Sissetulev kiri

Patendiamet Meie 20.12.2022 nr 7-1/8815 [email protected] Toompuiestee 7 15041, Tallinn Arvamuse küsimine Euroopa Komisjoni disainilahenduste ettepanekute (Ühenduse disainilahenduse määruse muutmine, disainilahenduste direktiiv) kohta Lugupeetud huvigruppide esindajad EL Komisjon (edaspidi Komisjon) on EL tööstusdisainilahenduste eeskirjades viimas läbi põgusat reformi. Komisjon on 28.11.2022 avaldanud kaks seadusandlikku ettepanekut. Esiteks, Ühenduse disainilahenduse määruse ettepanek.1 Teiseks, disainilahenduste direktiivi (uuesti sõnastatud) ettepanek.2 Ootame teie tagasisidet neile ettepanekutele, et kasutada seda Eesti seisukohtade koostamisel. Toome järgnevalt välja temaatika üldise tausta, ettepanekute saamisloo ning põhilised küsimused, mida nendega Komisjoni poolt lahendada soovitakse. Ettepanekute kõige täpsem sisu on toodud alapealkirjades „Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus“ (vt käesoleva kirja lisa 1 lk 8 ja lisa 3 lk 8). Taustast - tööstusdisainilahenduse õigused kaitsevad toote välimust. Tööstusdisainilahendus muudab toote atraktiivseks. Visuaalne atraktiivsus on üks peamisi tegureid, mis mõjutab tarbijaid eelistama kindlat toodet. Hea disainiga tooted annavad tootjatele märgatava konkurentsieelise. Selleks, et soodustada digiajastu innovatsiooni ja uute tootedisainilahenduste loomist, on aina enam vaja disainilahenduste kättesaadavat, tulevikukindlat, tõhusat ja järjepidevat õiguskaitset. Ettepanekute saamislugu - disainilahenduste kaitse riigisisese tasandi õigusaktid on ühtlustatud osaliselt direktiiviga 98/71/EÜ. Riigisisestele disainilahendustele lisaks kehtestati 2003. a. ühenduse disainilahenduse määrusega (EÜ) 06/2002 ka disainilahenduste ühtne kaitse Ühenduse (EL) disainilahenduse näol. Ehk ettevõtjad ja autorid võivad valida kas siseriikliku ja/või kogu ühendust hõlmava registreeritud disainilahenduse õiguse. Seni on lahendamata küsimus nähtavate varuosade järelturu kaitsmisest. 12 liikmesriiki lubavad selles sektoris vaba konkurentsi, ülejäänud aga tootjate monopoli, hoolimata direktiivis märgitud soovitusest varuosade turg avada. Komisjon korraldas 18.12.2018-30.04.2019 ning 29.04.2021-22.07.2021 ka põhjaliku avaliku konsultatsiooni, mille eesmärk oli koguda sidusrühmadelt piisavalt tõendeid ja seisukohti, et toetada ELi disainilahendusi käsitlevate õigusaktide hindamist, ning teha kindlaks, mil määral need õigusaktid 1 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2246/2002. 2 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV disainilahenduste õiguskaitse kohta (uuesti sõnastatud). Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 toimivad eesmärgipäraselt ja kas neid saab endiselt pidada otstarbekohaseks. Ka Eesti vastas 2021. a. konsultatsioonile ning jagas seda eelnevalt ka huvigruppidega. Disainilahenduste kaitset käsitlevad EL õigusaktid on püsinud praktiliselt muutumatutena. Nende hindamisel jõuti ka järeldusele, et EL disainilahenduste süsteem toimibki üldiselt hästi, ent on teatavaid puudusi, millega tegeleda, et muuta süsteem eesmärgipäraseks ning ettevõtjate (sh VKEde ja üksikautorite) jaoks kättesaadavamaks ja tõhusamaks. Peamised küsimused - Komisjon vaatas 2020 teatise3 põhjal ka läbi asjaomased tööstusdisainilahenduste EL õigusaktid ning tuvastas ja käsitles kahte peamist probleemi. Esiteks, häired EL siseses kaubanduses ja konkurentsitõkked mõnes liikmesriigis seoses remondivaruosadega. Teiseks, ettevõtjate (eelkõige VKEde ja üksikautorite) jaoks on disainilahenduse kaitse taotlemine nii EL kui ka riiklikul tasandil väidetavalt raskeks tehtud osaliselt vananenud ja keerukamate menetluste kui ka Ühenduse disainilahenduste osas mitteoptimaalsete lõivude tõttu. Samuti lahknevad eeskirjad riiklikul tasandil. Sellest johtuvalt on määruse ja direktiivi ettepanekul kokku kolm eesmärki. Esiteks, avada varuosade järelturg konkurentsile. Teiseks, parandada registreeritud ühenduse disainilahenduse kättesaadavust, tõhusust, taskukohasust. Kolmandaks, suurendada ühenduse ja riiklike disainilahenduste süsteemide vastastikust täiendavust ja koostalitlusvõimet, eelkõige menetluseeskirju ühtlustades. Eeldatakse, et algatuste eesmärkide poole püüdlemine avaldab positiivset mõju disainimahukatele tööstusharudele, sh nende panusele tööhõivesse. Disainimahukad tööstusharud moodustasid 2014- 2016 16% EL SKPst ning 14% kõikidest töökohtadest. Märgitakse, et EL tasandi meetmetega tagataks, et kogu EL disainilahenduste süsteem muutuks ettevõtjate (sh VKEde ja üksikautorite) jaoks oluliselt kättesaadavamaks ja tõhusamaks. Eeldatakse, et remondivaruosade ühtse EL turu väljakujundamine suurendaks konkurentsi ja tooks olulist kasu tarbijatele, kes saaks valida konkureerivate madalamate hindadega varuosade vahel. Eesti seisukohtade kujundamisel lisatud määruse ja direktiivi ettepaneku suhtes peame väga oluliseks kõigi huvigruppide arvamusi. Seega palume Teil esitada oma arvamus määruse ja direktiivi ettepaneku kohta hiljemalt 09.01.2023 aadressile [email protected]. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Heddi Lutterus Asekantsler Lisad: 1. Ettepanek: määrus 2. Lisad: määrus 3. Ettepanek: direktiiv 4. Lisad: direktiiv 5. Mõju hindamise aruande kommenteeritud kokkuvõte 6. Subsidiaarsuse tabel 7. Mõju hindamise aruanne 8. Õiguskontrolli komitee arvamus 3 25. novembri 2020. a Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkommiteele ning Regioonide Kommiteele innovatsioonipotentsiaali rakendamine – intellektuaalomandi tegevuskava ELi majanduse taastamise ja vastupidavuse toetamise suurendamiseks (COM(2020) 760). Adressaadid: Patendiamet Eesti Patendivolinike Koda Eesti Advokatuuri intellektuaalse omandi ja IT-õiguse komisjon Eesti Disainerite Liit Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Tartu Ülikooli õigusteaduskond TalTech õiguse instituut Eesti Juristide Liit Startup Estonia MTÜ Eesti Disainikeskus Eesti Kaupmeeste Liit Eesti Mööblitootjate Liit Eesti Plastitööstuse Liit Eesti Puitmajaliit Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus Eesti Masinatööstuse Liit Eesti Toiduainetööstuse Liit Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit Eesti Suveniiride Müüjate ja Tootjate Liit MTÜ Eesti Kunstiakadeemia Tallinna Tehnikakõrgkool Martin Jõgi 620 8169 [email protected]  EUROOPA KOMISJON Brüssel, 28.11.2022 COM(2022) 666 final 2022/0391 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2246/2002 (EMPs kohaldatav tekst) {SEC(2022) 422 final} - {SWD(2022) 367 final} - {SWD(2022) 368 final} - {SWD(2022) 369 final} ET ET  SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST • Ettepaneku põhjused ja eesmärgid Tööstusdisainilahenduste õigused kaitsevad toote välisilmet. Tööstusdisainilahendus muudab toote atraktiivseks. Visuaalne atraktiivsus on üks peamisi tegureid, mis mõjutab tarbijate otsust eelistada ühte toodet teisele. Hästi kujundatud tooted annavad tootjatele olulise konkurentsieelise. Selleks, et soodustada innovatsiooni ja uute tootedisainilahenduste loomist digiajastul, on üha enam vaja disainilahenduste kättesaadavat, tulevikukindlat, tõhusat ja järjepidevat õiguskaitset. Euroopa tööstusdisainilahenduste kaitse süsteem on üle 20 aasta vana. Tööstusdisainilahendusi käsitlevad liikmesriikide õigusaktid viidi osaliselt vastavusse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiiviga 98/71/EÜ (edaspidi „direktiiv“). Lisaks riiklikele disainilahenduste kaitse süsteemidele kehtestati nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 6/2002 (edaspidi „määrus“) eraldiseisev süsteem, et kaitsta ühtseid õigusi, millel on kogu ELis registreeritud ühenduse disainilahenduse ja registreerimata ühenduse disainilahenduse kujul ühesugune mõju. Ainult üks kord, 2006. aastal, on määrust muudetud, et jõustada ELi ühinemine Haagi rahvusvahelise registreerimissüsteemiga. Lisaks kehtib remondivaruosade disainilahenduste kaitse suhtes endiselt üleminekukord. Kuna selles küsimuses kokkuleppele ei jõutud, sisaldab direktiiv „külmutusklauslit“, mille kohaselt võivad liikmesriigid säilitada oma kehtivad õigusaktid selle kohta, kas varuosad peaksid olema kaitstud, kuni direktiivi muudatused komisjoni ettepaneku põhjal vastu võetakse. Seetõttu on määruse (EÜ) nr 6/2002 kohaselt ühenduse disainilahenduse kaitse alt välja jäetud remondivaruosad, kuni nõukogu on komisjoni ettepaneku põhjal selles küsimuses oma poliitika vastu võtnud. Komisjoni 2004. aastal esitatud ettepanek1 ühtlustada nähtavate varuosade disainilahenduste kaitset, lisades direktiivi remondiklausli (nagu see on juba määruses), ei saanud nõukogus piisavat toetust, hoolimata Euroopa Parlamendi ülekaalukast toetusest,2 ning see võeti 2014. aastal tagasi. Kooskõlas komisjoni parema õigusloome tegevuskavaga3 ELi poliitika korrapäraseks läbivaatamiseks algatas komisjon 2014. aastal ELi disainilahenduste kaitse süsteemide toimimise hindamise, mis hõlmas põhjalikku majanduslikku ja õiguslikku hinnangut, mida toetasid mitmed uuringud. Euroopa Liidu Nõukogu võttis 11. novembril 2020 vastu järeldused intellektuaalomandi poliitika ja tööstusdisainilahenduste süsteemi läbivaatamise kohta liidus4. Nõukogu kutsus komisjoni üles esitama ettepanekuid disainilahendusi käsitlevate ELi õigusaktide läbivaatamiseks, et ajakohastada disainilahenduste kaitse süsteeme ning muuta disainilahenduste kaitse üksikautorite ja ettevõtjate, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) jaoks atraktiivsemaks. 1 Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta, KOM(2004) 582 (lõplik). 2 Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2007. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta (KOM(2004) 582 – C6-0119/2004 – 2004/0203(COD)). 3 Komisjoni 19. mai 2015. aasta teatis „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“, COM(2015) 215, lk 4. 4 Nõukogu dokument 2020/C 379 I/01. ET 1 ET  Hindamise lõpptulemustele5 tuginedes teatas komisjon oma 25. novembri 2020. aasta teatises „Innovatsioonipotentsiaali rakendamine – intellektuaalomandi tegevuskava ELi majanduse taastamise ja vastupidavuse toetamise suurendamiseks“,6 et vaatab ELi kaubamärgi alaste õigusaktide eduka reformi järel läbi disainilahenduste kaitset käsitlevad ELi õigusaktid. Nõukogu võttis 25. juunil 2021 vastu täiendavad järeldused intellektuaalomandipoliitika kohta,7 milles nõudis, et komisjon seaks tööstusdisainilahendusi käsitlevate õigusaktide läbivaatamist ja ajakohastamist käsitleva ettepaneku prioriteediks, et esitada see õigeaegselt ja võimalikult kiiresti. Lisaks rõhutas Euroopa Parlament oma toetavas arvamuses intellektuaalomandi tegevuskava kohta vajadust disainilahenduste kaitse süsteem läbi vaadata, kuna see loodi 20 aastat tagasi8. Käesoleva algatuse ja paralleelse direktiivi uuesti sõnastamise ettepaneku, mida käsitletakse koos paketina õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames, peamine ühine eesmärk on edendada ELis disainilahenduste tipptaset, innovatsiooni ja konkurentsivõimet. Selleks tuleb tagada, et üldine disainilahenduste kaitse süsteem on digiajastul otstarbekohane ning muutub üksikautorite, VKEde ja disainimahukate tööstusharude jaoks oluliselt kättesaadavamaks ja tõhusamaks: vähenevad kulud ja keerukus, suurenevad kiirus, prognoositavus ja õiguskindlus. Käesolev määruse muutmise algatus põhineb eelkõige järgmistel eesmärkidel: – ajakohastada ja parandada kehtivaid sätteid, muuta aegunud sätteid, suurendada õiguskindlust ning selgitada õiguste kohaldamisala ja piiranguid; – parandada registreeritud ühenduse disainilahenduste kaitse kättesaadavust, tõhusust ja taskukohasust, lihtsustada ja ühtlustada menetlusi ning kohandada ja optimeerida makstavate lõivude taset ja struktuuri. • Kooskõla selles valdkonnas kehtivate õigusnormidega Käesoleva ettepanekuga soovitakse muuta nõukogu määrust (EÜ) nr 6/2002. Koos paralleelse ettepanekuga direktiivi 98/71/EÜ uuesti sõnastamiseks moodustab käesolev ettepanek sidusa paketi intellektuaalomandi tegevuskava rakendamiseks, mille eesmärk on ajakohastada ja veelgi ühtlustada kehtivaid ELi õigusakte disainilahenduste kaitse valdkonnas. Käesolev ettepanek on kooskõlas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta. See puudutab näiteks disainilahenduste õiguste kohaldamisala, mida sarnaselt ELi kaubamärkide kohaldamisalaga laiendatakse nii, et see hõlmaks ka võltsitud kaupu transiitvedudel ja muudes tolliolukordades. See kehtib ka teatavate sätete kohta seoses menetlustega, mis on praegu osa ELi kaubamärgisüsteemist ja mis kavatsetakse lisada läbivaadatud määrusesse (EÜ) nr 6/2002, näiteks menetluste jätkamist või otsuste tühistamist käsitlevad sätted (vt ka allpool ELi kaubamärgi menetlustega vastavusse viimise kohta). Lisaks tehakse järjepidevuse huvides ettepanek anda komisjonile samad delegeeritud ja rakendusvolitused nagu määruses (EL) 2017/1001. • Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega Kuna käesoleva ettepanekuga kavatsetakse muuta ajutine remondiklausel, mis on praegu sätestatud määruse (EÜ) nr 6/2002 artiklis 110, alaliseks sätteks, mis sisaldub kõnealuse määruse kavandatavas uues artiklis 20a, ja lisada remondiklausel ka direktiivi, on ettepanek 5 SWD(2020) 264 final. 6 COM(2020) 760 final. 7 Nõukogu dokument 2021/C 247/02. 8 Aruanne intellektuaalomandi tegevuskava kohta ELi majanduse taastamise ja vastupidavuse toetamiseks, mille õiguskomisjon võttis vastu 30. septembril 2021 (A9-0284/2021), punkt 32. ET 2 ET  kooskõlas määrusega (EL) nr 461/2010 (mootorsõidukite grupierandi määrus) ja täiendab seda monopolidevastase poliitika valdkonnas. Ettepanek säilitada määruse (EÜ) nr 6/2002 remondiklausel on kooskõlas ka jõupingutustega, mis on tehtud kestlike toodete algatuse raames, mille eesmärk on edendada parandamist ja ringmajandust, ning täiendab neid. 2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS • Õiguslik alus Ettepanek põhineb ELi toimimise lepingu artikli 118 lõikel 1, millega volitatakse Euroopa Parlamenti ja nõukogu kehtestama meetmeid Euroopa intellektuaalomandi õiguste loomiseks kogu ELis, sealhulgas kehtestama kogu ELi hõlmava tsentraliseeritud lubade andmise, koordineerimise ja järelevalve korra. See tähendab muutust võrreldes õigusliku alusega, mida kohaldati määruse (EÜ) nr 6/2002 suhtes, mis sarnaselt ühenduse kaubamärgi esimese määrusega (määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta) põhines EÜ asutamislepingu artiklil 308. Artikkel 118 lisati Euroopa Liidu toimimise lepinguga (ELi toimimise leping) ja see annab nüüd sõnaselge õigusliku aluse kogu ELi hõlmavatele intellektuaalomandi õigustele. Nüüd annab see õigusliku aluse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta. • Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul) ELi toimimise lepingu artikli 118 lõiget 1 saab kohaldada üksnes Euroopa intellektuaalomandi õiguste loomiseks. Liidu disainilahenduste süsteem on autonoomne kord, mis on loodud ELi määrusega ja mida kohaldatakse riiklikest süsteemidest sõltumatult. EUIPO ehk Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (endine Siseturu Ühtlustamise Amet) on õiguslikult, halduslikult ja majanduslikult sõltumatu reguleeriv asutus, mille asutas nõukogu, et hallata ühenduse registreeritud disainilahenduse ja ühenduse kaubamärgi (nüüd ELi kaubamärk) registreerimissüsteemi. Nagu määruse (EL) 2017/1001 kohaste kaubamärkide korra muudatuste puhul, näitas ka käesoleva algatuse mõjuhinnangus tehtud analüüs, et määruse (EÜ) nr 6/2002 teatavaid sätteid on vaja muuta, eelkõige selleks, et parandada ja ühtlustada ühenduse registreeritud disainilahenduse registreerimissüsteemi. • Proportsionaalsus Ettepaneku eesmärk on vähendada ühenduse disainilahenduste süsteemi kasutavate ettevõtjate ja üksikautorite ning EUIPO halduskoormust ja nõuete täitmisega seotud kulusid. Ettepanek hõlmab eraldiseisva määruse (EÜ) nr 6/2002 sihipäraseid muudatusi ega lähe kaugemale sellest, mis on vajalik kindlaksmääratud eesmärkide saavutamiseks. • Vahendi valik Käesoleva ettepaneku eesmärke on võimalik saavutada üksnes määruse vormis seadusandliku aktiga, millega muudetakse ühenduse disainilahendust reguleerivaid kehtivaid sisulisi ja menetlussätteid. Seepärast on vaja võtta vastu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 6/2002. ET 3 ET  3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED • Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll Komisjon viis läbi kehtiva direktiivi ja määruse üldise hindamise, mis avaldati 2020. aasta novembris9. Selles jõuti järeldusele, et disainilahenduste kaitset käsitlevad ELi õigusaktid on eesmärgid täitnud ja on endiselt suures osas otstarbekohased. Määruse (EÜ) nr 6/2002 hindamise käigus leiti siiski teatavaid puudusi. Eelkõige on ühenduse registreeritud disainilahenduste registreerimise menetlused osaliselt vananenud või tekitavad tarbetut halduskoormust ning makstavate lõivude tase ja struktuur ei ole optimaalne. Hindamise tulemuste põhjal koostas Euroopa Komisjon mõjuhinnangu ja otsustas seejärel õigusaktid läbi vaadata. Mõjuhindamise eri etapid alates probleemide ja nende põhjuste määratlemisest kuni eesmärkide ja võimalike poliitikavalikute kindlakstegemiseni tuginesid hindamisaruande järeldustele. • Konsulteerimine sidusrühmadega 18. detsembrist 2018 kuni 30. aprillini 2019 korraldati esimene põhjalik avalik konsultatsioon,10 mille eesmärk oli i) koguda piisavalt sidusrühmade tõendeid ja seisukohti, et toetada ELi disainilahendusi käsitlevate õigusaktide hindamist, ning ii) teha kindlaks, mil määral need õigusaktid toimivad kavakohaselt ja kas neid saab endiselt pidada eesmärgipäraseks. Peaaegu kaks kolmandikku vastanutest leidis, et ELi tööstusdisainilahenduste kaitse süsteem (direktiivi kohane siseriiklik disainilahenduste süsteem ja ühenduse disainilahenduste kord tervikuna) toimib hästi. Samal ajal juhtis peaaegu pool vastanutest tähelepanu soovimatutele tagajärgedele või puudustele määruses ja/või direktiivis. Lisaks hindamise eesmärgil toimunud ulatuslikule konsultatsioonile korraldas komisjon 29. aprillist kuni 22. juulini 2021 teise avaliku konsultatsiooni,11 et saada sidusrühmadelt täiendavaid tõendeid ja seisukohti valitud küsimuste ja võimalike valikuvariantide ning nende mõju kohta, et toetada disainilahendusi käsitlevate õigusaktide läbivaatamist. • Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine Määruse (EÜ) nr 6/2002 ja direktiivi 98/71/EÜ läbivaatamise mõjuhinnangus tugineti eelkõige kahele välisuuringule, milles võeti arvesse nii ELi disainilahenduste kaitse süsteemide toimimise majanduslikke12 kui ka õiguslikke13 aspekte. Mis puudutab konkreetselt varuosade kaitse teemat, toetasid mõjuhinnangut lisaks veel kaks uuringut, mis käsitlesid kaitse mõju hindadele ja hindade hajutatusele14 ning mootorsõidukite varuosade turustruktuurile ELis15. 9 SWD(2020) 264 final. 10 https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/initiatives/ares-2018-3527248/public-consultation_et. 11 https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-say/initiatives/12609-Intellectual-property- review-of-EU-rules-on-industrial-design-Design-Directive-/public-consultation_et. 12 https://ec.europa.eu/growth/content/economic-review-industrial-design-europe-0_en. 13 https://ec.europa.eu/growth/content/legal-review-industrial-design-protection-europe-0_en. 14 Herz, B., & Mejer, M. (2020). „The effect of design protection on price and price dispersion: Evidence from automotive spare parts“. 15 Nikolic, Z. (september, 2021). „Market structure of motor vehicle visible spare parts in the EU“. Turu- uuringute ettevõttelt Wolk After Sales Experts GmbH tellitud uuring. Kättesaadav aadressil https://op.europa.eu/s/sMA8. ET 4 ET  Mõju hindamist toetav täiendav teave saadi tihedas koostöös EUIPOga ning mitmest muust EUIPO koostatud uuringust ja aruandest, samuti muudest kättesaadavatest uuringutest ja andmekogudest, mille koostasid riiklikud ja rahvusvahelised avaliku sektori asutused, sealhulgas riiklikud intellektuaalomandiametid, teadlased ja muud sidusrühmad. • Mõjuhinnang Kuna käesolev ettepanek on esitatud paketina koos ettepanekuga vaadata läbi direktiiv 98/71/EÜ, viis komisjon läbi ühise mõjuhinnangu nii selle kui ka paralleelse direktiivi 98/71/EÜ uuesti sõnastamise ettepaneku kohta16. Mõjuhinnang esitati õiguskontrollikomiteele 27. oktoobril ja komitee kiitis selle heaks 26. novembril 2021. Lõplikus mõjuhinnangus võetakse arvesse kõnealuses arvamuses sisalduvaid märkusi. Mõjuhinnangus käsitles komisjon kahte põhiprobleemi: 1) häired ELi-siseses kaubanduses ja konkurentsitõkked mõnes liikmesriigis seoses remondivaruosadega; 2) ettevõtjate, eelkõige VKEde ja üksikautorite raskused registreeritud disainilahenduste kaitse taotlemisel ELi või riiklikul tasandil, mis on tingitud suurtest kuludest, koormusest ja viivitustest kaitse saamisel ning selle vähesest prognoositavusest. Kuigi varuosade probleemi (esimene probleem) ja lahknevate (menetluslike) sätete küsimust teise probleemi osana tuleb käsitleda direktiivi paralleelse läbivaatamise käigus, tuleb ühenduse disainilahenduste registreerimise osaliselt aegunud menetlusi ja ühenduse registreeritud disainilahenduste eest makstavaid mitteoptimaalseid lõive vaadelda määruse (EÜ) nr 6/2002 läbivaatamisel. Ühenduse disainilahenduste registreerimise keerukate menetluste probleemi lahendamiseks ning kaitse kättesaadavamaks ja tõhusamaks muutmise eesmärgi saavutamiseks kaaluti üksnes järgmist (lihtsalt) varianti. Variant 2: registreeritud ühenduse disainilahenduse menetluste lihtsustamine ja ühtlustamine (sealhulgas ELi kaubamärgi reformiga vastavusse viimise kaudu). See valik hõlmab eelkõige disainilahenduste kujutiste nõuete ajakohastamist, disainilahenduste koondtaotluste puhul klassi ühtsuse nõude väljajätmist ning registreeritud ühenduse disainilahenduse menetluste vastavusse viimist ELi kaubamärgi menetlustega. Registreeritud ühenduse disainilahenduse mitteoptimaalsete lõivude probleemi lahendamiseks ja eesmärgiga muuta registreeritud ühenduse disainilahenduse kaitse taskukohasemaks kaaluti järgmist varianti koos allvariantidega. Variant 3: registreeritud ühenduse disainilahenduse madalam registreerimislõiv ja koondtaotluse lihtsustamine. See võimalus nõuab koondtaotluste puhul klassi ühtsuse nõude kaotamist ja makstavate lõivude korrigeerimist. Selleks, et tagada väiksema ja suurema taotluste arvuga taotlejate võrdne kohtlemine, hõlmab lõivu suuruse kohandamine ka kindlasummalise tasu kehtestamist iga täiendava disainilahenduse kohta ja seega koondtaotluses sisalduvate disainilahenduste arvust sõltuvate eri tasemega hulgasoodustuste kaotamist. 16 Lisada link mõjuhinnangule ja kommenteeritud kokkuvõttele. ET 5 ET  Et tasakaalustada neid taotluse esitamise etapi eeliseid, kaasneb eespool nimetatud meetmega edasiste pikendamislõivude suurendamine. See mudel võimaldab lihtsustada ühenduse registreeritud disainilahenduse kaitse kättesaadavust eelkõige VKEde jaoks (õiguse odavam omandamine ja esmakordne pikendamine), tagades samal ajal, et registrisse jäävad ainult turul kasutatavad ühenduse registreeritud disainilahendused, ja näha ette järk-järgult suurenevad pikendamislõivud teise, kolmanda ja neljanda pikendamise korral. Nii allvariandi 3.1 kui ka 3.2 puhul vähendatakse ühe ühenduse registreeritud disainilahenduse omandamise põhilõivu 350 eurolt 250 eurole. Iga täiendava disainilahenduse eest, mis moodustab osa koondtaotlusest, oleks lõiv allvariandi 3.1 puhul 125 eurot17 ja allvariandi 3.2 puhul 100 eurot. Allvariandi 3.1 kohased pikendamislõivud on järgmised: – esimene pikendamine – 70 eurot; – teine pikendamine – 140 eurot; – kolmas pikendamine – 280 eurot; – neljas pikendamine – 560 eurot18. Selle allvariandi puhul on kahe esimese pikendamise lõivude summa võrdne kehtivate tasudega: kokku 210 eurot19. Seevastu allvariandi 3.2 puhul oleksid kõik pikendamislõivud suuremad kui praeguse süsteemi puhul. Tasude kohandamisega kaasneks igal juhul tasude struktuuri lihtsustamine, kuna kaotataks avaldamislõiv, mis lisataks registreerimislõivule. Selleks, et viia registreeritud ühenduse disainilahenduse eeskirjad vastavusse ELi kaubamärgi eeskirjadega, kaotataks registreeritud ühenduse disainilahenduste üleandmise lõiv. Lõivu vähendamisest saaksid kasu eelkõige registreeritud ühenduse disainilahenduse süsteemi kasutajad. Ettevõtjate jaoks suureneks kulutõhusus ja nad ei maksaks EUIPO teenuste eest rohkem, kui on hädavajalik. See võimaldaks eelkõige VKEdel ja üksikautoritel piirata kulusid ja konkureerida suuremate ettevõtetega soodsamatel tingimustel, mis tooks kasu tarbijatele ja lõppkokkuvõttes ühiskonnale tervikuna. Selleks, et muuta registreeritud ühenduse disainilahenduse kaitse ettevõtjatele kättesaadavamaks ja taskukohasemaks ning pidada sammu tehnoloogia arenguga, peaks variant 2 menetluste lihtsustamise ja ühtlustamise kohta kombineerituna allvariandiga 3.1 lõivude kohta (mis võrreldes allvariandiga 3.2 ei too kaasa pikendamislõivude ülemäärast ja ebaproportsionaalset suurenemist) looma positiivset mõju ja selget kasu ettevõtjatele, eelkõige VKEdele ja üksikautoritele. • Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine Käesolev ettepanek ja paralleelne direktiivi 98/71/EÜ uuesti sõnastamise ettepanek lisati komisjoni 2022. aasta tööprogrammi20 II lisasse ning seega on need osa õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmist (REFIT). 17 Praeguse süsteemi kohaselt on hind 115 eurot iga disainilahenduse eest alates teisest kuni kümnendani ja 50 eurot iga disainilahenduse eest alates üheteistkümnendast disainilahendusest. 18 Praeguse süsteemi kohaselt on esimese pikendamise tasu 90 eurot, teise pikendamise tasu 120 eurot, kolmanda pikendamise tasu 150 eurot ja neljanda pikendamise tasu 180 eurot. 19 90 eurot + 120 eurot. 20 Komisjoni 2022. aasta tööprogramm – peamised dokumendid| Euroopa Komisjon (europa.eu) ET 6 ET  Käesoleva ettepaneku eesmärk on viia registreeritud ELi disainilahenduste kaitse süsteem kooskõlla digiajastuga ning muuta see taotlejate jaoks kättesaadavamaks ja tõhusamaks. Mis puudutab digitaliseerimist, siis disainilahenduste kujutamist käsitlevate nõuete kavandatud ajakohastamine võimaldaks taotlejatel oma disainilahendusi selgelt ja täpselt reprodutseerida, kasutades üldkättesaadavat tehnoloogiat. See hõlbustaks eelkõige uut liiki digitaalsete disainilahenduste esitamist. Disainilahenduste kujutamist käsitlevate nõuete üksikasjalik läbivaatamine (mis vajalike uute jõustatavate teiseste õigusaktide alusel järgneb) oleks väga kasulik nii taotluse esitanud ettevõtjatele kui ka EUIPO-le, sest see vähendaks märkimisväärselt puuduste tekkimise võimalust ja suurendaks õiguskindlust. Lihtsustamise mõttes võimaldaks kavandatav klassi ühtsuse nõudest loobumine ettevõtjatel esitada suuremal arvul disainilahendusi, kuna koondtaotluse disainilahendused ei pea piirduma sama laadi toodetega. Peale selle vähendaks registreeritud ühenduse disainilahenduse lõivumäärade kavandatav kohandamine ja lihtsustamine (eelkõige avaldamislõivu kaotamine ja kindlasummalise tasu kehtestamine koondtaotluse raames esitatud täiendava disainilahenduse kohta) halduskoormust ning muudaks ühenduse disainilahenduse registreerimise taotlejate jaoks lihtsamaks ja läbipaistvamaks. Kulude kokkuhoiust on tehtud kokkuvõte ja seda täpsustatud mõjuhinnangu tabelis 8.1. • Põhiõigused Algatus parandaks autorite võimalusi kaitsta oma õigusi, mis avaldaks positiivset mõju sellistele põhiõigustele nagu õigus omandile ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile. Selleks, et muuta disainilahenduste kaitse süsteem ELis tasakaalustatumaks, on selle eesmärk ka luua usaldusväärsem disainilahenduste õiguste piirangute loetelu, võttes arvesse õiglusel ja konkurentsil põhinevaid kaalutlusi. 4. MÕJU EELARVELE Ettepanek ei mõjuta Euroopa Liidu eelarvet ning seepärast ei ole sellele lisatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta finantsmääruse (EL, Euratom) 2018/1046 (mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ, Euratom) nr 966/2012) artiklis 35 nõutud finantsselgitust. 5. MUU TEAVE • Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord Komisjon kasutab EUIPO aastaaruandeid ja statistikat, et jälgida eelkõige EUIPO disainilahenduste taotluste arengut, disainilahenduste kaitse kasutamist VKEde poolt (tulevase statistilise jaotuse alusel) ning muudatusi i) koondtaotluste arvus, ii) pikendatud kaitse saanud disainilahenduste arvus ja iii) pikendamiste arvus. Järelevalvetegevuses võetaks arvesse nõutavat rakendamisperioodi (sealhulgas vajalike uute teiseste õigusaktide vastuvõtmiseks, mis põhinevad komisjonile antavatel delegeeritud ja rakendamisvolitustel) ning antaks turuosalistele piisavalt aega uue olukorraga kohanemiseks. Muudatuste hindamiseks kaalutakse mõjuhinnangu punktis 9 osutatud asjakohaste näitajate kogumit. Selline hindamine toimuks viis aastat pärast kõigi vajalike muudatuste täielikku ET 7 ET  rakendamist, mis hõlmaks ka teiseseid õigusakte määruse (EÜ) nr 6/2002 sätete täiendamiseks ja rakendamiseks. • Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus – EUIPO juhtimist käsitleva terminoloogia ja sätete ajakohastamine Järjepidevuse huvides ja pärast Lissaboni lepingu jõustumist on mõiste „ühendus“ aegunud. Seepärast on määruses (EÜ) nr 6/2002 kasutatud terminoloogia viidud kooskõlla nii Lissaboni lepinguga kui ka määrusega (EL) 2017/1001 ELi kaubamärgi kohta. Edaspidi nimetatakse registreeritud ühenduse disainilahendusi registreeritud ELi disainilahendusteks. – EUIPO juhtimist käsitlevad sätted (XI jaotis) Kuna määrusega (EL) 2017/1001 muudeti EUIPO juhtimise põhisätteid, kohandatakse vastavalt määruse (EÜ) nr 6/2002 täiendavaid sätteid. – Disainilahenduse ja toote määratlus (artikkel 3) Mõisteid ajakohastatakse, täpsustatakse ja laiendatakse, et i) muuta määruse ettepanek tehnoloogia arengut silmas pidades tulevikukindlaks ning ii) tagada suurem õiguskindlus ja läbipaistvus seoses disainilahenduste kaitse tingimustele vastava esemega. Vastuseks uutele tehnoloogilistele lahendustele, mis ei sisaldu füüsilistes toodetes, tehakse ettepanek ajakohastada ja laiendada toote mõistet, et paremini hõlmata ja eristada neid tooteid, mida kujutatakse graafiliselt, mis on esitatud füüsilise objektina või mille puhul on esemete ruumilisest paigutusest selge, et need moodustavad sisekeskkonna. – Kaitse objekt (artikkel 18a) Suurema õiguskindluse huvides seoses nähtavuse nõudega tehakse ettepanek lisada erisäte, mille kohaselt disainilahenduse kaitse antakse ainult nendele välistele tunnustele, mis on registreerimistaotluses nähtavalt näidatud. – Registreeritud disainilahendusest tulenevate õiguste ulatus (artikkel 19) Selleks, et disainilahenduse õiguste omanikud saaksid tõhusamalt lahendada probleeme, mis tulenevad 3D-printimise tehnoloogia laialdasemast kasutuselevõtust, tehakse ettepanek disainilahenduse õiguste ulatust vastavalt kohandada. Pärast ELi kaubamärgi reformi on selleks, et üha suureneva võltsimistegevuse vastu tulemuslikult võidelda, peetud oluliseks lisada ka registreeritud ühenduse disainilahenduste õigusraamistikku vastav säte, mis võimaldab õiguste omanikel takistada võltsitud toodete transiitvedu läbi ELi territooriumi või nende sattumist muusse tolliolukorda, ilma et neid lubataks siin vabasse ringlusse. – Antud õiguste piiramine (artikkel 20) ET 8 ET  Selleks et tagada asjaomaste õigustatud huvide parem tasakaal ja võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat,21 tehakse ettepanek täiendada lubatud kasutusviiside loetelu, lisades sinna kasutamise viitamise ning kriitika ja paroodia eesmärgil. – Remondiklausel (artikkel 20a) Kooskõlas remondiklausli lisamisega direktiivi tehakse ettepanek muuta praegu määruse (EÜ) nr 6/2002 artiklis 110 sisalduv ajutine remondiklausel alaliseks sätteks. Kooskõla tagamiseks direktiivi lisatud remondiklausliga ja võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat,22 tehakse ettepanek piirata remondiklausli kohaldamisala sõnaselgelt nende koostisosadega, mille välimus sõltub asjaomase mitmeosalise toote välimusest. Lisaks tuleks selgelt sätestada, et remondiklauslit saab kasutada kaitsemeetmena rikkumisnõuete vastu üksnes juhul, kui tarbijaid on nõuetekohaselt teavitatud mitmeosalise toote remontimiseks kasutatava toote päritolust. – Disainilahenduse teadaanne (artikkel 26a) Registreeritud ELi disainilahenduste omanikele tehakse kättesaadavaks disainilahenduse teadaanne, mis võimaldab neil teavitada üldsust disainilahenduse registreerimisest. – Kumulatsiooni põhimõte (artikli 96 lõige 2) Säilitatakse disainilahenduse ja autoriõiguse kaitse kumuleerimise põhimõte, võttes samas arvesse asjaolu, et alates algse õigusakti vastuvõtmisest on autoriõiguse valdkonnas edenenud ühtlustamine. – Disainilahenduse kujutise nõuded (artiklid 36 ja 36a) Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikli 36 lõike 1 punkti c muudatusettepaneku eesmärk on tagada, et disainilahenduse kujutis võimaldab selgelt eristada ja avaldada kõiki selle objekti üksikasju, millele kaitset taotletakse, olenemata kasutatud esitusvahendist. Kuna esitatud näidiste arv on väike, tehakse ettepanek kaotada võimalus esitada disainilahenduse kujutise asemel näidis. Kavandatava uue artikli 36a eesmärk on anda komisjonile õigus täpsustada registreeritud ELi disainilahenduse taotluses esitatavaid üksikasju, sealhulgas ajakohastada disainilahenduse kujutise standardeid digiajastule vastavaks (vt ka eespool õigusloome kvaliteedi ja lihtsustamise kohta). – Koondtaotlused (artikkel 37) Tehakse ettepanek kaotada nn klassi ühtsuse nõue, et taotlejad saaksid koondada mitu disainilahendust ühte koondtaotlusse, ilma et need piirduks samasse Locarno klassi kuuluvate toodetega, ja neil oleks võimalik saada kasu hulgiallahindlusest. – Vastavusse viimine ELi kaubamärgi menetlustega Tehakse mitu muudatusettepanekut, et muuta registreeritud ühenduse disainilahenduse menetlused tõhusamaks, tagades samal ajal kooskõla ELi kaubamärgikorraga. Sellised 21 Otsus liidetud kohtuasjades C-24/16 ja C-25/16, Nintendo, ECLI:EU:C:2017:724. 22 Otsus liidetud kohtuasjades C-397/16 ja C-435/16, Acacia, ECLI:EU:C:2017:992. ET 9 ET  muudatused hõlmavad i) loobumist võimalusest esitada registreeritud ühenduse disainilahenduse taotlus mõne liikmesriigi tööstusomandi õiguskaitse keskameti või Beneluxi intellektuaalomandi büroo kaudu, ii) võimaluse lisamist menetluse jätkamise või EUIPO otsuse tühistamise taotlemiseks ning iii) kutseliste esindajate eeskirjade laiendamist kogu Euroopa Majanduspiirkonnale. – Makstavad lõivud (I lisa) Võttes arvesse registreeritud ühenduse disainilahenduste lõivude tähtsust ELi disainilahenduste kaitse süsteemi üldise toimimise seisukohast ja selle vastastikust täiendavust riiklike disainilahenduste kaitse süsteemidega ning selleks, et tagada kooskõla määrusega (EL) 2017/1001 ELi kaubamärgi kohta, tehakse ettepanek integreerida määrusesse (EÜ) nr 6/2002 nii ühenduse disainilahenduse lõivud kui ka praegu komisjoni määruses (EÜ) nr 2246/2002 (lõivude määrus) sätestatud makse-eeskirjad. Lõivude määrus seetõttu aegub ja tehakse ettepanek see kehtetuks tunnistada. Võrreldes registreeritud ühenduse disainilahenduse lõivudega, mis on praegu lõivude määruses sätestatud, tehakse ettepanek vähendada taotluse esitamise lõivu, mis koos klassi ühtsuse nõude kaotamisega koondtaotluste puhul muudab juurdepääsu ELi registreeritud disainilahenduste kaitsele taskukohasemaks, eelkõige VKEdele ja üksikautoritele, kes esitavad tavaliselt vähem disainilahenduse taotlusi kui suuremad ettevõtted. Lisaks tehakse ettepanek lihtsustada registreeritud ühenduse disainilahenduste lõivude struktuuri (nt registreerimislõivu ja avaldamislõivu ühendamisega üheks taotluse esitamise lõivuks), et veelgi suurendada süsteemi juurdepääsetavust, läbipaistvust ja kasutajasõbralikkust registreeritud ELi disainilahenduste kaitset taotlevate ettevõtjate ja autorite jaoks. – Vastavusse viimine ELi toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291 Määrusega antakse komisjonile volitused võtta vastu teatavaid eeskirju. Need eeskirjad on praegu sätestatud i) komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 2245/2002, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta, ja ii) komisjoni 16. detsembri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 2246/2002 siseturu ühtlustamisametile makstavate lõivude kohta. Kuna seda ei ole veel tehtud, on vaja viia määrusega komisjonile antud volitused vastavusse ELi toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291. Seepärast kavandatakse ettepanekuga anda komisjonile lisaks mitu uut konkreetset volitust võtta vastu delegeeritud õigusakte ja rakendusakte. ET 10 ET  2022/0391 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2246/2002 (EMPs kohaldatav tekst) EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 118 esimest lõiku, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust1, võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust2, toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning arvestades järgmist: (1) Nõukogu määrusega (EÜ) nr 6/20023 loodi Euroopa Liidule eriomane disainilahenduste kaitse süsteem, mis nägi ette disainilahenduste kaitse liidu tasandil paralleelselt riikliku tasandi disainilahenduste kaitsega, mis on liikmesriikides kättesaadav vastavalt sealsetele disainilahenduste kaitset käsitlevatele riigisisestele õigusaktidele, mis on ühtlustatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 98/71/EÜ4. (2) Järgides oma teatist parema õigusloome kohta5 ja oma võetud kohustust vaadata liidu poliitika korrapäraselt läbi, viis komisjon läbi liidu disainilahenduste kaitse süsteemide ulatusliku hindamise, mis hõlmas põhjalikku majanduslikku ja õiguslikku hinnangut, mida toetasid mitmed uuringud6. (3) Oma 11. novembri 2020. aasta järeldustes, mis käsitlesid intellektuaalomandi poliitikat ja tööstusdisainilahenduste süsteemi läbivaatamist liidus,7 kutsus nõukogu komisjoni üles esitama ettepanekuid määruse (EÜ) nr 6/2002 ja direktiivi 98/71/EÜ läbivaatamiseks. Selle läbivaatamise eesmärk peaks olema ajakohastada liidu tööstusdisainilahendustega seotud kaitsesüsteeme ning muuta disainilahenduste kaitse 1 ELT C , , lk . 2 ELT C , , lk . 3 Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT L 3, 5.1.2002, lk 1). 4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiiv 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta (EÜT L 289, 28.10.1998, lk 28). 5 Komisjoni teatis „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ (COM(2015) 215 final, lk 4). 6 Komisjoni talituste töödokument „Evaluation of EU legislation on design protection“ (SWD(2020) 264 final). 7 Nõukogu järeldused intellektuaalomandi poliitika ja liidu tööstusdisainilahenduste süsteemi läbivaatamise kohta, 2020/C 379 I/01 (ELT C 379I, 10.11.2020, lk 1). ET 11 ET  üksikautorite ja ettevõtjate, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) jaoks atraktiivsemaks. (4) Kogemused, mis on saadud ühenduse disainilahenduste süsteemi kehtestamisest saadik, on näidanud, et liidu ja kolmandate riikide autorid ja ettevõtjad on selle süsteemi omaks võtnud ja sellest on saanud edukas ja elujõuline täiendus või alternatiiv disainilahenduste kaitsele liikmesriikide tasandil. (5) Nende autorite ja ettevõtjate jaoks, kes ei soovi oma disainilahenduse kaitset liidu tasandil või kellel ei ole võimalik saada üleliidulist kaitset, kuid kellel puuduvad tõkked kaitse saamiseks liikmesriigi tasandil, on riigisisesed disainilahenduste kaitse süsteemid endiselt olulised. See, kas taotleda disainilahendusele õiguskaitset riigisiseselt ühes või mitmes liikmesriigis või ainult ELi disainilahendusena või mõlemal tasandil, tuleks jätta disainilahenduse kaitset sooviva isiku enda otsustada. (6) Ehkki komisjoni hinnang liidu disainilahenduste kaitsele kinnitas, et see on endiselt suurelt jaolt otstarbekohane, teatas komisjon oma 25. novembri 2020. aasta teatises „Innovatsioonipotentsiaali rakendamine – intellektuaalomandi tegevuskava ELi majanduse taastamise ja vastupidavuse suurendamise toetamiseks“,8 et ELi kaubamärgialaste õigusaktide eduka reformi järel asub ta muu hulgas läbi vaatama liidu õigusakte, mis käsitlevad disainilahenduste kaitset, et parandada liidus disainilahenduste kaitse kättesaadavust ja taskukohasust. (7) Paralleelselt ELi disainilahenduste süsteemi täiustamise ja muutmisega tuleks täiendavalt ühtlustada ka disainilahendusi käsitlevaid riigisiseseid õigusnorme ja tavasid ning viia need ELi disainilahenduste süsteemiga vastavusse piisavas ulatuses, et luua võimaluste piires kõikjal liidus võrdsed tingimused disainilahenduste registreerimiseks ja õiguskaitseks. Seda peaksid täiendama Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO, edaspidi „amet“), liikmesriikide tööstusomandi õiguskaitse keskametite ja Beneluxi intellektuaalomandi büroo täiendavad püüded soodustada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/10019 artiklis 152 sätestatud koostööraamistiku raames omavahelist lähenemist disainilahenduste valdkonna tavade ja töövahendite alal. (8) Määruse (EÜ) nr 6/2002 terminoloogiat on vaja ajakohastada, et see oleks kooskõlas Lissaboni lepinguga. Sellepärast tuleks mõiste „ühenduse disainilahendus“ asendada mõistega „Euroopa Liidu disainilahendus“ („ELi disainilahendus“). Lisaks tuleb terminoloogia viia kooskõlla määruse (EL) 2017/1001 terminoloogiaga. See tähendab eelkõige nimetuse „Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)“ asendamist nimetusega „Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet“. (9) Alates ühenduse disainilahenduste süsteemi loomisest on infotehnoloogia esiletõusuga kaasnenud selliste uute disainilahenduste tulek, mis ei ole inkorporeeritud füüsilistesse toodetesse. See nõuab disainilahenduste kaitse alla kuuluvate toodete määratluse laiendamist nii, et see hõlmaks selgelt ka tooteid, mis on kujutatud graafiliselt, inkorporeeritud füüsilisse objekti või ilmnevad esemete, eelkõige sisekeskkonna kujundamiseks mõeldud esemete ruumilisest paigutusest. Selles kontekstis tuleks ühtlasi tunnistada, et oma osa disainilahenduste visuaalses välimuses võib olla ka 8 Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Innovatsioonipotentsiaali rakendamine – intellektuaalomandi tegevuskava ELi majanduse taastamise ja vastupidavuse toetamise suurendamiseks“ (COM/2020/760 final). 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT L 154, 16.6.2017, lk 1). ET 12 ET  elementide liikumisel, üleminekul või animeeritusel, eelkõige disainilahenduste puhul, mis ei ole inkorporeeritud füüsilisse objekti. (10) Õiguskindluse tagamiseks on asjakohane selgitada, et kaitse antakse õiguste omanikule terve toote või selle osa selliste disainitunnuste kohta, mis on ELi disainilahenduse registreerimise taotluses nähtavalt esitatud ja üldsusele kättesaadavaks tehtud kas nende avaldamise teel või võimaldades tutvuda vastava toimikuga. Kuigi üldjuhul ei pea konkreetse toote disainilahenduse tunnused olema disainilahenduse kaitse saamiseks ühelgi konkreetsel ajal ega üheski konkreetses kasutusolukorras nähtavad, tuleks kehtestada erand mitmeosalise toote selliste koostisosade disainilahenduse kaitsele, mis peavad jääma toote tavapärasel kasutamisel nähtavaks. (11) 3D-printimise tehnoloogia kasutamine eri tööstusvaldkondades kasvab ning selle tulemusena on disainilahenduse õiguste omanikel raske tulemuslikult takistada oma kaitstud disainilahenduste ebaseaduslikku kopeerimist. Seepärast on asjakohane ette näha, et igasuguse sellise andmekandja või tarkvara loomine, allalaadimine, kopeerimine või kättesaadavaks tegemine, millele disainilahendus on salvestatud, selleks et reprodutseerida toode, mis rikub disainilahenduse õigusi, kujutab endast disainilahenduse kasutust, milleks on vaja õiguste omaniku luba. (12) Selleks et tagada disainilahenduse õiguskaitse ja tulemuslikult võidelda võltsimise vastu ning kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega, mis liit on võtnud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames, eelkõige üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) transiidivabadust käsitleva V artikli kohaselt ja geneeriliste ravimite osas TRIPS-lepingut ja rahvatervist käsitleva deklaratsiooni kohaselt, peaks ELi disainilahenduse omanikul olema õigus takistada kolmandaid isikuid äritegevuse käigus kaupu liitu toomast, ilma et neid siin vabasse ringlusse lastaks, juhul kui need kaubad tulevad kolmandatest riikidest ja sisaldavad ilma loata disainilahendust, mis on identne või sisuliselt identne registreeritud ELi disainilahendusega, või juhul kui neil kaupadel kasutatakse disainilahendust, mis on identne või sisuliselt identne registreeritud ELi disainilahendusega. (13) Selleks peaks registreeritud ELi disainilahenduste omanikel olema lubatud takistada õigusi rikkuvate toodete sissetoomist ja nende suunamist igasugustele tolliprotseduuridele ka siis, kui sellised tooted ei ole ette nähtud liidu turule laskmiseks. Tollikontrolli käigus peaksid tolliasutused kasutama volitusi ja menetlusi, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 608/2013,10 seda ka õiguse omaja taotlusel. Eelkõige peaksid tolliasutused tegema vastavaid kontrolle riskianalüüsi kriteeriumide alusel. (14) Disainilahenduste tõhusa õiguskaitse tagamise vajadus on vaja ühitada vajadusega vältida takistusi seaduslike toodetega kauplemisel. Seetõttu peaks registreeritud ELi disainilahenduse omaniku õigus lõppema, kui menetluses, mis toimub Euroopa Liidu disainilahenduste kohtus (edaspidi „ELi disainilahenduste kohus“), mis on pädev tegema sisulist otsust selle kohta, kas ELi disainilahendust on rikutud, suudab deklarant või toodete valdaja tõendada, et registreeritud ELi disainilahenduse omanikul ei ole õigust keelata lõppsihtriigis toodete turule laskmist. (15) Registreeritud ELi disainilahendusest tulenevate ainuõiguste suhtes tuleks kohaldada asjakohaseid piiranguid. Lisaks eraviisilisele ja mittekaubanduslikule kasutusele ning 10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 608/2013, mis käsitleb intellektuaalomandi õiguskaitse tagamist tollis ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1383/2003 (ELT L 181, 29.6.2013, lk 15) ET 13 ET  eksperimentaalsel otstarbel tehtavatele toimingutele peaks lubatud kasutuse alla kuuluma ka reprodutseerimine tsiteerimise või õpetamise tarbeks, viited võrdleva reklaami kontekstis ning kasutamine kommenteerimiseks, kriitikaks või paroodiaks, tingimusel et need toimingud on vastavuses hea kaubandustavaga ega kahjusta põhjendamatult disainilahenduse tavapärast kasutamist. Registreeritud ELi disainilahenduse kasutamist kolmandate isikute poolt kunstilise eneseväljenduse tarbeks tuleks lugeda mõistlikuks kasutuseks, kui see on samal ajal kooskõlas ausa tööstus- ja kaubandustavaga. Lisaks tuleks ELi disainilahendusi käsitlevaid õigusnorme kohaldada viisil, mis tagab põhiõiguste ja -vabaduste, eelkõige sõnavabaduse täieliku austamise. (16) Direktiiv (EL) [xxx] ühtlustab liikmesriikide õigusnormid, mis käsitlevad kaitstud disainilahenduste kasutamist mitmeosaliste toodete remontimisel, et taastada toodete algne välimus, juhul kui disainilahendust on kasutatud tootel või see sisaldub tootes, mis moodustab ühe koostisosa sellises mitmeosalises tootes, mille välimusest kaitstud disainilahendus sõltub. Seega tuleks praegune määruses (EÜ) nr 6/2002 sisalduv üleminekuperioodi remondiklausel muuta alaliseks sätteks. Kuna selle sätte soovitud toime on muuta registreeritud ja registreerimata ühenduse disainilahenduste õiguskaitse teostamatuks, juhul kui mitmeosalise toote koostisosa disainilahendust kasutatakse mitmeosalise toote remontimisel, et taastada selle algne välimus, tuleks remondiklausel lisada määruse (EÜ) nr 6/2002 alusel liidu disainilahenduse õiguse rikkumise korral kasutada olevate kaitsemeetmete hulka. Et tagada kooskõla direktiivi (EL) [XXX] lisatud remondiklausliga ja et disainilahenduse kaitse ulatust piirataks üksnes selleks, et vältida olukorda, kus disainilahenduse õiguste omajale antakse tegelikkuses tootemonopol, on vaja, et määruses (EÜ) nr 6/2002 sätestatud remondiklausli kohaldamine piirduks sõnaselgelt sellise mitmeosalise toote koostisosadega, mille välimusest kaitstud disainilahendus sõltub. Lisaks tuleks selleks, et tarbijaid mitte eksitada, vaid et nad saaksid teha teadliku valiku konkureerivate toodete vahel, mida saab remontimisel kasutada, õigusaktides samuti selgelt sätestada, et remondiklauslile ei saa tugineda koostisosa tootja või müüja, kes ei ole tarbijaid nõuetekohaselt teavitanud mitmeosalise toote remontimisel kasutatava toote päritolust. (17) Et hõlbustada disainilahendusega kaitstud toodete turustamist, eelkõige VKEde ja üksikautorite jaoks, ning suurendada teadlikkust nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil kehtivast disainilahenduste registreerimise korrast, peaks disainilahenduse õiguste omajatel ja nende nõusolekul ka teistel isikutel olema võimalik kasutada üldtunnustatud märget, mis koosneb sümbolist (D). (18) Arvestades, et liikmesriikide tööstusomandi õiguskaitse keskametitele ja Beneluxi intellektuaalomandi büroole esitatud ELi disainilahenduste taotluste hulk ei ole suur, ning selleks, et viia ELi disainilahenduste taotluste süsteem kooskõlla määruses (EL) 2017/1001 sätestatud süsteemiga, peaks nüüdsest olema võimalik esitada ametile ainult ELi disainilahenduse taotlusi. (19) Nii tehnoloogia areng kui ka senise ELi disainilahenduste registreerimise süsteemi kohaldamisel saadud kogemused on näidanud, et teatavaid menetluse aspekte on vaja parandada. Seega tuleks võtta teatavaid meetmeid, et menetlusi vajadust mööda ajakohastada, lihtsustada ja kiirendada ning õiguskindlust ja prognoositavust suurendada. (20) Selleks on äärmiselt tähtis pakkuda asjakohaseid vahendeid, mis võimaldavad kõiki disainilahendusi selgelt ja täpselt edasi anda ja mis on disainilahenduste visualiseerimise ja liidu tootmisharu vajaduste osas kohandatavad tehnoloogia arenguga. Tagamaks, et ET 14 ET  sama graafilist kujutist saab kasutada nii siis, kui disainilahendust taotletakse ühes või mitmes liikmesriigis, kui ka siis, kui taotletakse registreeritud ELi disainilahendust, peaksid amet, liikmesriikide tööstusomandi õiguskaitse keskametid ja Beneluxi intellektuaalomandi büroo olema kohustatud tegema üksteisega koostööd, et kehtestada ühised standardid vorminõuete jaoks, millele selline kujutis peab vastama. (21) Suurema tõhususe huvides on samuti asjakohane lihtsustada registreeritud ELi disainilahenduste kohta koondtaotluste esitamist, nii et taotlejatel oleks võimalik kombineerida disainilahendusi ühte taotlusse, ilma et nende suhtes kehtiks tingimus, et tooted, milles disainilahendused on ette nähtud sisalduma või millel kasutamiseks need on ette nähtud, peavad kõik kuuluma Locarno klassifikatsiooni11 samasse klassi. Siiski tuleks ette näha ülempiir, et vältida koondtaotluste võimalikku kuritarvitamist. (22) Tõhususe huvides ja menetluste lihtsustamiseks peaksid teavitus- ja sidevahendid olema üksnes elektroonilised. (23) Et muuta juurdepääs registreeritud ELi disainilahenduste kaitsele taskukohasemaks ja läbipaistvamaks, eelkõige VKEde ja üksikautorite jaoks, kes tavaliselt esitavad vähem disainilahendusi kui suuremad ettevõtjad, on asjakohane kohandada registreeritud ELi disainilahenduste taotlemise tasude struktuuri ja suurust. (24) Arvestades, et ametile makstavate lõivude suurus on ELi disainilahenduste kaitse süsteemi toimimise jaoks otsustava tähtsusega ja et see on oma laadilt riiklikke disainilahenduste kaitse süsteeme täiendav, ning selleks et viia seadusandlik lähenemisviis vastavusse määrusega (EL) 2017/1001, on asjakohane määrata nende lõivude suurus kindlaks otse määruse (EÜ) nr 6/2002 lisas. Lõivude suurus tuleks kehtestada tasemel, millega oleks tagatud nii see, et nendest saadav tulu oleks põhimõtteliselt piisav ameti eelarve tasakaalus hoidmiseks, kui ka see, et ELi disainilahenduste süsteem ja liikmesriikide disainilahenduste süsteemid eksisteeriksid üheskoos ja täiendaksid üksteist, võttes samuti arvesse ELi disainilahenduste turu suurust ning VKEde vajadusi. (25) Määrusega (EÜ) nr 6/2002 on komisjonile antud volitus võtta vastu kõnealuse määruse rakenduseeskirju. Seoses Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumisega tuleb määruse (EÜ) nr 6/2002 kohaselt komisjonile antud volitused viia vastavusse selle lepingu artiklitega 290 ja 291. (26) Et amet saaks ELi disainilahenduse taotlusi läbipaistva, põhjaliku, õiglase ja erapooletu korra kohaselt tulemuslikult, tõhusalt ja kiirelt läbi vaadata ja registreerida, tuleks ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaselt anda komisjonile õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles täpsustatakse taotluse muutmise korra üksikasju. (27) Et registreeritud ELi disainilahendust saaks läbipaistva, põhjaliku, õiglase ja erapooletu korra kohaselt tulemuslikult ja tõhusalt kehtetuks tunnistada, tuleks ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaselt anda komisjonile õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles täpsustatakse registreeritud ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistamise korda. (28) Et apellatsioonikojad saaksid ameti otsuseid läbipaistva, põhjaliku, õiglase ja erapooletu korra kohaselt tulemuslikult, tõhusalt ja täielikult läbi vaadata, tuleks ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaselt anda komisjonile õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada apellatsioonimenetluste üksikasju, kui ELi disainilahendustega seotud 11 Tööstusdisainilahenduste rahvusvaheline klassifikatsioon Locarno kokkuleppe alusel (Locarno klassifikatsioon), 13. väljaanne. ET 15 ET  menetluste puhul on vaja teha erandeid määruse (EL) 2017/1001 artikli 73 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktide sätetest. (29) Et tagada ELi disainilahenduste süsteemi sujuv, tulemuslik ja tõhus toimimine, tuleks ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaselt anda komisjonile volitus võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles määratakse kindlaks suulise menetluse nõuded ja üksikasjalik tõendite kogumise kord, üksikasjalik teatamiskord, sidevahendid ja vormid, mida menetlusosalised peavad kasutama, tähtaegade arvutamise ja kestuse reeglid, otsuse tühistamise või ELi disainilahenduste registrisse tehtud kande kustutamise kord, üksikasjalik menetluse jätkamise kord ning ametiga suhtlemisel kehtivad esindamise reeglid. (30) Et tagada apellatsioonikodade tulemuslik ja tõhus töökorraldus, tuleks ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaselt anda komisjonile volitus võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles määratakse kindlaks apellatsioonikodade töökorralduse üksikasjad, juhul kui ELi disainilahendustega seotud menetlused nõuavad erandi tegemist määruse (EL) 2017/1001 artikli 168 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktidest. (31) On eriti oluline, et komisjon korraldaks oma ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid toimuksid 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes12 sätestatud põhimõtete kohaselt. Eelkõige selleks, et tagada võrdne osalemine delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist. (32) Et tagada määruse (EÜ) nr 6/2002 ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et täpsustada taotluste, avalduste, tunnistuste, nõuete, eeskirjade, teadete ja muude dokumentide üksikasju vastavalt määrusega (EÜ) nr 6/2002 kehtestatud asjakohastele menetlusnormidele ning täpsustada asja läbivaatamise kulude ja tegelike menetluskulude maksimummäärad, Euroopa Liidu Disainilahenduste Bülletäänis ja ameti teatajas avaldamise üksikasjalik kord, ameti ning liikmesriikide asutuste vahelise teabevahetuse kord, kirjaliku menetluse puhul tõendavate dokumentide tõlkimise üksikasjalik kord ning selliste otsuste täpsed liigid, mida teeb kehtetuks tunnistamise osakondades üksainus liige. Neid volitusi tuleks teostada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/201113 kohaselt. (33) Kuna autoriõiguse normid on liidus suuresti ühtlustatud, on asjakohane kohandada määruses (EÜ) nr 6/2002 ja autoriõiguse normides sätestatud kaitse kumuleerimise põhimõtet, võimaldades kaitsta ELi disainilahenduste õigustega kaitstud disainilahendusi autoriõigusega kaitstud teostena, tingimusel et liidu autoriõiguse nõuded on täidetud. (34) Määrust (EÜ) nr 6/2002 tuleks seetõttu vastavalt muuta ja määrus (EÜ) nr 2246/2002 tuleks kehtetuks tunnistada. (35) Kuna käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid paremini saavutada liidu tasandil, sest ELi disainilahenduste süsteem on oma laadilt autonoomne ja riiklikest süsteemidest sõltumatu, siis võib liit võtta meetmeid 12 ELT L 123, 12.5.2016, lk 1. 13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13). ET 16 ET  kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus kaugemale, kui on vaja nimetatud eesmärkide saavutamiseks. (36) Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/172514 artikli 42 lõikele 1 konsulteeriti Euroopa Andmekaitseinspektoriga, kes esitas oma arvamuse …. ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE: Artikkel 1 Määrust (EÜ) nr 6/2002 muudetakse järgmiselt. (1) Pealkiri asendatakse järgmisega: „Nõukogu määrus (EÜ) nr 6/2002, 12. detsember 2001, Euroopa liidu disainilahenduste kohta“. (2) Artikli 1 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Käesolevas määruses sätestatud tingimustele vastavat disainilahendust nimetatakse edaspidi Euroopa Liidu disainilahenduseks ehk ELi disainilahenduseks.“ (3) Kõigis artiklites asendatakse sõnad „ühenduse disainilahendus“ sõnadega „ELi disainilahendus“ vajalike grammatiliste muudatustega. (4) Kogu määruses asendatakse mõiste „ühenduse disainilahenduste kohus“ mõistega „ELi disainilahenduste kohus“ vajalike grammatiliste muudatustega. (5) Artikli 1 lõikes 3, artikli 7 lõikes 1, artikli 11 lõikes 1, artikli 22 lõikes 1, artikli 27 lõikes 1, artikli 96 lõikes 1, artikli 98 lõikes 1, artikli 98 lõikes 5, artikli 106a lõikes 1, artikli 106a lõikes 2, artikli 106d lõikes 1, artikli 106d lõikes 2 ja artikli 110a lõikes 1 asendatakse sõna „ühendus“ sõnaga „liit“ vajalike grammatiliste muudatustega. (6) Artikkel 2 asendatakse järgmisega: „Artikkel 2 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/1001* asutatud Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (edaspidi „amet“) täidab ülesandeid, mis on talle pandud käesoleva määrusega. * Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) nr 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT L 154, 16.6.2017, lk 1).“ (7) Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 2a Õigusvõime 14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39). ET 17 ET  Käesoleva määruse rakendamisel käsitatakse ettevõtjaid ja äriühinguid ja muid õigussubjekte juriidiliste isikutena, kui nende suhtes kohaldatava õiguse kohaselt on neil võime enda nimel omada igat liiki õigusi ja kohustusi, sõlmida lepinguid või teha muid õigustoiminguid ning olla kohtuasjas hagejaks ja kostjaks.“ (8) Artikkel 3 asendatakse järgmisega: „Artikkel 3 Mõisted Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: (1) „disainilahendus“ – toote kui terviku või selle osa välimus, mis tuleneb eelkõige toote enese ja/või selle kaunistuste omadustest, eelkõige joontest, piirjoontest, värvustest, kujust, tekstuurist, materjalidest, kaasa arvatud nende tunnuste liikumistest, üleminekutest või muul viisil animeeritusest; (2) „toode“ – mis tahes tööstuslik või käsitöötoode (välja arvatud arvutiprogrammid), olenemata sellest, kas see sisaldub füüsilises esemes või teostub digitaalsel kujul, sealhulgas: (a) pakend, komplektid, kujundus, esemete, eelkõige sisekeskkonna moodustavate esemete ruumiline paigutus ja osad, mis on ette nähtud mitmeosaliseks tooteks kokkupanekuks; (b) graafilised teosed või sümbolid, logod, pinnamustrid, tüpograafilised kirjatüübid ja graafilised kasutajaliidesed; (3) „mitmeosaline toode“ – mitmest osast koosnev toode, mida on võimalik osade asendamiseks lahti võtta ja uuesti kokku panna.“ (9) Artikli 4 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Disainilahendust kaitstakse ELi disainilahendusena, juhul kui see on uudne ja eristatav.“ (10) Artikli 7 lõike 2 sissejuhatav fraas asendatakse järgmisega: „2. Avalikustamist ei võeta artiklite 5 ja 6 kohaldamisel arvesse, kui avalikustatud disainilahendus, mis on identne disainilahendusega, mille kaitset registreeritud ELi disainilahendusena taotletakse, või ei erine oma üldmuljelt sellest, on avalikkusele kättesaadavaks tehtud:“. (11) Artikkel 12 asendatakse järgmisega: „Artikkel 12 Registreeritud ELi disainilahenduse kaitse algus ja tähtaeg 1. 1. jao nõuetele vastavat disainilahendust saab registreeritud ELi disainilahendusena kaitsta alates sellest, kui amet selle registreerib. 2. Registreeritud ELi disainilahendus registreeritakse viieks aastaks, mida arvestatakse registreerimistaotluse esitamise kuupäevast. Õiguste omaja võib kaitse tähtaega pikendada veel üheks või mitmeks viieaastaseks ajavahemikuks, kokku kuni 25 aastaks alates registreerimistaotluse esitamise kuupäevast.“ (12) Artikkel 13 jäetakse välja. ET 18 ET  (13) Artiklid 15 ja 16 asendatakse järgmisega: „Artikkel 15 Nõuded seoses õigusega ELi disainilahendusele 1. Kui registreerimata ELi disainilahenduse avalikustab või nõuab endale isik, kellel ei ole artikli 14 alusel sellele õigust, või kui selline isik on taotlenud või oma nimele registreerinud registreeritud ELi disainilahenduse, võib isik, kellel on sellele õigus, selle sätte alusel nõuda asjaomase liikmesriigi pädevas kohtus või ametiasutuses enda tunnustamist selle ELi disainilahenduse seadusliku omanikuna, ilma et see piiraks muude tema käsutuses olevate õiguskaitsevahendite kasutamist. 2. Kui isikul on õigus ELi disainilahendusele ühiselt koos teiste isikutega, võib see isik lõike 1 kohaselt nõuda enda tunnustamist ühisomanikuna. 3. Lõigete 1 ja 2 kohaste menetluste kasutamise õigus aegub kolm aastat pärast registreeritud ELi disainilahenduse avaldamist või registreerimata ELi disainilahenduse avalikustamist. Seda sätet ei kohaldata, kui isik, kellel puudub õigus ELi disainilahendusele, on disainilahenduse taotlemisel, avalikustamisel või oma nimele registreerimisel tegutsenud pahauskselt. 4. Isik, kellel on artikli 14 kohaselt õigus ELi disainilahendusele, võib käesoleva artikli lõike 1 alusel esitada ametile omanikuvahetuse taotluse koos asjaomase liikmesriigi pädeva kohtu või asutuse lõpliku otsusega. 5. Registreeritud ELi disainilahenduse puhul kantakse artiklis 72 osutatud ELi disainilahenduste registrisse (edaspidi „register“) järgmised andmed: (a) märge selle kohta, et lõike 1 kohane kohtumenetlus on algatatud asjaomase liikmesriigi pädevas kohtus või asutuses; (b) asjaomase liikmesriigi pädeva kohtu või asutuse lõpliku otsuse või muul viisil menetluse lõpetamise kuupäev ja üksikasjad; (c) igasugune muudatus registreeritud ELi disainilahenduse omandiõiguses, mis tuleneb asjaomase liikmesriigi pädeva kohtu või asutuse lõplikust otsusest. Artikkel 16 Õigust registreeritud ELi disainilahendusele käsitleva kohtuotsuse toime 1. Kui artikli 15 lõike 1 kohase kohtumenetluse tulemusena läheb registreeritud ELi disainilahenduse omandiõigus täielikult üle teisele isikule, muutuvad litsentsid ja muud õigused kehtetuks registreeritud ELi disainilahenduse uue omaniku registrisse kandmisega. 2. Kui registreeritud ELi disainilahenduse omanik või litsentsiaat on enne artikli 15 lõike 1 kohase kohtumenetluse algatamise registreerimist disainilahendust liidus kasutanud või teinud selleks tegelikke ja olulisi ettevalmistusi, võib ta kasutamist jätkata, juhul kui ta 3 kuu jooksul uue omaniku registrisse kandmisest arvates taotleb uuelt omanikult, kelle nimi on registrisse kantud, lihtlitsentsi. Litsents antakse mõistlikuks ajaks ja mõistlikel tingimustel. 3. Lõiget 2 ei kohaldata, kui registreeritud ELi disainilahendust kasutama hakates või selleks ettevalmistusi tegema asudes tegutses kõnealuse ELi disainilahenduse omanik või litsentsiaat pahauskselt.“ ET 19 ET  (14) Artiklisse 18 lisatakse järgmine lause: „Selle õiguse hulka kuulub õigus kanda registrisse autori või meeskonna nime muudatus.“ (15) 4. jao pealkirja järele lisatakse artikkel 18a järgmises sõnastuses: „Artikkel 18a Kaitse objekt Kaitstud on registreeritud ELi disainilahenduse need välisomadused, mis on registreerimistaotluses nähtavalt esitatud.“ (16) Artiklid 19–21 asendatakse järgmisega: „Artikkel 19 ELi disainilahendusest tulenevad õigused 1. Registreeritud ELi disainilahendus annab selle omanikule ainuõiguse kasutada seda disainilahendust ning takistada kolmandat isikut seda ilma omaniku nõusolekuta kasutamast. 2. Lõike 1 alusel võib eelkõige keelata järgmised toimingud: (a) sellise toote valmistamine, pakkumine, turule laskmine või kasutamine, milles disainilahendus sisaldub või millel disainilahendust kasutatakse; (b) punktis a osutatud toote importimine või eksportimine; (c) punktis a osutatud toote ladustamine punktides a ja b osutatud eesmärkidel; (d) sellise andmekandja või tarkvara loomine, allalaadimine, kopeerimine ja teistega jagamine või teistele levitamine, millele disainilahendus on salvestatud, et võimaldada valmistada punktis a osutatud toodet. 3. Erandina artikli 10 lõikest 1 on registreeritud ELi disainilahenduse omanikul õigus takistada kolmandaid isikuid toomast kaubandustegevuse käigus kolmandatest riikidest liitu tooteid, mida ei lasta liidus vabasse ringlusse, kui disainilahendus sisaldub nendes toodetes või seda kasutatakse nendel toodetel identsena või kui disainilahendust ei ole võimalik olulistes aspektides sellistest toodetest eristada ja luba ei ole antud. Esimeses lõigus osutatud õigus lõpeb, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 608/2013* kohaselt algatatud menetluses, mille eesmärk on teha kindlaks, kas ELi disainilahenduse õigust on rikutud, esitab toodete deklarant või valdaja tõendeid selle kohta, et registreeritud ELi disainilahenduse omanikul ei ole õigust keelata lõppsihtkohariigis nende toodete turule laskmist. 4. Registreerimata ELi disainilahenduse omanikul on õigus takistada lõigetes 1 ja 2 osutatud toiminguid üksnes juhul, kui vaidlustatud kasutus tuleneb disainilahenduse kopeerimisest. Eespool nimetatud vaidlusalust kasutust ei loeta registreerimata ELi disainilahenduse kopeerimisest tulenevaks, kui selle on sõltumatult loonud autor, kelle puhul on alust arvata, et ta ei ole omaniku poolt avalikuks tehtud disainilahendusega tuttav. 5. Lõiget 4 kohaldatakse ka selliste registreeritud ELi disainilahenduste suhtes, mille avaldamine on edasi lükatud, seni kuni asjaomaseid registrikandeid ega toimikut ei ole artikli 50 lõike 4 kohaselt avalikkusele kättesaadavaks tehtud. ET 20 ET  Artikkel 20 ELi disainilahendusest tulenevate õiguste piirangud 1. ELi disainilahendusest tulenevaid õigusi ei kohaldata järgmise suhtes: (a) toimingud, mis on tehtud eraviisiliselt ja mitte ärilisel eesmärgil; (b) toimingud, mis on tehtud katse-eesmärkidel; (c) reprodutseerimine tsiteerimiseks või õpetamiseks; (d) toimingud, mille eesmärk on tuvastada toode kui disainilahenduse õiguste omaniku toode või viidata tootele kui nende õiguste omaniku tootele; (e) toimingud, mis on tehtud kommenteerimise, kriitika või paroodia eesmärgil; (f) seadmed ja varustus kolmandas riigis registreeritud laevadel ja õhusõidukitel, mis sisenevad ajutiselt liidu territooriumile; (g) punktis f osutatud laevade ja õhusõidukite remondiks ette nähtud varuosade ja tarvikute import liitu; (h) punktis f osutatud laevade ja õhusõidukite remonditööd. 2. Lõike 1 punkte c, d ja e kohaldatakse üksnes juhul, kui toimingud on kooskõlas õiglaste kaubandustavadega ega piira disainilahenduse tavapärast kasutamist põhjendamatult, ning punkti c puhul, kui mainitakse selle toote päritolu, milles disainilahendus sisaldub või millel seda kasutatakse. Artikkel 20a Remondiklausel 1. Kaitset ei anta ELi disainilahendusele, mis moodustab koostisosa mitmeosalises tootes, mille välimusest sõltub koostisosa disainilahendus, ja mida kasutatakse artikli 19 lõike 1 tähenduses üksnes selle mitmeosalise toote remontimisel, et taastada selle algne välimus. 2. Mitmeosalise toote koostisosa tootja või müüja ei saa tugineda lõikele 1, kui ta ei ole tootele kantud selge ja nähtava märkega või muul sobival viisil tarbijat teavitanud mitmeosalise toote remontimisel kasutatava toote päritolust, et tarbija saaks teha teadliku valiku konkureerivate toodete vahel, mida saab remontimisel kasutada. Artikkel 21 Õiguste lõppemine ELi disainilahendusest tulenevad õigused ei laiene toimingutele, mis on seotud tootega, milles ELi disainilahendusest tuleneva kaitse alune disainilahendus sisaldub või millel seda kasutatakse, juhul kui ELi disainilahenduse omanik on toote Euroopa Majanduspiirkonnas turule lasknud või kui seda on tehtud tema nõusolekul.“ * Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 608/2013, mis käsitleb intellektuaalomandi õiguskaitse tagamist tollis ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1383/2003 (ELT L 181, 29.6.2013, lk 15). (17) Artikli 24 lõige 2 asendatakse järgmisega: ET 21 ET  „2. ELi disainilahenduse võib kehtetuks tunnistada ka pärast seda, kui ELi disainilahendus on aegunud või sellest on loobutud, juhul kui taotleja ilmutab õigustatud huvi sisulise otsuse saamise vastu.“ (18) Artikkel 25 asendatakse järgmisega: „Artikkel 25 Kehtetuse alused 1. ELi disainilahenduse võib kehtetuks tunnistada üksnes järgmistel juhtudel: (a) ELi disainilahendus ei vasta artikli 3 punktis 1 esitatud määratlusele; (b) ELi disainilahendus ei vasta artiklite 4–9 tingimustele; (c) pädeva kohtu või asutuse otsuse kohaselt puudub õiguste omanikul artikli 14 kohane õigus ELi disainilahendusele; (d) ELi disainilahendus on vastuolus varasema disainilahendusega, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud ja kaitse saanud alates kuupäevast, mis eelneb taotluse esitamise kuupäevale, või kui nõutakse prioriteeti, siis ELi disainilahenduse prioriteedikuupäevale: i) tulenevalt registreeritud ELi disainilahendusest või sellise disainilahenduse taotlusest, tingimusel, et disainilahendus registreeritakse, ii) tulenevalt liikmesriigi registreeritud disainilahenduse õigusest või sellise õiguse taotlusest, tingimusel, et disainilahendus registreeritakse, või iii) tulenevalt disainilahenduse õigusest, mis on registreeritud 1999. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooni (edaspidi „Genfi redaktsioon“) alusel ja mis kehtib liidus, või tulenevalt sellise õiguse taotlusest, tingimusel, et disainilahendus registreeritakse; (e) hilisemas disainilahenduses on kasutatud eristavat tähist ja liidu õigus või liikmesriigi õigus, mis seda tähist reguleerib, annab tähise õiguste omajale õiguse selline kasutus keelata; (f) disainilahenduses on loata kasutatud liikmesriigi autoriõiguse normidega kaitstud teost; (g) disainilahenduses on väärkasutatud tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (edaspidi „Pariisi konventsioon“) artiklis 6b loetletud elementi või nimetatud artiklis loetlemata märke, embleeme ja vapikilpe, mille suhtes liikmesriigil on eriline avalik huvi. 2. Lõike 1 punktides a ja b sätestatud kehtetuse alustele võivad tugineda järgmised isikud: (a) iga füüsiline või juriidiline isik; (b) iga rühm või organ, mis on moodustatud selleks, et esindada valmistajate, tootjate, teenuseosutajate, kauplejate või tarbijate huve, kui see rühm või organ võib tema suhtes kohaldatava õiguse alusel olla enda nimel kohtuasjades hagejaks ja kostjaks; 3. Lõike 1 punktis c sätestatud kehtetuse alusele võib tugineda üksnes isik, kellel artikli 14 kohaselt on õigus ELi disainiahendusele. ET 22 ET  4. Lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud kehtetuse alustele võivad tugineda üksnes järgmised isikud: (a) varasema õiguse taotleja või omaja; (b) isikud, kellel on liidu õigusnormide või asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt õigus neid õigusi kasutada; (c) litsentsiaat, kellele kaubamärgi omanik või disainilahenduse õiguse omanik on loa andnud. 5. Lõike 1 punktis g sätestatud kehtetuse alusele võib tugineda üksnes isik või üksus, keda väärkasutus puudutab. 6. Erandina lõigetest 4 ja 5 võivad liikmesriigid sätestada, et lõike 1 punktides d ja g sätestatud alustele võib omal algatusel tugineda ka asjaomase liikmesriigi pädev asutus. 7. ELi disainilahendust ei või kehtetuks tunnistada, kui lõike 1 punktides d–g osutatud õiguste taotleja või omaja on enne kehtetuks tunnistamise taotluse või vastuhagi esitamist andnud ELi disainilahenduse registreerimiseks selge nõusoleku. 8. Kui lõike 1 punktides d–g osutatud õiguste taotleja või omaja on varem taotlenud ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistamist või esitanud rikkumise suhtes algatatud menetluses vastuhagi, ei või ta esitada uut kehtetuks tunnistamise taotlust ega vastuhagi mõne muu kõnealustes punktides osutatud õiguse põhjal, millele ta oleks võinud tugineda ka esmase taotluse või vastuhagi puhul.“ (19) Artikli 26 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Loetakse, et kehtetuks tunnistatud ELi disainilahendusel on käesoleva määruse kohane toime algusest peale puudunud.“ (20) Artikli 26 järele lisatakse järgmine pealkiri: „6. jagu Registreerimisteade“ (21) 6. jao pealkirja järele lisatakse artikkel 26a järgmises sõnastuses: „Artikkel 26a Registreerimissümbol Registreeritud ELi disainilahenduse omanik võib teavitada üldsust sellest, et disainilahendus on registreeritud, märkides tootele, milles disainilahendus sisaldub või millel seda kasutatakse, ringi sisse paigutatud D-tähe. Sellisele disainilahenduse teadaandele võib lisada disainilahenduse registreerimisnumbri või hüperlingi disainilahenduse registrikandele.“ (22) Artikkel 28 asendatakse järgmisega: „Artikkel 28 Registreeritud ELi disainilahenduse üleandmine 1. Registreeritud ELi disainilahenduse üleandmine toimub kirjalikult ja lepingupooled kirjutavad sellele alla, välja arvatud juhul, kui see tuleneb kohtuotsusest. ET 23 ET  Registreeritud ELi disainilahenduse üleandmine, mis ei vasta esimeses lõigus sätestatud nõuetele, on kehtetu. 2. Ühe poole taotluse korral märgitakse registreeritud ELi disainilahenduse üleandmine registrisse ja avaldatakse. 3. Üleandmise registrisse kandmise taotlus peab sisaldama teavet registreeritud ELi disainilahenduse, uue omaniku ja vajaduse korral uue omaniku esindaja kohta. Samuti peab see sisaldama dokumente, mis nõuetekohaselt tõendavad üleandmist vastavalt lõikele 1. 4. Kui lõikes 1 sätestatud tingimused või artiklis 28a osutatud rakendusaktides sätestatud tingimused, mida kohaldatakse üleandmise registreerimise suhtes, ei ole täidetud, annab amet taotlejale puudustest teada. Kui ameti määratud tähtaja jooksul puudusi ei kõrvaldata, lükkab amet üleandmise registreerimise taotluse tagasi. 5. Kahe või enama registreeritud ELi disainilahenduse üleandmise registreerimiseks võib esitada ühe taotluse, kui registreeritud omanik ja õigusjärglane on kõigil nendel registreeritud disainilahendustel samad. 6. Kuni üleandmist ei ole registrisse kantud, ei saa õigusjärglane registreeritud ELi disainilahenduse registreerimisest tulenevaid õigusi kasutada. 7. Kui ametiga suhtlemisel on tarvis kinni pidada tähtaegadest, võib õigusjärglane esitada vastavad avaldused ametile pärast seda, kui üleandmise registreerimise taotlus on ametile laekunud. 8. Kõik dokumendid, millest tuleb registreeritud ELi disainilahenduse omanikule artikli 66 kohaselt teatada, adresseeritakse isikule, kes on omanikuna registrisse kantud.“ (23) Lisatakse artikkel 28a järgmises sõnastuses: „Artikkel 28a Üleandmisega seotud rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks: (a) üksikasjad, mis peavad sisalduma artikli 28 lõikes 3 osutatud üleandmise registreerimise taotluses; (b) artikli 28 lõikes 3 osutatud dokumendid, mida nõutakse üleandmise tõendamiseks, võttes arvesse registreeritud omaniku ja õigusjärglase antud nõusolekut. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ (24) Artiklid 31–34 asendatakse järgmisega: „Artikkel 31 Maksejõuetusmenetlus 1. ELi disainilahendus võib olla ainult sellise maksejõuetusmenetluse objekt, mis on algatatud liikmesriigis, mille territooriumil asub võlgniku põhihuvide kese. 2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ* artikli 13 punktis 1 määratletud kindlustusandjate ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr ET 24 ET  575/2013** artikli 4 lõikes 1 määratletud krediidiasutuste puhul on lõikes 1 osutatud põhihuvide kese see liikmesriik, kus kindlustus- või edasikindlustusandjale või krediidiasutusele on antud tegevusluba. 3. Kui ELi disainilahendus on ühisomandis, kohaldatakse lõiget 1 ühisomaniku osa suhtes. 4. Kui ELi disainilahendus on maksejõuetusmenetluse objekt, tehakse sellekohane kanne pädeva riikliku asutuse taotlusel registrisse ja avaldatakse. Artikkel 32 Litsentsimine 1. ELi disainilahendus võib terves liidus või selle osas olla litsentsi objektiks. Litsents võib olla ainulitsents või lihtlitsents. 2. ELi disainilahenduse omanik võib kasutada sellest ELi disainilahendusest tulenevaid õigusi litsentsiaadi vastu, kes rikub litsentsilepingu sätteid järgmise osas: (a) litsentsi kehtivusaeg; (b) see, millises vormis võib disainilahendust kasutada; (c) tootevalik, mille jaoks litsents on antud; (d) litsentsiaadi poolt litsentsi alusel valmistatud toodete kvaliteet. 3. Kui litsentsilepingus ei ole sätestatud teisiti, võib litsentsiaat algatada ELi disainilahenduse rikkumise menetluse üksnes disainilahenduse omaniku nõusolekul. Ainulitsentsi omanik võib sellise menetluse siiski algatada, kui ELi disainilahenduse omanik ei ole mõistliku aja jooksul pärast ametlikku teatamist ise õiguse rikkumise suhtes menetlust algatanud. 4. Litsentsiaadil on talle tekitatud kahju hüvitamiseks õigus astuda rikkumismenetlusse, mille on algatanud ELi disainilahenduse omanik. Artikkel 32a Litsentside ja muude õiguste registrisse kandmise kord 1. Artikli 28 lõikeid 2 ja 3, artikli 28a alusel vastu võetud norme ning artikli 28 lõiget 6 kohaldatakse mutatis mutandis artiklis 29 osutatud asjaõiguse või selle üleandmise registreerimise, artiklis 30 osutatud sundtäitmise, artiklis 31 osutatud maksejõuetusmenetluses oleku ning artiklis 32 osutatud litsentsi registreerimise või litsentsi üleandmise registreerimise suhtes. Artikli 28 lõikes 3 sätestatud tõendavate dokumentide nõuet siiski ei kohaldata, kui taotluse esitab ELi disainilahenduse omanik. 2. Lõikes 1 osutatud õiguste registreerimise taotlus, kui see on asjakohane, loetakse esitatuks alles siis, kui nõutav lõiv on tasutud. 3. Litsentsi registreerimise taotlus võib sisaldada taotlust litsentsi registrisse kandmiseks ühe või mitmena järgmistest: (a) ainulitsents; (b) all-litsents, juhul kui selle annab litsentsiaat, kelle litsents on registrisse kantud; (c) litsents, mis piirdub konkreetse tootevalikuga; ET 25 ET  (d) litsents, mis piirdub teatava osaga liidust; (e) ajutine litsents. Kui esitatakse taotlus litsentsi registrisse kandmiseks esimese lõigu punktis c, d või e nimetatud litsentsina, tuleb litsentsi registreerimise taotluses märkida konkreetne tootevalik, liidu osa või ajavahemik, mille jaoks litsents antakse. 4. Kui käesolevas määruses sätestatud litsentside ja muude õiguste registreerimise tingimused ei ole täidetud, annab amet taotlejale puudustest teada. Kui ameti määratud tähtaja jooksul puudusi ei kõrvaldata, lükkab amet registreerimistaotluse tagasi. Artikkel 33 Tagajärjed kolmandatele isikutele 1. ELi disainilahenduse puhul toovad artiklites 28, 29 ja 32 nimetatud õigustoimingud kõikides liikmesriikides kolmandatele isikutele tagajärgi alates registrisse kandmisest. Nimetatud õigustoimingul on enne registrisse kandmist siiski tagajärgi nendele kolmandatele isikutele, kes on omandanud registreeritud ELi disainilahendusega seotud õigused pärast toimingu kuupäeva, kuid olid õiguste omandamise kuupäeval toimingust teadlikud. 2. Lõiget 1 ei kohaldata isiku suhtes, kes omandab registreeritud ELi disainilahenduse või sellest tuleneva õiguse terve ettevõtja üleminekuga või muu üldõigusjärgluse alusel. 3. Artiklis 30 osutatud õigustoimingute mõju kolmandatele isikutele reguleerivad artikli 27 kohaselt kindlaksmääratud liikmesriigi õigusaktid. 4. Pankrotimenetluste ja muude sarnaste menetluste õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele reguleerib selle liikmesriigi õigus, kus selline menetlus esimesena algatatakse kõnealuse valdkonna siseriiklikes õigusaktides või kohaldatavates konventsioonides määratletud tähenduses. Artikkel 33a Litsentse ja muid õigusi käsitleva registreeringu kustutamise või muutmise kord 1. Artikli 32a lõike 1 alusel tehtud registreering kustutatakse või seda muudetakse ühe asjaomase isiku taotluse põhjal. 2. Taotlus peab sisaldama asjaomase registreeritud ELi disainilahenduse registreerimisnumbrit, mitme disainilahenduse ühise registreerimise korral iga disainilahenduse numbrit ja selle õiguse üksikasju, mille registreeringu kustutamist või muutmist taotletakse. 3. Taotlusele tuleb lisada dokumendid, mis näitavad, et registreeritud õigust ei ole enam olemas või et litsentsiaat või muu õiguse omaja nõustub registreeringu kustutamise või muutmisega. 4. Kui registreeringu kustutamise või muutmise nõuded ei ole täidetud, annab amet taotlejale puudustest teada. Kui ameti määratud tähtaja jooksul puudusi ei kõrvaldata, lükkab amet registreeringu tühistamise või muutmise taotluse tagasi. Artikkel 34 Registreeritud ELi disainilahenduse taotlus omandiõiguse objektina ET 26 ET  Registreeritud ELi disainilahenduste taotluste suhtes kohaldatakse artikleid 27–33a. Kui mõne nimetatud sätte toime oleneb registrisse kandmisest, täidetakse see formaalsus registreeritud ELi disainilahenduse registrisse kandmisel. * Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1). ** Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1). (25) Artikkel 35 asendatakse järgmisega: „Artikkel 35 Taotluste esitamine 1. Registreeritud ELi disainilahenduse taotlus esitatakse ametile. 2. Amet väljastab taotlejale viivitamata kättesaamistõendi, mis sisaldab vähemalt toimiku numbrit, disainilahenduse kujutist, kirjeldust või muud identifitseerimisvahendit, dokumentide liiki ja arvu ning nende vastuvõtmise kuupäeva. Koondtaotluse puhul täpsustatakse ameti väljastatavas tõendis esimene disainilahendus ja esitatud disainilahenduste arv.“ (26) Artiklit 36 muudetakse järgmiselt: (a) lõiked 1–4 asendatakse järgmisega: „1. Registreeritud ELi disainilahenduse taotlus peab sisaldama: (a) palvet disainilahendus registreerida; (b) taotleja identifitseerimisandmeid; (c) disainilahenduse kujutist, mida on võimalik reprodutseerida, mis võimaldab selgelt eristada kõiki kaitstava objekti üksikasju, millele kaitset taotletakse, ja mida on võimalik avaldada. 2. Taotlus peab lisaks sisaldama viidet toodetele, milles disainilahendus on mõeldud sisalduma või millel kasutamiseks see on ette nähtud. 3. Lisaks võib taotlus sisaldada: (a) kirjeldust, mis selgitab kujutist; (b) palvet registreerimise avaldamine artikli 50 kohaselt edasi lükata; (c) teavet esindaja kohta, juhul kui taotleja on esindaja nimetanud; (d) nende toodete klassifikatsiooni, milles disainilahendus on mõeldud sisalduma või millel kasutamiseks see on ette nähtud, vastavalt tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (edaspidi „Locarno klassifikatsioon“) klassile ja alamklassile disainilahenduse taotluse esitamise kuupäeval kehtivas redaktsioonis; (e) autori või autorite kollektiivi äramärkimist või taotleja vastutusel avaldust, et autor või autorite kollektiiv on äramärkimisõigusest loobunud. ET 27 ET  4. Taotluse esitamisel tuleb tasuda taotluse esitamise lõiv. Kui esitatakse lõike 3 punkti b kohane edasilükkamistaotlus, tuleb lisaks tasuda ka avaldamise edasilükkamise lõiv.“; (b) lõige 5 asendatakse järgmisega: „5. Lisaks lõigetes 1–4 osutatud nõuetele peab registreeritud ELi disainilahenduse taotlus vastama käesolevas määruses ja selle alusel vastu võetud rakendusaktides sätestatud vorminõuetele. Niivõrd kui need nõuded on seotud lõike 1 punktis c osutatud disainilahenduse kujutise ja kujutamisvahenditega, määrab tegevdirektor kindlaks erinevate vaadete numeratsiooniviisi, juhul kui kujutis on esitatud staatiliste vaadetena, elektroonilise faili formaadi ja suuruse ning muud asjakohased tehnilised näitajad. Kui need nõuded näevad ette sellise sisu identifitseerimise, millele kaitset ei taotleta, kasutades teatavat liiki visuaalseid lahtiütlusi, või teatavat liiki kujutiste esitamise, võib tegevdirektor määrata kindlaks täiendavad visuaalsete lahtiütluste liigid ja konkreetsed vaadete liigid.“ (27) Lisatakse artikkel 36a järgmises sõnastuses: „Artikkel 36a Taotlusega seotud rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks üksikasjad, mis peavad sisalduma registreeritud ELi disainilahenduse taotluses. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ (28) Artiklit 37 muudetakse järgmiselt: (a) lõiked 1 ja 2 asendatakse järgmisega: „1. Ühte registreeritud ELi disainilahenduste koondtaotlusse võib koondada kuni 50 disainilahendust. Amet nummerdab kõik koondtaotluses sisalduvad disainilahendused tegevdirektori määratud süsteemi kohaselt. 2. Lisaks artikli 36 lõikes 4 osutatud lõivudele tuleb koondtaotluse puhul tasuda taotluse esitamise lõiv iga täiendava disainilahenduse eest, mis koondtaotluses sisaldub, ning juhul kui taotluses sisaldub palve avaldamine edasi lükata, siis ka avaldamise edasilükkamise lõiv iga sellise koondtaotluses sisalduva disainilahenduse kohta, mille edasilükkamist taotletakse.“; (b) lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Koondtaotlus peab vastama artikli 37a alusel vastu võetud rakendusaktides ettenähtud esitamistingimustele.“; (c) lõige 4 asendatakse järgmisega: „4. Iga disainilahendust, mis sisaldub koondtaotluses või sellisel taotlusel põhinevas registreeringus, võib käsitleda teistest disainilahendustest eraldi. Eelkõige võib teistest eraldi teostada selle õigusi, seda litsentsida, käsitada seda asjaõiguste, sundtäitmise või maksejõuetusmenetluse esemena, sellest loobuda, seda pikendada või üle anda, selle avaldamist edasi lükata või seda kehtetuks tunnistada.“ (29) Lisatakse artikkel 37a järgmises sõnastuses: ET 28 ET  „Artikkel 37a Koondtaotlustega seotud rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks üksikasjad, mis peavad sisalduma koondtaotluses. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ (30) Artiklid 38 ja 39 asendatakse järgmisega: „Artikkel 38 Taotluse esitamise kuupäev Registreeritud ELi disainilahenduse taotluse esitamise kuupäev on kuupäev, mil taotleja esitab ametile dokumendid artikli 36 lõikes 1 sätestatud teabega, tingimusel et artikli 36 lõikes 4 ja artikli 37 lõikes 2 sätestatud taotluse esitamise lõivud tasutakse ühe kuu jooksul alates nende dokumentide esitamisest. Artikkel 39 Liidu taotluse ja riigisisese taotluse võrdsus Registreeritud ELi disainilahenduse taotlus, millele on määratud esitamiskuupäev, on liikmesriikides sama toimega kui tavapärane riigisisene taotlus, võttes vajadusel arvesse ka ELi disainilahenduse taotlusele lisatud prioriteedinõuet.“ (31) Artiklid 40, 41 ja 42 asendatakse järgmisega: „Artikkel 40 Klassifikatsioon ja tootenimetused 1. Tooted, milles ELi disainilahendus on mõeldud sisalduma või millel kasutamiseks see on ette nähtud, klassifitseeritakse vastavalt Locarno klassifikatsioonile selle redaktsioonis, mis kehtib disainilahenduse taotluse esitamise kuupäeval. 2. Tootenimetuses määratakse selgelt ja täpselt kindlaks toodete laad ning see peab võimaldama liigitada iga toodet ainult ühte Locarno klassifikatsiooni klassi ja alamklassi, kasutades võimaluse korral ameti poolt kättesaadavaks tehtud ühtlustatud tootenimetuste andmebaasi. Tootenimetus peab vastama disainilahenduse kujutisele. 3. Tooted rühmitatakse vastavalt Locarno klassifikatsiooni klassidele ning iga rühma ees on klassi number, millesse see toodete rühm kuulub, ja esitatakse selle klassifikatsiooni kohases klasside ja alamklasside järjestuses. 4. Kui taotleja kasutab tootenimetusi, mis ei sisaldu lõikes 2 osutatud andmebaasis või mis ei vasta disainilahenduse kujutisele, võib amet pakkuda välja tootenimetusi kõnealusest andmebaasist. Kui taotleja ameti määratud tähtaja jooksul ei vasta, võib amet jätkata taotluse läbivaatamist, lähtudes väljapakutud tootenimetustest. Artikkel 41 Prioriteediõigus 1. Isikul, kes on esitanud nõuetekohase taotluse disainilahenduse õiguste või kasuliku mudeli kohta ükskõik millises riigis, mis on tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni või Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu osaline, või ET 29 ET  tema õigusjärglasel on sama disainilahenduse või kasuliku mudeli kohta registreeritud ELi disainilahenduse taotluse esitamisel prioriteediõigus kuue kuu jooksul esmase taotluse esitamisest alates. 2. Prioriteediõiguse aluseks loetakse iga sellise taotluse esitamine, mis on selle riigi õiguse kohaselt, kus taotlus esitati, või kahe- või mitmepoolsete lepingute kohaselt piisav taotluse esitamise kuupäeva kindlaksmääramiseks. 3. Hilisemat taotlust, mis käsitleb sama disainilahendust kui varem esitatud esmane taotlus ning on esitatud samas riigis või käib sama riigi kohta, käsitatakse prioriteedi määramisel esmase taotlusena, juhul kui varasem taotlus on hilisema taotluse esitamise kuupäevaks tagasi võetud, sellest on loobutud või see on rahuldamata jäetud, ilma et seda oleks avalikkusele kättesaadavaks tehtud ja ilma et sellest oleks lähtunud mingisuguseid õigusi ning eeldusel, et see ei ole veel olnud prioriteedinõude aluseks. Varasemat taotlust ei või sellisel juhul pidada hiljem prioriteedinõude aluseks. 4. Kui esimene taotlus on esitatud riigis, mis ei ole Pariisi konventsiooni ega Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu osaline, kohaldatakse lõikeid 1–3 üksnes sel määral, mil avaldatud uurimistulemustest selgub, et kõnealune riik annab ametile esitatud esmase taotluse alusel ja käesolevas määruses ettenähtud tingimustel samaväärse toimega prioriteediõiguse. Vajaduse korral palub tegevdirektor komisjonil kaaluda võimalust uurida, kas esimeses lauses osutatud riik tagab sellise vastastikuse kohtlemise. Kui komisjon teeb kindlaks, et riik tagab sellise vastastikuse kohtlemise, avaldab ta vastavasisulise teate Euroopa Liidu Teatajas. 5. Lõikes 4 osutatud prioriteediõigust hakatakse kohaldama alates päevast, mil Euroopa Liidu Teatajas avaldatakse teade selle kohta, et tagatud on vastastikune kohtlemine, juhul kui teates ei ole määratud varasemat kohaldamise alguskuupäeva. Prioriteediõigus kaotab kehtivuse kuupäeval, mil Euroopa Liidu Teatajas avaldatakse komisjoni teade selle kohta, et vastastikust kohtlemist enam ei võimaldata, juhul kui teates ei ole määratud varasemat kehtivuse lõppkuupäeva. 6. Lõigetes 4 ja 5 osutatud teated avaldatakse ka ameti teatajas. Artikkel 42 Prioriteedinõue 1. Registreeritud ELi disainilahenduse taotleja, kes soovib kasutada varasema taotluse prioriteeti, peab esitama prioriteedinõude kas koos taotlusega või kahe kuu jooksul taotluse esitamisest arvates. Selline prioriteedinõue peab sisaldama varasema taotluse kuupäeva ja riiki. Varasema taotluse toimiku number ja prioriteedinõuet tõendavad dokumendid esitatakse kolme kuu jooksul prioriteedinõude esitamise kuupäevast arvates. 2. Tegevdirektor võib ette näha, et dokumente, mille taotleja peab esitama prioriteedinõude tõendamiseks, võib olla vähem kui dokumente, mida nõutakse artikli 42a alusel vastu võetud rakendusaktides, tingimusel et nõutav teave on ametile kättesaadav muudest allikatest.“ (32) Lisatakse artikkel 42a järgmises sõnastuses: „Artikkel 42a Prioriteedinõudega seotud rakendusvolituste andmine ET 30 ET  Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks dokumentide liigid, mis tuleb esitada artikli 42 lõike 1 kohaselt varasema taotluse alusel prioriteedi nõudmiseks. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ (33) Artikkel 43 asendatakse järgmisega: „Artikkel 43 Prioriteediõiguse toime Prioriteediõiguse toime seisneb selles, et artiklite 5, 6, 7, 22, artikli 25 lõike 1 punktide d, e ja f ning artikli 50 lõike 1 kohaldamisel loetakse prioriteedikuupäev registreeritud ELi disainilahenduse taotluse esitamise kuupäevaks.“ (34) Artikkel 44 asendatakse järgmisega: „Artikkel 44 Näituseprioriteet 1. Kui registreeritud ELi disainilahenduse taotleja on tooteid, milles disainilahendus sisaldub või millel seda kasutatakse, esitlenud ametlikul või ametlikult tunnustatud näitusel, mis kuulub 1928. aastal allakirjutatud ning viimati 30. novembril 1972. aastal muudetud rahvusvaheliste näituste konventsiooni alla, ning kui ta esitab taotluse kuue kuu jooksul selliste toodete esmaesitluse kuupäevast arvates, siis võib ta prioriteediõigust nõuda nimetatud kuupäevast alates. 2. Taotleja, kes soovib lõike 1 alusel prioriteeti nõuda, peab esitama prioriteedinõude kas koos taotlusega või kahe kuu jooksul taotluse esitamisest arvates. Taotleja esitab kolme kuu jooksul prioriteedinõude esitamisest arvates tõendid selle kohta, et tooted, milles disainilahendus sisaldub või millel seda kasutatakse, on lõike 1 tähenduses avalikustatud. 3. Liikmesriigis või kolmandas riigis antud näituseprioriteet ei pikenda artiklis 41 sätestatud prioriteedi tähtaega.“ (35) Lisatakse artikkel 44a järgmises sõnastuses: „Artikkel 44a Rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks selliste tõendite liigid ja üksikasjad, mis tuleb esitada artikli 44 lõike 2 kohase näituseprioriteedi nõudmiseks. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ (36) V jaotise pealkiri asendatakse järgmisega: „V JAOTIS REGISTREERIMISE, PIKENDAMISE JA MUUTMISE KORD“ (37) Artiklit 45 muudetakse järgmiselt: (a) lõige 1 asendatakse järgmisega: ET 31 ET  „1. Amet kontrollib, kas registreeritud ELi disainilahenduse taotlus vastab artiklis 38 sätestatud taotluse esitamise kuupäeva määramise tingimustele.“; (b) lõiked 2 ja 3 asendatakse järgmisega: „2. Amet kontrollib, kas: (a) registreeritud ELi disainilahenduse taotlus vastab artikli 36 lõikes 5 ja koondtaotluse puhul artikli 37 lõikes 3 osutatud tingimustele ja nõuetele; (b) vajaduse korral on artikli 36 lõike 4 kohane täiendav lõiv avaldamise edasilükkamise eest ettenähtud tähtaja jooksul tasutud; (c) vajaduse korral on artikli 37 lõike 2 kohased täiendavad taotluse esitamise lõivud koondtaotluse eest ettenähtud tähtaja jooksul tasutud. 3. Kui registreeritud ELi disainilahenduse taotlus ei vasta lõikes 1 osutatud tingimustele, palub amet taotluse esitajal kõrvaldada puudused või tasuda maksmata lõivud kahe kuu jooksul selle palve saamisest arvates. 4. Kui taotleja ei täida lõikes 1 osutatud nõuete kohta esitatud palvet, ei käsitleta taotlust registreeritud ELi disainilahenduse taotlusena. Kui taotluse esitaja täidab ameti palve need nõuded täita, määrab amet taotluse esitamise kuupäevaks kuupäeva, mil kindlakstehtud puudused on kõrvaldatud või maksmata lõivud tasutud. 5. Kui taotleja ei täida lõike 2 punktides a ja b osutatud nõuete kohta esitatud palvet, lükkab amet taotluse tagasi. 6. Kui taotleja ei täida lõike 2 punktis c osutatud nõuete kohta esitatud palvet, ei käsitleta taotlust registreeritud ELi disainilahenduse taotlusena täiendavate disainilahenduste osas, välja arvatud juhul, kui on selge, milliste disainilahenduste kohta tasutud summa käib. Kui puuduvad muud kriteeriumid, mille abil kindlaks teha, milliste disainilahenduste eest on tasutud, käsitleb amet disainilahendusi numbrilises järjekorras, milles need on esitatud vastavalt artikli 37a kohaselt vastu võetud reeglitele. Taotlust ei käsitleta registreeritud ELi disainilahenduse taotlusena nende disainilahenduste puhul, mille eest täiendavat taotluse esitamise lõivu ei ole tasutud või mille eest ei ole seda tasutud täies ulatuses. 7. Kui prioriteedinõude tingimused ei ole täidetud, tähendab see kõnealuse taotluse puhul prioriteediõiguse kaotamist.“ (38) Artikkel 46 jäetakse välja. (39) Artikkel 47 asendatakse järgmisega: „Artikkel 47 Registreerimata jätmise alused 1. Kui amet leiab artikli 45 kohase kontrolli käigus, et disainilahendus, millele kaitset taotletakse, ei vasta artikli 3 punktis 1 esitatud määratlusele või on vastuolus avaliku korra või üldtunnustatud kõlblusnormidega, teatab ta taotlejale, et disainilahendust ei registreerita, täpsustades registreerimata jätmise aluse. 2. Lõikes 1 osutatud teates määrab amet tähtaja, mille jooksul taotleja võib esitada märkusi, võtta taotluse või vastustatud vaateplaanid tagasi või esitada disainilahenduse ET 32 ET  muudetud kujutise, mis erineb algselt taotluses esitatud kujutisest üksnes ebaoluliste detailide poolest. 3. Kui taotleja registreerimisest keeldumise aluseid ei kõrvalda, lükkab amet taotluse tagasi. Kui need alused käivad ainult mõne koondtaotluses sisalduva disainilahenduse kohta, lükkab amet taotluse tagasi ainult nende disainilahenduste osas.“ (40) Lisatakse artikkel 47a järgmises sõnastuses: „Artikkel 47a Taotluse tagasivõtmine ja muutmine 1. Taotleja võib ELi disainilahenduse taotluse või – koondtaotluse puhul – mõned taotluses sisalduvad disainilahendused igal ajal tagasi võtta. 2. Taotleja võib taotletud ELi disainilahenduse kujutist ebaolulistes üksikasjades igal ajal muuta.“ (41) Lisatakse artikkel 47b järgmises sõnastuses: „Artikkel 47b Taotluse muutmisega seotud volituste delegeerimine Komisjonil on õigus võtta artikli 109 lõike 2 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust, määrates kindlaks artikli 47a lõikes 2 osutatud taotluste muutmise korra üksikasjad.“ (42) Artikkel 48 asendatakse järgmisega: „Artikkel 48 Registreerimine 1. Kui registreeritud ELi disainilahenduse taotluse nõuded on täidetud ja sellises ulatuses, milles taotlust ei ole artikli 47 kohaselt tagasi lükatud, kannab amet taotluses sisalduva disainilahenduse ja artikli 72 lõikes 2 osutatud andmed registrisse. 2. Kui taotluses sisaldub palve avaldamine artikli 50 kohaselt edasi lükata, kantakse registrisse ka see asjaolu ja edasilükkamistähtaja lõppkuupäev. 3. Registreerimiskuupäevaks on artiklis 38 osutatud taotluse esitamise kuupäev. 4. Artikli 36 lõike 4 ja artikli 37 lõike 2 kohaselt tasutavaid lõive ei tagastata isegi mitte juhul, kui taotletavat disainilahendust ei registreerita.“ (43) Artikkel 49 asendatakse järgmisega: „Artikkel 49 Avaldamine Pärast registreerimist avaldab amet registreeritud ELi disainilahenduse artikli 73 lõike 1 punktis a osutatud ELi Disainilahenduste Bülletäänis.“ (44) Lisatakse artikkel 49a järgmises sõnastuses: ET 33 ET  „Artikkel 49a Avaldamisega seotud rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks üksikasjad, mis peavad sisalduma artikli 49 kohases avaldatud teabes. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ (45) Artikkel 50 asendatakse järgmisega: „Artikkel 50 Avaldamise edasilükkamine 1. Registreeritud ELi disainilahenduse taotleja võib taotluse esitamisel paluda, et registreeritud ELi disainilahenduse avaldamine lükataks edasi 30 kuu võrra taotluse esitamise kuupäevast arvates, või kui nõutakse prioriteeti, siis prioriteedikuupäevast arvates. 2. Kui esitatakse lõike 1 kohane palve ja artikli 48 tingimused on täidetud, kantakse registreeritud ELi disainilahendus registrisse, kuid disainilahenduse kujutist ja taotlusega seotud toimikuid ei tehta avalikkusele kättesaadavaks, kui artikli 74 lõikest 2 ei tulene teisiti. 3. Amet avaldab ELi Disainilahenduste Bülletäänis viite lõikes 1 osutatud taotluse kohta. Viitele lisatakse teave registreeritud disainilahenduse õiguste omaja kohta, esindaja nimi (kui esindaja on olemas), taotluse esitamise ja registreerimise kuupäev ning taotluse toimiku number. Disainilahenduse kujutist ja disainilahenduse väljanägemisele iseloomulikke üksikasju ei avaldata. 4. Edasilükkamistähtaja möödudes või õiguste omaja taotluse korral varasemal kuupäeval teeb amet avalikkusele kättesaadavaks kõik registrikanded ja taotlusega seotud toimiku ning avaldab registreeritud ELi disainilahenduse ELi Disainilahenduste Bülletäänis. 5. Õiguste omaja võib takistada lõikes 4 osutatud registreeritud ELi disainilahenduse avaldamist, esitades hiljemalt kolm kuud enne edasilükkamistähtaja lõppu artikli 51 kohase taotluse ELi disainilahendusest loobumise kohta. Kõik taotlused loobumise registrisse kandmise kohta, mis ei vasta artiklis 51 ja artikli 51a alusel vastu võetud rakendusaktides sätestatud nõuetele või mis esitatakse pärast esimeses lauses osutatud tähtaega, lükatakse tagasi. 6. Kui registreerimine toimub koondtaotluse alusel, märgib omanik koos lõikes 4 osutatud varasema avaldamise taotlusega või lõikes 5 osutatud loobumistaotlusega selgelt, millised taotluses sisalduvad disainilahendused tuleb varem avaldada või millest loobutakse ning milliste disainilahenduste avaldamise edasilükkamist jätkatakse. 7. Kui omanik ei täida lõikes 6 sätestatud tingimusi, palub amet omanikul kõrvaldada puudused määratud tähtaja jooksul, mis ei lõpe mingil juhul pärast 30 kuu pikkust edasilükkamistähtaega. 8. Kui puudust lõike 7 kohaselt ettenähtud tähtaja jooksul ei kõrvaldata, loetakse varajase avaldamise taotlus esitamata jäetuks või loobumistaotlus tagasi lükatuks. 9. Registreeritud ELi disainilahenduse põhjal võib ajavahemikul, mil avaldamine on edasi lükatud, kohtumenetlusi algatada vaid tingimusel, et isikule, kelle vastu hagi ET 34 ET  esitatakse, on registris ning taotlusega kaasnevas toimikus sisalduv teave teatavaks tehtud.“ (46) Lisatakse artikkel 50a järgmises sõnastuses: „Artikkel 50a Avaldamine pärast edasilükkamistähtaega Artiklis 50 osutatud edasilükkamistähtaja möödudes või varasema avaldamise taotluse korral niipea, kui tehniliselt võimalik, teeb amet järgmist: (a) avaldab registreeritud ELi disainilahenduse ELi Disainilahenduste Bülletäänis koos artikli 49a kohaselt vastu võetud õigusnormides sätestatud märgetega ja koos märkega, et taotlus sisaldas artikli 50 kohast avaldamise edasilükkamise taotlust; (b) teeb avalikkusele kättesaadavaks kõik disainilahendusega seotud toimikud; (c) teeb avalikkusele kättesaadavaks kõik registrisse tehtud kanded, sealhulgas kanded, mis ei olnud artikli 74 lõike 5 kohaselt avalikuks tutvumiseks avatud.“ (47) Lisatakse artikkel 50b järgmises sõnastuses: „Artikkel 50b Registreerimistunnistus Pärast registreeritud ELi disainilahenduse avaldamist väljastab amet registreerimistunnistuse. Amet väljastab tunnistuste kinnitatud või kinnitamata ärakirju, mille eest tuleb tasuda lõiv, kui neid ärakirju ei väljastata elektrooniliselt.“ (48) Lisatakse artiklid 50c ja 50d järgmises sõnastuses: „Artikkel 50c Rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks üksikasjad, mis peavad sisalduma artiklis 50b osutatud registreerimistunnistusel, ja tunnistuse vorm. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt. Artikkel 50d Pikendamine 1. ELi disainilahenduse registreeringu kehtivust pikendatakse õiguste omaja või tema poolt sõnaselgelt volitatud isiku taotlusel, kui on tasutud pikendamislõiv. 2. Amet teatab registreeringu kehtivuse lõppemisest registreeritud ELi disainilahenduse õiguste omajale ja kõigile isikutele, kellel on ELi disainilahenduse suhtes registreeritud õigusi, vähemalt kuus kuud enne kõnealuse kehtivuse lõppemist. Kui nimetatud teavet ei edastata, ei too see kaasa ameti vastutust ega mõjuta registreeringu kehtivuse lõppemist. 3. Pikendamistaotlus esitatakse kuue kuu jooksul enne registreeringu kehtivuse lõppemist. Selle aja jooksul tuleb tasuda ka pikendamislõiv. Kui seda ei ole tehtud, ET 35 ET  võib taotluse esitada ja lõivu tasuda ka kuue kuu jooksul pärast registreeringu kehtivuse lõppemist, tingimusel et nimetatud lisatähtaja jooksul tasutakse lisatasu selle eest, et pikendamislõivu tasumisega või pikendamistaotluse esitamisega on hilinetud. 4. Lõikes 1 osutatud pikendamistaotluses peab olema märgitud: (a) pikendamist taotleva isiku nimi; (b) pikendatava ELi disainilahenduse registreerimisnumber; (c) kui registreering põhines koondtaotlusel, siis märge selle kohta, milliste disainilahenduste pikendamist taotletakse. Kui pikendamislõiv tasutakse, loetakse selle lõivu tasumine pikendamistaotluseks, juhul kui see sisaldab kogu teavet, mida on vaja makse sihtotstarbe kindlakstegemiseks. 5. Juhul kui registreering põhines koondtaotlusel ja kui makstud lõivud ei ole piisavad, et katta kõiki disainilahendusi, mille pikendamist taotletakse, siis pikendatakse registreeringut, kui on selge, millise disainilahenduse eest on makstud summa ette nähtud. Kui puuduvad muud kriteeriumid, mille abil kindlaks teha, milliste disainilahenduste eest on tasutud, käsitleb amet disainilahendusi numbrilises järjekorras, milles need on esitatud vastavalt artikli 37a kohaselt vastu võetud reeglitele. 6. Registreeringu pikendamine jõustub järgmisel päeval pärast senise registreeringu kehtivuse lõppu. Pikendamise kohta tehakse registrisse kanne. 7. Kui pikendamistaotlus esitatakse lõikes 3 osutatud tähtaegade jooksul, kuid muud käesolevas artiklis sätestatud registreeringu pikendamist käsitlevad tingimused ei ole täidetud, teavitab amet taotlejat puudustest. 8. Kui pikendamistaotlust ei esitata või kui see esitatakse pärast lõikes 3 ette nähtud tähtaja möödumist või kui lõivu pole tasutud või kui see tasutakse alles pärast kõnealuse tähtaja möödumist või kui lõikes 7 osutatud puudusi selle ajavahemiku jooksul ei kõrvaldata, võtab amet seisukoha, et registreering on kehtivuse kaotanud, ja teatab sellest ELi disainilahenduse omanikule. Kui registreeringu kehtivuse kaotamise kindlakstegemise otsus on lõplikult jõustunud, kustutab amet disainilahenduse registrist. Kustutamine jõustub järgmisel päeval pärast senise registreeringu kehtivuse lõppemist. Kui pikendamise eest on lõiv tasutud, kuid registreeringut ei pikendata, makstakse lõiv tagasi. 9. Kahe või enama disainilahenduse kohta võib esitada ühe pikendamistaotluse, juhul kui kõigil taotlusega hõlmatud disainilahendustel on sama omanik või esindaja. Nõutav lõiv tuleb maksta iga pikendatava registreeringu eest.“ (49) Lisatakse artikkel 50e järgmises sõnastuses: „Artikkel 50e Muutmine 1. Registreeritud ELi disainilahenduse kujutist ei muudeta registris registreerimisperioodi ega pikendusperioodi ajal, välja arvatud ebaolulistes detailides. 2. Omaniku esitatud muutmistaotlus peab sisaldama registreeritud ELi disainilahenduse muudetud versiooni kujutist. ET 36 ET  3. Muutmistaotlust ei loeta esitatuks enne, kui nõutav lõiv on tasutud. Kui lõivu ei ole tasutud või kui seda ei ole tasutud täies ulatuses, siis teatab amet sellest omanikule. Kui kahes või enamas registreeringus soovitakse muuta sama elementi, võib selle kohta esitada ühe taotluse, tingimusel, et kõigil neil disainilahendustel on sama omanik. Nõutav muutmislõiv tuleb tasuda iga muudetava registreeringu eest. Kui käesolevas artiklis ja artikli 50f alusel vastu võetud rakendusaktides sätestatud nõuded registreeringu muutmise kohta ei ole täidetud, teatab amet puudusest omanikule. Kui ameti määratud tähtaja jooksul puudusi ei kõrvaldata, lükkab amet muutmistaotluse tagasi. 4. Muudatuse registreeringu avaldamine sisaldab registreeritud ELi disainilahenduse kujutist selle muudetud kujul.“ (50) Lisatakse artikkel 50f järgmises sõnastuses: „Artikkel 50f Muutmisega seotud rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks üksikasjad, mis peavad sisalduma artikli 50e lõikes 2 osutatud muutmistaotluses. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ (51) Lisatakse artikkel 50g järgmises sõnastuses: „Artikkel 50 g Nime või aadressi muutmine 1. ELi disainilahenduse omanik teatab ametile oma nime või aadressi muutusest, mis ei tulene registreeritud ELi disainilahenduse üleandmisest või omanikuvahetusest. 2. Kui sama omanik soovib muuta nime või aadressi kahes või enamas registreeringus, võib ta selle kohta esitada ühe taotluse. 3. Kui käesolevas artiklis ja artikli 50h alusel vastu võetud rakendusaktides sätestatud nõuded nime või aadressi muutmise kohta ei ole täidetud, teatab amet puudusest ELi disainilahenduse omanikule. Kui ameti määratud tähtaja jooksul puudusi ei kõrvaldata, lükkab amet taotluse tagasi. 4. Lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse ka registreeritud esindaja nime või aadressi muutmise suhtes. 5. Amet kannab artikli 72 lõike 3 punktides a ja b osutatud andmed registrisse. 6. ELi disainilahenduse taotluste suhtes kohaldatakse lõikeid 1–4. Muudatus kantakse toimikusse, mida amet peab ELi disainilahenduse taotluse kohta.“ (52) Lisatakse artikkel 50h järgmises sõnastuses: „Artikkel 50h Nime või aadressi muutmisega seotud rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks üksikasjad, mis peavad sisalduma artikli 50g lõike 1 kohases nime või aadressi muutmise taotluses. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ ET 37 ET  (53) Artikkel 51 asendatakse järgmisega: „Artikkel 51 Loobumine 1. Registreeritud ELi disainilahendusest loobumise kohta teeb õiguste omaja ametile kirjaliku avalduse. Loobumine jõustub registrisse kandmisel. 2. Kui loobutakse ELi disainilahendusest, mille avaldamine on edasi lükatud, loetakse, et sellel on käesolevast määrusest tulenev toime algusest peale puudunud. 3. Loobumine registreeritakse üksnes registrisse kantud õiguste omaja nõusolekul. Kui registrisse on kantud litsents, kantakse loobumine registrisse üksnes juhul, kui registreeritud ELi disainilahenduse omanik tõendab, et litsentsiaadile on loobumiskavatsusest teatatud. Loobumise kanne tehakse kolme kuu möödudes kuupäevast, mil omanik tõendab ametile, et litsentsiaadile on loobumiskavatsusest teatatud, või enne selle ajavahemiku lõppemist niipea, kui omanik tõendab, et litsentsiaat on andnud oma nõusoleku. 4. Kui pädevale kohtule või asutusele on artikli 15 kohaselt esitatud hagi, mis on seotud õigusega registreeritud ELi disainilahendusele, ei registreeri amet loobumist ilma hageja nõusolekuta. 5. Kui käesolevas artiklis ja artikli 51a alusel vastu võetud rakendusaktides sätestatud nõuded loobumise kohta ei ole täidetud, teatab amet puudusest omanikule. Kui ameti määratud tähtaja jooksul puudusi ei kõrvaldata, ei kanna amet loobumist registrisse.“ (54) Lisatakse artikkel 51a järgmises sõnastuses: „Artikkel 51a Loobumisega seotud rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks: (a) üksikasjad, mis peavad sisalduma artikli 51 lõike 1 kohases loobumisdeklaratsioonis; (b) dokumendid, mida on vaja, et tõendada artikli 51 lõike 3 kohaselt kolmanda isiku nõusolekut ja artikli 51 lõike 4 kohaselt hageja nõusolekut. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ (55) Artiklit 52 muudetakse järgmiselt: (a) lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Kui artikli 25 lõigetest 2–5 ei tulene teisiti, võib iga füüsiline või juriidiline isik või vastavat volitust omav ametiasutus esitada ametile registreeritud ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse.“; (b) lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Kehtetuks tunnistamise taotlus on vastuvõetamatu, kui amet või artiklis 80 osutatud ELi disainilahenduste kohus on samas küsimuses, sama alusega ja samade poolte vahelises vaidluses juba teinud sisulise otsuse ning see ameti otsus või kohtuotsus on jõustunud.“ ET 38 ET  (56) Artikkel 53 asendatakse järgmisega: „Artikkel 53 Taotluse läbivaatamine 1. Kui amet leiab, et kehtetuks tunnistamise taotlus on vastuvõetav, kontrollib ta, kas artiklis 25 osutatud kehtetuse alused ei muuda registreeritud ELi disainilahendust kehtetuks. 2. Kehtetuks tunnistamise taotlust läbi vaadates palub amet pooltel nii sageli kui vaja esitada ameti määratud tähtaja jooksul märkusi teistelt pooltelt saadud või ameti enda tehtud avalduste kohta. 3. Kui registreeritud ELi disainilahenduse omanik seda taotleb, esitab kehtetuks tunnistamise taotleja, kes tugineb varasemale ELi või riiklikule kaubamärgile kui eristavale tähisele artikli 25 lõike 1 punkti e tähenduses, tõendid sellise kaubamärgi tegeliku kasutuse kohta vastavalt määruse (EL) 2017/1001 artikli 64 lõigetele 2 ja 3 ning käesoleva määruse artikli 53a alusel vastu võetud õigusnormidele. 4. Kanne ameti poolt kehtetuks tunnistamise taotluse suhtes tehtud otsuse kohta tehakse registrisse niipea, kui otsus on lõplikult jõustunud. 5. Amet võib teha pooltele ettepaneku lahendada asi kokkuleppe korras.“ (57) Lisatakse artikkel 53a järgmises sõnastuses: „Artikkel 53a Kehtetus tunnistamisega seotud volituste delegeerimine Komisjonil on õigus võtta artikli 109a kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust, määrates kindlaks artiklites 52 ja 53 osutatud ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetluse üksikasjad, sealhulgas võimaluse vaadata kehtetuks tunnistamise taotlus läbi eelisjärjekorras, kui registreeritud ELi disainilahenduse omanik ei vaidlusta kehtetuse aluseid ega esitatud nõudeid.“ (58) Artikkel 55 asendatakse järgmisega: „Artikkel 55 Otsuste edasikaebamine 1. Kaebuse võib esitada artikli 102 punktides a, b, c ja e osutatud ameti otsuste peale. 2. Apellatsioonikodade poolt käesoleva määruse alusel menetletavate kaebuste suhtes kohaldatakse määruse (EL) 2017/1001 artikleid 66–72, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.“ (59) Lisatakse artikkel 55a järgmises sõnastuses: „Artikkel 55a Apellatsioonimenetlusega seotud volituste delegeerimine Komisjonil on õigus võtta artikli 109a kohaselt vastu delegeeritud õigusakte käesoleva määruse täiendamiseks, et sätestada käesolevast määrusest tuleneva apellatsioonimenetluse üksikasjad.“ ET 39 ET  (60) Artiklid 56–61 jäetakse välja. (61) Artikkel 62 asendatakse järgmisega: „Artikkel 62 Ameti otsused ja teated 1. Ameti otsustes märgitakse põhjused, millel need rajanevad. Otsuste aluseks võivad olla üksnes põhjused või tõendid, mille kohta asjaomastel isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht. Kui asja arutatakse ametis suuliselt, võib otsuse esitada suuliselt. Pärast seda edastatakse pooltele kirjalik otsus. 2. Kõigis ameti otsustes, avaldustes ja teadetes märgitakse vastava küsimuse eest vastutav osakond või muu üksus ja vastutava ametniku või vastutavate ametnike nimed. Otsustel, avaldustel ja teadetel peab olema selle ametniku allkiri (nende ametnike allkirjad) või allkirjade asemel ameti pitser trükituna või pitsatiga lööduna. Tegevdirektor võib ette näha, et ameti vastutava osakonna või üksuse ja vastutava ametniku või vastutavate ametnike nimed võib identifitseerida muul viisil või et võib kasutada muid identifitseerimisvahendeid kui pitser, kui otsused, avaldused või teated edastatakse tehniliste sidevahendite abil. 3. Ameti otsustele, mida võib edasi kaevata, lisatakse kirjalik teade selle kohta, et teade kaebuse kohta tuleb ametile esitada kirjalikult kahe kuu jooksul pärast asjaomase otsuse teatavakstegemise kuupäeva. Teadetes juhitakse poolte tähelepanu ka määruse (EL) 2017/1001 artiklite 66, 67, 68, 71 ja 72 sätetele, mida vastavalt käesoleva määruse artikli 55 lõikele 2 kohaldatakse ka käesoleva määruse kohaste kaebuste suhtes. Pooled ei või oma avaldustes tugineda sellele, et amet ei ole andnud teavet edasikaebamisvõimaluse kohta.“ (62) Artikli 63 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Asju menetledes kontrollib amet fakte omal algatusel. Seevastu kehtetuks tunnistamisega seotud menetlustes piirdub amet asja läbivaatamisel kehtetuse aluste, poolte esitatud faktide, tõendite ja argumentidega ning esitatud nõuetega.“ (63) Artikkel 64 asendatakse järgmisega: „Artikkel 64 Asja suuline arutamine 1. Kui amet leiab, et otstarbekas on suuline menetlus, viiakse see läbi ameti omal algatusel või menetluspoole taotlusel. 2. Suuline menetlus läbivaatajate ja registri eest vastutava osakonna ees ei ole avalik. 3. Suuline menetlus, sealhulgas otsuse väljakuulutamine kehtetuks tunnistamise osakonnas ja apellatsioonikojas on avalik, kui asja menetlev talitus ei otsusta teisiti asjade puhul, mille avalik menetlemine võiks põhjustada eelkõige menetluspooltele olulist ja põhjendamatut kahju.“ (64) Lisatakse artikkel 64a järgmises sõnastuses: „Artikkel 64a Suulise menetlusega seotud volituste delegeerimine ET 40 ET  Komisjonil on õigus võtta artikli 109a kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust ja määratakse kindlaks artiklis 64 osutatud suulise menetluse korra üksikasjad, sealhulgas artikli 98 kohase keelte kasutamise korra üksikasjad.“ (65) Artiklit 65 muudetakse järgmiselt: (a) lõikele 3 lisatakse järgmine lause: „Kutses sisalduv etteteatamise tähtaeg on vähemalt üks kuu, välja arvatud juhul kui pool, tunnistaja või ekspert nõustub lühema tähtajaga.“; (b) lisatakse lõige 5 järgmises sõnastuses: „5. Tegevdirektor määrab kindlaks summa, sealhulgas ettemaksed, mis tuleb tasuda käesolevas artiklis osutatud tõendite kogumisel tehtud kulutuste eest.“ (66) Lisatakse artikkel 65a järgmises sõnastuses: „Artikkel 65a Tõendite kogumisega seotud volituste delegeerimine Komisjonil on õigus võtta artikli 109a kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust, määrates kindlaks artiklis 65 osutatud tõendite kogumise korra üksikasjad.“ (67) Artikkel 66 asendatakse järgmisega: „Artikkel 66 Teatamine 1. Amet teatab menetluse käigus huvitatud isikutele otsustest ja kutsetest ning kõigist teadetest või muudest avaldustest, millest hakkab kulgema mõni tähtaeg või millest tuleb asjaomastele isikutele teatada käesoleva määruse muude sätete või käesoleva määruse alusel vastu võetud õigusaktide kohaselt või mille teatavakstegemise korralduse on andnud tegevdirektor. 2. Teated esitatakse elektrooniliselt. Elektrooniliste vahendite üksikasjad määrab kindlaks tegevdirektor. 3. Kui teatamine on ametil osutunud võimatuks, toimub teatamine avaliku teadaandega. Tegevdirektor määrab kindlaks avaliku teadaande edastusviisi ja määrab ühe kuu pikkuse tähtaja alguskuupäeva ning selle tähtaja lõppedes loetakse, et dokument on teatavaks tehtud.“ (68) Lisatakse artikkel 66a järgmises sõnastuses: „Artikkel 66a Teatamisega seotud volituste delegeerimine Komisjonil on õigus võtta artikli 109a kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust, määrates kindlaks artiklis 66 osutatud teatamiskorra üksikasjad.“ (69) Lisatakse artiklid 66b ja 66c järgmises sõnastuses: ET 41 ET  „Artikkel 66b Õiguste kaotamisest teatamine Kui amet leiab, et käesolevast määrusest või käesoleva määruse alusel vastu võetud õigusaktidest tuleneb mingite õiguste kaotamine, ilma et oleks tehtud mingit otsust, teatab ta sellest artikli 66 kohaselt asjaomastele isikutele. Asjaomased isikud võivad taotleda selle küsimuse kohta otsuse tegemist kahe kuu jooksul pärast sellise teate esitamist, kui nad leiavad, et ameti seisukoht on ekslik. Amet võtab sellise otsuse vastu ainult juhul, kui ta on seda taotlevatest isikutest erineval arvamusel. Vastasel juhul muudab amet oma järeldust ja teatab sellest isikutele, kes selle kohta otsust taotlesid. Artikkel 66c Ametile saadetavad teated Ametile esitatakse teateid elektrooniliselt. Tegevdirektor määrab kindlaks elektroonilised vahendid, mida tuleb kasutada, ning selliste elektrooniliste vahendite kasutamise viisi ja tehnilised tingimused.“ (70) Lisatakse artikkel 66d järgmises sõnastuses: „Artikkel 66d Ametile saadetavate teadetega seotud volituste delegeerimine Komisjonil on õigus võtta artikli 109a kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust, määrates kindlaks artiklis 66c osutatud ametile saadetavaid teateid käsitlevad eeskirjad ja sellise teabevahetuse viisid, mille amet teeb kättesaadavaks.“ (71) Lisatakse artikkel 66e järgmises sõnastuses: „Artikkel 66e Tähtajad 1. Tähtajad määratakse täisaastates, kuudes, nädalates või päevades. Tähtaja arvestus algab asjaomasele sündmusele järgnevast päevast. Tähtajad ei tohi olla lühemad kui üks kuu ega pikemad kui kuus kuud, kui käesolevas määruses või käesoleva määruse alusel vastu võetud õigusaktides ei ole sätestatud teisiti. 2. Enne iga kalendriaasta algust määrab tegevdirektor kindlaks päevad, mil amet ei ole dokumentide vastuvõtuks avatud. 3. Kui ameti ühendus lubatud elektrooniliste sidevahenditega tegelikult katkeb, määrab tegevdirektor kindlaks katkestusperioodi kestuse. 4. Kui nõuetekohane teadete saatmine menetlusosalistelt ametile ja vastupidi on katkenud või häiritud erakorralise sündmuse, näiteks loodusõnnetuse või streigi tõttu, võib tegevdirektor määrata, et menetlusosaliste puhul, kelle alaline elukoht või registrijärgne asukoht on piirkonnas, mida see erakorraline sündmus mõjutab, või kes on nimetanud esindaja, kelle asukoht on selles piirkonnas, pikendatakse kõiki tähtaegu, mis muidu mööduksid nimetatud sündmuste alguskuupäeval või pärast seda, kuni teatava kuupäevani. Seda kuupäeva määrates hindab tegevdirektor, millal erakorraline sündmus lõpeb. Kui sündmus mõjutab ka ameti asukohta, täpsustab tegevdirektor kuupäeva määramisel, et see kehtib kõikide menetlusosaliste suhtes.“ ET 42 ET  (72) Lisatakse artikkel 66f järgmises sõnastuses: „Artikkel 66f Tähtaegade arvutamise ja kestusega seotud volituste delegeerimine Komisjonil on õigus võtta artikli 109a kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust, määrates kindlaks artiklis 66e osutatud tähtaegade arvutamise ja kestuse üksikasjad.“ (73) Lisatakse artiklid 66b ja 66h järgmises sõnastuses: „Artikkel 66g Vigade ja ilmsete eksimuste parandamine 1. Omal algatusel või poole taotlusel parandab amet oma otsustes esinevad keelevead, ümberkirjutusvead ja ilmsed eksimused, ELi disainilahenduse registreerimisel tehtud vead või registreeringu avaldamisel tehtud vead. 2. Kui omanik palub parandada ELi disainilahenduse registreerimisel või registreeringu avaldamisel tehtud vea, kohaldatakse artiklit 50g mutatis mutandis. 3. ELi disainilahenduse registreerimisel või registreeringu avaldamisel tehtud vigade parandused avaldatakse. Artikkel 66h Registrikannete kustutamine ja otsuste tühistamine 1. Kui amet on teinud registrisse kande või võtnud vastu otsuse, mis sisaldab ilmset viga, mida saab omistada ametile, tagab ta kande kustutamise või otsuse tühistamise. Kui menetluses on ainult üks osapool ning kanne või tegu mõjutab tema õigusi, määratakse kande kustutamine või otsuse tühistamine isegi juhul, kui pool ise seda viga ei märganud. 2. Lõikes 1 osutatud kustutamise või tühistamise määrab kas oma ametiülesandeid täites või ühe menetlusosalise taotlusel see osakond, kes kande või otsuse tegi. Registrikande kustutamine või otsuse tühistamine toimub ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil kanne registrisse tehti või otsus vastu võeti, pärast konsulteerimist menetlusosalistega ja kõnealuse ELi disainilahenduse õiguste omajatega, kes on registrisse kantud. Amet peab selliste kustutamiste ja tühistamiste või kehtetuks tunnistamiste üle arvestust. 4. Käesoleva artikli kohaldamine ei piira poolte õigust esitada artiklite 55 ja 55a kohaselt kaebusi ega võimalust parandada artikli 66g kohaselt vigu ja ilmseid eksimusi. Kui ameti otsus, mis sisaldab viga, on edasi kaevatud, langeb apellatsioonimenetluse ese ära, kui amet tühistab käesoleva artikli lõike 1 kohaselt oma otsuse. Viimasel juhul hüvitatakse kaebuse esitajale kaebuse esitamise lõiv.“ (74) Lisatakse artikkel 66i järgmises sõnastuses: „Artikkel 66i Kannete kustutamise ja otsuste tühistamisega seotud volituste delegeerimine ET 43 ET  Komisjonil on õigus võtta artikli 109a kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust, määrates kindlaks artikli 66h kohase registrikande kustutamise või otsuse tühistamise korra üksikasjad.“ (75) Artiklit 67 muudetakse järgmiselt: (a) lõike 2 neljas lause asendatakse järgmisega: „. Kui on jäetud esitamata pikendamistaotlus või on jäetud tasumata pikendamislõiv, esitatakse taotlus ja viiakse tegemata toiming lõpule 12 kuu jooksul pärast artikli 50d lõike 3 kolmandas lauses sätestatud registreeringu kehtivuse lõppemisele järgneva kuuekuulise tähtaja möödumist.“; (b) lõikele 3 lisatakse järgmine lause: „Kui tähtaja ennistamise taotlus rahuldatakse, makstakse lõiv tagasi.“; (c) lõige 5 asendatakse järgmisega: „5. Lõikes 2 ja artiklis 67a sätestatud tähtaegadest mitte kinnipidamine ei too kaasa käesoleva artikli lõikes 1 osutatud õiguste ennistamist.“ (76) Lisatakse artiklid 67a ja 67b järgmises sõnastuses: „Artikkel 67a Menetluse jätkamine 1. Registreeritud ELi disainilahenduse taotleja või omanik või muu ametis toimuva menetluse osaline, kes ei ole pidanud kinni ameti määratud tähtajast, võib taotleda menetluse jätkamist, tingimusel et taotluse esitamise ajaks on tal tegemata jäetud toiming sooritatud. Menetluse jätkamise taotlus on vastuvõetav üksnes siis, kui see esitatakse kahe kuu jooksul alates selle tähtaja lõpust, millest kinni ei peetud. Avaldust ei loeta esitatuks enne, kui menetluse jätkamise lõiv on tasutud. 2. Menetlust ei jätkata, kui ei peeta kinni tähtaegadest, mis on sätestatud: (a) artiklis 38, artikli 41 lõikes 1, artikli 44 lõikes 1, artikli 45 lõikes 3, artikli 50d lõikes 3 ja artikli 67 lõikes 2; (b) määruse (EL) 2017/1001 artiklis 68 ja artikli 72 lõikes 5 koostoimes käesoleva määruse artikliga 55 lõikega 2; (c) käesoleva artikli lõikes 1. 3. Menetluse jätkamise taotluse kohta teeb otsuse osakond, kelle pädevuses on teha otsus tegemata jäetud toimingu kohta. 4. Kui amet võtab menetluse jätkamise taotluse vastu, loetakse, et tähtajast mitte kinnipidamise tagajärjed ei ole aset leidnud. Kui otsus on tehtud kõnealuse tähtaja lõpu ja menetluse jätkamise taotluse esitamise vahel, vaatab osakond, kelle pädevuses on teha otsus tegemata jäetud toimingu kohta, oma otsuse läbi ja teeb uue otsuse, juhul kui tegemata jäetud toimingu sooritamine on selleks piisav. Kui amet leiab pärast otsuse läbivaatamist, et algset otsust ei ole vaja muuta, kinnitatakse seda kirjalikult. 5. Kui amet lükkab menetluse jätkamise taotluse tagasi, hüvitatakse lõiv. Artikkel 67b Menetluse katkestamine ET 44 ET  1. Menetlus ametis katkestatakse järgmistel juhtudel: (a) registreeritud ELi disainilahenduse taotleja või omaniku või siseriikliku õiguse alusel tema nimel tegutseva isiku surma või teovõimetuks muutumise korral; (b) kui õiguslikud põhjused, mis tulenevad registreeritud ELi disainilahenduse taotleja või omaniku omandi suhtes algatatud kohtumenetlusest, takistavad seda taotlejat või omanikku ametis menetlust jätkamast; (c) registreeritud ELi disainilahenduse taotleja või omaniku esindaja surma või teovõimetuks muutumise korral või juhul kui õiguslikud põhjused, mis tulenevad tema omandi suhtes algatatud kohtumenetlusest, takistavad seda esindajat ametis menetlust jätkamast. Kui esimese lõigu punktis a osutatud surm või teovõimetuks muutumine ei mõjuta artikli 78 alusel määratud esindaja volitusi, katkestatakse menetlus ainult esindaja taotluse alusel. 2. Ametis võib menetlust jätkata niipea, on kindlaks tehtud isik, kes on volitatud menetlust jätkama, või kui amet on ammendanud kõik mõistlikud katsed sellist isikut kindlaks teha.“ (77) Lisatakse artikkel 67c järgmises sõnastuses: „Artikkel 67c Menetluse jätkamisega seotud volituste delegeerimine Komisjonil on õigus võtta artikli 109a kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust, määrates kindlaks artikli 67b lõikes 2 osutatud ametis toimuva menetluse jätkamise korra üksikasjad.“ (78) Artikkel 68 asendatakse järgmisega: „Artikkel 68 Viide üldpõhimõtetele Kui käesolevas määruses või käesoleva määruse alusel vastu võetud õigusaktides puuduvad menetlussätted, võtab amet arvesse liikmesriikides üldiselt tunnustatud menetlusõiguse põhimõtteid.“ (79) Artikli 69 lõiked 1 ja 2 asendatakse järgmisega: „1. Ameti nõudeõigus lõivude suhtes aegub nelja aasta möödumisel selle kalendriaasta lõpust, mil asjaomane lõiv oleks tulnud tasuda. 2. Nõudeõigus ameti vastu makstud lõivude või enammakstud summade tagastamiseks aegub nelja aasta möödumisel selle kalendriaasta lõpust, mil kõnealune õigus on tekkinud.“ (80) Artikkel 70 asendatakse järgmisega: „Artikkel 70 Kulude jaotamine 1. Poolelt, kelle kahjuks on lõppenud registreeritud ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetlus või apellatsioonimenetlus, mõistetakse välja teise poole makstud lõivud kehtetuks tunnistamise taotlemise ja edasikaebamise eest. Samuti ET 45 ET  kannab kaotanud pool kõik teise poole menetluses osalemiseks vajalikud kulud, sealhulgas sõidu- ja elamiskulud ning artikli 78 lõike 1 tähenduses esindaja tasud maksimummäärade piires, mis sätestatakse artikli 70a alusel vastu võetavas rakendusaktis iga kulukategooria jaoks. 2. Kui mõlema poole osa taotlusi rahuldatakse ja osa jäetakse rahuldamata või kui õigluspõhimõtted seda nõuavad, otsustab kehtetuks tunnistamise osakond või apellatsioonikoda siiski lõikes 1 sätestatust erineva kulude jaotuse. 3. Pool, kes lõpetab menetluse ELi disainilahenduse taotluse, kehtetuks tunnistamise taotluse või kaebuse tagasivõtmisega või ilma ELi disainilahenduse registreeringut pikendamata või registreeritud ELi disainilahendusest loobumisega, tasub teise poole makstud lõivud ja kannab tema kulud lõigetes 1 ja 2 sätestatud korras. 4. Kui asjas otsust ei tehta, jääb kulude kandmine kehtetuks tunnistamise osakonna või apellatsioonikoja otsustada. 5. Kui pooled sõlmivad kehtetuks tunnistamise osakonna või apellatsioonikoja ees kulude jaotamise kokkuleppe, mis erineb lõigetes 1–4 sätestatust, siis võtab asjaomane organ selle kokkuleppe teadmiseks. 6. Kehtetuks tunnistamise osakond või apellatsioonikoda määrab ex officio kindlaks käesoleva artikli lõigete 1–5 kohaselt hüvitatavate kulude summa, kui kulud piirduvad ametile tasutud lõivude ja esindamiskuludega. Muudel juhtudel määrab hüvitatavate kulude summa taotluse korral kindlaks apellatsioonikoja või kehtetuks tunnistamise osakonna kantselei. Taotlus on vastuvõetav üksnes kahe kuu jooksul alates kuupäevast, mil muutub lõplikuks otsus, mille suhtes kulude kindlaksmääramist taotletakse, ning taotlusele lisatakse arve ja nõuet põhjendavad tõendid. Artikli 78 lõike 1 kohase esindamise kulude osas piisab esindaja kinnitusest kulude kandmise kohta. Muude kulude osas piisab nende usaldusväärsuse kindlakstegemisest. Kui kulude summa määratakse kindlaks käesoleva lõike esimese lause kohaselt, määratakse esindamiskulud sellises ulatuses, nagu on ette nähtud artikli 70a alusel vastu võetud rakendusaktis, olenemata sellest, kas neid on tegelikult kantud. 7. Lõike 6 kohastes otsustes kulude kindlaksmääramise kohta esitatakse otsuste aluseks olevad põhjendused ning kehtetuks tunnistamise osakond või apellatsioonikoda võib need läbi vaadata, kui sellekohane taotlus esitatakse ühe kuu jooksul alates otsuse teatavakstegemise kuupäevast. Taotlust ei loeta esitatuks enne, kui on tasutud kulusummade läbivaatamise lõiv. Olenevalt asjaoludest kas kehtetuks tunnistamise osakond või apellatsioonikoda teeb kulude kindlaksmääramise otsuse läbivaatamise taotluse kohta otsuse ilma suulise menetluseta.“ (81) Lisatakse artikkel 70a järgmises sõnastuses: „Artikkel 70a Kulude maksimummääraga seotud rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks artikli 70 lõikes 1 osutatud menetluse võitnud poole oluliste ja tegelike menetluskulude maksimummäärad. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt. Sõidu- ja elamiskulude maksimummäärade kindlaksmääramisel võtab komisjon arvesse vahemaad poole, tema esindaja või tunnistaja või eksperdi elu- või tegevuskoha ja suulise menetluse toimumise koha vahel, menetluse etappi, mille ET 46 ET  käigus kulud tekivad, ning artikli 78 lõike 1 tähenduses esinduse kulude puhul ka vajadust tagada, et teine pool ei kuritarvita kulude kandmise kohustust taktikalistel põhjustel. Lisaks arvutatakse elamiskulud liidu ametnike personalieeskirjade ja liidu muude teenistujate teenistustingimuste kohaselt, mis on kehtestatud nõukogu määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68*. Menetluse kaotanud pool kannab ainult ühe menetluspoole, ja kui see on asjakohane, ainult ühe esindaja kulud. * Nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrus (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed (EÜT L 56, 4.3.1968, lk 1).“ (82) Artikli 71 lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Täitmist reguleerivad selles liikmesriigis kehtivad tsiviilkohtumenetluse normid, mille territooriumil täitmine aset leiab. Iga liikmesriik määrab ühe ametiasutuse, kes vastutab lõikes 1 osutatud otsuse autentsuse kontrollimise eest, ja edastab kõnealuse asutuse kontaktandmed ametile, Euroopa Kohtule ja komisjonile. See ametiasutus lisab otsusele korralduse otsuse täitmise kohta ilma muude formaalsusteta peale otsuse autentsuse tõestamise.“ (83) Artikkel 72 asendatakse järgmisega: „Artikkel 72 ELi disainilahenduste register 1. Amet peab registreeritud ELi disainilahenduste registrit ja hoiab seda ajakohasena. 2. Register sisaldab ELi disainilahenduste registreerimise kohta järgmisi kandeid: (a) taotluse esitamise kuupäev; (b) taotluse toimiku number ja iga koondtaotluses sisalduva üksiku disainilahenduse toimiku number; (c) registreeringu avaldamise kuupäev; (d) taotleja nimi, linn ja riik; (e) esindaja nimi ja tegevuskoha aadress, välja arvatud artikli 77 lõike 3 esimese lauses osutatud esindaja puhul; (f) disainilahenduse kujutis; (g) toodete nimetused, mille ees on Locarno klassifikatsiooni klasside ja alamklasside numbrid; (h) andmed artikli 42 kohaselt esitatud prioriteedinõuete kohta; (i) andmed artikli 44 kohaselt esitatud näituseprioriteedi nõuete kohta; (j) artikli 18 kohane märge autori või autorite kollektiivi kohta või avaldus selle kohta, et autor või autorite kollektiiv on äramärkimisõigusest loobunud; (k) keel, milles taotlus esitati, ja taotleja poolt artikli 98 lõike 3 kohaselt taotluses märgitud teine keel; (l) kuupäev, mil disainilahendus registris registreeriti, ja registrinumber vastavalt artiklile 48; ET 47 ET  (m) märge artikli 50 lõike 3 kohase avaldamise edasilükkamise taotluse kohta ja edasilükkamistähtaja lõppemise kuupäev; (n) märge selle kohta, et on esitatud artikli 36 lõike 3 punkti a kohane kirjeldus. 3. Lisaks sisaldab register järgmisi kandeid koos iga sellise kande tegemise kuupäevaga: (a) omaniku nime või linna ja riigi muutus vastavalt artiklile 50g; (b) esindaja nime või tegevuskoha aadressi muutus, välja arvatud artikli 77 lõike 3 esimese lauses osutatud esindaja puhul; (c) juhul kui on määratud uus esindaja, siis selle esindaja nimi ja tegevuskoha aadress; (d) autori või autorite kollektiivi nime muutus vastavalt artiklile 18; (e) disainilahenduse tagasivõtmine, muutmine ja parandamine vastavalt artiklile 47a ning vigade ja ilmsete eksimuste parandused vastavalt artiklile 66g; (f) disainilahenduse muudatused vastavalt artiklile 50e; (g) artikli 15 lõike 5 punkti a kohane märge selle kohta, et pädevas kohtus on algatatud menetlus õiguste asjus; (h) pädeva kohtu või asutuse lõpliku otsuse või muul viisil menetluse lõpetamise kuupäev ja üksikasjad vastavalt artikli 15 lõike 5 punktile b; (i) omandiõiguse muutus vastavalt artikli 15 lõike 5 punktile c; (j) artikli 28 kohane üleandmine; (k) asjaõiguse seadmine või üleandmine artikli 29 kohaselt ja asjaõiguse olemus; (l) sundtäitmine vastavalt artiklile 30 ja maksejõuetusmenetlus vastavalt artiklile 31; (m) litsentsi andmine või üleandmine vastavalt artikli 16 lõikele 2 või artiklile 32 ja vajaduse korral litsentsi liik vastavalt artikli 32a lõikele 3; (n) registreeringu pikendamine vastavalt artiklile 50d ja pikendamise jõustumise kuupäev; (o) märge registreeringu kehtivuse lõppemise kindlakstegemise kohta vastavalt artikli 50d lõikele 8; (p) omaniku avaldus loobumise kohta vastavalt artikli 51 lõikele 1; (q) artikli 52 kohase kehtetuks tunnistamise taotluse, artikli 84 lõike 5 kohase kehtetuks tunnistamise vastuhagi või artikli 55 kohase kaebuse esitamise kuupäev ja üksikasjad; (r) artikli 53 kohase kehtetuks tunnistamise taotluse kohta tehtud lõpliku otsuse, artikli 86 lõike 3 kohase kehtetuks tunnistamise vastuhagi kohta tehtud lõpliku otsuse, artikli 55 kohase kaebuse kohta tehtud lõpliku otsuse või mis tahes muu nimetatud artiklite kohase menetluse lõpetamise kuupäev ja üksikasjad; (s) lõike 2 punkti e kohaselt registrisse kantud esindaja määramise tühistamine; (t) lõike 3 punktides l, m ja n osutatud kannete muutmine või registrist kustutamine; (u) otsuse või registrikande tühistamine vastavalt artiklile 66h, kui tühistamine puudutab avaldatud otsust või registrikannet. ET 48 ET  4. Tegevdirektor võib otsustada, et registrisse kantakse ka muid andmeid peale lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmete. 5. Registrit võib pidada elektrooniliselt. Amet kogub, organiseerib, avalikustab ja säilitab lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud andmeid, kaasa arvatud isikuandmeid, lõikes 8 sätestatud eesmärkidel. Amet hoiab registrit avalikkusele kergesti kättesaadavana. 6. Registreeritud ELi disainilahenduse omanikule teatatakse kõigist registris tehtud muudatustest. 7. Kui juurdepääs registrile ei ole artikli 74 lõike 5 kohaselt piiratud, teeb amet taotluse korral registrist kinnitatud või kinnitamata väljavõtteid, mille eest tuleb tasuda lõiv, kui need väljavõtted tehakse muul viisil kui elektrooniliselt. 8. Lõigetes 2 ja 3 esitatud kannete andmeid, kaasa arvatud isikuandmeid, töödeldakse järgmistel eesmärkidel: (a) käesolevas määruses ja selle alusel vastu võetud õigusaktides kirjeldatud taotluste ja/või registreeringute haldamine; (b) ametiasutustele ja ettevõtjatele tutvumiseks ja teabe hankimiseks mõeldud avaliku registri pidamine, selleks et neil oleks võimalik kasutada käesoleva määrusega neile antud õigusi ja saada teavet kolmandatele isikutele kuuluvate varasemate õiguste kohta; (c) aruannete ja statistika koostamine, et võimaldada ametil optimeerida oma tegevust ja parandada ELi disainilahenduste registreerimise süsteemi toimimist. 9. Kõiki lõigete 2 ja 3 kohaste kannete andmeid, kaasa arvatud isikuandmeid, peetakse avalikkusele huvi pakkuvateks andmeteks ja neile on juurdepääs kõigil kolmandatel isikutel, välja arvatud niivõrd, kui artikli 50 lõikes 2 on sätestatud teisiti. Registri kandeid säilitatakse määramata aja jooksul.“ (84) Lisatakse artiklid 72a ja 72b järgmises sõnastuses: „Artikkel 72a Andmebaas 1. Lisaks kohustusele pidada registrit, nagu on sätestatud artiklis 72, kogub amet kõiki andmeid, mida omanikud või muud menetlusosalised talle käesoleva määruse või selle alusel vastu võetud õigusaktide kohaselt esitavad, ja säilitab neid elektroonilises andmebaasis. 2. Elektrooniline andmebaas võib sisaldada ka muid isikuandmeid peale artikli 72 kohaselt registrisse kantud isikuandmete, niivõrd kui sellised andmed on nõutavad käesoleva määruse või selle alusel vastu võetud õigusaktide kohaselt. Selliste andmete kogumine, säilitamine ja töötlemine toimub järgmistel eesmärkidel: (a) käesolevas määruses ja selle alusel vastu võetud õigusaktides kirjeldatud taotluste ja/või registreeringute haldamine; (b) lihtsam ja tõhusam juurdepääs teabele, mida on vaja asjaomaste menetluste läbiviimiseks; (c) suhtlemine taotluste esitajate ja muude menetlusosalistega; (d) aruannete ja statistika koostamine, et võimaldada ametil optimeerida oma tegevust ja parandada süsteemi toimimist. ET 49 ET  3. Tegevdirektor määrab kindlaks andmebaasile juurdepääsu tingimused ja viisi, kuidas andmebaasi sisu, välja arvatud käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud isikuandmed, kuid kaasa arvatud artiklis 72 loetletud andmed, võib teha kättesaadavaks masinloetaval kujul, sealhulgas tasud sellise juurdepääsu eest. 4. Juurdepääs lõikes 2 nimetatud isikuandmetele on piiratud ja neid andmeid ei tehta avalikkusele kättesaadavaks ilma asjaomase isiku sõnaselge nõusolekuta. 5. Kõiki andmeid säilitatakse tähtajatult. Asjaomane isik võib siiski taotleda kõigi isikuandmete kustutamist andmebaasist 18 kuu möödumisel registreeritud ELi disainilahenduse kehtivusaja või asjaomase võistleva menetluse lõppemisest. Asjaomasel isikul on õigus lasta igal ajal parandada ebaõigeid või ekslikke andmeid. Artikkel 72b Internetijuurdepääs otsustele 1. Ameti otsused registreeritud ELi disainilahenduste kohta tehakse internetis kättesaadavaks, et üldsust teavitada ja et neil oleks võimalik nendega tutvuda. Igaüks, kes on olnud osaline menetluses, mis viis otsuse vastuvõtmiseni, võib taotleda otsuses sisalduvate isikuandmete kustutamist. 2. Amet võib teha internetis kättesaadavaks liikmesriikide ja liidu kohtute otsused, mis on seotud tema ülesannetega, selleks et suurendada üldsuse teadlikkust intellektuaalomandialastes küsimustes ja edendada tavade ühtlustamist. Amet järgib tingimusi, mis on isikuandmete suhtes kehtestatud algsel avaldamisel.“ (85) Artikkel 73 asendatakse järgmisega: „Artikkel 73 Perioodilised väljaanded 1. Amet avaldab perioodiliselt: (a) ELi Disainilahenduste Bülletääni, milles avaldatakse registrisse tehtud kandeid ja muid ELi disainilahenduste registreerimisega seotud andmeid, mille avaldamine on käesoleva määruse või selle alusel vastu võetud õigusaktide kohaselt nõutav; (b) ameti teatajat, mis sisaldab tegevdirektori teadaandeid ja üldise iseloomuga teavet ning muud käesoleva määruse või selle rakendamisega seotud teavet. Esimese lõigu punktides a ja b osutatud väljaanded võib avaldada elektrooniliselt. 2. Euroopa Liidu Disainilahenduste Bülletääni väljaandmise viisi ja sageduse määrab tegevdirektor. 3. Ameti teatajat antakse välja ameti töökeeltes. Tegevdirektor võib siiski määrata, et teatav teave avaldatakse ameti teatajas liidu ametlikes keeltes.“ (86) Lisatakse artikkel 73a järgmises sõnastuses: „Artikkel 73a Perioodiliste väljaannetega seotud rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, milles täpsustatakse: ET 50 ET  (a) kuupäev, mis loetakse ELi Disainilahenduste Bülletäänis avaldamise kuupäevaks; (b) viis, kuidas avaldatakse sellised disainilahenduse registreerimise kanded, mis ei sisalda muudatusi võrreldes taotluse avaldamisega; (c) ameti teataja väljaannete avalikkusele kättesaadavaks tegemise vormid. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ (87) Artiklit 74 muudetakse järgmiselt: (a) lõige 4 asendatakse järgmisega: „4. Kui lõike 2 või 3 kohaselt toimikutega tutvutakse, ei anta toimiku järgmisi osi tutvumiseks: (a) määruse (EL) 2017/1001 artikli 169 kohase väljaarvamise või taandamisega seotud dokumendid; (b) otsuste ja arvamuste kavandid ning muud asutusesised dokumendid, mida kasutatakse otsuste ja arvamuste ettevalmistamisel; (c) toimiku osad, mida asjaomane pool soovis enne toimikuga tutvumise taotluse esitamist säilitada konfidentsiaalsena, kui toimiku sellise osaga tutvumine ei ole õigustatud tutvumist taotleva poole seaduslikke huve arvestades.“; (b) lisatakse lõige 5 järgmises sõnastuses: „5. Kui registreerimise avaldamine lükatakse artikli 50 lõike 1 kohaselt edasi, piirdub muude isikute kui omaniku juurdepääs registrile järgmisega: omaniku nimi, esindaja nimi, kui esindaja on määratud, taotluse esitamise ja registreerimise kuupäev, taotluse toimiku number ja märge selle kohta, et avaldamine on edasi lükatud. Sellistel juhtudel sisaldavad kinnitatud või kinnitamata väljavõtted registrist üksnes omaniku nime, esindaja nime, kui esindaja on määratud, taotluse esitamise ja registreerimise kuupäeva, taotluse toimiku numbrit ning märget, et avaldamine on edasi lükatud, välja arvatud juhul, kui väljavõtet on taotlenud omanik või tema esindaja.“ (88) Lisatakse artiklid 74a, 74b ja 74c järgmises sõnastuses: „Artikkel 74a Toimikutega tutvumise kord 1. Registreeritud ELi disainilahendustega tutvumisel võimaldatakse tutvuda originaali või ärakirjaga või tehniliste vahenditega tehtud salvestisega, kui toimik on salvestatud sellisel kujul. Toimikuga tutvumise taotlus loetakse esitatuks alles siis, kui nõutud lõiv on tasutud. Lõivu ei pea tasuma, kui tehniliste vahenditega tehtud salvestisega tutvutakse võrgukeskkonnas. Tegevdirektor määrab kindlaks tutvumise viisi. 2. Kui toimikutega tutvumise taotlus käib sellise registreeritud ELi disainilahenduse või registreeritud ELi disainilahenduse taotluse kohta, mille avaldamine on edasi lükatud või millest on enne edasilükkamistähtaja möödumist või selle lõppemise kuupäeval loobutud, siis peab taotlus sisaldama tõendeid selle kohta, et: ET 51 ET  (a) ELi disainilahenduse taotleja või omanik on andnud tutvumiseks oma nõusoleku või (b) isik, kes soovib toimikuga tutvuda, on tõendanud oma õigustatud huvi toimikuga tutvumiseks. 3. Toimikutega tutvutakse ameti tööruumides. Taotluse korral väljastatakse toimikuga tutvumiseks toimiku dokumentide ärakirjad. Ärakiri väljastatakse pärast lõivu tasumist. Taotluse korral väljastab amet pärast vastava lõivu tasumist ka ELi disainilahenduse taotluse kinnitatud või kinnitamata ärakirju. Artikkel 74b Toimikutes sisalduva teabe edastamine Kui käesoleva määruse artiklis 74 sätestatud piirangutest ei tulene teisiti, võib amet taotluse korral edastada teavet ükskõik millise menetluse toimikust, mis on seotud ELi disainilahenduse taotluse või registreeritud ELi disainilahendusega, kui tasutakse vastav lõiv. Kui amet peab seda esitatava teabe hulga tõttu asjakohaseks, võib ta siiski nõuda, et isik, kes taotles toimikutele juurdepääsu, tutvuks toimikutega kohapeal ameti ruumides. Artikkel 74c Toimikute pidamine 1. Amet peab toimikut iga menetluse kohta, mis on seotud ELi disainilahenduste taotlustega või registreeritud ELi disainilahendusega. Tegevdirektor määrab kindlaks, millises vormis neid toimikuid peetakse. 2. Kui toimikuid peetakse elektrooniliselt, säilitatakse elektroonilisi faile või nende varukoopiaid tähtajatult. Menetlusosaliste esitatud originaaldokumendid, mille põhjal sellised elektroonilised toimikud on loodud, hävitatakse, kui nende ametile laekumisest on möödunud teatav ajavahemik, mille määrab tegevdirektor. 3. Juhul kui ja niivõrd kui toimikuid või nende osi hoitakse muus vormis kui elektrooniliselt, säilitatakse selliste toimikute osaks olevaid dokumente või tõendeid vähemalt viis aastat alates selle aasta lõpust, mil: (a) taotlus tagasi lükati või tagasi võeti; (b) ELi disainilahenduse registreeringu kehtivus lõpeb täielikult; (c) registreeritud ELi disainilahendusest loobumine kantakse käesoleva määruse artikli 51 kohaselt registrisse; (d) registreeritud ühenduse disainilahendus kustutatakse lõplikult registrist.“ (89) Artikkel 75 asendatakse järgmisega: „Artikkel 75 Halduskoostöö 1. Kui käesolevas määruses või siseriiklikes õigusaktides ei ole ette nähtud teisiti, abistavad amet ning liikmesriikide kohtud või asutused üksteist taotluse korral, edastades teavet või võimaldades toimikutega tutvuda. Kui amet annab toimikuid tutvumiseks kohtutele, prokuratuuridele või tööstusomandi õiguskaitse keskametitele, ei kohaldata toimikuga tutvumise suhtes artiklis 74 sätestatud piiranguid. ET 52 ET  2. Teabe edastamise või toimikutega tutvumise võimaldamise eest ei nõua amet lõivu.“ (90) Lisatakse artikkel 75a järgmises sõnastuses: „Artikkel 75a Halduskoostööga seotud rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks artiklis 75 osutatud ameti ja liikmesriikide asutuste teabevahetuse ning toimikutega tutvumise võimaldamise üksikasjalik kord, võttes arvesse piiranguid, mis artikli 74 kohaselt kehtivad ELi disainilahenduste taotluste või registreeringute toimikutega tutvumisel, kui seda võimaldatakse kolmandatele isikutele. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ (91) Artikkel 76 jäetakse välja. (92) Artikkel 77 asendatakse järgmisega: „Artikkel 77 Esinduse üldpõhimõtted 1. Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, ei ole ametiga suhtlemisel kohustuslik omada esindajat. 2. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 3 teise lause kohaldamist, peab füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kelle alaline asukoht või peamine tegevuskoht või tegelik ja toimiv tööstus- või kaubandusettevõte ei asu Euroopa Majanduspiirkonnas, olema artikli 78 lõike 1 kohane esindaja kõikideks ametis tehtavateks käesoleva määruse kohasteks toiminguteks, välja arvatud registreeritud ELi disainilahenduse taotluse esitamiseks. 3. Füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kelle alaline elu- või asukoht või peamine tegevuskoht või tegelik ja toimiv tööstus- või kaubandusettevõte asub EMPs, võib ametiga suhtlemisel esindada nende töötaja. Juriidilise isiku töötaja, kelle kohta käesolev lõige käib, võib esindada ka teisi juriidilisi isikuid, kel on eespool nimetatud juriidilise isikuga majandussidemed, isegi juhul, kui nimetatud teiste juriidiliste isikute alaline asukoht või peamine tegevuskoht või tegelik ja toimiv tööstus- või kaubandusettevõte ei asu EMPs. Töötajad, kes esindavad isikuid käesoleva lõike tähenduses, esitavad ameti nõudel või, kui see on asjakohane, menetlusosalise nõudel ametile allkirjastatud volituse, mis lisatakse toimikusse. 4. Kui rohkem kui üks taotleja või rohkem kui üks kolmas isik tegutsevad ühiselt, määratakse ühine esindaja.“ (93) Artiklit 78 muudetakse järgmiselt: (a) lõiked 1–6 asendatakse järgmisega: „1. Füüsilisi ja juriidilisi isikuid võivad ametis käesoleva määruse kohastes toimingutes esindada üksnes järgmised isikud: (a) EMP liikmesriigis kutsenõuetele vastav jurist, kelle tegevuskoht on EMPs, niivõrd kui tal on kõnealuses liikmesriigis õigus olla esindajaks tööstusomandi küsimustes; (b) kutseline esindaja, kelle nimi on kantud määruse (EL) 2017/1001 artikli 120 lõike 1 punktis b osutatud nimekirja, ET 53 ET  (c) kutseline esindaja, kelle nimi on kantud lõikes 4 osutatud disainilahendustega tegelevate kutseliste esindajate nimekirja. 2. Lõike 1 punktis c osutatud isikud võivad kolmandaid isikuid esindada üksnes ametis tehtavates disainilahendustega seotud toimingutes. 3. Ametiga suhtlevad esindajad esitavad ameti nõudel või, kui see on asjakohane, teise menetlusosalise nõudel ametile allkirjastatud volituse, mis lisatakse toimikusse. 4. Amet koostab erinimekirja disainilahenduste valdkonnas tegutsevatest kutselistest esindajatest (edaspidi „disainilahendustega tegelevate kutseliste esindajate nimekiri“) ja haldab seda. Sellesse nimekirja võib kanda iga füüsilise isiku, kes vastab kõikidele järgmistele tingimustele: (a) ta on EMP liikmesriigi kodanik; (b) tema tegevuskoht või töökoht asub EMPs; (c) tal on õigus esindada füüsilisi ja juriidilisi isikuid disainilahendusi käsitlevates küsimustes Beneluxi intellektuaalomandi büroos või EMP liikmesriigi tööstusomandi õiguskaitse keskametis. Kui esimese lõigu punktis c osutatud õiguse eelduseks ei ole spetsiaalne kutsekvalifikatsioon, peab enda nimekirja kandmist taotlev isik, kes tegutseb disainilahenduste küsimustes Beneluxi intellektuaalomandi büroos või tööstusomandi õiguskaitse keskametis, olema seda teinud vähemalt viis aastat. Seevastu isikutelt, kelle kutsekvalifikatsiooni, mis lubab tal tegutseda füüsilise või juriidilise isiku esindajana disainilahenduste küsimustes Beneluxi intellektuaalomandi büroos või mõnes tööstusomandi õiguskaitse keskametis, on tunnustatud asjaomase riigi õigusaktide kohaselt, ei nõuta nimetatud ameti pidamise kogemust. 5. Disainilahendustega tegelevate kutseliste esindajate nimekirja kantakse isik taotluse alusel, millele on lisatud Beneluxi intellektuaalomandi büroo või asjaomase liikmesriigi tööstusomandi õiguskaitse keskameti tõend selle kohta, et lõikes 4 sätestatud tingimused on täidetud. Disainilahendustega tegelevate kutseliste esindajate nimekirja kanded avaldatakse ameti teatajas. 6. Tegevdirektor võib teha erandeid: (a) lõike 4 punktis a sätestatud nõudest kõrgelt kvalifitseeritud kutsetöötajate puhul, kui lõike 4 punktide b ja c nõuded on täidetud; (b) lõike 4 teise lõigu esimeses lauses sätestatud nõudest, kui nimekirja kandmist taotlev isik tõendab, et ta on omandanud nõutava kvalifikatsiooni muul viisil.“; (b) lõige 7 asendatakse järgmisega: „7. Isiku võib disainilahendustega tegelevate kutseliste esindajate nimekirjast välja arvata tema soovil või siis, kui ta ei ole enam pädev tegutsema kutselise esindajana. Disainilahendustega tegelevate kutseliste esindajate nimekirja muudatused avaldatakse ameti teatajas.“; (c) lisatakse järgmine lõige: „8. Ametiga suhtlevad esindajad kantakse artiklis 72a osutatud andmebaasi ja neile antakse identifitseerimisnumber. Amet võib nõuda, et esindaja tõendaks, et tema tegevuskoht või töökoht ükskõik millisel kindlaksmääratud aadressil on tegelik ja ET 54 ET  toimiv. Tegevdirektor võib määrata kindlaks ametlikud nõuded, mille alusel saadakse identifitseerimisnumbreid, eelkõige esindajate ühenduste puhul, ja mille alusel kantakse esindajaid andmebaasi.“ (94) Lisatakse artikkel 78a järgmises sõnastuses: „Artikkel 78a Kutselise esindusega seotud volituste delegeerimine Komisjonil on õigus võtta artikli 208 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte käesoleva määruse täiendamiseks, et täpsustada järgmist: (a) artikli 77 lõikes 4 osutatud ühise esindaja nimetamise tingimused ja kord; (b) tingimused, mille kohaselt peavad artikli 77 lõikes 3 osutatud töötajad ja artikli 78 lõikes 1 osutatud kutselised esindajad esitama ametile allkirjastatud volituse, et saada esindamise õigust, ning selle volituse sisu; (c) asjaolud, mille korral võidakse isik artikli 78 lõikes 7 osutatud disainilahendustega tegelevate kutseliste esindajate nimekirjast kustutada.“ (95) Artikkel 79 asendatakse järgmisega: „Artikkel 79 Kohtualluvust ning tsiviil- ja kaubandusasjades kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist käsitlevate liidu õigusnormide kohaldamine 1. Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse ELi disainilahenduste ja registreeritud ELi disainilahenduste taotlustega seotud kohtuasjade suhtes ning ELi disainilahenduste ja riiklike disainilahenduste põhjal algatatud samaaegsete ja üksteisele järgnevate kohtuasjade suhtes liidu õigusnorme, mis käsitlevad kohtualluvust ja kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades. 2. Artiklis 81 osutatud hagide ja nõuete menetlemisel: (a) ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012* artikleid 4 ja 6, artikli 7 punkte 1, 2, 3 ja 5 ning artiklit 35; (b) kohaldatakse määruse (EL) nr 1215/2012 artikleid 25 ja 26, kui käesoleva määruse artikli 82 lõikes 4 sätestatud piirangutest ei tulene teisiti; (c) määruse (EL) nr 1215/2012 II peatüki sätteid, mis kehtivad isikute suhtes, kelle alaline elu- või asukoht on liikmesriigis, kohaldatakse ka isikute suhtes, kelle alaline elu- või asukoht ei ole liikmesriigis, kuid kellel on seal ettevõte. 3. Käesolevas määruses olevad viited määrusele (EL) nr 1215/2012 hõlmavad asjakohasel juhul Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahel 19. oktoobril 2005 sõlmitud lepingut kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. * Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1).“ (96) Artikli 80 lõige 5 jäetakse välja. ET 55 ET  (97) Artiklit 82 muudetakse järgmiselt: (a) lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Kui käesoleva määruse sätetest ning määruse (EL) nr 1215/2012 sätetest, mis on kohaldatavad artikli 79 kohaselt, ei tulene teisiti, alustatakse artiklis 81 osutatud hagide ja vastuhagide põhjal menetlust selle liikmesriigi kohtutes, kus on kostja alaline elu- või asukoht, või kui tema alaline elu- või asukoht ei ole liikmesriigis, siis selle liikmesriigi kohtus, kus on kostja ettevõte.“; (b) lõige 4 asendatakse järgmisega: „4. Erandina lõigetest 1, 2 ja 3: (a) kohaldatakse määruse (EL) nr 1215/2012 artiklit 25, kui pooled lepivad kokku, et asi kuulub mõne teise ELi disainilahenduste kohtu alluvusse; (b) kohaldatakse määruse (EL) nr 1215/2012 artiklit 26, kui kostja ilmub mõnesse teise ELi disainilahenduste kohtusse.“ (98) Artiklile 84 lisatakse lõiked 5 ja 6 järgmises sõnastuses: „5. ELi disainilahenduste kohus, kellele on esitatud vastuhagi registreeritud ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistamiseks, ei vaata vastuhagi läbi enne, kui huvitatud isik või kohus on teatanud ametile vastuhagi esitamise kuupäeva. Amet kannab selle teabe artikli 72 lõike 3 punkti q kohaselt registrisse. Kui registreeritud ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotlus on enne vastuhagi esitamist ametile esitatud, teatab amet sellest kohtule, kes peatab artikli 91 lõike 1 kohaselt menetluse seniks, kuni taotluse kohta tehakse lõppotsus või kuni taotlus võetakse tagasi. 6. ELi disainilahenduste kohus, kes menetleb registreeritud ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistamise kohta esitatud vastuhagi, võib registreeritud ELi disainilahenduse omaniku taotlusel ning pärast teiste poolte ärakuulamist menetluse peatada ning nõuda, et kostja esitaks kehtetuks tunnistamise taotluse kohtu määratud tähtaja jooksul ametile. Kui taotlust tähtaja jooksul ei esitata, menetlus jätkub; vastuhagi loetakse tagasivõetuks. Kohaldatakse artikli 91 lõiget 3.“ (99) Artikkel 86 asendatakse järgmisega: „Artikkel 86 Kehtetuks tunnistamise kohtuotsused 1. Kui ELi disainilahendus on ELi disainilahenduste kohtu menetluse käigus vaidlustatud vastuhagiga, milles nõutakse selle kehtetuks tunnistamist: (a) tunnistab kohus ELi disainilahenduse kehtetuks, kui tuvastatakse mõni artiklis 25 nimetatud alus, mis välistab ELi disainilahenduse kehtivuse; (b) jätab kohus vastuhagi rahuldamata, kui ei tuvastata mõnd artiklis 25 nimetatud alust, mis välistab ELi disainilahenduse kehtivuse. 2. ELi disainilahenduste kohus lükkab registreeritud ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistamist käsitlevad vastuhagid tagasi, kui ameti tehtud otsus, mis käsitleb sama teemat ja sama hagi alust ning samu osapooli, on lõplikult jõustunud. 3. Kui ELi disainilahenduste kohus on teinud registreeritud ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistamise vastuhagi suhtes kohtuotsuse, mis on jõustunud, saadab kohus või riigisisese menetluse osapool viivitamata otsuse koopia ametile. Amet või mõni ET 56 ET  muu huvitatud pool võib sellise kohtuotsuse kohta nõuda teavet. Amet kannab artikli 72 lõike 3 punkti r kohaselt kohtuotsuse registrisse.“ (100) Artikli 88 lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Kõigis käesoleva määrusega reguleerimata küsimustes kohaldab ELi disainilahenduste kohus kohaldatavat siseriiklikku õigust.“ (101) Artikkel 89 asendatakse järgmisega: „Artikkel 89 Sanktsioonid õiguste rikkumisega seotud hagide puhul 1. Kui ELi disainilahenduste kohus leiab, et kostja on rikkunud või ähvardanud rikkuda ELi disainilahendusega seotud õigusi, teeb ta kohtumääruse, millega keelatakse kostjal ELi disainilahenduse õigusi rikkunud või rikkuda võivate toimingute jätkamine, kui ei ole eripõhjusi vastupidiseks. Samuti võtab kohus siseriikliku õiguse kohaselt meetmeid tagamaks, et sellest keelust peetakse kinni. 2. ELi disainilahenduste kohus võib kohaldada ka selliseid kohaldatavas õiguses ette nähtud meetmeid või kohtumäärusi, mida ta peab juhtumi asjaolude puhul sobivaks.“ (102) Artikli 90 lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. ELi disainilahenduste kohus, mille pädevus põhineb artikli 82 lõikel 1, 2, 3 või 4, on pädev määrama ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid, mis on kohaldatavad kõikide liikmesriikide territooriumil, kui määruse (EL) nr 1215/2012 III peatüki kohaselt vajalikest tunnustamis- ja täitmismenetlustest ei tulene teisiti. Teistel kohtutel sellist pädevust ei ole.“ (103) Artikkel 93 asendatakse järgmisega: „Artikkel 93 Lisasätted muude siseriiklike kohtute kui ELi disainilahenduste kohtute pädevuse kohta 1. Selles liikmesriigis, mille kohtud on artikli 79 lõike 1 alusel pädevad, on ELi disainilahendustega seotud hagide (v.a artiklis 81 osutatud hagid) menetlemise pädevus nendel kohtutel, millel on territoriaalne ja sisuline pädevus menetleda selles liikmesriigis hagisid, mis on seotud riikliku disainilahenduse õigusega. 2. ELi disainilahendusega seotud hagisid (v.a artiklis 81 osutatud hagid), mis ei kuulu artikli 79 lõike 1 ja käesoleva artikli lõike 1 kohaselt ühegi kohtu pädevusse, võib arutada selle liikmesriigi kohtutes, kus on ameti asukoht.“ (104) Artikli 96 lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Disainilahendus, mida kaitstakse ELi disainilahendusena, on kõlblik ka autoriõigusega kaitsmiseks alates kuupäevast, mil disainilahendus loodi või mis tahes kujul fikseeriti, tingimusel et liidu autoriõiguse nõuded on täidetud.“ (105) Artikkel 97 asendatakse järgmisega: „Artikkel 97 Määruse (EL) 2017/1001 kohaldatavus ET 57 ET  Kui käesolevas jaotises ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse ameti suhtes seoses talle käesolevas määruses pandud ülesannetega määruse (EL) 2017/1001 artikleid 142–146, 148–158, 162 ja 165–177.“ (106) Artiklit 98 muudetakse järgmiselt: (a) lisatakse lõige 4a järgmises sõnastuses: „4a. Ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, kehtib järgmine: (a) registreeritud ELi disainilahenduse taotlusega seotud taotlused ja avaldused võib esitada keeles, mida kasutati registreeritud ELi disainilahenduse taotluse esitamisel, või taotleja poolt taotluses märgitud teises keeles; (b) kõiki registreeritud ELi disainilahendusega seotud taotlusi või avaldusi, välja arvatud artikli 52 kohane kehtetuks tunnistamise taotlus või artikli 51 kohane loobumisavaldus, võib esitada ühes ameti töökeeltest. Kui kasutatakse mõnda ameti poolt artikli 66d kohaselt pakutud planki, võib selliseid planke kasutada ükskõik millises liidu ametlikus keeles, kui plangi tekstiosa on täidetud ühes ameti töökeeltest.“; (b) lisatakse lõiked 6 ja 7 järgmises sõnastuses: „6. Ilma et see piiraks lõigete 3 ja 5 kohaldamist ning kui ei ole sätestatud teisiti, võivad pooled ametis toimuvas kirjalikus menetluses kasutada ükskõik millist ameti töökeelt. Kui valitud keel ei ole menetluse keel, esitab pool tõlke sellesse keelde ühe kuu jooksul originaaldokumendi esitamise kuupäevast arvates. Kui registreeritud ELi disainilahenduse taotleja on ametis toimuva menetluse ainuke pool ja registreeritud ELi disainilahenduse taotlus ei ole esitatud ühes ameti töökeeltest, võib tõlke esitada ka taotleja poolt taotluses märgitud teises keeles. 7. Tegevdirektor määrab tõlgete kinnitamise viisi.“ (107) Lisatakse artikkel 98a järgmises sõnastuses: „Artikkel 98a Tõlkevajaduse ja tõlkimisstandarditega seotud rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks: (a) see, millises ulatuses võib tõendavaid dokumente, mida kasutatakse ameti kirjalikus menetluses, esitada mõnes liidu ametlikus keeles, ning kirjaliku tõlke vajadus; (b) ametile esitatavatele kirjalikele tõlgetele esitatavad nõuded. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ (108) Artikkel 99 asendatakse järgmisega: „Artikkel 99 Avaldamine ja registrikanded 1. Kogu teave, mille avaldamine on ette nähtud käesoleva määruse või selle alusel vastu võetud õigusaktiga, avaldatakse kõikides liidu ametlikes keeltes. ET 58 ET  2. Kõik registrikanded tehakse kõikides liidu ametlikes keeltes. 3. Kahtluse korral loetakse autentseks tekst selles ameti töökeeles, milles on esitatud registreeritud ELi disainilahenduse taotlus. Kui taotlus on esitatud mõnes liidu ametlikus keeles, mis ei ole ameti töökeel, loetakse autentseks tekst, mis on taotleja märgitud teises keeles.“ (109) Artikkel 100 asendatakse järgmisega: „Artikkel 100 Tegevdirektori lisavolitused Lisaks volitustele, mis on tegevdirektorile antud määruse (EL) 2017/1001 artikli 157 lõike 4 punktiga o, kasutab tegevdirektor volitusi, mis on antud talle artikli 36 lõikega 5, artikli 37 lõikega 1, artikli 41 lõikega 5, artikli 42 lõikega 2, artikli 62 lõikega 2, artikli 65 lõikega 5, artiklitega 66, 66c, 66e, artikli 72 lõikega 4, artikli 72a lõikega 3, artikliga 73, artikli 74a lõikega 1, artiklitega 74c, 78, artikli 98 lõikega 7, artikliga - 106aa, artikli -106ab lõikega 1, artiklitega -106ac ja -106ad, vastavalt kriteeriumidele, mis on sätestatud käesolevas määruses ja käesoleva määruse alusel vastu võetud õigusaktides.“ (110) Artikkel 101 jäetakse välja. (111) Artiklid 102, 103 ja 104 asendatakse järgmisega: „Artikkel 102 Pädevus Käesolevas määruses ettenähtud menetluste asjus on pädevad tegema otsuseid: (a) taotluste läbivaatajad; (b) registri pidamise eest vastutav osakond; (c) kehtetuks tunnistamise osakonnad; (d) apellatsioonikojad; (e) mis tahes muu üksus või isik, kelle tegevdirektor on selleks määranud. Artikkel 103 Taotluste läbivaatajad Taotluste läbivaatajad vastutavad registreeritud ELi disainilahenduse taotluse kohta ameti nimel otsuste tegemise eest. Artikkel 104 Registri pidamise eest vastutav osakond 1. Lisaks volitustele, mis talle on antud määrusega (EL) 2017/1001, vastutab registri pidamise eest vastutav osakond käesoleva määruse kohaste registrikannete tegemise eest ja muude käesoleva määrusega nõutavate otsuste tegemise eest, mis ei kuulu taotluste läbivaatajate ega kehtetuks tunnistamise osakonna pädevusse. ET 59 ET  2. Registri pidamise eest vastutav osakond vastutab ka disainilahendustega tegelevate kutseliste esindajate nimekirja pidamise eest.“ (112) Artiklisse 105 lisatakse lõige 3 järgmises sõnastuses: „3. Otsused, mis käsitlevad kulusid või menetlusi, teeb kehtetuks tunnistamise osakonna üks liige.“ (113) Lisatakse artikkel 105a järgmises sõnastuses: „Artikkel 105a Üksikliikme tehtud otsustega seotud rakendusvolituste andmine Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks need täpsed otsuseliigid, mida artikli 105 lõike 3 kohaselt teeb üksainus liige. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“ (114) Artikkel 106 asendatakse järgmisega: „Artikkel 106 Apellatsioonikojad Lisaks volitustele, mis on neile antud määruse (EL) 2017/1001 artikliga 165, vastutavad apellatsioonikojad otsuste tegemise eest kaebuste kohta, mis on esitatud otsuste vastu, mille artikli 102 punktides a, b ja c ning vajaduse korral artikli 102 punktis e osutatud ameti instantsid on teinud käesolevas määruses sätestatud menetlustes.“ (115) Lisatakse artikkel -106a järgmises sõnastuses: „Artikkel -106a Apellatsioonikodadega seotud volituste delegeerimine Komisjonil on õigus võtta artikli 109a kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, milles määratakse kindlaks apellatsioonikodade üksikasjalik korraldus käesoleva määruse alusel toimuvates menetlustes, mis on seotud disainilahendustega, juhul kui selliste menetluste puhul on nõutav teistsugune korraldus kui see, mis on sätestatud määruse (EL) 2017/1001 artikli 168 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktides.“ (116) XI jaotisele lisatakse 3. jagu järgmises sõnastuses: „3. jagu Lõivud ja nende maksmine Artikkel -106aa Lõivud ja muud tasud ning maksetähtpäev 1. Tegevdirektor määrab kindlaks summad, mis tuleb tasuda ameti osutatavate teenuste eest, v.a lisas sätestatud teenused, ning summad, mis tuleb tasuda ameti väljaannete eest. Tasude suurus kehtestatakse eurodes ja avaldatakse ameti teatajas. Ühegi tasu suurus ei ületa summat, mis on vajalik ameti osutatud konkreetse teenuse kulude katmiseks. ET 60 ET  2. Lõivud ja muud tasud, mille maksmise tähtaeg ei ole käesolevas määruses kindlaks määratud, tuleb tasuda kuupäevaks, millal võetakse vastu selle teenuse taotlus, mille eest lõiv või tasu on ette nähtud. Eelarvekomitee nõusolekul võib tegevdirektor määrata kindlaks, milliste esimeses lõigus osutatud teenuste osutamine ei sõltu sellest, kas vastavad lõivud ja tasud on ette ära makstud. Artikkel -106ab Lõivude ja tasude maksmine 1. Ametile makstavad lõivud ja tasud makstakse selliste makseviiside teel, mille tegevdirektor määrab kindlaks eelarvekomitee nõusolekul. Esimese lõigu alusel tehtud otsused avaldatakse ameti teatajas. Kõik maksed tehakse eurodes. 2. Makseid, mis tehakse muude kui lõikes 1 osutatud maksevahenditega, ei loeta tehtuks ja makstud summa makstakse tagasi. 3. Maksed peavad sisaldama vajalikku teavet, mis võimaldab ametil kohe kindlaks teha makse sihtotstarbe. 4. Kui lõikes 2 osutatud makse sihtotstarvet ei ole kohe võimalik kindlaks teha, palub amet maksjal teatava tähtaja jooksul makse sihtotstarve ametile kirjalikult teatavaks teha. Kui maksja selle tähtaja jooksul seda palvet ei täida, ei loeta makset tehtuks ja makstud summa makstakse tagasi. Artikkel -106ac Makse vastuvõtmiskuupäev Tegevdirektor määrab kindlaks kuupäeva, mil maksed loetakse tehtuks. Artikkel -106ad Ebapiisavad maksed ja väikeste summade tagasimaksmine 1. Maksetähtajast kinnipidamiseks loetakse üksnes seda, kui tasu kogusumma on õigeaegselt makstud. Kui kogu summa ei ole makstud, makstakse makstud osa maksetähtaja möödumisel tagasi. 2. Niivõrd kui see on maksetähtaja lõpuni jäänud aja jooksul võimalik, võib amet siiski anda maksjale võimaluse puuduolev osa ära maksta, või kui seda peetakse õigustatuks, jätta väikesed puuduolevad summad tähelepanuta, ilma et see piiraks maksja õigusi. 3. Eelarvekomitee nõusolekul võib tegevdirektor loobuda maksmata summa sundkorras sissenõudmisest, kui sissenõutav summa on väike või kui selline sissenõutava makse laekumine on liiga ebakindel. 4. Kui lõivu või tasu katteks on makstud liiga suur summa, ei maksta ülemäärast osa tagasi, kui selle summa on väike ja asjaomane pool ei ole selgesõnaliselt nõudnud tagasimaksmist. Eelarvekomitee nõusolekul võib tegevdirektor määrata kindlaks alammäära, millest väiksemat lõivu või tasu katteks makstud ülemäärast summat tagasi ei maksta. Teise lõigu alusel tehtud otsused avaldatakse ameti teatajas.“ ET 61 ET  (117) Artikli 106d lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Amet annab teavet lõikes 2 osutatud rahvusvaheliste registreeringute kohta elektroonilise lingina disainilahenduste rahvusvaheliste registreeringute andmebaasile, mis võimaldab otsinguid ja mida haldab rahvusvaheline büroo.“ (118) Artikkel 106e asendatakse järgmisega: „Artikkel 106e Keeldumise põhjuste kontrollimine 1. Kui amet leiab rahvusvahelise registreeringu kontrollimise käigus, et disainilahendus, mille kaitset taotletakse, ei vasta artikli 3 punktis 1 esitatud määratlusele või et disainilahendus on vastuolus avaliku korra või üldtunnustatud kõlblusnormidega, saadab ta rahvusvahelisele büroole hiljemalt kuus kuud pärast rahvusvahelise registreeringu avaldamise kuupäeva teate keeldumise kohta, täpsustades Genfi redaktsiooni artikli 12 lõike 2 kohaselt keeldumise põhjused. 2. Kui rahvusvahelise registreeringu omanikul peab artikli 77 lõike 2 kohaselt olema ametis tehtavateks toiminguteks esindaja, peab käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teade sisaldama viidet omaniku kohustusele määrata esindaja artikli 78 lõikes 1 osutatud tähenduses. 3. Amet määrab tähtaja, mille jooksul rahvusvahelise registreeringu omanik võib loobuda rahvusvahelisest registreeringust liidu suhtes, piirata rahvusvahelist registreeringut liidu puhul ühe või mõne tööstusdisainilahendusega või esitada märkusi ning mille jooksul ta määrab vajaduse korral esindaja. Tähtaja kulgemine algab päevast, mil amet väljastab esialgse keeldumise teate. 4. Kui omanik lõikes 3 osutatud tähtaja jooksul esindajat ei määra, keeldub amet rahvusvahelise registreeringu kaitsest. 5. Kui omanik esitab kindlaksmääratud tähtaja jooksul märkusi, mis ametit veenavad, võtab amet keeldumise tagasi ja teatab sellest Genfi redaktsiooni artikli 12 lõike 4 kohaselt rahvusvahelisele büroole. Kui omanik kindlaksmääratud tähtaja jooksul Genfi redaktsiooni artikli 12 lõike 2 kohaselt ametit rahuldavaid märkusi ei esita, kinnitab amet otsuse rahvusvahelise registreeringu kaitsest keeldumise kohta. Selle otsuse peale saab edasi kaevata vastavalt määruse (EL) 2017/1001 artiklitele 66–72 koostoimes käesoleva määruse artikli 55 lõikega 2. 6. Kui omanik loobub rahvusvahelisest registreeringust või piirab rahvusvahelist registreeringut liidu puhul ühe või mõne tööstusdisainilahendusega, teatab omanik sellest rahvusvahelisele büroole Genfi redaktsiooni artikli 16 lõike 1 punktide iv ja v kohase registreerimismenetluse teel.“ (119) XIa jaotisele lisatakse artikkel 106g järgmises sõnastuses: „Artikkel 106g Pikendamine Rahvusvahelist registreeringut pikendatakse vahetult rahvusvahelises büroos vastavalt Genfi redaktsiooni artiklile 17.” (120) Artiklit 107 muudetakse järgmiselt: (a) lõige 1 asendatakse järgmisega: ET 62 ET  „1. Komisjon võtab vastu rakendusakti, milles sätestatakse käesoleva määruse rakenduseeskirjad. See rakendusmäärus võetakse vastu artikli 109 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.“; (b) lõiked 2 ja 3 jäetakse välja; (121) Artikkel 107 jäetakse välja. (122) Artikkel 108 jäetakse välja. (123) Artikkel 109 asendatakse järgmisega: „Artikkel 109 Komiteemenetlus 1. Komisjoni abistab määruse (EL) 2017/1001 alusel loodud rakenduseeskirjade komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Kui on viidatud käesolevale lõikele, kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.“ (124) Lisatakse artikkel 109a järgmises sõnastuses: „Artikkel 109a Delegeeritud volituste rakendamine 1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklites 47b, 53a, 55a, 64a, 65a, 66a, 66d, 66f, 66i, 67c, 78a ja -106a osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates [väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev = käesoleva määruse jõustumise kuupäev]. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 47b, 53a, 55a, 64a, 65a, 66a, 66d, 66f, 66i, 67c, 78a ja -106a osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon 13. aprilli 2016. aasta institutsioonivahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtete kohaselt ekspertidega, sealhulgas iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle üheaegselt teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artiklite 47b, 53a, 55a, 64a, 65a, 66a, 66d, 66f, 66i, 67c, 78a ja -106a alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatavakstegemist esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.“ (125) Artikkel 110 jäetakse välja. ET 63 ET  (126) Artikli 110a lõike 5 teine lause jäetakse välja. (127) Lisatakse artikkel 110b järgmises sõnastuses: „Artikkel 110b Hindamine 1. Komisjon hindab käesoleva määruse rakendamist hiljemalt [väljaannete talitus, palun lisada kuupäev = selle kuu esimene päev, mis järgneb 84 kuu möödumisele käesoleva määruse jõustumiskuupäevast] ja seejärel iga viie aasta järel. 2. Komisjon edastab hindamisaruande ja koos järeldustega, mis ta on selle aruande põhjal teinud, Euroopa Parlamendile, nõukogule ja haldusnõukogule. Hindamistulemused avalikustatakse.“ (128) Artikli 111 lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Registreeritud ELi disainilahenduse taotlusi võib ametile esitada alates 1. aprillist 2003.“ (129) Lisatakse käesoleva määruse I lisas esitatud lisa. Artikkel 2 Määrus (EÜ) nr 2246/2002 tunnistatakse kehtetuks. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena määrusele (EÜ) nr 6/2002 ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile. Artikkel 3 Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artikli 1 punkte ... ja artiklit 2 kohaldatakse alates [väljaannete talitus, palun lisada kuupäev = selle kuu esimene päev, mis järgneb kolme kuu möödumisele käesoleva määruse jõustumiskuupäevast]. Artikli 1 punkte 18, 19, 22, 24, punkti 26 alapunkti b, punkti 28 alapunkti b, punkte 31, 34, 36, punkti 37 alapunkti b, punkte 38, 39, 40, 43, 47, 49, 51, 53, 56, 58, 60, 61, 65, 67, 69, 71, 73, punkti 75 alapunkti c, punkte 76, 80, 85, punkti 93 alapunkti b, punkte 106, 108 ja 121 kohaldatakse alates [väljaannete talitus, palun lisada kuupäev = selle kuu esimene päev, mis järgneb 18 kuu möödumisele käesoleva määruse jõustumiskuupäevast]. Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel president eesistuja ET 64 ET  EUROOPA KOMISJON Brüssel, 28.11.2022 COM(2022) 666 final ANNEXES 1 to 2 LISAD järgmise dokumendi juurde: Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2246/2002 {SEC(2022) 422 final} - {SWD(2022) 367 final} - {SWD(2022) 368 final} - {SWD(2022) 369 final} ET ET  I LISA „LISA Artikli -106aa lõikes 1 osutatud lõivude summad Ametile käesoleva määruse kohaselt makstavad lõivud (eurodes) on järgmised. 1. Artikli 36 lõikes 4 nimetatud taotluse esitamise lõiv: 250 eurot. 2. Artiklis 106c nimetatud individuaalne märkimislõiv rahvusvahelise registreeringu eest: 62 eurot disainilahenduse kohta. 3. Artikli 36 lõike 4 kohane lõiv avaldamise edasilükkamise eest: 40 eurot. 4. Artikli 37 lõike 2 kohane täiendav taotluse esitamise lõiv iga koondtaotluses sisalduva täiendava disainilahenduse eest: 125 eurot. 5. Artikli 37 lõike 2 kohane täiendav avaldamise edasilükkamise lõiv iga koondtaotluses sisalduva täiendava disainilahenduse eest, mille avaldamine edasi lükatakse: 20 eurot. 6. Artikli 50d lõigetes 1, 3 ja 9 osutatud pikendamislõiv: (a) esimese pikendamisperioodi eest: 70 eurot disainilahenduse kohta; (b) teise pikendamisperioodi eest: 140 eurot disainilahenduse kohta; (c) kolmanda pikendamisperioodi eest: 280 eurot disainilahenduse kohta; (d) neljanda pikendamisperioodi eest: 560 eurot disainilahenduse kohta. 7. Artiklis 106c nimetatud individuaalne pikendamislõiv rahvusvahelise registreeringu eest: (a) esimese pikendamisperioodi eest: 62 eurot disainilahenduse kohta; (b) teise pikendamisperioodi eest: 62 eurot disainilahenduse kohta; (c) kolmanda pikendamisperioodi eest: 62 eurot disainilahenduse kohta; (d) neljanda pikendamisperioodi eest: 62 eurot disainilahenduse kohta. 8. Artikli 50d lõikes 3 osutatud pikendamislõivu tasumisega hilinemise lõiv: 25 % pikendamislõivust. 9. Artikli 52 lõike 2 kohane lõiv kehtetuks tunnistamise taotluse eest: 320 eurot. 10. Artikli 67a lõike 1 kohane lõiv menetluse jätkamise eest: 400 eurot. 11. Artikli 67 lõike 3 kohane lõiv tähtaja ennistamise eest: 200 eurot. ET 1 ET  12. Lõiv artikli 32a lõigetes 1 ja 2 osutatud registreeritud ELi disainilahendusega seotud litsentsi või muu õiguse registreerimise eest või artikli 32a lõigetes 1 ja 2 ning artiklis 34 osutatud ELi disainilahenduse taotlusega seotud litsentsi või muu õiguse registreerimise eest: (a) litsentsi andmise eest: 200 eurot disainilahenduse kohta; (b) litsentsi üleandmise eest: 200 eurot disainilahenduse kohta; (c) asjaõiguse loomise eest: 200 eurot disainilahenduse kohta; (d) asjaõiguse üleandmise eest: 200 eurot disainilahenduse kohta; (e) sundtäitmise eest: 200 eurot disainilahenduse kohta; kuni maksimummäärani 1000 eurot, kui mitu taotlust esitatakse samas litsentsi või muu õiguse registreerimise taotluses või samal ajal. 13. Artikli 50e lõikes 3 osutatud lõiv registreeritud ELi disainilahenduse muutmise eest: 200 eurot. 14. Artikli 74a lõikes 3 osutatud lõiv registreeritud ELi disainilahenduse taotluse ärakirja väljastamise eest, artiklis 50b osutatud lõiv registreerimistunnistuse ärakirja väljastamise eest või artikli 72 lõikes 7 osutatud lõiv registriväljavõtte eest: (a) kinnitamata ärakirja või väljavõtte eest: 10 eurot; (b) kinnitatud ärakirja või väljavõtte eest: 30 eurot. 15. Artikli 74a lõikes 1 osutatud lõiv toimikuga tutvumise eest: 30 eurot. 16. Artikli 74a lõikes 3 osutatud lõiv toimiku dokumentide ärakirjade väljastamise eest: (a) kinnitamata ärakirja eest: 10 eurot + 1 euro iga täiendava lehekülje eest, kui lehekülgi on üle 10; (b) kinnitatud ärakirja eest: 30 eurot + 1 euro iga täiendava lehekülje eest, kui lehekülgi on üle 10. 17. Artiklis 74b osutatud lõiv toimikus sisalduva teabe edastamise eest: 10 eurot + 1 euro iga täiendava lehekülje eest, kui lehekülgi on üle 10. 18. Artikli 70 lõikes 7 osutatud lõiv tagastatavate menetluskulude suhtes tehtud otsuse läbivaatamise eest: 100 eurot. 19. Määruse (EL) 2017/1001 artikli 68 lõikes 1 osutatud kaebuse esitamise lõiv, mis artikli 55 lõike 2 kohaselt kehtib ka käesoleva määruse alusel esitatud kaebuste suhtes: 720 eurot.“ ET 2 ET  II LISA VASTAVUSTABEL Määrus (EÜ) nr 2246/2002 Määrus (EÜ) nr 6/2002 Artikkel 1 -- Artikkel 2 Artikli -106aa lõige 1 Artikkel 3 Artikli -106aa lõige 1 Artikkel 4 Artikli -106aa lõige 2 Artikkel 5 Artikli -106ab lõige 1 Artikkel 6 Artikli -106ab lõiked 3 ja 4 Artikkel 7 Artikkel -106ac Artikkel 8 Artikli -106ad lõiked 1 ja 2 Artikkel 9 Artikli -106ad lõiked 3 ja 4 Lisa Lisa ET 3 ET  EUROOPA KOMISJON Brüssel, 28.11.2022 COM(2022) 667 final 2022/0392 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV disainilahenduste õiguskaitse kohta (uuesti sõnastatud) (EMPs kohaldatav tekst) {SEC(2022) 422 final} - {SWD(2022) 367 final} - {SWD(2022) 368 final} - {SWD(2022) 369 final} ET ET  SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST • Ettepaneku põhjused ja eesmärgid Tööstusdisainilahenduse õigused kaitsevad toote välimust. Tööstusdisainilahendus on see, mis muudab toote atraktiivseks. Visuaalne atraktiivsus on üks peamisi tegureid, mis mõjutab tarbijaid eelistama ühte toodet teisele. Hea disainiga tooted annavad tootjatele märkimisväärse konkurentsieelise. Selleks, et soodustada digiajastul innovatsiooni ja uute tootedisainilahenduste loomist, on aina enam vaja disainilahenduste kättesaadavat, tulevikukindlat, tõhusat ja järjepidevat õiguskaitset. Euroopa disainilahenduste kaitse süsteem on kehtinud juba üle 20 aasta. Tööstusdisainilahendusi käsitlevad liikmesriikide õigusaktid ühtlustati osaliselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiiviga 98/71/EÜ (edaspidi „direktiiv“). Liikmesriikide disainilahenduste kaitse süsteemide kõrval kehtestati nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 6/2002 (edaspidi „määrus“) eraldiseisev süsteem, et kaitsta ühtseid õigusi, millel on võrdne mõju kogu ELis. Määrust on seni muudetud ainult üks kord 2006. aastal, et jõustada ELi ühinemine Haagi rahvusvahelise registreerimissüsteemiga. Lisaks kehtib remondiks kasutatavate varuosade disainilahenduste õiguskaitse osas jätkuvalt üleminekuperioodi õiguskord. Kuna selles küsimuses kokkuleppele ei jõutud, sisaldab direktiiv nn külmutusklauslit, mis võimaldab liikmesriikidel säilitada oma kehtivad õigusaktid selle kohta, kas varuosad peaksid olema kaitstud, kuni direktiivi muudatused komisjoni ettepaneku põhjal vastu võetakse. Liikmesriigid võivad siiski teha nendes õigusaktides muudatusi, tingimusel et muudatuste eesmärk on varuosade turu liberaliseerimine. Komisjoni 2004. aastal esitatud ettepanek1 ühtlustada nähtavate varuosade disainilahenduste kaitset, lisades direktiivi remondiklausli (nagu see on juba määruses), ei leidnud nõukogus piisavat toetust, kuigi Euroopa Parlament seda ülekaalukalt toetas2. Ettepanek võeti 2014. aastal tagasi. Kooskõlas komisjoni parema õigusloome tegevuskavaga,3 mille eesmärk on ELi poliitika korrapärane läbivaatamine, algatas komisjon 2014. aastal ELi disainilahenduste kaitse süsteemide toimimise hindamise, mis hõlmas põhjalikke majandusalaseid ja õiguslikke hinnanguid, mida toetasid mitmed uuringud. Euroopa Liidu Nõukogu võttis 11. novembril 2020 vastu järeldused intellektuaalomandi poliitika ja tööstusdisainilahenduste süsteemi läbivaatamise kohta liidus4. Nõukogu kutsus komisjoni üles esitama ettepanekuid disainilahendusi käsitlevate ELi õigusaktide läbivaatamiseks, et ajakohastada disainilahenduste kaitse süsteeme ning muuta disainilahenduste kaitse üksikautorite ja ettevõtjate, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) jaoks atraktiivsemaks. Hindamise lõpptulemustele5 tuginedes teatas komisjon oma 25. novembri 2020. aasta teatises „Innovatsioonipotentsiaali rakendamine – intellektuaalomandi tegevuskava ELi majanduse 1 Ettepanek: Euroopa parlamendi ja Nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta (KOM(2004) 582 (lõplik)). 2 Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2007. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta (KOM(2004)0582 – C6-0119/2004 – 2004/0203(COD)) 3 Komisjoni teatis „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ (COM(2015) 215), Euroopa Komisjon, 19. mai 2015, lk 4. 4 Nõukogu dokument 2020/C 379 I/01. 5 SWD(2020) 264 final. ET 1 ET  taastamise ja vastupidavuse toetamise suurendamiseks“,6 et vaatab ELi kaubamärgialaste õigusaktide eduka reformi järel läbi disainilahenduste kaitset käsitlevad ELi õigusaktid. 25. juunil 2021 võttis nõukogu vastu täiendavad järeldused intellektuaalomandi poliitika kohta,7 milles nõudis, et komisjon seaks esikohale ettepaneku õigeaegse esitamise niipea kui võimalik, et vaadata läbi ja ajakohastada tööstusdisainilahendusi käsitlevad õigusaktid. Lisaks rõhutas Euroopa Parlament oma toetavas arvamuses intellektuaalomandi tegevuskava kohta vajadust vaadata läbi nüüdseks juba 20aastane disainilahenduste kaitse süsteem8. Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames paketina käsitatuna on käesoleva algatuse ja sellega paralleelse määruse muutmise ettepaneku peamine ühine eesmärk edendada ELis disainilahenduste tipptaset, innovatsiooni ja konkurentsivõimet. Selleks tuleb tagada disainilahenduste kaitse süsteemi otstarbekohasus digiajastul ning muuta see üksikautorite, VKEde ja disainimahukate tööstusharude jaoks oluliselt kättesaadavamaks ja tõhusamaks – eeskätt tuleb vähendada kulusid ja keerukust ning suurendada kiirust, prognoositavust ja õiguskindlust. Eelkõige on direktiivi käesoleva uuestisõnastamise eesmärgid järgmised: – ajakohastada ja parandada direktiivi kehtivaid sätteid, muuta aegunud sätteid, suurendada õiguskindlust ja selgitada disainilahenduste õiguste kohaldamisala ja piiranguid; – saavutada liikmesriikide disainilahendusi käsitlevate õigusnormide ja menetluste suurem ühtlus, et tugevdada koostalitlusvõimet ja vastastikust täiendavust ühenduse disainilahenduste süsteemiga, ning lisada direktiivi täiendavad sisulised eeskirjad ja peamised menetluseeskirjad, nagu need sisalduvad määruses; – viia lõpule remondiks kasutatavate varuosade ühtse turu väljakujundamine, lisades direktiivi määruses sisalduva remondiklausli. • Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega Käesoleva ettepanekuga tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse kehtiv direktiiv 98/71/EÜ. Koos paralleelse ettepanekuga muuta määrust (EÜ) nr 6/2002 moodustab käesolev ettepanek ühtse paketi intellektuaalomandi tegevuskava rakendamiseks, mille eesmärk on ajakohastada ja veelgi ühtlustada kehtivaid disainilahenduste kaitset käsitlevaid ELi õigusakte. Selleks et viia liikmesriikide disainilahenduste kaitset käsitlevad sätted paremini vastavusse ELi eduka disainilahenduste korraga, nähakse käesolevas ettepanekus ette teatavate määruse (EÜ) nr 6/2002 sätete lisamine direktiivi, et need kajastuks ka seal ning et suureneks nende kahe õigusakti omavaheline sidusus. Käesolev ettepanek on kooskõlas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2015/2436 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. See kehtib eelkõige sätete kohta, mis käsitlevad võltsitud transiitkaupu, ning sätete kohta, mis käsitlevad selliseid menetlusi nagu taotluse esitamiskuupäeva nõuded ning kehtetuks tunnistamise haldusmenetlused. • Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega Käesolev ettepanek on monopolidevastase poliitika valdkonnas kooskõlas määrusega (EL) nr 461/2010 (mootorsõidukite grupierandi määrus) ja täiendab seda. Varuosade turu kavandatav liberaliseerimine võib toetada monopolidevastast režiimi tõhusa konkurentsi kaitsmisel tervel 6 COM(2020) 760 final. 7 Nõukogu dokument 2021/C 247/02. 8 Raport intellektuaalomandi tegevuskava kohta ELi majanduse taastamise ja vastupidavuse toetamiseks, mille õiguskomisjon võttis vastu 30. septembril 2021 (A9-0284/2021), punkt 32. ET 2 ET  sõidukite varuosade, teeninduse ja remondi turul ning seeläbi võimaldada autode järelturu ettevõtjatel ja tarbijatel saada sellest täit kasu. Ettepanek on kooskõlas ka kestlike toodete algatusega, mille eesmärk on edendada toodete parandamist ja ringmajandust, ning täiendab selles kavandatud meetmeid. 2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS • Õiguslik alus Ettepaneku aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 lõige 1, millega antakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule pädevus võtta vastu meetmeid liikmesriikide selliste õigus- ja haldusnormide ühtlustamiseks, mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine. • Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul) Tuvastatud probleemid on seotud märkimisväärsete erinevustega õigusraamistikus, mis kas ei võimalda ELi ettevõtjatele võrdseid tingimusi või moonutavad neid oluliselt, mis omakorda toob kaasa järjekordseid negatiivseid tagajärgi nende ja ELi kui terviku konkurentsivõimele (nt varuosade puhul). Seepärast on soovitatav võtta meetmeid, mis võivad parandada ühtse turu toimimise tingimusi. Selliseid meetmeid, mille eesmärk on laiendada ühtlustamise praegust taset direktiivi abil, saab võtta ainult ELi tasandil, eelkõige arvestades vajadust tagada kooskõla ühenduse disainilahenduste süsteemiga. Sellega seoses tuleb arvesse võtta, et ühenduse disainilahenduste süsteem on integreeritud Euroopa disainilahenduste süsteemi, mis põhineb liikmesriikide ja kogu ELi disainilahenduste kaitse koostoimimise ja vastastikuse täiendavuse põhimõttel. Kuigi määrusega on ette nähtud täielik süsteem, mis hõlmab kõiki materiaal- ja menetlusõiguse küsimusi, piirdub direktiivis kajastuv praegune õigusaktide ühtlustamise tase valitud materiaalõiguse sätetega. Selleks et tagada asjaomaste komponentide tulemuslik ja jätkusuutlik koostoimimine ja vastastikune täiendavus, on vaja luua Euroopas üldine ühtlustatud disainilahenduste kaitse süsteem, millel on sarnased sisulised eeskirjad ja mille vähemalt peamised menetlussätted on omavahel kooskõlas. Mis puudutab konkreetselt varuosade disainilahenduste kaitset, siis tuleb lisada, et varuosade siseturu väljakujundamine on võimalik ainult ELi tasandil. Rohkem kui 20aastasest kogemusest direktiivis sätestatud külmutusklausliga ei nähtu tugevat suundumust vabatahtliku ühtlustamise suunas liikmesriikide vahel (kuigi veel mõni liikmesriik on kehtestanud remondiklausli) ega tööstusharu eneseregulatsiooni kaudu. ELi tasandi meetmed muudaksid disainilahenduste kaitse süsteemi kogu Euroopas oluliselt kättesaadavamaks ja tulemuslikumaks nii ettevõtjate (eelkõige VKEde) kui ka üksikautorite jaoks. See kõrvaldaks allesjäänud lüngad remondiks kasutatavate varuosade ühtsel turul ja sellest saaksid märkimisväärset kasu tarbijad, kellel oleks võimalik valida konkureerivaid varuosi madalamate hindadega. • Proportsionaalsus Täiendav sihipärane ühtlustamine, eelkõige registreerimise ja kehtetuks tunnistamise menetluste puhul, keskendub peamistele sätetele nendes menetlusvaldkondades, kus sidusrühmad pidasid ühtlustamist määruse asjaomaste sätetega kõige olulisemaks. Mõjuhinnangus vaadeldi ka kõigi disainilahendusi käsitlevate sätete täielikku ühtlustamist (variant 4.2), kuid leiti, et see on tegelike vajadustega võrreldes ebaproportsionaalne (vt mõjuhinnangu punkt 6.4). Varuosade kaitse küsimuses peetakse remondiklausli lisamist eelistatud variandi 1.2 abil kõige proportsionaalsemaks viisiks, kuidas liberaliseerimispõhimõtte alusel ühtset turgu välja ET 3 ET  kujundada. Sellised ELi tasandi meetmed ei too kaasa otseseid kulusid. Järelturu liberaliseerimine eeldab varuosade kaitse kaotamiseks õigusaktide vastuvõtmist ainult nendes liikmesriikides, kus selline kaitse praegu kehtib. Seetõttu on kõigist kaalutud variantidest selle variandi puhul halduskulud kõige väiksemad. Lisaks nähakse ette kümneaastane üleminekuperiood, mille jooksul jätkatakse olemasolevate disainilahenduste õiguste kaitsmist, mis võimaldab sõidukitootjatel kohandada oma turukäitumist nii, et oht investeeringutele ja innovatsioonile oleks võimalikult väike. See variant on piisavalt ettevaatlik ka põhiõiguste ja rahvusvaheliste kohustuste osas (vt mõjuhinnangu punkt 8.1). • Vahendi valik Käesoleva ettepaneku eesmärk on näha ette direktiivi 98/71/EÜ sihipärased muudatused, et kõrvaldada teatavad puudused. Kuna kavandatud vahendiga sõnastatakse direktiiv uuesti, on kõige asjakohasem vahend sama õigusakt. 3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED • Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll Komisjon viis läbi kehtiva direktiivi ja määruse üldise hindamise, mis avaldati 2020. aasta novembris9. Selles jõuti järeldusele, et disainilahenduste kaitset käsitlevad ELi õigusaktid on oma eesmärke täitnud ja on jätkuvalt suures osas otstarbekohased. Direktiivi 98/71/EÜ puhul tehti hindamise käigus siiski kindlaks teatavad puudused, eelkõige endiselt tugevalt killustatud varuosade turg, mis tuleneb sellest, et mitmeosaliste toodete remontimisel kasutatavate koostisosade disainilahenduste kaitset käsitlevad sätted on ühtlustamata. Leiti, et see põhjustab märkimisväärset õiguslikku ebakindlust, moonutab tõsiselt konkurentsi ja suurendab samal ajal tarbijate kulusid. Hindamise käigus leiti ka vastuolusid nii liikmesriikide disainilahendusi käsitlevate õigusnormide vahel kui ka nende ja disainilahenduste registreerimise ja kehtetuks tunnistamise menetlusi käsitleva määruse vahel. Need vastuolud mõjutavad disainilahenduste kaitse süsteemide koostalitlusvõimet ELis negatiivselt. Hindamise tulemuste põhjal viis Euroopa Komisjon läbi mõju hindamise ja otsustas hiljem õigusaktid läbi vaadata. Mõju hindamise eri etapid alates probleemide ja nende põhjuste määratlemisest kuni eesmärkide ja võimalike poliitikavariantide kindlakstegemiseni tuginesid hindamisaruande järeldustele. • Konsulteerimine sidusrühmadega 18. detsembrist 2018 kuni 30. aprillini 2019 korraldati esimene põhjalik avalik konsultatsioon,10 mille eesmärk oli koguda sidusrühmadelt piisavalt tõendeid ja seisukohti, et toetada ELi disainilahendusi käsitlevate õigusaktide hindamist, ning teha kindlaks, mil määral need õigusaktid toimivad eesmärgipäraselt ja kas neid saab endiselt pidada otstarbekohaseks. Peaaegu kaks kolmandikku vastanutest leidis, et ELi disainilahenduste kaitse süsteem (direktiivi kohased riiklikud disainilahenduste süsteemid ja ühenduse disainilahenduste kord tervikuna) toimib hästi. Samal ajal juhtisid peaaegu pooled vastanutest tähelepanu direktiivi ja/või määruse soovimatutele tagajärgedele või puudustele. 9 SWD(2020) 264 final. 10 https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/initiatives/ares-2018-3527248/public-consultation_et ET 4 ET  Lisaks hindamise eesmärgil toimunud ulatuslikule konsultatsioonile korraldas komisjon 29. aprillist kuni 22. juulini 2021 teise avaliku konsultatsiooni,11 et saada sidusrühmadelt täiendavaid tõendeid ja seisukohti valitud küsimuste ja võimalike valikuvariantide ning nende mõju kohta, et toetada disainilahendusi käsitlevate õigusaktide läbivaatamist. Konsultatsioonide käigus kindlaks tehtud puudusi on ettepanekus arvesse võetud ja käsitletud. • Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine Direktiivi 98/71/EÜ ja määruse (EÜ) nr 6/2002 läbivaatamise mõju hindamisel tugineti kahele suurele välisuuringule, milles võeti arvesse nii ELi disainilahenduste kaitse süsteemide toimimise majanduslikke12 kui ka õiguslikke13 aspekte. Mis puudutab konkreetselt varuosade kaitse teemat, siis toetasid mõjuhinnangut lisaks veel kaks uuringut, mis käsitlesid kaitse mõju hindadele ja hinnaerinevustele14 ning mootorsõidukite varuosade turu struktuurile ELis15. Täiendavat toetavat teavet saadi tihedast koostööst Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametiga (EUIPO) ning mitmest EUIPO uuringust ja aruandest, samuti muudest kättesaadavatest uuringutest ja andmekogudest, mille olid koostanud riiklikud või rahvusvahelised avaliku sektori asutused, sealhulgas riiklikud intellektuaalomandiametid, teadlased või muud sidusrühmad. • Mõju hindamine Kuna käesolev ettepanek on esitatud paketina koos ettepanekuga vaadata läbi määrus (EÜ) nr 6/2002, koostas komisjon ühise mõjuhinnangu, milles vaadeldi käesolevat ettepanekut ja sellega paralleelset määruse (EÜ) nr 6/2002 muutmise ettepanekut üheskoos16. Mõjuhinnang esitati õiguskontrollikomiteele 27. oktoobril ja komitee kiitis selle heaks 26. novembril 2021. Lõplikus mõjuhinnangus võetakse arvesse kõnealuses arvamuses sisalduvaid märkusi. Mõjuhinnangus käsitles komisjon kahte põhiprobleemi: 1) häired ELi-siseses kaubanduses ja konkurentsitõkked mõnes liikmesriigis seoses remondiks kasutatavate varuosadega; 2) ettevõtjatel, eelkõige VKEdel ja üksikautoritel ELi või liikmesriigi tasandil registreeritud disainilahenduste kaitse taotlemisel esinevad raskused, mis on tingitud suurtest kuludest, koormusest ja viivitustest kaitse saamisel ning selle vähesest prognoositavusest. Teise probleemi mõningaid aspekte (registreeritud ühenduse disainilahenduste aegunud registreerimismenetlused ja registreeritud disainilahenduse eest makstavad mitteoptimaalsed lõivud) käsitletakse määruse (EÜ) nr 6/2002 paralleelse läbivaatamise käigus, kuid varuosade probleemi (esimene probleem) ja lahknevate (menetluslike) sätete küsimust tuleb käsitleda direktiivi 98/71/EÜ läbivaatamisel. 11 https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-say/initiatives/12609-Intellectual-property- review-of-EU-rules-on-industrial-design-Design-Directive-/public-consultation_et 12 https://ec.europa.eu/growth/content/economic-review-industrial-design-europe-0_en 13 https://ec.europa.eu/growth/content/legal-review-industrial-design-protection-europe-0_en 14 Herz, B. & Mejer, M. (2020). The effect of design protection on price and price dispersion: Evidence from automotive spare parts. 15 Nikolic, Z. (September 2021). Market structure of motor vehicle visible spare parts in the EU. Uuringu tegi Wolk After Sales Experts GmbH. Uuring on kättesaadav aadressil https://op.europa.eu/s/sMA8 16 Lisada link mõjuhinnangule ja kommenteeritud kokkuvõttele. ET 5 ET  Varuosade probleemi lahendamiseks ja varuosade järelturu konkurentsile avamise eesmärgi saavutamiseks kaaluti järgmisi variante.  Variant 1.1. Kõigi disainilahenduste täielik liberaliseerimine – kogu ELis tuleks konkurentsile avada nn täpselt vastavate varuosade turg ja laiendada seda nii olemasolevatele kui ka uutele disainilahendustele. See variant hõlmaks direktiivi määruse (EÜ) nr 6/2002 artikli 110 lõikes 1 sätestatud remondiklausli lisamist, millega lubatakse mitmeosalise toote kaitstud osi toote remondi otstarbel täpselt reprodutseerida. Lisatud remondiklauslil oleks õiguslik mõju nii tulevastele kui ka varasematele disainilahendustele (st seda kohaldataks disainilahenduste suhtes, mis on registreeritud nii enne kui ka pärast klausli jõustumist).  Variant 1.2. Uute disainilahenduste kohene täielik liberaliseerimine, millele järgneb vanade disainilahenduste täielik liberaliseerimine pärast kümneaastast üleminekuperioodi. See variant tähendaks samu muudatusi nagu eelmise variandi puhul, kuid direktiivi lisataval remondiklauslil oleks kohene õiguslik mõju ainult tulevastele disainilahendustele (st seda kohaldatakse üksnes disainilahenduste suhtes, mille registreerimist taotletakse pärast klausli jõustumist). Enne klausli jõustumist registreeritud disainilahendused oleksid kümneaastase üleminekuperioodi jooksul jätkuvalt kaitse all.  Variant 1.3. Uute disainilahenduste täielik liberaliseerimine. Nagu ka eelmise variandi puhul, oleks direktiivi lisataval remondiklauslil õiguslik mõju ainult tulevaste disainilahenduste suhtes. Enne klausli jõustumist antud kehtivad disainilahenduste õigused ei muutuks ja neid kaitstaks kuni 25 aasta jooksul. Lahknevate menetluseeskirjade probleemi lahendamiseks ning ühenduse ja liikmesriikide disainilahenduse süsteemide vastastikuse täiendavuse ja koostalitlusvõime suurendamiseks kaaluti järgmisi variante:  Variant 4.1. Liikmesriikide õigusaktide osaline täiendav ühtlustamine ja nende kooskõla registreeritud ühenduse disainilahenduste süsteemiga. Selle variandi puhul lisataks direktiivi sätted disainilahendustealaste õigusnormide teatavate aspektide kohta, mida ei ole seal veel käsitletud ja mille ühtlustamist pidasid sidusrühmad kõige olulisemaks – eelkõige peeti silmas määruse (EÜ) nr 6/2002 asjakohaste sätetega ette nähtud menetlusi. Peamiste menetluseeskirjade lisamine direktiivi tuleks ühendada teatavate materiaalõiguse aspektide täiendava ühtlustamisega (välja arvatud varuosade küsimus) vastavalt määruse (EÜ) nr 6/2002 sätetele.  Variant 4.2. Liikmesriikide disainilahendusi käsitlevate õigusnormide ja menetluste täielik ühtlustamine. See variant sisaldaks varianti 4.1, kuid hõlmaks ka disainilahendusi käsitlevate materiaalõiguslike normide ja menetluste ülejäänud aspekte, mis on osa määrusest (EÜ) nr 6/2002, kuid mitte direktiivist. Sellega seoses hinnati ka seda, kuidas sellist edasist ühtlustamist läbi viia: vabatahtlikkuse alusel (allvariandid 4.1a ja 4.2a) või kohustuslikus korras, st ELi õigusakti alusel, millega kohustatakse liikmesriike oma disainilahendusi käsitlevaid õigusakte ühtlustama (allvariandid 4.1b ja 4.2b). Mõjuhinnangu tulemuste põhjal eelistatakse variante 1.2 ja 4.1b. Variant 1.2 peaks pärast kümneaastast üleminekuperioodi tooma tarbijatele võimaliku kokkuhoiu turgudel, kus praegu remondiklauslit ei ole kehtestatud; hinnakonkurentsi tõttu ET 6 ET  võiks sääst ulatuda alates 340 miljonist eurost kuni 544 miljoni euroni aastas (kümneaastase üleminekuperioodi jooksul suureneb kasu 4–13 miljoni euro võrra aastas ja jõuab viimasel aastal 40–130 miljoni euroni). Kümneaastase üleminekuperioodi jooksul suurendab uute disainilahenduste täielik liberaliseerimine konkurentsi ja edendab uutele sõidukitele mõeldud varuosade turuletulekut. Pärast kümneaastast üleminekuperioodi saavad nii originaalseadmete tarnijad kui ka sõltumatud tarnijad (originaalvarustusse mittekuuluvate seadmete tarnijad) kasu oluliselt suuremast tegevusvabadusest, mis võimaldab neil oma turupositsiooni tugevdada ja konsolideeruda. Variant 4.1b muudab disainilahenduste kaitse saamise kõigis liikmesriikides ettevõtjate ja projekteerijate jaoks lihtsamaks ja vähem kulukaks eelkõige seeläbi, et direktiivi lisatakse peamised menetluseeskirjad, nagu need sisalduvad määruses. See suurendab veelgi prognoositavust, aitab vähendada rahvusvaheliste intellektuaalomandiportfellide haldamise kulusid ning muudab kehtetuks tunnistatud disainilahenduste registrist kustutamise lihtsamaks ja odavamaks. Õigusaktide selline täiendav ühtlustamine mõjutab positiivselt ka EUIPO ja riiklike intellektuaalomandiametite koostööd kehtiva raamistiku alusel, mis on sätestatud määruse (EL) 2017/1001 (Euroopa Liidu kaubamärgi kohta) artiklis 152. • Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine Käesolev ettepanek direktiivi 98/71/EÜ uuesti sõnastamiseks ja sellega paralleelne ettepanek määruse (EÜ) nr 6/2002 muutmiseks lisati komisjoni 2022. aasta tööprogrammi17 II lisasse. Seega on need osa õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmist (REFIT). Käesoleva ettepaneku eesmärk on muuta disainilahenduste kaitse süsteemid ELis digiajastule vastavaks ning teha need kättesaadavamaks ja tõhusamaks nii taotlejatele kui ka neile, kes soovivad kehtetuid disainilahendusi registrist kustutada. Mis puudutab digitaliseerimist, siis disainilahenduste kujutamist käsitlevate nõuete kavandatud ühtlustamine võimaldab taotlejatel oma disainilahendusi kõikjal selgelt ja täpselt reprodutseerida, kasutades üldkättesaadavat tehnoloogiat. See hõlbustab eelkõige uute digitaalsete disainilahenduste esitamist. Mis puudutab lihtsustamist, siis võimaldab kavandatav täiendav ühtlustamine ettevõtjatel esitada riiklikul tasandil ükskõik millises liikmesriigis koondtaotlusi, milles on ühte taotlusse koondatud mitu disainilahendust, mis ei pea piirduma sama laadi toodetega. Kuigi see muudab disainilahenduste taotlejate elu selgelt lihtsamaks, ei saa kasu kvantifitseerida, sest see sõltub peamiselt riiklikul tasandil kehtestatud tasudest. Lisaks võimaldab varasemate disainilahenduste riiklikul tasandil ex officio kontrollimisest loobumine (et tagada kaitse kättesaadavus samal tasemel kui ELi tasandil) märkimisväärselt lühendada registreerimismenetluse kestust nendes liikmesriikides, kus sellist kontrolli seni veel tehakse. Seega on ettevõtjatel võimalik saada kaitse palju kiiremini ja väiksemate kuludega. Peale selle peaks (kohustuslik) ametipõhine kehtetuks tunnistamise menetlus, mille eesmärk on kustutada kehtetu disainilahenduse registreering ilma kohtusse pöördumata, olema selgelt kasulik nii konkurentidele kui ka õiguste omanikele, kuna see on lihtsam ja odavam. Samuti on käesoleva ettepaneku eesmärk välja kujundada remondiks kasutatavate varuosade ühtne turg, võttes kasutusele remondiklausli, millega jäetakse need osad disainilahenduse kaitse alt välja. Varuosade turu täielik liberaliseerimine peaks tooma tarbijatele märkimisväärset kasu nii suurema valiku kui ka madalamate hindade näol. Kulude kokkuhoiu andmeid on täpsustatud ja kokkuvõte on esitatud mõjuhinnangu tabelis 8.1. 17 Komisjoni 2022. aasta tööprogramm – peamised dokumendid |Euroopa Komisjon (europa.eu) ET 7 ET  • Põhiõigused Algatus peaks parandama autorite võimalusi kaitsta oma õigusi ning avaldama positiivset mõju sellistele põhiõigustele nagu õigus omandile ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile. Selleks, et muuta disainilahenduste kaitse süsteem ELis tasakaalustatumaks, on algatuse eesmärk ka ette näha rangem disainilahenduste õiguste piirangute loetelu ja lisada remondiklausel, võttes arvesse õiglusel ja konkurentsil põhinevaid kaalutlusi. 4. MÕJU EELARVELE Ettepanek ei mõjuta Euroopa Liidu eelarvet ning seepärast ei ole sellele lisatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta finantsmääruse (EL, Euratom) 2018/1046 (mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ, Euratom) nr 966/2012) artiklis 35 nõutud finantsselgitust. 5. MUU TEAVE • Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord Komisjon hakkab jälgima ELi varuosade turgu, et teha kindlaks, kas kogu ELi hõlmava remondiklausli kehtestamine toob tõepoolest kaasa prognoositud kokkuhoiu. Komisjon kaalub ka konkreetsete uuringute ja küsitluste korraldamist, et jälgida eelkõige hindade ja tarbijakäitumise arengut. Mis puudutab liikmesriikide õigusaktide edasist ühtlustamist, siis kontrollib komisjon liikmesriikide teateid ülevõtmismeetmete kohta ja reageerib mis tahes viivitustele või vastuoludele. Kui kõik õigusnormid on nõuetekohaselt üle võetud, kaalutakse hindamiseks mõjuhinnangu punktis 9 osutatud asjakohaste näitajate kogumit. • Selgitavad dokumendid (direktiivide puhul) Selgitavaid dokumente ei ole vaja lisada, sest direktiivi sätted ei ole sihtrühma jaoks keerukad. • Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus Kuna tegemist on direktiivi 98/71/EÜ uuestisõnastamise ettepanekuga, keskendutakse üksikasjalikus selgituses üksnes uutele sätetele või sätetele, mida tuleb muuta. 1. peatükk. Üldsätted – Disainilahenduse ja toote määratlus (artikkel 2) Tehakse ettepanek, et toote ja disainilahenduse mõistete ajakohastatud ja täpsustatud määratlused moodustaksid osa üldsätetest. Seniste määratluste ajakohastamise, täpsustamise ja laiendamise eesmärk on muuta uuesti sõnastatud direktiivi ettepanek tehnoloogia arengut silmas pidades tulevikukindlaks ning tagada suurem õiguskindlus ja läbipaistvus disainilahenduste kaitse sisu osas. 2. peatükk. Disainilahendusi käsitlev materiaalõigus – Disainilahenduste kaitse üksnes registreerimise kaudu (artikkel 3) ET 8 ET  Kehtiv direktiiv lubab liikmesriikidel pakkuda disainilahenduste kaitset ka registreerimata kujul18. Tehakse ettepanek see võimalus kaotada ja anda disainilahenduste kaitse ainult registreeritud disainilahendustele. Ühtne kaitse registreerimata ELi disainilahenduse kujul on kättesaadav, nii et puudub tegelik vajadus paralleelse (potentsiaalselt lahkneva) registreerimata kaitse järele. – Kaitse algus (artikkel 10) Olemasolevate vastuolude kõrvaldamiseks täpsustatakse, et disainilahenduste kaitse algab alles registrisse kandmisega. – Õigus registreeritud disainilahendusele (artiklid 11 ja 12) Kooskõlas määruse (EÜ) nr 6/2002 artiklitega 14 ja 17 tehakse ettepanek lisada uued sätted, mis käsitlevad õigust registreeritud disainilahendusele, sealhulgas omandiõiguse eeldust. – Registreerimata jätmise alused ja sisulise läbivaatamise ulatus (artiklid 13 ja 29) Selleks et viia sisulise läbivaatamise ulatus kogu ELis täielikult vastavusse EUIPO tasandil tehtava kontrolliga (määruse (EÜ) nr 6/2002 artikkel 47), tuleks registreerimata jätmise alused esitada ammendavalt ning tagada, et disainilahenduse registreerimise menetlusega kaasnevad kulud ja koormus on taotlejate jaoks minimaalsed, nagu see on EUIPO puhul. – Kehtetuse alused (artikkel 14) Tehakse ettepanek muuta vabatahtlikud sätted kohustuslikeks, et suurendada prognoositavust ja kooskõla ELi disainilahenduste süsteemiga. – Kaitse objekt (artikkel 15) Et tagada nähtavuse nõude puhul suurem õiguskindlus, tehakse ettepanek lisada direktiivi erisäte (lisaks põhjendusele 17), mille kohaselt disainilahenduse kaitse antakse (ainult) nendele välistele tunnustele, mis on registreerimistaotluses selgelt näidatud. Täiendavalt selgitatakse (uues põhjenduses 18), et üldjuhul ei pea disainilahenduse tunnused olema kaitse saamiseks mis tahes konkreetsel ajahetkel või mis tahes konkreetses olukorras nähtavad, välja arvatud selliste koostisosade puhul, mis ei ole mitmeosalise toote tavapärasel kasutamisel nähtavad. – Registreeritud disainilahendusest tulenevate õiguste ulatus (artikkel 16) Selleks, et disainilahenduse õiguste omanikud saaksid tõhusamalt lahendada probleeme, mis tulenevad 3D-printimistehnoloogia laialdasemast kasutuselevõtust, tehakse ettepanek disainilahenduse õiguste ulatust vastavalt kohandada. Pärast ELi kaubamärgiõigusaktide reformi (direktiivi (EL) 2015/2436 uus artikli 10 lõige 4) on selleks, et üha suureneva võltsimistegevuse vastu tulemuslikult võidelda, peetud oluliseks lisada ka tööstusdisainilahenduste õigusraamistikku vastav säte, mis võimaldab õiguste omanikel takistada võltsitud toodete transiiti läbi ELi territooriumi või nende sattumist muusse tolliolukorda, ilma et neid lubataks siin vabasse ringlusse. 18 Ükski liikmesriik ei näe siiski ette sellist kaitset registreerimata kujul. ET 9 ET  – Kehtivuse eeldus (artikkel 17) Selleks et tagada suurem kooskõla määrusega (EÜ) nr 6/2002 (artikli 85 lõige 1), tehakse ettepanek lisada ka direktiivi säte kehtivuse eelduse kohta. – Antud õiguste piiramine (artikkel 18) Selleks et tagada asjaomaste õigustatud huvide parem tasakaal ja võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat,19 tehakse ettepanek täiendada lubatud kasutusviiside loetelu, lisades sinna kasutamise viitamise ning kriitika ja paroodia eesmärgil. – Remondiklausel (artikkel 19) Selleks et lõpetada kehtiv üleminekukord ja kujundada välja remondiks kasutatavate varuosade ühtne turg, tehakse ettepanek lisada direktiivi remondiklausel, mis sarnaneb määruse (EÜ) nr 6/2002 artiklis 110 juba sisalduva klausliga. See klausel piirdub sõnaselgelt mitmeosaliste toodete täpselt vastavate (vormist sõltuvate) varuosadega, et võtta arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust Acacia kohtuasjas20. Lisaks tuleks selgelt sätestada, et remondiklauslit saab kasutada kaitsemeetmena rikkumisnõuete vastu üksnes juhul, kui tarbijaid on nõuetekohaselt teavitatud mitmeosalise toote parandamiseks kasutatava toote päritolust. Kehtivate disainilahenduse õiguste omanike õigustatud huvide arvesse võtmiseks oleks remondiklauslil (piiramatu) kohene õiguslik mõju ainult tulevikus registreeritavate disainilahenduste puhul, kuid samal ajal oleks kümneaastase üleminekuaja jooksul tagatud seniste õiguste kaitse. – Varasemast kasutusest tulenev kaitse (artikkel 21) Varasema kasutamise õigus sätestatakse kooskõlas määruse (EÜ) nr 6/2002 artikliga 22. See kaitsemeede rikkumise vastu kaitseb neid, kes on heauskselt investeerinud toote disainilahendusse enne registreeritud disainilahenduse prioriteedikuupäeva ja kellel on seega õigustatud huvi tooteid turustada, isegi kui nende välimus kuulub registreeritud disainilahenduse kaitse alla. – Kumulatsiooni põhimõte (artikkel 23) Säilitatakse disainilahenduse ja autoriõiguse kaitse kumuleerimise põhimõte, võttes samas arvesse asjaolu, et alates algse õigusakti vastuvõtmisest on autoriõiguse valdkonnas edenenud ühtlustamine. – Disainilahenduse teadaanne (artikkel 24) Registreeritud disainilahenduste omanikele tehakse kättesaadavaks disainilahenduse teadaanne, mis võimaldab neil teavitada üldsust disainilahenduse registreerimisest. 3. peatükk Menetlused 19 Otsus liidetud kohtuasjades C-24/16 ja C-25/16, Nintendo, ECLI:EU:C:2017:724. 20 Otsus liidetud kohtuasjades C-397/16 ja C-435/16, Acacia, ECLI:EU:C:2017:992. ET 10 ET  Kooskõlas direktiiviga (EL) 2015/2436 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta lisatakse direktiivile teatavad peamised menetluseeskirjad. – Disainilahenduse kujutise nõuded (artikkel 26) Selle tagamiseks, et disainilahenduste kujutise suhtes kohaldatakse kõikjal ELis samu disainilahenduste selget ja täpset kujutamist käsitlevaid tulevikukindlaid nõudeid, tehakse ettepanek lisada direktiivi asjakohased üksikasjalikud sätted. – Koondtaotlused (artikkel 27) Tehakse ettepanek näha ette võimalus koondada ühte taotlusse mitu disainilahendust, nagu see on praegu sätestatud määruse (EÜ) nr 6/2002 artiklis 37, ilma et nende suhtes kehtiks nõue, et kombineeritud disainilahendused oleksid seotud Locarno klassifikatsiooni samasse klassi kuuluvate toodetega; sama nähakse ette ka määruse vastavas muudatusettepanekus. – Avaldamise edasilükkamine (artikkel 30) Kooskõlas määruse (EÜ) nr 6/2002 artikliga 50 tehakse ettepanek näha ette võimalus taotleda disainilahenduse taotluse avaldamise edasilükkamist 30 kuu võrra alates taotluse esitamise kuupäevast. – Kehtetuks tunnistamise haldusmenetlus (artikkel 31) Nagu on ette nähtud direktiivi (EL) 2015/2436 artikli 45 kohase kaubamärgi tühistamise menetluse puhul, peaksid liikmesriigid ette nägema disainilahenduse registreeringu kehtivuse vaidlustamise haldusmenetluse, mille viivad läbi nende intellektuaalomandiametid. Mõnes liikmesriigis saab registreeritud disainilahenduse kehtivust vaidlustada üksnes kohtus. Sellised süsteemid on keerulisemad ja kallimad. ET 11 ET   98/71/EÜ (kohandatud) 2022/0392 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV disainilahenduste õiguskaitse kohta (uuesti sõnastatud) (EMPs kohaldatav tekst) EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut  Liidu toimimise lepingut , eriti selle artikli 100a 114 lõiget 1 , võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust1, toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning arvestades järgmist:  uus (1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 98/71/EÜ2 tuleb teha mitmeid muudatusi. Selguse huvides tuleks direktiiv uuesti sõnastada.  98/71/EÜ põhjendus 1 (kohandatud) asutamislepingus sätestatud ühenduse eesmärkide hulka kuulub Euroopa rahvaste vahelise üha tugevama liidu aluste loomine, lähedaste suhete edendamine ühenduse liikmesriikide vahel ning nende majandus- ja sotsiaalarengu tagamine Euroopat killustavate tõkete kõrvaldamiseks võetavate ühismeetmete abil; selleks näeb asutamisleping ette siseturu rajamise, mida iseloomustab kaupade vabale liikumise takistuste kõrvaldamine, samuti siseturul konkurentsi kahjustamise vältimist tagava süsteemi loomise; liikmesriikide disainilahenduste õiguskaitset käsitlevate õigusaktide ühtlustamine aitaks kaasa nende eesmärkide saavutamisele; 1 ELT C […], […], lk […]. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiiv 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta (ELT L 289, 28.10.1998, lk 28). ET 12 ET   98/71/EÜ põhjendus 2 (kohandatud) liikmesriikide õigusaktidega disainilahendustele pakutava õiguskaitse erinevused mõjutavad otseselt disainilahendusi sisaldavate kaupade siseturu rajamist ja toimimist; sellised erinevused võivad kahjustada konkurentsi siseturul;  98/71/EÜ põhjendus 3 (kohandatud) seetõttu on siseturu sujuvaks toimimiseks vajalik liikmesriikide disainilahenduste õiguskaitsega seotud õigusaktide ühtlustamine;  98/71/EÜ põhjendus 4 (kohandatud) seda tehes on oluline võtta arvesse lahendusi ja eeliseid, mida ühenduse disainilahenduste süsteem pakub ettevõtjatele, kes soovivad omandada disainilahenduse õigust;  98/71/EÜ põhjendus 5 (kohandatud) liikmesriikide disainilahendusi käsitlevate õigusaktide täielik ühtlustamine ei ole vajalik ning piisab sellest, kui ühtlustamisel piirdutakse nende siseriikliku õiguse sätetega, mis mõjutavad siseturu toimimist kõige otsesemalt; sanktsioonide, õiguskaitsevahendite ja täitmise tagamisega seotud sätted tuleks jätta siseriiklike õigusaktide käsitleda; selle piiratud ühtlustamise eesmärke ei ole liikmesriikidel üksinda toimides võimalik piisavas ulatuses saavutada;  98/71/EÜ põhjendus 6 (kohandatud) sellest tulenevalt peaks liikmesriikidele jääma vabadus kehtestada sätted, mis puudutavad disainilahenduse registreerimise, uuendamise ja kehtetuks tunnistamise korda ning kehtetuks tunnistamise mõju;  uus (2) Direktiiviga 98/71/EÜ ühtlustati liikmesriikide disainilahendusi käsitlevate materiaalõiguslike normide olulisemaid sätteid, mille kohta nende vastuvõtmise ajal leiti, et need mõjutavad siseturu toimimist kõige otsesemalt, kuna need takistasid liidus kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust. (3) Liikmesriikide siseriiklike õigusaktidega pakutav disainilahenduste kaitse toimib paralleelselt kaitsega, mida pakutakse liidu tasandil Euroopa Liidu disainilahenduste („ELi disainilahendused“) kaudu, mis on oma olemuselt ühtsed ja kogu liidus kehtivad ET 13 ET  intellektuaalomandiõigused, nagu on sätestatud nõukogu määruses (EÜ) nr 6/2002 3. Disainilahenduste süsteemide paralleelne olemasolu ja tasakaal liikmesriikide ja liidu tasandil on liidus intellektuaalomandi kaitse nurgakivi. (4) Kooskõlas parema õigusloome tegevuskavaga,4 mille eesmärk on liidu poliitika korrapärane läbivaatamine, korraldas komisjon ELi disainilahenduste kaitse süsteemide ulatusliku hindamise, mis hõlmas põhjalikke majandusalaseid ja õiguslikke hinnanguid, mida toetasid mitmed uuringud. (5) Oma 11. novembri 2020. aasta järeldustes intellektuaalomandi poliitika ja tööstusdisainilahenduste süsteemi läbivaatamise kohta5 kutsus nõukogu komisjoni üles esitama ettepanekuid määruse (EÜ) nr 6/2002 ja direktiivi 98/71/EÜ läbivaatamiseks. Läbivaatamise aluseks oli vajadus ajakohastada tööstusdisainilahenduste süsteeme ning muuta disainilahenduste kaitse üksikautorite ja ettevõtjate, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks atraktiivsemaks. Läbivaatamist taotleti eelkõige selleks, et uurida ja kaaluda muudatusi, mille eesmärk on toetada ja tugevdada liidu, riiklike ja piirkondlike disainilahenduste kaitse süsteemide vastastikust täiendavust, ning teha täiendavaid jõupingutusi liidu disainilahenduste kaitse süsteemis esinevate lahknevuste vähendamiseks. (6) Hindamise lõpptulemustele tuginedes teatas komisjon oma 25. novembri 2020. aasta teatises „Innovatsioonipotentsiaali rakendamine – intellektuaalomandi tegevuskava ELi majanduse taastamise ja vastupidavuse toetamise suurendamiseks“,6 et pärast liidu kaubamärgialaste õigusaktide edukat reformi vaatab ta läbi disainilahenduste kaitset käsitlevad liidu õigusaktid. (7) Oma 10. novembri 2021. aasta raportis intellektuaalomandi tegevuskava kohta 7 väljendas Euroopa Parlament heameelt komisjoni valmisoleku üle ajakohastada disainilahenduste kaitset käsitlevaid liidu õigusakte, kutsus komisjoni üles taotluste esitamise ja kehtetuks tunnistamise menetlusi liikmesriikides veelgi ühtlustama ning soovitas suurema õiguskindluse huvides kaaluda võimalust viia direktiiv 98/71/EÜ ja määrus (EÜ) nr 6/2002 omavahel vastavusse. (8) Konsulteerimine ja hindamine näitasid, et vaatamata liikmesriikide õigusaktide varasemale ühtlustamisele on siiski veel valdkondi, kus edasine ühtlustamine võiks avaldada konkurentsivõimele ja majanduskasvule positiivset mõju. (9) Selleks et tagada hästi toimiv siseturg ja vajaduse korral hõlbustada disainilahenduse õiguste omandamist, haldamist ja kaitset liidus, et seeläbi suurendada liidu ettevõtjate, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kasvu ja konkurentsivõimet, võttes samal ajal nõuetekohaselt arvesse tarbijate huve, tuleb õigusnormide ühtlustamist, mis on saavutatud direktiiviga 98/71/EÜ, laiendada ka muudele disainilahendusi käsitlevate 3 Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT L 3, 5.1.2002, lk 1). 4 Komisjoni teatis „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“, COM(2015) 215 final. 5 Nõukogu järeldused intellektuaalomandi poliitika ja tööstusdisainilahenduste süsteemi läbivaatamise kohta liidus 2020/C 379 I/01 (ELT C 379I, 10.11.2020, lk 1). 6 Komisjoni teatis (COM/2020/760 final) Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Innovatsioonipotentsiaali rakendamine – intellektuaalomandi tegevuskava ELi majanduse taastamise ja vastupidavuse toetamise suurendamiseks“. 7 Raport intellektuaalomandi tegevuskava kohta ELi majanduse taastamise ja vastupidavuse toetamiseks (2021/2007(INI)). ET 14 ET  materiaalõiguslike normide aspektidele, millega reguleeritakse registreerimise kaudu kaitstud disainilahendusi vastavalt määrusele (EÜ) nr 6/2002. (10) Lisaks on vaja ühtlustada menetluseeskirju, et hõlbustada liidus disainilahenduste õiguste omandamist, haldamist ja kaitset. Seepärast tuleks teatavad peamised menetlusõiguse sätted, mis käsitlevad disainilahenduse registreerimist liikmesriikides ja ELi disainilahenduste süsteemi, omavahel vastavusse viia. Liikmesriikide õiguse alusel toimuvate menetluste puhul on piisav, kui kehtestatakse üldpõhimõtted ja jäetakse liikmesriikidele võimalus kehtestada üksikasjalikumad normid.  98/71/EÜ põhjendus 7 (kohandatud) (11) Käesolev direktiiv ei välista disainilahenduste suhtes selliste siseriiklike või  liidu  ühenduse õigusaktide kohaldamist, millega sätestatakse muu kui disainilahendusena registreerimisest või avaldamisest tulenev kaitse, näiteks registreerimata disainilahenduste, kaubamärkide, patentide ja kasulike mudelite, kõlvatu konkurentsi või tsiviilvastutusega seotud õigusaktide kohaldamist.  98/71/EÜ põhjendus 8  uus (12) kuna autoriõiguse seadused ei ole ühtlustatud, on Ooluline on kehtestada konkreetsest registreeritud disainilahenduse kaitse seadusest ning autoriõiguse seadusest tuleneva kaitse kumulatsiooni põhimõte, jättes samas liikmesriikidele vabaduse kehtestada autoriõiguse kaitse ulatus ning selle kaitse tingimused;  mille kohaselt peaksid disainilahenduse õigustega kaitstud disainilahendused olema kaitsekõlblikud ka autoriõigusega teostena, tingimusel et liidu autoriõiguse nõuded on täidetud.   98/71/EÜ põhjendus 9 (kohandatud)  uus (13) Siseturu eesmärkide saavutamine nõuab, et registreeritud disainilahenduse õiguse omandamise tingimused oleksid kõikides liikmesriikides ühesugused. (14) Selleks on vaja ühtselt määratleda  ühtne  disainilahenduse ja toote mõiste  mõisted   , mis on selged, läbipaistvad ja tehnoloogiliselt ajakohased ning võtavad arvesse selliste uute disainilahenduste tulekut, mis ei ole inkorporeeritud füüsilistesse toodetesse. Kuigi asjaomaste toodete loetelu ei ole ammendav, on asjakohane eristada tooteid, mis on inkorporeeritud füüsilisse objekti, kujutatud graafiliselt või mis ilmnevad esemete, eelkõige sisekeskkonna kujundamiseks mõeldud esemete ruumilisest paigutusest. Selles kontekstis tuleks tunnistada, et elementide liikumine, üleminek või mis tahes muu animeeritus võib mõjutada disainilahenduste välimust, eelkõige siis, kui disainilahendus ei ole inkorporeeritud füüsilisse objekti.  (15) ning  Lisaks on vaja määratleda  ühtsed uudsuse ja eristatavuse nõuded, millele registreeritud disainilahenduse õigused peavad vastama. ET 15 ET   98/71/EÜ põhjendus 10 (kohandatud) (16) kKaupade vaba liikumise hõlbustamiseks on äärmiselt oluline  vaja  põhimõtteliselt tagada, et registreeritud disainilahenduse õigused annaksid õiguste omanikule kõigis liikmesriikides võrdväärse kaitse.  98/71/EÜ põhjendus 11 (17) Õiguste omanikule antakse registreerimisel kaitse toote tervikliku või osalise disainilahenduse nende tunnuste osas, mis on taotluses selgelt ära näidatud ning avaldamise teel või vastava toimikuga tutvumise võimaldamise kaudu avalikkusele kättesaadavaks tehtud.  98/71/EÜ põhjendus 12 (kohandatud)  uus (18)  Kuigi disainilahenduse tunnused ei pea disainilahenduse kaitse saamiseks olema ühelgi konkreetsel ajal ega üheski konkreetses olukorras nähtavad, siis erandina sellest põhimõttest  kaitset ei tohiks kaitset laiendada nendele koostisosadele, mis ei ole  mitmeosalise  toote tavapärase kasutamise ajal nähtavad, ega osa sellistele tunnustele, mis ei ole pärast osa paigaldamist nähtavad või mis eraldivõetuna ei vastaks uudsuse või eristatavuse nõuetele.  Seepärast tuleks   mitmeosalise toote koostisosade  disainilahenduse tunnused, millele kaitse kõnealustel põhjustel ei laiene, tuleks jätta disainilahenduse teiste tunnuste kaitsekõlblikkuse hindamisel arvesse võtmata.  uus (19) Kuigi tootenimetused ei mõjuta disainilahenduse kui sellise kaitse ulatust, võivad need koos disainilahenduse kujutisega aidata kindlaks määrata selle toote laadi, milles disainilahendus sisaldub või millel seda kavatsetakse kasutada. Lisaks muudavad tootenimetused lihtsamaks disainilahenduste otsingud tööstusomandi õiguskaitse ameti peetavas disainilahenduste registris. Seepärast tuleks enne registreerimist kindlaks teha täpsed tootenimetused, mis hõlbustavad otsinguid ja suurendavad registri läbipaistvust ja juurdepääsetavust, ilma taotlejaid liigselt koormamata.  98/71/EÜ põhjendus 13 (kohandatud)  uus (20) Disainilahenduse eristatavuse hindamisel tuleks aluseks võtta see, kas disainilahendust vaatleva asjatundja üldmulje erineb selgelt muljest, mille talle jätavad olemasolevad  mis tahes muud  disainilahendused,  mis moodustavad osa ET 16 ET  olemasolevast disainilahendusest,  võttes seejuures arvesse disainilahendust kasutava või seda sisaldava toote laadi ning eelkõige tööstussektorit, millesse see kuulub, ja asjaolusid, mis piirasid disainilahenduse väljatöötamisel autori vabadust disainilahenduse autori vabadust piiravaid asjaolusid selle väljatöötamisel.  98/71/EÜ põhjendus 14  uus (21) tuleks vältida tehniliste uuenduste takistamist disainilahenduse kaitse andmisega  disainilahendustele, mis koosnevad ainult sellistest tunnustest või selliste tunnuste kogumitest  nendele tunnustele, mis tulenevad üksnes tehnilisest otstarbest. Arusaadavalt ei tähenda see, et disainilahendus peab omama esteetilist väärtust.  Registreeritud disainilahenduse õiguse võib kehtetuks tunnistada, kui väliste tunnuste valikul ei ole mänginud rolli muud kaalutlused peale vajaduse, et toode täidaks tehnilist funktsiooni, eelkõige need kaalutlused, mis on seotud visuaalse aspektiga.  (22) Samuti ei tohi takistada eri marki toodete koostalitlusvõimet kaitse laiendamisega mehaaniliste ühenduskohtade disainilahendustele.; disainilahenduse tunnused, millele kaitse kõnealustel põhjustel ei laiene, tuleks jätta disainilahenduse teiste tunnuste kaitsekõlblikkuse hindamisel arvesse võtmata;  98/71/EÜ põhjendus 15 (23) Sellele vaatamata võivad moodultoodete mehaanilised ühenduskohad olla moodultoodete uudsete omaduste oluliseks osaks ning neil võib olla suur turustamisväärtus, mistõttu need peaksid olema kaitstavad.  98/71/EÜ põhjendus 16 (kohandatud) (24) Disainilahenduse õigus ei  tohiks anda  anna kaitset disainilahendusele, mis on vastuolus avaliku korra või üldtunnustatud kõlblusnormidega. Käesolev direktiiv ei püüa ühtlustada siseriiklikke arusaamu avalikust korrast või üldtunnustatud kõlblusnormidest.  98/71/EÜ põhjendus 17 (25) Siseturu sujuvaks toimimiseks on äärmiselt oluline registreeritud disainilahenduse õigusest tuleneva kaitse kestuse ühtlustamine.  98/71/EÜ põhjendus 18 (kohandatud) (26) Käesoleva direktiivi sätted ei piira konkurentsireeglite kohaldamist asutamislepingu  Euroopa Liidu toimimise lepingu  artiklite  101  85 ja  102  86 alusel. ET 17 ET   98/71/EÜ põhjendus 19 (kohandatud) käesoleva direktiivi kiire vastuvõtmine on muutunud mitme tööstussektori puhul pakiliseks küsimuseks; käesoleval etapil ei ole võimalik täies ulatuses ühtlustada liikmesriikide õigusakte kaitstud disainilahenduste kasutamise kohta mitmeosaliste toodete remontimise võimaldamiseks nende toodete algse välimuse taastamise eesmärgil, juhul kui disainilahendust kasutav või seda sisaldav toode moodustab sellise mitmeosalise toote koostisosa, mille välimusest sõltub kaitstud disainilahendus; mitmeosaliste toodete remontimisel kasutust leidvate kaitstud disainilahenduste kasutamist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide täieliku ühtlustatuse puudumine ei tohiks takistada muude, siseturu toimimist kõige otsesemalt mõjutavate disainilahendust puudutavate siseriiklike õigusaktide sätete ühtlustamist; seepärast peaksid liikmesriigid jätma praegu jõusse kõik asutamislepingule vastavad sätted, mis on seotud mitmeosalise toote algse välimuse taastamiseks teostatava remondi käigus kasutatava koostisosa disainilahendusega; kui sellise kasutamise kohta kehtestatakse uusi sätteid, peaks nende sätete ainsaks eesmärgiks olema kõnealuste osade turu liberaliseerimine; liikmesriigid, kes käesoleva direktiivi jõustumiskuupäeval ei näe ette koostisosade disainilahenduste kaitset, ei ole kohustatud kõnealuste osade disainilahenduste registreerimist sätestama; kolme aasta möödumisel rakendamiskuupäevast peaks komisjon esitama analüüsi käesoleva direktiivi sätete mõju kohta ühenduse tööstusele, tarbijatele, konkurentsile ja siseturu toimimisele; mitmeosaliste toodete osas peaks analüüs käsitlema eelkõige võimalikel lahendustel, sealhulgas autoritasude süsteemil ja ainuõiguse piiratud kestusel põhinevat ühtlustamist; hiljemalt ühe aasta möödumisel analüüsi esitamisest peaks komisjon pärast enimmõjutatud osapooltega konsulteerimist tegema Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepanekud käesoleva direktiivi võimalike muudatuste kohta, mis on vajalikud mitmeosaliste toodete koostisosade siseturu väljakujundamiseks, ning muude vajalikuks peetavate muudatuste kohta;  98/71/EÜ põhjendus 20 (kohandatud) artikli 14 üleminekusätet sellise koostisosa disainilahenduse kohta, mida kasutatakse mitmeosalise toote remontimisel selle esialgse välimuse taastamiseks, ei tohi mingil juhul käsitleda takistusena sellist koostisosa hõlmava toote vabale liikumisele;  98/71/EÜ põhjendus 21 (kohandatud)  uus (27) registreerimisest keeldumise  Registreerimata jätmise  sisulised  alused  põhjused nendes liikmesriikides, kus nähakse ette taotluste registreerimiseelset sisulist kontrollimist, ning  kõigis liikmesriikides kehtivad  registreeritud disainilahenduse õiguste kehtetuks tunnistamise sisulised  alused  põhjused kõigis liikmesriikides peaksid peavad olema ammendavalt loetletud. ET 18 ET   uus (28) Pidades silmas 3D-printimistehnoloogia kasvavat kasutuselevõttu eri tööstusharudes, on disainilahenduse õiguste omanikel raskem tulemuslikult takistada oma kaitstud disainilahenduste lihtsat ebaseaduslikku kopeerimist – seepärast on asjakohane ette näha, et iga sellise andmekandja või tarkvara loomine, allalaadimine, kopeerimine ja kättesaadavaks tegemine, mis salvestab disainilahenduse eesmärgiga reprodutseerida kaitstud disainilahenduse õigusi rikkuv toode, kujutab endast disainilahenduse kasutamist viisil, milleks on vaja õiguste omaniku luba. (29) Selleks et tugevdada disainilahenduste kaitset ja tulemuslikumalt võidelda võltsimise vastu ning kooskõlas rahvusvaheliste kohustusega, mis liikmesriigid on võtnud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames, eelkõige kohustustega, mis tulenevad üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe transiidivabadust käsitlevast V artiklist ning geneeriliste ravimite puhul TRIPS-lepingust ja rahvatervist käsitlevast deklaratsioonist, peaks registreeritud disainilahenduse õiguse omanikul olema õigus takistada kolmandaid isikuid toomast kolmandatest riikidest pärit tooteid liikmesriiki, kus disainilahendus on registreeritud, ilma neid tooteid seal vabasse ringlusse laskmata, kui disainilahendus sisaldub neis toodetes või seda on kasutatud nendel toodetel identsena ja ilma loata või kui disainilahendust ei ole võimalik olulistes aspektides eristada selliste toodete välimusest. (30) Selleks peaks registreeritud disainilahenduse õiguse omanikul olema lubatud takistada õigusi rikkuva toote sisenemist tolliterritooriumile ja selle suunamist mis tahes tolliprotseduuridele, sealhulgas eelkõige transiidile, ümberlaadimisele, ladustamisele, vabatsoonidesse, ajutisele ladustamisele, seestöötlemisele või ajutisse importi, ka siis, kui sellist toodet ei ole kavas lasta asjaomase liikmesriigi turule. Tollikontrolli tegemisel peaksid tolliasutused kasutama volitusi ja menetlusi, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 608/2013,8 seda ka õiguse omaniku taotlusel. Eelkõige peaksid tolliasutused tegema asjakohaseid kontrolle riskianalüüsi kriteeriumide alusel. (31) Selleks et ühitada omavahel vajadus tagada disainilahenduse õiguste tulemuslik kaitse ja vajadus vältida seaduslike toodete vaba liikumise takistamist, peaks disainilahenduse omaniku õigus kaotama kehtivuse, kui hilisema menetluse käigus, mille on algatanud kohus või muu asutus, mis on pädev tegema sisulist otsust selle kohta, kas registreeritud disainilahendusest tulenevaid õigusi on rikutud, suudab deklarant või toodete valdaja tõendada, et registreeritud disainilahenduse omanikul ei ole õigust keelata lõppsihtriigis toodete turule laskmist. (32) Registreeritud disainilahenduse õigusest tulenevate ainuõiguste suhtes tuleks kohaldada asjakohaseid piiranguid. Lisaks eraviisilisele ja mittekaubanduslikule kasutamisele ning eksperimentaalsel eesmärgil tehtavatele toimingutele peaks lubatud kasutamine hõlmama reprodutseerimist tsiteerimise või õpetamise eesmärgil, viitamist võrdleva reklaami kontekstis ning kasutamist kommenteerimiseks või paroodiaks, tingimusel et need toimingud on kooskõlas hea kaubandustavaga ega kahjusta põhjendamatult disainilahenduse tavapärast kasutamist. Disainilahenduse kasutamist kolmandate isikute poolt kunstilise eneseväljenduse raames tuleks lugeda õigustatuks, kui see on 8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 608/2013, mis käsitleb intellektuaalomandi õiguskaitse tagamist tollis ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1383/2003 (ELT L 181, 29.6.2013, lk 15). ET 19 ET  samal ajal kooskõlas ausa tööstus- ja kaubandustavaga. Lisaks tuleks käesolevat direktiivi kohaldada viisil, mis tagab põhiõiguste ja -vabaduste, eelkõige sõnavabaduse täieliku austamise. (33) Disainilahenduste kaitse eesmärk on anda ainuõigused toote välimusele, kuid mitte monopoolseid õigusi toote kui sellise üle. Selliste disainilahenduste kaitsmine, millel ei ole praktilist alternatiivi, viiks tegelikult tootemonopoli tekkimiseni. Selline kaitse oleks lähedal disainilahenduste kaitse süsteemi kuritarvitamisele. Kui kolmandatel osapooltel on õigus toota ja müüa varuosi, säilib konkurents. Kui disainilahenduste kaitse laieneb varuosadele, siis sellised kolmandad osapooled rikuvad neid õigusi, konkurents kaob ja disainilahenduse õiguse omanikule antakse tegelikult tootemonopol. (34) Erinevused liikmesriikide õigusaktides, mis käsitlevad kaitstud disainilahenduste kasutamise lubamist mitmeosalise toote remontimiseks, et taastada selle algne välimus, kui toode, milles disainilahendus sisaldub või millel seda on kasutatud, moodustab osa mitmeosalisest tootest, mille välimusest kaitstav disainilahendus sõltub, mõjutavad otseselt siseturu rajamist ja toimimist. Sellised erinevused moonutavad siseturul konkurentsi ja kaubandust ning kahjustavad õiguskindlust. (35) Seepärast on siseturu sujuvaks toimimiseks ja ausa konkurentsi tagamiseks vaja ühtlustada liikmesriikide disainilahenduste kaitse alaseid õigusakte selles osas, mis puudutab kaitstud disainilahenduste kasutamist mitmeosalise toote parandamiseks, et taastada sellise toote algne välimus, ja neisse on vaja lisada remondiklausel, mis on sarnane määruses (EÜ) nr 6/2002 juba sisalduva klausliga ja mida kohaldatakse liidu tasandil ELi disainilahenduste suhtes, kuid mille kohaldamine piirdub sõnaselgelt üksnes mitmeosaliste toodete välimusest sõltuvate koostisosadega. Kuna sellise remondiklausli eesmärk on muuta disainilahenduse õiguskaitse teostamatuks, kui mitmeosalise toote koostisosa disainilahendust kasutatakse mitmeosalise toote remontimiseks, et taastada selle algne välimus, tuleks remondiklausel lisada kaitsemeetmete hulka, mida saab käesoleva direktiivi alusel kasutada disainilahenduse õiguste rikkumise korral. Lisaks tuleks selleks, et tarbijaid mitte eksitada, vaid et nad saaksid teha teadliku valiku konkureerivate toodete vahel, mida remondiks kasutada, õigusaktides samuti selgelt sätestada, et remondiklauslile ei saa tugineda koostisosa valmistaja või müüja, kes ei ole tarbijaid nõuetekohaselt teavitanud mitmeosalise toote remondiks kasutatava toote päritolust. (36) Selleks et vältida olukorda, kus liikmesriikide erinevad varasema kasutamise tingimused põhjustavad eri liikmesriikides erinevusi sama disainilahenduse õiguslikus jõus, on asjakohane tagada, et igal kolmandal isikul, kes suudab tõendada, et ta on enne disainilahenduse taotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude korral enne prioriteedikuupäeva heauskselt alustanud liikmesriigis sellise registreeritud disainilahenduse õiguse kaitse alla kuuluva disainilahenduse kasutamist või on selleks teinud tegelikke ja olulisi ettevalmistusi, mida ei ole asjaomase disainilahenduse pealt kopeeritud, oleks õigus seda disainilahendust piiratud määral kasutada. (37) Selleks et hõlbustada ja parandada disainilahenduste õiguskaitse kättesaadavust ning suurendada õiguskindlust ja prognoositavust, peaks disainilahenduste registreerimise kord liikmesriikides olema tõhus ja läbipaistev ning järgima ELi disainilahenduste suhtes kohaldatavate normidega sarnaseid norme. (38) Seepärast on vaja sätestada ühtsed eeskirjad, mis käsitlevad nõudeid ja tehnilisi vahendeid selleks, et esitada taotluse esitamise etapis disainilahendus selgelt ja täpselt ükskõik millises visuaalse reproduktsiooni vormis, võttes arvesse tehnilisi edusamme disainilahenduste visualiseerimisel ja liidu tööstuse vajadusi uute (digitaalsete) ET 20 ET  disainilahenduste osas. Lisaks peaksid liikmesriigid kehtestama ühtlustatud standardid tavade lähendamise teel. (39) Suurema tõhususe huvides on samuti asjakohane lubada disainilahenduse taotlejatel koondada mitu disainilahendust ühte koondtaotlusesse, ilma et seejuures kohaldataks nende suhtes tingimust, et tooted, millesse disainilahendused kavatsetakse lisada või millel neid kavatsetakse kasutada, peavad kuuluma rahvusvahelise tööstusdisainilahenduste klassifikatsiooni samasse klassi. (40) Disainilahenduse registreerimisele järgnev tavapärane avaldamine võib mõningatel juhtudel takistada või ohustada disainilahendusega seotud kaubandustehingute õnnestumist. Sellistel juhtudel on lahenduseks võimalus avaldamine edasi lükata. Ühtsuse ja suurema õiguskindluse huvides ning selleks, et aidata ettevõtjatel vähendada disainilahenduste haldamise kulusid, tuleks avaldamise edasilükkamise suhtes kohaldada liidus samu eeskirju. (41) Et tagada ettevõtjatele võrdsed tingimused ja disainilahenduste kaitse võrdne kättesaadavus kogu liidus ning hoida taotlejate jaoks registreerimisest ja muudest menetlustest tingitud koormus võimalikult väiksena, peaksid kõik liikmesriikide tööstusomandi õiguskaitse keskametid oma ex officio sisulises kontrollis piirduma käesolevas direktiivis ammendavalt loetletud registreerimata jätmise põhjuste puudumisega, nagu Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) teeb liidu tasandil. (42) Selleks et pakkuda tõhusaid vahendeid disainilahenduse õiguste kehtetuks tunnistamiseks, peaksid liikmesriigid nägema ette kehtetuks tunnistamise haldusmenetluse, mis on sobivas ulatuses viidud vastavusse sellega, mida kohaldatakse registreeritud ELi disainilahenduste suhtes liidu tasandil. (43) On soovitav, et liikmesriikide tööstusomandi õiguskaitse ametid ja Beneluxi intellektuaalomandi büroo teeksid omavahel ja EUIPOga koostööd kõigis disainilahenduse registreerimise ja haldamise valdkondades, et edendada tavade ja vahendite ühtlustamist, nagu ühtsete või ühendatud andmebaaside ja portaalide loomine ja ajakohastamine konsulteerimise ja otsingute tegemise otstarbel. Lisaks peaksid liikmesriigid tagama, et nende tööstusomandi õiguskaitse keskametid ja Beneluxi intellektuaalomandi büroo teevad omavahel ja EUIPOga koostööd kõigis muudes tegevusvaldkondades, mis on liidus disainilahenduste kaitsmiseks olulised. (44) Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt luua hästitoimiv siseturg ja edendada seda ning hõlbustada liidus disainilahenduste õiguste registreerimist, haldamist ja kaitset, et suurendada majanduskasvu ja konkurentsivõimet, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, vaid seda on selle ulatuse ja toime tõttu parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kaugemale, kui on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks. (45) Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/17259 artikli 42 lõikele 1 konsulteeriti Euroopa Andmekaitseinspektoriga, kes esitas oma arvamuse […]. 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39). ET 21 ET  (46) Kohustus võtta käesolev direktiiv liikmesriigi õigusesse üle piirdub nende sätetega, mida on võrreldes direktiiviga 98/71/EÜ oluliselt muudetud. Muutmata sätete ülevõtmise kohustus tuleneb kõnealusest varasemast direktiivist. (47) Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisas osutatud direktiivi liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega,  98/71/EÜ (kohandatud) ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: 1. PEATÜKK  ÜLDSÄTTED  Artikkel 12  Kohaldamisala  Reguleerimisala 1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse: (a) liikmesriikide tööstusomandi õiguskaitse keskametites registreeritud disainilahenduste õiguste suhtes; (b) Beneluxi disainilahenduste  intellektuaalomandi  büroos registreeritud disainilahenduste õiguste suhtes; (c) liikmesriigis kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete alusel registreeritud disainilahenduste õiguste suhtes; (d) punktides a, b ja c osutatud disainilahenduste õiguste taotluste suhtes. 2. Käesoleva direktiivi kohaldamisel hõlmab disainilahenduse registreerimine ka selle avaldamist pärast disainilahenduse taotluse esitamist sellise liikmesriigi tööstusomandi õiguskaitse ametile, kus kõnealune avaldamine toob kaasa disainilahenduse õiguse jõustumise. Artikkel 21 Mõisted Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:  uus 1) „keskamet“ – tööstusomandi õiguskaitse keskamet, millele üks või mitu liikmesriiki on usaldanud disainilahenduste registreerimise; 2) „register“ – keskameti peetav disainilahenduste register; ET 22 ET   98/71/EÜ (kohandatud)  uus 3a) „disainilahendus“ – toote või selle osa välimus, mis tuleneb eelkõige toote enese ja/või selle kaunistuste omadustest, eelkõigejoontest, piirjoontest, värvidest, kujust, faktuurist, ja/või materjalist omadustest  , kaasa arvatud nende tunnuste liikumistest, üleminekutest või muul viisil animeeritusest ; 4b) „toode“ – mis tahes tööstuslikult või käsitsi loodud objekt,  v.a arvutiporgrammid ,  olenemata sellest, kas see sisaldub füüsilises esemes või on teostatud digitaalsel kujul,  kaasa arvatud: a) osad, mis on ette nähtud mitmeosalisse tootesse paigutamiseks, pakend,  komplektid,  kujundus,  esemete, eelkõige sisekeskkonna moodustavate esemete ruumiline paigutus   ja osad, mis on ette nähtud mitmeosaliseks tooteks kokkupanekuks;  b) graafilised  teosed või  sümbolid  , logod, pinnamustrid,  ja tüpograafilised kirjatüübid  ja graafilised kasutajaliidesed  , kuid välja arvatud arvutiprogrammid;; 5c) „mitmeosaline toode“ – mitmest osast koosnev toode, mida on võimalik osade asendamiseks lahti võtta ja uuesti kokku panna. 2. PEATÜKK  DISAINILAHENDUSI KÄSITLEV MATERIAALÕIGUS  Artikkel 3 Kaitsekõlblikkus 1. Liikmesriigid kaitsevad disainilahendusi  üksnes disainilahenduste  registreerimise teel ja annavad nende omanikele vastavalt käesoleva direktiivi sätetele kohaselt ainuõiguse. 2. Disainilahendust kaitstakse disainilahenduse õigusega juhul, kui see on uudne ja eristatav. 3. Disainilahendus, mida kasutatakse või mis sisaldub mitmeosalise toote koostisosaks olevas tootes, loetakse uudseks ja eristatavaks: (a) kui koostisosa on pärast mitmeosalisse tootesse paigutamist selle tavakasutuse ajal nähtav ning (b) selles ulatuses, mil koostisosa kõnealused nähtavad tunnused vastavad eraldivõetuna uudsuse ja eristatavuse nõuetele. 4. Lõike 3 punkti a kohane „tavakasutus“ tähistab kasutamist lõppkasutaja poolt ning ei hõlma hooldust, teenindust ega remonti. Artikkel 4 Uudsus Disainilahendus loetakse uudseks, kui enne registreerimistaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva ei ole avalikkusele kättesaadavaks tehtud ET 23 ET  identset disainilahendust. Disainilahendused loetakse identseks, kui nende omadused erinevad vaid ebaoluliste üksikasjade poolest. Artikkel 5 Eristatavus 1. Disainilahendus loetakse eristatavaks, kui asjatundja üldmulje sellest erineb kõikide nende disainilahenduste üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne disainilahenduse registreerimistaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva. 2. Eristatavuse hindamisel võetakse arvesse asjaolusid, mis piirasid disainilahenduse väljatöötamisel autori vabadust. disainilahenduse autori vabadust piiravaid asjaolusid selle väljatöötamisel. Artikkel 6 Avalikustamine 1. Artiklite 4 ja 5 kohaldamisel loetakse disainilahendus olevat avalikkusele kättesaadavaks tehtud, kui see on pärast registreerimist või muul ajal avaldatud trükis, seda on esitatud näitusel, kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud, välja arvatud juhul, kui  liidus  ühenduses tegutsevatel asjaomase sektori ringkondadel ei olnuks mõistliku ootuse kohaselt võimalik sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saada enne registreerimistaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva. Disainilahendust ei loeta siiski olevat avalikkusele kättesaadavaks tehtud, kui see on avalikustatud üksnes kolmandale isikule, kelle puhul kehtib otsene või kaudne konfidentsiaalsusnõue. 2. Avalikustamist ei võeta artiklite 4 ja 5 kohaldamisel arvesse juhul, kui  avalikustatud  disainilahendus  , mis on identne disainilahendusega , mille kaitsmist liikmesriigi registreeritud disainilahenduse õiguse näol taotletakse  , või ei erine oma üldmuljelt sellest , on avalikkusele kättesaadavaks tehtud: (a) autori, tema õigusjärglase või kolmanda isiku poolt autori või tema õigusjärglase antud teabe või sooritatud tegevuse alusel ja (b) 12 kuu jooksul enne taotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva. 3. Lõiget 2 kohaldatakse ka juhul, kui disainilahendus on avalikkusele kättesaadavaks tehtud autori või tema õigusjärglase suhtes toime pandud õigusvastase teo tagajärjel. Artikkel 7 Tehnilisest otstarbest tulenevad disainilahendused ja ühenduskohtade disainilahendused 1. Disainilahenduse õigus ei anna kaitset toote nendele välistunnustele, mis tulenevad üksnes selle tehnilisest otstarbest. 2. Disainilahenduse õigus ei anna kaitset toote nendele välistunnustele, mida on tarvis reprodutseerida täpselt sama kuju ja suurusega selleks, et disainilahendust sisaldavat või seda kasutavat toodet saaks mehaaniliselt ühendada teise tootega või paigutada viimase sisse, ümber või külge nii, et kumbki toode võiks täita oma otstarvet. ET 24 ET  3.  Olenemata  Erandina lõikest 2 annab disainilahenduse õigus artiklites 4 ja 5 sätestatud tingimustel kaitse disainilahendusele, mille ülesandeks on võimaldada mitme vastastikku vahetatava toote monteerimist või ühendamist moodulsüsteemiks. Artikkel 8 Avaliku korra või kõlbluse vastased disainilahendused Disainilahenduse õigus ei anna kaitset disainilahendusele, mis on vastuolus avaliku korra või üldtunnustatud kõlblusnormidega. Artikkel 9 Kaitse ulatus 1. Disainilahenduse õigusest tulenev kaitse hõlmab kõiki disainilahendusi, mis jätavad asjatundjale ühesuguse üldmulje. 2. Kaitse ulatuse hindamisel võetakse arvesse asjaolusid, mis piirasid disainilahenduse väljatöötamisel autori vabadust.. disainilahenduse autori vabadust piiravaid asjaolusid selle väljatöötamisel. Artikkel 10 Kaitse  algus ja  kestus  1. Artikli 3 lõike 2 nõuetele vastava disainilahenduse  registreerimisel kaitstakse seda disainilahenduse õigusega ühe või mitme viieaastase perioodi vältel alates taotluse esitamise kuupäevast.  kaitseõigus registreeritud disainilahendusena tekib siis, kui amet selle registreerib.   2. Registreeritud disainilahenduse registreering kehtib  ühe või mitme viieaastase perioodi vältel alates  registreerimistaotluse  taotluse esitamise kuupäevast. Õiguse omanik võib pikendada kaitse tähtaega veel üheks või mitmeks viieaastaseks perioodiks, kokku kuni 25 aastaks alates  registreerimistaotluse  taotluse esitamise kuupäevast.  uus Artikkel 11 Õigus registreeritud disainilahendusele 1. Õigus registreeritud disainilahendusele kuulub autorile või tema õigusjärglasele. 2. Kui disainilahenduse on ühiselt välja töötanud kaks või enam isikut, kuulub õigus registreeritud disainilahendusele neile ühiselt. 3. Seevastu juhul, kui disainilahenduse on välja töötanud töötaja, täites oma tööülesandeid või tööandja antud juhtnööre, kuulub õigus registreeritud disainilahendusele tööandjale, kui liikmesriigi õigusaktidega ei ole kokku lepitud või ette nähtud teisiti. Artikkel 12 Disainilahenduse registreeritud omaniku õiguste eeldamine ET 25 ET  Toimingute puhul, mis tehakse keskametis, mis asub territooriumil, kus kaitset taotletakse, ning mis tahes muude toimingute puhul loetakse õigustatud isikuks see isik, kelle nimele disainilahendus on registreeritud, enne registreerimist aga see isik, kelle nimel on taotlus esitatud.  98/71/EÜ (kohandatud)  uus Artikkel 1311 Kehtetuks tunnistamine või registreerimisest keeldumine  Registreerimata jätmise alused  1. Disainilahenduse registreerimisest keeldutakse või registreeritud disainilahenduse õigus tunnistatakse kehtetuks  , kui  : a) kui tegemist ei ole disainilahendusega artikli 2 punktis 3 lõikes a määratletud tähenduses; või b) kui disainilahendus ei vasta artiklite 3-8 nõuetele. või Artikkel 14  Kehtetuse alused   1. Kui disainilahendus on registreeritud, võib disainilahenduse õiguse kehtetuks tunnistada järgmistel juhtudel:   a) kui tegemist ei ole disainilahendusega artikli 2 punktis 3 määratletud tähenduses;   b) kui disainilahendus ei vasta artiklite 3–8 nõuetele;  (c) kui  pädeva kohtu või asutuse otsuse kohaselt puudub  disainilahenduse õiguse taotlejal või omanikul puudub selleks asjaomase liikmesriigi õigusaktide alusel õigus; või (d) kui disainilahendus on vastuolus varasema disainilahendusega, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud pärast taotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul pärast prioriteedikuupäeva ning mille kaitse ühenduse registreeritud disainilahendusena või tulenevalt ühenduse registreeritud disainilahenduse taotlusest, asjaomase liikmesriigi disainilahenduse õigusest või nimetatud õiguse taotlusest hakkas kehtima enne nimetatud kuupäeva  kuupäevast, mis eelneb taotluse esitamise kuupäevale, või kui nõutakse prioriteeti, siis disainilahenduse prioriteedikuupäevale:  i) registreeritud ühenduse registreeritud  ELi  disainilahendusena või tulenevalt ühenduse registreeritud  ELi  disainilahenduse taotlusest,  tingimusel, et disainilahendus registreeritakse;  ii)  tulenevalt  asjaomase liikmesriigi  registreeritud  disainilahenduse õigusest või nimetatud õiguse taotlusest.,  tingimusel, et disainilahendus registreeritakse;  ET 26 ET   uus iii) tulenevalt asjaomases liikmesriigis kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete alusel registreeritud disainilahenduste õigustest või sellise õiguse taotlusest, tingimusel, et disainilahendus registreeritakse;  98/71/EÜ (kohandatud) 2. Iga liikmesriik võib näha ette disainilahenduse registreerimisest keeldumise või registreeritud disainilahenduse õiguse kehtetuks tunnistamise: ea) kui hilisemas disainilahenduses on kasutatud  eristavat tähist  eraldusmärki ning seda  tähist  märki reguleerivate ühenduse  liidu  õigusaktide või asjaomase liikmesriigi õigusaktide kohaselt on  tähise  märgi õiguste omanikul õigus selline kasutus keelata; või fb) kui disainilahenduses on loata kasutatud asjaomase liikmesriigi autoriõiguse seadusega kaitstud teost; või gc) kui disainilahenduses on väärkasutatud tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artiklis 6ter6b loetletud mis tahes elementi või nimetatud konventsiooni artiklis 6ter6b loetlemata märke, embleeme ja vapikilpe, mis on asjaomases liikmesriigis erilise avaliku huvi objektiks.  uus 2. Lõike 1 punktides a ja b sätestatud kehtetuse alustele võivad tugineda järgmised isikud: a) iga füüsiline või juriidiline isik; b) iga rühm või organ, kes on moodustatud valmistajate, tootjate, teenuseosutajate, kauplejate või tarbijate huvide esindamiseks, kui see rühm või organ võib tema suhtes kohaldatava õiguse alusel olla enda nimel kohtuasjades hagejaks ja kostjaks.  98/71/EÜ (kohandatud) 3. Lõike 1 punktis c sätestatud  kehtetuse  alusele võib tugineda üksnes isik, kellel on asjaomase liikmesriigi õigusaktide alusel õigus ühenduse disainilahendusele õigusele. 4. Lõike 1 punktides punktis d, ja lõike 2 punktides ea ja fb sätestatud  kehtetuse  alustele võivad tugineda võib tugineda üksnes  järgmised isikud:  a) vastuolus oleva õiguse taotleja või omanik;.  uus b) isikud, kellel on liidu õigusnormide või asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt õigus neid õigusi kasutada; ET 27 ET  c) litsentsiaat, kellele kaubamärgi omanik või disainilahenduse õiguse omanik on loa andnud.  98/71/EÜ (kohandatud) 5. Lõike 1 punktis g 2 punktis c sätestatud  kehtetuse  alusele võib tugineda üksnes füüsiline või juriidiline isik, keda kõnealune  väärkasutus  kasutus puudutab. 6. Lõiked 4 ja 5 ei piira liikmesriikide vabadust näha ette, et lõike 1 punktis d ja lõike 2 punktis c sätestatud alustele võib omal algatusel tugineda ka kõnealuse liikmesriigi asjaomane asutus. 7. Kui lõike 1 punkti b või lõike 2 kohaselt on disainilahenduse registreerimisest keeldutud või disainilahenduse õigus kehtetuks tunnistatud, võib selle disainilahenduse registreerida või disainilahenduse õiguse säilitada muudetud kujul, kui see on sellisel kujul kaitsekõlblik ning säilib disainilahenduse eristatavus. Registreerimine või õiguse säilitamine muudetud kujul võib hõlmata registreerimist, mille puhul registreeritud disainilahenduse õiguse omanik loobub osaliselt oma õigusest või mille puhul disainilahenduste registrisse kantakse kohtuotsus, millega disainilahenduse õigus tunnistatakse osaliselt kehtetuks. 8. Iga liikmesriik võib ette näha, et erandina lõigetest 1-7 kohaldatakse kõnealuses liikmesriigis enne käesoleva direktiivi järgimiseks vajalike sätete jõustumise kuupäeva esitatud disainilahenduste taotluste ja nendest tulenevate registreerimiste suhtes enne kõnealust kuupäeva kehtinud registreerimisest keeldumise või õiguse kehtetuks tunnistamise aluseid.  uus 6. Disainilahendust ei või kehtetuks tunnistada, kui lõike 1 punktides d–g osutatud õiguse taotleja või omanik annab enne kehtetuks tunnistamise taotluse või vastuhagi esitamist selge nõusoleku disainilahenduse registreerimiseks.  98/71/EÜ 79. Disainilahenduse õiguse võib kehtetuks tunnistada ka pärast selle kehtivusaja lõppu või sellest loobumist.  uus Artikkel 15 Kaitse objekt Kaitse antakse nendele registreeritud disainilahenduse välistunnustele, mis on registreerimistaotluses nähtavalt esitatud. ET 28 ET   98/71/EÜ (kohandatud) Artikkel 1612 Disainilahenduse õigusest tulenevad õigused 1. Disainilahenduse registreerimine annab selle omanikule ainuõiguse disainilahendust kasutada ning takistada kolmandat isikut seda  ilma omaniku  loata kasutamast. 2. Nimetatud kasutamiseks loetakse  Lõike 1 alusel võib  eelkõige  keelata järgmised toimingud:  a) kõnealust disainilahendust kasutava või seda sisaldava toote valmistamine, pakkumine, turule laskminevalmistamist, pakkumist, turuletoomist, importi, eksporti või kasutaminekasutamist;  b) punktis a osutatud toote importimine või eksportimine;  c) või  punktis a osutatud toote ladustamine  nendel  punktides a ja b nimetatud  eesmärkidel säilitamine;.  uus d) sellise andmekandja või tarkvara loomine, allalaadimine, kopeerimine ja jagamine või levitamine, mis salvestab disainilahenduse eesmärgiga võimaldada valmistada punktis a osutatud toodet.  98/71/EÜ 2. Kui liikmesriigi seaduste alusel ei olnud lõikes 1 nimetatud toiminguid võimalik enne käesoleva direktiivi järgimiseks vajalike sätete jõustumiskuupäeva vältida, ei ole lubatud kasutada disainilahenduse õigusest tulenevaid õigusi, et takistada enne kõnealust kuupäeva selliseid toiminguid alustanud isikuid neid toiminguid jätkamast.  uus 3. Erandina artikli 9 lõikest 1 on registreeritud disainilahenduse omanikul õigus takistada kolmandaid isikuid toomast kaubandustegevuse käigus kolmandatest riikidest liikmesriiki, kus disainilahendus on registreeritud, tooteid, mida ei lasta selles liikmesriigis vabasse ringlusse, kui disainilahendus sisaldub nendes toodetes või seda kasutatakse nendel toodetel identsena või kui disainilahendust ei ole võimalik olulistes aspektides sellistest toodetest eristada ja luba ei ole antud. Esimeses lõigus osutatud õigus lõpeb, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 608/2013 kohaselt algatatud menetluses, mille eesmärk on teha kindlaks, kas registreeritud disainilahendusest tulenevaid õigusi on rikutud, esitab toote deklarant või valdaja tõendeid selle ET 29 ET  kohta, et registreeritud disainilahenduse omanikul ei ole õigust keelata lõppsihtriigis toodete turule laskmist. Artikkel 17 Kehtivuse eeldus 1. Rikkumismenetluses eeldatakse registreeritud disainilahenduse õiguse omaniku kasuks, et artiklites 3–8 osutatud registreeritud disainilahenduse õigusliku kehtivuse nõuded on täidetud. 2. Lõikes 1 osutatud kehtivuse eeldus on ümberlükatav asjaomase liikmesriigi jurisdiktsioonis kättesaadavate menetluslike vahenditega, sealhulgas vastuhagidega.  98/71/EÜ (kohandatud)  uus Artikkel 1813 Disainilahenduse õigusest tulenevate õiguste piirangud 1. Disainilahenduse õigusest selle registreerimisel tulenevaid õigusi ei kohaldata: a) toimingute suhtes, mis on tehtud eraviisiliselt ja millel ei ole kaubanduslikku eesmärki; b) toimingute suhtes, mis on tehtud katselistel eesmärkidel; c)  tsiteerimiseks  osundamiseks või õppeotstarbeks reprodutseerimise suhtes;,  kui see on kooskõlas hea kaubandustavaga ega kahjusta disainilahenduse kasutamist ning kui on viidatud omanikule.   uus d) toimingute suhtes, mille eesmärk on tuvastada toode kui õiguste omaniku disainilahendus või viidata tootele kui õiguste omaniku disainilahendusele; e) toimingute suhtes, mis on tehtud kommenteerimise, kriitika või paroodia eesmärgil;  98/71/EÜ 2. Lisaks sellele ei kohaldata disainilahenduse õigusest selle registreerimisel tulenevaid õigusi: fa) ajutiselt asjaomase liikmesriigi territooriumile sisenevate teises riigis registreeritud laevade ja õhusõidukite seadmete suhtes; gb) nimetatud sõidukite remondiks vajalike varuosade asjaomasesse liikmesriiki importimise suhtes; hc) nimetatud sõidukite remondi suhtes. ET 30 ET   uus 2. Lõike 1 punkte c, d ja e kohaldatakse üksnes juhul, kui toimingud on kooskõlas õiglaste kaubandustavadega ega piira disainilahenduse tavapärast kasutamist põhjendamatult, ning punkti c puhul, kui mainitakse selle toote päritolu, milles disainilahendus sisaldub või millel seda kasutatakse. Artikkel 19 Remondiklausel 1. Kaitset ei anta registreeritud disainilahendusele, mis moodustab koostisosa mitmeosalises tootes, mille välimusest sõltub koostisosa disainilahendus, ja mida kasutatakse artikli 16 lõike 1 tähenduses üksnes selle mitmeosalise toote remontimisel, et taastada selle algne välimus. 2. Lõikele 1 ei saa tugineda mitmeosalise toote koostisosa tootja või müüja, kes ei ole tootele kantud selge ja nähtava märkega või muul sobival viisil tarbijat teavitanud mitmeosalise toote remontimisel kasutatava toote päritolust, et tarbija saaks teha teadliku valiku konkureerivate toodete vahel, mida saab remontimisel kasutada. 3. Kui käesoleva direktiivi vastuvõtmise ajal on liikmesriigi siseriiklikus õiguses ette nähtud disainilahenduste kaitse lõike 1 tähenduses, jätkab liikmesriik erandina lõikest 1 kuni [Väljaannete talitus: palun lisada kuupäev = kümme aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva] sellise kaitse pakkumist disainilahendustele, mille registreerimist on taotletud enne käesoleva direktiivi jõustumist.  98/71/EC (kohandatud) Artikkel 14 Üleminekusäte Kuni käesoleva direktiivi muudatuste vastuvõtmiseni komisjoni ettepanekul vastavalt artikli 18 sätetele jätavad liikmesriigid jõusse oma olemasolevad õigusnormid, mis on seotud mitmeosalise toote remondil selle esialgse välimuse taastamiseks kasutatava koostisosa disainilahenduse kasutamisega, ning kehtestavad nende sätete muudatusi ainult kõnealuste osade turu liberaliseerimise eesmärgil. Artikkel 2015 Õiguste lõppemine Disainilahenduse õigusest selle registreerimisel tulenevad õigused ei hõlma toiminguid seoses tootega, mis sisaldab või mille puhul on kasutatud disainilahenduse õigusega kaitstud disainilahendust, kui toote on  liidus  ühenduses turule toonud disainilahenduse õiguse omanik või seda on tehtud tema nõusolekul. ET 31 ET   uus Artikkel 21 Registreeritud disainilahenduse varasemast kasutamisest tulenevad õigused 1. Varasemast kasutamisest tulenev õigus on igal kolmandal isikul, kes suudab tõendada, et ta on heauskselt asunud asjaomases liikmesriigis kasutama sellist registreeritud disainilahendusena kaitstavat disainilahendust, mis ei ole nimetatu pealt kopeeritud, või on teinud selleks tegelikke ja olulisi ettevalmistusi enne taotluse esitamise kuupäeva või kui nõutakse prioriteeti, enne prioriteedikuupäeva. 2. Varasemast kasutamisest tulenev õigus tähendab kolmanda isiku jaoks õigust kasutada disainilahendust sel eesmärgil, milleks see on juba kasutusele võetud või milleks on tehtud tegelikke ja olulisi ettevalmistusi enne registreeritud disainilahenduse õiguse taotluse esitamise kuupäeva või enne prioriteedikuupäeva.  98/71/EÜ (kohandatud)  uus Artikkel 2216 Suhe õiguskaitse muude vormidega Käesoleva direktiivi sätted ei mõjuta registreerimata disainilahenduste õiguse, kaubamärkide või muude  eristavate tähiste  eraldusmärkide, patentide ja kasulike mudelite, kirjatüüpide, tsiviilvastutuse või kõlvatu konkurentsiga seotud  liidu  ühenduse või asjaomase liikmesriigi õigusaktide sätete kohaldamist. Artikkel 2317 Suhe autoriõigusega  Disainilahendus, mida kaitstakse vastavalt käesolevale direktiivile liikmesriigis registreeritud või liikmesriigi suhtes kehtiva disainilahenduse õigusega,  Liikmesriigis või selle suhtes vastavalt käesolevale direktiivile registreeritud disainilahenduse õigusega kaitstud disainilahendus on kaitsekõlblik ka asjaomase liikmesriigi autoriõiguse seaduste alusel alates kuupäevast, mil disainilahendus on loodud või mis tahes kujul fikseeritud,  tingimusel, et on järgitud liidu autoriõiguse norme . Iga liikmesriik määrab kindlaks nimetatud kaitse ulatuse ja tingimused, sealhulgas nõutava eristatavuse taseme.  uus Artikkel 24 Registreerimissümbol Registreeritud disainilahenduse omanik võib teavitada üldsust sellest, et disainilahendus on registreeritud, märkides tootele, milles disainilahendus sisaldub või millel seda kasutatakse, ET 32 ET  ringi sisse paigutatud D-tähe. Sellisele disainilahenduse teatele võib lisada disainilahenduse registreerimisnumbri või hüperlingi disainilahenduse registrikandele. 3. PEATÜKK MENETLUSED Artikkel 25 Taotlusele esitatavad nõuded 1. Disainilahenduse registreerimise taotlus sisaldab vähemalt järgmist: (a) registreerimistaotlus; (b) andmed taotleja identifitseerimiseks; (c) reprodutseerimiseks sobiv disainilahenduse kujutis, mis võimaldab selgelt eristada kõiki selle objekti üksikasju, millele kaitset taotletakse, ja mida saab avaldada; (d) viide nendele toodetele, milles või millel kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud. 2. Disainilahenduse registreerimise taotluse esitamisel tuleb tasuda asjaomase liikmesriigi poolt kindlaks määratud lõiv. 3. Lõike 1 punktis d osutatud viide toodetele ei mõjuta disainilahenduse kaitse ulatust. See kehtib ka disainilahenduse kujutist selgitava kirjelduse kohta, kui liikmesriik on sellise kirjelduse ette näinud. Artikkel 26 Disainilahenduse kujutis 1. Artikli 25 lõike 1 punktis c osutatud disainilahenduse kujutis peab olema selge, täpne, järjepidev ja sellise kvaliteediga, mis võimaldab selgelt eristada ja avaldada kõiki selle objekti üksikasju, millele kaitset taotletakse. 2. Kujutis peab koosnema disainilahenduse visuaalsest reproduktsioonist ükskõik millises vormis kas mustvalgena või värviliselt. Reproduktsioon võib olla staatiline, dünaamiline või animeeritud ning teostatud mis tahes sobival viisil, kasutades üldkättesaadavat tehnoloogiat, sealhulgas jooniseid, fotosid, videoid või arvutipilti/modelleerimist. 3. Reproduktsioonil peavad olema esitatud selle disainilahenduse kõik aspektid, millele kaitset taotletakse, ühes või mitmes vaates. Selleks et täpsustada disainilahenduse konkreetseid tunnuseid, võib täiendavalt esitada ka muid vaateid, eelkõige: (a) suurendatud vaateid, mis näitavad osa tootest eraldi suurendatuna; (b) lõikeid, kus on näidatud toote sisemust; (c) koostejooniseid, kus toote lahtivõetud osad on esitatud eraldi ühes vaates või (d) osavaateid, kus toote osad on näidatud eraldi eri vaadetes. 4. Kui kujutis sisaldab disainilahenduse eri reproduktsioone või rohkem kui ühte vaadet, peavad need olema üksteisega kooskõlas ja registreerimise ese määratakse kindlaks nende vaadete või reproduktsioonide kõigi visuaalsete elementide põhjal kokku. 5. Disainilahendus tuleb esitada eraldi, kõik muud elemendid tuleb välistada. Kujutisel ei tohi olla selgitavat teksti, sõnu ega sümboleid. ET 33 ET  6. Elementide puhul, millele kaitset ei taotleta, tuleb loobumine visuaalselt tähistada, eelistatavalt punktiirjoonega või katkendlike joontega. Kui see ei ole võimalik tehnilistel põhjustel või asjaomase disainilahenduse tüübi tõttu, võib kasutada muid visuaalseid lahtiütlusi, näiteks varjutamist, piire või hägustamist. Kõiki selliseid visuaalseid lahtiütlusi tuleb kasutada järjepidevalt. 7. Kui kujutisele on lisatud disainilahenduse kirjeldus, ei tohi see kirjeldus ega selles sisalduvad suulised lahtiütlused piirata ega laiendada kujutisel esitatud disainilahenduse kaitse ulatust. 8. Liikmesriikide tööstusomandi õiguskaitse keskametid ja Beneluxi intellektuaalomandi büroo teevad omavahel ja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametiga koostööd, et kehtestada ühtsed standardid, mida kohaldatakse disainilahenduse kujutise nõuete ja kujutamise vahendite suhtes, eelkõige seoses kasutatavate vaadete liigi ja arvuga, vastuvõetavate visuaalsete lahtiütluste liigiga ning disainilahenduste reprodutseerimiseks, säilitamiseks ja esitamiseks kasutatavate vahendite tehniliste kirjeldustega, nagu asjaomaste elektrooniliste failide vormingud ja suurus. Artikkel 27 Koondtaotlused Mitme disainilahenduse kohta võib esitada ühe koondtaotluse registreeritud disainilahenduste saamiseks. Selle võimaluse suhtes ei kehti tingimus, et tooted, millesse disainilahendused kavatsetakse lisada või millel neid kavatsetakse kasutada, peavad kuuluma rahvusvahelise tööstusdisainilahenduste klassifikatsiooni samasse klassi. Artikkel 28 Taotluse esitamise kuupäev 1. Disainilahenduse taotluse esitamise kuupäevaks loetakse kuupäev, mil taotleja esitab keskametile dokumendid, mis sisaldavad artikli 25 lõike 1 punktides a–c ette nähtud teavet. 2. Lisaks võivad liikmesriigid ette näha, et taotluse esitamise kuupäeva määramine sõltub artikli 25 lõikes 2 osutatud lõivu tasumisest. Artikkel 29 Sisulise kontrolli ulatus Kontrollides, kas disainilahenduse taotlus vastab registreerimise tingimustele, piirduvad keskametid artiklis 13 osutatud registreerimata jätmise sisuliste aluste puudumisega. Artikkel 30 Avaldamise edasilükkamine 1. Registreeritud disainilahenduse taotleja võib taotluse esitamisel paluda, et registreeritud disainilahenduse avaldamine lükataks taotluse esitamise kuupäevast, või kui nõutakse prioriteeti, siis prioriteedikuupäevast arvates 30 kuu võrra edasi. 2. Pärast registreerimist ei ole disainilahendus, selle kujutis ega ükski taotlusega seotud toimik avalik, kui kolmandate isikute õigustatud huve kaitsvatest siseriiklikest õigusnormidest ei tulene teisiti. 3. Avaldatakse teade registreeritud disainilahenduse avaldamise edasilükkamise kohta. ET 34 ET  4. Edasilükkamistähtaja möödumisel või õiguse omaniku taotlusel enne seda teeb amet avalikkusele kättesaadavaks kõik registrikanded ja taotlusega seotud toimiku ning avaldab registreeritud disainilahenduse. Artikkel 31 Kehtetuks tunnistamise kord 1. Ilma et see mõjutaks poolte õigust kohtulikule edasikaebamisele, kehtestavad liikmesriigid oma keskametites tõhusa ja kiire haldusmenetluse registreeritud disainilahenduse õiguse kehtetuks tunnistamiseks. 2. Disainilahenduse õiguse kehtetuks tunnistamise haldusmenetluses nähakse ette, et disainilahenduse õigus tunnistatakse kehtetuks vähemalt ühel järgmistest alustest: a) disainilahendust ei oleks pidanud registreerima, sest see ei vasta artikli 2 punktis 3 sätestatud määratlusele või artiklites 3–8 sätestatud nõuetele; b) disainilahendust ei oleks pidanud registreerima, sest oli olemas varasem disainilahendus artikli 14 lõike 1 punkti d tähenduses. 3. Haldusmenetlusega nähakse ette, et vähemalt järgmistel isikutel on õigus esitada kehtetuks tunnistamise taotlus: a) lõike 2 punkti a puhul artikli 14 lõikes 2 osutatud isikud, rühmad või organid; b) lõike 2 punkti b puhul artikli 14 lõikes 3 osutatud isikud. Artikkel 32 Pikendamine 1. Disainilahenduse registreeringu kehtivust pikendatakse disainilahenduse õiguste omaniku või õigusnormide või lepingu kohaselt selleks volitatud isiku taotlusel, kui on tasutud pikendamislõiv. Liikmesriigid võivad lisaks sätestada, et pikendamislõivu laekumine loetakse selliseks taotluseks. 2. Keskamet teatab registreeringu kehtivuse lõppemisest disainilahenduse õiguse omanikule vähemalt kuus kuud enne kõnealuse kehtivuse lõppemist. Keskamet ei vastuta sellise teabe andmata jätmise eest ja teabe andmata jätmine ei mõjuta registreeringu kehtivuse lõppemist. 3. Pikendamistaotlus esitatakse ja pikendamislõiv tasutakse vähemalt kuus kuud enne registreeringu kehtivuse lõppemist. Kui seda ei tehta, võib taotluse esitada ka kuue kuu jooksul, mis järgnevad vahetult registreeringu kehtivuse lõppemisele või sellele järgnenud registreeringu pikenduse lõppemisele. Pikendamislõiv ja lisatasu tuleb tasuda kõneluse täiendava perioodi jooksul. 4. Kui tegemist on koondtaotlusega ja makstud pikendamislõivud ei ole piisavad, et katta kõiki disainilahendusi, mille pikendamist taotletakse, siis pikendatakse registreeringut, kui on selge, milliste disainilahenduste katmiseks makstud summa on ette nähtud. 5. Pikendamine jõustub järgmisel päeval pärast senise registreeringu kehtivuse lõppu. Pikendamise kohta tehakse registrisse kanne. ET 35 ET  Artikkel 33 Teabevahetus keskametiga Menetlusosalised või vajaduse korral nende esindajad määravad ametliku aadressi, mille kaudu toimub kogu ametliku teabe vahetamine keskametiga. Liikmesriikidel on õigus nõuda, et selline ametlik aadress asuks Euroopa Majanduspiirkonnas. 4. PEATÜKK HALDUSKOOSTÖÖ Artikkel 34 Koostöö disainilahenduste registreerimise, haldamise ja kehtetuks tunnistamise valdkonnas Keskametitel on vabadus teha tulemuslikku koostööd omavahel ja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametiga, et edendada tavade ja vahendite ühtlustamist disainilahenduste läbivaatamise, registreerimise ja kehtetuks tunnistamise valdkonnas. Artikkel 35 Koostöö muudes valdkondades Keskametitel on vabadus teha tulemuslikku koostööd omavahel ja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametiga lisaks artiklis 34 osutatud valdkondadele kõigis oma tegevusvaldkondades, mis on seotud disainilahenduste kaitsmisega liidus.  98/71/EÜ (kohandatud)  uus 5. PEATÜKK  LÕPPSÄTTED  Artikkel 18 Läbivaatamine Kolme aasta möödumisel artiklis 19 nimetatud rakendamiskuupäevast esitab komisjon analüüsi käesoleva direktiivi sätete mõju kohta ühenduse tööstusele, eelkõige enimmõjutatud tööstussektoritele ning eriti mitmeosaliste toodete ja koostisosade tootjatele, samuti tarbijatele, konkurentsile ja siseturu toimimisele. Hiljemalt üks aasta hiljem teeb komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepanekud käesoleva direktiivi võimalike muudatuste kohta, mis on vajalikud mitmeosaliste toodete koostisosade siseturu väljakujundamiseks, ning enimmõjutatud osapooltega konsulteerimisest lähtuvate muude vajalikuks peetavate muudatuste kohta. Artikkel 3619 Rakendamine  Ülevõtmine  1. Liikmesriigid jõustavad  artiklite 2, 3 ja 6, artiklite 10–19, artikli 21 ja artiklite 23– 33  käesoleva direktiivi  järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt [Väljaannete talitus: palun lisada kuupäev = 24 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise ET 36 ET  kuupäeva].  hiljemalt 28. oktoobril 2001..  Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.  Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile.  Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile.  Sellise viitamise viisi  ning sellise märkuse sõnastuse  näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud vastuvõetud siseriiklike  põhiliste  õigusnormide tekstid. Artikkel 37  Kehtetuks tunnistamine   Direktiiv 98/71/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates [Väljaannete talitus: palun lisada kuupäev = artikli 36 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kuupäevale järgnev päev], ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtajaga, mis on sätestatud I lisas.   Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.  Artikkel 3820 Jõustumine Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa  Liidu  Ühenduste Teatajas.  Artikleid 4 ja 5, artikleid 7–9, artikleid 20 ja 22 kohaldatakse alates... [Väljaannete talitus: palun lisada kuupäev = artikli [38] lõike 1 esimeses lõigus osutatud kuupäevale järgnev päev].  Artikkel 3921 Adressaadid Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel president eesistuja ET 37 ET  EUROOPA KOMISJON Brüssel, 28.11.2022 COM(2022) 667 final ANNEXES 1 to 2 LISAD järgmise dokumendi juurde: Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV disainilahenduste õiguskaitse kohta (uuesti sõnastatud) {SEC(2022) 422 final} - {SWD(2022) 367 final} - {SWD(2022) 368 final} - {SWD(2022) 369 final} ET ET   I LISA Liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäev (osutatud artiklis 37) Direktiiv Ülevõtmise tähtpäev 98/71/EÜ 28. oktoober 2001 _____________ ET 1 ET  II LISA VASTAVUSTABEL Direktiiv 98/71/EÜ Käesolev direktiiv Artikli 1 sissejuhatav lause Artikli 2 sissejuhatav lause - Artikli 2 punktid 1 ja 2 Artikli 1 punkt a Artikli 2 punkt 3 Artikli 1 punkt b Artikli 2 punkt 4 Artikli 1 punkt c Artikli 2 punkt 5 Artikkel 2 Artikkel 1 Artiklid 3–10 Artiklid 3–10 - Artiklid 11 ja 12 Artikkel 11 Artiklid 13 ja 14 - Artikkel 15 Artikli 12 lõige 1 Artikli 16 lõige 1 ja lõike 2 punktid a, b ja c - Artikli 16 lõike 2 punkt d - Artikli 16 lõige 3 Artikli 12 lõige 2 - - Artikkel 17 Artikli 13 lõike 1 punktid a, b ja c Artikli 18 lõike 1 punktid a, b ja c - Artikli 18 lõike 1 punktid d ja e Artikli 13 lõike 2 punktid a, b ja c Artikli 18 lõike 1 punktid f, g ja h - Artikli 18 lõige 2 Artikkel 14 - Artikkel 15 Artikkel 20 - Artikkel 21 Artikkel 16 Artikkel 22 Artikkel 17 Artikkel 23 - Artiklid 24–35 Artikkel 18 - Artikkel 19 Artikkel 36 - Artikkel 37 Artikkel 20 Artikkel 38 - I lisa - II lisa ET 2 ET  - ___ ET 3 ET  Euroopa Liidu Nõukogu Brüssel, 29. november 2022 (OR. en) 15400/22 Institutsioonidevaheline ADD 4 dokument: 2022/0392(COD) PI 170 COMPET 968 MI 884 IND 520 IA 208 CODEC 1864 SAATEMÄRKUSED Saatja: Euroopa Komisjoni peasekretär, allkirjastanud Martine DEPREZ, direktor Kättesaamise 28. november 2022 kuupäev: Saaja: Thérèse BLANCHET, Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär Komisjoni dok nr: SWD(2022) 369 final Teema: KOMISJONI TALITUSTE TÖÖDOKUMENT MÕJU HINDAMISE ARUANDE KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE Lisatud dokumentidele: Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega muudetakse NÕUKOGU MÄÄRUST (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2246/2002, ja Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV disainilahenduste õiguskaitse kohta (uuesti sõnastatud) Käesolevaga edastatakse delegatsioonidele dokument SWD(2022) 369 final. Lisatud: SWD(2022) 369 final 15400/22 ADD 4 km COMPET.1 ET  EUROOPA KOMISJON Brüssel, 28.11.2022 SWD(2022) 369 final KOMISJONI TALITUSTE TÖÖDOKUMENT MÕJU HINDAMISE ARUANDE KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE Lisatud dokumentidele: Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, millega muudetakse NÕUKOGU MÄÄRUST (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2246/2002, ja Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV disainilahenduste õiguskaitse kohta (uuesti sõnastatud) {COM(2022) 666 final} - {COM(2022) 667 final} - {SEC(2022) 422 final} - {SWD(2022) 367 final} - {SWD(2022) 368 final} ET ET  Kommenteeritud kokkuvõte Mõjuhinnang ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2246/2002, ning ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv disainilahenduste õiguskaitse kohta (uuesti sõnastatud). A. Vajadus meetmete järele Miks? Mis on lahendamist vajav probleem? Liikmesriikide õigusaktid, millega nähakse ette disainilahenduste kaitse siseriiklikul tasandil, ühtlustati osaliselt disainilahenduste direktiiviga 98/71/EÜ. Täiendusena riiklikele süsteemidele kehtestati 2003. aastal ühenduse disainilahenduse määrusega (EÜ) 6/2002 disainilahenduste ühtne kaitse (st millel on kogu ELis võrdne mõju). Siseriiklikke disainilahendusi registreerivad liikmesriikide intellektuaalomandiametid, kuid ühenduse disainilahendusi registreerib ja haldab Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO). Sõltuvalt majandustegevuse territoriaalsest ulatusest võivad ettevõtjad ja autorid seega valida kas siseriikliku või kogu ühendust hõlmava registreeritud disainilahenduse õiguse või taotleda ja säilitada samal territooriumil paralleelset kaitset nii riikliku kui ka ühenduse süsteemi kaudu. „Ühenduse“ all tuleb selles tähenduses mõista ELi. Peamine lahendamata küsimus on endiselt nähtavate varuosade järelturu kaitsmine. 12 liikmesriiki lubavad selles sektoris vaba konkurentsi, samal ajal kui ülejäänud säilitavad tootjate monopoli, hoolimata disainilahenduste direktiivis sisalduvast soovitusest turg avada. Disainilahenduste kaitset käsitlevad ELi õigusaktid on pärast vastuvõtmist püsinud praktiliselt muutumatutena. Nende õigusaktide hindamisel (SWD(2020) 264 final) jõuti järeldusele, et ELi disainilahenduste kaitse süsteem toimib üldiselt hästi, kuid on teatavaid puudusi, millega tuleb tegeleda, et muuta see digiajastul eesmärgipäraseks ning ettevõtjate, VKEde (väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate) ja üksikautorite jaoks kättesaadavamaks ja tõhusamaks. Seepärast teatas komisjon (2020. aasta teatises), et vaatab läbi disainilahenduste kaitset käsitlevad ELi õigusaktid. Seda läbivaatamist toetasid nii Euroopa Parlament kui ka nõukogu. Läbivaatamise eesmärk on käsitleda eelkõige kahte peamist probleemi. 1. Kõige olulisem probleem on häired ELi-siseses kaubanduses ja konkurentsitõkked mõnes liikmesriigis seoses remondivaruosadega. 2. Ettevõtjatele, eelkõige VKEdele, ja üksikautoritele on registreeritud disainilahenduste kaitse taotlemine ELi või riiklikul tasandil tehtud raskeks osaliselt vananenud ja keerukate menetluste ning mitteoptimaalsete lõivude tõttu, mida tuleb ühenduse disainilahenduse eest maksta, samuti lahknevad eeskirjad riiklikul tasandil, mis ei ole veel kooskõlas ühenduse disainilahenduste süsteemiga. Mida selle algatusega loodetakse saavutada? Algatuse üldeesmärk on edendada panust tipptasemel disaini, innovatsiooni ja konkurentsivõimesse ELis, tagades, et disainilahenduste kaitse süsteem täidab digiajastul oma eesmärki ning muutub üksikautorite, VKEde ja disainimahukate tööstusharude jaoks kättesaadavamaks ja tõhusamaks. Lisaks on selle eesmärk kujundada lõplikult välja remondivaruosade ühtne turg. Need üldeesmärgid väljenduvad järgmises kolmes erieesmärgis: i) avada varuosade järelturg konkurentsile; ii) parandada registreeritud ühenduse disainilahenduste kaitse kättesaadavust, tõhusust ja taskukohasust; iii) suurendada ühenduse ja riiklike disainilahenduste süsteemide vastastikust täiendavust ja koostalitlusvõimet, eelkõige ühtlustades menetluseeskirju. Milline on ELi tasandi meetmete lisaväärtus? Disainimahukad tööstusharud annavad olulise panuse ELi majandusse: aastatel 2014–2016 moodustasid need peaaegu 16 % ELi SKPst ja 14 % kõigist töökohtadest. Algatuse eesmärkide poole 1 püüdlemine avaldab positiivset mõju sellistele disainimahukatele tööstusharudele, sealhulgas nende panusele tööhõivesse. Ühenduse disainilahenduste süsteem loodi ja seega saab seda muuta üksnes ELi määrusega. Meetmed, mille eesmärk on laiendada riiklike disainilahenduste eeskirjade ühtlustamise praegust taset, peaksid jätkuma disainilahenduste direktiivi kaudu ja seega saab neid võtta ainult ELi tasandil, võttes arvesse ka vajadust tagada kooskõla registreeritud ühenduse disainilahenduste süsteemiga. Mis puudutab konkreetselt varuosade küsimust, siis ühtset turgu on võimalik lõpule viia ainult ELi tasandil. Rohkem kui 20 aasta pikkune kogemus praeguse disainilahenduste direktiiviga ei ole näidanud tugevat suundumust liikmesriikidevahelisele ühtlustamisele vabatahtlikkuse alusel või tööstuse eneseregulatsiooni kaudu. ELi tasandi meetmetega saaks seega tagada, et kogu Euroopa disainilahenduste kaitse süsteem muutub ettevõtjate, eelkõige VKEde ja üksikautorite jaoks oluliselt kättesaadavamaks ja tõhusamaks. Remondivaruosade ühtse turu väljakujundamine suurendaks konkurentsi ja tooks olulist kasu tarbijatele, kes saaksid valida konkureerivate madalamate hindadega varuosade vahel. B. Lahendused Milliseid seadusandlikke ja mitteseadusandlikke poliitikavariante on kaalutud? Kas on olemas eelistatud variant? Miks?  Lähtestsenaarium – muutusi ei ole: kehtivad eeskirjad ja menetlused jätkuvad. Varuosade kaitse tagamiseks on järgmised kolm poliitikavalikut.  Variant 1.1 – täielik turu vabakslaskmine kõigi disainilahenduste puhul: täpselt vastavate varuosade turg tuleks avada konkurentsile kogu ELis ning seda tuleks laiendada nii olemasolevatele kui ka uutele disainilahendustele.  Variant 1.2 – kohene täielik turu vabakslaskmine uute disainilahenduste puhul, millele järgneb vanade disainilahenduste turu täielik vabakslaskmine pärast 10-aastast üleminekuperioodi: sarnaneb variandiga 1.1, kuid disainilahendused, mis on välja antud juba enne uue õigusakti jõustumist, oleksid kümneaastase üleminekuperioodi jooksul endiselt kaitstud.  Variant 1.3 – turu täielik vabakslaskmine üksnes uute disainilahenduste puhul: uus kord ei mõjutaks juba enne jõustumist välja antud disainilahendusi, mida oleks lubatud kaitsta maksimaalselt 25 aasta jooksul. Keerukate registreeritud ühenduse disainilahenduste puhul on ka järgmine variant (mida ühehäälselt toetatakse).  Variant 2 – registreeritud ühenduse disainilahenduse lihtsustamine ja ühtlustamine, näiteks disainilahenduste kujutise nõuete ajakohastamise ja koondtaotluste esitamise lihtsustamine klassi ühtsuse nõude kaotamisega. Seoses registreeritud ühenduse disainilahenduse mitteoptimaalsete lõivudega on välja pakutud üks variant, millel on kaks allvarianti.  Variant 3 – registreeritud ühenduse disainilahenduse madalam registreerimislõiv ja koondtaotluse lihtsustamine: see mudel võimaldab lihtsamat juurdepääsu registreeritud ühenduse disainilahenduse kaitsele eelkõige VKEde jaoks (odavam õiguse omandamine ja esmakordne pikendamine), takistades samal ajal ettevõtteid hoidmast registris kasutamata disainilahendusi, suurendades hilisema pikendamise lõive. Allvariant 3.1: ühe registreeritud ühenduse disainilahenduse registreerimislõivu vähendatakse 350 eurolt 250 eurole. Iga täiendava disainilahenduse eest, mis moodustab osa koondtaotlusest, vähendatakse lõivu 125 euroni. Esmakordse pikendamise lõiv on 70 eurot; teise pikendamise tasu on 140 eurot; kolmanda pikendamise tasu on 280 eurot; neljanda pikendamise tasu on 560 eurot. 2  Alamvalik 3.2: registreerimislõiv on samuti 250 eurot, kuid koondtaotluse iga täiendava disainilahenduse puhul vähendatakse seda 100 eurole. Kõik pikendamislõivud on suuremad kui praeguses süsteemis. Esmakordse pikendamise lõiv on 80 eurot; teise pikendamise tasu on 160 eurot; kolmanda pikendamise tasu on 320 eurot; neljanda pikendamise tasu on 640 eurot. Seoses riikide lahknevate eeskirjadega on kaks valikut.  Variant 4.1: siseriiklike õigusaktide osaline täiendav ühtlustamine, mis suurendab kooskõla registreeritud ühenduse disainilahenduste süsteemiga. See võimalus hõlmab disainilahenduste direktiivi sätete lisamist disainilahenduste õiguse valitud aspektide kohta, mida direktiiv veel ei käsitle ja mille puhul sidusrühmad on leidnud, et need vajavad kõige enam vastavusse viimist ühenduse disainilahenduste määrusega (eelkõige menetluste osas).  Variant 4.2: siseriiklikke disainilahendusi käsitlevate õigusaktide ja menetluste täielik ühtlustamine. See lähenemisviis põhineks variandil 4.1 ning hõlmaks selle eespool nimetatud komponente, kuid ka disainilahendusi käsitlevate materiaalõiguslike õigusaktide ja menetluste kõiki ülejäänud aspekte, mis on osa ühenduse disainilahenduste määrusest, kuid mitte disainilahenduste direktiivist. Eelistatakse kombinatsiooni variantidest 1.2, 2, 3.1 ja 4.1. Valikut 1.2 peetakse kõige proportsionaalsemaks selleks, et saavutada ühtsel turul täielik ühtlus, lähtudes turu vabakslaskmise põhimõttest. See on kooskõlas disainilahenduste direktiivis sätestatud varuosade üleminekukorraga, mille eesmärk on varuosade turg ELis täielikult vabaks lasta. See võimalus on kooskõlas ka komisjoni eelmises, 2004. aastal esitatud ettepanekus väljendatud kavatsusega ning samuti on see kooskõlas määrusega (EL) nr 461/2010 (mootorsõidukite grupierandi määrus) ja täiendab seda monopolidevastases valdkonnas. Varuosade turu vabakslaskmine aitaks monopolidevastast korda autotööstuse järelturul tegutsevate ettevõtjate ja tarbijate huvides täielikult ära kasutada. Variant 1.2 on kooskõlas ka kestlike toodete algatuse raames tehtud jõupingutustega parandamise ja ringmajanduse edendamiseks ja täiendab neid ning on kooskõlas intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (TRIPS). Variant 2 koos variandiga 3.1 muudaks registreeritud ühenduse disainilahenduse kaitse ettevõtjatele kättesaadavamaks ja taskukohasemaks (pidades sammu tehnoloogia arenguga) ning avaldaks märkimisväärset positiivset mõju ja selget kasu ettevõtjatele, eelkõige VKEdele ja üksikautoritele. Variant 4.1 muudaks eelkõige peamiste menetluseeskirjade lisamisega disainilahenduste direktiivi kooskõlas ühenduse disainilahenduste määrusega disainilahenduste kaitse saamise ettevõtjate ja autorite jaoks kõigis liikmesriikides lihtsamaks ja vähem kulukaks, sealhulgas registreeritud riiklike ja ühenduse disainilahenduste süsteemide kombineeritud kasutamise kaudu. See variant mõjutaks soodsalt ka EUIPO ja riiklike intellektuaalomandiametite koostööd tavade suurema lähendamise hõlbustamisel ja ühiste vahendite väljatöötamisel uutes valdkondades, mida soovitakse ühtlustada (nt disainilahenduste kehtetuks tunnistamine). See lubab tuua disainilahenduste kaitsesüsteemide kasutajatele täiendavat puhaskasu, parandades samal ajal nende vastastikust täiendavust ja koostalitlusvõimet. Analüüs ja varasemad kogemused vabatahtlike lähenemistega on viinud komisjoni järelduseni, et kõiki eelistatud valikuid tuleks rakendada disainilahenduste direktiivi ja ühenduse disainilahenduste määruse seadusandlike muudatuste kaudu. Kes millist valikut toetab? ELi disainilahenduste kaitse süsteemide kavandatud ajakohastamist, ühtlustamist ja edasist kooskõlla viimist ELis valikutega 2, 3 ja 4.1.b toetavad tugevalt liikmesriikide ametiasutused, Euroopa Parlament, disainimahukad tööstusharud, disainilahenduste õiguste omajate ühendused ning intellektuaalomandi valdkonna juristid ja esindajad. 3 Varuosade järelturu avamist valiku 1.2 tähenduses toetavad tugevalt sõltumatud varuosade tootjad ja turustajad, nende huve esindavad ühendused, akadeemilised ringkonnad ja tarbijaorganisatsioonid. C. Eelistatud valiku mõju Millised on eelistatud poliitikavariandi (kui see on olemas, vastasel korral peamiste poliitikavariantide) eelised? Tarbijatele: varuosade järelturu vabakslaskmine variandi 1.2 kaudu tähendaks 340–544 miljoni euro suurust kokkuhoidu. See kokkuhoid saavutataks täielikult pärast kavandatud 10-aastast üleminekuperioodi. Selle ajavahemiku jooksul suureneks saadav kasu igal aastal 4–13 miljoni euro võrra. Disainilahenduste kaitset taotlevatele ettevõtjatele ja üksikisikutele: registreeritud ühenduse disainilahenduse lõivude kohandamine valiku 3.1 alusel muudaks põhijuurdepääsu registreerimisele vähem kulukaks ja tooks disainilahendusi kaitsvatele isikutele 5–10 aasta jooksul aastas kaasa 6 miljoni euro suuruse kokkuhoiu. Registreeritud ühenduse disainilahenduste süsteemi lihtsustamine ja ühtlustamine valiku 2 alusel hõlbustaks juurdepääsu registreerimisele, tagades samal ajal suurema prognoositavuse ja õiguskindluse. Niivõrd, kui see on mõõdetav, tähendaks see 1,6 miljoni euro suurust kokkuhoidu aastas, mis tuleneb disainilahenduse kujutise nõuete ajakohastamisest ja laiendatud võimalusest esitada koondtaotlus. Eeskirjade täiendav ühtlustamine valikuga 4.1 muudaks disainilahenduste kaitse saamise ettevõtjate ja autorite jaoks kõigis liikmesriikides lihtsamaks ja vähem kulukaks, sealhulgas registreeritud riiklike ja ühenduse disainilahenduste süsteemide kombineeritud kasutamise kaudu. See suurendaks prognoositavust (vähem vajadust välisekspertide järele), aitaks vähendada intellektuaalomandi portfellide haldamise kulusid ja hõlbustaks selliste registreeritud disainilahenduste tühistamist, mis ei vääri kaitset. EUIPO-le: menetluste lihtsustamine ja ühtlustamine valiku 2 abil võimaldaks EUIPO-l ühenduse disainilahenduse toiminguid tõhusamalt teha (oleks vähem puudulikke taotlusi, mida peab menetlema; töövood ja back office’i IT-maastik toimiksid sujuvamalt tänu ühtlustamisele ELi kaubamärgimenetlustega). See hõlbustaks veelgi EUIPO ülesannet edendada koostöös riiklike intellektuaalomandiametitega tavade ja töövahendite lähendamist (EUIPO toimib võrdlusalusena). Liikmesriikidele ja riiklikele intellektuaalomandiametitele: eeskirjade täiendav ühtlustamine valiku 4.1 kaudu võimaldaks riiklikel intellektuaalomandiametitel muutuda ELi kahetasandilises disainilahenduste kaitse süsteemis atraktiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks. Eeskirjade ulatuslikum ühtlustamine võimaldaks neil ametitel saada kasu laiendatud koostööst EUIPOga, et edendada tavade ja töövahendite lähendamist. Millised on eelistatud poliitikavaliku (kui see on olemas, vastasel korral peamiste poliitikavalikute) kulud? Mootorsõidukite tootjatele: otsesed kulud puuduvad, kuid varuosade järelturu vabakslaskmine tooks kaasa sissetuleku vähenemise, mis vastab tarbijate eeldatavale säästule. Disainilahenduste kaitset taotlevatele ettevõtjatele ja üksikisikutele: uuendatud disainilahenduste kaitse süsteemid nõuaksid mõningast kohanemist uute eeskirjadega, sealhulgas õppeprotsessi. EUIPO-le: lihtsustamine valiku 2 kaudu (koondtaotluse esitamise võimaluse laiendamine) ja tasude kohandamine valikuga 3.1 tooks kaasa tulude vähenemise, mis vastab ettevõtjate ja üksikisikute kokkuhoiule väiksemate lõivude tõttu. Valikutega kaasneksid (väikesed) rakenduskulud, et kohandada töövooge ja IT-protsesse. Liikmesriikidele ja riiklikele intellektuaalomandiametitele: eeskirjade täiendav ühtlustamine valiku 4.1 alusel, eelkõige menetluste valdkonnas (nt ametiasutustes läbiviidava kehtetuks tunnistamise menetluse kehtestamine), toob kaasa rakenduskulud. Neid kulusid peetakse siiski nii talutavateks kui ka proportsionaalseks. 4 Milline on mõju ettevõtjatele, VKEdele ja mikroettevõtjatele? Registreeritud Ühenduse disainilahenduste menetluste lihtsustamine variandi 2 kaudu ja registreeritud ühenduse disainilahenduste lõivude kohandamine variandi 3.1 alusel oleks eriti kasulik VKEdele, hõlbustades juurdepääsu disainilahenduste registreerimisele ja disainilahenduste registreerimist esialgseks viieks või kümneks aastaks ning muutes selle taskukohasemaks. Võrreldes suurettevõtetega esitavad VKEd disainilahendusi vähem ja valivad ka lühemad kaitseperioodid. Variant 4.1 hõlbustaks ka disainilahenduste kaitse kättesaadavust liikmesriikides (sealhulgas riiklike ja ühenduse disainilahenduste süsteemide kombineeritud kasutamise kaudu tänu nende suuremale koostalitlusvõimele), seda eelkõige VKEde jaoks. See tuleneks ka suuremast prognoositavusest ja õiguskindlusest, sest väiksemad ettevõtjad sõltuvad rohkem välistest õigusekspertidest. Ametiasutustes läbi viidavate kehtetuks tunnistamise menetluste kehtestamine aitaks eelkõige VKEdel tõhusamalt kõrvaldada disainilahenduste registrist kehtetud disainilahendused. Kas on ette näha märkimisväärset mõju riigi eelarvetele ja ametiasutustele? Liikmesriikide intellektuaalomandiametitel tekiksid minimaalsed ja proportsionaalsed rakenduskulud eeskirjade suurema ühtlustamise tõttu, eelkõige projekteerimismenetluste puhul. Kas on oodata muud olulist mõju? Muud olulist mõju ei ole oodata. D. Järelmeetmed Millal poliitika läbi vaadatakse? Viis aastat pärast määruse täielikku kohaldamist esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule aruande määruse rakendamise kohta. 5  Council of the European Union Brussels, 29 November 2022 (OR. en) 15400/22 Interinstitutional File: ADD 2 2022/0392(COD) PI 170 COMPET 968 MI 884 IND 520 IA 208 CODEC 1864 COVER NOTE From: Secretary-General of the European Commission, signed by Ms Martine DEPREZ, Director date of receipt: 28 November 2022 To: Ms Thérèse BLANCHET, Secretary-General of the Council of the European Union No. Cion doc.: SWD(2022) 367 final Subject: COMMISSION STAFF WORKING DOCUMENT Subsidiarity Grid Accompanying the documents Proposal for a REGULATION OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL amending COUNCIL REGULATION (EC) No 6/2002 on Community designs and repealing Commission Regulation (EC) No 2246/2002 and the Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL on the legal protection of designs (recast) Delegations will find attached document SWD(2022) 367 final. Encl.: SWD(2022) 367 final 15400/22 ADD 2 AF/BM/ob COMPET.1 EN  EUROPEAN COMMISSION Brussels, 28.11.2022 SWD(2022) 367 final COMMISSION STAFF WORKING DOCUMENT Subsidiarity Grid Accompanying the documents Proposal for a REGULATION OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL amending COUNCIL REGULATION (EC) No 6/2002 on Community designs and repealing Commission Regulation (EC) No 2246/2002 and the Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL on the legal protection of designs (recast) {COM(2022) 666 final} - {COM(2022) 667 final} - {SEC(2022) 422 final} - {SWD(2022) 368 final} - {SWD(2022) 369 final} EN EN  1. Can the Union act? What is the legal basis and competence of the Unions’ intended action? 1.1 Which article(s) of the Treaty are used to support the legislative proposal or policy initiative? The (first package) proposal for a Regulation amending Regulation (EC) No 6/2002 and repealing Commission Regulation (EC) No 2246/2002 is based on Article 118(1) of the Treaty on the Functioning of the EU (TFEU). Article 118(1) empowers the European Parliament and the Council to establish measures for the creation of European intellectual property rights throughout the EU, including the setting up of centralised Union-wide authorisation, coordination and supervision arrangements. The (second package) proposal for a recast Directive on the legal protection of designs is based on Article 114(1) TFEU. This Article empowers the European Parliament and the Council to adopt measures for the approximation of the provisions laid down by law, regulation or administrative action in Member States, which have as their object the establishment and functioning of the internal market. 1.2 Is the Union competence represented by this Treaty article exclusive, shared or supporting in nature? In the case of both Article 118 and Article 114 TFEU, the Union’s competence is shared. Subsidiarity does not apply for policy areas where the Union has exclusive competence as defined in Article 3 TFEU1. It is the specific legal basis which determines whether the proposal falls under the subsidiarity control mechanism. Article 4 TFEU2 sets out the areas where competence is shared between the Union and the Member States. Article 6 TFEU3 sets out the areas for which the Unions has competence only to support the actions of the Member States. 2. Subsidiarity Principle: Why should the EU act? 2.1 Does the proposal fulfil the procedural requirements of Protocol No. 24: - Has there been a wide consultation before proposing the act? - Is there a detailed statement with qualitative and, where possible, quantitative indicators allowing an appraisal of whether the action can best be achieved at Union level? In preparation of the two package proposals, the Commission conducted a comprehensive first public consultation between 18 December 2018 and 30 April 2019. Its aim was to gather sufficient stakeholder evidence and views in order to support the evaluation of the EU designs legislation and establishing the degree to which that legislation works as intended, is fit for purpose and what problems need further action. As a complement to that extensive consultation, the Commission carried out a second public consultation between 29 April and 22 July 2021 to obtain additional stakeholder evidence and views to support the review of the legislation on designs in relation to selected issues and potential options and their impacts. Both the explanatory memorandums of the two package proposals and the common impact assessment report (Section 3) contain a section on the principle of subsidiarity and refer to question 2.2 below. 1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:12008E003&from=EN 2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:12008E004&from=EN 3 https://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:12008E006:EN:HTML 4 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:12016E/PRO/02&from=EN 1 2.2 Does the explanatory memorandum (and any impact assessment) accompanying the Commission’s proposal contain an adequate justification regarding the conformity with the principle of subsidiarity? Yes. The explanatory memorandum of the (first package) proposal for a Regulation, which summarises the relevant content of Section 3 of the common impact assessment report, provides that Article 118(1) TFEU can only be applied for the creation of European intellectual property titles. The Community design system is an autonomous regime created by an EU Regulation already in 2002 and applies independently of any national system. The European Union Intellectual Property Office (EUIPO, formerly Office for Harmonisation in the Internal Market - OHIM) is a regulatory agency with legal, administrative and financial autonomy, which was created by the Council to manage the registration system for the Community design (RCD) and Community trade mark (now EUTM). As was the case with the changes introduced to the trade marks regime under Regulation (EU) 2017/1001, the analysis carried out in the impact assessment report to this initiative proved that the modification of certain provisions of the relevant basic Regulation (EC) No 6/2002 on Community designs is necessary, in particular, to update, improve and streamline the registration system for the RCD. The explanatory memorandum of the (second package) proposal for a Directive provides, in summary of the relevant content of Section 3 of the common impact assessment report, that the identified problems related to the significant divergences of the regulatory framework either do not allow, or notably distort, a level playing field for EU companies with further negative consequences on their competitiveness and that of the EU as a whole (e.g. spare parts). It is therefore advisable to adopt measures that can improve the relevant conditions for the functioning of the internal market. Such measures aiming at extending the current level of approximation through the Directive can only be taken at EU level, all the more so given the need to ensure coherence with the Community design system. It has to be considered in this context that the latter is embedded in the European design system which is built on the principle of coexistence and complementarity between national and EU-wide design protection. While the Regulation provides a complete system where all issues of substantive and procedural law are provided for, the current level of legislative approximation reflected in the Directive is only limited to selected provisions of substantive law. In order to be able to ensure effective and sustainable coexistence and complementarity between the components involved, it is necessary to create an overall harmonious system of design protection in Europe with similar substantive rules and at least principal procedural provisions which are compatible. As regards the issue of design protection for spare parts specifically, it needs to be added that the completion of the internal market for spare parts can only be achieved at EU level. The more than 20 years of experience with the freeze-plus clause (allowing Member States who have not yet done so, to open up the spare parts market for competition by introducing a so called ‘repair clause’) in the Directive has shown no strong trend towards harmonisation among Member States on a voluntary basis (despite the introduction of a repair clause in a few more Member States) or through self-regulation by the industry. Competition in spare parts is currently allowed in 12 Member States only (state of play as of mid 2022). Action at EU level would ensure that the design protection system in Europe as a whole gets substantially more accessible and efficient for businesses, in particular Small and medium sized enterprises (SMEs) and individual designers. It would further ensure the outstanding completion of the single market for repair spare parts to the substantial benefit of consumers being able to choose between competing parts at lower prices. 2.3 Based on the answers to the questions below, can the objectives of the proposed action be achieved sufficiently by the Member States acting alone (necessity for EU action)? The identified problems to be solved by the present package initiatives have a strong cross-border (single market) dimension and the objectives pursued by the initiatives can therefore not be 2  sufficiently achieved by the Member States acting alone. In case of the autonomous Community design system, created by Regulation (EC) No 6/2002 and applying independently of any national system, it is clear that it is only the Union legislator that can do the required modernisation, improvement and streamlining of that system. The identified problems related to the significant divergences of the regulatory framework as result of the limited degree of harmonisation brought by the current Design Directive 98/71/EC cannot be solved by the Member States alone either. The required measures to improve the relevant conditions for the functioning of the internal market by extending the current level of approximation through the Directive can only be taken at Union level, given also the need to ensure coherence with the Community design system. (a) Are there significant/appreciable transnational/cross-border aspects to the problems being tackled? Have these been quantified? The existing market fragmentation in the EU in the area of repair spare parts is a problem for a majority of respondents, as highlighted by the first public consultation. For SMEs, divergent approaches of the Member States are problematic for cross-border operations as they create legal uncertainty and unpredictability. For others, including design users and independent producers, the current patchwork of national laws leads to difficulties with and high cost of ensuring compliance, agreeing on licensees, setting out distribution networks and managing imports. Fragmentation does in particular not allow independent producers and distributors to benefit from economies of scale through (permissible) free economic activity throughout the entire Union market. Also customers are insecure of whether or not and in which Member States the purchase of certain spare parts is lawful and they are deprived in parts of the Union from choosing between competing spare parts. Solid economic analysis suggests that if there was an EU-wide repair clause exemption, EU consumers are currently overspending between 415 and 664 million euros annually on the purchase of visible automotive spare parts alone. The non-harmonisation of procedures in the area of industrial designs, such as the resulting availability or not of certain procedures and tools, legal uncertainty and different speed of registration, lead to an uneven playing field which is to the detriment of all users of the European industrial design system, regardless of the geographical scope of design protection they seek to obtain. As a result, a company, planning its industrial design strategy, faces a multitude of unevenly regulated regimes, which present applicants with different degrees of accessibility, complexity, predictability and speed in obtaining design protection leading to: higher costs and delays; underuse of (part of) the industrial design systems and distortion of competition. (b) Would national action or the absence of the EU level action conflict with core objectives of the Treaty5 or significantly damage the interests of other Member States? The absence of the EU level action would conflict with the core objective laid down in Article 3 of the Treaty, which is to establish an internal market and to work for the sustainable development of Europe based on balanced economic growth and price stability, and a highly competitive social market economy. (c) To what extent do Member States have the ability or possibility to enact appropriate measures? 5 https://europa.eu/european-union/about-eu/eu-in-brief_en 3  The required modernisation, improvement and streamlining of the autonomous Community design system cannot be achieved by Member States but requires Union action. As for the divergences of the regulatory framework at national level, Member States do not have the possibility to adopt appropriate measures implying effective and efficient further alignment of the regulatory framework in accord also with the Community design system, at reasonable cost and time. In particular, as far as the fragmented legal framework in the area of spare parts protection is concerned, the more than 20 years of experience with the current Design Directive has shown no strong trend towards harmonisation among Member States on voluntary basis or through self-regulation by industry. (d) How does the problem and its causes (e.g. negative externalities, spill-over effects) vary across the national, regional and local levels of the EU? As revealed by the evaluation carried out by the Commission, the legal environment in the field of industrial designs is very heterogeneous, due to the limited scope of the current Design Directive 98/71/EC, and yet lacking alignment with the Community Design Regulation (EC) No 6/2002. The current landscape of EU design law is thus characterised by a wide divergence between national rules and procedures, both among themselves and in relation to the rules and procedures applied by the EUIPO. A clear patchwork of conflicting national design laws exists with respect to design protection for repair spare parts. While twelve Member States exclude design protection and allow free competition, the rest retain manufacturers’ design right monopoly despite encouragement to open the market embedded in the Design Directive. (e) Is the problem widespread across the EU or limited to a few Member States? As follows from the information given under point (d), the problems to be tackled are widespread across the EU. (f) Are Member States overstretched in achieving the objectives of the planned measure? No, the proposed measures are proportionate, as they involve marginal cost of transposition for Member States while bringing substantial economic benefits for firms and designers. (g) How do the views/preferred courses of action of national, regional and local authorities differ across the EU? The European Council has repeatedly called on the Commission to present proposals for the revision of both the basic Community Design Regulation (EC) No 6/2002 and the current Design Directive 98/71/EC to modernise the EU design protection systems and to make design protection more attractive for individual designers and businesses, especially SMEs. In this context it requested to address and consider measures aimed at supporting the complementary relationship between the Community, national and regional design protection systems, as well as efforts to reduce areas of divergence. A few Member States however expressed disagreement or reluctance with the proposed full liberalisation of the repair spare parts aftermarket through the insertion of a repair clause into the Design Directive. Another Member State also raised concerns about the proposed introduction of 4  mandatory administrative invalidity procedures before the national IP offices of the Member States, as done already in the framework of the previous reform of the EU trade mark legislation. 2.4 Based on the answer to the questions below, can the objectives of the proposed action be better achieved at Union level by reason of scale or effects of that action (EU added value)? The Community design system was created by and thus can only be changed via the EU Regulation. Measures aiming at extending the current level of approximation of national design rules should continue through the Design Directive and consequently can only be taken at EU level, given also the need to ensure coherence with the RCD system. As regards the spare parts issue specifically, the completion of the internal market can only be achieved at EU level. The more than 20 years of experience with the current Design Directive has shown no strong trend towards harmonisation among Member States on voluntary basis or through self-regulation by industry. Action at EU level would thus ensure that the design protection system in Europe as a whole gets substantially more accessible and efficient for businesses, in particular SMEs and individual designers. It would further ensure the outstanding completion of the single market for repair spare parts for the sake of greater competition and to the substantial benefit of consumers being able to choose between competing parts at lower prices. (a) Are there clear benefits from EU level action? Yes. The proposed liberalisation of the spare parts aftermarket will involve savings for consumers of EUR 340-544 million. These savings will be fully realized after the proposed ten-year transition period. During that ten-year transition, each year benefits will increase by EUR 4 to 13m. The proposed adjustment of RCD fees will make basic access to registration for firms and natural persons applying for design protection less costly and shall bring annual savings of EUR 6m to those protecting designs for 5 to 10 years. The proposed simplification and streamlining of the RCD system will facilitate easier access to registration while ensuring greater predictability and legal certainty. To the extent quantifiable, it shall involve annual savings of EUR 1.6m as consequence of the update of the design representation requirements, and the extended possibility to file multiple applications. As for the EUIPO itself, the simplification and streamlining of procedures will enable it to run RCD operations more efficiently (less deficient applications to treat; smother running of workflows and back office IT landscape due to alignment with EUTM procedures). It shall further facilitate its task of promoting convergence of practices and tools in cooperation with national IP offices (EUIPO serving as benchmark). The proposed further harmonisation of rules will make it easier and less costly for firms and designers to obtain design protection across Member States, including through combined use of national and RCD systems. It will bring greater predictability (less need for external expertise), help reduce costs in managing IP portfolios, and facilitate the cancellation of registered designs not meriting protection. It shall allow national IP Offices to become more attractive and competitive within the two-tier design protection system in the EU. Extended 5  harmonisation of rules will also allow them to benefit from extended cooperation with the EUIPO to foster convergence of practices and tools. (b) Are there economies of scale? Can the objectives be met more efficiently at EU level (larger benefits per unit cost)? Will the functioning of the internal market be improved? While there are no economies of scale as such, the objectives pursued by the two package initiatives can only be effectively and efficiently achieved at EU level. Both initiatives will clearly contribute to improving the functioning of the internal market. (c) What are the benefits in replacing different national policies and rules with a more homogenous policy approach? The completion of the single market in the area of repair spare parts will bring more and fair competition, facilitate intra EU trade and create greater legal certainty, resulting in greater choice and lower prices to the benefit of consumers. This may also help the existing EU Motor Vehicle Block Exemption regime in the field of antitrust achieve its full benefits for enterprises and consumers. Further approximation of national provisions, in particular in the area of procedures in alignment with the successful Community design regime, will make it easier and less costly for firms and designers to obtain design protection across Member States, including through the combined use of national and RCD systems, and in the context of multijurisdictional filing strategies. This will also increase predictability, help firms reduce costs in managing multinational IP portfolios, and make it easier and cheaper to have invalid designs removed from the register. Such greater alignment of rules will have also positive impacts on the cooperation between the EUIPO and national IP offices under the existing framework laid down in Article 152 of the EU Trade Mark Regulation (EU) 2017/1001 in terms of facilitating extension of convergence of practices. This promises to further potentiate the net benefits for users of the design protection systems in the EU while enhancing their complementarity and interoperability. (d) Do the benefits of EU-level action outweigh the loss of competence of the Member States and the local and regional authorities (beyond the costs and benefits of acting at national, regional and local levels)? Yes. Competence in the area of industrial designs continues to be a shared one. The proposed completion of the single market in the area of repair spare parts through the introduction of a Union-wide repair clause promises to bring substantial economic benefit in particular for consumers. The proposed further harmonisation of national rules in alignment with the Community design system will provide firms and designers with easier and more efficient access to registered design protection across the entire EU. This will actually also help national IP offices to become more attractive and enable both the EUIPO and national IP offices to expand cooperation to promote convergence of practices, thereby potentiating the net benefits for users of the design protection systems in the EU. The partial (limited) loss of national competence dwarfs in comparison. 6  (e) Will there be improved legal clarity for those having to implement the legislation? It is expected that extended harmonisation of national rules in the area of industrial designs will clearly lead to improved legal clarity and certainty as compared to today’s fragmented and diverging legal framework. 3. Proportionality: How the EU should act 3.1 Does the explanatory memorandum (and any impact assessment) accompanying the Commission’s proposal contain an adequate justification regarding the proportionality of the proposal and a statement allowing appraisal of the compliance of the proposal with the principle of proportionality? Yes. As stated in the explanatory memorandum of the (first package) proposal for a Regulation, the relevant proposal has been designed to reduce the administrative burdens and compliance costs for businesses and individual designers using the Community design system and for the EUIPO. The proposal involves targeted amendments to the self-standing Regulation (EC) No 6/2002 and does not go beyond what is necessary to achieve the identified objectives. According to the explanatory memorandum of the (second package) proposal for a recast Directive, the addition of targeted harmonisation particularly in the area of registration and invalidity procedures focusses on principal provisions in procedural areas identified by stakeholders to be in greatest need of alignment with relevant provisions of the Regulation. The impact assessment report looked also at the option of a full-scale harmonisation of all design provisions (Option 4.2) but considered it disproportionate to the actual needs (see Section 6.4 of the Impact Assessment). As regards the issue of spare parts protection, the insertion of a repair clause by means of preferred Option 1.2 is considered to be most proportional to complete the internal market. Such action at EU level does not cause any immediate costs. Aftermarket liberalisation only requires legal acts in those Member States that currently protect spare parts to lift this protection and hence causes the lowest administrative costs of all options considered. Furthermore, by providing for a transitional period of ten years during which existing design rights will continue to be protected, vehicle manufacturers will be allowed to adjust their market conduct with minimum risk or disruption to investment and innovation. This option is also adequately prudent when it comes to the issue of fundamental rights and international obligations (see Section 8.1 of the impact assessment report). 3.2 Based on the answers to the questions below and information available from any impact assessment, the explanatory memorandum or other sources, is the proposed action an appropriate way to achieve the intended objectives? The proposed action in form of the two package proposals is clearly an appropriate way to achieve the objectives. While the existing Community design system can in any case only be modernised and improved by amending the basic Regulation, the required further harmonisation of national rules in alignment with the Community design system can only be effectively and efficiently achieved by extending the scope of the current Design Directive. (a) Is the initiative limited to those aspects that Member States cannot achieve satisfactorily on their own, and where the Union can do better? Yes. 7 (b) Is the form of Union action (choice of instrument) justified, as simple as possible, and coherent with the satisfactory achievement of, and ensuring compliance with the objectives pursued (e.g. choice between regulation, (framework) directive, recommendation, or alternative regulatory methods such as co-legislation, etc.)? The objectives of the present package proposals clearly can best, and, in fact, only be pursued through a Regulation, amending the basic Community Design Regulation (EC) No 6/2002, and a Directive, extending the current level of harmonisation provided for by the current Design Directive 98/71/EC. (c) Does the Union action leave as much scope for national decision as possible while achieving satisfactorily the objectives set? (e.g. is it possible to limit the European action to minimum standards or use a less stringent policy instrument og approach?) Yes. In particular, the proposed harmonisation in the area of design procedures is limited to certain principal rules, leaving Member States free to establish more specific rules, and allowing them to adapt those to national specificities and traditions. (d) Does the initiative create financial or administrative cost for the Union, national governments, regional or local authorities, economic operators or citizens? Are these costs commensurate with the objective to be achieved? The two package initiatives will create some cost which are clearly commensurate with the objectives to be achieved. The proposed full liberalisation of the spare parts aftermarket will not involve direct cost for manufacturers of motor vehicles. Liberalisation will however cause loss of income corresponding to the savings expected for consumers. As for firms and natural persons applying for design protection, the reformed design protection systems will require some adaptation to new rules, including learning process. As regards the EUIPO, the proposed simplification of procedures and adjustment of fees could result in loss of revenue. These measures will also involve (minor) implementing costs to adapt workflows and IT processes. As far as Member States and national IP Offices are concerned, the proposed further harmonisation of rules, in particular in the area of procedures (e.g. establishment of office- based invalidity proceedings) will involve implementing costs. However, these costs are considered both bearable and proportional. (e) While respecting the Union law, have special circumstances applying in individual Member States been taken into account? Yes. The proposal considers special circumstances in individual Member States, while respecting Union law. For example, as to spare parts design protection, it has been taken into account that in addition to a significant number of Member States some other Member States (Germany and France) have lately opted as well for opening up their national aftermarkets through the introduction of respective repair clauses into their national laws. On the other hand, it has been taken into account that another significant number of Member States still provide for design protection and that the legitimate interests of holders of existing design rights therefore need to be addressed appropriately by providing for a transitional period. 8  Council of the European Union Brussels, 29 November 2022 (OR. en) 15400/22 Interinstitutional File: ADD 3 2022/0392(COD) PI 170 COMPET 968 MI 884 IND 520 IA 208 CODEC 1864 COVER NOTE From: Secretary-General of the European Commission, signed by Ms Martine DEPREZ, Director date of receipt: 28 November 2022 To: Ms Thérèse BLANCHET, Secretary-General of the Council of the European Union No. Cion doc.: SWD(2022) 368 final Subject: COMMISSION STAFF WORKING DOCUMENT IMPACT ASSESSMENT REPORT Accompanying the documents to the Proposal for a REGULATION OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL amending COUNCIL REGULATION (EC) No 6/2002 on Community designs and repealing Commission Regulation (EC) No 2246/2002 and the Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL on the legal protection of designs (recast) Delegations will find attached document SWD(2022) 368 final. Encl.: SWD(2022) 368 final 15400/22 ADD 3 AF/BM/ob COMPET.1 EN  EUROPEAN COMMISSION Brussels, 28.11.2022 SWD(2022) 368 final COMMISSION STAFF WORKING DOCUMENT IMPACT ASSESSMENT REPORT Accompanying the documents to the Proposal for a REGULATION OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL amending COUNCIL REGULATION (EC) No 6/2002 on Community designs and repealing Commission Regulation (EC) No 2246/2002 and the Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL on the legal protection of designs (recast) {COM(2022) 666 final} - {COM(2022) 667 final} - {SEC(2022) 422 final} - {SWD(2022) 367 final} - {SWD(2022) 369 final} EN EN  Table of contents 1. INTRODUCTION .................................................................................................................. 4 1.1. Importance of industrial designs and available systems of design protection ...............................................................................................4 1.2. Political context .....................................................................................5 2. PROBLEM DEFINITION ...................................................................................................... 7 2.1. What are the problems? .........................................................................7 2.1.1. Disruption of trade and competition in the spare parts area ..................8 2.1.2. Regulatory burdens ..............................................................................12 2.2. How will the problems evolve? ...........................................................21 2.2.1. Single market and competition in spare parts market .........................21 2.2.2. Regulatory burdens ..............................................................................25 3. WHY SHOULD THE EU ACT? .......................................................................................... 27 3.1. Legal basis ...........................................................................................27 3.2. Subsidiarity: Necessity of EU action ...................................................27 3.3. Subsidiarity: Added value of EU action ..............................................28 4. OBJECTIVES: WHAT IS TO BE ACHIEVED? ................................................................. 28 4.1. General objectives ...............................................................................28 4.2. Specific objective ................................................................................28 5. WHAT ARE THE AVAILABLE POLICY OPTIONS? ...................................................... 28 5.1. What is the baseline from which options are assessed? ......................28 5.2. Description of the policy options ........................................................28 5.2.1. Options to tackle Objective 1 on spare parts protection ......................28 5.2.2. Options to tackle Objective 2 on complex procedures and sub-optimal fees .......................................................................................................29 5.2.3. Options to tackle Objective 3 on divergent procedural rules ..............31 5.3. Options discarded at an early stage .....................................................32 5.3.1. Spare parts protection ..........................................................................32 5.3.2. Further harmonisation of national rules ..............................................33 6. WHAT ARE THE IMPACTS OF THE POLICY OPTIONS? ............................................. 33 6.1. Spare parts protection ..........................................................................33 6.1.1. Full liberalisation for all designs (Option 1.1) ....................................33 6.1.2. Instant full liberalisation for new designs followed by full liberalisation for old designs after transitional ten-year period (Option 1.2) ............39 6.1.3. Full liberalisation for new designs (Option 1.3) ..................................41 6.2. Simplification and streamlining of RCD procedures (Option 2) .........41 6.3 RCD fees .................................................................................................42 6.4 Options for further harmonisation ...........................................................47 7. HOW DO THE OPTIONS COMPARE? .............................................................................. 50 8. PREFERRED OPTION ........................................................................................................ 55 1  8.1 Conclusion on impacts and coherence ....................................................55 8.2 Compatibility with International Obligations ..........................................56 8.3 REFIT (simplification and improved efficiency) ....................................56 9. HOW WILL ACTUAL IMPACTS BE MONITORED AND EVALUATED? .................... 57 ANNEX 1: PROCEDURAL INFORMATION .............................................................................. 59 ANNEX 2: STAKEHOLDER CONSULTATION......................................................................... 61 ANNEX 2A: STAKEHOLDERS VIEWS ON SPARE PARTS LIBERALISATION................... 72 ANNEX 3: WHO IS AFFECTED AND HOW? ............................................................................ 73 ANNEX 4: ANALYTICAL METHODS ....................................................................................... 75 ANNEX 5: PROPOSALS TO BE COVERED BY THE REVISION OF THE REGULATORY FRAMEWORK ..................................................................................................................... 77 ANNEX 6: SPARE PARTS PROTECTION IN MEMBER STATES ........................................... 79 ANNEX 7: EVOLUTION OF EUIPO BUDGET .......................................................................... 80 ANNEX 8: MEMBER STATE FEES ............................................................................................ 88 ANNEX 9: IMPACT OF FEE CHANGES AND OTHER SIMPLIFICATIONS .......................... 93 9.1 Proposed changes and summary of impacts ............................................93 9.2 Changes in basic registration fee .............................................................93 9.3 Changes in renewal fees ..........................................................................95 9.4 Annual EU-wide impacts of fee changes ................................................99 9.5 Impacts of fee changes on number of designs applications ..................100 9.6 Impact of elimination of transfer fee .....................................................102 9.7 Impact of limiting multiple submissions to 50 designs per application 102 9.8 Comparison to national registration fees ...............................................102 9.9 Impact of abolition of unity of class requirement (Option 2) ................105 9.10 Impact of simplification in requirements for the representation of designs (Option 2) ..........................................................................................105 9.11 Summary of impacts Options 2 and 3 .................................................106 ANNEX 10: DEFINITION OF SUBJECT MATTER OF PROTECTION .................................. 108 ANNEX 11: RELATIONSHIP TO COPYRIGHT PROTECTION ............................................. 109 ANNEX 12: AWARENESS RAISING ACTIVITIES ................................................................. 113 ANNEX 13: COEXISTENCE OF NATIONAL AND EU DESIGN PROTECTION SYSTEMS........................................................................................................................... 114 ANNEX 14: DICTIONARY ........................................................................................................ 116 2  Glossary Term or acronym Meaning or definition CDR Community Design Regulation (EC) 6/2002 CJEU Court of Justice of the European Union DDir Design Directive 98/71/EC EUIPN European Union Intellectual Property Network EUIPO European Union Intellectual Property Office EUTM / EUTMR / TMD EU Trade Mark /EU Trade Mark Regulation / Trade Mark Directive IAM Independent Aftermarket Suppliers IP Intellectual property OEM Original Equipment Manufacturer OES Original Equipment Supplier MVBER Motor Vehicle Block Exemption Regulation RCD Registered Community Design SME Small and Medium-Sized Enterprise TRIPS Agreement on Trade-Related Aspects of Intellectual Property Rights UCD Unregistered Community Design VM Vehicle Manufacturer WIPO World Intellectual Property Organisation See also Annex 12 for definitions. 3 1. INTRODUCTION 1.1. Importance of industrial designs and available systems of design protection Design is what makes a product appealing. Visual appeal is one of the key factors that influences consumers’ choices and leads them to prefer one product over another. Well- designed products create an important competitive advantage for producers. Companies that invest in design tend to be more profitable and grow faster1. Industrial design rights cover the appearance of a product or part of a product. To encourage innovation and the creation of new product design also in the digital age, there is an increasing need for accessible, modern, effective and consistent legal protection of those rights. The laws of the Member States providing for design protection at domestic level were partially harmonised by the Design Directive 98/71/EC2 ('the DDir'). As a complement alongside national systems, Community Design Regulation (EC) 6/20023 ('the CDR') established autonomous unitary protection for designs in 2003 in the form of the ‘unregistered Community design’ and, in particular, the ‘registered Community design’. Rules implementing the CDR are contained in the Implementing Regulation (EC) No 2245/20024, and in the Fees Regulation (EC) No 2246/20025. Corresponding to the territorial nature of industrial designs (guaranteeing protection to their owners only in the territory of the country or countries concerned), different (not mutually exclusive) protection titles are available for designers wishing to protect their designs in the EU. (a) National designs are registered by the intellectual property (IP) offices of Member States. Currently, there are 24 national offices, and one regional office – the Benelux Office for IP (BOIP)6. National designs generally serve users seeking registration in one, or a limited number of countries, as well as users that want to obtain much broader protection in geographical terms but are not able or willing to opt for a Community design. (b) Community designs, available in registered (RCD) and unregistered form (UCD), grant their proprietors a unitary IP right with an equal effect throughout the entire EU. While the UCD right simply arises by virtue of first disclosure without registration, the RCD is registered and administered by the European Union Intellectual Property Office (EUIPO)7. The RCD does not replace national design systems, but provides an additional legal 1 See Evaluation of EU legislation on design protection, SWD(2020) 264 final, p. 10, referring for research incl. case studies on the relationship between design, innovation and business growth e.g. to UK Design Council (2015), The Design Economy: The value of design to the UK. Design Council: UK. Furthermore, on the contribution of design-intensive industries to EU economy, see Study “IPR-intensive industries and economic performance in the European Union, EPO and EUIPO, September 2019. 2 Directive 98/71/EC of the European Parliament and of the Council of 13 October 1998 on the legal protection of designs, OJ L 289, 28.10.1998, p. 28. 3 Council Regulation (EC) No 6/2002 of 12 December 2001 on Community designs, OJ L 3, 5.1.2002, p.1. 4 Commission Regulation (EC) No 2245/2002 of 21 October 2002 implementing Council Regulation (EC) No 6/2002 on Community designs, OJ L 341, 17.12.2002, p. 28. 5 Commission Regulation (EC) No 2246/2002 of 16 December 2002 on the fees payable to the Office for Harmonization in the Internal Market (Trade Marks and Designs) in respect of the registration of Community designs, OJ L 341, 17.12.2002, p. 54. 6 The Benelux countries form since 1975 a regional area of design protection. Designs registered with the Benelux Intellectual Property Office cover the entire Benelux area as supranational right. 7 As decentralised EU Agency, the EUIPO was established in 1994 in Alicante, Spain. 4 framework for obtaining a single design registration valid in the territory of all 27 EU Member States. (c) International design registrations are administered by the World Intellectual Property Organisation (WIPO), and allow their proprietors to secure worldwide protection through the Hague System for the International Registration of Industrial Designs (‘Hague System’) by designating several countries or regions (e.g. the EU) with a single application. The national and Community (and international) design systems coexist and are complementary to each other. According to individual business needs which will depend on the territorial scale of economic activity, the design proprietor can therefore either opt for a national or Community-wide (or international) registered design right, or apply for and maintain parallel protection within the same territory through both the national and Community registration systems (as well as the international system). 1.2. Political context The design protection system in Europe has undergone a significant development over the last 20 years. This process started with the partial harmonisation of national design laws in 19988 by the DDir extending to key aspects of substantive design law without covering procedures. It aimed at promoting the internal market and preventing Union-wide competition being distorted by ensuring that the conditions for obtaining registered design rights are identical and that those rights confer upon right holders equivalent protection in all Member States. The largest sticking point in the negotiations on the DDir was the issue of design protection for spare parts (see further Section 2.1.1). As no agreement could be reached on this point, the DDir includes a so-called freeze-plus clause in Article 14, pursuant to which Member States may retain their existing laws on whether spare parts should benefit from protection until amendments to the DDir are adopted on a proposal from the Commission. They are however permitted to introduce chances to those laws9 only if the purpose is to liberalise the spare parts market. The partial harmonisation of national design law was followed by the creation of the Community design in 2001 by the CDR. Since then, the CDR has been amended once in 2006 to give effect to the accession of the Union to the Geneva Act of the Hague System. A proposal presented by the Commission in 200410 to harmonise design protection of visible spare parts through the introduction of a ‘repair clause’ into the DDir (as already contained in the transitional Article 110(1) CDR, see further on that in Section 2.1.1) did not receive sufficient support in the Council, despite overwhelming support by the European Parliament11, and was withdrawn in 2014. The introduction of the RCD as complement to national design rights has led to a clear and substantial (steady upward trend) net increase in design applications in the EU overall, 8 Directive 98/71/EC had to be transposed into national law by 28 October 2001. 9 For an overview of the currently existing laws in the Member States see Section 2.1.1 and Annex 6. 10 Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council amending Directive 98/71/EC on the legal protection of designs, COM(2004) 582 (final). It was based on Article 18 DDir whereby the Commission shall propose any changes to the DDir needed for the completion of the internal market in respect of spare parts at latest one year after analysing the consequences of the provisions of the DDir. 11 European Parliament legislative resolution of 12 December 2007 on the proposal for a directive of the European Parliament and of the Council amending Directive 98/71/EC on the legal protection of designs (COM(2004)0582-C6-0119/2004-2004/0203(COD)). 5 taking the numbers of RCD filings and national design filings together12. While total volumes of national design filings balanced around 120,000 annually in the past ten years, RCD filings grew on average by 3.5% between 2010 and 2019 (with an overall growth rate of 36.2% when comparing the 2019 and 2020 filing volumes), leading to 988,200 individual RCD filings13, which nevertheless translates only into filing by 13,400 owners in 2020 (1/3 of which are natural persons). In October 2021 there were a total of around 157,000 RCD owners (including 50,700 natural persons). As shown also by the responses to the two open public consultations “Evaluation of design legislation on design protection” (“First Public Consultation”)14 and “Review of EU rules on industrial design” (“Second Public Consultation”)15, businesses increasingly demand more tailored and streamlined design registration systems, which are more consistent, publicly accessible and technologically up-to-date. In addition, the business environment has changed significantly over the past two decades, notably with the expansion of the internet and other electronic business tools. The significance of new technological designs such as graphical user interfaces (GUIs) and icon designs has been growing substantially16. Therefore, in line with the Commission’s Better Regulation agenda17 to review EU policies regularly, in 2014 the Commission launched an evaluation of the functioning of the design protection systems in the EU, involving a comprehensive economic and legal assessment, supported by a series of studies. The Council of the European Union adopted on 11 November 2020 conclusions on intellectual property policy and the revision of the industrial designs system in the Union18. The Council called on the Commission to present proposals for the revision of, respectively, the CDR, and the DDir, to modernise the EU design protection systems and to make design protection more attractive for individual designers and businesses, especially SMEs. Based on the final results of the evaluation19, the Commission announced in its communication of 25 November 2020 entitled ‘Making the most of the EU’s innovative potential – An intellectual property action plan to support the EU’s recovery and resilience’20 that it will revise the EU legislation on design protection, following the successful reform of the EU trade mark legislation. The Council adopted on 25 June 2021 further conclusions on intellectual property policy21, urging the Commission to prioritise the timely presentation of a proposal as soon as possible on the revision and modernisation of the legislation on industrial designs. Furthermore, in its supportive Opinion on the IP Action Plan, the European Parliament stressed the need for revision of the design protection system after having been established 20 years ago22. 12 SWD(2020) 264 final, p. 15. 13 EUIPO (2020) EUIPO Design Focus 2010 to 2019 Evolution. Retrieved from EUIPO_DS_Focus_Report_2010-2019_Evolution_en.pdf (europa.eu). Based on number of designs. 14 Public consultation carried out between 18 December 2018 and 30 April 2019 in the context of the “Evaluation of EU legislation on design protection”, SWD(2020)264 final, Annex 2. 15 Public consultation “Review of EU rules on industrial design (Design Directive)” carried out between 29 April 2021 and 22 July 2021. See Annex 2 of this impact assessment report. 16 Id p. 14, 15 and 71. 17 Communication from the Commission: Better regulation for better results - An EU agenda, COM(2015)215, European Commission, 19 May 2015, p. 4. 18 Council document 2020/C 379 I/01. 19 SWD(2020) 264 final. 20 COM(2020) 760 final. 21 Council document 2021/C 247/02. 22 Report on an intellectual property action plan to support the EU’s recovery and resilience, as adopted by the Legal Affairs Committee on 30 September 2021 (A9-0284/2021), para 32. 6 2. PROBLEM DEFINITION 2.1. What are the problems? Two main problems were identified in the context of this impact assessment. The first and most important one relates to the disruption in intra EU trade and barriers to competition in some Member States with respect to repair spare parts. The second relates to the discouragement of businesses, in particular, SMEs and individual designers from seeking for registered design protection at EU or national level due to the high costs, burdens and delays in obtaining protection and the limited predictability. The evaluation addressed a few other shortcomings of the legislation on industrial designs such as in relation to the clarity of the current definition of the eligible subject matter of protection or of the specific provisions on the relationship of design protection to copyright. These other shortcomings are intertwined with part of the second main problem, notably the limited predictability. However, given the rather minor impact as confirmed also by the replies to the Second Public Consultation and the legalistic nature of the questions involved, these shortcomings are covered in the Annexes part to the extent appropriate (see Annex 10 on subject-matter of protection and Annex 11 on the relationship to copyright). In accordance with the principle of proportional analysis, the present impact assessment does not expressly scrutinise a number of envisaged (technical) amendments either which aim at minor adaptations of existing provisions with little, or no practical impact, or that are straightforward and uncontentious such as in relation to the required alignment to the recent trade mark reform. Nevertheless, an overview of the proposals for amending the existing legislation is provided in Annex 5. As far as the evaluation revealed indications of a possible underuse of design rights due to lack of awareness of the specific design protection regime and its benefits23, this has remained out of scope of the impact assessment as a very wide range of different awareness raising activities, campaigns and trainings (targeting particularly SMEs) are already carried out or planned by the EUIPO24, including the EUIPO’s Academy and the European Observatory on Infringements of Intellectual Property Rights. In addition, the EU IP Helpdesk offers multiple trainings and materials to help European creators and innovators to make the most out of their IP assets, including designs25. To the extent necessary and appropriate, the Commission shall build on existing other initiatives, in particular related to SME support, to further promote the use of design protection and raise awareness about is benefits. 23 SWD(2020) 264 final, p. 16, 17 and 71. 24 For details on ongoing or planned new awareness raising activities see Annex 12 and EUIPO Annual Work Programme 2021, MBBC_20_S10_2.4_Cover note.docx (europa.eu), p. 9, 12, 18, 24. As to related (new) key initiatives to increase knowledge, understanding and successful use of IP by SME’s, see also EUIPO Strategic Plan 2025, SP2025_en.pdf (europa.eu), p. 36, 46 and 40. 25 European IP Helpdesk (europa.eu). 7  2.1.1. Disruption of trade and competition in the spare parts area As harmonisation of substantive design law under the DDir does not cover the area of repair spare parts, important national differences remain regarding the eligibility of design protection for visible component parts used for the purpose of repair so as to restore the original appearance of a complex product. A complex product refers to a product made up of multiple components, which can be replaced permitting disassembly and re-assembly of the product26. On one hand, at EU level, the CDR excludes in a ‘repair clause’27 such component parts from protection. On the other, as mentioned in Section 1.2, the issue remains not harmonised under the DDir and Member States can choose whether to retain provisions extending protection to those component parts or to exempt them therefrom by means of a repair clause. As of September 2021, twelve (BE, DE, EL, ES, HU, IE, IT, LV, LT, LU, NL, PL) out of 27 Member States provide for a repair clause exemption and hence have liberalised the spare parts market (see Annex 6 for detailed overview).28 Most recently, a repair clause was inserted into the German Design Act29, which entered into force on 2 December 2020 and affects designs applied for registration after that date.30 In France, a partial and 26 Article 1(c) DDir and Article 3(c) CDR. 27 Article 110(1) CDR reads: “Until such time as amendments to this Regulation enter into force on a proposal from the Commission on this subject, protection as a Community design shall not exist for a design which constitutes a component part of a complex product used within the meaning of Article 19(1) for the purpose of the repair of that complex product so as to restore its original appearance.” 28 Time.lex, Queen Mary - London, Spark Legal Network & Indiville (April 2016). Legal review on industrial design protection in Europe, 2016, p. 136; Beldiman, D., & Blanke-Roeser, C. (2017). An International Perspective on Design Protection of Visible Spare Parts. Springer, p. 41; SWD(2020) 264 final, p. 65. 29 New Section 40a DesignG. 30 For more details see Jutta Figge/Nadine Kalberg, Die Ersatzteilklausel im Designrecht – zur aktuellen politischen Lage, GRUR 2020, p. 248 et seq.; Josef Drexl, Die Reparaturklausel im Designrecht: Eine wettbewerbs- und immaterialgüterrechtlich gebotene Reform, GRUR 2020, p. 234 et seq. 8 sectorial31 repair clause was promulgated on 24 August 2021 as part of a new law32 on combating climate change and strengthening resilience against its effects. As from 1 January 2023, the sale of visible spare parts will be partially opened to competition there. As in Germany, this is going to affect new designs only. Design protection for repair spare parts conflicts with the essential role and function of design law. The purpose of design law is to protect the appearance, the visible form of a product, not the product itself (granting an exclusive right to a particular shape but no product monopoly)33. The objective is to foster innovation in product design while maintaining competition of products. Competitors are therefore encouraged to create new, sufficiently distinguishable designs for their competing products which consumers find appealing. This is achieved without interfering with the competition of products as such. The protection of the design of a watch, for instance, does not hamper competition in the watch market. The huge variety of watch designs can be taken as striking example of how design protection stimulates product competition. Successful designs are those picked by the consumer who prefers for instance the smartly designed car or watch, and exclusive rights allow the designer to be rewarded for that design (i.e. “design premium” is awarded by the market based on consumer preferences). However, in the case of ‘must-match’ spare parts that need to exactly match the original parts to be replaced, the aftermarket leaves no room for consumers to exercise a choice and to prefer one design to the other. In such a case, the effect of design exclusivity corresponds to that of a product monopoly and is thus an unintended – from the ratio of the design acquis - excessive rent to the manufacturers of the original parts.34 In other words, the design law awards primary market ‘exclusivity’ rooted in the look of a vehicle, which is relative – after all, inter-brand competition with other vehicles remains. It is, however, an arguable IPR protection over-reach to extend this into an absolute exclusivity over spare parts. Design protection for repair spare parts may result in foreclosure of competition and “lock-in” effect. In markets with repair clause independent manufacturers are free to provide competing parts. This is different in markets where no repair clause exemption exists currently (AT, BG, CY, CZ, DK, EE, FI, FR, HR, MT, PT, RO, SE, SI, and SK). The holder of the design right may prevent manufacturing, importing, or selling of similar visible spare parts by potential competitors. This is problematic when the appearance of such parts is dependent on the appearance of the complex product to be repaired so that the exact reproduction is necessary for restoring the complex product’s original appearance (so-called “must-match parts”). As the spare part at issue must exactly match the specifications of the original part to be replaced in the context of repair, substitutability by alternative designs is not possible. In the case of cars, a fender, for example, that differs in shape from the original one is useless for the repair of the original vehicle and therefore unmarketable. Any competitor wishing to enter such market needs therefore to be able to imitate the original part. However, that imitation would constitute an infringement of design rights where no repair clause exemption exists. Therefore, right holders are granted a genuine monopoly on the spare parts aftermarket in the Member States concerned. That means that right holders can exclude entry and that repair shops and customers may be “locked” into purchasing such repair parts exclusively from them as original manufacturers 31 Explicitly confined to the automotive sector only. 32 Loi n° 2021-1104 du 22 août 2021. 33 See also the European Parliament in its first reading position adopted on 12 December 2007 on the 2004 proposal to introduce a repair clause (EP-PE_TC1-COD(2004)0203). 34 Jens Schovbo and Graeme B. Dinwoodie, Design protection for products that are “dictated by function”, in: The EU Design Approach, A global appraisal, 2018, p. 156. 9 or their suppliers. For example, in protected markets, a vehicle owner may not be able to buy the spare parts needed from a source of choice (“freedom to repair”) and at prices kept in check by competition but may become a captive consumer35. This is all the more valid as existing competition in the primary car market might not outweigh uncompetitive prices in the aftermarket36. This would require consumers being able to take an informed decision at the time of purchase of the car as to the need for spare parts over its whole life-cycle. However, this is not the case, as such need does not only depend on the individual intensity of use but in particular on the probability of suffering an accident. Such perfect foresight is impossible for the user. The DDir applies to any sector where the replacement and repair of visible components of complex products is at stake and which therefore would be affected by an eventual harmonisation at European level. While component parts can be found in virtually all modern products and devices, the largest aftermarket affected is that of the automotive industry. This is also the largest group that responded to the two open public consultations. There are 319 million vehicles in circulation on EU roads,37 and given also the low cost of repair compared to the price of a new car, the demand for damage repair is significant. According to Wolk After Sales38, in 2019, the market value of automotive visible spare parts in the EU was equal to EUR 16.3 billion39 and represented 17% of the total market value for all automotive spare parts in the EU. Almost 51% of sales (EUR 8.3 billion) took place in countries without a repair clause. This figure covers three segments: body parts (with the market value of EUR 9.7 billion), auto glass (EUR 4.4 billion) and lighting (2.2 billion EUR). These parts, also called crash parts, are typically replaced because of collision and can benefit from design protection in the markets without repair clause. With 69% of total sales, vehicle manufacturers (VM) cover a large segment in the EU visible spare part market. Such market power may be used in Member States without repair clause to the detriment of consumers. Mejer and Herz (2020)40 estimate economic impact of design protection on the prices of visible spare parts in automotive aftermarket. They rely on information published by Insurance Europe in Spare Parts Price Survey(s) that contains the pre-tax prices of 12 types of spare parts (including lighting, auto glass and body parts) for 60 car models from 2001 to 2016 in 16 EU Member States plus Norway and Switzerland. The fact that spare part prices are listed by car model allows them to make cross-country price comparisons between exactly the same parts; for example, they are able to compare the price of a windscreen for a BMW 5 Series 530d 2993 cc 2011 between Germany and France in 2016. In order to estimate the impact of design protection on prices, Herz and Mejer (2020) use a statistical technique called difference-in-differences that allows to measure the differential effect between prices of identical parts in countries with 35 According to the CJEU in Joined Cases C-397/16 and C-435/16 Acacia v. Audi AG and Porsche, paragraph 50, the purpose of the repair clause contained in Article 110(1) CDR is to liberalise the market in replacement parts so as to avoid the creation of captive markets in certain spare parts and to prevent a consumer from being indefinitely tied to the original manufacturer of the goods for the purchase of external parts. 36 Cf. Josef Drexl, supra note 22, p. 241. 37 DG Mobility and Transport (European Commission). (2021, September). EU transport in figures - Statistical pocketbook 2021. https://op.europa.eu/s/sJBj 38 Wolk After Sales (2021, September) Market structure of motor vehicle visible spare parts in the EU. 39 This amount includes the share of accident repairs, including body work, car glass, lights at retail prices without VAT. Does not include the labour rate, paint job, and other work. 40 Herz & Mejer (2020) The effect of design protection on price and price dispersion: Evidence from automotive spare parts. Retrieved from https://mpra.ub.uni-muenchen.de/104137/ 10 and without repair clause. Results show that in the absence of a repair clause (competition) prices of identical parts are by 5–8% higher on average. Availability of alternatives would bring considerable benefits to consumers in terms of price. If there was an EU-wide repair clause exemption, EU consumers in Member States currently without a repair clause would save between EUR 415 and 664 million annually on the purchase of visible automotive spare parts alone (see Annex 4 for details on methodology). These savings would realise if a new repair clause was binding for both old (already registered) and new designs. Design protection may prevent the antitrust regime from achieving its full benefits for enterprises and consumers. The issue of extending design protection to spare parts has an impact on the "Motor Vehicle Block Exemption Regulation" (MVBER).41 The MVBER provides for an exemption whereby Article 101(1) TFEU42 shall not apply to vertical agreements relating to purchase, sale or resale of spare parts and/or repair and maintenance services provided that some conditions are met. 43 One of these conditions is that the agreement does not restrict the ability of spare parts suppliers to directly serve the aftermarket.44 The recent Evaluation of the MVBER45 points to two rigidities in the aftermarkets. First, Original Equipment Suppliers (OES) contractual arrangements with VM may prevent or hamper the former from supplying the aftermarket directly, in competition with parts sold to the VMs and then resold as spare parts. Secondly, agreements between VM and authorised repairers may oblige or incite the latter to purchase most of their supplied parts directly from the VM network. Design protection for the spare parts in the aftermarket may render such behaviour legitimate. The existing market fragmentation in the EU remains a problem for a majority of respondents, as highlighted by the First Public Consultation.46 For SMEs, divergent approaches of the Member States are problematic for cross-border operations as they create legal uncertainty and unpredictability. For right holders, difficulties in efficiently protecting spare parts and enforcing their rights across the EU remain an issue. For other respondents, including design users and independent producers, the current patchwork approach leads to difficulties with and high cost of ensuring compliance, agreeing on licences, setting out distribution networks and managing imports. Box 1: Legal uncertainty – practical example Legal uncertainty caused by current fragmentation can be best illustrated with the e- commerce case. Currently, in order to protect itself against infringement claims, an independent European manufacturer of body parts includes on its distribution website (in German) a note stating that: no original spare parts are offered in this catalogue; numbers of original spare parts are given for reference; parts of French cars that are produced by PRASCO Spa (located in Italy where no protection is offered) cannot be sold or offered 41 Commission Regulation (EU) No 461/2010 of 27 May 2010 on the application of Article 101(3) of the Treaty on the Functioning of the European Union to categories of vertical agreements and concerted practices in the motor vehicle sector, OJ L 129, 28.5.2010, p. 52-57. 42 This provision prohibits anticompetitive agreements and concerted practices. 43 Article 4, MVBER. 44 Article 5(b), MVBER. 45 Commission Evaluation Report on the operation of the Motor Vehicle Block Exemption Regulation (EU) No 461/2010, COM(2021)264 of 28/05/2021. 46 It is to be recognised that all replies from industry stakeholders represent the automotive aftermarket. 11 for sale in France and/or in other countries where parts of French cars are protected by intellectual property law.47 Fragmentation is optimal neither for independent producers and distributors (offering for sale into a Member State without repair clause would constitute infringement by vendor) nor for right holders. Also customers are insecure whether or not and in which Member States the purchase of certain spare parts is lawful and they are deprived in parts of the Union of choosing between competing spare parts. In its supportive Opinion on the IP Action Plan, the European Parliament acknowledged that the patchwork of conflicting national laws created fragmentation in the internal market and legal uncertainty and therefore called on the Commission to include a repair clause in its future proposal for the purpose of avoiding distortions of competition.48 Beyond the automotive aftermarket, experts and stakeholders point to domestic electrical appliances (e.g. vacuum cleaners), electronic devices (e.g. smartphones49), sanitary appliances, motorbikes, electric bikes, watches as markets where the availability/affordability of spare parts in the aftermarket could be limited due to existence of design protection50. Due to lower availability of reliable sectoral data predictions about price effects are less reliable. By definition, however, one could assume that the car spare parts savings constitute a lower bound of overall savings across all aftermarkets impacted by this design review. With the sustainable product policy and eco-design policy51 aiming to make products easier to repair, it is therefore important to assure that the scope of design protection leaves consumers with the choice of repair and does not constitute an obstacle for the repair markets to flourish. 2.1.2. Regulatory burdens Due to partly outdated procedures and suboptimal fees to be paid for the RCD as well as divergent rules at national level which are not yet aligned with those of the RCD system, businesses in the EU, and, in particular, SMEs and individual designers, are faced with unnecessary hurdles and thus extra costs when using the system and, therefore, to a certain extent discouraged from applying for registered design protection at EU or national level. In addition, the recent EU trade mark reform has increased significantly the level of incoherence with the existing rules applicable to the RCD and its procedures. The resulting inconsistencies are causing friction in the EUIPO’s smooth running of its proceedings, in particular its workflows and back-office IT-landscape. As also raised by major IP 47 The notice, retrieved from Prasco der Spezialist für Karosserieteile website on 10 September 2021 reads as follows: Die in diesem Katalog abgebildeten Artikel sind keine Originalteile. Alle angegebenen Referenz- und Originalnummern dienen nur zu Vergleichszwecken. Die von PRASCO Spa produzierten und/oder verteilten Ersatzteile für französische Autos dürfen in Frankreich und in Ländern, in denen das französische Recht an geistigem und gewerblichem Eigentum gültig ist, nicht verkauft und/oder wiederverkauft und/oder angeboten werden. 48 Report on an intellectual property action plan to support the EU’s recovery and resilience, as adopted by the Legal Affairs Committee on 30 September 2021 (A9-0284/2021), para 33. 49 Deloitte estimates the value of global repair market for smartphone to be USD 12 billion. https://www.statista.com/chart/20258/estimated-sales-of-smartphones-and-related-products-and-services/ 50 Europe Economics (2015, January). The economic review of industrial rights in Europe; Hartwig, H. (2016). Spare parts under European design and trade mark law. Journal of Intellectual Property Law & Practice, 11(2), 121-129. 51 https://ec.europa.eu/growth/industry/sustainability/product-policy-and-ecodesign_en 12 associations, the created differences of rules are also detrimental for businesses active in both systems (EUTM and RCD), who rightly expect to encounter corresponding procedural provisions (including in relation to payable fees) when not justified by the specificities of the IP right at hand.52 Outdated registration requirements of the RCD The evaluation highlighted certain elements of the RCD system, which create unnecessary administrative restrictions for its users and therefore discourage the uptake of registered design protection.53 These elements concern in particular the outdated requirements for the representation of designs. They do not allow designers to represent their designs in the best possible fashion, in accordance with best available technologies, for instance by means of dynamic representations showing a design from all possible angles. Furthermore, they are not suitable to appropriately reproduce new types of designs such as animated graphical user interfaces and protected other new emerging designs. This adds to the legal uncertainty on the subject-matter of protection as noted above. Another illustration is the restriction in the CDR permitting to combine a number of designs in one application (‘multiple application’) only if the products belong all to the same class of the Locarno Classification (‘unity of class requirement’). It was originally deemed necessary to limit the filing of multiple applications to designs belonging to the same class so as to prevent the diminishing of registration costs by filing in one application designs intended for all sorts of products. As shown by the evaluation, the unity of class requirement however unnecessarily involves administrative burdens for both the EUIPO and the users of the RCD system without much benefit. Box 2: Filing of multiple RCD applications – practical example An applicant would not be able to file in the same multiple application ‘hairdryers’ and ‘parts of hair dryers’, since these parts belong to another class of the Locarno Classification. In order to seek protection for the design of these parts, the applicant would have to file a separate RCD design application. This limitation therefore does not only increase the applicant’s costs and administrative burden, but it also prevents the applicant from appropriately benefitting from the bulk discounts offered when seeking to register the designs. The evaluation further showed that the recent trade mark reform increased the number of inconsistencies between EU Trade Mark (EUTM) proceedings and RCD proceedings54. For example, design applicants cannot rely on continuation of proceedings (in case a user missed certain types of time-limits) or revocation of decisions (in case of obvious mistakes made by the EUIPO) which are available in trade mark proceedings. As a consequence, users may mistakenly rely on certain safety nets which they are used to when dealing with EUTM proceedings which are not available when it comes to RCDs. It is detrimental for businesses active in both systems, who expect to encounter corresponding procedural provisions when not justified by the specificities of the IP right concerned. In addition, this is causing friction in the EUIPO’s smooth running of its proceedings, especially in terms of its workflows and back-office IT landscape. 52 SWD(2020) 264, Section 5.7, p. 70. 53 SWD(2020) 264, p. 71. 54 SWD(2020) 264, p. 70. 13  Sub-optimal fee structure and levels The amounts of fees payable to the EUIPO in respect of the registration of RCDs are laid down in the Fees Regulation (EC) No 2246/2002. An adjustment of those fee amounts can only be effected by amending that Fees Regulation. The fees for RCDs have not been revised since the introduction of the Community design system. This means that in real terms they are now 26% lower than in 200255. On the other hand, the fees for EU trade marks have been adjusted downwards several times, with very substantial cumulative decrease. In the context of the recent trade mark reform, the co-legislators deemed it appropriate to set the amounts of EU trade mark fees directly in the basic EU Trade Mark Regulation (EU) 2017/100156 (‘EUTMR’), given their essential importance57, so that the original Regulation on EU trade mark fees58 was repealed. Apart from adjustments to the fee levels, changes were made to the fee structure such as by abolishing the separate registration fee (in addition to that for the application) and the fee for the transfer of a EUTM. It is a fundamental objective of the CDR that the procedure for obtaining a RCD should present the minimum cost and difficulty to applicants, so as to make it readily accessible to SMEs as well as to individual designers59. However, in terms of the fee structure, given the short time (in case of so-called fast track registration in fact only 2-3 days) from filing to registration and publication of an RCD with no deficiencies, the current distinction between registration (EUR 230) and publication (EUR 120) fee causes unwarranted burdens in the fee administration for the users of the RCD system and the EUIPO. Furthermore, as regards the levels of fees to be paid to the EUIPO, larger entities currently tend to benefit from a less costly access to RCD protection, compared to SMEs and individual designers. Where larger companies tend to protect more designs than smaller companies and individual designers, they can benefit more from the bulk discount offered to multiple applications. That is due to the amount of fees to be paid for the registration of a RCD being lower from 50% up to 80% the more RCDs are filed at the same time in a multiple application60. The option to combine a number of designs in one multiple design application and to benefit from a bulk discount was introduced with the particular aim of facilitating the filing of applications for those industry sectors which develop large numbers of possibly short- lived designs over short periods of time of which only some may be eventually 55 The cumulative inflation from 2002 to 2020 for the EU27 amounted to 36% (Eurostat, HICP - annual data (average index and rate of change) [prc_hicp_aind]). Meaning that present value of EUR1 from 2002 is EUR 0.74. 56 Regulation (EU) 2017/1001 of the European Parliament and of the Council of 14 June 2017 on the European Union trade mark, OJ L 154, 16.6.2017, p. 1. 57 Recital 39 of the EUTMR. 58 Commission Regulation (EC) No 2869/95 on the fees payable to the Office for Harmonisation in the Internal Market (Trade Marks and Designs), OJ L 303, 15.12.1995, p. 33. 59 Recital 24. 60 The basic fee to be paid for the registration of a single RCD is EUR 350, taking the actual registration fee (EUR 230) and publication fee (EUR 120) together. Bulk discounts are available when filing more than one RCD in a multiple application. For the registration of each additional design from the second to the tenth design filed in a multiple application, a basic fee of EUR 175 (EUR 115 registration fee plus EUR 60 publication fee) has to be paid, and a basic fee of EUR 80 (EUR 50 registration fee plus EUR 30 publication fee) for each additional design from the eleventh design onwards. This corresponds to a discount of 50% and almost 80% respectively. 14 commercialised61. According to EUIPO statistics, in 2019, for natural persons as filers the average number of designs per application was 2.34, for legal persons 3.63, corresponding to an average fee paid per design registration and publication of respectively EUR 250 and EUR 223 (12% higher for natural persons). This disadvantage is not only considerable when comparing the costs of a single application with that of the fees to be paid for additional designs, but due to the progressive structure of the bulk discounts the difference in filing fees become even more striking when more than ten designs are included in a multiple application. All this ultimately also means that single design filers (that is those that file an application for the registration of only one RCD) are actually cross-subsidising multiple RCD filers. Moreover, the distinction of the available (bulk) discounts in two different brackets (second to the tenth design, and eleventh design forward), which also applies for the payable fees in case of requesting deferment of publication of the registration62, contributes to making the fee structure non-transparent and complex to the disadvantage especially of SMEs that are not usually supported by adequate legal expertise, and entailing administrative burdens in particular also for additional payments and reimbursements when individual designs of a multiple application do not proceed to registration. As regards renewal fees, the Fees Regulation for the RCD provides an escalating fee for each renewal. In contrast to the bulk discount provided at the moment of application, there is no such discount on renewal. Some respondents in particular to the First Public Consultation were of the view that the renewal fee amounts are too high, especially for SMEs and individual designers, and that they should not increase each time a registered design is renewed. In addition, they criticised that the renewal fee applies to every single design contained in a multiple application without the bulk discount being available after registration. However, that latter view does not take account of the above-mentioned special rationale for bulk discounts being granted at filing stage (to facilitate the testing of designs in the market). Furthermore, higher renewal than registration fees appear to be perfectly justified by the need of encouraging the non-renewal of not utilised designs. It is mainly also for that reason that most respondents to the Second Public Consultation (41%) were supportive of lowering the basic fee for the initial five years’ registration of a Community design rather than reducing renewal fees (24%) in order to facilitate access to design protection for SMEs and individual designers. Diverging procedural rules at national level The evaluation revealed that the legal environment in the field of industrial designs remains very heterogeneous in spite of the partial harmonisation of national laws dating back to late 1990s. Harmonisation imposed by the DDir only focused on a restricted number of substantive rules that were then considered to most immediately affect the functioning of the internal market63 (excluding in particular the controversial issue of spare parts protection as addressed in Section 2.1.1). Formal requirements and procedures were not covered at all. Moreover, the CDR was enacted three years after the DDir, which means that at the time the DDir came into being there was no 'common benchmark' against which the efficiency of national proceedings could be measured. By now, however, the procedures followed by the EUIPO have been in place for almost 20 years. They are 61 Recital 25 of the CDR. 62 The fee for deferment of publication is EUR 40, the additional deferment fee for each design from the 2 nd to the 10th design is EUR 20, and for each additional design from the 11 th design onwards EUR 10. 63 Cf. Recital 5 of the Preamble to the DDir (similar to the limited scope of harmonisation imposed by the original Trade Mark Directive 89/104/EEC of 21 December 1988). 15 generally regarded as meeting business needs and expectations, in particular in terms of timeliness and user-friendliness64. As a result, the current landscape of EU design law is still characterised by a wide divergence between national rules and procedures, both among themselves and in relation to the rules and procedures applied by the EUIPO. Although the EUIPO in cooperation with national IP offices has established converged practices within the framework of the European Trade Mark and Design Network (EUIPN)65, certain issues were out of scope and not harmonised, as they would require changes to the national laws. As shown by the First Public Consultation66, there is a broad agreement among users of the design protection systems in Europe that the present level of approximation between national design laws, as well as with the RCD system, has not been sufficient. IP user organisations unanimously stated that further harmonisation of national design law, in particular with regard to procedural issues is needed. In response to the Second Public Consultation, the (outstanding) harmonisation of registration procedures also ranked high in terms of suitable measures to raise the usage of design protection. At a political level, the Council67 called for the revision of the industrial designs system in the Union to address and consider measures aimed at supporting the complementary relationship between the Community, national and regional design protection systems, as well as efforts to reduce areas of divergence within the design protection system in the Union. In addition, the European Parliament called for further harmonisation of the design application and invalidity procedures in the Member States and suggested that the Commission also thinks about aligning the DDir and CDR with a view to creating greater legal certainty68. As assessed in detail and supported by evidence in the evaluation69, the existing gaps in harmonisation affect a variety of procedural areas. The following important examples illustrate practical problems caused by the non-harmonisation of rules and practices. (a) Means and requirements of design representation The requirements of national IP offices concerning representations of a design in an application for registration are (like in the case of the RCD) not yet aligned to the digital age, and differ in addition significantly. The First Public Consultation showed that among the aspects not covered by the DDir, those requirements were considered most in need of common modernisation and harmonisation. This is confirmed by a benchmarking study conducted in the EUIPN as part of the convergence programme on graphic representations of designs. The representation requirements relate, among others, to the number and types 64 For details, see SWD(2020) 264, p. 51 and 114. 65 According to Article 151(1)(c) of Regulation (EU) 2017/1001 of the European Parliament and of the Council of 14 June 2017 on the European Union trade mark, the EUIPO is tasked with promoting convergence of practices and tools in the fields of trade marks and designs, in cooperation with the central industrial property offices in the Member States, including the Benelux Office for Intellectual Property. Article 152 of that Regulation provides for a legal and financial framework for cooperation to promote convergence of practices and tools. For the activities of the EUIPN see European Union Intellectual Property Network (tmdn.org) 66 For details, see SWD(2020) 264, p. 123, 124. 67 See Conclusions on intellectual property policy and the revision of the industrial designs system referred to in footnote 1, paragraph 21, first and fourth bullet point. 68 Report on an intellectual property action plan to support the EU’s recovery and resilience, as adopted by the Legal Affairs Committee on 30 September 2021 (A9-0284/2021), paras 32 and 35. 69 SWD(2020) 264, p. 36 to 47. 16 of viewings, the use of appropriate disclaimers, the neutral background70 and the acceptance of computer-animated representations and 3D digital representations. While the EUIPN has so far managed to converge practices on the use of disclaimers, types of views and the representation of designs in a neutral background, further convergence of practices has not been possible partly due to (divergent) legal constraints in the Member States71. These legal constraints and divergences prevent applicants from both using best available technology for representing their designs and claiming convention priority72 by using the same material for subsequent applications across jurisdictions. This creates additional costs for them and may lead to national rights of different scope for the same design. Priority can only be claimed for the same previous application. Different national formal representation requirements result in diverging design applications, which in turn puts in doubt whether they represent the same design and priority can be claimed. Box 3: Means and requirements of design presentation – practical example If designer X applies for a design right in France, it would be allowed to submit an unlimited number of design views. If X wants to subsequently claim priority on the basis of that right when applying for an RCD, X can merely file a maximum of 7 design views. On the other side, while national IP Offices usually allow applicants to represent their designs by static graphic or photographic reproduction only, at the EUIPO at least 3D digital representations are admitted, even though merely as an additional technical means of viewing the design73. Should however it become possible to represent a design by a video file at one of the national IP Offices for example without that this is also made possible at the EUIPO, the applicant would again not be able to use the same material for subsequent applications at national and EU level based on priority. (b) Option and conditions for filing a multiple application The option of combining a number of designs in one (multiple) application is available in most but not all Member States. To the extent this is the case, the conditions are the more not the same. Like the RCD regime, most national laws still require that the designs applied for belong to the same class of the Locarno Classification. Exceptions are Germany and the Benelux countries. The maximum number of designs that can be included in a multiple application also varies across the EU. Most interviewees from IP offices considered the unity of class requirement not helpful or no longer necessary. Different rules make multiple applications burdensome and costly for businesses in the context of multi-jurisdictional filings. 88% of all respondents to the First Public Consultation thus saw need of harmonisation. Box 4: Filing of multiple applications – practical example 70 Representing a design in a neutral background is of key importance to avoid hampering automated image searches. Divergences of national rules therefore make it more difficult to develop common IT tools in the EU. 71 For details see Common Communication on convergence on graphic representations of designs, May 2018, Common_communication7_en.pdf (europa.eu). 72 A priority date is used to establish the precedence of rights, and has crucial importance for assessing novelty of a design. Applicants can rely on ‘convention priority’ within the meaning of the Paris Convention for the Protection of Industrial Property (1883) to gain a right of priority of six months from the date of filing of the first application in any State party to that Convention. 73 It does not replace the conventional static views. See Article 36(5) of the Regulation and Article 4 of the Implementing Regulation. 17  Where designer X can apply for a multiple application in Germany for designs belonging to different classes, X would not be able to reuse the same materials in most other member states and at the EUIPO that only allow multiple applications for designs belonging to the same class, but would have to file more than one application to seek protection for the same designs. This many not only lead to extra filing fees, but as mentioned above, not filing exactly the same material may also lead to priority issues. (c) Option and length of deferment of publication Many but not all Member States have provisions on deferred publication of a design registration74. Such a deferral helps prevent copycats while a product is launched. The available period of publication deferral varies significantly from 6 to 30 months75. Most respondents to the public consultation (76%) are in favour of harmonisation of the rules on deferment of publication, and some respondents suggest making the option to request a deferral mandatory at national level. Different national rules create legal uncertainty, extra costs in managing design portfolios, and an uneven level playing field for businesses. Due to the different deferment periods, a design applicant wanting to make use of this option in several Member States can only benefit of the minimum deferment period available if these countries offer this possibility at all. Box 5: Deferment of publication – practical example If company X wants to prevent competitors in Slovenia and the Czech Republic from knowing which product X is about to launch on the market, X can ask for deferment of publication in both countries. However, X will have to bear in mind that the period for deferral in Slovenia is 18 months shorter than in the Czech Republic. Therefore, after the shortest period, i.e. 12 months in the case of Slovenia, application of X will get published and the competitor in the Czech Republic may become aware of X’s Slovenian design application. But also for competing undertakings that are merely active in one territory this lack of harmonisation may be detrimental, for instance in the case that company X does not have the possibility to request for deferment of publication, while company Y can avail of this option for 30 months and thus has an advantage over the competitor. (d) Extent of substantive examination In contrast to the EUIPO and the large majority in other Member States, five national IP Offices still examine ex officio whether a design applied for meets the requirements of novelty and individual character. These are the offices in the Czech Republic, Finland, Hungary, Romania and Slovakia. While the benefit of that examination is quite limited for design applicants, given that it only extends to prior registered designs (without coverage of non-registered designs), it negatively affects the overall duration of registration proceedings in the offices concerned, causes extra burdens and costs for both IP offices and businesses seeking design protection at national level76, and prevents them from enjoying a level playing field compared to the Community design. On average time to 74 The option of deferring the publication serves avoiding that the normal publication following registration of a design could in some cases destroy or jeopardise the success of a commercial operation involving a design (Recital 26 CDR). 75 The period of deferral is 6 months in Denmark and Sweden; 12 months in the Benelux countries, and Slovenia; 18 months in Austria; and 30 months in the Czech Republic, Spain and Lithuania. 76 Even deploying AI-based search tools makes it impossible for novelty examination to be exhaustive, as any earlier design in the world (registered or not) can be novelty destroying. Benefits are thus of limited value for applicants. 18 register design in those five Member States was 2.1 times longer in 2019 than in the remaining countries.77 Around 750 to 1000 applications annually are affected78. Box 6: Extent of substantive examination – practical examples While company X would be able to get a registration in Spain within a few days, company Y in Hungary would need to wait at least three months before being able to enforce its design right79. This puts competitors in these countries in an unequal position. If company X needs to enforce its design right urgently and has no time to wait, it may decide to apply for an RCD as this would cover the whole EU and be registered within a few days. Not only does this lead to extra filing costs, X also runs the risk that priority may not be successfully claimed due to different formal requirement as to the maximum number of views, being 7 for RCDs and 100 in Hungary for electronic filings. As a consequence, the RCD may be invalidated due to lack of novelty and individual character vis-à-vis the previous Hungarian filing and the extra costs for the filing of the RCD were thus made in vain. (e) Administrative invalidity procedures While at Union level and in part of the Member States proceedings to invalidate a registered design can be brought directly before the EUIPO and national IP offices80 respectively, in other Member States proceedings to invalidate a registered national design may only be brought before a judicial body81. Applications to court for injunctions or declarations of invalidity can add to the overall transaction costs involved in obtaining and maintaining a registered design in the EU. The results from both the First and the Second Public Consultation clearly show that harmonisation of the approach is desired. The absence of administrative invalidity procedures in some Member States also hinders a further harmonisation of practices and tools as developed in the EUIPN. Moreover, litigation costs for pursuing infringement cases/invalidity cases is considered as one of the top three costs of having a design. Also the clear majority of respondents to the Second Public Consultation stressed the importance of introducing quick and inexpensive invalidity proceedings in all the national IP offices and see no reason why the situation for designs should differ from that of trade marks82. The non-availability of 77 Based on EUIPO data, in 2019 simple average time from application to registration of a design in five Member States with prior examination was 168 days, while in 19 others for which data was available – 80 days. The difference was even higher in preceding years. 78 In CZ these would affect between 150 and 250 applications each year, in Finland between 100 and 140 , around 130 in Hungary , from 100 to 170 in SK , between 270 and 370 in RO (based on annual reports of the respective IP officies). 79 In case no deficiencies are found. If there are deficiencies in the application the average time it takes for an application to be registered is 12 months for Hungary and 38 days in Spain. 80 According to data obtained through a targeted questionnaire prepared by the Commission and addressed to national IP Offices in 2019 (IPO Questionnaire), office-based invalidity procedures are currently available in Austria, Bulgaria, Croatia, the Czech Republic, Denmark, Germany, Hungary, Ireland, Poland and Portugal. 81 According to the IPO Qurestionnaire, a judicial procedure with the competent court to get a registered design invalidated is required in the Benelux countries, Cyprus, Estonia, Finland, France, Greece, Italy, Latvia, Lithuania, Romania, Slovenia, Spain, and Sweden. 82 Following the trade mark reform, Member States are required to provide for office-based procedures for the revocation and declaration of invalidity of a registered trade mark (Article 45 of Directive (EU) 2015/2436 of 16 December 2015 of the European Parliament and of the Council to approximate the laws of Member States relating to trade marks). 19 office-based proceedings in a part of the Union makes the design system in the EU particularly burdensome and expensive for SMEs and individual designers to go against registered designs not meriting protection in these countries. In particular, the costs for the required legal representation by lawyers, including procurators, which normally exceed those involved by the representation through trade mark and design attorneys admitted to act before national IP offices (not least due to the greater legal complexity involved in court proceedings), is a reason for SMEs or individual designers not to go to court. In addition, the court fees are usually higher than the fees for invalidity proceedings requested by national offices being on average 285 EUR83. Backlogs at courts may also additionally delay the rendering of final decisions. The result is that in countries with administrative invalid proceedings the hurdle to start such proceedings is lower and the register is more likely to be cleaned of invalid designs. It also means that in countries where competitors can get a registered design declared invalid only through complex and costly court proceedings, the economic costs of registering invalid designs are “passed on” to them. Box 7: Invalidity proceedings – practical example Company X intends to put a new design product into the whole EU market. However, X is concerned that the product could infringe both a registered trade mark and design in Finland. If X is of the view that neither of these registrations merit protection and wants to have them cancelled by the competent authorities, it would have to proceed differently. While for cancelling the registered trade mark X could file an application for a declaration of invalidity before the Finnish Patent and Registration Office, paying an official fee of EUR400 if done electronically, X would have to initiate judicial invalidity proceedings before the competent Market Court in Finland to get the registered design declared invalid, paying a much higher official fee of EUR2050 as legal entity. Conclusion The non-harmonisation of procedures, including the resulting limited convergence of practices, have a series of significant adverse consequences for all businesses and individual designers. This applies both to applicants active in different markets in Europe84 and users of a single national system. Indeed, the differences between the existing regimes, for example, the availability of certain procedures and tools, legal uncertainty as well as speed of registration, lead to an uneven level playing field which is to the detriment of all users of the European design system, regardless of the geographical scope of design protection they seek to obtain. As a result, a company, planning its design strategy, already faces a multitude of unevenly regulated regimes, which present applicants with different degrees of accessibility, difficulty, predictability and speed in obtaining design protection leading to: higher costs and delays; underuse of (part of) the design systems and distortion of competition. First, there is a direct increase in costs for cross-border filers. Due to divergent procedures applicants cannot use the same material across jurisdictions, have to manage portfolios of rights of different scope and be aware of the specificities of the different protection systems. As a consequence, they are obliged to: (a) increase in-house expertise 83 Fees range from EUR 77,70 in Czech Republic to EUR 550 in Austria. Data taken from the IPO survey. 84 As also confirmed by the responses to the Second Public Consultation, in particular SMEs partly apply first for the registration of their designs at national level to save costs before applying also for protection in the form of an RCD based on so-called convention priority, or make use of several national systems in parallel to register a number of national designs, as part of their company's marketing strategy. 20 so as to be in a position to internalise the knowledge necessary for effectively dealing with the various aspects of the system in all Member States, (b) seek expensive professional advice, often in the form of an international network of external consultants, especially when the issues involved require local legal expertise, and (c) develop and maintain overcomplicated data management tools in order to manage its designs portfolio efficiently, taking due account of the divergent rules applicable. Second, the different standards applicable in different jurisdictions lead to an increased danger of forum shopping, since companies are often tempted to use one system instead of another, not on the basis of their marketing needs, but rather on the basis of convenience criteria like the ease or speed with which design registration can be obtained in a particular territory. For example, it may be known among design users that the examination practice is more rigorous in one Member State than in another (as e.g. not including the assessment of prior art), and, consequently, decide to obtain design protection at the latter IP office (or, alternatively, at the EUIPO, which for example does not examine prior art ex officio either). As a possible consequence thereof, the situations of some national IP offices might become unsustainable which would be to the detriment of individual designers and SMEs that apply in one or two member states only or first obtain design protection at national level before deciding to apply elsewhere on the basis of convention priority. Moreover, it would endanger the fundamental principle of coexistence (including harmonious complementarity and free choice) between RCD and national design systems, which is so much supported by stakeholders (as in the trade mark field), could be put at risk. Third, the above mentioned deficiencies also distort the level playing field for companies, with further negative consequences on the competitiveness of EU companies and the competiveness of the EU as a whole. It should also be noted that the above effects are more acute for SMEs and individual applicants, even if active in only one or two markets and thus are more impacted by less efficient national protection systems. To the extent that they are active on several markets, they have less resources to hire expensive teams of international professional consultants to cater for their different filing needs. This leads to discrimination and artificial barriers, since small companies find it increasingly difficult to compete with big multinationals. 2.2. How will the problems evolve? 2.2.1. Single market and competition in spare parts market Figure 2.1 illustrates the structure of the automotive aftermarket. Competition in the European aftermarket of auto parts would continue to occur across two channels: authorised and independent. The former includes vehicle manufacturers (VM) and their affiliated repair shops. Spare parts distributed in this channel are manufactured either by the VM themselves or by original equipment suppliers (OESs) that supply the parts for the vehicle assembly. The independent aftermarket includes OES that supply spare parts under their own brands and independent suppliers that do not supply parts for vehicle assembly i.e. have no formal contractual arrangements with vehicle manufacturers (hereafter “non- OES”). Suppliers in this independent market rely on wholesale distributors to deliver parts to repair shops. Figure 2.1. Aftermarket separated into authorised and independent channels 21  Source: Exhibit 1 in BCG, CLEPA and Wolk After Sales (March, 2021) At the crossroads: The European Aftermarket 2030. Producers In Member States without a repair clause, VM would continue prohibiting the production, putting on the market and offering for sale of identical parts by independent manufacturers on the basis of their national design rights. Location of production: Non-OES continue foregoing production in these markets. The evidence point that this is indeed the case as fewer production sites are owned by the non- OES parts producers in markets without a repair clause.85 OES, on the contrary, would keep production sites often located in the protected markets. This is because of geographical proximity of OES and VM car assembly sites. Putting on the market: OES’ contractual arrangements with VM may continue to prevent or hamper the former from supplying the aftermarket directly. Figure 2.2 shows that this is indeed the case for the segment of body parts where there is very limited presence of OES brands but not for lighting and auto glass segments where competition from OES brands is much stronger as reflected in higher market shares. Still, OES would continue to be barred by VM from directly supplying lighting and glass segments in MS without a repair clause; the distribution of their spare parts production shifts exclusively to the VM resulting in undiversified customer portfolio. Finally, even if the OES are allowed to market spare parts in the EU aftermarkets, they might remain prohibited to produce on EU territory parts supposed to be exported to third countries (e.g. Australia) where no design protection of spare parts exists. Figure 2.2. Market shares by segment and origin of the brand (whole EU, 2019) 85 Wolk After Sales (2021), supra note. Section 3.1.2. Purchasing criteria. 22  TOTAL* Body Lighting Auto Glass 0% 20% 40% 60% 80% 100% OEM OES IAM Other Note(s): (*) Total value reflect three market segments: body, lighting and auto glass. The production of body panels was traditionally a core activity of VM. Metal body panels are still mostly produced by the OEM whereas plastic panels, such as bumpers, are fully sourced to OES on the basis of exclusivity contracts. Still, OES do not supply parts with their own logo to the aftermarket in parallel. The only competition in this segment comes from non-OES who hold 22% of the market. Source: VVA et al. (2021) Tables 16-18. In Member States with a repair clause, the aftermarket would be sustained but as these markets would not comprise the entire internal market, it will continue to suffer from the lack of economies of scale. Limited access to EU-wide market with the growing technological complexity of spare part production will make it harder for independent producers to cover increasing fixed cost of bringing visible spare parts to the market. In Member States with a repair clause, independent producers (non-OES) will continue to compete equally with OES. They would be still, however, at disadvantage as they cannot benefit from the economies of scale offered by a single market. They would not be allowed to place their products in 16 Member States that represent 49% of the visible spare part market in the EU. Since they do not have supply contracts with VMs they would keep struggling for higher market volumes to recuperate fixed costs of investments i.e. investments into product development and production lines. The cost of reverse engineering86 is expected to increase in the future. This is driven by the increased use of composite materials in the production of vehicles. Composite materials reduce weight of the car increasing their performance and generating savings on the use. On one hand, the production of composites is becoming increasingly cheaper and is being done by an increasing number of manufacturers. On the other, processing higher-quality composites requires high temperatures, an extremely clean work environment, and labour- intensive processes. Finally, in contrast to, parts made of rubber, plastic, tool steel, stainless steel, and aluminium alloys composites cannot be 3D printed.87 This growing technological complexity favours VMs and their affiliates. Wholesale distributors 86 A process by which the design of an object (visible part) is re-created through the analysis of its structure, function and operation using a physical part as a starting point. 87 Hoberg, F. (2020, October 10) Ersatzteile aus dem Drucker – doch das Problem liegt in der Stabilität. Die Welt. 23 Sourcing from a single supplier will continue as an important factor in repairer purchasing decisions.88 It is linked to the process convenience by ordering, delivery and generating price discounts. Independent parts distributors will remain at disadvantage as they are no longer in the position to offer their customers a full range of spare parts, i.e. including visible spare parts. The same is true for OES with regard to car makers or models where they have no supply contracts with but would nevertheless prefer to offer a full range of spare parts. There are additional knock-on effects resulting from design protection. The elimination of competition in the submarket of visible spare parts necessarily affects the whole EUR 50.7 billion market of automotive spare parts (as of 2019) by shifting the balance of power, fragile as it is there anyway, in favour of the VMs. More specifically, distribution channels in the European automotive market would remain below efficiency frontier. In 2017, the three leading aftermarket players together control just 15 percent of the market. By contrast, the consolidation process in the US is already well advanced with the top three players boosting a combined market share of almost 50 percent.89 The financial pressure that companies experienced due to reduced sales during the covid-19 pandemic will likely accelerate industry consolidation across the value chain in the EU. Current divergent rules on design protection may constrain this healthy consolidation process, in particular when it comes to independent players, leading to suboptimal outcomes. Economies of scale are needed to generate savings in parts procurement, to optimize logistics and warehousing costs. Repairers Independent (body) repairers would continue to be forced to buy design protected visible spare parts from their competitors, the authorised car dealers, necessarily at considerable margins. At the same time, authorised car dealers may keep discounts from VMs. Accordingly, rivalry in the aftermarkets remains weakened. In the future, competition between the repairers will be shaped with the secularly stagnating demand for collision repairs on one hand and increased connectivity on the other. Fewer miles driven every year and improved security technology (Advanced Driver Assistance Systems – ADAS) will reduce collision rates by ~15% until 2030 leading to fewer repairs90. Furthermore, competition between VM affiliated and independent repairers will be impacted by fleet connectivity. By 2030, around 50% of the fleet will have connectivity that includes direct data streaming, processing, and communication with external parties.91 The VMs have an advantage over the independent channel because of their direct data access.92 Consumers In Member States without a repair clause, consumers would continue to be forced to buy visible spare parts exclusively from the VM and their distribution channel as supplying 88 Work After Sales (2020), supra note. Section 4.1. Manufacturing sites for visible parts. 89 Roland Berger (2018, June) Survival of the Fittest. 90 BCG, CLEPA & Wolk After Sales (2021, March) At the crossroads: The European Aftermarket 2030. 91 Ibidem. 92 The recent MVBER Evaluation COM(2021)264 has concluded that independent repairers will only be able to continue to exert competitive pressure if they have access to key inputs such as spare parts, tools, training, technical information and vehicle-generated data. 24 from another source would constitute an IP infringement. Since visible spare parts are not interchangeable between VM competition may only work indirectly through the primary automotive market, mainly through brand reputation effects and the proportion of buyers who make their choice taking into account the lifetime costs of a car. However, as suggested in the Evaluation of the MVBER, at least for passenger cars, links would remain weak between the primary automotive markets and the aftermarkets.93 As explained above (see Section 2.1.1), the vehicle owner remains a captive consumer, subject to a tied pricing system and the inherent risk to be overcharged for spare parts. Online sales are restricted by the fragmented IP and represents an average share of 2.3% of total purchasing value.94 Buying via the internet in the MS with a repair clause, a consumer in a Member States without repair clause has to demonstrate that such order is done privately and for non-commercial purposes, otherwise such purchase would constitute an IP infringement. The risk of being sued for IP infringement discourages repair service providers to buy cross-border. Furthermore, to benefit from discounts workshops have an incentive to stick to the specific distributor (supplier) rather than looking for ad- hoc more competitive offers. Therefore, online (cross-border) sales are expected to have limited impact on increasing competition on the spare parts market. The degree to which car manufactures exploit design protection in their pricing strategies varies substantially. Until recently, the usual approach of carmakers to price spare parts was rather simple: in most cases, carmakers simply set the prices of spare parts equal to a fixed multiplier of the respective manufacturing costs. The innovation was brought in 2008 by algorithmic pricing (Partneo). According to publically available information, five major carmakers used an algorithmic pricing software (Partneo) to identify the maximum price consumers would be willing to pay for automotive spare parts. Thanks to this software, between 2008 and 2013 these major carmakers increased prices of visible spare parts by 15% on average, boosting their total revenues by around EUR 1.5 billion over nearly ten years.95 In consequence, without the design reform, one could expect OEM to extract even more spare parts rent than currently, thanks to sophisticated price differentiation techniques. 2.2.2. Regulatory burdens Outdated procedures Without update and simplification of RCD procedures, the RCD system would continue not meeting modern business needs and unnecessarily impose burdens on businesses, SMEs and individual designers to make effective and efficient use of the system. RCD fees Without changes, the real cost of fees would continue to decline together with inflation. Already in 2020 the fees were 26% lower in real terms than in 2002. Taking into account 93 This may be the case for the passenger cars. See Section 2.1. in COM(2021)264. 94 Ibidem. Wolk After Sales Report (2021). 95 For media coverage of this case, we refer to: Philippin, Y. (2018, May 31). How Renault and PSA Peugeot Citroën secretly hiked global cost of spare parts by €1.5bn. Mediapart; Gnirke, K. (2018a, May 31). Unternehmensberatung soll Renault und Peugeot bei Preisabsprachen geholfen haben. Der Spiegel Mobilität; Gnirke, K. (2018, June 1). Die Abzock-Konzerne. Der Spiegel Mobilität; Bergin T. & Frost L. (2018, June 3). Software and stealth: how carmakers hike spare parts prices. Reuters Technology News; Mandrescu, D. (2018, June 7). When algorithmic pricing meets concerted practices - the case of Partneo. CoRe Blog. 25 ECB inflation forecast, in 2023 they are expected to be 30% lower than in 200296. However, without streamlining of the RCD fee structure and in particular an adjustment of the amount of fees to be paid for the registration of RCDs, the Community design system would not meet its objective of presenting the minimum cost and difficulty to applicants, so as to make it readily accessible to SMEs as well as to individual designers 97, stifling innovation and the development of new products. Specifically, without creating a more balanced, less complex and more transparent RCD fee system benefiting small and large entities equally, SMEs and individual designers would continue to be discouraged from seeking Union-wide design protection in registered form. Larger entities filing numerous designs would continue to be privileged and smaller ones continue cross-subsidising the former. In addition, applicants of all types would continue facing unnecessary administrative burdens when having to pay a separate publication fee shortly after the application fee. Also, certain fees would continue to be charged in relation to the design registry that do not apply for EUTMs, such differences unnecessarily complicating the work of both applicants and the EUIPO, and increasing costs to maintain different (operations) management tools. Divergent national rules Without appropriate changes, the current sub-optimal conditions for European businesses and the under-developed complementarity between the various design systems are not likely to improve. It is true that there could be some promising further convergence on design law aspects achieved through the EUIPN based on the cooperation framework established in the context of the trade mark reform98. However, such collaboration among IP Offices in the EU also clearly revealed that the existing legal differences in the laws of the Member States are a hindrance to further alignment of practices in the EU. National IP offices, which due to existing legal differences are prevented from participating in cooperation projects with the EUIPO and other IP offices, run the risk of falling behind in terms of automation, timeliness, reliability, predictability and user-friendliness. The less attractive they become, compared to the RCD system, the greater is the risk that design owners cease to use them altogether, opting for RCD protection instead. In the long run, this may threaten the viability of certain national systems and the harmonious and complementary coexistence of the two systems which ensures the principle of free choice. This applies all the more so as there is no harmonisation achieved at international level either (i.e. EU action remains necessary). The long-pending Draft Design Law Treaty (similar to the Singapore Treaty on the Law of Trademarks), aiming at simplifying and harmonising administrative procedures in respect of national design applications, is still far from being adopted. 3. WHY SHOULD THE EU ACT? 3.1. Legal basis In the context of the establishment and functioning of the internal market, Article 118(1) TFEU empowers the European Parliament and the Council to establish measures for the creation of European intellectual property rights to provide uniform protection of 96 ECB staff macroeconomic projections for the euro area (September 2021): Inflation in 2021 of 2.2%, in 2022 of 1.7% and in 2023 of 1.5%. 97 Recital 24. 98 See information provided in footnote 65. 26 intellectual property rights throughout the EU, including the setting up of centralised Union-wide authorisation, coordination and supervision arrangements. Furthermore, Article 114(1) TFEU empowers the European Parliament and the Council to adopt measures for the approximation of the provisions laid down by law, regulation or administrative action in Member States, which have as their object the establishment and functioning of the internal market. 3.2. Subsidiarity: Necessity of EU action The Community design (in registered and unregistered form) is a self-standing EU intellectual property title which has been created by an EU Regulation. In as much as the analysis carried out as part of this impact assessment proved that the modification of certain provisions of the Regulation is necessary in order to improve and streamline in particular the RCD system, only the EU legislator is entitled to make the necessary amendments99. The same goes for (simultaneously) necessary amendments of corresponding provisions, which form already part of the DDir. Moreover, taking into account that the identified problems related to the significant divergences of the regulatory framework either do not allow, or notably distort, a level playing field for EU companies with further negative consequences on their competitiveness and that of the EU as a whole (e.g. spare parts), it is advisable to adopt measures that can improve the relevant conditions for the functioning of the internal market. Such measures aiming to extend the current level of approximation through the DDir can only be taken at EU level, all the more so given the need to ensure coherence with the RCD system. It has to be considered in this context that the RCD system is embedded in the European design system which is built on the principle of coexistence and complementarity between national and Union-wide design protection. While the CD Regulation provides a complete system where all issues of substantive and procedural law are provided for, the current level of legislative approximation reflected in the DDir is only limited to selected provisions of substantive law. In order to be able to ensure effective and sustainable coexistence and complementarity between the components involved, it is necessary to create an overall harmonious system of design protection in Europe with similar substantive rules and at least principal procedural provisions which are compatible. As regards the issue of design protection for spare parts specifically, it is to be added that the completion of the internal market for spare parts can only be achieved at EU level. The more than 20 years of experience with the provisions of Article 14 DDir has shown no strong trend towards harmonisation among Member States on a voluntary basis (despite the introduction of a repair clause in a few more Member States) or through self-regulation by the industry. In terms of proportionality, action at EU level does not cause any immediate costs. Aftermarket liberalisation only requires legal acts in those Member States that currently protect spare parts to lift this protection and hence causes the lowest administrative costs of all options considered. 3.3. Subsidiarity: Added value of EU action Action at EU level would ensure that the design protection system in Europe as a whole gets substantially more accessible and efficient for businesses, in particular SMEs and individual designers. It would further ensure the outstanding completion of the single 99 This is all the more valid in view of the EUIPO being a regulatory Agency of the EU with legal, administrative and financial autonomy, which was created by the Council to manage the RCD system (in addition to that of the EU trade mark). 27 market for repair spare parts to the substantial benefit of consumers being able to choose between competing parts at lower prices. 4. OBJECTIVES: WHAT IS TO BE ACHIEVED? 4.1. General objectives The general aim of the reform initiative on the legislation on industrial designs is to promote contribution to design excellence, innovation and competitiveness in the EU by ensuring that the design protection system is fit for purpose in the digital age and becomes more accessible and efficient for individual designers, SMEs and design intensive industries. Furthermore, it aims at completing the single market for repair spare parts. 4.2. Specific objective This initiative has three specific objectives linked to the respective problems identified:  Opening up the spare parts aftermarket for competition (Objective 1);  Improving the accessibility, efficiency and affordability of registered Community design protection (Objective 2);  Enhancing complementarity and interoperability between the Community and national design systems, in particular through harmonisation of procedural rules (Objective 3). 5. WHAT ARE THE AVAILABLE POLICY OPTIONS? 5.1. What is the baseline from which options are assessed? The respective baselines from which options are assessed are already described above in Section 2.2. 5.2. Description of the policy options 5.2.1. Options to tackle Objective 1 on spare parts protection The decision to open up the aftermarket for competition was already taken at the moment of adoption of the DDir. The latter does not require any harmonisation with respect to the protection of spare parts by a design right. Article 14 stipulates that Member States shall maintain their existing laws in this regard. They may, however, change those provisions only in a way that liberalises the spare parts market (the “freeze plus” solution). A Member State that, at the time of adoption of the DDir, did not grant design protection of spare parts could thus not reintroduce such protection. Against that background, the options for consideration are the following: Baseline: The current status quo, as provided for by Article 14 DDir and Article 110(1) CDR, would continue on a permanent basis, i.e. Member States remain free to retain national rules extending design protection to the reproduction of spare parts for the purpose of repair, while no such protection should continue to exist at Union level. Option 1.1: Full liberalisation for all designs, i.e. the market of ‘must-match’ spare parts would be opened for competition in the entire EU, extending it to both existing and new designs. This option would involve inserting into the DDir a ‘repair clause’, as contained in Article 110(1) CDR, and allowing the identical reproduction of protected parts of complex products for the purpose of repair. The inserted repair clause would have legal 28 effect for both the future and the past (i.e. be applicable to designs granted before and after its entry into force). Both the CDR and DDir would be explicit in that the repair clause only extends to parts of complex products whose shape is dictated by the product’s overall appearance (so-called ‘must-match’ parts). As it is already the case in liberalised national aftermarkets, parts manufacturers would have to inform consumers about the origin of the parts so that they can make an informed choice between competing spare parts100. Option 1.2: Instant full liberalisation for new designs followed by full liberalisation for old designs after transitional ten-year period: Same changes as previous option, except that the repair clause to be inserted into the DDir would have instant legal effect only for the future (i.e. be applicable only to designs applied for after entry into force). Designs already granted before entry into force would continue to be protected for a transitional period of ten years. Option 1.3: Full liberalisation for new designs: As in the previous option, the repair clause to be inserted into the DDir would have legal effect only for the future. Designs already granted before entry into force would not be touched and thus be allowed to be protected for the maximum term of 25 years. 5.2.2. Options to tackle Objective 2 on complex procedures and sub- optimal fees 5.2.2.1 Update and simplification of rules Baseline: Current procedures are maintained. Sole Option 2: Simplification and streamlining of RCD procedures (including through alignment with trade mark reform).  Update of requirements for the representation of designs (e.g. inclusion of dynamic 3D-representation and video filing)  Deletion of “unity of class” requirement for multiple applications  Alignment of RCD proceedings with EU trade mark proceedings. 5.2.2.2 Fees payable for RCD Baseline: Current fee structure and levels are maintained. Option 3: Lower RCD registration fee and easier multiple applications: This option would require the removal of the unity of class requirement in the CDR for multiple applications and the amendment of the Fees Regulation for the adjustment of fee amounts. In order to ensure equal treatment of applicants with smaller and larger filing volumes, the latter would also involve the introduction of a flat fee per additional design and thus the abolition of bulk discounts being granted at different levels dependent on the number of designs contained in a multiple application. To counterbalance these benefits at filing stage, the above would be coupled with an increase of subsequent renewal fees. This model would allow easier access to RCD protection, in particular for SMEs (cheaper acquisition of the right and first renewal), while at the same time it would safeguard that only those 100 According to the CJEU in Joined Cases C-397/16 and C-435/16, Acacia, persons relying on the repair clause exemption laid down in Article 110 CDR must contribute, as far as possible, to ensuring compliance with the conditions laid down in that provision. 29 RCDs utilised in the market place remain on the register by increasing subsequent renewals fees for second to fourth renewal. Sub-option 3.1: According to the first sub-option, the headline fee to obtain a single RCD would be reduced from EUR 350 to EUR 250. For each additional design forming part of a multiple application, the fee would be EUR 125 101leading to savings of EUR 125 vis-à- vis a single design application per design. The fee for renewals under this option would be as follows: first renewal – EUR 70; second renewal – EUR 140; third renewal – EUR 280; fourth renewal EUR 560102. For this option, the sum of fees for the first two renewals would be equivalent to those under the current fee level, that is EUR 210 in total103. Sub-option 3.2: Under the second sub-option, the headline fee would be also EUR 250 but each additional design of a multiple application further discounted to EUR 100 instead of the proposed EUR 125 under sub-option 3.1. This would further promote easy access to RCD protection. However, unlike sub-option 3.1 all renewal fees would be higher than under the current system in order to counterbalance the likely increase of design applications at filing stage. The fees for renewals under this option would be as follows: first renewal – EUR 80; second renewal – EUR 160; third renewal – EUR 320; fourth renewal EUR 640. This option would effectively allow applicants to register two RCDs for the same fee as currently required for a single RCD. In both cases adjustment of fees would be coupled with a simplification of the fee structure by abolishing the separate publication fee and adding this fee to the registration fee (so that in the above sub-options the reduced headline fee would include the publication fee amount). In order to align RCD rules with those for the EUTM, the transfer fee for RCDs is proposed to be abolished as well. Additionally a cap of 50 designs per application would be introduced to keep expected loss of revenues limited and prevent potential abuses of multiple applications due to abolition of the transfer fee104. 5.2.3. Options to tackle Objective 3 on divergent procedural rules When it comes to consideration of available policy options, the necessary level and focus of approximation of national laws should be assessed. The options under consideration are the following: Baseline: No further approximation of national design laws and procedures. Option 4.1: Partial further approximation of national laws and their coherence with the RCD system. This option would involve the addition of provisions to the DDir on selected design law aspects not yet addressed therein and identified by stakeholders in greatest need of harmonisation, in particular, concerning procedures, in alignment with relevant provisions contained in the CDR. In terms of procedures, this would allow, inter alia, users of all national design protection systems also to a) represent their designs by 101 Under the current system it is EUR 115 for each design from the second to the tenth design and EUR 50 for each design from the eleventh design onwards. 102 Under the current system it is EUR 90 for the first renewal, EUR 120 for the second, EUR 150 for the third and EUR 180 for the fourth period of renewal. 103 EUR 90 + EUR 120. 104 The included abolition of the fee to be paid for the transfer of an application for a RCD to another party will open a possibility that ‘design application service providers’ arise encouraged to make profit from filing multiple applications (collecting design applications from third parties, gathering them in a single application, applying in their own name and subsequently transferring them back to the actual applicants). 30 other means that merely static graphic or photographic reproduction when applying for registration, b) file multiple applications at domestic level by combining several designs in one application, and without being restricted to products belonging to the same Locarno Class, c) request deferment of the publication of a design application for a period of 30 months from the date of filing, d) rapidly obtain a design registration without being subject to prior art examination, and, e) seek for the invalidation of a registered design before the IP office. The addition of principal procedural rules to the DDir would be combined with the further alignment of a few selected substantive law aspects (apart from the spare parts issue) in accordance with the provisions of the CDR. These few additional substantive law aspects concern the legal relevance of the product indication for the scope of design protection, the right to prior use, and the presumptions of ownership and validity. Option 4.2: Full approximation of national design laws and procedures. This approach would be based on Option 4.1, encompassing its above components, but include all remaining aspects of substantive design law and procedures which are part of the CDR but not of the DDir, such as specific rules on unregistered design protection, designs as objects of property, surrender of a registered design, appeal procedures, general procedures before the IP Office (e.g. oral proceedings, taking of evidence, or notification), or apportionment of costs. When it comes to options 4.1 and 4.2 it should be furthermore assessed how such an approximation could be pursued. Even though this question touches upon the choice of legal instrument, it is considered that this issue is of crucial importance to addressing the effectiveness and efficiency of both policy options and should be tackled here. – It could be envisaged that the approximation would be carried out on a voluntary basis (sub-options 4.1a and 4.2a, respectively). In such a case, there would be no further approximation in formal terms, i.e. no changes to the DDir. National offices would be encouraged, by non-legislative means, to align their design laws and procedures. To this end, the Commission would issue a Communication (Recommendation) and/or Member States would agree to approximate their national laws on a voluntary basis. In this context the possibility of converging selected issues within the EUIPN based on the specific cooperation framework to promote convergence of practices, as established under Article 152 of the EUTMR, should be considered. This course of action could be suitable in particular for very technical issues such as the formal requirements for representation of a design. – Alternatively, the approximation could be mandatory, i.e. driven by an EU legislative measure which would oblige Member States to align their design laws (sub-options 4.1b and 4.2b, respectively). 5.3. Options discarded at an early stage 5.3.1. Spare parts protection Option 1.4: A system seeking a short term of design protection: Under this alternative, design protection for spare parts would be effective for only a limited period of time (such as five years). After this period, the spare parts could no longer be covered by design protection and any third party would be free to produce and/or market them. Option 1.5: A remuneration system for the use of protected designs, including the appropriate level for remuneration. In the context of this option, independent producers 31 could produce spare parts in exchange for a reasonable remuneration to be paid to the holder of the design right. As already pointed out above, the decision to open up the spare parts aftermarket for competition was already taken at the moment of adoption of the DDir, obliging Member States to “freeze” the legal status quo and permitting them to amend their existing laws only in a way that liberalises the spare parts market. Given that both Options 1.4 and 1.5 would imply the re-introduction of design protection for repair spare parts (at least) to certain extent in Member States that already fully liberalised their aftermarkets (either in form of time-restricted protection when opting for a shorter term of protection or in form of a license fee to be paid to right holders on terms to be agreed), it is deemed appropriate to discard these options at an early stage as clearly going against the “freeze plus” agreement reflected in Article 14 of the DDir. It appears also politically unrealistic to contemplate the implementation of these options any further in view of the strong opposition to be expected from the Member States that have already opened up their aftermarkets by means of a repair clause. Furthermore, these options were already tested in the context of past initiatives in vain105. The introduction of a remuneration system proved in addition to be too complicated and thus unfeasible in practice as the Greek example has shown106. The responses to the two public consultations, and, in particular, to the Second Public Consultation in the context of which potential options for solving the problem were consulted with stakeholders also confirmed that there is actually no real support for them.107 5.3.2. Further harmonisation of national rules Option 4.3: A single design rulebook which would entirely replace Member States' design laws by setting uniform rules across the EU. As a result, all national IP offices would apply identical provisions when it comes to their national designs. This option would be clearly disproportionate in view of the demonstrated needs. It would not take into account at all the historical development of laws in Member States and would unduly deprive them from any kind of flexibility at national level. Accordingly, this option will not be considered any further. 6. WHAT ARE THE IMPACTS OF THE POLICY OPTIONS? 6.1. Spare parts protection The different options would have varying impacts on single market performance. 105 In order to prevent the creation of a captive market in spare parts, the Commission originally proposed in 1993 (COM(93) 344 final) the inclusion of a limited term of protection for spare parts of only three years. In response to amendments proposed by the European Parliament, the Commission subsequently proposed in an amended proposal of 1996 (COM(96) 66 final) the introduction of a remuneration system to operate as from the date of registration of the design. However, that amended proposal did not meet with approval by the Council either. 106 Greek design law provides for a repair clause combined with a five-year term of protection and remuneration. However, the remuneration system has never been implemented due to failure of vehicle manufacturers and equipment suppliers in finding an agreement on the amount of royalties. 107 It is revealing in that context that even the European Automobile Manufaturers’ Accociation rather expressed its preference for maintaining the current status quo instead of pleading for these other options. 32  6.1.1. Full liberalisation for all designs (Option 1.1) Abolition of design protection in the aftermarket would lead to increased competition in across the value chain. This option would assure maximum allocative efficiency. Impact on prices The impact on car manufacturers will most probably be limited to downstream price competition and will be heterogeneous across VMs. Herz & Mejer (2020) show that there are differences in the degree to which car manufacturers exploit design protection in their pricing strategies. VMs that exploit design protection in their pricing strategies today to a significant degree, will need to adjust their strategies and set lower prices as otherwise the final customers would switch to alternatives. Still, despite full liberalisation, OEM and OES producers will be able to charge higher prices than that of independent suppliers. According to Wolk After Sales survey,108 the perceived quality of the product is a very important factor, along with fitting accuracy, that both repairers and customers take into account in their purchasing decisions. Furthermore, the same survey shows that in the perception of the repairers, OEM and OES parts are of higher quality compared to parts produced by independent suppliers. There will be potential savings to customers in markets where currently no repair clause is in place ranging between EUR 415 and 664 million annually due to price competition (for details see Annex 4). According to Insurance Europe109, around 12 million motor third-party liability claims are made annually. Assuming that 60%110 of those claims, i.e. 7.2 million, are made in Member States without a repair clause (including DE and FR), one arrives at a saving per insurance claim in Member States without a repair clause between EUR 58 and 92. VMs may try to compensate for their loss of profits drawn from their market power in the spare parts market by increasing their prices for new cars. However, the possibility of passing on higher costs to the primary market will be limited by competition in that primary market. If so, with around 12 million new cars registered111 annually in pre-Covid years, the potential annual loss of revenues per car sold is between EUR 34 and 55.112 Impact on competition Both OES and independent suppliers (non-OES) will benefit from greater operational freedom that will allow them to strengthen their market position and to consolidate. First, OES parts producers in their capacity as VM-suppliers enjoy direct access to the aftermarket. In their capacity as “independent” producers they should be able to offer a full range of spare parts. Second, independent parts producers will be able to sell their parts in the entire EU market. This may lead to more investments in the EU. Third, independent distributors can offer complete lines of spare parts in the entire EU market and benefit from the economies of scale. Finally, independent repairers retain their chance 108 Wolk After Sales (2021), supra note, Section 3.1. Purchasing behaviour of workshops. 109 Insurance Europe. (2019, February). Report on European Motor Insurance Markets. 110 Proxy with the share of the EU car fleet. Eurostat, Passenger cars, by age. 111 DG Mobility and Transport (European Commission) (2021), supra note. 112 Loss of revenue per car is calculated by dividing savings to consumers by the number of new cars registered. 33 to compete, with prospect of success, against the networks of authorised car dealers/repairers.113 In contrast to the situation in 2004, the introduction of a repair clause today may help the independent aftermarket channel remain competitive in the world characterised by reduced profit margins due to declining demand for collision repairs (see Section 2.2.1). Economies of scale that will result from market liberalisation as well as efficiency gains due to possible consolidation may help the independent sector maintain their competitiveness, allowing for investments needed to keep up with digital transformation of the industry. In case the independent channel becomes more competitive, the impact on VMs will go beyond price competition in the downstream market. First, certain amount of turnover will shift from the VMs to the independent sector. This will presumably happen relatively less in the lighting and glass markets where the market share of VMs brands is the smallest. It may, above all, occur in the market which is of key interest to the car industry: the body panel. Among three visible spare parts segments, body parts is the largest one with the value of EUR 9.7 billion (60% of total) in 2019. The VMs have a very strong position in this market. 75% of sales are OEM parts out of which 73.33% is sold via authorised networks of car manufacturers114. Today, in this segment, the main competition comes from independent players (as shown in Section 2.2.1) who have manufacturing sites located both in the EU (16 sites) and outside the EU (14 sites in Turkey, China, and Taiwan) 115. Assuming that market liberalisation will bring the current VM market share (75%) down to the levels of lighting (67%) or glass (57%) segments, between 8% (EUR 0.78 billion) and 18% (EUR 1.75 billion) of the overall body part segment is at stake. Yet the impact will differ between plastic (bumper) and metal body parts (wings, bonnets, doors). Today production of plastic body parts for the first assembly and for aftermarket is fully outsourced to OES who do not engage themselves in the aftermarket. Metal body parts, on the contrary, are produced for the most part by VMs which implies that OES will need to make a necessary investment for setting up production lines if they wish to market metal body parts under their own brand116. Still, how much of the body market independent producers will be able to capture depends on how close substitute parts produced by independent parts are. Under a full liberalisation scenario, VMs will be able to rely on the strength of their trade marks and their dealer networks; independent body parts producers, on the other hand, face a severe handicap in amortizing the expensive production tools compared to the VM and their OES. Looking beyond the body part segment, there will be 113 There is a total of 309,172 workshops in the EU27 and only 19% of them are authorised workshops of the VMs. Among them there are 147,039 multi-brand mechanic workshops, 35,966 body/paint workshops and 9,978 car glass workshops (Work After Sales (2021), supra note. p. 18.). Yet, the number of independent garages differ between Member States reflecting the age of the car fleet. Based on data from 2014 in DE, ES, NL and BE – 58% of garages (around 55,500) are not connected to manufacturers, going up to 93- 96% of workshops in Baltic States “. In Eastern Europe, independent workshops are dominant. In Southern Europe there tend to be a large number of independent repairers, while there are a larger number of authorised dealers in France and Germany. Motorists across much of Northern Europe are traditionally loyal to local garages and generally prefer to let professionals choose the appropriate parts rather than fitting it themselves”. For details see Study on the operation of the system of access to vehicle repair and maintenance information (2014), page 132. 114 Wolk After Sales (2021), supra note. p. 40. 115 Ibidem, p. 49. 116 Ibidem, p. 50. 34 little impact on lighting and glass segments where there is already a strong presence of OES brands (see Figure 2 in Section 2.2.1). Against this background, VMs would rather favour a reform that foresees the direct opening for lighting and glass and delays opening for body parts. This is precisely what the partial repair clause recently adopted in France provides for. Second, full liberalisation may facilitate the process of consolidation of distribution networks (a trend explained in Section 2.2). In such situation, car manufacturers may face stronger bargaining power from wholesales who buying larger volumes will be able to negotiate lower prices. Economies of scale can reach considerable dimensions in the automotive aftermarket. According to Roland Berger117, savings of between 10 and 20% are possible in the procurement of original parts and the cost of private label parts can be cut by 5–10%. Olivier Wyman118 finds that in 2014 total after sales (incl. services by branded repair shops, OEM import activities and sales of OEM parts) accounted for a modest share of revenues (11%) but for a significant share (38%) of profits of automakers. Third, it is to be further expected that full market liberalisation may intensify competition between independent and authorised repairers. On one hand, independent repairers are now in a better competitive position as they are free to choose spare parts and not be obliged to use OEM parts (in line with the objectives of the MVBER). On the other, authorised repairers remain the main distributors of the OEM parts.119 In order to attract customers, repairers will compete not only by prices but also via other instruments like service (density of networks, availability over time) and product quality (quality of material, warranties). This opening up of the market will also require that consumers pay more attention to the products they purchase. Results of a survey conveyed by Wolk After Sales120 show that customers actually exert high influence on the repairers’ purchasing decisions. Impact on legal uncertainty Full harmonisation of rules and their application to all designs would bring legal certainty and predictability to the aftermarket (see further also in relation to administrative and compliance cost). Impact on investment and innovation It is inherently difficult to precisely assess the impact of IPR protection on car market innovation. IPRs do not guarantee that the right holder can amortize its investment. They only give it a zone of exclusivity, but the “reward” is exclusively fixed by the market as a result of consumer preference. This preference is exercised at the primary market (new cars) when the car is sold but not on the spare parts market. VMs will certainly continue to use design as a marketing instrument for their core business irrespective of whether or not there is protection in the aftermarket. Secondly, available evidence at the time of the 2004 impact assessment suggests that the investment in the 117 Roland Berger (2018, June) supra note. 118 Olivier Wyman (2015, September) Graphics System Profit 2035 - Reinvent Sales. 119 In the markets with a repair clause 29% of visible parts are sold to the customers via VM authorised workshops. It is 41% in markets without repair clause. Wolk After Sales (2021), supra note. 120 Work After Sales (2021), supra note. Section 3.1.2. Purchasing criteria. 35 design of the outer skin of a car is relatively modest. It is at best 0.7 % of a vehicle maker’s turnover121. This can be compared with profit margins expected by car manufacturers, forecasted for 2021 at 10-12% for Daimler, 10% for PSA, 7-9% for BMW, 6-7.5% for VW, 2.8% for Renault122. Related to the number of cars sold the cost of the body design on average is EUR 50 – 60 per car in the upper segment and significantly less for mass produced cars. These figures suggest that the impact of introducing a repair clause would be most significant for independent producers that will benefit from a potentially bigger market share. It is also likely that these independent producers, benefiting from the scale of the internal market, will step up their investment and innovation efforts. Impact on employment Table 6.1 shows that visible parts for vehicle assembly in the EU are produced at 1,388 unique manufacturing sites worldwide. Out of these, 268 are OEM (VM sites) locations, 1,066 are OES locations. Only about 7% of the sites are located outside the EU and their import accounts for 11% of the EU27 total production.123 One would expect that OES and independent sites are located in Member States with a repair clause. Yet, the opposite is true as almost 70% of OES sites are located in Member States without a repair clause (Table 6.1). That can be explained by the presence of automotive assembly plants in these Member States.124 Unfortunately, the available data, does not allow to distinguish how many of the OES manufacturing sites are producing for the first assembly and which for aftermarket. Accordingly, reliable forecasts on what is the impact of extended design protection to spare parts on the location of production sites are not viable. Table 6.1. Geographical location of visible parts manufacturing sites (2019) With Without Non- EU27 repair Repair Total EU27 clause clause OEM1,2 215 69 146 53 268 OES1,3 1025 308 717 41 1066 Non-OES 28 18 10 27 55 Total 1265 394 871 121 1388 Source: (1) Reflect location of sites that supplies for first assembly in the EU; (2) Sites producing “metal” body parts. (3) Including sites producing “plastic” body parts. Table 19 Wolk After Sale Report. Analysis based on MarkLines database. Looking at production and trade statistics, Wolk After Sales Experts125 evaluated what is a share of visible parts production that is put on aftermarket in the total production of visible parts. Results of their analysis shows that in 2019, in the EU-27, total domestic consumption of visible parts (both first assembly and aftermarket) was EUR 50.7 billion. Out of this, EUR 6.8 billion, which reflects value of aftermarket at manufacturing level, is put on the aftermarket. The value of non-OES aftermarket at this level totals EUR 1.3 billion126. The share of aftermarket in domestic consumption of visible parts is therefore rather small and amount to 13.4%. 121 2004 Extended Impact Assessment, supra note. p. 30. 122 Forbes, (2021, August 19) “European Auto Profit Outlook Could Be Undermined By Price Inflation, Chip Shortage” 123 Wolk After Sales Experts (2021), supra note, Table 27. 124 ACEA, Interactive map – Automobile assembly and production plants in Europe. 125 Wolk After Sales Experts (2021), supra note, Section 4. 126 Ibidem, Section 4.3. 36 Against this background, and taking into account the stagnating demand, consumer preference for quality, strong position of VM in the visible spare parts market (see Section 2.2.) and employment creation by independent producers, we expect limited net impact on manufacturing employment. Impact on consumer safety Safety concerns have always been raised by opponents to a repair clause defending car manufacturers’ interests, including in reply to the two public consultations. It is argued that the clause constitutes a danger for consumer protection, as allowing spare parts of inferior quality to enter the market. No evidence was however presented in support of that allegation127. There is no evidence either that more, or more serious injuries resulting from a car crash occurred in Member States without design protection as compared to Member States with design protection for spare parts128. While it is clear that both safety and quality of spare parts are matters of proper concern and must be taken seriously, it must be noted though that the function of design protection is not to generate and safeguard safety and a particular product quality129. Provided the substantive requirements are met (novelty and individual character of the given design), design law only protects the outside (visible) “appearance” of a product. The structural characteristics of a product (materials, processing methods, fit or specifications, i.e. all relevant factors for safety and quality) are not covered and not taken into account. The EU Motor Vehicle Type-Approval System provided for in Regulation (EU) 2018/858130 ensures high levels of road safety and environmental protection for vehicles equipped with new original parts. Therefore, in some cases, the use of non-original spare parts may raise concerns, as they have not been tested in appointed technical laboratories as original parts are. This affects mainly bumpers, bonnets, windscreens, side body panels and side glazing with regard to the tests on pedestrian protection, frontal impact and side impact. Nevertheless, this should not influence design protection legislation, since road safety and environmental protection for vehicles fall under the responsibility of both vehicle homologation and road use authorities, who would need to adopt the necessary measures, if any131. In this context, it is worth underlining the role of market surveillance 127 Search on Safety Gate for dangerous non-food products (europa.eu) did not reveal any relevant result. As far as car manufacturers have also sporadically alleged that market liberalisation would contribute to more counterfeiting, no relevant evidence was presented either. The Commission nevertheless tried to measure that by means of customs data, which however, turned out practically impossible. 128 A Study on ‘The consequences for the safety of consumers and third parties of the proposed directive amending Directive 98/71/EC on the legal protection of design rights’ commissioned by the EP’s Legal Affairs Committee concluded in 2006 that there was no anecdotal or statistical evidence that aftermarket parts had created more safety risks in practice than OE-parts and that it was remarkable that the vehicle industry that had advanced the charge of safety problems was unable to provide any evidence. 129 Josef Drexl, supra note, p. 243; Annnette Kur, Die Reparaturklausel im Designrecht – ein Ende der Blockade in Sicht?, Mitt. 2019, p. 301, 306. 130 Regulation (EU) 2018/858 of 30 May 2018 on the approval and market surveillance of motor vehicles and their trailers, and of systems, components and separate technical units intended for such vehicles, amending Reg. (EC) No 715/2007 and (EC) No 595/2009 and repealing Directive 2007/46/EC, OJ L 151, 14.6.2018, p. 1 -218. 131 The 2006 EP Study found that type approval and authorisation “are more than adequate means to ensure safety” and that vehicle manufacturers were unjustified in invoking a general risk to safety from the use of non-original parts to protect their profit margins. 37 authorities and the mandatory periodic Vehicle Technical Inspections ensuring that all vehicles in use meet given road safety and environmental protection levels. Apart from that, it is not comprehensible why it should be only a concern of original manufacturers and design right holders respectively to guarantee the safety of the spare parts offered in the market. It can be presumed that independent manufacturers do not only wish to produce inexpensive but also safe and robust spare parts. This is all the more valid if they are genuinely interested to compete in the market on a permanent basis.132 Administrative and compliance cost The ‘full liberalisation for all designs option’ requires amendment of the Design Directive (i.e. inclusion of repair clause) and transposition into national laws of the Member States. It does not involve the creation of new administrative nor compliance costs on producers. The completion of the single market in this area would result in a simplification of daily lives of administrations/courts, companies and consumers. Firstly, there would be no more uncertainty about the applicable law across the EU. Hence, administrative (search) costs, resulting from the existence of different national regimes in parallel, for independent producers and distributors to find out about the legal situation in a given Member State where they want to do business, would fall away. The same holds for the corresponding costs of repair for consumers and repairers in need of finding out if a part has been legally produced within the EU and if they are allowed to use it in their home country or possibly in other Member States they want to travel to or through. Secondly, the removal of design protection would imply the disappearance of litigation cases, resulting in a reduction of burdens for administrations and courts. Impact on existing design rights The ‘full liberalisation for all designs’ option, exempting protection not only for future but also already registered designs in Member States currently not having a repair clause, might conflict with fundamental rights’ protection under Article 17 of the Charter of Fundamental Rights of the European Union (CFREU) and the principle of protection of legitimate expectations. While this question is not entirely clear from the case law of the Court of Justice of the European Union (CJEU), it could be argued in that context that the full extent of guarantees associated with the classic right to property and provided in Article 17(1) CFREU is also available to protected intellectual property under Article 17(2) CFREU. According to CJEU case law, Article 17 CFREU “applies to rights with an asset value creating, under the legal system, an established legal position enabling the holder to exercise those rights autonomously and for his benefit”.133 It is true that the intended encroachment upon already protected design rights would only be “partial”, as affecting existing rights only in the aftermarket (only component parts specifically used for repair would be non-infringing) while leaving them untouched in the primary market where the relevant parts are used for the assembly of new cars. However, even though the latter implies that “expropriation” of rights to property can safely be excluded, inserting a repair clause with retrospective legal effect would still constitute an interference with existing rights. 132 Jutta Figge/Nadine Kahlberg, supra note, p. 250. 133 See Case C-283/11, Sky Osterreich GmbH v. Osterreichischer Rundfunk, para. 34; also, Case T-614/13, Romonta GmbH v Commission, para. 57. 38 Under the case law of the European Court of Human Rights (ECHR)134, in order to be lawful, an interference must be “in the public interest”, “subject to the conditions provided by law and by the general principles of international law” and must strike a “fair balance” between the demands of the general interest of the Union and the requirements of the protection of the individual’s fundamental rights. It is considered that such fair balance and required proportionality could only be ensured by providing for an appropriate transitional period to safeguard the legitimate interests of right holders, which takes us to option 1.2 below. 6.1.2. Instant full liberalisation for new designs followed by full liberalisation for old designs after transitional ten-year period (Option 1.2) Economic impacts of this option will be the same as for Option 1.1. but they will fully realise only after the transition period of 10 years. Impact on competition During the ten-year transition period, competition will be limited to the new car designs put on the market. Full liberalisation for new designs will promote competition and entry in collision parts for the new, connected cars, a market that is characterised with declining demand (due to ADAS) and higher entry cost (due to the use of new/composite materials) when compared to traditional combustion engine cars. Furthermore, instant liberalisation for new designs will promote, more broadly, competition in repair services for connected cars, a market where car manufacturers have a stronger competitive position because of their direct access to the data (see Section 2.2.1.). It has the potential to limit control VMs could gain over aftermarket in the future. As far as VMs are concerned, today, the VM authorised repair channel capturers a very high share of parts and services for vehicles that are four years and younger.135 According to BCG et al. Report136, incumbent automakers (i.e. producers of cars with combustion engines) are looking for additional profit pools as they face increased competition from electric/connected car manufacturers (e.g. Tesla). They may therefore go for a deeper penetration in the aftermarket – and in particular for vehicles that are older than five years -- to generate additional profits and revenues. The transitional period of 10 years may help them to capture higher shares in the old (combustion engine) aftermarket. Impact on consumers Most VMs launch a new generation of a given model (‘redesign’) every five to eight years.137 In the meantime, they may add small changes to the skin and/or interior design of a car to boost consumer interest in a model. Those changes tend to be made to the bumpers, lights and grille and are called ‘a facelift’. As a result among new cars there are ‘redesigned’, ‘facelifted’ and existing models. The two first will be subject to a new repair clause but not the third one as it will benefit from existing protection. Calculation put forward in Annex 4 shows that at the end of the transition period between 10 and 20% of the passenger car fleet in newly liberalised markets will benefit from a 134 For example, ECHR Judgement of 30 May 2000, Alberghiera v. Italy, Application No. 31524/96, §55. 135 Ibidem. 136 BCG, CLEPA & Wolk After Sales (2021, March), supra note. Trend 10 on page 14. 137 See specialised press: https://www.autotrader.com/car-shopping/buying-car-why-you-should-pay- attention-model-cycles-239246; or https://www.carwow.co.uk/guides/glossary/car-facelift-explained- 0658#gref. 39 repair clause. Furthermore, during the first five years there will be little room for competition since, as it was mentioned earlier, it is the VM authorised repair channel which capturers a very high share of parts and services for vehicles that are four years and younger. The time where consumers could benefit most today (5-10 years old cars) will not be open to competition. Impact on legal uncertainty The clear cut-off date will bring legal certainty to the market and will promote investment. Impact on existing design rights As stated above in relation to Option 1.1, the introduction of a repair clause with retrospective effect would interfere with existing design rights which enjoy protection under Article 17(2) CFREU. This does however not mean that these rights are inviolable and must for that reason be absolutely protected138. In order to be justifiable, the interference would have to strike a “fair balance” of interests involved and be proportional to be admissible139. A repair clause would pursue a public interest being well founded in the transitional provision contained in Article 14 of the DDir140, which is to liberalise the spare parts aftermarket for the purposes of fair and effective competition (linked also to consumer protection and competition as broader public interests). Furthermore, such clause would only involve a partial restriction of design rights in the aftermarket, i.e. only to the extent that relevant parts are used for repair purposes so as to restore the original appearance of the product. The scope and exercise of rights in the primary market would be left entirely untouched. Therefore, it is considered that the legitimate interests of right owners would be sufficiently safeguarded, and that the required fair balance and proportionality would be ensured, under the condition that an appropriate transitional period is provided during which existing design rights would remain unaffected also in the aftermarket141. In the light also of the minimum term of design protection to be granted for under Article 26(3) of the TRIPS Agreement (see also Section 8.2 on compatibility with international obligations), which is ten years, it appears to be both appropriate and sufficient that the duration of that transitional period corresponds to that same term of ten years from the date of entry into force of the recast Directive to safeguard the interests of right owners 142. Even proceeding from the (hardly realistic) assumption that (actually low) design development costs would not be entirely amortisable on the primary market, such transitional period would still offer the chance in particular to owners of “younger” designs (i.e. registered since not long ago) to compensate possible investments which could not be amortised in the primary market. 138 See CJEU in Case C-360/10 SABAM, para 41. 139 See also Jarass, Charta der Grundrechte der Europäischen Union, 3. Aufl. 2016, Art. 17, Rn. 31ff. 140 Article 14 explicitly permits Member States to change their existing design laws only “if the purpose is to liberalise the market for such parts”. 141 Cf. Verfassungsrechtliche Anforderungen an die Beschränkung bestehender Designrechte bei der Einführung der Reparaturklausel, Gutachten im Auftrag des Gesamtverbands Autoteile-Handel e. V. (GVA), erstattet von Prof. Dr. Foroud Shirvani (März 2009). 142 Ibidem, p. 44. 40  6.1.3. Full liberalisation for new designs (Option 1.3) Economic impacts of this option would be the same as for Option 1.1. only if all cars on the market were those newly designed. Taking into account that the new generation of a given model is introduced on average every six to eight years, and that it takes on average 14 years to renew the fleet of vehicles in the EU143, we can expect to see full benefits of this option after 20 to 25 years (in cases where maximum protection is sought by producers). Calculations in Annex 4 show that 20 years after less than half of the passenger car fleet will benefit from a repair clause. One cannot exclude that in order to maintain profits on spare parts, manufactures might avoid changes to visible spare parts designs and seek protection for the full term of 25 years. Given competitive pressure and fast evolving car designs, this seems, however, rather an unlikely scenario. 6.2. Simplification and streamlining of RCD procedures (Option 2) Impact on the EUIPO and users of the registration system The proposed modernisation of the filing system by overhauling the requirements for the design representation in an application for a RCD will be greatly beneficial both for applying businesses and the EUIPO. Around a quarter of RCD applications filed in 2019/2020 were deficient. More than half of these (14% of all applications) lacked a proper representation of the design so as to permit all the details of the matter for which protection is sought to be clearly distinguished and allow for publication. The modernised regime on the representation of designs (both allowing and requiring a clear and precise design representation) will facilitate the filing of designs by businesses and individual designers while significantly reducing the potential for deficiencies and increasing legal certainty. Applicants will consequently have to pay less to their lawyers for settling deficiencies in applications. The new regime on design representation shall involve savings for design applicants of between EUR 160 and EUR 200 per application. Savings are annual, in 2024 they are expected to amount at EUR 0.8 to 1.02 million in total. Table 6.2. Savings from simplification of requirements for the representation of designs Saving per owner (application) (EUR) 160 to 200 Applications affected 14.3% Year 2024 impact Applications affected 5,112 Total savings (EUR million) 0.82 to 1.02 Source: Own calculations based on EUIPO data (see Annex 9). The proposed abolition of the “unity of class requirement” for businesses wishing to apply for RCD protection by means of a multiple application will have different impacts on the EUIPO and users of the RCD system. In fact, the majority of RCDs filed form part of multiple applications. The abolition of the “unity of class requirement” should result in an increase of such applications. This will entail losses of revenue for EUIPO and savings for the users of the RCD system. According to EUIPO calculations, around 20% of owners might be affected. The simplification of the filing of multiple applications is expected to produce savings 143 SWD/2018/190 final, “Impact Assessment on general safety and the protection of vehicle occupants and vulnerable road users” (2018), page 10 41 annually, in 2024 between EUR 0.6 and 1.35 million depending on the fee system chosen (Options 3 described below). Table. 6.3. Savings from abolition of unity of class requirement Fee structure  Current Opt. 3.1 Opt. 3.2 Saving per owner (application) (EUR) 492 234 281 Year 2024 impact Applications affected 2746 (7.7% of all applications, 20% of owners) Total savings (EUR million) 1.35 0.64 0.77 Source: Own calculations based on EUIPO data (see Annex 9). 6.3 RCD fees Sub-options 3.1 and 3.2 Impact on users of the registration system Table. 6.4. Overview of current and proposed fee structure for RCD (in EUR) First 5 year period Current Option 3.1 Option 3.2 Number of designs per application 1 350 250 250 2-10 175 125 100 11 and more* 80 Cost of each renewal (each for 5 years) 1st 90 70 80 2nd 120 140 160 3rd 150 280 320 4th 180 560 640 Note(s): * no limit currently, in case of Option 3.1 and 3.2 limit of 50 designs per application. Source: Own calculations based on EUIPO data (see Annex 9). The new fee structure would benefit those with lower number of designs per application and those who renew protection only once. Excluding the 4th renewal (on which no data is yet available) Sub-option 3.1 promises to deliver net savings in 2024 to the amount of around EUR 4.1 million and sub-option 3.2 of EUR 4.6 million144. Businesses would get more value for money and would not pay more for the EUIPO services than is strictly necessary. This would enable in particular SMEs and individual designers to limit their costs and to compete with larger firms on more advantageous conditions, which, in turn, is in the benefit of consumers and, eventually of society as a whole. The new fee structure will benefit designers who include up to 22 designs in a single application in case of Opt 3.1 and up to 48 designs in case of Opt. 3.2. Taking into account 144 The impact of the 4th renewal depends on RCD owners demand. At the time of writing this IA there was no historical experience with the 4th renewal, so its impact is based solely on assumptions. With the 4 th renewal the net impact of option 3.1 and 3.2 amounts to average savings of EUR 1.8 million (see also table 6.5). EUIPO provided estimations of the impact of fee changes on their budget (without the 4th renewal). According to EUIPO, the impact of both options 3.1 and 3.2 is around EUR 3.2 million – see Annex 7. The difference comes from using a slightly different methodology. EUIPO calculations are based on individual designs, while the calculations used in this impact assessment are based on number of applications and owners, which required additional assumptions but allowed for identification of the number of entities affected (see also Annex 9). 42 the historical distribution of number of designs per application, 97.7% of applications will experience cost saving in case of Opt 3.1 and 99% in case of Opt. 3.2. As fees will be updated in the Regulation, they will enter into force immediately after adoption. We expect that this could be as early as mid-2023, with 2024 as the first full year of the new system. Savings for new owners applying for design protection in 2024 are expected at around EUR 345 (Opt.3.1.) to EUR 494 (Opt. 3.2). Savings for the owners making 1st renewal (extending protection to 10 years) at EUR 173 and EUR 88 respectively. The owners wishing to protect their designs for 15, 20 and 25 years will pay significantly more than currently. The cap in the number of applications in a single filing set at 50 is expected to affect just a small fraction of all owners, nevertheless increasing their cost significantly. Elimination of the transfer fee should produce savings of around EUR 200 per each transferred design. Summary of the expected changes and impacts is provided in the table below and in Annex 9. Table 6.5. Overview of maximum expected impact of options on fees in year 2024. Fee structure: Current Option 3.1 Option 3.2 Design per owner Total Total Total owners (EUR) (EUR per owner (EUR per owner (EUR affected million) (EUR) million) (EUR) million) Application fee 14,659 0 0 -345.79 -5.1 -494.34 -7.2 1st renewal fee* 6,155 0 0 -172.90 -1.1 -87.67 -0.5 2nd renewal fee* 3,157 0 0 175.33 0.6 350.66 1.1 3rd renewal fee* 1,351 0 0 1,139.66 1.5 1,490.33 2 4th renewal fee* 701** 0 0 3,345.93 2.3 4,049.69 2.8 Cap at 50 71 2,539.88 0.18 2,539.88 0.18 2,539.88 0.18 No transfer fee* 375 -1,665 -0.6 -1665.18 -0.6 -1665.18 -0.6 Total -0.45 -2.25 -2.25 Total without 4th renewal -0.45 -4.55 -5.05 Note(s): * renewals and transfers are made on individual designs, this is an approximation of affected owners based on proportion of designs per application per owner; ** full assumption, there is no experience yet with 4th renewal Source: Own assessment see Annex 9. Consequently, the new fee structure will benefit new design owners and those that prolong protection only once. With the average (2019-2020) number of designs per application standing at 3.4 for companies and 2.3 for natural persons (including also small companies without legal entity), the benefits from the application fee reduction will be slightly higher for an average company. Taking into account that companies renew their designs from 2.5 (1st renewal) to 3.3 (3rd renewal) times more often than persons, the bulk of savings (1st renewal) and costs (2nd and subsequent renewals) will affect them, with negligible impact on persons (see Annex 9). According to the EUIPO, the lowering of fees is not expected to significantly increase the number of designs protected (based on experience with EUTM fee reductions) at least in 2024 and 2025. In an optimistic scenario however, the new fee system could lead to an increase in the number of design owners in 2030 from 15% (Opt. 3.1) to 21% (Opt.3.2) in comparison to the number expected under the current system. This could translate into additional 2,300-2,500 design owners (Opt. 3.1) to 3,200 to 3,400 (Opt 3.2) in 2030. Unintended effects 43 Among the disadvantages of the proposed fee reduction is the allegation that a lower cost for the registration of a RCD could lead to more “frivolous” or “abusive” registrations of designs. However, there is no data which would support such a position. Furthermore, under sub-options 3.1 and 3.2 a flat fee for each additional design in a multiple application applies. In addition, increasing the higher level of renewal fees for RCDs would discourage the maintenance of designs that are not intended to be utilised. Could fees be further reduced? Fees for an exclusive unitary IP title like the RCD extending to the whole EU territory need to reflect the economic value of the right granted in order not to distort competition and prevent innovation. Lower fees could encourage flagrant applications, put sustainability of national design protection systems at risk and cut supporting activities of the EUIPO (such as e.g. IP awareness raising campaigns or SME support). Moreover, respondents to the First Public Consultation (including IP owners and their representatives) did not call for drastically lower fees and considered that fees at the EU level should be sufficiently higher than national fees to ensure a proper balance between the protection systems. Impact on administrative burdens The abolition of the publication fee would reduce administrative burdens as it unifies the registration and publication fee to a single filing fee, and thus simplifies the registration process of design applications. Applicants would no longer be obliged to pay a separate publication fee at the moment of filing the design application but instead pay only the registration fee. This will in particular make the payment of fees for multiple applications simpler whose publication fees currently decrease in proportion to the number of designs. Regarding multiple applications, the above proposal to introduce a flat fee per additional design instead of staggering them in two brackets (2nd to 10th design, 11th design upwards), is therefore also warranted for reasons of simplification. In the course of application proceedings, one or more designs of a multiple application pertaining to one or both brackets are frequently dropped, requiring a re-calculation of the additional fees. This would be facilitated by a flat fee. Impact on the EUIPO According to Article 172(2) of the EUTMR, the amounts of the EU trade mark and design fees shall be fixed at such a level as to ensure that the subsequent revenue is, in principle, sufficient to balance the EUIPO’s budget. A potential adjustment of fees in order to make the system more accessible in particular for SMEs and individual designers will therefore need to ensure that this budgetary principle is complied with. This budgetary principle aims at the Community design system to be financially independent of the revenues from EU trade mark fees but does not strive to be cost-based at a granular level to cover the costs of specific administrative acts. Therefore, policy considerations come into play when determining the levels of individual fees, for instance with respect to the fact that fees for renewals also aim at avoiding an extended protection for RCDs which are actually not commercialised. 44 RCD revenues account for around 11% of the total fee revenues of the EUIPO – and stood at around EUR 30m145 in 2020. Expenditures directly attributable to RCD account for around 1/3 of the income. The rest is used to finance certain “non-fee producing” activities, including awareness raising activities to promote knowledge and understanding of design protection, and cooperation projects to foster convergence and transparency of practices to the benefit of users of the design protection systems (further details are provided in Annex 7, Section II, 1.b). Consequently, it would be possible to lower fees further but only at the expense of these other activities146. The proposed fee structure aims largely at preserving EUIPO income while shifting incentives for first time application and protection for shorter periods. The EUIPO estimated a total loss of revenue in 2024 at EUR 3.2 million for option 3.1, and 3.16 million for option 3.2. . The real impact on the EUIPO budget will however be smaller due to proceeds from the 4th renewal. Using the forecast from Annex 9, the additional proceeds from the 4th renewal should more than offset all other losses in revenue, resulting in a revenue increase ranging from EUR 0.26 to EUR 1 million. According to EUIPO data, the proposed adjustment of fees following sub-option 3.1 or 3.2 does not promise to cause significant (structural) negative budgetary results with respect to RCD related income and expenditure only. Detailed information on the evolution of the EUIPO budget as consequence of the fee adjustments is provided in Annex 7. Impacts on National IP offices In addition, with a view to the relation of coexistence between the Community and the national design systems, it is necessary to also look at the fee levels of national IP offices and compare those with the RCD fees. The creation of excessive benefits of the latter, resulting in a too strong approximation with the fees demanded at national level, could have the undesired effect that the financial advantages of registering their designs as RCDs weigh up to any possible disadvantage of the RCD system or the advantages of seeking national protection regardless of the filer’s actual business needs. This would go against the intention of the Union legislator whereby national design systems shall not be replaced by the RCD regime. National design registrations are widely used. In 2019 there were around 120,000 filings at national IP offices, more than to EUIPO. Businesses and especially SMEs participating in the Design evaluation welcomed the coexistence of national and EU systems. National registration was seen as often providing the adequate territorial coverage, allowing for best (strategic) protection of IP according to individual needs and size of company.147 A reduction of the basic RCD registration fee would not put coexistence at risk. It is true that this fee cut would bring the RCD registration fee level closer to the registration fee level of national offices for domestic filings. However, a reduced RCD registration fee would still keep a clear and sufficient distance from the comparable fee at national level. The indicative table in Annex 8 shows the levels of design fees requested in each Member State. Taking into account the actual filing volumes of national (regional) designs shown in the same Annex, the average cost of a national design in 2019 was well below EUR 100 145 EUIPO budget 2020 https://euipo.europa.eu/ohimportal/en/transparency-portal/economic/office-budget. 146 Article 151(1)(c) EUTMR tasks the EUIPO to promote convergence of practices and tools in the area of trade marks and designs. Under Article 152(5) EUTMR, the EUIPO has to provide financial support to relevant cooperation projects with a ceiling of funding of 15% of its yearly revenue. 147 See also Annex 13 for more in-depth analysis of two systems coexistence. 45 for an electronic filing. This average cost for registering a national design is substantially lower than the basic fee of EUR 350 to be paid for the registration of a RCD. Under the current system the basic fee of EUR 350 is equal to (the total) average electronic fees of 4 national offices. The proposed fee of EUR 250 is equivalent to (the total) average fees in almost 3 Member States. The aforesaid also applies if one considers the highest current national fees for a single design application equalling to EUR 250 (FI). The national offices currently charging an application fee the amount of which is quite high compared to the level of the corresponding RCD fee would be free to adjust their fee levels accordingly (by reducing the basic registration fee) and ensure a more favourable ratio compared to the EUIPO basic registration fee. It is also noteworthy that during the last decade the number of design applications to national offices remained remarkably stable at around 120,000 a year despite constant growth in RCD application. This could suggest that RCD is not undermining demand for national protection. 6.4 Options for further harmonisation The current scope of harmonisation of industrial design laws in Europe is significantly restricted as the DDir follows a minimum harmonisation approach by limiting its scope to selected substantive law aspects (baseline). The persisting negative effects associated with this option have been clearly described under the 'problem definition' in Section 2.1.2 above. The First Public Consultation clearly revealed the most relevant areas for further harmonisation. Accordingly, the approximation exercise should focus on the most significant divergences in design laws and procedures causing major problems to the users at both national and EU levels, as described above in section 5.2.3 (Option 4.1). Since only a limited scope of changes would need to be done in Member States' laws (usually in the form of mere adjustments of existing provisions and not by creating new rules), it is expected that the alignment exercise could be done within a reasonable period of time. Furthermore, to the extent necessary such an approximation of Member States' laws could be pursued together with identical modifications to the RCD regime which would ensure coherence between the two systems. This was not possible at the time of the adoption of the DDir as the CDR was adopted three years later. In the meantime, the RCD system has proved well its merits (as shown by the recent evaluation) and should therefore serve, as much as possible and appropriate, as a benchmark for future alignment of national laws, as it was also the case when aligning Member States’ laws relating to trade marks. Under Option 4.2, the scope of the approximation exercise would not be limited to particular aspects of design laws but would encompass the whole range of provisions on substantive law, procedures and practices. Accordingly, the design systems in Europe would evolve from partially coherent and aligned to fully harmonised regimes. However, the analysis of existing problems (Section 2.1.2) has not demonstrated an apparent need for a full scale approximation of all design provisions. As a result, option 4.2 would be disproportionate to the actual needs. Moreover, such a scenario would necessitate far reaching changes at Member States' level, involving not only amendments to national design laws but possibly also to civil, administrative and other laws. 46 When it comes to the implementation of options 4.1 and 4.2, one could consider that the desired approximation of design laws and procedures could be achieved without a legislative intervention at the EU level. In this case, Member States would have to agree on a common approach/benchmark and align, accordingly, their laws and procedures on a voluntary basis (sub-options 4.1a and 4.2a). However, the achievement of the operational objectives identified in Section 4.2 is highly unlikely. Firstly, such a process would be very lengthy given the wide range of existing divergences between national laws. The duration and outcome of such an exercise would fully depend on the commitment of all Member States and their willingness to find common approaches. It is questionable how strong the incentives for this would be, taking into consideration that further harmonisation is called for by industry but not by national administrations. Moreover, it would be very difficult to arrive at a unanimous decision among the 27 Member States. Therefore, the process would more likely result in lowest common denominator solutions than the most appropriate ones. Moreover, it might be easier to find a common approach on the less controversial issues whereas there would not be any guarantee that the most serious problems would be properly addressed. Finally, the objective of achieving coherence between national laws and the RCD system would remain out of the reach of this exercise. Accordingly, it appears more appropriate to pursue harmonisation by means of an EU- driven action, i.e. a legally binding instrument, to ensure the achievement of the identified objective as regards in particular substantive design laws and procedures (sub-options 4.1b and 4.2b). An exception should however be made with respect to selected very technical issues, such as the divergent, detailed formality requirements for the representation of designs. While it is for example appropriate to abolish the requirement of (static) graphic or photographic reproduction altogether by legislative harmonisation in the DDir148 to remove legal constraints at Member States’ level149, and allow so for the outstanding alignment to the digital age, the use of the existing cooperation framework to foster convergence of practices and tools under Article 152 of the EUTMR seems more suitable for converging on specific technical standards. The latter would allow ensuring certain flexibilities to keep abreast with technical advancement, whilst safeguarding harmonised standards enacted by the competent national authorities, thereby also further improving collaboration within the EUIPN. Impacts on users of the registration system Further harmonisation of national laws, in particular procedures is strongly supported by user organisations that represent both large and small design owners, as well as their agents, as the feedback to the two Public Consultations clearly showed. Enhanced harmonisation is expected to have an overwhelmingly positive effect on all those users of the design protection systems. Moreover, there are indications that the impact of the proposed changes will be even more significant and positive for SMEs than for LEs. As described in Section 2.1.2 (problem definition), given the current low level of harmonisation, applicants active in certain Member States are disadvantaged vis-à-vis applicants in other Member States and those that apply for a RCD in terms of speed of registration, access to and costs of the system. The proposed abandonment of ex-officio examination of prior art also at national level promises to significantly reduce the duration of registration proceedings in those Member 148 This would equal the abolition of the requirement of graphic representation in the trade mark reform. 149 As identified in the context of cooperation projet CP6, see supra note 86. 47 States where it is still carried out (CZ, FI, HU, RO, SK). Businesses will thus be able to ensure protection much faster and at lower costs. In CZ this would affect between 150 and 250 applications each year, in Finland between 100 and 140, around 130 in Hungary, from 100 to 170 in SK, and, between 270 and 370 in RO150. Altogether for around 750 to 1000 applications annually in the EU, the design registration time could be more than halved (based on comparison with an average registration time in countries without prior art examination). Moreover, companies who seek design protection under several national laws depend to a large extent on external expertise. In this context, it is generally perceived, on the basis of contacts with stakeholders, that SMEs, that do not have in-house IP experts, often pay substantially more when it comes to "advisers" fees compared to larger companies which have experienced in-house employees. According to data provided by the Member States for the EUIPN DesignView database, around 45% of applications at national IP offices (or around 60,400 applications) used a legal representative in 2019. Ensuring for example that all Member States provide quick and efficient office-based procedures to get an invalid design registration cancelled without having to go to court151 at much higher expense and greater delay should be clearly beneficial for both competitors and right holders as the following example of compared costs for respective proceedings for trade marks in Greece illustrates. Table 6.6. Costs of invalidity proceedings in Greece Official costs Professional fees Judicial design invalidity Approx. EUR 200 (including EUR 6,000 to proceedings (first instance only) process-server fees) EUR 12,000 Administrative trade mark EUR 114 (plus process-server fees EUR 2,000 to invalidity proceedings (first instance etc., in total approx. EUR 200) EUR 5,000 only) Source: ECTA data152, comparable complete information not available for other Member States, mainly as Member States are still in transposition period and system and reporting is not yet set up everywhere. The introduction of office-based design invalidity proceedings in Germany in 2015 serves as good example of substantial cost benefits achieved for businesses. While in the past for judicial design invalidity proceedings court fees of EUR 1,638 were to be paid153, since the reform of legislation there only an official fee of EUR 300 is payable to the German Patent and Trade Mark Office for the filing of an application for declaration of invalidity. In response to the Second Public Consultation an overwhelming majority of respondents, including associations of IP right owners and IP attorneys and agents expressed strong support for making the provision of such office-based invalidity procedures mandatory at national level. In that context, the establishment of office-based cancellation proceedings 150 Industrial Property Office of the Czech Republic, Annual Reports 2019 and 2020; Finish Patent and Registration Office website; Hungarian Intellectual Property Office, Annual Report 2018-2019; The Industrial Property Office of the Slovak Republic, Annual Report 2019; State Office for Inventions and Trade marks Romania, Annual Report 2019. 151 For Member States providing office-based invalidity procedures on one side and those providing for judicial invalidity procedures before the competent court on the other, see supra notes 80 and 81. 152 The indicated amounts of fees may fluctuate significantly, depending on the complexity of the case and the professional representation obtained. They are based on expert experience and assume average complexity of the case at issue. 153 This concerned a case of average value of dispute of EUR 50,000. 48 in the area of trade marks were much praised to have been an effective means to reduce costs and burdens for businesses, and SMEs in particular. Impacts on National IP offices Option 4.1b would imply the obligation for Member States to adapt, accordingly, their national legislations. Considering the heterogeneity in design systems, it is impossible to draw a general conclusion, for example, as to whether these adaptations would be more burdensome for small national offices than for big ones or vice versa. In terms of cost, because of the heterogeneity of national design systems, it is assumed that certain national offices would bear variable additional costs linked to further harmonisation efforts in the short to medium term. Such costs and/or cost savings for each and every national design system can only be calculated at national level in the light of the peculiarities of each design system. However, most changes in the EU legislation would not entail major changes to existing laws and essentially bring more clarity, consistency and legal certainty without any significant impact on resources and structures (see Annex 5, Section 4). The few changes that might have a significant impact on some national systems relate foremost to the setting up of administrative invalidity procedures in the Member States where such procedures do not already exist. The establishment of such office-based procedures might involve substantial expenses for smaller IP Offices. This could be particularly problematic in countries where only very few invalidity cases are currently brought before their courts. A reason for such low numbers could however be precisely the existing lack of efficient proceedings to contest invalid registrations. In any case, office- based invalidity procedures have already been established everywhere for the cancellation of trade marks in transposition of the reformed Trade Mark Directive such that it should be possible to use synergies in that context. Moreover, and as much supported by stakeholders in response to the Second Public Consultation, cooperation between the EUIPO and national IP offices could be extended appropriately to assist in capacity building and cushion negative impacts on that part of smaller IP offices with only few cases to deal with. Option 4.1b would contribute to improving the efficiency and effectiveness of procedures at European IP offices and eventually lead to significant cost savings. As such, it would also increase the competitiveness of national offices and allow them to extend the scope of cooperation with OHIM and other IP offices to the procedural areas concerned (such as that concerning invalidity of a design). Data supporting such costs and/or cost savings are however not available. 7. HOW DO THE OPTIONS COMPARE? The following tables provide information comparing the policy options in light of the effectiveness and efficiency criteria as well as impact on most affected stakeholders. Except for Option 2 whose efficiency depends on choice of option 3, there is no impact of policy options on effectiveness or efficiency of other options. Thus they can be considered independently of each other. Table 7.1 Comparison of policy options against effectiveness and efficiency criteria 49  Option Effectiveness (contribution to achieving objectives) Objective 3: Enhancing Objective 1: Opening up the complementarity and Efficiency spare parts aftermarket to interoperability between the (costs and benefits) competition RCD and national design systems Baseline (0) Entry cost is increasing thus (0) Divergent rules remain in Net effect: (0) status quo may result in less place (due to narrower scope of Cost for consumers: EUR 415-663m per year, competition in the future RCD rights businesses will diminishing with time if more countries decide Potential brake for the continue using national design to liberalise (e.g. FR from 2023 for new development of repair markets regimes instead of RCD system designs only) despite the latter suiting EU-wide activity much better) Option 1.1 (++) Most benefits to customers (++) Full harmonisation Net effect: (++) Full liberalisation In line with EU antitrust regime Benefit to consumer: EUR 415-663m per year for all designs Legal certainty from day 1 Cost for VM: loss of income corresponding to Unclear impact on investment consumer benefit resulting from increased competitive pressure; Option 1.2 (+) During the 10 year (+) Full harmonisation will be Net effect: (+) Instant full transition, benefits to achieved after the transition Benefit to consumers: (+) During the 10 year liberalisation for consumers limited to new period of 10 years transition each year benefits will increase by new designs deigns EUR 4 to 13 m per year to reach up to 10-20% followed by full Transition allows firms to of Opt. 1.1 value. After the transition period liberalisation for old accommodate annual benefits will be net present value of designs after Limited legal certainty during Opt. 1.1. (EUR 340-544m* after 10 years); transitional period transition period Cost for VM: loss of income corresponding to Unclear impact on investment consumer benefit resulting from increased competitive pressure; Option 1.3 (0/+) Existing designs can be (0) Full harmonisation will not Net effect: (0/+) Full liberalisation protected up to 25 years, be achieved until existing designs Benefit to consumer: (+) After first 10 years for new designs liberalisation afterwards are on the market (up to 25 years) 10-20% of Opt.1.1 benefits, after 15 years 15- Limited legal certainty 30%, after 20 years 20-40%. EUR 415-663m Unclear impact on investment per year only after current designs no longer available on the market, thus far lower benefit in discounted net present value terms (EUR 253-404m after 25 years*). Cost for VM: loss of income corresponding to consumer benefit resulting from increased competitive pressure; Legend: ++ significant positive impact; + positive impact; 0 neutral; - negative impact; -- significant negative impact; * discount rate: 2% ECB inflation target Table 7.2 Comparison of policy options against effectiveness and efficiency criteria Objective 3: Enhancing Objective 2: Improving accessibility, complementarity and Efficiency efficiency and affordability of RCD interoperability between (costs and benefits) protection the RCD and national design systems Option 2 (+) Easier/safer access to protection due (+/0) Update of RCD filing Net effect: (++) Simplification and to abolition of unity of class requirement regime will also boost Benefits in 2024: Dependent on fee streamlining of for multiple applications and new convergence of practices structure: current: EUR 2.4m, Opt. 3.1: RCD procedures standards for design representation (less and technical standards with EUR 1.7m, Opt. 3.2.: EUR 1.8m, EUR deficiencies); procedural alignment with MS 1million through new representation EUTM procedures will increase standards, rest through facilitation of efficiency multiple RCD applications ) Option 3 (+) Lower fees for basic protection (0) Major shift from Net effect: (+) Lower RCD Higher discounts for including several national to RCD filings are Benefit: lower fees for basic RCD registration fee and designs in one application (multiple not expected. Although on protection and for the first renewal easier multiple application) average for RCD fee one 50  Objective 3: Enhancing Objective 2: Improving accessibility, complementarity and Efficiency efficiency and affordability of RCD interoperability between (costs and benefits) protection the RCD and national design systems applications with Removal of unity of class requirement could buy protection in 3 Cost: higher fees for RCD 3rd and 4th bulk discount will make it easier to use multiple EU MS, instead of 4 renewal (protection up to 20 and 25 years); applications and use discounted fees currently. cap at 50 designs for single application Potential for lower income to EUIPO (subject to uncertain proceeds from 4th renewal) Sub-option 3.1 (++) (0) Net effect: (++) More affordable access to basic Proper balance of Benefit: in 2024 - Basic protection EUR protection should encourage usage. coexistence is safeguarded. 4.9m, 1st renewal EUR 1.1m Coupled with proportional increase of RCD system will be slightly Potential increase in applications/design renewal fees for protection up to 20 and more attractive owners in 2030 from 0 to 15% 25 years Cost in 2024: in 2024 - 2nd renewal EUR 0.6m, 3rd: EUR 1.5m, 4th: 2.3m Sub-option 3.2 (++/-) (0) Net effect: (++) Even more affordable access to basic Proper balance of Benefit: in 2024 - Basic protection EUR protection should further encourage coexistence is safeguarded. 7m, 1st renewal EUR 0.5m usage. Coupled with rather RCD system will be slightly Potential increase in applications/design disproportional increase of renewal fees more attractive owners in 2030 from 0 to 21% for protection up to 20 and 25 years Cost: in 2024 - 2nd renewal EUR 1.1m, 3rd: EUR 2m, 4th: 2.8m Option 4.1 (+) While further approximation of (++) Significant Net effect: (++) Partial further national laws shall foremost render enhancement of Benefits: approximation of national systems more accessible, greater complementarity and Facilitation of multiple applications (not national rules and coherence with RCD (and resulting interoperability of design quantifiable at national level) their coherence with increased potential for expansion of systems. Larger scope of Abolition of ex-officio examination of prior RCD system convergence of EUIPO and EU MS normative harmonisation art should at least halve duration of offices practices) will contribute to will also allow convergence registration procedure for up to 1000 increasing also accessibility and of EUIPO and EU MS applicants a year transparency of RCD system. offices practices to be Office-based invalidity procedures can be extended accordingly, up to three times cheaper than court based thereby further potentiating (due to lower lawyer fees - EL example) level of consistency and Costs: Implementation costs for national predictability. offices (reduced income and setup costs for new procedures) Sub-option 4.1a (+/0) Less apt to contribute to increasing (-/0) Less apt to achieve Net effect: (-/0) Voluntary also accessibility and transparency of enhanced complementarity Benefits: Consistent principal rules RCD system, especially in light of 20 and complementarity except Costs: much time and effort needed years experience with voluntary in very technical areas liberalisation of spare parts. requiring flexibility to keep abreast with technological advancement (e.g. technical standards for representation of designs). Sub-option 4.1b (+)More apt to contribute to increasing (++) More apt to achieve Net effects (+) Mandatory also accessibility and transparency of enhanced complementarity Benefits: Consistent principal rules RCD system and complementarity not Costs: little time and effort needed being limited to lowest common denominator solutions. Option 4.2 (++) Full harmonisation of national laws (++) Full complementarity Full approximation in alignment with RCD system will and interoperability of the of national laws and significantly contribute to increasing also design protection systems procedures and their accessibility and transparency of RCD coherence with system RCD system Sub-option 4.2a (+)Less apt to contribute to increasing (0/-) Less apt to achieve full Net effect: (--) Voluntary also accessibility and transparency of complementarity and Benefits: fully consistent laws RCD system complementarity not being Costs: too much time needed, excessive costs, and disproportional to actual needs 51  Objective 3: Enhancing Objective 2: Improving accessibility, complementarity and Efficiency efficiency and affordability of RCD interoperability between (costs and benefits) protection the RCD and national design systems limited to lowest common denominator solutions. Sub-option 4.2b (++)More apt to contribute to increasing (++) More apt to achieve Net effect (--) Mandatory also accessibility and transparency of full complementarity and Benefits: fully consistent laws RCD system complementarity not being Costs: too much time needed, excessive limited to lowest common costs, and disproportional to actual needs denominator solutions. Legend: ++ significant positive impact; + positive impact; 0 neutral; - negative impact; -- significant negative impact; 52  Table 7.3 Comparison of the impact of policy options 1 on stakeholders Spare parts producers Spare parts producers Authorised Independent Vehicle producers independent Citizens/Customers OEM Repairers & Distributors Repairers & Distributors Baseline 0 0 0- 0 0 0 Option 1.1 (-) Price competition in all (++) Economies of scale due (++) Economies of scale due (N/A) Freedom to choose (++) Possibility to offer (++) Instant freedom of choice Full liberalisation for all MS; loss of market power; to access to entire EU to access to entire EU market; parts for repair; potential alternatives, possible as regards spare parts designs possible modest loss of market; potentially more loss on distribution of VM consolidation of throughout the EU; market shares for body freedom to operate in the spare parts; distribution channels and parts; aftermarket; workshops; benefits form legal certainty; Costs: Loss of income corresponding to consumer benefit resulting from increased competitive pressure; Benefits: Annual cost savings of between EUR 415m and 664m for clients in countries currently without a repair clause Option 1.2 (short run: 0, long run: -) (+) Impact delayed in time, (+) Impact delayed in time, (N/A) (+) Impact delayed in (short run: 0, long run: ++) Full liberalisation for Competition for new designs compared to Option 1.1; compared to Option 1.1; time, compared to Option Both non protected (new) and new designs + old after (connected cars); for 1.1; protected (old) spare parts on 10 years existing designs (combustion the market during 10 year engine cars) delayed transition, leading to confusion competition; status quo in and potential (unintended) the short run; infringements; full freedom to choose afterwards Costs: Loss of income corresponding to consumer benefit resulting from increased competitive pressure; Benefits: During the 10-year transition each year benefits will increase by EUR 4 to 13 m per year to reach up to 10-20% of Opt. 1.1 value. After the transition period annual benefits will be net present value of Opt. 1.1: EUR 340-544m*; Option 1.3 (short run: 0, long run: -) (+) Impact delayed in time, (+) Impact delayed in time, (N/A) Keep control in (--) Legal uncertainty; (medium run: 0, long run: ++) Full liberalisation for Only new spare parts compared to Option 1.2. compared to Option 1.2. protected markets over the Both non protected (new) and new designs designs liberalised, for distribution of the parts protected (old) spare parts on existing ones monopoly covered under the old the market for up to 25 years possible for up to 25 years; designs (combustion engine leading to confusion and cars) potential (unintended) infringements; full freedom to choose afterwards Costs: Loss of income corresponding to consumer benefit resulting from increased competitive pressure; Benefits: After first 10 years 10-20% of Opt. 1.1 benefits, after 15 years 15-30%, after 20 years 20-40%. EUR 415-663m per year only after current designs no longer available on the market, thus far lower benefit in discounted net present value terms (EUR 253-404m after 25 years*). Legend: ++ significant positive impact; + positive impact; 0 neutral; - negative impact; -- significant negative impact; * discount rate: 2% ECB inflation target 53 Table 7.4 Comparison of the impact of policy options 2 to 4 on stakeholders 54  Individuals (+SMEs) applying Firms applying for protection IP offices Citizens for protection Baseline 0 0 0 0 Option 2 (++)Easier access and savings (++)Particularly easier access (++)EUIPO able to run RCD (+/0)No significant Simplification for firms due to lower and savings for operations more efficiently (less (quantifiable) impact; and streamlining deficiency potential and individuals/SMEs due to lower deficient applications to treat; consumers to profit from of RCD extended, less costly access to deficiency potential and smoother running of workflows and wider variety of products procedures multiple applications, and extended, less costly access to back office IT landscape due to though, as designs foster greater predictability. multiple applications, and alignment with EUTM procedures); product differentiation greater predictability. facilitation of task to foster convergence of practices and tools in cooperation with nat. IP offices (EUIPO serving as benchmark). Costs: EUR 0 EUR 0 Loss corresponding to benefits of Reduction in fees for IP firms and individuals lawyers corresponding to benefits to firms and individuals Benefits: EUR 160 to 200 per applicant, for up to 14% of applicants due Reduction of deficient applications Not quantifiable to simplified representation and abolition of unity of class EUR 492, 234 and 281 due to facilitation of multiple RCD requirement reduces time and cost applications in case of current fee structure, Opt. 3.1 and 3.2 of examination and correspondence. respectively. Affecting up to 20% of applicants Benefits: Option 3 (+/-) More affordable access (++) More affordable access and (-/0)Loss of revenue for EUIPO; no (+/0)No significant Lower RCD and savings for firms filing savings for individuals and major impact on nat. IP offices (quantifiable) impact; registration fee fewer designs, and for shorter SMEs tending to file fewer through potential shift from nat. to consumers to profit from and easier period, increased cost for firms designs, and for shorter period. RCD filings (nat. IP offices free to wider variety of products multiple filing large numbers of designs cushion effects by lowering own though, as (more) designs applications and for long period. fees). foster product with bulk differentiation discount Opt. 3.1 Costs*: EUR 74, 478 and 1398 for EUR 47, 305 and 893 for 2nd,3rd Equal to benefits for firms and EUR 0 2nd,3rd and 4th renewal and 4th renewal respectively individuals. EUIPO estimates at respectively EUR 3.2m Opt. 3.1. EUR 144 per application and EUR 132 per application and Equal to cost for firms and Not quantifiable Benefits* EUR 74 for 1st renewal EUR 47 for 1st renewal individuals. Proceeds from 4th renewal may be higher than costs Opt. 3.2 Costs*: EUR 147, 625 and 1692 for EUR 94, 399 and 1081 for Equal to benefits for firms and EUR 0 2nd,3rd and 4th renewal 2nd,3rd and 4th renewal individuals. EUIPO estimates at respectively respectively EUR 3.16m Opt. 3.2. EUR 211 per application and EUR 166 per application and Equal to cost for firms and Not quantifiable Benefits* EUR 37 for 1st renewal EUR 23 for 1st renewal individuals. Proceeds from 4th renewal may be higher than costs Option 4.1 (++)Easier, less costly access (++)Particularly easier, less (++) National IP Offices becoming (0)No significant Partial further to protection, incl. through costly access to protection, incl. more attractive and competitive at (measurable) impact; approximation combined use of nat. and RCD through combined use of nat. bearable, proportional implementing consumers indirectly to of national rules systems; greater predictability; and RCD systems; greater cost; facilitation of EUIPO task to profit from wider variety and their easier, less costly way to predictability (less need for foster convergence of practices and of products though, as coherence with defend against/cancel external expertise); easier, less tools in cooperation with nat. IP (more) designs foster RCD system registered designs not meriting costly way to defend offices. product differentiation. 4.1a voluntary protection; lower costs in against/cancel registered designs Aforesaid positive impacts only 4.1b mandatory managing IP portfolios. not meriting protection; lower (timely) guaranteed pursuing Aforesaid positive impacts costs in managing IP portfolios. legislative harmonisation (sub- only (timely) guaranteed Aforesaid positive impacts only option 4.2). pursuing legislative (timely) guaranteed pursuing harmonisation (sub-option 4.2). legislative harmonisation (sub- option 4.2). Costs: Adaptation to new system, including learning process Setting up of administrative Reduction in legal fees invalidity procedure in Member corresponding to benefits States where it does not exist of firms and individuals Benefits: Lower need of legal expertise could affect up to 45% of Not quantifiable Not quantifiable applications. Savings on IP office-based invalidity procedures from EUR 4,000 to 7,000 per case (based on EL example) 55 Option 4.2 (+/--)As Option 4.2 would (+/--)As Option 4.2 would (--)Excessive and disproportional (+/0)No significant Full necessitate very far reaching necessitate very far reaching burdens and implementing costs for (quantifiable) impact; approximation changes at MS’s level, firms changes at MS’s level, firms nat. IP Offices and other national consumers to profit from of national laws would have to wait would have to wait authorities; no flexibility left for wider variety of products and procedures (unreasonably) long time for (unreasonably) long time for tailored rules taking account of legal though, as (more) designs 4.2a voluntary benefits to materialise; far benefits to materialise; far traditions and other national foster product 4.2b mandatory reaching changes would not reaching changes would not specificities. differentiation correspond to actual needs. correspond to actual needs. Costs: Potentially higher than 4.1. due to magnitude of changes Benefits: Potentially higher than 4.1. due to magnitude of changes Legend: ++ significant positive impact, + positive impact, 0 neutral, - negative impact, -- significant negative impact; *- weighted averages based on distribution of designs per application in 2019/20 8. PREFERRED OPTION 8.1 Conclusion on impacts and coherence Based on the analyses carried out in the previous sections, the preferred set of options includes Option 1.2, Option 2, Sub-option 3.1 and Sub-option 4.1b. Option 1.2 is considered to be the most proportional one to achieve complete harmonisation in the internal market on the principle of liberalisation. It is true that the price and competition benefits stemming from Option 1.1 are more immediate, however, Option 1.2 has the following advantages. First, it is in line with the spirit of the transitory agreement on the design regime on spare parts agreed in the DDir, aiming at complete liberalisation of the spare parts market in the EU. Second, by offering a transitional period it allows VMs to adjust their market conduct with minimum risk or disruption to investment and innovation. Third, it is adequately prudent when it comes to the issue of fundamental rights and international obligations (see Section 8.2). This option also is in line with the Commission’s intention in the previous proposal in 2004 as well as consistent and complementary with the MVBER regime. Liberalisation of the spare parts market will help to ensure effective competition in the vehicle spare parts, service and repair markets and thus achieve benefits for enterprises and consumers in the automotive aftermarkets. Last but not least, Option 1.2 is coherent and complements efforts put forward in the Sustainable Product Initiative that aims at promoting repairs and circular economy. The completion of the single market by opening up the entire EU spare parts aftermarket is strongly supported by independent spare parts manufacturers and distributors, associations representing their interests, academia, as well as consumer organisations. With a view to making RCD protection more accessible and affordable for businesses and keeping abreast with technological advancement, Option 2 on simplification and streamlining of procedures combined with Sub-option 3.1 on fees (not involving a too drastic, disproportional increase of renewal fees compared to Sup-option 3.2), promises to involve positive impacts and bring clear benefits for businesses, in particular SMEs and individual designers. Sub-option 4.1b on further approximation of national provisions, in particular by adding principal procedural rules into the DDir in alignment with the CDR, will make it easier and less costly for firms and designers to obtain design protection across Member States, including through the combined use of national and RCD systems, and in the context of multijurisdictional filing strategies. This option will further increase predictability, help reducing costs in managing multinational IP portfolios, and make it easier and cheaper to have invalid designs removed from the register. 56 Going for mandatory further approximation of national rules in the areas identified by stakeholders as being of top priority will have also additional positive impacts on cooperation between the EUIPO and national IP offices under the existing framework laid down in Article 152 EUTMR in terms of facilitating extension of convergence of practice and the development of common tools also to those new areas (such as concerning invalidation of designs). This promises to further potentiate the net benefits for users of the design protection systems in the EU while enhancing their complementarity and interoperability. Apart from Member State authorities and the European Parliament, design intensive industries and designers, associations of design right holders and intellectual property attorneys and agents strongly support the proposed modernisation, streamlining and further harmonisation of the design protection systems in terms of the set of Options 2, 3.1 and 4.1b. Additionally, the preferred set of options will be supported by substantial efforts within a wide range of awareness raising activities being carried out or planned by the EUIPO for the future in order to increase knowledge, understanding and successful use of IP, including designs. This shall contribute to further boosting the uptake of registered design protection in the EU and strengthening competitiveness on the basis of future proofed, more accessible and predictable rules proposed in the present initiative. 8.2 Compatibility with International Obligations Option 1.2 on spare parts protection would also be fully compatible with international obligations of the Union under the TRIPS Agreement. Article 26 TRIPS allows for limited exceptions to the protection of industrial designs, provided that they do not unreasonably conflict with normal exploitation, and do not unreasonably prejudice the interests of the right holder, which must however be balanced against the legitimate interests of third parties. It is considered that the repair clause to be introduced into the DDir complies with these requirements. It would even be permissible to exclude design protection for spare parts altogether, as TRIPS does not impose a particular definition of objects eligible for protection154. At stake is indeed only an exception to protection confined to component parts of complex products which are needed to restore the appearance of a complex product, and this exception only concerns the exercise of the right when such parts are used for repair purposes. The interests of owners of existing rights are adequately and beyond any reasonable doubt safeguarded through the grant of a ten-year transitional period during which they can still prevent third parties from using their designs also in the aftermarket. As already concluded above, the foreseen duration of that transitional period is compliant with the minimum term of design protection to be provided for under Article 26(3) TRIPS. 8.3 REFIT (simplification and improved efficiency) The following table summarises cost savings of the preferred option. Table 8.1. REFIT Cost Savings – Preferred Option Description Annual Amount Comments 154 Drexl, Hilty, Kur, Design Protection for Spare Parts and the Commission's Proposal for a Repairs Clause, IIC 2005, p. 448, p. 454. 57 Liberalisation of spare parts EUR 340-544 Savings to customers, fully realised after 10-year market (Opt. 1.2) million transition period. During the 10-year transition each year benefits will increase by EUR 4 to 13m per year to reach EUR 40 to 130m in the last year. Change of RCD fees (Opt. 3.1) EUR 1.6 million* Consists of savings to those protecting for 5 to 10 years of EUR 6.2 million (such protection period is more often sought by natural persons and firms without legal entity) and cost increases of EUR 4.6 million to those protecting RCD from 15 to 25 years. Other simplifications (e.g. EUR 1 million* Concerns around 14% of RCD applicants. Realised means and requirements of at initial application. design representation) (Opt. 2) Facilitation of multiple EUR 0.64 million* Concerns around 20% of RCD applicants. Realised applications (Opt 2) at initial application. No transfer fee EUR 0.63 million Simplification for around 3000 designs that annually are transferred to different owner. Office-based invalidity EUR 4,000 – 7,000 Concerns those seeking to cancel an invalid design procedure in national IP offices per case registration. No ex-officio examination of Registration time cut Concerns around 1000 applications a year. prior art in national IP offices in half * estimate for 2024, can be higher in subsequent years if demand for RCD protection increases (potentially by 15%) 9. HOW WILL ACTUAL IMPACTS BE MONITORED AND EVALUATED? The Commission will be monitoring the market for spare parts to see whether the envisaged savings have materialised. As part of the project the following could be envisaged: i) repetition of the study on price differences between Member States; ii) stakeholders survey to gauge behavioural changes of customers, strategies of VMs and spare parts providers, choices and recommendations of independent garages. The Commission will also monitor the impact of the spare parts liberalisation on other markets. As regards changes to the EUIPO fees and procedures, the Commission will be using EUIPO annual reports. The Commission welcomes the change in EUIPO reporting that took place in 2021 to include disaggregation of designs filings per SMEs155. The Commission is in contact with the EUIPO to improve the statistics provided. In particular the following will be monitored: change in number of designs filings at the EUIPO, the usage of design protection by SMEs, change in number of multiple applications, change in number of designs with renewed protection and number of renewals. In terms of approximation of national laws, the Commission will scrutinise Member States’ notifications of transposing measures and will react to any delays or inconsistencies. The Commission will calculate implementation deficits and communicate these via the Single Market Scoreboard156. When all rules are properly transposed the following indicators will be considered for evaluation: the option and conditions for filing a multiple application, 155 EUIPO (2021) “Consolidated Annual Activity Report 2020”, page 5. 156 https://ec.europa.eu/internal_market/scoreboard/performance_by_governance_tool/transposition/index_en.htm 58 the option and length of deferment of publication, the existence of substantive examination, and the provision of administrative invalidity procedures. All monitoring and reporting activities should take into account the necessary transposition period as well as sufficient time for the market participants to accommodate to the new situation. Thus, in the short term the Commission will rely on information from stakeholders and Members States as regards implementation. As for the Regulation, a proper evaluation of the changes should be done five years after full implementation of all new provisions, including at the level of secondary legislation. Objectives Indicators Sources of information Strengthened design protection a) Measurement of increase of profitability of Study (promote contribution to firms making use of strengthened design design excellence, innovation b) Measurement of price increase for consumers and competitiveness in the EU) c) Measurement of increase of new designs (more new products on the market) Opening up the spare parts a) Monitor consumer prices of spare parts Study aftermarket to competition b) Monitor availability of different types of spare parts c) Monitor frequency of repair versus purchase of new vehicle Improving the accessibility a) Measurement of cost savings by EUIPO (e.g. EUIPO and affordability of because less procedural mistakes are made by Community design protection applicants due to i) deletion of unity of class requirement, ii) easier representation requirements, iii) shared IT systems with EUTM system) Enhancing complementarity a) Number of remaining differences between Transposition and interoperability between national laws (transposition check) study the Community and national b) Evolution in companies’ direct cost for IP Study design systems, in particular advice IPO survey through harmonisation of c) Average time needed to register an RCD Evaluation study procedural rules. (including average time needed for an invalidity to support the procedure) – possible benchmark: average time review of the in 5 best performing offices instrument 5 years after its date of application 59  ANNEX 1: PROCEDURAL INFORMATION 1. Lead DG, DEcide Planning/CWP references Lead DG: DG Internal Market, Industry, Entrepreneurship and SMEs Decide numbers of the underlying initiatives: PLAN/2020/8768 (Review of Community Design Regulation) and PLAN/2020/8769 (Review of Design Directive). 2. Organisation and timing The inception impact assessment was published on 24 November 2020. It was followed by a feedback period that lasted from 24 November 2020 to 12 January 2021. Twenty nine stakeholders submitted feedback. The Commission held a public consultation from 29 April to 22 July 2021. This consultation was available on the Better Regulation Portal of the Commission and open to anyone who wished to reply. The public consultation received 105 replies through the EU survey and five via e-mail. The following DGs (Directorates General) have been invited to contribute to this impact assessment: SG (Secretariat-General), COMP (Competition), EAC (Education, Youth, Sport, Culture), ENER (Energy), ENV (Environment), CNECT (Communications Networks, Content and Technology), JRC (Joint Research Centre), JUST (Justice and Consumers), SJ (Legal Service), TAXUD (Taxation and Customs Union) and TRADE (Trade). The EUIPO also participated in the ISSG. The ISSG met four times in 2021 to give an update on the ongoing work and discuss preliminary versions of the impact assessment report, together with all the supporting documents. 3. Consultation of the RSB The RSB was consulted in an upfront meeting on 27 May 2021. The present impact assessment report was submitted to the RSB on 27/10/2021. The impact assessment was discussed with the RSB on 24/11/2021, and the RSB issued a positive opinion on 26/11/2021. Based on the RSB recommendations, the impact assessment has been revised as follows: RSB recommendations Changes to the impact assessment (1) The report is not sufficiently clear why the current Section 6.3 was enhanced with additional arguments mixed national and EU design protection system needs and to be maintained and protected. Annex 13 on Coexistence of national and EU systems The report should make clear why it does not envisage was added an overall more efficient design protection system, by letting the EU system compete fully with the national systems. This could lead seemingly to lower fees and promote administrative efficiency, which would be to the benefit of companies and increase overall EU competitiveness. In this regard, the report should clarify to what extent the level of national fees should continue to play a limiting role on the reduction of EU fees. (2) Taking into account the relevant findings in the Annex 12 on existing and planned awareness raising 2020 evaluation on the lack of awareness of the activities was added. possibilities for companies to use EU design protection, the report should better explain why it does not consider additional actions on awareness-raising in the context of this initiative. (3) The report should better explain the competitive Impact of internet sales of spare parts was added to the effects that can be expected from cross-border spare baseline scenario (Section 2.2.1). parts internet sales under the baseline scenario. It 60  should also better explain that the liberalisation of the spare parts aftermarket through the removal of design protection of spare parts is a necessary, but not a sufficient, condition for creating a well functioning internal market in spare parts. (4) The report should better explain the robustness and The additional caveats on data limitations were added to the uncertainties with regard to the estimates on the Annex 9.5 increase of the number of protected designs by changing the level of the fees, in particular with regard to the so-called ‘optimistic scenario’. (5) Given that the direct expenditures of the European The rationale for not lowering the RCD fees further was Union Intellectual Property added to Section 6.3. Examples of the EUIPO activities Organisation (EUIPO) directly attributable to the financed from the fee revenues were further highlighted Registered Community Design only represent about (such as awareness raising campaigns or SME support). one third of the relevant fee revenues, the report should clarify why it does not propose to reduce the fees for registered EU designs further. It should also explore the room for further reduction of the fees including through considering potential rationalisations and administrative overhead reductions at the EUIPO. (6) The report should better reflect the differences in Annex 2a focusing on stakeholders views on spare parts views between key stakeholders on design protection liberalisation was added of spare parts and explain how and why it took them into account. 4. Evidence, sources and quality DG GROW conducted and contracted several studies related to the revision of the designs legislation. All the studies, with the exception of the study by Wolk After Sales Experts, were published prior to the online public consultation. The series of studies include:  Europe Economics (June 2015). Economic review of industrial design in Europe  Time.lex, Queen Mary - London, Spark Legal Network & Indiville (April 2016). Legal review on design protection in Europe  Mendis, D., Nordemann, J.D., Ballardini, R.M., Brorsen, H, del Carmen Calatrava Moreno, M., Robson, J. & Dickens, P. (February 2020). Intellectual property implications of the development of industrial 3D printing Two studies focus explicitly on spare part protection:  Herz, B. & Mejer, M. (2020). The effect of design protection on price and price dispersion: Evidence from automotive spare parts. Published in International Journal of Industrial Organization with manuscript available online 14 September 2021, In Press.  Nikolic, Z. (September, 2021). Market structure of motor vehicle visible spare parts in the EU. Study commissioned to Wolk After Sales Experts GmbH. Available at https://op.europa.eu/s/sMA8 61  ANNEX 2: STAKEHOLDER CONSULTATION 1. Introduction The Commission announced in its communication of 25 November 2020 entitled ‘Making the most of the EU’s innovative potential – An intellectual property action plan to support the EU’s recovery and resilience’157 that it will revise the EU legislation on design protection. Alongside the publication of the IP Action Plan, an inception impact assessment158 was published for this initiative. The review follows from an exhaustive evaluation of the EU legislation on design protection159, which was supported by a comprehensive public consultation and two major economic and legal studies. The evaluation analysed to what extent the current EU legislation on design protection has achieved its objectives in terms of efficiency, effectiveness, relevance, coherence and EU added value. Consultation activities The Commission conducted a public consultation160 between 29 April and 22 July 2021 with the aim to gather further stakeholder evidence and views to support the review of the CDR and the DDir. The public consultation served as complement to the extensive public consultation on design protection already carried out in the context of the evaluation. More specifically, it sought to obtain views of all those affected by design protection in Europe on selected issues and potential policy options and their impacts. 2. Analysis of responses 54% of the stakeholders161 considers that increasing clarity and transparency of rules and making them future-proof would help most in raising the usage of design protection. 45% of the stakeholders indicates that raising awareness about the availability, benefits and ways of protecting designs would help most in this. According to some stakeholders harmonising registration procedures (35%), streamlining and simplifying registration procedures (24%) or adjusting fee levels or structure (18%) would help most in raising the usage of design protection. As regards repair spare parts protection, the majority of the respondents to the Public Consultation considers that having different rules on this matter in the EU is a problem. More than 1/4 of the stakeholders (27%), mainly the representatives of independent manufacturers and consumer associations argue that all the EU Member States should open the market of ‘must-match’ spare parts for competition, covering both existing and new designs. They point out that the protection of ‘must-match’ spare parts constitutes an abuse of design protection, gives manufacturers of complex products (in particular VMs) an 157 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A52020DC0760 158 Inception Impact Assessment on the review of the Design Directive and Community Design Regulation https://ec.europa.eu/docsroom/documents/43848 159 Staff Working Document on the evaluation of the EU legislation on designs protection https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-say/initiatives/1846-Evaluation-of-EU- legislation-on-design-protection_en 160 https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-say/initiatives/12609-Intellectual-property- review-of-EU-rules-on-industrial-design-Design-Directive-/public-consultation_en 161 For greater clarity, for the calculation of the percentages and shares of stakeholders only those respondents are taken into account, which expressed opinion on the given matter. The respondents that chose ‘no opinion’ on the given matter are not taken into account in the calculation. 62 undue monopoly, eliminates competition in the spare parts aftermarket and makes it difficult for customs to assess the infringing (or non-infringing) character of spare parts crossing the border. Other arguments raised by stakeholders are that the lack of a repair clause: (i) makes it difficult for companies (SMEs in particular) to operate across the internal market and protect and enforce their IP rights across the EU; (ii) leads to serious obstacles in the free movement of goods and (iii) involves confusion and considerable legal uncertainty both for professionals and consumers. The stakeholders believe that the fragmentation of the market results in: (i) unequal chances for companies, notably SMEs; (ii) different offerings of products available to consumers across the Member States and (iii) increases the prices of ‘must-match’ spare parts for consumers and insurance companies. They also point out that opening the market of ‘must-match’ spare parts for competition only for future designs would preserve the current market fragmentation and complexity for another 25 years. These stakeholders also underline that under the current rules it is hard to prevent infringements of design rights in Member States which have a regime to protect spare parts. They also point out that the spare parts clause would not have any negative impact on the safety of spare parts, because spare parts are subject to a number of EU safety standards that apply to all producers in order to ensure identical safety requirements. 1/5 of the stakeholders (20%), including public authorities, were in favour of opening the market of ‘must-match’ spare parts for competition, limited to new designs, thus the repair clause should have legal effect only for the future (i.e. be applicable to designs granted after its entry into force). They suggest the opening of the market with a transitional period. They point out that opening the market for existing designs would undermine legal certainty and damage businesses that developed these designs in view of future incomes expected through the IP protection on these spare parts. Some stakeholders point out that opening the market with retroactive effect would be contrary to the EU Charter on Fundamental Rights and Protocol 1 of the European Convention on Human Rights, because it would be an expropriation of the property right. Slightly less than 1/5 (18%) of the stakeholders, mainly right holders from the automobile industry, were against the liberalisation of the market of ‘must-match’ spare parts. They argue that the exclusion of repair spare parts from design protection is alien to the intellectual property system and not justifiable. They emphasise that it deprives the manufacturers of complex products (in particular cars) of a fair return on their investment and eliminates the incentive for innovation. They argue that only right holders have the necessary expertise and know-how to manufacture high quality, safe and functionally adequate spare parts and that low quality spare parts (many coming from third countries without safety standards) would harm also the reputation of the right holder and endanger the safety of consumers. Some stakeholders, mainly from the automobile industry, call for protection for spare parts both at EU and at national level, arguing that this would help to fight against the inflow of low quality spare parts from third countries. As regards the scope of design protection, the results of the Public Consultation confirms the need for clarifying that the eligible subject matter of design protection also covers new type of (graphic) designs (notwithstanding the absence of physical embodiment). The results show that the large majority of the stakeholders would welcome clarifying the eligible subject matter of design protection and cover also graphical user interfaces and icons. However, 2/3 of the stakeholders is not in favour of extending the subject of design protection beyond visually perceptible matter to include, for example, also sound designs 63 (jingles or voices). Most of those opposing the extension beyond visually perceptible matter, argue that this would go against the basic concept of design protection and would constitute a meaningful difference between the EU’s and the International Classification for Industrial Designs under the Locarno Agreement, since the latter does not cover these types of designs. Some stakeholders point out that these types of designs may be protected under copyright or trade mark law and the overlap would create legal uncertainty. A number of stakeholders consider that it is not possible to represent the visually non- perceptible aspects of a design in the design register in a manner that allows third parties to clearly understand the subject matter of protection. 17% of the stakeholders is in favour of extending the subject of design protection beyond visually perceptible matter, as long as this aspect is linked to an external visual component of the design, arguing that this extension would stimulate innovation in certain product categories (e.g. furniture, automobile, bicycle and videogames). The stakeholders are divided as regards the introduction of a more systematic (non- exhaustive) categorisation of design types in the EU law (30% is in favour, 32% is against such categorisation). The categorisation could be achieved by drawing a clearer distinction between the three principle design categories, that is graphical design (which may include inter alia logos, graphical user interfaces, surface patterns and typographical typefaces), design related to physical objects (which may include inter alia packaging and sets of articles), and get-up (which may include inter alia interior design). The respondents, which are in favour of introducing a more systemic (non-exhaustive) categorisation stress that his would create greater transparency, clarity and accessibility of the EU legislation on designs and provide guidance to economic operators in evaluating their chances in protecting a product with a design (e.g. optimise searches for prior art). These stakeholders point out however that the categorisation should by no means limit the subject matter of design protection. The respondents, which are against introducing a more systemic (non-exhaustive) categorisation, question the necessity of such categorisation, arguing that the users of the EU’s design system are already familiar with these categories and it would just create uncertainty concerning the subject matter of design protection. Some stakeholders indicate that the International Classification for Industrial Designs under the Locarno Agreement and the European Union Intellectual Property Office’s guidelines are sufficiently clear for the administration of designs, making the categorisation unnecessary. As regards the definition/scope of a ‘set of articles’, the large majority of the stakeholders agrees that these designs need to be eligible for design protection at EU level. However, the stakeholders have diverging views concerning the definition/scope of a ‘set of articles’. (“a ‘set of articles’ is a set of physical objects, ordinarily sold and intended to be used together, coordinated in their overall appearance”). 52% of them do not find the proposed definition/scope appropriate. Some stakeholders suggest that the definition/scope should not only include physical objects but also graphical user interfaces, icons and virtual objects (e.g. virtual chess set, emojis or symbols). Others propose replacing the term ‘object’ with the term ‘product’, arguing that the latter has a well-defined meaning in the EU law, covering industrial or handicraft items, whereas the former would be new and undefined. Some stakeholders find the criteria ‘coordinated overall appearance’ ambiguous or unnecessary. Some stakeholders find the definition/scope too narrow, because it requires the two criteria ‘ordinarily sold together’ and ‘intended to be used together’ to be fulfilled cumulatively. Some stakeholders from the fashion industry suggest that the definition should include also ‘series of articles’, which are articles having the 64 same design and sold in different sizes, colours, but associated with the same requirements and general characteristics (e.g. variations of the same product). As regards the definition/scope of ‘get-up’, the stakeholders have diverging views, but the large majority of them agrees that these designs, including also the arrangement of the interior of a room, shop or restaurant in accordance with the International Classification for Industrial Designs under the Locarno Agreement, need to be eligible for design protection. The views are diverging concerning the way ‘get-up’ should be formulated or referred to in the EU law. 63% of the stakeholders do not find the definition/scope proposed in the questionnaire (“a ‘get-up’ consists of the arrangement of separate items to form a coordinated overall appearance”) appropriate. Some stakeholders expressed doubts about the necessity to define this concept at EU level, indicating that this concept could be covered even without a definition (e.g. recognised in the recital or listed among the products). Most stakeholders consider the term ‘coordinated overall appearance’ too vague and subjective that would cause legal uncertainty. Some stakeholders point out that the term ‘get-up’ is not used in other language versions of the Regulation and Directive (e.g. Dutch, French, German, Italian and Spanish), therefore, for greater clarity it would be useful to add another term to it. As regards the acts done privately for non-commercial purposes (Article 20(1)(a) CDR and Article 13(1)(a) DDir)), the large majority of stakeholders (81%) considers that it is easy to use this limitation and the wording is considered suitable also to enable future technological developments. A few stakeholders indicate that technological development (e.g. 3D printing) and new social trends (e.g. influencers on social media) make the use of this limitation difficult. The large majority of stakeholders (79%) considers the scope of this limitation in the current law appropriate. Some stakeholders are concerned about the consequences of the potential expansion of the scope of this limitation, in particular when considering technological developments, such as 3D printing, emphasising that it would endanger the balance between right holders and users and lead to the increase of infringing activities. If 3D printing becomes more common in the future, they fear that this limitation would lead to an immunity for 3D printing activities. As regards acts done for experimental purposes (Article 20(1)(b) and Article 13(1)(b)), the large majority (79%) of the stakeholders considers that it is easy to use this limitation, emphasising that the current wording enables innovation and the lack of case law indicates that the use of this limitation is not controversial in practice. The majority of the stakeholders (71%) considers the scope of this limitation in the current law appropriate. As regards the acts of reproduction for the purpose of making citations (Article 20(1)(c) and Article 13(1)(c)), the majority of the stakeholders (60%) consider that it is easy to use this limitation and stresses that the low number of court cases shows that the scope of this limitation is clear for the users. The majority of the stakeholders (73%) considers the scope of this limitation in the current law appropriate. They consider that the Court of Justice of the European Union in the Nintendo Case (C-24/16, C-25/16) found the right scope for this limitation to counterbalance the far-reaching scope of design protection. (i.e. the act of reproduction for the purpose of making citations has to be compatible with fair commercial practices, and should not give the impression of a commercial connection between the third party and the design holder, should not take unfair advantage of the holder’s commercial repute and should not negatively affect the economic interests that the design holder could derive from the exploitation of its design). Some stakeholders 65 underline that the use of a design merely for the purpose of decoration or ornamentation should not be covered by this limitation, but acts that fall under a copyright exception (e.g. quotation), should not be considered an infringement under design law either. Other stakeholders (40%), however, do not agree with the judgement of the CJEU in the Nintendo Case and stress that it is not easy to use this exception because the limitation has become too broad. As regards the act of reproduction for the purpose of teaching (Article 20(1)(c) and Article 13(1)(c), the large majority of the stakeholders (93%) consider that it is easy to use this limitation. The large majority of the stakeholders (90%) considers the scope of this limitation in the current law appropriate. As regards complementing the catalogue of limitations by declaring the presentation of one’s own product as an alternative or as accessory or spare part to the product of the competitor as permissible, stakeholders have diverging views. 43% of the stakeholders consider that the presentation of one’s own product as an alternative or as accessory or spare part to the product of the competitor would be beneficial for the consumers to find alternative products, accessories or spare parts for more affordable prices. These stakeholders stress that the honest commercial practices criterion would guarantee that the use remains within the boundaries of fair competition. 57% of the stakeholders consider that this use should not be permissible, because it would not comply with the honest commercial practices criterion and would lead to unfair competition and misleading advertising or ride on the coattails of the reputation of the design holder by suggesting a commercial connection between the two owners of the products. These stakeholders underline that the current law allows referring to the product of the competitor by its name or its trade mark. As regards complementing the catalogue of limitations by declaring illustrations for comparative advertising as permissible, stakeholders have diverging views. 56% of the stakeholders are against declaring illustrations for comparative advertising as permissible, claiming that it would lead to unfair competition or misleading advertising or would allow riding on the coattails of the reputation of the design holder. 44% of the stakeholders support declaring illustrations for comparative advertising as permissible, underlining that it is beneficial for consumers to be able to make informed decisions based on comparisons between equivalent products. These stakeholders also indicate that Directive 2016/114/EC on misleading and comparative advertising allows making a reference to the trade mark of the competitor where it complies with the conditions laid down by this Directive, the intended aim being solely to distinguish between them and thus to highlight differences objectively. According to these stakeholders, referring to the design of the competitor needs to be also permissible, but the limitation is to be applied narrowly in order to safeguard the legitimate interests of the design holder. Some stakeholders underline that uses, which are permissible under trade mark or copyright law, are to be permissible also under design law. As regards complementing the catalogue of limitations by declaring comment, critique or parody as permissible, stakeholder have diverging views. 54% of the stakeholders consider that uses, which are permissible under copyright law, are to be permissible also under design law, in particular because of the possibility to cumulate design and copyright protection on the same product. These stakeholders emphasise that this limitation is to be applied narrowly in order to safeguard the legitimate interests of the design holder. 46% of the stakeholders are against declaring comment, critique or parody as permissible, 66 arguing that this would lead to that third parties unfairly disparage others’ designs by taking advantage of this limitation. As regards complementing the catalogue of limitations by declaring using the design to foster innovation (e.g. creation of new designs) with help of new technologies such as artificial intelligence (along the line of the text and data mining exception in copyright law) as permissible, the stakeholders have diverging views. 34% of the stakeholders support declaring the use of the design to foster innovation as permissible. Some stakeholders underline that this limitation is not clear, would lead to legal uncertainty and endanger the balance between design holders and users. These stakeholders emphasise that this limitation needs to embrace new technological developments, but interpreted narrowly, in order to ensure legal certainty for design holders and that the limitation applies only in situations where there is a clear rationale for its use. These stakeholders point out that before introducing this new limitation for designs developed with help of new technologies such as artificial intelligence, there are some matters to be clarified (e.g. who would be considered the design holder and how much human intervention is needed in the design process to qualify for design protection). 66% of the stakeholders are against declaring this use permissible, claiming that it would lead to unfair competition. As regards the question whether or not there is an overlap between copyright and design protection, which make the choice difficult, the stakeholders’ views are diverging, slightly more stakeholders considering that the overlap does not make the choice difficult. The large majority of stakeholders agree that the ‘principle of cumulation’ laid down in the DDir (Article 17) and in the CDR (Article 96(2)) is key for most design-intensive sectors. Based on this rule a design can be protected by both design and copyright law, provided that protection requirements are fulfilled for both of these rights. Almost 1/2 of the stakeholders consider that the relationship between copyright and design law is unclear and this could potentially lead to less reliance on design protection or to the circumvention of one IP right by the other. They argue that copyright is more advantageous, because it is cheaper and provides a longer protection. Some stakeholders express concerns that a possible liberalisation of the spare parts market could be undermined by copyright in situations when the spare part is eligible for copyright protection. Slightly more than 1/2 of the stakeholders do not find the choice between the two regimes difficult, emphasising that the recent case law of the CJEU (see in particular Flos162, Cofemel163, and Brompton164) has harmonised the notion of ‘work’ and thus helped clarify 162 Judgment of the Court, 27.1.2011, Flos, C-168/09, ECLI:EU:C:2011:29. The CJEU clarified that Member States cannot exclude copyright protection for designs, triggering changes in some national law, widening the copyright protection for works of applied art, and the possible overlap with design law. 163 Judgment of the Court, 12.9.2019, Cofemel, C-683/17, ECLI:EU:C:2019:721, concerning copyright protection of applied arts (interior design), which appears to be an important area of interaction between copyright and design law. Building on the respective objectives and rules of design and copyright law, the CJEU concluded that cumulation of protection may only “be envisaged in certain situations” (point 52), i.e. when a design meets the copyright protection requirements, taking into account that aesthetic effect does not equal originality. The criterion of the author’s own intellectual creation remains the criterion to be taken into account. 164 Judgment of the Court, 11.6.2020, Brompton Bicycle, C-833/18, ECLI:EU:C:2020:461. In this case, the Court concluded that a product whose shape is, at least in part, necessary to obtain a technical result, can receive copyright protection where that product is an original work resulting from intellectual creation, meaning that through that shape, its author expresses his creative ability in an original manner by making free and creative choices in such a way that that shape reflects his personality. 67 the relationship between copyright and design law. These stakeholders stress that the ‘notion of work’ is an autonomous concept of EU law that needs to be interpreted and applied uniformly. Almost 2/3 of the stakeholders (63%) do not consider the concern serious that in view of the conditions for granting copyright protection, potential right holders opt for copyright protection instead of design protection, to such a degree that the special design regime created for designers and design-oriented industries runs void. These stakeholders underline that the two regimes pursue different objectives and have different eligibility criteria and stress that the design protection has certain advantages, in particular, the benefits of registered protection (e.g. absolute protection, clarity regarding priority date and ownership, burden of proof, public notice of rights, searchability, potential to assert rights through registration and enforceability) that outweighs copyright protection, therefore, many industries rely on design protection even when their products are eligible for copyright protection. Around 2/3 of the stakeholders do not consider the concern serious that the conditions for granting copyright protection in addition to design protection lead to overreach of protection and distortion of competition (in particular by allowing overlap of protection beyond the 25 years’ maximum term of design protection). Almost 2/3 of the stakeholders consider that there should be changes to the current rules in the EU on the relationship between design and copyright protection. The views of the stakeholders are diverging concerning the necessary change. Most stakeholders that support to change the current rules (26%) consider that it is necessary to remove the margin of discretion for Member States to determine the conditions for copyright protection, because the notion of ‘work’ has recently been harmonised by the case law of the CJEU. The Court of Justice of the European Union (CJEU) found that the ‘notion of work’ is an autonomous concept of EU law that needs to be interpreted and applied uniformly and this puts into question whether the margin of manoeuvre currently left to the Member States remains justified. Consequently, many stakeholders raise that the provision in the Directive (second sentence in Article 17) which lays down that Member States set the conditions under which such protection is granted, including the level of originality required, no longer appears justified. Some stakeholders (13%) consider that it would be necessary to adopt guidelines clarifying relevant case law of the CJEU, emphasising that the guidelines would create clarity about the EU legal framework, reduce divergences between the national case laws, thus increasing the predictability of court decisions. Almost 1/4 of the stakeholders (24%) consider that it would be necessary to set in the EU law the specific standards under which designs can be protected by copyright law to create absolute certainty, whereas others are against amending copyright concepts through design law. The majority of stakeholders (71%) never or rarely register the same design as national design in various Member States. The main reason for this mentioned by many stakeholders is that it increases costs while offering more limited protection than a Community design, which offers EU-wide protection at a relatively low cost. However, some stakeholders mention certain circumstances under which it is advantageous to register the same design as national design in various Member States. In certain situations, it is cheaper and more practical to register the design as national designs 68 instead of a Community design. Where, for multiple-design applications, the designs are not in the same Locarno class, some national design registries allow (unlike the EUIPO) such designs to be combined into a single application, thus making the application process cheaper. In certain situations, where the protection through a Community design is not possible due to national obstacles in certain Member States, the option is used to register the same design in various Member States. Another reason to opt for national design protection is, for instance, to make the design harder to invalidate in strategic markets (since it is easier to pursue an application for invalidity before the EUIPO than it is before certain national IP offices or courts in the case of a national design application). Some stakeholders stress that since it is not possible to protect spare parts at EU level with a Community design, registering the relevant designs in various Member States may be a reasonable business decision. The majority of stakeholders (73%) never or rarely register the same design as national design first and subsequently also as registered Community design based on convention priority. Some stakeholders indicate that in some situations it is useful to register a design first at national level. When the applicant does not know with certainty the market potential of its product, it may be reasonable to register the design as national design first and subsequently, within the priority or grace period, if the product proved successful and the design holder wants to expand the business to other markets, also as registered Community design. Some stakeholders indicate that in order to ensure a priority right for a multiple application, it is practical to file a national application first and then register a multiple application for Community design for only a selection of the designs. Stakeholders are divided concerning the need for changing the current rules on exhibition priority, with slightly more (49%) being in favour of a legislative change. This right has the effect that the date on which the design was displayed at an officially recognised exhibition will count as the date of filing of the design application for the purposes of establishing which rights take precedence. For Community designs this right is essentially limited to world exhibitions and does not cover display at other, national or international, exhibitions. Given the paucity of world exhibitions, and the fact that such exhibitions do not involve business-to-business exchange, this limitation is criticised by quite a number of stakeholders representing mainly the exhibition industries, which calls for aligning the Community design regime with broader national standards accepting exhibition certificates from other trade fairs. They suggest that a selected list of recognised exhibitions could be established along with strictly codified procedures and documents that the exhibition authorities should release for the purpose of claiming priority. The exhibition industry suggests that the reference in the Community Design Regulation to the Convention on International Exhibitions (signed in Paris on 22 November 1928 and last revised on 30 November 1972) should be replaced by the requirement of international status of the trade fairs used by the Union of International Fairs (UFI)165. The stakeholders, furthermore, considered the lack of harmonisation of priority certificates issued by trade fair organisers as a problem that negatively influences the complementarity 165 Based on the following criteria: a) the number of direct foreign exhibitors and multinational exhibitors represents at least 10% of the total number of exhibitors at the fair; or b) the number of foreign visits or visitors represents at least 5% of the total number of visits or visitors at the exhibition. 69 and interoperability between the Community and national design systems. Quite a number of stakeholders criticised also the diverging national rules concerning the list of exhibitions that are accepted to claim exhibition priority and called for harmonising the national rules and broadening the list of trade fairs that are accepted. Quite a number of stakeholders (39%), however, are against changing the rules on the exhibition priority, emphasising that the requirements set by Convention on International Exhibitions guarantee the necessary authenticity and seriousness of the priority claimed. These stakeholders stress that considering the low number of exhibition priority claims and that the Design Law Treaty also limits the exhibition priority to official or officially recognised international exhibitions, it would not be practical to change the current rules. In contrast to the EUIPO and the vast majority of national industrial property offices, the industrial property offices of five Member States still carry out ex officio examination of prior art for the purposes of establishing novelty of a design applied for registration. The stakeholders express diverging views on this matter. Quite a number of stakeholders (38%) consider that Member States should remain free to examine novelty of a design, because the ex officio examination of prior art has a number of benefits. They consider that ex officio examination increases the legal certainty over the validity of the design for the applicant since it provides a first filter for registering manifestly invalid design rights. For these reasons, several stakeholders consider that ex officio examination of prior art should be introduced both at EU and national level. Quite a number of the stakeholders (28%) however consider that Member States should not be allowed to do so any more in alignment with the Community design system, because the different practices fragment the EU market, the ex officio examination causes additional administrative burden and costs for businesses and increases the duration of the design registration procedure. Some stakeholders also stress that the lack of ex officio examination does not appear to lead to the registration of more invalid designs. They consider also that the lack of ex office examination for prior art does not undermine the legal certainty over the validity of the design for the applicant. In some Member States, where it is currently not possible to seek for the invalidation of a registered design before the industrial property office, only a very few invalidity cases are brought before the competent courts. 2/3 of the stakeholders (66%) consider that Member States should be required to establish quick and inexpensive proceedings before their industrial property offices to get registered designs invalidated. They point out that the non-availability of office-based proceedings for the invalidation of registered designs in some Member States makes the design system in these Member States inefficient, and thus burdensome for businesses, in particular SMEs and individual designers. They also emphasise that in order to assist in capacity building and cushion potential negative impacts on the part of smaller IP offices, cooperation between the EUIPO and national IP Offices should be extended appropriately. They stress that under the current rules the only way for competitors to invalidate a design right is to go through complex and costly invalidity proceedings before national courts, which is a deterrent. In addition, many public authorities are in favour of introducing mandatory invalidity proceedings at national level. Those stakeholders (18%) that are against introducing mandatory administrative invalidity proceedings point out that in some Member States so few designs are invalidated that there is not enough experience nor demand to run such proceedings efficiently. As regards the fee levels, 41% of the stakeholders consider that the basic fee for the initial five years’ registration of a Community design (EUR 350) should be lowered. They point out that lowering the registration fee level would make the design protection more 70 accessible to SMEs and individual designers without affecting the delicate balance between the national and EU level protection. 24% of the stakeholders consider that the fee(s) for renewing the registration of a Community design should be lowered. Some stakeholders call for the introduction of a genuine use requirement for designs, but many stakeholders are expressly against this. One of the problems mentioned by several stakeholders is that the renewal fee of the registered designs increases each time. A number of stakeholders call for aligning the EU and international renewal fee levels. Some stakeholders express concerns about the requirement that designs combined under a single application have to fall under the same Locarno class. They also criticise that multiple designs in the same Locarno class can benefit from a bulk discount at the application phase, whereas this is not available at the point of renewal. As regards the introduction of a commonly recognised symbol, pointing to the fact that the design incorporated in a product is registered (design notice), the large majority of the stakeholders (72%) consider this being a suitable means to raise awareness about the EU design system. These stakeholders point out that the commonly recognised symbol would make the public aware of the fact that a certain right is protected and indicate ownership on it that can be enforced against third parties. They emphasise that the symbol could inform third parties about the fact that the design is registered, deterring them from copying it and serving as proof of knowledge of registration in infringement cases. Some stakeholders suggest introducing the possibility to use the commonly recognised symbol also for unregistered designs. Some stakeholders stress that the symbol would also serve as a useful tool to enhance the value of the protected right for its design holder from a valuation and marketing perspective. They consider however that the symbol should remain optional, because it may be an additional cost for the design holders and impractical for certain product categories. Some stakeholders (27%) do not support the introduction of a commonly recognised symbol, emphasising that its use would not be practical in certain sectors (e.g. those sectors, which offer small products or sectors with strong considerations of aesthetics). The stakeholders raised a number of additional issues in relation to the design reform, which were not subject to the questionnaire (but already covered by the previous, broader public consultation in the context of the evaluation). Many stakeholders suggest that the design holder should be entitled to take action against counterfeit goods in transit, similarly to the provisions on goods in transit in the EUTMR and TMD. Many stakeholders, mainly right holders, suggest abolishing the condition for multiple applications in Article 37(1) CDR that the products in which the designs are intended to be incorporated or to which they are intended to be applied all belong to the same class of the International Classification for Industrial Designs (‘unity of class’ requirement). A number of stakeholders call for a more user-friendly registration procedure and electronic search tools, which is fit for the digital age (e.g. electronic filing). They propose that the EUIPO and the national IP offices accept the possibility to deposit more than seven views/representations per design or to modify the views/representations following an objection by the EUIPO or a national IP office on their mode of representation, without expanding the scope of protection, as well as the ability to file 3D formats, video files and animations for the representation of the design. Some stakeholders suggest introducing a simple opposition procedure that would allow third parties to prevent the registration of an allegedly infringing design. 71 Some stakeholders consider that the provisions on deferment of publication needs to be harmonised between Member States, by requiring Member States to provide for this possibility with the same maximum duration and with the possibility for the applicant to have its design published before the expiration of the maximum duration of the deferment period and to make minor changes to the design during the deferment period without invalidating the deposited design. 72  ANNEX 2A: STAKEHOLDERS VIEWS ON SPARE PARTS LIBERALISATION Design protection for visible spare parts was the most controversial topic of the stakeholder consultations. While car manufacturers, their specific interest groups and brands associations, where they are prominent members, are not supportive of the introduction of an EU-wide repair clause into the DDir, the independent repair sector, including lobby associations, consumer organisations and academia strongly advocate the full liberalisation of the spare parts aftermarket. Main arguments put forward in favour of design protection are:  Exemption for spare parts in design law is alien to IP system and not justifiable.  Removal of protection deprives car manufacturers of the right to a fair return on their investment and eliminates the incentive for innovation, leading to reduced design diversity and correspondingly negative effects on innovative markets.  Alleged economic advantages of the repair clause (lower prices) are unproven.  Design protection is needed to protect public against unsafe and inferior parts. Main arguments put forward against design protection for spare parts (and in favour of liberalisation) and followed in this impact assessment:  Spare parts protection is abusive as contradicting the actual purpose of design protection which is to foster creativity through design innovation.  Extension of protection to must-match spare parts implies the complete elimination of competition in the aftermarket. Unlike its effects on the primary market, applying design protection to must-match parts in respect of which there is no design alternative gives vehicle manufacturers a product monopoly.  Lack of fair competition deprives vehicle owners from any choice (making them captive consumers) and is cause for verifiably higher prices.  Design protection is not the right instrument to generate and safeguard safety and quality of spare parts. Safety is a matter of specific legislation (type-approval and authorisation) and quality is a matter of market forces and consumer choice (for decades spare parts from a variety of sources have been offered in Europe). Table. 2a.1. Answers to question 3. Should there be changes to design protection for repair spare parts? Manufacture of Manufacture of Consumer Public authority motor vehicles parts and organisation (national) accessories for All motor vehicles 43% 20% 0% 0% 0% Yes, limited to new designs (HR, LT, IT) Yes, to both existing and 27% 0% 89% 100% 0% new designs No changes 18% 20% 0% 0% 14% (SE) 43% 35% 80%* 11% 0% Other (ES, HU, EE) Answers 83 5 9 2 7 * Manufacturers asked for full protection of spare parts in all MS (no liberalisation at all even in 12 MS who already have liberalised) Source: OPC analysis 73  ANNEX 3: WHO IS AFFECTED AND HOW? 1. Practical implications of the initiative The most significant benefits of the initiative relate to the liberalisation of the spare parts aftermarket. This will especially concern the vehicles market and should reach between EUR 340 and 544 million after the ten-year transition period. Other changes relate to the adjustment of fees for registered Community design protection and simplifications for users to apply and manage their rights. The adjustment of fees aims at making protection more attractive to those seeking protection up to ten years, while charging significantly more for longer term protection. The new regime also strives to keep national design protection attractive for local users, and seeks to limit negative impacts on the EUIPO budget. The final set of changes regards the approximation of national rules and alignment to the CDR to facilitate cross-border filing and design portfolio management. These changes are most difficult to quantify, thus just a couple of examples are mentioned below. 2. Summary of costs and benefits I. Overview of Benefits (total for all provisions) – Preferred Option Description Amount Comments Direct benefits Liberalisation of the In the car market for visible spare parts: Benefits to customers. As regards car market aftermarket for spare parts. EUR 340-544m per year from year 11. During to those from AT, BG, CY, CZ, DE, DK, Limited to new designs for the 10-year transition each year benefits will EE, FI, FR, HR, MT, PT, RO, SE, SI, SK the first 10 years (Opt. 1.2) increase by EUR 4 to 13m per year to reach up to EUR 40-130m in year 10. Reduction of RCD fees for EUR 6 million* Basic protection reduction concerns all basic protection and 1st applicants, renewal only those who decide to renewal (Opt. 3.1) renew – around 49% of owners renew after 5 years. Other simplifications (e.g. EUR 1 million* Concerns around 14% of RCD applicants. means and requirements of Realised at initial application. design representation) (Opt. 2.) Facilitation of multiple EUR 0.64 million* Concerns around 20% of RCD applicants. applications (Opt 2) Realised at initial application. No transfer fee (Opt 3) EUR 0.63 million* Simplification for around 3000 designs that annually are transferred to different owners. Office-based invalidity EUR 4,000 – 7,000 per case Concerns those seeking to cancel invalid procedure in national IP design offices No ex-officio examination Registration time cut in half Concerns around 1000 applications a year of prior art in national IP offices Indirect benefits N/A 74 * Estimate for 2024. Benefits will increase with raise of number of applications/protected designs. In the optimistic scenario number of applications may raise by 15% in 2030 in comparison to the baseline growth. II. Overview of costs – Preferred option Citizens/Consumers Businesses Administrations One-off Recurrent One-off* Recurrent One-off Recurrent n/a n/a EUR 175.33 n/a n/a n/a 2nd per owner renewal Direct costs (15 years Total protection annually*: ) EUR0.6m Indirect costs n/a n/a n/a n/a n/a n/a 3rd n/a n/a EUR 1,139.66 n/a n/a n/a renewal per owner (20 years Direct costs protection Total ) annually*: EUR1.5m Indirect costs n/a n/a n/a n/a n/a n/a 4th n/a n/a EUR 3,345.93 n/a n/a n/a renewal per owner (25 years protection Direct costs Total ) annually*: EUR2.3m Indirect costs n/a n/a n/a n/a n/a n/a Cap of 50 n/a n/a EUR 2,539.88 n/a n/a n/a designs per owner per Direct costs applicatio Total n annually*: EUR0.18m Indirect costs n/a n/a n/a n/a n/a n/a * Each of the cost below are paid only once per each design or application. 75  ANNEX 4: ANALYTICAL METHODS The analytical methods used in the various studies mentioned in Annex 1 are explained in the text of the respective studies. Measuring the impact of introducing EU-wide repair clause Using data on prices of 12 types of spare parts for 60 car models from 2001 to 2016 in 16 EU member states plus Norway and Switzerland, Herz & Mejer (2020) difference-in- differences estimates imply that design protection extended to the use of spare parts for the purpose of repair increases prices of these parts in Europe by about 5–8%. Herz & Mejer (2020) use these estimates to calculate potential savings to the European Union customers. “Savings” refer to the counterfactual decrease in spending of EU consumers for a given quantity of spare parts. The quantity is proxy using the spare parts market data coming from GlobalData Report166 that documents that in 2017 the annual value of the market for visible spare parts (i.e. lighting, body parts and glazing segments) in the EU in 2016 amounted to EUR 20 billion with 45% of sales occurring in the countries without repair clause exemption. The market size includes the UK who was at that time member of the European Union and who has a repair clause exemption. Herz & Mejer (2020) conclude that the EU28 consumers would save between EUR 450 and 720 million annually on the purchase of visible automotive spare parts alone. For the purpose of this impact assessment the saving estimates by Herz & Mejer (2020) are updated with the data on market size reported in Wolk After Sales Experts Study (2021). According to this recent study, in 2019 the market size for visible spare parts in the EU27 (i.e. post-Brexit) amounted to EUR 16.3 billion with almost 51% of sales (EUR 8.3 billion) occurring in countries without repair clause exemption, resulting in potential annual savings to the EU customers between EUR 415 and EUR 664 million. Assessment of options Most VMs launch a new generation of a given model (‘redesign’) every five to eight years.167 In the meantime, they may add small changes to the skin and/or interior design of a car to boost consumer interests in a model. Those changes tend to be made to the bumpers, lights and grille and are called ‘a facelift’. For the purpose of assessment of options it is therefore assumed that ‘redesign’ takes place every six years and ‘facelift’ every three years. Data on vehicles in use by age comes from the ACEA Report.168 Out of 16 MS that do not have a repair clause in place or liberalised the market only recently (i.e. Germany and France), detailed information is available for as much as 12 MS.169 In 2019, there were 123 million passenger cars on the roads in those MS and among them 7.2 million new cars. Option 1.1: Full liberalisation for all designs. Under this option a repair clause would apply to all cars that are currently on the market, including 123 million cars in markets without a repair clause, bringing full potential savings between EUR 415 and EUR 664 million to consumers. 166 GlobalData (2017). The European Car Crash Repair Parts Market 2012 – 2022: Market size, market forecast and recommendations. Published: February 2017. 167 See specialised press: https://www.autotrader.com/car-shopping/buying-car-why-you-should-pay- attention-model-cycles-239246; or https://www.carwow.co.uk/guides/glossary/car-facelift-explained- 0658#gref 168 ACEA Report (2021, January) Vehicles in use, Europe. p. 10 - Vehicles in use by Age. 169 Infomration on Bulgaria, Croatia, Cyprus and Malta is missing. 76 Option 1.2: Instant full liberalisation for new designs followed by full liberalisation for old designs after transitional ten-year period. Under this option, during the transition period of 10 years only spare parts for ‘redesigned’ or ‘facelifted’ models would be covered under a repair clause. To proxy the number of ‘redesigned’ cars, it is assumed that spare parts for one out of six cars would be subject to a repair clause (7.2 million * 1/6 = 1.2 million), which amounts to 1% of the total passenger car fleet. At the end of the 10-year transition period, 10% of the car fleet would benefit from a repair clause. This share increases to 20% if ‘facelifted’ cars are accounted for. Therefore, during the transition period the benefits to consumers would be very limited. Option 1.3: Full liberalisation of new designs. Applying the same assumption as in the case of Option 1.2, after ten years between 10 and 20% would benefit from a repair clause, after 15 years this share would go up to between 15 and 30% respectively, and after 20 years between 20 and 40%. 77  ANNEX 5: PROPOSALS TO BE COVERED BY THE REVISION OF THE REGULATORY FRAMEWORK 1. Introduction of a repair clause into the DDir in alignment with Article 110 CDR (addressed in the problem definition) 2. Updating and streamlining provisions and procedures related to the RCD, to the extent relevant in alignment with reformed EUTMR (addressed in the problem definition) – Definitions of a design and product (Article 3 CDR, Article 1 DDir). – Filing of RCD applications through national offices (Article 35 CDR): The option to apply for a RCD through a national IP office has been foreseen by the CDR as temporary measure (see Article 35(4) CDR). The number of applications received through national offices have become near extinct. Therefore, in alignment with the reformed EUTMR, the option of filing a RCD through national offices should be abolished. – Align other procedural rules of the CDR with the reformed EUTMR, such as regards the persons that can be proprietors of a RCD, the principles of professional representation, the means and rules of communicating with the EUIPO, the legal instruments available in proceedings (such as revocation of decisions as provided for in Article 103 EUTMR, or continuation of proceedings as provided for in Article 105 EUTMR) and their requisites. 3. Optimization and streamlining of the fee schedule and adjustment of the amount of fees to be paid for the RCD (addressed in the problem definition) 4. Further approximation of design laws and procedures (addressed in the problem definition) 4.1 Principal procedural rules to be added to the DDir in alignment with the CDR - Regulate requirements for obtaining a filing date; - Regulate the requirements and technical means for the clear and precise representation of designs; - Regulate that it must be possible to combine several designs in a design application (multiple application) and without the need for the relevant products to belong to the same class of the International Locarno Classification; - Regulate that it must be possible to request that the publication of a registered design be deferred for a period of 30 months from the date of filing (or the date of priority of) the application in alignment with Article 50 CDR; - Regulate that ex-officio substantive examination of a design application does not cover prior art in alignment with Article 47 CDR; - Regulate that it must be possible to request the invalidation of a registered design in proceedings before the office (mandatory administrative invalidity procedure). 4.2 Further substantive rules of the CDR to become part of the DDir - Make explicit in the DDir that the scope of protection conferred by a registered design is not limited to any product specification in alignment with Article 36(6) CDR; - Provide for rights of prior use in alignment with Article 22 CDR; 78  - Mirror the presumptions of ownership and validity of a design registration as laid down in Article 17 and Article 85 CDR. 5. Required other alignment of legislation with the reformed trade mark legislation (not addressed in the problem definition) - Complement the rights conferred by both the RCD and registered national designs to explicitly extend to counterfeit design goods in transit in line with Article 9(4) EUTMR and Article 10(4) TMD. 6. Compliance with the Lisbon Treaty (not addressed in the problem definition) - Update the terminology used in the legislation to refer to the EU and Union instead of the Community, etc.; - Align the powers currently conferred upon the Commission to adopt necessary provisions for implementing its provisions (Article 107 CDR) to Articles 290 and 291 TFEU in alignment with the reformed EUTMR. 79  ANNEX 6: SPARE PARTS PROTECTION IN MEMBER STATES The Table below provides an overview of the implementation of a repair clause across Member States. Italy introduced a repair clause in 2001 and Poland in 2007. Denmark and Sweden (*) offer a maximum term of design protection of 15 years, being shorter than that of 25 years in all other Member States providing protection. In Germany, a repair clause was recently inserted into the national Designs Act and entered into force on 2 December 2020, affecting designs applied for registration after that date. In France (**), a partial repair clause, promulgated on 24 August 2021, will become applicable (only) as from 23 January 2023, extending as well to new designs. Table A.5.1. Implementation of repair clause in the EU Member States Repair Repair clause clause Austria (AT) no Ireland (IE) yes Belgium (BE) yes Italy (IT) yes (2001) Bulgaria (BG) no Latvia (LV) yes Croatia (HR) no Lithuania (LT) yes Cyprus (CY) no Luxembourg (LU) yes Czech Republic (CZ) no Malta (MT) no Denmark (DK)* no Netherlands (NL) yes Estonia (EE) no Poland (PL) yes (2007) Finland (FI) no Portugal (PT) no France (FR)** no Romania (RO) no Germany (DE) yes (2020) Slovakia (SK) no Greece (EL) yes Slovenia (SI) no Hungary (HU) yes Spain (ES) yes Sweden (SE)* no Source: Legal review on industrial design protection in Europe (2016) and Beldiman and Blanke-Roeser (2017)  ANNEX 7: EVOLUTION OF EUIPO BUDGET I. Budgetary calculations applied to sub-options 3.1 and 3.2 for adjusting RCD fees The two options for fee adjustment presented below foresee the reduction of the basic RCD registration fee. Furthermore, in order to ensure equal treatment of applicants with smaller and larger filing volumes, both proposals also involve the introduction of a flat fee per additional design of a multiple application. This is complemented by the removal of the currently existing ‘unity of class’ requirement in the CDR applicable to multiple applications. As a consequence, the considered options for adjustment of fees would allow easier access to RCD protection, in particular for SMEs and individual designers (cheaper acquisition of the right and first renewal), while safeguarding at the same time that only those RCDs utilised in the market place remain on the register by way of the renewal fee increments. Table A.7.1 - Currently applicable fees and revenues Existing fees 2021 2022 2023 2024 2025 Registration170 € 350 2-10 design € 175 11 to design Applications € 80 51 to inf. € 80 20 628 21 299 21 953 22 627 23 322 126.71 IR Individual 225.38 615.50 222.15 392.56 designation € 62 1st € 90 2nd € 120 Renewals 3rd € 150 9 193 9 716 9 902 11 802 13 921 376.11 IR renewal 968.98 893.92 966.11 446.11 € 31 Deferment of publication € 40 2 to 10 design € 20 Other fees 11 to inf. 1 221 1 249 1 276 1 293 € 10 1 311 730.00 060.00 160.00 370.00 880.00 Miscellaneous fees RCD invalidity € 350 1. Sub-option 3.1 (Total loss of revenue - € 3 204 671.62) 170 Includes publication and registration fees. 81  According to sub-option 3.1, the headline fee to obtain a single RCD is reduced from € 350 to € 250. For each additional design forming part of a multiple application, the fee is € 125, leading to savings of € 125 vis-à-vis a single design application per design. The fees for renewals under this option are as follows: first renewal – € 70; second renewal – € 140; third renewal – € 280; fourth renewal € 560. Thus, the fees for the first two renewals are equivalent to those under the current fee level, that is € 210 in total. Table A.7.2 – applicable fees and revenues under sub-option 3.1 Proposed fees 2021 2022 2023 2024 2025 Applications Registration171 € 250 2-infinite design € 125 IR Individual 16 606 150.38 7 142 791.03 7 668 841.55 18 211 440.94 18 770 589.19 designation € 62 Renewals 1st € 70 2nd € 140 3rd € 280 10 421 628.98 10 961 863.92 11 216 226.11 13 638 926.11 16 894 136.11 IR renewal € 31 Other fees Deferment of publication € 40 2 to 10 design € 20 1 221 060.00 1 249 160.00 1 276 370.00 1 293 880.00 1 311 730.00 11 to inf. € 10 Miscellaneous fees RCD invalidity € 350 Total loss of -3 419 615.00 -3 537 54.47+ -3 596 20.60+ - 3 204 671.62 -2 203 977.52 revenue172 2. Sub-option 3.2 (Total loss of revenue - € 3 164 565.16) Under the second sub-option, the headline fee is also € 250 but each additional design of a multiple application further discounted to € 100 instead of the proposed € 125 under sub- option 3.1. This will further promote easy access to RCD protection. The fees for renewals under this option are as follows: first renewal – € 80; second renewal – € 160; third renewal – € 320; fourth renewal € 640. 171 Includes publication and registration fees. 172 The loss of € 625 200 generated due to the abolishment of transfer fee is added to the total loss of revenue figures every year. 82  This option effectively allows applicants to register two RCDs for the same fee as currently required for a single RCD (€ 350). At the same time it safeguards by increasing subsequent renewals fees that only those RCDs utilised in the market place remain on the register. Table A.8.3 – applicable fees and revenues under sub-option 3.2 Proposed fees 2021 2022 2023 2024 2025 Applications Registration173 € 250 2-infinite design € 100 IR Individual 14 924 125.38 15 404 414.03 15 877 120.79 16 364 697.40 16 867 143.86 designation € 62 Renewals 1st € 80 2nd € 160 3rd € 320 11 856 618.98 12 478 003.92 12 756 976.11 15 525 776.11 19 246 016.11 IR renewal € 31 Other fees Deferment of publication € 40 2 to 10 design € 20 1 221 060.00 1 249 160.00 1 276 370.00 1 293 880.00 1 311 730.00 11 to inf. € 10 Miscellaneous fees RCD invalidity € 350 Total loss of -3 666 650.00 -3 759 291.47 -3 847 291.36 - 3 164 565.16 -1 755 542.86 revenue174 3. Calculation assumptions The calculations of the EUIPO budget evolution use the following specific assumptions:  Calculations are based on: o the figures on RCD applications, renewals and other files presented to the EUIPO Budget Committee in November 2020. These figures are part of the approved Budget 2021 and Financial Outlook 2022 – 2025; o the estimated number of files was performed assuming a growth rate of 3.1% per year for the period from 2021 until 2025; 173 Includes publication and registration fees. 174 The loss of € 625 200 generated due to the abolishment of transfer fee is added to the total loss of revenue figures every year. 83  o calculations related to multiple applications are based on the historical distribution of the number of RCDs filed. The historical distribution is applied to the total number of files allowing to produce the several different simulation scenarios; o the renewals are calculated using the following logical steps: - number of RCD’s subjected to renewal (RCD’s files N-5) *historical renewal rate per wave of renewal; - the same logic is applied to IRCD’s; o the percentage of deferment is calculated as follows: - historical rate of deferred publication * RCD’s fillings; o design invalidity is calculated as follows: - historical rate of invalidity * RCD’s fillings. o the figures presented may not add-up due to a rounding effect during the several steps involved in the budget preparation.  The fee adjustments are presumed to enter into force on 2024. Thus, the total impact and the loss of EUIPO revenue best to be considered is that of the year 2024.  The fee adjustments are expected not to have a relevant impact on the RCD filing volumes in view of the filing figures following the latest fee reductions for EUTMs.  Mirroring the fee reform for EUTMs, the transfer fee for RCDs is proposed to be abolished and therefore the resulting loss of EUIPO revenue of € 625.200 per year is included in the calculations.  The deferment and miscellaneous fees remain unchanged.  The fee structure is simplified by abolishing the separate publication fee and adding this fee to the registration fee.  The same multiple application discount is granted for the designs contained in a multiple application, regardless of the number of such designs applied for (flat fee).  The proposed limit of up to 50 designs forming part of a multiple application should slightly minimize the loss of EUIPO’s revenue in the future. However, this proposed change is not reflected in the calculations, as not impactful.  The revenue from a possible 4th renewal period is not considered in the calculations, since no reliable figures are yet available.  The highest number of RCD filings originated from the People’s Republic of China in 2020. This country is preparing to join the Hague Agreement concerning the international registration of industrial designs. Thus, instead of RCD filings, the proportion of international registrations designating the EU (IRCDs) could rise sharply when filers from China opt for the international file route instead of direct RCD filings (following the evolution of international filings with effect for the EU from South Korea after this country joined the Hague Agreement). The EUIPO’s fee revenue for 84  IRCDs is well below that for direct filings. This expected future loss of revenue is not included in the calculations.  Calculations foresee a 1.5% exchange rate for the IRCD individual designations and IRCD renewals. II. Expected evolution of EUIPO budget according to revenues and expenditures 1. Current situation a) Use of revenues: Table A.7.4 shows how the revenues are mobilised in terms of activities of the Office. The main conclusion is that the revenues are first used to cover the costs of EUTMs and RCDs but also to cross-subsidise all the “non-fee producing” activities. Because the balance is negative, the office makes actually use of the past accumulated budgetary results. Indeed, as mentioned in prior communications, the Office’s contribution to EU policies (European school of Alicante, EU Funded projects and SME fund), is supported by the Office’s accumulated surplus, in accordance with the provisions of the Office’s Financial Regulation and the Court of Auditor’s suggestion. While the entire contribution to EU policies comes from financial reserves, outside the operational budget, it is worth highlighting that the surplus amount generated in the year is insufficient to compensate it, leading to a net reduction of the accumulated result from previous years. Table A.7.4 – Mobilisation of revenues in terms of activities of the Office b) Cross-subsidising result: In terms of RCDs, the cross-subsidising result is as shown in the following table. Table A.7.5 – Cross-subsidising result in terms of RCDs 85 2. Situation under sub-option 3.1 The impact of sub-option 3.1 after 2024 is estimated in the following table. Table A.7.6 – Impact of sub-option 3.1 on revenues The reduction of revenue will increase usage of past accumulated budgetary results. Table A.7.7 – Usage of past accumulated budgetary results The contribution of RCDs for the cross-subsidising process is reduced. Table A.7.8 – Contribution of RCDs for cross-subsidising process 86 3. Situation under Option 3.2 The conclusions are identical to sub-option 3.1 (lower level of revenues and therefore increasing funding from the past accumulated budgetary results), the impact being slightly lower after 2025. 87 Table A.7.9 – Implications of sub-option 3.2 88  ANNEX 8: MEMBER STATE FEES Abbreviations: D: Design; E: Electronic; GP: Grace Period; MA: Multiple Applications; P: Paper; surch.: surcharge Filing Costs(175) Deferment Renewals AT 82(E) / 87(P) 97.50(E) / 102.50(P) 50% surch. of 130 – filing fee (GP: 156) + 15.50 per class see 322(E) / 327(P) also MA: here MA: and 142(E) / 147(P) 88 here + 20 for 2nd - 10th (GP: 105.6) + 18.50 as of 11th BLX 150(E) / 172(P) 192(E)(176) / 40 102 220(P)(177) (GP: 12) + 42(E) / 48(P) adding a characteristic – feature 825(E)(178) / + 12(E) / 13(P) registration of priority 994(P)(179) declaration MA: MA: + 75(E) / 86(P) for 2nd - 10th D 51 for 2nd - 10th D + 38(E) / 43(P) for 11th - 20th D 25 for 11th - 20th D 21 above 21st D + 32(E) / 36(P) for 21st - 50th D BG 20 (40 BGN) filing fee 170 (340 BGN)(180) 25 (50 BGN) 1st D Registered for 10 yr. – – 135 (270 BGN) + 35 (70 BGN) examination fee 1542,50 45 (90 BGN) – 180 (360 BGN) + 90 (180 BGN) registration fee (3085 BGN)(181) composition/set of – 250 (500 BGN) products + 25 (50 BGN) registration certificate (GP: 125 (250 + 15 (30 BGN) publication fee per view BGN)) + 10 (20 BGN) for priority claim MA: MA: 12.50 (25 BGN) + 17.50 (35 BGN) examination fee as of 2nd as of 2nd D HR 6.63 (50 HRK) filing fee 68.72(E) (520 HRK) / 47.64 (60 HRK + 60.88 (60 HRK + 85.91(P) (650 HRK) 300 HRK) 400 HRK) + 26.43 (200 HRK) administrative fee – (GP: 100% surch.) + 52.87 (400 HRK) maintenance / 325.6(E) / 407(P) publication fee + 2.65 (20 HRK) publication of description 20% (E) discount Designer: 50% discount (175) For 1 and 10 designs, including 1 class, colour / characteristic features, publication and registration. (176) Claiming a characteristic feature. (177) Claiming a characteristic feature. (178) Claiming characteristic features. (179) Claiming characteristic features. (180) Claiming priority (without registration certificate, one view). (181) Claiming priority (without registration certificate, one view per design). 89  MA: MA: Per D: 29.78 (25 HRK + + 2.65 (20 HRK) filing fee 200 HRK) per D + 6.63 (50 HRK) administrative fee + 26.52 (200 HRK) publication fee CY 85.43 filing fee 205.03 42.72 – 85.43 – 136.69 + 51.26 registration fee – 170.86 + 68.34 publication fee – 256.29 CZ 39.19 (1 000 CZK) 39.19 No surch. – 117.57 (3 000 – CZK) Designer: 50% discount 250.82 – 235.15 (6 000 CZK) MA: – 352.73 (9 000 CZK) + 23.51 (600 CZK) as of 2nd D – 470.33 (12 000 CZK) The fee is also per MA, irrespective of how many designs are included. DK 161.14 (1 200 DKK) 161.14(182) 295.42 (2 200 DKK) – (GP: 20% surch.) + 53.71 (400 DKK) publication fee for each 1 007.14(183) reproduction (view) as of 2nd MA: + 94 (700 DKK) as of 2nd D MA: 147.71 (1 100 DKK) per D EE 105 105 – 130 – – 260 + 26 as of the 3rd variant(184) 339 – 260 – 260 Natural persons: 26 (GP: 45 surch.) FR 39 filing fee for 5 yr. registration 86(185) No surch. 52 – (payment of (GP: 50% surch.) See 509(186) publication fee + 23 publication fee b&w also can be delayed) + 47 publication fee colour here FI 250(E) / 300(P) 250(E) / 300(P) 380 – + 55 as of 2nd class + 55 as of 2nd class 1 420(E) / 1 470(P) (182) 1 view. (183) each 1 view. (184) Industrial designs may have variants. The variants of an industrial design are such modifications of the industrial design which produce a similar overall impression on persons skilled in the art. (185) In colour. (186) In colour. 90  + ? publication fee per additional view MA: MA: + 130 as of 2nd D + 130 per D as of 2nd DE 60(E) / 70(P) 60(E) / 70(P) 30 – 90 – – 120 MA: 120(E) / 140(P) MA: – 150 – 180 + 60(E) / 70(E) as of 2nd D for up to 10 D + 30 for 2 - 10 D together together (GP: 50 surch.) + 6(E) / 7(P) as of 11th D + 3 as of 11th D EL 100 130 30 – 100 – – 150 + 30 publication fee 310 – 200 MA: – 250 MA: + 10 as of 2nd D + 10 as of 2nd D + 10 publication fee as of 2nd D HU 89.84 (32 000 HUF) 89.84 – 179.69 (64 000 – HUF) Designer: 22.20 (8 000 HUF) 251.57 – 239.77 (85 400 HUF) MA: – 300.41 (107 000 HUF) + 17.97 (6 400 HUF) as of 2nd D – 449.22 (160 000 HUF) Designer: + 4.40 (1 600 HUF) as of 2nd D 50% discount on all these fees for designer. IE 70 70 35 – 50 – – 70 MA: 295 – 80 – 100 + 25 as of 2nd D (GP: 100 surch.) IT 50(E) / 100(P) 50 No surch. – 30 – – 50 + 40(P) 140 – 70 + fee and photocopy fees – 80 MA: (GP: 100 surcharge) 100(E) / 200(P) per MA (up to 100 incl.) The fee is also per + 40 fee when filed via chamber of MA, irrespective of commerce how many designs are included. LV 36(E) / 40(P) 94,5(E) / 105(P) 40 – 170 – – 225 + 58.5(E) / 65(P) publication and registration 364.5(E) / 375(P) – 280 fee – 335 + 9(E) / 10(P) for each additional view (GP: 70 surcharge) Designers pay 40% of fee Pupils, students, pensioners, disabled pay 20% of fee MA: 91  + 27(E) / 30(P) for 2nd - 10th D + 18(E) / 20(P) for 11th - 20th D LT 69 138 34 “resumption” – 86 – – 115 + 69 registration and publication fee 1380 – 144 – 173 Natural persons: 50% (GP: 50% surch.) MA: + 26 as of 11th design MT 46.59 46.59 34.94 – 465.9 (GP: 100% surch.) PL 67.08 (300 PLN) – filing fee per design 138.63 – 55.76 (250 PLN) covering up to 10 forms of an industrial – – 111.52 (500 PLN) design with the same essential features 1386.3 – 223.04 (1000 PLN) + EUR 22.36 EUR (PLN 100) priority claim – 446.08 (2000 per design PLN) + EUR 15.65 (PLN 70) publication fee (fees were reduced + EUR 33.54 (PLN 150) registration fee in 2016) PT 107.62(E) / 215.24(P) for ≤ 5 D incl. 107.62(E) / 215.24(P) 32.29(E) / – 32.29(E) / – 64.57(P) 64.57(P) MA: 161.47(E) / 322.89(P) – 43.05(E) / 86.10(P) + 10.77(E) / 21.53(P) per D – 53.81(E) / 107.62(P) – 64.57(E) / 129.15(P) RO 30 filing fee 180 20 100 for 1-20 designs – + 50 examination fee 1260 125 for 21-50 + 20 publication fee for b&w designs + 100 publication fee for colour 150 for 51-100 + 10 publication fee for words designs + 20 for priority claim Plus costs for the renewal certificate MA: + 10 as of 2nd D + 10 examination fee as of 2nd D SK 40 40 20 – 100 – – 200 Designer: 20 220 – 300 – 400 MA: (GP: 100% surch.) + 20 as of 2nd D Designer: + 10 as of 2nd D SI 80 80 70 – MA: 665 65 as of 2nd D 92 ES 64.96(E) / 76.43(P) for ≤ 10 D incl. 72.71(E) / 84.18(P) 83.85(E) / 98.65(P) – + 7.75 per priority claim(P) 72.71(E) / 84.18(P) (GP: 41.50(E) / 48.82(P)) MA: + 56.86(E) / 66.88(P) for 11th - 20th D MA: + 47.21(E) / 55.54(P) for 21st - 30th D – 67.09(E) / + 37.77(E) / 44.45(P) for 31st - 40th D 78.93(P) each D 11th + 30.25(E) / 35.58(P) for 41st - 50th D - 20th – 53.66(E) / 63.13(P) each D 21st - 30th – 42.94(E) / 50.52(P) each D 31st - 40th – 34.34(E) / 40.40(P) each D 41st - 50th SE 196.05(E) (2000 SEK) / 244.40(P) (2 500 196.05(E) (2 000 244.40(E) (2 500 SEK) SEK) / 244.40(P) ( SEK) 2 500 SEK) / + 48.88 (500 SEK) as of 2nd class – 295.20(P) (3 000 + 19.55 (200 SEK) – publication fee as of 1 421.98(E) (14 600 SEK) the 2nd view per D SEK) / 1 470.67(P) (15 100 SEK) (GP: 48.89 (500 MA: SEK)) + 136.87 (1 400 SEK) – registration fee as of 2nd D 93  ANNEX 9: IMPACT OF FEE CHANGES AND OTHER SIMPLIFICATIONS 9.1 Proposed changes and summary of impacts The table below presents the current and proposed fee structure for the Registered Community Design. Table A.9.1. Overview of current and proposed structure for RCD (in EUR) First 5 year period Current Option 3.1 Option 3.2 No of designs per application 1 350 250 250 2-10 175 125 100 11 and more* 80 125 100 Cost of each renewal (each for 5 years) 1st 90 70 80 2nd 120 140 160 3rd 150 280 320 4th 180 560 640 * No limit currently, in case of Option 3.1 and 3.2 limit of 50 designs per application Source: Own assessment 9.2 Changes in basic registration fee The new fee structure will benefit designers who include up to 22 designs in a single application in case of Opt 3.1 and up to 48 designs in case of Opt. 3.2 (see Figure A.9.1). The largest cost saving in case of Opt. 3.1. amounts to 29% for those including from 1 to 10 designs per application. Opt. 3.2. delivers higher saving than Opt. 3.1, with maximum of 40% for those including 8-10 designs in a single application. Figure A.9.1. Percentage savings from proposed option per number of designs included in application 50% Savings as % of current fees 40% 30% 20% 10% 0% -10% -20% -30% 1 3 5 7 9 11 13 15 17 19 21 23 25 27 29 31 33 35 37 39 41 43 45 47 49 Number of designs in application Option 3.1 Option 3.2 Source: Own assessment. For 2019 and 2020 the average number of designs per application was 3.4 for all applicants, 3.7 for companies, and 2.4 for individuals. Therefore, an average applicant will save 94 around EUR 142 in case of Opt. 3.1 and EUR 203 in case of Opt. 3.2. The average saving for individuals will be EUR 132 and EUR 166 in case of Opt. 3.1 and Opt. 3.2 respectively. The average savings for companies arrive at EUR 144 and EUR 211 respectively in case of Opt. 3.1 and Opt. 3.2 (see table 9.2). Table A.9.2. Application fee saving by option and average number of designs per application in 2019-2020. Companies Individuals All Average number of designs per 3.7 2.3 3.4 application Avg. fee current system 729 551 695 Avg. fee Opt. 3.1 585 419 552 Avg. fee Opt. 3.2 518 385 492 Opt 3.1 savings (EUR, %) 144 20% 132 24% 142 20% Opt 3.2 savings (EUR, %) 211 29% 166 30% 203 29% Source: Own assessment based on EUIPO data, numbers based on whole distribution see next table, numbers rounded Taking into account the historical distribution of number of designs per application, 97.7% of applications will experience cost saving on the basic fee in case Opt 3.1 is selected and 99% in case of Opt. 3.2 (see table 9.3). Table A.9.3. Application fee saving by option and number of designs per application No. of % of Option 3.1 savings Option 3.2 savings Cumulative designs per applications % from % from % EUR EUR application (2019-2020) current current 1 54.8% 54.8% 100 29% 100 29% 2 15.8% 70.7% 150 29% 175 33% 3 7.7% 78.4% 200 29% 250 36% 4 5.5% 83.9% 250 29% 325 37% 5 3.0% 87.0% 300 29% 400 38% 6 2.6% 89.6% 350 29% 475 39% 7 1.4% 90.9% 400 29% 550 39% 8 1.5% 92.4% 450 29% 625 40% 9 0.9% 93.3% 500 29% 700 40% 10 1.0% 94.3% 550 29% 775 40% 11 0.5% 94.8% 505 25% 755 38% 12 0.6% 95.4% 460 22% 735 35% 13 0.4% 95.8% 415 19% 715 33% 14 0.3% 96.1% 370 16% 695 31% 15 0.3% 96.4% 325 14% 675 29% 16 0.3% 96.7% 280 12% 655 27% 17 0.2% 96.9% 235 9% 635 26% 18 0.2% 97.2% 190 7% 615 24% 19 0.2% 97.3% 145 5% 595 22% 20 0.2% 97.5% 100 4% 575 21% 21 0.1% 97.6% 55 2% 555 20% 22 0.1% 97.7% 10 0% 535 19% 23 0.1% 97.9% -35 -1% 515 17% 24 0.1% 98.0% -80 -3% 495 16% 25 0.1% 98.1% -125 -4% 475 15% 26 0.1% 98.2% -170 -5% 455 14% 27 0.1% 98.2% -215 -7% 435 13% 28 0.1% 98.3% -260 -8% 415 12% 29 0.1% 98.4% -305 -9% 395 11% 30 0.1% 98.5% -350 -10% 375 11% 31 0.1% 98.5% -395 -11% 355 10% 95  No. of % of Option 3.1 savings Option 3.2 savings Cumulative designs per applications % from % from % EUR EUR application (2019-2020) current current 32 0.1% 98.6% -440 -12% 335 9% 33 0.0% 98.6% -485 -13% 315 8% 34 0.1% 98.6% -530 -14% 295 8% 35 0.0% 98.7% -575 -15% 275 7% 36 0.0% 98.7% -620 -15% 255 6% 37 0.0% 98.8% -665 -16% 235 6% 38 0.0% 98.8% -710 -17% 215 5% 39 0.0% 98.8% -755 -18% 195 5% 40 0.0% 98.9% -800 -18% 175 4% 41 0.0% 98.9% -845 -19% 155 4% 42 0.0% 98.9% -890 -20% 135 3% 43 0.0% 98.9% -935 -20% 115 3% 44 0.0% 99.0% -980 -21% 95 2% 45 0.0% 99.0% -1025 -22% 75 2% 46 0.0% 99.0% -1070 -22% 55 1% 47 0.0% 99.0% -1115 -23% 35 1% 48 0.0% 99.0% -1160 -23% 15 0.3% 49 0.0% 99.1% -1205 -24% -5 -0.1% 50 0.9% 100.0% -1250 -24% -25 -0.5% Weighted average savings 142 20% 203 29% Notes: * Currently there is no limit for designs per application. A cap at 50 would apply in Opt 3.1 and 3.2. Applications above 50 added to the 50 bracket. Note: Negative saving is an increase in costs. Source: Own assessment based on EUIPO data 9.3 Changes in renewal fees The new renewal fees will affect both new and current users of design protection. The basic protection period lasts five years. It is possible to renew up to four times, each time for a five-year period (for the total maximum period of protection of 25 years). Table A.9.4. Overview of current and proposed renewal fees for RCD (in EUR) renewal Current Option 3.1 Option 3.2 nominal PV nominal PV nominal PV 1st (after 5 years) 90 82 70 63 80 72 2nd (after 10 years) 120 98 140 115 160 131 3rd (after 15 years) 150 111 280 208 320 238 4th (after 20 years) 180 121 560 377 640 431 Note: PV – present value, ECB inflation target of 2% per year used as the discount rate Source: Own assessment The proposed structure lowers the first renewal fee as compared to the current system and increases subsequent renewal fees, with the most dramatic raises for the 3rd and 4th renewal. For all calculations below, and to ease comparison, the present value of future fees is used (see Table A.9.4). The following table presents savings and cost increases from Opt 3.1. Table A.9.5. Total cost difference of protection for a given period of time between Opt. 3.1 and current fees dependent on number of designs. In present value in EUR (left) and as percentage of current fees (right). 5 yrs. 10 yrs. 15 yrs. 20 yrs. 25 yrs. 5 yrs. 10 yrs. 15 yrs. 20 yrs. 25 yrs. 1 -100 -118 -102 -5 251 -29% -27% -19% -1% 33% 2 -150 -186 -153 40 551 -29% -27% -17% 4% 41% 96  5 yrs. 10 yrs. 15 yrs. 20 yrs. 25 yrs. 5 yrs. 10 yrs. 15 yrs. 20 yrs. 25 yrs. 3 -200 -254 -205 85 852 -29% -27% -17% 5% 44% 4 -250 -322 -257 130 1,152 -29% -27% -16% 6% 46% 5 -300 -391 -309 174 1,453 -29% -27% -16% 7% 47% 6 -350 -459 -360 219 1,754 -29% -27% -16% 7% 47% 7 -400 -527 -412 264 2,054 -29% -27% -15% 8% 48% 8 -450 -595 -464 309 2,355 -29% -27% -15% 8% 48% 9 -500 -663 -515 354 2,656 -29% -27% -15% 8% 49% 10 -550 -731 -567 399 2,956 -29% -27% -15% 8% 49% 11 -505 -704 -524 539 3,352 -25% -24% -13% 10% 51% 12 -460 -677 -480 679 3,747 -22% -22% -11% 12% 53% 13 -415 -650 -437 818 4,143 -19% -20% -10% 14% 55% 14 -370 -624 -394 958 4,539 -16% -18% -8% 15% 57% 15 -325 -597 -351 1,098 4,934 -14% -17% -7% 16% 58% 16 -280 -570 -307 1,238 5,330 -12% -15% -6% 18% 59% 17 -235 -543 -264 1,378 5,725 -9% -14% -5% 19% 60% 18 -190 -516 -221 1,518 6,121 -7% -13% -4% 19% 61% 19 -145 -489 -177 1,658 6,517 -5% -12% -3% 20% 62% 20 -100 -462 -134 1,798 6,912 -4% -11% -2% 21% 63% 21 -55 -435 -91 1,938 7,308 -2% -10% -1% 22% 64% 22 -10 -409 -48 2,077 7,703 0% -9% -1% 22% 64% 23 35 -382 -4 2,217 8,099 1% -8% 0% 23% 65% 24 80 -355 39 2,357 8,495 3% -7% 1% 23% 66% 25 125 -328 82 2,497 8,890 4% -6% 1% 24% 66% 26 170 -301 126 2,637 9,286 5% -6% 2% 24% 67% 27 215 -274 169 2,777 9,682 7% -5% 2% 25% 67% 28 260 -247 212 2,917 10,077 8% -4% 3% 25% 68% 29 305 -220 255 3,057 10,473 9% -4% 3% 26% 68% 30 350 -193 299 3,197 10,868 10% -3% 3% 26% 68% 31 395 -167 342 3,336 11,264 11% -3% 4% 26% 69% 32 440 -140 385 3,476 11,660 12% -2% 4% 27% 69% 33 485 -113 429 3,616 12,055 13% -2% 4% 27% 69% 34 530 -86 472 3,756 12,451 14% -1% 5% 27% 70% 35 575 -59 515 3,896 12,846 15% -1% 5% 28% 70% 36 620 -32 559 4,036 13,242 15% 0% 5% 28% 70% 37 665 -5 602 4,176 13,638 16% 0% 6% 28% 70% 38 710 22 645 4,316 14,033 17% 0% 6% 28% 71% 39 755 49 688 4,455 14,429 18% 1% 6% 29% 71% 40 800 75 732 4,595 14,825 18% 1% 6% 29% 71% 41 845 102 775 4,735 15,220 19% 1% 7% 29% 71% 42 890 129 818 4,875 15,616 20% 2% 7% 29% 72% 43 935 156 862 5,015 16,011 20% 2% 7% 29% 72% 44 980 183 905 5,155 16,407 21% 2% 7% 30% 72% 45 1,025 210 948 5,295 16,803 22% 3% 7% 30% 72% 46 1,070 237 991 5,435 17,198 22% 3% 8% 30% 72% 47 1,115 264 1,035 5,575 17,594 23% 3% 8% 30% 72% 48 1,160 290 1,078 5,714 17,989 23% 3% 8% 30% 73% 49 1,205 317 1,121 5,854 18,385 24% 4% 8% 30% 73% 50 1,250 344 1,165 5,994 18,781 24% 4% 8% 30% 73% Source: Own assessment, present value of future fees used as per Tab. A.9.4. In case Opt 3.1 is selected, those having one design per application (55%) will be able to protect their designs at lower cost than currently for up to 20 years. Those with between 2 and 23 designs (43%) will be able to protect them at lower cost than currently for a period of up to 15 years. Those with 24 to 37 designs (1%) will pay less for protection of up to 10 years. The remaining 1% will pay more than currently. Table A.9.6. Total cost difference of protection for a given period of time between Opt. 3.2 and current fees. In present value in EUR (left) and as percentage of current fees (right). 97  5 yrs. 10 yrs. 15 yrs. 20 yrs. 25 yrs. 5 yrs. 10 yrs. 15 yrs. 20 yrs. 25 yrs. 1 -100 -109 -76 50 360 -29% -25% -14% 8% 47% 2 -175 -193 -127 125 744 -33% -28% -14% 11% 55% 3 -250 -277 -179 200 1,129 -36% -29% -14% 13% 58% 4 -325 -361 -230 275 1,514 -37% -30% -14% 13% 60% 5 -400 -445 -281 350 1,898 -38% -31% -14% 14% 61% 6 -475 -529 -332 425 2,283 -39% -31% -14% 14% 62% 7 -550 -613 -384 500 2,667 -39% -31% -14% 15% 62% 8 -625 -697 -435 576 3,052 -40% -31% -14% 15% 63% 9 -700 -782 -486 651 3,437 -40% -31% -14% 15% 63% 10 -775 -866 -537 726 3,821 -40% -32% -14% 15% 63% 11 -755 -855 -494 896 4,301 -38% -29% -12% 17% 66% 12 -735 -844 -450 1,066 4,781 -35% -28% -11% 19% 68% 13 -715 -833 -406 1,236 5,260 -33% -26% -9% 21% 70% 14 -695 -822 -362 1,406 5,740 -31% -24% -8% 22% 72% 15 -675 -811 -319 1,576 6,220 -29% -23% -6% 24% 73% 16 -655 -800 -275 1,746 6,699 -27% -22% -5% 25% 74% 17 -635 -789 -231 1,916 7,179 -26% -20% -4% 26% 76% 18 -615 -778 -187 2,086 7,658 -24% -19% -3% 27% 77% 19 -595 -767 -144 2,256 8,138 -22% -18% -2% 28% 78% 20 -575 -756 -100 2,426 8,618 -21% -17% -2% 28% 79% 21 -555 -745 -56 2,596 9,097 -20% -16% -1% 29% 79% 22 -535 -734 -12 2,767 9,577 -19% -16% 0% 30% 80% 23 -515 -723 31 2,937 10,057 -17% -15% 0% 30% 81% 24 -495 -712 75 3,107 10,536 -16% -14% 1% 31% 81% 25 -475 -701 119 3,277 11,016 -15% -14% 2% 31% 82% 26 -455 -690 163 3,447 11,496 -14% -13% 2% 32% 83% 27 -435 -680 206 3,617 11,975 -13% -12% 3% 32% 83% 28 -415 -669 250 3,787 12,455 -12% -12% 3% 33% 83% 29 -395 -658 294 3,957 12,934 -11% -11% 3% 33% 84% 30 -375 -647 338 4,127 13,414 -11% -11% 4% 34% 84% 31 -355 -636 381 4,297 13,894 -10% -10% 4% 34% 85% 32 -335 -625 425 4,467 14,373 -9% -10% 5% 34% 85% 33 -315 -614 469 4,637 14,853 -8% -10% 5% 35% 85% 34 -295 -603 513 4,807 15,333 -8% -9% 5% 35% 86% 35 -275 -592 556 4,977 15,812 -7% -9% 5% 35% 86% 36 -255 -581 600 5,147 16,292 -6% -8% 6% 36% 86% 37 -235 -570 644 5,318 16,772 -6% -8% 6% 36% 87% 38 -215 -559 688 5,488 17,251 -5% -8% 6% 36% 87% 39 -195 -548 732 5,658 17,731 -5% -7% 6% 36% 87% 40 -175 -537 775 5,828 18,210 -4% -7% 7% 36% 87% 41 -155 -526 819 5,998 18,690 -4% -7% 7% 37% 88% 42 -135 -515 863 6,168 19,170 -3% -7% 7% 37% 88% 43 -115 -504 907 6,338 19,649 -3% -6% 7% 37% 88% 44 -95 -494 950 6,508 20,129 -2% -6% 8% 37% 88% 45 -75 -483 994 6,678 20,609 -2% -6% 8% 37% 88% 46 -55 -472 1,038 6,848 21,088 -1% -6% 8% 38% 89% 47 -35 -461 1,082 7,018 21,568 -1% -5% 8% 38% 89% 48 -15 -450 1,125 7,188 22,048 0% -5% 8% 38% 89% 49 5 -439 1,169 7,358 22,527 0% -5% 8% 38% 89% 50 25 -428 1,213 7,528 23,007 0% -5% 9% 38% 89% Source: Own assessment, present value of future fees used as per Tab. A.9.4. In case Opt 3.2 is selected, those having from 1 to 22 designs per application (98%) will be able to protect their designs at lower cost than currently for up to 15 years. Those with between 22 and 50 designs (2%) will be able to protect them at lower cost than currently for a period up to 10 years. Not all designs that are filed are registered and even fewer are renewed. For instance, some products are short-lived and basic protection is sufficient, some designs might not have 98 been a commercial success and their protection is not extended. Based on historical data and projections of EUIPO the following table shows average percentages of applications that are renewed. Natural persons (so also firms not having legal entity) renew designs from 2.5 to 3.5 times less often than companies, and do so for shorter periods (mainly additional 5 years). Table A.9.7. Percentages of applications renewed % of applications renewed after Renewal by 5 years 10 years 15 years 20 years* All 49% 29% 18% 13% companies 55% 32% 20% 14% individuals 22% 10% 6% 4% * forecast Source: Own calculations based on EUIPO data The following table presents weighted average present value of savings/additional costs from considered options based on distribution of applications and propensity to renew. Table A.9.8. Change in average fee paid per application by type of applicant and propensity to renew (in EUR per application) Option 3.1 Protection for: Application/ 5 yrs. 10 yrs. 15 yrs. 20 yrs. 25 yrs. renewal by All -142 -101 -42 33 132 companies -144 -116 -49 42 163 individuals -132 -39 -13 5 28 Option 3.2 Protection for: renewal by 5 yrs. 10 yrs. 15 yrs. 20 yrs. 25 yrs. All -203 -115 -35 56 171 companies -211 -135 -40 69 210 individuals -166 -41 -11 11 37 Weighted average present value of total fees paid. Assumed distribution of designs in case of renewal to be the same as in case of first application. Percentages of renewals from Table A.9.7. Source: Own calculations based on EUIPO data The largest savings will accrue to those that protect for the basic or 10 years term. Protection for up to 25 years will become considerably more expensive. Table below shows the distribution of savings and cost changes for each protection period. For instance 99.5% of individuals will save on average EUR 39 for protecting their designs for 10 years under Option 3.1, while 0.5% of individuals will have to pay EUR 0.3 more. Table A.9.9. Change in average fee paid by type of applicant and propensity to renew (in EUR per application) with % of applications affected Option 3.1 Protection for: Application/ 5 yrs. 10 yrs. 15 yrs. 20 yrs. 25 yrs. renewal by All Saving: EUR (%) 159 (97.7%) 102 (98.8%) 47 (97.9%) 1 (54.8%) 0 (0%) Loss: EUR (%) 17 (2.3%) 2 (1.2%) 5 (2.1%) 33 (45.2%) 132 (100%) 99  Option 3.1 Protection for: Application/ 5 yrs. 10 yrs. 15 yrs. 20 yrs. 25 yrs. renewal by companies Saving: EUR (%) 164 (97.4%) 118 (98.6%) 55 (97.6%) 1 (51.9%) 0 (0%) Loss: EUR (%) 20 (2.6%) 2 (1.4%) 6 (2.4%) 42 (48.1%) 163 (100%) individuals Saving: EUR (%) 140 (99%) 39 (99.5%) 14 (99%) 0.2 (67%) 0 (0%) Loss: EUR (%) 7 (1%) 0.3 (0.5%) 1 (1%) 5 (33%) 28 (100%) Option 3.2 Protection for: Application/ renewal by 5 yrs. 10 yrs. 15 yrs. 20 yrs. 25 yrs. All Saving: EUR (%) 203 (99%) 115 (100%) 39 (97.7%) 0 (0%) 0 (0%) Loss: EUR (%) 0.2 (1%) 0 (0%) 5 (2.3%) 56 (100%) 171 (100%) companies Saving: EUR (%) 212 (98.8%) 135 (100%) 46 (97.4%) 0 (0%) 0 (0%) Loss: EUR (%) 0.3 (1.1%) 0 (0%) 6 (2.6%) 69 (100%) 210 (100%) individuals Saving: EUR (%) 166 (99.7%) 41 (100%) 12 (99%) 0 (0%) 0 (0%) Loss: EUR (%) 0.1 (0.3%) 0 (0%) 1 (1%) 11 (100%) 37 (100%) Weighted average present value of total fees paid. Assumed distribution of designs in case of renewal to be the same as in case of first application. Percentages of renewals from Table A.9.7 Source: Own calculations based on EUIPO data 9.4 Annual EU-wide impacts of fee changes The changes in fees are expected to be fully in force from 2024. It is important to note that current RCD owners will also have to pay new renewal fees. Below an estimation is presented on the number of design applications affected and global savings in the first year of the new fee structure. It is based on the past behaviour patterns of applicants regarding renewal rates. In the subsequent years this behaviour might change following the new structure – for instance the long term protection of 20 to 25 years might decrease due to higher fees, while there might be more companies choosing to protect for the basic or 10 years period. The most accurate data from EUIPO is collected at the level of designs. In particular renewal statistics are based on designs and not applications (one can renew individual designs and not necessarily all designs from a multiple application). Therefore, the numbers below are approximations and thus can differ from those presented in the impact on EUIPO budget (where also e.g. the fourth renewal is not considered). It is also to be noted that those applying, and those renewing each year might be different. There is no obligation to renew, so all fees are one-off dependent on preference of design owner. Impact each year will depend on the number of applications/renewals. The table below shows the expected impact in the first year of the new fee regime. Table A.9.10. Impact of fee change in 2024 All applications Option 3.1 Option 3.2 100  Saving per Saving per No of application Total saving application Total saving applications (EUR) (EUR million) (EUR) (EUR million) Application 35,698 -142 -5.1 -203 -7.2 Renewal 1st period 14,988 -71 -1.1 -36 -0.5 Renewal 2nd period 7,689 72 0.6 144 1.1 Renewal 3rd period 3,289 468 1.5 612 2.0 Renewal 4th period* 1,708 1,374 2.3 1,663 2.8 Total 63,371 -27 -1.7 -29 -1.8 Total less 4th renewal 61,663 -66 -4.1 -75 -4.6 Application by companies (legal persons) Option 3.1 Option 3.2 Saving per Saving per No of application Total saving application Total saving applications (EUR) (EUR million) (EUR) (EUR million) Application 28,777 -144 -4.2 -144 -6.1 Renewal 1st period 13,753 -74 -1.0 -74 -0.5 Renewal 2nd period 7,220 74 0.5 74 1.1 Renewal 3rd period 3,094 478 1.5 478 1.9 Renewal 4th period 1,627 1,398 2.3 1,398 2.8 Total 54,471 -16 -0.9 -16 -0.8 Total less 4th renewal 52,844 -60 -3.2 -60 -3.6 Application by persons (natural persons, including firms not incorporated) Option 3.1 Option 3.2 Saving per Saving per No of application Total saving application Total saving applications (EUR) (EUR million) (EUR) (EUR million) Application 6,921 -132 -0.9 -166 -1.1 Renewal 1st period 1,235 -47 -0.1 -23 0.0 Renewal 2nd period 468 47 0.02 94 0.04 Renewal 3rd period 195 305 0.1 399 0.1 Renewal 4th period 81 893 0.1 1,081 0.1 Total 8,900 -92 -0.8 -109 -1.0 Total less 4th renewal 8,819 -101 -0.9 -120 -1.1 Notes: * full assumption, there is no experience yet with 4th renewal. Weighted average present value of total fees paid. Assumed distribution of designs in case of renewal to be the same as in case of first application. Source: Own calculations based on EUIPO data. 9.5 Impacts of fee changes on number of designs applications Based on experience with past trade mark fee decreases, the EUIPO concluded that there should be no significant impact on the number of designs applications from RCD fee decreases proposed by options 3.1 and 3.2. Consequently, for their budgetary planning as explained in Annex 7 they estimated a historic growth rate for the number of designs187 at 3.1% for the years 2021 to 2025 (so covering two years of the potential new fee regime). Looking at the relationship between the present value of fees and number of applications, a strong negative correlation can be seen (which does not necessarily mean causality). The 187 Please note this is based on designs and not applications. 101 chart below plots the present value of fees paid for an average application in the given year and the number of applications in that year during the period 2008 and 2020. Figure A.9.2. Relationship between the number of applications and the present value of fees for an average application between 2008 and 2020. 35,000 30,000 RCD applications 25,000 20,000 R² = 0.9598 15,000 10,000 500.0 550.0 600.0 650.0 700.0 750.0 PV of fee of an average application HICP – annual inflation data (average index and rate of change) [prc_hicp_aind] used as deflator Source: Own assessment base on EUIPO data and Eurostat (for deflator) This allows for computing a simplified prediction of the number of applications in the near future following the fee change. If the above relationship would hold, it can be expected that in 2030 Opt. 3.1 will result in around 15% more design applications than under the current fee structure, and Opt. 3.2 in around 21% more applications. This could translate into additional 2,300-2,500 design owners (Opt. 3.1) to 3,200 to 3,400 (Opt 3.2) in 2030 (to proxy the number of affected owners the average number of applications per owner is used). Robustness and limitations of these calculations: This is a very simplified prediction based on a low number of available observations. Therefore, the results should be treated with caution. We have additionally checked the relationship between the number of RCD applications and a) real GDP, and b) real GDP and present value of fees. In case a) coefficient of determination was equal only to R2=58%, while in case b) it was R2=95%, so still lower than in case the PV of fees is used as the sole explanatory variable. Logarithmic equations have been also tried which also resulted in lower R2. Thus, it was decided to use only the PV of fees as an explanatory variable. It is entirely possible that the growth in design applications is determined by other factors which change in the same way as inflation. E.g. real productivity growth of firms applying for design protection. If this is the case, the lowering of fees is unlikely to affect firms 102 overall productivity, and consequently will not significantly change the demand for design protection. Nevertheless, due to lack of data describing applicant firms it has to be relied on the PV of fees as the best proxy explanatory variable. 9.6 Impact of elimination of transfer fee The elimination of the transfer fee should produce savings of around EUR 200 per each transferred design. It is expected to affect in 2024 around 3,000 designs (around 3% of all designs filed annually). This translates to around 375 owners affected in 2024 (to proxy the number of affected owners we use the average number of designs per owner). 9.7 Impact of limiting multiple submissions to 50 designs per application The current RCD system allows for an unlimited number of designs to be combined in a single multiple application. Based on 2019-2020 data, 0.46% of applications had 51 or more designs. A cap of 50 designs per application is proposed to limit potential abuses of bundling designs in absence of the transfer fee. The cap for those applicants would constitute an increase in cost, as instead of one application they would have to submit on average almost two. Thus, the number of applications in the last 50 bracket in the above tables/calculations was increased by 0.45% for all applications, by 0.53% for companies and 0.16% for individuals. Taking the 2024 application projections, the increase of fees due to the cap would affect around 173 applications who would need to spend additional EUR 1,000 on average. The total additional burden of those applicants would increase by around EUR 180,500; for companies by EUR 167,000 and for individuals by around EUR 13,500. Table A.9.11. Cost increase due to 50 cap in 2024 No of applications in 50+ Additional cost per Total cost increase bracket application All 173 1,043 180,438 companies 160 1,044 166,971 natural persons 13 1,022 13,467 Source: Own assessment 9.8 Comparison to national registration fees The new few structure will affect the attractiveness of national protection in several Member States as an alternative to EUIPO EU-wide protection. Detailed national fees are presented in Annex 8, below just an extract concerning basic paper and electronic fees and fees for multiple applications. Table A.9.12. National IP offices fees for the basic protection (EUR) Office Paper - fee Electronic fee Electronic 2-10 design AT 102.50 97.50 20.00 BG 170.00 170.00 17.50 BLX 220.00 192.00 75.00 CY 205.03 205.03 0.00 103  Office Paper - fee Electronic fee Electronic 2-10 design CZ 39.19 39.19 23.51 DE 70.00 60.00 60.00 DK 161.14 161.14 94.00 EE 105.00 105.00 0.00 ES 84.18 72.71 72.71 FI 300.00 250.00 130.00 FR 86.00 86.00 86.00 GR 130.00 130.00 10.00 HR 85.91 68.72 35.80 HU 89.84 89.84 17.97 IE 70.00 70.00 25.00 IT 100.00 50.00 100.00 LT 138.00 138.00 26.00 LV 105.00 94.50 27.00 MT 46.59 46.59 46.59 PL 138.63 138.63 138.63 PT 215.24 107.62 10.77 RO 180.00 180.00 10.00 SE 244.40 196.05 136.87 SI 80.00 80.00 65.00 SK 40.00 40.00 20.00 Source: EUIPO data In all cases the electronic fee is cheaper, thus it is used for further calculations. In all cases the EUIPO current fee and proposed new fee is more expensive than any individual Member State fee (except for FI paper fee). Under the current system of basic fee of EUR 350, it was more cost efficient to choose national protection when one sought it in on average 4 (ranging from 3 to 5) other EU Member States. Under the proposed basic fee of EUR 250 national protection would be most efficient when protecting in 2.9 Member States (ranging from 1.5 to 3.6) on average. It is assumed that in particular smaller businesses would seek design protection solely in the neighbouring countries. In such case, under the current fee structure, it is cheaper to seek basic protection of a single design at the EUIPO in case of 16 Member States. Under the new fee structure, it will be cheaper in case of 23 Member States (preference will change in case of BE-NL-LU, CY, ES, IT, LV). Taking into account that in 2020 the average number of designs per application was 3.3, and that several Member States offer discounts for multiple filings, the EUIPO option is preferred to multiple national protections in 19 Member States currently, in 23 Member States under Opt. 3.1 (preference will change for BG, ES, LV, RO) and in 25 Member States under Opt. 3.2. (+HR) (see table below). Table A.9.13. Cost of design protection (electronic filing) just in neighbouring countries (EUR) RCD fee more RCD fee more attractive for attractive for 1 application with Cost of 1 Cost of design 3.3 designs design 3.3 MS Neighbours Opt. protection designs 3.1 and (EUR) (EUR) Current 3.2 Current Opt. 3.1 Opt. 3.2 €350 €250 €752.5 €537.5 €480 AT DE CZ SK HU SI IT 456.53 yes yes 1187.93 yes yes yes 104  RCD fee more RCD fee more attractive for attractive for 1 application with Cost of 1 Cost of design 3.3 designs design 3.3 MS Neighbours Opt. protection designs 3.1 and (EUR) (EUR) Current 3.2 Current Opt. 3.1 Opt. 3.2 €350 €250 €752.5 €537.5 €480 BG RO GR 480 yes yes 566.25 no yes yes BE-NL- DE FR LU 338 no yes* 846.30 yes* yes* yes* CY GR 335.03 no yes 829.60 yes yes yes CZ SK PL DE AT 375.32 yes yes 1004.74 yes yes yes DE AT BLX FR DK PL CZ 774.46 yes yes 1944.38 yes yes yes DK SE DE 417.19 yes yes 1086.19 yes yes yes EE FI LV 449.5 yes yes 1052.10 yes yes yes ES PT FR 266.33 no yes 656.13 no yes yes FI SE EE 551.05 yes yes 1406.35 yes yes yes BL FR DE ES IT X 460.71 yes yes 1366.24 yes yes yes EL CY BG 505.03 yes yes 1039.85 yes yes yes HR SI HU 238.56 no no 511.73 no no yes HU AT SK RO HR SI 556.06 yes yes 970.73 yes yes yes IE FR 156 no no 411.30 no no no IT FR AT SI 313.5 no yes 963.30 yes yes yes LT LV PL 371.13 yes yes 811.88 yes yes yes LV LT EE 337.5 no yes 700.90 no yes yes MT IT 96.59 no no 433.75 no no no PL CZ SK LT DE 415.82 yes yes 1032.54 yes yes yes PT ES 180.33 no no 372.33 no no no RO HU BG 439.84 yes yes 544.42 no yes yes SE DK FI 607.19 yes yes 1437.19 yes yes yes SI HR IT AT HU 386.06 yes yes 961.73 yes yes yes SK CZ PL AT HU 405.16 yes yes 937.91 yes yes yes Number of instances when RCD fee more attractive 16 23 19 23 25 * Be-NL-LX (BLX) counted as three. Source: Own analysis based on EUIPO data It is important to note that in certain situations it may be easier to protect designs in several countries through the Hague system (WIPO) which allows securing protection in several countries with a single application188. 188 International design applications are subject to the payment of three types of fees, all payable in Swiss francs: a) a basic fee (397 Swiss francs for one design; 19 Swiss francs for each additional design included in the same application); b) a publication fee (17 Swiss francs for each reproduction; 150 Swiss francs for each page on which one or more reproductions are shown); and c) a standard designation fee or an individual designation fee for each contracting party where protection is sought. Note: For standard designation fees, a three-level structure applies, reflecting the level of examination carried out by the contracting party. See WIPO fees here: https://www.wipo.int/hague/en/. 105  9.9 Impact of abolition of unity of class requirement (Option 2) The current RCD system allows for multiple applications only when designs belong to the same Locarno class. As explained in the problem definition section, this leads to splitting applications that would otherwise go together. As requested by the Commission, the EUIPO analysed 2020 applications. The assumption was that all applications filed within a two-month window of each other by the same owner could be grouped as one application. The length of the window selected was based on the analysis of filings in different classes by the same filers. The finding was that in 2020 around 2400 owners filed on average three applications instead of just one. Their filings were responsible for 22% of all applications in 2020. If the unity of class requirement is lifted, the number of applications is expected to drop by 14% as owners would be able to apply only once, while the number of designs protected is not affected. The savings per owner/application are as follows: Table A.9.14. Savings from abolition of unity of class requirement Current Opt. 3.1 Opt. 3.2 Saving per owner (application) (EUR) 492 234 281 Year 2024 impact Applications affected 2746 (7.7% of all applications) Total savings (EUR million) 1.35 0.64 0.77 * Estimation Source: Own calculations based on EUIPO data The abolition applied to the current fee system would bring benefits of around EUR 492 to the affected owners. These savings would reach almost EUR 234 in case the Opt. 3.1 fee system is introduced and EUR 281 in case Opt. 3.2 fees apply.189 The impact in 2024 – the first year when changes are expected to occur - ranges from EUR 1.35m in case the current system remains, to EUR 0.64m in case Opt. 3.1 is chosen and EUR 0.77 in case of Opt. 3.2. 9.10 Impact of simplification in requirements for the representation of designs (Option 2) An EUIPO analysis based on 2019 applications found that 26% of applications had some deficiencies (e.g. being incomplete, not properly signed, not paid in full). Around half of those deficiencies (and 14% of all applications) related to issues connected with the representation of designs that Option 2 is intended to fix. These issues were: 189 Savings were calculated by comparing the fees paid under the current, Opt 3.1 and 3.2 fee regimes for multiple applications with the unity of class requirement with the fees that would have been paid under the respective fee regimes for one application only in case the unity of class requirement is abolished. The savings were calculated for each of around 2400 owners and the average is presented. Due to data structure (information on the number of designs and the number of applications per owner), to calculate fees paid under Opt. 3.1 and 3.2 with the unity of class requirement the average number of designs per application for each owner was used. 106  Table A.9.15. Deficiencies in applications for RCD Deficiency % of applications 2019 The views do not relate to the same design 4.9% Contains graphical elements which are not part of the design 4.7% Neutral background 2.2% Mixture of views in colour and B/W 0.9% Graphic reproduction may contain only one view 0.7% Bad representation quality 0.5% Deficient representation of the design 0.3% Views change the representation of design 0.03% Total 14.3% Source: EUIPO EUIPO experts judged that fixing the above deficiencies requires around two hours of work of a lawyer. Moreover, after analysing the Commission proposal they concluded that the presented options could reduce deficiencies by about half. Further assumption is that 80% of the applicants use legal help and hourly cost of a lawyer is around EUR 200 to 250190. Based on the above average cost of correcting the deficiency affected by the Commission proposal is estimated at EUR160-200 per application concerned. Table A.9.16 Savings from simplification in requirements for the representation of designs Saving per owner (application) (EUR) 160 to 200 Applications affected 14.3% Year 2024 impact Applications affected 5,112 Total savings (EUR million) 0.82 to 1.02 * Estimation Source: Own calculations based on EUIPO data The simplification is expected to affect 14.3% of applications, so around 5000 in 2024. The total expected savings in that year amount to between EUR0.82 and EUR1.02 million. 9.11 Summary of impacts of Options 2 and 3 The table below summarizes total and per application impacts of simplification measures brought by policy options 2 and 3 in 2024 - the first year of the new fee structure. In subsequent years the impacts will depend on the number of applications and renewals. Table A.9.17. Overview of maximum expected impact of options 2 and 3 in year 2024* per application Fee structure: Current Option 3.1 Option 3.2 per Total per Total per Total No of application (EUR application (EUR application (EUR applications (EUR) million) (EUR) million) (EUR) million) Application fee reduction 35,698 0 0 -142 -5.1 -203 -7.2 1st Renewal fee reduction 14,988 0 0 -71 -1.1 -36 -0.5 2nd Renewal fee increase 7,689 0 0 72 0.6 144 1.1 190 This is a quite conservative assumption. Already in studies from 2005 and 2009 an hourly fee of patent attorney was estimated at EUR 250 (e.g. Bruno van Pottelsberghe de la Potterie, Malwina Mejer (2009). The London Agreement and the cost of patenting in Europe, page 235; or Roland Berger. (2005). The cost of the sample European patent – new estimates.). 107  3rd renewal fee increase 3,289 0 0 468 1.5 612 2 4th renewal fee increase** 1,708 0 0 1,374 2.3 1,663 2.8 Cap at 50 173 1,043 0.18 1,043 0.18 1,043 0.18 No transfer fee 914 -684 -0.6252 -684 -0.6252 -684 -0.6252 abolition of unity of class 2,746 -492 -1.35 -234 -0.64 -281 -0.77 requirement simplification in requirements for the 5,112 -200 -1.02 -200 -1.02 -200 -1.02 representation of designs Total -2.82 -3.91 -4.04 Total without 4th renewal -2.82 -6.21 -6.84 * The first full year of functioning of the reform, impact in following years depends on the number of applications and renewals; ** Based on assumption only, there is no experience yet with 4th renewal Source: Own assessment As one owner can make several applications, the below table shows an approximation of the number of owners affected. It is based on the average number of applications per owner which amounted to 2.44 in 2019-2020. Table A.9.18. Overview of maximum expected impact of options 2 and 3 in year 2024* per owner Fee structure: Current Option 3.1 Option 3.2 per Total per Total per Total No of application (EUR application (EUR application (EUR owners (EUR) million) (EUR) million) (EUR) million) Application fee reduction 14,659 0 0.00 -345.79 -5.10 -494.34 -7.20 1st Renewal fee reduction 6,155 0 0.00 -172.90 -1.10 -87.67 -0.50 2nd Renewal fee increase 3,157 0 0.00 175.33 0.60 350.66 1.10 3rd renewal fee increase 1,351 0 0.00 1,139.66 1.50 1,490.33 2.00 4th renewal fee increase** 701 0 0.00 3,345.93 2.30 4,049.69 2.80 Cap at 50 71 2,540 0.18 2,539.88 0.18 2,539.88 0.18 No transfer fee 375 -1,665 -0.63 -1,665.18 -0.63 -1,665.18 -0.63 abolition of unity of class 2,746 -492 -1.35 -234.00 -0.64 -281.00 -0.77 requirement simplification in requirements for the 2,099 -487 -1.02 -487.03 -1.02 -487.03 -1.02 representation of designs Total -2.82 -3.91 -4.04 Total without 4th renewal -2.82 -6.21 -6.84 * The first full year of functioning of the reform, impact in following years depends on the number of applications and renewals; ** Based on assumption only, there is no experience yet with 4th renewal Source: Own assessment 108  ANNEX 10: DEFINITION OF SUBJECT MATTER OF PROTECTION According to the definitions provided in Article 3 CDR and Article 1 DDir, a design refers to the appearance of a product resulting from certain features. A product is to be understood as any industrial or handicraft item. The Legal Study pointed to certain confusion in relation to the definition of the subject matter of protection, involving the potential of negatively influencing the accessibility of the design protection systems 191. In view of the growing role of digital designs, several respondents to the First Public Consultation for the evaluation saw need for making the definitions future-proof by clarifying that virtual designs, animated designs, icons and graphical user interfaces are covered by those definitions. The issue of digital designs raises the question whether they can be understood as products and also whether their elements are covered by the design notion (e.g. is animation a feature?). Also collaboration of the EUIPO and national IP offices showed that, for various types of designs, the subject matter of protection is either not clear or interpreted differently in different Member States. Divergent practices were noted for designs consisting of more than one item (a set of articles) and designs relating to ‘get up’ within the notion of product. According to the Locarno Classification (Class 32-00), the latter term “get up” is defined as referring to, amongst others, the “arrangement of shop interiors”, “arrangement of window displays” or “arrangement of restaurant interiors”. However, in common parlance the term “get-up” is also used to denote the form in which a brand owner presents its product overall, in particular the entire product packaging appearance. This double meaning is the reason for diverging practices. Different approaches at national level were also observed as regards the availability of design protection for interior design (e.g. can the interior of a shop be protected as a design?). Discussions held in liaison meetings in 2008, 2009 and 2010 showed that some Member States consider interior design as a kind of get up. Proposed solution: Update and clarification of the current design and product notions to make eligibility of protection for the various design types more explicit and transparent. 191 Legal Rview, p. 12 and pp. 57-60. 109  ANNEX 11: RELATIONSHIP TO COPYRIGHT PROTECTION Legal context Both the DDir and the CDR address the issue of the relationship between copyright and design protection. Shortcoming Both the DDir and the CDR address the issue of the relationship between copyright and design protection.192 The current regime leaves a margin of manoeuvre to Member States193 concerning the relationship between designs and copyright. Each Member State can determine the extent of copyright protection, and the conditions under which such protection can be conferred. As a result, whether a protected design can receive copyright protection may vary over time and from one Member State to another. This has led to divergent legal practices in the Member States. Some Member States allow the cumulation of design and copyright protection, whereas others do not allow full cumulation or have a willingness to demarcate copyright and design protection by using various legal tools and to lift competition barriers through preventing that copyright encroaches on applied arts, especially as regards the functional aspects of an object. The divergent legal practices (e.g. principle of separability, theory of tiers, unity of art, different interpretation of the criteria of originality) cause legal uncertainty and are a source of confusion for the users. The legal uncertainty concerns the term of protection194 and the scope of protection195, including the geographical scope of protection. As a result, it may happen under the current law that a product can no longer be protected under design law in a Member State but still receive copyright protection in another Member States. This can affect the free circulation of products in the single market: for instance, a bike could 192 Article 17 of the DDir: “A design protected by a design right registered in or in respect of a Member State in accordance with this Directive shall also be eligible for protection under the law of copyright of that State as from the date on which the design was created or fixed in any form. The extent to which, and the conditions under which, such a protection is conferred, including the level of originality required, shall be determined by each Member State”. Recital 8 of the DDir: “Whereas, in the absence of harmonisation of copyright law, it is important to establish the principle of cumulation of protection under specific registered design protection law and under copyright law, whilst leaving Member States free to establish the extent of copyright protection and the conditions under which such protection is conferred”. Article 96(2) of the CDR: “A design protected by a Community design shall also be eligible for protection under the law of copyright of Member States as from the date on which the design was created or fixed in any form. The extent to which, and the conditions under which, such a protection is conferred, including the level of originality required, shall be determined by each Member State”. Recital 32 of the CDR: “In the absence of the complete harmonisation of copyright law, it is important to establish the principle of cumulation of protection under the Community design and under copyright law, whilst leaving Member States free to establish the extent of copyright protection and the conditions under which such protection is conferred.” 193 As stated above, each Member State can determine the extent of copyright protection, and the conditions under which such protection can be conferred. 194 More than 70 years for copyright-protected products against up to 25 years for design-protected products. The term of copyright protection is 70 years after the death of the author. (Directive 2006/116 on on the term of protection of copyright and certain related rights) https://eur-lex.europa.eu/legal- content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:32006L0116&from=EN. 195 The scope of the rights are not the same in copyright and in design law. 110 be freely copied and distributed in Belgium, but would still be protected in France due to the different legal practices. The results of the public consultation held between 29 April and 22 July 2021 confirm that stakeholders believe that the most relevant problem to solve is the divergence in Member States’ legal practices. As regards the question whether or not there is an overlap between copyright and design protection, which make the choice difficult, stakeholders’ views were diverging, but more stakeholders considers that the overlap does not make the choice difficult. Almost 2/3 of the stakeholders do not consider the concern serious that potential right holders opt for copyright protection instead of design protection, to such a degree that the design regime runs void. They do not consider the concern serious either that the conditions for granting copyright protection in addition to design protection leads to overreach of protection and distortion of competition. However, almost 2/3 of the stakeholders consider that there should be changes to the current rules in the EU on the relationship between design and copyright protection in order to remove the margin of discretion for Member States to determine conditions for copyright protection. Stakeholders consider that the removal of the margin of discretion for Member States is necessary due to the recent CJEU case law, which clarified some key aspects of the copyright and design interface, creating sufficient clarity for Member States to harmonise their legal practices. Although this margin of manoeuvre for Member States appeared justified at the time of the adoption of the Directive and the Regulation in the 1990s, this does not seem to be longer the case. EU copyright law, including the notions of work and originality, has been extensively harmonised. The harmonisation started with the enactment of the Infosoc Directive (2001/29/EC) and the prohibition therein of reproduction of the works of authors, and continued through the evolution of the CJEU case law196. The CJEU found that the ‘notion of work’ is an autonomous concept of EU law that needs to be interpreted and applied uniformly and this puts into question indeed whether the margin of manoeuvre currently left to the Member States remains justified. The judgements in the cases Flos197, Cofemel198, and Brompton199 also helped clarify the relationship between copyright and design law through further clarifying the notion of work. In its Flos decision, the CJEU clarified that Member States cannot exclude, not even for a certain period, copyright protection for designs. This decision has triggered changes in 196 The case law (starting with CJEU Case C-302/10 Infopaq) found that a work eligible for copyright protection has to be an author’s individual creation, resulting from free creative choices and reflecting the personality of the author. Furthermore, the case law also established that no protection applies when the object is dictated solely by technical considerations, rules or constraints, which leave no room for creative freedom and the subject matter is to be expressed in a manner, which makes it identifiable with sufficient precision and objectivity. It was unclear for some time whether those criteria also determine protection to be granted to works of applied art. 197 Judgment of the Court, 27.1.2011, Flos, C-168/09, ECLI:EU:C:2011:29. 198 Judgment of the Court, 12.9.2019, Cofemel, C-683/17, ECLI:EU:C:2019:721. 199 Judgment of the Court, 11.6.2020, Brompton Bicycle, C-833/18, ECLI:EU:C:2020:461. 111 some national law or case law, widening the copyright protection for works of applied art and the possible overlap with design law. In its recent Cofemel decision, the CJEU decided that cumulative application of copyright and design protection can be envisaged only in certain situations (i.e. no total cumulation is possible), with this limiting the possible overlap. The CJEU highlighted the differences between copyright and design law, emphasising that design law aims at protecting “subject matter which, while being new and distinctive, is functional and liable to be mass-produced”. The term of protection is therefore limited, but sufficient period to ensure a return on the investment in creating designs without excessively restricting competition. While copyright protection is reserved to subject matters that merit being classified as works and the duration of works is significantly longer. In contrast, the purpose of copyright law, from an economic perspective, is not to prevent restriction of competition but rather to facilitate the economic exploitation of the work, which justifies its longer term of protection. The CJEU stressed that copyright protection on a design cannot lead to that the respective objective or effectiveness of the two regimes are undermined. Building on the respective objective and rules of design and copyright law, the CJEU concluded that cumulative protection may only “be envisaged in certain situations” (Point 52) and the decision identified certain situations in which the cumulative protection may not apply. The CJEU precludes national legislation from conferring copyright protection to designs purely on the ground that, “over and above their practical purpose, they generate a specific, aesthetically significant visual effect”. This follows from the reasoning that the aesthetic effect is the result of an “intrinsically subjective sensation of beauty experienced by each individual” and thus it does not equal to originality, which is one of the two preconditions to qualify for copyright protection. In the end, the criterion of the author’s “own intellectual creation reflecting its freedom of choice and personality” remains the criterion for originality to be taken into account. In its recent Brompton decision, the CJEU concluded that the shape of a product which is is solely dictated by its technical function cannot be covered by copyright protection and it is for the courts to decide whether the author, through choice of the shape has expressed his creative ability in an original manner by making free and creative choices and has designed the product in such a way that it reflects his personality200. Proposed solution Due to the above recent developments in the CJEU case law, the current provisions are proposed to be maintained except for the margin of manoeuvre left to Member States as regards the conditions under which copyright protection can be conferred. This would maintain the possibility to protect a design under both design law and copyright law. However, the margin of discretion left to Member States would be removed. The extent to which, and the conditions under which, copyright protection can be conferred, including 200 “copyright protection applies to a product whose shape is, at least in part, necessary to obtain a technical result, where that product is an original work resulting from intellectual creation, in that, through that shape, its author expresses his creative ability in an original manner by making free and creative choices in such a way that that shape reflects his personality, which it is for the national court to verify, bearing in mind all the relevant aspects of the dispute in the main proceedings”. 112 the level of originality, should have to comply with Directive 2001/29/EC as interpreted by the CJEU. This would mean in practice that Member States will not be able to include in their national law specific conditions (as for instance a higher level of originality) to allow copyright protection for design. 113  ANNEX 12: AWARENESS RAISING ACTIVITIES This annex presents the rationale for not including the lack of awareness as a problem driver in this impact assessment report. Awareness of intellectual property (IP) rights is not an issue particular to designs, but rather one cutting across the entire portfolio of IP rights. The Commission started to act on designs awareness already during the stage of evaluation of the DDir and CDR, instantly after the problem had been identified. In line with proportionality, it was concluded that significant awareness building actions could be conducted within the current legal/institutional framework – notably through the EUIPO which has it as part of the mandate as well as sufficient resources and, last but not least, the relevant experience. EUIPO actions include promotion of both trade marks and designs. They include among others:  User friendly websites; trainings on IP tools; trainings for IP advisors; empowering SMEs across and beyond the EU to protect and enforce their competitive advantage through IP rights (budget of almost EUR 50m in the coming three years);  Grants for awareness raising (EUR 0.4m in 2021); Pan European Awareness Campaign, World Anti-Counterfeiting Day 2021 (EUR 0.25m), DesignEurope awards 2021 (EUR 0.49m);  In addition, as announced in the EU IP Action plan, the Commission and the EUIPO will set up a platform accompanied with a coordination and capacity- building mechanism, which will be linked to the Your Europe Portal. It will be a one-stop-shop access to all relevant information and advice on existing intellectual property protection and enforcement services for EU SMEs (e.g. formalities, easy-to-use filing systems), including also information on industrial designs. The platform will mainstream the work of national IP offices on IP promotion and awareness activities as well as on the provision of IP-related services. It will also direct SMEs to the programmes existing at EU level. The tentative launch date is 2022. These are relatively new developments and awareness building is a long process and it will take some time before results are seen. The proposed legal reform (including among others the renaming to “EU design” and introduction of a registration symbol201), and related media communication, would put designs more in the spotlight and assist in raising awareness further. The Commission should monitor the impact of all these new actions. 201 There is currently no commonly accepted symbol, such as the copyright notice © to indicate the fact that a product incorporates a RCD or a registered national design. For marketing purposes, it could prove valuable in particular for SMEs and individual designers to have a commonly accepted notice available. In response to the Second Public Consultation, 72% of the stakeholders considered the introduction of a commonly recognized registration symbol a suitable means to raise awareness about the EU design system. 114  ANNEX 13: COEXISTENCE OF NATIONAL AND EU DESIGN PROTECTION SYSTEMS Coexistence has always been the method to build a single market in Intellectual Property (IP), and is in line with the principle of subsidiarity. It has also been politically the most operational way forward when it comes to IPR legislation. This model also works well in the area of trade marks. EU-wide protection did not aim at replacing national laws but to serve as an alternative and complement in order for businesses in the EU to dispose of and freely choose between or combine different, tailored tools to best (strategically) protect their IP according to individual needs (incl. gradual shift from local to EU level). National designs provide a suitable geographical scope of protection when (local) businesses focus on specific markets, in particular their own domestic markets. Demand for such national designs remains significant and higher than the demand for Community Design protection - around 120 000 filings for designs each year for the past decade (see figure below). Fig. 1. Filing volumes of national design rights 160,000 140,000 No. of designs appliaed for 120,000 100,000 80,000 60,000 40,000 20,000 - 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 National (EU) Community Design Source: EUIPO based on data provided by the Member States for DesignView Coexistence and fluid choice for businesses makes also microeconomic sense. Designs are exclusive rights, whereby over-protection should be discouraged in the interest of both competitors and consumers. Accordingly, letting the RCD system ‘compete’ head-on with the national systems would not be appropriate. The economic value of an exclusive right covering the whole EU is greater than that of a right covering only the territory of a MS. This needs to be reflected in higher fees for the RCD and national fees should be lower. The evaluation confirmed high support by stakeholders for maintaining coexistence in the designs area in line with the dual trade mark system. Particularly SMEs choose such protection as best suited to their needs, with adequate territorial coverage (see table below). Table 13.1. Evaluation OPC - Q20. What are the reasons for registering your designs as national designs? (multiple choice; % of answers selected*) 115  SME All respondents It is best suited to my needs 57% 36% Adequate territorial coverage 43% 44% Easy procedures 43% 22% Lower fees 29% 27% Other** 29% 47% Better service quality 14% 2% Speed in processing my application 0% 11% no. of answers 7 45 *no opinion answers not included ** possibility to obtain priority documents from national offices, the possibility to combine designs not covering the same classes into one application, strategic reasons (e.g. declaration of invalidity is more difficult to obtain at national level) and enforcement reasons (Article 82(5) CDR being open to interpretations). Finally, some features of the national protection (e.g. possibility to defer publication, presumption of ownership and validity) were also mentioned as a reason for opting for national registered designs. Source: responses to open public consultations on designs Identified inefficiencies of national systems will be remedied by the proposed amendments to the DDir, harmonising in particular procedural rules. 116  ANNEX 14: DICTIONARY Applicant: The person or company who applies for a design registration, i.e. files an application, or the person or company on behalf of whom the application for registration is made. Authorised spare parts distributor: A distributor of spare parts for motor vehicles operating within the distribution system set up by a supplier of motor vehicles. The concept of authorised distributor includes dealers and/or repairers that are authorised to distribute spare parts. Automotive aftermarket: This is the auto industry’s after-sale market. It includes, among others, parts and accessories used in the repair, maintenance or enhancement of a product. Cancellation of a trade mark: Trade mark rights can be revoked (Article 51 CTMR/Article 12 TMD) or be declared invalid (Articles 52, 53 CTMR/Articles 3, 4 TMD). ‘Cancellation’ refers to both types of proceedings. A registered trade mark can inter alia be revoked in the absence of genuine use. Furthermore, it may be declared invalid on application to the Office where it has been registered contrary to absolute (including acting in bad faith when filing the application) or relative grounds for refusal. OHIM has exclusive jurisdiction with regard to direct revocation or invalidity applications. Courts in Member States of the European Union, however, may revoke or declare a CTM invalid when the issue is put to them as a counterclaim in an infringement action based on the CTM. Complex product: Pursuant to Article 3 of the CDR and Article 1 of the DDir, a complex product means a product which is composed of multiple components which can be replaced permitting disassembly and re-assembly of the product. Date of priority for designs: The right of priority was introduced by Article 3 of the Paris Convention for the Protection of Industrial Property, pursuant to which any person who has duly filed an application for an industrial design in one of the countries of the Paris Union enjoys for the purpose of filing in the other countries, a right of priority for a certain period defined in the Convention. Pursuant to Article 43 of the CDR, the effect of the priority right is that the date of priority counts as the date of the filing of the application for a registered Community design. If the design holder has applied for registration of the design in another country within the previous six months, he is granted a right of priority when applying for a new registration. That means that the date of the first application also applies to the new one. The concept of the priority right and priority date is also used by the EU Member States. Deferment of publication: Pursuant to Article 50(1) of the CDR, the applicant for a registered Community design may request, when filing the application, that the publication of the registered Community design be deferred for a period of 30 months from the date of filing the application or, if a priority is claimed, from the date of priority. Pursuant to Article 50(2), the registered Community design is registered, but neither the representation of the design nor any file relating to the application is open to public inspection. Pursuant to Recital 26 CDR, the option of deferring the publication serves avoiding that the normal publication following registration of a design could in some cases destroy or jeopardise the success of a commercial operation involving a design. 117 Design: Pursuant to Article 3 of the CDR and Article 1 of the DDir, a design means the appearance of the whole or a part of a product resulting from the features of, in particular, the lines, contours, colours, shape, texture and/or materials of the product itself and/or its ornamentation. Design application: Entrepreneurs can file an application for design registration at the European Union Intellectual Property Office or before the national intellectual property offices. There are two ways of applying for registration of a Community design, that is, (i) either via a direct filing, with the EUIPO or with the central industrial property office of a Member State or, in Benelux countries, with the Benelux Office for Intellectual Property (Article 35 et seq. CDR) or (ii) via an international registration filed with the International Bureau of the World Intellectual Property Organization and designating the European Union (Article 106a et seq. CDR). Design holder: The owner of a registered or unregistered design. This is the person or company in whose name the registration is listed in the Designs Register. A registration may have several owners. Design registration: European Union Intellectual Property Office registers a design in the EU’s Designs Register if the application meets the formal requirements. National intellectual property offices can also register a design in their national design register. Design registration is the formal procedure through which a new design is entered in the EU’s Design Register or the national design register. The registration of a design has the effect of securing its proprietor the exclusive right in the EU or in the respective Member States to use it for the goods and/or services that it covers and to prevent third parties to use, without consent, the same or a similar design for identical or similar goods and/or services as those protected by his design. Design renewal: Pursuant to Article 10 of the DDir and Article 12-13 of the CDR, a design registration is valid for five years and it can be extended by five-year periods, up to a maximum of 25 years at the request of the design holder or of any person expressly authorised by him, provided that the renewal fee has been paid. Earlier design: A design which was entitled to exclusive rights based on a Community design, a national design or an international design prior to the filing date or the date of priority of the design application. European Union Intellectual Property Network: it is network that brings together the national and regional IP offices of the EU, the EUIPO, international partners, and customers of the EUIPO to build a stronger IP network in the EU. Fee: Legal term for a fee charged by the EUIPO with respect to an application to register a design, the renewal or modification of a registration. The amount of the fee is legally provided for in the Fee Regulation (EC) No 2246/2002. National intellectual property offices have their own fee regime for the registration, renewal or modification of a registration. Filing date: The date of filing of an application for a registered Community design is the date on which documents containing the information specified in Article 36(1) of CDR are filed with the EUIPO by the applicant, or, if the application has been filed with the central industrial property office of a Member State or with the Benelux Design Office, with that 118 office. The filing date for a national design is the date on which a design right is applied for and on which the application meets the statutory application requirements. Genuine use requirement: Pursuant to Article 18 of the EUTMR, and Article 16 of the TMD, within a period of five years following registration, the proprietor of a trade mark has not put the trade mark to genuine use in the EU (if EU trade mark) or in the Member State (national trade mark) in connection with the goods or services in respect of which it is registered. Otherwise the trade mark proprietor may not invoke his rights against third parties and third parties may initiate the revocation of the trade mark. Graphical user interfaces: A graphical user interface is a way to communicate instructions to a computer application or operating system without typing the instructions in. It consists of picture-like items (icons and arrows for example). Icon design: In computing, an icon is a pictogram or ideogram displayed on a computer screen in order to help the user navigate a computer system. Independent aftermarket (IAM) spare parts distributor: A distributor of spare parts for motor vehicles who has no affiliation with the motor vehicle manufacturer (VM), regardless of any affiliation with spare parts manufacturers. Independent aftermarket (IAM) repairers: Independent repairers that operate as self- standing businesses. Independent suppliers (non-OES): Manufacturers that do not have any business connection with original equipment manufacturers (OEMs). They produce spare parts based on reverse engineering only for the aftermarket. They sell their products under their own brand. Invalidation of the design: A design is removed from the register either due to the voluntary withdrawal by the owner or due to a court order or an administrative decision taken by the intellectual property office. The grounds under which a Community design can be declared invalid are laid down in Article 25 of the CDR and the grounds under which a national design can be declared invalid is laid down in Article 11 of DDir. Locarno Classification: The Locarno Classification, established by the Locarno Agreement in 1968, is an international classification used for the purposes of the registration of industrial designs. It includes a list of classes and subclasses, an alphabetical list of goods which constitute an industrial design, with an indication of the classes and subclasses into which they fall and explanatory notes. Must-match spare part: The appearance of such parts is dependent on the appearance of the complex product to be repaired so that the exact reproduction is necessary for restoring the complex product’s original appearance. Such parts must exactly match the specifications of the original part to be able to replace it in the context of repair. Multiple application: A multiple application is a request for the registration of more than one design within the same application. Each of the designs contained in a multiple application or registration is examined and dealt with separately. In particular, each design may, separately, be enforced, be licensed, be the subject of a right in rem, a levy of 119 execution or insolvency proceedings, be surrendered, renewed or assigned, be the subject of deferred publication or be declared invalid (Article 37(4) CDR). OEM authorised repairers: Repairers that are owned by the car manufacturers or that belong to the contractual service partners of car manufacturers. Original equipment manufacturer (OEM): A manufacturer of motor vehicles. Original equipment supplier (OES) A part(s) manufacturer that produces parts or equipment according to the specifications and production standards provided by the motor vehicle manufacturer (VM) for the production of components or equipment for the assembly of the motor vehicle in question. OEMs use these parts for vehicle assembly and for redistribution as spare parts in the aftermarket. Prior use: Pursuant to Article 22 of the CDR, a right of prior use exists for any third person who can establish that before the date of filing of the application, or, if a priority is claimed, before the date of priority, he has in good faith started using within the EU, or has made serious and effective preparations to that end, of a design included within the scope of protection of a registered Community design, which has not been copied from the latter. The right of prior use entitles the third person to exploit the design for the purposes for which its use had been effected, or for which serious and effective preparations had been made, before the filing or priority date of the registered Community design. Product: Pursuant to Article 3 of the CDR and Article 1 of the DDir, a product means any industrial or handicraft item, including inter alia parts intended to be assembled into a complex product, packaging, get-up, graphic symbols and typographic typefaces, but excluding computer programs. Publication of a design: If a design meets the formal requirements, the EUIPO or a national intellectual property office publishes the design registration in the EU’s Designs Register or in the case of national design, in the national design register. The publication date of a design is important because this is the date from which the design can be viewed by all in the public register. Pursuant to Article 49 of the CDR, the EUIPO has to publish the registered Community design in the Community Designs Bulletin. The contents of the publication shall be set out in the implementing regulation. Representation of a design: Pursuant to Article 4 of the Community Design Implementing Regulation, the representation of the design consists in a graphic or photographic reproduction of the design, either in black and white or in colour. The Hague Agreement: An international agreement, which provides for the international registration of designs. An applicant can obtain design protection in various countries that are parties to the Hague Agreement under a single application. International design registrations are administered by the World Intellectual Property Organisation. Unitary protection: Pursuant to Article 3(1) of the CDR, a community design has to have a unitary character. The essence of a Community Design is that it is a uniform protection and that it has effect throughout the entire territory of the EU. A Community Design can only be registered, surrendered, transferred, revoked, or invalidated for the entire territory of the EU. 120 Unregistered Community Design: A Community design that is not registered. An Unregistered Community Design is protected for a period of three years as from the date on which the design was first made available to the public within the EU. Compared to the registered design right it confers less right on its holder, it constitutes a right only to prevent copying. Visible spare parts: These are parts of a motor vehicle that are used for the purpose of repair so as to restore its original appearance. Within the automotive aftermarket, the following three spare parts segments are concerned: body parts, lighting and auto glass. 121  Council of the European Union Brussels, 29 November 2022 (OR. en) 15400/22 Interinstitutional File: ADD 5 2022/0392(COD) PI 170 COMPET 968 MI 884 IND 520 IA 208 CODEC 1864 COVER NOTE From: Secretary-General of the European Commission, signed by Ms Martine DEPREZ, Director date of receipt: 28 November 2022 To: Ms Thérèse BLANCHET, Secretary-General of the Council of the European Union No. Cion doc.: SEC(2022) 422 final Subject: REGULATORY SCRUTINY BOARD OPINION Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL on the legal protection of designs (recast) Proposal for a REGULATION OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL amending Council Regulation (EC) No 6/2002 on Community designs and repealing Commission Regulation (EC) No 2246/2002 Delegations will find attached document SEC(2022) 422 final. Encl.: SEC(2022) 422 final 15400/22 ADD 5 AF/BM/ob COMPET.1 EN