dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Konkurentsiamet
Väljaminev kiriAvalik

Konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esitamine kooskõlastusele (ECN+ direktiivi ülevõtmine)

Konkurentsiamet · 31. jaanuar 2022
Viit
5-4/2021-146-2
Registreeritud
31. jaanuar 2022
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Justiitsministeerium, Justiitsministeerium
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
5 Konkurentsialane tegevus
Sari
5-4 Konkurentsialane kirjavahetus
Toimik
5-4/2022
Vastutaja
Kristjan Ots (Konkurentsiamet, Konkurentsiteenistus, Järelevalveosakond)

Failid

  • 📎5-42021-146-2 31.01.2022 Väljaminev kiri.asice458 KB

Sisu (failidest)

Justiitsministeerium Suur-Ameerika 1 Tallinn 31.01.2022 nr 5-4/2021-146-2 Konkurentsiameti arvamus kooskõlastusringile saadetud seaduseelnõu kohta, mis sätestab konkurentsijärelevalvemenetluse Konkurentsiamet esitab käesolevaga märkused Justiitsministeeriumis (JM) ette valmistatud seaduseelnõu kohta, millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2019/1, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused, et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane toimimine (edaspidi ECN+ direktiiv). Direktiivi eesmärk on tagada Konkurentsiametile (samal tasemel teiste liikmesriikide konkurentsiasutustega) ELTL artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikud sõltumatuse tagatised, vahendid ning täitmise tagamise ja trahvimise volitused. Eestis on ECN+ direktiivi ülevõtmise keskne väljakutse siinses õiguskorras enneolematute heidutavate trahvide kehtestamine ühes sellekohase menetlusega väljaspool süüteomenetlust. Konkurentsiamet kordab käesolevaga oma 06.05.21 kirjas kommenteeritava seaduseelnõu esialgsele kavandile esitatud seisukohta, et uus menetluskord on põhimõtteline samm õiges suunas. Samas tuleb märkida, et ehkki mitmed ameti varasemad märkused on eelnõu käesolevas versioonis arvesse võetud, on väga olulised küsimused endiselt lahendamata. I Sissejuhatus Enne teemapunktide ja konkreetsete parandusettepanekute juurde asumist toome ära üldise hinnangu, millisena Konkurentsiamet näeb eelnõu mõju oma tegevusele. Esmalt tuleb öelda, et eelnõu sisaldab mitmeid elemente, mis kogumina takistavad tõhusat konkurentsijärelevalvet just raskeimate konkurentsi kahjustavate kokkulepete ehk kartellide osas. Põhjuseks on menetluskorra vähene orienteeritus kartellide avastamisele, ametile ettenähtud „tööriistakasti“ ebapiisavus ja kunstlikud takistused eelnõus ettenähtud uurimismeetmete rakendamiseks ning saadud teabe kasutamiseks tõendina konkurentsijärelevalvemenetluses. Eelnõu paneb suurt rõhku n-ö teiseste meetmete sätestamisele nagu kokkuleppemenetlus, kohustuste võtmine ja leebuse regulatsioon. Samas on üksnes visandlikult ette nähtud ameti kesksed tööriistad järelevalves, mis peaksid tagama seadust rikkuvate ettevõtjate jaoks vajaliku heidutuse, et nimetatud teiseste meetmete vastu üldse huvi tunda. Konkurentsiameti analüüsi üldistava järelduse kohaselt on mitmed kesksed eelnõus sätestatud lahendused probleemsed ning toovad kaasa pigem vastupidised tulemused võrreldes ECN+ direktiivi eesmärgiga. 2 Kartellide näol on teatavasti tegemist raskesti avastatavate peitkuritegudega. Oluline on mõista, et seoses dekriminaliseerimisega kaovad menetleja arsenalist selliste rikkumiste avastamiseks kõige sobivamate menetluslike instrumentidena jälitustoimingud ning on kriitilise tähtsusega, et uues menetluses oleks Konkurentsiametile selle asemel ette nähtud võimalikult tõhusad tööriistad. Üheks kriitilisemaiks ja keerukaimaks etapiks kartellide menetlemisel on avastamine ehk esmase info hankimine, et kartell üldse eksisteerib. Teatavasti puuduvad kartellil selged välised tunnused – kui näiteks mingil turul tegutsevad ettevõtjad tõstavad samaaegselt hindu, siis sellel võib olla palju legitiimseid põhjuseid, ning kui nad on selles ka ebaseaduslikult kokku leppinud, ei paista see asjaolu tihtipeale kõrvalseisjale välja. Samas iga teade arvajalt või laialt levinud kartellikahtlus, isegi kui sellest ajalehes kirjutatakse, ei pea olema ameti jaoks alus menetluse käivitamiseks. Kartelli edukaks avastamiseks peavad Konkurentsiametil olema esmalt vajalikud vahendid veendumaks, kas asjaomase hinnatõusu põhjuseks on just nimelt konkurentsi kahjustav kokkulepe. Esmast teavet on võimalik saada muu hulgas leebustaotlustest, kolmandate isikute käest (teised haldusorganid ja süüteomenetlejad, aga ka vihjed) ning Konkurentsiameti oma analüüsitegevusest. Kui leebustaotluste osas on eelnõus mahukas regulatsioon, siis Konkurentsiameti oma analüüsiks puudub selge menetluslik raamistik. Vastupidiselt on seatud piirangud ex officio menetluse käivitamiseks, mis ühtlasi välistab uurimismeetmete kasutamise. Kolmandatelt isikutelt laekunud teabe kasutamiseks eelnõu selgelt alust ei anna, seda takistavad piirangud teistest menetlustest pärinevate tõendite kasutamisel. Konkurentsijärelevalve uurimismeetmete kasutamine kartellikahtluse kontrollimiseks on äärmiselt piiratud, kuna eelnõu kehtestab sedavõrd kõrge lävendi menetluse käivitamiseks. Eelnõu § 7814 lg 1 punkti 1 tõttu omal initsiatiivil on võimalik menetlust alustada alles siis, kui ilmnenud teave viitab teo toimepanemisele. Seletuskirja kohaselt on siinkohal silmas peetud mitte teavet, mis „võib viidata keelatud teo toimepanemisele, vaid teavet, mis tõesti viitab keelatud teo toimepanemisele“. [---] „Teisisõnu on säte kavandatud selliselt, et see peaks välistama võimaluse Konkurentsiametil konkurentsijärelevalvemenetlus avada selleks, et teabenõude kaudu rikkumisi ehk keelatud teo toimepanemisi otsida (s.t tegutseda inspektsiooniliselt)“ (SK lk 47). Sisuliselt tähendab see, et kartell peab olema suhteliselt selgelt ära näidatud juba enne menetluse alustamist, mida tegelikkuses tuleb haruharva ette. Tegelikkuses selleks, et kartellist oleks võimalik kindlas kõneviisis rääkida, peab Konkurentsiamet asjaomase kahtlusega enne kõvasti tööd tegema, milleks aga eelnõu mingit selget raamistikku ette ei näe. Konkurentsijärelevalvemenetluse puudusel on piiratud ulatuses võimalik teavet hankida konkurentsiolukorra analüüside raames, esitades kirjalikke teabe nõudeid kehtiva KonkS § 57 lg 1 p 1 alusel. Ehkki seda sätet saab teatud ulatuses kasutada ka konkurentsi kahjustavate kokkulepete uurimisel (näiteks registritest saadud massandmete analüüsis), ei saa isiku suhtes tekkinud kartellikahtluse korral uurimist enam täielikult katta konkurentsiolukorra analüüsiga. Lisaks puudub ilmselt vajadus pikemalt selgitada, miks kartelle kui peitkuritegusid pole võimalik avastada üksnes ettevõtjatele kirjalikke teabe nõudeid saates. Kui ka konkurentsiolukorra analüüsi tulemusena ilmneb kartellile viitav teave, on selle kasutamine 3 konkurentsijärelevalve menetluses eelnõu §-st 7828 lg 4 p 1 tõttu tõkestatud. Konkurentsiolukorra analüüs, milles tehakse järeldusi mõne ettevõtja õigusrikkumise suhtes, võib kujutada endast vähemalt osaliselt haldusmenetlust, millel aga puudub lõplik „lahend või ettekirjutus“, mistõttu selles kogutud tõendeid justkui ei saakski konkurentsijärelevalve menetlusse ümber tõsta. Lähtudes eeltoodust tuleks eelnõus laiendada Konkurentsiameti võimalusi kartelle uurida, alandades selleks konkurentsijärelevalve menetluse omaalgatusliku käivitamise lävendit (vt detailsemalt p 11). Hetkel jätab eelnõu Konkurentsiameti menetlusõigustesse siinkohal märkimisväärse augu, jättes Konkurentsiameti muuhulgas ilma igasuguste sisulisete põhjendusteta ilma inspektsioonilise järelevalve õigustest. Tegemist on laiema probleemiga, mis puudutab kõiki uurimisvaldkondi, kuid mis ilmselt väljendub eriti reljeefselt just kartellide osas. Lihtsustatult, kartelle kui peitkuritegusid ei ole võimalik avastada, kui neid on võimalik menetlema hakata üksnes siis, kui need on suures osas juba avastatud. Teise keskse probleemina sätestab eelnõu ulatuslikud piirangud teistest menetlustest pärinevate tõendite kasutamisele. Ometi on just teistelt haldusorganitelt või uurimisasutustelt, sealhulgas näiteks riigihankemenetlustest pärinev teave olnud ajalooliselt üheks põhiliseks allikaks kartellikahtluste formuleerimisel. Samuti võib konkurentsiõiguse rikkumisele viitav teave jõuda järelevalveametnikeni Konkurentsiameti enda muude ülesannete täitmisega seoses (sh koondumiste kontroll või eriregulatsiooniga seotud ülesanded). Eelnõu § 7828 lg 4 p 1 takistab neist menetlustest pärinevate tõendite (dokumentide, registriteabe jms) kasutamist, sest neid tõendeid saab kasutada alles siis, kui selles teises menetluses tehtud lahend või ettekirjutus on lõplik. Et säilitada vähegi menetlustegevuse operatiivsust, peab Konkurentsiametil olema võimalik kasutada teistest menetlustest pärinevaid tõendeid koheselt (vt detailsemalt p 10). Ühtlasi kehtestab eelnõu põhjendamatult kõrge lävendi, et konkurentsijärelevalvemenetlust algatada teabe pinnalt, mis on saadud väljastpoolt konkurentsijärelevalvemenetlust. Ehkki üheks kartellide avastamise instrumendiks on leebusprogramm ja eelnõu sätestab selle kohta mahuka regulatsiooni, on oluline mõista, et kartellide avastamise saab tulemuslikult rajada leebusavaldustele üksnes juhul, kui konkurentsiasutus on võimeline iseseisvalt kartelle tuvastama. Kui aga ettevõtjad saavad aru, et konkurentsiasutusel sellist võimekust ei ole, siis ei taotle keegi ka leebust. Eelnõu on kaldu selle poole, et kartellide avastamine peakski toimuma eelkõige leebusavalduste alusel, kuna rikkumiste iseseisvaks avastamiseks ja tõendamiseks Konkurentsiametile kasutada jäetud tööriistad on ebapiisavad. Konkurentsiameti täiendavad volitused konkurentsieeskirjade tulemuslikuks tagamiseks, mida nõuab ülevõetav direktiiv, eeldab muu hulgas seda, et uurimist saaks toimetada senisest avaramalt. Eelnõu vajab selles osas olulist täiendamist, et ametil oleks kõigil juhtudel selge õiguslik alus läbiotsimist korraldada ning saadud tõendeid kasutada. See puudutab ka teist ameti arsenalis olevat meedet ehk õigust teavet nõuda. Suulise teabe nõudmise võimalused on sellekohaste menetlusnormide nappuse ja ebaselguse tõttu kaheldavad (vt p 9). 4 Omaalgatusliku konkurentsijärelevalve lävend vajab menetlustoimingute kasutamiseks kindlasti alandamist. Euroopa konkurentsiõiguse praktika taustal on eelnõus ettenähtud tingimused uurimismeetmete rakendamiseks ebatavaliselt kitsendavad. Väärib märkimist, et menetluskorra sätestamisel ECN+ direktiiviga katmata osas on eelnõus ulatuslikult lähtutud Euroopa Komisjoni menetluskorrast (rakendusmäärus 773/2004). Menetluse alustamise lävendi ja läbiotsimise korralduse küsimustes eelnõu seda menetluskorda siiski ei järgi. Euroopa Komisjoni praktikas saab konkurentsi kahjustava kokkuleppe tuvastamine läbiotsimisega toimuda enne, kui alustatakse menetlust rikkumise toime pannud isikute suhtes1. Komisjon algatab rakendusmääruse 773/2004 art 2 p 1 järgi menetluse määruse 1/2003 III peatüki kohase otsuse (rikkumise tuvastamine, kohustused, ajutised meetmed) vastuvõtmiseks hiljemalt päeval, kui ta esitab ettevõtjale esialgse hinnangu või etteheited (vt määruse 1/2003 art 27 lg 4). See tähendab, et kartellide avastamine ja tõendamine saab toimuda ajal, kui eelnõu tähenduses konkurentsijärelevalvemenetlus pole veel alanud. Seda kinnitab otsesõnu rakendusmääruse art 2 p 3, mille kohaselt ei pea komisjon algatama menetlust, et kasutada 1/2003 tulenevaid uurimisvolitusi. Selliselt on Komisjon omaalgatuslikes kartellimenetlustes ka käitunud – teavet kogutakse ja läbiotsimine tehakse enne menetluse alustamist. Juhul kui sooritatud menetlustoimingute tulemusel ilmneb teave võimaliku rikkumise kohta, siis esitatakse menetlusalusele isikule menetluse alustamise ehk määruse 1/2003 III peatüki kohase otsuse vastuvõtmise teade tavaliselt koos etteheidetega. See tähendab, et juba enne menetluse alustamist tehakse selgeks olulised asjaolud, mille põhjal on võimalik hinnata, kas menetluse alustamiseks on piisavalt alust. Eespool käsitletud Konkurentsiameti uurimisvolituste piirangud vajavad ülevaatamist, et Konkurentsiamet saaks talle pandud konkurentsijärelevalve ülesandeid tulemuslikult täita. ECN+ direktiivi eesmärgipäraseks ülevõtmiseks samavõrd hädavajalik on kõrvaldada eelnõus esinevad puudused järgmistes punktides, millele amet on juba varasemalt eelnõu väljatöötajate tähelepanu juhtinud (kahe esimese kohta vt Lisa 1): (i) Menetlusaluse isiku mõistetega seotud segadus emaettevõtja vastutuse ning trahvimise küsimuses. Eelnõust tulenevalt peaks Konkurentsiamet alustama menetlust justkui kõigi ettevõtjat moodustavate juriidiliste isikute suhtes, sõltumata sellest, kas nad tegutsevad Eestis, kui ulatuslikku kontrolli nad omavad teo toime pannud isiku suhtes jne. Selgusetuks jääb ka see, mis põhimõttel leitakse trahvisumma suurus. Sisuliselt ainus eelnõus ettenähtud lähtekoht on ettevõtja üleilmne kogukäive, mis direktiivi järgi ei kujuta endast trahvisumma põhiosa, vaid üksnes määratava trahvi ülempiiri. Seetõttu tekib olukord, kus amet peab trahvi määramisel lähtuma metoodikast, mille rakendamiseks seadus alust ei anna ning mis karistusõiguse põhimõtete järgi on ilmselt lubamatu. Alternatiiv on välismaiste emaettevõtjate valimatu laustrahvimine. See ei ole aga ülevõetava direktiivi mõte ning osutub tegelikkuses teostamatuks (vt analüüs p-s 1 allpool). (ii) Konkurentsiameti õigus taotlusi prioriteetsuse alusel tagasi lükata on sätestatud 1 Vt näiteks Euroopa Komisjoni menetlus avalikustatud otsuses art 102 asjas AB InBev 13.05.2019, alates lk 7: https://ec.europa.eu/competition/antitrust/cases/dec_docs/40134/40134_2872_5.pdf. 5 eelnõus oluliselt kitsamalt kui ECN+ direktiiv nõuab ning on seotud põhjendamatute tingimustega. Probleem seondub eelnõus ettenähtud eristusega taotluse läbi vaatamata jätmise, alustamise ja lõpetamise küsimuses, mis on tarbetult keerukas ja jäik. Võrreldes sissetulnud taotlustega, mille menetlusse võtmisest keeldumiseks annab sisuliselt alust üksnes taotluse ilmselge põhjendamatus, on ameti omal algatusel menetluse algatamisele seatud põhjendamatult kõrge lävend. Prioriteetide seadmise õigus taotluste alusel alanud menetluste suhtes tekib alles pärast menetluse algust, kui ametil on tekkinud uurimiskohustus keelatud teo tuvastamiseks. Lisaks on eeldab taotluste prioritiseerimne igakordset võrdlust teiste käimasolevate menetlustega, võttes aluseks kumulatiivsete tingimuste suletud loetelu, mille praktiline rakendamine osutub praktikas ülimalt keeruliseks ning töömahukaks (vt analüüs p-s 2 allpool). (iii) Eelnõu jätab lahtiseks, mis alustel kaasab Konkurentsiamet oma menetluses politsei, kuidas jagunevad konkurentsi- ja politseiametnike volitused läbiotsimistel ning millised on erisused korrakaitseseaduses sätestatud vahetu sunni kasutamise tingimustest (vt analüüs p-s 3 allpool). Läbiotsimiste korraldusega seonduvalt tekib muidki olulisi küsimusi (nt mis tingimustel saab teabekandjaid kaasa võtta, kuidas toimub protokollimine ja kas üleüldine videosalvestamine on vältimatu). Tõendite lubatavuse seisukohalt on oluline, et nii Konkurentsiametil kui politseil oleks selge seaduslik alus tõendit kätte saada. Eelnõu järgi on see mitmel puhul välistatud või vähemalt küsitav. Kui alles praktikas selgub, et eelnõust on mõni vajalik õigus puudu (näiteks kui menetlustoimingule allutatud isikutel on võimalus teabekandjaid kontrollimatult peita taskusse või riiete alla), siis satub küsimärgi alla võimalus ressursimahukaid läbiotsimisi eesmärgipäraselt ja tulemuslikult teostada. Erinevalt kriminaalmenetlusest, kus taolised olukorrad on aastatepikkuses praktikas läbi käidud, alustab konkurentsijärelevalvemenetlus tühjalt lehelt. Üksikajalikke menetlusreegleid on vaevalt võimalik sidusalt ette näha ilma tüüpjuhtumeid läbi mängimata, kuid eelnõud välja töötades ei ole seda koos rakendajaga süsteemselt tehtud. Konkurentsijärelevalve ülesannete täitmiseks vajalike selgete õiguslike aluste asemel on eelnõus kohati sätestatud üsna segaseid konstruktsioone, mille üle amet peab hakkama seadust rakendades oma põhitegevuse arvelt kohtus vaidlema. Konkurentsijärelevalveks suunatud vahendite otstarbekohast kasutamist ei taga taotluste prioriteetide alusel tagasilükkamise kitsendused (mis põhitegevusele keskendumise arvel toovad kaasa hulga vaidlusi, miks amet ühte või teist asja ei menetle), samuti vaieldavused seoses läbiotsimiste korraldusega (sh andmekandjate kohapealse läbivaatamise küsimus ja talletuste süsteemiga kaasnev ulatuslik salvestamise koormus). Samuti tekib põhjendamatu halduskoormuse ametile läbimõtlematult pandud kohustus anda menetlusalusele isikule ülevaade talle etteheidetavast tegevusest juba enne etteheidete koostamist, kui isik esitab kohustuste võtmise küsimuses vastava taotluse. Taotlejale omistatud ülemäärased menetlusõigused (sh ärakuulamisõigus etteheidete osas), vaieldavad kitsendused taotluste prioriteetide alusel tagasilükkamisel ning üksnes tinglik võimalus politsei kaasabi kasutamiseks tekitavad kokkuvõttes olukorra, kus amet ei saa tõhusalt keskenduda oma konkurentsijärelevalve alastele tuumikülesannetele. Selline olukord on ECN+ 6 direktiivi järgi lubamatu. Eelnõu edasisel täiendamisel on oluline lähtuda Konkurentsiameti kui seaduse rakendaja praktilistest kogemustest, et taolisi ebakõlasid vältida. Sarnaselt tulnuks praktikat arvestades läbi mängida eelnõus ettenähtud vastutuse rakendamise põhimõtted. Näiteks peame silmas küsimust, millistel juhtudel tuleb Konkurentsiametil rakendada emaettevõtja vastutust. Oluline on kindlasti ka küsimus, millest lähtuvalt tehakse kindlaks trahvisumma põhiosa aluseks olev käive (eelnõu sätestab üksnes trahvi ülemmäära leidmise alused). Eelnõust tulenevalt peaks justkui menetlema kõiki ettevõtjat moodustavaid isikuid, kuna menetlusaluse isiku mõiste on seotud mitte rikkumise toimepanemise, vaid ettevõtja moodustamisega. Eelnõu paneb Konkurentsiametile rahalisi kohustusi menetlusosaliste ja muude isikute suhtes, ilma et sellega oleks kaasnenud piisav mõjude analüüs. Õigusabikulude küsimuses on eelnõu esialgses versioonis sätestatud laushüvitamise skeemist loobutud, mida Konkurentsiamet tervitab, kuid tõlkekulude osas ei ole vajalikke muudatusi tehtud. Konkurentsiamet ei ole saanud töögrupiga seesuguseid teemasid piisavalt arutada ega mõista seetõttu lõpuni kõiki motiive ja kaalutlusi, mis on tinginud kooskõlastusringile saadetud eelnõus ette nähtud lahendused. Eelnõu seletuskiri on valdkondliku eriseaduse muudatuse kohta erakordselt pikk, kuid mõnegi olulise küsimuse jätab ometi vastuseta. Töögrupi liikmed on varasemalt Konkurentsiametile selgitanud, et teatud teemade selgituseta jätmine on olnud töögrupi poolt teadlik valik, selleks et amet seaduse tulevase rakendajana ei oleks mõjutatud väljatöötajate selgitustest, vaid saaks oma arvamuse segamatult kujundada. Püüamegi seda järgnevalt teha, esitades ühtlasi omapoolsed ettepanekud eelnõu täiendamiseks. II Küsimused ja ettepanekud Konkurentsiamet esitab alljärgnevalt oma märkused teemapunktide lõikes. Näeme neis tõsiseid probleeme ECN+ direktiivi eesmärgipärase ülevõtmise ning ameti tuumikülesannete (ELTL art 101, 102, KonkS § 4 ja § 16 järelevalve) tõhusa täitmise seisukohalt. Konkurentsiamet soovib omalt poolt kaasa aidata alljärgnevas välja toodud puuduste kõrvaldamiseks, enne kui seaduseelnõu menetluskorras edasi liigub. 1. Menetlusalune isik, emaettevõtja vastutus ja trahvisumma leidmine Ettevõtja mõiste – menetlusalune isik – trahvimine on kolm omavahel tihedalt seotud regulatsiooni, mis moodustavad tulevase menetluse selgroo. Neist kahe esimese sätestamist eelnõus ettenähtud kujul ECN+ direktiiv ei nõua. Kolmanda – trahvimise – osas nõuab direktiiv muuhulgas emaettevõtja ning ka õigusjärglase vastutuse juurutamist. Eelnõus piiritletakse menetlusaluste isikute ring kõigi ettevõtjat moodustavate isikutega ning rikkumine (keelatud tegu) omistatakse kogu ettevõtjale (§ 7817 lg 1). Praktikas esineb sageli menetlusaluste isikute paljusus. Põhjus pole ainult toimepanijate ringis (nt kartellikokkuleppe sõlmijad), vaid oluline on tähele panna, et lisaks keelatud tegevusega vahetult hõivatud 7 äriühingutele puutuvad asjasse nende üle otsustavat mõju omavad emaettevõtjad. Suur osa Eesti majanduses mõjukatest ettevõtjatest moodustubki kohalikest äriühingutest ning neid kontrollivatest, sageli välismaistest emaettevõtjatest. Sellega seoses jätab eelnõu lahtiseks kaks olulist küsimust: - millal tohib emaettevõtjat trahvida? - millal tuleb emaettevõtjat trahvida? Neist esimesele leidub üsna ammendav vastus Euroopa Kohtu praktikas, kus on välja kujunenud emaettevõtja vastutusele võtmise lubatavuse eeldused. Emaettevõtja nn otsustavat mõju eeldatakse ning teda saab tütarettevõtja konkurentsialase keelatud teo eest trahvida sel juhul, kui emaettevõtja osalus on 100%. Lisaks on võimalikud erijuhud, millel pole siinkohal põhjust peatuda. Seevastu teisele küsimusele, millal Konkurentsiamet peaks lisaks keelatud teo toimepanemises kahtlustatavale tütarettevõtjale kaasama menetlusaluse isikuna ka tema emaettevõtja, puudub Euroopa Liidu konkurentsiõiguses ühene vastus. Eelnõus ettenähtud menetlusaluse isiku mõiste (§ 7817 lg 1) ning seletuskiri viitavad siiski sellele, et Konkurentsiamet peab emaettevõtja suhtes menetlust alustama, kui seda on vähegi võimalik teha. Seda hoolimata asjaolust, mis riigi jurisdiktsioonis emaettevõtja on ja kui tulemuslik tema suhtes menetluse läbiviimine olla saaks. Konkurentsiamet leiab, et eelnõu skeem on sobimatu ja tarbetult keerukas. Selle asemel piisab, kui sätestada selgelt emaettevõtja vastutusele võtmise võimalus, samuti õigus kohaldada vastutust ettevõtja õigusjärglase suhtes (ettevõtte ülemineku korral) ilma selleks uut menetlust alustamata. Ehk siis reeglina peaks Konkurentsiamet menetlema ikkagi seadust rikkunud juriidilist isikut. Erijuhtumid (võimalus rakendada emaettevõtja vastutust ning kaasata menetlusse ettevõtja õigusjärglane) tuleb eraldi ette näha. 2 Konkurentsiametile paistab, et eelnõus on sellise lihtsa ja loogilise lahenduse asemel üritatud mingil põhjusel menetlust algusest peale tervele ettevõtjale laiendada. Lisaks sellele, et sellisel viisil emaettevõtja vastutuse sätestamine on hoomatav üksnes konkurentsiõiguse ekspertidele, on see sobimatu järgmistel põhjustel: - Eelnõu kohaselt kaasatakse menetlusse kõik ettevõtjat moodustavad isikud, sh ka need, kelle kaasamise järele puudub sisuline vajadus. Eelnõu sõnastus ei jäta ruumi teistsuguseks tõlgenduseks. Mittekaasamise tagajärjeks võib olla meedet kohaldava haldusakti kehtetuks tunnistamine (§ 7835, SK lk 105). Tegemist on tarbetult koormava menetluskohustusega, mis on muuhulgas täiesti sobimatu nn Hiina müüri tüüpi menetlustes3. - Skeemi tulemusena peaks amet hakkama kontserne (sh välismaa emaettevõtjaid) laustrahvima, ehkki ECN+ direktiivi järgi tuleb luua emaettevõtja trahvimise võimalus (art 13 lg 5, preambuli p 464), mitte automaatselt rakendatav kohustus. Ettevõtja trahvimist 2 Vt ECN+ direktiivi Art 13 lg 5 ja põhjenduspunkt 46. 3 Hiina müüri tüüpi menetluste eesmärgiks on konkurentsitundliku teabe leviku piiramine kontserni eri osade vahel ning nende kõigi menetlusse kaasamisel seda arusaadavalt vältida ei saa. 4 Ettevõtja mõistet peab olema võimalik liikmesriigi seaduse järgi kohaldada selliselt, et emaettevõtjat oleks võimalik trahvida: "[---] Sellele vastavalt peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik kohaldada 8 sätestav 7833 lg 1 seob trahvisumma üksnes kogu ettevõtja üleilmse käibega, tegemata mis tahes viidet mõnele muule näitajale. See tähendab sisuliselt, et mis iganes trahve Konkurentsiamet teeb, peavad need eelduslikult olema seostatud ka emaettevõtja käibega. Samas meie kogemuse põhjal on emaettevõtja vastutuse rakendamine liikmesriikides pigem vähelevinud võte. - EL üleselt tegutsevad suured firmad keeruliste organisatsiooniliste struktuuridega. Eestis võrreldavaid olukordi eriti ei esine ning kontsernide laustrahvimine viiks hoopis äraspidisele tulemusele. Oluline osa Eesti ettevõtjaid kuulub suurtesse rahvusvahelistesse kontsernidesse ning nende emaettevõtjate trahvimisel kujuneksid trahvisummad, millistel puudub igasugune mõistlik seos Eestis aset leidnud rikkumisega. Konkurentsiamet peaks hakkama massiliselt menetlema ja trahvima välismaiseid (sh väljapoole EL-i jäävaid) ettevõtjaid ning puudub selge arusaam, kuidas see tehniliselt toimuks. Trahvimäära arvutamise kohta tuleneb § 7833 lõikest 1, et Konkurentsiamet võib keelatud teo toimepanemise eest ettevõtjat trahvida §-s 7834 sätestatud tingimustel ja korras kuni kümme protsenti ettevõtja üleilmsest kogukäibest trahvi kohaldamisele eelnenud majandusaastal. Viidatud § 7834 lg 4 järgi määrab Konkurentsiamet ettevõtjale trahvi kohaldamiseks ühele või mitmele ettevõtjat moodustavale menetlusalusele isikule. Millest lähtuvalt amet selle valiku teeb, eelnõust ei selgu. Küll näeb lõige 5 ette solidaarvastutuse juhul, kui trahv määratakse mitmele menetlusalusele isikule. Lõpliku trahvisumma arvutamine käib eelnõu järgi justki nii, et lisaks § 7833 lõikes 1 mainitud ettevõtja 10% üleilmsele kogukäibele vaadatakse § 7834 lõikes 2 ettenähtud näitlikku loetelu asjaoludest, mida trahvi kohaldamisel tuleb arvestada. Ehk siis rikkumise raskust ja selle toimepanemise kestust; rikkumise korduvust; rikkumist õigustavaid asjaolusid ning selle välditavust. Nimetame neid järgnevalt n-ö kergendavateks ja raskendavateks asjaoludeks. Seega jääb eelnõust vähemalt esmapilgul mulje, et trahvisumma arvutamine algab ettevõtja üleilmse kogukäibe kindlaksmääramisest rikkumisele eelnenud majandusaastal. Seejärel, võttes arvesse n-ö kergendavad ja raskendavad asjaolud, määratakse trahvisumma 10% ulatuses ettevõtja üleilmsest kogukäibest. Konkurentsiamet leiab, et seesugune trahvi määramise metoodika ei ole sisuliselt põhjendatud ning lahkneb ECN+ direktiivi artikli 15 lõikes 1 ettenähtud põhimõttest, mille kohaselt seaduses sätestatud protsent ettevõtja üleilmsest kogukäibest on rahatrahvi ülemmäär, mitte põhiosa arvutamise alus. Eelnõu sätestab näitliku loetelu rahatrahvi suurust mõjutavatest asjaoludest, kuid ei näe ette alust trahvi baasmäära arvutamiseks. Võrdlusena Euroopa Komisjoni praktikas määruse 1/2003 alusel võetakse trahvisumma põhiosa kindlaksmääramisel aluseks nende kaupade või teenuste väärtus (nimetame seda siinkohal müügikäibeks), millega on rikkumine otseselt või kaudselt asjaomasel territooriumil seotud. Müügikäive määratakse üldjuhul lähtuvalt ettevõtja müügist viimasel rikkumises osalemise täisaastal. Trahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna ettevõtja mõistet, et teha kindlaks vastutav emaettevõtja ja määrata talle rahatrahv tütarettevõtja tegevuse eest, kui emaettevõtja ja tütarettevõtja moodustavad ühe majandusüksuse. [---]". 9 müügikäibest. Üldjuhul määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügikäibest, kuid üksikjuhul sõltub see rikkumise raskusastmest, mille määramisel arvestatakse kõiki olulisi asjaolusid, kusjuures raskusaste korrutatakse aastate arvuga, mil rikkumine aset leidis.5 Väga sarnastel alustel ning üsnagi üksikasjalikult trahvisumma põhiosa kindlaksmääramise metoodika ette nähtud Soome hiljuti vastuvõetud konkurentsiseaduse muudatustes. Rahatrahvi põhiosa on seotud ettevõtja käibega rikkumisega seotud kaubaturul.6 Trahvi põhisumma müügikäibena arvestamine erineb eelnõus ettenähtud üleilmse kogukäibe arvutamisest ka ajavahemiku poolest, millest lähtutakse.7 See asjaolu ilmestab, et tegemist on erineval eesmärgil ettenähtud kriteeriumitega. Direktiivist lähtuvalt kujutabki ettevõtja 10% üleilmne kogukäive endast üksnes ülemmäära, mitte sisuliselt põhjendatud alust trahvisumma leidmiseks. Kommenteeritav seaduseelnõu ei kasuta müügikäibe mõistet ega sisalda juhiseid trahvi baassumma arvutamiseks. Seletuskirjast nähtuvalt tuleb alati kindlaks teha üleilmne kogukäive.8 Seda ka juhul, kui 10% ettevõtja üleilmsest kogukäibest on suurusjärgu võrra suurem kui 30% asjaomasest müügikäibest. Eriliselt tekib emaettevõtja vastutust silmas pidades küsimus, kas trahvi põhiosa arvutamisel: a) tuleb võtta aluseks ettevõtja üleilmne kogukäive, arvutada sellest 10% ning arvestades n-ö kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, jääda selle summa juurde või tulla sellest mingil määral alla; b) trahvi baassumma kindlaksmääramisel lähtutakse hoopis muust metoodikast, mille kasutamiseks seadus alust ei anna (nt eespool viidatud 30% müügikäibest, mida rakendavad mh Euroopa Komisjon ja Soome konkurentsiamet), suurendades-vähendades selliselt leitud trahvisumma põhiosa lähtuvalt nö kergendavatest ja raskendavtest asjaoludest, mida seadus ette näeb. Trahvi lõppsumma ei tohi ületada seadusega lubatud trahvi ülemmäära, milleks on 10% ettevõtja üleilmsest kogukäibest. Konkurentsiamet kahtleb sügavalt, kas üksnes haldusorgani kaalutlusõigusest ning seda täpsustavast halduseeskirjast piisab, et asendada seaduses puuduvat selget alust trahvisumma põhiosa leidmiseks. Tegemist on karistusliku meetmega ning määratavate trahvide suurust arvestades intensiivse sekkumisega ettevõtjate põhiõigustesse, mida põhiseadusega kooskõlas saab teha üksnes selge seadusliku aluse olemasolul. Kui eelnõus sisalduva konstruktsiooni taustaks on arusaam, et üksnes trahvi ülemmäära sätestades jäävad 5 Vt suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (2006/C 210/02), pp 13 ning 19 jj. 6 Kilpailulaki, 13(b) § (18.6.2021/546) - Seuraamusmaksun perusmäärän lähtökohta. 7 Eelnõu järgi leitakse 10% lähtuvalt ettevõtja käibest trahvi kohaldamisele eelnenud majandusaastal (§ 7833 lg 1), aga Komisjoni 30% määratakse üldjuhul lähtuvalt ettevõtja müügist viimasel rikkumises osalemise täisaastal. 8 Eelnõu seletuskirja lk-lt 152 leidub näiteks järgmine seisukoht, mida Konkurentsiamet ei jaga: „Käibest sõltuva sunniraha ja haldustrahvi kohaldamine eeldab, et Konkurentsiametil tuleb välja selgitada ettevõtja või ettevõtjate ühenduse üleilmne kogukäive. Kui Eesti ettevõtjate puhul on andmed äriregistrist kergesti kättesaadavad ja usaldusväärsed, siis rahvusvaheliste ettevõtjate üleilmse käibe väljaselgitamine võib olla keerulisem ja ajamahukam. Praktikas on siinkohal tõenäoliselt abiks Euroopa konkurentsivõrgustiku raames tehtav koostöö.“ 10 Konkurentsiametile vabad käed lähtuda trahvisumma leidmisel mis iganes kaalutlustest, siis karistuse määramisel on säärane loomingulisus kohatu. Konkurentsiamet ei saa trahvimispraktikat rajada kriteeriumidele, mida seadus ei sätesta ning mis nähtavasti hoopis kalduksid kõrvale seaduses sätestatut. Juhul kui Konkurentsiamet hakkaks trahve määrama lähtudes rikkumisega seotud müügikäibest, siis kujuneks olukord, kus enamus trahve lähtuvad seaduses sätestamata kriteeriumist ning ei oma de facto mingit seost ainsa seaduses sätestatud kriteeriumiga (ehk kogu ettevõtja üleilmse käibega). Eelnõus esinev lünk trahvisumma arvutamise alustes hakkab praktikas probleeme tekitama eriti seoses emaettevõtja vastutusega. Tulles näite juurde Eesti tütarpank (kes oma tegevusega põhjustab rikkumise) ning Skandinaavia emapank (keda 100% kontrolli omava emaettevõtjana saab võtta solidaarselt vastutusele selle rikkumise eest), siis eelnõu ei vasta üheselt mitmele olulisele küsimusele: (i) Kas Konkurentsiametil on seadusest tulenev kohustus kaaluda emaettevõtja vastutuse rakendamist? Kui on, siis mis tingimustel selline kohustus tekib? (ii) Milliseid kaalutlusi tuleb arvesse võtta otsustamaks, kas emaettevõtja vastutust rakendada? Näiteks rikkumise raskus ja kestus? Või teisalt, kas emaettevõtja suurem üleilmne käive ja sellest lähtuvalt võimalus teha trahv suuremas summas on asjakohane kaalutlus? (iii) Juhul kui emaettevõtja vastutust ei rakendata, siis kas üleilmne kogukäive on Eesti tütarpanga Eesti või Skandinaavia emapanga käive? (iv) Kui emaettevõtja vastutust rakendatakse, siis milline käive tuleb võtta aluseks trahvi baassumma kindlaksmääramisel, kas: a) Skandinaavia emapanga üleilmne käive; b) Eesti tütarpanga kogukäive või c) Eesti tütarpanga kogukäive rikkumisega seotud tegevusalal? (v) Juhul kui Konkurentsiamet otsustab emaettevõtja vastutust mitte rakendada või arvutab trahvi baassumma välja müügikäivet aluseks võttes, siis kas: a) taotlejal või muul isikul (v.a. menetlusalune isik) on õigus seda vaidlustada?; b) halduskohtul on trahviotsuse vaidlustamise korral õigus trahvisummat suurendada või trahviotsus kehtetuks tunnistada seetõttu, et emaettevõtja vastutust ei ole rakendatud? Konkurentsiamet on seisukohal, et emaettevõtja vastutus, samuti õigusjärglase vastutus ning trahvisumma põhiosa leidmise alused on eelnõus jäetud sisuliselt reguleerimata ning see toob kaasa vastuolu õigusselguse ja -kindluse põhimõtetega. Ettevõtjatel pole võimalik mõistlikult ette näha, kelle suhtes mis asjaoludel konkurentsijärelevalves trahve kohaldada saab ning millest tegelikult lähtutakse trahvimäära arvutamisel. Eelnõu vajab seetõttu täiendamist vähemalt järgnevas: 1) Menetlusaluse isiku mõiste vajab täpsustamist, nii et see ei eeldaks menetluse läbiviimist kõigi ettevõtjat moodustavate isikute suhtes; 2) Täiendavalt tuleb sätestada Konkurentsiameti kaalutlusõigus emaettevõtja vastutuse rakendamiseks ning näha ette alus ettevõtte ülemineku korral kaasata menetlusaluse isikuna ettevõtja õigusjärglane; 3) 10% üleilmse kogukäibe kriteerium ei ole samastatav trahvi põhisumma arvutamise 11 alusega, mis tuleb eelnõus eraldiseisvalt ette näha. Aluseks saab võtta Euroopa Komisjoni praktika ning Soome konkurentsiseaduse, mille järgi trahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna müügikäibest. 2. Prioriteetide seadmine Direktiiv (art 4 lg 5 ja pp 23 + vt värske uuring9) näeb ette, et amet saaks ise oma nappe ressursse planeerida ja asju valida ehk prioriteete seada. Eelnõu näeb formaalselt ette prioriteetide seadmist, kuid mitte tegelikku võimalust prioriteetsuse alusel taotlusi tagasi lükata. Kui taotlus käsitleb taotleja suhtes käimas olevat rikkumist (senises praktikas on valdavalt just sellised taotlused)10 ja ei ole „ilmselgelt põhjendamatu“ (konkurentsiadvokaatide koostatud taotluste läbivaatamisel kasutu kriteerium), siis eelnõu järgi loetakse taotlus lubatavaks ja menetlus algab. Eelnõu ei vasta selles osas ECN+ direktiivi art 4 lõikele 5, mis nõuab mitteprioriteetsete taotluste tagasilükkamise õiguse sätestamist. Konkurentsiametil ei teki eelnõu alusel õigust koondada oma konkurentsijärelevalve ressurssi sisuliselt oluliste asjade lahendamisele seesuguste taotluste tagasilükkamise teel, mida amet sisu poolest nii oluliseks ei pea. Konkurentsiamet leiab, et isegi kui eelnõus sätestatud prioriteetide seadmise konstruktsioon näib teoreetiliselt hea lahendusena, siis kindlasti ei võta see arvesse praktika vajadusi ega taga selles osas direktiivi eesmärgipärast ülevõtmist. Seda seetõttu, et prioriteetide seadmise õigust taotlejale omistatud ülemääraste õigustega lepitama asudes on esimesest sisuliselt loobutud. Eelnõu kohustab ametit alustama konkurentsijärelevalvemenetlust iga vähegi asjalikult koostatud kaebuse saamisel. Eelnõus on eraldi ette nähtud taotluse lubatavuse hindamine, millel on äärmiselt madal lävend (filtri taha jäävad mitteasjalikud n-ö täiskuukaebajate kirjad) ning kus asja konkurentsialast olulisust (prioriteetsust) arvesse võtta ei tohi.11 Oluline on silmas pidada, et taotluste puhul ette nähtud teine n-ö filter ehk rikkumise kestvuse nõue (KonkS § 7816 lg 2 p 1) on praktiliselt kasutu, kuna ameti viimase kümnendi menetluste hulgas pole selliseid juhtumeid peaaegu et olnud, kus menetlust oleks läbi viidud rikkumise suhtes, mille konkurentsi kahjustav mõju oli enne menetluse alustamist lakanud. Samuti pole praktikas kasu tingimusest, et taotlejal on samaväärne võimalus kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses (KonkS § 7816 lg 2 p 2). Ehkki paljud konkurentsiasjad on ühel või teisel viisil seotud tsiviilõiguslike vaidlustega ning konkurentsiseaduse rikkumiste korral on enamasti võimalik pöörduda ka otse kohtusse võlaõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamiseks, siis vaevalt on ametil võimalik juba taotluse lubatavuse hindamisel veenvalt ära näidata, et taotlejal selline samaväärne võimalus on.12 9 Kati Cseres, Or Brook. Policy Report: Priority Setting in EU and National Competition Law Enforcement, 2021. 10 Seetõttu pole mingit alust arvata, et nimetatud kriteerium saaks taotluste tagasilükkamisel sisuliseks „sõelaks“, sh arvestades valitsevat kohtupraktikat, milles isikute subjektiivse õiguse riivet pigem eeldatakse. 11 „Lubatavaks tunnistamisele ei kohaldu KonkS § 7814 lõikes 2 sätestatud konkurentsijärelevalvemenetluse algatamata jätmise alused. KonkS § 7816 on eelnimetatud normi suhtes ammendav erisäte. [---]“ (SK lk 60). 12 Praktiliselt on tõepoolest oluline välistada võimalus, et ettevõtjad saaksid ametilt nõuda üksnes rikkumise tuvastamist selleks, et selle alusel tsiviilkohtumenetluses kahjunõuet esitada. 12 Kord lubatavaks loetud taotlust tuleb menetleda. Seejuures peab amet rakendama uurimispõhimõtet (HMS § 6), enne kui ta saab lõpetamise otsuse teha. Eelnõus puudub selge alus, mis võimaldaks üksnes asja prioriteetsuse küsimust lahendada. Kui konkurentsijärelevalvemenetlus on kord alanud, siis lähtuvalt KonkS § 7813 lõikes 3 ettenähtud eesmärgist (millele otseselt viitab KonkS § 7813 lg 5 p 1) peab amet rakendama uurimispõhimõtet ja uurimismeetmeid kasutades tuvastama, kas keelatud tegu on toime pandud või mitte. Eelnõu ei anna praegusel kujul erilist alust väita vastupidist. Ameti senist praktikat arvestades võib iga vaieldav taotluse tagasilükkamine lõppeda kohtuvaidlusega. Tuleb arvestada, et konkurentsijärelevalve praktikas on taotleja rollis suures osas ettevõtjad, kellel on väga hea ligipääs kvaliteetsele õigusabile ning taotlused on koostatud konkurentsiadvokaatide poolt. Seetõttu oleks ekslik arvata, et eelnõus ettenähtud vorminõuded taotlusele (KonkS § 7815 lg 2) kujutaksid endast sisulist filtrit põhjendamatute taotluste vältimiseks. Õigustatud huvi väidetava rikkumise kõrvaldamiseks on peaaegu alati võimalik näidata, arvestades, et halduskohtupraktikas on käsitletud konkurentsijärelevalvet mitte üksnes konkurentsi kui avaliku huvi, vaid ka isikute õiguste kaitseks ettenähtud menetlusena, kus subjektiivse õiguse riivet pigem eeldatakse.13 Iga konkurentsijärelevalve menetlus nõuab ressurssi ning seetõttu ei täida eelnõus sätestatud võimalus lubatavaks loetud menetlusi prioriteetide alusel lõpetada seda eesmärki, mis ta ECN+ direktiivi art 4 p 5 järgi peaks täitma. Konkurentsijärelevalve tähendab asja sisulist uurimist ning pelgalt avalike andmete alusel (näiteks raamatupidamise aruanne) ei ole võimalik kindlaks teha, kas seadust on rikutud või mitte. Eelnõus ei ole kuidagi piiratud ameti uurimiskohustust ja tõendamiskoormust sellistel juhtudel, kus amet asub prioriteetide alusel lõpetama menetlust, mille aluses oleva taotluse ta on eelnevalt lubatavaks tunnistanud. Seda arvestades on täiesti selge, et ametile antud õigus sissetulnud taotluste alusel alanud menetlusi hiljem lõpetada ei ole sisuliselt samaväärne direktiivi kohase õigusega lükata taotlusi prioriteetsuse alusel tagasi. Eelnõu järgi tohib kord lubatavaks loetud taotluse alusel alanud menetlust prioriteetide alusel lõpetada üksnes võrdluses teiste pooleliolevate konkurentsijärelevalvemenetlustega (§ 7814 lg 2 p 1). Seesugune kitsendav kriteerium ei vasta direktiivile. Käimasolevate konkurentsiasjade võrdlev järjestamine tähendaks tegelikkuses ametile tarbetut lisakoormust, mis on prioriteetide seadmise õigusele risti vastupidine tulemus. Sisulist läbipaistvust seesugune arvepidamine ei taga, sest käimasolevate asjade eelanalüüsi pole võimalik ettevõtjatele avaldada. Prioritiseerimise mõtet aitab ilmestada seletuskirja lk-l 47 (jätk lk-l 48) esitatud mõttekäik, et direktiiv nõuab liikmesriikidelt prioritiseerimise õigust üksnes ELTL artiklite 101 ja 102 asjades. Seejuures on oluline tähele panna, iga menetlusesse tulev konkurentsijärelevalve taotlus võtab ressurssi sõltumata sellest, kas tegemist on ühisturgu puutuva asjaga või mitte. Seetõttu saab asjade prioritiseerimise õigust tõhusalt sätestada (ning direktiivi art 4 lg 5 eesmärgipäraselt üle võtta) üksnes nii, et see õigus laieneb kõigile konkurentsijärelevalve 13 Vt RKHK 3-3-1-29-13 p 17 ja 3-3-1-42-14 p 15, 3-3-1-85-15 p 13-16, samuti Ivo Pilvingu kommentaar PS §-le 15, p 30 https://pohiseadus.ee/sisu/3486 13 taotlustele. Vastasel korral tekib paratamatult olukord, kus amet on hõivatud KonkS § 4 ja § 16 alusel esitatud taotlustega sõltumata sellest, kui olulist küsimust üks või teine taotlus sisuliselt käsitleb. Juhul kui õigus taotlusi prioriteetsuse alusel tagasi lükata laieneks vaid ELTL art 101 ja 102 asjadele, ei aitaks see kuidagi ametile eraldatud nappe konkurentsijärelevalve ressursse säästa ja suunata sisuliselt oluliste asjade lahendamiseks. Küllalt sageli kirjutatakse ametile, et ühe või teise monopoolse teenuse hind on liiga kõrge. KonkS § 16 p 1, samuti nagu ka ELTL art 102 (a) sätestab turuvalitsejale ebaõiglase hinnakujunduse keelu. Samal ajal ebaõiglase hinnakujunduse menetluse läbiviimine on väga ressursi- ja ajamahukas ettevõtmine. Euroopa Komisjon on näiteks oma asjade prioritiseerimisel otsustanud keskenduda art 102 rakendamisel üksnes väljatõrjuvale käitumisele ning mitte tegeleda ärakasutava käitumisega, mille alla kuulub liiga kõrgete hindade kehtestamine (vt prioriteetide seadmise projekti raport, lk 11). Eestis ei oleks ilmselt mõistlik tõmmata piiri täpselt samamoodi nagu Komisjon on seda teinud. Siiski tuleb Konkurentsiametil ka oma tegevuses hinnakujunduse asjad teatud tunnuste alusel prioritiseerida. Näiteks on oluline kaalutlus, kas turule on võimalik siseneda uutel pakkujatel, kuna kulupõhisest oluliselt kõrgem hinnatase suurendab potentsiaalsete konkurentide sisenemise huvi.14 Menetleda ei saa kõiki kaebusi kõigi teenuste kohta, mis formaalselt mahuvad KonkS § 16 p 1 alla. Ametil peab olema õigus muu hulgas hinnata teenuse rahalist mahtu ning mõju konkurentsiolukorrale. Taotlused, mis jäävad ameti hinnangul prioriteetsuse lävendi alla, peab olema võimalik tagasi lükata, kuna vastasel korral kaasneb nendega paratamatult ressursikulu (kas siis sisulise menetlemise või taotlejaga suhtlemise ning võimalike vaidlustustega tegelemise näol – menetluste n-ö riiulisse ootele jätmine ei ole lahendus). Eelnõu §-s 7813 lg 5 sätestatud prioriteetsuse kriteeriumide järgi peab Konkurentsiamet iga lubatavat taotlust menetlema, kui ta ei näita ära, et taotlusalune asi: 1) ei täida eesmärki tuvastada keelatud teo toimepanemine ja vajaduse korral kohaldada [- --] konkurentsijärelevalvemeetmeid, taastamaks ja säilitamaks moonutamata konkurentsi; 2) kujuneks ameti jaoks liiga ressursimahukaks; 3) ei ole piisavalt oluline, pidades silmas (konkurentsi kui) avalikku huvi, rikkumise iseloomu, ulatust ja mõju konkurentsiolukorrale. Esimeses punktis nimetatud kriteeriumi alusel prioritiseerimise mõte ei ole Konkurentsiameti jaoks arusaadav, kuid kuna kriteeriumid on kumulatiivsed, tuleb ka see alati ära näidata. Isegi kui vaadelda hetkel üksnes kahte viimast kriteeriumi (p 2 ja 3), siis nende kumulatiivsust arvestades saaks amet vältida üksnes ebaoluliste asjade menetlemist, mis on samal ajal 14 „Komisjon on oma praktikas siiski olnud äärmiselt kõhklev selle sätte [ELTL art 102] kasutamisel turgu valitsevate ettevõtjate (väidetavalt) kõrgete hindade suhtes. Ja minu arvates põhjendatult. Eeskätt ei ole vabal ja konkurentsile rajatud turul lihtsalt vaja seda sätet kohaldada: turule sisenemise tõkete puududes peaksid kõrged hinnad harilikult meelitama uusi tulijaid. Turg reguleerib end sellest tulenevalt ise“. Kohtujurist Nils Wahli 06.04.17 arvamust kohtuasjas C-177/16 , p 3, 14 menetluslikult keerukad. Liigse keerukusega pisiasjade menetlemist on teatud piirides võimalik vältida ka kehtiva KonkS § 634 lg 1 p 2 alusel ning süüteomenetluses oportuniteeti kasutades. Seetõttu on selge, et eelnõus toodud kriteeriumid ameti jaoks märkimisväärset uut kvaliteeti ei loo, kuid ettenähtud segased sätted hakkavad kindlasti vaidlusi tekitama. Tegelik prioriteetide seadmine kooskõlas ECN+ direktiivi art 4 lõikega 5 seevastu eeldab, et Konkurentsiametil tekiks teatud valikuruum ka suuremate ja kaalukamate juhtumite vahel. Ettenähtud prioriteetsuse kriteeriumite kumulatiivsusest tuleneb sisuliselt Konkurentsiametile kohustus menetleda iga juhtumit, mille ressursikulu on madal, isegi kui uuritava tegevuse mõju konkurentsiolukorrale on pea olematu. Siinkohal võib näitena tuua erinevad vertikaalsetes kokkulepetes sisalduvad süütumat liiki vaieldavused, mille puhul on suhteliselt tavapärane, et ka formaalne rikkumine konkurentsi tegelikult ei mõjuta. Ei ole mõistlik, kui Konkurentsiamet peaks selliseid rikkumisi igal juhul menetlema üksnes seepärast, et see paistab esmapilgul lihtne olevat. Siinkohal tuleb arvestada, et ka näiliselt lihtsad menetlused võivad kõikvõimalike vaidlustuste tõttu lõppkokkuvõttes vägagi ressursimahukaks kujuneda, mistõttu on menetluse mõju Konkurentsiameti ressurssidele selle algfaasis tegelikult ka väga keeruline ennustada. Täpsemalt sisaldab eelnõus sätestatud prioritiseerimise õigus veel järgmisi küsitavusi, mis muudavad selle ameti jaoks praktiliselt kasutuks: - Milline sisuline tähendus on § 7813 lg 5 punktis 1 sätestatud kriteeriumil (viide sama paragrahvi lõikele 3) ja millistest kaalutlustest tuleb lähtuda selle kohaldamisel? Võib üksnes aru saada, et asja prioriteetseks lugemisel tuleb eelkõige lähtuda keelatud teo tuvastamise eesmärgist. Tegelikkuses peaks olema aga vastupidi, sest kui juba peale vaadates on näha, et antud asjaoludel pole võimalik konkurentsijärelevalvemeetmeid (tõhusalt ja tulemuslikult) rakendada, siis üksnes rikkumise tuvastamiseks menetlust ei algatata. Taoliste asjade lõpetamiseks ilma meetmeid kohaldamata sätestab § 7814 lg 3 ametile ulatusliku kaalutlusõiguse. - § 7813 lg 5 p 1-3 sõnastusest lähtuvalt on tegemist suletud loeteluga, mis raskendab oluliste kaalutluste arvesse võtmist. Taotluste tagasilükkamisel peab olema võimalik arvestada eelkõige sekkumise vajadust (sh kas kaubaturul, kus väidetav rikkumine toime pandi, on üldiselt toimiv konkurents ja kuidas rikkumine seda mõjutada saaks), aga mõnel juhul võib olla oluline ka võimalus saavutada menetluse tulemusel lahend, millel oleks soodne mõju konkurentsile laiemalt. Kuna etteantud kriteeriumid on kumulatiivsed ja loetelu suletud, siis sekkumise vajadust ei pruugi olla võimalik piisavalt arvestada. - Arusaamatuks jääb, mil viisil on võimalik § 7813 lg 5 p 1-3 kriteeriume kõiki alati arvestada. Sidesõna „ja“ punktis 2 ning seletuskirjas esitatud juhised viitavad üheselt sellele, et ettenähtud alused on kumulatiivsed, mitte alternatiivsed. Seega taotluse alusel alanud menetluse lõpetamisel tuleb alati põhjendada kõigi kolme punkti osas, miks taotlusalune juhtum sellele ei vasta. Muu hulgas tähendab see Konkurentsiameti kohustust menetleda juhtumit, mis küll ettenähtavalt ressursse ülemäära ei kuluta, kuid kus puudub igasugune avalik huvi, või vastupidi. 15 - Mida peab amet ära näitama § 7813 lg 5 p 2 ressursside kriteeriumit hinnates, et taotluse alusel alanud menetlust lõpetada? Kas piisab eraldiseisvast hinnangust lõpetatava menetluse osas, et sellega tegelemine ei vääri ressursikulu, või tuleb kõrvuti välja tuua muud tegevused, mis seda ameti hinnangul väärivad ning võrdlevalt põhjendada? Kuivõrd § 7813 lg 5 p 2 tuleb rakendada koos § 7814 lg 2 punktiga 1, siis on amet oma ressursside kasutamisel piiratud parasjagu käimasolevate asjade ja sissetulevate taotlustega, ega saa omal algatusel tegutseda. Amet võib hädasti vajada ressurssi tulevikku planeeritud turuanalüüsiks ja/või omaalgatuslikuks konkurentsijärelevalve menetluseks, kuid taotluste arvel ei luba eelnõu sellist ressurssi tekitada, ükskõik kui ebaolulise taotlusega tegemist on. - Koosmõjus § 7814 lg 2 punktiga 1 võib väita, et ametil on ressursside kriteeriumi alusel prioritiseerimisel kohustus võtta ette pooleliolevate konkurentsijärelevalve asjade nimekiri ja kõigi nende võrdluses ära näidata, et taotlus on 7813 lg 5 p 1-3 kriteeriumide järgi teistest vähem prioriteetne. Isegi kui seesugust võrdlust oleks võimalik objektiivsetel alustel ning ülemäärast bürokraatiat vältides koostada (milles on põhjust kahelda), siis ei saa seeläbi ometi tagada prioritiseerimise läbipaistvust ilma AvtS § 35 lg 1 p-des 21 ja 17 ettenähtust kõrvale kaldumata. - KonkS § 7813 lg 5 p 3 tekitab omakorda küsimuse, kas kõik selles nimetatud tunnused peavad samaaegselt esine ma ning kas tegemist on üksnes teo etteheidetavuse võtmes hinnanguga või saab arvestada konkurentsi toimimist turul üldisemalt. Teisisõnu kas piisab, kui turul on üldiselt toimiv konkurents, mida väidetav rikkumine oluliselt ei mõjutaks või lükkab teo iseloom selle ümber, kui konkurentsi on kahjustatud eriti jultunud moel vms. Ettepanek: Täiendada prioriteetide seadmise aluseid, asendades kumulatiivsete kriteeriumide suletud loetelu KonkS § 7813 lõikes 5 ameti kaalutlusõigust piiritleva avatud loeteluga. Sätestada võimalus taotlusi tagasi lükata sõltuvalt sellest, kas asi on prioriteetne, mitte selle järgi, kuhu ta parasjagu menetluses olevate asjade võrdluses paigutub. Loobuda KonkS § 7814 lg 2 punktis 1 sätestatud teiste konkurentsijärelevalvemenetlustega võrdlemise tingimusest. Näha ette prioriteetide hindamine juba taotluse lubatavuse hindamise faasis, (täiendades vastavalt KonkS § 7814 lõiget 1). 3. Politsei kaasamisega seotud küsimused Konkurentsiamet jääb oma 06.05.21 kirjas Justiitsministeeriumile esitatud hinnangu juurde, et läbiotsimisi pole võimalik nõutaval tasemel läbi viia ning ECN+ direktiivi artiklite 4 (sõltumatus) ja 5 (vahendid) ega artikkel 6 lg 2 (kontrolli tagamine) nõuded pole täidetud, kui politseid saab kaasata vaid üksikjuhul turvalisuse tagamiseks või ka spetsialisti rollis, ilma et politseil oleks kohustust vajalikku kaasabi osutada. KonkS § 7823 lg 4 punktides 1 ja 2 ettenähtud kaasamisvõimalus on ebapiisav, kui KonkS § 7840 lg 5 alternatiivi järgi ei ole nende ülesannete täitmine konkurentsijärelevalvemenetluses 16 politsei kohustus. Digitõendite kogumise15 alane oskusteave ja spetsiaalsed tehnilised vahendid on olemas Politsei- ja Piirivalveametis (PPA). Vastava ressursi dubleerimine sellisel määral, mis on vajalik konkurentsijärelevalve vajaduste iseseisvaks katmiseks ei ole mõistlik ning eeldaks Konkurentsiameti eelarve märkimisväärset suurendamist. Vähemalt sama ilmne on politsei kaasabi hädavajalikkus läbiotsimistel turvalisuse tagamise ning vahetu sunni kasutamisega seotud ülesannetes. Ilma politsei kaasabita nimetatud ülesannetes Konkurentsiamet läbiotsimisi teha ei saa. Lisaks tuleb tagada nn tipuvõimsus harvadel üksikjuhtudel, kus samaaegselt on vaja läbi otsida rohkem objekte, kui Konkurentsiametil endal selleks inimressurssi jätkub. Kuna taolisi olukordi tuleb ette harva (mitte sagedamini kui kord aastas) ja tegemist pole regulaarse vajadusega, siis väikses organisatsioonis sellist lisavõimekust tekitada on nii või teisiti mitte ainult keeruline, vaid ka ebamõistlik. Järgnealt käsitletud politsei kaasamisega seotud küsimused jagunevad kahte teemaplokki: (i) mis alusel saab Konkurentsiamet kaasata politsei täitma konkurentsijärelevalvemenetluses ülesandeid, milleta läbiotsimisi pole võimalik läbi viia, kuid mida Konkurentsiamet ise täita ei saa ning mis kuuluvadki tegelikult (kas siis olemuslikult nagu vahetu sunni kasutamine või riigis väljakujunenud kompetentsikekuse tõttu nagu läbiotsimistega seotud IT-ekspertiis) politsei tegevusvaldkonda; (ii) läbiotsimised, nendega seotud ülesannete jaotus politsei- ja konkurentsiametnike vahel, vahetu sunni rakendamise ning nõusolekuta sisenemise alused ja kord. (i) Politsei kaasamise alus Eelnõus on alternatiivina ette nähtud võimalus, et Konkurentsiamet kaasab politsei läbiotsimistele halduskoostöö seaduses (HKTS) ette nähtud ametiabi korras, mis ei ole piisav ega sobilik ECN+ direktiivi ülevõtmiseks. Politsei kaasabi konkurentsijärelevalve menetluses hädavajalikes funktsioonides on mitte ühekordne, vaid korraline ülesanne. HKTS § 17 lg 2 p 2 järgi ametiabi sätteid ei kohaldata, kui abi andmise kohustus on haldusorganile ette nähtud seadusega. PPA kaasabi Konkurentsiametile on ka eelnõu järgi sätestatud seaduses, ehkki Konkurentsiameti hinnangul tuleks seda teha selgepiirilisemalt. See on vajalik mitte üksnes isikute põhiõiguste riiveid arvestades, vaid ka Konkurentsiametile läbiotsimiste teostamiseks vajalike ressursside ja nende kasutamiseks piisava sõltumatuse tagamiseks. Halduskoostöö seaduse järgne ametiabi ei eelda eriseaduses sätestatud alust, kuid selle järgi võib konkurentsijärelevalves samuti teatud juhtudel vajadus esineda. Seda näiteks erandlikel juhtudel, kus Konkurentsiamet peab üheaegselt teostama läbiotsimise paljudes kohtades ning vajab seetõttu ajutiselt lisajõudu ka selliste ülesannete täitmiseks (nt menetlustoimingute talletamine ja menetlustoimingutele allutatud isikutega suhtlemine), mis üldjuhul kuuluvad konkurentsiametnike ülesannete hulka. 15 Digitõendite kogumine hõlmab nii läbiotsimise käigus kui ka hiljem (nt PPA ruumides pilvedest andmete allalaadimine) koopiate tegemist ning materjalide edastamist Konkurentsiametile. Digitõendid on eelkõige arvutikoopiad, mobiilsetest seadmetest tehtud koopiad, allalaetud pilveandmed, serveritest kogutud andmed. 17 HKTS § 18 lg 1 sätestatud tingimuste järgi peaks Konkurentsiamet ametiabi korras politseilt kaasabi taotlemisel igakordselt ära näitama, et ta ei ole võimeline konkurentsijärelevalves läbiotsimist teostama ilma PPA toeta ning et see on vältimatu konkurentsijärelevalvemeetme rakendmiseks. Seda hoolimata asjaolust, et politsei ülesanded Konkurentsiameti läbiotsimistel on selgepiirilised ning vastava kaasabi vajadus muutumatu. HKTS § 18 lg 3 järgi on politseil õigus ametiabi mitte anda, kui politsei hinnangul ametiabi andmine võiks ülemäära takistada PPA enda eesmärkide saavutamist. Ametiabi tuleb igakordselt taotleda ja põhjendada ning täita vastav vorm. Läbiotsimised jäävad tegemata ja Konkurentsiameti tuumikülesanded täitmata, kui PPA vastavat ametiabi ei osuta. See läheb vastuollu ECN+ direktiivi artiklitega 4 ja 5 ning artikkel 6 lõikega 2, eriti arvestades põhjenduspunkti 34, mille järgi seadusandjale on jäetud valik, kas usaldada läbiotsimiste teostamine politseile (KA ametniku juuresolekul) või korraldada läbiotsimised nii, et neid viivad läbi konkurentsiametnikud, saades „politseilt [---] vajalikku abi, sealhulgas ettevaatusabinõuna, et ületada kontrollitava ettevõtja võimalikku vastuseisu.“ Viimasel juhul tuleb ette näha piisavad volitused ja menetlus, et konkurentsijärelevalvemenetlus ei jääks kaasabi puudumise või viibimise taha. Konkurentsijärelevalve läbiviimine ei saa jääda sõltuvaks muude ametiasutuste heast tahtest. Ettepanek: eemaldada eelnõust variant politsei kaasamiseks ja sunni kohaldamiseks „ametiabi korras“. Ametiabi on võimalik kasutada halduskoostöö seaduse alusel juhul, kui kaasabi vajadus väljub eelnõus sätestatud politsei kohustuste raamest. Sätestada eelnõus politsei ülesanded Konkurentsijärelevalvemenetluses, sh läbiotsimistel vajaliku IT-toe tagamiseks. (ii) Läbiotsimistega seotud võimuvolitused Eelnevaga seondub küsimus uurimismeetmete tagamisest ning eeskätt vahetu sunni kasutamisest KorS-i alusel, selleks et Konkurentsiametil oleks võimalik oma menetluses vajalikke tõendeid koguda ning isikute võimalikku obstruktsiooni vältida. Kui § 7824 lg 7 eelnõus näitab ammendavalt ära, milliste uurimismeetmete kohaldamist võib politsei vahetu sunni abil tagada (viide sama paragrahvi lg 1 p-dele 1-3), siis viide korrakaitseseadusele jätab vahetu sunni rakendamise korra lahtiseks. Nimelt pole korrakaitseseaduses ettenähtud üldised alused kohandatud olukorraks, kus politsei rakendab vahetut sundi teise korrakaitseorgani menetluses tõendite kogumiseks. Eelnõu seletuskirja lk-lt 79 võib aru saada, et KorS § 76 lg 1 lauses 1 sätestatud eeldused ei pea olema täidetud, aga mis täpsemalt, jääb ebaselgeks. Sellega seoses tõusetub terve rida küsimusi, millele eelnõu täpsemalt ei vasta ning mis seetõttu peavad leidma lahenduse vaidluste teel: - Kas ja mis tingimustel on politseil õigus tõend jõuga ära võtta, kui isik keeldub telefoni käest andmast või oma taskuid tühjaks tegemast? - Kelle hinnang (konkurentsiametnik või politseinik) otsustab, mis juhul läbiotsimisel tõendi kättesaamine „muu haldussunnivahendiga“ (ehk § 7824 lg 4-6 meetmega) „ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik“ KorS § 76 lg 1 tähenduses? Juhul kui 18 konkurentsijärelevalvemenetluses tõendite saamisel on viidatud tingimus alati täidetud ning muud haldussunnivahendid selles osas alternatiivi ei kujuta, tuleks eelnõus nii ka sätestada. - Kuidas saab Konkurentsiamet läbiotsimisel kahtluse korral veenduda, et isik täidab talle antud korraldust nutiseadmed ära anda? Isiku läbivaatus (KorS § 48) paistab olevat välistatud, kuna eelnõu selleks eraldi õigust ei sätesta. Juhul kui isikutel avaneb võimalus peita nutiseadmed enne läbiotsimiseks ukse avamist oma riiete alla, siis juba üksnes seetõttu satub küsimärgi alla võimalus ressursimahukaid läbiotsimisi tulemuslikult läbi viia. Võimalus anda korraldus „Kõik asjad laua peale!“ ei muuda selle korralduse eiramist kontrollitavaks ega taga karistusähvardust sellises olukorras. - Kui konkurentsiametnik läbiotsimisel annab isikule korralduse näiteks mobiiltelefon loovutada, siis kas tegemist on suulise haldusaktiga, mis isiku taotlusel tuleb tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada (HMS § 55 lg 2 laused 2 ja 3)? - Kes peab vahetu sunni kasutamise protokollima – kas korraldust andev konkurentsiametnik või sundi kohaldav (ja sellest ette hoiatav) politseinik (KorS § 12 lg 3)? Teisisõnu, kas sunni kasutamine võib sisalduda Konkurentsiameti talletuses või tuleb vormistada eraldi? - Kas nt vahetut sundi kasutades äravõetud telefonist leitud tõendi kasutatavus sõltub sellest, kas sunni kohaldamise aluseks olnud korraldus kui haldusakt osutub vaidlustamisel õigusvastaseks või kui vahetut sundi ei kohaldatud kooskõlas eespool nimetatud KorS sätetes ettenähtud nõuetega? KonkS § 7835 ning seletuskirja lk-l 105 esitatud selgitusi arvestades võib seda pidada tõenäoliseks. - Eelnõu jätab lahtiseks, kas läbiotsimise luba ja õigusi (KonkS § 7823 lg 5) tuleb isikule tutvustada vahetult või saab seda teha ka sidevahendi teel. Selgus puudub ka selles, kas KonkS § 7823 lõikes 5 ettenähtud tutvustamine on vältimatuks eeltingimuseks, et läbiotsimist saaks üldse teostada (sh § 7824 lg 1 p-s 7 ettenähtud juhul, kui läbiotsitava koha omanik või valdaja ei ole kohal). Näiteks võib tekkida olukord, kus Konkurentsiamet on saanud läbiotsimise loa ning läinud läbiotsimise asukohta, kus aga ust ei avata ning isikule helistades selgub, et ta viibib pikemat aega eemal ega saa kohale tulla. Selliste juhtumite tõenäosust suurendab asjaolu, et läbiotsimise ettevalmistamisel pole Konkurentsiametil õigus kasutada isiku asukoha mobiilside järgi tuvastamist. Ettepanek: Täpsustada eelnõus, kuidas rakendub KorS vahetu sunni kohaldamisel tõendite kogumise eesmärgil. Sätestada politseile õigus isiku läbivaatamiseks. Välistada vahetu sunni kohaldamise eeltingimusena kohustus kaaluda muid haldussunnivahendeid. Sätestada selgelt, et läbiotsimisel tohib talletada või kaasa võtta teabekandjad, mille puhul on alust arvata, et need sisaldavad äri- ja raamatupidamisteavet – sõltumata teabekandjast ning koos andmekandjal leiduva muu teabega. 4. Läbiotsimisel tõendite hankimise alused Läbiotsimisel on Konkurentsiametil § 7824 lg 1 p 3 järgi õigus talletada või võtta kaasa läbiotsitavas kohas olevat äri- ja raamatupidamisteavet sõltumata teabekandjast. Sellest võib aru saada nii, et ainult äri- ja raamatupidamisteavet tohib kaasa võtta, mis tähendab 19 omakorda seda, et muu teave tuleb enne talletamist ja kaasavõtmist eraldada. Seeläbi oleks põhimõtteliselt välistatud selline menetluskord, kus kaasa võetakse kõik seadmed, mille puhul põhjendatud kahtlust tõendi sisaldumise suhtes ei saa lihtsalt koha peal kõrvaldada. Säte on avatud tõlgendusele, et kaasa tohib võtta üksnes äri- või raamatupidamisteavet, kuid mitte teabekandjat, millel sisaldub lisaks kellegi isiklik teave. Ehk siis arvutit või muud andmekandjat tohiks kaasa võtta üksnes juhul, kui sellel n-ö ülearust teavet ei ole. Sel juhul oleks Konkurentsiametil edaspidi võimalik üksnes läbiotsimisel kohapealse põhjaliku IT-läbivaatuse abil eristada seadmetel (sh kustutatud faile taastades) asjakohane teave ning see kopeerida ja kaasa võtta. Taoline läbiotsimiste kord on kasutusel Euroopa Komisjoni praktikas, kuid Konkurentsiameti puhul ei oleks niivõrd ressursimahukas menetlus teostatav. Muu hulgas nõuaks see kordades rohkem politsei IT-ressurssi kui senine praktika. Teadaolevalt ei lähtu politsei oma tegevuses üldiselt sellisest läbiotsimise korraldusest. Ettepanek on sätestada eelnõus (§-s 7824) selgelt, et kaasa võtta tohib andmekandja kogu sellel sisalduva teabega. Sellest korrast on võimalik teha erandeid, kui koha peal on võimalik kiirelt tuvastada, et andmekandja ei sisalda äri- ja raamatupidamisteavet, mis on asjakohane keelatud teo toimepanemise tõendamisel. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et Konkurentsiametil säiliks võimalus leida ka peidetud ning kustutatud andmeühikuid, mistõttu üksnes kiire otsingu teostamine telefoni või arvuti kõvakettal ei saa kõrvaldada kahtlust, et andmekandjal sisaldub siiski otsitav teave. 5. Isiku liikumine mitme samaaegse läbiotsimise korral KonkS § 7823 lg 1 sätestab Konkurentsiameti õiguse anda uurimismeetmete kohaldamiseks korraldusi. Läbiotsimine on ruumiliselt piiritletud kohaga, mille läbi otsimiseks antakse halduskohtu luba. Konkurentsiameti senine läbiotsimiste praktika on kujunenud kriminaalmenetluses, kus isiku liikumisvabadust on võimalik piirata ka väljaspool läbiotsimise kohta. Eelnõu seda praegu ei võimalda, kuid teatud juhtudel on vaja isikut toimetada ühest kohast teise, nii et ta ei saaks samal ajal oma kolleegide või muude asjaomaste isikutega suhelda. Vastasel korral satub ohtu läbiotsimiste eesmärgipärane läbiviimine. Seda arvestades tuleks luua võimalus kohustada uurimismeetmele allutatud isikut mitme temaga seotud koha samaaegse või järjestikuse läbiotsimise korral liikuda ühest kohast teise koos läbiotsimist läbi viiva ametnikuga ning alluda tema seaduslikele korraldustele. Sidevahendid peaksid jääma selleks ajaks ametniku kätte. Ettepanek: § 7824 lg 1 osas näha ette Konkurentsiameti õigus menetlustoimingule allutatud isikuga seotud mitme koha samaaegse või järjestikuse läbiotsimise korral anda sellele isikule korraldusi ka väljaspool läbiotsimise kohta, eesmärgiga tagada tema liikumine ühest läbiotsimise kohast teise konkurentsiametniku järelevalve all. 6. Ette teatamata ruumi sisenemise võimalus Konkurentsiamet leiab, et muu hulgas arvestades ATSS §-des 7, 11 ja 12 ettenähtud 20 asendustäitmise regulatsiooni, mis läbiotsimiste puhul on vaevalt probleemideta rakendatav, tuleks eelnõus sätestada Konkurentsiameti õigus avada või lasta avada suletud uksi ja hoiuruume. Seejuures vajavad täpsustamist sellise õiguse kasutamise tingimused. Eelnõu kohaselt on Konkurentsiametil õigus läbiotsimiseks ette teatamata siseneda kohta, kuhu sisenemiseks on olemas kohtu luba. Uurimismeetmele allutatud isikule (kelleks võib olla ka menetlusalune isik) tutvustatakse kohtu luba, läbiotsimise eesmärki ja kavandatavat käiku, meetmes osalevate isikute õigusi ja kohustusi ning hoiatatakse kohustuste rikkumisega kaasneva vastutuse eest. Juhuks, kui isik ei nõustu läbiotsimisega, näeb eelnõu ette võimaluse, et politsei kasutab vahetut sundi. Selleks peab Konkurentsiamet eelnevalt andma isikule korralduse (nt kui uks on kinni ja isik sees, siis: „Avage uks, Konkurentsiameti läbiotsimine!“). Sellise seadusliku korralduse mittetäitmine on vahetu sunni kohaldamise aluseks. Eelnõu jätab seejuures täpsustamata, kas Konkurentsiametil on õigus sisenemiseks lasta ust avada muul moel kui vahetut sundi kasutades. Kuna lukuabi kasutamine on võrreldes ukse mahalõhkumisega isiku suhtes kahtlemata säästvam ruumi sisenemise viis, tuleb seda proportsionaalsuse seisukohalt võimaluse korral eelistada. Asendustäitmise korrast selleks nähtavasti ei piisa, kuna see eeldab kirjalikku hoiatamist (ATSS § 7) ning täitekorraldust (ATSS § 9), milleta saab asendustäitmist kohaldada üksnes erandjuhul, kui esineb vahetu oht avalikule korrale või kui adressaadile ei ole võimalik ettekirjutust õigel ajal teha (vt § ATSS 12 lg 3). Põhimõtteliselt saab lukuabi kasutamist käsitleda ühe sisenemise viisina (valdaja loal sisenemise ning vahetu sunni abil sisenemise kõrval), mille kohaldamise pädevus on Konkurentsiametil tulenevalt läbiotsimise volitusest. Õigusselguse tagamiseks ning võimalike vaidluste vältimiseks tuleb seda siiski eelnõus täpsustada, sätestades Konkurentsiametile üheselt niisugune õigus. Tingimuseks peaks olema see, et valdaja vaatamata Konkurentsiameti seaduslikule korraldusele sisenemist viivitamatult ei võimalda. Konkurentsiametil peaks olema õigus kasutada sellist sisenemise viisi ka ilma valdaja kohaloluta, kui on alust arvata, et ta hoiab läbiotsimisest kõrvale (ehk siis juhul, kui läbiotsimisele kaasatakse kohaliku omavalitsuse esindaja). Ukse avamise ja sulgemise ning vajadusel valve korraldamisega seotud kulud peaks jääma valdaja kanda, kui ta jättis teadlikult ameti seadusliku korralduse täitmata ja sisenemist ei võimaldanud. Ettepanek: sätestada Konkurentsiameti õigus anda läbiotsimisloa olemasolul kolmandale isikule (lukuabi teenuse osutaja) valdaja asemel nõusolek luku avamiseks. 7. Eelnõus ettenähtud ulatuslik salvestamise kohustus Eelnõus on sätestatud uurimismeetmete osas pealtnäha lihtne ja elegantne lahendus, et seletuste võtmist (ehk suulist teabenõuet) ega läbiotsimist üldjuhul protokollima ei pea, kuid toimingud on vaja talletada, mis üldmõistena hõlmab üleskirjutuse kõrval muu hulgas heli- või videosalvestamist. Protokollimisega seotud menetlusreeglitest loobumine eelnõus toob tegelikkuses kaasa olukorra, kus ilma ulatusliku salvestamiseta osutub Konkurentsiametil 21 äärmiselt keeruliseks tõendada läbiviidud uurimismeetmete ning neist saadud tõendite seaduslikkust. Erinevalt süüteomenetlusest allkirjastab konkurentsijärelevalvemenetluses tehtud talletused üksnes Konkurentsiamet. Nii sätestatakse KonkS § 7824 lg 3 osas, et läbiotsimise aeg, koht, selles osalenud Konkurentsiameti ametnike ja muude kohal viibinud isikute andmed, läbiotsimise käik ning selle vahetud tulemused talletatakse. Talletuse kinnitab läbiotsimise eest vastutav Konkurentsiameti ametnik. Läbiotsimisele allutatud isikul võimaldatakse tutvuda talletusega ning teha läbiotsimise tingimuste, käigu ja tulemuste kohta avaldusi, mis talletatakse. Seletuskirja järgi ei ole läbiotsimisele allutatud isik kohustatud kirjalikku talletust allkirjastama ning Konkurentsiametil on õigus kasutada talletusviisina videosalvestist (SK lk 78). Konkurentsiameti jaoks jääb arusaamatuks põhjus, miks uurimismeetmele allutatud isik on vabastatud kohustusest läbiotsimise talletust pärast sellega tutvumist allkirjastada. Samuti ei ole isik kohustatud andma allkirja selle kohta, et tal on võimaldatud talletusega tutvuda ning sellekohaseid avaldusi teha. Võrdlusena, Euroopa Komisjoni praktika näeb ette, et peale komisjoni inspektsiooni ettevõtja allkirjastab toimunu protokolli.16 Läbiotsimise talletusega tutvumise kohta läbiotsimisele allutatud isiku allkirja saamine aitab vältida hilisemaid vaidlusi menetluslikes küsimustes, millest menetlusalune isik on taktikaliselt enamasti huvitatud. Allkirja saamine ei tähenda rikkumise omaksvõttu, kuid võimaldab tuvastada näiteks konkreetse andmekandja kaasavõtmise asjaolud. Konkurentsiameti tulevases praktikas oleks teine variant kogu läbiotsimine videosse võtta, aga see eeldab ametnikele kaamerate külgepanekut sarnaselt politsei patrulliga. Kontor võib olla suur, samaaegselt läbiotsitavaid ruume ja läbiotsimist teostavaid gruppe mitu. IT-spetsialisti tegevuse (mis koha peal võib võtta tunde) jäädvustamiseks tuleks tema juurde kaameraga operaator panna jne. Seega protokolli allkirjastamise nõudest loobudes on eelnõu autorid seadnud Konkurentsiameti ette keeruka ja ressursimahuka väljakutse. Konkurentsiametile ei ole teada, mil määral ning mis kaalutlustest lähtuvalt see otsus on põhjendatud. Konkurentsiamet ei ole sellist talletamise formaati praktikas katsetanud ja tegelikult on ülimalt kaheldav, kas see üldse teostatav oleks. Ettepanek: § 7824 lg 3 teise lause lõpus lisada lausele „Talletuse kinnitab läbiotsimise eest vastutav Konkurentsiameti ametnik“ sõnad „ ning läbiotsimisele allutatud isik“. Täiendada § 7824 lg 3 neljanda lausega: „Konkurentsiameti nõudel kinnitab läbiotsimisele allutatud isik oma allkirjaga, et talle on antud võimalus talletusega tutvuda ning selle kohta avaldusi teha.“ 8. Suulise teabe nõudmisega seotud küsimused Läbiotsimistega sarnane probleem tekib ka Konkurentsiameti teise uurimismeetme 16 Joanna Goyder, EU Distribution law, Fifth edition, lk 57. 22 rakendamisel, kui isikult nõutakse teavet suulise küsitlemise teel. KonkS § 7825 lõiked 4 ja 5 ei näe ette kohustuslikku protokolli koostamist ega seda, et isik selle allkirjastama peaks. Küll on lõikes 4 sätestatud ameti kohustus talletada teabe andmine „isikusamasuse tuvastamist võimaldaval viisil“. Samas on ette nähtud reegel, et muus kohas kui ametiruumis küsitlemine eeldab isiku eelnevat nõusolekut. Konkurentsiameti senine praktika näeb välja nii, et ameti ruumides või virtuaalkanalis (Virtuaalruum, Skype) menetlejaga vestelnud ja protokollitud seletusi andnud isik kirjutab koostatud protokollile alla, olles eelnevalt protokolliga tutvunud ja soovi korral sellesse märkusi teinud. Uus kord tekitab küsimuse, kas Konkurentsiamet peab edaspidi kõik oma seletuste võtmised (ehk isikute küsitlemised) videosalvestama, kui isik keeldub protokolli allkirjastamast. Vastasel korral on keeruline mõista, kuidas küsitletava isikusamasuse tuvastamine peaks käima. Erinevalt kriminaalmenetlusest, kus seaduse järgi allkirjastab protokolli nii menetleja kui toimingule allutatud isik (KrMS § 152 lg 4), kirjutab haldusmenetluses protokollile alla selle koostaja (HMS § 18 lg-ga 3). Konkurentsiametil on haldusmenetluses seletuste võtmisel esinenud juhtumeid, kus isik ei allkirjasta omalt poolt seletuse võtmise protokolli. Praktikas tähendab see, et järgnevas vaidluses on protokolli kirja saanud teave vaieldav. KonkS § 7825 lõigete 4 ja 5 rakendamisel ei saa Konkurentsiamet tegelikult jääda lootma, et isik protokolli allkirjastab, isegi kui ta algselt on nõus seda tegema. Seega tulebki kõik salvestada. Seletuskiri toetab arusaama (lk 81), et isikul on õigus küsitluse talletust oma allkirjaga kinnitada, aga kohustada teda selleks ei saa. KonkS §7825 lg 5 eesmärk on seletuskirjast nähtuvalt üksnes küsitletud isiku kaitse ehk „tagada teabenõude adressaadile, et tema suuliste avalduste kohta tehtud talletus tõepoolest vastaks sellele, mida ta ütles“. Seejuures ei pea isik allkirjaga kinnitama ka seda, et talle talletusega (protokolliga, kui see tehtu) tutvumiseks võimalus anti ning selle kohta märkuste tegemist võimaldati. Ettenähtud kord on seetõttu poolik, kuna ei arvesta menetlusaluse või muu uurimismeetmele allutatud isiku taktikalist huvi antud seletustest taganeda, seletusi vastavalt vajadusele muuta vms. Sellisel kujul on menetlusreegel tasakaalustamata, kuna jätab isikule võimaluse talletusega tutvuda, kuid hiljem eitada, et talle selline võimalus üldse anti. Konkurentsiameti jaoks tähendab ettenähtud kord sisuliselt kohustust talletada lisaks isiku suuliselt antud selgitustele ka seda, kuidas talle talletus kättesaadavaks tehti ning et ta selle kohta avaldusi ei teinud. Eelnõu jätab lahtiseks, kas KonkS § 7825 lg 4 tähenduses „ametiruumi“ või „muu koha“ all saab mõista ka ameti virtuaalkanaleid ning seega kas edaspidi: a) on võimalik kohustada isikut andma seletusi virtuaalselt või b) on üldse lubatud suulise teabe nõudmise meetme raames isikuid virtuaalselt küsitleda, isegi kui nad sellega ise nõus on. Need küsimused tuleb eelnõus selgelt lahendada, võttes aluseks näiteks KrMS §-s 69 sätestatud kaugülekuulamise sätted. Ettepanek: KonkS § 7825 lõiget 4 täiendada kolmanda lausega: „Konkurentsiamet võib vajadusel korraldada isiku küsitlemise tehnilise lahenduse abil“. KonkS § 7825 lõiget 5 täiendada teise lausega: „Talletuse kinnitab läbiotsimise eest vastutav Konkurentsiameti ametnik ning küsitletud isik.“ Minimaalselt tuleb sätestada, et ameti nõudel kinnitab isik oma allkirjaga, et talle on antud võimalus talletusega tutvuda ja selle kohta avaldusi teha. 23 9. Võimalik teabe nõudmine ettevõtja äriruumis KonkS § 7825 lõiked 1 ja 4 jätavad võimaluse küsida teavet ka sellisel viisil, et Konkurentsiameti ametnikud ilmuvad tööajal ettevõtja kontorisse ning esitavad koha peal korralduse esitada teatud kindel dokument või teha väljavõte ettevõtja e-kirjavahetusest teatud ajavahemikus. Teave tuleks väljastada konkurentsiametniku juuresolekul mõistliku aja (nt tunni) jooksul. Sellisel viisil teabe nõudmine annaks võimaluse keelatud teo kahtlust esmaselt kontrollida. Võrreldes läbiotsimisega on ilma igasuguse kahtluseta tegemist isikut oluliselt vähem koormava meetmega, mis samas tagab teabe andmise menetleja kontrolli all, mis tavapärase kirja teel teabe nõudmise puhul kõne alla ei tule. Kuivõrd ametil on eelnõu järgi äärmiselt piiratud võimalused kartelli avastamiseks, kaaluks Konkurentsiamet praktikas kindlasti kohapealse teabe nõudmise võimalusi. Kuid üksnes juhul, kui seadus selleks tõepoolest selge aluse annab. Eelnõu järgi pole äriruumis teabe nõudmine justkui välistatud, samas ei näe KonkS § § 7825 lg 4 sellist võimalust ka sõnaselgelt ette. Viidatud sättes reguleeritakse eraldi juhtumit, kus teavet nõutakse suuliselt küsitluse teel, mis eeldab isikule kutse esitamist ning ilmumiseks piisava aja andmist. Küsitlemine väljaspool ametiruumi on võimalik üksnes isiku nõusolekul. Olukorras, kus konkurentsiametnikud ette teatamata ilmuvad ettevõtja kontorisse tööajal, kui sinna on vaba ligipääs ning esitavad ettevõtja töötajatele suuliselt teavet, mis on neile kättesaadav ning mida on võimalik viivitamatult välja anda, ei ole tegemist isiku küsitlemisega. KonkS § 7825 lg 4 viimase lause kohaselt tuleb suuline teabepäring täita konkurentsiametniku nimetatud mõistliku aja jooksul. Samas tekitab seesuguse menetlusõiguse kasutamine mitmeid küsitavusi. Näiteks tekib küsimus, kas sellisel viisil teabe nõudmine on HMS § 55 lg 2 tähenduses muus kui kirjalikus vormis antud haldusakt, mida on lubatud anda edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Eelnõu väljatöötamisel on lähtutud arusaamast, et teabe nõudmise näol ei ole tegemist mitte haldustoimingu, vaid eraldi haldusaktiga („Teabenõue juba iseenesest on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses“ – SK lk 28). Ühtlasi tekib küsimus, mis ulatuses laieneb äriruumis koha peal teabe nõudmise korral KonkS § 7823 lõikes 1 sätestatud õigus anda isikutele korraldusi (nt kas saab kohustada isikut täitma teabepäring konkurentsiametniku juuresolekul ning keelata enne teabe väljastamist koha pealt lahkuda). Ettepanek: täpsustada §-s 7825 Konkurentsiameti õigus küsida sellest ette teatamata isikutelt teavet äriruumides koha peal ning sellega seoses lubatud korraldused. 10. Toimik ja tõendamine Eelnõus tõendamise ja toimiku kohta sätestatu võib hakata takistama menetluse läbiviimist. Nimelt peab Konkurentsiamet koguma nii süüstavaid kui süüst vabastavaid tõendeid (§ 7828 lg 1) ning asja toimik peab sisaldama igasugust menetluses kogutud ja saadud teavet (§ 7821 lg 1). Ettenähtud põhimõte, et toimikusse peab kuuluma kogu menetluses nii aktiivselt kogutud kui saadud teave, asetab ulatusliku koormuse konkurentsijärelevalvemenetluse 24 läbiviimisele, milleks puudub mõistlik põhjus. Tegelikkuses annab see rohelise tee ameti kõikvõimaliku teabega üleujutamise taktikale. Eelnõu seletuskirjas ei tehta saladust sellest, et § 7821 lg 1 on kopeeritud Euroopa Komisjoni toimikule juurdepääsu reeglite teatise punktist 8. Tegemist on sõnasõnalise tõlkega viidatud punktist, kuid probleem on selles, et Komisjoni teatises hõlmab toimiku koostamise reegel ka järgnevat sätet, mis kontrollide ehk läbiotsimiste osas näeb ette asjassepuutumatute dokumentide toimikust väljajätmise.17 Sellist piiritlust eelnõus aga ei kajastu. Seetõttu kui eelnõu praegusel kujul seadusena kehtestatakse, siis ei ole Konkurentsiametil § 7821 lg 1 järgi kontrolli toimiku sisu üle ega võimalust asjasse mittepuutuvat materjali toimikust välja arvata. Praktikas tähendab see, et toimik peab sisaldama kogu läbiotsimisel ära võetud andmekandjate sisu (mis seega tuleb vormistada toimiku jaoks sobivas vormis), samuti menetlusosaliste poolt esitatud mistahes materjale, isegi kui need on ilmselgelt asjassepuutumatud. Eelnõu näeb tõendamisel ette põhimõtte, et Konkurentsiamet kogub keelatud teo nagu ka menetlustrahvi aluseks olevate jms rikkumiste kohta nii rikkumise toimepanemist tõendavaid kui ka seda välistavaid tõendeid (§ 7828 lg 1). Selline põhimõte on tuletatud trahvide karistuslikust olemusest ning tõdemusest, et ametil on abinõud keelatud teo toimepanemise tuvastamiseks, mida menetlusalusel isikul endal info kogumiseks ei ole, kuid mida kasutades võivad ilmneda nii süüstavad kui süüd välistavad tõendid (SK lk 85, 86). Konkurentsiametile on seega pandud süü puudumise tõendamise kohustus, mis on problemaatiline eeskätt seetõttu, et võib anda vastaspoolele alust keelduda ümberpööratud tõendamiskoormise täitmisest. Näiteks KonkS § 6 lg 1 sätestab asjaolud, mille tõendamise koormis lasub ettevõtjal, kellele Konkurentsiamet keelatud tegu süüks paneb. Ümberpööratud tõendamiskohustus tuleneb otseselt Euroopa Liidu õigusest (vt määruse 1/2003 art 2 teine lause). Sarnaselt kohustub KonkS § 16 lg 1 alusel ebaõiglases hinnakujunduses süüdistatud ettevõtja tõendama oma hinnakujunduse kulupõhisust. Viimase puhul pole küll otseselt ette nähtud pööratud tõendamiskohustust, kuid Konkurentsiametil on õigus teabe nõudmisega kohustada menetlusalust isikut koostama kulupõhise hinna kalkulatsiooni jms. Üksnes alusandmete esitamisest (nt et ettevõtja teeb oma raamatupidamise ametile kättesaadavaks) ei piisa, vaid ettevõtja peab oma alusandmete pinnalt lisaks ise oma kulupõhise hinna lahti kirjutama, kui amet on eelnevalt esitanud põhjendatud kahtluse, et hind ei ole kulupõhine. KonkS § 7825 lg 1 esimeses lauses sisalduv õigus nõuda teabe nõudmise raames selgitusi hõlmab õigust nõuda isikutelt põhjendatud juhtudel ja ulatuses uue teabe loomist neile kättesaadava teabe pinnalt („teabe sünteesimist või kokkukoondamist“ – vt SK lk 79). KonkS 7828 lg 1 esimene lause annab alust eelnevalt nimetatud kohustuste täitmisest kõrvale kalduda. Iseäranis menetlusalune isik võib keelduda oma tõendamis- või selgitamiskohustuse täitmisest, viidates selles sätestatud Konkurentsiameti erilisele uurimiskohustusele. ECN+ direktiivi eesmärkide valguses oleks see lubamatu ning seetõttu vajab eelnõu vastavalt 17 Täpsemalt vt selle kohta Euroopa Komisjoni läbiotsimiste menetluse halduseeskirja p 14-15. 25 täpsustamist. KonkS § 7828 lg 4 punkti 1 kohaselt võib keelatud teo toimepanemise või muu rikkumise tõendamiseks kasutada tõendeid, mis on kogutud või esitatud teises haldus, halduskohtu- või tsiviilkohtumenetluses või süüdimõistva või õigeksmõistva otsusega lõppenud süüteomenetluses, kui sellises menetluses tehtud lahend või ettekirjutus on lõplik. „Kui asjaolu on loetud tõendatuks muus menetluses, millega on õigusvaidlus sisuliselt lahendatud ja milles tehtud lahend (või ettekirjutus) on lõplik, saab sellele toetuda ka Konkurentsiamet. Seejuures ei ole oluline, kuidas see tõend on saadud, seega võib olla tegemist ka jälitustoiminguga tõendatud asjaoluga, millele tugineti mõnes kohtulahendis. Nõutav ei ole, et punktis 1 nimetatud lahend või ettekirjutus oleks avalik. Küll aga peab tegemist olema lõpliku lahendi või ettekirjutusega. [---]“ (SK lk 87). Seega on sätestatud mistahes tõendi teisest menetlusest üle tõstmise eeltingimuseks, et selles teises menetluses on jõustunud lõplik ettekirjutus või lahend. Jutt on nimelt tõenditest (HMS § 38), mitte tuvastatud asjaoludest või kohustuslikkusest (vrdl HMS § 60 lg 2 lause 1). Suure tõenäosusega tähendab see sisuliselt, et teistes menetlustes kogutud tõendeid (eelkõige dokumente) konkurentsijärelevalves kasutada ei saa. Näiteks kui Konkurentsiameti regulatsiooniteenistus avastab konkurentsirikkumise, siis konkurentsiteenistus saaks neid dokumente oma menetluses aluseks võtta alles pärast regulatsiooniasjas tehtud lahendi jõustumist. Teise näitena, juhul kui viited konkurentsi kahjustavale kokkuleppele ilmnevad mõnest käimasolevast riigihankemenetlusest, siis raske on nähe mõistlikku põhjust, miks Konkurentsiamet ei peaks saama selle juhtumiga enne riigihankemenetluse lõppu tegeleda. Kohtumenetlused ja ka mõnda liiki haldusmenetlused võivad võtta niivõrd kaua aega, et selle aja peale on kas kogu olukord aktuaalsuse kaotanud või aegumise piirimaile sattunud. Konkurentsiameti praktilise kogemuse põhjal jääb arusaamatuks, miks on eelnõus kavandatud sedavõrd kõrge tõendite teisest menetlusest üle kandmise barjäär. Kuivõrd põhiseadusest ega nn Engeli kriteeriumitest seesugust nõuet ei tulene, siis tekib küsimus, millel antud norm üldse põhineb. Eelnõu seletuskirjas (lk 31) käsitletakse tõendite toomist ühest menetlusest teise veel KonkS § 63 lg 3 muudatuse all seoses menetluslike tagatistega. Muu hulgas märgitakse: „Kindlasti ei ole ärisaladuse või mis tahes muu tõendiks osutuva teabe üle tõstmine muusse menetlusse võimalik koondumiste kontrolli menetlusest, sest koondumiste kontrolli raamistikus on ette nähtud loakohustus, mille taotlemisel näeb HMS üldkorras omakorda ette kaasaaitamiskohustuse (HMS § 38 lõige 3).“ Konkurentsiameti jaoks ei ole esitatud mõttekäik arusaadav. Erinevalt kriminaalmenetlusest, kus kaasaaitamiskohustust ei ole, kehtib see nii koondumiste kontrolli kui konkurentsijärelevalvemenetlustes. Seetõttu ei tohiks nt koondumisteates toodud info kasutamine konkurentsijärelevalves kuidagi keelatud olla. Lisaks paistab § 7828 lg 4 p 1 välistavat tõendina kasutatava teabe ületõstmise Konkurentsiameti konkurentsiolukorra analüüsist, mis viiakse läbi väljaspool konkurentsijärelevalvemenetlust, kus polegi lõplikku lahendit või ettekirjutust, kuid mida sõltuvalt asjaoludest võib siiski pidada 26 haldusmenetluse tulemuseks. Ettepanek: täiendada § 7821 lg 1 Konkurentsiameti õigusega jätta toimikust välja dokumendid, nende lisad või osad, mis kas ilmselgelt ei puutu asjasse või mis läbivaatuse järel osutuvad tõendamise seisukohalt asjassepuutumatuks. Sätestada § 7821 lg 1 osas selgesõnaline erand ümberpööratud tõendamiskohustuse kohta. Lisada § 7828 lg 1 lõppu lause, et menetlusalusel isikul on kohustus tõendada oma väiteid ning täita seaduses sätestatud juhtudel ümberpööratud tõendamiskohustus. Loobuda § 7828 lg 4 punktis 1 tingimusest, et teises menetluses on lõplik ettekirjutus või lahend. Anda Konkurentsiametile õigus kasutada keelatud teo tuvastamisel tõendina teavet, mis amet on saanud seaduslikult oma muude ülesannete täitmise käigus. 11. Inspektsioonilise järelevalve vajalikkus Konkurentsiameti omaalgatuslikele menetlustele on eelnõus seatud eriliselt kõrge lävend, sest § 7814 lg 1 p 1 järgi eeldab menetluse ex officio käivitamine selgelt rikkumisele viitava teabe olemasolu. Ametil on keelatud avada konkurentsijärelevalvet selleks, et keelatud teo toimepanemisi otsida (SK lk 47). ECN+ direktiivi järgi peab olema võimalik rikkumisi uurida ja selleks kohaseid meetmeid rakendada põhjendatud kahtluse korral (vt põhjenduspunkt 31), mis välistab uurimismeetmete rakendamise n-ö kalastamiseks, kuid sedavõrd kõrge lävendi seadmine nagu eelnõus läheb direktiiviga vastuollu. KonkS § 7814 lg 2 p 3 sõnasõnaliselt järgides ei tohiks amet menetlust alustada, kui „ilmnenud teave ei ole piisav keelatud teo toimepanemise tuvastamiseks“. See tähendab justkui, et ex officio saaks menetlust alustada üksnes juhul, kui rikkumise tuvastamiseks on juba eelnevalt olemas piisavad tõendid. Võrdlusena taotluse laekumisel algab menetlus selle lubatavaks tunnistamisega, milleks piisab, et taotlus ei oleks ilmselgelt põhjendamatu. Kui seadusandja eesmärk on tõepoolest välistada n-ö inspektsiooniline kontoll, siis tekib küsimus, mis alusel saab amet kontrollida ettevõtjale tehtud ettekirjutuse või struktuurse meetme täitmist. Sellistel juhtudel on varasemalt läbi viidud konkurentsijärelevalve menetlus lõppenud, kuid uue omaalgatusliku järelevalve algatamiseks puudub justkui õiguslik alus. Võrdlusena on eelnõus sätestatud ameti õigus kasutada kõiki uurimismeetmeid ilma konkurentsijärelevalvemenetlust algatamata, et kontrollida kohustuste täitmist selle võtnud ettevõtja tegevuses (§ 7830 lg 4 lause 3). KonkS § 7832 osas sellist võimalust ette nähtud ei ole ja seetõttu käitumuslike või struktuursete meetmete täitmise kontrollimine, kuivõrd selleks on vaja kasutada uurimismeetmeid, eeldab eraldi konkurentsjärelevalve algatamist. Kuna tegemist on omaalgatusliku järelevalvega, siis peab Konkurentsiamet ära näitama, et „ilmnenud teave viitab keelatud teo toimepanemisele“ (KonkS § 7814 lg 1 p 1). Tegelikult ei pruugi ametil sellist teavet olla, kuid vajadus ettekirjutatud meetme täitmist kontrollida on sellest hoolimata ilmne. Sarnane vajadus ohuhinnangu alusel või pisteliselt kontrollida teatud tunnustele vastavate ettevõtjate tegevust esineb ka muudel juhtudel, kus amet ei ole ettevõtja suhtes varasemalt konkurentsijärelevalve menetlust läbi viinud ega meetmeid rakendanud. Näiteks võib tuua 27 infrastruktuurimonopoli, kes pole allutatud eriregulatsioonile, kuid kelle puhul esinevad vajalikud eeldused nn hinnakruvi rakendamiseks konkurentide suhtes järgneval turul ning kus seetõttu seda tuleb pidada tõenäoliseks sõltumata sellest, kas vastavasisulisi kaebusi on ametile laekunud. Ettepanek: täiendada KonkS § 7814 lg 1 p 1 sõnastust: „[---] kui ilmnenud teave viitab keelatud teo toimepanemisele või kui Konkurentsiamet peab seda muul põhjusel vajalikuks või [---]. Täpsustada KonkS § 7814 lg 2 p 3 osas, et selles ettenähtud tingimus ei kehti menetluse algatamise otsustamisel. 12. Ärisaladuse regulatsioon KonkS § 63 jääb eelnõu järgi kehtima kärbitud ulatuses: § 63. Ärisaladuse hoidmise kohustus (1) [---]. (2) [---]. Konkurentsiameti nõudmisel peab ettevõtja ärisaladuseks peetava teabe ära märkima ja põhjendama teabe määramist ärisaladuseks. Muud teavet ei loeta ärisaladuseks, välja arvatud teave, mis õigusaktide kohaselt avaldamisele ei kuulu. Konkurentsiameti nõudel on ettevõtja kohustatud koostama dokumendist ärisaladust mittesisaldava kokkuvõtte. [---] (5) Konkurentsiamet jätab avalikustamisele kuuluvate otsuste ja ettekirjutuste tekstist välja ärisaladused ja muu konfidentsiaalse teabe. Ettenähtud muudatused jätavad lahtiseks, kellele ja mis alustel on Konkurentsiametil õigus ärisaladusega dokumente anda või muul moel ärisaladust avaldada. Ja mis on tagajärjed ametniku vea korral. Seejuures väärib märkimist, et vajadus KonkS § 63 selliselt muuta ei tulene mingilgi määral ECN+ direktiivist. Ärisaladuse määratlemine on üksikjuhul sageli vaieldav. Seadus (vt EKTÄKS § 5 lg 2) on selles osas abstraktne ning halduseeskirjas (vt ärisaladuste juhis) saab ette näha vaid üldised juhised. Veelgi keerulisem on kaaluda ärisaladuse kaitsevajadust seoses menetlusaluse isiku kaitseõiguse teostamisega. KonkS § 7821 lg 4 kohaselt teeb Konkurentsiamet menetlustoimiku menetlusalusele isikule kättesaadavaks koos arvamuse ja vastuväidete andmise võimalusega ehk pärast etteheidete esitamist. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt ei võimalda amet juurdepääsu ärisaladusele, kui see ei ole vajalik menetlusaluse isiku kaitse tagamiseks. Seletuskirja järgi (lk 69) peaks Konkurentsiamet iga üksiku dokumendi puhul hindama, kas sellele juurdepääsu võimaldamise vajadus on suurem kahjust, mis võib juurdepääsuga kaasneda. Seejuures jääb selgusetuks, mis ajal ja millises menetluses on ärisaladuse omanikul võimalus Konkurentsiameti kaalutlusotsust vaidlustada ning mis on selle võimalikud tagajärjed. Konkurentsijärelevalve tulemuslikkuse seisukohalt on määrava tähtsusega küsimus, kas menetlusalusel isikul on olnud võimalus talle esitatud etteheidetele sisuliselt vastu vaielda. 28 Nimelt välistab KonkS § 7827 lg 2 võimaluse rajada konkurentsijärelevalvemeedet etteheidetele, millele osas menetlusalusel isikul puudus võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited. Sisuliselt puudub selline võimalus teabe osas, millele isikul ligipääs puudub. Juhul kui ameti etteheide põhineb valdavalt ärisaladusel, mida menetlusalusele isikule ärakuulamisõiguse võimaldamise faasis ei anta, siis olenevalt asjaoludest on selle võimalik tulemus kogu menetluse luhtumine. Eelnõus on jäänud eristamata ühelt poolt ärisaladust sisaldavate andmete kasutamine tõendina konkurentsijärelevalvemenetluses ning teiselt poolt selliste andmete kasutamine muul seadusest tuleneval eesmärgil. Eelnõu ei arvesta, et Konkurentsiameti siseselt (seoses analüüside, koondumiste või ka regulatsiooni asjadega) ning samuti suhtluses teiste asutustega (näiteks Ravimiametiga) vaja käsitleda ettevõtja ärisaladust ka muul kui tõendite üle tõstmise eesmärgil. Kuna ärisaladuse hoidmise kohustus ja sellega seotud vastutus ATS § 55 alusel säilib, siis piiramatult seda teha ei saa, kuid lubatavuse piirid ei ole selged. Mistahes n-ö ristkasutus ärisaladust sisaldavate andmete puhul väljaspool konkurentsijärelevalvemenetlust on eelnõu järgi vähemalt küsitav. Ühtlasi tekib küsimust seaduslikust alusest isikuandmete kasutamiseks, kuna KonkS § 561 muudatus piirab Konkurentsiameti õiguse töödelda isikuandmeid üksnes KonkS § 92 peatükis sätestatud ülesannete täitmiseks. Ärisaladust sisaldavate andmete edastamise küsimus tekib ka KonkS § 63 lg 4 kehtetuks tunnistamise tõttu, kuna edaspidi puudub seaduses alus avaldada ärisaladust Euroopa Komisjonile või liikmesriikide konkurentsiasutustele. KonkS § 7828 lg 4 p 2 seda õigust ei kata, vaid võimaldab üksnes kasutada tõendeid, mis on saadud Euroopa Komisjonilt või teise liikmesriigi konkurentsiasutustelt. Isegi kui eelnõu autorid leiavad, et KonkS § 63 lõikes 4 sätestatuga samaväärne õigus teabe avaldamiseks tuleneb määruse 1/2003 art 11 lõikest 4, eelistab amet säilitada sellekohase selge aluse seaduses. Tegemist ei ole küsimusega määruse n-ö ülevõtmisest, vaid ettevõtjate põhiõiguste seisukohalt olulisest küsimusest, mis tuleb lahendada seaduses. Eelnõus sätestatud § 7311 sätestab väärteovastutuse „konkurentsijärelevalvemenetluses kehtiva saladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest“, mis tagab §-s 7822 järgimise. Viimasena nimetatud säte ei laiene arusaadavalt konkurentsiametnikele. Kuid konkurentsijärelevalvemenetluses kehtib ka üldine ATS §-st 55 tulenev saladuse hoidmise kohustus, mis samuti on käsitletav „konkurentsijärelevalvemenetluses kehtiva saladuse hoidmise kohustusena“ (§ 7311). Seetõttu tekib küsimus, kas ja kui siis mis juhtudel peavad menetlust läbi viivad ametnikud arvestama väärteovastutusega ärisaladuse käitlemise reeglite vastu eksimise korral. Praegu kehtib ametnikele vastutus ärisaladuse reeglitevastase avaldamise eest KarS § 377 lg 1 alusel üksnes juhul, kui seda on tehtud ärilisel või kahju tekitamise eesmärgil. Kui aga § 73 11 laieneb ärisaladuse käitlemisele konkurentsiametnike tegevuses, siis sellega seoses tuleb küsida: a) kas see on üldse eelnõu autorite kavatsus ja b) kui on, siis mis eesmärgil ja kas tegemist on läbimõeldult õigusselge ja proportsionaalse 29 lahendusega. Konkurentsiamet märgib, et ametniku isiklik vastutus haldusorgani otsuse eest ei ole üldiselt tavapärane ja isegi kui see mõnel juhul väärib kaalumist, siis ärisaladuse määratlemise küsimuses ei ole see kindlasti kohane. Sisuliselt tekiks olukord, kus konkurentsiametniku ja ettevõtja lahkarvamust mingi kindla teabe ärisaladuseks lugemise küsimuses hakataks lahendama väärteomenetluse korras konkurentsiametniku süüasjas. Ettepanek on sätestada Konkurentsiametile õigus avaldada konkurentsijärelevalvemenetluses saadud ärisaladus haldusorganile või süüteomenetlejale, kelle pädevuses on menetleda õigusrikkumist, millele ärisaladust sisaldav teave viitab. Seaduses taastada alus ärisaladust sisaldava teabe edastamiseks Euroopa Komisjonile või teise liikmesriigi konkurentsiasutusele. Piiritleda § 73 11 ulatus kas lisades viite §-le 7822 või ka täiendades sõnastust sõnaga „üksnes“ enne sõnu „konkurentsijärelevalvemenetluses kehtiva“. Seeläbi välistataks väärteokoosseisu laienemine konkurentsiametnike üldisele ATS § 55 järgsele saladuse hoidmise kohustusele. Lisaks teeme ettepaneku jätta KonkS § 63 lõikest 2 välja teine lause, kuna tegemist on sisult ülearuse lausega, mis ei kujuta endast arusaadavat õigusnormi. EKTÄKS § 5 lõikes 2 on ärisaladus objektiivsete tunnuste poolest ning KonkS § 63 lg 2 esimese lause järgi subjektiivsest küljest piisavalt määratletud. Käsitledes KonkS § 63 lg 2 teist lauset tähenduslikuna, tuleks selle järgi lugeda ärisaladuseks mistahes teave, mis õigusaktide kohaselt avaldamisele ei kuulu. Muu hulgas võib see tähendada, et sõltumata ärisaladuse märkimisest käsitletakse ärisaladusena igasugust teavet, millele juurdepääs on seadusega kehtestatud korras piiratud (AvTS § 34 jj). Teise lause väljajätmine KonkS § 63 lõikest 2 ei jätaks samas sellist teavet kaitseta, mille avaldamine on piiratud teiste seaduste alusel. Konkurentsiameti hinnangul puudub antud lausel regulatiivsus ning selle väljajätmine on vajalik õigusselguse tagamiseks. 13. Konfidentsiaalne teave ja saladuse hoidmise kohustus Eelnõust ei selgu, kuidas on mõiste „muu konfidentsiaalne teave“ piiritletud ühelt poolt ärisaladusest ja teiselt poolt mistahes infost, mida isik on lihtsalt otsustanud teistele mitte näidata. Euroopa Komisjon oma dokumentides kasutab sellist määratlust nagu „ärisaladus ja muu konfidentsiaalne teave“. Viimase all peetakse silmas eelkõige legal professional privilege’i ehk menetlusalust isikut esindavale advokaadile kutsealase saladuse hoidmise kohustuse raames usaldatud teavet. Konfidentsiaalsuskohustus on kehtivas õiguses oluliselt laiem mõiste kui advokaadi-kliendi vaheline konfidentsiaalsussuhe. Põhimõtteliselt on enamus ettevõtjate lepinguid „konfidentsiaalsed“. Seadusest tuleneva saladuse hoidmise kohustuse kõrval on laialdaselt kasutusel lepingust tulenev saladuse hoidmise kohustus, mis on samuti „konfidentsiaalsuskohustus“. Ka on TsMS §-s 256 järgi saladuse hoidmise kohustusega (=konfidentsiaalsuskohustusega) isikute ring oluliselt laiem kui vaid advokaadid. Muu hulgas laieneb konfidentsiaalsuskohustus käsundisaajale, kelle hulka kuuluvad muu hulgas lepingulised eksperdid, kes on menetlusaluse tellimusel esitanud fakte ja seisukohti, mille verifitseerimine menetluse käigus on hädavajalik, et kontrollida menetlusaluse isiku esitatud 30 argumentatsiooni paikapidavust. KonkS § 63 lg-s 4 vastavat täpsustust ei sisaldu ning teadaolevalt ei ole määratlus „konfidentsiaalne teave“ saanud põhjapanevat käsitlust ka Eesti kohtupraktikaas. Seetõttu ei ole Eesti kontekstis iseenesest selge, mida „muu konfidentsiaalne teave“ hõlmab. Eelnõu seletuskiri (lk 68) ei kitsenda antud mõistet advokaadi kutsesaladusele, vaid vastupidiselt suurendab määramatust: „[---] Kategooriasse muu konfidentsiaalne teave kuulub teave, mis ei ole ärisaladus, kuid mida võib pidada konfidentsiaalseks, kuivõrd selle avaldamine kahjustaks märkimisväärselt mõnd ettevõtjat või isikut.“ [---]. Toodud määratlus ei selgita asja, kuid annab vihje, et „muule konfidentsiaalsele teabele“ ei laiene ärisaladuse EKTÄKS § 5 lg 2 tingimused ja välistused (vt ka KA halduseeskirja p 1.2 ja 1.3). Kahtlemata soovib menetlusalune ettevõtja varjata näiteks konkurentsiõiguse rikkumisele viitavat teavet, lepingutingimusi vms, mille avaldamine teda (ja tema omanikke, äripartnereid vms) märkimisväärselt kahjustaks. Samuti võib ettevõtja põhjendatult hinnata kahjulikuks Konkurentsiameti hinnangut, mille järgi tal on turgu valitsev seisund. Ärisaladuse kaitset selline teave ei saa, aga eelnõu järgi tuleb seda siiski kaitsta n-ö konfidentsiaalse teabena. Ettepanek on eelnõus sellest segadust tekitavast määratlusest loobuda või vähemalt täpsustada, kas selle all peetakse silmas: a) teavet, mida on alust tunnistada AK-ks muul alusel kui ärisaladuse kaitseks (AvTS § 35 lg 2 p 17 – täpsustada, mis need muud alused on) või b) samastada „muu konfidentsiaalne teave“ üheselt teabega, mida menetlusalune isik on usaldanud oma advokaadile konkurentsijärelevalvemenetluses. Taotleja ja vihjeandja anonüümsuse tagamine Konkurentsiamet on varem juhtinud töögrupi tähelepanu vajadusele täiendada eelnõud võimalusega kaitsta menetlusaluse isiku eest konkurentsiõiguse rikkumise vihje andnud isiku identiteeti (06.05.21 kiri JM-le, lk 14). Kooskõlastusringil olevas eelnõus on endiselt üksnes säte, mis sarnaselt kehtiva KonkS § 631 lõikega 3 võimaldab ametil tunnistada taotleja nime tema põhjendatud taotluse alusel teistele isikutele avaldamisele mittekuuluvaks (§ 7815 lg 3). Säte on ebapiisav, kuna taotluse või vihje asjaolude põhjal võib ametile teavet andnud isik olla siiski identifitseeritav. Kõigepealt tuleb märkida, et iga Konkurentsiameti jaoks väärtuslikku teavet andev isik ei ole taotleja KonkS § 7815 tähenduses. See ei tähenda, et konkurentsiõiguse rikkumisest teavet andnud isiku usaldus ja soov tundmatuks jääda ei vääriks samavõrd kaitset. ECN+ direktiiv otseselt ei nõua omaalgatusliku teavitamise soodustamist, kuid direktiivi eesmärgipäraseks ülevõtmiseks on see kindlasti asjakohane, millele viitab ka preambuli põhjenduspunkt 35: „[---] „Ka võib teabe omaalgatuslik esitamine kolmandate isikute, näiteks samal turul tegutsevate konkurentide, klientide ja tarbijate poolt aidata kaasa konkurentsinormide täitmise tulemuslikule tagamisele ning liikmesriikide konkurentsiasutused peaksid sellist teavitamist soodustama.“ 31 Kuivõrd ametile sissetulevad kirjad kuuluvad registreerimisele, siis üksnes isikuandmete kaitseks AK märkega varustamine ja nime eemaldamine ei saa anda ameti teavitajale kindlust, et teda antud teabega ei seostata. Menetlusaluse isiku kaitseõigus 17 konkurentsijärelevalvemenetluses hõlmab ligipääsu toimikule (§ 78 lg 6 p 12), mis peab sisaldama kogu teavet, sh teabe saamise allikat ja viisi, mida amet on konkurentsijärelevalvemenetluses saanud, koostanud või kogunud (§ 7821 lg 1). Küsimus toimiku suhteliselt piiramatust kohustuslikust mahust on laiem teema, mida on käsitletud eespool p-s 10. KonkS § 7821 lg 2 järgi on menetlusalusel isikul õigus taotleda juurdepääsu teabele, mille alusel teda käsitletakse menetlusaluse isikuna. Konkurentsiametil on õigus keelduda teabele juurdepääsu võimaldamisest ulatuses, mis „võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi“. KonkS § 7821 lg 5 järgi peab amet võimaldama juurdepääsu „konfidentsiaalsele infole“, kui see on vajalik menetlusaluse isiku õiguste kaitseks. Viidatud sätteid silmas pidades tekib küsimus, kas menetlusaluse isiku kaitseõigus kaalub üles ametile rikkumise kohta teavet andnud isiku nime salastamise õiguse. Konkurentsiameti hinnangul ei ole see üldjuhul nii. Konkurentsijärelevalvemenetluses tuvastatakse rikkumise asjaolud ning kujundatakse õiguslik hinnang taotlusest ja taotlejast eraldiseisvalt. Vihjeandja isikul ja vihje andmise asjaoludel ei pruugi olla tõendamisväärtust. Anonüümseks jääda sooviva vihjeandja puhul on amet seda kriitilisem kaaludes, kas temalt saadud teabe põhjal üldse midagi algatada (sh arvestades võimalust, et erinevalt kuriteokaebusest saab konkurentsijärelevalve menetluses karistamatult valekaebust esitada). Seega kõigil juhtudel pole kindlasti põhjust eeldada, et menetlusaluse isiku kaitseõiguse teostamiseks on vaja taotlusega kogu ulatuses tutvuda ning teada taotleja isikut. Veel vähem on selline eeldus põhjendatud tundmatuks jääda sooviva vihjeandja puhul. Ehkki § 7821 lg 1 sõnastusest lähtuvalt võiks vihjeinfo justkui toimikust välja jätta, kuivõrd tegemist pole mitte konkurentsijärelevalvemenetluses, vaid enne menetluse algatamist saadud teabega, on see vaevalt olnud eelnõu autorite mõte. Näiteks juhul, kui Konkurentsiamet vihjeinfole tuginedes läheb halduskohtult menetlusaluse isiku valduste läbiotsimiseks luba taotlema, ei saa selline teave olla jäetud dokumenteerimata. Tõendusväärtusega teave peab sisalduma toimikus, isegi kui vihje andja identifitseerimist võimaldav teave jäetakse sealt välja. Konkurentsiametile vihje andjale ei ulatu kõigil juhtudel nn vilepuhuja ehk rikkumisest teavitaja kaitse (vt seaduseelnõud EIS-is). Näiteks juhul, kui info konkurentsiõiguslikust keelatud kokkuleppest jõuab selle sõlminud isiku kliendi või äripartnerini, siis selgete tagatiste puudumise korral, et teda järgnevas menetluses ei identifitseerita, võib selline info suure tõenäosusega jääda Konkurentsiametile edastamata. Sarnane olukord võib tekkida turgu valitseva seisundi kuritarvitamise korral. Konkurentsiameti teavitaja jaoks on sageli oluline välistada võimalus, et teda kaebusega seostatakse. Konkurentsiamet peab saama anda isikule kindluse, et tema isikut ei paljastata, kuid üksnes nime kinnikatmine seda paljudes olukordades ei taga. Eesti on väike ja mõnelgi juhul saab menetlusalune isik ka ilma vihjeandja nime 32 nägemata aru, kes ta on. Eelnevat arvestades on põhjendatud sätestada Konkurentsiametile kaalutlusõigus taotleja identifitseerimist võimaldava teabe mitteavaldamiseks vajadusel kogu taotluse osas. Ühtlasi tuleb ette näha erisus vihjeinfo suhtes (vt võrdluseks Euroopa Komisjoni vastavat korda). Vihje on keelatud teo toimepanemisele viitav teave, mida amet on mistahes vormis saanud isikult, kes ei ole käesoleva seaduse tähenduses taotleja või kes on avaldanud soovi, et teda ei käsitletaks antud teabe suhtes taotlejana. Konkurentsiamet loob tehnilise võimaluse isikule konkurentsialase teabe andmiseks, tagades isiku taotlusel (vastav linnuke vormil vms) tema anonüümsuse ning tema isikut identifitseerida võimaldava teabe väljajätmise menetlustoimikust. Vihjed ei kuulu dokumendihaldussüsteemis registreerimisele. 14. Mitte menetlusaluse isiku ärakuulamisõigus Eelnõu kohustab etteheidete faasis ära kuulama (see oleks võrreldav väärteoprotokolli edastamisega) mitte üksnes menetlusaluse isiku, vaid ka taotleja ja teised menetlusse kaastatud turuosalised (§ 7827 lg 3 ja 4, SK lk 85). Neile tuleb saata trahvi määramise, rikkumise lõpetamise või kohustuse võtmise otsuse projekt, samuti tuleb nende jaoks koostada toimiku ärisaladustevaba versioon ning see neile kättesaadavaks teha (KonkS § 7821 lg 4 ja 5). Selline kohustus ei tulene direktiivist. Ka süüteomenetlustes ei ole võrreldavat kohustust (näiteks ei esitata kaebuse esitajale väärteoprotokolli jne). Väärib märkimist, et seletuskirjas ei ole esitatud sisulist põhjendust, miks on valitud selline ebatavaline ja halduskoormust paisutav lahendus. Tulemuseks on ettenähtavalt hulk bürokraatiat, mis muudab niigi suhteliselt pikad konkurentsjärelevalve menetlused kohmakaks ja läheb otseselt vastuollu direktiivi eesmärgiga. Hulga vaidlusi võib põhjustada see ärakuulamisõigus „muude turuosaliste“ puhul, kelle ring on väga lai. Eelnõu § 1818 lg 1 p 3 sätestab, et menetlusosaliseks on ka muu turuosaline, kelle õigus võib konkurentsijärelevalvemeede oluliselt puudutada ja kelle Konkurentsiamet on menetlusse kaasanud. Konkurentsiamet leiab, et eelnõu põhjal jääb selgusetuks, kes on õigupoolest muu turuosaline, millal tuleks ta menetlusse kaasata ning kuivõrd on tal õigus kaasamist taotleda. Keskmises konkurentsijärelevalves on isikuid, kelle õiguseid võib konkurentsijärelevalvemeede oluliselt puudutada, väga palju. Ehkki § 1818 lg 1 p 3 järgi on määravaks tunnuseks, et sellise isiku õigusi võib konkurentsijärelevalvemeede oluliselt puudutada, ei ole siiski välistatud tõlgendus, mille kohaselt meetme kohaldamises peavad saama kaasa rääkida ka isikud, kellel on oluline puutumus menetluse esemeks oleva tegevusega, mille suhtes meedet rakendatakse. Näiteks juhul, kui keelatud tegevust on võimalik lõpetada mitmel moel ning Konkurentsiameti valitud meede toob kaasa muu turuosalise jaoks oluliselt ebasoodsama tulemuse. Näiteks kui rikkumise lõpetamise ettekirjutus seisneb võrgustikule ligipääsu tingimustes, siis need võivad mõjutada väga paljusid ettevõtjad ja lõpptarbijaid. Märkimisväärne halduskoormus ja ajakulu võib kaasneda ka mõne üksiku täiendava isiku menetlusse kaasamisega. Konkurentsiameti jaoks on isiku menetlusse kaasamisel tagajärjed (eelkõige kohustus ära kuulata teha selleks kättesaadavaks menetlustoimik ning koostada selleks ärisaladustevaba etteheidete versioon – vt KonkS § 7821 lg 4 ja 5), kuid olulised 33 tagajärjed võivad olla ka isiku menetlusse kaasamata jätmisel. Eelnevat arvestades tuleb kindlasti välistada tõlgendusvõimalus, et iga muu turuosalise määratlusele vastav isik tuleb menetlusse kaasata, samuti et isikutel on õigus taotleda oma kaasamist „muu turuosalisena“ konkurentsijärelevalvemenetlusse. Eelnõu sõnastus praegu selles küsimuses selgust ei loo. Puudub selge alus, et Konkurentsiamet saaks isiku menetlusse kaasaamise taotluse tagasi lükata, kui asi kuidagi tema ettevõtlusvabadust või muid õigusi oluliselt võib mõjutada. Seejuures tekib küsimus tagajärgedest juhul, kui isik jääb ettenähtud juhul ära kuulamata (HMS § 40). Erinevalt HMS §-st 58, mille järgi ärakuulamisõiguse võimaldamata jätmine üldjuhul haldusakti kehtetuks tunnistamist kaasa ei too, on konkurentsijärelevalve asjades ette nähtud kõrgem lävend (§ 7835, SK lk 104-105). Ettepanek: Jätta eelnõust välja taotleja ja teiste menetlusse kaasatud turuosaliste kohustuslik ärakuulamine etteheidete esitamisel menetlusalusele isikule. Sätestada välistus isiku õigusele nõuda enda kaasamist konkurentsijärelevalvemenetlusse. Alternatiivne ettepanek: Täiendada KonkS § 1818 lg 1 p 3 sõnastust „[---] kelle õigusi rakendatav konkurentsijärelevalvemeede vahetult ja oluliselt piirab [---]“. 15. Struktuursete meetmete kasutatavus KonkS § 7832 lõige 3 sätestab: „Konkurentsiamet võib menetlusalusele isikule määrata kohustuse likvideerida osalus konkureerivas äriühingus, võõrandada ettevõte või teha muu struktuurne muudatus üksnes juhul, kui keelatud teo toimepanemist ei ole võimalik lõpetada vähem koormava kohustusega.“ Konkurentsiamet leiab, et antud lõike sõnastust tuleks muuta, kuna struktuurse meetme määramine ainult siis, kui keelatud teo toimepanemist ei ole võimalik lõpetada vähem koormava kohustusega on liiga piirav ja ei lähe kokku ka seletuskirjas välja toodud näitega Saksa seadusest. Sõna „võimalik“ asemel tuleks kaaluda näiteks sõna „põhjendatud“ kasutamist. Ka Saksa seadus näeb ette, et strukturaalseid meetmeid võib määrata, kui käitumuslikud meetmed ei ole piisavalt efektiivsed, mitte et käitumusliku meetme kasutamine peaks olema võimatu. Siin on oluline vahe, kuna alati on võimalik mingisugune käitumuslik meede välja mõelda, mis teatud eeldustel võiks ka keelatud teo toimepanemise lõpetada, kuid see ei pruugi olla antud asjaoludel konkurentsiolukorra parandamise seisukohalt efektiivne ja mõistlik. Seda näiteks juhul, kus kohustusega rikkumise lõpetamise korral tekiks rikkujal tegelikkuses võimalus samasugust konkurentsi kahjustavat praktikat jätkata teiste vahenditega või kus kohustust oleks küll võimalik kehtestada, kuid mitte tõhusalt kontrollida. Kuna strukturaalset meedet kasutatakse pigem väga kõrge omandikontsentratsiooniga turgudel, siis näiteks nn Hiina müüri nõudmine võib tulla kõne alla käitumusliku meetmena. See ei ole sageli siiski efektiivne lahendus. Kui vaadata Euroopa Konkurentsivõrgustiku (ECN) soovitust struktuursete meetmete rakendamise kohta, siis seal on samuti käsitletud struktuurseid meetmeid võimalusena konkurentsiasutuste jaoks juhtudel, kus vaja on rikkumine tulemuslikult ja tõhusalt lõpetada ning konkurents turul taastada. Seejuures tõstetakse esile 34 proportsionaalsuse ja efektiivsuse põhimõtteid. Ettepanek: Asendada § 7832 lõike 3 sõnastuses sõna „võimalik“ sõnaga „põhjendatud“. Jätta § 7832 lõike 3 sõnastusest välja sõna „konkureerivas“. Sõna „konkureeriv“ viitab justkui sellele, et kohustuse objektiks ei saa olla osalus adressaadiks oleva ettevõtja kontrollitavas, vaid üksnes tema konkurendi äriühingus. 16. Kohustuste võtmine Kohustuste võtmisel sätestab § 7830 lg 4 nõude, et Konkurentsiamet peab enne kohustuse siduvaks muutmist küsima teiste turuosaliste arvamust. Jääb selgusetuks, mis menetluses see toimub HMS-i tähenduses, keda tuleb kaasata (kas menetlusosalisi või kõiki turuosalisi), kuidas (kas piisab väljapanekust ameti kodulehel) ja mis on nõuetekohase kaasamata jätmise tagajärjed. Nii jääb lahtiseks, kas tegemist on erilise ärakuulamisõiguse võimaldamisega (HMS § 40) või hoopis avatud menetlusega, mis hõlmab muu hulgas asja arutamist avalikul istungil (HMS § 46-50). See on veel üks näide, miks direktiivi sätte kopeerimisest eelnõusse ei piisa direktiivi ülevõtmiseks. Vaja on kehtestatud nõue seostada kehtiva õigusega, sh HMS-ga. Konkurentsiameti jaoks jääb arusaamatuks, milleks on vaja reguleerida kohustuste võtmist ning sellega seotud ameti kohustusi menetluse eri faasides (§ 7830 lõiked 2 ja 3). Juhul kui ettevõtja poolne soov kohustusi võtta on siiras, mitte taktikaline käik, ei ole Konkurentsiametil põhjust teha ettevõtjale selles osas takistusi. Senises praktikas on kohustusi võetud eelkõige peale ettekirjutuse hoiatusi ehk etteheiteid, kui menetluse asjaolud ja neil põhinev hinnang ettevõtja tegevusele on selgunud. Seevastu § 7830 lg 2 tekitab ametile justkui kohustuse menetluse kestel, kui menetleja ei pruugi selleks veel valmiski olla, esitada isikule nö eel-etteheited. Ettepanek oleks etteheidete-eelset kohustuste võtmist üldse mitte reguleerida, eriti kuna praktikas probleem puudub ning ka direktiiv ei nõua siinkohal üksikasjalikku regulatsiooni. Kindlasti tuleb aga välistada võimalus, et menetlusalused isikud hakkavad rutiinselt peale esimesi menetlustoiminguid nõudma Konkurentsiametilt ülevaadet (ehk n-ö eel- etteheiteid) kohustuste võtmise ettekäändel. Konkurentsiametile peab jääma võimalus etteheidete esitamisele eelnevas menetlusfaasis esitatud isiku taotlusele lühidalt vastata, et kohustuste võtmise võimalikkus ei ole hetkel selge. Samuti võib amet anda menetluse alguses isiku taotlusele vastuseks esialgse seisukoha, et antud asja ei saa üldse rikkumist tuvastamata lõpetada. Sel juhul amet arusaadavalt ülevaadet kohustuste võtmise jaoks ei anna. Järgneva menetluse käigus ei saa aga välistada, et esialgselt antud seisukoht muutub, kuna selguvad varem selgusetud asjaolud (nt kaubaturu kohta), millele tuginedes muutub ka hinnang rikkumise küsimuses. Kohustuste võtmine on olemuselt paindlik ja läbirääkimistel põhinev instrument, mille kasutamist jäikade menetlusreeglite sätestamine vaevalt soodustab. Ettepanek: Mitte eraldi reguleerida kohustuste võtmist enne etteheidete tegemist, jättes selle võimaluse paindlikuks või vähemalt sätestada Konkurentsiameti õigus enne 35 etteheiteid ülevaadet mitte anda, kui kohustuse võtmise võimalikkus pole selgunud. 17. Kokkuleppemenetlusega seotud küsimused Eelnõu § 7831 lg 1 sätestab, et „Konkurentsiamet võib konkurentsijärelevalvemenetluses, mille esemeks olev keelatud tegu on kartell, kohaldada kokkuleppemenetlust.“ Konkurentsiamet ei pea kokkuleppemenetluse piirangut, mille alusel saab seda rakendada ainult kartellimenetlustele, põhjendatuks. Kokkuleppemenetluse põhiargument, milleks on menetluse ökonoomika juhul, kui ettevõtja ei vaidlusta omapoolset rikkumist, kehtib ka kõigi teiste konkurentsiõiguse alaste rikkumiste kohta, ning sellest tulenevalt oleks mõistlik võimaldada menetlust läbi viia kokkuleppemenetluse reeglite alusel laiemalt. 2017.a andmetel ECN2 riikides, kus kokkuleppemenetlus oli ette nähtud, kehtis see kahes riigis üksnes kartellide menetlustes, samas kui 9 riigi puhul laienes võimalus kokkuleppemenetlust kasutada ka teistele konkurentsiõiguse rikkumistele. Trahvi allahindluse suurus. Eelnõu § 7831 lg 7 kohaselt peab kokkuleppemenetluses kohaldatav trahv olema 10% väiksem trahvi võimalikust suurusest. Konkurentsiameti seisukoha järgi võiks seaduses olla sätestatud võimalus pakkuda ettevõtjatele suuremat trahviallahindlust, et suurendada ettevõtjate motivatsiooni kokkuleppe menetluses osaleda. Konkurentsiameti ettepanek on kehtestada minimaalseks allahindluseks 10% aga anda õigus suurendada Konkurentsiametil seda kuni 30% protsendini. Euroopa riikides on trahviallahindluse määrad järgnevad: 10% - kolm riiki; 15% - neli riiki; 20% - kaks riiki (kuni 20%, mitte fikseeritud); 30% - kaks riiki (ühel vahemik 10%-30%, teisel kuni 30%); 35% - üks riik (vahemik 10-35%). Konkurentsiamet on huvitatud, et kokkuleppemenetluse võimalikult suurest rakendusalast pärast seaduse kehtima hakkamist, mistõttu suurem paindlikkus trahvide suuruse alandamisel toob kaasa potentsiaalselt suurema hulga ettevõtjaid, kes seda võimalust kaaluvad. Maksimaalselt 10% allahindlus eriti väiksemate trahvide puhul ei pruugi ettevõtja jaoks olla motiveeriv. Ettepanek: kaaluda kokkuleppemenetluses lubatava allahindluse suurendamist. Võimaldada kokkuleppemenetlust ka teistes asjades peale kartellide. Hübriidmenetlused. Eelnõu selgituskirjas on välja toodud, et juhul kui üks kartellis osalev ettevõtja soovib kokkuleppemenetlust ja teised ettevõtjad sellega nõus ei ole, siis menetlus tuleb lõpetada ühe otsusega, milles on toodud välja nii kokkuleppemenetluse otsus kui üldmenetluse otsus. Konkurentsiamet ei pea antud lahendust mõistlikuks ja soovib, et vastavalt kehtestatavale regulatsioonile oleks võimalik kokkuleppemenetlust soovinud ettevõtja suhtes menetlus lõpetada eraldi otsusega. Toome näite, mis puhul oleks see vajalik: ettevõtja x, y ja z suhtes algatatakse kartellimenetlus. Kohe pärast läbiotsimist annab ettevõtja x Konkurentsiametile märku, et on huvitatud 36 kokkuleppemenetlusest. Konkurentsiamet teeb pärast esmaseid menetlustoiminguid kõigile osapooltele ettepaneku asja lahendamiseks kokkuleppemenetlusega. Ettevõtjad y ja z ei ole sellega nõus. Sellest tulenevalt peame alustama antud ettevõtjate suhtes üldmenetlust, mis on ajaliselt mahukas. Ettevõtja x esitab kokkuleppe taotluse. Konkurentsiamet ei saa antud taotlust eraldi rahuldada, mistõttu ettevõtja x taotlus jääb seisma. Üldmenetluse lõppfaasis, kui Konkurentsiamet on kõik tõendid ettevõtjate y ja z suhtes kokku kogunud ja valmis menetlus lõpetama, annab ettevõtja x Konkurentsiametile teada, et soovib kokkuleppemenetluse taotluse tagasi võtta. Kuna menetluse uurimine on senini keskendunud eelkõige ettevõtjatele y ja z, ei saa Konkurentsiamet jälle lõpetamise otsust teha, vaid peab alustama uuesti üldmenetlust ettevõtja z suhtes. Ettevõtja õigus kokkuleppemenetlusest loobuda on vajalik, kuid sellest tulenevalt on vajalik ka Konkurentsiameti õigus kokkuleppemenetluse taotluse kinnitamiseks mõistliku aja jooksul, mis ei sõltu sellest, kui kaua võtab aega üldmenetluses tõendite kogumine. Kartellimenetluse puhul on väga reaalne, et tegemist on tõendite kogumise osas väga aja- ja töömahuka protseduuriga. Ei ole mõistlik, et ettevõtja tehtud kokkuleppe taotlus jääb kogu selleks perioodiks Konkurentsiametisse seisma. Euroopa Liidu riikide praktika näitel, riigid, kus hübriidmenetlus on võimalik, lõppeb menetluse kahe erineva otsusega – üks otsus lõpetab kokkuleppemenetluse ja teine otsus hiljem üldmenetluse. Konkurentsiametile teadaolevalt on selliseid liikmesriike viis, samas ühe otsusega lõpetamise nõue kehtib vaid ühes liikmesriigis. Ettepanek: võimaldada paralleelselt kulgevat üldmenetlust ning kokkuleppemenetluse ja üldmenetluse lõpetamist vajadusel erinevate isikute suhtes erineval ajal eraldi haldusaktidega. Tõendite kasutatavus üldmenetluses. Eelnõu § 7831 lg 10 kohaselt „Läbirääkimiste käigus ja kokkuleppe sõlmimise taotluses esitatud teave on konfidentsiaalne.“ Konkurentsiameti seisukohalt peab olema võimalik kokkuleppemenetluse raames edastatud tõendeid kasutada üldmenetluses nende osapoolte suhtes, kes kokkuleppemenetlusega ei nõustunud. Me ei nähe ühtki põhjust, miks see ei peaks olema võimalik. Samuti ei välista seda Euroopa Komisjoni praktika. Ettepanek: lubada kokkuleppemenetluses saadud tõendite kasutamine isikute suhtes, kes kokkuleppemenetlusega ei nõustunud. Saadud teave ei tohiks olla „konfidentsiaalne“ isikute jaoks, kes osalesid koos teabe andjaga keelatud teo toimepanemises. 18. Tõlkekulude kandmine KonkS § 7815 lõike 6 punktis 5 on sätestatud menetlusaluse isiku õigus tõlkele ja tõlgi abile, mida reguleerib eraldi paragrahv – täpsemalt KonkS § 7820. Eelnõus tehakse erisus üldpõhimõttest (vt HMS §-d 20 ja 21, KeeleS §-d 8 ja 12), mille järgi haldusmenetlus viiakse 37 läbi eesti keeles ning tõlke kulud katab isik, kes keelt ei valda ja seetõttu tõlki vajab. Selline põhimõte kehtib ka näiteks maksumenetluses (vt MKS § 47). Viidatud § 7820 lõigetega 2 ja 3 jäetakse tõlkega seotud kulud Konkurentsiameti kanda. Seda nii juhul, kui mistahes menetlusosaline või muu uurimismeetmele allutatud isik ei valda Konkurentsimeti hinnangul eesti keelt kui ka juhul, kui Konkurentsiameti hinnangul esineb vajadus teavet menetlusosalise jaoks tõlkida. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, et ametile pandud kohustusega seotud halduskoormust ja rahalist kulu oleks hinnatud. KonkS § 7820 lõike 4 osas on küll sätestatud ameti õigus nõuda taotlejalt ja menetlusaluselt isikult esitatava teabe põhjendatud ulatuses tõlkimist eesti keelde teabe esitaja kulul, kuid selgusetuks jääb (ka seletuskirjast), milline on selle sätte üld- ja erisätte vahekord sama paragrahvi teistes lõigetes ettenähtud isikute õiguste ning ameti kohustusega tõlkekulud hüvitada. Konkurentsiamet peab praktika seisukohalt halvaks mõtteks sätestada suhteliselt keerukat ja vaieldavat regulatsiooni olukorras, kus reeglina on kõigil menetlusosalistel piisav ning efektiivne ligipääs tõlkele. Seejuures puudub selgitus, milliseid juhtumeid silmas pidades on eelnõus kaldutud kõrvale haldusmenetluse üldpõhimõttest ning pandud tõlkekulud Konkurentsiametile. Võimalik, et töögrupp on tõlkimisega seotud erisuste sätestamisel lähtunud analoogiast kriminaalmenetlusega (vt KrMS § 10), kuid kuna olukorrad on erinevad, siis tulemust ei saa õnnestumiseks lugeda. Taolist ainelist ebasümmeetriat, kus suhteliselt kaitsetu üksikisiku vastas seisab riigi masinavärk, konkurentsijärelevalvemenetluses üldjuhul ei esine. Erandjuhul vajaduse tekkimise puhuks tuleks ette näha taotluspõhine kord. Konkurentsiamet leiab, et tingimusteta tasuta tõlge ei pea olema tagatud igale isikule, kelle suhtes menetlust või menetlustoimingut läbi viiakse. Meenutame, et nii KonkS § 4 kui § 16 rikkumiste puhul on menetluse subjektiks ettevõtjad, kellel on enamasti ligipääs nii kvaliteetsele õigusabile kui vajadusel tõlketeenusele. Füüsiliste isikute suhtes konkurentsijärelevalvemenetlust läbi ei viida. Menetlustoimingutel esinevad inimesed kas siis menetlusaluse juriidilise isiku esindajana või muude seoste tõttu selle isikuga (töötajad, äripartnerid), siis kui mõni selline isik vajab menetluses tõlgi abi, on tasemel tõlgi hankimine selle juriidilise isiku huvides, kelle suhtes käib menetlus. Juhul kui amet saab ECN+ ülevõtmise tulemusel endale ehtsa prioritiseerimise võimaluse, nii et sisse tulnud taotlus ei tähenda legaliteedi põhimõttel automaatselt menetluse alustamist, siis tüüpiliselt ei ole konkurentsijärelevalves menetlusalune isik kehval majanduslikul järjel väikeettevõtja. Isegi kui mõnel juhul satub Konkurentsiameti menetlussubjektiks väikeettevõtja, kelle esindaja riigikeelt ei valda ning kellel tuleb seetõttu teha kulutusi tõlketeenusele, siis selliste erandjuhtumite pinnalt ei ole mõistlik tagada Konkurentsiameti kulul tasuta tõlketeenust kõigile konkurentsijärelevalvemenetluse osalistele, kes seda lihtsalt kasulikuks peavad. Lisaks jääb arusaamatuks, missuguse tõendamiskoormuse asetavad nimetatud sätted Konkurentsiametile, et hiljem halduskohtus õigustada oma „hinnangut“, mis on aluseks 38 kaalutlusotsusele, kas isik keelt valdab (või ei valda) või tõlget ei vaja (või vajab). Tõenäoliselt ei ole isikul võimalik väita, et tema eesti keele oskus pole piisaval tasemel menetluse nüansside mõistmiseks, kui ta kasutab konkurentsijärelevalvemenetluses pädeva Eesti vandeadvokaadi teenuseid. Kommenteeritava paragrahvi lõikes 2 ettenähtud juhul võib puudulik eesti keele oskus saada takistuseks üksnes seletuste võtmisel (suuliselt teabe andmisel), mida tuleb teha isiklikult. Seejuures ei saa välistada ameti kulul tõlke nõudmist puht menetlustaktikalisel kaalutlusel. Kommenteeritava paragrahvi lõige 3 näeb ette, et menetlustoimikusse kogutav teave võib olla muus kui eesti keeles, kui sellest arusaamine ei ole takistatud. Sättest ei selgu, kas Konkurentsiametil on kaalutlusõigus seda otsustada, kas toimikusse kogutav teave on eestikeelne või mitte. Juhul kui Konkurentsiametil ei ole õigust keelduda võõrkeelse dokumendi vastuvõtmisest, kui menetleja on sellest võimeline aru saama, siis tuleneb antud sättest potentsiaalselt ulatuslik rahaline kohustus. Tuleb arvestada, et teistel menetlusosalistel on õigus toimikuga tutvuda eesti keeles ning seetõttu tuleb olla valmis toimikus olevate võõrkeelsete dokumentide tõlkimiseks ameti kulul. Samuti ei tohi unustada, et halduskohtumenetlus toimub eesti keeles (vt HKMS §-d 80 ja 81) ning ka seetõttu peab amet hoolitsema selle eest, et menetlustoimik koosneks eestikeelsetest dokumentidest. Eelnevaga seonduvalt veelgi olulisem probleem on eelnõus ettenähtud menetlustoimiku ulatus. Nimelt § 7821 lg 1 järgi ei hõlma menetlustoimik mitte üksnes asjakohast ning tõendamisväärtusega teavet, vaid sisaldab kogu teavet, sealhulgas teabe saamise aega, allikat ja viisi, mis on Konkurentsiameti poolt konkurentsijärelevalvemenetluses saadud, koostatud või kogutud. Koosmõjus ulatusliku tõlkekulude katmise kohustusega tekitab see olukorra, kus pahatahtlikul menetlusosalisel on võimalik ametit märkimisväärselt koormata, esitades menetlustoimikusse suurel hulgal küsitava väärtusega võõrkeelseid dokumente. Seejuures suureneb tõlkega seotud halduskoormus ja kulu kordades, kui võõrkeeleks pole inglise keel, vaid mõni Eestis vähetuntud võõrkeel. KonkS § 7820 lg 4 järgi saab amet nõuda esitatava teabe põhjendatud ulatuses eesti keelde tõlkimist üksnes juhul, kui teabe esitaja on taotleja või menetlusalune isik. KonkS § 7821 lg 1 määratluse järgi hõlmab menetlustoimik aga ka näiteks kogu teabe, mida amet on menetluses saanud menetlusaluse isiku emaettevõtjaga seotud füüsilistelt isikutelt, kes KonkS § 7817 lg 2 lause 2 järgi ise ei ole menetlusaluseks isikuks. Konkurentsiamet teeb ettepaneku sätestada konkurentsijärelevalvemenetluse keelena eesti keel. Tõlkekulusid on võimalik hüvitada sarnaselt õigusabikuludega. Juhul kui rikkumine menetluse tulemusel kinnitust ei leia, siis hüvitab halduskohus isiku taotlusel talle tema poolt kantud tõlkekulud ulatuses, milles kohus loeb need menetluses põhjendatuks. 19. Koondumiste kontrolli puudutavad küsimused Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks KonkS § 2 lg 3, mille kohaselt käesoleva seaduse tähenduses võib lugeda üheks ettevõtjaks üksteisega valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjad. Konkurentsiamet on seisukohal, et isegi kui säte mingil põhjusel ei peaks 39 säilima KonkS § 2 all, siis tuleb see sätestada koondumiste kontrolli peatükis (KonkS 5. pt). KonkS § 2 lg-s 3 selgesõnaliselt sätestatud seos ettevõtja ja valitseva mõju vahel on oluline õigusselguse tagamiseks. Säte on praktikas probleemivabalt töötanud ja ettevõtjate jaoks üheselt arusaadav. ECN+ direktiiv ei eelda selle muutmist. Eelnõu § 1 lg-s 1 toodud ettevõtja mõiste (ettevõtja on majandustegevusega tegelev üksus, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist) tekitab koondumiste kontrolli osas ebaselguse, kuna ei ütle üheselt, et emaettevõtjad ja tütarettevõtjad (ning kõik valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjad) on koondumiste kontrolli mõistes üks ettevõtja. Ettevõtja ise võib olla seisukohal, et kontserni kuuluvad erinevad äriühingud on erinevad majandusüksused. Näiteks võib äriühing, millel on mitmeid erinevaid ja erinevates tegevusvaldkondades tegutsevaid tütarettevõtjaid (kinod, toitlustus, ravimite hulgimüük, tervishoid, lemmikloomakaubad jne) olla seisukohal, et kõik need tütarettevõtjad on erinevad majandusüksused, kuivõrd tegutsevad oma igapäevases majandustegevuses iseseisvalt. Olukorras, kus nt toitlustusega tegelev äriühing kavatseb omandada valitseva mõju tervishoiu valdkonnas tegutseva ettevõtja üle, tekiks vaidlus, kas valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjate tegevust on omistatav ühele või mitmele ettevõtjale ühtse majandusüksuse mõistes. Need on elulised olukorrad, kus kontserni kuuluvad äriühingud tegutsevad omavahelise majandusliku seoseta aladel nagu ravimite hulgimüük ja kinod või kinnisvaraportaal ja lemmikloomakaubad. KonkS § 2 lg 3 eemaldamine seadusest tekitab sellistel juhtudel vaidlusi ja loob eeldused nö skeemitamisteks18, mitte ei loo selgust. Seeläbi muutuks koondumiste kontroll nõrgemaks, mis on vaevalt eelnõuga taotletud eesmärk. Täiendavalt on oluline märkida, et valitseva mõju kaudu seotus on laiem mõiste kui kontserni kuulumine – nt võivad valitseva mõju kaudu seotud olla ettevõtjad, kes ei kuulu ühte kontserni, valitseva mõju kaudu seotud füüsiliste isikute kaudu jne. Siinkohal on oluline rõhutada, et koondumisest teatamise kriteeriumid peavad olema võimalikult lihtsad ja selged, et ettevõtjal endal oleks võimalik hinnata, kas kavandatavast koondumisest tuleb Konkurentsiametit teavitada, sh peab olema selge, kuidas arvutada koondumise osalise käivet ja turuosasid erinevatel kaubaturgudel (lisaks pahatahtlikele skeemitamistele ei pruugi ettevõtjad isegi mõista, et samale ettevõtjale või füüsilisele isikule kuuluvaid erinevaid äriühinguid, mis nende hinnangul on iseseisvad majandusüksused, tuleb koondumiste kontrolli mõistes lugeda üheks ettevõtjaks ning vastavalt käituda koondumisest teatamisel ja koondumise mõjude hindamisel). Lisaks tasub silmas pidada, et kooskõlas Euroopa Liidu õigusega on Eesti haldus- ja kohtupraktikas tuginetud ettevõtja mõiste määratlemisel KonkS § 2 lõikele 3 ka muid õigusakte kohaldades (vt nt RKHKo 19.12.2006, p 15)19. Õiguse järjekindel ühetaoline rakendamine eeldab selgust ettevõtja mõistes. 18 Üldiselt mida suurem kontsern, seda avaramad võimalused on seada asjad nii, et omandajaks oleval äriühingul ei ole majandustegevuse mõttes seost omandatava äriühinguga, kui seeläbi avaneb võimalus koondumiste kontrollist pääseda. 19 „15. [---] KonkS § 2 lg 3 kohaselt võib üheks ettevõtjaks lugeda samal kaubaturul tegutsevaid ühte kontserni kuuluvaid ettevõtjaid või teisi valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjaid, kui nende vahel puudub 40 Ettepanek: KonkS § 2 lg 3 säilitada või viia üle koondumiste kontrolli peatükki (nt täiendada KonkS § 19 lõikega 31). Eelnõus tunnistatakse kehtetuks KonkS § 57 lg 1 p 9, mis sätestab Konkurentsiameti õiguse nõuda teavet käesoleva seaduse täitmise üle riikliku järelevalve teostamiseks. Sellega muudetakse võimatuks teha riiklikku järelevalvet koondumiste kontrolli menetlustes. Nimelt on teatamata jäetud koondumise menetlused riikliku järelevalve menetlused kuni väärteomenetluse alustamiseni. Samuti kontrollib Konkurentsiamet järelevalvemenetluse raames kohustuse täitmist olukorras, kus koondumisele on KonkS § 27 lg 3 alusel luba antud tingimusel, et koondumise osalised täidavad endale võetud kohustused. Ettepanek: KonkS § 57 lg 9 säilitada. 20. Registrijuurdepääsud Seoses sellega, et Konkurentsiamet kaotab uurimisasutuse staatuse, kuid vajab endiselt ligipääsu karistusregistrile, tuleb teha järgmised seadusemuudatused: 1) Karistusregistriseaduse muutmine Karistusregistriseaduse § 20 lõiget 1 täiendatakse punktiga 18 järgmises sõnastuses: 18) Konkurentsiametil konkurentsiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks. 2) Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: x) paragrahvi 31 lõike 1 tekstist jäetakse välja „Konkurentsiamet“ 21. Üleminekusätted Enne seaduse jõustumist toime pandud teo eest saab haldustrahvi kohaldada üksnes tingimusel, et teo toime pannud isikut oleks enne seaduse jõustumist kehtinud karistusseaduse järgi saanud sama teo toimepanemise eest karistada (KonkS § 871 lg 1). Säte on avatud tõlgendusele, et haldustrahvi kohaldamine eeldab mitte üksnes teo karistatavust (vastava süüteokoosseisu olemasolu) teo toimepanemise ajal, vaid et hinnata tuleb süüteokaristuse tegeliku kohaldamise võimalikkust („isikut oleks [---] saanud sama teo toimepanemise eest karistada“). Selline tõlgendus eeldab mitte üksnes objektiivse teokoosseisu olemasolu, vaid ka subjektiivse külje teatud osas arvesse võtmist (nt õigusvastasust välistavate asjaolude esinemine, konkurents. Nimetatud norm ei ole kohaldatav üksnes Konkurentsiseaduse kontekstis. Võttes aluseks eespool selgitatut, et struktuuritoetuse saamisel ühe taotleja kohta seatud ülempiiri eesmärgiks on vältida toetuse kontsentreerumist üksikutele ettevõtjatele/toetusesaajatele ja viimastel liigse riigiabi tõttu ulatusliku konkurentsieelise tekkimist, on konkurentsiõigusest lähtumine ettevõtja mõiste sisustamisel põhjendatud. See ei tähenda aga, et juhul, kui ettevõtjate lugemine KonkS § 2 kohaselt ühte kontserni kuuluvateks on toetuse piirmäära kohaldamisel põhjendatud, ei oleks nende ettevõtjate näol muudes õigussuhetes tegemist kahe eraldiseisva juriidilise isikuga. 41 lubatavuseksimus jms) ning muid süüteomenetlusele iseloomulikke kaalutlusi. Konkurentsiamet ei ole süüteomenetlejana sõltumatu KarS § 400 alusel kriminaalasjade alustamisel, läbiviimisel ja lõpetamisel, vaid otsustajaks on kriminaalmenetlust juhtiv prokurör. Arusaadavalt ei ole kriminaalmenetluse alustamine KrmS-i kohaselt täielikult võrreldav konkurentsijärelevalve menetluse alustamisega. Eelnõu ei tohi jätta ka teoreetiliselt sellist võimalust, et enne konkurentsijärelevalvemenetlust sätestava seaduse jõustumist on mingil põhjusel kriminaalmenetlus algatamata jäetud, siis kõigi nende kartellide suhtes on KonkS § 871 lg 1 järgi ka haldustrahvimenetlus ette välistatud. See tähendaks sisuliselt n-ö kartellihooaega ning läheks otseselt vastuollu ECN+ direktiivi art 13 lõikes 1 sätestatud ameti õigusega määrata ettevõtjatele tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve, mille kohaldamine direktiivi preambuli p 40 järgi ei tohi olla sõltuv kriminaalmenetlusest. Sellises olukorras, kus ECN+ direktiivi ülevõtmise järgselt konkurentsjärelevalvemeetmete kohaldamine ei ole endiselt Konkurentsiameti sõltumatu otsus vaid oleneb direktiivi üle võtva seaduse jõustumisele eelnenud ajal langetatud otsustest, ei ole direktiiv ameti hinnangul õigesti üle võetud. Ettepanek: muuta eelnõus KonkS § 871 lg 1 sõnastust, asendades lauseosa „isikut oleks enne nimetatud kuupäeva kehtinud karistusseaduse kohaselt saanud sama teo toimepanemise eest karistada“ sõnastusega „isikule oli sama teo toimepanemise eest ette nähtud süüteokoosseis enne nimetatud kuupäeva kehtinud karistusseaduse järgi“. Palun käesolev arvamus avaldada eelnõude infosüsteemis eelnõule esitatud muude arvamuste juures, et järgneva menetluse käigus saaksid kõik asjaosalised Konkurentsiameti seisukohti arvesse võtta. Lugupidamisega Märt Ots Juhan Põldroos 6672450 [email protected] Kristjan Ots 6672453 [email protected] 42 Lisa 1. Konkurentsiameti täpsemad muudatusettepanekud seoses menetlusaluse isiku määratlemise, trahvimise ning prioriteetide seadmise küsimustega 20 I Menetlusalune isik, (ema-)ettevõtja trahvimine 1.1.Sätestada KonkS §7817 lg 1 lause 1 järgmiselt: „Menetlusaluseks isikus konkurentsijärelevalvemenetluses võib lugeda iga ettevõtjat või ettevõtjate ühendust moodustava isiku, kui on kahtlus, et see ettevõtja või ettevõtjate ühendus on toime pannud keelatud teo.“ Samas paragrahvis näha ette järgmine reegel: Konkurentsiametil on õigus kaasata menetlusaluse isikuna lisaks teo toimepanemises kahtlustatavale isikule muu seda ettevõtjat moodustav isik, sealhulgas emaettevõtja või õigusjärglane. Seletuskirjas täpsustada, et Euroopa Kohtu praktika järgi on emaettevõtja vastutus kohaldatav nn otsustava mõju korral, mille all peetakse silmas eelkõige olukorda, kus ühele äriühingule kuulub 100% teise äriühingu aktsiatest või osadest. Taolistel juhtudel kehtib otsustava mõju avaldamise eeldus, mida menetlusaluseks isikuks loetud emaettevõtjal on võimalus menetlusse kaasatuna ümber lükata. 1.2.Sätestada seaduses rahatrahvi põhiosa leidmise alused, nt lisades teise ja kolmanda lause KonkS § 7833 lõikele 1: Trahvisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks kaupade või teenuste müügikäive, millega keelatud teo toimepanemine on otseselt või kaudselt asjaomasel territooriumil seotud ning viimane majandusaasta, millal menetlusalune isik osales keelatud teo toimepanemises. Konkurentsiamet võib trahvisummat vastavalt suurendada üle aasta kestnud rikkumiste puhul. Seletuskirjas viidata Konkurentsiameti õigusele täpsustada oma praktika halduseeskirjas (sh kuidas sisustatakse KonkS §-s 7834 lõikes 2 ette nähtud kaalutlusi) ning võimalusele lähtuda analoogia korras Euroopa Komisjoni praktikast määruse 1/2003 rakendamisel. Trahvisumma põhiosa kindlaksmääramisel võetakse aluseks rikkumise viimane majandusaasta, mis tähendab seda, et sellest lähtutakse ükskõik kui lühikese rikkumise puhul, kuid mitmeaastaste rikkumiste korral saab trahvi põhiosa vastavalt mitmekordistada. Täiendavalt tuleks kaaluda trahvisumma põhiosa ülempiiri (30% asjaomasest müügikäibest) sätestamist seaduses (põhjalik reeglistik on sätestatud Soome 18.06.21 seadusemuudatustega – vt Kilpailulaki § 13b § jj.). 1.3. Sätestada selgelt Konkurentsiameti õigus määrata trahv ettevõtja õigusjärglasele juhul, kui menetlusaluse isiku ettevõte menetluse kestel üle läheb. Praegu on eelnõus KonkS § 7834 lõikes 8 reguleeritud üksnes olukorda, kus trahv on juba määratud (selles osas ühineme Riigikohtu 17.01.22 arvamuses esitatud kriitikaga), kuid puudub üldine alus konkurentsijärelevalvemenetluse subjekti vahetumiseks õigusjärgluse korral. See tuleks ette näha nii KonkS § 7817 kui KonkS § 7833 osas (vt Kilpailulaki § 12 lg 2). Ettevõtja mõiste osas palume kaaluda veel kahe paranduse sisseviimist: 1.4.KonkS § 2 lg 2 säilitada muutmata kujul, kuna pole mingit ECN+ direktiivist ega EL konkurentsiõigusest tulenevat põhjust seda muuta; 1.5.KonkS § 2 lg 3 on eelkõige vajalik säilitada õigusselguse jaoks koondumiste kontrolli menetlustes, et ettevõtjatel oleksid seadusest tulenevalt selged juhised, et kontserni kuuluvad isikud, kelle vahel on valitsev mõju, loetakse üheks ettevõtjaks. Saame aru, et 20 Siinkohal on esitatud esmased parandused Konkurentsiameti 31.01.22 arvamuse kahe esimese teemapunkti osas, mis mõistagi ei asenda ülejäänud teemapunktide osas tehtud ettepanekuid. 43 töögrupp ei soovi seda sätet ettevõtja üldmõiste juures säilitada, kuid sel juhul tuleks kaaluda selle viimist koondumiste kontrolli peatüki (KonkS 5. pt) alla. Näiteks sätestada KonkS § 19 lg 11: „Üksteisega valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjad võib lugeda üheks ettevõtjaks“. II Taotluse tagasilükkamine prioriteetide alusel 2.1. Muuta eelnõus KonkS §7813 lg 5 esimest lauset, lisades sellesse sõnad „muu hulgas“: „[-- -] seada konkurentsijärelevalvemenetluste läbiviimisel prioriteete, võttes muu hulgas arvesse: [---]“. Suletud loeteluna on etteantud kriteeriumide kumulatiivne rakendamine praktiliselt teostamatu ning paneb ametile ülemäärase ning arusaamatu sisuga tõendamiskoormuse. 2.2. Jätta KonkS §7813 lg 5 p 1 eelnõust välja, kuna selle tähendus ei ole arusaadav või veel enam, viitab prioriteedile tuvastada keelatud teo toimepanemine, mis asjas konkurentsijärelevalvemeetmete rakendamise võimatuse korral peaks vastupidiselt andma aluse asja mitteprioriteetseks pidada. Selle asemel on võimalik sätestada p-s 1 mõni prioritiseerimise seisukohalt asjakohane kriteerium (nt kas kaubaturul on üldiselt toimiv konkurents ning kuidas väidetav keelatud tegu seda mõjutab). 2.3. Jätta KonkS §7814 lg 2 punktist 1 välja sõnad „võrreldes teiste pooleliolevate konkurentsijärelevalvemenetlustega“: „[---] käesoleva seaduse 2. ja 4. peatüki ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamisel ei ole konkurentsijärelevalvemenetluse läbiviimine prioriteetne“. Konkurentsiametil peab olema võimalik asjade prioriteetsuse otsustamisel arvesse võtta mitte üksnes juba käimas olevaid, vaid ka prioriteetselt kavandatavaid menetlusi, et nende jaoks ressurssi vabastada. Isegi kui oleks võimalik koostada vähegi objektiivset võrdlust käimasolevate konkurentsijärelevalvemenetluste vahel, siis ei saaks amet seda võrdlustulemust ettevõtjatele avaldada. 2.4. Täiendada KonkS §7816 lg 2 loetelu punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) käesoleva seaduse 2. ja 4. peatüki ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamisel ei ole konkurentsijärelevalvemenetluse läbiviimine taotlusalustel asjaoludel prioriteetne.“.
Allikas: Konkurentsiamet dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel