatakse avalikkus, milline on regulatsiooni mõju,
kuidas toimub kontsessiooniga seotud vaidluste lahendamine (kas ja millises kohtus saab
huvitatud isik kontsessioonilepingut vaidlustada, kui ta ei osutu võitjaks jne), milline on
kohaliku omavalitsuse roll jne.
Äärmiselt oluline küsimus on see, kuidas maavarade kontsessiooni menetlus algatatakse –
kas riigi enda initsiatiivil või ettevõtja põhjendatud taotluse alusel või muul alusel.
Ennetamaks praktilisi probleeme, tuleb reguleerida, kas huvitatud isikul on võimalik nö
sundida või suunata riiki kontsessiooni andma, nt kas huvitatud isikud saavad omalt poolt
suunata kontsesseeritava mäeeraldise asukoha valikut. Kui ei saa, siis millistest
VKG KAEVANDUSED OÜ
www.vkg.ee
7/13
kriteeriumidest lähtuvalt teeb riik (oma asutuse kaudu) kui kontsessiooni läbiviija valiku
mäeeraldise asukoha ja kaevandatava maavara aastase koguse osas. Kõik mäeeraldised
on unikaalsete tingimustega ning sobivus konkreetsele kaevandajale sõltub suuresti selle
mäeeraldise asukohast senise tööstuskompleksi suhtes, kuna see määrab mh ära
transpordikulud, mis mõjutavad kaevandatava maavara omahinda väga olulisel määral.
Seega on eri mäeeraldised kaevandajatele väga erineva väärtusega. Senises praktikas
määrab arendaja kaeveloataotluse ettevalmistamisel, milline on mäeeraldise asukoht ja
kaevandatava maavara kogus (lähtudes mh sobivusest tootmisvajadustele nii mahult kui
kvaliteedilt), samuti tuleb konkreetse arendaja põhiselt leida sobiv kaeveõue asukoht,
arvestades seejuures peastreki ja tootmisplokkide asukohta ja transporti (teid ja
raudtee/konveieri rajamise võimalusi), maaga seotud õiguslikke küsimusi (eraomand,
riigimaa), elektriühendust jne. Kui aga riik hakkab ise menetluse algatamisel mäeeraldise
asukohta määrama, siis tõusetub kohe küsimus ka sellest, millistest kriteeriumidest riik
lähtub, millise kaevandaja huve on riik selle määramisel eelistanud jne. Ettenähtavalt võib
see tekitada olulisi probleeme.
Kui kontsessioonimenetlus algatatakse kaevandaja taotluse alusel, tõstatab ka see rida
küsimusi. Esmalt, millistele tingimustele peab taotlus vastama, kuidas määratleda taotluse
põhjendatust, millised on menetlustähtajad, taotluse menetlusse võtmisest keeldumise
alused, vaidlustamise võimalused jne. Kui on konkureerivad taotlused – üks kaevandaja
esitab ühele mäeeraldisele ja teine teisele mäeeraldisele – millist eelistada? Või kui
taotlused esitatakse samale mäeeraldisele, ent erinevate kaevandamistehnoloogiate ja
transpordilahendustega – milline taotlus võtta siis edasises menetluses (mh KMH-s)
aluseks ja millise lahenduse osas ikkagi kontsessioon korraldada?
Kui kaevandamisluba plaanitakse enampakkumisele panna juba valmis kujul, tähendab see
mh seda, et riigi poolt on ära otsustatud mitte ainult mäeeraldise asukoht, vaid ka aastased
kaevandatavad mahud, vaid ka loa kehtivusaeg, mäetehnilised küsimused jm tingimused.
VKG leiab, et selline lahendus ei ole praktikas realiseeritav ainuüksi seetõttu, et konkreetse
kaevandamisloa tingimused on sedavõrd konkreetse kaevandaja spetsiifilised, et KKM-l ei
ole neid võimalik neutraalsena (üldisena, mis sobiks kõikidele potentsiaalsetele huvilistele)
määratleda ja enampakkumisele panna. Selline lahendus ei taga konkurentsi ega aita
kuidagi kindlustada, et riik kohtleb huvilisi võrdselt, mitte aga riigile kuuluvat
kaevandusettevõtet eelistades.
Kui luba pannakse enampakkumisele valmiskujul, tähendab see seda, et riik viiks ise läbi
kõik loa väljastamiseks vajalikud etapid, mh keskkonnamõjude hindamise. Lisaks sellele, et
KMH läbiviimine on aja- ja rahakulukas (mis jääks riigi kanda), peab KMH lahendama nii
keskkonnaaspektides kui ka majanduslikult optimaalse kaeveõue asukoha, transpordi- ja
logistikalahendused, veeärastuse küsimused, mäetehnilised küsimused, mh kasutatavad
kaevandamistehnoloogiad, jäätmete küsimused jm tingimused. Need küsimused on, nagu
juba ülal öeldud, paljuski konkreetse kaevandusettevõtte spetsiifilised ning need ei ole ette
välja töötatavad neutraalsetena, mis sobituksid kõikide kaevandusettevõtete huvidega. Kui
riik lähtub nende küsimuste lahendamisel konkreetse kaevandaja taotlusest (nägemusest),
siis on selge, et ka nö valmis luba sobib ainult konkreetsele kaevandajale ja
enampakkumine on sel juhul huvipakkuv samuti ainult ühele konkreetsele kaevandajale.
Sel juhul ei ole aga sisuliselt tagatud võrdne kohtlemine ja konkurentsireeglid. Ka tuleb
silmas pidada, et KMH on kaevandajale hiljem siduv ja ta peab sellest lahendusest
lähtuma, kuna vastasel juhul saab enampakkumisel kõrvale jäänud kaevandaja
argumenteerida, et pärast enampakkumise toimumist on olulisi tingimusi muudetud ja see
rikub tema õigusi (ta oleks ise osalenud/kõrgemat hinda pakkunud, kui enampakkumisele
oleks teistsugune lahendus pandud).
VKG KAEVANDUSED OÜ
www.vkg.ee
8/13
Lisaks eeltoodule eeldab valmis loa enampakkumisele panek ka seda, et riigi poolt on
peetud läbirääkimisi maaomanikega ja kohalike omavalitsustega ning saavutatud kokkulepe
konkreetse loa väljastamise osas.
Ettenähtavaks probleemkohaks on ka küsimus, kuidas maandada
kontsessioonimenetlusega seotud riske kontsessiooniõiguse saaja jaoks, sh kas
kontsessiooni saamine annab teatud eelduste täitmisel garantiid kaevandamisõiguse
omandamise osas, arvestades, et kontsessioonitasu on makstud ja seda üldjuhul ei
tagastata). Samuti on küsimus sellest, kas uuringuloa kontsessiooni saanul on
eelisõigus ka kaevandamisloa saamisel ehk kas ka kontsessiooni korral säiliks
kehtivas MaaPS-s §-s 53 lg 1 ja 2 sätestatud kaevandamisloa saamise eelisõigus
uuringuloa omanikule. VKG arvates on vastava eelisõiguse säilitamine väga oluline.
Eeltoodut kokku võttes leiab VKG, et maavarade kaevandamisloa andmine kontsessiooni
kaudu eeldaks olemasoleva praktika kardinaalset muutmist ning ei aita VKG arvates
menetlus kiirendada ega ka tagada paremini kaevandajate huve. Olemasolev süsteem, kus
kaevandajal on talle huvipakkuvas kohas maavara kaevandamiseks võimalus esitada
taotlus ning seda menetletakse nii kaevandaja, avalikkuse kui keskkonnahuve arvestavalt,
sh antakse konkurendile võimalus konkureerida samal alal kaevandamiseks (ja vajadusel
enampakkumist korraldades), on VKG arvates piisavalt hästi toimiv.
2.2 Uuritud ja kaevandatud maa korrastamise süsteemi ajakohastamine
Hetkel on uuritud ja kaevandatud maa korrastamise regulatsioon MaaPS §-s 80. VKG-l on
praktilisest vajadusest ja EL-i regulatsioonist ning kaevandamisjäätmete direktiivi
rakendamiseks koostatud Kaevandamisjäätmete parima võimaliku tehnika viitedokumendist
(BREF 2018)4 johtuv ettepanek täiendada regulatsiooni ja korrigeerida halduspraktikat
kaevandamisjäätmete kaeveõõntesse tagasitäitmise regulatsiooni osas. Viidatud BREF-i
kohaselt on kaevandamisjäätmete, sh aheraine, tagasipanek kaeveõõnde üks
olulisemaid jäätmetekke vältimise viise ehk sel viisil kaevandamisjäätmeid kasutades
on tegemist kõrvalsaaduse/tootega, mitte aga jäätmete käitlemisega (vt BREF p 2.2
Prevention of extractive waste generation ja 4.2.2.1.2, 4.2.2.1.4.3, 4.1.3.1.2). Aheraine
kaeveõõnde tagasipanekul jäätmehoidla ja jäätmete ladestamise regulatsioon ei
kohaldu (vt BREF p 2.4.5)
Põlevkivi tootmisel tekib igal aastal miljoneid tonne aherainet. Kaevandajad on otsinud
võimalusi ja välja töötanud tehnilisi lahendusi aheraine kaeveõõntesse tagasitäitmiseks,
seda eesmärgiga vältida vajadust aherainet maapealselt ladustada. Aheraine
kaeveõõntesse tagasiviimine on tehniliselt teostatav, majanduslikult mõistlik ning
keskkonnasäästlik ja sellel on mitmeid positiivseid efekte. Pärast seda, kui põlevkivituhk ei
kvalifitseeru enam ohtlikeks jäätmeteks, on veelgi laiemad võimalused kasutada aherainet
põlevkivituhaga segades (tsementeerumise eesmärgil) kaeveõõnte tagasitäitmisel, sh
tehistervikute loomisel.
KKM on varasemalt väljendanud arusaamist, et kehtivates õigusaktides sätestatud nõuete
täitmisel on mineraalsete jäätmete kasutamine kaeveõõnsuste täitmisel liigitatav
taaskasutuseks ning kaeveõõnte täitmine aheraine killustikuga võib olla tegevus, mis
võimaldab kaevandamisjäätmeid taaskasutada. Seda, et Eesti kehtivas õiguses
käsitletakse jäätmete tagasitäitmist taaskasutamisena, kinnitab ka Vabariigi Valitsuse
määruse „Vabariigi Valitsuse 08.12.2011 määruse nr 148 „Jäätmete taaskasutamis- ja
kõrvaldamistoimingute nimistud § 2 p-s 5 toodu, kus ühe jäätmete
taaskasutamistoiminguna on käsitletud R5t – jäätmete taaskasutamine tagasitäitena, mille
korral sobivaid jäätmeid kasutatakse maa-alade täitmiseks, taastamiseks või kaevandatud
maa-ala korrastamiseks. See muudatust kehtestati 01.01.2017. a ning vastava määruse
4
https://ec.europa.eu/environment/waste/mining/pdf/MWEI%20BREF.pdf
VKG KAEVANDUSED OÜ
www.vkg.ee
9/13
muutmise eelnõu seletuskirjas oli toodud, et tagasitäitmist loetakse taaskasutamiseks
üksnes juhul, kui tegevus on kooskõlas jäätmeseaduses (JäätS) sätestatud taaskasutuse
mõistega, st jäätmeid kasutatakse kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi
materjali, mida muidu oleks selleks otstarbeks kasutatud. Seejuures on oluline silmas
pidada, et eelnõus ega seletuskirjas ei eristata jäätmete liike, mida taaskasutamiseks
kasutatakse, viidatud on „sobivatele jäätmetele“.
Euroopa Liidu õigus eristab siiski tagasitäitena kasutatavate jäätmeliikide seas selgelt
kaevandamisjäätmete tagasitäitena kasutamist sama kaevandamisala piires, millisel juhul
kohaldub eriregulatsioon ning üldine jäätmete regulatsioon, sh taaskasutamise nõudena
asendamise kriteerium, ei kohaldu.
Seni on praktikas aheraine kaeveõõntesse tagasipanemise elluviimise üheks probleemiks
osutunud riigiasutuste arusaam, et aheraine tagasitäitmisel peab see asendama teisi
materjale, vastasel juhul on tegemist jäätmete ladestamisega jäätmehoidlasse. Selline
käsitlus on aga ebaõige, praktika peab selles osas muutuma ja võtma arvesse ELi
regulatsioonist tulenevat käsitlust, mille kohaselt on kaevandamisjäätmete
kaeveõõnde tagasipanemise näol tegemist jäätmete vältimisega ja sellist tegevust ei
käsitleta jäätmete ladustamise ega ka taaskasutamisega, vaid aheraine kui
kõrvalsaaduse/toote kasutamisega. Kuna kaevandamisjäätmete kaeveõõnde
tagasipaigutamisel ei ole tegemist jäätmete kasutamisega või käitlemisega, ei ole
kohane hinnata ka seda, kas tegemist võiks olla taaskasutamisega (sh kas
asendamise kriteerium on täidetud või mitte) või jäätmete kõrvaldamisega.
Järgnevalt toome välja ülevaate asjakohastest EL-i õiguse sätetest ning kohtupraktikast ja
Euroopa Komisjoni poolt välja töötatud BREFist, mis kinnitavad, et aheraine
kaeveõõntesse tagasipaigutamisel üldine jäätmeregulatsioon ei kohaldu ning kohalduvad
lihtsustatud erinõuded, mis tulenevad kaevandamisjäätmete direktiivi artiklist 10 lg 1 (üle
võetud MaaPS § 80 lg 7).
Eesti jäätmeregulatsioon tugineb jäätmedirektiivile (2008/98/EÜ) ning kaevandamisjäätmete
osas kaevandamisjäätmete direktiivile (2006/21/EÜ). Jäätmedirektiiv eristab selgelt aineid,
mida kasutatakse nende väljakaeve kohas ning väljaspool väljakaeve kohta.
Jäätmedirektiivi preambula p 11 sätestab: „Seda, kas jäätmetega on tegemist
saastamata kaevepinnase ja muude looduslike ainete puhul, mida kasutatakse muus kui
nende väljakaeve kohas, tuleks otsustada käesoleva direktiivi jäätmete määratluse ning
kõrvalsaaduseid või jäätmete lakkamise staatust käsitlevate sätete kohaselt.“
Seega ainult selliste mitteohtlike looduslike ainete puhul, mida kasutatakse muus kui nende
väljakaeve kohas, tuleb otsustada jäätmestaatus jäätmedirektiivi järgi. Kui mitteohtlikke
looduslikke aineid (nagu seda on ka aheraine) kasutatakse nende väljakaeve kohas
(antud juhul kaeveõõntesse tagasiviimiseks), siis selle aine jäätmestaatust
jäätmedirektiivi järgi otsustada ei tule, st tegemist ei ole jäätmetega jäätmedirektiivi
(Eesti vaste JäätS) mõttes. Jäätmedirektiivi art 2 p 2 sätestab lisaks, et
kaevandamisjäätmed ei kuulu jäätmedirektiivi kohaldamisalasse.
Kaevandamisjäätmete direktiivi preambula p 20 sätestab: „Jäätmete suhtes, mis
paigutatakse tagasi kaeveõõntesse kas kaeveõõnte ülevalhoidmiseks või maapinna
taastamiseks või maavarade kaevandamisega seotud ehitustegevuseks, nagu masinatele
mõeldud juurdepääsuteede, veorampide, vaheseinte ja kaitsetõkete või pervede ehitamine
kaeveõõntesse või nende hooldamine, tuleb samuti kohaldada teatavaid nõudeid, et kaitsta
pinna- ja/ või põhjavett, kindlustada kaevandamisjäätmete stabiilsus ning tagada
asjakohane järelevalve pärast sellise tegevuse lõpetamist. Seetõttu ei tuleks selliste
jäätmete suhtes kohaldada käesoleva direktiivi nõudeid, mis käsitlevad eranditult
VKG KAEVANDUSED OÜ
www.vkg.ee
10/13
jäätmehoidlaid, välja arvatud tingimuste osas, millele on osutatud kaeveõõsi käsitlevates
erisätetes.“
Eelnevast tuleneb, et kaeveõõntesse tagasi paigutatavate kaevandamisjäätmete osas ei
kohaldata kaevandamisjäätmete direktiivi nõudeid, sh jäätmehoidla regulatsiooni, ning
kohalduvad üksnes kaeveõõsi käsitlevad erisätted. Kui nende kaevandamisjäätmete osas
kohalduksid niikuinii jäätmete (taas)kasutamisele esitatavad nõuded, siis ei oleks
põhjendatud rääkida sellest, et „tuleb kohaldada teatavaid nõudeid“, vaid siis oleks tehtud
viide jäätmedirektiivi vastavatele sätetele, mis näevad ette nõuded jäätmete
(taas)kasutamisele.
Kaevandamisjäätmete direktiivi artikkel 3 p 15 välistab jäätmehoidla mõiste alt
kaeveõõned, sätestades, et „Sellised hoidlad hõlmavad ka tamme või muid struktuure, mille
eesmärk on hoida, säilitada, piirata või muul viisil toetada sellist hoidlat, ning samuti, kuid
mitte ainult, puistanguid ja hiivahoidlaid, aga ei hõlma kaeveõõsi, millesse jäätmed
paigutatakse pärast kaevandamist ala taastamise ja ehituse eesmärgil.“ Seega ei käsitleta
kaeveõõsi jäätmehoidlatena. Täpselt samal kujul on regulatsioon üle võetud ka JäätS § 352
lg 2.
Kaevandamisjäätmete direktiivi art 5 lg 2 nähtub, et kaevandamisjäätmete
tagasipaigutamine kaeveõõnde on jäätmete tekitamise vältimise ja vähendamise viis.
Viidatud sättes on toodud:
2. Jäätmekava eesmärgid on järgmised:
a) vältida või vähendada jäätmete tekitamist ja nende ohtlikkust, võttes eelkõige arvesse
iii) kaevandamisjäätmete paigutamist tagasi kaeveõõnde pärast maavara väljamist,
kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav ning keskkonnasäästlik
kooskõlas ühenduse tasandil olemas olevate keskkonnaalaste standarditega ja
muude käesoleva direktiivi asjakohaste nõuetega.
Kõnealune regulatsioon on samas sõnastuses üle võetud Keskkonnaministri 09.11.2010
määrusega nr 56 „Kaevandamisjäätmete käitlemise kord“ §-i 4 lg 2.
Eelnevast tuleneb, et kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasipaigutus on jäätmete
vältimise või vähendamise viis. Kaevandamisjäätmete direktiivi artiklist 5 tulenevad
kriteeriumid, millal saab kaevandamisjäätmete tagasipaigutamist pidada kohaseks jäätmete
vältimise või vähendamise meetmena – see peab olema tehniliselt ja majanduslikult
teostatav ning keskkonnasäästlik kooskõlas ühenduse tasandi keskkonnaalaste
standarditega.
Aheraine kaeveõõntesse tagasipanekul oleksid nimetatud tingimused täidetud, kuna
kaeveõõntesse tagasiviimine on: a) tehniliselt ja majanduslikult teostatav (seda on VKG
käsitlenud oma varasemas kirjavahetuses KKM-iga) ja 2) keskkonnasäästlik ning
negatiivseid keskkonnamõjusid ei oma. Lisaks on tagasipaigutamine ka vajalik ja kasulik,
parandades maa-aluseid töökeskkonna tingimusi ning tagades ohutuse tervikute
toestamisel ja kaeveõõnte ülalhoidmisel. Lisaefektina vähenevad ettevõtete kulutused
lisatoestuseks vajaliku materjali (puit, metall, betoon vms ehitusmaterjalid) osas, mida
kasutatakse hetkel tervikute lisatoestuse tegemiseks.
Eriregulatsiooni kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasipaigutamise osas sätestab
kaevandamisjäätmete direktiivi artikkel 10, mis sätestab:
1. Liikmesriigid tagavad, et taastamise ja ehitamise eesmärgil kaevandamisjäätmete
tagaspanemisel kaeveõõntesse, mis on tehtud pealmaa- või allmaakaevandamise
käigus, võtab käitaja asjakohaseid meetmeid, et: 1) kindlustada
kaevandamisjäätmete stabiilsus vastavalt artikli 11 lõikele 2 mutatis mutandis; 2) vältida
pinnase, pinna- ja põhjavee saastumist vastavalt artikli 13 lõigetele 1, 3 ja 5 mutatis
VKG KAEVANDUSED OÜ
www.vkg.ee
11/13
mutandis; 3) tagada kaevandamisjäätmete ja kaeveõõnte seire vastavalt artikli 12
lõigetele 4 ja 5 mutatis mutandis.
2. Kaeveõõnte täitmisel kasutatavate muude jäätmete kui kaevandamisjäätmete suhtes
kohaldatakse asjakohastel juhtudel jätkuvalt direktiivi 1999/31/EÜ. /s.o prügiladirektiivi/
Nimetatud sätted on üksüheselt üle võetud MaaPS §-i 80 lg 7 ja 9.
Nimetatud regulatsioonist tuleneb, et kaevandamisjäätmete kaeveõõntesse tagasipanekul
ei kohaldu jäätmeregulatsiooni üldnõuded (sh jäätmehoidla nõuded), vaid järgida tuleb
lihtsustatud korda ja leebemaid nõuded, mis on toodud artiklis 10. Kaevandamisjäätmete
kaeveõõnde tagasiviimise erisus johtub mõistetavalt asjaolust, et maa alt kaevandamise
käigus välja toodud looduslik materjal viiakse samasse kohta tagasi, kust see välja
kaevandati (st aidatakse vähemalt osaliselt kaasa loodusliku algseisundi taastamisele) ning
seeläbi välditakse maapealsete hoidlate teket.
Eelkäsitletud EL-i regulatsioonist johtuvalt võib kaeveõõnte täitmisel olla tegemist
(vähemalt) 3 erineva õigusliku olukorraga:
1) Jäätmetekke vältimise ehk mittejäätmete kasutusega, kui kaeveõõntesse
pannakse tagasi sama kaevandamisala kaevandamisjäätmeid. Sellisel juhul tuleb
järgida kaevandamisjäätmete direktiivi art 10 lg 2 sätestatud lihtsustatud nõudeid.
Aheraine kaeveõõntesse tagasiviimisel on tegemist just selle olukorraga. Eeltoodut
kinnitab ühemõtteliselt ülalviidatud BREF 2018, mille kohaselt on kaevandamisjäätmete,
sh aheraine, tagasipanek kaeveõõnde üks olulisemaid jäätmetekke vältimise viise.
Seejuures võib kaeveõõnde tagasipanekul olla mitmeid erinevaid eesmärke, nagu
pinnase stabiilsuse tagamine, kaeveõõne toestamine, ala taastamine, ohutus,
ehituslikud eesmärgid, aga ka pinnasehäiringute vältimine (mis kaasneks
kaevandamisjäätmete maapinnale ladestamisega). Sel viisil kaevandamisjäätmeid
kasutades on tegemist kõrvalsaaduse/tootega, mitte jäätmetega ja jäätmehoidla ja
jäätmete ladustamise regulatsioon ei kohaldu (vt BREF p 2.2 4.2.2.1.2, 4.2.2.1.4.3,
4.1.3.1.2, 2.4.5). Oluline on seejuures, et BREF on vastu võetud just
kaevandamisjäätmete direktiivi rakendamiseks.
2) Jäätmete taaskasutamisega (tagasitäitmisega), kui kaeveõõntesse paigutatakse
tagasi muid jäätmeid kui sama kaevanduse kaevandusjäätmeid ning taaskasutamise
tingimused on täidetud (sh jäätmed asendavad teisi materjale). Kohaldub üldine
jäätmeregulatsioon. Seda juhtumit on käsitlenud Euroopa Kohus asjas C-147/15
kaevandamisjäätmete direktiivi art 10 lg 2 kontekstis.
3) Jäätmete kõrvaldamisega, kui kaeveõõnde paigutatakse muid jäätmeid kui sama
kaevanduse kaevandamisjäätmeid ning mille puhul ei ole täidetud taaskasutamise
tingimused. Sellisel juhul kohaldub prügiladirektiiv. Seda juhtumit on samuti Euroopa
Kohus käsitlenud asjas C-147/15 kaevandamisjäätmete direktiivi art 10 lg 2 kontekstis.
Eelnevast tuleneb, et EL-i õiguse tasandil on kaevandamisjäätmete kaeveõõnde
tagasipanek keskkonna jalajälje minimeerimise ja jäätmete vähendamise aspektist
eelistatud tegevus ning langeb seetõttu eriregulatsiooni alla, mille puhul kehtivad
lihtsustatud nõuded ning ei kohaldu jäätmete taaskasutamise ega ka jäätmehoidla
regulatsioon. Seetõttu ei pea ka kaeveõõntesse tagasi pandavad kaevandamisjäätmed
asendama teisi materjale (kuna nad viiakse tagasi sinna samasse, kust need välja
kaevandati). Küll aga olukorras, kus kaeveõõntesse tahetakse viia muid jäätmeid kui
kaevandamisjäätmed, tuleb järgida jäätmeregulatsiooni, sh taaskasutamise sätteid ja
vajadusel prügila nõudeid.
VKG KAEVANDUSED OÜ
www.vkg.ee
12/13
Eeltoodust johtuvalt teeb VKG ettepaneku täpsustada MaaPS-is ja JäätS-s ning ka Vabariigi
Valitsuse 08.12.2011 määruses nr 148 kaevandamisjäätmete direktiivile ja
kaevandamisjäätmete BREF-ile vastavat regulatsiooni, mis arvestaks kaevandamisjäätmete (sh
aheraine) kaeveõõntesse tagasipaneku erisusi ning käsitleks seda tegevust jäätmehierarhia
tipus oleva jäätmete vältimise meetmena. Oluline on seejuures, et praktikas seda ka kohaldama
ja keskkonda säästva tegevusena ka soodustama asutaks ega tehtaks selleks asjatuid takistusi.
Aheraine kaeveõõntesse tagasipanekut ei saa käsitleda kui jäätmete ladestamist ega ka nõuda,
et täidetaks või tõendataks asendamiskriteeriumi täitmist, kuna see loob põhjendamatuid
takistusi tagasitäitmise kui eelistatud kasutusviisi praktikas kasutamiseks. Ükski Euroopa Liidu
õigusakt, juhis ega kohtupraktika ei nõua, et välja kaevandatud materjal peaks kaeveõõnde
tagasiviimisel asendama mõnda teist materjali peale iseenda. Kuna kaevandamise käigus maa
alt välja toodud aine viiakse tagasi maa alla, ei ole ega saagi olla nõutav ega loogiline, et nad
asendaksid teisi materjale. Kuna Eesti siseriiklik õigus on EL-i õigusest üle võetud ning seda ei
saa tõlgendada erinevalt EL-i õiguse mõttest ja eesmärkidest, ei saa ka MaaPS-i ja JäätS
viidatud sätetele anda teistsugust tõlgendust.
Tuleb silmas pidada, et siseriiklikul tasandil suunab ka PAK kaeveõõnte tagasitäitmise
võimalusi otsima, tõstmaks põlevkivi kaevandamise efektiivsust ja edendada
5
kaevandamiskadude vähendamist (vt PAK lk 12,19,45,46).
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Margus Kottise Margus Loko
juhatuse liige juhatuse liige
5
https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3180/3201/6002/RKo_16032016_Lisa.pdf
VKG KAEVANDUSED OÜ
www.vkg.ee
13/13
Saatja: Viru Keemia Grupp <
[email protected]>
Saadetud: 04.03.2022 15:50
Adressaat: <
[email protected]>; MKM info <
[email protected]>; RAM
Info <
[email protected]>
Koopia: <
[email protected]>
Teema: Teile on suunamine Arvamus ja ettepanekud maapõueseaduse ja
teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta
Reg. kuupäev: 04.03.2022 nr KA.01-06/66Keskkonnaministeerium Majandus- ja
KommunikatsiooniministeeriumRahandusministeeriumTereSaadame Teile manuses
VKG Kaevandused OÜ poolt digitaalselt allkirjastatud kirja nr KA.01-06/66
Arvamus ja ettepanekud maapõueseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse
eelnõu kohta edastamiseks ministritele.LugupidamisegaKristel
Kopelmanbüroojuht334
[email protected] Keemia
GruppJärveküla tee 1430328 Kohtla-Järvewww.vkg.ee