Justiitsministeerium
Suur-Ameerika 1
Tallinn 31.01.2022 nr 5-4/2021-146-2
Konkurentsiameti arvamus kooskõlastusringile saadetud seaduseelnõu kohta, mis
sätestab konkurentsijärelevalvemenetluse
Konkurentsiamet esitab käesolevaga märkused Justiitsministeeriumis (JM) ette valmistatud
seaduseelnõu kohta, millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2019/1,
mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused, et tulemuslikumalt
tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane toimimine (edaspidi
ECN+ direktiiv). Direktiivi eesmärk on tagada Konkurentsiametile (samal tasemel teiste
liikmesriikide konkurentsiasutustega) ELTL artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks
vajalikud sõltumatuse tagatised, vahendid ning täitmise tagamise ja trahvimise volitused. Eestis
on ECN+ direktiivi ülevõtmise keskne väljakutse siinses õiguskorras enneolematute
heidutavate trahvide kehtestamine ühes sellekohase menetlusega väljaspool süüteomenetlust.
Konkurentsiamet kordab käesolevaga oma 06.05.21 kirjas kommenteeritava seaduseelnõu
esialgsele kavandile esitatud seisukohta, et uus menetluskord on põhimõtteline samm õiges
suunas. Samas tuleb märkida, et ehkki mitmed ameti varasemad märkused on eelnõu käesolevas
versioonis arvesse võetud, on väga olulised küsimused endiselt lahendamata.
I Sissejuhatus
Enne teemapunktide ja konkreetsete parandusettepanekute juurde asumist toome ära üldise
hinnangu, millisena Konkurentsiamet näeb eelnõu mõju oma tegevusele. Esmalt tuleb öelda, et
eelnõu sisaldab mitmeid elemente, mis kogumina takistavad tõhusat konkurentsijärelevalvet
just raskeimate konkurentsi kahjustavate kokkulepete ehk kartellide osas. Põhjuseks on
menetluskorra vähene orienteeritus kartellide avastamisele, ametile ettenähtud „tööriistakasti“
ebapiisavus ja kunstlikud takistused eelnõus ettenähtud uurimismeetmete rakendamiseks ning
saadud teabe kasutamiseks tõendina konkurentsijärelevalvemenetluses. Eelnõu paneb suurt
rõhku n-ö teiseste meetmete sätestamisele nagu kokkuleppemenetlus, kohustuste võtmine ja
leebuse regulatsioon. Samas on üksnes visandlikult ette nähtud ameti kesksed tööriistad
järelevalves, mis peaksid tagama seadust rikkuvate ettevõtjate jaoks vajaliku heidutuse, et
nimetatud teiseste meetmete vastu üldse huvi tunda. Konkurentsiameti analüüsi üldistava
järelduse kohaselt on mitmed kesksed eelnõus sätestatud lahendused probleemsed ning
toovad kaasa pigem vastupidised tulemused võrreldes ECN+ direktiivi eesmärgiga.
2
Kartellide näol on teatavasti tegemist raskesti avastatavate peitkuritegudega. Oluline on mõista,
et seoses dekriminaliseerimisega kaovad menetleja arsenalist selliste rikkumiste avastamiseks
kõige sobivamate menetluslike instrumentidena jälitustoimingud ning on kriitilise tähtsusega,
et uues menetluses oleks Konkurentsiametile selle asemel ette nähtud võimalikult tõhusad
tööriistad. Üheks kriitilisemaiks ja keerukaimaks etapiks kartellide menetlemisel on avastamine
ehk esmase info hankimine, et kartell üldse eksisteerib. Teatavasti puuduvad kartellil selged
välised tunnused – kui näiteks mingil turul tegutsevad ettevõtjad tõstavad samaaegselt hindu,
siis sellel võib olla palju legitiimseid põhjuseid, ning kui nad on selles ka ebaseaduslikult kokku
leppinud, ei paista see asjaolu tihtipeale kõrvalseisjale välja. Samas iga teade arvajalt või laialt
levinud kartellikahtlus, isegi kui sellest ajalehes kirjutatakse, ei pea olema ameti jaoks alus
menetluse käivitamiseks.
Kartelli edukaks avastamiseks peavad Konkurentsiametil olema esmalt vajalikud vahendid
veendumaks, kas asjaomase hinnatõusu põhjuseks on just nimelt konkurentsi kahjustav
kokkulepe. Esmast teavet on võimalik saada muu hulgas leebustaotlustest, kolmandate isikute
käest (teised haldusorganid ja süüteomenetlejad, aga ka vihjed) ning Konkurentsiameti oma
analüüsitegevusest. Kui leebustaotluste osas on eelnõus mahukas regulatsioon, siis
Konkurentsiameti oma analüüsiks puudub selge menetluslik raamistik. Vastupidiselt on seatud
piirangud ex officio menetluse käivitamiseks, mis ühtlasi välistab uurimismeetmete kasutamise.
Kolmandatelt isikutelt laekunud teabe kasutamiseks eelnõu selgelt alust ei anna, seda takistavad
piirangud teistest menetlustest pärinevate tõendite kasutamisel.
Konkurentsijärelevalve uurimismeetmete kasutamine kartellikahtluse kontrollimiseks on
äärmiselt piiratud, kuna eelnõu kehtestab sedavõrd kõrge lävendi menetluse käivitamiseks.
Eelnõu § 7814 lg 1 punkti 1 tõttu omal initsiatiivil on võimalik menetlust alustada alles siis, kui
ilmnenud teave viitab teo toimepanemisele. Seletuskirja kohaselt on siinkohal silmas peetud
mitte teavet, mis „võib viidata keelatud teo toimepanemisele, vaid teavet, mis tõesti viitab
keelatud teo toimepanemisele“. [---] „Teisisõnu on säte kavandatud selliselt, et see peaks
välistama võimaluse Konkurentsiametil konkurentsijärelevalvemenetlus avada selleks, et
teabenõude kaudu rikkumisi ehk keelatud teo toimepanemisi otsida (s.t tegutseda
inspektsiooniliselt)“ (SK lk 47). Sisuliselt tähendab see, et kartell peab olema suhteliselt selgelt
ära näidatud juba enne menetluse alustamist, mida tegelikkuses tuleb haruharva ette.
Tegelikkuses selleks, et kartellist oleks võimalik kindlas kõneviisis rääkida, peab
Konkurentsiamet asjaomase kahtlusega enne kõvasti tööd tegema, milleks aga eelnõu mingit
selget raamistikku ette ei näe.
Konkurentsijärelevalvemenetluse puudusel on piiratud ulatuses võimalik teavet hankida
konkurentsiolukorra analüüside raames, esitades kirjalikke teabe nõudeid kehtiva KonkS § 57
lg 1 p 1 alusel. Ehkki seda sätet saab teatud ulatuses kasutada ka konkurentsi kahjustavate
kokkulepete uurimisel (näiteks registritest saadud massandmete analüüsis), ei saa isiku suhtes
tekkinud kartellikahtluse korral uurimist enam täielikult katta konkurentsiolukorra analüüsiga.
Lisaks puudub ilmselt vajadus pikemalt selgitada, miks kartelle kui peitkuritegusid pole
võimalik avastada üksnes ettevõtjatele kirjalikke teabe nõudeid saates. Kui ka
konkurentsiolukorra analüüsi tulemusena ilmneb kartellile viitav teave, on selle kasutamine
3
konkurentsijärelevalve menetluses eelnõu §-st 7828 lg 4 p 1 tõttu tõkestatud.
Konkurentsiolukorra analüüs, milles tehakse järeldusi mõne ettevõtja õigusrikkumise suhtes,
võib kujutada endast vähemalt osaliselt haldusmenetlust, millel aga puudub lõplik „lahend või
ettekirjutus“, mistõttu selles kogutud tõendeid justkui ei saakski konkurentsijärelevalve
menetlusse ümber tõsta.
Lähtudes eeltoodust tuleks eelnõus laiendada Konkurentsiameti võimalusi kartelle
uurida, alandades selleks konkurentsijärelevalve menetluse omaalgatusliku käivitamise
lävendit (vt detailsemalt p 11). Hetkel jätab eelnõu Konkurentsiameti menetlusõigustesse
siinkohal märkimisväärse augu, jättes Konkurentsiameti muuhulgas ilma igasuguste sisulisete
põhjendusteta ilma inspektsioonilise järelevalve õigustest. Tegemist on laiema probleemiga,
mis puudutab kõiki uurimisvaldkondi, kuid mis ilmselt väljendub eriti reljeefselt just
kartellide osas. Lihtsustatult, kartelle kui peitkuritegusid ei ole võimalik avastada, kui neid on
võimalik menetlema hakata üksnes siis, kui need on suures osas juba avastatud.
Teise keskse probleemina sätestab eelnõu ulatuslikud piirangud teistest menetlustest pärinevate
tõendite kasutamisele. Ometi on just teistelt haldusorganitelt või uurimisasutustelt, sealhulgas
näiteks riigihankemenetlustest pärinev teave olnud ajalooliselt üheks põhiliseks allikaks
kartellikahtluste formuleerimisel. Samuti võib konkurentsiõiguse rikkumisele viitav teave
jõuda järelevalveametnikeni Konkurentsiameti enda muude ülesannete täitmisega seoses (sh
koondumiste kontroll või eriregulatsiooniga seotud ülesanded). Eelnõu § 7828 lg 4 p 1 takistab
neist menetlustest pärinevate tõendite (dokumentide, registriteabe jms) kasutamist, sest neid
tõendeid saab kasutada alles siis, kui selles teises menetluses tehtud lahend või ettekirjutus on
lõplik. Et säilitada vähegi menetlustegevuse operatiivsust, peab Konkurentsiametil olema
võimalik kasutada teistest menetlustest pärinevaid tõendeid koheselt (vt detailsemalt p
10). Ühtlasi kehtestab eelnõu põhjendamatult kõrge lävendi, et
konkurentsijärelevalvemenetlust algatada teabe pinnalt, mis on saadud väljastpoolt
konkurentsijärelevalvemenetlust.
Ehkki üheks kartellide avastamise instrumendiks on leebusprogramm ja eelnõu sätestab selle
kohta mahuka regulatsiooni, on oluline mõista, et kartellide avastamise saab tulemuslikult
rajada leebusavaldustele üksnes juhul, kui konkurentsiasutus on võimeline iseseisvalt kartelle
tuvastama. Kui aga ettevõtjad saavad aru, et konkurentsiasutusel sellist võimekust ei ole, siis ei
taotle keegi ka leebust. Eelnõu on kaldu selle poole, et kartellide avastamine peakski toimuma
eelkõige leebusavalduste alusel, kuna rikkumiste iseseisvaks avastamiseks ja tõendamiseks
Konkurentsiametile kasutada jäetud tööriistad on ebapiisavad.
Konkurentsiameti täiendavad volitused konkurentsieeskirjade tulemuslikuks tagamiseks, mida
nõuab ülevõetav direktiiv, eeldab muu hulgas seda, et uurimist saaks toimetada senisest
avaramalt. Eelnõu vajab selles osas olulist täiendamist, et ametil oleks kõigil juhtudel selge
õiguslik alus läbiotsimist korraldada ning saadud tõendeid kasutada. See puudutab ka teist
ameti arsenalis olevat meedet ehk õigust teavet nõuda. Suulise teabe nõudmise võimalused
on sellekohaste menetlusnormide nappuse ja ebaselguse tõttu kaheldavad (vt p 9).
4
Omaalgatusliku konkurentsijärelevalve lävend vajab menetlustoimingute kasutamiseks
kindlasti alandamist. Euroopa konkurentsiõiguse praktika taustal on eelnõus ettenähtud
tingimused uurimismeetmete rakendamiseks ebatavaliselt kitsendavad. Väärib märkimist, et
menetluskorra sätestamisel ECN+ direktiiviga katmata osas on eelnõus ulatuslikult lähtutud
Euroopa Komisjoni menetluskorrast (rakendusmäärus 773/2004). Menetluse alustamise
lävendi ja läbiotsimise korralduse küsimustes eelnõu seda menetluskorda siiski ei järgi.
Euroopa Komisjoni praktikas saab konkurentsi kahjustava kokkuleppe tuvastamine
läbiotsimisega toimuda enne, kui alustatakse menetlust rikkumise toime pannud isikute suhtes1.
Komisjon algatab rakendusmääruse 773/2004 art 2 p 1 järgi menetluse määruse 1/2003 III
peatüki kohase otsuse (rikkumise tuvastamine, kohustused, ajutised
meetmed) vastuvõtmiseks hiljemalt päeval, kui ta esitab ettevõtjale esialgse hinnangu või
etteheited (vt määruse 1/2003 art 27 lg 4). See tähendab, et kartellide avastamine ja tõendamine
saab toimuda ajal, kui eelnõu tähenduses konkurentsijärelevalvemenetlus pole veel alanud.
Seda kinnitab otsesõnu rakendusmääruse art 2 p 3, mille kohaselt ei pea komisjon algatama
menetlust, et kasutada 1/2003 tulenevaid uurimisvolitusi. Selliselt on Komisjon
omaalgatuslikes kartellimenetlustes ka käitunud – teavet kogutakse ja läbiotsimine tehakse
enne menetluse alustamist. Juhul kui sooritatud menetlustoimingute tulemusel ilmneb teave
võimaliku rikkumise kohta, siis esitatakse menetlusalusele isikule menetluse alustamise ehk
määruse 1/2003 III peatüki kohase otsuse vastuvõtmise teade tavaliselt koos etteheidetega. See
tähendab, et juba enne menetluse alustamist tehakse selgeks olulised asjaolud, mille põhjal on
võimalik hinnata, kas menetluse alustamiseks on piisavalt alust.
Eespool käsitletud Konkurentsiameti uurimisvolituste piirangud vajavad ülevaatamist, et
Konkurentsiamet saaks talle pandud konkurentsijärelevalve ülesandeid tulemuslikult
täita. ECN+ direktiivi eesmärgipäraseks ülevõtmiseks samavõrd hädavajalik on
kõrvaldada eelnõus esinevad puudused järgmistes punktides, millele amet on juba
varasemalt eelnõu väljatöötajate tähelepanu juhtinud (kahe esimese kohta vt Lisa 1):
(i) Menetlusaluse isiku mõistetega seotud segadus emaettevõtja vastutuse ning trahvimise
küsimuses. Eelnõust tulenevalt peaks Konkurentsiamet alustama menetlust justkui kõigi
ettevõtjat moodustavate juriidiliste isikute suhtes, sõltumata sellest, kas nad tegutsevad Eestis,
kui ulatuslikku kontrolli nad omavad teo toime pannud isiku suhtes jne. Selgusetuks jääb ka
see, mis põhimõttel leitakse trahvisumma suurus. Sisuliselt ainus eelnõus ettenähtud lähtekoht
on ettevõtja üleilmne kogukäive, mis direktiivi järgi ei kujuta endast trahvisumma põhiosa, vaid
üksnes määratava trahvi ülempiiri. Seetõttu tekib olukord, kus amet peab trahvi määramisel
lähtuma metoodikast, mille rakendamiseks seadus alust ei anna ning mis karistusõiguse
põhimõtete järgi on ilmselt lubamatu. Alternatiiv on välismaiste emaettevõtjate valimatu
laustrahvimine. See ei ole aga ülevõetava direktiivi mõte ning osutub tegelikkuses teostamatuks
(vt analüüs p-s 1 allpool).
(ii) Konkurentsiameti õigus taotlusi prioriteetsuse alusel tagasi lükata on sätestatud
1
Vt näiteks Euroopa Komisjoni menetlus avalikustatud otsuses art 102 asjas AB InBev 13.05.2019, alates lk 7:
https://ec.europa.eu/competition/antitrust/cases/dec_docs/40134/40134_2872_5.pdf.
5
eelnõus oluliselt kitsamalt kui ECN+ direktiiv nõuab ning on seotud põhjendamatute
tingimustega. Probleem seondub eelnõus ettenähtud eristusega taotluse läbi vaatamata jätmise,
alustamise ja lõpetamise küsimuses, mis on tarbetult keerukas ja jäik. Võrreldes sissetulnud
taotlustega, mille menetlusse võtmisest keeldumiseks annab sisuliselt alust üksnes taotluse
ilmselge põhjendamatus, on ameti omal algatusel menetluse algatamisele seatud
põhjendamatult kõrge lävend. Prioriteetide seadmise õigus taotluste alusel alanud menetluste
suhtes tekib alles pärast menetluse algust, kui ametil on tekkinud uurimiskohustus keelatud
teo tuvastamiseks. Lisaks on eeldab taotluste prioritiseerimne igakordset võrdlust teiste
käimasolevate menetlustega, võttes aluseks kumulatiivsete tingimuste suletud loetelu, mille
praktiline rakendamine osutub praktikas ülimalt keeruliseks ning töömahukaks (vt analüüs p-s
2 allpool).
(iii) Eelnõu jätab lahtiseks, mis alustel kaasab Konkurentsiamet oma menetluses politsei,
kuidas jagunevad konkurentsi- ja politseiametnike volitused läbiotsimistel ning millised on
erisused korrakaitseseaduses sätestatud vahetu sunni kasutamise tingimustest (vt analüüs p-s 3
allpool). Läbiotsimiste korraldusega seonduvalt tekib muidki olulisi küsimusi (nt mis
tingimustel saab teabekandjaid kaasa võtta, kuidas toimub protokollimine ja kas üleüldine
videosalvestamine on vältimatu). Tõendite lubatavuse seisukohalt on oluline, et nii
Konkurentsiametil kui politseil oleks selge seaduslik alus tõendit kätte saada. Eelnõu järgi on
see mitmel puhul välistatud või vähemalt küsitav. Kui alles praktikas selgub, et eelnõust on
mõni vajalik õigus puudu (näiteks kui menetlustoimingule allutatud isikutel on võimalus
teabekandjaid kontrollimatult peita taskusse või riiete alla), siis satub küsimärgi alla võimalus
ressursimahukaid läbiotsimisi eesmärgipäraselt ja tulemuslikult teostada. Erinevalt
kriminaalmenetlusest, kus taolised olukorrad on aastatepikkuses praktikas läbi käidud, alustab
konkurentsijärelevalvemenetlus tühjalt lehelt.
Üksikajalikke menetlusreegleid on vaevalt võimalik sidusalt ette näha ilma
tüüpjuhtumeid läbi mängimata, kuid eelnõud välja töötades ei ole seda koos rakendajaga
süsteemselt tehtud.
Konkurentsijärelevalve ülesannete täitmiseks vajalike selgete õiguslike aluste asemel on
eelnõus kohati sätestatud üsna segaseid konstruktsioone, mille üle amet peab hakkama seadust
rakendades oma põhitegevuse arvelt kohtus vaidlema. Konkurentsijärelevalveks suunatud
vahendite otstarbekohast kasutamist ei taga taotluste prioriteetide alusel tagasilükkamise
kitsendused (mis põhitegevusele keskendumise arvel toovad kaasa hulga vaidlusi, miks amet
ühte või teist asja ei menetle), samuti vaieldavused seoses läbiotsimiste korraldusega (sh
andmekandjate kohapealse läbivaatamise küsimus ja talletuste süsteemiga kaasnev ulatuslik
salvestamise koormus). Samuti tekib põhjendamatu halduskoormuse ametile läbimõtlematult
pandud kohustus anda menetlusalusele isikule ülevaade talle etteheidetavast tegevusest juba
enne etteheidete koostamist, kui isik esitab kohustuste võtmise küsimuses vastava taotluse.
Taotlejale omistatud ülemäärased menetlusõigused (sh ärakuulamisõigus etteheidete osas),
vaieldavad kitsendused taotluste prioriteetide alusel tagasilükkamisel ning üksnes tinglik
võimalus politsei kaasabi kasutamiseks tekitavad kokkuvõttes olukorra, kus amet ei saa tõhusalt
keskenduda oma konkurentsijärelevalve alastele tuumikülesannetele. Selline olukord on ECN+
6
direktiivi järgi lubamatu. Eelnõu edasisel täiendamisel on oluline lähtuda Konkurentsiameti
kui seaduse rakendaja praktilistest kogemustest, et taolisi ebakõlasid vältida.
Sarnaselt tulnuks praktikat arvestades läbi mängida eelnõus ettenähtud vastutuse rakendamise
põhimõtted. Näiteks peame silmas küsimust, millistel juhtudel tuleb Konkurentsiametil
rakendada emaettevõtja vastutust. Oluline on kindlasti ka küsimus, millest lähtuvalt tehakse
kindlaks trahvisumma põhiosa aluseks olev käive (eelnõu sätestab üksnes trahvi ülemmäära
leidmise alused). Eelnõust tulenevalt peaks justkui menetlema kõiki ettevõtjat moodustavaid
isikuid, kuna menetlusaluse isiku mõiste on seotud mitte rikkumise toimepanemise, vaid
ettevõtja moodustamisega.
Eelnõu paneb Konkurentsiametile rahalisi kohustusi menetlusosaliste ja muude isikute
suhtes, ilma et sellega oleks kaasnenud piisav mõjude analüüs. Õigusabikulude küsimuses
on eelnõu esialgses versioonis sätestatud laushüvitamise skeemist loobutud, mida
Konkurentsiamet tervitab, kuid tõlkekulude osas ei ole vajalikke muudatusi tehtud.
Konkurentsiamet ei ole saanud töögrupiga seesuguseid teemasid piisavalt arutada ega mõista
seetõttu lõpuni kõiki motiive ja kaalutlusi, mis on tinginud kooskõlastusringile saadetud
eelnõus ette nähtud lahendused. Eelnõu seletuskiri on valdkondliku eriseaduse muudatuse kohta
erakordselt pikk, kuid mõnegi olulise küsimuse jätab ometi vastuseta. Töögrupi liikmed on
varasemalt Konkurentsiametile selgitanud, et teatud teemade selgituseta jätmine on olnud
töögrupi poolt teadlik valik, selleks et amet seaduse tulevase rakendajana ei oleks mõjutatud
väljatöötajate selgitustest, vaid saaks oma arvamuse segamatult kujundada. Püüamegi seda
järgnevalt teha, esitades ühtlasi omapoolsed ettepanekud eelnõu täiendamiseks.
II Küsimused ja ettepanekud
Konkurentsiamet esitab alljärgnevalt oma märkused teemapunktide lõikes. Näeme neis
tõsiseid probleeme ECN+ direktiivi eesmärgipärase ülevõtmise ning ameti
tuumikülesannete (ELTL art 101, 102, KonkS § 4 ja § 16 järelevalve) tõhusa täitmise
seisukohalt. Konkurentsiamet soovib omalt poolt kaasa aidata alljärgnevas välja toodud
puuduste kõrvaldamiseks, enne kui seaduseelnõu menetluskorras edasi liigub.
1. Menetlusalune isik, emaettevõtja vastutus ja trahvisumma leidmine
Ettevõtja mõiste – menetlusalune isik – trahvimine on kolm omavahel tihedalt seotud
regulatsiooni, mis moodustavad tulevase menetluse selgroo. Neist kahe esimese sätestamist
eelnõus ettenähtud kujul ECN+ direktiiv ei nõua. Kolmanda – trahvimise – osas nõuab direktiiv
muuhulgas emaettevõtja ning ka õigusjärglase vastutuse juurutamist.
Eelnõus piiritletakse menetlusaluste isikute ring kõigi ettevõtjat moodustavate isikutega ning
rikkumine (keelatud tegu) omistatakse kogu ettevõtjale (§ 7817 lg 1). Praktikas esineb sageli
menetlusaluste isikute paljusus. Põhjus pole ainult toimepanijate ringis (nt kartellikokkuleppe
sõlmijad), vaid oluline on tähele panna, et lisaks keelatud tegevusega vahetult hõivatud
7
äriühingutele puutuvad asjasse nende üle otsustavat mõju omavad emaettevõtjad. Suur osa Eesti
majanduses mõjukatest ettevõtjatest moodustubki kohalikest äriühingutest ning neid
kontrollivatest, sageli välismaistest emaettevõtjatest. Sellega seoses jätab eelnõu lahtiseks kaks
olulist küsimust:
- millal tohib emaettevõtjat trahvida?
- millal tuleb emaettevõtjat trahvida?
Neist esimesele leidub üsna ammendav vastus Euroopa Kohtu praktikas, kus on välja
kujunenud emaettevõtja vastutusele võtmise lubatavuse eeldused. Emaettevõtja nn otsustavat
mõju eeldatakse ning teda saab tütarettevõtja konkurentsialase keelatud teo eest trahvida sel
juhul, kui emaettevõtja osalus on 100%. Lisaks on võimalikud erijuhud, millel pole siinkohal
põhjust peatuda. Seevastu teisele küsimusele, millal Konkurentsiamet peaks lisaks keelatud teo
toimepanemises kahtlustatavale tütarettevõtjale kaasama menetlusaluse isikuna ka tema
emaettevõtja, puudub Euroopa Liidu konkurentsiõiguses ühene vastus. Eelnõus ettenähtud
menetlusaluse isiku mõiste (§ 7817 lg 1) ning seletuskiri viitavad siiski sellele, et
Konkurentsiamet peab emaettevõtja suhtes menetlust alustama, kui seda on vähegi
võimalik teha. Seda hoolimata asjaolust, mis riigi jurisdiktsioonis emaettevõtja on ja kui
tulemuslik tema suhtes menetluse läbiviimine olla saaks.
Konkurentsiamet leiab, et eelnõu skeem on sobimatu ja tarbetult keerukas. Selle asemel piisab,
kui sätestada selgelt emaettevõtja vastutusele võtmise võimalus, samuti õigus kohaldada
vastutust ettevõtja õigusjärglase suhtes (ettevõtte ülemineku korral) ilma selleks uut
menetlust alustamata. Ehk siis reeglina peaks Konkurentsiamet menetlema ikkagi seadust
rikkunud juriidilist isikut. Erijuhtumid (võimalus rakendada emaettevõtja vastutust ning
kaasata menetlusse ettevõtja õigusjärglane) tuleb eraldi ette näha. 2 Konkurentsiametile
paistab, et eelnõus on sellise lihtsa ja loogilise lahenduse asemel üritatud mingil põhjusel
menetlust algusest peale tervele ettevõtjale laiendada. Lisaks sellele, et sellisel viisil
emaettevõtja vastutuse sätestamine on hoomatav üksnes konkurentsiõiguse ekspertidele, on see
sobimatu järgmistel põhjustel:
- Eelnõu kohaselt kaasatakse menetlusse kõik ettevõtjat moodustavad isikud, sh ka need,
kelle kaasamise järele puudub sisuline vajadus. Eelnõu sõnastus ei jäta ruumi teistsuguseks
tõlgenduseks. Mittekaasamise tagajärjeks võib olla meedet kohaldava haldusakti kehtetuks
tunnistamine (§ 7835, SK lk 105). Tegemist on tarbetult koormava menetluskohustusega,
mis on muuhulgas täiesti sobimatu nn Hiina müüri tüüpi menetlustes3.
- Skeemi tulemusena peaks amet hakkama kontserne (sh välismaa emaettevõtjaid)
laustrahvima, ehkki ECN+ direktiivi järgi tuleb luua emaettevõtja trahvimise võimalus (art
13 lg 5, preambuli p 464), mitte automaatselt rakendatav kohustus. Ettevõtja trahvimist
2
Vt ECN+ direktiivi Art 13 lg 5 ja põhjenduspunkt 46.
3
Hiina müüri tüüpi menetluste eesmärgiks on konkurentsitundliku teabe leviku piiramine kontserni eri osade vahel
ning nende kõigi menetlusse kaasamisel seda arusaadavalt vältida ei saa.
4
Ettevõtja mõistet peab olema võimalik liikmesriigi seaduse järgi kohaldada selliselt, et emaettevõtjat oleks
võimalik trahvida: "[---] Sellele vastavalt peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik kohaldada
8
sätestav 7833 lg 1 seob trahvisumma üksnes kogu ettevõtja üleilmse käibega, tegemata mis
tahes viidet mõnele muule näitajale. See tähendab sisuliselt, et mis iganes trahve
Konkurentsiamet teeb, peavad need eelduslikult olema seostatud ka emaettevõtja käibega.
Samas meie kogemuse põhjal on emaettevõtja vastutuse rakendamine liikmesriikides pigem
vähelevinud võte.
- EL üleselt tegutsevad suured firmad keeruliste organisatsiooniliste struktuuridega. Eestis
võrreldavaid olukordi eriti ei esine ning kontsernide laustrahvimine viiks hoopis
äraspidisele tulemusele. Oluline osa Eesti ettevõtjaid kuulub suurtesse rahvusvahelistesse
kontsernidesse ning nende emaettevõtjate trahvimisel kujuneksid trahvisummad, millistel
puudub igasugune mõistlik seos Eestis aset leidnud rikkumisega. Konkurentsiamet peaks
hakkama massiliselt menetlema ja trahvima välismaiseid (sh väljapoole EL-i jäävaid)
ettevõtjaid ning puudub selge arusaam, kuidas see tehniliselt toimuks.
Trahvimäära arvutamise kohta tuleneb § 7833 lõikest 1, et Konkurentsiamet võib keelatud teo
toimepanemise eest ettevõtjat trahvida §-s 7834 sätestatud tingimustel ja korras kuni kümme
protsenti ettevõtja üleilmsest kogukäibest trahvi kohaldamisele eelnenud majandusaastal.
Viidatud § 7834 lg 4 järgi määrab Konkurentsiamet ettevõtjale trahvi kohaldamiseks ühele või
mitmele ettevõtjat moodustavale menetlusalusele isikule. Millest lähtuvalt amet selle valiku
teeb, eelnõust ei selgu. Küll näeb lõige 5 ette solidaarvastutuse juhul, kui trahv määratakse
mitmele menetlusalusele isikule.
Lõpliku trahvisumma arvutamine käib eelnõu järgi justki nii, et lisaks § 7833 lõikes 1 mainitud
ettevõtja 10% üleilmsele kogukäibele vaadatakse § 7834 lõikes 2 ettenähtud näitlikku loetelu
asjaoludest, mida trahvi kohaldamisel tuleb arvestada. Ehk siis rikkumise raskust ja selle
toimepanemise kestust; rikkumise korduvust; rikkumist õigustavaid asjaolusid ning selle
välditavust. Nimetame neid järgnevalt n-ö kergendavateks ja raskendavateks asjaoludeks.
Seega jääb eelnõust vähemalt esmapilgul mulje, et trahvisumma arvutamine algab ettevõtja
üleilmse kogukäibe kindlaksmääramisest rikkumisele eelnenud majandusaastal. Seejärel,
võttes arvesse n-ö kergendavad ja raskendavad asjaolud, määratakse trahvisumma 10% ulatuses
ettevõtja üleilmsest kogukäibest. Konkurentsiamet leiab, et seesugune trahvi määramise
metoodika ei ole sisuliselt põhjendatud ning lahkneb ECN+ direktiivi artikli 15 lõikes 1
ettenähtud põhimõttest, mille kohaselt seaduses sätestatud protsent ettevõtja üleilmsest
kogukäibest on rahatrahvi ülemmäär, mitte põhiosa arvutamise alus.
Eelnõu sätestab näitliku loetelu rahatrahvi suurust mõjutavatest asjaoludest, kuid ei näe ette
alust trahvi baasmäära arvutamiseks. Võrdlusena Euroopa Komisjoni praktikas määruse 1/2003
alusel võetakse trahvisumma põhiosa kindlaksmääramisel aluseks nende kaupade või teenuste
väärtus (nimetame seda siinkohal müügikäibeks), millega on rikkumine otseselt või kaudselt
asjaomasel territooriumil seotud. Müügikäive määratakse üldjuhul lähtuvalt ettevõtja müügist
viimasel rikkumises osalemise täisaastal. Trahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna
ettevõtja mõistet, et teha kindlaks vastutav emaettevõtja ja määrata talle rahatrahv tütarettevõtja tegevuse eest, kui
emaettevõtja ja tütarettevõtja moodustavad ühe majandusüksuse. [---]".
9
müügikäibest. Üldjuhul määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügikäibest, kuid üksikjuhul
sõltub see rikkumise raskusastmest, mille määramisel arvestatakse kõiki olulisi asjaolusid,
kusjuures raskusaste korrutatakse aastate arvuga, mil rikkumine aset leidis.5 Väga sarnastel
alustel ning üsnagi üksikasjalikult trahvisumma põhiosa kindlaksmääramise metoodika ette
nähtud Soome hiljuti vastuvõetud konkurentsiseaduse muudatustes. Rahatrahvi põhiosa on
seotud ettevõtja käibega rikkumisega seotud kaubaturul.6
Trahvi põhisumma müügikäibena arvestamine erineb eelnõus ettenähtud üleilmse kogukäibe
arvutamisest ka ajavahemiku poolest, millest lähtutakse.7 See asjaolu ilmestab, et tegemist on
erineval eesmärgil ettenähtud kriteeriumitega. Direktiivist lähtuvalt kujutabki ettevõtja 10%
üleilmne kogukäive endast üksnes ülemmäära, mitte sisuliselt põhjendatud alust trahvisumma
leidmiseks.
Kommenteeritav seaduseelnõu ei kasuta müügikäibe mõistet ega sisalda juhiseid trahvi
baassumma arvutamiseks. Seletuskirjast nähtuvalt tuleb alati kindlaks teha üleilmne
kogukäive.8 Seda ka juhul, kui 10% ettevõtja üleilmsest kogukäibest on suurusjärgu võrra
suurem kui 30% asjaomasest müügikäibest.
Eriliselt tekib emaettevõtja vastutust silmas pidades küsimus, kas trahvi põhiosa arvutamisel:
a) tuleb võtta aluseks ettevõtja üleilmne kogukäive, arvutada sellest 10% ning arvestades n-ö
kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, jääda selle summa juurde või tulla sellest mingil
määral alla;
b) trahvi baassumma kindlaksmääramisel lähtutakse hoopis muust metoodikast, mille
kasutamiseks seadus alust ei anna (nt eespool viidatud 30% müügikäibest, mida rakendavad mh
Euroopa Komisjon ja Soome konkurentsiamet), suurendades-vähendades selliselt leitud
trahvisumma põhiosa lähtuvalt nö kergendavatest ja raskendavtest asjaoludest, mida seadus ette
näeb. Trahvi lõppsumma ei tohi ületada seadusega lubatud trahvi ülemmäära, milleks on 10%
ettevõtja üleilmsest kogukäibest.
Konkurentsiamet kahtleb sügavalt, kas üksnes haldusorgani kaalutlusõigusest ning seda
täpsustavast halduseeskirjast piisab, et asendada seaduses puuduvat selget alust
trahvisumma põhiosa leidmiseks. Tegemist on karistusliku meetmega ning määratavate
trahvide suurust arvestades intensiivse sekkumisega ettevõtjate põhiõigustesse, mida
põhiseadusega kooskõlas saab teha üksnes selge seadusliku aluse olemasolul. Kui eelnõus
sisalduva konstruktsiooni taustaks on arusaam, et üksnes trahvi ülemmäära sätestades jäävad
5
Vt suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi
kohta (2006/C 210/02), pp 13 ning 19 jj.
6
Kilpailulaki, 13(b) § (18.6.2021/546) - Seuraamusmaksun perusmäärän lähtökohta.
7
Eelnõu järgi leitakse 10% lähtuvalt ettevõtja käibest trahvi kohaldamisele eelnenud majandusaastal (§ 7833 lg 1),
aga Komisjoni 30% määratakse üldjuhul lähtuvalt ettevõtja müügist viimasel rikkumises osalemise täisaastal.
8
Eelnõu seletuskirja lk-lt 152 leidub näiteks järgmine seisukoht, mida Konkurentsiamet ei jaga: „Käibest sõltuva
sunniraha ja haldustrahvi kohaldamine eeldab, et Konkurentsiametil tuleb välja selgitada ettevõtja või ettevõtjate
ühenduse üleilmne kogukäive. Kui Eesti ettevõtjate puhul on andmed äriregistrist kergesti kättesaadavad ja
usaldusväärsed, siis rahvusvaheliste ettevõtjate üleilmse käibe väljaselgitamine võib olla keerulisem ja
ajamahukam. Praktikas on siinkohal tõenäoliselt abiks Euroopa konkurentsivõrgustiku raames tehtav koostöö.“
10
Konkurentsiametile vabad käed lähtuda trahvisumma leidmisel mis iganes kaalutlustest, siis
karistuse määramisel on säärane loomingulisus kohatu. Konkurentsiamet ei saa
trahvimispraktikat rajada kriteeriumidele, mida seadus ei sätesta ning mis nähtavasti
hoopis kalduksid kõrvale seaduses sätestatut. Juhul kui Konkurentsiamet hakkaks trahve
määrama lähtudes rikkumisega seotud müügikäibest, siis kujuneks olukord, kus enamus trahve
lähtuvad seaduses sätestamata kriteeriumist ning ei oma de facto mingit seost ainsa seaduses
sätestatud kriteeriumiga (ehk kogu ettevõtja üleilmse käibega).
Eelnõus esinev lünk trahvisumma arvutamise alustes hakkab praktikas probleeme tekitama eriti
seoses emaettevõtja vastutusega. Tulles näite juurde Eesti tütarpank (kes oma tegevusega
põhjustab rikkumise) ning Skandinaavia emapank (keda 100% kontrolli omava emaettevõtjana
saab võtta solidaarselt vastutusele selle rikkumise eest), siis eelnõu ei vasta üheselt mitmele
olulisele küsimusele:
(i) Kas Konkurentsiametil on seadusest tulenev kohustus kaaluda emaettevõtja vastutuse
rakendamist? Kui on, siis mis tingimustel selline kohustus tekib?
(ii) Milliseid kaalutlusi tuleb arvesse võtta otsustamaks, kas emaettevõtja vastutust rakendada?
Näiteks rikkumise raskus ja kestus? Või teisalt, kas emaettevõtja suurem üleilmne käive ja
sellest lähtuvalt võimalus teha trahv suuremas summas on asjakohane kaalutlus?
(iii) Juhul kui emaettevõtja vastutust ei rakendata, siis kas üleilmne kogukäive on Eesti
tütarpanga Eesti või Skandinaavia emapanga käive?
(iv) Kui emaettevõtja vastutust rakendatakse, siis milline käive tuleb võtta aluseks trahvi
baassumma kindlaksmääramisel, kas: a) Skandinaavia emapanga üleilmne käive; b) Eesti
tütarpanga kogukäive või c) Eesti tütarpanga kogukäive rikkumisega seotud tegevusalal?
(v) Juhul kui Konkurentsiamet otsustab emaettevõtja vastutust mitte rakendada või arvutab
trahvi baassumma välja müügikäivet aluseks võttes, siis kas: a) taotlejal või muul isikul (v.a.
menetlusalune isik) on õigus seda vaidlustada?; b) halduskohtul on trahviotsuse vaidlustamise
korral õigus trahvisummat suurendada või trahviotsus kehtetuks tunnistada seetõttu, et
emaettevõtja vastutust ei ole rakendatud?
Konkurentsiamet on seisukohal, et emaettevõtja vastutus, samuti õigusjärglase vastutus ning
trahvisumma põhiosa leidmise alused on eelnõus jäetud sisuliselt reguleerimata ning see toob
kaasa vastuolu õigusselguse ja -kindluse põhimõtetega. Ettevõtjatel pole võimalik mõistlikult
ette näha, kelle suhtes mis asjaoludel konkurentsijärelevalves trahve kohaldada saab ning
millest tegelikult lähtutakse trahvimäära arvutamisel.
Eelnõu vajab seetõttu täiendamist vähemalt järgnevas:
1) Menetlusaluse isiku mõiste vajab täpsustamist, nii et see ei eeldaks menetluse
läbiviimist kõigi ettevõtjat moodustavate isikute suhtes;
2) Täiendavalt tuleb sätestada Konkurentsiameti kaalutlusõigus emaettevõtja vastutuse
rakendamiseks ning näha ette alus ettevõtte ülemineku korral kaasata menetlusaluse
isikuna ettevõtja õigusjärglane;
3) 10% üleilmse kogukäibe kriteerium ei ole samastatav trahvi põhisumma arvutamise
11
alusega, mis tuleb eelnõus eraldiseisvalt ette näha. Aluseks saab võtta Euroopa Komisjoni
praktika ning Soome konkurentsiseaduse, mille järgi trahvi põhisumma arvutatakse
osakaaluna müügikäibest.
2. Prioriteetide seadmine
Direktiiv (art 4 lg 5 ja pp 23 + vt värske uuring9) näeb ette, et amet saaks ise oma nappe ressursse
planeerida ja asju valida ehk prioriteete seada. Eelnõu näeb formaalselt ette prioriteetide
seadmist, kuid mitte tegelikku võimalust prioriteetsuse alusel taotlusi tagasi lükata. Kui
taotlus käsitleb taotleja suhtes käimas olevat rikkumist (senises praktikas on valdavalt just
sellised taotlused)10 ja ei ole „ilmselgelt põhjendamatu“ (konkurentsiadvokaatide koostatud
taotluste läbivaatamisel kasutu kriteerium), siis eelnõu järgi loetakse taotlus lubatavaks ja
menetlus algab. Eelnõu ei vasta selles osas ECN+ direktiivi art 4 lõikele 5, mis nõuab
mitteprioriteetsete taotluste tagasilükkamise õiguse sätestamist. Konkurentsiametil ei teki
eelnõu alusel õigust koondada oma konkurentsijärelevalve ressurssi sisuliselt oluliste asjade
lahendamisele seesuguste taotluste tagasilükkamise teel, mida amet sisu poolest nii oluliseks ei
pea. Konkurentsiamet leiab, et isegi kui eelnõus sätestatud prioriteetide seadmise
konstruktsioon näib teoreetiliselt hea lahendusena, siis kindlasti ei võta see arvesse praktika
vajadusi ega taga selles osas direktiivi eesmärgipärast ülevõtmist. Seda seetõttu, et
prioriteetide seadmise õigust taotlejale omistatud ülemääraste õigustega lepitama asudes
on esimesest sisuliselt loobutud.
Eelnõu kohustab ametit alustama konkurentsijärelevalvemenetlust iga vähegi asjalikult
koostatud kaebuse saamisel. Eelnõus on eraldi ette nähtud taotluse lubatavuse hindamine,
millel on äärmiselt madal lävend (filtri taha jäävad mitteasjalikud n-ö täiskuukaebajate kirjad)
ning kus asja konkurentsialast olulisust (prioriteetsust) arvesse võtta ei tohi.11 Oluline on silmas
pidada, et taotluste puhul ette nähtud teine n-ö filter ehk rikkumise kestvuse nõue (KonkS §
7816 lg 2 p 1) on praktiliselt kasutu, kuna ameti viimase kümnendi menetluste hulgas pole
selliseid juhtumeid peaaegu et olnud, kus menetlust oleks läbi viidud rikkumise suhtes, mille
konkurentsi kahjustav mõju oli enne menetluse alustamist lakanud. Samuti pole praktikas kasu
tingimusest, et taotlejal on samaväärne võimalus kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses
(KonkS § 7816 lg 2 p 2). Ehkki paljud konkurentsiasjad on ühel või teisel viisil seotud
tsiviilõiguslike vaidlustega ning konkurentsiseaduse rikkumiste korral on enamasti võimalik
pöörduda ka otse kohtusse võlaõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamiseks, siis vaevalt on
ametil võimalik juba taotluse lubatavuse hindamisel veenvalt ära näidata, et taotlejal selline
samaväärne võimalus on.12
9
Kati Cseres, Or Brook. Policy Report: Priority Setting in EU and National Competition Law Enforcement, 2021.
10
Seetõttu pole mingit alust arvata, et nimetatud kriteerium saaks taotluste tagasilükkamisel sisuliseks „sõelaks“,
sh arvestades valitsevat kohtupraktikat, milles isikute subjektiivse õiguse riivet pigem eeldatakse.
11
„Lubatavaks tunnistamisele ei kohaldu KonkS § 7814 lõikes 2 sätestatud konkurentsijärelevalvemenetluse
algatamata jätmise alused. KonkS § 7816 on eelnimetatud normi suhtes ammendav erisäte. [---]“ (SK lk 60).
12
Praktiliselt on tõepoolest oluline välistada võimalus, et ettevõtjad saaksid ametilt nõuda üksnes rikkumise
tuvastamist selleks, et selle alusel tsiviilkohtumenetluses kahjunõuet esitada.
12
Kord lubatavaks loetud taotlust tuleb menetleda. Seejuures peab amet rakendama
uurimispõhimõtet (HMS § 6), enne kui ta saab lõpetamise otsuse teha. Eelnõus puudub selge
alus, mis võimaldaks üksnes asja prioriteetsuse küsimust lahendada. Kui
konkurentsijärelevalvemenetlus on kord alanud, siis lähtuvalt KonkS § 7813 lõikes 3
ettenähtud eesmärgist (millele otseselt viitab KonkS § 7813 lg 5 p 1) peab amet rakendama
uurimispõhimõtet ja uurimismeetmeid kasutades tuvastama, kas keelatud tegu on toime
pandud või mitte. Eelnõu ei anna praegusel kujul erilist alust väita vastupidist.
Ameti senist praktikat arvestades võib iga vaieldav taotluse tagasilükkamine lõppeda
kohtuvaidlusega. Tuleb arvestada, et konkurentsijärelevalve praktikas on taotleja rollis suures
osas ettevõtjad, kellel on väga hea ligipääs kvaliteetsele õigusabile ning taotlused on koostatud
konkurentsiadvokaatide poolt. Seetõttu oleks ekslik arvata, et eelnõus ettenähtud vorminõuded
taotlusele (KonkS § 7815 lg 2) kujutaksid endast sisulist filtrit põhjendamatute taotluste
vältimiseks. Õigustatud huvi väidetava rikkumise kõrvaldamiseks on peaaegu alati võimalik
näidata, arvestades, et halduskohtupraktikas on käsitletud konkurentsijärelevalvet mitte üksnes
konkurentsi kui avaliku huvi, vaid ka isikute õiguste kaitseks ettenähtud menetlusena, kus
subjektiivse õiguse riivet pigem eeldatakse.13
Iga konkurentsijärelevalve menetlus nõuab ressurssi ning seetõttu ei täida eelnõus sätestatud
võimalus lubatavaks loetud menetlusi prioriteetide alusel lõpetada seda eesmärki, mis ta ECN+
direktiivi art 4 p 5 järgi peaks täitma. Konkurentsijärelevalve tähendab asja sisulist uurimist
ning pelgalt avalike andmete alusel (näiteks raamatupidamise aruanne) ei ole võimalik kindlaks
teha, kas seadust on rikutud või mitte. Eelnõus ei ole kuidagi piiratud ameti uurimiskohustust
ja tõendamiskoormust sellistel juhtudel, kus amet asub prioriteetide alusel lõpetama menetlust,
mille aluses oleva taotluse ta on eelnevalt lubatavaks tunnistanud. Seda arvestades on täiesti
selge, et ametile antud õigus sissetulnud taotluste alusel alanud menetlusi hiljem lõpetada ei ole
sisuliselt samaväärne direktiivi kohase õigusega lükata taotlusi prioriteetsuse alusel tagasi.
Eelnõu järgi tohib kord lubatavaks loetud taotluse alusel alanud menetlust prioriteetide alusel
lõpetada üksnes võrdluses teiste pooleliolevate konkurentsijärelevalvemenetlustega (§ 7814
lg 2 p 1). Seesugune kitsendav kriteerium ei vasta direktiivile. Käimasolevate konkurentsiasjade
võrdlev järjestamine tähendaks tegelikkuses ametile tarbetut lisakoormust, mis on prioriteetide
seadmise õigusele risti vastupidine tulemus. Sisulist läbipaistvust seesugune arvepidamine ei
taga, sest käimasolevate asjade eelanalüüsi pole võimalik ettevõtjatele avaldada.
Prioritiseerimise mõtet aitab ilmestada seletuskirja lk-l 47 (jätk lk-l 48) esitatud mõttekäik, et
direktiiv nõuab liikmesriikidelt prioritiseerimise õigust üksnes ELTL artiklite 101 ja 102
asjades. Seejuures on oluline tähele panna, iga menetlusesse tulev konkurentsijärelevalve
taotlus võtab ressurssi sõltumata sellest, kas tegemist on ühisturgu puutuva asjaga või mitte.
Seetõttu saab asjade prioritiseerimise õigust tõhusalt sätestada (ning direktiivi art 4 lg 5
eesmärgipäraselt üle võtta) üksnes nii, et see õigus laieneb kõigile konkurentsijärelevalve
13
Vt RKHK 3-3-1-29-13 p 17 ja 3-3-1-42-14 p 15, 3-3-1-85-15 p 13-16, samuti Ivo Pilvingu kommentaar PS §-le
15, p 30 https://pohiseadus.ee/sisu/3486
13
taotlustele. Vastasel korral tekib paratamatult olukord, kus amet on hõivatud KonkS § 4 ja § 16
alusel esitatud taotlustega sõltumata sellest, kui olulist küsimust üks või teine taotlus sisuliselt
käsitleb. Juhul kui õigus taotlusi prioriteetsuse alusel tagasi lükata laieneks vaid ELTL art 101
ja 102 asjadele, ei aitaks see kuidagi ametile eraldatud nappe konkurentsijärelevalve ressursse
säästa ja suunata sisuliselt oluliste asjade lahendamiseks.
Küllalt sageli kirjutatakse ametile, et ühe või teise monopoolse teenuse hind on liiga kõrge.
KonkS § 16 p 1, samuti nagu ka ELTL art 102 (a) sätestab turuvalitsejale ebaõiglase
hinnakujunduse keelu. Samal ajal ebaõiglase hinnakujunduse menetluse läbiviimine on väga
ressursi- ja ajamahukas ettevõtmine. Euroopa Komisjon on näiteks oma asjade
prioritiseerimisel otsustanud keskenduda art 102 rakendamisel üksnes väljatõrjuvale
käitumisele ning mitte tegeleda ärakasutava käitumisega, mille alla kuulub liiga kõrgete
hindade kehtestamine (vt prioriteetide seadmise projekti raport, lk 11).
Eestis ei oleks ilmselt mõistlik tõmmata piiri täpselt samamoodi nagu Komisjon on seda teinud.
Siiski tuleb Konkurentsiametil ka oma tegevuses hinnakujunduse asjad teatud tunnuste alusel
prioritiseerida. Näiteks on oluline kaalutlus, kas turule on võimalik siseneda uutel pakkujatel,
kuna kulupõhisest oluliselt kõrgem hinnatase suurendab potentsiaalsete konkurentide
sisenemise huvi.14 Menetleda ei saa kõiki kaebusi kõigi teenuste kohta, mis formaalselt
mahuvad KonkS § 16 p 1 alla. Ametil peab olema õigus muu hulgas hinnata teenuse rahalist
mahtu ning mõju konkurentsiolukorrale. Taotlused, mis jäävad ameti hinnangul prioriteetsuse
lävendi alla, peab olema võimalik tagasi lükata, kuna vastasel korral kaasneb nendega
paratamatult ressursikulu (kas siis sisulise menetlemise või taotlejaga suhtlemise ning
võimalike vaidlustustega tegelemise näol – menetluste n-ö riiulisse ootele jätmine ei ole
lahendus).
Eelnõu §-s 7813 lg 5 sätestatud prioriteetsuse kriteeriumide järgi peab Konkurentsiamet iga
lubatavat taotlust menetlema, kui ta ei näita ära, et taotlusalune asi:
1) ei täida eesmärki tuvastada keelatud teo toimepanemine ja vajaduse korral kohaldada [-
--] konkurentsijärelevalvemeetmeid, taastamaks ja säilitamaks moonutamata
konkurentsi;
2) kujuneks ameti jaoks liiga ressursimahukaks;
3) ei ole piisavalt oluline, pidades silmas (konkurentsi kui) avalikku huvi, rikkumise
iseloomu, ulatust ja mõju konkurentsiolukorrale.
Esimeses punktis nimetatud kriteeriumi alusel prioritiseerimise mõte ei ole Konkurentsiameti
jaoks arusaadav, kuid kuna kriteeriumid on kumulatiivsed, tuleb ka see alati ära näidata. Isegi
kui vaadelda hetkel üksnes kahte viimast kriteeriumi (p 2 ja 3), siis nende kumulatiivsust
arvestades saaks amet vältida üksnes ebaoluliste asjade menetlemist, mis on samal ajal
14
„Komisjon on oma praktikas siiski olnud äärmiselt kõhklev selle sätte [ELTL art 102] kasutamisel turgu
valitsevate ettevõtjate (väidetavalt) kõrgete hindade suhtes. Ja minu arvates põhjendatult. Eeskätt ei ole vabal ja
konkurentsile rajatud turul lihtsalt vaja seda sätet kohaldada: turule sisenemise tõkete puududes peaksid kõrged
hinnad harilikult meelitama uusi tulijaid. Turg reguleerib end sellest tulenevalt ise“. Kohtujurist Nils Wahli
06.04.17 arvamust kohtuasjas C-177/16 , p 3,
14
menetluslikult keerukad. Liigse keerukusega pisiasjade menetlemist on teatud piirides võimalik
vältida ka kehtiva KonkS § 634 lg 1 p 2 alusel ning süüteomenetluses oportuniteeti kasutades.
Seetõttu on selge, et eelnõus toodud kriteeriumid ameti jaoks märkimisväärset uut kvaliteeti ei
loo, kuid ettenähtud segased sätted hakkavad kindlasti vaidlusi tekitama. Tegelik prioriteetide
seadmine kooskõlas ECN+ direktiivi art 4 lõikega 5 seevastu eeldab, et Konkurentsiametil
tekiks teatud valikuruum ka suuremate ja kaalukamate juhtumite vahel.
Ettenähtud prioriteetsuse kriteeriumite kumulatiivsusest tuleneb sisuliselt Konkurentsiametile
kohustus menetleda iga juhtumit, mille ressursikulu on madal, isegi kui uuritava tegevuse mõju
konkurentsiolukorrale on pea olematu. Siinkohal võib näitena tuua erinevad vertikaalsetes
kokkulepetes sisalduvad süütumat liiki vaieldavused, mille puhul on suhteliselt tavapärane, et
ka formaalne rikkumine konkurentsi tegelikult ei mõjuta. Ei ole mõistlik, kui Konkurentsiamet
peaks selliseid rikkumisi igal juhul menetlema üksnes seepärast, et see paistab esmapilgul lihtne
olevat. Siinkohal tuleb arvestada, et ka näiliselt lihtsad menetlused võivad kõikvõimalike
vaidlustuste tõttu lõppkokkuvõttes vägagi ressursimahukaks kujuneda, mistõttu on menetluse
mõju Konkurentsiameti ressurssidele selle algfaasis tegelikult ka väga keeruline
ennustada.
Täpsemalt sisaldab eelnõus sätestatud prioritiseerimise õigus veel järgmisi küsitavusi, mis
muudavad selle ameti jaoks praktiliselt kasutuks:
- Milline sisuline tähendus on § 7813 lg 5 punktis 1 sätestatud kriteeriumil (viide sama
paragrahvi lõikele 3) ja millistest kaalutlustest tuleb lähtuda selle kohaldamisel? Võib
üksnes aru saada, et asja prioriteetseks lugemisel tuleb eelkõige lähtuda keelatud teo
tuvastamise eesmärgist. Tegelikkuses peaks olema aga vastupidi, sest kui juba peale
vaadates on näha, et antud asjaoludel pole võimalik konkurentsijärelevalvemeetmeid
(tõhusalt ja tulemuslikult) rakendada, siis üksnes rikkumise tuvastamiseks menetlust ei
algatata. Taoliste asjade lõpetamiseks ilma meetmeid kohaldamata sätestab § 7814 lg 3
ametile ulatusliku kaalutlusõiguse.
- § 7813 lg 5 p 1-3 sõnastusest lähtuvalt on tegemist suletud loeteluga, mis raskendab oluliste
kaalutluste arvesse võtmist. Taotluste tagasilükkamisel peab olema võimalik arvestada
eelkõige sekkumise vajadust (sh kas kaubaturul, kus väidetav rikkumine toime pandi, on
üldiselt toimiv konkurents ja kuidas rikkumine seda mõjutada saaks), aga mõnel juhul võib
olla oluline ka võimalus saavutada menetluse tulemusel lahend, millel oleks soodne mõju
konkurentsile laiemalt. Kuna etteantud kriteeriumid on kumulatiivsed ja loetelu suletud, siis
sekkumise vajadust ei pruugi olla võimalik piisavalt arvestada.
- Arusaamatuks jääb, mil viisil on võimalik § 7813 lg 5 p 1-3 kriteeriume kõiki alati arvestada.
Sidesõna „ja“ punktis 2 ning seletuskirjas esitatud juhised viitavad üheselt sellele, et
ettenähtud alused on kumulatiivsed, mitte alternatiivsed. Seega taotluse alusel alanud
menetluse lõpetamisel tuleb alati põhjendada kõigi kolme punkti osas, miks taotlusalune
juhtum sellele ei vasta. Muu hulgas tähendab see Konkurentsiameti kohustust menetleda
juhtumit, mis küll ettenähtavalt ressursse ülemäära ei kuluta, kuid kus puudub igasugune
avalik huvi, või vastupidi.
15
- Mida peab amet ära näitama § 7813 lg 5 p 2 ressursside kriteeriumit hinnates, et taotluse
alusel alanud menetlust lõpetada? Kas piisab eraldiseisvast hinnangust lõpetatava menetluse
osas, et sellega tegelemine ei vääri ressursikulu, või tuleb kõrvuti välja tuua muud
tegevused, mis seda ameti hinnangul väärivad ning võrdlevalt põhjendada? Kuivõrd § 7813
lg 5 p 2 tuleb rakendada koos § 7814 lg 2 punktiga 1, siis on amet oma ressursside
kasutamisel piiratud parasjagu käimasolevate asjade ja sissetulevate taotlustega, ega saa
omal algatusel tegutseda. Amet võib hädasti vajada ressurssi tulevikku planeeritud
turuanalüüsiks ja/või omaalgatuslikuks konkurentsijärelevalve menetluseks, kuid taotluste
arvel ei luba eelnõu sellist ressurssi tekitada, ükskõik kui ebaolulise taotlusega tegemist on.
- Koosmõjus § 7814 lg 2 punktiga 1 võib väita, et ametil on ressursside kriteeriumi alusel
prioritiseerimisel kohustus võtta ette pooleliolevate konkurentsijärelevalve asjade nimekiri
ja kõigi nende võrdluses ära näidata, et taotlus on 7813 lg 5 p 1-3 kriteeriumide järgi teistest
vähem prioriteetne. Isegi kui seesugust võrdlust oleks võimalik objektiivsetel alustel ning
ülemäärast bürokraatiat vältides koostada (milles on põhjust kahelda), siis ei saa seeläbi
ometi tagada prioritiseerimise läbipaistvust ilma AvtS § 35 lg 1 p-des 21 ja 17 ettenähtust
kõrvale kaldumata.
- KonkS § 7813 lg 5 p 3 tekitab omakorda küsimuse, kas kõik selles nimetatud tunnused
peavad samaaegselt esine ma ning kas tegemist on üksnes teo etteheidetavuse võtmes
hinnanguga või saab arvestada konkurentsi toimimist turul üldisemalt. Teisisõnu kas piisab,
kui turul on üldiselt toimiv konkurents, mida väidetav rikkumine oluliselt ei mõjutaks või
lükkab teo iseloom selle ümber, kui konkurentsi on kahjustatud eriti jultunud moel vms.
Ettepanek: Täiendada prioriteetide seadmise aluseid, asendades kumulatiivsete
kriteeriumide suletud loetelu KonkS § 7813 lõikes 5 ameti kaalutlusõigust piiritleva avatud
loeteluga. Sätestada võimalus taotlusi tagasi lükata sõltuvalt sellest, kas asi on
prioriteetne, mitte selle järgi, kuhu ta parasjagu menetluses olevate asjade võrdluses
paigutub. Loobuda KonkS § 7814 lg 2 punktis 1 sätestatud teiste
konkurentsijärelevalvemenetlustega võrdlemise tingimusest. Näha ette prioriteetide
hindamine juba taotluse lubatavuse hindamise faasis, (täiendades vastavalt KonkS § 7814
lõiget 1).
3. Politsei kaasamisega seotud küsimused
Konkurentsiamet jääb oma 06.05.21 kirjas Justiitsministeeriumile esitatud hinnangu juurde, et
läbiotsimisi pole võimalik nõutaval tasemel läbi viia ning ECN+ direktiivi artiklite 4
(sõltumatus) ja 5 (vahendid) ega artikkel 6 lg 2 (kontrolli tagamine) nõuded pole täidetud, kui
politseid saab kaasata vaid üksikjuhul turvalisuse tagamiseks või ka spetsialisti rollis, ilma et
politseil oleks kohustust vajalikku kaasabi osutada.
KonkS § 7823 lg 4 punktides 1 ja 2 ettenähtud kaasamisvõimalus on ebapiisav, kui KonkS §
7840 lg 5 alternatiivi järgi ei ole nende ülesannete täitmine konkurentsijärelevalvemenetluses
16
politsei kohustus. Digitõendite kogumise15 alane oskusteave ja spetsiaalsed tehnilised vahendid
on olemas Politsei- ja Piirivalveametis (PPA). Vastava ressursi dubleerimine sellisel määral,
mis on vajalik konkurentsijärelevalve vajaduste iseseisvaks katmiseks ei ole mõistlik ning
eeldaks Konkurentsiameti eelarve märkimisväärset suurendamist. Vähemalt sama ilmne on
politsei kaasabi hädavajalikkus läbiotsimistel turvalisuse tagamise ning vahetu sunni
kasutamisega seotud ülesannetes. Ilma politsei kaasabita nimetatud ülesannetes
Konkurentsiamet läbiotsimisi teha ei saa. Lisaks tuleb tagada nn tipuvõimsus harvadel
üksikjuhtudel, kus samaaegselt on vaja läbi otsida rohkem objekte, kui Konkurentsiametil endal
selleks inimressurssi jätkub. Kuna taolisi olukordi tuleb ette harva (mitte sagedamini kui kord
aastas) ja tegemist pole regulaarse vajadusega, siis väikses organisatsioonis sellist
lisavõimekust tekitada on nii või teisiti mitte ainult keeruline, vaid ka ebamõistlik.
Järgnealt käsitletud politsei kaasamisega seotud küsimused jagunevad kahte teemaplokki: (i)
mis alusel saab Konkurentsiamet kaasata politsei täitma konkurentsijärelevalvemenetluses
ülesandeid, milleta läbiotsimisi pole võimalik läbi viia, kuid mida Konkurentsiamet ise täita ei
saa ning mis kuuluvadki tegelikult (kas siis olemuslikult nagu vahetu sunni kasutamine või
riigis väljakujunenud kompetentsikekuse tõttu nagu läbiotsimistega seotud IT-ekspertiis)
politsei tegevusvaldkonda; (ii) läbiotsimised, nendega seotud ülesannete jaotus politsei- ja
konkurentsiametnike vahel, vahetu sunni rakendamise ning nõusolekuta sisenemise alused ja
kord.
(i) Politsei kaasamise alus
Eelnõus on alternatiivina ette nähtud võimalus, et Konkurentsiamet kaasab politsei
läbiotsimistele halduskoostöö seaduses (HKTS) ette nähtud ametiabi korras, mis ei ole piisav
ega sobilik ECN+ direktiivi ülevõtmiseks. Politsei kaasabi konkurentsijärelevalve menetluses
hädavajalikes funktsioonides on mitte ühekordne, vaid korraline ülesanne. HKTS § 17 lg 2 p
2 järgi ametiabi sätteid ei kohaldata, kui abi andmise kohustus on haldusorganile ette nähtud
seadusega. PPA kaasabi Konkurentsiametile on ka eelnõu järgi sätestatud seaduses, ehkki
Konkurentsiameti hinnangul tuleks seda teha selgepiirilisemalt. See on vajalik mitte üksnes
isikute põhiõiguste riiveid arvestades, vaid ka Konkurentsiametile läbiotsimiste teostamiseks
vajalike ressursside ja nende kasutamiseks piisava sõltumatuse tagamiseks.
Halduskoostöö seaduse järgne ametiabi ei eelda eriseaduses sätestatud alust, kuid selle järgi
võib konkurentsijärelevalves samuti teatud juhtudel vajadus esineda. Seda näiteks
erandlikel juhtudel, kus Konkurentsiamet peab üheaegselt teostama läbiotsimise paljudes
kohtades ning vajab seetõttu ajutiselt lisajõudu ka selliste ülesannete täitmiseks (nt
menetlustoimingute talletamine ja menetlustoimingutele allutatud isikutega suhtlemine), mis
üldjuhul kuuluvad konkurentsiametnike ülesannete hulka.
15
Digitõendite kogumine hõlmab nii läbiotsimise käigus kui ka hiljem (nt PPA ruumides pilvedest andmete
allalaadimine) koopiate tegemist ning materjalide edastamist Konkurentsiametile. Digitõendid on eelkõige
arvutikoopiad, mobiilsetest seadmetest tehtud koopiad, allalaetud pilveandmed, serveritest kogutud andmed.
17
HKTS § 18 lg 1 sätestatud tingimuste järgi peaks Konkurentsiamet ametiabi korras politseilt
kaasabi taotlemisel igakordselt ära näitama, et ta ei ole võimeline konkurentsijärelevalves
läbiotsimist teostama ilma PPA toeta ning et see on vältimatu konkurentsijärelevalvemeetme
rakendmiseks. Seda hoolimata asjaolust, et politsei ülesanded Konkurentsiameti läbiotsimistel
on selgepiirilised ning vastava kaasabi vajadus muutumatu. HKTS § 18 lg 3 järgi on politseil
õigus ametiabi mitte anda, kui politsei hinnangul ametiabi andmine võiks ülemäära takistada
PPA enda eesmärkide saavutamist. Ametiabi tuleb igakordselt taotleda ja põhjendada ning täita
vastav vorm.
Läbiotsimised jäävad tegemata ja Konkurentsiameti tuumikülesanded täitmata, kui PPA
vastavat ametiabi ei osuta. See läheb vastuollu ECN+ direktiivi artiklitega 4 ja 5 ning artikkel
6 lõikega 2, eriti arvestades põhjenduspunkti 34, mille järgi seadusandjale on jäetud valik, kas
usaldada läbiotsimiste teostamine politseile (KA ametniku juuresolekul) või korraldada
läbiotsimised nii, et neid viivad läbi konkurentsiametnikud, saades „politseilt [---] vajalikku
abi, sealhulgas ettevaatusabinõuna, et ületada kontrollitava ettevõtja võimalikku
vastuseisu.“ Viimasel juhul tuleb ette näha piisavad volitused ja menetlus, et
konkurentsijärelevalvemenetlus ei jääks kaasabi puudumise või viibimise taha.
Konkurentsijärelevalve läbiviimine ei saa jääda sõltuvaks muude ametiasutuste heast tahtest.
Ettepanek: eemaldada eelnõust variant politsei kaasamiseks ja sunni kohaldamiseks
„ametiabi korras“. Ametiabi on võimalik kasutada halduskoostöö seaduse alusel juhul,
kui kaasabi vajadus väljub eelnõus sätestatud politsei kohustuste raamest. Sätestada
eelnõus politsei ülesanded Konkurentsijärelevalvemenetluses, sh läbiotsimistel vajaliku
IT-toe tagamiseks.
(ii) Läbiotsimistega seotud võimuvolitused
Eelnevaga seondub küsimus uurimismeetmete tagamisest ning eeskätt vahetu sunni
kasutamisest KorS-i alusel, selleks et Konkurentsiametil oleks võimalik oma menetluses
vajalikke tõendeid koguda ning isikute võimalikku obstruktsiooni vältida.
Kui § 7824 lg 7 eelnõus näitab ammendavalt ära, milliste uurimismeetmete kohaldamist võib
politsei vahetu sunni abil tagada (viide sama paragrahvi lg 1 p-dele 1-3), siis viide
korrakaitseseadusele jätab vahetu sunni rakendamise korra lahtiseks. Nimelt pole
korrakaitseseaduses ettenähtud üldised alused kohandatud olukorraks, kus politsei rakendab
vahetut sundi teise korrakaitseorgani menetluses tõendite kogumiseks. Eelnõu seletuskirja lk-lt
79 võib aru saada, et KorS § 76 lg 1 lauses 1 sätestatud eeldused ei pea olema täidetud, aga mis
täpsemalt, jääb ebaselgeks. Sellega seoses tõusetub terve rida küsimusi, millele eelnõu
täpsemalt ei vasta ning mis seetõttu peavad leidma lahenduse vaidluste teel:
- Kas ja mis tingimustel on politseil õigus tõend jõuga ära võtta, kui isik keeldub telefoni
käest andmast või oma taskuid tühjaks tegemast?
- Kelle hinnang (konkurentsiametnik või politseinik) otsustab, mis juhul läbiotsimisel
tõendi kättesaamine „muu haldussunnivahendiga“ (ehk § 7824 lg 4-6 meetmega) „ei ole
võimalik või ei ole õigel ajal võimalik“ KorS § 76 lg 1 tähenduses? Juhul kui
18
konkurentsijärelevalvemenetluses tõendite saamisel on viidatud tingimus alati täidetud ning
muud haldussunnivahendid selles osas alternatiivi ei kujuta, tuleks eelnõus nii ka sätestada.
- Kuidas saab Konkurentsiamet läbiotsimisel kahtluse korral veenduda, et isik täidab talle
antud korraldust nutiseadmed ära anda? Isiku läbivaatus (KorS § 48) paistab olevat
välistatud, kuna eelnõu selleks eraldi õigust ei sätesta. Juhul kui isikutel avaneb võimalus peita
nutiseadmed enne läbiotsimiseks ukse avamist oma riiete alla, siis juba üksnes seetõttu satub
küsimärgi alla võimalus ressursimahukaid läbiotsimisi tulemuslikult läbi viia. Võimalus anda
korraldus „Kõik asjad laua peale!“ ei muuda selle korralduse eiramist kontrollitavaks ega taga
karistusähvardust sellises olukorras.
- Kui konkurentsiametnik läbiotsimisel annab isikule korralduse näiteks mobiiltelefon
loovutada, siis kas tegemist on suulise haldusaktiga, mis isiku taotlusel tuleb tagantjärele
viivituseta kirjalikult vormistada (HMS § 55 lg 2 laused 2 ja 3)?
- Kes peab vahetu sunni kasutamise protokollima – kas korraldust andev konkurentsiametnik
või sundi kohaldav (ja sellest ette hoiatav) politseinik (KorS § 12 lg 3)? Teisisõnu, kas sunni
kasutamine võib sisalduda Konkurentsiameti talletuses või tuleb vormistada eraldi?
- Kas nt vahetut sundi kasutades äravõetud telefonist leitud tõendi kasutatavus sõltub sellest,
kas sunni kohaldamise aluseks olnud korraldus kui haldusakt osutub vaidlustamisel
õigusvastaseks või kui vahetut sundi ei kohaldatud kooskõlas eespool nimetatud KorS sätetes
ettenähtud nõuetega? KonkS § 7835 ning seletuskirja lk-l 105 esitatud selgitusi arvestades võib
seda pidada tõenäoliseks.
- Eelnõu jätab lahtiseks, kas läbiotsimise luba ja õigusi (KonkS § 7823 lg 5) tuleb isikule
tutvustada vahetult või saab seda teha ka sidevahendi teel. Selgus puudub ka selles, kas KonkS
§ 7823 lõikes 5 ettenähtud tutvustamine on vältimatuks eeltingimuseks, et läbiotsimist saaks
üldse teostada (sh § 7824 lg 1 p-s 7 ettenähtud juhul, kui läbiotsitava koha omanik või valdaja
ei ole kohal). Näiteks võib tekkida olukord, kus Konkurentsiamet on saanud läbiotsimise loa
ning läinud läbiotsimise asukohta, kus aga ust ei avata ning isikule helistades selgub, et ta viibib
pikemat aega eemal ega saa kohale tulla. Selliste juhtumite tõenäosust suurendab asjaolu, et
läbiotsimise ettevalmistamisel pole Konkurentsiametil õigus kasutada isiku asukoha mobiilside
järgi tuvastamist.
Ettepanek: Täpsustada eelnõus, kuidas rakendub KorS vahetu sunni kohaldamisel
tõendite kogumise eesmärgil. Sätestada politseile õigus isiku läbivaatamiseks. Välistada
vahetu sunni kohaldamise eeltingimusena kohustus kaaluda muid haldussunnivahendeid.
Sätestada selgelt, et läbiotsimisel tohib talletada või kaasa võtta teabekandjad, mille puhul
on alust arvata, et need sisaldavad äri- ja raamatupidamisteavet – sõltumata
teabekandjast ning koos andmekandjal leiduva muu teabega.
4. Läbiotsimisel tõendite hankimise alused
Läbiotsimisel on Konkurentsiametil § 7824 lg 1 p 3 järgi õigus talletada või võtta kaasa
läbiotsitavas kohas olevat äri- ja raamatupidamisteavet sõltumata teabekandjast. Sellest võib
aru saada nii, et ainult äri- ja raamatupidamisteavet tohib kaasa võtta, mis tähendab
19
omakorda seda, et muu teave tuleb enne talletamist ja kaasavõtmist eraldada. Seeläbi
oleks põhimõtteliselt välistatud selline menetluskord, kus kaasa võetakse kõik seadmed, mille
puhul põhjendatud kahtlust tõendi sisaldumise suhtes ei saa lihtsalt koha peal kõrvaldada. Säte
on avatud tõlgendusele, et kaasa tohib võtta üksnes äri- või raamatupidamisteavet, kuid mitte
teabekandjat, millel sisaldub lisaks kellegi isiklik teave. Ehk siis arvutit või muud andmekandjat
tohiks kaasa võtta üksnes juhul, kui sellel n-ö ülearust teavet ei ole.
Sel juhul oleks Konkurentsiametil edaspidi võimalik üksnes läbiotsimisel kohapealse põhjaliku
IT-läbivaatuse abil eristada seadmetel (sh kustutatud faile taastades) asjakohane teave ning see
kopeerida ja kaasa võtta. Taoline läbiotsimiste kord on kasutusel Euroopa Komisjoni praktikas,
kuid Konkurentsiameti puhul ei oleks niivõrd ressursimahukas menetlus teostatav. Muu
hulgas nõuaks see kordades rohkem politsei IT-ressurssi kui senine praktika. Teadaolevalt
ei lähtu politsei oma tegevuses üldiselt sellisest läbiotsimise korraldusest.
Ettepanek on sätestada eelnõus (§-s 7824) selgelt, et kaasa võtta tohib andmekandja kogu
sellel sisalduva teabega. Sellest korrast on võimalik teha erandeid, kui koha peal on võimalik
kiirelt tuvastada, et andmekandja ei sisalda äri- ja raamatupidamisteavet, mis on asjakohane
keelatud teo toimepanemise tõendamisel. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et
Konkurentsiametil säiliks võimalus leida ka peidetud ning kustutatud andmeühikuid, mistõttu
üksnes kiire otsingu teostamine telefoni või arvuti kõvakettal ei saa kõrvaldada kahtlust, et
andmekandjal sisaldub siiski otsitav teave.
5. Isiku liikumine mitme samaaegse läbiotsimise korral
KonkS § 7823 lg 1 sätestab Konkurentsiameti õiguse anda uurimismeetmete kohaldamiseks
korraldusi. Läbiotsimine on ruumiliselt piiritletud kohaga, mille läbi otsimiseks antakse
halduskohtu luba. Konkurentsiameti senine läbiotsimiste praktika on kujunenud
kriminaalmenetluses, kus isiku liikumisvabadust on võimalik piirata ka väljaspool läbiotsimise
kohta. Eelnõu seda praegu ei võimalda, kuid teatud juhtudel on vaja isikut toimetada ühest
kohast teise, nii et ta ei saaks samal ajal oma kolleegide või muude asjaomaste isikutega
suhelda. Vastasel korral satub ohtu läbiotsimiste eesmärgipärane läbiviimine. Seda arvestades
tuleks luua võimalus kohustada uurimismeetmele allutatud isikut mitme temaga seotud koha
samaaegse või järjestikuse läbiotsimise korral liikuda ühest kohast teise koos läbiotsimist läbi
viiva ametnikuga ning alluda tema seaduslikele korraldustele. Sidevahendid peaksid jääma
selleks ajaks ametniku kätte.
Ettepanek: § 7824 lg 1 osas näha ette Konkurentsiameti õigus menetlustoimingule
allutatud isikuga seotud mitme koha samaaegse või järjestikuse läbiotsimise korral anda
sellele isikule korraldusi ka väljaspool läbiotsimise kohta, eesmärgiga tagada tema
liikumine ühest läbiotsimise kohast teise konkurentsiametniku järelevalve all.
6. Ette teatamata ruumi sisenemise võimalus
Konkurentsiamet leiab, et muu hulgas arvestades ATSS §-des 7, 11 ja 12 ettenähtud
20
asendustäitmise regulatsiooni, mis läbiotsimiste puhul on vaevalt probleemideta rakendatav,
tuleks eelnõus sätestada Konkurentsiameti õigus avada või lasta avada suletud uksi ja
hoiuruume. Seejuures vajavad täpsustamist sellise õiguse kasutamise tingimused.
Eelnõu kohaselt on Konkurentsiametil õigus läbiotsimiseks ette teatamata siseneda kohta, kuhu
sisenemiseks on olemas kohtu luba. Uurimismeetmele allutatud isikule (kelleks võib olla ka
menetlusalune isik) tutvustatakse kohtu luba, läbiotsimise eesmärki ja kavandatavat käiku,
meetmes osalevate isikute õigusi ja kohustusi ning hoiatatakse kohustuste rikkumisega
kaasneva vastutuse eest. Juhuks, kui isik ei nõustu läbiotsimisega, näeb eelnõu ette võimaluse,
et politsei kasutab vahetut sundi. Selleks peab Konkurentsiamet eelnevalt andma isikule
korralduse (nt kui uks on kinni ja isik sees, siis: „Avage uks, Konkurentsiameti läbiotsimine!“).
Sellise seadusliku korralduse mittetäitmine on vahetu sunni kohaldamise aluseks. Eelnõu jätab
seejuures täpsustamata, kas Konkurentsiametil on õigus sisenemiseks lasta ust avada muul
moel kui vahetut sundi kasutades.
Kuna lukuabi kasutamine on võrreldes ukse mahalõhkumisega isiku suhtes kahtlemata
säästvam ruumi sisenemise viis, tuleb seda proportsionaalsuse seisukohalt võimaluse korral
eelistada. Asendustäitmise korrast selleks nähtavasti ei piisa, kuna see eeldab kirjalikku
hoiatamist (ATSS § 7) ning täitekorraldust (ATSS § 9), milleta saab asendustäitmist kohaldada
üksnes erandjuhul, kui esineb vahetu oht avalikule korrale või kui adressaadile ei ole võimalik
ettekirjutust õigel ajal teha (vt § ATSS 12 lg 3).
Põhimõtteliselt saab lukuabi kasutamist käsitleda ühe sisenemise viisina (valdaja loal
sisenemise ning vahetu sunni abil sisenemise kõrval), mille kohaldamise pädevus on
Konkurentsiametil tulenevalt läbiotsimise volitusest. Õigusselguse tagamiseks ning
võimalike vaidluste vältimiseks tuleb seda siiski eelnõus täpsustada, sätestades
Konkurentsiametile üheselt niisugune õigus.
Tingimuseks peaks olema see, et valdaja vaatamata Konkurentsiameti seaduslikule korraldusele
sisenemist viivitamatult ei võimalda. Konkurentsiametil peaks olema õigus kasutada sellist
sisenemise viisi ka ilma valdaja kohaloluta, kui on alust arvata, et ta hoiab läbiotsimisest kõrvale
(ehk siis juhul, kui läbiotsimisele kaasatakse kohaliku omavalitsuse esindaja). Ukse avamise ja
sulgemise ning vajadusel valve korraldamisega seotud kulud peaks jääma valdaja kanda, kui ta
jättis teadlikult ameti seadusliku korralduse täitmata ja sisenemist ei võimaldanud.
Ettepanek: sätestada Konkurentsiameti õigus anda läbiotsimisloa olemasolul kolmandale
isikule (lukuabi teenuse osutaja) valdaja asemel nõusolek luku avamiseks.
7. Eelnõus ettenähtud ulatuslik salvestamise kohustus
Eelnõus on sätestatud uurimismeetmete osas pealtnäha lihtne ja elegantne lahendus, et seletuste
võtmist (ehk suulist teabenõuet) ega läbiotsimist üldjuhul protokollima ei pea, kuid toimingud
on vaja talletada, mis üldmõistena hõlmab üleskirjutuse kõrval muu hulgas heli- või
videosalvestamist. Protokollimisega seotud menetlusreeglitest loobumine eelnõus toob
tegelikkuses kaasa olukorra, kus ilma ulatusliku salvestamiseta osutub Konkurentsiametil
21
äärmiselt keeruliseks tõendada läbiviidud uurimismeetmete ning neist saadud tõendite
seaduslikkust. Erinevalt süüteomenetlusest allkirjastab konkurentsijärelevalvemenetluses
tehtud talletused üksnes Konkurentsiamet.
Nii sätestatakse KonkS § 7824 lg 3 osas, et läbiotsimise aeg, koht, selles osalenud
Konkurentsiameti ametnike ja muude kohal viibinud isikute andmed, läbiotsimise käik
ning selle vahetud tulemused talletatakse. Talletuse kinnitab läbiotsimise eest vastutav
Konkurentsiameti ametnik. Läbiotsimisele allutatud isikul võimaldatakse tutvuda talletusega
ning teha läbiotsimise tingimuste, käigu ja tulemuste kohta avaldusi, mis talletatakse.
Seletuskirja järgi ei ole läbiotsimisele allutatud isik kohustatud kirjalikku talletust allkirjastama
ning Konkurentsiametil on õigus kasutada talletusviisina videosalvestist (SK lk 78).
Konkurentsiameti jaoks jääb arusaamatuks põhjus, miks uurimismeetmele allutatud isik on
vabastatud kohustusest läbiotsimise talletust pärast sellega tutvumist allkirjastada. Samuti ei ole
isik kohustatud andma allkirja selle kohta, et tal on võimaldatud talletusega tutvuda ning
sellekohaseid avaldusi teha. Võrdlusena, Euroopa Komisjoni praktika näeb ette, et peale
komisjoni inspektsiooni ettevõtja allkirjastab toimunu protokolli.16
Läbiotsimise talletusega tutvumise kohta läbiotsimisele allutatud isiku allkirja saamine aitab
vältida hilisemaid vaidlusi menetluslikes küsimustes, millest menetlusalune isik on taktikaliselt
enamasti huvitatud. Allkirja saamine ei tähenda rikkumise omaksvõttu, kuid võimaldab
tuvastada näiteks konkreetse andmekandja kaasavõtmise asjaolud.
Konkurentsiameti tulevases praktikas oleks teine variant kogu läbiotsimine videosse võtta, aga
see eeldab ametnikele kaamerate külgepanekut sarnaselt politsei patrulliga. Kontor võib olla
suur, samaaegselt läbiotsitavaid ruume ja läbiotsimist teostavaid gruppe mitu. IT-spetsialisti
tegevuse (mis koha peal võib võtta tunde) jäädvustamiseks tuleks tema juurde kaameraga
operaator panna jne. Seega protokolli allkirjastamise nõudest loobudes on eelnõu autorid
seadnud Konkurentsiameti ette keeruka ja ressursimahuka väljakutse. Konkurentsiametile ei
ole teada, mil määral ning mis kaalutlustest lähtuvalt see otsus on põhjendatud.
Konkurentsiamet ei ole sellist talletamise formaati praktikas katsetanud ja tegelikult on ülimalt
kaheldav, kas see üldse teostatav oleks.
Ettepanek: § 7824 lg 3 teise lause lõpus lisada lausele „Talletuse kinnitab läbiotsimise eest
vastutav Konkurentsiameti ametnik“ sõnad „ ning läbiotsimisele allutatud isik“.
Täiendada § 7824 lg 3 neljanda lausega: „Konkurentsiameti nõudel kinnitab läbiotsimisele
allutatud isik oma allkirjaga, et talle on antud võimalus talletusega tutvuda ning selle
kohta avaldusi teha.“
8. Suulise teabe nõudmisega seotud küsimused
Läbiotsimistega sarnane probleem tekib ka Konkurentsiameti teise uurimismeetme
16
Joanna Goyder, EU Distribution law, Fifth edition, lk 57.
22
rakendamisel, kui isikult nõutakse teavet suulise küsitlemise teel. KonkS § 7825 lõiked 4 ja 5 ei
näe ette kohustuslikku protokolli koostamist ega seda, et isik selle allkirjastama peaks. Küll on
lõikes 4 sätestatud ameti kohustus talletada teabe andmine „isikusamasuse tuvastamist
võimaldaval viisil“. Samas on ette nähtud reegel, et muus kohas kui ametiruumis küsitlemine
eeldab isiku eelnevat nõusolekut. Konkurentsiameti senine praktika näeb välja nii, et ameti
ruumides või virtuaalkanalis (Virtuaalruum, Skype) menetlejaga vestelnud ja protokollitud
seletusi andnud isik kirjutab koostatud protokollile alla, olles eelnevalt protokolliga tutvunud
ja soovi korral sellesse märkusi teinud. Uus kord tekitab küsimuse, kas Konkurentsiamet peab
edaspidi kõik oma seletuste võtmised (ehk isikute küsitlemised) videosalvestama, kui isik
keeldub protokolli allkirjastamast. Vastasel korral on keeruline mõista, kuidas küsitletava
isikusamasuse tuvastamine peaks käima.
Erinevalt kriminaalmenetlusest, kus seaduse järgi allkirjastab protokolli nii menetleja kui
toimingule allutatud isik (KrMS § 152 lg 4), kirjutab haldusmenetluses protokollile alla selle
koostaja (HMS § 18 lg-ga 3). Konkurentsiametil on haldusmenetluses seletuste võtmisel
esinenud juhtumeid, kus isik ei allkirjasta omalt poolt seletuse võtmise protokolli. Praktikas
tähendab see, et järgnevas vaidluses on protokolli kirja saanud teave vaieldav. KonkS § 7825
lõigete 4 ja 5 rakendamisel ei saa Konkurentsiamet tegelikult jääda lootma, et isik protokolli
allkirjastab, isegi kui ta algselt on nõus seda tegema. Seega tulebki kõik salvestada.
Seletuskiri toetab arusaama (lk 81), et isikul on õigus küsitluse talletust oma allkirjaga
kinnitada, aga kohustada teda selleks ei saa. KonkS §7825 lg 5 eesmärk on seletuskirjast
nähtuvalt üksnes küsitletud isiku kaitse ehk „tagada teabenõude adressaadile, et tema suuliste
avalduste kohta tehtud talletus tõepoolest vastaks sellele, mida ta ütles“. Seejuures ei pea isik
allkirjaga kinnitama ka seda, et talle talletusega (protokolliga, kui see tehtu) tutvumiseks
võimalus anti ning selle kohta märkuste tegemist võimaldati. Ettenähtud kord on seetõttu
poolik, kuna ei arvesta menetlusaluse või muu uurimismeetmele allutatud isiku taktikalist huvi
antud seletustest taganeda, seletusi vastavalt vajadusele muuta vms. Sellisel kujul on
menetlusreegel tasakaalustamata, kuna jätab isikule võimaluse talletusega tutvuda, kuid hiljem
eitada, et talle selline võimalus üldse anti. Konkurentsiameti jaoks tähendab ettenähtud
kord sisuliselt kohustust talletada lisaks isiku suuliselt antud selgitustele ka seda, kuidas
talle talletus kättesaadavaks tehti ning et ta selle kohta avaldusi ei teinud.
Eelnõu jätab lahtiseks, kas KonkS § 7825 lg 4 tähenduses „ametiruumi“ või „muu koha“ all
saab mõista ka ameti virtuaalkanaleid ning seega kas edaspidi: a) on võimalik kohustada
isikut andma seletusi virtuaalselt või b) on üldse lubatud suulise teabe nõudmise meetme raames
isikuid virtuaalselt küsitleda, isegi kui nad sellega ise nõus on. Need küsimused tuleb eelnõus
selgelt lahendada, võttes aluseks näiteks KrMS §-s 69 sätestatud kaugülekuulamise sätted.
Ettepanek: KonkS § 7825 lõiget 4 täiendada kolmanda lausega: „Konkurentsiamet võib
vajadusel korraldada isiku küsitlemise tehnilise lahenduse abil“. KonkS § 7825 lõiget 5
täiendada teise lausega: „Talletuse kinnitab läbiotsimise eest vastutav Konkurentsiameti
ametnik ning küsitletud isik.“ Minimaalselt tuleb sätestada, et ameti nõudel kinnitab isik
oma allkirjaga, et talle on antud võimalus talletusega tutvuda ja selle kohta avaldusi teha.
23
9. Võimalik teabe nõudmine ettevõtja äriruumis
KonkS § 7825 lõiked 1 ja 4 jätavad võimaluse küsida teavet ka sellisel viisil, et
Konkurentsiameti ametnikud ilmuvad tööajal ettevõtja kontorisse ning esitavad koha peal
korralduse esitada teatud kindel dokument või teha väljavõte ettevõtja e-kirjavahetusest teatud
ajavahemikus. Teave tuleks väljastada konkurentsiametniku juuresolekul mõistliku aja (nt
tunni) jooksul. Sellisel viisil teabe nõudmine annaks võimaluse keelatud teo kahtlust
esmaselt kontrollida. Võrreldes läbiotsimisega on ilma igasuguse kahtluseta tegemist isikut
oluliselt vähem koormava meetmega, mis samas tagab teabe andmise menetleja kontrolli all,
mis tavapärase kirja teel teabe nõudmise puhul kõne alla ei tule. Kuivõrd ametil on eelnõu järgi
äärmiselt piiratud võimalused kartelli avastamiseks, kaaluks Konkurentsiamet praktikas
kindlasti kohapealse teabe nõudmise võimalusi. Kuid üksnes juhul, kui seadus selleks
tõepoolest selge aluse annab.
Eelnõu järgi pole äriruumis teabe nõudmine justkui välistatud, samas ei näe KonkS § § 7825 lg
4 sellist võimalust ka sõnaselgelt ette. Viidatud sättes reguleeritakse eraldi juhtumit, kus teavet
nõutakse suuliselt küsitluse teel, mis eeldab isikule kutse esitamist ning ilmumiseks piisava aja
andmist. Küsitlemine väljaspool ametiruumi on võimalik üksnes isiku nõusolekul. Olukorras,
kus konkurentsiametnikud ette teatamata ilmuvad ettevõtja kontorisse tööajal, kui sinna on vaba
ligipääs ning esitavad ettevõtja töötajatele suuliselt teavet, mis on neile kättesaadav ning mida
on võimalik viivitamatult välja anda, ei ole tegemist isiku küsitlemisega.
KonkS § 7825 lg 4 viimase lause kohaselt tuleb suuline teabepäring täita konkurentsiametniku
nimetatud mõistliku aja jooksul. Samas tekitab seesuguse menetlusõiguse kasutamine mitmeid
küsitavusi. Näiteks tekib küsimus, kas sellisel viisil teabe nõudmine on HMS § 55 lg 2
tähenduses muus kui kirjalikus vormis antud haldusakt, mida on lubatud anda edasilükkamatu
korralduse tegemiseks. Eelnõu väljatöötamisel on lähtutud arusaamast, et teabe nõudmise näol
ei ole tegemist mitte haldustoimingu, vaid eraldi haldusaktiga („Teabenõue juba iseenesest on
haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses“ – SK lk 28). Ühtlasi tekib küsimus, mis ulatuses laieneb
äriruumis koha peal teabe nõudmise korral KonkS § 7823 lõikes 1 sätestatud õigus anda
isikutele korraldusi (nt kas saab kohustada isikut täitma teabepäring konkurentsiametniku
juuresolekul ning keelata enne teabe väljastamist koha pealt lahkuda).
Ettepanek: täpsustada §-s 7825 Konkurentsiameti õigus küsida sellest ette teatamata
isikutelt teavet äriruumides koha peal ning sellega seoses lubatud korraldused.
10. Toimik ja tõendamine
Eelnõus tõendamise ja toimiku kohta sätestatu võib hakata takistama menetluse läbiviimist.
Nimelt peab Konkurentsiamet koguma nii süüstavaid kui süüst vabastavaid tõendeid (§
7828 lg 1) ning asja toimik peab sisaldama igasugust menetluses kogutud ja saadud teavet
(§ 7821 lg 1). Ettenähtud põhimõte, et toimikusse peab kuuluma kogu menetluses nii aktiivselt
kogutud kui saadud teave, asetab ulatusliku koormuse konkurentsijärelevalvemenetluse
24
läbiviimisele, milleks puudub mõistlik põhjus. Tegelikkuses annab see rohelise tee ameti
kõikvõimaliku teabega üleujutamise taktikale.
Eelnõu seletuskirjas ei tehta saladust sellest, et § 7821 lg 1 on kopeeritud Euroopa Komisjoni
toimikule juurdepääsu reeglite teatise punktist 8. Tegemist on sõnasõnalise tõlkega viidatud
punktist, kuid probleem on selles, et Komisjoni teatises hõlmab toimiku koostamise reegel ka
järgnevat sätet, mis kontrollide ehk läbiotsimiste osas näeb ette asjassepuutumatute
dokumentide toimikust väljajätmise.17 Sellist piiritlust eelnõus aga ei kajastu. Seetõttu kui
eelnõu praegusel kujul seadusena kehtestatakse, siis ei ole Konkurentsiametil § 7821 lg 1 järgi
kontrolli toimiku sisu üle ega võimalust asjasse mittepuutuvat materjali toimikust välja
arvata. Praktikas tähendab see, et toimik peab sisaldama kogu läbiotsimisel ära võetud
andmekandjate sisu (mis seega tuleb vormistada toimiku jaoks sobivas vormis), samuti
menetlusosaliste poolt esitatud mistahes materjale, isegi kui need on ilmselgelt
asjassepuutumatud.
Eelnõu näeb tõendamisel ette põhimõtte, et Konkurentsiamet kogub keelatud teo nagu ka
menetlustrahvi aluseks olevate jms rikkumiste kohta nii rikkumise toimepanemist tõendavaid
kui ka seda välistavaid tõendeid (§ 7828 lg 1). Selline põhimõte on tuletatud trahvide
karistuslikust olemusest ning tõdemusest, et ametil on abinõud keelatud teo toimepanemise
tuvastamiseks, mida menetlusalusel isikul endal info kogumiseks ei ole, kuid mida kasutades
võivad ilmneda nii süüstavad kui süüd välistavad tõendid (SK lk 85, 86). Konkurentsiametile
on seega pandud süü puudumise tõendamise kohustus, mis on problemaatiline eeskätt seetõttu,
et võib anda vastaspoolele alust keelduda ümberpööratud tõendamiskoormise täitmisest.
Näiteks KonkS § 6 lg 1 sätestab asjaolud, mille tõendamise koormis lasub ettevõtjal, kellele
Konkurentsiamet keelatud tegu süüks paneb. Ümberpööratud tõendamiskohustus tuleneb
otseselt Euroopa Liidu õigusest (vt määruse 1/2003 art 2 teine lause). Sarnaselt kohustub KonkS
§ 16 lg 1 alusel ebaõiglases hinnakujunduses süüdistatud ettevõtja tõendama oma
hinnakujunduse kulupõhisust. Viimase puhul pole küll otseselt ette nähtud pööratud
tõendamiskohustust, kuid Konkurentsiametil on õigus teabe nõudmisega kohustada
menetlusalust isikut koostama kulupõhise hinna kalkulatsiooni jms. Üksnes alusandmete
esitamisest (nt et ettevõtja teeb oma raamatupidamise ametile kättesaadavaks) ei piisa, vaid
ettevõtja peab oma alusandmete pinnalt lisaks ise oma kulupõhise hinna lahti kirjutama, kui
amet on eelnevalt esitanud põhjendatud kahtluse, et hind ei ole kulupõhine. KonkS § 7825 lg 1
esimeses lauses sisalduv õigus nõuda teabe nõudmise raames selgitusi hõlmab õigust nõuda
isikutelt põhjendatud juhtudel ja ulatuses uue teabe loomist neile kättesaadava teabe pinnalt
(„teabe sünteesimist või kokkukoondamist“ – vt SK lk 79).
KonkS 7828 lg 1 esimene lause annab alust eelnevalt nimetatud kohustuste täitmisest kõrvale
kalduda. Iseäranis menetlusalune isik võib keelduda oma tõendamis- või selgitamiskohustuse
täitmisest, viidates selles sätestatud Konkurentsiameti erilisele uurimiskohustusele. ECN+
direktiivi eesmärkide valguses oleks see lubamatu ning seetõttu vajab eelnõu vastavalt
17
Täpsemalt vt selle kohta Euroopa Komisjoni läbiotsimiste menetluse halduseeskirja p 14-15.
25
täpsustamist.
KonkS § 7828 lg 4 punkti 1 kohaselt võib keelatud teo toimepanemise või muu rikkumise
tõendamiseks kasutada tõendeid, mis on kogutud või esitatud teises haldus, halduskohtu- või
tsiviilkohtumenetluses või süüdimõistva või õigeksmõistva otsusega lõppenud
süüteomenetluses, kui sellises menetluses tehtud lahend või ettekirjutus on lõplik. „Kui asjaolu
on loetud tõendatuks muus menetluses, millega on õigusvaidlus sisuliselt lahendatud ja milles
tehtud lahend (või ettekirjutus) on lõplik, saab sellele toetuda ka Konkurentsiamet. Seejuures
ei ole oluline, kuidas see tõend on saadud, seega võib olla tegemist ka jälitustoiminguga
tõendatud asjaoluga, millele tugineti mõnes kohtulahendis. Nõutav ei ole, et punktis 1
nimetatud lahend või ettekirjutus oleks avalik. Küll aga peab tegemist olema lõpliku lahendi
või ettekirjutusega. [---]“ (SK lk 87).
Seega on sätestatud mistahes tõendi teisest menetlusest üle tõstmise eeltingimuseks, et selles
teises menetluses on jõustunud lõplik ettekirjutus või lahend. Jutt on nimelt tõenditest
(HMS § 38), mitte tuvastatud asjaoludest või kohustuslikkusest (vrdl HMS § 60 lg 2 lause 1).
Suure tõenäosusega tähendab see sisuliselt, et teistes menetlustes kogutud tõendeid (eelkõige
dokumente) konkurentsijärelevalves kasutada ei saa. Näiteks kui Konkurentsiameti
regulatsiooniteenistus avastab konkurentsirikkumise, siis konkurentsiteenistus saaks neid
dokumente oma menetluses aluseks võtta alles pärast regulatsiooniasjas tehtud lahendi
jõustumist. Teise näitena, juhul kui viited konkurentsi kahjustavale kokkuleppele ilmnevad
mõnest käimasolevast riigihankemenetlusest, siis raske on nähe mõistlikku põhjust, miks
Konkurentsiamet ei peaks saama selle juhtumiga enne riigihankemenetluse lõppu tegeleda.
Kohtumenetlused ja ka mõnda liiki haldusmenetlused võivad võtta niivõrd kaua aega, et selle
aja peale on kas kogu olukord aktuaalsuse kaotanud või aegumise piirimaile sattunud.
Konkurentsiameti praktilise kogemuse põhjal jääb arusaamatuks, miks on eelnõus
kavandatud sedavõrd kõrge tõendite teisest menetlusest üle kandmise barjäär. Kuivõrd
põhiseadusest ega nn Engeli kriteeriumitest seesugust nõuet ei tulene, siis tekib küsimus, millel
antud norm üldse põhineb.
Eelnõu seletuskirjas (lk 31) käsitletakse tõendite toomist ühest menetlusest teise veel KonkS §
63 lg 3 muudatuse all seoses menetluslike tagatistega. Muu hulgas märgitakse: „Kindlasti ei ole
ärisaladuse või mis tahes muu tõendiks osutuva teabe üle tõstmine muusse menetlusse võimalik
koondumiste kontrolli menetlusest, sest koondumiste kontrolli raamistikus on ette nähtud
loakohustus, mille taotlemisel näeb HMS üldkorras omakorda ette kaasaaitamiskohustuse
(HMS § 38 lõige 3).“ Konkurentsiameti jaoks ei ole esitatud mõttekäik arusaadav. Erinevalt
kriminaalmenetlusest, kus kaasaaitamiskohustust ei ole, kehtib see nii koondumiste kontrolli
kui konkurentsijärelevalvemenetlustes. Seetõttu ei tohiks nt koondumisteates toodud info
kasutamine konkurentsijärelevalves kuidagi keelatud olla.
Lisaks paistab § 7828 lg 4 p 1 välistavat tõendina kasutatava teabe ületõstmise Konkurentsiameti
konkurentsiolukorra analüüsist, mis viiakse läbi väljaspool konkurentsijärelevalvemenetlust,
kus polegi lõplikku lahendit või ettekirjutust, kuid mida sõltuvalt asjaoludest võib siiski pidada
26
haldusmenetluse tulemuseks.
Ettepanek: täiendada § 7821 lg 1 Konkurentsiameti õigusega jätta toimikust välja
dokumendid, nende lisad või osad, mis kas ilmselgelt ei puutu asjasse või mis läbivaatuse
järel osutuvad tõendamise seisukohalt asjassepuutumatuks. Sätestada § 7821 lg 1 osas
selgesõnaline erand ümberpööratud tõendamiskohustuse kohta. Lisada § 7828 lg 1 lõppu
lause, et menetlusalusel isikul on kohustus tõendada oma väiteid ning täita seaduses
sätestatud juhtudel ümberpööratud tõendamiskohustus. Loobuda § 7828 lg 4 punktis 1
tingimusest, et teises menetluses on lõplik ettekirjutus või lahend. Anda
Konkurentsiametile õigus kasutada keelatud teo tuvastamisel tõendina teavet, mis amet
on saanud seaduslikult oma muude ülesannete täitmise käigus.
11. Inspektsioonilise järelevalve vajalikkus
Konkurentsiameti omaalgatuslikele menetlustele on eelnõus seatud eriliselt kõrge lävend, sest
§ 7814 lg 1 p 1 järgi eeldab menetluse ex officio käivitamine selgelt rikkumisele viitava teabe
olemasolu. Ametil on keelatud avada konkurentsijärelevalvet selleks, et keelatud teo
toimepanemisi otsida (SK lk 47). ECN+ direktiivi järgi peab olema võimalik rikkumisi
uurida ja selleks kohaseid meetmeid rakendada põhjendatud kahtluse korral (vt
põhjenduspunkt 31), mis välistab uurimismeetmete rakendamise n-ö kalastamiseks, kuid
sedavõrd kõrge lävendi seadmine nagu eelnõus läheb direktiiviga vastuollu.
KonkS § 7814 lg 2 p 3 sõnasõnaliselt järgides ei tohiks amet menetlust alustada, kui „ilmnenud
teave ei ole piisav keelatud teo toimepanemise tuvastamiseks“. See tähendab justkui, et ex
officio saaks menetlust alustada üksnes juhul, kui rikkumise tuvastamiseks on juba eelnevalt
olemas piisavad tõendid. Võrdlusena taotluse laekumisel algab menetlus selle lubatavaks
tunnistamisega, milleks piisab, et taotlus ei oleks ilmselgelt põhjendamatu.
Kui seadusandja eesmärk on tõepoolest välistada n-ö inspektsiooniline kontoll, siis tekib
küsimus, mis alusel saab amet kontrollida ettevõtjale tehtud ettekirjutuse või struktuurse
meetme täitmist. Sellistel juhtudel on varasemalt läbi viidud konkurentsijärelevalve menetlus
lõppenud, kuid uue omaalgatusliku järelevalve algatamiseks puudub justkui õiguslik alus.
Võrdlusena on eelnõus sätestatud ameti õigus kasutada kõiki uurimismeetmeid ilma
konkurentsijärelevalvemenetlust algatamata, et kontrollida kohustuste täitmist selle võtnud
ettevõtja tegevuses (§ 7830 lg 4 lause 3). KonkS § 7832 osas sellist võimalust ette nähtud ei ole
ja seetõttu käitumuslike või struktuursete meetmete täitmise kontrollimine, kuivõrd selleks on
vaja kasutada uurimismeetmeid, eeldab eraldi konkurentsjärelevalve algatamist. Kuna tegemist
on omaalgatusliku järelevalvega, siis peab Konkurentsiamet ära näitama, et „ilmnenud teave
viitab keelatud teo toimepanemisele“ (KonkS § 7814 lg 1 p 1). Tegelikult ei pruugi ametil sellist
teavet olla, kuid vajadus ettekirjutatud meetme täitmist kontrollida on sellest hoolimata ilmne.
Sarnane vajadus ohuhinnangu alusel või pisteliselt kontrollida teatud tunnustele vastavate
ettevõtjate tegevust esineb ka muudel juhtudel, kus amet ei ole ettevõtja suhtes varasemalt
konkurentsijärelevalve menetlust läbi viinud ega meetmeid rakendanud. Näiteks võib tuua
27
infrastruktuurimonopoli, kes pole allutatud eriregulatsioonile, kuid kelle puhul esinevad
vajalikud eeldused nn hinnakruvi rakendamiseks konkurentide suhtes järgneval turul ning kus
seetõttu seda tuleb pidada tõenäoliseks sõltumata sellest, kas vastavasisulisi kaebusi on ametile
laekunud.
Ettepanek: täiendada KonkS § 7814 lg 1 p 1 sõnastust: „[---] kui ilmnenud teave viitab
keelatud teo toimepanemisele või kui Konkurentsiamet peab seda muul põhjusel
vajalikuks või [---]. Täpsustada KonkS § 7814 lg 2 p 3 osas, et selles ettenähtud tingimus ei
kehti menetluse algatamise otsustamisel.
12. Ärisaladuse regulatsioon
KonkS § 63 jääb eelnõu järgi kehtima kärbitud ulatuses:
§ 63. Ärisaladuse hoidmise kohustus
(1) [---].
(2) [---]. Konkurentsiameti nõudmisel peab ettevõtja ärisaladuseks peetava teabe ära märkima
ja põhjendama teabe määramist ärisaladuseks. Muud teavet ei loeta ärisaladuseks, välja arvatud
teave, mis õigusaktide kohaselt avaldamisele ei kuulu. Konkurentsiameti nõudel on ettevõtja
kohustatud koostama dokumendist ärisaladust mittesisaldava kokkuvõtte.
[---]
(5) Konkurentsiamet jätab avalikustamisele kuuluvate otsuste ja ettekirjutuste tekstist välja
ärisaladused ja muu konfidentsiaalse teabe.
Ettenähtud muudatused jätavad lahtiseks, kellele ja mis alustel on Konkurentsiametil õigus
ärisaladusega dokumente anda või muul moel ärisaladust avaldada. Ja mis on tagajärjed
ametniku vea korral. Seejuures väärib märkimist, et vajadus KonkS § 63 selliselt muuta ei
tulene mingilgi määral ECN+ direktiivist.
Ärisaladuse määratlemine on üksikjuhul sageli vaieldav. Seadus (vt EKTÄKS § 5 lg 2) on selles
osas abstraktne ning halduseeskirjas (vt ärisaladuste juhis) saab ette näha vaid üldised juhised.
Veelgi keerulisem on kaaluda ärisaladuse kaitsevajadust seoses menetlusaluse isiku
kaitseõiguse teostamisega. KonkS § 7821 lg 4 kohaselt teeb Konkurentsiamet menetlustoimiku
menetlusalusele isikule kättesaadavaks koos arvamuse ja vastuväidete andmise võimalusega
ehk pärast etteheidete esitamist. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt ei võimalda amet
juurdepääsu ärisaladusele, kui see ei ole vajalik menetlusaluse isiku kaitse tagamiseks.
Seletuskirja järgi (lk 69) peaks Konkurentsiamet iga üksiku dokumendi puhul hindama, kas
sellele juurdepääsu võimaldamise vajadus on suurem kahjust, mis võib juurdepääsuga
kaasneda.
Seejuures jääb selgusetuks, mis ajal ja millises menetluses on ärisaladuse omanikul võimalus
Konkurentsiameti kaalutlusotsust vaidlustada ning mis on selle võimalikud tagajärjed.
Konkurentsijärelevalve tulemuslikkuse seisukohalt on määrava tähtsusega küsimus, kas
menetlusalusel isikul on olnud võimalus talle esitatud etteheidetele sisuliselt vastu vaielda.
28
Nimelt välistab KonkS § 7827 lg 2 võimaluse rajada konkurentsijärelevalvemeedet
etteheidetele, millele osas menetlusalusel isikul puudus võimalus esitada oma arvamus ja
vastuväited. Sisuliselt puudub selline võimalus teabe osas, millele isikul ligipääs puudub. Juhul
kui ameti etteheide põhineb valdavalt ärisaladusel, mida menetlusalusele isikule
ärakuulamisõiguse võimaldamise faasis ei anta, siis olenevalt asjaoludest on selle võimalik
tulemus kogu menetluse luhtumine.
Eelnõus on jäänud eristamata ühelt poolt ärisaladust sisaldavate andmete kasutamine tõendina
konkurentsijärelevalvemenetluses ning teiselt poolt selliste andmete kasutamine muul
seadusest tuleneval eesmärgil. Eelnõu ei arvesta, et Konkurentsiameti siseselt (seoses
analüüside, koondumiste või ka regulatsiooni asjadega) ning samuti suhtluses teiste asutustega
(näiteks Ravimiametiga) vaja käsitleda ettevõtja ärisaladust ka muul kui tõendite üle tõstmise
eesmärgil. Kuna ärisaladuse hoidmise kohustus ja sellega seotud vastutus ATS § 55 alusel säilib,
siis piiramatult seda teha ei saa, kuid lubatavuse piirid ei ole selged. Mistahes n-ö ristkasutus
ärisaladust sisaldavate andmete puhul väljaspool konkurentsijärelevalvemenetlust on eelnõu
järgi vähemalt küsitav. Ühtlasi tekib küsimust seaduslikust alusest isikuandmete kasutamiseks,
kuna KonkS § 561 muudatus piirab Konkurentsiameti õiguse töödelda isikuandmeid üksnes
KonkS § 92 peatükis sätestatud ülesannete täitmiseks.
Ärisaladust sisaldavate andmete edastamise küsimus tekib ka KonkS § 63 lg 4 kehtetuks
tunnistamise tõttu, kuna edaspidi puudub seaduses alus avaldada ärisaladust Euroopa
Komisjonile või liikmesriikide konkurentsiasutustele. KonkS § 7828 lg 4 p 2 seda õigust ei kata,
vaid võimaldab üksnes kasutada tõendeid, mis on saadud Euroopa Komisjonilt või teise
liikmesriigi konkurentsiasutustelt. Isegi kui eelnõu autorid leiavad, et KonkS § 63 lõikes 4
sätestatuga samaväärne õigus teabe avaldamiseks tuleneb määruse 1/2003 art 11 lõikest 4,
eelistab amet säilitada sellekohase selge aluse seaduses. Tegemist ei ole küsimusega määruse
n-ö ülevõtmisest, vaid ettevõtjate põhiõiguste seisukohalt olulisest küsimusest, mis tuleb
lahendada seaduses.
Eelnõus sätestatud § 7311 sätestab väärteovastutuse „konkurentsijärelevalvemenetluses kehtiva
saladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest“, mis tagab §-s 7822 järgimise. Viimasena
nimetatud säte ei laiene arusaadavalt konkurentsiametnikele. Kuid
konkurentsijärelevalvemenetluses kehtib ka üldine ATS §-st 55 tulenev saladuse hoidmise
kohustus, mis samuti on käsitletav „konkurentsijärelevalvemenetluses kehtiva saladuse
hoidmise kohustusena“ (§ 7311). Seetõttu tekib küsimus, kas ja kui siis mis juhtudel peavad
menetlust läbi viivad ametnikud arvestama väärteovastutusega ärisaladuse käitlemise
reeglite vastu eksimise korral.
Praegu kehtib ametnikele vastutus ärisaladuse reeglitevastase avaldamise eest KarS § 377 lg 1
alusel üksnes juhul, kui seda on tehtud ärilisel või kahju tekitamise eesmärgil. Kui aga § 73 11
laieneb ärisaladuse käitlemisele konkurentsiametnike tegevuses, siis sellega seoses tuleb
küsida:
a) kas see on üldse eelnõu autorite kavatsus ja
b) kui on, siis mis eesmärgil ja kas tegemist on läbimõeldult õigusselge ja proportsionaalse
29
lahendusega. Konkurentsiamet märgib, et ametniku isiklik vastutus haldusorgani otsuse eest ei
ole üldiselt tavapärane ja isegi kui see mõnel juhul väärib kaalumist, siis ärisaladuse
määratlemise küsimuses ei ole see kindlasti kohane. Sisuliselt tekiks olukord, kus
konkurentsiametniku ja ettevõtja lahkarvamust mingi kindla teabe ärisaladuseks lugemise
küsimuses hakataks lahendama väärteomenetluse korras konkurentsiametniku süüasjas.
Ettepanek on sätestada Konkurentsiametile õigus avaldada
konkurentsijärelevalvemenetluses saadud ärisaladus haldusorganile või
süüteomenetlejale, kelle pädevuses on menetleda õigusrikkumist, millele ärisaladust
sisaldav teave viitab. Seaduses taastada alus ärisaladust sisaldava teabe edastamiseks
Euroopa Komisjonile või teise liikmesriigi konkurentsiasutusele. Piiritleda § 73 11 ulatus
kas lisades viite §-le 7822 või ka täiendades sõnastust sõnaga „üksnes“ enne sõnu
„konkurentsijärelevalvemenetluses kehtiva“. Seeläbi välistataks väärteokoosseisu
laienemine konkurentsiametnike üldisele ATS § 55 järgsele saladuse hoidmise kohustusele.
Lisaks teeme ettepaneku jätta KonkS § 63 lõikest 2 välja teine lause, kuna tegemist on
sisult ülearuse lausega, mis ei kujuta endast arusaadavat õigusnormi.
EKTÄKS § 5 lõikes 2 on ärisaladus objektiivsete tunnuste poolest ning KonkS § 63 lg 2 esimese
lause järgi subjektiivsest küljest piisavalt määratletud. Käsitledes KonkS § 63 lg 2 teist lauset
tähenduslikuna, tuleks selle järgi lugeda ärisaladuseks mistahes teave, mis õigusaktide kohaselt
avaldamisele ei kuulu. Muu hulgas võib see tähendada, et sõltumata ärisaladuse märkimisest
käsitletakse ärisaladusena igasugust teavet, millele juurdepääs on seadusega kehtestatud korras
piiratud (AvTS § 34 jj). Teise lause väljajätmine KonkS § 63 lõikest 2 ei jätaks samas sellist
teavet kaitseta, mille avaldamine on piiratud teiste seaduste alusel. Konkurentsiameti hinnangul
puudub antud lausel regulatiivsus ning selle väljajätmine on vajalik õigusselguse tagamiseks.
13. Konfidentsiaalne teave ja saladuse hoidmise kohustus
Eelnõust ei selgu, kuidas on mõiste „muu konfidentsiaalne teave“ piiritletud ühelt poolt
ärisaladusest ja teiselt poolt mistahes infost, mida isik on lihtsalt otsustanud teistele mitte
näidata. Euroopa Komisjon oma dokumentides kasutab sellist määratlust nagu „ärisaladus ja
muu konfidentsiaalne teave“. Viimase all peetakse silmas eelkõige legal professional privilege’i
ehk menetlusalust isikut esindavale advokaadile kutsealase saladuse hoidmise kohustuse
raames usaldatud teavet.
Konfidentsiaalsuskohustus on kehtivas õiguses oluliselt laiem mõiste kui advokaadi-kliendi
vaheline konfidentsiaalsussuhe. Põhimõtteliselt on enamus ettevõtjate lepinguid
„konfidentsiaalsed“. Seadusest tuleneva saladuse hoidmise kohustuse kõrval on laialdaselt
kasutusel lepingust tulenev saladuse hoidmise kohustus, mis on samuti
„konfidentsiaalsuskohustus“. Ka on TsMS §-s 256 järgi saladuse hoidmise kohustusega
(=konfidentsiaalsuskohustusega) isikute ring oluliselt laiem kui vaid advokaadid. Muu hulgas
laieneb konfidentsiaalsuskohustus käsundisaajale, kelle hulka kuuluvad muu hulgas
lepingulised eksperdid, kes on menetlusaluse tellimusel esitanud fakte ja seisukohti, mille
verifitseerimine menetluse käigus on hädavajalik, et kontrollida menetlusaluse isiku esitatud
30
argumentatsiooni paikapidavust.
KonkS § 63 lg-s 4 vastavat täpsustust ei sisaldu ning teadaolevalt ei ole määratlus
„konfidentsiaalne teave“ saanud põhjapanevat käsitlust ka Eesti kohtupraktikaas. Seetõttu ei
ole Eesti kontekstis iseenesest selge, mida „muu konfidentsiaalne teave“ hõlmab. Eelnõu
seletuskiri (lk 68) ei kitsenda antud mõistet advokaadi kutsesaladusele, vaid vastupidiselt
suurendab määramatust: „[---] Kategooriasse muu konfidentsiaalne teave kuulub teave, mis ei
ole ärisaladus, kuid mida võib pidada konfidentsiaalseks, kuivõrd selle avaldamine kahjustaks
märkimisväärselt mõnd ettevõtjat või isikut.“ [---].
Toodud määratlus ei selgita asja, kuid annab vihje, et „muule konfidentsiaalsele
teabele“ ei laiene ärisaladuse EKTÄKS § 5 lg 2 tingimused ja välistused (vt ka KA
halduseeskirja p 1.2 ja 1.3). Kahtlemata soovib menetlusalune ettevõtja varjata näiteks
konkurentsiõiguse rikkumisele viitavat teavet, lepingutingimusi vms, mille avaldamine teda (ja
tema omanikke, äripartnereid vms) märkimisväärselt kahjustaks. Samuti võib ettevõtja
põhjendatult hinnata kahjulikuks Konkurentsiameti hinnangut, mille järgi tal on turgu valitsev
seisund. Ärisaladuse kaitset selline teave ei saa, aga eelnõu järgi tuleb seda siiski kaitsta n-ö
konfidentsiaalse teabena. Ettepanek on eelnõus sellest segadust tekitavast määratlusest
loobuda või vähemalt täpsustada, kas selle all peetakse silmas: a) teavet, mida on alust
tunnistada AK-ks muul alusel kui ärisaladuse kaitseks (AvTS § 35 lg 2 p 17 – täpsustada,
mis need muud alused on) või b) samastada „muu konfidentsiaalne teave“ üheselt teabega,
mida menetlusalune isik on usaldanud oma advokaadile
konkurentsijärelevalvemenetluses.
Taotleja ja vihjeandja anonüümsuse tagamine
Konkurentsiamet on varem juhtinud töögrupi tähelepanu vajadusele täiendada eelnõud
võimalusega kaitsta menetlusaluse isiku eest konkurentsiõiguse rikkumise vihje andnud isiku
identiteeti (06.05.21 kiri JM-le, lk 14). Kooskõlastusringil olevas eelnõus on endiselt üksnes
säte, mis sarnaselt kehtiva KonkS § 631 lõikega 3 võimaldab ametil tunnistada taotleja
nime tema põhjendatud taotluse alusel teistele isikutele avaldamisele mittekuuluvaks (§
7815 lg 3). Säte on ebapiisav, kuna taotluse või vihje asjaolude põhjal võib ametile teavet andnud
isik olla siiski identifitseeritav. Kõigepealt tuleb märkida, et iga Konkurentsiameti jaoks
väärtuslikku teavet andev isik ei ole taotleja KonkS § 7815 tähenduses. See ei tähenda, et
konkurentsiõiguse rikkumisest teavet andnud isiku usaldus ja soov tundmatuks jääda ei vääriks
samavõrd kaitset.
ECN+ direktiiv otseselt ei nõua omaalgatusliku teavitamise soodustamist, kuid direktiivi
eesmärgipäraseks ülevõtmiseks on see kindlasti asjakohane, millele viitab ka preambuli
põhjenduspunkt 35: „[---] „Ka võib teabe omaalgatuslik esitamine kolmandate isikute, näiteks
samal turul tegutsevate konkurentide, klientide ja tarbijate poolt aidata kaasa
konkurentsinormide täitmise tulemuslikule tagamisele ning liikmesriikide konkurentsiasutused
peaksid sellist teavitamist soodustama.“
31
Kuivõrd ametile sissetulevad kirjad kuuluvad registreerimisele, siis üksnes isikuandmete
kaitseks AK märkega varustamine ja nime eemaldamine ei saa anda ameti teavitajale kindlust,
et teda antud teabega ei seostata. Menetlusaluse isiku kaitseõigus
17
konkurentsijärelevalvemenetluses hõlmab ligipääsu toimikule (§ 78 lg 6 p 12), mis peab
sisaldama kogu teavet, sh teabe saamise allikat ja viisi, mida amet on
konkurentsijärelevalvemenetluses saanud, koostanud või kogunud (§ 7821 lg 1). Küsimus
toimiku suhteliselt piiramatust kohustuslikust mahust on laiem teema, mida on käsitletud
eespool p-s 10.
KonkS § 7821 lg 2 järgi on menetlusalusel isikul õigus taotleda juurdepääsu teabele, mille alusel
teda käsitletakse menetlusaluse isikuna. Konkurentsiametil on õigus keelduda teabele
juurdepääsu võimaldamisest ulatuses, mis „võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi“. KonkS
§ 7821 lg 5 järgi peab amet võimaldama juurdepääsu „konfidentsiaalsele infole“, kui see on
vajalik menetlusaluse isiku õiguste kaitseks. Viidatud sätteid silmas pidades tekib küsimus, kas
menetlusaluse isiku kaitseõigus kaalub üles ametile rikkumise kohta teavet andnud isiku nime
salastamise õiguse. Konkurentsiameti hinnangul ei ole see üldjuhul nii.
Konkurentsijärelevalvemenetluses tuvastatakse rikkumise asjaolud ning kujundatakse
õiguslik hinnang taotlusest ja taotlejast eraldiseisvalt. Vihjeandja isikul ja vihje andmise
asjaoludel ei pruugi olla tõendamisväärtust. Anonüümseks jääda sooviva vihjeandja puhul
on amet seda kriitilisem kaaludes, kas temalt saadud teabe põhjal üldse midagi algatada (sh
arvestades võimalust, et erinevalt kuriteokaebusest saab konkurentsijärelevalve menetluses
karistamatult valekaebust esitada).
Seega kõigil juhtudel pole kindlasti põhjust eeldada, et menetlusaluse isiku kaitseõiguse
teostamiseks on vaja taotlusega kogu ulatuses tutvuda ning teada taotleja isikut. Veel vähem on
selline eeldus põhjendatud tundmatuks jääda sooviva vihjeandja puhul.
Ehkki § 7821 lg 1 sõnastusest lähtuvalt võiks vihjeinfo justkui toimikust välja jätta, kuivõrd
tegemist pole mitte konkurentsijärelevalvemenetluses, vaid enne menetluse algatamist saadud
teabega, on see vaevalt olnud eelnõu autorite mõte. Näiteks juhul, kui Konkurentsiamet
vihjeinfole tuginedes läheb halduskohtult menetlusaluse isiku valduste läbiotsimiseks luba
taotlema, ei saa selline teave olla jäetud dokumenteerimata. Tõendusväärtusega teave peab
sisalduma toimikus, isegi kui vihje andja identifitseerimist võimaldav teave jäetakse sealt välja.
Konkurentsiametile vihje andjale ei ulatu kõigil juhtudel nn vilepuhuja ehk rikkumisest
teavitaja kaitse (vt seaduseelnõud EIS-is). Näiteks juhul, kui info konkurentsiõiguslikust
keelatud kokkuleppest jõuab selle sõlminud isiku kliendi või äripartnerini, siis selgete tagatiste
puudumise korral, et teda järgnevas menetluses ei identifitseerita, võib selline info suure
tõenäosusega jääda Konkurentsiametile edastamata. Sarnane olukord võib tekkida turgu
valitseva seisundi kuritarvitamise korral. Konkurentsiameti teavitaja jaoks on sageli oluline
välistada võimalus, et teda kaebusega seostatakse. Konkurentsiamet peab saama anda isikule
kindluse, et tema isikut ei paljastata, kuid üksnes nime kinnikatmine seda paljudes olukordades
ei taga. Eesti on väike ja mõnelgi juhul saab menetlusalune isik ka ilma vihjeandja nime
32
nägemata aru, kes ta on.
Eelnevat arvestades on põhjendatud sätestada Konkurentsiametile kaalutlusõigus
taotleja identifitseerimist võimaldava teabe mitteavaldamiseks vajadusel kogu taotluse
osas. Ühtlasi tuleb ette näha erisus vihjeinfo suhtes (vt võrdluseks Euroopa Komisjoni
vastavat korda). Vihje on keelatud teo toimepanemisele viitav teave, mida amet on mistahes
vormis saanud isikult, kes ei ole käesoleva seaduse tähenduses taotleja või kes on avaldanud
soovi, et teda ei käsitletaks antud teabe suhtes taotlejana. Konkurentsiamet loob tehnilise
võimaluse isikule konkurentsialase teabe andmiseks, tagades isiku taotlusel (vastav linnuke
vormil vms) tema anonüümsuse ning tema isikut identifitseerida võimaldava teabe väljajätmise
menetlustoimikust. Vihjed ei kuulu dokumendihaldussüsteemis registreerimisele.
14. Mitte menetlusaluse isiku ärakuulamisõigus
Eelnõu kohustab etteheidete faasis ära kuulama (see oleks võrreldav väärteoprotokolli
edastamisega) mitte üksnes menetlusaluse isiku, vaid ka taotleja ja teised menetlusse kaastatud
turuosalised (§ 7827 lg 3 ja 4, SK lk 85). Neile tuleb saata trahvi määramise, rikkumise
lõpetamise või kohustuse võtmise otsuse projekt, samuti tuleb nende jaoks koostada toimiku
ärisaladustevaba versioon ning see neile kättesaadavaks teha (KonkS § 7821 lg 4 ja 5).
Selline kohustus ei tulene direktiivist. Ka süüteomenetlustes ei ole võrreldavat kohustust
(näiteks ei esitata kaebuse esitajale väärteoprotokolli jne). Väärib märkimist, et seletuskirjas ei
ole esitatud sisulist põhjendust, miks on valitud selline ebatavaline ja halduskoormust paisutav
lahendus. Tulemuseks on ettenähtavalt hulk bürokraatiat, mis muudab niigi suhteliselt pikad
konkurentsjärelevalve menetlused kohmakaks ja läheb otseselt vastuollu direktiivi eesmärgiga.
Hulga vaidlusi võib põhjustada see ärakuulamisõigus „muude turuosaliste“ puhul, kelle ring on
väga lai. Eelnõu § 1818 lg 1 p 3 sätestab, et menetlusosaliseks on ka muu turuosaline, kelle
õigus võib konkurentsijärelevalvemeede oluliselt puudutada ja kelle Konkurentsiamet on
menetlusse kaasanud. Konkurentsiamet leiab, et eelnõu põhjal jääb selgusetuks, kes on
õigupoolest muu turuosaline, millal tuleks ta menetlusse kaasata ning kuivõrd on tal õigus
kaasamist taotleda. Keskmises konkurentsijärelevalves on isikuid, kelle õiguseid võib
konkurentsijärelevalvemeede oluliselt puudutada, väga palju. Ehkki § 1818 lg 1 p 3 järgi on
määravaks tunnuseks, et sellise isiku õigusi võib konkurentsijärelevalvemeede oluliselt
puudutada, ei ole siiski välistatud tõlgendus, mille kohaselt meetme kohaldamises peavad
saama kaasa rääkida ka isikud, kellel on oluline puutumus menetluse esemeks oleva tegevusega,
mille suhtes meedet rakendatakse. Näiteks juhul, kui keelatud tegevust on võimalik lõpetada
mitmel moel ning Konkurentsiameti valitud meede toob kaasa muu turuosalise jaoks oluliselt
ebasoodsama tulemuse. Näiteks kui rikkumise lõpetamise ettekirjutus seisneb võrgustikule
ligipääsu tingimustes, siis need võivad mõjutada väga paljusid ettevõtjad ja lõpptarbijaid.
Märkimisväärne halduskoormus ja ajakulu võib kaasneda ka mõne üksiku täiendava isiku
menetlusse kaasamisega. Konkurentsiameti jaoks on isiku menetlusse kaasamisel tagajärjed
(eelkõige kohustus ära kuulata teha selleks kättesaadavaks menetlustoimik ning koostada
selleks ärisaladustevaba etteheidete versioon – vt KonkS § 7821 lg 4 ja 5), kuid olulised
33
tagajärjed võivad olla ka isiku menetlusse kaasamata jätmisel. Eelnevat arvestades tuleb
kindlasti välistada tõlgendusvõimalus, et iga muu turuosalise määratlusele vastav isik
tuleb menetlusse kaasata, samuti et isikutel on õigus taotleda oma kaasamist „muu
turuosalisena“ konkurentsijärelevalvemenetlusse. Eelnõu sõnastus praegu selles
küsimuses selgust ei loo. Puudub selge alus, et Konkurentsiamet saaks isiku menetlusse
kaasaamise taotluse tagasi lükata, kui asi kuidagi tema ettevõtlusvabadust või muid õigusi
oluliselt võib mõjutada.
Seejuures tekib küsimus tagajärgedest juhul, kui isik jääb ettenähtud juhul ära kuulamata
(HMS § 40). Erinevalt HMS §-st 58, mille järgi ärakuulamisõiguse võimaldamata jätmine
üldjuhul haldusakti kehtetuks tunnistamist kaasa ei too, on konkurentsijärelevalve asjades ette
nähtud kõrgem lävend (§ 7835, SK lk 104-105).
Ettepanek: Jätta eelnõust välja taotleja ja teiste menetlusse kaasatud turuosaliste
kohustuslik ärakuulamine etteheidete esitamisel menetlusalusele isikule. Sätestada
välistus isiku õigusele nõuda enda kaasamist konkurentsijärelevalvemenetlusse.
Alternatiivne ettepanek: Täiendada KonkS § 1818 lg 1 p 3 sõnastust „[---] kelle õigusi
rakendatav konkurentsijärelevalvemeede vahetult ja oluliselt piirab [---]“.
15. Struktuursete meetmete kasutatavus
KonkS § 7832 lõige 3 sätestab: „Konkurentsiamet võib menetlusalusele isikule määrata
kohustuse likvideerida osalus konkureerivas äriühingus, võõrandada ettevõte või teha muu
struktuurne muudatus üksnes juhul, kui keelatud teo toimepanemist ei ole võimalik lõpetada
vähem koormava kohustusega.“ Konkurentsiamet leiab, et antud lõike sõnastust tuleks muuta,
kuna struktuurse meetme määramine ainult siis, kui keelatud teo toimepanemist ei ole võimalik
lõpetada vähem koormava kohustusega on liiga piirav ja ei lähe kokku ka seletuskirjas välja
toodud näitega Saksa seadusest. Sõna „võimalik“ asemel tuleks kaaluda näiteks sõna
„põhjendatud“ kasutamist.
Ka Saksa seadus näeb ette, et strukturaalseid meetmeid võib määrata, kui käitumuslikud
meetmed ei ole piisavalt efektiivsed, mitte et käitumusliku meetme kasutamine peaks olema
võimatu. Siin on oluline vahe, kuna alati on võimalik mingisugune käitumuslik meede välja
mõelda, mis teatud eeldustel võiks ka keelatud teo toimepanemise lõpetada, kuid see ei pruugi
olla antud asjaoludel konkurentsiolukorra parandamise seisukohalt efektiivne ja mõistlik. Seda
näiteks juhul, kus kohustusega rikkumise lõpetamise korral tekiks rikkujal tegelikkuses
võimalus samasugust konkurentsi kahjustavat praktikat jätkata teiste vahenditega või kus
kohustust oleks küll võimalik kehtestada, kuid mitte tõhusalt kontrollida. Kuna strukturaalset
meedet kasutatakse pigem väga kõrge omandikontsentratsiooniga turgudel, siis näiteks nn
Hiina müüri nõudmine võib tulla kõne alla käitumusliku meetmena. See ei ole sageli siiski
efektiivne lahendus. Kui vaadata Euroopa Konkurentsivõrgustiku (ECN) soovitust
struktuursete meetmete rakendamise kohta, siis seal on samuti käsitletud struktuurseid
meetmeid võimalusena konkurentsiasutuste jaoks juhtudel, kus vaja on rikkumine tulemuslikult
ja tõhusalt lõpetada ning konkurents turul taastada. Seejuures tõstetakse esile
34
proportsionaalsuse ja efektiivsuse põhimõtteid.
Ettepanek: Asendada § 7832 lõike 3 sõnastuses sõna „võimalik“ sõnaga „põhjendatud“.
Jätta § 7832 lõike 3 sõnastusest välja sõna „konkureerivas“. Sõna „konkureeriv“ viitab
justkui sellele, et kohustuse objektiks ei saa olla osalus adressaadiks oleva ettevõtja
kontrollitavas, vaid üksnes tema konkurendi äriühingus.
16. Kohustuste võtmine
Kohustuste võtmisel sätestab § 7830 lg 4 nõude, et Konkurentsiamet peab enne kohustuse
siduvaks muutmist küsima teiste turuosaliste arvamust. Jääb selgusetuks, mis menetluses see
toimub HMS-i tähenduses, keda tuleb kaasata (kas menetlusosalisi või kõiki turuosalisi),
kuidas (kas piisab väljapanekust ameti kodulehel) ja mis on nõuetekohase kaasamata
jätmise tagajärjed. Nii jääb lahtiseks, kas tegemist on erilise ärakuulamisõiguse
võimaldamisega (HMS § 40) või hoopis avatud menetlusega, mis hõlmab muu hulgas asja
arutamist avalikul istungil (HMS § 46-50). See on veel üks näide, miks direktiivi sätte
kopeerimisest eelnõusse ei piisa direktiivi ülevõtmiseks. Vaja on kehtestatud nõue seostada
kehtiva õigusega, sh HMS-ga.
Konkurentsiameti jaoks jääb arusaamatuks, milleks on vaja reguleerida kohustuste
võtmist ning sellega seotud ameti kohustusi menetluse eri faasides (§ 7830 lõiked 2 ja 3).
Juhul kui ettevõtja poolne soov kohustusi võtta on siiras, mitte taktikaline käik, ei ole
Konkurentsiametil põhjust teha ettevõtjale selles osas takistusi. Senises praktikas on kohustusi
võetud eelkõige peale ettekirjutuse hoiatusi ehk etteheiteid, kui menetluse asjaolud ja neil
põhinev hinnang ettevõtja tegevusele on selgunud. Seevastu § 7830 lg 2 tekitab ametile justkui
kohustuse menetluse kestel, kui menetleja ei pruugi selleks veel valmiski olla, esitada isikule
nö eel-etteheited. Ettepanek oleks etteheidete-eelset kohustuste võtmist üldse mitte reguleerida,
eriti kuna praktikas probleem puudub ning ka direktiiv ei nõua siinkohal üksikasjalikku
regulatsiooni. Kindlasti tuleb aga välistada võimalus, et menetlusalused isikud hakkavad
rutiinselt peale esimesi menetlustoiminguid nõudma Konkurentsiametilt ülevaadet (ehk n-ö eel-
etteheiteid) kohustuste võtmise ettekäändel.
Konkurentsiametile peab jääma võimalus etteheidete esitamisele eelnevas menetlusfaasis
esitatud isiku taotlusele lühidalt vastata, et kohustuste võtmise võimalikkus ei ole hetkel selge.
Samuti võib amet anda menetluse alguses isiku taotlusele vastuseks esialgse seisukoha, et antud
asja ei saa üldse rikkumist tuvastamata lõpetada. Sel juhul amet arusaadavalt ülevaadet
kohustuste võtmise jaoks ei anna. Järgneva menetluse käigus ei saa aga välistada, et esialgselt
antud seisukoht muutub, kuna selguvad varem selgusetud asjaolud (nt kaubaturu kohta), millele
tuginedes muutub ka hinnang rikkumise küsimuses. Kohustuste võtmine on olemuselt paindlik
ja läbirääkimistel põhinev instrument, mille kasutamist jäikade menetlusreeglite sätestamine
vaevalt soodustab.
Ettepanek: Mitte eraldi reguleerida kohustuste võtmist enne etteheidete tegemist, jättes
selle võimaluse paindlikuks või vähemalt sätestada Konkurentsiameti õigus enne
35
etteheiteid ülevaadet mitte anda, kui kohustuse võtmise võimalikkus pole selgunud.
17. Kokkuleppemenetlusega seotud küsimused
Eelnõu § 7831 lg 1 sätestab, et „Konkurentsiamet võib konkurentsijärelevalvemenetluses, mille
esemeks olev keelatud tegu on kartell, kohaldada kokkuleppemenetlust.“ Konkurentsiamet ei
pea kokkuleppemenetluse piirangut, mille alusel saab seda rakendada ainult
kartellimenetlustele, põhjendatuks. Kokkuleppemenetluse põhiargument, milleks on menetluse
ökonoomika juhul, kui ettevõtja ei vaidlusta omapoolset rikkumist, kehtib ka kõigi teiste
konkurentsiõiguse alaste rikkumiste kohta, ning sellest tulenevalt oleks mõistlik võimaldada
menetlust läbi viia kokkuleppemenetluse reeglite alusel laiemalt. 2017.a andmetel ECN2
riikides, kus kokkuleppemenetlus oli ette nähtud, kehtis see kahes riigis üksnes kartellide
menetlustes, samas kui 9 riigi puhul laienes võimalus kokkuleppemenetlust kasutada ka teistele
konkurentsiõiguse rikkumistele.
Trahvi allahindluse suurus. Eelnõu § 7831 lg 7 kohaselt peab kokkuleppemenetluses kohaldatav
trahv olema 10% väiksem trahvi võimalikust suurusest. Konkurentsiameti seisukoha järgi võiks
seaduses olla sätestatud võimalus pakkuda ettevõtjatele suuremat trahviallahindlust, et
suurendada ettevõtjate motivatsiooni kokkuleppe menetluses osaleda. Konkurentsiameti
ettepanek on kehtestada minimaalseks allahindluseks 10% aga anda õigus suurendada
Konkurentsiametil seda kuni 30% protsendini. Euroopa riikides on trahviallahindluse määrad
järgnevad:
10% - kolm riiki;
15% - neli riiki;
20% - kaks riiki (kuni 20%, mitte fikseeritud);
30% - kaks riiki (ühel vahemik 10%-30%, teisel kuni 30%);
35% - üks riik (vahemik 10-35%).
Konkurentsiamet on huvitatud, et kokkuleppemenetluse võimalikult suurest rakendusalast
pärast seaduse kehtima hakkamist, mistõttu suurem paindlikkus trahvide suuruse alandamisel
toob kaasa potentsiaalselt suurema hulga ettevõtjaid, kes seda võimalust kaaluvad.
Maksimaalselt 10% allahindlus eriti väiksemate trahvide puhul ei pruugi ettevõtja jaoks olla
motiveeriv. Ettepanek: kaaluda kokkuleppemenetluses lubatava allahindluse
suurendamist. Võimaldada kokkuleppemenetlust ka teistes asjades peale kartellide.
Hübriidmenetlused. Eelnõu selgituskirjas on välja toodud, et juhul kui üks kartellis osalev
ettevõtja soovib kokkuleppemenetlust ja teised ettevõtjad sellega nõus ei ole, siis menetlus tuleb
lõpetada ühe otsusega, milles on toodud välja nii kokkuleppemenetluse otsus kui üldmenetluse
otsus. Konkurentsiamet ei pea antud lahendust mõistlikuks ja soovib, et vastavalt kehtestatavale
regulatsioonile oleks võimalik kokkuleppemenetlust soovinud ettevõtja suhtes menetlus
lõpetada eraldi otsusega.
Toome näite, mis puhul oleks see vajalik: ettevõtja x, y ja z suhtes algatatakse kartellimenetlus.
Kohe pärast läbiotsimist annab ettevõtja x Konkurentsiametile märku, et on huvitatud
36
kokkuleppemenetlusest. Konkurentsiamet teeb pärast esmaseid menetlustoiminguid kõigile
osapooltele ettepaneku asja lahendamiseks kokkuleppemenetlusega. Ettevõtjad y ja z ei ole
sellega nõus. Sellest tulenevalt peame alustama antud ettevõtjate suhtes üldmenetlust, mis on
ajaliselt mahukas. Ettevõtja x esitab kokkuleppe taotluse. Konkurentsiamet ei saa antud taotlust
eraldi rahuldada, mistõttu ettevõtja x taotlus jääb seisma. Üldmenetluse lõppfaasis, kui
Konkurentsiamet on kõik tõendid ettevõtjate y ja z suhtes kokku kogunud ja valmis menetlus
lõpetama, annab ettevõtja x Konkurentsiametile teada, et soovib kokkuleppemenetluse taotluse
tagasi võtta. Kuna menetluse uurimine on senini keskendunud eelkõige ettevõtjatele y ja z, ei
saa Konkurentsiamet jälle lõpetamise otsust teha, vaid peab alustama uuesti üldmenetlust
ettevõtja z suhtes.
Ettevõtja õigus kokkuleppemenetlusest loobuda on vajalik, kuid sellest tulenevalt on vajalik ka
Konkurentsiameti õigus kokkuleppemenetluse taotluse kinnitamiseks mõistliku aja jooksul,
mis ei sõltu sellest, kui kaua võtab aega üldmenetluses tõendite kogumine. Kartellimenetluse
puhul on väga reaalne, et tegemist on tõendite kogumise osas väga aja- ja töömahuka
protseduuriga. Ei ole mõistlik, et ettevõtja tehtud kokkuleppe taotlus jääb kogu selleks
perioodiks Konkurentsiametisse seisma.
Euroopa Liidu riikide praktika näitel, riigid, kus hübriidmenetlus on võimalik, lõppeb
menetluse kahe erineva otsusega – üks otsus lõpetab kokkuleppemenetluse ja teine otsus hiljem
üldmenetluse. Konkurentsiametile teadaolevalt on selliseid liikmesriike viis, samas ühe
otsusega lõpetamise nõue kehtib vaid ühes liikmesriigis.
Ettepanek: võimaldada paralleelselt kulgevat üldmenetlust ning kokkuleppemenetluse ja
üldmenetluse lõpetamist vajadusel erinevate isikute suhtes erineval ajal eraldi
haldusaktidega.
Tõendite kasutatavus üldmenetluses. Eelnõu § 7831 lg 10 kohaselt „Läbirääkimiste käigus ja
kokkuleppe sõlmimise taotluses esitatud teave on konfidentsiaalne.“ Konkurentsiameti
seisukohalt peab olema võimalik kokkuleppemenetluse raames edastatud tõendeid kasutada
üldmenetluses nende osapoolte suhtes, kes kokkuleppemenetlusega ei nõustunud. Me ei nähe
ühtki põhjust, miks see ei peaks olema võimalik. Samuti ei välista seda Euroopa Komisjoni
praktika.
Ettepanek: lubada kokkuleppemenetluses saadud tõendite kasutamine isikute suhtes, kes
kokkuleppemenetlusega ei nõustunud. Saadud teave ei tohiks olla
„konfidentsiaalne“ isikute jaoks, kes osalesid koos teabe andjaga keelatud teo
toimepanemises.
18. Tõlkekulude kandmine
KonkS § 7815 lõike 6 punktis 5 on sätestatud menetlusaluse isiku õigus tõlkele ja tõlgi abile,
mida reguleerib eraldi paragrahv – täpsemalt KonkS § 7820. Eelnõus tehakse erisus
üldpõhimõttest (vt HMS §-d 20 ja 21, KeeleS §-d 8 ja 12), mille järgi haldusmenetlus viiakse
37
läbi eesti keeles ning tõlke kulud katab isik, kes keelt ei valda ja seetõttu tõlki vajab. Selline
põhimõte kehtib ka näiteks maksumenetluses (vt MKS § 47). Viidatud § 7820 lõigetega 2 ja 3
jäetakse tõlkega seotud kulud Konkurentsiameti kanda. Seda nii juhul, kui mistahes
menetlusosaline või muu uurimismeetmele allutatud isik ei valda Konkurentsimeti hinnangul
eesti keelt kui ka juhul, kui Konkurentsiameti hinnangul esineb vajadus teavet menetlusosalise
jaoks tõlkida.
Eelnõu seletuskirjast ei selgu, et ametile pandud kohustusega seotud halduskoormust ja
rahalist kulu oleks hinnatud. KonkS § 7820 lõike 4 osas on küll sätestatud ameti õigus nõuda
taotlejalt ja menetlusaluselt isikult esitatava teabe põhjendatud ulatuses tõlkimist eesti keelde
teabe esitaja kulul, kuid selgusetuks jääb (ka seletuskirjast), milline on selle sätte üld- ja erisätte
vahekord sama paragrahvi teistes lõigetes ettenähtud isikute õiguste ning ameti kohustusega
tõlkekulud hüvitada.
Konkurentsiamet peab praktika seisukohalt halvaks mõtteks sätestada suhteliselt keerukat ja
vaieldavat regulatsiooni olukorras, kus reeglina on kõigil menetlusosalistel piisav ning
efektiivne ligipääs tõlkele. Seejuures puudub selgitus, milliseid juhtumeid silmas pidades on
eelnõus kaldutud kõrvale haldusmenetluse üldpõhimõttest ning pandud tõlkekulud
Konkurentsiametile. Võimalik, et töögrupp on tõlkimisega seotud erisuste sätestamisel
lähtunud analoogiast kriminaalmenetlusega (vt KrMS § 10), kuid kuna olukorrad on erinevad,
siis tulemust ei saa õnnestumiseks lugeda. Taolist ainelist ebasümmeetriat, kus suhteliselt
kaitsetu üksikisiku vastas seisab riigi masinavärk, konkurentsijärelevalvemenetluses üldjuhul
ei esine. Erandjuhul vajaduse tekkimise puhuks tuleks ette näha taotluspõhine kord.
Konkurentsiamet leiab, et tingimusteta tasuta tõlge ei pea olema tagatud igale isikule, kelle
suhtes menetlust või menetlustoimingut läbi viiakse. Meenutame, et nii KonkS § 4 kui § 16
rikkumiste puhul on menetluse subjektiks ettevõtjad, kellel on enamasti ligipääs nii
kvaliteetsele õigusabile kui vajadusel tõlketeenusele. Füüsiliste isikute suhtes
konkurentsijärelevalvemenetlust läbi ei viida. Menetlustoimingutel esinevad inimesed kas siis
menetlusaluse juriidilise isiku esindajana või muude seoste tõttu selle isikuga (töötajad,
äripartnerid), siis kui mõni selline isik vajab menetluses tõlgi abi, on tasemel tõlgi hankimine
selle juriidilise isiku huvides, kelle suhtes käib menetlus.
Juhul kui amet saab ECN+ ülevõtmise tulemusel endale ehtsa prioritiseerimise võimaluse, nii
et sisse tulnud taotlus ei tähenda legaliteedi põhimõttel automaatselt menetluse alustamist, siis
tüüpiliselt ei ole konkurentsijärelevalves menetlusalune isik kehval majanduslikul järjel
väikeettevõtja. Isegi kui mõnel juhul satub Konkurentsiameti menetlussubjektiks
väikeettevõtja, kelle esindaja riigikeelt ei valda ning kellel tuleb seetõttu teha kulutusi
tõlketeenusele, siis selliste erandjuhtumite pinnalt ei ole mõistlik tagada Konkurentsiameti
kulul tasuta tõlketeenust kõigile konkurentsijärelevalvemenetluse osalistele, kes seda lihtsalt
kasulikuks peavad.
Lisaks jääb arusaamatuks, missuguse tõendamiskoormuse asetavad nimetatud sätted
Konkurentsiametile, et hiljem halduskohtus õigustada oma „hinnangut“, mis on aluseks
38
kaalutlusotsusele, kas isik keelt valdab (või ei valda) või tõlget ei vaja (või vajab). Tõenäoliselt
ei ole isikul võimalik väita, et tema eesti keele oskus pole piisaval tasemel menetluse nüansside
mõistmiseks, kui ta kasutab konkurentsijärelevalvemenetluses pädeva Eesti vandeadvokaadi
teenuseid. Kommenteeritava paragrahvi lõikes 2 ettenähtud juhul võib puudulik eesti keele
oskus saada takistuseks üksnes seletuste võtmisel (suuliselt teabe andmisel), mida tuleb teha
isiklikult. Seejuures ei saa välistada ameti kulul tõlke nõudmist puht menetlustaktikalisel
kaalutlusel.
Kommenteeritava paragrahvi lõige 3 näeb ette, et menetlustoimikusse kogutav teave võib olla
muus kui eesti keeles, kui sellest arusaamine ei ole takistatud. Sättest ei selgu, kas
Konkurentsiametil on kaalutlusõigus seda otsustada, kas toimikusse kogutav teave on
eestikeelne või mitte. Juhul kui Konkurentsiametil ei ole õigust keelduda võõrkeelse
dokumendi vastuvõtmisest, kui menetleja on sellest võimeline aru saama, siis tuleneb antud
sättest potentsiaalselt ulatuslik rahaline kohustus. Tuleb arvestada, et teistel menetlusosalistel
on õigus toimikuga tutvuda eesti keeles ning seetõttu tuleb olla valmis toimikus olevate
võõrkeelsete dokumentide tõlkimiseks ameti kulul. Samuti ei tohi unustada, et
halduskohtumenetlus toimub eesti keeles (vt HKMS §-d 80 ja 81) ning ka seetõttu peab
amet hoolitsema selle eest, et menetlustoimik koosneks eestikeelsetest dokumentidest.
Eelnevaga seonduvalt veelgi olulisem probleem on eelnõus ettenähtud menetlustoimiku ulatus.
Nimelt § 7821 lg 1 järgi ei hõlma menetlustoimik mitte üksnes asjakohast ning
tõendamisväärtusega teavet, vaid sisaldab kogu teavet, sealhulgas teabe saamise aega, allikat ja
viisi, mis on Konkurentsiameti poolt konkurentsijärelevalvemenetluses saadud, koostatud või
kogutud. Koosmõjus ulatusliku tõlkekulude katmise kohustusega tekitab see olukorra, kus
pahatahtlikul menetlusosalisel on võimalik ametit märkimisväärselt koormata, esitades
menetlustoimikusse suurel hulgal küsitava väärtusega võõrkeelseid dokumente. Seejuures
suureneb tõlkega seotud halduskoormus ja kulu kordades, kui võõrkeeleks pole inglise keel,
vaid mõni Eestis vähetuntud võõrkeel. KonkS § 7820 lg 4 järgi saab amet nõuda esitatava teabe
põhjendatud ulatuses eesti keelde tõlkimist üksnes juhul, kui teabe esitaja on taotleja või
menetlusalune isik. KonkS § 7821 lg 1 määratluse järgi hõlmab menetlustoimik aga ka näiteks
kogu teabe, mida amet on menetluses saanud menetlusaluse isiku emaettevõtjaga seotud
füüsilistelt isikutelt, kes KonkS § 7817 lg 2 lause 2 järgi ise ei ole menetlusaluseks isikuks.
Konkurentsiamet teeb ettepaneku sätestada konkurentsijärelevalvemenetluse keelena
eesti keel. Tõlkekulusid on võimalik hüvitada sarnaselt õigusabikuludega. Juhul kui
rikkumine menetluse tulemusel kinnitust ei leia, siis hüvitab halduskohus isiku taotlusel
talle tema poolt kantud tõlkekulud ulatuses, milles kohus loeb need menetluses
põhjendatuks.
19. Koondumiste kontrolli puudutavad küsimused
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks KonkS § 2 lg 3, mille kohaselt käesoleva seaduse
tähenduses võib lugeda üheks ettevõtjaks üksteisega valitseva mõju kaudu seotud
ettevõtjad. Konkurentsiamet on seisukohal, et isegi kui säte mingil põhjusel ei peaks
39
säilima KonkS § 2 all, siis tuleb see sätestada koondumiste kontrolli peatükis (KonkS 5.
pt).
KonkS § 2 lg-s 3 selgesõnaliselt sätestatud seos ettevõtja ja valitseva mõju vahel on oluline
õigusselguse tagamiseks. Säte on praktikas probleemivabalt töötanud ja ettevõtjate jaoks
üheselt arusaadav. ECN+ direktiiv ei eelda selle muutmist. Eelnõu § 1 lg-s 1 toodud ettevõtja
mõiste (ettevõtja on majandustegevusega tegelev üksus, sõltumata selle üksuse õiguslikust
vormist ja rahastamisviisist) tekitab koondumiste kontrolli osas ebaselguse, kuna ei ütle
üheselt, et emaettevõtjad ja tütarettevõtjad (ning kõik valitseva mõju kaudu seotud
ettevõtjad) on koondumiste kontrolli mõistes üks ettevõtja. Ettevõtja ise võib olla
seisukohal, et kontserni kuuluvad erinevad äriühingud on erinevad majandusüksused. Näiteks
võib äriühing, millel on mitmeid erinevaid ja erinevates tegevusvaldkondades tegutsevaid
tütarettevõtjaid (kinod, toitlustus, ravimite hulgimüük, tervishoid, lemmikloomakaubad jne)
olla seisukohal, et kõik need tütarettevõtjad on erinevad majandusüksused, kuivõrd tegutsevad
oma igapäevases majandustegevuses iseseisvalt.
Olukorras, kus nt toitlustusega tegelev äriühing kavatseb omandada valitseva mõju tervishoiu
valdkonnas tegutseva ettevõtja üle, tekiks vaidlus, kas valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjate
tegevust on omistatav ühele või mitmele ettevõtjale ühtse majandusüksuse mõistes. Need on
elulised olukorrad, kus kontserni kuuluvad äriühingud tegutsevad omavahelise majandusliku
seoseta aladel nagu ravimite hulgimüük ja kinod või kinnisvaraportaal ja lemmikloomakaubad.
KonkS § 2 lg 3 eemaldamine seadusest tekitab sellistel juhtudel vaidlusi ja loob eeldused
nö skeemitamisteks18, mitte ei loo selgust. Seeläbi muutuks koondumiste kontroll
nõrgemaks, mis on vaevalt eelnõuga taotletud eesmärk. Täiendavalt on oluline märkida, et
valitseva mõju kaudu seotus on laiem mõiste kui kontserni kuulumine – nt võivad valitseva
mõju kaudu seotud olla ettevõtjad, kes ei kuulu ühte kontserni, valitseva mõju kaudu seotud
füüsiliste isikute kaudu jne.
Siinkohal on oluline rõhutada, et koondumisest teatamise kriteeriumid peavad olema
võimalikult lihtsad ja selged, et ettevõtjal endal oleks võimalik hinnata, kas kavandatavast
koondumisest tuleb Konkurentsiametit teavitada, sh peab olema selge, kuidas arvutada
koondumise osalise käivet ja turuosasid erinevatel kaubaturgudel (lisaks pahatahtlikele
skeemitamistele ei pruugi ettevõtjad isegi mõista, et samale ettevõtjale või füüsilisele isikule
kuuluvaid erinevaid äriühinguid, mis nende hinnangul on iseseisvad majandusüksused,
tuleb koondumiste kontrolli mõistes lugeda üheks ettevõtjaks ning vastavalt käituda
koondumisest teatamisel ja koondumise mõjude hindamisel). Lisaks tasub silmas pidada, et
kooskõlas Euroopa Liidu õigusega on Eesti haldus- ja kohtupraktikas tuginetud ettevõtja mõiste
määratlemisel KonkS § 2 lõikele 3 ka muid õigusakte kohaldades (vt nt RKHKo 19.12.2006, p
15)19. Õiguse järjekindel ühetaoline rakendamine eeldab selgust ettevõtja mõistes.
18
Üldiselt mida suurem kontsern, seda avaramad võimalused on seada asjad nii, et omandajaks oleval äriühingul
ei ole majandustegevuse mõttes seost omandatava äriühinguga, kui seeläbi avaneb võimalus koondumiste
kontrollist pääseda.
19
„15. [---] KonkS § 2 lg 3 kohaselt võib üheks ettevõtjaks lugeda samal kaubaturul tegutsevaid ühte kontserni
kuuluvaid ettevõtjaid või teisi valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjaid, kui nende vahel puudub
40
Ettepanek: KonkS § 2 lg 3 säilitada või viia üle koondumiste kontrolli peatükki (nt
täiendada KonkS § 19 lõikega 31).
Eelnõus tunnistatakse kehtetuks KonkS § 57 lg 1 p 9, mis sätestab Konkurentsiameti õiguse
nõuda teavet käesoleva seaduse täitmise üle riikliku järelevalve teostamiseks. Sellega
muudetakse võimatuks teha riiklikku järelevalvet koondumiste kontrolli menetlustes. Nimelt
on teatamata jäetud koondumise menetlused riikliku järelevalve menetlused kuni
väärteomenetluse alustamiseni. Samuti kontrollib Konkurentsiamet järelevalvemenetluse
raames kohustuse täitmist olukorras, kus koondumisele on KonkS § 27 lg 3 alusel luba antud
tingimusel, et koondumise osalised täidavad endale võetud kohustused.
Ettepanek: KonkS § 57 lg 9 säilitada.
20. Registrijuurdepääsud
Seoses sellega, et Konkurentsiamet kaotab uurimisasutuse staatuse, kuid vajab endiselt
ligipääsu karistusregistrile, tuleb teha järgmised seadusemuudatused:
1) Karistusregistriseaduse muutmine
Karistusregistriseaduse § 20 lõiget 1 täiendatakse punktiga 18 järgmises sõnastuses:
18) Konkurentsiametil konkurentsiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks.
2) Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine
Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:
x) paragrahvi 31 lõike 1 tekstist jäetakse välja „Konkurentsiamet“
21. Üleminekusätted
Enne seaduse jõustumist toime pandud teo eest saab haldustrahvi kohaldada üksnes tingimusel,
et teo toime pannud isikut oleks enne seaduse jõustumist kehtinud karistusseaduse järgi saanud
sama teo toimepanemise eest karistada (KonkS § 871 lg 1). Säte on avatud tõlgendusele, et
haldustrahvi kohaldamine eeldab mitte üksnes teo karistatavust (vastava süüteokoosseisu
olemasolu) teo toimepanemise ajal, vaid et hinnata tuleb süüteokaristuse tegeliku kohaldamise
võimalikkust („isikut oleks [---] saanud sama teo toimepanemise eest karistada“). Selline
tõlgendus eeldab mitte üksnes objektiivse teokoosseisu olemasolu, vaid ka subjektiivse külje
teatud osas arvesse võtmist (nt õigusvastasust välistavate asjaolude esinemine,
konkurents. Nimetatud norm ei ole kohaldatav üksnes Konkurentsiseaduse kontekstis. Võttes aluseks eespool
selgitatut, et struktuuritoetuse saamisel ühe taotleja kohta seatud ülempiiri eesmärgiks on vältida toetuse
kontsentreerumist üksikutele ettevõtjatele/toetusesaajatele ja viimastel liigse riigiabi tõttu ulatusliku
konkurentsieelise tekkimist, on konkurentsiõigusest lähtumine ettevõtja mõiste sisustamisel põhjendatud. See ei
tähenda aga, et juhul, kui ettevõtjate lugemine KonkS § 2 kohaselt ühte kontserni kuuluvateks on toetuse piirmäära
kohaldamisel põhjendatud, ei oleks nende ettevõtjate näol muudes õigussuhetes tegemist kahe eraldiseisva
juriidilise isikuga.
41
lubatavuseksimus jms) ning muid süüteomenetlusele iseloomulikke kaalutlusi.
Konkurentsiamet ei ole süüteomenetlejana sõltumatu KarS § 400 alusel kriminaalasjade
alustamisel, läbiviimisel ja lõpetamisel, vaid otsustajaks on kriminaalmenetlust juhtiv prokurör.
Arusaadavalt ei ole kriminaalmenetluse alustamine KrmS-i kohaselt täielikult võrreldav
konkurentsijärelevalve menetluse alustamisega. Eelnõu ei tohi jätta ka teoreetiliselt sellist
võimalust, et enne konkurentsijärelevalvemenetlust sätestava seaduse jõustumist on mingil
põhjusel kriminaalmenetlus algatamata jäetud, siis kõigi nende kartellide suhtes on KonkS §
871 lg 1 järgi ka haldustrahvimenetlus ette välistatud. See tähendaks sisuliselt n-ö
kartellihooaega ning läheks otseselt vastuollu ECN+ direktiivi art 13 lõikes 1 sätestatud ameti
õigusega määrata ettevõtjatele tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve, mille
kohaldamine direktiivi preambuli p 40 järgi ei tohi olla sõltuv kriminaalmenetlusest. Sellises
olukorras, kus ECN+ direktiivi ülevõtmise järgselt konkurentsjärelevalvemeetmete
kohaldamine ei ole endiselt Konkurentsiameti sõltumatu otsus vaid oleneb direktiivi üle võtva
seaduse jõustumisele eelnenud ajal langetatud otsustest, ei ole direktiiv ameti hinnangul õigesti
üle võetud.
Ettepanek: muuta eelnõus KonkS § 871 lg 1 sõnastust, asendades lauseosa „isikut oleks
enne nimetatud kuupäeva kehtinud karistusseaduse kohaselt saanud sama teo
toimepanemise eest karistada“ sõnastusega „isikule oli sama teo toimepanemise eest ette
nähtud süüteokoosseis enne nimetatud kuupäeva kehtinud karistusseaduse järgi“.
Palun käesolev arvamus avaldada eelnõude infosüsteemis eelnõule esitatud muude arvamuste
juures, et järgneva menetluse käigus saaksid kõik asjaosalised Konkurentsiameti seisukohti
arvesse võtta.
Lugupidamisega
Märt Ots
Juhan Põldroos 6672450
[email protected]
Kristjan Ots 6672453
[email protected]
42
Lisa 1. Konkurentsiameti täpsemad muudatusettepanekud seoses menetlusaluse isiku
määratlemise, trahvimise ning prioriteetide seadmise küsimustega 20
I Menetlusalune isik, (ema-)ettevõtja trahvimine
1.1.Sätestada KonkS §7817 lg 1 lause 1 järgmiselt: „Menetlusaluseks isikus
konkurentsijärelevalvemenetluses võib lugeda iga ettevõtjat või ettevõtjate ühendust
moodustava isiku, kui on kahtlus, et see ettevõtja või ettevõtjate ühendus on toime pannud
keelatud teo.“ Samas paragrahvis näha ette järgmine reegel: Konkurentsiametil on õigus
kaasata menetlusaluse isikuna lisaks teo toimepanemises kahtlustatavale isikule muu seda
ettevõtjat moodustav isik, sealhulgas emaettevõtja või õigusjärglane. Seletuskirjas
täpsustada, et Euroopa Kohtu praktika järgi on emaettevõtja vastutus kohaldatav nn
otsustava mõju korral, mille all peetakse silmas eelkõige olukorda, kus ühele äriühingule
kuulub 100% teise äriühingu aktsiatest või osadest. Taolistel juhtudel kehtib otsustava mõju
avaldamise eeldus, mida menetlusaluseks isikuks loetud emaettevõtjal on võimalus
menetlusse kaasatuna ümber lükata.
1.2.Sätestada seaduses rahatrahvi põhiosa leidmise alused, nt lisades teise ja kolmanda lause
KonkS § 7833 lõikele 1: Trahvisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks kaupade või
teenuste müügikäive, millega keelatud teo toimepanemine on otseselt või kaudselt
asjaomasel territooriumil seotud ning viimane majandusaasta, millal menetlusalune isik
osales keelatud teo toimepanemises. Konkurentsiamet võib trahvisummat vastavalt
suurendada üle aasta kestnud rikkumiste puhul. Seletuskirjas viidata Konkurentsiameti
õigusele täpsustada oma praktika halduseeskirjas (sh kuidas sisustatakse KonkS §-s 7834
lõikes 2 ette nähtud kaalutlusi) ning võimalusele lähtuda analoogia korras Euroopa
Komisjoni praktikast määruse 1/2003 rakendamisel. Trahvisumma põhiosa
kindlaksmääramisel võetakse aluseks rikkumise viimane majandusaasta, mis tähendab
seda, et sellest lähtutakse ükskõik kui lühikese rikkumise puhul, kuid mitmeaastaste
rikkumiste korral saab trahvi põhiosa vastavalt mitmekordistada. Täiendavalt tuleks
kaaluda trahvisumma põhiosa ülempiiri (30% asjaomasest müügikäibest) sätestamist
seaduses (põhjalik reeglistik on sätestatud Soome 18.06.21 seadusemuudatustega – vt
Kilpailulaki § 13b § jj.).
1.3. Sätestada selgelt Konkurentsiameti õigus määrata trahv ettevõtja õigusjärglasele juhul, kui
menetlusaluse isiku ettevõte menetluse kestel üle läheb. Praegu on eelnõus KonkS § 7834
lõikes 8 reguleeritud üksnes olukorda, kus trahv on juba määratud (selles osas ühineme
Riigikohtu 17.01.22 arvamuses esitatud kriitikaga), kuid puudub üldine alus
konkurentsijärelevalvemenetluse subjekti vahetumiseks õigusjärgluse korral. See tuleks
ette näha nii KonkS § 7817 kui KonkS § 7833 osas (vt Kilpailulaki § 12 lg 2).
Ettevõtja mõiste osas palume kaaluda veel kahe paranduse sisseviimist:
1.4.KonkS § 2 lg 2 säilitada muutmata kujul, kuna pole mingit ECN+ direktiivist ega EL
konkurentsiõigusest tulenevat põhjust seda muuta;
1.5.KonkS § 2 lg 3 on eelkõige vajalik säilitada õigusselguse jaoks koondumiste kontrolli
menetlustes, et ettevõtjatel oleksid seadusest tulenevalt selged juhised, et kontserni
kuuluvad isikud, kelle vahel on valitsev mõju, loetakse üheks ettevõtjaks. Saame aru, et
20
Siinkohal on esitatud esmased parandused Konkurentsiameti 31.01.22 arvamuse kahe esimese teemapunkti osas,
mis mõistagi ei asenda ülejäänud teemapunktide osas tehtud ettepanekuid.
43
töögrupp ei soovi seda sätet ettevõtja üldmõiste juures säilitada, kuid sel juhul tuleks
kaaluda selle viimist koondumiste kontrolli peatüki (KonkS 5. pt) alla. Näiteks sätestada
KonkS § 19 lg 11: „Üksteisega valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjad võib lugeda üheks
ettevõtjaks“.
II Taotluse tagasilükkamine prioriteetide alusel
2.1. Muuta eelnõus KonkS §7813 lg 5 esimest lauset, lisades sellesse sõnad „muu hulgas“: „[--
-] seada konkurentsijärelevalvemenetluste läbiviimisel prioriteete, võttes muu hulgas arvesse:
[---]“. Suletud loeteluna on etteantud kriteeriumide kumulatiivne rakendamine praktiliselt
teostamatu ning paneb ametile ülemäärase ning arusaamatu sisuga tõendamiskoormuse.
2.2. Jätta KonkS §7813 lg 5 p 1 eelnõust välja, kuna selle tähendus ei ole arusaadav või veel
enam, viitab prioriteedile tuvastada keelatud teo toimepanemine, mis asjas
konkurentsijärelevalvemeetmete rakendamise võimatuse korral peaks vastupidiselt andma
aluse asja mitteprioriteetseks pidada. Selle asemel on võimalik sätestada p-s 1 mõni
prioritiseerimise seisukohalt asjakohane kriteerium (nt kas kaubaturul on üldiselt toimiv
konkurents ning kuidas väidetav keelatud tegu seda mõjutab).
2.3. Jätta KonkS §7814 lg 2 punktist 1 välja sõnad „võrreldes teiste pooleliolevate
konkurentsijärelevalvemenetlustega“: „[---] käesoleva seaduse 2. ja 4. peatüki ning Euroopa
Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamisel ei ole
konkurentsijärelevalvemenetluse läbiviimine prioriteetne“. Konkurentsiametil peab olema
võimalik asjade prioriteetsuse otsustamisel arvesse võtta mitte üksnes juba käimas olevaid, vaid
ka prioriteetselt kavandatavaid menetlusi, et nende jaoks ressurssi vabastada. Isegi kui oleks
võimalik koostada vähegi objektiivset võrdlust käimasolevate
konkurentsijärelevalvemenetluste vahel, siis ei saaks amet seda võrdlustulemust ettevõtjatele
avaldada.
2.4. Täiendada KonkS §7816 lg 2 loetelu punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) käesoleva
seaduse 2. ja 4. peatüki ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise
tagamisel ei ole konkurentsijärelevalvemenetluse läbiviimine taotlusalustel asjaoludel
prioriteetne.“.