Teie 03.03.2022 nr 5-13/22/932; KAM/22-
Kaitseministeerium 0244/-1K
[email protected]
Sakala 1 Meie 18.03.2022 nr 2-7/2022/1684
15094, Tallinn
Arvamus Kaitseväe korralduse seaduse ja
teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule
Austatud minister Kalle Laanet
Esitasite 03.03.2022 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (edaspidi MKM)
kooskõlastamiseks "Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse" (Politsei-
ja Piirivalveameti laevade üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse) eelnõu.
Alljärgnevalt esitame oma arvamuse ja märkused eelnõus kaubandusliku meresõidu koodeksis
(edaspidi KMSK) ja meresõiduohutuse seaduses (edaspidi MSOS) ette nähtud muudatuste kohta.
1. Eelnõu § 4 punkti 2 kohaselt täiendatakse KMSK § 112 esimese lõigu esimest lauset pärast
sõna „politseiasutus“ sõnadega „või Kaitsevägi“ vastavas käändes. Seega oleks KMSK
§ 112 esimene lause eelnõuga planeeritu kohaselt sõnastatud järgmiselt: „Kui uppunud
vara takistab üldkasutataval veeteel laevaliiklust, meretööndust või hüdrotehnilisi töid või
ohustab inimeste elu või tervist või keskkonda või on randa või kaldale uhutud või ulatub
osaliselt veest välja, on Transpordiametil õigus kooskõlastatult politseiasutusega või
Kaitseväega määrata asjaolusid arvesse võttes kindlaks vara ülestõstmise tähtaeg ja teha
uppunud vara omanikule ettekirjutus vara määratud tähtaja jooksul üles tõsta.“ Eelnõu
seletuskirjas on selgitusena välja toodud: „KMSK §-des 111, 112 ja 114 tehakse Kaitseväe
ja PPA pädevusjaotusest tulenevad muudatused. Selleks lisatakse sätetesse ka Kaitsevägi,
sest merel hakkab korraldama võimaliku merereostuse likvideerimist Kaitsevägi ning
piiriveekogul ja laevatataval siseveekogul jääb seda korraldama PPA.“.
MKM-i hinnangul jääb eelnõu ja seletuskirja põhjal ebaselgeks, kumma asutusega (s.o kas
politseiasutuse või Kaitseväega) peab Transpordiamet kooskõlastama vara ülestõstmise tähtaja või
mille alusel Transpordiamet peaks valima, kumma asutusega nimetatud tähtaeg kooskõlastatakse.
Eelduslikult peaks Transpordiamet kooskõlastama nimetatud tähtaja Kaitseväega merereostusohu
korral ning politseiasutusega laevaliiklust, meretööndust või hüdrotehnilisi töid segavatel vmt
juhtudel, ent eelnõust ega seletuskirjast ei ole võimalik seda konkreetselt välja lugeda.
Seletuskirjas mainitakse „pädevusjaotusest tulenevaid muudatusi“, ent pädevusjaotust KMSK §-s
112 ei nähtu.
Palume eelnõud antud aspektist korrigeerida, sest kohustusnorm peab olema
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
Transpordiametile kui normi adressaadile arusaadav ja andma selge käitumisjuhise.
Täiendavalt märgime, et keeleliselt oleks korrektsem kirjutada „kooskõlastatult politseiasutuse või
Kaitseväega“, mitte „kooskõlastatult politseiasutusega või Kaitseväega“.
2. Eelnõu § 6 punkti 10 kohaselt täiendatakse MSOS § 78 lõiget 5 selliselt, et lisatakse ka
Kaitseväe nende isikute hulka, keda tuleb teavitada, kui laeval on keelatud sadamast
väljuda. Eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et: „Kuna Kaitsevägi saab omale piirirežiimi
nõuete tagamise ülesande merel, on tal vaja selleks teada, kas laeval oli õigus sadamast
lahkuda või mitte. Juhul, kui see oli keelatud, saab ta laeva vajadusel kinni pidada merel
ja suunata selle tagasi sadamasse.“
Juhime tähelepanu, et kui Transpordiamet teavitab eelnõu kohaselt Kaitseväge laeva sadamast
lahkumise keelust, siis samamoodi peaks Transpordiamet teavitama Kaitseväge ka sellest, kui
selline keeld on tühistatud ja laeval lubatakse sadamast lahkuda. Nimetatud sadamast lahkumise
lubamist puudutav teavitamiskohustus hõlmab kehtivas seaduses vaid lipuriigi pädeva asutuse
teavitamist (vt MSOS § 78 lõige 10). Eelnõus on jäänud antud aspekt reguleerimata, mis tähendab,
et Kaitsevägi ei saa Transpordiametilt infot sadamast lahkumise keelu tühistamise kohta ning
Kaitsevägi võib põhjendamatult laeva merel kinni pidada.
3. Eelnõu § 6 punktidega 7, 8 ja 11 soovitakse määrata Kaitsevägi Transpordiameti ja
politseiasutuse kõrval üheks riikliku järelevalve asutuseks, kes teostab järelevalvet
väikelaevade, alla 12 m kogupikkusega laevade ning jettide üle. Eelnõu kohaselt teostaks
mainitud järelevalvet kolm täiesti erinevat riigivõimu teostavat asutust.
Põhiseaduse § 94 lg 1 sätestab, et valitsemisalade korraldamiseks moodustatakse seaduse alusel
ministeeriumid. Õigusteoorias domineeriva seisukoha järgi tuleb seaduses selgelt määratleda isiku
põhiõiguste piiramiseks õigustatud pädev haldusorgan ja tema õigused.1 Märgime siinkohal, et
MKM ei pea õigeks ja tunneb muret sellise regulatsiooni kehtestamise soovi üle, kus MKM-
i valitsemisala haldusülesanded antakse täitmiseks ka Kaitseministeeriumi haldusalas
olevale sõjaväeliselt korraldatud täidesaatva riigivõimu asutusele. Kaitseväe peamine
ülesanne on tagada valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega. Transpordiameti
tegevusvaldkonnaks on inimeste ning vee-, õhu- ja maismaasõidukite liikuvuse kavandamine ning
ohutu ja keskkonda säästva taristu tagamine. Seega on tegemist kardinaalselt erinevate
ülesannetega asutuste ja valitsusaladega. MKM-ile teadaolevalt ei täida politseiasutus täna
mainitud järelevalveülesandeid olulises mahus.
Seletuskirjas on regulatsiooni kehtestamise vajaduse kohta selgitatud: „Kuna Kaitsevägi on
niikuinii tagamas piirirežiimi merel, on mõistlik anda neile sama õigus, mis on praegu PPA-l, kui
ta näeb territoriaalmeres (või ka sisemeres, kuigi viimases üldjuhul teeb järelevalvet navigatsiooni
ajal PPA) kahtlaselt liikuvat väikelaeva või jetti.“ Eelnõu koostamisel ei ole seega sellise
regulatsiooni kehtestamise vajadust ja sobivust riigiõiguslike aspektidega analüüsitud, vaid on
lähtutud põhjendusest „on mõistlik“. Tagajärjeks on tsiviiladministratsiooni ülesannete ja
sõjaväeliste ülesannete arusaamatu segunemine (sh saab see ilmselt olema arusaamatu ka
järelevalve subjektidele) ning järelevalve tegemise vastutuse hajumine kolme väga erineva asutuse
vahel.
Eeltoodust tulenevalt leiame, et tehnilise ja ohutuse alane järelevalve pädevus peab siiski jääma
Transpordiametile ning ei ole õige anda sellise järelevalve pädevust sõjalisi ülesandeid täitvale
1
TÜ Riigi- ja Rahvusvahelise õiguse instituut. Arvamus halduskorralduse uue regulatsiooni väljatöötamiskavatsuse
projekti kohta, lk 4. Internetis kättesaadav: https://www.kogu.ee/wp-
content/uploads/2014/03/Arvamus_halduskorralduse_kavale_02_19-2.pdf
2 (4)
asutusele. Palume eelnõu algatajal sellise regulatsiooni vajadust põhjalikumalt analüüsida,
konsulteerides ka Transpordiametiga, ning sellist analüüsi hiljem ka seletuskirjas kajastada, sh
mõjude peatükis.
4. Eelnõu § 6 punktide 12 ja 13 kohaselt täiendatakse MSOS-i § 95 lõigetega 141 ja 151,
millega soovitakse tagada isikute, kellel on Transpordiameti kui lipuriigi määratud esindaja
(administratsiooni) poolt tunnustatud meresõidu diplomid ja kutsetunnistused, jätkuv
tunnustamine ning õigus meresõidustaaži jätkuvale arvestamisele pärast seda, kui laev,
mille peal ta teenib, läheb üle Kaitseväe laevastiku koosseisu.
MKM ei nõustu kirjeldatud regulatsiooniga. MKM-i seisukohtade selgitamiseks toome esmalt
välja asjakohased regulatsioonid rahvusvahelisel tasandil:
- Meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse alused tulenevad meremeeste
väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelisest konventsioonist
(edaspidi STCW). STCW artikkel III punkti a) kohaselt on konventsioon rakendatav
meremeestele, kes teenivad merelaevadel, millel on õigus sõita osalisriigi lipu all, välja
arvatud need, kes teenivad sõjalaevadel, sõjalaevastiku abilaevadel või teistel riigi
omandis olevatel ja riigi poolt käitatavatel laevadel, mis on tegevad ainult riiklikus
mittekaubanduslikus meresõidus. Seega ei ole ka seletuskirjas märgitud STCW artikli
IX lõige 1 kohaldatav sõjalaevadel teenivate meremeeste meresõidupraktika arvestamise
seisukohast.
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/106/EÜ, 19. november 2008, meremeeste
väljaõppe miinimumtaseme kohta, artikkel 2 lõige 1 punkt a) sätestab, et direktiivi
kohaldatakse meremeeste suhtes, kes teenivad liikmesriigi lipu all sõitvate merelaevade
pardal, v.a sõjalaevad, mereväe abilaevad või muud laevad, mis kuuluvad liikmesriigile või
mida kasutatakse ainult riiklikel mittekaubanduslikel eesmärkidel.
- Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni artikkel II lõike 4 teise lause
järgi ei kohaldata konventsiooni sõjalaevadele ega mereväe abilaevadele.
- Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (edaspidi UNCLOS)
kohaselt reguleerib sõjalaeva määratlust UNCLOS 3. jao C-alajaotise artikkel 29, mille
kohaselt on konventsiooni mõistes “sõjalaev“ riigi relvajõududele kuuluv laev, millel on
selle riigi päritolutunnustega pardamärgistus, mida juhib selle riigi valitsuse volitatud
ohvitser, kelle nimi on nõuetekohaselt kantud teenistusnimekirja või samaväärsesse
dokumenti, ning mille laevapere allub relvajõudude regulaararmee distsipliinile. UNCLOS
artikkel 94 lõige 1 sätestab, et riik teostab oma lipu all sõitvate laevade haldus-, tehnilistes
ja sotsiaalküsimustes oma jurisdiktsiooni ja kontrolli. Sama artikli lõike 3 punkti b)
kohaselt peab riik võtma mereohutuse tagamise meetmeid, et muu hulgas tagada
rahvusvahelisi nõudeid järgides mehitamist, töötingimusi ja meeskonna väljaõpet. Sama
artikli lõike 4 punkti c) kohaselt tagatakse nende meetmetega, et laeva kapten, juhtkond ja
vajalikul määral ka meeskond on kursis kohaldatavate rahvusvaheliste meresõiduohutust,
laevakokkupõrgete vältimist, merereostuse vähendamist ja kontrolli ning raadioside
pidamist käsitlevate eeskirjadega ning neile on esitatud nõue neid järgida. Seega kohaldub
UNCLOS artikkel 94 tsiviillaevadele, mitte sõjalaevadele, kuivõrd sõjalaeva ei juhi kapten,
vaid komandör. Sama artikli lõige 5 kordab, et meetmeid võttes peavad riigid järgima
üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, korda ja tavasid ning rakendama nendest
kinnipidamise tagamise abinõusid.
Eeltoodust tulenevalt ei jää sõjalaevadel töötamine ja seal meresõidustaaži kogumine
konventsioonide ega EL-i direktiivi kohaldamisalasse. Üheks olulisimaks põhjuseks ongi
tsiviiladministratsiooni võimetus teostada järelevalvet sõjalaevadel töötamise üle samas mahus
nagu tsiviillaevadel. Eestis teostab järelevalvet meremeestele kehtestatud nõuete osas
Transpordiamet. Transpordiametil ei ole õigust ega võimalust teostada samas mahus järelevalvet
3 (4)
sõjalaevade üle, sest sõjalaevade liikumine on salastatud, st et pole võimalik kindlaks teha, kas ja
kus laev tegelikult liikus ning mis ulatuses meresõidupraktika nõudeid täidetakse. Ka sõjalaevade
logiraamatud ja õppused sõjalaevadel on üldjuhul piiratud või salastatud teave, mistõttu pole
võimalik meresõidustaaži täissõitmist kontrollida. Lisaks ei pruugi ka teenistusülesanded samadel
ametikohtadel sõjalaeval ja tsiviillaeval kattuda, mis on vajalikud laeva käitamiseks, inimelude
ohutuse tagamiseks merel ja merekeskkonna kaitseks vajalik ülesannete, mis on kindlaks määratud
STCW konventsioonis.
Juhime tähelepanu, et meresõidupraktika on tihedalt seotud meresõidudiplomiga, mis annab
isikule, kellele see on väljastatud, õiguse töötada vastaval ametikohal ning täita ettenähtud
vastutustasandiga seotud teenistusülesandeid laeval, mille tüüp, kogumahutavus ja peamasinate
efektiivne koguvõimsus vastavad diplomil ning kinnituslehel kindlaksmääratule. Kui sõjalaevad
suure osa aastast ei lahkugi sadamast ja meremees saab endale sellest hoolimata kõrgema diplomi,
ei oma ta praktikas piisavalt kogemust, et tsiviillaeval sama kõrget ametikohta täita. Kokkuvõttes
- tsiviiladministratsioon (Transpordiamet) ei oma mingit ülevaadet sõjalaevade tegevuste
suhtes (sõjalaevade tehnilised andmed, sõjalaevade register, mereväelaste register, väljaõppe
nõuete täitmine, samuti kõikvõimalike avariide juurdlemisel ega mereväelaste allutamisel
administratiivvastutusele), mida nõuab enamik konventsioone. Kavandatava regulatsiooni
tulemusena võib tekkida oht, et Transpordiameti puuduliku või vähese järelevalvevõimaluse
tõttu sõjalaevade üle liiguvad ebapiisavate kompetentsidega inimesed sõjalaevadelt
tsiviillaevadele, tekitades riski tsiviillaevadel sõites. Selline risk võib avalduda otseses ohus
inimeludele, keskkonnale ning varale.
MKM-ile teadaolevalt on eelnõu koostamisega seotud töörühm juba varasemalt jõudnud
järeldusele, et laevade üleviimisega Kaitseväe koosseisu muutub laevade staatus ja katkeb
laevapere (tsiviil)meresõidu staaži arvestus ja pädevused, mille tõttu võivad teenistujad lahkuda
ning ei ole võimalik jätkata tegevusi samas mahus. Samas tegelike lahkujate arvu pole suudetud
tänaseni kindlaks teha ning selle tõttu ei pruugi üldse personalimuudatusi tekkida.
Käesolevas punktis esitatud põhjustel ei ole MKM-il võimalik antud eelnõud kooskõlastada.
5. Lõpetuseks märgime, et MKM on läbi viimas Eesti mereõiguse revisjoni, mille käigus
järgnevate aastate jooksul vaadatakse üle ja korrastatakse merendusalaseid seadusi. Kui
näiteks täna esinevad mõningad üksikud sätted sõjalaevade kohta MSOS-is, siis tulevikus
on MKM-il plaanis hoida kommertslaevadega seotud regulatsioon eraldi sõjalaevadest.
Põhjuseks on juba eelnevas punktis kirjeldatu ehk kommertslaevadele ja sõjalaevadele
esitatud nõuete erisused ning allumine täiesti erinevatele administratsioonidele.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Taavi Aas
majandus- ja taristuminister
Hana-Maarja Helinurm
639 7663
[email protected]
4 (4)