Kiri

Riigikogu juhatus Meie: 30.08.2018 nr 2-6/18-01654-1 Seaduseelnõu algatamine Vabariigi Valitsus algatab muinsuskaitseseaduse eelnõu, mis oli arutusel Vabariigi Valitsuse 30. augusti 2018. a istungil. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kultuuriminister Indrek Saar. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik Lisad: 1. Muinsuskaitseseaduse eelnõu 43 lehel (PDF- ja DOC-failid) 2. Seletuskiri 108 lehel (PDF- ja DOC-failid) 3. Lisa 1 seletuskirja juurde 48 lehel (PDF- ja DOCX-failid) 4. Lisa 2 seletuskirja juurde 87 lehel (PDF- ja DOC-failid) Heili Tõnisson 693 5655 [email protected] Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee  Muinsuskaitse seaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisa 1 Rakendusakti kavand 1 Kultuuriministri määrus: Uuringu liigid, uuringu tegemise, uuringu dokumenteerimise ning uuringu läbiviimisega seotud kulude hüvitamise kord Määruse kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 46 lõike 7 ja § 49 lõike 3 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Määruse kohaldamisala Määrus sätestab mälestise uuringu liigid, uuringu tegemise, uuringu dokumenteerimise ning uuringu läbiviimisega seotud kulude hüvitamise korra. 2. peatükk Uuringu liigid ja nende eesmärk § 2. Uuringu koostamine ja uuringu liigid Ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks või konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks olulise teabe väljaselgitamiseks tuleb teha uuring. Uuringu vajaduse ja ulatuse määrab Kultuuripärandiamet lähtuvalt kavandatud tööde iseloomust ja mahust enne muinsuskaitse eritingimuste andmist, muinsuskaitse eritingimustes, kooskõlastuse andmisel teisele haldusorganile või tööde loas. Vastavalt tööde iseloomule ja mahule võib Kultuuripärandiamet nõuda ühe või mitme alljärgneva uuringu tegemist: arhiivi- ja bibliograafiauuring; ehitusuuring; viimistluskihtide uuring; mõõdistamine; ehitise audit; pargi või kalmistu uuring ja puistu dendroloogiline inventeerimine; arheoloogiline, sh allveearheoloogiline uuring; 8) materjaliuuring ja loodusteaduslik analüüs; 9) ekspertiis. Uuring tehakse põhjendatud mahus nii, et sellega on täidetud uuringu eesmärk, sealhulgas selgitatud uuritava objekti ja selle väärtuslike kihistuste (või kultuurkihi) kujunemise etapid, väärtus, seisukord, ulatus ja muud andmed. Uuring koosneb uuringu tegemisest ja aruande koostamisest. Uuringu tegemiseks, mis sekkub füüsiliselt mälestise materjali või võib kaasa tuua mälestise muutmise, on nõutav uuringukava koostamine ja uuringuluba. § 3. Arhiivi- ja bibliograafiauuring Arhiivi- ja bibliograafiauuringu eesmärk on selgitada välja kirjalike materjalide (dokumentide, jooniste, fotode) olemasolu ning nende põhjal ülevaate koostamine uuritava objekti kujunemisest. Arhiivi- ja bibliograafiauuringuga saadakse lähteandmed edasiste uuringute tegemiseks ja eritingimuste väljastamiseks. Arhiivi- ja bibliograafiauuringu käigus hinnatakse uuritava objekti arhitektuurilist, ajaloolist, arheoloogilist, kunstilist ja kultuuriloolist väärtust. § 4. Ehitusuuring Ehitusuuringu eesmärk on ehitusloo uurimine, sealhulgas ehitusetappide välja selgitamine, nende järjekorra kindlaks tegemine ja võimalusel dateerimine. Kultuuriväärtusega tarindite ja detailide inventeerimise eesmärk on kultuuriväärtusega tarindite ja detailide jms väljaselgitamine, nende ehitamise aja, säilivuse ja seisukorra määramine ning nendele väärtushinnangu andmine. Ehitusuuringut tehakse eelistatult mittelõhkuvate meetoditega, arhiivi- ja bibliograafiauuringute alusel ja visuaalse vaatluse teel. Vajadusel tehakse uuringu käigus avanguid, sondaaže , šurfe ja materjaliuuringuid. Avangud tehakse objekti või selle detailide tarinduse, mõõtmete, ehitusjärkude või algilme, või varjatud varasemate detailide, tarindite selgitamiseks. Šurfid kaevatakse pinnasesse võimaliku kultuurkihi määramiseks, samuti võimalike varjatud tarindite kindlakstegemiseks. § 5. Viimistluskihtide uuring Viimistluskihtide uuring tehakse viimistluskihtide osalise avamise ( sondaaž ) teel, et teha kindlaks viimistluskihtide järjestus, vanus, säilivus, materjal, kujundusvõte ja seisukord. Vajadusel tehakse täiendavalt materjaliuuring. Vajadusel tehakse täiendavalt mittelõhkuvad tehnilised uuringud (näiteks infrapunauuring , ultraviolettuuring, röntgenuuring jms). § 6. Mõõdistamine (1) Mõõdistamise eesmärk on tegevuskava või projekti koostamiseks või edasisteks uuringuteks vajaliku alusmaterjali saamine. Vastavalt vajalikule täpsusastmele jagunevad mõõdistustööd alljärgnevalt: skemaatiline mõõdistamine tehakse uuritava objekti eelneva ülevaatuse või uurimise käigus, kui järgmistel etappidel on ette nähtud uuritava objekti detailne mõõdistamine; mälestise arhitektuuriline mõõdistamine tehakse restaureerimisprojekti koostamiseks või mälestise teaduslikul uurimisel; ehitusarheoloogiline mõõdistamine tehakse arheoloogilise uuringu tulemusena ilmnenud varasemate ehitiseosade ja ehitusetappide sidumiseks olemasoleva ehitisega. Kõik ehitusarheoloogilised mõõdistused tuleb siduda riigi geodeetilise põhivõrguga. (2) Varasemate mõõdistuste tulemusi võib projekti koostamisel kasutada pärast nende täpsuse kontrolli. § 7. Ehitise audit (1) Ehitise auditi eesmärk on: tarinduse kahjustuse või deformatsiooni tekkepõhjuste selgitamine; tarinduse ja ehitusvõtete selgitamine; staatika skeemide koostamine ning tarindite tugevusarvutuste tegemine; tarindimaterjalide tehnilise seisukorra selgitamine; tarindi kahjustuse ja deformatsiooni selgitamine; tarindi kandevõime ja avariiohtlikkuse selgitamine; piirdetarindi ehitusfüüsikaliste karakteristikute määramine (kondenseerumisriski-, sooja- ja mürapidavuse arvutuse teostamine); varjatud tarindielementide tehnilise seisukorra selgitamine; pinnase omaduste, hüdrogeoloogiliste tingimuste ja vajumite selgitamine. (2) Vajadusel tehakse täiendavalt materjaliuuring. § 8. Pargi või kalmistu uuring ja puistu dendroloogiline inventeerimine Pargi või kalmistu uuringu eesmärk on selle planeeringu, maastiku- ja kompositsioonielementide ning kultuuriväärtuslike väikeehitiste ja -vormide säilimise, erinevate ehitusjärkude ja seisukorra väljaselgitamine ning nendele väärtushinnangu andmine. Puistu dendroloogilise inventeerimise eesmärk on olemasoleva puittaimestiku koosseisu ja seisukorra, kahjustuste, hooldusvajaduse ning ruumilise sobivuse (puittaime asukoha kooskõla pargiruumiga) hindamine. § 9. Arheoloogiline uuring (1) Arheoloogilise uuringu eesmärk on: arheoloogilise kultuurkihi, st konstruktsioonide ja inimese poolt tekitatud ladestuste või arheoloogilisi leide (sh inimluid ) sisaldavate looduslike objektide ja ladestuste tuvastamine ja kindlaks määramine ning nende tekkimise järjekorra selgitamine; kultuuriväärtusega konstruktsioonielementide säilimise ja seisukorra selgitamine, vajadusel kultuurkihi läbiuurimine. Arheoloogilise uuringu käigus tuleb leiud siduda tekkepõhiste (loomulikult ladestunud) pinnasekihtidega. Arheoloogilise uuringu liigid on: maastikuseire ( leire ) – arheoloogiapärandi otsimine maastikul visuaalse vaatluse ning väikesemahuliste šurfide või muu pinnaseuuringu abil, arheoloogiliste leidude kogumine; eeluuring – arheoloogilise kultuurkihi tuvastamine ja esmane kirjeldamine enne kaeve-, ehitus- ja muid mullatöid. Tuvastatud arheoloogilisest kultuurkihist kogutakse teavet selle ulatuse ja teabemahukuse kohta, mille alusel saab hinnata edasise uuringu mahtu ning metoodikat; kaevetööde arheoloogiline jälgimine – arheoloogilise kultuurkihi tuvastamine ja esmane kirjeldamine kaeve-, ehitus- ja muude mullatööde käigus. Tuvastatud arheoloogilisest kultuurkihist kogutakse teavet selle ulatuse ja teabemahukuse kohta, mille alusel saab hinnata edasise uuringu mahtu ning metoodikat; arheoloogiline kaevamine – täiemahuline või osaline mälestise või arheoloogilise objekti või selle osa arheoloogiline läbi uurimine; allveearheoloogiline uuring on veealuste kultuuriväärtusega asjade ja kultuurikihi otsimine ja tuvastamine, lokaliseerimine, dokumenteerimine ja nende seisundi ja säilimise ulatuse väljaselgitamine. Allveearheoloogiline uuring on ka tehniliste vahendite nagu külgvaate jm sonarisüsteemidega ja foto- ja videodokumentatsioonina teostatav uuring. (4) Uurija on kohustatud uuringu käigus kogutud arheoloogilised leiud korrastama ning need leide säilitavale asutusele üle andma. Enne üleandmist tuleb leiud nende säilimise tagamiseks pädeva isiku poolt konserveerida. Kogutud materjali osas tuleb teha materjaliuuring ja loodusteaduslik analüüs uuritud objekti kirjeldamiseks ja dateerimiseks. § 10. Materjaliuuring ja loodusteaduslik analüüs Materjaliuuringu eesmärk on materjali seisukorra, omaduste, päritolu ja vanuse määramine. Materjaliuuringuks on materjalide keemiline uuring ja analüüs, tarindite dendroloogiline ja dendrokronoloogiline uuring, bioloogiliste organismide määramise uuring, värvikihtide stratigraafiline (mikrolihvide) uuring, kruntide, pigmentide, sideainete ja kattekihtide keemiline ja spektraalanalüüs. Materjaliuuring on ka radioaktiivse süsiniku ehk 14C analüüs, paleoantropoloogiline , arheobioloogiline , mineraloogiline, geokeemiline ja muu analüüs. Loodusteadusliku analüüsi eesmärk on teadmiste saamine ajalooliste, arheoloogiliste ja kultuuriväärtusega objektide, samuti mineviku keskkonna kohta loodusteaduslike meetodite abil. § 11. Ekspertiis Ekspertiisi eesmärk on selgitada välja uuritava objekti või selle osa seisukord, säilivus ja selle põhjus ning anda hinnang säilitamistingimustele ning konserveerimis- ja restaureerimisvõimalustele. Vajadusel tehakse täiendavaid uuringuid. 3. peatükk Uuringuaruande koostamine § 12. Üldised nõuded uuringuaruandele Aruanne peab vastama uuringu eesmärgile ning uuringukavale. Aruande koostamisel järgitakse ainevaldkonnas levinud sõnastustava, allikmaterjalide viitamise põhimõtteid, ühtset kirjutamisviisi ja keelelist korrektsust. Aruanne varustatakse tiitellehega, millel esitatakse: töö nimetus; mälestise registrinumber; uuringu objekti aadress või aadressid; uuringu teostanud ettevõtja ärinimi ja kontaktandmed; pädeva isiku nimi, allkiri ja pädevustunnistuse number; aruande koostaja nimi ja allkiri; 7) aruande allkirjastamise aeg; 8) uuringu tellija nimi. (4) Uuringu aruanne koostatakse eesti keeles ning üks eksemplar antakse Kultuuripärandiametile üle digitaalselt PDF-vormingus ( Portable Document Format ) või A4 formaadis paberil köidetuna ja digitaalsel kujul, lisamaterjalid esitatakse süstematiseeritult. § 13. Aruande koostamise nõuded uuringu liikide kaupa Arhiivi- ja bibliograafiauuringu aruandes esitatakse uuringu tulemusel kogutud ajaloolised andmed uuritava objekti ajaloo, ehitusloo, varasemate uuringute, restaureerimiste jm kohta allikaviidetega varustatud kokkuvõtlikul ja süstematiseeritud kujul koos uuringu põhjal tehtud järelduste või hüpoteesidega ning antakse uuringul põhinev hinnang planeeritavale tegevusele. Aruandele lisatakse vajadusel uuritava objektiga seotud kaartide ja plaanide koopiad ja fotod. Ehitusuuringu aruandes esitatakse uuringu eesmärk, metoodika ja tulemuste kirjeldus. Aruanne kajastab uuritud objekti ajaloo jooksul toimunud muutusi (ümberehitused, restaureerimistööd jms), annab ülevaate varasematest uuringutest, säilivusest ja seisukorrast ning kirjeldab erinevatest perioodidest pärinevaid hooneosi. Aruande lisadena esitatakse graafiline materjal (plaanid, joonised, värvifotod), mis annab ülevaate uuringuala paiknemisest, uuringu ulatusest ja uuritud materjalidest. Lisaks koopiad laboriuuringu tulemustest ning leiuainese või leidude puhul nende kokkuvõttev analüüs. Kultuuriväärtusega tarindite ja detailide inventeerimise aruandes esitatakse inventeeritud detailide ja tarindite (nii kohakindlad kui ka ird-detailid) loetelu, kirjeldused ja seisukord ning antakse tarinditele ja detailidele väärtushinnangud ja dateeringud. Aruandele lisatakse joonised tarindite ja detailide asukoha lokaliseerimiseks, kultuuriväärtusega detailide ja tarindite kvaliteetsed fotod ja vajadusel mõõdistusjoonised. Eraldi esitatakse uuringust lähtuvad ettepanekud konserveerimiseks ja restaureerimiseks. Viimistluskihtide uuringu aruandes esitatakse uuringu eesmärk, metoodika ja tulemuste kirjeldus. Aruanne kajastab uuritud objekti ajaloo jooksul toimunud muutusi (ümberehitused, restaureerimistööd jms), annab ülevaate varasematest uuringutest, viimistluskihtide säilivusest ja seisukorrast ning kirjeldab erinevatest perioodidest pärinevaid viimistluskihte ja dekoori. Aruande lisadena esitatakse graafiline materjal (plaanid, joonised, värvikaardid, fotod), mis annavad ülevaate uuringuala paiknemisest, uuringu ulatusest ja uuritud materjalidest. Vajadusel lisatakse materjaliuuringu ja mittelõhkuva tehnilise uuringu tulemused. Samuti esitatakse uuritud viimistluskihtide analüüs ja leidude väärtushinnangud ning vajadusel uuringust lähtuvad ettepanekud leidude konserveerimiseks või restaureerimiseks. Mõõdistamise tulemused vormistatakse mõõdistusjoonistena (plaanide, vaadete, lõigete, detailjoonistena). Mõõdistusjooniste mõõtkava valitakse vastavalt uuringu eesmärgile. Mõõdistusjoonised vormistatakse köitena ja soovitavalt digitaalsel kujul, mille. Seletuskirjas antakse ülevaade mõõdistamisel kasutatud meetoditest ja -tehnikast. Ehitise auditi aruandes esitatakse ülevaade tehtud uuringust ja kasutatud metoodikast, ning uuringu tulemuste kokkuvõte ja järeldused, uuringu ala joonistel ning vajadusel arvutuste loetelu ja ettepanek objekti säilimise tagamiseks. Uuringu aruande lisana esitatakse uuritud objekti või selle osade seisundit dokumenteerivad fotod, väljavõtted tehtud laboriuuringu tulemustest või muu asjassepuutuv dokumentatsioon. Samuti esitatakse uuringust lähtuvad ettepanekud konserveerimiseks ja restaureerimiseks. Pargi või kalmistu uuringu aruandes kirjeldatakse uuringu käigus dokumenteeritud ehitusajaloolise väärtusega pargistruktuure või kompositsioone, väikevorme ja -ehitisi või nende osi, antakse nendele väärtushinnang ja dateering. Aruandele lisatakse iga väikevormi või -ehitise või selle osa fotod ning mõõdistusjoonised, samuti nende osade asukohad joonisel või plaanil. Puistu dendroloogilise inventeerimise aruandes esitatakse taimestiku asukohad, eristades nende liigid ja suurused ning määratakse seisund. Arheoloogilise uuringu aruandes esitatakse uuringuala üldiseloomustus, eelnevate uuringute tulemuste kokkuvõte, kaevamis- ja muude uuringute käik, uuringul ja mõõdistamisel kasutatud metoodika kirjeldus, uuritud kihtide ja konstruktsioonide kirjeldused, dateeringud ja muud teaduslikud järeldused ja uurimistulemused, ettepanekud leidude ja konstruktsioonide säilitamise tingimuste kohta, proovide ja leidude nimekiri (viidetega hoidlatele, kus neid säilitatakse), illustratsioonide (sh mõõdistusjooniste, fotode jms) ning vajadusel eristatud kontekstide nimestik. Aruande illustratsioonide osas esitatakse uuritud ala asendi- ja kaevandiplaanid, leiuplaanid, avastatud konstruktsioonide vaated ja lõiked, kihtide ja profiilide joonised, fotod. Aruande koopia antakse uuringul kogutud arheoloogilisi leide säilitavale asutusele. Allveearheoloogilise uuringu aruandes esitatakse uuringuala üldiseloomustus, eelnevate uuringute tulemuste kokkuvõte, ülevaade tehtud uuringust ja kasutatud uurimismeetoditest, uuringu ja analüüsi tulemused, soovitused edasiseks tegevuseks uuringualal ning ettepanekud uuringukoha säilitamiseks. Aruandele lisatakse leidude nimekiri (viidetega hoidlatele, kus neid säilitatakse) ja iga uuringujärku kajastavad joonised ning fotod koos nende loeteluga. Materjaliuuringu ja loodusteadusliku analüüsi aruandes esitatakse uuringu eesmärk, meetodid, analüüsimiseks võetud proovide või esemete täpne kirjeldus koos asukohaskeemiga (sh millisest eseme, hoone või rajatise osast, ruumist, tarindist, seinast, kihist jne need on võetud), tehtud laborikatsete või analüüside meetodid (koos viitega Eesti või rahvusvahelisele baas- või normdokumendile), katsetulemused proovide kaupa ning andmete võrdlemisel ja süstematiseerimisel saadud järeldused. Ekspertiisi aruandes esitatakse ülevaade tehtud uuringust ja kasutatud meetodist, uuringu kirjeldus ning uuringu tulemuste kokkuvõte ja järeldused, uuringu ala joonistel ning vajadusel vastavate arvutuste loetelu ja hinnang mälestise või selle osa seisukorrale, säilivusele ja selle põhjustele ning antakse hinnang säilitamistingimustele ning konserveerimis-ja restaureerimisvõimalustele. § 14. Aruande heakskiitmine Kultuuripärandiamet kiidab esitatud uuringuaruande heaks 30 päeva jooksul selle esitamisest arvates või tagastab taotlejale puuduste kõrvaldamiseks. 4. peatükk Kulude hüvitamise kord § 15. Uuringu kulude hüvitamise tingimused Kui muinsuskaitseseaduse § 46 lõikes 4 sätestatud korras määratud uuring on läbi viidud nõuetekohaselt ja Kultuuripärandiamet on uuringuaruande heaks kiitnud, hüvitatakse uuringu tellijale tema kantud uuringu läbiviimise kulu. Isikule hüvitatakse uuringu läbiviimise kulud, kui: uuring on läbi viidud Kultuuripärandiameti antud uuringuloa alusel ja vastavalt uuringuloa aluseks olnud uuringukavale; uuringu on läbi viinud pädev isik. Uuringu läbiviimise kulude hüvitist on võimalik taotleda ühe uuringuloa alusel tehtud uuringute kohta ühe korra. Uuringu läbiviimise kulude hüvitist saab taotleda ühe aasta jooksul pärast uuringuaruande heakskiitmist. § 16. Hüvitise määr Kultuuripärandiameti hüvitatava osa suurus on 50% uuringu tegemise kuludest, kuid mitte rohkem kui tuhat viissada eurot ajaloo-, arheoloogia-, ehitis, kunsti- ja tehnikamälestisel, muinsuskaitsealal asuval ehitisel või arheoloogilises leiukohas läbiviidud uuringu eest. Kultuuripärandiamet võib otsustada, et arheoloogiamälestise uuring hüvitatakse vahearuande alusel, kui uuringu käigus leitud arheoloogiliste leidude hulk on väga suur ja nende konserveerimine ajamahukas. § 17. Hüvitise taotlemine ja väljamaksmine Mälestise omanik või valdaja esitab Kultuuripärandiametile uuringu läbiviimise kulutuste eest hüvitise saamiseks vastava taotluse koos kuludokumentidega. Kultuuripärandiamet vaatab taotluse läbi 15 päeva jooksul taotluse saamisest arvates või tagastab taotlejale puuduste kõrvaldamiseks. Kultuuripärandiamet võib nõuda kulutuste põhjendatuse kontrollimiseks muid täiendavaid dokumente. Kultuuripärandiamet kannab hüvitatava summa taotleja näidatud arvelduskontole 15 päeva jooksul taotluse heakskiitmisest. § 18. Taotluse rahuldamata jätmine (1) Taotlus jäetakse rahuldamata kui: uuring ei ole läbi viidud nõuetekohaselt; Kultuuripärandiamet ei ole uuringuaruannet heakskiitnud; 3) taotleja on esitanud valeandmeid. (2) Kui esitatud taotluste summa ületab Kultuuripärandiametile eelarveaastaks eraldatud riigieelarvelisi vahendeid, otsustab Kultuuripärandiamet hüvitamise järgmisel eelarveaastal sama taotluse alusel. § 19. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Rakendusakti kavand 2 Kultuuriministri määrus: Muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise, tööde dokumenteerimise ning muinsuskaitselise järelevalve läbiviimisega seotud kulude hüvitamise kord Määruse kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 51 lõike 4 ja § 62 lõike 2 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala (1) Määrus sätestab muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise, tööde dokumenteerimise ning muinsuskaitselise järelevalve läbiviimisega seotud kulude hüvitamise korra. § 2. Nõuded muinsuskaitselise järelevalve aruandele Muinsuskaitselise järelevalve aruande koostab järelevalvet teostav isik. Muinsuskaitselise järelevalve aruandes esitatakse tehtud tööde kokkuvõtlik kirjeldus, ülevaade kasutatud töömeetoditest, tööde käigus avastatust koos vajalike jooniste ja fotodega ning kokkuvõtlik hinnang tehtud tööde muinsuskaitselisele kvaliteedile. Aruandele lisatakse järgmiste dokumentide koopiad: muinsuskaitse seisukohalt olulised väljavõtted ehitustööde päevikust ja ehitusnõupidamiste protokollid; ekspertiisiaktid ja muud tööde käiku mõjutanud dokumendid; tööde käigus tehtud uuringute aruanded juhul, kui need ei ole esitatud eraldi köitena, ja mälestise avatud osade mõõdistusjoonised või fotod koos selgitava tekstiga ja asukohta fikseerivate joonistega; teostusjoonised projektist erinevalt tehtu kohta; ülevaade kultuuriväärtusega detailide ja tarindite säilivuse kohta; 6) andmed ehituse lõppülevaatuse kohta. § 3. Nõuded tööde aruandele Kui muinsuskaitselist järelevalvet ei ole määratud, koostab aruande tööde teostaja. Tööde aruandes esitatakse kasutatud materjalide loetelu; kasutatud metoodika kirjeldus; teostusjoonised ja fotod, sealhulgas mälestise kaetud või varjatud osade kohta, millega töid tehti. § 4. Aruande heakskiitmine Kultuuripärandiamet kiidab muinsuskaitselise aruande ja tööde aruande heaks 30 päeva jooksul selle esitamisest arvates või tagastab selle esitajale puuduste kõrvaldamiseks. § 5. Kulude hüvitamise üldnõuded Kui muinsuskaitse eritingimustega või tööde loaga määratud muinsuskaitseline järelevalve on läbi viidud nõuetekohaselt ja Kultuuripärandiamet on järelevalvearuande heaks kiitnud, hüvitatakse muinsuskaitselise järelevalve tellijale järelevalve läbiviimise kulu. Muinsuskaitse järelevalve läbiviimise kulude hüvitist on võimalik taotleda ühe tööde loa alusel tehtud tööde kohta ühe korra. Muinsuskaitse järelevalve läbiviimise kulude hüvitist saab taotleda ühe aasta jooksul pärast muinsuskaitselise järelevalve aruande heakskiitmist. § 6. Hüvitise määr Kultuuripärandiameti hüvitatava osa suurus on 50% muinsuskaitselise järelevalve läbiviimise kuludest, kuid mitte rohkem kui tuhat viissada eurot muinsuskaitselise järelevalve kogumaksumusest. § 7. Hüvitise taotlemine ja väljamaksmine Mälestise omanik või valdaja esitab Kultuuripärandiametile muinsuskaitselisele järelevalvele tehtud kulutuste eest hüvitise saamiseks vastava taotluse koos kuludokumentidega. Kultuuripärandiamet vaatab taotluse läbi 15 päeva jooksul taotluse saamisest arvates või tagastab taotlejale puuduste kõrvaldamiseks. Kultuuripärandiamet võib nõuda kulutuste põhjendatuse kontrollimiseks muid täiendavaid dokumente. Kultuuripärandiamet kannab hüvitatava summa taotleja näidatud arvelduskontole 15 päeva jooksul taotluse heakskiitmisest. § 8. Taotluse rahuldamata jätmine (1) Taotlus jäetakse rahuldamata kui: 1) muinsuskaitseline järelevalve ei ole läbi viidud nõuetekohaselt; 2) Kultuuripärandiamet ei ole muinsuskaitselist aruannet heaks kiitnud; 4) taotleja on esitanud valeandmeid. (2) Kui esitatud taotluste summa ületab Kultuuripärandiametile eelarveaastaks eraldatud riigieelarvelisi vahendeid, otsustab Kultuuripärandiamet hüvitamise järgmisel eelarveaastal sama taotluse alusel. § 9. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Rakendusakti kavand 3 Kultuuriministri määrus: Arheoloogilise leiu leidjale leiuautasu määramise kord Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 28 lõike 6 alusel § 1. Leiuautasu maksmise korraldaja Leiuautasu (edaspidi tasu ) määramist arheoloogilise leiu (edaspidi leid ) leidjale korraldab Kultuuripärandiamet. § 2. Leiu kultuuriväärtuse kindlaksmääramine Kultuuripärandiamet määrab leiu kultuuriväärtuse eksperdihinnanguga kindlaks kuue kuu jooksul arvates päevast, mil leidja on leiu Kultuuripärandiametile üle andnud või leiukohast teatanud. Leiu üleandmine Kultuuripärandiametile vormistatakse üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Juhul kui leiu kultuuriväärtuse määramiseks on vajalik uuringu läbiviimine leiukohas või leidude konserveerimine, siis määrab Kultuuripärandiamet leiu kultuuriväärtuse eksperdihinnanguga kindlaks kolme kuu jooksul pärast uuringute või konserveerimise lõppu. Leiu ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtuse kindlaksmääramisele võib kaasata eksperte. Tasu määramise ja vajadusel selle suuruse otsustab Kultuuripärandiamet eksperdihinnangu alusel.Vajaduse korral küsitakse Muinsuskaitse Nõukogu arvamust. Tasu suuruse määramisel võetakse arvesse leiu kultuuriväärtust ning selle leidmise ja riigile üleandmise asjaolusid. § 3. Tasu maksmine leidjale Kultuuripärandiamet maksab leidjale tasu eelarves selleks ettenähtud vahenditest kolme kuu jooksul Kultuuripärandiameti otsuse tegemisest. Kui leiu leidjale makstav tasu on suurem kui Kultuuripärandiameti eelarves selleks ettenähtud vahendid, esitab Kultuuripärandiamet kultuuriministri kaudu taotluse tasu jaoks vajaliku summa eraldamiseks Vabariigi Valitsuse reservist. Sel juhul makstakse leiu leidjale tasu ühe kuu jooksul pärast lisavahendite eraldamist. § 4. Tasu maksmise üle arvestuse pidamine Arvestust leiu leidjatele tasu maksmise üle peab Kultuuripärandiamet. § 5. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Rakendusakti kavand 4 Kultuuriministri määrus: Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamise toetamise kord. Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 35 lõike 3 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala Käesoleva määrusega kehtestatakse riigieelarvest mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikule või valdajale mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamiseks makstava toetusega toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele esitatavad nõuded, taotluse esitamise tähtaeg, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise alused, toetuse sihipärase kasutamise kontrollimise kord ning toetuse tagasinõudmise alused ja kord. § 2. Toetatavad tegevused (1) Toetavad tegevused on: Ehitiste puhul: ehitusprojekti või tegevuskava koostamine; konserveerimine ja restaureerimine; hooldamine, sh valve- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamine; taastamine. Ajaloomälestiste (mis ei ole hooned), kunsti- ning tehnikamälestiste puhul: konserveerimine ja restaureerimine; hooldamine, sh võsa ja puude eemaldamine; säilitustingimuste tagamine, sh valve- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamine asukohajärgsele hoonele; taastamine. Arheoloogiamälestiste puhul hooldamine, sh võsa ja puude eemaldamine. Erakorralised ja ettenägematud tööd, millega kõrvaldatakse mälestise säilimist ohustav avariiolukord. Kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tööde käigus avastatud kultuuriväärtusliku rajatise, tarindi, hooneosa või viimistluskihi uurimine, restaureerimine, konserveerimine ja arheoloogilise kultuurkihi uurimine või konserveerimine. (2) Eelarve jaotuse toetavate tegevuste ja mälestise liikide vahel kinnitab Kultuuripärandiameti peadirektor Kultuuripärandiameti iga-aastases eelarves. § 5. Nõuded taotlejale Toetust on õigus taotleda mälestise omanikul või valdajal. Taotleja peab vastama järgmistele tingimustele: taotleja suhtes ei ole alustatud likvideerimismenetlust ega tehtud pankrotiotsust ning tal ei ole kehtivat äriregistrist kustutamise hoiatust; taotlejal ei ole maksuvõlgnevust. Maksuvõla tasumise ajatamise korral peab maksuvõlg olema tasutud ajakava kohaselt; taotlejal on tegevuste elluviimiseks vajalikud vahendid; taotlejale ei ole varem sama kulu hüvitamiseks riigieelarvest, Euroopa Liidu või välisabi vahenditest raha eraldatud; tegevustele või projekti üksikutele tegevustele samal ajal mitmest meetmest või muudest riigieelarvelistest, Euroopa Liidu või välisabi vahenditest toetuse taotlemise korral peab taotleja esitama sellekohase teabe; taotlejal ei tohi olla Kultuuripärandiameti suhtes täitmata kohustusi. § 6. Taotluse esitamine (1 ) Sõltuvalt toetatavast tegevusest toimub taotlemine vooruliselt või jooksvalt. Riigieelarvest voorulise toetuse saamiseks tuleb Kultuuripärandiametile esitada kirjalik taotlus eelarveaastale eelneva aasta 30. septembriks. Käesoleva määruse § 2 lõike 1 punktides 4 ja 5 sätestatud tegevusteks esitatakse taotlusi jooksvalt. Kultuuripärandiamet võib jooksvalt toetatavateks tegevusteks taotluste vastuvõtmise lõpetada, kui toetatavate tegevuste eelarve jääk on võrdne menetluses olevate, kuid veel otsustamata taotluste mahuga. Taotlus esitatakse elektrooniliselt läbi kultuurimälestiste registri või paberkandjal esindusõigusliku isiku allkirjaga toetuse andja kinnitatud taotluse vormil. Taotluse vorm on kättesaadav Kultuuripärandiameti kodulehel ja kultuurimälestiste registris. Taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid: taotleja nimi (ärinimi), isikukood (registrikood), kontaktandmed, arveldusarve number, pank; mälestise või muinsuskaitseala nimi ja registrinumber ning mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise aadress; tööde loetelu, milleks toetust taotletakse, koos oma- ja/või kaasfinantseeringu äranäitamisega (taotleda saab kulude toetamist, mis on otseselt vajalikud kavandatavate tööde elluviimiseks); tööde teostamise ajakava; 6) taotluse esitamise kuupäev ja taotleja allkiri. (7) Taotlusele peab olema lisatud: mälestise valdamise õiguslikku alust tõendav dokument või omaniku kinnituskiri, kui taotleja ei ole mälestise omanik; vähemalt kaks hinnapakkumist. Põhjendatud juhul võib arheoloogia, ajaloo ja kunstimälestiste toetuste puhul esitada ühe hinnapakkumise. Kultuuripärandiametil on õigus võtta lisaks võrdlevaid hinnapakkumisi; kaasfinantseeringu korral seda tõendav kinnituskiri; tööde erakorralisuse põhjendus, kui taotletakse jooksvast taotlusvoorust; ehitusprojekti koostamise toetamiseks on nõutav muinsuskaitse eritingimuste olemasolu; 6) ehitise konserveerimise või restaureerimise toetamiseks on nõutav Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud ehitusprojekti või tegevuskava olemasolu. (8) Käesoleva määruse § 2 lõike 1 punktides 1–3 sätestatud tegevuste toetamisel on taotleja oma- ja kaasfinantseerimise määr riigiasutustele ja riigi sihtasutustele vähemalt 50%, teistele taotlejatele vähemalt 10%. § 7. Abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud Abikõlblik kulu on otseselt toetatava tegevuse elluviimisega seotud tekkepõhine kulu, mis on vajalik ja sobiv toetuse taotluses märgitud tööde tegemiseks ning mis tekib toetuse abikõlblikkuse perioodil. Mitteabikõlblikud kulud on toetava tegevuse elluviimisega mitteseotud või tegevuse elluviimise seisukohast põhjendamatud kulud: laenuintressid; rahatrahvid, sunnirahad, leppetrahvid, viivised; õigusabi kulud; projektijuhtimise kulu; koristus; toitlustus; tehnika või muu vara soetamine; tegevused, mis on toimunud enne taotluse rahuldamise otsust. Toetuse abikõlblikkuse periood on eelarveaasta ehk 1. jaanuar – 31. detsember. § 8. Taotluse menetlemine Kultuuripärandiamet registreerib laekunud taotluse ja kontrollib, kas taotleja ja esitatud taotlus vastavad käesolevas määruses sätestatud nõuetele. Juhul, kui taotluses esineb väiksemaid puudusi, see ei ole piisavalt selge või selles esitatud informatsiooni alusel ei ole võimalik taotlust hinnata, annab Kultuuripärandiamet taotlejale mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks puuduste kõrvaldamise teate esitamise päevast arvates. Kui taotleja ei ole määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud, jätab Kultuuripärandiamet taotluse hindamisele suunamata ning taotlus jäetakse läbi vaatamata. Jooksvalt esitatud taotlusi menetletakse nende esitamise järjekorras. § 9. Hindamiskomisjoni moodustamine Taotluseid hindab hindamiskomisjon, mille moodustab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga. Võib moodustada eraldi komisjonid lähtuvalt mälestise liigist. Hindamiskomisjon võib vajadusel taotluste hindamisel kaasata oma töösse eksperte. Hindamiskomisjoni töökorra kehtestab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga. § 10. Taotluste hindamine Sisuliselt hinnatakse taotlusi, mis on tunnistatud vorminõuetele vastavaks. Taotlusi hinnatakse järgnevate kriteeriumite alusel: mälestise või selle detaili (tehniline) seisukord; kavandatava töö asjakohasus ja edasilükkamatu iseloom (hinnatakse kavandatava töö mõju mälestise säilimisele, tegevuste mõju kestvust mälestisele, näiteks kas tegu on ehitise avariiliste konstruktsioonide parandamisega või muu avariilisust põhjustava teguri likvideerimisega); mälestise või selle väärtusliku detaili kultuuriline, arhitektuuriline, ajalooline ja kunstiline väärtus (hinnatakse taotluse objekti autentsust, haruldust, säilivust); mälestise või taotluse objektiks oleva detaili kättesaadavus avalikkusele (hinnatakse, kas mälestis või selle osa on avalikkusele ligipääsetav ja nähtav); tegevuste jätkusuutlikkus (hinnatakse planeeritud tegevuste asjakohasust mälestise ja/või piirkonna kontekstis, mälestise kasutuspotentsiaali või selle perspektiivi, projekti teostatavust ja jätkusuutlikkust); taotluse ja eelarve kvaliteet (hinnatakse, kas eesmärk on selgelt sõnastatud, kõik tegevused põhjendatud ning seotud eesmärgi ja oodatava tulemusega. Eelarve puhul hinnatakse eelarve kulude põhjendatust; kas eelarve on piisavalt detailne ja katab kõiki planeeritud tegevusi; kas eelarve arvestab turuhindadega ning omaosaluse ja kaasfinantseerimise määra eelarves); taotleja senine tegevus mälestise säilimise tagamisel ja/või seisukorra parandamisel. Hooldustoetuste korral mälestise seisukorda hindamisel ei arvestata. Taotluste hindamisel vaatavad hindamiskomisjonid hiljemalt 20. detsembriks läbi esitatud taotlused, koostavad taotluste pingerea ning teevad peadirektorile ettepaneku toetuse andmise, taotluse osalise rahuldamise ning toetuse andmata jätmise kohta. Jooksva taotlusvooru taotlused vaatab hindamiskomisjon läbi jooksvalt ning teeb peadirektorile ettepaneku toetuse andmise, taotluse osalise rahuldamise ning toetuse andmata jätmise kohta. § 11. Taotluse rahuldamise tingimused ja kord Taotluse rahuldamise otsuse teeb peadirektor käskkirjaga pärast seda kui kultuuriminister on kinnitanud Kultuuripärandiameti eelarve. Taotluse rahuldamise otsus tehakse juhul, kui taotleja vastab käesolevas määruses sätestatud tingimustele ja taotlus kuulub hindamistulemuste põhjal rahuldamisele. Taotluse võib rahuldada osaliselt, kui taotluse täielik rahuldamine ei ole võimalik toetatavate tegevuste eelarve mahu tõttu või kui see ei ole põhjendatud, arvestades taotletud toetuse summat ja kavandatud tegevusi. Osalise rahuldamise ettepanek sisaldab ettepanekut taotletud toetuse vähendamiseks või kavandatud tegevuste muutmiseks. Taotluse võib osaliselt rahuldada tingimusel, et taotleja on sellega nõus. § 12. Taotluse rahuldamata jätmise tingimused ja kord Taotluse rahuldamata jätmise otsuse teeb peadirektor käskkirjaga. Taotluse rahuldamata jätmise otsus tehakse juhul, kui: 1) taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei vasta käesolevas määruses sätestatud nõuetele; 2) taotleja ei võimalda teostada taotluse nõuetele vastavuse kohapealset kontrolli, viibida kinnisasjal või hoones; taotluses on esitatud ebaõigeid või mittetäielikke andmeid või kui taotleja mõjutab pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil otsuse tegemist; taotluste rahastamise eelarve mahu tõttu ei ole võimalik taotlust toetada ning tegevuse asjakohasus on täies ulatuses või osaliselt madalam kui teistel hinnatud taotlustel; taotleja ei ole nõus käesoleva määruse § 11 lõike 3 kohase taotluse osalise rahuldamise ettepanekuga. § 13. Taotleja teavitamine Kultuuripärandiamet teavitab pärast otsuse tegemist taotlejat taotluse rahuldamisest või rahuldamata jätmisest. Otsus saadetakse elektrooniliselt, kui taotleja on andud selleks taotluses nõusoleku, või posti teel. Taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuses märgitakse taotleja nimi, mälestise nimi, mälestise registrinumber, tööde nimetus, otsuse põhjendus, toetuse ülekandmise ja aruande esitamise tähtaeg, vajaduse korral vahearuande esitamise kohustus, vaidlustamisviide. Taotlus ja selle kohta täiendavalt esitatud teave on taotluse kohta tehtud otsuse lahutamatu lisa. Jooksva taotlemise korral teavitab Kultuuripärandiamet taotlejat viivitamatult, kuid mitte hiljem kui kahe nädala jooksul pärast otsuse tegemist kirjalikult või elektrooniliselt taotluse rahuldamisest või rahuldamata jätmisest. § 14. Toetuse maksmise tingimused Juhul kui toetatavad tegevused eeldavad tööde loa olemasolu, sõlmitakse toetuse leping pärast tööde loa väljastamist. Kui tööde luba pole väljastatud eelarveaasta 1. septembriks, loeb Kultuuripärandiamet toetuse saaja toetusest loobunuks ja vaatab toetuse eraldamise otsuse ümber ning võib suunata eraldatud summa jooksva taotlusvooru eelarvesse. § 15. Taotluse rahuldamise otsuse muutmine ja kehtetuks tunnistamine Taotluse rahuldamise otsust muudetakse Kultuuripärandiameti algatusel või toetuse saaja sellekohase kirjaliku avalduse alusel. Kultuuripärandiametil on õigus keelduda taotluse rahuldamise otsuse muutmisest juhul, kui soovitav muudatus ei taga mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise säilimist või selle seisukorra tagamist või kui muudatus muudaks tegevuse hindamiskriteeriumite järgi vähem prioriteetseks kui oli tegevus, mille suhtes taotluse rahuldamise otsus tehti. Kultuuripärandiameti peadirektor tunnistab käskkirjaga toetuse rahuldamise otsuse kehtetuks: toetuse saaja avalduse alusel; kui ilmneb asjaolu, mille korral ei oleks taotlust rahuldatud või rahuldatud osaliselt; 3) kui toetuse saaja avaldust taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks ei rahuldata ja toetuse saajal ei ole võimalik jätkata toetuse kasutamist ettenähtud tingimustel. § 16. Toetuse saaja kohustused Toetuse saaja on kohustatud: kasutama toetust taotluses, taotluse rahuldamise otsuses ja selle lisades ettenähtud tingimuste kohaselt; teavitama Kultuuripärandiametit viivitamatult asjaoludest, mis mõjutavad või võivad mõjutada toetuse kasutamist ettenähtud eesmärkidel või toetuse saaja kohustuste täitmist; 3) võimaldama Kultuuripärandiametil kontrollida toetuse sihipärast kasutamist (sh vajadusel esitama vahearuande); 4) maksma toetuse tagasi, kui Kultuuripärandiamet nõuab toetuse saajalt toetuse osaliselt või täielikult tagasi. § 17. Toetuse kasutamisega seotud aruannete esitamine Toetuse saaja esitab toetuse kasutamise aruande ja vajaduse korral vahearuanded Kultuuripärandiametile taotluse rahuldamise otsuses märgitud tähtaegadel. Aruande vormi kehtestab Kultuuripärandiamet ja avalikustab selle oma veebilehel ja kultuurimälestiste registris. Kultuuripärandiamet menetleb aruannet kuni 30 tööpäeva selle esitamisest arvates. Teotuse saaja on kohustatud toetuse kasutamata jäägi tagastama koos aruande esitamisega. Toetuse jäägi piirmäär, mille osas toetust tagasi ei küsita, on kuni 5 eurot. § 18. Toetuse tagasinõudmise alused ja ulatus (1) Toetuse tagasinõudmise otsuse toetuse vähendamiseks või tühistamiseks teeb Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga järgmistel juhtudel: toetust ei ole kasutatud ettenähtud korras ja tingimustel; taotluses kirjeldatud eesmärke ei saavutatud või ei viidud ellu; toetust on kasutatud mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks; toetusest tasutud kulud on tekkinud väljaspool toetuse kasutamise perioodi; aruande kontrollimisel selgub, et esitatud kuludokumente on kasutatud toetuse saajale eraldatud muu toetuse aruande või vahearuande kuludokumentidena; 6) toetuse saaja ei ole esitanud toetuse kasutamise aruannet; toetuse saaja on esitanud taotluses või aruandes valeandmeid; toetuse saaja ei tagasta kasutamata jäänud osa toetusest samal ajal aruande esitamisega; toetuse saaja ei esita toetuse andja nõudmise korral toetuse kasutamise vahearuannet või toetuse kasutamisega seotud originaaldokumente. Toetuse tagasinõude otsuse võib teha 3 aasta jooksul toetuse saaja viimase kohustuse täitmise lõppemisest arvates. Toetuse saaja peab maksma tagasi tagasinõude otsuses nimetatud tagasimaksmisele kuuluva toetuse 60 kalendripäeva jooksul otsuse kehtima hakkamise päevast arvetes. § 19. Rakendussäte Enne käesoleva määruse jõustumist esitatud taotlused menetletakse lõpuni varem kehtinud määruse alusel. § 20. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Rakendusakti kavand 5 Kultuuriministri määrus: Sukeldumisloa taotlemise, andmise, sellest keeldumise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise ning sukeldumisest teavitamise alused ja kord ning nõuded mälestisele sukeldumise koolituse pakkujale Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 42 lõike 5 alusel. § 1. Sukeldumisluba Sukeldumisluba on õigus saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja kes on läbinud mälestisele sukeldumise koolituse. Sukeldumisloa annab Kultuuripärandiamet. Sukeldumisluba antakse tähtajatult. § 2. Sukeldumisloa taotlemine, andmine ja sellest keeldumine Sukeldumisloa saamiseks esitatakse Kultuuripärandiametile taotlus, milles märgitakse lisaks haldusmenetluse seaduse paragrahvi 14 lõikes 3 nimetatud andmetele taotleja isikukood, elukoha aadress ja kontaktandmed. Taotlusele lisatakse käesoleva määruse § 1 lõikes 1 nimetatud koolituse läbimist tõendava dokumendi koopia. Kultuuripärandiamet annab sukeldumisloa või keeldub loa andmisest 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. Kultuuripärandiamet keeldub sukeldumisloa andmisest, kui: 1) loa taotleja ei vasta muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele; 2) loa taotleja on teadlikult esitanud valeandmeid. § 3. Sukeldumisloa kehtetuks tunnistamine Kultuuripärandiamet tunnistab sukeldumisloa kehtetuks, kui: loa taotlemisel on esitatud teadlikult valeandmeid; loa saanud isik ei täida käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid veealusele mälestisele sukeldumise osas. § 4. Sukeldumisest teavitamine Sukeldumisest veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndisse teavitab sukeldumise teenuse osutaja või sukeldumisloa saanud isik Kultuuripärandiametit viie päeva jooksul nii enne sukeldumist kui ka viie päeva jooksul pärast sukeldumist. Sukeldumisest teavitamisel esitatakse järgmine teave: sukeldumisloa number või ettevõtja nimi; veealuse mälestise registrinumber, nimetus ja asukoht. (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule esitatakse enne sukeldumist järgmine teave: 1) sukeldumiseks planeeritud ajavahemik 24 tunni täpsusega; 2) sukeldumisel kasutatava ujuvvahendi number. (4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule esitatakse pärast sukeldumist järgmine teave: sukeldumise tegelik ajavahemik; veealuse mälestise ja selle kaitsevööndi seisund, eelkõige kõik sukeldumisel ilmnenud rikkumised veealusel mälestisel ja selle kaitsevööndis. (5) Sukeldumise korraldamise teenuse osutaja teatab pärast sukeldumist lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule sukeldumisele kaasavõetud inimeste arvu sukeldumiste kaupa. § 5. Nõuded täienduskoolituse korraldajale Käesoleva määruse § 1 lõikes 1 nimetatud koolitust võivad läbi viia täiskasvanute koolituse seaduse nõuetele vastav koolitusautus. Koolituse õppekava tuleb esitada Kultuuripärandiametile heakskiitmiseks. § 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Rakendusakti kavand 6 Kultuuriministri määrus: Otsinguvahendi loa taotlemise ja andmise kord, otsinguvahendi loa vorm, nõuded otsinguaruandele ja selle esitamisele ning täienduskoolituse läbiviijale Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 29 lõike 13 alusel. § 1. Otsinguvahendi luba Otsinguvahendi luba annab õiguse otsida arheoloogilist leidu veealal ning väljaspool linna, alevit, alevikku ja küla selgelt piiritletava kompaktse asustusega ala ja õuemaad, välja arvatud mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas. Otsinguluba on õigus taotleda füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja läbinud koolituse, mille käigus omandatakse oskus arheoloogiline leid ära tunda ja mitte kahjustada leidu ega leiukohta. Otsinguvahendi loa annab Kultuuripärandiamet viieks aastaks. § 2. Otsinguvahendi loa taotlemine, andmine ja sellest keeldumine Otsinguvahendi loa saamiseks esitatakse Kultuuripärandiametile taotlus, milles märgitakse lisaks haldusmenetluse seaduse paragrahvi 14 lõikes 3 nimetatud andmetele taotleja isikukood, elukoha aadress, kontaktandmed ning andmed riigilõivu tasumise kohta. Taotlusele lisatakse käesoleva määruse paragrahvi 1 lõikes 2 nimetatud koolituse läbimist tõendava dokumendi koopia. Kultuuripärandiamet annab otsinguvahendi loa või keeldub loa andmisest 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. § 3. Otsingust otsinguaruande esitamine Otsinguvahendi loa saanud isik on kohustatud iga otsingu kohta esitama otsinguaruande. Otsinguaruanne esitatakse kahes osas. Esimene osa enne otsingut ja teine osa pärast otsingut. Otsinguaruande esimene osas tuleb esitada vähemalt 24 tundi enne otsingut ning teine osas 10 tööpäeva jooksul pärast otsingut. Otsinguaruanne esitatakse kultuurimälestiste registri kaudu. § 4. Nõuded otsinguaruandele (1) Otsinguaruande esimene osa peab sisaldama: teavitama Kultuuripärandiametit kultuurimälestiste registri kaudu 24 tunni täpsusega. otsinguvahendi loa omaniku nimi; otsinguvahendi loa number; planeeritud otsingu koht (maakond, vald, küla, katastriüksus, koordinaadid ( L-Est ) ning aeg. (2) Otsinguaruande teine osa peab sisaldama: otsingukoht (maakond, vald, küla, katastriüksus, koordinaadid ( L-Est ); arheoloogilise leiu leidmise korral leiu koht (maakond, vald, küla, katastriüksus, koordinaadid ( L-Est )); arheoloogilise leiu leidmise korral leiu kirjeldus (leiu materjal, paiknemise sügavus; pinnasekihtide kirjeldus); täiendav info leidmise asjaolude ning leiukonteksti kohta. § 5. Nõuded täienduskoolituse korraldajale Käeoleva määruse paragrahv 1 lõikes 2 nimetatud koolitust võib läbi viia täiskasvanute koolituse seaduse nõuetele vastav koolitusasutus. Koolituse õppekava tuleb esitada Kultuuripärandiametile heakskiitmiseks. § 6. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Rakendusakti kavand 7 Kultuuriministri määrus: Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kord Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 55 lõike 3 alusel. § 1. Reguleerimisala Käesolev määrus sätestab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise ja kooskõlastamise korra. § 2. Muinsuskaitse eritingimuste koostamine Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala või selle kaitsevöönd. Üldplaneeringu muinsuskaitse Eritingimusi ei pea Kultuuripärandiameti nõusolekul koostama juhul, kui kavandatav tegevus ei muuda oluliselt väljakujunenud ruumilist olukorda või muinsuskaitseala säilimist ja vaadeldavust. Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või nende kaitsevöönd. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustega tagatakse, et planeeritaval maa-alal kavandatavad muudatused ei mõjutaks oluliselt muinsuskaitseala või kinnismälestise säilimist ega vaadeldavust, sealhulgas kaugvaadete säilimist ja silueti nähtavust ega kaitsevööndis paiknevaid mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslikke objektide ega elementide säilimist. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse planeeritaval maa-alal tehtud või muinsuskaitse eritingimuste koostamise käigus tehtavate uuringute põhjal. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse tingimusi võib koostada pädev isik. § 3. Nõuded üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustele (1) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes esitatakse: planeeritaval maa-alal asuvate muinsuskaitsealade ja kinnismälestiste loetelu; analüüs planeeritaval maa-alal asuva muinsuskaitseala ajaloolise asustuse ja hoonestuse, teede- ja tänavatevõrgu , krundistruktuuri ja maastikuelementide kohta ning hinnang seal paiknevatele kinnismälestistele ja teistele kultuuriväärtuslikele objektidele; nõuded planeeringu koostamisel muinsuskaitseala ning seal paiknevate kinnismälestiste ja teiste kultuuriväärtuslike objektide säilitamise ja vaadeldavuse tagamiseks ning kaitsevööndi eesmärgi täitmiseks, sealhulgas vaatesektorid ja vaatekoridorid, ehituskeelualad ning tingimused ehitiste kõrgustele ja mahtudele; ettepanekud planeeritaval maa-alal asuvate muinsuskaitsealade ning seal paiknevate kinnismälestiste ja teiste kultuuriväärtuslike objektide paremaks säilitamiseks ja kasutamiseks, samuti hoonestusalade taastamiseks ning vajadusel teede, trasside ja tehnorajatiste asukohtadeks; illustreeriv joonis, kuhu märgitakse planeeritaval maa-alal asuvad muinsuskaitsealad, kinnismälestised, nende kaitsevööndid, muinsuskaitsealal paiknevad kultuuriväärtuslikud objektid ning käesoleva lõike punktides 3 ja 4 esitatud nõuded ja ettepanekud. Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes võib esitada ettepanekuid planeeritaval maaalal väljaspool muinsuskaitseala paiknevate kinnismälestiste ja teiste kultuuriväärtuslike objektide paremaks säilitamiseks ja kasutamiseks ning märkida need käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatud joonisel. Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste lisana võib esitada tehtud uuringute kokkuvõtteid. § 4. Nõuded detailplaneeringu muinsuskaitse tingimustele (1) Detailplaneeringu muinsuskaitse tingimustes esitatakse: planeeritaval maa-alal asuva muinsuskaitseala ja kinnismälestiste loetelu; planeeritaval maa-alal väljakujunenud ruumilise keskkonna, sh hoonestuse paiknemise, mahtude ja tänavaruumi kirjeldus ja analüüs; analüüs planeeritava maa-ala ajaloolise asustuse ja hoonestuse, teede- ja tänavatevõrgu , krundistruktuuri ja maastikuelementide kohta ning hinnang maa-alal säilinud kultuuriväärtuslikele objektidele; hinnang planeeringuga kavandatavatele muudatustele lähtudes käesoleva määruse § 2 lõikes 3 sätestatust; nõuded planeeringu koostamisel muinsuskaitseala ja seal paiknevate kultuuriväärtuslike objektide, samuti kinnismälestiste säilitamise ja vaadeldavuse tagamiseks ning nende kaitsevööndi eesmärkide täitmiseks, sealhulgas vajalikud vaatesektorid ja vaatekoridorid, ehituskeelualad, ehitusjooned, kõrguspiirangud, krundi täisehitusprotsent, lubatud suurimad ehitusmahud ja võimalikud ehitusalad, tingimused uute hoonemahtude välisviimistlusmaterjalile , katusekujule ja piiretele ning vajadusel tingimused arheoloogilise kultuurkihi uurimiseks ja säilitamiseks; illustreeriv joonis, kuhu märgitakse planeeritaval maa-alal paiknev muinsuskaitseala, kinnismälestised, nende kaitsevööndid ja teised kultuuriväärtuslikud objektid ning käesoleva lõike punktis 4 esitatud nõuded. (2) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste lisana võib esitada tehtud uuringute kokkuvõtteid. § 5. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamine Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused esitatakse koos lisadega Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks A4 formaadis paberil köidetuna, millele on lisatud digitaalne koopia. Kultuuripärandiamet kooskõlastab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused 30 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Vajadusel võib Kultuuripärandiamet läbivaatamise tähtaega pikendada ning määrata uue tähtaja. Kultuuripärandiamet jätab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused kooskõlastamata, kui: eritingimusi ei ole koostanud pädev isik; eritingimused ei taga muinsuskaitseala ja seal paiknevate kultuuriväärtuslike objektide, samuti kinnismälestise säilitamist ja vaadeldavust või nende kaitsevööndi eesmärki ning ei ole kooskõlas muinsuskaitseseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetega; eritingimused ei vasta käesoleva määruse §-des 3 ja 4 sätestatud nõuetele; eritingimustes on esitatud faktivigu või sisulisi ebatäpsusi, mis mõjutavad kooskõlastuse andmise otsustamist. § 6. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kehtivus Kultuuripärandiameti kooskõlastatud üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused kehtivad viis aastat. Kultuuripärandiamet võib planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse üksuse või huvitatud isiku taotlusel pikendada üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastuse kehtivust ühe korra kuni viie aasta võrra. § 7. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Rakendusakti kavand 8 Kultuuriministri määrus: Kultuurimälestiste registri põhimäärus Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 78 lõike 2 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Andmekogu nimi ja pidamise eesmärk Andmekogu ametlik nimi on „Kultuurimälestiste register“ Kultuurimälestiste registri (edaspidi register ) eesmärk on tagada: mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade säilimiseks ja järelevalve teostamiseks vajalike andmete kogumine; mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade kohta teabe andmine ja avalikustamine; ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidude üle arvestuse pidamine. (3) Registrit peetakse menetluskeskkonnana mälestiste ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste esitamisel. § 2. Registri vastutav ja volitatud töötleja Registri vastutav ja volitatud töötleja on Kultuuripärandiamet. Kultuuripärandiamet: tagab registri pidamise, haldamise ja majutamise õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt vastutab registri seaduslikkuse, haldamise ja arendamise eest; korraldab keskse tehnoloogilise keskkonna loomise ja haldamise; tagab registri funktsioonidest tulenevate andmeteenuste avamise ja toimimise; tagab vaba juurdepääsu registri andmetele, millele ei ole kehtestatud juurdepääsupiiranguid; tagab registri kasutajatoe; tagab organisatsiooniliste ja tehniliste meetmetega registrisse kantud andmete tervikluse ja autentsuse; tagab turbealase info pideva analüüsimise ja turvariskide väljaselgitamise ning võtab viivitamata tarvitusele vajalikud abinõud rikkumise lõpetamiseks kogub ja analüüsib andmeandjate ja andmesaajate ettepanekuid, mis käsitlevad registri pidamist; takistab registris andmete omavolilist salvestamist ja salvestatud registriandmete omavolilist muutmist või kustutamist ning tagab, et tagantjärele oleks võimalik kindlaks teha, millal, kelle poolt ja milliseid registriandmeid andmetöötlussüsteemi sisestati või andmetöötlussüsteemis muudeti; takistab andmetöötlussüsteemi omavolilist kasutamist registriandmete ülekandmiseks andmesidevahendite abil; registriandmete üleandmisel säilitab andmed, millal, kellele ja millised registriandmed üle anti; kujundab oma töökorralduse selliseks, et see võimaldaks täita andmekaitse erinõudeid; 14) täidab teisi ülesandeid, mis õigusaktidega on tema pädevusse antud. (3) Kultuuripärandiamet kogub, salvestab, korrastab, avalikustab, parandab, arhiveerib ja kustutab registriandmeid. § 3. Registri pidamine ja registrisse kantud andmete töötlemise viis Registrit peetakse ühetasandilise andmekoguna digitaalselt. § 4. Registriandmete õiguslik režiim Registriandmetel on informatiivne ja statistiline tähendus. Seaduses sätestatud juhtudel on registrisse kantud andmetel õiguslik tähendus. § 5. Andmevahetus Andmevahetus teiste andmekogudega toimub avaliku teabe seaduse § 43 9 lõike 1 punkti 5 alusel kehtestatud korras riigi infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu. § 6. Registriandmete turvaklass ja registri turbeaste Registriandmete turvaklass on K1T2S2. Registri turbeaste on keskmine (M). 2. peatükk Registri ülesehitus § 7. Registri koosseis Register koosneb digitaalsest andmebaasist ja arhiveeritud registriandmetest. Digitaalne andmebaas sisaldab alusdokumentide alusel registrisse kantud aktuaalseid andmeid ja andmete registrisse kandmise aega. § 8. Registrile andmete esitaja (1) Registrisse esitab andmeid: Kultuuripärandiamet; riigiasutus ja kohaliku omavalitsuse üksus; mälestise omanik ja valdaja; uuringu või ekspertiisi teostaja, tegevuskava, aruande ja/ või projekti koostaja, tööde ja/ või järelevalve teostaja; Kultuuripärandiamet esitab käesoleva määruse §-des 12 ja 14–20 toodud andmed; riigiasutused ja kohaliku omavalitsuse üksused esitavad andmed kinnismälestiste omanike ja kasutajate kohta; mälestiste omanikud või valdajad esitavad andmed uue omaniku või valdaja kohta mälestise valduse üleminekul; uuringu või ekspertiisi teostaja, tegevuskava, aruande ja/ või projekti koostaja, tööde ja/ või järelevalve teostaja esitab andmed eelnimetatud dokumentide kohta; andmed esitatakse paberkandjal või elektrooniliselt; andmete esitaja vastutab registrisse esitatud andmete õigsuse eest. § 9. Alusdokumendid Andmete registrisse kandmise alusdokumendid on: Vabariigi Valitsuse korraldus muinsuskaitsealaks tunnistamise või muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise kohta; kultuuriministri käskkiri mälestiseks tunnistamise ja mälestiseks olemise lõpetamise kohta; 3) Kultuuripärandiameti peadirektori käskkiri asja ajutise kaitse alla võtmise või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise kohta; 4) muu käesoleva määruse §-s 8 nimetatud registrile andmete esitaja poolt esitatud dokument. § 10. Registri andmete säilitamine ja arhiveerimine Mälestiste, muinsuskaitsealade, arheoloogiliste leiukohtade, ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidudega seotud andmeid säilitatakse alaliselt. Muid andmeid säilitatakse __. ( täpsustamisel ) Kui mälestiseks olemine lõpetatakse või mälestise omaniku andmed muutuvad, säilitatakse mälestisega seotud isikuandmeid, mis on vajalikud asja kohta ajaloolise ülevaate saamiseks. Registrikaardilt kustutatud andmete säilitamiseks ja kasutamiseks peab registri volitatud töötleja arhiivi. Registri arhiivist andmete väljastamisele kohaldatakse registrist andmete väljastamise kohta sätestatut. 3. peatükk Registrisse kantavad andmed § 11. Registri andmed Registri andmed on järgmised: mälestise ja muinsuskaitseala andmed; mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed; andmed mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava, eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete kohta; riikliku- ja haldusjärelevalve andmed; andmed ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja või maa-ala kohta; kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed; arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed; väljastatud otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed; 9) väljastatud pädevustunnistustega seotud andmed. § 12. Mälestise ja muinsuskaitseala andmed (1) Mälestise andmed on: registri number; mälestise nimetus; mälestise koosseis; mälestise asukoht ja maa-alalise objekti puhul selle piir; mälestise liik või liigid ja kaitse alla võtmise põhjendus, kirjeldus, ajalugu; mälestise seisukord ja hooldusaste; mälestist puudutavad kinnistusraamatu andmed (kinnismälestistel); mälestise asukoha andmed riigi maakatastri järgi (kinnismälestistel); kui määratakse kaitsevöönd, siis selle eesmärk, piir ning kaitsevööndis asuvad kultuuriväärtuslikud objektid leevendused muinsuskaitseseaduses sätestatud tööde loa kohustusest, kui neid tehakse; 11) andmed mälestiseks tunnistamise või mälestiseks olemise lõpetamise kohta (kultuuriministri käskkirja kuupäev ja number). (2) Muinsuskaitseala andmed on: registri number; muinsuskaitseala nimetus ja piir; kaitse alla võtmise põhjendus ja kaitse eesmärk; kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded, sealhulgas vajadusel ehitamise tingimused ja muud kitsendused; kaitsevööndi eesmärk ja piir; leevendused muinsuskaitseseaduses sätestatud säilitamiskohustusest ja tööde loa kohustusest, kui neid tehakse. andmed muinsuskaitsealaks tunnistamise või muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise kohta (Vabariigi Valitsuse korralduse kuupäev ja number). (3) Mälestise või muinsuskaitseala kohta esitatakse võimalusel fotod. § 13. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed on: ees- ja perekonnanimi või juriidilise isiku ärinimi; isikukood või sünniaeg või juriidilise isiku puhul registrikood; 3) kontaktandmed (telefoni number, e-posti aadress, aadress). § 14. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava, eritingimuste, taastamiskohustuse, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete andmed Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava, eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete andmed on: taotluste, avalduste ja pöördumiste ning menetluse üldandmed ; menetlusega seotud dokumentide andmed; hoolduskava, eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, taastamiskohustuse, tegevuskavade, lubade ja aruannete andmed (kuupäev, koostaja andmed ja muud asjakohased andmed). § 15. Riikliku- ja haldusjärelevalve andmed Riikliku- ja haldusjärelevalve andmed on: riikliku järelevalve tegija nimi; ettekirjutuse teinud ametiisiku nimi ja ametinimetus; ettekirjutuse tegemise kuupäev ja ettekirjutuse number selle olemasolu korral; ettekirjutuse saaja ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg või juriidilise isiku ärinimi ja registrikood; ettekirjutuse tegemise alus ja õigusrikkumise kirjeldus; 6) ettekirjutuse sisu. § 16. Ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja andmed: Ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja andmed on: registri number; asja või maa-ala nimetus; asukoha andmed; ajutise kaitse alla võtmise tähtaeg ja põhjendused; Kultuuripärandiameti peadirektori käskkiri ajutise kaitse alla võtmise kohta (kuupäev ja number); võimlusel fotod. § 17. Kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed Kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed on: ... § 18. Arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed Arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed on: registri number; leiu nimi, leidmise koht ja kuupäev; leidja nimi, isikukood, elukoha aadress; otsus leiu kultuuriväärtuse kohta; otsus leiuautasu määramise kohta; leiukoha tuvastamise otsus; info leiukohal teostatud uuringute ja ekspertiiside aruannete kohta. § 19. Otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed Otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed on: loa number; isiku nimi, kellele luba on väljastatud; isiku e-posti aadress ja telefoni nr; väljaandmise kuupäev; otsinguloa kehtivuse kuupäev; otsinguaruande tähtaeg; 7) loa kehtivuse peatamise andmed; 8) loa kehtetuks tunnistamise andmed. § 20. Pädevustunnistustega seotud andmed Pädevustunnistustega seotud andmed on: tunnistuse number; isiku nimi, kellele on tunnistus väljastatud tunnistuse väljaandmise kuupäev; tunnistuse kehtivuse kuupäev; mälestise liik; tegevusala; tööde liik; täienduskoolitus; isiku e-posti aadress ja telefoni nr; tunnistuse pikendamise andmed; tunnistuse kehtetuks tunnistamise andmed. 4. peatükk Andmete kandmine registrisse ja juurdepääs registrisse kantud andmetele § 21. Andmete kandmine registrisse Andmed kantakse registrisse volitatud töötleja koostatud või talle esitatud alusdokumentides olevate andmete alusel või infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu andmepäringut esitades. Volitatud töötleja kannab andmed registrisse kümne tööpäeva jooksul andmete saamisest, otsuse tegemisest või ettekirjutuse jõustumisest arvates. § 22. Juurdepääs registrisse kantud andmetele Registriandmed on avalikud, kui juurdepääsu neile ei ole piiratud seadusega sätestatud korras. Registrist ei väljastata andmeid, mille avalikuks tulek ohustaks mälestist. Registriandmeid, millele õigusaktidest tulenevalt on kehtestatud juurdepääsupiirangud, väljastatakse vaid õigustatud isikutele kirjaliku taotluse alusel digitaalselt või väljatrükina paberkandjal. Registrisse kantud andmetele tagatakse juurdepääs volitatud töötleja veebilehelt ja volitatud töötleja juures kohapeal kooskõlas avaliku teabe seaduse, andmekogude seaduse ja isikuandmete kaitse seadusega. Registri volitatud töötleja veebilehel avaldatakse järgmised andmed: registreerimise number; mälestise, muinsuskaitsealade ja arheoloogilise leiukoha nimetus; mälestise liik või liigid; andmed mälestiseks, muinsuskaitsealaks või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise kohta; mälestise, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha asukoht Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu järgi ja aadress (v.a juhul, kui asukoht ja aadress on salastatud); 6) mälestist, muinsuskaitseala või arheoloogilist leiukohta puudutavad kinnistusraamatu andmed (kinnismälestistel); 7) mälestise, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha koosseis; 8) fotod (nende olemasolu korral); 9) info pädevustunnistuste kohta. (5) Registri andmed, mis ei ole registri avalikus vaates nähtavad: isikuandmed (välja arvatud pädevustunnistusega seotud isikuandmed); mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotlused, hoolduskavad, eritingimused, ehitusprojektid, tegevuskavad, load ja aruanded; otsinguvahendi ja sukeldumisteatiste, lubade ja aruannetega seotud andmed. § 23. Ebaõigete andmete parandamine Kui registri volitatud töötleja avastab registris ebaõiged andmed või kui andmete esitaja teavitab teda registris olevatest ebaõigetest andmetest, parandab registri volitatud töötleja nimetatud andmed registris viie tööpäeva jooksul nendest teadasaamise päevast arvates. Kui andmete esitaja avastab, et registrisse on kantud ebaõiged andmed, on ta kohustatud koheselt esitama registrile õiged andmed. § 24. Registriandmete väljastamine Registriandmete kinnitatud väljavõtte väljastab registri volitatud töötleja pädev ametiisik. Registriandmed, millele on õigusakti alusel kehtestatud juurdepääsupiirang, väljastatakse õigustatud isikule kirjaliku avalduse alusel paberkandjal või digitaalselt. Muu teave väljastatakse avaliku teabe seaduses sätestatud korras. Volitatud töötleja dokumendiregistris registreeritakse andmete registrist väljastamisel järgmised andmed: 1) koosseis; 2) kasutamise otstarve; 3) väljastamise aeg; 4) saaja isiku nimi. § 25. Registriandmete väljastamise eest tasumine Registriandmeid väljastatakse tasuta. § 26. Andmete logimine Andmete registrisse kandmine, sealhulgas registriandmete muutmine, logitakse. Logis säilitatakse kande sisu, kuupäev ja kellaaeg ning selle tegija nimi. Logi säilitatakse kolm aastat kande tegemisest arvates. 5. peatükk Registri tegevuse lõpetamine § 27. Registri likvideerimise kord Register likvideeritakse seaduses sätestatud korras. 6. peatükk Rakendussätted § 28. Rakendussäte Kultuurimälestiste register ja seal sisalduvad andmed korrastatakse 2022. aasta 1. jaanuariks. § 29. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Rakendusakti kavand 9 Kultuuriministri määrus : Mälestise tähistamise kord ja tähise kujutis Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 79 lõike 3 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse mälestise tähistamise kord ja kinnitatakse mälestise tähise kujutised, mis on esitatud määruse lisades 1 ja 2. § 2. Mälestise tähistamine Mälestisi tähistatakse käesolevas määruses sätestatud korras ja kehtestatud tähisega. Veealuseid mälestisi ja vallasmälestisi võib tähistada asjakohase sobiva tähisega. Mälestise tähistamist korraldab Kultuuripärandiamet. Mälestise tähistamisel võib Kultuuripärandiamet teha koostööd valla- ja linnavalitsusega. Mälestise tähistamisel jälgitakse, et: tähise paigutus- või kinnitusviis ei kahjustaks mälestist ega piiraks selle vaadeldavust; tähise paigutus- või kinnitusviis oleks püsiv, vältimaks tähise juhuslikku eemaldumist; tähis oleks vajadusel eemaldatav; tähis oleks ohutu mälestise külastaja või käsitseja jaoks. § 3. Mälestise tähise paigaldamine (1) Mälestise tähis paigaldatakse: mälestise seinale või muule avalikkusele hästi nähtavale vertikaalsele pinnale; mälestise juurde juhul, kui käesoleva lõike punktis 1 nimetatud pind puudub või sellele ei ole määruse § 2 lõikes 3 nimetatud põhimõtteid järgides võimalik tähist paigaldada. (2) Mälestise tähise asukoha valikul arvestatakse: tavapäraseid juurdepääsu- ja vaatesuundi mälestisele; tähise nähtavust avalikkusele; tähise asetust mälestise suhtes ja kaugust mälestisest nii, et nende seos oleks üheselt mõistetav. (3) Veealune mälestis tähistatakse üksnes järgmiste tingimuste täitmisel: 1) Kultuuripärandiamet ei ole vaba juurdepääsu veealusele mälestisele piiranud; 2) tagatud on ohutu veeliiklus ja selle kinnituseks on Veeteede Amet andnud tähise paigaldamiseks nõusoleku. (4) Veealuse mälestise tähis paigaldatakse: veealuse mälestise kaitsevööndisse ankurdatud kollast värvi poile; veekogu veealusele mälestisele lähimale kaldale juhul, kui on võimalik arvestada käesoleva paragrahvi lõikes 3 esitatud nõudeid. § 4. Mälestise tähise kujutis Mälestiseks tunnistatud ehitise tähis on ümmargune, läbimõõduga 20 cm. Tähise keskel paikneb määruse lisas 1 esitatud ruunimärgi kujutis ning selle ümber kirjad „KULTUURIMÄLESTIS” ja „NATIONAL MONUMENT”. Mälestise, mis on arheoloogiamälestis, tähis on tahvel või kleebis, millel paikneb määruse lisas 2 esitatud hoburaudsõle kujutis ning mille tekstiväljal on kirjad: „ARHEOLOOGIAMÄLESTIS” ja „ARHEOLOOGIAMÄLESTIS on riigi kaitse all”, samuti arheoloogiamälestise liik ja kultuurimälestiste registri number. Muu mälestise, eelkõige veealuse mälestise, ajaloomälestise ja loodusliku pühapaiga, tähis on tahvel või kleebis, millel paikneb määruse lisas 1 esitatud ruunimärgi kujutis ning mille tekstiväljal on kirjad: „KULTUURIMÄLESTIS”, „NATIONAL MONUMENT” ja „KULTUURIMÄLESTIS on riigi kaitse all”. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähise põhi on hõbehall ning lõigetes 2 ja 3 nimetatud tähise põhi on valge. Tähisele kantav kiri on must või tumehall. § 5. Kunstimälestise tähise paigaldamine ja kujutis Kunstimälestisele paigaldatakse tähis üksnes juhul, kui asja materjali, kuju ja suurust arvestades on võimalik järgida kõiki määruse § 2 lõikes 3 nimetatud põhimõtteid. Kunstimälestise tähis on asja materjalile, kujule ja suurusele sobivate mõõtmetega silt, kleebis või kirje. Kunstimälestise tähise vasakul ääres paikneb määruse lisas 1 esitatud ruunimärgi kujutis ja paremal ääres asuval tekstiväljal kiri „KULTUURIMÄLESTIS” ning vallasmälestise kultuurimälestiste registri number. § 6. Tähise asendamine teabekandjaga Mälestise ja püsiva asukohaga kunstimälestise tähise võib asendada mälestise juurde püsivalt ning määruse § 2 lõikes 3 nimetatud põhimõtteid järgides paigutatud teabekandjaga juhul, kui selle tekstiväljal on määruse lisas 1 või 2 esitatud kujutis ja § 4 või 5 kohaselt tähise tekstiväli. § 7. Määruse jõustumine Käesoleva määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Lisa 1 Ruunimärgi kujutis Lisa 2 Hoburaudsõle kujutis Rakendusakti kavand 1 0 Kultuuriministri määrus : Kultuuripärandiameti põhimäärus Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 42 lõike 1 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Kultuuripärandiameti staatus Kultuuripärandiamet (edaspidi amet ) on Kultuuriministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, mis teostab täidesaatvat riigivõimu ja riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Amet esindab ülesannete täitmisel riiki. § 2. Ameti eelarve, pitsat ja sümboolika Amet on riigieelarvest finantseeritav asutus, millel on oma eelarve. Ametil on väikese riigivapi kujutise ja oma nimega pitsat. Ameti dokumendiplankide ja pitsati kord määratakse ameti asjaajamiskorras. § 3. Ameti asukoht Amet asub Tallinnas. Ameti aadress on Pikk tn 2, 10123 Tallinn. § 4. Ameti ingliskeelne nimetus Ameti nimetus inglise keeles on Estonian National Heritage Board . § 5. Järelevalve ameti tegevuse üle Ameti kõrgemalseisvaks valitsusasutuseks on Kultuuriministeerium. Ameti tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle teostab järelevalvet valdkonna eest vastutav minister. Ameti tegevust koordineerib Kultuuriministeeriumi kantsler. 2. peatükk Tegevusvaldkond ja ülesanded § 6. Ameti tegevusvaldkond ja ülesanded Ameti tegevusvaldkond on riigi muinsuskaitse- ja muuseumipoliitika ning arengukavade elluviimine. Oma tegevusvaldkonnas täidab amet järgmisi ülesandeid: valmistab ette ja viib läbi muinsuskaitse- ja muuseumivaldkonna arendusprojekte ning analüüsib kultuuripärandi valdkonna arengusuundi; korraldab kultuuripärandialaseid uuringuid, kogub statistikat ja analüüsib kultuuripärandi seisundit; koostab ja teeb kättesaadavaks kultuuripärandi alast teavet, metoodilisi materjale ja standardeid ning korraldab teabepäevi ja avalikkuse kaasamist; töötab välja mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse kriteeriumid mälestise liikide kaupa; viib oma pädevuse piires läbi mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetlusi ning valmistab ette mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktide ning muinsuskaitsealade kaitsekordade eelnõud; viib oma pädevuse piires läbi mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise menetlusi ning valmistab ette riikliku kaitse lõpetamise õigusaktide eelnõud; koordineerib riiklikku muuseumide kogumispoliitikat, annab suuniseid muuseumikogu kogumispõhimõtete kujundamiseks ning nõustab muuseume teistes muuseumikogudega seotud küsimustes; nõustab mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikku või valdajat mälestise või ehitise hooldamise, remondi, konserveerimise, restaureerimise küsimustes, annab soovitusi ja juhendid ning vajaduse korral väljastab hoolduskava; annab seaduses sätestatud juhtudel välja muinsuskaitse tingimusi, tööde lubasid ning kooskõlastab üld - ja detailplaneeringu muinsuskaitse tingimusi; seaduses sätestatud juhtudel määrab uuringuid, annab uuringulube; hindab uuringu- ja muinsuskaitselise järelevalve aruannete vastavust ning korraldab uuringu ja muinsuskaitselise järelevalve teostamise kulude hüvitamist; hindab arheoloogilise leiu kultuuriväärtust, määrab leiuautasu, arheoloogilisi leide säilitava asutuse või korraldab leiu võõrandmise leidjale; annab arheoloogilise leiu otsimiseks otsinguvahendi lube ning sukeldumislube; korraldab arheoloogideks leiukohaks määramist; valitseb riigile kuuluvaid veealuseid mälestisi ning korraldab mälestiste tähistamist; hindab seaduses sätestatud juhtudel muinsuskaitse valdkonnas tegutsevate isikute kvalifikatsiooni vastavust pädevuse nõuetele ning annab pädevustunnistusi; peab kultuurimälestiste registrit ja muuseumide andmekogu; teostab seaduses sätestatud juhtudel oma pädevuse piires riiklikku ja haldusjärelevalvet; 19) viib läbi rahvusvahelise näituse omanikule tekkinud kahju riigi poolt hüvitamise tagamise taotluste ning hüvitistaotluste menetlusi ning valmistab ette otsuse eelnõud; seaduses sätestatud juhtudel annab kultuuriväärtuse väljaveo lube ja teatisi ning teostab sellega seotud kultuuriväärtuste ekspertiise; täidab Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamiseks ettenähtud keskasutuse ülesandeid; teeb koostööd mäluasutustega, kohaliku omavalitsuse üksustega ning riigiasutustega kultuuripärandi kaitse korraldamisel ning teeb neile ettepanekuid; osaleb rahvusvahelistes projektides; teeb Kultuuriministeeriumile ettepanekuid muinsuskaitse- ja muuseumialaste õigusaktide muutmiseks. (3) Amet täidab muid ülesandeid, mis on talle pandud õigusaktidega, samuti ministri Kultuuriministeeriumi kantsleri antud ülesandeid. 3. peatükk Ameti juhtimine § 7. Peadirektor Ametit juhib peadirektor, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist minister Kultuuriministeeriumi kantsleri ettepanekul. § 8. Ameti peadirektori pädevus: (1) Ameti peadirektor: juhib ameti, samuti temale vahetult alluva ametniku ja töötaja ning struktuuriüksuse tööd ja korraldab peadirektori asetäitja ning ameti struktuuriüksuste juhtide kaudu ameti pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; vastutab ameti tegevust korraldavate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest ja annab aru ministrile; teostab teenistuslikku järelevalvet ministri poolt määratud ulatuses ja korras; nimetab ametikohale ja vabastab ametikohalt ameti koosseisu kuuluvad ametnikud ning sõlmib, muudab ja lõpetab töölepingud ameti töötajatega; esitab ministrile ettepanekuid ameti eelarve kohta ning vastutab selle täpse ja otstarbeka täitmise eest; esitab ministrile ettepanekuid oma tegevusvaldkonna korraldamiseks ja ning muinsuskaitset ja muuseumealaste puudutavate õigusaktide muutmiseks ja täiendamiseks; 7) kinnitab ametnike ja töötajate ametijuhendid ning otsustab lisatasude ja muutuvpalga maksmise kooskõlas õigusaktide ja ameti eelarvega; määrab ameti ametnikele distsiplinaarkaristusi ja töötajatele hoiatusi hoiab ameti vapipitsatit ja kinnitab selle kasutamise korra; kinnitab ameti sisekorraeeskirja, asjaajamiskorra ning muud sisemist töökorraldust reguleerivad juhendid ja korrad; korraldab ameti valduses oleva riigivara kasutamist ning käsutab ameti eelarvevahendeid vastavalt kultuuriministri kinnitatud eelarvele; esindab ametit ja annab volitusi ameti esindamiseks; täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse ja korraldusega ning kultuuriministri määruse ja käskkirjaga. Ameti juhtimiseks ja tegevuse korraldamiseks annab peadirektor käskkirju ning suulisi ja kirjalikke korraldusi. Peadirektor võib moodustada nõuandva õigusega ajutisi või alalisi komisjone, määrates nende ülesanded ja töökorra. § 9. Peadirektori asetäitja Peadirektoril on üks või mitu asetäitjat, kes alluvad vahetult peadirektorile. Peadirektori asetäitja nimetab ametisse ja vabastab ametist peadirektor. Peadirektori asetäitja: koordineerib, suunab, juhendab, kontrollib ja analüüsib muinsuskaitse ja muuseumide valdkondade arendamisega seotud ülesannete täitmist ning korraldab osakondade ja valdkondade vahelist koostööd; esindab ametit oma pädevuse ja peadirektorilt saadud volituste piires; 3) täidab muid õigusaktidega sätestatud või peadirektori antud ülesandeid. (4) Peadirektori asetäitja äraolekul asendab teda peadirektori määratud ametnik. § 10. Struktuuriüksuste juhid Ameti struktuuriüksuste juhid on ameti osakondade juhid (edaspidi üksuse juht). Üksuse juhi nimetab ametisse ja vabastab ametist peadirektor. Üksuse juht allub vastavalt üksuse põhimäärusele vahetult peadirektorile või peadirektori asetäitjale. Üksuse juht juhib ja esindab üksust oma vastutusalas ametis, tagab üksuse eesmärkide saavutamise ja ülesannete täitmise ning annab peadirektorile aru üksuse tegevusest. 4. peatükk Ameti struktuur ja struktuuriüksuste põhiülesanded § 11. Ameti struktuuriüksused Ameti struktuuriüksused on osakonnad. Ameti struktuuri võivad kuuluda väljaspool struktuuriüksusi asuvad ametnikud ja töötajad, kes toetavad ameti põhiülesannete täitmist ja alluvad vahetult peadirektorile. § 12. Ameti osakonnad (1) Ameti põhiülesannete täitmiseks on ametis järgmised osakonnad: Riikliku kaitse ja kogude osakond; Pärandihoiu osakond Järelevalve osakond Üldosakond Riikliku kaitse ja kogude osakonna põhiülesanded on: ... Pärandihoiu osakonna põhiülesanded on: ... Riskihalduse osakonna põhiülesanded on: ... Üldosakonna põhiülesanded on: dokumendihalduse, personalihalduse ja – arendamise, töötajate koolitamise; sisekommunikatsiooni , finantsjuhtimise ja eelarvestamise, hanketegevuse ning varade haldusega seotud ülesannete ja muude peadirektori poolt määratud ülesannete täitmise. 5. peatükk Rakendussätted § 13. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. § 14. Määruse kehtetuks tunnistamine Kultuuriministri 09. veebruari 2007. a määrus nr 4 „ Muinsuskaitseameti põhi määrus“ tunnistatakse kehtetuks. Rakendusakti kavand 1 1 Kultuuriministri määrus : Nõuded mälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise ehitusprojektile Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 56 lõike 4 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala Käesoleva määrus sätestab nõuded mälestiste (edaspidi mälestis ) ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste (edaspidi ehitis) konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektidele (edaspidi projekt ) ja tegevuskavadele. Projekti koostamisel lähtutakse ehitusseadustiku üldnõuetest projektile ning sama seaduse § 13 lõike 3 alusel antud määrusest Nõuded ehitusprojektile (edaspidi nõuded ehitusprojektile ) nõuetest, arvestades käeolevast määrusest tulenevaid erisusi. Määruses sätestatud korda ei rakendata juhtudel, kui ehitis, mida kavandatakse konserveerida, restaureerida või ehitada, on tehnovõrk või –rajatis. § 2. Nõuded projekti koostajale Mälestise ning maailmapärandi nimekirja kantud objektil asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise projekti või tegevuskava võib koostada pädev isik. Käesoleva paragrahvis nimetatud projektide koostamise pädevust omavate isikute loetelu avaldatakse Kultuuripärandiameti veebilehel. § 3. Projektdokumendid Projektdokumendid on: eelprojekt; põhiprojekt; tööprojekt; konserveerimis- ja restaureerimistööde tegevuskava. Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 loetletud projektdokumendid esitatakse Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks A4 formaadis paberil köidetuna või pdf ( Portable Document Format ) vormingus digitaalallkirjastatult. § 4. Projekti koostamise lähtedokumendid Projekti lähtealuseks olevatele dokumentidele, mis tulenevad nõuetest ehitusprojektile, lisanduvad järgmised kohustuslikud dokumendid: muinsuskaitse tingimused; mälestise või ehitise kohta tehtud uuringute, sealhulgas tehniliste uuringute tegevuskavad ja aruanded; Kultuuripärandiameti vastus taotlusele, ekspertiisiaktid ja muud asjassepuutuvad dokumendid. Muinsuskaitsealale ehitise püstitamiseks koostatava projekti korral lisanduvad projekti lähtealuseks olevatele dokumentidele, mis tulenevad nõuetest ehitusprojektile, järgmised kohustuslikud dokumendid: detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused. Juhul kui detailplaneeringut ei ole koostatud või see on koostatud enne detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste nõuet, siis koostada muinsuskaitse eritingimused ehitise püstitamiseks; ehituspiirkonnas tehtud käesoleva määruse § 8 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud uuringute aruanded; Kultuuripärandiameti vastus taotlusele, ekspertiisiaktid ja muud asjassepuutuvad dokumendid. Nõuetekohaste lähtedokumentideta võib koostada ainult projekti eskiise, mille järgi ei konserveerita, restaureerita ega ehitata. Kui väliuuringud tehakse enne projekti koostamist, siis määratletakse uuringu tegevuskava, selle nõutav sisu ja maht eraldi dokumendina vastavalt käesoleva määruse §-le Ehitustööde käigus tehtavate täiendavate uuringute vajadus määratletakse muinsuskaitse tingimustega. 2. peatükk PROJEKTI STAADIUMID JA SISUNÕUDED § 5. Eelprojekt (1) Eelprojektis käsitletakse muinsuskaitse nõudeid eelprojekti muinsuskaitse osas, milles esitatakse järgmised dokumendid, nõuded ja lahendused: seletuskirjas esitada kehtivate muinsuskaitse tingimuste loetelu ja anda ülevaade nende järgimisest ; seletuskirjas tuua esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite säilitamise, konserveerimise ja restaureerimise käsitlus.; Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad. Eelprojekti joonistel eristada tingmärkidega säilitatavad, lammutatavad ja ehitatavad tarindid, suletavad ja uued avad, säilitatavad ja asendatavad avatäited. Eelprojekti joonistel näidata tehniliste ruumide paiknemine ja suurus, sh hoone vaadetel, selle välisilmet muutvad tehnilised avad (nt ventilatsiooniavad), korstnad jms. Tehnosüsteemide käsitlused esitada põhimõtteliste lahendustena. Seletuskirjas anda suunised tehnosüsteemide paigaldamiseks ehitist võimalikult vähe kahjustaval viisil (st läbiviigud olemasolevatest avadest, uuematest seintest, mitte võlvidest jne). § 6. Põhiprojekt Põhiprojektis käsitletakse muinsuskaitse nõudeid eraldi põhiprojekti muinsuskaitse osas, milles esitatakse lahendused käesolevas paragrahvis nimetatud nõuetele: seletuskirjas esitakse loeteluna väljavõte projekti aluseks olevatest muinsuskaitse tingimustest ja ülevaade nende järgimisest, samuti konserveerimis- või restaureerimiskontseptsiooni ja eelprojekti järgimisest. eraldi tuuakse esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite käsitlus (restaureerimine, konserveerimine, teisaldamine, eksponeerimine, kaitsmine ehitustööde ajal jne). restaureerimis- ja konserveerimisjuhised kõikide restaureeritavate või konserveeritavate hooneosade kohta. Eristada konserveerimis- ja restaureerimistööd üldehitustöödest ja märkida, et konserveerimis- ja restaureerimistöid võivad teha ainult vastava pädevusega konservaatorid. Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad. Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded. Pargi või kalmistu puhul esitatakse väikevormide, ehitiste ja haljastuse käsitlus koos loetelu, mahtudega ja nõuetega nende säilitamiseks, korrastamiseks, rekonstrueerimiseks ja ehitamiseks. Parkide ja kalmistute puhul esitatakse vajadusel tehnovõrkude, väikevormide ning ehitiste ja valgustuse tööprojekt. Põhiprojekti joonistel eristatakse tingmärkidega säilitatavad, lammutatavad ja ehitatavad tarindid, pargi või kalmistu puhul ka väikevormid, ehitised ja haljastus, suletavad ja uued avad ning säilitatavad (korrastatavad, restaureeritavad) ja asendatavad (ajaloolise eeskuju järgi või erinevad) avatäited, kusjuures viimatinimetatute kohta esitatakse põhiprojekti mahus tööjoonised. Restaureeritavate karniiside jms profileeritud detailide kohta anda šabloon 1:1, 11) oluliselt muutuvate tarindite kohta anda sõlmejoonised. Juhul kui lõplikku sõlme lahendust ei ole võimalik lähteandmete ebapiisavuse tõttu esitada, esitatakse sõlme eeldatav tehniline lahendus koos viitega, milliseid näitajaid ja kelle poolt tuleb täpsustada ehitamise käigus pärast sõlme avamist ja enne ehitamise jätkamist. nõuded uute tarindite ja tehnosüsteemide paigaldamiseks arvestades ehitise kultuuriväärtuse ja originaalsubstantsi säilitamise vajadust. Anda ülevaade kasutatavatest materjalidest, uute tarindite, detailide ja tehnosüsteemide tehniline lahendus ja välimus. Lisada põhiprojekti seletuskirja koosseisu ehitise kasutus- ja hooldusjuhend. Juhul, kui Kultuuripärandiamet on andnud käesoleva määruse § 2 lõike 3 punktis 3 sätestatud nõusoleku, võib vastavalt kavandatavatele töödele koostada: väiksema mahuga tööde korral mälestisel või ehitisel vähendatud mahuga põhiprojekti; 2) mälestise või ehitise fassaadide restaureerimiseks välisviimistluse põhiprojekti. Põhiprojekti koosseisus esitatavate tehnosüsteemide projektide koostajatel ei pea olema pädevustunnistust juhul, kui pädev peaprojekteerija (arhitektuurse osa koostaja) on kõikide tehnosüsteemide projektide allkirjastamisega kinnitanud nende vastavust arhitektuursele lahendusele ja muinsuskaitse tingimustele. § 7. Välisviimistluse põhiprojekt Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad. Välisviimistluse põhiprojektis esitatakse kõikide fassaadide joonised mõõtkavas, mis võimaldab: näidata välisviimistluskihi , katusekatte, korstnapitside, katuserennide ja vihmaveetorude kahjustuste kohad ja ulatuse ning restaureerimise ulatuse; 2) näidata kõikide värvitavate pindade värvitoonid ja -tüübid koos näidisviitega konkreetsele värvikataloogile; eristada kõik restaureeritavad ja asendatavad avatäited, uute puhul lisatakse tööjoonised; näidata valgustuse, tänava- ja majanumbrite ning reklaami ja tehniliste seadmete paigaldamise kohad; näidata välistreppide , varikatuste jms restaureerimise põhimõtted. Välisviimistluse põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse: ajaloolise fassaadiviimistluse säilitamise võimalusi; vana värvi eemaldamise ja pinna ettevalmistamise nõudeid; krohvi, värvi ja muude viimistlusmaterjalide koostis; nõudeid juhtmete süvistamisele või nende muul viisil paigaldamisele; nõudeid puhaskivipindade puhastamisele ja konserveerimisele; avatäidete, välistreppide , varikatuste, katusekatte, korstnapitside, katuserennide, vihmaveetorude jms restaureerimise põhimõtteid; valgustuse, tänava- ja majanumbrite, reklaami ja seadmete paigaldamise põhimõtteid. Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded. Lisada projekteeritud lahenduse kasutus- ja hooldusjuhend. § 8. Sisekujunduse põhiprojekt Sisekujunduse põhiprojekt koostatakse, kui mälestise või ehitise interjööride kultuuriväärtustega tarindite või detailide osas kavandatakse ehitustöid või sisekujunduse muudatusi. Sisekujunduse põhiprojektis esitatakse ruumide pindade ja lõigete joonised, mis võimaldavad anda ülevaade viimistlusmaterjalidest ja värvilahendusest, neile kinnitatavatest esemetest ja inventarist (valgustid, kardinapuud, kardinad, vaibad jne), neil leiduvast dekoorist ja nendega külgnevatest tarinditest (kaminad, ahjud, sisseehitatud kapid jne), neis olevatest avatäidetest ja mööbli ning inventari paigutusest ruumides, mis on seotud kultuuriväärtusega tarindite ja detailidega. Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad. Sisekujunduse põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse projektis esitatud lahenduse kontseptsiooni ja vastavust muinsuskaitse tingimustele, kasutatavaid värve ja materjale koos kasutamise tehnoloogiaga ning kultuuriväärtusega tarindite kaitsmist tööde tegemise ajal ja nende edasiseks säilitamiseks vajalikke meetmeid (puhastamine ja konserveerimine, restaureerimine jne) koos restaureerimis- ja konserveerimisjuhistega kõikide restaureeritavate või konserveeritavate hooneosade kohta. Eristada konserveerimis- ja restaureerimistööd üldehitustöödest ja märkida, et konserveerimis- ja restaureerimistöid võivad teha ainult vastava pädevusega isik. Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded. Lisada põhiprojekti koosseisu projekteeritud lahenduse kasutus- ja hooldusjuhend. § 9. Vähendatud mahuga põhiprojekt Vähendatud mahuga põhiprojekt koostatakse mälestise või ehitise osa restaureerimiseks, konserveerimiseks või ehitamiseks. Vähendatud mahuga põhiprojektis esitatakse joonised, mis võimaldavad määratleda kavandatavate tööde toimumise asukoha ja ulatuse koos selleks vajalike sõlm- ja detailjoonistega. Vähendatud mahuga põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse projektis esitatud lahenduse kontseptsiooni ja vastavust muinsuskaitse tingimustele, kasutatavaid materjale koos kasutamise tehnoloogiaga. Tuuakse eraldi esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite käsitlus (restaureerimine, konserveerimine, teisaldamine, eksponeerimine, kaitsmine ehitustööde ajal jne) koos restaureerimis- ja konserveerimisjuhistega kõikide restaureeritavate või konserveeritavate hooneosade kohta. Eristada konserveerimis- ja restaureerimistööd üldehitustöödest ja märkida, et konserveerimis- ja restaureerimistöid võib teha ainult vastava pädevusega isik. Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded. Lisada põhiprojekti koosseisu käsitletava hooneosa kasutus- ja hooldusjuhend. § 10. Tehnosüsteemi põhiprojekt Tehnosüsteemi põhiprojekt koostatakse mälestise või ehitise tehnosüsteemi ehitamiseks. tehnosüsteemi põhiprojektis esitatakse joonised, mis võimaldavad määratleda kavandatavate tööde toimumise asukoha ja ulatuse koos selleks vajalike sõlm- ja detailjoonistega, sh läbiviikude kohad. Tehnosüsteemi põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse projektis esitatud lahenduse vastavust muinsuskaitse tingimustele, kasutatavaid materjale koos kasutamise tehnoloogiaga. Tuuakse eraldi esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite käsitlus, märkida väärtuslikud detailid-tarindid joonistele. Tehnosüsteemide projekteerija peaks kaasama pädeva spetsialisti. Lisada põhiprojekti koosseisu tehnosüsteemi kasutus- ja hooldusjuhend. § 1 1 . Tööprojekt Tööprojekti staadiumis esitatakse konserveerimis-, restaureerimis- ja ehitustööde läbiviimiseks piisava täpsusastmega joonised ja selgitused. Vajalikud juhised tööde tegemiseks on: kõikide restaureerimistööde kirjeldused, kasutatavate materjalide koostis ja töövõtted; kõik ehitamiseks ja restaureerimiseks vajalikud sõlme- ja detailjoonised; selgitused kultuuriväärtuslike tarindite kaitsmiseks tööde tegemise ajal. Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks esitatav tööprojekt, kui see ei ole põhiprojekti arhitektuuriosa koostaja koostatud või juhendamisel koostatud, peab olema eelnevalt tema poolt läbi vaadatud ja viseeritud. Tööprojekti tehnosüsteemide osad peavad olema läbi vaadatud ja viseeritud arhitektuurse osa koostaja poolt, kellel on muinsuskaitse tegevusluba (pädevustunnistus). § 12 . Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Rakendusakti kavand 1 2 Kultuuriministri määrus : Muinsuskaitse valdkonna tegevusalade täpsem jagunemine Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 68 lõike 3 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala Käesolev määrus kehtestab muinsuskaitse valdkonna tegevusalade täpsem jagunemise. § 2. Mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamine Mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamise tegevusala jaguneb järgmiste ehitusprojekti ja tegevuskava osade osas: arhitektuuri osa; konstruktsioonide osa; 3) maastikuarhitektuuri osa; 4) sisearhitektuuri osa. § 3. Loakohustusliku uuringukava koostamine ja sellise uuringu tegemine § 4. Mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimine ja restaureerimine § 5. Mälestisel ja muinsuskaitsealal muinsuskaitselise järelevalve läbiviimine § 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Eelnõu Muinsuskaitseseadus 1. peatükk Üldsätted § 1. Seaduse reguleerimisala ja eesmärk (1) Käesoleva seaduse eesmärk on kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus, mis tagatakse järgmiste tegevustega: 1) kultuurimälestiste (edaspidi mälestis) ja muinsuskaitsealade ning neid ümbritsevate kultuuriväärtusega keskkondade säilitamise ja kaitse; 2) arheoloogiliste leidude ja arheoloogiliste leiukohtade kaitse; 3) vaimse kultuuripärandi kaitse. (2) Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis ehitamisele kohaldatakse ehitusseadustikus ning maaparandusseaduses sätestatut, võttes arvesse käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. (3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut, võttes arvesse käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. § 2. Seaduse kohaldamisala Käesolevat seadust kohaldatakse mälestiseks, muinsuskaitsealaks ja arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamisele, mälestiste, muinsuskaitsealade, arheoloogiliste leiukohtade ning arheoloogiliste leidude kaitse ja säilimise korraldusele. Käesolev seadus kehtib ka majandusvööndis. 2. peatükk Põhimõtted ja mõisted § 3. Muinsuskaitse põhimõtted (1) Kultuuripärandi säilitamine ja teadvustamine hoiab alal riigi ja tema piirkondade identiteeti ja eripära ning kindlustab praegustele ja tulevastele põlvedele mitmekesise ning kultuurimälu kandva elukeskkonna. (2) Keskkonnas tehtavad muudatused lähtuvad kultuuri- ja elukeskkonna mitmekesisuse ning kvaliteedi hoidmise põhimõttest. Lisatav uus peab toetama varem loodud väärtusi. (3) Mälestiste ja muinsuskaitsealade kaitsmisel lähtutakse ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt mälestisele ja muinsuskaitsealale suunatud tegevused peavad vähendama mälestiste ja muinsuskaitsealade hävimise ohtu ja toetama väärtuste säilimist. Seaduses sätestatud juhtudel ja korras tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamise menetlus või tegevusteks taotleda pädeva haldusorgani luba või teda teavitada. 1 (4) Mälestise ja muinsuskaitseala konserveerimise ja restaureerimise eesmärk on mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise autentsuse säilitamine ja selle potentsiaalse terviklikkuse taastamine, kui viimane on võimalik kunstilise või ajaloo võltsimiseta. (5) Mälestist ja muinsuskaitseala konserveerides, restaureerides ja ehitades tuleb kasutada eeskätt algupäraseid materjale ning traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid. (6) Riik ja kohaliku omavalitsuse üksused arvestavad oma ülesannete täitmisel kultuuripärandi kui avaliku väärtusega ning teevad omavahel koostööd, et toetada kultuuripärandi säilimist ja kasutuses hoidmist. (7) Käesoleva seaduse alusel mälestisele ja muinsuskaitsealale suunatud riiklikes tegevustes lähtutakse avalike huvide ning igaühe õiguste ja vabaduste tasakaalustatuse põhimõttest. § 4. Aineline kultuuripärand (1) Aineline kultuuripärand on inimtekkelised või inimese ja looduse koosmõjul tekkinud esemed ja keskkonnad, millel on ajalooline, arheoloogiline, kultuuriline või esteetiline väärtus. (2) Ainelise kultuuripärandi kaitse hõlmab kultuuriväärtusega asjade ja maa-alade väljaselgitamist, uurimist ja dokumenteerimist, populariseerimist, mälestiseks, muinsuskaitsealaks või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamist ning nendega seotud tegevuste reguleerimist. § 5. Vaimne kultuuripärand (1) Vaimne kultuuripärand on põlvest põlve edasi antavad tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ning nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana ning hoiavad elavas ja loovas kasutuses. (2) Vaimse kultuuripärandi kaitse tähendab tingimuste loomist vaimse kultuuripärandi elujõulisuse tagamiseks. See hõlmab muu hulgas vaimse kultuuripärandi väljaselgitamist, uurimist, dokumenteerimist ja populariseerimist. § 6. Arheoloogiline kultuurkiht (1) Arheoloogiline kultuurkiht on otsese inimtegevuse tulemusena või kaasmõjul tekkinud ladestus, mis võib sisaldada ehitusjäänuseid, vrakke, inim- ja loomaluid, arheoloogilisi leide, sealhulgas töö- ja tarbeesemeid, tootmisjääke ja muud sellist. (2) Vrakk on vee-, õhu- ja muu sõiduki jäänus või selle osa või osad koos nende alla jääva alaga ning vrakiga seonduva lasti või muude esemetega. § 7. Mälestisele suunatud tegevused (1) Hooldamine on järjepidev tegevus mälestise või muinsuskaitseala seisundi korrashoidmiseks. 2 (2) Remontimine on tegevus mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise seisundi parandamiseks, millega ei muudeta mälestise ilmet, konstruktsioone, mahtusid ega detaile ning milles kasutatakse algupäraseid materjale. (3) Ilme muutmine on tegevus, mis mõjutab mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise eksterjööri ja interjööri senist väljanägemist, sealhulgas värvilahenduse ja viimistluse muutmine, detailide või konstruktiivsete elementide ümberpaigutamine, eemaldamine või kinnikatmine, kinnismälestisele või muinsuskaitsealale objekti, sealhulgas teisaldatava objekti või ajutise ehitise, näiteks kioski, müügipaviljoni või välikohviku, valgustus- ja muu seadme, tehnovõrgu, -rajatise ja -seadme, teabekandja ning reklaami paigaldamine. (4) Konserveerimine on tegevus, millega tõkestatakse mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende osade edasine hävimine, kindlustades tehniliselt selle konstruktiivseid, arhitektuurseid ja dekoratiivseid elemente säilitades eri ajastute väärtuslikud kihistused ning jättes puuduvad osad taastamata. (5) Restaureerimine on tegevus, millega fikseeritakse mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise autentne seisund, eemaldades vajaduse korral vähem väärtuslikke ja ilmet rikkuvaid elemente ja kihistusi ning taastades puuduvaid ja kahjustunud osi teaduslikult põhjendatud kujul ja meetodil, tuginedes originaaldokumentidele ning uuringutele. 3. peatükk Kaitse kehtestamine 1. jagu Mälestis ja muinsuskaitseala § 8. Mälestis Mälestis on käesoleva seadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega kinnis- või vallasasi, selle osa, asjade kogum, maa-ala või ehituslik kompleks. § 9. Muinsuskaitseala (1) Muinsuskaitseala on käesoleva seadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega maa-ala, mis moodustab inimese ja looduse koosmõjul kujunenud tervikliku ajaloolise keskkonna. (2) Muinsuskaitseala võib koosneda ühest või mitmest perioodist pärit hoonetest (edaspidi muinsuskaitsealal asuv ehitis) ja rajatistest, mis koos arheoloogilise kultuurkihi, loodusobjektide, tänavatevõrgu, teede, kõlvikute, hoonestus- ja krundistruktuuriga moodustavad tervikliku kultuurmaastiku. § 10. Riikliku kaitse eeldus (1) Mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust. 3 (2) Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 11. Mälestise liigid (1) Mälestise liigid on: 1) ajaloomälestis; 2) arheoloogiamälestis; 3) ehitismälestis; 4) kunstimälestis; 5) ajalooline looduslik pühapaik; 6) tehnikamälestis. (2) Ajaloomälestis on poliitilise ja ühiskondliku protsessi, olulise ajaloosündmuse või silmapaistva ühiskonna- või kultuuritegelasega seotud asi või maa-ala. (3) Arheoloogiamälestis on inimtegevuse säile, asi või nende kogum ja muud jäljed, mis on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhte kohta looduskeskkonnaga. Arheoloogiamälestise oluline osa on arheoloogiline kultuurkiht. (4) Ehitismälestis on hoone koos selle interjööri, sealhulgas sisekujunduselementide ja hoone algse funktsiooniga seotud sisseseadega, rajatis või ehituslik kompleks, mis on oluline Eesti arhitektuuriajaloo ja ruumilise keskkonna arengu tähistaja ja mitmekesise elukeskkonna hoidja. (5) Kunstimälestis on kunstilise, kultuurilise, usundilise, ajaloolise, etnoloogilise või teadusliku väärtusega vallasasi, asjade kogum, ehitise osa või ehitisest eemaldatud osa, mis peegeldab kunsti, käsitööoskuste või esteetika arengut, kohalike traditsioonide ning kogukonnaga seotud protsesse. (6) Ajalooline looduslik pühapaik on olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala. Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad. (7) Tehnikamälestis on ajaloolise, tehnilise, teadusliku, kultuurilise või sotsiaalse väärtusega vallasasi või asjade kogum, mis kajastab ühiskonnas toimunud protsesse ning on majandus- ja sotsiaalajaloo, industrialiseerimise ja esteetika arengu näide. (8) Mälestised jagunevad kinnismälestisteks ja vallasmälestisteks. Kinnismälestisteks on ajaloomälestis, arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik ja ehitismälestis. Vallasmälestisteks on kunstimälestis ja tehnikamälestis. 4 § 12. Veealune mälestis (1) Veealune mälestis on sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis paiknev käesoleva seadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asi või asjade kogum koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega. (2) Veealune mälestis, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, kuulub riigile. (3) Riigile kuuluva veealuse mälestise valitseja on Kultuuripärandiamet. § 13. Maailmapärandi objekt Maailmapärandi objekt on mälestis või muinsuskaitseala, mis on arvatud Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni artikli 11 lõike 2 alusel koostatud maailmapärandi nimekirja. § 14. Kaitsevöönd (1) Kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks võib kehtestada kaitsevööndi. (2) Kinnismälestise kaitsevööndi eesmärk on tagada: 1) kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning seda ümbritsevate mälestisega seotud kultuuriväärtuslike objektide ja elementide säilimine; 2) kinnismälestise vaadeldavus ja mälestiselt avanevate algupäraste vaadete säilimine; 3) kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine. (3) Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk on tagada: 1) muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, et vältida järske üleminekuid hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses; 2) muinsuskaitseala vaadeldavus, sealhulgas kaug- ja sisevaadete säilimine ning silueti nähtavus. (4) Kaitsevööndi võib jagada erinevate kitsendustega osadeks, lähtudes käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud eesmärkidest. (5) Kaitsevööndit ei kehtestata: 1) muinsuskaitsealal paiknevatele mälestistele, kui muinsuskaitseala kaitsekorras ei ole määratud teisiti; 2) kalmistul paiknevale mälestisele; 3) kinnismälestiseks olevas pargis paiknevale mälestisele. (6) Ajaloolise terviku moodustavatele või lähestikku asuvatele mälestistele võib kehtestada ühise kaitsevööndi. § 15. Mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise ettepanek (1) Igaühel on õigus esitada Kultuuripärandiametile ettepanek asja või maa-ala riikliku kaitse alla võtmiseks. 5 (2) Ettepanek peab sisaldama asja või maa-ala: 1) kirjeldust koos kaitse alla võtmise põhjendusega; 2) aadressi ja võimaluse korral kaarti, millele on kantud asja asukoht või piir, või asukoht, kui tegemist on vallasasjaga; 3) fotosid ja võimaluse korral muid asjakohaseid materjale. § 16. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamine (1) Enne mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamist küsib Kultuuripärandiamet sellekohast arvamust: 1) asukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt; 2) riigi haldusorganilt, kelle pädevus seondub kaitse alla võtta soovitava esemega; 3) asja või maa-ala piiresse jääva kinnisasja omanikult. (2) Kui kaasamisega kaasneks ülemäärane halduskoormus, võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud arvamuse jätta küsimata, kui asja või maa-ala piiresse jääva kinnisasja omanike arv on suurem kui 100. (3) Arvamuse andmiseks antakse piisav tähtaeg. Arvamuses esitatakse seisukoht koos põhjendusega ning teave kehtivate haldusaktide või pooleliolevate haldusmenetluste või muude oluliste asjaolude kohta, mis võivad kaitse alla võtmist mõjutada. (4) Kui on põhjendatud asja või maa-ala riikliku kaitse eelduste hindamine, algatab Kultuuripärandiamet asja või maa-ala mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse. Menetluse algatamisest teavitab Kultuuripärandiamet käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikuid, edastades teabe menetluse edasise käigu ja menetluse tõenäolise lõppemise aja kohta. (5) Menetluse käigus selgitatakse välja asja või maa-ala kultuuriväärtus, kaaludes avalikku huvi ja kaasatud isikute huve ning hinnates mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise ja kaitsevööndi kehtestamise põhjendatust, ning koostatakse kaitse alla võtmise õigusakti eelnõu või lõpetatakse menetlus. § 17. Mälestiseks tunnistamise ettevalmistamine (1) Kultuuripärandiamet saadab kaitse alla võtmise õigusakti eelnõu tutvumiseks menetlusosalistele, sealhulgas kavandatava kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja omanikule, ning annab piisava aja arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. (2) Kui pärast menetlusosaliste ärakuulamist selguvad asjaolud, mille tõttu mälestiseks tunnistamine ei ole põhjendatud, menetlus lõpetatakse. (3) Kultuuripärandiamet teavitab menetluse lõpetamisest menetlusosalisi ja ettepaneku tegijat. Teates esitatakse menetluse lõpetamise põhjendus. § 18. Muinsuskaitsealaks tunnistamise ettevalmistamine (1) Muinsuskaitsealaks tunnistamine vaadatakse läbi avatud menetluses. 6 (2) Kultuuripärandiamet avaldab vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes, kohalikus või maakondlikus lehes ning Kultuuripärandiameti veebilehel teate muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamise kohta. Teates avaldatakse lühidalt kaitse alla võtmise õigusakti eelnõu sisu, väljapaneku aeg ja koht ning arvamuste ja vastuväidete esitamise tähtaeg. Avalik väljapanek ei kesta üldjuhul vähem kui neli nädalat. (3) Avaliku väljapaneku kestel esitatud arvamused ja vastuväited lahendab Kultuuripärandiamet pärast väljapaneku lõppemist ning enne avaliku arutelu toimumist. (4) Pärast arvamuste ja vastuväidete menetlemist ning vajaduse korral kaitse alla võtmise otsuse eelnõu uuendamist korraldab Kultuuripärandiamet avaliku arutelu. Avalikku arutelu ei pea korraldama, kui tähtaja kestel arvamusi või vastuväiteid ei esitatud. (5) Kui avaliku arutelu toimumise aega ei ole teatavaks tehtud koos väljapanekust teatamisega, teavitab Kultuuripärandiamet sellest vähemalt kümme päeva enne arutelu toimumist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras. (6) Avalik arutelu protokollitakse. Protokoll peab sisaldama arutelul esitatud seisukohti ja küsimusi ning neile antud vastuseid. Kultuuripärandiamet teeb protokolli kättesaadavaks Kultuuripärandiameti veebilehel. (7) Kui pärast avalikku väljapanekut või avalikku arutelu muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti eelnõu oluliselt muudetakse, võib Kultuuripärandiamet korrata avalikku väljapanekut või avalikku arutelu. (8) Kui avalikustamisel selguvad asjaolud, mis tingivad muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse lõpetamise, lõpetab Kultuuripärandiamet menetluse. (9) Kultuuripärandiamet teavitab menetluse lõpetamisest käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras. Teates esitatakse menetluse lõpetamise põhjendus. § 19. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamine (1) Mälestiseks tunnistamise otsustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga, kuulates ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha. (2) Mälestiseks tunnistamise õigusaktis märgitakse: 1) mälestise nimetus, koosseis, asukoht ja maa-alalise objekti puhul selle piir; 2) mälestise liik või liigid ja kaitse alla võtmise põhjendus; 3) kui määratakse kaitsevöönd, siis selle eesmärk, piir ning kaitsevööndis asuvad kultuuriväärtuslikud objektid ja elemendid; 4) leevendused käesoleva seaduse § 50 lõigetes 1–3 ja § 64 lõikes 1 sätestatud tööde tegemise loa kohustusest ning käesoleva seaduse § 51 lõigetes 1–3 ja § 64 lõikes 3 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest, kui neid tehakse. (3) Muinsuskaitsealaks tunnistamise otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega. (4) Enne Vabariigi Valitsusele esitamist kuulab valdkonna eest vastutav minister ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti eelnõu kohta. 7 (5) Muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktis määratakse muinsuskaitseala kaitsekord, milles märgitakse: 1) muinsuskaitseala nimetus ja piir; 2) kaitse eesmärk; 3) muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid; 4) kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded, sealhulgas vajaduse korral ehitamise tingimused vastavalt ehitiste väärtusklassidele, muinsuskaitsealal avanevad olulised sisevaated ning muud kitsendused; 5) kaitsevööndi eesmärk ja piir, sealhulgas muinsuskaitsealale avanevad kaugvaated; 6) leevendused käesoleva seaduse §-s 33 sätestatud säilitamiskohustusest, § 50 lõigetes 1–3, sätestatud tööde tegemise loa kohustusest ning käesoleva seaduse § 51 lõigetes 1–3 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest, kui neid tehakse. (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud õigusakt avaldatakse Riigi Teatajas ning see jõustub kümnendal päeval pärast avaldamist. § 20. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamine ja muutmine (1) Mälestiseks olemise võib lõpetada, kui mälestis: 1) on museaal muuseumiseaduse tähenduses; 2) on arhivaal arhiiviseaduse tähenduses; 3) on teise mälestise lahutamatu osa; (2) Mälestiseks olemine lõpetatakse, kui mälestis: 1) ei vasta riikliku kaitse eeldusele; 2) on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud; 3) ei ole leitav ega tuvastatav ja on piisav alus arvata, et mälestis ei ole säilinud. (3) Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise menetluse suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 15–18 sätestatut. (4) Mälestiseks olemise lõpetamise otsustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga, kuulates ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha. (5) Muinsuskaitsealaks olemise lõpetatakse, kui muinsuskaitseala: 1) ei vasta riikliku kaitse eeldustele; 2) on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud. (6) Muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega. Valdkonna eest vastutav minister kuulab enne ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha. (7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 6 nimetatud õigusakt avaldatakse Riigi Teatajas ning see jõustub kümnendal päeval pärast avaldamist. (8) Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti muutmisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 15–19 sätestatut. 8 § 21. Ajutise kaitse alla võtmine (1) Kultuuriväärtusega asja või maa-ala võib võtta ajutise kaitse alla, et hinnata mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise vajadust ja vajaduse korral viia läbi mälestiseks tunnistamise menetlus. (2) Ajutist kaitset kohaldatakse juhul, kui on piisav alus arvata, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala võib enne mälestiseks tunnistamist hävida või kaduda või asja või maa-ala kultuuriväärtust rikutakse. Ajutise kaitse kohaldamise vajaduse korral ei pea järgima käesoleva seaduse § 16 lõikes 1 sätestatud kohustust. (3) Ajutise kaitse alla võtmise otsustab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga. Käskkiri jõustub allakirjutamisel ja avaldatakse kultuurimälestiste registris. § 22. Ajutise kaitse abinõud Ajutise kaitse alla võetud asja suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses mälestise kohta sätestatut. Ajutise kaitse all oleva asja omanikul või valdajal on mälestise omaniku või valdaja õigused ja kohustused. § 23. Ajutise kaitse tähtaeg (1) Ajutise kaitse alla võib asja võtta kuni kuueks kuuks. Põhjendatud juhul võib ajutise kaitse tähtaega pikendada, kuid mitte kauemaks kui 12 kuuni. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja kulg peatub ajaks, mille jooksul asja või maa-ala kultuuriväärtuse kindlakstegemine on takistatud haldusakti adressaadist sõltuvalt. (3) Ajutine kaitse kehtib kuni mälestiseks tunnistamiseni, kuid mitte kauem kui seadusega lubatud tähtaja lõpuni. (4) Ajutise kaitse vajaduse äralangemisel ajutine kaitse lõpetatakse. Ajutise kaitse lõpetamise otsustab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga. Käskkiri jõustub allakirjutamisel ja avaldatakse kultuurimälestiste registris. 2. jagu Arheoloogiline leid ja arheoloogiline leiukoht § 24. Arheoloogiline leid (1) Arheoloogiline leid on maasse, maapinnale, ehitisse, veekogusse või selle põhjasetetesse ladestunud või peidetud arheoloogiline, sealhulgas ajaloolise, kunstilise, teadusliku või muu kultuuriväärtusega inimtekkeline ese või esemete kogum, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (2) Arheoloogilise leiu kultuuriväärtuse tuvastab Kultuuripärandiamet. (3) Arheoloogilise leiu määratlemisel esemete kogumina võetakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule arvesse esemete leidmise konteksti, omavahelist seost ning terviklikkust. 9 (4) Arheoloogiline leid kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti või kelle valduses see on. Arheoloogilist leidu ei saa heauskselt omandada. (5) Arheoloogilise leiu suhtes ei kohaldata asjaõigusseaduse §-e 90 ja 103. § 25. Arheoloogiline leiukoht (1) Arheoloogiline leiukoht on maa- või veeala, kust on leitud arheoloogiline leid või leiud, inimluud, ajalooliste ehituskonstruktsioonide jäänused või muid arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid elemente ja mis võib neid elemente jätkuvalt sisaldada. (2) Igaüks peab rakendama ettevaatusmeetmeid, et vältida arheoloogilise leiukoha ja arheoloogiliste leidude rikkumist ja hävitamist. (3) Arheoloogilise leiukoha määrab Kultuuripärandiamet. Leiukoha määramise otsuses sätestatakse: 1) arheoloogiliste leidude, inimluude, ajalooliste ehituskonstruktsioonide jäänuste või arheoloogilisele kultuurkihile osutavate elementide olemasolu; 2) leiukoha piir; 3) kohustus teha uuring vastavalt käesoleva seaduse § 26 lõikele 1; 4) vajaduse korral leevendus käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 sätestatud uuringukohustusest. (4) Isik, kelle kinnisasjast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud elemente leitakse, võimaldab Kultuuripärandiametil teha leiukoha tuvastamiseks vajalikke toiminguid. (5) Leiukoha tuvastamise otsus avaldatakse kultuurimälestiste registris. § 26. Arheoloogilise leiukoha kaitse ja kaitse lõpetamine (1) Arheoloogilises leiukohas tuleb enne ehitamist, teede, kraavide ja trasside rajamist ning muid mulla- ja kaevetöid ning veealuses leiukohas enne traalimist, süvendamistööde tegemist ja tahkete ainete kaadamist teha uuring. Uuringu tegemisele ja hüvitamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 46 lõigetes 5 ja 7 ning §-des 47–49 sätestatut. (2) Isik, kelle kinnisasjal leiukoht asub, teavitab: 1) Kultuuripärandiametit arheoloogilise leiukoha rikkumisest või ohust selle säilimisele; 2) leiukoha asumisest kinnisasjal selle valduse üleandmisel rendi- või muu selletaolise suhte alusel. (3) Arheoloogilise leiukoha piiresse jääva kinnisasja võõrandamise leping või asjaõigusega koormamise leping peab sisaldama sellekohast sätet viitega arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise õigusaktile. (4) Arheoloogilise leiukoha suhtes, kus on tuvastatud arheoloogilise kultuurkihi olemasolu, võib Kultuuripärandiamet algatada mälestiseks tunnistamise menetluse. (5) Kaitse leiukohana lõpeb, kui leiukoht tunnistatakse käesolevas seaduses sätestatud korras mälestiseks. 10 (6) Kultuuripärandiamet lõpetab arheoloogilise leiukoha kaitse, kui leiukoht on läbi uuritud ja leiukohas ei ole rohkem arheoloogilisi leide või arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid elemente säilinud. § 27. Arheoloogilise leiu leidja kohustused (1) Arheoloogilise leiu tunnustega asja leidja on kohustatud säilitama leiu ja leiukoha muutmata kujul. Leiust tuleb viivitamata teatada Kultuuripärandiametile. (2) Leitud asi tuleb kuni Kultuuripärandiametile üleandmiseni jätta leiukohta. Leidja võib leitud asja leiukohast eemaldada ainult Kultuuripärandiameti nõusolekul või juhul, kui asja säilimine satub ohtu. (3) Leidu ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise, väljakaevamise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada. (4) Juhul kui arheoloogiline leid leitakse teise riigi majandusvööndist, mandrilavalt või süvamerepõhjast, on Eesti kodanik või Eesti lipu all sõitva laeva kapten kohustatud esimesel võimalusel teavitama leiust Kultuuripärandiametit. § 28. Õigus leiuautasule (1) Arheoloogilise leiu leidjale määrab Kultuuripärandiamet leiuautasu. (2) Leiuautasu määramisel võetakse arvesse leitud asja ajaloolist, arheoloogilist, teaduslikku, kunstilist või muud kultuuriväärtust, samuti asja leidmise ja riigile üleandmise asjaolusid. (3) Arheoloogilise leiu võib Kultuuripärandiamet tasuta võõrandada leidjale. (4) Leiuautasu ei määrata, kui: 1) leid on vee-, õhu- või muu sõiduki vrakk või selle osa või vrakiga seonduv last ja muud esemed; 2) arheoloogiliste leidude otsimine või väljakaevamine kuulub leidja kohustuste hulka; 3) leid võõrandatakse leidjale; 4) leidja on rikkunud käesoleva seaduse §-s 27 või § 29 lõigetes 4 ja 11 sätestatud kohustusi; 5) leid on leitud mälestiselt, muinsuskaitsealalt, nende kaitsevööndist või arheoloogilisest leiukohast; 6) leidja on väärteomenetluse korras karistatud arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumise, otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise või otsinguvahendi kasutamise eest otsinguvahendi loata; 7) leidja on kriminaalkorras karistatud kultuuriväärtusega eseme omastamise, kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest. 8) leid on leitud teise riigi majandusvööndist, mandrilavalt või süvamerepõhjast. (5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 6 ja 7 sätestatud alused ei laiene isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt. (6) Leiuautasu määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 11 § 29. Otsinguvahendi kasutamine (1) Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on otsinguvahendi kasutamine lubatud ainult: 1) uuringu teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuloa alusel; 2) korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks; 3) kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames ehitamise, põlluharimise ja metsandusega seotud ülesannete täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega. (2) Otsinguvahend käesoleva seaduse tähenduses on tehniline vahend või seade, välja arvatud navigatsioonivahend, mis võimaldab kindlaks teha maapinnal, maa sees ja vee all olevate arheoloogiliste leidude asukohta. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud juhtudel tuleb otsinguvahendi kasutamisest teavitada eelnevalt Kultuuripärandiametit. (4) Otsinguvahendi kasutamiseks veealal ning väljaspool linna, alevit, alevikku ja küla selgelt piiritletaval kompaktse asustusega alal ja õuemaad on nõutav otsinguvahendi luba, välja arvatud: 1) uuringu teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuloa alusel; 2) korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks; 3) kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames ehitamise, põlluharimise ja metsandusega seotud ülesannete täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega. (5) Otsinguvahendi luba on õigus taotleda füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja läbinud täienduskoolituse, mille käigus omandatakse oskus arheoloogiline leid ära tunda ning mitte kahjustada leidu ega leiukohta. (6) Otsinguvahendi loa annab Kultuuripärandiamet. Otsinguvahendi luba antakse viieks aastaks. (7) Kultuuripärandiamet keeldub otsinguvahendi loa andmisest, kui loa taotleja: 1) ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 2) on teadlikult esitanud valeandmeid, mis mõjutavad oluliselt otsinguvahendi loa andmise otsustamist; 3) on väärteomenetluse korras karistatud arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumise, otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise või otsinguvahendi kasutamise eest otsinguvahendi loata; 4) on kriminaalkorras karistatud kultuuriväärtusega eseme omastamise, kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest. (8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktides 3 ja 4 sätestatud alused ei laiene isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt. (9) Kultuuripärandiamet võib arheoloogiapärandi kaitseks peatada otsinguvahendi loa kehtivuse, kui loa saanud isikul on esitamata käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud aruanne. (10) Kultuuripärandiamet võib tunnistada otsinguvahendi loa kehtetuks, kui: 12 1) loa taotlemisel on esitatud teadlikult valeandmeid, mis mõjutasid oluliselt loa andmise otsustamist; 2) loa omanik ei täida käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid otsinguvahendi kasutamiseks või arheoloogilise leiu leidjale; 3) loa omanik on väärteomenetluse korras karistatud arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumise, otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise või otsinguvahendi kasutamise eest otsinguloata või kriminaalkorras karistatud kultuuriväärtusega eseme omastamise, kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest ning kelle karistusandmed ei ole karistusregistrist kustunud. (11) Otsinguvahendi loa saanud isik esitab Kultuuripärandiametile otsingu kohta otsinguaruande. (12) Otsinguvahendi kasutamisel peab isikul olema kaasas isikut tõendav dokument. Teise isiku omandis oleval maatükil otsinguvahendi kasutamiseks peab olema omaniku luba. (13) Otsinguvahendi loa taotlemise ja andmise korra, otsinguvahendi loa vormi, nõuded otsinguaruandele ja selle esitamisele ning täienduskoolituse läbiviijale kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 30. Arheoloogiliste leidude säilitamine (1) Arheoloogilisi leide säilitavaks asutuseks on: 1) muuseum; 2) arheoloogia teaduskogu säilitav teadus- ja arendusasutus; 3) Kultuuripärandiamet. (2) Arheoloogiliste leidude säilitamise koha määrab Kultuuripärandiamet, kuulates ära uuringu tegija ettepaneku ning võttes arvesse uuringuobjektilt pärineva leiukogu terviklikkuse põhimõtet ja säilitava asutuse arvamust. § 31. Tööde peatamine arheoloogiapärandi kaitseks (1) Kui mistahes paigas avastatakse ehitamisel, teede, kraavide ja trasside rajamisel või muude mulla- ja kaevetööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht või maasse, veekogusse või selle põhjasetetesse mattunud ajaloolised ehituskonstruktsioonid, on leidja kohustatud tööd peatama, säilitama koha muutmata kujul ning viivitamata teavitama sellest Kultuuripärandiametit. (2) Kultuuripärandiametil on õigus peatada tööd kuni üheks nädalaks, et teha kindlaks uuringute vajalikkus või hinnata asja vastavust riikliku kaitse eeldusele. (3) Kinnisasjal, kus Kultuuripärandiameti andmeil võib ajalooliste allikate põhjal leiduda arheoloogilisi esemeid, inimluid, arheoloogiline kultuurkiht, tuleb keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse tähenduses keskkonnamõju hindamise käigus teha arheoloogiline uuring. Uuringu määramisele ja tegemisele kohaldatakse käesoleva seaduse §- des 46–49 sätestatut. Nimetatud uuringu kulu ei kuulu hüvitamisele käesoleva seaduse § 49 lõike 2 alusel. 13  3. jagu Veealune kultuuripärand § 32. Veealuse kultuuripärandi kaitse (1) Käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid kohaldatakse seni avastamata või uurimata veealuse kultuuripärandi kaitseks, mis ei ole tunnistatud mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks. (2) Sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis tuleb enne ehitamist, sealhulgas rajatise ja seadmestiku paigaldamist või veealuse kultuuripärandi säilimist ohustada võiva muu tegevuse kavandamist teha uuring. (3) Uuringu määramisele ja uuringu tegemisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 46–49 sätestatut. Nimetatud uuringu kulu ei kuulu hüvitamisele käesoleva seaduse § 49 lõike 2 alusel. 4. peatükk Kaitse korraldus 1. jagu Mälestise ja muinsuskaitseala säilimise tagamine § 33. Säilitamiskohustus (1) Igaüks peab hoiduma tegevusest, mis võib mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist ohustada, rikkuda või selle hävitada. Mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist ei tohi hävitada ega rikkuda. (2) Mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist võib kasutada lähtuvalt nüüdisaja vajadustest, kuid mitte viisil, mis võib ohustada mälestise või ehitise või selle osade säilimist. (3) Mälestise ja muinsuskaitseala tervikliku säilimise tagamiseks peab mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik või valdaja mälestist või ehitist hooldama, vajaduse korral remontima ning tööde kavandamisel ja tegemisel järgima käeolevas seaduses sätestatud nõudeid. § 34. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumine (1) Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumine seisneb: 1) mälestise või selle osade, muinsuskaitsealal asuva ehitise või muinsuskaitseala muude elementide rikkumises, mille tõttu mälestise või ehitise füüsikalised või keemilised omadused, konstruktiivsed ja dekoratiivsed elemendid või ilme on muutunud või mälestise või ehitise seisukord on halvenenud; 2) säilitamiskohustuse täitmata jätmises, mille tõttu mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende osade seisukord on halvenenud; 3) arheoloogiamälestisel kultuurkihi või arheoloogiliste leidude rikkumises, milleks on eelkõige väljakaevamine või muu tegevuse tagajärjel segipaiskamine selliselt, et mälestise edasine teaduslik uurimine tervikliku ajalooallikana muutub võimatuks. 14 (2) Rikkumisega tekitatud kahju on oluline, kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise autentsust on kahjustatud, kuid selle potentsiaalne terviklikkus on taastatav ilma kunstilise või ajaloo võltsimiseta. Arheoloogiamälestise puhul on kahju oluline, kui kaevatud on segatud arheoloogilise kultuurkihi või täitelise iseloomuga pealmistes ladestustes. (3) Rikkumisega tekitatud kahju on suur, kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise autentsust on märkimisväärselt kahjustatud ning selle terviklikkuse taastamine eeldab ühe või mitme kultuuriväärtusliku osa asendamist koopiaga või rekonstrueerimist. Arheoloogiamälestise puhul on kahju suur, kui kaevatud on segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, pinnasest on võetud välja arheoloogilisi leide või on rikutud ehituskonstruktsioonide, vrakkide ja muu sellise jäänuseid. § 35. Mälestise säilitamise toetamine (1) Mälestise või muinsuskaitse alal asuva ehituse omanik või valdaja võib Kultuuripärandiametilt taotleda toetust mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks, remondiks, konserveerimiseks, restaureerimiseks, säilimistingimuste tagamiseks ja taastamiseks. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele esitatavad nõuded, taotluse esitamise tähtaja, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise alused, toetuse sihipärase kasutamise kontrollimise korra ning toetuse tagasinõudmise alused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 36. Teavitamiskohustus (1) Mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik või valdaja teavitab esimesel võimalusel Kultuuripärandiametit: 1) mälestist või ehitist kahjustada võivast ohust või nende kahjustumisest või hävimisest; 2) mälestise või kinnisasja valduse tahtevastasest üleminekust; 3) vallasmälestise võõrandamisest, pärimisest, hoiuleandmisest või hoiukoha muutmisest. (2) Kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik annab mälestise, ehitise või selle osa valduse rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel üle teisele isikule, teavitab ta asja valduse saajat asja mälestiseks olemisest või ehitise asumisest muinsuskaitsealal. § 37. Mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise võõrandamine (1) Mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja võõrandamise leping või asjaõigusega koormamise lepingusse tuleb lisada viide kaitse kehtestamise õigusaktile. (2) Vallasmälestisi, mis moodustavad asjade kogumi, on lubatud üksikult võõrandada või pärandada või pärandi jagamisel jaotada ainult Kultuuripärandiameti loal. 15 § 38. Mälestise sundvõõrandamine (1) Kui mälestise omanik ei täida käesolevast seadusest tulenevaid kohustusi ja säilimine on ohus ning selle säilimist ei ole võimalik teiste vahenditega tagada, võib mälestise sundvõõrandada. (2) Mälestis sundvõõrandatakse õiglase ja kohese hüvitise eest. Hüvitis makstakse sundvõõrandamisele kuuluva asja omanikule või pärijale. (3) Kinnismälestise sundvõõrandamine toimub kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse kohaselt. (4) Vallasmälestise sundvõõrandamise otsustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. Sundvõõrandamise otsuses näidatakse sundvõõrandamise alus, väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus ja hüvitise saaja. § 39. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise taastamise kohustus (1) Hävitatud või rikutud mälestis ja muinsuskaitsealal asuv väärtuslik ehitis või nende osa tuleb taastada, kui see on juhtumi asjaolusid arvestades põhjendatud. (2) Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise taastamise kohustuse ja ulatuse otsustab Kultuuripärandiamet. Taastamist korraldab mälestise või ehitise omanik. (3) Enne mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise taastamiskohustuse- ja ulatuse otsustamist küsib Kultuuripärandiamet sellekohast arvamust: 1) asukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt; 2) riigi haldusorganilt, kelle pädevus seondub taastada soovitava mälestise või ehitisega. (4) Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise taastamisel lähtutakse käesoleva peatüki 4. jaos sätestatud kinnismälestisega või käesoleva peatüki 5. jaos vallasmälestisega seotud tööde tegemise korrast. (5) Kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise taastamine ei ole põhjendatud, korraldab Kultuuripärandiamet vajadusel mälestise või ehitise kohta teabe talletamiseks uuringu. Uuringu kulu võib sisse nõuda mälestise või ehitise omanikult või mälestist või ehitist rikkunud isikult ulatuses, milles mälestise või ehitise omanik või muu isik on mälestise või ehitise rikkumise või hävimise põhjustanud. § 40. Kinnismälestise teisaldamine (1) Kinnismälestise võib teisaldada tema asukohast teise sobivasse asukohta, kui see on möödapääsmatu suure avaliku huvi tagamiseks ja kinnismälestise säilimine olemasolevas keskkonnas on ohustatud ning selle säilimist ei ole muul viisil võimalik tagada. (2) Teisaldamise lubatavuse otsustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga kuulates ära Kultuuripärandiameti, Muinsuskaitse Nõukogu ja mälestise asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse seisukoha. 16 (3) Kinnismälestise teisaldamise tingimused määrab Kultuuripärandiamet muinsuskaitse eritingimustega. § 41. Juurdepääs kinnismälestisele (1) Kinnismälestise juurde viivad teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning nende olemasolu korral peab kinnisasja valdaja tagama nimetatud ajal isikute juurdepääsu mälestisele. (2) Õuemaale, kus asub kinnismälestis, või kinnismälestiseks olevasse hoonesse pääsevad teised isikud kinnisasja valdaja määratud ajal ja korras. § 42. Juurdepääs veealusele mälestisele (1) Veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndis on sukeldumine lubatud Kultuuripärandiameti sukeldumisloaga või majandustegevuse raames tegutseva sukeldumisteenust pakkuva ettevõtja juhendamisel. (2) Veealusele mälestisele sukeldumise luba on õigus saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja kes on läbinud mälestisele sukeldumise koolituse. (3) Sukeldumisloa annab Kultuuripärandiamet. Sukeldumisluba antakse tähtajatult. (4) Sukeldumisteenust pakkuv ettevõtja või sukeldumisloa saanud isik teavitab enne ja pärast mälestisele ja selle kaitsevööndisse sukeldumist Kultuuripärandiametit. (5) Sukeldumisloa taotlemise, andmise, sellest keeldumise, kehtetuks tunnistamise ning sukeldumisest teavitamise korra ning nõuded, mälestisele sukeldumise koolituse pakkujale kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 2. jagu Mälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemise nõuded § 43. Tööde tegemisele esitatavad nõuded (1) Mälestisel ja muinsuskaitsealal töid kavandades ning tehes tuleb lähtuda autentsuse ja terviklikkuse säilitamise põhimõttest, pidades oluliseks eri ajastute väärtuslikke kihistusi ning tagada tegevuse ohutus mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele. (2) Mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist konserveerides, restaureerides ja ehitades tuleb järgida Kultuuripärandiameti kooskõlastatud ehitusprojekti või tegevuskava ja tööde tegemise loaga sätestatud tingimusi ning tööde teostaja kvalifikatsioon peab olema tõendatud. § 44. Nõustamine Kultuuripärandiamet nõustab mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikku või valdajat mälestise või ehitise hooldamise, remondi, ehitamise, konserveerimise ja restaureerimise küsimustes, annab juhiseid ja väljastab vajaduse korral hoolduskava. 17 § 45. Hoolduskava (1) Hoolduskava on mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise tagamiseks koostatud kasutamis-, korrashoiu- ja hooldamisnõuannete kogum, mis arvestab mälestise või ehitise eripära. (2) Hoolduskava sisaldab mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamiseks vajalike remondi- ja hooldustööde ning selleks kasutatavate materjalide ja töövõtete sobivuse, asjakohasuse ja õigeaegsuse soovitusi, mis abistavad omanikku säilitamiskohustuse täitmisel. 3. jagu Mälestise, muinsuskaitseala ja muinsuskaitsealal asuva ehitise uuring § 46. Uuring (1) Ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks või konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks olulise teabe väljaselgitamiseks tuleb teha uuring. (2) Uuringut võib teha teaduslikul eesmärgil. Teadusuuringu tegemise kulu ei kuulu hüvitamisele käesoleva seaduse § 49 lõike 2 alusel. (3) Uuringut kavandades või tehes lähtutakse minimaalse sekkumise põhimõttest. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud uuringu vajaduse ja ulatuse määrab Kultuuripärandiamet lähtuvalt kavandatud tööde iseloomust ja mahust enne muinsuskaitse eritingimuste andmist, muinsuskaitse eritingimustes, kooskõlastuse andmisel teisele haldusorganile või tööde tegemise loas. (5) Sellise uuringu tegemiseks, mis sekkub füüsiliselt mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise materjali või võib kaasa tuua mälestise või ehitise muutmise, koostatakse uuringukava ning uuringu tegemisest teatatakse Kultuuripärandiametit ette. (6) Uuringukava koostamine ja uuringu tegemisest teatamine ei ole nõutav vallasmälestise uuringu puhul, kui see on konserveerimise või restaureerimise osa ning sisaldub konserveerimise või restaureerimise tegevuskavas. (7) Uuringu liigid ja uuringu tegemise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 47. Uuringukava Uuringukavas esitatakse kavandatavad uuringu liigid, nende eesmärk ning tegemise meetodid ja ajakava, vajaduse korral joonised uuringu teostamise kohtade ning ulatuse kohta ja muud olulised andmed sõltuvalt uuringu liigist. § 48. Uuringuteatis (1) Uuringuteatis esitatakse kultuurimälestiste registri kaudu elektrooniliselt või Kultuuripärandiametile. 18 (2) Uuringuteatis esitatakse vähemalt kümme päeva enne uuringuga alustamist. Kui Kultuuripärandiamet ei teavita uuringuteatise esitajat kümne päeva jooksul pärast teatise esitamist vajadusest teatises esitatud andmeid täiendavalt kontrollida, võib uuringut alustada. (3) Uuringuteatises märgitakse: 1) esitaja nimi, kontaktandmed, esitamise kuupäev ja allkiri; 2) uuringu tegija andmed; 3) uuringu läbiviimise aeg. (4) Koos uuringuteatisega esitatakse nõuetekohane uuringukava. (5) Kultuuripärandiamet kontrollib uuringukava ja uuringu tegija vastavust nõuetele ning vajaduse korral määrab uuringu tegemiseks täiendavad tingimused või otsustab uuringu lubatavuse. (6) Kultuuripärandiamet keeldub uuringu lubamisest, kui: 1) uuringukava ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 2) uuringu tegijal ei ole uuringu tegemiseks vajalikku kvalifikatsiooni; 3) uuringu tegemisega võib tekkida oht mälestisele või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele. (7) Uuringuteatise alusel võib uuringu teha kahe aasta jooksul teatise esitamisest või täiendavate nõuete esitamisest. (8) Uuringuteatise vorminõuded ja selle esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 49. Uuringuaruanne ja uuringu rahastamine (1) Uuring dokumenteeritakse ning nõuetekohane uuringuaruanne esitatakse Kultuuripärandiametile kolme kuu jooksul pärast uuringu lõppemist. (2) Uuringu tellijale hüvitatakse käesoleva seaduse § 46 lõikes 4 sätestatud korras määratud uuringu tegemise kulu pärast nõuetekohase uuringuaruande esitamist. (3) Uuringute dokumenteerimise korra ja nõuded aruandele ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud hüvitise määra, maksmise tingimused, maksmisest keeldumise alused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 4. jagu Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemine § 50. Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal kehtivad nõuded (1) Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal konserveerimis-, restaureerimis- ja ehitamistöödeks ning mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise ilme või omaduste muul viisil muutmiseks on nõutav tööde tegemise luba. 19 (2) Muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides konserveerimis-, restaureerimis- ja ehitamistööde tegemise luba on nõutav, kui: 1) ehitis asub maailmapärandi objektil; 2) hoone on hinnatud muinsuskaitseala kaitsekorras väga väärtuslikuks. (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on tööde tegemise luba nõutav: 1) kõrghaljastuse rajamiseks, raie-, kaeve- ja muudeks pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks arheoloogiamälestisel, ajaloolises looduslikus pühapaigas, ehitismälestisest pargis, ajaloomälestisest lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul ja muinsuskaitsealal; 2) haljastustöödeks ehitismälestisest pargis, kirikuaias, kalmistul ja ajaloolises looduslikus pühapaigas; 3) maapinna ettevalmistamiseks metsaseaduse tähenduses arheoloogiamälestisel ja ajaloolises looduslikus pühapaigas. (4) Pädev asutus kooskõlastab Kultuuripärandiametiga ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustusliku ehitise ehitamise lubamise, kui ehitusteatise või ehitusloa taotluse ese on seotud mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitisega. (5) Pädev asutus kooskõlastab Kultuuripärandiametiga kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal kinnistu piiride ning arheoloogiamälestisel, ajaloolises looduslikus pühapaigas ja muinsuskaitsealal maa sihtotstarbe muutmise. (6) Veealusel mälestisel on keelatud ankurdamine, traalimine, süvendamistööde tegemine ja tahkete ainete kaadamine. (7) Tööde tegemise luba ei ole nõutav: 1) kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks ja remontimiseks; 2) ajaloomälestisest kalmistul haua kaevamisel; 3) käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud tööde puhul ulatuses, milles on tehtud leevendusi mälestiseks tunnistamise õigusaktis või muinsuskaitseala kaitsekorras. § 51. Kaitsevööndis kehtivad nõuded (1) Mälestise ja muinsuskaitseala kaitsevööndisse ehitusseadustiku kohaselt ehitusteatise kohustusega või ehitusloa kohustusega ehitise ehitamisest, sealhulgas ajutise ehitise püstitamisest või rajamisest ning olemasoleva ehitise ümberehitamisest, laiendamisest, välisilme muutmisest ja lammutamisest võib lugeda teatatuks või anda ehitusloa, kui pädev asutus on ehitamise Kultuuripärandiametiga kooskõlastanud. (2) Juhul kui ehitise, sealhulgas ajutise ehitise püstitamiseks või rajamiseks ning olemasoleva ehitise ümberehitamiseks, laiendamiseks, välisilme muutmiseks ja lammutamiseks ei ole ehitusseadustiku kohaselt ehitusteatis või ehitusluba nõutav või ehitamine ei ole Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud, teavitab ehitamisest huvitatud isik Kultuuripärandiametit ehitamisest ette käesoleva seaduse §-s 60 sätestatud korras. (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule teavitatakse Kultuuripärandiametit ette: 1) kõrghaljastuse rajamisest mälestise kaitsevööndisse; 20 2) raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööde tegemisest arheoloogiamälestise, ajaloolise loodusliku pühapaiga, ajaloomälestisest kalmistu ja kirikuaia ning ehitismälestisest pargi kaitsevööndis; 3) maapinna ettevalmistamisest metsaseaduse tähenduses arheoloogiamälestise ja ajaloolise loodusliku pühapaiga kaitsevööndis; 4) ankurdamisest, traalimisest, süvendamisest ja tahkete ainete kaadamisest veealuse mälestise kaitsevööndis. (4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tööd kaitsevööndis tehakse käesoleva seaduse § 50 lõikes 3 sätestatud tööga samaaegselt ka mälestisel või muinsuskaitsealal, asendab teavitamist tööde tegemise luba ning vajalikud andmed esitatakse tööde tegemise loa taotluses. (5) Kultuuripärandiametiga kooskõlastamine või teavitamiskohustuse täitmine ei ole nõutav kaitsevöödis asuva ehitise siseruumides ehitamise korral ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1- 3 sätestatu puhul ulatuses, milles on tehtud leevendusi mälestiseks tunnistamise õigusakti või muinsuskaitseala kaitsekorras. § 52. Tööde peatamine Kui kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis töid tehes avastatakse rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht, arheoloogiline kultuurkiht või muu leid või asjaolu, mida seni tehtud uuringute käigus ei ole dokumenteeritud või millega projekteerimisel või tööde tegemise loa andmisel ei ole arvestatud, on tööde tegija kohustatud säilitama leitu muutmata kujul ning teavitama sellest viivitamata Kultuuripärandiametit. § 53. Muinsuskaitse eritingimused (1) Muinsuskaitse eritingimused on nõutavad kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise, ehitamise või teisaldamise ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks. (2) Muinsuskaitse eritingimused on nõutavad kinnismälestisele või muinsuskaitsealale ehitise püstitamiseks või rajamiseks, välja arvatud juhul, kui ehitusprojekt järgib kehtiva detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi ja Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud detailplaneeringut. (3) Muinsuskaitse eritingimused annab Kultuuripärandiamet haldusaktiga, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 55 sätestatud juhul. (4) Muinsuskaitse eritingimustega määratakse, kui see on asjakohane: 1) konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise nõuded, pidades silmas mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise kultuuriväärtusliku terviku, osade, tarindite ja detailide säilimist või seisundi parandamist või mälestise asukohas välja kujunenud keskkonda või selle seisundi parandamist, sealhulgas arhitektuurilised, ehituslikud ja kujunduslikud tingimused; 2) ehitise püstitamise korral kõrgusepiirang, mahud ja hoonestuslaad, arhitektuurilised, ehituslikud ja kujunduslikud tingimused ning asend krundil; 21 3) ehitamise või muude tööde tegemise nõuded, pidades silmas mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimist sobivas keskkonnas või selle keskkonna seisundi parandamist; 4) mälestisel ja selle kaitsevöödis avanevad olulised vaatesuunad; 5) nõuded ehitusprojektile, sealhulgas ehitusprojekti staadium või tegevuskavale; 6) ehitusprojekti koostamise vajadus; 7) vajalikud uuringud, mis tuleb teha enne ehitusprojekti või tegevuskava koostamist või tööde teostamise ajal, ning nende eesmärk ja ulatus; 8) muinsuskaitselise järelevalve teostamise vajadus; 9) tööde dokumenteerimise kohustus, kui muinsuskaitselist järelevalvet ei määrata; 10) nõuded töö teostaja ja muinsuskaitselise järelevalve teostaja kvalifikatsioonile. (5) Kultuuripärandiametil on õigus nõuda enne muinsuskaitse eritingimuste andmist uuringu tegemist, kui ilma uuringuta ei ole võimalik kindlaks määrata käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tingimusi. Muinsuskaitse eritingimuste andmise menetlus peatub kuni nõuetekohase uuringuaruande esitamiseni. § 54. Muinsuskaitse eritingimuste taotlemine ja menetlus (1) Muinsuskaitse eritingimuste andmise taotluses esitatakse lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud andmetele mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise või ehitamise eesmärk ja ulatus ning muud vajalikud andmed. (2) Kultuuripärandiamet kontrollib muinsuskaitse eritingimuste taotluse saamisel selle nõuetele vastavust. Kui muinsuskaitse eritingimuste andmine on ilmselgelt võimatu, jätab Kultuuripärandiamet taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega. (3) Kultuuripärandiamet annab muinsuskaitse eritingimused või otsustab nende andmata jätmise 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest. Kui Kultuuripärandiamet otsustab menetluse korraldada avatud menetlusena, antakse eritingimused 60 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. (4) Kultuuripärandiamet keeldub muinsuskaitse eritingimusi andmast, kui: 1) kavandatavad muudatused ei taga mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimist; 2) ei ole tehtud eritingimuste andmiseks vajalikke uuringuid; 3) taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutavad oluliselt muinsuskaitse eritingimuste andmise otsustamist. (5) Muinsuskaitse eritingimused kehtivad viis aastat alates nende andmisest. Muinsuskaitse eritingimuste kehtivust võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra viie aasta võrra. (6) Kui sama taotluse eseme kohta on antud uued muinsuskaitse eritingimused, muutuvad varem antud tingimused kehtetuks. (7) Kultuuripärandiamet võib tunnistada muinsuskaitse eritingimused kehtetuks, kui nende taotlemisel on teadvalt esitatud valeandmeid, mis mõjutasid oluliselt eritingimuste andmise otsustamist või kui nende andmise aluseks olnud andmed või konserveerimisele, restaureerimisele või ehitamisele esitatavad nõuded on muutunud. 22 § 55. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused (1) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste ülesanne on kindlustada, et planeeritaval maa-alal kavandatavad muudatused aitavad tagada muinsuskaitseala või kinnismälestise säilimise ja vaadeldavuse ning muud kaitsevööndiga seatud eesmärgid. (2) Üldplaneeringu eritingimused koosatakse, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala või selle kaitsevöönd. Kultuuripärandiametiga kooskõlastatult ei pea eritingimusi koostama juhul, kui kavandatav tegevus ei muuda oluliselt väljakujunenud ruumilist olukorda või muinsuskaitseala säilimist ja vaadeldavust. (3) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või nende kaitsevöönd. (4) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse muinsuskaitsealal või muinsuskaitseala või kinnismälestise kaitsevööndis ehitise püstitamiseks või rajamiseks ka juhul, kui planeerimisseaduse järgi puudub detailplaneeringu koostamise kohustus. Detailplaneeringu olemasolul seda muutvate või täpsustavate projekteerimistingimuste andmisel arvestatakse detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustega. (5) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi võib koostada pädev isik ning need tuleb kooskõlastada Kultuuripärandiametiga. (6) Nõuded üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise korrale kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 56. Ehitusprojekt (1) Kinnismälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist võib konserveerida, restaureerida ja ehitada ehitusprojekti järgi. (2) Kultuuripärandiamet võib muinsuskaitse eritingimuste andmisel otsustada, et tööde tegemise loa saamiseks ei ole ehitusprojekti esitamine nõutav, kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise või ehitamise keerukus seda ei eelda. (3) Ehitusprojekt tuleb koostada kooskõlas muinsuskaitse eritingimustega. § 57. Tegevuskava (1) Tegevuskava koostatakse kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimiseks, restaureerimiseks, ehitamiseks või teisaldamiseks, juhul kui ehitusprojekti esitamine ei ole tööde tegemise loa saamiseks nõutav. (2) Tegevuskava tuleb koostada kooskõlas muinsuskaitse eritingimustega. (3) Tegevuskava sisaldab töö eesmärki ja teostamise ajakava, mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise seisundi kirjeldust, tehtud uuringute järeldusi, andmeid varasemate konserveerimis-, restaureerimis- või remonttööde kohta, tööde kava ja ajakava, tööde 23 metoodikat ja ulatust, kasutatavate materjalide kirjeldust, illustreerivat materjali ning vajaduse korral tehnilisi jooniseid. § 58. Tööde tegemise luba (1) Tööde tegemise luba annab õiguse käesoleva seaduse § 50 lõigetes 1–3 sätestatud tööde tegemiseks kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal. (2) Tööde tegemise luba ei ole vaja taotleda juhul, kui Kultuuripärandiamet on kooskõlastanud tööd käesoleva seaduse § 77 lõike 1 alusel ning kooskõlastamisel märkinud, et nendeks ei ole luba nõutav. (3) Tööde tegemise loa taotlus ja muud seonduvad dokumendid esitatakse Kultuuripärandiametile. (4) Tööde tegemise loa taotluses märgitakse lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud andmetele: 1) mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise andmed; 2) kavandatava töö kirjeldus; 3) kavandatava töö alustamise kuupäev ja kavandatav lõpetamisaeg; 4) töö teostaja andmed (isiku nimi, isiku- või äriregistrikood, kontaktandmed, pädev isik), kui töö teostaja kvalifikatsioon peab olema tõendatud käesoleva seaduse kohaselt; 5) muinsuskaitselise järelevalve teostaja andmed (isiku nimi, isiku- või äriregistrikood, kontaktandmed, pädev isik), kui järelevalve on määratud. (5) Koos tööde tegemise loa taotlusega esitatakse nõuetele vastav ehitusprojekt või tegevuskava, kui see on nõutav. § 59. Tööde tegemise loa menetlemine (1) Kultuuripärandiamet kontrollib tööde tegemise loa taotluse saamisel selle nõuetele vastavust. Kui loa andmine on ilmselgelt võimatu, jätab Kultuuripärandiamet taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega. (2) Kultuuripärandiamet annab tööde tegemise loa või keeldub loa andmisest 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. (3) Tööde tegemise loas võib vajaduse korral määrata tingimused konserveerimisele, restaureerimisele, ehitamisele või muudele töödele ning uuringu tegemise kohustuse. (4) Kultuuripärandiamet võib keelduda tööde tegemise loa andmisest, kui: 1) kavandatav töö ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud nõuetele; 2) kavandatav töö võib kahjustada mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende osade säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärki. (5) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule võib Kultuuripärandiamet keelduda konserveerimise-, restaureerimis- või ehitamistööde tegemise luba andmast, kui: 1) ehitusprojekti või tegevuskava ei ole koostanud pädev isik; 24 2) ehitusprojekt või tegevuskava ei vasta muinsuskaitse eritingimustele või uuringu tulemustele; 3) töö teostaja või muinsuskaitselise järelevalve teostaja ei vasta käesoleva seaduse § 69 lõikes 1 sätestatud nõudele; 4) töö teostajal või muinsuskaitselise järelevalve teostajal on varem tehtud tööde nõuetekohane aruanne esitamata; 5) taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutavad oluliselt loa andmise otsustamist. (6) Tööde tegemise luba antakse kuni viieks aastaks. Luba võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra kuni viie aasta võrra tingimusel, et Kultuuripärandiametile on vahearuandena esitatud käesoleva seaduse § 62 või 63 nõuetekohane aruanne. (7) Kultuuripärandiamet võib tunnistada tööde tegemise loa kehtetuks, kui tööde teostaja kahjustab või rikub mälestist, muinsuskaitsealal asuvat ehitist või loaga sätestatud tingimusi või loa taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutasid oluliselt loa andmise otsustamist. § 60. Tööde tegemise teatis (1) Käesoleva seaduse § 51 lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhtudel teavitatakse Kultuuripärandiametit töödest ette. Tööde tegemise teatis esitatakse kultuurimälestiste registri kaudu elektrooniliselt või Kultuuripärandiametile. (2) Tööde tegemise teatis esitatakse vähemalt kümme päeva enne tööga alustamist. Kui Kultuuripärandiamet ei teavita teatise esitajat kümne päeva jooksul pärast teatise esitamist vajadusest teatises esitatud andmeid täiendavalt kontrollida, võib tööga alustada. (3) Tööde tegemise teatises märgitakse: 1) esitaja nimi, kontaktandmed, esitamise kuupäev ja allkiri; 2) teatise esitamise eesmärk, sealhulgas kavandatava töö kirjeldus; 3) töö alustamise kuupäev ja kavandatav lõpetamisaeg; 4) vajaduse korral töö teostaja andmed. (4) Tööde tegemise teatisele võib vajaduse korral lisada töö kirjeldust täpsustavad joonised või muu lisateabe. (5) Kultuuripärandiamet kontrollib teatises esitatud töö vastavust kaitsevööndi eesmärgile ning esitab vajaduse korral täiendavad tingimused või otsustab töö tegemise lubatavuse. (6) Kultuuripärandiamet keeldub teatises märgitud töö lubamisest, kui töö tegemine ei taga mälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärgi täitmist või sellega võib tekkida oht mälestisele või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele. (7) Teatise alusel võib töid teha kahe aasta jooksul teatise esitamisest või täiendavate tingimuste määramisest. 25 (8) Teatise vorminõuded ja selle esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 61. Muinsuskaitseline järelevalve (1) Kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise nõuetekohaseks konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks tagab omanik või valdaja tööde üle muinsuskaitselise järelevalve, kui see on vajalik tulenevalt tööde iseloomust, keerukusest või ulatusest. Muinsuskaitselist järelevalvet võib teostada vastavat kvalifikatsiooni omav isik. (2) Muinsuskaitselise järelevalve vajaduse määrab Kultuuripärandiamet muinsuskaitse eritingimustega. (3) Muinsuskaitselise järelevalve ülesanded on: 1) hinnata ja kontrollida tehtava töö vastavust ehitusprojektile või tegevuskavale, tööde tegemise loa tingimustele või tööde tegemise nõuetele; 2) nõustada mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikku ja töö teostajat töö käigus sobiva metoodika ja materjalivaliku, detailide ja tarindite säilitamise, tööde käigu, samuti uuringu või ekspertiisi küsimustes, kui see mõjutab mälestise või selle osa säilimist; 3) teavitada Kultuuripärandiametit töö käigus tekkinud probleemidest või rikkumisest. § 62. Muinsuskaitselise järelevalve aruanne ja järelevalve rahastamine (1) Muinsuskaitseline järelevalve dokumenteeritakse ning nõuetekohane aruanne esitatakse Kultuuripärandiametile kuue kuu jooksul pärast tööde lõppemist. (2) Aruande koostab ja esitab järelevalvet teostav isik. (3) Kui muinsuskaitse eritingimustega määratud muinsuskaitseline järelevalve on teostatud ja aruanne koostatud nõuetekohaselt, hüvitatakse muinsuskaitselise järelevalve tellijale järelevalve tegemise kulu. (4) Muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise korra ja nõuded aruandele ning käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud hüvitise määra, maksmise tingimused, maksmisest keeldumise alused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 63. Töö dokumenteerimine (1) Kui muinsuskaitselist järelevalvet ei ole määratud, dokumenteerib töö teostaja tehtud töö. Nõuetekohane tööde aruanne esitatakse Kultuuripärandiametile kolme kuu jooksul pärast tööde lõppemist. (2) Nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aruandele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 5. jagu Vallasmälestisel tööde tegemine § 64. Vallasmälestisel ja vallasmälestisega seotud tööde tegemine 26 (1) Vallasmälestisel on tööde tegemise luba nõutav: 1) konserveerimiseks, restaureerimiseks ja mälestise ilme või omaduste muul viisil muutmiseks; 2) eemaldamiseks kinnisasjast, mille juurde see kuulub. (2) Uuringuid tehes, konserveerides ja restaureerides tuleb järgida tegevuskava ning tööde teostaja pädevus peab olema tõendatud. (3) Vallasmälestise hoiu- ja säilitustingimuste muutmisest teavitatakse Kultuuripärandiametit ette. Teavitusele kohaldatakse käeoleva seaduse § 60 lõigetes 2–5, 7 ja 8 sätestatut. (4) Tööde tegemise luba või teavitamine ei ole nõutav nende tegevuste puhul ja ulatuses, mille kohta on tehtud leevendusi asja mälestiseks tunnistamise õigusaktis. (5) Kultuuripärandiamet keeldub teatises märgitud töö lubamisest, kui sellega võib tekkida oht vallasmälestise säilimisele. § 65. Tegevuskava (1) Tegevuskava koostatakse käesoleva seaduse § 64 lõike 1 punktis 1 sätestatud tööde tegemiseks. (2) Tegevuskava sisaldab töö eesmärki ja teostamise ajakava, mälestise seisundi kirjeldust, töö käigus tehtavate uuringute loetelu, tööde kava, metoodikat ja ulatust, kasutatavate materjalide kirjeldust, illustreerivat materjali ning vajaduse korral tehnilisi jooniseid. § 66. Tööde tegemise luba (1) Tööde tegemise luba annab õiguse käesoleva seaduse § 64 lõikes 1 sätestatud tööde või tegevuste tegemiseks. (2) Tööde tegemise loa taotluses märgitakse lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud andmetele: 1) mälestise andmed; 2) kavandatava töö või tegevuse kirjeldus; 3) kavandatava töö või tegevuse alustamise kuupäev ja kavandatav lõpetamisaeg; 4) töö teostaja andmed (isiku nimi, isiku- või äriregistrikood, kontaktandmed, pädev isik). (3) Koos tööde tegemise loa taotlusega esitatakse Kultuuripärandiametile nõuetele vastav tegevuskava. § 67. Tööde tegemise loa menetlemine (1) Kultuuripärandiamet annab tööde tegemise loa või keeldub loa andmisest 20 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. (2) Tööde tegemise loas võib sätestada tingimused käesoleva seaduse § 64 lõikes 1 sätestatud tööde või tegevuste tegemisele ning täiendavad uuringud või muinsuskaitselise järelevalve, kui see on vajalik. 27 (3) Kultuuripärandiamet võib keelduda tööde tegemise loa andmisest, kui: 1) kavandatav töö või tegevus ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või võib kahjustada mälestise või selle osa säilimist või seisundit; 2) tegevuskava ei vasta käesolevas seaduses kehtestatud nõuetele või uuringu tulemustele; 3) tegevuskava ei ole koostanud pädev isik; 4) töö teostaja ei vasta käesoleva seaduse § 69 lõikes 1 sätestatud nõudele; 5) taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutavad oluliselt tööde loa andmise otsustamist; 6) töö teostajal on varem tehtud tööde nõuetekohane aruanne esitamata. (4) Tööde tegemise luba antakse kuni kaheks aastaks. Luba võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra kahe aasta võrra. (5) Kultuuripärandiamet võib tunnistada tööde tegemise loa kehtetuks, kui tööde teostaja rikub mälestist või loaga sätestatud tingimusi või loa taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutasid oluliselt loa andmise otsustamist. (6) Muinsuskaitselise järelevalve teostamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 61 ja 62 sätestatut. § 68. Vallasmälestise konserveerimise ja restaureerimise dokumenteerimine ja tööde aruanne (1) Vallasmälestise konserveerimine ja restaureerimine dokumenteeritakse ning nõuetekohane aruanne esitatakse Kultuuripärandiametile kolme kuu jooksul jookusul tööde lõppemist. (2) Aruande koostab ja esitab töö teostaja. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tööde dokumenteerimise korra ja nõuded aruandele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 5. peatükk Isikute kohustused muinsuskaitse valdkonnas tegutsemisel § 69. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsemise nõuded (1) Muinsuskaitse valdkonnas tegutseval ettevõtjal peab olema vastavasisuline õigussuhe käesoleva seaduse §-s 70 nimetatud pädeva isikuga või ta peab olema füüsilisest isikust ettevõtjana ise pädev isik. (2) Majandustegevusteade tuleb majandustegevuse registrisse esitada järgmistel muinsuskaitse valdkonna tegevusaladel tegutsemiseks: 1) mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamine; 2) loakohustusliku uuringukava koostamine ja sellise uuringu tegemine; 3) üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamine; 4) mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimine ja restaureerimine; 5) mälestisel ja muinsuskaitsealal muinsuskaitselise järelevalve läbiviimine; 28 6) veealusele mälestisele sukeldumise teenuse pakkumine. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tegevusalade täpsema jagunemise, arvestades mälestise liiki ja materjali, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teatamiskohustust ei kohaldata muinsuskaitsealal, välja arvatud maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamise ning konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise suhtes. (5) Majandustegevusteates märgitakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud muinsuskaitse valdkonna tegevusala, majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 15 lõikes 1 sätestatud andmed ning ettevõtja pädeva isiku kohta sama seaduse § 15 lõikes 2 sätestatud andmed. (6) Majandustegevusteade on esitatud, kui majandustegevuse registris on olemas käesoleva seaduse §-s 70 sätestatud nõuetele vastava pädeva isiku kinnitus tema õigussuhte kohta majandustegevuseteate esitanud ettevõtjaga. (7) Kui majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 58 lõikes 1 nimetatud teadet ei esitata Eesti teabevärava kaudu, siis esitatakse see koos pädeva isiku kinnitusega Kultuuripärandiametile, kes kannab teates ja pädeva isiku kinnituses sisalduvad andmed majandustegevuse registrisse. (8) Kui pädev isik ei esita kinnitust või kinnitusest loobumist Eesti teabevärava kaudu, siis esitab ta selle Kultuuripärandiametile, kes kannab kinnituse või sellest loobumise majandustegevuse registrisse. (9) Pädeva isiku ja ettevõtja vahelise õigussuhte katkemise korral on pädeval isikul õigus kinnitusest loobuda. Kui pädev isik on kinnitusest loobunud, esitab ettevõtja majandustegevuse üldandmete muutumise teate majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 30 lõike 5 kohaselt. Kui kinnitusest loobunud pädev isik on asjaomasel tegevusalal ettevõtja ainus pädev isik, loetakse, et ettevõtja ei ole sellel tegevussalal tegutsemiseks teatamiskohustust täitnud. § 70. Pädev isik (1) Pädev isik on asjatundja, kes vastab käesoleva paragrahvi lõigetes 2‒6 sätestatud nõuetele ning kes teeb, kontrollib või juhib tööd oma pädevusega seonduval muinsuskaitse valdkonna tegevusalal ja vastutab selle eest. (2) Isik võib tegutseda pädeva isikuna käesoleva seaduse § 69 lõikes 2 sätestatud muinsuskaitse valdkonna tegevusaladel, kui tal on vastavat kvalifikatsiooni tõendav kutsetunnistus või käesoleva seaduse kohane pädevustunnistus. (3) Ettevõtja pädeva isikuna, kelle töö hõlmab teiste juhtimist, võib töötada isik, kelle kutsetase hõlmab teiste töö juhtimist või kellel on käesoleva seaduse kohane pädevustunnistus. 29 (4) Pädeva isikuna võib tegutseda ka välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isik, kui tema kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse kohaselt. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud pädev asutus on Kultuuripärandiamet. (5) Pädev isik täidab oma ülesandeid asjatundlikult ja töö eripärale vastava hoolsusega. Isik ei või samal ajal tegutseda mitme ettevõtja pädeva isikuna, kui tema töökoormus ei võimalda oma töökohustusi nõuetekohaselt täita. (6) Pädev isik kaasab vajaduse korral töö tegemisse vastava eriala ja pädevusega spetsialisti, kui tema kvalifikatsioon ei ole töö eripära tõttu piisav. (7) Ettevõtja, kelle vastutusel ja heaks pädev isik töötab, tagab, et pädeval isikul on võimalik teha oma tööd seadusest tulenevate nõuete kohaselt ning töö eripärale vastava hoolsusega. § 71. Pädevustunnistus (1) Pädevustunnistus tõendab isiku kvalifikatsiooni vastavust pädevuse nõuetele. Pädevustunnistus annab isikule õiguse tegutseda selles märgitud tegevusalal tema kvalifikatsiooni ulatuses. (2) Isik ei pea pädevustunnistust taotlema, kui tal on kutseseaduse kohane kutse, mille kutsestandard sisaldab muinsuskaitsealast pädevust. § 72. Pädevustunnistuse taotlemine, andmine ja andmisest keeldumine (1) Pädevustunnistust taotlev isik peab olema: 1) vastavalt tegevusalale riiklikult tunnustatud kõrghariduse või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooniga; 2) tegutsenud soovitud tegevusalal pidevalt vähemalt neli viimast aastat; 3) läbinud soovitud tegevusalale vastava täienduskoolituse. (2) Kultuuripärandiamet võib otsustada, et kõrghariduse ja täienduskoolituse nõuet ei ole vaja täita kinnismälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise tegevusalal tegutsemiseks, kui töö ei hõlma teiste töö juhtimist ja korraldamist. (3) Veealusele mälestisele sukeldumise teenuse tegevusalal pädevustunnistust taotleval isikul peab olema: 1) Kultuuripärandiameti antud sukeldumisluba; 2) rahvusvaheliselt tunnustatud sukeldumisinstruktori litsents. (4) Pädevustunnistuse saamiseks esitab taotleja Kultuuripärandiametile: 1) taotluse; 2) haridust tõendavad dokumendid; 3) tehtud tööde loetelu, mis sisaldab tööde kirjeldust ja fotomaterjali; 4) täienduskoolituse läbimist tõendava dokumendi; 5) andmed riigilõivu tasumise kohta. 30 (5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 2–3 sätestatud nõudeid ei kohaldata sukeldumiseteenuse tegevusalal pädevustunnistuse taotlemisel. (6) Taotleja märgib taotluses lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 sätestatule isikukoodi, mälestise liigi ning tegevusala, millel tegutsemiseks ta pädevustunnistust taotleb. (7) Isiku pädevust hindab ja pädevustunnistuse viieks aastaks annab Kultuuripärandiamet. Pädevustunnistuse kehtivust võib isiku taotlusel viie aasta kaupa pikendada. (8) Kultuuripärandiametil on õigus hinnata pädevustunnistuse andmisel isiku pädevust taotletava tegevusala piires lähtuvalt mälestise liigist ja taotleja kvalifikatsioonist ning piirata pädevustunnistuses isiku tegutsemisõigust lähtuvalt taotleja oskustest teatud liiki ja teatud materjalist mälestistega töötamisel. (9) Kultuuripärandiamet lahendab pädevustunnistuse või selle pikendamise taotluse 30 päeva jooksul. (10) Kultuuripärandiamet keeldub pädevustunnistust andmast, kui taotleja: 1) ei vasta käesoleva seaduse § 72 lõikes 1 või lõikes 3 sätestatud nõuetele; 2) tehtud tööd ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 3) on pädevustunnistuse taotlemisel esitanud teadvalt valeandmeid, mis mõjutavad oluliselt pädevustunnistuse andmise otsustamist; 4) ei ole tasunud nõutavat riigilõivu. (11) Kultuuripärandiamet keeldub pädevustunnistust pikendamast, kui taotleja: 1) ei ole tegutsenud soovitud tegevusalal pidevalt vähemalt neli viimast aastat; 2) ei ole tasunud nõutavat riigilõivu. (12) Kultuuripärandiamet võib keelduda pädevustunnistust pikendamast, kui taotleja: 1) tehtud tööd ei ole vastanud käesoleva seaduse nõuetele; 2) on tehtud tööde käigus rikkunud või hävitanud mälestise, selle osa või ilme; 3) ei ole esitanud nõuetekohast käesolevas seaduses sätestatud aruannet; 4) on pädevustunnistuse pikendamisel esitanud teadvalt valeandmeid, mis mõjutavad oluliselt pädevustunnistuse andmise otsustamist. § 73. Pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamine (1) Kultuuripärandiamet võib tunnistada pädevustunnistuse kehtetuks, kui: 1) taotleja on pädevustunnistuse taotlemisel esitanud valeandmeid, mis mõjutasid oluliselt pädevustunnistuse andmise otsustamist; 2) pädevustunnistust omava isiku tegevus ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 3) pädevustunnistust omav isik on tegevusalal tegutsemise käigus rikkunud või hävitanud mälestise, maailmapärandi objektil asuva ehitise või nende osa või ilme. (2) Pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise korral ei saa isik uut pädevustunnistust taotleda ühe aasta jooksul pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise päevast arvates. 31 § 74. Täienduskoolitus (1) Käesoleva seaduse § 72 lõike 1 punktis 3 nimetatud täienduskoolitust võib läbi viia täiskasvanute koolituse seaduses sätestatud nõuetele vastav täienduskoolitusasutus. Täienduskoolituse õppekava kiidab heaks Kultuuripärandiamet. (2) Õppekava heakskiitmisel hindab Kultuuripärandiamet koolitusel käsitletavate teemade ja nende käsitluse kestuse piisavust muinsuskaitsealaste pädevuste omandamiseks. (3) Kui täienduskoolitus on läbitud välisriigis, hindab koolitusasutuse ja õppekava vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule Kultuuripärandiamet pädevustunnistuse taotleja taotluse alusel. 6. peatükk Muinsuskaitsetegevuse korraldus 1. jagu Muinsuskaitse korraldajad § 75. Muinsuskaitse korraldaja (1) Muinsuskaitsetegevuse korraldajad on vastavalt pädevusele Kultuuriministeerium ja Kultuuripärandiamet. (2) Vaimse kultuuripärandi kaitse korraldaja on Kultuuriministeerium. § 76. Muinsuskaitse Nõukogu (1) Muinsuskaitse Nõukogu on Kultuuriministeeriumi nõuandev kogu, kuhu kuuluvad muinsuskaitse ja sellega seotud valdkondade asjatundjad. (2) Muinsuskaitse Nõukogu teeb ettepanekuid ja annab arvamusi käesolevast seadusest tulenevates küsimustes. (3) Muinsuskaitse Nõukogu liikmed nimetab valdkonna eest vastutav minister neljaks aastaks. Liikmele võib nõukogu töös osalemise eest maksta tasu valdkonna eest vastutava ministri määratud ulatuses. (4) Muinsuskaitse Nõukogu töökorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. § 77. Kohaliku omavalitsuse üksus ja riigi haldusorganid (1) Kohaliku omavalitsuse üksus ja riigi haldusorganid arvestavad oma ülesannete täitmisel mälestiste, muinsuskaitsealade, nende kaitsevöönditega, arheoloogiliste leiukohtade ja veealuse kultuuripärandiga ning kooskõlastavad seaduses sätestatud juhtudel Kultuuripärandiametiga haldusaktide eelnõud ning teatisekohustusega tegevuste lubamise, mille ese on seotud mälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndi, arheoloogilise leiukoha või veealuse kultuuripärandiga. Kui seadusega ei ole kooskõlastamine nõutav, kuid taotletav tegevus on seotud käesoleva seaduse § 26 lõikes 1, § 31 lõikes 3, § 32 lõikes 2, § 50 lõigetes 32 1–3 ning § 51 lõigetes 1–3 sätestatud töödega, küsib kohaliku omavalitsuse üksus või riigi haldusorgan Kultuuripärandiameti arvamust. (2) Kultuuripärandiamet ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust, kui see võib kahjustada mälestise, selle osa, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärgi saavutamist. (3) Kultuuripärandiamet võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste kooskõlastamisel seada tingimusi, millega tagatakse mälestise, muinsuskaitseala, arheoloogilise leiukoha säilimine ja seisund või nende kaitsevöödi eesmärk, sealhulgas määrata uuringu tegemise kohustuse. (4) Kultuuripärandiamet võib nõuda maailmapärandi objektil ehitise püstitamiseks arhitektuurivõistluse korraldamist. § 78. Haldusülesande täitmiseks volitamine (1) Valdkonna eest vastutav minister võib halduskoostöö seaduses sätestatud korras volitada kohaliku omavalitsuse üksust täitma riigi nimel käesolevas seaduses sätestatud Kultuuripärandiameti haldusülesandeid ja teostama riigi nimel korrakaitseorganina riiklikku järelevalvet vastava kohaliku omavalituse üksuse territooriumil. Käesoleva paragrahvi esimeses lauses nimetatud ülesanded võib üle anda täielikult või osaliselt. (2) Halduslepingu sõlmib ja haldusjärelevalvet halduslepinguga volitatud haldusülesannete täitmise üle teostab Kultuuripärandiamet. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või esineb muu põhjus, mis takistab haldusülesande täitjal jätkata nimetatud haldusülesande täitmist, korraldab haldusülesande edasise täitmise Kultuuripärandiamet. 2. jagu Kultuurimälestiste register ja mälestise tähistamine § 79. Kultuurimälestiste register (1) Kultuurimälestiste registri (edaspidi register) eesmärk on tagada: 1) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade säilimiseks ja järelevalve teostamiseks vajalike andmete kogumine; 2) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade kohta teabe andmine ja avalikustamine; 3) ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidude üle arvestuse pidamine. (2) Registri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (3) Registri vastutav töötleja on Kultuuripärandiamet. (4) Registris töödeldakse järgmisi andmeid: 1) mälestise ja muinsuskaitseala andmed; 33 2) mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed; 3) andmed mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava, taastamise kohustuse, eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade, teatiste ja aruannete kohta; 4) riikliku ja haldusjärelevalve andmed; 5) andmed ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja või maa-ala kohta; 6) kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed; 7) arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed; 8) otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed; 9) pädevustunnistustega seotud andmed. (5) Kui mälestiseks olemine lõpetatakse või mälestise omaniku andmed muutuvad, säilitatakse mälestisega seotud isikuandmeid, mis on vajalikud asja kohta ajaloolise ülevaate saamiseks. (6) Registrisse kantavate andmete täpsem koosseis ja nende täpsem säilitamise tähtaeg sätestatakse registri põhimääruses. (7) Kinnismälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndi ning arheoloogilise leiukoha asukoht kantakse riigi maakatastrisse. (8) Veealused mälestised kannab Veeteede Amet koostöös Kultuuripärandiametiga navigatsioonikaardile. § 80. Mälestise tähistamine (1) Kinnismälestisi tähistatakse ning vallasmälestisi ja veealuseid mälestisi võib tähistada vastava tähisega. (2) Mälestiste tähistamist korraldab Kultuuripärandiamet. (3) Mälestiste tähistamise korra ja tähisel oleva kujutise kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 7. peatükk Riiklik ja haldusjärelevalve § 81. Riikliku ja haldusjärelevalve teostamine Riiklikku ja haldusjärelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle teostab Kultuuripärandiamet ja kohaliku omavalitsuse üksus. § 82. Riikliku järelevalve meetmed ja sunniraha määr (1) Kultuuripärandiamet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 44 ja 49–52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. 34 (2) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib Kultuuripärandiamet rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Kohustuse täitmisele sundimiseks kehtestatakse juriidilise isiku puhul sunniraha ülemmääras 32 000 eurot. § 83. Riikliku ja haldusjärelevalve erisused (1) Kultuuripärandiamet ning kohaliku omavalitsuse üksus võib peatada mis tahes töö või tegevuse, mis võib ohustada mälestist, muinsuskaitsealal asuvat ehitist, arheoloogilist leidu, leiukohta või kultuurkihti. Kultuuripärandiamet võib vajaduse korral määrata täiendavad uuringud või tööde tegemise tingimused selleks, et hoida ära mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise, arheoloogilise kultuurkihi või arheoloogilise leiu või leiukoha kahjustamine, samuti võib peatada töö, mis ei järgi ehitusprojektis või tegevuskavas määratud tingimusi. (2) Kui kohaliku omavalitsuse üksus peatab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud töö või tegevuse, teavitab ta sellest viivitamata Kultuuripärandiametit. Tööde jätkamise otsustab Kultuuripärandamet. (3) Kultuuripärandiamet võib piirata juurdepääsu kinnismälestisele, kui vaba juurdepääs võib ohustada kinnismälestise säilimist. 8. peatükk Vastutus § 84. Arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumine (1) Arheoloogilisest leiust mitteteatamise, samuti arheoloogilise leiu või selle osa teadliku leiukohast eemaldamise, samuti arheoloogilise leiu, selle osa või arheoloogilise leiukoha või arheoloogilise kultuurkihi teadliku rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot. (3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistatav. § 85. Mälestise tähise rikkumine või eemaldamine (1) Mälestise tähise rikkumise või eemaldamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik – karistatakse rahatrahviga kuni 6400 eurot. (3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistatav. 35 § 86. Muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumine või hävitamine (1) Muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest, kui puudub karistusseadustiku §-s 203 sätestatud süüteokoosseis, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot. (3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistav. § 87. Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis uuringu või tööde tegemise nõuete rikkumine (1) Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis uuringu või töö tegemise eest ilma Kultuuripärandiameti loata, kui Kultuuripärandiameti luba oli nõutav, või Kultuuripärandiametit nõuetekohaselt teavitamata, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot. (3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistatav. § 88. Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumine Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. § 89. Veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumine (1) Veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot. § 90. Otsinguvahendi kasutamine otsinguloata Kultuuripärandiameti otsinguloata otsinguvahendi kasutamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. § 91. Otsinguvahendi konfiskeerimine Kultuuripärandiamet või kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-des 84, 88 ja 90 sätestatud väärteo vahetuks objektiks olnud otsinguvahendi konfiskeerimist vastavalt karistusseadustiku §-le 83. 36 § 92. Menetlus Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Kultuuripärandiamet. 9. peatükk Rakendussätted 1. jagu Üleminekusätted § 93. Muinsuskaitseala põhimääruste kehtivus (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtestatud muinsuskaitseala põhimäärus jääb pärast käesoleva seaduse jõustumist kehtima, kuni Vabariigi Valitsus tunnistab selle kehtetuks või kuni muinsuskaitseala kaitsekord kehtestatakse käesolevas seaduses kehtestatud alusel ja korras. (2) Kui muinsuskaitseala põhimääruse osa on käesoleva seadusega vastuolus, kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid. § 94. Mälestise liigid Enne käesoleva seaduse jõustumist mälestiseks tunnistatud mälestise liigid korrastatakse 2022. aasta 1. jaanuariks. § 95. Kultuurimälestiste registri korrastamine Kultuurimälestiste registri andmed korrastatakse 2022. aasta 1. jaanuariks. § 96. Kaitsekohustuse teatis Enne käesoleva seaduse jõustumist antud kaitsekohustuse teatises mälestise ja mälestise kaitsevööndi kitsendustes tehtud leevendused, mälestise hooldamiseks tehtavate tööde loetelu ning vallasmälestise säilitamise tingimused jäävad kehtima ulatuses, mis ei ole vastuolus käesoleva seadusega, ning kuni neid ei muudeta käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. § 97. Kaitsevööndi ulatus ja muutmine Enne 2008. aasta 19. detsembrit ministri määruse või käskkirjaga mälestiseks tunnistatud asja kaitsevöönd on 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui õigusaktis pole määratud teisiti. Kaitsevööndi muutmise menetlusele ja vastava õigusakti avaldamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 13, 14 ja 16 sätestatut. § 98. Halduslepingute muutmine (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse üksuse volikoguga sõlmitud haldusleping muinsuskaitseliste riiklike kohustuste täitmiseks tuleb viia käesoleva seadusega kooskõlla või lõpetada 2020. aasta 1. jaanuariks. 37 (2) Kui enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse üksuse volikoguga sõlmitud halduslepingu säte on käesoleva seadusega vastuolus, kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid. § 99. Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud loataotluse menetlemine (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud taotlus mälestisel, muinsuskaitsealal ja nende kaitsevööndis tööde tegemise loa saamiseks menetletakse lõpuni käesoleva seaduse alusel. (2) Kui isik peab käesoleva seaduse alusel esitama uuringuteatise või tööde teatise, siis loetakse teatis esitatuks varem esitatud uuringuloa või tööde loa taotlusega. (3) Kui enne käesoleva seaduse jõustumist on esitatud loataotlus mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tehtava tegevuse kohta, mille puhul tööde tegemise luba ei ole käesoleva seaduse kohaselt nõutav, lõpetab Kultuuripärandiamet loa menetluse. § 100. Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kultuuriväärtusega asja otsimise loa ja sukeldumisloa taotlus (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kultuuriväärtusega asja otsimise loa ja sukeldumisloa taotlus menetletakse lõpuni käesoleva seaduse alusel. (2) Enne käesoleva seaduse jõustumist välja antud sukeldumisluba ning kultuuriväärtusega asja otsimise luba kehtib selles märgitud tähtaja lõpuni. § 101. Enne käesoleva seaduse jõustumist muinsuskaitseseaduses sätestatud koolitust korraldanud isiku tegevusõigus Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud muinsuskaitseseaduses sätestatud koolitust korraldanud isik peab viima oma tegevuse käesolevas seaduses sätestatud nõuetega kooskõlla 2020. aasta 1. jaanuariks. § 102. Muinsuskaitse eritingimused (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist koostatud muinsuskaitse eritingimusi võib Kultuuripärandiametile heakskiitmiseks esitada kuue kuu jooksul arvates käesoleva seaduse jõustumisest. (2) Enne käesoleva seaduse jõustumist või käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajal heakskiitmiseks esitatud muinsuskaitse eritingimused menetletakse lõpuni enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel. (3) Enne käesoleva seaduse jõustumist heakskiidetud või Kultuuripärandiameti koostatud või käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel heakskiidetud muinsuskaitse eritingimused kehtivad määratud ajani. Muinsuskaitse eritingimuste kehtivuse tähtaega ei pikendata. 38 § 103. Vastutava spetsialisti tegevusluba (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel enne 2014. aasta 1. jaanuari antud töid juhtiva vastutava spetsialisti tegevusluba kehtib kuni 2020. aasta 31. detsembrini. (2) Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel alates 2014. aasta 1. jaanuarist antud töid juhtiva vastutava spetsialisti tegevusluba kehtib kuni 2021. aasta 31. detsembrini. § 104. Ettevõtja tegevusluba (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist tegevusloa alusel tegutsenud ettevõtjad muutuvad käesoleva seaduse jõustumisel teatamiskohustusega tegevusalal tegutsevateks ettevõtjateks ning nende teatamiskohustus loetakse käesoleva seaduse jõustumisel täidetuks, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud erisusi. (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teatamiskohustuse täitmiseks tuleb esitada täiendavaid andmeid võrreldes selle jõustumise hetkeni kehtinud nõuetega, peab ettevõtja esitama need andmed 90 päeva jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Andmete tähtaegselt esitamata jätmise korral ei ole teatamiskohustus täidetud. § 105. Uuringu ja muinsuskaitselise järelevalve hüvitamine Käesoleva seaduse § 45 lõike 2 ja § 57 lõike 3 alusel hüvitatakse uuring ja muinsuskaitseline järelevalve, mis on määratud käesoleva seaduse alusel ja korras. 2. jagu Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine § 106. Autoriõiguse seaduse muutmine Autoriõiguse seaduse § 45 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ Teost, mille autoriõiguse kehtivuse tähtaeg on lõppenud, võivad vabalt kasutada kõik isikud, järgides käesoleva seaduse § 44 sätteid.“. § 107. Ehitusseadustiku muutmine Ehitusseadustikus tehakse järgmised muudatused 1) seadustiku tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes . 2) paragrahvi 26 lõiget 3 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: „ 4) muinsuskaitse eritingimusi, kui need on nõutavad muinsuskaitseseaduse § 53 lõike 1 kohaselt.“; 3) paragrahvi 27 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: 39 „4) detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi, kui need on nõutavad muinsuskaitseseaduse § 55 lõike 5 kohaselt.“; 4) paragrahvi 36 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule tuleb ehitusprojekt esitada, kui ehituseteatise kohustusega ehitis on mälestis või muinsuskaitsealal asuv ehitis, välja arvatud muinsuskaitseseaduses sätestatud juhtudel.“ § 108. Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduse muutmine Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduses asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. § 109. Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse muutmine Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduses asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. §110. Maapõueseaduse muutmine Maapõueseaduses asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. § 111. Maareformi seaduse muutmine Maareformi seaduse § 20 lõikes 12 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“. § 112. Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse muutmine Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse § 3 lõikes 4 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. § 113. Majandusvööndi seaduse muutmine Majandusvööndi seaduse V1. peatükk muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „V1. peatükk VEEALUSE KULTUURIPÄRANDI KAITSE § 131. Õiguslikud alused Veealust kultuuripärandit, sealhulgas veealuseid kultuurimälestisi, arheoloogiliste leide ja leiukohti kaitstakse vastavuses Eesti Vabariigi välislepingute, muinsuskaitseseaduse ja teiste Eesti õigusaktidega. § 132. Isikute kohustused Kõik majandusvööndis tegutsevad juriidilised ja füüsilised isikud peavad hoiduma tegevustest, mis võivad kahjustada veealuseid kultuurimälestisi või nende kaitsevööndeid, 40 arheoloogilisi leide ja leiukohti ning sellise tegevuse ilmnemisel teatama kohe pädevale riigiasutusele.“. § 114. Muinsuskaitseseaduse kehtetuks tunnistamine Muinsuskaitseseadus (RT I 2002, 27, 153) tunnistatakse kehtetuks. § 115. Muuseumiseaduse muutmine Muuseumiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 lõikes 2, § 11 lõikes 7, § 15 lõikes 3, §-s 22 ja § 23 lõikes 1 asendatakse sõna „Kultuuriministeerium“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes; 2) paragrahvi 6 lõikes 2 ja § 15 lõikes 6 asendatakse sõnad „valdkonna eest vastutav minister“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes; 3) paragrahvis 14 asendatakse sõna „Muinsuskaitseametile“ sõnaga „Kultuuripärandiametile“. 4) paragrahv 21 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Avalik-õigusliku isiku muuseum, munitsipaalmuuseum ja eramuuseum võivad saada tegevustoetust riigieelarvest Kultuuriministeeriumi kaudu ning riigi sihtasutuse muuseum asutajaõigusi teostava ministeeriumi kaudu järgmistel tingimustel: 5) paragrahv 21 lõiget 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Muuseumide tegevustoetuseks eraldatud vahendite taotlemise ja määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“. § 116. Planeerimisseaduse muutmine Planeerimisseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes; 2) paragrahvi 74 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala või selle kaitsevöönd, tuleb üldplaneeringu koostamisel arvestada üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustega, lähtudes muinsuskaitseseaduse §-s 55 sätestatust.“; 3) paragrahvi 124 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(8) Kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või nende kaitsevöönd, tuleb detailplaneeringu koostamisel arvestada detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi, lähtudes muinsuskaitseseaduse §-s 55 sätestatust.“. 41 § 117. Riigilõivuseaduse muutmine Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seaduse 7. peatüki 1. jao pealkirjas asendatakse sõna „Muinsuskaitseameti“ sõnaga „Kultuuripärandiameti“; 2) paragrahv 143 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 143. Muinsuskaitseseaduses sätestatud pädevustunnistuse andmise ja pikendamise taotluse läbivaatamine Muinsuskaitseseaduses sätestatud pädevustunnistuse andmise ja pikendamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 50 eurot.“; 3) seadust täiendatakse paragrahviga 1431 järgmises sõnastuses: „§ 1431. Muinsuskaitseseaduses sätestatud otsinguvahendi loa andmise taotluse läbivaatamine Muinsuskaitseseaduses sätestatud otsinguvahendi loa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 50 eurot.“; 4) paragrahvi 144 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kultuuriväärtuse väljaveo loa taotluse läbivaatamise eest, samuti väljaveoloa andmise või sellest keeldumise eest kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse § 16 lõikes 4 ja § 17 lõikes 3 sätestatud alustel tasutakse riigilõivu 20 eurot kultuuriväärtuse kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 200 eurot.“. § 118. Sõjahaudade kaitse seaduse muutmine Sõjahaudade kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 14 lõike 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 14 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 3) seaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. § 119. Tulumaksuseaduse muutmine Tulumaksuseaduse paragrahvi 19 lõiget 3 täiendatakse punktiga 18 järgmises sõnastuses: “18) muinsuskaitseseaduse § 49 lõikes 2 sätestatud uuringu ja § 61 lõikes 3 sätestatud muinsuskaitselise järelevalve teostamise kulu hüvitist.”. § 120. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine Vabariigi Valitsuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) Vabariigi Valitsuse seaduse § 62 lõikes 2 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“; 42 2) seadust täiendatakse §-ga 10513 järgmises sõnastuses: „§ 10513. Muinsuskaitseameti nimetuse muutmine (1) Kõigis õigussuhetes, milles Eesti Vabariiki esindab Muinsuskaitseamet, loetakse alates 2019. aasta 1. jaanuarist Eesti Vabariigi esindajaks Kultuuripärandiamet. (2) 2019. aasta 1. jaanuarist loetakse kehtivates õigusaktides kuni vastava muudatuse tegemiseni sõna „Muinsuskaitseamet“ asendatuks sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. 3. jagu Seaduse jõustumine § 121. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Eiki Nestor Riigikogu esimees Tallinn 2018 Algatab Vabariigi Valitsus 10. septembril 2018.a nr 2-6/18-01654 Vabariigi Valitsuse nimel (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik 43  Seletuskiri muinsuskaitseseaduse eelnõu juurde 1. Sissejuhatus 1.1 Sisukokkuvõte Muinsuskaitseseaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) koostamise eesmärk on tagada paremini kultuuriväärtusega asjade säilimine. Muinsuskaitseseadus lähtub eeldusest, et kultuuripärandi säilimine on selgelt väljendunud avalik huvi, mis lubab seada mälestiseks tunnistatud asjade kasutamisele piiranguid. Mälestistega seotud tegevustele ja töödele on seatud kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama nende pikaajalise säilimise avalikes huvides, kuid mille täitmise eest lasub kehtiva seaduse järgi vastutus peamiselt mälestise omanikul või valdajal. Sealjuures napib omanike toetuseks mõeldud kompensatoorseid mehhanisme. Eelnõu eesmärgiks on tasakaalustada riigi ja mälestise omaniku kohustusi ja õigusi. Selleks: - antakse otsuste tegemisel suurem paindlikkus, - võtab riik osa kohustusi enda kanda ja hüvitab mälestise omanikule teatud kulud, - panustatakse senisest enam nõustamis- ja ennetustegevusele, - tugevdatakse arheoloogiapärandi kaitset. Lisaks eelnevale hakkab Muinsuskaitseameti tegevus hõlmama nii muinsuskaitse kui ka muuseumide valdkonda. Selline ümberkorraldus võimaldab kultuuriväärtuste valdkonda ühtselt juhtida, ühtlustada Kultuuriministeeriumi enda töökorraldust ning valdkonna ühiseid ressursse paindlikumalt ja efektiivsemalt kasutada. Muinsuskaitseseadust1 (edaspidi MuKS) on varem muudetud 17 korral. MuKS-e alusel on kehtestatud 26 rakendusakti. Õigustehniliselt on olemasolev süsteem keeruline, mitmete vasturääkivustega ning raskesti mõistetav. Sellest lähtuvalt vajab muinsuskaitsealane õiguslik regulatsioon muudatusi ja kaasajastamist ka õigusselguse parandamiseks. Eelnõu ettevalmistamisel kaardistasid Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti esindajad kehtiva õiguse ja selle rakendamise probleemkohti ning selgitasid välja põhiprobleemid:2 - kultuurimälestiste omanike ja riigi kohustused mälestiste säilimise tagamisel ei ole tasakaalus; - MuKS-ega sätestatud tegevuslubade süsteem ei taga mälestiste konserveerimise, restaureerimise ega järelevalve kõrget kvaliteeti; - kultuuriväärtusega leidudega seonduv vajab senisest rangemat regulatsiooni; - kultuuriväärtuste kaitse, säilitamine, näitamine ja tutvustamine nii muinsuskaitse kui muuseumide valdkonnas vajab riigi tasandil ühtsemat strateegilist juhtimist. Analüüsi ja selle järeldusi toetab Riigikantselei Säästva Arengu Komisjoni tellitud uuring „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ ja selle lõpparuanne.3 Eraomandis olevate 1 RT I, 29.06.2014, 42 2 November 2013–jaanuar 2014. 3 Koostajad Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut ja Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, 2014. Tellija Riigikantselei Säästva Arengu komisjon. Kättesaadav: https://riigikantselei.ee/et/valitsuse-toetamine/saastev-areng/saastva-arengu-komisjoni-raportid. 1 kinnismälestiste hoidmine oli Riigikantselei Säästva Arengu Komisjoni 2013.-2014. a üheks fookusteemaks ning mälestiste kasutamise ja tugisüsteemi senise toimimise hindamiseks telliti uuring. Uuringus keskenduti riigi ja eraomanike vaheliste suhete analüüsimisele ja rollide jagunemisele mälestiste kaitsel ja arendamisel. Valdav osa Eesti mälestistest on eraomandis ja probleemid omanike erinevates gruppides on sarnased. Uuring tõi ühe peamise probleemina välja piirangute rohkuse ja vähese paindlikkuse, aga ka inimeste, kompetentside ja finantside nappuse, eelkõige üliväikesed muinsuskaitsespetsiifilised riiklikud toetused. Komisjoni raportis antakse soovitusi kinnismälestiste hoidmise tõhustamiseks ja kasutusvõimaluste arendamiseks. Lisaks analüüsiti eelnõu koostamise käigus võrdlusriikide õigust – Soome, Läti, Norra ja Suurbritannia vastava valdkonna õigust. Võrdlusriigid valiti põhimõttel, et oleksid esindatud meiega ajalooliselt sarnases olukorras riik Läti, lähiriik Soome ja meist erineva muinsuskaitsesüsteemiga Norra ning Suurbritannia. 1.2 Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu on välja töötanud Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet. Eelnõu väljatöötamisel osalesid Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna muinsuskaitsenõunik Liina Jänes (6282 381; liina.jä[email protected]), muuseuminõunik Mirjam Rääbis (6282 335; [email protected]), kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits (6282 210; [email protected]), õigus- ja varahaldusosakonna juhataja Merle Põld (6282347; [email protected]), Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie (6403050; [email protected]), Kultuuripärandiameti peadirektori asetäitja-üldosakonna juhataja Carolin Pihlap (6403020, [email protected]), õigusnõunik Merike Peterson (640 3038; [email protected]), restaureerimis- ja arendusosakonna juhataja Kais Matteus (640 3052, [email protected]) ning arheoloogiamälestiste peainspektor Ulla Kadakas (640 3010; [email protected]). Eelnõu on läbi arutatud Muinsuskaitseameti spetsialistidega. Eelnõu on keeleliselt toimetanud Eiffel Meedia OÜ. 1.3 Märkused Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga 2016–2019, mille punktis 5.7 nähakse ette kaitsta Eesti pärandväärtuste säilimist ja reformida muinsuskaitsekorraldust ning töötada selleks välja muinsuskaitseseaduse eelnõu.4 12. veebruaril 2014. a Riigikogu heakskiidetud dokumendis „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ on märgitud nii valdkonna seadusandluse ajakohastamine (p. 33.2), muinsuskaitseliste väärtuste väljaselgitamise ja säilitamisega seotud toetused (sh uuringud, eritingimused, p. 33.3) kui ka muinsuskaitse ja muuseumide valdkonna sidustamine (p. 33.6 ja 34.2).5 Eelnõu on seotud muuseumiseaduse, ehitusseadustiku, majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse, korrakaitseseaduse, planeerimisseaduse ning majandusvööndi seadusega. 4 https://www.valitsus.ee/et/valitsuse-tegevusprogramm 5 https://www.riigiteataja.ee/akt/314022014002 2 Eelnõuga muudetakse autoriõiguse seaduse redaktsiooni (RT I, 16.06.2017, 8), ehitusseadustiku redaktsiooni (RT I, 03.03.2017, 2), Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduse redaktsiooni (RT I, 06.01.2016, 17), kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse redaktsiooni (RT I, 16.06.2017, 11), maapõueseaduse redaktsiooni (RT I, 05.01.2018, 3), maareformi seaduse redaktsiooni (RT I, 04.07.2017, 47), maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse redaktsiooni (RT I, 04.07.2017, 48), majandusvööndi seaduse redaktsiooni (RT I, 12.07.2014, 94), muuseumiseaduse redaktsiooni (RT I, 06.01.2016, 11), riigilõivuseaduse redaktsiooni (RT I, 28.11.2017, 5), sõjahaudade kaitse seaduse redaktsiooni (RT I, 13.03.2014, 61), planeerimisseaduse redaktsiooni (RT I, 04.07.2017, 62), tulumaksuseaduse redaktsiooni (RT I, 28.12.2017, 77) ja Vabariigi Valitsuse seaduse redaktsiooni (RT I, 28.12.2017, 19). Eelnõu on välja töötatud 2014. aastal Kultuuriministeeriumis koostatud muinsuskaitseseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse alusel6. Eelnõu on seotud UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõuga (eelnõude infosüsteemi toimik nr 16-0450). Eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu lihthäälteenamus7. 2. Seaduse eesmärk Eelnõu koostamise eesmärk on kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus. Muinsuskaitse regulatsioon on tihedas puutumuses põhiseaduse preambulis esiletoodud eesmärkidega, eelkõige riigi kohustusega tagada kultuuri säilimine läbi aegade. Eelnõu käsitleb muinsuskaitse eesmärki ja selle põhimõtteid, kultuuriväärtuste riikliku kaitse alla võtmise eeldusi ja menetlust, sealhulgas ajutise kaitse alla võtmist, mälestiste jagunemist liikideks ning liikide määratlusi, omaniku ja riigi kohustusi mälestiste kaitse tagamisel, mälestise kasutamispiiranguid ja juurdepääsu, nõudeid mälestisega seotud tööde tegemisel, sealhulgas nõudeid tööde teostajale, samuti arheoloogilise leiu ja leiukoha regulatsiooni, haldus- ja riiklikku järelevalvet ning vastutuse sätteid. 6 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ed8e4790-26f6-48e3-b2f5-7d847fcdbad2 7 Eelnõuga muudetakse Vabariigi Valitsuse seadust, mis kuulub põhiseaduse §-s 104 sätestatud konstitutsiooniliste seaduste loetellu. Eelnõuga kavandatav muudatuse järgi muudetakse Muinsuskaitseameti, mis on valitsusasutus Kultuuriministeeriumi valitsemisalas, nimetus Kultuuripärandiametiks. Tegemist on halduskorraldusliku muudatuse ja lihtõiguse normiga. Põhiseaduse kommentaarides on märgitud, et PS § 104 punktide 1–17 näol on tegemist valdkonnapõhise loeteluga, mitte seaduste pealkirjade ammendava nimekirjaga. See tähendab, et lähtuda tuleb sisulisest, mitte vormiliselt kriteeriumist. Valitsusasutuse nimetus ei ole konstitutsioonilise seaduse oluliseks komponendiks. Samale viitab ka Virgo Saarmets ajakirjas Õiguskeel (2009/4) avaldatud artiklis: „Põhiseadus eeldab üksnes Vabariigi Valitsuse kui poliitilise kogu (riigivõimuorgani) tegevuse reguleerimist. Seetõttu nt valitsusasutuste tegutsemist reguleeriv halduskorralduse seadus ilmselt ei nõuaks vastuvõtmiseks ega muutmiseks 51 Riigikogu liikme poolthäält“ (https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/virgo_saarmets._konstitutsioonilistest_seadustest.pdf). 3 Enne eelnõu väljatöötamist koostati väljatöötamiskavatus. Kaalutud võimalike lahendustena analüüsiti rahastamise suurendamist, deregulatsiooni, senise regulatsiooni paremat rakendamist ja uue regulatsiooni loomist. Väljatöötamiskavatsuse järelduste kohaselt on otstarbekaim lahendus uue tervikseaduse väljatöötamine. Probleemid on võimalik kõrvaldada muinsuskaitsealast regulatsiooni terviklikult muutes ning rahastust suurendades. Mitte midagi tegemine tähendaks seda, et olulised probleemkohad jääksid püsima, mis praktikas ei võimalda riigil ja omanikel kultuuriväärtusi tõhusalt kaitsta. Osaliselt on võimalik probleeme kõrvalda senise regulatsiooni paremal rakendamisel, näiteks omanike nõustamise läbi, kuid see ei kõrvalda probleeme, mis tulenevad õigusnormide sisust. Lisaks väljatoodud probleemidele vajab muinsuskaitsealane õiguslik regulatsioon muudatusi õigusselguse parandamiseks, kuna seaduse ja selle alusel antud määruste vahel on mitmeid vasturääkivusi. MuKS-e ja selle alamaktide süsteemi on vaja muuta rakendajate jaoks arusaadavamaks ja lihtsamaks. Ainuüksi seaduse muudatustega seda ei saavuta, vastupidi, see võib muuta seaduse arusaadavuse seisukohalt veel nõrgemaks. Seetõttu on asjakohane uue regulatsiooni loomine. Eelnõuga tehakse võrreldes kehtiva õigusega järgmised peamised muudatused: I Suurem paindlikkus kitsenduste seadmisel ja leevenduste tegemisel, kinnisasja kaitsevööndi ja muinsuskaitselise järelevalve määramisel, samuti suurem tähelepanu nõustamis- ja ennetustegevusele. Mälestistega seotud tööd erinevad n-ö tavatöödest kõrgemate nõudmiste tõttu, kuna tegu on suure kultuuriväärtusega objektidega. Sellisteks nõueteks on kehtivas MuKS-s näiteks tegevusloaga töö teostaja kasutamine, muinsuskaitse eritingimuste olemasolu, uuringud ja muinsuskaitseline järelevalve, mis kõik peavad tagama töö kvaliteedi ja kultuuriväärtusega asja säilimise, kuid mis toimuvad valdavalt tellija ehk omaniku kulul. Selline olukord ei motiveeri omanikke mälestisi korrastama ega kasutuses hoidma või kasutusse võtma, samuti võib tekitada tõrjuvat suhtumist asja mälestiseks tunnistamisel. Ka Riigikantselei uuring „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ näitas, et suurem osa omanikke mõistab talle kuuluva mälestise väärtust, kuid soovib proportsionaalsemaid piiranguid. Eelnõu järgi tehakse edaspidi leevendused kitsendustest juba mälestiseks tunnistamise õigusaktis ja leevenduste tegemine on võimalik kõigil mälestise liikidel. Kehtiva seaduse alusel on leevenduste tegemine võimalik üksnes ajaloo- ja arheoloogiamälestise liikidel. Kaitsevööndi määramisel on Muinsuskaitseametil senisest suurem kaalutlusruum – kaitsevööndi võib kehtestada, kuid ei pea; kaitsevööndi määramise korral võib selle jagada erinevate kitsendustega osadeks nii muinsuskaitsealal kui ka mälestisel. Mälestistel tehtavate tööde loakohustus piiritletakse selgemalt lähtudes mälestise liigist, mis lubab arvestada asja eripärasid. Suurendatakse mälestiste omanike nõustamise osakaalu. Mälestise sihipärane ja õige hooldamine on parim viis tagada selle säilimine. Praegu on ennetav ja nõustav funktsioon riigi tegevuses tagaplaanil, kuigi see aitaks mälestisi säilitada ning vältida hilisemaid suuremaid kulutusi nende korrastamiseks. MuKS § 29 lg 1 annab küll omanikule õiguse saada mälestise kohta informatsiooni ning konsultatsioone mälestise hooldamiseks ja kasutamiseks, kuid uuringust “Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ ilmnes, et omanike hinnangul ei ole see olnud piisav. Omanikud näevad kompetentse nõu saamist olulise abina mälestiste hooldamisel ja restaureerimisel. 4 II Muinsuskaitse eritingimusi annab riik. Eritingimuste eesmärgiks on avaliku huvi kaitsmine ning eritingimustega seatakse avalik- õiguslikud tingimused mälestise säilimisele. Eritingimuste väljastaja peab seega olema haldusorgan. Muinsuskaitse eritingimused on seni olnud tellija ehk asja omaniku kulul ning nende võrra on olnud mälestisega seotud tööde teostamine omanikule kulukam kui n-ö tavatööd. Muinsuskaitse eritingimused annab edaspidi riik (Muinsuskaitseamet), st väheneb omaniku reaalne kulu mälestisega seotud tööde tegemisele. III Riik hüvitab uuringute ja muinsuskaitselise järelevalve kulud. Riik hakkab omanikele osaliselt hüvitama mälestise uuringute ja muinsuskaitselise järelevalvega seotud kulusid. Hüvitamisele kuuluvad uuringud, mille Muinsuskaitseamet on määranud mälestise säilimist tagavate tööde kavandamiseks. Muinsuskaitseline järelevalve hüvitatakse, kui Muinsuskaitseamet on määranud eritingimustega järelevalve vajaduse. Omanikele muutub mälestistega seotud tööde tegemine majanduslikult soodsamaks. Eelduslikult mõjutab see omanikke tegema rohkem otsuseid mälestiste korrastamiseks ja seeläbi on paraneb riigi kaitse all olevate objektide säilimine. IV Mälestistel töid tegevate isikute ja ettevõtete pädevuse tagamise süsteem kujundatakse ümber. Loobutakse muinsuskaitse valdkonnas tegutseva ettevõtja tegevusloast, see asendatakse majandustegevusteate esitamise kohustusega, mis on vähemkoormav instrument. Muinsuskaitsevaldkonnas tegutseva füüsilise isiku tähtajatu tegevusluba asendatakse tähtajalise pädevustunnistusega ning seotakse kutsesüsteemiga. V Tugevdatakse arheoloogiapärandi kaitset, luues selleks uue kaitse tasandi ehk arheoloogilise leiukoha kaitse ning muutes otsinguvahendi loa omaniku kohustusi. Arheoloogiapärand on Eesti kultuuri üks ilming, see on taastumatu ressurss ja kordumatu ajalooallikas. Otsinguvahendite (peamiselt metallidetektorite) massiline levik on kujunenud otseseks ohuks arheoloogiapärandi säilimisele. Kuna muististe rüüstejuhtumid ja leidudega salakaubitsemine on sagenenud, on vajalik arheoloogiapärandi otsimise ja väljakaevamise keeldu laiendada. Selleks sätestaks arheoloogilise leiukoha kaitse, kus piiranguid on vähem kui arheoloogiamälestisel ja need peavad täitma eesmärki säilitada arheoloogiapärandit maa sees, oma algses kontekstis, kus see säilib kõige paremini. Samuti muudetakse otsinguvahendi, mida laialdaselt kasutavad hobiotsijad arheoloogiliste leidude otsimiseks, kasutamise regulatsiooni ning piiritletakse selgemini juhud, mil otsinguvahendi kasutamiseks on nõutav Muinsuskaitseameti luba. Otsinguvahendi loa eest seatakse sisse riigilõiv, samas muutub üheaastane luba viieaastaseks. VI Muinsuskaitseametile antakse muuseumidega seotud ülesandeid, mis tagab kultuuriväärtuste valdkonna strateegilisema juhtimise riigi tasandil ning muuseumide ja muinsuskaitse koostoime kultuuriväärtustega tegelemisel, sealhulgas ühiste ressursside paindlikuma ning efektiivsema kasutamise. Sellega: 5  - toimub riigi tasandil parem strateegiline planeerimine kultuuripärandi kesksete tegevuste osas: kogumine ja kaitse alla võtmine, säilitamine ja kaitsmine ning näitamine ja tutvustamine. Kultuuripärandiga tegeletakse seotumalt ja laiemalt, mitte ainult pärandi kaitsealuse osaga; - muuseumid saavad endale ameti näol valitsusasutuse tasandil tugiüksuse; - muuseumikogude korralduse üle järelevalve tegemine liigub ministeeriumist ametisse ning amet hakkab rakendama ka näituste riikliku kindlustuse süsteemi; - panustatakse rohkem raha ja inimesi nõustamis- ja ennetustegevusele ning nii muinsuskaitse valdkonna kui muuseumiüleste teadus- ja arendustegevuste planeerimisele ja juhtimisele; - toimub süstemaatilisem valdkonna analüüs ja uuringute kasutamine kultuuripärandi säilimise planeerimisel; - andmekogude (register.muinas.ee ja muis.ee) arendamine hakkab toimuma ametis; - luuakse võimalus muuseumide ühishoidla haldamiseks tulevikus. Eelkõige sellega seoses muudetakse Muinsuskaitseameti nimi Kultuuripärandiametiks (edaspidi tekstis nii nimetatud). Uus nimi annab uuenenud asutuse sisu paremini ja selgemini edasi. Amet hakkab seniste ülesannete kõrval koordineerima ka muuseumivaldkonna tegevusi. Kuigi mõlemad valdkonnad tegelevad kultuuripärandiga ja on eesmärkidelt sarnased, ei viita muinsuskaitse mõistena kuidagi muuseumide valdkonnale. Ameti nimes peaksid aga peegelduma mõlemad valdkonnad. Kultuuripärand on mõistena piisavalt lai, sobib iseloomustama mõlemat valdkonda ja toob nende omavahelise sarnasusi paremini välja. Muuseumiseaduses sätestatud muuseumi mõiste kohaselt on muuseumide ülesanne koguda, säilitada, uurida ning vahendada inimese ja tema elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit hariduslikel, teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel. Muuseumi mõiste aluseks on rahvusvaheliselt tunnustatud ülddefinitsioon. Asutuse uus nimetus annab selgema aluse nende tegevuste koordineerimiseks. Muinsuskaitse mõistena ei kata kõiki nimetatud tegevusi ning see pole olnud varem kasutusel muuseumi valdkonna tegevustest kõnelemisel. Asutuse töö eesmärk on tegeleda kultuuripärandi valdkonnaga laiemalt – mh tõsta inimeste teadlikkust kultuuripärandist, seda mõtestada, tutvustada ning osaleda kultuuripärandit puudutavas dialoogis ühiskonnas. Asutusel on väga oluline roll kultuuripärandi positiivse mõju alases selgitustöös. Ameti ingliskeelne ametlik nimetus on juba vastav – Estonian National Heritage Board. Eelnõu koosneb 121 paragrahvist. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 1. peatükk. Üldsätted Eelnõu 1. peatükis avatakse seaduse eesmärk ja selgitatakse selle kohaldamist koosmõjus teiste seadustega. Paragrahvis 1 sätestatakse seaduse reguleerimisala ja eesmärk. Kehtiv MuKS seaduse eesmärki ei sätesta, selle eesmärgid on aimatavad üksnes regulatsiooniga kaitstud väärtustest. Eelnõuga on soov tuua muinsuskaitse korraldusliku külje kõrval sisse ka tegevuse eesmärk. Eesmärgist peab ilmnema õigusakti juhtmõte ning see, mida seadusandja muinsuskaitse regulatsiooni kehtestamise kaudu saavutada soovib. Seaduse eesmärgist ja põhimõtetest 6 lähtub kogu järgnev regulatsioon, mistõttu omab see peatükk erilist tähtsust seaduse struktuuris tervikuna. Seaduse eesmärk on ära toodud ka võrdlusriikide seadustes. Näiteks Norra muinsuskaitseseadus sõnastab eesmärgi järgmiselt: „Käesoleva seaduse eesmärk on kaitsta arheoloogia- ja arhitektuurimälestisi ja paiku ning kultuurikeskkonda nende mitmekesisuses ja detailsuses, kuna see on osa nii meie kultuuripärandist ja identiteedist kui ka üldisest keskkonna- ja ressursimajandusest“. See on aluseks ka Norra muinsuskaitse tihedale seotusele keskkonnakaitsega (Norra Kultuuripärandiamet töötab sealse Keskkonnaministeeriumi alluvuses). Läti muinsuskaitseseaduse preambul ütleb: „Kultuuripärandi kaitse on meetmete kogum, mis tagab kultuuri- ja ajaloopärandi säilimise, hõlmab selle üle arvestuse pidamist, uurimist, restaureerimist, mälestiste kasutust ja populariseerimist“. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi riikliku muinsuskaitsepoliitika põhieesmärk on sõnastatud lühidalt: „Ajaloolise keskkonna kaitsmine, konserveerimine ja pärandvarale ligipääsu võimaldamine, et inimesed saaksid seda nautida nüüd ja tulevikus“. Eelnõu lõikes 1 sätestatakse, et käesoleva seaduse eesmärgiks on tagada ainelise ja vaimse kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus. Kultuuripärand on avar mõiste, mis omakorda jaguneb aineliseks ja vaimseks kultuuripärandiks. Ainelisest pärandist on käesoleva seaduse mõjualas kultuurimälestised ja muinsuskaitsealad koos neid ümbritseva kultuuriväärtusega keskkonnaga (mõeldud on kaitsevööndeid) ning arheoloogilised leiud ja arheoloogilised leiukohad. Punkt 3 nimetab vaimse kultuuripärandi kaitset, mida kehtiv MuKS ei sisalda. Vaimne kultuuripärand väljendub suulistes traditsioonides ja väljendusvormides, esituskunstides, kogukondlikes tegevustes, traditsioonilistes käsitööoskustes jms. Rahvusvahelises praktikas on samuti riike, kus muinsuskaitseseadus hõlmab lisaks ainelisele pärandile ka vaimset pärandit (nt Jaapani kultuuripärandi kaitse seadus). Lõige 2 sätestab teiste seaduste kohaldamise seoses muinsuskaitseseadusega. Mälestisel, muinsuskaitsealal ja nende kaitsevööndis ehitamise suhtes kohaldatakse ehitusseadustikus ning maaparandusseaduses sätestatut, võttes arvesse muinsuskaitseseadusest tulenevaid erisusi. See puudutab mälestisi, mis on ehitised, muinsuskaitsealal ja kaitsevööndites asuvaid ehitisi ja seal ehitamist. Lõikes 3 nähakse ette, et muinsuskaitseseaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Paragrahvis 2 sätestatakse seaduse kohaldamisala. Siin sätestatakse, et käesolevat seadust kohaldatakse mälestiseks, muinsuskaitsealaks ja arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamisele, mälestiste, muinsuskaitsealade, arheoloogiliste leiukohtade ning arheoloogiliste leidude kaitse ja säilimise korraldusele. Arheoloogilised leiud ja leiukohad ei ole mälestised ja nendega seonduv moodustab eelnõus iseseisva reguleerimiseseme. Käesolev seadus kehtib ka majandusvööndis. See säte puudutab veealuse kultuuripärandi kaitset ja selle korraldust ning lähtub UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonist, mille ratifitseerimine on Eestil plaanis. 7 2. peatükk. Põhimõtted ja mõisted Eelnõu 2. peatükis sätestatakse muinsuskaitse põhimõtted ning määratletakse regulatsiooni läbivad mõisted. Paragrahvis 3 sätestatakse muinsuskaitse põhimõtted. See paragrahv on tihedalt seotud eelmise paragrahvi ehk seaduse eesmärgiga. Muinsuskaitse põhimõtted annavad seaduse kohaldamisele suuna ning on olulised seaduse mõtte avamisel. Muinsuskaitse põhimõtete sõnastamisel on lähtutud Eestis väljakujunenud praktikast, mis omakorda lähtub valdkonna rahvusvahelisest praktikast. Eesti on liitunud mitme rahvusvahelise konventsiooniga, mille põhimõtted on muinsuskaitsetöö osa.8 Lõikes 1 antakse edasi, et muinsuskaitses tegeletakse erinevate ajastute ja nähtuste väljendustega, mis kõik on osa meie kultuurilisest identiteedist. Nii nagu ökosüsteemides on oluline liigirikkuse säilitamine, on ka kultuurikeskkonnas oluline mitmekesisus. Olemasolevate väärtuste säilitamine on oluline meie ajaloo mõistmiseks ning selle teadmise edasiandmiseks. Eesti kultuuripärand on väga rikas. Eri ajastutest on säilinud väga eriilmelist pärandit. See on taastumatu ressurss, mis toob esile nii riigi ja selle ajaloo eripära ning rahvusvahelised seosed kui ka rõhutab väiksemate piirkondade iseloomu, loob eeldused mitmekesiseks elukeskkonnaks ja kultuuridevaheliseks dialoogiks. Lõikes 2 määratletud põhimõte käsitleb ajaloolises keskkonnas läbiviidavaid muudatusi. Asja mälestiseks tunnistamine ei tähenda status quo’d, vaid olemasolevate väärtuste hoidmist ja muudatuste vajalikkuse korral nende tegemist intelligentsel moel, st et muudatused toetaksid ja aitaksid esile tuua varem loodud ja oluliseks tunnistatud väärtuseid. Lõikes 3 on määratletud ettevaatuspõhimõte. Selle eesmärgiks on vähendada mälestiste ja muinsuskaitsealade hävimise ohtu ning suurendada väärtuste säilimist. See põhjendab ka koormavate kohustuste vajalikkust enne tegevustega alustamist. Sarnane printsiip on olulisel kohal keskkonnaõiguses.9 Sarnaselt keskkonnaõigusega on kultuuripärandit ohustava tegevuse korral vajalik enne selle tegevuse lubamise üle otsustamist selgitada välja tegelik olukord, tegevuse võimalikud mõjud ja riskid. Keskkonnamõju hindamise menetlus tuleb viia läbi keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest tulenevatel juhtudel, kuna vastavalt seadusele on mõju kultuuripärandile osa keskkonnamõjust (§ 2¹) ning ohtu kultuuripärandile käsitletakse olulise keskkonnamõjuna (§ 2²). Tegevuste hindamisel tuleb hinnata ka kasutatavate materjalide mõju mälestise säilimisele (erineva keemilise koostisega materjalid käituvad pikaajaliselt erinevalt) ja kaitstavate väärtuste säilimisele (näiteks muinsuskaitsealale lisatavad hooned või muud elemendid peaksid aitama olemasolevaid väärtusi esile tuua, mitte lähtuma moevooludest). Lõikes 4 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise eesmärk. Mälestiste puhul on üldlevinud rahvusvaheliseks põhimõtteks, et mida vähem nende substantsi sekkuda ja mida rohkem autentset originaali säilitada, seda 8 Euroopa Nõukogu kultuuripärandi konventsioonid ja UNESCO ainelist pärandit puudutavad konventsioonid. Vt nt: https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/oigusaktid. 9 Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 11. 8 parem. Sel põhjusel on muinsuskaitses keskseteks mõisteteks konserveerimine ja restaureerimine, mida on lähemalt selgitatud eelnõu §-s 4 mõistete all. Muinsuskaitse valdkonna aluspõhimõtteid defineerib juba üle poole sajandi Veneetsia harta (ICOMOS 1964),10 mille keskne mõiste on autentsus ning mis määratleb selgelt, et kõik uus olgu uus ja vana olgu vana. Restaureerimine peab lõppema seal, kus algab oletus, st et restaureerimine peab toimuma teaduslikult põhjendatud meetodil. Autentsuse vastand on võltsing. Selle eesmärk ei ole sama, mis kunstiteoste võltsimise puhul. Ehitise puhul on kunstilise võltsimisena käsitletav olukord, kus restaureerimise egiidi all taastatakse ehitis või selle osa uhkemana, kui see algupäraselt olnud on, teostatakse töid selliste kunstiliste eeskujude järgi, mis pole konkreetsel objektil teaduslikult põhjendatud, linnusevaremed taastatakse n-ö kunstilise / esteetilise varemetepargina vms. Ajaloo võltsimisena on käsitletav näiteks olukord, kus ehitise varemed ehitatakse terviklikult üles ilma, et ehitise algse väljanägemise, ruumijaotuse vms kohta leiduks tõsikindlat arhiivimaterjali. Lõige 5 jätkab autentsuse mõtet ja laiendab selle materjalidele ja tehnoloogiatele, millega mälestisi konserveeritakse ja restaureeritakse. See on n-ö eelduslik lähtekoht, kuid mõistagi kasutatakse tänapäeval kultuuripärandi juures ka kaasaegseid tehnoloogiaid ja materjale, eriti uurimisel ja konserveerimisel, kui see on vajalik ning põhjendatud. Samas on traditsiooniliste töövõtete alalhoidmine osa pärandihoiust. Asjade traditsiooniline tegemisviis on osa vaimsest pärandist, mis omakorda toetab ainelise pärandi säilimist. Lõige 6 annab riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse üksustele suunise arvestada oma tegevuses nii mälestiste kui ka kultuurpärandiga laiemalt, mille säilimiseks on olemas avalik huvi, näiteks tagada sellega arvestamine oma territooriumil ruumilise planeerimise protsessides. Mälestised, muinsuskaitsealad ning teised kultuuriväärtusega kohad ja üksikobjektid näitavad erinevate piirkondade ajalool mitmekihilisust ja on suure majandusliku ning erinevaid ühiskonnagruppe ühendava potentsiaaliga. Korrastatud asumid ja maastik on eelduseks paremale elukeskkonnale, elavamale turismile, suuremale tööhõivele ja seeläbi piirkondade tasakaalustatumale arengule, noorte sidumisele esivanemate kodukohtadega, samuti keskkonda säästvale eluviisile ja regionaalarengule laiemalt. Kultuuripärandi seostele säästva arenguga viidatakse juba ka ülemaailmsetes dokumentides (näiteks ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärgid). Need põhimõtted on markeeritud ka Eesti säästva arengu riiklikus strateegias „Säästev Eesti 21“. Seetõttu tuleb planeerimisel lähtuda kultuuripärandit säästvast põhimõttest ning arvestada vastava avaliku huviga. Võimalusel tuleb uue hoone ehitamisele alati eelistada kultuuriväärtusega hoone kasutuselevõttu, mille säilimine tuleb tagada. Samale viitab Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni artikkel 11: „Tingimusel, et pärandi arhitektuursele ja ajaloolisele küljele on osutatud piisavalt tähelepanu, kohustub [riik] igal pool kaasa aitama: kaitstavate varade kasutamisele tänapäeva elu vajadustest lähtudes; kus võimalik, vanadele ehitistele uue kasutuse andmisele.“ Piirkondade arengu eesmärgil on oluline arvestada võimalusel kultuuripärandiga laiemalt, st ka mälestiseks mitte tunnistatud kultuuripärandiga. Kultuuripärandiga arvestamise tegevuste planeerimisel sätestab ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus, mille alusel koostatakse keskkonnamõjude hinnanguid. Nimetatud seaduse § 5 järgi on kultuuripärandit ohustav tegevus määratletud olulise keskkonnamõjuna. Vastavalt Euroopa Liidu keskkonnamõju hindamise direktiivile11 tuleb keskkonnamõju hinnates pöörata 10 1964, Veneetsia. https://www.icomos.org/charters/venice_e.pdf 11 2011/92/EL, muudetud 2014/52/EL. 9 tähelepanu ka ajaloolise, kultuurilise või arheoloogilise väärtusega maastikule ja kohtadele. Eesmärgiks on kaitsta ja edendada kultuuripärandit, sealhulgas ajaloolisi linnaalasid ja maastikke, mis on ka EL-i tasandil määratletud kui kultuurilise mitmekesisuse lahutamatu osa.12 Lõike 7 näol on tegemist olulise väärtusnormiga, mis arvestab muuhulgas põhiseaduse §-st 32 tuleneva omandi väärtustamise ja kaitsmise olulise põhiseadusliku põhimõttega. Nii nagu kultuuriväärtused on oluline avalik huvi ja õigushüve, on oluline ka omand. Põhiseaduse § 32 omandipõhiõiguse funktsiooniks on tagada põhiõiguse kandjale vabadussfäär omandiõiguse ja omandiga sarnanevate varaliste õiguste valdkonnas ning võimaldada tal selle kaudu kujundada oma elu ise omal vastutusel. Riigikohus on märkinud, et omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all13. Seetõttu määratleb lõige 7 kogu seadust läbiva üldpõhimõtte, mida tuleb arvesse võtta mistahes tegevuste ja menetluste elluviimisel. See väljendub näiteks riigi suuremas osaluses omanikule muinsuskaitsega kaasnevate kulude kandmisel, omandikitsenduste proportsionaalsuses, keelu- ja karistavate normide asemel korraldavate normide eelistamises, senisest enam teavitus-, selgitus ja kaasaaitavate tegevuste rakendamises jms. Paragrahvides 4–7 sätestatakse käesolevas seaduses kasutatavad mõisted, mis on keskse tähendusega. Mõistete sisustamisel on lähtutud nii rahvusvahelistest dokumentidest kui ka kohalikust akadeemilisest ja väljakujunenud traditsioonist. Paragrahvis 4 antakse ainelise kultuuripärandi mõiste. Aineline kultuuripärand tervikuna on väga avar mõiste. Käesoleva seaduse tähenduses on see inimtekkeline või inimese ja looduse koosmõjul tekkinud esemed ja keskkonnad, millel on ajalooline, arheoloogiline, kultuuriline või esteetiline väärtus See võib katta väga laia spektrit – linnad, maastik, muistised, inimese kodune fotoalbum jne. Vastavalt asja iseloomule võib riiklikult olulisi kultuuriväärtuseid säilitada kas mälestisena nende algses asukohas (muinsuskaitseseadus), museaalina muuseumikogudes (muuseumiseadus), väärtuslikke dokumente arhiivides (arhiiviseadus), trükiseid raamatukogudes (sundeksemplariseadus, Eesti Rahvusraamatukogu seadus), kohaliku tähtsusega kultuuriväärtuseid ka miljööväärtusega objektide või aladena kohalikes omavalitsustes (planeerimisseadus). Selles loetelus on asju, mida on võimalik n-ö kokku koguda ja mille eemaldamine nende algupärasest ehk loomishetke asukohast ei kahanda nende väärtust ega muuda tähendust. Muinsuskaitseseadus kaitseb ainelist kultuuripärandit selle algses asukohas ja sobivas keskkonnas. Nagu sätestatud §-s 1, reguleerib eelnõu seda osa ainelisest kultuuripärandist, mis on seaduses ettenähtud korras mälestiseks, muinsuskaitsealaks või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistatud. Lõike 2 kohaselt reguleerib eelnõu ainelise kultuuripärandi seda osa, mis on arvatud riiklikult oluliseks ja seaduses sätestatud korras tunnistatud kas mälestiseks, muinsuskaitsealaks või arheoloogiliseks leiukohaks. Ainelise kultuuripärandi kaitsmiseks tuleb kultuuriväärtused välja selgitada, neid uurida, dokumenteerida ja populariseerida ning mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtadena kaitse alla võtta ning nendega seotud tegevused reguleerida. 12 Direktiivi 2014/52/EL preambul, punkt 16. 13 RKTKm 16.06.2016, 3-2-1-180-15, p 33. 10 Riigi territooriumil asuva kultuuripärandi määratlemine ja säilitamine on ka rahvusvaheline kokkulepe. Vastavalt UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni14 artiklile 3 peab iga osalisriik määratlema kultuuri- ja loodusväärtused, mis asuvad tema territooriumil. Seda täiendab sama konventsiooni artikkel 4, millega osalisriik võtab endale kohustuse kindlustada enda territooriumil asuva kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamine, kaitse, säilitamine, populariseerimine ja edasiandmine tulevastele põlvedele. Vastutus selle tegevuse eest lasub riigil. Eelnõu toetab konventsiooni põhimõtteid ning on nendega kooskõlas. Paragrahvis 5 antakse vaimse kultuuripärandi mõiste. Selleks on tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ja nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana ja praktiseerivad seda ning mida antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Vaimset kultuuripärandit nimetatakse tihti ka elavaks pärandiks, kuna tegu on kommete, tavade, teadmiste ja oskustega, millel on oluline koht tänapäeva inimeste elus ja mis annavad tunnistust seotusest eelmiste põlvkondadega. Need kultuurinähtused muutuvad koos aja ja oludega ning just nii püsivad need tänapäeva inimeste jaoks tähenduslike ja väärtuslikena. Lõikes 2 tuuakse ära vaimse kultuuripärandi kaitseks ja säilimise tagamiseks tehtavad tegevused. Vaimse kultuuripärandiga seotud tegevusi eelnõus vahetult ei reguleerita, kuna vaimne pärand peab püsima elava ja muutuvana. Eelnõu kohaselt tähendab vaimse kultuuripärandi kaitse ennekõike tingimuste loomist selle pärandiliigi elujõulisuse tagamiseks. Eluspüsimise tagamiseks tegeletakse vaimse kultuuripärandi väljaselgitamise, uurimise, dokumenteerimise ja populariseerimisega, samuti peetakse vaimse kultuuripärandi nimistut. Eelnõus on vaimse kultuuripärandi kaitse sisustamisel võetud aluseks UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioonis15 toodud definitsioon ja ülesanded. Nii nagu konventsiooni üheks eesmärgiks on tõsta teadlikkust vaimse kultuuripärandi ja selle hindamise tagamise olulisusest, kannab selle mõiste sissetoomine eelnõusse sama eesmärki. Seni ei ole vaimse kultuuripärandi mõistet üheski Eesti õigusaktis. Vaimse kultuuripärandi väärtustamise, sealhulgas vaimse kultuuripärandi nimistu pidamise ülesannet täidab Kultuuriministeeriumi valitsemisalas Rahvakultuuri Keskus (selle kohta vt eelnõu § 74 lg 2 ja seletuskirja vastavad osad). Paragrahvides 4 ja 5 nimetatud populariseerimisele suunatud tegevused (informatsiooni kättesaadavaks tegemine ja levitamine, haridustöö jms) ei vaja otseselt reguleerimist seaduse tasandil, kuid on vahetute kaitsekorralduslike meetmete kõrval olulised kultuuripärandi säilimisele kaasaaitamisel. Teadlikkus suurendab mõistmist ja austust varem loodu vastu ja see on esimene samm pärandi väärtustamisel nii üksikisikute seas kui ka ühiskonnas laiemalt. Eelnõus on populariseerimine nimetatud üksnes seaduse eesmärgi paragrahvis. Ka „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ punkt 33.416 ütleb, et riik peab looma võimalused kultuurimälestiste tutvustamiseks, mille tulemusena paraneb muinsuskaitsealane teadlikkus ühiskonnas. Vaimse pärandi kaitse konventsiooni artiklis 1 rõhutatakse sama vaimse pärandi kohta. 14 16.11.1972, Pariis. Eesti ühines 1995. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943 15 17.10.2003, Pariis. Eesti ühines 2006. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/12736412 16 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/314022014002 11 Paragrahv 6 defineerib arheoloogilise kultuurkihi. Arheoloogiline kultuurkiht on otsese inimtegevuse tulemusena või kaasmõjul tekkinud ladestus, mis võib sisaldada arheoloogilisi leide, ehitusjäänuseid, vrakke, inim- ja loomaluid, töö- ja tarbeesemeid, tootmisjääke jms. Oluline on siinjuures rõhutada otsest inimtegevust, mis tähendab seda, et vastav kiht on inimese enda poolt kas teadlikult (täitekihid) või elutegevuse käigus ebateadlikult (näiteks maapinnal ladestuvate jäätmete läbi) kujunenud pinnase kiht. Kultuurkiht koosneb pudedatest ladestustest ja inimese poolt tehtud rajatiste jäänustest (puust ja kivist ehitised, pinnasesse kaevatud augud, sh hauad jne). Lõikes 2 antakse vraki definitsioon, mis seostub arheoloogiaga. Vrakk on vee-, õhu- ja muu sõiduki jäänus või selle osa või osad koos selle alla jääva alaga ning vrakiga seonduva lasti ja muude esemetega. Vrakk ei ole ainult sõiduki kere, vaid kõik, mis sõiduki sees ja küljes on olnud, sh last, igapäevased esemed jms. Hukkumise käigus võib sõiduk olla lagunenud mitmeks tükiks, mille vahelisel alal võib leiduda vrakiga seonduvaid esemeid. Vrakke ei leidu mitte ainult vee all, vaid ka maal, sh märgalad, mattununa. Vraki mõiste vajab seaduses sätestamist, sest sellega on seotud nii vrakkide riikliku kaitse alla võtmise kui ka leiuautasu määramise küsimused. Paragrahvis 7 antakse eelnõus läbivalt kasutatud mõistete, mis puudutavad mälestisele suunatud tegevusi, tähendused. Lõikes 1 sätestatakse hooldamise mõiste sisu. See on järjepidev tegevus mälestise ja muinsuskaitseala seisundi korrashoidmiseks. Hooldamine on näiteks vihmaveerennide puhastamine ehitisel, võsa lõikamine arheoloogiamälestisel või riisumine pargis. Muinsuskaitsealal kui paljude omanikega alal piirdub omaniku tegevus hooldamisel temale kuuluva kinnisasjaga. Lõikes 2 sätestatakse remontimise mõiste sisu. See on tegevus mälestise seisundi parandamiseks. Siinkohal on tingimuseks, et remondiga ei muudeta mälestise ilmet, konstruktsioone, mahtusid ega detaile. Siinjuures on oluline välja tuua, et remontimisel kasutatakse algupäraseid materjale, st materjal asendatakse algupärasega. Kõik muu tegevus, mis väljub remondi mõistest, on eelnõu kohaselt kas ehitamine, restaureerimine või konserveerimine. Kui algupäraseid materjale soovitakse või on vajalik asendada, on tegemist restaureerimisega ning tegemist ei ole enam remontimisega. Remontida on võimalik nii kinnis- kui vallasmälestist. Remondi alla kuulub näiteks hoone katusekatte ja vihmaveesüsteemi parandamine, värvimistööd sama tüüpi ja tooni värviga, tapeetimine vms. Kunstimälestise puhul võib see olla näiteks kantsli konstruktsiooni parandamine, kapi ühendustappide korrastamine, küünlajalal varda või kruvi parandamine, kroonlühtri haarade kinnituse korrigeerimine, kiriku pingistiku ülevärvimine sama tüüpi ja tooni värviga vms. Remontimiseks ei ole vajalik taotleda haldusorganilt luba või teda sellest teavitada. Vajaduse korral nõustab ja abistab Muinsuskaitseamet omanikku remontimise kavandamisel. Muinsuskaitseameti veebilehel leiab ka juhendi mälestisel ja muinsuskaitseala ehitisel hooldus- ja remonttööde tegemiseks.17 17 https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/remonttood 12 Lõikes 3 sõnastatakse ilme muutmine. See on tegevus, mis mõjutab mälestise iseloomulikku väljanägemist, sealhulgas värvilahenduse ja viimistluse muutmine, detailide või konstruktiivsete elementide ümberpaigutamine, eemaldamine või kinnikatmine, kinnismälestisele objekti, sealhulgas teisaldatava objekti või ajutise ehitise, näiteks kioski, müügipaviljoni või välikohviku, valgustus- ja muu seadme, tehnovõrgu, -rajatise ja -seadme, teabekandja ning reklaami paigaldamine. Ilme muutmise reguleerimine on oluline, kuna erinevalt remondist (mida võib teha ilma loata) mõjutab see mälestise iseloomulikku väljanägemist, mis võis olla põhjus selle mälestiseks tunnistamisel. Samuti võib ilme muutmine, nt viimistluse muutmine, mõjutada mälestise säilimist. Eesmärk on vältida ka ebasobivate kaasaegsete materjalide kasutamist, nagu juhtus näiteks 2005. a Vana-Vigala kiriku 17. sajandi altari ja kantsli ülevärvimisel tänapäevase koostisega õliakrüülvärviga, mille eemaldamine mälestiselt ilma algupäraseid aluskihte kahjustamata ei ole enam võimalik. Ka värvitooni valik mälestisel ei ole reeglina juhuslik, vaid on oluline väljendusvahend, mis töötab sisule kaasa, seda eriti kunstimälestiste juures (nt liturgilised värvid). Ilme muutmine vallasasjadel on peamiselt lisanduste tegemine, näiteks orelil ühe registri lisamine, millega kaasneb prospekti laiendamine, maalile tagumise lisakatte paigaldamine jms. Lõigetes 4 ja 5 sisustatakse vastavalt konserveerimise ja restaureerimise mõisted. rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt on mälestistel lubatud tegevused konserveerimine, restaureerimine, remont ja hooldus. Konserveerimise ja restaureerimise mõisted on eelnõus sisult samad võrreldes kehtiva MuKS-ga (§ 24 lõiked 3 ja 4). Konserveerimise all mõeldakse otsest tegevust asja halveneva seisundi pidurdamiseks ning pärandi väärtuse esiletoomiseks. Restaureerimine hõlmab otsest tegevust kahjustatud või halvenenud seisukorraga asja osas, eesmärgiga fikseerida asja seisund, eemaldada või taastada vajadusel selle osi, austades sealjuures asja esteetilist, ajaloolist ja füüsilist terviklikkust. Restaureerimise eesmärgiks peab olema asja potentsiaalse terviklikkuse taastamine seni, kuni see on võimalik kunstilise või ajaloo võltsimiseta. Seepärast on puuduvate osade taastamise juures rõhutatud, et see peab olema teaduslikult põhjendatud. Kunstilist ja ajaloo võltsimist on selgitatud seletuskirjas eespool § 3 lõike 4 juures (mälestise ja muinsuskaitseala konserveerimise ja restaureerimise eesmärk). Tavakeeles ja eelnõuga seonduvates seadustes on kasutusel ka teisi mõisteid (restaureerimise kohta on eesti keeles käibel ka ennistamine; ehitusseadustikus ümberehitamine ehk rekonstrueerimine). Muinsuskaitseseaduses kasutatav restaureerimise mõiste võib teatud juhtudel hõlmata ehitusseadustikus kasutatava rekonstrueerimise ehk ümberehitamise sisulist tähendust, kuid laiemas pildis ei ole konserveerimine ja restaureerimine võrdsustatavad ehitamisega. Restaureerimine, konserveerimine ja remontimine võivad osaliselt kattuda ehitamise mõistega, kui mälestiseks on ehitis. Mõistet ehitamine ei ole eelnõus defineeritud, kuna seda kasutatakse ehitusseadustiku tähenduses. Ehitusseadustiku § 4 lg 1 järgi on ehitamine ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja millel on funktsionaalne seos ehitisega. Ehitusseadustikus puudub restaureerimise mõiste Mälestiste puhul on üldlevinud põhimõtteks, et mida vähem nende substantsi sekkuda ja mida rohkem autentset originaali säilitada, seda parem. Seetõttu on muinsuskaitses kasutusel mõisted konserveerimine, restaureerimine ning hooldus ja remont. Neid mõisteid ei kasutata mitte ainult ehitustegevuse iseloomustamiseks. Konserveerida ja restaureerida saab ka 13 hooneid, esemeid, ajaloolisi parke, ajaloolist keskkonda jms, millel ei pruugi ehitamisega üldse seost olla. Toodud põhjustel ei ole mõistete ühtlustamine ehituses kasutatavate mõistega otstarbekas. Eelnõu 3. peatükk. Kaitse kehtestamine Peatükk koosneb kolmes jaost, milles esimeses sätestatakse mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise alused ja kord (§-d 8–23), teises jaos sätestatakse arheoloogilise leiu ja leiukoha kaitse (§-d 24–31) ning kolmas jagu käsitleb veealust kultuuripärandit (§ 32). Paragrahvis 8 sätestatakse mälestise mõiste. Mälestis on muinsuskaitseseadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega kinnis- või vallasasi, selle osa, asjade kogum, maa-ala või ehituslik kompleks. Ehituslik kompleks võib koosneda nii hoonetest kui ka rajatistest, mis koos moodustavad funktsionaalselt koos toimiva terviku. Mälestised on väärtuslikum osa Eesti ainelisest kultuuripärandist ehk kõrge kultuuriväärtusega asjad ja maa-alad, mille riik on välja valinud ja põhjendatud juhul erilise tähelepanu ehk riikliku kaitse alla võtnud. Need on kultuuriväärtusega kinnis- või vallasasjad, mis on tunnistatud mälestiseks seadusega ettenähtud korras ja mille säilimist korraldatakse seaduse alusel. Eelnõu lähtub Eestis seni kehtinud põhimõttest, et mälestiseks tunnistatakse ainelise kultuuripärandi objekte (kunstiobjekte, arheoloogiaobjekte, hooneid jm). Kultuuriväärtusega asi peab olema seotud kas ajaloo, arheoloogia, etnoloogia, linnaehituse, arhitektuuri, kunsti, teaduse või usundilooga. Nimetatud valdkonnad katavad kultuuripärandi erinevaid tahke ja neile vastavad mälestiste erinevad liigid (vt §-d 10 ja 11). 2018. a seisuga on Eestis 26 639 mälestist. Neist kõige arvukamalt on kunstimälestisi – 13 375. Arheoloogiamälestisi on 6 656, ehitismälestisi 5 273, ajaloomälestisi 1 269, tehnikamälestisi 50 ja muinsuskaitsealasid 12. Paragrahvis 9 sätestatakse muinsuskaitseala mõiste. Lõigetes 1 ja 2 on toodud muinsuskaitseala määratlus, mis annab edasi, et tegu on väärtusliku maa-alaga, tervikliku kultuurmaastikuga. See ei tähenda ainult hoonete koosluse kaitset, vaid hõlmab ka tänavatevõrku, hoonestus- ja krundistruktuuri, asjakohasel juhul arheoloogilist kultuurkihti, loodusobjekte jm. Eestis on hetkel 12 muinsuskaitseala, millest enamus on linna või asula ajaloolised keskused nagu näiteks Tallinna, Haapsalu või Viljandi vanalinn. Vanalinnana on muinsuskaitseala väärtuslik kui tervik, mida hoiab koos tänavatevõrk, kvartalite ja kinnistute struktuur, hoonestuse traditsiooniline paigutus krundil ja tänava suhtes, mahud, mõistagi ka väärtuslik arhitektuur ja kõigi nende elementide omavahelised seosed. Muinsuskaitsealaks on tunnistatud ka üks looduse ja inimese koosmõjul kujunenud terviklik ajalooline keskkond väljaspool linnu – Rebala kultuurmaastik –, kus kvartalite jms asemel omavad tähenduslikku mõju teed, kõlvikud ning avatud vaadetega arhailine põllumajandusmaastik. Paragrahvis 10 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse eeldus. Lõikes 1 avatakse mälestise või muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise eeldus. Kultuuriväärtusega asja või maa-ala võib riikliku kaitse alla võtta, st tunnistada mälestiseks või muinsuskaitsealaks, kui on täidetud kaitse alla võtmise eeldus. Mälestise ja 14 muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et kultuuriväärtusega asi või maa- ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa. Samuti on oluline, et objekt peab täiendama juba kaitse all olevaid mälestisi viisil, et kõigi mälestiste põhjal oleks võimalik saada ülevaade Eesti ajaloo olulistest sotsiaalsetest ja kultuurilistest protsessidest ning asustuse ajaloost. Mälestiste nimekiri peab andma ülevaate Eesti kultuurilisest identiteedist meie ainelise pärandi põhjal, mida on mõjutanud erinevad ajalooetapid ja mis on ka piirkonniti küllalt erinev. Mälestiste nimekiri on tervik, mis ei saa kunagi valmis. Täielikku esinduslikkust ei ole võimalik saavutada ega ole vaja ka eesmärgiks seada, sest aja möödudes ladestuvad üha uued kultuurkihid, muutuvad uurimismeetodid ning ka arusaam möödunud aegade pärandist, esteetikast ja muust on ajas muutuv. Kaitse eelduse kaalumisel võetakse arvesse, kas asjal on teaduslik, ajalooline, kunstiline vm kultuuriväärtus. Objekti kaitse alla võtmise eelduseks võib olla ka selle teaduslik, ajaloolis- kultuuriline või kunstiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus. Näiteks tuleneb UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonist kohustus kaitsta veealust kultuuripärandit, mis on vähemalt 100 aastat olnud osaliselt või täielikult, ajutiselt või pidevalt vee all. Terminit kultuuriväärtus on rahvusvaheliselt, eriti maailmapärandi kontekstis18 selgitatud järgmiselt: kultuuriväärtus on objektile omistatud: a) emotsionaalne identiteeti kujundav side, mis võib olla seotud vanuse, traditsiooni, järjepidevuse, mälestuste, legendaarsuse, imetabasuse, tunnete, spirituaalsuse, religioossuse, sümbolite, poliitika, ajalookirjutuse, patriotismi või rahvustundega; b) uurimustööl põhinev tehniline või kunstiline väärtus, mille puhul on kriitiliselt hinnatud objekti tähendust, teostust ja kontseptsiooni nii loomise, kasutamise kui kaasaja hetkel; c) haruldusväärtus, mis tõstab selle esile võrreldes sama tüüpi, sama autori või sama ajaperioodi objektidest tema esinduslikkuse ja unikaalsuse poolest. Need on üldised suunised, mis annavad edasi mõtte, mida kultuuriväärtusega asju välja selgitades ja mälestiseks tunnistades tahetakse neist moodustuva kogumiga öelda. Kehtiva MuKS-e järgi hinnatakse mälestiseks tunnistamisel asja vastavust mälestise tunnustele. Samas on kirjeldatud tunnused olnud konkreetsele asjale omased spetsiifilised tunnused nagu näiteks arhitektuursed elemendid, materjal, stiilimääratlus, kunagine omanik vms. Seega on kehtiva seaduse alusel tunnuste määramine mõneti segadusttekitav – määratud tunnused on asjale ainuomased jooned, mitte liigitunnused, mille alusel võrrelda kaht samasse liiki kuuluvat objekti. Kehtiva MUKS-e järgi on mälestise tunnus sisuliselt mälestise kirjeldus, mis kuvatakse mälestiste registris ja tehakse kaitsekohustuse teatise kaudu omanikule teatavaks. Lõikes 2 nähakse ette, et mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kriteeriumid on üldine raamistik riikliku kaitse eelduste hindamisel ja valikute tegemisel, samuti annab see omanikele ja avalikkusele teada, milliseid asju mälestiseks tunnistatakse ja mida selle juures hinnatakse. Kultuuripärandi väärtushinnangud on ajas muutuvad. Seetõttu on otstarbekas anda määrusega kaitse alla võtmise üldised kriteeriumid, mis aitavad hinnata kaitse eelduste esinemist. Kaitse kriteeriumid esitatakse 18 Nt ICCROM-i Management Guidelines for World Cultural Heritage Sites. 15 mälestise liikide kaupa, kuna erinevat liiki asjade juures mängivad rolli erinevad aspektid. Eraldi kriteeriumid koostatakse muinsuskaitseala kohta, kus muuhulgas kirjeldatakse muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtuste hindamist. Näiteks võib asja arheoloogiamälestiseks tunnistamisel olla määrav roll asja vanusel, samas kui ehitismälestiseks on tunnistatud ka kõigest paarkümmend aastat vanu hooneid. Asja vanus on vaid üks paljudest kriteeriumitest ja sel võib olla erinevate asjade puhul erinev kaal. On riike, kus mälestiseks on tunnistatud ka kõigest mõne aasta vanuseid hooneid (nt Oslo 2008. a valminud ooperimaja võeti muinsuskaitse alla neli aastat hiljem, 2012. a; samuti Läti rahvusraamatukogu (valmis 2014, võeti kaitse alla 2018)). Mõned kriteeriumid võivad olla teineteist välistavad, näiteks haruldus ja tüüpilisus. Haruldaste objektide kõrval võidakse väärtustada ka mingile piirkonnale või ajastule väga iseloomulikku ehk tüüpilist pärandit, nt saartel tuulikuid või 20. saj alguse vene õigeusu kirikute ikoone. Muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassideks on väga väärtuslik ehitis, väärtuslik, osaliselt väärtuslik, vähem väärtuslik. Kultuurimälestistele eraldi hinnangut ei anta. Väärtusklasside määramise mõte on anda erineva väärtusega ehitistele erinevad nõuded ja leevendused ja kajastada neid muinsuskaitseala põhimäärustes (vt eelnõu § 19 lg 5). Väärtusklasside määramise metoodika on Muinsuskaitseametis olnud kasutusel erinevate ehituspiirkondade inventeerimisel, kuid ametliku dokumendina ei ole seda seni kinnitatud. Asja vastavust riikliku kaitse eeldusele hindab Kultuuripärandiamet enne menetluse algatamist, vastavust eeldusele hinnatakse kaitse kriteeriumide abil mälestise liikide kaupa menetluse käigus. Samuti kasutatakse kriteeriumide abi riikliku kaitse lõpetamise vajaduse hindamisel. Paragrahvis 11 sätestatakse mälestise liigid. Lõikes 1 sätestatakse mälestiste jagunemine ajaloo-, arheoloogia-, ehitis- ja kunstimälestiseks, ajalooliseks looduslikuks pühapaigaks ning tehnikamälestiseks ja lõigetes 2–7 määratakse nende sisu. Ajaloomälestis (lg 2) on poliitilise ja ühiskondliku protsessi, olulise ajaloosündmuse või silmapaistva ühiskonna- või kultuuritegelasega seotud asi või maa-ala. Ajaloomälestised peegeldavad riigi ja ühiskonna arengut. Need kannavad ajaloomälu ja kujundavad seeläbi riigi või piirkonna identiteeti. Ajaloomälestiseks võivad olla kultuuriväärtusega monumendid ja mälestusmärgid, kalmistud, ajaloosündmustega seotud asjad ning paigad. Ajaloomälestiseks on tunnistatud näiteks Vabadussõja mälestussambad, mitmed kalmistud ja matmispaigad. Ajaloomälestis on näiteks ka Friedrich Georg Wilhelm Struve teostatud meridiaanikaare mõõtmise Simuna-Võivere baasijoone Simuna otspunkt aastast 1827, mis on ühtlasi kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja ühe osana kümne riigi ühisest pärandist. Ajaloomälestiseks on tunnistatud ka teatud hulk hooneid, mille väärtus seisneb neis toimunud sündmustes või neis elanud inimestes. Eelnõu järgi liigitatakse hooned edaspidi ehitismälestiste alla, kuna ajaloomälestistena on nende kaitse olnud mõnevõrra raskendatud – ka sündmustega seotud hoonete puhul on vajalik hoida füüsilise kehandi autentsust, et säiliks mälestis, mitte ainult mälestus. 16 Arheoloogiamälestise liigi kirjeldamisel on lähtutud muuhulgas arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonist.19 Arheoloogiamälestiseks (lg 3) võivad olla muinas-, kesk- ja uusaegsed elupaigad, eelkõige asulakohad, linnused, pelgupaigad, muud rajatised ja ehitised; kultusekohad, matmispaigad; maaharimise ja tööndusega seotud kohad, sh muistsed põllud, rauasulatus- ja töötluskohad; laevahukukohad; muud inimtegevuse tulemusena muudetud paigad, sh teed, sillad, sadamakohad, laevavrakid. Arheoloogiamälestiseks võivad olla ka muud inimtegevuse säilmed, mis annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ja inimese suhete kohta looduskeskkonnaga. Arheoloogiamälestised võivad paikneda nii maa peal (linnusevaremed, kultusekivid), maa sees (asulakoht) kui ka vee all (laevavrakid, sadamakohad). Arheoloogiamälestistel on lisaks uurimisallika väärtusele ka monumendi väärtus: arheoloogiamälestised on ainelised tunnusmärgid maastiku ajalisest mitmekihilisusest, mida tuleb võimaluse piires püüda maksimaalselt säilitada. Ehitismälestise (lg 4) defineerimisel on kasutatud nii Eestis välja kujunenud kui ka rahvusvahelist praktikat. Üheks lähtekohaks on Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon,20 mille kohaselt kuuluvad arhitektuuripärandi hulka nii üksikud silmapaistvad hooned ja rajatised kui ka ehitiste rühmad, nii linnas kui maal, nii hoonete välisilme kui sisseseade, samuti inimese ja looduse koosmõjul tekkinud paigad. Sisseseade (mööbel või seadmed) kaitse vajadus selgitatakse välja igakordselt mälestiseks tunnistamise menetluse käigus ja väärtusliku sisseseade korral märgitakse see mälestiseks tunnistamise käskkirjas mälestise olulise ehk säilitatava osana. Ehitismälestis on kaitse all tervikuna, st kui käskkirjas ei ole öeldud teisiti, on kaitse all ka interjöör. Vajadusel võib ehitismälestisest olla kaitse alla ka ainult eksterjöör või ainult interjöör, kui käskkirjas on sedastatud, et ühe või teisega seotud töid ei reguleerita ning käskkirjas on tehtud vastav leevendus. Ehitismälestiseks võib olla ka park või muu inimese poolt kujundatud maastikustruktuur. Eestis on parke nii loodus- kui muinsuskaitse all, tähelepanuväärsemad neist topeltkaitse all, mis kõneleb nende kõrgest loodus- ja kultuuriväärtusest. Enamik Eesti ajaloolistest kaitsealustest parkidest on mõisapargid, mis lisaks iseseisvale kujundus- ja loodusväärtusele on mõisaansamblite oluliseks osaks. Siingi on olemas vastav pikaajaline rahvusvaheline praktika Firenze harta näol.21 Kuigi parkide puhul on tegu n-ö elavate komponentidega mälestisega, kasutatakse ajalooliste parkide puhul samuti autentsuse mõistet (Firenze harta artikkel 9) ning sarnaseid säilitamismeetodeid kui teiste mälestise liikide puhul (hooldamine, restaureerimine). Ehitismälestiseks võib lisaks pargile olla ka muu inimkäega kujundatud maastikustruktuur. Kunstimälestis (lg 5) on kunsti-, kultuuri-, usundi- või ajaloolise, etnoloogilise või teadusliku väärtusega vallasasi, kollektsioon, asjade kogum, ehitise osa või ehitisest eemaldatud osa. Kunstimälestised peegeldavad käsitööoskuste ja esteetika arengut, kohalike traditsioonide ning kogukonnaga seotud protsesse. Kunstimälestiseks võivad olla kujutava või tarbekunsti teosed, kultuuriloolised, ajaloolised või etnograafilised asjad, sakraalesemed või sakraalkunsti teosed, kultuuriloolised ajaloolise väärtusega käsikirjad, trükised ning nende kogumid või kollektsioonid; muusikainstrumendid, ehitistest eemaldatud osad või monumentaalkunsti 19 16. jaanuar 1992, Valletta. Eesti ratifitseeris 23.10.1996. https://www.riigiteataja.ee/akt/13089481 20 3. oktoober 1985, Granada. Eesti ratifitseeris 23.10.1996. https://www.riigiteataja.ee/akt/13089076 21 15. detsember 1982, Firenze. www.keskkonnaamet.ee/public/Firenze_harta.pdf 17 teosed. Suurem osa Eesti kunstimälestistest on kirikuvara, aga nende hulgas on ka monumente, kunstiteoseid jm. Uue mälestise liigina luuakse eelnõuga ajalooline looduslik pühapaik (lg 6). Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) määratluse järgi on looduslik pühapaik (inglise keeles sacred natural site) maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus.22 Need on loodusliku välisilmega paigad, millega seostub ohverdamisele, pühakspidamisele, ravimisele, palvetamisele või muule usulisele või rituaalsele tegevusele viitavaid folkloorseid, arheoloogilisi, ajaloolisi, etnoloogilisi vm andmeid. Ajaloolise loodusliku pühapaigana käsitletakse maa-ala või üksikobjekti (kivi, puu, allikas vm), mille aktiivse kasutamise algus ulatub 20. sajandist varasemasse aega ja kus puudub oluline inimmõju. Olulise inimmõju puudumine tähendab, et neis paikades on inimmõju olnud minimaalne. Paika on küll kasutatud vaimseteks praktikateks, kuid säilinud on selle füüsilised (looduslikud) tunnused. Mõiste „inimmõju“ on kasutuses ka keskkonnaministri 04.01.2007. a määruses nr 2 „Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, kaitse korraldamine ning vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse tasu arvutamise täpsustatud alused“, kus on märgitud, et vääriselupaiku iseloomustab minimaalne inimmõju. Praeguse seisuga on Eestis muinsuskaitse all u 450 ajaloolist looduslikku pühapaika (valdavalt arheoloogiamälestistena – ohvrikivid, lohukivid, hiied). Looduskaitse all on üksikobjektidena u 90 ajaloolist looduslikku pühapaika. Lisaks on teada ligikaudu 700 ristipuud, millest riikliku kaitse all on kümmekond, osa ristipuid on kaitstud kohalikul tasandil. Kuna ajalooline looduslik pühapaik ei ole praegu eraldi kaitstav liik ei muinsus- ega looduskaitses, on andmed hinnangulised. Tehnikamälestis (lg 7) on ajaloolise, tehnilise, teadusliku, kultuuri- või sotsiaalse väärtusega asi, asjade kogum või kollektsioon. Tehnikamälestised kajastavad ühiskonnas toimunud protsesse ning on majandus- ja sotsiaalajaloo, industrialiseerimise ja esteetika arengu näited. Tehnikamälestiseks võivad olla teaduse, tehnika ja tootmise arengut kajastavad masinad, seadmed ja tooted. Tehnikamälestiseks on seni tunnistatud mitmesuguseid ajaloolisi relvi ning kitsarööpmelise raudteega seonduvaid masinaid ja seadmeid. Üks mälestis võib olla oluline ka mitme liigi seisukohast. Näiteks on mitmed kirikuaiad muinsuskaitse all nii ajaloo-, arheoloogia- kui ka ehitismälestisena, kuna mälestise sisuline väärtus seisneb nii ajaloolises matmispaigas, arheoloogilises kultuurkihis kui ka mitmesuguste arhitektuursete elementide olemasolus nagu näiteks piirdemüür või väravaehitis. Sel põhjusel võib mälestisel olla mitu liiki, mis määratakse asja kaitse alla võtmise käskkirjas. Eelnõuga kaotatakse tööstusmälestise liik. See liik viidi kehtivasse MuKS sisse 2011. a eesmärgiga anda võimalus utilitaarsemate tööstusarhitektuuri objektide eristamiseks ja nende spetsiifika väljatoomiseks võrreldes ehitis- või ajaloomälestistega. Praktikas ei osutunud see siiski vajalikuks ning alates selle mälestise liigi loomisest ei ole ühtki objekti tööstusmälestiseks tunnistatud. Selle asemel on eelnõus täpsustatud ehitismälestise sisu selliselt, et see katab ka tööstuslikke ehitisi. Ehitistena rakendatakse neile nii või teisiti ehitistele ja ehitamisele seatud piiranguid. 22 http://www.iucn.org/about/union/commissions/ceesp/ceesp_publications/?6649/Sacred-Natural-Sites- Conserving-Nature-and-Culture 18 Lõikes 8 nähakse ette mälestiste jagunemine kinnismälestisteks ja vallasmälestisteks. Kinnismälestis on ajaloomälestis, arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik ja ehitismälestis. Vallasmälestis on kunstimälestis ja tehnikamälestis. Tegemist on praktilise vajadusega, mis johtub mälestisega soetud tööde reguleerimisest. Vallasmälestisteks on üldjuhul vallasasjad. Kinnismälestised on seotud kinnisasjadega (paikevad kinnisasjal), olles osa maatükist, hõlmates mitut kinnisasja või olles selle oluliseks osaks (ehitis). Samas ei kattu eelnõus kasutatud mõisted „kinnismälestis“ ja „vallasmälestis“ täies ulatuses tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud kinnisasja ja vallasasja mõistega. Eelnõu tähenduses on mälestiste jaotuse eesmärk eelkõige tööde reguleerimine. Paragrahvis 12 sätestatakse veealuse mälestise mõiste. Lõike 1 kohaselt on veealune mälestis sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis paiknev käesoleva seadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asi või asjade kogum koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega. Mõiste sisustamisel ja tegevuste reguleerimisel on arvestatud UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga. Konventsiooni artikkel 1 nimetab asju koos nende arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega (näiteks vrakist välja paiskunud last või kuhjunud setted). Veealune mälestis ei ole eraldi mälestise liik (vee all leidub nii arheoloogia-, ajaloo-, kui ka ehitismälestisi), kuid veealuse mälestise eraldi sätestamine on oluline selle asukoha eripära tõttu. Veealuseks mälestiseks võivad olla laevavrakid, õhusõidukid ja muud sõidukid või nende osad, nende last või muu sisu, aga ka üleujutatud hooned ja rajatised, artefaktid ja inimsäilmed jne. Veealuseks mälestiseks võib tunnistada ka vallasasju, näiteks suurtükid, mis asuvad vee all. Kuna veealuse kultuuripärandi säilitamisel on esimeseks valikuks selle säilitamine in situ ehk algses asukohas ehk vee all, on oluline näha ette ka sellest tulenevad spetsiifilised nõuded. Lisaks on eraldi väljatoomine vajalik, et sätestada veealusele mälestisele juurdepääsu tingimused. Veealune mälestis võib asuda sisevetes, territoriaalmeres ja majandusvööndis. Lõikes 2 sätestatakse, et veealune mälestis, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, kuulub riigile. Lõikes 3 määratakse, et riigile kuuluva veealuse mälestise valitseja on Kultuuripärandiamet. Paragrahvis 13 sätestatakse maailmapärandi objekti mõiste. UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni artikli 11 lõike 2 alusel koostab, uuendab ja publitseerib osalisriikide esindajatest koosnev maailmapärandi komitee ülemaailmse pärandi nimestiku. See koosneb riikide väljapakutud kultuuri- ja loodusväärtustest, millel on komitee arvates erakordne ülemaailmne väärtus ja mis vastavad komitee kehtestatud kriteeriumidele. 2018. a seisuga kuulub sellesse arhitektuuri- ja looduspärandit ühendavasse nimekirja 1073 paika 167 riigist. 832 paika kuuluvad kultuuripärandisse, 206 looduspärandisse ja 35 paika on kantud nimekirja nii kultuuri- kui loodusväärtuste alusel. Esmajoones peavad oma kultuuripärandit väärtustama riik ja tema kodanikud ise. See tähendab, et eelduslikult on maailmapärandi nimekirja esitatavad objektid riigis kõrgeima ehk riikliku kaitse all. Seepärast on selles paragrahvis ka sätestatud, et maailmapärandi objekt on mälestis või muinsuskaitseala, mis tähendab, et eelduslikult peab objekt olema esmalt riikliku kaitse all. Maailmapärandi nimekirja kuulumine tähendab 19 rahvusvahelise tunnustuse kõrval ka kogu maailma ees vabatahtlikult võetud kohustust selle paiga väärtusi hoida ja tulevastele põlvedele edasi anda. Eestist on maailmapärandi nimekirjas kaks kannet: Tallinna vanalinn (alates 1997) ja 10 riigi koostöös esitatud Struve geodeetilise kaare mõõtmispunktid (alates 2005). Maailmapärandi objekti mõiste on eelnõus vajalik, kuna hilisemates §-des 68 ja 76 reguleeritakse sellega seotud tegevusi ning §-s 50 tuuakse välja erisus, mis kehtib mälestise või muinsuskaitseala suhtes, mis samaaegselt on maailmapärandi objektiks. Paragrahvis 14 sätestatakse kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevöönd. Lõikes 1 nähakse ette, et kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks võib kehtestada kaitsevööndi. Kaitsevöönd kujutab endast puhverala kinnismälestise või muinsuskaitseala ümber, mis peab tagama mälestise või muinsuskaitseala säilimise sellele sobivas kontekstis ning mälestise vaadeldavuse. Kaitsevöönd kehtestatakse ainult kinnisasjal paiknevale mälestisele, st kinnismälestisele. Kaitsevööndit ei saa olla vallasasjast mälestisel. Mälestise kontekst on oluline, et hõlbustada selle mõistmist ja säilitamist. Täiesti kontekstita jäetud mälestist on keeruline „lugeda“, mõista selle tekkelugu ja säilitamise vajadust. Täiesti „kinni ehitatud“ ehk suletud vaadetega mälestis ei ole enam avalikkusele n-ö kättesaadav. Kontekstita mälestis võib kergesti muutuda museaalseks, selle kasutusväärtus võib langeda (näiteks hoonel) ning lõpuks võib mälestis sattuda hävimisohtu. Kaitsevööndi ulatus määratakse igal üksikul juhul eraldi, kaaludes, mil moel see tagab kaitsevööndi eesmärke ning kas naaberkinnisasjade osaline või täielik hõlmamine kaitsevööndisse on vajalik. Mälestisele ja muinsuskaitsealale annab konteksti selle lähim ümbrus, kuid neile avanevad vaatesihid võivad olenevalt objektist ulatuda üsna kaugele. Näiteks Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevöönd ulatub üle Tallinna lahe Piritani, et kindlustada vanalinna silueti visuaalne puutumatus. Lõikes 2 sätestatakse kinnismälestise kaitsevööndi eesmärgid, millest lähtudes Kultuuripärandiamet kaitsevööndi vajalikkust ja ulatust kaalub. Kaitsevöönd määratakse kinnismälestisele juhul, kui on vaja selle kaitseks rakendada kaitsevööndile seatud eesmärke. Kaitsevööndi kehtestamise vajadust ja kaitsevööndi eesmärke hinnatakse mälestiseks tunnistamisel. Sellest tuleneb, et kaitsevöönd määratakse juhul, kui on vaja tagada loetletud eesmärgid. Kui neid ei esine, siis kaitsevööndit ei määrata. Punktis 1 on nimetatud eespool juba selgitatud ümbritsev keskkond kui mälestise mõistmist ja säilimist hõlbustav vahend. Eraldi on samas punktis nimetatud mälestisega seotud kultuuriväärtuslikud objektid ja elemendid. Mõeldud on mälestisega ajalooliselt või tähenduslikult seotud objekte, mitte igat mälestise kõrval paikneda võivat ajaloolist objekti. Need võivad olla kaitsevööndisse jäävad ehitised või maastikuelemendid, millel on mälestisega ajalooline või muu tähenduslik seos, nt mõisakompleksi kuulunud abihoone, või tekkepõhjuslik seos, nt kiviaja asulakoha puhul kunagine veekogu rannamoodustis, mille tõttu asulakoht on tekkinud ja millele see on rajatud. Punktis 2 on nimetatud vaadeldavus, mis on kinnismälestiste kaitse üks oluline tahk. Sageli on kinnismälestiseks tunnistatud objekte, mis paiknevad maastikul silmapaistval asukohal või on muul moel visuaalselt dominantsed. Näiteks on kirikutornid olnud läbi ajaloo maastikul orientiiriks ja nende järgi on kujunenud teede sihid. Hoone, monumendi, linnusevaremete või muu mälestise nähtavus maastikus teatud vaatesuundadelt võib seega olla iseseisev kvaliteet 20 lisaks asja enese kunsti- või arhitektuuriväärtusele (nt tuulepealsel paikneva tuuliku vaade külateelt jne). Sama oluline võib olla mälestiselt avanev juba algselt teadlikult planeeritud vaade, mis on mälestiseks oleva asja tähenduslik osa. Näiteks avaneb Õisu mõisa peahoone terrassilt sihitud vaade Õisu järveni ja üle selle. See on oluline osa mõisaarhitektuurist ja selle keskse sümmeetriateljega planeeringust, kus härrastemajast avaneb hoolikalt kujundatud vaatesiht. Objektidele, kus vaadeldavust ei esine, selle punkti alusel kaitsevööndit ei määrata. Punktis 3 on määratud kaitsevööndi eesmärgina mälestist ümbritseva kultuurkihi säilimine. Arheoloogiamälestised koosnevad intensiivsematest ja vähemintensiivsetest kultuurkihi elementidega aladest, kus täpset piiri ja servaalasid on raske määrata, kuid see ei tähenda, et see pärandiosa oleks vähem oluline. Visuaalse vaatlusega pole arheoloogiamälestistel või arheoloogiapärandi elemente (kultuurkihte, ehitiste jäänuseid, esemeleide) sisaldavatel teistel mälestiseliikidel (nt mõisad või linnalised asulad, mis on kasutusele võetud keskajal, samuti kirikute ja kalmistute alad) arheoloogilise kultuurkihi või kultuuriväärtusega asjade leviala kindlaks tegemine võimalik. Seda saab kindlaks teha vaid arheoloogilise uuringuga, kuid sellise eesmärgiga uuring – teha kindlaks mälestise täpne piir – oleks destruktiivne. Piisavalt representatiivse tulemuseni jõuab vaid üsna laiaulatuslike kaevetöödega, kuid nii ulatuslik kaevetöö on arheoloogiapärandi seisukohast pöördumatu ja hävitav tegevus, üldjuhul poleks pärast sellist uuringut enam midagi kaitse alla võtta. Seetõttu käsitletakse ülalkirjeldatud mälestiste puhul kaitsevööndit kui ala, kus kaevetöödel tuleb arvestada arheoloogiapärandi elementide ilmnemisega ning tagada nende uurimine või säilitamine. Lõikes 3 sätestatakse muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk. Selle eesmärk on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ja muinsuskaitseala vaadeldavus, sealhulgas kaug- ja sisevaadete säilimine ning silueti nähtavus. Muinsuskaitseala silueti all peetakse silmas iseloomulikku linnaehituslikku kontuuri, näiteks Tallinna vanalinna kirikutornide ja esikerkiva Toompeaga siluett kaugvaates. Toetava keskkonna all peetakse silmas muinsuskaitseala vahetut ümbrust, mille hoonestamisel on mõistlik vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses, et tagada sujuv üleminek muinsuskaitsealalt seda ümbritsevale alale, eesmärgiga vältida eespool nimetatud kontekstita jäämist. Näiteks on Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndi üks osa kehtestatud sujuva ülemineku tagamiseks muinsuskaitseala hoonestus- ja külastruktuurilt tiheasutusalale. Rebala muinsuskaitseala puhul on väga olulised ka alal avanevad sisevaated ehk avatud maastikud (klindipealsel lavamaal külatuumikute ja hajatalude vahel iseloomulik avatud maastik, kus puudub hoonestus ja kõrghaljastus ning kus põllu- ja rohumaad on kujunenud ja kasutusel olnud ligi kolme aastatuhande jooksul). Linnaliste muinsuskaitsealade puhul on oluline tagada linna silueti vaadeldavus olulistest vaatepunktidest ja vanalinnasuunalistelt tänavatelt. Lõikes 4 antakse võimalus jagada kaitsevöönd erinevate kitsendustega osadeks. Kaitsevööndi kitsendused seisnevad eelnõu §-s 47 ettenähtud loakohustusega tegevustes, mis hõlmavad kaitsevööndis ehitamist, vaadeldavuse tagamise ning kaeve- ja muid pinnasega seotud töid. Samaisuline säte sisaldub kehtiva MuKS § 25 lõikes 9 muinsuskaitseala kohta. Eelnõuga on laiendatud seda võimalust ka kinnismälestistele. Ka kinnismälestise kaitsevööndi teatud osades võib olla vajalik reguleerida ainult vaadeldavust (nt vaatesektorid, vaatekoridorid), mistõttu ei ole kõikide kitsenduste seadmine vajalik. See säte annab võimaluse arvestada üksikjuhtumi vajadusi ning kohaldada ainult neid piiranguid, mis on konkreetse kaitsevööndi eesmärgi saavutamiseks vajalikud. 21 Lõikes 5 sätestab juhud, mil kaitsevööndit ei kehtestata, st kaitsevööndi eesmärki ei ole vaja hinnata. Kaitsevööndit ei kehtestata: teise mälestise alal paiknevale mälestisele (nt muinsuskaitsealal paiknevale ehitismälestisele või mälestisele, mis paikneb muinsuskaitsealuses pargis), kuna seal on piisav kaitse juba tagatud; kalmistul paiknevale mälestisele (hauatähis, kabel vms), kuna seal ei ole otstarbekas laiendada kitsendusi kõrvalhaudadele. Lõikes 6 sätestatakse võimalus kehtestada ühine kaitsevöönd ajaloolise terviku moodustavatele või lähestikku asuvatele mälestistele. See annab võimaluse käsitleda ajalooliselt ühe terviku moodustanud kinnismälestisi ühtse kompleksina ning reguleerida nendevahelist ruumi selliselt, et säiliks kompleksi loetavus. Paragrahvis 15 sätestatakse mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise ettepaneku esitamine. Lõikes 1 nähakse ette igaühe õigus esitada Kultuuripärandiametile ettepanek asja või maa-ala riikliku kaitse alla võtmiseks. Põhiseaduse § 46 järgi on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole ning see õigus on tagatud HMS-e ning märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega. Selles paragrahvis korratakse see õigus üle, millega soovitakse muu hulgas anda isikutele märku aktiivseks osalemiseks kultuuriväärtuste kaitsel. Lõikes 2 on toodud nõuded ettepaneku sisule. See on vajalik, et oleks võimalik hinnata ettepaneku sisu. Isiku ettepanek asja mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise kohta on käsitletav märgukirjana ning see ei too automaatselt kaasa menetluse algatamist. Kultuuripärandiamet teavitab ettepaneku tegijat menetluse edasisest käigust. Menetluse algatamise aluseks võib olla nii asja omaniku, kohaliku omavalitsuse üksuse või kellegi teise ettepanek kui ka Kultuuripärandiameti läbi viidud või tellitud valdkonnauuringud. Senine kogemus näitab, et ettepanekuid asjade mälestiseks tunnistamiseks teevad kõik nimetatud osapooled ja samuti algatatakse neid läbiviidud uuringute põhjal. Paragrahvis 16 sätestatakse mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamine. Lõike 1 kohaselt küsib Kultuuripärandiamet enne menetluse algatamise üle otsustamist selle kohta arvamust asja omanikult, asukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt ning riigi haldusorganilt, kelle pädevus seondub menetluse esemega. Näitena saab siin tuua kultuuriväärtusega asjad, mis asuvad näiteks rahvuspargis ning on vajalik kaasata Keskkonnaamet. Puudutatud haldusorganite väljaselgitamine on Kultuuripärandiameti ülesanne ning sõltub menetluse esemest. Kui puudutatud omanikke on rohkem kui 100, siis ei pea nende arvamust selles etapis küsima (lõige 2). Tegu on haldusmenetluse üldreeglitest tuleneva halduskoormuse leevendusega. Ka HMS-s endas on teatud juhtudel menetlusosaliste isikliku teavitamise kohustust leevendatud. HMS § 31 lõike 1 p 1 kohaselt ei ole vaja dokumenti isiklikult menetlusosalistele kätte toimetada ning selle resolutiivosa võidakse avaldada ajalehes või väljaandes Ametlikud 22 Teadaanded, kui menetlusosalisi on üle 100. Praktikas ei ole selliseid menetlusi palju ette näha, eelkõige saab see kõne alla tulla suure maa-ala, näiteks muinsuskaitseala korral. Kultuuripärandiamet küsib lõike 1 alusel arvamust juhul, kui kaalutakse mälestiseks tunnistamise algatamist. Kui Kultuuripärandiametile on tehtud ettepaneku osas ilmne, et ettepaneku ese ei vasta riikliku kaitse eeldustele, puudub vajadus ka arvamuse küsimiseks ning isikute ja organite koormamiseks. Kui Kultuuripärandiameti hinnangul on menetluse algatamine põhjendatud, on enne menetluse algatamise otsustamist arvamuse küsimine vajalik, et selgitada välja erinevad asjaolud, mis võivad menetluse algatamise otsustamist või menetluse läbiviimist mõjutada, näiteks pooleliolev ehitusloa menetlus vms. Lõikes 3 reguleeritakse arvamuse andmist. Kultuuripärandiamet määrab arvamuse andmiseks piisava tähtaja. Praktikas on kujunenud arvamuse andmise tähtajaks 30 päeva, mis üldjuhul on ka piisav aeg, et arvamus kujundada ja see esitada. Kuid sõltuvalt asja asjaoludest võib osutada vajalikuks ka pikema või lühema tähtaja andmine. Seetõttu ei ole eelnõu koostajad pidanud võimalikuks konkreetse tähtaja sätestamist seaduse sättes. Tähtaeg peab olema selline, mis võimaldab arvamuse andjal arvamuse kujundada ning olema juhtumi asjaolusid arvestades piisav. Samas on sätestatud ka nõuded arvamusele. Arvamuses tuleb väljenda seisukohta asjale või maa-alale riikliku kaitse kehtestamise kohta ning teavitada Kultuuripärandiametit asjaoludest, mis võiksid menetluse algatamist mõjutada, eelkõige info kehtivate haldusaktide (näiteks ehitusluba) ja pooleliolevate haldusmenetluste (näiteks ehitusloa menetlus) kohta. Lõike 4 kohaselt otsustab mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamise Kultuuripärandiamet. Selleks hindab Kultuuripärandiamet eelnevalt, kas on põhjendatud asja või maa-ala riikliku kaitse eelduste hindamise läbiviimine. Menetlus on nii aja- kui ka ressursimahukas tegevus, mistõttu on eelhinnangu andmine oluline. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamine on haldusmenetlus, mille käigus hinnatakse asja või maa-ala kultuuriväärtust ning mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise põhjendatust, sealhulgas mõju asja omanikule. Kultuuripärandiamet teavitab menetluse algatamisest juba kaasatud menetlusosalisi. Menetluse algatamise teates esitatakse ka teave menetluse edasise käigu ja menetluse tõenäolise lõppemise aja kohta. Lõikes 5 on sätestatud nõuded menetluse käigule: hinnatakse eelduse paikapidavust, kasutades selleks riikliku kaitse kriteeriumide abi (eelnõu § 10 lg 2) ning riikliku kaitse kehtestamise põhjendatust, sh hinnatakse selle mõju omaniku õigustele ja kohustustele. Selgitatakse välja asja kultuuriväärtuse ja kaalutakse selle suhtes esinevat avalikku huvi kõrvuti kaasatud isikute huvidega. Kaaluma peab kaitse ja samuti kaitsevööndi kehtestamise põhjendatust. Vajaduse korral võib kaasata vastava valdkonna eksperte, sh Kultuuripärandiameti juurde moodustatud valdkondlikke eksperdinõukogusid. Vastavalt tehtud järeldusele koostatakse kaitse alla võtmise õigusakti eelnõu või lõpetatakse menetlus. Üldjuhul viib menetluse läbi Kultuuripärandiamet, kes koostab koostöös Kultuuriministeeriumiga õigusakti eelnõu. Vajaduse korral võib eelnõu koostada, menetluse läbi viia või selle lõpetada ka Kultuuriministeerium. Paragrahvis 17 sätestatakse mälestiseks tunnistamise ettevalmistamine. 23 Lõike 1 kohaselt tutvustab Kultuuripärandiamet kaitse alla võtmise õigusakti eelnõud menetlusosalistele. Eelnõust teavitamiseks võib kasutada kõiki HMS §-des 26–28 sätestatud viise (üldjuhul kättetoimetamine postiga, elektrooniliselt, haldusorgani poolt), kuid konkreetne teavitamise viis jääb Kultuuripärandiameti otsustada. Eelnõud tutvustatakse isikutele ja asutustele, kellelt küsiti arvamust menetluse algatamise kohta ning lisaks isikutele, keda mälestiseks tunnistamine mõjutab ja keda ei olnud võimalik tuvastada eelnevas etapis, näiteks kavandatava kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja omanikku või asja valdajat (kui see ei ole omanik). Eelnõu tutvustamisega annab Kultuuripärandiamet menetlusosalistele võimaluse selle kohta arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, andes selleks piisava tähtaja. Praktikas on kujunenud arvamuse andmise tähtajaks 30 päeva, mis üldjuhul on ka piisava aeg, et arvamus kujundada ja see esitada. Kuid sõltuvalt asja asjaoludest võib osutada vajalikuks ka pikema või lühema tähtaja andmine. Näiteks asja mitmendat korda tutvumiseks saatmine või üksikutes küsimustes arvamuse küsimine. Seetõttu ei ole käesoleva eelnõu koostajad pidanud võimalikuks konkreetse tähtaja sätestamist seaduse sättes. Tähtaeg peab olema selline, mis võimaldab arvamuse andjal arvamuse kujundada ning olema küsimuse asjaolusid arvestades piisav. Menetluse käigus esitatud arvamused ja vastuväited lahendab Kultuuripärandiamet ja vajaduse korral muudetakse eelnõud ning kaasab selllese vajaduse korral Kultuuriministeeriumi. Vastuväidete lahendus tehakse teatavaks selle esitajale ja vajaduse korral tutvustatakse muudetud eelnõud uuesti menetlusosalistele. Seejärel esitatakse eelnõu materjalid otsustamiseks kultuuriministrile. Lõigetes 2 ja 3 reguleeritakse mälestiseks tunnistamise menetluse lõpetamist, kui menetluse käigust nähtub, et kultuuriväärtusega asja kaitse alla võtmine ei ole põhjendatud. Sel juhul lõpetatakse menetlus ning teavitatakse sellest ja lõpetamise põhjusest menetlusosalisi. Paragrahv 18 reguleerib muinsuskaitsealaks tunnistamise ettevalmistamist. Lõikes 1 sätestatakse, et muinsuskaitsealaks tunnistamine viiakse läbi avatud menetluses. Võrreldes kehtiva MuKS-ga siin põhimõttelist erinevust ei ole. HMS § 46 lõike 1 esimese lause alusel viiakse haldusemenetlus õigusakti andmiseks läbi avatud menetluses seaduses sätestatud juhtudel. Muinsuskaitseala on pindalaline mälestis, mis võrreldes teiste pindalaliste mälestistega hõlmab üldjuhul suuremat maa-ala (näiteks ajalooline linnasüda ehk vanalinn) ja puudutab eelduslikult suurt arvu isikuid. Seetõttu on vajalik kasutada menetlusliiki, mis võimaldab suurema hulga isikute teavitamist ja otsustusprotsessi kaasamist, et anda neile võimalus muinsuskaitsealaks tunnistamisel kaasa rääkida. Vastavalt HMS § 46 lg 2 viiakse juhtudel, kui avatud menetluse läbiviimine on õigusakti andmiseks kohustuslik, avatud menetlus läbi ka õigusakti muutmiseks ja kehtetuks tunnistamiseks. Lõigetes 2–7 on reguleeritud avatud menetluse läbiviimise täpsem kord. Kultuuripärandiamet avaldab vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes ning kohalikus või maakondlikus lehes teate muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamise kohta ning avaliku väljapaneku aja ja koha. Muinsuskaitsealaks tunnistamise eelnõu ja eksperdihinnanguga saab tutvuda avalikul väljapanekul. Avaliku väljapaneku koht on füüsiline koht, lisaks sellele saab Kultuuripärandiamet avaldada dokumendid ka oma veebilehel. Avalik väljapanek kestab üldjuhul vähemalt neli nädalat ning selle kestel on võimalik esitada eelnõu ja 24 eksperdihinnangu kohta arvamusi ja vastuväiteid. Esitatud arvamused ja vastuväited lahendab Kultuuripärandiamet pärast väljapaneku lõppemist ning enne avaliku arutelu toimumist. Pärast arvamuste ja vastuväidete menetlemist korraldab Kultuuripärandiamet avaliku arutelu. Avalikku arutelu ei korraldata, kui tähtaja kestel arvamusi või vastuväiteid ei esitatud. Avaliku arutelu toimumise aja võib Kultuuripärandiamet teha teatavaks koos menetluse algatamise teate avaldamisega või teavitada selle toimumise ajast ja kohast hiljem, kuid vähemalt kümme päeva enne arutelu toimumist. Teade avaldatakse samas korras kui menetluse algatamise teade (lg 2). Avalik arutelu protokollitakse. Protokoll peab sisaldama arutelul esitatud seisukohti ja küsimusi ning neile antud vastuseid. Kultuuripärandiamet teeb protokolli kättesaadavaks Kultuuripärandiameti veebilehel (lg 6). Kui pärast avalikku väljapanekut või avalikku arutelu muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti eelnõu oluliselt muudetakse, võib Kultuuripärandiamet korrata avalikku väljapanekut või avalikku arutelu (lg 7). Lõigetes 8 ja 9 reguleeritakse muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse lõpetamist. Kui avalikustamisel selguvad asjaolud, mis tingivad muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse lõpetamise, lõpetab Kultuuripärandiamet menetluse. Kultuuripärandiamet teavitab menetluse lõpetamisest samas korras kui menetluse algatamisest. Teates esitatakse menetluse lõpetamise põhjendus. Paragrahvis 19 reguleeritakse mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamist. Lõike 1 kohaselt otsustab mälestiseks tunnistamise valdkonna eest vastutav minister ehk kultuuriminister. Enne otsuse tegemist kuulab minister ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha. Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht ei ole ministrile siduv. Lõikes 2 sätestatakse mälestiseks tunnistamise õigusakti sisu. Selles märgitakse mälestise nimetus, koosseis, asukoht, vajadusel piir, mälestise liik või liigid, kaitse alla võtmise põhjendus, kaitsevööndi eesmärk ja ulatus ning vajadusel leevendused mälestisel tehtavate tööde tegemiseks. Oluline on esile tuua, et mälestiseks tunnistamise õigusaktis on õigus teha asja omanikule või kaitsevööndisse jääva kinnistu omanikule leevendusi muinsuskaitseseaduses sätestatud piirangutest, milleks on seaduses nimetatud tööde tegemine ainult Kultuuripärandiameti loal või töödest eelnevalt Kultuuripärandiametit teavitades ja seaduses sätestatud korras. Mälestisel ja selle kaitsevööndis seotud tööde tegemise nõuded on sätestatud eelnõu 4. peatüki 4. ja 5. jaos. Üldjuhul on tööde tegemiseks, mis võivad mõjutada mälestise ilmet, omadusi või säilimist, vajalik Kultuuripärandiameti nõusolek ning tuleb järgida seaduses sätestatud nõudeid. Põhjendatud juhtudel, mis saab lähtuda üksnes konkreetse asja kaitse eesmärgist, ei ole tööde tegemiseks Kultuuripärandiameti sekkumine ning seadusega sätestatud piirangute järgmine vajalik. Näiteks võib ehitismälestiseks tunnistamisel teha leevenduse, mille kohaselt siseruumides ehitades ei ole Kultuuripärandiameti luba nõutav või ei ole kaitsevööndis kaevetöödest teavitamine vajalik. Vajaduse korral on võimalik piiritleda ka näiteks kaevetööde sügavus, millest alates on nõusolek või teavitamine vajalik. Tehtud leevenduse suhtes ei ole omanikul vaja taotleda eritingimusi, tööde tegemise luba, esitada teatist, koostada tegevuskava ning selles osas ei saa nõuda ka uuringute teostamist. Oluline on tuua leevenduste tegemine ja määratlemine kaitse alla võtmise osaks, kuna selle kaudu saab määratleda objekti kaitseks vajalikud piirangud ning saavutada proportsioon kaitse vajaduse ja piirangute vahel. Kehtiv MuKS kaitse alla võtmisel leevenduste tegemist ette näe ning see teema on seaduses reguleeritud ebaselgelt ja 25 vastuoluliselt. Leevenduste tegemine on kehtiva seaduse § 18 lg 2 p 3 alusel võimalik mälestiseks tunnistamise järel väljastatavas kaitsekohustuse teatises, kuid üksnes ajaloo- ja arheoloogiamälestise liikidel. Esiteks ei ole selline erisus põhjendatud ning teiseks on kaitsekohustuse teatis informatiivse iseloomuga dokument, mille väljastab Kultuuripärandiamet mälestiseks tunnistamise järel, seega on leevenduste tegemine seal küsitav. Mälestise koosseisuna tuleb mõista näiteks kollektsiooni kuuluvaid ükskuid esemeid (asjade kogumi osad) või hoonete ansambli osi (ehituslik kompleks). Kui mälestiseks tunnistatav asi või maa-ala vastab mitme mälestise liigi tunnustele, võib mälestisele määrata mitu liiki. Mälestise kaitsevööndit ei pea määrama, kui see ei ole konkreetse mälestise puhul asjakohane. Eelnõust on jäetud välja kehtivas seaduses sätestatud mälestiseks tunnistamise käskkirja osa – mälestise tunnus. Mälestise tunnus on konkreetsele mälestisele ainuomane tunnus, mille järgi saame väita, et see vastab ühele või teisele või mitmele mälestiseks tunnistamise eeldusele. Tunnused on spetsiifilised, iga kord eraldi määratletavad omadused (nt vanus, materjal, konstruktsioon, funktsioon, stiil, ajaloolise isiku elupaik vms). Tunnused ehk asja iseloomulikud omadused tuuakse välja eksperdihinnangus ja mälestiseks tunnistamise käskkirja motiveerivas osas. Lõikes 3 sätestatakse, et muinsuskaitsealaks tunnistamise otsustab Vabariigi Valitsus. Otsustaja tasandi osas ei erine eelnõuga kavandatav kehtivast MuKS-st. Muinsuskaitsealaks tunnistamise jätmine Vabariigi Valitsuse tasandile on põhjendatud eelkõige sellega, et see puudutab suurt hulka isikuid ja erinevaid tegevusi, näiteks planeerimis- ja ehitustegevus. Sätestatakse, et muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktiks on Vabariigi Valitsuse korraldus, st üksikakt. Eestis on hetkel 12 muinsuskaitseala, millest enamus on vanalinnad. Nende muinsuskaitsealana kaitse alla võtmine kehtiva MuKS-e alusel jääb aastatesse 2004–2006 ning need on kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse määrustega. Kuni 31.05.2011. a kehtinud MuKS § 15 lg 1 sätestaski muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti vormiks määruse. MuKS-sse 2011. aastal sisseviidud muudatustega jäeti viidatud sättest välja määruse vorm, jättes õigusakti vormi üldse nimetamata. Eelnõu seletuskiri muudatust ei põhjendanud. Siit tõusetub õigusakti vormi küsimus, mille esemeks on üldakti ja üksikakti vahekord, mille piiritlemine teatud juhtudel võib osutuda raskeks. Seetõttu ei ole põhjendatud jätta selles osas otsuse langetamine haldusele, vaid õigusakti vormi küsimus tuleb lahendada seaduse tasandil. Muinsuskaitsealana kaitse alla võtmise akt on otsustus, millega määratakse kaitse alla võetav ala ning kaitse eesmärk. Sellest tulenevalt rakendatakse kaitse alla võetud alale muinsuskaitseseaduses sätestatud piiranguid. Need piirangud kitsendavad alale ja selle kaitsevööndisse jäävate kinnistute omanike tegevusi talle kuuluva kinnisasja kasutamisel. Isiku omandiõiguse riive aluseks on muinsuskaitseala kaitse alla võtmise otsustus. Kultuuriväärtusega asjade riigi kaitse alla võtmine on haldustegevus ja seda viiakse läbi haldusmenetluses. HMS § 51 lõike 1 järgi on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. HMS § 51 lõike 2 järgi on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Muinsuskaitsealaks tunnistamisel on vahetu toime konkreetse kinnisasja 26 omaniku õigustele ja kohustustele. Seega materiaalses tähenduses on sellel aktil haldusakti tunnused. Riigikohtu halduskolleegium leidis oma 7. mai 2003. a määruses kohtuasjas nr 3-3- 1-31-03 muu hulgas seda, et akti puhul, mis ei reguleeri pelgalt kinnistul käitumist, vaid reguleeritav tegevus on otseselt seotud konkreetse kinnistuga, on tegemist üldkorraldusega (punkt 21). Üldnõude kohaselt peab akti vorm olema vastavuses selle materiaalse sisuga. Selline aktide eristamise nõue tugineb muu hulgas põhiseaduse § 87 punktile 6 ja Vabariigi Valitsuse seaduse 1. peatüki 6. jaole. Sellest lähtuvalt on eelnõus määratletud muinsuskaitsealaks tunnistamine üksikaktina. Kuigi põhiosas on puudutatud isikuteks muinsuskaitsealale ja selle kaitsevööndisse jäävate kinnistute omanikud ja valdajad, puudutab riikliku kaitse kehtestamine ka abstraktse isikute ringi õigusi ja kohustusi. Muinsuskaitse all oleva asja rikkumine või hävitamine võib kaasa tuua väärteo- või kriminaalkaristuse. HMS § 60 lg 2 alusel on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele. Siinjuures on oluline, et kaitse alla võtmise otsus on tehtud avalikuks viisil, mis võimaldab igaühel sellega hõlpsasti tutvuda. Eelnimetatu ei ole muinsuskaitseala kohta spetsiifiline, vaid hõlmab kõiki mälestisi. Seetõttu on ka seaduses ette nähtud kaitse alla võtmise õigusakti ning kaitse lõpetamise õigusakti avaldamine Riigi Teatajas (lõige 6). Lõikes 4 on toodud valdkonna eest vastutava ministri kohustus küsida enne muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti eelnõu esitamist Vabariigi Valitsusele ka Muinsuskaitse Nõukogu seisukohta. Lõikes 5 sätestatakse muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti sisu. Selles märgitakse ala nimetus ja piir, tuuakse ära kaitse eesmärk ja nõuded selle tagamiseks, muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid, samuti kaitsevööndi eesmärk ja piir. Samuti nähakse ette võimalus teha leevendusi muinsuskaitseala piiresse jäävate kinnisasjade omanikele muinsuskaitseseadusega kehtestatud nõuetest ehitise säilitamiskohustusest ja tööde tegemiseks loakohustuse või teavitamiskohustuse nõudest. Eelnõus on õigusakti sisu nimetatud muinsuskaitseala kaitsekorraks. Kaitstavad vaated (vaatesektorid, vaatekoridorid) määratakse kaitsevööndi piires ja nendeks saavad olla üksnes kõige olulisematest vaatepunktidest avanevad vaated. Muinsuskaitsealale avanev kaugvaade on näiteks linna silueti vaade teatud vaatepunktist. Muinsuskaitsealal avanevate sisevaadetena saab määratleda üksnes linnaehituslikult olulisi, näiteks ajaloolistelt tänavasihtidelt avanevaid vaateid (nt Tartu maantee vaatekoridor, mis on sihitud Oleviste kiriku tornile). Muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid määratakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud kriteeriumide alusel. Selle välja töötamise aluseks on Muinsuskaitseameti metoodika, mida on ka seni töövahendina kasutatud, kuid mille tulemusi ei ole muinsuskaitseala põhimäärustes seni kajastatud. Väärtusklassideks on väga väärtuslik ehitis, väärtuslik, osaliselt väärtuslik, vähem väärtuslik. Kajastada võib ka soovitavalt likvideeritavaid hooneid nagu muinsuskaitseala rikkuv tehnorajatis vms. Kultuurimälestistele eraldi hinnangut ei anta. Väärtusklasside määramise mõte on anda erineva väärtusega ehitistele erinevad nõuded ja leevendused. Näiteks võib interjöörides tööde tegemisele loakohustuse seada kõige kõrgema väärtusklassiga ehitistele (vt ka eelnõu § 50 lg 1). Väärtusklasside määramise metoodika on osa kultuuriväärtuse hindamise kriteeriumidest (nimetatud eelnõu § 10 lg 2). Paragrahvis 20 sätestatakse mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamine ning muutmine. 27 HMS § 64 lg 2 alusel otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Kehtivas MuKS- s ei ole mälestiseks olemise lõpetamise aluseid sätestatud, need on toodud kultuuriministri 10. septembri 2002. a määruses nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord“. Eelnõu tegemisel otsustati tuua alused, millal tuleb kaitse lõpetamist hinnata, määruse tasandilt seaduse tasandile. Loetelu ka täpsustati ja eristati alusel, millal tuleb ja millal võib kaitse lõpetada. Seejuures on lähtutud Muinsuskaitseameti ettepanekutest ja kultuuriministri 28. aprilli 2011. a käskkirjaga nr 209 moodustatud ehitismälestiste väärtuspõhise hindamise töörühma töö kokkuvõttest. Lõikes 1 sätestatakse alused, millal võib mälestiseks olemise lõpetada. Üldjuhul ei ole vaja asja kaitset korraldada MuKS-e alusel, kui asi on museaal (p 1) või arhivaal (p 2), kuna selliste asjade kaitset reguleerivad vastavalt muuseumiseadus ja arhiiviseadus ning topeltkaitse ei ole vajalik. Samuti on sisuliselt topeltkaitsega tegu juhul, kui üks mälestis on teise mälestise lahutamatu osa (p 3). Selliselt on mälestiseks tunnistatud näiteks mõningate keskaegsete kirikute ehitusdetaile, kus kirikuhoone on ehitismälestis ja selle detail, nt portaal, eraldi kunstimälestis. Eelnõu annab võimaluse need juhtumid üle vaadata ja vajadusel topeltkaitse lõpetada. Lõikes 2 sätestatakse juhud, millal mälestiseks olemine lõpetatakse. Eelnõus sätestab kaitse lõpetamise juhul, kui asi ei vasta enam riikliku kaitse eeldusele (p 1). Selline otsus peab tuginema Kultuuripärandiameti eksperdihinnangul (riikliku kaitse eelduse hindmaine on tema pädevuses) ja see kuulub ameti igapäevatöö hulka, mille käigus vaadatakse üle olemasolevaid mälestiste nimekirju. Kaitse lõpetatakse ka juhul, kui asi on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud (p 2). Ka siin hindab põhjendatust pädev haldusorgan ehk Kultuuripärandiamet. Kehtiva MuKS-e sõnastuses on aluseks taastamise võimalikkus. On selge, et koopiana on võimalik taastada iga objekt, kuid lisaks tuleb kaaluda selle otstarbekust. Kui hävinud on suure avaliku huviga objekt nagu näiteks Nõmme turuhoone, siis eksisteerib muuhulgas avalikkuse ootus olulise sümbolobjekti taastamiseks, olgugi et koopiana. On mõeldav aga ka juhtum, kus kaitse alla võetud näiteks teatud abihoone vare on jõudnud hääbumiseni ning selle taastamine ei pruugi olla põhjendatud ei varemena ega ole võimalik ka kunagise hoone koopiana, kuna täpsed andmed selle algse väljanägemise kohta puuduvad. Hoonet, mille täpne algne kuju ei ole teada, ei luba taastada ka rahvusvahelised kokkulepped, kuna ajalooteaduse seisukohalt oleks tegu fantaasia või võltsinguga. Kaitse mälestisena lõpetatakse ka juhul, kui asi ei ole leitav või tuvastatav (p 3). Eelkõige puudutab see punkt maastikul asuvaid mälestisi, näiteks allikad või kivid, mis maastikul toimuvate muutuste käigus ei pruugi olla enam leitavad või tuvastatavad. Lõikes 3 sätestatakse, et mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise menetlus viiakse läbi sama korra järgi kui kaitse alla võtmine. St mälestiseks olemise lõpetamiseks küsitakse puudutatud isikute arvamust, koostatakse eksperdihinnang ja kuulatakse ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht. Muinsuskaitsealaks lõpetamine viiakse läbi avatud menetluses. 28 Mälestiseks olemise lõpetab kultuuriminister käskkirjaga (lõige 4) ning muinsuskaitsealaks olemise lõpetab Vabariigi Valitsus korraldusega (lõige 6), st õigusakti vorm on sama kui riikliku kaitse kehtestamisel. Lõpetamise otsused avaldatakse Riigi Teatajas (lõige 7). Mõlemal juhul kuulatakse enne ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht. Lõikes 5 sätestatakse muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise alused. Muinsuskaitsealaks olemine lõpetatakse kui ala ei vasta riikliku kaitse eeldustele või on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud. Ka sellisel juhul saab sellist hinnangut anda pädev haldusorgan, ehk Kultuuripärandiamet. Muinsuskaitseala hävimisena võib mõista ulatuslikust loodusõnnetusest, tulekahjust, relvakonfliktist vms tingitud põhjuseid, mille tagajärjel suurem osa alast on hävinud. Hävimise ulatust vaadatakse koos kaalutlustega taastamise põhjendatusest. Lõikes 8 sätestatakse, et mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti muutmisele kohaldatakse sama menetluskorda, kui kaitse kehtestamisel. Kaitse kehtestamise õigusakti muutmise otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse kohaselt (HMS § 64 lg 1 ja 2). Kui on tarvilik muuta mälestise andmeid nagu nimetus, dateering või parandada ilmnenud ebatäpsusi mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktis ning kui andmete muutmine ei mõjuta haldusakti sisu, ei pea järgima käesolevas seaduses sätestatud menetluskorda. Sel juhul parandatakse haldusakti HMS § 59 (ilmse ebatäpsuse parandamine haldusaktis) alusel ja see tehakse teatavaks haldusakti adressaadile. Paragrahvis 21 sätestatakse ajutise kaitse alla võtmine. Lõikes 1 sätestatakse, et Kultuuripärandiameti peadirektor võib võtta kultuuriväärtusega asja või maa-ala ajutise kaitse alla, et hinnata mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise vajadust ja vajaduse korral viia menetlus läbi. Ajutine kaitse ei ole uus instituut, vaid see on kasutusel ka kehtivas MuKS-s ning eelnõu selles osas põhimõttelisi muudatusi kaasa ei too. Lõikes 2 täpsustatakse, millal ajutist kaitset võib kohaldada. Seda kohaldatakse ainult juhul, kui on piisav alus arvata, et kultuuriväärtusega asi võib mälestiseks tunnistamise menetluse ajal hävida või kaduda või asja kultuuriväärtust võidakse rikkuda. Ajutist kaitset võib kohalda samaaegselt mälestiseks tunnistamise algatamisega kui ka mälestiseks tunnistamise menetluse kestel. Sellest lähtuvalt on tegemist ohtu ennetava meetmega olulisele kultuuriväärtusele ning ajutise kaitse eesmärk on kindlustada asja seisukord menetluse ajaks ning samuti tagada mälestiseks tunnistamise menetluse efektiivsus. Tegemist on pigem erandliku otsustusega ning see peab olema kaalutud. Ajutise kaitse kohaldamise vajaduse korral ei pea järgima käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 sätestatud kohustust, st ei pea küsima enne mälestiseks algatamist seotud isikute ja haldusorganite arvamust. Ajutise kaitse alla võtmise käskkiri jõustub selle allakirjutamisel, mis on seotud menetluse efektiivsuse vajadusega (lõige 3). Käskkiri avaldatakse kultuurimälestiste riiklikus registris. Isikule (asja omanik) tuleb käskkiri kätte toimetada HMS-s sätestatud korras. Paragrahvis 22 sätestatakse ajutise kaitse abinõud. 29 Kehtiva MuKS § 11 lg 1 kohaselt kohaldatakse ajutise kaitse alla võetud asjale MuKS-s sätestatud mälestise nõudeid ja kitsendusi. Ajutise kaitse alla võetud asja omanikul või valdajal on kõik mälestise omaniku või valdaja õigused ja kohustused. See on vajalik, et ajutise kaitse esemeks olev asi säiliks, seda ei muudetaks ega kahjustataks. Piirangud ei ole absoluutsed, vaid analoogselt mälestisega on ka ajutise kaitse alla võetud asjaga seotud tegevuste osas vajalik Kultuuripärandiameti nõusolek. Samuti saab Kultuuripärandiamet ka ajutise kaitse alla võtmise käskkirjas teha leevendusi. Paragrahvis 23 sätestatakse ajutise kaitse tähtaeg. Lõike 1 kohaselt on võimalik kehtestada ajutine kaitse kuni kuueks kuuks. Sama tähtaeg on ka kehtivas õiguses. Eelnõus sätestatakse tähtaja pikendamise võimalus. Praktikas on ilmnenud, et mõningatel juhtudel ei piisa kuuekuulisest tähtajast. Ajutise kaitse tähtaja pikendamiseks peab olema mõjuv põhjus. Pikendamine on haldusakt ja see peab olema põhjendatud. Lõikes 2 sätestatakse ajutise kaitse tähtaja kulu peatumise alus. Ajutise kaitse tähtaja kulg peatub ajaks, mil ajutise kaitse alla võetud asja omanik teeb takistusi mälestiseks tunnistamise menetlusele, näiteks ei luba asja üle vaadata. Ajutine kaitse kehtib kas asja mälestiseks tunnistamiseni või kaitse vajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui seadusega lubatud tähtaja lõpuni (lõige 3). Kui ajutise kaitse kehtivuse ajal ilmneb, et ajutine kaitse ei ole põhjendatud või vajalik, siis lõpetab selle Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga (lg 4). Paragrahv 24 reguleerib arheoloogilist leidu. Võrreldes kehtiva MuKS-ga on mõiste kultuuriväärtusega leid asendatud mõistega arheoloogiline leid, kuna see väljendab täpsemalt asja sisu. Ka kehtivas õiguses puudutab kogu vastav regulatsioon arheoloogilisi leide ja lähtub nende iseloomust. 20-aastasele praktikale tuginedes võib kindlalt öelda, et 95% kultuuriväärtusega leidudest on arheoloogilised leiud. Samuti võib öelda, et kultuuriväärtusega leiu regulatsiooni loomisel 1990. aastate alguses, tuginedes nii arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonile kui ka 1940. a tsiviilseadustiku eelnõu § 961-le, peeti peaasjalikult silmas arheoloogilisi leide. Lõikes 1 antakse arheoloogilise leiu mõiste. See on inimtekkeline materiaalse kultuuri aines, üksikese, selle katke või asjade kogum, mis on ladestunud või peidetud maasse, maapinnale, ehitisse, veekogusse või selle põhjasetetesse. Arheoloogiline leiuaines võib olla väga mitmesugune, muuhulgas: üksikmündid ja mündikogumid; ehted ja rõivastuse osad (sõled, sõrmused, käe- ja kaelavõrud, helmed, ripatsid, pronksspiraalid, rõivajäänused, pandlad ja nende katked jms); relvad ja relvastuse osad (mõõgad, odaotsad, kirved, noole- ja ammunooleotsad ning nende katked, tulirelvad ja nende osad, kiivrid, turvised, kilbid jm kaitserelvastus ja nende osad jms); töö- ja tarberiistad (kirved, noad, ahingud, suitsed, kannused, tulerauad, naastud, savi- ja metallnõud ning nende tükid jms); tugevate põlemis- ja sulamisjälgedega, täpsemalt määratlemata metallesemed ja nende katked jms; esemete või toidu valmistamise käigus tekkinud töötlusjäägid; vee- jm sõidukid ning nende osad (laevaneedid ja -naelad, ankrud jms). Eespool nimetatud esemed on leiukohta kas peitunud või peidetud ning neil ei ole omanikku või nende omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Arheoloogiline materjal koguneb kahel viisil – arheoloogiliste uuringute käigus kogutud 30 teadusliku allikmaterjalina ja juhuleidudena (nt sihipärane harrastusotsijate ehk detektoristide tegevus, juhuslikult ehitus- või kaevetööde käigus). Leiu puhul ei määratleta seaduses vanuselist piiri. Üldjuhul on arheoloogiateaduse seisukohast eelkõige huvipakkuvad leiud, mis on vanemad 18. sajandist, siis olenevalt kontekstist võib arheoloogiline leid olla ka noorem, kuid kanda seejuures märkimisväärset kultuurilist või teaduslikku infot. Sellistena tuleb kindlasti käsitleda näiteks Esimese maailmasõja, Vabadussõja ja Teise maailmasõja lahingute ning metsavendlusega seotud esemeid, mille leidmisel tuleks samuti Kultuuripärandiametit teavitada. Lõige 2 määratleb, et leiu kultuuriväärtuse tuvastab Kultuuripärandiamet, kes on ka senises regulatsioonis olnud kultuuriväärtusega leidude suhtes otsuseid tegev haldusorgan. Arheoloogilise leiu tuvastamisel hinnatakse selle vastavust lõikes 1 sätestatule. Leiu kultuuriväärtuse määramise otsustus on haldusakt. Kultuuripärandiamet võib vastavalt vajadusele kaasata sellesse tegevusse eksperte. Senises praktikas on leidude kultuuriväärtuse hindamisel kasutatud vastavalt leiu iseloomule (mündid, keraamika, tekstiil, asja oletatav vanus jne) selle spetsiifikat tundvate teadlaste või nõuandva koguna Kultuuripärandiameti juurde peadirektori käskkirjaga moodustatud arheoloogimälestiste eksperdinõukogu arvamusi. Ekspertide arvamused on Kultuuripärandiametile soovituslikud. Lõige 3 sätestab, et kui tegu on esemete kogumiga, siis omab lisaks muudele eeldustele kultuuriväärtuse tuvastamisel tähtsust ka esemete leidmise kontekst, nende omavaheline seos ja leiukogumi terviklikkus. Lõige 4 sätestab, et arheoloogiline leid kuulub riigile, sõltumata, kelle kinnisasjast see leiti või kelle valduses leid on. See põhimõte – kultuuriväärtusega leiu omanik on riik – on kehtinud kogu Eesti Vabariigi aja. Ajalooliselt on selliste leidude (aarded jm) avaliku võimu omandamise õigus tuntud ühena nn kuninglikest õigustest (iura regalia), mille kohta esimesed kirjalikud allikad pärinevad 13. sajandist. Tsiviilseadustiku 1940. a eelnõu otseseks eeskujuks võib pidada Šveitsi 1907. a tsiviilseadustiku norme (art 723 ja 724). Eelnõusse on lisatud, et arheoloogilist leidu ei saa heauskselt omandada. Lõige 5 sätestab asjaõigusseaduse §-de 90 ja 103 mittekohaladumise arheoloogilisele leiule. Arheoloogilise leiu suhtes ei kohaldata asjaõigusseaduse § 90, mis sätestab valdaja omandi eelduse ning § 103, mis reguleerib peitvara. Eelnõu § 21 lg 1 on erinorm asjaõigusseaduse §- st 103. Paragrahvis 25 sätestatakse arheoloogilise leiukoha mõiste ja tuvastamine. Otsinguvahendite (peamiselt metallidetektorite) massiline levik on kujunenud otseseks ohuks arheoloogiapärandi säilimisele. Sagenenud on muististe rüüstejuhtumid ja leidudega salakaubitsemine. Sellest on kujunenud ülemaailmne probleem. Seetõttu on vajalik arheoloogiapärandi otsimise ja väljakaevamise keeldu laiendada. Samas ei ole vajalik kõiki kohti, kust leide avastatakse, mälestiseks tunnistada ega kõiki arheoloogiamälestisega kaasnevaid kitsendusi rakendada. Selleks on eelnõus ette nähtud n-ö uus kaitse tasand ehk arheoloogilise leiukoha kaitse. Lõikes 1 on toodud arheoloogilise leiukoha definitsioon. See on koht, kust on leitud arheoloogiline leid või leiud, inimluud, ehituskonstruktsioonide jäänused, vrakk või muud 31 arheoloogilise kuultuurkihile osutavad elemendid ja mis võib jätkuvalt sisaldada eespool nimetatut. Seni kehtinud regulatsioon arheoloogilise leiukoha kaitset ei reguleeri. Kehtiv MuKS § 31 sätestab kultuuriväärtusega leiu automaatse kaitse selle leidmisest alates. Kultuuriväärtusega leid (eelnõus arheoloogiline leid) on üldjuhul leiukohast eemaldatud ning kuulub seaduse alusel riigile. Ajutist kaitset kohaldatakse asjade suhtes, et teha kindlaks nende kultuuriväärtus mälestiseks tunnistamiseks. Kultuuriväärtusega (arheoloogilisi) leide kaitstakse museaalidena või teadus- ja arendusasutuste teaduskogudes. Seetõttu kehtiv MuKS § 31 ei taga kaitset neile kohtadele, kust on arheoloogilisi leide leitud ja/või uuringu põhjal järeldatud, et neid võib seal veel leiduda. Lõikes 2 sätestatakse igaühe kohustus rakendada ettevaatusmeetmeid, et vältida arheoloogilise leiukoha ja arheoloogiliste leidude rikkumist ja hävitamist. Arheoloogilise leiukoha rikkumine ja hävitamine seisneb ebaseaduslikes kaevetöödes. Järgmises paragrahvis on nimetatud võimalus arheoloogilise leiukoha läbiuurimiseks, mille järel on võimalik leiukoha kaitse lõpetamine, kuid selle võimaluse andmine nõuab, et eelnevalt on sisse seatud arheoloogilise leiukoha rikkumise ja hävitamise keeld juhul kui nõutud uuringuid ei ole tehtud. Lõige 3 räägib leiukohtade menetlemisest. Leiukohtade puhul on oluline menetlemise kiirus, et keelata juba kord leide andnud kohas otsimine ja arheoloogiapärandi edasine välja kaevamine. Kuna kiire tegutsemine on võtmetähtsusega ja kahju ärahoidmiseks on vaja viivitamatult tegutseda, on arheoloogilise leiukoha tuvastamise õigus antud Kultuuripärandiametile. Leiukoha määramise otsuses sätestatakse, milliseid arheoloogilisi leide ja elemente on sealt leitud, leiukoha piir, arheoloogilise uuringu läbiviimise kohustus ja vajaduse korral leevendus uuringukohustusest. Uuringukohustusest võib teha leevenduse näiteks teatud maa-ala osas, mis leiukoha määramisel on juba läbi uuritud. Uuringukohutuse märkimisel lisab haldusorgan maaomanikule info selle kohta, milline on konkreetne leiukoht, st mis leide sealt on leitud ja mille leidmist eeldatakse. Sellest tuleneb eeldatav aeg, mis kulub konkreetses leiukohas uuringu läbiviimiseks. Nimetatud info andmine tagab, et omanikul on võimalik teavitada Kultuuripärandiametit enne leiukohas tööde kavandamist mõistliku aja jooksul ning uuringu läbiviimiseks planeeritakse piisav aeg enne töödega alustamist. Maaomanik, kelle kinnisasjast arheoloogiline leid leitakse, peab lubama Kultuuripärandiametil teha leiukoha tuvastamiseks vajalikke toiminguid (lõige 4). Kohapealseteks toiminguteks on leiukoha tuvastamiseks ja selle piiri määramiseks vajalik uuring. Uuring tehakse kohe leiuteate saamise järel, et välistada leide andnud koha rüüstamise võimalus. Haldusakt leiukoha tuvastamise kohta on HMS tähenduses üldkorraldus. Vastavalt HMS-le tuleb otsus teatavaks teha ka leidjale ja isikule, kelle asjast asi leiti. Samuti avaldatakse leiukoha tuvastamise otsus kultuurimälestiste registris (lõige 5). Paragrahvis 26 nähakse ette arheoloogilise leiukoha kaitse ja kaitse lõpetamine. Arheoloogilises leiukohaks tunnistamine ei too kaasa maaomanikule samalaadseid piiranguid, mis kehtivad arheoloogiamälestise suhtes. Lõikes 1 sätestatakse uuringukohustus enne kaevetöid nõudvate tööde tegemist (ehitamine, kraavide ja trasside rajamine jm). Eraldi on välja toodud tegevused veealuses leiukohas, millele peab eelnema uuring. Nendeks on: traalimine, süvendustööde tegemine ja tahkete ainete kaadamine. Uuringukohustuse eesmärk 32 on tuvastada nimetatud tegevustega hõlmatud aladel arheoloogiliste leidude olemasolu, et korralda arheoloogiliste leidude uurimise ja säilitamise võimalus. Uuringukohustuse seadmise eesmärk enne eespoolnimetatud tegevusi on vajalik arheoloogiapärandi kaitseks ning see kindlustab, et oluline teave ei lähe kaduma. Samas ei too see kohustus kaasa nimetatud tegevuste piiramist või keelamist, kuid näiteks ehitusalal tuleb enne ehitama asumist arheoloogilised leiud fikseerida, hinnata nende leidmise konteksti ning leiud kokku koguda. Uuringukohustus ei tähenda ehituskeeldu ega muude nimetatud tegevuste keeldu – arheoloogilises leiukohas on võimalik selle läbiuurimine. Uuringukohustus on ka ennetav meede. Kui on piisavalt tõendatud arheoloogiliste leidude leidmise võimalikkus, siis uurimine enne tööde tegemist on ka maaomanikule vähemkoormavam kui juba alustatud tööde peatamine arheoloogilise leiu ilmnemise tõttu (eelnõu § 31, § 82). Uuringukohustust tasakaalustab õigus saada hüvitist, kui Kultuuripärandiamet on uuringuloa andnud ning uuringuaruanne on esitatud. Samuti on arheoloogilises leiukohas keelatud otsinguvahendi kasutamine vastavalt eelnõu § 29 lõikele 1. Enne töödega alustamist uuringukohustuse seadmine arheoloogiapärandi kaitseks ei ole iseenesest uus kohustus. Kehtiv MuKS § 40 lg 5 sätestab, et kinnisasjal, kus Kultuuripärandiameti andmeil võidakse avastada seni teadmata kultuuriväärtusega leid, tuleb enne tööde alustamist tööde tegija teha uuringud. Seni kehtinud regulatsiooni järgi oli kultuuriväärtusega leid automaatselt riikliku kaitse all, kuid leiu leiukohale see kaitse ei laienenud (MuKS § 31). Eelnõu järgi Kultuuripärandiamet tuvastab leiukoha ja avaldab vastava otsuse kultuurimälestiste registris. Kui leiuteate saamise ja leiupaiga uurimise järel selgub, et antud kohas rohkem arheoloogilisi leide ei ole, piirdub Kultuuripärandiamet leiu kultuuriväärtuse määramisega ning ei määra seda kohta ei arheoloogilise leiukohana ega algata ka mälestiseks tunnistamise menetlust. Lõikega 2 seatakse kohustus isikule, kelle kinnisasjal leiukoht asub. Ta peab teavitama Kultuuripärandiametit arheoloogilise leiukoha rikkumisest või ohust selle säilimisele, samuti leiukoha asumisest kinnisasjal selle valduse üleandmisel rendi- või muu selletaolise suhte alusel. Teavitamiskohustuse eesmärgiks on, et võimlaikult operatiivselt saaks Kultuuripärandiamet ohust teadlikuks ja saaks tarvitusele võtta vajalikud meetmed. Kui isik annab oma maatüki, kus asub arheoloogiline leiukohta, näiteks rendile on oluline, et rentnik on teadlik asjal lasuvatest piirangutest. Teavitamiskohustused on ennetava meetmed arheoloogilise leiukoha kaitseks. Lõikes 3 sätestatakse, et arheoloogilise leiukoha piiresse jääva kinnisasja võõrandamisleping või asjaõigusega koormamise leping peab sisaldama sellekohast sätet viitega arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise õigusaktile. See on analoogiline säte kinnismälestise võõrandmislepingu jmt-ga. Selle eesmärgiks on kindlustada, et asja uus omanik on teadlik asjal lasuvatest piirangutest ning tagab arheoloogilise leiukoha kaitset. Lõige 4 selgitab arheoloogilise leiukoha ja arheoloogiamälestise vahet – juhul kui Kultuuripärandiamet teeb uurides kindlaks, et leiuteate asukohas leidub kultuurkiht, algatab amet arheoloogiamälestiseks tunnistamise, et tagada selle igakülgne kaitse. Mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise otsuse aluseks on arheoloogilise kultuurkihi säilivusaste: kas ja kuivõrd on leiukohas säilinud hilisemast maakasutusest puutumata arheoloogilist 33 kultuurkihti, sh nt in situ paiknevad matused, ehitiste jäänused, vrakid jms. Kui leiukoht tunnistatakse seaduses sätestatud korras mälestiseks, lõpeb selle kaitse leiukohana (lg 5). Teine alus leiukoha kaitse lõpetamiseks on toodud lõikes 6. Selle kohaselt lõpetab Kultuuripärandiamet arheoloogilise leiukoha kaitse, kui leiukoht on vastavalt seaduse nõuetele läbi uuritud (vt lg 1 selgitus) ja leiukohas ei ole rohkem arheoloogilisi esemeid või arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid elemente säilinud. Paragrahvis 27 sätestatakse arheoloogilise leiu leidja kohustused. Lõigetes 1–3 sätestatakse leidja kohustused. Leid tuleb jätta leiukohta ning leiust tuleb koheselt teavitada Kultuuripärandiametit. Leitud ese tuleb kuni Kultuuripärandiametile üleandmiseni jätta leiukohta. Arheoloogilise leiu väärtus seisneb nii selle vanuses kui ka teaduslikus informatsioonis, mis saadakse suures osas leiukontekstist (mis asub mille kõrval, mis mille all jne). Leiukohas on või võib olla lisaks inimese tehtud esemetele (artefaktid) säilinud inimtegevuse tulemusel tekkinud või muutunud looduslikud ilmingud (ökofaktid), sh söetükid, loomaluude katked, mikro- ja makrotaimejäänused või muu keskkonna uurimist võimaldav looduslik aines. Teadusliku uurimise seisukohast on tähtis kogu leiu kontekst, mistõttu, ei tohi leidja leidu leiukohast eemaldada. Leidu leiukohast eemaldades või ümber paigutades riskitakse selle konteksti hävitamisega. Leidja võib leitud asja leiukohast eemaldada ainult Kultuuripärandiameti nõusolekul või juhul, kui selle leiukohta jätmine on ilmne oht asja säilimisele. Kultuuripärandiameti teavitamine toimub üldjuhul telefoni teel, mis tähendab, et ka nõusoleku asja leiukohast eemaldamiseks annab Kultuuripärandiamet suuliselt või keeldub selles, st annab suulise haldusakti (HMS § 55 lõige 2 teine lause). Lõikes 3 täpsustatakse, milliseid tegevusi ei tohi leiuga teha. Leidu ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada. Haljastamise all peetakse silmas metalli haljaks puhastamist ehk siis keelatud on leiu kraapimine, korrosiooni eemaldamine jmt tegevus. Lõikes 4 sätestatakse, et juhul kui arheoloogiline leid leitakse teise riigi majandusvöödist, mandrilavalt või süvamerepõhjast, on Eesti kodanik või Eesti lipu all sõitva laeva kapten kohustatud teavitama leiust Kultuuripärandiametit. Sellise kohustuse lisamine on vajalik, et tagada õiguse kooskõla UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonist tuleneva kohustusega. Nimetatud konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt nõuab osalisriik teise osalisriigi majandusvööndi või mandrilava puhul, et tema kodanik või tema lipu all sõitva laeva kapten teataks sellisest leiust või tegevusest nii talle kui ka teisele osalisriigile. Teise võimalusena võib osalisriik nõuda, et tema kodanik või tema lipu all sõitva laeva kapten teataks sellisest leiust talle, ning tagab ise, et nimetatud teade edastatakse kiiresti ja tulemuslikult kõigile teistele osalisriikidele. Samasisuline kohustus teavitada süvamerepõhjast leitud kultuuripärandist tuleneb konventsiooni artikli 11 lõikest 1. Konventsioon näeb teavituskohustuse täitmiseks ette kaks võimalust. Eelnõuga täpsustatakse, et leiust tuleb teavitada Kultuuripärandiametit, kes teavitab leiust teist osalisriiki. Selline lahendus on konventsiooniga kooskõlas ning ka kohustatud isikuid vähemkoormav. Paragrahvis 28 sätestatakse õigus leiuautasule. Lõikes 1 sätestatakse riigi poolt leidjale leiuautasu määramine. Leiuautasu kujutab endast motivatsioonivahendit leiu riigile üle andmiseks seaduses ette nähtud korras. See peab 34 vähendama hobiotsijate või juhuleidjate kaldumist musta arheoloogia poole ja vähendama võimalust, et meie kultuuripärand kaob mustale turule. Riik määrab arheoloogilise leiu leidjale leiuautasu. See võib olla rahaline või mitterahaline. Selline korraldus võimaldab piirata nende otsinguvahendi kasutajate tegevust, kes leiuautasu eesmärgil juba teadaolevatel, kuid veel riikliku kaitse alla võtmata muististel või mälestiste ja selle kaitsevööndi vahetus läheduses leide pinnasest välja võtavad. Lõike 2 kohaselt otsustab leiuautasu määramise Kultuuripärandiamet. Leiuautasu määramisel võetakse arvesse leitud asja ajaloolist, arheoloogilist, teaduslikku, kunstilist või muud kultuuriväärtust, samuti asja leidmise ja riigile üleandmise asjaolusid. Leiuautasu suurus peab olema mõistlik ja piisav, et motiveerida leidjat asja riigile üle andma, aga ka mitte liiga suur, et mitte ergutada aarete otsimist sissetulekuallikana. Lõike 3 alusel võib arheoloogilise leiu võõrandada leidjale ning mitte suunata riiklikkusse kogusse. Sel juhul leidjale leiuautasu ei määrata. Selline säte on ka kehtivas MuKS-s kuhu see viidi sisse 2011. a tehtud muudatustega. Sellisteks leidudeks saavad olla üksikud juhuleiud, mille puhul pole teada või pole piisava usutavusega võimalik välja selgitada leiukonteksti ja/või on tegemist 17.-18. sajandil toodetud massmaterjaliga, mille säilitamine riigile kuuluvas kogus ei ole oluline. Lõikes 4 sätestatakse juhtumid, mil leiuautasu ei määrata. Leiuautasu ei määrata, kui leid on vee-, õhu- või muu sõiduki vrakk või selle osa või vrakiga seonduv last ja muud esemed. Selle põhjuseks on asjaolu, et sageli on sõidukite (vrakid, tankid) asukohad arhiivimaterjalide vm teabe põhjal teada ning neid käiakse teadlikult otsimas. Nende leidmise korral ei ole tegu tüüpilise n-ö juhuleiuga, küsimus on pigem täpse asukoha tuvastamises ehk üles leidmises. Leiuautasu võimalike saajate ringist on välistatud ka arheoloogid ja muinsuskaitse valdkonnas töötavad isikud, näiteks uurijad või järelevalve teostajad. Arheoloogid otsivad arheoloogilisi leide oma erialase töö käigus, tehes teadusuuringuid ehk plaanipäraseid arheoloogilisi kaevamisi. Leiuautasu ei määrata ka juhul, kui leid võõrandatakse tasuta leidjale või leidja ei ole täitnud seaduses sätestatud arheoloogilise leiu leidja kohustusi, näiteks on leidu selle leiukohast eemaldamisega rikkunud, ei ole leiust teatanud vms. Samuti sätestatakse selgesõnaliselt, et mälestiselt või selle kaitsevööndist leitud asja leidmise korral leiuautasu ei määrata. Mälestise korral, olgu see arheoloogia- või ehitismälestis vm, on olemas teadmine selle kultuuriväärtusest, millega kaasneb eeldus võimalike seni avastamata arheoloogiliste leidude leidmiseks. Leiuautasu ei määrata ka juhul, kui leidja on väärteomenetluse korras karistatud arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumise, otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise või otsinguvahendi kasutamise eest loata või kui leidja on kriminaalkorras karistatud kultuuriväärtusega eseme omastamise, kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest. Viimased kaks nimetatud alust kohalduvad ainult juhul, kui isiku karistusandmed sisalduvad karistusregistris (lg 5). Kuivõrd leiuautasu ei ole tasu leidmise eest, vaid tunnustus ja motivatsioonivahend ja tänu leidjale, siis ei ole põhjendatud isikute, kes ei ole käitunud seaduskuulekalt autasu andmine. Sellel on laiem mõju ka teistele, seaduskuulekalt käituvatele otsijatele. Eelnimetatud alustele lisaks ei maksta leiuautasu ka juhul, kui leid on leitud teise riigi majandusvööndist, mandrilavalt või süvamerepõhjast. Lõikes 6 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile määrusega leiuautasu täpsema korra määramiseks. 35 Kultuuripärandiamet on leiuautasusid maksnud: 2015. a 107 055, 2016. a 100 475 ja 2017. a 33 950 eurot. Mitmete leiuautasu jaoks on saadud toetust Vabariigi Valitsuse reservist, kuna Kultuuripärandiameti eelarvelised vahendid ei ole olnud piisavad praeguse hulga seaduskuulekate hobiotsijate jaoks. Paragrahvis § 29 sätestatakse otsinguvahendi kasutamine. Seoses otsinguvahendite kättesaadavuse ja harrastusdetektorismi populaarsusega on tekkinud kõikjal maailmas terav vajadus ohjata nn „musta arheoloogiat“ (illegaalsed kaevamised), mis väljendub arheoloogiapärandi rüüstamises ja kultuuriväärtusega esemetega hangeldamises. Kuna arheoloogiapärandi teatud elemendid omavad lisaks teadusväärtusele kõrget kollektsioneerimisväärtust (mündid, 20. saj sõjavara), siis on illegaalsetest kaevamistest eriti ohustatud matmispaigad, ajaloolised lahinguväljad ning peit- ja aardeleiu kohad, kus tahtlikult rikutakse kultuurkihti ja eemaldatakse leiumaterjal. Viikingiaegsete hõbeaarete turuväärtus võib küündida sadade tuhandete eurodeni. Juba 1992. aastal vastu võetud arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni preambulas nimetatakse ühe suurema ohuna arheoloogiapärandile salajasi ja mitteteaduslike kaevamisi. Vastavalt konventsiooni artikli 3 punktile iii on vajalik pärandi kaitseks kehtestada eriload metalliotsijate ning muude arheoloogilises uurimistöös rakendatavate otsimisvahendite või - meetodite kasutamiseks juhul kui siseriiklikud seadused seda lubavad. Rahvusvaheline praktika nimetatud artikli rakendamisel on riigiti erinev ning tihedalt seotud kohaliku õigussüsteemi, ühiskonna muinsusteadlikkuse ning kultuuriväärtuste iseloomu ja omandiküsimustega. Detektorite kasutamine kultuuriväärtuste otsimise eesmärgil on keelatud lähiriikidest Venemaal, Rootsis, Leedus ja Lätis. Liberaalsema süsteemi on valinud Taani, kus väljaspool mälestisi on metallidetektorite kasutamine lubatud ning kõrget kultuuriväärtust omavate leidude eest maksab riik leiutasu (Danefæ).23 Üldine trend osutab, et järjest rohkem Euroopa riike on astumas samme otsinguvahendite kasutamise rangemaks reguleerimiseks. Arheoloogiamälestised ja arheoloogilised leiukohad on võrreldavad arhiiviga, kus inimtegevust kajastavad andmed on ladestunud kultuurkihti. Arheoloogiamälestise ja arheoloogilise leiukoha rüüstamine on võrreldav arhiividokumentide varguse või hävitamisega. Leiud, mille puhul pole omanikku võimalik kindaks teha, on seaduse kohaselt riigi omad s.t tegemist on riigi varaga, hävimise korral taastumatu ressursiga ja kordumatu ajalooallikaga, endale jätmisel on see klassifitseeritav omastamisena. Eestis on nn aardeküttide tegevuse aktiivsus suurenenud viimase 15 aasta sees. Hobiotsijate põhiliseks töövahendiks on metallidetektor. Selleks, et piirata nende kasutamisest tulenevat mõju muististele, seati juba 2011. aastal sisse loa nõue kultuuriväärtusega asja otsimisel otsinguvahendi kasutamiseks. Selle eesmärk oli võimaldada otsinguvahendiga hobiotsijatel legaalselt tegeleda otsingutega, tagada arheoloogilise info jõudmine teadlasteni ning tõkestada arheoloogiapärandi rüüstamist. 23 Dobat, A. S. 2013. Between Rescue and Research: an Evaluation after 30 Years of Liberal Metal Detecting in Archaeological Research and Heritage Practice in Denmark. – European Journal of Archaeology 16 (4) 2013, 704–725. 36 Kultuuripärandiameti senine kogemus eelnimetatud regulatsiooni rakendamisel osutab, et on suurenenud riigile üle antavate leidude hulk ning tihenenud harrastajate ja arheoloogide koostöö, kuid esineb ka probleeme, mida püütakse lahendada käesoleva eelnõu raames. Lõikes 1 sätestatakse, et mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on otsinguvahendi kasutamine lubatud ainult teatud tööülesannete täitmiseks või Kultuuripärandiameti loa alusel uuringuteks. Muudel juhtudel mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendit kasutada ei tohi. Samasisuline keeld tuleneb ka kehtiva MuKS § 301 lõikest 2. Võrreldes kehtiva MuKS-ega (§ 301 lõige 2) on eelnõus seda osa täpsustatud ning sätestatud, et mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas võib otsinguvahendit kasutada uuringu tegemisel käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuloa alusel ning määratletud valdkonnad, kus otsinguvahendi kasutamine on vajalik teenistus- või tööülesannete täitmiseks. Sellistena on nimetatud korrakaitseorganid (näiteks Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet) ja kaitsevägi oma teenistusülesannete täitmisel. Samuti ei laine keeld kinnisasja omanikule endale kuuluval kinnistul ja ettevõtjale ehitamise, põlluharimise ja metsandusega seotud töödeks, kui need ülesanded ei seondu arheoloogilise leiu otsimisega. Otsinguvahendi kasutamisest, välja arvatud uuringuloa korral, tuleb eelnevalt teavitada Kultuuripärandiametit (lg 3). Teavitamise nõude mõte on selles, et vajaduse korral saab Kultuuripärandiamet nõustada korrakaitseorganit või isikut, et kindlustada arheoloogiapärandi kaitse. Siinjuures tuleb silmas pidada arheoloogimälestise suhtes kehtivaid kitsendusi ning sõltuvalt tööst võib ettevõtjal või asja omanikul olla vajalik taotleda Kultuuripärandiametist tööde tegemise luba või esitada tööde teatis (eelnõu § 50 lg 1 ja 3, § 51 lg 2 ja 3). Arheoloogilise leiu leidmise korral kohalduvad eelnõu §-s 27 sätestatud leidja kohustused. Lõikes 2 sätestatakse otsinguvahendi mõiste. Otsinguvahend käesoleva seaduse tähenduses on tehniline vahend või seade, välja arvatud navigatsioonivahend, mis võimaldab kindlaks teha maapinnal, maa sees ja vee all olevate arheoloogiliste leidude asukohta. Mõiste sisu võrreldes kehtiva seadusega ei ole oluliselt muudetud, kuid mõnevõrra täpsustatud. Peamiselt peetakse silmas metallidetektoreid, mille kasutamine hobi korras leidude otsimiseks on aasta-aastalt kasvanud, aga ka sonareid, magnetomeetreid, satelliitnavigaatoreid, hüdrolokaatoreid, georadareid jm kaasaegseid tehnilisi seadmeid. Lõikes 4 sätestatakse, et veealal ning väljaspool linna ja alevit ning alevikku ja küla selgelt piiritletavat kompaktse asustusega ala (tiheasustusala) ja õuemaad on nõutav otsinguvahendi kasutamiseks Kultuuripärandiameti väljastatud otsinguluba. Otsinguloaga hõlmatakse alad, kust kõige tõenäolisemalt on võimalik arheoloogilisi esemeid leida, st põllu- ja metsaalad. Need on alad, kus ilma vastava loata on otsinguvahendi kasutamine eespool nimetatud kohtades keelatud. Kehtiva MuKS § 301 lg 1 on otsinguvahendi luba nõutav kultuuriväärtusega leiu otsimiseks. Arvestades Kultuuripärandiameti senist kogemust senise regulatsiooni toimimise kohta, on välja jäetud viide otsingu eesmärgile. Samas nähakse ette juhud, mil otsinguluba ei ole nõutav. See tähendab, et tegemist ei otsinguvahendi kasutamise absoluutse keeluga ning arvestatud on elualadega, kus töö- või teenistusülesannete täitmisel on vajalik otsinguvahendit kasutada. Otsinguvahendit, millega saab tuvastada arheoloogilist leidu pinnases, kasutatakse ka demineerimisel, ehitusel, põllumajanduses, kus eesmärk ei ole leida arheoloogilisi väärtusi, vaid tuvastada inimesele ohtlikke lõhkekehi, torustike või muude kommunikatsioonide täpset asukohta, juhuslike 37 suurte vanametalliesemete olemasolu kohtades, mis võivad olla ohtlikud kasutatavatele tööriistadele. Samuti ei piirata kinnisasja omaniku õigusi oma tarbeks otsinguvahendit kasutada (näiteks endale kuuluva põllumaa puhastamise eesmärgil) ning keeld ei kohaldu õuemaale. Erandite sätestamisel on silmas peetud ka seda, et need tegevused ei seondu arheoloogilise leiu otsimise eesmärgiga. Kui tegevuste raames leitakse arheoloogilise leiu tunnustega asi, kohalduvad leidja kohustused, mis on sätestatud eelnõu §-s 27. Tiheasustusalal otsinguvahendi kasutamine ei ole piiratud, välja arvatud lõikes 1 sätestatud juhul, kui otsinguvahendiga otsimine on piiratud mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks olemise tõttu. Kehtiv regulatsioon, kus otsinguvahendiga otsimise luba on nõutav kultuuriväärtusega leiu otsimiseks, st loa nõutavus on seotud otsimise eesmärgiga, mis on otsija enda poolt määratletav subjektiivne kriteerium, on loonud olukorra, kus otsinguvahendiga otsijad väidavad maastikul politseile ja Kultuuripärandiametile, et nad ei otsi kultuuriväärtusi, vaid kadunud võtmeid, traktoripolte, 20. sajandi kopikaid jms. Sellisel puhul tuleb iga kord asuda diskussiooni, mida täpselt defineeritakse kultuuriväärtusena ning tõendada isiku soovi otsida tegelikult ikkagi kultuuriväärtusi, mis praktikas on osutunud raskeks. Selleks, et seaduse abil oleks võimalik tegelikult kaitsta veel leidmata arheoloogiapärandit, takistada leidude omavolilist väljakaevamist ja illegaalset ringlust, tuleb vastavad sätted püüda sõnastada võimalikult ühemõtteliselt. Kui tegemist ei ole tööriistaga, mis on vajalik igapäevase töö tegemiseks, siis niisama hobiotsimiseks ei osteta otsinguvahendit, et maastikult leida pudelikorke või hiliseid väheväärtuslikke münte. Tegemist ei ole ka vahendiga, mille omamine ja kasutamine oleks laialt levinud ega puuduta inimeste igapäevaelu toiminguid. Hobiotsija läheb maastikule siiski väärtuslikke asju otsima, kuid kehtiv MuKS sõnastus võimaldab siin otsinguvahendi kasutajatel väita, et nad otsivad kõike muud kui kultuuriväärtusega esemeid. Kui otsinguvahendi kasutamiseks maastikul on ette nähtud üldine loa nõue, on võimalik eri korrakaitseorganitel teha maastikul illegaalse tegevuse takistamiseks koostööd ning astuda reaalseid samme arheoloogiapärandi kaitseks. Otsimise eesmärgi väljajätmine normi sõnastusest ei too kaasa olulist isikute ringi laienemist, kes peavad luba taotlema. Eelnõuga on piiritletud ala, kus otsinguvahendi luba on nõutav ning ette on nähtud erandid, millistel juhtudel võib otsinguvahendit kasutada ilma vastava loata, mis katab juhud, mil isik vajab otsinguvahendi kasutamist muul juhul, kui väärtuslike esemete otsimiseks. Küll peavad otsinguvahendi loa taotlema need isikud, kes sellise hobiga tegelevad, kuid on seni väitnud, et nende eesmärk ei ole kultuuriväärtuste otsimine. Hobiotsimise reguleerimine loaga tegevuseks ei loo kitsendusi otsinguvahendite müümisele ega laenutamisele. Lõikes 5 sätestatakse, et otsinguvahendi luba võib taotleda isik, kes on vähemalt 18-aastane ja kes on läbinud koolituse, mille käigus omandatakse oskus tunda ära väärtuslik leid ning mitte kahjustada leidu ega leiukohta. Paikades, mis määratletud lõikes 4, on otsinguvahendi kasutamine suunatud eelkõige väärtuslike esemete otsimisele, välja arvatud samas lõikes nimetatud erandid. Seetõttu on koolituse läbimine vajalik ja selline nõue põhjendatud. Koolituse läbimine on nõutav ka kehtiva MuKS § 301 lg 4 alusel. Lõikes 6 täpsustatakse otsinguloasse puutuvat. Kehtiva korra järgi väljastatakse ühe kalendriaastase kehtivusega otsinguluba. Loa kehtivusaega pikendatakse ning nähakse ette, et otsinguluba antakse viieks aastaks ning lubade kehtivuse aega ei seota kalendriaastaga, vaid 38 loa kehtivusaeg hakkab kulgema loa andmise otsuse tegemisest. Pikem lubade kehtivusperiood ning selle kalendriaastaga mitte sidumine vähendab Kultuuripärandiameti töökoormust, mis kulub iga aasta alguses uute lubade välja andmiseks. Samuti on see vähemkoormavam loa taotlejatele. Alates otsinguvahendi loa reguleerimisest MuKS-es 2011. aastal on Kultuuripärandiameti väljastatavate lubade arv iga aastaga kasvanud. Iga aasta on toonud juurde u 100 uut harrastusotsijat. 2017. aastal anti välja 484 luba. 2108.a hetkeseisuga on välja antud 412 luba. Samas on arvatav detektoristide arv märksa suurem – juba 2008. aastal küündis see 500–1000 inimeseni. Suured rüüstejuhtumid kaitsealustel mälestistel (nt Niklusemäe külakalmistu Valgamaal, Varbola linnus ja Sõtke linnus Raplamaal) ning veel kaitse alla mitte jõudnud muististel (nt Viidumäe ohverdamiskohal Saaremaal), samuti veebioksjonitel müüdavad kultuuriväärtusega leiud annavad tunnistust „mustade arheoloogide“ kasvavast aktiivsusest. Eelnevat arvesse võttes lõikes 6 võimalus lõpetada otsinguvahendi lubade taotluste vastuvõtmine kui lubade arvu suurendamine võib kahjustada arheoloogiapärandit. Seda võimalust saab kasutada ennekõike juhul, kui näiteks välja antavate otsinguvahendi lubade arv kasvab, kuid riigile üleantavate leidude arv ei kasva. Arheoloogiapärandi otsimine ei ole põhiõigus Arheoloogiapärand on Eesti kultuuri üks ilming. Lisaks sellele on Eesti Vabariik võtnud endale arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni ratifitseerimisega kohustuse kaitsta arheoloogiapärandit kui kollektiivse mälu allikat ja ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahendit. Detektorism on harrastus, millel on otsene kokkupuude ajaloo- ja arheoloogiapärandiga. Lõikes 7 sätestatakse alused, mil Kultuuripärandiamet keeldub otsinguloa andmisest. Kultuuripärandiamet keeldub otsinguvahendi luba andmast, kui: 1) loa taotleja ei vasta muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele (ei ole vastavas vanuses, ei ole läbinud koolitust). Viidatud nõuded on sätestatud eelnõu § 29 lõikes 5; 2) on teadlikult esitanud valeandmeid, mis mõjutavad oluliselt otsinguloa andmise otsustamist; 3) on väärteomenetluse korras karistatud arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumise, otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise või otsinguvahendi kasutamise eest otsinguloata; 4) on kriminaalkorras karistatud kultuuriväärtusega eseme omastamise, kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest. Eespool nimetatud alused on vajalikud arheoloogiapärandi kaitseks ja ebaseaduslike otsingute ennetamiseks. Kui loa taotleja on rikkunud arheoloogiapärandi kaitseks kehtestatud nõudeid või süüdi mõistetud kultuuriväärtusega eseme omastamise eest, kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest, siis isik ei ole usaldusäärne arheoloogiliste leidudega ringi käima ning riik ei saa anda talle õigust arheoloogilisi leide otsida. Lõikes 8 täpsustatakse, et eelmise lõike (7) punktides 3 ja 4 sätestatud alused ei laiene isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt. Lõige 9 sätestab Kultuuripärandiametile õiguse peatada otsinguloa kehtivus kui otsinguvahendi loa omanik ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 11 tulenevat aruande esitamise kohustust. 39 Lõikes 10 sätestatakse alused otsinguvahendi loa kehtetuks tunnistamiseks. Kultuuripärandiamet võib tunnistada otsinguloa kehtetuks, kui: 1) loa taotlemisel on esitatud teadlikult valeandmeid, mis mõjutasid oluliselt otsinguloa andmise otsustamist; 2) loa omanik ei täida käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid arheoloogilise leiu leidjale; 3) loa omanik on väärteomenetluse korras karistatud arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumise, otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise või otsinguvahendi kasutamise eest otsinguloata või kriminaalkorras karistatud kultuuriväärtusega eseme omastamise, kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest ning kelle karistusanded ei ole karistusregistrist kustunud. Võimalus tunnistada välja antud luba kehtetuks on vajalik arheoloogiapärandi kaitseks ja ebaseaduslike otsingute ennetamiseks. Kui loa omanik on rikkunud arheoloogiapärandi kaitseks kehtestatud nõudeid või on omastanud kultuuriväärtusega eseme rikkunud või hävitanud kultuurimälestise, siis isik ei ole pädev arheoloogiliste leidudega ringi käima ning riik ei saa talle usaldada arheoloogiliste leidude otsimist. Lõikes 11 sätestatakse otsinguvahendi loa saaja kohustus esitada Kultuuripärandiametile oma otsingute kohta aruanne. Aruande esitamiseks luuakse võimalus elektroonselt kultuurimälestiste registri arenduse kaudu, mis nõuab loaomanikult võimalikult väikest ajakulu andmete edastamiseks. Kehtiva MuKS-e järgi tuleb kogu kalendriaasta jooksul teostatud otsingute koondaruanne esitada järgmise aasta 31. jaanuariks. See eeldab, et isik peab aasta vältel pidama arvetust ning koondama andmed korra aastas, kui mõnest varasemast otsingust juba aasta möödas. Aruande esitamise täpsem kord ja nõuded aruandele kehtestab kultuuriminister määrusega. Eelnõuga on soov muuta aruannete esitamine jooksvaks. Selle eelised on kiirem info liikumine ameti ja otsijate vahel ning tagasiside kiirem jõudmine leidjani. Samuti vähendab see nii ameti töökoormust (kõik aruanded ei kuhju ühele ajale aasta alguses) kui ka lihtsustab aruande esitajal kohustuse täitmist, kuna hajutab kohustuse pikema perioodi peale. Arheoloogilised leiud jõuavad lühema aja jooksul menetlusse (konserveerimisele, määramisele jne) ning leidjal on pidev ülevaade menetluse seisust. Lõikes 12 sätestatakse, et otsinguvahendi kasutamisel peab olema kaasas isikut tõendav dokument. Selline kohustus on vajalik, et võimaldaks korrakaitseorganil tuvastada, kas isik kasutab otsinguvahendit seaduse nõuetega kooskõlas ehk kas talle on väljastatud otsinguluba. Loa olemasolu kontrollitakse kultuurimälestiste registrist. Lisaks sätestatakse nõue, et teise isiku omandis oleval maatükil otsinguvahendi kasutamiseks peab olema omaniku luba. Kehtiva õiguse üldnormi kohaselt võib eraisiku maal viibida valgel ajal ning tingimusel, et maa ei ole piiratud ega tähistatud (KeÜS § 32). Selle sättega täpsustatakse üldnormi ning see on vajalik maaomaniku huvide kaitseks. Üldjuhul ei piirdu otsinguvahendi kasutamine ainult maatükil viibimisega, vaid otsimine hõlmab ka leitud asjade väljakaevamist (aukude kaevamine), mitteväärtuslike leidude mahajätmist jne. Kohustus saada maaomanikult nõusolek võimaldab ka maaomanikul seada tingimusi, näiteks seada nõue maastiku korrastamise kohta. Lõikes 13 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus otsinguvahendi loaga seonduva täpsemaks reguleerimiseks anda määrus. Paragrahvis 30 sätestatakse arheoloogiliste leidude säilitamine. 40 Lõikes 1 määratakse arheoloogilisi leide säilitavad asutused. Eelnõus määratakse kultuuriväärtusega leide säilitavaks asutuseks: muuseum, arheoloogia teaduskogu säilitav teadus-ja arendusasutus ja Kultuuripärandiamet. Muuseumis hoiustatavatele arheoloogilistele leidudele kohaldub muuseumiseadusest tulenev museaali suhtes kehtiv regulatsioon. Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse alusel kehtestatud haridus- ja teadusministri määrus sätestab, et humanitaarteaduslike kollektsioonide alla kuulub mh arheoloogia rahvuskollektsioon24 ja näeb ette teaduskollektsioonidele esitatavad nõuded ja finantseerimise korra. Umbes 85% Eesti arheoloogilistest esemekogudest asub Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusala teadus- ja arendusasutustes (arheoloogia rahvuskollektsioon Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis ja Tartu Ülikoolis), ülejäänu muuseumides. Nii Tallinna Ülikoolis kui ka Tartu Ülikoolis on kogude juures olemas konserveerimislabor. Kultuuripärandiamet on leide säilitava asutusena märgitud, pidades silmas võimalust, et riik planeerib rajada kompetentsikeskust, mis ühendaks endas säilitamis-, digiteerimis-, konserveerimis- ja koolitusteenuseid (nn ühishoidla), kus saaks säilitada ka arheoloogilisi leide. Ühishoidla kavandatakse rajada Kultuuripärandiameti struktuuris. Leidude säilitamisega seonduv pole olnud seni täpselt reguleeritud. Kehtivas MuKS-s ja muuseumiseaduses25 ning teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse alusel antud haridus- ja teadusministri määruses26 on arheoloogiliste leidude hoiustamise teema täpselt reguleerimata. Kehtivas MuKS-es on küll reguleeritud, kuidas peab toimuma riigi teavitamine juhuleidudest (§ 30–33), aga pole puudutatud seda, kuidas toimub juhuslikult või uuringute käigus saadud leidude edasine hoiustamine ja säilitamine. Esemete menetlemisel on peaaegu saja aasta jooksul lähtutud väljakujunenud traditsioonidest ja praktikatest. Selle tulemusena on Eestis arheoloogiliste leidude säilitamine korraldunud detsentraliseeritud moel. Leide hoidvateks asutusteks on muuseumid (riigimuuseumid ja riigi või KOV-i asutatud sihtasutusena tegutsevad muuseumid) ja ülikoolide teaduskogud. Suurim ja ühtlasi kõige kiiremini kasvav arheoloogiliste leidude kogu on Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogiakogu. Selle kogu põhjal toimub põhiline arheoloogiline uurimistöö Eestis ja ühtlasi on need väärtuslikuks allikmaterjaliks kogu Läänemereruumi maade arheoloogidele, osteoloogidele, antropoloogidele ja numismaatikutele. Lõike 2 järgi määrab arheoloogilise leiu säilitamiskoha Kultuuripärandiamet. Enne otsuse tegemist saab Kultuuripärandiamet kuulata ära arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu sisukoha, samuti kuulates ära uuringu läbiviinud uurija ettepaneku. Põhiprintsiibiks on arheoloogiliste leidude kui teadusliku allika parim kättesaadavus uurimiseks ja eksponeerimiseks (nt ühelt objektilt pärinevad leiud antakse hoiule ühte asutusse, et säiliks terviklikkus). Aastakümnete jooksul on välja kujunenud traditsioonid, kus mingeid leide hoitakse. Näiteks Pärnumaa ja Pärnu linna leiud antakse SA Pärnu Muuseumisse, Lihula leiud Eesti Ajaloomuuseumisse, Haapsalu omad SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumisse, Tallinna 24 Humanitaarteaduslikud kogud jaotuvad viie eriala ehk rahvuskollektsiooni vahel: arheoloogia, eesti keel, kultuurilugu, rahvaluule, rahvusteavik. 25 Muuseumiseadus (https://www.riigiteataja.ee/akt/122122013003) 26 Teaduskollektsioonidele esitatavad nõuded ning teaduskollektsioonide finantseerimise taotlemise, taotluste läbivaatamise ja finantseerimise otsustamise tingimused ja kord (https://www.riigiteataja.ee/akt/128112012034) 41 linna arheoloogiliste kaevamiste leiud on hoiul Tallinna Ülikooli Ajalooinstituudis, Tartu linna omad üldjuhul Tartu Linnamuuseumis jne. Ka juhuleidude hoiustaja on otsustanud ja määranud Kultuuripärandiamet. Suurem osa arheoloogilistest juhuleidudest, millest on Kultuuripärandiametile teada antud, on antud säilitamiseks Tallinna või Tartu Ülikooli, vähem kohamuuseumidesse (sama põhimõte: Pärnu asjad Pärnusse jne). Paragrahvis 31 reguleeritakse tööde peatamine arheoloogiapärandi kaitseks. Lõikes 1 võetakse üle kehtiva MuKS-e § 443 lg 1. Säte on vajalik seni avastamata arheoloogiapärandi kaitseks. Sellega pannakse mistahes tööde teostajale kohustus tööd peatada, kui tööde käigus, eelkõige ehitamise, mulla- ja kaevetööde käigus leitakse arheoloogiline kultuurkiht. Leiust tuleb teavitada Kultuuripärandiametit. Arheoloogiapärandi tõhusamaks kaitseks ja parema selguse huvides on lisaks kultuurkihist teatamisele eelnõus eraldi nimetatud maasse, veekogusse või selle põhjasetetesse mattunud ajaloolised ehituskonstruktsioonid, mis võivad olla kultuurkihi osa, kuid võivad leiduda ka eraldi. Lõige 2 annab Kultuuripärandiametile õiguse peatada lõikes 1 nimetatud juhtudel tööd kuni üheks nädalaks, et teha kindlaks uuringute vajalikkus või hinnata asja vastavust riikliku kaitse eeldusele. Võrreldes kehtiva seadusega on tööde peatamise tähtaega lühendatud kahelt nädalalt ühele. Lõikes 3 võetakse osaliselt üle kehtiva MuKS-e § 40 lg 5. Kehtiva seaduse kohaselt on Kultuuripärandiametil õigus määrata arheoloogiline uuring igal kinnisasjal, kust spetsiifilise teadusliku teabe (leiuteated, arhiiviandmed, maastikureljeefi iseärasused, maakerge jms) põhjal on teada, et seal võib leiduda arheoloogiapärandit. Selline säte on olnud kõigis alates 1994. aastast kehtinud muinsuskaitseseaduse versioonides. Näiteks toimusid MuKS-e § 40 lg 5 alusel arheoloogilised eeluuringud kogu Eestit läbival Rail Balticu trassil. Kuna selline arheoloogiapärandi täiendava kaitse säte puudutab eeskätt suuri maastikku muutvaid planeeringuid (karjäärid ja kaevandused, joonobjektid, suured tehased, tootmiskeskused ja tehnopargid, põllumajandusmaade elamurajoonideks muutmine jms), on seda eelnõus piiritletud keskkonnamõju hindamise kohustusega aladega. Vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) §-le 21 on keskkonnamõju kavandatava tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale, inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile või varale. Keskkonnamõju on sama seaduse kohaselt oluline, kui see võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Seega tuleb hinnata mõju kultuuripärandile ja seda, kas muudatused võivad olla pöördumatud. Keskkonnamõju hindamise regulatsioon tuleneb suures ulatuses EL direktiivist 2011/92/EL, mille artikli 3 lg 1 nimetab keskkonnaelemendina kultuuripärandi ja direktiivi III lisa nimetab erilist tähelepanu väärivate aladena ajaloolise, kultuurilise või arheoloogilise väärtusega maastikud ja kohad ning direktiivi IV lisa nimetab kultuuripärandi osadena eraldi ära arhitektuurilised ja arheoloogilised aspektid. Selle sätte alusel on võimalik arheoloogiapärandi igakülgne kaitse, mis vastab ka arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonile, samuti on kinnisasja omanikul võimalik juba enne arenduse alustamist saada teavet kinnisasjal olevate või mitte olevate arheoloogiliste leidude kohta ning planeerida oma tegevust vastavalt. Paragrahvis 32 sätestatakse veealuse kultuuripärandi kaitse. 42 UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon võeti vastu 2. novembril 2001. a Pariisis ja see jõustus 2. jaanuaril 2009. a. Eesti ei ole nimetatud konventsiooniga veel ühinenud, kuid hetkel on konventsiooni ratifitseerimise eelnõu menetlus pooleli. Eesti ühinemine konventsiooniga annab veealuse kultuuripärandi kaitsele kindlama aluse ja edendab rahvusvahelist koostööd, samuti kasvatab Eesti kui mereriigi mainet. Konventsiooni eesmärk on tagada veealuse kultuuripärandi kaitse ja seda tugevdada ning selleks pannakse osalisriikidele kohustusi. Konventsioon reguleerib veealusele kultuuripärandile suunatud otseseid tegevusi kõikidel merealadel ning käsitletud on ka veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutada võivad tegevused. Konventsiooni artikli 1 lõikes 1 määratletakse veealune kultuuripärand järgmiselt: veealune kultuuripärand on kõik inimese olemasolu jäljed, millel on kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline iseloom ja mis on vähemalt 100 aastat olnud osaliselt või täielikult, ajutiselt või pidevalt vee all. Eesti riik on kolmest küljest piiratud veega ja siin on ka ohtralt siseveekogusid. Kultuuriajaloo seisukohalt kujutavad uppunud laevad, vee alla jäänud asula- või sadamakohad jms endast kaitsmis- ja uurimisväärseid objekte, mis kannavad olulist infot nii rannikuriigi kui ka laiemalt Läänemere piirkonna ajaloost, merendusest, sõjasündmustest jm. Lõikes 1 sätestatakse, et käesolevat paragrahvi kohaldatakse veealuse kultuuripärandi kaitseks, mis on seni avastamata või läbi uurimata ja seetõttu ei ole saadud vajaduse korral võtta tarvitusele ka meetmeid selle kaitseks. Riigile teadaolev ja uuritud veealune pärand, mis kuulub konventsiooni kaitse alasse, on kaitstud mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise kaudu ja sellele suunatud tegevuste reguleerimise kaudu. Lõikes 2 sätestatakse, et sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis tuleb enne ehitamist, sealhulgas rajatise ja seadmestiku paigaldamist või muu veealuse kultuuripärandi säilimist ohustada võiva tegevuse kavandamist teha uuring. Uuringu määramisele ja läbiviimisele kohaldatakse käesoleva seaduses mälestise uuringu kohta sätestatut. Nimetatud uuringu kulu ei kuulu käesoleva seaduse alusel hüvitamisele (lõige 3). Uuringukohustuse seadmise eesmärk on selgitada välja kavandatava tegevuse mõju veealusele kultuuripärandile ning vajadusel seada meetmeid selle kaitse tagamiseks (tunnistada mälestiseks või kaitsta leiukohana). Eelnõu 4. peatükk. Kaitse korraldus Peatükk koosneb viiest jaost, milles esimeses jaos sätestatakse mälestise ja muinsuskaitseala säilimise tagamine (§-d 33–42), teises jaos sätestatakse mälestisel, muinsuskaitsealal, nende kaitsevööndis ning mälestisega seotud tööde tegemise nõuded (§-d 43–45, kolmas jagu reguleerib mälestise ja muinsuskaitseala uuringut (§-d 46–49), neljandas jaos sätestatakse kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemise korraldus (§-d 50–63) ning viiendas jaos vallasmälestisel tööde tegemine (§-d 64–68). Paragrahvis 33 avatakse säilitamiskohustuse sisu. Lõikes 1 sätestatakse igaühe kohustus hoiduda tegevustest, mis võivad mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist ohustada, neid rikkuda või hävitada. Mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist ei tohi hävitada ega rikkuda. 43 Lõikes 2 on sätestatud, et mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist võib kasutada lähtuvalt kaasaja vajadustest, kuid see on piiratud mälestise või ehitise säilitamisega, st kasutamine ei tohi ohustada mälestise, ehitise või selle osade säilimist. Asja funktsiooni muutmine, uued kasutused jms võid puudutada paljusid mälestisi, näiteks ehitismälestisi. See säte ühtib ka rahvusvahelise praktikaga. Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni artikkel 11 ütleb: „Tingimusel, et pärandi arhitektuursele ja ajaloolisele küljele on osutatud piisavalt tähelepanu, kohustub [riik] igal pool kaasa aitama: kaitstavate varade kasutamisele tänapäeva elu vajadustest lähtudes; kus võimalik, vanadele ehitistele uue kasutuse andmisele.“ Sama probleemi tõi välja Riigikantselei tehtud uuring, mis läbi küsitluse vahendas mälestiseomanike arvamust, et piirangud ei luba anda mälestisele täiendavaid või ka uusi funktsioone, mida omanik vajaks (nt teatud ümberehituse probleemid).27 Oma esialgse funktsiooni kaotanud mälestised seisavad tihti lagunedes, kuna omanikud, sh kohalikud omavalitused ja riik ei leia neile uut kasutust. Peamiselt on see probleemiks väiksema elanike arvuga maapiirkondades, aga ka mujal asuvate väga suurte hoonete või hoonekomplekside puhul. Näiteks on seoses osades kogudustes liikmete arvu kahanemisega probleemiks tõusmas mitmete kultuuriväärtuslike kirikuhoonete säilitamine. Selle sättega väljendab riik, et kui mälestise säilimine ja selle kaitse eesmärk tagatakse, võib mälestist kasutada ka algsest funktsioonist erinevalt. Lõikega 3 pannakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise tagamiseks mälestise või ehitise hooldamise ja remontimise kohustus mälestise või ehitise omanikule ja valdajale. Samuti tuleb mälestisel ja ehitisel erinevate tööde tegemisel järgida käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamiskohustus on muinsuskaitse korralduse keskne mõiste. Ainult siis, kui on tagatud mälestiste ja muinsuskaitsealade säilimine, on tagatud muinsuskaitse eesmärgi saavutamine. Mälestise ja ehitise säilimist tagavad selle hooldamine ja vajadusel remontimine ning erinevate tööde tegemisel (näiteks ehitamine) seaduses sätestatud nõuete järgimine. Hooldamine on väga oluline tegevus. Hooldamine on järjepidev tegevus mälestise seisundi säilitamiseks või parandamiseks. Järjepideva hooldusega välditakse suuremate tööde tegemise vajadust. Teisisõnu, kui mälestise eest pidevalt hoolt kanda, ei ole vaja seda restaureerida. Võrreldes kehtiva MuKS-ega ei sätesta eelnõu eraldi mälestise tähise säilitamise kohustust, see on hoolduskohustuse osa. Paragrahvis 34 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumine. Lõikes 1 avatakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise sisu. Rikkumine, mille tõttu halveneb mälestise, ehitise või selle osa seisund või see hävib, saab seisneda nii punktis 1 toodud tegevuses (näiteks osaline või täielik lammutamine, süütamine, loata tööde tegemisel muutub pöördumatult kunstiteose viimistluskihtide keemiline koostis ja asi satub hävimisohtu, jms) kui ka punktis 2 toodud tegevusetuses (näiteks pikaajalise hooldamiskohustuse täitmata jätmise tõttu laguneb hoone katus, mille tulemusena hoone vettib, jms). Ehitisel tervikuna ei ole keemilisi omadusi, küll aga selle osadel ja materjalidel – ennekõike tähendab see omavahel sobimatute keemiliste ühendite (näiteks viimistlusmaterjalide või sideainete (lubja ja tsemendi pH on erinevad)) kasutamist ja sellest 27 „Eraomanike...“, lk 6. 44 tekkida võivaid kahjustusi. Punktis 3 selgitatakse arheoloogiamälestise rikkumist, mis seisneb eelkõige kultuurikihi või leidude rikkumises väljakaevamise või muu tegevuse tulemusena. Kui arheoloogilist kultuurkihti on mitteteaduslikult kaevatud või leide välja võetud, on mälestise edasine teaduslik uurimine raskendatud, kuna ajalooallikana ei ole see enam terviklik. Lõigetes 2 ja 3 sätestatakse mälestise rikkumisega tekitatud kahju ulatuse määramise alused. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 204 sätestab kriminaalvastutuse kultuurimälestise rikkumise ja hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. KarS 205 näeb vastutuse kultuurimälestiste rikkumise ja hävitamise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud suur kahju. KarS § 107 seob vastutuse kultuuriväärtuste, sh kultuurimälestis vastu suunatud ründe eest suure kahju tekitamisega. KarS § 121 seob süüteoga tekitatud varaline kahju rahalise väärtusega. Kui süüteokoosseisu tunnusena on sätestatud varalise kahju tekitamine või süüteo ulatus on määratav rahaliselt, hinnatakse kahju või süüteo ulatust rahaliselt järgmiselt: 1) oluline on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot; 2) suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot; 3) eriti suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 400 000 eurot. Arvestades mälestise kui kaitstava hüve eripära, siis mälestise kahjustamisel ei ole võimalik kahju ümber arvestada rahaliseks kahjuks ning kahju ulatuse hindamisel tuleb lähtuda teissugustest kriteeriumitest, milleks on mälestise autentsuse ja potentsiaalse terviklikkuse taastamise võimalikkus, arvestades rikkumisega tekitatud muutuste ulatust. Lõikes 2 sätestatakse, et rikkumisega tekitatud kahju on oluline, kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise autentsust on kahjustatud, kuid selle potentsiaalne terviklikkus on taastatav ilma kunstilise või ajaloo võltsimiseta. Arheoloogiamälestise puhul on kahju oluline, kui kaevatud on segatud arheoloogilise kultuurkihi või täitelise iseloomuga pealmistes ladestustes. Lõikes 3 sätestatakse, et rikkumisega tekitatud kahju on suur, kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise autentsust on märkimisväärselt kahjustatud ning selle terviklikkuse taastamine eeldab ühe või mitme kultuuriväärtusliku osa asendamist koopiaga või rekonstrueerimist. Arheoloogiamälestise puhul on kahju suur, kui kaevatud on segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, pinnasest on võetud välja arheoloogilisi leide või on rikutud ehituskonstruktsioonide, vrakkide jms jäänuseid. Kunstilist või ajaloo võltsimise tähendust on selgitatud eelnõu seletuskirjas § 2 lõike 4 juures. Autentsuse mõistet on selgitatud § 2 selgituses (muinsuskaitse põhimõtted). Kokkuvõtvalt öeldes koosneb mälestise autentsus asja algupära maksimaalsest säilivusest, objekti kulgemisel läbi lisandunud kihistustest ja asja tähendusest ehk sellest, mis ta on mõeldud olema. Paragrahvis 35 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamise toetamine. Lõikes 1 sätestatakse, et mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks, remondiks, konserveerimiseks, restaureerimiseks, säilimistingimuste tagamiseks ja 45 taastamiseks maksab riik riigieelarves selleks otstarbeks ette nähtud vahenditest toetust. Toetuse andmise otsustab Kultuuripärandiamet, tehes seda eelarvevahendite piires, mis on talle riigieelarvest selleks eraldatud. Toetust võib taotleda mälestise või muinsuskaitse alal asuva ehitise omanik või valdaja. Lõikes 2 sätestatakse volitusnorm kultuuriministrile määruse kehtestamiseks, mis sätestab täpsemalt toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele esitatavad nõuded, taotluse esitamise tähtaja, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise alused, toetuse sihipärase kasutamise kontrollimise korra ning toetuse tagasinõudmise alused ja korra. Mälestise omamine seab omanikule asja kasutamisel piiranguid. Ta peab asja säilitama ning teatud juhtudel asja taastama. Selleks otstarbeks võib riik maksta mälestise omanikule toetust. Ka kehtiv õigus näeb ette toetuse maksmise ning selles osas eelnõu muudatusi kaasa ei too. Võrreldes kehtiva õigusega on jäetud eelnõust välja viide valla- või linnaeelarvele. Eelnõu ei pane kohaliku omavalitsuse üksusule kohustust mälestiste omanikke toetada. Ka praeguses õigusruumis on see kohalikele omavalitsustele vabatahtlik ülesanne ning sellele viitamine MuKS-es on pigem segadusttekitav. Kohalike omavalitsuste roll mälestiste kaitsel on sõltuvalt omavalitsusest, selle tulubaasist ja haldusvõimekusest väga varieeruv. On omavalitsusi, kes taotlevad eraomanikega võrdsetel alustel Kultuuripärandiameti toetuseid, samas leidub ka omavalitsusi, mis on loonud ise täiendavad toetusmeetmed oma piirkonna väärtuslike hoonete kaitseks. Uuringu „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ andmetel pakuvad restaureerimistoetusi neli omavalitsust (Tallinna, Tartu, Paide ja Viljandi linnad). Enne 2010. aastat on toetusi makstud Pärnus ja Rakveres.28 Eelnõust välja jätmine ei võta kohaliku omavalitsuse üksuselt õigust näha ette toetusi mälestiste omanikele. Selleks annab aluse kohaliku omavalitsuse autonoomia ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Toetust makstakse iga-aastase riigieelarve võimaluste piires. Probleemiks on olnud toetussumma vähesus. Sellele juhtis tähelepanu juba Riigikontroll 2007. a auditis „Kultuurimälestiste kaitse“,29 mille kohaselt on kõige ohustatumad just ehitismälestised kui kõige suuremaid investeeringud vajavad objektid. 2017. aasta lõpu seisuga on heas ja rahuldavas seisukorras olevate ehitismälestiste osakaal ainult 65,3% (5274 ehitismälestisest 3442). Ka uuringus „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ on toodud mälestiste eraomanikke puudutava probleemi ühe tuumana asjaolu, et mälestisele seatud piirangud ja riigi poolt pakutavad toetused ei ole tasakaalus. Võrreldes Riigikontrolli auditis (2007) ja nimetatud uuringus (2014) toodud andmeid omanike teadlikkuse kohta oma kohustustest selgub, et teadlikkus piirangutest ja kohustustest on märkimisväärselt kasvanud, kuid ehitismälestiste olukord on jäänud samaks.30 2017. a andmete põhjal on ehitismälestiste olukord läinud halvemaks. Ehitismälestiste halvema seisundi põhjusteks võrreldes teiste mälestise liikidega on nende korrastamiseks vajalike rahaliste vahendite suurem maht, aga ka Eestis toimuvad sotsiaalsed 28 „Eraomandis…“, lk 56–58. 29 Kättesaadav: http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/1984/Area/16/language/et-EE/Default.aspx 30 2007. a ei olnud 47% ehitismälestiste omanikest kursis mälestise omaniku kohustustega. 2013. a kinnismälestiste (ehitis-, arheoloogia-, ajaloomälestis) omanike hulgas läbi viidud küsitlus andis selleks protsendiks 10,1%. Auditis toodud avariiliste ja halvas olukorras ehitismälestiste protsent oli 26,3% (olukord näis parem, kuna kõiki ehitismälestisi ei olnud jõutud selleks ajaks inspekteerida). Riigikantselei uuring viidi läbi 2013-2014 ja selle perioodi vastav protsent on 27%. 46 ja majanduslikud arengud nagu näiteks ääremaastumine ning demograafilised protsessid. Võrdluseks on kunsti- ja tehnikamälestiste hulgas halvas või avariilises olukorras mälestiste osakaal ainult 8%. Vaatamata sellele, et riik panustab mälestiste restaureerimisse, on eraldatavad summad olnud aastaid ebapiisavad. Omanikele mõeldud toetuste eelarvet on jagunud peamiselt avariiliste mälestiste toetamiseks. See tähendab aga, et avariilisi hooneid toetades lagunevad samal ajal vähem investeeringuid vajavad hooned avariilisteks – tekib surnud ring. On ilmselge, et tegelike vajaduste mahukuse tõttu ei saa riik toetada kõiki omanikke piisavas mahus. Samas peab riik tagama toetuste mõistliku suuruse, et kindlustada toetuse eesmärgi realiseerumine. Kultuurimälestiste toetamine riigieelarvest toimub Kultuuripärandiameti eelarve kaudu, mis 2017. aastal oli 3,76 miljonit eurot, sealhulgas toetus kultuurimälestiste omanikele 675 tuhande ja pühakodade programm ca 723 tuhat eurot. Kultuurimälestiste omanikele mõeldud toetuste maht kasvas 100 tuhande euro võrra, mille arvelt toetati väärtuslike hoonedetailide ja interjööride uurimist ja konserveerimist. Aastate lõikes on Kultuuripärandiameti makstavad riiklikud restaureerimistoetused olnud järgmised: 2018 – 775 000 EUR 2017 – 775 000 EUR 2016 – 675 000 EUR 2015 – 650 000 EUR 2014 – 600 000 EUR 2013 – 575 205 EUR 2012 – 575 205 EUR 2011 – 575 205 EUR Paragrahvis 36 reguleeritakse teavitamiskohustust. Lõikes 1 pannakse mälestise ka muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikule või valdajale kohustus teavitada Kultuuripärandiametit mälestist või ehitist kahjustada võivast ohust või neil tekkinud kahjustusest, mälestiste või kinnisasja valduse tahtevastasest üleminekust ning vallasmälestise võõrandamisest, pärimisest, hoiuleandmisest või hoiukoha muutmisest. Hoiukoha all peetakse silmas aadressi, kus mälestis asub. Teavitamiskohustuse eesmärk on mälestise ja ehitise säilimise kindlustamine. Sarnased kohustused on ka kehtivas MuKS-es, seega ei ole tegemist uute kohustuste panemisega. Lõikes 2 pannakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikule kohustus, et kui ta annab mälestise valduse üle teisele isikule, on ta kohustatud teavitama asja valduse saajat asja mälestiseks olemisest. Ka selle teavitamise kohustuse eesmärk on tagada mälestise ja ehitise säilitamiskohustuse täitmist. Paragrahvis 37 sätestatakse kohustused mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise võõrandamisel, mille eesmärk on samuti mälestise ja ehitise säilimise tagamine. Lõike 1 kohaselt peab mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja võõrandamislepingusse või asjaõigusega koormamise lepingusse lisama sellekohase sätte viitega mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktile. Sätte eesmärk on tagada, et mälestise või ehitise uus omanik oleks informeeritud asja mälestiseks olemisest või ehitise asumisest muinsuskaitsealal. Teavitamiskohustuse järgmine 47 on esmajärjekorras müüja ülesanne. Kui mälestiseks oleva ehitise, muinsuskaitsealal asuva ehitise, kinnistu või nende osa võõrandamistehingut tõestab notar, on ta kohustatud kultuurimälestiste registrist kontrollima, kas lepingu esemeks olev ehitis, kinnistu või nende osa kuulub vallas- või kinnismälestise koosseisu või asub muinsuskaitsealal (notariaadimäärustik § 54). Lõikest 2 tulenev kohustus puudutab vallasmälestisi, mis moodustavad asjade kogumi. Neid on lubatud üksikult võõrandada või pärandada või pärandi jagamisel jaotada ainult Kultuuripärandiameti kirjalikul loal. Käesolevas eelnõus on loobutud mälestise võõrandamisel riigi ja kohaliku omavalistuse üksuse ostueesõigust. Seda seetõttu, et ostueesõigus ei ole kohane vahend mälestise säilitamiskohustuse tagamiseks. Parktikas on ostueesõigust väga harva kasutatud. Näiteks on kohaliku omavalitsuse üksus kasutanud mälestise ostueesõigust ühel korral, Obinitsa kääbaste puhul. Riik ostueesõigust kasutanud ei ole. Paragrahvis 38 sätestatakse mälestise sundvõõrandamine. Sundvõõrandamine on n-ö viimane meede mälestise säilimise tagamiseks, mida riik saab kohaldada. Kehtiva MuKS § 28 sätestab kinnismälestise sundvõõrandamise võimaluse. Eelnõuga laiendatakse seda ka vallasmälestistele. Küll on täpsemalt piiritletud sundvõõrandamise alus, mis oht mälestise säilimisele ning kui muud meetmed (järelevalve käigus rakendatavad meetmed) ei ole andnud tulemusi. Lõike 1 kohaselt võib mälestise sundvõõrandada, kui mälestise omanik ei täida käesolevast seadusest tulenevaid kohustusi ja mälestise säilimine on ohus ning selle säilimist ei ole võimalik teiste vahenditega tagada. Lõige 2 sätestab, et mälestis sundvõõrandatakse õiglase ja kohese hüvitise eest. Hüvitis makstakse sundvõõrandamisele kuuluva mälestise omanikule või pärijale. Kinnismälestise sundvõõrandamine toimub kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse kohaselt (lõige 3). Vallasmälestise sundvõõrandamise otsustab, sealhulgas määrab õiglase hüvitise valdkonna eest vastutav minister ehk kultuuriminister käskkirjaga. Sundvõõrandamise otsuses näidatakse sundvõõrandamise alus, väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus ja hüvitise saaja (lõige 4). Paragrahvis 39 sätestatakse mälestise taastamiskohustus. Hävinud mälestise taastamise teema seondub autentsuse ja rekonstruktsiooni teemaga valdkonna konventsioonides ja muudes rahvusvahelistes dokumentides. Alates Veneetsia harta vastuvõtmisest31 1964. aastal kuni Nara dokumendini32 1994. aastal on rõhutatud originaali tähtsust ning üheselt välistatud rekonstruktsioonid kui ajaloo võltsingud – Veneetsia harta sõnastuses lausa a priori. Siiski on erandjuhtudel mälestise koopiana taastamine lubatud, nt loodus- või inimkatastroofides hävinud eriti olulise kultuurikeskkonna osas (üleujutus, 31 Veneetsia harta ehk mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise rahvusvaheline harta, 1964. www.icomos.org/charters/venice_e.pdf 32 Rahvusvahelise tähtsusega autentsust käsitlev dokument www.icomos.org/charters/nara-e.pdf 48 maavärin, tulekahju vms) või juhul, kui ajaloolised hooned on tahtlikult (näiteks omaniku poolt või sõjalistes konfliktides) hävitatud või muul juhul, kui mälestised on traagiliselt hävinud ja kui nende taastamine aitab säilitada koha tähtsust. Seejuures tohib taastamisel tugineda vaid faktidele, iga uus lisandus peab olema originaalist selgelt eristatav ning loobuda tuleb igasugustest hüpoteesidest. Taastamiskohustus on sarnaselt kehtiva seadusega eelnõu vajalik osa. See täiendab eelnõu §-s 30 toodud mälestise ja muinsuskaitseala hävitamise ja rikkumise keeldu, kuna Kultuuripärandiametil on õigus nõuda hävinud või rikutud mälestise või selle osa taastamist. Mälestise osa all peetakse silmas üksiku objekti, näiteks kunstiteose mistahes osa. Lõikes 1 sätestatakse, et hävinud või rikutud mälestis ja muinsuskaitsealal asuv väärtuslik ehitis või nende osa tuleb taastada endises seisundis, kui see on juhtumi asjaolusid arvestades põhjendatud. Võrreldes kehtiva õigusega on taastamiskohustuse juures toodud selgemalt välja juhtumi asjaoludega arvestamine. Haldusorganil on siinkohal selle põhjendamise kohustus. Taastamiskohustuse panemine on haldusakt, mis muudab asja avalik-õiguslikku seisundit ning on siduv asja igakordsele omanikule. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise taastamiskohustuse ja -ulatuse otsustab Kultuuripärandiamet (lõige 2). Taastamiskohustus on oluline seada ka muinsuskaitsealal asuva ehitise suhtes, kuna üksikehitised moodustavadki linnalise muinsuskaitseala ja on selle olulised osad. Siinjuures on oluline märkida, et taastamiskohustus kehtib nende hoonete suhtes, mis on muinsuskaitseala kaitsekorras määratud vähemalt väärtuslikuks. Vastavalt eelnõu § 19lõikele 5 määratakse muinsuskaitsealal asuvatele ehitistele väärtusklassid (väga väärtuslik, väärtuslik ja vähemväärtuslik). Taastamiskohustus on mõistlik seada väärtusklasside järgi, kuna muinsuskaitsealal võib leiduda ka ehitisi või rajatisi, mille taastamist ei ole põhjust kaaluda või mille likvideerimine võib isegi olla soovitav. Lõikes 3 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet küsib enne taastamiskohustuse- ja ulatuse otsustamist arvamust asukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt ja riigi haldusorganilt, kelle pädevus seondub kaitse alla võtmise menetluse esemega. Nimetatud osapooled kaasatakse otsustusprotsessi sarnaselt §-s 15 toodule, kui nende õigusaktist tulenev pädevus on seotud taastatava mälestise või ehitisega. Lõike 4 kohaselt lähtutakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise taastamisel käesoleva peatüki 4. jaos sätestatud kinnismälestisega või käesoleva peatüki 5. jaos vallasmälestisega seotud tööde tegemise korrast. Mälestise taastamiskohustus lasub eelkõige mälestise igakordsel omanikul. Eelnõusse ei ole kehtivast õigusest üle võetud sätet, mille kohaselt rikutud mälestise taastamist korraldab mälestist rikkunud isik, kuna mälestise omanikul peab ise olema õigus otsustada, kellel ta oma vara taastada laseb. Asja taastamise korraldab selle omanik. Mälestise omanikul ja mälestist rikkunud isikul on õigus omavahel kokku leppida, et taastamist korraldab rikkuja. Mälestise omanikul on õigus esitada kahjunõue mälestist rikkunud või mälestise hävitanud isiku vastu ja see ei välista omaniku kahjunõuet rikkuja vastu võlaõigusseaduse alusel. Taastamiseks on õigus taotleda toetust muinsuskaitseseaduse alusel. Lõikega 5 reguleeritakse olukorda, kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise taastamine ei ole põhjendatud. Sel juhul korraldab Kultuuripärandiamet vajaduse korral mälestise või ehitise kohta teabe talletamiseks uuringu. Uuringu kulu võib sisse nõuda 49 mälestise või ehitise omanikult või mälestist rikkunud isikult ulatuses, milles isik on asja rikkumise või hävimise põhjustanud. Paragrahvis 40 sätestatakse kinnismälestise teisaldamine. Lõikes 1 sätestatakse kinnismälestise teisaldamise alus. Selle kohaselt võib kinnismälestise teisalda tema asukohast teise sobivasse asukohta, kui see on möödapääsmatu suure riikliku huvi tagamiseks ja kinnismälestise säilimine olemasolevas keskkonnas on ohustatud ning selle säilimist ei ole muul viisil võimalik tagada. Muinsuskaitse valdkonna üks rahvusvahelisi alusdokumente Veneetsia harta ehk „Mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise rahvusvahelise harta“ artikkel 7 ütleb: „Mälestis on lahutamatult seotud ajalooga, kuid ka oma asukohaga. Tema ümberpaigutamist, olgu tervikuna või osade kaupa ei tohi lubada. Erandi moodustavad need ümberpaigutused, mis on hädavajalikud mälestise säilitamiseks või tingitud eriti tähtsatest rahvuslikest või rahvusvahelistest vajadustest.“ Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni artikkel 5 on samasisuline. Eelnõuga kavandatav on nendega kooskõlas. Kinnismälestise teisaldamise võimalus toodi kehtivasse MuKS-sse sisse 2011. a muudatusega. See on praktikas harvaesinev ja erandlik, kuid teatud juhtudel vajalik säte. Teisaldamise regulatsioon on kohaldatav kinnismälestiste puhul, mis on kinnisasjaga või selle osaga püsivalt ühendatud (näiteks ehitismälestis, arheoloogiamälestiseks olev kultusekivi, mittemälestiseks oleva ehitise oluline osa, mis on mälestis). Regulatsioon ei kohaldu vallasasjast mälestisele. Kinnismälestise teisaldamiseks peavad olema üheaegselt täidetud kõik nimetatud tingimused. Praktikast saab tuua näite, kus Tallinna lennujaama territooriumil paiknevad kultusekivid teisaldati sama kinnistu piires lennu- ja ruleerimisradade laiendamise ja lennuohutuse tõttu. Lõike 2 järgi otsustab kinnismälestise teisaldamise võimalikkuse kultuuriminister. Enne asja otsustamist kuulab minister ära Kultuuripärandiameti, Muinsuskaitse Nõukogu ja kinnismälestise asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse seisukoha. Teisaldamise otsustamise algatamiseks on vajalik tõestada, et mälestise säilimine tema olemasolevas keskkonnas on ohus. Lõikes 3 määratakse, et kinnismälestise teisaldamise tingimused määrab Kultuuripärandiamet muinsuskaitse eritingimustega. Paragrahvis 41 sätestatakse juurdepääs kinnismälestisele. Juurdepääs kinnismälestisele reguleeritakse analoogselt kehtiva MuKS-ga. Kinnismälestised on osa kultuuriväärtustest, millest osasaamise võimalus peab olema ka teistel isikutel, seega on juurdepääsu võimaldamise sätestamine õigustatud. Lõike 1 järgi on kinnismälestise juurde viivad teed ja rajad päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning nende olemasolu korral peab kinnisasja valdaja tagama nimetatud ajal inimeste juurdepääsu mälestisele. See säte ei hõlma hoone sisse pääsemist. Lõikes 2 reguleeritakse kinnismälestiseks oleva hoonesse ja õuemaale pääsemist. Õuemaale, kus asub kinnismälestis või kinnismälestiseks olevasse hoonesse pääsevad teised isikud kinnisasja valdaja määratud ajal ja korras. See hõlmab ka omaniku või valdaja õigust küsida 50 tasu. Suurema kasutuskoormusega mälestistega võivad kaasneda ka suuremad kulutused. Vastutus mälestise korrashoiu ja säilimise eest lasub omanikul. Omanik võib juurdepääsu piirata kinnismälestise säilimise huvides või kodurahu kindlustamiseks. Õuemaa mõiste on kasutusel erinevates seadustes, näiteks keskkonnaseadustiku üldosa seadus, kuid ühest definitsiooni sellel ei ole. Ka muinsuskaitseseaduse tähenduses ei pea eelnõu koostajad seda vajalikuks ega võimalikuks eelnõuga määratleda. Seda seetõttu, et ühest ja erijuhtumitega sobivat regulatsiooni loomine on raskendatud. Õuemaa määratlus lähtub sellest, kuidas mõistlik inimene õuemaa mõistest aru saab ning hinnata tuleb ka konkreetset konteksti. Õuemaaks saab lugeda maaomaniku aktiivses kasutuses oleva maa – hoonete jm ehitiste vahelise ja neid vahetult ümbritseva maa, samuti aiamaa, puuviljaaia, mesila jms. Selleks võib olla ka mõisapark. Õuemaa piir ei pea olema märgistatud, kuid see ei ole välistatud. Paragrahvis 42 reguleeritakse juurdepääsu veealusele mälestisele. Juurdepääs veealusele mälestisele on reguleeritud sarnaselt kehtiva seadusega. Selle eesmärgiks on tagada vastutustundlik ja kultuuriväärtusi säästev juurdepääs veealusele mälestisele in situ. Veealusele mälestisele avaliku juurdepääsu tagamisel on vajalik määratleda põhireegel – „vaata, aga ära katsu“. Igasugune inimesepoolne füüsiline sekkumine nagu näiteks erinevate vraki pindade ja esemete puhastamine sinna aja jooksul tekkinud kihtidest, on võrdsustatav mälestise seisundi rikkumisega. Mälestiste puhul, mis on tundlikumad inimmõjudele, mille puhul on tehtud kindlaks sukeldumiste tagajärjel tekkinud negatiivne mõju selle säilimisele või mille juurde sukeldumine on ohtlik inimestele, võib Kultuuripärandiamet juurdepääsu piirata või keelata. Veealust kultuuripärandit puudutav sai Eestis esmakordselt reguleeritud 2011. a. Seoses järjest tiheneva laevaliiklusega, sukeldumisklubide ja hobisukeldujate arvu kasvuga ning sukeldumistehnika väga kiire arengu ja kättesaadavusega osutus veealuse pärandi kaitse reguleerimine riiklikul tasandil hädavajalikuks. Veealuse pärandiga seonduva reguleerimine seaduse tasandil on ühtlasi eelduseks Eesti Vabariigi liitumisele UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga, mida Kultuuriministeerium ette valmistab. Lõikes 1 sätestatakse, et veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndis on sukeldumine lubatud Kultuuripärandiameti sukeldumisloaga või majandustegevuse raames tegutseva ettevõtja juhendamisel. Lõigetes 2–5 sätestatakse sukeldumisloasse ja sukeldumisest teavitamisse puutuv ning nähakse ette volitusnorm kultuuriministrile määruse andmiseks, mis täpsustab sukeldumisloa taotlemist ja andmist. Paragrahvis 43 sätestatakse mälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemisele esitatavad nõuded. Lõikes 1 sätestatakse tööde tegemise üldnõuded, mida peab järgima kõiki töid tehes. Selle eesmärgiks on mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise kindlustamine. Autentsus on muinsuskaitse keskseid printsiipe, millel põhineb kultuuriväärtuste hoidmine. Kõige väärtuslikumad on autentsed ehk algupärased objektid, materjalid, tehnoloogiad. Samuti tegeletakse kultuuriväärtusega objektidel töid tehes ja kavandades kõigi asjasse ladestunud 51 kihtide kui väärtustega. Selleks, et need väärtused oleksid arusaadavad, tuleb võtta arvesse asja päritolu, kujunemist, kultuuriruumi jm. Lõikes 2 sätestatakse, et mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist konserveerides, restaureerides ja ehitades tuleb järgida Kultuuripärandiameti kooskõlastatud ehitusprojekti või tegevuskava ja tööde loaga seatud tingimusi. Samuti peab tööde teostaja pädevus olema tõendatud. Kultuuripärandiamet lähtub nõusoleku andmisel või sellest keeldumisel mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise ning selle kaitse eesmärgist, seades vajadusel kõrvaltingimusi. Paragrahvi 39 tuleb rakendada koosmõjus paragrahvidega 50, 64 ja 69. Paragrahvis 44 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitseala ehitise omaniku või valdaja nõustamine. Mälestiste ja muinsuskaitsealade säilimist peab toetama riigipoolne professionaalne teavitus- ja nõustamistöö. Muinsuskaitseseaduse 2011. a muutmise järel, mil omanikule lihtsustus mälestise remonditöödega seotu, suurenes Kultuuripärandiameti vajadus tegeleda süstemaatiliselt omanike teavitus- ja nõustamistööga, esitada juhendmaterjale elektrooniliselt oma kodulehel ning publitseerida neid tasuta jagamiseks. Nõustamistööd tehakse ka praegu, kuid eelnõus on see ennetav suund selgemalt välja toodud. See eeldab ka Kultuuripärandiameti töö mõningast ümberkorraldamist ja teatud töötajate spetsialiseerumist nõustamistegevusele. Praegu töötab Kultuuripärandiameti koosseisus igas maakonnas üks järelevalveinspektor (mõnes kaks), kelle ülesanneteks on kõigi mälestise liikidega seotud loakohustuslike tegevuste kooskõlastamine ja riiklik järelevalve. Nõustamisega tegelevad ka Kultuuripärandiameti koosseisus olevad ehitusinsenerid, samuti mälestise liikide spetsialistid oma vastutusvaldkonna piires. Vajadusel väljastab Kultuuripärandiamet mälestise hoolduskava. Paragrahvis 45 tuuakse sisse hoolduskava mõiste. Hoolduskava on mälestisespetsiifiline soovituslik dokument mälestise hooldamiseks, kasutamiseks jm. Hoolduskava ja nõustamistegevus on omavahel seotud selliselt, et hoolduskava väljastamine on üks võimalik nõustamise liik. Kehtiva MuKS-e kohaselt võib kaitsekohustuse teatises vajadusel märkida mälestise hooldamiseks tehtavate vajalike tööde loetelu. Kuna kaitsekohustuse teatis jäetaks eelnõust välja, saab kaitsekohustuse teatiste vastava osa edaspidi kajastada hoolduskavas. Samas ei ole muudatuse eesmärgiks mitte asendada üks dokument teisega, vaid tõsta hooldamiseks antavate juhiste kvaliteeti ning mälestisespetsiifilisust. Hoolduskavade andmiseks on juba olemas väga hea materjal Kultuuripärandiameti koostatud ja nii trükis kui veebis avaldatud juhendmaterjalide näol. Siiski ei seata kohustust kõigile mälestistele hoolduskavasid väljastada, kuna see ei pruugi alati vajalik olla. On hulk mälestisi, kus ei piisa hooldusest, vaid mis vajavad konserveerimist või restaureerimist. Hoolduskava annab Kultuuripärandiamet vajaduse korral. Selle vajaduse põhjendatuse üle otsustab Kultuuripärandiamet. Hoolduskava ei ole samasisuline ehitusseadustikus reguleeritud hooldusjuhendiga. Mälestise hoolduskavasid võib anda kõigile mälestise liikidele (mitte ainult ehitistele). Ehitismälestise hoolduskava on konkreetsele mälestisele spetsiifiline nõuannete kogum, mille järgmine on eelduseks kultuuriväärtuse säilimisele (mitte hoonesse paigutatud materjali või seadme toimimisele nagu EhS-s toodud hooldusjuhend). Käesoleva seaduse alusel antud hoolduskava ei välista ehitusseadustiku alusel koostatavat hooldusjuhendit, mille koostab ehitise projekteerija või ehitaja. 52 Paragrahvis 46 sätestatakse uuringu mõiste ja uuringu tegemise alused. Lõikes 1 sätestatakse, et millal on vajalik uuringu tegemine. Mälestisel ja muinsuskaitseala ehitisel ei saa teha töid ilma eelnevalt selleks uuringuga vajalikku teavet välja selgitamata. Sellega tagatakse, et tehtavad tööd on teaduslikult põhjendatud. Vajalikud abinõud võivad hõlmata kõike alates dokumentide kogumisest ja arhiiviuuringutest kuni vastava mälestise, ehitise füüsilisse kehandisse sekkuvate uuringuteni (väljakaevamine, konstruktsioonide avamine vm). Uuringu tulemustest lähtutakse, kui määratakse konserveerimise, restaureerimise või ehitamise tingimused. Uuringutulemused peavad tagama nii järgnevate tööde teadusliku põhjendatuse kui ka kvaliteedi. Uuring võib olla vajalik ka mälestise või ehitise tehnilise seisundi või varjatud kultuuriväärtuslike osade väljaselgitamiseks. Uuringu tulemustest sõltuvalt valitakse mälestise, ehitise jaoks sobivaim konserveerimis- või restaureerimislahendus ja neid arvestatakse ehitusprojekti või tegevuskava koostamisel. Uuringuid tehakse kõigil mälestise liikidel. Lõikes 2 tuuakse välja, et mälestise uuringut võib teha teaduslikul eesmärgil, st mitte ainult erinevate tööde tegemise eesmärgil. Teadusuuringu kulu ei kuulu hüvitamisele. Teadusuuringu eest maksab uuringu tellija. Lõikes 3 sätestatakse uuringu kavandamise ja läbiviimise keskne põhimõte. Esimene valik uuringu tegemisel on saavutada soovitud tulemus kõige väiksema sekkumisega, st võimalusel selgitada vajalik teave välja mälestise kehandisse füüsiliselt sekkumata. Lõike 4 järgi määrab uuringute vajaduse ja ulatuse Kultuuripärandiamet. Uuring määratakse kas enne muinsuskaitse eritingimuste andmist või eritingimustes. Samuti võib Kultuuripärandiamet uuringu määrata ka kooskõlastamiseks esitatud haldusaktile kooskõlastuse andmisel või ka tööde loas. Uuringu määramisel peab Kultuuripärandiamet eelnevalt hindama uuringu vajadust ja ulatust lähtuvalt kavandatavast töös ja olemasolevatest uuringutest. Lõikes 5 sätestatakse, et kui füüsiline sekkumine mälestise materjali osutub vajalikuks, on uuringu tegemiseks nõutav uuringukava ja Kultuuripärandiameti teavitamine uuringu alustamisest. Lõikes 6 tehakse erisus vallasmälestise uuringule. Vallasmälestise tavapärase konserveerimis- või restaureerimisprotsessi puhul kuuluvad mälestise uuringud reeglina töö protsessi juurde, mitte ei ole varem tehtav eraldiseisev osa. Ei ole põhjust suurendada halduskoormust ja nõuda eraldi uuringukava koostamist ja uuringust teavitamist kui see sisaldub konserveerimise või restaureerimise tegevuskavas ning uuring viiakse läbi koos töödega. Lõikes 7 kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega uuringu liigid ning uuringu tegemise korra. Paragrahv 47 sätestab uuringukava. Sätestatakse uuringukava sisunõuded. Uuringukava koostamine on nõutav, kui uuringu tegemisel on vajalik Kultuuripärandiameti teavitamine, st mälestisse või muinsuskaitsealal asuva ehitisse füüsiliselt sekkuva uuringu korral. Uuringukava koostamise eesmärk on saavutada kokkulepe uuringu lubatava mahu ja ulatuse osas, samuti vaadata enne uuringuga 53 alustamist üle võimalikud uurimismeetodid ja valida neist sobivaim, mis võimaldab vajaliku teabe saamise mälestist või ehitist kõige vähem kahjustaval moel. Kehtivas MuKS-s on selle nimetus uuringu tegevuskava, kuid et mitte tekitada segadust tööde tegevuskava mõistega, on eelnõus võetud kasutusele uuringukava mõiste. Paragrahvis 48 sätestatakse uuringuteatis. Kehtiva MuKS-e järgi peab uuringut läbi viia sooviv isik taotlema uuringuloa. Eelnõuga on seda korda lihtsustatud, tuues loakohustuse asemel sisse uuringust teatamise. Uuringust teatamine annab õiguse viia läbi uuringukavas kirjeldatud uuringut. Loamenetluse asendmaist teatise esitamisega on Eesti õiguses võimaldatud näiteks ehitusseadustikus väikse ohuga ja avaliku huvita ehitiste puhul. Kuna mälestised on kõik olulise avaliku huviga objektid, on eelnõu koostamise käigus kaalutud loakohustuse leevendamist ja ohu tekkimise võimalust kultuuriväärtuse säilimisele ning leitud, et teatemenetlust on võimalik kasutada uuringute tegemisel, kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevööndis reguleeritud tööde tegemisel (eelnõu § 51 lg 2-3) ning vallasmälestise hoiu- ja säilitustingimuste muutmise korral (vt eelnõu § 63 lg 4-5). Teatemenetluse põhimõtteks on, et teatise esitamisel on isikul õigus teatud ooteperioodi möödumisel alustada teatises kirjeldatud tegevusega, juhul kui haldusorgan teatisele ei reageeri, st ei esita lisatingimusi ega keela tegevust. Lõikes 1 sätestatakse uuringuteatise esitamine. Uuringuteatis esitatakse Kultuuripärandiametile. Teavitamiseks tuleb kümme päeva enne uuringu alustamist esitada vormikohane teatis. Kui pädev asutus ei teavita nimetatud tähtaja jooksul täiendava kontrolli vajadusest, võib teatise esitaja alustada uuringu tegemist (lõige 2). 10-päevane puhveraeg on vajalik, et kontrollida vajadusel uuringu läbiviimisele esitatavate nõuete järgimist. Haldusorganile on antud õigus kaaluda tegevuse lubamist, sellest keeldumist või lisatingimuste esitamist. Lõikes 3 sätestatakse uuringuteatise sisunõuded. Uuringuteatises märgitakse: 1) esitaja nimi, kontaktandmed, esitamise kuupäev ja allkiri; 2) uuringu tegija andmed; 3) uuringu alustamise ja lõpetamise aeg. Koos uuringuteatisega esitatakse nõuetekohane uuringukava (lõige 4). Kultuuripärandiamet kontrollib uuringukava ja uuringu tegija vastavust nõuetele ning vajaduse korral määrab uuringu läbiviimiseks täiendavaid tingimusi. Lõikes 5 sätestatakse uuringu keelamise alused. Kultuuripärandiamet keeldub uuringulubamisest, kui: 1) uuringukava ei vasta muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele; 2) uuringu tegijal ei ole uuringu tegemiseks vajalikku kvalifikatsiooni; 3) uuringu tegemisega võib tekkida oht mälestisele või selle osa säilimisele. Lõikes 7 sätestatakse uuringu läbiviimise maksimaalne aeg, milleks on kaks aastat teatise esitamisest või täiendavate nõuete esitamisest. Lõikes 8 antakse kultuuriministrile volitus kehtestada määrusega uuringuteatise esitamise- ja vorminõuded. 54 Paragrahvis 49 sätestatakse uuringu aruanne ja uuringu rahastamine. Lõikes 1 sätestatakse uuringu dokumenteerimise kohustus, mis täidab informatsiooni säilitamise eesmärki. Uuringuaruanne tuleb üle anda Kultuuripärandiametile kolme kuu jooksul pärast uuringu lõppemist. Kultuuripärandiamet kontrollib aruande vastavust uuringu dokumenteerimise nõuetele ja vajadusel tehtud uuringule. Uuringuaruanne säilitatakse Kultuuripärandiametis. Lõige 2 sätestab uuringu tellijale tema kantud uuringu kulu hüvitamise võimaluse. Hüvitise saamise eeltingimuseks on, et tehtud uuring on Kultuuripärandiameti määratud, st hüvitatakse uuring, mis oli vajalik läbi viia, et valmistada ette mälestise konserveerimist, restaureerimist või ehitamist. Hüvitamiskõlblik on uuringukulu siis, kui uuring on nõuetekohaselt teostatud ja dokumenteeritud. Uuringute kulu hüvitis on osaline, st ei hüvitata kogu uuringu kulu. Hüvitise määra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määruses. Hüvitise määr kujundatakse turusituatsiooni ja riigieelarve võimalusi analüüsides. Esiteks erinevad uuringute, aga ka järelevalve hind mälestistel väga olulisel määral, sõltudes nii mälestisel leitavatest peidetud väärtustest kui ka omaniku soovitavast tööde mahust, mistõttu täiemahulist hüvitamist ei ole võimalik riigieelarvesse sisse planeerida. Samuti tooks täiemahuline hüvitamine tõenäoliselt kaasa turuhinna suurenemise. Eelnõuga puudub võimalus seda ebasoovitavat kõrvalmõju reguleerida muul moel, kui seada sisse hüvitise piirmäär. Piirmäärad on kujundatud võttes arvesse vastavate tööde keskmisi turuhindu. Hüvitatava osa kavandatav suurus 50 % uuringu tegemise kulust, kuid mitte rohkem kui ettenähtud piirmäärani 1500 eurot. Uuringukohustuse eesmärgiks on kultuuriväärtuste säilimine ja kaitse, see on suures osas avaliku huvi kaitsmine. Seni on uuringud olnud tellija ehk asja omaniku kulul. Uuring on üks muinsuskaitse nõuetest, mis teeb tööde teostamise kulukamaks võrreldes n-ö tavatöödega. Eelnõuga võtab riik uuringutega seotud kulu osaliselt enda kanda. See on seotud eelnõu üldeesmärgiga tagada paremini kultuuriväärtusega asjade säilimine, vaadates selleks üle riigi ja mälestiste omanike kohustused ning õigused. Kultuurimälestiste omanikele muutub mälestistega seotud tööde teostamine majanduslikult soodsamaks. Eelduslikult mõjutab see omanikke tegema rohkem otsuseid mälestiste korrastamiseks. Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile määruse kehtestamiseks, milles määratakse hüvitise maksmise tingimused ja määr, maksmisest keeldumise alused ning nõuded uuringuaruandele. Paragrahvis 50 sätestatakse kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal kehtivad nõuded. Lõikes 1 sätestatakse loakohustus Kultuuripärandiameti kirjalikku luba (tööde tegemise luba) vajavate tööde kohta kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal. Tööde tegemise luba on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. HMS § 55 lg 2 kohaselt antakse haldusakt kirjalikus vormis. Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal on Kultuuripärandiameti tööde tegemise luba nõutav konserveerimiseks, restaureerimiseks, ehitamiseks ja mälestise ilme või omaduste muul viisil muutmiseks. Kinnismälestisteks on arheoloogiamälestised, ajaloomälestised ja ehitismälestised (eelnõu § 11 lg 8), st kõik need mälestised, mis on seotud kinnisasjaga. Loakohustus kehtib kõigi kinnismälestiste suhtes sõltumata nende spetsiifikast. Ilma loata näiteks ehitamine või mälestise ilme muutmine on käsitletav mälestise rikkumisena 55 Lõikes 2 sätestatakse, et muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides konserveerimis-, restaureerimis- ja ehitamistöödeks on luba nõutav, kui hoone asub maailmapärandi objektil või kui hoone on hinnatud muinsuskaitseala kaitsekorras väga väärtuslikuks. Siin avaldub ehitismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise peamine erisus. Ehitismälestis on kaitse alla võetud tervikuna, st koos interjööriga. Muinsuskaitseala puhul on kaitstavaks väärtuseks maa- ala kui tervik ning oluline on ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusliku terviku või maamaastiku säilimine. Muinsuskaitseala puhul on ühes kohas leiduvate kultuuriväärtuste kontsentratsioon nii suur, et ehitisi ühekaupa mälestiseks tunnistada ei ole otstarbekas, kuid ehitised ei pruugi olla ka samavõrra kultuuriväärtuslikud. Terviku üksikud elemendid on olulised, kuid piirangud ei pea alati laienema muinsuskaitsealal asuvate ehitiste interjööri. Kõrgendatud nõudmised seatakse maailmapärandi objektile ehk reguleeritakse ka interjööride säilimist. Erisus on vajalik, kuna maailmapärandi nimekirja kuuluva objekti näol on tegu rahvusvahelise tähtsusega pärandiga, mille suhtes eeldatakse selle kaitsmist esmalt kõige kõrgemal riiklikul tasandil. Muude muinsuskaitsealade puhul on vajalik interjööride suhtes loakohustus seada neile ehitistele, mis on hinnatud väga väärtuslikuks muinsuskaitseala kaitsekorras. Kehtiva MuKS alusel kehtestatud muinsuskaitseala põhimäärustes on kõigis nimetatud muinsuskaitseala ühe eesmärgina arhitektuurselt väärtuslike interjööride, detailide, elementide ja ajalooliste ehituskonstruktsioonide säilitamine ja eksponeerimine, kuid seda, millised on väärtuslikud interjöörid, ei ole selgitatud. Praktikas on selline säte mitmeti mõistetav ja keeruline rakendada. Kuna eelnõuga nähakse ette muinsuskaitsealal asuvatele ehitistele väärtusklasside andmine (§ 19 lg 5) ja kehtivate muinsuskaitsealade põhimääruste asendamine kaitsekorraga (§ 92) , on põhjendatud siseruumides ehitamise loakohustus sellega siduda. Selline suund on juba võetud ja vastavalt hinnatud Valga muinsuskaitseala ehitised Valga linna üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise käigus. Nimetud tööd saab hiljem kasutada muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise menetluses. Lõikes 3 sätestatakse tööde liigid, kus on vajalik tööde tegemiseks saada Kultuuripärandiameti tööde tegemise luba, arvestades mälestise liiki ja liigist või muinsuskaitsealast tulenevat spetsiifikat. Mälestiste omanike seas läbi viidud uuring tõi välja ühe peamise probleemina mälestise suhtes kehtivate piirangute rangus ja ühetaolisus, st et erinevatele objektidele ja töödele lähenetakse enamasti ühesuguse rangusega. Nagu eespool osutatud, on ka kehtiva MuKS-e kohaselt leevenduste tegemise võimalus piiratud. Selle probleemi valguses kaardistati eelnõu koostamisel mälestise liikide kaupa piirangud ja võimalikud leevendused, mida valdavalt loamenetluse käigus tehakse. Tulemuseks on erisused loakohustusest mälestise liikide ja muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklasside kaupa, mis on toodud seaduse tasandile käesoleva paragrahvi lõigetes 2–3 Kultuuripärandiameti luba on nõutav (lisaks lõikes 1 toodud üldisele loakohustusele): 1) kõrghaljastuse rajamiseks, raie-, kaeve- ja muudeks pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks arheoloogiamälestisel, ajaloolises looduslikus pühapaigas, ehitismälestisest pargis, ajaloomälestisest lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul ja muinsuskaitsealal; 2) haljastustöödeks ehitismälestisest pargis, kirikuaias, kalmistul, ajaloolises looduslikus pühapaigas; 3) maapinna ettevalmistamiseks metsaseaduse tähenduses arheoloogiamälestisel ja ajaloolises looduslikus pühapaigas. Loetletud tööd võivad kahjustada arheoloogilist kultuurkihti, ehitusjäänuseid, inimtegevuse tulemusena tekkinud pinnasekihte, pargi kujunduslikku tervikut, ajaloolist looduslikku pühapaika, kirikuaia või kalmistu väljanägemist ning väärtuslikke elemente. 56 Lõikes 4 sätestatakse, et pädev asutus (näiteks kohaliku omavalitsuse üksus, Tehnilise Järelevalve Amet) kooskõlastab Kultuuripärandiametiga ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustusliku ehitise ehitamise lubamise, kui ehitusteatise või ehitusloa taotluse ese on seotud mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitisega. Lõikes 5 seatakse Kultuuripärandiameti nõusolek tingimuseks kinnistu piiride muutmiseks kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal ning maa sihtotstarbe muutmisele, kui sellel asub arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik või muinsuskaitseala. Nii arheoloogiamälestise kui ka ajaloolise loodusliku pühapaiga puhul on väga oluline teada, kui nt karja-, põllu- või metsamaad soovitakse muuta elamumaaks ning ennetada tulutut asjaajamist või mälestise rikkumist. Sama kehtib muinsuskaitsealade kohta, kus ajalooline krundistruktuur on üks kaitse kehtestamise põhjuseid. Pädev haldusorgan peab kooskõlastama vastavasisulise haldusakti või toimingu enne otsuse tegemist Kultuuripärandiametiga. Kui lõigetes 1–3 sätestatud töö või toimingu tegemiseks ei ole vajalik Kultuuripärandiameti luba lähtuvalt konkreetsest kinnismälestisest või muinsuskaitsealal asuvast ehitisest, saab loakohustusest teha leevenduse asja mälestiseks tunnistamise õigusaktis või muinsuskaitseala kaitsekorras. Regulatsiooni muutmine annab juurde paindlikkust ja võimaldab läheneda mälestistele spetsiifilisemalt, kohaldades ainult neid piiranguid, mis on konkreetse mälestise liigi kaitse eesmärgi saavutamiseks vajalikud. Lõikes 6 on toodud ankurdamise, traalimise, süvendamistööde tegemise ja tahkete ainete kaadamise keeld veealusel mälestisel. Mainitud tegevused on määravaks ohuks veealuste kultuuripärandi objektide säilimisele. Praktikas on ilmnenud, et enamik merealadel paiknevaid laevavrakke on kahjustatud traalimise tagajärjel. Traalvõrgu ja veealuse mälestise kokkupuutel kahjustuvad mõlemad, mistõttu on mälestistest eemalhoidmisest huvitatud ka kalurid. Levinud on veealustele mälestistele sukeldumise käigus neile ankurdamine. See kahjustab sageli objekti, näiteks võib vrakk talle rakendatava jõu tagajärjel laguneda. Rauast vrakkide puhul kiirendab ankurdamine tekitatud pisivigastuste kaudu korrosiooni teket. Süvendamine ehk veealune kaevandamine, lõhkamine või setete ärauhtumine laevateede rajamiseks võib oluliselt kahjustada või täielikult hävitada veealuse mälestise, selle arheoloogilise ja loodusliku ümbruskonna, kultuurkihi ja seal sisalduva teadusliku informatsiooni. Lõikes 7 on sätestatud tegevused, mille puhul ei ole Kultuuripärandiameti luba nõutav. Kultuuripärandiameti luba ei ole nõutav: 1) kinnismälestise hooldamiseks ja remontimiseks. Remontimine on juba alates 2011. a MuKS-e muudatusest loakohustusest vaba ning sellele ei laiene seega ka tegevusloa kohustus. Remont ja hooldamine on tegevused, mida võivad teha ilma erihariduseta omanik või valdaja või tegevusluba mitteomav ettevõtja ilma mahuka asjaajamiseta, samuti ei ole selleks vaja eritingimusi, projekti, tegevuskava ega muinsuskaitselist järelevalvet. 2) ajaloomälestisest kalmistul haua kaevamisel. Kui üldjuhul on ajaloomälestistest kalmistutel kaevetööd loakohustuslikud, siis aktiivses kasutuses olevatel kalmistutel ei ole põhjust piirangut seada haua kaevamisele. 3) tegevuste suhtes ja ulatuses, milles on tehtud leevendusi mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktis. Paragrahvis 51 sätestatakse kinnismälestise kaitsevööndis kehtivad nõuded. 57 Selles paragrahvis reguleeritakse tööde tegemine kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevööndis. Piirangud on seotud kaitsevööndi eesmärkidega – mälestise säilimine sobivas keskkonnas ning vaadeldavuse tagamine, arheoloogiamälestistel kultuurkihi säilimine. Võrreldes kehtiva õigusega, kus tööde tegemiseks on vajalik saada Muinsuskaitseameti luba, on eelnõus muudetud kaitsevööndis tehtavate tööde regulatsiooni paindlikumaks ning loobutud on eraldi Muinsuskaitseameti loa nõudest. Kultuuripärandiamet kaastakse menetlusse kas juba kooskõlastamisel teise haldusorgani poolt (ehitamine) või on vajalik tööde teostajal Kultuuripärandiameti eelnev teavitamine. Kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevööndis on Kultuuripärandiameti eelnev kaasamine ja heakskiit järgmiste tööde tegemisel: 1) ehitise, sealhulgas ajutise ehitise püstitamine ning olemasoleva ehitise ümberehitamine AvTS § 35 lg 1 p 2, laiendamine, välisilme muutmine ja lammutamine; 2) kõrghaljastuse rajamine; 3) raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd tegemine arheoloogiamälestise, ajaloolise loodusliku pühapaiga, ajaloomälestisest kalmistu ja kirikuaia ning ehitismälestisest pargi kaitsevööndis; 4) maapinna ettevalmistamine metsaseaduse tähenduses arheoloogiamälestise ja ajaloolise loodusliku pühapaiga kaitsevööndis; 5) ankurdamine, traalimine, süvendamistööde tegemine ja tahkete ainete kaadamine veealuse mälestise kaitsevööndis. Punktides 1-2 nimetatud tegevused on reguleeritud kõigil kinnismälestiste ja muinsuskaitsealade kaitsevööndites, punktides 3–5 on sätestatud tööd kinnismälestise kaitsevööndis, arvestades mälestise liigist ja liigi spetsiifikast tulenevat kaitsevööndi eesmärki. Raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööde reguleerimise vajadust on selgitatud eelnõu § 50 lõike 3 juures. Raietöödega kaasneb enamasti – kui seda ei tehta kuiva või külmunud maapinnaga – tahes-tahtmata pinnase lõhkumist. Vastavalt eelnõule käsitletakse arheoloogiamälestiste puhul kaitsevööndit kui ala, kus kaevetöödel tuleb arvestada arheoloogiapärandi elementide ilmnemisega. Arheoloogiamälestise kaitsevööndis võib esineda kultuurkihi elemente – arheoloogilisi ladestusi, ehitiste või muude rajatiste jäänuseid või -jälgi, leide jms, sest maapealsete konstruktsioonideta arheoloogilise kultuurkihi puhul pole mälestise piiritlemine selge joonega võimalik. Samuti leidub arheoloogilisi kihte tihedalt paiknevate mälestiste (nt kääpad, kivikalmed) vahelisel alal. Ka 10–20 cm sügavused roopad kahjustavad arheoloogilisi kihte, see lõhub ladestuste stratigraafia ja leidude paiknemise. Samal põhjusel ei ole võimalik teha arheoloogiamälestiste ümber maa mineraliseerimistöid (maapinna ettevalmistamine metsa istutamiseks metsaseaduse tähenduses). Ajalooliste looduslike pühapaikade puhul ei saa pühaks peetud objekte (kivid, allikad, pinnavormid) käsitleda lahus neid ümbritsevast looduskeskkonnast, taimestikust. Puistuga kaetud maa-alaliste ajalooliste looduslike pühapaikade (hiied, ohvrikohad), samuti parkide ja ajaloomälestistest kalmistute puhul on kaitsevööndi puistu puhveralaks, mis peab tagama läheduses tehtavate uuendusraiete korral sujuva ülemineku ning kaitsma mälestisel kasvavaid puid lageraietest tingitud avanevate tuulte eest. Veealuse mälestise kaitsevööndis on reguleeritud ankurdamine, traalimine, süvendamistööde tegemine ja tahkete ainete kaadamine. See on vajalik veealuste mälestiste kaitseks. Põhjendused kattuvad eelnõu 50 lõike 5 kohta antud selgitustega. 58 Lõikes 1 sätestatakse, et ehitamise, milleks on ehitusseadustiku kohaselt nõutav ehitusteatise esitamine või ehitusluba, kooskõlastab pädev asutus ehitamise lubamise Kultuuripärandiametiga. Siinkohal väljendub Kultuuripärandiameti luba kooskõlastuses. Lõikes 2 ja 3 sätestatakse, et muudel juhtudel teavitab ehitamisest huvitatud isik või teiste reguleeritud tööde teostaja Kultuuripärandiametit. Ehitamisest huvitatud isik võib olla mälestise omanik, arhitekt või muu omaniku volitatud esindaja. Teavitamise kord on reguleeritud eelnõu §-s 60. Lõige 4 reguleerib olukorda, kus sama töö tegemine hõlmab nii mälestist kui ka kaitsevööndit (näiteks raietööd, pinnase ettevalmistamine), kus mälestise korral on nõutav Kultuuripärandiameti luba. Sellisel juhul ei ole vajalik taotleda luba ning täita ka teavitamiskohustust, vaid ka kaitsevööndis tehtavad tööd esitatakse tööde loa taotluses ning lahendatakse tööde loaga. Eraldi tööde teatist enam esitama ei pea, selle asendab tööde tegemise luba. Lõike 5 kohaselt võib mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamisel ning nende kaitsevööndi kehtestamisel teha loakohustest leevendusi lähtuvalt konkreetse mälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärgist. Samuti ei ole Kultuuripärandiameti luba nõutav kaitsevöödis asuva ehitise siseruumides ehitamisele. Võrreldes kehtiva seadusega ei reguleerita eelnõuga kaitsevööndis ehitiste sisetöid, kuna tulenevalt kaitsevööndi eesmärgist ei ole see vajalik. Reguleeritakse üksnes väliseid parameetreid – uusehitise püstitamine, ümberehitamine, laiendamine (juurde, alla ja peale ehitamine, välja arvatud hoonesisene laiendamine nt pööningule, juhul kui see ei mõjuta hoone välisilmet, nt katuseakende paigaldamisega). Paragrahvis 52 reguleeritakse tööde peatamist kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal. Selles paragrahvis võetakse üle kehtiva MuKS § 443 lg 1, muutes sõnastust eesmärgipärasemaks. Sellega pannakse tööde teostajale kohustus tööd kinnismälestisel, muinsuskaitsealal ja nende kaitsevööndis peatada, kui tööde käigus leitakse seni avastamata rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht, arheoloogiline kultuurkiht või mistahes muu leid. Sellega tagatakse informatsiooni edastamine seni teadmata kultuuriväärtusega asjade kohta, sealjuures on seni kehtinud arheoloogilisest kultuurkihist teatamisele lisatud muud olulised leiud (rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht vm). Praktikas tuleb nende leidmist ette. Leiust tuleb teavitada Kultuuripärandiametit. Vajaduse korral saab Kultuuripärandiamet uuendada uute asjaolude ilmnemise tõttu tööde loa menetluse ning määrata tööde loas tööde tegemisele lisatingimusi. Paragrahv on seotud ka eelnõu paragrahviga 83, mille kohaselt võib Kultuuripärandiamet või kohaliku omavalitsuse üksus peatada töö, mis võib ohustada mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist. Kultuuripärandiamet võib määrata vajaduse korral täiendavad uuringud või tööde teostamise tingimused selleks, et hoida ära mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise kahjustamine. Oluline on selgitada, et peatamine ei tähenda tingimata kõigi tööde seiskamist objektil, vaid ainult leitud asja säilitamiseks vajalikus ulatuses. Paragrahvis 53 sätestatakse muinsuskaitse eritingimused. 59 Kehtiva MuKS-e alusel nähakse muinsuskaitse eritingimustes ette kinnismälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise uuringu, säilitamise, konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise nõuded. Eritingimused on vajalikud enne ehitusprojekti või tegevuskava koostamist. Kehtiva korra järgi koostab muinsuskaitse eritingimused tegevusloaga isik mälestise omaniku tellimisel ning Kultuuripärandiamet kooskõlastab need. Eritingimused on oma eesmärgilt avalik-õiguslikud siduvad tingimused. Seetõttu on õiguslikult probleemne, et omanik tellib/ostab eritingimused endale eraõigusliku suhte raames. Kehtiv MuKS annab võimaluse, et ka Kultuuripärandiamet võib eritingimusi koostada. Praktikas on nende osakaal väga väike. Selline kahene regulatsioon muudab eritingimuste andmise ja õigusliku tähenduse veel segasemaks. Eelnõuga muudetakse nii eritingimuste andmise korda, andjat kui ka eritingimuste sisu. Eritingimustest lahutatakse uuringute osa, mis jääb endiselt mälestise omaniku kohustuseks. Eritingimuste sisuks jäävad konkreetsed tingimused mälestise säilitamiseks lähtuvalt soovitava töö sisust. Lõikes 1 sätestatakse, et muinsuskaitse eritingimused on nõutavad kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise, teisaldamise ja ehitamise ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks. Eritingimustega nähakse ette tingimused, mille järgimine on vajalik, et mälestis ja ehitis ning nende väärtused tööde käigus säiliksid. Lõikes 2 sätestatakse, et muinsuskaitse eritingimused on nõutavad ka kinnismälestisele või muinsuskaitsealale ehitise püstitamiseks või rajamiseks, välja arvatud juhul, kui ehitusprojekt järgib kehtiva detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi ja Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud detailplaneeringut. Detailplaneeringu kooskõla vajadus planeeringu eritingimustega tuleneb PlanS § 124 lõikest 8. Mõeldud on uusehitise ehitamist, mida tehakse detailplaneeringu alusel. Lõikes 3 sätestatakse, et muinsuskaitse eritingimused annab Kultuuripärandiamet. Muinsuskaitse eritingimused on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Kultuuripärandiamet ei anna üldplaneeringu ja detailplaneeringu eritingimusi (eelnõu § 55). Selle dokumendi koostamise korda võrreldes kehtiva õigusega ei muudeta. Lõikes 4 sätestatakse muinsuskaitse eritingimustega määratav. Tingimuste seadmisel lähtutakse mälestise konserveerimise, restaureerimise või ehitamise eesmärgist ja ulatusest, mis on kirjeldatud eritingimuste andmise taotluses ning mälestise säilitamise eesmärgist. Muinsuskaitse eritingimustega võib määrata, kui see on asjakohane: 1) konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise nõuded, pidades silmas mälestise kultuuriväärtusliku terviku, osade, tarindite ja detailide säilimist või seisundi parandamist või mälestise asukohas välja kujunenud keskkonda või selle seisundi parandamist, sealhulgas arhitektuurilised, ehituslikud ja kujunduslikud tingimused; 2) ehitise püstitamise korral kõrgusepiirang, mahud ja hoonestuslaad, arhitektuurilised, ehituslikud ja kujunduslikud tingimused ning asend krundil; 3) ehitamise või muude tööde tegemise nõuded, pidades silmas mälestise säilimist sobivas keskkonnas või selle keskkonna seisundi parandamist; 4) mälestisele avanevad olulised vaatesuunad; 5) nõuded ehitusprojektile, sealhulgas ehitusprojekti staadium või tegevuskavale; 6) ehitusprojekti koostamise vajadus, 7) vajalikud uuringud, mis tuleb läbi viia enne ehitusprojekti või tegevuskava koostamist või tööde teostamise ajal, ning nende eesmärk ja ulatus; 60 8) muinsuskaitselise järelevalve teostamise vajadus; 9) tööde dokumenteerimise kohustus, kui muinsuskaitselist järelevalvet ei määrata; 10) nõuded töö teostaja ja muinsuskaitselise järelevalve teostaja kvalifikatsioonile. Punkti 5 nõuete all ehitusprojektile on peetud silmas näiteks projekti staadiumi, tööjooniste koosseisu või muid nõudeid. Mälestised on kõrge kultuuriväärtusega objektid, mille säilimise tagamiseks võib sõltuvalt objekti iseloomust ja keerukusest olla vajalik seada täpsemaid nõudeid ehitusprojekti dokumentidele. Ka kehtiva MuKS-e alusel antud kultuuriministri 04.07.2011. a määruse nr 15 „Kinnismälestiste ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektide koostamise ning neis eelnevate uuringute tegemise tingimused ja kord“ järgi on Kultuuripärandiametil õigus nõuda täiendavaid materjale. Analoogne määrus on kavas anda eelnõu § 52 lõike 3 alusel ning see seab piirid, milliseid nõudeid on võimalik projektile esitada. Vastavalt punktile 6 saab Kultuuripärandiamet eritingimustega määrata, kui tööde loa saamiseks ei ole vajalik ehitusprojekti esitada. Ehitusprojekti esitamise vajalikkust ei saa mälestistest ehitiste ja muinsuskaitsealal asuvate ehitise puhul siduda samade kriteeriumitega kui ehitusseadustik. Ehitusseadustiku järgi on ehitusteatisel ja ehitusloal (sh ehitusprojekt) ohutuse ja teiste isikute õiguste kaitse eesmärk. Ehitusprojekti kohustuslikkus nähtub ehitusseadustiku lisast 1 „Tabel ehitusteatise, ehitusprojekti ja ehitusloa kohustuslikkuse kohta“, mis ei pruugi tagada piisavalt mälestiste kaitse eesmärki. Ehitusseadustik lähtub kohustuste seadmisel ehitise tehnilist ohutusest silmas pidades ehitise tüüpi (hoonetüüp) ja suurust (ruutmeetrite arv). Ehitise kultuuriväärtusel ei ole ehitise tüübi ega suurusega otsest seost. Punkti 7 alusel saab määrata vajadusel lisauuringute tegemise kas enne tööde alustamist (kavandamise faasis) või tööde teostamise käigus. Selle vajadus on haldusorgani otsustada, kes teeb seda, hinnates kavandatava tegevuse mõju mälestisele ja olemasolevate andmete piisavust. Lõike 5 järgi on Kultuuripärandiametil õigus nõuda enne muinsuskaitse eritingimuste andmist uuringu tegemist, kui eritingimuste andmise taotluse sisust ilmneb, et ilma uuringut läbi viimata ei ole võimalik muinsuskaitse eritingimusi kindlaks määrata. Muinsuskaitse eritingimuste andmise taotluse menetlus peatub kuni nõuetekohase uuringuaruande esitamiseni. See säte on seotud eelmise lõikega, st et mälestisel, millel eritingimused on kohustuslikud, võib Kultuuripärandiamet nõuda ja määrata uuringu tegemise nii eritingimuste andmiseks kui ka eritingimustega enne töid või tööde käigus tegemiseks. See on vajalik, kuna kõiki vajalikke uuringuid ei ole võimalik teha enne töödega alustamist (näiteks on vaja avada ehituskonstruktsioone). Paragrahvis 54 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste taotlemine ja menetlus. Lõike 1 kohaselt algab muinsuskaitse eritingimuste andmise menetlus taotluse esitamisega Kultuuripärandiametile. Taotluses tuleb märkida taotleja nimi, taotluse sisu (töö eesmärk ja ulatus), taotluse esitamise kuupäev ja taotleja allkiri ning märkida haldusakti kättetoimetamiseks vajalikud kontaktandmed. Taotlusele võib lisada ka muid, konkreetse taotluse sisust lähtuvaid vajalikke andmeid. 61 Lõike 2 kohaselt kontrollib Kultuuripärandiamet muinsuskaitse eritingimuste taotluse saamisel selle vastavust nõuetele. Kui taotluses esinevad puudused, annab menetleja taotlejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks HMS-s sätestatud korras. Kui esitatud taotlusest selgub, et muinsuskaitse eritingimuste andmine on ilmselgelt võimatu, jätab Kultuuripärandiamet taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega. Ilmselge võimatuse hindamisel tuleb hinnata asjaolusid, mille tõttu muinsuskaitse eritingimuste andmine taotlejale ei oleks võimalik. Sisuliselt on tegu HMS-e § 14 lõike 6 punktis 2 sätestatud asjaoluga, kus haldusorgan tagastab taotluse seda läbi vaatamata seadusega sätestatud juhtudel. Sellised asjaolud on harvaesinevad ja erandlikud. Sellisteks asjaoludeks saab MuKS-e mõistes lugeda näiteks olukorda, kus taotletav tegevus ilmselgelt ei taga mälestise või selle väärtuste säilimist. Näiteks taotletakse lammutamist või tegevusi, mis on käsitletavad mälestise või selle osa hävitamisena; samuti olukord, kus taotletakse ehitusmahtu alale, kus detailplaneeringu järgi puudub ehitusõigus või kus asub mälestise vaatesektor või vaatekoridor. Lõikes 3 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet annab eritingimused või otsustab nende andmata jätmise 30 päeva jooksul arvates nõuetekohase taotuse saamisest. Muinsuskaitse eritingimuste andmise taotluse menetlus peatub, kui muinsuskaitse eritingimusi ei ole võimalik anda enne uuringu tegemist ja Kultuuripärandiamet uuringu määrab (eelnõu § 49 lg 5). Menetlus peatub kuni nõuetekohase uuringuaruande esitamiseni. Kui muinsuskaitse eritingimusi ei ole võimalik anda ettenähtud 30 päeva jooksul, peab Kultuuripärandiamet HMS-e § 41 alusel viivituseta tegema teatavaks eritingimuste sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Samas nähakse ette, et kui Kultuuripärandiamet otsustab menetluse korraldada avatud menetlusena, antakse projekteerimistingimused 60 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Avatud menetlust on põhjust kaaluda väga suure avaliku huviga objektide puhul nagu nt Kadrioru park, mõni linnus vms. Lõikes 4 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste andmisest keeldumise alused. Kultuuripärandiamet keeldub muinsuskaitse eritingimusi andmast, kui: 1) kavandatavad muudatused ei taga mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimist; 2) ei ole tehtud eritingimuste andmiseks vajalikke uuringuid; 3) taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutavad muinsuskaitse eritingimuste andmise otsustamist. Lõikes 5 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste kehtivuse aeg, milleks on viis aastat alates nende andmisest. Muinsuskaitse eritingimuste kehtivust võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra viie aasta võrra. Pikendamise vajadus võib tuleneda eritingimuste andmise järel pikale veninud projekteerimisest ja ajamahukast tööst. Kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise seisukord, teaduslik teave selle kohta ega töödele esitatavad nõuded ei ole vahepeal muutunud, on pikendamiseks alus. Lõikes 6 sätestatakse, et kui sama taotluse eseme kohta on antud uued muinsuskaitse eritingimused, muutuvad varem antud eritingimused kehtetuks. See kehtib nii mälestise kui terviku kohta antud eritingimuste kui ka mälestise osa kohta antud eritingimuste kohta. Eriti just suuremate või investeeringumahukate mälestiste, näiteks suurte hoonete või komplekside puhul, võidakse töid teha osade kaupa ning ka eritingimusi on taotletud ja koostatud osade kaupa. Selline võimalus jääb ka käesoleva eelnõuga. 62 Lõikes 7 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste kehtetuks tunnistamise alused. Paragrahv 55 käsitleb üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi. Lõikes 1 sätestatakse üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise eesmärk, milleks on kinnismälestist ja muinsuskaitseala planeeritava ruumilise arengu ja sellest tulenevate muutuste käigus säilitada, sealhulgas tagada nende vaadeldavus. Järgides planeeringu koostamisel eelnevalt koostatud eritingimusi, milles on määratletud säilitamise nõuded, tagatakse, et mälestist või muinsuskaitseala ei kahjustata ehitusõiguse määramisel, hoonestusala piiritlemisel, haljastuse põhimõtete määramisel jne Lõikes 2 sätestatakse üldplaneeringu eritingimuste koostamise juhud. Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala või selle kaitsevöönd. Kultuuripärandiametiga kooskõlastatult ei pea eritingimusi koostama juhul, kui kavandatav tegevus ei muuda oluliselt väljakujunenud ruumilist olukorda või muinsuskaitseala säilimist ja vaadeldavust. Analoogne säte on kehtivas õiguses sätestatud planeerimisseaduse § 74 lõikes 6, kuid selguse huvides on see toodud üle muinsuskaitseseadusesse. Lõike 3 kohaselt koostatakse detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või nende kaitsevöönd. Analoogne säte on kehtivas õiguses sätestatud planeerimisseaduse § 74 lõikes 6, kuid selguse huvides on see toodud üle muinsuskaitseseadusesse. Lõikes 4 laiendatakse detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kohaldamisala neile juhtumitele, kus detailplaneeringu koostamise kohustus planeerimisseaduse järgi puudub ja uusehitis rajatakse muinsuskaitsealale, kaitsevööndisse või mälestise kaitsevööndisse projekteerimistingimuste alusel. See vajadus tuleneb 2015. aastal jõustunud PlanS-st ja EhS- st. Varem kehtinud PlanS-s sisaldas sätet, mis nõudis detailplaneeringut uue hoone ehitamiseks muinsuskaitsealal või kaitsevööndites alati. 2015. a kehtima hakanud uue planeerimisseadusega on see erisus kaotatud. Uusi hooneid võib rajada detailplaneeringuta, ainult projekteerimistingimuste alusel. Iseenesest on selline detailplaneeringukohustusest vabastamine positiivne, kuna kiirendab ka muinsuskaitsealadel tühjade aukude hoonestamist. Samas on siiski oluline enne projekti koostamist krundi ajalugu, kunagine hoonestus, olulised vaated jms läbi analüüsida ning teha seda detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes. Projekteerimistingimuste andmisel detailplaneeringu olemasolul tuleb arvestada detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustega. Viimane tuleneb asjaolust, et uus ehitusseadustik annab võimaluse kehtivat detailplaneeringut projekteerimistingimustega muuta või täpsustada. Varem selline võimalus puudus, mistõttu praktikas on just selle muudatuse järel osutunud vajalikuks luua säte, mis seab muinsuskaitsealal, muinsuskaitseala või kinnismälestise kaitsevööndis tingimuseks detailplaneeringu eritingimuste järgimise. Lõikega 5 määratakse, et üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi võib koostada vastavat kvalifikatsiooni omav isik ning need tuleb kooskõlastada Kultuuripärandiametiga. Eelnõu § 64 lõige 2 p 3 alusel peab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostaja kvalifikatsioon olema tõendatud. Isiku kvalifikatsiooni tõendab kas kutsetunnistus või käesoleva seaduse alusel antud pädevustunnistus. 63 Lõikes 6 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile määruse kehtestamiseks, millega määratakse täpsemad nõuded üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamisele. Käeoleval ajal on samasisuline määrus antud kehtiva MuKS-e § 25 lõike 10 alusel. Selle sisu ei ole oluliselt kavas muuta. Paragrahv 56 reguleerib ehitusprojekti. Lõikes 1 on sätestatud, et kinnismälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist võib konserveerida, restaureerida ja ehitada ehitusprojekti järgi. Ehitusprojekti esitamise vajalikkust ei saa mälestistest ehitiste ja muinsuskaitsealal asuvate ehitiste puhul siduda samade kriteeriumitega kui ehitusseadustik. Ehitusseadustiku kohaselt on ehitusteatisel ja ehitusloal (sh ehitusprojekt) ohutuse ja teiste isikute õiguste kaitse eesmärk. Ehitusprojekti kohustuslikkus nähtub ehitusseadustiku lisast 1 „Tabel ehitusteatise, ehitusprojekti ja ehitusloa kohustuslikkuse kohta“, mis ei pruugi tagada piisavalt mälestiste kaitse eesmärki. Ehitusseadustik lähtub kohustuste seadmisel ehitise tehnilist ohutusest silmas pidades ehitise tüüpi (hoonetüüp) ja suurust (ruutmeetrite arv). Ehitise kultuuriväärtusel ei ole ehitise tüübi ega suurusega otsest seost. Siin on lähtekohaks mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise või ehitamise keerukus. EhS § 13 lg 3 sätestab volitusnormi valdkonna eest vastutav ministrile kehtestada määrusega ehitusprojektile esitatavad nõuded. Sellest tuleneb ka kultuuriministrile volitus anda määrus, milles täpsustatakse ehitusprojekti koosseisu nõudeid. Siin on peetud silmas näiteks projekti staadiumi, tööjooniste koosseisu või muid nõudeid, mis täpsustavad üldnõudeid ehitusprojektile. Mälestised ja muinsuskaitsealal asuvad ehitised on kõrge kultuuriväärtusega objektid, mille säilimise tagamiseks võib sõltuvalt objekti iseloomust ja keerukusest olla vajalik anda heakskiit töödele põhjalikuma projekti alusel, st seada täiendavaid nõudeid ehitusprojekti dokumentidele. Ka kehtiva MuKS-e alusel antud kultuuriministri 04.07.2011. a määruse nr 15 „Kinnismälestiste ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektide koostamise ning neis eelnevate uuringute tegemise tingimused ja kord“ alusel on Kultuuripärandiametil õigus nõuda täiendavaid materjale, nt põhiprojekti kooskõlastamisel võib Kultuuripärandiamet nõuda tööprojekti täiendamist muinsuskaitseliste eriosade (hooneosade detailjoonised, profiilijoonised) või muude muinsuskaitseliselt oluliste detailide ning tarindite tööprojekti osadega. Lõikes 2 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet võib otsustada, et tööde loa saamiseks ei ole ehitusprojekti esitamine nõutav, kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise või ehitamise keerukus seda ei eelda. Leevenduse tegemine otsustatakse muinsuskaitse eritingimuste andmisel. Sellisel juhul on nõutav tegevuskava koostamine (§ 57) ja selle esitamine tööde loa saamiseks. Lõikes 3 on sätestatud, et ehitusprojekt tuleb koostada kooskõlas muinsuskaitse eritingimustega. Paragrahv 57 reguleerib tegevuskava. Lõikes 1 sätestatakse, et juhul kui ehitusprojekt ei ole tööde loa saamiseks nõutav, koostatakse kinnismälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise restaureerimiseks, konserveerimiseks, ehitamiseks või teisaldamiseks tegevuskava. Tegevuskava on kasutusel ka kehtiva õiguse järgi, kuid mõiste hõlmab kehtivas MuKS-s üksnes vallasmälestise konserveerimise- või 64 restaureerimise tegevuskava. Eelnõuga laiendatakse tegevuskava mõistet kinnismälestistele, et eristada seda kui väiksemamahulist dokumenti ehitusprojektist. Tegevuskava tuleb koostada kooskõlas muinsuskaitse eritingimustega (lõige 2). Lõikes 3 sätestatakse tegevuskava sisunõuded. Tegevuskavas kirjeldatakse kavandatava töö eesmärki ja teostamise ajakava, mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise seisundi kirjeldust, tehtud uuringute järeldusi, andmeid varasemate konserveerimis-, restaureerimis- või remonttööde kohta, tööde metoodikat ja ulatust, kasutatavate materjalide kirjeldust, illustreerivat materjali ning vajadusel tehnilisi jooniseid. Paragrahv 58 reguleerib tööde tegemise luba. Lõikes 1 sätestatakse tööd, mille tegemise õiguse kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal annab Kultuuripärandiameti tööde tegemise luba. Ilma tööde tegemise loata on sätestatud töid teha ei tohi. Lõikes 2 sätestatakse, millal tööde tegemise luba ei ole nõutav. Luba ei ole vaja taotleda juhul, kui nimetatud töö teostamiseks on vajalik mõne teise haldusorgani luba ja Kultuuripärandiamet on kooskõlastanud töö selle haldusmenetluse raames ning märkinud, et eraldiseisvat tööde tegemise luba ei ole vaja saada. See tähendab, et kooskõlastusega antakse tööde tegemiseks luba ja töid võib teha, arvestades kooskõlastuses märgitud tingimusi, kui need on määratud. Muu haldusmenetlus võib olla näiteks kaeve- või raieloa menetlus, ehitusloa taotlus kinnismälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndis. Eelkõige saavad siin kõne alla tulla tegevused, milleks ei ole vaja taotleda muinsuskaitse eritingimusi ning mille tegemiseks ei pea töö teostaja kvalifikatsioon olema tõendatud MuKS-e kohaselt. Sellise võimaluse ettenägemine võimaldab vähendada taotleja halduskoormust. Lõikes 3 sätestatakse, et tööde loa taotlus koos lisadokumentidega esitatakse Kultuuripärandiametile ning lõikes 4 tuuakse nõuded taotluse sisule. Tööde loa saamise tingimused on nõuetele vastav ehitusprojekt või tegevuskava. Tööde tegemise luba taotletakse enne töödega faktilist alustamist. Selleks ajaks peab olema kokkulepe tööde teostajaga ja tema andmed tuleb esitada tööde loa taotluses. See on vajalik, et teha kindlaks, kas tööde teostaja kvalifikatsioon vastab kavandatavale tööle. Lõikes 5 sätestatakse, et koos tööde loa taotlusega esitatakse ehitusprojekt või tegevuskava. Ehitusprojekt või tegevuskava tuleb koostada kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimisel, restaureerimisel või ehitamisel. Ehitusprojekti või tegevuskava koostamisel tuleb järgida eritingimustega määratud tingimusi (sh nõue ehitusprojekti staadiumile), uuringutulemusi, samuti tuleb ehitusprojekti koostamisel järgida üldistele ehitusprojektile esitatavatele nõuetele (majandus- ja taristuministri 17.07.2015. a määrus nr 97) kultuuriministri määrusega lisatud nõudeid, kui need on kehtestatud. Kinnismälestise ehitusprojekti ja tegevuskava võib koostada vastavat kvalifikatsiooni omav isik, kelle pädevus on tõendatud vastava kutsetunnistuse ja MuKS-e kohase pädevustunnistusega. Ehitusprojekt või tegevuskava võivad olla mahukad dokumendid, mille vastavuse hindamine on ajamahukas ning menetluse käigus võib ilmneda vajadus kõrvaldada selles puudusi. See omakorda pikendab tööde loa saamise otsuse langetamist. Seetõttu võib olla põhjendatud ja otstarbekas teha kindlaks ehitusprojekti ja tegevuskava vastavus enne lõppotsuse tegemist. Kehtiva MuKS § 35 lg 4 näeb ette, et kinnismälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise 65 konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektid tuleb kooskõlastada Kultuuripärandiametiga. Sama paragrahvi lg 5 alusel annab Kultuuripärandiamet tööde alustamise loa pärast projekti kooskõlastamist. HMS-st tulenevalt ei ole siin õige kasutada terminit „kooskõlastama“. HMS § 16 tähenduses on kooskõlastamine kahe haldusorgani vaheline tegevus, kus lisaks menetlust läbiviivale haldusorganile osaleb menetluses ka teine haldusorgan. HMS võimaldab haldusmenetluses langetada otsused etapiviisiliselt, kui lahendatavad haldusküsimused on komplitseeritud, mahukad vms. Sellisel viisil on võimalik teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu, näiteks ehitusprojekti nõuetele vastavus. HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt on sellisel juhul tegemist eelhaldusaktiga. Paragrahvis 59 reguleeritakse tööde loa menetlemist. Lõikes 1 sätestatakse, et tööde tegemise luba menetleb Kultuuripärandiamet ja kontrollib selle nõuetele vastavust. Tööde loa taotluse saamisel kontrollitakse, kas ei esine asjaolusid, millal tööde loa andmine oleks ilmselgelt võimatu. Ilmselge võimatuse hindamisel tuleb hinnata asjaolusid, mille tõttu tööde loa andmine taotlejale ei oleks võimalik. Sisuliselt on tegu HMS- e § 14 lõike 6 punktis 2 sätestatud asjaoluga, kus haldusorgan tagastab taotluse seda läbi vaatamata seadusega sätestatud juhtudel. Sellisteks asjaoludeks saab olla muinsuskaitse eritingimuste puudumine, kui need on kohustuslikud. Kultuuripärandiamet annab tööde loa või keeldub selle andmisest 30 päeva jooksul (lõige 2). Kui tööde tegemise luba ei ole võimalik anda ettenähtud aja jooksul, peab Kultuuripärandiamet HMS-e § 41 alusel viivituseta tegema teatavaks loa andmise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Lõikes 3 sätestatakse, et tööde loa andmisel võib Kultuuripärandiamet seada kõrvaltingimusi, sh määrata uuringuvajadus tööde tegemisel ajal. Tingimuste seadmise eesmärk on tagada kinnismälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimine tööde tegemise ajal. Näiteks võib olla tööde tegemise luba andes, mille esemeks on raietööde tegemine, vajalik märkida, kus võib ja kus ei või raskeveokiga sõita, kui tegu on maastikul jälgitava arheoloogiamälestisega. Lõigetes 4 ja 5 sätestatakse tööde loast keeldumise kaalumise alused. Lõikes 4 sätestatakse üldised alused, mis on kohaldatavad kõikide loakohustusega tööde puhul. Kultuuripärandiamet võib keelduda tööde loa andmisest, kui: 1) kavandatav töö ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud nõuetele; 2) kavandatav töö võib kahjustada mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende osade säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärki. Lõikes 5 sätestatakse alused, mille esinemisel võib Kultuuripärandiamet keelduda konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks tööde tegemise luba andmast. Need on järgmised: 1) ehitusprojekti või tegevuskava ei ole koostanud pädev isik; 2) ehitusprojekt või tegevuskava ei vasta muinsuskaitse tingimustele või uuringu tulemustele; 3) töö teostaja või muinsuskaitselise järelevalve teostaja ei vasta käesoleva seaduse § 69 lõikes 1 sätestatud nõudele (töö teostaja peab olema pädev); 4) töö teostajal või muinsuskaitselise järelevalve teostajal on varem tehtud tööde nõuetekohane aruanne esitamata. 66 Lõikes 6 sätestatakse, et tööde tegemise luba antakse kuni viieks aastaks. Tähtaja määramisel lähtutakse tööde loa taotluses esitatud tööde tegemise ajast. Tööde tegemise luba võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra viie aasta võrra tingimusel, et Kultuuripärandiametile on esitatud tööde vahearuanne ja see vastab eelnõu § 62 või § 63 toodud aruande nõuetele. Vahearuanne on vajalik väga pikalt kestvate tööde puhul, et oleks tagatud teabe säilitamine tehtud töödest, kasutatud töövõtetest ja materjalidest. Lõikes 7 antakse Kultuuripärandiametile õigus tunnistada tööde tegemise luba kehtetuks. Seda võib teha juhul, kui tööde teostaja rikub mälestist või tööde loaga sätestatud tingimusi või tööde loa taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutasid oluliselt tööde loa andmise otsustamist. Paragrahvis 60 reguleeritakse tööde teatist. Lõikes 1 sätestatakse, et kaitsevööndis tehtavate tööde korral (eelnõu § 51 lg 2 ja 3) teavitatakse töödest eelnevalt Kultuuripärandiametit. Tööde teatis esitatakse elektrooniliselt kultuurimälestiste registri kaudu või Kultuuripärandiametile. Lõikes 2 nähakse ette, et tööde teatis tuleb esitada vähemalt kümme päeva enne tööga alustamist. Kui Kultuuripärandiamet ei teavita teatise esitajat kümne päeva jooksul pärast teatise esitamist vajadusest teatises esitatud andmete täiendavaks kontrollimiseks, siis võib tööga alustada. Lõikes 3 reguleeritakse tööde teatise sisu. Teates tuleb esitada: 1) esitaja nimi, kontaktandmed, esitamise kuupäev ja allkiri; 2) tööde teatise esitamise eesmärk, sealhulgas kavandatava töö kirjeldus; 3) töö alustamise kuupäev ja kavandatav lõpetamise aeg; 4) vajaduse korral töö teostaja andmed. Tööde teatisele võib vajaduse korral lisada juurde asjakohased joonised või muu töö kirjeldust täpsustavat teavet (lg 4). Lõikes 5 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet kontrollib teatises esitatud töö vastavust kaitsevööndi eesmärgile ning esitab vajaduse korral täiendavaid tingimusi või otsustab töö tegemise lubatavuse. Lõikes 6 sätestatakse alus tööde lubamisest keeldumiseks. Kultuuripärandiamet keeldub teatises märgitud töö lubamisest, kui töö tegemine ei taga mälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärgi täitmist või võib sellega tekkida oht mälestisele või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele. Lõikes 7 sätestatakse, mis ajal võib teatisega hõlmatud töö läbi viia. Teatise alusel võib läbi viia kahe aasta jooksul teatise esitamist või täiendavate tingimuste määramisest. Teatise vorminõuded ja selle esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (lg 8). Paragrahvis 61 sätestatakse muinsuskaitseline järelevalve. 67 Lõikes 1 sätestatakse muinsuskaitselise järelevalve sisu. Muinsuskaitselise järelevalve eesmärk on kindlustada mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise või ehitamise nõuetekohane teostamine, st kultuuriväärtuste säilimine ja kaitse ning tööde teostamine konkreetsel objektil lähtuvalt muinsuskaitse nõuetest. Muinsuskaitselise järelevalve tagab kinnismälestise ja muinsuskaitse alal asuva ehitise omanik. Muinsuskaitselist järelevalvet võib teostada vastavat kvalifikatsiooni omav isik. Tema kvalifikatsioon peab olema tõendatud kas vastava kutsetunnistuse või käesoleva seaduse alusel antud pädevustunnistusega. Muinsuskaitseline järelevalve ei ole seotud riikliku järelevalvega. Lõike 2 kohaselt määrab muinsuskaitselise järelevalve vajaduse Kultuuripärandiamet muinsuskaitse eritingimustega. Eritingimuste andmisel peab Kultuuripärandiamet hindama, kas muinsuskaitselise järelevalve määramine on konkreetsel objektil konkreetse töö tegemiseks vajalik. Selle otsustuse tegemisel tuleb hinnata tööde iseloomu, keerukust ja ulatust ning lähtuvalt sellest otsustada muinsuskaitselise järelevalve vajadus. Kehtiva MuKS-e kohaselt on muinsuskaitseline järelevalve kinnismälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise konserveerimisel, restaureerimisel ja ehitamisel kohustuslik igal juhtumil. Eelnõu annab võimaluse seda kaaluda, lisades tööde tegemisse senisest enam paindlikkust. Lõikes 3 sätestatakse muinsuskaitselise järelevalve teostaja ülesanded. Muinsuskaitselise järelevalve teostaja jälgib tööde tegemist, nõustab töö teostajat ja teavitab vajadusel riikliku järelevalve tegijat (näiteks olukorrast, kus on vaja tööd peatada). Kehtivas seaduses ei ole nõustamise ülesannet, kuid see on väga oluline aspekt. Restaureerimisel, konserveerimisel või mälestisel ehitamisel ei ole võimalik kõiki küsimusi lahendada enne töödega alustamist (uurimis- või projekteerimisstaadiumis). Seetõttu on oluline tagada mälestisel tööde tegemise ajaks pädev konsultant, kes hindab läbiviidavate tööde vastavust kokku lepitud restaureerimismetoodikale, jälgib tööde vastavust ehitusprojektile või tegevuskavale ning annab ekspertarvamusi, kui töö käigus on vaja esialgset lahendust muuta või täpsustada. Sellise ekspertiisi tagamine töö käigus on väga oluline. Paragrahvis 62 sätestatakse muinsuskaitselise järelevalve aruandlus ja järelevalve rahastamine. Lõikes 1 sätestatakse muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise kohustus ja aruande üleandmine Kultuuripärandiametile. Töö aruanne ehk töö dokumenteerimine on vajalik, et tagada hilisem võimalus tuvastada, kuidas töid reaalselt tehti, millise metoodikaga, milliseid materjale ja töövõtteid tegelikult kasutati, kust avastati seni teadmata detaile vm, mis tööde järgselt jäävad varjatuks, millal töid tehti jne. Selline info on vajalik mälestise hilisema korrashoiu tagamiseks ja väga vajalik tulevikus tehtavate tööde lähtematerjalina. Sama nõue on olemas ka kehtivas MuKS-es. Nõuetekohane järelevalve aruanne antakse Kultuuripärandiametile üle kuue kuu jooksul pärast tööde lõppemist. Lõikes 2 sätestatakse, et aruande koostab ja esitab järelevalvet teostav isik. Lõige 3 sätestab muinsuskaitselise järelevalve tellijale tema kantud muinsuskaitselise järelevalve teostamise kulu osalise hüvitamise võimaluse. Hüvitise saamise tingimuseks on, et muinsuskaitseline järelevalve on läbi viidud nõuetekohaselt ning nõuetekohane aruanne on üle antud Kultuuripärandiametile. Muinsuskaitselise järelevalveks kantud kulu hüvitis on osaline, st ei hüvitata kogu kulu. Hüvitise määra kehtestab valdkonna eest vastutav minister 68 määrusega. Sellist hüvitamise võimalust kehtiv MuKS ette ei näe. Kehtiva seaduse järgi tasub muinsuskaitselise järelevalve eest mälestise omanik (töö tellija). Muinsuskaitselise järelevalve teostamine mälestisel ja muinsuskaitsealal asuval ehitisel tehtavate tööde üle mõjutab mälestise säilimist. See on olemuselt lisakontroll, eesmärgiga tagada mälestisel tehtava töö kvaliteet. Muinsuskaitselise järelevalve kohustus on kehtiva seaduse järgi mälestise omanikule lisakohustus ning -kulu. Muinsuskaitselise järelevalve kulu hüvitamise võimaldamine on seotud eelnõu üldeesmärgiga tagada paremini kultuuriväärtusega asjade säilimine, vaadates selleks üle riigi ja mälestise omaniku kohustused ning õigused. Kultuurimälestise omanikule muutub mälestisega seotud tööde tegemine majanduslikult soodsamaks. Lõikes 4 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile määruse kehtestamiseks, milles määratakse hüvitise maksmise tingimused ja määr ning nõuded muinsuskaitselisele järelevalvele. Hüvitise kujunemise määra on selgitatud uuringute hüvitamise juures (§ 49 lg 3 seletuskirjas). Paragrahvis 63 sätestatakse tööde dokumenteerimine juhul, kui muinsuskaitse järelevalvet ei ole määratud. Lõikes 1 nähakse ette, et kui muinsuskaitselist järelevalvet ei ole määratud, koostab aruande töö teostaja. Töö teostajale ei ole see liiga koormav, kuna tal on nõudest sõltumata kõige täpsem ülevaade ja info tehtud tööde kohta ning hõlbus esitada küsitud andmeid. Näiteks kunstimälestistel koostab juba praegu aruande töö teostaja ehk konservaator. Samuti tuleb ehitistel vastavalt ehitusseadustikule ehitamine dokumenteerida ning ehitismälestisel töö dokumenteerimine on analoogne protseduur. Arvestada tuleb ka sellega, et kui muinsuskaitselist järelevalvet ei määrata, on tegu väiksemamahulise ja mitte kuigi keeruka tööga. Tööde nõuetekohane aruanne tuleb Kultuuripärandiametile üle anda kolme kuu jooksul pärast tööde lõppemist Kultuuripärandiametile. Aruande esitamise tähtaeg on lühem kui muinsuskaitselise järelevalve aruande esitamisel, võttes arvesse, et tegu on väiksemamahulise ja mitte kuigi keeruka tööga. Töö dokumenteerimise eesmärk on anda informatsiooni töö kvaliteedi ja asjatundlikkuse kohta, samuti anda ja säilitada täpne informatsioon kasutatud materjalide ja metoodikate kohta, et tulevaste tööde tegemisel oleks võimalik varem tehtuga arvestada. Dokumenteerimine peab andma piisava informatsiooni mälestise kaetud või varjatud osade kohta, mille kallal töid tehti, et oleks võimalus hinnata töö vastavust ehitusprojektile või tegevuskavale. Lõike 2 kohaselt kehtestab nõuded tööde aruandele valdkonna eest vastutav minister määrusega. Töö dokumenteerimine sisaldab teostusjoonised ja fotosid, kasutatud materjalide loetelu ja metoodika kirjeldust. Lõikes 3 sätestatakse, et dokumentatsioon tuleb Kultuuripärandiametile anda üle kolme kuu jooksul pärast tööde lõppemist. Paragrahvis 64 sätestatakse vallasmälestisel ja vallasmälestisega seotud tööde tegemine. Lõikes 1 sätestatakse vallasmälestisel ja sellega seotud tööd, mille puhul on nõutav Kultuuripärandiameti luba. Vallasmälestisel on loakohustuslikud tööd analoogsed 69 kinnismälestise loakohustuslike töödega – konserveerimine, restaureerimine ja mälestise ilme või omaduste muul viisil muutmine. Vallasasjade eripärast tulenevalt on lisaks nõutav Kultuuripärandiameti luba vallasmälestise eemaldamiseks kinnisasjast, mille juurde vallasmälestis kuulub. Selline olukord on omane ainult vallasmälestistele. Lõikes 2 sätestatakse, et uuringuid tehes, konserveerides, restaureerides ja mälestise ilme või omaduste muutmiseks tuleb järgida tegevuskava ning tööde teostaja pädevus peab olema tõendatud. Lõikes 3 sätestatakse, et vallasmälestise hoiu- ja säilitustingimuste muutmisest teavitatakse eelnevalt Kultuuripärandiametit. Hoiu- ja säilitustingimuste muutmine on reguleeritud ka kehtivas seaduses. Sellise töö näitena võib tuua kiriku küttelahenduse muutmise, kui kirik ise ei ole mälestis, kuid millega toimuv võib oluliselt mõjutada seal paikneva vallasmälestise seisundit. Samuti näiteks kirikuaias paikneva hauaplaadi väljakaevamine ja eksponeerimine kirikuruumis, millisel juhul on oluline anda hinnang, kuidas mälestis saaks uutes tingimustes eksponeeritud ja kas uued säilitustingimused on sobivad. Teavitusele kohaldatakse käeoleva seaduse § 60 lõigetes 2–5, 7 ja 8 sätestatut ning Kultuuripärandiamet keeldub teatises märgitud töö lubamisest, kui sellega võib tekkida oht vallasmälestise säilimisele. Lõikes 4 sätestatakse, millal ei ole vaja Kultuuripärandiameti luba taotleda. Need on tegevused, milles on tehtud leevendus, st antud nõusolek asja mälestiseks tunnistamise õigusaktis. Paragrahvis 65 reguleeritakse tegevuskava. Lõikes 1 sätestatakse, et tegevuskava on vajalik vallasmälestise konserveerimiseks, restaureerimiseks ja mälestise ilme või omaduste muutmiseks ning see on tööde loa saamise tingimus. Lõikes 2 sätestatakse tegevuskava sisu. Selles kirjeldatakse kavandatava töö eesmärki, ajakava, mälestise seisundit, töö käigus planeeritavaid uuringuid, töö metoodikat, materjale ning vajadusel lisatakse tehnilised joonised. Tegevuskavas kirjeldatu annab võimaluse hinnata kavandatud töö mõju mälestisele. Paragrahv 66 käsitleb vallasmälestise tööde tegemise luba. Lõikes 1 sätestatakse tööde tegemise luba. Tööde tegemise luba annab õiguse §-s 64 lõikes 1 sätestatud tööde tegemiseks. Lõikes 2 sätestatakse tööde loa taotluse esitamine. Koos tööde loa taotlusega esitatakse nõuetekohane tegevuskava (lõige 3). Paragrahv 67 reguleerib vallasmälestise tööde loa menetlemist. Lõige 1 sätestab tööde loa andmise tähtaja. Kultuuripärandiamet annab tööde loa või keeldub loa andmisest 20 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. Lõige 2 annab Kultuuripärandiametile õiguse seada tööde loas kõrvaltingimusi, mis tagavad § 64 lõikes 1 sätestatud tööde tegemisel vallasmälestise ohutuse ja säilimise, ning täiendavaid 70 uuringud või muinsuskaitselise järelevalve, kui see on vajalik lähtuvalt konkreetset tööst ja mälestisest. Erinevalt kinnismälestistest ei määra Kultuuripärandiamet vallasmälestistega seotud töödele reeglina muinsuskaitselist järelevalvet. Samas ei ole põhjendatud selline võimalus eelnõust välja jätta, kuna harvadel juhtudel võib see siiski olla vajalik. Lõikes 3 sätestatakse tööde loast keeldumise alused. Kultuuripärandiamet võib keelduda tööde loa andmisest, kui: 1) kavandatav töö ei vasta käesolevas seaduses või käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuetele või võib kahjustada mälestise või selle osa säilimist või seisundit; 2) tegevuskava ei vasta käesolevas seaduses kehtestatud nõuetele või uuringu tulemustele; 3) tegevuskava ei ole koostanud pädev isik; 4) töö teostaja ei vasta käesoleva seaduse § 69 lõikes 1 sätestatud nõudele; 5) töö teostajal on varem tehtud tööde nõuetekohane aruanne esitamata. Lõikes 4 sätestatakse tööde loa tähtaeg. Tööde tegemise luba antakse kuni kaheks aastaks. Tööde luba võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra kahe aasta võrra. Tööde tegemise luba antakse lühemaks ajaks kui kinnismälestiste puhul, kuna reeglina kestavad tööd ka lühemat aega. Lõikes 5 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet võib tunnistada tööde loa kehtetuks, kui tööde teostaja rikub mälestist või tööde loaga sätestatud tingimusi. Lõikes 6 sätestatakse, et muinsuskaitselise järelevalve läbiviimisele, sh kulude hüvitamisele kohaldatakse samu sätteid kui kinnismälestise muinsuskaitselisele järelevalvele. Paragrahvis 68 sätestatakse vallasmälestise konserveerimise ja restaureerimise dokumenteerimine ja tööde aruanne. Lõikes 1 sätestatakse vallasmälestise konserveerimise ja restaureerimise dokumenteerimine. Nimetatud tööde dokumenteerimine on vajalik, et tagada hilisem võimalus tuvastada, kuidas töid reaalselt tehti, millise metoodikaga, milliseid materjale ja töövõtteid kasutati, millal töid tehti jne. Selline info on hädavajalik tulevikus sama mälestisega tehtavate tööde lähtematerjalina. Sisuliselt on tegemist kehtiva seaduse nõudega. Tööd dokumenteerib ja aruande koostab tööde teostaja ehk konservaator (lõige 2). Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile lõikes 1 nimetatud tööde dokumenteerimise korra kehtestamiseks. Eelnõu 5. peatükk. Isikute kohustused muinsuskaitse valdkonnas tegutsemisel Muinsuskaitselised tööd on kõrgendatud nõuetega tegevusala. Vajalik on kõrgendatud kvalifikatsioonikontroll ja tagada tuleb kvalifitseeritud spetsialistide vahetu osalemine tööde kavandamisel ja tegemisel. Kehtiva MuKS-e järgi on muinsuskaitseliste tööde teostamiseks kehtestatud topelt loakohustus. Nii ettevõtjal kui ka ettevõtja vastutaval spetsialistil peab olema tegevusluba (kehtiv MuKS § 36). MuKS § 38 sätestab tegevusloa kontrollieseme, st mis tingimustel saab ettevõtja tegevusloa. Ettevõtja tegevusloa kontrolliesemeks on vastutava spetsialisti kvalifikatsiooninõuded. Samas ei sätesta kehtiv MuKS, millised on vastutava spetsialisti tegevusloa saamise tingimused. 71 Tegevusloa kohustust tuleb hinnata lähtuvalt põhiseaduse §-s 11 ja EL-i teenuste direktiivist tulenevatest kriteeriumidest ja põhimõtetest. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ega vabaduste olemust. Sellest tuleneb kohustus analüüsida kehtestatavaid piiranguid ja hinnata nende vajalikkust, sobivust ja proportsionaalsust. Lubatav on üksnes selline piirang, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, lähtub olulise avaliku huviga seotud põhjusest, sobib eesmärgi saavutamiseks ja ei lähe sellest kaugemale. Põhiõigused, mida antud juhul riivatakse, on eelkõige tegevusala ja elukutse valiku vabadus (PS § 29) ning ettevõtlusvabadus (PS § 31). Teenuste direktiivi reguleerimisobjektiks on tegevusalale juurdepääsu piirangud. Vastavad nõuded peavad olema mittediskrimineerivad ja põhjendatud olulise avaliku huviga. Oluline avalik huvi on Euroopa Kohtu praktikaga sisustatud mõiste, mis hõlmab muuhulgas järgmist põhjendust: keskkonna- ja linnakeskkonna kaitse, rahvusliku ajaloo- ja kunstipärandi säilitamine. Hinnates kehtivat regulatsiooni, lähtub muinsuskaitse valdkonnas tegevusalale juurdepääsu piirang avalikust huvist, kus eesmärk on reguleerida töö teostajat, et tagada tööde kvaliteet, mis lõppastmes tagab kultuuriväärtuse säilimise. Selle saavutamise eelduseks on töö tegija pädevus, st oskused ja asjatundlikkus. Küsitav on, kas soovitud eesmärgi saavutamiseks on vajalik tegevusloakohustus või on võimalik saavutada soovitud eesmärki vähem piiravate meetmetega. Eelnõuga loobutakse tegevuslubade süsteemist ning kasutusele võetakse ettevõtjale vähemkoormavam kohustus – majandustegevusteate esitamine. Teatamiskohustuse õiguslik tähendus ja sisu on kajastatud MsüS-is. Teatamiskohustuse rakendamine on vajalik. Muinsuskaitsevaldkonnas tegutseva ettevõtja tegevusest lähtuv oht ei ole nii suur, et õigustada tegevusloakohustuse jätkamist, samas on see siiski piisavalt suur selleks, et hinnata ettevõtja pädevust enne mälestisel tehtavate töödega alustamist ning lihtsustada riikliku järelevalve teostamist. Ettevõtja pädevust hinnatakse läbi tema töötajate pädevuse. Ettevõtja on pädev, kui tema pädeval isikul on töö eripärale vastav kvalifikatsioon, mida tõendab kutseseaduse kohane tegevusalale vastav kutse või MuKS-e alusel välja antud pädevustunnistus. Loobutud on füüsilise isiku tegevusloast ning asendatud see pädevustunnistusega. MsüS § 16 lg 2 kohaselt on tegevusluba mis tahes nimetusega ettevõtjale adresseeritud haldusakt või ettevõtjaga sõlmitud haldusleping. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 alusel ei ole tegevusluba haldusakt, mis annab füüsilisele isikule õiguse kutsetegevuseks. Seega on füüsilise isiku puhul tegevusloast rääkimine eksitav. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsemine on kõrge keerukusastmega tegevusvaldkond, kus kvaliteetne lõpptulemus on väga oluline. Selle saavutamine toetub eelkõige heade oskuste ja teadmistega vastutavale spetsialistile. Printsiibis ei taga seda formaalne kõrghariduse nõue, isiku enda poolt esitatav töökogemus ja teoreetilise täienduskoolituse läbimine. Seetõttu on mõistlik liikuda muinsuskaitse valdkonnas isiku pädevuse tõendamisel kutsele kutseseaduse tähenduses. Kutse saamise eeldusi kontrollib erialaspetsialistidest koosnev kutsekomisjon, st isikute pädevust hindavad teised samas valdkonnas tegutsevad spetsialistid, kes suudavad pädevust hinnata sisulisemalt kui haldusorgan formaalselt dokumente hinnates. Kehtib ka n-ö naabrivalve. Pädevuskontroll on perioodiline ja efektiivsem. Samuti on kutsestandardid oluliselt paindlikumad ja dünaamilisemad kui õigusaktid ja võimaldavad tegeleda rohkem sisu kui vormiga, et tagada kvaliteetset tööd. Eestis on kehtestatud arhitektuuripärandi spetsialisti ja konservaatori kutsestandardid. Kutsestandardid on olemas ka arhitektidel ja ehituse ning ruumilise 72 planeerimise valdkonnas, kuid käesoleval ajal ei hõlma need muinsuskaitsealuste objektidega seotud oskusi ning vajavad selles osas täiendamist. Eesmärgiks on liikuda perspektiivis rohkematel tegevusaladel kutsetele. Muinsuskaitse valdkond hõlmab väga erinevaid tegevusalasid ja kõigis neis ei ole kutsestandardeid või ei ole nende väljatöötamine lähtuvalt valdkonna spetsiifikast ja tegutsejate väikesest arvust põhjendatud (näiteks arheoloogia, sh allveearheoloogia). Seetõttu nähakse eelnõus ette ka regulatsioon isikute pädevuse hindamiseks Kultuuripärandiameti poolt. Kehtiva MuKS-e § 36 lõike alusel peab töid juhtival vastutaval spetsialistil (füüsiline isik) olema tegevusluba, mis annab õiguse MuKS-s sätestatud tegevusaladel tegutsemiseks. MuKS füüsilise isiku tegevusloale tähtaega ei sätesta ning välja antud füüsilise isiku tegevusload kehtivad tähtajatult. Eelnõus on sätestatud pädevustunnistuse tähtajalisus, et tagada töid juhtiva isiku kvalifikatsiooni püsimine ja kontroll selle üle. Tähtajalised tegevusload olid MuKS-e alusel kasutusel kuni aastani 2011. Nende muutmine tähtajatuks vähendas küll isikute halduskoormust ja Kultuuripärandiameti töökoormust, kuid kiiresti arenevas konserveerimise ja restaureerimise valdkonnas ei ole tähtajatu luba end õigustanud, sest kord loa saanud isik ei pruugi vastaval erialal tööle asuda ning ilma igapäevase praktikata oskused ununevad. Pädevustunnistuse pikendamise aluseks saavad pidev töötamine valdkonnas või täienduskoolituse läbimine. Ka teiste seaduste alusel väljastatavad pädevustunnistused või muud isiku pädevust tõendavad dokumendid on tähtajalised (nt keskkonnamõju hindaja litsents). Paragrahvis 69 sätestatakse muinsuskaitse valdkonnas tegutsemise nõuded. Lõike 1 kohaselt peab ettevõtjal, kes tegutseb muinsuskaitse valdkonnas olema vastavasisuline õigussuhe pädeva isikuga, samuti juhul, kui füüsilisest isikust ettevõtja on ise pädev isik. Lõikes 2 sätestatakse teatamiskohustuslikud muinsuskaitse valdkonna tegevusalad. Teatamiskohustusega tegevusalad on: 1) mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamine; 2) loakohustusliku uuringu uuringukava koostamine ja sellise uuringu läbiviimine; 3) üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamine; 4) mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimine ja restaureerimine; 5) mälestisel ja muinsuskaitsealal muinsuskaitselise järelevalve läbiviimine; 6) veealusele mälestisele sukeldumisteenuse pakkumine. Võrreldes kehtiva õigusega on välja jäetud muinsuskaitse eritingimuste andmine, kuna seda ülesannet hakkab täitma riik (Kultuuripärandiamet). Lõikes 3 sätestatakse, et lõikes 2 loetletud tegevusalade täpsema jagunemise kehtestab määrusega valdkonna eest vastutav minister. Tegevusalade jagunemise määramisel arvestatakse mälestise liiki ja materjali. Täpsema liigituse loomine on vajalik, kuna eespool nimetatud tegevusalad hõlmavad kõiki mälestiste liike. Sellest johtuvad erinevad pädevalt isikult nõutavad sisulised oskused. Näiteks isik, kes on pädev kunstimälestist konserveerima, ei oma pädevust ehitismälestiste konserveerimiseks. 73 Lõikes 4 sätestatakse erisus muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamisele ning konserveerimisele, restaureerimisele ja ehitamisele, mille suhtes teatamiskohustust ei kohaldata. See erisus kehtib kõigi muinsuskaitsealade kohta, välja arvatud Tallinna vanalinn, mis on maailmapärandi objekt. See tähendab kõrgendatud tähelepanu ja vastutust, mistõttu nõutakse eelnõuga tõendatud pädevust kõigi sel alal paiknevate ehitiste suhtes. Selles osas eelnõu kehtivat õigust põhimõtteliselt ei muuda – ka praegu on maailmapärandi alal kehtestatud tegevusloa nõue kõigil ehitistel, eelnõu kohaselt peab ettevõtja esitama majandustegevuste ja tema pädeva isiku kvalifikatsioon peab olema tõendatud. Maailmapärandi objektidena käib lõike 2 punktides 1 ja 4 toodud nõue ka Struve geodeetilise kaare mõõtmispunktide kohta: Tartu tähetorn ning Simuna-Võivere baasjoone otsapunktid. Lõike 5 kohaselt märgitakse majandustegevusteates lisaks ettevõtja üldistele andmetele ka andmed pädeva isiku kohta. Andmed pädeva isiku kutsetunnistuse või pädevustunnistuse kohta tulevad vastavalt kutseregistrist ja kultuurimälestiste registrist. Nende andmete alusel otsustatakse isiku pädevuse üle. Lõike 6 kohaselt loetakse majandustegevusteade esitatuks siis, kui majandustegevuse registris on olemas pädeva isiku kinnitus oma õigussuhte kohta ettevõtjaga. See suurendab pädeva isiku vastutust. Lõikes 7 sätestatakse, et kui majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 58 lõikes 1 nimetatud teadet ei esitata Eesti teabevärava kaudu, siis esitatakse see koos pädeva isiku kinnitusega Kultuuripärandiametile, kes kannab teates ja pädeva isiku kinnituses sisalduvad andmed majandustegevuse registrisse. Lõikes 8 määratakse, et kui pädev isik ei esita kinnitust või kinnitusest loobumist Eesti teabevärava kaudu, siis esitab ta selle Kultuuripärandiametile, kes kannab kinnituse või sellest loobumise majandustegevuse registrisse. Lõikes 9 sätestatakse tegevus ettevõtja ja pädeva isiku vahelise õigussuhte lõppemise korral. Sellisel juhul on pädeval isikul õigus teatada registripidajale, et ta loobub lõikes 1 nimetatud kinnitusest. Eelkõige vastutab oma tegevusega seotud andmete õigsuse eest ettevõtja. Kui ettevõtja tahab jätkata asjaomasel alal tegutsemist, tuleb tal MsüS § 30 lõike 5 kohaselt esitada registripidajale majandustegevuse üldandmete muutumise teade. Juhul kui ainuke pädev isik oli loobunud, siis on ka teade kehtetu (arhiveeritud) ja ettevõtja ei saa muutmise taotlust esitada vaid tuleb esitada uus taotlus. Ettevõtja jaoks kaob ära tegevusloa riigilõiv. Kui ettevõtte heaks töötav pädev isik pikendab oma pädevustunnistust või uuendab oma kutset regulaarselt, ei kaasne ka pädevustunnistuse tähtajaliseks muutumisega ettevõtjale uusi kohustusi. Paragrahvis 70 sätestatakse nõuded pädevale isikule. Lõike 1 kohaselt on pädev isik asjatundja, kes vastab käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele ning kes teeb, kontrollib või juhib tööd oma pädevusega seonduval muinsuskaitse valdkonna tegevusalal ja vastutab selle eest. Eelnõu koostamisel on olnud eesmärgiks suurendada pädeva isiku vastutust töö nõuetekohasel tegemisel. Seetõttu on rõhutatud 74 põhimõtet, et pädev isik peab tegema töö ise või kontrollima teiste tööd ning tagama töö nõuetekohasuse. Lõikes 2 sätestatakse nõuded pädevale isikule. Isik võib tegutseda pädeva isikuna käesoleva seaduses sätestatud (eelnõu § 69 lg 2) muinsuskaitse valdkonna tegevusaladel, kui tal on vastavat kvalifikatsiooni tõendav kutsetunnistus või käesoleva seaduse kohane pädevustunnistus. Lõikes 3 sätestatakse täiendav nõue ettevõtja pädeva isikule, kelle töö hõlmab teiste juhtimist. Sellisel juhul peab pädeva isiku kutsetase hõlmama teiste töö juhtimist või isikul peab olema käesoleva seaduse kohane pädevustunnistus. Lõikes 4 sätestatakse kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadusele viidates, et pädeva isikuna võib tegutseda ka välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isik, kui tema kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse kohaselt. Nimetatud vastavuse otsustamiseks on pädev asutus eelnõu kohaselt Kultuuripärandiamet. Lõikes 5 sätestatakse, et pädev isik täidab oma ülesandeid asjatundlikult ja töö eripärale nõutava hoolsusega ega või samal ajal tegutseda mitme ettevõtja pädeva isikuna, kui tema töökoormus ei võimalda oma töökohustusi nõuetekohaselt täita. Asjatundlikkuse põhimõte hõlmab tööde asjatundlikku teostamist, õiget metoodikat, materjalide ja töövõtete kasutamist ja mälestiste ning selle kultuuriväärtusega osade säilimise tagamist vastavalt seadustest tulenevatele põhimõtetele ja nõuetele. Oluline on tagada mälestise ohutus, kõigi seatud nõuete arvestamine ja nõuetekohase tulemuse saavutamine. Samasisulist piirangut esineb ka teistes seadustes (nt ehitusseadustikus on piiratud kolme ettevõtjaga). Selle eesmärk on, et vastutav spetsialist ise reaalselt tööde teostamise juures oleks, neid juhiks ning kontrolliks, mitte ei annaks vaid formaalselt allkirja. Praktikas esineb olukordi, kus vastutav spetsialist tegutseb mitme ettevõtja vastutava spetsialistina ning vastutab väga paljude objektide eest, kuid ei pruugi ise reaalselt tööde teostamise juures olla. Esinenud on juhtumeid, kus n-ö müüakse tegevusloaga ettevõtja või vastutava spetsialisti allkirja, kuid reaalselt objektil ei tegutseta. Lõikes 6 pannakse pädevale isikule kohustus kaasata vajadusel töö tegemisse vastava eriala ja pädevusega spetsialiste, kui tema kvalifikatsioon ei ole töö eripära tõttu piisav. Samuti pannakse ettevõtjale, kelle vastutusel ja heaks pädev isik töötab, kohustus tagada, et pädeval isikul on võimalik oma tööd teha seadusest tulenevate nõuete kohaselt ning töö eripärale vastava hoolsusega (lõige 7). Paragrahvis 71 reguleeritakse pädevustunnistust. Lõikes 1 sätestatakse, et pädevustunnistus tõendab isiku kvalifikatsiooni vastavust pädevuse nõuetele. Pädevustunnistus antakse füüsilisele isikule ja see annab õiguse tegutseda pädevustunnistuses märgitud tegevusalal ja pädevuse ulatuses. Lõikes 2 sätestatakse, et pädevustunnistust ei pea taotlema juhul, kui isik saab oma kvalifikatsiooni tõendada kutseseaduse kohase kutsega. Selleks peab taotletaval tegevusalal olema kehtiv kutsestandard, mis sisaldab muinsuskaitsealast kompetentsi. 75 Paragrahvis 72 reguleeritakse pädevustunnistuse taotlemist, andmist ja sellest keeldumist. Lõikes 1 sätestatakse nõuded, millele pädevustunnistust taotlev isik peab vastama. Pädevustunnistust taotlev isik peab olema: 1) vastavalt töö liigile riiklikult tunnustatud kõrghariduse või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooniga; 2) tegutsenud soovitud tegevusalal pidevalt vähemalt neli viimast aastat; 3) läbinud soovitud tegevusalale vastava täienduskoolituse. Eelnõuga võetakse üle kehtiva MuKS-e kõrghariduse nõue pädevale isikule, eesmärgiga hoida mälestistel tehtavate tööde kvaliteeti. Mälestised moodustavad väikese, kuid väga väärtusliku osa Eesti kultuuripärandist ning see on olulise avaliku huviga valdkond. Pädevustunnistuse taotlejalt eeldatakse vastavalt töö liigile ajaloo-, arheoloogia-, arhitektuuri-, kunsti-, restaureerimis- või tehnikaalast kõrgharidust. Lõikes 2 antakse Kultuuripärandiametile õigus otsustada, et kõrghariduse ja täienduskoolituse nõuet ei ole vaja täita, kui tegutsetakse kinnismälestisel või maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise tegevusalal, kui töö ei hõlma teiste töö juhtimist ja korraldamist. See annab võimaluse teatud kitsast liiki spetsialistil tõendada oma pädevust konkreetsel alal ka ainult töökogemusega. Selle eelduseks on, et tehtav töö ei hõlma teiste juhendamist, vaid nimetatud spetsialist on ise tegev ja vastutab töö kvaliteedi eest. Samuti ei pruugi kõigil spetsiifilistel tööliikidel olla asjakohast täienduskoolitust saadaval ning selle nõudmine välistaks hulga meistreid, kes võiksid muinsuskaitse valdkonnas tegutseda. Lõikes 3 sätestatakse nõuded veealusele mälestisele sukeldumise teenuse tegevusalal pädevustunnistust taotlevale isikule. Pädevustunnistuse saamiseks peab isikul olema: 1) Kultuuripärandiameti antud sukeldumisluba; 2) rahvusvaheliselt tunnustatud sukeldumisinstruktori litsents. Lõikes 4 ja 5 reguleeritakse pädevustunnistuse taotlemist ja sätestatakse, mis dokumendid tuleb pädevustunnistuse taotlemisel esitada. Lõikes 6 reguleeritakse taotluse sisu. Lõikes 7 sätestatakse, et taotleja pädevust hindab ja pädevustunnistuse annab Kultuuripärandiamet viieks aastaks. Pädevustunnistuse kehtivust võib isiku taotlusel viie aasta kaupa pikendada. Pikendamise eelduseks on tingimus, et isiku tegevusvaldkonnas nõutav kvalifikatsioon ei ole langenud. Pädevustunnistuse tähtajaline kehtivus on oluline, et hinnata isiku kvalifikatsiooni püsimist ja pidevat tegutsemist tegevusalal. Pädevustunnistuse taotluse lahendab Kultuuripärandiamet, kes hindab pädevustunnistuse andmisel isiku pädevust taotletava tegevusala piires lähtuvalt mälestise liigist ja taotleja kvalifikatsioonist ning võib piirata pädevustunnistuses isiku tegutsemisõigust lähtuvalt taotleja oskustest teatud liiki ja teatud materjalist mälestistega töötamisel (lg 8). Tegutsemisõiguse piiramise võimalus on vajalik. Kultuuripärandi valdkond on väga lai, mälestised väga erinevad ja vajavad erioskustega konservaatorid ja meistreid. Tänapäeval leidub väga kitsale töölõigule spetsialiseerunud meistreid, näiteks pabertapeetide konservaator 76 või sepiste taastaja. Nende oskusi vajatakse, kuid samas on mõistlik piirata nende tegevusala. Praeguse konservaatori kutsestandardis on samuti olemas kompetentsusnõuded ka võimalik spetsialiseeruda materjali alusel. Näiteks on maali ja monumentaalmaali konserveerimine erinevad oskused. Hoopis isesuguseid oskusi nõuavad paberi, puidu, köite, tekstiili, metalli jne konserveerimine. Lõikes 9 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet lahendab pädevustunnistuse taotluse 30 päeva jooksul. Lõikes 10 sätestatakse pädevustunnistuse andmisest keeldumise alused. Kultuuripärandiamet keeldub pädevustunnistust andmast, kui: 1) taotleja ei vasta pädevustunnistuse taotlemiseks sätestatud nõuetele; 2) taotleja tehtud tööd ei vasta seaduses sätestatud nõuetele; 3) taotleja on pädevustunnistuse taotlemisel esitanud teadvalt valeandmeid; 4) taotleja ei ole tasunud nõutavat riigilõivu. Lõikes 11 sätestatakse pädevustunnistuse pikendamisest keeldumise alused. Kultuuripärandiamet keeldub pädevustunnistust pikendamast, kui: 1) taotleja ei ole tegutsenud soovitud tegevusalal pidevalt vähemalt neli viimast aastat või ei ole viimase viie aasta jooksul läbinud soovitud tegevusalale vastavat täienduskoolitust; 2) taotleja ei ole tasunud nõutavat riigilõivu. Lõikes 12 sätestatakse alused, millal Kultuuripärandiamet võib keelduda pädevustunnistust pikendamast ning pikendamise otsust kaaluda. Nendeks alusteks on: 1) tehtud tööd ei ole vastanud käesoleva seaduse nõuetele; 2) on tehtud tööde käigus rikkunud või hävitanud mälestise, selle osa või ilme; 3) ei ole esitanud nõuetekohast käesolevas seaduses sätestatud aruannet; 4) on pädevustunnistuse pikendamisel esitanud teadvalt valeandmeid, mis mõjutavad oluliselt pädevustunnistuse andmise otsustamist. Kaalutlusõiguse ettenägemisega tagatakse, et sätestatud juhtudel on võimalik asjaolusid hinnata ning teha õiglane otsus. Paragrahvis 73 reguleeritakse pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamist. Lõikes 1 sätestatakse pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise alused. Kultuuripärandiamet võib pädevustunnistuse kehtetuks tunnistada, kui taotleja on taotlemisel esitanud valeandmeid või oma tegutsemise käigus rikkunud või hävitanud mälestise, selle osa või ilme, või muul moel rikkunud MuKS-s sätestatud nõudeid. Lõikes 2 sätestatakse piirang isikule, kelle pädevustunnistus on kehtetuks tunnistatud. Sel juhul ei saa isik uut pädevustunnistust taotleda ühe aasta jooksul pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise päevast arvates. Piirang on vajalik seada mälestiste säilimise kaitseks. Mälestised on kõige väärtuslikum osa Eesti kultuuripärandist, mis on tunnistatud riiklikult oluliseks. Mälestise rikkumisega päädiv tegevus on lubamatu ning pöördumatu, eriti isiku puhul, kes on eelnevalt tunnistatud pädevaks. Pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamisega välditakse edasist ohtu mälestistele. Aastane tähtaeg annab isikule piisava aja oma kvalifikatsiooni parandamiseks. Piirang ei võta isikult õigust töötada mälestistega, küll ei saa ta olla sel ajal ise tööde juhtijaks, vaid saab töid teha pädeva isiku kontrolli all. Samuti on 77 isikul võimalik töötada muude ajalooliste objektidega, mis ei ole mälestised. Näiteks ehitismälestised moodustavad vaid 0,7% kõigist Eestis ehitisregistrisse kantud hoonetest, seega ei ole piirang ulatuslik, vaid katab üksnes teatud väikest osa isiku võimalikust tegevusväljast. Paragrahvis 74 reguleeritakse täienduskoolitust. Käeoleva seaduse paragrahvi 72 lõike 1 punktis 3 nimetatud täienduskoolitust võivad läbi viia koolitajad, kes vastavad täiskasvanute koolituse seaduses täienduskoolitusasutusele esitatavatele nõuetele. Kultuuripärandiamet peab täienduskoolituse õppekava heaks kiitma. Õppekava heakskiitmine tagab, et täienduskoolituse sisu annab koolitusel osalejatele piisavad teadmised pädevustunnistuse taotlemiseks ning töö tegemiseks. Lõikes 2 sätestatakse, et õppekava kooskõlastamisel hindab Kultuuripärandiamet koolitusel käsitletavate teemade ja nende käsitluse kestuste piisavust muinsuskaitsealaste pädevuste omandamiseks, st hinnatakse, kas käsitletavad teemad ja nende maht ning koolituse läbimisele esitatavad nõuded nagu kohalkäimise arv või teadmiste kontroll on piisavad. Lõikes 3 sätestatakse erand juhuks kui täienduskoolitus on läbitud välisriigis. Sellisel juhul ei ole võimalik hinnata koolitusasutuse õppekava lõike 1 kohaselt eelnevalt. Kui täienduskoolitus on läbitud välisriigis, hindab koolitusasutuse ja õppekava vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule Kultuuripärandiamet pädevustunnistuse taotleja taotluse alusel. Eelnõu 6. peatükk. Muinsuskaitselise tegevuse korraldus. Peatükk koosneb kahest jaost, milles esimeses sätestatakse muinsuskaitse korraldajad (§-d 75–78) ning teises sätestatakse kultuurimälestiste register ja mälestise tähistamine (§-d 79– 80). Paragrahvis 75 sätestatakse muinsuskaitse korraldajad. Lõikes 1 sätestatakse muinsuskaitse tegevuse korraldajad. Muinsuskaitse korraldamine on Kultuuriministeeriumi valitsemisala ülesanne. Sellest tulenevaid ülesandeid täidavad Kultuuriministeerium ja Kultuuripärandiamet. Täpsemad ülesanded sätestatakse asutuste põhimäärustes. Lõikes 2 sätestatakse vaimse kultuuripärandi kaitse korraldaja, mis on seotud eelnõu paragrahviga 1, kus on kirjas vaimse kultuuripärandi kaitse. UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon kuulub Kultuuriministeeriumi valitsemisalasse, mistõttu korraldab seda Kultuuriministeerium. Kultuuriministeeriumi valitsemisalas täidab vaimse kultuuripärandi valdkonna ülesandeid ka hallatav riigiasutus Rahvakultuuri Keskus. Rahvakultuuri Keskuse üks põhiülesandeid on kultuuriministri 22. detsembri 2011. a määrusega nr 23 kinnitatud põhimääruse järgi vaimse kultuuripärandi väärtustamine. Rahvakultuuri Keskus koordineerib vaimse kultuuripärandi nõukogu tegevust33, peab vaimse pärandi nimistut (UNESCO vaimse 33 Moodustatakse kultuuriministri käskkirjaga. Tegutsev nõukogu moodustatud 04.12.2017. a käskkirjaga nr 265. 78 kultuuripärandi kaitse konventsioonist tulenev osalisriigi kohustus, vt http://www.rahvakultuur.ee/vkpnimistu/) ning eraldab nimistu sissekannete koostamiseks toetuseid. Paragrahv 76 sätestab Muinsuskaitse Nõukogu. Lõikes 1 sätestatakse Muinsuskaitse Nõukogu, kes tegutseb ka kehtiva MuKS-e alusel, nõuandva koguna Kultuuriministeeriumi juures. Muinsuskaitse Nõukogusse kuuluvad valdkonna asjatundjad. Kuigi minister võib moodustada nõuandvaid kogusid ka ministeeriumi põhimääruse alusel, annab seaduses sellise kogu fikseerimine ühelt poolt partneritele kindlustunde, et neid sellises vormis ka edaspidi kaasatakse, teisalt avalikkusele signaali, et olulistes ja laiemat kõlapinda omavates küsimustes kaasatakse eksperte ja otsustel on laiem aluspõhi. Kuna muinsuskaitse valdkond on seotud väga erinevate valdkondadega (keskkonnakaitse, regionaalküsimused, riigi kinnisvarapoliitika, põllumajandus, kultuuriturism jm), ei ole otstarbekas nimetada konkreetseid valdkondi või erialasid, mille esindajad peaksid nõukogusse kuuluma. Lõike 2 kohaselt annab Muinsuskaitse Nõukogu arvamusi muinsuskaitseseadusega seotud küsimustes. Nõukogu seisukohad on muinsuskaitsetegevuse korraldajatele muinsuskaitsetöö kavandamise ja muinsuskaitse põhimõtete elluviimisel soovituslikuks aluseks. Lisaks sellele on eelnõu §-des 19 ja 20 sätestatud Muinsuskaitse Nõukogu roll vastavalt mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise ning selleks olemise lõpetamise protsessis. Lõike 3 kohaselt nimetab nõukogu liikmed valdkonna eest vastutav minister. Liikmele võib nõukogu töös osalemise eest maksta tasu valdkonna eest vastutava ministri määratud ulatuses. Lõikes 4 sätestatakse, et Muinsuskaitse Nõukogu töökorra kehtestab kultuuriminister käskkirjaga. Paragrahvis 77 sätestatakse kohaliku omavalitsuse üksuse ja riigi haldusorganite ülesanded muinsuskaitse valdkonnas. Lõikes 1 sätestatakse, et kohaliku omavalitsuse üksused ja riigi haldusorganid arvestavad oma ülesannete täitmisel mälestiste, muinsuskaitsealade ja nende kaitsevöönditega, arheoloogiliste leiukohtade ja veealuse kultuuripärandiga ning kooskõlastavad seadusega ette nähtud juhtudel Kultuuripärandiametiga haldusaktide eelnõud ning teatisekohustusega tegevuste lubamise, mille ese on seotud mälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndi, arheoloogilise leiukoha või veealuse kultuuripärandiga. Tegemist ei ole uue kohustusega ja see on sätestatud juba ka erinevates seadustes – näiteks planeerimisseadus, ehitusseadustik, maapõueseadus jt. Eelnõus on kasutatud kooskõlastamist HMS § 16 tähenduses. Sätte eesmärk on koondada ja rõhutada ning tuua esile koostöö aspekt, et nii kohaliku omavalitsuse üksused kui ka teised haldusorganid arvestavad oma ülesannete täitmisel riiklikult oluliseks tunnistatud kultuuriväärtustega ning kooskõlastavad haldusaktide eelnõud, mis puudutavad mälestisi, muinsuskaitsealasid ja nende kaitsevööndeid, arheoloogilisi leiukohti ja veealust kultuuripärandit. Kui seadusega ei ole kooskõlastamine nõutav, kuid taotletav tegevus on seotud käesoleva seaduse § 26 lõikes 1, § 31 lõikes 3, § 32 lõikes 2, § 50 lõigetes 1–3 ning § 51 lõigetes 1–3 79 sätestatud töödega, nähakse kohaliku omavalitsuse üksusele või riigi haldusorganile kohustust küsida Kultuuripärandiameti arvamust. Lõikes 2 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust, kui see võib kahjustada mälestise, selle osa, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärgi saavutamist. Lõikes 3 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste kooskõlastamisel seada tingimusi, mille täitmisel tagatakse mälestise, muinsuskaitseala, arheoloogilise leiukoha säilimine ja seisund või nende kaitsevöödi eesmärk, sealhulgas määrata uuringu tegemise kohustus. Lõikes 4 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet võib nõuda maailmapärandi objektil ehitise püstitamiseks arhitektuurivõistluse korraldamist. Reeglina käib arhitektuurivõistluse korraldamine käsikäes detailplaneeringu menetlusega, mis on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Seega võib Kultuuripärandiamet sellise nõude esitada detailplaneeringu menetlemisel. Säte on vajalik, kuna UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva objekti näol on tegu rahvusvahelise tähtsusega pärandiga, kõige kõrgemal võimalikul tasandil tunnustatud ja väärtustatud mälestisega, mille autentse säilimise vastu ei avaldu mitte ainult kohalik, vaid ka rahvusvaheline huvi. Maailmapärandi paiga haldamisele on seatud kõrgemad nõudmised ning seal tehtavad muudatused peavad olema mitmekordselt läbikaalutud ja eeskujuks teiste mälestiste haldamisel. Avaliku arhitektuurivõistluse korraldamine on levinuim viis parima arhitektuurse lahenduse saamiseks. Eelnõu koostajate hinnangul ei ole säte kuigi koormav, sest võimalused ajaloolise linnatuumiku alal uusehitise püstitamiseks on vastavalt Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusele juba praegu väga piiratud, pigem erandlikud. Käesolev säte on antud ehitise püstitamise kohta. Siinkohal on oluline märkida, et arhitektuurivõistluse korraldamise nõue ei ole absoluutne. Kultuuripärandiametil on nõude seadmisel kaalutlusõigus. Paragrahvis 78 sätestatakse haldusülesande täitmiseks volitamine. Lõikes 1 sätestatakse, et valdkonna eest vastutav minister võib halduskoostöö seaduses sätestatud korras volitada kohaliku omavalitsuse üksust täitma riigi nimel MuKS-s sätestatud Kultuuripärandiameti haldusülesandeid ja teostama riigi nimel korrakaitseorganina riiklikku järelevalvet vastava kohaliku omavalituse üksuse territooriumil. Nimetatud ülesandeid võib üle anda täielikult või osaliselt. Selline võimalus on sätestatud ka kehtiva MuKS-e § 9 lõikes 2. Kohaliku omavalitsuse üksusele võib täitmiseks üle anda näiteks Kultuuripärandiameti ülesandeid, mis seonduvad kinnismälestisel ja vallasmälestisel tööde tegemisega nagu tööde lubade menetlemine ning riikliku järelevalve tegemine, samuti uuringute määramine ja mälestise omanike nõustamine. Täitmiseks võib haldusülesande üle anda ka osaliselt, näiteks ainult kinnismälestise ja muinsuskaitsealal tööde tegemisega seotud ülesanded. See sõltub vajadusest ja kohaliku omavalitsuse üksuse võimekusest. Praegu on sõlmitud haldusleping nelja kohaliku omavalitsuse üksusega: Tallinn, Tartu, Viljandi ja Narva. Lõike 2 kohaselt sõlmib halduslepingu ministri volituse alusel ja teostab haldusjärelevalvet halduslepinguga volitatud haldusülesannete täitmise üle Kultuuripärandiamet. 80 Lõikes 3 sätestatakse, et kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või esineb muu põhjus, mis takistab haldusülesande täitjal jätkata nimetatud haldusülesande täitmist, korraldab haldusülesande edasise täitmise Kultuuripärandiamet. Paragrahvis 79 sätestatakse kultuurimälestiste register. Lõikes 1 sätestatakse kultuurimälestiste registri pidamise eesmärk. Selleks on tagada: 1) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade säilimiseks ja järelevalve teostamiseks vajalike andmete kogumine; 2) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade kohta teabe andmine ja avalikustamine; 3) ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidude üle arvestuse pidamine. Lõikes 2 sätestatakse, et kultuurimälestiste registri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kehtiva MuKS-e § 13 lõike 1 alusel on kultuurimälestiste riiklik register juba asutatud. Kultuurimälestiste riikliku registri pidamise põhimääruse34 kohaselt peetakse arvestust ainult mälestiste üle, kuid see ei ole seaduse kohaldamisala silmas pidades piisav. Kehtiva MuKS-e § 13 lõike 1 alusel kehtestab registri põhimääruse Vabariigi Valitsus. Eelnõuga viiakse registri põhimääruse kehtestamine ministri määruse tasandile, kuna sellesse registrisse koonduvad andmed puudutavad Kultuuriministeeriumi valitsemisala ning see vähendab Vabariigi Valitsuse töökoormust. Lõikes 3 määratakse registri vastutavaks töötlejaks Kultuuripärandiamet. Kehtiva registri pidamise põhimääruse kohaselt on kultuurimälestiste riikliku registri nii vastutav kui volitatud töötleja Kultuuripärandiamet. Selles osas sisulist muudatust ei plaanita. Volitatud töötleja määratakse ka edaspidi registri põhimääruses. Lõikes 4 sätestatakse andmekategooriad, mille kohta registrisse andmeid koondatakse. Andmete koosseis on sätestatud üldistatud kujul. Andmekategooriate kehtestamisel on lähtutud eelnõuga määratud registri eesmärgist, st kogutakse eesmärgi täitmiseks vajalikke andmeid. Lõikes 5 sätestatakse, et kui mälestiseks olemine lõpetatakse või mälestise omaniku andmed muutuvad, säilitatakse mälestisega seotud isikuandmeid, mis on vajalikud asja kohta ajaloolise ülevaate saamiseks. Asja tunnistab mälestiseks või mälestiseks olemise lõpetab kultuuriminister. Mälestiseks olemise lõpetamise puhul võib säilitada mälestisega seotud isikuandmeid isikustatud kujul asja kohta ajaloolise ülevaate saamiseks või säilitamiseks. Samal põhjusel võib säilitada andmeid ka mälestise omaniku või valdaja muutumisel. Lõikes 6 sätestatakse, et registrisse kantavate andmete täpsem koosseis ja nende täpsem säilitamise tähtaeg sätestatakse registri põhimääruses. Lõike 7 kohaselt kantakse kinnismälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndi ning arheoloogilise leiukoha asukoht riigi maakatastrisse. Silmas on peetud maakatastri muinsuskaitselisi kitsendusi kajastavat kaardikihti. Samasisuline säte sisaldub kehtiva MuKS- e § 13 lõikes 2. Võrreldes sellega lisanduvad eelnõuga arheoloogilised leiukohad. 34 Vabariigi Valitsuse 08.10.2002. a määrus nr 321. 81 Lõike 8 kohaselt kannab Veeteede Amet veealused mälestised koostöös Kultuuripärandiametiga navigatsioonikaardile. Samasisuline säte sisaldub kehtiva MuKS-e § 13 lõikes 3. Paragrahvis 80 sätestatakse mälestise tähistamine. Lõikes 1 sätestatakse, et kinnismälestisi tähistatakse ning vallasmälestisi ja veealuseid mälestisi võib tähistada vastava tähisega. Mälestiste tähistamist korraldab Kultuuripärandiamet (lõige 2). Mälestise tähistamise osas võrreldes kehtiva MuKS-e §-ga 14 sisulisi muudatusi ei tehta. Lõikes 3 sätestatakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm määruse kehtestamiseks, milles määratakse mälestiste tähistamise kord ja tähisel olev kujutis. Eelnõu 7. peatükk. Riiklik ja haldusjärelevalve Peatükis sätestatakse riiklikusse ja haldusjärelevalvesse puutuv. Paragrahvis 81 sätestatakse riikliku ja haldusjärelevalve teostaja. Riiklikku ja haldusjärelevalvet teostab Kultuuripärandiamet ja kohaliku omavalitsuse üksus. Eelnõu kohane järelevalve omab nii riikliku kui ka haldusjärelevalve tunnuseid. KorS-e § 6 lõike 1 kohaselt on korrakaitseorgan seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. Riiklik järelevalve on korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Kohaliku omavalitsuse üksusele kohaldub riikliku järelevalve teostamisel korrakaitseseaduse üldosa, KoRS-s sätestatud erimeetmete kohaldamise õigust kohaliku omavalitsuse üksusele ette ei nähta. Haldusjärelevalve on ühe haldusorgani kontroll teise haldusorgani üle. Haldusjärelevalve mõiste ja meetmed on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduse §-des 751 ja 752. Muinsuskaitse kontekstis teostatakse haldusjärelevalvet riigiasutuste (ministeeriumid ja teised riigiasutused) üle, kelle valitsemisel oleval maal asub kinnismälestis, muinsuskaitsealal asub ehitis või kelle valduses on vallasmälestis. Paragrahvis 82 sätestatakse riikliku järelevalve meetmed ja sunniraha määr. Lõikes 1 sätestatakse KorS-s sätestatud erimeetmed, mida kohaldatakse riikliku järelevalve teostamisel. Nimetatud erimeetmed on küsitlemine ja dokumentide nõudmine, isikusamasuse tuvastamine, viibimiskeeld, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus ja vallasasja hoiulevõtmine. Võrreldes kehtiva MuKS-ga on riikliku järelevalve meetmete ringi laiendatud KorS § 31 sätestatud erimeetmega. Lisaks erimeetmetele on korrakaitseorganil lubatud riikliku järelevalve teostamiseks kasutada riikliku järelevalve üldmeetmeid, mis on sätestatud KorS-e §-des 26−29. Riikliku järelevalve teostamisel kasutatakse nendest kõige enam ettekirjutust. Lõikes 2 kehtestatakse sunniraha ülemmäär. Kohustuse täitmisele sundimiseks kehtestatakse sunniraha ülemmääraks juriidilisele isikule 32 000 eurot. Füüsilisele isiku suhtes kehtib KoRS § 28 lg 2 tulenev sunniraha ülemmäär, mis on 9600 eurot. Kehtiv MuKS § 442 sätestab 82 sunniraha ülemmääraks 1300 eurot eristamata füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Eelnõus on sunniraha ülemmäära tõstetud ning eristataksed füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Kehtiv sunniraha ülemmäära suurus on selline, mis ei pruugi tagada sunniraha eesmärki ning ülemmäära tõstmine on õigustatud. Paragrahvis 83 sätestatakse riikliku ja haldusjärelevalve erisused. Riikliku ja haldusjärelevalve erisused lähtuvad muinsuskaitse valdkonna eripärast, mille eesmärgiks on tagada mälestise ja muinsuskaitsealana kaitse all olevate kultuuriväärtuste ning arheoloogiliste leidude ja leiukohtade kaitse. Käsitletud meetmed ei ole uued, vaid sisalduvad ka kehtivas MuKS-s (§ 26 lg 4, § 443 lg 4). Lõige 1 annab Kultuuripärandiametile ja kohaliku omavalitsuse üksusele õiguse peatada töö või tegevus, mis võib ohustada mälestist, muinsuskaitsealal alal asuvat ehitist, arheoloogilist leidu või leiukohta või ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja. Kultuuripärandiamet võib vajaduse korral määrata täiendavad uuringud või tingimused tööde tegemiseks. Tööde käigus tuleb ette erinevaid põhjuseid, miks töö ei kulge planeeritud moel ning selleks, et hoida ära mälestise vm loetletud kultuuriväärtuse kahjustamine, peab olema võimalik riikliku järelevalve käigus koheselt sekkuda. Samas sättes antakse riikliku järelevalve tegijale võimaluse sekkuda ka juhul, kui ei järgita näiteks ehitusprojektis või tegevuskavas määratud tingimusi, seda ka juhtudel kui see ei mõjuta otseselt mälestise kui terviku säilimist. Sellise pädevuse ettenägemine ka kohaliku omavalitsuse üksusele on kultuuriväärtuste kaitse seisukohalt oluline. Kultuuripärandiamet ja kohaliku omavalitsuse üksused teevad igapäevaselt tihedat koostööd. Osa mälestisel toimuvaid töid, milleks on vajalik saada Kultuuripärandiameti nõusolek, on seotud ka erinevate kohaliku omavalitsuse üksuse antavate lubadega. Kultuuripärandiameti mehitatus on maakonnapõhine ja väike (Kultuuripärandiametil on maakonnas üldjuhul üks, mõnes maakonnas kaks järelevalve inspektorit), mistõttu võib kohaliku omavalitsuse üksusel olla parem (kiirem) ülevaade ja teabe saamise võimalus oma territooriumil asuvatest mälestistest ja muudest loetletud kultuurväärtustest ning kiirem võimalus sekkuda. Kultuuriväärtuste kaitsel on teatud juhtudel oluline kiire reageerimine, sh tööde ja tegevuste peatamine, vastasel korral võivad kultuuriväärtused saada pöördumatult kahjustada. Seetõttu on sobiv ja kohane kaasata kohaliku omavalitsuse üksus ning anda talle vastav pädevus. Tegemist ei ole uue ülesandega. Kehtiva MuKS-e kohaselt on valla- ja linnavalitsuse ülesandeks peatada mälestisi või kultuuriväärtusega leide ohustavad tööd ja muu tegevus (§ 9 lg 1 p 7) ning valla- ja linnavalitsuse volitus tuleneb § 443 lg 2. Lõikes 2 nähakse ette, et kui peatamist kohaldab kohaliku omavalitsuse üksus, tuleb sellest koheselt teavitada Kultuuripärandiametit. Tööde jätkamise otsustab Kultuuripärandiamet. Lõike 3 kohaselt võib Kultuuripärandiamet piirata juurdepääsu kinnismälestisele, kui vaba juurdepääs võib ohustada mälestise säilimist. Eelnõu 7. peatükk. Vastutus Paragrahvides 84‒92 sätestatakse vastutus seadusest tulenevate nõuete rikkumise korral. Kehtiva MuKS-s sätestatud väärteo koosseisud vaadati üle karistusseadustiku revisjoni käigus ning eelnõus sätestatus väärtegude koosseisud järgivad üldjuhul kehtivat õigust. Lähtutud on 83 põhimõttest, et oleks võimalik kohaldada väärteokaristust kõikide nõuete rikkumise korral ning põhimõttest, et väärteovastutust tuleb kohaldada üksnes siis, kui haldussund ei anna tulemust, st tegu on juba toime pandud ja tagantjärele tehtav ettekirjutus ei muuda enam midagi. Üle on vaadatud ka kehtivate koosseisude trahviühikute määrad ja rahatrahvide suurused. Kehtivate karituste rahaline suurus on selline, mis ei pruugi tagada karistuse eesmärki ning nende tõstmine on õigustatud. Paragrahvis 84 sätestatakse vastutus arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumise eest. Paragrahvis sätestatakse, et arheoloogilisest leiust mitteteatamise, samuti arheoloogilise leiu või selle osa teadliku leiukohast eemaldamise, samuti arheoloogilise leiu, selle osa või arheoloogilise leiukoha või arheoloogilise kultuurkihi teadliku rikkumise eest karistatakse rahatrahviga. Väärteovastutust kohaldatakse nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 46. Paragrahvis 85 sätestatakse vastutus mälestise tähise rikkumise või eemaldamise eest. Paragrahvis sätestatakse, et mälestise tähise rikkumise või eemaldamise eest karistatakse rahatrahviga. Väärteovastutust kohaldatakse nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 45. Paragrahvis 86 sätestatakse vastutus muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest. Võõra ehitise, mis ei mahu mälestise alla, rikkumine või hävitamine on karistatav KarS § 203 kohaselt juhul, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Kuna KarS § 203 räägib asja rikkumisest või hävitamisest, on selle koosseisuga hõlmatud nii vallas- kui kinnisasjad. Kui kahju ei ole oluline, järgneb vastutus KarS § 218 lõigete 1 ja 4 järgi. Muinsuskaitsealal asuvat ehitist võib rikkuda või hävitada ka selle omanik. Seetõttu on põhjendatus eraldi väärteokoosseisu loomine põhjendatud juhuks, kui tegemist ei ole võõra ehitisega. Et vältida olukorda, kus eriseaduses sätestatud eraldi väärteokoosseis, välistab võimaluse kohaldada karistusseadustiku vastavat sätet ning kohaldamisele kuulub kergemini sanktsioneeritud väärteokoosseis kui erinorm, on väärteokoosseis sõnastatud järgmiselt: muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest, kui puudub karistusseadustiku §-s 203 sätestatud süüteokoosseis. Paragrahvis 87 sätestatakse vastutus mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis uuringu või tööde tegemise nõuete rikkumise eest. Paragrahvis sätestatakse, et mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis uuringu või tööde tegemise eest ilma Kultuuripärandiameti loata, kui Kultuuripärandiameti luba oli nõutav või Kultuuripärandiametit eelnevalt teavitamata karistatakse rahatrahviga. Väärteovastutust kohaldatakse nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 47, kuid eelnõus on seda täpsustatud. Eelnõu näeb teatud tööde tegemiseks ette eelneva Kultuuripärandiameti loa või teavitamise kohustuse. Paragrahvis 88 sätestatakse vastutus mälestisel, muinsuskaitsealal, nende kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise eest. 84 Paragrahvis sätestatakse, et mälestisel, muinsuskaitsealal, nende kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise eest karistatakse rahatrahviga. Eelnõu § 29 lõikes 1 on sätestatud, et mälestisel, muinsuskaitsealal, nende kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on otsinguvahendi kasutamine keelatud. Väärteovastutust kohaldatakse füüsilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §- s 462. Paragrahvis 89 sätestatakse vastutus veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumise eest. Paragrahvis sätestatakse, et veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga. Eelnõu § 42 lõike 1 kohaselt on veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndis sukeldumine lubatud Kultuuripärandiameti loal või majandustegevuse raames tegutseva ettevõtja juhendamisel. Veealusele mälestisele sukeldumise luba on õigus saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja kes on läbinud mälestisele sukeldumise koolituse. Enne veealusele mälestisele sukeldumist tuleb teavitada Kultuuripärandiametit (eelnõu § 42 lg 2 ja 4). Veealusele mälestisele sukeldumisteenust pakkuv ettevõtja on kohustatud esitama majandustegevusteate ning tal peab olema õigussuhe pädeva füüsilise isikuga (eelnõu 68 lg 1, lg 2 p 6). Väärteovastutust kohaldatakse nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 471. Paragrahvis 90 sätestatakse vastutus otsinguloata otsinguvahendi kasutamise eest. Paragrahvis sätestatakse, et otsinguloata otsinguvahendi kasutamise eest karistatakse rahatrahviga. Eelnõu § 29 lõikes 4 on sätestatud, et otsinguvahendi kasutamiseks arheoloogilise leiu otsimiseks maa- või veealal on nõutav otsinguvahendi luba. Väärteovastutust kohaldatakse füüsilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 461. Paragrahvis 91 sätestatakse otsinguvahendi konfiskeerimine. Kultuuripärandiamet või kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-des 84, 88 ja 90 sätestatud väärteo vahetuks objektiks olnud otsinguvahendi konfiskeerimist vastavalt karistusseadustiku §-le 83. Paragrahvis 92 sätestatakse väärtegude kohtuväline menetleja. Paragrahvis sätestatakse, et eelnõu §-des 84−90 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Kultuuripärandiamet. Võrreldes kehtiva MuKS-ga on välja jäetud kohtuvälise menetlejana valla- ja linnavalitsus. Kuigi kehtivas seaduses on valla- või linnavalitsus kohtuvälise menetlejana nimetatud, siis praktikas nad MuKS-est tulenevaid väärtegusid ei menetle. Kuna kohaliku omavalitsuse üksustel ei ole seaduse järgi sisulisi muinsuskaitsealaseid ülesandeid, ei ole neil üldjuhul selles valdkonnas ka kompetentsi ega ressurssi väärtegude menetlemiseks. Eelnõu 9. peatükk. Rakendussätted. Paragrahvis 93 reguleeritakse muinsuskaitseala põhimääruste kehtivust. 85 Lõikes 1 sätestatakse, et enne käesoleva seaduse jõustumist kehtestatud muinsuskaitseala põhimäärused jäävad pärast käesoleva seaduse jõustumist kehtima, kuni Vabariigi Valitsus tunnistab selle kehtetuks või kuni muinsuskaitseala kaitsekord kehtestatakse käesolevas seaduses kehtestatud alusel ja korras. Kehtiva MuKS-e alusel on kehtestatud 12 muinsuskaitseala põhimäärust. Põhimäärused on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse vormis, kuigi kehtiv MuKS õigusakti vormi ei sätesta. Sisult on tegemist üldkorralduse, st haldusaktiga. Eelnõuga selline muudatus tehakse (eelnõu § 19 lg 3). Rakendussäte on vajalik, et tagada õigusselgus ja vältida vaidlusi, mis saaks õigusaktist, mis on vormilt määrus, kuid sisult haldusakt, kui õigusakti andmise ajal kehtinud seadus tunnistatakse kehtetuks. Muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti menetlusele kohaldatakse haldusakti andmisel avatud menetlust, mitte määruse andmise kohta käivaid sätted. Arvestades muinsuskaitsealade arvu ning menetlustele kuluvat ressurssi ei ole võimalik eelnõu jõustumise ajaks muinsuskaitsealaks tunnistamisi uuesti läbi vaadata ja nende kaitsekordasid uuesti kehtestada. Perspektiivis on vajalik olemasolevate muinsuskaitsealade põhimäärused üle vaadata ning kehtestada nende kaitsekorrad uuesti. Lõikes 2 sätestatakse, et kui muinsuskaitseala põhimääruse osa on käesoleva seadusega vastuolus, kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid. Paragrahvis 94 sätestatakse üleminekusäte mälestise liikide kohta. Kehtiva MuKS-e kohaselt ei ole mälestise liigi määramine kohustuslik. MuKS § 3 lg 4 alusel võib mälestisi liigitada arheoloogia-, ehitis-, kunsti-, tehnika-, tööstus- ja ajaloomälestiseks. Kuigi seadus otseselt ei kohusta, on praktikas mälestiseks tunnistamisel määratud ka mälestise liik. Eelnõu kohaselt tuleb mälestisele alati liik määrata ning sellest lähtub ka edasine regulatsioon. Mälestise liigina loobutakse tööstusmälestisest. Üks mälestis võib kuuluda mitmesse liiki. Sellest lähtuvalt on vajalik olemasolevate mälestiste liigid üle vaadata ning vajadusel määrata uus liik. Kuna mälestiste arv on suur, nähakse ette üleminekuaeg. Paragrahvis 95 sätestatakse kultuurimälestiste registri korrastamine. Paragrahvis reguleeritakse kultuurimälestiste registri andmete korrastamist. Arvestades muudatuste ulatust, on vajalik ette näha üleminekuaeg, mille jooksul viiakse andmekogu andmed kooskõlla uue seadusega. Paragrahvis 96 reguleeritakse kaitsekohustuse teatisesse puutuv. Eelnõus loobutakse kaitsekohustuse teatise regulatsioonist. Selle õiguslik tähendus on kehtiva MuKS-e alusel kahetimõistetav. Eelkõige on tegemist informatiivse dokumendiga, samas võis see sisaldada leevendusi mälestise või selle kaitsevööndi kitsendustest ja mälestise hooldamiseks vajalike tööde loetelu. Õigusselguse huvides on vajalik leevendused kitsendustest teha juba mälestiseks tunnistamisel. Kaitsekohustuse teatistes mälestise kitsendustes tehtud leevendused, samuti kaitsevööndi kitsendustes tehtud leevendused, mälestise hooldamiseks tehtavate tööde loetelu ning vallasmälestise säilitamise tingimused jäävad kehtima kuni neid ei muudeta käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. Paragrahvis 97 sätestatakse üleminekusäte kaitsevööndi ulatuse ja selle muutmise kohta. 86 Kehtiva MuKS-e § 25 lõike 1 kohaselt kehtestatakse kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks kaitsevöönd. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kohaldatakse kinnismälestise kaitsevööndi kehtestamise ja muutmise menetlusele ning valdkonna eest vastutava ministri käskkirja avaldamisele muinsuskaitseseaduse paragrahvi 12. Alates 19.12.2008. a, mil jõustus MuKS muudatus, kehtib kaitsevööndi kehtestamise ja muutmise menetlusele mälestiseks tunnistamisega sarnase menetluskord. Kuni 19.12.2008. a kehtinud MuKS-e § 25 lõike 1 kohaselt kehtestatakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd, millele kohaldatakse § 25 lõikes 2 sätestatud kitsendusi ja milles tehtavad leevendused märgitakse kaitsekohustuse teatisse. Kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti. Analoogne säte oli ka 1994. a vastuvõetud MuKS-es (§ 25. Kinnismälestise kaitseks kehtestatakse kaitsevöönd, millele laienevad kaitsekohustuse teatises esitatud kitsendused. Kui mälestiseks tunnistamise aktis ei ole märgitud teisiti, on kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates). 1990ndatel ja 2000. aastate alguses võeti mälestisi kaitse alla pikkade nimekirjade kaupa. Tolle aja õigusaktidest võib leida vaid üksikuid näiteid, kus mälestistele kaitsevöönd eraldi kehtestati ja sel juhul oli see erinev kui seadusest tulenev 50 m. Senise tõlgenduse kohaselt on kaitsevööndiks automaatselt 50 m maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui ministri määruses või käskkirjas ei ole kaitsevööndit kehtestatud. Seega, kaitsevöönd tekkis kaitse alla võtmise õigusakti (kehtestamine) ja seaduse koostoimes. Käesolevaga lisatakse eelnõusse õigusselgust ja -kindlust tagav rakendussäte, milles fikseeritakse olukord, mille kohaselt kaitsevööndi ulatus eraldi kehtestamata jäetuna on selle seadusest tulenev 50 m, kui õigusaktis pole sätestatud teisiti. Rakendussätte kohaselt enne 2008. aasta 19. detsembrit ministri määruse või käskkirjaga mälestiseks tunnistatud asja kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole määratud teisiti. Kaitsevööndi muutmise menetlusele ja vastava õigusakti avaldamisele kohaldatakse käesoleva seaduse sätestatut. Paragrahvis 98 reguleeritakse halduslepingute muutmist. Enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse volikoguga sõlmitud haldusleping tuleb viia käesoleva seadusega kooskõlla või lõpetada 2020. aasta 1. jaanuariks. Halduslepingud vaadatakse üle 2019. aasta jooksul ja valmistatakse ette uued lepingud või lõpetatakse. Lõikes 2 sätestatakse, et kui enne seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse üksuse volikoguga sõlmitud halduslepingu säte on käesoleva seadusega vastuolus, kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid. Paragrahvis 99 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud loataotluse menetlemist. Enne uue seaduse jõustumist esitatud tööde loa ja uuringuloa taotlusi menetletakse käesoleva seaduse alusel. Kui isik peab uue seaduse alusel esitama uuringuteatise või tööde teatise, siis 87 loetakse teatis esitatuks varem esitatud uuringuloa või tööde loa taotlusega. Kui uue seaduse järgi ei ole tööde luba nõutav, lõpetab Kultuuripärandiamet tööde loa või uuringuloa menetluse. Paragrahvis 100 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kultuuriväärtusega asja otsimise loa ja sukeldumisloa taotlust. Enne uue seaduse jõustumist esitatud kultuuriväärtusega asja otsimise loa ning sukeldumisloa taotlus menetletakse lõpuni käesoleva seaduse alusel ning enne jõustumist välja antud sukeldumisluba ja kultuuriväärtusega asja otsimise luba kehtib selles märgitud tähtaja lõpuni. Paragrahvis 101 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist muinsuskaitseseaduses sätestatud täienduskoolituse korraldamise jätkamist. Kehtiv MuKS ei sätesta nõudeid täienduskoolituse korraldajatele. Nõuded täienduskoolitusasutuse pidamisele ja täienduskoolituse läbiviimisele tulenevad täiskasvanute koolituse seadusest. Eelnõuga seatakse täienduskoolitusasutusele õppekava kooskõlastamise kohustus Kultuuripärandiametiga. Seni koolitust korraldanud isik, kes soovib jätkata eelnõu § 73 sätestatud koolituste läbiviimist, peab viima oma tegevuse kooskõlla käesolevas seaduses sätestatud nõuetega 2020. aasta 1. jaanuariks. Paragrahvis 102 sätestatakse üleminekusäte muinsuskaitse eritingimustele. Eelnõuga muudetakse eritingimuste väljastamise korda. Kui kehtiva korra kohaselt tellib mälestise omanik eritingimused ettevõtjalt, siis uue seaduse kohaselt hakkab eritingimusi välja andma riik (Kultuuripärandiamet). Sellest lähtuvalt on vaja kehtestada üleminekusätted eritingimustele, mis on koostatud, kuid ei ole Kultuuripärandiametile heakskiitmiseks esitatud, mis on uue seaduse jõustumisel heakskiitmisel või mis on juba välja antud ning määrata nende kehtivuse aeg. Paragrahvis 103 sätestatakse üleminekusäte vastutava spetsialisti tegevusloa kehtivusele. Kehtiva MuKS-e § 36 alusel peab töid juhtival vastutaval spetsialistil (füüsiline isik) olema tegevusluba, mis annab õiguse MuKS-es sätestatud tegevusaladel tegutsemiseks. MuKS füüsilise isiku tegevusloale tähtaega ei sätesta. Need on antud tähtajatult. Eelnõus on loobutud füüsilise isiku tegevusloast ja asendatud see pädevustunnistusega ning sätestatud sellele kehtivuse aeg, et tagada töid juhtiva isiku kvalifikatsiooni kestmine ja kontroll selle üle. Tähtajalised tegevusload olid MuKS-e alusel kasutusel kuni aastani 2011. Nende muutmine tähtajatuks vähendas küll isikute halduskoormust ja Kultuuripärandiameti töökoormust, kuid kiiresti arenevas konserveerimise ja restaureerimise valdkonnas ei ole tähtajatu luba end õigustanud, sest kord loa saanud isik ei pruugi vastaval erialal tööle asuda ning ilma igapäevase praktikata oskused ununevad. Pidev töötamine valdkonnas või täienduskoolituse läbimine saavad pädevustunnistuse pikendamise aluseks. Ka näiteks teiste seaduste alusel väljastatavad pädevustunnistused või muud isiku pädevust tõendavad dokumendid on tähtajalised (nt keskkonnamõju hindaja litsents). Selles paragrahvis nähakse ette enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud MuKS-e alusel antud töid juhtiva vastutava spetsialisti tegevusloa kehtivusaeg. Käesoleval ajal on Kultuuripärandiamet väljastanud suurusjärgus 800 füüsilise isiku tegevusluba, mis kehtivad 88 tähtajatult. Tähtajaline luba on vajalik kindlustamaks seda, et loa alusel tegutsevate isikute töövaldkonnas nõutav kvalifikatsioon ei ole muutunud. Tegevuslubade kehtivusajad on antud kahes jaos, vastavalt sellele, millal luba väljastati. Kui isik vastab pädevustunnistuse saamise nõuetele, saab ta taotleda käesoleva seaduse alusel pädevustunnistust. Muudatuse rakendamiseks on antud piisav aeg, mis võimaldab isikutel sellega kohaneda ning vajadusel oma kvalifikatsiooni täiendada. Teisalt võimaldab see jaotada Kultuuripärandiameti töökoormust pädevustunnistuste taotluste menetlemisel. Paragrahvis 104 reguleeritakse ettevõtja tegevusluba. Käesoleva seaduse jõustumisel loobutakse muinsuskaitse valdkonnas tegutseva ettevõtja tegevusloa nõudest ning sätestatakse nimetatud valdkonnas tegutsevale ettevõtjale majandustegevusteate esitamise kohustus. Lõikes 1 sätestatakse, et enne käesoleva seaduse jõustumist tegevusloa alusel tegutsenud ettevõtjad muutuvad käesoleva seaduse jõustumisel teatamiskohustusega tegevusalal tegutsevateks ettevõtjateks ning nende teatamiskohustus loetakse käesoleva seaduse jõustumisel täidetuks, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud erisusi. Lõikes 2 sätestatakse, et kui teatamiskohustuse täitmiseks tuleb esitada täiendavaid andmeid võrreldes selle jõustumise hetkeni kehtinud nõuetega, peab ettevõtja esitama need andmed 90 päeva jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Andmete tähtaegselt esitamata jätmise korral ei ole teatamiskohustus täidetud. Paragrahvis 105 reguleeritakse uuringu ja muinsuskaitselise järelevalve hüvitamist. Kuna käesoleva seaduse jõustumisel hakatakse hüvitama uuringute ja muinsuskaitselise järelevalve kulusid, on selguse huvides oluline sätestada, et hüvitamise õigus on käesoleva seaduse alusel määratud uuringule ja muinsuskaitselise järelevalve tegemisele kantud kulu korral. Paragrahvis 106 sätestatakse autoriõiguse seaduse muutmine. Muudetakse autoriõiguse seaduse paragrahvi 45 teksti ja jäetakse välja viide muinsuskaitseseadusele. Autoriõiguse seaduse §-s 45 reguleerib teose kasutamist, mille suhtes autoriõiguse kehtivuse tähtaeg on lõppenud. Viide muinsuskaitseseadusele ei ole asjakohane. Paragrahvis § 107 sätestatakse ehitusseadustiku muutmine. Ehitusseadustikus asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes . Punktiga 2 täiendatakse EhS paragrahvi 26 lõiget 3 uue punktiga ning sätestatakse projekteerimistingimuste andmisel tuleb arvestada muinsuskaitse eritingimustega. See viitab ka asjaolule, et enne projekteerimistingimuste taotlemist tuleb taotleda muinsuskaitse eritingimused, kui need on nõutavad muinsuskaitseseaduse 53 lõike 1 kohaselt.“; Punktiga 3 täiendatakse EhS § 27 lõiget 2 uue punktiga ning sätestatakse, et projekteerimistingimuste andmisel detailplaneeringu olemasolul tuleb arvestad 89 detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi, kui need on nõutavad muinsuskaitseseaduse 55 lõike 5 kohaselt. Tegemist on õigusselgust loova sättega. Punktis 4 täiendatakse EhS § 36 lõikega 41 ning sätestatakse koos ehitusteatisega tuleb ehitusprojekt esitada ka juhul, kui ehitusteatise kohustuslik ehitis on mälestis või muinsuskaitsealal asuv ehitis. Seda nõuet on võimalik leevendada muinsuskaitse eritingimustes või kui leevendus on tehtud kaitse alla võtmise õigusaktis. Paragrahvis § 108 sätestatakse Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduse muutmine. Muudatus on tehniline. Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. Paragrahvis § 109 sätestatakse kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse muutmine. Muudatus on tehniline. Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. Paragrahvis 110 sätestatakse maapõueseaduse muutmine. Muudatus on tehniline. Maapõueseaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. Paragrahvis 111 sätestatakse maareformi seaduse muutmine. Muudatus on tehniline. Maareformi seaduse paragrahv 20 lõikes 12 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. Paragrahvis § 112 sätestatakse maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse muutmine Muudatus on tehniline. Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse paragrahv 3 lõikes 4 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. Paragrahvis 113 sätestatakse majandusvööndi seaduse muutmine. Muudetakse majandusvööndis seaduse 51. peatükki, mis reguleerib kultuurimälestiste kaitset. Peatükki laiendatakse veealuse kultuuripärandi kaitsele ning tehakse viide, et veealuse kultuuripärandi, sealhulgas veealuste kultuurimälestiste, arheoloogiliste leidude ja leiukohtade kaitset teostatakse vastavuses Eesti Vabariigi välislepingute, muinsuskaitseseaduse ja teiste Eesti õigusaktidega. Käesoleva eelnõu § 3 lg 1 kohaselt kehtib muinsuskaitseseadus ka majandusvööndis. Muudatus on vajalik UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga ühinemiseks. Paragrahvis 114 sätestatakse muinsuskaitseseaduse kehtetuks tunnistamine. 90 Tunnistatakse kehtetuks muinsuskaitseseadus (RT I 2002, 27, 153). Paragrahvis 115 sätestatakse muuseumiseaduse muutmine. Seoses Kultuuripärandiameti ülesannete laiendamisega tehakse muuseumiseaduses muudatusi, millega Kultuuriministeeriumi osad pädevused ja ülesanded lähevad üle Kultuuripärandiametile. Nendeks on muuseumiseaduse § 3 lõikes 2 sätestatud muuseumide nõustamine muuseumikogu korraldamisel ja muuseumi ülesannete täitmisel, §-s 11 sätestatud muuseumikogust välja arvatud asja avaliku enampakkumise korraldamine, § 15 lõikes 3 sätestatud muuseumide andmekogu vastutava töötleja ülesannete täitmine ning §-des 22 ja 23 sätestatud riikliku ja haldusjärelevalve teostamine. Eestis on 182 muuseumit, seahulgas 30 riigi muuseumikogu kasutavat muuseumit (10 Kultuuriministeeriumi haldusala riigimuuseumit, 6 teiste ministeeriumide haldusala riigimuuseumit, 12 riigi asutatud sihtasutuse muuseumit ning 2 kohaliku omavalitsuse muuseumit). Muuseumide Infosüsteemi kasutavad hetkel 60 muuseumit. Muudatus puudutab kõiki muuseume, kellele kehtib muuseumiseadus, kuna osad seaduses sätestatud ülesanded lähevad Kultuuripärandiametile üle. Teisi muuseume puudutab muudatus vähem, kuid Kultuuripärandiameti koostatavatest või kättesaadavaks tehtavatest metoodilistest materjalidest ja standarditest, projektitoetuse taotlusvoorudest ning uuringutest ja nende tulemustest saavad kasu igasuguse omandivormiga muuseumid. Eestis puudub muuseumide valdkonda ühendav arenduskeskus. See on olemas paljudes teistes kultuurivaldkondades nagu näiteks rahvakultuur, muinsuskaitse või teatrid ning mitmetes Euroopa riikides, näiteks Soome, Holland, Saksamaa jpt. Eestis on kaks ühingut, mis koondavad muuseumitöötajaid ning toetavad nende arengut. MTÜ ICOM Rahvuskomitee on Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu ICOM Eesti esindus ning toetab oma liikmeid rahvusvahelises tegevuses ja suhtluses. MTÜ Eesti Muuseumiühing aga toetab Eesti muuseumitöötajate erialast arengut ning muuseumispetsialistide väärtustamist. Muuseumideülene arendustegevus on aga koondunud Kultuuriministeeriumisse, kus see on valdkonnana erandlik, sest teiste valdkondade puhul tegeletakse ministeeriumi tasandil pigem poliitikakujundamisega. Muudatuse põhieesmärk on kultuuripärandi valdkonna strateegilisem juhtimine - muuseumidele luuakse valitsusasutuse tasandil tugiüksus ning kahele kultuuripärandiga tegelevale valdkonnale luuakse alused sünergia tekkimiseks. Poliitikakujundamine jääb endiselt Kultuuriministeeriumisse, kuid valdkonnaülesed uuringud, statistilised analüüsid, metoodiliste materjalide koostamine ja kättesaadavaks tegemine, riikliku kogumispoliitika koordineerimine jm liigub Kultuuripärandiametisse (vt tabel 1). Muudatus ei puuduta muuseumide igapäevast juhtimist ega juriidilist staatust, samuti ei sekkuta muudatusega muuseumide otsustusvabadusse iga muuseumi konkreetse teemavaldkonna arendamisel või teadustöös. Tabel 1. Muuseumide valdkonna arendamine Kultuuriministeeriumi ja Kultuuripärandiameti vastutusalas. Kultuuriministeerium Kultuuripärandiamet 1. Muuseumipoliitika strateegiline 1. Osalemine muuseumipoliitika planeerimine strateegilisel planeerimisel 91  2. Muuseumide strateegilist 2. Osalemine muuseumidega seotud arengut toetava õigusloome õigusloome kujundamisel ja ellu kujundamine viimisel 3. Muuseumide rahastamise 3. Muuseumideüleste uuringute ellu (tegevustoetuste, viimine (sh tellimine), statistilised investeeringute) planeerimine ja analüüsid ja kaardistused ning trendide korraldamine jälgimine 4. Muuseuminõukogu töö 4. Muuseumide kogumispoliitika korraldamine koordineerimine 5. Metoodiliste materjalide ja standardite koostamine ja/või kättesaadavaks tegemine 6. Muuseumide arendamisega seotud projektitoetuste taotlusvoorude korraldamine 7. Muuseumikogude järelevalve ja muuseumide nõustamine 8. Muuseumide Infosüsteemi arendamine ja pidamine 9. Koolituste ja ürituste korraldamine 10. Andmekaitseametniku teenus muuseumidele Muudetakse ka muuseumi seaduse paragrahv 21, mis reguleerib muuseumidele riigieelarvest tegevustoetuse taotlemist ja määramist. Muudatus ei ole sisuline, vaid täpsustakse tegevustoetuse maksmist riigi sihtasutuse muuseumile ning sätestatakse, et riigi sihtasutusele makstakse tegevustoetust muuseumi asutajaõigusi teostava ministeeriumi kaudu. Seega näiteks kui riigi sihtautusest muuseumi asutajaõigusi teostab Maaeluministeerium, siis makstakse ka selle ministeeriumi kaudu tegevustoetust. Muudatuse on tinginud vajadus, et kui muuseumid, mis ei tegutse Kultuuriministeeriumi valitsemisala, vaid mõne teise ministeeriumi valitsemisalas ja korraldatakse ümber sihtasutuseks, siis tema tegevuse toetamist jätkab sama ministeerium, mitte ei liigu see ülesanne Kultuuriministeeriumisse. Sellest lähtuvalt on muudetud ka § 21 lõikes 4 sisalduvat volitusnormi. Sarnane lahendus on kasutusel ka muuseumiseaduse § 18 lõikes 2 ja § 20 lõikes 4. Paragrahvis 116 sätestatakse planeerimisseaduse muutmine. Planeerimisseaduses tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. Muudetakse § 74 lg 6 ja § 124 lg 8 sõnastust. Kehtiva PlanS § 74 lg 6 ja § 124 lg 8 regulatsioon viiakse selguse huvides üle muinsuskaitseseadusesse (eelnõu § 55) ning planeerimisseadusesse lisatakse vastavasisulised viited. Paragrahvis 117 sätestatakse riigilõivuseaduse muutmine. Riigilõivuseadusesse tehtavad muudatused on seotud ettevõtja tegevuslubade kaotamisega ning riigilõivu kehtestamisega pädevustunnistuse ja otsinguvahendi kasutamise loa andmise taotluste läbivaatamise eest. 92 Vastutava spetsialisti tegevusloa taotluse läbivaatamise eest on praegu kehtiv riigilõiv 50 eurot. Pädevustunnistuse riigilõivu ettepanek on sama – 50 eurot. Sama suur on otsinguvahendi riigilõivu ettepanek – 50 eurot. Riigilõivuseadust muudetakse ka kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduses sätestatud kultuuriväärtuse väljaveoloa taotluse läbivaatamise osas. 2016. aastast jõustunud 20 eurose riigilõivu puhul iga kultuuriväärtuse kohta on mõistlik sätestada riigilõivu ülempiir, kuna sageli on loataotluse esemeks mitmeid asju. Seega nähakse ette, et riigilõiv jääb samaks – 20 eurot kultuuriväärtuse kohta –, kuid see ei ole kokku mitte rohkem kui 200 eurot ühe taotluse kohta. Seaduses asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes, mis on tehniline muudatus. Paragrahvis 118 sätestatakse sõjahaudade kaitse seaduse muutmine. Sõjahaudade kaitse seaduses sisalduv erisus haua ja matmispaiga mälestiseks olemise lõpetamise kohta viiakse kooskõlla eelnõus sisalduva mälestiseks olemise lõpetamisega (p 1). Muudatus ei ole sisuline. Punktis 2 tunnistatakse kehtetuks sõjahaudade kaitse seaduse § 14 lg 4. Seaduses asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes, mis on tehniline muudatus. Paragrahvis 119 sätestatakse tulumaksuseaduse muutmine. Muudatuse sisuks on, et uue muinsuskaitseseaduse alusel füüsilisele isikule makstavat hüvitist, millega hüvitatakse osaliselt uurigu läbiviimise ja muinsuskaitselise järelevalve kulu, ei maksustata tulumaksuga. Paragrahvis § 120 sätestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine. Vabariigi Valitsuse seaduse paragrahvi 62 lõikes 2 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“. Muudatust on põhjendatud seletuskirja seaduse eesmärki põhjendavas osas (lk 6). Vabariigi Valituse seaduse täiendamine §-ga 10513 on vajalik ameti nime muutmise rakendamiseks. Juhul kui ilmneb, et ameti nimetus on mõnes seaduses või rakendusaktis jäänud muutmata, siis loetakse õigeks käesolevas eelnõus nimetatud ameti uus nimetus ja tehniline parandus viiakse sisse esimesel võimalusel. Paragrahvis 121 sätestatakse seaduse jõustumise tähtpäev. Seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril, mis annab piisava aja Kultuuripärandiametiga seotud ümberkorraldusteks. 4. Eelnõu terminoloogia 93 Eelnõus ei ole kasutusele võetud uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Plaanitav regulatsioon on puutumuses järgmiste Eestile siduvate rahvusvahelise õiguse normidega ja EL õiguse normidega: 1. EL Nõukogu direktiiv 93/7/EMÜ liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta. 2. Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse Haagi konventsioon, 14. mai 1954, Haag (Eesti Vabariik ühines 22.02.1995). 3. Kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsioon, 14. november 1970, Pariis (ratifitseeritud 05.04.1995). 4. Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, 16. november 1972, Pariis (ratifitseeritud 05.04.1995). 5. Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, 16. jaanuar 1992, Valletta (ratifitseeritud 23.10.1996). 6. Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon, 3. oktoober 1985, Granada (ratifitseeritud 23.10.1996). 7. Kultuuriväärtuste Säilitamise ja Restaureerimise Rahvusvahelise Uurimiskeskuse (ICCROM) põhikiri, 21. oktoober 1993 (Eesti Vabariik ühinenud 27.09.2000). 8. Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse Haagi konventsiooni protokoll, 14. mai 1954, Haag, ja teine protokoll, 26.03.1999, Haag (Eesti Vabariik ühinenud 24.12.2004). 9. Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon, 17. oktoober 2003, Pariis (Eesti Vabariik ühines 05.01.2006). 6. Seaduse mõjuanalüüs Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2016–2019 punktis 5.7 nähakse ette kaitsta Eesti pärandväärtuste säilimist ja reformida muinsuskaitsekorraldust ning töötada selleks välja muinsuskaitseseaduse eelnõu. Eelnõus sisalduvate muudatuste eesmärk on muuta kehtivat regulatsiooni selliselt, et see tagaks parimal viisil kultuuripärandi säilimise ja looks paindliku muinsuskaitsekorralduse. Eelnõuga kaasnevate muudatuste rakendamisel võib eeldada mõju esinemist järgmistes valdkondades: mõju haridusele ja kultuurile, mõju majandusele ning mõju riigiasutuste töökorraldusele ja kuludele. Muudatusega kaasneb eeldatav läbiv positiivne mõju kultuuri korraldusele, täpsemalt kultuuripärandi säilimisele. Kultuuripärand on oluline osa Eesti kultuurist, mille säilimine läbi aegade on põhiseaduslik ülesanne ning rahvusriigi identiteedi alus. Muudatuste tulemusel võiks tõusta mälestise omanike motivatsioon kultuuripärandit senisest enam hoida ja hooldada. Eelnõu mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. 94 Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta riigi julgeolekut ja rahvusvahelisi suhteid ega looduskeskkonda ning seetõttu ei ole mõju olulisust nendes mõjuvaldkondades hinnatud. Kavandatavatel muudatustel on eeldatav positiivne mõju kultuuripärandi paremale hoidmisele ja säilimisele ning seeläbi kaudne mõju elukeskkonnale ning regionaalarengule (mälestised paiknevad kõikjal üle Eesti). 6.1. Muudatus 1 – suurem paindlikkus kultuuriväärtuste mälestiseks tunnistamisel leevenduste tegemisel, mis võimaldab arvestada mälestise liigist lähtuvaid ja konkreetse asja eripärasid, samuti suurem kaalutlusruum kinnisasja kaitsevööndi määramisel. Mälestistel, sh muinsuskaitsealal asuva ehitise tööde tegemisel Kultuuripärandiameti loaga lubatud tööde tegemise selgem piiritlemine lähtuvalt mälestise liigist, võimalus kaaluda muinsuskaitselise järelevalve määramise vajadust. Suurem tähelepanu nõustamis- ja ennetustegevusele. 6.1.1 Sihtrühm: mälestiste ning mälestiste kaitsevööndi piiridesse jäävate kinnisasjade omanikud ja potentsiaalsed omanikud (sh muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik) Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele otsustele, mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele) Mõju kirjeldus: Uuring „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ näitas, et suurem osa omanikke mõistab talle kuuluva mälestise väärtust, kuid soovib proportsionaalsemaid piiranguid ja rohkem paindlikkust. Eelnõuga luuakse selleks võimalused, samuti õigusselgus leevenduste tegemisel ja kaitsevööndi määramisel. Sihtrühm on kahesugune: olemasolevate kinnismälestiste omanikud ja eelnõu jõustumise järel mälestiseks tunnistatavate kinnisasjade omanikud ehk potentsiaalne sihtrühm. Mõlemale sihtrühmale saavad omandiga seotud kitsendused ja leevenduste tegemise kord olema selgemad. Kehtiva seaduse alusel on leevenduste tegemine võimalik mälestiseks tunnistamise järel väljastatavas kaitsekohustuse teatises ning üksnes ajaloo- ja arheoloogiamälestise liikidel. Eelnõu järgi tehakse edaspidi leevendused juba mälestiseks tunnistamise õigusaktis ja leevenduste tegemine on võimalik kõigil mälestise liikidel. Kaitsevööndi määramisel on Kultuuripärandiametil senisest suurem kaalutlusruum – kaitsevööndi võib kehtestada, kuid ei pea. Kaitsevööndi määramise korral võib selle jagada erinevate kitsendustega osadeks, lähtudes kaitsevööndi eesmärkidest. Kaitsevööndi kehtestamisel võib piirangute osas teha leevendusi nende tegevuste osas, kus lähtuvalt kaitsevööndi eesmärgist ei ole vaja Kultuuripärandiameti nõusolekut taotleda. Mälestisel tehtavate tööde täpsem reguleerimine mõjutab sihtrühma niivõrd, kuivõrd konkreetne mälestis vajab loakohustuslike tööde tegemist. See vajadus võib olla mälestiste erineva seisundi tõttu väga erinev, kuid ei ole regulaarne, kindlasti mitte iga-aastane. Eelnõu alusel tehtavad otsused võimaldavad omanikul töid ja tööde eelarvet täpsemini planeerida. Eelnõu kohaselt on Kultuuripärandiametil õigus juba muinsuskaitse eritingimustes määrata, kas muinsuskaitseline järelevalve on vajalik, samuti seada nõuded töö teostaja ja muinsuskaitselise järelevalve teostaja kvalifikatsioonile. Juhul kui järelevalve ei ole vajalik, tähendab see omanikule kokkuhoidu võrreldes praegu kehtiva korraga. Muinsuskaitse eritingimused on projekti või tegevuskava koostamise aluseks. See tähendab, et juba kõige varasemas tööde kavandamise etapis on nimetatud aspektid teada ja nendega on võimalik arvestada. Töö teostajale ja muinsuskaitselisele järelevalvele esitatavate nõuete selles etapis 95 teada saamine võimaldab juba varakult leida õige spetsialist pädevate isikute hulgast. Muudatuse esinemissagedus ehk tööde tegemise vajadus on mõlemal sihtrühma osal sarnane, kuid nagu öeldud, sõltub see konkreetse mälestise tehnilisest seisundist. Sagedasem võib olla vajadus kinnismälestist hooldada ning selleks on eelnõu järgi Kultuuripärandiametil kohustus mälestise omanikku nõustada ning anda selleks soovitusi ja vajadusel hoolduskava. Eelnõu järgi nõustab Kultuuripärandiamet mälestise omanikku nii mitte-loakohustuslike tööde (hooldamine, remont) tegemisel kui ka loakohuslike tööde (konserveerimine, restaureerimine) kavandamisel. Eesmärk on suurendada mälestiste omanike nõustamise osakaalu ning teha seda senisest süsteemsemalt, mis peaks aitama ennetada probleeme ja vältima nende kuhjumist suuremaid kulutusi nõudvateks töödeks. Olemasoleva sihtrühma puhul on mõju keskmine, kuna sihtrühm on keskmine, kuid mõju avaldumise sagedus sihtrühma suuruse ja mälestiste koguarvuga võrreldes pigem väike. See vajadus võib olla mälestiste erineva seisundi tõttu väga erinev, kuid ei ole regulaarne, kindlasti mitte iga-aastane. Vajadus loakohustuslike tööde tegemise järele sõltub mälestiste tehnilisest seisundist, mis on väga erinev, kuid ei ole kindlasti regulaarne (ei ole iga-aastane). Kultuurimälestisi on kokku 26 480, neist umbes pooled on vallasmälestised ja pooled kinnismälestised. Vallasmälestisi ei puuduta kaitsevööndi osas tehtavad muudatused, kuna neile ei määrata kaitsevööndit. Kinnismälestisi on kokku 13 486. Mälestiste ja muinsuskaitsealadel asuvate ehitiste omanikke on 97 226, mälestise ja muinsuskaitsealade kaitsevööndis asuva kinnisasja omanikke 36 594. Mälestise omanik võib olla igaüks, st iga juriidiline või füüsiline isik. Ehitismälestistest kuulub u 80% eraomanikele (juriidilised ja füüsilised isikud), u 10% omavalitsustele ja u 10% riigile. Sihtrühm kokku on 135 000 omanikku ja valdajat. Mõju potentsiaalsele sihtrühmale on pigem väike, kuna see sihtrühma osa on väike – aastas tunnistatakse mälestiseks keskmiselt 10 asja. Sihtrühm kokku on keskmise suurusega, s.o elanikkonnast alla 10% ning muudatuse esinemissagedus on pigem väike, seega kokkuvõtvalt ei ole mõju oluline. Ebasoovitavate mõjude avaldumise riski ei tuvastatud.. 6.1.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: Paindlikkuse loomine kehtivas süsteemis annab Kultuuripärandiametile otsuste tegemisel rohkem kaalutlusruumi, teisalt lisab vastutust. Näiteks leevenduste tegemine mälestiseks tunnistamise õigusaktis eeldab juba mälestiseks tunnistamisel hoolikat läbimõtlemist, milliseid töid ja tegevusi on vajalik tulevikus sellel objektil reguleerida ning millistest kitsendustest võib üldse loobuda. Nõustamistöö osas on oluline märkida, et uuringust “Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“35 ilmnes, et omanikud näevad kompetentse nõu saamist olulise abina mälestiste hooldamisel ja restaureerimisel. Mälestiste säilimise tagamist peab toetama riigipoolne professionaalne teavitus- ja nõustamistöö. 35 Koostajad Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut ja Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, 2014. Tellija Riigikantselei Säästva Arengu komisjon. Kättesaadav: https://riigikantselei.ee/et/valitsuse-toetamine/saastev-areng/saastva-arengu-komisjoni-raportid. 96 Kokkuvõtvalt tähendavad loetletud muudatused mõju Kultuuripärandiameti töökorraldusele ning kasvatavad töökoormust. Nõustamine ja hoolduskavade andmine eeldab kahe lisatöökoha loomist. Ka täna tegelevad ehitismälestiste ja muinsuskaitsealade nõunikud, insenerid ja maakonnainspektorid omanike nõustamise ja juhendmaterjalide koostamisega, kuid eelnõus on need tegevused selgemalt välja toodud. See eeldab muudatusi ameti struktuuris ja töö ümberkorraldamist. Mõju eelarvele: kahe töökoha kulu kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest. 6.2. Muudatus 2 – muinsuskaitse eritingimusi annab riik (Kultuuripärandiamet) 6.2.1 Sihtrühm: mälestiste ja muinsuskaitsealal asuvate ehitiste omanikud Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele otsustele) Mõju kirjeldus: Muinsuskaitse eritingimused on seni olnud tellija ehk asja omaniku kulul ning nende võrra on olnud mälestisega seotud tööde teostamine kulukam kui n-ö tavatööd. Muinsuskaitse eritingimused annab edaspidi riik, st väheneb omaniku kulu mälestisega seotud tööde tegemisele. Muudatus mõjutab just halvemas tehnilises seisus olevate mälestiste omanikke, kes peavad mälestise säilimiseks tegema loakohustuslikke töid, mille puhul eritingimused on nõutavad. Nende omanike puhul on mõju reaalne ehk nende kulutused on edaspidi eelduslikult väiksemad. Muudatuse esinemissagedus on keskmiselt 280 korda aastas (aastatel 2015–2017 kooskõlastas Kultuuripärandiamet kokku 839 muinsuskaitse eritingimust). Eritingimuste keskmine turuhind on u 3000 eurot, kuid see varieerub oluliselt olenevalt objekti seisundist ja tööde mahust. Eritingimuste andmiseks vajalike uuringute teostamine ja rahastamine jääb mälestise omaniku ülesandeks, kuid need on eelnõu kohaselt osaliselt hüvitatavad (p. 6.3). Ebasoovitava mõju avaldumise riski ei tuvastatud. 6.2.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: Eritingimuste eesmärgiks on avaliku huvi kaitsmine ning eritingimustega seatakse avalik-õiguslikud tingimused mälestise säilimisele. Eritingimuste väljastaja peab olema haldusorgan. Eritingimuste andmise ümberkujundatud regulatsioon kasvatab Kultuuripärandiameti töökoormust teatud määral. Seni telliti valdav osa eritingimustest vastava tegevusloaga ettevõtjatelt. Kultuuripärandiamet koostas samuti eritingimusi, kuid nende arv oli marginaalne, u 10 aastas. Samas kaasneb ka erasektorist tellitud eritingimustega Kultuuripärandiametile töökoormus, kuna amet peab need läbi vaatama, kontrollima tingimuste vastavust uuringu tulemustele ja sobivust mälestisele ning tegema vajadusel parandused või eritingimused heaks kiitma. Kultuuripärandiameti koormus suureneb, kuid mitte väga olulisel määral. Muinsuskaitse eritingimuste andmiseks peab amet läbi vaatama mälestise kohta tehtud uuringud ja/või need määrama (Kultuuripärandiamet ei tee uuringuid ise), tutvuma mälestise seisundiga ja otsustama kavandatavate tööde võimalikkuse üle. Seega jäävad töö etapid põhimõtteliselt samaks, lisandub tingimuste formuleerimine. Kultuuripärandiamet võtab selleks tööle kaks uut töötajat ning teeb muudatusi töökorralduses. Mõju eelarvele: kahe spetsialisti tööjõu kulu kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest. 97 6.3. Muudatus 3 – Kultuuripärandiameti määratud uuringute ja muinsuskaitselise järelevalve kulude hüvitamine 6.3.1 Sihtrühm: mälestiste ja muinsuskaitsealal asuvate ehitiste omanikud (nii füüsilised kui juriidilised isikud). Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele otsustele, mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele, mõju halduskoormusele) Mõju kirjeldus: Kultuurimälestiste omanikele muutub mälestistega seotud tööde teostamine majanduslikult soodsamaks. Eelduslikult mõjutab see omanikke tegema rohkem otsuseid mälestiste korrastamiseks ja seeläbi on tagatud riigi kaitse all olevate objektide parem säilimine. Hüvitamisele kuulub uuring, mille Kultuuripärandiamet on määranud mälestise säilimist tagavate tööde kavandamiseks. Muinsuskaitseline järelevalve kuulub hüvitamisele, kui Kultuuripärandiamet on määranud eritingimustega muinsuskaitselise järelevalve vajaduse. Hüvitamisega ei kaasne omanikule märkimisväärset halduskoormust. Kui uuring või muinsuskaitseline järelevalve on läbi viidud vastavalt seaduses ette nähtud nõuetele, esitab mälestise omanik Kultuuripärandiametile vastava taotluse koos uuringu- või muinsuskaitselise järelevalve aruande ja kuludokumentidega. Mõju sagedus. Kehtiva seaduse alusel anti 2017. aastal mälestise või muinsuskaitseala ehitise uuringu lubasid 47 tk, hüvitatava arheoloogilise uuringu lubasid 225 tk. Samas toimus hulk ehitiste uuringuid mitte uuringuloa alusel, vaid kehtiva seaduse järgi suures osas eritingimuste koostamise osana (tehnilise seisukorra uuringud, ehitusajaloo uuringud). Kokku on seega episoodide arv u 300 aastas. Uuringute keskmine hind: Eramute puhul kuni 3000 eurot, mõisa- jm suuremate hoonete puhul kuni 9000 eurot. Linnuste jt suuremahuliste ehitiste puhul kuni 30 000 eurot. Muinsuskaitselise järelevalve teenuse hind oli teenuse pakkujatelt küsitud näidete keskmise põhjal oli keskmine 2017. a turul hinnanguliselt 1500 eurot. Uuringute ja järelevalve hind mälestistel erineb väga olulisel määral ning täiemahuline hüvitamine ei ole võimalik. Eelnõu järgi on hüvitatava osa suurus 50% uuringu tegemise või muinsuskaitselise järelevalve kulust, kuid üksnes ettenähtud piirmäärani. Piirmäärad on 50% või: - ajaloo-, arheoloogia-, ehitis-, kunsti- ja tehnikamälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise ning arheoloogilise leiukoha uuringu kogumaksumusest kuni 1500 eurot; - muinsuskaitselise järelevalve kogumaksumusest kuni 1500 eurot. Kulude teatud piirmäära ulatuses hüvitamise negatiivne kõrvalmõju võib olla, et uuringute ja järelevalve turuhind võib suureneda. Eelnõuga puudub võimalus seda reguleerida. Hinna kallinemine võib toimuda ka hüvitiseta, sõltudes tööde mahtudest sektoris ja üldisest elukallidusest. 6.3.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) 98 Mõju kirjeldus: Hüvitisi hakkab maksma Kultuuripärandiamet, kes määrab ka uuringud, mis hüvitamisele kuuluvad ja muinsuskaitselise järelevalve vajaduse. See tähendab mõju nii Kultuuripärandiameti töökorraldusele kui ka eelarvele. Mõju eelarvele. Hüvitiste ja toetuste menetlemiseks Kultuuripärandiametis nähakse ette üks lisanduv töökoht. Sellega kaasnev kulu kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest. Uuringute ja muinsuskaitselise järelevalve hüvitamiseks on riigieelarvest ette nähtud 1,4 mln eurot aastas alates 2019. aastast. Ehitustegevuse aluseks olevate ja muinsuskaitse eritingimuste andmiseks vajalike uuringute kogumaht aastas on u 300 episoodi x hüvitis kuni 1500 eurot = 450 000 eurot aastas. Arheoloogiamälestistel on hüvitatavaid uuringuid keskmiselt 50 aastas x hüvitis kuni 1500 = 75 000 eurot. Muinsuskaitselise järelevalve teenuse keskmine turuhind oli teenuse pakkujatelt küsitud näidete põhjal 2017. a hinnanguliselt 1500 eurot. Ajaloo- ja ehitismälestistel ning muinsuskaitsealadel on järelevalve vajadusega tööde arv aastas keskmiselt 500. Seega on kokku muinsuskaitselise järelevalve hüvitamise eelarvevajadus aastas keskmiselt 500 tööd x hüvitis kuni 1500 eurot = 750 000 eurot aastas. Arheoloogiamälestistel esineb arheoloogilist jälgimist ehk järelevalvet u 150 korda aastas x hüvitis kuni 1500 eurot = 225 000 eurot. 6.4 Muudatus 4 – muinsuskaitse valdkonnas tegutseva ettevõtja tegevusloast loobumine ja asendamine majandustegevusteate esitamise kohustusega. Muinsuskaitsevaldkonnas tegutseva füüsilise isiku tähtajatu tegevusloa asendamine tähtajalise pädevustunnistusega ning sidumine kutsesüsteemiga. 6.4.1 Sihtrühm: Muinsuskaitse valdkonnas tegutsevad tegevusloaga ettevõtjad Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele) Mõju kirjeldus: Kultuuripärandiameti andmetel tegutseb Eestis muinsuskaitse valdkonnas 808 ettevõtet. Muudatus puudutab kõiki muinsuskaitse valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid. Mõju avaldub positiivsena, kuna eelnõuga kaotatakse tegevusloakohustus (ettevõtja keeld tegutseda enne loa saamist). Käesolevas eelnõus on tegutsemise aluseks valitud tegevusloast vähemkoormav instrument – majandustegevusteate esitamine. Ettevõtjal on lubatud tegevusalal tegutseda, kui tal on vastavasisuline õigussuhe eelnõus nimetatud pädeva isikuga. Ettevõtjatel, kellel on kehtiva seaduse järgi saadud muinsuskaitse tegevusluba, loetakse majandustegevusteade eelnõu järgi esitatuks. Tegevusalal alustada sooviv ettevõtja peab sõlmima lepingu vastavat pädevust omava isikuga ja seejärel esitama vastava teate majandustegevuse registrile. Ettevõtja jaoks kaob ära ka tegevusloa riigilõiv. Kui ettevõtte heaks töötav pädev isik pikendab oma pädevustunnistust või uuendab oma kutset regulaarselt, ei kaasne ka pädevustunnistuse tähtajaliseks muutumisega ettevõtjale uusi kohustusi. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsevate ettevõtjate jaoks ei ole muudatuse mõju oluline. Kaovad ära tegevusloakohustus ja sellega seotud riigilõiv, mis leevendab ettevõtjate tegutsemise piiranguid. 6.4.2 Sihtrühm: Muinsuskaitse valdkonnas tegutsevad tegevusloaga füüsilised isikud. 99 Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele ning halduskoormusele) Mõju kirjeldus: Muinsuskaitseameti andmetel tegutseb Eestis muinsuskaitsevaldkonnas 800 vastutavat spetsialisti (füüsilist isikut). Muudatus puudutab kõiki muinsuskaitse valdkonnas tegutsevaid vastutavaid spetsialiste. Tähtajatu tegevusloa asendamine tähtajalise pädevustunnistusega omab sihtrühmale majanduslikku mõju. Isik, kes soovib muinsuskaitse valdkonnas tegutseda, peab tegema kulutusi ja hankima pädevustunnistuse või omandama muinsuskaitsealast pädevust sisaldava kutse. Pädevustunnistuse taotlemine ei ole uus lahendus. Kehtiva seaduse järgi peab vastutav spetsialist taotlema tegevusloa. Eelnõu järgi peab pädevust hakkama perioodiliselt tõendama. Ka see ei ole iseenesest uus lahendus. Tähtajalised tegevusload olid MuKS alusel kasutusel kuni aastani 2011. Nende muutmine tähtajatuks vähendas küll isikute halduskoormust ja Kultuuripärandiameti töökoormust, kuid kiiresti arenevas konserveerimise ja restaureerimise valdkonnas ei ole tähtajatu luba end õigustanud, sest kord loa saanud isik ei pruugi vastaval erialal tööle asuda ning ilma igapäevase praktikata oskused ununevad. Pidev töötamine valdkonnas või täienduskoolituse läbimine saavad pädevustunnistuse pikendamise aluseks. Kehtiva seaduse järgi on võimalik tegevusluba saada kohe peale kooli lõpetamist (kõrgharidus + täienduskoolitus) või varasemate tööde alusel (kõrgharidus + neli aastat töökogemust). Tegelikult puudub tegevusloa andjal sisuline teadmine spetsialisti reaalsetest oskustest, rollist senistel töödel ja senise töö kvaliteedist. Ebapiisav pädevus ilmneb alles töö käigus, kuid eluaegse tegevusloa äravõtmiseks peab olema tõestatud korduvalt tõsiseid rikkumisi, mida mälestiste peal katsetades ei ole võimalik lubada. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsemine on kõrge keerukusastmega tegevusvaldkond, kus kvaliteetne lõpptulemus on äärmiselt oluline. Selle saavutamine toetub eelkõige ajakohaste oskuste ja teadmistega spetsialistile. Tähtajaline pädevustunnistus on oluline, et hinnata isiku pädevust ja pidevat tegutsemist tegevusalal. Pädevustunnistuse riigilõiv on planeeritud sama suur praeguse tegevusloa riigilõivuga – 50 eurot. Vahe võrreldes kehtiva korraga on esinemissageduses ehk pädevustunnistuse pikendamiseks tuleb esitada taotlus iga viie aasta tagant ja tasuda riigilõiv. See on analoogne või väiksem kulu kui kutse tõendamise tasu (nt konservaatori kutseeksam praegu 103 eurot, taastõendamine 51 eurot). Kui soovitud tegevusalal on olemas muinsuskaitsealast kompetentsi sisaldav kutsestandard, saab isik enda pädevust tõendada kutsetunnistusega. Muudatus võiks perspektiivis soodustada kutsesüsteemile üleminekut ja koos Kultuuripärandiameti aktiivse tegutsemisega uute kutsete teket muinsuskaitse valdkonnas. Pädevustunnistuse tähtajalisus on analoogne kutsesüsteemiga, kus kutseoskuseid tuleb samuti perioodiliselt taastõendada. Sihtrühm on väike, kaasnev halduskoormus on võrreldav praeguse tegevusloa taotlemisega ja erinevusena esineb edaspidi kord viie aasta tagant. Eelnõu ei tõsta riigilõivu kulu, kuid seoses pädevustunnistuse tähtajalisusega on edaspidi vaja riigilõiv tasuda iga kord pädevustunnistuse pikendamisel ehk viie aasta tagant. Pädevustunnistustele üleminek on planeeritud eelnõu jõustumise järel kahes etapis vastavalt sellele, millal praegune tegevusluba on väljastatud. Eeldatavaid kohanemisraskusi muudatusega ei kaasne. Samuti ei tuvastatud ebasoovitavate mõju avaldumise riski. 6.4.3 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: 100 Eelnõuga kujundatakse ümber muinsuskaitsevaldkonnas tegutsevate ettevõtjate tegevusõiguse reguleerimine. Eelnõuga loobutakse tegevusloa nõudest ettevõtjale ning tuuakse sisse asjatundlikkuse põhimõtte rakendamine. Kui tegevusalal on väljastatud kutse, tõendatakse pädevust kutsega. Muudel juhtudel väljastab Kultuuripärandiamet vastavalt taotleja kvalifikatsioonile pädevustunnistuse. Kultuuripärandiameti töökoormus ei muutu olulisel määral. Koormus väheneb ettevõtja tegevuslubade väljastamise arvelt. Koormus suureneb aga veidi selle arvelt, et senised vastutava spetsialisti tegevusload välja vahetuv pädevustunnistus muutub tähtajaliseks. Kokkuvõttes mõju Kultuuripärandiameti eelarvele puudub. Muudatusega kaasneb majandustegevuse registri arendustöödega seotud kulu: esialgse hinnangu kohaselt on majandustegevuse registrile kuluvate arendustööde maksumus hinnanguliselt 6000 eurot (andmestruktuuride ja vormide muutmine, X-tee teenuste arendamine, jne).36 6.5 Muudatus 5 – arheoloogilise leiukoha kaitse 6.5.1 Mõju valdkond: sotsiaalsed ja demograafilised mõjud (mõju haridusele ja kultuurile) Mõju kirjeldus: Otsinguvahendite (peamiselt metallidetektorite) massiline levik on kujunenud otseseks ohuks arheoloogiapärandi säilimisele. Sagenenud on muististe rüüstejuhtumid ja leidudega salakaubitsemine. Seetõttu on vajalik arheoloogiapärandi otsimise ja väljakaevamise keeldu laiendada. Samas ei ole vajalik kõiki kohti, kust leide avastatakse, mälestiseks tunnistada ega kõiki arheoloogiamälestisega kaasnevaid kitsendusi rakendada. Selleks on eelnõus ette nähtud n-ö uus kaitse tasand ehk arheoloogilise leiukoha kaitse. Arheoloogiline leiukoht on koht, kust on leitud arheoloogiline leid või leiud ja mis sisaldab jätkuvalt arheoloogilisi esemeid. Need on kohad, kus leiukoha tuvastamise otsuse järel on keelatud otsinguvahendi kasutamine ja on seatud uuringu tegemise kohustus enne teatud tööde tegemist. Piiranguid on vähem kui arheoloogiamälestisel ja need peavad täitma eesmärki säilitada arheoloogiapärandit maa sees, oma algses kontekstis, kus see säilib kõige paremini. Samas ei ole välistatud arheoloogilise leiukoha läbiuurimine seadusega ette nähtud korras. Uuringukohustus ei tähenda seega ehitamise ega muude tegevuste keeldu. Arheoloogiapärand on Eesti kultuuri üks ilming, see on taastumatu ressurss ja kordumatu ajalooallikas. Muudatusel on positiivne mõju arheoloogiapärandi säilimisele. Ebasoovitava mõju avaldumise riski ei tuvastatud. Kultuuripärandiametile on läbi eri allikate (publikatsioonid, leire-aruanded jms) teada u 1300–1400 arheoloogilist leiukohta või muistist, mis ei ole hetkel riigi kaitse all. Täna puudub nende üle arve pidamiseks ühtne andmebaas ning detektoristide aruannetega võrdlemiseks kaardirakendus. Puudub täpne statistika, kui palju käiakse arheoloogilisi leide otsimas just neis kohtades, kuid igal aastal annavad otsijad üle leide ka neist, teada olevatest, kuid seni kaitse all mitte olevatest kohtadest. 6.5.2 Sihtrühm: arheoloogilises leiukohas asuva kinnisasja omanikud Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele otsustele, mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele, mõju halduskoormusele) 36 MKM kooskõlastuskiri (26.02.2018 nr 2-7/18-0111/1695) muinsuskaitseseaduse eelnõule 101 Mõju kirjeldus: Kuna tegu on esmakordse regulatsiooniga, saab hinnata üksnes potentsiaalset omanike hulka ning neile tulevikus avalduda võivat mõju. Nii nagu mälestise omanik võib olla igaüks, st iga juriidiline või füüsiline isik, käib sama arheoloogiliste leiukohtade kohta. Kuna arheoloogilise leiukoha kaitse ei piira maakasutust ning nõuab vaid uuringukohustuse täitmist juhul, kui leiukohas on plaanis hakata ehitama. Uuringukohustust tasakaalustab õigus saada hüvitist, kui Kultuuripärandiamet on uuringud määranud. Samuti kehtib arheoloogilises leiukohas otsinguvahendiga otsimise keeld, kuid sellest ei teki maaomanikule mõju. 6.5.3 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: Kultuuripärandiameti ülesannete hulka lisandub lisaks leiuteadete menetlemisele (mida tehakse ka praegu) arheoloogiliste leiukohtade tuvastamine ja kaitse kehtestamine. Kõikide leiupaikade puhul tuleb käia objektil, objekt kaardistada ja määrata selle piirid. Välitöödele lisandub info koondamine (objekti kirjeldus, leiud, dateeringud jms) ja menetlemine. Kultuuripärandiametil on vaja teha kindlaks leiukohaga edaspidi toimuv – kas see tunnistatakse arheoloogiliseks leiukohaks või algatatakse mälestiseks tunnistamise menetlus. Aasta jooksul laekub Kultuuripärandiametile info u 100 kontrollimist vajava leiupaiga kohta. Arheoloogiliste leiukohtade menetlemiseks nähakse Kultuuripärandiametis ette üks lisanduv töökoht. Sellega kaasnev lisaraha nähakse ette Kultuuriministeeriumi eelarvest. Mõnevõrra väheneb selle muudatuse mõjul leiuautasude väljamaksmise vajadus, kuna edaspidi on leiukohaks tunnistatud paigas otsinguvahendiga otsimine keelatud. Enamasti on tegemist kohtadega, kust välja võetud leidudel ei ole nii suurt turuväärtust, et tegemist oleks väga suurte leiuautasudega, mis aga ei tähenda, et neil leidudel ei oleks suurt teaduslik- kultuurilist väärtust. 6.6 Muudatus 6 – otsinguvahendi kasutamine otsinguloa alusel, kohustus esitada pärast igat otsingut otsinguaruanne ning riigilõiv otsinguvahendi loa eest. 6.6.1 Sihtrühm: otsinguvahendi loa omanikud Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju halduskoormusele) Mõju kirjeldus: Kehtivas regulatsioonis on otsinguvahendiga otsimise luba nõutav kultuuriväärtusega leiu otsimiseks. Muudatusega jäetakse välja viide otsimise eesmärgile, mis on otsija enda määratletav subjektiivne kriteerium ja võimaldab vaidluseid politsei ja Kultuuripärandiametiga. Selle asemel on täpsemalt piiritletud otsingualad, kus tohib ja kus ei tohi detektorismi harrastada. Otsinguloaga hõlmatakse alad, kust kõige tõenäolisemalt on võimalik arheoloogilisi esemeid leida, st põllu- ja metsalad. Välja jäetakse linnad, alevid ning aleviku ja küla selgelt piiritletavad kompaktse asustusega alad (tiheasustusala) ja õuemaad. Isikute hulka, keda otsinguvahendi loa kohustus mõjutaks, ei laiendata. Selleks on tehtud vajalikud välistused eelnõu § 26 lõike 4 punktides 1–3. Arvestatud on elualadega, kus töö- või teenistusülesannete täitmisel on vajalik otsinguvahendit kasutada: uuringu läbiviimine muinsuskaitseseaduse alusel, korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmisel ning kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames ehitamise, põlluharimise ja metsandusega seotud ülesannete täitmisel. 102 Otsinguvahendi loa omanike halduskoormus jääb samaks. Edaspidi kehtib otsinguluba ühe aasta asemel viis aastat, kuid otsingu aruanne on vaja esitada iga kord pärast otsingut, mitte ühekordse aasta-aruandena nagu seni. Aruannete jooksva esitamise eelised on kiirem info liikumine ameti ja otsijate vahel ning tagasiside jõudmine leidjani. Kultuuriväärtusega leiud jõuavad lühema aja jooksul menetlusse (konserveerimisele, määramisele jne) ning leidjal on pidev ülevaade menetluse seisust. Samuti hajutab aruannete jooksev esitamine ka leidjate jaoks aruandekohustust pikema perioodi peale võrreldes hetkel kehtiva korraldusega, kus kõigi kalendriaasta jooksul läbi viidud otsingute andmed tuleb peale üheaastase loa kehtivusaja lõppu esitada aasta-aruandes ühe kuu jooksul. Uuendusena kaasneb otsinguvahendi loaga riigilõiv. See on põhjendatav riigile kuuluva ressursi otsimisega (maa sees olev kultuuriväärtus ehk arheoloogiapärand). Iga arheoloogilise leiu leidmise korral kaasneb riigile kulu leiuteate menetlemise ning leiu konserveerimise ja hoiustamise näol. Samuti määrab riik leiuautasusid leidjatele, kes on toiminud seadusega kooskõlas. 2015 oli leiuautasude kogusumma 107 055, 2016 – 100 475, 2017 – 33 950 eurot. Riigilõivu ettepanek on 50 eurot. Taotluse menetlemisele kuluv aeg on Kultuuripärandiameti hinnangul keskmiselt (taotluse vastuvõtmine ja läbivaatamine, registritoimingud, aruannete läbivaatamine) 3h x 9 eurot = 27 eurot. Lisandub riikliku järelevalve tegemise kulu ning leidudega seonduv konserveerimise ja hoiustamise kulu, mis on väga erinevad ja sõltuvad leiust. Riigilõivu kehtestamisel peab silmas pidama, et seni kehtinud üheaastaste lubade asemel väljastatakse eelnõu järgi edaspidi viieaastaseid lube. Taotluste ja väljastatud otsingulubade hulk kasvab pidevalt: 2011 (regulatsioon hakkas kehtima) – 12 luba, 2012 - 91 luba, 2013 - 197 luba, 2014 - 285 luba, 2015 - 362 luba, 2016 - 472 luba, 2017 - 484 luba. Otsinguloa riigilõivust laekuv tulu on 50 eurot x lubade arv u 500 tk = 25 000 eurot seaduse jõustumise aastal ja sealt edasi igal neljandal aastal. Lisaks veel aastas lisanduvad u 50 luba x 50 eurot = 2500 eurot aastas. 6.6.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: Muudatuse jõustamine aitab jaotada Kultuuripärandiameti töökoormust ajaliselt ühtlasemalt. Kehtiva regulatsiooni järgi koondub väga suur koormus kõigi otsinguvahendi loa omanike aastaaruannete ülevaatamiseks iga aasta esimestele kuudele. Edaspidi laekuvad otsinguaruanded jooksvalt. Lubade väljastamise koormus väheneb, kuna otsinguloa kehtivust tõstetakse ühelt aastalt viiele aastale. Ebasoovitava mõju avaldumise riske ei tuvastatud. 6.7 Muudatus 7 – Kultuuripärandiameti ülesanded muuseumide valdkonnas (muuseumide nõustamine, muuseumide andmekogu pidamine, riikliku kogumispoliitika 103 koordineerimine, muuseumide projektitoetuste taotluste menetlemine, muuseumide üle riikliku ja haldusjärelevalve teostamine) 6.7.1 Sihtrühm: muuseumid Mõju valdkond: sotsiaalsed ja demograafilised mõjud (mõju haridusele ja kultuurile) Mõju kirjeldus: Muuseumide jaoks tähendab eelnõu, et muuseumid saavad endale ameti näol valitsusasutuse tasandil tugiüksuse (muuseumide infosüsteemi pidamine, nõustamine, andmekaitse ning muuseumideülene kommunikatsioon, teadus-, arendus- ja koostööprojektide koordineerimine), mis muudab muuseumivaldkonna strateegilise arendamise koordineeritumaks ja muuseumide tegevus on paremini tugistruktuuriga toetatud. Samuti hakkab edaspidi muuseumikogude üle järelevalve teostamine toimuma Kultuuripärandiametis. Tulevikus planeerib riik Kultuuripärandiameti alluvusse rajada riigile kuuluvate muuseumidekogude säilitamise parandamiseks ühishoidla ehk kompetentsikeskuse, mis ühendab endas säilitamis-, digiteerimis-, konserveerimis- ja koolitusteenuseid.37 Ühishoidla rajamisega luuakse Kultuuripärandiameti alla uus struktuuriüksus, mille planeerimine on alles algusjärgus, kuid juba praeguses staadiumis võib kinnitada, et mõistlik on ühishoidla teenistusse ühendada konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut. Lisaks on mõistlik tulevikus Kultuuripärandiameti alla koondada ka autoriõigustealane nõustamine, sest igas muuseumis eraldi pole otstarbekas vastavat teadmist luua, samas see valdkond on seoses kogude digitaalse kättesaadavaks tegemisega järjest aktuaalsem. Loetletud tegevused toetavad muuseumide sisulisi tegevusi ja loovad alused valdkondade vaheliseks sünergiaks. Mõjutatud on kõik Eesti muuseumid, mis vastavad muuseumiseaduse muuseumi definitsioonile, sest muuseumide taotlusvoorud on avatud kõigile, olenemata omandivormist. Muuseume (juriidilisi üksuseid) on 182. Samuti saavad kõik muuseumid kasu metoodilistest materjalidest ja standarditest, mida hakatakse koondama ja välja töötama. Muuseumide jaoks on edaspidi neis küsimustes partneriks mitte Kultuuriministeerium, vaid Kultuuripärandiamet. See on muudatus, mis küll vajab mingil määral ümberharjumist, kuid ei muuda oluliselt muuseumide igapäevatööd. Eesmärk on muudatusega aktiveerida suhtlust muuseumide ja strateegilise tasandi juhtimise vahel varasemaga võrreldes rohkem. Otsene mõju avaldub aga riigile kuuluvatele muuseumidele, kellel on kohustus järgida muuseumiseadust ning kelle vastutada on antud riigile kuuluvad muuseumikogud. 6.7.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet ja Kultuuriministeerium Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: 37 Ühishoidla planeerimist on analüüsitud põhjalikult KPMG Baltics OÜ ja Ratus OÜ koostatud uuringus, mille tellis Kultuuriministeeriumi soovil Rahandusministeerium (2018). Analüüsi tulemusel leiti, et potentsiaalselt kõige efektiivsem ning ressursisäästlikum Eesti kultuuripärandi pikaajalist säilitamist tagav lahendus on ühishoidla loomine kompetentsikeskusena (arendajaks RKAS). Arvestatud on kokku 23 muuseumi vajadusi ning kõige mõistlikuma lahendusena on toodud välja, et ühishoidla võiks toimida ameti alluvuses. Analüüsitud on ka personalivajadusi, kuid neid kohti pole hetkel ametisse veel planeeritud. 104 Kultuuripärandiamet hakkab korraldama nii muinsuskaitse kui ka muuseumide valdkonda. Selline ümberkorraldus võimaldab parandada kultuuriväärtuste valdkonna ühtset juhtimist ning valdkonna ühiste ressursside paindlikumat ja efektiivsemat kasutamist. Kultuuripärandiamet saab juurde uusi ülesandeid muuseumide valdkonnas, muuseumid saavad endale ameti näol valitsusasutuse tasandil tugiüksuse. Osad ülesanded liiguvad Kultuuriministeeriumist Kultuuripärandiametisse: - järelevalve muuseumikogude korralduse üle; - näituste riikliku kindlustuse süsteemi rakendamine; - muuseumide andmekogu pidamine; - taotlusvooru „Muuseumide arendamine“ taotluste menetlemine. Viimasega koos liigub Kultuuripärandiametisse taotlusvooru „Muinsuskaitse arendustegevused“ rakendamine ja need kaks taotlusvooru liidetakse valdkondade lõimimise eesmärgil. Teatud ülesanded, millega on Kultuuriministeeriumis on seni vähesel määral tegeletud, planeeritakse Kultuuripärandiametis rohkem esile seada: - muuseumide nõustamine; - muuseumide valdkonna juhendite väljatöötamine ja standardite juurutamine; - muuseumide kogumispõhimõtete üle-Eestiline koordineerimine; - muuseumideülesed statistilised analüüsid ja uuringud. Viimane tegevus hakkab toimuma koos muinsuskaitse valdkonnaga valdkondade lõimimise eesmärgil. Samuti luuakse muudatusega eeldus muuseumide ühishoidla haldamiseks tulevikus Kultuuripärandiameti all. Eelnõu mõjutab Kultuuripärandiameti töökorraldust ja ülesandeid, teenuste osutamise võimet, struktuuri, personali kvalifikatsiooninõudeid, koolitusvajadust, kulusid. Eelnõu mõjutab asutustevahelisi suhteid kultuuripärandi valdkonnas (Kultuuripärandiamet ja muuseumid), tööjaotust ja koostööd. Muuseumidele eraldi struktuuriüksuse loomine Kultuuriministeeriumi juurde ei ole otstarbekas. Muinsuskaitse ja muuseumid on mõlemad kultuuripärandi valdkonnad ning teenuseid on mõttekas pakkuda ühest kohast. Sarnastele valdkondade koordineerimine ühes kohast annab eelduse nende ühiseks arenguks ning kultuuripärandi valdkonnast teadlikkuse tõstmiseks. Mõju eelarvele: Muudatusega seoses liigub Kultuuriministeeriumist Kultuuripärandiametisse kaks töökohta ja vastav eelarveosa. Ühe lisanduva spetsialisti tööjõu kulu kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest. Muinsuskaitseameti nime muutmise kulu Kultuuripärandiametiks (vt põhjendus lk 6) on hinnanguliselt 5000 eurot (blanketid, visiitkaardid, veebileht jmt) ning kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest. Lisavahendeid selleks ei taotleta. Selle muudatusega seoses ei tuvastatud ebasoovitavaid mõjusid. Ümberkorralduste ja teatud pädevuste ülemineku sujumiseks Kultuuriministeeriumist Kultuuripärandiametisse on kavandatud pooleaastane organisatsiooni protsesside nõustamise projekt augustist 2018 105 veebruarini 2019 (kaasatakse juhtimiskonsultant, kirjutatakse lahti uuenev strateegia ja selle rakendamine). 7. Eelnõu rakendamisega seotud kulud ja tulud Eelnõu mõjutab riigieelarvet. Mõju riigieelarvele on 1,4 mln eurot aastas, mis on Vabariigi Valitsuse poolt planeeritud riigieelarvesse alates 2019. aastast ja mille sisu on lahti kirjutatud eespool seletuskirja punktis 6. 8. Rakendusaktid Eelnõu alusel vajavad kehtestamist järgmised valdkonna eest vastutava ministri määrused: - Arheoloogilise leiu leiuautasu määramise kord; - Mälestise säilitamise toetamise alused, toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele esitatavad nõuded, taotluse esitamise tähtaja, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise alused, toetuse sihipärase kasutamise kontrollimise kord ning toetuse tagasinõudmise alused ja kord; - Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid; - Uuringu liigid, uuringu tegemise ja dokumenteerimise kord, nõuded aruandele ning hüvitise määr, maksmise tingimused ja kord; - Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise kord; -Muinsuskaitse valdkonna tegevusalade liigutus; - Muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise kord, nõuded aruandele ning hüvitise määr, maksmise tingimused ja kord; - Mälestiste tähistamise kord ja tähise kujutis; - Kultuurimälestiste registri asutamine ja selle põhimääruse kehtestamine. - Sukeldumisloa taotlemise, andmise, sellest keeldumise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise ja sukeldumisest teavitamise alused ja kord ning nõuded mälestisele sukeldumise koolituse pakkujale; - Uuringuteatise ja tööde teatise vorminõuded ja nende esitamise kord; - Otsinguvahendi loa taotlemise ja andmise, andmisest keeldumise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise alused ja korra, otsingule minekust teavitamise korra, otsinguvahendi loa vormi, nõuded otsinguaruandele ning täienduskoolituse läbiviijale. Kultuuripärandiameti ülesannete muutmisega seoses kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse alusel kultuuriministri määrusega Kultuuripärandiameti põhimäärus ning tunnistatakse kehtetuks senikehtinud Kultuuripärandiameti põhimäärus. Muuseumiseaduse alusel muudetakse kultuuriministri 08.07.2013. a määrust nr 32 „Muuseumide andmekogu asutamine ja põhimäärus.“, kultuuriministri 08.07.2013.a määrust nr 35 „Riigieelarvest Kultuuriministeeriumile muuseumide tegevustoetuseks eraldatud vahendite taotlemise ja määramise kord“ ja Vabariigi Valitsuse 29.09.2013. a määrust nr 140 „Rahvusvahelise näituse omanikule tekkinud kahju riigi poolt hüvitamise kord“. Justiitsministri 19.06.2009 määruse nr 23 „Notariaadimäärustik“ § 54 sätestab kultuurimälestiste riikliku registri andmete kasutamise. Selle kohaselt, kui notar tõestab ehitise, kinnistu või nende osa võõrandamise tehingut, on ta kohustatud kultuurimälestiste riiklikust registrist kontrollima, kas lepingu esemeks olev ehitis, kinnistu või nende osa 106 kuulub vallas- või kinnismälestise koosseisu või asub muinsuskaitsealal. Käesoleva seaduse muutmisega muutub registri nimetus ning võõrandamise tehingu tegemisel tekib vajadus lisaks eelpoolnimetatule kontrollida, kas lepingu esemeks olev ehitis, kinnistu või nende osa asub arheoloogilisel leiukohal (eelnõu § 23 lg 3). Seetõttu on vajalik muuta notariaadimäärustiku § 54. 9. Seaduse jõustumine Seaduse jõustumine on kavandatud 2019. aasta 1. jaanuariks. 10. Eelnõu kooskõlastamine ja huvirühmade kaasamine Muinsuskaitseseaduse eelnõu koostamist alustati novembris 2013. a Eelnõu väljatöötamisse kaasati teemaga seotud isikuid ja ühendusi. Kaasatud isikud on leitavad Kultuuriministeeriumi veebilehel: http://www.kul.ee/et/eesmargid-tegevused/muinsuskaitse/muinsuskaitseseaduse- uuendamine. Seaduse eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu 2015. aastal, toimik 15-0296, mille järel eelnõu edasine menetlemine peatus. Vabariigi Valitsus arutas muinsuskaitsereformi 2016. a septembris ning kiitis heaks selle eesmärgid ja põhimõtted. Vabariigi Valitsus kiitis rahastamise 1,4 mln ulatuses heaks 2017. a kevadel, mille järel on Kultuuriministeerium koos Muinsuskaitseametiga eelnõud täiendanud vastavalt 2015. a kooskõlastusringil tehtud märkustele. Seaduse eelnõu esitati kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Eesti Omanike Keskliidule, Eesti Maaomavalitsuste Liidule, Eesti Linnade Liidule, Tallinna Linnavalitsusele, Narva Linnavalitsusele, Viljandi Linnavalitsusele, Tartu Linnavalitsusele, Eesti Arhitektide Liidule, Eesti Sisearhitektide Liidule, Eesti Konservaatorite Ühingule, Eesti Planeerijate Ühingule, Eesti Ehitusettevõtjate Liidule, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liidule, Muinsuskaitse Nõukogule, Muuseuminõukogule, ICOMOS Eestile, ICOM Eestile, Riigi Kinnisvara AS-le, Eesti Muuseumiühingule, Eesti Kirikute Nõukogule, Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kojale, MTÜ-le Veskivaramu, Eesti Mõisate Ühendusele, Eesti Mõisakoolide Ühendusele, Eesti Kunstiakadeemiale, Tartu Ülikoolile, Tallinna Ülikoolile, Tartu Kõrgemale Kunstikoolile, Säästva Renoveerimise Infokeskus MTÜ-le, Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu Ühendusele, Säästva Renoveerimise Infokeskuse Paide Ühendusele ning asumiseltsidele. Arvamust ei avaldanud Tallinna Linnavalitsus, Narva Linnavalitsus, Viljandi Linnavalitsus, Eesti Sisearhitektide Liit, Eesti Konservaatorite Ühing, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit, Riigi Kinnisvara AS, MTÜ Veskivaramu, Tartu Ülikool, Tartu Kõrgem Kunstikool, Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu Ühendus, Säästva Renoveerimise Infokeskuse Paide Ühendus ning asumiseltsid. Säästva Renoveerimise Infokeskus MTÜ, Muinsuskaitse Nõukogu, Eesti Mõisakoolide Ühendus MTÜ, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kirikute Nõukogu, Ehitismälestiste eksperdinõukogu, detektoristide (Neeme Kuusik, Elmo Pärtelpoeg, Rain Sirel, Merike Antonov, Ain Alatsei, Indrek Amor, Aivar Raudkepp), Arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu, Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja, Muuseuminõukogu, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti, ICOMOS ERK, Tartu Linnavalitsuse, Argo Hanimägi, Dmitri 107 Šutovi, MTÜ ICOM Eesti Rahvuskomitee ja MTÜ Eesti Muuseumiühingu, Arvi Sepa, Eesti Maaomavalitsuste Liidu, Eesti Omanike Keskliidu, Eesti Arhitektide Liidu, Tallinna Ülikooli, Tiia Välgu, Eesti Mõisate Ühenduse (Kaido-Allan Lainurm), Ott Rätsepa, Eesti Planeerijate Ühingu ning Eesti Maastikuarhitektide Liidu esitatud ettepanekute, märkuste ja nendega arvestamise tabel on lisatud eelnõu seletuskirjale (lisa 2). Algatab Vabariigi Valitsus 10. septembril 2018 Vabariigi Valitsuse nimel (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik 108  Muinsuskaitseseaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisa 1 Rakendusakti kavand 1 Kultuuriministri määrus: Uuringu liigid, uuringu tegemise, uuringu dokumenteerimise ning uuringu läbiviimisega seotud kulude hüvitamise kord Määruse kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 46 lõike 7 ja § 49 lõike 3 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Määruse kohaldamisala Määrus sätestab mälestise uuringu liigid, uuringu tegemise, uuringu dokumenteerimise ning uuringu läbiviimisega seotud kulude hüvitamise korra. 2. peatükk Uuringu liigid ja nende eesmärk § 2. Uuringu koostamine ja uuringu liigid (1) Ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks või konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks olulise teabe väljaselgitamiseks tuleb teha uuring. Uuringu vajaduse ja ulatuse määrab Kultuuripärandiamet lähtuvalt kavandatud tööde iseloomust ja mahust enne muinsuskaitse eritingimuste andmist, muinsuskaitse eritingimustes, kooskõlastuse andmisel teisele haldusorganile või tööde loas. (2) Vastavalt tööde iseloomule ja mahule võib Kultuuripärandiamet nõuda ühe või mitme alljärgneva uuringu tegemist: 1) arhiivi- ja bibliograafiauuring; 2) ehitusuuring; 3) viimistluskihtide uuring; 4) mõõdistamine; 5) ehitise audit; 6) pargi või kalmistu uuring ja puistu dendroloogiline inventeerimine; 7) arheoloogiline, sh allveearheoloogiline uuring; 8) materjaliuuring ja loodusteaduslik analüüs; 9) ekspertiis. (3) Uuring tehakse põhjendatud mahus nii, et sellega on täidetud uuringu eesmärk, sealhulgas selgitatud uuritava objekti ja selle väärtuslike kihistuste (või kultuurkihi) kujunemise etapid, väärtus, seisukord, ulatus ja muud andmed. (4) Uuring koosneb uuringu tegemisest ja aruande koostamisest. 1 (5) Uuringu tegemiseks, mis sekkub füüsiliselt mälestise materjali või võib kaasa tuua mälestise muutmise, on nõutav uuringukava koostamine ja uuringuluba. § 3. Arhiivi- ja bibliograafiauuring (1) Arhiivi- ja bibliograafiauuringu eesmärk on selgitada välja kirjalike materjalide (dokumentide, jooniste, fotode) olemasolu ning nende põhjal ülevaate koostamine uuritava objekti kujunemisest. (2) Arhiivi- ja bibliograafiauuringuga saadakse lähteandmed edasiste uuringute tegemiseks ja eritingimuste väljastamiseks. (3) Arhiivi- ja bibliograafiauuringu käigus hinnatakse uuritava objekti arhitektuurilist, ajaloolist, arheoloogilist, kunstilist ja kultuuriloolist väärtust. § 4. Ehitusuuring (1) Ehitusuuringu eesmärk on ehitusloo uurimine, sealhulgas ehitusetappide välja selgitamine, nende järjekorra kindlaks tegemine ja võimalusel dateerimine. (2) Kultuuriväärtusega tarindite ja detailide inventeerimise eesmärk on kultuuriväärtusega tarindite ja detailide jms väljaselgitamine, nende ehitamise aja, säilivuse ja seisukorra määramine ning nendele väärtushinnangu andmine. (3) Ehitusuuringut tehakse eelistatult mittelõhkuvate meetoditega, arhiivi- ja bibliograafiauuringute alusel ja visuaalse vaatluse teel. Vajadusel tehakse uuringu käigus avanguid, sondaaže, šurfe ja materjaliuuringuid. (4) Avangud tehakse objekti või selle detailide tarinduse, mõõtmete, ehitusjärkude või algilme, või varjatud varasemate detailide, tarindite selgitamiseks. (5) Šurfid kaevatakse pinnasesse võimaliku kultuurkihi määramiseks, samuti võimalike varjatud tarindite kindlakstegemiseks. § 5. Viimistluskihtide uuring (1) Viimistluskihtide uuring tehakse viimistluskihtide osalise avamise (sondaaž) teel, et teha kindlaks viimistluskihtide järjestus, vanus, säilivus, materjal, kujundusvõte ja seisukord. (2) Vajadusel tehakse täiendavalt materjaliuuring. (3) Vajadusel tehakse täiendavalt mittelõhkuvad tehnilised uuringud (näiteks infrapunauuring, ultraviolettuuring, röntgenuuring jms). § 6. Mõõdistamine 2 (1) Mõõdistamise eesmärk on tegevuskava või projekti koostamiseks või edasisteks uuringuteks vajaliku alusmaterjali saamine. Vastavalt vajalikule täpsusastmele jagunevad mõõdistustööd alljärgnevalt: 1) skemaatiline mõõdistamine tehakse uuritava objekti eelneva ülevaatuse või uurimise käigus, kui järgmistel etappidel on ette nähtud uuritava objekti detailne mõõdistamine; 2) mälestise arhitektuuriline mõõdistamine tehakse restaureerimisprojekti koostamiseks või mälestise teaduslikul uurimisel; 3) ehitusarheoloogiline mõõdistamine tehakse arheoloogilise uuringu tulemusena ilmnenud varasemate ehitiseosade ja ehitusetappide sidumiseks olemasoleva ehitisega. Kõik ehitusarheoloogilised mõõdistused tuleb siduda riigi geodeetilise põhivõrguga. (2) Varasemate mõõdistuste tulemusi võib projekti koostamisel kasutada pärast nende täpsuse kontrolli. § 7. Ehitise audit (1) Ehitise auditi eesmärk on: 1) tarinduse kahjustuse või deformatsiooni tekkepõhjuste selgitamine; 2) tarinduse ja ehitusvõtete selgitamine; 3) staatika skeemide koostamine ning tarindite tugevusarvutuste tegemine; 4) tarindimaterjalide tehnilise seisukorra selgitamine; 5) tarindi kahjustuse ja deformatsiooni selgitamine; 6) tarindi kandevõime ja avariiohtlikkuse selgitamine; 7) piirdetarindi ehitusfüüsikaliste karakteristikute määramine (kondenseerumisriski-, sooja- ja mürapidavuse arvutuse teostamine); 8) varjatud tarindielementide tehnilise seisukorra selgitamine; 9) pinnase omaduste, hüdrogeoloogiliste tingimuste ja vajumite selgitamine. (2) Vajadusel tehakse täiendavalt materjaliuuring. § 8. Pargi või kalmistu uuring ja puistu dendroloogiline inventeerimine (1) Pargi või kalmistu uuringu eesmärk on selle planeeringu, maastiku- ja kompositsioonielementide ning kultuuriväärtuslike väikeehitiste ja -vormide säilimise, erinevate ehitusjärkude ja seisukorra väljaselgitamine ning nendele väärtushinnangu andmine. (2) Puistu dendroloogilise inventeerimise eesmärk on olemasoleva puittaimestiku koosseisu ja seisukorra, kahjustuste, hooldusvajaduse ning ruumilise sobivuse (puittaime asukoha kooskõla pargiruumiga) hindamine. § 9. Arheoloogiline uuring (1) Arheoloogilise uuringu eesmärk on: 1) arheoloogilise kultuurkihi, st konstruktsioonide ja inimese poolt tekitatud ladestuste või arheoloogilisi leide (sh inimluid) sisaldavate looduslike objektide ja ladestuste tuvastamine ja kindlaks määramine ning nende tekkimise järjekorra selgitamine; 3 2) kultuuriväärtusega konstruktsioonielementide säilimise ja seisukorra selgitamine, vajadusel kultuurkihi läbiuurimine. (2) Arheoloogilise uuringu käigus tuleb leiud siduda tekkepõhiste (loomulikult ladestunud) pinnasekihtidega. (3) Arheoloogilise uuringu liigid on: 1) maastikuseire (leire) – arheoloogiapärandi otsimine maastikul visuaalse vaatluse ning väikesemahuliste šurfide või muu pinnaseuuringu abil, arheoloogiliste leidude kogumine; 2) eeluuring – arheoloogilise kultuurkihi tuvastamine ja esmane kirjeldamine enne kaeve- , ehitus- ja muid mullatöid. Tuvastatud arheoloogilisest kultuurkihist kogutakse teavet selle ulatuse ja teabemahukuse kohta, mille alusel saab hinnata edasise uuringu mahtu ning metoodikat; 3) kaevetööde arheoloogiline jälgimine – arheoloogilise kultuurkihi tuvastamine ja esmane kirjeldamine kaeve-, ehitus- ja muude mullatööde käigus. Tuvastatud arheoloogilisest kultuurkihist kogutakse teavet selle ulatuse ja teabemahukuse kohta, mille alusel saab hinnata edasise uuringu mahtu ning metoodikat; 4) arheoloogiline kaevamine – täiemahuline või osaline mälestise või arheoloogilise objekti või selle osa arheoloogiline läbi uurimine; 5) allveearheoloogiline uuring on veealuste kultuuriväärtusega asjade ja kultuurikihi otsimine ja tuvastamine, lokaliseerimine, dokumenteerimine ja nende seisundi ja säilimise ulatuse väljaselgitamine. Allveearheoloogiline uuring on ka tehniliste vahendite nagu külgvaate jm sonarisüsteemidega ja foto- ja videodokumentatsioonina teostatav uuring. (4) Uurija on kohustatud uuringu käigus kogutud arheoloogilised leiud korrastama ning need leide säilitavale asutusele üle andma. Enne üleandmist tuleb leiud nende säilimise tagamiseks pädeva isiku poolt konserveerida. Kogutud materjali osas tuleb teha materjaliuuring ja loodusteaduslik analüüs uuritud objekti kirjeldamiseks ja dateerimiseks. § 10. Materjaliuuring ja loodusteaduslik analüüs (1) Materjaliuuringu eesmärk on materjali seisukorra, omaduste, päritolu ja vanuse määramine. (2) Materjaliuuringuks on materjalide keemiline uuring ja analüüs, tarindite dendroloogiline ja dendrokronoloogiline uuring, bioloogiliste organismide määramise uuring, värvikihtide stratigraafiline (mikrolihvide) uuring, kruntide, pigmentide, sideainete ja kattekihtide keemiline ja spektraalanalüüs. Materjaliuuring on ka radioaktiivse süsiniku ehk 14C analüüs, paleoantropoloogiline, arheobioloogiline, mineraloogiline, geokeemiline ja muu analüüs. (3) Loodusteadusliku analüüsi eesmärk on teadmiste saamine ajalooliste, arheoloogiliste ja kultuuriväärtusega objektide, samuti mineviku keskkonna kohta loodusteaduslike meetodite abil. § 11. Ekspertiis 4 (1) Ekspertiisi eesmärk on selgitada välja uuritava objekti või selle osa seisukord, säilivus ja selle põhjus ning anda hinnang säilitamistingimustele ning konserveerimis- ja restaureerimisvõimalustele. (2) Vajadusel tehakse täiendavaid uuringuid. 3. peatükk Uuringuaruande koostamine § 12. Üldised nõuded uuringuaruandele (1) Aruanne peab vastama uuringu eesmärgile ning uuringukavale. (2) Aruande koostamisel järgitakse ainevaldkonnas levinud sõnastustava, allikmaterjalide viitamise põhimõtteid, ühtset kirjutamisviisi ja keelelist korrektsust. (3) Aruanne varustatakse tiitellehega, millel esitatakse: 1) töö nimetus; 2) mälestise registrinumber; 3) uuringu objekti aadress või aadressid; 4) uuringu teostanud ettevõtja ärinimi ja kontaktandmed; 5) pädeva isiku nimi, allkiri ja pädevustunnistuse number; 6) aruande koostaja nimi ja allkiri; 7) aruande allkirjastamise aeg; 8) uuringu tellija nimi. (4) Uuringu aruanne koostatakse eesti keeles ning üks eksemplar antakse Kultuuripärandiametile üle digitaalselt PDF-vormingus (Portable Document Format) või A4 formaadis paberil köidetuna ja digitaalsel kujul, lisamaterjalid esitatakse süstematiseeritult. § 13. Aruande koostamise nõuded uuringu liikide kaupa (1) Arhiivi- ja bibliograafiauuringu aruandes esitatakse uuringu tulemusel kogutud ajaloolised andmed uuritava objekti ajaloo, ehitusloo, varasemate uuringute, restaureerimiste jm kohta allikaviidetega varustatud kokkuvõtlikul ja süstematiseeritud kujul koos uuringu põhjal tehtud järelduste või hüpoteesidega ning antakse uuringul põhinev hinnang planeeritavale tegevusele. Aruandele lisatakse vajadusel uuritava objektiga seotud kaartide ja plaanide koopiad ja fotod. (2) Ehitusuuringu aruandes esitatakse uuringu eesmärk, metoodika ja tulemuste kirjeldus. Aruanne kajastab uuritud objekti ajaloo jooksul toimunud muutusi (ümberehitused, restaureerimistööd jms), annab ülevaate varasematest uuringutest, säilivusest ja seisukorrast ning kirjeldab erinevatest perioodidest pärinevaid hooneosi. Aruande lisadena esitatakse graafiline materjal (plaanid, joonised, värvifotod), mis annab ülevaate uuringuala paiknemisest, uuringu ulatusest ja uuritud materjalidest. Lisaks koopiad laboriuuringu tulemustest ning leiuainese või leidude puhul nende kokkuvõttev analüüs. (3) Kultuuriväärtusega tarindite ja detailide inventeerimise aruandes esitatakse inventeeritud detailide ja tarindite (nii kohakindlad kui ka ird-detailid) loetelu, kirjeldused ja seisukord ning antakse tarinditele ja detailidele väärtushinnangud ja dateeringud. Aruandele 5 lisatakse joonised tarindite ja detailide asukoha lokaliseerimiseks, kultuuriväärtusega detailide ja tarindite kvaliteetsed fotod ja vajadusel mõõdistusjoonised. Eraldi esitatakse uuringust lähtuvad ettepanekud konserveerimiseks ja restaureerimiseks. (4) Viimistluskihtide uuringu aruandes esitatakse uuringu eesmärk, metoodika ja tulemuste kirjeldus. Aruanne kajastab uuritud objekti ajaloo jooksul toimunud muutusi (ümberehitused, restaureerimistööd jms), annab ülevaate varasematest uuringutest, viimistluskihtide säilivusest ja seisukorrast ning kirjeldab erinevatest perioodidest pärinevaid viimistluskihte ja dekoori. Aruande lisadena esitatakse graafiline materjal (plaanid, joonised, värvikaardid, fotod), mis annavad ülevaate uuringuala paiknemisest, uuringu ulatusest ja uuritud materjalidest. Vajadusel lisatakse materjaliuuringu ja mittelõhkuva tehnilise uuringu tulemused. Samuti esitatakse uuritud viimistluskihtide analüüs ja leidude väärtushinnangud ning vajadusel uuringust lähtuvad ettepanekud leidude konserveerimiseks või restaureerimiseks. (5) Mõõdistamise tulemused vormistatakse mõõdistusjoonistena (plaanide, vaadete, lõigete, detailjoonistena). Mõõdistusjooniste mõõtkava valitakse vastavalt uuringu eesmärgile. Mõõdistusjoonised vormistatakse köitena ja soovitavalt digitaalsel kujul, mille. Seletuskirjas antakse ülevaade mõõdistamisel kasutatud meetoditest ja -tehnikast. (6) Ehitise auditi aruandes esitatakse ülevaade tehtud uuringust ja kasutatud metoodikast, ning uuringu tulemuste kokkuvõte ja järeldused, uuringu ala joonistel ning vajadusel arvutuste loetelu ja ettepanek objekti säilimise tagamiseks. Uuringu aruande lisana esitatakse uuritud objekti või selle osade seisundit dokumenteerivad fotod, väljavõtted tehtud laboriuuringu tulemustest või muu asjassepuutuv dokumentatsioon. Samuti esitatakse uuringust lähtuvad ettepanekud konserveerimiseks ja restaureerimiseks. (7) Pargi või kalmistu uuringu aruandes kirjeldatakse uuringu käigus dokumenteeritud ehitusajaloolise väärtusega pargistruktuure või kompositsioone, väikevorme ja -ehitisi või nende osi, antakse nendele väärtushinnang ja dateering. Aruandele lisatakse iga väikevormi või -ehitise või selle osa fotod ning mõõdistusjoonised, samuti nende osade asukohad joonisel või plaanil. Puistu dendroloogilise inventeerimise aruandes esitatakse taimestiku asukohad, eristades nende liigid ja suurused ning määratakse seisund. (8) Arheoloogilise uuringu aruandes esitatakse uuringuala üldiseloomustus, eelnevate uuringute tulemuste kokkuvõte, kaevamis- ja muude uuringute käik, uuringul ja mõõdistamisel kasutatud metoodika kirjeldus, uuritud kihtide ja konstruktsioonide kirjeldused, dateeringud ja muud teaduslikud järeldused ja uurimistulemused, ettepanekud leidude ja konstruktsioonide säilitamise tingimuste kohta, proovide ja leidude nimekiri (viidetega hoidlatele, kus neid säilitatakse), illustratsioonide (sh mõõdistusjooniste, fotode jms) ning vajadusel eristatud kontekstide nimestik. Aruande illustratsioonide osas esitatakse uuritud ala asendi- ja kaevandiplaanid, leiuplaanid, avastatud konstruktsioonide vaated ja lõiked, kihtide ja profiilide joonised, fotod. Aruande koopia antakse uuringul kogutud arheoloogilisi leide säilitavale asutusele. (9) Allveearheoloogilise uuringu aruandes esitatakse uuringuala üldiseloomustus, eelnevate uuringute tulemuste kokkuvõte, ülevaade tehtud uuringust ja kasutatud uurimismeetoditest, 6 uuringu ja analüüsi tulemused, soovitused edasiseks tegevuseks uuringualal ning ettepanekud uuringukoha säilitamiseks. Aruandele lisatakse leidude nimekiri (viidetega hoidlatele, kus neid säilitatakse) ja iga uuringujärku kajastavad joonised ning fotod koos nende loeteluga. (10) Materjaliuuringu ja loodusteadusliku analüüsi aruandes esitatakse uuringu eesmärk, meetodid, analüüsimiseks võetud proovide või esemete täpne kirjeldus koos asukohaskeemiga (sh millisest eseme, hoone või rajatise osast, ruumist, tarindist, seinast, kihist jne need on võetud), tehtud laborikatsete või analüüside meetodid (koos viitega Eesti või rahvusvahelisele baas- või normdokumendile), katsetulemused proovide kaupa ning andmete võrdlemisel ja süstematiseerimisel saadud järeldused. (11) Ekspertiisi aruandes esitatakse ülevaade tehtud uuringust ja kasutatud meetodist, uuringu kirjeldus ning uuringu tulemuste kokkuvõte ja järeldused, uuringu ala joonistel ning vajadusel vastavate arvutuste loetelu ja hinnang mälestise või selle osa seisukorrale, säilivusele ja selle põhjustele ning antakse hinnang säilitamistingimustele ning konserveerimis-ja restaureerimisvõimalustele. § 14. Aruande heakskiitmine Kultuuripärandiamet kiidab esitatud uuringuaruande heaks 30 päeva jooksul selle esitamisest arvates või tagastab taotlejale puuduste kõrvaldamiseks. 4. peatükk Kulude hüvitamise kord § 15. Uuringu kulude hüvitamise tingimused (1) Kui muinsuskaitseseaduse § 46 lõikes 4 sätestatud korras määratud uuring on läbi viidud nõuetekohaselt ja Kultuuripärandiamet on uuringuaruande heaks kiitnud, hüvitatakse uuringu tellijale tema kantud uuringu läbiviimise kulu. (2) Isikule hüvitatakse uuringu läbiviimise kulud, kui: 1) uuring on läbi viidud Kultuuripärandiameti antud uuringuloa alusel ja vastavalt uuringuloa aluseks olnud uuringukavale; 2) uuringu on läbi viinud pädev isik. (3) Uuringu läbiviimise kulude hüvitist on võimalik taotleda ühe uuringuloa alusel tehtud uuringute kohta ühe korra. (4) Uuringu läbiviimise kulude hüvitist saab taotleda ühe aasta jooksul pärast uuringuaruande heakskiitmist. § 16. Hüvitise määr (1) Kultuuripärandiameti hüvitatava osa suurus on 50% uuringu tegemise kuludest, kuid mitte rohkem kui tuhat viissada eurot ajaloo-, arheoloogia-, ehitis, kunsti- ja tehnikamälestisel, muinsuskaitsealal asuval ehitisel või arheoloogilises leiukohas läbiviidud uuringu eest. 7 (2) Kultuuripärandiamet võib otsustada, et arheoloogiamälestise uuring hüvitatakse vahearuande alusel, kui uuringu käigus leitud arheoloogiliste leidude hulk on väga suur ja nende konserveerimine ajamahukas. § 17. Hüvitise taotlemine ja väljamaksmine (1) Mälestise omanik või valdaja esitab Kultuuripärandiametile uuringu läbiviimise kulutuste eest hüvitise saamiseks vastava taotluse koos kuludokumentidega. (2) Kultuuripärandiamet vaatab taotluse läbi 15 päeva jooksul taotluse saamisest arvates või tagastab taotlejale puuduste kõrvaldamiseks. (3) Kultuuripärandiamet võib nõuda kulutuste põhjendatuse kontrollimiseks muid täiendavaid dokumente. (4) Kultuuripärandiamet kannab hüvitatava summa taotleja näidatud arvelduskontole 15 päeva jooksul taotluse heakskiitmisest. § 18. Taotluse rahuldamata jätmine (1) Taotlus jäetakse rahuldamata kui: 1) uuring ei ole läbi viidud nõuetekohaselt; 2) Kultuuripärandiamet ei ole uuringuaruannet heakskiitnud; 3) taotleja on esitanud valeandmeid. (2) Kui esitatud taotluste summa ületab Kultuuripärandiametile eelarveaastaks eraldatud riigieelarvelisi vahendeid, otsustab Kultuuripärandiamet hüvitamise järgmisel eelarveaastal sama taotluse alusel. § 19. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. 8  Rakendusakti kavand 2 Kultuuriministri määrus: Muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise, tööde dokumenteerimise ning muinsuskaitselise järelevalve läbiviimisega seotud kulude hüvitamise kord Määruse kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 51 lõike 4 ja § 62 lõike 2 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala (1) Määrus sätestab muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise, tööde dokumenteerimise ning muinsuskaitselise järelevalve läbiviimisega seotud kulude hüvitamise korra. § 2. Nõuded muinsuskaitselise järelevalve aruandele (1) Muinsuskaitselise järelevalve aruande koostab järelevalvet teostav isik. (2) Muinsuskaitselise järelevalve aruandes esitatakse tehtud tööde kokkuvõtlik kirjeldus, ülevaade kasutatud töömeetoditest, tööde käigus avastatust koos vajalike jooniste ja fotodega ning kokkuvõtlik hinnang tehtud tööde muinsuskaitselisele kvaliteedile. (3) Aruandele lisatakse järgmiste dokumentide koopiad: 1) muinsuskaitse seisukohalt olulised väljavõtted ehitustööde päevikust ja ehitusnõupidamiste protokollid; 2) ekspertiisiaktid ja muud tööde käiku mõjutanud dokumendid; 3) tööde käigus tehtud uuringute aruanded juhul, kui need ei ole esitatud eraldi köitena, ja mälestise avatud osade mõõdistusjoonised või fotod koos selgitava tekstiga ja asukohta fikseerivate joonistega; 4) teostusjoonised projektist erinevalt tehtu kohta; 5) ülevaade kultuuriväärtusega detailide ja tarindite säilivuse kohta; 6) andmed ehituse lõppülevaatuse kohta. § 3. Nõuded tööde aruandele (1) Kui muinsuskaitselist järelevalvet ei ole määratud, koostab aruande tööde teostaja. (2) Tööde aruandes esitatakse 1) kasutatud materjalide loetelu; 2) kasutatud metoodika kirjeldus; 3) teostusjoonised ja fotod, sealhulgas mälestise kaetud või varjatud osade kohta, millega töid tehti. § 4. Aruande heakskiitmine Kultuuripärandiamet kiidab muinsuskaitselise aruande ja tööde aruande heaks 30 päeva jooksul selle esitamisest arvates või tagastab selle esitajale puuduste kõrvaldamiseks. 9 § 5. Kulude hüvitamise üldnõuded (1) Kui muinsuskaitse eritingimustega või tööde loaga määratud muinsuskaitseline järelevalve on läbi viidud nõuetekohaselt ja Kultuuripärandiamet on järelevalvearuande heaks kiitnud, hüvitatakse muinsuskaitselise järelevalve tellijale järelevalve läbiviimise kulu. (2) Muinsuskaitse järelevalve läbiviimise kulude hüvitist on võimalik taotleda ühe tööde loa alusel tehtud tööde kohta ühe korra. (3) Muinsuskaitse järelevalve läbiviimise kulude hüvitist saab taotleda ühe aasta jooksul pärast muinsuskaitselise järelevalve aruande heakskiitmist. § 6. Hüvitise määr Kultuuripärandiameti hüvitatava osa suurus on 50% muinsuskaitselise järelevalve läbiviimise kuludest, kuid mitte rohkem kui tuhat viissada eurot muinsuskaitselise järelevalve kogumaksumusest. § 7. Hüvitise taotlemine ja väljamaksmine (1) Mälestise omanik või valdaja esitab Kultuuripärandiametile muinsuskaitselisele järelevalvele tehtud kulutuste eest hüvitise saamiseks vastava taotluse koos kuludokumentidega. (2) Kultuuripärandiamet vaatab taotluse läbi 15 päeva jooksul taotluse saamisest arvates või tagastab taotlejale puuduste kõrvaldamiseks. (3) Kultuuripärandiamet võib nõuda kulutuste põhjendatuse kontrollimiseks muid täiendavaid dokumente. (4) Kultuuripärandiamet kannab hüvitatava summa taotleja näidatud arvelduskontole 15 päeva jooksul taotluse heakskiitmisest. § 8. Taotluse rahuldamata jätmine (1) Taotlus jäetakse rahuldamata kui: 1) muinsuskaitseline järelevalve ei ole läbi viidud nõuetekohaselt; 2) Kultuuripärandiamet ei ole muinsuskaitselist aruannet heaks kiitnud; 4) taotleja on esitanud valeandmeid. (2) Kui esitatud taotluste summa ületab Kultuuripärandiametile eelarveaastaks eraldatud riigieelarvelisi vahendeid, otsustab Kultuuripärandiamet hüvitamise järgmisel eelarveaastal sama taotluse alusel. § 9. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. 10  Rakendusakti kavand 3 Kultuuriministri määrus: Arheoloogilise leiu leidjale leiuautasu määramise kord Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 28 lõike 6 alusel § 1. Leiuautasu maksmise korraldaja Leiuautasu (edaspidi tasu) määramist arheoloogilise leiu (edaspidi leid) leidjale korraldab Kultuuripärandiamet. § 2. Leiu kultuuriväärtuse kindlaksmääramine (1) Kultuuripärandiamet määrab leiu kultuuriväärtuse eksperdihinnanguga kindlaks kuue kuu jooksul arvates päevast, mil leidja on leiu Kultuuripärandiametile üle andnud või leiukohast teatanud. (2) Leiu üleandmine Kultuuripärandiametile vormistatakse üleandmise-vastuvõtmise aktiga. (3) Juhul kui leiu kultuuriväärtuse määramiseks on vajalik uuringu läbiviimine leiukohas või leidude konserveerimine, siis määrab Kultuuripärandiamet leiu kultuuriväärtuse eksperdihinnanguga kindlaks kolme kuu jooksul pärast uuringute või konserveerimise lõppu. (4) Leiu ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtuse kindlaksmääramisele võib kaasata eksperte. (5) Tasu määramise ja vajadusel selle suuruse otsustab Kultuuripärandiamet eksperdihinnangu alusel.Vajaduse korral küsitakse Muinsuskaitse Nõukogu arvamust. (6) Tasu suuruse määramisel võetakse arvesse leiu kultuuriväärtust ning selle leidmise ja riigile üleandmise asjaolusid. § 3. Tasu maksmine leidjale (1) Kultuuripärandiamet maksab leidjale tasu eelarves selleks ettenähtud vahenditest kolme kuu jooksul Kultuuripärandiameti otsuse tegemisest. (2) Kui leiu leidjale makstav tasu on suurem kui Kultuuripärandiameti eelarves selleks ettenähtud vahendid, esitab Kultuuripärandiamet kultuuriministri kaudu taotluse tasu jaoks vajaliku summa eraldamiseks Vabariigi Valitsuse reservist. Sel juhul makstakse leiu leidjale tasu ühe kuu jooksul pärast lisavahendite eraldamist. § 4. Tasu maksmise üle arvestuse pidamine 11 Arvestust leiu leidjatele tasu maksmise üle peab Kultuuripärandiamet. § 5. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. 12  Rakendusakti kavand 4 Kultuuriministri määrus: Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamise toetamise kord. Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 35 lõike 3 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala Käesoleva määrusega kehtestatakse riigieelarvest mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikule või valdajale mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamiseks makstava toetusega toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele esitatavad nõuded, taotluse esitamise tähtaeg, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise alused, toetuse sihipärase kasutamise kontrollimise kord ning toetuse tagasinõudmise alused ja kord. § 2. Toetatavad tegevused (1) Toetavad tegevused on: 1) Ehitiste puhul: 1. ehitusprojekti või tegevuskava koostamine; 2. konserveerimine ja restaureerimine; 3. hooldamine, sh valve- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamine; 4. taastamine. 2) Ajaloomälestiste (mis ei ole hooned), kunsti- ning tehnikamälestiste puhul: 1. konserveerimine ja restaureerimine; 2. hooldamine, sh võsa ja puude eemaldamine; 3. säilitustingimuste tagamine, sh valve- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamine asukohajärgsele hoonele; 4. taastamine. 3) Arheoloogiamälestiste puhul hooldamine, sh võsa ja puude eemaldamine. 4) Erakorralised ja ettenägematud tööd, millega kõrvaldatakse mälestise säilimist ohustav avariiolukord. 5) Kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tööde käigus avastatud kultuuriväärtusliku rajatise, tarindi, hooneosa või viimistluskihi uurimine, restaureerimine, konserveerimine ja arheoloogilise kultuurkihi uurimine või konserveerimine. (2) Eelarve jaotuse toetavate tegevuste ja mälestise liikide vahel kinnitab Kultuuripärandiameti peadirektor Kultuuripärandiameti iga-aastases eelarves. § 5. Nõuded taotlejale (1) Toetust on õigus taotleda mälestise omanikul või valdajal. (2) Taotleja peab vastama järgmistele tingimustele: 1) taotleja suhtes ei ole alustatud likvideerimismenetlust ega tehtud pankrotiotsust ning tal ei ole kehtivat äriregistrist kustutamise hoiatust; 13 2) taotlejal ei ole maksuvõlgnevust. Maksuvõla tasumise ajatamise korral peab maksuvõlg olema tasutud ajakava kohaselt; 3) taotlejal on tegevuste elluviimiseks vajalikud vahendid; 4) taotlejale ei ole varem sama kulu hüvitamiseks riigieelarvest, Euroopa Liidu või välisabi vahenditest raha eraldatud; 5) tegevustele või projekti üksikutele tegevustele samal ajal mitmest meetmest või muudest riigieelarvelistest, Euroopa Liidu või välisabi vahenditest toetuse taotlemise korral peab taotleja esitama sellekohase teabe; 6) taotlejal ei tohi olla Kultuuripärandiameti suhtes täitmata kohustusi. § 6. Taotluse esitamine (1 ) Sõltuvalt toetatavast tegevusest toimub taotlemine vooruliselt või jooksvalt. (2) Riigieelarvest voorulise toetuse saamiseks tuleb Kultuuripärandiametile esitada kirjalik taotlus eelarveaastale eelneva aasta 30. septembriks. (3) Käesoleva määruse § 2 lõike 1 punktides 4 ja 5 sätestatud tegevusteks esitatakse taotlusi jooksvalt. (4) Kultuuripärandiamet võib jooksvalt toetatavateks tegevusteks taotluste vastuvõtmise lõpetada, kui toetatavate tegevuste eelarve jääk on võrdne menetluses olevate, kuid veel otsustamata taotluste mahuga. (5) Taotlus esitatakse elektrooniliselt läbi kultuurimälestiste registri või paberkandjal esindusõigusliku isiku allkirjaga toetuse andja kinnitatud taotluse vormil. Taotluse vorm on kättesaadav Kultuuripärandiameti kodulehel ja kultuurimälestiste registris. (6) Taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid: 1) taotleja nimi (ärinimi), isikukood (registrikood), kontaktandmed, arveldusarve number, pank; 2) mälestise või muinsuskaitseala nimi ja registrinumber ning mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise aadress; 3) tööde loetelu, milleks toetust taotletakse, koos oma- ja/või kaasfinantseeringu äranäitamisega (taotleda saab kulude toetamist, mis on otseselt vajalikud kavandatavate tööde elluviimiseks); 4) tööde teostamise ajakava; 6) taotluse esitamise kuupäev ja taotleja allkiri. (7) Taotlusele peab olema lisatud: 1) mälestise valdamise õiguslikku alust tõendav dokument või omaniku kinnituskiri, kui taotleja ei ole mälestise omanik; 2) vähemalt kaks hinnapakkumist. Põhjendatud juhul võib arheoloogia, ajaloo ja kunstimälestiste toetuste puhul esitada ühe hinnapakkumise. Kultuuripärandiametil on õigus võtta lisaks võrdlevaid hinnapakkumisi; 3) kaasfinantseeringu korral seda tõendav kinnituskiri; 4) tööde erakorralisuse põhjendus, kui taotletakse jooksvast taotlusvoorust; 14 5) ehitusprojekti koostamise toetamiseks on nõutav muinsuskaitse eritingimuste olemasolu; 6) ehitise konserveerimise või restaureerimise toetamiseks on nõutav Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud ehitusprojekti või tegevuskava olemasolu. (8) Käesoleva määruse § 2 lõike 1 punktides 1–3 sätestatud tegevuste toetamisel on taotleja oma- ja kaasfinantseerimise määr riigiasutustele ja riigi sihtasutustele vähemalt 50%, teistele taotlejatele vähemalt 10%. § 7. Abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud (1) Abikõlblik kulu on otseselt toetatava tegevuse elluviimisega seotud tekkepõhine kulu, mis on vajalik ja sobiv toetuse taotluses märgitud tööde tegemiseks ning mis tekib toetuse abikõlblikkuse perioodil. (2) Mitteabikõlblikud kulud on toetava tegevuse elluviimisega mitteseotud või tegevuse elluviimise seisukohast põhjendamatud kulud: 1) laenuintressid; 2) rahatrahvid, sunnirahad, leppetrahvid, viivised; 3) õigusabi kulud; 4) projektijuhtimise kulu; 5) koristus; 6) toitlustus; 7) tehnika või muu vara soetamine; 8) tegevused, mis on toimunud enne taotluse rahuldamise otsust. (3) Toetuse abikõlblikkuse periood on eelarveaasta ehk 1. jaanuar – 31. detsember. § 8. Taotluse menetlemine (1) Kultuuripärandiamet registreerib laekunud taotluse ja kontrollib, kas taotleja ja esitatud taotlus vastavad käesolevas määruses sätestatud nõuetele. (2) Juhul, kui taotluses esineb väiksemaid puudusi, see ei ole piisavalt selge või selles esitatud informatsiooni alusel ei ole võimalik taotlust hinnata, annab Kultuuripärandiamet taotlejale mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks puuduste kõrvaldamise teate esitamise päevast arvates. (3) Kui taotleja ei ole määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud, jätab Kultuuripärandiamet taotluse hindamisele suunamata ning taotlus jäetakse läbi vaatamata. (4) Jooksvalt esitatud taotlusi menetletakse nende esitamise järjekorras. § 9. Hindamiskomisjoni moodustamine (1) Taotluseid hindab hindamiskomisjon, mille moodustab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga. Võib moodustada eraldi komisjonid lähtuvalt mälestise liigist. 15 (2) Hindamiskomisjon võib vajadusel taotluste hindamisel kaasata oma töösse eksperte. (3) Hindamiskomisjoni töökorra kehtestab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga. § 10. Taotluste hindamine (1) Sisuliselt hinnatakse taotlusi, mis on tunnistatud vorminõuetele vastavaks. (2) Taotlusi hinnatakse järgnevate kriteeriumite alusel: 1. mälestise või selle detaili (tehniline) seisukord; 2. kavandatava töö asjakohasus ja edasilükkamatu iseloom (hinnatakse kavandatava töö mõju mälestise säilimisele, tegevuste mõju kestvust mälestisele, näiteks kas tegu on ehitise avariiliste konstruktsioonide parandamisega või muu avariilisust põhjustava teguri likvideerimisega); 3. mälestise või selle väärtusliku detaili kultuuriline, arhitektuuriline, ajalooline ja kunstiline väärtus (hinnatakse taotluse objekti autentsust, haruldust, säilivust); 4. mälestise või taotluse objektiks oleva detaili kättesaadavus avalikkusele (hinnatakse, kas mälestis või selle osa on avalikkusele ligipääsetav ja nähtav); 5. tegevuste jätkusuutlikkus (hinnatakse planeeritud tegevuste asjakohasust mälestise ja/või piirkonna kontekstis, mälestise kasutuspotentsiaali või selle perspektiivi, projekti teostatavust ja jätkusuutlikkust); 6. taotluse ja eelarve kvaliteet (hinnatakse, kas eesmärk on selgelt sõnastatud, kõik tegevused põhjendatud ning seotud eesmärgi ja oodatava tulemusega. Eelarve puhul hinnatakse eelarve kulude põhjendatust; kas eelarve on piisavalt detailne ja katab kõiki planeeritud tegevusi; kas eelarve arvestab turuhindadega ning omaosaluse ja kaasfinantseerimise määra eelarves); 7. taotleja senine tegevus mälestise säilimise tagamisel ja/või seisukorra parandamisel. (3) Hooldustoetuste korral mälestise seisukorda hindamisel ei arvestata. (4) Taotluste hindamisel vaatavad hindamiskomisjonid hiljemalt 20. detsembriks läbi esitatud taotlused, koostavad taotluste pingerea ning teevad peadirektorile ettepaneku toetuse andmise, taotluse osalise rahuldamise ning toetuse andmata jätmise kohta. (5) Jooksva taotlusvooru taotlused vaatab hindamiskomisjon läbi jooksvalt ning teeb peadirektorile ettepaneku toetuse andmise, taotluse osalise rahuldamise ning toetuse andmata jätmise kohta. § 11. Taotluse rahuldamise tingimused ja kord (1) Taotluse rahuldamise otsuse teeb peadirektor käskkirjaga pärast seda kui kultuuriminister on kinnitanud Kultuuripärandiameti eelarve. (2) Taotluse rahuldamise otsus tehakse juhul, kui taotleja vastab käesolevas määruses sätestatud tingimustele ja taotlus kuulub hindamistulemuste põhjal rahuldamisele. (3) Taotluse võib rahuldada osaliselt, kui taotluse täielik rahuldamine ei ole võimalik toetatavate tegevuste eelarve mahu tõttu või kui see ei ole põhjendatud, arvestades taotletud 16 toetuse summat ja kavandatud tegevusi. Osalise rahuldamise ettepanek sisaldab ettepanekut taotletud toetuse vähendamiseks või kavandatud tegevuste muutmiseks. Taotluse võib osaliselt rahuldada tingimusel, et taotleja on sellega nõus. § 12. Taotluse rahuldamata jätmise tingimused ja kord (1) Taotluse rahuldamata jätmise otsuse teeb peadirektor käskkirjaga. (2) Taotluse rahuldamata jätmise otsus tehakse juhul, kui: 1) taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei vasta käesolevas määruses sätestatud nõuetele; 2) taotleja ei võimalda teostada taotluse nõuetele vastavuse kohapealset kontrolli, viibida kinnisasjal või hoones; 3) taotluses on esitatud ebaõigeid või mittetäielikke andmeid või kui taotleja mõjutab pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil otsuse tegemist; 4) taotluste rahastamise eelarve mahu tõttu ei ole võimalik taotlust toetada ning tegevuse asjakohasus on täies ulatuses või osaliselt madalam kui teistel hinnatud taotlustel; 5) taotleja ei ole nõus käesoleva määruse § 11 lõike 3 kohase taotluse osalise rahuldamise ettepanekuga. § 13. Taotleja teavitamine (1) Kultuuripärandiamet teavitab pärast otsuse tegemist taotlejat taotluse rahuldamisest või rahuldamata jätmisest. Otsus saadetakse elektrooniliselt, kui taotleja on andud selleks taotluses nõusoleku, või posti teel. (2) Taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuses märgitakse taotleja nimi, mälestise nimi, mälestise registrinumber, tööde nimetus, otsuse põhjendus, toetuse ülekandmise ja aruande esitamise tähtaeg, vajaduse korral vahearuande esitamise kohustus, vaidlustamisviide. (3) Taotlus ja selle kohta täiendavalt esitatud teave on taotluse kohta tehtud otsuse lahutamatu lisa. (4) Jooksva taotlemise korral teavitab Kultuuripärandiamet taotlejat viivitamatult, kuid mitte hiljem kui kahe nädala jooksul pärast otsuse tegemist kirjalikult või elektrooniliselt taotluse rahuldamisest või rahuldamata jätmisest. § 14. Toetuse maksmise tingimused Juhul kui toetatavad tegevused eeldavad tööde loa olemasolu, sõlmitakse toetuse leping pärast tööde loa väljastamist. Kui tööde luba pole väljastatud eelarveaasta 1. septembriks, loeb Kultuuripärandiamet toetuse saaja toetusest loobunuks ja vaatab toetuse eraldamise otsuse ümber ning võib suunata eraldatud summa jooksva taotlusvooru eelarvesse. § 15. Taotluse rahuldamise otsuse muutmine ja kehtetuks tunnistamine 17 (1) Taotluse rahuldamise otsust muudetakse Kultuuripärandiameti algatusel või toetuse saaja sellekohase kirjaliku avalduse alusel. (2) Kultuuripärandiametil on õigus keelduda taotluse rahuldamise otsuse muutmisest juhul, kui soovitav muudatus ei taga mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise säilimist või selle seisukorra tagamist või kui muudatus muudaks tegevuse hindamiskriteeriumite järgi vähem prioriteetseks kui oli tegevus, mille suhtes taotluse rahuldamise otsus tehti. (3) Kultuuripärandiameti peadirektor tunnistab käskkirjaga toetuse rahuldamise otsuse kehtetuks: 1) toetuse saaja avalduse alusel; 2) kui ilmneb asjaolu, mille korral ei oleks taotlust rahuldatud või rahuldatud osaliselt; 3) kui toetuse saaja avaldust taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks ei rahuldata ja toetuse saajal ei ole võimalik jätkata toetuse kasutamist ettenähtud tingimustel. § 16. Toetuse saaja kohustused Toetuse saaja on kohustatud: 1) kasutama toetust taotluses, taotluse rahuldamise otsuses ja selle lisades ettenähtud tingimuste kohaselt; 2) teavitama Kultuuripärandiametit viivitamatult asjaoludest, mis mõjutavad või võivad mõjutada toetuse kasutamist ettenähtud eesmärkidel või toetuse saaja kohustuste täitmist; 3) võimaldama Kultuuripärandiametil kontrollida toetuse sihipärast kasutamist (sh vajadusel esitama vahearuande); 4) maksma toetuse tagasi, kui Kultuuripärandiamet nõuab toetuse saajalt toetuse osaliselt või täielikult tagasi. § 17. Toetuse kasutamisega seotud aruannete esitamine (1) Toetuse saaja esitab toetuse kasutamise aruande ja vajaduse korral vahearuanded Kultuuripärandiametile taotluse rahuldamise otsuses märgitud tähtaegadel. (2) Aruande vormi kehtestab Kultuuripärandiamet ja avalikustab selle oma veebilehel ja kultuurimälestiste registris. (3) Kultuuripärandiamet menetleb aruannet kuni 30 tööpäeva selle esitamisest arvates. (4) Teotuse saaja on kohustatud toetuse kasutamata jäägi tagastama koos aruande esitamisega. Toetuse jäägi piirmäär, mille osas toetust tagasi ei küsita, on kuni 5 eurot. § 18. Toetuse tagasinõudmise alused ja ulatus (1) Toetuse tagasinõudmise otsuse toetuse vähendamiseks või tühistamiseks teeb Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga järgmistel juhtudel: 1) toetust ei ole kasutatud ettenähtud korras ja tingimustel; 2) taotluses kirjeldatud eesmärke ei saavutatud või ei viidud ellu; 3) toetust on kasutatud mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks; 4) toetusest tasutud kulud on tekkinud väljaspool toetuse kasutamise perioodi; 18 5) aruande kontrollimisel selgub, et esitatud kuludokumente on kasutatud toetuse saajale eraldatud muu toetuse aruande või vahearuande kuludokumentidena; 6) toetuse saaja ei ole esitanud toetuse kasutamise aruannet; 7) toetuse saaja on esitanud taotluses või aruandes valeandmeid; 8) toetuse saaja ei tagasta kasutamata jäänud osa toetusest samal ajal aruande esitamisega; 9) toetuse saaja ei esita toetuse andja nõudmise korral toetuse kasutamise vahearuannet või toetuse kasutamisega seotud originaaldokumente. (2) Toetuse tagasinõude otsuse võib teha 3 aasta jooksul toetuse saaja viimase kohustuse täitmise lõppemisest arvates. (3) Toetuse saaja peab maksma tagasi tagasinõude otsuses nimetatud tagasimaksmisele kuuluva toetuse 60 kalendripäeva jooksul otsuse kehtima hakkamise päevast arvetes. § 19. Rakendussäte Enne käesoleva määruse jõustumist esitatud taotlused menetletakse lõpuni varem kehtinud määruse alusel. § 20. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. 19  Rakendusakti kavand 5 Kultuuriministri määrus: Sukeldumisloa taotlemise, andmise, sellest keeldumise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise ning sukeldumisest teavitamise alused ja kord ning nõuded mälestisele sukeldumise koolituse pakkujale Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 42 lõike 5 alusel. § 1. Sukeldumisluba (1) Sukeldumisluba on õigus saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja kes on läbinud mälestisele sukeldumise koolituse. (2) Sukeldumisloa annab Kultuuripärandiamet. (3) Sukeldumisluba antakse tähtajatult. § 2. Sukeldumisloa taotlemine, andmine ja sellest keeldumine (1) Sukeldumisloa saamiseks esitatakse Kultuuripärandiametile taotlus, milles märgitakse lisaks haldusmenetluse seaduse paragrahvi 14 lõikes 3 nimetatud andmetele taotleja isikukood, elukoha aadress ja kontaktandmed. (2) Taotlusele lisatakse käesoleva määruse § 1 lõikes 1 nimetatud koolituse läbimist tõendava dokumendi koopia. (3) Kultuuripärandiamet annab sukeldumisloa või keeldub loa andmisest 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. (4) Kultuuripärandiamet keeldub sukeldumisloa andmisest, kui: 1) loa taotleja ei vasta muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele; 2) loa taotleja on teadlikult esitanud valeandmeid. § 3. Sukeldumisloa kehtetuks tunnistamine Kultuuripärandiamet tunnistab sukeldumisloa kehtetuks, kui: 1) loa taotlemisel on esitatud teadlikult valeandmeid; 2) loa saanud isik ei täida käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid veealusele mälestisele sukeldumise osas. § 4. Sukeldumisest teavitamine (1) Sukeldumisest veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndisse teavitab sukeldumise teenuse osutaja või sukeldumisloa saanud isik Kultuuripärandiametit viie päeva jooksul nii enne sukeldumist kui ka viie päeva jooksul pärast sukeldumist. 20 (2) Sukeldumisest teavitamisel esitatakse järgmine teave: 1) sukeldumisloa number või ettevõtja nimi; 2) veealuse mälestise registrinumber, nimetus ja asukoht. (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule esitatakse enne sukeldumist järgmine teave: 1) sukeldumiseks planeeritud ajavahemik 24 tunni täpsusega; 2) sukeldumisel kasutatava ujuvvahendi number. (4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule esitatakse pärast sukeldumist järgmine teave: 1) sukeldumise tegelik ajavahemik; 2) veealuse mälestise ja selle kaitsevööndi seisund, eelkõige kõik sukeldumisel ilmnenud rikkumised veealusel mälestisel ja selle kaitsevööndis. (5) Sukeldumise korraldamise teenuse osutaja teatab pärast sukeldumist lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule sukeldumisele kaasavõetud inimeste arvu sukeldumiste kaupa. § 5. Nõuded täienduskoolituse korraldajale (1) Käesoleva määruse § 1 lõikes 1 nimetatud koolitust võivad läbi viia täiskasvanute koolituse seaduse nõuetele vastav koolitusautus. (2) Koolituse õppekava tuleb esitada Kultuuripärandiametile heakskiitmiseks. § 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. 21  Rakendusakti kavand 6 Kultuuriministri määrus: Otsinguvahendi loa taotlemise ja andmise kord, otsinguvahendi loa vorm, nõuded otsinguaruandele ja selle esitamisele ning täienduskoolituse läbiviijale Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 29 lõike 13 alusel. § 1. Otsinguvahendi luba (1) Otsinguvahendi luba annab õiguse otsida arheoloogilist leidu veealal ning väljaspool linna, alevit, alevikku ja küla selgelt piiritletava kompaktse asustusega ala ja õuemaad, välja arvatud mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas. (2) Otsinguluba on õigus taotleda füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja läbinud koolituse, mille käigus omandatakse oskus arheoloogiline leid ära tunda ja mitte kahjustada leidu ega leiukohta. (3) Otsinguvahendi loa annab Kultuuripärandiamet viieks aastaks. § 2. Otsinguvahendi loa taotlemine, andmine ja sellest keeldumine (1) Otsinguvahendi loa saamiseks esitatakse Kultuuripärandiametile taotlus, milles märgitakse lisaks haldusmenetluse seaduse paragrahvi 14 lõikes 3 nimetatud andmetele taotleja isikukood, elukoha aadress, kontaktandmed ning andmed riigilõivu tasumise kohta. (2) Taotlusele lisatakse käesoleva määruse paragrahvi 1 lõikes 2 nimetatud koolituse läbimist tõendava dokumendi koopia. (3) Kultuuripärandiamet annab otsinguvahendi loa või keeldub loa andmisest 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. § 3. Otsingust otsinguaruande esitamine (1) Otsinguvahendi loa saanud isik on kohustatud iga otsingu kohta esitama otsinguaruande. (2) Otsinguaruanne esitatakse kahes osas. Esimene osa enne otsingut ja teine osa pärast otsingut. (3) Otsinguaruande esimene osas tuleb esitada vähemalt 24 tundi enne otsingut ning teine osas 10 tööpäeva jooksul pärast otsingut. Otsinguaruanne esitatakse kultuurimälestiste registri kaudu. § 4. Nõuded otsinguaruandele (1) Otsinguaruande esimene osa peab sisaldama: teavitama Kultuuripärandiametit kultuurimälestiste registri kaudu 24 tunni täpsusega. 22 1) otsinguvahendi loa omaniku nimi; 2) otsinguvahendi loa number; 3) planeeritud otsingu koht (maakond, vald, küla, katastriüksus, koordinaadid (L-Est) ning aeg. (2) Otsinguaruande teine osa peab sisaldama: 1) otsingukoht (maakond, vald, küla, katastriüksus, koordinaadid (L-Est); 2) arheoloogilise leiu leidmise korral leiu koht (maakond, vald, küla, katastriüksus, koordinaadid (L-Est)); 3) arheoloogilise leiu leidmise korral leiu kirjeldus (leiu materjal, paiknemise sügavus; pinnasekihtide kirjeldus); 4) täiendav info leidmise asjaolude ning leiukonteksti kohta. § 5. Nõuded täienduskoolituse korraldajale (1) Käeoleva määruse paragrahv 1 lõikes 2 nimetatud koolitust võib läbi viia täiskasvanute koolituse seaduse nõuetele vastav koolitusasutus. (2) Koolituse õppekava tuleb esitada Kultuuripärandiametile heakskiitmiseks. § 6. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. 23  Rakendusakti kavand 7 Kultuuriministri määrus: Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kord Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 55 lõike 3 alusel. § 1. Reguleerimisala Käesolev määrus sätestab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise ja kooskõlastamise korra. § 2. Muinsuskaitse eritingimuste koostamine (1) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala või selle kaitsevöönd. Üldplaneeringu muinsuskaitse Eritingimusi ei pea Kultuuripärandiameti nõusolekul koostama juhul, kui kavandatav tegevus ei muuda oluliselt väljakujunenud ruumilist olukorda või muinsuskaitseala säilimist ja vaadeldavust. (2) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või nende kaitsevöönd. (3) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustega tagatakse, et planeeritaval maa-alal kavandatavad muudatused ei mõjutaks oluliselt muinsuskaitseala või kinnismälestise säilimist ega vaadeldavust, sealhulgas kaugvaadete säilimist ja silueti nähtavust ega kaitsevööndis paiknevaid mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslikke objektide ega elementide säilimist. (4) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse planeeritaval maa-alal tehtud või muinsuskaitse eritingimuste koostamise käigus tehtavate uuringute põhjal. (5) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse tingimusi võib koostada pädev isik. § 3. Nõuded üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustele (1) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes esitatakse: 1) planeeritaval maa-alal asuvate muinsuskaitsealade ja kinnismälestiste loetelu; 2) analüüs planeeritaval maa-alal asuva muinsuskaitseala ajaloolise asustuse ja hoonestuse, teede- ja tänavatevõrgu, krundistruktuuri ja maastikuelementide kohta ning hinnang seal paiknevatele kinnismälestistele ja teistele kultuuriväärtuslikele objektidele; 3) nõuded planeeringu koostamisel muinsuskaitseala ning seal paiknevate kinnismälestiste ja teiste kultuuriväärtuslike objektide säilitamise ja vaadeldavuse tagamiseks ning kaitsevööndi eesmärgi täitmiseks, sealhulgas vaatesektorid ja vaatekoridorid, ehituskeelualad ning tingimused ehitiste kõrgustele ja mahtudele; 24 4) ettepanekud planeeritaval maa-alal asuvate muinsuskaitsealade ning seal paiknevate kinnismälestiste ja teiste kultuuriväärtuslike objektide paremaks säilitamiseks ja kasutamiseks, samuti hoonestusalade taastamiseks ning vajadusel teede, trasside ja tehnorajatiste asukohtadeks; 5) illustreeriv joonis, kuhu märgitakse planeeritaval maa-alal asuvad muinsuskaitsealad, kinnismälestised, nende kaitsevööndid, muinsuskaitsealal paiknevad kultuuriväärtuslikud objektid ning käesoleva lõike punktides 3 ja 4 esitatud nõuded ja ettepanekud. (2) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes võib esitada ettepanekuid planeeritaval maaalal väljaspool muinsuskaitseala paiknevate kinnismälestiste ja teiste kultuuriväärtuslike objektide paremaks säilitamiseks ja kasutamiseks ning märkida need käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatud joonisel. (3) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste lisana võib esitada tehtud uuringute kokkuvõtteid. § 4. Nõuded detailplaneeringu muinsuskaitse tingimustele (1) Detailplaneeringu muinsuskaitse tingimustes esitatakse: 1) planeeritaval maa-alal asuva muinsuskaitseala ja kinnismälestiste loetelu; 2) planeeritaval maa-alal väljakujunenud ruumilise keskkonna, sh hoonestuse paiknemise, mahtude ja tänavaruumi kirjeldus ja analüüs; 3) analüüs planeeritava maa-ala ajaloolise asustuse ja hoonestuse, teede- ja tänavatevõrgu, krundistruktuuri ja maastikuelementide kohta ning hinnang maa-alal säilinud kultuuriväärtuslikele objektidele; 4) hinnang planeeringuga kavandatavatele muudatustele lähtudes käesoleva määruse § 2 lõikes 3 sätestatust; 5) nõuded planeeringu koostamisel muinsuskaitseala ja seal paiknevate kultuuriväärtuslike objektide, samuti kinnismälestiste säilitamise ja vaadeldavuse tagamiseks ning nende kaitsevööndi eesmärkide täitmiseks, sealhulgas vajalikud vaatesektorid ja vaatekoridorid, ehituskeelualad, ehitusjooned, kõrguspiirangud, krundi täisehitusprotsent, lubatud suurimad ehitusmahud ja võimalikud ehitusalad, tingimused uute hoonemahtude välisviimistlusmaterjalile, katusekujule ja piiretele ning vajadusel tingimused arheoloogilise kultuurkihi uurimiseks ja säilitamiseks; 6) illustreeriv joonis, kuhu märgitakse planeeritaval maa-alal paiknev muinsuskaitseala, kinnismälestised, nende kaitsevööndid ja teised kultuuriväärtuslikud objektid ning käesoleva lõike punktis 4 esitatud nõuded. (2) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste lisana võib esitada tehtud uuringute kokkuvõtteid. § 5. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamine (1) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused esitatakse koos lisadega Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks A4 formaadis paberil köidetuna, millele on lisatud digitaalne koopia. 25 (2) Kultuuripärandiamet kooskõlastab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused 30 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Vajadusel võib Kultuuripärandiamet läbivaatamise tähtaega pikendada ning määrata uue tähtaja. (3) Kultuuripärandiamet jätab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused kooskõlastamata, kui: 1) eritingimusi ei ole koostanud pädev isik; 2) eritingimused ei taga muinsuskaitseala ja seal paiknevate kultuuriväärtuslike objektide, samuti kinnismälestise säilitamist ja vaadeldavust või nende kaitsevööndi eesmärki ning ei ole kooskõlas muinsuskaitseseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetega; 3) eritingimused ei vasta käesoleva määruse §-des 3 ja 4 sätestatud nõuetele; 4) eritingimustes on esitatud faktivigu või sisulisi ebatäpsusi, mis mõjutavad kooskõlastuse andmise otsustamist. § 6. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kehtivus (1) Kultuuripärandiameti kooskõlastatud üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused kehtivad viis aastat. (2) Kultuuripärandiamet võib planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse üksuse või huvitatud isiku taotlusel pikendada üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastuse kehtivust ühe korra kuni viie aasta võrra. § 7. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. 26  Rakendusakti kavand 8 Kultuuriministri määrus: Kultuurimälestiste registri põhimäärus Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 78 lõike 2 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Andmekogu nimi ja pidamise eesmärk (1) Andmekogu ametlik nimi on „Kultuurimälestiste register“ (2) Kultuurimälestiste registri (edaspidi register) eesmärk on tagada: 1) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade säilimiseks ja järelevalve teostamiseks vajalike andmete kogumine; 2) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade kohta teabe andmine ja avalikustamine; 3) ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidude üle arvestuse pidamine. (3) Registrit peetakse menetluskeskkonnana mälestiste ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste esitamisel. § 2. Registri vastutav ja volitatud töötleja (1) Registri vastutav ja volitatud töötleja on Kultuuripärandiamet. (2) Kultuuripärandiamet: 1) tagab registri pidamise, haldamise ja majutamise õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt 2) vastutab registri seaduslikkuse, haldamise ja arendamise eest; 3) korraldab keskse tehnoloogilise keskkonna loomise ja haldamise; 4) tagab registri funktsioonidest tulenevate andmeteenuste avamise ja toimimise; 5) tagab vaba juurdepääsu registri andmetele, millele ei ole kehtestatud juurdepääsupiiranguid; 6) tagab registri kasutajatoe; 7) tagab organisatsiooniliste ja tehniliste meetmetega registrisse kantud andmete tervikluse ja autentsuse; 8) tagab turbealase info pideva analüüsimise ja turvariskide väljaselgitamise ning võtab viivitamata tarvitusele vajalikud abinõud rikkumise lõpetamiseks 9) kogub ja analüüsib andmeandjate ja andmesaajate ettepanekuid, mis käsitlevad registri pidamist; 10) takistab registris andmete omavolilist salvestamist ja salvestatud registriandmete omavolilist muutmist või kustutamist ning tagab, et tagantjärele oleks võimalik kindlaks teha, millal, kelle poolt ja milliseid registriandmeid andmetöötlussüsteemi sisestati või andmetöötlussüsteemis muudeti; 27 11) takistab andmetöötlussüsteemi omavolilist kasutamist registriandmete ülekandmiseks andmesidevahendite abil; 12) registriandmete üleandmisel säilitab andmed, millal, kellele ja millised registriandmed üle anti; 13) kujundab oma töökorralduse selliseks, et see võimaldaks täita andmekaitse erinõudeid; 14) täidab teisi ülesandeid, mis õigusaktidega on tema pädevusse antud. (3) Kultuuripärandiamet kogub, salvestab, korrastab, avalikustab, parandab, arhiveerib ja kustutab registriandmeid. § 3. Registri pidamine ja registrisse kantud andmete töötlemise viis Registrit peetakse ühetasandilise andmekoguna digitaalselt. § 4. Registriandmete õiguslik režiim (1) Registriandmetel on informatiivne ja statistiline tähendus. (2) Seaduses sätestatud juhtudel on registrisse kantud andmetel õiguslik tähendus. § 5. Andmevahetus Andmevahetus teiste andmekogudega toimub avaliku teabe seaduse § 439 lõike 1 punkti 5 alusel kehtestatud korras riigi infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu. § 6. Registriandmete turvaklass ja registri turbeaste Registriandmete turvaklass on K1T2S2. Registri turbeaste on keskmine (M). 2. peatükk Registri ülesehitus § 7. Registri koosseis (1) Register koosneb digitaalsest andmebaasist ja arhiveeritud registriandmetest. (2) Digitaalne andmebaas sisaldab alusdokumentide alusel registrisse kantud aktuaalseid andmeid ja andmete registrisse kandmise aega. § 8. Registrile andmete esitaja (1) Registrisse esitab andmeid: 1) Kultuuripärandiamet; 2) riigiasutus ja kohaliku omavalitsuse üksus; 3) mälestise omanik ja valdaja; 28 4) uuringu või ekspertiisi teostaja, tegevuskava, aruande ja/ või projekti koostaja, tööde ja/ või järelevalve teostaja; (2) Kultuuripärandiamet esitab käesoleva määruse §-des 12 ja 14–20 toodud andmed; (3) riigiasutused ja kohaliku omavalitsuse üksused esitavad andmed kinnismälestiste omanike ja kasutajate kohta; (4) mälestiste omanikud või valdajad esitavad andmed uue omaniku või valdaja kohta mälestise valduse üleminekul; (5) uuringu või ekspertiisi teostaja, tegevuskava, aruande ja/ või projekti koostaja, tööde ja/ või järelevalve teostaja esitab andmed eelnimetatud dokumentide kohta; (6) andmed esitatakse paberkandjal või elektrooniliselt; (7) andmete esitaja vastutab registrisse esitatud andmete õigsuse eest. § 9. Alusdokumendid Andmete registrisse kandmise alusdokumendid on: 1) Vabariigi Valitsuse korraldus muinsuskaitsealaks tunnistamise või muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise kohta; 2) kultuuriministri käskkiri mälestiseks tunnistamise ja mälestiseks olemise lõpetamise kohta; 3) Kultuuripärandiameti peadirektori käskkiri asja ajutise kaitse alla võtmise või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise kohta; 4) muu käesoleva määruse §-s 8 nimetatud registrile andmete esitaja poolt esitatud dokument. § 10. Registri andmete säilitamine ja arhiveerimine (1) Mälestiste, muinsuskaitsealade, arheoloogiliste leiukohtade, ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidudega seotud andmeid säilitatakse alaliselt. Muid andmeid säilitatakse __. (täpsustamisel) (2) Kui mälestiseks olemine lõpetatakse või mälestise omaniku andmed muutuvad, säilitatakse mälestisega seotud isikuandmeid, mis on vajalikud asja kohta ajaloolise ülevaate saamiseks. (3) Registrikaardilt kustutatud andmete säilitamiseks ja kasutamiseks peab registri volitatud töötleja arhiivi. (4) Registri arhiivist andmete väljastamisele kohaldatakse registrist andmete väljastamise kohta sätestatut. 3. peatükk Registrisse kantavad andmed § 11. Registri andmed Registri andmed on järgmised: 1) mälestise ja muinsuskaitseala andmed; 2) mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed; 3) andmed mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava, 29 eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete kohta; 4) riikliku- ja haldusjärelevalve andmed; 5) andmed ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja või maa-ala kohta; 6) kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed; 7) arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed; 8) väljastatud otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed; 9) väljastatud pädevustunnistustega seotud andmed. § 12. Mälestise ja muinsuskaitseala andmed (1) Mälestise andmed on: 1) registri number; 2) mälestise nimetus; 3) mälestise koosseis; 4) mälestise asukoht ja maa-alalise objekti puhul selle piir; 5) mälestise liik või liigid ja kaitse alla võtmise põhjendus, kirjeldus, ajalugu; 6) mälestise seisukord ja hooldusaste; 7) mälestist puudutavad kinnistusraamatu andmed (kinnismälestistel); 8) mälestise asukoha andmed riigi maakatastri järgi (kinnismälestistel); 9) kui määratakse kaitsevöönd, siis selle eesmärk, piir ning kaitsevööndis asuvad kultuuriväärtuslikud objektid 10) leevendused muinsuskaitseseaduses sätestatud tööde loa kohustusest, kui neid tehakse; 11) andmed mälestiseks tunnistamise või mälestiseks olemise lõpetamise kohta (kultuuriministri käskkirja kuupäev ja number). (2) Muinsuskaitseala andmed on: 1) registri number; 2) muinsuskaitseala nimetus ja piir; 3) kaitse alla võtmise põhjendus ja kaitse eesmärk; 4) kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded, sealhulgas vajadusel ehitamise tingimused ja muud kitsendused; 5) kaitsevööndi eesmärk ja piir; 6) leevendused muinsuskaitseseaduses sätestatud säilitamiskohustusest ja tööde loa kohustusest, kui neid tehakse. 7) andmed muinsuskaitsealaks tunnistamise või muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise kohta (Vabariigi Valitsuse korralduse kuupäev ja number). (3) Mälestise või muinsuskaitseala kohta esitatakse võimalusel fotod. § 13. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed on: 1) ees- ja perekonnanimi või juriidilise isiku ärinimi; 2) isikukood või sünniaeg või juriidilise isiku puhul registrikood; 3) kontaktandmed (telefoni number, e-posti aadress, aadress). 30 § 14. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava, eritingimuste, taastamiskohustuse, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete andmed Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava, eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete andmed on: 1) taotluste, avalduste ja pöördumiste ning menetluse üldandmed; 2) menetlusega seotud dokumentide andmed; 3) hoolduskava, eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, taastamiskohustuse, tegevuskavade, lubade ja aruannete andmed (kuupäev, koostaja andmed ja muud asjakohased andmed). § 15. Riikliku- ja haldusjärelevalve andmed Riikliku- ja haldusjärelevalve andmed on: 1) riikliku järelevalve tegija nimi; 2) ettekirjutuse teinud ametiisiku nimi ja ametinimetus; 3) ettekirjutuse tegemise kuupäev ja ettekirjutuse number selle olemasolu korral; 4) ettekirjutuse saaja ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg või juriidilise isiku ärinimi ja registrikood; 5) ettekirjutuse tegemise alus ja õigusrikkumise kirjeldus; 6) ettekirjutuse sisu. § 16. Ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja andmed: Ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja andmed on: 1) registri number; 2) asja või maa-ala nimetus; 3) asukoha andmed; 4) ajutise kaitse alla võtmise tähtaeg ja põhjendused; 5) Kultuuripärandiameti peadirektori käskkiri ajutise kaitse alla võtmise kohta (kuupäev ja number); 6) võimlusel fotod. § 17. Kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed Kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed on: ... § 18. Arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed Arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed on: 1) registri number; 2) leiu nimi, leidmise koht ja kuupäev; 3) leidja nimi, isikukood, elukoha aadress; 4) otsus leiu kultuuriväärtuse kohta; 5) otsus leiuautasu määramise kohta; 6) leiukoha tuvastamise otsus; 7) info leiukohal teostatud uuringute ja ekspertiiside aruannete kohta. 31 § 19. Otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed Otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed on: 1) loa number; 2) isiku nimi, kellele luba on väljastatud; 3) isiku e-posti aadress ja telefoni nr; 4) väljaandmise kuupäev; 5) otsinguloa kehtivuse kuupäev; 6) otsinguaruande tähtaeg; 7) loa kehtivuse peatamise andmed; 8) loa kehtetuks tunnistamise andmed. § 20. Pädevustunnistustega seotud andmed Pädevustunnistustega seotud andmed on: 1) tunnistuse number; 2) isiku nimi, kellele on tunnistus väljastatud 3) tunnistuse väljaandmise kuupäev; 4) tunnistuse kehtivuse kuupäev; 5) mälestise liik; 6) tegevusala; 7) tööde liik; 8) täienduskoolitus; 9) isiku e-posti aadress ja telefoni nr; 10) tunnistuse pikendamise andmed; 11) tunnistuse kehtetuks tunnistamise andmed. 4. peatükk Andmete kandmine registrisse ja juurdepääs registrisse kantud andmetele § 21. Andmete kandmine registrisse (1) Andmed kantakse registrisse volitatud töötleja koostatud või talle esitatud alusdokumentides olevate andmete alusel või infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu andmepäringut esitades. (2) Volitatud töötleja kannab andmed registrisse kümne tööpäeva jooksul andmete saamisest, otsuse tegemisest või ettekirjutuse jõustumisest arvates. § 22. Juurdepääs registrisse kantud andmetele (1) Registriandmed on avalikud, kui juurdepääsu neile ei ole piiratud seadusega sätestatud korras. Registrist ei väljastata andmeid, mille avalikuks tulek ohustaks mälestist. (2) Registriandmeid, millele õigusaktidest tulenevalt on kehtestatud juurdepääsupiirangud, väljastatakse vaid õigustatud isikutele kirjaliku taotluse alusel digitaalselt või väljatrükina paberkandjal. 32 (3) Registrisse kantud andmetele tagatakse juurdepääs volitatud töötleja veebilehelt ja volitatud töötleja juures kohapeal kooskõlas avaliku teabe seaduse, andmekogude seaduse ja isikuandmete kaitse seadusega. (4) Registri volitatud töötleja veebilehel avaldatakse järgmised andmed: 1) registreerimise number; 2) mälestise, muinsuskaitsealade ja arheoloogilise leiukoha nimetus; 3) mälestise liik või liigid; 4) andmed mälestiseks, muinsuskaitsealaks või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise kohta; 5) mälestise, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha asukoht Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu järgi ja aadress (v.a juhul, kui asukoht ja aadress on salastatud); 6) mälestist, muinsuskaitseala või arheoloogilist leiukohta puudutavad kinnistusraamatu andmed (kinnismälestistel); 7) mälestise, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha koosseis; 8) fotod (nende olemasolu korral); 9) info pädevustunnistuste kohta. (5) Registri andmed, mis ei ole registri avalikus vaates nähtavad: 1) isikuandmed (välja arvatud pädevustunnistusega seotud isikuandmed); 2) mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotlused, hoolduskavad, eritingimused, ehitusprojektid, tegevuskavad, load ja aruanded; 3) otsinguvahendi ja sukeldumisteatiste, lubade ja aruannetega seotud andmed. § 23. Ebaõigete andmete parandamine (1) Kui registri volitatud töötleja avastab registris ebaõiged andmed või kui andmete esitaja teavitab teda registris olevatest ebaõigetest andmetest, parandab registri volitatud töötleja nimetatud andmed registris viie tööpäeva jooksul nendest teadasaamise päevast arvates. (2) Kui andmete esitaja avastab, et registrisse on kantud ebaõiged andmed, on ta kohustatud koheselt esitama registrile õiged andmed. § 24. Registriandmete väljastamine (1) Registriandmete kinnitatud väljavõtte väljastab registri volitatud töötleja pädev ametiisik. (2) Registriandmed, millele on õigusakti alusel kehtestatud juurdepääsupiirang, väljastatakse õigustatud isikule kirjaliku avalduse alusel paberkandjal või digitaalselt. (3) Muu teave väljastatakse avaliku teabe seaduses sätestatud korras. (4) Volitatud töötleja dokumendiregistris registreeritakse andmete registrist väljastamisel järgmised andmed: 1) koosseis; 2) kasutamise otstarve; 3) väljastamise aeg; 4) saaja isiku nimi. 33 § 25. Registriandmete väljastamise eest tasumine Registriandmeid väljastatakse tasuta. § 26. Andmete logimine (1) Andmete registrisse kandmine, sealhulgas registriandmete muutmine, logitakse. Logis säilitatakse kande sisu, kuupäev ja kellaaeg ning selle tegija nimi. (2) Logi säilitatakse kolm aastat kande tegemisest arvates. 5. peatükk Registri tegevuse lõpetamine § 27. Registri likvideerimise kord Register likvideeritakse seaduses sätestatud korras. 6. peatükk Rakendussätted § 28. Rakendussäte Kultuurimälestiste register ja seal sisalduvad andmed korrastatakse 2022. aasta 1. jaanuariks. § 29. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. 34  Rakendusakti kavand 9 Kultuuriministri määrus: Mälestise tähistamise kord ja tähise kujutis Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 79 lõike 3 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse mälestise tähistamise kord ja kinnitatakse mälestise tähise kujutised, mis on esitatud määruse lisades 1 ja 2. § 2. Mälestise tähistamine (1) Mälestisi tähistatakse käesolevas määruses sätestatud korras ja kehtestatud tähisega. (2) Veealuseid mälestisi ja vallasmälestisi võib tähistada asjakohase sobiva tähisega. (3) Mälestise tähistamist korraldab Kultuuripärandiamet. Mälestise tähistamisel võib Kultuuripärandiamet teha koostööd valla- ja linnavalitsusega. (4) Mälestise tähistamisel jälgitakse, et: 1) tähise paigutus- või kinnitusviis ei kahjustaks mälestist ega piiraks selle vaadeldavust; 2) tähise paigutus- või kinnitusviis oleks püsiv, vältimaks tähise juhuslikku eemaldumist; 3) tähis oleks vajadusel eemaldatav; 4) tähis oleks ohutu mälestise külastaja või käsitseja jaoks. § 3. Mälestise tähise paigaldamine (1) Mälestise tähis paigaldatakse: 1) mälestise seinale või muule avalikkusele hästi nähtavale vertikaalsele pinnale; 2) mälestise juurde juhul, kui käesoleva lõike punktis 1 nimetatud pind puudub või sellele ei ole määruse § 2 lõikes 3 nimetatud põhimõtteid järgides võimalik tähist paigaldada. (2) Mälestise tähise asukoha valikul arvestatakse: 1) tavapäraseid juurdepääsu- ja vaatesuundi mälestisele; 2) tähise nähtavust avalikkusele; 3) tähise asetust mälestise suhtes ja kaugust mälestisest nii, et nende seos oleks üheselt mõistetav. (3) Veealune mälestis tähistatakse üksnes järgmiste tingimuste täitmisel: 1) Kultuuripärandiamet ei ole vaba juurdepääsu veealusele mälestisele piiranud; 2) tagatud on ohutu veeliiklus ja selle kinnituseks on Veeteede Amet andnud tähise paigaldamiseks nõusoleku. (4) Veealuse mälestise tähis paigaldatakse: 1) veealuse mälestise kaitsevööndisse ankurdatud kollast värvi poile; 35 2) veekogu veealusele mälestisele lähimale kaldale juhul, kui on võimalik arvestada käesoleva paragrahvi lõikes 3 esitatud nõudeid. § 4. Mälestise tähise kujutis (1) Mälestiseks tunnistatud ehitise tähis on ümmargune, läbimõõduga 20 cm. Tähise keskel paikneb määruse lisas 1 esitatud ruunimärgi kujutis ning selle ümber kirjad „KULTUURIMÄLESTIS” ja „NATIONAL MONUMENT”. (2) Mälestise, mis on arheoloogiamälestis, tähis on tahvel või kleebis, millel paikneb määruse lisas 2 esitatud hoburaudsõle kujutis ning mille tekstiväljal on kirjad: „ARHEOLOOGIAMÄLESTIS” ja „ARHEOLOOGIAMÄLESTIS on riigi kaitse all”, samuti arheoloogiamälestise liik ja kultuurimälestiste registri number. (3) Muu mälestise, eelkõige veealuse mälestise, ajaloomälestise ja loodusliku pühapaiga, tähis on tahvel või kleebis, millel paikneb määruse lisas 1 esitatud ruunimärgi kujutis ning mille tekstiväljal on kirjad: „KULTUURIMÄLESTIS”, „NATIONAL MONUMENT” ja „KULTUURIMÄLESTIS on riigi kaitse all”. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähise põhi on hõbehall ning lõigetes 2 ja 3 nimetatud tähise põhi on valge. Tähisele kantav kiri on must või tumehall. § 5. Kunstimälestise tähise paigaldamine ja kujutis (1) Kunstimälestisele paigaldatakse tähis üksnes juhul, kui asja materjali, kuju ja suurust arvestades on võimalik järgida kõiki määruse § 2 lõikes 3 nimetatud põhimõtteid. (2) Kunstimälestise tähis on asja materjalile, kujule ja suurusele sobivate mõõtmetega silt, kleebis või kirje. (3) Kunstimälestise tähise vasakul ääres paikneb määruse lisas 1 esitatud ruunimärgi kujutis ja paremal ääres asuval tekstiväljal kiri „KULTUURIMÄLESTIS” ning vallasmälestise kultuurimälestiste registri number. § 6. Tähise asendamine teabekandjaga Mälestise ja püsiva asukohaga kunstimälestise tähise võib asendada mälestise juurde püsivalt ning määruse § 2 lõikes 3 nimetatud põhimõtteid järgides paigutatud teabekandjaga juhul, kui selle tekstiväljal on määruse lisas 1 või 2 esitatud kujutis ja § 4 või 5 kohaselt tähise tekstiväli. § 7. Määruse jõustumine Käesoleva määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Lisa 1 Ruunimärgi kujutis Lisa 2 Hoburaudsõle kujutis 36  Rakendusakti kavand 10 Kultuuriministri määrus: Kultuuripärandiameti põhimäärus Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 42 lõike 1 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Kultuuripärandiameti staatus (1) Kultuuripärandiamet (edaspidi amet) on Kultuuriministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, mis teostab täidesaatvat riigivõimu ja riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. (2) Amet esindab ülesannete täitmisel riiki. § 2. Ameti eelarve, pitsat ja sümboolika (1) Amet on riigieelarvest finantseeritav asutus, millel on oma eelarve. (2) Ametil on väikese riigivapi kujutise ja oma nimega pitsat. (3) Ameti dokumendiplankide ja pitsati kord määratakse ameti asjaajamiskorras. § 3. Ameti asukoht Amet asub Tallinnas. Ameti aadress on Pikk tn 2, 10123 Tallinn. § 4. Ameti ingliskeelne nimetus Ameti nimetus inglise keeles on Estonian National Heritage Board. § 5. Järelevalve ameti tegevuse üle (1) Ameti kõrgemalseisvaks valitsusasutuseks on Kultuuriministeerium. (2) Ameti tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle teostab järelevalvet valdkonna eest vastutav minister. (3) Ameti tegevust koordineerib Kultuuriministeeriumi kantsler. 2. peatükk Tegevusvaldkond ja ülesanded § 6. Ameti tegevusvaldkond ja ülesanded 37 (1) Ameti tegevusvaldkond on riigi muinsuskaitse- ja muuseumipoliitika ning arengukavade elluviimine. (2) Oma tegevusvaldkonnas täidab amet järgmisi ülesandeid: 1) valmistab ette ja viib läbi muinsuskaitse- ja muuseumivaldkonna arendusprojekte ning analüüsib kultuuripärandi valdkonna arengusuundi; 2) korraldab kultuuripärandialaseid uuringuid, kogub statistikat ja analüüsib kultuuripärandi seisundit; 3) koostab ja teeb kättesaadavaks kultuuripärandi alast teavet, metoodilisi materjale ja standardeid ning korraldab teabepäevi ja avalikkuse kaasamist; 4) töötab välja mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse kriteeriumid mälestise liikide kaupa; 5) viib oma pädevuse piires läbi mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetlusi ning valmistab ette mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktide ning muinsuskaitsealade kaitsekordade eelnõud; 6) viib oma pädevuse piires läbi mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise menetlusi ning valmistab ette riikliku kaitse lõpetamise õigusaktide eelnõud; 7) koordineerib riiklikku muuseumide kogumispoliitikat, annab suuniseid muuseumikogu kogumispõhimõtete kujundamiseks ning nõustab muuseume teistes muuseumikogudega seotud küsimustes; 8) nõustab mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikku või valdajat mälestise või ehitise hooldamise, remondi, konserveerimise, restaureerimise küsimustes, annab soovitusi ja juhendid ning vajaduse korral väljastab hoolduskava; 9) annab seaduses sätestatud juhtudel välja muinsuskaitse tingimusi, tööde lubasid ning kooskõlastab üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse tingimusi; 10) seaduses sätestatud juhtudel määrab uuringuid, annab uuringulube; 11) hindab uuringu- ja muinsuskaitselise järelevalve aruannete vastavust ning korraldab uuringu ja muinsuskaitselise järelevalve teostamise kulude hüvitamist; 12) hindab arheoloogilise leiu kultuuriväärtust, määrab leiuautasu, arheoloogilisi leide säilitava asutuse või korraldab leiu võõrandmise leidjale; 13) annab arheoloogilise leiu otsimiseks otsinguvahendi lube ning sukeldumislube; 14) korraldab arheoloogideks leiukohaks määramist; 15) valitseb riigile kuuluvaid veealuseid mälestisi ning korraldab mälestiste tähistamist; 16) hindab seaduses sätestatud juhtudel muinsuskaitse valdkonnas tegutsevate isikute kvalifikatsiooni vastavust pädevuse nõuetele ning annab pädevustunnistusi; 17) peab kultuurimälestiste registrit ja muuseumide andmekogu; 18) teostab seaduses sätestatud juhtudel oma pädevuse piires riiklikku ja haldusjärelevalvet; 19) viib läbi rahvusvahelise näituse omanikule tekkinud kahju riigi poolt hüvitamise tagamise taotluste ning hüvitistaotluste menetlusi ning valmistab ette otsuse eelnõud; 20) seaduses sätestatud juhtudel annab kultuuriväärtuse väljaveo lube ja teatisi ning teostab sellega seotud kultuuriväärtuste ekspertiise; 21) täidab Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamiseks ettenähtud keskasutuse ülesandeid; 22) teeb koostööd mäluasutustega, kohaliku omavalitsuse üksustega ning riigiasutustega kultuuripärandi kaitse korraldamisel ning teeb neile ettepanekuid; 23) osaleb rahvusvahelistes projektides; 38 24) teeb Kultuuriministeeriumile ettepanekuid muinsuskaitse- ja muuseumialaste õigusaktide muutmiseks. (3) Amet täidab muid ülesandeid, mis on talle pandud õigusaktidega, samuti ministri Kultuuriministeeriumi kantsleri antud ülesandeid. 3. peatükk Ameti juhtimine § 7. Peadirektor Ametit juhib peadirektor, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist minister Kultuuriministeeriumi kantsleri ettepanekul. § 8. Ameti peadirektori pädevus: (1) Ameti peadirektor: 1) juhib ameti, samuti temale vahetult alluva ametniku ja töötaja ning struktuuriüksuse tööd ja korraldab peadirektori asetäitja ning ameti struktuuriüksuste juhtide kaudu ameti pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; 2) vastutab ameti tegevust korraldavate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest ja annab aru ministrile; 3) teostab teenistuslikku järelevalvet ministri poolt määratud ulatuses ja korras; 4) nimetab ametikohale ja vabastab ametikohalt ameti koosseisu kuuluvad ametnikud ning sõlmib, muudab ja lõpetab töölepingud ameti töötajatega; 5) esitab ministrile ettepanekuid ameti eelarve kohta ning vastutab selle täpse ja otstarbeka täitmise eest; 6) esitab ministrile ettepanekuid oma tegevusvaldkonna korraldamiseks ja ning muinsuskaitset ja muuseumealaste puudutavate õigusaktide muutmiseks ja täiendamiseks; 7) kinnitab ametnike ja töötajate ametijuhendid ning otsustab lisatasude ja muutuvpalga maksmise kooskõlas õigusaktide ja ameti eelarvega; 8) määrab ameti ametnikele distsiplinaarkaristusi ja töötajatele hoiatusi 9) hoiab ameti vapipitsatit ja kinnitab selle kasutamise korra; 10) kinnitab ameti sisekorraeeskirja, asjaajamiskorra ning muud sisemist töökorraldust reguleerivad juhendid ja korrad; 11) korraldab ameti valduses oleva riigivara kasutamist ning käsutab ameti eelarvevahendeid vastavalt kultuuriministri kinnitatud eelarvele; 12) esindab ametit ja annab volitusi ameti esindamiseks; 13) täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse ja korraldusega ning kultuuriministri määruse ja käskkirjaga. (2) Ameti juhtimiseks ja tegevuse korraldamiseks annab peadirektor käskkirju ning suulisi ja kirjalikke korraldusi. (3) Peadirektor võib moodustada nõuandva õigusega ajutisi või alalisi komisjone, määrates nende ülesanded ja töökorra. 39 § 9. Peadirektori asetäitja (1) Peadirektoril on üks või mitu asetäitjat, kes alluvad vahetult peadirektorile. (2) Peadirektori asetäitja nimetab ametisse ja vabastab ametist peadirektor. (3) Peadirektori asetäitja: 1) koordineerib, suunab, juhendab, kontrollib ja analüüsib muinsuskaitse ja muuseumide valdkondade arendamisega seotud ülesannete täitmist ning korraldab osakondade ja valdkondade vahelist koostööd; 2) esindab ametit oma pädevuse ja peadirektorilt saadud volituste piires; 3) täidab muid õigusaktidega sätestatud või peadirektori antud ülesandeid. (4) Peadirektori asetäitja äraolekul asendab teda peadirektori määratud ametnik. § 10. Struktuuriüksuste juhid (1) Ameti struktuuriüksuste juhid on ameti osakondade juhid (edaspidi üksuse juht). (2) Üksuse juhi nimetab ametisse ja vabastab ametist peadirektor. (3) Üksuse juht allub vastavalt üksuse põhimäärusele vahetult peadirektorile või peadirektori asetäitjale. (4) Üksuse juht juhib ja esindab üksust oma vastutusalas ametis, tagab üksuse eesmärkide saavutamise ja ülesannete täitmise ning annab peadirektorile aru üksuse tegevusest. 4. peatükk Ameti struktuur ja struktuuriüksuste põhiülesanded § 11. Ameti struktuuriüksused (1) Ameti struktuuriüksused on osakonnad. (2) Ameti struktuuri võivad kuuluda väljaspool struktuuriüksusi asuvad ametnikud ja töötajad, kes toetavad ameti põhiülesannete täitmist ja alluvad vahetult peadirektorile. § 12. Ameti osakonnad (1) Ameti põhiülesannete täitmiseks on ametis järgmised osakonnad: 1) Riikliku kaitse ja kogude osakond; 2) Pärandihoiu osakond 3) Järelevalve osakond 4) Üldosakond (2) Riikliku kaitse ja kogude osakonna põhiülesanded on: ... 40 (3) Pärandihoiu osakonna põhiülesanded on: ... (4) Riskihalduse osakonna põhiülesanded on: ... (5) Üldosakonna põhiülesanded on: dokumendihalduse, personalihalduse ja – arendamise, töötajate koolitamise; sisekommunikatsiooni, finantsjuhtimise ja eelarvestamise, hanketegevuse ning varade haldusega seotud ülesannete ja muude peadirektori poolt määratud ülesannete täitmise. 5. peatükk Rakendussätted § 13. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. § 14. Määruse kehtetuks tunnistamine Kultuuriministri 09. veebruari 2007. a määrus nr 4 „Muinsuskaitseameti põhimäärus“ tunnistatakse kehtetuks. 41  Rakendusakti kavand 11 Kultuuriministri määrus: Nõuded mälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise ehitusprojektile Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 56 lõike 4 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala (1) Käesoleva määrus sätestab nõuded mälestiste (edaspidi mälestis) ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste (edaspidi ehitis) konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektidele (edaspidi projekt) ja tegevuskavadele. (2) Projekti koostamisel lähtutakse ehitusseadustiku üldnõuetest projektile ning sama seaduse § 13 lõike 3 alusel antud määrusest Nõuded ehitusprojektile (edaspidi nõuded ehitusprojektile) nõuetest, arvestades käeolevast määrusest tulenevaid erisusi. (3) Määruses sätestatud korda ei rakendata juhtudel, kui ehitis, mida kavandatakse konserveerida, restaureerida või ehitada, on tehnovõrk või –rajatis. § 2. Nõuded projekti koostajale (1) Mälestise ning maailmapärandi nimekirja kantud objektil asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise projekti või tegevuskava võib koostada pädev isik. (2) Käesoleva paragrahvis nimetatud projektide koostamise pädevust omavate isikute loetelu avaldatakse Kultuuripärandiameti veebilehel. § 3. Projektdokumendid (1) Projektdokumendid on: 1) eelprojekt; 2) põhiprojekt; 3) tööprojekt; 4) konserveerimis- ja restaureerimistööde tegevuskava. (2) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 loetletud projektdokumendid esitatakse Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks A4 formaadis paberil köidetuna või pdf (Portable Document Format) vormingus digitaalallkirjastatult. § 4. Projekti koostamise lähtedokumendid 42 (1) Projekti lähtealuseks olevatele dokumentidele, mis tulenevad nõuetest ehitusprojektile, lisanduvad järgmised kohustuslikud dokumendid: 1) muinsuskaitse tingimused; 2) mälestise või ehitise kohta tehtud uuringute, sealhulgas tehniliste uuringute tegevuskavad ja aruanded; 3) Kultuuripärandiameti vastus taotlusele, ekspertiisiaktid ja muud asjassepuutuvad dokumendid. (2) Muinsuskaitsealale ehitise püstitamiseks koostatava projekti korral lisanduvad projekti lähtealuseks olevatele dokumentidele, mis tulenevad nõuetest ehitusprojektile, järgmised kohustuslikud dokumendid: 1) detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused. Juhul kui detailplaneeringut ei ole koostatud või see on koostatud enne detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste nõuet, siis koostada muinsuskaitse eritingimused ehitise püstitamiseks; 2) ehituspiirkonnas tehtud käesoleva määruse § 8 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud uuringute aruanded; 3) Kultuuripärandiameti vastus taotlusele, ekspertiisiaktid ja muud asjassepuutuvad dokumendid. (3) Nõuetekohaste lähtedokumentideta võib koostada ainult projekti eskiise, mille järgi ei konserveerita, restaureerita ega ehitata. (4) Kui väliuuringud tehakse enne projekti koostamist, siis määratletakse uuringu tegevuskava, selle nõutav sisu ja maht eraldi dokumendina vastavalt käesoleva määruse §-le (5) Ehitustööde käigus tehtavate täiendavate uuringute vajadus määratletakse muinsuskaitse tingimustega. 2. peatükk PROJEKTI STAADIUMID JA SISUNÕUDED § 5. Eelprojekt (1) Eelprojektis käsitletakse muinsuskaitse nõudeid eelprojekti muinsuskaitse osas, milles esitatakse järgmised dokumendid, nõuded ja lahendused: 1) seletuskirjas esitada kehtivate muinsuskaitse tingimuste loetelu ja anda ülevaade nende järgimisest ; 2) seletuskirjas tuua esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite säilitamise, konserveerimise ja restaureerimise käsitlus.; 3) Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad. 4) Eelprojekti joonistel eristada tingmärkidega säilitatavad, lammutatavad ja ehitatavad tarindid, suletavad ja uued avad, säilitatavad ja asendatavad avatäited. 5) Eelprojekti joonistel näidata tehniliste ruumide paiknemine ja suurus, sh hoone vaadetel, selle välisilmet muutvad tehnilised avad (nt ventilatsiooniavad), korstnad jms. Tehnosüsteemide käsitlused esitada põhimõtteliste lahendustena. 43  6) Seletuskirjas anda suunised tehnosüsteemide paigaldamiseks ehitist võimalikult vähe kahjustaval viisil (st läbiviigud olemasolevatest avadest, uuematest seintest, mitte võlvidest jne). § 6. Põhiprojekt (1) Põhiprojektis käsitletakse muinsuskaitse nõudeid eraldi põhiprojekti muinsuskaitse osas, milles esitatakse lahendused käesolevas paragrahvis nimetatud nõuetele: 1) seletuskirjas esitakse loeteluna väljavõte projekti aluseks olevatest muinsuskaitse tingimustest ja ülevaade nende järgimisest, samuti konserveerimis- või restaureerimiskontseptsiooni ja eelprojekti järgimisest. 2) eraldi tuuakse esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite käsitlus (restaureerimine, konserveerimine, teisaldamine, eksponeerimine, kaitsmine ehitustööde ajal jne). 3) restaureerimis- ja konserveerimisjuhised kõikide restaureeritavate või konserveeritavate hooneosade kohta. 4) Eristada konserveerimis- ja restaureerimistööd üldehitustöödest ja märkida, et konserveerimis- ja restaureerimistöid võivad teha ainult vastava pädevusega konservaatorid. 5) Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad. 6) Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded. 7) Pargi või kalmistu puhul esitatakse väikevormide, ehitiste ja haljastuse käsitlus koos loetelu, mahtudega ja nõuetega nende säilitamiseks, korrastamiseks, rekonstrueerimiseks ja ehitamiseks. 8) Parkide ja kalmistute puhul esitatakse vajadusel tehnovõrkude, väikevormide ning ehitiste ja valgustuse tööprojekt. 9) Põhiprojekti joonistel eristatakse tingmärkidega säilitatavad, lammutatavad ja ehitatavad tarindid, pargi või kalmistu puhul ka väikevormid, ehitised ja haljastus, suletavad ja uued avad ning säilitatavad (korrastatavad, restaureeritavad) ja asendatavad (ajaloolise eeskuju järgi või erinevad) avatäited, kusjuures viimatinimetatute kohta esitatakse põhiprojekti mahus tööjoonised. 10) Restaureeritavate karniiside jms profileeritud detailide kohta anda šabloon 1:1, 11) oluliselt muutuvate tarindite kohta anda sõlmejoonised. 12) Juhul kui lõplikku sõlme lahendust ei ole võimalik lähteandmete ebapiisavuse tõttu esitada, esitatakse sõlme eeldatav tehniline lahendus koos viitega, milliseid näitajaid ja kelle poolt tuleb täpsustada ehitamise käigus pärast sõlme avamist ja enne ehitamise jätkamist. 13) nõuded uute tarindite ja tehnosüsteemide paigaldamiseks arvestades ehitise kultuuriväärtuse ja originaalsubstantsi säilitamise vajadust. 14) Anda ülevaade kasutatavatest materjalidest, uute tarindite, detailide ja tehnosüsteemide tehniline lahendus ja välimus. (2) Lisada põhiprojekti seletuskirja koosseisu ehitise kasutus- ja hooldusjuhend. (3) Juhul, kui Kultuuripärandiamet on andnud käesoleva määruse § 2 lõike 3 punktis 3 sätestatud nõusoleku, võib vastavalt kavandatavatele töödele koostada: 1) väiksema mahuga tööde korral mälestisel või ehitisel vähendatud mahuga põhiprojekti; 2) mälestise või ehitise fassaadide restaureerimiseks välisviimistluse põhiprojekti. 44 (4) Põhiprojekti koosseisus esitatavate tehnosüsteemide projektide koostajatel ei pea olema pädevustunnistust juhul, kui pädev peaprojekteerija (arhitektuurse osa koostaja) on kõikide tehnosüsteemide projektide allkirjastamisega kinnitanud nende vastavust arhitektuursele lahendusele ja muinsuskaitse tingimustele. § 7. Välisviimistluse põhiprojekt (1) Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad. (2) Välisviimistluse põhiprojektis esitatakse kõikide fassaadide joonised mõõtkavas, mis võimaldab: 1) näidata välisviimistluskihi, katusekatte, korstnapitside, katuserennide ja vihmaveetorude kahjustuste kohad ja ulatuse ning restaureerimise ulatuse; 2) näidata kõikide värvitavate pindade värvitoonid ja -tüübid koos näidisviitega konkreetsele värvikataloogile; 3) eristada kõik restaureeritavad ja asendatavad avatäited, uute puhul lisatakse tööjoonised; 4) näidata valgustuse, tänava- ja majanumbrite ning reklaami ja tehniliste seadmete paigaldamise kohad; 5) näidata välistreppide, varikatuste jms restaureerimise põhimõtted. (3) Välisviimistluse põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse: 1) ajaloolise fassaadiviimistluse säilitamise võimalusi; 2) vana värvi eemaldamise ja pinna ettevalmistamise nõudeid; 3) krohvi, värvi ja muude viimistlusmaterjalide koostis; 4) nõudeid juhtmete süvistamisele või nende muul viisil paigaldamisele; 5) nõudeid puhaskivipindade puhastamisele ja konserveerimisele; 6) avatäidete, välistreppide, varikatuste, katusekatte, korstnapitside, katuserennide, vihmaveetorude jms restaureerimise põhimõtteid; 7) valgustuse, tänava- ja majanumbrite, reklaami ja seadmete paigaldamise põhimõtteid. (4) Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded. (5) Lisada projekteeritud lahenduse kasutus- ja hooldusjuhend. § 8. Sisekujunduse põhiprojekt (1) Sisekujunduse põhiprojekt koostatakse, kui mälestise või ehitise interjööride kultuuriväärtustega tarindite või detailide osas kavandatakse ehitustöid või sisekujunduse muudatusi. (2) Sisekujunduse põhiprojektis esitatakse ruumide pindade ja lõigete joonised, mis võimaldavad anda ülevaade viimistlusmaterjalidest ja värvilahendusest, neile kinnitatavatest esemetest ja inventarist (valgustid, kardinapuud, kardinad, vaibad jne), neil leiduvast dekoorist ja nendega külgnevatest tarinditest (kaminad, ahjud, sisseehitatud kapid jne), neis olevatest avatäidetest ja mööbli ning inventari paigutusest ruumides, mis on seotud kultuuriväärtusega tarindite ja detailidega. 45 (3) Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad. (4) Sisekujunduse põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse projektis esitatud lahenduse kontseptsiooni ja vastavust muinsuskaitse tingimustele, kasutatavaid värve ja materjale koos kasutamise tehnoloogiaga ning kultuuriväärtusega tarindite kaitsmist tööde tegemise ajal ja nende edasiseks säilitamiseks vajalikke meetmeid (puhastamine ja konserveerimine, restaureerimine jne) koos restaureerimis- ja konserveerimisjuhistega kõikide restaureeritavate või konserveeritavate hooneosade kohta. (5) Eristada konserveerimis- ja restaureerimistööd üldehitustöödest ja märkida, et konserveerimis- ja restaureerimistöid võivad teha ainult vastava pädevusega isik. (6) Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded. (7) Lisada põhiprojekti koosseisu projekteeritud lahenduse kasutus- ja hooldusjuhend. § 9. Vähendatud mahuga põhiprojekt (1) Vähendatud mahuga põhiprojekt koostatakse mälestise või ehitise osa restaureerimiseks, konserveerimiseks või ehitamiseks. (2) Vähendatud mahuga põhiprojektis esitatakse joonised, mis võimaldavad määratleda kavandatavate tööde toimumise asukoha ja ulatuse koos selleks vajalike sõlm- ja detailjoonistega. (3) Vähendatud mahuga põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse projektis esitatud lahenduse kontseptsiooni ja vastavust muinsuskaitse tingimustele, kasutatavaid materjale koos kasutamise tehnoloogiaga. (4) Tuuakse eraldi esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite käsitlus (restaureerimine, konserveerimine, teisaldamine, eksponeerimine, kaitsmine ehitustööde ajal jne) koos restaureerimis- ja konserveerimisjuhistega kõikide restaureeritavate või konserveeritavate hooneosade kohta. (5) Eristada konserveerimis- ja restaureerimistööd üldehitustöödest ja märkida, et konserveerimis- ja restaureerimistöid võib teha ainult vastava pädevusega isik. (6) Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded. (7) Lisada põhiprojekti koosseisu käsitletava hooneosa kasutus- ja hooldusjuhend. § 10. Tehnosüsteemi põhiprojekt (1) Tehnosüsteemi põhiprojekt koostatakse mälestise või ehitise tehnosüsteemi ehitamiseks. 46 (2) tehnosüsteemi põhiprojektis esitatakse joonised, mis võimaldavad määratleda kavandatavate tööde toimumise asukoha ja ulatuse koos selleks vajalike sõlm- ja detailjoonistega, sh läbiviikude kohad. (3) Tehnosüsteemi põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse projektis esitatud lahenduse vastavust muinsuskaitse tingimustele, kasutatavaid materjale koos kasutamise tehnoloogiaga. (4) Tuuakse eraldi esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite käsitlus, märkida väärtuslikud detailid-tarindid joonistele. (5) Tehnosüsteemide projekteerija peaks kaasama pädeva spetsialisti. (6) Lisada põhiprojekti koosseisu tehnosüsteemi kasutus- ja hooldusjuhend. § 11. Tööprojekt (1) Tööprojekti staadiumis esitatakse konserveerimis-, restaureerimis- ja ehitustööde läbiviimiseks piisava täpsusastmega joonised ja selgitused. Vajalikud juhised tööde tegemiseks on: 1) kõikide restaureerimistööde kirjeldused, kasutatavate materjalide koostis ja töövõtted; 2) kõik ehitamiseks ja restaureerimiseks vajalikud sõlme- ja detailjoonised; 3) selgitused kultuuriväärtuslike tarindite kaitsmiseks tööde tegemise ajal. (2) Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks esitatav tööprojekt, kui see ei ole põhiprojekti arhitektuuriosa koostaja koostatud või juhendamisel koostatud, peab olema eelnevalt tema poolt läbi vaadatud ja viseeritud. Tööprojekti tehnosüsteemide osad peavad olema läbi vaadatud ja viseeritud arhitektuurse osa koostaja poolt, kellel on muinsuskaitse tegevusluba (pädevustunnistus). § 12. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. 47  Rakendusakti kavand 12 Kultuuriministri määrus: Muinsuskaitse valdkonna tegevusalade täpsem jagunemine Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 68 lõike 3 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala Käesolev määrus kehtestab muinsuskaitse valdkonna tegevusalade täpsem jagunemise. § 2. Mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamine Mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamise tegevusala jaguneb järgmiste ehitusprojekti ja tegevuskava osade osas: 1) arhitektuuri osa; 2) konstruktsioonide osa; 3) maastikuarhitektuuri osa; 4) sisearhitektuuri osa. § 3. Loakohustusliku uuringukava koostamine ja sellise uuringu tegemine § 4. Mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimine ja restaureerimine § 5. Mälestisel ja muinsuskaitsealal muinsuskaitselise järelevalve läbiviimine § 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. 48  Muinsuskaitseseaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisa 2 Märkuste tabel muinsuskaitseseaduse eelnõule Märkuse tegija Märkuse sisu Arvestamine/mittearvestamine 1. Säästva Renoveerimise Palume lisada Muinsuskaitse seadusesse kohalike Mittearvestatud. Kultuuriväärtusega asjade Infokeskus MTÜ planeeringutega kaitstavate miljööväärtuslike alade ja riiklik ja kohalik kaitse on kaks erinevat asja. üksikobjektide olulisus kultuuripärandi osana. Muinsuskaitseseaduse reguleerimise esemesse kuulub kultuuriväärtuste riikliku kaitse korraldus. Kohaliku kultuuripärandi kaitse toimub planeerimisseaduse alusel, kuhu Kultuuriministeeriumi ettepanekul on tehtud täiendus, mis lubab kohaliku omavalitsuse üksusel määrata üldplaneeringus ja detailplaneeringus lisaks seni kehtinud miljööväärtuslikele hoonestusaladele ka väärtuslikke üksikobjekte ning seada nende kaitse- ja kasutustingimusi seadmine (PlanS § 17 lg 1 p 14, § 119 lg 1 p 15) ning määrata üldplaneeringus kohaliku tähtsusega kultuuripärandi säilitamise meetmed, sealhulgas selle üldised kasutustingimused (PlanS § 17 lg 1 p 15). Sellega on miljööväärtuslike alade ja üksikobjektide kaitse võimalus seaduse tasandil olemas. 2. Muinsuskaitse Nõukogu 1. Ettepanek täiendada, kuna mälestis võib olla ka hoone osa Antud selgitus. Märkuse esitaja ei ole (nt fassaad, uks jms) ning oluline on rõhutada arhitektuuri, lugenud eelnõu kooskõlastusringile saadetud mis mõjutab ehitismälestiseks tunnistamist § 8. (4) viimast versiooni. § 8 lg 4 tegelik sõnastus on: Ehitismälestis on hoone või hoone osa koos selle interjööri, „Ehitismälestis on hoone koos selle interjööri, 1 sealhulgas sisekujunduselementide ja hoone algse sealhulgas sisekujunduselementide ja hoone funktsiooniga seotud sisseseadega ning rajatis või ehituslik algse funktsiooniga seotud sisseseadega; kompleks, mis on oluline Eesti ruumilise keskkonna ja rajatis või ehituslik kompleks, mis on oluline arhitektuuri arengu ning kohaliku identiteedi tähistaja ja Eesti arhitektuuriajaloo ja ruumilise mitmekesise elukeskkonna hoidja. keskkonna arengu tähistaja ja mitmekesise elukeskkonna hoidja.“ Arhitektuuri tähtsus on rõhutatud. Ehitismälestise definitsioon peab andma edasi hoone kui terviku kaitse mõtte, mis on selle mälestise liigi peamine mõte. Samas on rakendamisel olemas võimalus kaitsta iseseisvalt ka ainult interjööri (mälestiseks tunnistamisel tehakse leevendus eksterjöörile) või eksterjööri (mälestiseks tunnistamisel tehakse leevendus interjöörile). Vastav selgitus on seletuskirjas. Ehitusdetailide (nt uks) kaitse ehitismälestisena on halb praktika ning seda ei ole kavas jätkata. 2. Ettepanek täiendada, kuna muinsuskaitsealal on objekte, Mittearvestatud. Lähtudes eelnõu §-st 6 on mille siseruumides on väärtuslikke detaile ja viimistluskihte muinsuskaitseala eesmärk tervikliku s.h maalingud, mis võivad ilmneda uurimiste käigus ja mille kultuurmaastiku kaitse. Seetõttu on eelnõus konserveerimine või restaureerimine fikseeritud selle eesmärgi kaitseks ettenähtud eritingimustes. muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud § 46. (3) Muinsuskaitseameti luba ei ole nõutav: tööde reguleerimine, mis puudutavad ehitise 1) muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides välisilmet. Vt ka muinsuskaitsealade ehitamiseks juhul, kui eritingimused loa taotlemist ei kirjeldusi muinsuskaitsealade põhimäärustes. nõua ja välja arvatud maailmapärandi objektil; Need on enamasti ühesugused: „Muinsuskaitseala eesmärk on muinsuskaitseala kui ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusliku terviku ja muinsuskaitseala kujundavate ehitiste, 2 plaanistruktuuri, kultuurkihi, maastikuelementide, miljöölise eripära ning muinsuskaitsealale avanevate kaug- ja sisevaadete säilitamine.“ Muinsuskaitseala elemendid on: hooned ja rajatised, arheoloogiline kultuurkiht, loodusobjektid, tänavatevõrk, teed, kõlvikud, hoonestus- ja krundistruktuur, mis kokku moodustavad tervikliku kultuurmaastiku. Ka rahvusvaheline praktika ja dokumendid sisaldavad kaht erinevat mõistet: monumendid ja paigad (monuments and sites). UNESCO soovitus (2011) ajalooliste linnamaastike kohta soovitab linnakeskkonna identiteedi säilitamiseks rakendada maastikupõhist kontseptsiooni. Maastikupõhise kontseptsiooni abil saab määratleda ajaloolised alad, kaitsta ja hallata neid nende laiemas linnakeskkonna kontekstis, võttes arvesse seoseid nende füüsilise vormi, ruumilise korralduse ja ruumiliste ühenduste, looduslike elementide ja ümbruse, ühiskondlike, kultuuriliste ja majanduslike väärtuste vahel. Muinsuskaitsealadel on (ilma Rebalata) kokku 8884 kinnistut, omanikke ja erinevaid omandeid kõvasti rohkem. Kõiki neid igaks juhuks piirangutega koormata ei ole põhjendatud. Muinsuskaitsealal asuvaid ehitisi, mis on väärtuslikud eraldiseisva objektina nii väliskujunduselt kui ka interjööri 3  poolest, saab kaitsta ehitismälestisena. Kui seadus ei sätesta muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides ehitamisele loakohustust, ei tähenda see, et Muinsuskaitseamet ei saaks ehitiste väärtuslikele interjööridele tähelepanu pöörata, tehes seda läbi omanike koolitamise ja teadlikkuse tõstmise. 3. Uuringute määrusesse oleks vaja lisada eraldi punkt või Antud selgitus. Eelnõu § 42 lg 4 järgi saab täiendada erinevate uuringute sisu nõudega hilisemateks uuringuid määrata enne eritingimuste täpsustavateks uuringuteks nt juhul kui tarindeid, andmist, eritingimustega, kooskõlastuse viimistluskihte jms ei ole võimalik uurimise käigus avada. andmisel teisele haldusorganile või tööde loaga. Tööde käigus tarindite, viimistluskihtide avamisel tehtavad uuringud määratakse eritingimustega. 4. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse Arvestatud. Määruse kavandi § 4 lg 1 eritingimuste kord. Ettepanek täiendada detailplaneeringu täiendatud punktiga 2. eritingimuste nõudeid olemasoleva ruumilise keskkonna kirjelduse, analüüsi ja sellest tulenevate tingimustega, kuna lisaks ajaloo uuringutest tulenevale, sõltub nt uusehitise rajamine ka aastakümnete jooksul väljakujunenud olukorrast. § 4. Nõuded detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustele (1) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes esitatakse: - planeeritava maa-ala ja selle ümbruse väljakujunenud olukorra kirjeldus ja analüüs sh hoonestuse paiknemine, mahud, üldilme, tänavaruumi iseloomustus jms ning selles tulenevad nõuded detailplaneeringule 5. Ettepanek, et detailplaneeringu lisas tuleb uuringute Mittearvestatud. Uuringute kokkuvõtted kokkuvõtted kindlasti esitada, mis võimaldab mõista esitatud võivad olla väga mahukad, mistõttu neid ei 4  eritingimusi. pea tingimata eritingimustele lisama või § 4. (2) Detailplaneeringu eritingimuste lisana võib esitada ümber kirjutama, vaid neile võib ka viidata. tehtud uuringute kokkuvõtteid. 3. Eesti Mõisakoolide 1. Viia seadusesse sisse tulenev kohustus riigi- ja avaliku Mittearvestatud. Eelnõu kohaselt peab Ühendus MTÜ (era) sektori omanduses olevale mälestise omanik või valdaja mälestist või muinsuskaitsealusele kinnisvarale korrashoiukava olemasolu ehitist hooldama, vajadusel remontima ning kohustuslikkus aluseks võttes tööde kavandamisel ja tegemisel järgima EVS 807 (standard „Kinnisvarakeskkonna juhtimine ja käeolevas seaduses sätestatud nõudeid (§ 30); korrashoid“ Lisa 2). selleks on võimalik taotleda toetust (§ 31) ning vajadusel väljastab Muinsuskaitseamet mälestise hoolduskava (§ 41). Sellega on ettepaneku sisu kaetud. 2. Riigi- ja avaliku sektori haldusalas olevate mälestiste Mittearvestatud. Muinsuskaitseseaduse omanike pädevuse tagamiseks kohustada eelnõus ei nähta ette eraldi nõuded mälestise kutsestandardi järgselt vastavat kutsetunnistust omavate omanikule lähtuvalt omandivormist. Eelnõu § spetsialistide olemasolu. 30 sätestab mälestise omaniku kohustuse mälestist säilitada ja hooldada. See on univesaalne nõue, mille täitmise eest vastutab mälestise omanik. Muinuskaitseseaduse eesmärk ei ole seada nõudeid mälestise omaniku, sh riigi- ja avaliku sektori asutustes töötavate ja teenust osutavate isikute kvalifikatsioonile mälestise hooldamisel. 3. Hooldusraamat - olulisematele (kohalike ja/või Antud selgitus. Mälestise omaniku kohustus rahvusvaheliste abirahade toel restaureeritud) tagada mälestise säilimine on sätestatud mälestistele kohustada hooldusraamatute koostamist eelnõu §-s 30. Vajadusel väljastab koostöös Muinsuskaitseameti ja Muinsuskaitseamet omanikule hoolduskava, omanikuga kinnisvarakorrshoiu spetsialiste kaasates. See mis sisaldab mälestise ja muinsuskaitsealal tagab riiklike/rahvusvaheliste asuva ehitise säilitamiseks vajalike remondi- restaureerimisfondide raha kasutamise otstarbekuse - hoone ja hooldustööde, selleks kasutatavate (kirik, mõisakool, jm) tehti materjalide ja töövõtete sobivuse, 5 abirahadega korda kuid jäeti siis "maha". asjakohasuse ja õigeaegse läbiviimise Omanikul tekib vastutus ja arusam toetuse toel restaureeritud soovitusi, mis abistavad omanikku hoone hooldamiseks-säilitamiseks säilitamiskohustuse täitmisel. Välisvahendite ning Ametil on alus (näiteks hooldusega/remondiga seotud) kasutamise tingimused seab välisvahendite nõudeid esitada. jaotaja ning on reguleeritud teiste õigusaktidega. 4. Seaduseelnõu lubab, et Muinsuskaitseameti nõutavad Antud selgitus. Eelnõu kohaselt hüvitatakse uuringud jms enne suuremaid töid on riigi toetusega. uuringu kulu osaliselt (vt § 45 uuringud ja § Tegelikkuses kompenseeritakse neid vastavalt võimalustele 57 muinsuskaitseline järelevalve). osaliselt. Ettepanek - sõnastust "kohendada" 5. Tegevusload viiakse 5 a peale. See on mõeldav nn Antud selgitus. Eelnõuga kaotatakse klassikaliste (maali, tekstiili jne) restauraatorite puhul kuid ei tegevusload. Ettevõtja tegevusluba toimi reaalsete hoonete remondiga/ehitusega seotud aladel. asendatakse majandustegevusteate esitamise Plekksepad, krohvijad jms ei reageeri sellele nõudele ning kohustusega. Muinsuskaitse valdkonnas saavutatakse kunagine olukord - spetsialiste formaalselt pole tegutseda sooviv füüsiline isik peab taotlema olemas. Ettepanek - jagada tegevusload nö kaheks või pädevustunnistust või omama vastavat kutset. piiritleda konkreetsemalt. Tööde teostaja pädevus peab olema tõendatud, teistmoodi ei ole võimalik mälestisel töid teha. Pärast eelnõu jõustumist seadusena on ettenähtud üleminekuperiood, mis võimaldab muutunud õiguskeskonnaga kohaneda, sh peab Muinsuskaitseamet muudatuse sihtrühma teavitama ja juhendama. 6. Tekstis erineva olulisusega mälestiste (maailmapärand, Antud selgitus. Maailmapärandi objektile UNESCO jne) olemasolu koos erineva suhtumisega kehtivad erisused on toodud § 46 lg 3 p 1, § (kitsenduste ulatus). Kahjuks see gradatsioon seaduse tekstis 62 lg 2 p 1 ja 4, § 71 lg 4. sõnaselgelt puudub ning see toob kaasa segaduse ja subjektiivse tõlgendamise võimaluse, mida antud mälestisel siis tohib (hooldus, remont) ja mida ei tohi teha. See ei ole hea ja vähendab omanike soovi panustada. 6  7. Viimastel aastatel on hulgaliselt kinnismälestisi Antud selgitus. Eelnõu ei kasuta kehtiva (mõisahooneid) sisuliselt hävinud - neid võib uuesti üles seaduse mõistet „mälestise tunnus“. Eelnõu §- ehitada kuid kes ja milleks. Soovitav on selgemalt sõnastada, s 17 on toodud alused mälestiseks olemise mida tähendab "mälestise tunnuste kadumine". Veelgi enam lõpetamiseks. Mälestiste nimekirjade - otstarbekas on korraldada kohalikke jõude kaasates ülevaatamine ja ajakohastamine on mälestiste inventuur ning nimekirjad korrastada. Analoogselt Muinsuskaitseameti pidev töö, mida jooksvalt on Keskkonnaamet toimetanud looduskaitsealuste tehakse ka kehtiva seaduse alusel. Näiteks objektidega, sh parkidega. lõpetas kultuuriminister 2017. aastal kolme ehitismälestise kaitse, käesoleval aastal on sama otsus tehtud kahe ehitismälestise suhtes. 4. Eesti Kunstiakadeemia 1. Ettepanek on täpsustada ja täiendada § 8. (4) Antud selgitus. Märkuse esitaja ei ole ehitismälestise sõnastust. Olemasolev sõnastus: § 8. (4) lugenud eelnõu kooskõlastusringile saadetud Ehitismälestis on hoone koos selle interjööri, sealhulgas viimast versiooni. § 8 lg 4 sõnastus on: sisekujunduselementide ja hoone algse funktsiooniga seotud „Ehitismälestis on hoone koos selle interjööri, sisseseadega; rajatis või ehituslik kompleks, mis on oluline sealhulgas sisekujunduselementide ja hoone Eesti ruumilise keskkonna arengu ning kohaliku identiteedi algse funktsiooniga seotud sisseseadega; tähistaja ja mitmekesise elukeskkonna hoidja. Peame rajatis või ehituslik kompleks, mis on oluline äärmiselt oluliseks ajalooliste interööride kaitset, kuid Eesti arhitektuuriajaloo ja ruumilise praeguse sõnastuse järgi puudub võimalus, et mälestis võiks keskkonna arengu tähistaja ja mitmekesise olla hoone osa või interjöör eraldi. Ka võib definitsiooni elukeskkonna hoidja.“ Arhitektuuri tähtsus on tõlgendada nii, et mälestis saab olla vaid selline hoone, rõhutatud. Ehitismälestise definitsioon peab millel on säilinud väärtuslik interjöör ja sisseseade. Lause andma edasi hoone kui terviku kaitse mõtte, osa semikooloniga eraldamine jätab mulje, et vaid rajatis ja mis on selle mälestise liigi peamine mõte. kompleks on oluline Eesti ruumilise keskkonna arengu ning Samas on rakendamisel olemas võimalus kohaliku identiteedi tähistaja ja mitmekesise elukeskkonna kaitsta iseseisvalt ka ainult interjööri hoidja, kuid seda on kindlasti ka hoone, hoone osa ja (mälestiseks tunnistamisel tehakse leevendus interjöör. Definitsioonis oleks soovitav kasutada ka kas eksterjöörile) või eksterjööri (mälestiseks arhitektuuri terminit, sest lisaks ruumlisele keskkonnale tunnistamisel tehakse leevendus kas üldisemalt mõjutab kohalikku identiteeti ja mitmekesist interjöörile). Vastav selgitus on seletuskirjas elukeskkonda ka hoonete arhitektuur. olemas. Definitsioonis on semikoolon asendatud komaga. 7 2. Ettepanek on täpsustada ja täiendada § 46. (3) sõnastust. Mittearvestatud. Lähtudes eelnõu §-st 6 on Olemasolev sõnastus: § 46. (3) Muinsuskaitseameti luba ei muinsuskaitseala eesmärk tervikliku ole nõutav: 1) muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides kultuurmaastiku kaitse. Seetõttu on eelnõus ehitamiseks välja arvatud maailmapärandi objektil; selle eesmärgi kaitseks ettenähtud Kuna lisaks mälestistele on ka muinsuskaitsealadel palju muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud hooneid, mille siseruumides on väärtuslikke detaile ja tööde reguleerimine, mis puudutavad ehitise viimistluskihte s.h maalingud, mis võivad ilmneda uurimiste välisilmet. Vt ka muinsuskaitsealade käigus ja mille kohta on fikseeritud nõuded eritingimustes, kirjeldusi muinsuskaitsealade põhimäärustes. siis peaks nende konserveerimiseks või restaureerimiseks Need on enamasti ühesugused: olema nõutav kindlasti Muinsuskaitseameti luba. „Muinsuskaitseala eesmärk on Täpsustamist vajaks ka olukord, kus siseruumis ilmnevad muinsuskaitseala kui ajalooliselt alles ehituse käigus väärtuslikud detailid ja viimistluskihid. väljakujunenud linnaehitusliku terviku ja Kokkuvõttes jätab seadus praeguses sõnastuses võimaluse muinsuskaitseala kujundavate ehitiste, kaitsta vaid hoonete fassaade ja mahte (v.a Tallinn). Peame plaanistruktuuri, kultuurkihi, äärmiselt vajalikuks ka väiksemate linnade maastikuelementide, miljöölise eripära ning muinsuskaitsealadel olevate hoonete interjööride kaitsmist muinsuskaitsealale avanevate kaug- ja ning seal uuringute, kooskõlastuste ja lubade nõuete sisevaadete säilitamine.“ Muinsuskaitseala fikseerimist seaduses. elemendid on: hooned ja rajatised, arheoloogiline kultuurkiht, loodusobjektid, tänavatevõrk, teed, kõlvikud, hoonestus- ja krundistruktuur, mis kokku moodustavad tervikliku kultuurmaastiku. Ka rahvusvaheline praktika ja dokumendid sisaldavad kaht erinevat mõistet: monumendid ja paigad (monuments and sites). UNESCO soovitus (2011) ajalooliste linnamaastike kohta soovitab linnakeskkonna identiteedi säilitamiseks rakendada maastikupõhist kontseptsiooni. Maastikupõhise kontseptsiooni abil saab määratleda ajaloolised alad, kaitsta ja hallata neid nende 8  laiemas linnakeskkonna kontekstis, võttes arvesse seoseid nende füüsilise vormi, ruumilise korralduse ja ruumiliste ühenduste, looduslike elementide ja ümbruse, ühiskondlike, kultuuriliste ja majanduslike väärtuste vahel. Muinsuskaitsealadel on (ilma Rebalata) kokku 8884 kinnistut, omanikke ja erinevaid omandeid kõvasti rohkem. Kõiki neid igaks juhuks piirangutega koormata ei ole põhjendatud. Muinsuskaitsealal asuvaid ehitisi, mis on väärtuslikud eraldiseisva objektina nii väliskujunduselt kui ka interjööri poolest, saab kaitsta ehitismälestisena. Kui seadus ei sätesta muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides ehitamisele loakohustust, ei tähenda see, et Muinsuskaitseamet ei saaks ehitiste väärtuslikele interjööridele tähelepanu pöörata, tehes seda läbi omanike koolitamise ja teadlikkuse tõstmise. 5. Eesti Kirikute Nõukogu Palume analüüsida Eelnõu § 21 lõigetes 4 ja 5 väljapakutut. Mittearvestatud. Arheloogilise leiu Meie hinnangul ei ole see põhimõte, et „arheoloogiline leid (kultuuriväärtusega peitvara) regulatsioon kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti MuKS-s on eriregualtsioon asjaõiguseseaduse või kelle valduses see on“ piisavalt argumenteeritud ega ka (AÕS) §-s 103 reguleeritud peitvarast. kõigil mõeldavatel juhtudel olemuslikult põhjendatud. Kui Arheoloogiline leid kuulub riigile, kui sellel lähtuda § 21 lõikes 1 toodud arheoloogilise leiu on kultuuriväärtus (eelnõu § 21 lg 1 ja lg 2) määratlusest, võib see leid seisneda ka näiteks sakraalseteks ja kui leiul ei ole omanikku või ole seda toiminguteks mõeldud esemetes, mis on peidetud või võimalik kindlaks teha (eelnõu § 21 lg 1). Kui sattunud kirikuhoones või pastoraadis mõnda sellisesse leitud peitvaral kultuuriväärtust ei ole, asupaika, mis on avastatud alles remonttööde käigus. Kui kohaldub AÕS § 103 regulatsioon. Kui leitud kirikuarhiivi dokumendid on hävinud või ei ole neid esemeid asjal on omanik MuKS § 21 ei kohaldu, ka 9  mingil põhjusel dokumenteeritud, siis ei olegi võimalik juhul, kui asjal on kultuuriväärtus. nende esemete omanikku § 21 lg 1 mõistes kindlaks teha, Praktikas on kogudustele kuuluvaks olgugi et funktsionaalses mõttes on üsnagi selge, et neid tunnistatud palju erinevaid sakraalesemeid, esemeid kasutati sakraalsel otstarbel just selles koguduses, viimastest aastatest näiteks Mihkli kiriku kui mõni muu tõend ei anna alust teistsuguseks väiteks. võlvidelt leitud kolmeharulised seinalühtrid; Tartu Uspenski kiriku torni suletud konstruktsioonidest leitud klaaspudel (suletud u 100 aastat), kus sees rulli keeratud dokumendid (Muinsuskaitseamet eraldas nende konserveerimiseks ja digiteerimiseks ka toetust); Kihnu õigeusu kiriku lae pealt leitud 1852. a evangeelium, kirikutekstiilid jm leiud. 6. Ehitismälestiste Paljudel muinsuskaitsealade hoonetel on kõrge Mittearvestatud. Lähtudes eelnõu §-st 6 on eksperdinõukogu kultuuriväärtusega interjööre, totaalne loakohustusest muinsuskaitseala eesmärk tervikliku vabastamine võib kaasa tuua pöördumatu kahju meie kultuurmaastiku kaitse. Seetõttu on eelnõus kultuuripärandile. Ettepanek on sõnastada see küsimus selle eesmärgi kaitseks ettenähtud järgnevalt järgmiselt: Muinsuskaitsealal asuva ehitise muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud siseruumides ehitamiseks, restaureerimiseks ja tööde reguleerimine, mis puudutavad ehitise konserveerimiseks ei ole Muinsuskaitseameti luba nõutav välisilmet. Vt ka muinsuskaitsealade juhul, kui: kirjeldusi muinsuskaitsealade põhimäärustes. 1) hoone või üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustega Need on enamasti ühesugused: on antud sellekohane leevendus. „Muinsuskaitseala eesmärk on muinsuskaitseala kui ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusliku terviku ja muinsuskaitseala kujundavate ehitiste, plaanistruktuuri, kultuurkihi, maastikuelementide, miljöölise eripära ning muinsuskaitsealale avanevate kaug- ja sisevaadete säilitamine.“ Muinsuskaitseala elemendid on: hooned ja rajatised, arheoloogiline kultuurkiht, loodusobjektid, 10 tänavatevõrk, teed, kõlvikud, hoonestus- ja krundistruktuur, mis kokku moodustavad tervikliku kultuurmaastiku. Ka rahvusvaheline praktika ja dokumendid sisaldavad kaht erinevat mõistet: monumendid ja paigad (monuments and sites). UNESCO soovitus (2011) ajalooliste linnamaastike kohta soovitab linnakeskkonna identiteedi säilitamiseks rakendada maastikupõhist kontseptsiooni. Maastikupõhise kontseptsiooni abil saab määratleda ajaloolised alad, kaitsta ja hallata neid nende laiemas linnakeskkonna kontekstis, võttes arvesse seoseid nende füüsilise vormi, ruumilise korralduse ja ruumiliste ühenduste, looduslike elementide ja ümbruse, ühiskondlike, kultuuriliste ja majanduslike väärtuste vahel. Muinsuskaitsealadel on (ilma Rebalata) kokku 8884 kinnistut, omanikke ja erinevaid omandeid kõvasti rohkem. Kõiki neid igaks juhuks piirangutega koormata ei ole põhjendatud. Muinsuskaitsealal asuvaid ehitisi, mis on väärtuslikud eraldiseisva objektina nii väliskujunduselt kui ka interjööri poolest, saab kaitsta ehitismälestisena. Kui seadus ei sätesta muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides ehitamisele loakohustust, ei tähenda see, et Muinsuskaitseamet ei saaks ehitiste väärtuslikele interjööridele tähelepanu pöörata, tehes seda läbi omanike koolitamise 11  ja teadlikkuse tõstmise. 7. Detektoristid Neeme 1. Eelnõu § 21 lõikes 1 on sätestatud arheoloogilise leiu mõiste, Arvestatud osaliselt. Eelnõu § 21 lõikes 1 Kuusik, Elmo Pärtelpoeg, mille kohaselt on arheoloogilise leiuga tegemist, kui ese või on arheoloogilise leiu definitsioonist jäetud Rain Sirel, Merike Antonov, esemete kogum on vähemalt 100 aastat vana või seotud Teisevälja viide Teisele maailmasõjale ja Ain Alatsei, Indrek Amor, maailmasõja või metsavendlusega. metsavendlusele ning loobutud on vanusepiiri Aivar Raudkepp Allakirjutanud ei pea eeltoodut põhjendatuks. Juhime tähelepanu kehtestamisest. asjaolule, et eelnõu kohaselt peaks leidja teavitama Muinsuskaitseametit näiteks ka üksikust hobuserauast, sepanaelast ja keisriarmee mundrinööbist või siis pommikillust ja padruni hülsist, mis on vanem kui 100 aastat. Samuti on leidjal õigus saada leiuautasu arheoloogilise leiu eest. Sellisel kujul ei täida arheoloogilise leiu mõiste eesmärki. Samuti muutuvad eelnõu kohaselt ka kõik Teise maailmasõjaga seotud esemed arheoloogilisteks esemeteks, mis on kodanikel kollektsioonides st eravalduses. Teise maailmasõja ja metsavendlusega seotud periood on dokumenteeritud arhiivides. Leiud, millised seonduvad Teise maailmasõja ja metsavendlusega, on samuti olemas arhiivides, raamatutes ja kataloogides. Seega uut teaduslikku informatsiooni see praktiliselt ei paku. Teises maailmasõjas kasutati varustust, mida toodeti kümnemiljonilistes tiraažides. Enamus eelnõus olevaid esemeid (arheoloogilisi leide) on samuti teada ja tuntud ning neid on fotografeeritud ja katalogiseeritud arhiividesse. Kõikide tööstuslikult toodetud esemete puhul on olemas nii projektdokumentatsioon kui ka tööjoonised! Arvestades eeltoodut, teeme ettepaneku sätestatada eelnõu § 21 lõikes 1 arheoloogilise leiu vanuseks vähemalt 500 aastat ning jätta välja arheoloogilise leiu mõistest Teine maailmasõda ja metsavendlus. 2. Eelnõu § 23 lõikes 1 on sätestatud, et arheoloogilises Antud selgitus. Arheoloogiline leiukoht on leiukohas tuleb enne ehitamist, teede, kraavide ja trasside eelnõus defineeritud. See ei ole igasugune 12 rajamist ning muid mulla-, kaeve- ja maaparandustõid teha arheoloogilise leiu leiukoht, vaid koht, mis on uuring. tunnistatud arheoloogiliseks leiukohaks Eelnõu kohaselt muudetakse iga talu, mis on vanem kui 100 Muinsuskaitseameti poolt peadirektori aastat, arheoloogiliseks leiukohaks. Juhime tähelepanu käskkirjaga ja mis on nähtav Maa-ameti asjaolule, et maaomaniku poolt teostatav põllu kündmine on kaardikihil. Igat taluõue ei tunnistata ka mullatöö. Seega tuleks üle vaadata eelnõu sõnastus selles arheoloogiliseks leiukohaks. osas. Kui uuringuid ei suudeta teostada enne mullatöid, ei ole ka arheoloogilise leiukoha kaitse täitnud oma seaduslikku eesmärki. Igas asustatud kohas on üle 100 aastaseid leide või Teise maailmasõjaga seotud leide, mis tähendaks, et uuringud oleksid sisuliselt igal pool kohustuslikud, mis ei ole aga põhjendatud. 3. Eelnõu § 24 lõike 1 kohaselt on arheoloogilise leiu Mittearvestatud. Viivitamatu teavitamine tunnustega asja leidja kohustatud säilitama leiu ja leiukoha tähendabki esimesel võimalusel teavitamist muutmatul kujul ning leiust tuleb viivitamata teatada ehk siis kui sidevahendi aku on täis või levi Muinsuskaitseametile. on taastunud. Ka üksikleid võib omada kõrget Märgime, et alati ei ole võimalik viivitamata (koheselt) kultuuriväärtust. Arheoloogilise leiu teavitada, kuna võib esineda erinevaid põhjusi. Näiteks ei puutumatuse nõude eesmärk on arheoloogilise pruugi olla sidevahendeid kaasas või puudub levi või on leiukonteksti kaitse. Otsuse leiuteatele sidevahendi aku tühi, telefonikõnele ei vastata jne. Teeme reageerimise ja väljasõitmise vajaduse osas ettepaneku muuta sõnastust ja sätestada, et leiust tuleb teatada teeb Muinsuskaitseamet konkreetsest leiust ja Muinsuskaitseametile esimesel võimalusel. situatsioonist lähtuvalt. Arheoloogilised leiud Eelnõu § 24 lõike 2 kohaselt tuleb leitud asi jätta ilmnevad erinevates olukordades, mitte vaid Muinsuskaitseametile üleandmiseni leiukohta. otsinguvahendiga loaga otsingute tulmusena. Aastatepikkusele praktikale tuginedes saame väita, et Otsinguloa saajad omandavad arheloogilise majanduslikult ei ole mõistlik arheoloogilise üksikleiu, nagu leidudega ringi käimise oskused koolitusel, kus näiteks nööp, pronksitükk, münt jne pärast ametnikul sõita 50 selgitatakse, millisel juhul on põhjendatud leiu km leiukohta. Selline tegevus põhjustaks riigi ressursside üles võtmine ja info aruandes esitamine. ebaotstarbeka kasutamise. Üksikleiud peaks lisama leiu leidja Otsinguvahendiga ei leita ainult arheoloogilisi aruandesse. Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 24 lg 2 väärtusi. Selle hobi harrastaja peab arvestama, selliselt, et leidja võib üksikleiu eemaldada leiukohast ja et võib sattuda ka lõhkematerjali peale. 13 lisada selle aruandesse. Vastavalt lõhkematerjaliseaduse § 4 lg 3 tuleb ka lõhkekeha leidmisest teavitada kohe. 4. Teeme ettepaneku sõnastada § 25 lõike 2 teine lause Mittearvestatud. Leiuautasu ei tähenda leiu järgmiselt: leiutasu määramisel arvestatakse leitud asja väljaostmist leidjalt, millele turuväärtus ajaloolist, arheoloogilist, teaduslikku, kunstilist või muud vihjab. Riik ei kauple kultuuriväärtustega. kultuuriväärtust, turuväärtust, samuti asja leidmise ja riigile Arheoloogiline leid kuulub riigile ja selle üleandmise asjaolusid. leidjale määratakse leiu kultuuriväärtust ja leidmise asjaolusid arvestades leiuautasu, mis kujutab endast motivatsioonivahendit. 5. Eelnõu § 25 lõike 3 kohaselt võib Muinsuskaitseamet Antud selgitus. Eelnõu § 25 lg 3 sätestabki, arheoloogilise leiu tasuta võõrandada leidjale. Meile et Muinsuskaitseamet võib arheoloogilise leiu teadaolevalt on leidjale leide tagasi võõrandatud sisuliselt tasuta võõrandada leidjale. See on igakordne olematul hulgal. Tekib küsimus, et kui Muinsuskaitseametile kaalutlusotsus, mis tehakse leiu antakse näiteks üle müntide kogum, siis miks ei või seda kultuuriväärtust ja muid asjaolusid arvesse leidjale tagasi võõrandada pärast seda, kui mündid on võttes. Arheoloogilised leiud ei kaota ükshaaval puhastatud, määratud ja pildistatud. Müntide dokumenteerimise järel oma teadusväärtust. kogumi puhul on võib-olla ka tehtud 3D mudel. Siis on ju kogu võimalik teaduslik informatsioon kätte saadud ja jääb ainult emotsionaalne väärtus. Isegi praegu ei panda ju kogus olevaid „rahapadasid“ täielikult välja, vaid need asuvad hoidlates. Kuna Muinsuskaitseamet väidetavalt ei tegele muuseumi ülesannetega, siis miks hoida oma hoidlates esemeid, millel puudub edasine teaduslik väärtus. Lisaks säästaks riik rahalisi vahendeid leiuautasu maksmise arvelt. Samuti aitaks see vähendada arheoloogiliste leidude musta turu haaret ning see peaks olema ju eelnõu üks põhilisi eesmärke. 6. Juhime tähelepanu asjaolule, et eelnõu §25 lõige 4 punkt 2 Mittearvestatud. Välistus ei ole vajalik. on sõnastatud ka väga keeruliselt, mis võib tekitada segadust Otsinguloa omaniku kohustus ei ole leidude ja põhjustada erinevat tõlgendamist otsinguluba omavate väljakaevamine, mälestise uurimine ega kodanike seas. Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 25 lõike muinsuskaitselise järelevalve tegemine. 14 4 punkt 2 järgmiselt: Arheoloogiliste leidude otsimine või väljakaevamine või mälestiste uurimine või muinsuskaitselise järelevalve tegemine kuulub leidja kohustuste hulka, välja arvatud otsinguluba omavad isikud. 7. Allakirjutanutel on tekkinud küsimus, kas eelnõu § 26 Arvestatud, eelnõu § 26 muudetud. lõike 3 mõtte kohaselt ei ole maa eraomanikul enam õigusi oma valduste üle? Kui näiteks talunik soovib ja laseb oma põllult otsida traktori osa või soovib lihtsalt suurematest metallesemetest vabaneda, kas eramaaomanikul ei olegi enam õigusi oma valduste üle. 8. Eelnõu § 26 lõike 4 osas palume teha muudatus, mille Arvestatud/Antud selgitus. Täiskasvanute kohaselt asendatakse mõiste “täienduskoolitus” mõistega koolituse seaduse kohaselt on “koolitus”. Eelnõu § 26 lõike 6 osas märgime, et täienduskoolitus väljaspool tasemeõpet Muinsuskaitseamet on olnud arvamusel, et kodanikud peaksid õppekava alusel toimuv eesmärgistatud ja käima tasulisel koolitusel. Seega tekib ebaselge olukord, kui organiseeritud õppetegevus. Koolituse mõiste tasulise koolituse läbinud kodanik ei saagi luba on sellest erinev. Eelnõu § 26 lg 6 eelnõust taodelda.Tundub, et eelnõu § 26 lõige 6 põhineb ainult välja jäetud. oletustel ja see ei ole kuidagi põhjendatud. Ei ole võimalik ka aru saada, millistele uuringutele või õigusaktidele tuginetakse. Allakirjutanud teevad ettepaneku jätta välja eelnõust § 26 lõige 6. 9. Eelnõu § 26 lõikes 7 on sätestatud, et otsingu vahendi loa Arvestatud. Teavitamiskohustus eelnõust omanik on kohustatud teavitama jäetud välja. Muinsuskaitseametit enne otsingule minekut kavandatavast otsingukohast ja otsinguajast ning esitama pärast otsingut otsinguaruande. Märgime, et kavandatav otsingukoht on ainult inimese hetkeline mõte või kavatsus. Meil on põhjendatud kahtlus, et see punkt võib muuta muinsuskaitsealase töö nn jälitustegevuseks. Märgime, et määravaks on ka muutuvad ilmastikuolud, 15 muude asjaolude esinemine, terviseprobleemid, tehnilised probleemid jne. Juhul, kui otsingukohas ei õnnestunud otsida, siis peaks hakkama tühistamisest teatama. Sellisel kujul eelnõu sõnastus on kodaniku jaoks liialt koormav ja segadust põhjustav. Kui arheoloogilise leiu otsijale on teada, et seal piirkonnas ei ole kaitse all olevaid objekte ning seetõttu muutuvad otsingu põllud ning infotehnoloogilist vahendit ei ole kaasas, siis kuidas inimene peaks saama katastri numbrid ja nendest teatama. Leiame, et see ei ole võimalik. Tihti on haritaval põllumaal näiteks 10 erinevat katastriüksust. Teeme ettepaneku sõnastada § 26 lõige 7 järgmiselt: otsinguvahendi loa omanik on kohustatud esitama pärast otsingut otsinguaruande. 10. Eelnõu § 26 lõikes 8 on sätestatud, et teise isiku Mittearvestatud. Luba kasutada oma vara omandis oleval maatükil otsinguvahendi kasutamiseks või seda keelata saab vara omanik. Kui isiku peab olema omaniku luba. Allakirjutanud märgivad, et senini vara valdab näiteks rendisuhte alusel teine on koolitustel selgitatud, et peab olema kas omaniku või maa isik, sõltub omaniku ja valdaja vahelisest rentniku või valdaja luba. Tihti ei ole ka omanikuga võimalik õigussuhtest, kes valdajal on õigus anda vara ühendust võtta, sest omanik elab välisriigis või puuduvad suhtes nõusolekuid kolmandatele isikutele või leitavad kontaktandmed jne. Selline praktika on mõistlik ja mitte. põhejndatud ning eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 26 lõige 8 selliselt, et teise isiku omandis oleval maatükil otsinguvahendi kasutamiseks peab olema omaniku või rentniku või valdaja luba. 11. Eelnõu §78 lõikes 1 on sätestatud Mittearvestatud. Paragrahv sätestab arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumine. Otsinguvahendi vastutuse arheoloogilise leiu nõuete rikkumise loa taotlejate koolitusprogrammi jooksul ei suudeta kõiki leitavaid korral. Rikkuja vastutus ei saa sõltuda rikkuja leide selgeks õpetada ja paljudel kordadel ei oska ka subjektiivsest teadmisest. Kahtluse korral arheoloogid öelda, mis leiuga tegu või kui vana. Seega ei saa saab alati küsida nõu Muinsuskaitseametist. väita, et leidja eemaldas teadlikult arheoloogilise leiu, kuna ta Iga rikkumise korral selgitatakse välja ei tundnud ära või ei teadnud. Sama kehtib ka mitteteatamise konkreetsed asjaolud ja nendega arvestatakse 16  kohta. Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 78 lõikes 1 nii, olukorra lahendamisel. Eelnõu § 78 sätestab asendatakse termin “arheoloogilisest leiust” terminiga “leidja vastustus leiu teadliku rikkumise eest. jaoks tuvastatavast või tuntavast arheoloogilisest leiust”. Meie Trahvimäär sõltub konkreetse väärteo arvates on ka kõik trahviühikud liiga suured, mistõttu nende raskusastmest, seadus annab piirmäära. vähandamine oleks mõistlik. 12. Eelnõu § 83 on ette nähtud vastutus otsinguvahendi Antud selgitus. Eelnõu § 26 lg 3 muudetud kasutamise eest ilma otsinguloata. Märgime, et (otsinguvahendi kasutamiseks on seatud otsinguavahendit võib kasutada, kui ei otsita arheoloogilist otsinguloa kohustus). leidu. Seega ei pea olema otsingluba. 13. Eelnõu § 84 on ette nähtud vastutus teavitamata jätmise eest. Arvestatud. Teavitamiskohustus eelnõust Oleme arvamusel, et teavitamine ei ole mõistlik ja jäetud välja. põhjendatud. Teavitamise kohustus võib olla ka vastuolus põhiseadusega. Sellega piiratakse kodaniku õigust eneseteostusele. 8. Arheoloogiamälestiste 1. § 4. Mõisted. Lisada veel üks mõiste: vrakk on vee-, õhu- Arvestatud. eksperdinõukogu ja muu sõiduki jäänus või selle osa või osad koos nende alla jääva alaga ning vrakiga seonduva lasti või muude esemetega. Selgitus: Vraki mõiste vajab seaduses defineerimist, sest sellega on seotud nii vrakkide kaitse alla võtmise kui ka leiuautasude menetluse küsimus. 2. Muuta: arheoloogiline kultuurkiht on otsese inimtegevuse Arvestatud. tulemusena või kaasmõjul tekkinud ladestus, mis võib sisaldada ehitusjäänuseid, vrakke, inim-ja loomaluid, töö-ja tarbeesemeid, tootmisjääke jms. Selgitus: Arheoloogiline kultuurkiht võib koosneda mitmetest elementidest – pinnasekihtidest, rajatiste jäänustest, inimese tehtud esemetest või nende katketest, samuti looduslikest materjalidest, mis on ladestunud otsese inimtegevuse tulemusena või on vahetu inimtegevus nende tekke või muutumise põhjustaja (nt luuleiud, taimejäänused, söeosakesed jms). Selleks, et mingit kihti defineerida 17 arheoloogilise kultuurkihina, ei pea kõik loetletud elemendid või nähtused esindatud olema. 3. § 8. Mälestise liigid. Muuta: (3)Arheoloogiamälestison Arvestatud. inimtegevuse säilmed, asjad või nende kogumid ja muud jäljed, mis on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhete kohta looduskeskkonnaga. Arheoloogiamälestise oluline osa on arheoloogiline kultuurkiht. 4. (7) Vallasmälestis on kunstimälestis ja tehnikamälestis, Mittearvestatud. Ettepanek on iseendale samuti arheoloogiline leid või leiukogum, kui riik leiu vasturääkiv, nähes ette võõrandamise juhul võõrandamisel leidjale peab seda vajalikuks. kui leidu ei ole põhjust säilitada tulevikus Selgitus: Üldjuhul kui riik võõrandab arheoloogilise leiu uurimisobjektiks, kuid soovides tagada riigi leidjale ei ole põhjust leidu vallasmälestiseks tunnistada: leid juurdepääsu leiule võõrandamise järel on registreeritud andmebaasis, kuid eset ennast tulevikus uurimise eesmärgil. Arheoloogilise leiu või uurimisobjektiks pole põhjust säilitada –uuel omanikul tekib leiukogumi kultuurimälestiseks tunnistamine õigus leiuga teha täpselt seda, mida ta soovib. Samas tuleb ei ole eelnõuga välistatud, vajadusel on siiski näha ette võimalus tagada omandõiguse võõrandamise võimalik seda teha. Samas on eelnõu järel juurdepääs leiule või leiukogumile selle uurimiseks. koostajad seisukohal, et leide, mille suhtes Nende leidude puhul peab olema võimalus leid või riigil on teaduslik huvi, ei tohiks võõrandada. leiukogum tunnistada vallasmälestiseks, mis tagab selle kompaktse säilimise ning väljaveo keelu; samas ei piira leiu(kogumi) uuel omanikul seda Eesti-siseselt tervikuna võõrandada. 5. § 11. Kaitsevöönd. Muuta: (2) Kinnismälestise Osaliselt arvestatud. Sõnapaar kaitsevööndi eesmärk on tagada: 1) kinnismälestise säilimine „kultuuriväärtuslik struktuurielement“ on sobivas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse ja kehtivas seaduses üks ebamäärasemaid. Selle seda ümbritsevate, mälestisega ajalooliselt seotud kohta on Muinsuskaitseametis rakendamisel kultuuriväärtuslike objektide ja struktuurielementide kujunenud väga erinevaid praktikaid, mis on säilimise; ebasoovitav. 2) kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi Eelnõu teksti on muudetud ja lisatud 18 säilimine. Selgitus: Mälestist ümbritsevas kaitsevööndis kultuuriväärtuslikele objektidele sõna annavad näiteks arheoloogiamälestiste puhul konteksti mitte „elementide“. (Ilma sõnata „struktuur“). ainult esemed, asjad, rajatised, mida võib objektideks Mälestise struktuur on mälestise alal. nimetada, vaid ka laiemad nähtused, mida oleks õigem Kaitsevööndi struktuur iseseisvalt ei ole nimetada struktuurielementideks: näiteks kiviaja kaitsevööndi eesmärk, samuti seal leiduvate asulakohtade puhul võib selleks olla kunagine veekogu üksikute objektide või elementide kaitse. rannamoodustis, millele asulakoht on rajatud, või looduslike Kaitsevöönd kaitseb mälestist. pühapaikade –nt pühad kivid, allikad, mäed, orud –puhul on Vajadusel võib ka asulakoha rajamise struktuurielementideks paigas kasvav looduslik eelduseks olnud rannavall olla taimekooslus jne. arheoloogiamälestise konteksti tagav kultuuriväärtuslik objekt või element. Vastav kirjeldus on lisatud seletuskirja. 6. § 21. Arheoloogiline leid. Muuta: Arheoloogiline leid on Arvestatud. Ajaline määratlus on maasse, maapinnale, ehitisse, veekogusse või selle definitsioonist välja jäetud. põhjasetetesse ladestunud või peidetud arheoloogiline, sealhulgas ajaloolise, sõjaajaloolise, kunstilise, teadusliku või muu kultuuriväärtuse tunnusega ese või esemete kogum ning millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Selgitus: Arheoloogilise leiu mõistest tuleks välja jätta ajaline määratlus. Ka praegu kehtivas seaduses on kultuuriväärtusega leid defineeritud võimalikult laialt. Ajalise piiri määramine toob ühelt poolt kaasa osade leidude kaitsetuse, teisalt jällegi ülereguleerituse: igalt põllult või aiamaalt võib välja tulla 19. sajandi münte või esemeid, mille kultuuriväärtus ei ole üldjuhul kuigi suur, kuid mille leidmine ja leiust teavitamine toob riigile suure halduskoormuse või teavitamata jätmine teeb leidjast kohe seaduserikkuja. 7. § 22. Arheoloogiline leiukoht. Muuta: Arheoloogiline Mitte arvestatud. leiukoht on maa-või veeala, kust on andmeid arheoloogilise Arheoloogiline leiukoht ei ole ajutise kaitse leiuvõi leidude, inimluude, sünonüüm ega kultuurimälestise eel-kaitse. 19 ajaloolisteehituskonstruktsioonide jäänuste, vrakkide või Muinsuskaitseameti ettepanekul on muude arheoloogilisele kultuurkihileosutavate elementide arheoloogiline leiukoht kitsendatud ainult kohta, ja mis sisaldab jätkuvalt ühte või mitut ülal loetletud uuringukohustusega. Ettepaneku tegija kirjas elementi. Selgitus: on sõnastatud arheoloogiamälestise ja Paigad, kus on lisaks arheoloogilistele leidudele säilinud ka leiukoha vahe täpselt samamoodi (lk 3): arheoloogiline kultuurkiht, peaksid lõpuks saama „Vahe arheoloogiamälestise ja arheoloogilise mälestisteks, kuid vahepealsel ajal muistise avastamisest leiukoha vahel seisneb peamiselt selles, kas ja kuni mälestiseks tunnistamiseni ei tohi need olla kaitseta. kuivõrd on põhjendatud muistise täielik läbi Praktika on näidanud, et eri põhjustel viibib mälestiseks uurimine. Mälestise puhul tuleb eelistada tunnistamine rohkem kui ajutiseks kaitseks antud aeg ning muistise maksimaalset säilimist, leiukoha olukorras, kus teadaolevaid muistiseid, mis pole kaitse alla puhul võib selle ka täielikult läbi uurida.“ jõudnud, on kogunenud juba u 1300, pole tööjõuressursse Seega ei saa mälestise kriteeriumidele silmas pidades võimalik ette näha olukorda, kus väärtuslikud vastavat kohta määrata arheoloogiliseks paigad saaksid kiiresti (ajutise kaitse perioodi jooksul) kaitse leiukohaks, mille läbiuurimine on lubatud. alla; 2) Leiukoha lai defineerimine võimaldab jätta osa väga nõrga või lõhutud kultuurkihiga kohti leiukohtadeks kuni nende täieliku läbi kaevamiseni, ka osa praegu mälestistena kaitstavatest muististest võiksid pigem olla leiukohad (nt aastaid künnipõllu all olnud asulakohad). 3) leiukohtadena ei saa silmas pidada ainult uurijate poolt maastikuleire käigus või hobiotsijate poolt avastatud paiku, vaid ka muid piirkondi, mille kohta on näiteks arheoloogia- alaste arhiiviuuringute käigus kogutud piisavalt kindlaid viiteid arheoloogiliste väärtuste olemasolu kohta: nt mitme allika (pärimus, sh teated leidudest, mis ei ole säilinud, kohanimed, analoogiad, ajaloolised plaanid ja kaardid) abil lokaliseeritavad kalmed, looduslikud pühapaigad, kabeli- või kirikukohad, keskaegsed eeslinnalised asumid, sadamapiirkonnad jms; 4) kui järgmise kümnendi jooksul suudetakse kaitse alla 20 menetleda praeguseks viimase 20 aasta jooksul välja selgitatud, kuid seni ilma kaitseta olnud muistised ja juurdekasv on kaitse alla võtmise haldusmenetluste läbi viimiseks hallatavas suurusjärgus, võib kaaluda uut seadusemuudatust leiukoha ümber defineerimiseks. Seniks aga tuleb seaduses näha ette see, et ka leiukohana kaitstaval objektil võib olla arheoloogiline kultuurkiht ning et leiukoha kaitse lõppeb kas mälestiseks tunnistamisega või läbi uurimise järel (nagu see ongi sõnastatud eelnõu § 23-s). 8. § 25. Õigus leiuautasule. Muuta: (3) Arheoloogilise leiu Antud selgitus. Võõrandatava leiu võib Muinsuskaitseamet tasuta võõrandada leidjale. vallasmälestiseks tunnistamine ei ole eelnõu § Võõrandatava leiu võib tunnistada vallasmälestiseks. 12–15 järgi välistatud, kuigi tekib põhjendatud küsimus, miks võõrandada leid, kui selle kultuuriväärtus vastab mälestise kriteeriumidele. 9. Muuta lõigete 2 ja 3 sõnastust, lisada lõige 10: Arvestatud osaliselt. Eelnõu § 26 sõnastus (2) Otsinguvahendi kasutamiseks maa-või vee-alal on nõutav muudetud. uuringu teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuluba või otsinguvahendi luba, välja arvatud korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks või ettevõtjal majandustegevuses ehitamise, põlluharimise ja metsanduse tegevusalaga seotud ülesannete täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega. (3) Mälestisel, sellekaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on otsinguvahendi kasutamine keelatud, välja arvatud: 1) uuringu teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuloa alusel; 2) korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks või ettevõtjal majandustegevuses ehitamise, põlluharimise ja metsanduse tegevusalaga seotud ülesannete 21 täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega, kui eelnevalt on otsinguvahendi kasutamisest teavitatud Muinsuskaitseametit. (10) Käesoleva seadusega sätestatud nõuete rikkumisel kaotab otsinguluba kehtivuse. Selgitus: Lõige 2:selliselt sõnastatult ei ole tegemist otsivahendi kasutamise absoluutse keeluga, erand on tehtud korrakaitseorganitele ja kindlatele majandustegevustele, sest otsivahendit, millega saab tuvastada arheoloogilist leidu, kasutatakseka demineerimisel, ehitusel, põllunduses ja metsanduses, kus eesmärk ei ole leida arheoloogilisi väärtusi, vaid tuvastada inimesele ohtlikke lõhkekehi, või torustikejamuude kommunikatsioonide täpsetasukohta, või juhuslike metallesemete olemasolu kohtades, mis võivad olla ohtlikud majandustegevuses kasutatavatele tööriistadele. Samas on sättes selgelt sõnastatud, et muuljuhul on otsinguvahendi kasutamiseks vaja Muinsuskaitseameti luba. Praegune regulatsioon on loonud olukorra, kus hobiotsijad väidavadkas politseile või Muinsuskaitseametile, et nad ei otsi kultuuriväärtusi, vaid sõjavara või 20. sajandi kopikaid jms–sellisel puhul tuleb iga kord asuda diskussiooni, mida täpselt defineeritakse kultuuriväärtusena ning tõendada tahtlikkust otsida tegelikult ikkagi kultuuriväärtusi. Selleks, et seaduse abil oleks võimalik tegelikult kaitsta veel leidmata arheoloogiapärandit, takistada leidude omavolilist välja kaevamist ja illegaalset ringlust, tuleb vastavad sätted püüda sõnastada võimalikult ühemõtteliselt. Kui tegemist ei ole tööriistaga, mis on vajalik igapäevase töö tegemiseks, siis niisama hobiotsimiseks ei osteta otsivahendit, et maastikult leida pudelikorke või hiliseid väheväärtuslikke münte: hobiotsija, olenemata tema sõnadest, läheb maastikule 22 väärtuslikke asju otsima. Kui otsivahendi kasutamiseks maastikul on ette nähtud üldine loa nõue, seda enam on võimalik eri korrakaitseorganitel teha maastikul illegaalse tegevuse takistamiseks koostööd. NB! Ilma loata hobiotsimiseüldine keeldnagu see on sõnastatud eksperdinõukogu ettepanekusja otsingule minekustteavitamine toimivadkoos.Üks ilma teiseta eihakka tööle: kui seadusesesse jääb sõnastus, et arheoloogilise leiu otsimine ilma MKA loata on keelatud, ja eriti olukorras, kuileiu definitsiooni jääb sisse ajalinemääratlus, siis tekib väga suur hall ala ning motivatsioon/vajadusriigilt üldse lubagitaotleda kukub ära, rääkimataotsingule minekustteavitamisest. Hobiotsimise reguleerimine loaga tegevuseks ei loo majanduslikke kitsendusi otsivahendite müümisele: nagu autodegi puhul võib neid soetada lube mitte omav isik, kuid liiklusesse tohib sellega minna siiski vaid loa olemasolul. Samuti on reguleeritud loodusressursside kasutamine: õngi võib kodus kõigil olla, kuid kalapüüdmisel tuleb täita seadusega sätestatud reegleid. Lõige 3-eksperdinõukogu ei pea oluliseks Muinsuskaitseameti teavitamist muinsuskaitsealadel otsivahendi kasutamisest sättes loetletud erandite puhul: enamasti on tegemist linnadega, kus pahatahtlikku hobiotsimist peaaegu ei esine ning Rebala muinsuskaitsealal piisab keelust mälestistel, nende kaitsevööndis ja leiukohtades. Erandina loetletud peavad mälestisel, selle kaitsevööndis või arheoloogilises leiupaigas otsivahendi kasutamise vajadusest Muinsuskaitseametile teada andma. Vajadusel on Muinsuskaitseametil sel juhul võimalik korraldada vastav järelevalve või arheoloogiline jälgimine 23 tööde juurde. Lõige 10: praegu on loa andmise ja kehtetuks tunnistamise nõuded planeeritud esitada ministri määruses, kuid sõnum, et nõuete rikkumisel kaotab luba kehtivuse, võiks olla juba sätestatud seaduses. 10. § 27. Arheoloogiliste leidude säilitamine. Lisada: (3) Mittearvestatud. Ettepanek on isendale (3) Pärast arheoloogilise leiu võõrandamist on leid vasturääkiv ning sellisel kujul ei ole eraomandisja võib kuuluda erakogusse. Leiu tunnistamine realiseeritav. Probleemi olemus vajab vallasmälestiseks jaedasise juurdepääsu võimaldamise täpsustamist ning selle lahendusettepanekute kohustus või kitsenduste puudumine määratakse leiu analüüsi ja kaalumist. Eelnõu menetlusetappi võõrandamise otsusega. arvestades ei ole seda võimalik teha selle Selgitus: Arheoloogiline leid ei kaota omandi üleminekuga eelnõu raames. oma olemustja leidmise asjaolusid ning ka uued omanikud vajavad kindlust, et nende käes võivad needesemed ametlikultolla. Teine eesmärk selle võimaluse selgesõnalisel defineerimisel on asjaolu, et aja jooksulon väga palju arheoloogilisi esemeid sattunud sisuliselt illegaalsetesse erakollektsioonidesse. Üldiselt ei ole selliste kogude omanikud arheoloogiapärandi suhtes pahatahtlikud, kuid nad ei soovi siiski ka riigile neist leidudest teada anda, sest pelgavad, et leiud võetakse neilt ära. Kultuuriväärtusega leidude registri abil on võimalik sellised leiud tuua siiski teaduskäibesse, pakkudes samasvõimalust leiud anda ametlikult eravaldusesse. Erakogudeks kvalifitseeruksidMKA-s registreeritud kogud, mis kinnitavad oma huvi ja vastutust säilitada arheoloogilisi leide. MKA kogub ja säilitab infot kogude omaniku, asukoha, koosseisu ja leidude päritolu kohta. MKA-l on õigus erakogu registreerimisel ning sellega kaasneval leidude võõrandamise otsuse tegemisel leide määrata edasiseks säilimiseks riiklikesse kogudesse kui on 24 põhjendatud kahtlus esemete säilimisele või lähtuvalt leiu unikaalsusest/teaduslikust väärtusest. 11. § 28. Tööde peatamine arheoloogiapärandi kaitseks Arvestatud. Eelnõu § 28 lisatud lõige 3. Muuta ja lisada: § 28 Arheoloogiapärandi täiendav kaitse 1) Kui mistahes paigas avastatakse ehitamisel, teede, kraavide ja trasside rajamisel või muude mulla-, kaeve- ja maaparandustööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht, inimluud, arheoloogiline leid või maasse, veekogusse või selle põhjasetetesse mattunud ajaloolised ehituskonstruktsioonid või vrakk, on leidja kohustatud tööd peatama, säilitama leiukoha muutumatul kujul ning viivitamata teatama sellest Muinsuskaitseametile. 2) Kinnisasjal, kus Muinsuskaitseameti andmeil võidakse avastada seni teadmata arheoloogiline leid, inimluud või arheoloogiline kultuurkiht, tuleb enne tööde alustamist teha uuringud. 3) Uuringu määramisele, läbiviimisele ja hüvitamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 42–45. Selgitus: Kõigis alates 1994. aastast kehtinud Muinsuskaitseseadustes on olnud tagatud selliste kohtade kaitse, kus spetsiifilise teadusliku teabe (teated leidudes, rahvapärimused, maastikureljeefi iseärasused, maakerge jms) alusel on võimalik prognoosidaarheoloogiapärandi elemente, kuid nende tuvastamiseks vajalikeuuringuteniala mälestisena kaitse alla võtmisekspole veel jõutud (praegune MuKS § 40 lg 5). Käesoleva eelnõugapolesellist kaitset enam arheoloogiapärandile ette nähtud, mis eksperdinõukogu hinnangul on vastuolus arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni põhimõtetega (artikkel 25 5).Samas on selline ennetava uuringu kohustus sedastatud veealuse kultuuripärandi puhul (§ 29).Maapealpuudutab selline täiendav kaitseklausel eeskättsuuri maastikku muutvaid planeeringuid (karjäärid ja kaevandused, joonobjektid, suured tehased, tootmiskeskused ja tehnopargid, põllumajandusmaade elamurajoonideks muutminejms). Selle sätte olemasolu võimaldab kaitsta ka neid leiukohti, mis onjuba teada, kuid mida Muinsuskaitseamet poleveel leiukohtadena või mälestistena kaitse alla jõudnud võtta. Sellise ennetava seadusesätterakendamine teenib suuresti ka omanike huve, kellel onvõimalik juba enne arenduse alustamist saada teavet nende kinnisasjal olevate või mitte olevate arheoloogilisteleidude kohta(nt just tänu sellele sätteleosutusid võimalikuks arheoloogilised eeluuringud kogu Eestit läbival Rail Balticu trassil).Seaduse eelnõu mõju hinnangutes uuringute hüvitamise küsimuses selle sätte lisamine midagi ei muuda, sest nimetatud arvutustes on juba seespraeguse seaduse§ 40 lg 5 alusel määratud uuringud. Eelöeldule tuginedes soovitab eksperdinõukogu tungivalt ennistada nimetatud säte käesolevas seaduseelnõus. 12. 1. jagu -mälestise ja muinsuskaitseala säilimise Mittearvestatud. Eelnõu § 78 lg 1 vastustuse tagamine. Muutapealkirja: 1. jagu – Mälestise, leiukoha teadliku rikkumise eest. Sellest muinsuskaitseala ja arheoloogilise leiukoha säilimise tuleneb ka leikukoha rikkumise keeld. tagamine Leiukoht ei pea printsiibis säilima igavesti. § 30. Säilitamiskohustus Leiukoha võib Muinsuskaitseameti loal ka Muuta (1) Mälestise ja muinsuskaitseala tervikliku säilimise läbi uurida, mis on leiukoha kaitse lõpetamise tagamiseks peab mälestise omanik või valdaja mälestist alus (§ 23 lg 3). hooldama, vajadusel remontima ning mälestisel, muinsuskaitsealal või arheoloogilises leiukohas tööde kavandamisel ja tegemisel järgima käeolevas seaduses 26 sätestatud nõudeid. (3) Mälestise, muinsuskaitseala ja arheoloogilise leiukoha hävitamine või rikkumine on keelatud. Selgitus: arheoloogiline leiukoha puhul tuleb seaduses samuti selgelt välja öelda, et selle hävitamine ja rikkumine on keelatud ning seal töid kavandades tuleb seaduses sätestatud nõudeid täita. 14. § 32. Teavitamiskohustus Arvestatud. Eelnõus lisatud § 23 lõiked 2 ja Muuta: 3, mis sisaldavad ettepanekus nimetatud (1) Mälestise või arheoloogilise leiukoha omanik või valdaja kohustusi. on kohustatud viivitamata teavitama Muinsuskaitseametit: 1) mälestist ja arheoloogilist leiukohta kahjustada võivast ohust või mälestisel ja arheoloogilisel leiukohal tekkinud kahjustusest; (2) Kui mälestise või arheoloogilist leiukoha omanik annab mälestise või selle osa valduse rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel üle teisele isikule, on ta kohustatud teavitama asja valduse saajat asja mälestiseks või leiukohaks olemisest. Selgitus: Omanik peab teavitama näiteks kui ta avastab mälestise või leiukohas rüüstamise jälgi, samuti peab ta teavitama näiteks maa rentimisel põllumajanduslikuks kasutuseks, kas ja millised kitsendused on leiukohal maaharimisele (nt paljude laibamatustega kalmistute puhul toob iga künd uusi luid esile, mistõttu neis paigus kündmine tuleb lõpetada). 15. Muuta: Arvestatud. 3. jagu –mälestise, muinsuskaitseala ja arheoloogilise leiukoha uuring Selgitus: Arheoloogilisi uuringuid määratakse ka 27 muinsuskaitsealadele, sest arheoloogiline kultuurkiht on põhimäärustes määratletud ühe muinsuskaitseala elemendina ja kaitse-eesmärgina, seetõttu pole enamike muinsuskaitsealade puhul linna keskaegne ja varauusaegne osa eraldi arheoloogiamälestisena kaitse all võetud. 16. § 42. Uuring. Lisada: (1) Ehitusprojekti või Mittearvestatud. Eelnõu § 42 lg 1 tegevuskava koostamiseks või konserveerimiseks, sõnastusest tuleneb kohustus teha uuring. restaureerimiseks või ehitamiseks olulise teabe Sellest tuleneb ka, et te see tuleb teha tellija väljaselgitamiseks tuleb teha uuring. Uuring tehakse tellija kulul. Analoogselt – kui ehitamiseks on kulul. kohustuslik ehitusprojekti koostamine, ei Selgitus: Seaduses tuleb selgelt sõnastada, et uuringu kulu kirjutada ei EhS ega MuKS, et ehitusprojekt kannab tellija. § 45 märgitakse, et osaliselt see kulu tehakse tellija kulul. Eelnõu § 45 lg 2 kinnitab hüvitatakse. mõtet, et uuring tehakse tellija kulul. 17. 4. jagu -kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde Mittearvestatud. Muinsuskaitseameti tegemine. Muuta: 4. jagu –kinnismälestisel, ettepanekul reguleeritakse arheoloogilises muinsuskaitsealal ja arheoloogilisel leiukohal tööde leiukohas ainult uuringute tegemist. tegemine Mälestisega samade kitsenduste sätestamise § 46. Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde korral muutuks täiesti arusaamatuks, mis on tegemine eraldiseisva kaitserežiimi ehk arheoloogilise Muuta: leiukoha loomise vajadus. § 46. Kinnismälestisel, muinsuskaitsealal ja arheoloogilisel leiukohal tööde tegemine (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on Muinsuskaitseameti luba nõutav: 1) haljastus-, raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks arheoloogiamälestisel, ehitismälestisest pargis, ajaloomälestisest lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul, muinsuskaitsealal ja arheoloogilises leiukohas; 2) ankurdamiseks, traalimiseks, süvendamistööde tegemiseks ja tahkete ainete kaadamiseks veealusel 28 mälestisel ja arheoloogilises leiukohas; Selgitus: Lõikes 1, mis keskendub konserveerimisele, restaureerimisele ja ehitamisele, ei ole arheoloogilise leiukoha eraldi ära märkimine vajalik, sest lõige 2 käsitleb kõikvõimalikke kaevetöid: ehitamisele eelneb kaevetöö ning see on tegevus, mis arheoloogiapärandit peamiselt ohustab. Seadusest tulenev kohustus enne kaevetöid arheoloogilisel leiukohal läbi viia uuring peab olema kirjas ka tööde aluseks olevas dokumendis (planeering, projekt, tegevuskava): arheoloogilise leiukoha omanik või tema poolt volitatud esindaja (projekteerija) ei pruugi seda ise osata või tahta planeeringusse või projekti sisse kirjutada ja kui riigi või kohaliku omavalitsuse asutustega kooskõlastamise käigus seda ära ei märgita, siis jäävad need uuringud tegelikkuses tegemata–töid teostav ettevõtja lähtub projektist, mis on KOV-i poolt väljastatava ehitus-või kaeveloa aluseks ning ei oska otsida seadusest lisanõudeid. Vastava halduskoormusega peab Muinsuskaitseamet lihtsalt hakkama saama. 18. § 54. Tööde luba Mittearvestatud. Muuta: (1) Tööde luba annab õiguse käesoleva seaduse § Muinsuskaitseameti ettepanekul 46 lõigetes 1 ja 2 ning § 47 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tööde reguleeritakse arheoloogilises leiukohas ainult tegemiseks kinnismälestisel, muinsuskaitsealal ja nende uuringute tegemist. Mälestisega samade kaitsevööndis ning arheoloogilises leiukohas. kitsenduste sätestamise korral muutuks täiesti Selgitus: Kui § 46 lg 2 ära märkida arheoloogiline leiukoht, arusaamatuks, mis on eraldiseisva siis oluline viidata ka siin või loobuda üldse loetelust, sest kaitserežiimi ehk arheoloogilise leiukoha viidatud paragrahvides on loetelu olemas. loomise vajadus. 19. 5. peatükk -MUINSUSKAITSE TEGEVUSE Mittearvestatud. Otsinguvahendi loata KORRALDUS kasutamisest teavitamise kohustust ei näe 2. jagu -Kultuurimälestiste register ja mälestise tähistamine eelnõu ühelegi osapoolele ette, samas on 29  § 73. Kultuurimälestiste register kõigil isikutel võimalus Muinsuskaitseametit Lisada: (4) Registris töödeldakse järgmisi andmeid: sellest teavitada. Mälestiste ja leiukohtade 11) Otsinguvahendi loata kasutamisest teavitamisega seisukorra info on kultuurimälestiste registris ning arheoloogiamälestiste ja arheoloogiliste leiukohtade vastava objekti juures. kahjustamisega seotud andmed Selgitus: Tegemist võiks olla kaardirakendusega seotud infokanaliga, kuhu inimesed saaksid andmeid sisestada otsinguvahendi kasutamisele viitavate kohtadekohtavõi kui nähakse otsinguvahendi kasutajaid, kuid nägijal puudub võimalus uurida, kas otsijal on nõuetekohane luba ja tehtud teavitus. Samuti puudub seni ühtne keskkond info koondamiseks mälestiste ja leiukohtade muul viisil kahjustamise kohta (ehitus-ja mullatööd,kündmine künnikeelualal jms). 20. 7. peatükk –VASTUTUS. Muuta § 80. Mälestisel, Osaliselt arvestatud. Eelnõu § 80 osas muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis ja arheoloogilisel mittearvestatud, sest arheoloogilisel leiukohal leiukohal tööde teostamise nõuete rikkumine ei ole tööde tegemine kitsendatud. Vastutus (1) Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis ja leiukoha rikkumise eest tuleneb eelnõu § 78. arheoloogilisel leiukohal tööde tegemise eest ilma Eelnõu § 81 täiedatud. Muinsuskaitseameti loata, kui Muinsuskaitseameti luba oli nõutav, – § 81. Mälestisel, muinsuskaitsealal, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamisekeelu rikkumine Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise eest – 9. Taarausuliste ja § 8. Mälestise liigid Arvestatud. Eelnõusse on lisatud 2015. aastal Maausuliste Maavalla Koda (1) Mälestise liigid on: 1) ajaloomälestis; 2) kooskõlastusringil olnud versiooni tekst. arheoloogiamälestis; 3) ehitismälestis; 4) kunstimälestis; 5) looduslik pühapaik; 6) tehnikamälestis. Lisada: 30  (6) Looduslik pühapaik on rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või paik. Looduslikuks pühapaigaks võivad olla pärimusliku väärtusega paigad, sh hiied, kivid, puud, allikad ja muud veekogud. § 46. Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemine (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on Muinsuskaitseameti luba nõutav: 1) haljastus-, raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks arheoloogiamälestisel, looduslikus pühapaigas, ehitismälestisest pargis, ajaloomälestisest lahingupaigas, kalmistul ja muinsuskaitsealal; [---] 3) maa sihtotstarbe muutmiseks, kui sellel asub arheoloogiamälestis, looduslik pühapaik või muinsuskaitseala. § 47. Kaitsevööndis tööde tegemine (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on Muinsuskaitseameti luba nõutav: 1) raie-, kaeve-, pinnase mineraliseerimise ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööde tegemiseks arheoloogiamälestise, loodusliku pühapaiga, ajaloomälestistest kalmistu ja kirikuaia ning ehitismälestistest pargi kaitsevööndis. 10. Muuseuminõukogu Muuseuminõukogu arutas 20.02.18 erakorralisel koosolekul Arvestatud. Muuseuminõukogu arutas teemat muinsuskaitse seaduse eelnõu (MUKS). Koosolekul uuesti 09.03.18. koosolekul. Eelnõu keskenduti muuseumide valdkonna tegevuste lisandumisele seletuskirja on muuseumide osas täiendatud. Muinsuskaitseametis. Põhimõtteliselt toetati kavandatud Samuti on muinsuskaitse ja muuseumide muudatust. Samas jõuti seisukohale, et MUKSi eelnõu ei valdkonna ülesanded, mida hakkab täitma selgita piisava täpsusega, mis muuseumide valdkonna amet, lahti kirjutatud ameti põhimääruse 31  arendustegevuste üleviimisega ametisse muutub ning milline kavandis. on tulevikus ameti ja ministeeriumi muuseumi valdkonna ülesannete vahekord. Leiti, et selgemalt tuleb välja tuua mõju muuseumide valdkonnale ning muuseumide positsioneerumine ametis. Samuti leiti, et senine ameti nimetus “Muinsuskaitseamet” ei kanna edasi muuseumide valdkonna sisu, mis on suunatud kultuuripärandi tutvustamisele ja tugevatele seostele haridus-, teadus- ning turismivaldkonnaga. Pakuti välja mitmeid nimekujusid nagu näiteks Muinsuskaitse ja Muinsuskaitse Amet, Kultuuriväärtuste Amet, Kultuuripärandi Amet. Nõukogu soovib muuseumide temaatikat veel kord arutada ning oma lõpliku seisukoha kujundada 09.03.18. koosolekul. 11. Tallinna 1. § 4 punkt 3 ‒ arheoloogiline kultuurkiht pole ainult Arvestatud. Eelnõu teksti muudetud. Linnaplaneerimise Amet pinnas ja võib sisaldada ka muud peale luude, sh ehituskonstruktsioone ja arheoloogilisi leide, isegi vrakke. Ettepanek: laiendada arheoloogilise kultuurkihi mõistet. 2. § 5 – ettepanek: tunnistada UNESCO maailmapärandi Mittearvestatud ja antud selgitus. Eelnõus nimistusse kuuluv Tallinna vanalinna muinsuskaitseala sätestatakse mäletise (§ 5), ehitismälestise (§ mälestiseks. Selgitus: Tallinna vanalinnas asuvad hooned on 8 lg 5) ja muinsuskaitsela (§ 6) mõisted. tihti suurema väärtusega kui mälestised, kuid sanktsioone Muinsusakaitsealana kaitstakse maa-ala, mis rikkumiste eest on lihtsam rakendada mälestistele. Kui terve moodustab tervikliku ajaloolise keskkonna, Tallinna vanalinna muinsuskaitseala tunnistatakse ehitismälestisena ehitisi, rajatisi mälestiseks oleks Tallinna vanalinna kaitsmine märgatavalt (üksikobjekte) või ehituslikke kompleksse lihtsam ja kergem oleks tagada unikaalse muinsuskaitseala (ühte funktsiooni kandvad ehitised). Sellest säilimine. tulenevalt ei ole Tallinna vanalinnale rakendatav mitte mälestise, vaid muinsuskaitseala mõiste. Samas on eelnõus UNESCO maailmapärandi objektile nähtud ette mitmeid erisusi, mis peavad tagama selle staatusele vastava kaitse: § 46 lg 3 p 1, § 62 lg 32  2 p 1 ja 4, § 71 lg 4. 3. § 8 lg 3 – ettepanek: lisada arheoloogiamälestise Arvestatud. Eelnõus muudetud. definitsiooni ka kultuurkiht. 4. § 8 lg 4 – ettepanek: lisada ehitismälestise definitsiooni ka Antud selgitus. Ehitismälestise määratlus hoonete kompleks ehk Ehitismälestis on hoone või hoonete sisaldab viidet ehituslikule kompleksile. kompleks koos selle interjööri, sealhulgas ... 5. § 8 lg 5 – kunstimälestist on defineeritud kui vallasasja. Arvestatud. Eelnõu teksti muudetud Ettepanek: definitsiooni peaks laiendama, kuna (kunstimälestis võib olla ehitise osa). kunstimälestiseks võib olla ka hoone interjööris olev kunstimälestis nagu seinamaaling. Võib juhtuda, et hoone ise ei ole mälestis, aga selle sees olev detail on kunstimälestis, mida ei saa eemaldada. 6. § 8 lg 6 – tehnikamälestis on defineeritud samuti kui Mittearvestatud. Tehnikamälestisi on Eestis vallasasja. Ettepanek: tehnikamälestiseks saab olla ka nt 50, neist üks on vedurite pöördesild, mis on raudteesild või raadiomast, mis on kinnisasi. Palume rajatis ja tuleb eelnõu jõustumise järel laiendada definitsiooni. vormistada ümber ehitismälestiseks ja sellele kehtivad ehitismälestise kitsendused. 7. § 11 lg 2 punkt 2 – ettepanek lisada punkti lõppu või Mittearvestatud. Kaitsevööndi eesmärk ei läbiuurimise ehk kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise saa olla kaitse eesmärgist loobumine ehk kultuurkihi säilimise või läbiuurimise. kultuurkihi läbiuurimine (võrdub kultuurkihi hävitamisega). Kaitsevööndi esimene ülesanne mälestise kaitse ja kultuurkihi säilimine. 8. § 12 lg 2 punkt 3 – on kasutatud sõna võimalusel. Arvestatud. Ettepanek: kuna fotod on ettepaneku tegemisel olulist tähtsust omavad dokumendid leiame, et sõna vajadusel on üleliigne. 9. § 13 lg 5 – on välja toodud aeg mitte kauemaks kuni 24 Arvestatud. Eelnõus jäetud § 13 lg 5 välja. kuuks. Ettepanek: lühendada aega oluliselt, kuna antud aeg on liialt pikk ning eraomanikele liialt koormav. Antud menetluse läbiviimise aeg ei tohiks olla kuni 2 aastat. 33 10. § 14 lg 1 – on välja toodud ajaline määratlus piisava aja. Osaliselt arvestatud, määratlust on selgitatud Ettepanek: palume määratleda, mis on piisav aeg. seletuskirjas. 11. § 17 lg 1 punkt 4 – on öeldud, et ei vasta riikliku kaitse Antud selgitus. Riikliku kaitse eeldus on eeldusele. Ettepanek: palume välja tuua või defineerida toodud eelnõu § 7. antud eeldused. 12. § 22 lg 1 ‒ ettepanek: palume muuta lõigu sõnastus Osaliselt arvestatud, sõnastust on muudetud. järgnevaks Arheoloogiline leiukoht on maa- või veeala, kust on leitud arheoloogiline leid või leiud või inimluud või ehituskonstruktsioonide jäänused või vrakk, või mille kohta on muud viited arheoloogilise kultuurkihi olemasolule. 13. § 20 lg 4 – ettepanek: palume selgitada millal saab Antud selgitus. Ajutise kaitse vajadus võib ajutise kaitse vajadus äralangeda? ära langeda näiteks, kui Muinsuskaitseamet otsustab mälestiseks tunnistamise menetluse lõpetada vastavalt eelnõu § 14. 14. § 28 – ettepanek: täiendada paragrahvi pealkirja Mittearvestatud. Sõna „täiendav“ lisamine ei järgnevalt Arheoloogiapärandi täiendav kaitse. muuda paragrahvi pealkirja selgemaks, vastupidi, tekitab küsimuse, mis on see täiendav. Paragrahvi pealkirjal puudub eraldi regulatiivne sisu. 15. § 28 ‒ ettepanek: täiendada paragrahvi järgnevalt Arvestatud. Eelnõu § 28 täiendatud lõikega 1) Kui mistahes paigas avastatakse ehitamisel, teede, 3. kraavide ja trasside rajamisel või muude mulla-, kaeve- ja maaparandustööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht või maasse, veekogusse või selle põhjasetetesse mattunud ajaloolised ehituskonstruktsioonid, on leidja kohustatud tööd peatama, säilitama leiukoha muutumatul kujul ning viivitamata teatama sellest Muinsuskaitseametit. 2) Kinnisasjal, kus Muinsuskaitseameti andmeil võidakse avastada seni teadmata arheoloogiline leid või arheoloogiline kultuurkiht, tuleb enne tööde alustamist teha uuringud. Uuringud tehakse loa taotleja kulul. 34 Selgitus: S.t. seaduses peab säilima võimalus määrata arheoloogilisi uuringuid ka kohtades, mis ei ole ametlikult (veel) kaitse alla jõudnud (kehtiva seaduse § 40 lg 5). Tallinnas on seda sätet kasutatud selleks, et nõuda eelnevaid uuringuid alal, kus võib leiduda laevavrakke, aga ka selleks, et nõuda eelnevaid uuringuid Tallinna ajalooliste eeslinnade alal. Seda saab rakendada üldse kõigi kinnismuististe puhul, mis on küll teada, kuid ei ole ühel või teisel põhjusel kaitse all. Arheoloogilise leiukoha mõiste on esemekeskne ja selle rakendamine asulakohtade, keskaegsete veskite, sadama- ja kaitserajatiste jms objektide puhul võib olla küsitav, st olukorras kui eelnevate uuringute vajadus tugineb kas ajaloolisele plaanimaterjalile, kirjalikele allikatele, pärimusele, maastikuloogikale (nt kiviaeg) vms laiema kontekstiga seotud teabele, kusjuures esemeleide ei pruugi olla (kui ala pole kaitse all olnud ja uuringuid pole määratud, siis on loomulik, et ei pruugi olla ka esemeleide). Alati ei pruugi neid eelnevaid andmeid olla piisavalt, et oleks põhjendatud mälestisena kaitse alla võtmine või siis pole olnud seni põhjust/ressurssi uuringuid teostada – ehituskavade ilmnemisel osutuvad eelnevad uuringud aga ometi vajalikuks, et vältida arheoloogilise kultuurkihi hävinemist ja/või uuringute vajaduse selgumist ootamatult ehitustööde ajal (st eelnevad uuringud on ka tellija huvides). Ideaalis peaks lg 2 täiendama, et tekiks võimalus selliseid alasid, mille kohta on eelandmeid, Maa-ameti kitsenduste kaardile kanda, mis tagaks, et vastavate aladega seotud planeeringud ja projektid jõuaksid Muinsuskaitseameti ja halduspartneriteni, et otsustada eelnevate uuringute vajalikkuse üle. Nt saaks seda lahendada ühises kaardirakenduses arheoloogiliste (eseme)leidude 35 leiukohtadega. Samas peab säilima võimalus määrata eelnevaid uuringuid ka sellistes kohtades, mis pole planeeringu või projekti kooskõlastamiseks esitamise hetkel kaardile kantud, vaid selguvad näiteks nende läbivaatamisel täiendava analüüsi käigus. 16. § 28 – antud paragrahvist ei selgu millise aja jooksul Arvestatud. Eelnõu teksti on täiendatud. peab Muinsuskaitseamet reageerima, kelle kohustus on leiukohas teha uuringud ja kes antud uuringuid finantseerib? Ettepanek: täiendada paragrahvi Muinsuskaitseameti reageerimise kiiruse, uuringute vajaduse teostaja ning finantseerijaga. 17. § 30 lg 3 – on kasutatud väljendit muinsuskaitseala Arvestatud. Muinsuskaitseala asendatud hävitamine. Ettepanek: palume selgitada, mida tähendab muinsuskaitsealal asuva ehitisega. muinsuskaitseala hävitamine. 18. § 31 – on öeldud, et riik võib maksta toestust ja selle Mittearvestatud. Kohaliku omavalitsuse andmise otsustab Muinsuskaitseamet. Ettepanek: lisada üksusel on õigus kehtestada toetus kohaliku eraldi lõiguna järgnev: Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva omavalitsuse korralduse seaduse alusel. ehitise hooldamiseks, remondiks, konserveerimiseks, KOKS § 22 lg 1 p 5 alusel on volikogu restaureerimiseks, säilimistingimuste tagamiseks ja ainupädevuses valla või linna eelarvest taastamiseks võib kohalik omavalitsus maksta oma finantseeritavate toetuste andmise korra vahenditest selleks otstarbeks ette nähtud toetust. Toetuse kehtestamine. Seega on selline õigus kohaliku andmise otsustab kohalik omavalitsus. omavalitsuse üksusel juba olemas ning selle lisamine eelnõusse ei ole vajalik. 19. § 37 lg 2 – antud lõigus on kasutatud väljendit teised Antud selgitus. Eelnõu §- s 37 reguleeritakse isikud. Ettepanek: palume selgitada kas teiste isikute all on igaühe õigust. Kui märkuses on silmas peetud mõeldud kodanikke või see definitsioon hõlmad endas ka järlevalvet teostava ametniku tegevust, sh ametnikke. valdusesse sisenemist, siis see on reguleeritud eelnõu §-s 77. 20. § 39 lg 2 – antud lõigust on välja jäetud Antud selgitus. Mälestist ja muinsuskaitselised eritingimused. Ettepanek: palume lisada muinsuskaitsealal asuvat ehitist loetellu ka Muinsuskaitseameti heakskiidetud konserveerides, restaureerides ja ehitades ei 36 muinsuskaitselised eritingimused. järgita mitte muinsuskaitse tingimusi, vaid tingimustega kooskõlas koostatud ehitusprojekti või tegevuskava, samuti tööde loaga sätestatud tingimusi ning tööde teostaja kvalifikatsioon peab olema tõendatud. 21. § 42 lg 2 – ettepanek: palume täpsustada isik, et kui on Arvestatud. Teadusuuringu rahastab uuringu vajadus teadusuuringuteks, kes uuringuid finantseerib. taotleja. 22. § 46 lg 3 – ettepanek: täpsustada lõike 3 pealkirja Mittearvestatud. Leevenduse tegemine järgnevalt Muinsuskaitseameti luba ei ole nõutav mälestiseks tunnistamise õigusaktis või Muinsuskaitseameti eelnevalt informeerimisel. muinsuskaitseala kaitsekorras annab omanikule õiguse teha leevendatud töid ilma loata, st kitsendused neile ei laiene. Kitsendustest, mis on vajalikud, leevendusi ei tehta. Näiteks on arheoloogiamälestiste kaitse alla võtmisel tehtud leevendusi MuKS § 24 lg 2 punktist 1, st et mullatöödeks ja maaharimiseks teatud sügavuseni (nt 20 cm) ei ole vajalik Muinsuskaitseameti luba. Informeerimise kohustuse sätestamine ei ole siinjuures vajalik ega leevenduse mõttega kooskõlas. 23. § 46 lg 3 punkt 1 – välja on toodud erand Mittearvestatud. Maailmapärandi maailmapärandi objekt. Ettepanek: palume kasutada objektidena käib see nõue ka Struve maailmapärandi objekti asemel Tallinna vanalinna geodeetilise kaare mõõtmispunktide kohta (sh muinsuskaitsealal. Tartu tähetorn). 24. § 46 lg 3 punkt 2 – on kasutatud sõna remont. Antud selgitus. Remondi mõiste on eelnõu §- Ettepanek: palume määratleda remondi mõiste või teha viide s 4. määrusele või seaduse lisale, et ei tekiks olukord, kus restaureerimine on samastatud remondi mõistega. Paljud kodanikud ei otsi mõistet seaduse seletuskirjast. 25. § 47 lg 1 – on kasutatud määratlust muinsuskaitseala Mittearvestatud ja antud selgitus. Eelnõu § 37 kaitsevööndis. Ettepanek: paragrahv ümber sõnastada, kuna 11 lõike 4 järgi võib kaitsevööndi jagada Tallinnas on Tallinna vanalinna muinsuskaitseala erinevate kitsendustega osadeks, lähtudes kaitsevöönd ja vaatekoridorid äärmiselt suur ala. Kõikide kaitsevööndi eesmärgist. Samasugune säte on välisilmet muutvate lahenduste kontroll oleks saavutamatu kehtiva seaduse § 25 lg-s 9. Juhime ning ei jääks aega mälestistega tegelemiseks. tähelepanu, et kehtiva seaduse järgi sätestatakse muinsuskaitseala kaitsevööndis kehtivad nõuded põhimäärusega. Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse § 8 lg 2 p 1 sätestab, et vaatesektorites või vaatekoridorides reguleeritakse muinsuskaitseala siluetti või kaugvaateid varjavaid ehitisi. Eelnõu järgi jäävad põhimäärused kehtima kuni ei kehtestata uusi. 26. § 47 lg 1 punkt 2 – on kasutatud sõna tegevusteks. Arvestatud. § 47 lg 1 p 2 täislause on Ettepanek: palume täpsustada milliseid tegevusi on silmas „tegevusteks, mis võivad mõjutada peetud. Välja on toodud ainult kõrghaljastuse rajamine. kinnismälestise või muinsuskaitseala vaadeldavust, sealhulgas kõrghaljastuse rajamine“. Mõeldud on kõiki tegevusi, mis võivad mõjutada vaadeldavust. 27. § 53 lg 1 - tegevuskava koostamiseks ette nähtud Mittearvestatud. Tegevuskava koosseis on tegevuste loetelu on liialt piiratud. Ettepanek: laiendada piisav kõigi kehtiva määruse (kinnismälestiste tegevuskava koostamiseks loetletud tegevusi. Selgitus: ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste Teisisõnu, kui ehituseadustiku kohaselt ja muinsuskaitse konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise eritingimuste kohaselt ei ole ehitusprojekti vaja - nt sisetööd, projektide koostamise ning neis eelnevate fassaaditööd - koostatakse edaspidi vaid tegevuskava. uuringute tegemise tingimused ja kord) alusel Restaureerimisprojekti, nt välisviimistluse projekti koostatavate dokumentide katmiseks koostamine võiks siiski tegevuskavale alternatiiviks jääda. (välisviimistluse projekt). 28. § 54 lg 5 – lõikes on kasutatud väljendit nõuetele vastav. Mittearvestatud. Kooskõlastamine on Ettepanek: Kasutada järgnevat sõnastust Koos tööde loa eelkõige avaliku võimu sisene suhtlus (HMS taotlusega esitatakse kooskõlastatud ehitusprojekt või § 16 lg 1). Märkusest ei selgu, millise tegevuskava, kui see on nõutav. haldusorganiga kooskõlastamist silmas 38  peetakse. 29. § 57 lg 3 ‒ kasutatakse määratlust, et hüvitatakse Antud selgitus. Hüvitise määra, maksmise osaliselt. Ettepanek: palun selgitada kui palju mõeldakse täpsemad tingimused ja korra kehtestab määratluse osaliselt all. Omavalitsuste jaoks on antud säte valdkonna eest vastutav minister määrusega. tähtis, kuna halduslepingust lähtuvalt kasvavad ka Määruse kavand on eelnõule lisatud. Kulud omavalitsuse kulud, kui ta peab hakkama hüvitama osaliselt hüvitab Muinsuskaitseamet, st tgemist on riigi järelevalve läbiviimise kulusid. mitte kohaliku omavalitsuse ülesandega. 30. § 62 lg 2 punkt 4 ‒ ettepanek: kasutada maailmapärandi Antud selgitus. Arvamuse andja ilmselt ei objekti asemel Tallinna muinsuskaitseala kaitsevööndit. pea silmas, et reguleerida töö teostaja pädevust ainult Tallinna vanalinna kaitsevööndis, mitte vanalinnas? Samuti juhime tähelepanu, et maailmapärandi objekt ei võrdu Tallinna vanalinnaga, maailmapärandi nimekirja kuuluvad ka Struve geodeetilise kaare mõõtmispunktid. 31. § 62 lg 3 ‒ ettepanek: palun täpsustada lõiget, et antud Arvestatud. säte välistaks Tallinna vanalinna muinsuskaitseala. 32. § 65 lg 3 ‒ ettepanek: palume kasutada maailmapärandi Antud selgitus. Pädevustunnistuse nõue objekti asemel Tallinna muinsuskaitseala kaitsevööndit. isikutele, kelle töö ei hõlma teiste töö juhtimist ja korraldamist, peab kehtima ka maailmapärandi objektil. Samas kaitsevööndis ei ole ei tegutsejate pädevus reguleeritud ka kehtiva seaduse alusel ning seda ei tehta ka eelnõus. 33. § 65 lg 9 ja 10 ‒ ettepanek: palun lisada mõlemisse lõiku Arvestatud. Eelnõu § 65 lg 10 täiendatud. järgnev punkt taotleja ei ole esitanud aruandeid ja ei vasta seadusest sätestatud nõuetele. 34. § 71 lg 4 ‒ ettepanek: kasutada maailmapärandi objekti Antud selgitus. Maailmapärandi objekti osas asemel Tallinna muinsuskaitseala kaitsevööndit. Lisaks vt selgitus p 30 juures. Eelnõu § 71 lg 4 annab palume selgitada, kas teistel muinsuskaitsealadel ei või Muinuskaitseametile õiguse nõuda muinsuskaitseamet nõuda ehitise püstitamiseks arhitektuurivõistluse korraldamist 39 arhitektuurikonkursi korraldamist. maailmapärandi objektil. See ei hõlma muinuskaitseala juhul, kui see on maailmapärandi objekt. Seda valikult on selgitatud eelnõu seletuskirjas. Teistel juhtudel võib Muinsuskaitseamet teha kohaliku omavalituse üksusele ettepaneku, kuid see ei ole siduv. Arhitektuurivõistluse nõudega alade või juhtude määramine on kohaliku omavalitsuse üksuse pädevuses planeerimisseaduse alusel. 35. § 72 lg 1 ‒ antud säte piirab volitada kohaliku Arvestatud. omavalitsuse üksust täitma riigi nimel ainult käesoleva seaduse 3. peatüki 2. - 5. jaos sätestatut. Ettepanek: ära jätta sõnastusest 3. peatüki 2. - 5. jaos. 36. § 77 lg 2 ‒ kasutatud selgitus, et Muinsuskaitseamet ei Antud selgitus. Eelnõu § 77 lg 1 sätestab, et saa tekitab segadust. Lõigu teises pooles antakse volitus aga tööde peatamine lõikes 1 sätestatud juhtudel kohaliku omavalitsuse üksusele nimetatud tööde on Muinsuskaitseameti pädevuses. Sama peatamiseks. Ettepanek: selgitada või sõnastada lõik paragrahvi lõikes 2 antakse kohaliku arusaadavamaks. omavalitsuse üksusele pädevus edasilükkamatuteks meetmeteks, juhul kui Muinsuskaitseamet ei saa või ei saa õigel ajal ise meetmeid kohaldada. Eelnõu § 77 lg-st 2 ei tulene, et konkreetses asjas on kaks pädevat haldusorganit, vaid selle kasutamine saab kõne alla tulla erandjuhtumitel, kui see on vajalik ohu efektiivseks tõrjumiseks. 37. § 80 lg 1 ‒ ettepanek: palun täpsustada keda karistatakse, Arvestatud. Karistatakse süüteo toimepanijat kas omanikku, tellijat või töö tegijat. 38. § 80 ja § 81 ‒ ettepanek: palume lisada ka mälestise või Arvestatud. Eelnõu vastutuse peatükki muinsuskaitsealal asuva hoone rikkumise eest sanktsioonid. täiendatud. 39. § 92 ‒ käesolev paragrahv sätestab, et haldusleping tuleb Arvestatud. Halduslepingud jäävad kehtima 40  viia kooskõlla käesoleva seadusega või lõpetada hiljemalt kuni 01.01.2020. 2019. aasta 1. jaanuariks. Ettepanek: Kohaliku omavalitsuse volikogu ei saa viia halduslepingut käesoleva seadusega kooskõlla kui seadus jõustub alles 2019. aasta 1. jaanuariks. Palume pikendada tähtaega ning anda kohaliku omavalitsuse volikogule mõistlik aeg halduslepingu kooskõlla viimiseks. 12. ICOMOS ERK 1. Seaduseelnõu seletuskirjas on käsitletud Antud selgitus. Muinsuskaitseseaduse eelnõu muinsuskaitse ja muuseumide kompetentsikeskuse loomist. ei reguleeri muuseumide valdkonda, seda teeb Seaduseelnõu ise siiski muuseume ei käsitle, eelnõule ei ole musueumiseadus. Muuseumiseadusega lisatud kavandatavat Muinsuskaitseameti struktuuri ja Kultuuriministeeriumile pandud ülesanded, seetõttu on teema käsitlus eksitav. Palume täiendavat teavet mis lähevad üle Muinsuskaitseametisse, on kavandatavate muudatuste kohta Muinsuskaitseameti eelnõu §-s 104. Muud muudatused on struktuuris ja tööülesannetes ning milliseid muudatusi toob kirjeldatud eelnõu seletuskirjas, mida on see kaasa muuseumidele. täpsustatud, samuti on täiendatud ameti põhimäärust. 2. § 8 lg 4 ehitusmälestise definitsioon on eksitav ja Antud selgitus. Ehitismälestise definitsioon vajab paremat sõnastust. Leiame, et ehitismälestis võib olla peab andma edasi hoone kui terviku kaitse näiteks ka hoone osa, sh ei pea alati kaitse alla võtma mõtte, mis on selle mälestise liigi peamine interjööri või hoone erinevaid ehitusjärke. Hoone väärtuslik mõte. Samas on rakendamisel võimalus funktsioon ei pruugi alati olla “algne”, väärtuste loetellu kaitsta iseseisvalt ainult interjööri tuleks lisada ka “arhitektuur”. Selgusetuks jääb kas (mälestiseks tunnistamisel tehakse leevendus kaitsealuseid parke tuleb antud sõnastuse järgi käsitleda kui kas eksterjöörile) või ainult eksterjööri “ehituslikke komplekse”? (mälestiseks tunnistamisel tehakse leevendus kas interjöörile). Vastav selgitus on seletuskirjas olemas. Sõna „algne“ on seotud sisseseadega (väärtus on algne sisseseade, mitte funktsioon). Arhitektuuri tähtsus on rõhutatud. Ehitusseadustiku § 3 järgi on ehitis hoone või rajatis. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole 41  hoone. Pargid, mis on ka kehtiva seaduse järgi ehitismälestised, on seega rajatised. 3. § 8 lg 6 leiame, et tehnikamälestisena võib käsitleda Mittearvestatud. Tehnikamälestisi on Eestis ka kinnisasju (nt raadiomast, raudtee, sild vms). 50, neist üks on vedurite pöördesild, mis on rajatis ja tuleb eelnõu jõustumise järel vormistada ümber ehitismälestiseks ja millele kehtivad ehitismälestise kitsendused. 4. § 8 lg 7 Leiame, et kunstimälestised ja Osaliselt arvestatud. Kunstimälestise tehnikamälestised võivad olla ka kinnisasjad. määratlust on eelnõus muudetud (eelnõu § 8 lg 5). 50 tehnikamälestise hulgas on üks kinnisasjana märgitud mälestis (vt eelmine kommentaar). 5. §26 lg 6 Õigus lõpetada otsinguvahendi lubade Arvestatud. Eelnõu § 26 lg 6 jäetud välja. taotluste vastuvõtmine eeldab rakendusaktide olemasolu. 6. § 34 juhime tähelepanu, et mälestiste Antud selgitus. Sundvõõrandada saab riik sundvõõrandamise regulatsiooni saab rakendada ainult asja, mis on teise isiku omandis. Seetõttu ei eraomaniku suhtes. Leiame, et on oluline töötada välja ole võimalik riigil sundvõõrandada riigile regulatsioon kuidas käituda olukorras, kui hooletu omanik kuuluvat asja. Riigivara valitsemist reguleerib on riik või kohalik omavalitsus. riigivara seadus. Riigivara valitseja on kohustatud riigivara valitsema eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult (RVS § 8 lg 1). Riigivara valitseja ülesanne on täita ka MuKS-st sätestatud mälestise omaniku kohustusi, kui valitsemisel olev riigivara on tunnistatud mälestiseks või on muinsuskaitsealal asuv ehitis. Eelnõu § 75 sätestab Muinsuskaitseametile haldusjärelevalve pädevuse, mis võimaldab Muinsuskaitseametil kontrollida mälestiste/muinsuskaitseaalal asuba ehitise 42  suhtes kehtivate kohustuste täitmist. 7. § 46 lg 3 ICOMOS Eesti ei nõustu sellega, et Mittearvestatud. Mittearvestatud. Lähtudes muinsuskaitsealadel paiknevate hoonete siseruumides tööde eelnõu §-st 6 on muinsuskaitseala eesmärk teostamiseks ei ole vaja Muinsuskaitseameti luba. Valdav tervikliku kultuurmaastiku kaitse. Seetõttu on enamus muinsuskaitsealadel paiknevaid hooneid on eelnõus selle eesmärgi kaitseks ettenähtud kultuuriväärtuslikud, enamuse puhul on uuringud tegemata muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud ja huvitavaid leide tehakse pidevalt. Juhul kui luba vajatakse tööde reguleerimine, mis puudutavad ehitise väheväärtusliku interjööri remondiks, saab välisilmet. Vt ka muinsuskaitsealade Muinsuskaitseamet teha leevendused eritingimustega. kirjeldusi muinsuskaitsealade põhimäärustes. Need on enamasti ühesugused: „Muinsuskaitseala eesmärk on muinsuskaitseala kui ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusliku terviku ja muinsuskaitseala kujundavate ehitiste, plaanistruktuuri, kultuurkihi, maastikuelementide, miljöölise eripära ning muinsuskaitsealale avanevate kaug- ja sisevaadete säilitamine.“ Muinsuskaitseala elemendid on: hooned ja rajatised, arheoloogiline kultuurkiht, loodusobjektid, tänavatevõrk, teed, kõlvikud, hoonestus- ja krundistruktuur, mis kokku moodustavad tervikliku kultuurmaastiku. Ka rahvusvaheline praktika ja dokumendid sisaldavad kaht erinevat mõistet: monumendid ja paigad (monuments and sites). UNESCO soovitus (2011) ajalooliste linnamaastike kohta soovitab linnakeskkonna identiteedi säilitamiseks rakendada maastikupõhist kontseptsiooni. Maastikupõhise kontseptsiooni abil saab määratleda 43  ajaloolised alad, kaitsta ja hallata neid nende laiemas linnakeskkonna kontekstis, võttes arvesse seoseid nende füüsilise vormi, ruumilise korralduse ja ruumiliste ühenduste, looduslike elementide ja ümbruse, ühiskondlike, kultuuriliste ja majanduslike väärtuste vahel. Muinsuskaitsealadel on (ilma Rebalata) kokku 8884 kinnistut, omanikke ja erinevaid omandeid kõvasti rohkem. Kõiki neid igaks juhuks piirangutega koormata ei ole põhjendatud. Muinsuskaitsealal asuvaid ehitisi, mis on väärtuslikud eraldiseisva objektina nii väliskujunduselt kui ka interjööri poolest, saab kaitsta ehitismälestisena. Kui seadus ei sätesta muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides ehitamisele loakohustust, ei tähenda see, et Muinsuskaitseamet ei saaks ehitiste väärtuslikele interjööridele tähelepanu pöörata, tehes seda läbi omanike koolitamise ja teadlikkuse tõstmise. 8. § 49 ICOMOS Eesti soovitab muuta termini Mittervestatud. Ettepanekul puudub “muinsuskaitse eritingimused” “muinsuskaitse põhjendus. tingimusteks”. 9. § 50 lg 4 ja 7 lisada “või on ilmnenud uusi Mittearvestatud. Eritingimuste andmine asjaolusid”. sõltub mälestisel tehtavatest uuringutest ja mälestist mõjutavad asjaolud saavad ilmneda uuringute ja tööde (eelnõu § 48) käigus. 10. § 55 lg 6 peame mõistlikuks, et tööde luba antakse Arvestatud osalislet. Kehtiva MuKS alusel kuni kolmeks aastaks ja luba saab pikendada ainult juhul kui saab tööde loa anda kuni viieks aastaks. on esitatud vahearuanne. Eelnõu ettevalmistamise käigus ei ilmnenud, 44  et seoses sellega oleks esinendud probleeme ning tööde loa kehtivuse aega peaks lühendama. Ka ettepaneku tegija ei ole oma ettepnakut kuidagi põhjendanud. Vahehearuande esitamine loa pikendamise korral eelnõusse lisatud. 11. § 55 lg 7 täiendada punkti vastavalt: Antud selgitus. Viidatud säte kohaldub tööde “Muinsuskaitseamet tunnistab loa kehtetuks, kui omanik või tegijale. tööde teostaja rikub mälestist või tööde loaga sätestatud tingimusi”. 12. 7. peatükk. ICOMOS Eesti on seisukohal, et seadus Arvestatud. Eelnõu vastutuse ptk täiendatud. peab nägema ette karistuse mälestise rikkumise eest. Praegu rakendatakse mälestiste rikkumise korral karistusseadustikku, aga kuna seda rakendatakse varavastaste kuritegude puhul ei ole see alati piisav kultuuripärandi vastu suunatud rikkumiste korral. 13. Muinsuskaitseseaduse seletuskirja lisad. Teeme Antud selgitus. Eelnõu § 42 lg 4 järgi saab ettepanek lisada kultuuriministri määrusesse “Uuringute uuringuid määrata enne eritingimuste liigid, uuringute tegemise, uuringute dokumenteerimise ning andmist, eritingimustega, kooskõlastuse uuringute läbiviimisega seotud kulude hüvitamise kord” kas andmisel teisele haldusorganile või tööde eraldi punkt või täiendada erinevate uuringute sisu nõudega loaga. Tööde käigus tarindite, hilisemateks täpsustavateks uuringuteks nt juhul kui viimistluskihtide avamisel tehtavad uuringud tarindeid, viimistluskihte jms ei ole võimalik uurimise määratakse eritingimustega. käigus avada. 14. Teeme ettepaneku täiendada kultuuriministri määruse Arvestatud. “Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kord” §4 detailplaneeringu eritingimuste nõudeid olemasoleva ruumilise keskkonna kirjelduse, analüüsi ja sellest tulenevate tingimustega, kuna lisaks ajaloo uuringutest tulenevale, sõltub nt uusehitise rajamine ka aastakümnete jooksul väljakujunenud olukorrast. 45 13. Tartu Linnavalitsus Muinsuskaitseseaduse (MUKS) eelnõu § 71 lõike 2 kohaselt Arvestatud osaliselt. Eelnõu § 71 lõiget 1 arvestavad kohaliku omavalitsuse täiendatud. Eelnõu on kasutatud üksus ja riigi haldusorganid oma ülesannete täitmisel kooskõlastamist haldusmenetluse seaduse § mälestiste, muinsuskaitsealade ja ende 16 tähenduses. kaitsevöönditega, arheoloogiliste leiukohtade ja veealuse kultuuripärandiga ning kooskõlastavad Muinsuskaitseametiga haldusaktide eelnõud ja teatisekohustusega tegevuste lubamise, mille ese on seotud mälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndiga, arheoloogilise leiukoha ning veealuse kultuuripärandiga. Seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt ei ole tegemist uue kohustusega ja see on sätestatud juba ka erinevates seadustes – näiteks planeerimisseadus, ehitusseadustik, maapõueseadus jt. Seaduse eelnõu seletuskiri ei täpsusta rohkem, milliseid on juba olemasolevad sarnased kohustused. Planeerimisseaduse kontekstis on viide kõige arusaadavam, ehitusseadustiku osas ebaselgem ning maapõueseadusega on kohaliku omavalitsuse puutumus vähene. Samas on MUKS eelnõu sõnastus oluliselt laiem, kui planeerimise- ja ehitamise valdkond. Kohalikul omavalitsuse üksusel on oma territooriumi osas väga erinevate seaduste alusel haldusaktide andmise kohustus. Kõigi mälestist jne puudutavate haldusaktide kooskõlastamine Muinsuskaitseametiga ei ole kuidagi põhjendatud (nt aadressi määramine, isikliku kasutusõiguse andmine, üürilepingute sõlmimine jne). Teine problemaatika puudutab seda, et eelnõu kohaselt peab 46 haldusakti eelnõu kooskõlastama kohalik omavalitsuse üksus. Enamasti antakse haldusakte mitte kohaliku omavalitsuse initsiatiivil, vaid kolmandate isikute taotlusel ning tulemusest on huvitatud kolmas isik. Seega oleks loogiline, kui kooskõlastust taotleks Muinsuskaitseametilt taotleja ise, mitte omavalitsus. Kui kooskõlastust peab taotlema omavalitsus langeb omavalitsus surve alla põhjendada taotlejale 1) haldusakti andmise viibimist seoses kooskõlastamise vajadusega ning 2) mittekooskõlastamist või kooskõlastamisel esitatud nõudeid. Nimetatud põhjendamiskoormuse panemine omavalitsusele ei ole mõistlik ega õiguspärane. Kolmanda küsimusena tõusetub konkreetsemalt teatisekohustusega seonduv problemaatika. Teatise esitamine ei eelda kohalikult omavalitsuselt aktiivset teatise esitajale vastamist. Kui nüüd aga tuleks teatisena esitatud pöördumine omavalitsusel esitada Muinsuskaitseametile kooskõlastamiseks, siis langeks omavalitsusele taaskord täiendab ebamõistlik koormus selgitada taotlejale, et teatise esitamine ei pruugi veel võimaldada ehitamist, kuivõrd toimub kooskõlastamine Muinsuskaitseametiga. Loogilisem oleks, kui teatise esitamisel oleks taotlejal juba võimalik kinnitada, et tegevus on Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud. Seega ei toeta Tartu linn MUKS eelnõu § 71 lõikes 1 väljapakutud regulatsiooni. 47 14. Argo Hanimägi 1. Seaduse eelnõus hinnata, kuidas mõjutab see Arvestatud. Eelnõu § 21 lõikes 1 on militaarlaatasi ja üritusi, vanavarakogujaid ja arheoloogilise leiu definitsioonist jäetud välja numismaatikuid. Lahendada tuleb olukord, et kogujad, kes viide Teisele maailmasõjale ja on oma kogudesse kulutanud palju aega ja raha, ei muutuks metsavendlusele ning loobutud on vanusepiiri uue seadusega järsku kurjategijateks. Kogujad ostavad kehtestamisest. suuresti omad kogud erinevatest keskkondadest. Esemeid ostetakse käest kätte, laatadel jms. kohtades, kus kunagi ei ole saadud ostuarveid, et tõendada x asja päritolu. Isegi Osta.ee keskkonnas asjad kustuvad teatud aja jooksul. Kui neid keegi eraldi ei salvesta, siis ostud kustuvad ja ei saa tõendada sealt ostmist. Seduse muutmisel tuleb arvestada ka kogujate ja numismaatikute huvidega. Ei saa muuta kogujate isiklikud kogud illegaalseks. Samuti võtab antud seaduseeelnõu kogujatel võimaluse oma kogusi hiljem müüa. Juhul, kui numismaatik soovib oma kogust müüa münte, mis on vanemad kui 100 aastat, siis kuidas lahendada olukord, et seda teha saaks legaalselt? Kuidas tõestatakse ja kelle kohustuseks see jääb, kas kogus olnud münt on kunagi leitud või mitte? 2. § 21. Arheoloogiline leid. Kuna antud eelnõu punkti Arvestatud. Eelnõu § 21 lõikes 1 on kohaselt hakkab olema arheloogiline leid ka rohkem kui 100 arheoloogilise leiu definitsioonist jäetud välja aastat vana olev ese või kogum (lisaks II maailmasõda) siis viide Teisele maailmasõjale ja kas kõik numismaatikud, vanavarakogujad ja sõjahuvilised metsavendlusele ning loobutud on vanusepiiri peavad omad kogud riigile loovutama, kuna see saab olema kehtestamisest. eelnõu kohaselt arheloogiline leid ja kuulub riigi omandisse? Kui see puudutab aga ainult leitud esemeid, siis kuidas tuvastatakse (kelle kohustuseks see jääb), kas see ese on leitud või ostetud, vahetatud või kingitud? Kui keegi on eseme ostnud ja see on liikunud käest kätte, kuid selgub, et kõige esimene omaja on selle hoopis leidnud, mitte ostnud, 48 siis kas see heauskne ostja saab selle eest karistada? Ostja ei tea ega peagi teadma, kas ese on pärit mõnest kogust või leiust. Kui arheloogiline leid piiritletakse 100 aastaga, siis kas 99 aastat vana leid on legaalne (näiteks münt, mille vanust saab täpselt määratleda) kuid aasta pärast on see juba riigi omand ja seejärel tuleb see loovutada? Kuna arheloogilise leiu alla on määratletud ka II maailmasõda, siis kas kõik padrunikestad, katelogid, lusikad jms vanametall on riigi omandis ja kõikke sellist “prahti” peab hakkama aruannetes kajastama? Lisaks ei tohiks seda välja kaevata? Kui kultuurilise leiu saaja peab lõpetama otsingud, kui 50 meetrisest alast on tulnud välja juba kolm kultuuriväärtusega leidu, siis kas see kehtib ka arheloogiliste leidude puhul? Ehk kui leian 3 IImaailmasõjaaegset padrunikesta, tuleb otsingud katkestada ja teavitada koheselt MKd? Vastasel juhul on tegemist seaduse rikkumisega? 3. § 21. Arheoloogiline leid. Lg (4) Kui leid on Antud selgitus. Seadus ei oma tagasiulatuvat omandatud heauskselt enne käesoleva seadus jõustumist, jõudu. siis kas tegemist oleks ka sellisel juhul riigi varaga? Näiteks kui arheloogiline leid on saadud kellegil pärandina, mis siis? Olen kuulnud juhusest, kus kultuurilise/arheloogilise leiu saaja sai selle vanavanematelt, kes need leidsid pärast sõda vanast kruusaaaugus keavates vms sarnasest kohast. Kellele antud juhul arheloogiline leid kuulub ja kas leiu saaja, kellele need leiud edasi anti on samuti seadust rikkunud ja ka heauskset vastuvõtjat saab karistada? Kas antud juhul saab olema näiteks militaarlaatadel viimased hingetõmbed, sest selle seaduse alusel kuuluvad need oma vanuse tõttu riigile? Antud punkt viitab, et see kehtib ainult LEITUD esemete puhul. Kuid kui see asi on 49  hoopis ostetud, saadud, vahetatud vms. Kellele kuuluks antu juhul selline arheloogiline leid? Kuna on tegemist “leiuga” ja kuidas või kespeab tõestama, kas tegi leiuga või ostetud /saadud esemega? 4. § 23. Arheoloogilise leiukoha kaitse ja kaitse Antud selgitus. Arheoloogiline leid ei võrdu lõpetamine. Lg 2. Kui II maailmasõjaaegsed esemed on kultuurkihiga. arheloogilisteks leidudeks, siis on suur oht, et enamikel aladel ongi arheloogilise kultuurkihi olemasolu. Tervet eestimaad on puudutanud vähemal või rohkemal määral I ja II maailmasõda. Seega kasvõi padrunikesti jms II MS aegseid esemeid leidub ohtralt igal pool. Ettepanek- kultuurilisi leide ei tohiks muuta arheloogilisteks leidudeks või vastupidi. 5. § 24. Arheoloogilise leiu leidja kohustused. Lg 2. Antud selgitus. Samasisuline säte on ka Jätkuvalt küsimus, kas kas kõik II maailmasõda ja kehtivas seaduses. Viide Teise maailmasõjaga metsavendlust puudutavad leitud esemed seotud leidudele on eelnõust välja jäetud. tuleb kuni Muinsuskaitseametile üleandmiseni jätta leiukoht Muinsuskaitseamet annab arheoloogilistele a? Praktika näitab, et Muinsuskaitseamet (MK) ei anna leidudele hinnangu nii leidude leiukohast tagasisidet, kas leitud esemed võib omale jätta või soovib eemaldamise osas konkreetsest leiust ja omale. Seega teen ettepaneku, et kui MK ei ole 3 kuu leiusituatsioonist lähtuvalt. jooksul vastanud, siis leiud võib leiukohast eemaldada ning saab eeldada, et MK on andnud nõusoleku leitud esemed leidja omandisse jätta. 6. § 25. Õigus leiuautasule. Antud selgitus. Otsus leiu edasise säilitamise, (3) Arheoloogilise leiu võib Muinsuskaitseamet tasuta võõra võõrandamise või tagastamise üle tehakse ndada leidjale. Ettepanek- kui Muinsuskaitseamet ei ole peale leiu kultuuriväärtuse tuvastamist. See on pärast aruande esitamist või leiust teada saamise kuupäevast igakordne kaalutlusotsus, mis tehakse leiu leidjale andnud 3 kuu jooksul teada, kas MK soovib asja kultuuriväärtust arvesse võttes. Aruandes omale või võõrandab selle leidjale, siis automaatselt 3 kuu esitatud leidude osas antakse jooksvalt mõõdudes jääb ese leidjale. Vastasel juhul ei ole piiritletud, leidjale tagasisidet sh kas leiul on et mis aja jooksul MK peab vastama ja kui pikalt peab leidu kultuuriväärtusega leiu tunnused ning vajavad 50 puhastamata enda käes koidma. Vastasel juhul tekib olukord, Muinsuskaitseametile üle andmist. kus näiteks ese on olnud leidja käes aasta ja leidja eeldab, et MKl selle vastu huvi puudub. Nüüd puhastab leiu, müüb Muinsuskaitseamet annab tagasisidet kõigi vms ja 2. Aastal annab MK teada, et nüüd soovib seda riigile üle antud leiude kohta omale. See tekitaks kohe seaduse rikkumise leidja poolt, eksperdihinnangu kujul, samuti edastatakse mille omakorda on põhjustanud Muinsuskaitseameti pikk leidjale otsus leiu edasise säilitamise, viivitus mitte teatamisega. Praktika näitab, et tagasiside kultuuriväärtuse ja leiuautasu kohta. leitud esemete kohta MK poolt puudub täielikult või on see väga pika perioodi jooksul. Leidjad ei tea ka mitme aasta Probleemi olemus on pigem selles, et kehtiva pärast, kas leid on nüüd riigi omand või leidja omand. Seega määruse tähtajad ei arvesta leidude hulgaga, tuleks seda lihtsustada ja piiritleda ajaliselt. Näiteks, kui millega riigil tegeleda tuleb ning leiust teatamisest on mõõdas rohkem kui 3 kuud (või 6 konserveerimislaborid ja eksperdid on üle kuud) ja Muinsuskaitse ei ole andnud teada, et soovib leiu koormatud. võõrandada riigi kasuks, loetakse leid leidja omandisse. Seejärel saab leidja leidu võõrandada ja käsutada Lahendusena on eelnõus välja pakutud piiranguteta. mitme-aastase otsinguvahenid loa väljastamine ning jooksva aruande esitamise kohustus, et info vahetamine ja leidude tagasisidestamine oleks sujuvam ja kiirem. 7. § 26. Otsinguvahendi kasutamine. Antud selgitus. Ka kehtiva (2) Otsinguvahendi kasutamiseks arheoloogilise leiu otsi muinsuskaitseseaduse kohaselt on miseks maa- või veealal on nõutav otsinguvahendi luba. maailmasõjaaegsete esemete otsimiseks Detektoristid, kes otsivad ainult maailmasõjaaegseid vajalik otsinguluba. Arheoloogiline leid on esemeid, on samuti kohustus omada otsinguvahendi luba? lai mõiste ning ka militaararheoloogia leiud Antud juhul tekitab see liigset bürokraatiat ja võib eeldada, omavad kultuuriväärtust. et antud tegevus läheb rohkem “põranda alla”. 8. § 78. Arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumine. Arvestatud osaliselet. Viide Teise Lg 1. Kuna arheloogilisteks leidudeks on antud eelnõu maailmasõjaga seotud leidudele on eelnõu § kohaselt ka II maailmasõda, siis kas antud eelnõu kohaselt 21 lg 1 välja jäetud. Vastutuse peatükis on ähvardavad need trahvid kõiki otsijaid, kes ei teata sätestatud trahviühiku maksimummäär. See ei arheloogilistest leidudest k.a MS aegsetest padrunikestadest, tähenda igal konkreetsel juhtumil 51  100 aastat vanadest pudelikorkidest, tsaariaegsetest maksimummäära rakendamist. vaskopikatest, pannaldest vms? Antud seadus ei täida oma eesmärki ja tundub olema rohkem koostatud riigikassa täitmiseks. Ettepanek, et kuni 300 trahviühikut võiks olla korduva rikkumise puhul, sest selle eelnõu kohaselt võib eksida tahtmatult ka täielikult seadusekuulekas otsinguloa omanik. 9. § 83. Otsinguvahendi kasutamine otsinguloata Antud selgitus. Eelnõu § 26 Ettepanek, et selline trahv võiks puudutada ainult neid (otsinguvahendiga otsimine) muudetud. asjasse puutuvaid, kes otsivad kultuuriväärtusega leide. Juhul, kui otsinguloata otsija otsib endale kuuluvast vms. nõusolekuga kaetud maalt näiteks enda või tuttava kaotatud eset (võtmeid, sõrmust vms) ei tohiks olla selline asi karistatav. Põldudelt otsitakse ka tihti kalleid põllutöömasinate juppe vms. Selline tegevus ei saa ega tohiks olla karistatav ning selline karistus sellise “teo” eest oleks ebaproportsionaalselt suur võrreldes muude raskemate kuridegudega. Seda enam, et sellist kadunud asjade otsimist ei saa ega ka tohiks muuta kuriteoks, kui see ei ole just seaduselooja eesmärk. Ettepanek, et otsinguluba on vaja ainult kultuuriväärtuste asjade otsimiseks. Kadunud asjade otsimine ei tohiks olla karistatav. Kui naaber soovib laenata otsinguvahendi omanikult kadunud võtmete otsimiseks näiteks detektorit, oleks ebamõislikult ebaotstarbetu eeldada või nõuda, et ene kadunud võtme otsimist peab läbime otsinguvahendi koolituse. Vastasel juhul ähvardab “kurjategijat” trahv 300 trahviühikut. 15. Dmitri Šutov 1. § 26-6 §26 Mks Arvestatud. Eelnõus § 26 lg 6 jäetud välja. Mida rohkem on väljastatud lubade arv, ehk järelikult vastavate teadmistega detektoriste, seda vähem kahjustatakse arheoloogipärandit – nii oleks 52  loogiline.Praktikas see võiks olla nii, et koolitust läbinud seadusekulekas inimene ei saa otsinguluba, ehk seaduslikult ei saa otsingutega tegeleda ja istub kodus, kuid otsinguloata detektoristile ei mõju see absoluutselt. Kas soovitakse selle punktiga karistada ja piirata just koolitust läbinud detektoriste? 2. §26-8 Lähtudes §25 lg. 4, p. 3. leiuaautasu ei määrata, kui Arvestatud. Eelnõu § 25 lg 4 muudetud. leidja on rikkunud käesoleva seaduse §-des 24 või 26 sätestatud kohustusi. Ehk kui maaomaniku luba puudub, või kui hiljem maaomanik vaidleb, et luba oli saadud, tekkib suur oht, et leiukohast ega leitud esemetest ei einformeerita MKA-t üldse. Praktikas on tihti nii, et omanik/valdaja/rentnik annab suusõnalist luba otsingutööde teostamiseks ning kirjalikut kooskõlastust ei anta. 3. Täiendkoolituse ja koolituse definitsioon? Kas Antud selgitus. Täiskasvanute koolituse täiendkoolitus tähendab täiendõppet lisaks siiamani seaduse kohaselt on täienduskoolitus kehtiva koolitusprogrammile? väljaspool tasemeõpet õppekava alusel toimuv eesmärgistatud ja organiseeritud õppetegevus. 16. MTÜ ICOM Eesti 1. Muuseumide valdkonna viimine Muinsuskaitseameti Antud selgitus. Rahvuskomitee ja MTÜ alluvusse. Valdkondade sidumine 1) Eelkõige on siin mõeldud Eesti Muuseumiühing inimressurssi, sest Muuseumide ja muinsuskaitse valdkonna ühe n.ö katuse alla Kultuuripärandiametis hakkab töötama viimise põhjusena on seletuskirjas välja toodud Riigikogus 3 otseselt muuseumidega seotud vastuvõetud dokument „Kultuuripoliitika põhialused aastani spetsialisti ning 6 muuseumide ja 2020“ ettepanek p. 33.6, mis soovitab suurendada sidusust, muinsuskaitse valdkonna spetsialisti. teha koostööd, koordineerida tegevust muuseumide, 2) Eelnõu seletuskirja on vastavalt muinsuskaitse ja teadusasutuste vahel. See ei viita küll täiendatud. Samuti on muinsuskaitse seaduseelnõus sõnastatud organisatoorsetele muutustele või ja muuseumide valdkonna ülesanded, muuseumide tegevuse Muinsuskaitseameti alluvusse mida hakkab täitma amet, lahti viimisele. Kuna aga vastav otsus on langetatud ja kirjutatud ameti põhimääruse 53 Muinsuskaitseametile antakse juurde muuseumidega seotud kavandis. ülesandeid, mis tagab kultuuriväärtuste valdkonna 3) 1,4 mln eurot aastas on muinsuskaitse strateegilisema juhtimise riigi tasandil ning muuseumide ja piirangute kompenseerimine. Sellele muinsuskaitse koostoime kultuuriväärtustega tegelemisel, lisandub 600 000 lisatöökohtade sealhulgas ühiste ressursside paindlikuma ning efektiivsema loomiseks. Taotlusvoorude eelarvet kasutamise, siis tuleb loodavast muuseumide ja muudetakse vastavalt kultuuripoliitika muinsuskaitsevaldkonda ühendavast tugiüksusest võtta prioriteetidele, mida viib ellu parima. Toetame kultuuriväärtuste valdkonna ühtset ministeerium. Muuseumide juhtimist ning ühiste ressursside paindlikumat ja arendamise vooru eelarve suurenes efektiivsemat kasutamist. 2018. aastal 30 000 euro võrra. Infot soovime rohkem selle kohta, kas on olemas täpsemad 4) Põhimääruse kavand on täiendatud ja analüüsid, milline on planeeritud efektiivsem ja lisatud. paindlikum ühiste ressursside kasutus ja milliseid 5) Eelnõu seletuskirja on vastavalt ülesandeid täpsemalt uus amet koordineerima hakkab. täiendatud ning ülesanded on lahti Seletuskirjas on toodud esile ka seaduse eelnõu kirjutatud. rakendamisega seotud kulud ja tulud: Mõju riigieelarvele on 1,4 mln eurot aastas, mis on Vabariigi Valitsuse poolt planeeritud riigieelarvesse alates 2019. aastast ja mille sisu on lahti kirjutatud eespool seletuskirja punktis 6. Kui suurel määral see kajastub muuseumivaldkonna edendamisel? Kas see puudutab uute töökohtade loomist või on planeeritud summasid ka uute ülesannete sisuliseks täitmiseks muuseumitöötajate arendamise kaudu (a’la Muuseumide arendamise taotlusvooru vahendite suurendamine jmt). Samuti sõnastab seletuskiri, et: Muinsuskaitse ja muuseumid on mõlemad kultuuripärandi valdkonnad ning teenuseid on mõttekas pakkuda ühest kohast. Sarnastele valdkondade koordineerimine ühes kohast annab eelduse nende ühiseks arenguks ning kultuuripärandi valdkonnast teadlikkuse tõstmiseks. Leiame, et see on kindlasti oluline teema ja 54 väärib toetust. Siiski jääb ebaselgeks, milliseid ülesandeid koordineerib edaspidi Kultuuriministeerium ja milliseid amet. Samuti on oluline teema, missugune saab olema kahe võrdselt suure valdkonna ja partneri toimimisloogika ja juhtimisstruktuur ühe ameti sees. Sellele, et ametil on olemas hea tahe alustada koostööd ICOM Eesti ja EMÜga, saime vastuse muuseuminõukogu koosolekul. Ootame vastust järgmistele küsimustele: 1. Milline on konkreetselt planeeritud efektiivsem ja paindlikum ühiste ressursside kasutus? 2. Milliseid uusi ülesandeid loodav amet koordineerima hakkab? 3. Kui suurel määral kajastub planeeritud eelarve tõus (1,4 miljonit aastas) muuseumivaldkonna edendamisel? Kas see puudutab uute töökohtade loomist või on planeeritud summasid ka uute ülesannete sisuliseks täitmiseks muuseumitöötajate arendamise kaudu (a’la Muuseumide arendamise taotlusvooru vahendite suurendamine jmt). 4. Milline on loodava ameti põhimäärus, millest lähtuv toimimisloogika ja struktuur, annab aluse kahe võrdselt suure valdkonna ja partneri koostööks? 5. Muinsuskaitseseaduse eelnõuga kaasnev seletuskiri sõnastab ülesanded, mis sellisena on väga mitmeti mõistetavad ning üldised. Milline on täpne ülesannete jaotuse kirjeldus - mis jääb Kultuuriministeeriumi koordineerida ning mis ametile? 55 2. Uue ameti ambitsioonid ja professionaalsus Arvestatud. Siin ei ole mõeldud üksikute Muuseumid ja Muinsuskaitseamet tegutsevad ühisel asutuste arendus- ja teadustegevust, vaid kultuuripärandi väljal, kuid kattuvate ülesannete kõrval on muuseumideüleseid tegevusi. Seletuskirja on palju erinevaid funktsioone. Muuseumidel on kanda kaks muudetud ja täpsustatud. olulist rolli - traditsiooniline pärandi kogumise, säilitamise, uurimise funktsioon ja kultuuri- ning haridusasutuse, ühiskonna erinevate sihtgruppide kõnetamise roll - muuseumitöös on kesksel kohal publik. Kahe valdkonna koostöö planeerimine kultuuripärandi arendamisel ja publikule tähenduslikuks olemises puudutab eeldatavasti Muinsuskaitseameti organisatsiooni tervikuna. Tugiüksus ja selle kompetentsid, samuti ametile seatud eesmärgid ja kompetentsid võiksid olla edasise eduka valdkonna strateegilise planeerimise aluseks, mis teevad ka loodavas ühisametis uute töötajate tegevuse eesmärgipäraseks. Muinsuskaitseseaduse eelnõuga kaasnev seletuskiri sõnastab ülesanded, mis sellisena on väga mitmeti mõistetavad ning üldised. Plaan asuda korraldama ja juhtima muuseumivaldkonna teadus- ja arendustegevusi on väga suur ambitsioon paarile ametnikule ja tõstatab küsimuse, kas seda muuseumid ise piisavalt hästi ei tee? Kas see on üldse teemavaldkond, mida on vajalik n.ö ülevalt suunata või on mõistlikum hoopis muuseumide ja ka ICOM Eesti ning EMÜ tegevuse kaudu muuseumitöötajaid toetada? Eelnõu ettevalmistamisel kaardistasid Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti esindajad kehtiva õiguse ja selle rakendamise probleemkohti ning selgitasid välja põhiprobleemid (November 2013–jaanuar 2014): kultuuriväärtuste kaitse ja säilitamine nii muinsuskaitse kui muuseumide valdkonnas vajab riigi tasandil ühtsemat 56 strateegilist juhtimist. Seletuskirjast ei selgu, millised on probleemid ja kuidas neid kavatsetakse lahendada. Arvestades, et probleemkohtade selgitamisest on tänaseks möödunud üle nelja aasta, siis ehk on ka mõistlik need üle vaadata. Seaduse seletuskirja muuseume puudutav osa näib olevat üsna kiirustades koostatud. Näiteks on ootamatu lugeda seletuskirjast lauset: Need muuseumid peavad lihtsalt harjuma, et edaspidi on nende partneriks neis küsimustes mitte Kultuuriministeerium, vaid Muinsuskaitseamet. Siinkohal jääb mulje, et tegelikkuses mingit kvalitatiivset hüpet ei või efektiivsust plaanis ei olegi, muutub ainult ametnike töölaua asukoht. Ootame vastust järgmistele küsimustele: 1. Teeme ettepaneku loobuda ameti ülesanne loetelus muuseumivaldkonna teadus- ja arendustegevuse juhtimise ambitsioonist või see siiski väga täpselt ära kirjeldada, mis selle ülesandega kaasneb. 3. Muuseumikogudesse puutuv Antud selgitus. Ühishoidla planeerimist on Pärandi hoidmine ja säilitamine on väga oluline funktsioon, analüüsitud põhjalikult KPMG Baltics OÜ ja mis on oluliseks osaks muuseumide tegevuses, kuid ka Ratus OÜ koostatud uuringus, mille tellis kogumine on muutunud palju laiemaks võrreldes Kultuuriministeeriumi soovil Muinsuskaitseameti valdkonna ees seisvate küsimustega Rahandusministeerium. Uuring valmis 2018. seaduse järgi, mis reguleerib eelkõige omanike ja a veebruari lõpus ning seda tutvustatakse nii kultuuriväärtuste vahelisi suhteid. muuseumijuhtide infopäeval 2018. a mais kui muuseuminõukogus. Samuti saadetakse Seletuskirjas on sõnastused esitatud üldisel tasandil, siis uuring lugemiseks nii muuseuminõukogule, tekitavad senised sõnastused pigem küsimusi kui lahendusi kui muuseumijuhtidele, keda see uuring ja selgeid seadusele kohaseid lahendusi. Näiteks: puudutab. - muuseumikogude korralduse üle järelevalve tegemine Analüüsi tulemusel leiti, et potentsiaalselt liigub ministeeriumist ametisse ning amet hakkab kõige efektiivsem ning ressursisäästlikum 57  rakendama ka näituste riikliku kindlustuse süsteemi; Eesti kultuuripärandi pikaajalist säilitamist - toimub süstemaatilisem valdkonna analüüs ja uuringute tagav lahendus on ühishoidla loomine kasutamine kultuuripärandi säilimise planeerimisel; kompetentsikeskusena (arendajaks RKAS). - andmekogude (register.muinas.ee ja muis.ee) arendamine Arvestatud on kokku 23 muuseumi vajadusi hakkab toimuma ametis; ning kõige mõistlikuma lahendusena on - luuakse võimalus muuseumide ühishoidla haldamiseks toodud välja, et ühishoidla võiks toimida tulevikus. ameti alluvuses. Analüüsitud on ka personalivajadusi, kuid neid kohti pole hetkel Seletuskiri toob välja plaani rajada kompetentsikeskus, mis ametisse veel planeeritud. ühendab endas säilitamis-, digiteerimis-, konserveerimis- ja koolitusteenuseid. Ja Loetletud tegevused aitavad kultuuripärandi valdkonnas kokku hoida rahalist ressurssi ja loob paremad võimalused muuseumide sisuliseks tegevuseks. Samas ei ole näha seletuskirja valdkonna põhjalikku analüüsi, mis näeks ette komplekssust, ees seisvaid küsimusi või lahendis, ka personaliteema ei tundu seda probleemi toetavat, kui töötajaskond jääb samaks. Senised kogemused rahvusvaheliselt ühishoidlate maastikul pakuvad erinevaid stsenaariume hoiustamise ja konserveerimise teemadel, kuidas ja milliseid suundi peetakse Eestis oluliseks – see dokumendist ei selgu. 17. Arvi Sepp Eelnõu väljatöötamiskavatsuses on ette nähtud lisada Arvestatud. Eelnõusse on lisatud 2015. aastal seadusesse mälestise liigina ajalooline looduslik pühapaik. kooskõlastusringil käinud versiooni tekst. 2015.a seaduseelnõus oli looduslik pühapaik ka lisatud. Nüüdses eelnõus on aga mälestise liik „looduslik pühapaik” välja jäetud. Seni on looduslikku pühapaika käsitletud arheoloogiamälestise alaliigina. See on tekitanud arusaamatusi kitsenduste seadmisel, leevenduste tegemisel ja looduslike pühapaikade kaitsmisel. Looduslikus pühapaigas ei ole enamasti leitud arheoloogilisi leide ega kultuurkihti. Ulatuslikumad kaevamised lõhuks loodusliku pühapaiga. 58  Arheoloogiamälestisel ei pruugita kaitsta nt pühapaiga puid ja metsa. Looduslik pühapaik võetakse kaitse alla põhiliselt pärimusteadete folkloristliku analüüsi alusel, mitte arheoloogilise ainestiku alusel. Juba on moodustatud ajalooliste looduslike pühapaikade eksperdinõukogu muinsuskaitseameti juurde, kuhu kuuluvad ka folkloristid, etnoloogid ja loodusteadlased. Ettepanek on lisada muinsuskaitseseadusesse mälestise liigina looduslik pühapaik, nagu väljatöötamiskavatsuses ette nähtud ja looduslike pühapaikade säilimiseks vaja oleks. 18. Eesti Maaomavalitsuste 1. Seaduse eelnõust on näha, et püütakse teha konkreetset Antud selgitus. Eelnõu § 13 lg 1 kohaselt Liit vahet kultuurimälestistel (edaspidi mälestis) ja koostatakse muinsuskaitsealaks tunnistamise muinsuskaitsealal. Nii seaduse eesmärgi kui ka menetluse läbiviimisel ekesperdihinnang. muinsuskaitse põhimõtete sõnastamisel räägitakse eraldi Selles hinnatakse kultuuriväärtust kui ka mälestistest ja muinsuskaitsealadest. Seletuskirjas kahjuks kaalutakse avalikku ja erahuvi (eelnõu § 13 lg seda vahet ei nähtu. Seletuskirja lk 1 kohaselt on 4). Muinsuskaitsealaks tunnistamise kultuuripärandi säilimine selgelt väljendunud avalik huvi, menetlusse kaastatakse menetlusosalised mis lubab seada mälestise kasutamisele piiranguid. Selguseta eelnõu §-s 15 sätestatud korras. jääb, mis lubab seada piiranguid muinsuskaitsealal. Ka edaspidi räägitakse põhiliselt mälestistega seonduvast. Muinsuskaitsealal kehtivad kitsendused on Seletuskirjas viidatud uuringutes lk 1 ja 2 on tuntud huvi sätestatud eelnõud 3. peatüki 1. jaos ja 4. ainult mälestiste omanike probleemide suhtes ja ei ole jaos. uuritud, kui palju probleeme on inimestel, kes omavad ehitisi, mis ei ole tunnistatud mälestiseks, või kinnistuid Muinsuskaitsealaks tunnistamise otsustab muinsuskaitsealadel. Seletuskirja lk 4 selgitatakse, mille Vabariigi Valitsus korraldusega ning määrab poolest erinevad mälestistel tehtavad tööd nn tavatöödest, muinsuskaitseala kaitsekorra (eelnõu § 16). lubatakse, et edaspidi tehakse leevendused kitsendustest juba Kaitsekorras määratakse mh kaitse eesmärgi mälestiseks tunnistamisel ja et suurendatakse mälestiste tagamiseks vajalikud nõuded ning omanike nõustamise osakaalu. Teeme ettepaneku, et kuna leevendused seadusega sätestatud eelnõu väljatöötamise käigus ei ole uuritud, millist mõju kitsendustest. avaldavad kitsendused muinsuskaitsealadel elavatele ja seal 59 kinnistuid ning ehitisi omavatele isikutele, tuleb Eelnõu § 87 alusel jäävad enne käesoleva muinsuskaitsealaga seonduv uuesti üle vaadata. Hetkel seaduse jõustumist kehtestatud tundub, et eelnõu koostajad on sätete sõnastamisel lähtunud muinsuskaitsealade põhimäärused kehtima ainult ettekujutusest, mis seondub vanade linnasüdamikega. seniks (sh tehtud leevendused), kui Vabariigi Sellele viitab ka seletuskirja lk 21 selgitus, mille kohaselt on Valitsus ei ole kehtestanud uut kaitsekorda. muinsuskaitseala pindalaline mälestis, mis võrreldes teiste pindalaliste mälestistega hõlmab üldjuhul suuremat maa-ala (näiteks ajalooline linnasüda ehk vanalinn) …. Samuti nähtub see seletuskirja lk 45 toodud kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise erinevuse selgitusest: „Muinsuskaitseala puhul on kaitstavaks väärtuseks ala kui tervik. Terviku üksikud elemendid on olulised, kuid piirangud ei laiene muinsuskaitsealal asuvate ehitiste interjööri, vaid oluline on ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusliku terviku säilimine“. Oleme ka varem juhtinud tähelepanu küsimustele, mis tulenevad seaduse rakendamisest muinsuskaitsealal (nt Rebala muinsuskaitsealal, mille pindala suurus põhimääruse seletuskirja kohaselt on umbes 36 km2, lisaks kaitsevöönd 16 km2) . 2. Eelnõu § 2 lõigetes 4 ja 5 räägitakse muinsuskaitseala Antud selgitus. Eelnõu § 2 lõikes 4 konserveerimisest ja restaureerimisest. Seletuskirjas ei räägitakse muinsuskaitseala konserveerimisest selgitata, kuidas on täpsemalt teostatav nt Rebala ja restaureerimisest, mille eesmärk on muinsuskaitseala konserveerimine või restaureerimine. muinsuskaitsealal asuva ehitise autentsuse Lõikes 4 tuuakse muinsuskaitseala restaureerimise ja säilitamine ja selle potentsiaalse terviklikkuse konserveerimise eesmärgina sisse muinsuskaitsealal asuva taastamine. Muinsuskaitseala koosneb teatud ehitise autentsuse säilitamine ja selle potentsiaalse osadest või elementidest (alal asuvad ehitised, terviklikkuse taastamine. Milline vahe on antud juhul tänavatevõrk, teed jm), mille konserveerimine kitsenduste osas mälestiseks tunnistatud ehitisel ja või restaureerimine on võimalik. Samuti on muinsuskaitsealal asuval ehitisel, mis ei ole tunnistatud erialaterminoloogias kasutusel linnaruumi mälestiseks. Juhime tähelepanu sellele, et kord räägitakse restaureerimise mõiste. 60 muinsuskaitseala restaureerimisest ja konserveerimisest ja kord räägitakse muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimisest ja restaureerimisest. Kas iga üksiku muinsuskaitsealal asuva ehitise restaureerimist saab nimetada muinsuskaitseala restaureerimiseks? Seletuskirjas selgitatakse konserveerimise ja restaureerimise mõiste juures, et rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt on mälestistel lubatud tegevused konserveerimine, restaureerimine, remont ja hooldus. Siin ei räägita, et see puudutab ka muinsuskaitsealal asuvaid ehitisi, sama on ka ilme muutmisega. 3. Seadust lugedes jääb mulje, et muinsuskaitsealal asuvate Arvestatud osaliselt. Kehtiva MuKS § 16 lg ehitiste omanikel on samad piirangud (v.a. siseruumide 2 sätestab muinsuskaitsealal asuva ehitise muutmine) ja kohustused, mis mälestiseks tunnistatud ehitise säilitamise kohustuse. Seega ei too selles osas omanikul, mida kindlasti ei saa lugeda põhjendatuks. kaasa muudatusi. Eelnõus on tehtud erisus, et Pidades silmas umbes 36+16 km2 suurust Rebala ala, kus muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides aegade jooksul on muinsuskaitsealale rajatud väga erinevaid ehitamiseks ei ole nõutav Muinsuskaitseameti ehitisi, mille heakord on üsnagi erinev, on väga ehmatav luba. Eelnõuga § 16 lg 5 punktiga 5 antakse lugeda, et edaspidi võib lagunenud, remontimata jne ehitisi võimalus teha säilitamiskohustusest leevendus tabada sundvõõrandamine. Juhime tähelepanu asjaolule, et muinsuskaitseala kaitsekorras. Eelnõus on sundvõõrandamisseaduse kohaselt saavad muinsuskaitsealal asuva ehitise sundvõõrandajateks olla riik ja KOV. Kuna maid, ehitisi ja sundvõõrandamise regulatsioon jäetud välja. asju võtab muinsuskaitse alla riik, siis võiks täpsustada, et sundvõõrandamine toimub riigi poolt sundvõõrandamisseaduses sätestatud korras. Siinkohal oleks õiglane, kui objekti säilimise eesmärgil sundvõõrandamise korral sätestataks ka sundvõõrandajale objekti korrastamise konkreetne kohustus, näiteks koos tähtajaga. Leiame, et muinsuskaitsealal asuvad ehitised, mis ei ole tunnistatud mälestiseks, ei peaks muinsuskaitseseaduse alusel olema sundvõõrandatavad. 61 4. Eelnõu toob kaasa uusi piiranguid just muinsuskaitsealal Antud selgitus/arvestatud osaliselt. 1) asuvate ehitistega seonduvalt: Kehtiv MuKS § 16 lg 2 sätestab, et • Uuena on eelnõus sätestatud muinsuskaitsealal asuva muinsuskaitsealal paikneva ehitise korrashoiu ehitise omaniku või valdaja kohustus ehitist säilitada (§ 30). ja säilimise tagab omanik või valdaja. Seega Kehtivas seaduses on see kohustus eraldi välja toodud on muinsuskaitsealal asuva ehitise mälestise omaniku või valdaja puhul. säilitamiskohustus ka kehtivas õiguses ja • Kui kehtiv MUKS keelab mälestise hävitamise ja tegemist ei ole uue kohustusega. rikkumise, siis eelnõu § 30 lg 3 keelab mälestise või 2) Muinsuskaitseala on kaitse all tervikuna. muinsuskaitseala rikkumise ja hävitamise. Juhime tähelepanu, et muinsuskaitsealal asuva • Uus ja ebamõistlikult koormav võib olla ka ehtise säilitamiskohustusest võib teha muinsuskaitsealal asuva ehitise, mis ei ole mälestis, leevenduse muinsuskaitseala kaitsekorras taastamise kohustus (§ 35), mis kehtivas seaduses puudutab (eelnõu § 16 lg 5) või lubada erisusi mälestiste omanikke. § 35 lg 3 kohaselt otsustab muinsuskaitse eritingimustega (eelnõu § 49 Muinsuskaitseamet mälestise ja muinsuskaitsealal asuva lg 4 p 1, 3). ehitise taastamiskohustuse ja -ulatuse. Seejuures korraldab 3) Eelnõu § 35 lg 3 ei ole ehitusseadustiku taastamist mälestise või ehitise omanik. Teeme ettepaneku viite lisamine vajalik. Eelnõu § 3 lg 2 on lisada lõike teise lause lõppu „vastavalt ehitusseadustiku selleisuline viide olemas. Eelnõu §-st 35 nõutele“. jäetud välja muinsuskaitsealal asuva ehitise Oluline muudatus on eelnõuga kavandatud vastutuse taastamiskohustus. peatükis. Kui kehtiva seaduse järgi on keelatud rikkuda 4) Muinsuskaitsealal Muinsuskaitseameti luba muinsuskaitsealal asuva ehitise järelevalve nõudeid, samuti nõudvad tegevused on sätestatud eelnõu § 66 nähti karistus ette loata konserveerimise, restaureerimise ja lg 1 ja 2 ning § 47 lg 1 ja 2. Loakohustuse uuringu eest, siis eelnõu kohaselt hakkab keeld kehtima seadmise eesmärk on tagada väärtuse kõigi loata tööde teostamisele, kui Muinsuskaitseameti luba säilitamine ning loakohustuse täitmise on nõutav ja seda nii muinsuskaitsealal kui ka kaitsevööndis. tagamine on ühe vahendina tagatud vastusega. Teeme ettepaneku, et ilma täiendava uuringuta, mis annaks Samasisuline nõue tuleneb kehtiva MuKS § vastuse, kui ulatuslikud on muinsuskaitsealal toimuvad loata 24 lg 1 ning luba nõudvate tööde ringi ei tööd ja mida nende keelustamine võib kaasa tuua laiendata. muinsuskaitsealal kinnistuid omavatele inimestele, seda piirangut võrreldes kehtiva seadusega ei laiendata. 5. Osade uute piirangute suhtes, mis hakkavad reguleerima Antud selgitus. Eelnõu ei laienda 62 muinsuskaitsealal asuvate ehitistega seonduvat, võib muinsuskaitsealal asuva ehitise suhtes kaitsekorras teha leevendusi. Eelnõu kohaselt jäävad varem Muinsuskaitseameti luba nõudvate tegevusi. kehtestatud muinsuskaitseala põhimäärused, kus ei olnud Muinsuskaitsealal asuva ehitise võimalik ette näha tulevasi piiranguid ja seetõttu teha konserveerimise, restaureemise või ehitamise vastavaid leevendusi, kehtima määramata ajani. Eelnõust ei nõuded määratakse muinsuskaitse selgu, kas keegi võib kuni kaitsekorra kehtestamiseni eritingimustega, mis võivad olla sisult ka otsustada leevenduste andmise. Kuna eelnõu toob kaasa leevedava iseloomuga. hulgaliselt täiendavaid piiranguid, mille osas võib teha Käsoleval ajal on Eestis 12 kaitsekorras leevendusi, siis teeme ettepaneku, et seaduses muinsuskaisteala, mille kaitsekorrad tuleb oleks märgitud aeg, mille jooksul peaks olema kaitsekorrad kehtestada eelnõus sätestatud korras. vastu võetud. Tegemist on mahuka ja aeganõudva menetlusega, millesse tuuleb kaastata erinevad osapooled. Seetõttu on selleks kuluvat aega raske ette näha. 6. Segadust tekitab, et eelnõus kasutatakse sarnaseid Osalislet arvestatud. Eelnõus kasutatakse termineid nagu „ehitiste kompleks“ (vt § 5) ja „ehituslik mõistet „ehituslik kompleks“. Samasugust kompleks“ (vt § 8 lg 4) ning kuna neid termineid pole ka mõistet kasutatakse EhS-s. mõistetena avatud, siis pole võimalik aru saada, mida seaduse ühe või teise sättega on soovitud öelda. Kuna ka ehitusseadustik kasutab terminit „ehituslik kompleks“ (andes ka selle sisu) ja muinsuskaitseseaduse rakendamisel tuleb arvestada ka ehitusseadustikus sätestatut, siis selline sarnaste ja defineerimata terminite kasutamine ainult eksitab. Segaduse vältimiseks võiks muinsuskaitseseaduses kasutada nendest terminitest ühte ja vältimaks segadust ehitusseadustikus (§ 3 lg 2) kasutatud ja defineeritud mõistega „ehituslik kompleks“ oleks mõistlik muinsuskaitseseaduses kasutada terminit „ ehitiste kompleks“ ja anda ka käesolevas paragrahvis selle mõiste definitsioon, näiteks: 9) ehitiste kompleks käesoleva seaduse tähenduses on mitme 63 funktsionaalselt koostoimiva hoone või rajatise kogum maastikul, mis üheskoos moodustavad ajaloolise kultuurmaastiku olulise struktuurielemendi. 7. Eelnõu § 11 lg 3- seaduse seletuskirja selgituse kohaselt Mittearvestatud. Kaitsevööndi kujutab kaitsevöönd endast puhverala kinnismälestise või täpsustamiseks puutub konkreetne esmärk. muinsuskaitseala lähemas või kaugemas ümbruses, mis peab tagama mälestise või muinsuskaitseala säilimise sellele sobivas kontekstis ning mälestise ja muinsuskaitseala vaadeldavuse. Lõike 3 selgituste kohaselt peetakse toetava keskkonna all silmas muinsuskaitseala vahetut ümbrust, mille hoonestamisel on mõistlik vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses, et tagada sujuv üleminek muinsuskaitsealalt seda ümbritsevale alale. Teeme ettepaneku väljendit kaitsevöönd täpsustada ka seaduses endas ja seaduse seletuskirjas täpsustada, mida on mõeldud väljendite „vahetu ümbrus“ (nt kaugus muinsuskaitseala piirist) ja „vaadeldavus“ all. 8. Eelnõu § 13 lg 2 p 1 kohaselt küsib Muinsuskaitseamet Antud selgitus. Mälestiseks või enne mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise muinsuakaitsealaks tunnistamise menetlusse menetluse algatamist sellekohast arvamust asukohajärgselt kaastakse menetluse eseme asukohajärgne kohaliku omavalitsuse üksuselt (edaspidi KOV). § 14 ja § 15 kohaliku omavalitsuse üksus lisaks eelnõu § sätestavad mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise 13 lg 1 alsule ka menetluse edasistes menetluseks avatud menetluse ning § 16 mälestiseks ja etappides eelnõu § 14 ja 15 sätestatud korras. muinsuskaitsealaks tunnistamise. Eelneva kohaselt saab KOV oma haldusterritooriumil paikneva võimaliku mälestise ja muinsuskaitseala kohta anda enne nimetatud menetluse algatamist arvamuse, avatud menetluses avaldatakse arvamust ja esitatakse vastuväiteid, kuid nende lahendamine on üksnes Muinsuskaitseameti pädevusse antud. Kõrvale on jäetud KOV, kelle haldusterritooriumil mälestis või muinsuskaitseala asub. Teeme ettepaneku 64 kaasata KOV mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetlusse selliselt, et enne objekti mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse tulemuste esitamist ministrile / Vabariigi Valitusele kooskõlastatakse KOV-iga menetluse tulem, milleks on õigusaktiga määratav kaitsekord (§ 16 lg 5). 9. Eelnõu § 15 lg 7 sätestab, et kui pärast avalikku Arvestatud. väljapanekut või avalikku arutelu muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti eelnõu oluliselt muudetakse, võib Muinsuskaitseamet avalikku väljapanekut või avalikku arutelu korrata. Teeme ettepaneku, et kui muudatused on olulised, tuleb avalikku väljapanekut või arutelu kindlasti korrata ja see kohustus peaks tulenema seadusest. 10. Eelnõu § 16 lõikes 5 loetletakse asjaolud, mis peavad Antud selgitus. Eelnõu § 16 lg 5 sätestab olema märgitud muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktis. muinsuskaitseala kaitsekorra sisunõuded. See Teeme ettepaneku, et märkima peab ka muinsuskaitseala hõlmab mh muinsuskaitseala piiri määramist suuruse st selle pindala suuruse ning selgelt sõnastatuna, ning kaitse alla võtmise põhjendusi ja kaitse mida konkreetselt kaitstakse, kui soovitakse tagada eesmärgi sõnastamist. muinsuskaitseala vaadeldavus, kaug- ja sisevaated ning silueti vaadeldavus. 11. Eelnõu § 17 lg 1 sätestab, milliste tingimuste olemasolul Antud selgitus. Eelnõu § 17 ei välista võib lõpetada mälestiseks olemise, kuid puudub muinsuskaitsealaks olemise lõpetamist. regulatsioon, millal võib lõpetada muinsuskaitsealaks Haldusorgan saab otsustada haldusakti olemise. Teeme ettepaneku märkida seaduses alused, mille kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse alusle olemasolul võib lõpetada muinsuskaitsealaks olemise. (HMS § 64 lg 2). 12. Eelnõu § 17 pealkirjaks on „Mälestiseks ja Antud selgitus/arvestatud osaliselt. Nii muinsuskaitsealaks olemise lõpetamine“. Praktikas võib üles mälestiseks tunnistamise kui kerkida vajadus muuta muinsuskaitseala piire või vähendada muinususkaitsealaks tunnistamise otsus on ala pindala. Leiame, et ka need võimalused peaksid olema haldusaktid. Haldusakti muutmise otsustab reguleeritud. haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. See on reguleeritud haldusementluse seaduse §-s 64. 65 13. Teeme ettepaneku sõnastada § 17 lõige 2 nii, et oleks Arvestatud/antud selgitus. Eelnõu § 17 lg 2 üheselt mõistetav: kas lõpetamise menetlusel peetakse sõnastatud: mälestiseks ja muinsuskaitsealaks silmas, et lähtuda tuleb §-dest 12 – 16 või ainult §-st 16. olemise lõpetamise menetluse suhtes Kui § 29 lõige 1 sõnastuse kohaselt kohaldatakse neid kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 12 -15 nõudeid seni avastamata või uurimata veealuse sätestatut. kultuuripärandi kaitseks, siis on arusaamatu, kuidas oleks Eelnõu § 29 lõiget 1 ja lõiget 2 tuleb lugeda võimalik täita sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõudeid koos. Lõikes 2 seatud kohustus on seatud veealuse kultuurpärandi säilimiseks, kui need on veel eesmärgiga, et oleks võimalik võtta tarvitusele avastamata. meetmeid seni avastamata või uurimata veealuse kultuuripärandi kaitseks. 14. § 46 lg 2 p 3 sätestab, et Muinsuskaitseameti luba on Arvestatud. nõutav maa sihtotstarbe muutmiseks, kui sellel asub arheoloogiamälestis või muinsuskaitseala. Seletuskiri selgitab, et arheoloogiamälestise puhul on väga oluline teada, kui nt karja- või põllumaad soovitakse muuta elamumaaks ning ennetada asjatut asjaajamist või mälestise rikkumist. Sama kehtib muinsuskaitsealade kohta, kus ajalooline krundistruktuur on üks kaitse kehtestamise põhjuseid. KOKS § 6 lg 1 sätestab ühe omavalitsusüksuse ülesandena korraldada ruumilist planeerimist. Kui omavalitsuse haldusterritooriumil kehtib üldplaneering (osaüldplaneeringud), milline on koostatud muinsuskaitse eritingimusi (kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga) järgides, Üldplaneering on omakorda Muinsuskaitseametis kooskõlastatud, mis tähendab, et üldplaneeringuga kooskõlas olev maa sihtotstarbe muutmine on Muinsuskaitseameti poolt mitmel korral juba heakskiidu (kooskõlastuse) saanud, siis Üldplaneeringu olemasolul on haldusmenetluse põhimõtteid mittejärgiv ja ülemäärane veelkordne loa küsimine sellises olukorras. Teeme ettepaneku täiendada § 66 46 lg 2 p 3 ja lisada lause lõppu „ ja selline sihtotstarbe muutmine ei vasta kohaliku omavalitsuse üldplaneeringule“. 15. Teeme ettepaneku § 46 lg 3 lisada juurde punkt 4 Osaliselt arvestatud ja antud selgitus. järgnevas sõnastuses: Eelnõu § 46 (uus lg 4) lisatud tööde loa nõude 4) Muinsuskaitsealusel kalmistul hauaplatsile haua puudumine ajaloomälestisest kalmistul haua kaevamisel, v.a. kui hauaplats on võetud kaitse alla kaevamisel. Tööde loa nõude säilitamine ajaloolisel, kultuurilisel või muul põhjusel ja selle on KOV-i kalmistu kasutamise eeskirjaga üle kinnitanud ka kohaliku omavalitsuse volikogu oma korratud kaitsealustel kalmistutel sama töö kalmistute kasutamise eeskirjas. tegemiseks ei ole põhjendatud. Kalmistuseaduse § 7 lg 5 sätestab: Kui kalmistu on tunnistatud kultuurimälestiseks või kui kalmistul asub kultuurimälestis või kaitstav loodusobjekt, lisatakse kalmistu kasutamise eeskirja muinsuskaitseseadusest ja looduskaitseseadusest tulenevad nõuded. Selle sätte alusel saab eeskirjadesse lisada kõik muinsuskaitselised nõuded, kuid KOV ei saa ministri käskkirjaga kaitse alla võetud kalmistut kinnitada. 16. Meie hinnangul on § 47 lg 1 p 1 sellises sõnastuses Arvestatud osaliselt. Need nõuded tagavadki ülemäära koormav. Kaitsevööndi eesmärk on seaduse eelnõu mälestise säilimise sobivas ja toetavas § 11 lg 2 kohaselt tagada kinnismälestise säilimine sobivas keskkonnas. Vaadeldavuse osas täiendatud ja toetavas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse ja seletuskirja. seda ümbritsevate, mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike objektide säilimise. Teeme ettepaneku, et olemasoleva ehitise ümberehitamisel, välisilme muutmisel ja lammutamisel on ülemäärane kaitsevööndis nõuda Muinsuskaitseameti luba. Sama lõike punkti 2 kohta palume täpsustada – kas kaitsevööndis seatakse piiranguid kõrghaljastuse, heki ja nt õunaaia rajamiseks? 17. § 52 lg 1 lubab kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal Mittearvestatud. Eelnõu koostajad on seda 67  konserveerida, restaureerida ja ehitada Muinsuskaitseameti kaalunud, kuid ehitusloal ja heakskiidetud ehitusprojekti järgi, kui ehitusprojekt on muinsuskaitseameti tööde loal on erinev nõutav ehitusseadustiku alusel või muinsuskaitse kontrolli ese ning need väljastatakse erinevas eritingimustega. § 46 lg 1 nõuab kinnismälestisel ja tööde tegemise etapis. muinsuskaitsealal konserveerimiseks, restaureerimiseks, ehitamiseks, kinnistu piiride muutmiseks ja mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise ilme või omaduste muul viisil muutmiseks Muinsuskaitseameti luba.§ 51 lg 3 kohaselt annab Muinsuskaitseamet veel enne ehitusprojekti koostamist muinsuskaitse eritingimused. Ehitamine toimub üldreeglina ehitusloa alusel, mille annab KOV. Haldusmenetluse koormuse normaliseerimiseks tuleb kõrvaldada dubleerivad tegevused muinsuskaitseseaduses endas ja ehitusseadustikuga. Teeme ettepaneku jääda muinsuskaitseseaduses ehitusprojekti heakskiitmise juurde. Jätta (ehitus)loa kohustus ehitusseadustikus sätestatu kohaseks. 18. Palju kõlapinda on leidnud otsus hakata riigi poolt Mittearvestatud. Toetuse ja hüvitise osaliselt hüvitama uuringute ja muinsuskaitselise maksmise võimalused lähtuvad riigieelarve järelevalvega seotud kulusid. Oleme seisukohal, et sellest on võimalustest. vähe, et hüvitatakse ainult osaliselt ja mitte üle teatud summa. Kuna tegemist on riigi poolt sätestatud kohustusega (uuring, järelevalve), siis peaks riik selle kulu avaliku huvi tagamiseks omanikule hüvitama täies mahus. 19. Eesti Omanike Keskliit 1. Arvestades asjaolu, et ca 80% mälestistest kuulub Antud selgitus. Mälestiseks tunnistamise eraomanikele, tuleks juba muinsuskaitse põhimõtetes (§2) menetluse osa on eksperdihinnnang, milles ära tuua olulise alusprintsiibina asjaolu, et riik toetab hinnatakse menetluse eseme kultuuriväärtus mälestiste omanikke ning mälestiste säilimine on ühiskonna ning hinnatakse avalikku ja erahuvi (eelnõu § ja omaniku ühiskohustus. Kuna Eesti on eraomandil rajanev 13 lg 4). ühiskond, siis selline täiendus aitab rõhutada õiglase Eelnõu § 17 lg 1 p 4 võimaldab mälestiseks muinsuskaitse filosoofiat – kui ühiskond avalikes huvides olemist lõpetada ka juhul, kui mälestiseks 68 kehtestab omandikitsendused, siis ühiskond hüvitab ka olev asi ei vasta enam riikliku kaitse sellest tekkiva lisakulu, sh eriti uute mälestiste kaitse alla eeldustele. See ei tähenda seda, et mälestis võtmisel. Kindlasti peab uute mälestiste kaitse alla võtmise peab olema hävinud. Mälestiseks olemise ettepanek sisaldama ka mõjude hinnangut, milliseid lõpetamise menetluse viib läbi lisakulusid mälestiseks olemine omanikule kaasa võib tuua Muinsuskaitseamet. arvestades mälestise seisundit ning riigi võimalusi nende lisakulude hüvitamiseks (§13,14). Mälestise kaitse all olemise lõpetamine (§17) peab olema võimalik ka juhul, kui sel ei ole enam mälestise tunnuseid (st mälestis ei pea olema ilmtingimata hävinenud). 2. Omanikel on uue seaduse suhtes ootused eelkõige selles, Arvestatud osaliselt. Eelnõu § 31 lg 1 et esiteks igasuguste lubade ja kooskõlastuste maht väheneks sõnastust muudetud. Eelnõu § 31 lg 1 ning lihtsustuks ja teiseks, et riik hüvitaks kohaselt saab mälestise omanik taotleda omandikitsendused nagu põhiseadus seda ette näeb ja millele toetust erinevateks tegevusteks: mälestise ja on korduvalt omandikitsendusi kehtestava seadusandja muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks, tähelepanu juhtinud õiguskantsler. Seaduslooja suhtumist ja remondiks, konserveerimiseks, eemale hoidmist oma hüvituskohustusest demonstreerib restaureerimiseks, säilimistingimuste ilmekalt eelnõu §31 sõnastus, mille kohaselt on riigil õigus tagamiseks ja taastamiseks. Uuringute ja ja mitte kohustus toetada mälestise omanikke mälestiste järelevalve hüvitamine on uus meede, mida säilimisel. Meie hinnangul on õiglane ja põhiseaduspärane kehtivas õiguses ei ole. Toetuse ja hüvitise kui riik (ühiskond), kes soovib mingi objekti säilimist maksmise võimalused lähtuvad riigieelarve avalikes huvides ja kehtestab selleks lisanõuded, hüvitab ka võimalustest. omaniku lisakulu, mis nendest nõuetest tekib. Vastav nõue Magistrikraadinõue jäetud välja. tuleb sätestada omaniku õigusena. Kui kolmandiku mälestiste seisukord on halb või avariiline, siis üksnes uuringute ja järelevalvega neid hooneid ei taastata! Eelnevast tulenevalt peab ka seaduses olema sätestatud, et riik kannab uuringute, eritingimuste väljastamise ning muinsuskaitse järelevalvega seotud kulud täies ulatuses (ja mitte osaliselt nagu §45, 57 sätestab). Kui riigil ei ole piisavalt rahalisi vahendeid mälestiste säilitamist toetada, 69 siis mitmete Euroopa riikide eeskujul tuleks minimaalselt omanike investeeringute osas rahva kultuuripärandisse kehtestada maksusoodustused ja tuludest maha arvamise võimalused. Samuti leiame, et pädevustunnistust taotlevale isikule magistrikraadi nõude kehtestamine (§65) tõrjub valdkonnast kõrvale paljusid spetsialiste ning selline turu ülemääraste nõuetega reguleerimine toob omanike jaoks kaasa pakkumise vähenemise ja tööde hinna kallinemise. 3. Demokraatlikus ühiskonnas peavad olema Mittearvestatud. Eelnõu ettevalmistamisel omandikitsendused vajalikud ning proportsionaalsed ja seda analüüsiti märkuses nimetatud teemat ja jõuti on rõhutanud korduvalt ka Riigikohus. Erinevad järelduselse, et aastatepikkust seaduse loakohustused muudavad omaniku jaoks tegevused rakendamise kogemust ei ole põhjendatud mälestisel omaniku jaoks aeganõudvamaks ja kallimaks. muuta. Teatistesüsteemi rakendamine Valitsuse tasandil on võetud vastu eesmärgid muinsuskaitsevaldkonnas tähendaks haldusmenetluse lihtsustamiseks ja isikute halduskoormuse võimalikku ohtu pärandi säilimisele ning vähendamiseks. Moodsas haldusõiguses on seetõttu ennetav loakohustus minimeerib mälestise loakohustus asendatud seal, kus võimalik riigi teavitamisega hävimise ohtu ja maksimeerib väärtuste kavandatavast tegevusest (näiteks ehitisteatise esitamine säilimist. Selline põhimõte sisaldub ka eelnõu ehitusloa asemel, teate edastamine majandustegevuse § 2 lg-s 3. Kui kahju kultuuripärandile on registrisse litsentsi saamise asemel jne). tehtud, siis on pärand rikutud või hävinud. Muinsuskaitseseaduses on lubade taotlemise haldusmenetlus Kultuuripärand on taastumatu selles võtmes läbi analüüsimata, lisaks võimaldaks ressurss.Ehitismälestised moodustavad 0,7% teavitamine kujundada positiivsemat suhtumist kõigist ehitisregistrisse kantud ehitistest. muinsuskaitsesse ning vähendaks ka muinsuskaitse ametkonna enda halduskoormust. Näiteks võiks §46 lg 2 ja §47 lg 2 mitmete tegevuste puhul asendada loa saamine teavitamisega. 4. Mälestise omanik peab ehitustegevuse plaanimisel Mittearvestatud. Eelnõu 71 lg 1 alusel suhtlema nii kohaliku omavalitsuse kui ehitusjärelevalve esitab kohaliku omavalitsuse üksus või riigi asutusega ning Muinsuskaitseametiga ning taotlema haldusorgan Muinsuskaitsemetile ehituseks erinevaid lubasid, läbi viima uuringuid ning kooskõlastamiseks haldusaktide eelnõud ja 70 palkama erinevaid järelevalveid. Haldusmenetluse nn ühe teatisekohustusega tegevuste lubamise, kui akna põhimõte, mida rõhutab ka uus ehitusseadustik, peab nende ese on seotud mäletise, tähendama seda, et kohalik omavalitsus ise peaks muinsuskaitsealal asuva ehitise jne. Eelnõu § muinsuskaitseametkonnalt vajalikud load ning nõusolekud 54 lg 2 ei pea muinsuskaitseseaduse kohast saama ja omanik ei pea alustama dubleeriva tööde luba taotlema, kui Muinsuskaitseamet haldusmenetlusega. Või siis alternatiivina on töö kooskõlastanud ning märkinud, et Muinsuskaitseameti luba hõlmab endas ka omavalitsuse tööde loa taotlemine ei ole nõutav. See on poolset kooskõlastust. Seda põhimõtet ei ole eelnõus võimalik juhul, kui Muinsuakaitseamet on rakendatud ning § 71 sätestatud ebamäärane saanud kooskõlastamisel hinnata vajalikus kooskõlastuskohustus tekitab küsimusi normi eesmärgist ja mahus tööde mõju mälestise jne säilimisele. rakendatavusest. Eelkõige on see rakendatav tööde puhul, kus ei ole vajalik põhiprojakti mahus ehistusprojekti koostamine tööde loa saamiseks või tööde puhul, kus tööde tegija pädevus ei pea olema tõendatud. 5. Leiame, et eelnõu peab rohkem diferentseerima Antud selgitus. Leevendused täpsustatakse muinsuskaitsealal loakohustuslikke tegevusi ning lubama muinsuskaitselala kaitsekorras. nende leevendusi võrreldes ehitismälestistega. Ulatuslikud muinsuskaitsealad linnasüdametes (Pärnu, Paide jne) põhjustavad omanikele olulist rahalist lisakulu ja ajakulu, kui soovitakse renoveerida oma kodusid, mis pole iseenesest ehitismälestised. Näiteks on tegu juhuslike nõukogude perioodi ehitistega selles alas või soovitakse muuta sellise majaümbruse haljastust. Muinsuskaitsealade piirangud on paljude omanike suhtes ülemäärased. §11 ei sisalda enam kaitsevööndi maksimumulatust, mis on Antud selgitus. Ka kehtiv Muks § 25 lg 3 ei vastuolus PS §32 mõttega, et omandikitsendused saavad sisalda kinnismälestise kaitsevööndi tuleneda seadusest. Vastasel juhul võib haldusorgan maksimaalset ulatust. Sätestatud on, et kehtestada muinsuskaitselisi piiranguid piiranguteta. kaitsevööndi moodustab 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist, kui 71  mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti. St võib ette näha ka kaitsevööndi kas väiksema või suurema ulatuse. Eelnõu § 11 on loobutud nimetamast 50 m, kuivõrd konkreetse mälestise kaitsevööndi ulatus ei saa tuleneda seadusest. Kaitsevöönd lähtub kaitsevööndi eesmärgist ning selle ulatus peab olema vajalik eesmärgi täitmiseks ja eesmärgi suhtes proportsionaalne. Kaitsevööndi ulatust kaalutakse mälestiseks/muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluses. Eelnõu näeb ette ka võimaluse, et kaitsevööndi võib jätta kehtestamata, kui selleks puudub vajadus (eelnõu § 11 lg 1). §13 lg2 p 3 on vastuolus põhiseadusliku võrdse kohtlemise Antud selgitus. Eelnõu § 13 lg 2 käsitleb põhimõttega. Kui suure arvu omanike teavitamine on isikute kaasamist enne mälestiseks või raskendatud, siis saab selle teavitamise asendada näiteks muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse teate avalikustamisega kohalikus ajalehes. algatamist. Puudutatud isikute arv 100 puudutab ainult seda etappi. Praktikas ei ole selliseid menetlusi palju ette näha, eelkõige saab see kõne alla tulla suure maa-ala, näiteks muinsuskaitseala korral. Kui mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise menetlus algatatakse kaasatakse menetlusse kõik puudutatud isikud eelnõu § 14 või § 15 ja HMS üldsätete alusel. Leiame, et §13 lg 6 sätestatud 24 kuuline haldusmenetluse Arvestatud. Eelnõu § 13 lg 6 jäetud välja, peatamise tähtaeg on liiga pikk ja koormav. eelnõu § 77 täiendatud. Muinsuskaitseametkond peaks suutma vajalikud toimingud teostada ühe aasta jooksul. §77 jätab üldse lahtiseks, kui 72 pikalt võib riik sekkuda omaniku või ettevõtja tegevusse oma peatamisaktsiooniga. §25-s leiutasu määrade kaotamine on halb näide omaniku Antud selgitus. Leiuautasude määrad ei ole või leidja õiguste vähendamisest seaduse tasemel ning kunagi olnud sätestatud seaduses. Eelnõu § 25 haldusvõimu volituste suurendamisest. lg 2 ja kehtiv MuKS § 33 lg 1 on samasisulised. §32 sõnastust tuleks täpsustada, sest omanik ei pruugi sageli Arvestatud. Asendatud „esimesel mälestisel alaliselt viibida, et ta saaks oma võimalusel“. teavitamiskohustust viivitamatult täita. §37 tuleb täpsustada, et juurdepääs tähendab juurdepääsu Mittearvestatud/antud selgitus. Eelnõu jalgsi ning autoga juurdepääs peab toimuma kokkuleppel koostajad ei pea võimalikuks seaduses omanikuga, samuti peab olema selgelt sätestatud, et sätesada, et kuidas (sh millise vahendiga) omanikul on õigus nõuda tasu mälestisega tutvumiseks, tuleb ligipääs tagada. Kui on sättes on kirjas näiteks hoonetes. „kinnismälestise juurde viivad teed ja rajad“, siis sõltub neid, mil viisl neil liigelda on võimalik. Eelnõu 37 lõikes 2 väljendatud „kinnisasja valdaja määratud ajal ja korras“ hõlmab ka tasu kehtestamise võimalust. Kuna kitsendused peavad olema ühiskonnas vajalikud ja Mittearvestatud. Maa sihtotstarve võib proportsionaalsed, siis miks on vaja luba maa sihtotstarbe mälestist pöördumatult mõjutada või muutmiseks - maa sihtsotstarve ei mõjuta kuidagi mälestise vastupidi, anda omanikule põhjendamatuid olemasolu või säilimist (§46 lg 2 p 3). ootusi. Näiteks arheoloogiamälestise maa sihtotstarbe muutmine põllumaast elamumaaks. Selle protsessi käigus sekkumine annab omanikule võimalikult vara teada, kas mälestisealune maa on elamumaana realiseeritav. §73 – kui kaitsekohustise teatist omanikule enam ei esitata, Antud selgitus. Eelnõu § 90 kohaselt jäävad siis vähemalt kultuurimälestiste registrist peavad olema enne käesoleva seaduse jõustumist antud nähtavad ka kitsendused ja nende leevendused, sh kaitsekohustuse teatises mälestise ja mälestise kaitsevöönd. kaitsevööndi kitsendustes tehtud leevendused, 73 mälestise hooldamiseks tehtavate tööde loetelu ning vallasmälestise säilitamise tingimused kehtima ulatuses, mis ei ole vastuolus käesoleva seadusega ning kuni neid ei muudeta käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. Kaitsekohustiseteatis on mälestise omanikule kättesaadav kultuurimälestiste registris. Eelnõu järgi sätestatakse leevendused ja kaitsevöönd kaitse alla võtmise õigusaktis. Eelnõu § 16 lg 2 kohaselt sätestatakse mälestiseks tunnistamise õigusaktis 1) mälestise nimetus, koosseis, asukoht ja maa-alalise objekti puhul selle piir; 2) mälestise liik või liigid ja kaitse alla võtmise põhjendus; 3) kui määratakse kaitsevöönd, siis selle eesmärk, piir ning kaitsevööndis asuvad kultuuriväärtuslikud objektid; 4) leevendused käesoleva seaduse § 46 lõigetes 1 ja 2, § 47 lõigetes 1 ja 2 ning § 58 lõikes 1 sätestatud tööde loa kohustusest, kui neid tehakse. Mälestiseks tunnistamise õigusakt toimetatakse kätte mälestise omanikule haldusementluse seaduse sätete alusel. Eelnõu § 73 lg 6 kohaselt kantakse kinnismälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndi ning arheoloogilise leiukoha asukoht riigi maakatastrisse. Mälestise leevendused ja kaitsevöönd on nähtavad kultuurimälestiste registrist, kaitsevöönd lingituna Maa-ameti vastavale 74  kaardirakendusele. §74 – seadus peab sätestama, et mälestise tähistamine Antud selgitus. Eelnõu § 74 lg 2 kohaselt toimub riigi kulul. korraldab mälestiste tähistamist Muinsuskaitseamet, st t riigi kulul. 20. Eesti Arhitektide Liit § 51 „Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse Mittearvestatud. Eelnõus sätestatud pädeva eritingimused“ – palume teist lõiget täiendada: (2) isiku regulatsioon tagab üldplaneeringu ja Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse detailplaneeringi muinsuskaitse tingimuste eritingimusi võib koostada vastavat kvalifikatsiooni omav koostajale piisava kvalifikatsiooni. Vajaduse isik ja koostamisse peab olema kaasatud kas arhitekti või korral peab pädev isik kaasma töö tegemisse planeerija kvalifikatsiooni omav spetsialist. Sama vastava eriala ja pädevusega spetsialiste, kui täiendus lisada ka määrusesse. tema kvalifikatsioon ei ole töö eripära tõttu piisav (eelnõu § 63 lg 6). suskaitseline järelevalve“ Mittearvestatud. Muinsuskaitselise EAL kordab oma varasemat seisukohta, et seadusesse on järelevalve eesmärk on kultuuriväärtuste vaja lisada eraldi paragrahv või § 56 täiendada lõiguga (4) – säilimine ja kaitse ning tööde teostamisel Projekteerija järelevalve ja sisustada see mõistliku sisuga. konkreetsel objektil lähtuvalt muinsuskaitse Kindlasti on projekteerija järelevalve vajalik nõuetest. Eelnõu koostajad on seisukohal, et Muinsuskaitseameti poolt kooskõlastatud ehitusprojekti järgi täiendavat järelevalvet ei ole tehtavate tööde puhul. Muinsuskaitseline järelevalve ei saa muinsukaitselisest aspektist seadusega vajalik asendada projekteerija järelevalvet. Arvame, et ette näha ning riik ei peaks tellija ja Ehitusseadustik ei ava viimast mõistet piisavalt või on jätnud projekteerija vahelisse suhtesse sekkuma. selle üldse tähelepanuta. Äsja kehtima hakanud EVS 932- 2017 Ehitusprojekt avab projekteerija järelevalve olemuse ja käsitleb seda ehitustöödega orgaaniliselt seotud projekteerija ülesannete hulka kuuluva ehituskonsultatsiooniteenusena. EALi arvates on see muinsuskaitselise objekti puhul kohustuslik töölõik. § 65 „Pädevustunnistuse taotlemine, andmine ja sellest Arvestatud osaliselet. Eelnõu § 65 lg 1 p 1 keeldumine“ EAL palub sõnastada ümber lõik (1) punkt 2) jäetud väja magistrikraadinõue. ja kaotada punkt 3): 2) tegutsenud soovitud tegevusalal 75  pidevalt vähemalt viis viimast aastat või läbinud soovitud tegevusalale vastava täienduskoolituse. Selgitus: viimane mõttekäik vastab Euroopa Kutsedirektiivist sätestatule ja on ka kutseandmise heale tavale kohane. Kas piisav töökogemus või haridus. Sama § lõige (3) soovitame eemaldada sõna: kõrghariduse. Samuti toetame Muinsuskaitseameti Ehitismälestiste Mittearvestatud. Selliseid märkuseid, nagu ekspertnõukogu ja Kultuuriministeeriumi Muinsuskaitse kirjaga kaasas, ei ole kumbki nõukogu Nõukogu 13.02.2018 märkuseid ja täiendusi saatnud. Muinsuskaitseseaduse eelnõu kohta, välja arvatud määruste kohta öeldu. 21. Tallinna Ülikool 1. § 4. Mõisted 3) arheoloogiline kultuurkiht on otsese Arvestatud. inimtegevuse tulemusena või kaasmõjul ladestunud pinnasekiht, sealhulgas inimluud; Väga suur osa Eesti pinnasest on mõjutatud inimtegevusest, aga ometi ei ole see kõik arheoloogiline kultuurkiht. Täpsem sõnastus oleks "... pinnasekiht, mis sisaldab arheoloogilisi leide" (vt ka kommentaar arheoloogilise leiu kohta). 2. § 21. Arheoloogiline leid (1) Arheoloogiline leid on Antud selgitus. Eelnõu § 21 lg 1 leiu mõiste maasse, maapinnale, ehitisse, veekogusse või selle katab inim- ja loomaluud kui need on leitud põhjasetetesse ladestunud või peidetud arheoloogiline, koos inimtekkeliste esemetega. sealhulgas ajaloolise, kunstilise, teadusliku või muu kultuuriväärtusega ese või esemete kogum, mis on vähemalt 100 aastat vana või seotud Teise maailmasõja või metsavendlusega ning millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Arheoloogilise leiu mõiste tuleb siin kindlasti üle vaadata, sest "ese" või "esemete kogum" on vaid väga väike osa arheoloogilistest leidudest. Või on MuKS eesmärgiks defineerida leiuna vaid seda osa, millele saab määrata 76  rahalise väärtuse? S.o kas nt keskkonna-arheoloogia objektid (sh looma- ja inimluud) ja töötlemisjäägid on tahtlikult välja jäetud? (3) Arheoloogilise leiu tuvastamisel esemete kogumina võetakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud eeldustele arvesse esemete leidmise konteksti, omavahelist seost ning terviklikkust, milles kõik esemed ei pea vastama vanuse eeldusele. Sõna "esemete" võib ära jätta või asendada "leidude kogumina" 3. § 22. Arheoloogiline leiukoht lg (1) ja (2) Antud selgitus. Eelnõu § 22 lg 1muudetud. Sõnad "arheoloogilised esemed" saab siin asendada nt "arheoloogilised leiud". Sama § 23 (3) 22. Tiia Välk § 1. Seaduse eesmärk Mittearvestatud. Õigus heale haldusele on Lisada sobivalt eesmärk Eesti õiguskorra osa ning põhiseaduse § 14 • eraisiku huvide ja avaliku huvi tasakaalustatus. kaitsealas. Selle järgimist tagavad Avalikust esindavad isikud ja eraisikud käituvad haldusementluse seaduse (HMS) normid. Sh erapooletult, õiglaselt ja mõistlikult. näiteks taandamise alused HMS § 10, • otsustajad ei juhindu riiklikest huvidest või menetlusosaliste kaasamine ja ärakuulamine poliitilisest survest. HMS § 35, § 40, haldusakti põhendamise Eesmärgi põhjendus: „Euroopa hea halduse tava eeskiri“ kohustus HMS 56 jmt. Haldusmenetluse kohane eesmärk on igati õigustatud üldregulatsiooni täiendab eelnõu 2 ptk, mis reguleerib riikliku kaitse kehtestamist. § 2. Muinsuskaitse põhimõtted Mittearvestatud. Selliste sätete lisamine Lisada seaduseeelnõusse sobivalt EHHTE põhimõte eelnõu §-i 2 ei ole vajalik, kuna sellised Artikkel 6 Otsuseid tehes tagab ametnik, et rakendatavad normid on õiguskorras juba olemas. Tegemist meetmed on proportsioonis taotletava eesmärgiga. Eelkõige ei ole muinsuskaitsevaldkonna spetsiifiliste hoidub ametnik kodanike õiguste piiramisest või neile normidega, vaid kohalduvad igasugusele nõudmiste esitamisest kui kõnealused piirangud või halduse tegevusele. HMS § 3 alusel võib nõudmised ei ole mõistlikus seoses eesmärgiga, mida haldusementluses piirata isiku põhiõigusi ja – 77 meetme abil taotletakse. vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi Artikkel 8 Ametnik on erapooletu ja sõltumatu. Ametnik ainult seaduse alusel. Halduse õigusakt ja hoidub igasugusest elanikke kahjustavast meelevaldsest toiming peab olema kohane, vajalik ja tegevusest ega rakenda sooduskohtlemist, mis tahes alustel. proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Halduse tegevus saab tugineda ainult seadusele ja peab olema sellega kooskõlas. § 4. Mõisted Mittearvestatud.– vt eelmine selgitus. Lisada mõiste piirang – mis tahes omandi vaba kasutamist Muinsuskaitseala definitsioon eelnõu §-s 6 piirav kohustus seoses muinsuskaitsealase tegevusega katab ka Rebala muinsuskaitseala. See sobib sõltumata sellest, kas kaasneb ehk ei kaasne otsene või nii linna- kui maamaastiku jaoks. Iga kaudne kulu või tegutsemis- või talumiskohustus omanikule. muinsuskaitseala on erinev ja igaühe jaoks ei Lisada mõiste 9) pärandmaastikuline (mälumaastik) ole mõistlik esitada eraldi definitsiooni. muinsukaitseala (Eestis ainsana olev Rebala muinsuskaitseala) on käesoleva seaduse tähenduses inimese ja looduse koosmõjul tekkinud pärandmaastik koos sellel asetsevate esemete ja keskkonnaga, millel on ajalooline, arheoloogiline, kultuuriline või esteetiline väärtus. § 12. Mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise Mittearvestatud. Eelnõu § 12 sätestab ettepanek miinimumnõuded ettepanekule, mille Ettepanek peab sisaldama: kolmandad isikud võivad teha Lisada sobivalt nõue Muinsuskaitseametile. Selliseid ettepanekuid • ettepanek peab sisaldama mõjuhinnaguid seoses esitatakse kogu aeg ning ei saa eeldada võimalike piirngutega. ettepaneku tegijalt selliste nõute täitmist. • Mõjuhinnangud peavad omanditele tekitatavastest Mälestiseks või muinsuskaitsealaks võimalikest kuludest olema põhjendatud numbriliselt tunnistamise menetluse viib läbi • Muinsuskaitseliste piirangute korral, mis eeldavad Muinsuskaitseamet, kes peab hindama kaitse kinnisomandi kasutamise piiranguid või võimlikke alla võtmise põhendatust ning avalikku huvi seatud erisusi nagu vaadeldavus, ehitamine, ja puudutatud isikute huve. (eelnõu § 13 lg 4) lammutamine puude istutamine jne korral nähakse sh kaalutakse seaduses sätestatd kitsendustest ette ettepaneku võimalus kaitsealal kinnistu osaliseks leevenduste tegemist. või täielikuks maadevahetuseks võrdväärsetel 78  tingimustel nagu pindala, kaugus olulisest asustatud punktis või keskusest nagu linn, teedevõrgu, ühistranspordi energiavarustuse ja heaolu rajatistest . § 13. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise Mittearvestatud. Mälestiseks või menetluse algatamine muinsuskaitsealaks tunnistamise asjaolusid, Lisada sõnad „igakülgseid mõjuhinnanguid sisaldavat“ ja kultuuriväärtus, avalik huvi ja erahuvi, „ettepanekuid muinsuskaitse eesmärkide realiseerimise kaalutakse mälestiseks tunnistamise vajaduseks maade vahetamise kohta“. menetluses (eelnõu § 13 -15). Enne mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamist kogub Muinsuskaitseamet igakülgseid mõjuhinnanguid sisaldavat teavet ning muinsuskaitse eesmärkide realiseerimise vajaduseks maade vahetamise ettepanekute kohta arvamusi: § 16. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamine Antud selgitus. Mälestiseks või Mälestiseks tunnistamise õigusaktis märgitakse: muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakt on Lisada sobivalt haldusakt, mis peab sisaldama põhjendusi o Omandi piirangutest tekkivate (HMS § 56, eelnõu § 16 lg 2 p 2, lg 3 p 2). omanikuhuvide riivet heastavad Eelnõu § 31 sätestab mälestise ja kompensatsioonid muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks, sh. maadevahetuse võimalikud ettepanekud ja remondiks, konserveerimiseks, otsuste põhjendamise kohustus. restaureerimiseks, säilimistingimuste Eesmärgi põhjendus. tagamiseks ja taastamiseks toetuse maksmise „Euroopa hea halduse tava eeskiri“ kohane eesmärk võimaluse. Eelnõuga on ettenähtud ka „Institutsiooni iga otsus, mis võib muinuskaitseseaduse alusel määratud ebasoodsalt mõjutada eraisiku õigusi või huve, peab uuringute ja muinsuskaitselise järelevalve sisaldama põhjendusi, kus on märgitud tegemiseks kantud kulude hüvitamine (eelnõu selgelt asjasse puutuvad asjaolud ning otsuse õiguslik alus, § 45 lg 2, 57 lg 3). on igati õigustatud. Lisaks Põhiseadusest tulenevad kohustused ning Riigikohtu lahendite selgitused. ( 5) Muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktis määratakse 79 muinsuskaitseala kaitsekord, milles märgitakse: Lisada sobivalt - Omandi piirangutest tekkivate omanikuhuvide riivet heastavad kompensatsioonid sh. maadevahetuse võimalikud ettepanekud § 30. Säilitamiskohustus Mittearvestatud. Toetuse osas vt eelmine Lisada sobivalt - punkt. Selgitame, et muinsuskaitsealal asuva - Mälestiteks ja muinsuskaitsealaks määramine ei või ehitise säilitamiskohustus ei ole absoluutne. toimuda ilma eraomandi kasutamise piirangutest või Selles võib teha leevendusi muinsuskaitseala kitsendustest tulenevat kompensatsiooni määramata. kaitsekorras (eelnõu § 16 lg 5 p 5) ning - Hooned, raiatised, millel on säilitamiskohustus, üksikjuhtumitel muinsuskaitse tingimustega kuid on hooned ja rajatised on kaotanud omanikule (eelnõu § 49 lg 4 p 3). Muinsuskaitseala osaliselt või täielikult kasutmisotstarbe, kaitsekord määratakse muinsuskaitsealaks kompenseerib Muinsuskaitseamet kõik omandiga tunnistamise õiguskatiga (eelnõu § 16 lg 5). seotud kasutamisotstarbest ja ulatust ületavad mis Kaitsekorras märgitakse: tahes kulud. 1) muinsuskaitseala nimetus ja piir; - Maastikulistel muinsuskaitsealadel, maastikulised 2) kaitse alla võtmise põhjendus ja kaitse pärandmaastikud nagu praegusel hetkel ainuke eesmärk; olemasolev Rebala Muinsuskaitseala, kaitse eemärgi 3) kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud täitmiseks koostatakse Muinsuskaitseameti poolt nõuded, sealhulgas vajadusel ehitamise vastav kaitsekorralduskava koos maastike tingimused ja muud kitsendused; inventariseeimisega, tagamaks maastike hooldamine 4) kaitsevööndi eesmärk ja piir; vaadete säilitamiseks. 5) leevendused käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud säilitamiskohustusest, § 46 lõikes 1, § 46 lõike 2 punktides 1 ja 3 ja § 47 lõikes 1 sätestatud tööde loa kohustusest, kui neid tehakse. § 31. Mälestise säilitamise toetamine Mittearvestatud. Mälestise ja Lisada sobivalt muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku - Avaliku huvi teostmiseks tehtvad mis tashes toetamise võimalused on sätestatud eelnõu §- piirangud ja kitsendused kompenseeritakse 31, mh on võimalik toetust taotleda 80  omanikule põhjendatud ulatuses. Toetuse andmise hooldamiseks ja remondiks (säilitamise kohustus tuleneb seadusest. tagamine). Lisaks nähakse eelnõuga ette - Muinsuskaitseala asuvate mäetiste hüvitamine uuringute ja muinsuskaitselise muinsuskaitseliste eesmärkide tagamiseks nähakse järelevalve kulude eest. ette võimalus omaniku ettepanekul vahetada olemas olevaid pindalasid või osa nendest mujal asuvate maadega võrdväärsetel tingimustel nagu pindala, kaugus olulisest asustatud punktis või keskusest nagu linn, teedevõrgu, ühistranspordi, energiavarustuse ja heaolu rajatistest - Nähakase ette, planeeritakse rahalised vahendid Antud selgitus. Alad ei ole võrdsustatatvad, võrdsetel tingimustel looduskaitsealadega kuna kitsendused on erinevad. maastikulistel muinsuskaitsealadel kaitse eemärgi täitmiseks sh. pärandmaastike hooldamisel-vaadete säilitamiseks Rebala Muinsuskaitsealal. § 35. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise Mittearvestatud. Ettepanek ei ole arusaadav. taastamiskohustus Lisada sõna „Toetatud „ - toetatud säilitamiskohustuse täitmata jätmises, mille tõttu mälestise, muinsuskaitsealal asuv ehitise või nendeosadeseisukord on halvenenud. § 51. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse Mittearvestatud. Üldplaneeringu ja eritingimused detailplaneeringu muinsuskaitse tingimused Lisada sobivalt on planeerimise protsessi osa. Nende eesmärk - Muinsuskaitse eritingimustes nähakse ette on tagada, et planeeritaval maa-alal muinsuskaitseala, kinnismälestiste või nende kavandatavad muudatused ei mõjutaks kaitsevööndi säilitamise ning vaadeldavuse tagamise oluliselt muinsuskaitseala või kinnismälestise nõuded ning omandi piirangute tulenevate kulude säilimist ega vaadeldavust, sealhulgas heastamine sh. ka meetmena võrdväärsete kaugvaadete säilimist ja silueti nähtavust ning maatükkide vahetused. kultuuriväärtuslike struktuurielementide - Muinsuskaitseamet koostab muinsuskaitseliste säilimine. 81  eritingimuste raames pärandmaastikulistele Hoolduskava koostamist reguleerib eelnõu § muinsuskaitsealdele kaitse/hoolduskorralduskava 41. Selle kohaselt on hoolduskava mälestise ja vaadete säilitamiseks ja maastike hooldamiseks muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise - koostatakse eelneva tegevuse kohta mõjuhinnang, tagamiseks koostatud kasutamis-, korrashoiu- mille osaks on eelarve , mis planeerib kulud ja ja hooldamisnõuannete kogum, mis arvestab kulude katteallikad mälestise või ehitise eripära. Hoolduskava sisaldab mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamiseks vajalike remondi- ja hooldustööde, selleks kasutatavate materjalide ja töövõtete sobivuse, asjakohasuse ja õigeaegse läbiviimise soovitusi, mis abistavad omanikku säilitamiskohustuse täitmisel. Hoolduskava väljastab vajaduse korral Muinsuskaitseamet. § 68. Muinsuskaitse korraldaja Mittearvestatud. Eelnõuga ei ole kavandatud Lisada sobivalt sõna „Kohalik omavalitsus“ ja täiendavalt kohaliku omavalitsuse üksustele täiendavaid (2) kohustusi panna. Kohaliku omavalitsuse 1. Muinsuskaitse tegevuse korraldajad on vastavalt üksused on kaasatud mälestiseks või pädevusele Kultuuriministeerium ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetlusse Muinsuskaitseamet ja „Kohalik omavalitsus“ ning koostööle Muinsuskaitseametiga eelnõu (2)Kohaliku omavalitsuse territooriumil on KOV § 71 kohaselt. muinsuskaitselise kultuuripärandi säilimisel eraomanike ning avaliku huvi tasakaalustatust taotlev esindaja. KOV valdavaks ülesandeks on välja selgitada kultuuripärandi kaitsega seotud: - mõjud; - läbi viia asjakohased põhjendatud tulemustega mõjuhinnangud; - selgitada välja hooldamist ja vaadete säilitamiseks vajalike pärandmaastike suurus muinsuskaitsealal, 82  teha ettepanekuid nende alalde hoolduse toetamiseks riiklikul tasandil - esindada KOV territooriumil kinnisvara omavate eraomanike kompensatsioonitaotlusi ja võimalikke maadevahetusi; - omal kulul, eeldades Muinuskaitseameti järgnevaid kompensatsioone, hankida seaduses nimetatud dokumentatsioon arvestades muinsuskaitselisi eritingimusi; 23. Eesti Mõisate Ühendus 1. Teeme ettepaneku § 37 osas lisada kommentaar, et Antud selgitus. Õuemaa mõiste on kasutusel (Kaido-Allan Lainurm) selguse huvides võiks olla õuemaa täpsemalt kirjeldatud. erinevates seadustes, kuid ühest definitsiooni Kuidas ära tähistada, kust lõpeb park ja algab privaatne ei ole. Eelnõu koostajad ei pea seda vajalikuks õuemaa, kui tegemist on mõisakoduga (mitte avalikes ega võimalikuks eelnõuga määratleda funktsioonides toimiva asutusega, kuna neid ei saa vaadelda arvestades paljude erisustega üksikjuhtumitel. päris koos)? Seletuskirjas seisab, et omanik võib küsida tasu Õuemaa määratlus lähtub sellest, kuidas ainult hoonesse pääsemise korral, kuid ka õemaal viibimine mõistlik inimene õuemaa mõistest aru saab on seotud täiendava talumiskoormusega, mis piirab omaniku ning hinnata tuleb ka konkreetset konteksti. vabadusi ja õigusi privaatsusele (näiteks oleme saanud Õuemaaks saab lugeda maaomaniku aktiivses mitmeid märkusi, miks meie koer koos meiega õuemaal kasutuses oleva maa – hoonete jm ehitiste lahtiselt viibib). Näiteks on meie peahoone kinnistu vahelise ja neid vahetult ümbritseva maa, sihtotstarve 100% elamumaa, kuid ükski ametnik ei käsitle samuti aiamaa, puuviljaaia, mesila jms. Ka seda elamuna. Ja lisaks peaks andma seadus siinkohal mõisapark võib see olla. Õuemaa piir ei pea täpsemad juhised, kas mõisapargile võib piirde ümber panna olema märgistatud, kuid see ei ole välistatud. ja väravad ööseks kinni? Vaja on ju kaitsta pargi inventari, Eelnõu § 37 lg-s 2 nimetatud kinnisasja valdja rajatisi ja erinevaid majandushooneid öiste kutsumata määratud aeg ja kord, kehtib ka õuemaa külaliste eest samadel alustel muude kodudega, mis on suhtes. Seletuskirja täiendatud. mälestiseks tunnistatud ja mis on MKA teadmisel nii päeval kui öösel kõigile suletud. Mõte on selles, et kui mõisakodude kohta ei ole sätestatud erisusi, siis peaks neid kohtlema sarnaselt muude mälestiseks tunnistatud kodudega. 2. § 56 käsitleb muinsuskaitselist järelevalvet. Siin võiks olla Mittearvestatud. Täienduskoolituse läbimine 83  lubatud teatud paindlikkus, et hoone omanik saaks teha ise üksi ei anna piisavat pädevust ehitusobjektil järelevalvet, kui ta on läbinud vastavasisulise täiendõppe. muinsuskaitselise järelevalve tegemiseks. Hetkel on nii, et täiendõppe läbimine ei anna selleks õigust, Eelnõu § 63 lg 5 sätestab, et isik ei või kui sul ei ole lisaks arhitekti, inseneri või ajaloolase haridust. pädeva isikuna tegutseda rohkem kui kolme Kuna järelevalve teostaja objektil igapäevaselt ei viibi, siis isiku juures. peab omanik suurema osa muinsuskaitselisest järelevalvest niikuinii ise ära tegema (juhul muidugi, kui omanik on huvitatud autentsusest ja heast tulemusest). Mina näiteks osalen hetkel EKA muinsuskaitse ja restaureerimise täiendkoolitusel, kuid luba eritingimuste koostamiseks või järelevalve teostamiseks MKA mulle ei anna (kuna TÜ ja EBS lõpetamine ning TLÜ doktorantuur ei anna selleks nende arvates piisavat haridust). Seetõttu võiks § 65 (reguleerib pädevustunnistuse taotlemist) anda mälestise omanikule teatud tingimustel õigused tegutseda vähemalt talle kuuluval mälestisel. Näiteks täiendades § 65 lõike 7 sõnastust „… piirata pädevustunnistuses isiku tegutsemisõigust lähtuvalt taotleja oskustest tetud liiki ja teatud materjalist mälestistega töötamisel või lähtuvalt mälestise kuuluvusest ja asukohast“. Näiteks võiks minu puhul olla lubatud Polli mõisale kuuluvatel mälestistel teostada muinsuskaitselist järelevalvet või koostada eritingimusi ja hoolduskavasid peale vastava EKA täiendkoolituse läbimist. Me ju kõik teame, et ehitusfirmades olevad pädevustunnistust omavad spetsialistid sageli ainult lubavad kasutada oma nime, aga kohal ei viibi, mis on palju suurem riskiallikas mälestiste säilimisele. 24. Ott Rätsep 1. Riigi ja KOV õigused, sh. riigiga seotud SA-d, tuleb Antud selgitus. Täpsemad toetuse andmise seadusega ära piirata. tingimused, sh nõuded taotlejale sätestatakse MKA riigitoetuste meetmest võtab toetusi ka riik ise. Nende seaduse alusel antavas rakendusaktis. SA-de ja muude riigiga või KOViga seotud isikute ring on 84  igal aastal olnud arvestatavalt suur ning selle võrra on eraomanikele, kellest paljudele on see ainus toetusmeede üldse, väljamakstavad toetused väiksemad. Soomlastel seevastu on seaduses toetuste jagamisel kehtestatud printsiip, et "omavalitsusele, riigile ja riigiga seotud asutustele muinsuskaitselistest kitsendustest põhjustatud kulusid ei korvata." (Laki rakennusperinnön suojelemisesta §13). Siin on silmas peetud ennekõike kultuuriajaloolise väärtuse säilitamise tagamist ja sellega seotud investeeringuid. Samuti on Soome omanikel õigus kasutada toetusi kahe aasta jooksul, meil aga ühe aasta jooksul. 2.Lisaks annab Soome seadus ettevõtlus-, liiklus- ja Antud selgitus. Muinsuskaitseseadus ei keskkonnabüroodele (tinglikult meie EAS, maantee- ja reguleeri tähtajalisi toetusmeetmeid, mille keskkonnaamet) võimaluse toetada ehitismälestiste aluseks on teised õigusaktid. omanikke. Eestis aga on eraisik vastavate ametite silmis abikõlbmatu. Ka soomlaste muuseumiamet (museovirasto) võib omanikele toetusi jagada. Teadaolevalt olid ka ERM ja Kääriku talu sõlminud lepingu, kus ERM võttis talu toetada. Seda jätkus siiski vaid kuni muuseumireformini 2013. aastal ja nüüd SA-na on ta kuuldavasti lepingu lõpetanud. Uus MuKS peaks taastama muuseumidele õiguse taolisi lepinguid, mis aitavad pärandit hoida, uuesti sõlmida. Samuti tuleks avada eraomanikele (füüsilistele isikutele) ka EASi ja Keskkonnaameti/KIKi jm. ametite vastavad toetused. 25. Eesti Planeerijate Ühing Lisada: § 108. Planeerimisseaduse muutmine Mittearvestatud. Ettepaneku tegemise õigus Planeerimisseaduse § 75 lõiget 1 täiendatakse punktiga ... on igaühel, sealhulgas kohaliku omavalitsuse järgmises sõnastuses: üksusel vastavalt eelnõu §-le 12. “...) vajadusel ettepaneku tegemine asja või maa-ala 85  mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise, mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise, muinsuskaitseala põhimääruse muutmise või täiendamise sh. piiride muutmise kohta." 26. Eesti 1) Palume sätestada muinsuskaitseseaduses, et muinsuskaitse Mittearvestatud ja antud selgitus. Maastikuarhitektide Liit eritingimusi projektile ja tegevuskavale võivad koostada Eritingimuste eesmärgiks on avaliku huvi pädevad spetsialistid, nagu see on sätestatud planeeringute kaitsmine (kultuuriväärtuse säilimine) ning eritingimustega seatakse avalik-õiguslikud puhul (eelnõu § 51 lg 2). tingimused mälestise säilimisele. Muinsuskaitse eritingimused on haldusakt haldusmenetluseseaduse § 51 lg 1 tähenduses. Eritingimuste väljastaja peab seega olema haldusorgan. Kehtiva muinsuskaitseseaduse järgi koostab muinsuskaitse eritingimused tegevusloaga isik mälestise omaniku tellimisel ning Muinsuskaitseamet kooskõlastab need. Eritingimused on oma eesmärgilt avalik- õiguslikud siduvad tingimused. Seetõttu on õiguslikult probleemne, et omanik tellib / ostab eritingimused endale eraõigusliku suhte raames. Kehtiv seadus annab võimaluse, et ka Muinsuskaitseamet võib eritingimusi koostada. Praktikas on nende osakaal väga väike ja selline kahene regulatsioon muudab eritingimuste andmise ja õigusliku tähenduse veel segasemaks. Eelnõuga muudetakse nii eritingimuste andmise korda, andjat kui ka eritingimuste sisu. Eritingimustest lahutatakse uuringute osa, mis jääb endiselt mälestise omaniku kanda. Eritingimuste sisuks jäävad konkreetsed tingimused mälestise säilitamiseks lähtuvalt soovitava töö sisust. 86  Lisaks õiguslikule selgusele tasakaalustab see, et muinsuskaitse eritingimused annab edaspidi riik, mälestise omaniku ja riigi õiguseid ning kohustusi. See on eelnõu koostamise üks lähtekohti. 2) Palume sätestada muinsuskaitseseaduses, et Mittearvestatud ja antud selgitus. 14- kultuuripärandiamet on kohustatud esitatud eritingimused päevane tähtaeg oleks poole lühem praegu läbi vaatama 14 päeva jooksul ning väljastama otsuse nende kehtivast ja planeeritavast tähtajast. Leiame, et kooskõlastamise või mittekooskõlastamise kohta. nii lühikest tähtaega ei ole võimalik seada. 3) Palume sätestada ka, et 14 päevase tähtaja möödumisel Mittearvestatud. Lähtuvalt selgitustest 26.1 loetakse läbivaatamiseks esitatud eritingimused ja 26.2 kooskõlastatuks. 87