Keskkonnaamet Teie nr
[email protected]
Meie 24.01.2022 nr 7-4/211878/2200474
Keskkonnaameti halduspraktika kooskõla hea halduse tavaga, olmejäätmete sortimine
Lugupeetud Rainer Vakra
MTÜ Eesti Ringmajandusettevõtete Liit palus õiguskantsleril kontrollida, kas Keskkonnaamet on
rakendanud jäätmekäitlusnõudeid kooskõlas hea halduse tava ning põhiõiguste ja -vabaduste
tagamise põhimõttega.
Keskkonnaamet on asunud prügilatele antavates keskkonnakomplekslubades seadma
segaolmejäätmete ladestamisele lisapiiranguid. Ameti uus halduspraktika tähendab sisuliselt seda,
et ettevõtjad peavad tagama prügilates segaolmejäätmete suurema järelsortimisvõimekuse ning
seda tuleb teha üleminekuajata. Kas selline lähenemine tagab prügi ladestamise vähendamise ja
võimalikult laialdase kasutuskõlblike materjalide uuesti ringlusse võtmise eesmärgi saavutamise
parimal põhiseaduspärasel moel, on väga kaheldav. Selle eesmärgi saavutamata jäämine tähendab
lisaks Eesti looduskeskkonna kahjustamisele tõenäoliselt ka Euroopa Liidu trahvimenetlusi.
Isikutele tuleb ja tohib panna üksnes selliseid kohustusi, mis eesmärgi saavutamisele tõesti kaasa
aitavad. Kui eesmärgi saavutamine sõltub vältimatult paljude inimeste, asutuste ja ettevõtjate
koostööst, pole põhiseaduspärane panna koormavaid ja seejuures eesmärgi täitmise seisukohalt
vähetulemuslikke kohustusi vaid mõnele neist.
2019. ja 2020. aastal tehtud üle-eestilisest sortimisuuringust ja 2021. aasta Riigikontrolli aruandest
selgub, et tegelikult on jäätmed siiski sageli halvasti sorditud või vedamise käigus segunenud ning
ladestatavate jäätmete koostise üle järelevalvet ei tehta. Kui inimesed on näinud jäätmete
sorteerimiseks vaeva ja tasunud korrakohaselt jäätmeveo eest, ent sorteeritud jäätmed ikkagi
segunevad ja selleks sobiv materjal ei jõua ringlusse, vaid prügimäele, petetakse inimeste usaldust
ja rikutakse nende õigust heale haldusele.
Keskkonnaamet ja prügilad on varem lähtunud eeldusest, et kui kohalikus omavalitsuses on
jäätmete liigiti kogumine vormiliselt korraldatud (määruse „Olmejäätmete sortimise kord ning
sorditud jäätmete liigitamise alused“ (sortimismäärus) § 5 lõige 1), siis loetakse jäätmed sordituks
ja töödelduks ning neid võib prügilas ladestada sõltumata sellest, milline on tegelikkus (käesoleva
seisukoha punktid 1-3).
Keskkonnaamet on loobumas sortimismääruses lubatud erandi rakendamisest ning kohaldab
jäätmeseaduse (JäätS) § 35 lõikes 1 ja § 36 lõikes 2 kehtestatud reeglit, mis keelab töötlemata
segaolmejäätmeid prügilasse ladestada. Samuti rakendatakse piirmäära, mis on kehtestatud
prügilasse ladestatavates olmejäätmetes olevate biolagunevate jäätmete sisaldusele (JäätS § 134).
2
Seega peaksid prügilad segamini kogutud ja prügilasse toodud olmejäätmetest hakkama
kasutamisväärset materjali välja korjama (käesoleva seisukoha punktid 3-4).
Hea haldus tähendab, et piirangud, mis ettevõtjatele pannakse, on läbi kaalutud, põhjendatud ja
proportsionaalsed (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 11, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3
lõige 2 ja § 4). Praegu pole hea halduse tava järgitud. Üksnes prügilatele täiendavate kohustuste
panemine ei lahenda jäätmevaldkonna olulisi probleeme ega aita kaasa jäätmete raamdirektiivi
eesmärkide saavutamisele.
Jäätmekäitluse ahel on keeruline ja koosneb mitmest lülist, mis on omavahel vastastikuses
sõltuvuses: tootjad, majapidamised, vedajad, sorteerimisliinide käitajad, prügilad,
taaskasutusorganisatsioonid jt. Iga jäätmekäitluses osaleja tegevusest sõltub teiste käitlejate
tegevus. Näiteks, mida rohkem koguvad jäätmeid liigiti kodumajapidamised, seda vähem on vaja
jäätmeid järelsortida ning seda suurem on võimalus, et ringlusse võetakse kvaliteetne materjal.
Prügilatele lisakohustuste panemine ei pruugi olla jäätmete raamdirektiivi sihtarvude ja
prügiladirektiivi eesmärkide saavutamiseks sobiv. Põhjus on selles, et prügilatele tahetakse
kohustused panna ilma piisava üleminekuajata ja olukorras, kus kodumajapidamistes jäätmete
liigiti kogumise ja sortimise võimaluste parandamiseks meetmeid piisavalt ei rakendata. Puuduvad
mõjuhinnangud, mis näitaksid veenvalt, kuidas on võimalik täita jäätmete raamdirektiiviga seatud
kohustusi nii, et kodudes segamini kogutud jäätmete prügilas sortimisega saavutatakse piisavalt
kvaliteetse materjali ringlussevõtmine (käesoleva seisukoha punktid 12-21). Pole võimalik
veenduda selles, et Keskkonnaameti rakendatav abinõu on vajalik. Seega ei ole
järelsortimiskohustuse kehtestamine prügilatele praegusest teabest lähtudes proportsionaalne
abinõu (käesoleva seisukoha punktid 22-27).
Prügilates järelsortimine on võimalik, kuid see ei pruugi aidata eesmärki saavutada. Jäätmete
tekkekohas (nt kodumajapidamistes) sortimine ja liigiti kogumine tagab taaskasutatava materjali
kõrge(ma) kvaliteedi ja suurema ringlussevõtu osakaalu. Keskkonnaamet märkis ka ise oma
06.01.2022 kirjas Eesti Ringmajandusettevõtete Liidule, et olmejäätmed ei pruugi vajada tulevikus
eeltöötlemist, kui liigiti kogumine on tulemuslik (käesoleva seisukoha punktid 8-11 ja 26-27).
Kui kohustused pannakse üksnes prügilatele ning sellega ei kaasne süsteemseid majanduslikke ega
õiguslikke meetmeid, mis aitaksid kaasa jäätmete liigiti kogumisele majapidamistes, ei ole järgitud
jäätmehierarhia põhimõtet (JäätS § 22¹). Teisiti öeldes, jäätmete liigiti kogumise asemel pannakse
praegu rõhk segaolmejäätmete töötlemisele, sealhulgas järelsortimisele. Jäätmehierarhia järgi on
prügilates sortimine üks viimastest abinõudest. Selliselt ei pruugi ka inimestel olla motivatsiooni
kodus jäätmeid liigiti koguda ning kohalikel omavalitsustel ei ole motivatsiooni tekkekohas liigiti
kogumist arendada ja seda kontrollida (käesoleva seisukoha punktid 12-21).
Teadaolevalt puudub riigil praegu majanduslik plaan ja õigusraamistik, mis sunniks kohalikke
omavalitsusi rohkem hoolitsema selle eest, et jäätmeid oleks mugav ja tulemuslik liigiti koguda ja
ära anda. Sellise plaani ja raamistiku loomine on aga riigi võimalus ja ülesanne. Probleemile on
tähelepanu juhtinud ka Maailmapank, kes analüüsis Euroopa Komisjoni palvel Eesti
jäätmekorraldust (käesoleva seisukoha punkt 17).
Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi ja prügilate esindajad on 2021. aastal mitmel korral
arutanud täiendava sortimiskohustuse kehtestamist. Osapooled ei ole aga jõudnud kõigile sobivale
kokkuleppele.
3
I. Asjaolude lühikirjeldus
1. Varem on Keskkonnaamet ja prügilad lähtunud sellest, et kui kohaliku omavalitsuse tasandil
on jäätmete liigiti kogumine korraldatud vähemalt vormiliselt (sortimismääruse § 5 lõige 1), siis
loetakse jäätmed sordituks ja töödelduks ning neid võib prügilas ladestada. Selle tõttu ei ole
Keskkonnaamet seni kohaldanud sortimata segaolmejäätmete ja töötlemata jäätmete prügilasse
ladestamise keeldu (JäätS § 35 lõige 1 ja § 36 lõige 2).
2. Nüüd ei luba Keskkonnaamet sortimismääruses sätestatud erandit enam rakendada. Amet
lähtub seejuures muu hulgas Riigikontrolli tähelepanekutest1, et kohalikes omavalitsustes ei ole
tegelikult tagatud jäätmete liigiti kogumine2 ning et Keskkonnainspektsioon ei ole kontrollinud,
kas prügilad on täitnud seaduses juba üle kümne aasta kehtinud nõuet mitte ladestada sortimata
segaolmejäätmeid. Samuti kohaldab amet piirmäära, mis on kehtestatud prügilasse ladestatavates
olmejäätmetes olevate biolagunevate jäätmete sisaldusele (JäätS § 134).
See tähendab, et prügilad peavad tagama segaolmejäätmete ümbertöötlemise või sortimise. See
nõuab suuri lisainvesteeringuid lühikese aja jooksul.
3. Eestis on kokku viis tegutsevat olmejäätmete prügilat: Tallinna, Paikuse, Uikala, Väätsa ja
Torma. Haldusaktiga ei ole kõikidele ettevõtjatele lisapiiranguid veel kehtestatud, nende suhtes
toimub haldusmenetlus.
Keskkonnaamet märkis 06.01.2022 kirjas Eesti Ringmajandusettevõtete Liidule, et kõikide
prügilate komplekslubadesse viikase täiendavad meetmed sisse kiirendatud korras.
Praeguseks on Keskkonnaamet täiendavaid meetmeid rakendanud haldusaktiga ühe prügila suhtes.
Teistele prügilatele on Keskkonnaamet saatnud näiteks kompleksloamenetluses puuduste
kõrvaldamise kohta kirja või algatanud keskkonnakompleksloa läbivaatamise ja muutmise
menetluse.
II. Segaolmejäätmete ladestamise keeld ja biojäätmete osakaalu tagamise kohustus
Olmejäätmete ladestamise järkjärguline vähendamine ja ringlussevõtu suurendamine
4. JäätS § 35 lõikest 1 koostoimes selle aluseks olevate Euroopa Liidu õigusaktide (vt lisa punktid
19 jj) sätetega tuleneb selge reegel, et prügilasse on keelatud ladestada töötlemata, seahulgas sortimata
jäätmeid. JäätS § 36 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et olmejäätmete taaskasutamist tuleb võimaldada
võimalikult suures ulatuses ning segaolmejäätmed tuleb enne prügilasse ladestamist sortida. Sortimata
segaolmejäätmete prügilasse ladestamine on keelatud. JäätS §-s 31 on öeldud, et jäätmete liigiti
kogumise ja seega ka tekkekohal sortimise eesmärk on nende taaskasutamine võimalikult suures
ulatuses. See on kooskõlas prügiladirektiivi ja jäätmete raamdirektiivi eesmärkidega.
1
Eestis on jätkuvalt suur hulk kohalikke omavalitsusi, kus jäätmeid nende tekkekohas ei sordita. Riigikontrolli
aruandes (lk 26 p 10) on märgitud, et Keskkonnaameti andmetel oli 2020. aastal 79 omavalitsusest 44-s köögi- ja
sööklajäätmed arvatud korraldatud olmejäätmeveo hulka. 17 omavalitsuses toimus ainult segaolmejäätmete kogumine
ja vedu. Selleks et täita jäätmeseaduse nõudeid, tuleks nende omavalitsuste olmejäätmeid enne ladestamist n-ö
töödelda.
2
Keskkonnaamet on teinud omavalitsusüksuste kohta jäätmehoolduse statistikat (2021. a oktoobri seisuga), millest
selgub, et 11 kohaliku omavalitsuse üksuses on korraldatud vaid segaolmejäätmete vedu. Statistikast on näha, et
kohalike omavalitsusüksuste jäätmehoolduseeskirjades kajastatud nõuded ei pruugi vastata tegelikule olukorrale.
4
Peale selle kehtib JäätS § 134 lõike 1 punktis 3 Euroopa Liidu õigusest üle võetud selge nõue, et
prügilasse ladestatavate olmejäätmete hulgas ei tohi olla biolagunevaid jäätmeid üle 20
massiprotsendi (alates 2020. aasta 16. juulist). Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse
(SEI) uuringu kohaselt oli Eestis 2019. ja 2020. aastal biolagunevate jäätmete osakaal
segaolmejäätmete hulgas keskmiselt 32%.
5. Niisiis on Keskkonnaamet kohustatud arvestama JäätS § 35 lõikes 1, § 36 lõigetes 1 ja 2 ja
§ 134 lõike 1 punktis 3 sätestatud reegleid ning tagama nende täitmise. Samas ei ole JäätS-is ega
Euroopa Liidu õiguses määratud, millisel viisil tuleb tagada segaolmejäätmete ladestamise keeld
ja biojäätmete osakaalu nõue. Seega on riigil kohustus kaaluda mitme tegevuse vahel ja oma
valikut ka põhjendada, nii näeb ette hea halduse tava (HMS §-d 4, 54 ja 56). Kaalumisel tuleb
arvesse võtta proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11, HMS § 3 lõige 2), mille kohaselt iga
põhiõiguse piiramine peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas.
6. Täiendava sortimiskohustuse panemine prügilatele piirab prügilaomanike
ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandiõigust (PS § 32). Ettevõtlusvabaduse piirangud ei tohi aga
kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on piirangu legitiimse eesmärgiga
põhjendatud. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga (PS § 11).
7. PS § 11 kohaselt on regulatsioon sobiv, kui see soodustab eesmärkide saavutamist.
Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta
eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõue kaitseb isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest
(RKPSJKo 06.03.2002, nr 3-4-2-2-02, p 15).
8. Esmalt tuleb hinnata, mis eesmärgist peab Keskkonnaamet oma halduspraktika kujundamisel
lähtuma.
Kui pidada töötlemis- ja sortimiskohustuse kehtestamise kitsamaks eesmärgiks ladestamise
vähendamist ja biomassi osakaalu nõude täitmist, on kõnealusel viisil kohustuse panemine prügilatele
sobiv meede, kui järelsortimise käigus on võimalik prügimassist kätte saada biolagunevaid jäätmeid või
kvaliteetset ringlussevõetavat materjali võrreldavas koguses tekkekohal liigiti kogutud jäätmetega.
Samas ei tohi Keskkonnaameti halduspraktikat vaadelda lahus prügiladirektiivi laiemast eesmärgist ja
jäätmehierarhiast, mis tugineb kompleksselt keskkonna ja inimese tervise kaitsele. Keskkonnaameti uus
halduspraktika ei pruugi siiski olla kooskõlas ei direktiivi laiema eesmärgi ega jäätmehierarhiaga, kui
selle kaudu ei jõuta seatud eesmärgini.
9. Prügiladirektiivi eesmärk on vähendada järk-järgult jäätmete prügilas ladestamist, eelkõige nende
jäätmete ladestamist, mis sobivad ringlussevõtuks või muuks taaskasutamiseks. Direktiiviga nähakse
jäätmeid ja prügilaid käsitlevate rangete tehniliste ja käitamise nõuete abil ette meetmed, menetlused ja
juhised, mis võimaldavad vältida või võimaluste piires vähendada kogu prügila elutsükli jooksul
jäätmete ladestamisest tuleneda võivat kahjulikku mõju keskkonnale (eelkõige pinnavee, põhjavee ja
pinnase reostust ning õhu saastamist) ning maailma keskkonnale üldiselt, sealhulgas kasvuhooneefekti,
ning kõiki sellest mõjust tulenevaid ohtusid inimese tervisele (prügiladirektiivi artikkel 1).
Jäätmete raamdirektiivis on ette nähtud kohustus taaskasutada 2020. aastal korduskasutuseks
ettevalmistatuna ja ringlusse võetuna vähemalt 50% olmejäätmete kogumassist. Aastal 2025 on
ringlussevõtuks ette nähtud 55% olmejäätmete massist, aastal 2030 60% ja aastal 2035 vähemalt 65%.
Hiljuti kooskõlastusringile saadetud keskkonnatasude seaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse
eelnõu seletuskirjas on rõhutatud, et Eestis peab järgmise nelja aastaga ringlussevõtt suurenema
vähemalt 24% võrra, mistõttu Eesti peab rakendama lisameetmeid, et jäätmete ringlussevõttu
5
suurendada.3 Mõne aastaga peab toimuma väga suur edasiminek, sest 2019. aastal suunati Eestis
olmejäätmeid ringlusse IV arvutusmeetodi kohaselt saadud andmetel vaid 31% ulatuses.
JäätS §-s 221 on kirjas jäätmehierarhiast lähtumise kohustus, mis tugineb omakorda jäätmete
raamdirektiivi artiklile 4. Prügiladirektiivi põhjenduspunktides 6−10 on rõhutatud jäätmehierarhiat
ringlussevõtu kontekstis.
Euroopa Kohus on selgitanud, et jäätmehierarhia on eesmärk, mis jätab Euroopa Liidu liikmesriikidele
laia kaalutlusruumi, sest see ei kohusta liikmesriike valima üht konkreetset jäätmete vältimise ning
käitlemise lahendust. Samas on Euroopa Kohus märkinud, et kuigi liikmesriikidel on õigus valida
jäätmehierarhia põhimõtte ülevõtmiseks kõige sobivamad vahendid, peavad nad siiski järgima ka muid
jäätmedirektiivi sätteid, mis näevad ette konkreetsemad kohustused (EKo 08.05.2019, Associazione
„Verdi Ambiente e Società − Aps Onlus“ jt, C-305/18, punktid 29 ja 38).
Euroopa Kohtu selgituse kohaselt nähtub direktiivi 2008/98 artiklist 4 tulenevate kohustuste kohta selle
artikli lõikest 2 selgelt, et direktiivis ette nähtud jäätmehierarhia kohaldamisel peavad liikmesriigid
võtma meetmeid, et julgustada selliste valikuvõimaluste kasutamist, millel on parim üldine
keskkonnakasu. Seejärel on selles artiklis ette nähtud, et liikmesriigid võtavad arvesse tehnilist
teostatavust ja majanduslikku otstarbekust, nii et direktiivi sätteid ei saa tõlgendada nii, et nad seaksid
jäätmevaldajale jäätmete käitlemisel nii tehnilisest kui ka majanduslikust seisukohast ebamõistlikke
kohustusi (EKo 28.03.2018 Verlezza jt liidetud kohtuasjades nr C-487/17–C-489/17, punkt 46 ja seal
viidatud lahendid).
Sisuliselt lähtutakse ka 2022. aasta riigieelarve seaduse seletuskirjas (lk 179 jj) jäätmedirektiivis
toodud eesmärkidest ja jäätmehierarhiast. Riigi jäätmekava koostamisel on lähtutud iseseisvuse ja
läheduse põhimõttest, mis samuti toetavad jäätmehierarhiat.
10. Jäätmete sortimist on põhimõtteliselt võimalik korraldada kahel viisil. Esiteks võib luua jäätmete
liigiti kogumise võimalused ja panna inimestele kohustus sortida jäätmeid nende tekkekohas (näiteks
kodus, kontoris). Teiseks on võimalik sortida juba segunenud jäätmeid (üldjuhul
jäätmekäitlusettevõttes). Eelistatud peaks siiski olema jäätmete tekkekohas sortimise ja liigiti kogumise
soodustamine, kuna see tagab taaskasutatava materjali kõrge(ma) kvaliteedi ja seetõttu on selle
taaskasutamiseks rohkem mooduseid ning ka ühiskonnale kaasnevad kulud on väiksemad. Sel viisil
võiks olla võimalik täita ka jäätmete raamidirektiivi ja prügiladirektiivi ambitsioonikaid eesmärke. See
on kooskõlas ka läheduse põhimõttega jäätmekäitluses (JäätS § 32, vrd ka sortimismääruse
kehtestamise seletuskiri (2005); selgitused Keskkonnaministeeriumi kodulehel (2021)).
11. Vahekokkuvõttena saab öelda, et eesmärgiks seatud prügi ladestamise järkjärguline vähendamine
ühes ringlussevõtu suurendamisega on Euroopa Liidu õigusest tulenev kohustus, mille järgimise
vajadus on kinnitust leidnud nii riigisisese seaduse kui ka poliitika tasandil. Hea halduse põhimõttele
vastab halduspraktika, mis viib seaduse ja seeläbi ka poliitika eesmärgi täitmiseni.
Halduspraktika vastavus hea halduse tavale
12. Keskkonnaamet ei pea ega tohigi lähtuda sortimismääruses toodud erandist, kui selle
eeldused ei ole täidetud. Praegu ongi Keskkonnaamet jõudnud järeldusele, et sortimismääruses
3
Euroopa Komisjon on seni võimaldanud olmejäätmete teket ja ringlussevõttu arvestada nelja meetodi alusel. Neljast
meetodist kõige leebem on esimene, mida kasutab praegu ka Eesti. Selle puhul võetakse arvesse ainult paberi- ja
kartongi-, metalli-, klaasi- ning plastijäätmeid. Arvesse ei võeta näiteks biolagunevaid jäätmeid, tekstiili- ega
segajäätmeid. Aastast 2025 saab Euroopa Komisjonile andmeid raporteerida ainult ühe meetodi asemel, mis suuresti
põhineb praegu kõige karmimal, neljandal meetodil (seletuskiri, lk 2, allmärkus 2).
6
toodud erandi rakendamise faktilised eeldused ei ole täidetud. Oluline on siiski märkida, et
Keskkonnaamet on seni keskkonnakompleksloa menetlustes lubanud ettevõtjatel lähtuda
sortimismääruses toodud erandist.
13. Seega toimib Keskkonnaamet justkui õigesti, kui keelab erandi rakendamise juhtudel, mil
selle kasutamiseks ei ole sisulist alust.
Jäätmekäitluse keerulise ja pika ahela moodustavad mitu lüli, mis kõik otseselt ja kaudselt üksteist
mõjutavad: tootjad, kodumajapidamised, vedajad, sorteerimisliinid, prügilad,
taaskasutusorganisatsioonid jt. Seetõttu on jäätmekäitluse probleemidega tegelemisel oluline
keskenduda süsteemselt tervikpildile, mitte panustada ahela ühele lülile. Jäätmeahela tervikliku
hindamise vajalikkusele on tähelepanu juhtinud ka Keskkonnaamet.
Jäätmete käitlemine sõltub suuresti iga inimese valikutest ja võimalustest, näiteks kas inimene
sordib kodus jäätmeid või ei sordi (näiteks paneb banaanikoored paberimahutisse), rikkudes nii ka
teiste korrektselt kogutud ringlussevõetava materjali kvaliteeti. Jäätmete käitlemise ühe lüli edu ja
võimalused sõltuvad nii eelneva kui ka järgneva osapoole panusest. Kui kodudes sorditud jäätmed
kallatakse kokku sortimata jäätmetega, siis vähenevad ka materjali kasutusvõimalused ning
prügiautos kokkupressitud prügi tuleb hakata uuesti sortima. Või kui korralikult sorditud ja veetud
jäätmed ladestatakse lõpuks läbisegi prügilasse, siis pole jäätmevaldajate ja vedajate pingutustel
mingit mõtet. Mitme osapoole tegevust tuleb seetõttu vaadata koos, üksnes ühes lülis tehtavatest
muudatustest ei ole suure tõenäosusega abi eesmärgi saavutamisel. Eesmärk on ju jäätmetest välja
korjata kasutuskõlblik materjal ja teha sellest uusi tooteid. Just see tõdemus panebki kahtlema, kas
Keskkonnaameti praegu valitud teguviis lähtub hea halduse tavast ning viib proportsionaalse
tulemuseni. Jäätmekäitluses tuleb prügilate kõrval tähelepanu pöörata ka vedajatele ning jäätmete
tekitajatele, kellest sõltub, kas ja mis kvaliteediga materjal on prügikastis ning mis kvaliteediga
materjal jõuab prügilasse, taaskasutajani või ringlussevõtjani.
14. Jäätmehoolduse korraldamine on valdade ja linnade ülesanne, mis on kehtestatud JäätS-is,
kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS), pakendiseaduses (PakS) ning
sortimismääruses. Korraldatud jäätmeveo käigus kogutud ja jäätmekäitluskohta veetud
olmejäätmete töötlemine on seadusega sätestatud omavalitsuslik ülesanne. Niisiis vastutavad selle
ülesande täitmise eest lõppkokkuvõttes omavalitsused (vrd RKHKo 19.06.2014, 3-3-1-19-14,
p 11). Tegemist on kohaliku omavalitsuse ühe tuumikfunktsiooniga (JäätS §-d 31, 71 lõike 1
punktid 1 ja 2; KOKS § 6 lõige 1; RKHKo 15.01.2015, 3-3-1-68-14, punkt 19).
Kohalike omavalitsuste rolli olmejäätmete käitlemise korraldamisel on raske üle hinnata.
Jäätmeseadus kohustab kohalikku omavalitsust korraldama olmejäätmevedu. Seda ülesannet saab
täita mitmel moel: võib soodustada jäätmete tekkekohal sortimist, aga võib seda ka pärssida.
Seadusega on sätestatud ka konkreetne tähtaeg, millal tuleb biojäätmed tekkekohal liigiti koguda.
JäätS § 13612 kohaselt peavad vallad ja linnad viima biojäätmete tekkekohas liigiti kogumise või
tekkekohas ringlussevõtu kooskõlla JäätS § 31 lõikes 4 sätestatuga uuest korraldatud jäätmeveo
hankest alates, kuid mitte hiljem kui 2023. aasta 31. detsembriks. Prügilatele ei ole samasugust
üleminekuaega võimaldatud. Prügilad peaksid järelsortimise võimekuse tagama
keskkonnakompleksloas kehtestatud ajaks.
15. Kindel on see, et kohalikele omavalitsustele on antud uue halduspraktikaga kohanemiseks
konkreetne tähtaeg, kuid ettevõtjatele samaväärset kohanemisaega antud ei ole. Üleminekuaeg peab
JäätS § 13612 kehtestanud muudatuse seletuskirja kohaselt tagama, et linnadel ja valdadel on oma
tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt aega. Ei ole kaalutud, kas ja kuidas saaks anda ettevõtetele
samalaadsed tähtajad. Seejuures on jäetud arvestamata, et hankelepingute (mille muutmist oodatakse
7
kohalikelt omavalitsustelt) teiseks osapooleks võivad olla justnimelt needsamad ettevõtjad, kelle
sortimisliinide uuendamiseks tehtud investeeringud võivad juba paari aasta pärast olla tarbetud, kui
kohalikud omavalitsused järgivad 2023. aasta tähtaega ning asuvad korraldama jäätmete tekkekohal
sortimist ja sellest lähtuvalt teevad ka vastavad hanked.
16. Üksnes prügila käitajatele lisatingimuste kehtestamine ei ole ka kooskõlas jäätmehierarhia
(JäätS § 22¹) põhimõttega, kuna raskuspunkt on nii asetatud vahetult enne ladestamist toimuvale
sortimisele, mitte tekkekohas liigiti kogumisele. Teisiti öeldes, Keskkonnaameti halduspraktika
muudatus ei aita kaasa sellele, et jäätmeid kogutaks liigiti inimeste ja kohalike omavalitsuse
eestvedamisel. Niisiis ei ole see kooskõlas eesmärgiga võtta ringlusse võimalikult palju liigiti
kogutud jäätmeid ning ladestada jäätmeid võimalikult vähe. Ringlusse saab võtta piisava
kvaliteediga materjali. Kui materjal on rikutud (nt paber määrdunud ja vettinud toidujäätmete
tõttu), siis selle mõistliku kasutamise võimalused ahenevad ning kuigi kehva kvaliteediga materjal
korjatakse välja, võivad selle kasutusvõimalused olla väga piiratud või puududa sootuks, mistõttu
väljasorditud materjal ladestatakse ikkagi prügilasse. Prügilasse ladestamine on sellisel juhul ka
vormiliselt lubatud, sest tegemist on töödeldud jäätmetega. Keskkonnakaitse seisukohast mingit
positiivset mõju sellisel jäätmete töötlemisel ja prügilasse ladestamisel ilmselt ei ole.
Puuduvad mõjuhinnangud selle kohta, kui palju taaskasutatavat ja ringlusse võetavat materjali
oleks võimalik järelsortimise käigus prügilas välja korjata. Seetõttu pole võimalik hinnata abinõu
efektiivust ja ühtlasi seda, kas abinõu kaudu on võimalik jõuda eesmärgini.
17. Euroopa Komisjoni tellitud ja Maailmapanga koostatud Eesti jäätmemajanduse analüüsi
tutvustamisel 27. oktoobril 2021 rõhutati jäätmete liigiti kogumise teadlikkuse suurendamise ja
motivatsiooni vajadust. Samas pole uuritud seda, kuidas mõjutab prügilatele sortimiskohustuse
panemine inimeste motivatsiooni koguda jäätmeid liigiti (HMS § 6). Juba seetõttu ei saa seda
pidada läbimõeldud terviklahenduseks, mis tagaks pikas plaanis jäätmehierarhia järgimise.
18. Ühtlasi on tegemist ajutise lahendusega, kuna jäätmete üksnes prügilates sortimine ja
töötlemine ei võimalda ilmselt pikas plaanis täita ringlussevõtu sihtarve (jäätmete raamdirektiivi
artikli 3 punkt 17 (mõiste); artikkel 11 (sihtarvud); JäätS § 31 lõige 1¹ ja JäätS § 1363 (sihtarvud)).
See tähendab, et prügilate tehtavad investeeringud muutuvad ajapikku mõttetuks. Sihtarvude
täitmine eeldab siiski esmajärjekorras jäätmete tekkekohas liigiti kogumist. Kui inimesed
hakkavad jäätmeid rohkem liigiti koguma, väheneb järelsortimise vajadus ning siis oleks prügilate
tehtud investeeringud kasutud.
19. Keskkonnaministeeriumi ametnike selgituste kohaselt nõustavad ministeerium ja
Keskkonnaamet kohalikke omavalitsusi järjepidevalt. Paraku ei ole Keskkonnaameti seisukoht
siduv (JäätS § 71 lõige 3) ja ka amet on täheldanud, et soovitused jäetakse arvestamata.
Keskkonnaamet võib teha kohalikele omavalitsustele ka ettepanekuid jäätmeveoteenuste
kontsessioonilepingu riigihanke alusdokumentide täiendamiseks ja muutmiseks (JäätS § 67
lõiked 3 ja 4). Neil ettepanekutel ei ole aga samuti siduvat jõudu. Seoses hangetega tuleb seega
möönda, et peale hankemenetluses osalejate vaidlustamisvõimaluste pole võimalik siduvalt
mõjutada kohalike omavalitsuste jäätmekorraldushankeid, et need tingimused tagaksid
maksimaalselt jäätmete liigiti kogumise eesmärgi saavutamise ja jäätmehierarhia järgimise.
Rahandusministeeriumil on õigus kontrollida üksnes hangete vastavust riigihangete seadusele,
mitte aga JäätS-i nõuetele.
20. Kuigi kohalikud omavalitsused on jäätmeseaduse nõuded jäätme-eeskirjadesse valdavalt
korrektselt ümber kirjutanud, ei taga see nende nõuete täitmist (vt Riigikontrolli aruanne, lk-d 26–
8
27; Keskkonnaameti koostatud valdade ja linnade jäätmehoolduse statistika; varajase hoiatamise
aruanne Eesti kohta; tegevusjuhised Eestile). Seega tekib küsimus, kas on proportsionaalne panna
kogu ladestamiskeelu ja biojäätmete osakaalu järgimise kohustust kohe ja üksnes ettevõtjatele, kui
samal ajal puudub tõhus õiguslik (vt seisukoha lisa punktid 11–18) ja majanduslik abinõu, millega
saaks panna oma kohustusi täitma kohalikke omavalitsusi.
Euroopa Komisjoni tellitud ja Maailmapanga koostatud Eesti olmejäätmete analüüsi tutvustamisel
(27.10.2021) selgitati, et Eesti jäätmevaldkonnas tekitab probleeme see, et puuduvad tõhusad
õiguslikud ja majanduslikud instrumendid, mis motiveeriksid kohalikke omavalitsusi täitma
jäätmevaldkonna eesmärke. Ka Riigikontroll on oma aruandes (lk 2) märkinud, et „seda, kas
inimesed ka päriselt jäätmeid liigiti koguvad, ei kontrolli keegi. Kuni sortimata
segaolmejäätmetest on lihtne ja odav lahti saada, ei teki vältimatut vajadust arendada jäätmete
liigiti kogumist“.
21. Vahekokkuvõttena saab öelda, et üksnes prügilatele täiendavate sortimiskohustuste
panemine ei ole prügiladirektiivi eesmärkide ja jäätmehierarhia põhimõtte järgimiseks sobiv
meede. Asetades raskuspunkti üksnes ühele jäätmekäitluse ahela osale, ei ole võimalik lahendada
jäätmete ladestamise ja ringlussevõtuga seotud probleeme tervikuna. Jäätmekäitluses aitavad
eesmärkide täitmisele kaasa eelkõige lahendused, mis arvestavad jäätmete tekke ja ringlusevõtu
terviklikku protsessi. Teema keerukust arvestades analüüsitakse järgnevalt siiski ka abinõu
vajalikkust.
22. Abinõu on vajalik siis, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem
koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd
koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes (vt nt RKPSJKo
06.03.2002, nr 3-4-1-1-02, p 15).
Niisiis on küsimus selles, kas prügilatele seatavale täiendavale sortimiskohustusele on alternatiive,
mis oleksid sama tõhusad, kuid koormaksid ettevõtjaid vähem. Arvesse tuleb võtta ka riigi
kulutusi. Alternatiivide leidmine ja kaalumine eeldab samas, et haldusorgan on hinnanud
plaanitava tegevuse mõjusid.
23. Vastustest õiguskantsleri nõuniku päringutele ning osapoolte kohtumisi kajastavatest
materjalidest nähtub, et riik ei ole enne halduspraktika muutmist kaalunud reaalseid alternatiive
ning pole mõjuhinnanguid selle kohta, kui suuri kulusid peavad kandma ettevõtjad.
Vastuses õiguskantsleri nõuniku päringule selgitas Keskkonnaministeerium, et „hetkel on
sortimisvõimekus olemas Paikre, Uikala ja Jõelähtme prügilal, puuduvad need Torma ja Väätsa
prügilatel”. Sellise tõdemuse põhjal ei saa aga teha järeldusi ettevõtjate kulutuste või kohustuse
täitmise ettevalmistamiseks vajaliku aja kohta. Samuti võib sortimisvõimekus tähendada üksnes
võimalust eraldada prügilasse toodud jäätmekoormast näiteks metalli, kuid jätta puutumata
ülejäänud jäätmed.
Ühtlasi on uurimata see, milline mõju on sortimiskohustuse kehtestamisel inimeste
motivatsioonile koguda ja sortida jäätmeid liikide kaupa selle tekkekohas (vt ka p 16). Samas on
Keskkonnaministeeriumi kodulehel rõhutatud, et „igal aastal tekib Eesti kodumajapidamistes
jäätmeid ligikaudu 400 000 tonni ehk 300 kilogrammi inimese kohta. Tulenevalt jäätmeseadusest
on Eestis jäätmete liigiti kogumine kohustuslik – tähtis on seda teha nii kodus, tööl kui ka
haridusasutustes“.
9
24. Vastuses õiguskantsleri nõuniku päringule selgitas Keskkonnaministeeriumi ametnik, et
ministeerium on juhindunud JäätS § 66 lõikes 5 toodust: „Jäätmeveo teenustasu peab olema piisav,
et katta jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskulud ning jäätmete veo
ja veo ettevalmistamisega seotud kulud.”
JäätS § 66 lõikest 5 juhindumine on õige, kuid samas on täpselt välja selgitamata, kas ja millised
on prügilaomanike võimalused muuta olemasolevaid lepinguid, et vähendada majanduslikku
mõju, mille toob kaasa prügilates sortimisvõimekuse loomine või hoidmine. On ennatlik eeldada,
et lepinguid on lihtne muuta nii, et see tõstaks prügiveo ja käitlemise hinda, mis omakorda
motiveeriks kohalikke omavalitsusi tegema järelevalvet enda jäätmehoolduseeskirjades toodud
nõuete (liigiti kogumine) täitmise üle, ning see omakorda motiveeriks inimesi tekkekohas jäätmeid
sorteerima. Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu selgituste kohaselt võib olemasolevate lepingute4
muutmise surve tuua kaasa lepingute ülesütlemise vajaduse. Ühelt poolt seab see ohtu kohalike
omavalitsuste kohustuse jäätmehooldust korraldada, sest võib tekkida olukord, kus mingil ajal
lepingupartner üldse puudub ja jäätmed jäävad sootuks vedamata. Teiselt poolt on see ettevõtjatele
ilmselgelt majanduslik risk.
25. Keskkonnaministeeriumi ametnik selgitas õiguskantsleri nõunikule, et kohaliku omavalitsuse
roll, sealhulgas järelevalve jäätmete tekitajate tegevuse üle, peab suurenema. See on aga tulevikku
vaatav tõdemus. Prügilatele plaanitakse panna lisakohustused kohe.
26. Kokkuvõtvalt saab nentida, et meetme vajalikkuse kohta ei ole võimalik teha tõsikindlaid
järeldusi, kuna riik pole eelnevalt uurinud, millised on konkreetsete sammude tagajärjed
ettevõtjatele ning inimeste käitumisele ja motivatsioonile jäätmeid liigiti koguda.
27. Proportsionaalsuse testi viimasel astmel tuleb kaaluda ka põrkuvaid õigushüvesid. Hüvesid
– ettevõtlusvabadus ja omandiõigus (PS §-d 31 ja 32) ning keskkonna ja inimese tervise kaitse (PS
§-d 28 ja 53) – saab kaaluma asuda alles siis, kui on kindlaks tehtud piirangute sobivus ja
vajalikkus. Praegusel juhul on see tingimus täitmata.
III. Sortimismääruse § 5 lõike 1 kooskõla volitusnormiga
28. Põhiseaduse § 3 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega
kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 94 lõikes 2 on muu hulgas sätestatud, et minister annab
määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Seega ei või minister määrust kehtestades minna vastuollu
seadustes sätestatuga.
29. Eelnevat silmas pidades on sortimismääruses toodud erand problemaatiline eelkõige kolmel
põhjusel.
30. Esiteks on küsitav, kas sortimismääruse § 5 lõige 1 on kooskõlas JäätS § 36 lõike 5 kui
volitusnormi ulatuse ja eesmärgiga. Sortimismääruse § 5 lõige 1 loob erandi seaduses toodud
keelust. Volitusnorm aga lubab reguleerida olmejäätmete liigiti kogumise ja sortimise nõudeid ja
korda ning sorditud jäätmete liigitamise aluseid. Kõnealusel juhul tekib seega küsimus
volitusnormi piiride ületamisest, kuna JäätS § 36 lõige 5 võimaldab kehtestada olmejäätmete liigiti
kogumise ja sortimise nõuded ja korra ning sorditud jäätmete liigitamise alused, kuid mitte piirata
4
Kohalikud omavalitsused korraldavad korraldatud jäätmeveo hankeid kahel viisil. Ühetasandiline hange on hange
vedaja leidmiseks, kes siis ise valib, millise käitleja juurde jäätmed veab. Kahetasandiline hange: hange vedaja
leidmiseks ja hange käitluskoha leidmiseks.
10
seaduses kehtestatud keelu ulatust. Seadusliku aluse põhimõte aga nõuab, et avalikku võimu
teostataks üksnes seaduslikul alusel.
Teiseks, sellise erandi kehtestanud määruse seletuskirjas ei ole öeldud, mis kaalutlustel niisugune
erand on ette nähtud.
Kolmandaks, sortimismäärus § 5 lõige 1 ei pruugi olla kooskõlas prügiladirektiivi artikli 5 lõike 3
punktiga f, mille kohaselt on prügilasse keelatud ladestada jäätmeid, mis on eelnevalt töötlemata,
ning jäätmeid, mis on kogutud liigiti, et neid korduskasutamiseks ette valmistada või ringlusse
võtta. Erandina on lubatud prügilasse ladestada jäätmeid, mis tekivad liigiti kogutud jäätmete
töötlemisjärgses protsessis ja mille ladestamine annab jäätmehierarhia kohaselt keskkonnale
ohutuima tulemuse. Prügiladirektiivis puudub regulatsioon, mis võimaldaks ladestamiskeeldu
sortimismääruses tooduga analoogselt kitsendada.
31. Keskkonnaministeeriumi ametnikud selgitasid sortimismääruse kohta, et määruse kõnealust
sätet on kavas peagi muuta. Kui määruses muudatusi siiski aegsasti ei tehta, saab õiguskantsler
omal algatusel kontrollida sortimismääruse sätete kooskõla põhiseadusega.
IV. Kokkuvõte
32. Praegu prügilatele täiendava sortimiskohustuse panemine ei oleks kooskõlas
jäätmehierarhiaga (JäätS § 22¹), kuna sel juhul on jäätmete tekkekohas liigiti kogumise asemel
rõhk segaolmejäätmete töötlemisel ja järelsortimisel. Selliselt ei ole inimestel motivatsiooni kodus
jäätmeid liigiti koguda ning kohalikel omavalitsustel ei ole motivatsiooni seda soodustada.
Tekkekohas jäätmete liigiti kogumise suurendamine on aga peamine eeldus, mis võimaldab täita
ringlussevõtu sihtarve.
Niisuguste kohustuste panemine prügilatele ilma üleminekuaja ja kohaste meetmeteta, mis
suurendaks tekkekohas liigiti kogumise ja sortimise võimekust ja järelevalvet, ei pruugi olla
jäätmete raamdirektiivi sihtarvude ja prügiladirektiivi eesmärkide saavutamiseks sobiv. Kuna
mõjuhinnangud puuduvad, pole võimalik veenduda meetme vajalikkuses. Seega saab järeldada, et
üksnes ettevõtjatele sortimiskohustuse panemine praeguses õigusraamistikus ei ole
proportsionaalne meede. Jäätmete liigiti kogumise suurendamine on ringlussevõtu sihtarvude
täitmise oluline eeldus, mida on raske ja võibolla ka võimatu saavutada ilma kohalike
omavalitsuste ja selle elanike panuseta.
Jäätmete sortimine prügilates peaks olema viimane abinõu prügi liikumise tsükli ahelas. Teisiti
öeldes, koos prügilatele pandavate kohustustega tuleb hoogustada liigiti kogumist majapidamistes
ja suurendada kohalike omavalitsuste võimekust selle üle järelevalvet teha. Ringlussevõtu
eesmärkide täitmisel ei ole mõistlik tugineda lootusele, et prügilate sortimiskohustus ja
ladestamistasu suurendamine tõstavad jäätmeveoteenuse hinda sedavõrd, et see soodustab liigiti
kogumist kohalikes omavalitsustes. See omakorda peaks parandama liigiti kogumise järelevalvet
ja sellest tulenevalt suurendama liigiti kogumist tekkekohas. Pole analüüsitud, kas prügilate
sortimisvõimekuse suurendamine võib majapidamistes jäätmete liigiti kogumist hoopis pärssida.
33. Hiljuti kooskõlastusringile saadetud keskkonnatasude seaduse ja pakendiseaduse muutmise
seaduse eelnõu seletuskirjas on samuti rõhutatud, et tuleb suurendada jäätmekäitlejate, -vedajate
ning teiste jäätmekäitluse osapoolte motivatsiooni, korraldada paremini olmejäätmete liigiti
kogumist ja otsida jäätmete ringlusse võtmise võimalusi.
11
Tasakaalustavate meetmete väljatöötamine suurendaks kohalike omavalitsuste motivatsiooni
soodustada jäätmete liigiti kogumist ja sortimist tekkekohas. Näiteks kehtis kuni 2017. aasta
1. jaanuarini JäätS § 72, mis võimaldas vastavalt riigieelarve võimalustele anda valdadele ja
linnadele toetust jäätmehoolduse arendamise kulude osaliseks katmiseks. Seletuskirja kohaselt oli
eesmärk innustada just omavalitsusi rohkem tegelema jäätmete liigiti kogumise ja sortimise
arendamisega.
Prügiladirektiivi (artikkel 15a) ning Euroopa Komisjoni tellitud ja Maailmapanga koostatud Eesti
jäätmemajanduse analüüsi tutvustamisel esitatud soovituste kohaselt on riigil mitmeid valikuid,
kuidas suurendada jäätmete liigiti kogumist tekkekohas. Jäätmete raamdirektiiv võimaldab riikidel
kasutada majandushoobasid ja muid meetmeid, et stimuleerida jäätmehierarhia kohaldamist (vrdl
JäätS § 12 lõige 3). Julgustan riiki neid meetmeid kaaluma, võttes seejuures arvesse ettevõtjate
õigusi ja jäätmehierarhia põhimõtet. Konkreetsed meetmed on aga poliitiliste valikute küsimus,
millesse õiguskantsler sekkuda ei saa.
V. Ettevõtjate võimalused oma õigusi kaitsta
34. Konkreetses haldusmenetluses on ettevõtjal võimalik esitada oma vastuväited, kasutades
ärakuulamisõigust. Kui ettevõtjatele pannakse siiski haldusaktiga lisakohustused, millega
rikutakse ettevõtja hinnangul tema õigusi, on ettevõtjal võimalus pöörduda halduskohtusse
haldusakti tühistamiseks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lõike 2 punkt 1) ja
esitada ka kahju hüvitamise nõue (HKMS § 37 lõike 2 punkt 4). Arvestades küsimuse õiguslikku
keerukust, on otstarbekas esitada alternatiivselt õigusvastase (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7)
ja õiguspärase haldusaktiga (RVastS § 16) tekitatud kahju hüvitamise nõue.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Teadmiseks: avaldaja, Keskkonnaministeerium
Karolin Soo 693 8410
[email protected]
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]
12
Lisa
Asjakohane jäätmevaldkonna õiguslik raamistik
Eesti õigus
1. Jäätmeseadus sätestab jäätmehoolduse korralduse ning ka nõuded jäätmete tekke ning
jäätmetest tuleneva tervise- ja keskkonnaohu vältimiseks, sealhulgas meetmed loodusvarade
kasutamise tõhususe suurendamiseks ja ebasoodsa mõju piiramiseks ning selliste jäätmete prügilas
ladestamise järkjärguliseks vähendamiseks, mis sobivad ringlussevõtuks või muuks
taaskasutamiseks.
2. Riik toetab jäätmehoolduse arendamist riiklike toetusprogrammide kaudu (JäätS § 12
lõige 3).
3. Jäätmehierarhia järgi võib prügilasse ladestada üksnes jäätmed, mida ei saa ringlusse võtta
ega taaskasutada (sh teatud juhtudel jäätmete põletamisel või jäätmekütuse tootmisel tekkinud
jäägid) (JäätS § 221).
4. Jäätmete töötlemine on taaskasutamis- või kõrvaldamistoiming, kaasa arvatud jäätmete
ettevalmistamine taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks. Jäätmete ettevalmistamine
taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks on jäätmete mehaaniline, termiline, keemiline või
bioloogiline mõjutamine, kaasa arvatud sortimine, pakendamine ja jäätmetest ainete või esemete
eraldamine, mis muudab jäätmete omadusi, eesmärgiga vähendada jäätmete kogust või ohtlikkust,
hõlbustada nende käitlemist või kõrvaldamist või tõhustada nende taaskasutamist, sealhulgas
korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu (JäätS § 16 lõiked 1 ja 2).
5. Jäätmete liigiti kogumise mõisted ja põhimõtted on sätestatud JäätS §-s 14.
Jäätmete kogumine on jäätmete kokkukorjamine, sealhulgas jäätmete eelsortimine ja
eelladustamine ning mehaaniline töötlemine ilma jäätmete koostist ja olemust muutmata,
eesmärgiga vedada need edasiseks käitlemiseks jäätmekäitluskohta (JäätS § 14 lõige 1).
Jäätmete liigiti kogumine on tegevus, mille käigus jäätmed eraldatakse liigi ja olemuse alusel
nende edasise käitlemise lihtsustamiseks, sealhulgas taaskasutamise soodustamiseks (JäätS § 14
lõige 1¹).
Jäätmeid kogutakse liigiti korduskasutuseks ettevalmistamise, ringlussevõtu ja muude
taaskasutamistoimingute lihtsustamiseks või parandamiseks ning liigiti kogutud jäätmeid ei segata
teiste jäätmete ega muude materjalidega, millel on erinevad omadused (JäätS § 14 lõige 12).
6. Prügilatesse ei ole lubatud vastu võtta ega ladestada sortimata olmejäätmeid, sealhulgas
segaolmejäätmeid (JäätS § 35 lõige 1 ja § 36 lõige 2). Samuti on seatud piirang prügilasse
ladestatavates olmejäätmetes olevate biolagunevate jäätmete sisaldusele (JäätS § 134).
7. JäätS-i varasema redaktsiooni § 35 lõikes 1 (kehtis kuni 15.05.2021) oli sätestatud, et
prügilasse on keelatud ladestada töötlemata jäätmeid.
Kehtiv JäätS § 35 lõige 1 sätestab, et prügilasse on keelatud ladestada jäätmeid, mis: 1) ei ole
läbinud JäätS §-s 16 nimetatud töötlemist; 2) on JäätS § 31 lõigete 3 ja 4 kohaselt kogutud liigiti
korduskasutuseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks, välja arvatud jäätmed, mis tekivad liigiti
kogutud jäätmete edasise töötlemise käigus ja mille prügilas ladestamine annab JäätS
§ 221 lõike 1 kohaselt parima keskkonnaalase tulemuse.
13
Eelmainitud JäätS § 35 lõike 1 muudatusega võeti üle prügiladirektiivi artikli 5 lõike 3 punkt f,
mille kohaselt on prügilasse keelatud ladestada jäätmeid, mis on eelnevalt töötlemata, ning
jäätmeid, mis on liigiti kogutud, et neid korduskasutamiseks ette valmistada või ringlusse võtta.
Erandina on lubatud prügilasse ladestada neid jäätmeid, mis tekivad liigiti kogutud jäätmete
töötlemisjärgses protsessis ja mille ladestamine annab jäätmehierarhia kohaselt keskkonnale
ohutuima tulemuse.
8. Jäätmete liigiti kogumise korraldamise alused sätestab JäätS § 31.
9. Keskkonnaminister on kehtestanud JäätS § 36 lõike 5 alusel olmejäätmete liigiti kogumise
ja sortimise nõuded ja korra ning sorditud jäätmete liigitamise alused määrusega “Olmejäätmete
sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise alused“ (sortimismäärus).
Sortimismääruse § 5 lõige 1 sätestab, et kui kohaliku omavalitsuse üksus on korraldanud oma
olmejäätmete tekkekohas sortimise ja liigiti kogumise, loetakse tekkekohas sortimisest ja liigiti
kogumisest ülejäänud jäätmed töödelduks, ning neile ei rakendu prügilasse ladestamise keeld.
10. Sortimismääruse § 3 reguleerib olmejäätmete sortimist tekkekohas.
Selleks et tagada väljasorditava jäätmematerjali kõrgemat kvaliteeti, suurendada selle
taaskasutusvõimalusi, parendada sortimise tõhusust ning vältida ülearust energia- ja tööjõukulu
järgneval järelsortimisel või segunenud olmejäätmete lahutamisel, tuleb esmajoones kasutada
kõiki võimalusi olmejäätmete sortimiseks nende tekkemomendil või vahetult pärast seda
tekkekohas, ning väljanopitud jäätmete kogumiseks ja üleandmiseks jäätmekäitlejale liikide kaupa
(sortimismäärus § 3 lõige 1).
Sortimismääruse § 3 lõikes 2 on nimistu, milliseid jäätmeliike tuleb olmejäätmete sortimisel
tekkekohas liigiti koguda.
Kohaliku omavalitsuse jäätmekorralduse õiguslikud alused
11. Jäätmehoolduse korraldamine on omavalitsusüksuste ülesanne, mis tuleneb JäätS-ist
kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest (KOKS), pakendiseadusest (PakS) ning
sortimismäärusest.
12. Kohaliku omavalitsuse üksus korraldab jäätmete liigiti kogumist, et võimaldada nende
korduskasutuseks ettevalmistamist, ringlussevõttu või muud taaskasutamist võimalikult suures
ulatuses. Eesmärk on ka jäätmeseaduses nimetatud ja jäätmedirektiiviga nõutud olmejäätmete
ringlussevõtu sihtarvude täitmine (JäätS § 31 lõiked 1 ja 1¹).
13. JäätS-i varasema redaktsiooni (kehtis kuni 15.05.2021) § 31 lõikes 3 oli sätestatud, et kui
see on tehniliselt, keskkonna seisukohast ja majanduslikult teostatav, peab kohaliku omavalitsuse
üksus korraldama vähemalt paberi-, papi-, metalli-, plasti- ning klaasijäätmete liigiti kogumise.
Kehtiva JäätS-i kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus peab korraldama vähemalt paberi-, papi-,
metalli-, plasti-, tekstiili- ja klaasijäätmete ning kodumajapidamises tekkivate ohtlike jäätmete
liigiti kogumise. Kohaliku omavalitsuse üksus peab korraldama biojäätmete liigiti kogumise
tekkekohast, kui neid ei ole võimalik tekkekohas ringlusse võtta (JäätS § 31 lõiked 3 ja 4) (jõustus
15.05.2021).
Jäätmehoolduse korraldamise eeskiri kehtestatakse kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega
(JäätS § 71 lõige 1) ning see peab muu hulgas reguleerima olmejäätmete liigiti kogumise korda ja
14
järelevalvet korralduse jäätmekäitluse üle kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil (JäätS § 71
lõike 2 punktid 1¹ ja 9). Jäätmeliigid, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, veopiirkonnad,
vedamise sagedus ja aeg ning jäätmeveo teenustasu suuruse määramise kord kehtestatakse valla-
või linnavolikogu määrusega (JäätS § 66 lõige 4).
JäätS § 13612 annab biojäätmete tekkekohas liigiti kogumiseks või tekkekohas ringlussevõtu
rakendamiseks üleminekuaja. See tähendab, et vallad ja linnad peavad viima biojäätmete
tekkekohas liigiti kogumise või tekkekohas ringlussevõtu kooskõlla JäätS § 31 lõikes 4 sätestatuga
alates uuest korraldatud jäätmeveo hankest, kuid mitte hiljem kui 2023. aasta 31. detsembriks.
14. Omavalitsusorgani ülesanne on jäätmehoolduse arendamine oma haldusterritooriumil (JäätS
§ 12 lõige 2). Jäätmehoolduse arendamine on jäätmealase teabe levitamine, jäätmealane
nõustamine ja jäätmehoolduse kavandamine või muu tegevus, mille eesmärk on vältida või
vähendada jäätmeteket ning tõsta jäätmehoolduse taset (JäätS § 12 lõige 1).
15. Kohaliku omavalitsuse üksus teostab oma haldusterritooriumil pidevat järelevalvet
jäätmehoolduseeskirja täitmise üle (JäätS § 119 lõige 4).
Kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirjas sätestatud jäätmehooldusnõuete rikkumise
eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud
juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 eurot (JäätS § 1207).
16. Keskkonnajärelevalve seaduse (KeJS) § 7 sätestab Keskkonnaameti järelevalvepädevuse
kohaliku omavalitsuse üle.
17. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 66 lõigetes 1–3 on sätestatud kohaliku
omavalitsuse üksuse tegevuse järelevalve ja kontroll. Justiitsministeerium teostab järelevalvet
kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse üle seadusega sätestatud korras. Riigikontroll kontrollib
kohaliku omavalitsuse üksuse tegevust vastavalt Riigikontrolli seadusele. Järelevalvet valla või
linna õigustloovate aktide vastavuse üle Eesti Vabariigi põhiseadusele ja seadustele teostab
õiguskantsler.
18. Vabariigi Valitsuse seaduse § 753 sätestab haldusjärelevalve omavalitsusüksuste tegevuse
üle. Justiitsministeerium teostab haldusjärelevalvet kohaliku omavalitsuse üksuste haldusaktide
õiguspärasuse üle ning Rahandusministeerium seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses kohaliku
omavalitsuse üksuste kasutuses või valduses oleva riigivara kasutamise seaduslikkuse ja
otstarbekuse üle. Justiitsministeeriumil on õigus kaasata haldusjärelevalve teostamisse
ministeerium, kelle valdkonda kuulub järelevalvatava kohaliku omavalitsuse üksuse haldusakt.
Kui valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud ametnik leiab, et kohaliku omavalitsuse
üksuse haldusakt või selle andmata jätmine on õigusvastane ja rikub avalikku huvi, võib ta
30 tööpäeva jooksul haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teadasaamisest arvates teha
kirjaliku ettepaneku tunnistada haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda
nõutav haldusakt välja.
15
Euroopa Liidu õigus
19. Jäätmeseadusega on üle võetud ja täidetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu jäätmete
raamdirektiivist5, pakendidirektiivist6 ja prügiladirektiivist7 tulenevaid kohustusi.
20. Prügiladirektiivi artikli 5 lõike 3 punkti f kohaselt on prügilasse keelatud ladestada jäätmeid,
mis on eelnevalt töötlemata, ning jäätmeid, mis on liigiti kogutud, et neid korduskasutamiseks ette
valmistada või ringlusse võtta. Erandina on lubatud prügilasse ladestada neid jäätmeid, mis tekivad
liigiti kogutud jäätmete töötlemisjärgses protsessis ja mille ladestamine annab jäätmehierarhia
kohaselt keskkonnale ohutuima tulemuse.
Prügiladirektiivi põhjenduspunktis 6 on märgitud, et selget keskkonnaalast, majanduslikku ja
sotsiaalset kasu annaks jäätmete ladestamise veelgi suurem piiramine, alustades jäätmevoogudest,
mille suhtes kohaldatakse liigiti kogumist, nagu plasti-, metalli-, klaasi-, paberi- ja biojäätmed.
Selliste ladestamise piirangute rakendamisel tuleks arvesse võtta jäätmete liigiti kogumisel
tekkivate jääkjäätmete ringlussevõtu või muul viisil taaskasutamise tehnilist, keskkonnaalast ja
majanduslikku teostatavust.
Põhjenduspunktis 7 on öeldud, et suure osa olmejäätmetest moodustavad biolagunevad
olmejäätmed. Töötlemata biolagunevate jäätmete prügilatesse ladestamisega kaasneva
kasvuhoonegaaside heite ning pinna- ja põhjavee, mulla ja õhu reostuse tõttu on sellel
märkimisväärne kahjulik keskkonnamõju. Kuigi direktiivis 1999/31/EÜ on juba sätestatud
sihtkogused biolagunevate jäätmete ladestamise vältimiseks, on asjakohane kehtestada
lisapiirangud ning keelata selliste biolagunevate jäätmete ladestamine, mis on kogutud liigiti
ringlussevõtu eesmärgil vastavalt direktiivile 2008/98/EÜ.
Põhjenduspunktis 8 on selgitatud, et tagamaks jäätmehierarhia nõuetekohane kohaldamine, tuleks
võtta sobivaid meetmeid, et kohaldada alates 2030. aastast jäätmete prügilatesse ladestamise
piiranguid kõigile jäätmetele, mis sobivad ringlussevõtuks ning materjalina või energiana
kasutamiseks. Selliseid piiranguid ei tohiks kohaldada, kui on võimalik tõendada, et jäätmed ei
sobi ringlussevõtuks või muuks taaskasutamiseks ning prügilasse ladestamine annaks vastavalt
direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud jäätmehierarhiale keskkonna mõttes parima tulemuse.
Põhjenduspunkt 9 käsitleb liikmesriikide suutlikkust jäätmekäitlustaristu väljaarendamises.
Rõhutatakse, et paljud liikmesriigid ei ole vajalikku jäätmekäitlustaristut veel täielikult välja
arendanud. Jäätmete ladestamise vähendamise sihtkoguste kehtestamine nõuab paljudes
liikmesriikides suuri muudatusi jäätmekäitluses ning soodustab edasiminekut liigiti kogumises,
sortimises ja ringlussevõtus ja sellesse investeerimist ning aitab vältida ringlussevõtuks sobivate
materjalide jäämist jäätmehierarhia madalamale astmele.
Põhjenduspunktis 10 on öeldud, et jäätmete ladestamist prügilatesse on vaja järk-järgult
vähendada, et vältida kahjulikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale ning tagada majanduslikult
väärtuslike jäätmematerjalide järkjärguline ja tõhus taaskasutusse võtmine jäätmete nõuetekohase
käitlemise kaudu ja kooskõlas jäätmehierarhiaga, nagu on sätestatud direktiivis 2008/98/EÜ.
Ladestamise vähendamine peaks aitama ära hoida liigse võimsuse tekke jääkjäätmete käitlemise
5
Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) 2018/851 direktiiviga muudeti direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid
(ELT L 150, 14.06.2018, lk-d 109–140; jäätmete raamdirektiiv).
6
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/852 muudeti direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja
pakendijäätmete kohta (ELT L 150, 14.06.2018, lk-d 141–154; pakendidirektiiv).
7
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/850 muudeti direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta (ELT L
150, 14.06.2018, lk-d 100–108; prügiladirektiiv).
16
kohtades, näiteks jäätmete energiakasutuse või töötlemata olmejäätmete madala kvaliteediga
mehaanilise biotöötluse kaudu, mis võib õõnestada olmejäätmete korduskasutamiseks
ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud pikaajaliste liidu
sihtkoguste saavutamist. Lisaks sellele ning et kaitsta inimese tervist ja keskkonda, peaksid
liikmesriigid võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada üksnes käideldud jäätmete prügilatesse
ladestamine, ning sellise kohustuse täitmine ei tohiks kaasa tuua jääkolmejäätmete käitlemise
liigse võimsuse tekkimist. Lisaks, et tagada kooskõla direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud
sihtmäärade ja käesoleva direktiiviga muudetud direktiivis 1999/31/EÜ sätestatud jäätmete
prügilasse ladestamise vähendamise sihtkoguste vahel ning tagada nendest sihtkogustest
kinnipidamiseks vajalike taristute ja investeeringute koordineeritud kavandamine, tuleks
liikmesriikidele, kes OECD ja Eurostati ühisele küsimustikule antud vastuste kohaselt ladestasid
2013. aastal prügilasse rohkem kui 60% oma olmejäätmetest, anda õigus otsustada pikendada
2035. aastaks kehtestatud jäätmete prügilasse ladestamise sihtkoguse saavutamise tähtaega.
21. Jäätmete raamdirektiiv sätestab meetmed keskkonna ja inimese tervise kaitsmiseks selle
kaudu, et välditakse või vähendatakse jäätmete tekitamist, jäätmete tekitamise ja käitlemise
ebasoodsat mõju ning vähendatakse ressursside kasutamise üldmõju ja suurendatakse sellise
kasutamise tõhusust, mis on oluline ringmajandusele üleminekuks ja liidu konkurentsivõime
tagamiseks pikas perspektiivis.
Jäätmete raamdirektiivi artiklis 4 on sätestatud jäätmehierarhia põhimõte, mida rakendatakse
prioriteetide järjekorras jäätmetekke vältimist ja käitlemist käsitlevates õigusaktides ja poliitikas:
a) vältimine; b) korduskasutamiseks ettevalmistamine; c) ringlussevõtt; d) muu taaskasutamine, nt
energiakasutus, ning e) kõrvaldamine.
Artikli 4 lõikes 2 on rõhutatud, et jäätmehierarhia kohaldamisel võtavad liikmesriigid meetmeid,
et julgustada selliste valikuvõimaluste kasutamist, millel on parim üldine keskkonnaalane tulemus.
See võib nõuda teatavate jäätmevoogude käitlemise kõrvalekaldumist jäätmehierarhiast juhul, kui
see on õigustatud olelusringil põhineva lähenemisega kõnealuste jäätmete tekitamise ja käitlemise
üldmõjule. Liikmesriigid tagavad, et jäätmealaste õigusaktide ja poliitika väljatöötamine on täiesti
läbipaistev protsess, mille käigus järgitakse olemasolevaid siseriiklikke eeskirju kodanike ja
sidusrühmadega konsulteerimise ja nende kaasamise kohta. Liikmesriigid võtavad samuti
kooskõlas artiklitega 1 ja 13 arvesse selliseid üldisi keskkonnakaitse põhimõtteid nagu ettevaatus
ja säästlikkus, tehniline teostatavus, majanduslik otstarbekus ja ressursside kaitse, samuti üldist
mõju keskkonnale ja inimese tervisele ning majanduslikku ja sotsiaalset mõju.
Jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punktis 17 on antud mõiste ringlussevõtt määratlus. See on
taaskasutamistoiming, mille käigus jäätmematerjalid töödeldakse toodeteks, materjalideks või
aineteks kasutamiseks nende esialgsel või mõnel muul eesmärgil. See hõlmab orgaaniliste ainete
töötlemist, kuid ei hõlma energiakasutust ja töötlemist materjalideks, mida kasutatakse kütustena
või kaeveõõnte täitmiseks.
Jäätmete raamdirektiivi artiklis 11 on loetletud sihtmäärad, mis on vajalikud direktiivi eesmärkide
täitmiseks ja Euroopa ringmajanduse edendamiseks, milles ressursse kasutatakse väga tõhusalt:
a) aastaks 2020 suurendatakse vähemalt selliste kodumajapidamistest ja võimalusel muudest
allikatest, mille jäätmevood on kodumajapidamisjäätmete sarnased, pärit jäätmematerjalide, nagu
paber, metall, plast ja klaas, korduskasutamiseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu vähemalt 50%-
ni massist;
17
b) aastaks 2020 suurendatakse ehitus- ja lammutusjäätmete, välja arvatud jäätmenimistu
kategoorias 17 05 04 määratletud looduslike ainete, korduskasutamiseks ettevalmistamist,
ringlussevõttu ja muud taaskasutamist, sealhulgas jäätmete kasutamist täitematerjalina muude
ainete asemel, vähemalt 70%-ni massist;
c) 2025. aastaks suurendatakse olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamist ja
ringlussevõttu vähemalt 55%-ni massist;
d) 2030. aastaks suurendatakse olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamist ja
ringlussevõttu vähemalt 60%-ni massist;
e) 2035. aastaks suurendatakse olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamist ja
ringlussevõttu vähemalt 65%-ni massist.
22. Eesti kohta koostatud varajase hoiatamise aruandes8 on öeldud, et Eestis on mõned
struktuursed probleemid, mis aeglustavad jäätmete ringlussevõttu. Need struktuursed probleemid
on regulatiivsed takistused, mis põhjustavad ebakindlust (näiteks asjaolu, et vallad võivad valida
pakkumusmenetluse korraldamise ja turukonkurentsi vahel), ning see, et pole tõhusaid vahendeid,
millega sundida valdu ringlussevõtu eesmärke täitma. Jäätmete liigiti kogumine ei toimi veel
tõhusalt, pakendite puhul ei ole laiendatud tootjavastutuse süsteemid valdade
jäätmekogumisteenustega piisavalt integreeritud ning majapidamiste jaoks ei ole jäätmete
eraldamine küllalt atraktiivne. Eesti jaoks koostatud tegevusjuhistes on välja toodud sisuliselt
samad probleemid.
8
Varajase hoiatamise aruanne (2018) on prügiladirektiivi artikli 5b alusel koostatav Euroopa Komisjoni aruanne
Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele jäätmeid
käsitlevate EL-i õigusaktide rakendamise kohta. Selle hulgas on ka varajase hoiatamise aruanne liikmesriikidele, kellel
võib jääda täitmata 2020. aastaks püstitatud olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu
eesmärk.