dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Eesti seisukohad hoonete energiatõhususe direktiivi kohta

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 5. märts 2022
Viit
24.1-1/2022/1738
Registreeritud
5. märts 2022
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Riigikantselei
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
24.1 EL ja rahvusvahelise koostöö korraldamine
Sari
24.1-1/S EL institutsioonide otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, töögruppide materjalid, õigusliku ülevõtmise tähtajad)
Toimik
24.1-1/2022
Vastutaja
Ketli Lindus (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond)

Failid

  • 📎24.1-120221738 05.03.2022 Väljaminev kiri.asice2939 KB

Sisu (failidest)

Riigikantselei Teie 29.12.2021 nr 2-5/21-02917, [email protected] 16.3/21-1346/-1T Stenbocki maja Rahukohtu 3 15161, Tallinn Meie 05.03.2022 nr 24.1-1/2022/1738 Eesti seisukohad hoonete energiatõhususe direktiivi kohta Esitame Eesti seisukohad hoonete energiatõhususe direktiivi kohta Vabariigi Valitsuse 17. märtsi 2022. a istungile. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Taavi Aas majandus- ja taristuminister Lisad: Lisa 1 Seletuskiri Eesti seisukohtadest hoonete energiatõhususe direktiivi kohta Lisa 2 Protokolliline otsus Lisa 3 Kooskõlastustabel Lisa 4 Kaasatud huvigruppide nimekiri Ketli Lindus 639 7610 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158 EELNÕU VABARIIGI VALITSUS ISTUNGI PROTOKOLL Tallinn, Stenbocki maja märts 2022 nr Päevakorrapunkt nr Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi ettepaneku kohta, milles käsitletakse hoonete energiatõhusust 1. Kiita heaks järgmised majandus- ja taristuministri esitatud seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi ettepaneku kohta, milles käsitletakse hoonete energiatõhusust: 1.1. Toetame direktiivi eesmärke, eelkõige hoonete energiamärgiste määratluse ja arvutuspõhimõtete ühtlustamist ning kvaliteedi tõstmist, et tagada liikmesriikide energiamärgiste võrreldavus. Energiamärgises peaks kajastuma objektiivne minimaalne info ehitise kui terviku toimivuse kohta ja see ei tohiks sisaldada subjektiivseid soovitusi. Optimaalselt dimensioneeritud lokaalse energia tootmise huvides peaks hoone elektrikasutuse mõiste hõlmama ka valgustust ja kodumasinaid. Direktiivis tuleb fikseerida eksporditud energia arvestamise ulatus energiatõhususe arvutustes. 1.2. Toetame nullemissioonhoone kontseptsiooni (ZEB) kasutuselevõttu, kuid Komisjoni ettepanekus esitatud ajakava on Põhjamaade kliimatingimustes liialt optimistlik ja tähtajad tuleks vähemalt 3 aastat edasi lükata, võrreldes eelnõu tähtaegadega (2027. aasta uute avalike hoonete ja 2030. aasta kõigi uute hoonete puhul). Tähtajad tuleb siduda ehitusloa andmise hetkega. ZEB definitsioon ja arvutuspõhimõte peavad lähtuma kogu primaarenergia asemel üksnes mittetaastuva primaarenergia kompenseerimisest. Me ei pea põhjendatuks lisada direktiivi eraldiseisvat nõuet, et teatud lävendi või protsendi mahus hoone aastasest energiakasutusest peab tulema taastuvenergiast. 1.3. Toetame ettepanekut, et hoonete energiatõhususe direktiivi käsitlusala laieneks üksnes kasutusaegselt energiatarbimiselt hoonete olelusringi keskkonnamõju põhisele käsitlusele. Toetame energiatõhususe ja keskkonnamõju tulemuste esitamist eraldi ühel energiamärgise vormil. Vaadates eraldi eesmärkidena, ei tohiks energiatõhususele rõhumine pärssida hoone eluringi keskkonnamõju parandamist ja vastupidi. 1.4. Toetame eelnõus sõnastatud paindlikkust liikmesriigil seada endale sobivaid nõudeid miljööväärtuslikele hoonetele ja ehitismälestistele. 1.5. Peame oluliseks, et ajakohane hoonete energiatarbimise info oleks koondatud hoone digitaalsesse logiraamatusse ehk kohustuslikku digitaalsetesse andmebaasi, mis tagab andmetele lihtsa ligipääsu, üleriigilise ülevaatlikkuse ning looks võimalused võrdlusanalüüsiks. Me ei toeta energiamärgiste kehtivusaja lühendamist 5-le aastale ega täiendavaid füüsiliste kontrolltegevuste nõudeid, kuna valdavalt saab kontrolli automatiseerida ja piiratud pädeva tööjõu tingimustes ei tohiks väärtust loovaid eksperte koormata liigse tõendamis- ja kontrolltegevustega. Samuti ei toeta me füüsiliste energiamärgiste või selliste muude dokumentide üleandmist, mille kohta on andmed võimalik viia avalikesse andmebaasidesse. 1.6. Toetame hoonete renoveerimise põhimõtete ajakohastamist direktiivis, kuna olemasolevate hoonete edasisel kasutusel on oluline roll Euroopa Liidu energia- ja kliimaeesmärkide saavutamisel. Hoonete energiatõhususe direktiivis täisrenoveerimise õiguslikul defineerimisel pooldame laiemat määratlust, mis arvestaks ka renoveerimise muid olulisi aspekte. Peame oluliseks, et renoveerimine on võimalikult terviklik ja lisaks energiatõhususele pööratakse tähelepanu keskkonnasäästlikematele ning kvaliteetsetele ehituslahendustele, tervisliku sisekliima tagamisele, tuleohutusele, energeetika- ja ehitussektori sünergiale, elektrisõidukite laadimispunktide laialdasemale kasutuselevõtule ning laiemalt hea ja ligipääsetava elukeskkonna loomisele, juhindudes kestliku arengu eesmärkidest. Eelistame, et direktiivis või selle alusel antud EL-üleses õigusaktis sätestataks täpsemad elektrisõidukite laadimistaristu tehnilised nõuded riigiüleste vastuolude vältimiseks. Samuti soovime direktiivis täpsustada, et jalgrataste parkimiskohtade paigutus oleks kergesti ligipääsetav ja turvaline. Toetame ettepanekut, et hoonete kavandamisel võetaks arvesse tuleviku kliimatingimusi eesmärgiga muuta hooned kliimamuutustele vastupidavamaks. 1.7. Eesti ei toeta direktiivi ettepanekus toodud kohustuslike energiatõhususe miinimumstandardite kasutuselevõttu nimetatud mahus ja ajakavas. Eelnõus esitatud tähtajad (avalike ja mitteeluhoonete puhul olenevalt energiaklassist 2027. ja 2030. aasta ning eluhoonete puhul 2030. ja 2033. aasta) tuleb edasi lükata vähemalt 3 aasta võrra ning nõuetest tuleb välistada 2050. aastaks kasutusest väljalangevad hooned. Absoluutne renoveerimiskohustus tuleb asendada köetavate pindade kasutuse optimeerimisega ning samas lähtuda elukeskkonna parandamisest ja kestlikust kahanemisest, sealhulgas vajadusel hoonete kasutusest väljasuunamise ja demonteerimise perspektiivist. Arvestama peab liikmesriikide eripärasid halduskorralduses ning vältima võimalike uute nõuetega seotud halduskoormuse ja –kulu olulist kasvamist, samuti üle jõu käivat rahalist mõju madalama elatustasemega piirkondadele, mille leevendamiseks tuleks pakkuda hoonete omanikele motiveerivaid lahendusi nende kasutuses olevate hoonete rekonstrueerimiseks. Toetame ka võimalikult automaatse renoveerimispassi kasutuselevõttu ning teeme ettepaneku muuta see kohustuslikuks osalisel ehk etapiviisilisel rekonstrueerimistegevusel. 1.8. Laiaulatusliku renoveerimise elluviimiseks on vajalikud piisavad rahastusmeetmed. Seejuures on tähtis, et rahalise toetuse määramise aluseks olev üldistustase ja kriteeriumid oleksid iga liikmesriigi enda määrata. Leiame, et rahaline toetus peaks sõltuma renoveerimisastmest, kuid põhjalikul või olulisel rekonstrueerimisel tuleb lähtuda kulutõhususe põhimõttest. Me ei toeta rahalist toetust enamaks kui kuluoptimaalseks lõpptulemuseks. 1.9. Toetame direktiivi eesmärki kõrvaldada hoonete sektoris kütte- ja jahutusvaldkonnas järk-järgult kasutuselt fossiilkütused, kuid tuleb säilitada taristu paindlikkus uudsete keskkonnasäästlike kütteallikate kasutamiseks. 1.10. Me ei toeta eelnõus kirjeldatud ülesannet kaitsta üürnikke pärast renoveerimist ebaproportsionaalse üüritaseme eest või pakkuda universaalseid üüritoetusi, kuivõrd eraomanike reaalseid üüritingimusi ei ole võimalik rekonstrueerimistoetuste andmisel kontrollida ja kirjeldatud turumehhanismidesse sekkumine võib vähendada kvaliteetsete elamispindade pakkumist, tõstes tulemusena hindu. 2. Eesti esindajatel Euroopa Liidu Nõukogu eri tasanditel väljendada ülaltoodud seisukohti. 3. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud eelnõud ja seisukohad Riigikogu juhatusele ning teha seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ning Eestist nimetatud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee liikmetele. Kaja Kallas Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär Lisa 2. Kaasamise käigus esitatud märkuste arvestamise tabel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu ettepanek hoonete energiatõhususe direktiivi (EPBD) läbivaatamise kohta Ettepaneku esitaja Ettepanek/avaldus Arvestamine Eesti Kütte- ja Arvestatud Ventilatsiooniinseneride seisukohtades 1 ja 6. Ühendus (EKVÜ) ja EPBD primary EPBD comments energy calculator_2022-01-13.xlsx 2022-01-13.docx TalTech Tarbijakaitse ja Tehnilise Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TTJA) toetab Euroopa Komisjoni soovi ning algatust Arvestatud Järelevalve Amet (TTJA) kiirendada liikmesriikide hoonefondi renoveerimist, muutmaks hooneid energiatõhusamateks ja seisukohtades 1, 2, 3, modernsemateks. See aitab nii Eestil kui ka Euroopa Liidul tervikuna liikuda kliimaneutraalsuse poole. 4, 6. TTJA seisukohad hoonete energiatõhususe direktiivi muutmisel .pdf Konkurentsiamet Hoonete energiatõhususe direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmine võib Konkurentsiameti Arvestatud. tööülesannetega seonduda osas, mis puudutab erinevates sektorites hinnaregulatsiooni rakendamise aluseid – Konkurentsiamet kooskõlastab ettevõtjate poolt osutatavate teenuste hindasid nt elektri-, gaasi-, kaugkütte- ja veesektoris. Ei saa välistada, et direktiivist tulenevate aluste ülevõtmine puudutab nende teenuse hinnakujundust, millega amet peab arvestama. Hetkel meil siiski konkreetsed ettepanekud puuduvad ning palume MKM-il ametit koheselt kaasata direktiivi ülevõtmise seadusloome protsessi. Eesti Kinnisvara Hindajate Eesti Kinnisvara Hindajate Ühing on Teie edastatud hoonete energiatõhususe direktiiviga tutvunud. Arvestatud seisukohas Ühing 5. Direktiivi integreerimisprotsessi taustal on meil võimalus juhtida tähelepanu praktikas esinevale probleemile, mida on ehk võimalik direktiivi ülevõtmisel arvesse võtta. Käesoleval ajal on erialaspetsialistidel väga keeruline ja raskendatud teabe saamine hoonetes tehtud renoveerimistööde kohta. Ehitisregistris on tihti kajastatud informatsioon lubade/teatiste kohta, kuid puudub ülevaade, millises osas on lubades kajastatu realiseeritud ning millises mitte. Sageli on omanikelt antud teabe hankimine raskendatud. Väga tihti kinnisvara omanikul puudub ülevaade, mis töid on hoones varasemalt tehtud. Esineb ka olukordi, kus omanikul puudub soov objektiivselt teavet jagada, kuid eksperdi arvamus peaks ja võiks valdavas osas tugineda objektiivsematest allikatest kättesaadavale informatsioonile, kui selleks on eksperdi arvamusest (tihti selle tulemusest, mitte niivõrd objektiivsest sisust) huvitatud isik ise. Kuna eksperdi arvamust esitatakse peamiselt kolmandatele isikutele otsuste tegemiseks, siis oleme veendunud, et eelnimetatud teabe koondamine ühte objektiivsetel alustel kontrollitavasse kogusse aitab oluliselt parandada eksperdi töö kvaliteeti. Arvestades eelnevaga pooldame renoveerimise passide kasutuselevõttu, mis eeldatavalt annaks objektiivselt ning koondatult informatsiooni hoones tehtud tööde kohta. Oleme seisukohal, et vastav informatsioon peaks olema kindlasti kättesaadav (näiteks kutseregistris registreeritud kutse olemasolul) vastava ala spetsialistidele (nt. kinnisvara hindajad), juhul kui vastav info ei ole avalikult kättesaadav. EASi ja KredExi Edastan meiepoolsed seisukohad. Osaliselt arvestatud ühendasutus seisukohas 1. KredExi ja EASi ühendasutus tegeleb ennekõike olemasoleva hoonefondiga. Planeeritavad muudatused käsitlevad paljuski uusi hooneid. Olemasoleva hoonefondi osas pakutakse välja muudatused:  Avaliku sektori hoonetele ja mitteeluhoonetele pakutakse välja minimaalse energiatõhususe klassi nõue. Avaliku sektori hooned peaksid aastaks 2027 vastama kõik vähemalt energiamärgise klassile F ja aastaks 2030 klassile E. Erasektori mitteeluhooned aastaks 2030 F ja aastaks 2033 E. Kehvemas seisus hoonefondi rekonstrueerimise kava peaks koos rahaliste meetmetega olema kirjeldatud riiklikus rekonstrueerimise strateegias.  Tuleb luua renoveerimise passid (kasutus oleks vabatahtlik), mille alusel oleks võimalik kavandada hoonete järkjärgulist rekonstrueerimist.  Soovitakse liikmesriikidelt hoonete omanikele suuremat rahalist ja tehnilist tuge hoonete rekonstrueerimiseks.  Aastast 2027 ei tohiks enam toetada fossiilkütuseid kasutavaid lokaalseid kütteallikaid (Eesti oludes peamiselt gaasikatlad).  Eluhoonete rekonstrueerimise meetmete puhul tuleb jälgida, et rekonstrueerimine ei tekita elanikele ebamõistlikku maksekoormust.  Kõikide oluliselt rekonstrueeritavate hoonete juurde tuleb luua valmidus elektriautode laadimispunktide paigaldamiseks.  Kõikide oluliselt rekonstrueeritavate hoonete juurde tuleb luua jalgrataste parkimiskohad. Uue ühendasutuse vaates need muudatused meie tegevusi eriti ei mõjutaks. Minimaalse energiamärgise klassi nõue eluhooneid ei puuduta. Hetkel käsitlevad muudatused meie meetmete tegevustest ainult gaasikatlaid, mille paigalduse toetamine tuleks alates 2027 lõpetada. Pigem toovad muudatused kaasa vajaduse toetatavate tegevuste nimekirja laiendada (elektriautode laadimine, jalgrataste parkimine ja eelnevatega seoses üldiselt parklate uuendamise toetamine). Teemat laiemalt käsitledes ei poolda me erasektori mitteeluhoonete minimaalse energiamärgise klassi nõuet, sest see võib tuua rohkem kahju kui kasu. Näeme siin võimalust omanikepoolseks protestiks, mille kohaselt reguleerib Euroopa Komisjon, kuidas peame enda omandiga käituma. Lisaks ei ole paljudel mitteeluhoonetel märgist. Ehk siis me ei tea, millised need hooned on ja kui keegi saab G klassi märgise, siis ta lihtsalt ei lae seda Ehitisregistrisse, kuna see tooks kaasa sanktsioonid. Nõude rakendamisel tuleks arvestada ka energiamärgise arvutuse metoodika eripärasid. Näiteks, kui on IT-hoone suure serveripargiga, siis on serveripargi elektritarbimine üksi juba nii suur, et hoone on ainult serverite energiakasutuse tõttu energiamärgise skaala lõpus. Ehk siis kehv märgise klass ei pruugi tähendada kehva hoonet. Pigem pooldaksime lähenemist, kus kehvas märgise klassis olevatele mitteeluhoonetele pakutakse vabatahtlikke meetmeid, kuidas hoone energiatõhusust parandada. Nõude seadmine ilma võimaluste andmiseta tooks pigem populistliku vastutegevuse. Direktiivi muudatusettepanekud ei puuduta taastuvenergiaks loetavaid kütuseid. On sõnastus, et uued hooned peavad olema nullheite hooned, mille energiakasutuse kaetakse taastuvenergiaallikatest. Eesti kliimas ei ole kogu aastase energiatarbimise osas kohapealne taastuvenergia tootmine võimalik. Ka uute hoonete osas peaks olema energiakasutusest tuleneva heite piirmäär, mis ei ole null. Direktiivis näiteks toodud energiakasutuse piirväärtused arvestavad ainult hoone kütte, jahutuse, sooja vee energiaga ja nende tehnosüsteemide käitamiseks vajaliku elektriga. Valgustuse ja seadmete energiakasutusega ei arvestata. Eesti energiaarvutuse metoodika võtab arvesse kogu hoones kasutatava energia (mitte ainult hoone kütmise ja jahutamise energia), mille tõttu ei ole võimalik aastast nullheidet mõistlike tehniliste lahendustega saavutada. Keskkonnainvesteeringute Saadan meie tagasiside. Lisan siis kirjavahetuse Kristjan Kaldaga ja meie kommentaaridega direktiivi ja Arvestatud seisukohas Keskus (KIK) lisad. 1. Null heitaga hoone definitsioon natuke tekitab muret. Saan definitsioonist aru nii, et kaugkütet kasutav hoone saab olla null heitega, kui kogu kaugkütte on taastuvenergial. Samas tundub, et on jäetud ka natuke paindlikkust, seega vast probleemi ei olegi. Boldiga märkisin ära, kus on nõue ja kus on leevendus (pikk ja lohisev lause, aga vast sain õigesti aru). Meil on palju üsna uusi katlamaju, kus on põhikoormus kaetud biokütuse katlaga, aga tipukoormused on gaasi või õlikatlaga kaetud (majanduslikult mõistlik lahendus). Seega 100% taastuvenergiat kaugküttes on üsna võimatu saada. Seda kindlasti 10 aasta pärast ja ilmselt ka 15 a pärast. Direktiivi art 2 p 3 (lk 37): ‘zero-emission building’ means a building with a very high energy performance, as determined in accordance with Annex I, where the very low amount of energy still required is fully covered by energy from renewable sources generated on-site, from a renewable energy community within the meaning of Directive (EU) 2018/2001 [amended RED] or from a district heating and cooling system, in accordance with the requirements set out in Annex III; Annex III: The total annual primary energy use of a new or renovated zero-emission building shall be fully covered, on a net annual basis, by – energy from renewable sources generated on-site and fulfilling the criteria of Article 7 of Directive (EU) 2018/2001 [amended RED], – renewable energy provided from a renewable energy community within the meaning of Article 22 of Directive (EU) 2018/2001 [amended RED], or – renewable energy and waste heat from an efficient district heating and cooling system in accordance with Article (24(1) of Directive (EU) …/… [recast EED]. A zero-emission building shall not cause any on-site carbon emissions from fossil fuels. Only where, due to the nature of the building or lack of access to renewable energy communities or eligible district heating and cooling systems, it is technically not feasible to fulfil the requirements under the first paragraph, the total annual primary energy use may also be covered by energy from the grid complying with criteria established at national level. Näiteks üldise grupierandi määruse alusel saame toetust anda sellisele definitsioonile vastavatele kaugküttesüsteemisele: „tõhus kaugküte ja -jahutus” – kaugkütte- või kaugjahutussüsteem, mis kasutab vähemalt 50 % taastuvenergiat, 50 % heitsoojust, 75 % koostoodetud soojust või 50 % sellise energia ja soojuse kombinatsiooni; (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32012L0027 art 2 punkt 41). Uues perioodis toetame ainult taastuvenergia seadmeid, aga süsteem tervikuna peab sellele definitsioonile vastama. Kui soovitakse tipukatlaks näiteks gaasi või õli katelt, siis selle peab toetuse saaja ise maksma. proposal-recast-en annex-proposal-rec ast-energy-performance-of-buildings-directive ergy-performance-buildings-directive KIK.pdf KIK.pdf Eesti Gaasiliit Gaasiliidu arvamus Euroopa Komisjoni algatuse „Energiatõhusus – hoonete energiatõhususe direktiivi Osaliselt arvestatud ja läbivaatus“ kohta ka teadmiseks võetud seisukohtades 1, 2. Eesti Gaasiliit tänab võimalust avaldada arvamust Euroopa Komisjoni algatatud hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatuse kohta. Tegemist on üsna olulise failiga, mis suunab elamuehitust ning hakkab seniste energiakandjate veel olulisemat vahet tegema. Järgnevalt toome välja mõtted ja ettepanekud, mida peaks faili ülevaatusel arvesse võtma: 1) Soovime tähelepanu juhtida, et roheleppe paketi valguses peaksid erinevad failid andma liikmesriikidele piisavalt paindlikkust, et vastavalt oma vajadustele ja võimalustele disainida üleüldist energiapoliitikat ja energiakasutust, et jõuda soovitud eesmärgini. Peame oluliseks välja tuua, et energiatõhususe direktiivi läbivaatuse juures peaks arvestama ka põhimõtteid, mis juba teistes roheleppe ettepanekutes on välja toodud, vältimaks põhimõttelisi vastuolusid. Eriti oluline on järgida kõiki käimasolevaid kõnelusi, sest roheleppe paketi sisu on ajas muutuv, mistõttu peaksid Eesti seisukohad ja lähtepunktid seda arvestama. Vältima peaks olukorda, kus ühe ministeeriumi vastutusalas oleva faili osas koostatakse seisukohad, mis ei haaku turu vajadustega või jäävad eraldiseisvaks ega ole sünergias teiste oluliste EL eelnõude ja põhimõtetega; 2) Primaarenergia ja kaalumisteguri definitsioon direktiivi tasandil on segane ja iga liikmesriik saab seda ise defineerida. Praegusel hetkel on Eestis maagaasi kaalumisteguriks määratud väärtus 1. Sellel puudub teaduslik põhjendus ja võttes arvesse rangeid energiatõhususe nõudeid ja võrreldes lähiriikide praktikat, oleks kindlasti parem kui kaalumistegurid oleks paika pandud ELi üleselt või vähemasti piirkonniti. Oluline on siinkohal tagada elamuehitusele võimalikult palju alternatiive, mitte eelistada ainult biomasskütuseid ja soojuspumpasid, nagu praegune seadusandlus seda suunab. Kindlasti peaks kaalumistegurid arvestama ka keskkonnajalajälge, kas või väga kaudselt. Praeguse praktika kohaselt saab biomasskütuse kasutaja samasuguse kaalumisteguri nagu biometaani kasutaja. Samas biomasskütuste põletamisel emiteeritakse saasteaineid, eriti rohkelt PM osakesi. Samal ajal on biometaan väga puhta põlemisega ja saasteaineid ei teki. Biometaan on oluliselt kallim toode, samas aitab selle tootmine kaasa ringmajanduse eesmärkidele, võimaldab ära hoida põllumajandussektoris kasvuhoonegaaside teket ning panustab maasektori arengusse. Seega puudub praegustel kaalumistegurite väärtustel seos roheleppe eesmärkidega ja keskkonnaga üldisemalt; 3) Energiatõhustusarvutuseks kasutatavad tegelikud energia tarbimisandmed ei saa olla suurema täpsusega kui 1 h, vähemalt gaasi osas; 4) Primaarenergiana kasutatava elektrienergia puhul ei saa aluseks võtta Euroopa keskmistatud andmed, kuna teatud liikmesriikide puhul (s.h Eesti ja Poola) see oleks vastuolus kliimaeesmärkidega; 5) Loobumine fossiilenergia kasutamisest liginullenergia hoonete puhul ei pea tähendama seda, et neid ei saa liita gaasitaristuga, kuna see võimaldab diversifitseerida primaarenergiallikad ja kasutada rohelist gaasi (biometaani ja vesinikku). Siin tuleks ka siseriiklikult mõelda, et kas praegune praktika annab võimaluse elamumajandusel ka tulevikus saada roheliseks. EGL_Energia_tohus us.docx Keskkonnaministeerium Üldine hinnang keskkonnamõjule Osaliselt arvestatud Muudatusettepaneku mõju keskkonnale on pigem positiivne, avaldudes eelkõige kliimamuutuste seisukohtas 2. leevendamise kaudu, mille abil väheneb surve looduskeskkonnale. Ulatuslik hoonete renoveerimine aitab saavutada puhtama elukeskkonna energiasäästu kaudu. Kui hoone on kohandatav muutunud vajaduste või nõuetega, siis ehitise kogu elukaare kulusid aluseks võttes on enamasti säästlikum olemasoleva hoone korrastamine, ehkki selle energiatõhusus on võrreldes uue hoonega reeglina madalam. Hoonete energiatõhususe eesmärkide uuendamine oluliselt kaasa, et saavutada ELi kavandatud eesmärk vähendada aastaks 2030 kasvuhoonegaaside heitkoguseid 55% võrra. Seisukoht: Peame oluliseks vähendada hoonete sektori mõju kliimale ning toetame energiatõhususe direktiivi ülevaatamise peamisi eesmärke vähendada aastaks 2030 hoonete energiakasutusest tulenevat kasvuhoonegaaside heidet ning viia valdkondlikud sihttasemed kooskõlla Euroopa Liidu ülese eesmärgiga saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus. Sellest tulenevalt toetame energiatõhususe eesmärkide tõstmist ning ressursitõhususe ja ringmajanduse põhimõtete rakendamise edendamist hoonete sektoris. Samuti peame oluliseks, et erinevate direktiividega seatud eesmärgid oleksid omavahel kooskõlas, et vältida liigset halduskoormust ning võimaldada kasvuhoonegaaside heite vähendamist kõige kulutõhusamal viisil. Selgitus: Euroopa Liit ja Eesti on seadnud pikaajaliseks eesmärgiks jõuda aastaks 2050 kliimaneutraalsuseni ja eesmärgi täitmiseks on vaja olulisel määral vähendada ka hoonete sektorist tulenevat kasvuhoonegaaside heidet. Hoonete sektori süsinikujalajälje vähendamiseks on oluline võtta terve olelusringi kestel arvesse mõjusid kliimale ja järgida ressursitõhususe ning ringmajanduse põhimõtteid. Samas on oluline jälgida, et erinevad valdkondlikud õigusaktid töötaksid koosmõjus ja kavandatavad muudatused ei tooks kaasa ebamõistlikke administratiivseid kulusid, ei takistaks hoonefondi uuendamist läbi ehituskulude ebamõistliku suurenemise ning ei vähendaks kvaliteetse elamispinna kättesaadavust. Peame positiivseks, et liikmesriikidele on jäetud võimalus otsustada, kuidas eelnõus seatud eesmärkideni jõuda ja alles vahehindamise käigus võivad nõuded karmistuda. Kui uute elamute ehitamise nõudeid on tõenäoliselt lihtsam täita, siis renoveerimise osas on risk süvendada ühiskonna kihistumist, kuna enamik ebaefektiivseid elamuid on just vaesemates ja maapiirkondades, millele lisandub veel tühjenevate kortermajade problemaatika. Ehkki täna on selle toetamiseks ette nähtud ka RRF ja SF, siis uute ambitsioonide elluviimiseks sellest ei piisa. Täiendavalt on meie hinnangul Eesti jaoks väljakutse ehitussektori oskused nullenergiale vastavaid hooneid ehitada. Haridus- ja Direktiivis oli viide ka valdkondlike oskuste nappuse vähendamisele ja sellega oleme päri. Arvestatud seisukohas Teadusministeerium 5. Direktiivi lisas II on toodud riikliku renoveerimisplaani vorm. Renoveerimise puhul on hoonetest ülevaate andmisel (artikkel 3 (a)) valikulise kriteeriumi loetelus toodud lammutatavate hoonete pind (m2). Mõistlik oleks siin tuua vähenev köetav pind, mitte kogupind. Samuti võiksid ka järgnevad kriteeriumid olla selgelt seotud pindade optimeerimisena, ehk vähenenud pinnad täidavad alati eesmärke ja ei tohi arvutuskäikudest välja jääda. Leiame, et kõige parem energiasäästumeede on optimaalsed ruutmeetrid, eriti kahaneva elanikkonnaga piirkondades, kus kasutada saab pindade ristkasutust, integreeritud teenuseid jne. Eesti Kaubandus- Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (edaspidi: Kaubanduskoda) tänab Majandus- ja Osaliselt arvestatud Tööstuskoda Kommunikatsiooniministeeriumit võimaluse eest avaldada arvamust hoonete energiatõhususe direktiivi seisukohas 6. eelnõu (edaspidi: Eelnõu) kohta, millega muuhulgas seatakse energiatõhususe eesmärgid paketi „Eesmärk 55“ jaoks. Oleme Eelnõuga tutvunud ning esitame oma ettepanekud ja kommentaarid järgnevalt. Peame positiivseks kliimaga seotud eesmärkide seadmist Kaubanduskoda peab positiivseks, et keskkonnaga ja eelkõige kliimaga seotud probleemidega tegeldakse ning et seda tehakse Euroopa Liidu tasandil. Selline teguviis on kahtlemata efektiivsem siseriiklike eesmärkide seadmisest iga liikmesriigi poolt, kuna sel viisil on võimalik tagada ühese mehhanismi abil, et kõik liikmesriigid neid eesmärke ka täidavad. Energiatõhususe tagamine ja kliimamuutuste ärahoidmine on vajalik ka ettevõtetele majandusliku stabiilsuse hoidmiseks ning ilmastikukahjude likvideerimisele tekkiva kulu vältimiseks. Mõju Eesti ettevõtluskeskkonnale pole täiesti selge Eelnõu artikkel 9 lõige 1 sätestab muuhulgas, et liikmesriigid peavad tagama avalikele asutustele ja mitteeluhoonetele energiaklass F saavutamise hiljemalt 1. jaanuariks 2027 ja energiaklass E saavutamise hiljemalt 1. jaanuariks 2030 skaalal, kus energiaklass A tähistab nullenergiahooneid ning energiaklass G tähistab 15 protsendi kõige väiksema energiatõhususega hoonete hulka kuuluvaid hooneid aasta 2027 seisuga. Energiaklass F on seega ühe astme võrra ja energiaklass E kahe astme võrra energiatõhusam energiaklassist G. Eelnõu artikkel 20 lõige 7 sätestab muuhulgas, et mitteeluhoonetes, mille küttesüsteemide koguvõimsus on üle 290 kW ja kus see on tehniliselt võimalik, tuleb hiljemalt 31. detsembriks 2024 seadistada energia tarbimist automaatselt jälgivad ja salvestavad seadmed. Hiljemalt 31. detsembriks 2029 peavad selliste seadmetega olema varustatud ka mitteeluhooned, mille küttesüsteemide koguvõimsus on üle 70 kW. Muuhulgas peavad need seadmed olema suutelised energia tarbimist pidevalt monitoorima ja vajadusel ka seda iseseisvalt vähendama. Ehkki kliimamuutustega tegelemine on iseenesest positiivne, tuleb seejuures siiski arvesse võtta ka seda, et Eelnõu artikli 9 lõikes 1 ning artikli 20 lõikes 7 sätestatud nõuetele vastavuse saavutamine tähendab ettevõtete ja inimeste jaoks vajadust teha täiendavaid investeeringuid hoonete energiatõhususse. Soovime teada, kas Eesti kohta on tehtud esmaseid analüüse, et kui suures ulatuses peavad inimesed ja ettevõtted tegema järgnevatel aastatel investeeringuid, et saavutada direktiivis välja toodud eesmärgid. Leiame, et selline analüüs on väga vajalik, et hinnata, kas direktiivi eesmärkide saavutamine on realistlik ja kas see ei too kaasa ehitusturu ülekuumenemist, mille tõttu võivad märgatavalt suureneda ka inimeste ja ettevõtete kulud. Kui sellist analüüsi ei ole tehtud, siis soovitame selle esimesel võimalusel läbi viia. Kui analüüs näitab, et direktiivi eesmärkide saavutamine on realistlik ja ei too kaasa ehitusturu ülekuumenemist, siis toetame plaanitavat Eelnõud. Kui analüüsi tulemused näitavad, et eesmärkide saavutamine ei ole direktiivis väljapakutud ajaraamistiku jooksul Eestis realistlik ja eesmärgi saavutamisega võib kaasneda turu ülekuumenemine, siis peaks Eesti tegema ettepaneku lükata eesmärkide saavutamise tähtajad mõnevõrra hilisemaks. Rahandusministeerium Hoonete energiatõhususe direktiivi teemal: Osaliselt arvestatud „: Direktiivi projekt ja kaasnevad mõjud olid arutelu all 2021.a. Renoveerimiskava ja rahastamisvajadus seisukohtades 2, 5, 6. tulevad uuesti arutelule rakendamisetapis. Direktiivi muutmise menetluse praeguses etapis ettepanekuid ei ole.“ Hilisem sisend „ Direktiivil on oluline mõju KOV eelarvele. 1. KOV vaates on 2021. a. seisuga alla E klassi hoonete arvestatud. netopind energiamärgise järgi ca 9,7% kogu põhiteenustega seotud hoonefondist. Seejuures energiamärgise info puudub ca 23,4% hoonete netopinnast, millest arvestatav osa on arvatavasti samuti alla E klassi. Osad sellest on ka hooned, mis pikaajaliselt ei ole KOVile vajalikud ja mis võõrandatakse, lammutatakse või milles sisekliimat ei tagata. 2. Hoonete renoveerimisel on oluline jälgida, et ettepanekuga minimaalsele F või E energiaklassile vastavaks renoveerimisel tehtaks tööd arvestusega, et hiljem on ilma lisakulutusteta võimalik jätkata hoone kõrgemasse energiaklassi renoveerimisega ja ei oleks vajadus eelnevaid töid oluliselt ringi teha või asendada. „ Täpsem sisend: - EL rahade kasutusest renoveerimiseks/ehituseks ja kestliku rahastamise taksonoomiast: nõue saavutada renoveerimisega vähemalt 30% energiasäästu on küll asjakohane selliste hoonete renoveerimise, mille enrgiatõhusus on madal (vanemad hooned,, kehvema kvaliteediga materjalist või kehvema ehituskvaliteediga hooned jmt). Aga sedamööda, kui hoonete nö esimene renoveerimisring tehtud saab, muutub iga järgmise tegevusega sama % energiasäästu saavutamine keerulisemaks ja kulukamaks. Nt kui esimese renoveerimisringiga on 30..35% energiatõhusust suudetud parandada, siis selle nn mitte-alla-30% reegli kohaselt järgmistele töödele ei saaks rahastust taotleda, kui see ei aitaks järgmist 30% säästa, aga see ei pruugi olla jõukohane (sh elanikele või ettevõtetele või avaliku sektori asutustele) rahaliselt, vaid järgmist nii suurt säästunihet võidakse realistlikumalt püüda saavutada mitte ühe, vaid mitme järjestikuse investeeringuga. Ettepanek kaaluda, kas võiks eeldatava energiasäästu saavutamise miinimummäära diferentseerida sõltuvalt sellest, mitu % energiasäästu on nt viimase 5 võoi 10 aasta jooksul eelmiste renoveerimistöödega juba saavutatud (nt kui 5a jooksul on tehtud renoveerimist tulemusega 35% energiaäästu, siis järgmist aanloogset investeeringut võiks lugeda "rohelisek" ja toetada lävendiga "täiendav 20% energiasäästu" vmt. Vabandust, ei jõudnud praegu välja otsida, aga kas direktiivis on käsitletud ka ehitiste ja rajatiste seoseid (ses mõttes, et need ei pruugi alati olla üks-üheselt omavahel eristataavad) ja kas ehitistega seotud rajatiste (või rajatistega seotud ehitiste) energiatõhususega seonduv on asjakohane, loogiline ja piisavalt arusaadav ka neile, kes tegelevad rajatistega, mis on nö ehitiste juures/küljes? Tõenäoliselt on asjakohaen pidada ka selle direktiivi suhtes silmas EE seisukohti nn üldise energiatõhususe direktiivi teemal, sh et avaliku sektori hoonete käsitlemisel peame põhjendatuks käsitleda selles kontekstis keskvalitsuse ja KOV hooneid (mitte laiema ringi avaliku sktori hooneid), põhjendused on nonde seisukohtade juures toodud. Samuti ei pea me asjakohaseks viidata ei uue HKS loomisele (hoonete ja maanteetranspordi sektorile) ega Sotsiaalse kliimafondi loomisele kui otsustatule, sest nende eelnõõude läbirääkiimine on paralleelne protsess , mille tulemusel võidakse jõuda KOM algsetest ettepanekutest ka üsna erinevate kokkulepeteni-otsusteni. "Major renovation" definitsioonis on piiriks 25% ehitose väärtusest (ilma hoonealuse maata), loodetavasti on olemas ratsionaalsed ja selged alused selle kohta, milliste näitajate alusel "shitise väärtust" selles kontekstis hinnatakse (nt samas tehnilises seisundis hoone turuväärtus võib erinevates piirkondades olla väga erinev sõltuvalt sealsest nõudlusest konkreetset laadi hoonete järele (ja asustustinedusest), oluline on mh, et see ei tooks kaasa nt hõredamalt asustatud piirkondades samalaadse hoone renoveerimise korral "major renovation" lävendi defineerimise oluliselt väiksema investeeringumahuga kui samasuguse hoone korral nt ruuremas linnas. Igalt LR_lt oodatav "national builging renovation plan" võiks olla nääratletud nii, et sõltuvalt konkreetse LR strateegilise planeerimise süsteemist võiks selle kava koostada ka nt muu strateegilise arengukava ühe osana (mitte tingimata eraldiseisva kavana), see võib aidata kaas paremale sektoritevahelisele integreerimisele ja soodustada mh kava koostamisel partneritega suhtlemist jm. Kavaga seotud näitajate valikut, andmete kogumist ja arusandlust oleks otstargbekas võimalikutl suures osas teha seonduvalt teiste protsesside ja strateegiliste kavadega, et vältida kattuvusi ja lünki ning optimeerida kõigi seotud osapoolte (haldus- jm) koormust. See käib mh nii mittetulundussektori, ettevõtlussektori kui ka KOV_de kohta. Art 7 uute ehitistega seotud tähtajad: oluline on määratleda, kas need tähtajad kehtivad hoonete kohta, mis on konkreetseks ajaks valminud, millele on antud ehitusluba või kasutusluba, mille prrojekt (või renoveerimisprojekt on heaks kiidetud, või mille ehitusleping on allkirjastatud. Nt arvestades suuremate hoonete renoveerimise projekteerimiseks, ehituse hankimiseks (ehituslepinguteni jõudmiseks) ja ehituseks/renoveerimiseks kuluvat aega, võib 2027.a tähtaeg olla liiga varane ja mitte saavutatav (pidades mh silmas, et suure tõenäosusega ei jõuta 2023.a alguseks veel uut direktiivi kokku leppida ja jõustada, samas kui 4 aastat ei ole uute hoonete rahamiseks projekteerimisest ehituse lõpetamiseni eriti pikk aeg. Hilisem sisend: Saadan kiirete kommentaaride ja täiendustega seletuskirja. Ehk saab kommentaaridest lisada ka toetavaid viiteid. Oluline on üldine vaade ja tervikrekonstrueerimise strateegiline suunamine ruumilise planeerimise vahenditega. RaM 2022-02-14 Seletuskiri EPBD_AnL.docx TalTech 14.02 täiendav sisend: Arvestatud, v.a kaalumistegurite Vaatasin selle põhjaliku teksti üle ja mul oleks paar pisikest märkust/täiendust, mis faili kommentaaride ettepanek. ja trackiga lisatud. Sõnastasime viimase soovitusena. Põhiline on major ja deep renovation ning A klassi küsimus. Direktiivi hoolikalt lugedes tuleb välja, et ühtegi kohustust deep renovation nõudeid kehtestada ei ole, ehk see mõiste on puhtalt parema (A klassi rekk) kui miinimumnõuete järgi toimuva olulise rekonstrueerimise stimuleerimise jaoks. Kõik nõuete kehtestamise kohustused on major renovationi jaoks. Antud küsimus oli valesti tõlgendatud ka minu esialgsetes kommentaarides. Kaalumistegurite EL tasemel määratlemist tasuks toetada ainult siis kui teiste riikide toetus taga, sellist mandaati direktiivil ei ole ehk tundub ebareaalne. Kohati oli sõnakasutus kulutõhus vs kuluoptimaalne (cost effective vs cost optimal) ebatäpne. Point on siin selles, et kõik lahendused, mis on referentspunktist (näiteks tänane praktika) vasakul on sellel joonisel kulutõhusad. Nende hulgast minimaalse olelusringi kuluga punkt on kuluoptimaalne. Direktiivi tekstis kasutatakse väga palju cost-optimal levels (kuluoptimaalsed tasemed), aga samas ka cost effective üldisemas tähenduses, nt cost-effective use of national financing. Seega oleks korrektne vahet teha, muidu võib ka tähendus muutuda. TalTech kommentaarid 2022-02-14 Seletuskiri EPBD.docx Eesti Korteriühistute Liit Kui reeglina liikmeriigid avaldavad arvamust direktiivile siis tuuakse ka välja kohalikud erisused . Arvestatud. Eesti jaoks on kindlasti üheks erisuseks see, et enamus elukondlikust hoonefondist on korteriühistute õigusliku vormiga ja just korteriühistud on Eestis päras 2018 aastat suure osa elukondliku hoonefondi osas need subjektid kes peavad tagama hoonetes energiatõhususe tulemuste saavutamise. Võib olla selle kohta võiks olla seletuskirjas väike lõik. Kindlasti peaks direktiiv arvestama liikmesriikide erisusega ja seda võiks rõhutada just rahastusmudelite väljatöötamise osas Tallinna Strateegiakeskus Seletuskiri on täpne ja sisukas ning meie hinnangul kõik olulised teemad adekvaatselt kaetud. Seetõttu ei Võetud teadmiseks. ole meil ka seletuskirja täiendusi. Taustaks. Oleme linnas hinnanud hetkeolukorda linnas ja saadame ka pisut taustmaterjali. Järgnev on hinnanguline kuna ehitushinnad muutuvad praktiliselt kuudega. Tallinnas on EHR andmetel 8024 korterelamut, neist enne 2000. aastat ehitatud ja renoveerimist vajavat 6342. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks peaks Tallinnas aastaks 2030 rekonstrueerima terviklikult ca 5000 korterelamut, mille hinnanguline maksumus on ca 5 miljardit eurot (kui me eeldaks, et sellest Tallinna toetus oleks ca 10%, siis teeks see linna kuluks 500 miljoniteurot). SA KredExi toel on aastast 2003 toetatud Tallinnas 405 korterelamu rekonstrueerimist, 2014-2021 aastatel tervikrekonstrueerimist 83 juhul vähemalt 30% toetusega. Tehaselise rekonstrueerimise 50% toetus on Tallinnas eraldatud 10 korterelamule. Eelpool nimetatud mahus rekonstrueerimist saaks ellu viia ainult tehaselise moodulrenoveerimise teel. Eesti ehitusturu praegune võimekus on rekonstrueerida 400 maja aastas – seda nii ehitusmaterjali kui projekteerimis- ja ehitusvõimekuse osas. Massilist rekonstrueerimist saaks edendada ainult industrialiseerimisega. Tehaselise rekonstrueerimise maksumus sõltub maja tüübist – hinnad on vahemikus 500-1000 eurot m2 kohta. Nö „tavaline“ rekonstrueerimine on 400 eurot m2 kohta (hinnang SA KredExi ekspert). Suures mahus tuleb rekonstrueerida ka väikeelamuid, senini ei ole Tallinn oma meetmetega väikeelamute energiatõhususse panustanud. Meie peamine probleem on hoonete omanike raha- ja motivatsioonipuudus, seda saab suurendada riigipoolsete toetustega ja ehitussektori võimekus - sellises mahus rekonstrueerimislaine elluviimiseks on vaja tööhõivet mitmekordistada. Linn toetab väikese mahus kortermajade energiatõhususe parendamist toetusmeetmega „Fassaadid korda“, kus on üheks eesmärgiks ka energiatõhusus. Riigi Kinnisvara Saadan arvamuse Eesti seisukohtade osas. Osaliselt arvestatud. Energiaauditite Üldiselt seisukohtadega nõus, kuid soovitan ära muut selgituses „energiaauditite koostamist veebis“. koostamiseks on vajalik Energiaauditi asemel kasutada „energiaanalüüs“ vms. Energiaaudit (nii elamutele kui ka ettevõtetele) luua digitaalseid nõuded on hetkel defineeritud määrustes ning energiaauditi mõiste kasutamine direktiivis võib tekitada abivahendeid. vastuolu hetkel kehtivate määrustega Renoveerimispassi Arusaamatuks jääb, mida mõeldakse võimalikult automaatse renoveerimispassi kasutuselevõtu all. automatiseerimist Renoveerimispassi eesmärgiks on esitada selge tegevuskava etapiviisiliseks renoveerimiseks, mis sisaldab käsitlevad üsnagi muuhulgas infot energiasäästu, maksumuse ning tehnilise teostuse oss. Kuna valdavalt on põhjalikult punkti 3 ja 5 energiatõhususmeetmed omavahel tihedalt seotud (nt hoone välispiirete renoveerimisel tuleb selgitused. Loomulikult rekonstrueerida ka hoone kütte ja ventilatsioonisüsteem), siis tuleb renoveerimispass koostada on oluline ka vastava võimalikult professionaalselt arvestades iga konkreetse objekti eripärasid. Arvestada tuleb, et ka pädeva eksperdi panus, etappide vahelisel ajal peab hoones olema tagatud ohutus ning nõuetele vastav sisekliima. Seega minu kuid kasutades näiteks arvamus on, et renoveerimispassi ei saa genereerida automaatselt andmete põhjal, vaid see tuleb reaalajas uuenevaid koostada kvalifitseeritud ja sertifitseeritud eksperdi poolt arvestades kõiki hoone eripärasid ning tehnilisi tasuvusanalüüse ja võimalusi. ennustuspõhiseid algoritme. Kultuuriministeerium Lähtume seisukohtade kujundamisel jätkuvalt hoonete energiatõhususe direktiivi avaliku konsultatsiooni Suuremas osas oleme raames välja öeldud üldistest põhimõtetest: arvestanud. Vastavalt I Kvaliteetne ruumiloome. sellele täiendasime Peame oluliseks, et hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamisel tuleks keskkonna mõju seletuskirja erinevaid määratlemisel ning renoveerimispõhimõtete ajakohastamisel jälgida eesmärki muuta meie elukeskkonda osi (sissejuhatus, kvaliteetsemaks ja sotsiaalselt sidusamaks. Tuleks arvestada hoone kogu olelusringi ning kvaliteetse mõjude analüüs kuhu ruumiloome põhimõtteid . eraldi sai välja toodud mõju kultuurile), kui ka Kvaliteetseid ruumilahendusi toetab Euroopa Uus Bauhausi initsiatiiv, mille kohaselt tuleks süsteemse seisukohti (1,2,4,5,6). renoveerimise puhul arvesse võtta sotsiaalne ja kultuuriline mõõde, sh esteetika, kus on ühendatud nii disain kui ka kestlikkus. Euroopa Uus Bauhaus algatusega seotud Euroopa Komisjoni tegevused ja meetmed komisjoni teatises COM(2021)573). Elukeskkonna kvaliteedipõhimõtete tervikkäsitluse, Davosi[1] kvaliteedi hindamise süsteemi kohaselt ei tohiks ühegi (renoveerimis)projekti puhul lähtuda ainuüksi energiatõhususe kriteeriumist, vaid mistahes ruumilise sekkumise (sh renoveerimisprojekt) kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kompleksselt, s.t käsitleda tuleb kõiki kaheksat kriteeriumi korraga (ruumiloomeprotsessi juhtimine, otstarbekohasus, majandus, keskkond, mitmekesisus, kontekst, kohatunnetus, ilu). Seda, et Davosi kvaliteedi tööriista saab energiatõhususe meetmete kavandamisel ja elluviimisel terviklikult rakendada on näidanud ka Eesti juhtimisel 2021. aasta oktoobris valminud EL ülene raport „Ühise arhitektuurikultuuri suunas – investeerimine kvaliteetsesse kõigile mõeldud elukeskkonda”, mis toob ruumiloome keskmesse kultuuri. Hoonete energiatõhususe direktiivi eelnõu COM(2021)802 final on püütud kvaliteetse ruumiloome põhimõtteid osaliselt arvesse võtta, kuid vajab selgitamist, kuidas praktikas (rakendamine, metoodika energiatõhususe arvutamiseks) need põhimõtted rakenduksid: Viidatakse Euroopa uue Bauhausi algatusele ja sotsiaalsele mõõtmele, kuid detailsemaks ei minda. Hoone kogu eluringi võetakse arvesse vaid uute hoonete puhul, hõlmates siiski ka renoveerimist (põhjenduspunktides 7, 8, 9). Põhjenduspunktis 12 on toodud põhimõte, et hoonete energiatõhusust tuleks arvutada metoodika alusel, mida saaks eristada riiklikul ja piirkondlikul tasandil. Tekib küsimus, kas välja toodud kriteeriumid on piisavad. Metoodikate võrreldavusest liikmesriikide vahel räägitakse pp-s 17. II Kaitsealuste hoonete hõlmamine paindlikult. Siiani ei ole mälestised, UNESCO maailmapärandi paigad ja kultushooned energiatõhususe direktiivi skoobis olnud põhjusel, et nende ehituspärand ei satuks restaureerimisega surve alla. Euroopa rohepöörde algatuste ja EL poolse rahastamise kontekstis on teatav oht, kus ehituspärand, mis ei käi energiatõhususe ja CO2e heitme vähendamise arvutuse alla, jääb ka üldistest programmide eesmärkidest ja arengutest, sh EL-i meetmetest, kõrvale. Seetõttu oleme seni toetanud terviklikku vaadet, mis annaks võimaluse hõlmata renoveerimise programmidesse ka kultuuripärandi nii, et liikmesriikidele jääks paindlikkus energiatõhususe piirmäärade sätestamisel või mitte sätestamisel kaitsealustele hoonetele. Hoonete energiatõhususe direktiivi eelnõu COM(2021)802 final on vastav paindlikkus sisse jäetud. Direktiivi muutmise ettepanek kaitsealuste hoonete osas on sisuliselt ainult tähendusevarjundi muutus. Kui kehtivas direktiivis on kirjas, et riik võib otsustada energiatõhususe miinimumnõudeid kaitsealustele hoonetele mitte kehtestada (täielik välistamine), siis muudatusettepanekus on kirjas, et riik võib otsustada miinimumnõudeid kehtestada, kui ei muudeta kaitsealuste hoonete tehnilist laadi väljanägemist. Võrreldes kehtiva sõnastusega on kaitsealused hooned tõstetud artiklis 5 eraldi punkti (uus punkt 2). Sellega on kaitsealused hooned eristatud teistest seni täieliku erandiga kaetud hoonetest nagu pühakojad, ajutised ehitised jm (punkt 3). Eristamise põhjus jääb ebaselgeks ja vaja oleks täpsustada, kas punktides 2 ja 3 nimetatud hoonetele on mõeldud sisuliselt kohaldada samu reegleid või mitte. Siiski, uus sõnastus jätab liikmesriigile otsustusvabaduse kaitsealustele hoonetele energiatõhususe miinimumnõudeid kas kehtestada või mitte. Paindlikkus on siinkohal vajalik ja asjakohane. Seni on Eesti rakendanud mälestistele, muinsuskaitsealadele, miljööaladele ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvatele hoonetele lubatud erandit (EhS § 62). Oleme seisukohal, et erandi võimalus ehituspärandile peab säilima ja direktiivi sõnastusettepanek seda ka võimaldab. Nimetatud hoonete näol on tegu kõrge kultuuriväärtusega objektidega, mis on kaitse alla võetud nende autentse välisilme tõttu. Energiatõhususe miinimumnõuete rakendamine võiks nende välisilmet pöördumatult mõjutada või rikkuda. Väga sageli on kaitsealustel hoonetel võimalik energiatõhusust suurendada, kuid seda ei pruugi saada teha direktiiviga seatud miinimumnõueteni. III Mõju kultuurile. Liikmesriigi ülesanne on oma eripärase kultuuripärandi kaitse ja säilitamine. Lisaks on oluline hoida ja säilitada Euroopa ühist kultuuripärandit. Vajalik on säilitada liikmesriikide eripärane ehituspärand ja selle kõrge kultuuriväärtus. Kultuuripärand on Euroopa ühistel väärtustel põhineva identiteedi oluline osa. Lisaks sellele panustab kultuuripärand märkimisväärselt Euroopa majandusse läbi turismi, loomemajanduse jm. Kultuuripärandi hulka arvatud hoonete ja energiatõhususe miinimumnõuete tagamisega seostub kaks peamist aspekti. Esiteks on need kõrge kultuuriväärtusega hooned, mis on arvatud pikaajaliselt säilitatava pärandi hulka tänu arhitektuuri-, kunsti- või paiga identiteediga seotud väärtusele. Nende välisilme on oluline (või kõige olulisem) osa nende kultuuriväärtusest, mistõttu nende puhul ei saa rakendada energiatõhususe suurendamiseks standardlahendusi. Seega võiks ehitismälestistele ja miljööväärtuslike alade hoonetele olla energiasäästuga seotud eesmärgid madalamad ja paindlikud, st erilahendusi võimaldavad. Sama näeb ette Eesti pikaajalise rekonstrueerimise strateegia (p 5.10). Teiseks on oluline tähele panna, et kõrge kultuuriväärtusega hoonete puhul ei tekitataks tahtmatult olukorda, kus need jäävad rohepöörde käigus võrreldes muu hoonefondiga halvemasse seisu. Rohepöörde eesmärkide, täpsemalt hoonesektori energiatõhususe saavutamiseks on ette nähtud märkimisväärsed rahalised vahendid. Hooned, mis ei panusta sellesse eesmärki teistega võrdselt, võivad rahastusmeetmetest teadmatuse tõttu kõrvale jääda. Ehitismälestisi ja miljööväärtuslikke hooneid on vaja samuti rekonstrueerida. Hoonefondi rekonstrueerimist soodustavad meetmed (toetused, laenud, käendused) ei tohi tekitada survet standardsete lihtsate lahenduste (nt standardsed päiksepaneelid hoone katusel) eelistamiseks erilahenduste asemel (nt päiksepaneelid kirikuhoonest eemal, maapinnal). Samuti ei tohiks laenukõlblikkus või toetus sõltuda tulevikus mälestise energiaklassist. Hoonefondi energiatõhusaks rekonstrueerimine ja taastuvenergia lahendustele üleminek ei tohi muuta mälestiste jm kultuuriväärtusega hoonete kasutamist inimestele ebaatraktiivseks. Euroopa hoonefondist on kaitse all ainult u 2-3 %, seega pole põhjust karta nagu ohustaks erandi tegemine rohepöörde eesmärke. Eestis on ehitismälestiste hulk 5270[1], mis moodustab 2% pikaajalise rekonstrueerimise strateegias toodud hoonete (~210 000) koguarvust. Lisanduvad muinsuskaitsealade hooned ja miljööalade hooned (andmed ei ole kättesaadavad). [1] https://davosdeclaration2018.ch/quality-system/ [1] Kultuurimälestiste riiklik register https://register.muinas.ee/public.php?menuID=statistic 21 KUM kommentaarid Kultuuriministeeriumi 2022-02-14 Seletuskiriseisukohad EPBD_KUMhoonete energiatõhususe direktiivi kohta_vvs_puhas.docx märkused.docx Lisa 1. Kaasatud huvigruppide nimekiri 1. Digitaalehituse klaster 2. Eesti Arhitektide Liit 3. Eesti Taristuehituse Liit 4. Eesti Ehitusettevõtjate Liit 5. Eesti Ehitusinseneride Liit 6. Eesti Kinnisvara Korrashoiu Liit 7. Eesti Kinnisvarafirmade Liit 8. Eesti Korteriühistute Liit 9. Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühing 10. Eesti Linnade ja Valdade Liit 11. Eesti Maaülikool 12. Eesti Omanike Keskliit 13. Eesti Sisearhitektide Liit 14. Eesti Soojustehnikainseneride Liit 15. Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus 16. Eesti Vee-ettevõtete Liit 17. Eesti Veevarustuse ja Kanalisatsiooniinseneride Selts 18. Ehituskeskus 19. EKA Arhitektuuriteaduskond 20. Kutsekoda 21. Transpordiamet 22. Päästeamet 23. Tallinna Tehnikakõrgkool 24. Tallinna Tehnikaülikool ehituse ja arhitektuuri instituut 25. Tehnilise Järelevalve Amet 26. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 27. Eesti Puitmajaliit 28. Eesti Tööandjate Keskliit 29. Arenguseire Keskus 30. Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit 31. Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit 32. Eesti Elektritööstuse Liit 33. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit 34. Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing 35. Eesti Keemiatööstuse Liit 36. Eesti Kinnisvara Hindajate Ühing 37. Eesti Masinatööstuse Liit 38. Eesti Päikeseelektri Assotsiatsioon 39. Eesti Ringmajandusettevõtete Liit 40. Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon 41. Eesti Taastuvenergia Koda 42. Eesti Teadusagentuur SA 43. Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon 44. Tuuletehnoloogia Liit 45. Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon 46. Eesti Õliühing 47. AS Eesti Energia 48. Elering AS 49. Eleport OÜ 50. Eesti Gaasiliit 51. Elektrilevi 52. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus 53. Gren Eesti AS 54. Harju Omavalitsuste Liit 55. Hiiumaa Omavalitsuste Liit 56. Ida-Virumaa Omavalitsuste Liit 57. Järvamaa Omavalitsuste Liit 58. Keskkonnainvesteeringute Keskus 59. Konkurentsiamet 60. Kredex 61. SA Läänemaa 62. Lääne-Viru Omavalitsuste Liit 63. Linnalabor MTÜ 64. Riigi Kinnisvara 65. Stockholm Environment Institute Tallinn 66. Sunly 67. Tallinna Strateegiakeskus 68. TalTech 69. Tallinna Ülikool 70. Targa Linna klaster 71. Tartu Ülikool 72. Tartumaa Omavalitsuste Liit 73. Utilitas 74. Valgamaa Omavalitsuste Liit 75. Viru Keemia Grupp 76. Eesti Gaas 77. Adven Eesti SELETUSKIRI Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi ettepaneku kohta, milles käsitletakse hoonete energiatõhusust Sissejuhatus Euroopa rohelise kokkuleppega1 seadis Euroopa Komisjon (edaspidi Komisjon) eesmärgi saavutada ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega Euroopa Liit, kus aastaks 2050 on saavutatud kliimaneutraalsus ja ressursside jätkusuutlik kasutus ning tagatud piisav majanduskasv. Hoonete sektori roll ja panus rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamisse on detailsemalt välja toodud Euroopa renoveerimislaine strateegias2, milles komisjon seab eesmärgi järgmise kümne aasta jooksul renoveerimismäärasid Euroopa Liidus (edaspidi EL) vähemalt kahekordistada ning tagada, et renoveerimine suurendaks hoonete energia- ja ressursitõhusust. Strateegia sisaldab tegevuskava, milles on konkreetsed regulatiivsed, rahastus- ja tugimeetmed järgnevateks aastateks. Hoonete arvele langeb ligikaudu 40% kogu ELi (Eestis umbes 50%) energiatarbimisest ja 36% energiatarbimise tekitatud kasvuhoonegaaside heitkogustest. Üle 220 miljoni hoone ehk ligikaudu 85% ELi hoonefondist on ehitatud üle 20 aasta tagasi ning eeldatavasti on sellest 2050. aastaks alles 90%. Igal aastal renoveeritakse energiatõhusamaks aga ainult 1% hoonetest. Renoveerimislaine strateegias leitakse, et olemasolevatest hoonetega seotud seadusandlikest meetmetest ei piisa, et saavutada ELi 2030. aasta kliimaeesmärk vähendada kasvuhoonegaaside netoheitkoguseid vähemalt 55% võrra võrreldes 1990. aasta tasemega, energiatõhususe eesmärgi raames kavandatud tõus ega ka kliimaneutraalsuse eesmärk 2050. aastaks. Seetõttu on renoveerimislaine teatises välja kuulutatud hoonete energiatõhususe direktiivi läbivaatamine, et toetada hoonete renoveerimist ja vähendada nende CO2-heidet. Hoonete energiatõhususe direktiiv 2010/31/EL3 võeti vastu 2012. aastal, et parandada ELis hoonete energiatõhusust, kehtestades energiatõhususe miinimumnõuded ja ühine raamistik energiatõhususe arvutamiseks. Hoonete energiatõhususe direktiivi esimene läbivaatamine toimus 2018. aastal paketi „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ raames, et kiirendada olemasolevate hoonete kulutõhusat rekonstrueerimist ja edendada hoonetes aruka tehnoloogia kasutamist. Direktiiviga (EL) 2018/8444 kehtestati nõue ELi liikmesriikidele töötada välja pikaajalised renoveerimisstrateegiad nii elu- kui ka mitteeluhoonete renoveerimise toetamiseks, et saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO2-heitega hoonefond. Samuti laiendati kütte- ja kliimaseadmete ülevaatuskorra ulatust kombineeritud süsteemidele (koos ventilatsiooniga) ja süsteemide tulemuslikkuse arvutamisele tavapärastes töötingimustes, võeti vastu meetmeid julgustamaks hoonetes kasutama digilahendusi ning arukaid automatiseerimise ja kontrolli tehnoloogiaid ning toetamaks hoonete parklates elektrisõidukite laadimisjaamade väljaarendamist ja võeti kasutusele nutivalmiduse näitaja, et mõõta hoone võimet kohandada oma toimimist vastavalt kasutaja ning võrgu vajadustele. 1 Euroopa roheline kokkulepe COM(2019) 640 2 Euroopa renoveerimislaine - keskkonnahoidlikumad hooned, uued töökohad, parem elujärg COM(2020) 662 final 3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/31/EL, 19. mai 2010, hoonete energiatõhususe kohta 4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/844, 30. mai 2018, millega muudetakse direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta 1 Renoveerimislaine teatises on välja toodud mõned konkreetsed aspektid, mida direktiivi käesoleval läbivaatamisel käsitletakse: kohustuslike energiatõhususe miinimumstandardite järkjärguline kasutuselevõtt igat liiki (avalike ja eraomandis) hoonete jaoks, energiamärgiste raamistiku uuendamine ning hoonete renoveerimispasside ja täisrenoveerimise standardi kasutuselevõtt seoses hoonete CO2-heite vähendamise rahastuse ja eesmärkidega. Kaalutakse ka uutele hoonetele esitatavate nõuete ja säästvat liikuvust edendavate meetmete ajakohastamist kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe ja 2030. aasta kliimaeesmärgi kavaga5. See hõlmab ressursitõhususe ja ringmajanduse põhimõtete käsitlemist, et vähendada kogu olelusringi heidet; hoonete projekteerimise, ehitamise ja haldamise digipööret; vastupanuvõimet kliimamuutustele ning tervise- ja keskkonnanõudeid. Samuti tuleb Komisjoni hinnangul arvestada energiaostuvõimetust ja puuetega inimeste ligipääsuvõimalusi. Eestis on hoonete renoveerimist puudutav strateegiline dokument „Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia6“, mis kinnitati 9.07.2020 Vabariigi Valitsuse istungil. Hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia peamine eesmärk on aastaks 2050 olemasoleva hoonefondi kulutõhus rekonstrueerimine liginullenergiahooneteks. Eesmärk tuleneb kehtivast hoonete energiatõhususe direktiivist, mis seab eesmärgiks vähendada aastaks 2050 hoonefondi CO2-heidet. Hoonete rekonstrueerimise strateegia haakub ka ELi ringmajanduse tegevuskavaga, mille üks fookus on ehitus ja hooned ning tegevuseks tervikliku kestliku hoonestatud keskkonna strateegia loomine, et edendada ringluse põhimõtteid hoonete jaoks. Strateegia moodustab osa Eesti riiklikust energia- ja kliimakavast. Lähtutakse viiest põhimõttest:  Energiatõhususe nõuete kulutõhus rakendamine – lisaks hoone energiakasutusele peab arvestama ka ehitusmaterjalide ja -protsesside keskkonnamõju;  Regionaalne tasakaal – rekonstrueerimise tagamine nii linna- kui ka maa-asulates;  Elukeskkonna kvaliteet – hoonete sisekliima ja juurdepääsetavuse tagamine, terviklahendustega avaliku ruumi tagamine, hoonete kasutusfunktsioonide tõstmine;  Tehnoloogia arendus – rekonstrueerimislahenduste ja -tehnoloogiate innovatsioon;  Kliimamuutuste leevendamine ja kohanemine – kliimamuutuste leevendamine, hoonefondi süsinikumahukuse vähendamine, kliimaneutraalse hoonefondi saavutamine. Direktiivi nõuetes olemasoleva elamu- ja muu hoonefondi suhtes tuleb arvestada kohalike klimaatiliste, õiguslike, hetke seisukorrast tulenevate jm erisustega. Eestile on eriti iseloomulik, et valdav enamus elukondlikust hoonefondist on korteriühistute õigusliku vormiga ehk energiatõhususe saavutamise eesmärgid lasuksid suuresti korteriühistutel. Otsused korterelamute energiatõhususe parandamiseks tehakse korteriühistute üldkoosolekutel enamuse otsusel. Praktikas võib eeldada, et eraomandis olevatest rekonstrueerimiskõlblikest hoonetest (üksikelamud, korterelamud, erasektori mitteeluhooned) jääb suurusjärgus 20% rekonstrueerimata kuna hoone omanik ei soovi hoonet rekonstrueerida ka juhul, kui seda suunatakse riigi rahalise toetusega. Sellele lisandub rahvaarvu kahanemisest, rändest ja elukeskkonna kvaliteedi muutustest tingitud hoonete eeldatav väljalangevus 25% üksikelamutest, 23% korterelamutest ja 20% mitteelamutest. 5 Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine: investeerimine kliimaneutraalsesse tulevikku meie inimeste hüvanguks COM(2020) 562 final 6 Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia - https://ec.europa.eu/energy/sites/ener/files/documents/ee_ltrs_2020.pdf 2 Pikaajalistes rekonstrueerimisstrateegiates on kesksel kohal finantsmehhanismid ja -stiimulid turutõrgete kõrvaldamiseks ning finantseerimisasutuste kaasamine võimaldamaks erasektori suuremahulisi investeeringuid hoonete renoveerimisel energiatõhususe parandamiseks. Strateegia hõlmab meetmeid nagu laenude andmise soodustamist hoonete energiatõhususe parandamiseks, avaliku sektori investeeringute soodustamist energiatõhusasse hoonefondi, avaliku ja erasektori partnerlust ja investeeringute arvatavate riskide vähendamist, samuti toetusi ja meetmete rahastamiseks vajalikku tulubaasi loomist. Maapiirkondade ja kohaliku ettevõtluse toetamiseks esitas majandus- ja taristuminister Vabariigi Valitsusele 2022. aasta I kvartalis analüüsi ja ettepanekud elamuinvesteeringute fondi loomise kohta. Strateegial on erakordselt suur sotsiaalne mõõde, mis väljendub hinnanguliselt 80% Eesti elanike elu- ja töötingimuste paranemises. Strateegia koostamisel on arvestatud maksimaalse programmiga ehk kogu enne 2000 aastat ehitatud hoonefondi rekonstrueerimisega aastaks 2050, mis kõikides hoonekategooriates ei ole 100% ulatuses võimalik ega tühjenevat hoonefondi arvestades vajalik. Rekonstrueerimist vajavate hoonete kogupindala on 54 mln m2. Aastaks 2030 tuleb strateegias esitatud jaotuse alusel rekonstrueerida 22%, aastaks 2040 64% ja aastaks 2050 100% rekonstrueerimata hoonete pindalast. 2019. aasta hindades kujuneb 54 mln m2 hoonefondi tervikliku rekonstrueerimise kogumaksumuseks ligi 22 mld eurot (maksumus aastatel 2021-2030 on 4,9 miljardit eurot). Hoonete renoveerimisel on lisaks toetusmeetmetest tekkivatele kuludele ka positiivne mõju riigieelarvele ehitustegevusest ja muudest teenustest laekuvate maksude näol. Hoonete energiatõhususe direktiivi ettepanek, sh uued nõuded, võib samuti mõjutada rekonstrueerimise kogumaksumust. Kokkuvõtvalt esitab strateegia hoonete rekonstrueerimise pikaajalise visiooni ning kirjeldab eesmärgi saavutamiseks vajalikke tegevusi ja mahtusid. Strateegia põhjal on võimalik hakata otsima selle teostamiseks vajalikke katteallikaid ning hakata koostama üksikasjalikke toetusmeetmeid. Strateegia tegevuste elluviimise eelduseks on nende käsitlemine riigi strateegilise planeerimise ja eelarveprotsessides ning sihtotstarbeliselt eraldatud vahendite optimaalne kasutamine. Avaliku sektori vahendite piiratust arvestades on rahastust siiani otsitud erinevatest Euroopa Liidu fondidest (nii Eesti tasemel kavandatavad kui kesksed fondid), kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemistulust, riigieelarve muudest vahenditest ja samuti erasektori vahenditest turupõhiste teenuste abil. Edaspidi ühtlaste rekonstrueerimismahtude huvides tuleb rohkem rõhku pöörata nende tegevuste rahastamiseks riigieelarvest. Hoonete rekonstrueerimise strateegias sõnastatud tegevuste elluviimisel arvestatakse ka hoonete energiatõhususe direktiiviga. Kuivõrd Eesti hoonete renoveerimise pikaajaline strateegia juba lähtub eesmärgist renoveerida põhimõtteliselt kogu olemasolev hoonefond 2050. aastaks (v.a osa eraomandis olevatest hoonetest, kus hoone omanikul ei pruugi olla soovi renoveerida), toetavad hoonete energiatõhususe direktiivi plaanitavad muudatused selle eesmärgi täitmist, kuid on kohati ajaliselt ebarealistlikud ja tegevuste mõttes liigse halduskoormusega. Seletuskirja koostasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna keskkonnasäästliku ehituse valdkonnajuht Erkki Seinre (teenistussuhe lõppenud), ehitus- ja elamuosakonna juhataja Ivo Jaanisoo ([email protected]) ning EL ja rahvusvahelise koostöö osakonna nõunik Ketli Lindus ([email protected]). Valdkonna eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehituse asekantsler Jüri Rass ([email protected]). Sisu ja võrdlev analüüs 3 Järgnevalt on välja toodud ettepaneku peamised sätted, millega kehtivat hoonete energiatõhususe direktiivi (EPBD) oluliselt muudetakse või sellesse uusi elemente lisatakse. Direktiivi läbivaatamise peamised eesmärgid on vähendada 2030. aastaks hoonete kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguseid ja energia lõpptarbimist ning seada hoonetele pikaajaline visioon, mille eesmärk on saavutada 2050. aastaks kogu ELis kliimaneutraalsus. Nende eesmärkide saavutamiseks on algatuse aluseks mitu konkreetset eesmärki: suurendada hoonete renoveerimise määra, parandada teavet hoonete energiatõhususe ja säästvuse kohta ning tagada, et kõik hooned vastaksid 2050. aasta kliimaneutraalsuse nõuetele. Tugevdatud rahaline toetus ning moderniseerimine ja süsteemide integreerimine on nimetatud eesmärkide saavutamise hoobadeks. Direktiiv püstitab ambitsioonika eesmärgi: parandada hoonete energiatõhusust, vähendada kasvuhoonegaaside heidet (KHG) jõudmaks nullheitega hoonefondini aastaks 2050. Põhiline uus instrument eesmärgi realiseerimiseks on hoonete rekonstrueerimise tegevuskava, mis tuleb koostada olemasoleva hoonete rekonstrueerimise pikaajalisele strateegia7 (REKS) elluviimiseks nii, et vajalikud mahud, rahastus ja tehnilised tasemed oleks tagatud. Nullheitega hoonefondi realiseerimiseks on direktiivis terve rida tehnilisi nõudeid. Alates 2027. aastast peavad uued avalikud hooned olema nullheitega hooned ja alates 2030. a peavad nullheitega olema kõik uued hooned. Nullheitega hoones tuleb kompenseerida kogu tarnitud energia taastuvenergiaga. Energiaarvutuse detailide üle veel vaidlus käib, sest erinevalt energiatõhususarvust ehk mittetaastuvast primaarenergiast on kavandis kasutatud summaarset primaarenergiat. Kompenseeritava energia sisse ei arvestata seadmeid ning eluhoonetes ka valgustust. Direktiivi lisa III sätestab esmakordselt nullheitega hoone nõuded numbriliste piirväärtustena, millest rahvuslikud nõuded ei tohi suuremad olla. Need nõuded hõlmavad üksnes hoone kasutusaegset energiatarbimist. Energiamärgisele luuakse ühtne ja selge skaala, mida hakatakse ka jõuliselt rakendama. Nullheitega hoone on A-klass ning G-klass esindab 15% kõige kehvema energiatõhususega hoonefondi. Ülejäänud klassid jäävad proportsionaalselt nende vahele. Uue nõudena tuleb avalikud hooned viia vähemalt energiamärgise F-klassi tasemele aastaks 2027 ja E-klassi tasemele aastaks 2030. Sama nõue kehtib mitteeluhoonetele. Eluhooned peavad jõudma F- klassi aastaks 2030 ja E-klassi aastaks 2033. Alates 2027. aastast tuleb uutele hoonetele >2000 m2 ning alates 2030. aastast kõigile uutele hoonetele hakata esitama energiamärgises hoone olelusringi süsinikujalajälge, kasutades selleks globaalse soojenemise GWP-indikaatorit8. Liikmesriigid peavad looma võimaluse hoonete omanikele kasutusele võtta renoveerimise passid, milleks Euroopa Komisjon esitab ühtse raamistiku 2024. aasta lõpuks. Jätkatakse hoonete juurde elektrisõidukite laadimistaristu arendamisega. Uute mitteelamute ehitamisel ja põhjalike renoveerimiste puhul tuleb paigaldada elektrisõidukite laadimistaristu jaoks vajalik kaabeldus iga parkimiskoha jaoks ning mitte-eluhoonete puhul ka vähemalt üks laadimispunkt (kui on parkimiskohti rohkem kui 5). Tagada tuleb ka jalgrataste parkimisel üks koht ühe auto parkimiskoha kohta. Uute ja oluliselt rekonstrueeritavate eluhoonete puhul kohalduksid analoogsed nõuded alates 3 parkimiskoha puhul. Iga eluruumi kohta peaks olema 7 Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia - https://ec.europa.eu/energy/sites/ener/files/documents/ee_ltrs_2020.pdf 8 Globaalse soojenemise potentsiaal näitab, mitu korda on soojuse tagasipeegeldamise võime poolest muu kasvuhoonegaasi üks molekul efektiivsem kui süsinikdioksiidi molekul. Riigi Teataja. Välisõhu kaitse seadus, (09.03.2014). 4 võimalik kahte ratast parkida. Olemasolevate hoonete puhul tehakse ettepanek alates 20 parkimiskohaga mitteelamute laadimistaristu nõuete muutmiseks. Tähtaeg 1. jaanuar 2025. soovitakse lükata edasi 2 aasta võrra, kuid paigaldada tuleb laadimispunkt vähemalt iga kümne parkimiskoha kohta. Tagada tuleb ka jalgrataste parkimisel üks koht ühe auto parkimiskoha kohta. Avaliku sektori hoonete puhul tuleks 2033. aastaks paigaldada lisaks juhtmetaristule eelkaabeldus iga kahe parkimiskoha kohta. Riiklikud hoonete renoveerimise kavad integreeritakse riiklikesse energia- ja kliimakavadesse. Need kavad peavad edaspidi sisaldama plaane, kuidas lõpetada fossiilkütuste kasutamine hoonete kütmisel ja jahutamisel järk-järgult hiljemalt aastaks 2040. Riigi toetust ei tohi anda fossiilkütuseid kasutavate seadmete (boilerite) paigaldamiseks alates aastast 2027 ning liikmesriikidele antakse võimalus õiguslikult keelustada fossiilkütuste kasutamine hoonetes. Samuti kutsub komisjon liikmesriike üles lisama renoveerimisega seotud kaalutlused avaliku ja erasektori rahastamiseeskirjadesse ning looma asjakohased meetmed, eelkõige väikese sissetulekuga majapidamiste jaoks. Vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele Hoonete energiatõhususe direktiivi reguleeritav valdkond kuulub Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 194 kohaselt ELi ja liikmesriikide jagatud pädevusse. Energiapoliitika on ELi ja liikmesriikide jagatud pädevus ning ELi väljakujunenud poliitikavaldkond. EPBD kavandatud muudatused kajastavad suures osas vajadust ajakohastada ELi kliima- ja energiaeesmärkide ambitsioonikuse suurenemist. Lisaks sellele, et komisjoni poolt septembris 20209 avaldatud hinnang riiklike energia- ja kliimakavade mõju kohta kogu ELis näitas energiatõhususe osas ambitsioonide mahajäämust: 2,8 protsendipunkti primaarenergia tarbimise puhul ja 3,1 protsendipunkti energia lõpptarbimise puhul ELis võrreldes praegu kehtivate 2030. aasta eesmärkidega. Seega on vaja võtta täiendavaid kogu ELi hõlmavaid meetmeid läbivaadatud EPBDs kooskõlas energialiidu juhtimismääruses sätestatuga. Hooned on kohalikud infrastruktuurid, kuid ebapiisav renoveerimismäär ja renoveerimise sügavus on ühine probleem, millega seisavad silmitsi kõik ELi liikmesriigid. Selle põhjused on enamasti mittemajanduslikku laadi ja puudutavad kõiki liikmesriike. Ühise ELi raamistiku kehtestamine hoonete süsinikdioksiidiheite vähendamiseks ja sellega seotud nõuete kehtestamine, võimaldades samas kohandamist siseriiklike oludega, annaks seega kõigile renoveerimise ja ehitamise tarneahelas osalejatele hädavajaliku kindlustunde ning prognoositavuse ja valmisoleku kõigile sidusrühmadele, alates tööstusest kuni kohalike ja riiklike tööliste, erainvestorite ja finantseerimisasutuste töötajateni. Varasemad kogemused pikaajaliste renoveerimisstrateegiatega rõhutavad, kui oluline on tagada paindlikkuse ja ühtlustatud nõuete õige kombinatsioon, et ergutada piisavaid jõupingutusi kõigis liikmesriikides ELi tasandi eesmärkide saavutamiseks. Tugevdatud ühine ELi raamistik annab stiimulid eri ambitsioonide tasemega liikmesriikidele, et kiirendada kooskõlastatult ja vajalikul määral üleminekut energiatõhusamatele ja tulemuslikumatele hoonetele. Piisavalt tugevad regulatiivsed signaalid - nii olemasoleva hoonestuse kui ka uute hoonete puhul - soodustavad investeeringuid hoonete renoveerimisse, loovad töökohti, stimuleerivad innovatsiooni, suurendavad ehitustoodete ja -seadmete siseturust saadavat kasu ning avaldavad positiivset mõju ehitusökosüsteemi ja sellega seotud 9 Hinnang riiklike energia- ja kliimakavade mõju kohta - https://ec.europa.eu/info/news/commission-publishes- assessment-national-energy-climate-plans-2020-sep-17_en 5 sektorite konkurentsivõimele. See koos ühiste standardite ja teabele juurdepääsuga tagab ka selle, et ehitussektor vähendab kasvuhoonegaaside heitkoguseid kõige kulutasuvamal viisil, näiteks mastaabisäästu kaudu. Hoonetega seotud rahastamine ning neisse paigaldatavad tehnoloogiad ja lahendused, alates soojustusest kuni soojuspumpade, tõhusate klaaside või päikesepaneelideni, liiguvad turul ringi ületades riigipiire. ELi meetmed viivad ehitussektori riiklike eeskirjade ajakohastamiseni, et saavutada süsinikdioksiidi heite vähendamise eesmärgid, avades uuenduslikele toodetele laiemad turud kogu maailmas ja võimaldades kulude vähendamist, kui seda on kõige rohkem vaja, ning tööstuslikku kasvu. Samuti on see kooskõlas Euroopa uue Bauhausi algatusega10, mis kutsub üles ühendama hoonete ja ehitatud keskkonna jätkusuutlikkust elukvaliteedi ja sotsiaalse kaasamisega. Õigusakti ettepanekus sisalduvad meetmed on proportsionaalsed ja tuginevad 2002. aasta algse direktiivi ning 2010. ja 2018. aasta direktiivi läbivaatamiste ülesehitustele. Esialgse mõjude analüüsi kokkuvõte Direktiivi algatus peaks tooma mitmeid positiivseid aspekte nagu näiteks elanikkonna parem tervislik seisund ja suurem heaolu, suurem töökohtade loomine kohalikul tasandil toetades energiavaesuse leevendamist, suurem sotsiaalne kaasatus, elamistingimuste parendamine, KHG heite vähenemine, kliima vastupidavuse suurenemine, energiakulu ja energiahindade vähenemine. Mõju majandusele Hoonete energiatõhususe direktiivi mõju majandusele on üldiselt positiivne, kuid negatiivse mõjuna võib täheldada halduskoormuse kasvu erinevatele kinnisvaraomanikele, sealhulgas kodumajapidamised, ettevõtted, riigiasutused jpt. Väiksem energiatarbimine ja energiahindade tõusu vältimine tänu kõrgemale energiatõhususe tasemele aitab suunata raha tootlikku majandusse ning vähendab mastaapsete uute energiatootmisvõimsuste rajamise vajadust. Hoonete energiatõhususe meetmeid saab pidada vahenditeks, mis lisaks kestliku energiavarustuse saavutamisele, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele, varustuskindluse suurendamisele ja impordiarvete kärpimisele, aitavad edendada Eesti konkurentsivõimet. Eestis investeerivad ettevõtted energiatõhususse Euroopa keskmisega võrreldes vähem. Ainult üks hoone viiest, mis on Eestis ettevõtete kasutuses, vastab energiatõhususe kriteeriumitele. Euroopa Liidu näitaja selles valdkonnas on kaks viiest, mis on juba kõrgem. Euroopa Kontrollikoja raporti järelduste kohaselt tehakse energiatõhususe investeeringuid ennekõike ettevõtete poolt, mille energiakulud on suuremad või mis on läbi viinud energiaauditi. Hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia kohaselt tuleks kogu Eesti hoonefondi rekonstrueerimise aastamaht tõsta 13 aasta jooksul viiekordseks. Ettepanek annab lahendusi, et seda olukorda parandada. Samas võib täheldada ka negatiivset mõju ettevõtjatele, mis kaasneb halduskoormuse kasvuga (vt mõju halduskoormusele). Ebamõistlik on ka hoone energiatõhususe miinimumstandarditest tulenev ehitusmahtude suur koondumine 2027-2029. aasta perioodi. Üksnes 2027. aastal võib nõuete täitmiseks prognoosida ehitusmahtude tõusu tavapärasest üle 2 mld euro, mis moodustab juba tänaste mahtude juures rohkem kui pool ehitusturust. See ei ole vastutsüklilist poliitikat arvestades otstarbekas (samaaegselt on ehitusfaasis 2021-2027. a EL struktuurivahendite ja 10 Uus Euroopa Bauhaus algatus - https://europa.eu/new-european-bauhaus/about/about-initiative_en 6 taasterahastu investeeringud, näiteks Tallinna Haigla, Rail Baltic) ja paisutab ebapiisavate ressursside tõttu ehitushindu olulisel määral. Mõju elu- ja looduskeskkonnale Komisjoni ettepanek toob endaga kaasa keskkonnakasu, mis on seotud energianõudluse vähenemisega. Samuti saab täheldada ka energiatarbimise vähenemise mõjuga kaasnevat kasvuhoonegaaside heite vähenemist ja õhusaaste vähenemist. Ettepaneku keskkonnamõju väljendub selles, kui suur süsihappegaasi heide energia tootmisel tekib ja kui suur on energia tootmiseks vajalik ressursside kasutus. Mida suurem on primaarenergia ja lõppenergia kulu, seda suurem on ka keskkonnamõju. Kaudselt, saastetasude ja ressursikasutuse kaudu, väljendab keskkonnamõju ka energia hind. Selleks et saavutada suurem kliimaeesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 55 % kuluoptimaalsel viisil, tuleb võrreldes lähtetasemega (2007 aasta võrdlusstsenaariumi prognoos) lõpp- ja primaarenergia tarbimist vähendada vastavalt vähemalt 36% ja 39%11. Lõpptarbija jaoks tooks energiatõhusus madalamaid püsikulud ja kvaliteetsema elukeskkonna. Uus hoonete energiatõhususe direktiiv aitab vähendada energia ja kütuste tarbimist ning vähendada energia tootmist. Kuna uute muudatusettepanekute tagajärjel energianõudlus väheneb, siis hakatakse kasutama energiatootmises vähem fossiilkütuseid, mis omakorda vähendab ka heitkoguseid. Samuti vähenevad energiatootmiseks kuluvad jahutusvee- ja maakasutus elektritootmises ning paranevad riigi ökosüsteemid (taimede ja loomade elupaigad). Eelnõu aitab vähendada 8% võrra õhusaasteainete heidet. Samuti toob keskkonnale kasu väiksem kütusega varustamise vajadus, väiksem taristuvajadus ja väiksem heide vette, näiteks suitsugaaside puhastusseadmetest.12 Direktiivi ettepanekud panustavad eeldatavasti ka sellesse, et uusehituse asemel prioriseeritakse üha enam olemasolevate hoonete renoveerimist, mis võimaldab vähendada samade eesmärkide tarbeks kasutatavat ressursimahtu, samuti ehitus- ja lammutusjääkide koguseid. 2020. aastal kulus 52% Eestis kasutatavast energiast hoonetele ja seetõttu on väga oluline muuta hooned energiasäästlikumaks, parandades samal ajal ka hoonete sisekliimat ja ligipääsetavust, parandades ohutust ning korrastades hooneid ümbritsevat elukeskkonda. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Hoonete energiatõhususe osade ettepanekute puhul võib tekkida kaudne mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, kui energiatõhususe miinimumstandardite kohustus sunnib kõiki kõige halvemas seisukorras olevaid olemasolevaid hooneid rekonstrueerima. Kõige halvemas seisukorras olevate hoonete omanikud on pigem madalama elatustasemega ja asuvad sageli ka perifeersetes piirkondades, sealhulgas EL piiri lähedastel aladel. Samuti on teada, et veerand 11 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, milles käsitletakse energiatõhusust (uuesti sõnastatud) - https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52021PC0558&from=EN 12 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, milles käsitletakse energiatõhusust (uuesti sõnastatud) – https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52021PC0558&from=EN 7 riigi eluruumidest on tühjad ning tühjenemise kiire tempo juures võib eeldada, et ligi 5000 korterelamut langeb 2050. aastaks kasutusest välja. Paljud nendest hoonetest, eelkõige need hooned, mis pärsivad asulate elukeskkonna kvaliteeti, tuleb vastavalt kohapõhistele kaalutlustele lammutada. Majanduslikult üle jõu käiv ja teatud hoonete puhul ebaratsionaalne lisakohustus võib tekitada trotsi hoonete andmete uuendamisel ja esitamisel ning vajalikke kontrolltegevusi on selle tulemusel üha keerulisem teha. Ilma vajaliku rahalise toeta ja põhjaliku selgitustööta võivad nimetatud nõuded tekitada erimeelsusi EL kliimapoliitika suhtes. Riigi julgeoleku seisukohast on oluline tagada, et hoonete energiatõhususe direktiiv peaks seadma erandi rekonstrueerimise kohustuses riigikaitse ja elutähtsate teenuste osutamiseks olulistele andmekeskuste hoonetele. Energiatõhusamad lahendused on kasutusel ka riigikaitsesektoris. Õigusruum peab võimaldama seada energiatõhususe taseme erandeid kaitseväe hoonele (v.a elu- ja kontorihoonetele). Energiatõhususe nõuded võivad kehtida n.ö tavapärase kasutusega hoonetüüpidele, nagu kasarmud, ühiselamud, büroo-(s.t staabi-)hooned, sööklad, õppehooned jms. Samas on riigikaitsevaldkonnas hulk väga spetsiifilise funktsiooniga hooneid, mille puhul on energiatõhususe saavutamine ebamõistlik ning teatud juhtudel ka lausa keeruline. Väliskoostöö seisukohast tuleb arvestada, et kuna liikmesriikidel on kohustus saavutada summaarne lõppenergiasääst, tuleb arendada riikidevahelist koostööd, et saavutada ettepaneku eesmärgid. Mõju regionaalarengule Hoonete energiatõhususe direktiivi olulisim regionaalarengu mõju on energiaostuvõimetuse leevendamine ning energiahindade vähenemine, mis toob kaasa positiivset mõju elanikkonna elutaseme parandamisele maapiirkondades, tõstab inimeste heaolu ja elustandardit. Piirkondlikult õigesti sihistatud renoveerimisstiimulid võimaldavad parandada erinevate asulate ja piirkondade elukeskkonna kvaliteeti. Energiahinnad ja energiaostuvõimetus on omavahel tihedalt seotud. Euroopa Investeerimispank on uurinud energiatõhususe mõju energiahindadele oma 2013. aasta raportis ning jõudnud järeldusele, et kütusearvete vähendamine energiatõhususe meetmete abil võib leevendada nii energiavaesust kui ka paljusid ebavõrdsuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud probleeme.13 Energiaostuvõimetu isik on sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses üksi elav isik või perekond, kes on viimase kuue kuu jooksul saanud vähemalt ühel korral toimetulekutoetust ning kelle eelmise kuu sissetulek pereliikme kohta ei ületa töötasu alammäära. Toimetulekutoetust said 2019. aastal 18 719 inimest ja 2020. aastal 18 295 inimest.14 Võttes aluseks Eesti määratluse järgi 2020. aastal toimetulekutoetust saanud inimesed, moodustas energiaostuvõimetute isikute arv 2020. aastal 1,4% Eesti elanikest. Nendele isikutele maksti 2020. aastal toimetulekutoetust sealjuures energiakulude tasumiseks. Kuigi Eesti ei paista Euroopa tasandil väga probleemsena silma, aitab eelnõu leevendada tänaste energiaostuvõimetute perede murekohti siseriiklikul tasemel ja vältida tulevikus energiaostuvõimetuse kasvamist.15 Üldisemalt aitab energiatõhusus tagada Eesti regionaalarengu eesmärke, täpsemalt elamisväärse ja turvalise elukeskkonna ning igapäevaelu vajaduste rahuldamise, et aidata kaasa 13 Euroopa Investeerimispank. https://www.eib.org/attachments/epec/epec_guidance_on_energy_efficiency_in_public_buildings_en.pdf 14 Energiamajanduse korralduse seadus - https://www.riigiteataja.ee/akt/109102020009?leiaKehtiv#para2 15 Eesti riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030 (REKK 2030) 8 rahvastiku vähenemise ja vananemise aeglustamisele maapiirkondades. Võtmata arvesse regioonide võimekust energiatõhususe meetmetest osa võtta, võib tekkida olukord, kus väiksema võimekuse piirkonnad jäävad teistest maha. Selle vältimiseks on oluline energiatõhususmeetmete rakendamisel teha meetmetes vastavalt piirkonna võimekusele regionaalseid erisusi (nt. toetusmäärad), et energiatõhususpotentsiaali kõikides piirkondades ära kasutada. Eestis kasutusel olevad hoonete rekonstrueerimise toetusmeetmed on aastaid prioriseerinud hooneid suurtest ja kasvavatest linnadest kaugemates piirkondades, kuid tänaseks rakendatakse turutõrkepiirkondades asuvatele hoonetele mitmeid eeliseid. Siiski tuleb arvestada, et kahaneva elanikkonnaga piirkondades on vältimatu paljude hoonete kasutusest väljalangemine ja lammutamine elukeskkonna laiema kvaliteedi tagamise huvides. Mõju riigieelarvele ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele Uued hoonete energiatõhususe eesmärgid eeldavad senisest märkimisväärselt suuremaid investeeringuid hoonete rekonstrueerimisse, kuid energiasäästuga kaasnevad ka kaudsed ja otsesed tulud. Energiatõhusus peaks olema võimalikult suurel määral isetasuv, mis tähendab, et riigieelarvele on pigem lühiajaline kulude suurenemine, mis mingil hetkel kandub üle kulude kokkuhoiuks. 2024-2050 peaks avaliku sektori kogu energiatarbimine vähenema 45,9%, mis tähendab taaskord kulude kokkuhoidu, aga teistpidi investeeringute ja administratiivse koormuse kasvu. Esmalt võib prognoosida energiatõhususega kaasnevate investeeringute või energiatõhususega kaasnevate toetuste suurenemist, mis suurendab ka kulusid riigieelarves. Sihttaseme saavutamine on hoonete osas realistlik vastava stabiilse rahastuse olemasolul. Hoonete energiatõhususe nõuete muutumine Komisjoni väljapakutud mahus mõjutab riigieelarve kulusid ja tulusid eelkõige järgmises osas:  suurenevad kulud uute avaliku sektori hoonete ehitamiseks seoses rangemate nõuetega (A-energiaklass);  suurenevad kulud olemasolevate avaliku sektori hoonete rekonstrueerimiseks seoses rangemate nõuetega (lisanduvad mahud olulisel rekonstrueerimisel);  suurenevad kulud olemasolevate avaliku sektori halvimas seisus hoonete rekonstrueerimiseks;  suurenevad kulud toetusmeetmetele olemasolevate halvimas seisus ärihoonete ja elamute rekonstrueerimiseks;  suurenevad kulud administratiivsetele tegevustele, sh riiklikule järelevalvele, kontrolltegevustele, infosüsteemide väljatöötamisele, riikliku rekonstrueerimiskava koostamisele, energiamärgise süsteemi muutmisele ja süsinikujalajälje arvutusmetoodika juurutamisele;  suurenevad kulud elektrisõidukite laadimistaristu uute nõuete täitmiseks avaliku sektori hoonetel ja vajadusel toetustena elu- ja ärihoonetel;  vähenevad kulud energiatootmise ressursside investeeringutele seoses energiatarbimise kasvu piiramisega;  suurenevad tulud maksudest seoses stimuleeritava ehitus- ja muu seonduva äritegevusega. 9 Suurim mõju riigieelarvele tuleneb energiatõhususe miinimumstandarditest. Hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia16 (REKS) andmete alusel võib järeldada, et EPBD muudatusettepaneku artikkel 9 mõjutab hoonetele suunatavaid riigieelarve vahendeid järgmiselt. Kuna REKSi arvutused tehti 2019. a seisuga, siis on arvestatud Statistikaameti poolt avaldatud ehitushinnaindeksi järgi toimunud hinnatõusuga ca 15%. Faktiliselt on hinnatõus ilmselt suurem ning jätkab energiahindade ja tööjõupuuduse tõttu kasvu. Teise eeldusena arvestame, et direktiivi tõenäoline ülevõtmisaeg liikmesriikide õigusesse toimub 2025. a. Sellele järgnevat mõistlikku kavandamis- ja projekteerimisperioodi arvestades saab direktiiviga stimuleeritavat uut ehitustegevust alustada kõige varem 2027. aastal ning mahud jagunevad ühtlaselt 2027.-2029. a. Kuna mitteeluhoonete puhul 2027. a 1. jaanuari eesmärk saavutatav ei ole, siis eeldame, et vajalikud renoveerimised saavad tehtud 2027. a jooksul (mille realistlikkus ja otstarbekus on äärmiselt kaheldav). Kolmanda eeldusena arvestatakse ja tehakse lihtsustus, et komisjoni ettepanekust lähtuvalt, kus madalaim energiaklass G moodustab 15% kõige halvema energiatarbimisega hoonefondist ning klassid B-F jagunevad proportsionaalselt, moodustab iga energiaklassi hoonefondi kogupindala ca 15% kogu vastava hoonetüübi kogupindalast. Neljanda eelduse kohaselt renoveeritakse kõik G ja F energiaklassihooned terviklikult, kuigi praktikas tõenäoliselt tõstetakse nende energiaklassi üksnes mõne astme võrra või vastavad hooned lammutatakse, mis siiski ei ole Komisjoni antud tähtaja jooksul võimalik.  Üksikelamud: o m2 kokku: 14 000 000 o m2 energiaklass G (15% hoonefondist): 2 100 000 o Energiatõhususe tööde maksumus €/m2: 460 o Vajalik keskmine keskvalitsuse toetusmäär %: 30 o Energiaklass G hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu kokku mln €: 290 o Energiaklass G hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu aastas (2027- 2029) mln €: 97 o Energiaklass F hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu aastas (2030- 2032) mln €: 97  Korterelamud: o m2 kokku: 18 000 000 o m2 energiaklass G (15% hoonefondist): 2 700 000 o Energiatõhususe tööde maksumus €/m2: 345 o Vajalik keskmine keskvalitsuse toetusmäär %: 40 o Energiaklass G hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu kokku mln €: 373 o Energiaklass G hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu aastas (2027- 2029) mln €: 124 o Energiaklass F hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu aastas (2030- 2032) mln €: 124  Erasektori mitteeluhooned: o m2 kokku: 17 000 000 o m2 energiaklass G (15% hoonefondist): 2 550 000 o Energiatõhususe tööde maksumus €/m2: 518 o Vajalik keskmine keskvalitsuse toetusmäär %: 40 16 Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia - https://ec.europa.eu/energy/sites/ener/files/documents/ee_ltrs_2020.pdf 10 o Energiaklass G hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu kokku mln €: 528 o Energiaklass G hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu 2027 a mln €: 528 o Energiaklass F hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu aastas (2028- 2029) mln €: 264  KOV hooned: o m2 kokku: 4 000 000 o m2 energiaklass G (15% hoonefondist): 600 000 o Energiatõhususe tööde maksumus €/m2: 690 o Vajalik keskmine keskvalitsuse toetusmäär %: 50 o Energiaklass G hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu kokku mln €: 207 o Energiaklass G hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu 2027 a mln €: 207 o Energiaklass F hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu aastas (2028- 2029) mln €: 104  Keskvalitsuse hooned: o m2 kokku: 900 000 o m2 energiaklass G (15% hoonefondist): 135 000 o Energiatõhususe tööde maksumus €/m2: 690 o Vajalik keskmine keskvalitsuse toetusmäär %: 100 o Energiaklass G hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu kokku mln €: 93 o Energiaklass G hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu 2027 a mln €: 93 o Energiaklass F hoonete tervikrekonstrueerimise RE kulu aastas (2028- 2029) mln €: 47 Seega on hoonete energiatõhususe miinimumstandardite mõju riigieelarve kuludele aastate arvestuses järgmine:  2027. a: 1049 mln €  2028. a: 636 mln €  2029. a: 636 mln €  2030. a: 636 mln € Võrreldes juba otsustatud või tõenäoliste otsustavate toetusmahtudega on täiendav mõju riigieelarve kuludele järgmine (selgitused alljärgnevalt):  2027. a: 962 mln €  2028. a: 615 mln €  2029. a: 615 mln €  2030. a: 615 mln € Hoonete energiatõhususe miinimumstandarditele vajalik toetusmaht võrreldes teadaolevate riiklike toetuste ja hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia (REKS) hinnanguliste toetusmahtude vajadusega on kujutatud järgmistel graafikutel. Üksikelamute teadaolev rahastus on iga-aastane 1,3 mln eurot riigieelarvest ning erakorraline 8 mln eurot RRF ja SF-st. Korterelamute rekonstrueerimistoetusi rahastatakse eelkõige SF-st, aga lähiaastate väljamakseid tehakse ka RRF-st ja ReactEU-st. KOV ja keskvalitsuse hoonete 11 rekonstrueerimist toetatakse või sellesse investeeritakse peamiselt CO2 heitmekaubanduse tulu ja moderniseerimisfondi vahenditest. RES-st kaugemale ulatuvad summad on indikatiivsed. Kõige tõenäolisem on, et hoonete energiatõhususe miinimumstandardite jõustamisest tulenev toetuste vajadus tuleks rahastada riigieelarvest. Siiski me ei pea kohustust sellises mahus ja ajakavas mõistlikuks, kuivõrd tegemist oleks ebavajalikult järsu rekonstrueerimismahtude tõusuga, mis mõjutab ebaproportsionaalselt ehitushindu. Kindlasti ei ole miinimumstandardite tänases seisus saavutatav erasektori mitteeluhoonetele, kuivõrd puudub vastav toetusmeede (ettepanek meetmele tehtud REKS-s) ja täpsem teadmine selle kohta, kui suur võiks olla erasektori huvi riikliku toetuse baasil renoveerimistöid ette võtta. 12 Riikliku järelevalve osas tuleb luua 4 uut ametikohta kogusummas 0,2 mln € aastas, kuna lisanduvad järgmised peamised kohustused: 13  Suurenev ja põhjalikum energiamärgiste kontroll (U-arvud, pindalad, erinevad kehtivusajad, nutivalmidus);  Renoveerimispasside olemasolu/kvaliteet;  Kohapealsed kontrollid;  Kinnisvarakuulutuste järelevalve;  Tehnosüsteemide ja laadimistaristu järelevalve (see on juba 2024 rakenduv, praeguste õigusaktidega). Täiendavad mõjud kohalike omavalitsuste eelarvetele on samuti märkimisväärsed, kuid raskemini prognoositavad. Kuna hoonete energiatõhususe miinimumstandardite ettepanek on värske ja tõenäoliselt muutumas, siis ei ole tänases olukorras otstarbekas täpset rahalist mõju kõigile osapooltele koos võimalike allikatega modelleerida. Avaliku sektori hoonefondi nõuded mõjutavad nii riigiasutusi kui ka kohaliku omavalitsuse üksusi, samas ei ole täpselt teada, millises proportsioonid kohustused erinevatele asutustele peaksid jagunema. Näiteks on väga erinevas positsioonis kasvava ja kahaneva rahvastikuga omavalitsused, kus esimesel puhul on tõenäoliselt mõistlik suuremamahuline rekonstrueerimine ja teisel puhul asulate ümberkujundamine selliselt, et optimeerida kasutuses olevat köetavat pinda ja fokusseerida asulate keskuste kordategemisse. Niivõrd mastaapse ruumilise ülesande juures ei piisa üksnes hoonete kordategemise või lammutamise maksumustest, vaid ka kaugküttevõrkudest, transpordikorralduse muutmisest, uute hoonete rajamisest jpm. Mõju halduskoormusele Direktiivi ettepanekuga kaasneb oluline halduskoormuse kasv ning teatud mahus dubleerimine teiste kehtivate õigusaktide nõuetega, mis tekitab muret eelkõige vastava valdkonna professionaalide piiratud hulga tõttu. Mitmeid halduskoormuse kasvu tingivaid ettepanekuid on võimalik leevendada digitaliseerimise ja automatiseerimisega. Energiaklass G määratlemine 15% kõige halvemas seisus hoonefondiga ja hoonete energiatõhususe miinimumstandardid on võimalikud eeldusel, et energiatarbimise andmed on olemas kogu hoonefondi kohta. Tavapärase energiamärgiste süsteemi korral ei ole see võimalik, arvestades ka näiteks sellega, et ligi veerand Eesti eluruumidest on asustamata. Kogu hoonefondi ülevaade on võimalik üksnes automaatse energiatõhususe andmete kogumisega üle riigi. Olemasolevatele hoonetele igakordselt energiamärgise füüsiline koostamine 5-aastase intervalliga ei oma väärtust, sealhulgas on ebamõistlik ettepanek hooneid energiamärgiste koostamisel igakordselt külastada. Samuti ei ole mõistlik energiamärgise koormamine ebavajaliku infoga (näiteks ehituskomponentide tehnilised andmed), mis sobib paremini näiteks digitaalsesse renoveerimispassi. Mõju tervise- ja sotsiaalvaldkonnale Hoonete energiatõhususe paranemisega peaks kaasnema elanikkonna tervise ja heaolu paranemine ning tervisealase võrdsuse saavutamine. Hoonete rekonstrueerimisel saab lisaks energiatõhususele ja sisekliimale pöörata tähelepanu ka ligipääsetavusele (vt. Riigikantselei ligipääsetavuse rakkerühma lõpparuanne koos lisadega17) ja hoonetevahelise liikumise tõhustamisele. Hoonete parem energiatõhusus tähendab nii paremaid temperatuuri tingimusi hoonetes, paremat õhupidavust, valgustust kui ka siseõhu kvaliteeti ning vähenenud niiskust ja hallitust. 17 Riigikantselei ligipääsetavuse rakkerühma lõpparuanne koos lisadega https://www.riigikantselei.ee/ligipaasetavus 14 Oluline roll on eelkõige hoonete sisetemperatuuril ja võimel hoida see mugaval tasemel. Mugav sisetemperatuur aitab ära hoida olukorda, kus elanikkond peab kannatama talvel üleliigset külma, suvel kuuma niiskust ja sellest tulenevate mikroorganismide mõju. Vale sisetemperatuur ning sellega kaasnev ebamugavus põhjustab tõsiseid terviseprobleeme, sh ka vaimse tervise ja südamehaigusi. Üldiselt kajastub positiivne mõju tervisele südame-veresoonkonnahaiguste, hingamisteede haiguste (astma, nakkushaigused, allergiad jne), kopsuvähi ning kognitiivsete ja vaimse tervise häirete vähenemises, sest puututakse vähem kokku ruumi küttesüsteemidest ja kütustest tuleneva siseruumide õhusaastega, mis põhjustavad nii kroonilisi kui ka ägedaid hingamisteede haigusi. Niiskus ja halvasti soojustatud ruumid põhjustavad selliseid laialdaselt levinuid haigusi nagu astma ja allergia. Äärmuslikud temperatuurid viivad raskemate tervisehäireteni, nagu näiteks insult.18 Energiatõhususega kaasnev renoveerimine ja energiatõhususe parandamine aitavad kodumajapidamistel hoida ruumi vajalikul sisetemperatuuril ning aitavad parandada ka energiaostuvõimetute perede olukorda. Paranenud ventilatsiooni- ja elektrisüsteemid vähendavad ruumis liikuvaid saasteaineid, mis vähendavad raskete krooniliste (astma, vähk, nakkushaigused, allergiad) haiguste riski. See tegur võib omakorda positiivselt mõjutada ka elanikkonna keskmist eluiga, mis võib pikeneda vastavalt paranenud elutingimustele. Parem energiatõhusus omab kaudset mõju ka haavatava leibkonna sissetulekutele, mis võivad paraneda tänu vähenenud energia- ja tervisekuludele. Samuti tuleb arvestada mõju tarbijatele ning nende sissetulekutele. Komisjoni mõjuhinnangu arvutuste kohaselt peaks energiaga seotud kulud (nii transpordiga kui ka ilma selleta) osa kodumajapidamiste kuludes kasvama 2030. aastal. Samas saavad kodumajapidamised kompenseerida lisakulutusi peaaegu täielikult kütuse- ja elektrikulude vähenemisega, mis tuleneb energiatõhususe suurenemisest. 2050. aasta perspektiivis väheneks energiaga seotud kulude osa 2030. aastal kõrgema energiatõhususega kodumajapidamiste jaoks.19 Mõju kultuurile Liikmesriigi ülesanne on oma eripärase kultuuripärandi kaitse ja säilitamine. Lisaks on oluline hoida ja säilitada Euroopa ühist kultuuripärandit. Vajalik on säilitada liikmesriikide eripärane ehituspärand ja selle kõrge kultuuriväärtus. Kultuuripärand on Euroopa ühistel väärtustel põhineva identiteedi oluline osa. Lisaks sellele panustab kultuuripärand märkimisväärselt Euroopa majandusse läbi turismi, loomemajanduse jm. Kultuuripärandi hulka arvatud hoonete ja energiatõhususe miinimumnõuete tagamisega seostub kaks peamist aspekti. Esiteks on need kõrge kultuuriväärtusega hooned, mis on arvatud pikaajaliselt säilitatava pärandi hulka tänu arhitektuuri-, kunsti- või paiga identiteediga seotud väärtusele. Nende välisilme on oluline (või kõige olulisem) osa nende kultuuriväärtusest, mistõttu nende puhul ei saa rakendada energiatõhususe suurendamiseks standardlahendusi. Seega võiks ehitismälestistele ja miljööväärtuslike alade hoonetele olla energiasäästuga seotud eesmärgid madalamad ja paindlikud, st erilahendusi võimaldavad. Sama näeb ette Eesti pikaajalise rekonstrueerimise strateegia (p 5.10). 18 WHO (2011), Health in the green economy : health co-benefits of climate change mitigation- housing sector, https://www.who.int/publications/i/item/9789241501712 19 Energiatõhususe direktiivi mõjuhinnang. SWD/2016/0405 final - 2016/0376 (COD) 15 Teiseks on oluline tähele panna, et kõrge kultuuriväärtusega hoonete puhul ei tekitataks tahtmatult olukorda, kus need jäävad rohepöörde käigus võrreldes muu hoonefondiga halvemasse seisu. Rohepöörde eesmärkide, täpsemalt hoonesektori energiatõhususe saavutamiseks on ette nähtud märkimisväärsed rahalised vahendid. Hooned, mis ei panusta sellesse eesmärki teistega võrdselt, võivad rahastusmeetmetest teadmatuse tõttu kõrvale jääda. Ehitismälestisi ja miljööväärtuslikke hooneid on vaja samuti rekonstrueerida. Hoonefondi rekonstrueerimist soodustavad meetmed (toetused, laenud, käendused) ei tohi tekitada survet standardsete lihtsate lahenduste (nt standardsed päiksepaneelid hoone katusel) eelistamiseks erilahenduste asemel (nt päiksepaneelid kirikuhoonest eemal, maapinnal). Samuti ei tohiks laenukõlblikkus või toetus sõltuda tulevikus mälestise energiaklassist. Hoonefondi energiatõhusaks rekonstrueerimine ja taastuvenergia lahendustele üleminek ei tohi muuta mälestiste jm kultuuriväärtusega hoonete kasutamist inimestele ebaatraktiivseks. Euroopa hoonefondist on kaitse all ainult u 2-3 %, seega pole põhjust karta nagu ohustaks erandi tegemine rohepöörde eesmärke. Eestis on ehitismälestiste hulk 527020, mis moodustab 2% pikaajalise rekonstrueerimise strateegias toodud hoonete (~210 000) koguarvust. Lisanduvad muinsuskaitsealade hooned ja miljööalade hooned (andmed ei ole kättesaadavad). Eesti seisukohad ja nende põhjendused 1. Toetame direktiivi eesmärke, eelkõige hoonete energiamärgiste määratluse ja arvutuspõhimõtete ühtlustamist ning kvaliteedi tõstmist, et tagada liikmesriikide energiamärgiste võrreldavus. Energiamärgises peaks kajastuma objektiivne minimaalne info ehitise kui terviku toimivuse kohta ja see ei tohiks sisaldada subjektiivseid soovitusi. Optimaalselt dimensioneeritud lokaalse energia tootmise huvides peaks hoone elektrikasutuse mõiste hõlmama ka valgustust ja kodumasinaid. Direktiivis tuleb fikseerida eksporditud energia arvestamise ulatus energiatõhususe arvutustes. Selgitus: Energiamärgis21 on vahend, mille eesmärk on teavitada hoonete omanikke, üürnikke ja kasutajaid käidukuludest ning investeeringutest saadavatest võimalikest säästudest. Samuti on energiamärgised loodud tarbija informeerimiseks ja soodustamaks teadlikku valikut, pakkudes võrdlusaluse sarnaste hoonete võrdlemiseks nende energiatõhususe alusel. Kehtiva hoonete energiatõhususe direktiivi kohaselt on energiamärgis kohustuslik, kui hoone ehitatakse, seda võõrandatakse või renditakse. Energiamärgisel esitatud energiaklass peab olema esitatud ka hoone või selle osa ostu-müügi kuulutustes. Samuti on energiamärgis kohustuslik üle 250 m² pindalaga hoonete puhul, mida kasutab avaliku sektori asutus. Energiamärgiste abil saab kujundada näiteks energiatõhususe suurendamise meetmeid ja jälgida nende tulemuslikkust. Siiski on selliste märgiste kasutamise ulatus liikmesriigiti väga erinev. Eestis kehtivad energiatõhususe miinimumnõuded on Euroopa riikide võrdluses küllaltki nõudlikud.22 Kuna peame enda miinimumnõudeid ja sellega kaasatud eri energiatarbijate käsitlust piisavalt detailseks energiamärgise arvutuseks, soovime olla teistele riikidele eeskujuks. Liginullenergiahoonete näitajate arvulisi piirnorme ega vahemikke ei ole hoonete energiatõhususe direktiivis määratletud. See küll võimaldab liikmesriikidel, arvestades oma riigi olusid, kehtestada liginullenergiahoonele (energiasäästuhoone) erinevad normid, kuid selle 20 Kultuurimälestiste riiklik register https://register.muinas.ee/public.php?menuID=statistic 21 Pikem ülevaade energiamärgisest on nt kättesaadav https://mkm.ee/et/eesmargid-tegevused/ehitus-ja- elamumajandus/hoonete-energiatohusus 22 Kurnitski, J. NZEB requirements in Nordic countries. REHVA Journal, December 2019 16 tulemuseks on riigiti väga erinevad ja võrreldamatud liginullenergiahoone määratlused. Riikide energiamärgised on omavahel väga raskesti võrreldavad, mistõttu vajab energiamärgiste piirnormide ja metoodika rakendamine liikmesriikides selgelt ühiseid suunavaid juhiseid. Seega pooldame energiamärgiste määratluse EL ülest ühtlustamist ning alustada on vaja hoonete energiatõhususe arvestuse süsteemi piiri ja arvutusmetoodika ühtlustamisest. Süsteemi piiri ehk hoone energiamärgise arvestusse kaasatud energiatarbijate ja -tootjate määramisel tuleks kindlasti kaasata hoonega tihedalt seotud olulised energiatarbijad. Väljajäetavate tarbijate puhul tuleks veenduda nende väikses osakaalus kogu hoone energiatarbest ja/või nende vähesest seotusest hoone kui terviku toimivuses. See soodustaks oluliselt riikide ülest hoonete energiamärgiste võrreldavust. Oluline on tõsta ka energiamärgiste kvaliteeti. Eesti siseriiklikud uuringud on korduvalt näidanud arvutuslike ja mõõdetud energiatarbe väärtustel põhinevate energiamärgiste vahelist erinevust ühe või enama klassi võrra. Reeglina on tarbimisandmetel põhinev energiamärgis madalama klassi ja kõrgema energiatarbega, mis on tekitanud turuosalistes kõhklusi energiamärgise usaldusväärsuses. Leiame, et tuleks tuvastada erinevuste põhjused (süsteemne viga, arvutusvead, võimekus vm.) ning teha vajalikud muudatused arvutusliku energiamärgise täpsustamiseks. See aitaks tõsta tarbijate usaldust energiamärgiste kvaliteedi ja korrektsuse suhtes. Digitaalsete lahenduste kasutamine võimaldab tõhustada protsesse ja pakkuda ajakohast informatsiooni hoonete kohta. Näiteks reaalsel energiatarbimisel põhinevate digitaalsete tööriistade loomine võimaldab energiamärgiste, energiaanalüüside ja energiaauditite koostamist veebipõhiste abivahenditega (sh reaalajas energiamärgise täitmise jälgimine) ning lihtsustatud energiakalkulaatorite arendamist hoonete omanikele. Seda lähenemist toetavad ka energiatõhususe direktiiviga23 sätestatud nõuded kaugloetavate arvestite paigaldamisele.24 Energiamärgiste rahvusvaheline võrreldavus on väga tervitatav. Pooldame energiamärgiste puhul võimalikult lihtsat miinimumandmetel põhinevat formaati. Lisas V ette nähtud täiendavad ehituselementide parameetrid ei ole energiamärgise lõpptulemuse seisukohast olulised ja võiksid pigem olla kajastatud hoone logiraamatus või renoveerimispassis. Energiamärgisest ei tohiks saada mitme leheküljeline erinevatele ehitisega seotud osapooltele raskesti hoomatav dokument. Energiamärgist andva pädeva isiku füüsiline viibimine hoones ei anna energiamärgise kvaliteedile olulist lisaväärtust, vaid vähendab hoonete energiatarbimise andmete tõhusust ja väheneb võimalus saada ülevaade kogu riigi hoonefondi olukorrast. Soovitused hoone kulutõhusaks parendamiseks või renoveerimiseks ei tohiks olla energiamärgise osa, vaid tuleks esitada koos nutivalmiduse indikaatori tulemustega renoveerimispassis. Samaväärse info kajastamine mitmes dokumendis korraga on vastuolus andmete ühekordse esitamise põhimõttega, suurendab vastuolulise info tõenäosust ja vähendab vastavate dokumentide väärtust. Energiamärgise andmisel tuleb vältida kohapealseid kontrolle (on-site checks). Ebaselgeks jääb direktiivi ettepaneku lisas VI sõnastatud energiamärgiste kvaliteedi- ja usaldustasemete määramise eesmärk ja protsess. Iga energiamärgis peab täitma õigusaktile vastavad kvaliteedinõuded, millele kohaldub riiklik järelevalve. Madalamaid standardeid 23 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/2002, 11. detsember 2018, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust 24 Nimetatud nõudeid rakendatakse energiamajanduse korralduse seadusega, mille kohaselt tuleb soojusettevõtjatel alates 25. veebruarist 2021. a paigaldada kõik uued arvestid kaugloetavatena. Alates 1. jaanuar 2027. a peavad kõik soojusettevõtja paigaldatud arvestid olema kaugloetavad. MKMi 2020. a tellitud uuring leidis, et enamik asjakohaseid arvesteid juba on kaugloetavad. 17 kehtestada ei ole asjakohane. Energiamärgiste andjate võrdlemise ja karistamise asemel tuleb võtta eesmärgiks võimalikult kiire üleminek energiamärgiste koostamise automatiseerimiseks, mis annab kiireimad tulemused ühtse kvaliteeditaseme saavutamiseks. Komisjoni ettepanekus on võimalik segadust tekitav vastuolu kulutõhususe arvutuste uue metoodika kasutuselevõtu ja uute miinimumstandardite ajastuses. Kui alates 2027 peavad uued avalikud hooned olema nullheitega hooned ja alates 2030 peavad nullheitega olema kõik uued hooned, siis uutel alustel tehtavad kulutõhususe arvutused, mida raporteeritakse Komisjonile 2028. a 30. juuniks, hakkavad kehtima kõige varem alates 2030. aastast. Segaduse vältimiseks tuleks kulutõhususe arvutusmetoodika tuua varasemaks või miinimumstandardite jõustumine viia hilisemaks. Arvestada tuleb ka hoonete projekteerimisperioodiga uute nõuete täitmiseks, mis suuremate hoonete puhul võib olla mitu aastat. Seega tuleb uus kulutõhususe arvutuste metoodika avaldada ning kohustada liikmesriikidel see üle võtta nii vara kui võimalik. Uute nõuete rakendumiseks tuleb tagada piisav vähemalt 2-aastane üleminekuaeg pärast direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmist. Energiatõhususe nõuetes sisalduv “self-used” mõiste piiritletakse hoone energiatõhusust tagavate teenustega (EPB), kuid see mõjutab ebaloomulikult lokaalse taastuvenergia tootmise (näiteks päikesepaneelide) dimensioneerimist. Üldjuhul kavandatakse päikesepaneelid tüüpiliselt hoones tervikuna tarbitava energia järgi. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus kaugküttel olevates hoonetes on regulatsiooni põhjal kuluoptimaalne lahendus ebamõistlikult väikese suurusega. Seega ühtlustamaks regulatsiooni praktiliste kaalutlustega teeme ettepaneku hõlmata “self-use” tähendusse ka kodumasinad ja valgustid. Direktiivis tuleb fikseerida eksporditud energia arvestamise ulatus energiatõhususe arvutustes. Sellel on oluline mõju primaarenergia arvutusele, sh lisas III sisalduvatele väärtustele. Oleme seisukohal, et staatiliselt arvutatud primaarenergia ja CO2 heitetegurite puhul on eksporditud energia arvestamine subjektiivne ja ei anna hoonete olukorra kohta mõistlikku ülevaadet. Senine liikmesriikide praktika on erinev ja annab väga erinevaid tulemusi. Seega teeme ettepaneku regulatsiooni ja miinimumtasemete ühtluse huvides direktiivis selgelt sõnastada, et eksporditud energiat energiaarvutustes ei kajastata. Direktiivi ettepaneku lisas III tuleb eluhoonete kategooria diferentseerida või analoogselt mitteelamutele määratleda üks elamu tüüp (näiteks üksikelamu või korterelamu). Eestis on energiatõhususe miinimumnõuete puhul vastavalt suurusele eristatud 4 elamute kategooriat, seega võivad ülejäänud kategooriad ja tasemed olla ka iga liikmesriigi määrata. Lisas III on nimetatud järgmine erand: “due to the nature of the building …it is technically not feasible to fulfil the requirements …the total annual primary energy use may also be covered by energy from the grid complying with criteria established at national level”. Oleme seisukohal, et nõuetest hoidumise vältimiseks tuleb nimetatud erand kohaldada üksnes taastuvenergia nõudele. Ebasobiv asukoht võib piirata lokaalse energiatootmise võimalusi, aga mitte hoone energiatõhusust. Soovitame, et primaarenergia ja kaalumisteguri definitsioon oleksid direktiivi tasandil täpsustatud ja määratletud kogu EL- või või liikmesriikide gruppide üleselt (näiteks vastavalt enim seotud elektriturupiirkondadele). Vastasel juhul kohaldatakse kaalumistegureid subjektiivselt ja energiamärgiste omavaheline võrdlus hajub. Siiski primaarenergiana kasutatava elektrienergia puhul ei saa aluseks võtta Euroopa keskmistatud andmeid, kuna need oleksid vastuolus riiklike tegevusplaanidega EL-ülese kliimaneutraalsuse saavutamisel aastaks 2050. 18 Hoonete energiatõhususe nõuetes tuleks võimalikult palju soosida passiivset kütmist, jahutust ja kliimamõjudele vastupidavust, samuti hoonete pikaealisust, et vähendada aktiivselt energiat tarbivate ja hooldust vajavate süsteemide vajadust ning vähendada ehitise eluringi süsinikujalajälge. Lisaks taastuvenergia tootmise eelistamisele tuleks energiatõhususe nõuetes arvestada ka lokaalset energiasalvestust, tarbimiskoormuse juhtimist, mis aitaks ühtaegu ühtlustada võrkude koormust ning anda majanduslikku kokkuhoidu hoone kasutajatele. 2. Toetame nullemissioonhoone kontseptsiooni (ZEB) kasutuselevõttu, kuid Komisjoni ettepanekus esitatud ajakava on Põhjamaade kliimatingimustes liialt optimistlik ja tähtajad tuleks vähemalt 3 aastat edasi lükata, võrreldes eelnõu tähtaegadega (2027. aasta uute avaliku sektori hoonete ja 2030. aasta kõigi uute hoonete puhul). Tähtajad tuleb siduda ehitusloa andmise hetkega. ZEB definitsioon ja arvutuspõhimõte peavad lähtuma kogu primaarenergia asemel üksnes mittetaastuva primaarenergia kompenseerimisest. Me ei pea põhjendatuks lisada direktiivi eraldiseisvat nõuet, et teatud lävendi või protsendi mahus hoone aastasest energiakasutusest peab tulema taastuvenergiast. Selgitus: Toetame printsiibis nullemissioonhoone kontseptsiooni kasutuselevõttu, kuid direktiivi ettepanekus olev ajakava on liiga optimistlik. Arvestada tuleb siiski, et lähiaastatel ei ole selle taseme nõudmine Põhjamaade kliimatingimustes kuluoptimaalne, kuivõrd talvekuudel on lokaalse taastuvenergia tootmine pea võimatu. Kui hoone kütmiseks kasutatakse taastuvenergial kaugkütet, siis teoreetiliselt võib see tagada aastaringselt A-klassi, kuid paljudes uutes katlamajades kaetakse tipukoormused gaasiga või kütteõliga. Kuna tegemist on täna majanduslikult mõistliku lahendusega ja nende katlamajade ümberplaneerimine oleks aja- ja ressursimahukas, siis ei ole lähima 10 aasta jooksul näiteks kaugkütte puhul 100% taastuvenergiat võimalik saavutada ehk netoemissioonide nulltase jääb esialgu talvekuude tõttu saavutamata. Samuti tuleb jätta võimalus gaasitaristu kasutamiseks rohelise gaasiga (biometaan ja vesinik), mis võimaldab primaarenergiaallikaid mitmekesistada. Artiklis 7 esitatud tähtajad nullemissioonhoone nõuete kehtestamiseks miinimumnõudena ei ole asjakohased. Samuti tuleb täpsustada, kas tähtajaga on mõeldud ehitusloa taotlemise, ehitusloa andmise, kasutusele võtmise või muud etappi hoone elukaares. Kui direktiiv võetakse liikmesriigi õigusesse üle 2025. aastaks, siis 2027. a ehitamise alustamise tähtajaga hoonete projekteerimine juba käib. Seega ei ole alla 2-aastane üleminekuaeg uute nõuete juurutamiseks piisav. Nullemissioonhoone definitsioonis ja lisas 3 vajab lahendamist põhimõtteline vastuolu. “Kogu primaarenergia” ei võimalda eristada taastuvat energiat või jääksoojust mittetaastuvast energiast. Nõnda on defineeritud ka EED ja RED muudatuseelnõudes. EPBDs on siiani kasutatud mõistet “primaarenergia”, mis tähendab mittetaastuvat primaarenergiat vastavalt kuluoptimaalsuse regulatsioonile EL Nr 244/2012, standardile EN ISO 52000-1 ja Komisjoni soovitusele EL Nr 2016/1318. Seega teeme ettepaneku definitsiooni muutmiseks järgmiselt: “zero-emission building” means a building with a very high energy performance, as determined in accordance with Annex I, where the very low amount of CO2 emissions due to energy still required use is fully covered compensated by energy from renewable sources generated on- site, from a renewable energy community within the meaning of Directive (EU) 2018/2001 [amended RED] or from a district heating and cooling system, in accordance with the requirements set out in Annex III’ . Taastuvenergiale ülemineku tähtsus hoonete energiatõhususe ja jätkusuutlikuma keskkonna toetajana on oluline. Hoonete energiatõhususe direktiivi kohaselt peavad kõik uued hooned 19 alates 2021. aastast ja avaliku sektori hooned alates 2019. aastast olema liginullenergiahooned ehk energiasäästuhooned. Nullilähedane või väga väike tarbitud energiakogus peaks direktiivi kohaselt ka olulisel määral pärinema taastuvatest energiaallikatest, sealhulgas taastuvatest energiaallikatest kohapeal või hoonete lähiümbruses toodetud energiast. Eestis rakendatakse uute hoonete ehitamisel direktiiviga nõutud liginullenergia (nZEB) nõudeid, mille saavutamine tähendab muu hulgas taastuvenergia kasutamist. Samas ei pea me vajalikuks lisada direktiivi (EPBD, EED või RED) eraldiseisevat nõuet, et teatud lävendi või protsendi mahus hoone aastasest energiakasutusest peab tulema taastuvenergiast. Sõltuvalt lävendist võib selline piirang olla ebaproportsionaalselt koormav, kui seda tuleks rakendada ainult selleks, et vastata direktiivi nõuetele. Nõude riikide ülesel ühtsel rakendamisel on ka võimalus, et see ei vastaks konkreetse riigi ja hoonetüübi kulutõhususe lävendile ning võib tuua kaasa ebamõistlikult suure halduskoormuse. EPBD direktiivi Komisjoni ettepanekutes ega ka teistes seonduvates dokumentides ei ole asjakohane kajastada transpordile ja hoonetele laiendatud heitmekaubanduse süsteemi (ETS) ning sotsiaalset kliimafondi kui meetmeid, mille kohta on liikmesriikide otsused tehtud. Nende eelnõude läbirääkimine toimub paralleelselt ja reaalne on jõuda Komisjoni algsetest ettepanekutest erinevate otsusteni. 3. Toetame ettepanekut, et hoonete energiatõhususe direktiivi käsitlusala laieneks üksnes kasutusaegselt energiatarbimiselt hoonete olelusringi keskkonnamõju põhisele käsitlusele. Toetame energiatõhususe ja keskkonnamõju tulemuste esitamist eraldi ühel energiamärgise vormil. Vaadates eraldi eesmärkidena, ei tohiks energiatõhususele rõhumine pärssida hoone eluringi keskkonnamõju parandamist ja vastupidi. Selgitus: Sõltuvalt riikide kohalikust kontekstist ja energiaallikate efektiivsusest ning kütuse liikidest on olelusringis kasutusaegse energiatõhususe mõju erinev. Suurema taastuvenergia osakaaluga riikides on hoonete energiatõhususe kõrval oluline ka hoone konstruktsioonides kasutatud materjalidega seotud keskkonnamõju kliimasoojenemisele, mida väljendatakse reeglina süsinikujalajäljena (kg CO2eq). Keskkonda rohkem saastavate energiaallikatega riikides on hoonete energiatõhusus prioriteetsem tänu materjalidesse seotud süsiniku väiksema osakaaluga hoonete olelusringis. Hoonete energiatõhususe parendamise korral muutub ehitise keskkonnamõju arvestamisel kasutusaegse energiatõhususe osakaal väiksemaks, mis omakorda tähendab hoone olelusringi teiste etappide tähtsuse suurenemist. Seetõttu peame mõistlikuks lisada hoonete energiatõhususe direktiivi süsinikujalajälje käsitlus, kuna olelusringi süsinikujalajälje arvestus on nii ehituses kui ka laiemalt selgelt kasvav suundumus. Süsinikujalajälje arvestus aitab teha keskkonnasäästlikumaid ja teadlikumaid valikuid, pidades silmas pikka perspektiivi. Kui süsinikujalajälje arvestust kui reguleeritavat näitajat hakatakse hoonete energiatõhususe direktiivis käsitlema, saab selle mõjutamiseks lisaks hoonete kasutusaegse süsinikujalajälje vähendamisele optimeerida materjalide kasutust. Samuti valides kasutuseks väiksema keskkonnamõjuga ja kestlikumaid materjale, toetatakse sellega ringmajandust ja jäätmete tekke vähendamist. Seoses Komisjoni ettepanekuga lisada hoonete energiatõhususe direktiivi hoonete süsinikujalajälge käsitlevad sätted peame oluliseks käsitleda seda eraldiseisvalt hoonete energiatõhususe sätetest. See on otstarbekas, et vältida olukordi, kus üksnes süsinikujalajälje vähendamisele keskendumine võiks tuua kaasa kas rekonstrueerimisest või uute vajalike hoonete ehitamisest loobumise tulenevalt süsinikujalajälje arvestusperioodi pikkusest ja energiakandjate süsinikuheidetest. Samuti võivad tähelepanuta jääda soojuslik mugavus ja tervislik sisekliima tervikuna. Tervitame, et direktiivi ettepanekus on selle seisukohaga arvestatud. 20 Direktiivi ettepaneku kohaselt tuleb 2030. aastaks kõigi uute hoonete eluringi kliimasoojenemise mõju arvutada vastavalt Level(s) hindamisraamistikule ja arvutustulemused presenteerida energiamärgise vormil. Suurte (netopind üle 2000 m2) hoonete puhul kohalduks nõue alates 2027. a. Tugineda tuleb standardi EN 15978 metoodikale. Arvutustööriista suhtes eeldatakse, et täidetakse Level(s) Euroopa Liidu taseme ühtset raamistiku. Oleme teadlikud, et Level(s)-i puhul võib rakendada erineva täpsusastmega tasemeid (1-3), samuti hõlmab Level(s) vaikimisi kõiki ehitise olelusringi etappe. Oleme seisukohal, et direktiivis sätestatud arvutamise alused peavad andma võimalikult palju paindlikkust EN 15978-le vastavat metoodikat ja süsteemipiire kohandada. Näiteks peaks liikmesriigil olema võimalik kalkulatsioonist välja jätta vähese mõjuga olelusringi etappe nagu näiteks B1 (hoone kasutamine, va operatiivne energia), B2 (ehitustoodete hooldus) või B7 (veesüsteem). 4. Toetame eelnõus sõnastatud paindlikkust liikmesriigil seada endale sobivaid nõudeid miljööväärtuslikele hoonetele ja ehitismälestistele. Selgitus: Siiani ei ole mälestised, UNESCO maailmapärandi paigad ja kultushooned energiatõhususe direktiivi skoobis olnud põhjusel, et nende ehituspärand ei satuks restaureerimisega surve alla. Euroopa rohepöörde algatuste ja EL poolse rahastamise kontekstis on teatav oht, kus ehituspärand, mis ei käi energiatõhususe ja CO2 heitme vähendamise arvutuse alla, jääb ka üldistest programmide eesmärkidest ja arengutest, sh EL-i meetmetest, kõrvale. Seetõttu oleme seni toetanud terviklikku vaadet, mis annaks võimaluse hõlmata renoveerimise programmidesse ka kultuuripärandi nii, et liikmesriikidele jääks paindlikkus energiatõhususe piirmäärade sätestamisel või mitte sätestamisel kaitsealustele hoonetele. Hoonete energiatõhususe direktiivi eelnõu (COM(2021)802 final) on vastav paindlikkus sisse jäetud. Direktiivi muutmise ettepanek kaitsealuste hoonete osas on sisuliselt ainult tähendusevarjundi muutus. Kui kehtivas direktiivis on kirjas, et riik võib otsustada energiatõhususe miinimumnõudeid kaitsealustele hoonetele mitte kehtestada (täielik välistamine), siis muudatusettepanekus on kirjas, et riik võib otsustada miinimumnõudeid kehtestada, kui ei muudeta kaitsealuste hoonete tehnilist laadi väljanägemist. Võrreldes kehtiva sõnastusega on kaitsealused hooned tõstetud artiklis 5 eraldi punkti (uus punkt 2). Sellega on kaitsealused hooned eristatud teistest seni täieliku erandiga kaetud hoonetest nagu pühakojad, ajutised ehitised jm (punkt 3). Eristamise põhjus jääb ebaselgeks ja vaja oleks täpsustada, kas punktides 2 ja 3 nimetatud hoonetele on mõeldud sisuliselt kohaldada samu reegleid või mitte. Siiski, uus sõnastus jätab liikmesriigile otsustusvabaduse kaitsealustele hoonetele energiatõhususe miinimumnõudeid kas kehtestada või mitte. Paindlikkus on siinkohal vajalik ja asjakohane. Seni on Eesti rakendanud mälestistele, muinsuskaitsealadele, miljööaladele ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvatele hoonetele lubatud erandit (EhS § 62). Oleme seisukohal, et erandi võimalus ehituspärandile peab säilima ja direktiivi sõnastusettepanek seda ka võimaldab. Nimetatud hoonete näol on tegu kõrge kultuuriväärtusega objektidega, mis on kaitse alla võetud nende autentse välisilme tõttu. Energiatõhususe miinimumnõuete rakendamine võiks nende välisilmet pöördumatult mõjutada või rikkuda. Väga sageli on kaitsealustel hoonetel võimalik energiatõhusust suurendada, kuid seda ei pruugi saada teha direktiiviga seatud miinimumnõueteni. Toetame direktiivi ettepanekus toodud täiendust, mille kohaselt võib liikmesriik kohandada energiatõhususe miinimumnõudeid miljööväärtuslikus piirkonnas asuvale hoonele või ehitismälestise renoveerimisele, kuid tuleb täpsustada, millised on muudatuste mõjud erinevalt senisest täielikust erandist kaitsealustele hoonetele. 21 5. Peame oluliseks, et ajakohane hoonete energiatarbimise info oleks koondatud hoone digitaalsesse logiraamatusse ehk kohustuslikku digitaalsetesse andmebaasi, mis tagab andmetele lihtsa ligipääsu, üleriigilise ülevaatlikkuse ning looks võimalused võrdlusanalüüsiks. Me ei toeta energiamärgiste kehtivusaja lühendamist 5-le aastale ega täiendavaid füüsiliste kontrolltegevuste nõudeid, kuna valdavalt saab kontrolli automatiseerida ja piiratud pädeva tööjõu tingimustes ei tohiks väärtust loovaid eksperte koormata liigse tõendamis- ja kontrolltegevustega. Samuti ei toeta me füüsiliste energiamärgiste või selliste muude dokumentide üleandmist, mille kohta on andmed võimalik viia avalikesse andmebaasidesse. Selgitus: Eesti soovib olla eestvedajaks dünaamiliste energiamärgiste süsteemi loomisel EL üleselt, tuginedes siseriiklikule süsteemide loomise ja rakendamise kogemusele. Digitaalselt avalikustatud energiatõhususe andmed, eriti kombinatsioonis informatsiooniga hoonete füüsilistest parameetritest võimaldavad tagada EPBD ambitsioonile vastavas ulatuses läbipaistvust ning ühtlasi seire ja järelevalve võimekust. Direktiivi uuendamisest tulenev võimalik halduskoormuse tõus ja ka kehtivad koormavad ülesanded tuleb võimalikult ulatuslikult maandada digitaalse andmetöötlusega. Eesti on siseriiklikult arendamas veebiplatvormi koondamaks kogu hoone staatiline ja dünaamiline info ühte kesksesse süsteemi, mille põhjal on võimalik näiteks automaatselt energiamärgiste arvutamine ja paljude teiste funktsionaalsuste tekitamine. Selline süsteem annab tulevikus ülevaate hoonest kui tervikust ja täidab oma sisult renoveerimislaine strateegias mainitud digitaalse hoonete logiraamatu ülesannet (Digital Building Logbook). Platvormi arhitektuur võimaldab sinna tulevikus juurde liita erinevaid teenuseid ja tööriistu ning seetõttu on võimalik selle kaudu renoveerimislahenduste visualiseerimine, finantseerimisvõimaluste (nt olemasolevad riiklikud toetusmeetmed ja erasektori finantsteenused) väljatoomine ja erinevate kalkulaatorite pakkumine lõppkasutajale. Eelmainitud veebiplatvormi põhjal saab hoone omanikele ja otsustajatele luua teekaarte kõige sobilikumate lahenduste rakendamiseks, arendusprogrammide ja investeeringute prioriseerimiseks ning nende edukuse mõõtmiseks. Sisuliselt on tegemist digiteeritud renoveerimispassi (Building Renovation Passport) tüüpi lahendusega, kus on välja toodud energiatõhususe tehniline pool, visualiseerimine ja finantseerimine. Lahendus aitab ka tarbijal jälgida oma kodu energiatõhususe parameetreid ja sellest tulenevalt langetada teadlikke otsuseid oma energiatarbimise harjumuste muutmiseks ning võtta ette tegevusi hoone energiatõhususe suurendamiseks. ELis on probleemiks puuduliku teabe olemasolu hoonete energia- ja muude ressursside tarbimise kohta. Direktiivi ettepanekus toodud ambitsioonikad nõuded olemasolevale hoonefondile on rakendatavad vaid üksnes täiusliku info olemasolul hoonefondi olukorrast. Nii energiaklassi parandamise nõuete jõustamisel kui ka G-klassi piiride määramisel peab olema teada kõigi riigis olevate hoonete energiatarbimise info. Oleme seisukohal, et see ei ole traditsiooniliste staatiliste energiamärgiste puhul võimalik ja tuleb tagada automaatse arvestipõhise regulaarse andmekorjega. Me ei pea samal põhjusel mõistlikuks energiamärgiste kehtivusaja vähendamist 5-le aastale. Nii omanikele kui ka järelevalveasutustele madalama koormusega lahendus oleks automaatne energiatarbimise info kajastamine riigi keskses infosüsteemis kombineerituna teiste hoone andmetega (asukoht elukaarel, materjalid ja nende taaskasutatavus, tehnosüsteemid, pindalad jne). Eelnimetatud lahendus võimaldab parandada ka renoveerimispassi eesmärki anda omanikule igal ajahetkel parim info võimalike parendustööde kohta. Analoogselt tuleb kõik olemasolevad ja täiendavad füüsilised tõendamis- ja kontrolltegevused ning sellega kaasnev bürokraatia üle vaadata, et vastavat piiratud hulka eksperte mitte eemal hoida reaalsest väärtusloomest hoonete ehitamise kavandamisel. Mitmed 22 sellised tõendamis- ja kontrolltegevused tuleb automatiseerida nii protsessi kui ka tulemuste esitamise kontekstis. Samuti tuleb loobuda füüsiliste energiamärgiste üleandmisest või kuvamisest hoonetel, kui vastav info on avalikus andmebaasis (näiteks digitaalne ehitise logiraamat) kõigile kättesaadav. Toetame hoonete digitaalse logiraamatu ja renoveerimispassi kontseptsiooni jõulist edasiarendamist. Nõuded nendele lahendustele peavad olema piisavalt paindlikud, et ei oleks vaja ümber kujundada või kasutusest välja jätta liikmesriikides juba toimivaid või arendatavaid üleriigilisi digilahendusi, mis toetavad riikide renoveerimislaine strateegia meetmete ja tegevuste elluviimist. Eesti on oma kogemusele tuginedes näidanud Komisjonile valmisolekut kaasa rääkida ning oma kogemusi jagada renoveerimislaine digitaliseerimise initsiatiivide sisustamisel. 6. Toetame hoonete renoveerimise põhimõtete ajakohastamist direktiivis, kuna olemasolevate hoonete edasisel kasutusel on oluline roll Euroopa Liidu energia- ja kliimaeesmärkide saavutamisel. Hoonete energiatõhususe direktiivis täisrenoveerimise õiguslikul defineerimisel pooldame laiemat määratlust, mis arvestaks ka renoveerimise muid olulisi aspekte. Peame oluliseks, et renoveerimine on võimalikult terviklik ja lisaks energiatõhususele pööratakse tähelepanu keskkonnasäästlikematele ning kvaliteetsetele ehituslahendustele, tervisliku sisekliima tagamisele, tuleohutusele, energeetika- ja ehitussektori sünergiale, elektrisõidukite laadimispunktide laialdasemale kasutuselevõtule ning laiemalt hea ja ligipääsetava elukeskkonna loomisele, juhindudes kestliku arengu eesmärkidest. Eelistame, et direktiivis või selle alusel antud EL-üleses õigusaktis sätestataks täpsemad elektrisõidukite laadimistaristu tehnilised nõuded riigiüleste vastuolude vältimiseks. Samuti soovime direktiivis täpsustada, et jalgrataste parkimiskohtade paigutus oleks kergesti ligipääsetav ja turvaline. Toetame ettepanekut, et hoonete kavandamisel võetaks arvesse tuleviku kliimatingimusi eesmärgiga muuta hooned kliimamuutustele vastupidavamaks. Selgitus: Täisrenoveerimise täpsema defineerimise juures tuleb arvestada kulutõhusust ning oluline on lisaks energiatõhususe edendamisele rõhutada ka teisi näitajaid nagu sisekliima, keskkonnasäästlikumad ja kvaliteetsed ehituslahendused, vastupidavuse suurendamine ilmastikunähtustele jpm. Kvaliteetseid ehituslahendusi toetab näiteks ka uus Euroopa Bauhausi initsiatiiv, mille kohaselt peaks Euroopa roheline kokkulepe olema lisaks majanduskasvu strateegiale Euroopa uus kultuuriprojekt, võimaldades luua uut paremat elukeskkonda. Süsteemne renoveerimine tähendab lahendusi, milles ühendatakse nii disain kui ka kestlikkus. Hoonete energiatõhususe arvutamise metoodika uuendamisel tuleks täpsemalt käsitleda elukeskkonna kvaliteedi kriteeriumid, sh näiteks ligipääsetavuse tagamine hoonesisestel liikumisteedel. Elukeskkonna kvaliteedipõhimõtete tervikkäsitluse, Davosi kvaliteedi hindamise süsteemi25 kohaselt ei tohiks ühegi (renoveerimis)projekti puhul lähtuda ainuüksi energiatõhususe kriteeriumist, vaid mistahes ruumilise sekkumise (sh renoveerimisprojekti) kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kompleksselt, s.t käsitleda tuleb kõiki kaheksat kriteeriumi korraga (ruumiloomeprotsessi juhtimine, otstarbekohasus, majandus, keskkond, mitmekesisus, kontekst, kohatunnetus, ilu). Hoonete keskkonnamõju, sh elutsükli süsinikujalajälge tuleb vaadata terviklikult koos kaugkütte ja -jahutuse jalajäljega. Arvestamata energiakandja süsiniku jalajälge võib mitte- optimaalne hoonete energiatõhus renoveerimine hoonete elutsükli keskkonnamõju suurendada. 25 Davosi Baukultur kvaliteedi süsteem https://davosdeclaration2018.ch/quality-system/ 23 Pigem näeme, et hoonete ja kaugkütte ning -jahutussüsteemi renoveerimist ja elutsükli keskkonnajalajälge tuleb vaadata tervikuna, kaasajastades süsteeme käsikäes ja võttes hoonete elutsükli jalajäljes arvesse kaugkütte ja -jahutuse süsinikusisaldus, eesmärgiga saavutada optimaalne tasakaal ja jõuda minimaalse süsinikujalajäljega terviksüsteemini. Liikmesriikidel on erinev potentsiaal, lähtetase ja võimalused olemasolevate hoonete renoveerimisel energiatarbimise vähendamiseks. Seetõttu on ka oluline vältida kiirustatud otsuste langetamist, et hoiduda loodusele ja majandusele kahjulike eesmärkide seadmisest. Selleks peab hoonete energiatõhususe direktiivi muutmisele eelnema põhjalik mõjude analüüs, mille tulemused võimaldavad hinnata mõju ka liikmesriikide lõikes. Näiteks lähtudes hoonete rekonstrueerimisel ainuüksi saavutatud energiasäästu kogusest võib tekkida olukord, kus hooneid ei rekonstrueerita terviklikult ja uuendamata jääks näiteks hoonete ventilatsioonisüsteem, mille uuendamisel või väljaehitamisel oleks samas inimeste tervisele oluline positiivne mõju. Sarnasel juhul, võtmata arvesse ringmajanduse põhimõtteid, võib hoone mitmekordne renoveerimine hoone eluea jooksul kaasa tuua CO2 koguheite kasvamise, võrreldes vähem tõhusa, kuid süsinikuneutraalset energiat tarbiva hoonega. Hoonete energiatõhususe direktiiviga kehtestati elektritranspordi teemalised sätted, mis käsitlevad laadimispunktide paigaldamist hoonete juures asuvatesse parklatesse. Direktiivi kohaselt uute ja oluliselt renoveeritavate hoonete juurde laadimisvõimekuse rajamine ei ole samaväärne valmisolekuga elektrilaadijate rajamiseks. Täpsemad kohustused või juhendmaterjalid aitaksid arendajatel luua sobivad lahendused nii, et neid ei peaks lähiajal ümber tegema. Öistel tundidel kasutatakse elektrienergiat täna vähe, öine koormuse kasvamine aitaks elektrivõrgu ressurssi tõhusamalt kasutada ja päevast tipukoormust vähendada. Selleks, et elektriautosid optimaalselt ära kasutada, on neid mõistlik laadida enamasti aeglaselt ning kiirlaadijaid kasutada harvem. Aeglane üleöö laadimine võimaldab kasutada efektiivselt ka elektritootmise eripärasid ja võrgukoormust. Paraku, kui laadimiskohad ei võimalda optimeerida laadimisaega nendele aegadele, kui elektrihind on madalaim, siis jääb suur osa elektriautode võimalustest kasutamata. Täiendavad täpsustavad nõuded aitaksid paremini ette valmistada elektriautode laiemat kasutuselevõttu ühiskonnas. Komisjoni ettepanekus tuleb täpsustada mõisted „right-to-plug“ ja „pre-cabling“. Eelkaabeldusele tuleb direktiivis sätestada täpsed tehnilised nõuded, et vältida liikmesriikide vahelisi erisusi direktiivi tõlgendamisel ja seeläbi ebaühtlaseid tingimusi transporditaristu arengule. Jalgrataste parkimiskohtade puhul on vaja seada tingimuseks, et need oleksid turvalised, arvuliselt piisavad ja arvestaksid ruumilises plaanis inimeste liikumisviiside muutumisega, autode osakaalu vähenemisega ning elektriliikurite arvukuse kasvuga. Jalgrataste parkimiskohad peaksid turvaliselt asuma peamiste sissepääsude või liikumisteede lähedal. Toetame tegevusi hoonete muutmiseks kliimamuutuste mõjule vastupidavamaks. Kliimamuutuste mõju võib avaldada survet hoone konstruktsioonidele, ehitusmaterjalidele, sisekliimale, energiatõhususele ja ligipääsetavusele ning võib lühendada hoonete oodatavat eluiga. Selleks, et tagada hoone ettenähtud funktsioonide täitmine eluea vältel on oluline, et projektide kavandamisel ja ehitamisel võetakse arvesse konkreetse piirkonna kliimatingimusi ja kliimaga seotud riske. 7. Eesti ei toeta direktiivi ettepanekus toodud kohustuslike energiatõhususe miinimumstandardite kasutuselevõttu nimetatud mahus ja ajakavas. Eelnõus esitatud tähtajad (avalike ja mitteeluhoonete puhul olenevalt energiaklassist 2027. ja 24 2030. aasta ning eluhoonete puhul 2030. ja 2033. aasta) tuleb edasi lükata vähemalt 3 aasta võrra ning nõuetest tuleb välistada 2050. aastaks kasutusest väljalangevad hooned. Absoluutne renoveerimiskohustus tuleb asendada köetavate pindade kasutuse optimeerimisega ning samas lähtuda elukeskkonna parandamisest ja kestlikust kahanemisest, sealhulgas vajadusel hoonete kasutusest väljasuunamise ja demonteerimise perspektiivist. Arvestama peab liikmesriikide eripärasid halduskorralduses ning vältima võimalike uute nõuetega seotud halduskoormuse ja – kulu olulist kasvamist, samuti üle jõu käivat rahalist mõju madalama elatustasemega piirkondadele, mille leevendamiseks tuleks pakkuda hoonete omanikele motiveerivaid lahendusi nende kasutuses olevate hoonete rekonstrueerimiseks. Toetame ka võimalikult automaatse renoveerimispassi kasutuselevõttu ning teeme ettepaneku muuta see kohustuslikuks osalisel ehk etapiviisilisel rekonstrueerimistegevusel. Selgitus: Renoveerimiskohustus ja energiatõhususe miinimumstandardid on Komisjoni hinnangul mõjusaimad meetmeid hoonete renoveerimise määra suurendamiseks. Nende eesmärk on kinnitada investorite ootusi, luues võimalusi eri kasutusotstarvetega hoonete energiatõhususe parandamiseks, suurendades seeläbi järk-järgult riigi hoonefondi keskmist energiatõhusust. Komisjon leiab, et renoveerimiskohustuse ja energiatõhususe miinimumnõuded saaks kehtestada järk-järgult, seades prioriteediks konkreetsed segmendid. Toetame hoonete renoveerimisele energiatõhususe miinimumstandardite kehtestamist, kuna see tagaks selguse, millistele energiatõhususe miinimumnõuetele hoone renoveerimise tulemusel vastama peaks, ja annaks ühise aluse liikmesriikide vaheliseks võrdluseks. Leiame, et kohustuslike energiatõhususe miinimumstandardite kehtestamisele peab eelnema põhjalik kavandatavate meetmete mõjude analüüs. Oluline on, et mõjude hindamisel võetaks arvesse liikmesriikide ja piirkondade eripärasid (sh asustustihedust, kliimat, taastuvenergia tootmisvõimalusi piirkonnas jm) ning et kavandatavate uute nõuete elluviimine ei suurendaks oluliselt liikmesriikide avaliku sektori ega erasektori halduskoormust ning -kulu. Arvestades, et kohustuslikud miinimumstandardid mõjutavad kõige rängemalt maapiirkondades asuvaid madala elatustasemega leibkondi ja ettevõtjaid, siis ei saa direktiivi ettepanekus toodud ambitsioonika ajakavaga kohustuslike miinimumstandardite rakendamise osas nõustuda. Madalaimate energiaklassi tasemete sisuline keelamine toob kaasa energiamärgise süsteemi eiramise ja kinnisvaratehingute musta turu. Väheneb tõenäosus saada halvimas seisukorras hoonete andmeid avalikesse andmebaasidesse ja seega kaob terviklik ülevaade hoonefondi olukorrast. Ülevaate puudumise tõttu väheneb ka riigi võimekus halvimas seisukorras hoonete omanikke abistada ning kasvab energiavaesuse, regionaalse kihistumise ja üldise sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse oht. Kui miinimumstandardite kohustus kehtestada, siis eelkõige hetkel, kus omanik on valmis rekonstrueerimistöid kavandama. Samuti peab halvimas seisus hoonefondi parendamise kohustusele alati kaasnema rahaline tugi hoone energiatõhususe parandamiseks. Tuleb vältida liiga järsku renoveerimistempo tõusu, mis võib ebamõistlikult tõsta ehitushindu ning seeläbi vähendada edaspidist renoveerimise kulutõhusust ja mahte. Renoveerimislaine elluviimiseks vajalik tempo peab tõusma järk-järgult, arvestades kogu ehitusturu olukorda. Direktiivi ettepanekus nimetatud miinimumstandardid peaksid rakenduma lähtuvalt laiemast renoveerimisplaanist või turupõhisest nõude esitamise lävest (müük või üür). Kui miinimumstandardid hakkavad kehtima kõigile mitteelamutele alates 2027. aastast ja kõigile elamutele alates 2030. aastast, siis tuleb arvestada et koos kavandamis- ja projekteerimistegevusega mõjutab see järsult ehituskonsultatsiooni- ja seejärel ehitusturgu alates 2025. aastast ehk vahetult pärast direktiivi muudatuse ülevõtmist liikmesriikide õigussüsteemi. Arvestades vajalikku üleminekuaega niivõrd intensiivse piirangu juurutamiseks 25 Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud omandipõhiõigusele, oleks vähemasti otstarbekas miinimumstandardite kehtestamisaega pikendada. Eraomandis mitteelamutele peaksid miinimumstandardid esmakordselt kohalduma mitte varem kui 2033. aastal. Elamutele on esimene realistlik miinimumstandardi kehtestamise aeg samuti 2033. aastal või hiljem. Tuleb arvestada, et pärast direktiivi ülevõtmist liikmesriikide õigusesse 2025. aastal ning lähtudes vähemalt paariaastasest kavandamis- ja projekteerimisperioodist ei ole ühelgi moel mõeldav, et mitteeluhooneid on võimalik niivõrd suures mahus 2027.aasta 1.jaanuariks renoveerida. Arvestama peab ka paljude hoonetega, mis on täielikult või osaliselt kasutusest väljas ja mille puhul ei ole energiatõhususe tööd otstarbekad, kuna need hooned lähitulevikus hüljatakse või lammutatakse. Neid tegevusi ei ole võimalik koondada ühte kuni kolme aastasse. Hoonete rekonstrueerimisel on regionaalne ja sotsiaalne ning elukeskkonda pikaajaliselt kujundav mõõde. Seega energiatõhususe miinimumstandardid peaksid arvestama kohalikke eripärasid ja trende ning nägema ette hoonete renoveerimisel ligipääsetavuse parandamiseks kaasava disaini26 nõudeid. Energiatõhususe praktika edasiarendusena võiks sama põhimõtet rakendada ka ehitiste ligipääsetavuse mitmekomponendilisel hindamisel, mis mängiks olulist rolli sotsiaalse õigluse ja sidususe ning majandusliku tõhususe arendamisel. Kuna renoveeritakse pikka perspektiivi silmas pidades (ning vältimaks renoveerimise ühikuhinna kiiret ja järsku kasvu ning sellest tulevat järsku mõju nii tööhõivele kui hoonete renoveerimise maksumusele), ei tohiks seada kohustust renoveerida lühikese perioodi jooksul kõiki olemasolevaid hooneid, eriti tühjenevates piirkondades, ja ainult kõige suurema energiatarbimisega hooneid. Kohustuslike miinimumnõuete seadmise ja suurima energiakuluga hoonete energiatõhusaks rekonstrueerimise esmajärjekorda seadmise puhul tuleb arvestada elanike sissetulekute taseme, kinnisvara väärtuse muutuse ja kahaneva elanikkonnaga piirkondadega, et rekonstrueeritaks neid hooneid, mis on pikaajalises kasutuses, võimalikult suurel määral asustatud ja ei suurendataks elanike energiavaesusesse sattumise riski. Arvestada tuleb ka sellega, et sageli asuvad kõige kehvemas seisus hooned piirkondades, kus tuleb teha olulisi elukeskkonna ümberkorraldusi. Paljud kehvas seisus hooned langevad kasutusest välja ja need tuleb lammutada või ümber kohandada uutele kaasaegse elukeskkonna vajadustele. Seetõttu ei ole mõistlik moodustada hoonete rekonstrueerimise järjekorda ainult energiatõhususe alusel, mis seab esimesena renoveerimist vajavaks kõige ebatõhusamad hooned, vaid arvesse võtta võimalusel ka muid parameetreid (nt kinnisvara väärtus, sissetulekud, piirkonna tööjõuvajaduse ja elanike arvu pikaajaline prognoos jm). Peame oluliseks nii ELis kui ka Eestis läbi erinevate toetavate meetmete ja motiveerimise suurendada korterelamute tervikrekonstrueerimist piirkondades, kus see on vajalik ja mõistlik. Tervikrekonstrueerimise objektiks olevad hooned või nende kompleksid peaksid kajastuma omavalitsuste ruumilistes planeeringutes. Tervikrenoveerimine peab olema kooskõlas omavalitsuste strateegilise ja ruumilise planeerimise kavadega. Tervitame, et energiatõhususe miinimumstandarditest saab liikmesriigi regulatsioonis välistada miljööväärtuslikud ja ehitismälestisteks loetud hooned, mille suhtes ei ole võimalik määrata universaalseid kulutõhusaid energiatõhususe miinimumtasemeid. Lisaks sellele peaks saama energiatõhususe miinimumstandarditest välistada tervikuna või osaliselt kasutusest väljas olevad hooned, mulle puhul energiatõhususe tööde tegemine ei ole otstarbekas. 26 Kaasav disain hõlmab endas nelja peamise erivajaduse (liikumine, kuulmine, nägemine, intellektuaalsus), elukaareülese (laps, täiskasvanu lapsevankriga, eakas) ning ajalise iseloomuga erivajaduse (püsiv, ajutine) ligipääsetavuse võimalusi. 26 OECD uuringu “Shrinking Smartly in Estonia“27 prognoosi kohaselt on aastaks 2050 poolte Euroopa riikide rahvastik suurtest asulatest väljaspool vähenenud. Eesti rahvaarv on vähenenud 1991. a-ga võrreldes 15% ja pooltes maakondades üle 25%. Prognoosi järgi kahanemine jätkub. Juba täna on täielikult kasutuseta 12% üksikelamutest ja 8% korterelamutest. Veerand kõigist elamutest on koduks ametlikult registreerimata. Palju enam korterelamuid on tühjad osaliselt, mis takistab vastavate korteriühistute tavapärast funktsioneerimist sh võimekust teha renoveerimisotsuseid. Hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia kohaselt on järgneva 28 aasta eeldatav täielik väljalangevus tänasest hoonefondist 25% üksikelamutest, 23% korterelamutest ja 20% mitteelamutest. Need hooned jäävad eelkõige tühjaks tõmbekeskustest väljaspool ning protsessid toimuvad aeglaselt. Samas ei ole tänases olukorras otstarbekas nendesse hoonetesse olulisi energiatõhususe investeeringuid teha, kuna paarikümne aasta jooksul nende hoonete energiatarbimine lakkab. Enamikel juhtudel ei ole nende investeeringute tegemine ka võimalik, sest pangad ei anna pooltühjade majade korrastamiseks laenu. Strateegia koostajate hinnangul jääb nendest hoonetest, mida on mõistlik rekonstrueerida, samuti palju hooneid (ca 20%) renoveerimata eraisikutest või ettevõtjatest hooneomanike võimetuse või vastuseisu tõttu. Seega ei saa direktiiv ette näha, et kogu halvimas seisukorras hoonefondi osa energiatõhususklass kindlaks aastaks paraneb. Seda, milliseid hooneid ei olda valmis renoveerima, ei saa ruumiliselt ette määrata, vaid peab selguma kohalike omavalitsuste ruumilise planeerimise ja investeeringute otsustest. Otsuste langetamisel tuleb pikaajalise eesmärgina silmas pidada nii elukeskkonna tõhustamist tihendamise läbi kui ka teenuste kättesaadavust, liikuvust ja elukeskkonna kvaliteedi parandamist tervikuna, et hoida elanikke selle kaudu lahkumast. Siin saab riik abistada andmetega, teadmistega ja metoodiliste uuringutega. Eesti on mitmeid vastavaid tegevusi juba ellu viimas, näiteks pilootprojekt mitme pooltühja elamu elanike ümberasustamiseks. Direktiivi tasemel peaks olema adresseeritud halvimas seisus olevate hoonete (worst- performing buildings) probleemi lahendamise kaks suunda, mis on mõlemad orienteeritud elukeskkonna kvaliteedi parandamisele ja energiatõhususe edendamisele. Esiteks hooned, mis on täielikult või osaliselt kasutuseta, millel ei ole kultuurilist väärtust, on üldiselt madala kvaliteediga ja asuvad väheneva rahvastikuga piirkonnas, langevad varem või hiljem kasutusest välja. Selliste hoonete puhul tuleb stimuleerida optimaalset ruumikasutust ja tagada hoonete ohutus kuni kavandatud kasutusperioodi lõpuni. Kohaliku omavalitsuse eestvedamisel tuleb hoone asukatele leida alternatiivsed pinnad, mis võimaldavad lähikonna paremas seisus olevate hoonete ja asulate kasutuse efektiivsust parandada. Kasutusperioodi lõppu tuleb kavandada hoone säästlik demonteerimine ja materjalide ning hoone asukoha uuskasutus vastavalt kogukonna kokkuleppele. Prioriteetne renoveerimisvajadus on nende halvimas seisus olevate hoonete puhul, mis on valdavalt kasutuses või on muul moel väärtuslikud. Ühtlasi teeme ettepaneku muuta lammutatavate ehitiste andmed lisas II kohustuslikuks ja kogu suletud netopinna asemel määratleda lammutatav köetav pind. Energiatõhususe vaatest ei oma kogu suletud netopind vajalikku infot. Lisas II toodud kriteeriumite juures tuleks kindlasti kajastada köetavate pindade kasutuse optimeerimist, mis on energiatõhususe vaatest sama oluline kui renoveerimine. Leiame, et kõige parem energiasäästumeede on optimaalne ruutmeetrite kasutus, seda eriti kahaneva elanikkonnaga piirkondades. Soosida tuleb pindade ristkasutust, integreeritud teenuseid, pooltühjade hoonete elanike ümberasustamist jne. Osaline ehk etapiviisiline renoveerimine on madalama kinnisvaraväärtusega piirkondades hädavajalik ja paljude hooneomanike jaoks jõukohane lahendus hoonete kordategemisel. 27 OECD uuring „Shrinking Smartly in Estonia“ https://www.oecd-ilibrary.org/urban-rural-and-regional- development/shrinking-smartly-in-estonia_77cfe25e-en;jsessionid=MYFiBZwUwzAty-84kCX-BVur.ip-10-240- 5-168 27 Selleks, et esimesele osalisele renoveerimisele järgneksid ka järgmised etapid, peaks olema kohustuslik võimalikult automaatse ja ajakohase ehk pidevalt uueneva renoveerimispassi kasutuselevõtt, mis peab asuma ja jooksvalt uuenema avalikus andmebaasis. Direktiivi ettepanekus on sobivalt sõnastatud, et renoveerimispassis tuleb lisaks etappide tehnilisele poolele kajastada rahalist säästu ja samuti infot finantseerimise kohta. Renoveerimispass peab võimaldama veenduda, et etapid oleksid hooneomanikule üldjoontes jõukohased ehk ühelgi ajahetkel ei toimu järsku igakuiste väljaminekute tõusu. Tervitame ka seda, et renoveerimispassi tuua renoveerimisetappide mõjud kasvuhoonegaaside emissioonidele ning hoone sisekliimale. Renoveerimispass peaks sisaldama ka tehnosüsteemide ülevaatuste tulemused, mida nimetatakse artiklis 20. Hoones reaalselt tehtud tööd ehk objektiivne tagasivaade peaks sisalduma hoone digitaalses logiraamatus (digital building logbook). Tõenäoliselt on kõige mõistlikum käsitleda renoveerimispassi hoone digitaalse logiraamatu ühe osa või teenusena. Renoveerimispassi kohustus peaks olema vältimatu juhul ja olema nõutud ajal, kui otsustatakse kasutusele võtta energiatõhususe miinimumstandardid. Nutivalmiduse indikaator (smart readiness indicator) peaks selguse huvides olema vajadusel osa renoveerimispassis antavatest soovitustest hoone energiatõhususe ja sisekliima parandamiseks, kuid mitte eraldi süsteem. Nutikate hoonete (smart buildings) eraldiseisev defineerimine direktiivis võib pärssida eesmärki muuta kogu hoonefond mitmekülgselt tõhusaks, sealhulgas kliimaneutraalseks. 8. Laiaulatusliku renoveerimise elluviimiseks on vajalikud piisavad rahastusmeetmed. Seejuures on tähtis, et rahalise toetuse määramise aluseks olev üldistustase ja kriteeriumid oleksid iga liikmesriigi enda määrata. Leiame, et rahaline toetus peaks sõltuma renoveerimisastmest, kuid põhjalikul või olulisel rekonstrueerimisel tuleb lähtuda kulutõhususe põhimõttest. Me ei toeta rahalist toetust enamaks kui kuluoptimaalseks lõpptulemuseks. Selgitus: Renoveerimise laiaulatuslikuks levikuks on vaja toetavate meetmete olemasolu. Hetkel näeme Eestis, et näiteks renoveerimiseks avatud toetuse taotlusvoorudes on tegu mitmekordse ületaotlemisega (täituvad väga kiiresti) ning huviliste hulk on oluliselt suurem kui avaliku sektori poolsed toetusvõimalused. Pidades silmas hoonete energiatõhususe parandamise pikaajalist soodsat mõju energiakasutusega seotud kulude vähenemisele, on pikemas perspektiivis põhjendatud ja otstarbekas jätkata (järk-järgulist) üleminekut tagastamatutelt toetustelt laenude-käenduste jt finantsinstrumentide kasutusele. Selle toetamiseks on vajalik pankade ja teiste finantsturuosaliste koostöö. Lisaks rahastusvõimaluste laiendamisele on vajalik pädevate spetsialistide olemasolu ning täiendav koolitamine ja nende teadmiste ajakohasena hoidmine. Abi oleks kohalikku konteksti arvestatavatest Euroopa Komisjoni tehnilistest juhistest, mis võimaldaks renoveerimisele läheneda tüüp-valikute alusel. Samuti on oodatud võimalused näiteks liikmesriikidega parimaid praktikaid vahetada, pilootuuringute tulemused või kavandatavad hoonete renoveerimispassid (Building Renovation Passports). Kuigi mälestised, UNESCO maailmapärandi paigad ja kultushooned ei ole hetkel energiatõhususe direktiivi skoobis põhjusel, et nende kultuuriväärtuslik välimus ei satuks rekonstrueerimisega surve alla, kehtivad ülaltoodud väljakutsed ka kultuuripärandi valdkonnas, mida peaks EL renoveerimislaine tegevustes laiemalt arvestama. Avaliku sektori rahastusmehhanismid võiks soodustada kommertspankade ja/või kinnisvaraarendajate huvi panustada ühiselt renoveerimisesse. Lahenduseks võiks olla näiteks Euroopa Investeerimispanga või muude finantsasutuste tagatised, soodustused, madalamad laenuintressid vms. Koostöövormid peaks olema sellised, mis on kõikidele osapooltele ahvatlevad ja kättesaadavad. Mõistlikem stardikoht on korterelamute rekonstrueerimine. 28 Avalike hoonete ja ärihoonete rekonstrueerimisel tuleks järgida punktis 2 ja 3 kaetud teemasid ehk järjestades objekte lisaks suurele energiatarbele (kui suurima potentsiaaliga hooneid) ka muude oluliste näitajate kaasatuse alusel (sisekliima, ligipääsetavus, ümbruskonna arengusuundumused jm). Toetame, et ELi eelarvega seotud erinevate fondide ja programmide rahastus on ennekõike suunatud tervikrekonstrueerimiste toetamiseks. Näeme trendi Ida-Euroopa riikides, et renoveeritakse üksnes fassaade ilma õhuvahetusele erilist rõhku pööramata. Eestis rakendatakse elamute rekonstrueerimise toetust, mille eelduseks on projektiga nii energiasäästu kui ka tervisliku sisekliima saavutamine. Elamute rekonstrueerimisel sõltub toetuse määr saavutatavast energiatõhususarvu klassist. Tervikrekonstrueerimisel on seatud eesmärgiks C energiatõhususarvu klassile vastava energiamärgise saavutamine. Oleme arvamusel, et toetuste jagamine seotuna saavutatava energiatõhususe tasemega soosib terviklahenduste teostamist. Ei pea vajalikuks EL ülest lävendite sätestamist - iga liikmesriigi ametkonnad ja kohalikud eksperdid on pädevad nende otsuste langetamisel. Direktiivi ettepanekus sõnastatud põhjaliku rekonstrueerimise (deep renovation) ja olulise rekonstrueerimise (major renovation) tingimused ei ole selgelt arusaadavad. Artikkel 3 järgi on plaan kogu hoonefond muuta nullemissioonile 2050. aastaks, samuti taastuvenergiaga kompenseerimise nõue kohaldub nii uutele kui rekonstrueeritavatele hoonetele. Sellest võib järeldada, et nii põhjalik rekonstrueerimine kui ka oluline rekonstrueerimine peab saavutama energiaklassi A, mis ei taga kuluoptimaalset tulemust. Teisalt võib direktiivist ka välja lugeda, et oluline rekonstrueerimine peab saavutama kuluoptimaalse taseme ehk Eesti kontekstis energiaklassi C. Palume seda direktiivi muudatuseelnõus täpsustada. Olemasoleva hoonefondi muutmine heitevabaks alates mingist kindlalt ettemääratud ajahetkest ehk mitte kuluoptimaalsusest, avaldab tõenäolist pärssivat mõju renoveerimismahtudele. Eelistame, et rahaline toetus oleks suunatud kuluoptimaalseks, kuid mitte tingimata heitevabaks lõpptulemuseks. Artikkel 5 kohaselt võib liikmesriik uute ja rekonstrueeritavate hoonete nõudeid diferentseerida, mida me jätkuvalt pooldame. Leiame, et lisas III oleksid maksimaalsed väärtused seatud üksnes uutele hoonetele ja rekonstrueerimise nõuded arvutatakse liikmesriigiti kulutõhususe põhimõtete alusel. Tõenäoliselt on kuluoptimaalne rekonstrueerimise tase ühtlase energiamärgiste klassi puhul tasemel B või C. Pooldame ühtse klassifikatsiooni säilitamist, seega tuleks direktiivis selgitada, et uute ehitiste suhtes samade arvestamise aluste juures ei pea rekonstrueeritud hoone saavutama energiaklassi A. Riiklik toetus rekonstrueerimiseks energiaklassi A ei võimalda rahalisi vahendeid suunata piisavalt paljudele hoonetele, et saavutata rekonstrueerimise strateegia eesmärke aastaks 2050. Toetame struktureeritud riikliku renoveerimiskava (national building renovation plan) kasutuselevõttu ning eelistame selle sidumist hoone digitaalse logiraamatu süsteemiga. Andmete kvaliteedi parandamise ja vajalike andmebaasiliidestuste tegemiseks kõikide liikmesriikide üleselt tuleks tagada EL-i keskne rahastus. Riiklik renoveerimiskava peaks olema kohustuslikuna kohaliku (näiteks riikliku) strateegilise arengukava üks osa, mis aitaks kaasa paremale sidustamisele erinevate sektoritega ja riigieelarvega. Samuti aitaks see optimeerida kõigi seotud osapoolte töö- ja halduskoormust. Juriidiline seos riigieelarvega on hädavajalik, et saavutada direktiivi muudatusettepanekus toodud ambitsioonikaid eesmärke. 9. Toetame direktiivi eesmärki kõrvaldada hoonete sektoris kütte- ja jahutusvaldkonnas järk-järgult kasutuselt fossiilkütused, kuid tuleb säilitada taristu paindlikkus uudsete keskkonnasäästlike kütteallikate kasutamiseks. 29 Selgitus: Paljudes uutes katlamajades kaetakse tipukoormused gaasiga või kütteõliga. Kuna tegemist on täna majanduslikult mõistliku lahendusega ja nende katlamajade ümberplaneerimine oleks aja- ja ressursimahukas, siis ei ole lähima 10 aasta jooksul näiteks kaugkütte puhul 100% taastuvenergiat võimalik saavutada. Samuti tuleb jätta võimalus gaasitaristu kasutamiseks rohelise gaasiga (biometaan ja vesinik), mis võimaldab primaarenergiaallikaid mitmekesistada. 10. Me ei toeta eelnõus kirjeldatud ülesannet kaitsta üürnikke pärast renoveerimist ebaproportsionaalse üüritaseme eest või pakkuda universaalseid üüritoetusi, kuivõrd eraomanike reaalseid üüritingimusi ei ole võimalik rekonstrueerimistoetuste andmisel kontrollida ja kirjeldatud turumehhanismidesse sekkumine võib vähendada kvaliteetsete elamispindade pakkumist, tõstes tulemusena hindu. Selgitus: Renoveerimistegevuse sidumine üüritingimuste kontrolli ja tsentraalselt määramisega ei ole paljudes olukordades teostatav ega ka otstarbekas. Eesti korterelamute õigusliku vormi korteriühistu tegevus on täielikult lahus üürisuhetest korteriomanike ja üürnike vahel. Korteriühistule üürisuhete kontrolli ülesande andmine renoveerimise korral kui oluline administratiivne lisakohustus pärsib kindlasti korteriühistute huvi renoveerimistegevusi käivitada ning takistab renoveerimislaine eesmärkide saavutamist. Direktiivi ettepanekus sätestatud üüritaseme piiramise meetmed nagu näiteks üüritõusu ülempiirid ei tõsta sektori huvi vähendada kvaliteetsete elamispindade defitsiiti läbi renoveerimise või uusehituse. Üüritaseme või selle tõusu piiramine mõjub negatiivselt kogu kinnisvarasektori aktiivsusele, vähendab kvaliteetsete elamispindade olemasolu turul ning lõpptulemusena muutunud nõudluse ja pakkumise vahekorras tõstab eluasemete hindu. Seega oleks üüritasemete või nende tõusu piiramine vastupidise mõjuga taotletavale eesmärgile pakkuda turule piisavalt taskukohaseid elamispindu. Üürihindade kasvu piiramisega tuleb tegeleda turupõhiselt ehk tuleb stimuleerida demograafia arengutele vastavat uushoonestust, sh hajutatult sotsiaaleluruumide teket. Üürihindade kasvu piiramine ei peaks olema hoonete energiatõhususe direktiivi ülesanne. Arvamuse saamine ja kooskõlastamine Sisendit küsiti Haridus- ja Teadusministeeriumilt, Keskkonnaministeeriumilt, Kultuuriministeeriumilt, Sotsiaalministeeriumilt ja Rahandusministeeriumilt. Eelnõu ettepanek saadeti ka arvamuse saamiseks lisas 1 loetletud asutustele ja organisatsioonidele. Laekunud arvamused seisukohtade kujundamiseks ja nendega arvestamine on esitatud seletuskirja lisas 2 kaasamise tabelis. 30
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel