Hr Marko Pomerants Teie nr
minister
Keskkonnaministeerium Meie 13.04.2016 nr 6-1/151125/1601576
[email protected]
Ehituskeeluvööndiga seotud küsimused
Austatud minister
Õiguskantslerile on esitatud mitu avaldust seoses ehituskeeluvööndiga meresaartel. Avaldajaid
häirib, et ehituskeeluvöönd meresaartel on poole laiem kui mandril, mistõttu on saartel
ehitustegevus mere lähedal ka piiratum kui mandril. Meresaarte rannajoon on seejuures pikem
kui Eesti mandriosal.1
Mandril 100 m ja meresaartel 200 m määramine ehituskeeluvööndiks on keskkonnapoliitiline
otsus ning maaomanike mõnevõrra erinev kohtlemine lähtub saarelise looduskeskkonna
eripäradest. Leian, et keskkonnapoliitiline otsus võib meeldida või mitte, kuid põhiseadusele
tuginedes ei ole võimalik Keskkonnaministeeriumi selgitusi seoses saarelise looduskeskkonna
täiendava kaitse vajadustega ümber hinnata. Oluline on seejuures ka asjaolu, et
ehituskeeluvööndit on võimalik kehtiva seaduse alusel vähendada.
Siiski on küsitav, kas ehituskeeluvööndi vähendamiseks on praegu valitud kõige lihtsam
menetluskord. Näiteks ehituskeeluvööndi vähendamise menetlus üldplaneeringu koostamise
kaudu on pigem kohmakas ja nõuab menetlusosalistelt palju ressursse. Samuti selgus, et
ehituskeeluvööndi laiuse määramist tõlgendatakse erinevalt, mis ei pruugi tagada
omandipõhiõigust kaitsvat halduspraktikat. Seadmata kahtluse all vajadust kaitsta ranna-alasid
kui looduskeskkonna väärtuslikku osa, on võimalik saavutada optimaalne tasakaal maaomaniku
huvide ja loodusväärtuste kaitse vahel kohasemas menetluses, kui kehtiv seadus seda praegu ette
näeb.
I Ehituskeeluvööndi laius
1. Ehituskeeluvööndi laius on mandril 100 m veepiirist ja meresaartel ja Narva-Jõesuus 200 m
veepiirist. Ehituskeeluvööndis on ehitamine keelatud (looduskaitseseaduse § 38 lg 1 p 1 ja 2 ja §
38 lg 3). Ranna lähedal ehitamise keelamise eesmärgiks on looduskaitseseaduse (LKS) § 34 järgi
rannal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine,
ranna eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine.
1
Eesti Entsüklopeedia: Mandri-Eesti Läänemererannajoone pikkus on 1242 km. Saarte kogurannajoonest – 2551 km
– kuulub 1381 km (54,1%) neljale suurimale saarele (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi).
2
2. Ehituskeeluvööndi laiuse määramise loogikat selgitades märkisite, et senise kogemuse järgi on
100 m keskmine kaugus, mille puhul säilivad ranna looduskooslused ja avaliku kasutuse
võimalus. Ühtlasi on elanikud kaitstud tuule, jää ja rannaprotsesside mõju eest. Maaomanikku ei
häiri rannal jalutavad inimesed ning ka rannas käijal ei teki ebamugavat tunnet, et ta peab teise
inimese õuest läbi astuma. Teie selgitustest nähtub seega, et ehituskeeluvööndile omistatavad
eesmärgid (rannakoosluste kaitse ja kallasraja mugav ja häirimatu kasutus2) on saavutatavad 100
m laiuse ehituskeeluvööndi korral. Seetõttu vajab meresaartel kehtestatud 200 m laiune
ehituskeeluvöönd kui täiendav piirang eraldi põhjendust.
3. Saartel sätestatud 200 m ehituskeeluvöönd on Teie arvates vajalik lähtudes nende alade
ökosüsteemide erilisusest ning sellest, et saared on mere mõjudele eriliselt avatud, vajades
seetõttu ka „ekstra-puhvrit“. Enamik Eesti saari asub Lääne-Eestis, kus maa kerkib ning
tundlikke ja väärtuslikke ökosüsteeme tekib juurde. Seoses maakerkega on saartel väärtuslikke
kooslusi ja elupaikasid ulatuslikumalt.
4. Eeltoodu tähendab, et mandriga võrreldes poole laiema ehituskeeluvööndi sätestamine
meresaartel on põhjendatud saarte looduskeskkonna eripäradega. Sarnases olukorras olevaid
isikuid võib põhiseaduse § 12 järgi kohelda erinevalt, kui selleks on olemas legitiimne ja
proportsionaalne põhjus. Saarelise looduskeskkonna omapära kaitse vajadus on selline põhjus.
Seetõttu ei saa pidada LKS § 38 lg 1 punktiga 1 meresaarte maaomanike omandipõhiõigust
põhjendamatult riivatuks. Piirangu intensiivsust leevendab see, et on olemas võimalus
ehituskeeluvööndi vähendamiseks (vt ka p III).
II Üleujutusalade määratlemine
5. Ehituskeeluvööndi laiust põhjendades tuleb tähelepanu pöörata sellele, kui suur ala rannikust
on selline, mida käsitletakse üleujutusalana3 ning kas ja kuidas ehituskeeluvöönd ja üleujutusala
üksteisega suhestuvad. Selles küsimuses pole hetkel üksmeelt. Samas mõjutab tõlgendusviis
oluliselt seda, kui lai on ehituspiirangutega hõlmatud ala ja kui intensiivne on põhiõiguste
piirang. Kuna ehituskeeluvööndi ja üleujutusala arvutamisest sõltub piirangutega rannaala laius,
siis on seda küsimust järgnevalt lähemalt käsitletud.
6. Hiiu Maavalitsus ja Saaremaa omavalitsused osundasid, et ehituskeeluvöönd ning üleujutusala
liituvad lähtudes LKS § 35 lõikest 4 nii, et üleujutusala lõpeb kohas, kus maapind on saavutanud
1 m absoluutkõrguse, ning sealt algab 100 m või 200 m laiune ehituskeeluvöönd. Seega
üleujutusala laiendab ka ehituskeeluvööndit, suurendades seeläbi oluliselt omandikitsendustega
ala. Tagajärjeks on olukord, mida illustreerib hästi Kassari saare kaart, millele on kantud liituv
ehituskeeluvöönd ja üleujutusala (vt lisa). Kaardilt nähtub, et enamik hooneid on merest
vähemalt 200 m kaugusel ning ükski ei asu ka üleujutusalal. See ei tähenda aga, et need hooned
oleksid automaatselt väljaspool ehituskeeluvööndit. Kui ehituskeeluvöönd algab alates maapinna
1 m absoluutkõrguse saavutamisest, siis ulatub ehituskeeluvöönd veepiirist üsna kaugele.
Ehituskeeluvööndiga on eelkirjeldatud tõlgendusest lähtudes hõlmatud antud juhul hoonestatud
ala, mis järgib traditsioonilist asustusjoont ega asu merele väga lähedal.
2
Kallasrada annab avalikkusele juurdepääsu rannale ja veekogule, kuid see pole vahetult seotud
ehituskeeluvööndiga. Kallasrada toimib ehituskeeluvööndist ja selle laiusest sõltumatult. Ehituskeeluvööndi
olemasolu ja laius ei anna seetõttu avalikkusele rannale juurdepääsu.
3
Korduva üleujutusala määramist reguleerib LKS alates 01.04.2007, enne seda reguleeris looduskaitseseadus küll
kõrgveepiiri määramist, kuid kõrgveepiiril puudus õiguslik järelm.
3
7. Sellistel juhtudel ei saa pidada omandiõiguse piirangut eesmärgipäraseks, kuna rannas on
ehituskeelu ja üleujutusalaga seotud eesmärgid4 täidetud vahetult merega piirnevas vööndis.
Samuti muudab selline tõlgendus ehituskeeluvööndi sageli seaduses sätestatust oluliselt laiemaks
(vt lisatud kaarti) ega lähtu ka LKS § 35 lõikest 2, mille järgi vööndite laiuse arvestamise
lähtejoon on põhikaardile kantud veekogu piir (tavaline veepiir).
8. Teise tõlgendusviisi järgi saab ehituskeeluvööndit ja üleujutusala käsitleda paralleelsetena
(mitte liituvatena). LKS § 35 lg 4 järgi koosnevad korduva üleujutusega veekogude ranna või
kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast ja LKS §-des 37-
39 sätestatud vööndi laiusest.5 Kuna vööndite laiuse arvestamise lähtejooneks on tavaline
veepiir, siis ei saa tavapärase laiusega ehituskeeluvöönd ulatuda kaugemale kui 100 m või 200 m
veepiirist ning järelikult lõpeb LKS § 38 lõikes 1 nimetatud ehituskeeluvöönd merepiirist 100 m
või 200 m kaugusel. LKS § 35 lõikes 4 tehtud osundus üleujutatavale alale tähendab aga seda, et
üleujutatav ala ise on ehituskeeluala. See tähendab, et kui nt 205 m kaugusel veepiirist on
kinnistul piirkond, mille absoluutkõrgus jääb alla 1 m, siis sellele madalale alale ei tohi
üleujutusohu tõttu ehitada. Madala ala kõrvale olevale alale, mille absoluutkõrgus ületab 1 m, on
ehitamine lubatud, kuna seal üleujutusoht puudub.
9. Eeltoodud teine tõlgendus (ehituskeeluvööndit ja üleujutusala tuleb käsitleda paralleelsetena,
mitte liituvatena) arvestab nii ehituskeeluvööndi ja üleujutusala määramise eesmärke kui ka
kinnistu omaniku omandipõhiõigust ning sellest lähtuvat võimalikku soovi oma kinnistule
midagi ehitada. Seetõttu saab ja tuleb LKS § 35 lg 4 rakendamisel eelistada tõlgendust, mis toob
kaasa vähem omandipiiranguid. Ehituskeeluvööndi ja üleujutusala paralleelne käsitlus lähtub ka
ajaloolisest tõlgendusmeetodist,6 mil ehitamine oli keelatud ehituskeeluvööndis ja sellest välja
jääval üleujutataval alal.
III Ehituskeeluvööndi vähendamine
10. Ehituskeeluvööndi vähendamine on abinõu, mis leevendab nii maaomanikele pandud üldist
piirangut ranna lähedale ehitamisele kui ka korvab meresaarte maaomanike suhtes rakendatavat
tavapärasest laiemat ehituskeeluvööndit. Ehituskeeluvööndit on võimalik vähendada, kui
koostatakse üldplaneering või üldplaneeringut muutev detailplaneering (LKS § 40 lg 4).
11. Ehituskeeluvööndi vähendamisega kokku puutunud kohalikud omavalitsused ega ka
maaomanikud ei pea seda aga piisavalt arusaadavaks ja hõlpsalt rakendatavaks menetluseks.
Samuti heidetakse ette sellest lähtuvat aja- ning rahakulu.7 Seetõttu on küsitav, kas piirangute
leevendamiseks on praegu leitud kõige lihtsam viis.
4
Vastavalt LKS §-le 34 on need järgmised: rannal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva
kahjuliku mõju piiramine, ranna eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu
tagamine.
5
Käesolevas kirjas ei käsitleta eraldi veekaitsevööndiga seotud küsimusi. LKS § 35 lõikes 4 tehtud viide
veekaitsevööndi laiusele on arusaamatu nii vööndite liitmise kui ka kattumise korral, st sõltumata LKS § 35 lg 4
tõlgendamisest. Kuivõrd veekaitsevööndi laiuseks on veeseaduse § 29 lg 2 p 1 järgi 20 m tavalisest veepiirist, siis
jääb arusaamatuks, kuidas üleujutusala ja veekaitsevöönd omavahel suhestuvad.
6
Kuni 09.05.2004 kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse § 9 lg 6 järgi laienes üleujutatavatel aladel ehituskeeld
kõrgveepiirini juhul, kui kõrgveepiir ulatus kaugemale kui ehituskeeluvööndi 100 m või 200 m.
7
Saaremaa Omavalitsuste Liit on hinnanud aja- ning rahakulu järgmiselt: „Senine praktika näitab, et 1 aasta on üsna
minimaalne aeg ühe üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamiseni jõudmiseks. /…/ Planeeringu
koostamise maksumus sõltub planeeringu keerukusest. Kui võtta näitena planeering, mille ainsaks eesmärgiks oleks
ehituskeeluvööndi vähendamine elamu rajamiseks, siis selle maksumus jääb vahemikku 1000-1500 €. Lisaks
geodeetilised mõõdistused, ajalehekuulutused ja muud kulud teevad planeeringu kogumaksumuseks suurusjärgus
2000-4000 €.“
4
12. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine võib toimuda Keskkonnaameti nõusolekul
(LKS § 40 lg 3). Ehituskeeluvööndi vähendamiseks esitab kohalik omavalitsus
Keskkonnaametile taotluse ja vastuvõetud üldplaneeringu või üldplaneeringut muutva
detailplaneeringu või detailplaneeringu, kui üldplaneering puudub (LKS § 40 lg 4).
Ehituskeeluvööndi laiuse vähendamine jõustub kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu
jõustumisel (LKS § 40 lg 6).
13. Kui hajaasustuses on ehitamine sageli võimalik ka detailplaneeringuta, siis
ehituskeeluvööndi vähendamise reeglid eeldavad ehituskeeluvööndisse ehitamiseks alati
üldplaneeringu või üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamist. Seejuures ei tähenda
planeeringu koostamine, et ehituskeeluvööndit tingimata vähendatakse. Keskkonnaamet otsustab
ehituskeeluvööndi vähendamise vastuvõetud planeeringust lähtudes. See tähendab, et
menetlusosalistel, eelkõige maaomanikul ja kohalikul omavalitsusel tuleb teha kulutusi
planeeringu koostamiseks ja läbida suur osa planeerimismenetlusest enne, kui oma seisukoha
esitab Keskkonnaamet. Kui Keskkonnaamet nõustub ehituskeeluvööndi vähendamisega, siis on
kulutatud aeg ja raha aidanud saavutada soovitud eesmärki. Kui mitte, siis on maaomanik ja
kohalik omavalitsus oma aega ja raha kulutanud tarbetult.
14. Mõistagi ei ole võimalik ega ka vajalik luua menetluskorda, mis lõpeb alati taotlejale
meelepärase tulemusega. Samuti ei saa oodata, et maaomanik, kes soovib enda suhtes teatava
erandi tegemist, ei peaks läbima selleks ühtegi menetlust. Küsimus on selles, et kas olemasolev
menetluskord on optimaalne ning kas selleks ei kulu hetkel mitte liiga palju maaomaniku,
kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti ressursse.
15. Ehituskeeluvööndi vähendamise menetluse kohta märkisid õiguskantsleri küsimustele
vastajad muu hulgas, et see nõuab menetluse osapooltelt lisaressursse ning antud küsimust saaks
lahendada ka lihtsamalt.8 Näiteks on võimalik menetlust lihtsustada, kui Keskkonnaamet
langetab oma põhimõttelise otsuse ehituskeeluvööndi vähendamise lubatavuse osas juba
planeerimismenetluse alguses, enne planeeringu vastuvõtmist. Mõistagi on selle eelduseks, et ka
kohalik omavalitsus peab ehituskeeluvööndi vähendamist võimalikuks ja mõistlikuks ning
algatab selleks vajaliku planeeringu.
16. Ehituskeeluvööndile saaks läheneda ka senisega võrreldes vastupidiselt. Näiteks oleks
võimalik võrdsustada mandri ja meresaarte ehituskeeluvööndi laiused (mõlemal juhul 100 m),
kuid meresaartel merest 100-200 m kaugusele elamu ehitamiseks oleks vaja Keskkonnaameti
nõusolekut, et juhtumipõhiselt oleks võimalik hapraid rannakoosluseid kaitsta. Kas
Keskkonnaameti nõusolek eeldaks ka planeeringu koostamist või piisab ehitusloa menetluses
antud kooskõlastusest, see sõltub paljuski menetluse üksikasjadest. Mõistagi tuleb menetluskorra
lihtsustamisel ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamist puudutavad normid tervikuna üle
vaadata.
Kokkuvõte
Eelnevast lähtudes teen Teile ettepaneku hinnata kriitiliselt ehituskeeluvööndiga seotud norme ja
kaaluda ehituskeeluvööndi vähendamist puudutava menetluse lihtsustamist. Mõned, ilmselt mitte
ainsad võimalused selleks on eelnevalt kirjeldatud.
8
Vt kirja lingitud kirjavahetust maavalitsuste ja kohalike omavalitsustega ja Eesti Maastikuarhitektide Liiduga,
millest saab hea ülevaate ehituskeeluvööndiga vahetult kokku puutuvate inimeste ja asutuste arvamusest. Füüsiliste
isikute avaldusi õiguskantslerile ei ole lisatud, et kaitsta avaldajate isikuandmeid.
5
Need küsimused puudutavad paljusid maaomanikke ja nende omandipõhiõigust. Lisaks
seonduvad teatud looduskaitselised piirangud ka kohalike omavalitsuste autonoomiaga, sest osas,
milles planeerimist ja ehitamist puudutavaid küsimusi otsustab riik, ei saa neid küsimusi
otsustada kohalik omavalitsus. Seejuures ei ole mõistagi kahtluse all vajadus kaitsta ranna-alasid
kui looduskeskkonna väärtuslikku osa. Eesmärk on saavutada maaomaniku huvide ja
loodusväärtuste kaitse vahel optimaalne tasakaal kohases menetluses.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Lisa: Kassari kaart
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]
Priit Põldma Teie 14.07.2021 nr 7-3/2854
abivallavanem
Jõelähtme Vallavalitsus Meie 13.08.2021 nr 6-5/21/12621-4
[email protected]
Ettepanekud Manniva küla Tammenõlva
kinnistu ja lähiala detailplaneeringule ning
selle keskkonnamõjude strateegilise hindamise
aruandele
Austatud Priit Põldma
Andsite Keskkonnaametile teada Manniva küla Tammenõlva kinnistu ja lähiala
detailplaneeringu1 eskiisilahenduse ja keskkonnamõjude strateegilise hindamise (edaspidi
KSH) aruande eelnõu2 avalikust väljapanekust3.
Tammenõlva kinnistu ja lähiala detailplaneering ning selle KSH algatati Jõelähtme
Vallavolikogu 11.10.2018 otsusega nr 140. Detailplaneeringu eesmärk on Tammenõlva
kinnistute4 liitmine, alale puhkeotstarbelise külastuskeskuse rajamine ja Vahukari maaüksusele5
elamukrundi moodustamine. Planeeringuala paikneb Läänemere rannas ning
detailplaneeringuga tehakse ettepanek ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks. KSH
eesmärgiks on arvestada keskkonnakaalutlusi detailplaneeringu koostamisel ning
kehtestamisel, tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse ning edendada säästvat arengut.
Keskkonnaamet on avalikustamisel olevate materjalidega tutvunud ning toob välja järgmised
märkused ja ettepanekud:
1. Korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja
ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) §-
des 37–39 sätestatud vööndi laiusest (LKS § 35 lg 4). Veekaitsevööndis on keelatud
ehitamine, välja arvatud juhul, kui tegevuse eesmärk on kalda või ranna erosiooni ja
hajuheite vältimine ning tegevus on kooskõlas looduskaitseseaduses sätestatud ranna- ja
kaldakaitse eesmärkidega. Heitvee juhtimisel pinnasesse või veekokku koguses üle 10 m3
ööpäevas, on vajalik taotleda veeluba. Palume eeltooduga arvestada.
2. KSH aruandest selgub, et planeeringualal on mitme III kaitsekategooria käpalise kasvualad,
mis ei ole registrisse sisestatud. III kaitsekategooria taimede hävitamine ja loodusest
korjamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas, on keelatud (LKS § 55 lg
8). KSH aruandes ptk-s 4.6 (lk 23) on kirjas: „Kavandataval idapoolsete väikemajade alal
1
Ekseeder OÜ töö nr 90-18.
2
Koostanud LEMMA OÜ, versioon 04.06.2021.
3
Kiri on Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis registreeritud 14.07.2021 nr 6-5/21/12621-3 all.
4
Katastritunnused 24501:001:0544 (registriosa nr 8454050) ja 24501:001:0543 (registriosa nr 11819302).
5
Katastritunnus 24504:004:0260 (registriosa nr 7150402).
Roheline 64 / 80010 Pärnu / Tel 662 5999 / Faks 680 7427 / e-post:
[email protected] /
www.keskkonnaamet.ee / Registrikood 70008658
on 2017. aastal KSH eelhinnangu koostamisel O. Hiiemäe poolt fikseeritud kahe
looduskaitsealuse (III kat) käpalise esinemine. Arvukam neist (2017 leiti 33 isendit) oli
rohekas käokeel (Platanthera chlorantha), mis hilisemal kontrollimisel (O. Abner, 2020)
osutus olevaks kahelehine käokeel (Platanthere bifolia). Liigi kasvukoht jääb hiljuti
teisaldatava elektriliini (ühtlasi kavandatud teetrassi, mis viib puhkemajade juurde)
asukohast lõuna poole. Väiksema arvukusega (2017 leiti kolm isendit) oli balti sõrmkäpp
(Dactylorhiza baltica), mis levib üksikute eksemplaridena inventuurialal B, niidetaval alal,
kirde-edela suunalisest pinnaseteest lääne pool.“ Märgime, et selleks, et Keskkonnaamet
saaks anda soovitusi või seada antud osas piirangud, on arendajal vaja tellida inventuur6,
kaardistada liikide leiukohad ja kanda need registrisse. Seda on võimalik teha järgmisel
hooajal, taimede õitsemise ajal.
3. Detailplaneeringus ja KSH aruandes on veekaitsevööndi ulatuse lähtejooneks arvestatud
korduva üleujutusala piir. Juhime tähelepanu, et tulenevalt LKS 35 lg 5 tuleb ka
veekaitsevööndi laiuse lähtejooneks lugeda kaldaastangut. Eelnevast tulenevalt tuleb
detailplaneeringut ja KSH aruannet korrigeerida ja võimalikke mõjusid veekaitsevööndile
õigesti hinnata.
4. Kuna detailplaneeringuga on kavandatud mitmesugust ehitustegevust kalda
ehituskeeluvööndisse, palume detailplaneeringu koostamisel arvestada järgnevaga:
1) Planeeringujoonistele tuleb kanda ka ehituskeeluvööndi vähendamise ettepanekut
tähistav joon või polügoon (nt ehituskeeluvööndisse kavandatava hoonestusala ulatuses).
2) Ehitisregistri andmetel Tammenõlva katastriüksusel oleva elamu asukohas tegelikult
elamut ei ole (elamu on lammutatud, asukohas on kaldanõlva kaevatud süvend), seega ei
saa olemasolevat õuemaad käsitleda olemasoleva elamu juurde kuuluva õuemaana, millest
tulenevalt ei laiene sellele ka LKS § 38 lg 4 p 1 toodud ehituskeeluvööndi erand.
3) LKS § 38 lg 3 kohaselt on kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste rajamine
keelatud, välja arvatud sama § lõigetes 4-6 toodud juhtudel. Kõikide ehituskeeluvööndisse
kavandatud ehitiste osas, mis ei vasta eelnevalt viidatud ehituskeeluvööndi erisustele, tuleb
taotleda ehituskeeluvööndi vähendamist LKS § 40 alusel.
4) Ehituskeeluvööndi vähendamisel lähtutakse LKS § 40 lg 1 sätestatud tingimustest:
arvestatakse kalda kaitse-eesmärke ning lähtutakse taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja
kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede-ja tehnovõrkudest ning väljakujunenud
asustusest. Vastavalt LKS § 34 on kalda kaitse-eesmärkideks kaldal asuvate
looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, kalda
eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine.
Keskkonnaamet annab oma seisukoha ehituskeeluvööndi vähendamisele igat nimetatud
asjaolu kaaludes.
5) Selgitame, et ehituskeeluvööndi vähendamine on erandiks üldnormist, mille kohaselt on
ehituskeeluvööndis ehitamine üldjuhul keelatud. Erandeid, sh ka ehituskeeluvööndi
vähendamist võib lubada vaid siis, kui on võimalik ehitustegevust teostada kalda kaitse-
eesmärke kahjustamata. Juhul kui Keskkonnaamet nõustub ehituskeeluvööndi vähendamise
ettepanekuga, kehtib see ainult konkreetse detailplaneeringuga kavandatud ehitusõigusele,
st ehituskeeluvööndisse ei ole hiljem võimalik realiseerida ehitusõigust, mida ei kavandatud
ehituskeeluvööndi vähendamise aluseks olnud planeeringuga.
6) Palume tutvuda Riigikontrolli 2007 auditiga „Ehitustegevus ranna-ja kaldaalal“,
eelkõige auditi punktidega 39, 41, 55, 78 ja 125. Palume jälgida, et detailplaneeringu joonis
ning seletuskiri oleks omavahel kooskõlas ning planeeringu dokumentatsioon annaks
Keskkonnaametile piisavalt informatsiooni otsustamaks ehituskeeluvööndi vähendamise
võimalikkuse üle.
6
Kui inventuur on siiski juba tehtud, siis tuleb see lisada ka KSH aruande lisamaterjalide hulka.
2 (3)
5. Keskkonnaamet saab võtta seisukoha ehituskeeluvööndi vähendamise osas alles siis, kui
meile esitatakse vastu võetud detailplaneeringu alusel looduskaitseseaduse § 40-le vastav
ehituskeeluvööndi vähendamise taotlus koos motiveeritud kaaskirjaga.
6. Keskkonnaamet ei nõustu detailplaneeringus ja KSH aruandes toodud rohekoridori
käsitlusega. Vastavalt kehtivale üldplaneeringule jääb planeeringuala suuremas osas
rohevõrgustiku rohekoridori. Kui rohekoridori piiri täpsustatakse, siis peab olema tehtud
põhjendatult ja olemasoleva rohekoridori toimimist halvendamata. Hinnata tuleb
rohekoridori erinevate ehitusaladega killustamisega kaasnevate mõjudega. KSH aruanne
peab andma vastuse, kas elamuala Vahukari katastriüksusel või muud ehitusalad võivad
saada loomadele rändetakistuseks. Keskkonnaameti hinnangul on oht, et esitatud kujul
detailplaneeringu elluviimine kahjustaks oluliselt ala toimivust rohekoridorina, seda eriti
kaldaastangu ja mere vahele jäävala alal.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Helen Manguse
juhataja
keskkonnakorralduse büroo
Egle Alt 5697 0213 (keskkonnakorraldus)
[email protected]
Egle Avi 5699 2345 (vesi)
[email protected]
Roman Zuzjonok 5690 2018 (liigikaitse)
[email protected]
Lauri Saapar 527 3872 (looduskasutus)
[email protected]
3 (3)
Yoko Alender Teie nr
Riigikogu Keskkonnakomisjon
[email protected] Meie 14.01.2022 nr 6-1/212317/2200275
Erki Savisaar
Keskkonnaministeerium
[email protected]
Veekaitsevööndi määramist puudutavad normid ja halduspraktika
Austatud komisjoni esimees
Austatud minister
Õiguskantsleril paluti hinnata, kas kaldaastanguga mererannal veekaitsevööndi ulatuse määramist
reguleerivad normid on põhiseaduspärased.
Veekogu kalda või ranna erosiooni ja hajuheite vältimiseks on kehtestatud veekaitsevöönd
(veeseaduse (VeeS) § 118 lg 1). Vööndi ulatust reguleerivad nii veeseadus kui ka
looduskaitseseadus (LKS). LKS § 35 lõike 22 järgi määratakse veekaitsevööndi lähtejoon
veeseaduses sätestatud korras. Ka ranna või kalda veekaitsevööndi ulatus ja kitsendused on
sätestatud veeseaduses (LKS § 39).
VeeS § 118 lõike 2 punkti 1 kohaselt on veekaitsevööndi ulatus veekaitsevööndi arvestamise
lähtejoonest Läänemerel 20 meetrit. Veekaitsevööndi ulatuse arvestamise lähtejoon on
ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu
veepiir (VeeS § 118 lg 3).
Seega on määratud Läänemere ranna veekaitsevööndi ulatuseks (lähtudes VeeS § 118 lõike 2
punktist 1 ja § 118 lõikest 3) 20 meetrit põhikaardile kantud veekogu veepiirist. Läänemere rannal
asuva kaldaastangu kohta ei näe veeseadus ette ühtegi erisust. Niisiis on veeseaduse järgi ranna
veekaitsevöönd alati 20 meetrit veepiirist.
Kirjeldatud norme ei ole põhjust pidada põhiseadusvastasteks. Normid on selged ning üldiselt
hinnates ka eesmärgipärased ja selliselt rakendatavad.
Küsimusi ja segadust põhjustab LKS § 35 lõige 5. Selles sättes on öeldud, et üle viie meetri
kõrgusel ja Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirile lähemal kui
200 meetrit oleval kaldaastangul koosnevad ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja
ehituskeeluvöönd kaldaastangu alla kuni veepiirini jäävast alast ja LKS §-des 37–39 sätestatud
vööndi laiusest.
2
Tekib küsimus, mis tähendus on LKS § 35 lõikel 5 ehk kas sellest lähtudes muutub
veekaitsevööndi asukoht või ulatus. LKS § 35 lõike 22 järgi arvestatakse veekaitsevööndi laiuse
arvestamise lähtejoont veeseaduses sätestatud korras. LKS §-s 39 on öeldud, et veekaitsevööndi
ulatus ja kitsendused on sätestatud veeseaduses.
Veeseaduse kohaselt on veekaitsevöönd 20 meetrit veepiirist. Kaldaastanguga seonduvat ei ole
veeseaduses reguleeritud. See on ka loogiline, sest kaldaastang ei muuda veepiiri asukohta ega
laienda veekaitsevööndi ulatust. Teisalt jääb arusaamatuks LKS § 35 lõike 5 sisu: miks Riigikogu
on soovinud eristada teatud kõrgusega kaldaastanguga olukorrad ilma kaldaastanguta olukordadest
ja seda seoses veekaitsevööndiga, mis on võrdlemisi kitsas ja veepiiriga määratletud rannavöönd.
Võiks arvata, et parlamendi soov on olnud kohaldada erinevate kaitsevööndite norme ühetaoliselt
erinevates olukordades. LKS § 35 lõike 5 eesmärgiks võib olla öelda, et kaldaastang ei katkesta
kaitsevööndite kulgemist ning olenemata kaldaastangust ulatub ehituskeeluvöönd ja
piiranguvöönd veepiirist just nii kaugele, nagu näeb ette LKS § 37 või LKS § 38 ning
veekaitsevööndi korral veeseadus.
Praktika näitab, et keskkonnaametnikud eiravad seaduse normi, mille järgi tuleb veekaitsevööndi
ulatust arvestada alates veepiirist, mitte kaldaastangust, ning mis sätestab ka veekaitsevööndi
laiuse (mererannal 20 meetrit). Seetõttu leiab praktikast näiteid, mille kohaselt on kaldaastanguga
kaldal arvestatud veekaitsevööndi piiri kaks korda: alates veepiirist ja seejärel ka alates
kaldaastangust.1 Õiguskantslerile esitatud avaldusest nähtub, et selline halduspraktika tähendab, et
kui maa-alal esineb üle 5 m kõrguse kaldaastangu lõik, mis jääb põhikaardile kantud tavalisele
veepiirile lähemale kui 200 m (nt 150-200 m kaugusele), siis jäävad näiteks veekaitsevööndisse
ka olemasolevad kaldaastangu ülaservas oma ajaloolises asukohas paiknevad ja jätkuvalt kasutusel
olevad taluhooned.
Kui kaldaastang vajab keskkonnakaitse eesmärgil eriregulatsiooni, siis tuleks vajalik piirang
seadusesse üheselt mõistetavalt kirja panna. Kui erisusi vaja ei ole, siis tuleks LKS § 35 lõikes 5
sätestatu (eriti veekaitsevööndi osas) kriitiliselt üle vaadata, sest selle normi rakenduspraktikas ei
ole lähtutud seaduse tekstist, kui veekaitsevööndit hakatakse arvestama kuskilt mujalt kui
veepiirist või kui vööndit laiendatakse üle 20 meetri.
Õigusselgusetus, mis kaasneb LKS § 35 lõikes 5 sätestatuga, on vastuolus Eesti Vabariigi
põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja põhjustab praktikas probleeme ning inimeste pahameelt. Seetõttu
palun Riigikogul analüüsida LKS § 35 lõikes 5 sätestatut koostoimes veeseaduse ja
looduskaitseseaduse veekaitsevööndit puudutavate normidega ning sõnastada enda seisukoht selge
õigusnormina. Praegune kahes seaduses paiknev ning vasturääkiv reeglistik ei ole õigusriigile (PS
§ 10) kohane. Seadus peab olema niivõrd selge ja ühemõtteline, et põhiõigusi piiravad otsused
tehtaks seadusandja antud raamides. Kõik seadusega sätestatud nõuded peavad olema selged,
ühemõttelised ja proportsionaalsed. Veekaitsevööndiga seotud probleemid tulenevad eelkõige
seaduse sõnastuse ebaselgusest, mis on võimaldanud seadust vääralt rakendada. Põhiõiguste
kaitseks tuleb seaduse sõnastust täpsustada.
Looduskaitseseaduses sätestatud erinevate keskkonnakaitseliste vöönditega veekogu rannal või
kaldal (nt ehituskeeluvöönd ja üleujutusala) seoses kerkib probleeme järjepidevalt ning paljuski
on need olukorrad seotud samuti sellega, et normide sõnastus ja halduspraktika on vastuolulised.
Varasemalt olen nendele tähelepanu juhtinud 13.08.2019 märgukirjas (lisatud) ja
Keskkonnaministeeriumi poole pöördunud juba 13.04.2016 (lisatud).
1
Keskkonnaameti 13.08.2021 kiri nr 6-5/21/12621-4, punkt 3: „Juhime tähelepanu, et tulenevalt LKS 35 lg 5 tuleb
ka veekaitsevööndi laiuse lähtejooneks lugeda kaldaastangut.“
3
Võimalusel palun andke hiljemalt 21.02.2022 teada, kuidas kavatsete toimida.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Lisa: Keskkonnaameti 13.08.2021 kiri nr 6-5/21/12621-4; õiguskantsleri 13.08.2019 märgukiri ja
13.04.2016 kiri koos lisadega.
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]
Hr Erki Savisaar Teie 12.07.2019 nr
Keskkonnakomisjon Riigikogu
[email protected] Meie 13.08.2019 nr 7-4/191171/1903998
Ehituskeeluvööndi ja üleujutusala laiuse määramine
Austatud komisjoni esimees
Pöördun seoses ehituskeeluvööndi ja üleujutusala määramist puudutavate normide
tõlgendamisega looduskaitseseaduses (LKS). Palun Teil hinnata, kas Keskkonnaministeerium ja
Keskkonnaamet rakendavad normi vastavalt seadusandja soovile. Kuivõrd normi on võimalik
rakendada põhiseaduspäraselt, siis pole õiguskantsler Riigikogule ettepanekut teinud, kuid vajalik
võib olla seadusandja poolt praktika suunamine.
Küsimust on põhjalikumalt käsitletud õiguskantsleri 13.04.2016 seisukohas. Jõudsin selles eri
tõlgendusmeetodeid kasutades järeldusele, et LKS § 35 lg 4 tuleb mõista nii, et ehituskeeluvööndit
ja üleujutusala ei liideta. Sel moel tõlgendades arvestatakse nii ehituskeeluvööndi ja üleujutusala
määramise eesmärke kui ka kinnistu omaniku omandipõhiõigust ning sellest lähtuvat võimalikku
soovi oma kinnistule midagi ehitada. Seetõttu saab ja tuleb LKS § 35 lg 4 rakendamisel eelistada
tõlgendust, mis toob kaasa vähem omandipiiranguid.
Praktikas on aga ilmnenud, et Keskkonnaministeerium leiab, et ehituskeeluvöönd ja üleujutusala
tuleb liita (nt Keskkonnaministeeriumi 22.02.2018 kiri nr 8-2/18/360-2 ja 20.09.2016 kiri nr 8-
2/16/6610-4). Seeläbi võib kasvada ehituskeeluga ala rannal ja kaldal väga palju, vt nt lisatud
Kassari kaarti, kuhu vastavad vööndid on küsimuse ilmestamiseks kantud.
Seega saab LKS § 35 lg 4 sisustada väga erinevalt, mis tekitab segadust ja annab võimaluse
inimeste põhiõiguste oluliseks piiramiseks vaieldaval alusel.
Palun hinnake LKS § 35 lõiget 4 ning kujundage selle osas omapoolne seisukoht. Ületamatute
erimeelsuste korral normi tõlgendamisel võib olla vajalik siiski kaaluda ka normi sõnastuse
täiendamist
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]