Riigikantselei Teie 29.12.2021 nr 2-5/21-02943, 16.5/21-
[email protected] 1347/-1T
Stenbocki maja Rahukohtu 3
15161, Tallinn Meie 06.03.2022 nr 24.1-1/2022/1740
Eesti seisukohad vesiniku- ja maagaasituru
dekarboniseerimise eelnõu kohta
Esitame Eesti seisukohad vesiniku- ja maagaasituru dekarboniseerimise eelnõu kohta Vabariigi
Valitsuse 10. märtsi 2022. a istungile.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Taavi Aas
majandus- ja taristuminister
Lisad: 1) seletuskiri Eesti seisukohtadest vesiniku- ja maagaasituru dekarboniseerimise
eelnõu kohta;
2) protokolliline otsus;
3) kooskõlastustabel;
4) kaasatud huvigruppide nimekiri.
Ketli Lindus
639 7610
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
SELETUSKIRI
Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi ja määruse ettepaneku
kohta, milles käsitletakse vesiniku- ja maagaasituru dekarboniseerimist
Sissejuhatus
2019. aasta lõpus esitas Euroopa Komisjon (edaspidi Komisjon) teatise Euroopa roheline
kokkulepe1, milles on määratletud Euroopa Liidu (edaspidi EL) eesmärk saavutada
ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega Euroopa ühiskond, kus aastaks 2050 on
saavutatud kliimaneutraalsus ja ressursside jätkusuutlik kasutus ning tagatud piisav
majanduskasv. 2020. a septembris avaldas komisjon 2030. aasta kliimaeesmärgi kava teatise2,
milles tegi ettepaneku sätestada uus 2030. aasta eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside
(edaspidi KHG) netoheidet võrreldes 1990. aasta tasemega vähemalt 55% võrra, et saavutada
2050. aastaks ELis kliimaneutraalsus tasakaalustatud, õiglasel, realistlikul ja mõistlikul viisil.
See uus eesmärk kiideti ELi liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide poolt heaks 10.-11.
detsembril 2020. a toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel.
Energia tootmine ja kasutamine kõigis majandussektorites põhjustab üle 75% ELi KHG heitest.
Energiasüsteemi süsinikuheite edasine vähendamine on seega võtmetähtsusega 2030. ja 2050.
aasta eesmärkide saavutamisel. 2020. a juulis avaldatud energiasüsteemi integreerimise
strateegias3 ja vesinikustrateegias4 tõi komisjon esile vajaduse vaadata läbi EL gaasiturgu
reguleeriv õigusraamistik, et hõlbustada taastuvallikatest toodetud gaaside kasutuselevõttu ja
suurendada tarbijate mõjuvõimu, tagades ELis samal ajal lõimitud, likviidne ja
koostalitlusvõimeline gaasisiseturg. Komisjon peab õigusraamistiku muutmist vajalikuks
gaasisektori kulutõhusa dekarboniseerimise võimaldamiseks, et soodustada taastuvatest
energiaallikatest toodetud ja vähese CO2-heitega gaaside (sh vesiniku) turuletoomist ning
hõlbustada nende juhtimist, edastamist, jaotamist ja nendega kauplemist olemasolevas
gaasivõrgus laiemas energiasüsteemi integreerimise kontekstis. Samuti leiab komisjon, et
tuleks ka kaaluda taastuvallikatest toodetud gaaside hajutatud tootmise ühendamist taristuga ja
turulepääsu, muu hulgas jaotustasandil, mis täiendaks taastuvallikatest toodetud gaaside
kasutamist suurema kohaliku mõõtmega ringmajanduse kontekstis (nt põllumajandusettevõttes
kasutatav biogaas). Kui taastuvallikatest toodetud gaasid suunataks gaasivõrku ja tarneallikad
oleksid mitmekesisemad, muutuksid ELis tarbitava ja siia transporditava gaasi kvaliteedi
näitajad. Selleks, et see ei viiks turu killustumise ja kaubanduspiiranguteni, tuleb uurida, kuidas
tagada gaasisüsteemide koostalitlus ja takistamatu gaasivoog üle liikmesriikide piiride.
Sellest tulenevalt on komisjon algatanud gaasidirektiivi 2009/73/EÜ5 ja gaasimääruse (EÜ) nr
715/20096 läbivaatamise ja muutmise. Gaasidirektiiv ja -määrus võeti vastu osana ELi
kolmandast energiapaketist, mis jõustus 2009. aasta septembris. Gaasidirektiivis kehtestati
1
Euroopa roheline kokkulepe COM(2019) 640
2
Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine: investeerimine kliimaneutraalsesse tulevikku meie
inimeste hüvanguks COM(2020) 562 final
3
Kliimaneutraalse majanduse saavutamine – integreeritud energiasüsteem kliimaneutraalsuse nimel
(COM(2020) 299)
4
Kliimaneutraalse Euroopa vesinikustrateegia COM/2020/301 final
5
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/73/EÜ, 13. juuli 2009 , mis käsitleb maagaasi
siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ
6
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 715/2009, 13. juuli 2009, maagaasi ülekandevõrkudele
juurdepääsu tingimuste kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1775/2005
1
ühised reeglid gaasi ülekandmiseks, jaotamiseks, tarnimiseks, hoiustamiseks ja turule
ligipääsemiseks. Gaasimäärusega kehtestati gaasivõrkudele juurdepääsu käsitlevad õiglased ja
mittediskrimineerivad eeskirjad piiriüleses kaubanduses, mis nägi ette ka erinevates
valdkondades detailsete võrgueeskirjade loomise.
Gaasitarbimine Eestis on langustrendis ja viimase kümnendi jooksul on maagaasi tarbimine
vähenenud ligikaudu kolmandiku võrra, gaas moodustab energiabilansis ca 6,5%. Tarbimine
on langenud nii soojuse tootmises, elektrienergia tootmises, tööstussektoris nii soojuseks kui
ka tooraineks kasutamises. Ülekaalukalt kõige rohkem kasutatakse maagaasi Eestis soojuse
tootmiseks nii kaugküttes kui lokaalses tootmises. Aastast 2008 on näha gaasitarbimise languse
trendi soojuse tootmiseks. Languse peamiseks põhjuseks on energiasäästumeetmete
rakendamine kaugküttepiirkondades ning üleminek kohalikele kütustele (puiduhake ja turvas),
aga ka vähese konkurentsi tõttu toimunud maagaasi hinna kasv. Kasvutrendi on olnud näha ja
oodatakse maagaasi tarbimises transpordisektoris.7 See on seotud ELi eesmärgiga katta 10%
transpordisektori energiatarbest taastuvenergiaga, kus Eestis nähakse suurt rolli biometaani
kasutamisel. 2020. aastal toodeti ja tarbiti transpordisektoris Eestis biometaani 97,4 GWh8.
Aastaks 2030 on riik võtnud eesmärgiks suurendada biometaani tootmismahte 380 GWh-ni
aastas.9 Lisaks oodatakse väiksemat tarbimise kasvutrendi kodumajapidamistes ning äri ja
avaliku teeninduse sektoris.
Joonis 1. Aastase gaasitarbimise statistika ja prognoos kuni aastani 2029 (Allikas: Elering AS)
Gaasi direktiivi ja määruse muutmise eelnõu põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil
194(2), mis on energiavaldkonna meetmete õiguslik alus ning artiklil 114(1). Kavandatud
meetmete eesmärkideks on ka üldiselt tagada energiaturu toimimine, tagada energiaga
varustamise kindlus liidus, edendada energia tõhusat kasutamist ja säästmist ning uute ja
taastuvate energiaallikate väljaarendamist ning edendada energiavõrkude sidumist.
7
Eesti gaasiülekandevõrgu arengukava 2020-2029, kättesaadav https://elering.ee/sites/default/files/2020-
02/Eesti%20gaasi%C3%BClekandev%C3%B5rgu%20arengukava%202020-2029.pdf
8
Elering AS https://elering.ee/biometaani-paritolutunnistused-ja-statistika
9
Eesti riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030,
kättesaadav https://www.mkm.ee/sites/default/files/teatis_eesti_riiklik_energia-
_ja_kliimakava_aastani_2030.pdf
2
Kavandatavad meetmed on samuti panustamas Euroopa Liidu majanduse dekarboniseerimisse.
Määruse eelnõu menetlemine toimub EL nõukogu energia töörühmas.
Seletuskirja koostasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energiaturgude
valdkonnajuht Rein Vaks (
[email protected]), taastuvenergia valdkonnajuht Liisa Mällo
(
[email protected]), energeetikaosakonna rahvusvahelise koostöö nõunik Liis Kilk
(
[email protected]) ning EL ja rahvusvahelise koostöö osakonna nõunik Ketli Lindus
(
[email protected]). Valdkonna eest vastutab Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi energeetika ja maavarade asekantsler Timo Tatar
(
[email protected]).
Sisu ja võrdlev analüüs
Järgnevalt on välja toodud ettepaneku peamised eesmärgid ja sätted, millega kehtivat gaasi
direktiivi ja määrust oluliselt muudetakse või sellesse uusi elemente lisatakse. Lisaks tehakse
muudatusi gaasi varustuskindluse määrusesse (direktiivi art. 67, kohanemine energia
üleminekuga, kohanemine uute ohtudega nt. küberjulgeolek, gaasihoidla efektiivsem
kasutamine, solidaarsusmehhanismid, ühishangete korraldamine) ning ACER (määruse art. 4,
39, 42, 65, Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet) ja REMIT (direktiivi
art. 72 ja määruse art. 16, energia hulgimüügituru terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta)
määrustesse.
Paketi eesmärgiks on olemasoleva energiasüsteemi transformeerimine aastaks 2050. See
kujutab endast tõhusamat ja ringselt toimivat energiasüsteemi; sügavat elektrifitseerimist mis
põhineb taastuvenergial; taastuvate ja vähese süsinikusisaldusega kütuste kasutamine sektorites
kus dekarboniseerimist on keerulisem teha. Aastaks 2050 peaksid gaasilised kütused hõlmama
enda alla umbes 20% energia lõpptarbimisest ning peab olema toimunud liikumine fossiilselt
gaasilt taastuvatele ja süsinikuvaestele gaasidele. Selleks ajaks peavad gaasilised kütused
koosnema peamiselt biogaasist, biometaanist, taastuvast ja süsinikuvaesest vesinikust kui ka
sünteetilisest metaanist. Kõige suurema muutusena on nii gaasi direktiivi kui määrusesse lisatud
vesiniku regulatsioon. Komisjoni hinnangul sobib gaasi seadusandlus suures osas ka
vesinikuturu reguleerimiseks.
Viis strateegilist põhimõtet gaasi/vesinikuturu paketis sisalduvatel ettepanekutel:
Olemasolevasse infrastruktuuri võimaldada (paremini) sisestada taastuvaid ja vähese
süsinikusisaldusega gaase – ehk piiriüleste tariifide eemaldamine, et soodustada selliste
gaaside integreerimist gaasisüsteemi; pikaajaliste fossiilsete gaaside lepingute keelustamine
2049. aastaks (lepingud, mis on kehtivusega alla ühe aasta või olulised varustuskindlusele on
lubatud), gaasihoidlate ja LNG terminalide vastuvõtuvõimekuse parandamine, vesiniku
segamiskohustuse asendamine vabatahtlikkusega ehk 5% vesiniku ülempiiri kehtestamine
liikmesriikide piiride ühenduspunktides ning suurema läbipaistvuse tagamine gaasihoidlates
ja LNG terminalides.
Võimaldada vesinikule pühendatud infrastruktuuri ja turu arengut (kuna seni on olnud kõikjal
dokumentatsiooni skoobist vesinik väljas ehk uue turu tekke võimaldamine) – vertikaalne
(direktiivi art. 62) ja horisontaalne (direktiivi art. 64) „unbundling“ ehk vesiniku tootmine ja
kauplemine peavad transpordist olema lahutatud ja samal ajal ka maagaasi ja vesinikuvõrgu
haldurid peavad olema seaduslikult erinevad üksused, teatud lühiajaliste erandite
võimaldamine esialgu, paindlikkus tariifide rakendamisel. Vesinikuvõrkude arendamiseks
luuakse eraldiseisev Euroopa ülene vesinikuvõrkude operaatorite organisatsioon ENNOH
3
(European Network of Network Operators for Hydrogen, ENTSO-E ja ENTSO-G kõrvale).
On ette nähtud teatav regulatiivne paindlikkus üleminekuajaks kuni 2030 ja alates 2031 on
ette nähtud selged regulatiivsed raamid (vesiniku tootmine ja transport tuleb omandiliselt
eraldada, seada tuleb tariifisüsteem ja kolmanda osapoole juurdepääs võrkudele ja hoidlatele).
Erand tehakse geograafiliselt piiratud vesinikusüsteemidele (nn hydrogen valleys), millele
unbundling reegel ei rakendu seni kuni need pole ühendatud suurema vesinikuvõrguga.
Oluline on ka vesiniku kvaliteedi säilitamine võrgus. Kvaliteet sõltub suuresti
tootmistehnoloogiast ja transpordist. Keeruliseks ja kulukaks võib muutuda kvaliteeti
säilitamine ühendatud võrkude puhul. Ettepanek sisaldab kolme elementi: liikmesriikide poolt
harmoniseeritud lähenemine vesiniku kvaliteedile; rahvusvaheline koordinatsioon
probleemide lahendamiseks vesiniku kvaliteedinõuete standardiseerimine.
Tervikliku võrguplaneerimise edendamine, et elektri-, gaasi- ja vesinikuvõrkude plaanid
arvestaksid üksteisega. – ehk holistiline lähenemine, mitte niivõrd üks plaan kõigi kolme
sektori jaoks, kuid vähemalt joondatud ja omavahel seotud stsenaariumid. Arvestamine
riiklike REKKide (riiklik energia- ja kliimakava) ja TYNDP (Ten-Year Network Development
Plan) eesmärkidega, vähemalt riiklikul tasandil ühtne plaan kõigi võrguhaldurite tarbeks ja
eraldi vesinikuvõrguarengu raport, et tagada, et vesinikutaristu ehitus põhineb realistlikel ja
tulevikku suunatud tarbimiskõvera analüüsidel.
Soosida tarbijakaitset ja tarbijate kaasamist nüüd ka taastuvate- ja vähese süsinikusisaldusega
gaasi turgudel (tarbijakeskne dekarboniseerimine) – eesmärgiga peegeldada neid tingimusi,
mis juba kehtivad elektri- ja gaasitarbijatele. Põhilised tarbijakaitsepõhimõtted peavad
rakenduma, energiavaesuse ja haavatavate tarbijatega peab tegelema ning tarbijatel peab
olema võimalik valida tarbimiseks nimelt taastuvaid ja vähese süsinikusisaldusega gaase.
Parandada turgude elastsust ja varustuskindlust – esmalt tuleb adapteeruda loomulikult
energiapöördega kaasnevate uute riskidega (nt. küberjulgeolek), tuleb solidaarsust
liikmesriikidega operatiivselt ka tagada ja gaasivarusid efektiivsemalt tagada, sh.
vabatahtlikke strateegiliste varude ühishankeid võimaldada. Alles seejärel saab liikuda
varustuskindluse tagamiselt edasi ka elastsuse suurendamisele. Gaasihoidlad lisatakse
regionaalsete riskihindamiste skoopi ning üheks võimaluseks on riikidel ühiselt hoida regiooni
gaasihoidlas gaasi miinimumtaset ning sellesse ka ühiselt panustada.
Vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele
Kavandatavad meetmed võetakse vastu ELi toimimise lepingu artikli 194 lõike 2 ja artikli 114
lõike 1 alusel. Energiavaldkonnas on Euroopa Liidul jagatud pädevus vastavalt ELi toimimise
lepingu artikli 4 lõike 2 punktile i. Käesoleva algatuse eesmärke ei ole võimalik saavutada
riiklikul tasandil. Algatuse eesmärk on muuta kehtivaid ELi õigusakte ja luua uus raamistik
vesiniku siseturu jaoks, mis on võtmetähtsusega, et saavutada kulutõhus ja puhas
vesinikumajandus. Üksikud liikmesriigid ei saa lahendada probleeme nii tõhusalt, sest
tõhusama ja integreerituma ELi gaasituru edendamine nõuab kõigi liikmesriikide ühtlustatud ja
kooskõlastatud lähenemisviisi, mida on võimalik saavutada ainult ELi meetmete abil. Algatuse
eesmärk on ka vältida kooskõlastamata ja killustatud poliitiliste algatuste moonutavat mõju,
kuna paljud liikmesriigid töötavad välja riiklikke lähenemisviise, nt vesiniku kasutuselevõtu
osas. ELi meetmetel on märkimisväärne lisaväärtus, kuna nendega tagatakse ühtne
lähenemisviis kõigis liikmesriikides ja kolmandate riikide suhtes, sest ELi süsinikdioksiidi heite
vähendamise eesmärkide saavutamine võib nõuda taastuvate ja vähese süsinikdioksiidiheitega
gaaside importi kolmandatest riikidest. Vähese süsinikusisaldusega gaaside algatus aitab kaasa
ka siduvate ELi tasandi eesmärkide saavutamisele. EL on juba võtnud endale kohustuse
4
saavutada 2030. aastaks vähemalt 32% taastuvate energiaallikate osakaal kogu
energiatarbimises ning on välja andnud ambitsioonika strateegia vesiniku kasutuselevõtuks, et
saavutada 2030. aastaks 40 GW paigaldatud elektrolüüsivõimsus. Euroopa Komisjon tegi
hiljuti ettepaneku vähendada kasvuhoonegaaside netoheitmeid 2030. aastaks veelgi rohkem,
vähemalt 55% võrra võrreldes 1990. aasta tasemega, võrreldes praeguse eesmärgiga, mis on
2030. aastaks vähemalt 40%. Kasvuhoonegaaside heitkoguste 55%-line vähendamise eesmärk
toob hinnanguliselt kaasa taastuvate energiaallikate osakaalu 38-40%. Gaasikütused
moodustavad ka 2050. aastaks jätkuvalt olulise osa energialiikidest, mis nõuab gaasisektori
dekarboniseerimist konkurentsivõimeliste dekarboniseeritud gaasiturgude kavandamise kaudu.
Ettepanek ei lähe proportsionaalsuse aspektist kaugemale, mis on vajalik üldise eesmärgi
saavutamiseks, milleks on gaasiliste kütuste süsinikdioksiidiheite vähendamise hõlbustamine
konkurentsivõimelisel viisil ja võimalikult väikeste majanduskuludega, tagades samal ajal
energiajulgeoleku ja asetades tarbijad energiaturgude keskmesse. Kohustuste vahelist tasakaalu
ning liikmesriikide ja eraõiguslike üksuste erineva tegutsemisvõime arvestamist peetakse
asjakohaseks, võttes arvesse vajadust saavutada kliimaneutraalsus 2050. aastaks.
Esialgse mõjude analüüsi kokkuvõte
Mõju majandusele
Gaasidirektiivi ja -määruse läbivaatamisel on tõenäoliselt positiivne mõju majanduskasvule ja
investeeringutele, et vähendada ELi kliimaeesmärkide saavutamise kulusid ning tuua seega
kasu tarbijatele ja ettevõtetele. Taastuva ja vähese süsinikdioksiidiheitega vesiniku tootmise
võimalused on liikmesriigiti erinevad, mis tähendab, et ELi turg toob olulist kasu
varustuskindlusele. Tugevad turusignaalid ja eeskirjad vesiniku kohta aitavad turuosalistel teha
teadlikumaid valikuid millal ja kuidas vesinikku kasutada või sellesse investeerida, ning loob
prognoositavuse, mis on vajalik investeeringuteks tootmisse, tootmisrajatiste, infrastruktuuri ja
lõpprakenduste jaoks. See toob kaasa kulude vähenemise ja sellega seotud tehtud
investeeringute vähenemise. Samuti võimaldavad need vähendada energiasüsteemi üldisi
kulusid, võimaldades tootjatel otsustada, kas ja millal vesinikku toota, parandades seeläbi
süsteemi üldist paindlikkust.
Mõju elu- ja looduskeskkonnale
Taastuvatest energiaallikatest ja süsinikdioksiidivaba gaasist, sealhulgas puhtast vesinikust
toodetud energia suurem kasutamine tooks kaasa heitkoguste vähenemise, kuna välditakse
fossiilkütuste põletamisel tekkivate kasvuhoonegaaside teket. Lühemad metaani tarneahelad ja
nende asendamine vesinikuga vähendavad metaani heitkoguseid. Fossiilkütuste asendamine
taastuvate ja vähese süsinikdioksiidiheitega energiaallikatega vähendab samuti saasteaineid ja
avaldab soodsat mõju tervisele.
Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Eelnõu rakendamine omab mõju riigi julgeolekule. Eelnõus sätestatud meetmed võrgu
dekarboniseerimiseks vähendavad olulisel määral Eesti sõltuvust energiakandjate impordist,
suurendavad siseriiklikult toodetava gaasi osakaalu lõpptarbimises ning tõstavad seeläbi
valmisolekut tulla toime olukorras, kus esineb probleeme energiavarustusega. Kodumaised
taastuvad gaasid ja rohevesinik vähendavad sõltuvust välistest teguritest, panustades seeläbi
energiajulgeoleku kasvu.
5
Eelnõu annab täiendavaid võimalusi riikidevaheliseks kokkulepeteks gaasi varustuskindluse
suurendamiseks, panustades seeläbi täiendavalt nii julgeoleku parendamisse kui välissuhete
edendamisse. Eestil on praktiline kogemus taastuvgaaside päritolutunnistuste süsteemi
väljatöötamises ja kasutamises. Sellist süsteemi saab rahvusvaheliselt edukalt teiste
liikmesriikide abiks kasutada.
Mõju regionaalarengule
Eelnõu omab mõju ka regionaalarengule. Taastuvgaaside tootmisel on olulisel kohal kohaliku
päritolu tooraine nagu läga, taimsed jäätmed jne. Selliseid jäätmeid on võimalik toota näiteks
suuremate põllumajanduskeskustes. Hea näide selleks on lähiajal Väätsal biometaani tootmist
alustav käitis, mis kasutab lähteainena läga. Läbi sellise lähteaine kogumise ja töötlemise on
võimalik suurendada regionaalsel tasandil tööhõivet ning parandada kohaliku elanikkonna
heaolu.
Taastuvgaaside kasutus on järjest enam levinud just transpordis. Tallinna, Tartu ja Pärnu näitel
on asunud linnavalitsused järjest enam edendama lokaalset ühistransporti selliselt, et see
kasutaks fossiilkütuste asemel taastuvgaase.
Mõju riigieelarvele ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele
Eelnõul puudub otsene mõju riigieelarvele ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste
korraldusele.
Mõju halduskoormusele
Ettepanekus kaalutakse meetmeid turuosaliste halduskoormuse vähendamiseks, näiteks
hulgimüügiturgudele juurdepääsu tõkete vähendamine. Ühtlasi nähakse ette võimalus tarnijate
kiiremaks vahetuseks ning tarbimisandmete täpsemale mõõtmisele, mh ka kaugloetavatele
arvestitele. Seeläbi on võimalik muuta senist mõõteandmete kogumist oluliselt tõhusamaks,
vähendades oluliselt nii tarbijate kui tarnijate halduskoormust.
Mõju tervise- ja sotsiaalvaldkonnale
Gaasituru dekarboniseerimine vähendab KHG hulka, mis omakorda mõjub positiivselt ka
inimeste tervisele.
Gaasi dekarboniseerimine ja vesinikuturu loomine loob ELis uusi töövõimalusi seda eriti
energiasektoris. Tuleb täiendavalt analüüsida gaasi hinna arengut lõpptarbija jaoks, eelkõige
mõistmaks selle mõju energiavaesusele ja haavatavatele tarbijatele kelle jaoks võib esineda
barjääre investeerimaks energiatõhususesse. Direktiivi ettepanekuga tuuakse tähelepanu eraldi
ka tarbijakaitse teemale.
Eesti seisukohad ja nende põhjendused
1. Eesti toetab gaasidirektiivi ja gaasimääruse muutmist viisil, mis soodustab Euroopa
Liidu ühise gaasituru tekkimise eeldusena ühiste reeglitega regionaalsete gaasiturgude
teket ja toimimist Euroopa Liidus. Pooldame täiendavate regulatsioonide kehtestamist
taastuvgaaside konkurentsivõimeliseks integreerimiseks gaasiturul, pidades muuhulgas
oluliseks rakendada taastuvgaaside gaasisüsteemi sisestamisele hinnasoodustust
hinnatsooniüleselt. Muudatuste tegemisel on oluline keskenduda Euroopa Liidu sisesele
6
taastuvgaaside tootmisele nii ülekandesüsteemi, kohalike jaotusvõrkude kui ka
kohapealse tarbimise tasandil vähendamaks liidu sõltuvust energiatoodete impordist ning
parandamaks energiasüsteemide varustuskindlust. Taastuvgaaside kasutuselevõttu
peavad liikmesriigid saama panustada vastavalt oma võimetele, mistõttu Eesti ei pea
põhjendatuks seada liikmesriikidele kohustust saavutada gaasisüsteemis taastuvgaaside
tarbimises kindlat osakaalu.
Selgitus: Praegune regulatiivne raamistik toetab gaasivõrgu tsentraliseeritud varustamist, mis
tähendab, et taastuvate gaaside kaubeldavus ning juurdepääs turgudele ja nende gaasivõrku
sisestamine ei ole fossiilse maagaasiga võrdsel tasemel. Sellel on oluline negatiivne mõju
taastuvate gaaside tootjate turule lisandumisel. Samuti ei pruugi olemasolevad veeldatud
maagaasi terminalid sobida taastuvate gaaside vastuvõtmiseks. Nimetatud barjääride
eemaldamiseks ning fossiilsete gaaside eelisseisundi kaotamiseks on oluline gaasitaristu
terviklik kavandamine, mis arvestaks taastuvate gaaside vajadustega.
Euroopa Liidu siseselt on hulgaliselt killustatud gaasiturge, mis takistab tõhusal konkurentsil
tekkimast. Lisaks on siseturul hulgaliselt liikmesriike, kus ei ole gaasiturg liberaliseeritud ning
kus kehtivad teatud tarbijagruppidele endiselt reguleeritud hinnad (nt Leedu gaasiturul on
kodutarbijatel jätkuvalt reguleeritud lõpphinnad). Selline turumudel ei aita kaasa gaasituru
arenemisele ega taastuvgaaside kasutuselevõtule. Eesti, Läti ja Soome on aastast 2020
kujundanud välja ühiste reeglitega gaasituru, mille raames on lahendatud nii bilansi tagamise,
kolmanda osapoole võrku ühendamise jms reeglid kui ka loodud ühine tariifitsoon. Gaasipakett
peab motiveerima selliste ühisreeglitega turgude teket, ideaalis võiks taoliselt toimida kogu
liidu gaasiturg. See võimaldab suurendada ka kohaliku gaasitootmise konkurentsi
naaberriikides ning aitab kaasa taastuvgaaside turu arendamisele. Siiski ei tohiks gaasipaketi
muutmisega seada liikmesriikidele kohustust saavutada gaasisüsteemis taastuvgaaside
tarbimises teatud osakaalu. Iga liikmesriik peab oma võimete järgi leidma parimad viisid
süsinikneutraalse energiamajanduse suunas liikumiseks.
Euroopa Liit sõltub energiasüsteemide dekarboniseerimise teel järjest enam gaaskütustest.
Tuumajaamade ja fossiilkütustel töötavate tootmisseadmete sulgemine toob kaasa maagaasi kui
üleminekukütuse kasutuse suurenemise. Enamus kasutatavast gaasist imporditakse,
suurendades seeläbi liidu impordisõltuvust gaasilistest kütustest. Euroopa Liidu siseselt
toodetud taastuvgaaside turule toomine vähendab impordisõltuvust ning kasvatab Euroopa
Liidu sisemajandust ning toetab kasvuhoonegaaside (KHG) heidete vähendamist jäätme- ja
põllumajandussektoris. Siiski on taastuvgaaside tootmine kapitalimahukas ning ei konkureeri
seetõttu veel edukalt maagaasiga. Seetõttu tuleb kaaluda taastuvgaaside konkurentsipositsiooni
parandamiseks näiteks taastuvgaasi võrgule ligipääsu parendamist võrgu sisendtariifile
täiemahulise soodustuse tegemise kaudu. Taastuvgaaside tootmine on olemuselt hajutatud, mis
suurendab riikide ja Euroopa Liidu gaasisüsteemide varustuskindlust. Seejuures ei peaks
piirama toodetud taastuvgaasi sisestuskohta gaasisüsteemi – taastuvgaasi peab saama sisestada
nii ülekandesüsteemi, kohalikku jaotusvõrku või tarbida seda kohapeal. Mõlemal juhul on
taastuvgaaside tootmisel ja kasutamisel positiivne mõju gaasi varustuskindlusele.
2. Gaasiseadusandlus peab käsitlema gaasisüsteemi digitaliseerimist, gaasisüsteemi
arengu planeerimisel peab lähtuma energiasüsteemide integreerimise potentsiaalist ja
selle rakendamisest. Taastuvgaaside kasutamise tõendamiseks peab olema kasutusel
kindel ja usaldusväärne sertifitseerimissüsteem, mis ei too kaasa olulist täiendavat
halduskoormust. Toetame algatust, mille järgi ei tohi gaasisüsteemi võrguettevõtja
samaaegselt tegeleda taastuvgaasi tootmise või salvestamisega.
7
Selgitus: Digitaliseeritud energiasüsteem on paindliku turukorralduse ja energiaturgude
integreerituse alus. Kaugloetavad arvestid tootmises ja tarbimises tagavad võimaluse kaasata
tootjaid ja tarbijaid kõigist energiaturgudest ning on oluline eeldus energiasüsteemide
integreerituse loomiseks. Lisaks võimaldab gaasisüsteemi digitaliseerimine tarbijatel osaleda
tõhusalt tarbimise juhtimises.
Järjest suurem taastuvenergia osakaal gaasisüsteemis nõuab ka kindlat ja selget taastuvgaaside
kasutuse tuvastussüsteemi. Senine päritolutunnistustest sõltuv tõendamissüsteem toimib hästi,
kuid annab liiga suure ebamäärasuse tegelikult toodetud gaasi ja lõpptarbimisse jõudnud gaasi
päritolu kohta. Selline ebamäärasus on järjest enam taastuvallikaid nõudva tarbija vaatest
ebatõhus ning tihti viidatakse selle puhul ka rohepesule. See ei tohiks aga nii olla. Tagamaks
tõendussüsteemile suuremat läbipaistvust ja usaldusväärtust, on vajalik senist
päritolutunnistuste väljastamise ja kustutamise süsteemi parandada, sihiga lühendada
päritolutunnistuste kehtivust ja tõhustada taastuvgaaside tootmise ja tarbimise tõendamist.
Energiasüsteemid on omavahel järjest rohkem põimumas. Gaasisüsteemi saab kasutada edukalt
näiteks elektrisüsteemi salvestuselemendina (elektrienergia salvestus taastuvgaasidesse),
gaasisüsteemi salvestatud energiat saab omakorda kasutada soojuse ja jahutuse tootmisel jne.
Taastuvenergia tootmine elektriturul on sõltuv ilmastikuoludest, mistõttu ei pruugi alati
tootmine olla tasakaalus tarbimisega. Siinkohal on igasugune salvestusmeetod teretulnud
abivahend turgude paremaks toimimiseks, gaasi tootmine elektrienergiast ajal, mil
elektrienergia tootmist on turul rohkem kui tarbimist, tagab hea sümbioosi elektri- ja gaasiturul.
Tarbijad kasutavad sõltuvalt oma tarbijapaigaldistest lõpptarbijatena ennekõike energiat.
Seejuures ei ole tarbijate lõikes oluline, kas majapidamises või tööstuses kasutatav energia
saadakse gaasist, elektrienergiast või soojusest. Seetõttu on enamus jae- ja hulgituru tarnijaid
keskendunud korraga nii elektri- kui gaasitarnetele. Ühelaadne regulatsioon gaasi- ja
elektriturul tagab tarnijatele ja ka tarbijatele lihtsuse ja suurendab seeläbi ka konkurentsi nii jae-
kui hulgiturul. Ühtlasi peab tulevane gaasipaketi regulatsioon tagama, et jaotusvõrguettevõtjad
oleksid sarnaselt elektripaketile sõltumatud energia tootmisest (nt elektriturul ei tohi
jaotusvõrguettevõtja tegeleda elektrienergia tootmise või salvestusseadmete haldamisega).
Energiaturgude integreerumise vaatest on oluline, et gaasisüsteemi arengu planeerimine käib
käsikäes elektrisüsteemi (sh jaotusvõrkude) ning kaugkütte ja -jahutuse planeerimisega. See
tagab, et erinevad energiakandjad ja kütused konkureerivad.
Taastuvgaaside, sh biometaani ja vesiniku arendamine peab toimuma võimalikult turupõhiselt
ning eeldab gaasi tootmisest sõltumatut võrguettevõtjat. Vertikaalselt integreeritud ettevõtjate
mudelid peaks pigem jääma erandiks ning olema põhjendatud vaid äärmuslikel juhtudel.
Jaotusvõrkude ja süsteemihaldurite neutraalsus gaasisüsteemi integreeritud taastuvgaaside
tootjate omandisuhtes peab tagama, et taastuvgaaside tootjatel on tõhus koostöö neutraalsete
võrguettevõtjatega. Sarnane põhimõte kehtib ka elektriturul, kus näiteks jaotusvõrguettevõtja
ei tohi omada, käitada ja hallata elektrienergia salvestuse seadmeid või elektriautode
laadimistaristut. Selleks, et vabaturul toimuks võimalikult tõhus konkurents taastuvgaaside
tootmisel (sh elektrolüüserite abil vesiniku tootmine) või salvestamisel (gaasi salvestus
mahutites), ei tohi võrgu arengu eest vastutav võrguettevõtja tegeleda samaaegselt ka gaasi
tootmise või salvestusega. Vastasel korral oleks keeruline tagada läbipaistvat ja kõigile
turuosalistele võrdset turukeskkonda, mis võib omakorda pärssida konkurentsi ja tarbijatele
pakutava gaasiteenuse kulutõhusust.
8
3. Gaasituru elavdamiseks peab olema tagatud, et müüja vahetamine toimub võimalikult
kiiresti, eelduslikult mitte kauem kui ühe tööpäeva jooksul. Toetame ettepanekut mitte
sõlmida pikaajalisi maagaasi tarnelepinguid kauemaks kui 2049. aasta lõpuni ning
tagama kaitsetute tarbijate kaitse. Regulatsioon peab lähtuma võimalikult vähesest
halduskoormusest nii tarbija kui müüja vaatest ning tarbija teavitus energiatarbimisest
ja muudest õigustest peab olema tõhus.
Selgitus: Tarbijal peab olema võimalik vahetada oma müüjat vähemalt ühe tööpäeva möödudes.
Üha digitaliseeruval turul, kus lisandub pakettidesse järjest rohkem taastuvgaaside müüjaid, on
vaja tagada müüjavahetus võimalikult kiirelt. Eesti toetab direktiivi eelnõus toodud lähenemist,
mille järgi peab gaasi müüja vahetus toimuma hiljemalt 2026. aastaks ühe tööpäeva jooksul.
Siiski tuleb direktiivis tuua selgelt välja, et selline tähtaeg ei kehti tähtajaliste lepingute
lõpetamise kohta. Tähtajalisi lepinguid ei tohiks ennetähtaegselt tasuta üles öelda, see kahjustab
nii tarbija kui müüja huve. Tähtajaliste lepingute järgi on võimalik tarbijal fikseerida gaasi hind
pikemaajaliselt stabiilselt ära, kannatamata seejuures 2021/2022. a hinnakriisile sarnaseid
hinnatippe.
Regulatsiooni põhimõtted peavad tagama, et turukorraldus on nii müüja kui tarbija vaatest
võimalikult vähese halduskoormusega. Nii näiteks ei ole müüjatel võimalik oma infobaasides
selgelt tuua välja, milline tarbija on väikeettevõte, keskmine ettevõte või suur ettevõte. See töö
nõuaks nii müüjalt kui tarbijalt endalt ebaproportsionaalselt palju andmete edastust ning oleks
seeläbi liiga koormav ja ebaproportsionaalne toodud eesmärgiga. Sellise lahenduse
rakendamiseks tuleb kasutada liikmesriikide avalikke registreid, kuhu on ettevõtjad eelnevalt
juba suuruse järgi klassifitseeritud. See vähendaks iga-aastast aruandlust tarbijate poolelt ning
müüjate halduskoormust sellise info töötlemiseks.
Direktiivi lisade järgi peab müüja näitama oma gaasiarvel hulgaliselt tarbimisega seotud
informatsiooni. Reeglina ei ole aga arve kõige parem koht sellise info jagamiseks. Tihti tarbijad
ei keskendu arvel toodud lisainfole, mistõttu on selline info edastamine ebatõhus. Parema
tulemuse tagaks see, kui asjakohane info on edastatud konkreetse veebilehe või rakenduse
kaudu. See võimaldaks tarbijal teavet reaalajas jälgida. Oluline on ka tagada, et selline
infoedastus on printsiibis müüja kohustus. Ka see peab direktiivist selgelt välja tulema.
4. Eesti pooldab pikas vaates turvalise, jätkusuutliku ning süsinikuvaba vesiniku
kasutuselevõtu soodustamiseks gaasisüsteemi kõrvale üle-euroopalise vesinikutaristu
loomist nii vesinikutrasside, mahutite kui terminalide näol, kasutades seejuures taristu
rajamisel võimalikult suures ulatuses olemasolevat gaasitaristut. Peame oluliseks tagada,
et pikas vaates on võimalik gaasisüsteemis edastada eraldi nii jätkusuutliku ning
süsinikuvaba vesiniku kui ka taastuvgaase. Vesinikutaristu halduril peavad olema
sarnased kohustused ja õigused nagu maagaasi süsteemihalduril ning taristu kasutamisel
peaks piiriüleste tariifide asemel kasutama kogu taristut hõlmavat ühist sisend- ja
väljundhinnasüsteemi. Enne regulatsiooni jõustumist tuleks aga leida võimalused
Euroopa Liidu vesinikuturu elavdamiseks ning näha gaasiseadusandluses ette
üleminekuperiood rangelt eraldatud taristu halduri nõuete rakendamiseks.
Üleminekuperiood peab olema piisav, et tärkav turg saaks vajalikud ettevalmistused ära
teha.
Selgitus: Gaasisüsteemis ei ole mõistlik maagaasi ja rohelist vesinikku omavahel segada.
Esiteks ei saa gaasi lõpptarbijad suure vesinikusisaldusega gaasi tarbida, see ei sobi
tarbijapaigaldiste tänase spetsifikatsiooniga. Teiseks on vesiniku tootmine suhteliselt kallis,
selle segamine maagaasiga ei ole majanduslikult mõistlik. Vesiniku tootmine on olemuselt
9
energia salvestamine. Kõige tõhusam on kasutada vesinikku puhtal kujul konkreetselt selles
sektoris, mis on vesiniku kasutusele sellel alal spetsialiseerunud, kus see on kulutõhus ning kus
muid taastuvenergia allikaid kasutada ei saa või ei ole mõistilk. Selle tagamiseks on vajalik
arendada välja eraldi vesinikutaristu, mille ülesandeks on transportida vesiniku selle tootmise
kohast tarbimise juurde. Näiteks edukalt on võimalik toota vesinikku taastuvelektri
tootmisseadmete juures (avameretuuleparkides), sisestada toodetud vesinik vesinikutaristusse
ning transportida vesinik tarbijani läbi gaasitorustiku või veeldada vesinik ning tarnida see läbi
vastava terminali lõpptarbijani. Siiski tuleb pidada silmas, et pikemas perspektiivis on vajalik
lähtuda ainult rohelise või teatud tingimustel süsinikuvaba (nt tuumaenergia baasil toodetud)
vesiniku tootmisest ja tarbimisest – kivisöest või maagaasist toodetud vesiniku kasutuses ei ole
kliimaambitsioone silmas pidades kasu. Tagamaks, et vesinikutaristu funktsioneeriks
sõltumatult, aitaks kaasa vesinikuturu funktsioneerimisele ja uute tootmisseadmete turule
tulemisele, peab vesinikutaristu haldurile kehtima samasugune regulatsioon nagu täna kehtib
direktiivi 2009/73/EÜ10 kohaselt süsteemihaldurile (nt kolmanda osapoole ligipääsukohustus,
tariifi kooskõlastamise kohustus, keeld tegeleda tootmise ja salvestusega või terminalide
opereerimisega jne). Kuigi hetkel Eestis vesinikutaristu puudub, mistõttu on täpseid mõjusid
raske hinnata, võib maagaasituru kogemuse põhjal eeldada, et selline lahendus tagaks võrdsed
võimalused kõigile turuosalistele, oleks läbipaistev ja kulutõhus ning võimaldaks nii ka
tarbijatel saada parimat teenust. Vesinikutaristu loomisel tuleb vältida riigipiiridel kogutavaid
tariife, selle asemel peaks lähtuma põhimõttest, et võrgukasutuse tariifi peab maksma ainult
vesiniku sisestamisel vesinikuvõrku ning väljumisel vesinikuvõrgust. Vastasel juhul tekib
olukord, kus piiriülesed tariifid kuhjuvad ning muudavad vesiniku kasutuse trassi lõpp-punktis
majanduslikult ebamõistlikuks. On loogiline, et vesinikutaristu kasutamisel maksavad kõik
taristu kasutajad solidaarselt ühesugust sisend- ja väljundtariifi. Ühtlasi on oluline lähtuda
vesinikutaristu rajamisel maksimaalselt olemasolevast gaasitaristust – olemasoleva taristu
ümberkujundamine vesiniku transportimiseks on majanduslikult mõistlik ning vähendab
ressursikasutust.
2030. aastaks peavad vesinikutaristu haldurid vastama selgepiirilistele nõutele. Selline
regulatsioon on põhimõtteliselt mõistlik, kuid nõude rakendamise ajakava on selgelt liiga
ambitsioonikas. Selleks, et vesinikuturg hakkaks tööle, on vaja arendada rohelise vesiniku
nõudlust ja selle tootmist. Kui see turg on edukalt käima lükatud, saab rakendada arenenud turu
nõudeid ka vesinikutaristu halduritele. Seetõttu pooldab Eesti üleminekuperioodi seadmist
rangelt eraldatud taristu halduri nõuete rakendamiseks.
5. Võrgugaasil peab olema ühtne kvaliteedinorm üle Euroopa Liidu, mis võtab arvesse
ka taastuvgaaside mõju gaasisüsteemile. Gaasituru dekarboniseerimise tagamiseks on
oluline sätestada ühised nõuded gaasisüsteemi tehnilistele parameetritele, mille
järelevalve all täitmine võimaldab gaasisüsteemis taastuvgaasi tehniliste raskusteta
transportida. Vesiniku segamine olemasolevasse gaasisüsteemi peab olema praktikas
teostatav ning ohutu kõigile turuosalistele, tagades liikmesriikidele selleks piisava
üleminekuperioodi.
Selgitus: Taastuvgaaside järjest suuremale osakaalule gaasisüsteemis seab tugevad piirid
gaasisüsteemi tehniline valmisolek selliseid gaase vastu võtta, edastada ja jaotada. Tagamaks
gaasisüsteemi tehniline valmisolek näiteks biometaani vastu võtta, edastada ja jaotada, ei tohi
10
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/73/EÜ, 13. juuli 2009 , mis käsitleb maagaasi siseturu
ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ
10
täna biometaani hapnikusisaldus olla gaasisüsteemi sisestades kõrgem kui 0,5 moolprotsenti11.
Vastasel juhul valitseb oht gaasisüsteemi tehnilisele terviklikkusele. Taastuvgaasid on viisil või
teisel maagaasist teistsuguse tehniliste parameetritega, mistõttu ei saa sellised gaasid
gaasisüsteemis suurtes kontsentratsioonides ringelda. Sellised piirangud ei võimalda
taastuvgaasidel Euroopa Liidu gaasisüsteemis konkureerida. Gaasisüsteemi tuleb arendada
selliselt, et need oleksid pikemas perspektiivis taastuvgaaside kasutuselevõtuks sobilikud. Siia
hulka ei kuulu ainult kompressorjaamad, gaasijaotlad ja gaasitrassid, vaid ka näiteks maa-
alused gaasihoidlad. Pikemas perspektiivis on oluline, et Euroopa Liidu ühes punktis sisestatud
taastuvgaas ei põhjustaks teises punktis gaasisüsteemi toimimisele ohtu.
Määruse eelnõu kohaselt peab liikmesriik tagama, et alates 1. oktoobrist 2025 on gaasisüsteem
valmis võtma vastu kuni 5% vesinikku. See tähtaeg on väga ambitsioonikas, arvestades kui
palju eeltööd, uuringuid ja võimalike süsteemi modifikatsioone on vaja gaasisüsteemis
tervikuna teha, et aru saada ja tagada, et 5% sisestamise määr oleks kõigile seadmetele ja
lõpptarbijale ohutu. Peamised piirangud siinjuures tulenevad lõpptarbija seadmetest ja
lõpptarbija gaasipaigaldise seisukorrast, mis hetkel võib olla piisav maagaasi jaoks, kuid ei
pruugi olla piisav tagamaks vesiniku-maagaasi segu ohutut kasutamist. Liikmesriigile peaks
andma piisava aja selgitamaks välja, et kuni 5% vesinikusisaldus kogu süsteemis on ohutu
kõigile turuosalistele.
6. Gaasi varustuskindluse tagamise regulatsioon peab tõhustama regiooniülest
reageerimist varustuse häirele. Eesti toetab piirkondlike riskihindamiste ja riskide
maandamisega seotud tegevuste täiustamist, sealhulgas kolmandatele riikidele kuuluvate
gaasihoidlatega seotud riskide hindamist ja nendega tegelemist Euroopa Liidus.
Varustuskindluse riskide maandamiseks toetame gaasihoidlate aktiivsemat kasutust, mh
ka vajadusel gaasihoidlatele täituvuse miinimumtaseme seadmist. Samuti toetame
süsteemihaldurite vabatahtliku mehhanismi loomist ühiste strateegiliste gaasivarude
hankimiseks, kui piirkondlik riskihinnang seda nõuab, ent seda tuleks rakendada vaid
hädaolukorras ning ajas piiratult, vältides põhjendamatut sekkumist gaasiturule ning
piiriüleste võimsuste piiramist.
Selgitus: Kehtiv varustuskindluse süsteem seab naaberriikidele kohustuse sõlmida omavahel
varustuskindluse tagamise lepinguid. Lepingute raames on naaberriikidel kohustus aidata
teineteist gaasi varustusraskustega toimetulekul. Regiooni gaasiturud on järjest rohkem
integreeritud, mistõttu peavad ka teineteise abistamise meetmed olema regiooniülesed mitte
piirduma vaid naaberriikidevahelise kokkuleppega. Seetõttu toetame gaasimääruse ettepanekut
tõhustada liikmesriikide vahelist koostööd, tagamaks gaasitaristu kasutamine varustuskindluse
häirete korral. Regionaalse koostöö osa on ka ühine riskide hindamine, mis peaksid hõlmama
analüüsi piirkonnas olemasolevate hoidlate võimsuse piisavuse, hoiustamisvõimsuse toimivuse
ja nende panuse kohta liidu varustuskindlusse, sealhulgas riskide kohta, mis on seotud
gaasivarustuskindluse seisukohast olulise hoidlataristu kontrollimisega kolmandate riikide
üksuste poolt.
Kui riskianalüüsid tuvastavad piirkondlikul tasandil riski ühele või enamale liikmesriigile, on
määruse järgi võimalik riikidel võtta järgmisi meetmeid: kohustada gaasihoidlate kasutajaid
hoidma maa-aluses hoidlas gaasi miinimumkogust; korraldama pakkumismenetlused,
enampakkumised või samaväärsed mehhanismid, millega stimuleeritakse hoiustamisvõimsuste
11
Gaasituru toimimise võrgueeskiri
https://www.riigiteataja.ee/akt/129122020032?dbNotReadOnly=true&RIIGITEATAJA_AADRESS=https%3A
%2F%2Fwww.riigiteataja.ee&RIIGITEATAJA_AADRESS_HALDUS=https%3A%2F%2Fwww.riigiteataja.ee
11
reserveerimist, et katta kulude võimalikud puudujäägid; kohustada ülekandesüsteemi haldureid
ostma ja haldama strateegilisi gaasivarusid; anda võimalus lõimida hoidlad täielikult
ülekandesüsteemi halduri võrku, kui hoidla peataks muidu tegevuse ja selline tegevuse
peatamine seaks ohtu ülekandesüsteemi turvalise ja usaldusväärse toimimise. Kõik need
meetmed aitaksid hädaolukorras tagada gaasivarustuse, ent Eesti jaoks on samas oluline, et
võetavad meetmed oleks piiratud ajaliselt, ei sekkuks põhjendamatult gaasiturule ega
moonutaks konkurentsi ning oleks tagatud piiriülene juurdepääs gaasitaristule ja võimsustele.
Toetame ühiseid hankeid gaasi ostmiseks vaid hädaolukorra varude täiendamise eesmärgil,
mitte sekkumiseks tavapärases turuolukorras hinna leevendamise meetmena. Ka hädaolukorras
eelistab Eesti varustuskindluse häirete lahendamist esimeses järjekorras turupõhiste lahenduste
abil.
Euroopa Liit on gaasi netoimportiga, sõltudes seejuures tugevalt ennekõike Venemaa päritolu
gaasist. Liidus on ka olulises mahus gaasimahuteid ning LNG võimekust. 2021/2022
kütteperiood on näidanud, et puhtalt tururegulatsioonile lootma jäädes ei ole võimalik keerukate
torugaasi tarnetingimuste juures tagada korralikku varustuskindlust torugaasi tarnete
katkemisel. Seetõttu tuleb kaaluda vähemalt suurematele gaasi tarnijatele kohustuslikku varu
imporditava torugaasi kõrvale. Nii on võimalik tagada, et torugaasi varustuse piiramise või
katkemise korral on võimalik tagada liidusiseste tarnetega kindel gaasivarustus.
7. Gaasivõrgu dekarboniseerimine taastuvgaasidega peab panustama mitte ainult
keskkonnasäästu vaid ka majanduse konkurentsivõimesse, see nõuab täiendavat
teadus-, arendus-, ja innovatsioonitegevust sealhulgas mahukaid investeeringuid
sektorisse, mis peaks põhinema muuhulgas ka Euroopa Liidu rahastul.
Selgitus: Süsinikuneutraalse majandusmudeli suunas liikumiseks on oluline integreerida
taastuvenergialahendusi sektorit üleselt. Gaasivõrgu järk-järguline üleviimine taastuvgaasidele
peab põhinema teadmistepõhistel otsusustel. Sellest tulenevalt võib tekkida vajadus täiendavate
teadusuuringute järele, et toetada poliitika kujundamist ning hinnata vajalike tegevuste
terviklikku mõju. Näiteks vajadus hinnata erinevate tehnoloogiate ja nende väärtusahelate mõju
keskkonnale ning sotsiaal- ja majandusvaldkonnale, sh hinnates kogu olelusringi jooksul
tekkivat kasvuhoonegaaside heidet.
Taastuvgaaside kasutamise ergutamiseks kogu väärusahela lõikes tuleks kasutada vahendeid
Euroopa Liidu ja sellega seotud rahastusvõimalustest sh teadus-, innovatsiooni- ja
arendustegevuse toetamisele suunatud Euroopa Horisondi programmidest sh Euroopa
Innovatsiooni nõukogu osana (EIC), Euroopa ühendamise rahastu (CEF) energiaosast, EL
heitkoguse ühikute kauplemissüsteemiga seotud Innovatsioonifondist, InvestEU
finantsinstrumendi kestliku taristu osast, samuti EL struktuurivahendite toel ellu viidavatest
sobivatest meetmetest ning muudest asjakohastest fondidest ja finantsinstrumentidest. Selleks
on kindlasti vajalik erasektori ja avaliku sektori vahendite kombineerimine, milleks on
otstarbekas eri rahastutega seotud reeglites näha ette võimalikult suur paindlikkus (samas
jälgides avaliku sektori vahendite kasutuse tulemustlikkust ja tõhusust ning maandades
võimaliku väärkasutuse riske).
Selleks, et liikmesriikidel oleks võimalik gaasivõrgu dekarboniseerimist järk-järgult ellu viia
läbi piirkondlike arengute, oleks otstarbekas, kui Euroopa Komisjon töötaks välja edasiste
tegevuste kavandamise ja läbirääkimise ühe olulise alusena tervikliku dekarboniseeritud
gaasituru mudeli, koos Euroopa-sisese väärtusahelaga. Sellist mudelit täna ei ole, ent see on
pikaajalise planeerimise ning eri stsenaariumide mõju eelhindamise tarvis vajalik. Mudel peaks
12
koondama neid kriitilisi tegureid, mis on vajalik ellu viia, et dekarboniseeritud gaasiturg
realiseeruks aastaks 2050 ning see toimuks Euroopa majandust tugevdavalt. Loodav mudel
koondaks makromajandusliku vaate gaasivõrgu dekarboniseerimisele, arvestades kogu
tarneahelat (sellega seonduvaid väljakutseid) ning on võimeline välja tooma kitsaskohtasid
tegevuste elluviimisel. Näiteks taristu ehitamiseks vajaliku tehnika puudumine,
tootmistehnoloogiate skaleerimine, või muude tehnoloogiate ja valdkondade arendamine.
Mudel annaks liikmesriikidele võimaluse oma arendustegevusi fokusseerida, ühildada teistega
(nn ühistarned, klastrid vms), mis omakorda kiirendab dekarboniseerimise protsesside arengut
ja võimendab Euroopa-sisese tarneahelate kasvu. Lisaks oleks liikmesriikidel võimalik seada
väiksemaid eesmärke, nähes ka teiste liikmesriikide arenguid. Selline mudel võimaldab suunata
liikmesriikide jõupingutusi erinevatesse väärtusahela arengutesse, arvestades teistes
liikmesriikides tehtuga või seal just puuduoleva lüliga. Antud lähenemine võimendab juba
toimivate koostööformaatide (klastrid, partnerlus jms) rakendamist liikmesriikide poolt.
Väljapakutud mudeli loomine ei ole ühegi liikmesriigi poolt loodav just oma komplekssuse
ning laia skoobi tõttu. Eeldame, et liikmesriikidel koostöös Komisjoniga on võimalik
lähikuudel kirjeldatud mudeli lähteülesande väljatöötamine algatada. Sellise mudeli loomisel
Komisjoni poolt on võimalik lihtsustada ka vajalike sõnumite seadmist erinevates turgu
puudutavates küsimustes ning vajadusel välja tuua selgeid seoseid seatud eesmärkide
elluviimisel.
Arvamuse saamine ja kooskõlastamine
Sisendit küsiti Keskkonnaministeeriumilt ja Rahandusministeeriumilt.
Eelnõude ettepanekud saadeti ka arvamuse saamiseks lisas 1 loetletud asutustele ja
organisatsioonidele.
Laekunud arvamused seisukohtade kujundamiseks ja nendega arvestamine on esitatud
seletuskirja lisas 2 esitatud kaasamise tabelis.
13
EELNÕU
VABARIIGI VALITSUS
ISTUNGI PROTOKOLL
Tallinn, Stenbocki maja märts 2022 nr
Päevakorrapunkt nr
Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi ja määruse ettepaneku
kohta, milles käsitletakse vesiniku- ja maagaasituru dekarboniseerimist
1. Kiita heaks järgmised majandus- ja taristuministri esitatud seisukohad Euroopa
Parlamendi ja Nõukogu direktiivi ja määruse ettepaneku kohta, milles käsitletakse
taastuvatest energiaallikatest toodetud gaaside ja maagaasi ning vesiniku siseturgude
ühiseeskirju:
1.1. Eesti toetab gaasidirektiivi ja gaasimääruse muutmist viisil, mis soodustab Euroopa Liidu
ühise gaasituru tekkimise eeldusena ühiste reeglitega regionaalsete gaasiturgude teket ja
toimimist Euroopa Liidus. Pooldame täiendavate regulatsioonide kehtestamist
taastuvgaaside konkurentsivõimeliseks integreerimiseks gaasiturul, pidades muuhulgas
oluliseks rakendada taastuvgaaside gaasisüsteemi sisestamisele hinnasoodustust
hinnatsooniüleselt. Muudatuste tegemisel on oluline keskenduda Euroopa Liidu sisesele
taastuvgaaside tootmisele nii ülekandesüsteemi, kohalike jaotusvõrkude kui ka
kohapealse tarbimise tasandil vähendamaks liidu sõltuvust energiatoodete impordist ning
parandamaks energiasüsteemide varustuskindlust. Taastuvgaaside kasutuselevõttu
peavad liikmesriigid saama panustada vastavalt oma võimetele, mistõttu Eesti ei pea
põhjendatuks seada liikmesriikidele kohustust saavutada gaasisüsteemis taastuvgaaside
tarbimises kindlat osakaalu.
1.2. Gaasiseadusandlus peab käsitlema gaasisüsteemi digitaliseerimist, gaasisüsteemi arengu
planeerimisel peab lähtuma energiasüsteemide integreerimise potentsiaalist ja selle
rakendamisest. Taastuvgaaside kasutamise tõendamiseks peab olema kasutusel kindel ja
usaldusväärne sertifitseerimissüsteem, mis ei too kaasa olulist täiendavat halduskoormust.
Toetame algatust, mille järgi ei tohi gaasisüsteemi võrguettevõtja samaaegselt tegeleda
taastuvgaasi tootmise või salvestamisega.
1.3. Gaasituru elavdamiseks peab olema tagatud, et müüja vahetamine toimub võimalikult
kiiresti, eelduslikult mitte kauem kui ühe tööpäeva jooksul. Toetame ettepanekut mitte
sõlmida pikaajalisi maagaasi tarnelepinguid kauemaks kui 2049. aasta lõpuni ning tagama
kaitsetute tarbijate kaitse. Regulatsioon peab lähtuma võimalikult vähesest
halduskoormusest nii tarbija kui müüja vaatest ning tarbija teavitus energiatarbimisest ja
muudest õigustest peab olema tõhus.
1.4. Eesti pooldab pikas vaates turvalise, jätkusuutliku ning süsinikuvaba vesiniku
kasutuselevõtu soodustamiseks gaasisüsteemi kõrvale üle-euroopalise vesinikutaristu
loomist nii vesinikutrasside, mahutite kui terminalide näol, kasutades seejuures taristu
rajamisel võimalikult suures ulatuses olemasolevat gaasitaristut. Peame oluliseks tagada,
et pikas vaates on võimalik gaasisüsteemis edastada eraldi nii jätkusuutliku ning
süsinikuvaba vesiniku kui ka taastuvgaase. Vesinikutaristu halduril peavad olema
sarnased kohustused ja õigused nagu maagaasi süsteemihalduril ning taristu kasutamisel
peaks piiriüleste tariifide asemel kasutama kogu taristut hõlmavat ühist sisend- ja
väljundhinnasüsteemi. Enne regulatsiooni jõustumist tuleks aga leida võimalused
Euroopa Liidu vesinikuturu elavdamiseks ning näha gaasiseadusandluses ette
üleminekuperiood rangelt eraldatud taristu halduri nõuete rakendamiseks.
Üleminekuperiood peab olema piisav, et tärkav turg saaks vajalikud ettevalmistused ära
teha.
1.5. Võrgugaasil peab olema ühtne kvaliteedinorm üle Euroopa Liidu, mis võtab arvesse ka
taastuvgaaside mõju gaasisüsteemile. Gaasituru dekarboniseerimise tagamiseks on
oluline sätestada ühised nõuded gaasisüsteemi tehnilistele parameetritele, mille
järelevalve all täitmine võimaldab gaasisüsteemis taastuvgaasi tehniliste raskusteta
transportida. Vesiniku segamine olemasolevasse gaasisüsteemi peab olema praktikas
teostatav ning ohutu kõigile turuosalistele, tagades liikmesriikidele selleks piisava
üleminekuperioodi.
1.6. Gaasi varustuskindluse tagamise regulatsioon peab tõhustama regiooniülest reageerimist
varustuse häirele. Eesti toetab piirkondlike riskihindamiste ja riskide maandamisega
seotud tegevuste täiustamist, sealhulgas kolmandatele riikidele kuuluvate gaasihoidlatega
seotud riskide hindamist ja nendega tegelemist Euroopa Liidus. Varustuskindluse riskide
maandamiseks toetame gaasihoidlate aktiivsemat kasutust, mh ka vajadusel
gaasihoidlatele täituvuse miinimumtaseme seadmist. Samuti toetame süsteemihaldurite
vabatahtliku mehhanismi loomist ühiste strateegiliste gaasivarude hankimiseks, kui
piirkondlik riskihinnang seda nõuab, ent seda tuleks rakendada vaid hädaolukorras ning
ajas piiratult, vältides põhjendamatut sekkumist gaasiturule ning piiriüleste võimsuste
piiramist.
1.7. Gaasivõrgu dekarboniseerimine taastuvgaasidega peab panustama mitte ainult
keskkonnasäästu vaid ka majanduse konkurentsivõimesse, see nõuab täiendavat teadus-,
arendus-, ja innovatsioonitegevust sealhulgas mahukaid investeeringuid sektorisse, mis
peaks põhinema muuhulgas ka Euroopa Liidu rahastul.
2. Eesti esindajatel Euroopa Liidu Nõukogu eri tasanditel väljendada ülaltoodud seisukohti.
3. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud eelnõud ja seisukohad Riigikogu juhatusele
ning teha seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ning Eestist
nimetatud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee liikmetele.
Kaja Kallas
Peaminister Taimar Peterkop
Riigisekretär
Lisa 2. Kaasamise käigus esitatud märkuste arvestamise tabel
Ettepaneku esitaja Ettepanek/avaldus Arvestamine
Baltic Energy Partners Tähelepanek Baltic Energy Partners OÜ poolt maagaasi reservide ühisostude regulatsiooni osas (Article 7d). Ühisost tundub Teadmiseks võetud,
OÜ ebaefektiivne Balti riikides koostöös näiteks Kesk-Euroopa EL riikidega, kuna gaasil on alati erinevad tarnepunktid üle kuid seisukohtades ei
Euroopa. On arusaamatu kuidas on mõeldud selliste tarnepunktide kokkuleppimine võimalike tarnjatega kolmandatest ole gaasi ühishankeid
riikidest ja liikmesriikide vahel arvestades potentsiaalseid lisakulusid juhul kui tarnepunktist on vaja gaas üle kanda käsitletud.
osalevasse riiki. Vähemalt peaks olema liikmesriigil õigus nõuda, et antud ühishankes arvestatakse liikmesriigile vajalike
tarnepunktidega.
Stargate Hydrogen Osaliselt arvestatud
seisukohtades 2,4,5.
2021-01-17 H2 and
gas markets package - Stargate Hydrogen.docx
Konkurentsiamet Gaasivõrkude eeskirjad (muudetakse direktiivi 2009/73, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ja sõnastatakse Arvestatud osaliselt
uuesti määrus 715/2009, mis käsitleb gaasivõrkudele juurdepääsu piiriüleses kaubanduses). Ka siinkohal piirdume hetkel seisukohtades 1,3.
järgnevaga:
1. Direktiivi Artikkel 4 lõike 6 järgi - For the purpose of a transition period to establish effective competition for natural gas
supply contracts between suppliers, and to achieve fully effective market-based retail pricing of gas in accordance with
paragraph 1, Member States may apply public interventions in the price setting for the supply of natural gas to household
customers and to microenterprises that do not benefit from public interventions pursuant to paragraph 3.
Võttes arvesse tänaseid kõrgeid hindu, kas võiks seda sätet muuta paindlikumaks ? Näiteks: Depending on the market
situation, it is possible to temporarily regulate the prices for household consumers and small businesses with the permission
of the European Commission.
2. Direktiivi artikkel 12 lõike 2 järgi: The tools may be operated by any entity, including private companies and public
authorities or bodies.
See säte puudutab võrdlusportaale. Meie hinnangul ei peaks selliste portaalide omamine ja vastavasisuline tegevus olla
gaasiturul tegutsevate ettevõtjate tegevusala. Turul juba tegutsevad ettevõtted, kes töötavad turutingimustes ja on loonud
võrdlusportaalid. Ei ole mingit põhjust arvata, et juba vabaturul tegutsevad ettevõtted ei sooviks ka tulevikus vabaturu
tingimustes oma teenuseid arendada ja pakkuda. Lähtudes eeltoodust, võiks meie hinnangul selliste portaalidega tegeleda
ainult vabaturul tegutsed eraettevõte või siis äärmisel juhul avalik asutus.
Teeme ettepaneku täpsustada seda järgnevalt: The tools may be operated by any entity, including private companies and
public authorities or bodies, but not energy production units, network operators and suppliers
Sisend valminud seisukohtadele (25.02.2022): Teavitan, et Konkurentsiametil kommentaarid ja ettepanekud puuduvad.
Elering AS Saadan Elering AS kommentaarid ELi rohegaaside ja vesiniku paketi dokumentidele. Arvestatud osaliselt
seisukohas 4,5. Mis
Gaasituru direktiiv puutub metaani
- Art 63 - Tuleks kaaluda kas vesinikuvõrgu opereerimise eraldamine juriidiliselt, elektri- ja maagaasi võrgu emissioone, siis tuleme
opereerimisest on hädavajalik, või võiks piisata ka raamatupidamislikult eraldamisest nagu on eraldatud elektri- ja nende juurde tagasi
gaasi tegevused. algatatud
Gaasituru määrus Metaaniheite
- Art 16 (1) – Miks gaasihoidla soodustuse tegemine on piiratud liikmesriigiga, mitte entry-exit tsooniga? See paneb vähendamise määruse
samas hinnapiirkonnas, aga teises liikmesriigis paikneva taastuvgaasi tootja ebasoodsasse olukorda samas menetluses.
hinnapiirkonnas tegutsevate teiste taastuvgaasi tootjatega, kes asuvad samas liikmesriigis, kus asub regionaalne
gaasihoidla.
- Art 20 – 1 Oktoober 2025 on 5% vesiniku lubamiseks väga-väga ambitsioonikas arvestades kui palju eeltööd,
uuringuid ja võimalike süsteemi modifikatsioone on vaja gaasisüsteemis tervikuna teha, et aru saada ja tagada, et
5% sisestamise määr oleks kõigile seadmetele ja lõpptarbijale ohutu. Peamised piirangud siinjuures tulenevad
lõpptarbija seadmetest ja lõpptarbija gaasipaigaldise seisukorrast, mis hetkel võib olla piisav maagaasi jaoks, kuid
ei pruugi olla piisav tagamaks vesiniku-maagaasi segu ohutut kasutamist. Liikmesriigile peaks jääma otsustus õigus
millistes süsteemi osades 5% lubamine on mõistlik ja ohutu, ning millistes süsteemi osades ei ole.
Metaani emissioonide määrus
- Art 14 (4) – 5 päeva jooksul ei ole kindlasti võimalik kõikides gaasisüsteemi osades lekkeid parandada, ilma et see
omaks märkimisväärset mõju gaasituru osalistele. Gaasiturule on vaja piisavalt etteteatamise aega (tänane
miinimum aeg 42 päeva), et turuosalised jõuaksid ümberkorraldused teha. See võib olla võimalik gaasisüsteemides,
kus on paraleeltorustik ning tarbijaid on võimalik varustada paralleeltorustiku kaudu, kuid Eestis enamasti
paraleeltorustike pole. Lekke piirmäära ja kõrvaldamise aja määramisel on vaja arvestada keskkonnatingimuste ja
loodusliku metaani fooniga pinnasest. Piirmäära määramiseks on vaja välja töötada vastav metoodika mida võib
kinnitada pädev asutus.
- Art 15 (5) – Vaja on siiski arvestada ka majanduslike aspekte. Ümberpumpamis seadmega ei ole võimalik ümber
pumbata igat viimset metaani molekuli, vaid on võimalik alandada rõhku teatud piirini, millest edasi on võimalus
alles jäänud gaas kas põletada või atmosfääri puhuda.
Eesti Gaasiliit Gaasiliidu arvamus Euroopa Komisjoni algatusele „Gaasivõrgud – turulepääsu käsitlevate ELi eeskirjade läbivaatamine Teadmiseks võetud
(rohegaas ja vesinik) seisukohtade
Eesti Gaasiliit tänab võimalust avaldada arvamust Euroopa Komisjoni algatusele, mis on seotud turulepääsu käsitlevate ELi kujundamisel ning
eeskirjade läbivaatamisega gaasivõrkudes. Tegemist on väga olulise algatusega gaasisektori jaoks ning seetõttu toome omalt osaliselt ka arvestatud
poolt välja märkused ja ettepanekud, mida peaks Eesti seisukohtade kujundamisel arvesse võtma: seisukohas 3.
Direktiiv
Tundub, et eelnõus ei ole arvestatud asjaoluga, et gaasimüüja ja võrguettevõtja on erinevad isikud. Artiklis 10 on valimatult
kokku seotud nõuded võrgu- ja müügilepingule. Eestis ei ole võimalik selliseid nõudeid täita.
Art 10 lg 3 alapunktid b-d nõuavad müügilepingus:
pakutavate teenuste nimetamist ja teenustasemete kirjeldamist – normaalolukorras ei paku gaasimüüja ühtegi teenust. Ta
müüb gaasi, mis on olemuselt müük ja mitte teenus. Küll pakub võrguteenust võrguettevõtja;
esmase liitumiskuupäeva näitamist – liitumise info on ainult võrguettevõtjal, lepingut koostav müüja võib olla sama tarbija
jaoks kümnes müüja, kellel puudub igasugune info kliendi liitumisajaloo kohta. Pealegi jääb ebaselgeks ka nõude eesmärk;
pakutavate hooldusteenuste nimetamist – müüja ei paku ühtegi hooldusteenust, infrastruktuuriga (ei võrguga ega
tarbijapaigaldisega) müüja mitte kunagi ei tegele;
võrgutasude ja hooldusteenuste hinnamuutuste infoallikate nimetamist – müüjal seda infot ka ei ole, kuna võrgutasusid ta
ei kehtesta ning hooldusteenust ei paku.
Hetkel nõuab direktiivi eelnõu art 10 lg 3 p f ka, et gaasimüügilepingus peavad sisalduma sanktsioonid müüjale ebatäpse või
hilinenud arve eest. Kuna arve koostamise aluseks olev sisend tuleb alati võrguettevõtjalt st tarbitud kogused esitab Eestis
võrguettevõtja ning müüjale saavad need teatavaks AVP kaudu, siis ei tohiks müüja vastutada nende täpsuse ega hilinemise
eest. Arve hilinemisega ei kaasne tarbijale negatiivseid tagajärgi, mistõttu ei ole üldse põhjendatud selle eest
gaasiettevõtjale sanktsioonide kehtestamine. Ebatäpsused korrigeeritakse tarbija ja võrguettevõtja vahelises suhtluses ning
vajadusel arve muudetakse.
Direktiivi eelnõu artikliga 11 soovitakse kehtestada piiranguid gaasimüügi lepingu tingimustele. Eelnõu koostamisel on ära
unustatud, et gaasimüüja, kellel on kümneid tuhandeid kliente, ei suuda teha igale kliendile põhjalikku taustakontrolli. Kui
kodutarbijate tuvastamine on põhimõtteliselt võimalik, siis äritarbijate liigitamine suuruse järgi eeldab põhjalikku
detektiivitööd. Kuid seda eelnõu art 11 lg 3 nõuab, kui laiendab lepingutingimuste piiranguid lisaks kodutarbijatele ka
äritarbijatele, kes kuuluvad gruppi „small enterprises“.
„Small enterprises“ on defineeritud kui alla 50 töötajaga ning alla 10 miljonilise käibega äriühingud. Kliendi
kategoriseerimiseks peaks gaasimüüja uurima välja kliendi töötajate arvu ning käibe. Kui ta hoolimata halduskoormusest
seda siiski suudaks teha, ei oleks müüja jaoks ikkagi kindlus tagatud, kuna need andmed on ajas pidevalt muutuvad. Teisalt
on praegu oluliselt kerkinud, ja tõenäoliselt paljudeks aastateks jääv, huvi tähtajaliste lepingute vastu. Kujutagem ette
situatsiooni, kus sõlmitakse 3-aastane soodsa hinnaga leping äritarbijaga, kellel lepingu sõlmimise hetkel on 60 töötajat ja
käive 11 miljonit eurot. Mis saab juhul, kui tema äri ei ole hästi läinud ning töötajate arv langeb 45-ni ja käive 9 miljonini?
Kas sellisel juhul peaks ta vabanema lepinguga võetud kohustustest ning müüja kandma sellega seotud kahju?
Lisaks tuleb arvestada, et kuni 60 töötajaga ja alla 10 miljoni eurose käibega äriühing kuulub Eesti mõistes pigem keskmiste,
mitte väikeettevõtjate hulka ega vaja sama kaitset kui kodutarbija.
Ainus kriteerium, mida müüja, kuigi vaid võrguettevõtja abiga, äritarbijate juures oskaks hinnata on prognoositav tarbimine
kas eelnevate perioodide tarbimise või tarbijapaigaldise maksimaalse lubatava võimsuse abil.
Lisaks soovime juhtida tähelepanu, et art 11 lg 3 teises lauses ei ole nimetatud ainult kodutarbijaid ja väiketarbijaid, vaid
kasutatud üldisemat terminit „customers“. Loodetavasti ei peetud silmas suuri äritarbijaid. Tõlgendamisraskuste vältimiseks
tuleks teist lauset kindlasti täpsustada.
Kokkuvõttes leiame, et äriühingutele kodutarbijatele võrdse kaitse andmine ei ole põhjendatud ega vajalik. Kui seda aga
hinnatakse hädavajalikuks, tuleb selliste äriühingute määratlemiseks välja töötada praktikas reaalselt rakendatavad
kriteeriumid.
Suure probleemina näeme direktiivi lisa 1 punktides 1.2 ja 1.3 toodud nõuet anda tarbijale arve peal suurt hulka teavet.
Saame aru, et sätted on ajendatud soovist suurendada tarbijate teadlikkust nende energiatarbimisest ja õigustest. Sellele
eesmärgile saame kahe käega alla kirjutada. Siiski oleks väga vale ja ebapraktiline teha seda läbi tarbijale esitatava arve.
Klientide selge soov on saada arve kiiresti ning nende huvi on lugeda arvelt arvestuskuus tarbitud kogust ning temalt
küsitavat summat. Seega on klientide huvides, et arved ei jääks toppama mõne muu info lisamisele kuuluva aja tõttu. Kui
eesmärk on klientide teadlikkust ja mobiilsust kasvatada, siis selleks sobivad jooksvalt ajakohastatavad online-lahendused,
mitte arve info, mida saadetakse kord kuus ja veel mitu päeva peale kuu lõppu.
Kliendi põhihuvi on leida neid huvitav info koheselt üles, mis on selgelt takistatud kui arve on koormatud üleliigse
taustainfoga. Või kui ka see info arve alumisse osasse lisada, jääb see kliendi jaoks pigem taustamüraks, millele mitte kunagi
tähelepanu ei pöörata. Võibolla saaks seda paremini mõista, kui eelnõu koostaja prooviks etteantud nõuete pinnalt ühe arve
koostada.
Eesti omapärana tuleb ka arvestada, et meil on paljud inimesed tellinud arve automaatselt panga kaudu maksmiseks, mis
tähendab, et nad arve teksti ei vaatagi. Ka see näitab inimeste soovi mitte olla koormatud üleliigse infoga.
Soovime juhtida ka tähelepanu, et viidatud sätetes on kasutatud terminit „final customer“, mis direktiivi definitsiooni
kohaselt hõlmab kõiki isikuid, nii füüsilisi, kui juriidilisi. Peamine eesmärk peaks ju olema harida füüsilisi isikuid e
kodutarbijaid. Juriidilistel isikutel on ka endal selge huvi ja kompetents tarbitavate gaasikoguste vähendamiseks ning
vaidlustusvõimaluste väljaselgitamiseks. Seega teeme ettepaneku kasutada „final customer“ asemel direktiivi terminit
„household customer“.
Direktiivi lisa eelnõust jääb ebaselgeks millisest arvest on jutt, kas võrguettevõtja arvest või gaasimüüja arvest. Eestis on
need selgelt eristatavad ning ei saa võrguettevõtja arvel nõuda gaasimüügiga seotud asjaolude näitamist ja vastupidi.
Lahenduseks võiks olla kohustus tagada, et vajalik info antakse kodutarbijale kas arvel või veebis. Kusjuures Eesti kontekstis
võiks võimalikke veebilehti olla kolm: Eleringi AVP, võrguettevõtja veebileht ning müüja veebileht. Igaühel neist saaks kuvada
infot, mis on loodud vastava andmeandja poolt. Näiteks p 1.3 a nõutud gaasitarbimise graafik aasta lõikes võiks olla
kättesaadav just Eleringi AVP-s, mitte esitatav müüja poolt, kes ei saa tema müügilepingu algusele eelnevate perioodide
infot kuidagi teada. Tarbija võib vahetada müüjat mitu korda aastas ja seega ei saa panna müüjale kohustust pikemaajalise
tarbimisperioodi kohta info jagamiseks.
Eestis on täna tarbijad müüjate iseteeninduse lahendustega ja arvetel oleva info hulgaga üldiselt rahul. Eestis direktiivi lisaga
lahendada püütavat probleemi sisuliselt ei eksisteeri ning kui Euroopa Liidus on mõni liikmesriik, kus see veel probleemiks
on, ei peaks Eesti häid ja toimivaid lahendusi seepärast lõhkuma hakkama.
Detailsemate kommentaaridena tooks välja veel:
Lisa 1 p 1.2 c) on liiga kitsendav, tänapäeva maailmas ei pruugi olla gaasihinnal konkreetset nimetust.
Lisa 1 p-s 1.2 f) on kasutatud terminit „switching code“, mis Eesti kontekstis jääb ebaselgeks, kuna midagi sellist meil ei
kasutata.
Lisa 1 p 1.3 c) nõuab võrdlust sarnase kliendiga. Tekstist küll ei selgu mis osas võrrelda palutakse, kuid võib eeldada, et tuleb
anda tarbimiskoguste võrdlus. Ilmselgelt ei saa seda infot olla müüjal ning isegi väikeste võrguettevõtjate sisend ei annaks
mõistlikku sisendit. Sellist teavet tasub esitada vaid AVP-s.
Kui sooviksite detailsemalt iga andmeliigi kajastamise võimalusi täpsustada, oleme Gaasiliidus alati valmis täpsemaid
mõtteid jagama.
Direktiivi lisa 1 p 5 nõuab gaasimüüjalt detailset biometaani osakaalu näitamist gaasiarvel. See on iseenesest mõistlik, eriti
nende klientide puhul, kes on soovinud biometaani osta. Siiski ei ole see praktikas väga lihtne ning palume enne sellise nõude
kehtestamist mõelda läbi, kuidas see praktiliselt teostatav on.
Detailset aruannet iga kliendi kaupa takistab esitamast asjaolu, et biometaani tõendatakse päritolutunnistustega, mida aga
antakse välja ainult 1 MWh kaupa. Kuidas tõendada biometaani kliendile, kes tarbib sellest vähem? Liiatigi ei ole olemas
kliente, kes tarbiksid 1 MWh-se täpsusega. Tuleb arvestada, et müüjal võib olla mitukümmend tuhat klienti. Veel keerukam
on näidata CO2 emissiooni, kuna iga MWh biometaani emiteerib CO2 erineval määral.
Peame vajalikuks ka art 18 kasutatud termini „settlement period“ määratlemist, et selle sisu oleks kõigis riikides üheselt
selge. Soovime veel täpsustada, kas saame õigesti aru, et art-st 18 alapunktis a) toodud nõuet tagada kaugloetavate
arvestitega tarbijatele tarbimisinfo igal ajahetkel täpsustab alapunkt f), millest nähtub, et tarbimist tuleb mõõta riigis kehtiva
lühima „settlement periodi“ jooksul? St lühima „settlement periodi“ jooksul mõõtmine tähendabki jooksvat mõõtmist. Kui
direktiiv peab silmas midagi muud, palun selgitage.
Määrus
Määruse eelnõu artiklis 33 nõutakse, et ülekandevõrguettevõtja ja jaotusvõrguettevõtja peavad tegema investeeringuid
selleks, et oleks võimalik gaasi vool ka jaotusvõrgust ülekandevõrku. Toetame eesmärki liita võrguga võimalikult palju
gaasitootjaid ning virtuaalse kaubanduse läbi saab see olla hästi teostatud. Meie hinnangul on tänasel päeval siiski
mõningaid tehnilisi takistusi füüsilise ülekandevõrgusuunalise gaasivoo võimaluse loomiseks. Näiteks peab jaotusvõrgus olev
gaas olema ohutuse eesmärkidel odoreeritud. Teisalt aga ei tohi ülekandevõrgus sisalduv gaas odoreeritud olla, kuna
mõningad tööstustarbijad saavad tarbida ainult odoreerimata gaasi. Seega on raske näha kuidas saaks anda gaasi
jaotusvõrgust ülekandevõrku.
Keskkonnainvesteeringu Kuna määruse ja direktiivi algus on sama, siis osa märkuseid kehtib mõlema teksti kohta. Teadmiseks võetud,
te Keskus (KIK) Põhiline, mille osas praegu muret tundsin, oli, et selgelt pole välja toodud seritifitseerimises eri tüüpi tootmisviisi ja osaliselt arvestatud
keskkonajalajäljega gaaside eristamist. Vajalik on see juba lähitulevikus ettevõtetele taksonoomia aruanlduskohustuse seisukohas 2 (mis
täitmiseks – ettevõtted peavad saama päritolusertifikaadiga osta võrgust kindla keskkonnajalajäljega gaasi – eraldi taastuvat puudutab
ja eraldi madala süsinikusisaldusega ja eraldi taastumatut. taastuvgaaside
Direktiivi siiski täiesti läbi vaadata ei jõudnud, vabandust. sertifitseerimist).
proposal-revised-gas
-markets-and-hydrogen-regulation komm.pdf
Keskkonnaministeerium 1. Toetame Euroopa Komisjoni välja pakutud vesiniku- ja maagaasituru dekarboniseerimise eelnõud ning seal võetud Arvestatud osaliselt
eesmärke viia EL-i gaasisüsteem kliimaneutraalsuse eesmärgiga kooskõlla. Samuti nõustume, et oluline on kaitsta seisukohtades
haavatavaid leibkondi liiga kõrgete energiahindade osas ning et EL gaasisüsteemi tuleb luua nii, et see toetakse kõikide 1,2,4,5,7.
sissetulekutega inimesi. Toetame ka ühtset ja laildast tarkade arvestite kasutamist EL-i gaasisüsteemis, kuna need
võimaldavad tarbijatel oma energiatarvet reaalajas jälgida ja seeläbi ka võimalusel tarbimist vähendada.
Selgitus: EL-i kliimaeesmärgi mõjuhinnagu järgi moodustab ka aastal 2050 kogu energiatarbest 20% gaasilised kütused.
Seetõttu on ääretult oluline juba praegu gaasivõrku planeerides teha otsuseid, mis toetavad keskkonnasõbralikke
alternatiive nagu roheline vesinik, biogaas, sünteetiline gaas jt. Gaasivõrk peab olema nutikalt ja ühtsetel alustel EL-is
planeeritud ning võimaldama tootjatel keskkonnasõbralikumaid alternatiive pakkuda.
2021. aastal tekkinud energiakriis näitas ka selgelt, et haavatavamad leibkonnad vajavad kaitset liiga kõrgete energiahindade
osas. Ka EL-i gaasituru karboniseerimisel on oluline seda arvesse võtta, et madalama sissetulekuga leibkondi kaitsta.
2. Peame vajalikuks jaotusvõrkudes fossiilsetele gaasidele eeliste kaotamist, et tagada taastuvate gaaside turule pääsemine
ja konkurentsivõime turul.
Selgitus: Praegune regulatiivne raamistik toetab gaasivõrgu tsentraliseeritud varustamist, mis tähendab, et taastuvate
gaaside kaubeldavus ning juurdepääs turgudele ja gaasivõrku ei ole fossiilse maagaasiga võrdsel tasemel. Sellel on oluline
negatiivne mõju taastuvate gaaside tootjate äriplaanidele. Samuti ei pruugi olemasolevad veeldatud maagaasi terminalid
sobida taastuvate gaaside vastuvõtmiseks. Nimetatud barjääride eemaldamiseks ning fossiilsete gaaside eelisseisundi
kaotamiseks on oluline gaasitaristu terviklik kavandamine, mis arvestaks taastuvate gaaside vajadustega.
3. Peame oluliseks toetada biometaani kasutamist lisaks transpordile ka teistes sektorites, sh ELi HKSi käitistes.
Selgitus: Biometaani kasutuselevõtu edendamiseks on vajalik tekitada piisavalt tarbijaid, et kodumaistel tootjatel tekiks
võimalus müüa oma toodangut. Kuna transpordisektoris on suund elektrifitseerimisele ja vesinikule, on oluline tõsta
biometaani kasutust ka teistes sektories, näiteks ELi HKSi käitistes. 2019. aasta seisuga tarbiti ELi HKSi käitistes ligikaudu
5200 TJ maagaasi. Vastavalt ELi HKSi seire ja aruandluse määrusele (EL) 2018/2066 on võimalik säästlikkuse kriteeriumitele
vastavat biometaani arvesse võtta 0 heitega kütusena, kui sellele on väljastatud päritolutunnistus ning gaas on eraldatud
võrku ja seejärel sealt ära tarbitud. See võimaldab käitistel vähendada tööstustegevuses tekkinud CO2 heidet ja seeläbi
lubatud heitkoguse ühikute turuhinna tõusust tekkivaid täiendavaid kulusid. Biometaanile kasutuse leidmine mitte üksnes
ei aita dekarboniseerida nt tööstust ja soojamajandust, vaid toetab KHG heidete vähendamist jäätme- ja
põllumajandusektoris.
4. Peame vajalikuks tagada taastuvate gaaside turule pääsemine ja konkurentsivõime turul.
Peame oluliseks rohelisele vesinikule ja teistele võimalikult väikest keskkonnahäiringut põhjustavatele energiakandjatele
üleminekuks ühtse taristu loomist, peame oluliseks jaotusvõrkudes fossiilsetele gaasidele eeliste kaotamist ja stiimulite
loomist, et seda üleminekut soodustada.
Selgitus: Integreerituma turu loomiseks on oluline ühenduste tagamine, mida EL saab toetada; regulatiivselt ühtsetel alustel
sertifitseerimis- jt nõuete väljatöötamine, mis võimaldaks ühendatumat turgu; salvestustehnoloogiate arendamine ja
ühenduste loomine (eri tootjate, sh väiketootjate võrku ühendamise võimaldamine, aga ka kaugemate piirkondade suurema
isetoimivuse võimaldamiseks). Toetame suunda avatud konkurentsipõhisele turule, mis lähtub keskkonnamõju
vähendamise ja kliimaneutraalsuse eesmärgist, kus hind peegeldab energiakandja kogu elutsükli lõikes kogu energiakandja
tootmiskulu, süsinikukulu jt heitmete tekitamist, täiendavaid tulusid (sh kõrvalprodukte koos nende täiendava
lisandväärtusega), väliskulu ja-tulu, mis võimaldaks efektiivselt pakkuda puhast vesinikku ja teisi keskkonnasõbralikke
lahendusi lõpptarbijatele.
Rahandusministeerium „Artiklis 42 reguleeritakse jaotusvõrgu eraldatust. Siia on sisse kirjutatud samad probleemid, mis elektri jaotusvõrgu Teadmiseks võetud.
regulatsiooni: üheselt ei ole aru saada, mis asi on "the persons responsible for the management of the distribution system Osaliselt arvestatud
operator". Kas siia alla käivad ka nõukogu liikmed või mitte (st kas nõukogu liige on "responsible for management" või mitte)? seisukohas 4.
St kas jaotusvõrguettevõtja nõukogus võib olla vertikaalselt integreeritud ettevõtja juhatuse liige?“
Lisa 1. Kaasatud huvigruppide nimekiri
1. Elering AS
2. Eesti Elektritööstuse Liit
3. Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing
4. Eleport OÜ
5. Eesti Gaasiliit
6. AS Alexela
7. AS Eesti Energia
8. Eesti Taastuvenergia Koda
9. Eesti Vesinikuklaster
10. Eesti Vesinikutehnoloogiate Ühing
11. Tartu Ülikool
12. Keskkonnainvesteeringute Keskus
13. Viru Keemia Grupp
14. Utilitas
15. Eesti Gaas
16. Adven Eesti
17. Eesti Biogaasi Assotsiatsioon
18. Eesti Biokütuste Ühing
19. Arenguseire Keskus
20. Biopower
21. Eesti Keemiatööstuse Liit
22. Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon
23. Eesti Keskkonnauuringute Keskus
24. Eesti Soojustehnikainseneride Selts
25. Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon
26. Eesti Teadusagentuur SA
27. Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
28. AS Varmata
29. Baltic Energy Partners
30. Eesti Elektritööstuse Liit
31. Eesti Keskkonnaühenduste Koda
32. Eesti Ringmajandusettevõtete Liit
33. Eesti Roheline Liikumine
34. Eesti Tarneahelate Juhtimise Ühing
35. Eesti Õliühing
36. Elcogen
37. Gren Eesti AS
38. Konkurentsiamet
39. Tallinna Strateegiakeskus
40. Autode Müügi ja Teenindusettevõtete Eesti Liit
41. Autoettevõtete Liit
42. Autolammutuste Liit
43. Auvetech
44. Circle K
45. Edelaraudtee
46. Eesti Ehitusettevõtjate Liit
47. Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit
48. Eesti Elektroonikatööstuse Liit
49. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit
50. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
51. Eesti Korteriühistute Liit
52. Eesti Laevaomanike Liit
53. Eesti Lennuakadeemia
54. Eesti Linnade ja Valdade Liit
55. Eesti Logistika ja Ekspedeerimise Assotsiatsioon
56. Eesti Maaülikool
57. Eesti Masinatööstuse Liit
58. Eesti Päikeseelektri Assotsiatsioon
59. Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon
60. Eesti Raudtee
61. EJKL Kompetentsikeskus