EUROPEAN
COMMISSION
Brussels, 9.12.2021
C(2021) 8838 final
ANNEX
ANNEX
to the
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION
Approval of the content of a draft for a
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION
Guidelines on the application of EU competition law to collective agreements regarding
the working conditions of solo self-employed persons
EN EN
ANNEX
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION
Guidelines on the application of EU competition law to collective agreements regarding
the working conditions of solo self-employed persons
DRAFT
1. INTRODUCTION
(1) These Guidelines set out the principles for assessing under Article 101 of the Treaty
on the Functioning of the European Union (“Article 101 TFEU”) agreements
between undertakings, decisions by associations of undertakings and concerted
practices (collectively referred to as “agreements”) concluded as a result of collective
negotiations between solo self-employed persons1 and other undertaking(s) (“the
counterparty/-ies”2), concerning the working conditions of the solo self-employed
persons.
(2) Article 101 TFEU prohibits agreements between undertakings that restrict
competition within the internal market, notably if they directly or indirectly fix
purchase or selling prices or any other trading conditions. The EU competition rules
are based on Article 3(3) of the Treaty on European Union (“TEU”), which provides
that the Union shall establish an internal market, including a system ensuring that
competition is not distorted.3
(3) Article 3(3) TEU also provides that the Union shall promote “a highly competitive
social market economy, aiming at full employment and social progress”. To that end,
the Union recognizes the important role of social dialogue and collective bargaining
and commits, under Article 152 TFEU, to “facilitate dialogue between the social
partners, respecting their autonomy”. Article 28 of the Charter of Fundamental
Rights of the European Union further recognizes the right of collective bargaining
and action. Improved working conditions and proper social protection also constitute
core principles of the European Pillar of Social Rights, under which “social partners
shall be consulted on the design and implementation of economic, employment and
social policies according to national practices” and “shall be encouraged to negotiate
and conclude collective agreements in matters relevant to them”.4
(4) The Court of Justice of the European Union (the “Court”) took the EU’s social policy
objectives into account when it ruled, in the context of collective bargaining between
management and labour, that certain restrictions of competition are inherent in
1
For the purposes of these Guidelines, the term “solo self-employed persons” refers to persons who do not
have an employment contract or who are not in an employment relationship and who rely primarily on
their own personal labour for the provision of the services concerned.
2
For the purpose of these Guidelines, the term “counterparties” refers to undertakings with which the solo
self-employed persons contract (i.e. their professional customers), including associations of such
undertakings.
3
Title VII, Chapter 1, Section 1 of the TFEU and Protocol No 27 of the TEU and TFEU.
4
European Pillar of Social Rights, point 8; https://ec.europa.eu/info/strategy/priorities-2019-
2024/economy-works-people/jobs-growth-and-investment/european-pillar-social-rights/european-pillar-
social-rights-20-principles_en .
EN 1 EN
collective agreements between organisations representing employers and workers
and necessary for the improvement of working conditions. 5 Hence, agreements
entered into within the framework of collective bargaining between employers and
workers and intended, by their nature and purpose, to improve working conditions
(including pay), fall outside the scope of Article 101 TFEU and therefore do not
infringe EU competition law.6
(5) The Court has further clarified that this exclusion from the scope of
Article 101 TFEU also covers collective agreements concluded between employers
and workers’ organisations negotiating in the name, and on behalf of their false self-
employed7 members, namely service providers in a situation comparable to that of
workers.8 In this context the Court has considered an individual to be a false self-
employed person if: (i) he/she acts under the direction of his/her employer as regards,
in particular, his/her freedom to choose the time, place and content of his/her work;
(ii) does not share the employer’s commercial risks and (iii) for the duration of the
relationship, forms an integral part of the employer’s undertaking. Such criteria apply
irrespective of whether that person is labelled as self-employed under national law
for tax, administrative or organisational reasons and require a case by case
assessment in light of the facts of the individual case.9
(6) In recent years, the labour market has undergone fundamental changes, influenced by
the trend towards subcontracting and outsourcing business and personal service
activities as well as by the digitalisation of production processes and the rise of the
online platform economy. Self-employment in the EU is relatively high and has
grown substantially in recent years, mainly in the online platform economy.
(7) While these developments have increased the flexibility and accessibility of the
labour market, in some cases they have also led to difficult working conditions in the
online platform economy and beyond. Even if they are not fully integrated into the
business of their principal in the same way as workers, certain self-employed persons
may still not be entirely independent of their principal or they may lack sufficient
5
Judgment of 4 December 2014, FNV Kunsten Informatie en Media v Staat der Nederlanden, C-413/13,
EU:C:2014:2411, paragraph 22; Judgment of 21 September 1999, Albany International BV v Stichting
Bedrijfspensioenfonds Textielindustrie, C-67/96, EU:C:1999:430, paragraph 59; Judgment of 11
December 2007, International Transport Workers’ Federation and Finnish Seamen’s Union v Viking Line
ABP and OÜ Viking Line Eesti, C-438/05, EU:C:2007:772, paragraph 49; Judgment of 9 July 2009, 3F v
Commission of the European Communities, C‑319/07, EU:C:2009:435, paragraph 50.
6
Judgment of 4 December 2014, FNV Kunsten Informatie en Media v Staat der Nederlanden, C-413/13,
EU:C:2014:2411, paragraph 23; Judgment of 21 September 1999, Albany International BV v Stichting
Bedrijfspensioenfonds Textielindustrie, C-67/96, EU:C:1999:430, paragraph 60; Judgment of 21
September 1999, Brentjens' Handelsonderneming BV v Stichting Bedrijfspensioenfonds voor de Handel
in Bouwmaterialen, C-115/97, EU:C:1999:434, paragraph 57; Judgment of 21 September 1999,
Maatschappij Drijvende Bokken BV v Stichting Pensioenfonds voor de Vervoer- en Havenbedrijven, C-
219/97, EU:C:1999:437, paragraph 47; Judgment of 12 September 2000, Pavel Pavlov and Others v
Stichting Pensioenfonds Medische Specialisten, C-180/98, EU:C:2000:428, paragraph 67; Judgment of 21
September 2000, Hendrik van der Woude v Stichting Beatrixoord, C-222/98, EU:C:2000:475, paragraph
22; Judgment of 3 March 2011, AG2R Prévoyance v Beaudout Père et Fils SARL, C-437/09,
EU:C:2011:112, paragraph 29.
7
As opposed to genuine self-employed persons, who can choose their activity, place, time and manner of
work freely and carry it out at their own risk.
8
Judgment of 4 December 2014, FNV Kunsten Informatie en Media v Staat der Nederlanden, C-413/13,
EU:C:2014:2411, paragraphs 30-31.
9
Judgment of 4 December 2014, FNV Kunsten Informatie en Media v Staat der Nederlanden, C-413/13,
EU:C:2014:2411, paragraphs 36-37.
EN 2 EN
bargaining power to influence their working conditions. Moreover, the COVID-19
crisis has made many self-employed persons even more vulnerable as their loss of
earnings has been exacerbated by weak or non-existent national social security
schemes and dedicated support measures.10
(8) When self-employed persons are overall in a situation comparable to that of workers,
they may, in individual cases, be considered as false self-employed persons and be
reclassified as workers by national authorities/courts. Certain groups may also be
considered as workers by virtue of a legal presumption. However, in cases where
they have not been reclassified as workers, access to collective bargaining may still
allow them to improve their working conditions.
(9) The prohibition of Article 101 TFEU applies to “undertakings”, which is a wide
concept that covers any entity engaged in an economic activity, regardless of its legal
status, and the way in which it is financed.11 Hence, genuine self-employed persons,
even if they are individuals working on their own, are, in principle, undertakings
within the meaning of Article 101 TFEU, since they offer their services for
remuneration on a given market and perform their activities as independent economic
operators.12 A service provider can lose the status of undertaking not only when, in
practice, he/she is in a situation of subordination, but also in cases of economic
dependence, based on an assessment of the facts of a specific case.13 Current labour
market developments, and in particular the emergence of the online platform
economy, reinforce the uncertainty as regards the circumstances under which
collective agreements concluded by or on behalf of self-employed persons can be
deemed to fall outside the scope of Article 101 TFEU.
(10) Against this background, these Guidelines clarify i) that certain categories of
collective agreements fall outside the scope of Article 101 TFEU; and ii) that the
Commission will not intervene against certain other categories of collective
agreements.
(11) These Guidelines explain how the Commission will apply EU competition law,
without prejudice to the application of other rules or principles of EU law. These
Guidelines do not affect the prerogatives of the Member States in social policy or the
autonomy of the social partners. They are also without prejudice to the definitions of
10
European Parliament, Report of 13 October 2021 on the situation of artists and the cultural recovery in
the EU (2020/2261(INI)), Committee on Culture and Education,
https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/A-9-2021-0283_EN.html#title1.
11
Judgment of 23 April 1991, Klaus Höfner and Fritz Elser v Macrotron GmbH, Case C-41/90,
EU:C:1991:161, paragraph 21; Judgment of 16 November 1995, Fédération Française des Sociétés
d'Assurance, Société Paternelle-Vie, Union des Assurances de Paris-Vie and Caisse d'Assurance et de
Prévoyance Mutuelle des Agriculteurs v Ministère de l'Agriculture et de la Pêche, Case C-244/94,
EU:C:1995:392, paragraph 14; Judgment of 11 December 1997, Job Centre coop. arl., Case C-55/96,
EU:C:1997:603, paragraph 21.
12
Judgment of 4 December 2014, FNV Kunsten Informatie en Media v Staat der Nederlanden, C-413/13,
EU:C:2014:2411, paragraph 27; Judgment of 28 February 2013, Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas
v Autoridade da Concorrência, C‑1/12, EU:C:2013:127, paragraphs 36-37; Judgment of 14 December
2006, Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio v Compañía Española de
Petróleos SA, C‑217/05, EU:C:2006:784, paragraph 45.
13
Judgment of 4 December 2014, FNV Kunsten Informatie en Media v Staat der Nederlanden, C-413/13,
EU:C:2014:2411, paragraph 33; Judgment of 14 December 2006, Confederación Española de
Empresarios de Estaciones de Servicio v Compañía Española de Petróleos SA, C‑217/05,
EU:C:2006:784, paragraphs 43-44.
EN 3 EN
the terms “worker” or “self-employed person” under national law.14 They do not
affect the competences of the Member States or social partners as regards the
organisation of collective negotiations in the framework of labour law, or the
possibility of the contracting parties to seek re-classification of their employment
status (or the competent authorities/courts to assess such cases) under EU or national
law.
(12) These Guidelines are also without prejudice to the Court’s further interpretation of
Article 101 TFEU in relation to collective bargaining agreements. They do not affect
the application of EU competition law, as prescribed by Article 42 TFEU and the
relevant EU legislation15 in relation to the agricultural and fisheries sectors.
Furthermore, they apply without prejudice to the application of Article 101(3) TFEU,
which exempts from Article 101(1) TFEU agreements that (i) contribute to
improving the production/distribution of goods or to promoting technical or
economic progress; (ii) pass on a fair share of their benefits to consumers (iii)
contain only indispensable restrictions of competition and (iv) do not afford the
parties the possibility to eliminate competition in respect of a substantial part of the
products or services in question.16
(13) For the avoidance of doubt, collective agreements concluded by self-employed
persons that are not covered by these Guidelines do not automatically infringe
Article 101 TFEU, but require an individual assessment.
2. GENERAL SCOPE OF APPLICATION OF THESE GUIDELINES
(a) Types of agreements covered by these Guidelines
(14) These Guidelines apply to all agreements negotiated and/or concluded collectively
between certain categories of solo self-employed persons on the one hand and their
counterparty/-ies on the other hand (referred to here as “collective agreements”), to
the extent that by their nature and purpose they concern the working conditions of
such solo self-employed persons.
(15) Without prejudice to Member States’ discretion as regards the scope and form of
collective representation channels for self-employed persons, these Guidelines apply
to all forms of collective negotiations, ranging from negotiations through social
14
According to the settled case law of the Court, the essential feature of the employment relationship is that
“for a certain period of time one person performs services for and under the direction of another person in
return for which he receives remuneration”. It should be noted that the classification of a person as a
“worker” or as “self-employed” is to be determined primarily on a case by case basis under national law,
taking into consideration the case law of the Court. Judgment of 4 December 2014, FNV Kunsten
Informatie en Media v Staat der Nederlanden, C-413/13, EU:C:2014:2411, paragraph 34; Judgment of 21
February 2013, L. N. v Styrelsen for Videregående Uddannelser og Uddannelsesstøtte, C-46/12,
EU:C:2013:97, paragraph 40; Judgment of 10 September 2014, Iraklis Haralambidis v Calogero Casilli,
C‑270/13, EU:C:2014:2185, paragraph 28.
15
Articles 206-210 of Regulation (EU) No 1308/2013 of the European Parliament and of the Council of 17
December 2013 establishing a common organisation of the markets in agricultural products and repealing
Council Regulations (EEC) No 922/72, (EEC) No 234/79, (EC) No 1037/2001 and (EC) No 1234/2007,
OJ L 347, 20.12.2013, p. 671-854. Articles 40 and 41 of Regulation (EU) No 1379/2013 of the European
Parliament and of the Council of 11 December 2013 on the common organisation of the markets in
fishery and aquaculture products, amending Council Regulations (EC) No 1184/2006 and (EC) No
1224/2009 and repealing Council Regulation (EC) No 104/2000, OJ L 354, 28.12.2013, p. 1-21.
16
Communication from the Commission — Notice — Guidelines on the application of Article 81(3) of the
Treaty OJ C 101, 27.4.2004, p. 97–118, paragraph 34.
EN 4 EN
partners or other associations to direct bargaining by a group of solo self-employed
persons with their counterparties or associations of those counterparties. They also
cover cases where solo self-employed persons wish to be covered by an existing
collective agreement concluded between the counterparty they work for and a group
of workers/solo self-employed persons.
(16) The working conditions of solo self-employed persons include matters such as
remuneration, working time and working patterns, holiday, leave, physical spaces
where work takes place, health and safety, insurance and social security, and
conditions under which the solo self-employed person is entitled to cease providing
his/her services, for example, in response to breaches of the agreement relating to
working conditions. However, agreements under which solo self-employed persons
collectively decide not to provide services to particular counterparties, for example
because the counterparty is not willing to enter into an agreement on working
conditions require an individual assessment. Such agreements restrict the supply of
labour and may therefore raise competition concerns. To the extent that it can be
shown that such a coordinated refusal to supply labour is necessary and proportionate
for the negotiation or conclusion of the collective agreement, it will be treated for the
purposes of these Guidelines in the same way as the collective agreement to which it
is linked (or would have been linked in the case of unsuccessful negotiations).
(17) The conclusion of collective agreements presupposes a certain degree of
coordination between the multiple parties on each negotiating side prior to the
conclusion of the collective agreement. Such coordination may take the form of an
agreement or information exchange or communication between the parties on each
negotiating side in order to decide a common approach to the subject matter and the
form of negotiation (e.g. multilateral or through the appointment of representatives).
Again, to the extent that such coordination is necessary and proportionate for the
negotiation or conclusion of the collective agreement, it will be treated for the
purposes of these Guidelines in the same way as the collective agreement to which it
is linked.
(18) These Guidelines do not cover decisions by associations or agreements between solo
self-employed persons outside the context of negotiations (or preparations for
negotiations) with a counterparty to improve the self-employed persons’ working
conditions. In particular, they do not cover agreements which go beyond the
regulation of working conditions by determining the conditions (in particular, the
prices) under which services are offered by the solo self-employed persons or by the
counterparty to consumers17, or which limit the freedom of employers to hire the
labour providers that they need.
Example 1
Situation: Solo self-employed riders provide their services to the three delivery
platforms active in city B. A collective agreement is in place between the delivery
platforms and the riders, laying down the fees that the platforms must pay to riders for
17
Article 2(1) of Directive 2011/83/EU of the European Parliament and of the Council of 25 October 2011
on consumer rights, amending Council Directive 93/13/EEC and Directive 1999/44/EC of the European
Parliament and of the Council and repealing Council Directive 85/577/EEC and Directive 97/7/EC of the
European Parliament and of the Council, OJ L 304, 22.11.2011, p. 64–88.
EN 5 EN
their services, as well as the minimum health and safety obligations of the platforms
towards the riders. The collective agreement provides for the riders to limit their services
to a specific area of the city. For that purpose, the agreement divides the city in three
separate areas, one for the riders of each platform. Separately, the solo self-employed
riders in city B agree among themselves not to perform more than twenty deliveries per
four hours within a working day.
Analysis: The example contains two agreements between undertakings within the
meaning of Article 101 TFEU: (i) the collective agreement between the platforms and
the solo self-employed riders; (ii) the separate agreement between the solo self-
employed riders on the maximum number of deliveries. The collective agreement is
covered by these Guidelines, as it is the result of collective negotiations and regulates the
working conditions (fees, health and safety conditions) under which the solo self-
employed riders provide their services to the platforms. However, the part of the
collective agreement which divides the territory of the city between the three platforms
does not relate to their working conditions but constitutes a market-sharing agreement,
which as such is likely to restrict competition by object under Article 101 TFEU.18
By contrast, the separate agreement between the solo self-employed riders on the
number of deliveries per working day is not the result of collective negotiations between
the solo self-employed persons and their counterparty/-ies and is therefore not covered
by these Guidelines but should be analysed separately.
Example 2
Situation: The sports clubs in Member State X agree among themselves not to hire
athletes from each other, for the duration of their contracts with the respective sports
club. The clubs also coordinate on the remuneration levels of the athletes over 35 years
old.
Analysis: The arrangements between the sports clubs constitute agreements between
undertakings within the meaning of Article 101 TFEU. These arrangements are not
covered by these Guidelines, as they are not negotiated between solo self-employed
persons and their counterparties and are therefore not collective agreements. The first
18
The same conclusion would apply if the collective agreement included a clause regulating other matters
going beyond working conditions, such as the business hours during which the three platforms would
provide their services.
EN 6 EN
arrangement is likely to infringe Article 101 TFEU by object, as it restricts competition
between the sports clubs to hire the best athletes in the marketplace. The second (wage-
fixing) arrangement, is also likely to infringe Article 101 TFEU by object, since it is in
essence an agreement between competitors (the clubs) to reduce their input costs.
Overall, the present example illustrates practices of undertakings in the labour markets
which clearly fall outside the scope of these Guidelines and are likely to infringe Article
101 TFEU. In particular, the agreements of the example between sport clubs are likely to
infringe Article 101 TFEU irrespectively of whether they are related to self-employed
persons or workers.
(b) The persons covered by these Guidelines
(19) These Guidelines cover collective agreements relating to the working conditions of
solo self-employed persons (see Sections III and IV of these Guidelines). For the
purposes of these Guidelines, the term “solo self-employed persons” refers to
persons who do not have an employment contract or who are not in an employment
relationship and who rely primarily on their own personal labour for the provision of
the services concerned. Solo self-employed persons may use certain goods or assets
in order to provide their services. For example, a cleaner uses cleaning accessories
and a musician plays a musical instrument. In these instances, the goods are used as
an ancillary means to provide the final service, and the solo self-employed persons
would hence be considered to rely on their personal labour. By contrast, these
Guidelines do not apply to situations, where the economic activity of the solo self-
employed person consists merely in the sharing or exploitation of goods or assets, or
the resale of goods/services. For example, where a solo self-employed person rents
out accommodation or resells automotive parts, these activities relate to asset
exploitation and the resale of goods, rather than the provision of personal labour.
(20) Section III of these Guidelines sets out the categories of collective agreements
involving solo self-employed persons which the Commission considers to fall
outside the scope of Article 101 TFEU and Section IV sets out the categories of
collective agreements against which the Commission will not intervene. The
categories of solo self-employed persons and/or collective agreements identified in
Section III and IV of these Guidelines should respect and fully comply with the
general principles defining the scope of these Guidelines set out in this Section II.
3. COLLECTIVE AGREEMENTS BY SOLO SELF-EMPLOYED PERSONS
COMPARABLE TO WORKERS FALLING OUTSIDE ARTICLE 101 TFEU
(21) In instances where solo self-employed persons are considered to be in a situation
comparable to that of workers, their collective agreements should be considered to
fall outside the scope of Article 101 TFEU regardless of whether they would fulfil
EN 7 EN
the criteria for being false self-employed persons (see paragraph (5) of these
Guidelines).19
(22) The Court has ruled that a collective agreement which covers self-employed service
providers can be regarded as the result of dialogue between management and labour
if the service providers are in a situation comparable to that of workers20 and has
confirmed that “in today’s economy it is not always easy to establish the status of
some self-employed contractors as “undertakings”.21 The Court has also ruled that “a
service provider can lose his status of an independent trader, and hence of an
undertaking, if he does not determine independently his own conduct on the market,
but is entirely dependent on his principal, because he does not bear any of the
financial or commercial risks arising out of the latter’s activity and operates as an
auxiliary organ within the principal’s undertaking”.22
(23) On the basis of these criteria and taking into account developments in the EU labour
market and at national level (in terms of legislation and jurisprudence), for the
purposes of these Guidelines, the Commission considers that the following categories
of solo self-employed persons are in a situation comparable to that of workers and
that collective agreements concluded by them therefore fall outside the scope of
Article 101 TFEU:23
(a) Economically dependent solo self-employed persons
(24) Solo self-employed persons who provide their services exclusively or predominantly
to one counterparty are likely to be in a situation of economic dependence vis-à-vis
that counterparty. In general such solo self-employed persons do not determine their
conduct independently on the market and are largely dependent on their
counterparty, forming an integral part of its business. In addition, they are more
likely to receive directions on how their work should be carried out. The issue of
economically dependent self-employed persons has been recognised by a number of
national laws that grant such solo self-employed persons the right to bargain
collectively, provided they fulfil the criteria set out by the respective national
measures.24
19
Judgment of 4 December 2014, FNV Kunsten Informatie en Media v Staat der Nederlanden, C-413/13,
EU:C:2014:2411; Judgment of 21 September 1999, Albany International BV v Stichting
Bedrijfspensioenfonds Textielindustrie, C-67/96, EU:C:1999:430.
20
Judgment of 4 December 2014, FNV Kunsten Informatie en Media v Staat der Nederlanden, C-413/13,
EU:C:2014:2411, paragraph 31.
21
Judgment of 4 December 2014, FNV Kunsten Informatie en Media v Staat der Nederlanden, C-413/13,
EU:C:2014:2411, paragraph 32.
22
Judgment of 4 December 2014, FNV Kunsten Informatie en Media v Staat der Nederlanden, C-413/13,
EU:C:2014:2411, paragraph 33; Judgment of 14 December 2006, Confederación Española de
Empresarios de Estaciones de Servicio v Compañía Española de Petróleos SA, C‑217/05,
EU:C:2006:784, paragraphs 43-44.
23
Some solo self-employed persons might fall under several of the categories in these Guidelines.
24
For instance, Germany under Section 12a of the Collective Agreements Act in the version published on
25 August 1969 (Federal Law Gazette I, p. 1323), last amended by Article 8 of the Act of 20 May 2020
(Federal Law Gazette I, p. 1055); or Spain under Article 11 of Law 20/2007, of 11 July, on the status of
self-employed work, Official State Gazette No 166 of 12 July 2007, pages 29964 to 29978 have both
relied on a criterion of economic dependence. Some solo self-employed persons might fall under several
of the categories in these Guidelines.
EN 8 EN
(25) The Commission considers that a solo self-employed person is in a situation of
economic dependence where he/she earns at least 50 % of his/her total annual work-
related income from a single counterparty. Hence, collective agreements relating to
the improvement of working conditions concluded between solo self-employed
persons that are in a situation of economic dependence and their counterparty on
which they are economically dependent fall outside Article 101 TFEU, even if the
self-employed persons in question have not been reclassified as workers by national
authorities/courts.
Example 3
Situation: Company X is a firm of architects which contracts a large number of (self-
employed) architects for the completion of its projects. The architects earn 90% of their
income from Company X. They collectively negotiate and conclude an agreement with
Company X which provides for a maximum of 45 hours working time per week, annual
leave of 26 calendar days and specified remuneration rates based on the architect’s level
of experience.
Analysis: Self-employed architects, like other independent contractors, are generally
considered as undertakings for the purposes of Article 101 TFEU and that provision
therefore applies to agreements between them. However, the agreement concluded
between the self-employed architects and Company X would fall outside the scope of
Article 101 TFEU, as it is a collective agreement relating to working conditions between
Company X and individuals who can be considered to be in a situation comparable to
that of workers (in terms of their economic dependence). In this example, the architects
are economically dependent on their counterparty (Company X), since they earn 90% of
their income from that company. They can therefore be regarded as forming an integral
part of Company X.
(b) Solo self-employed persons working “side-by-side” with workers
(26) Solo self-employed persons who perform the same or similar tasks “side-by-side”
with workers for the same counterparty, are in a situation comparable to that of
workers, as they provide their services under the direction of their counterparty and
do not bear the commercial risks of the counterparty’s activity or enjoy any
independence as regards the performance of the economic activity concerned. It is
for the competent national authorities/courts, to decide whether the contractual
relationship of self-employed persons who work side-by-side with workers should be
reclassified as an employment relationship. However, in cases where the solo self-
employed persons have not been reclassified as workers, they may still benefit from
collective bargaining. This reality has been recognised by the practice in several
EN 9 EN
Member States where collective agreements cover workers and self-employed
persons active in the same sectors.25
(27) Hence, collective agreements relating to working conditions between a counterparty
and solo self-employed persons who perform the same or similar tasks “side-by-side”
with workers for the same counterparty fall outside the scope of Article 101 TFEU,
even if the self-employed persons in question have not been reclassified as workers
by national authorities/courts. The same applies to collective agreements which in
accordance with social dialogue systems cover both workers and solo self-employed
persons.
Example 4
Situation: Company X organises orchestra concerts and other classical music events.
Multiple musicians work for Company X either as workers or as self-employed persons,
on the basis of annual contracts. These musicians, independently of their status, are
instructed by the cultural director of Company X as to the works they must perform, the
timing and place of rehearsals and the events in which they must participate. Company X
has concluded a collective agreement with all the musicians. This establishes a
maximum cap of 45 working hours per week and grants the musicians a special leave of
1 day after the performance of 3 concerts within the same week.
Analysis: The solo self-employed musicians are in a situation comparable to that of
Company X’s workers in terms of subordination and similarity of tasks. They perform
the same tasks as the employed musicians (i.e. performing music for events), they are
subject to the same instructions of Company X regarding the content, place and timing
of the performances and they are engaged for a similar duration as the employed
musicians. Under these circumstances, the collective agreement regulating the
musicians’ working conditions falls outside the scope of Article 101 TFEU.
(c) Solo self-employed persons working through digital labour platforms
(28) The emergence of the online platform economy and the provision of labour through
digital labour platforms has created a new reality for certain solo self-employed
persons, who find themselves in a situation comparable to that of workers vis-à-vis
25
See for example Article 14 of the Collective Agreement in the Theatre and Dance sector in the
Netherlands concluded between the Kunstenbond (Artist Union) and the Nederlandse Associatie voor
Podiumkunsten (Dutch Association for Podium Arts) for the period 1 Jaunary 2020 – 31 December 2021,
available at https://www.napk.nl/wp-content/uploads/2019/12/Cao-TD-2020-2021.pdf; or Article 2 of the
Collective Agreement for professional journalists, concluded by the Gospodarska zbornica Slovenije
(Chamber of Commerce and Industry of Slovenia), the Svet RTV Slovenija (Council of RTV Slovenia)
and the Združenje radijskih postaj Slovenije ter (Slovenian Radio Station Association) and the Sindikat
novinarjev Slovenije (the Trade Union of Slovenian Journalists), available at
http://www.pisrs.si/Pis.web/pregledPredpisa?id=KOLP49.
EN 10 EN
the digital labour platforms through or to which they provide their labour. Solo self-
employed persons may be dependent on digital platforms, especially in terms of their
customer outreach, and may often face “take it or leave it” work offers, with little or
no scope to negotiate their working conditions, including their remuneration. Digital
labour platforms are usually able to unilaterally impose the terms and conditions of
their relationship, without prior information or consultation of the solo self-employed
persons.
(29) Recent jurisprudence and legislative developments at national level provide further
indications of the comparability of such self-employed persons with workers. In the
context of reclassification cases, national courts are increasingly recognizing the
dependence of service providers on certain types of platforms, or even the existence
of an employment relationship.26 In the same vein, some Member States have
adopted legislation27 establishing a presumption of employment relationship or the
right to collective bargaining for service providers to or through digital platforms.
(30) For the purposes of these Guidelines, the term digital labour platform means any
natural or legal person providing a commercial service which meets all of the
following requirements: (i) it is provided, at least in part, at a distance through
electronic means, such as a website or a mobile application; (ii) it is provided at the
request of a recipient of the service; and (iii) it involves, as a necessary and essential
component, the organisation of work performed by individuals, irrespective of
whether that work is performed online or in a certain location. Platforms which do
not organise the work of individuals but simply provide a means through which the
solo self-employed persons can reach end-users do not constitute digital labour
platforms. For example, a platform that merely aggregates and displays the available
service providers (e.g. plumbers) in a specific area, thereby allowing customers to
use their services on demand is not considered a digital labour platform, as it does
not organise the work of the service providers.
(31) In light of these considerations, collective agreements between solo self-employed
persons and digital labour platforms that by their nature and purpose aim at
improving working conditions fall outside the scope of Article 101 TFEU, even if the
self-employed persons in question have not been reclassified as workers by national
authorities/courts.
26
For a detailed overview of the case law in nine EU Member States, Switzerland and the United Kingdom
see Hießl, C., ‘Case Law on the Classification of Platform Workers: Cross-European Comparative
Analysis and Tentative Conclusions’, Comparative Labour Law & Policy Journal, 02.05.2021,
https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=3839603.
27
See for instance Spain, with the Royal Decree-Law 9/2021, of 11 May, amending the recast text of the
Workers’ Statute, approved by Royal Legislative Decree 2/2015, of 23 October, to guarantee the labour
rights of persons engaged in distribution in the field of digital platforms, Official State Gazette No 113 of
12 May 2021, pages 56733 to 56738; or Greece with the Hellenic Republic, Law 4808/2021 for the
Protection of Labour – Establishment of an Independent Authority "Labour Inspection" – Ratification of
Convention no 190 of the International Labour Organization to eliminate violence and harassment in the
world of work – Ratification of Convention no 187 of the International Labour Organization for the
Promotional Framework for Occupational Safety and Health at Work – Implementation of the Directive
(EU) 2019/1158 of the European Parliament and of the Council of 20 June 2019 on work-life balance,
and other provisions of the Ministry of Labour and Social Affairs and other urgent arrangements, Official
Gazette Α' 101/19-06-2021.
EN 11 EN
Example 5
Situation: A group of drivers working for ride-hailing platforms enters into negotiations
with the regional association bringing together as members the ride-hailing platforms in
order to conclude a collective agreement to improve the drivers’ working conditions.
Before entering into negotiations with the drivers, the ride-hailing platforms (members
of the association) coordinate their negotiating strategy. Ultimately, the negotiations fail
and no collective agreement is concluded. Subsequently, the association of ride-hailing
platforms adopts a decision which sets a minimum price of EUR 5 per ride for
consumers. The platforms also discussed the possibility of fixing a minimum price per
ride as part of their coordination before entering into the negotiations with the drivers.
Analysis: Through their association, the ride-hailing platforms attempt to negotiate a
collective agreement with the drivers, aimed at improving the drivers’ working
conditions. Despite the fact that ultimately no agreement is concluded, the negotiations
between the solo self-employed drivers and the platforms’ association would fall outside
the scope of Article 101 TFEU. The same applies to the coordination between the
platforms preceding the negotiations with the drivers, provided such coordination is
necessary and proportionate for the negotiation of a collective agreement covered by
these Guidelines.
However, the discussions between the platforms relating to the minimum price per ride
to be charged to consumers do not relate to working conditions. Such coordination on
pricing between competitors is likely to infringe Article 101 TFEU by object. In any
case, the decision adopted by the association of ride-hailing platforms would fall outside
the scope of these Guidelines because it is not the result of collective negotiations
between solo self-employed persons and their counterparties. It is the result of an
agreement between the members of the association, i.e. the platforms (counterparties).
Conversely, if the solo self-employed drivers and the platforms’ association had
collectively agreed on a minimum fee of EUR 5 per ride for the drivers (irrespective of
how that cost is passed on to consumers), such agreement would have been considered
as relating to working conditions and thus falling outside the scope of Article 101 TFEU.
EN 12 EN
4. ENFORCEMENT PRIORITIES OF THE COMMISSION
(32) In some cases, solo self-employed persons who are not in a situation comparable to
that of workers may nevertheless be in a weak bargaining position vis-à-vis their
counterparties and therefore may be unable to significantly influence their working
conditions. Therefore, even if it cannot be assumed that their collective agreements
fall outside the scope of Article 101 TFEU, these solo self-employed persons may in
fact face issues that are similar to those faced by solo self-employed persons in the
categories described above. For this reason, to the extent that collective agreements
aim to correct a clear imbalance in the bargaining power of solo self-employed
persons relative to their counterparties and are intended, by their nature and purpose,
to improve working conditions, the Commission will not intervene against them.
(33) The following categories of collective agreements will be considered to fulfil the
above criteria:
(a) Collective agreements concluded by solo self-employed persons with
counterparties of a certain economic strength
(34) Solo self-employed persons who deal with counterparties that have a certain level of
economic strength, and hence buyer power, may have insufficient bargaining power
to influence their working conditions. In that case, collective agreements can be a
legitimate means to correct the imbalance in bargaining power between the two
sides.
(35) Accordingly, the Commission will not intervene against collective agreements
between solo self-employed persons and their counterparties in cases where there is a
clear imbalance in bargaining power.28 Such an imbalance in bargaining power will
be considered to exist at least:
where solo self-employed persons negotiate or conclude collective agreements
with one or more counterparties which represent the whole sector or industry ;
and
where solo self-employed persons negotiate or conclude collective agreements
with a counterparty whose annual aggregate turnover exceeds EUR 2 million or
whose staff headcount is equal or more than 10 persons or with several
counterparties which jointly exceed one of these thresholds.29
28
These Guidelines should not be interpreted as establishing a (positive) enforcement priority of the
Commission as regards collective negotiations and agreements between solo self-employed persons and
undertakings below these thresholds.
29
Calculated in accordance with Title 1 of the Annex to Commission Recommendation of 6 May 2003
concerning the definition of micro, small and medium-sized enterprises (notified under document number
C(2003) 1422), OJ L 124, 20.5.2003, p. 36–41.
EN 13 EN
Example 6
Situation: Companies X, Y and Z provide automotive maintenance and repair services.
The total turnover of Company X is EUR 700,000, that of Company Y is EUR 1 million
and that of Company Z is EUR 500,000. Solo self-employed technicians working for
these companies as independent service providers are dissatisfied with their low
remuneration and poor safety conditions, and decide to negotiate jointly with Companies
X, Y and Z in order to improve their working conditions. The three companies refuse to
negotiate, claiming that any collective agreement with the solo self-employed
technicians would infringe Article 101 TFEU.
Analysis: Both the solo self-employed technicians and the three automotive services
companies are undertakings for the purposes of Article 101 TFEU. The presumption of
an imbalance of bargaining power would not apply if Companies X, Y or Z were to
negotiate independently, as none of them meets the EUR 2 million turnover threshold
specified in paragraph (35) of these Guidelines. However, in this case the presumption
does apply, because the three companies negotiate collectively and it is therefore their
aggregate turnover that is taken into account. The Commission would therefore not
intervene against collective agreements relating to working conditions of the solo self-
employed persons in this case.
(b) Collective agreements concluded by self-employed persons pursuant to
national or EU legislation
(36) In some instances, the national legislator, in pursuit of social objectives, has acted to
address the imbalance in bargaining power of certain categories of solo self-
employed persons, either (i) by explicitly granting such persons the right to collective
bargaining or (ii) by excluding from the scope of national competition law collective
agreements concluded by self-employed persons in certain professions. Thus, when
such national measures are adopted in consideration of social objectives, the
Commission will not intervene against collective agreements involving categories of
solo self-employed persons to which such national legislation applies.
EN 14 EN
Example 7
Situation: The national law of Member State A excludes from the scope of national
competition law agreements concluded by certain self-employed persons in the cultural
sector.
Analysis: Member State A has established a sectoral exemption from national
competition law in consideration of social objectives. Even if the scope of the measure
may go beyond the situation of solo self-employed persons as addressed in Section III of
these Guidelines, the Commission will not intervene against collective agreements
entered into by solo self-employed persons pursuant to the national measure.
Example 8
Situation: The labour law of Member State B establishes a right for solo self-employed
journalists to bargain collectively with the companies to which they provide their
services.
Analysis: Member State B has specifically granted the right of collective bargaining to a
particular category of self-employed persons, namely the journalists. This means that
collective agreements concluded between journalists and the companies to which they
provide their services are not considered to be anticompetitive under the national
competition law. Hence, in this instance the Commission would not intervene against
collective agreements concluded by solo self-employed journalists.
(37) In the same vein, the Copyright Directive30 has set the principle that authors and
performers31 shall be entitled to receive appropriate and proportionate remuneration
when they license or transfer their exclusive rights for the exploitation of their works
and any other subject matter protected by copyright and related rights. 32 Authors and
30
Directive (EU) 2019/790 of the European Parliament and of the Council of 17 April 2019 on copyright
and related rights in the Digital Single Market and amending Directives 96/9/EC and 2001/29/EC,
PE/51/2019/REV/1 OJ L 130, 17.5.2019, p. 92–125.
31
All authors and performers are covered by Article 18 of the Copyright Directive with the exception of
authors of a computer programme within the meaning of Article 2 of Directive 2009/24/EC of the
European Parliament and of the Council of 23 April 2009 on the legal protection of computer programs,
OJ L 111, 5.5.2009, p. 16–22. Article 23(2), Directive (EU) 2019/790 of the European Parliament and of
the Council of 17 April 2019 on copyright and related rights in the Digital Single Market and amending
Directives 96/9/EC and 2001/29/EC, PE/51/2019/REV/1 OJ L 130, 17.5.2019, p. 92–125.
32
Article 18(1) and Recital 72, Directive (EU) 2019/790 of the European Parliament and of the Council of
17 April 2019 on copyright and related rights in the Digital Single Market and amending Directives
96/9/EC and 2001/29/EC, PE/51/2019/REV/1 OJ L 130, 17.5.2019, p. 92–125. See also Recital 73 of the
same Directive, according to which the remuneration of authors and performers should be “appropriate
and proportionate to the actual or potential economic value of the licensed or transferred rights, taking
EN 15 EN
performers tend to be in a weaker contractual position than their counterparties33 and
the Directive foresees the possibility to strengthen their contractual position in order
to ensure fair remuneration in their exploitation contracts. 34 The Copyright Directive
grants flexibility to Member States for implementing this principle using different
mechanisms (including collective bargaining), as long as they are in compliance with
EU law.35
(38) In line with these provisions and without prejudice to any other provisions of the
Copyright Directive, the Commission will not intervene against collective
agreements concluded by solo self-employed authors or performers with their
counterparties in pursuance to this Directive.
(39) Paragraph (38) of these Guidelines does not apply to collective negotiations
concluded in the context of collective management organizations or independent
management entities.36 These Guidelines should not be interpreted as excluding from
the application of the EU competition law the practices of these organizations or
entities.37
into account the author's or performer's contribution to the overall work or other subject matter and all
other circumstances of the case, such as market practices or the actual exploitation of the work”.
33
Recital 72, Directive (EU) 2019/790 of the European Parliament and of the Council of 17 April 2019 on
copyright and related rights in the Digital Single Market and amending Directives 96/9/EC and
2001/29/EC, PE/51/2019/REV/1 OJ L 130, 17.5.2019, p. 92–125.
34
Collective bargaining may also be used in the instances provided under Articles 19(5), 20(1) and 22(5) of
the Directive (EU) 2019/790 of the European Parliament and of the Council of 17 April 2019 on
copyright and related rights in the Digital Single Market and amending Directives 96/9/EC and
2001/29/EC, PE/51/2019/REV/1 OJ L 130, 17.5.2019, p. 92–125.
35
Article 18(2) and recital 73, Directive (EU) 2019/790 of the European Parliament and of the Council of
17 April 2019 on copyright and related rights in the Digital Single Market and amending Directives
96/9/EC and 2001/29/EC, PE/51/2019/REV/1 OJ L 130, 17.5.2019, p. 92–125.
36
‘Collective management organisation’ means any organisation which is authorised by law or by way of
assignment, licence or any other contractual arrangement to manage copyright or rights related to
copyright on behalf of more than one right-holder, for the collective benefit of those right-holders, as its
sole or main purpose, and which fulfils one or both of the following criteria: (i) it is owned or controlled
by its members; (ii) it is organised on a not-for-profit basis. ‘Independent management entity’ means any
organisation which is authorised by law or by way of assignment, licence or any other contractual
arrangement to manage copyright or rights related to copyright on behalf of more than one rightholder,
for the collective benefit of those rightholders, as its sole or main purpose, and which is: (i) neither owned
nor controlled, directly or indirectly, wholly or in part, by rightholders; and (ii) organised on a for-profit
basis; Article 3(a) and (b), Directive 2014/26/EU of the European Parliament and of the Council of 26
February 2014 on collective management of copyright and related rights and multi-territorial licensing of
rights in musical works for online use in the internal market OJ L 84, 20.3.2014, p. 72–98.
37
Recital 56, Directive 2014/26/EU of the European Parliament and of the Council of 26 February 2014 on
collective management of copyright and related rights and multi-territorial licensing of rights in musical
works for online use in the internal market OJ L 84, 20.3.2014, p. 72–98.
EN 16 EN
Example 9
Situation: Company Y is a publisher of newspapers and magazines. Several journalists
who work as freelancers, contribute with articles to Company Y’s publications.
Company Y remunerates the journalists, based on the articles published in each
newspaper or magazine. The journalists are not satisfied with the level of remuneration
they receive from Company Y and they negotiate and agree collectively with
Company Y an increase of the royalties (remuneration) paid by Company Y by 20%.
Analysis: In accordance with these Guidelines, the Commission will not intervene
against the collective agreement concluded by the solo self-employed (freelancer)
journalists and Company Y as the agreement is concluded pursuant to the Copyright
Directive.
EN 17 EN
EUROOPA
KOMISJON
Brüssel, XXX
[…](2021) XXX draft
ANNEX
LISA
järgmise dokumendi juurde:
KOMISJONI TEATIS
KOMISJONI TEATISE
„Suunised ELi konkurentsiõiguse kohaldamise kohta füüsilistest isikutest ettevõtjate
töötingimusi käsitlevate kollektiivlepingute suhtes“
kavandi sisu heakskiitmine
ET ET
LISA
KOMISJONI TEATIS
Suunised ELi konkurentsiõiguse kohaldamise kohta füüsilistest isikutest ettevõtjate
töötingimusi käsitlevate kollektiivlepingute suhtes
KAVAND
1. SISSEJUHATUS
(1) Käesolevates suunistes sätestatakse põhimõtted, kuidas hinnata Euroopa Liidu
toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikli 101 alusel
ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid, ettevõtjate ühenduste otsuseid ja kooskõlastatud
tegevust (edaspidi koos „kokkulepped“), milles on kokku lepitud
kollektiivläbirääkimiste käigus füüsilisest isikust ettevõtjate1 ja teis(t)e ettevõtja(te)
(edaspidi „vastaspool(ed)“2) vahel ning mis käsitlevad füüsilisest isikust ettevõtjate
töötingimusi.
(2) ELi toimimise lepingu artikliga 101 on keelatud sellised ettevõtjate vahelised
kokkulepped, millega piiratakse konkurentsi siseturul, ning iseäranis siis, kui
nendega otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis
tahes muud tehingutingimused. ELi konkurentsieeskirjad põhinevad Euroopa Liidu
lepingu artikli 3 lõikel 3, kus on sätestatud, et liit rajab siseturu, sealhulgas süsteemi,
millega tagatakse, et konkurentsi ei moonutata3.
(3) Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3 nähakse ka ette, et liit edendab kõrge
konkurentsivõimega sotsiaalset turumajandust, mille eesmärk on saavutada täielik
tööhõive ja sotsiaalne progress. Selleks tunnistab liit sotsiaalse dialoogi ja
kollektiivläbirääkimiste olulist rolli ning kohustub ELi toimimise lepingu artikli 152
alusel aitama kaasa tööturu osapoolte dialoogile, austades nende sõltumatust. Peale
selle tunnistatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 28
kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigust. Parandatud töötingimused
ja piisav sotsiaalkaitse on Euroopa sotsiaalõiguste samba peamised põhimõtted, mille
kohaselt „majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika väljatöötamisel ja rakendamisel
konsulteeritakse sotsiaalpartneritega, lähtudes liikmesriikide tavadest“ ning „neil
soovitatakse pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja sõlmida neid olulistes
küsimustes“4.
(4) Euroopa Liidu Kohus (edaspidi „kohus“) võttis ELi sotsiaalpoliitika eesmärke
arvesse, kui sedastas juhtkonna ja tööjõu vaheliste kollektiivläbirääkimiste
1
Käesolevates suunistes tähendab mõiste „füüsilisest isikust ettevõtjad“ isikuid, kellel ei ole töölepingut
või kellega ei ole sõlmitud töösuhet ning kes asjaomaste teenuste osutamisel tuginevad peamiselt oma
isiklikule tööle.
2
Käesolevates suunistes tähendab mõiste „vastaspooled“ ettevõtjaid, kellega füüsilisest isikust ettevõtjad
sõlmivad lepingu (s.t nende kutselised kliendid), sealhulgas selliste ettevõtjate ühendusi.
3
ELi toimimise lepingu VII jaotise 1. peatüki 1. jagu ning Euroopa Liidu lepingu ja ELi toimimise lepingu
protokoll nr 27.
4
Euroopa sotsiaalõiguste samba 8. põhimõte; https://ec.europa.eu/info/strategy/priorities-2019-
2024/economy-works-people/jobs-growth-and-investment/european-pillar-social-rights/european-pillar-
social-rights-20-principles_et.
ET 1 ET
kontekstis, et tööandjate ja töötajate organisatsioonide vahel sõlmitud
kollektiivlepingutega kaasnevad teatavad konkurentsi piiravad tagajärjed ning need
on vajalikud töötingimuste parandamiseks5. Seega jäävad tööandjate ja töötajate
vaheliste kollektiivläbirääkimiste raames sõlmitud lepingud, mis oma laadi ja
eesmärgi poolest on suunatud töötingimuste (sealhulgas töötasu) parandamisele, ELi
toimimise lepingu artikli 101 kohaldamisalast välja ning järelikult ei rikuta nendega
ELi konkurentsiõigust6.
(5) Kohus on lisaks selgitanud, et selline ELi toimimise lepingu artikli 101
kohaldamisalast väljajätmine hõlmab ka kollektiivlepinguid, mille on sõlminud
tööandjad ja töötajate organisatsioonid, kes peavad läbirääkimisi oma näiliselt
iseseisvate füüsilisest isikust ettevõtjate,7 nimelt teenuseosutajate nimel, kes on
töötajatega võrreldavas olukorras8. Sellega seoses on kohus leidnud, et üksikisik on
näiliselt iseseisev füüsilisest isikust ettevõtja, kui: i) isik tegutseb oma tööandja
juhiste alusel eelkõige seoses tööaja ning oma töö tegemise koha ja töö sisu valikuga;
ii) ei kanna osa selle tööandja äririskist ning iii) on töösuhte ajal sulandunud selle
tööandja ettevõttesse. Neid kriteeriume kohaldatakse olenemata sellest, kas
asjaomane isik tegutseb maksunduslikel, halduslikel või bürokraatiaga seotud
põhjustel vabakutselise teenuseosutajana siseriikliku õiguse tähenduses, ning iga
juhtumit tuleb hinnata selle asjaoludest lähtuvalt eraldi9.
(6) Viimastel aastatel on tööturul toimunud põhjalikud muutused, mida on mõjutanud
suundumus alltöövõtu ja allhangete ning isikuteeninduse poole ning samuti
tootmisprotsesside digitaliseerimine ja veebiplatvormipõhise majanduse tekkimine.
Töötamine füüsilisest isikust ettevõtjana on ELis suhteliselt levinud ja see on
viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, peamiselt veebiplatvormipõhises
majanduses.
(7) Kuigi need arengusuundumused on suurendanud tööturu paindlikkust ja juurdepääsu
tööturule, on nendega mõnel juhul kaasnenud ka keerulised töötingimused
veebiplatvormipõhises majanduses ja mujalgi. Isegi kui füüsilisest isikust ettevõtjad
5
Kohtuotsus, 4. detsember 2014, FNV Kunsten Informatie en Media vs. Staat der Nederlanden, C-413/13,
ECLI:EU:C:2014:2411, punkt 22; kohtuotsus, 21. september 1999, Albany International BV vs. Stichting
Bedrijfspensioenfonds Textielindustrie, C-67/96, ECLI:EU:C:1999:430, punkt 59; kohtuotsus,
11. detsember 2007, International Transport Workers’ Federation ja Finnish Seamen’s Union vs. Viking
Line ABP ja OÜ Viking Line Eesti, C-438/05, ECLI:EU:C:2007:772, punkt 49; kohtuotsus, 9. juuli 2009,
3F vs. Euroopa Ühenduste Komisjon, C‑319/07, ECLI:EU:C:2009:435, punkt 50.
6
Kohtuotsus, 4. detsember 2014, FNV Kunsten Informatie en Media vs. Staat der Nederlanden, C-413/13,
ECLI:EU:C:2014:2411, punkt 23; kohtuotsus, 21. september 1999, Albany International BV vs. Stichting
Bedrijfspensioenfonds Textielindustrie, C-67/96, ECLI:EU:C:1999:430, punkt 60; kohtuotsus,
21. september 1999, Brentjens' Handelsonderneming BV vs. Stichting Bedrijfspensioenfonds voor de
Handel in Bouwmaterialen, C-115/97, ECLI:EU:C:1999:434, punkt 57; kohtuotsus, 21. september 1999,
Maatschappij Drijvende Bokken BV vs. Stichting Pensioenfonds voor de Vervoer- en Havenbedrijven, C-
219/97, ECLI:EU:C:1999:437, punkt 47; kohtuotsus, 12. september 2000, Pavel Pavlov ja teised vs.
Stichting Pensioenfonds Medische Specialisten, C-180/98, ECLI:EU:C:2000:428, punkt 67; kohtuotsus,
21. september 2000, Hendrik van der Woude vs. Stichting Beatrixoord, C-222/98, ECLI:EU:C:2000:475,
punkt 22; kohtuotsus, 3. märts 2011, AG2R Prévoyance vs. Beaudout Père et Fils SARL, C-437/09,
ECLI:EU:C:2011:112, punkt 29.
7
Vastukaaluks tegelikele füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes võivad vabalt valida oma tegevuse, töökoha,
tööaja ja tööviisi ning teevad tööd omal vastutusel.
8
Kohtuotsus, 4. detsember 2014, FNV Kunsten Informatie en Media vs. Staat der Nederlanden, C-413/13,
ECLI:EU:C:2014:2411, punktid 30–31.
9
Kohtuotsus, 4. detsember 2014, FNV Kunsten Informatie en Media vs. Staat der Nederlanden, C-413/13,
ECLI:EU:C:2014:2411, punktid 36-37.
ET 2 ET
ei ole täiel määral kaasatud oma käsundiandja tegevusse sarnaselt töötajatega, ei
pruugi teatavad füüsilisest isikust ettevõtjad ikkagi olla täiesti sõltumatud oma
käsundiandjast või siis võib neil puududa piisav läbirääkimissuutlikkus oma
töötingimuste mõjutamiseks. Lisaks on COVID-19 kriis asetanud paljud füüsilisest
isikust ettevõtjad veelgi ebakindlamasse olukorda, sest nende sissetuleku kaotust on
süvendanud riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide ja nimetatud isikutele mõeldud
toetusmeetmete nõrkus või täielik puudumine10.
(8) Kui füüsilisest isikust ettevõtjate olukord on üldiselt võrreldav töötajate olukorraga,
võivad riigi ametiasutused/kohtud käsitada neid konkreetsete juhtumite puhul
näiliselt iseseisvate füüsilisest isikust ettevõtjatena ja liigitada nad ikkagi töötajateks.
Teatavaid rühmi võib käsitada töötajatena ka õigusliku eelduse alusel. Kuid
juhtumite puhul, kus neid ei ole ümber liigitatud töötajateks, võib
kollektiivläbirääkimiste pidamise võimalus aidata neil siiski parandada oma
töötingimusi.
(9) ELi toimimise lepingu artikliga 101 kehtestatud keeld hõlmab „ettevõtjaid“, mis
kujutab endast laia mõistet ja hõlmab majandustegevusega tegelevaid mis tahes
üksuseid olenemata nende õiguslikust seisundist ja nende rahastamise viisist.11
Sellest tulenevalt on tegelikud füüsilisest isikust ettevõtjad – isegi kui nad on omal
käel töötavad üksikisikud – põhimõtteliselt ettevõtjad ELi toimimise lepingu
artikli 101 tähenduses, sest nad pakuvad oma teenuseid asjaomasel turul tasu eest
ning tegutsevad iseseisvate ettevõtjatena12. Teenuseosutaja võib minetada ettevõtja
staatuse mitte üksnes siis, kui ta on tegelikult alluvussuhtes, vaid ka majandusliku
sõltuvuse korral vastavalt konkreetse juhtumi asjaolude hindamisele13. Praegused
tööturusuundumused ja eelkõige veebiplatvormipõhise majanduse esilekerkimine
suurendavad ebakindlust seoses asjaoludega, mille alusel võib füüsiliste isikute poolt
või nende nimel sõlmitud kollektiivlepinguid pidada ELi toimimise lepingu
artikli 101 kohaldamisalasse mittekuuluvateks.
(10) Seda tausta silmas pidades selgitatakse käesolevates suunistes, et i) teatavat liiki
kollektiivlepingud ei kuulu ELi toimimise lepingu artikli 101 kohaldamisalasse; ning
ii) komisjon ei sekku teatavate muud liiki kollektiivlepingute puhul.
(11) Käesolevates suunistes selgitatakse, kuidas komisjon kavatseb kohaldada
ELi konkurentsiõigust, ilma et see mõjutaks ELi õiguse muude normide või
10
Euroopa Parlamendi 13. oktoobri 2021. aasta raport kunstnike olukorra ja ELi kultuurielu taastumise
kohta (2020/2261(INI), kultuuri- ja hariduskomisjon, https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/A-
9-2021-0283_ET.html.
11
Kohtuotsus, 23. aprill 1991, Klaus Höfner ja Fritz Elser vs. Macrotron GmbH, C-41/90,
ECLI:EU:C:1991:161, punkt 21; kohtuotsus, 16. november 1995, Fédération Française des Sociétés
d'Assurance, Société Paternelle-Vie, Union des Assurances de Paris-Vie ja Caisse d'Assurance et de
Prévoyance Mutuelle des Agriculteurs vs. Ministère de l'Agriculture et de la Pêche, C-244/94,
ECLI:EU:C:1995:392, punkt 14; kohtuotsus, 11. detsember 1997, Job Centre coop. Arl, C-55/96,
ECLI:EU:C:1997:603, punkt 21.
12
Kohtuotsus, 4. detsember 2014, FNV Kunsten Informatie en Media vs. Staat der Nederlanden, C-413/13,
ECLI:EU:C:2014:2411, punkt 27; kohtuotsus, 28. veebruar 2013, Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas
vs. Autoridade da Concorrência, C‑1/12, ECLI:EU:C:2013:127, punktid 36–37; kohtuotsus,
14. detsember 2006, Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio vs. Compañía
Española de Petróleos SA, C‑217/05, ECLI:EU:C:2006:784, punkt 45.
13
Kohtuotsus, 4. detsember 2014, FNV Kunsten Informatie en Media vs. Staat der Nederlanden, C-413/13,
ECLI:EU:C:2014:2411, punkt 33; kohtuotsus, 14. detsember 2006, Confederación Española de
Empresarios de Estaciones de Servicio vs. Compañía Española de Petróleos SA, C‑217/05,
ECLI:EU:C:2006:784, punktid 43–44.
ET 3 ET
põhimõtete kohaldamist. Käesolevad suunised ei mõjuta liikmesriikide eelisõigusi
sotsiaalpoliitika vallas või tööturu osapoolte sõltumatust. Samuti ei mõjuta suunised
siseriiklikus õiguses kasutatavaid mõisteid „töötaja“ või „füüsilisest isikust
ettevõtja“14. Suunised ei mõjuta liikmesriikide ega tööturu osapoolte pädevusi
kollektiivläbirääkimiste korraldamisel tööõiguse raamistikus ega lepingupoolte
võimalust ümber liigitada nende tööalast staatust (või pädevate asutuste/kohtute
võimalust hinnata selliseid juhtumeid) ELi või siseriikliku õiguse alusel.
(12) Samuti ei mõjuta need suunised kohtu edaspidist võimalust tõlgendada
ELi toimimise lepingu artiklit 101 seoses kollektiivlepingutega. Suunised ei mõjuta
ELi konkurentsiõiguse kohaldamist, nagu on ette nähtud ELi toimimise lepingu
artiklis 42 ja asjaomastes ELi õigusaktides15 seoses põllumajandus- ja
kalandussektoriga. Lisaks ei mõjuta nende kohaldamine ELi toimimise lepingu
artikli 101 lõike 3 kohaldamist, millega arvatakse ELi toimimise lepingu artikli 101
lõike 1 kohaldamisalast välja kokkulepped, mis i) aitavad parandada kaupade
tootmist või levitamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi,
ii) võimaldavad samal ajal tarbijatel saada sellest tulenevast kasust õiglase osa; iii) ei
anna pooltele võimalust kõrvaldada konkurentsi kõnesolevate toodete või teenuste
olulise osa suhtes16.
(13) Kahtluse vältimiseks tuleb märkida, et kollektiivlepingud, mille on sõlminud
füüsilisest isikust ettevõtjad ja mis ei ole hõlmatud käesolevate suunistega, ei kujuta
endast automaatselt ELi toimimise lepingu artikli 101 rikkumist, vaid neid tuleb
eraldi hinnata.
2. KÄESOLEVATE SUUNISTE ÜLDINE KOHALDAMISALA
(a) Käesolevate suunistega hõlmatud kokkulepete liigid
(14) Käesolevaid suuniseid kohaldatakse kõigi kokkulepete suhtes, mille üle räägitakse
läbi ja/või mis sõlmitakse kollektiivselt ühelt poolt teatavat liiki füüsilisest isikust
ettevõtjate ja teiselt poolt nende vastaspool(t)e vahel (edaspidi „kollektiivlepingud“),
sel määral, mil need oma laadi ja eesmärgi tõttu käsitlevad nende füüsilisest isikust
ettevõtjate töötingimusi.
(15) Ilma et see mõjutaks liikmesriikide kaalutlusõigust seoses füüsilisest isikust
ettevõtjate kollektiivse esindamise kanalite ulatuse ja vormiga, kohaldatakse
14
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on töösuhte peamine tunnus see, et isik teeb kindla aja jooksul
teise isiku jaoks ja tema juhiste alusel tööd, mille eest ta saab tasu. Tuleb märkida, et isiku liigitamine
töötajaks või füüsilisest isikust ettevõtjaks toimub eelkõige juhtumipõhiselt siseriikliku õiguse alusel,
võttes arvesse Euroopa Kohtu kohtupraktikat. Kohtuotsus, 4. detsember 2014, FNV Kunsten Informatie
en Media vs. Staat der Nederlanden, C-413/13, ECLI:EU:C:2014:2411, punkt 34; kohtuotsus,
21. veebruar 2013,: L. N. vs. Styrelsen for Videregående Uddannelser og Uddannelsesstøtte, C-46/12,
ECLI:EU:C:2013:97, punkt 40; kohtuotsus, 10. september 2014, Iraklis Haralambidis vs. Calogero
Casilli, C‑270/13, ECLI:EU:C:2014:2185, punkt 28.
15
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1308/2013 (millega
kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu
määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007) artiklid 206–
210 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671–854) . Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta
määruse (EL) nr 1379/2013 (kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega
muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks
nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000) artiklid 40 ja 41 (ELT L 354, 28.12.2013, lk 1–21).
16
Komisjoni teatis „Suunised EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta“ (ELT C 101,
27.4.2004, lk 97–118, punkt 34).
ET 4 ET
käesolevaid suuniseid igas vormis kollektiivläbirääkimiste suhtes alates tööturu
osapoolte või muude ühenduste kaudu toimuvatest läbirääkimistest kuni otseste
läbirääkimisteni füüsilisest isikust ettevõtjate rühmade ja nende vastaspooltega või
nende vastaspoolte ühendustega. Suunised hõlmavad ka juhtumeid, kus füüsilisest
isikust ettevõtjad soovivad olla hõlmatud olemasolevate kollektiivlepingutega, mille
on sõlminud vastaspool, kelle heaks nad töötavad, ja töötajate / füüsilisest isikust
ettevõtjate rühm.
(16) Füüsilisest isikust ettevõtjate töötingimused hõlmavad selliseid küsimusi nagu
töötasu, tööaeg ja töökorraldus, pühad, puhkus, füüsilised asupaigad, kus tööd
tehakse, tervis ja ohutus, kindlustus ja sotsiaalkindlustus ning tingimused, mille
alusel füüsilisest isikust ettevõtjal on õigus loobuda oma teenuste osutamisest,
näiteks töötingimusi käsitlevate kokkulepete rikkumise korral. Kuid kokkuleppeid,
mille alusel füüsilisest isikust ettevõtjad otsustavad kollektiivselt mitte osutada
teenuseid konkreetsetele vastaspooltele näiteks seetõttu, et vastaspool ei soovi
sõlmida töötingimusi käsitlevat kokkulepet, tuleb hinnata individuaalselt. Sellised
kokkulepped piiravad tööjõupakkumist ja võivad seetõttu tekitada
konkurentsiprobleeme. Sel määral, mil on võimalik näidata, et selline kooskõlastatud
keeldumine tööjõu pakkumisest on vajalik ja proportsionaalne kollektiivlepingu üle
läbirääkimiste pidamiseks või selle sõlmimiseks, käsitatakse seda käesolevate
suuniste seisukohast samamoodi nagu kollektiivlepingut, millega see seotud on (või
oleks olnud seotud ebaõnnestunud läbirääkimiste puhul).
(17) Kollektiivlepingute sõlmimine eeldab teatavas ulatuses kooskõlastamist iga
läbirääkimispoole eri osalejate vahel enne kollektiivlepingu sõlmimist. Selline
kooskõlastamine võib toimuda kokkuleppe või teabevahetuse või suhtluse kujul
läbirääkimispoolte osalejate vahel eesmärgiga jõuda otsusele ühises lähenemisviisis
küsimusele ja läbirääkimiste vormile (nt mitmepoolsed või esindajate kaudu). Taas
tuleb märkida, et sel määral, mil selline kooskõlastamine on vajalik ja
proportsionaalne kollektiivlepingu alasteks läbirääkimisteks või selle lepingu
sõlmimiseks, käsitatakse seda käesolevate suuniste seisukohast samamoodi nagu
kollektiivlepingut, millega see seotud on.
(18) Käesolevad suunised ei hõlma ühenduste otsuseid või füüsilisest isikust ettevõtjate
vahelisi kokkuleppeid, mis ei kuulu vastaspoolega peetavate läbirääkimiste alla (või
läbirääkimiste ettevalmistamise alla) eesmärgiga parandada füüsilisest isikust
ettevõtjate töötingimusi. Eelkõige ei ole suunistega hõlmatud kokkulepped, millega
reguleeritakse enamat kui töötingimusi, määrates kindlaks tingimused (eelkõige
hinnad), mille alusel füüsilisest isikust ettevõtjad või vastaspool tarbijatele teenuseid
osutavad17 või millega piiratakse tööandjate vabadust palgata neile vajalikku
tööjõudu.
Näide 1
Olukord. Autojuhid osutavad füüsilisest isikust ettevõtjatena oma teenuseid kolmele
linnas tegutsevale tarneplatvormile. Tarneplatvormide ja autojuhtide vahel on sõlmitud
17
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EU (tarbija õiguste kohta,
millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ) artikli 2 lõige 1 (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88).
ET 5 ET
kollektiivleping, milles on sätestatud tasud, mida platvormid peavad autojuhtidele nende
teenuste eest maksma, samuti minimaalsed tervishoiu ja ohutustingimused, mida
platvormid autojuhtide ees täitma peavad. Kollektiivlepingu kohaselt peavad autojuhid
oma teenuseid osutama linna konkreetses piirkonnas. Selleks on linn lepingu alusel
jaotatud kolmeks eraldiseisvaks piirkonnaks, kusjuures igale platvormile on ette nähtud
üks piirkond. Linnas B füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevad autojuhid lepivad
eraldi omavahel kokku, et teostavad tööpäeva jooksul nelja tunni jooksul maksimaalselt
20 tarnet.
Analüüs. Näide hõlmab kahte ettevõtjate vahelist kokkulepet ELi toimimise lepingu
artikli 101 tähenduses: i) kollektiivleping platvormide ja füüsilisest isikust ettevõtjatena
tegutsevate autojuhtide vahel; ii) eraldiseisev kokkulepe füüsilisest isikust ettevõtjatena
tegutsevate autojuhtide vahel, mis käsitleb maksimaalset tarnete arvu. Kollektiivleping
on hõlmatud käesolevate suunistega, sest see on sõlmitud kollektiivläbirääkimiste
tulemusel ning sellega reguleeritakse töötingimusi (tasud, tervishoiu- ja
ohutustingimused), millest lähtuvalt füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevad autojuhid
osutavad platvormidele oma teenuseid. Samas see kollektiivlepingu osa, millega
jaotatakse linna territoorium kolme platvormi vahel, ei ole seotud nende
töötingimustega, vaid kujutab endast turu jaotamise kokkulepet, mis sellisel kujul
tõenäoliselt piirab konkurentsi ELi toimimise lepingu artikli 101 alusel.18
Samas füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate autojuhtide vaheline eraldiseisev
kokkulepe, mis käsitleb tarnete arvu tööpäeva jooksul, ei ole sõlmitud nende füüsilisest
isikust ettevõtjate ja nende vastaspool(t)e vaheliste kollektiivläbirääkimiste tulemusel
ning seetõttu ei ole see kokkulepe hõlmatud käesolevate suunistega, vaid seda tuleks
analüüsida eraldi.
Näide 2
Olukord. Liikmesriigi X spordiklubid lepivad omavahel kokku, et nad ei palka üksteiselt
sportlasi sel ajal, mil nendel sportlastel on vastava spordiklubiga leping. Samuti
kooskõlastavad klubid omavahel üle 35aastaste sportlaste tasude tasemeid.
18
Samale järeldusele jõutaks siis, kui kollektiivleping sisaldaks klauslit, millega reguleeritakse muid
küsimusi lisaks töötingimustele, näiteks tööaega, mille jooksul need kolm platvormi osutaksid oma
teenuseid.
ET 6 ET
Analüüs. Spordiklubide vahelised kokkulepped kujutavad endast ettevõtjate vahelisi
kokkuleppeid ELi toimimise lepingu artikli 101 tähenduses. Need kokkulepped ei ole
hõlmatud käesolevate suunistega, sest nende üle ei ole füüsilisest isikust ettevõtjad ja
nende vastaspooled läbirääkimisi pidanud ning seetõttu ei ole nende näol tegemist
kollektiivlepingutega. Esimese kokkuleppega rikutakse tõenäoliselt ELi toimimise
lepingu artiklit 101, sest sellega piiratakse konkurentsi spordiklubide vahel, keelates neil
palgata turul olevaid parimaid sportlasi. Teise (palku kindlaks määrava) kokkuleppega
rikutakse tõenäoliselt samuti ELi toimimise lepingu artiklit 101, sest sisuliselt on
tegemist konkurentide (klubide) vahelise kokkuleppega, millega vähendatakse nende
sisendikulusid.
Kokkuvõttes selgitab käesolev näide tööturul tegutsevate ettevõtjate käitumist, mis
ilmselgelt ei kuulu käesolevate suuniste kohaldamisalasse ning millega tõenäoliselt
rikutakse ELi toimimise artiklit 101. Eelkõige rikutakse spordiklubide näitega seotud
kokkulepete puhul ELi toimimise lepingu artiklit 101 tõenäoliselt olenemata sellest, kas
need kokkulepped on seotud füüsilisest isikust ettevõtjatega või töötajatega.
(b) Käesolevate suunistega hõlmatud isikud
(19) Käesolevate suunistega on hõlmatud kollektiivlepingud, milles käsitletakse
füüsilisest isikust ettevõtjate töötingimusi (vt käesolevate suuniste 3. ja 4. osa).
Käesolevates suunistes käsitatakse füüsilisest isikust ettevõtjatena isikuid, kellel ei
ole töölepingut või kellega ei ole sõlmitud töösuhet ning kes tuginevad asjaomaste
teenuste osutamisel peamiselt oma isiklikule tööle. Füüsilisest isikust ettevõtjad
võivad kasutada teatavaid kaupu või varasid oma teenuste osutamiseks. Näiteks
kasutavad koristajad koristustarbeid ja muusik mängib muusikainstrumendil. Neil
juhtudel kasutakse neid esemeid abivahendina lõppteenuse osutamiseks ning
sellepärast leitakse, et füüsilisest isikust ettevõtjad tuginevad oma isiklikule tööle.
Seevastu ei kohaldata käesolevaid suuniseid olukordade suhtes, kus füüsilisest isikust
ettevõtja majandustegevus hõlmab peamiselt vaid kaupade või varade jagamist või
kasutamist või kaupade/teenuste edasimüümist. Näiteks kui füüsilisest isikust
ettevõtja pakub majutusteenust või müüb edasi autoosi, on selline tegevus seotud
pigem varade kasutamise ja kaupade edasimüügiga, mitte aga isikliku töö
pakkumisega.
(20) Käesolevate suuniste 3. osas sätestatakse füüsilisest isikust ettevõtjaid hõlmavad
kollektiivlepingute kategooriad, mida komisjon peab ELi toimimise lepingu
artikli 101 kohaldamisalast välja jäävateks, ning 4. osas sätestatakse nende
kollektiivlepingute kategooriad, mille puhul komisjon ei sekku. Käesolevate suuniste
3. ja 4. osas määratletud füüsilisest isikust ettevõtjate ja/või kollektiivlepingute
kategooriate puhul tuleks austada ja täiel määral järgida üldpõhimõtteid, millega
määratakse kindlaks käesolevate suuniste kohaldamisala, mis on sätestatud suuniste
2. osas.
ET 7 ET
3. TÖÖTAJATEGA VÕRRELDAVATE FÜÜSILISEST ISIKUST
ETTEVÕTJATE KOLLEKTIIVLEPINGUD, MIS EI KUULU ELI
TOIMIMISE LEPINGU ARTIKLI 101 KOHALDAMISALASSE
(21) Juhtudel, kus füüsilisest isikust ettevõtjaid käsitatakse töötajatega samalaadses
olukorras olevatena, peaksid nende kollektiivlepingud jääma ELi toimimise lepingu
artikli 101 kohaldamisalast välja, olenemata sellest, kas nad täidavad näilise
füüsilisest isikust ettevõtja kriteeriumi või mitte (käesolevate suuniste punkt 5)19.
(22) Euroopa Kohus on sedastanud, et füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevaid
teenuseosutajaid hõlmavat kollektiivlepingut võib käsitada kui juhtkonna ja töötajate
vahelise dialoogi tulemust, kui teenuseosutajad on töötajatega võrreldavas
olukorras,20 ning on kinnitanud, et „praeguses majandussituatsioonis [ei ole]
tegelikult alati lihtne määratleda teatavate vabakutseliste teenuseosutajate [...]
õiguslikku staatust ettevõtjana“21. Samuti on Euroopa Kohus sedastanud, et
teenuseosutaja võib „minetada iseseisva turuosalise ja seega ettevõtja staatuse, kui ta
ei määra iseseisvalt oma tegevust turul, vaid sõltub täielikult oma käsundiandjast, nii
et tal ei lasu mingit viimati mainitu tegevusest tulenevat finants- ega äririski ning ta
tegutseb selle käsundiandja ettevõttesse sulandunud abiüksusena“22.
(23) Neile kriteeriumidele tuginedes ning ELi tööturul ja riiklikul tasandil (õigusaktide ja
kohtupraktika seisukohast) toimuvaid muutusi arvesse võttes leiab komisjon
käesolevate suuniste kohaldamise kontekstis, et töötajate seisundiga võrreldavas
olukorras on järgmised füüsilisest isikust ettevõtjate kategooriad ning et nende
sõlmitud kollektiivlepingud jäävad seega ELi toimimise lepingu artikli 101
kohaldamisalast välja23.
(a) Majanduslikult sõltuvad füüsilisest isikust ettevõtjad
(24) Füüsilisest isikust ettevõtjad, kes osutavad oma teenuseid ainult või valdavalt ühele
vastaspoolele, on tõenäoliselt sellest vastaspoolest majanduslikult sõltuvad. Üldjuhul
ei määra sellised füüsilisest isikust ettevõtjad oma käitumist turul sõltumatult ja
sõltuvad suures osas oma vastaspoolest, moodustades tema äritegevuse lahutamatu
osa. Peale selle antakse neile suurema tõenäosusega juhiseid selle kohta, kuidas nad
oma tööd peaksid tegema. Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate
teemat on käsitletud mitmes siseriiklikus õigusaktis, millega on sellistele füüsilisest
isikust ettevõtjatele antud õigus pidada kollektiivläbirääkimisi, tingimusel et nad
vastavad vastavates siseriiklikes meetmetes sätestatud kriteeriumidele24.
19
Kohtuotsus, 4. detsember 2014, FNV Kunsten Informatie en Media vs. Staat der Nederlanden, C-413/13,
ECLI:EU:C:2014:2411; kohtuotsus, 21. september 1999, Albany International BV vs. Stichting
Bedrijfspensioenfonds Textielindustrie, C-67/96, ECLI:EU:C:1999:430.
20
Kohtuotsus, 4. detsember 2014, FNV Kunsten Informatie en Media vs. Staat der Nederlanden, C-413/13,
ECLI:EU:C:2014:2411, punkt 31.
21
Kohtuotsus, 4. detsember 2014, FNV Kunsten Informatie en Media vs. Staat der Nederlanden, C-413/13,
ECLI:EU:C:2014:2411, punkt 32.
22
Kohtuotsus, 4. detsember 2014, FNV Kunsten Informatie en Media vs. Staat der Nederlanden, C-413/13,
ECLI:EU:C:2014:2411, punkt 33; kohtuotsus, 14. detsember 2006, Confederación Española de
Empresarios de Estaciones de Servicio vs. Compañía Española de Petróleos SA, C‑217/05,
ECLI:EU:C:2006:784, punktid 43–44.
23
Mõned füüsilisest isikust ettevõtjad võivad kuuluda mitme käesolevates suunistes käsitletava kategooria
alla.
24
Näiteks nii Saksamaa kollektiivlepingute seaduse paragrahvis 12a (25. augustil 1969. aastal avaldatud
versioon; Saksamaa Liitvabariigi ametlik väljaanne I, lk 1323); viimati muudetud 20. mai 2020. aasta
seaduse artikliga 8 (Saksamaa Liitvabariigi ametlik väljaanne I, lk 1055) kui ka Hispaania 11. juuli
ET 8 ET
(25) Komisjon leiab, et füüsilisest isikust ettevõtja on majanduslikult sõltuv, kui vähemalt
50 % tema töö eest saadavast aastasest kogusissetulekust pärineb ühelt vastaspoolelt.
Seega kollektiivlepingud, mis on seotud töötingimustega ning sõlmitud
majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende sellise vastaspoole
vahel, kellest nad on majanduslikult sõltuvad, ei kuulu ELi toimimise lepingu
artikli 101 kohaldamisalasse isegi juhul, kui riigi ametiasutused/kohtud ei ole
asjaomaseid füüsilisest isikust ettevõtjaid ümber liigitanud töötajateks.
Näide 3
Olukord. Firma X on arhitektibüroo, kes palkab oma projektide lõpetamiseks suurt hulka
(füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevaid) arhitekte. Arhitektid saavad 90 % oma
sissetulekust firmalt X. Nad räägivad firmaga X kollektiivselt läbi ja sõlmivad lepingu,
milles nähakse ette iganädalaseks maksimaalseks tööajaks 45 töötundi, aastaseks
puhkuseks 26 kalendripäeva ja konkreetsed tasustamise määrad lähtuvalt arhitekti
kogemuste tasemest.
Analüüs. Füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevaid arhitekte – nagu muidki
sõltumatuid töövõtjaid – käsitatakse üldjuhul ELi toimimise lepingu artikli 101
tähenduses ettevõtjatena ning seda sätet kohaldatakse seetõttu ka nendevaheliste
kokkulepete suhtes. Kuid füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate arhitektide ja
firma X vahel sõlmitud kokkulepe jääks ELi toimimise lepingu artikli 101
kohaldamisalast välja, sest tegemist on kollektiivlepinguga, mis käsitleb töötingimusi
firma X ja selliste üksikisikute vahel, keda võib käsitada töötajate seisundiga võrreldavas
olukorras olevate isikutena (nende majandusliku sõltumatuse mõttes). Käesolevas näites
on arhitektid majanduslikult sõltuvad oma vastaspoolest (firmast X), sest nad teenivad
90 % oma sissetulekust sellelt firmalt. Seetõttu võib neid käsitada firma X lahutamatu
osana.
(b) Füüsilisest isikust ettevõtjad, kes töötavad töötajatega kõrvuti
(26) Füüsilisest isikust ettevõtjad, kes täidavad samu või sarnaseid ülesandeid kõrvuti
töötajatega sama vastaspoole heaks, on võrreldavas olukorras töötajatega, sest nad
osutavad teenuseid vastaspoole juhistest lähtuvalt ning ei võta lepingupoole äririski
ega oma mingit sõltumatust majandustegevuses. Pädevad riigi ametiasutused/kohtud
peavad otsustama, kas töötajatega kõrvuti töötavate füüsilisest isikust ettevõtjate
lepinguline suhe tuleks ümber liigitada töösuhteks. Kuid juhul, kui füüsilisest isikust
2007. aasta seaduse 20/2007 (füüsilisest isikust ettevõtjate staatuse kohta) artiklis 11 (Hispaania ametlik
väljaanne nr 166, 12. juuli 2007, lk 29964–29978) on tuginetud majandusliku sõltuvuse kriteeriumile.
Mõned füüsilisest isikust ettevõtjad võivad kuuluda käesolevates suunistes mitme kategooria alla.
ET 9 ET
ettevõtjaid ei ole ümber liigitatud töötajateks, võivad nad ikkagi kasutada
kollektiivläbirääkimisi. Seda olukorda on praktikas tunnistanud mitmed
liikmesriigid, kus kollektiivlepingud hõlmavad nii samas sektoris tegutsevaid
töötajaid kui ka füüsilisest isikust ettevõtjaid25.
(27) Seega, töötingimusi käsitlevad kollektiivlepingud, mis on sõlmitud vastaspoole ja
selliste füüsilisest isikust ettevõtjate vahel, kes täidavad samasuguseid või
samalaadseid ülesandeid töötajatega kõrvuti sama vastaspoole heaks, ei kuulu
ELi toimimise lepingu artikli 101 kohaldamisalasse isegi juhul, kui riigi
ametiasutused/kohtud ei ole neid asjaomaseid füüsilisest isikust ettevõtjaid
töötajateks ümber liigitanud. Sama kehtib kollektiivlepingute puhul, mis vastavalt
sotsiaaldialoogi süsteemidele hõlmavad nii töötajaid kui ka füüsilisest isikust
ettevõtjaid.
Näide 4
Olukord. Firma X korraldab orkestrikontserte ja muid klassikalise muusika üritusi.
Firma X heaks töötavad aastaste lepingute alusel mitmed muusikud kas siis töötajate või
füüsilisest isikust ettevõtjana. Oma staatusest olenemata saavad need muusikud firma X
kultuuridirektorilt juhiseid nende tehtava töö kohta, proovide ajakava ja toimumiskoha
kohta ning ürituste kohta, kus nad peavad osalema. Firma X on sõlminud kõigi
muusikutega kollektiivlepingu. Sellega on muusikutele ette nähtud iganädalaseks
tööajaks maksimaalselt 45 töötundi ja üks päev eripuhkust pärast kolme kontserti, mis on
toimunud samal nädalal.
Analüüs. Füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevad muusikud on alluvussuhete ja
ülesannete sarnasuse mõttes võrreldavas olukorras firma X töötajatega. Nad täidavad
samu ülesandeid nagu palgatud muusikud (s.t esitavad muusikat üritustel), nad järgivad
samu firma X juhiseid etenduste sisu, toimumiskoha ja ajakavaga seoses ning nad on
hõivatud palgatud muusikutega sama pika aja. Neid asjaolusid arvesse võttes jääb
muusikute töötingimusi reguleeriv kollektiivleping ELi toimimise lepingu artikli 101
kohaldamisalast välja.
(c) Füüsilisest isikust ettevõtjad, kes töötavad digitaalsete tööplatvormide kaudu
25
Vt nt Madalmaades teatri- ja tantsusektoris kunstnike ametiühingu (Kunstenbond) ja Madalmaade
lavakunstide assotsiatsiooni (Nederlandse Associatie voor Podiumkunsten) vahel sõlmitud ja
ajavahemikku 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2021 hõlmava kollektiivlepingu artikkel 14
(kättesaadav aadressil https://www.napk.nl/wp-content/uploads/2019/12/Cao-TD-2020-2021.pdf); või
Sloveenias kutseliste ajakirjanike jaoks Sloveenia kaubandus- ja tööstuskoja (Gospodarska zbornica
Slovenije), RTV Sloveenia nõukogu (Svet RTV Slovenija), Sloveenia raadiojaamade assotsiatsiooni
(Združenje radijskih postaj Slovenije ter) ja Sloveenia ajakirjanike ametiühingu (Sindikat novinarjev
Slovenije) vahel sõlmitud kollektiivlepingu artiklit 2 (kättesaadav aadressil
http://www.pisrs.si/Pis.web/pregledPredpisa?id=KOLP49).
ET 10 ET
(28) Veebiplatvormimajanduse esilekerkimine ja tööjõu pakkumine digitaalsete
tööplatvormide kaudu on tekitanud uue olukorra teatavate füüsilisest isikust
ettevõtjate jaoks, kes on avastanud end võrreldavas olukorras töötajatega seoses
digitaalsete tööplatvormidega, mille kaudu või millele nad oma teenuseid pakuvad.
Füüsilisest isikust ettevõtjad võivad olla sõltuvad digitaalsetest platvormidest, seda
eelkõige oma klientide teavitamise mõttes, ning võivad sageli silmitsi seista „võta
või jäta“ tööpakkumistega, kus puudub võimalus läbi rääkida töötingimuste,
sealhulgas oma töötasu üle, või siis on see võimalus piiratud. Digitaalsed
tööplatvormid suudavad tavaliselt ühepoolselt kehtestada töösuhteid käsitlevaid
tingimusi, ilma et füüsilisest isikust ettevõtjatega eelnevalt teavet vahetataks või
konsulteeritaks.
(29) Hiljutine kohtupraktika ja õiguslikud suundumused riiklikul tasandil annavad
täiendavalt märku füüsilisest isikust ettevõtjate võrreldavusest töötajatega.
Ümberliigitamise juhtumite puhul on siseriiklikud kohtud aina enam tunnistanud
teatavat liiki platvormidel teenuse osutajate sõltuvust või isegi töösuhte olemasolu26.
Samuti on mõned liikmesriigid vastu võtnud õigusakte,27 millega on ette nähtud
digitaalsetele platvormidele või nende platvormide kaudu teenuste osutajatele
töösuhte eeldus või õigus pidada kollektiivläbirääkimisi.
(30) Käesolevates suunistes tähendab mõiste „digitaalne tööplatvorm“ mis tahes füüsilist
või juriidilist isikut, kes osutab kõigile järgmistele tingimustele vastavat äriteenust:
i) teenust osutatakse vähemalt osaliselt distantsilt elektroonilisel teel, näiteks
veebisaidi või mobiilirakenduse kaudu; ii) teenust osutatakse teenusesaaja taotlusel;
ja iii) teenus hõlmab vajaliku ja olulise komponendina üksikisikute tehtava töö
korraldamist olenemata sellest, kas seda tööd tehakse veebi vahendusel või teatavas
kindlas asukohas. Platvormid, mis ei korralda üksikisikute tööd, vaid lihtsalt pakuvad
võimalusi, mille abil füüsilisest isikust ettevõtja saab jõuda lõpptarbijani, ei kujuta
endast digitaalseid tööplatvorme. Näiteks platvormi, mis pelgalt koondab
konkreetses piirkonnas kättesaadavaid teenuseosutajaid (nt torulukksepad) ja sisaldab
nende andmeid, võimaldades seeläbi klientidel kasutada vajaduse korral nende
teenuseid, ei käsitata digitaalse tööplatvormina, sest see platvorm ei korralda
teenuseosutajate tööd.
(31) Neid kaalutlusi arvesse võttes jäävad kollektiivlepingud, mis on sõlmitud füüsilisest
isikust ettevõtjate ja digitaalsete tööplatvormide vahel ning millega lepingu laadist ja
eesmärgist tulenevalt soovitakse parandada töötingimusi, ELi toimimise lepingu
26
Üksikasjaliku ülevaate saamiseks üheksa ELi liikmesriigi, Šveitsi ja Ühendkuningriigi kohtupraktikast
vt Hießl, C. „Case Law on the Classification of Platform Workers: Cross-European Comparative Analysis
and Tentative Conclusions“, Comparative Labour Law & Policy Journal, 2.5.2021,
https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=3839603.
27
Vt nt Hispaania 11. mai 2021. aasta kuninglik dekreet-seadus nr 9/2021, millega muudetakse töötajate
seaduse ümbersõnastatud versiooni (heaks kiidetud 23. oktoobri 2015. aasta kuningliku seadusandliku
dekreediga nr 2/2015) eesmärgiga tagada digitaalsete platvormide valdkonnas teenuste pakkumisega
tegelevate isikute tööõigused (Hispaania ametlik väljaanne nr 113, 12. mai 2021, lk 56733–56738), või
Kreeka puhul Kreeka Vabariigi seadus nr 4808/2021 tööjõu kaitseks – Sõltumatu ametiasutuse, nimelt
tööinspektsiooni loomine – Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 190 (vägivalla ja
ahistamise vastu võitlemise kohta) ratifitseerimine – Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni
nr 187 (tööohutuse ja töötervishoiu edendamise raamistiku kohta) ratifitseerimine – Euroopa Parlamendi
ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) nr 2019/1158 (töö- ja eraelu tasakaalu kohta)
rakendamine, ning muud töö- ja sotsiaalministeeriumi sätted ja kiireloomulised korraldused (Kreeka
ametlik väljaanne Α' 101/19-06-2021).
ET 11 ET
artikli 101 kohaldamisalast välja isegi juhul, kui riigi ametiasutused/kohtud ei ole
asjaomaseid füüsilisest isikust ettevõtjaid ümber liigitanud töötajateks.
ET 12 ET
Näide 5
Olukord. Sõiduvahendusteenuste platvormide heaks töötavate autojuhtide rühm alustab
läbirääkimisi sõiduvahendusteenuste platvorme ühendava piirkondliku assotsiatsiooniga
eesmärgiga sõlmida kollektiivleping autojuhtide töötingimuste parandamiseks. Enne
autojuhtidega läbirääkimiste alustamist kooskõlastavad sõiduvahendusteenuste
platvormid (assotsiatsiooni liikmed) oma läbirääkimisstrateegiat. Lõpuks kukuvad
läbirääkimised läbi ja kollektiivlepingut ei sõlmita. Sellest tulenevalt võtab
sõiduvahendusteenuste platvormide assotsiatsioon vastu otsuse, millega kehtestatakse
klientidele miinimumtasuks sõidu eest 5 eurot. Platvormid arutasid sõidu eest küsitava
miinimumtasu kindlaksmääramist ka enne autojuhtidega läbirääkimiste alustamist
toimunud kooskõlastamise käigus.
Analüüs. Sõiduvahendusteenuste platvormid üritavad oma assotsiatsiooni kaudu pidada
autojuhtidega läbirääkimisi kollektiivlepingu üle, mille eesmärk on parandada
autojuhtide töötingimusi. Olenemata asjaolust, et lõppkokkuvõttes lepingut ei sõlmita,
jääksid füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate autojuhtide ja platvormide
assotsiatsiooni vahelised läbirääkimised ELi toimimise lepingu artikli 101
kohaldamisalast välja. Sama lugu on platvormide vahelise kooskõlastamisega, mis
eelnes autojuhtidega toimunud läbirääkimistele, kui selline kooskõlastamine on vajalik
ja proportsionaalne käesolevate suunistega hõlmatud kollektiivlepingu üle läbi
rääkimiseks.
Kuid platvormide vahelised arutelud klientidelt sõidu eest võetava miinimumtasu üle ei
ole seotud töötingimustega. Sellise konkurentidevahelise hinnastamise
kooskõlastamisega rikutakse tõenäoliselt ELi toimimise artiklit 101. Igal juhul jääks
sõiduvahendusteenuste platvormide assotsiatsiooni vastu võetud otsus käesolevate
suuniste kohaldamisalast välja, sest see otsus ei sünniks füüsilisest isikust ettevõtjate ja
nende vastaspoolte vaheliste kollektiivläbirääkimiste tulemusel. Otsus võetaks vastu
assotsiatsiooni liikmete, s.t platvormide (vastaspoolte) vahelise kokkuleppe tulemusel.
Kuid kui füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevad autojuhid ja platvormide
assotsiatsioon oleksid koos kokku leppinud autojuhtide jaoks minimaalseks sõidutasuks
5 eurot (olenemata sellest, kuidas see kulu kliendile edasi kantakse), oleks sellist
kokkulepet käsitatud töötingimustega seotud kokkuleppena, mis oleks seega jäänud
ELi toimimise lepingu artikli 101 kohaldamisalast välja.
ET 13 ET
4. KOMISJONI JÕUSTAMISPRIORITEEDID
(32) Mõnel juhul võivad füüsilisest isikust ettevõtjad, kes ei ole töötajatega võrreldavas
olukorras, olla ikkagi kehvas positsioonis läbirääkimisteks oma vastaspooltega ega
suuda seetõttu olulisel määral mõjutada oma töötingimusi. Nii et isegi kui ei ole
võimalik eeldada, et nende kollektiivlepingud jäävad ELi toimimise lepingu
artikli 101 kohaldamisalast välja, võivad need füüsilisest isikust ettevõtjad tegelikult
seista silmitsi samalaadsete probleemidega, millega peavad silmitsi seisma eespool
kirjeldatud kategooriatesse kuuluvad füüsilisest isikust ettevõtjad. Sellepärast ei
sekku komisjon nende kollektiivlepingute puhul niivõrd, kuivõrd nende lepingute
eesmärk on parandada füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende vastaspoolte
läbirääkimispositsiooni selget tasakaalustamatust ning lepingud on oma laadi ja
eesmärgi poolest suunatud töötingimuste parandamisele.
(33) Eespool nimetatud kriteeriumidele vastavateks loetakse järgmisi kollektiivlepingute
kategooriaid.
(a) Kollektiivlepingud, mille füüsilisest isikust ettevõtjad on sõlminud teatavat
majanduslikku jõudu omavate vastaspooltega
(34) Füüsilisest isikust ettevõtjatel, kes peavad töötama koos vastaspooltega, kellel on
teatav majanduslik jõud ja sellest tulenevalt ostja jõud, ei pruugi olla piisavalt
läbirääkimissuutlikkust, et mõjutada oma töötingimusi. Sellisel juhul võivad
kollektiivlepingud olla õiguspärane vahend kahe poole vahelise
läbirääkimissuutlikkuse tasakaalustamatuse parandamiseks.
(35) Sellest tulenevalt ei sekku komisjon füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende
vastaspoolte vaheliste kollektiivlepingute puhul juhul, kui valitseb selge
tasakaalustamatus läbirääkimissuutlikkuses28. Leitakse, et selline tasakaalustamatus
kokkulepete sõlmimise suutlikkuses valitseb vähemalt järgmistel juhtudel:
kui füüsilisest isikust ettevõtjad peavad läbirääkimisi kollektiivlepingute üle või
sõlmivad sellised lepingud ühe või mitme vastaspoolega, kes esindavad kogu
sektorit või tööstusharu; ning
kui füüsilisest isikust ettevõtjad peavad läbirääkimisi kollektiivlepingute üle või
sõlmivad sellised lepingud vastaspoolega, kelle aastane kogukäive on suurem kui
2 miljonit eurot või kelle töötajate arv on vähemalt 10 inimest, või mitme
vastaspoolega, kelle puhul on koos ületatud üks neist künnistest29.
28
Käesolevaid suuniseid ei tohiks tõlgendada nii, nagu kehtestataks nendega komisjoni (positiivne)
jõustamisprioriteet seoses kollektiivläbirääkimiste ja -lepingutega füüsilisest isikust ettevõtjate ja neist
künnistest allapoole jäävate ettevõtjate vahel.
29
Arvutatud vastavalt komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse (mis käsitleb mikroettevõtete, väikeste ja
keskmise suurusega ettevõtete määratlust) lisa 1. peatükile (teavitatud dokumendi C(2003) 1422 all;
ELT L 124, 20.5.2003, lk 36–41).
ET 14 ET
Näide 6
Olukord. Firmad X, Y ja Z osutavad autode hooldus- ja parandusteenuseid. Firma X
kogukäive on 700 000 eurot, firma Y kogukäive on 1 miljon eurot ja firma Z kogukäive
on 500 000 eurot. Füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevad tehnikud, kes töötavad
nende firmade heaks sõltumatute teenuseosutajatena, ei ole rahul oma madala töötasuga
ja kehvade ohutustingimustega ning otsustavad ühiselt pidada firmadega X, Y ja Z
läbirääkimisi eesmärgiga parandada oma töötingimusi. Kolm firmat keelduvad
läbirääkimistest, väites, et füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate tehnikutega
sõlmitava mis tahes kollektiivlepinguga rikutaks ELi toimimise lepingu artiklit 101.
Analüüs. Nii füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad tehnikud kui ka kolm
autoremonditeenuseid osutavat firmat on ettevõtjad ELi toimimise lepingu artikli 101
tähenduses. Läbirääkimissuutlikkuse tasakaalustamatuse eeldust ei saaks kohaldada, kui
firmad X, Y või Z peaksid läbirääkimisi individuaalselt, sest ükski neist ei täida
käesolevate suuniste punktis 35 nimetatud 2 miljoni euro suuruse käibe tingimust. Kuid
antud juhul see eeldus kehtib, sest kolm firmat peavad läbirääkimisi kollektiivselt ning
seetõttu võetakse arvesse nende kogukäivet. Seetõttu ei sekkuks komisjon antud
juhtumiga seotud kollektiivlepingu puhul, mis on seotud füüsilisest isikust ettevõtjate
töötingimustega.
(b) Kollektiivlepingud, mille füüsilisest isikust ettevõtjad on sõlminud vastavalt
siseriiklikule või ELi õigusele
(36) Mõnel juhul on riigi seadusandja sotsiaaleesmärkide saavutamiseks astunud samme,
et käsitleda teatavasse kategooriasse kuuluvate füüsilisest isikust ettevõtjate
kehvemat positsiooni kokkulepete sõlmimisel, kas siis i) andes neile isikutele
sõnaselgelt õiguse pidada kollektiivläbirääkimisi või ii) jättes riigi konkurentsiõiguse
kohaldamisalast välja teatavate kutsealade esindajatena töötavate füüsilisest isikust
ettevõtjate sõlmitud kollektiivlepingud. Seega kui sellised siseriiklikud meetmed on
vastu võetud sotsiaaleesmärke silmas pidades, ei sekku komisjon seoses
kollektiivlepingutega, mis hõlmavad neid füüsilisest isikust ettevõtjate kategooriaid,
kelle suhtes neid riiklikke õigusakte kohaldatakse.
ET 15 ET
Näide 7
Olukord. Liikmesriigi A siseriikliku õigusega on riigi konkurentsiõiguse kohaldamisalast
välja jäetud kokkulepped, mille on sõlminud teatavad füüsilisest isikust ettevõtjad
kultuurisektoris.
Analüüs. Liikmesriik A on riigi konkurentsiõiguse kohaldamisel kehtestanud
sektoripõhise erandi sotsiaaleesmärke silmas pidades. Isegi kui meetme kohaldamisala
ulatub kaugemale vaid füüsilisest isikust ettevõtjatest, nagu on käsitletud käesolevate
suuniste 3. osas, ei sekku komisjon kollektiivlepingute puhul, mille füüsilisest isikust
ettevõtjad on sõlminud vastavalt siseriiklikule meetmele.
Näide 8
Olukord. Liikmesriigi B tööõigusega on kehtestatud füüsilisest isikust ettevõtjatena
tegutsevatele ajakirjanikele õigus pidada kollektiivläbirääkimisi ettevõtjatega, kellele
nad oma teenuseid osutavad.
Analüüs. Liikmesriik B on konkreetselt andnud kollektiivläbirääkimiste pidamise õiguse
teatavale füüsilisest isikust ettevõtjate kategooriale, nimelt ajakirjanikele. See tähendab,
et kollektiivlepinguid, mis on sõlmitud ajakirjanike ja nende ettevõtjate vahel, kellele
nad oma teenuseid osutavad, ei käsitata konkurentsivastastena siseriikliku
konkurentsiõiguse alusel. Seega ei sekkuks komisjon sellisel juhul füüsilisest isikust
ettevõtjatena tegutsevate ajakirjanike kollektiivlepingute sõlmimisse.
(37) Samamoodi on autoriõiguste direktiivis30 sätestatud põhimõte, et autoritel ja
esinejatel,31 kes oma teoste või autoriõigusega ja sellega seotud õigustega kaitstud
muu materjali kasutamise ainuõigused litsentsivad või üle annavad, on õigus saada
õiglast ja proportsionaalset tasu32. Autorid ja esitajad on tavaliselt nõrgem
30
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/790, mis käsitleb autoriõigust
ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ
ja 2001/29/EÜ (PE/51/2019/REV/1, ELT L 130, 17.5.2019, lk 92–125).
31
Autoriõiguste direktiivi artikliga 18 on hõlmatud kõik autorid ja esinejad, välja arvatud arvutiprogrammi
autorid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/24/EÜ (arvutiprogrammide
õiguskaitse kohta) artikli 2 tähenduses (ELT L 111, 5.5.2009, lk 16–22). Euroopa Parlamendi ja nõukogu
17. aprilli 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/790 (mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid
õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ) artikli 23
lõige 2 (PE/51/2019/REV/1, ELT L 130, 17.5.2019, lk 92–125).
32
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/790 (mis käsitleb autoriõigust
ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ
ja 2001/29/EÜ) artikli 18 lõige 1 ja põhjendus 72 (PE/51/2019/REV/1, ELT L 130, 17.5.2019, lk 92–
125). Vt ka sama direktiivi põhjendus 73, mille kohaselt peaks autorite ja esitajate tasu olema kohane ja
proportsionaalne litsentsitud või üleantud õiguste tegeliku või potentsiaalse majandusliku väärtusega,
ET 16 ET
lepingupool33 ning direktiivis nähakse ette võimalus tugevdada nende lepingulist
positsiooni eesmärgiga tagada õiglane tasu nende kasutamislepingutes34.
Autoriõigusi käsitleva direktiiviga antakse liikmesriikidele võimalus olla paindlik
selle põhimõtte rakendamisel, kasutades erinevaid mehhanisme (sealhulgas
kollektiivläbirääkimisi), kui need mehhanismid on kooskõlas ELi õigusega.35
(38) Kooskõlas nende sätetega ja ilma et see mõjutaks autoriõiguste direktiivi mis tahes
muid sätteid, ei sekku komisjon selliste kollektiivlepingute puhul, mille on sõlminud
füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad autorid või esinejad oma vastaspooltega
nimetatud direktiivist lähtuvalt.
(39) Käesolevate suuniste punkti 38 ei kohaldata kollektiivläbirääkimiste suhtes, mis
toimuvad kollektiivse esindamise organisatsioonide või sõltumatute esindamise
üksuste kaudu36. Käesolevaid suuniseid ei tohiks tõlgendada nii, nagu jäetaks nende
organisatsioonide või üksuste tegevus ELi konkurentsiõiguse kohaldamisalast
välja37.
võttes arvesse autori või esitaja panust kogu teosesse või muusse materjali ning kõiki muid asjaolusid,
nagu turutavad või teose tegelik kasutamine.
33
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/790 (mis käsitleb autoriõigust
ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ
ja 2001/29/EÜ) ) põhjendus 72 (PE/51/2019/REV/1, ELT L 130, 17.5.2019, lk 92–125).
34
Kollektiivläbirääkimisi võib kasutada näiteks ka juhtudel, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja
nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/790 (mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega
kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ)
artikli 19 lõike 5, artikli 20 lõike 1 ja artikli 22 lõikega 5 (PE/51/2019/REV/5, ELT L 130, 17.5.2019,
lk 92–125).
35
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/790 (mis käsitleb autoriõigust
ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ
ja 2001/29/EÜ) artikli 18 lõige 1 ja põhjendus 73 (PE/51/2019/REV/2, ELT L 130, 17.5.2019, lk 92–
125).
36
„Kollektiivse esindamise organisatsioon“ on organisatsioon, mis on seadusest, määramisest, litsentsist või
muust lepingulisest kokkuleppest tulenevalt volitatud teostama autoriõigust või autoriõigusega kaasnevaid
õigusi rohkem kui ühe õiguste omaja nimel õiguste omajate kollektiivse kasu huvides, see on
organisatsiooni ainus või peamine eesmärk ning organisatsioon vastab ühele või mõlemale järgmistest
kriteeriumidest: i) ta on oma liikmete omandis või kontrolli all; ii) ta on korraldatud mittetulunduslikel
alustel. „Sõltumatu esindamise üksus“ on organisatsioon, kelle volitused autoriõiguse või autoriõigusega
kaasnevate õiguste teostamiseks rohkem kui ühe õiguste omaja nimel nende õiguste omajate kollektiivse
kasu huvides, mis on selle ainus või peamine eesmärk, tulenevad seadusest või määramisest, litsentsist
või mis tahes muust lepingulisest korrast, ning i) ei ole otseselt ega kaudselt, tervikuna ega osaliselt
õiguste omajate omandis ega kontrolli all ning ii) ta on korraldatud tulunduslikel alustel; Euroopa
Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/26/EL (autoriõiguse ja autoriõigusega
kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateose internetis kasutamise õiguse
multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul) artikli 3 punktid a ja b (ELT L 84, 20.3.2014, lk 72–98).
37
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/26/EL (autoriõiguse ja
autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateose internetis kasutamise õiguse
multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul) põhjendus 56 (ELT L 84, 20.3.2014, lk 72–98).
ET 17 ET
Näide 9
Olukord. Firma Y kirjastab ajalehti ja ajakirju. Mitmed vabakutselistena töötavad
ajakirjanikud annavad artiklitega oma panuse firma Y väljaannetesse. Firma Y maksab
ajakirjanikele töötasu igas ajalehes või ajakirjas avaldatud artiklite alusel. Ajakirjanikud
ei ole rahul firmalt Y saadavad töötasuga ning peavad firmaga Y kollektiivselt
läbirääkimisi ja lepivad kokku, et firma Y makstavad autoritasud (töötasu) tõusevad
(tõuseb) 20 % võrra.
Analüüs. Kooskõlas käesolevate suunistega ei sekku komisjon kollektiivlepingute puhul,
mille on sõlminud füüsilisest isikust ettevõtjatena (vabakutselistena) tegutsevad
ajakirjanikud ja firma Y, sest kokkulepe on sõlmitud autoriõiguste direktiivi alusel.
ET 18 ET
Eesti Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjon
Meie 10.01.2022 nr 7-1/7980
[email protected]
Arvamuse küsimine Euroopa Komisjoni teatise
kohta: „Guidelines on the application of EU
competition law to collective agreements
regarding the working conditions of solo self-
employed persons“
Euroopa Komisjon avaldas 09.12.2021 avaliku konsultatsiooni1 teatise: „Guidelines on the application
of EU competition law to collective agreements regarding the working conditions of solo self-employed
persons“, kohta. Avaliku konsultatsiooni eesmärk on saada huvirühmadelt, sh liikmesriikide
valitsusasutustelt, tagasisidet teatise sisuks olevate suuniste sobivusest teatises märgitud eesmärkide
saavutamiseks.
Teatise sisuks olevad suunised on kavandatud selleks, et edaspidi aidata turuosalistel hinnata
Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 101 kohaldamist2 füüsilisest isikust ettevõtjate3
töötingimusi käsitlevatele kokkulepetele, otsustele ja kooskõlastatud tegevustele, mis on saavutatud
kollektiivläbirääkimiste teel füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende vastaspool(t)e vahel. Suuniste
eesmärk on seega pakkuda erinevate töövormide viljelejatele õiguskindlus ning -selgus oma õiguste
ja kohustuste osas töötingimuste läbirääkimisel, nähes ette füüsilisest isikust ettevõtjate grupid, kelle
koostööle ELTL artiklis 101 sätestatud koostöökeeld ei laiene ja füüsilisest isikust ettevõtjate grupid,
kelle koostööle Euroopa Komisjon ELTL artiklis 101 sätestatud keeldu ei rakendaks. Tegemist on
seega asjakohases ulatuses kehtiva ELTL artikli 101 sisustamisega ja sellega seonduvalt Euroopa
Komisjoni rakenduspraktika kujundamisega. Suunised ei loo uusi sotsiaalpoliitilisi meetmeid ega
kehtesta turuosalistele täiendavaid õigusi ja kohustusi.
1
Avaliku konsultatsiooniga on võimalik tutvuda aadressil: https://ec.europa.eu/competition-policy/public-
consultations/2021-collective-bargaining-2_en.
2
ELTL artikli 101 lg 1 sätestab: Siseturuga on kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised
kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada
liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada
konkurentsi siseturu piires, iseäranis need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:
a) otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused;
b) piiratakse või kontrollitakse tootmist, turge, tehnilist arengut või investeeringuid;
c) jagatakse turge või tarneallikaid;
d) rakendatakse võrdväärsete tehingute puhul erinevaid tingimusi, pannes kaubanduspartnerid sellega
ebasoodsasse konkurentsiolukorda;
e) seatakse lepingu sõlmimise eeltingimuseks teise poole nõusolek võtta endale lisakohustusi, mis oma laadilt
või kaubandustavade kohaselt ei ole seotud sellise lepingu objektiga.
3
Teatises käsitletakse füüsilisest isikust ettevõtjatena (inglise keeles solo self-employed) isikuid, kellel ei ole
töölepingut või kellega ei ole sõlmitud töösuhet ning kes tuginevad asjaomaste teenuste osutamisel peamiselt
oma isiklikule tööle.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected] / www.just.ee
Registrikood 70000898
Kuivõrd Riigikantselei on resolutsiooniga 2-5/21-02940 teinud Justiitsministeeriumile ülesandeks
kavandada Vabariigi Valitsuse seisukohad kõnesolevale avalikule konsultatsioonile vastamiseks,
palub Justiitsministeerium teie kirjalikku sisendit Vabariigi Valitsuse seisukohtade kujundamiseks
hiljemalt 21.01.2022 aadressil
[email protected]. Seejuures palume, et juhul, kui te oma kirjalikus sisendis
avaldate arvamust, et te ei nõustu Euroopa Komisjoni kavandatud suunistega, annaksite te ka
ülevaate teie hinnangul sobimatu suunisega kaasnevatest kahjulikest tagajärgedest.
Küsimuste korral kirjutage palun aadressil
[email protected].
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Heddi Lutterus
Asekantsler
Lisad:
Teatise eesti- ja ingliskeelne tekst.
Sama:
Tööinspektsioon, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-
Tööstuskoda, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate
Assotsiatsioon, Teenusmajanduse Koda, Wolt, Bolt, Uber, Helpific, GoWorkaBit, Startup Estonia,
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, cachet., Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse
kohtlemise volinik, Konkurentsiamet, Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit, Eesti Näitlejate Liit, Eesti
Audiovisuaalautorite Liit, Eesti Ajakirjanike Liit, Eesti Fonogrammitootjate Ühing, Filmi
Esmasalvestuse Tootjate Ühing
Käddi Tammiku 620 8174
[email protected]