Ministeeriumid
Meie 09.07.2018 nr 1.2-1/2370-1
Töölepingu seaduse ja töötervishoiu ja
tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu
väljatöötamise kavatsus
Esitame kooskõlastamiseks töölepingu seaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse
muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse.
Ootame väljatöötamiskavatsuse kohta tagasisidet hiljemalt 7. septembriks 2018.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Riina Sikkut
tervise- ja tööminister
Lisa: Töölepingu seaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu
väljatöötamise kavatsus
Lisaadressaadid:
Eesti Ametiühingute Keskliit
Eesti Tööandjate Keskliit
Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon TALO
MTÜ Teenusmajanduse Koda
Tööinspektsioon
Terviseamet
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
Eesti Puuetega Inimeste Koda
MTÜ Eesti Personalijuhtimise Ühing PARE
Eesti Advokatuur
Eesti Töötervishoiuarstide Selts
Eesti Töökeskkonnaspetsialistide Nõukoda
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
Integratsiooni Sihtasutus
Eesti Töötukassa
Liis Tõnismaa 6269 805
[email protected]
18.06.2018
Töölepingu seaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu
väljatöötamise kavatsus
I. Probleem, sihtrühm ja eesmärk
II. Hetkeolukord, uuringud ja analüüsid
III. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
IV. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
V. Regulatiivsete võimaluste mõjude eelanalüüs ja mõju olulisus
VI. Kavandatav õiguslik regulatsioon ja selle väljatöötamise tegevuskava
I. Probleem, sihtrühm ja eesmärk
1. Probleemi kirjeldus ja selle tekke põhjus
Majandus ja tööturg on pidevas muutumises. Rahvastikutrend on vähenev ja elanikkond on vananev.
Eesti vajab järjest rohkem tööjõudu. Töötajaid saabub EL riikidest ja kolmandatest riikidest. Töötatakse
töölepingu või muu lepingu alusel. Hoogustunud on võlaõiguslike lepingute alusel töötamine.
Tehnoloogia areng on muudatusi oluliselt kiirendanud ja loob uusi töötegemise võimalusi ning muudab
tänaseid töökohti. Täna ja mõõdetavas tulevikus tehnoloogia mitte ei asenda, vaid täiendab inimtööd.
Hinnanguliselt on rohkem kui pooled tänased algkooliealised lapsed täiskasvanuna hõivatud
töökohtadel, mida täna olemas ei ole. Töökohad muutuvad oskustemahukamaks, oskuste eluiga
lüheneb ning oskuste tasemest tulenev ebavõrdsus tööturul süveneb. Majanduse ja tööturu
muudatustega kohanemine nõuab valmisolekut poliitika kujundajatelt, tööandjatelt ja töötajatelt.
Täna on Euroopas veel ülekaalus traditsiooniline töösuhe. Samas uued tehnoloogiad ja IT-platvormid
muudavad organisatsioonide struktuuri ja toimimist, mis omakorda hägustavad traditsioonilisi töö
tegemise viise ning nõuavad rohkem paindlikkust ja autonoomsust, võrreldes senise traditsioonilise
töö tegemisega. Paindlikele töötamise vormidele on iseloomulikud ebatraditsioonilised tööajad ja
töötamiskohad või ebaregulaarne töötegemine. Välja on kujunenud erinevaid ning mitmetahulisi töö
tegemise viise, nt töötajate jagamine, töö jagamine, töö ajutine juhtimine, juhutöö, sh 0-tunni lepingud
ja töö-väljakutsel, IKT-põhine mobiilne töö, interneti platvormidel põhinev töö jne.
Paindlikud töövormid seavad küsimuse alla senised kohustused ja õigused traditsioonilises töösuhtes.
Kui traditsiooniliselt on tööd andev isik olnud vastutav töötegija heaolu eest, on see arusaam viimasel
ajal hakanud muutuma. Sobivate töötingimuste loomine ja seaduse nõuete täitmise järgimine tööd
andva isiku jaoks muutub üha keerulisemaks, kui töötegija teeb tööd endale sobival ajal ja sobivas
kohas.1
1.1. Tööleping ei võimalda piisavat paindlikkust tööaja, töökoha ega töösuhte kestuse osas,
soodustades seeläbi muude võlaõiguslike lepingute või töö tegemise vormide kasutamist ning
tööd tegevate isikute sotsiaalsete tagatiste vähenemist
Muutuvas töömaailmas soovivad töötajad ja tööandjad töösuhetesse üha enam paindlikkust ning
kasvab soov paindlikke töövormide kasutamiseks. Töölepingu seadus (edaspidi TLS) sisaldab küll
selliseid töö tegemise vorme nagu tähtajaline töö, osaajaga töö, kaugtöö ja renditöö, kuid on, tuleviku
töö väljakutseid arvestades, suhteliselt konservatiivne. Töö tegemise iseloomu arvestades on lisaks
1 ILO, 2016, Social contract and the future of work, http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---dgreports/---
dcomm/documents/publication/wcms_534205.pdf
1
TLS-le võimalik kokkuleppeid sõlmida ka võlaõigusseadusest lähtuvalt (nt käsundus- ja töövõtuleping).
Võlaõigusseadus annab pooltele suurema vabaduse omavaheliste kokkulepete sõlmimiseks kui TLS,
kuid ka vähem sotsiaalseid tagatisi2 töötegijale. Seetõttu on muu võlaõigusliku lepingu alusel töötajad,
võrreldes töölepingu alusel töötajatega, töö tegemisel vähem kaitstud.
Sageli otsustatakse käsundus- või töövõtulepingu või muu lepingulise suhte sõlmimise kasuks, kuna
TLS ei võimalda paindlikkust, mida töösuhte pooled soovivad. Näiteks võib töölepingu sõlmimise
takistuseks olla tööaja regulatsioon, kuivõrd TLS-i kohaselt tuleb töölepingus tööajas kokku leppida.
Samas on olukordi, kus tööandjal ei ole töö iseloomust tingitult igapäevaselt töötajale võimalik kindlat
töötundide arvu tagada ning töötajat on vaja tööle rakendada vastavalt vajadusele. Samuti võimaldab
tänapäeval tehnika töötada väljaspool kontorit ehk väljaspool tavapärast töötamiskohta. Nii on
võimalik töötajal soovi korral tööülesandeid täita paindlikult, valides ise töötamise koha ja aja. Sellisel
juhul on tööandjal keeruline kontrollida, kas töötaja täidab töö- ja puhkeaja ning töötervishoiu ja
tööohutuse nõudeid ning pigem otsustatakse kontorist väljaspool töötamist mitte soodustada.
Veel on käsundus- ja töövõtulepingute sõlmimine ajendatud TLS-is sisalduvast tähtajalise töölepingu
sõlmimise regulatsioonist. Üha enam on populaarsemaks muutunud lühiajaline töötegemine (nt
juhutööde tegemine sellise veebirakenduste kaudu nagu GoWorkABit3). Töötamine ühe tööandja
juures kestab sageli ainult ühe või mõne tööpäeva ning tööd tehakse erinevate tööandjate juures
vaheldumisi. Lühiajalist töötamist harrastatakse nii põhitööna kui ka põhitöö kõrvalt ja seda kas
vajadusest parandada majanduslikku olukorda või lihtsalt harrastuslikust huvist teha ja kogeda midagi
uut. Töötaja soovib kasutada paindlikke töötamise võimalusi ega soovi sageli ennast pikalt ühe
tööandjaga siduda. Kehtiv TLS regulatsioon sellist paindlikkust ei võimalda. Tähtajalise töölepingu
sõlmimine on eelkõige piiratud selle tõttu, et tähtajalise töölepingu saab sõlmida vaid ajutise
iseloomuga töö tegemiseks. Tööd, mida lühiajaliselt teha soovitakse, ei ole aga alati ajutise iseloomuga.
Samuti piiravad kehtivas õiguses kehtestatud tähtajalise töölepingu järjestikku sõlmimise ja
pikendamise reeglid regulaarselt lühiajaliste lepingute alusel töötamist. Seetõttu ongi pooltel lihtsam
sõlmida käsundus- või töövõtuleping. Nii saab lühiajaliselt teha erinevaid töid ja on võimalik sõlmida
piiramatult tähtajalisi lepinguid ning saavutatakse vajalik paindlikkus.
Lisaks, erinevalt töölepingu alusel töötamisest, ei kohaldu käsunduse ja töövõtu korral töö tegemisele
ka muud tööõigusest tulenevad sotsiaalsed tagatised, nagu töölepingu ülesütlemise kaitse, töötasu
alammäära nõue ega töötervishoiu ja tööohutuse nõuded. Samas võib tööaja, töökoha ja töösuhte
kestuse paindlikkuse taotlemise eesmärgil kunstlikult käsunduse ja töövõtu lepingu alla paigutatud
töötegija olla sisuliselt aga töötaja staatuses, kelle töötegemisele peaks kohalduma tööõiguslik kaitse.
Käsundus- ja töövõtulepingu sõlmimist mõjutavad ka maksuõiguse aspektid. Nii peab tööandja
töölepingu alusel töötava isiku puhul maksma sotsiaalmaksu reeglina vähemalt sotsiaalmaksu
kuumäära miinimumilt. Tööturu haavatavamate gruppide puhul võib tööandja erandina maksta
sotsiaalmaksu väljamakstavalt töötasult. Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 4 kohaselt tööandja ei pea
minimaalse sotsiaalmaksu tasumise kohustust täitma, kui töötaja saab riiklikku pensioni, kasvatab alla
kolmeaastast last või kolme või enamat alla 19-aastast last, on osalise või puuduva töövõimega isik4,
2 Sotsiaalsete tagatiste all on mõeldud nii sotsiaalkindlustust kui ka tööõigusest tulenevaid tagatisi (nt kaitse töölepingu ülesütlemisel,
töötasu alammäära nõue, töötervishoiu ja tööohutuse nõuded jms).
3
GoWorkaBit on lühiajaliste tööampsude vahendamise keskkond. Kasutajad saavad kasvõi iga päev leida endale sobival ajal ja kohas toimuva
tööampsu, millega uusi kogemusi saada ja lisaraha teenida. Ettevõtted leiavad endale kiirelt tööampsajad, juhul kui neil töökoormuse kasvu
tõttu abilisi tarvis läheb või mõni nende töötajatest näiteks haigeks jääb. GoWorkaBit tegutseb põhiliselt klienditeeninduse ja laonduse
valdkonnas. Koduleht: https://goworkabit.com/
4
Tööandja, kelle juures töötab vähenenud töövõimega töötaja (töötajale on määratud osaline või puuduv töövõime või vähemalt 40%-line
püsiv töövõimetus) saab Eesti Töötukassalt taotleda sotsiaalmaksu soodustust. Riik maksab töötukassa kaudu vähenenud töövõimega
töötaja eest sotsiaalmaksu endiselt selleks kehtestatud kuumääralt (2018. aastal on see 470 eurot). Tööandja maksab vähenenud
töövõimega töötaja eest sotsiaalmaksu palga osalt, mis ületab töötukassa makstud sotsiaalmaksu arvutamise aluseks olevat kuumäära. Kui
töötaja tegelik palk on kuumäärast väiksem (nt inimene töötab osaajaga), maksab töötukassa tema eest sotsiaalmaksu ikkagi arvestatuna
2
on õpilane või üliõpilane, on olnud enne tööle asumist aasta jooksul vähemalt kuus kuud töötuna arvel,
on 7- kuni 17-aastane töötaja ja haridustöötaja, kes töötab lühendatud tööajaga. Jupiti töötamisel on
tööotsad lühikesed ja sageli väikese tasuga, mis teeb tööandjale käsundus- ja töövõtulepingu
kasutamise majanduslikult tasuvaks. Samuti ei pruugi tööandja olla teadlik töölepingu alusel
sotsiaalmaksu erisuste rakendamise võimalustest.
Käsundus- ja töövõtulepingu puhul ei ole tööd andval isikul aga kohustust maksta sotsiaalmaksu
vähemalt sotsiaalmaksu kuumääralt. Siin maksab tööd andev isik sotsiaalmaksu üksnes väljamakstavalt
töötasult.
Seetõttu võib uute paindlike töövormide puhul osutuda murekohaks ka ligipääs sotsiaalkindlustusele.
Paindlike töövormide puhul on isik sageli tööga hõivatud jupiti ning lühiajaliselt, mistõttu on tema
sissetulekud väiksemad ja töötegija ei suuda täielikult või osaliselt täita vajalikke nõudeid
sotsiaalkindlustuskaitse saamiseks.
Ravikindlustuskaitse tekkimiseks tuleb isiku eest igakuiselt maksta sotsiaalmaksu vähemalt
sotsiaalmaksu kuumääralt, milleks on eelmise aasta 1. juulil kehtinud töötasu alammäär5. 2018. aastal
on sotsiaalmaksu kuumäär 470 eurot. Seetõttu on vajalik regulaarselt teenida teatud sissetulekut, et
töötajal tekiks õigus ravikindlustusele. Isik, kes saab kalendriaasta lõikes töötasu ebaregulaarselt, võib
olla sellest tingituna ka katkendlikult kaetud ravikindlustusega. Uued töövormid soodustavad üha
enam ajutist ja projektipõhist tööd, mistõttu on oodata, et isikute arv, kes ei ole pidevalt
ravikindlustusega kaetud, võib suureneda.
Viimaste aastate jooksul on järjepidevalt täiendatud ravikindlustuse regulatsiooni, et laiendada
kindlustuskaitset erinevatele sihtrühmadele ning muuta kindlustuskaitse saamine paindlikumaks. See
on tekitanud olukorra, kus erinevaid kindlustuse tekkimise aluseid on palju ning inimesetel on
keeruline leida olemasolevas süsteemis võimalus püsiva kindlustuskaitse saamiseks. Sellest tulenevalt
esitas Sotsiaalministeerium 2017. aasta märtsis Vabariigi Valitsusele memorandumi analüüsi ja
ettepanekutega tervisesüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks, mille üks osa hõlmas
ravikindlustuskaitse ulatust. Vabariigi Valitsusele esitati memorandumi raames ettepanek
ravikindlustussüsteemi lihtsustamiseks ja kindlustuskaitse laiendamiseks.
Sotsiaalministeerium koostöös Eesti Haigekassa ja Rahandusministeeriumiga analüüsib
ravikindlustuskaitseta inimeste kindlustuskaitse puudumise põhjuseid ja võimalusi tagada
ravikindlustuskaitse võimalikult paljudele isikutele. Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel on tellitud
analüüs, mille käigus selgitatakse, isikupõhistele andmetele tuginedes, välja Eestis elavate
ravikindlustamata ja ebaregulaarselt ravikindlustusega kaetud isikute arv ning kindlustuse
puudumise/olemasolu põhjused. Analüüsis kirjeldatakse võimalusi laiendada kindlustuskaitset
võimalikult paljudele inimestele ja tagada selle püsivus ning hinnatakse nende võimaluste teostatavust
ja rakendamist Eestis, sealhulgas rahalisi mõjusid maksulaekumisele ja ravikindlustuse eelarvele.
Analüüsi lõplikud tulemused ja ettepanekud esitatakse Vabariigi Valitsusele 2018. aasta sügisel.
Vanaduspensionile õiguse saamiseks on töötajal tööelu jooksul vaja koguda vähemalt 15 aastat
pensioniõiguslikku staaži. Ühe aasta pensioniõiguslikku staaži annab sotsiaalmaksu maksmine
vähemalt miinimumpalga aastasummalt6. Teisisõnu, ühe aasta pensionistaaži saamiseks peab isik
töötama aastas vähemalt 12 x miinimumpalga suuruse töötasuga. Pensionikindlustusstaaži
kuumääralt. Rohkem infot soodustuse kohta Töötukassa kodulehel: https://www.tootukassa.ee/content/tooandjale-ja-
partnerile/sotsiaalmaksu-huvitamine-vahenenud-toovoimega-inimese-eest
5 Olukorras, kus isik töötab mitme tööandja juures korraga, on sotsiaalmaksu kuumääralt tasumise kohustus ainult sellel tööandjal, kes
arvestab tulumaksu kinnipidamisel töötaja maksuvaba tulu.
6 2017. aastal 12x470= 5640 eurot. Pensionikindlustuse osa sellest 20%=1128 eurot (12x470x20%).
3
arvestamisel ei vaadelda iga kalendrikuud eraldi, vaid kalendriaasta kohta tehakse summaarne
arvestus.
Kui inimene maksab sotsiaalmaksu väiksemalt summalt, arvestatakse pensionistaaži
proportsionaalselt. Näiteks 6-kuusel töötamisel alampalgaga on vastava aasta pensionikindlustusstaaž
0,5 aastat. Teisalt kui inimene töötab näiteks ainult ühe kuu kalendriaastas ja saadud tasult makstud
sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa võrdub või ületab kaheteistkümnekordselt kuutasult makstud
sotsiaalmaksu, on tema pensionikindlustusstaažiks sel aastal üks aasta.
Ühel kalendriaastal saab pensionikindlustusstaaži koguda ühe aasta või vähem. Iga kalendriaasta kohta
kogutud pensionikindlustusstaažid liidetakse ja kui inimesel on neid vähemalt 15, on staažinõue
täitunud. Näiteks kui inimesel on kogunenud pensionistaaži 12 kuud 2014. aastast, 2 kuud 2015.
aastast ja 7 kuud 2016. aastast, siis on tal 2017. aasta alguseks kogunenud 1 aasta ja 9 kuud.
Seega, kui inimene on maksnud aastas sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa vähemalt töötasu
alammääralt, saab töötaja 12-kuulise töötamise eest ühe aasta pensionistaaži. Kui sotsiaalmaksu
makstakse vähem kui töötasu alammäär, ei kogu inimene 12-kuulise töötamisega ühte aastat
pensionstaaži. Kui töötamine on lünklik, võtab pensionistaaži omandamine rohkem aega.
Viieteistkümneaastane staažinõue ei ole siiski liiga pikk, et ka jupiti töötamist harrastav töötegija seda
tööelu jooksul täis ei suudaks teenida.
Isiku pensioni suurus sõltub ka makstava sotsiaalmaksu summast. See tähendab, et mida vähem on
makstud isiku kohta sotsiaalmaksu, seda väiksem on tema tulevase pensioni suurus. Lühiajaliste
töötamiste korral on töötasu sageli tagasihoidlik, mis seetõttu võib mõjutada ka töötaja tulevase
pensioni suurust.
Sotsiaalkindlustuse hulka kuulub ka töötuskindlustus, mis on kindlustatute ja tööandjate sissemaksetel
põhinev sundkindlustuse liik. Töötuskindlustushüvitise eesmärk on osaliselt kompenseerida inimesele
töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetulek.
Hüvitise saamise eelduseks on eelnev töötamine, mille eest saadud tasult on kinni peetud
töötuskindlustusmakse (kindlustusstaaži 12 kuud 36 kuu jooksul) ning sunnitud töötus.
Kindlustushüvitise suurus sõltub kindlustatu eelnevast sissetulekust – töötuskindlustushüvitise määr
esimese saja päeva jooksul on 50% eelnevast töötasust, alates 101. päevast on asendusmäär 40%.
Töötuskindlustushüvitise miinimumsuurus on 50% eelmise kalendriaasta ühe kalendripäeva töötasu
alammäärast.
Kindlustatu on töölepingu alusel töötav isik, sõltumata sellest, kas ta töötab kaugtööna, tähtajaliselt,
osalise tööajaga või renditööna. Samuti on kindlustatu teenistuja ja võlaõigusliku lepingu
(käsundusleping ja töövõtuleping) alusel teenust osutav isik. Eesti õiguses ei ole kindlustatu muuhulgas
füüsilisest isikust ettevõtja ja teenuse osutaja või kauba müüja ettevõtlustulu lihtsustatud
maksustamise seaduse tähenduses. Samuti puudub neil võimalus töötuskindlustussüsteemiga
vabatahtlikult liituda. Samas on füüsilisest isikust ettevõtjal õigus saada töötuskindlustushüvitist ja
tööturuteenuseid olukorras, kus ta on paralleelselt FIE-na tegutsemise ajal teinud palgatööd (nt
tööleping, võlaõiguslik teenuse osutamise leping) ja selle kaotanud. Hüvitise saamiseks
peab füüsilisest isikust ettevõtja tegutsemise peatama või hooajaline tegevus peab olema lõppenud.
Kuivõrd töötuskindlustusega on lisaks töötajale kaetud ka võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutav
isik, siis suurem osa tööd tegevatest isikutest on töötuskindlustusega kaetud. Ka 12-kuuse
kindlustusstaaži kogumine 36 kuu jooksul on piisavalt pikk aeg, et lühiajaliste lepingute alusel töötav
isik selle täis suudaks teenida. Küll mõjutab tagasihoidlik tasu jupiti töötamise korral isiku
töötuskindlustusehüvitise suurust.
4
Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel tellitakse 2018. aastal analüüs, mis annab sisendi uue
töötuskindlustussüsteemi mudeli väljatöötamiseks. Analüüsi eesmärgiks on leida Eestile optimaalseim
töötuskindlustushüvitiste mudel, mis ei tekita mitteaktiivsuse/töötuse lõksu, vähendaks vaesust ja
oleks vastavuses rahvusvaheliste standarditega. Esialgsed analüüsi tulemused selguvad 2019. aasta
kevadel.
Seega on järjest keerulisem kehtiva õiguse alusel võimaldada töötegemise paindlikkust ilma, et töötaja
sotsiaalkindlustuse kui ka tööõiguse kaitstuse tase väheneks. Nii võib paindliku töö tegija olla,
töölepingu alusel töötava isikuga võrreldes, halvemas olukorras. Selleks, et paindlike töövormide
rakendamisel oleks töötegijale tagatud sotsiaalsed tagatised, tuleb leida täiendavaid võimalusi
paindlike töövormide kasutamiseks TLS raames. Erinevad töötegemise võimalused ja viisid sunnivad
samas ka töötajat ennast tõsisemalt mõtlema sellele, kas tal on sotsiaalkindlustuse ja tööõiguslik kaitse
olemas või mitte, ning kui kaua ja kui suure tasu eest ta peab töötama selleks, et töötaja piisava
sotsiaalkindlustuse kaitseta ei jääks.
1.2. Platvormi vahendusel tööd tegeva isiku ebapiisavad sotsiaalsed tagatised ning vähene
teadlikkus platvormi vahendusel töö tegemise või „iseendale tööandjaks olemisega“
kaasnevatest sotsiaalsetest tagatistest
Tavapäraselt ei ole platvormi vahendusel töötegemist harrastav töötegija teadlik ega tunne ka piisavat
huvi, kuidas tema õigus pensionile, ravikindlustusele ja töötuskindlustusele kujuneb ning kuidas võivad
tema erinevad töömustrid mõjutada pensioniõigust, ravikindlustust või töötuskindlustust. Nii samuti
ei saa töötegija sageli aru, et tema töö tegemisele ei pruugi rakenduda ka muud tööõigusest tulenevad
sotsiaalsed tagatised, nagu töölepingu ülesütlemise kaitse või töötervishoiu ja tööohutuse nõuete
järgimine. Töötegija pahatihti eeldab, et tehes tööd seaduslikult lepingulises suhtes teisele isikule, on
talle ühtlasi tagatud piisavad sotsiaalsed tagatised. Eeldustes pettumisega võivad töötegijale kaasneda
olulised tagajärjed. Sotsiaalsete tagatiste puudumine mõjutab erinevate platvormide vahendusel
teenust pakkuvate7 isikute heaolu.
Tehnoloogia areng on muutnud mobiilirakenduste kasutamise igapäevaseks ning rohkem on hakatud
mõtlema võimalustele, kuidas traditsiooniliste teenuste pakkumist hõlbustada mobiilirakendustega.
Nii on saanud populaarseks töö tegemine erinevate platvormide vahendusel, näiteks Uberi8, Taxify jt
sarnaste platvormide vahendusel sõitjateveo teenuse pakkumine, Wolti9 kaudu kulleriteenuse
pakkumine ja Toitla catering teenuse pakkumine10. Pealtnäha on selline töötegemise viis paindlik ja
kaasaegne, kuid ka sellel töövormil võib olla mitmeid negatiivseid külgi.
Platvormi vahendusel teenuse pakkujaid võib olla mitut tüüpi. Esiteks on sellised füüsilisest isikust
teenusepakkujad, kes pakuvad platvormi vahendusel teenust põhitöö kõrvalt. Sellisel juhul saab isik
sotsiaalsed tagatised põhilisest töö tegemise suhtest. Samas on ka neid füüsilisi isikuid, kelle
põhitegevus on platvormi vahendusel teenuse pakkumine ning sellega teenitakse peamine sissetulek.
Seega võib öelda, et platvormi vahendusel füüsilise isiku töötamine ehk teenuse pakkumine võib olla
samaväärne tegevus kui töölepingu alusel tehtav töö. Mõlemal juhul, nii töölepingu alusel töötamisest
7 Platvormi vahendusel teenuse pakkumiseks saab lugeda sellist töö tegemise viisi, mille raames tehakse traditsioonilisi töid, kuid vastavaid
tööpakkumisi vahendatakse läbi mobiilirakenduse ehk koostööplatvormi ning koostööplatvormi kaudu valitakse välja tööd tegev isik, kes
peab järgima mobiilirakenduse seatud miinimumstandardeid teenuse osutamise osas. Näiteks on platvormi vahendusel teenuse
pakkumisega tegemist siis, kui platvormi vahendusel pakuvad autojuhid sõiduteenust ning platvormi kasutajad tellivad platvormi kaudu
platvormil esindatud autojuhtide teenuseid (nt Uber, Taxify).
8 Uber on mobiilirakendus, mille kaudu isikud pakuvad sõidujagamisteenust.
9 Wolti puhul on tegemist keskkonnaga, mille kaudu saab tellida toitu erinevatest restoranidest kas kulleriga koju toimetamiseks või kodus
söömiseks.
10 Toitla eesmärk on viia kokku kodukokad ja need, kes kodusest toidust huvitatud on. Kui esialgu vahendas Toitla kõikvõimalikke tellimusi
kodukokkadele, alates kiirtoidust kuni peolaudade katmiseni, siis tänaseks on põhirõhk ürituste toitlustamises ehk catering-teenuse
pakkumises.
5
kui ka platvormi vahendusel teenuse osutamisest, tekib aktiivne tulu, mis võib isikule anda tema
regulaarse sissetuleku.
Platvormi vahendusel teenuse osutamisest teenitud tasudelt ei ole sotsiaalmaksu maksmine ega
töötuskindlustusmakse kinnipidamine üheselt reguleeritud ning seetõttu võib isikul puududa ligipääs
sotsiaalkindlustusele ja töötuskindlustusele. See tähendab, et isikul puudub ravikindlustus ja
töötuskindlustus ning kui ta suurema osa oma tööelust osutab platvormi vahendusel teenust ning tema
teenitud tasult ei maksta tööjõu makse, ei kogu ta ka pensionistaaži, mis tähendab, et tal võib tulevikus
olla õigus ainult rahvapensionile. Selline praktika seab töötegija halba seisu nii praegu kui ka tulevikus.
Kuivõrd töölepingu alusel töötav isik saab sissetulekutelt juurdepääsu sotsiaalkindlustusele, siis isik,
kes teeb platvormi vahendusel püsivalt tööd, peaks olema töötajaga võrdselt koheldud.
Platvormi poolt on sageli ette antud, kui palju klient teenuse eest maksma peab. Arvestades kui palju
potentsiaalselt on ühes päevas (kui palju sõite saab teha nt 8 tunni jooksul) või kuus võimalik klientidele
teenust pakkuda, võib kokkuvõttes olla teenusepakkuja võimalus raha teenida üsna piiratud. Kuivõrd
teenitavad summad ei ole suured, siis pärast teenitavast summast platvormi vahendustasu ning
sotsiaalmaksu (33%), tulumaksu (20%) ja töötuskindlustusmakse (1,6% kindlustatu ja 0,8% tööandja
osa, kokku 2,4%)11 maha arvestamist saab teenuse osutaja kätte väga väikse summa. Seega võib isikul
väheneda motivatsioon platvormi vahendusel teenuse pakkumiseks ning platvormi ärimudel sellisel
kujul enam ei toimiks. Samas on tegemist paindliku võimalusega (lisa)sissetuleku teenimiseks ning
kindlasti ei tuleks platvormi vahendusel teenuse osutamist väga rangelt piirata.
Samuti tekib küsimus, kes peaks teenusepakkuja sissetulekust makse maha arvama. Traditsioonilises
töösuhtes teeb seda tööandja, kuid eelduslikult ei ole platvormi loojad ja haldajad valmis tööandja
ülesandeid selles osas enda peale võtma. Lisaks on platvormi haldajad enamasti välismaised
ettevõtjad, kelle Eestis tegutsemine sõltub suuresti siin valitsevast õigusruumist ning konkreetse
platvormi sobivusest sellesse õigusruumi. Seega võib platvormi haldaja kohustuste liiga range
reguleerimine viia selleni, et ettevõtja ei ole motiveeritud Eestis tegutsema ning platvormi ärimudel
enam ei toimi. Seega tuleb leida lahendus, kuidas võimaldada teenuse pakkujale sotsiaalkindlustus
platvormide vahendusel tegutsemist liigselt piiramata.
Sotsiaalkindlustuse saamiseks on platvormi vahendusel teenust osutaval isikul võimalik end
registreerida äriregistris füüsilisest isikust ettevõtjaks või asutada äriühing, nt osaühing. Füüsilisest
isikust ettevõtja peab kasumilt maksma tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni
süsteemiga liitunud füüsilisest isikust ettevõtja ka kohustuslikku kogumispensioni makset. Osaühingu
vormis ettevõtlusega tegelemisel on platvormi vahendusel teenuse osutamine füüsilise isiku aktiivne
tegevus ning palgatulult tuleb maksta tööjõumaksud (tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse
ning kohustusliku kogumispensioni makse, kui isik on liitunud kohustusliku kogumispensioni
süsteemiga). Samas ei pruugi osaühinguna tegutsev isik endale palgana väljamakseid teha ning sellisel
juhul on võimalik tööjõumaksud maksmata jätta.
Eraisikult eraisikule pakutavatelt teenustelt, sh platvormi kaudu teenust osutades, saadud tulu
maksustamise lihtsustamiseks on võimalik tulevikus kasutada ettevõtluskontot. Mikroettevõtluse
soodustamise ja mikroettevõtjate maksukäitumise parandamise eesmärgil on välja töötatud
ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadus, mis jõustus käesoleva aasta algusest. Nimetatud
seadusega lihtsustatakse füüsilise isiku teenuse osutamisest ja kauba müügist tekkiva maksukohustuse
täitmist. Selleks on kehtestatud maksustamise erikord, mille puhul toimub maksustamiseks vajalike
andmete esitamine ja maksukohustuse täitmine lihtsustatud viisil. Maksustamise erikorra
rakendamiseks tuleb maksumaksjal avada krediidiasutuses eriliigiline konto – ettevõtluskonto. Selle
konto kasutusele võtmist füüsilise isiku poolt loetakse taolise maksustamise erikorra valimiseks.
11 Töötuskindlustusmakse määra kehtestab järgnevaks neljaks kalendriaastaks Vabariigi Valitsus Eesti Töötukassa nõukogu ettepanekul.
6
Maksukohustuse täitmine toimub tulu saaja kontole laekunud vahenditest maksu osa (valdavalt 20%
laekunud tuludest) automaatse broneerimise ja maksuhaldurile ülekandmise teel. Halduskoormus on
viidud võimalikult madalale tasemele – maksumaksjal ei ole kohustust pidada
raamatupidamisarvestust ega esitada maksudeklaratsioone.
Ettevõtluskonto kaudu on platvormi vahendusel teenust pakkuva isiku tulu maksumäär 20%
kalendriaastas ettevõtluskontole laekunud summast, kui summa ei ületa 25 000 eurot, või 40%
ettevõtluskontole laekunud summast, kui summa ületab 25 000 eurot. Laekunud maks jaotatakse
tulumaksu, sotsiaalmaksu ja kogumispensioni makse osadeks (ettevõtlustulu lihtsustatud
maksustamise seadus § 8). Sellisel viisil on kindel, et isikule on mingil määral tagatud sotsiaalkindlustus
ning teenuse pakkuja kogub pensionistaaži. Samas ei pruugi ettevõtluskonto kasutamisel olla tagatud
ravikindlustuse olemasolu. Ravikindlustuse saamiseks peab ettevõtluskontole laekuma igas kuus
vähemalt 1300 eurot, arvestades, et 2018. aasta sotsiaalmaksu kuumäär on 470 eurot.
Eraisikul on ettevõtluskonto kasutamine juhusliku (ettevõtlus)tulu teenimisel kindlasti mõistlik, sest
ettevõtluskonto kasutamine toob kaasa sotsiaalmaksu ja kohustusliku kogumispensioni makse
tasumise, ehk see suurendab II samba pensionifondi sissemakseid, ja sealtkaudu teenitud tulu
võetakse arvesse ka sotsiaalmaksust sõltuvate hüvitiste maksmisel.12 Lisaks on platvormi vahendusel
teenust osutavale isikule tagatud võimalused sotsiaalsete tagatiste saamiseks füüsilisest isikust
ettevõtjana või osaühinguna tegutsemise ning teenitud tulult tööjõu maksmise näol. Samas on isik
vaba valima eeltoodutest endale sobiva viisi ning ei ole garanteeritud, et füüsilisest isikust ettevõtjana
või osaühinguna tegutsedes isik enda eest tööjõu makse ka tegelikult maksaks.
Maksu- ja Tolliamet teeb koostööd platvormidega (nt Uber), et koguda platvormi vahendusel teenuse
pakkumisel teenitud tasult tulumaksu. Samas ei ole platvormi vahendusel teenitud tasult kogutud
sotsiaalmaksu, vaid selle maksmise kohustus on jäetud isikule endale füüsilisest isikust ettevõtjana või
osaühinguna tegutsemise kaudu, samuti võimalusena kasutada tulevikus ettevõtluskontot.
Sotsiaalministeerium on aga seisukohal, et tulumaksu maksmise kõrvalt tuleb suuremat rõhku pöörata
ka tööjõumaksude maksmisele, kuivõrd tegemist on aktiivse tuluga sarnaselt töölepingulises suhtes
või teenuse osutamise lepingute alusel teenitava tuluga. Seega ei ole põhjendatud platvormi
vahendusel füüsilise isiku teenuse osutamisel teenitud tulu erinev kohtlemine.
Platvormi vahendusel teenuse osutamisel on samuti ebaselge, kas sellises õiguslikus töötegemise
suhtes kohalduvad tööõigusest tulenevad sotsiaalsed tagatised, nagu töölepingu ülesütlemise kaitse,
töötasu alammäära nõue või töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, ning kes on kohustatud tagama
nimetatud nõuete täitmise. Platvormid, mille vahendusel teenuseid osutatakse, end enamasti
tööandjaks ei pea ning täidavad vaid teenuse vahendaja rolli. Samas võib tuua näiteks Uberi, kelle
kohta on mitmeid kohtukaasuseid üle maailma, kus kohus on Uberi lugenud sõiduteenuse pakkujate
tööandjaks13. Tööandjal on aga kohustus tagada töötajale tööõigusest tulenevad töötingimused (nt
töö- ja puhkeaja ning töötervishoiu ja tööohutuse nõuded) ning maksta töötaja eest tööjõumaksud.
Samas on ka lahendeid, kus kohus on Uberit pidanud pelgalt vahendajaks14. Seega ei ole üheselt selge,
milline on platvormi vahendusel teenust osutava isiku ja platvormi pidaja vaheline õiguslik suhe ning
kas sellise suhte alusel peaksid olema teenust osutavale isikule lisaks sotsiaalkindlustusele tagatud ka
tööõiguslikud garantiid. Arvestades kui palju on erinevaid platvorme, sõltub konkreetse suhte
iseloomust, kas platvormi pidaja on tööandja ja kas teenust osutav isik on töötaja.
12 Info pärineb Maksu- ja Tolliameti kodulehelt: https://www.emta.ee/et/tulu-deklareerimine/ettevotlustulu/kasulik-teave/uber-voi-taxify-
autojuhtide-tulu-maksustamisest
13 Näiteks on Inglismaal 2017. aastal tehtud kohtuotsus, mille kohaselt Uber loeti sõidujagajate tööandjaks.
14 Näiteks 2018. aasta alguses Prantsusmaal kohtu esimeses astmes tehtud otsus, mille kohaselt Uber pakkus vahendusteenust, mitte
transporditeenust, mis tähendab, et Uber oli sõitjatega seotud vaid ärilepinguga, mida ei saa pidada töölepinguks.
7
Vähetähtis ei ole asjaolu, et sageli inimene ei pööra tähelepanu sellele, kas ja millised sotsiaalsed
tagatised tal on olemas, kuivõrd ta ei ole teadlik, kuidas neid saada. Platvormi vahendusel teenuse
osutamine on töötegemise viis, kus töötegija ei ole traditsioonilises töölepingulises suhtes, mis tagab
talle kogu sotsiaalsete tagatiste võrgustiku. Seetõttu tuleb platvormi vahendusel teenuse osutajal
tõsiselt mõelda oma sotsiaalse kaitse sisule ja ulatusele. Seda sageli ei tehta ning töötegija ei ole ka
teadlik näiteks võimalusest end registreerida füüsilisest isikust ettevõtjana või asutada osaühing ning
nende vormide kaudu sotsiaalkindlustuse saamisest. Ettevõtluskonto on ilmselt kõige lihtsam ja
selgem viis kõigile platvormi kaudu teenust osutavatele isikutele sotsiaalkindlustuse saamiseks.
Selleks, et inimeste teadvusesse jõuaks arusaam sotsiaalse kaitse olulisusest ja selle tagamise
võimalustest, tuleb teha täiendavat teavitustööd.
Seega näeb Sotsiaalministeerium antud hetkel parima lahendusena teadlikkuse tõstmist
sotsiaalkindlustuskaitse saamise võimalustest. Samas tuleb arvestada, kui tuleviku uued töövormid
asendavad üha enam traditsioonilist töösuhet, võib tekkida olukord, kus paljudele inimestele ei ole
tagatud sotsiaalkindlustus. Kui uute töövormide puhul tööjõumakse ei maksta, siis võib näiteks tekkida
olukord, kus paljud inimesed ei suuda välja teenida vajalikku pensionistaaži. Samuti kui suureneb
platvormi vahendusel teenuse osutajate hulk, kelle eest töötuskindlustusmakset kinni ei peeta, kes
võivad end registreerida FIE-na, asutada osaühingu või liituda ettevõtluskontoga, siis kehtiva süsteemi
järgi neil kindlustuskaitset ei teki. Eelduslikult platvormi vahendusel tööd tegevate isikute arv edaspidi
ka kasvab. Sellest tulenevalt on vaja tulevikus ühe lahendusena analüüsida, kas ja mis tingimustel tuleb
muuta liitumine sotsiaalkaitseskeemidega kohustuslikuks eesmärgiga tagada isikule piisav kaitse
vanaduse, haiguse ja töötuse vastu.
1.3. Tööandja ei kontrolli mobiilse töötaja tööaega ja –kohta ega saa tagada kõikide töökeskkonna
nõuete täitmist
Töökeskkond on viimaste aastakümnete jooksul muutunud. Töökeskkonna korraldust ettevõttes on
muu hulgas kujundanud tehnoloogia kiire areng ning inimeste muutuvad hoiakud, sealhulgas
suhtumine füüsilise töökoha olemasolusse.
Tööturule sisenevad uued põlvkonnad ootavad järjest paindlikumat töökorraldust ning otsivad
elukorraldusega kõige paremini sobivaid töötingimusi. Ettevõtte jaoks on vajaliku inimressursi
olemasolu tagamine tänasel tööturul aina keerulisem ning nõuab loovaid ja
töökeskkonnakorralduslikult paindlikke lahendusi.
Infotehnoloogiaga kaasnevaks nähtuseks ning kasvavaks trendiks nii era- kui avalikus sektoris on info-
ja kommunikatsioonitehnoloogiliste vahendite (IKT vahendite) abil kaugtöö võimaldamine, mis aitab
tööandjal leida ja hoida motiveeritud töötajaid. Kaugtööl on mitmeid positiivseid külgi, nagu kulude
kokkuhoid, töökohtade loomine äärealadel ja puuetega inimeste aktiivsem kaasamine tööellu. Töötaja
jaoks on kaugtöö mugav töötamise viis, mis võimaldab paremini ühildada töö- ja eraelu. Kaugtöö leviku
kasvu ja olulisust näitab ka Eesti Tööandjate Keskliidu ning Eesti Ametiühingute Keskliidu 2017. aastal
allkirjastatud kaugtöö raamleppe15, millega osapooled leppisid kokku kaugtöö tegemise soovituslikud
põhimõtted. Sotsiaalpartnerite hinnangul aitab kaugtöö tegemine suurendada ettevõtete tootlikkust
ja töötajate motivatsiooni, ent kaugtööd tuleb teha ohutult ja tervislikult.
Distantsilt töö korraldamine on järjest lihtsam ning võib väita, et täna ei ole ettevõtja jaoks enam valik
selles, kas kaugtöö kasutamist lubada, vaid selles, kuidas kaugtöö kasutamist parimal võimalikul viisil
korraldada. Samas teeb tööandjale muret, kuidas tagada ohutu töökeskkond juhul, kui töötaja täidab
15 Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Ametiühingute Keskliit. Kaugtöö kokkulepe. (2017). Kättesaadav: https://www.employers.ee/wp-
content/uploads/Kaugtoo_raam-final.pdf
8
kohustusi töökohas, mis on tööandja kontrolli alt väljas. Näiteks töötaja teeb kaugtööd kodus,
raamatukogus, kohvikus, ühistranspordis vms kohas.
Töötaja ja tööandja õigusi ning kohustusi töökeskkonnas reguleerib töötervishoiu ja tööohutuse
seadus (TTOS). Kaugtöö korral on tööandjal ja töötajal kohustus järgida kaugtööl TTOS nõudeid täies
mahus. Kaugtöö tegijale samaväärsete tingimuste ning töötervishoiu- ja tööohutusalase kaitse
tagamine rajaneb Euroopa sotsiaalpartnerite raamlepingus tunnustatud põhimõttel16, et kaugtöötajat
tuleb kohelda võrdselt teiste töötajatega ja kaugtöö tegemine ei saa olla teistsuguste töötingimuste
kehtestamise aluseks, samuti Euroopa Liidu tasandil tööohutuse ja -tervishoiu raamdirektiivi
89/391/EMÜ põhimõttel, et tööandja kohustus on tagada töötajate ohutus ja tervis kõikides tööga
seotud aspektides. Hoolimata sellest, et TTOS kannab edasi neid samu väärtusi, ei ole
üheksakümnendate aastate lõpust pärinev seadus suutnud kaasas käia muutunud oludega tööturul.
TTOS § 12 lõike 1 kohaselt peab tööandja tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas
tööga seotud olukorras. TTOS § 4 lõige 1 määratleb töökoha mõiste, sätestades töökohana ettevõtte
territooriumil või tööruumis paikneva töötamiskoha ja selle ümbruse või muu töötamiskoha, kuhu
töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel. Hulgaliselt
seaduse nõudeid kohaldub töökohale ja töökeskkonnale ega piirdu üksnes tööandja ettevõttega.
Tööandja peab kaugtöö puhul viima läbi töökeskkonna riskianalüüsi, mille raames hinnatakse riske
töötaja tervisele ja ohutusele ning koostama selle alusel tegevuskava; mõõtma töökeskkonna
ohutegurite parameetreid töötaja valitud kaugtöö keskkonnas; igal juhul kujundama ja sisustama
kaugtöö töökoha; tagama olmeruumide olemasolu ja vastavuse seaduse nõuetele (piisava suurusega
puhkeruum, riietusruum, koristus jms); korraldama esmaabi andmise kaugtööl jne. Selliseid nõudeid
pole tööandjal kohati võimalik ega mõistlik täita, kuna töökeskkonna tingimused võivad kaugtöö korral
olla muutlikud ning ettenägematud olenevalt töötaja valitud kaugtöö tegemise asukohast ja seal
valitsevatest tingimustest. Samuti pole otstarbekas nõuda tööandjalt tema vastutusalast väljas olevate
töökohtade ja selle alla kuuluvate olmeruumide olemasolu ja vastavust TTOS nõuetele, esmaabi
korraldamist jne.
Kehtiv õigus paneb tööandjale kohustused ja näeb ette vastutuse töökeskkonna ohutuse tagamata
jätmise eest, kuid ei võimalda reaalsuses neid kohustusi täita, kui tegu on kaugtööga. Tööandjal on
sageli keeruline kontrollida, milline on töötaja tegelik kaugtöö töökeskkond ning kas töötaja jälgib
töötamisel töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Reeglina ei ole kaugtööl töökoha ülevaatus ning
töötingimuste tagamine seaduses toodud ulatuses tööandja (ning Tööinspektsiooni) poolt võimalik ega
mõistlik.
Kui traditsiooniline töösuhe eeldab, et tööandjal on vahetu kontroll töötaja tegevuse üle, siis kodu-
kaugtöö puhul on selline kontroll oluliselt piiratud töötaja põhiõigusega kodu puutumatusele.
Ebaselgus on ka Tööinspektsiooni järelevalveõiguse osas – kas ja millistel tingimustel peab kaugtööd
tegeva töötaja töökohas Tööinspektsioon järelevalvet teostama. Tööandja ja Tööinspektsiooni
kontrollifunktsioon võib olla otstarbetu näiteks juhul, kui töötaja valib töötamiseks erinevad
keskkonnad (kohviku, rongi jne). Kaugtöö seab selged piirid kontrolliõigusele, mis omakorda tähendab,
et töötaja ise peab senisest enam pöörama tähelepanu sellele, et töö tegemise keskkond oleks talle
ohutu ega kahjustaks tervist.
16 Euroopa Liidu tasandi sotsiaalpartnerite sõlmitud raamkokkulepped, kogumik. Raamleping kaugtöö kohta, (2002), lk 46. Kättesaadav:
https://www.tooelu.ee/UserFiles/Sisulehtede-
failid/Teemad/Kollektiivsed%20t%C3%B6%C3%B6suhted/EL_sotsiaalpartnerite_raamkokkulepete_kogumik.pdf
9
1.4. Kolmandast riigist pärit välismaalase töötamisele ei kohaldu TTOSist tulenevad nõuded –
tööohutus ei ole tagatud ja välismaalase töötamine on tööandjale soodsam, võrreldes EL
liikmesriikide töötajatega
Kvalifitseeritud tööjõu ja oskustööliste puudumine Eesti majandusesektorites ning rändekriis Euroopas
on endaga kaasa toonud märkimisväärse välistööjõu kasutamise suurenemise, sealhulgas
kolmandatest riikidest Eestisse lühiajaliselt lähetatud isikute arvu kasvu meie tööjõuturul. 2017. aastal
registreeriti Politsei- ja Piirivalveametis 7516 isiku lühiajaline töötamine, neist 679 puhul kasutati
renditööd vahendavat ettevõtet, lähetatud töötajaid registreeriti 226. Välistööjõu kasv toob kaasa
olukorra, kus aina sagedamini töötavad kolmandatest riikidest lähetatud välismaalased Eestis
ebasobivates tingimustes ja ohutusnõudeid eirates.
TTOS on rakendatav juhul, kui töötaja töölepingule kohaldub Eesti õigus. Olukorras, kus isik töötab
ajutiselt Eestis kolmanda riigi ettevõtja ja Eesti residendist tellija vahel sõlmitud teenuse osutamise
lepingu alusel või on renditud Eestisse tööle kolmandas riigis tegutseva ettevõtja vahendusel, ei ole
isiku tööleping sõlmitud Eesti tööandjaga, vaid kolmanda riigi ettevõtjaga ning töötaja töösuhtele
reeglina ei kohaldu Eesti õigus. Nii ei kohaldu kõigile kolmandatest riikidest Eestisse tööle lähetatud
töötajate suhtes TTOSi nõuded, mis loob omakorda eelised kolmandate riikide kodanike ajutiseks
töötamiseks Eestis. EL õiguse põhimõtte kohaselt ei ole lubatud kehtestada eeliseid kolmandatest
riikidest pärit isikute töötamisele.
Kolmandast riigist pärit välismaalase Eestis töötamist ja elamist reguleerib riiklik sisserändepoliitika
peaasjalikult välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) kaudu. VMS lubab välismaalasel töötada
lühiajaliselt Eestis töölepingu või muu lepingu alusel. VMS § 185 lõige 1 kohustab töötamiseks antavas
tähtajalises elamisloas määrama kindlaks välismaalase Eestis töötamise tingimused, sealhulgas
vähemalt tööandja, töötamise koha ja töökoha.
Lisaks reguleerib VMS üksnes ettevõtjasiseselt töötamise või praktika eesmärgil üleviidud17 töötaja
töötingimusi. Muu hulgas kohaldatakse nimetatud töötajale Eestis kehtestatud töötingimusi töö- ja
puhkeaja ning töötasu osas. Ettevõtjasiseselt üleviidud töötajale kohaldatakse ka töötervishoiu ja
tööohutuse seadust. Seda ka siis, kui see on talle vähem soodne kui välisriigi seaduse sätted (VMS §
19019). Töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise tagab töötamise korral vastuvõttev üksus.
Töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid kohustab täitma ka Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste
seadus (edaspidi ELTTS), mille § 5 lg 2 kohaselt kohaldatakse lähetatud töötajale töötervishoiu ja
tööohutuse seadust. Lähetatud töötajale kohaldatakse töötervishoiu ja tööohutuse seadust ka siis, kui
see on talle vähem soodne kui välisriigi seaduse sätted. Lähetatud töötaja tööandja ja tellija või isik,
kelle juures lähetatud töötaja Eestis töötab, lepivad kokku, kes neist töötervishoiu ja tööohutuse
seaduse täitmise eest vastutab. Kui kokkulepet sõlmitud ei ole, vastutab töötervishoiu ja tööohutuse
seaduse täitmise eest tellija või isik, kelle juures lähetatud töötaja Eestis töötab. Tellijale kohaldatakse
töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumisel töötervishoiu ja tööohutuse seaduses vastutuse kohta
sätestatut (ELTTS § 5 lg 21). ELTTS tagab kaitse Euroopa Liidu liikmesriigist, Euroopa Majanduspiirkonna
liikmesriigist ja Šveitsi Konföderatsioonist Eestisse lähetatud töötajate puhul, kuid ei kaitse
kolmandatest riikidest Eestisse tööle lähetatud isikuid.
Ülaltoodust lähtuvalt võib kolmandast riigist ajutiselt tööle lähetatud välismaalane töötada Eestis
tervise ja ohutuse kaitseta. Välismaalased töötavad kõrvuti tööandja töötajatega samal territooriumil
või samas tööruumis või töötamiskohas, kuid neile ei pruugi olla tagatud võrdväärne kaitse tööandja
17 Ettevõtjasisene üleviimine on olukord, kus välismaalane viiakse töötamise või praktika eesmärgil ettevõtjasiseselt üle Eestisse väljaspool
Euroopa Liidu liikmesriiki paiknevast äriühingust Euroopa Liidu liikmesriigis paikneva äriühinguga samasse kontserni kuuluvasse
äriühingusse või äriühingu filiaali.
10
töötajatega ja EL riikidest tulnud töötajatega, kellele TTOS kohaldub. Kolmandatest riikidest tulnud
töötajad vajavad sarnaselt teiste töötajatega juhendamist ettevõtte töökorraldusest, töötervishoiu ja
tööohutuse nõuetest, tehtava tööga kaasnevatest terviseriskidest ja abinõudest nende vältimiseks.
Ohutusnõuetest mitteteadlik välismaalasest töötaja võib seada töökeskkonnas ohtu nii enda kui teiste
isikute elu ja tervise.
1.5. Ühisel töökohal võlaõiguslike teenuse osutamise lepingute alusel töötavate isikute tööohutus
ei ole tagatud
Muu kui töölepingu ehk võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel töötamine on üha laiemalt
kasutatav trend. EMTA andmetel töötas 2017. aastal võlaõigusliku lepingu alusel kuus keskmiselt 6,4%
töötajatest, 2008 -2013. aastal aga vahemikus 3-4% töötajatest.
Võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel töötav isik võib töötada koos teiste töötajatega
tööandja territooriumil või tööruumis. Võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegeval isikul ei ole tööandjat,
on vaid töö tellija, mistõttu tööandja kohutused selle isikute grupi ohutuse tagamisel puuduvad ning
näiteks töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamise lepingu raames teenust osutav füüsiline isik
peab enda ohutuse eest ise vastutama. Seega kehtib praegu olukord, kus võlaõigusliku lepinguga
teenuse osutaja, tegutsedes ühisel töökohal töölepinguga töötajatega, ei ole tagatud ohutu
töökeskkond, sh pole teavitatud ega juhendatud selle ettevõtte tegevusega seotud ohtudest ja
nendest hoidumise abinõudest. Juhendamise eesmärk on töötajale tutvustada ettevõttes kehtivaid
töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning töökeskkonna ohutegureid, mis võivad tema tervist
mõjutada ning ettevõttes rakendatavaid abinõusid tervisekahjustuse vältimiseks. Juhendamata
jätmine võib kaasa tuua tööõnnetusse sattumise või tervisekahjustuse. Ühisel töökohal töötav ja
ohutusnõuetest mitteteadlik töötegija võib seada töökeskkonnas ohtu nii enda kui teiste isikute elu ja
tervise.
Samuti peaks võlaõigusliku lepingu alusel töötav isik teavitama tema tööd korraldavat
tellijat/tööandjat oma tegevusega seotud ohtudest teistele kaastöötajatele. Samalaadne olukord on
kirjeldatud TTOS § 12 lõikes 8, mille kohaselt peab füüsilisest isikust ettevõtja teavitama töid
korraldavat tööandjat oma tegevusega seotud ohtudest ja tagama, et tema tegevus ei ohusta teisi
töötajaid.
2. Sihtrühm
Sihtrühmaks on töötajad ning tööandjad, kes vajavad töösuhetes rohkem paindlikkust. Kokku oli Eestis
2017. aastal hõivatuid 658 600, palgatöötajaid nendest 591 400 (89,8%). Paindlikud töövormid on
töötajate seas veel vähe levinud, näiteks osaajaga töötajaid oli palgatöötajate seas 2017. aastal 9,8%
(58 100 inimest) ning tähtajalise lepinguga töötajaid oli 2016. aastal 3%. Kaugtööd tegi 2015. aastal
20% töötajatest. Majanduslikult aktiivseid äriühinguid oli 2016. aastal Statistikaameti andmetel kokku
95 464, mittetulundusühinguid 30 948, sihtasutusi 768, riiklikke üksusi 244 ja kohaliku omavalitsuse
üksusi 2 371.
Samuti on sihtrühmaks Eestisse kolmandatest riikidest tööle lähetatud isikud ning töövõtu-, käsundus-
või muu võlaõigusliku lepingu alusel töötavad isikud, kelle tervis ei ole tööülesannete täitmisel
kaitstud. Politsei- ja piirivalveameti andmetel registreeriti 2016. aastal Eestis 1807 tähtajalist
töötamisluba kolmandatest riikidest töötajatele. Maksu- ja Tolliameti andmetel sai 2017. aastal
töövõtu- või käsunduslepingu alusel väljamakseid keskmiselt kuus kokku 35 300 isikut, moodustades
6,4% kõigist töötajatest.
3. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus
11
Muudatustega kaasajastatakse töösuhete ning töötervishoiu ja tööohutuse regulatsiooni, et see
vastaks töösuhte poolte vajadustele ja oleks kooskõlas muutuvate tööturu oludega. Paindlikum
töösuhete regulatsioon toetab töölepingu sõlmimist käsundus- ja töövõtulepingu kasutamise asemel.
I Muudatused võimaldavad kasutada suuremat paindlikkust töösuhetes töö tegemise aja, koha ja
töösuhte kestuse kokkuleppimise osas.
II Mobiilse töötaja töötervishoiu ja tööohutuse nõuded on tagatud ja vastavad IKT-põhise töö
iseloomule. Töötajal on piisav kaitse ning tööandjal on võimalik töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid
täita.
III Paindlike töötegemise vormide kasutaja on teadlik, kuidas töömuster võib mõjutada tema
sotsiaalsete tagatiste võrgustikku ning mis on tema võimalused sotsiaalse kaitse parandamiseks.
Paindlike töövormide harrastaja juurdepääs sotsiaalkindlustusele on paranenud.
IV Kolmandatest riikidest Eestisse ajutiselt tööd tegema lähetatud isikule kohaldatakse töötervishoiu
ja tööohutuse nõudeid.
V Ühisel töökohal võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel tööd tegevatele isikutele on tagatud
ohutu töökeskkond.
II. Hetkeolukord, uuringud ja analüüsid
4. Kehtiv regulatsioon, seotud strateegiad ja arengukavad
Seotud õigusaktid on töösuhteid reguleeriv töölepingu seadus, töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid
reguleeriv töötervishoiu ja tööohutuse seadus ning selle alusel kehtestatud määrused. Sotsiaalmaksu
ja ravikindlustusega seonduvat reguleerivad vastavalt sotsiaalmaksuseadus ja ravikindlustuse seadus.
Ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadus reguleerib füüsilise isiku poolt teenuse osutamise ja
kauba müügist tekkiva tulu lihtsustatud maksustamist.
Seotud strateegiadokumendid on Eesti Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja
Res Publica Liidu valitsusliidu aluspõhimõtted 2016-201918, mis näeb muuhulgas ette tööturgu ja
tööjõumakse reguleerivate seaduste uuendamise, lähtudes töösuhete muutunud olemusest. Vabariigi
Valitsuse tegevusprogrammi aastateks 2016-201919 punkti 2.14 kohaselt tuleb Vabariigi Valitsusele
esitada uuenenud töösuhete tingimuste analüüs ning ettepanekud ja sotsiaalsete garantiide
paindlikkuse suurendamise analüüs ning ettepanekud. Analüüsi ning ettepanekuid tutvustati Valitsuse
Majandusarengu Komisjonis 14. novembril 2017. aastal.
Lisaks Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile sisaldab konkurentsivõime kava „Eesti 2020“
tegevuskava aastateks 2016-202020 aktiivse tööturupoliitika mõju suurendamise ning rahastamise
jätkusuutlikkuse meedet, mille elluviimiseks on ette nähtud paindlike tööaja kokkulepete ja
mittepüsivate töö tegemise lepingute kasutamise analüüsi koostamine.
18
https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content-
editors/arengukavad/eesti_keskerakonna_sotsiaaldemokraatliku_erakonna_ning_isamaa_ja_res_publica_liidu_valitsusliidu_aluspohimotte
d_2016-2019.pdf
19 Kättesaadav veebilehelt: https://www.valitsus.ee/et/eesmargid-tegevused/valitsuse-tegevusprogramm-0
20
Kättesaadav veebilehelt: https://riigikantselei.ee/et/konkurentsivoime-kava-eesti-2020
12
Sarnaselt on heaolu arengukava rakendusplaani 2016-202021 punktis 1.1.2.4. tegevuseks paindlike
tööaja kokkulepete ja mittepüsivate töö tegemise lepingute kasutamise arendamine, mille ellu
viimiseks on ette nähtud analüüsi ja ettepanekute koostamine paindliku tööaja kokkulepete ja
mittepüsivate lepingute kasutamise vajalikkusest ning mõjust tööturu käitumisele.
Samuti on Kutsekoja juures tegutsev koordinatsioonikogu teinud OSKA raames ettepanekud avaliku
sektori eelarvest tehtavate hariduskulutuste otstarbekamaks kasutamiseks. Info- ja
kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas on eesmärgiks seatud aidata töötavatel (üli)õpilastel leida
paremaid võimalusi töötamise ja kooliskäimise korraldamiseks. Energeetika ja kaevanduse valdkonnas
on Sotsiaalministeeriumile pandud ülesandeks laiendada töötajate seaduslikke võimalusi osalise ja
paindliku tööajaga töötamiseks.
Lisaks märgitakse EL töötervishoiu ja tööohutuse strateegilises raamistikus aastateks 2014-2020, et
riikidel tuleb lihtsustada õigusakte, vähendada halduskoormust ja hinnata, kas kehtivad töötervishoidu
ja tööohutust käsitlevad õigusaktid on eesmärgile vastavad. Tagada tuleb toimiv nõuete täitmine
kõikides liikmesriikides ja ettevõtetes.22
5. Tehtud uuringud
Technopolis Group ja TÜ RAKE koostatud analüüs „Tulevikutöö – uued suunad ja lahendused“23, mis
käsitleb erinevaid tulevikutöö mõtestamisel olulisi töövorme.
Sotsiaalministeeriumi toimetis nr 1/2017 „Tööelu-uuring 2015“24, mis kirjeldab tööelu eri aspekte Eesti
organisatsioonides.
Rakendusuuringute keskus Centar. (2009). Kaugtöö Eesti organisatsioonides, juhtumiuuring.25
Siseministeeriumi tellitud rakendusuuring: „Eestisse seaduslikult sisserännanud välismaalaste
profiilide kaardistamine ning nende vastavus Eesti tööjõuturu vajadustele“ (2015).26
6. Kaasatud osapooled
Väljatöötamiskavatsus saadetakse arvamuse avaldamiseks Tööinspektsioonile, Terviseametile, Eesti
Töötukassale, Eesti Ametiühingute Keskliidule, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioonile TALO,
Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate
Assotsiatsioonile, MTÜ Teenusmajanduse Kojale, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti
Personalijuhtimise Ühingule PARE, Eesti Advokatuurile, Eesti Töötervishoiuarstide Seltsile, Eesti
Töökeskkonnaspetsialistide Nõukojale, Integratsiooni Sihtasutusele, Arenguseire Keskusele, Tartu
Ülikooli õigusteaduskonnale.
III. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
21 Kättesaadav veebilehelt: https://sm.ee/et/heaolu-arengukava-2016-2023
22 EL töötervishoiu ja tööohutuse strateegiline raamistikus aastateks 2014-2020 . Kättesaadav: http://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52014DC0332
23 Lõpparuanne kättesaadav veebilehelt: http://www.sm.ee/sites/default/files/content-
editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Toovaldkond/tuleviku_too_-_uued_suunad_ja_lahendused_l6pparuanne.pdf
24
Kättesaadav veebilehelt: https://www.sm.ee/sites/default/files/content-
editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/eesti_tooelu_uuring_2015.pdf
25 Kättesaadav: https://www.tooelu.ee/UserFiles/Uuringud/2009.04.01-Kaugt%C3%B6%C3%B6-Eesti-organisatsioonides-
l%C3%B5ppraport.pdf
26 Kättesaadav:
https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/Uuringud/Kodakondsus_ja_r2nne/2015_profiilide_uuringu_lopparuann
e.pdf
13
7. Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Avalikkuse teavitamine JAH
Rahastuse suurendamine EI
Mitte midagi tegemine ehk olemasoleva olukorra säilitamine JAH
Senise regulatsiooni parem rakendamine JAH
Muu (palun täpsusta) EI
7.1. Kaalutud võimalike mitteregulatiivsete lahenduste võrdlev analüüs
Avalikkuse teavitamine
Üheks lahenduseks on avalikkuse teavitamine töösuhte paindlikumaks muutmise võimalustest, mida
olemasolev regulatsioon juba täna võimaldab, aga mida tegelikult ei kasutata. Samuti on töötervishoiu
ja tööohutuse nõuete osas võimalik teha teavitustööd selgitamaks, kuidas rakendada töökeskkonnaga
seonduvat paindlike töövormide puhul.
Siiski on TLS ja TTOS regulatsioon pigem jäik ega võimalda uusi töövorme rakendada soovitud määral.
Olemasolevad võimalused ei ole piisavad, et tagada paindlikkust ja sellele vastavat kaitset, mida
tänapäeval töösuhetes vajatakse.
Samas on teadlikkuse tõstmisega võimalik parandada sotsiaalkindlustuse olemasolu platvormi
vahendusel töö tegemisel ehk iseendale tööandjaks olemisel. Sellisel viisil töö tegijatele on
võimaldatud registreerimine füüsilisest isikust ettevõtjana, osaühingu loomine või ettevõtluskonto
kasutamine. Siiski ei ole inimesed alati teadlikud, kuidas väljaspool töölepingulist töösuhet ja mitte
otseselt ettevõtlusega tegeledes on võimalik endale sotsiaalkindlustust saada. Seetõttu on vajalik
avalikkuse teavitamine võimalustest sotsiaalsete tagatiste saamiseks platvormi kaudu teenuse
osutamisel.
Mitte midagi tegemine
Regulatsiooni muutmata jätmisel ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki. Olemasolev
regulatsioon ei anna piisavalt võimalusi paindlike töövormide kasutamiseks, kuid praktikas soovitakse
neid üha enam kasutada. Mitte midagi tegemine võib seega tuua kaasa olukorra, kus suurema
paindlikkuse saavutamiseks hoitakse pigem kõrvale seadusest tulenevate nõuete täitmisest. Seeläbi
võib suureneda käsunduslepingute ja töövõtulepingute sõlmimine ja tõusta deklareerimata töö määr.
See toob omakorda kaasa töötaja sotsiaalse kaitse taseme languse. Töötervishoiu ja tööohutuse
nõuete täitmise osas mitte midagi tegemine ei taga kaugtöö puhul töötaja kaitset, kuna kontorist väljas
töötamisel töötervishoiu ja tööohutuse tagamisele enamasti tähelepanu ei pöörata27.
Senise regulatsiooni parem rakendamine
Olemasolev regulatsioon ei paku töösuhetes ega töötervishoiu ja tööohutusnõuete osas piisavalt
paindlikke võimalusi, seetõttu ei ole kasu ka regulatsiooni paremast rakendamisest.
7.2. Järeldus mitteregulatiivse lahenduse sobimatusest
Sotsiaalministeerium on seisukohal, et eelnevalt kirjutatud probleeme ei saa lahendada avalikkuse
teavitamisega, senise regulatsiooni parema rakendamise ega mitte-midagi-tegemise kaudu. Kõige
kohasem lahendus on olemasoleva regulatsiooni muutmine eesmärgi saavutamiseks vajalikus
ulatuses.
IV. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
27 Kaugtöö Eesti organisatsioonides, juhtumiuuring. Centar. (2009). Kättesaadav: https://www.tooelu.ee/UserFiles/Uuringud/2009.04.01-
Kaugt%C3%B6%C3%B6-Eesti-organisatsioonides-l%C3%B5ppraport.pdf
14
8. Välisriigid, mille regulatiivseid valikuid probleemi lahendamiseks on analüüsitud või on kavas
seaduseelnõu koostamisel analüüsida (koos põhjendusega)
Töölepingu seaduse muudatuste koostamisel on kavas analüüsida järgmiste välisriikide kehtivat õigust:
Rootsi, Soome, UK, Läti, Leedu, Holland. Nimetatud riikide seas on neid, kes on Eestile sarnase
õigussüsteemiga ning ka neid, kes on paindlikke töövorme oma õiguses reguleerinud.
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatuste koostamisel on tutvutud Suurbritannia, Iirimaa,
Ungari, Hollandi, Poola, Kreeka, Sloveenia, Läti ja Soome õiguse ning praktilise rakendamisega.
Euroopa Liidu liikmesriikides kasutatavad lahendused töötervishoiu ja tööohutusnõuete osas
varieeruvad, kuid reeglina vastutab tööandja ka kaugtöö puhul ohutu töökeskkonna tagamise eest.
Näiteks Suurbritannias ja Iirimaal on tööandjal kohustus teha kaugtöö töökeskkonna riskihindamine,
saamaks kinnitust, et töökoht vastab kõigile nõuetele28. Tööandja vastutab sealjuures tema poolt
töötaja käsutusse antud seadmete ohutu kasutamise eest.29 Ungaris näeb töötervishoiu ja tööohutuse
seadus ette, et tööandja peab enne töötaja kaugööle lubamist veenduma, et kaugtöö koht (nt kodu)
vastab töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele. Töövahendite võimaldamine on kokkuleppel töötaja ja
tööandjaga ning juhul, kui vastav kokkulepe puudub, on töövahendid tööandja vastutusel30. Nii
Hollandis, Poolas, Kreekas, Sloveenias kui Lätis ei näe töötervishoidu ja tööohutust reguleeriv seadus
ette erisusi kaugtöö tegemisel, mistõttu vastutab tööandja ka kaugtöö korral selle eest, et töökeskkond
on töötaja tervisele ohutu. Sloveenias tuleb kaugtöö tegemisest informeerida Tööinspektsiooni, kes
võib kaugtöö keelata, kui see on ohtlik töötaja tervisele.31
Riikide töötervishoidu ja tööohutust reguleerivatest õigusaktidest saab tuletada asjaolu, et kaugtöö
puhul on töötervishoiu ja tööohutuse nõuded paindlikumad ning rakendatavad mõistlikkuse
põhimõtet järgides. Näiteks Ühendkuningriikide töötervishoiu ja tööohutuse seadus eraldi nõudeid
kaugtöö korral ei sätesta, kuid sisaldab üldsõnalist sätet, mis ütleb, et tööandja kohustus on tagada
töötajate tervis, ohutus ja heaolu, kui see on mõistlikult teostatav32. See põhimõte on käsitletav ka
kaugtöö kontekstis ning annab aluse tõdemiseks, et teatud seadusest tulenevate töötervishoiu ja
tööohutuse nõuete täitmine on tööandja poolt kaugtöö korral ebamõistlik. Sarnast lähenemist on
kasutatud ka Soome töötervishoiu ja tööohutuse seaduses, milles on kirjeldatud tööd, mida tehakse
töötaja või mõne muu isiku kodus ja mille puhul arvestatakse, et tööandjal on piiratud suutlikkus
mõjutada tööd ja töötingimusi ning kõikide töötervishoiu ja tööohutusnõuete tagamist (sh töökoha
sisustamine ja kohandamine, riskianalüüs, esmaabi korraldus, töökeskkonnast tulenevate ohutegurite
maandamine).33
28 Health and Safety at Work etc. Act 1974, part 2, General duties, lõike 1: „It shall be the duty of every employer to ensure, so far as is
reasonably practicable, the health, safety and welfare at work of all his employees“. Kättesaadav:
https://www.legislation.gov.uk/ukpga/1974/37
29
K. Künnapas. Kaugtöö aktuaalseid probleeme. Juridica, 2014, nr 4, lk 279-290
30 https://resourcecentre.etuc.org/linked_files/documents/Framework%20agreement%20on%20telework%20EN.pdf
31 Töötervishoiu ja tööohutuse nõuandva komitee liikmete kirjavahetus (ei ole avalikult kättesaadav)
32 Health and Safety at Work etc. Act 1974, part 2, General duties, lõike 1: „It shall be the duty of every employer to ensure, so far as is
reasonably practicable, the health, safety and welfare at work of all his employees“. Kättesaadav:
https://www.legislation.gov.uk/ukpga/1974/37
33 Occupational Safety and Health Act „Section 5 – Application of the Act to work done in the employee’s or other person’s home This Act
also applies to work which an employee by agreement performs in his or her home or some other place he or she has chosen, in the
employer’s home or on the employer’s assignment in some other person’s home or under related conditions. Regarding fulfilment of the
obligations laid down in sections 9, 10 and 12 and Chapters 3 and 5 of the Act, the employer’s restricted ability to influence the work and
working conditions are taken into account. Also in that case the employer shall comply with the provisions of this Act governing the use of
machinery, work equipment, personal protective equipment and other devices as well as substances harmful or hazardous to health in the
workplace.“. Kättesaadav: http://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/2002/en20020738.pdf
15
Ülaltoodust lähtuvalt ei sätestata riikide töötervishoidu ja tööohutust reguleerivates õigusaktides
üldjuhul töötervishoiu ja tööohutuse täpseid nõudeid kaugtöö korral ning palju jäetakse tööandja ja
töötaja vahelise kokkulepe lahendada. Riigiti on kujunenud välja erinevad tavad kaugtöö kokkulepete
sõlmimiseks ja sisustamiseks. Praktika kohaselt on töövahendite tagamine ja töökeskkonna
kohandamine töötaja ja tööandja omavaheline kokkulepe. Näiteks Soomes rakendatakse praktikat,
mille puhul töövahendid on enamasti tööandja võimaldada ning töökeskkonna sisustamine ja
kohandamine töötaja vastutusel34. Inglismaal eeldatakse enamasti, et tööandja tagab püsivalt
kaugtööd tegevate töötajate puhul töövahendid ja sisustab töökeskkonna vajaliku mööbliga. Osaliselt
kaugtööd tegeva töötaja puhul eeldatakse, et see on töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe.35
Muude isikute kui töölepingu alusel töötavate töötajate ohutushoidu töökeskkonnas on seaduse
tasandil mainitud nt Hollandi, Ühendkuningriikide, Soome, Iirimaa ja Belgia seadustes. Tööandjal on
kohustus tagada ka nende isikute tervishoid ja ohutus olukorras, kus need isikud viibivad või teevad
tööd samal ajal koos tööandja töötajatega.
9. Regulatiivsete võimaluste kirjeldus
Regulatiivsete lahenduste välja töötamisel on lähtutud analüüsist „Tulevikutöö – uued suunad ja
lahendused“, mis käsitleb erinevaid tulevikutöö mõtestamisel olulisi töövorme. Nimetatud analüüs
käsitleb IKT-põhist mobiilset töö, töötaja jagamist, töötamist koostööplatvormi vahendusel
(rahvahange ja töö nõudmisel mobiilirakenduse või interneti kaudu), lühiajalist töötamist (juhutöö) ja
tööd väljakutsel (nulltunni lepingud ja miinimum-maksimum töötundidega lepingud). Analüüsis
käsitletavate töövormide valikul lähtuti eeldusest, et töövormi rakendamise järgi on Eestis vajadus või
seda ühel või teisel moel juba täna selge õigusliku aluseta Eestis rakendatakse.
Analüüsis käsitletud töövormidest oleme otsustanud keskenduda IKT-põhise kaugtöö, lühiajalise
töötamise, töö väljakutsel ja mobiilirakenduse või interneti kaudu töö nõudmisel rakendamise
võimalustele Eestis.
IKT-põhine kaugtöö on Eestis levinud töötamisviis juba praegu. Samas on jätkuvalt mitmeid takistusi,
mis ei võimalda nimetatud töövormi rakendada soovitud määral. Seetõttu on vajalik pakkuda
lahendusi, mis muudavad kaugtöö, sh IKT-põhise kaugtöö praktikas kasutamise lihtsamaks.
Lühiajaline töötamine on Eesti õiguses reguleeritud läbi TLS-is sisalduva tähtajalise töölepingu
regulatsiooni. Samas ei ole tähtajaliste lepingute kasutamine Eestis levinud. Tähtajaliste töölepingute
alusel töötavate isikute määr Eestis on ligi neli korda madalam kui Euroopa Liidus keskmiselt36.
Tähtajaliste töölepingute mitte kasutamise põhjuseks tuuakse sageli liiga range regulatsioon, mis piirab
tähtajaliste töölepingute sõlmimist ja pikendamist ning ei taga vajalikku paindlikkust. Selleks, et
soodustada lühiajalist töö tegemist on vajalik muuta tähtajaliste töölepingute sõlmimise ja
pikendamise reegleid.
Töö väljakutsel pakub võimalusi töökoormuse paindlikuks kokku leppimiseks. Nulltunni lepingute
puhul on võimalik jätta konkreetses tööajas kokku leppimata. Miinimum-maksimum töötundidega
töölepingud võimaldavad tööajas kokku leppida ajavahemikuna. Töö väljakutsel on üks töövormidest,
mis arvestab erinevate tegevusalade töökorralduslike vajadustega ning töölepingu osapoolte sooviga
korraldada tööaega paindlikumalt. Töö väljakutse puhul on keskendutud konkreetselt miinimum-
34 The health and safety issues for teleworkers in the European Union, consolidated report. Lk Kättesaadav:
http://webs.ucm.es/info/seas/estres_lab/informes/Informe%20europeo%20Health%20&%20Safety%20Issues%20for%20Teleworkers.pdf
35 Praktiline juhend, Home office, mobile Office, managing remote working. Kättesaadav:
file:///C:/Users/maarika.haidak/Downloads/Home%20office%20mobile%20office.pdf
36 Kaldmäe, L., 2017, Töökorraldus. Eesti Tööelu-uuring 2015, 2017, https://www.sm.ee/sites/default/files/content-
editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/eesti_tooelu_uuring_2015.pdf
16
maksimum töötundidega töölepingutele. Võrreldes nulltunni lepingutega kahjustab selline tööleping
vähem töötaja huve ning tagab töötajale stabiilse minimaalse sissetuleku.
Väljatöötamiskavatsuse raames on otsustatud mitte reguleerida järgmiseid uusi töövorme:
Töö nõudmisel mobiilirakenduse või interneti kaudu on juba mõnda aega avalikkuse huviorbiidis.
Tegemist on platvormi vahendusel töötamisega, mille raames tehakse traditsioonilisi töid, kuid
vastavaid tööpakkumisi vahendatakse läbi mobiilirakenduse ehk platvormi ning platvormi kaudu
valitakse välja tööd tegevad isikud. Erinevalt rahvahankest osutab selle töövormi puhul üksikisik
platvormi kaudu teenust teisele üksikisikule. Samuti peab tööd tegev isik järgima platvormi seatud
miinimumstandardeid teenuse osutamisel. Näiteks on töö nõudmisel mobiilirakenduse või interneti
kaudu tegemist siis, kui platvormi vahendusel pakuvad autojuhid sõiduteenust ning platvormi
kasutajad tellivad platvormi kaudu platvormil esindatud autojuhtide teenuseid.
Selline töötamise viis on tänu tehnoloogia arengule väga levinud ning paratamatult tekib platvormi
kaudu teenuse osutamisel küsimus, kas platvorm on tööandja ja kas teenuse osutaja on töötaja ning
kas teenuse osutajale peaks olema tagatud samasugused tööõiguslikud ja sotsiaalsed garantiid kui
töötajale. Tuues näiteks Uberi37, võib märkida mitmeid kohtukaasuseid üle maailma, kus kohus on
Uberi lugenud sõiduteenuse pakkujate tööandjaks. Tööandjal on aga kohustus tagada töötajale
tööõigusest tulenevad töötingimused (nt töö- ja puhkeaja ning töötervishoiu ja tööohutuse nõuded)
ning maksta töötaja eest tööjõumaksud.
Antud töövormi puhul peetakse oluliseks positiivseks küljeks suuremat paindlikkust tööhõives
osalemiseks ning võimalust kergelt tasu teenida. Töövormi tööõiguslikul reguleerimisel kaotab sellisel
kujul platvormi vahendusel teenuste vahendamine oma mõtte. Teenuse osutamine muutub kalliks
ning paindlikkus kaob. Samuti on teatud tegevusaladel Eestis välja kujunenud tava, mille kohaselt
teenusepakkujad sellel tegevusalal ei ole enamasti töötajad. Näiteks on Eestis välja kujunenud, et
taksoveoga tegelevad isikud on enamasti füüsilisest isikust ettevõtjad, mitte töötajad. Seega võib nt
Uberi sõidujagamisteenuse pakkujate töötajateks lugemine tuua kaasa olukorra, kus tuleks (lähtudes
võrdse kohtlemise põhimõttest) ka taksoteenuseid osutavaid isikuid töötajateks lugeda. Lisaks on
platvormi haldajad enamasti välismaised ettevõtjad, kelle Eestis tegutsemine sõltub suuresti siin
valitsevast õigusruumist ning konkreetse platvormi sobivusest sellesse õigusruumi. Seega võib
platvormi haldaja kohustuste range reguleerimine viia selleni, et ettevõtja ei ole motiveeritud Eestis
tegutsema. Arvestades eeltoodut, ei ole mõistlik mobiilirakenduse või interneti kaudu platvormi kaudu
tehtavat tööd reguleerida TLS-is. Samas on oluline platvormide vahendusel teenust pakkuvatele
isikutele tagada juurdepääs sotsiaalkindlustusele.
Rahvahanke puhul on tegemist ühe võimaliku platvormi kaudu tehtava töövormiga. Rahvahankeks
loetakse sellist töö tegemise viisi, mille raames viiakse omavahel kokku määramata arv tööd tegevaid
isikuid ning kliente ja tööd tehakse ainult interneti vahendusel, digitaalselt. Näiteks on tegemist
rahvahankega sellise platvormi puhul nagu Amazon Mechanical Turk, kus on võimalik spetsiifiliste
ülesannete täitmiseks lihtsal moel kaasata suur hulk anonüümseid töötegijaid. Nimetatud platvormile
lisatakse töökuulutusi erinevate ülesannete täitmiseks ning sellele kuulutusele võivad vastata ning
pakutud ülesandeid täita platvormi kasutajad kõigist maailma riikidest. Seega on rahvahange
rahvusvahelist mõõdet omav töövorm. Tööd tehakse interneti teel ning platvormi pidav ettevõtja ja
platvormi kaudu teenust pakkuv isik ei pruugi omada Eestiga sidet. Seega ei tule kõne alla ainult Eesti
õiguse kohaldamine ning ainuüksi Eesti õiguse muutmine ei omaks olulist mõju töövormi levikule ja
antud töö tegemise suhte osapoolte õigustele ja kohustustele.
37 Uber on mobiilirakendus, mille kaudu isikud pakuvad sõidujagamisteenust.
17
Töötaja jagamine on praktikas võimalik kehtiva õiguse alusel. TLS-is on töötaja jagamisele kõige
sarnasem renditöö regulatsioon, mida saab rakendada nii ettevõtja, mille põhitegevuseks on tööjõu
rentimine, kui ka tööandja, kes soovib ajutiselt oma töötajaid välja rentida. Renditöö regulatsiooni
alusel on seega tööandjal võimalus soovi korral oma töötajaid „jagada“ teiste tööandjatega (nt
olukorras, kus mingil ajaperioodil ei ole tööandjal võimalik mõnele töötajale tööd anda). Töötaja ja
tööandja kokkuleppe olemasolul on töötaja jagamine võimalik ka muul viisil. Näiteks sisaldab tööleping
kokkulepet selle kohta, et arhivaari, kes on töösuhtes ettevõttega X, tööülesandeks on viis tundi
nädalas korrastada ettevõtte Y arhiivi. Seega leiame, et töötaja jagamine kui eraldiseisev töövorm ei
vaja spetsiaalset regulatsiooni.
Lisaks eelnevalt nimetatud analüüsis kajastatud töövormidele on väljatöötamiskavatsuses käsitletud
ka iseseisva otsustuspädevusega töötaja mõiste toomist Eesti õigusesse.
Võimalikud regulatiivsed lahendused
1. Töö- ja puhkeaja paindlikkuse suurendamine
1.1. Tööandjal ja töötajal on võimalus kokku leppida tööajas ajavahemikuna ehk võimalus sõlmida
miinimum-maksimum töötundidega tööleping
Miinimum-maksimum töötundidega lepingu all mõeldakse töölepingut, kus töösuhte pooled on kokku
leppinud töötundide arvu vahemiku, mille raames töötaja tööd teeb. Näiteks, töötaja teeb tööd 25
kuni 35 tundi nädalas. Kehtiva õiguse alusel eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi nädalas (TLS § 43
lõige 1), kui pooled ei ole kokku leppinud lühemas tööajas. Seega kehtiv õigus nõuab konkreetse tööaja
kestuse kokku leppimist töölepingus ega võimalda liuglevat tööaja paindlikkust.
Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) toob välja, et tööd andva isiku jaoks seisneb antud töövormi
kasutamisel peamine kasu sellisel viisil kaasatava tööjõu paindlikkuses. Tööandjal ei ole võimalik alati
oma tööjõuvajadust pikaajaliselt ette plaanida ning see võib varieeruda sõltuvalt välistest teguritest
või olla ka lühiajaline ette teadaolev tööjõuvajaduse kasv. Näitena saab välja tuua ilmastikust sõltuva
tööjõuvajaduse muutuse, mida saab lühiajaliselt ette näha, kuid mis pikas perspektiivis on
ettenägematu.
Töötaja poolelt võib töövorm paindlikkust vajavale grupile pakkuda tavapärasest kergemat
juurdepääsu tööjõuturule. Töövorm on ennekõike kasutusel lisasissetuleku teenimiseks ning sobib
kasutamiseks inimestele, kellel on juba osaajaga töö või kes ei saaks täistööajaga tööl käia. Näitena
saab välja tuua õpilased, üliõpilased ning inimesed, kellele sobib varieeruv tööaeg oma muude
tööalaste või perekondlike kohustuste tõttu.
Miinimum-maksimum tundidega töölepingud on kasutusel näiteks Hollandis. Vastava regulatsiooni
kohaselt lepivad pooled kokku minimaalse töötundide arvu nädalas, kuus või aastas ja tööandja peab
maksma nende tundide eest töötasu, isegi kui töötaja tegelikult nii palju ei tööta. Lepingutes sisaldub
ka maksimaalne töötundide arv, mida tööandja võib töötajalt nõuda. Töötaja peab olema töö
tegemiseks kättesaadav nii kaua, kuni lepingus kokku lepitud töö tunnid on täis. Kui tööandja nõuab
töötajalt rohkem töö tegemist, tuleb lisatundide eest maksta tunnitasu. Kui töötaja töötab pidevalt
kauem, kui kokku lepitud, võivad ta küsida kokku lepitud töötundide suurendamist. Hollandis on
selliste lepingute alusel töötavatele töötajatele tagatud samasugused õigused nagu tavatöötajatele
(miinimumpalk, töötuskindlustus, ravikindlustus, pension ja kaitse ebaõiglase ülesütlemise eest
lepingu kehtivuse ajal). Nende õiguste ulatus sõltub aga tegelikult töötatud tundide arvust.
Teeme ettepaneku tuua TLS-i miinimum-maksimum tundidega töölepingu sõlmimise võimalus.
Võimaliku regulatsiooni kirjeldus:
18
Tööandja ja töötaja saavad töölepingus kokku leppida iganädalases tööajas ajavahemikuna
(nt 15-30 tundi nädalas). Nii on võimalik tagada tööaja paindlikkus selliselt, et töötajal on
suurem kindlus sissetuleku ning töö- ja eraelu kavandamise osas.
Tööandja kutsub vajadusel töötaja tööülesandeid täitma, teatades sellest ette vähemalt
kolm kalendripäeva. Kui tööandja teatab tööle tulemise vajadusest ette vähem, ei ole
töötajal kohustust tööle asuda. Kuivõrd töötajal puudub kindel tööaeg, peab tal olema
võimalus oma aega siiski planeerida.
Töötajal on kohustus töö vastu võtta töölepingus kokku lepitud tundide piires. Kui
tööandja pakub töötajale tööd üle kokkulepitud maksimum töötundide määra, on töötajal
õigus otsustada, kas ta soovib töö vastu võtta või mitte. Töötamist kuni 40 tundi nädalas
ei loeta antud juhul ületunnitööks. Selliselt säilib paindlikkus mõlema töösuhte osapoole
jaoks. Tööandjal on võimalik vajaduse korral töötajale rohkem tööd pakkuda ning töötajal
on võimalik soovi korral oma sissetulekut suurema hulga töötundide kaudu kasvatada.
Kui tööandja on töötaja tööle kutsunud, kuid tühistab töö, tuleb sellest töötajale vähemalt
24 tundi ette teatada. Kui tööandja teatab ette vähem, tuleb tööandjal töötajale maksta
töötasu, mida töötaja oleks saanud tööd tehes. Etteteatamise nõue kehtib iga töövahetuse
puhul eraldi. Näiteks on tööandja kutsunud töötaja tööle neljapäeva hommikuks, reedeks
ja laupäevaks. Kolmapäeva õhtul teatab tööandja töötajale, et tal ei ole võimalik töötajale
neil päevil tööd anda. Tööandja on seega töötajale neljapäevase töö tühistamisest ette
teatanud vähem kui 24 tundi, kuid on piisavalt palju aega ette teatanud reedese ja
laupäevase töö tühistamisest. Seega saamata jäänud töötasu tuleb maksta ainult nende
töötundide eest, mis olid planeeritud neljapäevaks. Selline nõue on vajalik, kuna töötajal
tekib tööle kutsumisel ootus sissetuleku teenimiseks ning ta ei pruugi samal ajal võtta
vastu tööd teiselt tööandjalt. Samuti sunnib etteteatamise nõue tööandjat tööd paremini
korraldama ning hoiab ära olukorrad, kus töötajat kutsutakse „igaks juhuks“ tööle, kuid
reaalselt tööd ei ole pakkuda ning töötasu jääb saamata.
Ettepanekuna on sätestatud 15-tunnine maksimaalne vahemik, mille piires tööaeg võib
varieeruda (nt võib kokku leppida 1-15 tundi, 10-25 tundi – aga ei või kokku leppida 10-40
tundi). Liiga laia töötundide vahemiku kokkuleppimisel puudub töötajal kindlus tööaja ja
sissetulekute osas. Näiteks kui töötaja tunnitasu on 5 eurot ning tal on kokku lepitud
tööaeg 10-40 tundi nädalas, siis töötaja nädalane töötasu võib olla 50-200 eurot. Väiksema
tundide vahemiku puhul töötasu suurus nii palju ei varieeru ning töötaja saab paremini
arvestada potentsiaalselt teenitavate summadega. Samuti võimaldab ajavahemiku piirang
töötajal oma tööaega paremini mitme tööandja vahel jagada.
Tööandja ja töötaja ei saa kokku leppida pikemas tööajas, kui 8 tundi päevas ja 40 tundi
seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. Seega ei ole võimalik ületunnitöös kokku leppida.
Samas ei ole välistatud ületundide tekkimine summeeritud tööaja kohaldamisel. Samuti
rakendub üldine tööaja piirang 48 tundi nädalas.
Töötajale tuleb töötasu maksta vähemalt töölepingus kokku lepitud minimaalsete
töötundide määras vastavalt kokkulepitud töötasule, kuid mitte vähem kui töötasu
alammäär38. TLS §29 lõike 6 kohaselt ei või töötajale maksta Vabariigi Valitsuse
kehtestatud alammäärast madalamat töötasu ning ei ole põhjendatud miinimum-
maksimum töötundide kokkuleppe alusel töötava töötaja erinev kohtlemine. Lisaks on
sellisel juhul töötajale teada, kui palju ta minimaalselt võib teenida ning ka teatud kindlus
selles osas, et teatud sissetulek on talle tagatud.
Kui töötaja sooritab kuue järjestikkuse kuu jooksul rohkem töötunde, kui minimaalselt
kokku lepitud, on töötajal õigus küsida töölepingu muutmist ning uute minimaalsete
töötundide määramist. Uus minimaalsete töötundide määr ei või olla väiksem, kui
töölepingus kokku lepitud minimaalne tööaeg. Kui tööandja ja töötaja minimaalsetes
38 2018. aastal on tunnitasu alammäär 2,97 eurot. Kui osalise tööajaga töötava töötajaga on kokkulepitud kuutöötasus, siis on töötasu
alammäära maksmise nõue täidetud, kui töötajale makstakse töötasu alammääralt proportsionaalselt kokkulepitud töökoormusega.
19
töötundides kokkuleppele ei jõua, saab uueks minimaalseks töötundide määraks viimase
kuue kuu keskmine töötundide arv. Kui töötaja töötab pidevalt rohkem, kui töölepingus
kokkulepitud minimaalne töötundide määr ette näeb, on ilmselt tööandjal tegelikult
vajadus töötajat rohkem tööle rakendada. Selliselt tõuseb ka töötaja jaoks igakuine
minimaalne sissetulek ning see sissetulek vastab paremini töötaja tavaliselt töötatud ajale.
Kui töölepingus on tööaeg kokku lepitud ajavahemikuna, on keelatud töötajaga sõlmida
konkurentsipiirangu kokkulepet. Konkurentsipiirangu kokkulepe võib takistada töötajal
teiste tööandjate juures töötamist. Samas on sellise ebapüsiva sissetulekuga töölepingu
alusel töötamise puhul oluline, et töötajal on võimalus ka mujalt sissetulekut teenida.
Miinimum-maksimum töötundidega töölepingut ei ole lubatud sõlmida selleks, et
asendada töötajaid, kelle töölepingud on viimase kuue kuu jooksul üles öeldud
majanduslikel põhjustel. Nii ei ole tööandjal võimalik asendada täistööajaga töötajaid, kes
on talle kulukamad, vähem kulukate töötajatega.
1.2. Iseseisva otsustuspädevusega töötaja kasutamine
Iseseisva otsustuspädevusega töötaja mõiste tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist
2003/88/EÜ, mis puudutab tööaja korraldust. Nimetatud direktiivi artikli 17 kohaselt võivad
liikmesriigid teha erandeid direktiivi artiklitest 3–6 (igapäevane puhkus, tööpäevasisesed vaheajad,
iganädalane puhkeaeg, maksimaalne iganädalane tööaeg), 8 (öötöö pikkus) ja 16 (arvestusperiood),
kui tööaja pikkust kõnealuse tegevuse konkreetsete omaduste tõttu ei mõõdeta ja/või ei määrata
eelnevalt kindlaks või kui selle määravad töötajad ise, eriti kui kõne all on:
a) tegevjuhid või muud iseseisva otsustamisõigusega isikud;
b) peresisesed abitöö tegijad; või
c) töötajad, kes täidavad oma ametikohustusi usutalitustel kirikutes ja usukogukondades.
Vastav erand annab võimaluse tööd paindlikumalt korraldada ning võimaldab paremini rakendada uusi
töötamise viise, kuivõrd töö iseloomust tulenevalt tööandjal ei ole võimalik jälgida, et töötaja puhul
oleksid täidetud kõik TLS-ist tulenevad töö- ja puhkeaja sätted. Just raskusi töökeskkonna, sh töö- ja
puhkeaja piirangute järgimisel on toodud põhjuseks, miks ei ole laialdasemalt võimalik rakendada neid
töövorme, kus töötajal puudub konkreetne tööandja vahetu järelevalve all asuv regulaarne töö
tegemise koht. Näiteks soodustab iseseisva otsustuspädevusega töötaja regulatsioon IKT-põhise
kaugtöö kasutamist. Nimetatud töövormide rakendamisel töötab töötaja tööandja põhilisest
tegevuskohast eemal ning tööandjal puudub ülevaade sellest, millal ja kus töötaja reaalselt
tööülesandeid täidab. Samas vastutab kehtiva õiguse järgi tööandja kaugtöö puhul selle eest, et ühegi
tema töötaja puhul ei ületataks TLS tööaja piiranguid ning tagatud oleks seadusest tulenev minimaalse
puhkeaja järgimine. Sarnane on olukord ka teiste paindlike töövormide puhul, kuivõrd töökohad
liiguvad järjest enam kontorist ja tööandja tegevuskohast eemale ning traditsioonilist kaheksast viieni
tööpäeva rakendatakse üha vähem.
Tulenevalt eeltoodust teeme ettepaneku sätestada TLS-is iseseisva otsustuspädevusega töötaja
mõiste ja rakendada erisust tööaja kohaldamisel.
Iseseisva otsustuspädevusega töötaja puhul lepivad pooled erisuse rakendamise kokku töölepingus.
Seega ei saa tööandja ühepoolselt määrata, millised töötajad on iseseisva otsustuspädevusega ning
erisuse rakendamiseks on vajalik töötaja nõusolek. Tööandja ja töötaja lepivad kokku ka selles, kui
suures mahus tööandja töötajalt töötamist ootab. Vastasel juhul võib töötaja töötada ebamõistlikult
suure koormusega, kuivõrd talle ei kehti TLS tööaja piirangud ega puhkeaja nõuded. Lisaks peaks
loodav regulatsioon ette nägema, et töötajal on võimalik töölepingus sõlmitud kokkuleppe igal ajal üles
öelda, teatades sellest kaks nädalat ette. Nii saab töötaja olukorras, kus ta leiab, et selline töökorraldus
talle ei sobi (näiteks raskendab töösooritust või on vaimselt liialt kurnav) ning ta soovib töötada
tavapärase tööaja arvestusega, kokkuleppe üles öelda.
20
Võimaliku regulatsiooni kirjeldus:
Sätestada TLS-is iseseisva otsustuspädevusega töötaja mõiste ning erisus tööaja regulatsiooni
kohaldamisest töötaja puhul, kes omab iseseisvat otsustuspädevust ning vastavalt
töölepingule määratleb ise oma tööaja, kusjuures tema tööaega ei määratle otseselt ega
kaudselt tööandja ühepoolse otsusega või poolte kokkulepe.
Iseseisva otsustuspädevusega töötaja puhul on võimalik teha erisus järgmistest reeglitest:
igapäevane puhkeaeg, tööpäevasisesed vaheajad, öötöö, iganädalane puhkeaeg,
summeerimisperiood, maksimaalne iganädalane tööaeg.
Töötaja võib töölepingus sõlmitud kokkuleppe igal ajal üles öelda, teatades sellest tööandjale
kaks nädalat ette.
Seega on iseseisva otsustuspädevusega töötaja erisuse rakendamisel tööandjal võimalik töötajale
pakkuda võimalusi paindlikumaks töökorralduseks. Nii on töötajal, kes töötab suurema osa ajast
kontorist väljas, võimalus oma tööd korraldada vastavalt oma soovidele ja vajadustele. Ettepaneku
rakendamine annab tööandjale kindluse, et ta võib oma töötajale väljaspool kontorit töötamist
võimaldada ilma, et tööandja peaks muretsema potentsiaalsete töö- ja puhkeaja reeglite rikkumise
pärast. Teisalt on kaitstud ka töötaja huvid, et vältida tööandja poolseid kuritarvitusi.
Iseseisva otsustuspädevusega isikutele mõeldud erandit on rakendatud erineval kujul nt Luksemburgis
(erisus töötajatele, kes töötavad kodus), Hollandis (erisus töötajatele, kes teenivad kolmekordset
miinimumpalka), Ungaris (erisus töötajatele, kes töötavad väga olulisel või suurt usaldust eeldaval
ametikohal ja saavad seitsmekordset kohustuslikku miinimumpalka) ja Portugalis (erisus töötajatele,
kes täidavad haldusfunktsiooni). Samas on Euroopa Komisjon kahelnud, et erinevates liikmesriikides
sätestatud kriteeriumid erandi kohaldamiseks ei pruugi tagada direktiivi nõuete täitmist.39 Samuti
tuleb silmas pidada, et iseseisva otsustuspädevusega isikule tööaja reeglite nõuetest erandi tegemine
võib olla ka vastuolus Euroopa parandatud ja täiendatud sotsiaalharta põhimõtetega.40
2. Tähtajalise töölepingu sõlmimise paindlikkuse suurendamine
2.1. Tähtajalise töölepingu sõlmimine poolte vaba tahte alusel
TLS § 9 lõike 1 kohaselt võib tähtajalise töölepingu sõlmida kuni viieks aastaks, kui seda õigustavad töö
ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused, eelkõige töömahu ajutine
suurenemine või hooajatöö tegemine. Kui tööülesandeid täidetakse renditööna, võib tähtajalise
töölepingu sõlmida ka juhul, kui seda õigustab töö ajutine iseloom kasutajaettevõtja juures. TLS § 10
kehtestab tähtajalise töölepingu järjestikuse sõlmimise ja pikendamise piirangu. Kui töötaja ja
tööandja on sõlminud tähtajalise töölepingu samalaadse töö tegemiseks järjestikku rohkem kui kaks
korda või tähtajalist lepingut pikendanud rohkem kui üks kord viie aasta jooksul, loetakse töösuhe
algusest peale tähtajatuks. Tähtajaliste töölepingute sõlmimine loetakse järjestikuseks, kui ühe
töölepingu lõppemise ja järgmise töölepingu sõlmimise vaheline aeg ei ületa kahte kuud.
Tähtajalise töölepingu alusel töötavad töötajad on üldiselt samamoodi kaitstud nagu tähtajatu
töölepingu alusel töötavad isikud. Lisaks on tööandjal kohustus tähtajalise töölepinguga töötajaid
teavitada nende teadmistele ja oskustele vastavatest vabadest töökohtadest, kus töötamiseks on
võimalik sõlmida tähtajatu tööleping (TLS § 28). Seega on töötajad informeeritud tähtajatu töölepingu
sõlmimise võimalustest ning vabade kohtade olemasolul on töötajatel võimalik neile kohtadele
39 Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, Nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Aruanne direktiivi 2003/88/EÜ (tööaja
korralduse teatavate aspektide kohta) rakendamise kohta liikmesriikides“, COM(2017) 254 final, Brüssel, 26.4.2017, lk 9. Kättesaadav:
http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52017DC0254&from=EN
40 Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee on 2014.a Hollandi kohta tehtud järelduses toonud välja, et olukord, kus puuduvad piirangud tööajale
ning töötajatel puudub kindlus, et neid ei rakendata tööle ebamõistlikult pikalt, ei sobi kokku sotsiaalharta artikli 2 lõikes 1 sätestatud
põhimõttega. Järeldus kättesaadav: http://hudoc.esc.coe.int/eng?i=2014/def/NLD/2/1/EN
21
kandideerida, kui tähtajalise töölepingu alusel töötamine ei peaks mingil hetkel enam sobima. Kui
puuduvad võimalused sama tööandja juures tähtajatu töölepingu alusel töötamiseks, lõppeb tööleping
tähtaja saabumisega ning töötaja saab otsida püsivat tööd mujalt. Tööandjal on võimalik tähtajalist
töölepingut ennetähtaegselt üles öelda vaid erakorraliselt töötajast tuleneval mõjuval põhjusel (TLS §
88). Kui tähtajaline tööleping öeldakse ennetähtaegselt üles majanduslikel põhjustel (v.a pankroti
puhul), tuleb tööandjal maksta töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks
olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni. Hüvitist ei maksta, kui tööleping öeldi üles vääramatu
jõu tõttu (TLS § 100 lg 3).
Euroopa Liidu tasemel reguleerib tähtajaliste töölepingute järjestikust sõlmimist Euroopa Liidu
Nõukogu direktiiv 1999/70/EÜ tähtajalise töö kohta. Direktiivi kohaselt tuleb liikmesriikidel
järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks
vastu võtta üks või mitu järgmistest meetmetest:
a) objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist;
b) järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalne kogukestus;
c) selliste töölepingute või töösuhete uuendamiste arv.
Samuti määravad direktiivi kohaselt liikmesriigid vajaduse korral kindlaks, millistel tingimustel
tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid:
a) loetakse järjestikusteks;
b) loetakse määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks.
Euroopa Liidu tööjõu-uuringu andmetel kasutatakse Eestis, võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega,
ajutist tööd ehk tähtajalisi lepinguid väga vähesel määral. 2015. aastal töötas uuringu tulemuste põhjal
Eestis 3% töötajatest lühiajalise töö vormis, samas kui Euroopa Liidu keskmine näitaja oli 11%.41
Kehtiv õigus nõuab tähtajalise töölepingu sõlmimise eeldusena mõjuva põhjuse olemasolu ning on
direktiivist tulenevat tähtajaliste töölepingute järjestikkuse sõlmimise piirangut rakendanud
maksimaalses ulatuses. Range regulatsioon võib olla ka üheks põhjuseks, miks tähtajaliste töölepingute
sõlmimine ei ole Eestis levinud. Samas võimaldab direktiiv mõningat paindlikkust, mida Eesti õiguses
ei ole ära kasutatud. Seega on võimalik muuta tähtajalise töölepingu sõlmimise, järjestikku sõlmimise
ja pikendamise reegleid selliselt, et regulatsioon oleks paindlikum ja annaks laialdasemad võimalused
tähtajaliste töölepingute sõlmimiseks. See omakorda soodustaks lühiajalist töötamist.
Tähtajalise töölepingu sõlmimist lihtsustab see, kui tähtajalist töölepingut on võimalik sõlmida
poolte vaba tahte alusel ning lepingu sõlmimiseks ei ole vaja mõjuvat põhjust. Kehtiva õiguse järgi
on tähtajalise töölepingu sõlmimine lubatud ainult töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tuleneval
mõjuval põhjusel. Samas ei pea tähtajaline tööleping olema mõeldud ainult ajutise iseloomuga töö
tegemiseks. Näiteks teatud juhtudel töötaja soovib tööle tulla piiratud ajaks ega taha end kindla
tööandjaga pikemaks perioodiks siduda. Kui puudub seadusest tulenev nõue tähtajalise töölepingu
sõlmimist põhjendada töö ajutisusega, on tööandjal võimalik eelnevalt kirjeldatud olukorras töötajale
tööd pakkuda. Selline muudatus võib võimalusi luua näiteks noortele, kes kooli lõppedes soovivad
saada töökogemust erinevates asutustes ja ettevõtetes ega soovi pikemalt ühe tööandja juures
töötada.
2.2. Korduv tähtajalise töölepingu sõlmimine kolme aasta jooksul
Lisaks on võimalik leevendada tähtajalise töölepingu pikendamist puudutavaid reegleid. Kehtiva õiguse
kohaselt saab tähtajalist töölepingut järjestikku sõlmida kaks korda ning pikendada ühe korra viie aasta
41 Kaldmäe, L., 2017, Töökorraldus. Eesti Tööelu-uuring 2015, 2017, https://www.sm.ee/sites/default/files/content-
editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/eesti_tooelu_uuring_2015.pdf
22
jooksul. Kui töölepingut sõlmitakse rohkem kui kaks korda järjest või pikendatakse rohkem kui üks kord
viie aasta jooksul, loetakse tööleping tähtajatuks. Selline regulatsioon on piirav ning takistab
lühiajaliste tähtajaliste töölepingute sõlmimist, isegi kui töösuhte pooled soovivad pikemat aega ajutisi
töölepinguid sõlmida.
Tähtajalise töölepingu paindlikkuse suurendamist lubab kolmeaastane periood, mille jooksul
tööandja ja töötaja võivad korduvalt lühiajalisi tähtajalisi töölepinguid sõlmida. Kui pärast
kolmeaastase perioodi lõppu kuue kuu jooksul pooled sõlmivad uue töölepingu, siis muutub töösuhe
algusest peale tähtajatuks.
Tänapäeval soovitakse sageli teha lühiajalisi tööotsi ning mitte end siduda tähtajatu töölepingu alusel
ühe tööandjaga. Mitte alati ei ole töötajad oma majandusliku olukorra või tähtajatu töölepingu
sõlmimise võimaluse puudumise tõttu sunnitud ajutisi töid tegema, vaid üha enam tehakse sellisel viisil
tööd omal soovil. Paljud inimesed teevad tööd erinevate tööandjate juures samaaegselt42. TLS
regulatsioon on range ning ei võimalda sõlmida mitmeid tähtajalisi töölepinguid järjest ilma, et töösuhe
muutuks tähtajatuks. Nii näiteks ei ole võimalik sõlmida ühes kuus kolme tähtajalist töölepingut järjest.
Lühiajalise töötamise võimaluste suurendamiseks on vajalik luua võimalus sõlmida järjestikkuseid
tähtajaliste töölepinguid ilma, et need tähtajatuks muutuksid. Vastasel juhul kasutatakse TLS-i
regulatsiooni kohaldamisest pääsemiseks muid võlaõiguslikke teenuse osutamise lepinguid, nagu
käsundus- või töövõtulepingud. Käsundus- või töövõtulepingu sõlmimisel jääb töötaja aga ilma
tööõiguslikust kaitsest, kuna sellises õiguslikus suhtes ei kohaldata näiteks tööaja piiranguid ega
töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Muudatustega kaasneb olukord, kus seni muude võlaõiguslike
lepingute alusel töötavad isikud saavad edaspidi töötada töölepingu alusel ning sellega laieneb ka
nende sotsiaalne kaitse. Seega on muudatustega võimalik soodustada lühiajalist töötamist, tagades
samal ajal töötajatele piisav kaitse töösuhtes.
Töötaja seisukohast on samuti oluline see, et muudatused võimaldavad töötajal soovi korral lihtsamalt
liikuda ühe tööandja juurest teise juurde või teha ajutiselt tööd erinevate tööandjate juures. See annab
töötajale võimaluse oma töö- ja eraelu paremini tasakaalustada ning teha tööd paindlikult talle
sobivatel ajavahemikel. Lisaks on loodav regulatsioon, võrreldes kehtiva õigusega, selgem ja lihtsam,
tagades tööandjale ja töötajale töösuhtes õiguskindluse.
Lühiajaliste tähtajaliste töölepingute kasutamise võimaldamise juures on oluline silmas pidada
sotsiaalmaksu maksmise kohustust. Sotsiaalmaksu seaduse § 2 lõike 2 kohaselt makstakse
sotsiaalmaksu töötajale või ametnikule kuu eest makstud tasult, kuid mitte vähem kui sotsiaalmaksu
kuumääralt. Sotsiaalmaksu kuumäär on eelarveaastale eelnenud aasta 1. juulil kehtinud Vabariigi
Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär.
Kehtiv õigus näeb ette võimaluse maksta sotsiaalmaksu võrdeliselt töötatud ajaga ainult teatud
erandlikel juhtudel. Sotsiaalmaksu seaduse § 2 lõike 3 punkti 3 kohaselt makstakse sotsiaalmaksu
töötajale või ametnikule kuu eest makstud tasult, kuid mitte vähem kui sotsiaalmaksu kuumääralt
proportsionaalselt sellel kuul töötatud ajaga töötaja või ametniku puhul, kes on asunud tööle või
lahkunud töölt sellel kuul.
Seega kui töötajaga sõlmitud tähtajaline tööleping kehtib vähem kui kuu aega, kuulub töötaja
sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 3 punkti 3 kohaldamisalasse ning tema puhul saab sotsiaalmaksu
maksta sotsiaalmaksu kuumääralt proportsionaalselt sellel kuul töötatud ajaga. See tähendab, et
eelnevalt kirjeldatud juhul ei pea tööandja maksma sotsiaalmaksu kogu sotsiaalmaksu kuumääralt.
Sellest tulenevalt ei tohiks sotsiaalmaksu kohustus saada tähtajalise töölepingu sõlmimisel takistuseks.
42 Nt varasemalt mainitud GoWorkABit.
23
2.3. Tähtajalise töölepingu maksimaalne kestus on kolm aastat
Lisaks eeltoodud muudatustele tähtajaliste töölepingute regulatsioonis tuleks lühendada ka
tähtajalise töölepingu maksimaalset kogukestust viielt aastalt kolmele aastale. Kehtiva õiguse järgi
võib tähtajalise töölepingu sõlmida kuni viieks aastaks. Kuivõrd muudatused võimaldaks tähtajalisi
töölepinguid rohkem kordi pikendada, ei takistata kuidagi pikaajalisemate tähtajaliste töösuhete teket.
Selle asemel, et sõlmida tööleping kohe pikemaks ajaks, on võimalik selle tähtaega kolme aasta jooksul
vahepeal pikendada või töölepingut uuesti sõlmida. Samuti on tähtajalise töölepingu maksimaalse
tähtaja lühendamine mõistlik seetõttu, et üha enam soovitakse olla ühe tööandja juures pigem
lühiajaliselt ning paindlikult liikuda ühelt töökohalt teisele. Lühema tähtajaga töölepingu sõlmimisel ei
teki olukorda, kus töötaja on võetud pikaks ajaks tähtajalise töölepinguga tööle, kuid mõni aasta hiljem
selgub, et töötajale pole enam tööd anda. Sellises olukorras tuleb tööandjal töötajale välja maksta
töötasu, mida tal oleks olnud õigus saada töölepingu lõppemise tähtajani töötades. Lühema
maksimaalse tähtajaga töölepingute puhul tuleb tööandjal hiljemalt kolme aasta jooksul uuesti
hinnata, kas töötajale on tööd anda või mitte ning otsustada töölepingu tähtaja pikendamise üle.
3. Tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete järgimise IKT-põhise kaugtöö korral, kui see
on mõistlikult teostatav
3.1. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded IKT-põhise kaugtöö korral
IKT-põhine kaugtöö töökeskkond on väljaspool tööandja territooriumi. Tööandjal on piiratud kontroll
kaugtöö töötamiskoha TTOS nõuete täitmine osas. Muudatuse tulemusena lihtsustuvad tööandja
kohustused ja teatud vastutus IKT-põhise kaugtöö töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmise eest
langeb töötajale.
Tavapäraselt peab tööandja hindama töökeskkonna riske, s.t selgitama välja töötajat kahjustavad
töökeskkonna ohutegurid, hindama nende mõju töötaja tervisele ning tuvastama ohutegurist tuleneva
riski suuruse (TTOS § 13 lg 1 p 3). Riskihindamise alusel tööandja koostab tegevuskava, mis näeb ette
tegevused töötaja terviseriski ärahoidmiseks või vähendamiseks (TTOS § 13 lg 1 p 4).
Olukorras, kus töötaja teeb kaugtööd, ei ole tööandjal ülevaadet ega kontrolli konkreetsetest kaugtöö
töötamiskohas esinevatest ohuteguritest ja nende täpsest mõjust. Tööandjal ei ole võimalik tuvastada
ohuteguritest tulenevat riskide esinemise tõenäosust ja suurust, kuna enamasti ei ole teada
ohuteguriga kokkupuute kestus ega sagedus. Näiteks pole IKT-põhise kaugtöö puhul alati võimalik ega
mõistlik hinnata töötamiskoha valgustust, kuna see võib olla erinevates töötamiseks valitud kohtades
erinev ning tööandjast sõltumatu tegur. Samuti pole vaja mõõta töökeskkonna ohutegurite
parameetreid töötaja kodus, kohvikus jne. Sellest tulenevalt pole ka mõistlik tööandjalt eeldada
tavapärast riskide hindamist ja tegevuskava koostamist, kui töökeskkonna tingimused on tööandja
kontrolli ja mõju alt väljas. Tööandja saab hinnata kaugtööga kaasnevaid potentsiaalseid riske
üldistatud kujul, st tööandja kaardistab kaugtöötajale mõjuvad ohutegurid ning nende võimaliku mõju
tervisele.
Lisaks peab tööandja juhendama IKT-põhist kaugtööd tegevat töötajat tööga seotud ohuteguritest ning
vajalikest abinõudest ohuteguri kahjuliku mõju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Samuti peab
tööandja saatma IKT-põhist kaugtööd tegeva töötaja tervisekontrolli, eelkõige silmade ja nägemise
ning luu- ja lihaskonna seisundi kontrollimiseks.
3.2. TTOS määratleb uue töövormina IKT-põhise kaugtöö
IKT-põhise kaugtöö puhul töötaja täidab tööülesandeid väljaspool ettevõtte tavapärast töö tegemise
kohta info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendite abil.
24
Hetkel reguleerib kaugtööd TLS § 6 lõige 4, mille kohaselt on kaugtööga tegemist juhul, kui töötaja teeb
tööd, mida tavapäraselt tehakse tööandja ettevõttes, väljaspool töö tegemise kohta, sealhulgas
töötaja elukohas. Teisisõnu, töötaja teeb kaugtööd, kui ta töötab väljaspool ettevõtte territooriumil
või tööruumis paiknevat töötamiskohta. TTOS kaugtööd ei reguleeri. Küll määratleb TTOS § 4 lõige 1
töökoha mõiste, sätestades töökohana ettevõtte territooriumil või tööruumis paikneva töötamiskoha
ja selle ümbruse või muu töötamiskoha, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab
tööandja loal või korraldusel. Läbi „muu töötamiskoha“ määratleb TTOS töökoha mõiste piisavalt laialt,
hõlmates sellega ka kaugtöö tegemise. Kuna TTOS ei erista kaugtööd muudest töötamise juhtudest,
siis kohaldub kaugtööle kehtiva õiguse alusel kogu töötervishoiu ja tööohutuse regulatsioon ilma
eranditeta.
Muudatuse kohaselt hakkab TTOS reguleerima IKT-põhist kaugtööd, kui kõige sagedamini levivat
kaugtöö tegemise viisi, mis leiab ettevõtetes järjest enam kasutust. Mõiste „IKT-põhine“
kasutuselevõtmisel on aluseks asjaolu, et IKT-põhise kaugtöö puhul on töötamise keskkond töötaja
enda määrata, millest tulenevalt saab ta ise valida ja luua endale sobiva töökeskkonna. Samuti ei
kaasne kasutatavate töövahenditega (arvuti) riske, mida töötaja ise ei saaks maandada. Näiteks ei
kaasne IKT-põhise kaugtööga tööst ja töövahenditest tulenevat tervist kahjustavat müra, vibratsiooni
ega muid ohte, mille suhtes peab kasutusele võtma erimeetmeid, sealhulgas korraldama näiteks
töökeskkonna parameetrite mõõtmist või ühis- ja isikukaitsevahendite kasutuselevõtmist. Muudatus
ei käsitle selliseid kaugtöö vorme, kus tööülesandeid täidetakse muid töövahendeid kasutades
(masinad, seadmed). Sellisel juhul kehtivad ka tulevikus TTOS-i nõuded ilma erisusteta.
Suur osa töötingimuste ja töökeskkonna korraldusest IKT-põhise kaugtöö kasutamisel toimub ja jääb
toimuma vastavalt töötaja ja tööandja vahelistele kokkulepetele. Eelkõige peavad töötaja ja tööandja
mõlemapoolselt kokku leppima, et IKT-põhine kaugtöö on mõlemale poolele vastuvõetav ning seejärel
leppima kokku täpsemates kaugtöö kasutamise tingimustes. Pooled saavad kokku leppida näiteks IKT-
põhise kaugtöö kasutamise sageduses, tööaja arvestuse pidamises, tööga seotud andmete, info ja vara
turvalisuse tagamises, töövahendite võimaldamises, töökeskkonna kohandamises ja sisustamises jmt.
Kokkuleppeline saab olla ka tööandjale, töötajate esindajale ja/või järelevalve asutusele juurdepääsu
tagamine kaugtöö asukohta, arvestades seejuures järelevalve otsetarbekust ja mõistlikkust. Töötaja
eluruumis riikliku töötingimuste järelevalve tegemine on reeglina välistatud ning võimalik üksnes
töötaja nõusolekul. Eelnevast lähtuvalt on suur osa IKT-põhise kaugtöö rakendamise asjaoludest
töötaja ja tööandja kokkuleppest tulenev. Töötaja ja tööandja peavad koostöös looma tingimused, et
töötaja saab teha IKT-põhist kaugtööd oma tervist ohtu seadmata.
3.3. Tööandja juhendab IKT-põhist kaugtööd tegevat töötajat tööga, sealhulgas kaugtöö
töökeskkonnaga seotud võimalikest ohuteguritest, nende võimalikest tervisemõjudest ja
abinõudest tervisekahjustuse vältimiseks või vähendamiseks
IKT-põhist kaugtööd tegeva töötaja juhendamine toimub TTOS § 13 lõige 1 punkti 13 põhimõtte alusel,
mille kohaselt peab juhendamine toimuma enne tööle asumist või töö vahetamist ja sisaldama
töökohale ja ametile vastavat tööohutus- ja töötervishoiualast juhendamist ja väljaõpet.
Juhendamise läbiviimiseks peab tööandja kaardistama IKT-põhisest kaugtööst tulenevad võimalikud
ohutegurid, nende kahjuliku mõju ja tervisekahjustuse vältimise abinõud. Näiteks on kaugtööl
ohuteguriks istuvast tööst tulenev sundasend, mille puhul on oluline töökoha endale sobivaks
kujundamine – töötooli, kuvari ja valgustuse reguleerimine, regulaarsete puhke- ja liikumispauside
tegemine, et ennetada luu- ja lihaskonna haigusi jms.
Näitlik loetelu ohuteguritest, nende potentsiaalsest mõjust IKT-põhist kaugtööd tegeva töötaja
tervisele ning kahjuliku mõju vältimiseks või vähendamiseks vajalikud meetmed on esitatud
25
alljärgnevas tabelis. Tegemist ei ole lõpliku loeteluga. Juhendamine peab olema ametile ja töökohale
vastav.
Ohutegur Võimalik mõju tervisele Töötaja ja tööandja rakendatavad
meetmed terviseriski vältimiseks
või vähendamiseks
1.1. Füüsikalised Nägemise halvenemine; Tööandja rakendatavad meetmed:
ohutegurid tähelepanuvõime langus; liigne Töötaja juhendamine õige
1.1.1. Valgustuse väsimus, peavalu ja töövõime langus valgustuse valikul ja töökoha
puudused: tulenevalt nõuetele mittevastavast kohandamisel vastavalt valguse
ebapiisav, valgustusest. langemisele.
liiga tugev
(valguse Töötaja rakendatavad meetmed:
räigus); kuvar peab olema paigutatud nii, et
värelev, suur oleks välditud valguse peegeldumine
valguse ja pimestamine. Ekraani eredus ja
kontrast kontrastsus peab sobima ruumi
töötamiskoh valgustustingimustega. Jälgi, et sa
as; varjude ise ei istuks ning ekraan ei oleks
teke; valguse paigutatud otse vastu akent. Selleks
peegeldumin vali töötamiseks koht, kus on
e. võimalik tagada töötamiseks sobiv ja
piisav valgustus. Valgustus ei tohiks
olla liiga intensiivne, värelev.
Valgustus peaks langema selliselt, et
tööpinnale ei tekiks varje ja et valgus
ei langeks otse kuvarile.
Kohtvalgustust on soovitatav
kasutada koos üldvalgustusega, et
ruumis ei tekiks liiga suuri valguse
kontraste. Valguse puhul tuleb
tähelepanu pöörata ka ruumis
kasutatavatele peegeldatavatele
pindadele (nt klaasist laud), mis
võimendavad valgustugevuse
intensiivsust (räigust).
1.2. Füsioloogilised Pikaajaline istumine põhjustab luu- Tööandja rakendatavad meetmed:
ohutegurid ja lihaskonna haigusi; koormab töötaja juhendamine töökoha
1.2.1. Sundasendid südame- ja vereringesüsteemi; võib kujundamisest (töötooli ja –laua
põhjustada lülisamba reguleerimine, kuvari asetus jms),
kõhrekesta degeneratsiooni ning tööasenditest ja tööasendite
veenilaiendeid; vaheldumisest ning liikumispauside
pingeid kaelas ja seljapiirkonnas. tegemise vajadusest.
Vale
istumisasend võib põhjustada Töötaja rakendatavad meetmed:
õlavöötme Kuvar peaks asetsema silmadest
lihasvalusid, pingepeavalusid, veidi allpool. Väldi tooliserva ning
seljavalusid laua survet reitele ja põlvedele,
tingituna valedest istumisasenditest, võimalusel ja vajadusel reguleeri
vähestest asendi vahetustest ja istme kaldenurka. Jalad toetugu
liikumispausidest, kehvast täistallaga põrandale. Vajadusel
26
valgustusest. Sundasendid kätes reguleeri tooli kõrgust. Kui jalad ei
tekitavad käte väsimust, valulikkust ulatu korralikult põrandale, kasuta
(põhjustades nt õlavöötme, jalatuge, vältides liigset survet reie
küünarliigese ülekoormushaigust – tagaosal. Laua all peab olema ruumi
epikondüliit ja randme jalgade vabaks liigutamiseks.
ülekoormushaigust – karpaalkanali Klaviatuuri ees peab olema ruumi
sündroom hiirega töötamisest). Töö käte ja randmete toetamiseks.
kuvariga väsitab silmi (ärritus, Trükkides ning hiire kasutamisel
kihelus, punetus, kuivus), mis võib toeta küünarvarred lauale (või tooli
viia nägemise halvenemiseni. käetugedele) ning hoia randmeid
võimalikult otse. Küünarvarre nurk
võiks olla umbes 90˚. Kasuta
vajadusel randmetoega hiirematti.
Jälgi, et õlad ei oleks üles tõstetud.
Selg hoida sirge, pea veidi ette
kallutatud. Tooli seljatugi peab
toetama eelkõige alaselga.
Vajadusel reguleeri seljatoe kõrgust.
Kõige olulisem on erinevaid
asendeid varieerida ja end vahepeal
piisavalt liigutada, et lihastele tööd
anda.
Puhkepauside kestus peab
moodustama vähemalt 10%
kuvariga töötamise ajast. Pikkadele
harvadele pausidele tuleb eelistada
sagedamaid lühikesi pause. Tõuske
püsti, sirutage ning kõndige ringi ja
tehke lihaseid lõdvestavaid harjutusi
eelkõige kaela- ja seljapiirkonnale
ning silmadele. Pilgutage pidevalt
silmi, et ennetada silma sarvkesta
kuivamist.
1.3. Psühhosotsiaal- Tööstress ja sellest tulenev Tööandja rakendatavad meetmed:
sed ohutegurid kõrgvererõhktõbi, läbipõlemise risk, Töötaja heaolu ja tööalase arengu
1.3.1. ärevus, depressioon. Püsiva toetamine, arenguvestlused,
Pikaajaline stressiseisundi korral vaimset tervist toetavad koolitused
töötamine üksinda, tekib lihaspinge, mille tagajärjeks jms psühholoogiline toetus ja abi,
kõrge tööintensiivus, võib olla valu töötaja kaasamine, ühisüritused jms
töötamine õhtuti ja lihastes (müofastsiaalne valu). meeskonda ühendavad
nädalavahetustel, koosviibimised.
pingeline töö,
vastutusrikas töö Töötaja rakendatavad meetmed:
puhkepausid, lõõgastavad
tegevused, suhtlus tööandjaga
probleemidest ja võimalike
lahenduste osas (tööaja
vähendamine, tööülesannete
vaheldumine jms).
27
1.4 Kukkumis-, Füüsilised vigastused, traumad Tööandja rakendatavad meetmed:
elektrilöögi- ja tingituna kasutatavast seadmest töötaja juhendamine IKT-põhiste
tulekahjuoht tulenevast elektrilöögist või vahenditest tuleneva
korrastamata töötamiskohast ning elektrilöögiohu suhtes
katkisest mööblist (töötool) tulenev (elektrijuhtmete ja elektripistikute
kukkumisoht. vigastused, elektrijuhtmete
korrashoid).
Töötaja rakendatavad meetmed:
juhtmeid ei tohi vigastada, näiteks
hoida neid laua- või toolijala all või
mujal, mille puhul on oht juhtmeid
vigastada. Samuti ei tohi juhtmed
paikneda vaiba all, mille puhul pole
nähtavad juhtme vigastused ning on
oht ülekuumenemiseks, mis võib
põhjustada nt tuleohtu. Pöörata
tähelepanu töövahendite
hooldamisele (arvuti regulaarne
hooldus ja puhastus) ning töötooli ja
-laua püsikindlusele.
Töötaja peab juhendamise järgselt oskama ise märgata ohutegureid ja neid maandada, vajadusel
koostöös tööandjaga. Kirjeldatud IKT-põhist tööd tegevate töötajate juhendamine peab olema
fikseeritud ja tõendatav. Juhendamise eesmärk on tagada kaugtööl oleva töötaja piisav kaitse
ennetamaks tööõnnetusi ja tööga seotud haigestumisi.
3.4. Töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid täidavad töötaja ja tööandja IKT-põhist
kaugtööd tehes niivõrd, kuivõrd see on võimalik arvestades IKT-põhise kaugtöö iseloomu ja töötaja
kaitse vajadust
IKT-põhise kaugtöö korral täidavad tööandja ja töötaja TTOS peatükkides 2 ja 3 esitatud nõudeid,
arvestades IKT-põhise kaugtöö iseloomu. TTOS peatükkides 2 ja 3 käsitletakse töökeskkonna ja
töövahenditega seotud nõudeid, mida ei ole tööandjal IKT-põhise kaugtöö puhul kohati võimalik ega
mõistlik tagada. Näiteks ei pea tööandja mõõtma töökeskkonna ohutegurite parameetreid töötaja
valitud kaugtöö keskkonnas, korraldama töökeskkonna riskianalüüsi ja tegevuskava, tagama
nõuetekohaseid olmeruume (nt piisava suurusega puhkeruum, riietusruum, koristus jms), korraldama
esmaabi andmist, tagama nõuetekohaseid töökeskkonna tingimusi jms.
Erisuse tegemine peatükkide 2 ja 3 puhul rakendub vaid IKT-põhise kaugtöö tegemise ajal. Kui töötaja
teeb osaliselt tööd ka ettevõtte ruumides ehk tööandja vastutusalas, rakenduvad kõik TTOS-is toodud
nõuded täies mahus.
Peatükid 2 ja 3 sisaldavad siiski ka mitmeid nõudeid, milles töötaja ja tööandja peaksid saavutama
kaugtöö korral kokkuleppe. Näiteks peaksid pooled kokku leppima, kes hangib, paigaldab ja hooldab
töövahendeid ning kes kohandab töökoha töötaja vajadustele vastavaks (näiteks tagab reguleeritava
tooli, muudetava kõrgusega kuvari jms).
Endiselt säilib tööandja kohustus maksta töötajale haigushüvitist ja korraldada töötajale, sh kaugtööd
tegevale isikule tervisekontroll. Tervisekontroll on nö kontrollmeetod, mis aitab välja selgitada, kas
töötaja teab ja rakendab töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ka kaugtööl olles ning kas töötaja tervise
kaitse on tagatud IKT-põhist kaugtööd tehes.
28
3.5. IKT-põhist kaugtööd tegev töötaja tagab kaugtöö töökeskkonnas töötervishoiu ja
tööohutusnõuete täitmise vastavalt tööandjalt saadud juhistele
Kuna IKT-põhise kaugtöö töökeskkond on väljaspool tööandja territooriumi, on tööandja kontroll ja
mõjutus töökoha üle piiratud ning töötajale langeb IKT-põhist kaugtööd tehes suurem vastutus
töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmise eest. Töötaja peab vastavalt tööandja saadud juhistele
tagama endale töötamiskoha, mis ei kahjusta tema tervist. Näiteks kohandama endale sobivaks tooli
ja kuvari asetuse, tegema regulaarselt pause liikumiseks ja silmade puhkamiseks, vältima töötamist
mürarikkas keskkonnas, valima või kohandama endale õige valgusega töötamiskoha jms. Kaugtöö
töötamiskohas vastutab töötaja seega ise oma töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmise eest. Kui
IKT-põhist kaugtööd tegev töötaja teeb osaliselt tööd ka tööandja territooriumil paiknevas
töötamiskohas, on töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmine tööandja vastutusalas ning rakenduvad
kõik TTOS-ist tulenevad nõuded.
4. Kolmandast riigist ajutiselt Eestisse lähetatud töötaja tervis ja ohutus on kaitstud
Muudatus nõuab TTOS kohaldusala (§ 1 lg 3) laiendamist kolmandas riigis tegutseva tööandja poolt
ajutiselt Eestisse lähetatud töötaja tööle. Muudatuse kohaselt peab vastuvõttev üksus tagama Eestis
kehtestatud töötervishoiu ja tööohutuse nõuete kohaldumise ka kolmandatest riikidest lähetatud
töötajatele. Selline lahendus kõrvaldab ebavõrdsuse kolmandatest riikidest siia tööle lähetatud isikute,
EL riikidest lähetatud töötajate ja Eesti tööandja juures töötavate töötajate kaitseks rakendatavate
töötervishoiu ja tööohutuse nõuete kohaldamises.
Lisaks töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevate nõuete kohaldamisele kolmandast riigist
ajutiselt tööle lähetatud välismaalasele, väärib kaalumist vajadus kohaldada nimetatud sihtrühmale ka
teisi Eestis kehtivaid töötingimusi (töö- ja puhkeaeg, põhipuhkuse kestus, ületunnitöö hüvitamine,
võrdne kohtlemine ja võrdsed võimalused).
5. Ühisel töökohal võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel töötavate isikute tervis ja ohutus
on kaitstud
Võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutavatele isikutele luuakse TTOS § 12 lõikele 8 samalaadne
olukord. Võlaõigusliku lepingu alusel töötav isik, töötades töökohal samal ajal koos tööandja teiste
töötegijatega, peab teavitama töid korraldavat isikut/tööandjat oma tegevusega seotud ohtudest ja
tagama, et tema tegevus ei ohusta teisi töötegijaid. Töid korraldav isik/tööandja peab võlaõigusliku
lepinguga töötavale isikule tagama ohutu töökeskkonna, sh teavitama teda enne tööülesannete
täitmisele asumist oma ettevõtte tegevusega seotud ohtudest ja juhendama nendest hoidumise
abinõudest, samuti tutvustama päästetööde ja esmaabi andmisega seotud abinõusid ettevõttes ning
nende eest vastutavaid töötajaid.
Sisuliselt tähendab muudatus, et võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutavad füüsilised isikud peavad
osalema töötervishoiu- ja tööohutusalases ühistegevuses, kui nad töötavad töökohal samal ajal koos
teise tööandja töötajatega. Eesmärgiks on tagada võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutava isiku ja
tema kaastöötajate tervise kaitse ja ohutus.
10. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ning Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega
määratud raamid
Planeeritavad muudatused on puutumuses vähemalt järgmiste põhiõigustega:
1) õigus riigi ja seaduse kaitsele;
2) õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta;
29
3) õigus vabale eneseteostusele;
4) õigus tervise kaitsele;
5) õigus kodu puutumatusele.
Plaanitav regulatsioon on puutumuses järgmiste Eesti suhtes kehtivate rahvusvahelise õiguse ja EL-i
õiguse normidega:
1) Euroopa parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003 direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse
teatavate aspektide kohta;
2) Euroopa Liidu Nõukogu 28. juuni 1999 direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa
Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja
Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö
kohta;
3) parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, mis sätestab töötamisega seotud
põhiõigused (artikkel 2, mis puudutab õigust õiglastele töötingimustele; artikkel 3, mis
puudutab õigust töötada ohututes ja tervislikes töötingimustes; artikkel 12, mis puudutab
õigust sotsiaalkindlustusele; artikkel 22, mis puudutab töötajate õigust osaleda ettevõtte
töötingimuste ja töökeskkonna tingimuste kindlaksmääramisel ja parandamisel);
4) Euroopa Liidu põhiõiguste harta (artikkel 31, mille kohaselt igal töötajal on õigus
töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased ning õigus maksimaalse
tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele
puhkusele; artikkel 34, mis puudutab õigust sotsiaalkindlustusele ja sotsiaalabile);
5) Nõukogu direktiiv, 12. juuni 1989, töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist
soodustavate meetmete kehtestamise kohta (89/391/EMÜ).
6) Euroopa Liidu tasandi sotsiaalpartnerite raamleping kaugtöö kohta, milles käsitletakse
kaugtöö rakendamist, sh töötervishoiu ja tööohutuse korraldamisel, nimetades muuhulgas, et
tööandja vastutab kaugtöötaja töötervishoiu ja -ohutuse kaitsmise eest kooskõlas direktiiviga
89/391, vastavate tütardirektiividega ning siseriikliku seadusandluse ja kollektiivlepingutega
ning tööandja teavitab kaugtöötajat ettevõtte töötervishoiu ja -ohutuse eeskirjadest ning eriti
kuvaritega seotud ettekirjutustest, samuti, et kaugtöötaja rakendab neid ohutuseeskirju
õigesti.
V. Regulatiivsete võimaluste mõjude eelanalüüs ja mõju olulisus.
11. Kavandatavad muudatused ja nende mõjud
11.1. Kavandatav muudatus 1
Tööandjal ja töötajal on võimalus kokku leppida tööajas ajavahemikuna ehk võimalus sõlmida
miinimum-maksimum töötundidega tööleping
11.1.1. Muudatusega kaasneva mõju sihtrühm I: töötajad. Kokku oli 2017. aastal Eestis hõivatuid
658 600, palgatöötajaid nendest 89,8%. Muudatus puudutab enam töötajaid nendes valdkondades,
kus nõudlus tööjõu järele on hooajaline, ja madalamat oskustaset eeldava ja varieeruva
töökoormusega valdkondades, eelkõige teenindussektoris (hotellindus, kaubandus, meelelahutus,
laste- ja omastehooldus).
Raske on ette ennustada, kui palju töötajaid miinimum-maksimumtundidega töölepingu alusel
töötama hakkab. Hollandi statistika näitab, et kõigist töökohtadest Hollandis moodustavad töö
väljakutsel lepingud ligikaudu 5%43. Arvestades, et Hollandis üldiselt on osaajaga töötamine oluliselt
enam levinud kui Eestis (2016. aastal töötas osaajaga Hollandis 46,6% 20-64-aastastest töötajatest ning
43 Eurofound, 2015, New forms of employment, Publications Office of the European Union, Luxembourg.
30
Eestis 9,5%), oleks Eestis tõenäoliselt vähem töötajaid, kes sellise lepingu alusel töötama hakkaksid.
Seega võib otsest sihtrühma pidada väikeseks.
11.1.1.1. Sotsiaalne mõju
Muudatusel on mõju tööturule ja töösuhetele. Miinimum-maksimum töötundidega töölepingute
sõlmimise võimaldamine lihtsustab ligipääsu tööturule ning võib seeläbi tõsta hõivet hetkel vähem
hõivatud või üldse mitte hõivatud inimeste seas, kelle osakaal on suurem näiteks puudega inimeste,
vanemaealiste, hooldaja rollis olevate inimeste ja vähemusrahvuste seas. Muudatus aitab tööturule
tuua inimesi, kes eelistavad suuremat ajapaindlikkust või väiksemat töökoormust, ning mõningal
määral võib see võimaldada töötajatel ühitada töötamist oma teiste kohustustega (õppimine,
omastehooldus).
Muudatus mõjutab, milliste lepingutega töötajad töötavad, kuna läbi paindlikuma töölepingulise suhte
regulatsiooni võib väheneda töölepingu asemel muude võlaõiguslike lepingute (käsundus- ja
töövõtulepingute) kasutamine. Maksu- ja Tolliameti andmetel töötas 2016. aastal töövõtu- või
käsunduslepingu alusel keskmiselt kuus 33 000 inimest, moodustades kõigist töötajatest 6,1%,
kusjuures viimastel aastatel on sellise lepinguga töötajate osakaal kõigist töötajatest suurenenud
(2015. aastal 5,5%, 2014. aastal 4,1%).
Miinimum-maksimumtundidega lepingute kasutuselevõttu võib piirata tööandjate kohustus maksta
sotsiaalmaksu vähemalt eelmise aasta töötasu alammääralt (2018. aastal 470 eurolt). Seega ei pruugi
tööandja jaoks olla mõistlik miinimum-maksimum tundidega töölepingut sõlmida töötajatega, kelle
puhul võib töötasu alla selle piiri jääda (madalat oskustaset eeldavad töökohad, mida muudatus enim
puudutab) ning muudatuse mõju ulatus võib jääda kesiseks. Samas on teatud sihtrühmad, kelle puhul
sotsiaalmaksu miinimumkohustus ei kehti: riikliku pensioni saajad, alla kolmeaastast last või kolme või
enamat alla 19-aastast last kasvatavad inimesed, (üli)õpilased, pikaajalised töötud ja lühendatud
tööajaga töötajad (7- kuni 17-aastased töötajad ja haridustöötajad). Maksu- ja Tolliameti andmetel
moodustasid 2015. aastal töötajad, kelle töötasult maksis tööandja proportsionaalselt rohkem
sotsiaalmaksu, ca veerandi kõigist alla sotsiaalmaksu kuumäära teeninud töötajatest ja ülejäänud
kolmveerandi puhul maksis tööandja sotsiaalmaksu täpselt töötasult.
Töö väljakutsel reguleerimine võib vähendada ümbrikupalga maksmist, mis avaldab positiivset mõju
sellises töövormis töötajate sotsiaalsetele garantiidele. Konjuktuuriinstituudi andmeil sai 2016. aastal
8% töötajatest ümbrikupalka ja iga kümnes ümbrikupalga saaja töötas täiesti mustalt. Kolmandik
ümbrikupalga saajatest töötas majutuse, toitlustuse või kaubanduse valdkonnas.
Muudatusel on ka mõju töö- ja pereelu ühitamisele. Kuna töötajal on raske ette teada, mitu tundi tööd
käesoleval kuul tööandja talle võimaldab (tööandja peab töötajat tööpäevast ette teatama kolm
kalendripäeva), võib töötamise sobitamine pereeluga olla raskendatud. Samas võib paindlikkus
töösuhtes omada osa töötajate jaoks ka töö- ja pereelu ühitamisele positiivset mõju võrreldes täisajaga
töötamisega.
Kuna miinimum-maksimumtundidega lepingu alusel töötamine on regulaarne tegevus, võib mõju
sagedust sihtrühma jaoks pidada regulaarseks. Mõju ulatus on suur, kuna töö väljakutsel eeldab
töötajatelt sihiteadlikku kohanemist. Samas sõltub mõju ulatus ka sellest, kas ja millises töövormis
töötaja varasemalt on töötanud (kindlate töötundidega stabiilses töösuhtes, juhutöödel või on olnud
mitteaktiivne). Negatiivseks kaasnevaks mõjuks on töötaja suurem ebakindlus oma tööaja suhtes.
Kokkuvõttes on sotsiaalne mõju sihtrühma jaoks oluline.
11.1.1.2. Majanduslik mõju
Muudatusel on mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele otsustele. Miinimum-maksimum
tundidega töölepinguga kaasnev ebakindlus tööpäevade osas muudab keerulisemaks töötamise
31
sobitamise oma teiste kohustustega (nt teisel töökohal töötamine). Kuna muudatus mõjutab enam
madalamat oskustaset eeldavaid töökohti, on sellise lepingu alusel töötades töötasud pigem madalad
ning teadmatus täpse töötundide arvu kohta ei paku töötajale ka majanduslikku kindlustunnet. Vaid
piiratud töötundide ulatuses töötamisega kaasneb ka oluline vaesusrisk44. Majanduslikku ebakindlust
aitab mõnevõrra vähendada nõue, mille järgi tuleb töötajale töötasu maksta vähemalt töölepingus
kokku lepitud minimaalsete töötundide määras. Nii on töötajale tagatud kindel minimaalne sissetulek.
Muudatusel on positiivne majanduslik mõju nende isikute jaoks, kellele selline paindlikkus tööajas
võimaldab mitteaktiivsusest liikuda tööturule, ning nende jaoks, kes töötavad miinimum-
maksimumtundidega töölepingu alusel lisatööna. Töö väljakutsel võib olla ka ajutine
üleminekuperioodi sissetulekuallikas töö kaotanud inimesele, et säilitada tööharjumus.
Majandusliku mõju sagedus sihtrühma jaoks on keskmine, kuna sellises töövormis töötamine avaldab
majanduslikule toimetulekule mõju regulaarselt. Mõju ulatus sõltub sellest, milline on töötaja varasem
hõiveseisund olnud, kuid teatud töötajate jaoks võib mõju ulatus olla suur. Pikaajalise negatiivse
mõjuna võib välja tuua ühiskondliku ebavõrdsuse süvenemist, kuna madalama palgatasemega
töötajate ebakindlus sissetuleku suuruse osas tõuseb. Kokkuvõttes on majanduslik mõju sihtrühmale
oluline.
11.1.2. Muudatusega kaasneva mõju sihtrühm II: tööandjad. Muudatus puudutab valdkondi, kus
nõudlus tööjõu järele on hooajaline, ja madalamat oskustaset eeldava ja varieeruva töökoormusega
valdkondi eelkõige teenindussektoris (hotellindus, kaubandus, meelelahutus, laste- ja omastehooldus
Hulgi- ja jaekaubanduse tegevusalal oli 2016. aastal 18% kõigist ettevõtetest, majutus- ja toitlustuse
alal 3%, kunsti, meelelahutuse ja vaba aja tegevusalal 4%. Eelduslikult hakkaksid miinimum-
maksimumtundidega lepinguid sõlmima peamiselt sellised tööandjad, kes praegu osaajaga
töölepinguid on sõlminud. Eesti tööelu-uuringu andmeil oli 2015. aastal 57%-s ettevõtetest/asutustest
osalise tööajaga töötajaid.
11.1.2.1. Sotsiaalne mõju
Muudatusel on mõju tööturule ja töösuhtele. Tööandjatele annab muudatus võimaluse tasandada
tööjõuvajaduse varieeruvust ning kaasata paindlikumalt ning riskivabamalt suuremat hulka töötajaid.
Sellega kaasneb ka võimalus leida juhutöötajate hulgast pikaajalisi töötajaid. Suurbritannias läbiviidud
uuringu näitel on välja toodud, et tööandja peamised vajadused töö väljakutsel töövormi kasutamiseks
on:
Ebaregulaarselt toimuvad ja suurt hulka tööjõudu eeldavad tööd, näiteks ühekordselt
toimuvad üritused (pulmad, konverentsid, kontserdid, festivalid), mille puhul tööandjad
tahaksid tööle võtta juba varem välja valitud ja vastava koolitusega inimesed.
Aeg-ajalt esinevad eriülesanded, mille täitmiseks on vaja spetsialiseerunud tööjõudu (näiteks
tehniline, õigusalane või muu professionaalne töö).
Hooajaliselt varieeruv tööjõuvajadus, näiteks turismivaldkonnas, põllumajanduses,
kaubanduses ja hariduses.
Tööjõuvajaduse tõusud ja mõõnad töönädala jooksul, näiteks majutuses ja kaubanduses.
Tööjõuvajaduse tõusud ja mõõnad tööpäeva jooksul, näiteks hotellides koristamine.45
Võimalust töötajaid paindlikumalt kaasata pärsib aga sotsiaalmaksu miinimumkohustus, mis tähendab,
et paljude madalat oskustaset eeldatavate tööde puhul ei ole tööandjal mõistlik miinimum-
maksimumtundidega töölepingut töötajaga sõlmida või tuleb arvestada, et madalama töökoormuse
puhul tuleb sotsiaalmaksu töötasult maksta proportsionaalselt rohkem. Võimalus suuremat hulka
töötajaid palgata tähendab ka enam ressursikulu töötajate juhendamisele ja koolitamisele.
44 Eurostati andmetel oli Eestis 2016. aastal vaesusriskis olevate töötavate inimeste osakaal 9,6%.
45 Eurofound, 2015, New forms of employment, Publications Office of the European Union, Luxembourg
32
Töö väljakutsel kasutamisega kaasneb tööandja jaoks suurem vajadus tegeleda töötajate tööaja
planeerimise, töötajate tööle kutsumise ja töötundide arvestamisega. Kui tööandja ei teata töötajat
töö tühistamisest ette vähemalt 24 tundi, tuleb töötajale maksta töötasu, mida töötaja oleks saanud
tööd tehes.
Laiemalt vähendab muudatus tööjõupuudust teenindussektoris ja aitab kaasa elanikkonna
aktiivsusmäära kasvatamisele, vähendades seeläbi survet palkadele.
Mõju sagedus tööandjate jaoks on keskmine (vajadus töötajate järele on regulaarne), mõju ulatus on
keskmine või suur (võib tööandjatelt eeldada sihiteadlikku kohanemist). Ebasoovitav mõju võib olla
töötajate madalam seotus töökohaga, mis võib mõjutada tehtava töö kvaliteeti. Kokkuvõttes on mõju
oluline.
11.2. Kavandatav muudatus 2
Iseseisva otsustuspädevusega töötaja kasutamine
11.2.1. Muudatusega kaasneva mõju sihtrühm I: IKT-põhist mobiilset tööd või kaugtööd kasutavad
iseseisva otsustuspädevusega töötajad. Eesti tööelu-uuringu andmetel oli Eestis 2015. aastal
kaugtööd teinud 20% töötajatest, kusjuures neist neljandik töötas väljaspool tavapäraseid tööruume
enamiku või kogu tööaja jooksul. Peamiselt töötavad kaugtöö vormis juhid ja tippspetsialistid (38%),
teistel ametialadel jääb kaugtööd teinute osakaal 8%-17% vahele. Eeldusel, et mitte kõik tihti kaugtööd
teinud töötajad ei ole iseseisva otsustuspädevusega töötajad, võib sihtrühm olla pigem väike.
11.2.1.1. Sotsiaalne mõju
Muudatus soodustab IKT-põhise mobiilse töö ja kaugtöö kasutamist, kuna tööandjatel kaob iseseisva
otsustuspädevusega töötajate puhul vajadus pidada tööaja arvestust, mis selliste töövormide
kasutamist piirata võib. Seega võib paindlik tööaja korraldus levida töötegijate seas, võimaldades
sealhulgas rohkem tööturul osa võtta inimestel, kes mõnel põhjusel sellist paindlikkust enam vajavad
(teiste kohustuste tõttu, elukoha kauguse tõttu töökohast vms).
Eesti tööelu-uuringu tulemused näitavad, et töötajate soov kaugtöö vormis töötada on aastatega
suurenenud, kuid sellise töövormi võimaldamine ei ole vajadusele järele jõudnud. Kuue aastaga ei ole
tõusnud kaugtööd tegevate töötajate osakaal, nii 2009. kui 2015. aastal oli viimase nelja nädala jooksul
kaugtööd teinud viiendik töötajatest. Samas on kaugtööd mitte teinud töötajate seas kuue aastaga
kahekordistunud vähemalt osalist kaugtööd eelistavate töötajate osakaal (18%-lt 34%-le) ja kaugtööd
teinud töötajate seas on kaugtööd eelistavate töötajate osakaal tõusnud kümnendiku võrra (78%-lt
86%-le).
Juhtudel, kus tööandjad on seni eelistanud töö- ja puhkeaja nõuete tõttu töötegijaga sõlmida muu
võlaõigusliku lepingu töölepingu asemel, võib suureneda töölepingute sõlmimine ning seeläbi
töötegija kaitstus töösuhtes, kuna talle kohaldub töölepingu seaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse
seaduse regulatsioon (v.a. teatud töö- ja puhkeaja nõuded). Töölepingu alusel töötavale isikule on
tagatud nt kaitse töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise puhuks, töötasu vähemalt töötasu alammäära
suuruses, iga-aastane puhkus, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse nõuetele vastavad töötingimused
jms. Samuti on töölepingu alusel töötavale isikule tagatud kõik sotsiaalsed garantiid (nt muu
võlaõigusliku lepingu puhul võib puududa ravikindlustus, kui lepingu alusel saadavalt tasult ei maksta
sotsiaalmaksu kuumäära ulatuses).
Riskiks võib töötaja jaoks pidada seda, kui tööandja hakkab eeldama töötaja valmisolekut igal ajal tööd
teha ning hägustuvad piirid töö- ja puhkeaja vahel, millega võib kaasneda stress ja üle töötamise risk.
33
Samuti on oht, et tööandjad hakkavad TLSis ettenähtud erandi võimalust töötajatele peale suruma.
Selle vältimiseks on ette nähtud, et töötaja võib töölepingus sõlmitud kokkuleppe igal ajal üles öelda,
teatades sellest kaks nädalat ette.
Iseseisva otsustuspädevusega töötaja vormis töötamine mõjutab sihtrühma regulaarselt ning mõju
sagedus on keskmine. Mõju ulatus on keskmine, kuna tõenäoliselt kasutab suur osa muudatuse
sihtrühmast juba praegu oma organisatsioonis paindlikku tööaja korraldust ning muudatus ei eelda
sihiteadlikku kohanemist. Kokkuvõttes on sotsiaalne mõju oluline.
11.2.2. Muudatusega kaasneva mõju sihtrühm II: Iseseisva otsustuspädevusega töötamist kasutavad
tööandjad. Tõenäoliselt hakkaks iseseisva otsuspädevusega töötamist kasutama osa neist
tööandjatest, kes praegu oma töötajatele kaugtööd võimaldavad. 2015. aastal oli kaugtööd tegevaid
töötajaid 18%-s organisatsioonidest.
11.2.2.1. Sotsiaalne mõju
Kuna suureneb töötaja otsustuspädevus oma tööaja valimisel, muutub tööandjate jaoks lihtsamaks
kaugtöö või IKT-põhise mobiilse töö võimaldamine, sest ei ole vajadust mõelda sellele, kas ja kuidas
töö- ja puhkeaja nõuded on täidetud. Positiivne mõju tööandja jaoks võib olla kaugtöö ja IKT-põhise
mobiilse töö võimaldamisega kaasnev töötegijate rahulolu kasv ning suurem võimalus kaasata eemal
elavaid oluliste oskuste ja teadmistega töötegijaid.
Riskiks tööandja jaoks võib pidada seda, kui töötaja ei ole vajalikul hetkel tööandja jaoks kättesaadav
või töötegija töö kvaliteet üldiselt kannatab töö- ja puhkeaja nõuete kohaldamata jätmise ning sellega
kaasneva võimaliku ülekoormuse tõttu.
Mõju ulatus on keskmine, kuna muudatus ei eelda tööandjatelt olulisel määral sihiteadlikku
kohanemist (iseseisva otsustuspädevusega töötamist hakatakse kasutama töökohtade puhul, kus
tööülesanded juba praegu enam autonoomiat tööaja ja –koha osas võimaldavad). Iseseisva
otsustuspädevusega töötaja vormis töötamine toimub regulaarselt ning mõju sagedus on keskmine.
Kokkuvõttes on mõju tööandjatele oluline.
11.3. Kavandatav muudatus 3
Tähtajalise töölepingu sõlmimise paindlikkuse suurendamine
11.3.1. Muudatusega kaasneva mõju sihtrühm I: tähtajalise lepinguga töötajad. 2016. aastal
moodustasid tähtajalise lepingu alusel töötajad 3% kõigist palgatöötajatest vanuses 20-64. Seega on
sihtrühm väike.
11.3.1.1. Sotsiaalne mõju
Muudatuse tulemusel võidakse hakata enam sõlmima tähtajalisi töölepinguid, mis annab tööturul
osalemise võimaluse inimestele, kellele mingil põhjusel ei sobi pikaajaline töösuhe (näiteks noored,
kes ei soovi end pikaajaliselt ühe tööandjaga siduda). Lisaks suureneb töötajate jaoks võimalus
omandada uusi oskusi ja kogemusi ning lühiajalisest tööst võib saada hüppelaud pikemaajalisele
töösuhtele, kui töö tegija on tööülesannete täitmisel edukas. Muudatus mõjutab tõenäoliselt enam
hooajaliselt suure nõudlusega valdkondi (turism ja majutus, põllumajandus), samuti vaid
projektipõhiselt oskusteavet eeldavaid töökohti. Piirangute vähendamise tulemusel suureneks
tähtajaliste lepingute alusel töötamine, mis on Eestis, võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega, väga
vähelevinud. Kui Eestis töötas kõigist 20-64-aastasest töötajatest 2016. aastal tähtajalise lepingu alusel
3%, siis EL28-s keskmiselt 11,2%.
34
Negatiivne võib muudatuse mõju olla, kui tööandjad hakkavad töötajatele vastu nende tahtmist
tähtajatu lepingu asemel tähtajalisi lepinguid peale suruma, mistõttu väheneb töötaja kindlustunne
töö olemasolu ja sissetuleku osas, samuti ravikindlustuse püsivuse osas. 2015. aasta tööelu-uuringust
selgus, et vaid 2% kõigist töötajatest eelistaks töötada ajutise lepinguga ning selliste lepingute
eelistamine ei ole aastatega töötajate jaoks oluliselt atraktiivsemaks muutunud, mistõttu võib
piirangute vähenemist tähtajaliste lepingute sõlmimisel pidada positiivseks siiski enam tööandjate
jaoks.
Kuna tähtajaliste lepingute kasutamise tõustes muutuvad töösuhted vähem püsivaks, võib see pikemas
perspektiivis suurendada ebavõrdsust tööturul – kui kõrgete teadmiste ja oskustega töötegijad valivad
oma soovidest tulenevalt endale lühiajalisi projekte, siis madalama oskustasemega töötajate jaoks võib
tähtajalise lepingu alusel töötamine olla enam tööandja soovidest tulenev ning vähendada selliste
töötajate kindlustunnet tööturul.
Mõju ulatus töötajate jaoks on keskmine, kuna võib toimuda muutusi selles, milliseid lepinguid või kui
pikaks ajaks sõlmitakse. Mõju sagedus on väike, kuna tähtajaliste lepingute sõlmimise paindlikumaks
muutmine mõjutab töötajaid ebaregulaarselt. Kuna muudatuse tulemusel väheneb töötajate
kindlustunne töösuhtes, on ebasoovitavate mõjude risk keskmine. Kokkuvõttes on mõju oluline.
11.3.2. Muudatusega kaasneva mõju sihtrühm II: tööandjad, kes palkavad tähtajalise lepinguga
töötajaid. Tööelu-uuringu andmetel oli 2015. aastal tähtajalise lepinguga töötajaid 35%-s
ettevõtetest/asutustest. Enam oli tähtajalise lepinguga töötajaid MTÜ-des ja SA-des (63%) ning riigi ja
KOV asutustes (61%), vähem äriühingutes (30%). Sihtrühma suurus on keskmine.
11.3.2.1. Sotsiaalne mõju
Tööandjate jaoks on lühiajaline töö üks võimalus tasandada ajutisi muutusi tööjõuvajaduses (näiteks
tipphooajal turismivaldkonnas). Lühiajalise töö vorm on sobilik ka kindla projektitöö jaoks sobilike
oskuste ja teadmistega inimeste leidmiseks. Seega võimaldab piirangute vähendamine tähtajalise
töölepingu sõlmimisel tööandjatel enam kaasata nii töötajaid lühiajalistele vähem oskusi eeldavatele
töödele kui ka erialaoskustega inimesi ajutiseks kaasamiseks mõne kindla projekti raames. Tööelu-
uuringu järgi on kolm sagedasemat põhjust ajutise töö kasutamiseks Eesti ettevõtete/asutuste seas:
alaliste töötajate ajutine asendamine (2015. aastal 22%), hooajalise töö tegemine (20%) ning lühiajalise
projektitöö tegemine (17%).
Tähtajalise töö rakendamise tõustes võib kasvada tööandjate administratiivne koormus ning vajadus
pakkuda tähtajalise lepinguga töötajatele piisavalt sobivat, kuid lühiajalist väljaõpet. Töötegijate
sagedasel vahetumisel võib kannatada töö kvaliteet.
Mõju ulatus tööandjate jaoks on keskmine, kuna suurem paindlikkus tähtajaliste lepingute sõlmimisel
võib mõjutada tööandjate praktikaid töötajate palkamisel ja töö korraldamisel. Mõju sagedus on
tööandjate jaoks väike, kuna tähtajaliste lepingute sõlmimine või pikendamine toimub
ebaregulaarselt. Mõju sagedus on suurem nende tööandjate jaoks, kelle juures töötab enam
tähtajalise lepinguga töötajaid. Ebasoovitavate mõjude risk on väike. Kuna sihtrühmaks on 35%
tööandjatest, on kokkuvõttes mõju oluline.
11.4. Kavandatav muudatus 4
TTOS näeb ette töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise IKT-põhise kaugtöö kasutamisel, kui see
on mõistlikult teostatav
11.4.1. Muudatusega kaasneva mõju sihtrühm I: tööandjad. 2015. aastal oli tööelu-uuringu andmetel
kaugtööd tegevaid töötajaid 18%-s organisatsioonidest. Enim on kaugtöö kasutusel MTÜ-des ja SA-des
35
(29%), vähem äriühingutes (18%) ja riigi- ja kohalike omavalitsuste asutustes (14%). Teenindussektoris
võimaldatakse töötajatele kaugtööd 1,4 korda suurema tõenäosusega kui tööstussektoris. Kaugtööd
võimaldavate tööandjate hulk võib muudatuse tulemusel mõnevõrra suureneda. Sihtrühma suurus on
keskmine.
11.4.1.1. Sotsiaalne mõju
Muudatuse tulemusel saavad tööandjad lihtsamini ja teadlikumalt võimaldada oma töötajatele IKT-
põhise kaugtöö tegemist, kuna muutub selgemaks, kuidas IKT-põhise kaugtöö korral järgida
töötervishoiu ja -ohutuse nõudeid.
Muudatusega täpsustatakse juba olemasolevaid tööandja kohustusi töötervishoiu- ja ohutuse
tagamisel, võttes arvesse kaugtöö eripära. Ka kehtiva TTOS-i järgi on tööandja kohustatud töötajat
tööohutus- ja töötervishoiu alal juhendama, kuid märkimisväärne osa tööandjatest ei tee seda
kaugtööd tegevate töötajate puhul. 2015. aasta tööelu-uuringus vastas 68% kaugtööd võimaldavatest
ettevõtetest/asutustest, et annab tavapärastest tööruumidest väljaspool töötavatele töötajatele
tööohutusjuhiseid ja kontrollib, et töötamine oleks ohutu (ülejäänud 32% seda ei teinud). Neist
omakorda 60% kontrollis, et töötajad ohutusnõudeid järgiksid. Kõige enam kontrollitakse kaugtöö
tegijate tööohutust väikestes 5–9 töötajaga ettevõtetes/asutustes, kus seda teeb 90%, suurematest
ettevõtetest/asutustest teeb seda aga 61%–69%.
Tööandja koormus suureneb vähesel määral seetõttu, et tööandjal tekib kohustus kaugtööd tegevate
töötajate juhendamiseks kaardistada IKT-põhisest kaugtööst tulenevad võimalikud ohutegurid, nende
kahjulikud mõjud ja tervisekahjustuse vältimise abinõud. Samas ei ole tööandjal kohustust kaugtöö
puhul eraldi läbi viia riskianalüüsi ega koostada sellest lähtuvat tegevuskava.
Kuna kaugtöö puhul arvestatakse muudatuse järgi tööandja piiratud võimalusi TTOS nõuete täitmise
osas ning töötajal on vastutus tagada kaugtöö ajal nõuete täitmine vastavalt tööandja juhistele, võivad
tööandjad olla enam motiveeritud kaugtööd võimaldama. See omakorda võimaldab tööandjatel enam
kaasata erinevate oskuste ja teadmistega töötajaid, kelle jaoks on oluline võimalus töötada väljaspool
tööandja tööruume.
Mõju ulatus tööandjate jaoks on keskmine – tööandja peab töötervishoiu meetmeid kohandama
vastavalt kaugtöö eripäradele, samas ei kaasne tööandja jaoks uusi kohustusi, mis tekitaks
kohanemisraskusi. Kuna muudatusega kaasnevate TTOS nõuete täitmine on ebaregulaarse loomuga
tegevus, on mõju sagedus väike. Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Et muudatuse sihtrühmaks
on 18% tööandjatest, on kokkuvõttes mõju tööandjatele oluline.
11.4.2. Muudatusega kaasneva mõju sihtrühm II: töötajad. 2015. aastal oli tööelu-uuringu andmetel
viimase nelja nädala jooksul kaugtööd teinud 20% töötajatest (viie ja enama töötajaga
organisatsioonides). Kuna muudatus võib mõjutada kõiki kaugtööd tegevaid töötajaid, on sihtrühma
suurus keskmine.
11.4.2.1. Sotsiaalne mõju
Muudatusega selgineb töötervishoiu- ja ohutuse korraldus kaugtööd tegevate töötajate puhul,
mistõttu paraneb töötajate teadlikkus, võimalused ning oskused vältida töökeskkonna ohtusid kaugtöö
tegemise korral. See võimaldab ennetada kaugtööst põhjustatud terviseprobleemide esinemist.
Samuti võib muudatusel olla positiivne mõju töötajate jaoks, kes soovivad IKT-põhise kaugtöö vormis
töötada, kuid tööandja pole seda võimaldanud ebaselgete ja paindumatute töötervishoiu ja
tööohutuse nõuete tõttu. Laiemalt võib esineda positiivne mõju tööhõivele, kui tööandjate suurem
valmisolek kaugtööd võimaldada toob tööturule juurde töötajaid, kelle jaoks on oluline võimalus täita
tööülesandeid väljaspool tööandja tööruume (nt töö- ja pereelu ühitamiseks või töötajate jaoks
36
piirkondades, kust igapäevane liikumine tööle võib olla raskendatud). Kõige olulisem eeldus kaugtöö
võimaldamisele on siiski töö iseloom, mis ei nõua pidevat tööandja ruumides kohalviibimist (tööelu-
uuringu järgi on 46% jaoks kaugtööd võimaldanud tööandjatest see peamine põhjus, miks kaugtööd
võimaldatakse). Samuti aitab muudatus ennetada IKT-põhist kaugtööd tegevatel töötajatel ennetada
tööga seotud tervisekahjustusi, kuna Centari poolt läbi viidud juhtumiuuringust selgus46, et mitte
üheski vaadeldud kaugtööd võimaldavatest ettevõtetest polnud tagatud töötervishoiu- ja tööohutuse
nõudeid kaugtööks. Vaid ühel juhtumil teadvustati töötajatele, et kontoris kehtivaid tööohutus- ja
töötervishoiunõudeid tuleb täita ka kaugtööl.
Kuivõrd IKT-põhise kaugtöö tegemisel kaasneb töötaja jaoks suurem vastutus tagada kaugtöö ajal
nõuete täitmine vastavalt tööandja juhistele, siis võib sellega kaasneda risk, et kui töötaja töötingimusi
ise hoolikalt ei jälgi, loob pikaajaline kaugtöö terviseriski. Seetõttu on oluline, et töötegijatel oleksid
head teadmised, kuidas vajalikke TTO nõudeid täita. Tööelu-uuringu järgi on kaugtööd teinud töötajate
hinnangud enda teadmistele optimistlikud. 73% kaugtööd teinud töötajatest leiab, et neil on piisavalt
teadmisi, et vältida tööl vigastusi ja terviseprobleeme, lisaks 25% leiab, et neil on pigem piisavalt
teadmisi. Lisaks juhistele saadud teadmisetele aitab IKT-põhist kaugtööd tehes tööga seotud haigusi
ennetada tervisekontrolli läbimise kohustus.
Mõju ulatus töötajate jaoks on pigem väike, kuna töötajatel puudub tarvidus kohanemisele suunatud
tegevusteks. Samas suureneb siiski töötajate vastutus ohutu töökeskkonna tagamisel kaugtöö
tegemise ajal. Muudatusega kaasnevate TTOS nõuete täitmine on ebaregulaarse loomuga tegevus ning
mõju sagedus on väike. Ebasoovitavate mõjude riskiks võib pidada seda, kui töötaja ei jälgi oma
töötingimusi kaugtöö tegemise ajal piisavalt hoolikalt ning sellel on negatiivne mõju tema tervisele.
Riski aitab maandada tööandja kohustus juhendada töötajaid lähtuvalt kaugtöö võimalikest
ohuteguritest ning kaardistada abinõud tervisekahjustuste vältimiseks. Kuna sihtrühma moodustavad
kõik kaugtööd tegevad töötajad, on kokkuvõttes mõju oluline.
11.5. Kavandatav muudatus 5
Kolmandast riigist ajutiselt Eestisse lähetatud töötaja tervis ja ohutus on kaitstud
Muudatusega sätestatakse, et kõik TTOS-is kehtestatud töötajate ja tööandjate õigused ja kohustused
kehtivad ka ajutiselt ettevõttes töötavatele kolmandatest riikidest pärit töötajatele.
11.5.1. Muudatusega kaasneva mõju sihtrühm I: töötajad. Politsei- ja piirivalveameti andmetel
registreeriti 2016. aastal Eestis 1807 tähtajalist töötamisluba. Politsei- ja Piirivalveametis registreeriti
2017. a 7516 isiku lühiajaline töötamine, neist 679 puhul kasutati renditööd vahendavat ettevõtet ja
lähetatud töötajaid registreeriti 226.
11.5.1.1. Sotsiaalne mõju
Muudatusel on Eestis ajutiselt töötavatele kolmandate riikide kodanikele positiivne mõju.
Töötervishoiu ja tööohutuse nõuete kohaldumine suurendab nende kindlustunnet, et töötamine on
ohutu ning tervist hoidev. Tööandjapoolne kohustuslik juhendamine tõstab teadlikkust ohututest
töötegemise viisidest ning suurendab oskuseid töökeskkonnast lähtuvate ohtude vältimiseks.
Positiivset mõju töötajate tervisele omab ka tööandja kohustus viia läbi tervisekontroll nendele
töötajatele, kes teevad tervistkahjustavat tööd. See võimaldab ennetada tööst põhjustatud
terviseprobleemide esinemist.
Mõju ulatus töötajate jaoks on keskmine, kuna sihtrühma käitumises võivad kaasneda muudatused,
kuid nendega ei kaasne eelduslikult kohanemisraskusi. Muudatusega kaasnevate TTOS nõuete
46 Rakendusuuringute keskus Centar. (2009). Kaugtöö Eesti organisatsioonides, juhtumiuuring.
37
täitmine on ebaregulaarse loomuga tegevus ning mõju sagedus on väike. Ebasoovitavate mõjude riski
ei tohiks esineda. Riski aitab maandada tööandja kohustus korraldada ajutiselt töötavatele kolmandate
riikide kodanikele tervisekontrolli.
Kuna sihtrühma moodustavad kõik ajutiselt Eestis töötavad kolmandate riikide kodanikud, on
kokkuvõttes mõju sihtrühmale oluline.
11.5.2. Muudatusega kaasneva mõju sihtrühm II: tööandjad. Statistikaameti andmetel oli 2016.a
Eestis kokku 95 464 majanduslikult aktiivset äriühingut, 30 948 mittetulundusühingut, 768 sihtasutust,
244 riiklikku üksust ja 2 371 kohaliku omavalitsuse üksust.
11.5.2.1. Majanduslik mõju
Muudatusega võib täheldada tööandjatele nii positiivset kui negatiivset mõju. Positiivne mõju avaldub
kindlustundes, et kõik ettevõttes töötavad kolmandatest riikidest tulnud töölised on juhendatud ning
teadlikud töökeskkonnas valitsevatest ohtudest, mis hoiab eelduslikult ära võimalikud tööõnnetused
ning tööst põhjustatud terviseprobleemid. Muudatusega on tagatud kõikidele tervistkahjustavates
töötingimustes töötavatele töötajatele tervisekontroll. Kokkuvõttes on terved ja töövõimelised
töötajad olulised ettevõtte tulemuslikkuse ja maine tõstmisel.
Negatiivsena tuleb märkida võimalikku aja- ja rahakulu tööandjale, mis on seotud töötervishoiu ja
tööohutuse nõuete suurenemisega. Tööandja peab korraldama ka ajutiselt töötavatele kolmandate
riikide kodanikele töökeskkonnaalase juhendamise, väljaõppe ning hoolitsema vajadusel nende
tervisekontrolli läbiviimise eest.
Samas tööelu oskusliku korraldamisega on tööandjal võimalik paindlikult läbi viia nii juhendamist,
koolitust kui ka tervisekontrolli, ilma et ajutiselt töötavate kolmandate riikide kodanike lisandumisega
ettevõttesse kulutused töötervishoiule ja tööohutusele oluliselt suureneksid.
Mõju sihtrühm on suur, kuna muudatus võib mõjutada potentsiaalselt kõiki tööandjaid. Mõju sagedus
on väike, kuna TTOS nõuete täitmine on ebaregulaarse loomuga tegevus. Mõju ulatus on keskmine,
kuna muudatusega võib kaasneda tööandja jaoks täiendavaid kohustusi. Muudatuse majanduslik mõju
tööandjatele on oluline.
11.5.2.2. Sotsiaalne mõju
Võib eeldada, et muudatusega suureneb ka tööandjate endi vajadus töötervishoiu- ja tööohutusalaste
teadmiste täiendamiseks ning oma ettevõttes valitsevate riskiteguritega kursis olemiseks, mis
kokkuvõttes parandab üldist töötervishoiu- ja tööohutusalast olukorda ettevõttes. Suureneb tööandja
vastutus, paraneb sotsiaalne keskkond ettevõttes.
Mõju on väheoluline. Mõju sagedus on väike (avaldub ebaregulaarselt), mõju ulatus ja ebasoovitavate
mõjude risk on väike (ei eelda tööandjate käitumises erilisi muutusi).
11.6. Kavandatav muudatus 6
Ühisel töökohal võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel töötavate isikute tervis ja ohutus on
kaitstud
Muudatusega sätestatakse, et TTOS-is kehtestatud töötajate ja tööandjate õigused ja kohustused
kehtivad ka võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel teenust osutavatele isikutele, kui nad
töötavad ühisel töökohal koos tööandja teiste töötajatega.
38
11.6.1. Muudatusega kaasneva mõju sihtrühm I: töötajad. Maksu- ja Tolliameti andmetel sai 2017.
aastal töövõtu- või käsunduslepingu alusel väljamakseid keskmiselt kuus kokku 35 300 isikut,
moodustades 6,4% kõigist töötajatest. Kuna muudatuse sihtrühmaks on vaid need võlaõigusliku
lepingu alusel töötavad isikud, kes töötavad töökohal samal ajal koos tööandja töötajatega, ei mõjuta
muudatus kõiki VÕS lepinguga isikuid. Tööelu-uuringu järgi töötas 2015. aastal 3,6% viie ja enama
töötajaga ettevõtete/organisatsioonide töötajatest töövõtu- või käsunduslepingu alusel. Sihtrühma
võib pidada väikeseks.
11.6.1.1. Sotsiaalne mõju
Muudatusel on võlaõiguslepingu alusel töötajatele positiivne mõju. Töötervishoiu ja tööohutuse
nõuete kohaldumine suurendab nende kindlustunnet, et töötamine on ohutu ning tervist hoidev.
Tööandjapoolne kohustuslik juhendamine tõstab teadlikkust ohututest töötegemise viisidest ning
suurendab oskuseid töökeskkonnast lähtuvate ohtude vältimiseks.
Mõju ulatus töötajate jaoks on keskmine, kuna sihtrühma käitumises võivad kaasneda muudatused,
kuid nendega ei kaasne eelduslikult kohanemisraskusi. Muudatusega kaasnevate TTOS nõuete
täitmine on ebaregulaarse loomuga tegevus ning mõju sagedus on väike. Ebasoovitavate mõjude riski
ei tohiks esineda. Kuna sihtrühm on väike, on kokkuvõttes mõju sihtrühmale väheoluline.
11.6.2. Muudatusega kaasneva mõju sihtrühm II: tööandjad. Tööelu-uuringu andmetel oli 2015.
aastal VÕS lepinguga töötajaid 28% tööandjate juures, kus töötab enam kui viis inimest, seega on
mõjutatud sihtrühma suurus keskmine.
11.6.2.1. Majanduslik mõju
Muudatusega võib täheldada tööandjatele nii positiivset kui negatiivset mõju. Positiivne mõju avaldub
kindlustundes, et kõik ettevõttes töötavad töölised (nii töölepingu kui ka võlaõiguslepingu alusel) on
võrdselt juhendatud ning teadlikud töökeskkonnas valitsevatest ohtudest, mis hoiab eelduslikult ära
võimalikud tööõnnetused ning tööst põhjustatud terviseprobleemid. Kokkuvõttes on terved ja
töövõimelised töötajad olulised ettevõtte tulemuslikkuse ja maine tõstmisel.
Negatiivsena tuleb märkida võimalikku aja- ja rahakulu tööandjale, mis on seotud töötervishoiu ja
tööohutuse nõuete suurenemisega. Tööandja peab korraldama töökeskkonnaalase juhendamise ka
kõikidele võlaõiguslepingu alusel töötavatele töölistele.
Samas tööelu oskusliku korraldamisega on tööandjal võimalik paindlikult läbi viia võlaõiguslepingu
alusel töötavate tööliste juhendamist, ilma et kulutused töötervishoiule ja tööohutusele oluliselt
suureneksid.
Mõju sagedus on väike, kuna TTOS nõuete täitmine on ebaregulaarse loomuga tegevus. Mõju ulatus
on keskmine, kuna muudatusega võib kaasneda tööandja jaoks täiendavaid kohustusi. Muudatuse
majanduslik mõju tööandjatele on oluline.
11.6.2.2. Sotsiaalne mõju
Võib eeldada, et muudatusega suureneb ka tööandjate endi vajadus töötervishoiu- ja tööohutusalaste
teadmiste täiendamiseks ning oma ettevõttes valitsevate riskiteguritega kursis olemiseks, mis
kokkuvõttes parandab üldist töötervishoiu- ja tööohutusalast olukorda ettevõttes. Suureneb tööandja
vastutus, paraneb sotsiaalne keskkond ettevõttes.
Mõju on väheoluline. Mõju sagedus on väike (avaldub ebaregulaarselt), mõju ulatus ja ebasoovitavate
mõjude risk on väike (ei eelda tööandjate käitumises erilisi muutusi).
12. Muudatuste koondmõju ettevõtete ja/või kodanike halduskoormusele
39
Muudatustel ei ole mõju ettevõtete ja kodanike halduskoormusele. Ettevõtete jaoks kaasneb kulusid
seoses TTOS-i muudatuste ja hõlmatud isikute ringi laienemisega, kuid eelnõus ette nähtud
muudatused ei suurenda ettevõtete infokohustuse täitmisest tulenevaid kulusid.
Teavitustegevuse tulemusena võib suureneda ettevõtluskonto kasutamine platvormi vahendusel
teenuse osutajate poolt, mistõttu võib mingil määral suureneda ka nende halduskoormus.
13. Muudatuste rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse eeldatavad kulud ja tulud
Muudatuste rakendamisega ei kaasne riigi või kohalike omavalitsuste jaoks märkimisväärseid kulusid
või tulusid.
Kui suureneks platvormi vahendusel teenuse osutajate arv ning teenuse osutajale oleks
ettevõtluskonto kasutamine kohustuslik, siis mõjutaks see otseselt tulumaksu, sotsiaalmaksu ja
kohustusliku pensionikindlustuse maksete laekumist.
Kaudselt suureneb muudatuste tulemusel tööjõumaksude laekumine, kui suurem paindlikkus
töösuhetes toob tööhõivesse inimesi juurde. Võimalus sõlmida miinimum-maksimum töötundidega
töölepinguid võib aidata tööturule siseneda või seal püsida inimestel, kes vajavad suuremat
ajapaindlikkust või väiksemat töökoormust. Samuti võib osa töötajaid hakata miinimum-maksimum
töötundidega töölepingu alusel töötama põhitööst saadava sissetuleku täiendamiseks. Töö väljakutsel
reguleerimine võib vähendada ka ümbrikupalga maksmist. Tähtajaliste lepingute sõlmimisel piirangute
vähendamise positiivne mõju tööturule on võimalus tööturule kaasata inimesi, kes saavad töötada
ainult periooditi või lühiajaliselt, näiteks õpilasi ja tudengeid. Iseseisva otsustuspädevusega töötaja
reguleerimine töölepingu seaduses ning muudatused TTOS-is töötervishoiu ja tööohutuse nõuete
täitmise kohta kaugtöö kasutamisel aitavad tööandjatel kaasata enam erinevate oskuste ja
teadmistega töö tegijaid, kelle jaoks on oluline võimalus töötada väljaspool tööandja tööruume muude
kohustuste, elukoha-töökoha kauguse tõttu, vmt põhjusel.
14. Edasine mõjude analüüs
Mõjude analüüsiks vajalikud andmed saadakse statistilistest andmebaasidest ning olemasolevatest
uuringutest. Täiendavaid uuringuid ei ole plaanis läbi viia.
VI. Kavandatav õiguslik regulatsioon ja selle väljatöötamise tegevuskava
15. Valitav lahendus
Väljatöötamiskavatsuses kirjeldatud probleemide lahendamiseks on vajalik muuta TLS tööaja
regulatsiooni selliselt, et töösuhte pooltel oleks võimalik sõlmida miinimum-maksimum tundidega
töölepinguid ning oleks võimalik määrata iseseisva otsustuspädevusega töötajaid, kes on oma tööaja
korraldamises vabamad kui tavalised töötajad. Lisaks vajab muutmist TLS tähtajaliste töölepingute
regulatsioon, et kehtivad reeglid oleksid paindlikumad, lihtsamad ja töösuhte pooltele selgemini
arusaadavad. Platvormi vahendusel teenust osutavate isikute sotsiaalse kaitse tagamisel on hetkel
oluline teha teavitustööd ning vajadusel hiljem kaaluda regulatiivseid lahendusi. Samuti on vajalik
täiendada TTOS-i: 1) IKT-põhise kaugtöö käsitlusega, et muuta töökeskkonna töötervishoiu ja
tööohutusalaseid nõudeid paindlikumaks ning tuua selgust IKT-põhise kaugtöö põhilistest tööandja
ja töötaja kohustustes; 2) laiendada kohaldusala kolmandatest riikidest pärit töötajate tööle ning
luua võlaõigusliku lepingu alusel töötavatele isikute tööle sarnane olukord füüsilisest isikust
ettevõtjaga.
15.1. Töötatakse välja uus tervikseadus 15.2. Muudatused tehakse senise x
seaduse struktuuris
40
15.3 Selgitus Uue tervikseaduse väljatöötamine ei ole vajalik. Kavandatavad muudatused ei
ole väga ulatuslikud ning seetõttu on eesmärgi saavutamine võimalik kehtivate
õigusaktide muutmisega.
16. Puudutatud ja muudetavad õigusaktid
Töölepingu seadus, töötervishoiu ja tööohutuse seadus
17. Edasine kaasamise plaan – keda, millal ja kuidas kaasatakse
Väljatöötamiskavatsuse edastamisel kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks palume lisaks
tagasisidele edastada võimalikke täiendavaid ettepanekuid paindlikke töövormidega seonduvateks
seadusemuudatusteks. Väljatöötamiskavatsuse punktis 6 toodud partnereid kaasatakse ka eelnõu
menetlusse. Konkreetsem kaasamise plaan on täpsustamisel.
18. Põhjaliku mõjuanalüüsi toimumise aeg
Eraldi analüüsi/uuringu läbiviimist ei ole plaanis.
19. Eeldatav kontseptsiooni (HÕNTE § 1 lg 3) valmimise ja Kontseptsiooni ei koostata.
kooskõlastamisele saatmise aeg (kui järgmise sammuna
koostatakse eelnõu kontseptsioon)
20. Eeldatav eelnõu avaliku konsultatsiooni ja 2019. aasta I-II pool
kooskõlastamise aeg
21. Õigusakti eeldatav jõustumise aeg 2020. aasta I-II pool
22. Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed Sotsiaalministeeriumi tööelu
arengu osakonna nõunik Liis
Tõnismaa (
[email protected],
626 9805), peaspetsialist
Maarika Haidak
(
[email protected]; 626
9736), nõunik Ivar Raik
(
[email protected]; 626 96200,
töökeskkonna juht Seili Suder
(
[email protected]; 626
9191), töösuhete poliitika juht
Mariliis Proos
(
[email protected], 626
9255), tööelu arengu osakonna
juhataja Thea Treier
(
[email protected]; 626 9821)
ning analüütikud Liina Kaldmäe
(
[email protected], 626
9726) ja Ester Rünkla
(
[email protected], 626
9177).
41
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: SOM/18-0766 - Töölepingu seaduse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus
Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Rahandusministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Siseministeerium; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 07.09.2018 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/021ab3f8-eaf9-4bc8-aeb4-77b3d904cdd4
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/021ab3f8-eaf9-4bc8-aeb4-77b3d904cdd4?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main