2366645 -367665 0 0 Taavi Aas Majandusminister taavi.aas @ mkm .ee Koopia info @ mkm .ee Gaasiliidu arvamus Euroopa Komisjoni algatuse le „ Gaasivõrgud – turulepääsu käsitlevate ELi eeskirjade läbivaatamine (rohegaas ja vesinik) Eesti Gaasiliit tänab võimalust avaldada arvamust Euroopa Komisjoni algat usele, mis on seotud turulepääsu käsitlevate ELi eeskirjade läbivaatamisega gaasivõrkudes. Tegemist on väga olulise algatusega gaasisektori jaoks ning seetõttu toome omalt poolt välja märkused ja ettepanekud, mida peaks Eesti seisukohtade kujundamisel arvesse võtma: Direktiiv Tundub, et eelnõus ei ole arvestatud asjaoluga, et gaasimüüja ja võrguettevõtja on erinevad isikud . Artiklis 10 on valimatult kokku seotud nõuded võrgu- ja müügilepingule. Eestis ei ole võimalik selliseid nõudeid täita. Art 10 lg 3 alapunktid b-d nõuavad müügilepingus: pakutavate teenuste nimetamist ja teenustasemete kirjeldamist – normaalolukorras ei paku gaasimüüja ühtegi teenust. Ta müüb gaasi, mis on olemuselt müük ja mitte teenus. Küll pakub võrguteenust võrguettevõtja; esmase liitumiskuupäeva näitamist – liitumise info on ainult võrguettevõtjal, lepingut koostav müüja võib olla sama tarbija jaoks kümnes müüja, kellel puudub igasugune info kliendi liitumisajaloo kohta. Pealegi jääb ebaselgeks ka nõude eesmärk; pakutavate hooldusteenuste nimetamist – müüja ei paku ühtegi hooldusteenust, infrastruktuuriga (ei võrguga ega tarbijapaigaldisega) müüja mitte kunagi ei tegele; võrgutasude ja hooldusteenuste hinnamuutuste infoallikate nimetamist – müüjal seda infot ka ei ole, kuna võrgutasusid ta ei kehtesta ning hooldusteenust ei paku. Hetkel nõuab direktiivi eelnõu art 10 lg 3 p f ka, et gaasi müügi lepingus peavad sisalduma sanktsioonid müüjale ebatäpse või hilinenud arve eest . Kuna arve koostamise aluseks olev sisend tuleb alati võrguettevõtjalt st tarbitud kogused esitab Eestis võrguettevõtja ning müüjale saavad need teatavaks AVP kaudu, siis ei tohiks müüja vastutada nende täpsuse ega hilinemise eest. Arve hilinemisega ei kaasne tarbijale negatiivseid tagajärgi, mistõttu ei ole üldse põhjendatud selle eest gaasiettevõtjale sanktsioonide kehtestamine. Ebatäpsused korrigeeritakse tarbija ja võrguettevõtja vahelises suhtluses ning vajadusel arve muudetakse. Direktiivi eelnõu artikliga 11 soovitakse kehtestada piiranguid gaasimüügi lepingu tingimustele. Eelnõu koostamisel on ära unustatud, et gaasimüüja, kellel on kümneid tuhandeid kliente, ei suuda teha igale kliendile põhjalikku taustakontrolli. Kui kodutarbijate tuvastamine on põhimõtteliselt võimalik, siis äritarbijate liigitamine suuruse järgi eeldab põhjalikku detektiivitööd. Kuid seda eelnõu art 11 lg 3 nõuab, kui laiendab lepingutingimuste piiranguid lisaks kodutarbijatele ka äritarbijatele, kes kuuluvad gruppi „ small enterprises “. „ Small enterprises “ on defineeritud kui alla 50 töötajaga ning alla 10 miljonilise käibega äriühingud. Kliendi kategoriseerimiseks peaks gaasimüüja uurima välja kliendi töötajate arvu ning käibe. Kui ta hoolimata halduskoormusest seda siiski suudaks teha, ei oleks müüja jaoks ikkagi kindlus tagatud, kuna need andmed on ajas pidevalt muutuvad . Teisalt on praegu oluliselt kerkinud, ja tõenäoliselt paljudeks aastateks jääv, huvi tähtajaliste lepingute vastu. Kujutagem ette situatsiooni, kus sõlmitakse 3-aastane soodsa hinnaga leping äritarbijaga, kellel lepingu sõlmimise hetkel on 60 töötajat ja käive 11 miljonit eurot. Mis saab juhul, kui tema äri ei ole hästi läinud ning töötajate arv langeb 45-ni ja käive 9 miljonini? Kas sellisel juhul peaks ta vabanema lepinguga võetud kohustustest ning müüja kandma sellega seotud kahju? Lisaks tuleb arvestada, et kuni 60 töötajaga ja alla 10 miljoni eurose käibega äriühing kuulub Eesti mõistes pigem keskmiste, mitte väikeettevõtjate hulka ega vaja sama kaitset kui kodutarbija. Ainus kriteerium, mida müüja, kuigi vaid võrguettevõtja abiga, äritarbijate juures oskaks hinnata on prognoositav tarbimine kas eelnevate perioodide tarbimise või tarbijapaigaldise maksimaalse lubatava võimsuse abil. Lisaks soovime juhtida tähelepanu, et art 11 lg 3 teises lauses ei ole nimetatud ainult kodutarbijaid ja väiketarbijaid, vaid kasutatud üldisemat terminit „ customers “. Loodetavasti ei peetud silmas suuri äritarbijaid. Tõlgendamisraskuste vältimiseks tuleks teist lauset kindlasti täpsustada. Kokkuvõttes leiame, et äriühingutele kodutarbijatele võrdse kaitse andmine ei ole põhjendatud ega vajalik . Kui seda aga hinnatakse hädavajalikuks, tuleb selliste äriühingute määratlemiseks välja töötada praktikas reaalselt rakendatavad kriteeriumid . Suure probleemina näeme direktiivi lisa 1 punktides 1.2 ja 1.3 toodud nõuet anda tarbijale arve peal suurt hulka teavet . Saame aru, et sätted on ajendatud soovist suurendada tarbijate teadlikkust nende energiatarbimisest ja õigustest. Sellele eesmärgile saame kahe käega alla kirjutada. Siiski oleks väga vale ja ebapraktiline teha seda läbi tarbijale esitatava arve. Klientide selge soov on saada arve kiiresti ning nende huvi on lugeda arvelt arvestuskuus tarbitud kogust ning temalt küsitavat summat. Seega on klientide huvides, et arved ei jääks toppama mõne muu info lisamisele kuuluva aja tõttu. Kui eesmärk on klientide teadlikkust ja mobiilsust kasvatada, siis selleks sobivad jooksvalt ajakohastatavad online -lahendused, mitte arve info, mida saadetakse kord kuus ja veel mitu päeva peale kuu lõppu. Kliendi põhihuvi on leida neid huvitav info koheselt üles, mis on selgelt takistatud kui arve on koormatud üleliigse taustainfoga. Või kui ka see info arve alumisse osasse lisada, jääb see kliendi jaoks pigem taustamüraks, millele mitte kunagi tähelepanu ei pöörata. Võibolla saaks seda paremini mõista, kui eelnõu koostaja prooviks etteantud nõuete pinnalt ühe arve koostada. Eesti omapärana tuleb ka arvestada, et meil on paljud inimesed tellinud arve automaatselt panga kaudu maksmiseks, mis tähendab, et nad arve teksti ei vaatagi. Ka see näitab inimeste soovi mitte olla koormatud üleliigse infoga. Soovime juhtida ka tähelepanu, et viidatud sätetes on kasutatud terminit „ final customer “, mis direktiivi definitsiooni kohaselt hõlmab kõiki isikuid, nii füüsilisi, kui juriidilisi. Peamine eesmärk peaks ju olema harida füüsilisi isikuid e kodutarbijaid. Juriidilistel isikutel on ka endal selge huvi ja kompetents tarbitavate gaasikoguste vähendamiseks ning vaidlustusvõimaluste väljaselgitamiseks. Seega teeme ettepaneku kasutada „ final customer “ asemel direktiivi terminit „ household customer “ . Direktiivi lisa eelnõust jääb ebaselgeks millisest arvest on jutt, kas võrguettevõtja arvest või gaasimüüja arvest . Eestis on need selgelt eristatavad ning ei saa võrguettevõtja arvel nõuda gaasimüügiga seotud asjaolude näitamist ja vastupidi. Lahenduseks võiks olla kohustus tagada, et vajalik info antakse kodutarbijale kas arvel või veebis . Kusjuures Eesti kontekstis võiks võimalikke veebilehti olla kolm: Eleringi AVP, võrguettevõtja veebileht ning müüja veebileht. Igaühel neist saaks kuvada infot, mis on loodud vastava andmeandja poolt. Näiteks p 1.3 a nõutud gaasitarbimise graafik aasta lõikes võiks olla kättesaadav just Eleringi AVP-s , mitte esitatav müüja poolt, kes ei saa tema müügilepingu algusele eelnevate perioodide infot kuidagi teada. Tarbija võib vahetada müüjat mitu korda aastas ja seega ei saa panna müüjale kohustust pikemaajalise tarbimisperioodi kohta info jagamiseks. Eestis on täna tarbijad müüjate iseteeninduse lahendustega ja arvetel oleva info hulgaga üldiselt rahul. Eestis direktiivi lisaga lahendada püütavat probleemi sisuliselt ei eksisteeri ning kui Euroopa Liidus on mõni liikmesriik, kus see veel probleemiks on, ei peaks Eesti häid ja toimivaid lahendusi seepärast lõhkuma hakkama. Detailsemate kommentaaridena tooks välja veel: Lisa 1 p 1.2 c) on liiga kitsendav, tänapäeva maailmas ei pruugi olla gaasihinnal konkreetset nimetust. Lisa 1 p-s 1.2 f) on kasutatud terminit „ switching code “, mis Eesti kontekstis jääb ebaselgeks, kuna midagi sellist meil ei kasutata. Lisa 1 p 1.3 c) nõuab võrdlust sarnase kliendiga. Tekstist küll ei selgu mis osas võrrelda palutakse, kuid võib eeldada, et tuleb anda tarbimiskoguste võrdlus. Ilmselgelt ei saa seda infot olla müüjal ning isegi väikeste võrguettevõtjate sisend ei annaks mõistlikku sisendit. Sellist teavet tasub esitada vaid AVP-s . Kui sooviksite detailsemalt iga andmeliigi kajastamise võimalusi täpsustada, oleme Gaasiliidus alati valmis täpsemaid mõtteid jagama. Direktiivi lisa 1 p 5 nõuab gaasimüüjalt detailset biometaani osakaalu näitamist gaasiarvel. See on iseenesest mõistlik, eriti nende klientide puhul, kes on soovinud biometaani osta. Siiski ei ole see praktikas väga lihtne ning palume enne sellise nõude kehtestamist mõelda läbi, kuidas see praktiliselt teostatav on. Detailset aruannet iga kliendi kaupa takistab esitamast asjaolu, et biometaani tõendatakse päritolutunnistustega, mida aga antakse välja ainult 1 MWh kaupa. Kuidas tõendada biometaani kliendile, kes tarbib sellest vähem? Liiatigi ei ole olemas kliente, kes tarbiksid 1 MWh- se täpsusega. Tuleb arvestada, et müüjal võib olla mitukümmend tuhat klienti. Veel keerukam on näidata CO2 emissiooni, kuna iga MWh biometaani emiteerib CO2 erineval määral. Peame vajalikuks ka art 18 kasutatud termini „ settlement period “ määratlemist, et selle sisu oleks kõigis riikides üheselt selge. Soovime veel täpsustada, kas saame õigesti aru, et art-st 18 alapunktis a) toodud nõuet tagada kaugloetavate arvestitega tarbijatele tarbimisinfo igal ajahetkel täpsustab alapunkt f), millest nähtub, et tarbimist tuleb mõõta riigis kehtiva lühima „ settlement periodi “ jooksul? St lühima „ settlement periodi “ jooksul mõõtmine tähendabki jooksvat mõõtmist. Kui direktiiv peab silmas midagi muud, palun selgitage. Määrus Määruse eelnõu artiklis 33 nõutakse, et ülekandevõrguettevõtja ja jaotusvõrguettevõtja peavad tegema investeeringuid selleks, et oleks võimalik gaasi vool ka jaotusvõrgust ülekandevõrku. Toetame eesmärki liita võrguga võimalikult palju gaasitootjaid ning virtuaalse kaubanduse läbi saab see olla hästi teostatud. Meie hinnangul on tänasel päeval siiski mõningaid tehnilisi takistusi füüsilise ülekandevõrgusuunalise gaasivoo võimaluse loomiseks . Näiteks peab jaotusvõrgus olev gaas olema ohutuse eesmärkidel odoreeritud. Teisalt aga ei tohi ülekandevõrgus sisalduv gaas odoreeritud olla, kuna mõningad tööstustarbijad saavad tarbida ainult odoreerimata gaasi. Seega on raske näha kuidas saaks anda gaasi jaotusvõrgust ülekandevõrku. Lugupidamisega ( digitaalselt allkirjastatud ) Heiko Heitur Tegevjuht
Saatja: Heiko Heitur <
[email protected]>
Saadetud: 04.02.2022 11:42
Adressaat: Taavi Aas <
[email protected]>
Koopia: MKM info <
[email protected]>
Teema: EGL sisend gaasipaketi kohta
Tähtsus: Tavaline
Lugueetud Taavi Aas!
Edastan Teile Eesti Gaasiliidu pöördumise gaasipaketi osas.
Lisatud manusena.
Lugupidamisega/Best regards
Heiko Heitur
Tegevjuht/CEO
Eesti Gaasiliit/Estonian Gas Association
www.gaasiliit.ee
[email protected]
+3725246885